TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Katrin Haug

PEHMETE UUDISTE SISU JA MAHU DÜNAAMIKA

EESTI PÄEVALEHTEDES AASTATEL 2003‒2014

Magistritöö

Juhendaja: professor Krista Kerge

Tallinn 2015

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ................................................................................................................... 3

1. KULTUUR MEEDIAKOMMUNIKATSIOONI ALUSEL JA PEEGELDAJANA ..... 6

1.1. Kommunikatsioon ja massimeedia ......................................................................... 7

1.2. Kultuuridimensioonid ............................................................................................. 9

1.2.1. Ebakindluse talumine versus ebakindluse tõrjumine ......................................... 10

1.2.2. Individualism versus kollektivism ...................................................................... 12

1.2.3. Maskuliinsus versus feminiinsus ........................................................................ 16

2. UUDISE OLEMUS ...................................................................................................... 19

2.1. Tabloidiseerumine kui pehmete uudiste pääsetee massimeediasse ...................... 19

2.2. Pehme uudis .......................................................................................................... 21

2.3. Uudisväärtuslik uudis ja selle kriteeriumid ........................................................... 24

3. EMPIIRILINE UURIMUS: pehmete uudiste sisu ja maht .......................................... 28

3.1. Meetodi kirjeldus .................................................................................................. 28

3.1.1. Kvantitatiivne uurimismeetod ........................................................................ 28

3.1.2. Resümeeriv kontentanalüüs ........................................................................... 29

3.2. Uurimisprobleem, uurimusküsimused ja uurimisobjekt ....................................... 30

3.3. Uurimustöö empiirilise osa valimi moodustamine ............................................... 31

3.4. Tulemused ............................................................................................................. 34

Pehmete uudiste arv, paiknemine ja maht ........................................................................ 36

Pehmete uudiste sisu ja kultuuridimensioonilised väärtused ........................................... 43

KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED..................................................................................... 52

KASUTATUD KIRJANDUS .............................................................................................. 57

THE DYNAMICS OF SOFT NEWS CONTENT AND VOLUME IN DAILY

NEWSPAPERS IN ESTONIA BETWEEN 2003-2014. SUMMARY ............................... 60

LISAD .................................................................................................................................. 63

LISA 1. TNS Emor – Trükimeediauuring. Kevad 2014 .................................................. 63

LISA 2. Keskmine lehekülgede arv Eesti Päevalehes ja Õhtulehes aastatel 2003-2004 . 64

LISA 3. Keskmine lehekülgede arv Eesti Päevalehes ja Õhtulehes aastatel 2013-2014 . 65

LISA 4. Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi kommentaar 06.05.2015 edastatud

uurija kirjale ..................................................................................................................... 66

3

SISSEJUHATUS

Ühiskonnaeluga hoiab end kursis enamik inimesi. Kuigi tänapäeval on palju informat-

siooni, eriti just uudised, liikunud virtuaalmaailma, ei ole ka paberväljaanded oma võlu

ning lugejaskonda kaotanud.

Juba meie ajaarvamise eelsest ajast, mil Roomas hakkas ilmuma ajalehe eelkäijaks peetav

igapäevane ametlik päevauudiste teataja Acta diurna, on uudiseks olnud ametlikud,

riiklikud teadaanded ning kaubandus- ja äriinfo. Tänapäevaks on uudiste temaatika

tunduvalt laienenud, sest lugejaskond on diferentseerunud ning inimeste teabevajadus on

kasvanud. Samas peab ajakirjandus jõudma võimalikult rohkearvulise publiku hulka, sest

majanduslik pinnalpüsimine sõltub eeskätt lugejaskonna suurusest (Pullerits 1997: 11).

Eesti ühed enim loetavad väljaanded on päevalehed, näiteks Eesti Päevaleht ja Õhtuleht,

mille lugejate arvu tuhandetes näeb TNS Emori poolt 2014. aastal tehtud uuringust, mille

andmed on toodud allpool tabelis.

Tabel 1. TNS Emor – Trükimeediauuring. Kevad 2014

Väljaanne Cover (000) Cvr.%

Eesti Päevaleht 82 7,4

Õhtuleht 158 14,1

Cover (000) tähistab väljaande lugejate hulka sihtrühmas tuhandetes, Cvr.% tähistab

väljaande loetavust erinevates sihtrühmades protsentides ja lugeja on vastaja, kes on

lugenud vähemalt ühte väljaande viimasest kuuest ilmunud numbrist.

Päevalehed nagu kogu meedia on osa kultuurist. Nad mõjutavad olulisel määral

inimeste käitumist, suhtumist eri objektidesse ja nähtustesse, sest see teabelevi kanal on

kaua olnud ka veebis ligipääsetav1, ehkki mitte täielikult ega paberväljaandega täiesti

kattuvana.

1 Eesti Päevalehe digileht on tasuline olnud selle loomisest alates 2011. aasta teisest

poolest. Õhtulehe digileht on tasuline olnud selle loomisest alates 01.03.2012

4

Eestis on suhteliselt palju uuritud teatud mõistekajastuse ideoloogiat, näiteks (edaspidi nt)

„Teadmuspõhise ühiskonna ja elukestva õppe diskursuste rekontekstualiseerimine Eestis“,

Aava 2011) ja üksikmõistetega seostuvaid diskursusi avalikus online- ja trükimeedias (nt

TLÜ EKKI kommunikatsiooni eriala magistritööd2), nagu seda teeb kriitiline

ideoloogiline- ja diskursuseanalüüs (nt „Ideoloogia multidistsiplinaarne käsitlus“, van Dijk

2005).

Avalikkuse mõjutamise taustal pole aga oluline mitte ainult see, milline ideoloogia

kultuurikeskkonna laia levikuga meediaväljaannetes teatud ajal domineerib, vaid ka see,

mis teemadel seal räägitakse, nt on juba eelmise sajandi lõpul väidetud, et uudised niiöelda

(edaspidi nö) tabloidiseeruvad ehk avalik meedia kolletub (Esser 1999: 292). Paraku ei leia

kuigivõrd uurimusi, mis mõtestaks lahti selle, kui tähtis on eestikeelse avaliku ja üldloetava

meedia aines, võttes aluseks just pehmemad teemad. Ka ei ole trükimeediat seostatud

kultuuridimensioonidega, nagu neid kirjeldavad Hofstede ja Pajupuu.

Võttes arvesse eelnevat, on töös püstitatud uurimisprobleem, kuidas on ajas muutunud

avalike uudiste temaatika ja kas see viitab muutustele kultuuris. Et aga magistritöö maht on

piiratud, siis kitsendatakse vaatlusobjekti teatud osaga pehmetest uudistest, jättes välja

arvamuslood ning kaks tegelikult suurimat teemavaldkonda, krimi- ja spordiuudised, mille

suur osatähtsus on üldteada ning trükimeedias ka alati kajastamist leidnud.

Selleks, et saada ülevaade võimalikest muutustest pehmete uudiste sisu ja mahu osas teatud

perioodi lõikes, on töö aluseks 12-aastasest perioodist vaatluse all neljal aastal (2003,

2004, 2013 ja 2014) ilmunud eesti keelsed päevalehed Eesti Päevaleht ja Õhtuleht, mis on

esindatud juhuslike arvude alusel valitud numbritega igast kvartalist, kasutades juhuslike

numbrite generaatorit (Random Integer Set Generator).

Valitud aastaarvud peegeldavad hästi kümne aastase perioodina: 2003/2013 ja 2004/2014

uurimusküsimustest välja tulnud muutusi, kuid samamoodi ka teatavaid teemamuutusi

lühema, ühe aastase perioodi vältel 2003/2004 ja 2013/2014. Teisalt lubab materjal

2 TLÜ EKKI magistritööde ülevaade asub aadressil http://www.tlu.ee/et/eesti-keele-ja-

kultuuri-instituut/yliopilasele/yliopilaste-uurimistoode-vormi

5

vaadelda end kahe perioodina, kus kaheaastane juhuslike numbrite kogum kahandab ühe

aasta valimi juhupilti ja tekib kaks vaatluspunkti: 2003-2004 ning 2013-2014.

Kirjeldatud probleemist tulenevalt püütakse töös leida vastused järgmistele uurimus-

küsimustele:

1) Milline on kahe päevalehe pehmete uudiste sisu ja sellele sisule antav maht

vaadeldavatel aastatel?

2) Milliseid muudatusi on toimunud pehmete uudiste sisus ja sisu kajastamise mahus?

3) Millistele kultuuridimensioonides viidatud väärtustele vaatluse alla võetud aastate

jooksul lugejat suunatakse?

4) Kas uudiste sisu ja maht sõltub rohkem väljaandest või rohkem ajaperioodist?

Uurimustöös on kasutatud andmete kogumiseks ja analüüsimiseks meetodina kvantita-

tiivset kontentanalüüsi, täpsemini resümeerivat sisuanalüüsi, võttes aluseks lisaks uudiste

liigendustele ka kultuuridimensioonide teooria.

Töö esimeses osas luuakse uurimusele teoreetiline raam. Ühelt pool käsitletakse kultuuri ja

selle dimensioone, mis loovad eelduse kommunikatsiooni tõlgendada. Teiselt poolt

käsitletakse uudise kui meedia üldžanri olemust, tabloidiseerumise protsessi ja selle

produkti pehme uudis, lisaks tuuakse välja erinevad uudisväärtused ja kriteeriumid, mille

põhjal saab sündmusest uudislugu.

Töö teine osa on pühendatud empiirilisele uurimusele. Kõigepealt seletatakse lahti töös

kasutatud uurimusmeetodid – kvantitatiivne resümeeriv kontentanalüüs. Seejärel tulenevalt

kirjeldatud meetoditest ning töö esimeses osas toodud teoreetilisest raamistikust

kirjeldatakse analüüsitud allikaid ja sealt tulenevaid vastuseid uurimusküsimustele, millele

omakorda järgnevad kokkuvõte ning järeldused.

6

1. KULTUUR MEEDIAKOMMUNIKATSIOONI ALUSEL JA PEEGELDAJANA

Mis on kultuur? Üllataval kombel pole seda küsimust maailmakirjanduses tänini otseselt

esitatud ja veel vähem on talle vastust antud. Usuti, et kultuuri pole vaja defineerida, sest ta

on meil olemas. Kuid praegusel ajal, mil sündmused ise teevad meid halastamatult

teadlikuks sellest, et me elame kultuuri ja mittekultuuri ohtlikus segus, peame tahes-

tahtmata püüdma tõelise kultuuri olemust määratleda (Schweitzer 2008: 24).

Kultuuri uurimine ning kultuuri osatähtsuse rõhutamine sotsiaalteadustes oli väga levinud

1940-1950 aastail, seejärel huvi langes. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on toimunud

kultuuri uurimise taassünd, mis nüüd liigub progressi kui inimarengu kultuurikeskse

paradigma väljendamise suunas (Harrison ja Huntington 2002: xxv).

Raud (2013: 24) toob välja kultuurile oma definitsiooni, pretendeerimata kõigi seniste

kultuuridefinitsioonide asendamisele. Ta ütleb, et kultuur on kui inimese elukeskkonna

tähenduslikeks muutvate representatsioonide, tekstide ja praktikate lõdvalt seondatud

kogum.

Kultuur laiemas tähenduses on aga saadud ajaloolise pärandina usuliste, poliitiliste ja

esteetiliste väärtushinnangute kogum, mis omandatakse sotsialiseerumisprotsessis ja mis

on vähemalt osaliselt ühine inimestel, kes elavad või on elanud ühesuguses sotsiaalses

ümbruses. Kultuur annab rühmale identiteedi ning teeb ta ainulaadseks. Seega eristab

kultuur ühte inimrühma teisest. Samuti on kultuur õpitud, mitte päritav, ehk ta

omandatakse sotsiaalses ümbruses, teda ei saada geenidega kaasa (Pajupuu 2000: 7). Ka

Hofstede (2001: 9) nõustub, et kultuur koosneb kindlatest mõtteviisidest, tunnetest ja

reageeringutest, mis on omandatud ja edastatud läbi teatud sümbolite. Põhituum kultuurist

koosneb traditsioonilistest see tähendab (edaspidi st) ajalooliselt saadud ja valitud ideedest

ja eriti nendega seotud väärtustest.

Trompenaars ja Hampden-Turner (1997: 24) tuginesid kultuurimõiste defineerimisel

Geertzi määratlusele, kus kultuuri nähakse kui vahendit, mille abil inimesed suhtlevad,

kinnistavad ja arendavad oma teadmisi ja suhtumist elusse. Kultuur oma tähenduselt

tõlgendab justkui kogemusi, mille kaudu saavad inimesed oma tegevust suunata.

7

Kultuuriloos on oluline rääkida kommunikatsioonist. Kultuur ja kommunikatsioon on

vastastikku seotud: kultuur, milles inimene on kasvanud, mõjutab tema suhtlemisviisi, ja

see, kuidas inimene suhtleb, mõjutab aja jooksul omakorda kultuuri. Just seetõttu ei tohiks

inimestevahelist suhtlemist kunagi vaadelda kultuurist eraldiseisvana (Pajupuu 2000: 23).

Kommunikatsiooni alla kuulub ka massimeedia, mida võib kutsuda massikommunikat-

siooniks. See, mida inimesed meediast enda jaoks läbi lasevad, sõltub paljuski kultuurist

endast kui ka inimeste isiklikest väärtustest. Schweitzer (2008: 25) on öelnud tabavalt, et

normaalne kultuuriteadvus on olemas ainult seal, kus eristatakse olulist ja ebaolulist

kultuuris. Seega meedia võib mõjutada masse üldiselt, kuid sõnum, millega seda teha

lastakse on siiski igas kultuuris elava indiviidi vaba valik. Eelnevast võiks järeldada, et

normaalne kultuuriteadvus sõltub inimesest endast ning kultuur ja inimene on üksteisest

sõltuvuses. Ka Pajupuu (2000: 8-9) kirjeldab, et eraldusjoon isiksuse ja kultuuri tasandi

vahel pole terav, alati pole võimalik ütelda, mis käitumisjoon on isikuline, mis kultuurist

tingitud.

1.1. Kommunikatsioon ja massimeedia

Kõige lihtsamini öeldes on kommunikatsioon suhtlus. Tegelikult ei arutle inimesed

tavaelus selle üle, mis kommunikatsioon hetkel käsil on. Võiks arvata, et kommunikatsioon

kui suhtlus on jutu rääkimine kahe või enama inimese vahel. Tegelikult on see mõiste palju

laiem. Suhtlus kirja teel, suhtlus läbi telekanali, -raadio, -ajalehtede ja -ajakirjade. Seega on

kommunikatsioon igasugune suhtlus, kuid alati puudutab see kedagi. Kommunikatsiooni

toimumise põhimõtteid kirjeldab tabel 2.

Tabel 2. Shannoni ja Weaveri kommunikatsiooni mudel (Barker 2004: 31)

Info allikas Saatja Saadud Signaal

Müra

Vastuvõtja Sihtkoht

Inglise keelne sõna communication tuleneb ladinakeelsest verbist communicare, mille

tähendus väljendub kõige paremini sõnapaarides ühendust pidama, ühenduses olema, ent

ka sõnades suhtlema, suhtlus (Palmaru 2003: 15). Esimese lausega oma raamatus, nimetab

Follestad (2012: 10) kommunikatsiooni ja sealjuures ka eetikat igasuguse sotsiaalse

suhtlemise aluseks. Ta ütleb, et kommunikatsioon ja eetikareeglid on olulised nii

mõttetegevuse, keele ja identiteedi arengus kui enese paremaks mõistmiseks. Ka Palmaru

8

(2003: 11) lisab, et informatsiooni vahetamine ja tähenduste edastamine on iga sotsiaalse

süsteemi olemuslik protsess. Kommunikatsioon on tähenduste jagamine läbi informat-

siooni vahetamise (Castells 2009: 54).

Väga suur ja tähtis kommunikatsioonialane pööre oli aga meedia teke (Palmaru 2003: 11).

See algas trükitud raamatuga – kindlasti oli see teatud mõttes revolutsioon, ehkki esialgu

oli tegemist kõigest tehnilise vahendiga, mis taastootis samu või pigem sarnaseid tekste,

mida juba laialdaselt käsitsi kopeeriti (McQuail 2000: 17). Nt juba 1979 aastal näitasid

ajakirjanduse, raadio, televisiooni osa meie ühiskonna poliitilises, majanduslikus ja

kultuurielus pidevat tõusutendentsi (Lauristin ja Vihalemm 1980: 3).

Ajalehtede, ajakirjade, raadio, televisiooni, reklaami ja muude massilises tiraažis ja

ulatuses levivate väljaannete ühiskondlikku ja kultuurilist olemust, ülesehituse eripära ning

mõju seaduspärasusi avavate sotsioloogiliste, küberneetiliste ja muu (edaspidi jm)

käsitluste sünteesina on tekkinud uus piirteadus – massikommunikatsioon e. massilise

teabelevi teooria (Lauristin ja Vihalemm 1980: 4). Kuna tegemist on meediakanalitega,

siis parim seletus massikommunikatsioonile läbi meedia on massimeedia termini sisu

seletus, mille on kirja pannud oma ala parimaid kommunikatsiooni teoreetikuid McQuail

(2000: 15), ta on öelnud, et massimeedia osutabki organiseeritud vahenditele, mille abil

astutakse avalikult, mingi vahemaa tagant ja lühikese perioodi jooksul ühendusse paljude

vastuvõtjatega. Palmaru (2003: 147) märgib, et massisuhtluses pöördub kommunikaator

publiku poole. Publik koosneb paljudest retsipientidest, kes on anonüümsed ja

heterogeensed ning enamasti kommunikaatorist ruumiliselt ja ajaliselt lahutatud. Ühine on

ainult selle publiku oletatav huvi kommunikaatori sõnumi vastu. Seega on massi-

kommunikatsioon protsess, kus avalikud, ühepoolsed ja tehniliselt vahendatud sõnumid on

suunatud hajutatud auditooriumile (Palmaru 2003: 148).

9

1.2. Kultuuridimensioonid

Kultuuridevahelise suhtluse sarnasusi ja erinevusi on võimalik seletada kultuuri-

dimensioonide abil, st selliseid kultuuriparameetreid kasutades, mis võimaldavad kultuure

liigitada ja võrrelda (Pajupuu 2000: 23). Hollandi teadlane Gerard Hendrik Hofstede

(2001: 29), kes on tuntud kui kultuuridimensioonide autor on määratlenud viis erinevat

kultuuridimensiooni: 1) võimudistants - see on seotud erinevate lahendustega, inimeste

ebavõrdsuse probleemi juures, 2) ebakindluse talumine - see on seotud stressi talumisega

ühiskonnas, teadmatusega tuleviku ees, 3) individualism versus kollektivism ‒ see on

seotud indiviidide integratsiooniga teistesse kõrgematesse inimgruppidesse, 4) maskuliin-

sus versus feminiinsus - see on seotud emotsionaalsete rollide jaotusega meeste ja naiste

vahel, 5) lühiajaline orientatsioon versus pika-ajaline orientatsioon - see on seotud inimeste

valikute ja panustamisega tulevikku või praegusesse hetke.

Pealiskaudseks võrdlusmomendiks Hofstede kultuuridimensioonidele tuuakse välja

Trompenaarsi ja Hampden-Turneri (1997: 8-9; 149) kultuuridimensioonide liigitus, kus

eristatakse erinevalt eelnenud mudelist seitset dimensiooni ja räägitakse neist pigem ärilisel

taustal: 1) universalism versus iseäralikkus - mis tähendab, et iseäralikes kultuurides

osutatakse suuremat tähelepanu suhetele ja ainulaadsetele olukordadele, universalismi

kultuurides on esikohal igasugused reeglid, 2) individualism versus kogukondlikkus -

siinjuures keskendutakse küsimustele, kas inimesed peavad end eelkõige individualistideks

või näevad ennast pigem osana mõnest suuremast kõrgemast inimgrupist? Kas tähtsaim on

keskenduda indiviididele nii, et nad saaksid teha ise oma otsuseid või on tähtsaim

keskenduda suuremale inimgrupile, mis koosneb paljudest indiviididest?, 3) neutraalsus

versus emotsionaalsus - kas meie vastastikune toimimine peaks olema objektiivne ja

eraldatud? Või peaks olema oma emotsioonide ja tõeliste tunnete näitamine

aktsepteeritud?, 4) konkreetsus versus hajuvus - kas rääkida konkreetselt ja tunnetevabalt

ühest asjast? Või hajutada seda teiste juttude vahele?, 5) saavutus versus omistamine ‒

saavutuse all peetakse silmas, et sind hinnatakse selle kaudu, mida oled hiljuti saavutanud.

Saavutuste kultuuris on tavaliselt esimeseks küsimuseks Mida sa õppisid? Omistamise all

mõeldakse siinkohal seda, et sind hinnatakse sinu vanuse, soo, hariduse ja muude selliste

(edaspidi jms) näitajate põhjal. Omistamise kultuuris on tavaliselt esimeseks küsimuseks

Kus sa õppisid?, 6) järjestikune aeg versus sünkroonis aeg - kõigel on oma koht ja aeg.

10

Mõned sündmused toimuvad järjestikku, mõned üheaegselt. Inimesed, kes on nn

järjestikuse aja kultuurist, ei talu, kui miski ei lähe nii, nagu nad plaanisid. Sünkroonis aja

kultuurist pärit inimesed on vähem punktuaalsed, 7) sisemine suund versus väline suund ‒

sisemise suuna valinud kultuurid usuvad, et suudavad kontrollida loodust või keskkonda

oma eesmärkide saavutamisel. Välise suuna valinud kultuurid usuvad, et loodus või

ümbritsev keskkond kontrollib neid ning nad peavad tegema sellega koostööd, et saavutada

soovitud eesmärke.

Et just Hofstede kultuuridimensioone peetakse kommunikatsioonikäitumisega kõige

selgemini seostatavaks (Pajupuu 2000: 23), siis vaadeldakse töös just tema poolt mitmele

autorile viidates kirjeldatud dimensioone: ebakindluse talumine versus ebakindluse

tõrjumine, individualism versus kollektivism, ja maskuliinsus versus feminiinsus, et tuua

paralleele meedias kuvatavate väärtustega ning teha järeldusi Eestis kehtivate kultuuri-

dimensioonide kohta.

1.2.1. Ebakindluse talumine versus ebakindluse tõrjumine

Ebakindlus tuleviku ees on inimloomuse põhiline mure, millega püütakse hakkama saada

läbi erinevate tehnoloogiate, seaduste ja usu, samas ei tohiks ebakindluse vältimist segi

ajada riski vältimisega (Hofstede 2001: 145), lisaks mainib Hofstede, et eelnimetatuid

kirjeldab ta nende kõige laiemas tähenduses, kus tehnoloogia hõlmab endas kõiki inimese

esemeid, seadused hõlmavad endas kõiki formaalseid ja mitteformaalseid reegleid, mis

juhivad meie sotsiaalset käitumist ning religioon hõlmab endas kõiki paljastatud teadmisi

teadmatusest. Tehnoloogia aitab vältida looduse poolt tekitatud ebakindlust, seadused ja

määrused vähendavad teiste inimeste poolt tekitatud ebakindlust ning usk pakub kaitset

vältimatute sündmuste eest, näiteks annab lootust surmajärgseks eluks (Pajupuu 2000: 35).

Ühte ja samasse tundmatusse olukorda võivad eri ühiskonnad suhtuda täiesti erinevalt,

seetõttu jaotataksegi ebakindluse talumise määra järgi ühiskonnad ebakindlust tõrjuvateks

ja ebakindlust taluvateks (Pajupuu 2000: 35). Ebakindlust tõrjuvates kultuurides näidatakse

rohkem oma emotsioone, riske võetakse vähem, ollakse rohkem konservatiivsemad ning

suurem soov on järgida seadusi ja etteantud reegleid. Seevastu ebakindlust taluvates

kultuurides ollakse avatud muutustele ja uutele ideedele, ei kardeta võtta riske (Hofstede

11

2001: 159-160). Järgnev tabel 3, on heaks võrdluseks ebakindlust taluvate ja ebakindlust

tõrjuvate kultuuride tunnusjoonte nägemiseks.

Tabel 3. Ebakindlust taluvate ja tõrjuvate kultuuride peamised tunnusjooned (Pajupuu

2000: 37-38)

EBAKINDLUST TALUV EBAKINDLUST TÕRJUV

Ebakindlus on elu loomulik osa, päeva

tuleb võtta sellisena, nagu see on.

Ebakindlus tekitab ohutunde, mille vastu

tuleb võidelda.

Vähe stressi: subjektiivne heaolutunne. Palju stressi: subjektiivne ahistustunne.

Talutakse mitmemõttelisust ja riski. Kardetakse mitmemõttelisust ja riski.

Lastele lõdvad reeglid selle kohta, mis

on must ja mis keelatud.

Lastele ranged reeglid selle kohta, mis on

must ja mis keelatud.

Erinev on innustav. Erinev on ohtlik.

Õpilased on huvitatud heast ja arendavast

vestlusest.

Õpilased tahavad teada õigeid vastuseid.

Õpetaja ei peagi kõike teadma. Õpetaja peab kõike teadma.

Seadusi vaid niipalju, kui on hädavajalik. Seadusi palju isegi siis, kui neid ei täideta.

Tore on laiselda. Sisemine sund teha kõvasti tööd.

Töökohti vahetatakse tihti. Töökohta naljalt ei vahetata.

Palju auahneid töötajaid. Auahneid töötajaid suhteliselt vähe.

Rituaalset käitumist vähe. Rituaalset käitumist suhteliselt palju.

Täpsus on õpitav. Täpsus on kaasasündinud omadus.

Erimeelsusi, uuendusi ja teistsugust

käitumist talutakse hästi.

Erimeelsused ja teistsugune käitumine tuleb

maha suruda. Uuendused vastukarva.

Vähe üldisi seadusi ja määrusi. Palju täpseid seadusi ja määrusi.

Kui seadusi ei saa täita, siis tuleb neid

muuta.

Kui seadusi ei saa täita, siis ollakse selles

ise süüdi.

Kodanik teab paremini kui ametnik. Ametnik teab paremini kui kodanik.

Kodaniku protesti arvestatakse. Kodaniku protest tuleb maha suruda.

12

Noortesse suhtutakse heatahtlikult. Noortesse ei suhtuta hästi.

Sallivus, mõõdukus. Konservatiivsus, äärmuslikkus, kord ja

seadus.

Internatsionalism, vähemuste liitmine. Rahvuslus, võõrastepelgus, vähemuste

summutamine.

Usk tervesse mõistusesse ja üldistesse

teadmistesse.

Usk asjatundjatesse ja erialateadmistesse.

Palju põetajaid, vähe arste. Palju arste, vähe põetajaid.

Ühe rühma seisukohti ei tohi teistele peale

suruda.

On ainult üks Tõde.

Eelnevat hinnates võiks järeldada, et Eesti on pigem ebakindlust tõrjuv kultuur, kuigi

teatud tunnused viitavad ka taluvaks. Või nagu Pajupuu (2000: 39) leiab, et Eesti asub

hoopis kusagil ebakindlust taluvate ja ebakindlust tõrjuvate kultuuride vahepeal, nagu

näiteks ka Saksamaa ja Soome.

1.2.2. Individualism versus kollektivism

Kolmanda dimensioonina kultuuris tuntakse kollektivismi vastandit individualismi, mis

kirjeldab suhet üksikisiku ja kollektiivi vahel ühes ühiskonnas. See väljendub selles, kuidas

inimesed elavad koos, näiteks tuumikperekondadena, kus sugulased elavad mujal ja

nendega kohtutakse harva, üheskoos sugulastega või hõimudes, mis kõik omakorda

mõjutavad inimeste käitumist ja väärtusi (Hofstede 2001: 209).

Individualistlikud on need kultuurid, kus indiviidi huvisid peetakse rühma omadest

olulisemaks, kultuuri liikmed omandavad sotsialiseerudes oma kultuuri väärtused nt

sõltumatus, eneseteostus ja enesesse suhtumise viisi, nt ainukordne isiksus.

Kollektivistlikud on kultuurid, kus rühma huvid on olulisemad indiviidi huvidest ja mille

liikmed õpivad teistsuguseid väärtusi, nt harmoonia ja solidaarsus ning omandavad ka

teistsuguse suhtumise endasse nt seotus teistega (Pajupuu 2000: 23-24).

13

Üksikisikute ja kollektiivide vahelise suhte küsimus ühiskonnas ei keskendu mitte ainult

sellele, kuidas nad koos elavad, vaid see on väga tihedalt seotud ka ühiskondlike normide

ja väärtussüsteemidega erinevates rühmades (Hofstede 2001: 210). Nt individualistlikus

kultuuris, mida nimetatakse ka süütunde kultuuriks, tunneb reegleid rikkunud inimene end

süüdi. Süütunne on inimese südametunnistuse asi: süü suurus ei sõltu sellest, kas teised

sellest teavad või ei. Kollektiivse kultuuriga seostub aga enese väärikuse (face) mõiste.

Väärikus tuleb esile vaid inimestevahelises sotsiaalses suhtluses. Selle all mõeldakse

inimese välist mina ehk seda, milline inimene arvab ja soovib end olevat teiste silmis

(Pajupuu 2000: 25). Järgnevalt tuuakse tabelis 4 välja individualistlike ja kollektivistlike

kultuuride eripärad, lihtsalt võrreldavas tabelis.

Tabel 4. Individualistlike ja kollektivistlike kultuuride põhierinevused (Hofstede 2001:

236-237) ja (Pajupuu 2000: 27)

INDIVIDUALISM KOLLEKTIVISM

Inimesed elavad tuumikperedes või ühe

vanemaga peredes.

Horisontaalne integratsioon: inimesed elavad

koos või väga lähestikku sugulastega.

Teised liigitatakse indiviidideks. Teised liigitatakse grupiks või mitte grupiks.

Lapsed peavad hoolitsema enda eest nii

kiiresti kui võimalik.

Perekonnad pakuvad kaitset vastutasuks

eluaegse lojaalsuse eest.

Nõrgad perekondlikud sidemed, harvad

kontaktid.

Väga tugevad perekondlikud sidemed ja

tihedad kontaktid.

Palju lahutusi. Vähe lahutusi.

Laps õpib mõtlema „Mina“ vormis. Lapsed õpivad mõtlema „Meie“ vormis.

Perekonna ja mitteperekonna vaheline

joon on ebaoluline.

Perekonda mittekuuluvad võetakse vastu.

Vanemad sugulased hoolitsevad endi eest

ise; esivanemad on teadmata, see on

ebaoluline.

Vertikaalne integratsioon: hoolitsetakse

vanemate sugulaste eest, austatakse

esivanemaid.

Valides võimaluse abielluda ja mitte

saada lapsi, on sotsiaalselt aktsepteeritud.

Abielu ilma lasteta ei ole täiuslik.

Emad eeldavad, et nad elavad vanemas

eas lastest eraldi.

Emad eeldavad, et nad elavad vanemas eas

koos oma lastega.

Äriga tegelevad inimesed elavad eraldi. Äriga tegelevad inimesed elavad koos

14

vanematega.

Privaatsus on täiesti normaalne. Mitte keegi ei ole mitte kunagi üksinda.

Inimesi julgustatakse oma arvamust

avaldama. See on märk ausast inimesest.

Inimesed peavad kohandama oma arvamuse

teiste omaga. See on harmoonia loomine

ning vastasseisu vältimine.

Isiklikud arvamused teretulnud. Arvamused arutatakse läbi grupisiseselt.

Finantsiline vabadus sugulaste ees,

mõned ühised perekondlikud rituaalid.

Finantsilised ja rituaalilised kohustused

sugulaste ees.

Külaskäigud on täidetud rääkimisega. Koosolemine ei eelda üksteisega rääkimist.

Vajadus teatud sõpruse järele. Sõprust arutatakse grupisiseselt.

Püsisuhteid raske luua. Perekondlikud suhted võivad olla

lämmatavad.

Seaduserikkumine toob kaasa häbitunde. Seaduserikkumine toob kaasa süütunde ja

eneseaustuse kaotamise.

Abikaasa valikul reeglid puuduvad. Abikaasa valikul olulised kriteeriumid: õige

vanus, rikkus, töökus ja uhkus.

Abielu põhineb armastusel. Abielu on tihti kokkulepitud.

Sugulastega koos elamine vähe

tõenäoline; iseseisvus nii sissetulekutes

kui usu osas.

Sugulastega koos elamine, sissetulekute ja

usu jagamine on normaalne.

Individualism on sama oluline kui

isiksuse iseloom.

Individualism ei ole sama oluline kui

isiksuse iseloom.

Kõrge avalik eneseteadvus. Madal avalik eneseteadvus.

Ekstravertne ja elav käitumisstiil. Muu suunatud käitumisstiil.

Seadused kehtivad kõigile ühtviisi. Seaduse kehtimine oleneb rühmast.

Vastasseis on normaalne. Harmoonia: vastasseisu tuleb vältida.

Vähem mugandatud käitumist. Rohkem mugandatud käitumist.

Juhid muretsevad juhtimise ja

varieeruvuse pärast.

Juhid muretsevad vastavuste ja korratuse

pärast.

Naised väljendavad oma tundeid palju

suuremalt kui mehed.

Naised väljendavad oma tundeid palju

vähem kui mehed.

15

Heade emotsioonide nt õnnetunne

väljendamine aktsepteeritud, halbade

emotsioonide nt kurbus välja näitamine

taunitud.

Heade emotsioonide nt õnnetunne

väljendamine taunitud, halbade

emotsioonide nt nutmine välja näitamine

aktsepteeritud.

Rohkem omaalgatuslikke tegevusi. Tegevused dikteerib roll ja kontekst.

Keeled, kus sõna „Mina“ on üksteise

mõistmiseks asendamatu.

Keeled, kus sõna „Mina“ ei kuulutata.

Välisõpilased hindavad oma keelt kõrgelt

hinnatuks.

Välisõpilased hindavad oma keelt madalalt

hinnatuks.

Õpilaste sugu ja usk on nende

identiteedile ebaoluline.

Õpilaste sugu ja usk on nende identiteedile

oluline.

Enesemääratlus on isikuline. Enesemääratlus on grupi kaudu.

Õpetajad tegelevad indiviididega, iga

õpilasega eraldi.

Õpetajad tegelevad indiviididega vaid

grupina.

Õpilaste enda initsiatiivi julgustatakse. Õpilaste enda initsiatiivi ei aktsepteerita.

Õpilased kannavad ette „modernsed“

vaated.

Õpilased kannavad ette traditsioonilised

vaated.

Õpilased assotsieeruvad vastavalt

nendele antud ülesannete ja

hetkevajaduste põhjal.

Õpilased assotsieeruvad vastavalt

grupisiseste sugulussidemete põhjal.

Grupis ei ole eelistatud kohtlemist. Grupis on pidev eelistatud kohtlemine nt

õpetajate poolt sugulastest õpilastesse.

Eesmärgiks on eneseteostus. Eesmärgiks on harmoonia saavutamine.

Õpilased on harjunud rääkima klassi ees

või grupis.

Õpilased ei räägi klassi ees, ega grupis.

Õpilaste enesehinnang õpingutes hea. Õpilaste agressiivne käitumisstiil. Õpingutes

kehvad.

Hariduse eesmärk on õppida õppima. Hariduse eesmärk on õppida midagi tegema.

Diplom tõstab majanduslikku järge ja

tõstab enesetunnet.

Diplom tagab sissepääsu kõrgemal seisvasse

rühma.

16

Kindlasti ei ole ükski kultuur sajaprotsendiliselt ühe või teise dimensiooni esindaja, kuid

teatud nähtused on siiski domineerivamad. Samuti oleneb palju ühes kultuuris elavatest

inimestest endist ning sellest, milline on nende kultuuritaust. Eelnenud tabelit vaadates

võib väita, et Eestis domineerivad pigem individualistliku kui kollektivistliku kultuuri

tunnusjooned. Näiteks lahkuvad täiskasvanuks saanud lapsed üsna kiirelt oma

vanematekodust, 2013 aasta statistika järgi lahutab iga tuhande inimese kohta 2,54 inimest

(Eesti Statistika Amet, 2015), inimesed on harjunud avaldama oma arvamusi, üldjuhul on

normiks saanud, et kõik sugulased elavad eraldi, mitte üheskoos suure perekonnana ja nii

edasi (edaspidi jne). Ka Pajupuu (2000: 27) kinnitab, et Eesti kultuuris domineerivad

individualismijooned ning kollektivismi on eestlastel isegi vähem kui põhjaameeriklastel.

1.2.3. Maskuliinsus versus feminiinsus

Hofstede (2001: 279) toob välja neljanda dimensioonina maskuliinsuse ja selle

vastandpoole feminiinsuse, mille järgi kultuurid üksteisest erinevad. Pajupuu (2000: 41)

ütleb, et osades kultuurides domineerivadki mehelikud väärtushinnangud, st nii mehed kui

naised väärtustavad asju, võimu, eneseteostust rõhutavad sõltumatust ning soorollide

erinevust. Teistes kultuurides domineerivad aga naiselikud väärtushinnangud, st nii mehed

kui naised väärtustavad elukvaliteeti, inimesest ja keskkonnast hoolimist, peavad

loomulikuks vastastikust sõltuvust ning soorollide muutuvust. Kuigi mehelikke ja

naiselikke väärtushinnanguid kohtab igas kultuuris, näib üks neist siiski domineerivat.

Domineerivate joonte põhjal jagataksegi kultuurid maskuliinseteks ja feminiinseteks

Eestis on maad võtmas arusaam erinevate sugupoolte võrdsusest ning aegamööda kadumas

kindlapiiriliste soorollide jagunemine, samas selgub tehtud uurimisprojektiraames

„Identiteedi kujunemine ja sotsiaalsed probleemid Eestis, Ukrainas ja Usbekistanis, et

endiselt toetatakse selget soorollide jaotust ühiskonnas. Lihtsustatud kujul väljendub see

üldlevinud arusaamas, et naise ülesanne on lapsi sünnitada ja nende eest hoolt kanda. Mehe

ülesanne on tööl käia, raha teenida ja sel moel perekonnale elamisväärne elu kindlustada

(Heinla 2001: 53). Hofstede aga arvab, et ainus erinevus meeste ja naiste vahel on see, et

naised sünnitavad lapsi ja mehed eostavad neid, bioloogilised erinevused nagu nt pikkus,

tugevus jne meeste ja naiste vahel, on pigem statistiline vaatepunkt kui absoluutne tõde

(Hofstede 2001: 280).

17

Et esimese kultuurikogemuse saab laps peres, siis siit saab alguse ka maskuliinsete või

feminiinsete väärtushinnangute kujunemine. Maskuliinses ühiskonnas õpivad nii poisid kui

tüdrukud mõtlema mehelikult, st olema auahned ning võitlushimulised, hindama julgust ja

vaprust, ent samas mõistma, missugust käitumist oodatakse poistelt, missugust tüdrukutelt

(Pajupuu 2000: 41). Mehed peavad tundma muret majanduse ja heaolu pärast, neilt

oodatakse enesekindlust ja tugevust (Hofstede 2001: 280), mida on näha ka allpool toodud

tabelist.

Tabel 5. Maskuliinsete ja feminiinsete kultuuride peamisi tunnusjooni (Pajupuu 2000: 43-

44)

MASKULIINSUS FEMINIINSUS

Ühiskond väärtustab edu ja arengut. Ühiskond väärtustab üksteisest hoolimist ja

jõuvarude säästmist.

Olulised on raha ja asjad. Olulised on inimesed ja inimsuhted.

Mehed peavad olema jõulised, auahned,

tugevad.

Kõik peavad olema tagasihoidlikud.

Naised peavad olema hellad ja hoolima

inimsuhetest.

Kõik võivad olla hellad ja huvituda

inimsuhetest.

Tüdrukud nutavad, poisid mitte. Poisid

võivad rünnakule vastata jõuga, tüdrukud

ei kakle.

Nii poisid kui tüdrukud võivad nutta, kuid

mitte kakelda.

Sümpaatia kuulub tugevatele. Sümpaatia kuulub nõrkadele.

Normiks on parim õpilane. Normiks on keskmine õpilane.

Koolis ebaõnnestumine on katastroof. Koolis ebaõnnestumine on tühiasi.

Hinnatakse õpetaja teadmisi. Hinnatakse õpetaja sõbralikkust.

Poisid ja tüdrukud õpivad eri aineid. Poisid ja tüdrukud õpivad samu aineid.

Elatakse selleks, et töötada. Töötatakse selleks, et elada.

Juhid peavad olema otsustusvõimelised ja

jõulised.

Juhid toimivad intuitiivselt ja pürgivad

konsensusele.

Väärtustatakse õiglust ja õigust ning

töökaaslaste vahelist võistlust.

Väärtustatakse võrdsust, solidaarsust ja

tööelu kvaliteeti.

18

Erimeelsused lahendatakse korraliku

taplusega.

Erimeelsused lahendatakse

kompromissidega.

Ideaaliks on teostusühiskond. Ideaaliks on heaoluühiskond.

Tugevaid tuleb toetada. Nõrku tuleb toetada.

Nuhtlev ühiskond. Salliv ühiskond.

Suur ja kiire on kaunis. Väike ja aeglane on kaunis.

Põhitähelepanu majanduskasvule. Põhitähelepanu keskkonnakaitsele.

Suhteliselt väike osa eelarvest arenguabiks. Suhteliselt suur osa eelarvest arenguabiks.

Suhteliselt suur osa eelarvest relvastusele. Suhteliselt väike osa eelarvest relvastusele.

Suhteliselt vähe naisi poliitikas. Suhteliselt palju naisi poliitikas.

Usukogudused rõhutavad meeste eesõigusi. Usukogudused rõhutavad sugudevahelise

tasakaalu olulisust.

Maskuliinne feminism tähendab seda, et

naistel võimaldatakse siirduda

tegevusaladele, kus varem olid ainult

mehed.

Feminiinne feminism tähendab seda, et

mehed ja naised peaksid tegema võrdse osa

kodutöödest.

Nagu ülaltoodud tabelist võib järeldada, siis feminiinses ühiskonnas õpivad nii poisid kui

tüdrukud olema vaoshoitud, vähenõudlikud ning tagasihoidlikud. Nad õpivad olema

kaastundlikud endast nõrgemate ja saamatute vastu. Auahnust ja enese esiletõstmist ei

peeta vooruseks, vaid pigem paheks. Püüeldakse võrdsuse ja ühetaolisuse poole nii tegudes

kui rollijaotustes (Pajupuu 2000: 41). Naistelt oodatakse kodu ja laste eest hoolitsemist

(Hofstede 2001: 280). Eesti tundub jääma kusagile kahe dimensiooni piirimaile, kuid siiski

kalduvat pigem maskuliinsuse poole.

19

2. UUDISE OLEMUS

Uudiste juures on oluline, et peetakse kinni eetikakoodeksist, ega sunnita alateadlikult

lugejale peale ajakirjaniku subjektiivset seisukohta. Kirjutada tuleb võimalikult

objektiivselt ning lähtuma sellest, mis on eetiline. Kindlasti tuleb kontrollida faktide

tõepärasust ja allikaid, kuskohast need pärinevad. Ei tohiks välja tuua kaitsetute (nt lapsed,

invaliidid) kohta käivaid isiklikke fakte.

Teoreetiline käsitlus uudiste tegemisest eeldab seda, et ühelt poolt on olemas ajalehe

toimetus, kes jagab töökorraldusi, teiselt poolt professionaalne kultuur. Ühildades nende

kahe koostöö, saadakse uudisprodukt ja otsustatakse tingimused selle kokkupanemiseks

(Mendonça Jorge 2008: 53).

Uudis on materjal, mida avalikkus peab teadma ja mis aitab inimestel nende probleeme

mõistuspäraselt lahendada. Uudis on materjal, mis lahutab meelt, mida on tore lugeda.

Uudis on tavaliselt sündmustevoolust väljaulatuv sündmus, murre tavapärases (Hennoste

2008: 23).

Pullerits (1997: 11-12) toob välja mitmed aegade jooksul kirja pandud uudise

definitsioonid. Nt ütleb ta, et Charles A. Dana, ajalehe The New York Sun toimetaja aastail

1869‒1897 defineeris uudist, kui kõike, mis huvitab laiu inimmasse ning millest pole

varem räägitud. John B. Bogart, samuti The New York Sun toimetaja on esitanud uudise

määratluse, mis on ehk kõige tuntum: uudis pole see, kui koer hammustab inimest, vaid see

kui inimene hammustab koera. Stanley Walker, kes oli ajalehes The New York Herald

Tribune 1930. aastail linnauudiste toimetaja, on lausunud, et uudis põhineb kolmel W-l –

women, wampum, wrongdoing. Need inglise sõnad märgistavad naisi, raha ja kuritegusid.

2.1. Tabloidiseerumine kui pehmete uudiste pääsetee massimeediasse

Traditsiooniliselt on kvaliteetleht olnud täisformaadis tõsine ajaleht ja massileht

tabloidformaadis kerge leht. Viimasel ajal on tekkinud ka palju transiitvorme, millest meile

olulisim on tabloidformaadis tõsisesisuline ajaleht (Kurvits ja Hennoste 1994: viii).

Tabloidiseerumine on uus, ajakirjanike, meediakriitikute ja akadeemikute poolt sagedasti

20

kasutust leidev sõna, mis iseloomustab viimase aja kahtlustäratavat trendi massimeedias

(Esser 1999: 291).

Tabloidiseerumine (Wiener 1988; Picard 1998, viidatud Esseri kaudu) on otsene tulemus

kommertsialiseerunud meediast, mis on enamjaolt kasutust leidnud reklaamides, mis

omakorda on suunatud suurele hulgale lugejaskonnale. Tabloidiseerumine algas ligikaudu

100 aastat tagasi, kui ajalehed hakkasid oma numbritesse lisama teemasid spordist,

meelelahutusest, illustratsioonidest ja sensatsioonidest. See protsess juhtis

tabloidajalehtede tekkimisele, mis mõjutas otseselt ka ajalehtede edasist läbimüüki (Esser

1999: 291-292). Ka Hujanen (2005: 281, viidatud Alotaibi kaudu) ütleb, et termin

tabloidiseerumine viitab uut tüüpi kultuurile massimeedias, mida iseloomustab

sensatsioonilisus. Tabloidiseerumise identifikaatoriks on suurem rõhuasetus

kommertslikele aspektidele meedia sisus ja -organisatsioonides, kus kasumi roll on

tähtsaim kui ükski teine tulem. Formaalsemalt öeldes, tabloidiseerumine kirjeldab nihet

fookuses kõvadelt uudistelt rõveduse, nilbuse, sensatsiooni ja meelelahutuse suunas

(Alotaibi 2013: 185).

Tabloidiseerumist võib ka vaadelda mikro- ja makrotasandilt. Mikrotasandil võib

tabloidiseerumist näha kui meedia fenomeni, mis hõlmab endas traditsioonilise ajalehe ja

teise meedia formaate, mis on saadud lugejate tagasisidest ja reklaamitingimustest.

Makrotasandil võib tabloidiseerumist näha kui sotsiaalset fenomeni, õhutades ja

sümboliseerides suuri muudatusi sotsiaalmaastikul (nt pöörates vähem tähelepanu

haridusele ja rohkem poliitikale). Praegusel ajal, aga eelistatakse rohkem piiratud ja

fokuseeritud teadmist nagu kirjeldatud mikrotasandi puhul. See tähendab, et ajalehtedes

kuvatud teemade muutus, rohkem meelelahutust ja vähem informatsiooni, on toodud

pigem ettekannete vormis, mis tähendab vähem pikki artikleid ja seevastu rohkem

lühemaid artikleid, rohkemate piltide ja illustratsioonidega, rohkem nn tänava juttu (Esser

1999: 293).

Tabloidiseerumine ehk kollaseks muutumine on olnud enamjaolt Eesti juhtiva ajakirjan-

duse poolt hukka mõistetud, kuna see puudutab otseselt avalikust ja täidab selle ebaõige

sisuga (Pilvre 2012: 103). Meedia rollis moonutada võrdset juurdepääsu informatsioonile,

nähakse peamist põhjust ka tabloidiseerumise ründamiseks (Alotaibi 2013: 189). Seal-

juures tekibki meedia krititsism, mis omakorda tekib ja areneb aja jooksul koos meedia

21

muutumisega uute vormide, uute formaatide ja uute tehnoloogiatega. Erinevad rühmad

võivad oma huvisid taotleda läbi meediakriitika, et kaitsta oma seisukohti ja soodustada

status quo´d. Samuti ei ole raske leida kriitikuid, kes lugejate nimel pilluvad kriitikat

ajakirjanduse ja kogu meedia vastu. Raskem on aga leida näiteid kriitikast lugejate enda

poolt (Holt ja Krogh 2010: 287).

Vaatamata sellele, et enamus kvaliteetseid ajalehti on muutumas tabloidajalehtedeks

(Biressi ja Nunn 2008, viidatud Alotaibi kaudu), ei ole süüdistused nende pihta päris õiged.

Hinnang ajalehtede turu kohta näitab, et tõsiselt võetav ajakirjandus ei ole kaotanud oma

tõsiseltvõetavust (Alotaibi 2013: 189). Ideoloogiline lõhe erinevate osapoolte vahel on

muutunud kitsamaks (Lloyd 2004: 126, viidatud Alotaibi kaudu) ning seetõttu ei olegi

vanamoelised võitlusliinid enam sedavõrd olulised, kui need varasemalt olid. Võttes

arvesse sügavaid muutusi, mis olid veel kakskümmend aastat tagasi mõeldamatud, ei ole

üllatav näha nihet pealiskaudsuse suunal. Kuid siiski praeguse ajastu suurenenud

kinnisidee kuulsuste üle, erinevused lähenemises ja stiilis, võib mõningate inimeste jaoks

olla otsustav faktor ja seetõttu vääribki pehme uudis kajastamist (Alotaibi 2013: 191).

Osa sellest argumentatsioonist on see, et mitte kohelda tabloidajakirjandust sügava

akadeemilise õppe jaoks liiga tühiselt, vaid seda peaks nägema hoopis kui uute diskursuste

moodustajat, mis aitab omamoodi kujundada ühiskonda. See tähendab, et mitte tõsiseid

tabloide tuleks võtta kui tähendust loovaid alasid, mis on omavahel seotud poliitiliste

suhtlemisruumidega ning millel võivad olla potentsiaalsed funktsioonid teenida

lugejaskonda hoopis teistelt tasanditelt. On mõistetud, kuidas ajakirjanduse pehmem pool

pakub vahendatud võimalusi töötada läbi identiteedi, moraali või ühtekuuluvustunde kohta

käivaid küsimusi. Populaarsete tabloidide kasutamine võib olla teatud vastus sotsiaalsele

muutusele, samamoodi, kuidas tullakse toime kaasaja ebakindlustundega (Johansson 2007:

192).

2.2. Pehme uudis

Kuna konkurents ajalehe toimetuste vahel on tihenenud on uudiste sisu ja vorm hakanud

liikuma suurema meelelahutuse suunas, nagu ütleb endine uudisteteadustaja Marvin Kalb,

Uued uudised! (Patterson 2000: 2). Samuti on palju arutletud selle üle, et uudiste

definitsioon aastate jooksul on palju muutunud, jättes kõrvale selle informatsiooni, mida

22

inimesed peaksid teadma ning kajastades enam erinevaid sündmusi, mis erinevad nö

normaalsusest (Scott ja Gobetz 1990: 3). Ka Patterson (2000: 2) ütleb, et uudised on

viimase kahe kümnendi jooksul drastiliselt muutunud. Uudislood on jagatavad mitmesse

rühma, mille piirid pole kuigi selged ja mis on oma ülesehituselt ja nõuetelt küllalt

sarnased (Hennoste 2008: 24). Kriitikud väidavad, et uudised baseeruvad enamus aega

sellele, mis huvitaks lugejaid, aga mitte sellele, mida lugejatel oleks vaja teada (Patterson

2000: 3).

Kõige tavalisema liigenduse kohaselt jagunevad uudised kõvadeks hard news ja pehmeteks

uudisteks soft news (Hennoste 2008: 24). Pehmed uudised, mida on nimetatud ka kui

kliendile orienteeritud ajakirjandus, on ajakirjanduslik stiil ja žanr, mis hajutab piiri

informatsiooni ja meelelahutuse vahel. Vaatamata sellele, et väljend pehmed uudised oli

algselt sünonüümiks pehmete uudiste põhilugudele ajalehtedes või televisiooni

uudistesaadetes, siis selle mõiste on nüüdseks laienenud, ja hõlmab endas suurema osa

isiksusekeskseid lugusid (Mills-Brown 2014: 1). Pehmed uudised kajastavad selliseid

teemasid nagu kultuur, haridus, teadus ja tehnika, sotsiaalsed sündmused, human intrest

ehk üldhuvitavad teemad, kuritegevus, õnnetused ja kuritööd, sport, usk jne (Hennoste

2008: 24).

Kui kõvad uudised keskenduvad tavaliselt sellistele teemadele nagu poliitika, ökonoomika,

rahvusvahelised suhted (Mills-Brown 2014: 1), riigikaitse ja majandus (Hennoste 2008:

24), siis pehmed uudised keskenduvad pigem pehmete väärtuste ja kuulsuste elu

kajastamisele (Mills-Brown 2014: 1). Kõvad uudised räägivad aga tähtsatest teemadest,

põrutavatest uudistest või suurest segadusest igapäeva elu rutiinis. Selliste uudiste sisu on

vajalik igale inimesele. Ning seeläbi uudised, mis ei ole seda tüüpi, liigitatakse pehmeteks

uudisteks (Patterson 2000: 3).

Scott ja Gobetz (1990: 6) defineerivad pehmeks uudiseks igat uudislugu, mis keskendub

pehmete väärtuste kajastamisele, meelelahutusele ja mis ei räägi poliitikast. Ka Patterson

(2000: 3) ütleb, et pehmed uudised on kõik uudised, mis ei ole kõvad. Pehmete uudiste

temaatiliseks keskmeks on uudised ootamatutest sündmustest ehk spot news, õnnetustest,

katastroofidest, kuritegudest jms. Teise rühma moodustavad valdkonnad, mida seostatakse

ühiskonnas eeskätt kultuuri ja meelelahutusega nagu haridus, teadus, tehnika, sport, usk

23

jne. Kolmanda rühma moodustavad nö kollased uudised ehk lood, mis keskenduvad

ühiskonnas oluliste inimeste eraelu ja seltskonnaelu ümber (Hennoste 2008: 24).

Pehmed uudised keskenduvad tavaliselt üksikisikute elude kajastamisele ega pea olema

väga värsked (Mills-Brown 2014: 1). Nad on eelkõige huvitavad, kuid ei pea olema tähtsad

ja inimeste elu mõjutavad. Nad on tihti seotud eraeluga, ka lugejatele lähedaste või tuntud

inimestega. Nende ülesanne on mõjutada emotsioone ja anda inimesele meelelahutust

(Hennoste 2008: 24-25).

Pehmed uudised aga just toovadki mõned inimesed uudiste juurde, kes muudel juhtudel ei

pööraks uudistele üldse tähelepanu ja kes oleksid sellisel juhul palju vähem informee-

ritumad. Siin ei ole küsimustki, et mõned pehmete uudiste uudislood pakuvad ka

uudisväärtuslikku infot- turvalisuse, tervise jms teemade osas (Patterson 2000: 3). Kuigi

selle asemel, et kajastada uudiseid, millest inimesed peaksid teadma, kajastab meedia

hoopis lugusid, mis erutavad lugejate meeli (Scott ja Gobetz 1990: 3). Üks järeldus

sellisest meediakäitumisest võib olla see, et meedia kasutab pehmeid uudiseid tulude

suurendamise strateegiaks (Scott ja Gobetz 1990: 4).

Pehmeid uudiseid kirjeldatakse ka läbi teatud omaduste. Neid on kirjeldatud kui uudised,

mis on tavalisest rohkem sensatsioonilised, personaliseeritumad, rohkem praktilised,

vähem aeganõudvamad ja rohkem sündmustepõhised kui teised uudised (Patterson 2000:

4). Pullerits (1997: 79-80) ei too küll välja pehme uudise definitsiooni, kuid arutleb selle

üle, mis asi on feature ehk olemuslugu. Sellel on palju sarnasusi justnimelt pehme

uudisega. Ka Hennoste (2008: 150) väidab, et piir pehmete uudiste ja olemuslugude vahel

on üsna hämar. Ta ütleb, et nt osa autoreid nimetab kõiki lugusid, mis pole kõvad uudised,

feature’deks, osa jagab uudised kaheks: hard news ja soft news ning feature on eraldi žanr,

mis jääb uudistest väljapoole.

Pullerits (1997: 79) kirjeldab feature’t kui meelt lahutavat uudist, millel on kolm eripära:

1) feature võib olla kirjutatud peaaegu igal inimlikku huvi pakkuval teemal, 2) feature ei

lähe nii kiiresti hapuks nagu uudis. Feature säilib ajas kauem, teda on huvitav lugeda ka

homme, nädala, kuu, sageli aastate pärast, 3) feature sarnaneb teatud määral novelliga, sest

tal on algus, keskosa ja lõpp.

24

Nagu eelnevast selgus, siis kõvad ja pehmed uudised erinevad teineteisest mitmete

omaduste poolest. Nende puhul peetakse tähtsaks erinevaid uudisväärtusi ja neil on

erinevad eesmärgid (Hennoste 2008: 149).

2.3. Uudisväärtuslik uudis ja selle kriteeriumid

Põhinedes sellele, millised uudised huvitavad lugejat ja milliseid uudiseid peaks avalikkuse

ette tooma, koostas Peucer nimekirja uudisväärtuslikest sündmustest, mille võib jagada

kolmeks: 1) eksootilised või löövad, siia alla kuuluvad imelapsed, ebardlikkus, looduse-

või kunsti imed ja teod, vastikud toidud või tormid, maavärinad jne, 2) kuulsus või võim,

siia alla kuuluvad erinevat tüüpi valitsused, muutused, liikumised, sõda ja rahu,

strateegilised plaanid, kohtuotsused, seadused, poliitilised väljaütlemised, kuulsad inime-

sed, ametisse astumised ja muud tseremooniad, 3) religioon ja sotsiaalse elu kunst, siia alla

kuuluvad kristlikud ja kirjanduslikud temaatikad, uued usulahud, kirjanduslikud väitlused,

hiljutised tööd haritlastelt, institutsioonid, ebaõnn, ühiskond, kirik või kirjandus

(Mendonça Jorge 2008: 54-55).

Uudisväärtuste hindamise põhikriteeriumite hulka kuulub ebatavalisus, mis aga omakorda

on suures osas pehmete uudiste ja selliselt klassikaline kollase lehe uudistevaliku

põhikriteerium (Hennoste 2008: 31). Kriteerium, kuidas valida uudisväärtuslikke fakte,

mida tuntakse ka kui uudisväärtuste kriteeriumi või uudisväärtused nimetuse all, sisaldab

endas mitmeid elemente, mille kaudu tegeletakse igasuguse informatsiooni ülekülluse

töötlemisega, millega igapäevaselt puutuvad kokku ajakirjanikud. Kui need analüüsitakse

organisatoorse tervikuna, siis võib uudisväärtust näha kui loogilist raamistikku, mis seletab

lahti erinevad ajalehetoimetuse uudisvalikute aspektid (Ibid.: 53).

Esimestena rääkisid uudisväärtustest 1965 aastal ajalehes Journal of International Peace

Research kaks Norra sotsioloogi Johan Galtung ja Mari Ruge. Nad analüüsisid

rahvusvahelisi uudislugusid ning tõid välja võtmehüpoteesi: mida rohkem uudisväärtusi

teatud sündmusel oli, seda suurem osakaal oli sellel saada uudiseks (Chapman ja Nuttall

2011: 225). Ka Mendonça Jorge (2008: 55) kirjeldab Galtung´i ja Ruge´i uudiste

struktureerimise põhimõtteid, et kui sündmuse sagedus on seotud uudiste väljaandmise

25

sagedusega, on selle võimalused saada uudiseks palju suuremad. Ta järeldas, et mida

rohkem sündmus rahuldab teatud tingimusi, seda lihtsamini valitakse see uudiste teemaks.

Selle põhjal tõid Galtung ja Ruge välja 12 kriteeriumi, mille järgi hinnata uudisväärtus-

likkust: 1) sagedus, 2) uudistekünnis, 3) mitmetähenduslikkuse puudumine, 4) tähendus-

likkus, 5) kooskõlastatus, 6) ootamatus, 7) jätkuvus, 8) ülesehitus, 9) prominentidele

viitamine, 10) eliitrahvustele viitamine, 11) personaliseeritus ja 12) negatiivsus (Chapman

ja Nutall 2011: 225).

Ka Mendonça Jorge (2008: 55) tõi siinkohal välja 12 kriteeriumi, kuid veidi teises

järjestuses ja rohkem struktureeritumalt. Esimesed viis on seotud loo mõjukusega:

1) ulatus, 2) sagedus, 3) negatiivsus, 4) uudsus ja 5) mitmetähenduslikkuse puudumine.

Neli järgmist kriteeriumit on seotud lugejatega samastumisega: 6) personaliseeritus,

7) tähtsus, 8) viited eliitrahvustele ja 9) viited prominentidele. Kolm viimast kriteeriumit

on seotud uudiste edastamise moodustega: 10) kokkulepe, 11) sujuvus ja 12) komposit-

sioon.

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi neljanda punkti alapunkt 4.3. ütleb, et ei sobi rõhutada

rahvust, rassi, religioosset või poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust

(Eesti ajakirjanduseetika koodeks, 2015). Kuidas aga ajakirjanik valib nende paljude

maailma uudiste seast just selle ühe, mida avalikkusele kajastada ja millistele

kriteeriumitele peaks sealjuures tähelepanu pöörama, seda kirjeldab Hennoste (2008: 29),

kes ütleb, et esialgu tuuakse väärtuse taustaks välja kaks olulist arusaama: esiteks on

uudised mõeldud lugejatele ja peavad vastama neile küsimustele, mis lugejatel maailma

kohta tekivad, teiseks peavad uudised lähtuma lugejate ja laiemalt ühiskonna huvidest.

Pehmete uudiste puhul on keskseks kolm väärtust: prominentsed osalejad, konflikt ja

sündmuste lähedus lugejatele. Neile lisaks on tähtis ka ebatavalisus, kuid selle mõju

kiputakse tavaliselt üle hindama. Sündmuste mõjul ja aktuaalsusel on pehmetes uudistes

aga omad erijooned. Tihti ei ole pehmed uudised ka kuigi värsked, pigem võib mõnikord

kõnelda nende ajatusest (Hennoste 2008: 149).

Siinkohal toob Pullerits (1997: 12‒14) välja selgepiirilised kriteeriumid, mille abil uudis-

väärtuslikkust määratleda: 1) sündmuse värskus ‒ päevalehele on uudis see, mis on

juhtunud viimase ööpäeva ehk 24 tunni jooksul, mille toimumisaega saab märkida sõnaga

26

eile, 2) sündmuse geograafiline lähedus lugejaskonnale - võib ka öelda nii, et uudis on see,

mis toimub väljaande levipiirkonnas, 3) sündmuse mõjukus - uudis on see, mis mõjutab

paljusid inimesi, see mille toimumisest peavad inimesed tingimata teadma, sest vastasel

juhul võib neil tekkida argielus ootamatuid probleeme, 4) sündmuses osalejate prominent-

sus ‒ sündmusest teeb sageli uudise selles osalejate tuntus, isegi siis, kui sündmusel muidu

pole erilist kaalu, 5) sündmuse konfliktsus - lugejaile pakuvad alati huvi sündmused, milles

on inimeste või institutsioonide vahelisi kokkupõrkeid ja vastuolusid, 6) sündmuse

erakordsus - selle kriteeriumi iseloomustamiseks sobib kõige paremini Bogart´i eel-

tsiteeritud määratlus, et uudis pole see, kui koer hammustab inimest, vaid kui inimene

hammustab koera, 7) sündmuse päevakajalisus - sageli saab uudis sündmusest, kus midagi

olulist ei toimugi, nt kuulutatakse pangale moratoorium, uksed pannakse lukku ning kaks

nädalat ei juhtu midagi uut. Kuid ajalehed kirjutavad ning tele- ja raadiojaamad räägivad

sellest mitte midagi juhtumisest ikkagi - põhjusel, et paljud inimesed, kes ses pangas oma

raha hoidsid, on huvitatud igast väiksemastki faktist.

Millised siis on need sündmused, mille seast valida välja just see, millest teha uudis?

Hennoste (2008: 30) on sellele küsimusele vastates leidnud seitse erinevat kriteeriumit:

1) mõjukus, 2) ebatavalisus ‒ ootamatus, ülivõrdelisus, 3) prominendid, 4) konflikt,

5) lähedus ‒ nii füüsiline kui mentaalne, 6) värskus ja 7) aktuaalsus ehk päevakajalisus.

Kui ajakirjanik arvestab uudise koostamisel peamiselt eelnimetatud seitset kriteeriumit, siis

toimetaja ülesanne on jälgida ka kõrvaltegureid, mistõttu toobki Pullerits (1997: 15-16)

välja kolmteist kõrvaltegurit, mida võib arvestada samuti sündmuse uudiseks saamise

puhul: 1) väljaande iseloom ja suunitlus, 2) väljaande traditsioonid, 3) väljaande omanike

mõju, 4) auditooriumi iseloom, 5) reklaami hulk väljaandes, 6) uudiste hulk konkreetses

numbris, 7) väljaande võimalused uudiste hankimisel, 8) uudise iseloom, 9) ajakirjanike

ettevalmistus ja eelistused, 10) väljaande konkurendid, 11) allikate surve, 12) uudise

toimetusse saabumise aeg ja 13) kes on uudise koostaja.

Lisaks eelnevale seitsmele kriteeriumile, millisest uudisest saab uudis ja lisaks eeltoodud

kolmeteistkümnele kõrvalkriteeriumile, mida võib arvestada sündmusest uudiseks saamise

puhul, toob ka Hennoste (2008: 33-34) Pulleritsu kolmeteistkümnele kriteeriumile

vastandudes välja kümme uudisväärtuste lisakriteeriumit, mida ajakirjanik võiks jälgida:

1) väljaande iseloom ja suunitlus, 2) väljaande kontseptsioon ja traditsioonid, 3) sihtaudi-

27

toorium, 4) info kasulikkus, 5) info harivus, 6) ajakirjanike ettevalmistus ja eelistused,

7) konkurentide tegevus ehk võitlus eksklusiivsuse eest, 8) lehe majanduslik seis,

9) reklaami hulk konkreetses numbris ehk uudistele jääv ruum ja 10) konkreetse numbri

kontseptsioon.

Nagu eelnenud loeteludest selgub, siis enamjaolt on kriteeriumid sarnased. Ühtviisi leiavad

mõlemad autorid, et vajalikeks kriteeriumiteks, mida ajakirjanikul tuleb kindlasti jälgida ja

meeles pidada, on väljaande iseloom ja suunitlus, väljaande konkurentide tegevus,

ajakirjanike ettevalmistus ja eelistused, auditooriumi eripära, reklaami- ja uudiste hulk

väljaandes ning lehe majanduslik seis. Arvestades üldlevinud eelnimetatud kriteeriumeid

võib järeldada, et kõik uudisartiklid, mis käesoleva töö empiirilises osas käsitlust leiavad,

kannavad endas samu kriteeriumeid, sest vastasel juhul ei oleks need ajalehtedes kajastust

leidnud.

28

3. EMPIIRILINE UURIMUS: pehmete uudiste sisu ja maht

Käesolevas peatükis tutvustatakse töö analüüsimiseks valitud meetodit. Antakse ülevaade

töös esitatud probleemist ja uurimusküsimustest, samuti kirjeldatakse uurimustöö

empiirilise osa valimi moodustamist ning ainestiku kogumist, mille järel esitatakse

uurimusest tulenevad järeldused, tööst tulenevad edasised ettepanekud ja kokkuvõte.

Magistritöö empiirilises osas on kasutatud kvantitatiivset resümeerivat kontentanalüüsi ehk

tavapärast sisuanalüüsi, mis võimaldab vaadelda, millised teemad uurimise käigus esile

tulevad ning seejärel paigutada need teatud kategooriatesse, neid omavahel võrrelda ja teha

saadud tulemusest üldistusi teatud perioodide kohta.

3.1. Meetodi kirjeldus

3.1.1. Kvantitatiivne uurimismeetod

Uurimismeetodite osas lähevad mitmesugused meedia sisu käsitlevad teoreetilised

vaatenurgad suuresti lahku, kuna erinevaks otstarbeks kasutatakse erinevaid meetodeid.

Meetodid ulatuvad sisutüüpide üldisest klassifikatsioonist organisatsioonilistel või

kirjeldavatel eesmärkidel, kuni spetsiifilise sisu sügava interpreteeriva uurimuseni, mille

abil püütakse leida potentsiaalseid peidetud tähendusi (McQuail 2000: 291). Eristatud on

kahte tüüpi uurimismeetodeid: kvalitatiivne ja kvantitatiivne. Käesolevas töös

keskendutakse kvantitatiivse uurimismeetodi tutvustamisele ja selle käsitlemisele kogutud

andmete juures.

Kvantitatiivsele sisuanalüüsile panid aluse USA-s 1920. ja 1930. aastatel Paul F.

Lazarsfeld ja Harold D. Lasswell, samal ajal avaldati ka esimene seda meetodit käsitlev

õpik (Laherand 2008: 289). Kvantitatiivset meetodit peetakse üldlevinud tähenduse ja

kirjeldava uurimise analüüsimeetodiks (McQuail 2000: 291). Sellele uurimismeetodile

omistatakse järgnevaid tunnusjooni: kõva, kindlaksmääramatu, objektiivne, väärtusvaba,

ülevaateuuring, hüpoteesikontroll ja abstraktne, samas kui uurimismeetodi eesmärkide,

andmekogumise ja järelduste tegemise osas on omistatud tunnused, mis aitavad saada

võimalikult objektiivseid empiirilisi andmeid täpselt piiritletud objektide kohta, kus

uurimismaterjal kogutakse sellise meetodiga, mis võimaldab kvantitatiivset, arvulist

29

mõõtmist ja mõõtmistulemuste saamist, nt süstemaatiline vaatlus, testid, füsioloogilised

mõõtmised ning standardiseeritud ankeedid, kus järeldused tehakse uurimismaterjali

statistilise analüüsi põhjal, kasutades nt tunnuste aritmeetilisi keskmisi, korrelatsioone ja

faktoranalüüsi (Laherand 2008: 21).

Iga kvantitatiivse analüüsi eesmärk on luua teatud võtmekategooriad ja mõõtmed seoses

teiste muutujatega. Mõlemal juhul on see arvuline protsess (Neuendorf 2002: 14).

Kvantitatiivses uuringus taotletaksegi valimi esinduslikkust ehk teisisõnu seda, et uuringu

tulemused oleksid üldistatavad kogu vastavale sihtrühmale ehk üldkogumile. Kõige

sagedamini kasutatakse juhuslikku valikut, mille puhul kõigil sihtrühma liikmetel on

võrdne võimalus valitud saada. Valimi optimaalset suurust on võimalik välja arvutada –

seega teab uurija juba uuringut alustades, mitut inimest tal tuleks uurida. Juhuvalik annab

hea võimaluse tulemuste üldistamiseks kogu populatsioonile, kuid see pole kõige tõhusam

viis jõuda inimkäitumise keerukate ilmingute mõistmiseni (Laherand 2008: 66). Siiski

aitab kvantitatiivne uurimismeetod saadud andmeid analüüsida ja kontrollida püstitatud

hüpoteese või uurimisküsimusi (Bryman 2006: 103).

Kvantitatiivsete uuringute traditsioonide hulka kuulub erinevalt kvalitatiivsest

uurimismeetodist, võimalikult kitsalt piiritletud uurimisprobleemi püstitamine (Laherand

2008: 62). Selle meetodi juures võib teoreetilist andmebaasi kasutada samamoodi nagu

kvalitatiivse uurimismeetodi puhul, laia seletusliku raamistikuna. Sellisel juhul pakub

teooria mingile käitumisele või hoiakule seletust ning seda võib täiendada muutujate,

konstruktsioonide ja hüpoteesidega (Laherand 2008: 55).

3.1.2. Resümeeriv kontentanalüüs

Sisuanalüüsi meetodil on pikk ajalugu, mida kasutati Skandinaavias juba 18. sajandil ning

USA-s 20. sajandi alguses (Laherand 2008: 289). Barelsoni määratlusest lähtuv

traditsiooniline kontentanalüüs on kõige esimene, kõige olulisem ja endiselt kõige

laialdasemalt kasutatav uurimismeetod (McQuail 2000: 293). Tema definitsiooni kohaselt

on kontentanalüüs uurimistehnika objektiivse, süstemaatilise ja kvantitatiivse manifesti

kirjeldus kommunikatsiooni sisust (Krippendorff 2004: 19). See meetod loodi algselt

sõnaliste tekstide analüüsimiseks. Siin ei piisa vaid heast ilmast nagu kompositsioonilise

30

tõlgenduse puhul, vaid tegemist on mitmete reeglite ja protseduuridega, mida tuleb rangelt

järgida (Laherand 2008: 240). Ka Krippendorff (2004: 18) ütleb, et kontentanalüüs hõlmab

endas tehnikana igasuguseid spetsiaalseid protseduure, öeldes, et see on justkui teaduslik

tööriist.

Üldiselt on kontentanalüüs uurimismeetod korduvate ja kehtivate järelduste tegemiseks

tekstidest või muudel olulistel teemadel nende kasutamiseks (Krippendorff 2004: 18). Teda

iseloomustavad kvantitatiivne uurimismeetod, fragmentaarsus, süstemaatilisus, üldistav,

ekstensiivne suunitlus, ilmne ehk manifesteeriv tähendus ja objektiivsus (McQuail 2000:

296). Tavapärast sisuanalüüsi kasutatakse siis, kui soovitakse midagi kirjeldada. See

osutub tavaliselt vajalikuks siis, kui huvipakkuva nähtuse kohta ei ole piisavalt teooriaid

või uurimisandmeid (Laherand 2008: 290). Nagu eelpool mainitud, siis kontentanalüüs

võtab teksti pigem kokku, kui esitab seda detailselt (Neuendorf 2002: 15). Kontentanalüüsi

väljund on uus tekst, mis ei pärine saatjalt, tekstist endast ega auditooriumilt, vaid lähtub

uurija tõlgendusest (McQuail 2000: 294).

Järgnevalt tuuakse välja magistritöös kasutatav kontentanalüüsi tehnika, tuginedes

McQuail´i (2000: 294) teooriale: 1) valida tekstikogum või teha sellest väljavõte,

2) koostada analüüsi eesmärgile vastav kategooriate süsteem ‒ kategooriateks võivad nt

olla poliitilised parteid või maad, millele võidakse tekstis viidata), 3) valida sisust analüüsi-

ühik ‒ see võib olla sõna, lause, teema, kogu tekst, pilt, järgnevus vms, 4) asetada sisu

vastavusse kategooriatega, loendades kategooriate esinemissagedust antud analüüsiühikute

kogumis ning lõpetuseks 5) esitada tulemused kategooriate esinemissageduse üldise

jaotusena.

3.2. Uurimisprobleem, uurimusküsimused ja uurimisobjekt

Käesoleva magistritöö eesmärk on analüüsida, kuidas on ajas muutunud avalike uudiste

temaatika ja kas see viitab muutustele kultuuris. Teooriast põhinedes võib järeldada, et

ajakirjandus on aegade jooksul muutunud kollasemaks, ehk rohkem on hakatud kajastama

nn pehmemaid teemasid. Seetõttu on oluline uurida, kui palju antakse avalikus meedias

sellistele teemadele kõlapinda ja kas see on teatud aja jooksul muutunud.

31

Magistritöö empiirilises osas otsitakse vastuseid järgmistele uurimusküsimustele:

1) Milline on kahe päevalehe pehmete uudiste sisu ja sellele sisule antav maht

vaadeldavatel aastatel?

2) Millised muudatusi on toimunud pehmete uudiste sisus ja sisu kajastamise mahus?

3) Millistele kultuuridimensioonides viidatud väärtustele vaatluse alla võetud aastate

jooksul lugejat suunatakse?

4) Kas uudiste sisu ja maht sõltub rohkem väljaandest või rohkem ajaperioodist?

Uurimustöös on analüüsimiseks valitud kahe Eesti eestikeelse päevalehe, Eesti Päevaleht

ja Õhtuleht, pehmed uudised aastatest 2003, 2004, 2013 ja 2014. Kokku vaadati 64

ajalehenumbrit, millest leiti analüüsimiseks 860 pehmet uudist (neist 394 Eesti Päevalehes

ja 466 Õhtulehes), lisaks on analüüsi mahuarvestusse võetud sisse ka lühiuudised (1‒6

lause pikkused nupukesed lehekülje päises ja külgedel), mis on liigitatud kategooria muu

alla ning mida eraldi ei analüüsita. Tuginedes McQuaili kontentanalüüsi tehnikale, on töös

valitud analüüsiühikuks pehmed uudised, välja arvatud (edaspidi v.a) arvamuslood, krimi-

ja spordiuudised.

3.3. Uurimustöö empiirilise osa valimi moodustamine

Magistritöö valim moodustati kahest Eesti päevalehest, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht.

Vaatluse alla võeti perioodil 2003-2014, täpsemini 2003, 2004, 2013 ja 2014 aastatel

ilmunud pehmed uudised, v.a arvamuslood, krimi- ja spordi uudised. Uurimise all olnud

aastad jagati nelja kvartalisse, iga kvartal jagati neljaks vahemikuks aastas ilmuvate

lehenumbrite arvu põhjal, milleks olid 1-78, 79-156, 157-234 ja 235-312. Mõlema ajalehe

osas analüüsiti igas kvartalis iga aasta puhul kahte ajalehenumbrit. Analüüsitavateks

lehenumbriteks valiti Random number generator’i abil järgmised lehenumbrid:

Eesti Päevaleht: I kvartalist lehenumbrid 23 ja 29, II kvartalist lehenumbrid 84 ja

154, III kvartalist lehenumbrid 221 ja 223 ja IV kvartalist lehenumbrid 240 ja 248.

Õhtuleht: I kvartalist lehenumbrid 1 ja 69, II kvartalist lehenumbrid 143 ja 150, III

kvartalist lehenumbrid 173 ja 176 ja IV kvartalist lehenumbrid 211 ja 246.

32

Õhtuleht ja Eesti Päevaleht on eestikeelsed päevalehed, mis ilmuvad kuuel päeval nädalas,

aastatest 1944 ja 1905. Tegemist on laialtloetavate päevalehtedega, mistõttu eeldati

pehmete teemade kajastust suuremal määral just nendelt. Kõik analüüsitud ajalehenumbrid

on paberväljaanded, mis on saadaval nii Eesti Rahvusraamatukogus kui ka Tallinna

Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Õhtulehe puhul saadi 2014. aasta viis

ajalehenumbrit ajalehe toimetusest.

Uuritavad perioodid peegeldavad hästi kümneaastase intervalli (2003/2013 ja 2004/2014)

muutusi, aga ka teatavaid teemamuutusi aastase perioodi vältel 2003/2004 ja 2013/2014.

Teisalt lubab materjal vaadelda end kahe perioodina, kus kaheaastane juhuslike numbrite

kogum kahandab ühe aasta valimi juhupilti ja tekib kaks vaatluspunkti: 2003-2004 ning

2013-2014.

Mõlema ajalehe peale kokku vaadati 64 ajalehenumbrit, kus analüüsitavaid artikleid leiti

860, millest 394 Eesti Päevalehest ja 466 Õhtulehest. Lisaks arvestati mahuliselt juurde

ajalehe päises ning äärtes olevad lühiuudised, milleks määrati 1‒6 lause pikkuselised

tekstid. Need arvestati kategooria muu alla, mida arvestatakse pehmete uudiste mahu

mõõtmise juures.

Andmete sisestamiseks kasutati andmetöötlusprogrammi Microsoft Excel. Iga ajalehe-

numbri kohta märgiti üles, mitu artiklit ja mitu lühiuudist on teatavas numbris, millest

viimased sisestati tabelis kategooria muu alla. Ajalehe numbri osas tähendati üles veel

ajalehe lehekülgede arv. Lisaks märgiti iga analüüsitud artikli puhul tabelisse selle täpne

pealkiri, teksti autor, ilmumise kuupäev ja täpne nädalapäev, lehekülgede arv ja artikli

ligikaudne pikkus. Siinjuures jagati ajalehe leheküljed mõtteliselt neljaks sektoriks, millest

tulenesid järgmised leheküljel asetsemise kategooriad: veerand-, pool, kolmveerand-,

terve- poolteist- ja kaks lehekülge.

Lisaks eeltoodule märgiti iga artikli puhul Hennoste (2008: 24) poolt välja toodud ja

International Press Institute jaotusele viidatud pehmete uudiste teemade kategooriad,

vastavalt: kultuur, haridus, teadus, tehnika, sotsiaalsed sündmused, human intrest ehk

üldhuvitavad teemad, õnnetused, usk, spot news ehk välkuudised ja persoon.

33

Kultuuri alla koondusid artiklid, mille sisuks olid kontserdid, kino, teatri- ja kunsti-

sündmused, Eesti oma kultuur selle laiemas tähenduses jms, nt kuidas ETV jätkab

Terevisiooni saadet uute tegijatega või kuidas Pärnu on suvel kõigi inimeste meelispaik.

Hariduse alla koondusid lood koolitustest, õpilastest, õpetajatest või koolidest, nt kuidas

üks koolimaja peab õpilaste vähesuse tõttu oma uksed sulgema või kuidas Krimmist pärit

poiss lõpetas kooliveerandi hoopis Eestis.

Teaduse alla koondusid lood arstiteadusest (kaasa arvatud ilukirurgia), loodusteadusest,

kosmosest jms, nt inimeste vererõhu probleemid või näosiirdamised.

Tehnikateemasid käsitlevates artiklites olid lood peamiselt arvutitest, telefonidest,

muusika- ja videokeskustest, digitelevisioonist jms, nt keelatud nimekirjas olevatest

telefonidest, fotoaparaatide digitaliseerimisest või mobiiliviirustest.

Sotsiaalsete sündmuste teemaga pärjati lood, mis rääkisid streikidest, ausammaste

avamisest, tähtpäevadest või niisama olulistest sündmustest, nt festivali Uus Laine

korraldajatele meeldis Maarja-Liis Ilus või kuidas rokkarid nõudsid Lihulas lõppu

vägivallale ja vandaalitsemisele.

Human Intresti ehk üldhuvitava teema alla koondusid artiklid, kus toodi teemaks erinevaid

nõuandeid ja nippe, retsepte, juhiseid, pigem sellised teemad, mis ei mõjuta otseselt lugeja

head käekäiku, vaid meelelahutuslikul või huvipakkuval teemal lood, nt milline on

ehitusmehe tavaline lõuna või milliseid häid kokteile saab viinast segada.

Õnnetuste teema alla määrati artiklid auto-, lennu- ja laevaõnnetustest, loodus-

katastroofidest jms, nt tulekahju hävitas kurtide kooli või kuidas New Yorgis juhtus üliränk

ohvriterohke praamiõnnetus.

Usuteema oli kõige kitsam, siia alla kuulusid lood usukogudustest, usklikest ja

usutegelastest, nt kui palju on Eestis usklikke ja mis usku nad on või kuidas inimesed

käisid patriarhi tervitamas.

34

Spot news ehk välkuudised teema alla koondusid, nagu ütleb ka selle inglise keelne

nimetus, uudised ootamatutest sündmustest, nt rase naine sünnitas autos teel haiglasse või

vallavanemat kahtlustatakse kelmuses.

Persoonilood olid kindlasti kõige pehmemad. Need olid lood kuulsatest ja kummalistest.

Lood prominentidest, lauljatest, näitlejatest ‒ nii üksikisikud kui kollektiivid, nt lugu Merle

Jäägri seiklustest, Liina Tennosaare pajatustest laval ja eraelus, Kadi Toome uuest

elukutsest raadiosaatejuhina, Urmas Otist, Eesti Vabariigi presidendist ja nt sellest, kus ta

oma jaanipäeva veedab jne.

Lisaks pehmete uudiste teemade kategoriseerimisele, määratleti töö teoreetilises osas

kirjeldatud kultuuridimensioonid kolme omavahel vastanduvasse kategooriasse:

individualistlik versus kollektivistlik, ebakindlust taluv versus ebakindlust tõrjuv ja

maskuliinne versus feminiinne, kus iga artikli puhul määrati sealt kajastuv

kultuuridimensiooniline väärtus, nt järgmiselt: artikkel pealkirjaga „Kas põnn sobib

kontorisse?“, siis määratleti see vastavalt kultuuridimensioonide teooriatele järgmistesse

kategooriatesse: kollektivistlik, taluv ja feminiinne. Mis omakorda tähendab seda, et

artiklist kajastus pere ja ühtse kogukonna väärtustamist, mis viitab justkui kollektivistlikele

kultuuri tunnusjoontele, kus inimestel on vähem stressi, kus ollakse sallivad ja kus ei kehti

üldisest normist tulenevad seadused, mis viitab taluvale kultuuridimensiooni

tunnusjoontele, kus inimesed väärtustavad üksteisest hoolimist ning kus ideaaliks on

heaoluühiskond, mis viitab feminiinsetele kultuuri väärtustele.

3.4. Tulemused

Tuginedes McQuail´i (2000: 294) kontentanalüüsi tehnika teooriale, teostati käesoleva

magistritöö uurimuskäik järgmiselt:

1) Alustuseks valiti tekstikogum, milleks on Eesti Päevalehe ja Õhtulehe eelpool

mainitud ajalehenumbrid,

2) seejärel koostati analüüsi eesmärgile ning uurimusküsimustele toetuv kategooriate

süsteem, kus kaks esimest kategooriat on käesolevas töös viidud üheks.

35

Artiklite peamised tunnused ja maht (ilmumise aasta, asukoht lehes, maht

lehekülgedel, artiklite ja lühiuudiste arv ühes lehenumbris). Selle kategooria

eesmärk on näidata, kui palju on ilmunud teatud perioodide jooksul nii ühes kui

teises ajalehes pehmeid uudiseid, võrrelda neid omavahel kvartalite, aastate ja

ajalehtede lõikes, näidata kui suurt mahtu antakse pehmetele uudistele, arvestades

nende paiknemist ja pikkust lehes.

Artiklites esile tulevad pehmete uudiste teemad (spot news ehk välkuudised, usk,

haridus, sotsiaalne sündmus, human intrest ehk üldhuvitavad teemad, persoon,

tehnika, teadus, õnnetused ja kultuur). Selle kategooria eesmärk on anda ülevaade

pehmete uudiste teemadest, mida üldse kajastatakse ja kui palju antakse neile

reaalset kõlapinda teatud perioodi jooksul.

Artiklites esile tulevad kultuuridimensioonid (individualistlik versus kollektivistlik,

ebakindlust taluv versus ebakindlust tõrjuv ja maskuliinne versus feminiinne). See

kategooria näitab, millistele kultuuri väärtustele teatud perioodide jooksul

viidatakse või milliste väärtuste suhtes lugejat suunatakse. Nt kollektivistlikele

väärtustele, kus kaitstakse üheskoos mõnda suuremat huvigruppi või

individualistlikele, kus igale indiviidile on oluline tema enda või lähima pereringi

huvid jne.,

3) peale mida valiti uurimiseks analüüsiühik ehk pehme uudis,

4) asetati see vastavusse eelpool nimetatud kategooriatega, loendades kategooriate

esinemissagedust antud analüüsiühiku kogumiseks,

5) seejärel esitatakse tulemused kategooriate esinemissageduse üldise jaotusena.

Uurimustöö käigus leitud andmed tuuakse välja eelnimetatud tehnikat ja järjekorda

kasutades, pidades silmas töös esitatud uurimisküsimusi ning nimetatud McQuaili tehnika

kategooriaid.

36

Pehmete uudiste arv, paiknemine ja maht

Esimesena uuriti, kui suur on vaatluse all olevatel aastatel pehmetele uudistele antav maht

kahes päevalehes, mida võrreldi omavahel aastakümnete ja kvartalite kaupa. Samuti, kui

suure mahu, lisaks analüüsitud artiklitele, moodustavad ajalehes lühiuudised, mis on

uurimustöös lisatud kategooria muu alla (vt jooniseid 1 ja 2).

Joonis 1. Pehmetest uudistest artiklite koguarv Õhtulehes ja Eesti Päevalehes aastatel

2003, 2004, 2013 ja 2014

Vaatluse all olevad perioodid näitavad suurel hulgal pehmete teemade kajastamist

(Õhtulehes 466 ja Eesti Päevalehes 394 artiklit), siiski mitte ülemäära või terve ajalehe

ulatuses, võttes arvesse, et vaatluse alla kuulus nelja aastane periood, kus ühtekokku

analüüsiti ühe ajalehe puhul 32 ajalehenumbrit. Seega on keskmiselt igas ajalehenumbris

Õhtulehe puhul 14-15 ja Eesti Päevalehe puhul 12-13 pehmet uudist kajastavat artiklit. Kui

siinjuures arvestada, et ühe ajalehe keskmine lehekülgede arv, uurimustöös tehtud statistika

kohaselt, on Eesti Päevalehes ümardatult 22 lehekülge ja Õhtulehes 26 lehekülge, kus ühe

artikli maht lehekülgedes on Eesti Päevalehe puhul pool lehekülge (147 korral), veerand

lehekülge (138 korral), terve lehekülg (69 korral), kolmveerand lehekülge (23 korral), kaks

lehekülge (12 korral) ja poolteist lehekülge (5 korral) ning Õhtulehe puhul veerand

lehekülge (153 korral), terve lehekülg (98 korral), pool lehekülge (91 korral), kaks

37

lehekülge (63 korral), poolteist lehekülge (32 korral) ja kolmveerand lehekülge (29 korral),

siis näitab pehmete uudiste analüüsitud artiklite arv, et Eesti Päevalehes kuulub ligikaudu

32,1% ja Õhtulehes 45,4% pehmete uudiste kajastamisele.

Kuigi räägitakse palju meedia kolletumisest ning kvaliteetmeedia langusest, siis ei saa

väita, et pehmemate, sealhulgas kollaste, uudiste hulk ajalehes, mõjutaks kuidagi

massiliselt selle lugemust. TNS Emori 2014. aastal tehtud paberväljaannete lugejate top 10

statistika andmetel on Õhtuleht oma lugejate poolest teisel kohal. Kusjuures esimesel kohal

on ajaleht Postimees. Eesti Päevaleht on kaheksandal kohal, kuigi edestades üllatuslikult

isegi ajakirja Kroonika nädal ja Kroonika Kodu&Aed (vt Lisa 1).

Järgnevalt tuuakse välja analüüsitud artiklite ning lühiuudiste hulga võrdlus Eesti

Päevalehe ja Õhtulehe puhul (vt joonis 2).

Joonis 2. Pehmete uudiste (artiklid ja lühiuudised) koguarv kahe kümnendi võrdlusena

(2003-2004 ja 2013-2014) Õhtulehes ja Eesti Päevalehes

Kui eelnevalt selgus, et Õhtulehes ja Eesti Päevalehes sisalduvate pehmete uudiste arvuline

erinevus ei ole omavahel võrreldes kuigi suur, siis vaadates lisaks artiklite arvule ka

lühiuudiste arvu, on tulemused palju erinevamad.

38

Eesti Päevalehe artiklite ja lühiuudiste koguarv erinevatel aastakümnetel jääb üsna samaks,

vastavalt 394 artiklit ja 381 lühiuudist. Seevastu Õhtulehe artiklite arv 466 edestab küll

Eesti Päevalehe artiklite arvu, kuid lühiuudiste hulk Õhtulehes ületab nii mõlema ajalehe

artiklite arvu kui ka Eesti Päevalehe lühiuudiste arvu, kajastades uurimisperioodi peale

kokku 601 lühiuudist. Eelnevast võiks järeldada, et Õhtulehe puhul on suurt rõhku pandud

justkui ajalehe äärte täitmisele kollaste uudistega.

Jooniselt selgub, vastuolus töös toodud teoreetilisele baasile, kus kirjeldati meedia suurt

kolletumist, et viimastel aastatel on pehmete uudiste osakaal just Eesti Päevalehe puhul,

võrreldes eelmise aastakümnega, hoopis vähenenud. Niisamuti on vähenenud ka

lühiuudiste osakaal. Võibolla saab siin tuua paralleele lehekülgede arvu vähenemisega

ajalehes. Nimelt kui aastatel 2003-2004 oli Eesti Päevalehes keskmine lehekülgede arv

24,5, siis aastatel 2013-2014 oli see 20 (vt Lisa 2 ja Lisa 3). Seega kümnendi jooksul on

antud ajalehes lehekülgede arv kahanenud keskmiselt 4,5 lehekülge. Üks põhjus võib siin

peituda selles, et 2008. aasta teisel poolel hakkas majanduskriis Eesti ajalehtedele suurt

mõju avaldama. 2010. aasta oli ajalehtede reklaamikäive ainult 297 miljonit krooni, see on

peaaegu 2,5 korda väiksem kui 2007.aastal. Suurte päevalehtede tiraažid vähenesid 13-

15%. Sealjuures tõmmati kulusid kokku ning vähendati ka lehenumbrite mahtu (Kurvits

2012: 13). Teiseks oletatavaks põhjuseks võib olla asjaolu, et Eesti Euroopa Liitu

astumisega ning NATO liikmesriigiks saamisega on antud ajalehe puhul keskendutud

pigem tõsistele teemadele, nagu poliitika, sõda ja julgeolek ning pehmemad teemad on

jäetud tahaplaanile. Või on suurt ainest pakkunud meedia kolletumine hoopis hooajaline

temaatika. On huvitav jälgida, mida näitab aasta 2024 meediakajastus Eesti Päevalehes.

Kui Eesti Päevalehes on pehmete uudiste hulk kümnendiga vähenenud, 2003-2004 oli

artiklite ning lühiuudiste koguarv 508 ja 2013-2014 oli see 267 ehk langustendents 241

pehme uudise võrra, siis Õhtulehe puhul langust ei täheldata. Kui esimesel aastakümnel oli

artiklite ja lühiuudiste koguarv 530, siis järgmisel kümnendil on see 537, mis näitab

erinevalt Eesti Päevalehest tõusutendentsi.

Kui vaadata joonist 3, võib näha, et Eesti Päevalehe puhul on artiklite ning lühiuudiste

koguarv peaaegu igas kvartalis sarnane. Teatav tõus toimub teises kvartalis, kus artiklite ja

lühiuudiste arv on 208. Kolmandas kvartalis langeb uudiste arv 182 peale. Seevastu

Õhtulehe puhul püsivad uudiste mahud pidevalt suuremad kui Eesti Päevalehes. Esimeses,

39

kolmandas ja neljandas kvartalis on uudiste arv üle kahesaja. Märgatav tõus toimub, nagu

Eesti Päevalehe puhul, teises kvartalis, kus artiklite ja lühiuudiste koguarv küündib 302

uudiseni.

Joonis 3. Pehmete uudiste koguarv aastatel 2003-2014 Õhtulehes ja Eesti Päevalehes

vaadatuna läbi nelja kvartali

Pidades silmas uurimustöö esimest, teist ja neljandat uurimisküsimust vaadati lisaks

mahulisele aspektile, millistel lehekülgedel kajastatakse pehmeid uudiseid kõige rohkem ja

milline on artiklite pikkus neil lehekülgedel. Jooniselt 4 selgub, et enim pehmeteemalisi

artikleid ilmub ajalehe vasakul leheküljel, mida Eesti Päevalehe puhul on 197 korral ja

Õhtulehes 174 korral.

Mõlema lehe puhul peaaegu võrdselt, leiavad pehmed uudised kajastust lehtede paremal

leheküljel. Suurem erinevus tuleb välja artiklite puhul, mis hõlmavad kahte lehekülge.

Eesti Päevalehe puhul on selliselt kajastust leidnud 23 artiklit, kusjuures Õhtulehes on see

pea viis korda suurem. 125 korral on Õhtulehe pehmed uudised leidnud ainest, hõlmates

tervelt kahte lehekülge. Jooniselt järeldub, et Eesti Päevalehes kajastatakse pehmeid

uudiseid ka ajalehe esiküljel ja tagaküljel, vastavalt 3 ja 21 korral, kusjuures Õhtulehes on

see tendents palju väiksem. Tagaküljel kajastatakse uudiseid 12 korral, esileheküljele ei

pääsenud aga ükski pehme uudise kajastus.

40

Joonis 4. Pehmetest uudiste leheküljeline asetsemine Eesti Päevalehes ja Õhtulehes

aastatel 2003-2014

Lisaks artiklite asetsemisele lehes on huvitav fakt, millised lehekülgi numbriliselt on

pehmete uudiste kajastamiseks kõige enam kasutatud (vt jooniseid 5 ja 6).

Joonis 5. Leheküljenumbrite sagedus pehmete uudiste asukohana Eesti Päevalehes

2003‒2014

41

Nagu jooniselt 5 selgub, siis kõige sagedamini kasutatakse Eesti Päevalehes pehmete

uudiste kajastamiseks lehekülge 6, mida on vaadeldava perioodi peale olnud tervelt 41

korral. Suurt tendentsi näitab ka lehekülg 12, kus on uudiseid kajastatud 30 korral. Kui

Eesti Päevalehe puhul on suurim lehekülje number, kus pehme sisuga uudist kajastatud,

lehekülg 40 (1 korral), siis Õhtulehe puhul (vt joonis 6) on selleks lehekülg 33, kus uudis

leidis kajastust (29.06.2013) samuti vaid ühel korral.

Joonis 6. Leheküljenumbrite sagedus pehmete uudiste asukohana Õhtulehes 2003‒2014

Kui Eesti Päevalehe puhul ilmnes selge erinevus, siis Õhtulehe puhul on mitmed lehekülje

numbrid saanud väga ühtlast kõlapinda. Kõige enam, tervelt 50 korral, armastatakse

Õhtulehes edastada pehmeid lugusid leheküljel 2, mis on vasak lehekülg. Ka Eesti Päeva-

lehe enim pehmeid uudiseid kajastanud lehekülg 6 on vasak lehekülg. Nagu näitas joonis

4, siis suur osa pehmeid uudiseid leiavadki kajastust just vasakul leheküljel.

Õhtulehe puhul aitavad pehmete uudiste kajastamisele kaasa ka leheküljed 3 ja 11, kus

pehmeid uudiseid leidus 42 korral. Lehekülgedel 5 ja 6 kajastati pehmeid uudiseid 41

korral. Leheküljel 13 kajastus pehme uudis 40 korral, leheküljel 12 oli see arv 38 ning

lehekülg 10 esindas pehmet uudist tervelt 36 korral.

Kõige vähem kajastatakse Õhtulehes pehmeid uudiseid lehekülgedel 30‒33. Neid kordi oli

vaadeldava perioodi jooksul vaid 1. Kusjuures leheküljel 32 ei esine pehmet uudist ühelgi

korral. See võib olla tingitud sellest, et kogu vaatlusalusel olnud aja jooksul koosnes vaid

42

kolm Õhtulehe numbrit kuni 40st leheküljest (Õhtuleht nr 150, mis ilmus teise kvartali

teises pooles 29.06.2013; Õhtuleht nr 143, mis ilmus teise kvartali esimeses pooles

21.06.2003 ja Õhtuleht nr 24, mis ilmus neljanda kvartali esimeses pooles 23.10.2004), mis

oleksid tõstnud pehme uudise kajastamise tõenäosust nimetatud leheküljel.

Lisaks uudise asetsemisele lehes tõstab uudise mõjulepääsu ka uudise maht ehk pikkus.

Käesolevas töös on ajalehe lehekülg jagatud uudiste pikkust silmas pidades mõtteliselt

sektoriteks: veerand, pool, kolmveerand, terve, poolteist ja kahe lehekülje pikkuselised

uudised, mis näitavad uudistele antavat mahtu lehekülgedes.

Joonis 7. Pehmete uudiste artiklite pikkus lehekülgedes Eesti Päevalehes ja Õhtulehes

aastatel 2003-2014

Jooniselt 7 selgub, et suurem osa pehmeid uudiseid on Eesti Päevalehe puhul kuni poole

lehekülje pikkused, mida esines 147 korral, Õhtulehe puhul on poole lehekülje pikkuseid

pehmeid uudiseid 91 korral. Õhtulehes on suurem osa pehmeid uudiseid veerand lehekülge

pikad, mida esines 153 korral, Eesti Päevalehes on selliseid 138 korral. Neile järgnevad

arvukuselt terve lehekülje pikkused uudise kajastused, mida on Eesti Päevalehe puhul 69

korral ja Õhtulehe puhul 98 korral.

43

Kolmveerand lehekülge hõlmasid pehmed uudised mõlema ajalehe puhul peaaegu

võrdselt: Eesti Päevalehe puhul 23 korral ja Õhtulehe puhul 29 korral. Kahe lehekülje

pikkuseid uudiseid kajastas Õhtuleht aga kolm korda enam ehk 63 korral kui Eesti

Päevaleht, kus kajastus kahe lehekülje pikkuseid uudiseid 12 korral. Poolteist lehekülge

hõlmasid Eesti Päevalehes uudised kõigest 5 korral, Õhtulehes oli see number taaskord

suurem ehk 32 korral.

Pehmete uudiste sisu ja kultuuridimensioonilised väärtused

Järgmine uurimusküsimus kategooria otsib vastuseid pehmete uudiste sisu kohta. Edasi

uuriti, milliseid teemasid, pehmete uudiste kategooriaid silmas pidades, analüüsitud

aastatel meedias kajastatakse ning kui palju neile sealjuures, ühe või teise ajalehe puhul

ainest antakse.

Joonis 8. Pehmete uudiste teemade esinemissagedus Eesti Päevalehes aastatel 2003-2004

ja 2013-2014

Kuna aasta 2004 oli Eestis oluline aasta, Eesti liitus Euroopa Liiduga, Eesti sai NATO

liikmeks, siis võib mõelda, et just seetõttu, on vaadeldaval perioodil, suurt kõneainet

pakkunud üldhuvitavatel teemadel kajastatud artiklid, välkuudised, sotsiaalsed sündmused,

kui ka kultuuriteemalised uudised.

44

Kui 2003-2004 kajastati Eesti Päevalehes üldhuvitavaid teemasid 49 korral, siis järgmisel

kümnendil on see arv vaid 37. Välkuudiseid kajastati 2003-2004 aastatel kokku 40 uudise

jagu. Järgmisel kümnendil on kahanenud seegi ja seda tervelt poole võrra. Sotsiaalsed

sündmused leidsid 2003-2004 kajastamist 33 korral, aastatel 2013-2014 vaid 14 korral.

Kultuuri teemaliste uudiste osakaal on kogu vaadeldava perioodi jooksul Eesti Päevalehes

enim kajastatud teema. Aastatel 2003-2004, kajastati selle teemalisi artikleid 69 korral.

Järgmisel aastakümnel kajastati neid peaaegu kolm korda vähem ja seda vaid 21 korral.

Võrdselt vähe kajastust said vaadeldava perioodi jooksul kõik ülejäänud pehmete uudiste

teemad.

Õnnetusi kajastati 2003-2004 aastatel kokku 17 korral, järgmisel kümnendil vaid 7 korral.

Sama tendentsi näitasid ka tehnika- ning teadusuudiste kajastamine. Aastatel 2003-2004

kajastati tehnika teemalisi uudiseid 14 korral, järgmisel kümnendil täpselt poole vähem.

Teadusuudised leidsid 2003-2004 kajastamist 13 korral, aastatel 2013-2014 vaid 3 korral.

Persoonilugusid kajastati mõlemal kümnendil täpselt ühepalju, 14 korral. Peaaegu sama

ühtlast tendentsi näitab usuteemaliste artiklite kajastamine. Aastatel 2003-2004 kajastati

Eesti Päevalehes 1 usuteemaline artikkel, 2013-2014 kajastati neid 2.

Niisamuti kui teadus, tehnika ja usk, on Eesti Päevalehes vähe kajastust saanud ka hariduse

teemalised artiklid. Kui aastatel 2003-2004 kajastati neid 14 korral, siis 2013-2014 oli see

langenud ning hariduse teemalisi artikleid kajastati vaid 4 korral.

45

Joonis 9. Pehmete uudiste teemade esinemissagedus Õhtulehes aastatel 2003-2004 ja

2013-2014

Samamoodi kui Eesti Päevalehes, leiavad Õhtulehes enim ainet üldhuvitavad teemad, mida

kajastati 2003-2004 aastatel 44 korral ja 2013-2014 tervelt 55 korral. Välkuudiste osakaal

oli Õhtulehe puhul, vaadeldava perioodi jooksul suurim aastatel 2013-2014, millal kajastati

66 selleteemalist artiklit. Sotsiaalsetest sündmustest kajastati 2003-2004 aastatel 32 artiklit,

järgmisel kümnendil kajastati neid juba vähem, 25 korral. Suurt langust näitab Õhtulehe

puhul kultuuri teemaliste artiklite kajastus. Kui aastatel 2003-2004 oli neid 27 korral, siis

aastatel 2013-2014 ilmus neid vaid 9.

Samamoodi kui Eesti Päevalehes, näitab ka Õhtulehes, suuremate muutusteta, ühtlast

kajastamist leidnud persoonilood, mida oli aastatel 2003-2004 kokku 40 korral ning

järgmisel kümnendil 43 korral. Õnnetusi kajastati esimesel vaadeldaval kümnendil 30

korral, järgmisel see langes ning selle teemalisi artikleid kajastati 24 korral.

Ka Õhtulehe puhul on vähim kajastatud teemad tehnika, aastatel 2003-2004 (10 korral) ja

aastatel 2013-2014 (5 korral), teadus, aastatel 2003-2004 (6 korral), aastatel 2013-2014 (2

korral), haridus, aastatel 2003-2004 (3 korral) ja aastatel 2013-2014 vaid (1 korral). Ka

Õhtulehes leiab kõige vähem kajastust usu teema. Kui aastatel 2003-2004 kajastati

usuteemalisi artikleid vaid 1 korral, siis järgmisel kümnendil ei avaldatud selle teemalisi

artikleid ühtegi.

46

Joonis 10. Pehmete uudiste teemade esinemissagedus Eesti Päevalehes ja Õhtulehes

aastatel 2003-2014

Analüüsi tulemused näitavad (vt joonis 10), et Eesti Päevalehe puhul saab kõige enam

ainest kultuuri teema, Õhtulehe puhul on selleks välkuudised. Antud teemade võrdlus kahe

ajalehe vahel näitab seevastu suurt erinevust. Eesti Päevalehes on välkuudiste teemadel

pehmeid uudiseid vaid 61. Kultuuri uudiseid on Õhtulehes võrreldes Eesti Päevalehega

peaaegu kolm korda vähem, 36 korral. Seevastu persoonilugudega ilmub vastupidine

tendents. Kui Eesti Päevalehes on persoonilugusid 28, siis Õhtulehes on neid peaaegu neli

korda rohkem ehk 83 artiklit. Antud tulemused näitavad, et Eesti Päevalehes

keskendutakse pigem kultuuri kajastamisele kui Õhtulehes keskendutakse pigem

prominentide ja kuulsuste elu kajastamisele.

Küllaltki vähe satub teemaks haridus ja seda mõlema lehe puhul. Eesti Päevalehes natuke

enam, 18 korral, kui Õhtulehes, kus hariduse teemat kajastatakse vaid 4 korral.

Üldhuvitavad artiklid on pehmete uudiste teemana leidnud peaaegu võrdväärset kajasta-

mist mõlemas ajalehes, Eesti Päevalehes 86 korral ja Õhtulehes 99 korral. Sama

võrdväärne kajastus mõlema ajalehe puhul näib olema ka sotsiaalsetel sündmustel, Eesti

Päevalehes 47 korral ja Õhtulehes 57 korral.

Teatud määral on puudutatud ka teaduse (Eesti Päevalehes 16 korral ja Õhtulehes 8 korral)

ning tehnika valdkonda (Eesti Päevalehes 21 korral ja Õhtulehes 15 korral), kuid kõige

47

vähem leiab pehmete uudistena kajastamist usu temaatika. Seda leidub analüüsitava

perioodi vältel Eesti Päevalehes kõigest 3 korral ja Õhtulehes 1 korral.

Kas siinjuures võib tegemist olla küsimusega, et eestlased ei ole süvausklik rahvas ning

seetõttu ei leia see teemavaldkond ka suurt meediakajastust. Või on see teema, mis on liialt

isiklik, mida laia massi ees ei ole paslik arutada. Kummalgi juhul on see koht, kus mõelda,

miks see nii on ja kas oleks tarvis selle teema suuremat kajastamist massimeedias.

Õnnetused seevastu leiavad kajastamist mõlema lehe puhul, kuigi Õhtulehes poole

rohkematel kordadel ehk 54 korral kui Eesti Päevalehes, kus kajastati õnnetuse teemat 24

korral.

Parema ülevaate eeltoodud jaotustest annavad joonised 11 ja 12, kus on näha kogu

vaadeldava perioodi pehmete uudiste kajastust leidnud teemade protsentuaalne jaotus

mõlema päevalehe lõikes.

Joonis 11. Eesti Päevalehe pehmete uudiste teemade esinemissageduse protsentuaalne

jaotus aastate (2003, 2004, 2013 ja 2014) lõikes

Jooniselt 11 selgub, et Eesti Päevalehe puhul, on aastate jooksul suurimat osakaalu 89,3%

näidanud kultuuri teema. Sellele järgneb tihedalt 86,5%-ga üldhuvitavatel teemadel

avaldatud artiklid ning seejärel 61,9%-ga välkuudised. Kõige vähem kõneainet, 4,3%

saavad usu teemad. Seejärel 16,16%-ga teadusteemad ning 17,1%-ga haridust puudutavad

teemad.

48

Nii persoonilood (31,3%), õnnetustest kajastatavad artiklid (24,4%) kui ka tehnika teemad

(20,7%) jäävad kahe pooluse piirimaile, kuid pigem kajastatakse viimaseid vähe, võrreldes

kultuuri, üldhuvitavate teemade, sotsiaalteemade kui ka välkuudistega.

Joonis 12. Õhtulehe pehmete uudiste teemade esinemissageduse protsentuaalne jaotus

aastate (2003, 2004, 2013 ja 2014) lõikes

Õhtulehe puhul on enim kajastatud välkuudiseid, tervelt 93,3%. Seejärel on kajastust

leidnud üldhuvitavatel teemadel artiklid 85,1%, millele järgnevad 70,7%-ga persoonilood,

46,35%-ga õnnetuste kajastamine ning alles seejärel 30,9%-ga kultuuri teemad.

Sarnaselt Eesti Päevalehele on vähim ainest saanud usu teema ja seda vaid 0,8%. Piisavalt

vähe on kajastatud ka hariduse temaatikat (3,6%) ja teaduse teemalisi uudiseid (6,8%). Ka

Õhtulehe puhul pole tehnika uudised suurt kõlapinda leidnud, kogu vaadeldava perioodi

peale kokku, vaid 13,2%.

Järgmine ja siinkohal viimane kategooria, aitab vastuseid leida uurimustöös esile tulnud

küsimusele, millistele kultuuridimensioonides viidatud väärtustele, vaatluse alla võetud

aastate jooksul, lugejat enim suunatakse. Seejuures võttes aluseks Hofstede ja Pajupuu

kirjeldatud kultuuridimensioonide teooria, mida Pajupuu (2000) on vahendanud ja teatud

määral ka Eestiga sidunud, täpsemini sellised kultuuri väärtused nagu individualism versus

49

kollektivism, ebakindlust taluv versus ebakindlust tõrjuv ja maskuliinne versus feminiinne.

Siinkohal jälgiti iga analüüsitud artikli juures nimetatud väärtusi.

Kui teooria kohaselt võib järeldada, et Eesti on pigem individualistlik, maskuliinne ja

pigem tõrjuv kultuur, või Pajupuu (2000: 39) kohaselt ebakindlust tõrjuva ja ebakindlust

taluva vahepealne kultuur, siis seda analüüsi tulemused täielikult ka kinnitavad (vt joonis

13).

Joonis 13. Kultuuridimensiooniliste väärtuste esinemissagedus aastatel 2003-2014 Eesti

Päevalehes ja Õhtulehes

Kui vaadata uurimustulemusi, siis enamasti peegeldub artiklitest individualistlikke,

maskuliinseid ja taluvaid kultuuriväärtusi. Samas leiab suurt osakaalu ka ebakindlust

tõrjuvate väärtuste kajastus. Õhtulehe puhul on enim kajastust leidnud individualistlikud ja

maskuliinsed väärtused (vt joonis 13 suunaga alt ülesse). Sama tendentsi kajastab ka Eesti

Päevaleht.

Üllatuslikult sarnane on mõlema ajalehe puhul kollektivistlike väärtuste tase. Eesti

Päevalehe puhul 168 ja Õhtulehe puhul 167 kajastust. Peaaegu sama ühtlast joont on

märgata ka feminiinsete väärtuste kajastamises, kus Eesti Päevalehe puhul on seda 167

korral ja Õhtulehe puhul 172 korral.

50

Kui Õhtulehes suunatakse lugejaid enim individualistlike (299 korral) ja maskuliinsete

(294 korral) väärtuste poole, siis ebakindlust tõrjuvate (231 korral) versus ebakindlust

taluvate (235 korral) kultuuri väärtuste kajastus näib väga ühtlane, kõigest 4 artikli

erinevus (vt joonis 13). Nagu on kirjeldanud Pajupuu (2000: 39), paikneb Eesti kusagil

ebakindlust taluvate ja ebakindlust tõrjuvate kultuuride vahepeal, nagu nt ka Saksamaa ja

Soome.

Kui maskuliinsusele viitavaid artikleid on Õhtulehe puhul lausa 294, siis feminiinsusele

viidatakse seevastu vaid 172 korral. Kollektivistlikele väärtustele viidatakse kõige vähem

ja seda vaid 167 korral. Ka Pajupuu (2000: 27) ütleb, et kollektivismi on eestlastel isegi

vähem kui põhjaameeriklastel ning isegi Eestimaa venelased on märgatavalt vähem

kollektivistlikumad kui Venemaa venelased.

Eesti Päevalehe puhul on pilt teine. Kui Õhtulehe puhul kajastati enim individualistlikke ja

seejärel maskuliinseid ning taluvaid väärtusi, suunates lugejat alateadlikult neid

aktsepteerima ning omaks võtma, siis Eesti Päevalehe puhul on esikoht eelkõige masku-

liinsetel väärtustel (227 korral) ja alles seejärel individualistlikel (226 korral) ja

ebakindlust taluvatel (203 korral).

Eelpool toodud kahe päevalehe kultuuridimensiooniliste väärtuste võrdlustest järeldub, et

vaatluse all olevate aastate jooksul viitavad artiklid enim individualistlikele, maskuliin-

setele, ebakindlust taluvatele ja sealjuures ka ebakindlust tõrjuvatele väärtustele. Sellest

seonduvalt kinnitatakse töö teoreetilisest osast välja tulnud tendents Eesti kultuuri kohta,

kus valdavamad on individualistlikud, maskuliinsed tunnusjooned ning kus Eesti paikneb

ebakindlust taluvate ja ebakindlust tõrjuvate kultuuride vahepeal.

Analüüsi tulemused näitavad, et 2003-2014. aastal ilmus Eesti Päevalehes kokku 775

pehmet uudist, millest 394 on analüüsitavad artiklid ja 381 (1-6 lauselised) lühiuudised

ajalehe äärtes. Õhtulehe puhul on see näitaja 1067, millest 466 on analüüsitavad artiklid ja

601 lühiuudised. Kümnendi möödudes näitasid analüüsi tulemused aga Eesti Päevalehe

pehmete uudiste mahu langust, kus uudiste osakaal langes 134 uudise võrra ning

lühiuudiste osakaal 107 võrra, mis võivad olla tingitud ka ajalehe lehekülgede arvu

muutusest. Kui varasematel aastatel oli keskmine lehekülgede arv Eesti Päevalehes 24,5,

siis järgmisel kümnendil on see langenud 20 peale. (Siinkohal paluti kommentaari

51

mõlemalt vaatlusobjektiks olnud ajalehelt. Eesti Päevalehest lubati kommentaar edastada

08.05.2015, kuid hoolimata lubadusest seda ei saadetud. Lisas 4 näeb Õhtulehe

peatoimetaja Väino Koorbergi kommentaari uurija küsimustele.)

Õhtulehe puhul aga seesugust tendentsi märgata pole. Analüüsitud artiklite arv jääb

konstantselt samaks, langedes kümnendiga vaid 6 uudise jagu. Lühiuudiste osakaal aga

tõusis kümnendiga 13 uudise võrra. Õhtulehe puhul on lehekülje numbrid muutunud

keskmiselt ühe kümnendi jooksul 7,75 lehekülge (vt Lisa 1 ja Lisa 2). Siiski uudiste

kajastamise mahtu see asjaolu puudutanud ei ole.

Enim on pehmed uudised kajastust leidnud ajalehtede vasakul leheküljel. Eesti Päevalehe

puhul on enam kasutuspinda saanud vasak lehekülg nr 6 ja Õhtulehe puhul vasak lehekülg

nr 2. Kusjuures erinevalt Eesti Päevalehe 12 kajastusest esileheküljel, ei ole Õhtulehe

puhul sinna pääsenud ükski uudis. Kõige vähem kajastust leiavad pehmed uudised mõlema

ajalehe puhul lehekülgedel nr 30-39.

Nii Eesti Päevalehe kui Õhtulehe artiklite pikkused varieeruvad veerand leheküljest kahe

leheküljeliste artikliteni, kuid kõige enam on Eesti Päevalehe puhul poole lehekülje

pikkuseid artikleid (147 korral) ja Õhtulehes veerand leheküljelisi artikleid (153 korral).

Pehmete uudiste teemasid on samuti mitmeid, kus kultuuri teemat kajastatakse enim kordi

Eesti Päevalehes (90 korral 394st) ja Õhtulehes kajastatakse kõige rohkem välkuudiseid

(109 korral 466st). Mõlema lehe puhul antakse üsna vähest kõlapinda hariduse teemale,

kuid veel vähem usuteemale, mida põhimõtteliselt ei kajastatagi - vaadeldavatel aastatel

kokku vaid neljal korral, neist 3 kajastust Eesti Päevalehes ja 1 kajastus Õhtulehes.

Mõlema lehe puhul keskendutakse uudistes individualistlike, maskuliinsete ning

ebakindlust taluva ja ebakindlust tõrjuva kultuuri piirimail olevatele tunnusjoontele ja sealt

tulenevatele väärtustele. Kultuuridimensiooniliste väärtuste tunnusjoontele tuginedes on

märgata käesoleva magistritöö uuringu tulemuste tugevat seotust töö teoreetilises osas

kirjeldatud Hofstede kultuuridimensioonide teooriaga, mida omakorda on Eestiga

seostanud ka Pajupuu (2000).

52

KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED

Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida, kuidas on ajas muutunud avalike uudiste

temaatika ja kas see viitab muutustele kultuuris. Teemale läheneti läbi nelja

uurimisküsimuse:

1) Milline on kahe päevalehe pehmete uudiste sisu ja sellele sisule antav maht

vaadeldavatel aastatel?

2) Milliseid muudatusi on toimunud pehmete uudiste sisus ja sisu kajastamise mahus?

3) Millistele kultuuridimensioonides viidatud väärtustele vaatluse alla võetud aastate

jooksul lugejat enim suunatakse?

4) Kas uudiste sisu ja maht sõltub rohkem väljaandest või rohkem ajaperioodist?

Uurimuse objektiks olid 2003‒2014, täpsemini 2003., 2004., 2013. ja 2014. aasta kahe

Eesti päevalehtede pehmed uudised (v.a arvamuslood, krimi- ja spordi uudised), milleks

valiti Eesti Päevaleht ja Õhtuleht. Analüüsitavad lehenumbrid valiti juhuslikult ehk

Random number generator´i abil. Kokku leiti analüüsimiseks 860 artiklit, millest 394 Eesti

Päevalehest ja 466 Õhtulehest. Sealjuures lisati üldisesse mahuarvestusse ajalehtede päistes

ja veergudes olevad 1-6 lauselised lühiuudised, mis määrati kategooria Muu alla ja mida

eraldi ei analüüsitud. Neid lühiuudiseid leiti kahe ajalehe peale kokku 982.

Uurimustöö andmed koguti ja tulemused kirjeldati, kasutades kvantitatiivset kontent-

analüüsi, mis võimaldas vaadelda, millised teemad uurimise käigus esile tulevad ning

seejärel paigutada need kategooriatesse, neid omavahel võrrelda ja teha saadud tulemustest

järeldusi.

Uurimustöö tulemused näitasid, et kahe päevalehe pehmete uudiste sisu ning sisule antav

maht vaadeldavatel aastatel oli Eesti Päevalehes 32,1% lehe kogumahust. Pehmeid

uudiseid oli vaadeldava perioodi jooksul kajastatud kokku 775 korda. Õhtulehes oli

pehmete uudiste osakaal 45,4% lehe kogumahust. Pehmeid uudiseid oli kokku kajastatud

1067 korda.

53

Õhtulehes kajastatud pehmete uudiste peaaegu 50%-line maht lehe kogumahust võib olla

seletatav eeskätt sellega, et Õhtulehte on peetud tabloidse sisuga ajaleheks. Õhtulehe

peatoimetaja Väino Koorbergi sõnul (vt Lisa 4) ongi leht ennast algusest peale määratlenud

tabloidväljaandena, mille kontseptsioonis on omanikud sätestanud, et Õhtuleht on Eesti

suurim ja mõjukaim uudiseid ning meelelahutust pakkuv ajaleht. Uurimustöös avaldunud

andmete põhjal ei ole Õhtulehe pehmete uudiste arv aastatega oluliselt muutunud, mis võib

olla tingitud sellest, et Õhtulehel puudub konkurentsis püsimise vajadus, sest lugejaskonna

koosseisu muutumine, magistritöös vaadeldud perioodi teisel kümnendil, ostjatest

püsiostjate ja tellijate suunas, on vähendanud erinevaid ostuimpulsse, mis on ka tinginud

teatava rahunemise lehe välises pooles.

Mõneti üllatav oli, et kvaliteetleheks tituleeritud Eesti Päevalehe ja tabloidse Õhtulehe

pehmete uudiste kajastuse erinevus ei olnud kuigi suur: Eesti Päevalehes ligikaudu

kolmandik ja Õhtulehes ligikaudu pool lehe mahust. Siin võib olla tegemist 2000. aastate

ehk majanduskasvu aastatega, kus soliidsed päevalehed tabloidiseerusid kõige

intensiivsemalt. Siiski on oluline meeles pidada, et majanduslik konkurents sellel perioodil

ei nõrgenenud, soliidsed ajalehed hakkasid matkima õhtulehelikke välimustrende, tulles

vastu lugejate eeldatavatele soovidele, lühemate lugude, visuaalsema ja värvilisema

välimuse järele (Kurvits 2012: 19). Siiski pehmete uudiste ja lühiuudiste osakaalu langus

Eesti Päevalehes ja lühiuudiste mõningane tõus Õhtulehes, aastatel 2013-2014 võib olla

tingitud 2008. aastal alanud majanduskriisist, mille tagajärjel kukkusid reklaamirahad,

tiraažid, ajalehtede mahud ja lugejate arv. Sellest tulenevalt muutus Eesti Päevaleht

soliidsemaks, Õhtuleht tabloidsemaks – esimest korda oli päevalehtede sarnasus viimase

kahekümne aasta jooksul vähenenud (Kurvits 2012: 20).

Mis puudutab pehmete uudiste osakaalu kvaliteetlehtedes võrdlusena muu maailmaga, siis

on see Eestis suhteliselt suur. Võrdlusena võib välja tuua Bensoni, Blach-Ørsteni, Powersi,

Willigi ja Zambrano (2012) aastal avaldatud uuringu, kus analüüsiti pehmete uudiste

osakaalu kolme eri tüüpi meediasüsteemiga riigi (Ameerika Ühendriigid, Taani ja

Prantsusmaa) enim loetavates üleriigilistes üldsisuga päevalehtedes. Tulemuste kohaselt

kuulus Ameerika Ühendriikides pehmete uudiste kajastamisele 23,8% ajalehe kogumahust,

Taani puhul oli see 17% ja Prantsusmaal kajastati pehmeid uudiseid 22% ajalehe

kogumahust. Kuna eelpool nimetatud uuringus olid aluseks võetud pigem kvaliteetlehed,

54

siis siinjuures saab Bensoni uuringu tulemusi võrrelda mõneti Eesti Päevalehe kui

kvaliteetlehega.

Võttes aluseks Bensoni uuringuobjektideks olnud suuri riike, võib arvata, et nende

uudistekajastused on kordades suuremad kui Eestis. Kuna Eesti on piisavalt väike, siis ka

võimalike uudiste kogumaht on sedavõrd väiksem millest kirjutada. Seetõttu on pidev

konkurentide surve tajutav ka ajalehtede näol, mis püüavad säilitada enda olemasolu

turumajanduslikes tingimustes. Kurvitsa (2012: 14) sõnul on majanduslik konkurents ja

kommertsialiseerumine just peamised põhjused, mis viivad meedia tabloidiseerumiseni.

Rohkem ja kiiremini tabloidiseeruvad lehed neis riikides, kus on tugev lehtedevaheline

konkurents. Viimast tendentsi võib kohata Eesti puhul, kus on kolm peamist suurt

omavahel konkureerivat üleriigilist päevalehte.

Pehmete uudiste ajalises dünaamikas on aga uuritud lehtede vahel suuri erinevusi. Eesti

Päevalehes tekkisid suuremad muudatused aastatel 2013-2014, kus pehmete uudiste hulk

vähenes oluliselt. Kui aastatel 2003-2004 olid need numbrid vastavalt 264 artiklit ja 244

lühiuudist, siis peale seda vähenes pehmete uudiste hulk peaaegu poole võrra. Artiklite arv

oli aastatel 2013-2014 juba 130, lühiuudiseid kajastati vaid 137 korral. Kuna samal ajal

vähenes Eesti Päevalehes ka keskmine lehekülgede arv ühes lehenumbris, siis võib

pehmete uudiste mahuline langus olla seotud ka sellega. Õhtulehe puhul pehmete uudiste

kogumahus suuremaid muutusi ei toimunud. Aastatel 2003-2004 kajastati 236 artiklit ja

294 lühiuudist. Järgmisel kümnendil oli kajastatud pehmete uudiste arv 230 ning

lühiuudiste arv kasvanud 13 võrra. Üldisemalt võib siiski täheldada, et vähemalt pehmete

uudiste mahu osas Eesti Päevaleht ei tabloidistu ajas (kollastumise tähenduses), nagu

meedia kohta üldiselt väidetakse, samal ajal kui Õhtuleht ongi oma suunitluselt tabloid.

Analüüsitud artiklites puudutati nii meelelahutuslikumaid teemasid, persoonilugudest

uusaasta pidustusteni, kui ka praktilisemaid teemasid, alates loomade hoolitsemisest kuni

uute tehnika- ja teadusavastusteni välja. Kõige rohkem said Eesti Päevalehes vaadeldud

perioodi jooksul kõneainet kultuuriteemalised uudised, mida kajastati vaadeldava perioodi

peale kokku 90 korral. Kõige vähem kajastatud teemad olid usk (kokku 3 korral), teadus

(kokku 16 korral), tehnika (kokku 21 korral) ja hariduse teemalised uudiseid (kokku 18

korral). Õhtulehes said enam kõneainet välkuudised (kokku 109 korral). Kui kvaliteet-

ajalehe peaülesandeks on äratada lugejates mõtteid, siis tabloidajaleht peaks äratama

55

tundeid. Sellega võib olla seletatav välkuudiste suur osakaal Õhtulehes, mis on seotud

võimalike emotsioonide tekitamisega lugejates.

Samuti leidsid Õhtulehes ühtlaselt suurt kajastust üldhuvitavatel teemadel kirjutatud

artiklid, mida leidus 99 korral. Küllaltki palju leidus ka persoonilugusid (kokku 83 korral).

Vähim puudutatud teemad Õhtulehes olid usk (1 korral), haridus (4 korral), teadus (8

korral) ja tehnika (15 korral). Nii Eesti Päevalehe kui Õhtulehe puhul leidsid ühtlaselt

madalat kajastust teaduse ja tehnika teemalised uudised, mis võib olla tingitud sellest, et

neil teemadel on eriväljaanded, nt Tehnikamaailm, Inseneeria, TopGear Eesti, Imeline

Teadus jne. Samuti kajastati oluliselt vähe ka hariduse temaatikat, mis Eesti puhul võib

olla tingitud antud temaatika politiliseerimisega, läbi mille on see klassifitseerunud pigem

kõvade uudiste alla. Usutemaatika on kajastamist leidnud pehmete uudiste teemadest kõige

vähem. Selle üle võib diskuteerida mitmest vaatenurgast lähtuvalt: eestlased ei ole nt

lähinaabrite venelaste ja leedulastega võrreldes kuigi usklik rahvas, teiselt poolt võib olla

usk liialt isiklik temaatika, mille kajastamist massimeedias ei peeta sobilikuks.

Kõige rohkem suunasid uudised individualistlikele kultuuriväärtustele, kus kajastub julgus

oma arvamuse avaldamiseks ning väärtustatakse algatusvõimet ja tulemusi. Tuuakse välja

erimeelsused ja tegeletakse nendega, hinnatakse ausust ja otsekohesust, isegi kui see on

ebameeldiv. Samuti leidsid võrdväärselt suurt kajastust maskuliinsed kultuuri väärtused,

millest avaldus suunitlus teha pidevalt tööd, kus väärtustatakse edu ja arengut, nuheldakse

läbikukkujaid ning igaüks on iseenda eest väljas. Erimeelsustest räägitakse avalikult, nii

isiklike suhete osas kui riigi mastaabis.

Uudistes tuli esile pigem ebakindlust taluv kui ebakindlust tõrjuv joon, kuid aastate lõikes

saavutasid need siiski üpris tasavägise kajastamise. Teooriast lähtudes on ebakindlust

taluvates kultuurides palju auahneid töötajaid. Eestlased on pigem töökas rahvas, kes on

harjunud tegutsema, millega võib olla seotud ka suurem ebakindluse talumine. Kuna

ebakindlust taluv ja ebakindlust tõrjuv joon saavutas aastate lõikes ühtlase kajastuse, võib

magistritöö teoreetilisest osast tulenevalt järeldada, et ka Eesti kultuuris on väärtuseid nii

ühest kui teisest kultuuridimensiooni tunnusjoontest. Ühelt poolt on palju auahneid

töötajaid ning kodanike proteste arvestatakse, teiselt poolt on palju seaduseid ning

määruseid, mis kõike reguleerivad. Ühelt poolt suhtutakse noortesse hästi, neil lubatakse

iseseisvalt otsustada, noored saavad end teostada läbi erinevate tegevuste ja õppe-

56

programmide, teiselt poolt on palju reegleid, mida tohib teha ja mida mitte, mis on õige ja

mis on vale.

Magistritöös uuriti, kui palju on ajas muutunud avalike uudiste temaatika ja kas see viitab

teatud muutustele kultuuris, siis lisaks eelnevale võib tõdeda, et kultuuri enda temaatika on

võrreldes eelmise kümnendiga langenud mõlema ajalehe puhul märgatavalt. Kui Eesti

Päevalehes kajastati 2003-2004 aastatel kultuuriteemalisi uudiseid 69 korral, siis järgmisel

kümnendil ehk 2013-2014 aastatel oli see arv vaid 21. Õhtulehe puhul kajastati 2003-2004

aastatel kultuuriteemalisi uudiseid 27 korral, järgneval aastakümnel oli ka see kahanenud 9

artikli peale.

Magistritöö raames tehtud uuringutulemustest võib järeldada, et Eesti Päevalehe ja

Õhtulehe pehmete uudiste maht sõltub pigem väljaandest endast kui ajaperioodist. Nagu

tulemustest näha, siis Õhtulehes jäi uudiste hulk aastate lõikes küllaltki sarnaseks. Eesti

Päevalehes oli see muutunud peaaegu poole võrra. Kui aastal 2003-2004 oli uudiseid 264

ja lühiuudised 244, siis aastatel 2013-2014 jäi uudiste arv 130 peale ja lühiuudiste arv 137

peale.

Käesolevas magistritöös leiti vastused töös esitatud uurimusküsimustele, läbi mille täideti

töö eesmärk. Magistritöö võimaliku edasiarendamise teemana võib uurida, kuidas on

pehmete uudiste kajastamine aastate lõikes muutunud Eesti kolmandas suurimas

päevalehes Postimehes võrrelduna nö sarnaseks kvaliteetleheks peetud Eesti Päevalehega.

Samas võib uurida pehmete ja kõvade uudiste osakaalu erinevates meediaväljaannetes

teatud perioodi lõikes. Kuna magistritöö maht on piiritletud, siis peaks jälgima millised

perioodid ning väljaanded uurimuse alla võtta. Nt võib võrdluse teha vaid ühe

meediaväljaande kolme erineva aastakümne 1995, 2005 ja 2015 põhjal. Taoline võrdlus

näitab väga selget erinevust konkreetses väljaandes, mille põhjal saab teha olulisi

tähelepanekuid.

57

KASUTATUD KIRJANDUS

Alotaibi, N. N. 2013. An Analysis of the implications of the growing tabloidization of

news coverage on democratic politics. ‒ European Scientific Journal, 9 (14),

185‒195. Saudi Arabia: Imam Muhammad Ibin Saud Islamic University.

Barker, C. 2004. The SAGE Dictionary of Cultural Studies. University of Wollongong,

Australia: SAGE Publications Ltd.

Benson, R., Blach-Ørsten, M., Powers, M., Willig, I. & Zambrano, S. V. 2012. Media

Systems Online and Off: Comparing the Form of News in the United States of

America, Denmark, and France. ‒ Journal of Communication, 62, 21‒38.

Bryman, A. 2006. Mixed Methods, 4, 97-113. London: SAGE Publications Ltd.

Castells, M. 2009. Communication Power. United Kingdom: Oxford University Press.

Chapman, J.L and Nuttall, N. 2011. Journalism today. A themed history. Wiley-Blackwell

Publication.

Eesti Ajalehtede Liit. Eesti ajakirjanduseetika koodeks. WWW. Viidatud 22.02.2015.

http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html.

Eesti Statistikaamet. Abielud ja lahutused, aasta. WWW. Viidatud 16.04.2015.

http://www.stat.ee/34272.

Esser, F. 1999. ’Tabloidization’ of news. A Comparative Analysis of Anglo-American and

German Press Journalism. ‒ European Journal of Communication, 14 (3), 291–324.

London: SAGE Publications Ltd.

Follestad, A. 2012. Kommunikatsiooni ja eetika käsiraamat: sinu igapäevane töövahend.

Tallinn: TEA Kirjastus.

Harrison, L. E. ja Huntington, S. P. 2002. Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud

kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus.

Heinla, E. 2001. Kultuur, elukvaliteet ja väärtushinnangud. Tallinn: TPÜ kirjastus.

Hennoste, T. 2008. Uudise käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Hofstede, G. 2001. Culture's Consequences: Comparing Values, Behaviors, Institutions,

and Organizations across Nations. Second edition. Thousand Oaks, California:

SAGE.

58

Holt, K ja Krogh, von T. 2010. The citizen as media critic in periods of media change. ‒

Observatorio (OBS*) Journal, 4 (4), 287‒306. Sweden: Mid Sweden University.

Johansson, S. 2007. Reading Tabloids: Tabloid Newspapers and Their Readers. Sweden:

Södertörns högskola.

Krippendorff, K. 2004. Content Analysis: An Introduction to its Methodology. Second

edition. Thousands Oaks, California: SAGE Publications

Kurvits, R. 2012. Lugejate, vaatajate ja sirvijate lehed: Eesti suurte päevalehtede välimuse

tabloidiseerumine 2000‒2010. ‒ Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aasta-

raamat. Tartu: Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Selts.

Kurvits, R. ja Hennoste, T. 1994. Ajalehe kujundamine. Tartu: Tartu Ülikool.

Laherand, M-L. 2008. Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk OÜ.

Lauristin, M. ja Vihalemm, P. 1980. Massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Riiklik

Ülikool, žurnalistikakateeder.

McQuail, D. 2000. McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli

ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond, Tartu Ülikooli kirjastus.

Mendonça Jorge, D. T. 2008. WWW. News Values in News Websites: An empirical study

of the criteria of newsworthiness in Argentina and Brazil. Viidatud 22.02.2015.

http://www.academia.edu/4101054/News_Values_in_News_Websites_An_empiric

al_study_of_the_criteria_of_newsworthiness_in_Argentina_and_Brazil. Brazilian

Journalism Research, 4 (1).

Mills-Brown, L. WWW. Soft news. 27.02.2014. Viidatud 20.02.2015.

www.britannica.com/EBchecked/topic/1858930/soft-news

Neuendorf, K. A. 2002. The Content Analysis Guidebook. Cleveland State University.

USA: SAGE Publications.

Pajupuu, H. 2000. Kuidas kohaneda võõras kultuuris? Tallinn: TEA Kirjastus.

Palmaru, R. 2003. Juhatus kommunikatsiooniteooriasse. Tallinn: Akadeemia Nord.

Patterson, E. T, 2000. Doing Well and Doing Good: How Soft News and Critical

Journalism Are Shrinking the News Audience and Weakening Democracy - And

What News Outlets Can Do About It. Harvard University, Politics and Public

Policy John. F. Kennedy School of Government. USA: Joan Shorenstein Center of

the Press.

Pilvre, B. 2012. Gender Aspects of Media Tabloidization Process in Estonia. Tallinn:

59

Tallinn University.

Pullerits, P. 1997. Ajakirjanduse põhižanrid. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Random Number Generator. WWW. Viidatud 13.02.2015.

https://www.random.org/integer-sets/.

Raud, R. 2013. Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Tallinn: Tallinna Ülikooli

Sihtasutus.

Schweitzer, A. 2008. Kultuur ja eetika. Tallinn: Olion.

Scott, D. K. and Gobetz, R. H. 1990. Hard News/Soft News Content of the National

Broadcast Networks. Paper presented at the Annual Meeting of the Central States

Communication Association. Detroit.

TNS Emor. 2015. WWW. Heinla, E. Viidatud 12.03.2015. http://tnsmetrix.emor.ee/.

60

THE DYNAMICS OF SOFT NEWS CONTENT AND VOLUME IN DAILY

NEWSPAPERS IN ESTONIA BETWEEN 2003-2014. SUMMARY

The aim of this master thesis is to examine how newpaper readers in Estonia have changed

over the years and whether these changes indicate changes in culture. The topic is

approached through four research questions:

1) What is the soft news content in two daily newspapers and the coverage amount

provided by the volume in the given years?

2) What changes have taken place in the soft news content and the content of the

coverage amount?

3) Which cultural dimension values in the survey years guide most readers?

4) Does the news content and volume depend more on the daily newspaper or time of

publication?

The research subjects were two Estonian daily newspapers Eesti Päevaleht and Õhtuleht.

In this research, both of Eesti Päevaleht and Õhtuleht soft news (all news except opinion

pieces, criminal and sport news) were studied during the years 2003-2014. In depth, the

years 2003, 2004, 2013 and 2014, were studied in this research. The analyzed paper

numbers were selected using the number generator. In total 860 articles were found for the

analyzation, of which 394 originate from Eesti Päevaleht and 466 from Õhtuleht. In doing

so the overall volume was also recorded by short news of 1-6 sentences on headers and

columns in newspapers and were determined under the category other and not specifically

analyzed. A total of 982 short news were found in two newspapers.

The research data was collected and the results were described using a quantitative content

analysis, which allowed to examine what issues came up during the investigation, place the

issues into categories and compare them to the results obtained and the general

conclusions.

The study revealed that the two soft daily news content and the content of the volume of

aid during the given period of time was approximately one quarter of the total capacity of

newspaper. In Eesti Päevaleht there were total of 775 soft news and in Õhtuleht 1067 soft

news.

61

Eesti Päevaleht experienced major changes in the years 2013-2014. During this time, the

news volume decreased significantly. During 2003-2004, 264 articles and 244 short news

were published. A decade later, in 2013-2014, 130 articles and 137 short news were

published. The fact that Eesti Päevaleht decreased the average number of pages in a

newspaper number may be associated with the news volume decreasing. In Õhtuleht there

were 236 articles and 294 short news recorded in 2003-2004. In 2013-2014 however, there

were 230 articles and 307 short news. This shows, that no major changes occurred.

The analyzed articles covered various topics from entertainment news and personal stories

to New Year celebrations alongside with more practical topics, from how to take care of

your pets to new technological and scientific findings.

Most news that were observed in Eesti Päevaleht during the period in question, were about

Culture (90 times), Human Interest (86 times) and Sport news (61 times). Least covered

were news related to Religion (3 times), Science (16 times), Technology (21 times) and

Education (18 times). In Õhtuleht the most common news were Spot News (109 times),

which topics included the unexpected turn of events. Similar to Eesti Päevaleht there were

a lot of Human Interest news (99 times) and quite a lot of Celebrity news (83 times). In

Õhtuleht the least covered topics were the ones related to Religion (1 time), Education (4

times), Science (8 times) and Technology (15 times).

Most news steered to individualistic, masculine values, which was reflected in the focus of

constant hard work. Which also rewards success, growth and everyone being out for

themselves meanwhile scourgeing failed projects. Disagreements were openly discussed,

both in personal and the national scale.

More news reflected tolerating uncertainty rather than rejecting it, but over the years they

are still both recognized. This illustrates that Estonians are rather hard-working people who

are accustomed to act consistently, which also involves tolerating uncertainty. As the

theory suggests, there are a lot of cultures that tolerate uncertainty ambitious employees.

As a proof, the uncertainty and insecurity resistant line were quite on the same level. This

means that in the Estonian culture values go from one end to the other. On one hand, there

are a lot of ambitious workers and citizens' protests are taken into account, but on the other

62

side there are many laws and regulations that govern everything. While young people are

treated well and allowed to determine how people can realize their potential through a

variety of programs, there are also a lot of rules about what can or cannot be done and what

is right or wrong.

In general it can be said that soft news capacity depends on the newspaper, rather than the

time of publication. As we have seen, the capacity of news in Õhtuleht over the years

stayed quite similar. During 2003-2004 there were 236 news and 294 short news, and

during 2013-2014 there were 230 articles and 307 short news. But the capacity of news in

Eesti Päevaleht changed by half. In 2003-2004 there were 264 articles and 244 short news,

but during 2013-2014 the numbers decreased to 130 articles and 137 short news.

This thesis closely investigates the problem of how much in time topic of public news

changed and whether it also refers to certain changes in the culture. In addition to the

above mentioned, it can be said, that the topic of culture compared to the previous decade

had fallen considerably in the case of both newspapers. Eesti Päevaleht recorded 69 news

related to Culture in 2003-2004 then in the next decade there were only 21 news about

Culture Õhtuleht recorded Cultural news 27 times during 2003-2004 and during the next

decade, only 9 times.

In this thesis the answers to the research questions were found and the goal of the thesis

was fulfilled. On developing the thesis an alternative provides a comparison of how soft

news has changed between the third biggest Estonian daily newspaper Postimees and Eesti

Päevaleht. Also can be analysed the proportion of hard and soft news in different media

outlets in certain periods of time. As the capacity of thesis is limited it should monitor what

periods and publications are best to examine. For example, a comparison can be made with

just one media outlet in the basis of three different decades for example in 1995, 2005 and

2015. Such a comparison would show clearer difference in a specific publication and on

which some relevant, but general observations can be made.

63

LISAD

LISA 1. TNS Emor – Trükimeediauuring. Kevad 2014

Carrier Cover (000) Cvr.%

POSTIMEES 174 15,6

ÕHTULEHT 158 14,1

MAALEHT 143 12,8

ARTER (POSTIMEES) 113 10,1

TARGU TALITA

(MAALEHT) 94 8,4

EESTI EKSPRESS 87 7,8

STOLITSA 86 7,7

EESTI PÄEVALEHT 82 7,4

KROONIKA+NÄDAL 77 6,9

KODU&AED 73 6,5 Allikas: TNS Emor

Kus Cover (000) tähistab väljaande lugejate hulka sihtrühmas tuhandetes, Cvr.% tähistab

väljaande loetavust erinevates sihtrühmades protsentides ja lugeja tähistab vastajat, kes on

lugenud vähemalt ühte väljaande viimasest kuuest ilmunud numbrist. Kõigepealt küsitakse

vastajalt nn ajalist filterküsimust ehk kas vastaja on lugenud/sirvinud vastavat väljaannet

(vastav periood ilmumissageduse järgi) jooksul. Päevalehtede (3-6 korda nädalas) puhul on

filterküsimusena tegemist viimase 2 nädala jooksul. Lugejaarv leitakse tõenäosusliku

arvutuse valemi abil. Ehk vastavalt mitut viimasest 6 numbrist on lugenud. Loetavus ehk

katvus – antud väljaande ühte keskmist numbrit lugevate inimeste osakaal kõigist

sihtrühma kuuluvatest inimestest.

TNS Emor viib lugejauuringut läbi kord aastas kevadperioodil. 2014. aasta uuringuperiood

oli jaanuar kuni märts. Uuring viidi läbi kolme osana, esimene perioodil 29. jaanuar – 05.

Veebruar, teine 12. – 19. Veebruar ja kolmas 26. veebruar – 05. Märts. Valimi koostamisel

kasutati üle-eestilist mitmeastmelist juhuvalikut ning küsitluse käigus intervjueeriti kokku

1661 Eesti elanikku vanuses 15 ning vanemad. Uuringu üldkogumi moodustasid Eesti

Vabariigi alalised elanikud vanuses 15 ja vanemad, kelle üldarv 1. jaanuaril 2013.a. oli

Eesti Statistikaameti andmeil 1 113 355 inimest. Andmed, mis käsitlevad vastajate

meediatarbimist ning taustinfot, on kogutud CAPI meetodiga (computer assisted personal

interviews) läbi viidud personaalintervjuude (face-to-face interviews) käigus.

64

LISA 2. Keskmine lehekülgede arv Eesti Päevalehes ja Õhtulehes aastatel 2003-2004

65

LISA 3. Keskmine lehekülgede arv Eesti Päevalehes ja Õhtulehes aastatel 2013-2014

66

LISA 4. Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi kommentaar 06.05.2015 edastatud uurija

kirjale

Tere,

Oskaksin kommentaariks öelda vaid seda, et Õhtuleht on ennast algusest peale

määratlenud tabloidväljaandena, mille kontseptsioonis on omanikud sätestanud, et

Õhtuleht on üleriigilise leviku ja meelelahutusliku kallakuga üldhuviajaleht, mille

peaeesmärk on anda lugejatele informatsiooni huvitavatest ja värsketest uudistest,

faktidest, sündmustest ja inimestest.

Õhtulehe eesmärk on olla Eesti suurim ja mõjukaim uudiseid ning meelelahutust

pakkuv ajaleht.

Õhtulehe kirjutised annavad igapäevajutuajamisteks teemasid ning lehest leiab

argumente, mis aitavad lugejatel erinevaid otsuseid langetada. Õhtulehe oluliseks

funktsiooniks on meelelahutus, sh. Ka sport. Õhtuleht on kasulik leht, mis annab

kõikidele pereliikmetele kasulikke soovitusi igapäevaeluks.

Ja Teie uuringu tulemus kajastabki seda.

Konkreetseid numbreid ei oska ma kommenteerida, kuid tunnetuslikult võiksid need olla

tõepärased.

Kuigi Teie vaadeldud perioodi jooksul on toimunud küllaltki oluline nihe Õhtulehe lugejate

seas teljel ostjad-tellijad (tellijate osakaal on 15 aasta jooksul suurenenud pea kaks

korda), oleme me siiani suurima igapäevase müügikogusega päevaleht. Ja see dikteerib

meie tööd rohkem kui mistahes turuvõitlus.

Kui kvaliteetajalehe peaülesandeks on äratada mõtteid, siis tabloid peaks äratama tundeid.

Ja sellest lähtub ka meie teemade, lugude ülesehituse ja allikate valik ning viis, kuidas me

neid lugusid lugejani toome. See tähendab, et me eelistame pehmemaid valdkondi, laseme

oma lugudes rääkida pigem tavalistel inimestel, mitte institutsioonidel, püüame

keskenduda konfliktile ja vastuoludele, äratada tundeid ning rõhuda rohkem ka

(jätkub)

67

(jätkub Lisa 4)

meelelahutusele. Ka eelistame me nn kõvale uudisele just tihti pehmeid olemus-

uudishübriide ning eksperimentaalžanre.

Surve konkurentide poolt tähendaks pigem, et me peaksime muutuma kas Postimehe või

Eesti Päevalehe sarnaseks. Sellist vajadust ei ole me selgelt tajunud. Küll aga – nagu

eespool mainisin – tunnetame, et muutus meie enda lugejaskonna koosseisus – ehk ostjate

asendumine püsiostjate ja tellijatega – on vähendanud vajadust genereerida ostuimpulsse

ning tinginud ka teatava rahunemise lehe välises pooles. Kuid oma lugude põhivaliku

juures oleme (vähemalt enda arvates) jäänud samade põhimõtete juurde.

Lugupidamise ja edusooviga

Väino Koorberg

Peatoimetaja

Allikas: Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi kommentaar 06.05.2015 uurija kirjale

68

Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks

tegemiseks

Mina, Katrin Haug 02.07.1986

1. Annan Tallinna Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose:

Pehmete uudiste sisu ja mahu dünaamika Eesti päevalehtedes aastatel 2003-2014,

mille juhendaja on professor Krista Kerge, säilitamiseks ja üldsusele kättesaadavaks

tegemiseks Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis.

2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.

3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega

isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Tallinnas 29.05.2015

Katrin Haug