2012 Lugeda või mitte lugeda? Aleksandra Tšoba Joss Saladin Poogna statistika 2012

DETSEMBRI KRATT

Poogna Kratt

Toimkond Peatoimetaja: KamskiV Toimetajad: Saladin tolmukas Rattus Mathilde Aurum Tilia Koostaja ja kujundaja: Aurum Tilia Kaanekujundus: karmikarm Kontakt: Kratt@poogen.ee

Detsember 2012

Sisukord: Lk:4 Eessõnamine Lk:5 Leekivad juuksed ja põselohud Lk:14 Käin Jossiga katuseid mööda… Lk:29 Lugeda või mitte? – selles on küsimus… Lk:49 Segi saladiniga Lk:63 Poogna statistika 2012

Ja vaikselt astub Kratt omi radu,

küll meesteta,

küll peata,

küll aruta

ja vahest puhta üksikuna.

Aga hoolimata sellest,

et rannas ei ole enam ühtegi pruuni laiku

on ta ikkagi kõigile ja loodud kõige jaoks

nagu Nipernaadi

või Nuuskmõmmik,

kes nad kõik mõistavad

ja panevad mõistma

ning igatsust tundma.

Võtkem seegi kord Kratt vastu

nii nagu ta on,

tema karvade

ja sulgedega

ning laskem tal

minna siis,

kui selleks on õige aeg.

Administraator

EESSÕNAMINE

4 Poogna Kratt

Sellest on vähemalt neli-viis aastat tagasi, kui ma Viljandi linnaliini-bussiga koju sõites märkasin üht tumeda juuksepahmakaga nooru-kest neiut seljaga sõidusuunas istumas ja süvenenult raamatut luge-mas. Buss oli rahvast täis, koolipoisid sagisid lärmakalt inimeste vahel ja nügisid neid rõõmsalt oma seljakottidega, et endale laheda-mat platsi leida, aga tüdruk seal bussipingil ei näinud ega kuulnud kedagi ega midagi. Vahetevahel tõmbas limpsti keelega üle näpu ja keeras raamatulehte. „Näe, see on ju Aleksandra!“ ütlesin endale ja kodupeatusele lähenedes hakkasin lausa muretsema, kas ta ikka mär-kab maha tulla. Märkas, aga raamatut kotti ei pistnud, see jäi tal pihku. Mõni aeg hiljem kohtusime juba lasteaia saalis joogatunnis, naeratasime ja viipasime teineteisele, meie, kes me kahekesi sealsa-mas juba ammugi kohtunud olime. Läks veel ehk mõni kuu mööda ja märkasin äkki Poognas nime - Aleksandra Tšoba, suurelt ja uhkelt väljakirjutatuna, ei mingit varjunime. „Näe, see on ju Aleksandra!“ ütlesin taas endale ja süvenesin ta loomingusse. Imetluse, uhkuse, tihti ka kaasatundmisega, vahel endast tasakesi märku andes ning veel harvem mõnd kirjaviga osutades. Täna palun Aleksandral, kel-lest vahepeal Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane on saanud, mõ-nele küsimusele vastata. Millegipärast esimene küsimus sündis Aleksandrale mõel-des üsna laulusõnaline: Millest Sa elad ja hingad, Aleksandra? Sümfoonilisest muusikast ja headest raamatutest/filmidest. Armastu-sest ka muidugi… Niikaua, kui ma Aleksandrat mäletan, mäletan teda kõike kirgliselt ja tuliselt teinud või kirjutanud olevat, nüüd - neiuna, põs-kedes võluvad lohukesed ja punaselt leekivad juuksed lennus - veel enam. Kas punane on alati punane ja must must? Ja kui puna-ne Sinu punane on ja kui must Sinu must? Ma ei usu keskteesse. Kas kõik või mitte midagi! Punane on alati punane ja samamoodi must. Minu punane on punaseim - leegit-sev ja kirglik, alati valmis. Ning minu must on sünge ja halvav, kõi-

Leekivad juuksed ja põselohud

5 Detsember 2012

ge jubedam. Kõrvuti kasvades ja ela-des arvan teadvat, miks Aleksandra paljude vara-semate luuletuste toon üsna dramaatiline oli. Mis aitab valu vastu? Valu on nii universaalne mõiste.. kuid hingevalu vastu aitab tõesti kirjutamine. Vähemalt minul aitab. PS! - aeg ei aita valu vastu! Kes on need, kellele Sa toetud? Või ehk – millele Sa toetud? Või ehk - kes või mis on Sind mõjutanud? Iga inimene, kellega olen selles elus kokku puutunud, on mind min-gil määral mõjutanud. Igalt ühelt on midagi õppida, kas siis head või halba. Aga toetuda saab vähestele kui üldse. Selle olen ma sel-geks õppinud, et eelkõige tuleb endale toetuda ning endaga rahu sõlmida. Kui oled endaga sõjas (nagu mina enamuses ajast) on väga raske kellegi teisega rahulepingut sõlmida. Oled nõnda noor. Sinu olulised verstapostid senises elus? Kui vanana Sa ennast tunned? Tunnen end väga vanana ja lausa väsinuna. Tihti mõtlen, et siin elus pole mul enam midagi teha, justkui kõik oleks ära nähtud ja tehtud. Usun, et igal hingel on oma vanus ja kaelas mitu elu. Tunnen, et see on minu viimane. Aleksandra esimene õpetaja M. Kreen meenutab: Aleksandra oli alates I kl päikeseline, tundlik, siiras, uudishimulik - nagu enamus selle klassi lastest. Ma ei ütleks, et Aleks nii väga sel perioodil oleks teistest eristunud, pigem ta katsetas, otsis, uuris, mis talle korda läheb. Kuid ta oli oma tundepuhangutes alati väga siiras, ehe, tem-peramentne, väga soe ja südamlik. Ta oleks kui sümfoonia, milles on tugevaid tundeid, armastust ja traagikat. Millal ja miks Sa hakkasid kirjutama? Kas see ammugi kirjuta-tu on veel oluline või armas? Mis hindeid kirjandusõpetajalt

6 Poogna Kratt

said? Teises klassis tegin juba oma algklassiõpetajale Meeri Kreenile selgeks, et minust saab luuletaja. Mul pole isegi aimu, mispärast. Vahel on küll imelik, kui lugeda 2006. või 2007. aasta luuletusi ja mõelda, et kuidas ma küll nii tunda ja mõelda sain. Aga tuleb tead-vustada, et mitme aasta pärast mõtlen samamoodi 2010 ja 2011 aas-ta luuletustest. Luuletamine on ju pidev progress, luuletaja silmad avanevad iga päev uuest vaatenurgast ning hea luuletaja ei ürita silmi kinni pigistada. Kirjandushinded olid alati nelja ja viie vahepeal, sest ega ma eriti kohustuslikku kirjandust ei lugenud. Pigem veetsin aega raamatutega, mis mind raamatukogust või antikvariaatidest üles leidsid. Kuidas Sa leidsid Poogna ja millal Sa siia tulid? Miks siin oled? Minu põhikooli kirjandusõpetaja soovitas mulle seda kohta, kui ta oli puhtjuhuslikult avastanud, et ma kirjutan. Olen siin, sest leidsin tänu sellele kohale inimesi, kes mind mingilgi määral mõistavad. Mis meeleseisundis Sa kirjutad? Kas kiritu jääbki sellisel kujul kohe alles või armastad Sa oma lugu/luuletust parandada, ko-hendada, teda veel paitada? Vajad Sa nõu või abi või otsustadki alati kohe: nii jääb! Kirjutan tavaliselt siis, kui on palju tegemist, just! Sest kui ma võtan selle aja, et - oh, nüüd ma kirjutan! - siis ei tule lihtsalt mitte midagi. Pinge all tulevad alati kõige paremad asjad, eriti geograafia tunnis. Üldjuhul ma ei korrigeeri midagi ja teiste arvamus mulle enam väga korda ei lähe. Luuletamine on minu teraapia ja mul on tegelikult siiralt kahju nendest, kes saavad mu luulest aru. Neil peab tõsiselt valus olema. Millega Sa ise oma loomingus väga rahule jääd? 300st luuletusest mõnega olen väga-väga rahul. Neid lugedes on kohe selline tunne, et see polegi nagu minu kirjutatud vaid kellegi, kes minust parem ja targem. Andres Linnupuu, kes Viljandis kooli-teatriga tegeleb ja on mõned etendused Aleksandra luulest lavale seadnud, ütleb: „Aleksandra on heas mõttes hull naine, kellest õh-

7 Detsember 2012

kub ürgnaiselikku valu, tragismi, andekust ning midagi nõiduslik-ku... Arvan, et ta ise ka ei tea, kes ta või mis ta on... või kuhu suu-nas suundub... Kas peakski?!” 31. jaanuaril kell 19:02 astuvad Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi aulas lavalaudadele Viljandi Maagümnaasiumi näitlejad taaskord lavastaja Andres Linnupuu ning noore andeka kirjaniku Aleksand-ra Tšoba koostöö tulemusena sündinud lühinäidendiga "Uni" - luge-sin aasta algul FB-st ja sain ka Aleksandralt kutse etendust vaata-ma. Käisingi. Kuidas on jõudnud Sinu lood lavalaudadele? Palju Sul näiden-deid on? Kus on neid esitatud ja vastu võetud? Ühel ilusal päeval võttis Andres Linnupuu minuga ühendust ja tah-tis näidendit kokku panna. Esimesena sündis siis „Härra Freudil oli õigus”, mis räägib naisest, kes tapab oma isa, sest too peksis ja alandas tema ema. Ning lõpuks tapab ka oma ema, sest näeb, et ema kannatus oligi tema armastus ja ilma selle armastuseta pole emal elumõtet. Kohati julm ja absurdne, kuid mõjus monoetenduse näol tänu Kristiina Kalliverile väga šokeerivalt. Kuhu Sa tahad ükskord jõuda kirjandusmaastikul? Mida Sa selle heaks teed? On öeldud, et hea kirjanik on see, kes suudab oma elu kurvad het-ked rahaks teha. Aga selge on see, et Eestis pole see võimalik. Ma tahaks teha hoopis midagi lihtsat, olla postiljon või raamatukogu-hoidja ning postuumselt tuntuks saada. Millal ilmub Sinu esikkogu? Loodame, et äkki selles elus. Mõeldes selle aja peale tagasi, mida neiud-noormehed enam oluli-seks ei pea, mäletan Aleksandrat lasteaiapõnnina alatasa punapõ-selisena kekslemas, naeru lõkerdamas ja jooksmas, nõnda et jalad-

8 Poogna Kratt

ki maad ei puudutanud. Aga vahel kadus ta ära, enesesse. Kas Sa mäletad ka seda „kauget” aega, mil me koos kasvasime? Muidugi mäletan! Mäletan, et esimesel lasteaiapäeval rääkisid sa minuga vene keeles, küsisid, kas ma midagi tahan ja mina vastasin: „Teed!” *** Minu esilehel Poognas on Aleksandra kommentaar: Oma esimese autasu kirjutamise eest sain sinult, aastal 2005. Mär-kimist väärt fakt. Olin täitsapäris õnnelik, kui see killuke sinna potsatas, ja et ta seda mäletas. Aleksandra viitas oma valla koolilaste omaloomingulisele muinasjutukogumikule Viirvall, kuhu tema Roheliste silmadega tüd-ruku jutt sisse sai. Armas jutuke oli. Selle meenutamisega tahan öelda, et Aleksandra teoseid oskasin ma aastal 2005 veel paika pan-na, nüüd enam mitte. Ma ei leiaks ka kohe kindlasti kohaseid sõnu ja kirjanduslikke termineid, et tema luulet iseloomustada, aga seda tuleb kellelgi ometi teha! Meil on ju üksainuke Aleksandra siin - nii nagu tema ei kiri, ei mõtle, ei näe, ei tunne, ei oska ju keegi. Eks igaühel tule oma risti kanda, selle tüdruku rist põleb ja põletab ja ütleb juba esimese pilguga peale vaadates, et tabud ja reeglid pole ei südames ega ka paberil tingimatuks kinnipidamiseks, võib ka uutmoodi, omamoodi. Hoidkem ja imetlegem Aleksandrat, et ta kaua põleks ja põletaks oma sõnaga! Aleksandra esimene esiletõusnud kirjatöö: Roheliste silmadega tüdruk Elas kord Eit ja Taat. Neil oli neli last – kolm poega ja tütar. Esime-se ehk vanema poja nimi oli Kaarel, teine aga oli Lauri ja noorema nimi oli Kalev. Tütre nimi oli Rohel. Talle oli pandud selline nimi mitte vabatahtlikult, vaid see oli lubadus rohelistele haldjatele, kes selle tüdruku sinna tõid.

Kui tüdruk sirgus, oli ta väga pirtsakas ja ülbe. Ta ei kuu-lanud kellegi sõna. Aga ta oli ilus kui roos.

Pere tuli kokku, kui Rohel väljas lõbutsemas oli. Eit ütles: “Me peame talle rihma andma!“

9 Detsember 2012

Taat lausus: „Paneme koduaresti!“ Eit vingus: „Ei pane midagi!“ Kalev aga tõusis püsti ja karjatas: „Petukatse, petukatse!

Me võime teeselda, et vanaemal on surmahaigus, et näha, kas tal hakkab kahju ja kas tal tuleb vähemalt üks tõeline pisar!“

Kõik olid nõus. Aga Rohel kuulas seda pealt ja ta läks minema. Ta lahkus igaveseks, nii ta vähemalt endamisi mõtles. Ta kõndis, kuigi oli väga väsinud, ja teadis oma eesmärki - kodust kaugemale! Ta kohtus kuningapoja-ga. Nende pilgud kohtusid ja kuningapoeg lausus: „Kui sa lähed metsa ja tood sama rohelised kui on sinu silmad ja sama pehmed, kui on sinu käed, kaksteist rohelist helmest, siis saad minu naiseks ja veel palju muud!“

Kuningapoja südames toimus midagi ilusat. Rohel küll läks sinna metsa, kuid oli juba peagi lootust kaotamas, et ei leia neid helmeid kunagi. Ta otsis neid helmeid kõigepealt seitse tundi, siis juba seitse nädalat. Kaheksandal nädalal mõtles ta: „Kas ma pean otsima siis seitse aastat!“

„Ei!” kostis hääl vasakust nurgast. See oli Jääkaru. „Mina olen see, keda sa vajad, et leida kaksteist helmest.“ „Kust sina seda tead?“ karjatas Rohel, „mis ütleja sina

oled?“ „ „Mina olen see, keda sa vajad, et leida kaksteist hel-

mest.“ „Kust sina seda tead?“ karjatas Rohel. „Jää rahulikuks ja me leiame need!“ „Olgu,“ ütles Rohel. Aga Jääkarul oli teine plaan, ta tahtis Rohelit endale, sest

tüdruk oli ju nii ilus. Nad kõndisid vähe aega ja siis karjatas Rohel: „Vaata!“

Helmed särasid kui päike, see oli ilus vaade. Kui Rohel tahtis need enda kätte võtta, tahtis Jääkaru teda endale sülle võtta ja ära joosta. See tal ei õnnestunud, sest kelle käes on kaksteist hel-mest, on puutumatu. Ja Jääkaru põrkas kaugele ja sellega sai ta oma karistuse. Ka Rohel pääses tema küüsist, kuid mitte metsast. Tema juurde tuli taevast Geytarnic, tema ristiisa, kes talle andis kolm eri-neva suurusega kaarti, mis tuli panna õigesse järjekorda. Nende kaartide peale oli kirjutatud TAAT, ROOS, KALEV. Ta proovis igat moodi, lõpuks tuli talle mõte, et paneks suuruse järjekorras. Ja avaneski värav, mis viis maailma. Teda ootasid pere ja kuningapoeg Harry. Rohel jooksis oma pere juurde ja ütles: "Ma armastan teid!“

10 Poogna Kratt

ja puhkes nutma. Rohel abiellus kuningapojaga. Nad elasid elu lõpuni nii õnne-

likult. Helmed on veel praegugi alles ja asuvad kaugel muuseumis. Mõned luuletused Aleksandra enda valikul: *autosõit 10.7.12 hetk kui me sõidame vihmasel ööl koju ja sinu pea siluett mängleb piiskadest läbi vettinud autoklaasil ja ma olen õnnelik ** hetk kui me sõidame kuhugi mujale ning päikesekiired puiklevad lehtpuude varjudes sinu suunurgad hüppavad püsti ja ma olen õnnelik ** hetk kui me sõidame ja päike on tõusnud või loojunud ning taevas on nagu värvipalett sina saadad mulle õhusuudluse ja ma olen õnnelik ** hetk kui me oleme õnnelikud

11 Detsember 2012

*viiu-viiu sa kuuled õhtuti ning tihti öösiti kuidas sireenitavad kiirabiautod sinu maja taga ja ees võidu sõidavad mõtled ikka et kuhu poole ta seekord kihutab äkki jaani maale tundub küll eks või äkki vanaema tallu kuhu poole see jäigi? mõtled ikka et kas keegi hakkas täna surema kas kellelgi on valus kas keegi piinleb veel need kaks minutit enne kui keegi punases kombekas sisse astub ja siis sa lamad seal õhtul enamasti öösiti esituledejänkud seinal kekslemas oodates telefonikõnet unustades miks need punased inimesed mu tuppa astuvad ** viiu-viiu

12 Poogna Kratt

*väikesed hoorad 22.3.12 väikesed tüdrukud kasvavad ilma isata ja kepivad endast kakskümmend aastat vanemaid mehi et tunda end korraks kodus aga need mehed lähevad koju oma enda väikeste tüdrukute juurde ning ei lase neil keppida teisi mehi vaid hoiavad neid ostavad neile roosasid mõmmisid ja kinder suprise’e aga nendest teistest väikestest tüdrukutest kellel pole isa nendest saavad ilusad pikad hoorad aga nad ei leia kunagi kodu üles sest nende kakskümmend aastat vanemate meeste tüdrukud panevad uksed lukku ja peidavad võtmeid roosadesse mõmmidesse *üksinda üksinduses üksindusega 28.2.12 mida varem sa lepid üksindusega seda kergem on sul surma oodata mida varem sa taipad et kõik need naised su voodiserval istumas kord kaovad kas siis kõva kisaga ja sinu rahakotiga või vaikselt jättes öökapile armastuskirjakesi mida varem sa taipad et kõik su kamraadid ja sõjaväekaaslased kukuvad kord viinapitsi kõrvalt peremudeli ohvriks

13 Detsember 2012

teevad lapsi ja teevad naistele ära ja mõned neist jäetakse maha samamoodi, kisa või kirjaga mida varem sa taipad et kõik võhivõõrad ja joodikud kellega sa baarileti taga pähkleid jagad lähevad kord oma koju ära mõnele tuleb seesama kisav naine järele mõni tahab ise minna mida varem sa lepid oma üksindusega seda kergem on sul oma elu raisata

(Mathilde)

Horisontaalis: Lendavat lennukit maa pealt vaadates on mul tunne, nagu vaataksin köhu alt kalu mere pöhjast. Vertikaalis: Pessimisti näkee vaikeusastetta kussakin vaihtoehdossa, opti-misti pitää mahdollisena kaikissa vaikeuksissa.

14 Poogna Kratt

Käin Jossiga katuseid mööda…

Teised:

… Ta on oma maailma kohandanud külitsi rippuvas asendis, pesunööril nõrgumas mõtteid, mis paberile laiali pudene-vad, järge pidamata…

… Iseõmblevad silmanööbid

Juhtmed laengutest sirged & sassis Ettejuhtunud laisakest trööbib Mitme eest elukest tassib…

… Sinu muhemõnusat sarmi ja sära oli siia Poogna tõsitegijate

hulka ikka ammu juba leemerammuks vaja. Ise:

Vahel näen, vahel on yldse köik udune silme eest, ja vahel ei näe yldse. Eriti kui silmad kinni unuvad.

Kui koorub yks vaimu poeg, siis akkan kah kirjutama.

Äino. No aint iidlane saab saarlasel suu lukku...

ja vastupidi

…äkki ma nään kalu mitmekordselt?

Mina lauba ja pyhaba muru ei niida ja argipääval pole aega. Jääb niitmata. A mul on idee! Laseme lambad murule ja ongit niidetud!

A trammide ja trollikatuste suhtes on mul eriline nörkus. Vaa-

data neid ylalt poolt ja näää! Isegi ääred on sääl! Mine vöi jalutama. Käime katuseid mööda...

…aga las ollagi siuke toores, köik ei pea olema nii rafineeritud

ja korralik.

Ohjummel, sedati saab ju moost ka luuletaja!?

15 Detsember 2012

Meie: Sinu maailmavaade on mitmevärviline. Milline on su lemmik-värv? Ega kindlat lemmikut ei ole. Aga silma kargab puhas värv. Kui vär-vis on kirkust, selgust ja puhtust, no siis ju kargab silma! Hea, et sa värvide kooslust ei küsinud. Läbi millise värvi näed (vaatad) sa maailma? Vastavalt meeleolule kahjuks. Tahaks pidevalt läbi oma lemmikute, kirgaste värvide vaadata, aga segavaid faktoreid on liiga palju. (Kuradi pealinn!) Kui sa need segavad faktorid peaksid omavahel kokku segama, siis mis värvi oleks Tallinn? Hall, milles on igast puhtast värvist täpid ja mummud. Mida "täpp" ja "mumm" sinu jaoks pealinna pildil sümbolisee-rivad ja millega seondad halli? Hall elik musta, ka valge segu: Must - suurlinna kiirus, suured hallid kivimajad ja negatiivsed asjad ja kahjuks ka inimesed, kes paraku käivad kaasas suurlinnaga. Kihutavad autod, avariid. Vargad ja mui-du pahatahtlikud inimesed. Valge - normaalsed tavalised massi su-landuvad inimesed, ehitised ja asjad. Mummud ja täpid: kõik väga head asjad, elamused, ehiti-sed ja inimesed. Minu sõbrad ja kohad, kuhu tahaks veel minna või kuhu tahaks jääda pikemaks ajaks. Samas ka tundmatud inimesed. Aga nad paistavad massist välja. Kas siis oma mõttemaailma, riietu-mise või muude kiiksude tõttu. Loen nende mummude ja täppide sekka ka lemmikloomi ja hobuseid, kes sõidutavad turiste. Kuna mumm on suurem kui täpp siis mummud on minu sõbrad ja tutvusringkond. Tuntud kohad ja esemed. Täpp on tundmatu aga ihaldatav võõra inimese kiiks või miski muu hetkel seletamatu asi või omadus…

16 Poogna Kratt

Koht, vaatamata ajavööndile, kuhu alati minna tahaksid? Muhu. Aljava küla, otse mere ääres. Mida räägib sinust Aljava küla, või mida räägid sina temast? Seal on kõik see, mis ühes kodus olema peab, ja ülim koh,t kus väi-ke inimene suureks kasvatada. Pererahvas ei ole küll mu veresugula-sed, aga maailmas juba kord on nii, et ennemini leiad sa mõistmist ja hoolt võhivõõra käest kui omadelt. Seal on säilitatud kõik vana, juurdegi on tehtud käsitööna vanade pärandite järgi. Ka kasvatus on vanamoodne. Olete ju näi-nud Nukitsamehe filmis Iti ja Kusti kodu - õdesid, vendi ja esivane-maid. Sellega on hea võrrelda, kui soovite elavdada mu juttu. Filmis seda Muhus olevat ilumeelt ja käsitööd väga välja ei jõutud tuua, aga soojus inimsuhetes ja puhas, tingimusteta armastus kõige ja kõigi vastu. See on see, mis koos hoiab, ja tunne, et sääl on su juu-red. Küllap käid seal end laadimas, energiat ammutamas? Ja ongi nii! Ainus koht maailmas, kus akusid laadida! No sa mõtle, täitsa üksi saab olla. Vanas aidas elada ja magada. Mere kohin ja rohutirtsude saagimine. Eriti öösel on nad hästi valjud. Saevad üle mõtete ja mõtteist läbi. Ma käin öösiti ka vahel õues mõtlemas. Alli-kalt saab vett. Õhk on puhas. Inimesi ei näegi. Ainult loodus, loo-mad ja linnud. Sulad mere ja metsa sisse ära. Kõrv kuulamas vaikust, ei mingit kära. Vaikuse hääl… Enamasti eriline helitu hääl. Oma mõtete, tunnete ja südame hääl. Aga vahel ka väga vali. Kui endaga riius olen, siis vaikus oskab ka väga vali olla. Kumb sinus rohkem kõneleb, süda või mõistus? Algul süda ja kui on vaja, siis mõistus astub vahele. Nüüd juba ena-masti viimane, kuna ma olen täis kasvanud.

17 Detsember 2012

Sina lapsena… Uudishimulik ja paigal ei püsinud mitte penni eest ka. Kaval olin olnud ja koerusi täis. Hiljem kuulsin, kui juba suur olin, et külarah-vas olla juba ette hoiatatud mu eest, kui me maale suveks läksime - "Pange oma linnud, loomad ja mesilased ketti. Katke oma viljapuud, põõsad ja peenrad kinni." Täpselt siuke, nagu üks laps olema peab. Ei, pahatahtlik ma ei olnud, aga mooga kohe juhtus. Ja juhtub siia-maani. Ma olevat olnud hella südamega ja liiga usaldav vööraste vastu. Nukud millegipärast seisid kapi otsas. Ainus asi, mida ma mäletan end nukkudega tegevat, oli juuksurimäng. Lõikasin küll imeilusad soengud neile pähe, aga juurde ei kasvand millegipärast ja nii nad siis sinna kapi peale juukseid kasvatama jäidki. Õhtul oli muidugi riielda saamine kindlustatud. Autod ja puude otsas kolami-ne oli palju põnevam! Eriti naabriaia puud ja nende saak tõmbas mind. Põnevust pidin kasvõi ise leiutama. Tööd sai ka kõvasti rügatud. Võib-olla säält ongi pärit mu mitte-töökartus. Ma ju siuke, et teen kähkat kohe ära, siis saab edasi oma lollustega tegeleda. Aga ma tegin oma tööd tegelikult korralikult. Ma ei kannata hiljem üle tegemist ja vigade parandamist. Kelleks unistasid saada? Kunstnikuks. On su unistus täitunud? Mõnes mõttes küll. Oma lõbuks joonistada ja sellega mitte palka teenida, parim variant ju. Mu arvamine, et kui hobiga raha hakata teenima, siis see pole varsti enam hobi, vaid muutub kohustusena tüütavaks. Millist tehnikat kasutad joonistamisel? Põhiliselt harilik ja värvipliiats.

18 Poogna Kratt

Lemmikteemad… Portree ning abstraktne kunst. Aga kui vaim tuleb peale ja toru ta-hab tühjendamist, siis ka omnivoorina kõike. Lemmikvärv…? Must ja põhivärvid, mida saab teistesse sulandada. Mulle meeldib värvipliiatsiga just värve sulandada ja eri varjundeid saada. Jummi ilus tuleb! Hariliku pliiatsiga saab väga hästi varjundeid teha. Millistel hetkedel lülitad end argielust välja? Ette planeerida ei saa. Just täpselt siis kui vaim peale tuleb. Siis kaob ajataju. Unustan ennast joonistama ja kui meelde tuleb kella vaadata, siis ongi juba hommik. Kui palju öid (neid võib juba aasta-tesse panna) on selle "kunsti" nahka läinud. Aga kunst kuulub rah-vale! Tegelikult on mul veel üks hobi – igatsorti käsitöö. Naiste-kas noh, lõngad, vardad, nõelad, niidid. Aga hing ihkab juurde õppi-da puutööd. Et käsitsi ise midagi teha. Nikerdada ja üldse puud ooletada. Mäletan, kui koolis hakkasid eraldi töö-õpetuse tunnid olema - poisid-plikad löödi lahku. Siis ma sörkisin poistega puutöö klassi, kuskohast õpetaja mind välja kupatas, kööki pottide-pannide taha. Nii solvatud pole ma enne olnud kui siis! Ma oleks pidanud ikkagi nüüd, tänasel päeval sündima. Keegi poleks riielnud. Siia-maani olen vihane ja solvatud tegelikult selle õpsi peale. Aga ma sain maal külapoistega sellegipoolest igasuguseid töid teha. Pisemad puutööd olidki ju laste teha. Näiteks luua-, harja-, labidavarred, re-hapiid ja muud kuluvamad vidinad. On sul oma esimene puidust nikerdis veel alles? Kahjuks ei ole. Jäi maale ja läks töövahendiks. Looreha. Kuidas sa parasjagu tead, mida joonistada? Ei teagi. Käsi juhib. Ma ütlen, et see on nagu toru tühjendus. Täiesti see, mis mu seest tahab välja tulla, saab läbi pliiatsi paberile. Telli-mustöödega ma ei saa nii hästi hakkama. Kohustus ju. Aga ma selli-ne omaette nokitseja ja egoist.

19 Detsember 2012

Naisteka alal „käsitööna“… Elus on kõike tulnud teha. Meil oli koolis jube hea käsitöö õpetaja (üks hea asi suure kaotuse puhul, eksole). Temalt ma siis selle nakkuse saingi. Lapsena aitasin emal isegi voodipesud kokku õmmelda. Masinat polnud ja eks me käsitsi õmblesime. Nüüd ikka rohkem villase ja iirislõngaga tegutsen. Kudumid ja hee-geldised. Kui väga vaja oma riideid disainida, siis tikin küll ka, aga see on tüütu. Kuna ma Muhust selle ilumeele sain, siis olen oma kodus ka seda au sees hoidnud – kardinad, pitsid ja muu selline… naiste-kas. Kudumitel on väga praktiline tagajärg. Ja ilus ja uhke on ju pealegi, kui kellelgi teisel niisuguseid asju pole! Sa kirjutad ka. Krt, jahh! Ise ka imestan. Ja sääl sama seaduspärasusega nagu muu-de hobidegi puhul. Ikka ja jälle ennast tühjendamas ja sõnad paberi-le. Millest kirjutad? Põhiliselt sellest, mis mõttes mõlgub, aga mõte kisub tavaliselt kiiva ja tulevadki sellised joorutused. Asi kisub fantaasiaks kätte ära, kui pikalt joorutama jään. Tellimuse peale ei saa mu käest midad, aga kui ise pähe kargab, vat siis kohe peab paprele saama. Eriti heade lugudega on veel sedasi, et lihvin neid mõtteis kohe mitu hommikut, bussis kui tööle sõidan. Tean ette ära, millest lugu tahan teha, ja siis üksõhtu ongi ta valmis ja läheb Poognasse ka kohe. Tühja nad nii filigraansed on kui proffidel, aga meil ju nüüd sõnavabadus! Selli-sed korralikud asjad kukuvad rohkem blogina välja. Mida annab sulle Poogen, mida võtab? Poogen on mulle andnud elu suurima positiivse laengu kui aus olla. Reaalis enam ei kohta kahjuks seda, mida ma Poognast olen saanud. Inimeste ausus, avatus, abivalmidus arvustuste ja tekstide korrigee-rimise näol. Poogen on mu meelest siirust ja positiivsust täis. Inime-sed ise ka, kellega olen reaalis kohtunud. Ja siis veel see minu jaoks kõrgeima intelligentsi tasand, mida ma sealt eest leidsin, kui sinna esimest korda sisse kiikasin. Just täpselt see, mida ma ise olen ju

20 Poogna Kratt

terve elu otsinud ja mille poole püüelnud. Poogen ei võta mitte mi-dagi, aga annab küll. Kõike annab, vaimu tasandil ma mõtlen. Au-paklikult ma ka Poognasse suhtun. Arvestan arvustustega ja ainult mõnele, tegelikult ühele tahaksin vastu vaielda. Aga mis ma öelda tahan: „Tänud, et te olemas olete ja minust lõpuks inimese vormite oma kommentaaride ja õiglaste ning heatahtlike arvustuste ja hinnangu-tega! Poognas leidsin koha, kuhu kuulun, oleks ma seda varem tead-nud...“ Kirjutad rohkem absurdi, ma mõtlen zanri kui sellist, ent ometi on su tekstides alati mingi õpetlik iva või eluline nüanss sees, millest midagi noppida, järeldada… Mis on sinu jaoks „absurd”? Absurd? See mida päriselus ei juhtu ega saagi juhtuma. Fantaasia. Kiiksud noh. Tule taevas appi, kui tedretähed sulle kusa-gil vastu tuleksid. Või siis pangas töötavad mehed äkki ja ootama-tult pappi mööda maailma laiali puistaksid. Või siis rääkiv nagi. Õudne oleks ju. Ma saaks kreepsu, kui nagi hakkaks mul nööri peal pirtsutades röökima (lugesid õigesti, tänapäeva nagid on sellised pirtsaka tibi moodi). Algklassides, kui vahetundi polnud, istusin akna all ja tead kui hea oli välja vahtida ja unistada! Palju põnevam tegevus kui õppimine igatahes. Raske on tegelikult seletada enda mõtteid. Loed tüki läbi ja saadki aru, mida just siis, sel hetkel mõtle-sin. On sul oma talisman? Neid on palju. Kõige ilusam on üks kivi. Tavaline, lihtne kivi. Kõik on saadud mu parimailt sõpradelt. Hoian neid kristallkausis. Peidus, et kuri silm ära ei teeks. Vahel siis võtan selle kausi ja vaatan ja meenutan mida keegi kinkis ja mis sündmus siis just oli ja mis tun-ded üle pea lõid ja......siuke soe armastus lööb südamest jälle läbi. Need hingesõbrad on kõik kahjuks väga kaugetel maadel. Muidu ju käiks ja kollitaks ise neid. Hakkaksin kasvõi ise talismaniks neitele! Usud sa kurja silma, nõidusesse, loitsu, deemonitesse? Usun.

21 Detsember 2012

Sinu lemmiksöök? Eelkõige piimatooted, siis Thai köök, seejärel Itaalia köök. Elik pitsa, vokk ja piim. Kas kokkad ja naudid isetegemisi või oled köögis rohkem nagu meeleheitel koduperenaine, kes eelistab teiste valmistatud söö-ke? Ahaa! Ära jõudsin oodata selle küsimuse! Tegelikult ma vihkan kokkamist, ausalt. Aga kui jälle vaim peale tuleb, siis küll kokkan. Peamiselt koos lastega. Kõik kolm midagi tegemas. Nuki on eriti asjaline ja see tunne, et tema kasulik on, no see tunne küpsetab juba ise toidu valmis. Meile meeldib katsetada. Igast asju sisse panna ja siis proovida, mis välja tuleb. Ja tulebki välja! Üllatus - aga imehea tuleb! Noh, me siis tavaliselt teeme nii palju, et ka naabrinaine saab ja külalised ka. Ma ei viitsi ju iga päev oma elu ja aega raisata söögi tegemise peale ja odavam on ju ka, kui mitme päeva jagu toitu ette teed. Olen uhke, kui rahvas sööb ja seda söömist ei lõpeta. Kõht täis, aga ikka õgivad! No ütle, mis saab olla kokkadele (mina ja mu lap-sed) suurim tänu!? Kuigi ma siiski püüan alati, kui läheb söögitegemiseks, ise ära viilida. Siis tegeleb sellega poeg. No milleks ma pean tõmblema, kui selle jaoks on teised, kes selle tüütu töö ära teevad. Ma ju meis-ter viilija… Sinu suhe alkoholiga ... Suhtun küll. Austusega. Viin on tarkade jook ju. Ja igast lahja kraa-miga ei hakka oma kõhunahka narrimagi! Võtan teda, kui haigeks jääma hakkan, ja muidugi siis, kui mul ütlemata hea olla on, sõprade seltsis. Aga mitte kogu aeg. Vahel ju ilma viinatagi hea olla. Oled tegev olnud ka rahvateatris… See oli ammu, kui ma veel saarel elasin ja poiss väike oli. Mõnes tükis vaid. Saaremaa Rahvateatris. Põhiliselt kõrvalosad. Aga lahe-dad osad olid. Näiteks ühes lavastuses oli vaja paar lauset kraaksata-da ja ukse lävepakul koperdada. Kuradi loomulikult tuli just see koperdamise osa välja! Eks ma koperdasingi, kogu oma vaimu ja kehaga. Peaproovis dekoratsioonid puudusid ja lava taga oli pime…

22 Poogna Kratt

Millist natuuri ja keda oled kehastanud? Natuke opakaid. Neid on kõige raskem mängida. Miks raskem? Ei oska vastata aga nii mulle tundub. Ausalt, ei oska vastata. Aga kui järgi mõelda, siis vaimselt mitte-ebastabiilsel inimesel on ju raske järgi teha kõrvalekaldeid. Mängida kiiksuga tegelast, kui endal kiiksu pole. Ma olen aru saanud, et need vist saavad hakkama, kellel endal kiiks küljes, selline heatahtlik muidugi. Näiteks Käberlinski, Lible, külatola filmist "Rayani tytar", "Nukitsamehest" Mõhk ja Tölpa. Millisel määral ja kui kaua on sinus tegelaskuju hinge, keda oled mänginud ja kellesse sisse elanud, veel jätkuvalt peale eten-dust? Ma olen ainult etenduse ajal rollis sees. Pärast tuleb kähku välja saada. Hakkab elu segama muidu. Elu ju ei ole teater! Elu on reaal-ne endast jälje jätmine oma tegude ja mõtetega. Ja elu peab austama. Teater oli, on ja jääb, aga elu on ainult üks. Ja sellega ei mängita. On sul iidol, keda järgid? Ma ei saa seda öelda, aga on. Ja mitte üks. Mida tahaksid öelda oma iidoli(te)le, praegu? Kui aus olla, siis mitte ühtegi ütelust ei tule, ainult tänud, et nad olemas on. Muidu poleks ju iidolid. Millega assotsieerub sulle sõna "kratt"? Millegipärast kangastus seda sõna nähes kohe silme ette enda Nuki. Ma ei taha teda esile tõsta, aga no on ju selline "kratt", selline süütalapse koerust täis ja samas heatahtlik. Käib ja sepitseb kogu aeg midagi, endal kaval nägu ees ja kui selja keerad, on see sepitsus sekundiga ka täide viidud. Algul vihastad, aga siis vaatad sellele kratile otsa ja viha saab sekundiga pühitud ta kratipilku nähes. Nagu krattide maskott!

23 Detsember 2012

Jeerum! Jälle see Nuki! No ei tahtnud teda siin kiita ega esile tõsta, no uskuge. Sinu lemmikmuusika… Väga seinast-seina. Oleneb meeleolust. Aga vaieldamatu esikolmik: Cris Rea – Road To Hell Ghost Rider - Ghost Riders In The Sky (Spiderbait) Amy Macdonald - This is the life On sul oma kaisukaru? Hahhaa! On. Ja täitsa elus kaisukaru - Nuki. Aga unistan siiski nukisuurusest karvasest kaisukarust. Ilus pruun ja karvane ja just lapsesuurune kaisukas peab ta olema. Nii mönna öösel toetada ta peale ja kaissu võtta... Mulle üldse karvased asjad meeldivad.

24 Poogna Kratt

Tõsielulised lood: Nagi igav elu Öhtast. Vanust on mul........oot ma mötlen......vist oma poolsada aastat tuleb ära. Ja nii vana olen kyll, et ma ei mäleta, kuidas mind valmis tehti ja kuidas yldse oma esimesse peresse sattusin. Igatahes kirju see eluke mul oli ja miks mitte seda nyyd siis aupaistel heieta-da ka teistele uutele suguvendadele. Algab mälestus sellest, kuidas torm mu yks päev nöörilt murule kukutas ja siis säält edasi koera hammaste vahele. Valus oli ja märg kah. Säält ma oma esimese armi saingi. Siis korjas mu yles yks plikatirts: "Emme nää, mis ma leidsin!" Örnalt poetati mind taskusse ja soe hakkas. Koju jöudes pandi mind teiste omasuguste hulka ja vat sääl läks alles jutuvada lahti. Terve kotitäis elusid ja igayhel oma lugu ja saatus. Mina kui uustulnuk pidin oma igava ja olematu elukäigu neile kohe ette laulma. Önneks käis see kähku, sest ma nönna noor alles ja pole veel jöudnudki elu elada. Käigust rääkimata. Igatahes oli seda jutuvada sääl mu jaoks liiga palju ja lood hakkasid pikapea-le korduma ka. Ma hakkasin ootama tugevamat tuult vöi koguni tormi. Koera hammaste alla sattumine oli ju veel meeles. Ja tuligi mu oodatud tuul! Lennutasin ennast kaugele ära. Ja vat siis alles hakkas elu, isegi endal avastasin hammustamise ande! Nimelt korjas yks poisiuss mind ylesse kui ta kooli läks ja mu oma taskusse tor-kas. Pärastised päevad olin ma pidevalt hambaidpidi kellegi kanni-kates kinni. Kyll oli kiljatusi ja karjatusi ja poisiuss sai pidevalt riielda. Ei tea kyll miks? Igatahes oli meil mölemal löbus. Aga yyrikeseks jäi see lust ja lillepidu mul. Yks päev käskis kooli dire poisil taskud ta lauale ära tyhjendada ja maandusin taas aastatepik-kusesse igavusse. Teiste omasuguste sekka, otse dire koju. Kuni mind jälle yks tugevam tuul nöörilt maha ei potsatanud. Ega ma kaua sääl väljas vihmas ja päikeses olla saandki. Jälle keegi leidis mind. Nyyd ma siis olengi yhe topaka tegelase köögis seinal au-kohal, ilusti naela otsas. Ja miks? Sest ma olevat nii hall ja luitund, vana ja sooniline ning nii tugev, vedruga keskel, mis kahte puust poolt kokku pigistas. Sellist polevat enam nyydsel ajal poest saada. Need uuemad pidid nii haledad ja örnad olema, et kui korra nööril ära käivad, siis on toss väljas. Mine osta uus. Aa, peremees! Kui sa järgmine kord tolmu mu päält vötad,

25 Detsember 2012

siis tea, et see pintsel teeb jubedalt kidi! Aga nohh, önneks teed sa seda harva. Karvik Karvaste kätega karva kasvand tydrukul oli karvane tunne, et ta on liiga karvane karvase yhiskonna jaoks. Ta kasvas karva, et ajada maha karvad, taas neid karvasid karva kasvatada. Karvapealt selline karvane tunne on mu karvastel karvakasvand kätel. Karvakasvand karvase tundega tydruk istus karvasel potil ja pidas oma karvadega karvast monoloogi ja tunne oli endiselt kar-vane. Tänu Kõik käesoleval lehel avaldatud kirjutised on jossiõigusega kaitstud teosed. Teoste lugemiseks palun konsulteerige eelnevalt oma huu-mori soolikaga! Poogen tänab toetajaid! Poogen tänab tõestajaid! Porgand tänab toestajaid! Kartul tänab kylvajaid! Ädal tänab äestajaid! Uba tänab uutjaid! Joss tänab Poognat! *** Mina: Sõbrad. Oleme Viktoriaga tuttavad olnud kaua aega. Vähemalt nii kaua, et kui sama kaua teineteist ei näe, siis on majadel seinad kül-jest lahti, Päike ei tõuse hommikuti sealt kus alati, Kuu venib nih-kesse, trollid sõidavad ilma saba ja sarvedeta, kellad käivad vastupi-dises suunas, pinginaabrid külitavad maas ja lömitavad jalgu, möö-dujad irvitavad pohlamoosi nägudega altkulmu, ja tunnevad kahju-

26 Poogna Kratt

rõõmu olemata seintest, päikesest, trollist, kelladest ja kuust... Öeldakse, et enne kui ei ole koos soola neelanud, ei saa ka sõbrad olla. Seda kindlasti, ja mitte vähestel juhtudel. Meie aga neelasime enne soola, ja seeläbi saime sõpradeks. Kodu. Kui ma esimest korda Wikile Kõrreliste linnaossa külla läksin, see oli ühel talveõhtul, võttis mind vastu kodusoe ahju-puude tasane pragin, väike hubane köök, just ahjust võetud kuum pitsa, „pätikas“ kohv ja tema kaks last - üks suur Nuki, teine väike Nuki. Varsti hakkasid mulle silma seintel rippuvad maalid, mida võis aimata, et see kellegi käsitöö on. Mu uuriva pilgu ja rännaku peale sain teada nii mõnedki saladused ja elamused, mida pilte läbi-des aimata võisin. Seltskond. Kui te selle inimesega ühte seltskonda satute, eelkõige kirjanduslikku, siis ilmselt te ei kahetse, et olete veetnud oma elu kõige meeldejäävamad hetked just temaga. Kaheldes on lihtsalt oht ootamatult ümber kukkuda… Poogen. Hea vaheldus sekka maalimisele ja käsitööle. Töö. See on koht, kus imetlen loomingulise inimese peitu-semängu sõnades ja enese välja elamist absurdis: „Ma nägin unes sitta ja höbemynti“ "http://poogen.ee/?SubID=8&ArID=69898" Puhkus. Kodust väljas. Telefonid väljas. Sport. Arvake ära, kes turnib mööda trollikatuseid jalad rippu taeva poole, vaatab kolmandate korruste akendesse ja kõditab lennukeid kõhu alt, kui need valgusfoori taha pidama jäävad? Aga kui kardinate taha piiluda ja tõsiselt, siis benji hüpped, mootor-ratta- ja jalgarattasport. Suur Nuki. Poeg (20), lõpetanud tänukirjaline gümnasist, läbinud sõjaväe, astub ülikooli. Niisuguses vanuses ja süda nii õigel kohal, et rabab vanuigi jalust – hämmastav! Väike Nuki. Tütar (6), kõige kohasem oleks mul oma päe-vikust siia üks väike sissekanne copida: „… Nuki lihtsalt jonnis ükshetk, kui ta pastlapaelad keerdu läksid või ta millegi muuga hädas oli, ma päris täpselt ei mäleta, no ja eks me siis natuke norisime ka teda... Lõpuks ei mahtunud ta meist mööda, kui trepil istusime. Aga kui me endid nihutasime ja talle teed pakkusime, et ta end suurte ja paksude vahelt mööda saaks li-bistada, võttis tema kätte ja surus oma tagumiku ka meite vahele, nii et kõikse pere nigut silgud soolatünnis üksteise küljes kinni olime!

27 Detsember 2012

Vat kus kavalpea... Aga paari minuti pärast hakkas tal ilmselt kitsas, kuna keegi ei suvatsenud ju püsti tõusta. Nii võttiski ta oma endise poosi sisse ja teadustas, näpp suus: "Mu jalad ei sei saaa püüs tiii..." - seega siis andekas, tubli, kiire, vallatu, energiline, tark, visa ja nupp lõikab. Ema. Möllab koos lastega, laseb nendega koos porilompi-des liugu ja sahmerdab lumes. Siis on nad pimedatel õhtutel küünar-nukkipidi õlivärvi potsikus või salatikausis… Ema, kellel on õnneli-kud lapsed, sest nood ei kaota oma lapsepõlvest hetkegi, ema kes annab lastele aega olla laps, aega olla ise. Luuletaja. Luuletab hästi, aga materjalina vaid. Õnneks on see materjal rikkalik, mida vormida saab. Vastupidiselt näiteks luu-letustele, kus midagi vormida ei ole, aga materjali, mida lugeda, samuti mitte. Suhteline. Materjal. Kivi, nahk, lina, vill, puit. Märkus: Kahju oli saarlase hinge ja slängi muuta. Grammatiliseks ja õigekeelseks. Sellega oleks ma lõhkunud ära selle, mis siin on.

(Tolmukas)

28 Poogna Kratt

Hea lugeja!

Küllap Sinagi rõõmustad, kui ühel päeval tuleb külla Hea Mõte. Luba tutvustada: Kahel eesti keele ja kirjanduse õpetajal on palutud Kratile öelda oma sõna. Õpetajad on eri põlvkonnast, vanem neist (kes palus anonüümsust) on praeguste küpsete maailmatarkade ja päriskogenute õpetaja, ning pr. Seoriin Jõgise praeguste elluastujate õpetaja. Üks neist elu-aeg töötanud maakoolis ja teine pealinnas. Hea lugeja, ärgem nüüd valvesse mingem, hindeid meile praegu ei panda :) Seekord saame ise lugeda, mida põnevat on kirja pandud. Kummaltki autorilt on kaks kirjutist - vabas vormis vastused toime-taja küsimustele ning mõtisklus-kirjutis "Lugemishuvi". Miks lugemishuvi? Mulle tundub, et ... lugemine on kõige maisem võimalus külastada maailmu. Läbi Lugude. Kõik Lood ei pruugi olla Sinule, aga on selliseid, milles Sa kasvad. Ja kasvanuna tuled tagasi, sikutades avaramaks oma napikest nahka. Ühelgi muul viisil ei anna seda teha, jalad seinal. Tunnetades õpetajate isiksusi, huvitas mind väga, mida nad lugemis-huvi kohta kõnelevad. Ja-nooh, hindeid ei panda meile mitte, aga lugedes mina küll tundsin väikesi sutsakaid ja pitsitust, nähes oma silmaga rida rea järel - kui rikas võib meie emakeel olla Tulekandja käes! Kas me suudame tukigi võtta, selles on küsimus. Toimetajana olen sügavalt rõõmus, et meil on see võimalus nendega tutvuda. Rohkem ma ei tahagi Hea Mõtte Lugu kinni pidada. Olge tänatud, austatud õpetajad! Ja ole tänatud, Hea Mõte! Kiindumuse ja uhkusega, toimetaja saladin. Sõna on vanatargal Õpetajal:

29 Detsember 2012

Lugeda või mitte? – selles on küsimus…

Enda tutvustuseks ütlen kõigepealt, et olin 49 aastat õpetaja, neist algklassides 9 ja kõrgemas kooliastmes 40. Prae-guseks olen üheksa aastat erus. Peenemalt öeldes emeriitpedagoog. Ilus olnuks muidugi poolsada täis saada, kuid tervis ja muud asjaolud panid tähtajad paika.

Nii et üks paadunud pedagoog selle kõige tüüpilisemas mõttes. Minu ninatargast minia, kellega koos kunagi peedipõldu rohisime, tegi järgmise avalduse: huvitav, kui minu ema rääkima hakkab, siis mida kiiremini räägib, seda kärmemalt käed käivad, sina aga jätad töö pooleli, paned käed puusa ja kukud seletama... Nojah, amet kohustab. Tema ema oli „Vasaras“ lihvija, minul oli aga esmatähtis lõvitaltsutaja reegel, et vastast ei tohi silmist lasta. Mitte halvas mõttes, kuid õpetajal peab olema sisemist energiat, et oma kuulajaid köita. Kui tundsin, et seda hakkab nappima, tulin koolist ära. Mu klassijuhataja pedagoogilise kooli aegadest - perekonnanimega Püss ja iseloomult täpselt sama - armastas rõhutada: „Kui keegi klassist välja lüüakse, siis õpetaja olgu viimane!“ Arvan, et olen vähemalt sellest reeglist kinni pidanud.

Ja uudishimulik olen tänini. Kuidas saab mitte olla, kui sind ümbritsevad su õpilased, nende lapsed, lapselapsedki. Tarvitseb vaid mingi nimi kõlada, kui tabad ennast meenuta-mast, mida tegi tema isa või koguni vanaisa koolis, kelle klassis õppis, millise tembuga hakkama sai, ja kuna olen ise ka siit-kandist pärit, siis on üht-teist öelda esivanemategi kohta... Noh, nooremad algul kuulavad veidi viisakusest, kuid kaua võib. Sellepärast pean endal silma peal hoidma, et pikalt heietama ei jääks.

Õpetajate kohta tavatsetakse arvata, et nad peavad en-nast kõigist targemaks, arvavad, et just nemad teavad täpselt ja

30 Poogna Kratt

kõigest kõike. Selles patus ma ennast süüdi ei tunnista, kuigi kõrvaltvaataja meelest ei tarvitse see nii olla. Ei tea praegu ja pole kunagi teadnudki.

Kui pedagoogilisse kooli läksin, ei osanud nootegi joonestikule kanda, lõpetamisel olid Lomonossovi oodid ja „Lugu Igori sõjaretkest“ (Jaroslavna itkeb hommikul varasel...) peaaegu peas, aga kui koolis tuli harjutuses Goethe ja „Faust“ kokku viia, jooksin keskkooliharidusega kolleegi käest abi otsi-ma. Filipiinide pealinna ütles teise kolleegi 6. klassis õppiv poeg ette. Aeg oli viiekümnendate aastate algul selline, programmid igasuguse kodanliku pärandi suhtes viimseni steriliseeritud, pealegi oli tehnikumilaadses keskõppeasutuses suur rõhk erialaainetel. Ei olnud Tammsaaret, Suitsu, Underit, Tuglase „Mere“ olin karjas vanemate laste õpikust pähe saanud, ilus oli, aga tollal tabu.

Ikka õppida, õppida, õppida...(autori jätan lisamata). Õppisin ka. Lõpetasin Tallinna Pedagoogilises Instituudis algklasside õpetajaks. Siis viskas elu sõlme sisse ja tuli jälle õppida, seekord eesti keelt ja kirjandust, foneetilist transkriptsiooni, ajaloolist grammatikat ja maailmakirjandust ja mida kõike veel. Ning seda seltskonnas, kus vahetati mõtteid Galsworthy „Forsythide saaga“, Maeterlincki, Flaubert`i üle või muljetati Baudelaire`i ja Tjuttševi luule ainetel. Oli selliseid, kellel need nimed juba lastetoast kaasas. Mul ei olnud. Meil oli kodus Meie Matsi kalender, kust gooti kirja lugema õppisin, mingi krimka “Rändav laip“ ja osa Kivikase triloogiast „Jüripäev“ ning vanematelt külalastelt saadud endised kooliõpikud. Minu piiblialased teadmisedki pärinevad neist, sest mina olin puhtalt nõukogude koolilaps, kes taolisest pseudoõpe-tusest teadust ei tohtinud saada.

31 Detsember 2012

Mida vanemaks ja targemaks saab laps, seda vähem talub ta küündimatut õpetajat, eriti veel, kui see peaks end ilmeksimatuks pidama. Loed midagi, näed midagi, kohtad kedagi – ikka Panso moodi käega otsakondist kinni „Kuidas seda lavastada?”

Ei kadesta tänapäeva õpetajaid. Laste maailm avardub meeletu kiirusega ja kaootiliselt. Kuidas sellega sammu pidada? Öeldagu veel, et õpetajal kerge elu ja lühike tööpäev! Pigem ütleks, et suur ööpäevaringne eneseületamine. Kui ikka tahad õpetaja olla, kui ikka suudad tark olla ja kõige tähtsam – pead suutma kõige keerukamadki asjad lihtsasse keelde panna. Mina isiklikult pole siiani aru saanud, mis on relatiivsusteooria. Olen küsinud, on püütud seletada, pole aru saanud ja vist surengi rumalana. Enda suurimaks saavutuseks pean juhtumit, kui meie üle üheksakümnene Nänna esimest korda elus telepilti nägi. Valisime mingi lihtsa loodusklipi ja jäime luurele. Memm vaa-tas üksisilmi, ei liigutanudki. Kui läbi sai, küsis: kuidas nad selle pildi sinna masinasse saavad? Ütlesin siis, et Tallinnas kõrge torn, sealt viskavad pildi sisse nii kui kivi kaevu ja rõngad jõuavad meile. Selge! Kes siis kivi visanud ei oleks! Nännal süda rahul ja läks oma toimetuste juurde.

Elu on nii imeline ja küll õpiks veelgi, kui vajadust oleks ja aega antaks. Lapselapse kõrvalt tudeerisin veidi üld-bioloogiat ja majandusgeograafiat. Minu aktiivsel ajal ei teatud ju geenidest midagi ning maailmaski toimivad hoopis teistsu-gused nähtused, kui meile söandati serveerida. Ja keeli õpiks! Meie elasime nii suletud ruumis, et võõrkeeltest peale vene keele midagi ei kuulnudki ning maaoludes sedagi mitte. Puhtalt raaamatutarkus. Tulemuseks koer, kel silmad targad, aga rääkida ei oska.

32 Poogna Kratt

Õpetajatöö. Milleks kurja meelde tuletada! Vihikud, vi-hikud, vihikud... Päeval ja öösel. Tukastad diivanil, lamp laual põleb, võpatad üles, jalad põrandale ja läheb edasi. Ei saa ju hom-mikul kooli minna, lapsed tahavad vihikuid ja hindeid. Omad lapsed püsigu vait ja ärgu segagu, emal pole aega. Koolieelikust varatark plika noomib: „Näed, ema, kes käskis sul olla nii rumal ja hakata eesti keele õpetajaks!“ (Ta oleks peaaegu ise ka hakanud, aga sai pidama.)

Eksamikirjandeid tuli parandada punane ühes, sinine teises käes. Reeglid olid sellised – 4 ortograafia-, 4 interpunktsiooni-, 4 stiiliviga - viimane rahuldav! Vaesed düsgraafikud, kes ei tohtinud olla düsgraafikud, aga keda mingi loodusõnnetuse tagajärjel meie kooli piirkonda õige paksult oli sadanud. Harjutad lapsukesega pärast tunde 45 minutit ära ja lahkumisel kirjutab ta sulle ikkagi MITTE asemel MIDE. Tagantjärele tarkusena jätaksin need vaesed düsgraafikud päris rahule. Neil niigi raske. See puue kasvab ajaga ise välja. Hiljem kaugõppes olid täiesti arukad ja kirjaoskajad täiskasvanud mehed, kes omal ajal koolist õigekirjaga välja langenud. Ainult mõni tüüpviga reetis armistunud kohti.

Ei tahaks nüüd tänastele noortele ka päris öelda, et ärgu olgu rumalad ega hakaku eesti keele õpetajaiks. Praegu on ikka võrreldamatult lihtsam. Meie jaoks oli juba valgustahvel (kodoskoop e grafoprojektor) elupäästja, mille saamise nimel tasus lahinguid lüüa; siis tuli paljundusaparaat; nüüd vuhi arvutiga koopiaid palju kulub. Hoopis midagi muud kui 15 eksemplari maisipaberit kopeeridega kirjutusmasinasse ja kõigest jõust tampi-ma. Turi annab praeguseni tunda. Tööjuhendeid ning konspektegi annab internetist alla laadida.

Kiitus neilegi, kes riigieksamid välja mõtlesid. Mooramaa mees on oma töö teinud, teised vaagigu siis vilju... Oma õpetajal on parimagi tahtmise juures raske jääda objektiivseks ning külarahvas ka loeb lapse hindest välja isiklikku vaenamist. Hindamisnormidki on sellised, et läbi kukkuda on omaette kunst.

Õpilastega on aga nii, et mida aeg edasi, seda armsamaks lähevad. Kõige vanemad, minu esimesed Setumaal, peaksid seitsmekümne ringis olema, viimased lähenevad kolmekümnele. Ja kriteeriumid on ju elul hoopis teised kui koolil. Tema paneb hindeid oma loogika järgi. Mõni kooliaegne imelaps jääbki otsima maailmast seda seletamatut, mida sealt raske või võimatugi leida; teine astub ringilt maha, läbemata selginemist ära oodata. Paha poiss, kes tunnis lillegi ei viitsinud liigutada ning ainult krutskeid

33 Detsember 2012

välja mõtles, tuleb ja kuulutab, et on vahepeal lõpetanud mitu kõrgkooli ning et tema lemmiktegevuseks on õppimine. Teine jälle on ehitanud kena maja, tal on edukas firma ja toetav perekond ning juttu jätkub kauemaks.

Veel hiljaaegu oleksin meelsasti kaela langenud keskeas härrale, kes oli pärast üle kolmekümne aastast vaheaega ilmunud klassi kokkutulekule ja kellega omal ajal nägin kurja vaeva: küll sõitsin 20 kilomeetri taha emale kaebama ja jooksin talle bussijaama järele, kui ta klassi koristamata tahtis minema pageda. Teist samakandi noormeest, keda kahe inimesega püüdsime nagu Mefistofeles Fausti hinge – üks eestpoolt, teine tagantpoolt maja - et koolipõlgur läbi akna järjekordselt metsa ei saaks pageda, pole ka mitu aastakümmet kohanud, aga vahest seisab rõõmus jällenägemine veel ees… Muide, tänapäeva õpetajad ja õpilased, lüürilise kõrvalepõikena tahan tõdeda, et mitme meeldiva kogemuse võrra olete küll vaesemad. Kas olete klassi aknaid pesnud, pinke ja põran-daid värvinud, koridoride seinu hõõrunud, iga päev klassi koristanud, suurpuhastusi teinud, ÜKT (ühiskondlikult kasuliku töö) tunde arvestanud, ravimtaimi kogunud? Siis veel sügisene kartulivõtt ning porgandikoristamine kolhoosis. Vihm, pori, rasked korvid ja õpetaja jaoks täielik romantika: kõigepealt hirmpikk põld paaride vahel täpselt ära jaotada, siis silm peal hoida, et kupitsad salapäraselt rän-dama ei hakkaks ega keegi kartuliga pähe ei saaks või, jumal hoidku, liiga pikka võsapeatust ei teeks, nii et traktor peab seisma ja ootama jääma. Kus need õpetaja silmad on ja miks ta üldse põllul tuiab, kui midagi ei tee! Siinkohal võib lugeja küll pahandama hakata – milleks siis need koristajad, remondimehed ja aednikud on ning kolhoosid on nii sügav ajalugu, et pole mõtet sõna suhu võttagi. Meie aga sõitsime tasuta kolhoosi bussiga vähemalt kord kuus teatrisse, maksime omateenitud rahaga kinni klassiekskursioonid, paljud lapsed said kolhoosist tasuta koolitoidu. Mitte nostalgia, vaid nii see oli.

Tüdrukutega, minu ja klassikaaslaste jaoks igavesti tüdrukud, oli õpetajal lihtsam. Nad olid usinamad, sõnakuuleliku-mad, kardan, et ka kavalamad ja oskasid vajadusel pailapse nägu teha. Eks neid oskusi on neil läbi elu väärikate abikaasade, emade, vanaemadena vaja olnud, et pahatihti kreeni kiskuvat perelaevukest balansis hoida. Säravaid kuulsusi pole kehvake rannaliiv eriti kasvatanud, küll aga neid, kelles on meie elu vundament ning järjepidevus.

34 Poogna Kratt

Tänapäeval räägitakse palju koolivägivallast ja laste ahistamisest ja õpetajatepoolsest vaimsest terrorist ja igasugustest inetustest. Minu meelest on kool aegade algusest peale olnud teata-vas mõttes repressiivorgan: võetakse vaba laps nagu sälukene aasalt ja hakatakse teda ühiselu rakendeisse suruma. Kes siis ikka vabatahtlikult aiste vahele tikub! Õpetaja versus õpilane – igavesest ajast igavesti! Sunnimeetodid vaid varieeruvad: kepp, vitsad, herned, püksirihm, nurgasseismine, tutistamine, riidlemine, noomimine, kartser mitmel moel, meelitamine... Õpetaja hirmu-unenägu on see, kui ta püüab midagi õpetada, kuid keegi ei pane teda tähelegi; ideaalis seisab ta üksmeelse sõbraliku mõistva klassi ees, kes teda kikkiskõrvu kuulab. Paraku tundub mulle, et see idüll kaugeneb üha, sest igasugune survestamine ühelt poolt kutsub esile vastureaktsiooni teiselt. Isiklikult ei julge piibli peal vanduda, et pole õpilast sõrmeotsagagi puutunud (tutistamine võib kõne alla tulla), kuid lärmi ja nöökimist oli küll.

Ahistamises aga tunnistan ennast sajaprotsendiliselt süüdi. Viimasel kokkutulekulgi meenutasid tüdrukud, kuidas lasksid tun-nist jalga, istusid ühe klassikaaslase tagatoas, kui õpetaja ukse taga. Nemad pugesid voodisse vatiteki alla, ema aga seletas, et tema pole kuulnud-näinud. „Mõtle, minu ema pidi meie pärast õpetajale valetama!“ Siis need kirjad, isegi näärikaardid vaimus: „Soovin teile ilusat uut aastat! Teil on tore poeg-tütar, kuid ta oleks veel toredam, kui ta järgmisel aastal...“

Olen küsinud, kas peaksin tagantjärele andestust paluma. „Oh, mis te nüüd,“ irvitavad: „mis hoop pihta, see õpe-

tuseks!“ Tõsiseid süümekaid tunnen aga nende nappide vaimuan-

netega lapsukeste ees, keda sai piinatud karjapoisi reegli järgi „Pigi peab Pitsule p…sse minema!“ Protsendimaania kohustas: Eesti oli Liidus viimane, rajoon vabariigis viimane, kool rajoonis viimane, eesti keel koolis viimane ja kõige rohkem kahtesid minu õpilastel! Tuli rabelda, sest ettenähtud 100 protsendist jäi ikka mitu pügalat puudu.

Kui õhkõrn siin ilmas siiski kõik on, kui ettevaatlik inim-suhetes peaks olema, selle kohta üks näide. On kirjanduse tund, tun-ni lõpus lühiküsimustik läbivõetu kohta. Esireas, kuhu ma tavaliselt seadsin haardeulatusse suuremad viilijad, istub poisike, tukub, ei kirjuta kriimu ridagi, annab ära puhta paberilehe. Tunnen, kuidas

35 Detsember 2012

kuklakarvad tõusevad turri, valmistun juba midagi ütlema, kuid jätan ütlemata. Kümmekond minutit hiljem saame teada, et just sellel momendil oli poisikese isa autoavariis hukkunud...

Teisel korral nii hästi ei läinud. Enne keskkooli lõpu-kirjandit oli tavaks korraldada täismõõduline proovieksam, kuhu ilmumine oli absoluutselt kohustuslik. Keegi küsib nöökamisi: „Kas sellest vabastust ka saab?“ – „No sellest vabastab küll ainult surm!“ vastan. Ja üks neiu vabastaski: tal suri öösel juba pikemat aega haige olnud ema. Šokis sõbrannad tegid õpetajast peaaegu et sur-maingli.

Elukangas rullub lahti, aeg jätab sellele oma mustrid ja märgid. Õpetaja on õnnelik, kui juhtub leidma oma kunagiste kasvandike teelt enda jäetud äratuntava jälje. Olgu see siis koolipõlvest meeldetuletatud luuletus, tabav kommentaar kunagisele kirjandile, teadasaamine, et kuuekümnene tüdruk on oma päkapikk-autol läbi sõitnud klassiekskursioonil nähtud paigad või et kolmerattalisel enne õiget aega kooli vändanud tüdrukust on saanud õpetaja mantlipärija, tegus, pärjatud eesti keele õpetaja, kuue lapse ema ja mitmekordne vanaema.

Midagi ikka. Üks paljudest. Kui kohtun oma algklassiõpetajatest kolleegidega, ei jõua

nad ära kiita, kui väga nad oma lapsi ja oma tööd armastavad ning kui kahju neil koolist lahkuda on. Mina olen sellelt teelt juba nii kaua ära, et armastusest ei räägi ja vaevalt et teismeline seda õpetajalt ootabki. Aga hoolinud olen küll, ükskõiksust ei tohiks mulle ette heita. Ja koolist tulin ära omal jalal, sest igal asjal siin ilmas peab ükskord ots tulema…

Lugemishuvist nii ja naa

Järjest sagedamini kuuldub meediast ärevaid hääli. Tun-takse muret noorte hääbuva lugemishuvi pärast ja mulle tundub, et nähakse selles ohtu üldisele vaimsusele. Paadunud raamatuinimesena, kes juba kolmeaastasena vanemate sugulaste aabitsasse tagurpidi kiigates lugemise ära õppis ja seejärel neelas valikuta kõike, mis näppu sattus, pole ma selles nii üheselt veendunud. Elu ei seisa paigal, avanevad uued võimalused ja vahen-did. Ei saa olnust kramplikult kinni hoida ja seda ainuõigeks titu-leerida. Milleks näiteks loota, et laps loeb lehekülgede kaupa looduskirjeldusi, kui film toob need veenvalt ja värvikalt temani?

36 Poogna Kratt

Pühaduseteotus? Või paratamatus? Kõigepealt mõistest endast. Kas LUGEMIShuvi või

lugemisHUVI? Arvan, et inimese viib lugemise juurde huvi ümbritseva vastu, soov maailma tundma õppida, avardada oma silmaringi, saada uusi elamusi. Et ta praeguste hõlpsamate võimaluste kõrvalt, kus piisab vaid nupule vajutamisest, just lugemise valiks, nõuab tõsist tööd.

Kuna olen ligemale pool sajandit koolis ja kodus kirjasõna vahendamisega ametis olnud, arvan teadvat mõndagi sellest, kuidas lugemishuvi äratada, ja sedagi, kuidas seda tappa.

Kõik algab lugemisoskusest. See on võti, mis avab ukse raamatute maailma. Kui see raskelt keerab, võib see uks praokile jäädagi. Ikka tähed, veerimine, harjutamine. Mõnele linnulennult, teisele läbi pisarate. Ikka kodu ja kool käsikäes. Nii jõutakse esi-mese iseseisva raamatuni ja neist on tänased kaupluseletid tulvil, üks ilusam ja pilkupüüdvam kui teine. Minu sõjajärgsed sõbrad olid hallid ja kehvas rüüs, kuid südamele siiani armsad „Imeveski“ muinasjutud Lember-Bogatkina illustratsioonidega, lood vurrudega vöödilisest, habemega sipelgast, vanakesest Hottabõtšist... Mitte vorm, vaid sisu. Ettevaatust! Kui lapsevanemad peavad internetti ohu allikaks selle kontrollimatuse pärast ja usaldavad lapse rahumeeli raamatu hoolde, siis karisid on siingi. Hiljaaegu sattus kaupluses näppu imeilus värviline ja kuldkirjadega valmide ja muinasjuttude kogu. Kõigest kuskil kuus eurot! Aga kui siis suvel raamatu lahti lõin, et lapsele ilusa emakeele kuldmune veeretada, kargas kärnkonn näkku nagu kurja peretütre suust. Ilmselt masinatõlge. Kole ja konarlik, sellest siis see odav hind ja maakaupluski. Mida teha selle õnnetu raamatuga? Pole harjunud ahju viskama. Ootab kaugemas kapisopis oma saatust.

Selgub, et unejuttude aeg pole kaugeltki möödas. Ikka isa-ema käekõrval raamatute maailma. Ei saa minna kergema vastu-panu teed ja jätta last teleka ette und ootama, et pärast süüdistada kõiki peale iseenda.

Kooli lugemisvara peaks pakkuma parimat võimalikust, alates kodukootust kuni katketeni maailmakirjanduse pärlitest Lauri Leesi „Väikese eurooplase“ ja „Noore eurooplase“ lugemiku vaimus. Õpikute kallal töötavad targad inimesed, kes kõik tahavad anda maksimumi. Paremini saab aga alati.

Kohustuslik kirjandus. Seda meenutavad paljud hiljem õudusvärinaga. See on midagi, mis võib lugemishuvi tappa. Viga on selles, et väärtteoseid pakutakse ajal, kui noor inimene pole neiks

37 Detsember 2012

veel valmis. Tal puudub vastav elukogemus ja empaatiavõime. Isegi Tammsaare „Kõrboja peremees“, imeliselt sügav teos, kipub jääma kaugeks. Ei saagi ju keskkooliõpilane mõista Katku Villu traagikat, Anna-Villu pingeid, ajaloolist tausta, seda et Eesti on ikka ja jälle peremeheta. Kaugõppekoolis sama teost käsitledes vakatasin, sest tabasin endal eespingis istuva noore naise ainitise pilgu. Heldene aeg, ta mees laskis end hiljaaegu maha!

Mida siis teha selle õnnetu kohustusliku kirjandusega? Paratamatus, sest kui õige aeg tuleb, pole õpetajat enam juhen-damas. Aina jutustada, seletada, sisendada, leida paralleele, sest pole midagi uut päikese all: Petšorinid, Oneginid elavad meie ümber; Faustid otsivad elumõtet kõrtsis, naistes, kunstis, kuulsuses; murdeeas Holdenid põevad maailmavalu ja on valmis maakeralt maha astuma... Noort inimest ilma eeltööta maailmaklassikasse suruda on patt. Mõistliku lähenemisega võib aga teose temalegi lähedale tuua.

Veel oleks programmide koostajaile üks ülbe küsimus – kas nad on tõesti rida-realt läbi lugenud „Kalevipoja“, „Sõja ja rahu“, „Fausti“, Balzaci soovitatud teose, Hugo „Jumalaema kiriku“? Selle viimase teose käsitlemisel püüdsin lapselapsele abiks olla. Töötasin teose korralikult läbi (õpetajana polnud aega), koosta-sin kava ja märkisin ära, mis vahele jätta. Ajalugu, Pariisi kirjel-dused, arhitektuur, nikedustega keerukas sõnastus - vahest noorele pariislasele avaldab see muljet, aga mitte eesti teismelisele, kes tänaseski Pariisis pole käinud. Hea, kui kaardilt üles leiab. Hinnang: kõigist kõige vastikum! Siin võiks küll piirduda mängufilmiga, põhjalikum uurimine jäägu erialainimeste ning süvalugejate jaoks.

Vana kooli inimesena langen nostalgiasse, kui meenutan Ajtmatovi, Hamzatovi, Šolohhovi teoseid. Milline sügavus ja sisurikkus! Liiga järsult pöördus maakera, seekord läände. Aga kindlasti tuleb taas nendegi aeg, kui poliitilised tormid vaibuvad. Raske on leida ausamat kommunismivastast raamatut kui Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“. Vaja ainult õigesti lugeda.

Kui kool läbi, pääseb lugeja vabasse vette. Milliseks kujunevad tema valikud ja suundumused, mis huvitab, mis mitte, on äraarvamatu. Igaühele igas eas oma. Küllap otsitakse seda, millest elus vajaka: põnevust, ohtlikke seiklusi, täisverelist, tugevat eeskuju. Naistekate buum, mis tänaseks ilmselt hakkab vaibuma, viitab sellele, et naiste elus on armastuse ja helluse vaegus. Noorus eelistab ulmekaid, nüüdisaja muinasjutte, mis on läbi aegade toitnud loovat inimmõtet seitsmepenikoormasaabastest kosmosesüstikuteni,

38 Poogna Kratt

võluvitsast imetundlike aparaatideni. Mõned puurivad teadust, teised filosoofiat, kolmandad naudivad rännuraamatuid...

Kes aga loeb luulet? Kuidas sillutada teed kauni, tundelise sõna juurde? See peaks olema küll kooli ja õpetaja püha missioon. Meie pisikesele hääbuvale rahvale on maailmas, kus riigipiirid on muutunud sümboolseteks jutikesteks kaardil, kus vahemaad on kahanenud nappide lennutundide pikkuseks, keel vahest ainus, mis aitab meil iseendaks jääda. Paul-Erik Rummo sõnutsi oleme Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast, hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber, hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Igasugused meediamasinad võivad pakkuda pilte, värve, mürtsu ja märulit, vahendada hingematvaid looduspilte ning lähendada kaugeid maid ja rahvaid. Miski ei asenda aga kaunist sõna, emakeelset sõna. Luule on lugemise pühapäev. See on pidurüü, mis võetakse välja armastuse ning rõõmu ülevatel hetkedel ning mis pakub hingepidet kurbuses, leinas ja kojuigatsuses. Süüdistatagu Eesti kooli pealegi tuupimislembuses, kuid mõni kaunis luulenarmas peaks isegi kõige lüürikakaugema elluastuja tagataskus olema: Maadligi , vettligi maja, külgpidi sees, laeni täis lainete kaja, pisarad läve ees... Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest... Männi roheline samet, üksik metsatee. Pedak heleroheline, kask kuldkollane... Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas... Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi, täis valmivat vilja... Tõlkimatu, aus, ehe, kodukeelne. See teeb luulest luule ja paneb inimhinge kaasa helisema.

Kui õpetaja suudab mõne üksiku jüngrigi tuua lainele, kus see hakkab tajuma kunstiteose, raamatu rütmi, sõna ilu, looja omapära, on ta võitnud kirjasõnale eluaegse austaja. Sõnakunsti nautimiseks on vaja lugeda, lugeda, veel kord lugeda, pähe õppida, kuni sõna sinus kumisema hakkab. Vaja on aega, väärispalu ja ka vastuvõtlikku natuuri, kuid õpetajale lohutuseks olgu, et kes veskil käib, saab ikka jahuseks.

Muidugi ahendab ergas sõnatunnetus ka lugeja valikuid. Juba mõne lehekülje järel võib põnevat sisu ennustava, kuid stiililt abitu teose jäädavalt kõrvale panna. Milleks raisata aega! Sofi Oksanen, vastupidi, kirjutab küllaltki jubedaid asju, kuid raamatut

39 Detsember 2012

käest ei saa – nii omapärane ja irriteeriv stiil! Lugemine, lugemishuvi, raamatud; telesaated, arvutisuhtlus

– niisama lai teema kui ilm või tervis või elu Eestimaal. Igaüks arvab end oskavat selle kohta sõnakese poetada, kas poolt või vastu. Mina isiklikult ei taha eelistada üht teisele. Olen küllalt kohanud padulugejaid, kes ööd läbi ahmisid valikuta põnevusromaane, kuid tunnis hädavaevu ärkvel püsisid. Ühel tuttaval jäi põhikoolgi lõpeta-mata, sest nn kollase kirjanduse armastusromaanid ei jätnud õppimiseks mahti. Veel eaka prouana jäi ta oma kiindumuse juurde, kahjuks ka samale tasemele. Meie raamatuist lookas majas ohkas ta õnnetult: sul lugeda ei olegi midagi! Rahunes, kui leidis „Alfie“. Pealegi kardan ma süvapsühholoogilisi geeniuste loodud teoseid. Kardan Dostojevskit, Camus´d, Kafkat ja mitut teistki. Nende sugestiivne väärastunud maailm võib nõrgema psüühikaga lugejale hukatuslikuks saada. Arvuti võib kergemini kinni klõpsata, raamatu juurest nii lihtsalt ära ei astu.

Kui paikapidav on seegi väide, et noored tänapäeval ei loe? Uurisin seda asja oma lähikonnas.

Mida sa viimati lugesid? Kadi, kevadel keskkooli lõpetanu: “Sõbranna loeb Stefanie

Meyeri „Videviku“ sarja, peika loeb meeletult, tal kodus meetrine virn eesti- ja ingliskeeleid raamatuid, praegu käsil Stephen King. Minule need ulmekad ei istu. Tead, nautisin päris seda Tammsaaret ning „Meister ja Margarita“ polnud ka laita, eriti kui filmi olin ära vaadanud. Siis loen veel Petronet ja Roone Roosti „Mis sul viga on?” oli ikka päris!”

Kristjan, kõrgelt koolitatud IT-mees: „Oi, vanaema, sina neid ei tea. Praegu käsil Robert Jordan & Brandon Sanderson „Towers of Midnight“ (Wheel of Time, Book Thirteen).“

Siis meenus veel, kuidas oivik esimesest pingist kunagi küsis: “Õpetaja, kas te Paolo Coelho „Alkeemikut“ olete lugenud? Seal on kõik see kirjas, millest te just rääkisite. Lugege kindlasti.“

Kulus tükk aega internetis sobramist, kui aimu sain, millega tegu. Ütelge veel, et noored ei loe!

Ja mõtlemapanev tõdemus: olen ajast armutult maha jäänud, olen nagu kaagutav kanaema pardipoegadega tiigikaldal. Poleks suuremat lugu, kui asi oleks vaid eakas pensionäris. Aga kui kogu kooli sisu kannatab sama häda all? On ju programmide ning õpikute koostajad samuti kauge lähisajaloo inimesed, kes toimivad oma tõekspidamiste, oma ammuse koolipõlve vaimus. Ajaga sammu pidada kool ei jõua, kuid vähemalt vundamendirajaja tiitel tuleks

40 Poogna Kratt

auga välja teenida. Kes tänapäeval võtaks, pambuke õlal, jalgsi ette Riia-reisi?

Naudiks metsa rahu, peatuks puu ja lille juures, märkaks iga looma ja lindu? Kes loeks Balzaci kaanest kaaneni läbi? Kust võetaks see aeg? Elu tahab ju elamist ning nii palju on huvitavat. Milleks autod, rongid, lennukid? Milleks televisioon, internet, igasugused videovidinad?

Ometi võetakse nüüdki mõnigi kord aeg maha, käiakse Eestile jalgsi ring peale, tuuritatakse kaugemalgi, minnakse paadimatkale või suundutakse minilaevukesega ümbermaail-mareisile. Poleks ime, kui loetaks mõni kopsakas raamatki läbi, kui lapseeas istutatud lugemishuvi rinnas pakitsema hakkab. Lootus jääb. Ja endast kõneleb täna koolitahvli ees seisev Õpetaja -Seoriin Jõgise

Lennul läinud aeg

Õige harva vaatame ja mõtleme igapäevases elurutus olnule. Arvan, et õpetaja teeb seda oma töö tõttu mõneti sagedamini. Igal sügisel meenuvad eelmised, igal kevadel mõtled kokkuvõtteid tehes ja lõputunnistusi jagades, missugused on mälestuspildid koolist lahkuvate noortega koos astutud teelt. Kooliaasta rütm annab õpetajaametis erilise koha sügisele ning kevadele. Mulle kui suhteliselt liikuvale ja rahutule inimesele see meeldib: alati on võimalus uuesti alustada, teha midagi teisiti, sest korduvat ja igavat on koolielus vähe, samas on alustatul ka kindel lõpetamise aeg.

Olen 24. kooliaasta ringil, muutunud on aeg, elu meie ümber ja ma isegi. Raske oleks isegi ette kujutada, kuidas ma mingit teist tööd teeks, sest tahtsin saada õpetajaks ja olen sellele ametile truuks jäänud. Kindel oli ka teadmine, et õpin eesti keele ja kir-janduse õpetajaks. Mind ei sunnitud ega suunatud eriti kodus, olen oma valikuteni ise jõudnud. Mingi arusaam sellest, mida oskan või milles võiksin end arendada, kujunes gümnaasiumis. Eesti keele ja kirjanduse kodutööd olid mul alati tehtud ja aeg-ajalt võisin oma teadmistega klassikaaslastele abiks olla. Arusaama, et keel tervikuna on süsteem, avastasin enda jaoks varem, sest korraga nägin seoseid, suutsin analoogia põhjal, loogika ja oma keeletajuga õigeid otsuseid langetada, see äratas ka huvi. Lihtsalt reeglid, tabelid polnud midagi selle kõrval, kui korraga saad aru, mõistad tervikut. Matemaatikas olen saanud vaid paaril korral kogeda midagi niisugust. Ikka usun, et peab olema see keegi või miski, et innustuda, jõuda äratundmiseni

41 Detsember 2012

ja siinkohal tänusõnad väärikale keelemehele, meie eesti keele õpetajale Nikolai Remmelile ning hiljem väsimatult järjekindlale Eva Hannile.

Teine oluline mõjutaja on olnud mu elus Vargamäe. Olen selle kohaga väga lähedalt seotud. Kui tänulik võin ma täna olla ajale, mil meil polnud maal televiisorit ning mu pikki koolivaheaja päevi täitsid raamatud ja loodus. Elus on pettumusi, kaotusi, kuid loodus ei reeda ega jäta inimest kunagi üksinda, ta on helde, vastu-tulelik ja truu.

Elu on õpetanud leplikkust, mõistmist ja seda on koolitöös väga vaja. Suurim muutus on minu arvates toimunud vanemates ja nende suhtumises oma lastesse, aga ka kooli. Orienteeritus edule on see, mille nimel piitsutatakse lapsi, ollakse rahulolematud koolisüsteemi, sageli ka õpetajate osas. Suurim väärtus, mida emad-isad lastega jagada saaksid, oleks ühiselt veedetud aeg. Inim-lik koostegemise ja suhtlemise rõõm kasvatab kõike seda, millest me muidu hirmus palju tühja juttu räägime. Laps ootab, loodab, vajab ja tahab tähelepanu, siirast huvi enda vastu. Lapsed on üsna suurel määral iseenda hoolde jäetud - sellest annavad tunnistust mürakarud ja muidu seltsiotsijad, kes koolist lahkuda ei raatsi, sest kodus ei oota neid keegi. Koolis on ikka mõni õpetaja, garderroobitädi, valvurionu, raamatukoguhoidja ja teised oma-sugused, kes aega veeta aitavad, mõne jututeema üles võtavad, lapse vastu huvi tunnevad.

Teisalt on muidugi üleorganiseeritud lapsi, kellelt on võe-tud vabadus olla lihtsalt rõõmus laps, sest nad jagavad aega mitme erineva huviringi, keeltekooli, sporditegemise jms vahel. Miski pole enam hea, kui seda on liiga palju. Üleväsimus, killustatus ei lase süveneda, pühenduda, paljus ei saa tubli olla, hool ja armastus nõuavad aega, et midagi tõelist enda jaoks avastada, sellest rahul-dust ja mõnu tunda. Igas klassis ütlen vahel, et kodutööks jääb puha-ta ja mängida, sest lapsed on väsinud.

Kindlasti tahab iga õpetaja parimat, kui ta viib lapsi teatrisse, kunstisaali, muuseumisse, kontserdile, aga nii mõnigi kord peaksime rohkem omavahel läbi rääkima, miks ja millal midagi teha, kuidas ühe hea ja sisuka ettevõtmise elamusi, teadmisi mitmekülgsemalt koolitunnis ära kasutada. Tänane gümnaasiumide valikainete süsteem on noortele üsna keerukas proovikivi. Kuidas teha õigeid valikuid, kas 35 tundi kultuuri, 35 tundi filosoofiat, 35 tundi väitlust, 35 tundi rakendusmatemaatikat on hea lahendus mitmekülgsema ettevalmistuse pakkumiseks tuleviku tarvis?

42 Poogna Kratt

Proovime, vaatame, kuidas välja kukub, aga sellest sõltub kellegi edaspidine teadmine, oskus, võimalus oma samme seada, eluga toime tulla!?

Tõsise ja väsitava kõrval on koolitöös väga palju ilusat ja head, mis ei lase vanaks jääda, rutiini vajuda. Noored on julged, elujaatavad, nad oskavad ja teavad palju, millest meil vajaka jääb. Keelteoskus, arvutimaailm, reisikogemused – siin saab noor inimene olla juhendajaks, kaasa rääkijaks ja see on väga tore. Tehnilised vahendid aitavad ette valmistada huvitavaid esitlusi, rühmatöid jne.

Ja mõnikord ma ütlen, et mina ei mängi, kui nalja ei saa, huumorimeel on vajalik meile kõigile.

Pikkade aastate jooksul on mõndagi veidrat juhtunud, naer-da on tulnud ka enda üle. Olen alustanud tundi, pluus pahempidi seljas, tahvli ees kuulsin, kuidas mingi kihistamine käib, aga keegi õpilastest ei öelnud. Lõpuks avastasin ise, et mingid õmblused ja niidid on õlal, siis muidugi küsisin, kas tavatsetakse vaikida ka kuninga uute rõivaste puhul.

Kunagi oli mul üks range kolleeg, kes ütles, et tema ei hiline mitte kunagi tundi, kui, siis on ta koolnud. Kuid elu tahtis teisiti, ta hilines, sest ei märganud tunniplaani muudatust, kui klassi astus, see oli jõulude ajal, siis põles laual küünal, mida üldjuhul kooliruumides ei lubata teha. Õpetaja nõudlikule küsimusele, mis siin toimub, vastas üks ninatark, et meie siin juba leiname teid.

Kõige naljakam süüdistus, mille osaliseks sain paar aastat tagasi, oli see, kui lapsevanem kurtis klassijuhatajale, et eesti keele õpetaja nõiduslik ütlus justkui sajatamine olevatki nüüd täide läinud ja nende poja ebaedu põhjuseks koolitöös. Nimelt oli meil maailmavaateline erimeelsus poisi emaga ühes küsimuses ja ma jäin endale kindlaks, öeldes, et elul on ikka kombeks mõnes asjas meid ise karistada, mina karistama ei hakka, tõstan käed ja luban neil südame rahus minna. Et elu oma vingerpusse poisi õppetöösse tõi ja selles minu kurja vaimu nähti, oli tõlgendamise küsimus.

Olen aastaid õpetanud ka muukeelseid inimesi. Väga tublid ja töökad mehed päästeametis, justiitssüsteemis, politseis. Ent vahel saab ka täiskasvanutega nalja. Küsisin päästjaks pürgijalt, mis on tuletõrjujal peas, vastuseks sain, et kirves. Kiiver ja kirves on ju võrdlemisi sarnased sõnad.

Kuremäe kloostri lähedalt oli Sisekaitseakadeemias suvekursustel eakam mees, kellel palusin kloostrist rääkida. Ta tutvustas, et seal elavad nunnad, kuid munnasid Kuremäel pole.

43 Detsember 2012

Pole ilus naerda, kui keegi eksib, aga inimesena eksime vahel kõik ja kui õpetajagi on valmis oma vigu tunnistama, siis loob see märksa usalduslikuma õhkkonna ühistööks.

Rahulikku meelt ja toredaid kooliaastaid sooviksin ma endale jätkuvalt, sest inimene on huvitav ja õpetaja töös kogen ma seda kõige enam.

Seoriina Jõgise jätkab valitud teemal. Lugemishuvi Väga sageli kuuleme arvamust, hinnangut, et laste ja noorte lugemishuvi on vähenenud. Ometi on tänapäeva lapsevanemad teadlikumad lapsekasvatajad, sest vastavat kirjandust, koolitusi, vestlusringe jms on rohkem kui kunagi varem. Samuti ei saa väita, et hea raamat pole kättesaadav. Raamat on kallis, ent tasub välja-minekut, kui teha tark valik.

Ühest vastust ei ole, sest ei saa väita, et ei loeta, vaid pigem loetakse teistmoodi – lugemisharjumused on muutunud. Lugemishu-vi elavdamiseks on meil ju mitmeid üritusi raamatukauplustes, raamatukogudes, lugemispesade loomise jm huvitava näol.

Miks me siis nuriseme, et ei loeta? Väikelapsel on üldjuhul huvi kuulata, kui talle raamatut ette

loetakse, samuti vaatab ta meelsasti pilte, jutustab ise kaasa. Huvi raamatute vastu äratavad eelkõige vanemad ja nende soov ning oskus lapsega tegeleda. Võrratult lihtsam on panna mängima plaat, leida midagi atraktiivset internetist, et köita lapse tähelepanu, sisustada tema aega ning ise samal ajal koduseid toimetusi teha, mõnes jutuportaalis suhelda vmt. Ent lähedust ja kontakti lapsega hoiab siiski see, kui me huvitume ise ka sellest, mille juurde lapse suuname, mitte ei püüa temast vabaneda endale aega võites. Koos lugedes tekib lapsel küsimusi, saab arutleda nähtu või loetu üle, suunata teda mõtlema tegelaste ja kirjeldatud olukordade üle. Seda viimast pean äärmiselt oluliseks mõtleva ja empaatilise inimese kasvatamise juures. Kui laps aga vaatab, kuulab midagi üksinda, siis jäävad need mõtelused ära.

Põhikooli noorema astme õpilased kuulavad huviga, kui õpetaja ette loeb, on ka häid plaate, kus näitleja koolitatud hääl an-nab elamusele värvi. Mõni põnev küsimus, loovtöö üksi või rühmas käivitab fantaasia, laseb lastel suhelda ning annab huvitavaid tulemusi valmistööde näol. Kõike seda jääb aga vähesemaks põhi-

44 Poogna Kratt

kooli vanemates klassides, kus enam ei taheta teistele oma mõtteid avaldada, kardetakse erineda ja eristuda, ollakse väga tundlikud hinnangute suhtes, häbenetakse rohkem oma puudusi, näiteks kehva lugemisoskust, huvid ja väärtushinnangud muutuvad olulisel määral. Ka ainetunde on oluliselt vähem, nii napib aega mänguks ja lustiks.

Liiga lihtne on õigustada, et meil pole kodus ega ka koolis aega süveneda, infot on palju ning olulise leidmine ebaolulisest nõuab pühendumist. Koolis on emakeeletunde varasemast vähem, otsustajad leiavad, et lugemist ja tekstist arusaamist toetavad kõik õppeained – seega põhjust muretsemiseks nagu pole. Mööngem siiski, et üha enam kuuleme, kuidas õpilased ei mõista loetut, ei leia olemasolevast vajalikku teavet. Miks siis? Vastuseks öeldakse, et pole aega mitu korda lugeda, ei suuda keskenduda, teksti mõte on keerukalt sõnastatud, palju on erialast terminoloogiat, keeleline variatiivsus jääb hoomamatuks – seega lugemise huvi kaob.

Nii pöördutakse nende tekstide juurde, mis on lihtsamad ega nõua suuremat süvenemist, üksteisegagi suheldakse moodsa tehnika vahendusel erinevate ikoonide, pildikeste abil oma emotsioone ja hinnanguid väljendades. Keegi ei jutusta neis suhtluskeskkondades lugu, selleks pole aega ei kirjutajal ega lugejal, sest nad tegelevad mitme tekstiga korraga. Ühes tagasihoidlikus kooliküsitluses vastasid 12-16aastased noored, et nad loevad pigem lühitekste, uurivad pildirohket materjali internetist, kui et hakkaksid samal teemal lugema raamatut, milles peab ise aktiivselt kaasa mõtlema, oma kujutlusvõimega kõnealused sündmuspaigad, olukor-rad, tegelased endale looma.

Internetist leiab väga kiiresti märksõnade abil vajaliku tea-be, ilma et peaks pikki tekste läbi lugema. Inimene valib lihtsama tee eesmärgini jõudmiseks - selles on raske midagi imelikku näha või kedagi otseselt süüdistada. Ent me oleme rahulolematud, kui sama lihtsakoeliselt jätkub eneseväljendus ainetundides, teatud ava-likel arutlustel või vestlustel – noored ei oska sageli koodi vahetada ja nii jätkub primitiivne keelekasutus õpetaja, õppejõu jt täiskasvanute või võõrastega suheldes. Öeldakse, et see on kasvatuse küsimus, eks ta olegi, aga kas pole inimese keel tema esi-mene mõtlemise viis ja mõtete vormistamine ta koolitatuse näitaja? Nii tegeleme koolitunnis sellega, et õpetada, kuidas vormistada e-kirju, pidada blogi, rääkida mobiiltelefoniga jne – üha vähem aga kauni või mitmetähenduslike tekstidega, sest need on nii vaevarik-kad. Pole siis ka imestada, et kängub sõnaseadmise oskus, vaevaliseks kujuneb tekstiloome – seoste ja terviku loomine.

45 Detsember 2012

Siinsele kirjutisele mõeldes küsisin mõnekümnelt õpilaselt, kas nad räägivad kodus koolikirjandusest, arutlevad loetud raama-tute, tegelaste üle – vaid veerand vastas, et vahel vanemad küsivad, mis on lugeda antud. Sisulised vestlused nn kohustusliku kirjanduse raames aset ei leia.

Oli ka neid õpilasi, kes ütlesid, et nad ei mäleta, ei tea, millal ja kas nende vanemad ise ilukirjandust loevad. Kuid nende kõrval oli ka lapsi, noorukeid, kes märkisid, et nende vanemad on regulaarsed raamatukogude külastajad, sest neil on lugemishuvi- ja harjumus, kuna raamatud on kallid, eelistatakse neid laenutada. Veel ilmnes, et 69 vastanust mainisid vaid 19, et nende sõpruskonnas on raamatud seltskondlikuks jututeemaks, kus jagatakse lugemissoovi-tusi või oma teadmisi, elamusi loetu kohta. On lihtne järeldada, et uudiskirjandusega kursis olemine või raamatud pole noorte jututeemades esikohal ega vääri erilist kõneainet tavalistel pere- või seltskonnaüritustel.

Kuhu oleme teel? Kuldne koolivaheaja sügispäev tõi hulga õpetajaid kokku,

et omandada uusi teadmisi moodle kasutamise võimalusterohkusest koolitunnis. Kuulanud mõne aja noori, entusiastlikke koolitajaid, tajusin ma hirmu… Ei taha närida keelekasutuse kallal, kuigi kõrva riivasid paljud inglisekeelsed väljendid, semutsev okeytamine, isegi Sokratese mõttetera esitati inglise keeles, ta vääris tähelepanu sellega, et meile rõhutati, kuidas mõtleja ei kirjutanudki midagi, aga oli tark jne. Peamine sõnum oli, et lapsed saavad märksõnade, ikoonide, piltide jms omandada, vahetada teavet – nad õpivad aktiivselt, pähe pole vaja paljusid fakte nüüdsel ajal enam õppida, tekste ei loetagi tervikuna ja korraga tegeletaksegi mitmete tekstide-ga, samal ajal kuulatakse muusikat ja veel ka suheldakse kellegagi. See on uue aja noore inimese õppimise ja tegutsemise viis, mis talle huvi pakub ja millega ta ka suurepäraselt toime tuleb. Ka õpetajat polegi alati klassi vaja, ta suhtleb õpilastega arvuti vahendusel teatud keskkondades jne. Olen vägagi nõus sellega, et filmid, joonised, PowerPoint esitlused, märksõnad – ikoonikesed jms aitavad tundi elavdada, pakuvad vaheldust, ent see ei peaks saama koolitöö igapäevaks. See ei asenda raamatut, ei paberkandjal ega ka arvutis. Laste silmadele pole hea vaadata tunnist tundi helendavat ekraani, täita töölehti virvendaval kuvariekraanil, nende närvikava ja vastupanuvõime saavad tohutu koormuse, sotsiaalne oskus suhelda inimesega silmast silma väheneb, tervikteadmiste asemel on

46 Poogna Kratt

neil killustatud fragmendid, mida ei suudeta ühtseks ise liita. Kujutasime emakeeleõpetajast kolleegiga ette, kuidas süvenevat lugemist asendab hüplev koomiksirida. Mõtterahu ja keskendumine ühele tegevusele pikemalt oleks mõeldamatu, kui miski ei helenda ega lase kiirelt klikata järgmisele arvutiavarusele, siis laps enam materjaliga ei tegele, sest tal pole huvitav, show ja action puudub, pole fan.

Elu esitab uusi nõudmisi, aga teeb ka oma korrektiivid. Valmispiltide najal üles kasvanud, vähese mõtlemis- ja mõtestamis-võimega märksõnade ja klikiinimene muutub ohtlikuks nii endale kui ka teistele, sest ta ei suuda seoseid luua, paljut analüüsida, ta on manipuleeritav. Kes suutsid lugeda, keskenduda ja kaasagi mõtelda, siis neile aitäh. Nüüd aga üks mõnus raamat kätte, veel parem, kui saate seda kellelegi ette lugeda: hea treening häälele, diktsioonile ja mõttemügarikele meie vaimupööningul. Kolmas vaade samal teemal, sõna saab Mait Talts. Lugemishuvist Viimasel ajal näib eesti kultuuris valitsevat tendents, et kuigi jätku-valt leidub inimesi, kes soovivad end kirjalikult (sealjuures nii ilu-kirjanduslikult, esseistlikult või siis ka tunnetuslikul moel) väljen-dada, ei saa aga siiski sugugi nii ühemõtteliselt kindel olla, kas nende poolt juba kirjutatud või ka tulevikus kirjutatavad tekstid üldse leiavad oma lugeja. Ainsuse kasutamine näib siinkohal mõnel juhul olevat küll täiesti õigustatud. Ilmselt leidub tekste (ja neid ei olegi nii vähe), mille puhul võib võtta maad kahtlus, kas seda peale kirjutaja enda keegi teine üldse kunagi lugenud on. Kui prantsuse postmodernistlik moefilosoof Roland Barthes kõneles omal ajal “autori surmast”, siis näib meid tänasel päeval kimbutavat pigem juba “lugeja surm”.

Nagu ikka sellistel puhkudel, on ka siinkohal põhjusi ilm-selt mitmeid: mõned neist kergemini, teised märksa vaevalisemalt sedastatavad. Uutel meediatel (eelkõige liikuvaid pilte pakkuval multimeedial) on kindlasti siin oma osa. Näib, et tekste, mis arvutiekraanile täiel määral ära ei mahu, ei suudeta enam haarata, eriti muidugi olukorras, kus visuaalsed efektid puhtfüüsikaliselt väljendatult isegi palju suurema koguse informatsiooni märksa kiiremini ja - mis kõige olulisem, ilma omapoolse pingutuseta screenager’ite põlvkonna esindajale teadvusse paiskavad. Kuid tei-

47 Detsember 2012

salt, kui palju oleme mõelnud ka selle lihtsa fenomeni peale, et 20 aastat tagasi oli meil kummalisel kombel “aega” märgatavalt enam käes kõigeks, sealhulgas ka lugemiseks? Uue kirjasõnaga kursisolek pole enam prestiižne. Enamgi veel, asjaolu, et kellelgi jääb aega üle lugemiseks, võib meie kohustusliku protestantliku eetikaga mürgi-tatud ühiskonnas tunduda mõnele suisa teotusena – “Näe, tal on veel aega lugedagi!”

Kultuurisfääri fragmenteerumist ja “atomeerumist” on pee-tud viimase aja paratamatuseks. Paljude kultuurinähtuste puhul ongi nende publikuks vaid paar-kolm inimest. Mõned žanrid (näiteks luule) näivad olevat taandunud täiel määral nišikirjanduseks. Õnneks on siiski veel luule kirjutajaid, kes teiste poolt kirjutatud luulet ka loevad. Koduloouurijadki saavad olla õnnelikud selle üle, et nende raamatutele vähemalt 2-3 lugejat oma kodukandi ärksamate inimeste seas tavaliselt ikka leidub. Hullem on lugu selle nn tõsise teaduskirjandusega, mille puhul on näiteks artikli avaldamise fakt (ja just nimelt „õiges kohas“, st teadustöö seisukohalt vajalikke punkte andvas väljaandes) sedavõrd oluline, et asjaolu, kas „suurel teadusel“ üldse lugejat leidub, ei huvita enam kedagi. Tõele au andes puudutab see pigem sotsiaal- ja mõningaid humanitaarteaduste valdkondi, loodus- ja tehnikateadusele on valdkonnasiseselt tavaliselt ikka mingi “nišikene” leidunud. Võtame kas või sellise moeka (ning uue tehnoloogiaga otseselt seotud) valdkonna nagu blogindus. Poliitikud on selles leidnud uue väljendusvõimaluse, mida ajakirjanikud on iga hinna eest ka afišeerinud, kuid kindlasti on ka neid blogisid, mida peale autori enda keegi ei loe. Võimalik, et juba lähiajal tüdinetakse ka poliitiku-te blogidest.

Mida siis ikkagi sellises olukorras ette võtta võiks ja kui mõttekas üldse oleks püüe asuda „ajalooratast tagasi keerama“? Kas uue aja inimese “koolitamine” vanaaegseks, traditsiooniliseks lugejaks oleks üldse perspektiivikas ettevõtmine? Arvan, et huvi ei saagi tõsta mitte lugemise kui sellise vastu, vaid ikkagi selle vastu, mida üks või teine tekst kajastab. Ideaalis on ju tekst väike enigmaatiline entiteet, mis sisaldab endas “midagi huvitavat”, olgu siis selleks huvitavad faktid, salapärased ja kohati lahtimõtestamist nõudvad mõtted või teksti kaudu vahendatud tundmused… Lugemishuvi saab äratada vaid põnevate tekstide kaudu, mõttetu oleks seejuures püüda lapsi vägisi lugema sundida või isegi meelita-da midagi lugema lugemise enda pärast. Samas on mõne maailma nähtuse vastu huvi äratamine alati vägagi subtiilne tegevus – see

48 Poogna Kratt

võib hoolimata vanema inimese headest kavatsustest ebaõnnestuda või siis hoopis vastupidise tulemuseni viia. Kui noorel inimesel on huvi millegi vastu tekkinud, siis tuleks püüda seda igati toetada. Raamatud või muudki tekstid on sellisel juhul üksnes teejuhiks sellesse maailma, kuid seejuures sääraseks teejuhiks, ilma milleta selle huvitava maailma rikkused jäävadki kättesaamatuks. Kui suudame selle noorele inimesele selgeks teha, siis on see igal juhul juba veidi rohkem kui „pool võitu“.

(Õpetajaid otsis ja omi mõtteid avaldama kutsus saladin)

Verbaalset kunsti valdab, täpselt nii, kui maali-kunstnik hea, pintselt käes, täpseid tõmbeid, lööke. (xmatrix) Meriherilase naer ümber aja ja koha hulljulgelt laob poognaid. Kirg pöörane näha ning tunda vastutuules pärivoolukaldail. Sisemus mõnikord põrgib kui lõuendil tardub vareste vaikus. (Zahir) Aga temas on see sügav miilav tuli kogu aeg, vahel pahvatab, vahel soojendab, vahel tuli tuha all, tukkides (MATHILDA)

49 Detsember 2012

Segi saladiniga ...

Nii tundlik, et hirm on Su poole hingatagi. Sinu maailm on kas väga valus või väga ilus. Vahepealset ei kujuta ette. (Koolja Kuu) Saladini Poogna-profiili pea pooled “autorist arvatakse” lood on luuletused. Ta lihtsalt mõjub niimoodi. Loovalt ja suursuguselt. .*. (32) ära mine öö vaid siinmail ulatan suu napraid suudlema Saladin on häbitult aus. Punastamapanevalt. Häirivalt. Täpne ja terav. Ihuline. Ja kohati ebamaiselt oma radadel hõljuv. Tema sõnumid pole otseti ja üheselt mõistetavad. Pigem aimatavad. Kuklakarvadega. Saladin oli ja on jäänud mulle mõistatuseks. Ometi teen mannetu katse avada hõlmamatut. Alustame nimest. Nimi, eriti enda ja eneseleantu, peaks midagi märkima. Niisiis – Nimi? Nimi 'Tiiu' pandi vanaema vanaema järgi. Ta suri Siberis, olles seal 3 talve vastu pidanud - 83-st eluaastast 86-ni. Ilmselt ta oli ohtlik element koos oma tütre ja tütretütrega, kes ka Hiiumaalt ära itta veeti. Minu ohtlikkusest eri ajastute võimud pole nähtavaid sünd-musi tekitanud. Nimi 'saladin' tuli ise, kui hakkasin end Poognasse esimest korda registreerima. Ta lihtsalt kirjutas end minu näppudega kasuta-janime koha peale :) Kus on saladin, seal on sõnailu ja luulet. Kui ta esineb, langeb aristokraatlik sajandi - paari-tagune lina. Kui ta vaikib, söövad silmad läbi naha sisse ja läbi.

50 Poogna Kratt

Kas tead oma mõju? Siin on vist mõeldud - mõju kirjutajana? Või inimesena. Ega kum-bagi tea. Erinevad inimesed on öelnud erinevaid asju. Aga see tun-netus mul puudub. Kirjutamine on mingis mõttes nii lihtsam. Ei teki vastupun-nimist sellele, kuidas sissevoolanu soovib end väljendada. Ütlen ausalt – mina teda ei mõista. Ei sõnu, ei inimest. Aga austan ja aktsepteerin. Nagu igaüht, kes valmis kaasa mõtlema. Kes annab ruumi avanemiseks ja liginemiseks. Mul on laual kogumik SÕNA VÄGI, mille viiest luulet pungil raama-tukesest ühena punab ka saladini TAJU JA KÕNE. Esimesest luuletusest raamatuni? Hm. Esimest luuletust kindlalt ei tea. Võibolla oli see kinkimisel ehitusraamatusse pandud salm, umbes nii - "Kui ehitad maja/ ja abi on vaja,/ siis raamatust leiad Sa nõu." Too juhtus vist 11:ks eluaas-taks. No siis hakkas neid sõnu ja ridu tulema. Pausidega, õnneks. Jäi muu jaoks ka aega. Ja alguses ei saanud aru, miks nad tulevad ja mida nendega teha. Kas ümber laduda või kuidagi teistsugusemaks teha? Või miks nad on nii erinevad? Miks üldse? See oli kimbatus. Aga mööda pugeda ei õnnestunud. Kui ma õppisin oma eriala ja usinasti tööd tegin ning olin tubli nii perekondlikult kui ka ühiskondlikult, siis ma ei kirjutanud. Õigemini, midagi ei kippunud läbi minu välja. Siis korraga, pealinna ühistranspordi sõidukis, hakkas taas pihta. Ikka vups ja vups! tulid lõigud, riimid, read... Algul tundus see kiusliku eksitusena. Umbes viiendast juhtumist peale hakkasin kirjapulka ja märkmikku kaasas kandma. Ehk nii saab lahti! Sest need tulijad jäid sissepoole prõmmima, kui neid kirja ei pannud. Sellest sain ma aru. Ja Lasnamäe bussis oli see võrdlemisi ebamugav. Tollest "vupsimisest" on kusagil seitse aastat… :) Kirjutised tulevad mitmel eri moel. Osad neist passivad mõtete vahelist pausi (mida mul on küllaga) ning hüppavad siis sül-le. Võimalik, et üsna valmiskujul. Osad ilmuvad üksiku lõigu, peal-

51 Detsember 2012

kirja või lõpuna (ma ei tea nende ilmudes, mis mis on) ja siis jäävad närima. Siis ma pean kuidagi sikutama paberivalgele ülejäänut ja aru saama, millest jutt käib. See on üsna kiuslik suhtumine minusse kui vahendajasse, kas teile ei tundu? See on nagu paljaste kätega jääst välja sulatamine, tegu võib kesta päevi ja päevi. Teinekord on asi peaaegu olemas, ometi ei saa ega saa val-mis, sest puudu on üks või kaks sõna. Või rida. Siis ma otsin, otsin, otsin. Tunnetan ja otsin jälle. Väga kulukas tegevus. Ühiskond üt-leb, et "siis ei saa temaga ühendust". See on siis luule tulek keeleli-ses vormis. Aga tulevad nad täiesti tellimata, ka pildilises, filmilises või tunnete vormis. Eriti hull on pildiline tundevorm. Siis on abituse tunne sõ-nade kasutamisel kõige suurem. Ma suudan hädavaevu väljendada osa, vaid osa sellest kosmosest, kus viibin. Jah, õigus. Sel puhul pole tegemist mitte niivõrd "tulemisega", vaid hoopis sellega, et mina käin ära. Ma liigun ja tajun maailmas, kus pole tänavanimesid ja aadresse, aga on väga palju muud. Kirjutamisest sellisel juhtumil jääb minule enamasti abitustunde valulikkus ja sõnade ebapiisavuse piin. Raamatuni - kulus palju üksikuid paberilehti, mitmeid ruutmeetreid… ning päevi. Tekstid olid olemas. Olles neid abitult loopinud, sain aru paarist asjast. Esiteks, tervikut on raske kokku panna, kui üksikdetailid on nii erinevad. Teiseks. See, mida ma taot-len, on, et lugeja leiaks teksti, mida ta sel hetkel südamest vajab. Siis taipasin, et sobivad ka tekstid, mida lugeja on vajanud või vajab edaspidi. Seega oli ajatelje probleem elimineeritud. :) Küsisin palju teiste arvamusi, lõpuks jõudsin mõistmiseni, et see ei vii eriti kuhugi. Lõpuks valisin salmid, kujutledes habrast tervikut, sõrestikku, mida ma sõnades kirjeldada ei oska. Võibolla nad vib-reerivad samas helistikus? Ning paika sai raamat pärast seda, kui esimest kokkupanekut sain lehitseda. Siis tekkis tunnetuse-taoline olek. Järgmisega lihtsam. Ikka on huvitanud mind põhjus, mille tagajärjeks on kirjutatu. Miks inimesed kirjutavad? Miks kirjutad? Ilmselt selleks, et ületada tõrjutuse ning üksilduse tunnet, mis mind lapsepõlvest saati sisemiselt on saatnud. Niiviisi on mingi lootus, et keegi kuulab mind ja ütleb midagi. Seega on kirjutatu nagu pöördu-

52 Poogna Kratt

mine. Avaldus kampavõtmiseks. See ei ole väga hea moodus, aga laulda ma ei julge. Teine ajend: sest nii ma saan oma siseilma saadetisi vastu võtta, neid teistmoodi ei saa. Välja tooma pean aga sellepärast, et muidu läheks koorem liiga raskeks. Tõepoolest, kust ma võtan endale õiguse kirjutada? Miks keegi peaks neid, just neid tekste vajama? Ilma selleta, et neid vaja-taks, on see häirimine - verbaalselt – mu meelest. Hiljem aga saabus arusaamine, et vastuvõtt ei määra. Ma kirjutan nagunii, valik vaid selles, kas ma jagan kirjutatut teistega. Vahelduseks ka taustauuringut. Mina olen unenägude nägija. Palju neid küll mäletan ehk tõeks võ-tan, aga see öine elu ja melu on nii mõnegi mõtte kuklasse süstinud. Mida unedes näed? Mäletan ainult üksikuid unenägusid. Väga üksikuid. Need on paraku maailmast, mis on mingil moel avaram kui reaalsus. Piiratud olen ainult mina ise. Värvilised, väga värvilised unenäod. Hirmuta, aga tundeid on tugevaid, jah. Tunnetan takistust reaalsusse ärkamisel, eriti nüüd viimastel aegadel. Poognas on saladin lisaks muule ka usin haikude looja ja arvustaja. Täpne ja spetsiifiline vorm. Peen ja vägagi täppistunnetuslik. Miks haikud? Selleks, et treenida. Areneda. Keeles ringi jalutada. Sõnavara, mida oleme suutelised kasutama, on tegelikult üsna ahtake. Avarus, vaba-dus läbi vabaduse võtmise. Teekond läbi vormiliste piirangute. Sõnade kandevõime katsetamiseks. Arusaamiseks, kas ma suudan mõista, mis on haiku - kui keerukas vorm. Kas ma saan öelda haiku-le: "Tere!"? Ja ta tõstab kaabut. Või vuhiseb mööda, tärgeldatult kidisedes, kirsiõite hõljung taga. Ometi, hoolimata oma küündimatusetundest, olen ikka vahetevahel üritanud piiluda saladini mõtetesse ja maailma. Tirriteerides, pro-votseerides, meelitades ja urgitsedes. Mõnda on ta avaldanud.

53 Detsember 2012

Kui sunnid end unustama, siis tähendab see ju matmist. Inimene ei saa mujale matta, kui oma kehasse. Ja isegi, kui tahad unustada, ei tähenda see, et suhelda ei saaks süda-mest südamesse. Kui tahad. Inimese avastamisest veel põnevam on inimese usaldamine. Mäestik. Mis hingab sinuga koos. : ) Jahh. Ja vahetevahel ma Kardan. On hetki, kus Armastuse jõud jätab mind maha. Ühenduse sain temaga ka alles hiljaaegu. Vahetevahel ma ei suuda uskuda, et see on minu keha ja meel, mille ümber ja sees see kõik toimub. Kulgen, sest see on elu osa. Paigad, väed ja energiad ei ole igal pool ühesugused. Kui istud ühes paigas, valgub Ühendus ära nagu liiv kellas. Midagi sellist, nagu muusika kuulamine arendab kuulmist. Erineva. Tegelikult olen saladiniga vestlusi pidanud omajagu. Ennast ja teda tundma saades. End valusaks kraapides. Rattus: aga räägi oma egoismist ja üksindusest saladin: tahadsa tõesti mul on valus Rattus: mina tahan saladin: kas ma olen puuriloom su jaoks, vaadeldav Rattus: aga kui Sinul lihtsam mitte, siis pole minu tahe oluline arvad, et ma puurita loomi ei vaatle? minu asi on küsida vastused on Sinu teha saladin: vaata, nüüd me jõuame jälle sinna kentsakasse kohta, et ma pean ütlema - ma avanen tunnete kaudu, mitte vaatlejale, neutraalile Rattusu: selge tänan saladin: iseasi on, kui teinekord karjuma hakkan ja ei hooli, kas kuuleb keegi

54 Poogna Kratt

Kui kuuleb, siis kuuleb Sa oled seda näinud Ühesõnaga - kui Sa küsid küsimuse, siis võib juhtuda, et vastan Küsimusi võid küsida lõputult. Teekond Poognani ja Poognas? Poognani roomasin läbi üksildaste lehekeste ja kritselduste, mida üks või teine hea hing märkas. Siis kõlas soovitus, et peaks leidma rohkem lugejaid. Otsi kirjandussaiti või -ühendust. Nii ma leidsin Poogna. See oli no umbes nii, nagu taim oleks juured mulda saanud. Poognas hakkasin kasvama. Kuidas kasvukiirusega just asi on, ma ei tea, aga pidevalt kirjutama hakkasin küll. Lugedes, lugedes ja

veel kord lugedes selle juurde. Leidsin terve pundi veidrikke, kes lugesid ja kujutage ette, kirjutasid! Hullumad peaaegu iga päev. See uimastas, joovastas… ja ajas ähmi. Et sõna pole kasutamiseks püha. Temaga saab süüa, ko-ristada ja magada. Pealekauba on ta veel valitav. Isegi loobitav. Rattus: hoi! saladin: oioi Rattus: nii hirmus?

55 Detsember 2012

saladin: vahepeal arvasin, et põhiolekuks saab: ebaterve Rattus: kes? saladin: mina. aga nüüd valmis jälle jooma, kui peavalu järele an-nab (see oli nali - joomise osas) Rattus: nii pikk pohmell? saladin: ei. saladin: Koolja Kuu on nii andekas, et lausa illegaalne. (See oli periood, kui saladin Koolja Kuust Poogna Kratti lugu tegi. KK on endiselt kriminaalselt andekas!) Rattus: eksole mul sama lugu vaata, keda tahad piinlik hakkab enda ees saladin: mhmhh Rattus: tahaks urgu tõmmata ja vait olla ja jäädagi saladin: kadedust meie kui pioneerid ju ei tunne, eks selle eest päätoimetaja küll ei oiatand, kui ta mind kompotis moosis Rattus: kadeduse eest? tead, ma pole vist isegi kade ma olen pigem kurb ehk nukker saladin: õuu ära ole nii sinul kui minul on kohake päikese all ja isegi kirjake trükkida Rattus: einoh, muidugi Mida hindad teiste loomingus (mitte ainult kirjanduses)? Siirust, mille sõnumis plahvatab tunne ja mida kannab anne. Sellest tekib intensiivsus, mis läbistab kõik hoolega aretatud kaitsekihid. Ning väljendusvahendid on nii lihtsad, nii lihtsad, peaaegu kõne-keelsed, peaaegu maalripintsliga, peaaegu raiekirvega. Mind vai-mustab looming, mis sisendab rahutust, mis teeb laisklemise kura-muse raskeks. Umbes nii raskeks, kui raske on oma lootusi täitumas näha. Täitumatutena olid nad ju nii naljakad ja turvalised. Nüüd aga tuleb korraga palju otsustada. Kas tohib mõne näite tuua? Sergei Jessenin:

56 Poogna Kratt

Do svidanja, drug moi, do svidanja ne petshalj i ne hmuri brovei. Prednaznatshennoje rasstavanje obeshtshajet vstretshi vperedi. ... До свиданья, друг мой, до свиданья. Милый мой, ты у меня в груди. Предназначенное расставанье Обещает встречу впереди. До свиданья, друг мой, без руки, без слова, Не грусти и не печаль бровей,- В этой жизни умирать не ново, Но и жить, конечно, не новей. (Sergei Jessenin)

57 Detsember 2012

** Tere.Tulid. Tere. Tulid. Pimedusevaikselt. Kesköö tukub oksal, tiivad koos. Lõkkease hõõgub kahepaikselt kalda peal ja vetel pilliroos. Unevaevas jõgi vähkreb sängis. Väsimusest värelevad laud. Üksik öölind leierkasti mängib. Õlitamist vajaks vändaraud. Mõtlen ennast hetkedesse, mil ma põgenesin, Sinust kohkunud. Mõtlen, millest oleksime ilma jäänud, kui me poleks kohtunud. Heidan pilgu üle metsalae, kus salakirju saadab kirjurähn. Mõtlen sellest, mille eest mind praegu puudutasid sõnaga AITÄH. (Koolja Kuu) Side Kui me enam ei kohtu Netistunud maailm Kui kaob elekter Taifuunid ja sõjad Kui me enam ei näe Sina, mu armsam Kes oled Sa siis Kus oled Sa siis Ütle mulle Enne, kui see juhtub Oma asukoha Aadress Ma oskan ujuda (Rattus) On Sul eeskujusid? Hmmmmm, eeskujusid... otseselt nimesid võibolla kaks kohe nime-tada – Under ja Üdi. Iseasi, mis on eeskuju... tunnetuse haaramise ja

58 Poogna Kratt

viisi osas võibolla. Kirjutad klaviatuuril või pastakaga? Kui luuletus on juba kasvõi osaliselt kohal, kirjutan pastakaga, kui on nn teadmatus ja tühi leht, kirjutan klaviatuuril. Klahver aitab paremini "tõmmata". Kaua suudaksid elada sidevahenditeta? Autost nutitelefonini? Kaua suudaksin elada sidevahenditeta? Pikalt ja pidevalt. Ilmselt kõnniksin rohkem :P * Sa küsisid, et mida ma ehk ise avaldada tahan. Mõtlen selle üle järe-le. Ma tahaksin rääkida ehk oma kõige raskemast õppetunnist. Ja pole mitte, et see juba ongi tehtud ja läbi - ma tahan öelda kallite-le kaasinimestele: meie kõigi sees on teemant. Või kui päriselt rää-kida, siis terve kaevandus. Me lihtsalt ei usu seda. Paljud luuletused on sündinud vaevast olla enese jaoks väärtuslik. Ja suutmatusest armastuseni ulatuda. Kui sa ei usu enese väärtust, siis sa ei leia armastust. Sest see ei tundu ehe. Sa ei küüni, sest raiud endal ise käe maha. Päriselt on meil imeline keha, avarad meeled ja loovad võimed. Mu meelest on enese väärtuse tunnistamine see vä-rav sinna teemandikaevandusse. Saladini luuletusi - võpatab nahal - liblikas liibus mu ihul hullus koos temaga laskus tiibadel süütuna pihud kanda vaid ripsmete raskus tiivalöök võpatab nahal heideldes üle ja üle sööstude süvise taha võlvumas jumala süle puudutus puistena hinge

59 Detsember 2012

läbini võbelev ime vaibuvas sirutuspinges kuulda mu varjatud nime tundlates aeglane vaha vaikus on valuni hele see mida tunned ja tahad peatub see kusagile - kogu öö - põim lõime Päev vöötab Öö heidan põime kui sügisjoonik põlev moonik see vöö kogu öö kogu öö joo piimjas mesi puutumisi puutumisi voolab riivab riivab riivatu pind pind pinnal huuled soolaterane suu tõmme vinnal vinnal on aeg tõmmu on Kuu - kisenda parem - küsin vaid sõnaga: millal? mida sa sellele vastad tohid sa vastuseks tulla suudad end tulema lasta

60 Poogna Kratt

oled sa asjalik - elus või oled tunne ja tungal töine kuid nõrkenud jalust istudes põleval pungal suudad end päeviti kanda reeglitest aher ja vare huultega püüdes üht randa ookean! - kisenda parem * * * Täna äratas koidiku hetk. Üdis tungles ta valu, ja valgus. Kehas plahvatas mõistmine, et olen minagi lõputu algus… Lapik Arvutu aeg. Ei käi numbreid pidi. Päevad ja tunnid pühitakse numb-rilaualt. Aeg suubub hetkest hetkesse. Nagu möllav vesi kärestikus. Kitsas valendik paneb voo möllama ja laiemalt voolates mäletab ta oma olemust. Aega ei määrata, Olemine voolab. Mis on 'enne' või 'pärast'? Need sõnad seletaksid midagi ainult siis, kui Olemine oleks mõnikord justkui halvem, kui teinekord. Tähenduseta trikk. Või sunnitud tähendus, kui Sind sunnitakse müüma. Lõikama tükkideks Olemise voolu. Selleks, et Eluvõõrikuil õnnestuks inimestelt midagi saada, tuleb midagi ühteaegu tegema panna. Suurel hulgal ja samas kohas. Sinnasamasse kohta korraga liikuma. Aeg numbrites on kel-latootjate ja tööandjate kokkulepe. Numbritega kettad – Olemise püünised. Lapimaal on püünised toiduse tarvis ning röövloomade lõksuks. Igaüks käib oma rada. Rajad võivad olla ka lähestikku. Lapimaal on inimene isepidi. Maad ainust sedajagu lapike kande all, et taevasse ära ei upuks. Isepidi olekust algul kõrvades veidike pis-tab. Lapimaal olemist talud vaid siis, kui end puhastuma annad. Puhtaks saanuna tunned end läbi puhutud. Siin on puhas. Paik üm-ber, kui kohtud Olemusega, Looja Laps. Vesi paistab uimastavalt läbi. Põhjani. Või kuhumaani. Inimlapse pilgu sügavus on väheldane. Vett puutudes on ta – ürgne.

61 Detsember 2012

Elu alguse kuma, määratul moel. Kilgendav puhtus kummub taevasse, värvib tundru mäeharju. Päike valab vastu. Nii käib Lappi liikudes südamest jõnks, ei - hüpe läbi, kui mõõtmatu ilmaserva kuningsinised viirud teeotsa takka paistma hakkavad. Kolme Ilma Vöö. Sellepärast. Kõnnumaal on küll kive. Kivid on kõikjal ja arusaamatus kohas. Karjadena, isepäi. Isenurksed. Küll üksteise kukil, küll te-ravnurka pidi järsakul. Hulkraksed. Puudega põimunud. Kividest ei saa aru muidu, kui et nad peavad olema teeli-sed. Küllap omas ajas. Mis pilgule paistab kui paigalseis. Vägi vallandub ikkagi ja puudutus on elus. Suhtlemissoe. Inimene, teeli-ne võib Lapi kivile alati toetuda. Päike on teistpidi. Öösel. Taevaääre kohal. Kõrges ja sil-mapaistev. Vales kohas ja ootamatu. Paistab põhjast. Tuleb läheda-le. Kuumalt hingates, nagu öised lähenejad ikka. Mäe juurel seistes viskuvad varjud mäkke. Viskun isegi. Üles, varjutuks. Avarus kannab. Kaugel on sama mis lähedal. Imeline hõng on kustahes. Lapi Elu hõngab. Arktilised kased pungast lehte kolme päevaga. Mahlaping surub lõhnaks. Talve põletusest suudab rohetada vaid ülemine pool. Hõngab seda enam, koos sadade tormlevate õitsejatega. Õiest marjani on hetki napilt. Hiljem ja Vahepeal on vaid virmalised ja Kestmise Ime. Kuid Pimeduse Kodu polevat siin. Virmalised, ere kuupaiste, he-lendav lumi – nii see olevat. Saamid on väikest kasvu. Korjab vähem tuult taha, ja tae-vast puudutama ulatab niigi. Kangastki pole raisata. Naised mälu-vad porokiudu niidiks, hautavad põses ja tõmbavad niiti läbi ham-maste nõelapeeneks. Suured pole siin praktilised. Lapimaal pead olema kas pealtpoolt tihekarvaline või altpoolt pekine.Või siis teistelt naha ära võtma. Õhus on Jää igave-ne hingus. Soe tuuleviirg on petekas. Öeldakse, et madalam kui muru. Muru ei tule maa alt väljagi. Ürgtaimed, maadligi, nõeljate lehtedega, keraeostega, mis avanevad lume all ja visatakse pärast sula vedruna välja; kiirvalmivate tolmuteradega, need on. Ükski muruniiduk ei hambu Lapi Vaikusse. Kuulmist kutsub vaid Rännaku trumm.

(Rattus)

62 Poogna Kratt

Jälle on üks aasta mööda saamas ja sellisel ajal tehakse erinevaid kokkuvõtteid. Ka Poogen on otsustanud, et näitab oma tagatubades liikuvaid arve, mis tavakasutajale kättesaadavad ei ole. Kui foorumis räägitakse, et Poogen on välja suremas, siis tegelikult see asi nii hull ei ole, kuigi kahjuks ei ole salvestatud eel-miste aastate andmeid, saame käsitleda ainult seda aastat. Poognat on külastanud 2012 algusest kuni 24. detsembrini 595 455 korral, kus kõige aktiivsemaks ajaks on olnud just november, millal külas-tati saiti lausa 69 658 korral, ehk keskmiselt 2321 korda päevas. Ei tea, kui reaalsena seda numbrit võtta saab, siis toon ära serveri selgi-tuse: Külastused: Kui serverile tehakse päring unikaalsest masinast, siis arvestatakse välja aeg, mis on kulunud eelmise päringu soorita-misest samast masinast. Juhul, kui see ajavahemik ületab varem kindlaks määratud külastuse aegumisaja, loetakse seda päringut uueks külastuseks ehk "visit" –iks (zone.ee).

63 Detsember 2012

Poogna statistika 2012

Poogna iive Andmetabelite puhul on keeruline öelda, kui palju oli kasutajate iive. Andmetabelist saab kätte ainult kasutajate arvud, kes hetkel kasutajad on. Teadmata on kasutajate arv, kes on lasknud oma konto moderaatoritel kustutada. Järgnev tabel näitab ainult moderaatorite poolt tasemega „autor“ määratletud kasutajate arvu, kes on aastate lõikes Poognasse registreerunud. Tabelilt ja jooniselt midagi nii väga drastilist lugeda ei ole. Trend näitab langust, aga olemata sellest Poogna kasutajate arv aina kas-vab.

Hindamine ja arvustamine Hindamine on Poognas alla käinud. Kui näiteks 2009. aastal pandi hindeid kokku 54 300 tükki ja 2011. aastal 27 600 tükki, siis 2012. aasta 24. detsembriks oli hindeid pandud ainult 16 800 ja vaevalt 1. jaanuariks suudetakse eelmise aasta tasemini jõuda. Siin kohal märgin ära ka 2012 aasta pandud keskmise hinde, mis oli 3,89. Arvustamisega on teised lood. Kui võrrelda aastaid 2010, 2011 ja 2012, on teoste kommenteerimine isegi paranenud. Kui 2010. aastal kirjutati teoste alla 15 200 arvustust ja 2011. aastal 10 100 arvustust, siis sel aastal on arvustusi jõutud kirjutada juba 16 800 tükki. Järeldusi on raske teha, aga tundub, et arvustamine on muu-tumas populaarsemaks kui hindamine, mis on ju iseenesest hea.

64 Poogna Kratt

Aasta Autoriks mää-ratletud kasuta-jad

2012 239

2011 289

2010 371

2009 402

2008 354 2012 2011 2010 2009 20080

100

200

300

400

500

Foorumi kasutamine Foorumisse postitamine näitab ilmselt kõige ilmekamalt Poogna kasutajate aktiivsust. Foorumis arutatakse Poogna asju, Poogna väli-seid asju kui ka postitakse hetke ajenditel tekkinud mõtteid. Kui Poogna foorumis on pidev ja terav arutelu, kutsub see ka teisi kasu-tajaid ise kaasa mõtlema ja sellega ka tihedamini Poognat külasta-ma. Kuigi peab ka tõdema, et liiga terav arutelu võib muutuda ka negatiivseks, mille tagajärjel on Poogna keskkonnast kasutajaid lahkunud.

Tabelist ja jooniselt võib näha, et ka foorumi kasutamine on aastast aastasse aina vähenenud ja saavutanud sel aastal lausa oma madalpunkti. Iseenesest tähendab see seda, et Poogen peab midagi kasutajate aktiviseerimiseks ette võtma. Rohkem provoka-tiivseid teemasid? Teosed Kui Poognas enam sellist edetabelit ei ole, kus teosed oleks rivista-tud keskmise hinde alusel, siis Kratt on nõuks võtnud selle tabeli selle aasta teoste kohta teha. Tabelisse pääsesid kõik teosed, mis kirjutati sellel aastal ja ei ole prügikasti pandud. Tabelis välja too-dud autoreid premeeritakse toimkonna lugupidamisega ja aastase tasuta Poogna Krati tellimusega.

65 Detsember 2012

Aasta Postituste arv

2012 1100

2011 1800

2010 3250

2009 2400

2008 3800 2012 2011 2010 2009 20080

1000

2000

3000

4000

Luule Tabel on moodustatud žanritest: riimluule, proosaluule, sonett, va-bavärss, haiku. Hinnete arv tabelisse pääsemise puhul oli kümme.

Proosa Tabel on moodustatud žanritest: romaan, jutustus, novell, miniatuur, draama, absurd, artikkel, kirjand, essee, arvustus, reisikiri. Tabelisse pääsemiseks oli vaja vähemalt kaheksat hinnet. Kui luule kohta oli edetabelit lihtne koostada, siis proosa kohta see enam nii roosiline ei olnudki. Välja andmata jäi 10. koht, sest tema puhul oleks keskmine hinne langenud alla nelja. Samas leidsin, et hinnete arv kaheksa on minimaalselt opti-maalne antud tabeli koostamiseks. Loodame, et järgmiseks aastaks olukord paraneb ning kir-jutatakse ja hinnatakse ka rohkem proosateoseid.

66 Poogna Kratt

Teos Autor Žanr Keskmine hinne

Kui sa minu vanu-selt

Keelekoobastaja Proosaluule 4,94

Kõik tundus MATHILDE Sonett 4,91

Kevad Katariina Vabavärss 4,9

Esimene Katariina Proosaluule 4,9

All Ada Ruu Proosaluule 4,85

Hommikusära pärisorjuses

saladin Proosaluule 4,85

Tolm hajub... peppertree Riimluule 4,85

lapitekk Keelekoobastaja Proosaluule 4,84

Kui kaua Ulakas Tähe-sõdalane

Riimluule 4,83

Õhtule Kerttu Riimluule 4,82

Kokkuvõte Poogna andmebaasid peidavad eneses veel nii mõndagi uut ja huvi-tavat, mida Poogna Kratis esitleda võiks. Praegune artikkel on ainult valik teatud andmete statistikast. Ei julge küll lubada, kas statistika aruanded saavad Poogna Kratis iga aastalõpu traditsiooniks, aga selline kokkuvõte võiks ka-sutajaid ajendada aktiivsemalt Poognaga tegelema. Ja kui (virtuaalse) Kirjandusklubi Poogna kasutajad on ise aktiivsed, tuleb meie saidile ka rohkem aktiivseid uudistajaid.

(Aurum Tilia)

67 Detsember 2012

Teos Autor Žanr Keskmine hinne

Armastusavaldus LizaCatt Novell 4,69

Ennustaja viga Rattus Miniatuur 4,5

Sõit LizaCatt Miniatuur 4,44

Ahoi Tšello!!! Privatgrundstück Absurd 4,44

MSN LembitLembit Miniatuur 4,43

LUBAGE MIND RAAMIST VÄL-JA

Siki Miniatuur 4,33

Feisbuki laikimine

LizaCatt Novell 4,29

A nagu absurd Atlas36 Miniatuur 4,25

Surma põhjusta-mine ettevaata-matusest

Rattus Miniatuur 4,14