7Nädaline 4. märts 2006

TEATRIKÜLJED 5.

Lavastaja MERLE KARU-SOO vastab küsimusele,mis teater on, miks teateron, ja eeldab, et teatrissekogunetakse mõtlema.

Teatri kohta on läbi aegadekogunenud nii palju definit-sioone, et võiks öelda - teaterei ole defineeritud või et teat-rit defineeritakse kogu aegümber. Kõige lihtsamaks ka-hanenud määratlus pärinebPeter Brookilt: keegi teeb jakeegi teine vaatab. Tegelikultütleb ta, et vähemalt kaksteevad, muidu oleks puulõh-kumine, kui keegi pealt vaa-tab, samuti teater. Aga “vähe-malt kaks teevad ja vähemaltüks vaatab” on samuti küsi-tav, sest rollimängudes näi-teks ei ole vaatajat väljaspooltegijat. Rollimäng on, eks ole,see, kui kamp huvilisi kogu-neb näiteks 13. sajandi kos-tüümides ja püüab käituda(või sõdida) tolleaegsete kom-mete kohaselt.

Õige pole ka see, mida tavat-setakse meenutada, kui polii-tilistest tõmblemistest kõri-ni on: kogu maailm on teater -ja omistatakse see ütlemineShakespeare’ile. Tegelikultütles Shakespeare tõenäolise-malt, et kogu maailm mahubnäitelavale. Tõlkimise küsi-mus. Ja see viimane on tõsi -lavalaudadele mahub kogumaailm ja lavastada võib kasvõi telefoniraamatut, naguütles Panso, võib-olla kedagitsiteerides.

Arvatavasti seletab teatriolemust ja vajalikkust iga te-gija isemoodi. Kõigil on oma-moodi õigus ja keegi ei saaotsustada teise eest. Nii saanminagi rääkida ainult neistaspektidest, mis mulle kordalähevad. Ja mulle läheb kor-da see, et teater räägib asjust,mida ei tohi unustada; milleüle ikka ja jälle mõtisklemapeaks.

Merle Karusoo omatänastest tegemistest

Mai lõpus peaks Eestis nä-gema MHATi kool-stuudiosseneli aastat tagasi võetud noor-te venelaste etendust. Nüüdnad lõpetavad ja alustavadoma teatrikarjääri Eestis.Neil ei ole oma diplomilavas-tust, sest kursusel on kokkuüle kolmekümne inimese jalõpulavastused on tehtud“eestlaste”, nagu neid Mosk-vas nimetatakse, suunamistarvestamata.

Et nad ei tuleks meie pub-liku ette tühjade kätega – eitea kust –, teeme ToomasLõhmustega nende eluloolisteandmete ja teatrikooli ajalkirjutatud muljekirjandite

Keegi teeb jakeegi vaatab

Libahunt

Paka mäel

Juuni keskel mängitakseRaplamaal Raikküla vallasPaka mäel August Kitzbergilegendaarset näidendit “Li-bahunt”.

“Libahundi” suveetenduselavastab Andres Lepik. Pea-osades mängivad KatariinaLauk (Tiina) ja Külli Tee-tamm (Mari). Tegu on kakssuve tagasi Lihula linnuse-mäel mängitud “Libahundi”lavastuse taassünniga, misRaplamaal Pakal kindlastisaab teise, uue hingamise.

Kunagi Lihula linnusemäelkokkusaanud trupp saab sel-lel suvel taas täies koossei-sus kokku, teeb Paka paemur-rus proove ja mängib. Esi-algsete plaanide järgi annabtrupp Raikküla külje all vaidneli etendust.

Peale eelnimetatute mängi-vad Pakal hundimängus kaa-sa Lii Tedre, Helene Vannari,Indrek Pangsepp ja VäinoRast. Külarahvana on luba-nud etenduse õnnestumiselekaasa aidata Rapla Riini-manda kooride lauljad. Eten-duse kunstnik on Priit Pang-sepp, laulud õpetab osale-jatele selgeks Feliks Kütt.

Lavastaja Andres Lepik onöelnud, et kui lavastuses hun-ti pole, pole ka lavastust. Au-gust Kitzberg omakorda lasebpimedal vanaemal arutleda:”Jaah… ilm on asju täis, mil-lest meel ja mõistus jagu eisaa. Vaatad ja vaatad küll,aga ei näe midagi!” Paka pae-murrus näeme, seekord“Libahunti”.

“Libahunt” on omamoodimõtteline järg möödunudsu-visele “Paka ballaadide” kont-serdile.

Margus Mikomägi

Tõe jälile püütakse jõudasiis, kui Teebat tabab katk

Parimaks näiteks on minu jaoks Oidipuse müüt (ja jätkemõnnetu härra Freud siinjuures täiesti rahule!).

Lühidalt: Teeba kuningale ennustatakse, et tema vast-sündinud poeg tapab ta ja abiellub oma emaga. Kuningaskäseb poja tappa, aga poeg satub teise kuningriiki kasu-lapseks. Täiskasvanuks saades läheb temagi - Oidipusnimeks! - Sfinksi juurde ja saab sama ennustuse osaliseks.Et isa mõrva vältida, lahkub ta kasuvanemate juurest, kedata oma pärisvanemateks peab, kohtab teel kerjuse riietesvanameest, kellega tüli tekib, tapab selle - oma isa! -, jõuabTeebasse, kus vajatakse kuningat, abiellub linna kauni lesk-kuningannaga - oma emaga! Tõe selgudes torkab endal sil-mad peast välja ja läheb pagendusse.

Tõe jälile püütakse jõuda alles siis, kui Teebat tababKATK.

Noh, ja siit võib iga autor, iga lavastaja ja iga vaataja iseedasi mõtelda, mida üks või teine oleks pidanud tegema võitegemata jätma ja kuidas lugu teda ja tema aega võiks puu-dutada. Milline on kellegi jaoks moraal? Variante on palju:

- Ei tohi tahta teada oma saatust?- Ei tohi oma saatusele vastu astuda?- Ei tohi lasta tappa või enese juurest ära saata oma last?- Ei tohi jätta kasulapsele teadmist, et ta on pärislaps?- Ei tohi põgeneda oma vanemate juurest?- Ei tohi varjata ennast võõraste sulgede taha?- Ei tohi tappa?- Ei tohi abielluda endast nii palju vanema naisega?- Ei tohi tahta tõde teada saada?Ja nii edasi. See eeldab, et inimesed, kes teatrisse tule-

vad, viitsivad mõtelda, et neil on lausa MÕNUS mõtelda.Et nad sinna kogunevadki koos mõtlema. Tunded tulvavadniikuinii, kui laval on armastus ja surm.

Kui keegi tegijatest endist räägib, et teater on lihtsaltmeelelahutus, siis ärge arvake, et ta peab silmas tühja lobaja kulunud nalja. Ta tahab ütelda, et see, mida on vaja mee-les pidada ja mille üle mõtiskleda, ei pea olema esitatudkeerulises kõnes.

Ühes me võiksime ühel meelel olla, nii tegijad kui ka vaata-jad: teatrist tulles peaks olema kerge olla, ükskõik, kas menutsime, naersime või nutnaersime, naernutsime. Nii kergepeaks olema olla, et see on peaaegu õnnetunne.

AGA - mõnikord me tuleme teatrist rahututena, peaaegupahastena, ja pildid nähtust kummitavad meid päevi. Needon ilmselt meie elu parimad etendused ja me mäletamehetki neist veel aastate pärast.

HEAD TEATRIAASTAT ja palju rahutukstegevaidetendusi!

põhjal lavastuse.Osalen Draamateatri loo-

menõukogu töös.Lõpuks ometi on avanenud

Voldemar Panso arhiiv. Maloen nüüd oma õpetaja päe-

vikuid ja Andrus Kivirähkhakkab ka lugema ja on luba-nud kirjutada sellega seondu-valt näitemängu, mille masiis loodetavasti järgmiseksteatripäevaks lavale toon.

Merle Karusoo, Eesti Draamateatri lavastaja, Raplamaagaotseselt seotud aastatel 1987-1998, mil oli Pirgu mälusek-tori juhataja. MART SOOMRE foto

Katariina Lauk - Tiina.

Külli Teetamm - Mari.

Sitta kah kultuuripõllule

Üleilma “täitsamehed” - onud ja tädid, arutavad jubaammu, millise summa eest osta näitlejat, muusikut,kunstnikku, ajakirjanikku, et neid siis müüa. Loojaon kaup, kahjuks. Kaupmehed teevad diili, ondiilerid.

Teatridiiler - see kõlab jubedalt. Aga see öeldaksevälja ilma igasuguse võltshäbita, mis siis, etnimetused ei ole nii kõrvariivavad. Milline on diilerieetika, milline on müügimehe missioon? Üks vaid,osta odavalt ja müüa kallilt. Kas seda saab teha

eetiliselt?Kas kaubal on missioon?

Mida mõtleb riiulil ostjatootav viinavaat? Kas pesu-masinal on õigus öelda, ettahab puhata ja jõudukoguda? Mis siis saab, kuimister Propper enam eiavita.

Suitsupakk on kaupkindlasti. Suitsetaja jaoksminev kaup. Sellele kaubaleon kogu Euroopas kõigiskauplustes sildid kleebitud,

väikeste variatsioonidega, aga põhisõnum on:“Suitsetamine võib tappa.” Kaup tapab ja seda kaupaostetakse üle ilma. Kui ostetakse, siis hind tõuseb.

Kui ma kellegi käsul kleebiks oma otsaette sildi“Mikomägi tapab”, siis kaotaksin kohe õiguse mõelda.Tõsi, tänase loogika järgi mu hind tõuseks jasisuliselt ei oleks tegu valetamisega, sigaret võibtappa tõesti ja inimene võib ka.

Kaupa ei pea koolitama, ta ei pea õppima, ta ei vajakasvatust. Kauba isa ja ema on raha. Ja kui isarahaemarahaga diili teevad, siis poegkaup ei mõtle, vaidmängib, mida vaja, lolli, kui vaja, valetab, kui vaja…on õilis, kui vaja, vaidleb vastugi, kui on vaja.

Tuleb rõõmus olla vaid, et teatrite ustel pole veelsilte, et teater kahjustab raskelt sinu ja sindümbritsevate inimeste tervist. Olgu selline silt niisöödav ja müüdav, pandav kui tahes.Loojatel on õnneks publik, lihast ja verest sugulased,sõbrad. Mine tea, kui teater oleks sisustatudkaubariiulitega, kui palju seal siis inimesi käiks?

Teatrikülgede toimetajaMargus Mikomägi