SA EELK MisjonikeskusTehnika 115, 10139 Tallinntelefon 6464 760 e-post mk@eelk.eewww.misjonikeskus.ee

Misjonitööd tehakse annetustest. Suur tänu abiks olemast!Swedbank: EE482200001120254269SEB: EE551010602016015008

OTSEPOSTITUS

Meie MisjonMeie MisjonSA EELK Misjonikeskuse ajakiri sügis 2014 • 2 (26)

• Otsijate otsimine • Kirik keset küla• Kristlane tantsib • Ristirännakul • Uus tegevus koguduses • Vanglamisjon• Sõbrad Sambiast • Misjonäri puhkus• Kogudusetöö Hongkongis • Hunani puhastustules

Ratastel pühakodasid avastamasViimsi kirikute päevade üks sportli-kumaid üritusi oli rännak jalgra-tastel 11. septembril ümber Viimsi poolsaare.

Matkajaid oli kokku 12 väga erine-vas vanuses. Väikese grupi tõttu kas-vasime 5 tunni jooksul ühtseks mees-konnaks, sest rahulikus tempos sõites saime juttu puhuda ja üksteist tundma õppida.

Esimeseks punktiks oli Viimsi Va-bakoguduse kirik. Kuulsime koguduse liikmetelt põnevat ajalugu, näiteks kui-das jumalateenistustele tuldi nõukogu-de ajal, mil hoone kuulus piiritsooni ja igal kirikulisel oli vaja spetsiaalset luba. Jumala ime läbi ei võetud hoonet ko-guduselt ära sõjaväe kasutusse, nagu plaanis oli. Siin oli hea alustada retke lauluga „Rändur, vaata Jeesusele“ ja alguspalvega.

Seejärel ei jõudnud rat-tale veel õiget hoogu sisse andagi, kui juba oli järg-

mine peatus „naabri-te“ juures – Püha

Jaakobi kiri-

kus. Kuulsime õpetaja Mikk Leedjärvelt kiriku tekkeloo seotust Estonia laevahu-kuga ning saime nautida kunsti kiriku-seintel rippuva näituse näol.

Edasi viis teekond mööda maalilist mereäärt Viimsi poolsaare tippu – Ro-huneemele. Surnuaiale kohases vaikuses ootas meid üksinduses hubane puust kabel, kus oli hea veidi istuda, puhata ja mõelda. Matkajuht luges loo kalliskivist, rikkusest ja muretsemisest.

Puhkus taastab jõu – ja nii jätkasi-megi retke läbi väikese metsatuka ja to-redate rannakülade lõuna suunas Rand-vere kirikusse. Taas oldi meid särasilmil ootamas, valmis kiriku ajaloost rääkima, küsimustele vastama ja kaunite soovide saatel järgmisse punkti teele saat-ma.

Jalad juba pisut väsinud, kuid õhtupäike veel in-

nustamas, keera-sime lenksud

linna poole, et vaada-

ta üle

keerulise taustaga Mähe palvela, mis ei ole praegu kasutusel pühakojana, põh-juseks ikka ateistlik nõukogude aeg, mil palvelast kortermaja tehti. Pastor Ruudi Leinuse eestvedamisel püütakse hoone esialgset funktsiooni taastada ja unistuseks on koguduse kooskäimisi Mähel pärast pikka pausi taas jätkata. Ilus ja ühtaegu kurb oli seista õunapuu-dega täidetud aias ning näha ilmselge pühakoja arhitektuuriga nukralt lagu-nevat maja.

Ja oligi aeg loojuva päikese saatel veel veidi mäest üles vändata meie lõpp-punkti, Viimsi poolsaare kõrgeimale kohale, Lubjamäele. Seal oodati meid juba lõkkekohvi ja pannkookidega. Spidomeeter näitas Lubjamäel 28 km ja imeilus poolepäevane retk oli selleks korraks selja taga. Lisaks kirikutega tutvumisele oli see tore võimalus ühe ilusa Eestimaa poolsaare-ga tuttavamaks saada, milleks Taevaisa oli meid õnnistanud täiuslikult kauni ilmaga.

SIRLI LEND

Foto: Kirsti MalmiJõutud on Randverre.

Jumala õnnistust teile!

2 3MM 2014 sügisMM 2014 sügisjuhtkiri vaimulik sõna

Suhtlemisest suhtumiseni Leida otsijad

Toimetaja: Piret Riim. Küljendaja: Hermo Sakk. Trükk: OÜ Vali Press. Tellimine: mk@eelk.ee või tel 6464 760. Ajakiri saadetakse tellijaile tasuta.Meie kaasautorid kirjutavad ja pildistavad vabatahtlikena. Trükkimist ja postitamist rahastatakse annetustest. Suur tänu teile, kui leiate võimalust Meie Misjonit toetada!

EELK Misjonikeskuse ajakiri

Foto: Joel Reinaru

Foto: Heikki Riim

Soovin välja tuua tervet evangelis-mi- ja misjonitööd puudutava põhimõtte, mis on hästi nähtav Jeesuse avalikus tegutsemises 2000 aastat tagasi: suure inimhul-ga seast tuleb välja selgitada otsijad ja juhatada nad Jumalaga ühendusse.

Tavaliselt räägivad usklikud, et on olemas kahesuguseid inimesi – uskli-kud ja uskmatud. Uues Testamendis leidub siiski tõsiasi, et on olemas kol-mesuguseid inimesi: usklikud, usk-matud ja otsijad. Evangelismis on just otsijate väljaselgitamine otsustava täht-susega.

Usklikud on läbi kristluse ajaloo olnud alati vähemuses. Jeesus ise ütles usklike kohta niiviisi: ”Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on heameel anda teile kuningriik!” (Lk 12:32). Usk-like ülesanne on leida selles maailmas otsijaid ja juhtida nad selle pisikese kar-ja juurde, kes pärib kord Jumala riigi. Väga tihti lõpeb see otsimise protsess inimese jaoks muidu sellega, et otsija kaotab huvi ja tal tuleb valida, kas ot-simist jätkata või loobuda. Sellest kõne-leb Jeesuse võrdum nelja sorti pinnas-test, kuhu külvaja seemet külvas.

Külvaja seeme oli Jumala sõna, mil-lest osa langes kõvakstallatud pinnale, kus see ei saanudki idaneda. Osa lan-ges kaljusele pinnale, kus mulda oli vähe ja tärkav vili kuivas ära. Osa see-met kukkus ohakate sekka, mis tärkava vilja lämmatasid. Ainult heale maale langenud seeme andis saagi (Mt 13:4-8). Nii läheb ka inimestega, kes kuule-vad evangeeliumi: ainult üks osa neist ”kannab vilja”. Kõik sõltub pinnasest – inimese südamest.

Teise, uskumatute rühma kuulub tänapäeval suurem osa inimesi. Neile piisab ainelistest asjadest. Vaimulikult elavad nad pimeduses: ”Evangeelium on siiski kinni kaetud… neile uskma-tuile, kellel praeguse aja jumal on mõt-ted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses” (2Kr 4:4). Ka sellistele inimestele peab Jumalast tunnistama ja evangeeliumi kuulutama, ehkki nad pole sellest huvi-tatud. Me võime nende eest palvetada, aga me ei saa teha midagi nende tahte vastaselt: nii on neid võimatu veenda.

Jumal kõnetabKolmas rühm on oma eluga ot-

singuajas. Jumal töötab inimeste sü-dametes nii usklike läbi kui ka neist sõltumata nii, et vaimulikud asjad hakkavad huvitama. Sellised inimesed otsivad oma vaimulikele küsimustele vastuseid. Jumal kõnetab neid näiteks elusaatuste, lähedaste inimeste või une-nägude kaudu nii, et nad hakkavad vai-mulikult ärkama. See on Püha Vaimu töö, mille tagajärel uskmatu inimene otsijaks muutub. Jumal kutsub, pöör-dudes tema poole: ”Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligi-dal!” (Js 55:6).

Otsinguaeg on Jumala külastami-se aeg inimese elus. Otsija tahab leida rahu Jumalaga ja tema tähtsamad kü-

simused on: ”Mida ma pean tegema?”, ”Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” (Ap 2:37, 8:31). Sel ju-hul on tal tarvis usklikku, kes oskab ai-data ja juhendada, sest muidu otsija ei tea, mida edasi teha, ja otsinguaeg võib mööda minna.

Otsija SakkeusSelliseid Jeesuse otsijaid pole ini-

meste hulgas palju, aga neid siiski lei-dub. Evangelismi eesmärk on leida üles need inimesed, keda Jumal parajasti kutsub, et aidata neil leida tee Jeesuse juurde. Selle kohta on heaks näiteks tölner Sakkeus, kes tõelise otsijana tah-tis Jeesust näha, mis polnud rahvahul-ga tõttu võimalik, kuna ta oli lühikest kasvu.

Sakkeus ronis puu otsa tee ääres, kust Jeesus oli mööda minemas. Rah-vast oli palju ja nende hulgas palju uu-dishimulikke, kes kõik tahtsid Jeesust näha. Aga sadade uudishimulike seast ei pöördunud Jeesus ühegi teise, vaid ainult Sakkeuse poole, kes oli rohkemat kui uudishimulik – ta oli otsija. Seejä-rel läks Jeesus tema juurde koju ja aitas tal saada Jumala lapseks. Jeesus ütles: „Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest... Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ (Lk 19:9, 10)

Jeesus, kes nägi inimeste südame-tesse, läks mööda kõikidest uudishi-mulikest, aga peatus selle ainukese ot-sija juures ja aitas tal leida tee Jumala juurde. Aidaku Jumal ka meid leidma need parasjagu otsijad ja juhatama nad Jumala juurde, usklike pisikesse karja-kesse.

JUHA VÄLIAHOmisjonär

Hea lugeja! Sinu käes on EELK Misjonikeskuse sügisene hääle-kandja. Oleme siia kogunud mit-med lood, mille kaudu soovime Sinuga jagada misjonitöö tegemisi EELK-s. Need on soojad ja südamli-kud sügisesed tervitused. Jah, ka sügis ise on olnud meeldivalt soe ja puude värviline rüü püsinud kau-nilt Eestimaa looduse ehtena.

Loodan, et lood on innustavaks tuulepuhanguks koguduse töötegija ja liikme hingele. Misjonikeskuse pa-kutav koostöö on suunatud kogudus-te arengule kaasa aitamiseks, sest see, mida oma kogudustes teeme, on väga oluline.

Igal koguduseliikmel on oma roll ja asendamatu koht. See on ühtaegu võimalus ja eesõigus olla kutsutud ja läkitatud. Eriline roll on siin õpetajal ja juhtorganitel, sest töö juhtimine annab eeldused kasvuks ja edasiliikumiseks. Me ei pea silme ees hoidma ainult vä-list, arvulist kasvu. Palju olulisem on see, et kasvame seesmiselt, vaimselt.

Koos kaaslastegaOleme saanud koostöö käigus ta-

gasisidet, et töötegijad soovivad oma ametis paremini ühiselt tegutseda ja koguduse elu edendada. Väärtustame juhtorganite ja vabatahtlike soovi uute kogemuste ja teadmiste saamiseks.

Sellest lähtuvalt tuletangi meelde ühte olulist tegevust, millest on palju praktilist abi ja kasu. Kui apostel Pau-lus ütleb, et ärge unustage oma kogu-duse kooskäimisi ja mõtleb selle all ju-malateenistust, siis eluliselt olulised on ka erinevad töökoosolekud koguduses.

Jah, neid on kritiseeritud: tööta-jad ainult jooksevad ühelt koosolekult teisele, aeg tuleks hoopis maha võtta. Samas juhib peapiiskop Andres Põder oma 2013. aasta aruandes tähelepanu sellele, et on päris arusaamatu: kuidas pole kuueteistkümnes koguduses pee-tud aasta jooksul ühtegi juhatuse koos-olekut?

Küsimus on selles: kuidas juhti-da ja motiveerida töötegijaid, kellest koguduste palgal on vaid murdosa? Vabatahtlikke kaastöölisi on EELK-s

peapiiskopi aruande põhjal kokku 5146 inimest. Peapiiskop kirjutab: „Need on inimesed, kellega saame arvestada ja kellega peame ka tegelema.“

Mis on kalendris?Paulus kirjutab korintlastele: „Kui

te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgenda-mist – see kõik toimugu ülesehitami-seks.” (1Kr 14:26)

Kiriku kaastööliste koolitusmater-jali artiklis „Suhtlemine ja suhtumine“ kirjutab assessor Tiit Salumäe: „Os-kame kirikus ilusat juttu rääkida, aga inimestega silmast silma kohtudes ole-me abitud ja kohmakad. Suhtlemine ja suhtumine on kaks märksõna, mille üle koguduses väärib järele mõelda.“

Usun, et suhtlemine muudab suhtu-mist. Suhtlemine on võimalus kogudu-setöösse aktiivsema suhtumise kujun-damiseks.

Julgustan siis Sind, hea lugeja, ikka haarama kalendrit, et vaadata: millal on Sul jälle võimalik oma kogudu-se kaastöölistega kohtuda? Ja kui Sul sellist kohtumist kirjas ei ole, siis küsi oma koguduse õpetaja käest, millal ko-gudusetöö asju plaanitakse, ja avalda arvamust, et tahaksid samuti tulla osa võtma ning mõnda jõukohast kohus-tust täita. Igal Kristuse ihu liikmel on oma roll ja sõnum, mida tasub kuula-ta ja millele rakendust otsida. Või siis üheskoos otsustada, mida suudame teha ja mida me ei suuda teha. Kogu-dust ehitatakse ühiselt! Kokkusaamised aitavad kaasa, et töökollektiiv püsiks kindlalt koos.

Sügis tuletab meelde, et aeg kulgeb oma kindlat rada. Meile on antud aeg, et seda kasutada arukalt.

LEEVI REINARUEELK Misjonikeskuse juhataja

4 5MM 2014 sügisMM 2014 sügiskirikute päevad Viimsis

Kirikud kutsusid viimsilasi

Foorum „Kirik keset küla”

Kirikute külastajad said koguda templeid ränduripassi. Usinamaid rändureid ootasid auhinnad. Randvere kirikus jagas templeid Liisbet.

Viimsi valla kogudused korraldasid valla ja EELK Misjonikeskuse toel 7.-14. septembril kirikute päevad, et lähemalt tutvustada Viimsi valla ja ümbruse pühakodasid: EELK Püha Jaakobi, Randvere, Prangli, Naissaare kirikuid, Rohuneeme kabelit, Vabakoguduse kirikut, Mähel taastatavat baptistide palvelat ja Meremeeste Kodu kabelit Muuga sadamas.

Kirikute päevade raames käsitleti 13. septembril Rannarahva Muuseumis kodukiriku ja kohaliku kogukonna suhtluse võtmeteemasid nii külade, valla, kiriku kui ka üksikisiku vaatepunktist. Pakume foorumilt killukesi:

Tervitan foorumilasi „Kaheksa sa-jandit Maarjamaad” teema-aasta juhtlausega Johannese evangeeliumist, kus Maarja ütleb: „Mida iganes Jeesus teile ütleb, seda tehke!”

Ristiusu tulekuga asendusid meil külakonnad kihelkondadega. Sõna tu-leneb mõistest „kihluma”, mis tähen-dab milleski kindel olemist. Kihelkon-nad kui kiriku tegevuspiirkonnad on tahtnud väljendada mõtet: me võime kindlad olla, et kogukond hoolitseb oma liikmete eest. Nii on see läbi pika ajaloo ka olnud: kihelkond on ikka hoolitsenud vaeste, koolivõrgu, teede rajamise jms eest. Kirikust lähtuv vaim-sus ulatus kuni halduse ja inimeste iga-päevaelu korraldamiseni välja.

„Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse seadust,” seisab pü-hakirjas. Kihelkonna piirid määravad kindlaks koguduse vastutusala, et pare-mini teha seda, mida Kristus on käski-nud.

ANDRES PÕDEREELK peapiiskop

£

Milleks me kasutame saavutatud vabadust, kodanikuõigusi, ko-gukonda? See küsimus on tervel Lääne tsivilisatsioonil tegelikult vastamata.

Ühiskond on kriisis, mida paavst Be-nedictus XVI on nimetanud relativis-mi diktatuuriks – puuduvad kesksed mõisted, kesksed väärtused.

Kirik on traditsiooniliselt püstita-nud vertikaali, samas kui igapäevaelu perspektiivis tegutseme me horison-taalis. Meie igapäevased ülesanded ja talitused on kõik väga tähtsad, aga elu mõtte otsimine on muutunud ähma-seks. Selle tagajärg on varjatud äng, sisemine segadus, mis pahvatab esile irratsionaalsetes avaldustes ja äärmus-luses. Inimesed pole eluga rahul ega tea, mida peale hakata. Üks kaasaja analüütik on öelnud: me ehitame nagu liivalosse, mis päikese ilmudes kuiva-vad ja laiali vajuvad.

Iga ehitise jaoks on vaja mingit side-ainet. Meie igapäevaste toimetuste sidususeks on vaimsus. Vaim on

see, mis elustab! Me vajame vertikaali, kirikut keset küla, mille najale saame oma igapäevaelu talitused koondada ja neid mõtestada.

TUNNE KELAMEuroparlamendi saadik

£

Kirikut mõistetakse lisaks hoonele ka Kristuse ihuna. Selliselt saab ta olla veelgi rohkem keset küla: südames olev usk on inimestega kaasas ka kodus ja kõikjal mujalgi.

Selleks, et olla tõeline kirik keset küla, on meil väga palju tööd teha. Hoone ehitamine on naljategemine sel-le kõrval, et jõuda segaduses inimeste-ni, kivinenud südameteni. Saame seda teha ainult koos Jumalaga, Teda usal-dades.

Peame astuma välja oma mugavust-soonist kirikuhoone sees, et inimestega kõnelda. Selleks on meile parima ees-kuju andnud Jeesus ise, kes ju ainult ringi rändaski, olemata seotud ühegi sünagoogi ega külaga. Ta vaid käis ja kõneles inimestele rõõmusõnumit.

Meie ei suuda sellist eeskuju saja-protsendiliselt järgida, aga kindlasti suudame me minna ja rääkida oma naabritega. Nii annab kirik kogukon-nale need väärtused, mille on inimeste-le andnud Jumal.

MIKK LEEDJÄRVPüha Jaakobi koguduse õpetaja

£

Keskkonna ja inimsuhete eetikat ei saa vaadelda teineteisest eraldi. Seda, mis paneb meid teatud viisil käi-tuma või ümbritsevast midagi arvama, võib nimetada hingevaraks.

Just külakogukond on väike mudel, kus on võimalik läbi suhtluse, läbi arut-luste selgitada inimestele nende rolli. Tuleb endale teadvustada: kes sa oled, miks sa siin piirkonnas oled, kuidas on tarvis käituda. Seda ei saa keegi teine ette öelda, vaid see peab olema inimese enda sees – tema vaimuvara.

JÜRI MARTINRohuneeme külavanem, akadeemik

£

Kirik on oma teoloogilise, religioos-se, sotsiaalse, haridusliku, kultuu-rilise ja kunstilise mõõtmega olnud läbi ajaloo kõige tähtsam institutsioon ühiskonnas. Tänapäeva iseloomustab aga pigem liitsõna: „meelelahutus”.

Kas meelt on ikka vaja nii väga lahu-tada? Võib-olla oleks vaja meelt hoopis kasvatada või koondada? Kirikus on kasutusel tore sõna: „osadus”. Inimene üksikindiviidina vajab ka koosolemise, kuhugi kuulumise tunnet.

Kirikumuusikaga tegelemine annab võimaluse kasvada ise ja kasvatada teisi. Osalemine kiriku mitmesugustes töö-gruppides (diakoonia, misjon, püha-päevakool jne) on ikka kuidagi seotud muusikaga. Need inimesed annavad pühendunult oma aja ja tahtmise, ning sellel on reaalsed positiivsed tagajärjed.

HELI JÜRGENSONViimsi elanik, kirikumuusik

£

Kirikute nädal talle omase sügava-ma taustfilosoofiaga on tubli ja väärt ettevõtmine meie kogukonnas, millest võiks saada iga-aastane kogu-konda liitev traditsioon!

Viimsi omavalitsusel on regulaarne koostöö kõigi viie siinse kogudusega: EELK Püha Jaakobi, Prangli, Randvere, Rootsi-Mihkli kogudusega Naissaarel ja Vabakogudusega. Sügisel ja kevadel koguduste ja vallavalitsuse ümarlaual räägime arengutest ja koostöökohta-dest. Siiani oleme käsitlenud rohkem

Kirikutes ning ümbruskonnas toi-musid kontserdid, näitused, vestlus-ringid, piibliõhtud, rännakud, palvu-sed, lasteüritused, jumalateenistused. Pühakojad olid tavapärasest pikemalt uudistajatele avatud, koos küladega korraldati looduskaunites kohtades lõkkekohvipeatusi.

Päevade nimetus “Kodukirik kut-sub!” arenes koguduste ja omavalitsu-se juhtide ühisest soovist tugevdada valla elanikes kogukonna- ja kodutun-net, et viimsilased leiaksid kirikutes paiga, kust ammutada hingerahu ja jõudu, elule ilusamat mõtet ja avara-mat vaadet.

Kogudusi tutvustati muuhulgas Vabaõhumuuseumis Taluturul.

Koidu- ja loojangupeatustel kogeti Jumala sõna ja looduse kooskõla.

Fotod: Kirsti Malmi, Mari-Ann Kelam

6 7MM 2014 sügisMM 2014 sügis kogukondfoorum

olmeprobleeme, aga aruteludest on väl-ja kasvanud ka filosoofilisemaid mõt-tekäike, millest oleme osa ka praktikas ellu viinud nagu näiteks üritused puu-dustkannatavatele lastele.

Koostööd saab teha, kui on olemas selge vajadus, huvi ja koostöötahe. Eriti sobib sotsiaalvaldkond, mis ajalooliselt ongi ju kirikust välja kasvanud. Ühiselt võiks ette võtta rea teenuste väljatööta-mise nagu isikliku abistamise teenus, noorte usaldustelefon, tasuta riiete ja-gamine, perevägivalla ohrite varjupaik, huvitegevused lastele. Haridusvald-konnas oleme valmis koos kogudustega algatama dialoogi koolidega religiooni-õpetuse alal.

Omavalitsus on koguduste rohu-juuretasandi ideedele meie võimaluste ja praktikate piires avatud!

JAN TREIViimsi vallavanem

£

Kiriku ülesanne saab läbi aegade olla ainult üks: päästa inimesi iga-veseks eluks. Ühiskond võib areneda ja inimene maises elus palju saavutada, aga kui ta läheb põrgusse, pole sellest kuigipalju kasu.

Kirikul on suur lugu jutustada. Meie suurim püünispael on selles, et

võime lahustuda, hakata tegelema vaid igapäevaste pragmaatiliste asjdega.

Peapiiskop Jaan Kiivit on öelnud: patu tunnuseks on see, et eesmärgid saavad vahenditeks ja vahendid ees-märkideks. Kui kirikul enam soola ega valgust pole, siis pole meid vaja! Kui aga meie üldine nägemus on paigas, siis peaks ka praktilisi koostöövõimalusi jätkuma, olgu siis sotsiaaltöö, hariduse, vaimse tervise toetamise jm vallas.

OVE SANDERViimsi elanik, Usuteaduse Instituudi

rektor

£

Terve Afganistani väeosa peale, kus Eesti üksus missioonil viibis, oli olemas üksainuke pühakoda: kirik-telk, kus olid seina ääres kohvrikesed kõikide usundite rituaalideks vajalike esemetega. Iga õpetaja, preester, pastor vm tõstis need siis telgi keskel asuvale lauakesele ja nii peeti teenistusi.

See kirik-telk polnud teenistustel sugugi puupüsti täis – pigem vastupidi, ehkki üksused olid seal 50–100 meheli-sed. Küll saabus iga üksuse jaoks mis-siooni jooksul vähemalt üks kord, kui telk oli vägagi rahvastatud. Selleks läks vaja mingit tõuget.

Eesti poistest oli telk üsna tühi sin-namaani, kuni esimene meie soomuk isetehtud lõhkekeha otsa sõitis. Pärast seda oli kirikus poisse rohkem...

HANNES VÕRNOViimsi elanik, kaitseväe ohvitser

£

Kui Aivar Sõerd rääkis orelipool-tunni lõpul Randvere kirikus oma muusikuteest, siis tõusis kuulajate seast püsti tema naabrinaine, läks ta juurde ja küsis: „Kas ma võin sind kallistada? Ma ei teadnudki, Aivar, et sa tegeled peale raha-asjade ka orelimänguga!”

Kirik oli antud juhul koht, kus saadi teada, kes meie ümber elavad, millega tegelevad.

Oleks hea, kui meie kirikud olek-sid rohkem sellistele üritustele avatud!

Eksootilisteks kujunesid ekskursioonid saartele. Pranglil liiguti traditsiooniliselt auto-kastis.

Viimsi vallavanem Jan Trei, kirikute päevade patroon Tunne Kelam ja peapiiskop And-res Põder nädalat lõpetaval muusikarohkel Rõõmupeol. Õhtupoolikuid sisustasid vestlus- või piibliõpperingid. Vabakoguduses lahkas usu ja teaduse teemat professor Kuldar Taveter.

Vahel mõtleme, et kas neid ikka tasub korraldada, kui ka osalejaid on sageli nukralt vähevõitu – aga oluline on iga üksik inimene!

URMAS KIVISELGRandvere koguduse juhatuse esimees

£

Kuidas jõuda inimesteni mõttega, et kaks käsku on kõige tähtsamad: armasta Jumalat ja armasta ligimest nagu iseennast. Kui me kõik nii toimik-sime, oleks kõik ju korras!

Leidsin ühe retsepti, mõeldes rida-dele laulus „Hoia, Jumal, Eestit”: „rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, venna-armu suurus tema võimu troon”.

Rahu – võime tänada Jumalat rahu ja ka selle eest, meil pole suuri loodus-katastroofe.

Töö – seda on vahel paljugi. Kas see kõik on vajalik? Kus on meie prioritee-did? Töö puudumise korral on Eestis veel võimalik saada abi...

Kainus – see ei tähenda ainult seda, et me ei istu autorooli purjus peaga ega tarvita narkootikume. Tähtis on ka kai-ne mõistus – kasutame neid häid aju-

rakke, mida Jumal on meile andnud! Mõtleme asjad läbi!

Vennaarm – mis muud see tähen-dab, kui et märka inimest enda kõrval! Pane tähele, kui ta on kurb – räägi te-maga! Kui sa ei tunne teda, ütle tema eest üks väike palve. Ja mis on vahel kõige raskem – kui kellelgi läheb häs-ti, siis rõõmustage koos temaga! Öelge: „Tubli! Ma olen nii õnnelik, et sul läks hästi!”

MARI-ANN KELAMViimsi vallavolikogu liige

£

Juba vanast ajast on kirikud ehitatud keset asulat näitamaks, et Jumal vii-bib oma rahva lähedal. Mõned aastad tagasi Moskvat külastades panin tähe-le, et linna eri paikadesse oli kerkinud väikeseid, ümbrusest selgesti eristuvaid pühakodasid. Kindlasti olid need raja-tud mõttega, et oleme nüüdsest rahva juures, koos temaga.

Ühe mu etiooplasest sõbra väitel ehitavad muslimid minarette ka neis-se piirkondadesse, kus muslimeid ei ela. Seda selleks, et uued sugupõlvad

kasvaksid „minareti varju all,” õpiksid neid pidama oma elu osaks.

Samal ajal võib suurlinnas jääda ki-rikuhoone üsna märkamatuks. Kogesin seda juba aastakümneid tagasi esimest korda USAsse reisides. Suurlinna täna-vail jalutades sain aru, et meie mõistes suur kirik võib olla siin tänava väikseim ehitis, mis pilvelõhkujate vahele päris ära kaob.

Tänapäeval üritavad suurlinnade kirikud asutada end sinna, kus rahvast liigub. Näiteks Hellesdorfi piirkond Berliinis on endise Ida-Saksa ateistliku-maid paiku ja sealne kogudus koguneb ostukeskuses rendipinnal.

Sama kehtib Manilas, kus olen kü-lastanud jumalateenistusi suurtes ostu-keskustes. Katoliiklikele missadele pää-semiseks seisavad filipiinlased maha pikad järjekorrad... Kirik tegutseb seal-gi Jumalat teeniva kogukonnana asula keskel.

Kõige tähtsam ongi see, et kirik oleks keset küla oma liikmete kaudu, keda varustatakse edasi andma Jumala armastust sõnade ja tegudega.

MARKKU HAPPONENMission Europe juht

8 9MM 2014 sügisMM 2014 sügis tantsuevangelismtantsuevangelism

Laagri ühed eestvedajad (vasakult): Mari-Lii Runtal, Signe Reinaru, Liisi Kivinukk ja Mari-Liis Lootus. Fotod: Joel Reinaru

Kristlus ja tants14.-17. augustil 2014 toimus Taeblas noorte kristlik loovuslaager LIFE, kus sai arendada jazz-, Iisraeli ja hip-hop tantsu oskusi, otsida isikupärast väljendusviisi liikumist ja häält kasutades, maalida ja joonistada. Laager korraldati koos Gospellaagri ja Plussmeediaga, nii lisandusid kitarri, laulu, klahv- ja löökpillide töötoad ning videote tegemise ja artiklite kirjutamise õppimine.Osalejaid tuli üle Eesti 80 ringis pluss paarkümmend korraldajat. Eestis teist aastat toimunud laagri eeskujuks on Soomes juba aastaid tuntud formaat. Tuleval augustil, kui Jumal lubab, on LIFE jälle Läänemaal plaanis.

Laagri üks eestvedajaid, noortee-vangelistist tantsuterapeut Signe Rei-naru rõhutab, et annete avastamine ja arendamine on ainult pool laagri ees-märgist. Teine pool on aidata noortel vaimulikult kasvada või usku leida: „Päevad algasid meil piiblikümbluse-ga. Näiteks õpetaja Aare Kimmel rääkis inspiratsioonist ja kunstnik Ain Vares

Laagris tehti trenni 5 tundi päevas.

LIFE lõppes jumalateenistusega, kus kõik töötoad esitlesid õpitut.

loovusest ning sellest, kuidas tema Ju-mala juurde jõudis.”

Mis teeb tantsulaagrist kristliku?„Kindlasti osadus, mis osalejatel

kristlastena omavahel on. Siis muusika valik: kasutasime näiteks laulu nime-ga Freedom, Vabadus, kus olid sõnad: kus on Jumala vaim, seal on vabadus. Sellisele ideele liikumist luua on midagi väga erilist!

Kuidas tekkis idee korraldada Ees-tis LIFE laager?

Olen õppinud Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiaid tantsuteraapia suunal, mind huvitab just tantsu ja kristluse sidumine. Kolm aastat tagasi sattusin LIFE laagrisse Soomes, kus osalesin kaaasaegse tantsu töötoas. Kogesin, et kui tantsu õpetab kristlane, siis on see midagi hoopis muud kui tavaline tant-sutrenn!

Laagri korraldamine Eestis läks kui Jumala juhtimisel. Mõtlesin just, et kuidas sellist siin teha, kui tuli välja, et Soome laagriski tunde andnud Jane Raidma kaunite kunstide koolist Loov Impulss oli mõelnud sama, samuti Ma-ri-Liis Lootus ja Liisi Kivinukk, kellest said meie tiimi liikmed. Aasta pärast toimuski Eestis esimene LIFE!

Mis teeb tantsust kristliku?Kristlik tants on ehk jõuga pandud

termin, sest tantse jaotatakse ikkagi stiilide järgi. Ise arvan, et tantsu sõnum, tantsuga jutustatav lugu annab sellele kristliku poole. Sammud võivad olla sa-mad mis tavalises tantsus. Muidugi on maailmas olemas väga erinevaid tantse, aga kui muusika ja liikumine on ins-pireeritud Pühast Vaimust, siis ei saa need kedagi riivata!

Mida sa uurisid ülikooli lõputöös?Mu lõputöö pealkiri oli „Kristlik

tants Eestis ja selle kasutus”. Eestis pole kristlikku tantsu kuigi palju kasutatud, aga mõned rühmitused leidsin ja küsi-sin nende liikmetelt, mida kristlik tants neile on andnud. Tuli välja, et tants ja liikumine on eneseväljendusvahend ning kristlik tants on seega oma usu väljendamine selle kaudu. Tants on võimas vahend, kuidas jutustada min-git lugu, kanda sind ennast puuduta-nud sõnumit edasi teistele, harmooni-liselt eksisteerida!

Millised on sinu kogemused krist-likus tantsus?

Ma pole jõudnud veel sellega kuigi palju tegeleda, aga Soome laagri ko-gemus oli hea, samuti Iisraeli tantsu tunnid eelmise aasta laagris Eestis. Iga Iisraeli tants on ju lugu Piiblist, Iisraeli rahva ajaloost!

Meil Eestis on kristlik tants aga alles lapsekingades ja oleks vaja juurde te-kitada võimalusi, kus sellega tegeleda.Endale meeldib kõige rohkem, kui saan tantsuga jutustada lugu, mis kannab mulle olulist sõnumit.

Kuidas võib olla kindel, et ka vaa-taja saab sõnumist samamoodi aru?

Usun, et ikkagi Jumal teeb seda tööd ja puudutab inimest, kes tantsu või lii-kumist näeb. Isegi sõnu kasutades ei pruugi teinekord ju evangeeliumist aru saada! Küllap Püha Vaim tõlgib inime-sele selle keele ära. Meie panus on liiku-da ja Jumal teeb samal ajal tööd inime-se südames.

Kas kogudustes võiks tantsu kasu-tada?

12. sajandil, kui jumalateenistu-sed toimusid ladina keeles, kasutatigi liturgias liikumist ja tantsu, et sõnu-mist rohkem aru saadaks! Tants oli elu loomulik osa. Miks mitte ka täna roh-kem seda kasutada! Peab olema endal tundlikkust, milline liikumine kirikus-se sobib ja milline mitte: mis toetab sõnumit, mida jumalateenistusel edasi antakse? Ning muidugi võiks noorte-õhtutel muusika juurde huvitavat lii-kumist välja mõelda.

Kui esmalt olla koos palves, küll siis tuleb hea ja sobiv tulemus, mida teiste-legi jagada!

Kas tants võiks näiteks illustreeri-da luterlikul jumalateenistusel loeta-vaid kirjakohti?

Miks mitte, kui eelnevalt nendele mõelda, otsida sobiv muusika, et tekste liikumisega veelgi rohkem rõhutada... Aga tantsu ei tasu teenistustele vägisi suruda, vaid mõelda sellele vaid juhul, kui on olemas vastava andega huvili-sed. Siis tasub kindlasti natuke pusida, palvetada... Kui Jumal on inimesele ande andnud ja ta sellega teenida tahab,

siis mõjub see hästi, aga ma ei arva, et iga asi teenistusele sobib!

Näiteks ka laagris esitasid hip-hop tantsijad oma osa mitte kirikus, vaid selle ees.

Kas kristlik tants võib olla ka te-raapia?

Uuringuist on välja tulnud, et krist-lik tants on terapeutiline ja seda on mujal maailmas teraapiavahendina ka kasutatud. See on inimese aitamine läbi kunsti: muusika ja tantsu. Miks mitte liikuda meilgi selles suunas!

Kui olen ise näinud tantsijat jutusta-mas Jeesuse armu, siis on see mind kõ-netanud palju enam kui sama sõnades väljendatuna. Kehakeel kõnetab tihti rohkem kui verbaalne! Eestis on krist-likku tantsu kahjuks veel vähe näha. Arvan, et evangeeliumi kuulutamiseks tuleb ära kasutada kõik vahendid ja kui tantsuanne on olemas, siis lausa peaks seda kasutama!

Esialgu võib tunduda see mõte võõ-ras, aga tants on palju laiem mõiste kui harjunud oleme. Näiteks lõuna pool on liikumine elu loomulik osa ja seda ka kirikus... Põhjamaades oleme ehk kinnisemad ja puisemad ega taha talvel külmaga end eriti liigutada, aga eks iga asi nõuab aega ja tööd. Miks mitte saa-da huvilistega kokku, katsetada tantsu keelt, uurida üheskoos Jumala sõna ja vaadata, kuidas see liikumisse läheb!

SIGNE REINARUD küsitles PIRET RIIM

10 11MM 2014 sügisMM 2014 sügismisjonipraktika pioneerid

Pia Ruotsala ühendkooris Viimsi kirikute päevade Rõõmupeol Foto: Mari-Ann Kelam

Lõkkekohvi pakkumine Käsmu rannal Fotod: Tapio Virokannas

Esimest korda ristirännakul Uus tegevus kogudusesNelja Tuule ristirännak toimus 7.-12. juulil 2014 Virumaal, kesk-punktiks Rakvere. Mulle oli täiesti teadmata, mis on ristirännak, ja Rakvere veel külastamata. Aprillis ma end rännakule registreerisin ja täna loen päevi, et osaleda uuel rännakul aastal 2015.

Nädalane misjonipraktika oli kok-kusaamine kristlaste vahel, kes tulid Peterburist, Soomest, Hiiumaalt, Pala-muselt ja veel mitmest kohast. Mõned olid esimest korda, mõned juba mit-mendat aastat. Meeskonnana rända-sime üheskoos ja vahel ka gruppidena läbi erinevad linnad, külad, kirikud – imeilusad paigad. Liikusime Käsmu muuli ja kiriku ümbruses, Kohtla-Järve sotsiaalmaja juures, Tamsalu kultuuri-maja ees, Jõhvis Mihkli kiriku pargis, Illukal ja Iisakul, Kadrina kirikus ja Risti poe ees, Pandivere Pansionis, Vao varupaigataotlejate majutuskeskuses ning Kunda Mere- ja Perepäeva laadal.

Jumal ootab tagasiRääkisime inimestega lõkkekoh-

vi, näomaalingute ja muusika kõrval Jumalast ning usun, et meie vestlused inimesi natukenegi puudutasid. Näide sellest: Laura Herm jagas hea sõnumiga kaarte Käsmu vahel, kus vastu tuli ema

tütrega. Laura palus emal kimbutäiest kaartidest valida ühe ning ütles, et tema meelest on see, mis kaart tuleb, just see, mida Jumal tahab öelda. Naine võttis kaardi, luges läbi ja jäi esialgu täies-ti vait. Siis ütles pisaratega võideldes: "Kas teate, et peaaegu 30 aastat tagasi käisin ma Kadrinas leeris ja see oli mu leeriõnnistamise salm... Kas võib veel selgemat Jumala kutset olla, kes oma last tagasi enda teedele kutsub?"

Ärahoitud tulekahjuUsaldades end Jumala hoolde, tean

alati, et Tema hoolitseb, juhatab meid

teele, mida mööda minna. Hea näide taas ristirännakult, kui meeskonna-liikmed unustasid toidukarbid Ahtme sotsiaalmajja. Järgmisel päeval sõitis Hannu Keskinen pärast Jõhvis teeni-mist tagasi sotsiaalmajja lootusega kar-bid kätte saada, kuid juhatajat ega ka kedagi teist polnud näha, ainult ühis-köögis kõrbes toit pliidil. Hannu lülitas pliidi välja ja sõitis tagasi Jõhvi. Küllap oli Jumala juhtimine seegi, et tulekahju eemal hoida!

Minu jaoks oli nädalane ristirän-nak imeline retk, kus õppisin rohkem tundma iseend, kristlaste koosolemise jõudu ja energiat ning muidugi Jumala armastust. Erilised tänud kogu mees-konnale, eestvedaja Kirsti Malmile ning kindlasti Karl Mäesepale, kes ma-jutas meid Kirstiga oma kodus.

See kõik oli nii ilus, just nagu seda on igapäevane elu, kui elada seda koos Jumala armastusega!

MAILI MÄEHUNT

ESIKAANELVäike kiriku-

külastaja Käsmus

Kirikus uue tööharuga alusta-mine on raske, aga äärmiselt inspireeriv. Tean seda koge-musest, kuna olen Jumala abiga algatanud uusi tegevu-si Soome kirikus, käivitanud kristliku noortekeskuse Jordaanias, Tooma missa Tallinnas ja viimaks EELK Perekeskuse. Iga käivitamine on olnud omanäoline ja hea õppetund.

Uuega alustades tuleb olla avatud, sihikindel ja pakkuda asju turu (nt. koguduse) tellimu-se järgi. Juht ja vastutav mees-kond peavad teadma suunda, jagama ühist visiooni ja nägema nähtamatut. Ühine nägemus ja plaanimine on protsess, mil-le käigus on vaja põhiteadmisi, avatust ja loovat hullust. Hea juht värbab meeskonna, kellel on põhiteadmised olemas. Eda-si delegeerib ehk jagab hea juht ülesandeid ning lõpuks usaldab oma inimesi ja julgustab igaühte, et too võiks jõuda eesmärgini isikupärasel viisil. Oluline on koguda uue tegevuse vaimseks toeks eestpalvetajaid, samuti on väga tähtis jagada töö kohta infot.

Üks olulisemaid küsimusi juhile on: kas sinu juhtimisstiil toetab ning julgustab katsetama ja vigugi tegema? Kas sinu kõrval on ruumi teistele, eri-nevatele arvamustele? Jumal on loonud igaühe eriliseks ja andnud igale inime-sele annid, mida saab kiriku ja ligime-se heaks kasutada, et Jumala riik võiks kasvada. Hea juht kirikus teab, et tema ei tea kõike ja lepib sellega, et Jumala riik on suurem kui see aken, mille ta ise on paotanud.

Näiteks oli meil Tallinna Tooma missa juures alguses üks vabatahtlik, üks vaimulik ja kaks misjonäri. Kolme aasta pärast teenis kaasa 30 vabatahtlik-ku, osa neist polnudki kristlased. Kõik sai alguse palvest ja uue formaadi õp-pimisest, kuhu hakati inimesi juurde kutsuma ja tehti plaane, kuidas jõuda sihtgrupini. Arutati mujal saadud ko-

gemusi, suheldi Tartu ja Helsingi ”too-mastega,” koguti pädevust ja kasvatati järjekindlalt meeskonda, kuhu olid oodatud kõik. Vabatahtlikke värvati ka leerikoolis ja veebis ilmalikes portaa-lides. Igaks missaks jagati koosolekul välja ülesanded ja arutati Piibli tekstide põhjal missa teemat: kuidas seda ühes-koos ilmale tuua ja millised võiksid näi-teks külgaltarid välja näha.

Olulisem kui lõpptulemus on kaasav tegutsemisviis ja protsess, mille juures inimesed tunnetavad osadust ja osa-lemisrõõmu. Palve teksti ühine koos-tamine on sügav protsess, mis õpetab üksteist austama ja väärtustama.Prot-sessi juhtimiseks läheb vaja aega, kuna tegu on usaldusega ja isikliku usu ning vaimsuse toetamisega. Kui kaastööline saab ise oma tegevuse läbi mõelda (nt. kahetsuspalve teksti), selle olemuse sügavamalt omandada ja sisu teistele-gi edasi anda, kasvab tema usaldus nii enda, Jumala kui ka kiriku vastu. Liiga kergesti ehmatame me uue kaastöölise ära, nõudes talt kindla mustri järgimist.

Uus kaastööline näeb asju, mida kauased tegijad ei näe. Seepä-rast rõõmustan ka Tallinna Tooma missa uue koordinaatori üle: An-nely Neamel on värsked mõtted, ja vabatahtlikke kuulates leidub ikka midagi uut, sest Jumala loomistöö jätkub!

EELK Perekeskuse käivitami-se juures on olnud oluline avatus, partnerite otsing ja kindlad väär-tused, mille alusel on meeskonna erinevad liikmed saanud leidlikult tegutseda. Uus tööharu peabki olema nagu laboratoorium, kus on lubatud katsetada uut. Kiriku traditsioon on nii vana ja tugev, et sellel alusel on julge katseid teha! Isikliku entusiasmi kõrval tuleb uskuda, et Jumal saab töö arenda-miseks kasutada erinevaid inime-si ja mooduseid. Sihini viib mitu teed!

Pea meeles:- Ole hea eeskuju – entusiasm

nakkab!- Otsi aktiivselt uusi võimalusi ja

ära arva, et sa üksi peaksid töö eest vastutama!

- Iga meeskonna ja koguduse liige vastutab ühise asja eest, suhtlemine aitab üksteist mõista.

- Usalda kaastöölisi ja suhtle inimes-tega, luues üksteisemõistmise vai-mu.

- Ole sihikindel, aga mitte jäik – Ju-mala plaan võib olla teistsugune!

- Lepi sellega, et arenguks on vaja eri-nevaid faase. Loo kohe alguses pike-ma perspektiiviga plaan, et tegevu-sest saaks kestev ja jätkusuutlik.

- Hea koostöö ja kokkuhoidmine on maailmale vägev tunnistus!

- Märka kohaliku keskkonnaga seo-tud võimalusi. Luba uuel tegevusel kohaneda, konteksti vajadustele vastata. Kõik, mis töötab Soomes, ei tööta Eestis ning sama kehtib maa ja linna puhul.

PIA RUOTSALAEELK peretöö koordinaatorEELK Perekeskuse juhataja

12 13MM 2014 sügisMM 2014 sügismisjonärid koguduses koos sõpradega

Katedraali ansambel Viimsi kirikupäevadel Sõna ja muusika õhtul Viimsi Vabakogudu-ses. Vasakul Tommi.

Olga, Leelo ja Minna (paremal) Naisteklubis.

Foto: Kirsti Malmi

Foto: erakogu

Foto: Anu Väliaho

UsaldadesMisjonärid on meie arvates nagu teiste kõrval kõndivad rändurid. Jumal ise valmistab kõik me sam-mud ette ja see teadmine muudab alandlikuks.

Meie, misjonäride töö ei ole seega ainult meie, vaid Jumala töö. Kui vahel mõtleme, et oleme väga targad ja tea-me täpselt, mida teeme, võib juhtuda, et Jumala armastus ei puuduta kedagi, sest me oleme liiga ennast täis. Aga kui usaldame oma plaanid Jumala kätte, jääb ka Temale ruumi ja Ta puudutab inimesi. Kui palume alati Jumalalt õn-nistust ning juhatust, on Ta koos meie-ga iga päev ajastu lõpuni (Mt 28:20).

Logistika küsimusOleme elanud Eestis ligi kaks ja pool

aastat, aga tunneme, et veel on pikk tee õppimaks misjonitöö kohta Eestis. Vahel ütleb keegi Soomes: hea, et viite Jumalat Eestisse, et ka eestlased pääsek-sid! Aga meie oleme kõigest inimesed ega saa Jumalat praamiga Eestisse tuua. Ja kust me Ta siia tooksime? Kogu maailm on Jumala oma ja Jumal ise teeb kõikjal tööd inimeste südametes. Ta on olnud igal pool, igas riigis ja lin-nas maailma esimesest päevast saadik. Seega on mõeldamatu, et misjonärid transpordiksid Jumalat ühest kohast teise!

Mida sa soovid?Vahel tundub, et me ei saa täpselt

aru, miks teeb keegi Eesti kirikus asju nii nagu teeb, sest oleme Soomes lähe-nenud sarnasele olukorrale hoopis tei-sest vaatenurgast. Aga keegi ei tea, kas minu moodus oli parem või halvem või kas sel üldse on vahet. Oluline on mee-les pidada, et Eesti kontekst on hoopis teine kui Soome kontekst. Et oskaksi-me Eesti kirikut toetada, on meil vaja õppida Eesti konteksti tundma. Jumal kasutab inimesi nii nagu tahab ning meie ei saa öelda, et ainult minul on õi-gus ega hakata teisi juhtima oma meele järgi.

Seevastu saame alati igas olukorras küsida Jumala ja koguduste liikmete

Mullu sügisel hakkasime koos vabatahtlikega korraldama Sõna ja muusika õhtuid ning Naisteklubi. Vajasime bändi, mida hakkas koos Tommiga kokku panema kogudu-se liige Raul Arras. Talvega kasvas saateansamblist välja Toomkiriku oma bänd: Katedraali ansambel. Sõna ja muusika õhtutes on kaasa teeninud 25 vabatahtlikku.

Naisteklubi igas vanuses naiste-le veab koos Egle Viilmaga ka Min-na. Viis koguduse liiget korraldavad ühise pärastlõuna Jumala sõna ja käelise tegevusega.

Teenime kaasa veel pühapäe-vakoolides, noorte-, muusika- ja meisterdamisringides ning Toom-kooli loovusringides ja eelkoolis. On tähtis, et lapsed ja noored saaksid

õppida ja kasvada usus: nemad on meie tuleviku kogudusetöö vaba-tahtlikud ja õpetajad!

Lisaks on Minna koos õpetaja Tiina Ooli ja misjonär Kirsti Malmiga kohtunud aasta jooksul enam kui 500 intellektipuudega inimesega. Oleme õppinud, et töös vaimupuue-tega inimestega ei ole puudust Vai-must! Inimeste ülesanded on erine-vad ja hea on tuletada meelde Piibli kirjakohta: „Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatak-se, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.“ (1Kr 12:26)

Lisaks laulame Misjonikoori 40 vabatahtliku hulgas ning Tommi te-geleb koori saateansambliga.

käest: mida sa soovid, et me teeksime? Ükski inimene ei oska teise eest otsus-tada, mis talle parem oleks, ega ka seda, kuidas teine tahaks, et teda aidatakse. Näiteks vihastaks meist kindlasti iga-üks, kui keegi veidra aktsendiga võõras tuleks tuppa ja hakkaks õpetama, kui-das koristada või süüa teha. Aga võib-olla meile meeldiks, kui ta küsiks: kas

koristame koos, või on sul toitu vaja? Jeesus teadis tegelikult, mida inimesed vajasid, aga sellest hoolimata küsis Ta iga kord: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

Ühiselt tervemaksSoovime, et igas koguduses oleks

ruumi vabatahtlike jaoks – et üheskoos

Sõpruskogudusel abiks

Septembri keskel tuli Eveliina Ruokola (27, pildil) Soomest kuueks nädalaks Sauele siinse luterliku koguduse kutsel, et aidata Pereklubis, mis koguneb Saue Päevakeskuses igal esmaspäeval kell 9.30 – 11.30. Klubis osalevad ema, isa või vanavanem ühes mudilastega.

Eveliina on varem tihti Eestis käi-nud, ta on ühe aasta õppinud eesti kee-le kursusel Tamperes. Idee Sauele tulla tekkis kaks aastat tagasi. Kui tänavu 29. märtsil sõlmisid Tampere ja Keila kogudus ametlikult sõpruskoguduste lepingu, avanes Eveliinal selleks võima-lus seda enam, et ta osaleb Soomes ka misjonikursusel. Kodukogudus saatis ta siia praktikale 1,5 kuuks ja kevadel veel 1,5 kuuks.

Tamperes teeb Eveliina koguduse diakooniatöötajana sotsiaal– ja pere-tööd. Vastava koolituse saanuna on ta seitse aastat korraldanud pereklubisid ja –laagreid ning tegelenud noortega.

Mida mõtleb Eveliina aga Ees-tist, Saue linnast ja Pereklubist siin?

„Olen kohtunud paljude sõbralike ja rõõmsate inimestega. Mind on väga

hästi vastu võetud, saan elada ühe ko-guduseliikme juures, mis on Saue kül-lap üks kaunimaid kodusid! Tunnen, nagu oleksingi kodus – Eestlased on ju sugulasrahvas. Kultuur on natuke teine kui Soomes, aga ma armusin Eestisse juba kaua aega tagasi.

Tampere koguduses töötab paar-kümmend pereklubi ja neist on väga head kogemused. Minu juhitud klubis on osalenud 20 – 40 inimest, üle poo-le on lapsed. Lisaks aitavad klubis ka „asendus– ehk tagavaravanaemad või –vanaisad“.

Keila koguduse Saue abikogudus töötab koos Saue linna Päevakeskuse-ga. Eveliina tutvustab: „Pereklubis on lastel ja vanematel võimalus üksteisega lävida erilisel viisil. Alguses on laulu- ja muusikahetk, kus lapsed saavad män-gida ka rütmipille. Siis räägib juhataja mõne loo lastepiiblist. Edasi mängitak-se, tehakse käsitööd ja viimaks on väike eine. Vanemad vestlevad ka omavahel, joovad teed või kohvi ja osalevad las-te mängudes ja meisterdamistes. Ühe kokkusaamise pikkus on kaks tundi.”

JUHA VÄLIAHOEELK Keila koguduse abiõpetaja Sauel

õppida, kuidas edasi areneda. Ko-gudus on nagu suur haigla, kus kõik saavad arsti abiga paraneda. Arst ei ole õnneks ei kirikuõpetaja ega mis-jonär, vaid Jumal, kelle ees on võrd-sed kõik: koguduse liikmed, õpetajad ja misjonärid. Ühel on ühed oskused ja võimed, teisel teised. Eri ülesanded on töötegijatel sellepärast, et kogu-duses ei valitseks suur segadus ega poleks see kõigest sisuvaene muinas-mälestis.

On tähtis mõtiskleda koos ko-guduse liikmetega, mida ja kuidas peaks tegema, et Jumala armastus saaks inimesi puudutada. Mõnikord õpime Taevariigi tööst rohkemgi, kui oskasime unistada.

Võib-olla tekitab koguduses va-batahtlikuks olemine sinus küsi-musi – kas olen küllalt hea või kas usun piisavalt? Aga ka Jeesus valis oma jüngriteks koolitamata tööme-hi, hakkas nendega vestlema ning ühiselt tegutsema. Näiteks Peetrus oli kalur ja kindlasti ei olnud sel ajal kaluritele usuteaduse kooli. Jeesus aga ütles: ”Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.” (Mt16:18)

MINNA JA TOMMI NIKKI

Meil on olnud suur eelis osaleda EELK ja Tallinna Toomkoguduse töös.

14 15MM 2014 sügisMM 2014 sügisvanglateenistus välismisjon

Mida teevad vanglamisjonärid

Oikumeeniline ühendus „Pisara” asutati Soomes aastal 1999, et kristlaste vabatahtliku tööga edendada vaimset ja ainelist heaolu Venemaal, Eestis ja Lätis. Eestis aidatakse lisaks vanglatööle ka sõltuvusest vabanenud inimesi ühiskonda naasmisel.

Pisara (eesti k „piisk,“ „tilk“) nimi viitab sellele, et veepiisad võivad aja jooksul kivissegi augu uuristada. Nii külastab Eesti vanglaid juba mitu aas-tat mitmeliikmeline vabatahtlike rühm Soomest, kellega siin liitub kohalikke kristlasi. Tullakse iga paari kuu tagant. Misjonärid liiguvad Tallinna ja Tartu vanglate vahet Lääne-Nigula kogudu-selt laenatud väikebussiga.

Reeglina toimuvad külastused koos siinsete vanglakaplanitega ja jumala-teenistuste stiil oleneb kirikust, kust kaplan pärit on. Üks külastus kestab keskmiselt poolteist tundi. Kinnipeeta-vad kogunevad vangla kabelisse, kuhu näiteks Tallinna vanglas mahub um-bes 40 inimest. Tullakse vabatahtlikult. Kohtumistel kasutatakse vastavalt vaja-dusele eesti, vene ja soome keelt.

Teenistus algab tavaliselt pillimängu ja lauluga, Jumala kiitmise ja palvega.

Külaliste loodKülaliste osaks on tunnistada, kui-

das Jumal on neid eluprobleemides aidanud ja inimsuhetesse lepitust too-nud. Mitmel on endal seljataga aastad kinnipidamisasutustes. Üks vanglakü-lastajaist kasvas näiteks üles koos al-kohoolikust vägivaldse isaga ja temast sai narkomaan. Alles Jeesuse armu kogemine aitas tal vabaks saada nii sõltuvusainetest kui ka vihapidamisest isa vastu. Teisest endisest vangist on nüüdseks saanud kirikuõpetaja. Ühest

peaaegu kirjaoskamatust naisest sai Ju-mala abiga veel küpses eas tõlk, kusjuu-res lugema õppis ta Piiblit uurides...

Sellised lood teenimatust armust annavad kuulajaile lootust – ehk saab kõik korda ka minuga? Tuntakse siirast huvi, kuidas on külalised Jumalalt abi leidnud.

Soome vabatahtlikest saavad Ees-tisse sõita kord ühed, kord teised – see võimaldab kinnipeetavail kuulda eri-nevat laadi tunnistusi. Külastajate seas on olnud näitks staažikas narkopolit-seinik, kellelt küsiti muuhulgas: kuidas saab üks politseinik olla usklik? Korra-valvur võrdles seepeale eluteed ristmi-kuga, kust on võimalik keerata harju-muspärasele tänavale, proovida mõnda tundmatut rada või pöörata Jeesuse juhatatud teele, mille puhul on oodata parimat...

Küsimused ja tunnistusedÜheskoos otsitakse vastuseid kin-

nipeetavate küsimustele: kuidas saada võitu kiusatustest? kas politsei võib rikkumistele läbi sõrmede vaadata? kas kristlane võib uuesti abielluda? mis mi-nust vabanedes edasi saab? Arutletud on näiteks jumalakartuse mõiste üle: kas tähendab see hirmu või Jumala pü-haduse tunnistamist ja austamist?

Kõlanud on ka Jumala leidnud van-gide tunnistusi. Keegi oma sõnul süü-tult kinni istuja jutustas, kuidas ta on suutnud Püha Vaimu abiga kuriteo tegelikule kordasaatjale andeks anda. Üks teine tunnistas, et võitlus Jeesuse leidmise teel oli küll raske, aga Tema kingitud rahu ja rõõm on selle vaeva kuhjaga korvanud. Enamik kinnipee-tavaid tõdeb siiski, et Jumalale ollakse küll lähemale jõutud, aga päriselt Teda veel ei tunta.

Loomulikult pakutakse külaliste sõ-navõttudes ka piibliõpetust ja kuuluta-takse Jeesuse armu. Kohtumistelt jääb kõlama, et uskliku elu pole alati kerge: nii kiusatused kui ka neile järeleandmi-ne on kerged tulema, aga Issand lubab kõigil Temale toetudes taas uuesti alus-tada. Vanglaaega soovitataksegi kasu-tada Piibli lugemiseks, sest vabanedes jääb selleks hoopis vähem võimalust...

Tulevik Jumala hooldeLõpuks palvetatakse vastavalt eest-

palvesoovidele: need puudutavad pea-miselt tervist ning omaste, eriti laste toimetulekut, palutakse jaksu vanglas vastu pidada ja sidemete säilimist omastega. Usklikud vangid palvetavad omakorda misjonäride ja nende töö eest!

Lahkumise eel päritakse külastaja-telt lootusrikkalt, millal nad jälle tagasi tulevad. Küsimusele, mida kaasa tuua, on vastatud: peaasi, et võtate oma sü-dame kaasa! On ka juhtunud, et mõni kinnipeetav otsustab koosviibimist häirima hakata, aga need olukorrad on olnud erandlikud. Külastajad on oma-korda kogenud inimeste võrdväärsust Jumala silmis vangide kõrval armulaual seistes...

Vanglamisjonärid kirjutavad oma töö toetajatele reisikirju. Lisaks vang-lasündmustele mainitakse neis tihti Eesti kaunist loodust ja kosutavaid kohtumisi siinsete kristlike töötegijate-ga. Tänu väljendatakse soodsate ööma-jade ja maitsvate söögikordade eest.

Misjonärid tõdevad, et Jumal on nende tööd siin õnnistanud, mis kinni-tab, et see töö on oluline.

Misjonäride kirjadest võttis kokku PIRET RIIM

Fotod: erakogu

Sambias on sõpru

rema tulemuse huvides oleme loonud MTÜ Sambia Sõbrad ning toetajaid li-sandub üha.

Koguduse olukord Ameerika heategevuslik ühing All

God’s Children (Kansas Citys) on Sam-bias abiks, rajades puhta vee kaeve ning ehitades kooli ja lastekodu. Me-ditsiinikeskus on juba rajatud. Turva-müür on vajalik, et koguduse omandit kaitsta, sest kohalik korruptsioonitase on kõrge. Näiteks on mõni linnaamet-nik rohkem kui ühel korral püüdnud koguduse maad kellelegi maha müüa ja ostja on juba ehitamagi tulnud. Siis

tuleb kohtuasju ajada ja närve kulutada. Nii ei saa ka

abiprojektid end ilma turvamüürita kindlalt tunda.

Veelgi pakilisemad vajadused on aga inimestel, kes peavad läbi ajama väga vähesega. Kel on olemas töökoht, sel tuleb arvestada keskmise sissetule-kuga 25 dollarit kuus ehk 75 eurosenti päevas. Selle piskuga peab läbi ajama 75% elanikkonnast, kusjuures hinnad pidavat olema samasugused kui meil. Orbe on poolteist miljonit, rahvaarv aga üle 14 miljoni, mis teeb Sambia maailma ühe suurema orbude suhtar-vuga riigiks.

Keda sambialaste abistamine lähe-malt huvitab, leiab lisainfot www.sam-biasobrad.com. Sambias saab 20 või 40 euroga kuus korda saata palju rohkem kui meil Eestis!

AARE KIMMELMTÜ Sambia Sõbrad juhatuse liige

Kuidas tekivad meie elus viljakad kontaktid? Eks sageli isiklikul pinnal.

Kui leiame sarnaste huvidega ini-mese ja hakkame kogemusi vahetama, muutume lähedasteks. Kui keegi sõber on kusagil käinud, midagi teinud ja ko-genud ning sellest jutustab, siis muutub kõik hoopis konkreetsemaks ja elulise-maks kui mõnda kuulutust või lugu lu-gedes. Nii võime mõne aja pärast leida ennastki tegelemas millegagi, millest varem ei osanud mõeldagi! Nii läks ka minu ja Sambiaga.

Võtmetähendusega tutvusTee sõpradeni selles kauges Lõuna-

Aafrika riigis, kus ma ise pole käinud-ki, sai alguse aastaid tagasi raamatust „Tema tiiva alla“. Huvitav oli lugeda autori Riina Aasa elust ja Jumala poo-le pöördumisest, sest ta kogemustes tuli ette palju tuttavat. Hiljem palus ta minult eessõna oma teisele raamatule „Sinu tunnistuste teedel,“ mis on veelgi põnevam. Sealt näeb, et Jumal teeb tä-helepanuväärseid asju mitte ainult kau-gel välismaal, vaid ka siinsamas Eestis. Nii tihenesid eelkontaktid.

Pealtnägija tunnistusedRiina pere elab juba aastaid Rootsis,

aga Sambias käis mõni aeg tagasi üks ta poegadest, et ilma näha ja kogemusi omandada. Ta töötas seal kolm kuud koguduses nimega Calvary Christian Church and Ministries, kus aitas tur-vamüüri ehitada (pildil). Ei saanud ta selle eest palka, vaid vastupidi, pani ka oma osa mängu. Elas kohalikega sama elu, sõi sama toitu ja nägi oma silma-ga, kuidas seal kõik on. Tema sõnul on sealsed inimesed ühed maailma kõige lahkemad ja siiramad üldse. Aga ehita-misel tuli rahast puudu ja nii otsustasid mõned tuttavad Eestist omapoolse pa-nusega toetada. Abiga liitusid ka mõ-ned Lõuna-Eesti luterlikud kogudused eesotsas Puhjaga ning mõne aja pärast ka mina, olles saanud näha pilte Sam-biast ning kuulda sealsest elust-olust. Nii see abistamistöö alguse saigi. Pa-

Tüüpiline elamu on rohtkatusega ja

savist.

16 17MM 2014 sügisMM 2014 sügisvaba aeg Hongkongis

Foto: Liliann Keskinen

Kuidas puhkab misjonipere

Jõudsime suve jooksul maha sõita umbes 5000 km vaatamata sellele, et nii Eesti kui ka Soome on väike-sed maad.

Juuli esimesel nädalavahetusel oli põhjust minna Jyväskyllä, sest seal toi-musid Soome Rahvamisjoni selleaas-tased suvepäevad. Esmakordselt osa-lesime sel üritusel nii, et meil polnud ühtegi vastutust kanda. Oli vabadus lihtsalt tuttavatega kohtuda, mida oli üllatavalt palju. Saime rohkelt julgus-tust!

RistirännakulJyväskyläst kiirustasime Eestisse,

Nelja Tuule ristirännakule Rakverre. Olime Hannuga arutlenud, et kuidas küll tüdrukud sellises vormis puhkus-se suhtuvad... Kuid igal hommikul olid nad rõõmuga valmis uutele seiklustele vastu minema! Miriami meelest oli ris-tirännaku parim osa lõkkekohv, Hanna meelest puude lappimine (puude ladu-mine – hiiu keeles) Kadrina koguduses. 2015 toimub Tartus 3.–5. juulil EELK Kirikupäev, tüdrukud andsid meid juba üles sellele eelnevale Nelja Tuule ristirännakule – tule Sina ka!

13.–14. juulil külastasime oma tugi-kogudust Haapsalus. Hannu jutlustas ning pärast teenistust rääkisime huvi-listele meie elust ja tööst Peterburis.

Päike ja sportSiis algas puhkuse passiivsem osa,

või kuidas võtta? Esimese päeva jook-sul ujusime nii Haapsalu kui ka Pär-nu lahes ning Pühajärveski. Järgmised päevad tõid rattaringi ümber Pühajärve ning jällegi vahvaid kohtumisi. Lõpp-kokkuvõttes jäi Eestis käimata ainult Hiiu-, Saare- ja Raplamaal.

Soomes jätkus endiselt päikesepais-te, mille üle ainult rõõmu tundsime ja hoolega ujumas käisime.

Soliidne aastapäevAugusti alguses olime uuesti Eestis.

Olin avastanud, et sel suvel möödub minu leeripäevast veerandsada aastat! 3. augustil saingi oma kodukoguduses Põltsamaal osa leerimälestuspäevast. 1989. aastal oli koguduses 551 leerilast, minuga samal päeval leeritati üle 120. Nüüd oli kokkutulnuid üle neljaküm-ne. Palugem, et toona külvatud ususee-me võiks vilja kanda ka neis, kes kiri-kust eemale on jäänud!

Ringiga tagasi töölePeterburi naasime 4. augustil. See-

kord pidime piiri ületamiseks kasutama Luhamaa piiripunkti, kuna Narva kau-du tulnuks vaba piiriületusaega oodata paar ööpäeva. Aga sellega me ainult võitsime – veel tund enne piiriületust mulistasin koos tüdrukutega Võrus Ta-

mula järves ning saime järele proovida Peipsi-taguse marsruudi. Teed on seal palju paremad, ehkki Narvast jääb tee-kond ajaliselt lühemaks...

Soome kool oli alustamas 13. au-gustil ning meil oli plaan enne veel Peterburis turistielu elada. Tüdrukud nautisid kuumade ilmadega jäätist ja suhrkuvatti ning linnapargis kiikumist. Koolivaheaja viimased päevad tegeli-kult lausa venisid nende jaoks – soov sõpru näha oli nii suur!

Kogudusega alustasime igapüha-päevaseid jumalateenistusi 24.8. Samal korral algas ka pühapäevakool. Looda-me, et alanud hooajal avaneb veel muid võimalusi üheskoos midagi teha, näi-teks üle nädala ühiselt Piiblit uurida. Olgu see eestpalveteema!

LILIANN KESKINENMisjonär Peterburi Jaani koguduses

Nele ja lähimad kolleegid

Lõkkeõhtu lastelaagris

Fotod erakogust

Meie kogudusesteenistusel liikumisprobleemide tõttu ei osale.

Vabatahtlike jõulMinu lähimad töökaaslased on ki-

rikuõpetaja Keren ja diakon-evangelist Angela (pildil). Lisaks on meil veel üks töötegija, koguduse sekretär Denise. Koguduses on koolitatud vabatahtlike diakonite ring, kes abistavad armulaua jagamisel, liturgia toimetamisel, koori juhatamisel, peavad pühapäevakooli jne. Organist puudub ja muusika eest vastutavad 5–6 vabatahtlikku, kes kõik oskavad klaverit mängida.

Iga diakon vastutab eri asja eest: ko-guduse majandusaruannete, pühapäe-vakooli organiseerimise, vabatahtlike koolituse jm eest. Kõik nad on õppinud luterliku seminari usuteaduse õhtukur-susel. Kuna tegemist on vabatahtlike tööga, siis tihti tahab igaüks asju teha omamoodi. On eri nägemusi, kuidas juhatada koori, kuhu paigutada altari-küünlad jms. Asju plaanitakse üsna viimasel minutil ja nii võib mõni üritus hoopis kolmandat või neljandat moodi välja kukkuda. Kuna organiseerijaid on palju, siis kõik asjaosalised muutustest tihti teada ei saa... Töökaaslastega võib siin asju arutada küll, aga seejuures ei tohi olla nii otsekohene kui Eestis või Soomes, vaid meeles tuleb pidada eri-list väljapeetust.

Hanna (paremalt teine) ja rännukaaslased Kadrinas

Olen juba kuus kuud töötanud kirikuõpetajana Hongkongis, kantonikeelses koguduses.

Kantoni usulist sõnavara ma kui-gipalju veel ei oska, aga jutlustamist see ei takista. Loen kõigepealt evan-geeliumiteksti omas keeles ja mõ-tisklen selle üle, siis kirjutan jutluse valmis inglise keeles ja tõlgin koos koguduse vabatahtlikuga kantoni keelde. Siis võin hakata sujuvat rää-kimist harjutama. Katsun ka kanto-ni hieroglüüfe õppida, kuid üldiselt kirjutan ladina tähtedega, spetsiaal-set süsteemi kasutades, et ma oskaks sõnu õigesti hääldada. Oma kolman-da jutluse kirjutasin juba otse kanto-ni keeles!

Praegu jutlustan ainult kord kuus vanadekodu jumalateenistustel nel-japäeviti ja jutluse pikkus on umbes 15–20 minutit. Armulauaga teenistus on siin kaks korda kuus, osaleb 40–45 inimest. Muidu käin vanadekodus igal kolmapäeval ja neljapäeval.

Meie kogudus tegutseb aga kuue-klassilise luterliku algkooli ruumides ja selles on ametlikult 177 liiget. Ju-malateenistusi peetakse kooli võim-lemissaalis, kus igal pühapäeval osa-leb umbes 70 inimest. Osad neist on veel ristimata täiskasvanud, kes alles ristiusuga tutvust teevad. Enamik vanadekodu elanikest pühapäevasel

Koos kooliõpilastegaKoguduses oli suvel kolm laste- ja

noortelaagrit. Esimeses oli 58 viien-date klasside õpilast. Kirjutasime koos evangelistiga laagri jaoks piibliteemali-se näidendi. Soovisin kirjutada midagi, mis kõneleks ”viiendike” igapäevaelust ja paneks neid mõtlema. Iga päev näen siin koolis, kuidas mõni õpilane teist kiusab või pahasti ütleb. Osa õpilasi on väga vaestest peredest, osa on Mand-ri-Hiinast ega oska eriti kantoni keelt, mida õpilased vahetundidel räägivad. Nii sai näidendi peateemaks Jeesuse õpetus iseenda ja teistega ümberkäimi-sest, ligimese armastamisest. Kooliõpe-tajad isegi filmisid meie näidendit!

Nädala sees tugevdame koguduse töötegijatega aktiivselt õpilaste usuelu: peame hommikupalvusi, usuõpetuse tunde ja külastame reedeti pärast kooli õpilaste koosviibimist. Rõõmustan sel-le üle, et saan õpilastega tegeleda ja et

üha enam lapsi tuleb minuga rääkima. Osad tahavad inglise keelt praktisee-rida, kuid enamikuga räägin kantoni keelt.

Kevadel, kui ”kuuendikud” kooli lõ-petavad, osaleb jumalateenistusel kogu koolipere. Koguduse õpetaja manitseb siis koguduse liikmeid laste vanemaid ja sugulasi kenasti vastu võtma, neile piiblikohti ja laule kätte juhatama jms.

Üldse on siin liigutav näha, kuidas armulauale tulevad õnnistamisele laste kõrval ka mõned ristimata täiskasva-nud. Viimased pole leerikoolis käinud, aga ristiusk neid huvitab ning nad suh-tuvad sellesse austusega. Ka vanadeko-du jumalateenistustel osaleb neid, kes pole veel konfirmeeritud.

Eredamad sündmusedHongkongis on 50 luterlikku kogu-

dust ja kord kuus peetakse kirkuõpeta-jate koosolek. Tänavu tähistab luterlik kirik siin 60. sünnipäeva. Pidustusi on peetud aasta vältel, kuid peajumalatee-nistus peeti 19. oktoobril. Kirik rentis staadioni, kus oli kohti 7000-le osaleja-le. Kaasa teenimine sellise rahvamassi jumalateenistusel jätab mulje!

Uued kirikuõpetajad pühitsetakse siin ametisse igal aastal juuni kolman-dal pühapäeval, isadepäeval. Minule oli meeldivaks üllatuseks, et kõigi 50 koguduse kirkikuõpetajad kogunesid uute vaimulike ametisse pühitsemiseks ühiselt altarile, et asetada käed nende peale. Nõnda sai tänavu õnnistuse oma tulevastelt kolleegidelt kaks uut kiriku-õpetajat. Jumalateenistuse muusika oli täis rõõmu ja kiitust ning laul kandus kindlasti kiriku seinte vahelt väljagi.

Piiskoppi ei pühitse siin ametis-se mitte naabermaade piiskopid nagu Eestis või Soomes, vaid Hongkongi luterliku kiriku kõik varasemad piisko-pid. Muude kirikute esindajad istuvad esireas kirikupingis. Piiskop ja ase-piiskop teenivad kirikut kolm aastat. Seejärel on uued valmised, milles osa-levad automaatselt kõik kirikut vähe-malt kümme aastat teeninud õpetajad. 1. juulil uue piiskopina alustanud Ben Chang’i sõnum kirikuõpetajatele oli lihtne: ”Kuulutage sõnumit Jeesusest Kristusest kõigile ja kõikjal!”

NELE BORCHARDT

18 19MM 2014 sügisMM 2014 sügisHiinas ajalugu

Läbi puhastustule

Else ja Martin Meedar

Misjoniasutuses Fotod: Soome Misjoniseltsi arhiiv

SüdametunnistusIgal rahval, olgu ta kus ilmakaares tahes, on omad rahvuslikud kombed

ja seadused. Nende algkohaks võime meie südametunnistust arvata. Sest iga rahva voorusekommetest ja seadustest võime nende südametunnistuse selgust ehk tumedust ära tunda. Võimatu on, et inimese seespidine võim ei jätaks tundemärkisid tema välistesse seadustesse ja kommetesse.

Hiinlane nimetabki südametunnutust „Tien liang”, see on: taeva valgus. Jah, ta ongi taeva valgus, ja kui seda ei oleks, siis võiksime meie varsti sü-dametuseta olekust järeldada, et inimene üksi selle aja jaoks oleks. Nüüdsel ajal on palju „ärapõletatud südametunnistusega” „haritlasi”, kes kõike juma-likku väga tühjaks teha tahavad, aga apostel Paulus kõneleb Rooma raamatu 2. ja 3. peatükis paganategi südametunnistusest. See on ju kõige selgemaks tõenduseks, et meie oleme tundva taevaliku väe all. Kui meie ja paganad tõtt ei õpi, siis satume valevaimu valitsuse alla ja selle väe alt ei pääse meie mitte nii hõlpsasti kui arvame.

Kui ma Hiinas sealsete inimeste südametunnistust olen tähele pannud, siis olen ma näinud, kuidas see tihti nagu mõõdupuu on, mille järele ma nende hingeelu võin hinnata. Meie võime rõõmsad olla, et meil on ülepea niipalju ühiseid kohti hiinlaste eluga, ja otse nende südametunnistuses, kuhu meie oma evangeeliumi tõde võime külvata. Jumal aidaku, et need südamed, kes ainult välispidiste kommete orjuses on, võiksid vabastatud saada ja õndsust leida.

Martin MeedarMisjonisõnumid, 1913

minu valvuse all 12 abiasutust ja jutlus-tamispunkti.”

Meedari tööala suurus oli 190 x 100 kilomeetrit. 95% sellest oli mägine, mõned harjad ulatusid 1000 meetrini ja reisimiseks kulus tal keskmiselt 3 kuud aastas. „Esimese seitsme aasta jooksul oli väikeseid kristlaste rühmitusi kõigel sellel alal,” meenutab misjonär.

1906 alustas Meedar koos paari abi-mehega laialdasemat tegevust Tahun-gis läkitustööle ostetud majas. Naiste keskel töötas abikaasa Else. 1907 ristiti esimesed kohalikud hiinlased ja 1908 õnnistati sisse 480 istekohaga kiriku-hoone. Pühapäeviti oli kirik täis, suuri-ma kuulajaskonna (95%) moodustasid paganad. „Selle altari ees oli minul või-malus ristida üle 1000 inimese,” tun-nistab Meedar.

„See aeg meie töös oli läkitustöö ke-vad-aeg, suurte rõõmude ja lubava kül-vi aeg. Aga sellelgi ajal olid omad hä-dad ja katsumised. 1908-09 olid suurte uputuste ja nälja-aastad. Tuhandeid ruutkilomeetreid riisipõlde ujutas vesi üle ja purustas viljasaagi täielikult. Ta-hungi linnast viis vesi kaasa 300 maja. Tulvavesi viis kaasa peatselt kõik meie asutuste alusmüürid ning hävis hulk ehitusmaterjali ja majakraami. See oli siis ka esimene vali kaotus minu töös ja tegevuses, niipalju kui on küsimuse all väline töö ja tegevus.

Usulist tegevust see ei võinud rii-vata. See jätkus nii, kui ei oleks midagi olnud. On iseenesest selge, et sarnased loodusegi omapärasused sünnitavad meis teatava rõhuva mulje, kuid usk, mis on juurdunud Issandasse, vaatab ususilmaga tulevikku ja teab, et mai-ne õnn ega maine häda-õnnetus ei ole mitte suurim õnn ega suurim õnnetus. Niisugused juhused võivad koguni ka-rastada meie usku, ja nii tegi ka see hä-vitus.

Pean lisama siia juurde, et seegi hävitus, mis järgnes 1934. aasta kom-

munistlisele marule, ei ole minu usku võinud kõigutada. Otse vastandilt. Tahungi kogudus läks läbi 1934. aasta puhastustule palju ühisemana kui oleks võinud oletada. Kõige selle eest võime ainult Issandat austada ja kiita.”

Pärast kommunistide rüüstamist jäi kogudus ilma jumalakoja ja koos-olekukohata. Meedar jätkab: „Kuid Tahungis oli varematel aastatel harju-tatud koguduse liikmeid sellele, et peeti kiriklikkudes peredes erakoosolekuid ja palvetunde. Neid jätkasid koguduse vanemad ka siis, kui läkitustöölised ja hiina jutlustajad olid pagulas.”

1935 olid punased tervest Loode-Hunanist ära aetud ja Tahungis algas uus tegevus. Endises ebajumalatempli saalis sai hakata korralikke teenistusi pidama. „Koguduste liikmed alustasid ise laiaulatusliku vabatahtliku evan-gelisatsioonitegevuse,” teatab Meedar. „Selle järelduseks oli juba 1936. aasta algul, et kümneid uusi usuõppijaid lii-tus kogudusse. Nii võidi 1937 jõuluks ristida 86 inimest.

Niisiis näeme, et ka kõige raskema-tel katsumise aegadel läheb Issanda töö edasi, kui meil on pühitsetud tunnis-tajaid. Ja neid on meil Tahungis olnud läbi aegade. See on olnud ka allakirju-

tanu sihiks kõigil tegevuse aastatel Ta-hungis, et koguduses eneses oleks enese laiutamise vaimustus ja et sõnasulased ise oleks ärganud inimesed. Surnud usuga ei võida sünnitada Issandale ela-vaid ja elujõulisi lapsi. Veendumus ei ole küllaldane nüüdsel ajal mõjutama neid, kes on väljaspool ristiusku, või on uskmatud keset kristlikke kogudusi. On tarvis elavat usku.

Tahungis, kus kogudus sai väliselt nii raske hoobi ja oli pikka aega kom-munistliku surve all, on nüüd üks tege-vusjõulisematest kogudustest Loode-Hunanis.”

MARTIN MEEDARI „Kirjeldusi läkitustööst Hiinas”

(1939, kirjaviis muutmata) sirvis PIRET RIIM

Simunast pärit Martin Meedar (1975 – 1952) kirjutab tööst Soome Misjoniseltsi misjonärina Hiinas Loode-Hunanis 1905 – 1938:

„Esimesed 7 aastat minu tegevuses Tahungis jäid väga väheste saavutus-tega, sest enne pidi loodama soodne vahekord kohalike elanikega, enne kui võidi oodata häid tagajärgi. Ja iga noor misjonär on teataval määral võõras sellele tegevusele, mis tema ees on. Ka peab temas sündima sügavam sisemine arusaamine rahva iseloomust ja neist nõuetest, mis temalt eneselt oodatak-se. Nii oli lugu ka minuga. 1907 avasin meie esimese Tahungi läkitusasutuse. Kahe-kolme aastase tegevuse järel oli

SA EELK MisjonikeskusTehnika 115, 10139 Tallinntelefon 6464 760 e-post mk@eelk.eewww.misjonikeskus.ee

Misjonitööd tehakse annetustest. Suur tänu abiks olemast!Swedbank: EE482200001120254269SEB: EE551010602016015008

OTSEPOSTITUS

Meie MisjonMeie MisjonSA EELK Misjonikeskuse ajakiri sügis 2014 • 2 (26)

• Otsijate otsimine • Kirik keset küla• Kristlane tantsib • Ristirännakul • Uus tegevus koguduses • Vanglamisjon• Sõbrad Sambiast • Misjonäri puhkus• Kogudusetöö Hongkongis • Hunani puhastustules

Ratastel pühakodasid avastamasViimsi kirikute päevade üks sportli-kumaid üritusi oli rännak jalgra-tastel 11. septembril ümber Viimsi poolsaare.

Matkajaid oli kokku 12 väga erine-vas vanuses. Väikese grupi tõttu kas-vasime 5 tunni jooksul ühtseks mees-konnaks, sest rahulikus tempos sõites saime juttu puhuda ja üksteist tundma õppida.

Esimeseks punktiks oli Viimsi Va-bakoguduse kirik. Kuulsime koguduse liikmetelt põnevat ajalugu, näiteks kui-das jumalateenistustele tuldi nõukogu-de ajal, mil hoone kuulus piiritsooni ja igal kirikulisel oli vaja spetsiaalset luba. Jumala ime läbi ei võetud hoonet ko-guduselt ära sõjaväe kasutusse, nagu plaanis oli. Siin oli hea alustada retke lauluga „Rändur, vaata Jeesusele“ ja alguspalvega.

Seejärel ei jõudnud rat-tale veel õiget hoogu sisse andagi, kui juba oli järg-

mine peatus „naabri-te“ juures – Püha

Jaakobi kiri-

kus. Kuulsime õpetaja Mikk Leedjärvelt kiriku tekkeloo seotust Estonia laevahu-kuga ning saime nautida kunsti kiriku-seintel rippuva näituse näol.

Edasi viis teekond mööda maalilist mereäärt Viimsi poolsaare tippu – Ro-huneemele. Surnuaiale kohases vaikuses ootas meid üksinduses hubane puust kabel, kus oli hea veidi istuda, puhata ja mõelda. Matkajuht luges loo kalliskivist, rikkusest ja muretsemisest.

Puhkus taastab jõu – ja nii jätkasi-megi retke läbi väikese metsatuka ja to-redate rannakülade lõuna suunas Rand-vere kirikusse. Taas oldi meid särasilmil ootamas, valmis kiriku ajaloost rääkima, küsimustele vastama ja kaunite soovide saatel järgmisse punkti teele saat-ma.

Jalad juba pisut väsinud, kuid õhtupäike veel in-

nustamas, keera-sime lenksud

linna poole, et vaada-

ta üle

keerulise taustaga Mähe palvela, mis ei ole praegu kasutusel pühakojana, põh-juseks ikka ateistlik nõukogude aeg, mil palvelast kortermaja tehti. Pastor Ruudi Leinuse eestvedamisel püütakse hoone esialgset funktsiooni taastada ja unistuseks on koguduse kooskäimisi Mähel pärast pikka pausi taas jätkata. Ilus ja ühtaegu kurb oli seista õunapuu-dega täidetud aias ning näha ilmselge pühakoja arhitektuuriga nukralt lagu-nevat maja.

Ja oligi aeg loojuva päikese saatel veel veidi mäest üles vändata meie lõpp-punkti, Viimsi poolsaare kõrgeimale kohale, Lubjamäele. Seal oodati meid juba lõkkekohvi ja pannkookidega. Spidomeeter näitas Lubjamäel 28 km ja imeilus poolepäevane retk oli selleks korraks selja taga. Lisaks kirikutega tutvumisele oli see tore võimalus ühe ilusa Eestimaa poolsaare-ga tuttavamaks saada, milleks Taevaisa oli meid õnnistanud täiuslikult kauni ilmaga.

SIRLI LEND

Foto: Kirsti MalmiJõutud on Randverre.

Jumala õnnistust teile!