Kirjandusvoolud ajateljel

11. klass

Antiikkirjandus

Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonnas kujunenud kirjandust, mille algust tähistavad Homerose eeposed “Ilias" ja “Odüsseia" 8.–7. sajand eKr ning mis ulatub välja hilisantiiki 4.–6. sajand pKr.

Keskaja kirjandus Keskaja kirjandus on lai valdkond, mis hõlmab

sisuliselt kõik kirjatööd, mis olid saadaval Euroopas ja selle naabermaades keskaja vältel (umbkaudu tuhande aasta jooksulLääne-Rooma impeeriumi langusest ca 500 kuni renessansi alguseni Firenzes 15. sajandi lõpul).

Renessansikirjandus

Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli keskajale järgnenud, 14.-16. sajandil väldanud periood Euroopa kirjanduses.

Boccaccio “Dekameron”

Klassitsistlik kirjandus Kirjanduses oli

klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse

Vorm rangerangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist,

viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku.

Samas olid tuntud ka Moliére´i komöödiad.

Romantism

Romantism tuli 1820. -1830. aastatel klassitsismi asemele.

Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik.

Näiteks A. Puškini looming.

Realism

Realism kui kirjandusvool (sh ka kriitiline realism) kujunes 1830. aastatel, mil kirjanikud võtsid sihiks loobuda väljamõeldistest ja kujutada kaasaegset ümbritsevat tegelikkust.

Näiteks Eduard Vilde “Külmale maale”

Modernism

Modernism on 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Põhimõtteliselt võib modernistlikuks nimetada iga teost, mis on uudne ja vastandub traditsioonile.

Modernism

Modernism (prantsuse moderne 'uudne', 'nüüdisaegne') – üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmine temaatika keskmesse, kriitiline suhtumine minevikku, endiste tavade ja normide eitamine, nende ümbermõtestamine täiesti uutel alustel, usaldamatus kõikvõimalike illusioonide suhtes.

Modernistlik kirjandus

kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Seda iseloomustavad modernistlik elutunne ja teadlik lahkulöömine traditsioonilistest luule- ja värsivormidest.

Modernistlik kirjandus vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust.

Eksperimenteeriti nii vormide kui väljendusviisidega.

Modernistliku kirjanduse märksõnad ...on mosaiiksus, mitmetähenduslikkus,

subjektivism, absurd , tinglik suletud vorm jne. Kujundikeeles kasutati sümboleid, groteski ja

absurdi. Suurt tähelepanu pöörati teksti vormile. Oluliseks muutusid subjektiivsed läbielamised,

tunded ja alateadlik soov korrastada korrastamatut. Iseloomulikud tehnikavõtted olid narratiivi

lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, teadvuse vool, siirdkõne ja luules vabavärsi laialdane kasutamine.

Modernistide püüdlused

Modernistid püüdsid maailma täiustada ja parandada. Nad kujutasid maailma lõhestumist kahetsusväärsena,

õhutasid seda parandama ning uskusid edasiminekusse ja protsessi.

Samas leidus ka neid, kes olid uuest elurütmist vaimustuses ja ülistasid tehnoloogiamaailma.

Modernistliku kirjandusega seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jt kui iseseisvate kirjandusvormide tekkimist.

Modernism avaldus alguses peamiselt luules, kuid jõudis 20. sajandi keskpaiku ka proosasse ja draamasse.

Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud: ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia

segu (faction) kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem

olnud, ei püütagi olla originaalsed fragmentaarsus; on kadunud usaldus

terviklikkuse vastu ideede lõtv seotus paranoilisus kindla teemaderingi eristamatus jne