KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 8/2014 (132/578)

MIS TAKISTAB JÕUDMAST 30 TUHANDE LIIKMENI?

AASTA KAITSELIITLANE MEELIS TINNO

JÕUAB PALJU

AASTA KAITSELIITLANE MEELIS TINNO

JÕUAB PALJU

Kõikvõimas Willis

KARDA KÜLMA!

3

Sis

uko

rd

Kaitse Kodu! 8/2014

NR 8/2014 (132/578)

KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 8/2014 (132/578)

MIS TAKISTAB JÕUDMAST 30 TUHANDE LIIKMENI?

AASTA KAITSELIITLANE MEELIS TINNO

JÕUAB PALJU

AASTA KAITSELIITLANE MEELIS TINNO

JÕUAB PALJU

Kõikvõimas Willis

KARDA KÜLMA!

10 Harjus on ööd pimedad, kuid põnevad

12 Aasta kaitseliitlast Meelis Tinnot jagub tõepoolest

siia-sinna

17 160 tundi ehk üle küngastõ korraldaja pilguga

20 Tankitõrjest III. Ühe rühmaülema maakeelseid

mõtteid

23 Linnalahing mere taga

26 Karda külma!

30 Eesmärgiks on 30 000

32 Avinurme lahingus langenuid pole unustatud

34 Lillis punkrit ava(sta)mas

37 Merevõim Rooma

42 Kaitseliidu orkestriteenistus alustas

mentorprogrammiga

44 Test: Konservid tulejoonel ehk mida võtta, mida jätta

48 Willys on võimeline kõigeks, ainult kooki ei küpseta

53 Armee kaitsevestidest III

58 Sõjamasinad muutuvad nähtamatuks

KAANEFOTO: KRISTJAN PRII NAISKODUKAITSE

NOORTEORGANISATSIOONID

60 Naised tegid võidu süüa

62 Naiskodukaitse fotovõistluse parimad said pärjatud

67 Naiskodukaitse kutsub sokke kududes Ukrainat

abistama

68 Põlva noorkotkad ja kodutütred panid Lätist karika

pihta

72 Kodutütarde olümpia. Minevikumängud

tänapäevases kuues

60

23

68

4

Pe

ato

ime

taja

ve

erg

Kaitse Kodu! 8/2014

Asjad ja elamused

Kaitse Kodu! saab järgmisel aastal 90-aastaseks. Juba 1920ndatel oli Kaitseliidu alus-fi losoofi dele selge, et siin pole mõtet ajada asju kuiva armeebürokraatiaga, tarvis on jutustada lugusid. Nii nad asutasidki Kaitse Kodu! – oma ajakirja. 1930. aastate

ajakirjast võib leida muude lugude kõrval ilukirjandusliku järjejutu ja ohvitseride kursuse artikli juurest kergelt tögava pilapildi.

Teisel pool suurt ja soolast vett on ilmsete asjade kontrollimiseks ikka mõni ülikool või instituut. Nii saamegi juba kümme aastat vanematele ja targematele inimestele viitamise asemel tuua aluseks Ameerika teadlaste Leaf Van Boveni ja Thomas Gilovichi uurimus, mis ühemõtteliselt määratles, et elamused (ja neile kulutatud raha) toovad tagasi hoopis rohkem rõõmu kui asjad. Ja asjadele kulutatud raha. Erilist rõhutamist väärib tõdemus, et rõõmu teeb isegi vilets elamus, sest ka viletsast elamusest saab jutustada lugusid.

Kõik need väikesed ja suured, väga ägedad – ja vahel natuke nässus – õppused ja harjutused paistavad selles valguses üksjagu toredamad. Ja kui lugu saab ikka tõsiselt hea, on meil õnneks endiselt oma ajakiri, mille kaudu saavad loost osa need ka, kes tol korral lõkke ümber ei olnud.

Järgmisel, juubeliaastal, astub vana hea Kaitse Kodu! lugeja ette uues kujunduses, aga sama sooviga: jutustada meie Kaitseliidu lu-gusid.

LIIVI REINHOLD,

peatoimetaja

Kaitse Kodu! internetishttp://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekoduwww.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee)

Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106

Kaastööde saatmise tähtajad:8. detsember, 26. jaanuar, 9. märts, 20. aprill

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Foto- ja videotoimetaja:Kristjan Prii

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Makett ja küljendus: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 PärnuTelefon 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

5Kaitse Kodu! 8/2014

21. oktoober 1941. aastal vabastati Lääne-Eesti saarestik Punaarmeest

22. oktoober 1943. aastal moodustati 3. Eesti brigaad

28. oktoober 2008. aastal algas Ämari lennubaasi renoveerimine

29. oktoober 1993. aastal taasloodi Üksik-Sidepataljon

31. oktoober 1991. aastal taasloodi kaitsejõudude peastaap

1. november 1999. aastal suundus ESTPATROL 1 operatsioonile Kosovos

10. november 2002. aastal korraldati esimene „Kõikide laste isadepäev“

11. november Kaitseliidu aastapäev (Kaitseliit asutati 1918. aastal)

Kaitseliidu Pärnumaa, Järva ja Viru maleva aastapäev (asutatud 1918. aastal)

12. november 2010. aastal suundus operatsioonipiirkonda Adeni lahes esimene laevakaitsemeeskond

16. november kaitseväe aastapäev (kaitsevägi asutati 1918. aastal)

1919. aastal alustas Punaarmee pealetungi Narva rindel

2003. aastal annetas Kaitseliit kaitseväele lipu

18. november Kaitseliidu Valga maleva aastapäev (malev asutati 1918. aastal)

20. november Kaitseliidu Saaremaa maleva aastapäev (malev asutati 1918. aastal)

21. november Eesti mereväe aastapäev (merevägi loodi 1918. aastal)

Staabi- ja Sidepataljoni aastapäev (pataljon asutati 1918. aastal)

õhuväe aastapäev (õhuvägi asutati 1918. aastal)

1918. aastal loodi Varustusvalitsus (Kaitseväe Logistikakeskus)

24. november 1944. aastal langes Sõrve poolsaare vallutamise järel kogu Eesti territoorium Punaarmee kätte

kaitseväe orkestri aastapäev (orkester asutati 1918. aastal)

28. november 1918. aastal algas Narva langemisega Vabadussõda

30. november 1918. aastal saabusid Eestisse esimesed Soome vabatahtlikud

1919. aastal peeti viimased ägedad lahingud Viru rindel

31. november 1919. aastal sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga

1949. aastal peeti Põrgupõhja punkrilahing

1. detsember 1924. aastal tegid kommunistid Tallinnas mässukatse

1924. aastal asutati Kaitseliidu Akadeemiline malevkond

1924. aastal loodi Kaitseliidu Sadama malevkond

2. detsember 1919. aastal formeeriti Läänemere laevastiku divisjon

3. detsember 1890. aastal sündis kindralmajor Johannes Orasmaa

5. detsember 1919. aastal taasalgasid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga

6. detsember 1917. aastal algas 1. Eesti Diviisi moodustamine

Viru pataljoni aastapäev (pataljon loodi 1917. aastal)

9. detsember 1991. aastal korraldati kaitseväe peastaabi juures esimesed ohvitseride kursused

12. detsember 1918. aastal heisati sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni

14. detsember 1949. aastal langes metsavend Richard Saaliste

1992. aastal taasloodi Võru Lahingukool

15. detsember Pioneeripataljoni aastapäev (pataljon loodi 1917. aastal)

16. detsember 1919. aastal peeti Narva rindel kaitselahinguid

17. detsember 1919. aastal paiskasid Eesti väed Punaarmee Peipsi taha

19. detsember 2000. aastal loodi kaitseväe tervisekeskus

20. detsember Kalevi pataljoni aastapäev (pataljon loodi 1918. aastal)

21. detsember 2008. aastal naasis viimane Iraagis teeninud jalaväerühm ESTPLA-17 koju

23. detsember 1918. aastal korraldasid Eesti merejõud dessandi Kundasse

Kuperjanovi pataljoni aastapäev (pataljon asutati 1918. aastal)

25. detsember 1941. aastal algas Eesti Laskurdiviisi moodustamine

Kalender

www.facebook.com/kaitsekodu

12. d

14. d

15. d

16. d

17. d

19. d

20. d

21. d

23 d

KOMMENTEERI ARTIKLEID, VAATA PILTE, HOIA SILM PEAL AJAKIRJA ILMUMISGRAAFIKUL

hm

MIL

.EE

KR

A.E

E

Kaitse Kodu! kaanepilt valiti Euroopa parimaksEuroopa Militaarpressi Assotsiatsioon (EMPA) valis 2013. aasta parimaks fotoks mulluse Kaitse Kodu! 8. numbri kaanel ilmunud pildi õppusel ülesannet täitvast kaitseliitlasest. Foto autor on naiskodu-kaitsja Velli Ehasalu, kes teenib leiba justiitsmi-nisteeriumi nõunikuna. Kaitse Kodu! kaasautori ja fotograafi na tegutseb Ehasalu osana oma vabataht-likust tegevusest Kaitseliidu naisorganisatsioonis. „Kindlasti annab see motivatsiooni juurde, et ikka edasi tegutseda ja veel rohkem teha,“ ütles võidu-kas fotograaf Ehasalu.

Vabatahtliku fotograafi võit pildiga kodusest õp-pusest on erakordne, sest reeglina saavad militaar-väljaanded endale lubada palju eksklusiivsemaid võttepaiku ja fototehnikat. Näiteks võitis eelmisel aastal EMPA fotoauhinna autoportree Afganistanis kaljunukil istuvast sõdurist, enne seda aga pilt Norra armee üksusest Moskvas Punasel väljakul. EMPA president Līga Lakuča andis assotsiatsiooni aastakoosolekul 24. septembril auhinna üle Kaitse Kodu! peatoimetajale. Fotograaf sai auhinna kätte 1. novembril, kui ajakiri Kaitse Kodu! autasustas möödunud aasta parimaid kaasautoreid.

EMPA on 1970ndatel Šveitsis loodud ühendus, mis tänaseks koondab 20 Euroopa riigi militaarväljaan-deid. Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! kuulub nende hulka.

VE

LL

I EH

AS

ALU

6

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 8/2014

Kaitseliit 100 ideekonkurss2018. aastal tähistame Eesti vabariigi 100-aastaseks saamist. Koos Eesti riigiga saab 100-aastaseks ka meie oma Kaitseliit. Tähistamaks seda juubelit sisukalt, väärikalt ja uhkelt peame hakkama 2018. aastaks val-mistuma juba täna.

Juubeliüritused peaksid toimima kogu aasta vältel, tehes Kaitseliidu ja meie inimesed nähtavaks kõikjal Eestis. Selleks kuulutame välja juubeliürituste ideede konkursi, millest kutsume osa võtma kõiki kaitse-liitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid. Ootame mõtteid, milliseid üritusi 100. aastapäeva puhul korraldada, kuidas nendeks juba varakult valmistuda ja kes võiks mida teha. Välja võib pakkuda kõige julgemaid mõtteid filmiseriaalist kuni võtmehoidjani. Ei maksa ka liigselt muretseda sõnastamise või vormistamise pärast: kui idee on hea, arendame seda koos edasi.

Oma idee saatke vabas vormis meiliaadressil press@kaitseliit.ee. Konkursikomisjon võtab kõik head mõt-ted kokku ja valib välja parimad, mida edasi arendada ja 2018. aastal ellu viia. Kaitseliidu 100. aastapäeva ideid ootame hiljemalt selle aasta esimeseks advendiks, 30. novembriks. Kaitseliidu peastaap paneb pa-rimatele välja ka auhinnad. Soovin kõigile kõrget mõttelelendu ja aktiivset kaasalöömist, sest Kaitseliidu 100. aastapäev on meie endi teha.

Meelis Kiili, brigaadikindralKaitseliidu ülem

Kindral Laidoneri olümpiateatejooks ühendab põlvkondi25. septembril korraldati 15. olümpiateatejooks kindral Johan Laidoneri mälestuseks. Selle võitis 2. jalaväebrigaadi ja mereväe võistkonna ees kaitseväe staabi- ja sidepataljon.

Teatejooks viidi läbi Viimsi mõisapargis — kindral Laidoneri kunagises kodus. Kindrali mälestust ja olümpia-aadet meelde tuletav jooks on kutsutud looma vaimset sidet kunagiste ja tänaste põlvede vahel. Võistlusele registreeris 42 võistkonda, st üle kolmesaja kaitseliitlase, kaitseväelase, gümnasisti, harrastussportlase ja noore.

Päeva avas Kaitseliidu ülem brig-kin Meelis Kiili sõnadega: „Kindral Laidoner oli, on ja jääb meie kangelaseks ning tänane päev on ilmekaks näi-teks sellest, kuidas tema väärtused on kandunud edasi tänasesse päeva.“

Kohaletulnuid tervitasid Eesti Olümpiakomitee (EOK) täitevkomitee liige Jaak Salumets, Viimsi vallavanem Jan Trei ja Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste. Võistkondadele andis stardipaugu liikumisaasta 2014 „Terve Eesti eest“ projektijuht Aivo Normak.

Lisaks üldvõitjale selgitati välja võitjad võist-lusklassides kaitsevägi/Kaitseliit, segavõistkond kaitsevägi/Kaitseliit, gümnaasiuminoormehed, gümnaasiumineiud, sõpruskonnad ja põhikoolid/noorkotkad/skaudid. Kaitseliit pani välja eriau-hinnad kiireima ringi läbinutele. Võitjaid autasus-tasid olümpiavõitja Erki Nool, Jaak Salumets, Jan Trei, Eesti spordiseltsi Kalev volikogu liige Kari-Paavo Koch ja Trivimi Velliste. Võistlusprotokolli leiab Kalevi spordiseltsi kodulehelt.

KA

ITS

EV

ÄG

I

7

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 8/2014

Võrumaal mälestati langenud metsavendiUNO MINKAKaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

Vastseliina kalmistule kogunes 21. septembril üle saja ini-mese, et avada eelmisel aastal sinna maetud 13 metsavenna mälestusmärk. Samal päeval maeti Osula surnuaiale ümber ka Hindriku talulahingus hukkunud kuue metsavenna säilmed.

Vastseliina kalmistule olid saabunud paljud langenute oma-kesed ja need, kes olid toetanud mälestusmärgi püstitamist. Külaliste seas olid valitsuse, kaitseministeeriumi, Kõrgema Sõjakooli, Võru maavalitsuse, Kaitseliidu, Naiskodukaitse ja Vastseliina vallavalitsuse esindajad.

Valitsust esindanud põllumajandusminister Ivari Padar ütles: „Me peame tõsiselt suhtuma ohtudesse, Eesti kaitseväe aren-damine ja kulutused riigikaitsele on õiged, arvestades sünd-musi Ukrainas. Me peame ise oma kodumaad kaitsma.“ Arnold Unt, kes on pikki aastaid aktiivselt tegelnud arheoloogiliste uuringutega, metsavendade ajaloo ja matmispaikade uurimise-ga, meenutas Puutlipalo, Viglasuu ja Lükka punkrilahinguid.

Mälestusmärgilt, mille kujundas skulptor Mati Karmin, eemal-dasid katte Eesti Metsavendade Liidu esimees Arnold Ojaste ja Puutlipalo punkrilahingus langenud Karl Kauri poeg Urmas Kaur. Mälestusmärgi pühitsesid EELK Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Toivo Hollo, Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan Anna-Liisa Vaher ja EAÕK Luhamaa koguduse preester Peeter Uibo.

Päev jätkus Sõmerpalu vallas, kus Heimtali kirikus algas 1946. aastal Hindriku talulahingus hukkunud kuue metsavenna ümbermatmine Osula kalmistule. 1946. aasta 1. aprilli lahingus hukkusid Liina Sillamaa, Marta Määrits, Osvald Tatrik, Karl Hee-rik, Avo Pruus ja üks tundmatu.

TO

OM

AS

NIG

OL

A

Järgmist võidupüha paraadi võõrustavad hiidlasedKaitseliit tegi Eesti vabariigi presi-dendile ettepaneku kaaluda võimalust korraldada järgmise aasta juunis võidu-püha paraad Hiiumaal, millega riigipea ka nõustus. Kuigi paraadi üksikasjad on täpsustamisel, koonduvad võidu-pühaga seotud üritused tõenäoliselt Kärdlasse.

Kaitseliidu korraldatava võidupüha paraadi traditsioon sai alguse 1934. aastal, et tähistada sellega Eesti vägede võitu Landeswehri üle Vabadus-sõja Võnnu lahingus 23. juunil 1919. Esimene taasiseseisvumisjärgne paraad korraldati 1993. aastal Tallinnas, mullu leidis see aset Valgas. Hiiumaa on seni ainus maakond, kus ei ole võidupüha paraadi korraldatud.

KL RAPLA MALEV

Rapla kaitseliitlased aitasid otsida kadunud seenelistRapla politseijaoskonna operatiivjuht edastas 11. septembri õhtul Rapla maleva kaitseliitlastele palve aidata otsida kadunud seenelist. Appikutsele reageeris seitse kaitseliitlast ja naiskodu-kaitsjat. Järgmisel päeval käis otsingutel abis kümme kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat. Kadunu leiti umbes kella ühe ajal.

Rapla maleva pealik mjr Meelis Pernits tänas kõiki Rapla maleva kaitseliitlasi ja Rapla ringkonna naiskodukaitsjaid, kes leidsid aega ja tahtmist osaleda koostöös politseinike, päästjate ja kohalike elanikega õnneliku lõpu leidnud kadunud inimese otsingul Rapla-maal Pahklas 11. ja 12. septembril.

8

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 8/2014

KR

IST

JAN

PR

II Sookoll jäi kodumalevasseTootsi vallas ja alevis 4. ja 5. oktoobril peetud Kait-seliidu Pärnumaa maleva jaopatrullvõistlusel Sookoll saavutas esikoha Kikepera malevkond, järgnesid esi-mest korda jõukatsumisel osalenud Valverühm ning Rannakaitse ja Naiskodukaitse segavõistkond.

Võiduka meeskonna jaoülemana tegutsenud n-ltn Jüri Saar leidis, et jõukatsumine oli tänavu igati oma nime väärt. „Maastik oli ütlemata märg ja raske,“ ütles ta. „Enamik aega tuli liikuda mööda soid ja rabasid, mida läbisid risti-rästi sügavad kraavid,“ lisas ta. Keeru-listest oludest hoolimata suutis ta oma võistkonna esimesena fi nišisse juhtida. Loomulikult tagasid hea tulemuse ka meeskonnaliikmete individuaalsed teadmised ja oskused, mis jaos kenasti koos tööle hakkasid. „Mehed olid igati tasemel, mis tegi minu töö väga lihtsaks,“ tunnustas n-ltn Saar oma võist-konnakaaslasi.

Peaaegu kaks päeva kestnud jõukatsumisel tuli ühek-saliikmelistel võistkondadel läbida ligi 40 kilomeetri pikkune rada. Ka pidid nad kontrollpunktides täitma sõdurioskusi ja -teadmisi nõudvaid ülesandeid, mille koostamisel oli lähtutud jaotaseme väljaõppest. „Soo-koll on jagudele ja nende ülematele suurepäraseks kohaks, kus end proovile panna,“ ütles Pärnumaa maleva pealik mjr Tõnu Miil.

Kui teised sõjalis-sportlikud jõukatsumised Eestis on mõeldud pooljaosuurustele või isegi väiksema-tele üksustele, siis Pärnumaa maleva patrullvõistlus keskendub just jagudele. Et saavutada hea tulemus, peab jaoülem suutma terve jao ühtse meeskonnana tööle panna. Mjr Miili hinnangul said tänavu sellega ka kõik hakkama. „Võistlus läks igati korda, sest kõik rajale läinud võistkonnad ka lõpetasid,“ jäi maleva-pealik jõukatsumise tulemustega rahule ja lubas, et järgmisel aastal tuleb Sookoll veel põnevam. „Loode-tavasti suudavad ka teised malevad selleks ajaks ühe jao kokku panna ja meile võistlema saata,“ lisas ta.

Kokku läks Sookolli rajale kuus üheksaliikmelist võistkonda, neist neli Pärnumaalt ja kaks Lätist. Võistluse täpseima laskuri tiitli pälvis Ain Runin rannakaitserühmast ning parima planeerimata rün-naku viis läbi Läti võitleja Uģis Tinuss. Eraldi tõstis mjr Miil esile ka jõukatsumise vanimat osalejat Uldis Saulītist Zemessardzest, kes hilisele keskeale vaatamata suutis poole nooremate ametivendadega sammu pidada.

Nõmme Välk tõi laigulised linna20. septembri varahommikul startis rajale 15 võistkonda, kes hakkasid pärast laskeharjutuse sooritamist Männiku tiirus võtma mõõtu granaa-diviskes ja linnalahinguharjutuses. Algas Nõmme malevkonna patrull-võistlus Nõmme Välk. Edasi liikusid võistlejad läbi Hiiu raba Pääskülla, vältides vastutegevust. Et mitte anda ära väärtuslikke elusid, otsustasid mõned võistkonnad minna ringiga, sest kontakti korral võis loota vaid väledatele jalgadele. Pärast avalikku punkti Pääsküla noortekeskuse juures viis tee võistlejad Harku metsa, kus nad pidid täitma meditsiini-, luure- ja juhtimisülesande ning leidma Harku mõisa lähedusse peidetud postkasti. Et vastutegevus oli tähtsamad teed ja ristmikud kontrolli alla võtnud, osutusid edukaks need, kes suuremaid teid ja radu täielikult vältisid. Pärast tiirutamist Harku metsas jõudsid viimased võistkonnad Nõmmele Plangu tänavasse alles kottpimedas.

Nõmme Välgu 2014 võitjaks tuli Põhja kompanii 2. võistkond, kes rebis end viimaste ülesannetega ette teisele kohale tulnud Pioneeripataljoni lahingupaarist. Viimase medalikoha pärast käis tihe rebimine kuni lõpu-ni. Kõik oli lahtine kuni viimase ülesandeni ja kolmanda koha väljaselgi-tamiseks tuli üle lugeda ka allesjäänud elutalongid. Pingelises heitluses said kolmanda koha võistluse „peremehed“ nõmmekad ise.

Laupäeva hilisõhtul autasustati kolme esimest lahingupaari medalite-ga ja võitjameeskonnale anti üle Nõmme Välgu rändkarikas, mis leiab edaspidi auväärse koha malevkonna ruumides. Kõik võistkonnad läbisid raja täiskoosseisus lõpuni.

KE

RT

ME

IDR

A

9

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 8/2014

Laskeuudised

Kaitseliidu laskemeistrid on Tallinna malevasSeptembri keskel peetud Kaitseliidu 2014. aasta meistrivõistlustel laskmises sai topeltvõidu Tallinna malev. Tallinna maleva II võistkond krooniti nelja harjutuste kokkuvõttes 2142 silmaga Kaitseliidu 2014. aasta meistriks. Napi seitsmesilmalise kaotusega saavutas teise koha Tallinna maleva I võistkond ja kolmanda Rapla maleva võistkond 2166 silmaga. Männiku lasketiirus peetud Kaitseliidu meistrivõistlustel lask-mises osales 15 võistkonda kaheteistkümnest malevast.

Kaitseliidu naised MMil ja mehed Argentiina karikalSeptembri keskel Hispaanias Granadas peetud laskmise maailmameistrivõistlus-te viimasel päeval teenis pronksmedali 300 m standardharjutuses Eesti püssi-naiskond koosseisus Anžela Voronova Kaitseliidu Alutaguse malevast, Ljudmila Kortšagina Tallinna malevast ja Jelena Potaševa Alutaguse malevast. Individuaal-selt oli Voronova neljas.

Eesti naiskonna kogusumma oli 1698 silma, esikoha saanud Poola naiskon-nal 1717, hõbemedalile tulnud Šveitsi naiskonnal 1707 silma. Individuaalselt tuli maailmameistriks Eva Rösken Saksamaalt 581 silmaga, hõbemedali teenis välja Elin Ahlin Rootsist 580 silmaga. Neile järgne-sid võrdselt 578 silmaga ameeriklanna Erin McNeil ja Anžela Voronova, kuid et ameeriklannal oli lasknud 19 sisekümmet, Voronoval kõigest 17, läks pronksmedal USAsse.

Ljudmila Kortšagina sai 16. koha 566 silmaga ja Jelena Potaševa 22. koha 554 silmaga. Eesti naiskonna medal on läbi aegade esimeseks Eesti naiskondlikuks medaliks laskmise maailmameistrivõist-lustelt.

Esmakordselt pärast Teist maailmasõda võistles Eesti võistkond ka ajaloolisele Argentiina karikale, mida lastakse 300 m harjutuses 3x40 lasku standardpüssist. Eesti meeskond koosseisus Meelis Kiisk Järva malevast, Aivar Kuhi Põlva malevast ja Ain Muru Tallinna malevast saavutas seitsmenda koha. Esikoht läks Šveits.

Rapla laskurid näitasid Soomes oma osavustRapla maleva kaitseliitlased osalesid 10.—12. oktoobrini Soomes Upinniemi mereväebaasis korraldatud 14. Heikki Tuokko mälestusvõistlusel laskmises. Teise maailmasõja aegsete relvade võistluse võitis püstolilaskmises Kalle Toomet. SKY vintpüssi laskmises eestlased 20 esimese hulka ei jõudnud. Lisaks peeti 11. oktoobril traditsioonili-ne Kaitseliidu Rapla maleva ja Nurmijärvi maanpuolustuskoulutusyhdistys’e (MPK) laskevõistlus. Poolautomaatse RK 95 laskmise võitis Villu Susi ja püstolkuulipildujast Suomi laskmise Valdu Reinaas.

SIG

RID

HA

RT

MA

N

KL

RA

PL

A M

ALE

V

SIG

RID

HA

RT

MA

N

Männikul võisteldi Harju maavanema karikaleKaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus peeti 3. oktoobril laskevõistlus Harju maavanema karikale, mille võitis politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri meeskond Kaitse-liidu Tallinna ja Harju maleva võistkondade ees.

Harju maleva pealiku kol-ltn Gunnar Havi poolt ülesrivistatud võistlejatele pidas sütitava avakõne Harju maavanem Ülle Rajasalu. Võisteldi kolmel alal: distantsilt 100 m 3 x10 lasku automaadist (10 lasku lamades, 10 lasku põlvelt ja 10 lasku püsti), distantsilt 25 m 20 lasku teenistuspüstolist ja taktikali-ses laskmises. Tulejoonele asus 19 neljaliikmelist võistkonda, kellest viis olid Harju ja üheksa Tallinna malevast ning neli politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuurist. Osales ka üks segavõistkond.

10

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 8/2014

OLARI RÄTSEP, lipnik

Seekord korraldas võistluse Kose malevkond eesotsas malevkonnapealiku nooremleitnant Toomas Kutsariga. Nagu neli aastat tagasi,

kui korraldusring oli eelmist korda Kose malev-konna käes, peeti seegi võistlus Voose metsades, soodes ja karjäärides, aga varasematest sootuks paremates ilmastikutingimustes.

Punane ja roheline rada

Erinevatel aastatel on korraldus erinev: mõnikord on vaid punane rada, mõnikord mitte. Seekord olid olemas nii punane kui ka roheline rada linnulen-nulise pikkusega vastavalt 50 ja 20 km. Rohelisel rajal võtsid mõõtu vähemkogenud kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred, punasel rajal olid kõr-vuti Harju ja Järva kogenud kaitseliitlased ning kaitseväe esindajaid. Punase raja stardile eelnes praktiline laskmine (IPS), mille juures on kõige olulisemad ohutus, kiirus ja täpsus, samuti eri-nevate laskekohtade valik ja salvevahetused. Ei

Harjus on ööd pimedad, kuid põnevad

mingit rahulikku ootamist ega hingamist – kõik pidi käima kindlalt ja kiirelt.

Laskmine läbi, läksid võistlejad rajale, kus nad said proovile panna oma võimed nii täpsuses, kiiruses, osavuses kui ka meeskonnatöös. Esimeses punktis oodanud relvad võisid tunduda hunniku vedrude ja torudena, kuid kes oli varem relvi kokku pannud, sai ülesandega üsna kergelt hakkama. Järgnenud täpsusharjutused nõudsid lisaks oskustele ka mõnevõrra sõduriõnne. Nimelt nii vibulaskmine, granaadiheide kui ka noa- või kirvevise nõuavad lisaks tavapärastele oskustele ka täpset kätt, koge-musi ja õnne.

Põnevaid ülesandeid

Uute ülesannete seast toon paar huvitavat näidet. Pimeda juhtimine tumma poolt oli hea harjutus, kuidas panna proovile meekonna kokkutööta-mine. Ülesanne ise oli väga lihtne: tumm nägi, kus pime rajal on, andis sellest rääkijale märku ja sealt saadeti häälkäsklus pimedale edasi, et too saaks etteantud raja võimalikult kiirelt läbitud.

Teine üllatav ja huvitav ülesanne oli vangi üle-kuulamine. Legendi järgi olid sõbralikud üksused kinni võtnud ühe kahtlase tegelase ja võistkonna eesmärk oli temalt teada saada võimalikult palju informatsiooni selle kohta, kes ta on ja mida meie metsades tegi. Tagantjärele peab nentima, et kõik ülesanded olid tasemel ja huvitavad. Näiteks kuidas saada üle jõe pisikese kummipaadiga, kui aere pole ja paat kannab vaevu kaht meest. Eraldi meenutan ka traditsioonilist Voose karjääri takistusriba, mil-lega punane rada teisel päeval lõppes.

Kui punasel rajal olijad said metsas viibida ca 24 tundi, siis rohelise raja läbijad jõudsid vastu pime-dat ülesannetega ühele poole. Enamik ülesandeid olid punasel ja rohelisel rajal samad, noorematele lisandus vaid taimede tundmine, kuid jäid ära öine valikorienteerumine, luure ja teise päeva ülesan-ded. Tublid olid noored igatahes kõik: tulid välja ja võistlesid õlg õla kõrval. Kindlasti tuleb sealt suurepärast järelkasvu, kes peatselt punasele rajale kohta nõuavad.

„Sellised võistlused ja ühised tegemised annavad õlatunde ja samas usalduse teiste vastu. Kui meil on vaja abi, nõu või jõudu, saame seda toetust kas Järva malevast, Pioneeripataljonist või oma malevkondadest ja see on ühtsuse tugi,“ sõnas pea-korraldaja nooremleitnant Toomas Kutsar.

Harju malev korraldas 27. ja 28. septembril traditsioonilise Harju Pimedate Ööde militaarsportliku patrullvõistluse, mille punase raja võitis Saue 1. võistkond ja roheline meeskond nimega JOTOS.

KL

HA

RJU

MA

LEV

12

Inim

en

e

Kaitse Kodu! 8/2014

KATRIN HANNOVvabatahtlik reporter

Eellugu

Möödunud sajandi lõpukümnendid muutsid meie ühiskonda ja paljude inimeste elusid. Seda võib öelda ka Ida-Virumaa mehe Meelis Tinno kohta, kes leidis just siis kutsumuse, mis on sellest ajast saati tema elus suurt rolli mänginud. 1990. aasta aprillis läks Tinno koos Paul Kesküla ja Ats Blokiga Kuremäele Deiv Bogensi juurde, et arutada Illuka kanti Kaitseliidu üksuse moodustamist. Mõeldi, arutati ja otsustatigi asi ära teha.

Alustuseks sai räägitud kohalike meestega ja april-likuu keskpaiku pandi paika kindel plaan kokku

Aasta kaitseliitlast Meelis Tinnot jagub tõepoolest siia-sinna

tulla. Kalurikolhoosist Oktoober saadi buss, mil-lega sõideti Iisaku keskkooli spordisaali Kaitseliidu tutvumiskoosolekule, kus siis tutvustati selle orga-nisatsiooni ajalugu, tegevust ja plaane edaspidi-seks. Arutelu käigus moodustati Kuremäe ja Iisaku meeste baasil allüksus nimega Iisaku rühm, kuid sellest hoolimata võeti hiljem nõuks ka Kuremäele omaette üksus luua.

Nii juhtuski, et kui Illuka kandis pandi teadete-tahvlitele kuulutus, et 20. mail 1990 kell 17 kor-raldatakse Illuka külanõukogu ruumes Kaitseliidu Kuremäe üksikrühma asutamiskoosolek, tuli kokku peaaegu paarkümmend asjast huvitatud isa-maalist meest, kes olid nõus end loodava Kait-seliiduga siduma.

A sutamiskoosolekul olid kohal ka Ida-Viru lipkonna pealik Tõnu Põld ja tema abi Tiit Voha, kes tutvustasid Kaitseliidu olemust, rääkisid selle taastami-sest ja vajalikkusest tänapäeva poliitilises olukor-ras. Koosolek päädis sellega, et Ida-Viru lipkonnas asutati Kuremäe üksikrühm, mille pealikuks valiti Deiv Bogens. Tema abiks sai Meelis Tinno. Kuus aastat hiljem loodi senise Kuremäe üksikrühma asemele Kuremäe kompanii, mille etteotsa tõusis vanemseersant Meelis Tinno.

Kodukandile truuks jäänud

„Olen kohalik, sündinud ja kasvanud Kuremäe kandis. Esimesed kolm aastat sain kooliharidust Kuremäe algkoolis, haridustee jätkus Iisaku kesk-koolis, mille lõpetasin 1981. aastal. Kodukandile olen truuks jäänud ega kavatse siit kuhugi minna,“ räägib Meelis Tinno oma päritolust, mille üle on ta ilmselgelt uhke.

Vanemad Meelisel Kaitseliidu ega Naiskodukait-sega seotud polnud, aga noorem õde Monika on samuti kaitseliitlane. Meelisel on kaks tütart, kes on juba suured ja käivad omi radu. Tütardele pole

„Leitnant Meelis Tinno on konkreetse jutuga, asjalik ja sõnapidaja mees, kelle sõnad ja teod kokku langevad. Ta on inimene, kellega võib kindlalt luurele minna,“ iseloomustati Meelis Tinnot aasta kaitseliitlase väljakuulutamisel. Neid sõnu kuuldes tekkis soov saada temaga lähemalt tuttavaks.

Meelis Tinno on oma kodumalevas

ka hinnatud instruk-tor, mida kinnita-

vad tema kohta lausutud ohtrad

kiidusõnad

ER

AK

OG

U

Kuus aastat

hiljem loodi

senise Kure-

mäe üksikrühma

asemele Kuremäe

kompanii, mille

etteotsa tõusis

vanemseersant

Meelis Tinno.

13

Inim

en

e

Kaitse Kodu! 8/2014

isa Kaitseliidu pisik külge hakanud, kuid küsimu-sele, kas vanaisa äkki annab tulevikus teatepulga tütrepojale edasi, vastab Meelis muheldes: „Kes teab, kes teab, relvad poisile igatahes meeldivad.“

„Mis mind Kaitseliitu astuma ajendas, ega seda enam täpselt oskagi öelda,“ ei too Tinno organisat-siooniga liitumise ajendeid välja. Ühe põhjusena ütleb ta siiski välja relvaloa saamise võimaluse. „1980ndate lõpp ja 1990ndate algus olid meil siin üsna keerulised ja eks seegi olnud põhjuseks, miks mõtted Kaitseliiduga seostusid. Oli tahtmine kuidagi kasulik olla, kui poliitiline olukord peaks käest minema,“ räägib Tinno.

Esimesteks ülesastumisteks oli vastsetel kaitseliitlastel käia turvamas mitmeid üritusi. Tuli valvata ka erinevaid objekte. Ajad olid pingelised, õhus oli elektrit ja ega keegi teadnud, mis ees ootab. „Olime turvamas Rahvarindega seotud üri-tusi ja augustiputši ajal, 19. augustil 1991 kutsuti Tallinna raadiomaja kaitsma,“ meenutab Tinno.

Küsimusele, miks just tema aasta kaitseliitlaseks valiti, ei oska ta vastata. Talle endale oli see suu-reks üllatuseks. „See, et ma olen valitud aasta kait-seliitlaseks, minu elus, arvan, midagi muutnud ei ole, töö tahab tegemist ja elu elamist,“ ütleb Tinno,

kuid tunnistab samas, et tutvusringkond on ikka märkimisväärselt suurenenud.

„Olen saanud palju koolitusi nii Kaitseliidu koolis kui ka kodumalevas, mis praktikas on alati marjaks ära kulunud. Samas on ka kaaslastelt saadud koge-mused alati teretulnud,“ ütleb Tinno veendunult. Ta on olnud 24 aastat Kaitseliidu tegevliige, seetõttu on paljud tegevused muutunud talle rutiiniks. Sel-lest hoolimata leiab mees, et arenguruumi on veel küll ja küll. Jätkuks ainult aega. „Raskeid valikuid pole vaja teha olnud. Kõik uus ja huvitav tuleb ikka omal nahal läbi proovida,“ ütleb ta.

Kauaaegne tuttav ja võitluskaaslane Tõnu Linder leiab, et Meelis Tinno on üks organisatsiooni alus-taladest Ida-Virumaal. „Ta tegeleb asjaga aktiivselt – on pühendunud militarist, kui nii võib öelda. Samuti on ta hea huumorimeelega, lõbus, arusaaja, kuid ka järjekindel oma tegemistes, sest teisiti kompaniid eest vedada ei saakski,“ iseloomustab Linder oma relvavenda.

Meelise õe Monikaga vesteldes tunnistab viimane, et ega vend sellest, et ta aasta kaitseliitlaseks valiti, mingit numbrit küll teinud. „Ta pole kunagi enese esiletõstja olnud. Ega ma algul sellest midagi tead-nudki, mis teoksil. Kui helistama ja õnne soovima hakati, siis oli hea tunne küll, et mu vend sellise tunnustuse osaliseks sai,“ meenutab Monika venna aasta kaitseliitlaseks valimist.

Kuigi Meelis Tinno on Kaitse-liidus olnud juba 24 aastat, leiab ta, et arenguruumi on tal jätkuvalt

ERAKOGU

Esimesteks

ülesastu-

misteks oli

vastsetel kait-

seliitlastel käia

turvamas mit-

meid üritusi.

14

Inim

en

e

Kaitse Kodu! 8/2014

„Kui nüüd küsida, et miks just teda esile tõsteti, siis arvan, et ju see ikka aastatepikkuse töö tulemus on. On ta ju üks Kaitseliidu taasasutajaliikmetest, on südamega asja juures. Suuri sõnu ta ei tee, aga mida ette võtab, siis sellega tahab ta lõpuni minna. Talle võib loota – nii tööalaselt kui ka õena,“ leiab Monika, kes töötab koos Meelisega Illuka vallava-litsuses. „Me ei suhtle küll võib-olla iga päev, aga kui on mingi probleem või mure, on ta olemas, ära kuulamas ja abistamas,“ lisab ta.

Mees ja tema hobid

„Hobidega on lood nii, et kalal-käijat ja jahimeest pole minust saanud, kui just seltskonna mõttes kaasa ei lähe. Aga püssiga loomi-linde sihtida ja lasta ma ei saa,“ ütleb Meelis. „Metsas seenel võin aeg-ajalt käia, kuid söömata nad minust jäävad,“ lisab ta naerde. Koo-liajal kogus Meelis marke, aga nüüd juba ammu enam mitte. Puhkust veedab ta nii kodus nokitsedes kui ka reisides. Viimane pikem ots enne puhkuse lõppu sai tehtud koos töökaaslastega Poo-lamaale, kus külastati Duszniki sõprusvalda. Nad

käisid ka Varssavis, Poznańis ja osalesid lõikuspeol Podrzewies.

Ajalugu aga tundub Meelis Tinnole südamelähe-dane, sest miks muidu on ta oma südameasjaks võtnud pidada maleva kroonikat – panna kirja mälestusi maleva ajalooraamatu tarvis. Ka kogub ja arhiveerib ta mälestusi ja fotosid, mis perekon-nalooga seotud. See nokitsemine võtab oma aja. Talle meeldib vaadata ajaloolisi ja eluloofi lme. Sama kehtib raamatute kohta. Viimane raamat, mida Meelis luges, oli Mart Laari „20 Eesti tähtsa-mat lahingut“.

Muusika taastab jõudu

„Kui väsimus peal ja närv must, aitab jõuvarusid taastada muusika. Hingelähedane on Mike Old-fi eldi looming. See rahustab ja annab energiat,“ räägib Meelis. Mees ja muusika on sedavõrd sina peal, et Meelis on end ka pillmehena teostanud. „Aastate eest sai ise bändi tehtud ja esinetud. Mängisime põhiliselt eesti muusikat ja seda, mis parajasti popp oli. Tegutsesime poistega Kuremäe kultuurimaja juures, bändi nimi oli Siia-Sinna. See tuli kokku 1978. aastal,“ meenutab Tinno, kes koos ansambliga käis mängimas põhiliselt pulmades ja kõiksugu koosviibimistel.

Ajalugu aga

tundub

Meelis Tin-

nole südamelä-

hedane, sest miks

muidu on ta oma

südameasjaks

võtnud pidada

maleva kroonikat.

Kuigi üldiselt peetakse Meelis Tinnot lõbusaks ja sõbralikuks meheks, võib ta vajadusel ka karm olla — kompaniid teisiti ju juhtida ei saakski

ER

AK

OG

U

15

Inim

en

e

Kaitse Kodu! 8/2014

„Tol ajal pidid kõik bändid ja ansamblid käima tari-fi tseerimistel, kus siis komisjon vaatas-kuulas ja otsustas, kas ansamblile anda esinemisteks luba. Me mängisime välja kõrgeima kategooria tunnis-tuse,“ räägib Tinno oma nooruseaja tegemistest, kerge uhkusenoot hääles.

Millalgi 1987. või 1988. aastal lõpetas ansambel tegevuse, sest igapäevaelu ja töö nõudsid oma. Poisid on kõik mööda ilma laiali, kuid mõni aasta tagasi sai tehtud korraks comeback ja ka praegu tuleb ette, et mõnusas seltskonnas ei põlga Meelis vahel pilli kätte võtta.

Tegevus malevas

Pealikuna on Meelis Tinnol ülesanne Kuremäe kompanii tegevuses hoida ja jälgida, et kõik raken-dused toimiksid. Ka on ta hinnatud instruktor, kes viib läbi baasväljaõppe koo-litusi nii kaitseliitlastele kui ka naiskodukaitsjatele, samuti noorkotkastele. Küsimusele, kuidas talle meeldib õpetajana klassi ees seista, vastab ta oma muhedal ja rahulikul moel: „Kui oled endale tunnis räägitava selgeks teinud ja ette valmistanud ning tead, mida tahad saavutada, on tundi anda kerge. Kui lähed lihtsalt klassi ja hakkad seda kõike n-ö näpust välja imema, ega siis asjast head välja tule.“

„Meelis Tinno on üks muhe ja sõbralik, abivalmis ja asjalik mees. Oma töödes-tegemistes väga põhja-lik,“ kirjeldab Naiskodukaitse Alutaguse ringkonna

instruktor Elle Vinni oma vabatahtlikku kolleegi. „Kui osalesin ühel Meelise läbiviidaval koolitusel, hämmastas mind meeldivalt see, kuivõrd hästi üks vabatahtlik instruktor on omandanud instrukto-rikoolitusel õpitu ja kui loominguliselt ja lihtsalt

Kaitseliidu kõrval leiab Meelis Tinno aega tegutseda vabatahtliku päästjana

ER

AK

OG

U

Meelis Tinno on alati valmis oma rikkalikku teadmis-te- ja kogemuste-pagasit noorema põlvkonnaga jagamaE

RA

KO

GU

Pealikuna

on Meelis

Tinnol üles-

anne Kuremäe

kompanii tegevu-

ses hoida.

16 Kaitse Kodu! 8/2014

Märgakem tublimaid!Juba viiendat aastat on võimalik esitada aasta kait-seliitlase ja aasta naiskodukaitsja kandidaatideks silmapaistvaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid. Kõnealuse konkursi põhieesmärgiks on esile tõsta vabatahtlikul initsiatiivil põhineva organisatsiooni arendamise olulisust ja tunnustada neid liikmeid, kes annavad oma panuse Eesti riigikaitsesse innu-ka Kaitseliidus või Naiskodukaitses tegutsemise kaudu.

Konkursile saab kandidaate esitada igaüks. Kandi-daadi osas peavad olema täidetud järgmised eel-dused: kandidaat peab olema olnud vähemalt kolm aastat organisatsiooni vabatahtlik liige, olema oma tegevusega teistele eeskujuks ja tema panus Kaitseliidu arengusse peab olema märkimisväärne. Konkursile ei saa esitada Kaitseliiduga töösuhtes olevaid isikuid, sest sellisel juhul on keeruline eris-tada kandidaadi tööalast tegevust vabatahtlikust tegevusest. Erandina saab esitada konkursile Kait-seliidu seaduse § 69 alusel valveteenust osutavaid isikuid. Täpsemad juhendid on kättesaadavad Kait-seliidu ja Naiskodukaitse kodulehtedel.

Peastaabi personaliosakond ootab kandidaatide ankeete ja esseesid malevatest ja ringkondadest paberkandjal kinnises ümbrikus, mille peale on kir-jutatud märksõna „Aasta naiskodukaitsja“ või „Aas-ta kaitseliitlane“ hiljemalt 1. detsembriks 2014.

Aasta kaitseliitlase 2014 ja aasta naiskodukaitsja 2014 valivad välja Kaitseliidu ülema ja Naiskodu-kaitse esinaise moodustatud komisjonid. Väärikad rändauhinnad, naiskodukaitsjat ja kaitseliitlast kujutavad pronkskujud, antakse uutele tiitliomani-kele üle selleks korraldataval üritusel 2015. aasta jaanuaris. Et näidata üles suuremat tunnustust ja austust, on lisaks eelnevale nüüdsest aasta kait-seliitlane ja aasta naiskodukaitsja oodatud koos kaaslasega Eesti vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule.

Märgakem oma jao, rühma, malevkonna või jaos-konna tublisid ja hakkajaid liikmeid!

Eelnevalt valitud aasta naiskodukaitsjad2010 Kristiina ABEL Tartu ringkond

2011 Nele PERNITS Rapla ringkond

2012 Lembe LAHTMAA Sakala ringkond

2013 Anu SAUE Lääne ringkond

Eelnevalt valitud aasta kaitseliitlased2010 Madis MINTEL Lääne malev

2011 Kaupo VARIK Pärnumaa malev

2012 Kristjan BACHMAN Tartu malev

2013 Meelis TINNO Alutaguse malev

Kui Kaitseliitu Meelis Tinno elus ei oleks, oleks ta tõenäoli-selt rohkem hõivatud abipolitseinikuna

ER

AK

OG

U

suutis ta tavainimesele tundi läbi viia,“ ei pelga Vinni Meelisele kiidusõnu jagada.

Kaitseliitu astujatel soovitab Meelis Tinno teha endale selgeks, mida organisatsioon ja selles osa-lemine endast kujutab ja kas ollakse valmis vaba aega selle tegemistesse panustada. „Tegelikult on elu organisatsioonis huvitav ja tegus. Palju on koo-litusi ja kursusi, võistlusi ja retki. Nooremaid mehi huvitavad relvad ja masinad – siin saab nendega lähemalt tutvust teha,“ lausub mees.

„Paraku on Kaitseliidu liikmete hulgas ka palju neid, kelle nimi kajastub küll liikmete nimekirjas,

kuid kes kuskil ei osale. Sellisel puhul pole ju mõtet end orga-nisatsiooniga üldse siduda,“ leiab Meelis.

Siiski on ta kindel, et Aluta-guse maleval läheb hästi. „Hea on tõdeda seda, et noorte seas on Kaitseliidu vastu rohkem huvi tekkinud ja neid astub aina rohkem organisatsiooni,“

räägib Tinno. Küsimusele, millisena näeb ta ennast ja Alutaguse malevat nii 10–15 aasta pärast, vastab Meelis: „Et mul paraku selgeltnägija võimed puu-duvad, siis ma ajas ette ei ruttaks.“

Meelis Tinnot vaadates tundub, et tema jõu- ja energiavarud on ammendamatud. Siia-Sinna, mis oli kunagi küll ansambli nimeks, haakub Meelis Tinno ja tema tegemistega ka praegu, sest põhitöö ja vabatahtliku tegevuse kõrval Kaitseliidus on ta leidnud aega tegutseda veel vabatahtliku päästjana

ja käia reididel abipolitseinikuna, mille ridadesse ta kuulub juba 1998. aastast. Meelis tunnistab, et kui Kaitseliitu tema elus poleks, oleks rohkem aega tegutseda abipolitseinikuna. Õnneks on Kaitseliit tema elus endiselt olemas ja koguni kesksel kohal.

Meelis tunnis-

tab, et kui

Kaitseliitu

tema elus poleks,

oleks rohkem aega

tegutseda abipolit-

seinikuna.

17

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

160 tundi ehk üle küngastõ korraldaja pilgugaSõjalis-sportlikke võistlusi peetakse õigustatult rasketeks katsumusteks. Eelkõige osalejatele, kuid ega korraldajate pingutus kulisside taga väiksem ole.

TOOMAS PIIRMANNKaitseliidu Võrumaa malev

Suuremate ürituste planeerimine algab tava-liselt aasta ette, kui valmib järgmise aasta tegevuste kava. Jälgima peab ka, ega teised

lähemad malevad samaks ajaks mingit retke ei kavanda, rääkimata üle-eestilistest võistlustest, nagu Pitka luurevõistlus või Utria dessant. Oma mõju avaldab ka maleva sõjalise väljaõppe graafi k. Traditsiooni hoidmiseks on hea, kui ajavahemik oleks igal aastal enam-vähem sama.

Planeerimine on kõige alus

Võrumaa maleva viies sõjalis-sportlik rännak „Käve üle küngastõ“ korraldati tänavu 27. ja 28. septembril. Retke peakorraldajaks on igal aastal olnud nooremseersant Tiia Kiis, kes on selle üri-tuse hing. Enne esimest retke peeti korraldajate vahel tuliseid vaidlusi, milline peaks meie rännak olema ja mille poolest teistest erinema. Läbi aas-tate on jäänud põhimõtteks, et retk algab Suurelt Munamäelt ja ületatakse Haanja kõrgustiku suuri-maid künkaid. Varitsuse kätte sattumine on kallis, iga võitleja eest 50 trahviminutit. Et ikka oleks tunda. Varitsejad on enamasti loogilistel kohtadel, et võistlejad ei saaks kasutada liikumiseks suure-maid teid ega sildu.

Nagu ikka, on retke kavandamisel esmane trassi valik. Sõjalised kaardid pole rännaku planeerimi-seks piisavalt informatiivsed, pealegi on kaardil olev info tihti vananenud (muutunud). Abiks on Eesti aluskaardid mõõtkavas 1: 20 000, mis annavad palju parema ülevaate maastikul olevast. Suurim mure on siin, et mõni neist kaartidest on juba üle kümne aasta vana. Kaartide ebatäpsuse tõttu pole kahjuks võimalik planeerida retkel osa-lejate liikumisaega, sest kaardilt ei näe metsa või pigem võsa tihedust, kraavide laiust (nende ületa-misvõimalusi), soode tüüpe jne. See tähendab, et kogu trass tuleb korraldajatel füüsiliselt läbi käia.

Ja nii tulevadki esimesed jooned kaardikilele (alati peab kasutama kilet, et kaart oleks ka järgmine kord kasutatav) ja maastikule. Mõned ette teada kontrollpunktid siiski suunavad marsruuti, sest näiteks püssi saab lasta vaid selleks lubatud koh-tades. Kindlasti peab jälgima, et trass ei kattuks eelmiste aastate omadega, sest see annaks eelise juba varem osalenutele.

Tiial kulus kogu trassi (linnulennult umbes 35 km) läbimiseks 60 tundi. Miks nii kaua? Marsruudil oli

Paljusid sihte, radu ja lagedaid sõjalistel kaartidel pole ja kui korraldaja kasutaks varitsuse planeerimisel vaid sõjalisi kaarte, jääksid märkamata sellised met-sateed, mida võistlejad omakorda kasutamata ei jätaks

Lis

ain

fo „KÄVE ÜLE KÜNGASTÕ“ 2014 TULEMUSED

Tänavu septembri viimasel nädalavahetusel korraldati traditsiooniline Kaitseliidu Võrumaa maleva patrull-võistlus „Käve üle küngastõ“, mille võitis meeskond nimega Seiklejad koosseisus Elar Sarik, Timo Piirmann, Joosep Puhalainen ja Silvar Muru. Teise koha saavuta-sid Kalevipojad Uues Kuues ja kolmandaks tuli Kuperja-novi jalaväepataljoni sõdurpoiste võistkond Bravo.

Võistlusel osales 11 neljaliikmelist võistkonda, nen-dest kolm noorkotkaste ja kodutütarde segavõistkon-da ning kaks võistkonda Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurpoisse. Võistluse lõpetasid kõik alustanud võist-konnad.

18

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

ees aedu, ka uusi maju, mõned maaomanikud ei luba oma maad läbida jne. Maaomanike leidminegi võtab oma aja. Lisaks tuleb märkida kontrollpunk-tide asukohad, hinnata nende sobivust ülesannete täitmiseks, vajadusel leida kohtunikele juurdepää-suteed (kui on vaja viia juurde rohkem abivahen-deid või joogivett). Kirja panemata ei saa jätta ka punktide koordinaate.

Võistluse sisust

Kui trass paigas, kontrollpunktide ja postkastide arv ning kohad teada, nendevahelise teekonna võimalik ajaline kestuski varjatud liikumise puhul välja arvestatud, algab punktides toimuva väljamõt-lemine. Nagu ikka, aitab siingi peakorraldaja pikk retkede korraldamise ja sõjalis-sportlikel rännaku-tel osalemise kogemus. Kui varnast võtta mõni hea ülesanne eelmisest kogemusest, miks seda mitte uuesti kasutada. Kohta, situatsiooni või mõnd asja-olu tuleb muuta ja hea ülesanne ongi olemas.

Füüsilises osas on põhitähelepanu pööratud sõja-lisele poolele, teadmisi oodatakse Kaitseliidust ja

loodusest. Igal aastal on osalenud ka noortevõist-konnad, sestap lisatakse mõned ülesanded, mis võiksid anda neile eelise. Enamik punkte on neile siiski raskemad kui ajateenistuse või sõduri baas-kursuse läbinud võitlejatele.

Seekord nõudis mõnegi ülesande täitmine oskusi, mis peaksid olema vähemalt jaoülemal. Vanad ja läbiproovitud asjad, mis eluliselt lahinguväljal väga vajalikud, on olnud sees igal aastal. Näiteks lask-mine, miiniväli, haavatuga tegelemine, kauguste ja suundade määramine, vastase lahingutehnika tundmine jne. Eks ideede saamiseks küsitud nõu erinevatelt inimestelt, sest uued mõtted või vanale ülesandele teisest nurgast lähenemine on vajalikud.

Järgmine suur pingutus on punktidesse kohtunike leidmine. Seegi pole lihtne ülesanne. Punkte oli palju: 20 punkti ja neli postkasti. Paljudesse on vaja mitut inimest. Mõned punktid, näiteks lask-miste läbiviimine, meditsiin ja sõjaliste tegevuste hindamine, vajavad erioskustega kohtunikke. See tegi peakorraldajale parajalt peavalu, sest enamik tegevust oli rajatud vabatahtlike panusele.

Järgneb ülesannete sõnastamine ja hindamismee-todite valimine. Sõnastus peab olema võimalikult üheselt mõistetav, teada peab olema soovitud lõpp-tulemus ja ka see, kuidas tulemust mõõdetakse. Et seekord oli palgalise koosseisu panus retke korral-dusse väike, jäid hindamised ja tulemuste arvuta-mine enamasti võistluskeskuse teha. Tükk aega võttis punktidesse vajalike vahendite leidmine. Osa kontrollpunktidesse vajalikku (näiteks värvikuu-lirelvad) sai laenata, osa sai maleva varudest, osa pidi soetama. Sellelegi kulus aega. Ka kohtunike transport tuleb planeerida, sest maleva sõidukite hulk on piiratud, kütus pole raisata ja liigset inim-ressurssi tavaliselt pole. Ajakava aga võimaldas kasutada samu kohtunikke mitmes punktis.

Kui punktide tegevused olemas ja inimesedki leitud, tuleb planeerida varitsused. Sinnagi on vaja leida inimesed, teha neile selgeks käitumisjuhised ja tegevuspaigad koos aegadega, lisaks transport koos liikumisteedega. Teha tuli ka võistlusjuhend,

Esiplaanil võistlu-se peakorraldaja seersant Tiia Kiis

Kõhklus jääb ikka: on varitsust või ei ole?

19

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

Lis

ain

fo ABISTAVAID MÕTTEID SÕJALIS-SPORTLIKE

ÜRITUSTE KORRALDAMISEL

1. Ürituse korraldustoimkond peaks olema piisavalt suur, et koormus jaguneks mitme inimese vahel. Vähemalt üks toimkonna liige peaks olema palga-line. Tema oleks kontaktisikuks maleva staabiga. Koormuse jagamine tagab, et tipp-panustajaid ei põle läbi.

2. Liikumistrassile tuleks paigutada palju kontroll-punkte ja postkaste. See teeb võimaliku liiku-miskoridori väiksemaks (vähem maaomanikke, kellega on vaja kokku leppida) ja võistlejatel on huvitavam. Kaob ära võimalus kasutada kõrvalist abi (transport).

3. Ideaalis võiks olla, et iga punkti kohtunikud ise leiavad vahendid, sõnastavad ülesande jne.

4. Varitsuse kätte sattumine peaks olema karmilt karistatud. Sõjas jääks ülesanne täitmata, rääki-mata hukkumisest või vangilangemisest. Pole ka mõistlik, et varitsusest läbiminek annab eelise teiste osalejate ees.

5. Ülesannete puhul peab arvestama, et võimalused oleksid kõigil võrdsed. Selliseid ülesandeid, kus päevavalgus annab eelise, peaksid kõik saama täita päeval jne. Tegevust ootav võistkond ei to-hiks näha eelmise võistkonna tegevust punktis, kui see võib anda eelise (saab teha ooteala).

6. Näha ette võimalikke ohtusid ja murekohti, ka võimalust, et mõnesid reegleid võidakse rikkuda. Siin aitab kogemus, enda asetamine võistleja ase-mele, inimese või grupikäitumise eripärade tund-mine raskendatud olukorras, vahel isegi erinevate inimeste isiklik tundmine.

7. Soe saun võistluse lõpus on „elementaarne, Watson“. Isegi kui selle leidmiseks kulub korralda-jal kümme tundi. Sellistele asjadele ei saa käega lüüa. Omasid tuleb hoida ja omad oleme meie, kaitseliitlased, kõik.

Võitjavõistkond (paremalt vasakule): võistkonna kapten seersant Timo Piirmann, nooremseersant Silvar Muru, rea-mees Joosep Puhalainen ja lipnik Elar Sarik

mille koostamisel saab osaliselt kasutada eelne-vate aastate omi. Kuhugi jäi eelarve planeerimine, auhindade tellimine, võimalike ohtude hindamine, toitlustus.

Tänavune võistlus

Ilm soosis tänavusi võistlejaid, 27. septembri hom-mikul kell 7 startis 11 neljaliikmelist võistkonda. Siht läks Suure Munamäe jalamilt kõrgeima künka Vällamäe juurde, siis tuli Tseamägi jne. Tiia jõudis käia enne võistlejate jõudmist igas punktis üle kontrollimas, kas kõik on valmis.

Teise päeva hommikul selgus, et teadmata põh-jusel pole mõned sel päeval kohtunikuks olema pidanud kaitseliitlased kohale ilmunud. Algas kiire tegevuste ümberkujundamine, võistlejad seda ei märganudki, küll kulus korraldajail närvirakke ja kasvas koormus. Eks pea tegelema ka nendega, kes isegi ei anna teada, et ei tule kohale. Selle pesu pesemine aga jääb Võrumaa maleva siseasjaks.

Lõpuni jõudsid kõik 11 võistkonda. Konkurents esikohale oli tihe, pingele said kaasa elada isegi korraldajad, eks liider vahetunud võistluse jook-sul mitmel korral. Arvatavalt oligi esikohale kon-kureerimas vähemalt kuus võistkonda. Esikoha võitis vaid kahepunktilise eduga kodumeeskond Võru malevkonnast (Timo Piirmann, Elar Sarik, Joosep Puhalinen ja Silvar Muru). Teinegi koht jäi Võrumaa malevasse (võistkonnas Harry Härra, Oliver Kelder, Aivar Voronov ja Ott Raa), kolmas läks Kuperjanovi jalaväepataljoni Bravo kompa-niisse (Allan Birjukov, Elari Kiviselg, Marko Sulev ja Kardo Käär).

Kõik võistlejad jäid rahule, lubasid järgmiselgi aastal tulla. Võistlejate sõnul oli tegu huvitava retkega, kus igavlemiseks aega polnud, sai palju targemaks, palju oli uut. Eks oma osa olnud kenal looduselgi. Selline kiitus ongi vabatahtlikule tavaliselt ainuke tasu, mille nimel tehakse rasket tööd. Oleks vaid töö raske, kuid ka vastutus lisab koormale kaalu.

Korraldajatele ei saanud võistlus veel läbi. Nagu õppustelgi, järgnevad varustuse ja transpordi hooldus, asjade tagastamine omanikele, tulemuste lõplik vormistamine alade kaupa ja laialisaatmine, rahandusaruanne. Kahjuks jäi sel korral seegi koormus enamasti Tiia kanda (tema kogupanus oli 160 tundi). Suuremad abilised olid sel korral noor-tejuhid Eve Täht ja Eva Vodi, oma osa on igal aastal andnud Toomas Kaun, Urmas Koemets, Tõnis Saar-nits, Andres Puusep ja Leho Raid (Tartu malev).

Sarnaselt igale aastale tekib vahel küsimus, kas järgmisel aastal on veel suutmist ja tahet nii palju rabelda, kulutada vaba aega, närve. Tihti vaevab see küsimus neid, kes panustavad igal aastal väga palju Kaitseliidu tegevusse. Enamasti toob aga uus aasta taas jätkamismõtted.

20

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

Tankitõrjest IIIÜhe rühmaülema maakeelseid mõtteid

Kas sõdida veokilt või mitte?

AA

RE

NÕ

MM

RAIGO SÕLG, leitnantNõmme malevkonna tankitõrjerühma ülem

Kaitseliidu tankitõrjerühmad on varustatud erinevalt: osal üksustel on tankitõrjekahurid paigutatud veokitele (näiteks Volvodele, mis

ongi mõeldud tankitõrjekahuri veoks), teistel aga on vaid järelveetavad ja ainus võimalus on sõdida lafetilt. Mul puuduvad andmed selle kohta, kas mõnel tankitõrjeallüksusel on võimalus kasutada mõlemat varianti (ja kas nad seda praktiseerivad ja väljaõpet omavad), kuid olen kindlal seisukohal, et just nii see peaks olema. Järgnevalt seda ka põh-jendan.

Kes otsustab, kas sõdida veokilt?

Ütlen naljaga pooleks, et loomulikult on sõdimine veokilt mugavam: riided jäävad puhtaks ja külme-mal ajal on kasutada mõnus soojapuhur, millesse meiegi mõned aastad tagasi Eesti vabariigi aasta-päeva paraadil kiinduda jõudsime. Selle variandi toeks räägib ka meeskonna mobiilsus: veokiga on võimalik kiiresti positsiooni vahetada. Ka on Volvod imekspandavalt vaiksed ja nende manöö-verdamist ei reeda soomukitele omane suur müra.

Samas on selge, et suurem objekt on ka lihtsamini leitav ja seejärel hävitatav, halvimal juhul juba enne seda, kui tankitõrjekahuri meeskonnal tekib

võimalus tulekontakti astuda. Ometi on just oota-matus ja esimesena tule avamine tankitõrjekahuri meeskonna suurim trump, mida käest anda ei tohi. Kui meeskond hävitatakse enne, kui ta on saanud ise tuld anda, on tegemist täieliku läbikuk-kumisega. Kui juba õppusel nii läheb, siis ammugi läheb samamoodi lahingus, kus vastane on veelgi tõsisem. Kahjuks olen selliseid olukordi õppustel kogenud ja paraku juhtub seda minu hinnangul

sagedamini veokitelt sõdiva allüksusega.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et oleksin veokilt sõdimise vastane. Eks neilgi ole sõdimi-seks oma taktikalised nipid, millega ma sellealaste koge-muste puudumise tõttu kursis ei ole. Ometi arvan, et rühma-ülem (aga ka tankitõrjekahuri jaoülem ja meeskonnaülem)

peaksid alati ise olema pädevad otsustama, millist lahingupidamisviisi (veokilt või mitte) kasutada. Ennekõike oleneb see maastikust ja ülesandest. Täna paraku selline otsustamisvõimalus puudub, sest allüksusele antud vahenditega on see otsus tankitõrjeallüksuste ülemate eest juba ära tehtud. Ka puudub võimalus eri lahingupidamisviise proo-vida, sest veokeid, millele saaks paigutada tanki-tõrjekahuri, napib ja seega on puudulik ka selleko-hane väljaõpe, seda isegi iseõppimise mõttes.

Loomulikult

on sõdimi-

ne veokilt

mugavam: riided

jäävad puhtaks ja

külmemal ajal on

kasutada mõnus

soojapuhur.

21

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

Veok, lafett ning kelk või suusad

Ideaalis näen olukorda sellisena, et tankitõrjeka-hurid on vaikimisi paigutatud veokitele, kust nad on võimelised ka sõdima, kuid kõigil veokitel on järelhaagisena kaasas lafett, et vajadusel kahur sellele tõsta ja sõdida oluliselt madalamalt ja pare-mini varjatuna. Kui otsida internetist pilte Volvo kahurimaasturi kohta, võib leida ka selliseid, kus nii ongi toimitud.

Tegelikult saaks seda mõtet arendada veelgi kau-gemale. Tankitõrjekahuri talvise varustuse hulka kuulusid algselt ka suusad ja/või kelk, et hõlbus-tada sõdimist rohkes lumes, kuid seda lisava-rustust ei ole meil õnnestunud kunagi saada ega kasutada. Olen kuulnud küll jutte, et algselt olla sedagi varustust Eestile koos relvadega antud, kuid ei teata, mis sellest hiljem sai.

Et tankitõrjekahuri raskust silmas pidades on temaga manööverdamine eri oludes vaevarikas, oleks teretulnud, kui tankitõrjeallüksuse ülematel oleks igas olukorras rohkem võimalusi otsustada, millise abivahendi toel relv lahingusse viia.

Tankitõrjeüksus kompanii (rühma)

toetusena

Nagu teada, ei ole tankitõrjeüksus sugugi alati jala-väekompanii integreeritud üksus. Sageli antakse see pataljoni poolt kompaniile täienduseks konk-reetse lahinguülesande täitmiseks, kui on eeldada, et jalaväekompanii sõdib soomusohtlikul suunal, kus kompanii enda tankitõrjerelvadest ei pruugi

piisata. Kompaniiülem omakorda otsustab siis, millise allüksuse juurde toetav element suunata. Loodan, et alljärgnev on enamikule lugejatest (vähemalt ohvitseridele ja allohvitseridele) ele-mentaarne, sest see puudutab kõiki lahingutoetus-üksusi, aga mõnikord võivad ka elementaarsena tunduvad asjad lahinguväljal ununeda ning vajavad seetõttu ikka ja jälle kordamist.

1. Kui juurde on antud täiendusüksus, kasuta seda sihipäraselt või luba ta uuele ülesandele.

Aastate jooksul on õppustel palju kostnud juttu, et üksus, mis on määratud kaudtuletoe prioriteediks, jätab kaudtule võimalused osalt või täiel määral kasutamata. Vähemalt neis üksustes, millega minul

ja minu rühmal on olnud au „sõdida“, on see probleem oluliselt vähenenud, sest kompanii koosseisus toe-tusüksustega koos harju-tades õpitakse neid ka üha rohkem võtma oma tege-vuse orgaanilise osana.

Nagu rõhutatakse igale võitlejale: kui on võimalik kasutada kõrgemalt poolt pakutavat tuge, kasuta seda sihipäraselt ja säästa

oma ressursse. Muidugi tuleb siin leida mõistlik kesktee, sest ei ole mõttekas tellida appi suurema erialalise võimekusega üksust vaid seetõttu, et ta

AA

RE

NÕ

MM

Kui õppusel selgub, et toetuseks antavat üksust ei ole oma üksuse kasuks võimalik või mõttekas kasutada, tuleks see vabaks anda, sest ehk vajatakse selle abi mujal rohkem

Varblase laskmi-

ne kahuriga on

reeglina mõtte-

tu ressursi raiskamine

ja mõttekaks võib see

osutuda vaid siis, kui

see neetud varblane

ohustab tõesti kogu

lahingu kulgu.

22

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

on olemas, kui eesseisva ülesande saab suuremate raskusteta täita ka ise – n-ö varblase laskmine kahuriga on reeglina mõttetu ressursi raiskamine ja mõttekaks võib see osutuda vaid siis, kui see neetud varblane ohustab tõesti kogu lahingu kulgu (näiteks snaiper 700 m kaugusel asuvas kindlusta-tud pesas).

Kui aga selgub, et toetuseks antavat üksust ei ole võimalik või mõttekas kasutada, tuleks see vabaks anda, sest võib-olla vajatakse selle abi mujal rohkem. Paralleelnäitena sobib kiirabi väljakutse: kui kiirabi on kord igaks juhuks kohal, on see egoistlikult mõeldes tore, aga kui seda ikka tegelikult vaja ei ole, tuleb mõelda, et ehk on sel-lest mujal rohkem abi.

Erialaüksustega on tihti nii, et kõrgem juht (näiteks pataljoniülem) annab neid oma käsuga kasutamiseks kindlates ajaraamides: näiteks kell 12–14 kasutab seda üks kompanii (või ka rühm) ja kell 14–18 teine. Seda olulisem on allüksuse ülemal lahingu-planeerimistoimingute raames otsustada, kuidas kasutada toetuseks antud jõudu kõige paremini. Siit ka järgmise punkti juurde.

2. Iga täienduseks antud erialaüksus on spetsialistide üksus.

Kunagi ei ole mõistlik piirduda sellega, et üritada toetuseks saadetud erialaüksust integreerida oma lõpuni viimistletud plaani, vaid erialaüksuse üle-male tuleb selgeks teha oma eesmärk ja tahe ning kuulata ära tema ettepanekud, kuidas ta kõige

paremini toeks saab olla (st kaasata ta planeeri-misse võimalikult vara). Erialaspetsialistil on oma ettepanekud, kuidas parimal viisil aidata toetata-val üksusel oma eesmärki saavutada ja oleks kahju, kui lõpuni viimistletud „ilus“ plaan jookseks lörri vaid seepärast, et toetav üksus lihtsalt ei haaku sellesse ja palub plaani ümber teha. See tähendaks esialgse plaani koostanule asjatut ajakulu ja aeg on teatavasti lahingu planeerimisel üks kallimaid ressursse.

Ülaltooduga ei tahtnud ma lugeda moraali; asjad selles vallas on vähemalt minu kogemuste kohaselt oluliselt paranenud. Minu arvates on tegemist tõsiasjadega, mille sagedane kordamine ei tee paha. Nii nagu iga tankitõrjuja on enne tankitõrjujaks saamist omandanud kõik vajali-kud jalaväelase oskused, et osata sõdida ka ilma tankitõrjerelvadeta, peab iga jalaväe(all)üksuse ülem samamoodi olema omandanud vähemalt mõned teadmised iga lahingutoetusüksuse (olgu selleks tankitõrjeüksus, pioneerid, miinipildurid vms) võimaluste ja tegutsemispõhimõtete kohta, et osata neid vajadusel õigesti ja oma võitlejate elusid säästvalt kasutada.

Veidi moraalilugemist

Ometi ei saa ma jätta moraali päriselt lugemata. Seda tehes kõneleb minus lihtsalt üks ohvitser, kelle otsesel vastutusel lahingus (ka õppelahingus) on terve rühm võitlejaid.

Pöördun kõigi ülemate poole, kelle otsustest sõl-tuvad juba õppustel meeste elud, kuigi see on vaid mäng ja elusid igal võitlejal mitu. Olen korduvalt näinud olukordi, kus õppustel võitlejad üksuste kaupa langevad, kuid seda võetakse ka ülemate poolt kergelt, isegi naljatledes. Pean tunnistama, et mulle on selline suhtumine vastuvõetamatu, sest üksuste kaupa langemise taga on reeglina ülemate valed otsused, ent võitlejate elud ei ole mängimiseks, isegi õppustel mitte.

Loodan väga, et arvutimängude stiilis eksperi-menteerimisi mängusõduritega jääb õppustel üha vähemaks ja asemele astub senisest veelgi enam professionaalsus, kus ka oma vigade üle ollakse kurvad ja nende kordamist välditakse.

Üksuste kaupa

langemise

taga on

reeglina ülemate

valed otsused, ent

võitlejate elud ei ole

mängimiseks, isegi

õppustel mitte.

ERAKOGU

Tankitõrjekahuri talvise varustuse hulka olevat algses kuulunud ka suusad ja/või kelk, et hõlbustada sõdimist rohkes lumes, kuid seda lisavarustust ei ole vähemalt nõm-mekatel õnnestunud kunagi saada ega kasutada

23

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

Linnalahing mere tagaLinnalahing, eriti rünnak, on suurt inimressurssi vajav ja enamasti ka veriseim lahinguliik.

TOOMAS KASK, nooremleitnantKuressaare malevkonna pealik

Linnalahinguteks ettevalmistatavad võitlejad vajavad eraldi väljaõpet ja allüksusesisest koostööd tuleb vastavatel õppustel eraldi

harjutada.

Saaremaa maleva kaitseliitlaste kontaktid ja tut-vused on arenemas töisteks sõprussidemeteks. Rootsi kodukaitse Got-landi pataljoni järjekordne regulaarne taktikaline õppus korraldati 10.–14. septembrini, meie lülitu-sime seekord õppustesse juba n-ö käigult. See-kordne õppus sai linna-lahinguteks valmistuse eesmärgil teoks Stock-holmi-lähedases Rootsi kaitseväe õppelinnakus. Saaremaa maleva allüksuste vabatahtlikest peali-kutest ja instruktoritest moodustatud jagu liideti õppuse ajaks Gotlandi pataljoni lahingukompanii ühe rühma koosseisu. Rootsis korraldatud kahe-päevasel linnalahingu eelväljaõppel ja sellele järg-neval kompaniiõppusel osalesime juba ilma sis-sejuhatavate formaalsusteta. Meil oli kaasas oma individuaalvarustus, saabudes relvastati meid kohe rootslaste relvadega (AK-4, KSP-58, Carl Gustav 84

mm) ja varustati laskemoonaga. Kontrolliti jaol kaasasoleva meditsiinivarustuse nõuetele vasta-vust ja viidi läbi ohutustehnika instruktaaž. Maju-tati meid lähedalasuvatesse kasarmutesse.

Koostöö ühendab

Saaremaa maleva koostöö Rootsi kodukaitse Got-landi pataljoniga ja ühised õppused on muutumas heaks tavaks. 2013. aasta suvel osalesime Gotlandil rannikukaitseõppusel ja Karlskrona sõjasadama-kaitse õppustel vaatlejatena. 2014. aasta märtsis osalesime juba tankitõrjemeeskondadega Rootsi kodukaitse lahinglaskmistel jagude koosseisus. Sel suvel osalesid Gotlandi pataljoni võitlejad oma liputoimkonnaga võidupüha paraadil Valgas ja see-järel kahe võistkonnaga Saaremaa maleva korral-dataval Kübassaare patrullretkel. Saaremaale tulid rootslased Gotlandilt oma laevaga ja ka mitmed meie vabatahtlikud on oma huvialustega Gotlandil käinud. Meie vahetu naabrus, ühised majandusli-kud huvid ja kultuurisidemed toetavad ka koostöö-huvi ühiseks sõjaliseks väljaõppeks.

Eriti kõrgeks hindan meie väljaõppealasest koos-tööst saadud inimlikku kogemust ning Rootsi kodukaitse Gotlandi allüksuse liitlaste teadmisi ja tuge. Ilmnes järjekordselt, et kuigi Balti meri näib meid eraldavat, on vajaduse tekkimisel võimalik, et võitleme koos. Mõlema poole vabatahtlikud on selleks valmis.

Õppuse ajal leidis aset kohtumine ka Rootsi rüge-mendi ülema ja teiste juhtivate ohvitseridega.

Saaremaa

maleva

kaitseliit-

laste kontaktid

ja tutvused on

arenemas töis-

teks sõprusside-

meteks.

SA

AR

EM

AA

MA

LEV

24

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014

Küsiti meie hinnangut õppustele ja meeleolusid, erinevusi taktikas, koostöövormi sobilikkust. Nende suhtumine ja hoiak olid sõbralikud, toe-tavad ja positiivsed. Meid kutsuti tagasi ja oldi siiralt huvitatud koostöö jätkumisest. Lahkudes täpsustasime edasise koostöö kalenderplaani, mis kajastub tänaseks juba Saaremaa maleva 2015. aasta väljaõppeplaanis ja maleva vabatahtlikele instruktoritele edasiseks täiendväljaõppeks vaja-like välislähetuste eelarvetaotluses.

Võimalusi rahvusvaheliseks väljaõppealaseks koos-tööks liitlastega on meil piisavalt. Neid võimalusi tuleks Kaitseliidus malevate tasandi väljaõppes senisest rohkem planeerida ja kasutada.

Väljaõppe eesmärk ja ülesanded

Õppuse eesmärgid: harjutada vabatahtlike võitlejate, allüksuste

ülemate ja instruktorite praktilisi oskusi linna-lahingute pidamiseks jao, rühma ja kompanii koosseisus;

kogeda ja harjutada kompanii koosseisus ole-vate rühma- ja jaotasandi allüksuste taktikalist juhtimist ja koostööd linnalahingu tingimustes;

harjutada koostööd Gotlandi kodukaitsjatega.Olulisemad väljaõppeülesanded: hoonete vallutamine. Üksuse rünnaku alguses

luua vallutatavas hoones esmalt turvaala. Sel-lelt alalt jätkub hoone edasine puhastamine. Vaja on harjutada drille;

juhtimine ja distsipliin. Et hoone puhastami-seks on mitmeid variante ja allüksuse liikmed kipuvad improviseerima, võtab lõpliku otsuse vastu ainult ülem, kes juhib gruppi. Tundub mõttetu jutt? Proovige!;

kindlam on siseneda tubadesse n-ö kahekesi: esmalt granaat (veeretatakse mööda põrandat), pärast plahvatust ise;

kui sisetunne ütleb, et ruumis on vastane, on otstarbekas kasutada veel üht granaati. Pärast esimest plahvatust oota 5 sekundit, siis viska teine granaat, millelt splint eemaldamata, ja hüppa ise järele. Ruumis olija, kes on pääse-nud esimesest plahvatusest eluga, heidab teist granaati nähes pikali katab pea kätega. Tekib võimalus võtta vastane elusalt vangi. Rõhutan: võimalus;

kui seisad kinnise ukse taga koos kaasvõitleja-tega, et sisse tungida, hoia ust kinni, et seda ei saaks enne sind seestpoolt avada ja ootamatult granaati välja visata;

miinide ja lõksude oht. Iga suletud uks või tõke võib olla mineeritud. Liikumisandurite või tõm-betraatide abil käivituvad miinid. Ruumis olevaid elektri- ja elektroonikaseadmeid mitte lülitada! Kõik võib olla mineeritud, isegi külmkapi uks;

vastasest puhastatud ja puhastamata ruumid on vaja markeerida. Markeeringud tuleb kooskõlas-tada;

suurte hoonete puhastamisel on vajalik koos-töö kindel koordineerimine oma võitlejate ja teiste oma allüksuste äratundmiseks. Jaosisene side on vajalik.

Väljaõppe korraldus ja sisu

Esimesel päeval algas väljaõpe sissejuhatava harjutusega ruumide läbiotsimiseks (search) ja vajadusest lähtuvalt ka puhastamiseks (clean) eraldi jagudena. Märksõnaks oli ühtse taktika omandamine. Võõrustaja pakkumine meile oli kasutada meie enda taktikat. Tutvustati käemärke ja liikumisskeeme rühma koosseisus tegutsemiseks. Rootsi taktikaliseks soovitu-seks oli vaikne liikumine käemärkide abil ees-märgiga end mitte reeta.

Järgnes rühmaharjutus kahekorruselise hoone puhastamiseks: üks jagu sisenes majja ja puhas-tas turvaala, millele järgnes teise jao sisenemine ning hoone ja katuse puhastamine. Pärast seda asuti kaitsepositsioonidele. Seejärel laeti relvad terava moonaga ja tulistati „maja ründavaid“

Pärast taktika ja kommunikatsiooni

ühtlustamist prooviti koos rootslastega

läbi viiekordse hoone puhastamine rühma

koosseisus

SA

AR

EM

AA

MA

LEV

25

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 8/2014KaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaaKaKaKKaKaKKaKaKKKKaKaKaKaKaKaKaKaKaKaKKKaKaKaKKaKaKaKKKKaKaKaKKKKKKaKaKKaKaKKKaKaKKaKaKaKaaaKaKKKKKaKaKKKKKKaaKKKKKaKaKKKKKaaKKKKKKK ititititittititititiitiititititititttitititititittiititttttittitttttttitttttititiititttttttiiiitttittitiiiititiiiiiiiiititititittittittiitttittittseseseseseseseseseseesesessesesseeseseeseseseeseseseseseseseeesesesesseseseeesseeeseeseeeeseeeeseeeeseeeseeses K KK K K K KKK KKKKKKKKKKKKKKK K K KK KKKK KKKKK KKKKK KKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKodododdodododododoodoododododododododododododododoodododooododododododododdododododododoodododooddoddodooodooododooodoooddddodoodddddooooooodooooooooddddu!u!u!u!u!u!u!uu!u!!u!u!!u!u!u!u!u!u!u!uu!u!u!u!u!u!uu!u!u!uu!u!u!u!u!u!!!!!!uuu!u!uuu!uuuuuu!u!uuu!u!!!!!uu!!!!uuuu!u! 8/8/8/8/8/8/8/8/8/8/8/8/8/8/8/88/8/8/8/8/8/8/8/8/8/8//88/888/8/8/8/888/888/8/888//888//////8888/88/888888/8888/202222020202020202020202020020202020202022202020202020202020200202020220020022020220202020222200202002002222220220220022022220020222000222020200000141414141414141441414141414411441441414141414141414141141414141414141414414141414144414114441411414141414444144141414414141141141441444144441444414114141111111111111111114

tõusvaid sihtmärke kogu rühmaga kõigist jao relvadest (AK-4, KSP-58, Carl Gustav 84 mm);

Edasine ülesanne oli järgmise kahekorruselise hoone puhastamine ja kaitsepositsioonide valimine olukorras, kus vastane ründas seda hoonet teiselt küljelt, samuti tulesektorite määramine ja tegevuste koordineerimine rühmas hoone kaitsmisel ja sellele järgneval eemaldumisel, seda ka koos haavatutele antava esmaabi ja nende evakueerimisega haavatute kogumispunkti (HPK).

Järgnes liikumisviiside tutvustus tänavatel: ristmike ületamine, kohtumislahing vastasega eest, küljelt, lahtirebimine kontaktist ja eemal-dumine jaoga, lahtirebimine ja eemaldumine jaoga koos haavatuga.

Teine ja kolmas päev

Teisel päeval anti käsud viiekordse hoone puhas-tamiseks ja sooritati vastavad harjutused rühma koosseisus. Ruumides olid märklauad (roheline märklaud VA, valge märklaud OMA). Harjutasime treppidel liikumist, turvaalade loomist, sideprot-seduure, käsuandmisi, vaikselt liikumisi, haavatute evakuat-siooni. Eesmärk oli saavutada dünaamiline liikumine ja hea omavaheline koordineeri-mine.

Kolmandal päeval käis tegevus kompanii koosseisus: käsu saamine ja andmine, liikumine sõidukitel lähtealale, jalastunult liikumine lähte-alalt linna alale, julgestamine, linnaalal hoonete puhastamine. Kaasatud oli vastutegevus. Kasu-tada oli jao relvastus ja imitatsioonikäsigranaa-did. Saime jao juurde kontaktsidemehe, kes pidas vajadusel täiendavat sidet ja selgitas olukorda. Päeva lõpuks tekkis hea kontakt ja probleeme ei esinenud.

Järgnes öine patrullimine linnas koos vastutegevu-sega. Meie jagu sai eriülesande puhastada pimedas üks kahekorruseline hoone vastutegevuse võitleja-test lubatud tulesektoriga ida-lääne suunas.

Esmane tagasiside ja järeldused

Positiivne: väljaõppeülesannete ajaline järjestus ja õppuse

üldine korraldus sujusid väga hästi, ei tekkinud pikki ootamisi;

instruktorkoosseis oli professionaalne ja valdas hästi inglise keelt;

väljaõppelinnaku hoonestik oli õppuseks ideaalne;

käsud ja osakäsud rühmadele edastati raadio teel jooksvalt, esitatavad käsud olid lakoonili-sed ja arusaadavad. Ääretult oluliseks osutus linnalahingus (korruste vahel jms) jaosisene side;

individuaalvarustusse kuulusid kõigil võitleja-tel aktiivkõrvaklapid, mis olid ühendatud raa-diosaatjaga;

harjutuste keerukus suurenes pidevalt ja ka soorituste tase paranes iga päevaga;

jao koosseisus osalenud võitlejad said kiire ja professionaalse väljaõppe, omandatud koge-musi on kavas oma allüksuse liikmetele edasi anda.

Probleemid, mis lahenesid väljaõppe käigus: inglise keele kasutamine sideks oli esmalt mõle-

malt poolt kompav, tekitas veidi probleeme, lahingumüras keelest arusaamine tekitas arusaamatusi, vajalik oli kordamise küsimine. Peagi keelest tulenevad erisused kadusid ning mõistmine ja koostöö olid väga head;

haavatule evakueerimiseks oli igal jaol kasu-tada üks meditsiiniline lebomatt, millel olid kaasaskandmiseks seljakinnitused ja haarami-seks käeavad. Paraku on selle kasutamine keerd-treppidel keeruline. Seetõttu tuli haavatud välja kanda seljas;

sellel väljaõppel osalemiseks oli meie vaba-tahtlikel vaja end nädalaks töölt vabaks võtta, mitmel tuli selleks küsida palgata puhkust. Piisavalt aegsasti ette planeeritud taotluste alusel oli selle lähetuse korraldamine siiski võimalik ja üldine motivatsiooni suurenemine korvas mingil määral ka saamata jäänud pal-garaha.

Meie jagu sai

eriülesande

puhastada

pimedas üks kahe-

korruseline hoone

vastutegevuse

võitlejatest.

Ruumi sisenedes tuleb endale alati meenutada, et iga uks või lüliti võib olla mineeritud

SA

AR

EM

AA

MA

LEV

26

Me

dit

siin

Kaitse Kodu! 8/2014

Karda külma!Pime ja külm aeg on nüüd käes, mistõttu tasub nohust tilkuvate ninade ja köha kõrval rääkida tõsisematel teemadel — külmakahjustustest ja allajahtumisest.

Soojakadu erinevatest kehaosadest

NO

RR

A K

AIT

SE

VÄ

GI

KERSTI PODMOŠENSKINaiskodukaitse väljaõppe arendusspetsialist

Kiirabimeedikud peavad tihti kokku puutuma allajahtunud kannatanutega, kelle puhul möödujad pole arvestanud hüpotermia

ohuga, sest ilmnevaid sümptomeid peetakse joobe tunnusteks, mistõttu ei võeta ka vaevaks helistada hädaabinumbril 112, et anda teada võimalikust kannatanust. Ilmselt enamik siiski teab, et alkoho-limürgituse ja allajahtumise (nagu ka mõne haigus-hoo) sümptomeid on sageli võimatu eristada, ent mingil põhjusel kiputakse olema „tõelised eksper-did“ diagnoosimisel, jagades juurde arvamusi stiilis „joodik külma ei tunne“, „jumal kaitseb joodikuid“ või „joodik on ise oma saatuse sepp“.

Vahel võib hoopis selguda, et too joodik oli korralik pereisa (või -ema), kes jõi pärast tööd koos sõpra-dega kaks õlut (või paar klaasi veini) ning keda koduteel tabas mikroinsult ja kes, kaotanud korraks teadvuse, jäigi lebama. Porised riided ja alkoholilõhn räägivad paljudele kindlat keelt, mistõttu arvatakse, et küllap ta varsti tõuseb ja ise kodutee leiab.

Sellesarnaseid näiteid võib tuua palju, ent kui küsida, siis väidab enamik inimesi pööravat end alati tähelepanu kõigile lebavatele inimkogu-dele. Ilmselt on Eesti ühiskond muutunud tõesti tähelepanelikumaks, ent kahjuks võib tõdeda, et päriselus on arenguruumi küll ja veel. Kaitseliidu esmaabiinstruktorina loodan siiski, et Kaitseliidu liikmed on selles osas teistele eeskujuks, kuid põhi-tõdesid tasub ikka meenutada.

Mis on hüpotermia ehk allajahtumine?

Miks mitte alajahtumine? Kuna eesliide „ala“ tähendus on „mittetäielik, mitteküllaldane“, võiks alajahtumine tähendada mitteküllaldast jahtumist, mistõttu juba mitu aastat ei kasutata meedikud seda mõistet, vaid see on asendatud kas sõnaga allajahtumine või mahajahtumine.

Võimaluste piires hoiab keha kesknärvisüsteemi ning kõigi rindkere ja kõhuõõne organite tempe-ratuuri ühtsena. Seda temperatuuri nimetatakse tsentraalseks temperatuuriks ning see on ligi-kaudu 37,5 °C (saab mõõta kas keskkõrvast, pära-kust, kusepõiest või söögitorust). Allajahtumisest ehk hüpotermiast räägitakse siis, kui kehasisene temperatuur jääb alla 35 °C ning erinevalt lokaal-sele külmumisele on tegemist kogu keha aeglase jahtumisega väljastpoolt sissepoole.

Eesti kliimas tuleb allajahtumisega arves-tada iga kannatanu puhul, kes on sunnitud pikemat aega väljas või kütmata ruumis viibima. Siinkohal ei mängi rolli see, kas tegemist on miinuskraadidega või mitte. Oluline on meeles pidada, et ka suvel võib halbadest ilmastikutingimustest, märjast ja tuulest tingituna tekkida allajahtumise oht, kui inimene peab pikalt püsima lii-kumatuna, näiteks haigushoo, trauma või alkoholimürgituse tagajärjel, või kükitama jaoülema käsul magamata-söömata-joo-mata ja sobiva riietuseta kaevikus.

NB! Eriti suur allajahtumisoht on kiiremini jah-tuvatel väikelastel ja eakatel, kelle keha termore-gulatsioon ei pruugi kõrges eas enam kuigi hästi toimida.

Allajahtumise tunnused vastavalt seisundi

raskusele

Kergem staadium: kahvatu, külm nahk; lihasvärinad;

Oluline on

meeles

pidada,

et ka suvel võib

halbadest ilmas-

tikutingimustest,

märjast ja tuulest

tingituna tekkida

allajahtumise oht.

27Kaitse Kodu! 8/2014

Lis

ain

fo

Lis

ain

fo

unisus, uimasus, ent kan-natanu reageerib üldjuhul kõnetamisele.

Keskmise ja raske hüpotermia korral: kannatanu reageerib kõne-

tamisele halvasti, segasus, võimalikud on hallutsinat-sioonid;

lihased enam ei värise, vaid võib esineda jäsemete jäikust.

Raske hüpotermia korral: tekib kooma ehk teadvuse-

tus, kannatanu ei reageeri enam üldse kõnetamisele, ärritusele;

vaevalttajutav hingamine või täielik elumärkide puu-dumine.

Kannatanu seisundi

hindamine

Kordan: allajahtumisega tuleb arvestada iga kan-natanu puhul, kes on sunnitud pikemat aega väljas, jahedas (märjas) või kütmata ruumis viibima. Esmalt tuleks kindlaks teha, kas hingamine on säilinud, mis võib allajahtunud patsientide puhul olla keeruline, sest nende hingamine on sageli väga tasane, aeglane ja raskesti kuuldav ning seetõttu tasub allajahtumise kahtluse korral võtta selleks veidi rohkem aega ja sundida seejuures ennast rahulikuks jääma.

Teadmiseks: allajahtunud patsientide puhul esineb sageli patsiendi surnuks tunnistamise vigu.

Kahtlusele leiab kinnitust kõigepealt palja käega nahka katsudes, aga eelkõige annab teavet kan-natanu teadvuse seisund, samuti ümbritsev kesk-kond. Külmatunde tõttu annab vihjeid ka paljude kannatanute asend. Tsentraalset temperatuuri mõõtma hakata pole esmaabiandjal ilmselgelt

Külmakahjustuse tekki-mise üheks ohuteguriks on vedelikupuudus

Eesti kliimas tuleb allajah-tumisega arvestada iga kannatanu puhul, kes on sunnitud pikemat aega väljas või kütmata ruumis viibima

KE

RS

TI P

OD

MO

ŠE

NS

KI

NO

RR

A K

AIT

SE

VÄ

GI

KÜLMAKAHJUSTUSE TEKKIMISE

OHUTEGURID

Vedelikupuudus.

Väsimus, nõrk füüsiline vorm.

Ebapiisav kaitse külma, niiskuse ja tuule eest — vali alati sobiv riietus!

Piiratud liikumisvõimalus.

Vigastused ja põetavad haigused (nt dia-beet).

Eelnevad külmumised.

Alkohol, nikotiin ja ravimid.

Varustuse (nt kitsaste jalanõude, käekella või sõrmuste, mägironimistrakside) sooni-mise tõttu häiritud vereringlus.

KUIDAS KÄITUDA ALLAJAHTUNUD

KANNATANUGA

Vältida kannatanu pööramist ja jäsemete tõstmist südame tasapinnast kõrgemale, v.a kerge allajahtumi-se korral, mil kannatanu on teadvusel ja vajadusel võime-line ise liikuma.

– Eriti tuleb vältida jäsemete liigutamist.

Vältida edasist allajahtumist:– võimalusel ja vajadusel eemaldada märjad riided;– katta kannatanu kehatüvi (mitte jäsemed) tekkide või

termolina vms tihedalt kinni, nii et jäsemed oleksid kehatüvest eraldatud (ülessoojenemisel tekkiva kol-lapsi oht, sest perifeersed veresooned laienevad ja täituvad keha sisse kogunenud verega, langetades seeläbi tsentraalset temperatuuri);

– asetada kannatanu pähe soe müts (keha kaotab kuni 50% soojusest pea ja kukla kaudu);

– teadvusel kannatanule võib soojendamiseks anda sooja jooki, ent mitte alkoholi.

Teadvuseta kannatanu puhul tuleb jälgida hingamisteede avatust, vajadusel seda korrigeerides: eelistatult võimali-kult vähe liigutades viia pea kuklasse ja tõsta alalõuga. Kui see ei aita või ei õnnestu ja hingamisraskus süveneb, keerata kannatanu ettevaatlikult, jäsemeid võimalikult vähe liigutades, stabiilsesse küliliasendisse.

Olemasolevate vigastuste ülevaatamine ja esmaabi (ve-rejooksu tuleb tingimata vältida).

mõtet, kahtluse korral tasub helistada kohe häire-keskusesse (numbrile 112).

Lokaalne külmumine

Erinevalt allajahtumisest, mis puudutab keha kõiki organisüsteeme, on külmumiste korral tavaliselt tegemist mitteeluohtlike lokaalsete külmakah-

28

Me

dit

siin

Kaitse Kodu! 8/2014

NO

RR

A K

AIT

SE

VÄ

GI

NO

RR

A K

AIT

SE

VÄ

GI

Sõjapidamisel talvetin-gimustes ohustavad võitlejat vaenlasest enam ilmastikuolud

Tegutsemine lokaalse külmumise korral

NO

RR

A K

AIT

SE

VÄ

GI

justustega. Et aga vältida hilisemaid tüsistusi, tuleb teada mõningaid esma-abireegleid.

Tavaliselt külmuvad väljaulatuvad kehaosad, nagu nina, kõrvad, põse-sarnad, labakäed, labajalad. Raske kül-mumine, mille kahjustused avalduvad alles mõne aja pärast, jagatakse tem-peratuuri ja mõju avaldumise kestuse järgi staadiumideks. Et esmaabi mõttes ei ole neil staadiumidel mingit tähtsust ja sündmuskohal ei ole võimalik neid üksteisest eristada, ei tasu sellele liig-set tähelepanu pöörata.

Külmakahjustuse tunnusteks on: punetav, kuiv nahk; puutetundlikkuse vähenemine; tugev valu antud piirkonnas.

29

Me

dit

siin

Kaitse Kodu! 8/2014

Raskematel juhtudel kaasnevad külmakahjustu-sega: valget või musta värvi kärbunud nahk; valutundlikkuse kadumine antud piirkonnas.

Kuidas käituda lokaalse külmumise korral

Kui õppusel viibides ilmnevad esimesed märgid lokaalsest külmumisest, tuleb iseenda või kaaslase abistamiseks kaaluda järgmisi tegutsemisvõima-lusi: tuule eest kaitstud koha otsimine, võimalusel

viia kannatanu siseruumidesse; kui võimalik, anda juua sooja jooki; sõltuvalt külma saanud kehaosast, kas jalanõud

või märjad sokid jalast, kindad käest (käekellad, sõrmused samuti!) ja otsida kuivad asemele;

külma saanud kehaosa tuleb soojendada vähe-malt 10 minutit passiivselt kehasoojusega (kaenlaaugus, kubemepiirkonnas);

kui vastunäidustused puuduvad, võib valu vai-gistamiseks ja vereringe parandamiseks võtta 500 (kuni 1000) mg aspiriini või 400 (kuni 800) mg ibuprofeeni (NB! see on täiskasvanu annus);

külmunud kehaosa ei tohi hõõruda – oht kah-justada kudesid;

ülessoojendamiseks ei tohi kasutada otsest kuumust (kehaosa on tundetu ja tekib põletuse oht ning soojenemine toimuks liiga kiiresti);

kui külmunud kehaosa tundlikkus taastub 10 minuti jooksul pärast ülessoojendamist, näitab see head prognoosi, kuid samas ka seda, et kül-mumise vältimiseks ei ole võetud kasutusele piisavaid ennetusmeetmeid. Kui ennetusmeet-meid ei parandata, on uue külmakahjustuse teke väga tõenäoline.

Kui külmunud kehaosa tundlikkus ei taastu pärast 10–15 minutit, pöörduge võimalusel haiglasse. Kui see pole mitte kuidagi võimalik, tuleb lisaks eelne-vatele juhistele: alustada ülessoojenda-

mist, ent mitte mingil juhul kuiva kuumuse käes ja külmunud kehaosa hõõ-rudes, vaid selle hoidmise abil 37 °C soojuses vees (kui käepärast, lisada des-infi tseerivat vahendit), st beebi vannivee soojuses. Soojust saab kontrollida küünarnuki abil. Pidevalt lisada sooja vett, et temperatuur püsiks üht-lane;

külmunud kehaosa soojendada normaalse kehatemperatuurini või kuni naha värv on taastunud (ühe jala ülessoojendamine kestab umbes tund);

ülessoojenenud kehaosa kuivatada, lõdva (võimalusel steriilse) sidemega kinni siduda ja kehast kõrgemal hoida.

Külmetuse tagajärjel võivad tekkida suured villid, mida ei tohi katki teha. Kui külmunud kehaosa verevarustus ei taastu 48 tunni jooksul, tekib oht, et see tuleb amputeerida.

NB! Lokaalsete külmetuste ravimisel ei tohiks eksida järgmistes punktides: haiget kohta ei tohi hõõruda lume ega muu

materjaliga; allajahtunud inimese kehaosi ei tohi üles soo-

jendada; kui uus külmumisoht ei ole välistatud, ei tohi

ülessoojendamisega alustada; tavaolukorras tuleb raske külmakahjustuse

korral pöörduda igal juhul haiglasse, mitte ise veevanne tegema hakata.

Kasutatud kirjandus

Laugamets, Andras & Tammpere, Pille & Jalast, Raul jt. Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat. Tallinn: Inno-ve 2014.

Allajahtumisega

tuleb arvesta-

da iga kanna-

tanu puhul, kes on

sunnitud pikemat

aega väljas, jahedas

(märjas) või kütmata

ruumis viibima.

2 X

NO

RR

A K

AIT

SE

VÄ

GI

Tavaliselt külmuvad esmalt väljaulatuvad kehaosad, nagu nina, kõrvad, põsesarnad, labakäed ja labajalad

30

Ha

ritu

d s

õd

ur

Kaitse Kodu! 8/2014

HELLE JÜRNAKaitseliidu peastaabi personaliosakonna spetsialist

Kaitseliidu seaduse ja kodukorra kehtima hak-kamine on endaga kaasa toonud erinevate dokumentide ja juhendite muutmise ning

uute koostamise. Kaitseliidu liikmetele on tuttav tunne, et alles hakkas kogu süsteem toimima, kui jälle antakse uued suunised ja muudetakse olemas-olevat. Üheks selliseks dokumendiks on riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, millega on Kaitseliidule püstitatud ülesanded, mis tähenda-vad suuri organisatsioonilisi muudatusi nii Kait-seliidu struktuuris kui ka ülesannetes. Kes veel ei ole nimetatud dokumendiga tutvunud, saab seda lugeda aadressil http://www.kaitseministeerium.ee/files/kmin/nodes/13204_Riigikaitse_arengu-kava_2013-2022.pdf.

Kaitseliidu osa riigikaitses

Arengukavas kirjeldatakse Kaitseliidu osa riigikait-ses järgnevalt. Territoriaalkaitse poolt loodavat kogu Eestit katvat turvavaipa hakatakse senisest veelgi enam tähtsustama ning maakaitse saab konkreetse vastutaja – Kaitseliidu –, kellele see saab olema peamine sõjaline ülesanne.

Eesmärgiks on 30 000 Maakaitse (15 Kaitseliidu malevat) tõhus

sõjaline juhtimine ka kõige keerulisemas situatsioonis toimub kriisi- ja sõjaolukorras aktiveeritavate viie territoriaalse vastutusalaga maakaitseringkonna kaudu.

Maakaitsestruktuuri kuuluvad üksused varus-tatakse ja relvastatakse täielikult.

Toetatakse vabatahtlikkust riigikaitses ning eesmärgiks võetakse Kaitseliidu liikmeskonna suurendamine tänaselt 22 250-lt kümne aas-taga 30 000-le.

Esimest kaht ülesannet oskavad kõige paremini kommenteerida need, kes vastavates planeerimis-protsessides osalevad ja osaülesandeid püstitavad, et suur eesmärk saaks täidetud. Mina võtan oma kirjatükiga vaatluse alla kolmanda Kaitseliidule püstitatud ülesande ehk liikmeskonna arvu suu-rendamise, mis on tegelikult eelneva kahe ülesande täitmise eelduseks.

Kui vaadata liikmeskonna dünaamikat viimase kümne aasta jooksul, nähtub, et Kaitseliidu liikmete arv on üldpildis suurenenud, samas on noorteorga-nisatsioonide liikmete arv vähenenud (vt joonis 1).

Kuidas kasvatada Kaitseliitu?

Tänavuses Kaitse Kodus! nr 5 kirjutasin ülevaate varakevadel läbiviidud uuringust, millest ilmnes, et kõige suuremaks organisatsiooniga liitumise ajendiks ehk mõjuteguriks on sõbrad ja tuttavad,

Joonis 1

Kaitseliidu liikmeskonna suuruse muutus viimase 10 aasta jooksul

16 000

14 000

12 000

10 000

8000

6000

4000

2000

0Kaitseliit Naiskodukaitse Kodutütred Noored Kotkad

20042005200620072008200920102011201220132014

Järgmise kaheksa aasta jooksul peaks Kaitseliidu liikmeskond kasvama 6800 liikme võrra ja jõudma 30 tuhandeni.

31

Ha

ritu

d s

õd

ur

Kaitse Kodu! 8/2014

kellelt saadi ka liitumise kohta kõige rohkem infot, ning isiklikud väärtushinnangud. See tähendab, et olulise osa värbamistööst on teinud rahulolevad ja motiveeritud liikmed. Samast küsitlusest tuli välja organisatsiooni kitsaskohti, mida tuleb parandada ja muuta, sest kui liikmed ise ei ole organisatsioo-niga rahul, ei innusta nad ka teisi liituma.

Järgmise kaheksa aasta jooksul peaks riigikaitse arengukavas püstitatud ülesandest lähtuvalt kas-vama Kaitseliidu liikmeskond 6800 liikme võrra. See tähendab, et vastuvõetud uute liikmete arv peaks olema senisest vähemalt kaks korda suurem, sest samaaegselt toimub ka organisatsioonist lah-kumine (väljaastumised, väljaarvamised). Oluline aspekt, millega nimetatud ülesande täitmisel tuleb arvestada, on statistikaameti avaldatud rahvasti-kuprognoos aastani 2040. Selle kohaselt väheneb Eesti rahvaarv ja oluliselt just kõige aktiivsem vanusegrupp, kellele vaba aja veetmise võimaluste pakkumises Kaitseliit konkureerib (vt joonis 2).

Taanlaste kogemus

Kuidas antud olukorras hoida Kaitseliidu tähtsaimat alustala – liikmeid – ja suurendada liikmeskonda? Hiljuti käis peastaabi personaliosakonna esindus tut-vumas Taani kodukaitse värbamissüsteemiga. Nagu Kaitseliit, seisavad ka taanlased silmitsi sarnaste probleemidega. 60-aastase kogemuse põhjal on nad võtnud tähtsaimad õppetunnid arvesse ja teadvusta-nud endale, et organisatsiooni kasvatamise aluseks on organisatsiooni tegevuse tutvustamine ühiskon-nale ja olemasolevate liikmete hoidmine.

Teevad nad seda eelkõige laiaulatusliku info levitamise abil. Taani kodukaitse tutvustab oma

tegevust eelkõige meediakanalites (kino, televi-sioon, kodulehekülg, sh värbamisteemaline kodu-lehekülg, ajakiri), sotsiaalmeedias (Facebook) ja avalikel üritustel. Informatsiooni jagajateks on nii organisatsiooni palgaline koosseis kui ka liikmed ise. Sealhulgas ei ole informeeritus tähtis ainult elanikkonna teavitamiseks, vaid eelkõige olemas-oleva liikmeskonna rahulolu suurendamiseks.

Taanlaste kogemustest on meil palju õppida. Liikme-tele või potentsiaalsetele liitujatele peab olema taga-

tud igapäevaselt kasutatavate kanalite kaudu pidev kursisolek organisatsiooni tegevusega. On hea meel tõdeda, et järjest enam räägitakse Kaitseliidust ka meie meedias ja uhkusega öeldakse, et „olen kaitseliitlane“.

Ei tohi unustada, et lähtuvalt rahvastiku struktuurist tuleb senisest rohkem tähelepanu

pöörata eakatele liikmetele. Eelkõige sellele, et neil oleks piisavalt tegutsemisvõimalusi ja nii saaksid nad anda oma panuse riigikaitse arengusse. Ka tuleb leida rohkem võimalusi tekitada noorteorganisat-sioonide liikmetes huvi nii Kaitseliidu kui ka Nais-kodukaitse vastu, sest noorteorganisatsioonides saadud kogemused ja seal tunnetatud ühtekuuluvus on meile järelkasvu mõttes olulise tähtsusega.

Selleks, et koondada rohkem sarnaste väärtustega Eesti riigikaitsest huvitatud inimesi ja suurendada Kaitseliidu võimekust, tuleb teha koostöös suuri pingutusi. Väga oluline selle juures on üleüldine teavitustöö organisatsiooni tegevusest: mida me teeme, miks me teeme, kuidas me teeme. Sellele saame me kaasa aidata igaüks.

85+80757065605550454035302520151050

Joonis 2

Rahvastikupüramiid 2013. ja 2040. aastal

Mehed

2013 2040

60 000 40 000 20 000 0 0 20 000 40 000 60 000

Naised

Allikas: Statistikaamet

Lähtuvalt rah-

vastiku struk-

tuurist tuleb

hakata senisest

rohkem tähelepanu

pöörama ka vanema-

ealistele liikmetele.

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt Eesti rahvaarv väheneb, kusjuures oluliselt just vanuserühmas, mil-lesse kuulujate vaba aja veetmise võimaluste pakkumises Kaitseliit konkureerib

32

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

ANNELI REINOAlutaguse maleva Avinurme malevkonna teavituspealik

Ilm oli ilus sel 1944. aasta septembripäeval, kui eestlastest komplekteeritud ja Saksa poolel või-delnud üksuste sõdurid vastupanulahingus oma

elu jätsid. Omakaitseüksused moodustati eelmai-nitud aastal üldmobilisatsiooni käigus Jüri Uluotsa üleskutsel, et kaitsta Eesti iseseisvust Punaarmee sissetungi eest. Üksuste loomine ja varustamine oli keeruline, sest sakslased ei usaldanud eriti Eesti võitlejaid.

70 aasta eest

Aastal 1944 peeti mitu ränka lahingut taganeva Saksa väe ja pealetungiva Punaarmee vahel. Saksa

Avinurme lahingus langenuid pole unustatud

armee taganemine saigi saatuslikuks Avinurme lahingus Saksa poolel võidelnud sõduritele, kui Punaarmee tõkestas Saksa üksuste liikumise lääne suunas. 20. septembri udusel hommikul alanud lahingutegevuses osalesid Eesti piirikaitserügemen-did ja politseipataljonide osad. Eesti üksuste vastu-panulahing Avinurme asulas lõppes keskpäevaks ja viimased neist lahkusid lahingupiirkonnast, võttes kaasa nii palju haavatuid kui võimalik.

Palju on kirjutatud pea-letungiva Punaarmee sõdurite poolt Avinurme kirikus julmalt hukatud haavatutest – siiani on kirikus näha kuuliaugud ja pühakotta visatud granaa-tide kkillujäljed ning augud altarimaalis. Ka on sellest lahingust tuntud seik Punaarmee sõdurite ebainim-likust tegevusest, kui automaaditule ja tankiroomi-kutega lömastati taganev haavatute ja hobuste voor. Hukati ka vangi langenud või vabatahtlikult alla andnud sakslastest ja eestlastes sõdurid.

Praeguseks

on sõdurite

matmis-

paigas lisaks 25

ümbermaetule

vääriliselt mulda

sängitatud veel

kaks langenut.

Avinurme lahingus hukkunud võitlejate memoriaali juures meenutati 20. septembril 70 aasta möödumist sellest kurikuulsast verevalamisest. Ürituse käigus maeti piduliku tseremoonia saatel ümber kahe sõduri säilmed.

Matusekõne Avinur-mes langenud sõdu-rite ümbermatmisel pidas kohalik kiriku-õpetaja Rene Alberi

AN

NE

LI R

EIN

O

33Kaitse Kodu! 8/2014

Avinurme lahingus hukkunute täpset arvu ei tea keegi, erinevad allikad mainivad erinevaid numb-reid. Praeguseks on sõdurite matmispaigas lisaks 25 ümbermaetule vääriliselt mulda sängitatud veel kaks langenut. Matusekõne pidas Avinurme kiriku-õpetaja Rene Alberi, sõna võttis vallavanem Aivar Saarela. Avinurme puhkpilliorkestri ja meeskoori-laulu saatel oli kohaletulnutel võimalus sel päikese-lisel sügispäeval endasse vaadates mõtiskleda, mis on olnud ja on meie vabaduse hind ja kust jookseb segastel aegadel inimlikkuse piir.

Langenuid ei saa unustada

Päikesepaistelist sügispäeva jäid meenutama noor-kotkaste ja kodutütarde poolt haudadele pandud lilled ja küünlad ning Kaitseliidu ja Avinurme valla poolt memoriaali juurde jäetud pärjad. Aasta-päeva tähistamine jätkus pidulikus ja isamaalises meeleolus Avinurme kiriku õuel, kus mees-koor laulis isamaalisi ja metsavennalaule ning Naiskodukaitse pakkus sõdurisuppi.

Lahingu aastapäeva pidulik tähistamine ja säilmete ümbermatmine sai teoks tänu mitmetele inimes-tele ja organisatsioonidele, kuid eriliselt tänulikud oleme entusiastidest ajaloohuvilistele, kelle pühen-dunud tegevus aitab minevikku mäletada. Siinko-hal soovin osalejate nimel tänada mälestusüritust toetanud Ilmar Tammarut ja autori nimel kõiki, kes selle kirjutise valmimisele kaasa aitasid.

Lahingu aasta-

päeva pidulik

tähistamine

ja säilmete ümber-

matmine sai teoks

tänu mitmetele

inimestele ja orga-

nisatsioonidele.

Aastapäeva tähista-mine jätkus pidulikus ja isamaalises meele-olus Avinurme kiriku õuel, kus meeskoor laulis isamaalisi ja metsavennalaule ning Naiskodukaitse pakkus sõdurisuppi

AN

NE

LI R

EIN

O

Endiselt väärib meenutamist pealetungiva Punaarmee sõdurite poolt Avinurme kirikus julmalt hukatud haavatute mälestus

AN

NE

LI R

EIN

O

Siiani on kirikus näha

kuuliaugud ja pühakotta vi-satud granaa-tide killujäljed

ning augud altarimaalis A

NN

EL

I RE

INO

34

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

ANTS KALAMSakala maleva Karksi malevkonna teavituspealik

Paistis, et see ettevõtmine oli meelepärane isegi vanajumalale endale, sest ta oli selleks päevaks andnud selge ja päikesepaistelise

ilma. Kui kõik osalejad olid kohale jõudnud, pakiti väljakaevamisteks vajaminev varustus kahele maastikuautole ja sõit punkri asukohta võis alata. Esialgu kulgeti mööda kruusast metsateed, kuid viimane kilomeeter oli rohkem mülgastega põld kui tee, mis ta tegelikult kunagi oli olnud. Lõpuks peatusime vanal metsa-väljaveoteel, sest mõnikümmend meetrit eespool takistasid edasisõitu teele kukkunud puud. Sealt edasi tuli minna jalgsi. Kõvemad mehed kandsid

Lillis punkrit ava(sta)masKella üheksaks hommikul kogunes 28. juunil Lillisse Sõrmuse tallu seltskond kaitseliitlasi, kes taluperemehe ja staažika kaitseliitlase Jaak Põldma kutsel olid tulnud avastama paar kuud varem leitud ja veel läbikaevamata metsavennapunkrit.

varustust, viletsamad vantsisid teiste kannul. Õnneks oli minna vähe maad, et jõuda punkrini, mille asukohta märkis lohk mäeküljes ja sellest väljaturritav korsten.

Metsas varjusid kaitseliitlased ja sakslased

Punker ise asub Nava talu maadel, mille peremeheks on Jaak Kõdar, kes palus kaitseliitlastel kontrollida punkri ohutust. Punkri leidjateks olid mehed, kes tegid talumetsas sanitaarraiet. Esimese tööna tuli ümbrus ja ka punkripealne puhastada mahakuk-kunud puudest ja põõsaokstest. Mehed olid indu täis ja see töö läks lennates. Mahakukkunud puud raiuti juppideks ja tassiti eemale, sarapuupõõsast kärbiti tugevalt, et see ei segaks kaevetöid.

Enne kaevetööde algust tegi Jaak Põldma ülevaate sealkandis 60 aastat tagasi tegutsenud metsaven-dadest. Ta rääkis, et pärast Eesti vallutamist Vene vägede poolt 1944. aasta sügisel pakkusid paljudele varju Karksi kihelkonna endise Polli valla Lilli küla Tündre järve äärsed künklikud, teedeta metsad, mis olid vastu Läti piiri.

On teada, et 1944. aasta oktoobris varjus Lilli külas grupp Kaitseliitu ja Omakaitsesse kuulunud mehi

Punkri

asukohta

märkis lohk

mäeküljes ja sel-

lest väljaturritav

korsten.Kaevamistöö vaheldus

ajalootundi-dega ja auk

muudkui kasvas

35

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

eesotsas Kaitseliidus jaopealikuks olnud tollase metskonna raamatupidaja Herbert Järvsaluga. Temaga ühinesid taludes palgatööd teinud Parts ja Suuga talu peremees Tulp. 1945. aastal lubanud Vene võim metsast vabatahtlikult väljatulijatele amnestiat, aga nagu ikka Vene lubadustega juhtub, anti metsast vabatahtlikult välja tulnud meestele karistuseks 25+5 aastat. Viimane Lilli Oma-kaitse rühmaülem August Puuste arreteeriti juba novembris 1944 ja temagi sai karistuse.

Nendes metsades varjasid end ka kaks sakslast. Need mehed olid 22. septembril 1944 peetud Ala-Taagepera lahingutest maha jäänud Saksa armee sõdurid. Neist teadsid Taageperast Lilli poole jäävas Pilpa külas (see oli Jaak Põldma vanemate koduküla) peaaegu kõik elanikud, aga neist ei rää-gitud kunagi. Võib arvata, et nad jäeti Saksa armee poolt sihilikult maha luurajateks ja ilmselt oli neil eeltöögi hästi tehtud, sest nad tundsid hästi kohalikke olusid ja oskasid end varjata aktiivsete Omakaitse meeste kodudes.

Üks neist varjas end Ikepera raba äärse Lupe talu rentniku Voldemar Veri juures ja teine keset küla elanud asunik Ilissoni juures. Mõlemad pereme-hed arreteeriti 1944. aasta oktoobris-novembris ja nende elutee lõppes kusagil Venemaa avarustes.

Kaevetööd ja jutud läbisegi

Et ajalootund liiga pikaks ei läheks, alustati vahepeal kaevetöödega. Toodi välja detektor ehk rahvakeeli miiniotsija, et kontrollida, kas kusagile sissekäigu juurde pole seatud lõksu, millest võiks kaevajatele kahju sündida. Aparaat näitas küll mitmes kohas metallist esemete olemasolu, kuid kõik need osutu-sid millekski muuks, üks näiteks vibusae leheks.

Kaevama hakati korstna ümbrusest, mis arvati olevat punkri keskosas. Põnevus oli suur, kõik loot-sid leida midagi erilist, mis heidaks varju punkri asukatele. Punkri lagi oli sisse vajunud ja keegi ei teadnud, kui sügaval on põrand. Ilmselgelt oli

tegemist talipunkriga, millele vihjas lae massiivse paksus. Kaevati kordamööda ja muld kanti punk-rist natukene eemale, et see ei segaks. Orupoolses otsas tegutsejad leidsid üsna maapinna ligidalt savist drenaažitorusid, eelmainitud saelehe, katkise klaaspudeli ja savipoti kilde. Natukene sügavamalt tuli päevavalgele meeste poolsaabas. Keskosas tegutsejad hakkasid jõudma pliidini, sest järjest enam tuli päevavalgele telliseid ja ahjupotte. Korsten ise oli hästi säilinud, sest vanemate meeste jutu järgi oli see eestiaegne malmtoru.

Punkri asu-kohta märkis lohk mäekül-jes ja sellest väljaturritav korsten

36

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

Lis

ain

fo Metsavendluse uurimisest erinevate meetoditegaMARTIN ANDRELLERmetsavendluse uurija

Metsavendluse n-ö allikaline baas on nüüdseks peamiselt Rii-giarhiivis säilitatavad juurdlusdokumendid ja eriteated ning ettekanded. Mõningal määral on metsavendade kirjapandud mälestusi ja muidugi elusolevaid metsavendi.

Üheks osaks metsavendlusest olid aga nende elupaigad: punk-rid ja laagrikohad. Üleüldiselt oli punkrite saatuseks sattuda kas julgeoleku või hävituspataljoni rünnaku objektiks või jäid need maha metsavendadest, kes ei pidanud senist eluaset enam turvaliseks. Siiski on juhuseid, kus punker jäeti maha kii-rustades ning jäi seetõttu elanike poolt lammutamata ja ena-mik esemeidki sinna sisse. Kui haarangut ei järgnenud, varises see punker aastate möödudes sisse ja loodusesse ilmus iseloo-mulik küngas või lohk. Tänapäeval on selliste üksikute kohtade abil võimalik uurida metsavendade elupaiku ja selle abil mõni-kord ka metsavenna või nende grupi saatust ja tegevust.

Julgeoleku operatiivaktid ja metsavendade mälestused kajas-tavad punkrite arhitektuurilist osa ja sisustust üldjuhul napisõ-naliselt, kuid ometi on see üks olulisimaid osi metsavendlusest — koht, kus vastupanu osutati.

Punkrikohtade uurimisel on suureks abiks Saarnakõrve ja teis-tegi näidete varal kontrollitud arheoloogiline lähenemine. Ar-heoloogiliste väljakaevamiste käigus on võimalik talletada kõik väljatulevad konstruktsiooniosad ja esemed ning hiljem joonis-tada millimeeterpaberile punkri põhiplaan, asjade asetus jms. Selline plaan võimaldab aga leidusid analüüsida hoopis uues võtmes ja võib anda sellist olulist teavet, mida lihtsalt läbikae-vamine ei suuda anda.

Leidude nimekiri lihtsalt kaevamisel ja arheoloogiliste välitöö-de käigus võib olla küll sama, kuid teaduslikku käsitlust või uurimistööd tehes on võimalik aluseks võtta ikkagi korralikult ja detailselt tehtud välitöö aruandeid ja seega on võimalik kir-jeldada ning analüüsida ka metsavendade elupaiku, nende va-rustust ja arhitektuurilist poolt.

Lihtsalt läbikaevates on võimalik fi kseerida nende olemasolu, kuid hiljem mälu järgi kirjelduse koostamisel põrkame mitme-tele probleemidele, mistõttu pole selline lähenemine kahjuks teaduslikus plaanis võimalik. Teaduslik lähenemine metsa-vendlusele ja selle uurimisele on aga vajalik, et kummutada aastakümneid levinud ja sihilikult levitatud legende ja väärin-fot meie rahvusliku vastupanu kohta ning selgitada selle taus-ta, olemust ja tulemust ühtviisi meie järeltulevatele põlvedele kui ka teistele rahvastele.

Väikese puhkepausi sisustas jällegi Jaak, jätkates sealt, kus ennist jutt pooleli jäi. Ta rääkis järgmist: „Mäletan, et millalgi 1954.–1955. aasta paiku leid-sin Lupe talu alt soost purukslöödud Saksa päritolu raadiojaama. Arvatavasti kuulus see saksa poistele. Meenub, et külarahvas kutsus üht sakslast Pauliks, seda, kes varjas end Ilissoni juures. Teine neist langes 1950. aastal julgeoleku poolt korraldatud haarangul.

Paul liitus aga 1949. aasta märtsiküüditamise eest metsa pagenud vendade Ernst ja Eduard Kasega. 1949.–1950. aasta talvel elasid ühes punkris Tündre järve lähedal vennad Kased, sakslane ja küüdita-mise eest varjunud Suuresilma Peetri talu peremees

August Madisson koos oma naise Adeelega. Nen-dega pidas kontakti Holdrest pärit Lembit Oja. Nagu selgus Kaitse Kodu! 2014. aasta 5. numbris ilmunud Martin Andrelleri artiklist „Metsavennad ja Valga-maa“, oli 15. novembril 1954 tapetud Lembit Oja viimane Valgamaal langenud metsavend.

Üks raevukamaid Nõukogude korra vastaseid oli Ernst Kase, kelle kätetööks arvatakse olevat mõnegi võimuesindaja ja nende käsilase hukka-mine. Nii on tema arvele kirjutatud Nava tallu uus-maasaajaks pandud Jekimovi, Lilli küla aktiivse NKVD aktivisti Aleksander Mägi ja täitevkomitee esimehe Anna Kurilovi tapmine. 1951. aasta talvel lasi Ernst maha ka sakslase Pauli, kes väidetavalt oli segaseks läinud.“

Veel kaevamisest, sekka tulevikustki

Juttu puhuda on tore, aga töö tahtis lõpetamist ja mehed lasksid jälle labidatel käia. Viimaks ometi hakkas mullakihist tulema pehkinud lauapuru ja mingi suur metallese. Esimesel vaatlusel ei saa-nudki kohe aru, millega on tegemist, et kas see on mingi veenõu, suur mürsk või punkriahi, sest sis-selangenud lagi oli kõik punkris paigast nihutanud. Ettevaatlikult kaevates ja puhastades saabus tõde: tegu oli piimanõuga, mis oli maakive täis laotud ja mida kasutati ilmselt soojussalvestina.

Auk muutus järjest süga-vamaks ja mulla väljavis-kamine üha raskemaks, kuni lõpuks jõuti päästva põrandani. Korstna poolt küljest tulid päevaval-gele katkine pliidiraud ja mõned naelad. Suuresti oligi see kõik, mida sealt leidsime. Põrandani jõudes otsustati kaeva-mised lõpetada ja kõik leitu laoti kenasti vana kase alla hunnikusse, et maaomanikule üle anda.

Kes seda väikest, ühe- või äärmisel juhul kahe-mehepunkrit kasutas, on väga raske tagantjärele tuvastada. Jaak arvas, et seda võis kasutada ka Lembit Oja või mõni lätlane. Oli ju igal metsaven-nal mitmeid varupunkreid. Metsamehena on ta leidnud ja teab Tündre järve piirkonnas vähemalt seitsme punkri asukohta.

Nava talu peremees Jaak Kõdar andis Jaak Põld-male lubaduse, et viib kõik leitud esemed enda juurde hoiule ja lähimas tulevikus taastab punkri selle oletataval algkujul, tehes selleni matkaraja. Selline algatus on ainult teretulnud, sest see on killuke meie ajalugu, olgu ta siis milline tahes. Kõik leitud esemed on nende leiukohas jäädvustatud fotodele ja mõned mõõtmisedki on teostatud.

Nava talu

peremees

Jaak Kõdar

andis Jaak Põldma-

le lubaduse, et viib

kõik leitud esemed

enda juurde hoiule

ja lähimas tulevi-

kus taastab punkri

selle oletataval

algkujul, tehes

selleni matkaraja.

37

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

TAAVI URB, kaptenmajorKõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem

Rooma ja Kartaago vahel peetud Puunia sõdadest on kuulnud igaüks, kes on koolis käinud. Selle taustal võib üllatavana tun-

duda fakt, et enne seda olid Rooma ja Kartaago 244 aasta vältel liitlased. Kuni Rooma oli linnriik ja tema ambit-sioonid piirdusid Itaaliaga, puudusid tema ja merelise suurvõimu Kartaago vastu-olud. Kartaago ei sekkunud Rooma asjadesse Itaalias ja Rooma ei vaidlustanud Kar-taago ülemvõimu merel.

Olukord muutus, kui Rooma huvid laienesid Lõuna-Itaalia ja Sitsiiliani, mida ka Kartaago üritas enda valdusesse saada. 276. aastal eKr alustas Rooma massiivset sõjalaevaehitusprogrammi. Põhjuse selleks võis anda suure Kartaago laevastiku saabu-mine Rooma lähistele 278. aastal eKr. Ametlikult

Merevõim RoomaMõeldes Rooma impeeriumist, meenuvad kõigepealt leegionid. Hoopis meelest läheb tõik, et Rooma oli ka oma aja suurim merevõim, mille südameks oli Vahemeri.

oli tegemist Kartaago läbirääkimisdelegatsiooni ja abiga sõjas Epeirose kuninga Pyrrhose vastu, aga samal ajal oli see ka suurejooneline jõudemonst-ratsioon. Samalaadse demonstratsiooni korraldas Kartaago laevastik 272. aastal eKr roomlaste piira-tud Tarentumi lähistel.

Rooma merevõim sündis Puunia sõdades

Esimene Puunia sõda puhkes 264. aastal eKr, kui Sitsiilia linn Messina kutsus Rooma appi võitlema Kartaago vastu. Et sõjategevus käis peamiselt Sit-siilias, oli laevastikel selles suur roll. Ilma laevas-tikuta polnud võimalik oma vägesid transportida ega varustada. Kartaagolased olid kogenumad meresõitjad ja nende laevad paremate meresõi-duomadustega. Kartaago sõjalaev oli relvasüsteem: ramm, mida käitasid sõudjad. Lisaks sõudjatele, laeva juhtkonnale ja mõnele meremehele kuulus meeskonda käputäis merejalaväelasi. Kartaagola-sed eelistasid korrapärast ja ülevaatlikku lahingut, kus jätkus manööverdamisruumi nii üksikutele laevadele kui laevastiku osadele.

Roomlased eelistasid tihedat võitlust laev laeva vastu. Rooma sõjalaev oli pigem relvaplatvorm. Ka selle pearelvaks oli ramm, aga lisaks sellele asusid tekil katapuldid, vibuküttide tornid ja massiivse

Rooma kao-

tas kahel

korral või-

duka laevastiku

tormis, mis nullis

nende saavuta-

tud võidu.

TH

E B

AT

TLE

OF

AC

TIU

M, L

OR

EN

ZO

A. C

AS

TR

O

38

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

raudkonksuga tõstesild corvus (kaaren). See kuku-tati lahingus vaenlase laeva tekile ja seda mööda tungis vaenlase laevale merejalavägi – kuni 120 meest igalt laevalt. Need täiendused olid küll abiks lahingus, aga viisid laeva raskuskeskme kõrgele ja vähendasid selle merekindlust. Rooma kaotas kahel korral võiduka laevastiku tormis, mis nullis nende saavutatud võidu. Corvus’est loobuti juba Esimese Puunia sõja ajal.

Tuleb imetleda varase Rooma vabariigi otsustavust ja visadust. Esimese Puunia sõja ajal ehitasid nad

oma laevastiku kolmel korral nullist üles. Sõda kurnas välja mõlema riigi majanduse. Laevu ja laevaehitusmaterjali osteti kokku kogu Vahemere ruumist. Kartaagol lõppesid otsa mitte ainult laevad, vaid ka laevamehed. Rooma sõjavägi tugi-nes kodanike sõjaväeteenistuskohustusele, aga Kartaago oma palgasõduritele. Sõja lõpus ei jät-kunud Kartaagol enam raha laevameeskondade palkamiseks. (Rooma ega Kartaago ei kasutanud sõudjatena orje. Kui ori värvatigi laevale, sai ta tasuks vabaduse.)

Muidugi ei otsustanud sõda ainult vastaste majandus-lik suutlikkus ja visadus, vaid roomlaste paremus sõjaväljal. Rooma laevastik võitis üheksast merelahin-gust kaheksa. Laevastiku kaotus ei võimaldanud Kartaagol oma vägesid Sitsiilias varustada. Rooma maaväe paremus ning Kartaago strateegilised ja taktikalised vead muutsid viimase lüüasaamise vältimatuks.

Rooma laevastiku hiilguse algus

Rahu sõlmiti 241. aastal eKr. Kartaago pidi loo-buma Sitsiiliast ja tema laevastik ei tohtinud enam siseneda Rooma ega Rooma liitlaste vetesse. Rooma merevägi muutus Vahemere kesk- ja lääne-osa võimsaimaks. Pärast rahu sõlmimist laiendasid nii Rooma kui ka Kartaago oma territooriume: esi-mene Illüürias, teine Hispaanias. Hispaania saigi uue konfl ikti koldeks. 219. aastal eKr vallutasid Kartaago väed Hannibali juhtimisel Saguntumi linna, mis oli Rooma liitlane. 218. aastal eKr kuu-lutas Rooma Kartaagole sõja.

Rooma impeerium

koondus Vahemere

ümber WIK

IME

DIA

Rooma

ülemvõim

merel

sundis Hannibali

võtma ette raske

rännaku mööda

maismaad ja üle

Alpide.

WIK

IPE

DIA

Hannibalil poleks tohu-tute kaotus-tega retke üle Alpide olnud vaja ette võtta, kui meretee oleks vaba olnud

39

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

Kuigi Kartaago ehitas oma laevastiku pärast sõda uuesti üles, jäi see Teise Puunia sõja alguseks Rooma omast kaks korda väiksemaks. Suurem laevastik ja selle abil saavutatud ülemvõim merel mängisid alanud sõjas otsustavat rolli. Laevastiku abil suutis Rooma erinevad sõjatandrid – Itaalia, Hispaania, Kreeka ja Põhja-Aafrika – üksteisest eraldada. Sel ajal, kui Kartaago ja tema liitlased Makedoonia ja Sürakuusa ei saanud oma vägesid ühelt sõjatandrilt teisele liigutada, said Rooma ja tema Kreeka linnriikidest liitlased koondada oma vägesid just nimelt sinna, kuhu vaja.

Just Rooma ülemvõim merel sundis Hannibali võtma ette raske rännaku mööda maismaad ja üle Alpide. Selle käigus kaotas ta suure osa oma sõdu-ritest ja kõik sõjaelevandid. Kartaago ei suutnud Itaaliasse jõudnud Hannibalile lisavägesid ja varus-tust saata merd ega maad mööda. Ilma toetuseta ei suutnud isegi temasugune geniaalne väejuht Itaalias lõplikku võitu saavutada.

204. aastal eKr maabus Rooma armee Aafrikas. Järgmisel aastal kutsuti Hannibal Itaaliast tagasi. Sõja saatus otsustati Roomale võidukas Zama lahingus aastal 202 eKr. Rahutingimused olid Kar-taago jaoks karmid. Ta kaotas kogu oma territoo-riumi peale linna lähima ümbruse, pidi loovutama oma laevastiku Roomale, tohtis edaspidi omada ainult 10 trireemi ega tohtinud pidada sõda ilma Rooma loata. Kartaago lõplik hävitamine Kolman-das Puunia sõjas aastatel 151–146 eKr oli juba vormistamise küsimus.

Vahemerest saab Rooma sisemeri

Pärast Teist Puunia sõda oli Rooma laevastik tuge-vaim kogu Vahemerel. Sellest sai oluline abivahend impeeriumi laiendamisel. Kuigi mõni riik, näiteks Makedoonia, Süüria ja Pontos, üritasid Roomale ka merel vastu astuda, polnud neist talle võrdväär-set vastast. Nii said laevastiku peaülesanneteks vägede ja varustuse transport, meredessantide läbiviimine, „tuletoetus“ merelt (katapultidega) ja maaväe merepoolse tiiva julgestamine. Sama rolli täitis laevastik edasitungil barbarite maadele. Lae-vadel jõudsid Rooma leegionid ja nende varustus Briti saartele, Musta mere rannikule, Lääne- ja Kesk-Euroopasse.

Kuni raudteede ehitamiseni olid ka sisemaal kõige olulisemaks liikumisteeks veeteed: jõed ja kanalid. Euroopa suuri jõge-sid (eelkõige Reini, Elbet, Th ames’i ja Doonaud) mööda transportisid roomlased nii kaupu kui ka vägesid. Ka eelistasid nad oma piirid jõgedele toetada. Sel moel oli jõgi üheaegselt nii teeks kui ka tõkkeks. Neid mööda transportisid roomlased oma vägesid, samal ajal raskendasid need barbarite sissetungi impeeriumi territooriumile.

Jõgesid mööda patrullivad Rooma laevastikud hävitasid korduvalt üle jõe tulla üritanud barbarite laevastikud.

Suuremaks probleemiks kui vaenulikud laevastikud kujunesid Vahemerel I sajandil eKr piraadid. Tei-sest Puunia sõjast alates sundis Rooma kõik oma

kaotanud vastased laevastikust loobuma. Tekkinud võimuvaa-kumit ei suutnud Rooma oma laevastik täita ja piraadid said vaba voli tegutseda. Tuntud on tulevase keisri Julius Caesari röövimine piraatide poolt 75. aastal eKr.

Kui mitmesugused katsed piraa-tidest vabaneda ebaõnnestusid,

andis Rooma senat 67. aastal eKr Cnaeus Pompeiu-sele kolmeks aastaks erakorralised volitused kogu Vahemerel ja ülesande piraatlus seal likvideerida. Selle ülesande täitmiseks varustati ta 6000 talendi, 120 000 sõduri, 500 laeva ja õigusega määrata ametisse 24 legaati või asekomandöri. Pompeius jaotas kogu Vahemere 13 piirkonnaks, mille tur-valisuse eest määrati vastutama legaat oma laevas-tiku ja sõjaväega. Seejärel sõitis ta pealaevastikuga süstemaatiliselt läänest itta läbi kogu Vahemere, hävitades või sundides alistuma kõik teele jäänud piraadilaevastikud ja -sadamad. Kolme kuuga val-lutati või hävitati 600 piraadilaeva.

Aktioni lahing ja Vahemere ühendamine

Rooma võimu alla

Oluline roll oli laevastikul Rooma kodusõdades. Kõik sõdivad pooled nägid vaeva, et võimalikult suur osa laevastikust enda poolele saada. Vanaaja kõige otsustavam merelahing peetigi Antoniuse ja Octavianuse vahelises kodusõjas. 32. aastal eKr asusid Antoniuse ja Kleopatra väed tugevale posit-

Kuni raudtee-

de ehitami-

seni olid ka

sisemaal kõige

olulisemaks liiku-

misteeks veeteed:

jõed ja kanalid.

WIK

IPE

DIA

Rooma polüreemi mudel

40

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

sioonile Aktioni lähedal. Positsioon oli valitud selliselt, et Octavianus peaks ründama Antoniuse vägesid tema oma territooriumil. Samal ajal oli see Antoniusele heaks hüppelauaks Itaaliasse. Sel ajal, kui Octavianuse maaväed hoidusid lahingust, tegutses Marcus Vipsanius Agrippa – tolle aja Rooma parima laevastikujuhi ja meresõja innovaa-tori – juhitud laevastik otsustavalt, rajas Aktioni lähistele oma baasid ja lõikas süstemaatiliselt läbi kõik Antoniuse ühendusteed. 2. septembril 31. aastal eKr pidi Antonius koos oma nälgiva armeega välja murdma.

Antonius sõitis välja 170 laevaga, nende seas mitu hiiglaslikku Egiptuse polüreemi, mis olid tol ajal suurimad sõjalaevad. Laevadele pakiti maaväe-lasi nii palju, kui vähegi mahtus, kuid sellegipoo-lest tuli osa sõjaväge maha jätta. Octavianus pani selle laevastiku vastu välja 200 laeva Agrippa juhtimisel. Kui lahing oli kestnud tund aega, hakkasid Antoniuse laevastiku vasak tiib ja tsenter taanduma. Lahingu otsustas siiski reservis olnud Egiptuse laevastiku põgenemine Kleopatra juhtimisel. Sellele järgnes ka Antonius 50 laevaga. Allesjäänud Antoniuse laevad alistuseid või taan-dusid sadamasse.

Kui Octavianus järgmisel aastal Antoniusele ja Kleopatrale Egiptusesse järgnes, keeldus viimaste laevastik võitlemast. Sama tegi ka maavägi ja Egip-tus ühendati Roomaga. Vahemerest sai lõplikult Rooma sisemeri.

Kogu Vahemere ühendamine ühe võimu alla ja piraatluse likvideerimine tõid kaasa enneolematu merekaubanduse tõusu. Rooma kaubalaevastik kasvas suurimaks maailmas. Kaubalaevad saavuta-sid suuruse, mis ületati alles 19. sajandil. Rooma laevad jõudsid India ookeanini, kaubandus kas otse või vahendajate kaudu Tseiloni saare ja Läänemere idakaldani. Esimesed viljalaadungid Egiptusest jõudsid Rooma juba Teise Puunia sõja ajal. Pärast

Kui Octavianus

järgmisel aastal

Antoniusele ja

Kleopatrale Egiptu-

sesse järgnes, keeldus

viimaste laevastik

võitlemast. Sama tegi

ka maavägi ja Egiptus

ühendati Roomaga.

HT

TP

://P

ER

IKL

ISD

EL

IGIA

NN

IS.F

ILE

S.W

OR

DP

RE

SS

.CO

M

Puunia sõdades oli Rooma pea-miseks sõjalaevaks quinqerem — laev, mille ühte vertikaalset aerugruppi käitas viis sõudjat. Quinqerem oli 39—45 m pikku-ne, seda käitas 54—56 aeru ja 270—280 sõudjat. Lisaks neile kuulus meeskonda käputäis oh-vitsere ja spetsialiste ning kuni 120 merejalaväelast. Mastid lasti enne lahingut alla

Egiptuse ühendamist impeeriumiga suurenes vilja sissevedu tohutult. Peagi kasvasid Rooma ja teised Itaalia linnad nii suureks, et kohalik põllumajandus ei suutnud neid enam ära toita. Rooma elanikke hakati toitma Egiptusest, Musta mere äärest ja Põhja-Aafrikast sisse veetava viljaga.

Allakäik

Rooma impeeriumi allakäigu põhjuste üle on vaiel-dud juba selle toimumisest alates. Tõenäoliselt polegi ühte põhjust võimalik leida, pigem on tege-mist erinevate põhjuste summaga, mis üksteist vastastikku võimendasid. 3. sajandil pKr langes Rooma impeerium sügavasse majanduslikku, polii-tilisse ja ühiskondlikku kriisi. Riigis peeti peaaegu pidevalt kodusõdu, kus erinevad trooninõudlejad võitlesid keisri tiitli pärast. Sellele lisandusid bar-barite sissetungid nõrgenenud riiki.

Üldine allakäik ei jätnud ka laevastikku puuduta-mata. Kodusõdadega hõivatud ja rahahädas keisrid ja trooninõudlejad lasid laevastiku käest. Tundub, et nad ei mõistnud mereväe otstarvet ega panus-tanud sellesse, pigem värvati laevamehi leegioni-desse. Peagi polnud laevastik enam oma ülesannete kõrgusel. 222. aastast on pärast 288-aastast pausi jälle teateid piraatlusest impeeriumi merealal.

Kui mereteed muutusid vähem turvaliseks, mõjus see negatiivselt merekaubandusele ja riigi sisse-tulekutele. Nii jäi riigil laevastiku ülalpidamiseks vähem raha. Rahapuudus sundis tõstma makse, mis omakorda halvas kaubandust. Osa meremehi jäi tööta ja hakkas ise mereröövliks. Nii muutusid mereteed veelgi ohtlikumaks. Barbarite laevastik tungis 251. aastal esmakordselt Vahemerele. Nõr-genes ka Rooma välispoliitiline mõju. 266. aastal sulgesid etiooplased Punase mere ja pärslased Pärsia lahe Rooma laevandusele. See oli järjekord-seks hoobiks kaubandusele.

285. aastal õnnestus keiser Diocletianusel riik jälle ühendada ja kodusõjad lõpetada. Impeerium ega tema laevastik ei saavutanud siiski enam endist hiilgust. Mitmed Diocletianuse ja tema järglase Constantinuse reformid, mis lühemas perspektii-vis probleeme lahendasid, lammutasid pikas pers-pektiivis riigi alustalasid. Näiteks likvideeriti kok-

41

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 8/2014

Saksamaal Mainzi mere-sõidumuuseumis saab Rooma laeva mudelit näha elusuuruses

kuhoiu eesmärgil elitaarsed Misenumi ja Ravenna laevastikud, mis olid seni tegutsenud reserv- ja väljaõppeüksustena. Ülejäänud laevastikud allu-tati provintside prefektidele. Selline areng muutis laevastiku ühtsuse säilitamise ja ühisoperatsioonid märksa keerulisemaks.

Saavutatud stabiilsus ei kestnud igavesti. Jätkusid nii barbarite sissetungid kui ka kodusõjad. 378. aastal tõstsid mässu Möösiasse elama lubatud, kuid room-laste poolt halvasti koheldud läänegoodid. Samal aastal peetud Adrianoopoli lahing oli üks Rooma armee suu-rimaid kaotusi läbi aegade. Teiste seas sai surma keiser Valens. 395. aastal jagunes Rooma impeerium lõplikult kaheks. 406. aasta külmal talvel ületasid vandaalid, alaanid ja sueevid kinnikülmunud Reini ja tungisid Galliasse. Jää tõttu ei suutnud Reini laevastik neid takistada. Järgmisel suvel küll riigipiir taastati, kuid riiki tun-ginud barbaritest enam lahti ei saadud. 409. aastal jõudsid barbarid Gallia kaudu Hispaaniasse. 410. aastal rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel esimest korda pärast 800 aastat Roomat.

429. aastal tungisid vandaalid Hispaaniast Põhja-Aafrikasse, rajasid kunagise Kartaago asupaika oma riigi ja ehitasid suure laevastiku. Esimest korda pärast Puunia sõdu kaotas Rooma ülem-võimu Vahemere keskosas. Rooma lõigati ära oma viljavarudest Põhja-Aafrikas. Barbaritest mere-röövlid muutsid ka sisseveo Musta mere äärest ja Egiptusest ebakindlaks. 455. aastal rüüstasid van-daalid Roomat. 467. aastal ühendasid Ida- ja Lääne Rooma keisririigid oma laevastikud ja armeed, et vandaalidest lõpuks võitu saada, kuid said hävitava kaotuse osaliseks.

MA

RT

IN B

AH

MA

NN

/WIK

IPE

DIA

Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast 476. aastal, kui Odoaker kukutas viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse. Seda daatumit peetakse sageli vanaaja lõpuks ja keskaja alguseks. Siiski ei olnud see piirjoon nii järsk ja häving nii täielik. Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants jäi püsima veel peaaegu tuhandeks aastaks. Seal säilitati ja aren-dati edasi ka Rooma mereväetraditsioone. Eelkõige oma ülekaalukale laevastikule tuginedes vallutas Bütsants tagasi osa endisest Rooma impeeriumist Vahemere ääres: Itaalia, Süüria, Palestiina, Egip-tuse, Põhja-Aafrika ja Lõuna-Hispaania.

Lühike kokkuvõte

Rooma keisririik oli koondunud põhiosas ümber Vahemere. Just sellepärast oli laevastikul väga suur roll Rooma impeeriumi arengus. Impeeriumi kasva-des saavutas laevastik ülemvõimu Vahemerel ning toetas seejärel edasitungi, vedades vägesid ja varus-tust üle kogu Vahemere ning Põhjamerd ja jõgesid mööda Briti saartele, Lääne- ja Kesk-Euroopasse.

Kui keisririigi piirid olid saavutanud stabiilsuse, tagas laevastik mereteede turvalisuse ja kaitses riigi piire suurtel jõgedel. Just seepärast üritas Rooma oma piirid suurte jõgede äärde nihutada: need toimisid üheaegselt barjääri ja ühendus-teena. Rooma laevastiku allakäik toimus käsikäes riigi allakäiguga. Nõrgenev impeerium ei suutnud oma laevastikku vajalikul tasemel hoida ja nõrge-nenud laevastik ei suutnud enam oma ülesandeid täita. See omakorda tõi kaasa kaose kaubanduses ja teistes valdkondades. Pärast Lääne-Rooma riigi hävingut säiliseid Rooma mereväetraditsioonid Bütsantsis. Tugev laevastik aitas Bütsantsil püsima jääda ja ajutiselt isegi oma piire laiendada.

Artikkel põhineb Michael Pitassi raamatul „Th e Navies of Rome“.

Lääne-Rooma

keisririik lakkas

olemast 476.

aastal, Ida-Rooma

keisririik ehk Büt-

sants jäi püsima veel

peaaegu tuhandeks

aastaks.

42

Me

ele

lah

tus

Kaitse Kodu! 8/2014

MATI PÕDRAKaitseliidu muusikainstruktor

Ka viimasel Valga-Valka võidupüha paraadil paistis roheliste vormirõivaste seas noorkot-kaste ja kodutütarde sinist. Mis on toimu-

mas? Tänapäeva noortel on igale poole hästi kiire – seda ka pilliõppimises tulemuste saavutamisel. Kui veel kolmkümmend aastat tagasi peeti näiteks vaskpuhkpillide õppimist enne 12. eluaastat luba-matuks, siis nüüdsed seisukohad lubavad alustada märksa varem. Seda toetavad niihästi oluliselt arenenum ja kättesaadavam „riistvara“ (lastele mugavamalt käsitsetavad pillid) kui ka laste endi kiirem areng.

Noored orkestririvis

Nii võibki vabalt juhtuda, et 10–12 aastat vana laps on oma pillil juba täiesti kogenud tegija, saab hak-kama orkestris esitatavate nõudmistega ja annab motivatsiooni poolest mõnele täiskasvanule isegi silmad ette. Oleks patt jätta selline igati valmis noor talle jõukohasest orkestritegevusest kõrvale ainult seepärast, et ta on liiga noor.

Kaitseliidu orkestriteenistus alustas mentorprogrammiga

Samas on selge, et alaealise riietamist kaitseväe vormi (isegi kui tal pill, mitte püss käes) keelavad rahvusvahelised reeglid. Samas ei keela miski seista noorkotkastel ja kodutütardel ühes rivis täiskas-vanud kaitseliitlastega. Sellega on värvilaikude tekkimine Valga paraadil ära seletatud. Väikeseks kõrvalepõikeks: et Lätis mitte enam väga hiljuti kaotati mereväe orkester ja osa nende orkestran-tidest viidi üle kaitseväe peastaabi orkestrisse, oli Valgas kirju ka Läti pillimeeste rivistus – osa män-gijaid rohelised, osa mereväe mustas.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid kirjutada sellest, et oleme noore põlvkonna kasvatamisel astunud järgmise pika sammu. Kaitseliidu orkestritee-nistuse ridades tegutseb palju tublisid ja püüdlikke pilliõpetajaid. Lootuses ülejäänusid mitte solvata, tulevad esimeste hulgas meelde Jõgeval tegutsev ja Kaitseliidu kohaliku maleva orkestrit juhatav Kristi Talistu, Haapsalu muusikakoolis tegutsev Jaak Karlis; Pärnu-Jaagupis toimetav Kaido Kivi, Lihulas Taavi Reimets… Need olid tõesti esimesed meelde tulnud nimed.

Selliste õpetajate tegevuse tulemusena on malevate orkestritesse tulnud palju värsket verd ja küllap

On selge, et

alaealise

riietamist

kaitseväe vormi

(isegi kui tal pill,

mitte püss käes)

keelavad rahvus-

vahelised reeglid.

Tähelepanelikum muusikalembene kaasvõitleja on ehk juba märganud, et viimastel Kaitseliidu orkestrite ettevõtmistel on kontserdilaval ja rivis olnud näha ka teistsuguseid värve kui orkestri traditsiooniline maaväe pidulik tavavorm.

Esimesed sinised värvilai-gud ilmusid roheliste vormi-rõivaste sekka Kaitseliidu ühendorkestri kevadisel kontserdil „Daamide valik“ Jõgeval ja Sakus

ING

MA

R R

EN

NIK

43

Me

ele

lah

tus

Kaitse Kodu! 8/2014

tuleb juurdegi. Kuid nii nagu igal muul elualal, on ka pillimänguga hõivatud väga erineva iseloomu, õppimisvõime, arengukõvera ja tööharjumusega inimesi. Nende ridade autori pedagoogilise koge-muse põhjal tunnevad noored pilliõppijad kõige enam puudust toetavast arengukeskkonnast, eriti juhul, kui nad lisaks kõigele muule õpivad suhteliselt pisikeses muusikakoolis. Kui kohapeal puhkpilliorkestrit kas üldse pole või ei tegutse see pedagoogilises mõttes päris õigetel alustel, võibki juhtuda kõige halvem, mis juhtuda saab: muusika-kooli lõpetanud pillimängijal pole oma oskustele mõistlikku rakendust. Puhkpillimängu osas on aga tema kultuurikiht piisavalt õhuke, et sellist „ripa-kile jäämist“ mitte lubada.

Mentorprogrammi sisust

Orkestriteenistus on asunud probleemi ennetami-sele ja sellega seoses algatanud mentorprogrammi noorte muusikute sulatamiseks orkestritesse. Mõeldud on see, sõltumata vanusest, igaühele, kes on orkestrandina vähekogenud eriti projektipõhis-tes tegutsemistes (nii nagu valmistab oma kavasid ette Kaitseliidu ühendorkester).

Asja olemust võiks kirjeldada järgmiselt: igale Kait-seliidu orkestrite ühisõppusele on teretulnud iga noor puhkpillimängija, kes ei pelga vormi kandvaid mehi. Nendel mängijatel ei teki õppusele tulekuga automaatset kohustust saada kontserdiküpseks, kui pidada silmas seda üritust, mille ettevalmis-tamiseks vastav õppus on korraldatud (näiteks valmistuti 25. ja 26. oktoobril Tormas Kaitseliidu pidulikuks aastapäevakontserdiks). Kuid nad teevad täies mahus kaasa kogu õppuse ja seda igaühele määratud personaalse mentori – kogenud

Birgit Mikkus Läänemaalt ja Mart Erik Põdra Pärnumaalt tegid kaasa paraadi ja sellega seonduvate muusikaürituste täisprogrammi. Orkester on jõudnud õnnelikult Lätisse, kõlanud käsklus „Rivitult!“ ning kahepäevast paduvihma, kontserdiks läbiligunenud orkest-rante ja paarikilomeetrist ränna-kut poleks noortele nagu olnudki. Birgit jaksab veel sedagi proovida, kas tuuba on raskem kui taldrikudG

US

TAV

NÕ

MM

orkestrandi – juhendamisel. Mentor toetab õppe-protsessi: jälgib, aitab, nõustab ja õpetab.

Õppuse lõpul istuvad noored pillimehed, nende mentorid ja dirigendid kokku ning kõik osapooled saavad vabalt rääkida, mis õnnestus paremini ja mis mitte nii hästi. Sellise vestluse resultaadina valmib igale osalenule personaalne arengukava. Nagu ülalpool juba öeldud, on inimesed erinevad,

mõni jõuab kontserdiküpseks kiiremini ja mõni aeglasemini (ja mõni viskab vaatamata kõigele ikkagi pilli põõsasse), kuid saadud kogemus on alati kogemus ja meie kui õpetajate huvides on teha kõik, et see kogemus oleks positiivne.

Torma õppusel osalesid men-torprogrammis kolm Lihula

muusika- ja kunstikoolis õppivat noorkotkast-kodutütart Läänemaalt ja üks Jõgeva maleva kaitseliitlane. Juba on teatatud oma soovist programmiga liituda mujaltki. Torma koolituse osalejaskonna suurus oli kahjuks piiratud majutus-kohtade arvuga, ent järgmine õppus eeldatavasti 2015. aasta jaanuari lõpul või veebruari algul on kavandatud korraldada Kirna õppekeskuses, kus majutuskohti rohkem. Selleks ajaks on programm saanud tuleristsed ja võib-olla millegagi täienenud, aga kindlasti kavatseme seda jätkata.

Kas see kõik võib endaga kaasa tuua järjest inten-siivsemaks muutuva värvikirevuse ühendorkest-ris või isegi uue, sinist vormi kandva orkestri tekkimise? Nii ruttu on pisut enneaegne selliste asjade peale mõelda. Ent järelkasvu üle on hea meel alati.

Igale Kaitseliidu

orkestrite ühis-

õppusele on

teretulnud iga noor

puhkpillimängija,

kes ei pelga vormi

kandvaid mehi.

44

Te

st

Kaitse Kodu! 8/2014

Konserv on teatavasti üsna mugav moodus õppusele kõhutäidet kaasa võtta, sest see ei nõua erilisi säilitamistingimusi ja seda on ka

võrdlemisi mugav transportida. Ka annab konser-videst valmistada mitmeid roogasid alates tava-listest kastmetest ja lõpetades suppidega. Teatud sarnasustest hoolimata pole kõik konservid ometi ühesugused, mistõttu otsustas Kaitse Kodu! proo-vile panna oma vabatahtlike kaasautorite maits-mismeeled ja välja selgitada, milline Selveris saada olev sealihakonserv on kõige parem.

Kuigi enamik lihakonserve näeb esmapilgul ühtemoodi välja, ei pruugi nende sisu sama olla. Seda tõestab ka alljärgnev Kaitse Kodu! sealihakonservide test.

Hindamisest

Test sai teoks tänu Alutaguse maleva kaitseliitlas-tele ja naiskodukaitsjatele, kes võtsid osa Kaitse Kodu! avatud koosolekust Jõhvis. Testi läbivii-mise hõlbustamiseks oli ajakirja toimetus paberil varem valmis teinud vastavasisulised ankeedid, kuhu vastajad said oma maitse-eelistused lihtsa vaevaga kirja panna. Hinnati kolme Selveri lettidel leidunud sealihakonservi. Hindeid jagati nende välimusele, maitsele, konsistentsile ja lõhnale, mille juures kaks punkti tähendas parimat ja null halvimat tulemust. Eraldi küsiti ka, kas testija võtaks antud konservi metsa õppusele kaasa või mitte. Jah tähendas siingi kaht punkti ja ei andis nulli.

5 X

KR

IST

JAN

PR

II

Konservid Konservid tulejoonel tulejoonel ehk mida ehk mida võtta, võtta, mida jättamida jätta

45

Te

st

Kaitse Kodu! 8/2014

HAUTATUD SEALIHAGA KONSERV

Koostis: sealihamass (31%), seakamar, joogivesi, sea-pekk, sibul, keedusool (maksimaalselt 1,4%) ja säili-tusaine E250.

100 grammi toodet annab 178 kcal energiat ning si-saldab 11 g valke, 18 g rasvu ja 0 g süsivesikuid.

Kogenud kaitse-liitlane teab, et konservi kallale pole ilma leivata mõtet minna

KONSERV VÜRTSISEALIHAGA

Koostis: sealihamass (30%), joogivesi, seakamar, sea-süda, seapekk, sealiha (5%), sibul, keedusool (maksi-maalselt 1,3%), maitseained ja säilitusaine E250.

100 grammi tootet annab keskmiselt 1106 kJ/267 kcal energiat ja sisaldab 15 g valke, 23 g rasvu ja 0 g süsivesikuid.

SEALIHA OMAS MAHLAS

Koostis: sealiha (80%), joogivesi, keedusool (maksi-maalselt 1,4%), želatiin, maitseained ja säilitusaine E250.

100 g toodet annab 222 kcal energiat, ja sisaldab 18 g rasvu, 15 g valke, 1,4 g soola ja 0 g süsivesikuid.

Konserve testisid Aluta-guse maleva kaitseliitla-sed ja Alutaguse ringkon-na naiskodukaitsjad

46

Te

st

Kaitse Kodu! 8/2014

Lis

ain

fo

KOMMENTAAR

EIRI SILIVÄLJAtoitumisspetsialist

Testis osalenud konservidest soovitan koostise poolest sealiha omas mahlas, sest see sisaldab kõige enam sealiha, mis on toitev, ent ei sisalda lisaaineid, millega massi ja kalorsust oleks kasvatatud (sea-pekk, seakamar jne).

Metsas olles täidab kõhtu pigem terve kar-bitäis liha kui seakamar ja seapekk. Mida naturaalsem toit, seda parem. See reegel kehtib kõikide toitude puhul, et mida na-turaalsem, seda toitvam ja tervislikum. Ka metsas konservi süües saab toituda ter-vislikult, kui valida õige konserv. 222 kcal tähendab, et üks karp sealiha omas mahlas annab vähemalt poole meeste päevasest lihavajadusest.

TulemusedSealiha

omas mahlas

Hautatud

sealihaga konserv

Konserv

vürtsisealihaga

Välimus 11 9 8

Maitse 12 8 6

Konsistents 11 7 7

Lõhn 11 7 8

Kas võtaks metsa kaasa? 16 10 8

Kokku 61 41 37

Hea 2 punkti

Keskmine 1 punkt

Halb 0 punkti

2 X

KR

IST

JAN

PR

II

Tulemused

Testi võitis sealiha omas mahlas 61 punktiga. See on konkurentidest märgatavalt parem tulemus. Kuigi konserv ei saanud maksimumi mitte üheski kategoorias, olid tulemused kõigis kategooriates ühtlaselt võrdsed. Ka olid eranditult kõik vastajad nõus selle metsa õppusele kaasa võtma.

Teisele kohale tuli hautatud sealihaga konserv 41 punkti ja kolmandale konserv vürtsisealihaga 37 punktiga. Mõlema toote võrdlemisi sarnane tule-mus on seletatav sellega, et vastajad polnud üht-viisi rahul nende välimuse ega ka konsistentsiga.

Napp neljapunktine kaotus tuli vürtsisealihaga konservile tagasihoidlike maitseomaduste pärast, mistõttu pooled vastajatest polnud nõus seda välitingimustes tarbima. Viimaseks jäänud toote lõhna hindasid testijad seevastu teise koha omast paremaks. Lõpptulemusele see paraku olulist mõju ei avaldanud.

Põhjalik tutvumine konservi koostisosa-dega võib konserviisu üsna pikaks ajaks

ära võtta

Kuigi ülikiitvaid hinnanguid ükski konserv ei pälvinud, jäid neist siiski järele ainult tühjad karbid

48

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

ASSO PUIDETvabatahtlik reporter

Teise maailmasõja aegne reklaamleht esitas küsimuse: „Ent mis siis on Willys Jeep?“ Kas see on sõjast inspireeritud inseneritöö meist-

riteos, mis ühendab endas jõu, kiiruse ja sitkuse? „Jah, tõepoolest,“ annab seesama infoleht vastuse. „Willys Jeep on kõike seda. Aga isegi veel rohkem nende meeste jaoks, kes selles sõjas sõdivad.“

See on vastus hääletule palvele noore ameeriklanna poolt, kelle lapse isa kõri külmavereliselt irvitav jaapanlane läbi lõikas ajal, mil ta palmipuusse

Willys on võimeline kõigeks, ainult kooki ei küpseta

takerdununa abituna langevarjus rippus. See on mehaaniline armeemuul jõust pulbitseva mooto-riga, mille hellitusnimi on Go-Devil. Päästeingel kõrbeliivases augus varjuvale haavatud sõdurile. Taeva kingitus Tuneesia rannikul kabiinini mutta vajunud veoautole. See on jõud, kiirus ja jonnakas vastupidavus, mis on valmis tormama ükskõik millisesse lahingusse, seisma silmitsi ükskõik kui võimsa vaenlasega.

Sõjavägi kohustab

Idee universaalsest sõjaväeautost pandi idanema 1939. aastal, mil USA armee soovis välja vahetada Esimeses maailmasõjas kasutusel olnud mootor-rattad ja Ford T-d, mis ei vastanud enam armee vajadustele. Nõnda esitatigi Ameerika autotoot-jatele nimekiri, millele tulevane armeeauto peab vastama.1. See peab olema võimeline kandma vähemalt

270 kg.2. Esimese ja tagumise ratta kaugus teineteisest

ei tohi ületada 190,5 cm.

Willys-Overlandi MB on lihtne sõiduk, ent nimetades teda lihtsalt sõidukiks, alahindaksime seda suurepärase inseneritöö, vastupidavuse ja usaldusväärsuse etaloni.

Willyse katsemudel tähistusega MA testimisel kõrbetingimustes 1942. aastal

US

AR

MY

49Kaitse Kodu! 8/2014

3. Auto kõrgus peab jääma alla 91,4 sentimeetri.4. Mootor peab jooksma sujuvalt kiirusevahemi-

kus 5–80 km/h.5. Autol peab olema täisnurkne kerekuju.6. Autol peab olema neljarattavedu.7. Autol peab olema allavolditav tuuleklaas.8. Autos peab olema kolm eraldiseisvat istet.9. Autol peavad olema nii varjestatud kui ka tava-

lised sõidutuled.

Ülesande võttis lahendada 135 autotootjat, kuid ainult kolmel neist õnnestus etteantud tingimu-sed täita. Need olid Ford Motor Company, Willys-Overland ja American Bantam Car Company.

Neist viimane, kõige väiksem tootja, suutis esitada oma joonised kõigest viie päevaga. Seevastu Willys jäi oma lahenduse näitamisega hiljaks. Ka maksis nende lahendus Bantami omast rohkem. Nii sõlmitigi esi-mene leping 70 maasturi valmistamiseks Bantamiga. Paraku selgus katsete käigus, et Bantami toodang ei töötanud reaalses elus sugugi nii hästi kui paberil.

Et aga sõda oli selleks ajaks juba Euroopa piiridest väljunud ja armee vajas usaldusväärset sõidukit, lasti ka Willysel ja Fordil oma prototüübid valmis-tada. Willys tuli välja mudeliga Willys Quad. Ford esitles uhkusega Ford Pygmyt. Need esialgsed nimed asendati küll õige pea. Willyse prototüübi nimeks sai MA ning Ford Pygmy nimetati GP-ks.

On üsna levinud versioon, et nimi Jeep tulenebki sellestsamast tähekombinatsioonist GP (general, mõnedel andmetel ka goverment purpose). Neid tähti koos lugedes kõlab jeep. On ka teoreetikuid, kes usuvad, et sõna jeep ristiisaks on hoopis Aafrika juurtega nähtamatu elukas Eugene the Jeep Elzie C. Segari Popeye-koomiksist. Samas on ka teada, et sõna jeep kasutati armeeslängis, iseloomustamaks laiska sõdurit või kasutut mehaanilist seadet.

Pommi- ja lollikindel

Ent kui ka vastab tõele, et nimetus Jeep on seotud Fordiga, ei olnud mitte Ford Motor Company see, kellega armee esindajad 1941. aasta juulis toot-mislepingu sõlmisid, vaid Willys-Overland. Nende MA kasuks rääkisid nii jõuline mootor (Go Devil), kerekuju, odav hind (738,74 dollarit auto eest) ja seegi, et Willyse tehased olid võimelised tootma maastureid suurtes kogustes.

Tõsi küll, esialgne versioon MAst kaalus liiga palju, nii et Willyse insenerid pidid armee nõudmisel sõiduki saleduskuurile panema. Poldid lõigati lühe-maks, paks metall vahetati õhema vastu ja neli kilo värvi nühiti maha. Veel enne, kui läks masstootmi-seks, muutus ka auto nimi. Et Willys võttis mõned kujunduselemendid üle ka Bantamilt ja Fordilt, nimetati Willyse MA ümber Willys MBks. Lisaks sai Ford õiguse toota samu maastureid nime all MBW, kus W-täht viitas Willys-Overlandile.

Ford üritas oma Willyse mudeli põhjal ehitada ka amfi ibauto, kuid loobus sellest plaanist üsna ruttu, sest sõiduk kippus juba katseta-mise ajal tihti uppuma

LIB

RA

RY

OF

CO

NG

RE

SS

Nii sisult kui vormilt on Willys MB väga lihtne nel-jakohaline maastur, mille manuaalkäigukastil oli neli käiku (üks neist tagasikäik). Kuuevoldine aku toitis esilaternaid, mis olid paigutatud pööratavate hoobade otsa, võimaldades tulesid keerata nõnda, et ka öösel oleks või-malik mootorit remontida.

Lahtivõetav kere ja istmeraamid olid valmistatud lehtterasest ning rooliratas plastist. Kõik mudelid olid laiade põrkeraudade ja väliste käepi-demetega auto käsitsi lükkamiseks puhuks, kui see kuhugi kinni peaks jääma. Indikaatorid armatuuril, nagu õlirõhk, kütusehulk, ampermeeter, veetemperatuur ja spidomeeter, olid sõjamasinatele omaselt üksteisest eraldi, mustade sihverplaatide ja välise valgustusega. Tuuleklaasi võis vajaduse korral alla lasta ja halva ilma puhuks oli olemas lõuendist kokkuvolditav katus, mida oli lihtne kiiresti paigaldada ja eemaldada.

Rattad olid varustatud lehtvedrude ning hüdrau-liliste piduritega, autol oli ka käsipidur. Uksed kui sellised puudusid, kuid need asendati lõuendist

American Bantam Car Company „Blitz Buggy“ prototüübi staatusest palju kaugemale ei jõudnudki, sest Ameerika sõjaministeerium otsustas nende tellimistest erinevatel põhjustel loobuda

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Kõik mudelid

olid laiade

põrkeraudade

ja väliste käepide-

metega auto käsitsi

lükkamiseks puhuks,

kui see kuhugi kinni

peaks jääma.

50

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

katetega, mille tegelikuks ülesandeks oli sõitja küünarnuki toetamine.

Relvastust tavaliselt ei paigaldatud, kuid mõned luurevariandid võisid kanda 7,62 mm või 12,7 mm kuulipildujat. Ajakirja Tarkade Klubi andmetel nägid nii ameeriklased kui ka inglased tükk aega vaeva, et ehitada maasturi baasil tankihävitaja. Selleks asendati üks iste 37 mm kahuriga, kuid kuigi edukad need katsed polnud.

Ford tootis ka Willyse amfi ibvarianti GPA, mis eba-õnnestus täielikult, sest kippus vähegi kõrgema lainetuse korral põhja minema. Sama kurb saatus oli Suurbritannias Morrise toodetud minidžiibil, mida kavatseti lennukilt langevarjuga alla heita.

Ustavad nagu koerad

Veel enne, kui USA sõtta sekkus, kasutati kõnealu-seid maastureid Inglismaa pinnal sõdurite trans-portimiseks. 1943. aastal jõudsid maasturid Willys MB juba sõjategevuse piirkonda Vaikse ookeani

ümbruses. Esiti kasutasid neid küll põhiliselt pioneeriüksused sildade ja teede ehitamisel rinde-joonte vahel. Tõsiselt pandi maasturi vastupidavus aga proovile Hiinas. Riisipõldude vahel müdistades sikutasid need teisi masinaid mudast välja, põikle-sid snaiprikuulide eest, tassisid laskemoona.

Ka järgnenud sõjaaastatel tõestas MB oma vastupi-davust ja mehaanilist võimekust kõige raskematel maastikel, ronides üles mööda Šveitsi kiviseid mäe-külgi ja laskudes Belgias mööda lumiseid mägiteid. Või nagu märkis Teise maailmasõja aegne ohvitser Ernie Pyle: „Püha taevas, ma ei usu, et saaksime sõda jätkata ilma džiipideta. Need on võimelised kõigeks. Nad lähevad kõikjale. Need on ustavad nagu koerad, tugevad nagu muulad ja väledad nagu kaljukitsed. Need tassivad kaks korda raskemat koormat kui ette nähtud ja liiguvad ikka. Ja sõidumugavus ei olegi nii hull, kui sa sellega lõpuks ära harjud.“

Neid kasutati ka treilerite ja kahurite vedamiseks ning isegi veduritena raudteel. Selleks puhuks tuli rattad vahetada raudteel liikumiseks sobivate silindrite vastu, misjärel suutis maastur vedada 25-tonnist raskust ja liikuda seejuures kiirusega 32 km tunnis.

Autode lamedad kapotikaaned teenisid kaplaneid altari ja sõdureid kaardimängulaudadena. Džiibist sai sümbol, embleem ja Ameerika sõjaväeauto alter ego.

Maasturid kandsid ühtviisi nii lihtsõdureid kui ka kindraleid, kihutaid haavatutega meditsiini-üksuste juurde, üllatasid vaenlast varitsustes. Ei olnud praktiliselt ülesannet, kuhu ei oleks saanud mõnda neist sõidukitest kaasata. „Willys saab kõigega hakkama, ainult kooki ei küpseta,“ märkis üks ohvitseridest. Teinekord mindi masina piiride kompamisega liiale. On öeldud, et vähem džiipe hävis otseses lahingutegevuses kui juhtide käe läbi, kes panid maasturite võimed proovile liiga ekstreemsetes tingimustes.

Igatahes kiindusid ameeriklased MBsse sedavõrd, et kasutasid seda igal võimalikul juhul, mida iseloomustavad ka mitmed sõjalood. Näiteks Prantsusmaal jalutanud kolm Ameerika sõdurit positsioone ümbritseva valvepunktini ja teatanud vahisõdurile, et nad on eksinud. Mispeale võttis prantslane nad sihikule ja käskis alistuda. Tuligi välja, et tegemist polnud ameeriklaste, vaid mas-keerunud sakslastega. Kui siis üllatunud spioonid küsisid, kuidas valvur sellest aru sai, vastanud valvur, et noh, ameeriklased sõidavad igal pool ja alati džiipidega, mitte ei jaluta.

Analoogne juhtum leidis aset Belgias. Seal olid Ameerika vormi kandnud sakslased küll maas-turiga, ent jäid ometi vahele kohe, kui vahisõdur märkas, et roolis istub tavaline reamees, ent tagu-misel istmel rapub kolonel. Nagu sõdur hiljem sel-gitas, on ameeriklaste puhul asi alati vastupidine

Nõukogude modifi katsioon Willys MBst kandis tähistust GAZ-69, mida sarnasuse tõttu algallikale hakati rahvasuus kutsuma lihtsalt villiseks

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Willysele kaaluti ka kuulipildujatest

raskema relvastuse pealepanemist,

kuid mõte ei õigus-tanud end ja sellest

loobuti

WIK

IPE

DIA

.OR

G

51

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

– ohvitser keerab rooli ja sõdurid on tagumistel istmetel.

Venemaal sai Willysest villis

Kokku tootsid Willys-Overland ja Ford aastatel 1941–1945 kahasse 361 339 MB maasturit. Nõu-kogude Liitu jõudis neid sõja-aastate jooksul üle 51 000. Sama maatikuauto eeskujul toodeti sõjaajal ja vahetult pärast seda Willys MB koopiaid GAZ-64 ja GAZ-67. Aastatel 1952–1972 valmistati Gorki-nimelises autotehases juba Willys MB modifi kat-siooni GAZ-69, mida sarnasuse tõttu USA autoga hakati rahvasuus nimetama samuti villiseks.

GAZ-69 „Villis“ ja tema modifi katsioonid olid laial-daselt kasutusel sõjaväes, piirivalves, miilitsas, põllumajanduses, metsanduses ja mujal. Aastatel 1972–1985 toodeti uuendatud maastikuautot Uljanovski autotehases (UAZ-469). Ka seda kut-suti rahvasuus villiseks.

Aastate jooksul muutus ka Willys MB ehitus mõne-võrra. Kui varased MB mudelid kandsid vasakul tagumisel paneelil Willyse logo, siis sõjaministee-riumi nõudmisel eemaldati see 1942. aasta keva-del. Muutus ka tuuleklaasi ehitus. Esimesed 3500 mudelit kasutasid tuuleklaasil veel MA raami, mistõttu tuuleklaas oli madalam. Ka olid esimeste MBde kütusepaakide alumised nurgad erinevalt hilisematest versioonidest kandilised.

1942. aastal vahetati MB tavalised, keevitatud veljed spetsiaalsete lahinguvelgede vastu. Need olid raskemad ja sellise konstruktsiooniga, et või-maldasid autol liikuda ka tühjade rehvidega.

Kaitseliit kasutab tänini

Sõja järel püsis suur nõudlus maasturite järele. Mehed, kes olid Willysega sõjapäevadel sõitnud, olid sellest nii vaimustatud, et tahtsid sama autoga ka tsiviilelus sõita. 1950. aastal tutvustas Willys oma uut mudelit M38. Maailmasõjajärgne maas-tur järgis, nagu sõjaaegsed mudelidki, armee stan-dardeid, nagu allavolditav tuuleklaas, klaasi allosas asuvad kojamehed, kärukonks pukseerimiseks ja kütusepaagi luuk juhipoolsel küljel. Pioneeriva-rustus – kirves ja labidas – olid kinnitatud reisija-poolsele küljele. Lisaks olid M38-le iseloomulikud esileulatuvad kaitsevõrega valgustid, õhu venti-latsiooniava tuuleklaasi allosas, pimendustuled ja pesad erinevatele tööriistadele.

Et tõsta auto põhja kõrgust maapinnast, ei olnud M38-l, erinevalt selle mudeli tsiviilversioonist CJ-3A, välist astmelauda. Ka olid armeeauto vedrustus ja raam tugevamad. Mõned M38d olid varustatud vintsiga. Toodeti ka nn talvepaketti metallist piiretega kõvakatusega.

Lis

ain

fo

WILLYS MB TEHNILISED ANDMED

Tühimass: 1040 kg

Mõõtmed: 3,33 x 1,58 x 1,83 m

Telgede vahe: 2,03 m

Kliirens: 220 mm

Mootor: nelja silindriga vesijahutusega reasmootor Willys L134 „Go Devil“ (60 hj, maht 2,2 l)

Kiirus: 104 km/h

Kütusekulu: 11—18 l/100 km

Sõidukaugus: kuni 475 km

Koormus: kuni 250 kg

M38 juhtpaneel, nagu ka selle eelkäijate oma, oli lihtsuse supernäidis. Instrumendid paiknevad paneeli keskosas ja neid valgustab väline valgusti. Paneeli paremas servas asub kindalaegas, vasakus tooreklapp koos tulede lülitiga ja kõige vasemas ääres käsipiduri kang.

M38t toodeti kuni aastani 1952, misjärel sai järgmiseks viieks aasaks armee standardmudeliks M38-A1. Võrreldes robustsete MB ja M38ga pöörati M38-A1 juures rohkem tähelepanu disai-nile, näiteks vahetati kandilised poritiivad kaarjate vastu. Muu-datusi oli teisigi, nagu kahest osast koosnev tuuleklaas ja erinevalt varasematest mudelitest klaasi ülaossa paigutatud klaasipuhastid. Seni teeninud Go-Devil-mootorid asendati uuemate ja teist tüüpi Hurricane mootoritega.

Ent olemuselt sarnanes M38-A1 täpselt oma eel-käijatele: tugev ja usaldusväärne sõjaratsu. Seitse sellist maasturit on praegu kasutuses Kaitseliidu Harju maleva Keila malevkonna tuletoetusrühmas, kus nendega veetakse 90 mm tankitõrjekahureid.

Willys MB järel-tulija M38-A1 nägi lahingute-gevust Vietna-mist Kongoni

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Aastatel 1952—

1972 valmistati

Gorki-nimelises

autotehases juba Wil-

lys MB modifi katsiooni

GAZ-69, mida sarnasuse

tõttu USA autoga hakati

rahvasuus nimetama

samuti villiseks.

52

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

Harju maleva Willys õppusel Tapal

VE

LLO

SIID

AR

Lis

ain

fo

WILLYSE MAASTURID EESTIS

Willys-Overland saabus Eestisse 1993. aastal Prant-susmaalt. Tegemist oli sõidukitega, mille väljalaske-aasta jäi ajavahemikku 1945—1956.

Willys M38-A1 esimesed sõidukid saabusid Eestisse 1995. aasta algul Taanist. Tegemist oli sõidukitega, mille väljalaskeaasta jäi ajavahemikku 1963—1966.

Sõidukeid kasutati väga aktiivselt nii väljaõppes kui ka majandussõitude tegemiseks. Viimast põhjusel, et sel ajal ei olnud piisavalt majandussõidukeid. Nüüdseks on kaitsevägi nimetatud sõidukid kasutuselt kõrvalda-nud ning andnud need Kaitseliidule ja muuseumidele.

Käed tuleb külge panna

„Saime need Taanilt 1994. või 1995. aastal ja oleme suutnud neid siiamaani elus hoida,“ läheb tuletoetusrühma pealik Vello Siidar Willyse džiipi-dest rääkides elevile. Tema kinnitusel on see vana hea Ameerika raud väljaõppeks ideaalne. „Nad on väga hea läbivusega – lühikesed ja kõrged,“ toob ta välja sõiduki tugevad küljed. See tuli ilmsiks näiteks Kunda kaevanduste kandis korraldatud Kevadtormi ajal. Seal, kus end põhja peale abitult kinnisõitnud Volkswagen Iltised takerdusid, trügi-sid Willysed suurema vaevata edasi.

„Aga nõrgad kohad, las ma mõtlen,“ ütleb Siidar naerma puhkedes. Tal ei tule ühtki märkimis-väärset nõrkust meelde. „Ütleme nii, et kui neid hooldada kasvõi pooles vajalikus mahus, ei ole häda mitte midagi,“ on Willyse maasturitel tema kinnitusel ressurssi ja stressitaluvust küll ja veel.

Näiteks Siidari üksuse kasu-tuses olevad džiibid said oma esimese kapitaalremondi, mille käigus vahetati välja karburaa-torid, pidurid, roolivarda otsad ja süütekomplekt, alles 2009. aastal ehk 14 aastat pärast nende Kaitseliidu teenistusse võtmist.

See aga ei tähenda, et maastu-ritele varem kätt külge poleks pandud. „Tööd ja vaeva on poisid näinud kõvasti – ega selline raud niisama liigu,“ kinnitab Siidar. Tõttöelda, nagu Siidar märgib, ega ilma tööriistakastita nende

autodega pikemat väljasõitu ette võtta söandagi: „Poldid, mutrid, võtmed, tungrauad, teibid, isegi jootekolb – kõik peab kaasas olema.“

Näiteks toob Siidar järjekordse Kevadtormi, kus selgus, et ühe Willyse esimesed vedrud olid nii ära vajunud, et radiaator hõõrdus vastu üht polti puruks. „Siis ei jäänudki muud üle, kui see vaskple-kiga ära parandada ja jälle kinni joota: lõkke peal kolb kuumaks, plekk puhtaks ja läks nigu niuhti,“ ei ole Willys tema sõnul sõiduk, mida saaks puhaste siidkinnastega töös hoida või autoteenindustele lootma jääda. Ikka ise peab mehe ja mehaaniku eest väljas olema.

Kõvade meeste masin

Rääkides sõidumugavusest, märgib Siidar, et eks ta selline karm relv ole – aukudest läbi sõites tuleb kinni hoida, muidu viskab autost välja. „Ta on ikka selline kõvade meeste sõiduk,“ ütleb Siidar muiga-misi.

Tal ei lähe meelest, kui ükskord sõideti novembri-kuus Sirgalast kodumalevkonna poole tagasi. Välja oli sõidetud lahtiste autodega, sest keegi ei arva-nud, et lund hakkab sadama. Aga hakkas. Paraku ei sobi Willyse väikesed, vaakumiga töötavad koja-mehed talvistesse oludesse. Vähegi arvestatava koguse lume korral aknaklaasil jäävad need kinni. Eriti hull olevat olnud olukord siis, kui mõni rekka juhtus vastu sõitma. Hetkega oli klaas kaetud jää-tunud lume ja sopa pudruga. „Aga siis ei aita muud, kui et sõidukaaslane tõuseb autos püsti ja lükkab käega eest lume ära,“ räägib Siidar, karmi olukorda meenutades. Aga selline see sõiduk ja temaga liiku-mine Siidari sõnul peabki olema: lollikindel, käivi-tuma ükskõik kui hulludes tingimustes ja kindlalt edasi liikuma.

Ameerika sõjaväe ridades lõppes Willyste tegev-teenistus juba 1981. aastal, mil nende tellimine lõpetati ja võeti kasutusele moodsam kõrge mobiil-susega mitmeotstarbeline ratassõiduk (High Mobi-lity Multipurpose Wheeled Vehicle (HMMW) ehk Humvee ehk Hummer. Ent see on juba üks teine lugu.

Seitse sellist

maasturit

on praegu

kasutuses Kaitse-

liidu Harju maleva

Keila malevkonna

tuletoetusrühmas.

53

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

Armee kaitsevestidest IIIUSA kaitsevestid Vietnamist Afganistanini

HEIKKI KIROTARSnaiprigild

Meenutame, et Korea sõja ajal võtsid amee-riklased kasutusele killuvesti M1952, mille 12 nailonikihile oli lisatud kõvu plastik- ja

alumiiniumplaate. Vestid kaalusid alla 4 kilo. Sar-nane merejalaväevest oli mudel M1955. Esimesed tehniliselt kuulikindlad kaitsevestid olid Vietnami sõjas peamiselt USA maaväe helikopterimeeskon-dade kaitseks kasutatud vestiseeria T65 mudelid 1 ja 2. 15 kilo kaaluvate vestide kaitseplaadid olid valmistatud alumiiniumist, ränist ja boorist ning suutsid peatada 90 m kauguselt lastud soomustlä-bistava kuuli kaliibriga 7,62 mm.

Soovitatav oli kanda pehmet killuvesti M1952 selle kuulikindla vesti peal, too aitas kinni püüda kõvast plaadist rikošetiga eemale lennanud või purunenud kuulide tükke, mis võisid helikopteris ringi lennates tekitada sekundaarseid vigastusi. Vietnami sõja ajal täiendati killuvesti kaelusega, uue mudeli koodiks sai M1969.

Suur tehniline läbimurre kaitsematerjalide aren-gus, mida küll selle avastamise ajal ei osanud keegi aimata, sai teoks 1971. aastal DuPonti labora-tooriumis, kui poola juurtega Ameerika keemik Stephanie Louise Kwolek avastas hiljem kevlarina tuntuks saanud materjali, kui ta koos teiste tead-lastega uuris, milliseid kergeid ja vastupidavaid

kiudusid oleks võimalik kasutada rehvide valmis-tamisel.

Peamiselt politseile mõeldud vestid, näiteks Ame-rican Body Armori 15 kihist koosnev K-15 (1975) ja Second Chance Body Armouri mudel Y, jõudsid turule sama aastakümne keskel. USA armee sai esimesed kevlarist killuvestid nimega Improved Conventional Munitions Vest samuti aastal 1975. See ei levinud siiski kuigi laialt, 1980ndate algu-ses kasutusele tulnud killuvest on palju laiemalt tuntud.

Personnel Armor System for Ground Troops

ehk PASGT

Personnel Armor System for Ground Troops võiks maakeelde tõlgituna olla maaväelase isiklik soomus-komplekt. Püüan edasises tekstis kasutada võimalikult palju originaalseid nimetusi ja lühendeid, neid mõne sõnaga lahti seletades.

Eestlase kõrvus ropuvõitu tunduva lühendiga PASGT tähistati USA kevlarkiivrist ja killuvestist koosnevat kaitsevarustust, mis võeti kasutusse 1980ndatel ning oli kasutuses kuni käesoleva sajandi esimeste aastateni. Lahingus kasutasid ameeriklased neid

Personnel Ar-

mor System for

Ground Troops

võiks maakeelde tõlgi-

tuna olla maaväelase

isiklik soomuskomplekt.

Jätkub käesoleva aasta Kaitse Kodus! nr 6 ja 7 alanud artiklisari armee kaitsevestidest.

PASGTi vest eestvaates

EV

ER

YD

AY

SU

RV

AIV

AL

.US

WA

RR

EL

ICS

.EU

PASGTi vest avatuna seestpoolt

54

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

Ranger Body

Armor’i pilt eest ja

tagant

esimest korda Grenada vallutamisel 1983. aastal ja viimast korda paarkümmend aastat hiljem. Neid kiivreid ja kaitseveste kasutab ka Eesti kaitsevägi koos mitmekümne teise mitte nii heal järjel riigi armeega, lähtudes põhimõttest, et ükskõik milline kaitsevest on parem kui mitte midagi.

Järgnevalt natuke täpsemalt PASGTi komplekti kuulunud killuvestist. Kaitsevesti ametlik nime-

tus oli Body Armor, Fragmen-tation Protection Vest, Ground Troops, ameeriklased kutsusid seda vanade nailonvestide ees-kujul fl ak vest. Lõikelt sarnanes see vanemate USA killuvestide ja Eesti kaitseväes hästi tuntud Iisraeli killuvestiga ning kaitses ülakeha kildude ja püstolikuulide

eest. Vesti kaitsematerjaliks oli kevlar 29 ja seda aramiidkangast oli 13 kihti. Vesti kandev osa oli tehtud nailonist ja välimine pool oli tavaliselt USA maaväe välimundrit imiteerivalt laiguline, sise-mine vooder roheline. 1990ndatel tuli kasutusele ka killuvesti kõrbetoonides kandev osa.

Eestis kasu-

tusel olevad

Hollandi

kaitsevestid on

peaaegu RBA

koopiad.

Kuulikindlate plaatide kandja PASGTi vesti juurdeFA

S.R

OG

Ranger Body

Armor’ipilt eest ja

tagant

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Ranger Body Armor’i kuulikaitseplaadid

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Vestil oli ees kaks taskut ja kinnitused käsigra-naatidele. Vestil oli krae kaela kaitseks ja vest ise koosnes neljast osast: kahest esimesest plaadist, seljakaitseplaadist ja õlakaitsest. Seljatükk kin-nitati esitükkide külge laiade kummipaeltega. Võrreldes vanemate vestidega peeti uusi veste mugavamaks.

Vanad nailonist killuvestid olid piiratud kasutuses kuni 1990ndate lõpuni. Nailonvestid olid lõpuks väga ebapopulaarsed, sest kaalusid sama palju kui kevlar, kuid materjali erineva tugevuse tõttu oli nende kaitsetase vaevu pool uute vestide omast. Kuigi uus vest oli loodud killuvestina, suutis see enamasti peatada ka 9 Para püstolikuuli. Sama perioodi kasutatud Bundeswehri killuveste oma-vahendite eest ostnud kaitseliitlased lasid proo-viks selle pihta 9 Para kaliibriga püstolist ja kuul ei läbinud kevlarit. PASGTi veste valmistati kuues suuruses ja need kaalusid 3–6 kilo.

Ranger Body Armour

USA maavägede 75. ranger’ite rügemendi tarbeks vajati kaitsevesti, mis oleks PASGTi vestist kergem, kuid kaitseks ka 5,56 ja 7,62 NATO kuulide eest. Selleks töötatigi 1990ndate alguses välja Ranger Body Armour (RBA), millele kinnitati kuulikindlad plaadid. Eestis kasutusel olevad Hollandi kaitse-vestid on peaaegu RBA koopiad.

RBA-l puudub kaela ja õlgade kaitse, seetõttu on see PASGTi vestist kergem, kuid kaitseb ka väiksemat osa võitleja rindkerest. Kaaluvahe on

näiteks keskmise suurusega vestidel pool kilo: PASGTi oma kaalub 4 ja RBA 3,5 kilo. Kuid RBA alusvesti kaitsetase on NIJ IIIA, samas PASGTi oma päriselt selleni ei küüni. RBA kõhu- ja seljataskutesse saab paigutada alumiiniumoksiidist kuulikait-

seplaadid mõõtmetega 25x30 cm. Vesti esimesel mudelil oli kuulikaitseplaat

ainult ees, vest oli küll kergem, kuid lahingus eluohtlik, näiteks 1993. aastal Somaalias Muqdisho tänava-

lahingutes hukkus üks ranger tema selga läbi alusvesti tabanud kuulist.

Paraku kaalusid mõlemad kaitseplaa-did sama palju kui põhivest ja see kokku

10–11 kg kaaluv vest oli sõduritele raske kandam.

Ka ülejäänud USA sõjavägi märkas kuulikaitse-plaatide vajalikust ja 1996. aastal telliti 4000 komplekti plaadikandjaid Interim Small Arms Protective Overvest (ISAPO), mida sai vajadusel kanda PASGTi killuvesti peal. ISAPO plaadikand-jaid kasutati vähe, sest neid jagatigi välja ainult vähestele üksustele, lisaks hakati aastatuhande-vahetusel kasutama uut kaitsevesti Interceptor, milles on RBA eeskujul nii pehme kevlarist alusvest kui ka kuulikaitseplaadid.

55

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

Interceptor ja SAPI

1998. aastal alustati USA maaväe ja merejalaväe uut tüüpi kaitsevesti valmistamist, mida nime-tatakse Interceptor Multi-Th reat Body Armor System (IBA). IBA alusvesti kutsuti Outer Tactical Vest (OTV) ja kuulikaitseplaate Small Arms Pro-tective Insert (SAPI). Tegemist oli moodulvestiga, sest kasutaja sai alusvestile lisada hulgaliselt lisa-kaitseplaate vastavalt ohule ja oma kandevõimele. Sellest ajast nimetatakse kaitseplaate sageli SAPI plaatideks.

Peamiseks eesmärgiks oli luua RBAst kergem vest, mis ka saavutati. RBA kaalus koos kuulikaitseplaa-tidega kuni 11 kilo, millest alusvest 3,5 kilo ja kõvad plaadid kumbki 3,5 kilo. IBA alusvest OTV kaalus 3,8 kilo ja uued SAPI kuulikaitseplaadid kaalusid sama kaitsetaseme NIJ III juures poole vähem, 1,8 kilo, mis vähendas vesti kogukaalu 7,5 kiloni. IBA on eest ja tagant kaetud Pouch Attachment Ladder Systemi (PALS) kinnituslintidega.

Aastal 2000 kasutusele võetud IBA vestile oli või-malik vastavalt ohtudele ja võitleja kandevõimele lisada palju erinevaid kaitseelemente, mis suu-rendasid aga oluliselt kaitsevesti kaalu. Kui SAPI plaat kaalus 1,8 kg ja kaitses tasemel NIJ III ehk 7,62 M80 täismantelkuuli eest, siis kuulipilduja PKM ning täpsuspüssi SVD kuulide, sh soomust-läbistava moona eest kaitsev IV klassi plaat ESAPI kaalus 700 grammi rohkem ehk 2,5 kilo. Kesk-mine ESAPI plaat oli 24 x 32 cm suurune ja vesti külgedele sai lisada veel ühekilosed küljeplaadid ESBI, mis katsid 15x20 sentimeetri suurust ala. Raskemad kaitseplaadid koos kubeme-, kaela- ja õlakaitsmetega kahekordistasid baasvesti kaalu ja hakkasid sõdureid oluliselt aeglustama, sest kait-sevest kaalus 15–16 kg.

Improved Outer Tactical Vest (IOTV)

OTVi arendust nimetati IOTV ja see tuli kasutu-sele 2006. aastal suuresti Afganistani ja Iraagi sõja kogemuse tõttu ning on USA maavägede peamine kaitsevest. OTV on samuti jätkuvalt kasutuses

Sõ

jd

Interceptor Body Armor nelja

kamufl aažiga

CO

MM

ON

S.W

IKIM

ED

IA.O

RG

SAPI kuulikindlad plaadid NIJ III eest ja tagant

AR

MS

LIS

T.C

OM

IOTV kokkupandu-na eest ja tagant

DE

FE

NC

EIN

DU

ST

RY

DA

ILY.

CO

M

ja osa lisakaitseplaate on nendel vestidel ühised. Vanad vestid vahetatakse IOTVi ja teiste uuemate mudelite vastu välja loomuliku kulumise käigus. Paar tuhat IBAd kingiti 2014. aastal Ukraina valit-susvägedele.

56

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

Arendustegevuse eesmärgiks oli muuta kaitsevest kergemaks ja suurendada kaitstavat kehapinda. Iraagi ja Afganistani sõjas vastaste poolt laialdaselt kasutatud IEDd ehk isevalmistatud lõhkekehad tähendasid hulgaliselt killuhaavu. USA sõdurite säästmiseks soositi peh-mest materjalist krae, kubemekaitse ja var-rukate kandmist, mille kogukaal oli jalastunud võitlejatele vähemvaba liigutamise ja kerge üle-kuumenemise kõrval suur koorem. Keskmise suurusega IOTV kaalus 1,6 kilo vähem kui sama suurusega OTV, kuid koos lisakaitseplaatidega oli kaal ikkagi 13,6 kilo, suuremal vestil isegi 16 kilo.

OTV toetas kogu raskusega kandja õlgadele ja võis kaaluda koos varustustaskutega 25–30 kilo, mis on pikematel rännakutel ja patrullides väga suur koormus ka tugevale inimesele. Sama olu-kord tekib seljakotiga. Halva ehitusega või lihtsalt valesti pakitud seljakott soonib õlgadesse, tekita-des vereringeprobleeme ja valu, ning väsitab kand-jat. Et õlgade koormust vähendada, püütakse raske seljakott toetada kandja alaseljale ja puusadele.

Meenutame, et ajaloolise kogemuse najal ei tohiks sõduri varustus kaaluda oluliselt rohkem kui 20–

Kõrbetes ja mäge-

des taliibe jahtiva-

te eriüksuslaste,

ranger’ite ja langevarju-

rite kandami kergenda-

miseks testiti mitmesu-

guseid kaitseveste.

25 kg, üle selle muutub samm töntsiks ja inimesed väsivad kiiresti. Tegelikult on enamik võitlejaid tänapäeval ülekoormatud. IOTV-le lisati õlgade säästmiseks puusavöö, mis tõmmati pärast vesti selgapanemist kõhu ümber pingule. Teine oluline uuendus on kiiravamiskaabel, mis asus vesti ees võitleja rinnal. Kaablist tõmmates sai kogu vesti kiiresti avada ja maha võtta. Kiiravamiskaabel oli tähtis meedikutele, kes said kiiremini hakata vigastusi otsima ja ravima.

IOTV oli küll hea ja kaitses enamikku elutähtsaid organeid kildude eest, kuid soojas kliimas tekkis sõduritel neid kandes ülekuumenemisoht. Ülekuu-menemist püüti leevendada, kandes kaitsevesti all hästi hingavat võrksärki. Lisaks olid OTV ja IOTV liiga rasked pikemates jalgsipatrullides.

Modular Body Armor Vest (MBAV) ja Soldier

Plate Carrier System (SPCS)

Kõrbetes ja mägedes taliibe jahtivate eriüksus-laste, ranger’ite ja langevarjurite kandami kergen-damiseks testiti mitmesuguseid kaitseveste. Jättes moodulvestist välja kõik peale alusvesti ja kuu-likaitseplaatide saadi Modular Body Armor Vest (MBAV) ja Soldier Plate Carrier System (SPCS), millega kaetud kehapind oli vanade vestidega kae-tust oluliselt väiksem, kuid vest ise märgatavalt kergem: MBAV kaalus 7,3 kg ja oli 6 kilo kergem

DE

FE

NC

EIN

DU

ST

RY

DA

ILY.

CO

M

IOTV osadena

57

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

USA sõdur IOTViga

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Soldier Plate Carrier System (SPCS) eest ja

tagant

kui IOTV. Maksimaalse killukaitse asemel kaeti rindkere kuulikaitseplaatidega. Vajadusel sai ker-getele vestidele kinnitada IOTVi lisakaitseplaate.

Minimaalset kaitsevesti nimetatakse plate carrier’iks ehk plaadikandjaks, tavaliselt tähendab see kaitsevesti, kus ongi ainult III või IV klassi kaitseplaadid. Kõvu kuulikaitseplaate valides ja kasutades peab arvestama, kas need on mõeldud pehme kaitsevesti peal või ilma kaitsevestita kand-miseks. Esimesed vajavad lubatud kaitseklassi saa-vutamiseks pehme kaitseplaadi tuge, ilma selleta võib kõva plaat murduda ja kandja saab vigastada kuuli või kaitseplaadi tükkidega. Stand alone ehk ilma pehme plaadi toeta üksi kasutatav kuulikait-seplaat on mõnevõrra raskem: kui IV klassi plaat alusplaadi peale kaalub 2,8 kg, siis üksi kasutatav kuulikaitseplaat kaalub 3,4 kilo.

58

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 8/2014

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Teatavasti on kõige parem viis millegi varja-miseks see taustaga ühte sulatada. Enamasti tähendab see maskeerimist, mille juures

läheb käiku kõik, mis parasjagu käepärast on, alates spetsiaalsetest võrkudest ja lõpetades elus-loodusega. Inimsilma petab küll ära, kuid ainult kindlatel tingimustel ja siiski mitte alati. Tehno-loogiat aga nii lihtsalt ei lollita, sest soojusjälg jääb ikka maha ja ega ka radarid pimedad ole.

Elektrooniliselt nähtamatu

Viimaste petmiseks on võetud kasutusele mitme-suguseid meetmeid, mis koosnevad erinevatest disainielementidest, elektroonilistest vahenditest ja spetsiaalsetest kattematerjalidest. Praktiliselt samad abinõud kehtivad ka masinate soojusjäle peitmise juures. Sõjatehnikale on lisatud mitmeid aktiivseid ja passiivseid süsteeme, mis peaksid nende avastamise lahinguväljal soojus- või infra-punakaameratega väga raskeks tegema.

Maailma ühe juhtivama varjestustehnoloogiakom-panii Saab Barracuda andmetel piisab elektrooni-

Sõjamasinad muutuvad nähtamatuksLahinguvälja jälgimine erinevate vahenditega pole tehnoloogia kiirest arengust hoolimata minetanud oma tähtsust. Peagi võib see muutuda, sest mitmed tootjad on asunud oma sõjatehnikat täiesti nähtamatuks muutma.

liste jälgimisvahendite ninapidi vedamiseks 90% juhtudest staatilistest vahenditest. Ülejäänud 10% puhul aga ei pääse mööda aktiivsetest meetmetest (Vapolini 2013). Ühendriikides baseeruv sõjatöös-tusettevõte BAE Systems Land & Armaments just selliste süsteemide loomisele keskendubki. Koos-töös poolakatega on nad asunud looma uut tanki, mis peaks tänu uutele materjalidele ja muudele teh-nilistele lahendustele jääma igasuguste elektrooni-liste jälgimisseadmete eest täiesti varjatuks (PL-01: Polen… 2014)

Kuna projekt pole planeerimisjärgust väga palju kaugemale jõudnud, ei saa sellele ka mingit hin-nangut anda. Sellest hoolimata on mitmed sõja-tehnikaeksperdid, peamiselt küll teiselt poolt ida-piiri, avaldanud arvamust, et sellist masinat pole võimalik luua (ibid.). Jääb vaid loota, et tõenäoli-selt lähiaastatel valmiv tanki prototüüp tõestab vastupidist.

Loomulikult pole poolakate projekt ainus raud, mis BAE-l selles valdkonnas tules on. 2011. aastal tutvustas fi rma Adaptivi nime kandvat tehnoloo-giat, mida nad arendavad koostöös Rootsi relva-jõududega (Vapolini 2013). Tegemist on omavahel ühendatud kuusnurksete pooljuhtidest katteplaa-tide süsteemiga, mis toimib kõrgtehnoloogilise maskeerimisvõrguna. Arvuti saab erinevate soo-musmasinale paigaldatud andurite abil andmeid väliskeskkonnast ja tõstab või langetab sellest läh-tuvalt plaatide temperatuuri. Tänu sellele sulandub sõiduk taustaga ühte ja on erinevatele elektrooni-listele jälgimisseadmetele praktiliselt nähtamatu.

Poolakad loodavad oma

uue stealth-tanki prototüübi

valmis saada juba paari aasta

pärast PO

OL

A K

AIT

SE

MIN

IST

EE

RIU

M

59Kaitse Kodu! 8/2014

Peale selle on Adaptivi võimalik kasutada pette-operatsioonide korraldamisel, sest süsteem suudab projitseerida erinevate sõidukite soojuspilti. See tähendab, et soomukid jätavad vastavates vaatlus-seadmetes mulje tavalistest pereautodest. Süsteem suudab kujutist säilitada liikumiskiirusel kuni 30 km tunnis ja hakkab toimima kauguselt alates 500 meetrist. Suurema kiiruse või lühema distantsi korral maskeering hajub ja sõiduk saab taas näh-tavaks. Samuti ei suuda Adaptiv varjata masinat inimsilma eest, mistõttu on see kõige tavalisemal visuaalsel vaatlemisel üsna kergesti avastatav.

Kuigi probleem on iseenesest igivana, pole seda veel suudetud lahendada. Vähemalt kuni tänapäe-vani mitte, kuid märgid näitavad, et murdepunkt on lähedal. Mitmed sõjatööstusettevõtted on välja tulnud erinevate lahendustega, kuidas tehnikat sil-male täiesti nähtamatuks muuta. Nende eesotsas on loomulikult BAE tänu Adaptivi tehnoloogiale.

Silmale nähtamatu

Firmal on hetkel oma Häglundi allüksuses kat-setamisjärgus süsteem, mille loomise juures on kõvasti inspiratsiooni ammutatud nende Adaptivi tehnoloogiast. Seetõttu on ka probleemid mõlemal lahendusel üsna sarnased. Adaptivi eesmärgiks oli soomusmasina soojusjäle peitmine erinevate vaatlusseadmete eest, uus süsteem peab tegema sõiduki inimsilmale nähtamatuks. Selle saavuta-miseks fi lmivad masinale paigaldatud kaamerad pidevalt ümbrust, mille järel kuvab arvuti salvesta-tud materjali kohe sõiduki välispinnale.

Kuigi süsteem iseenesest toimib ja seda on ka juba mõned korrad demonstreeritud, jätab selle töökindlus veel soovida. Sarnaselt Adaptivile, on uue lahenduse põhiliseks murekohaks videopildi sujuva edastamise säilitamine suurematel kiirustel ja selle projitseerimine ümber soomuki 360 kraadi ulatuses. Ometi on BAE Häglundsi usk uude tehnoloogiasse niivõrd suur, et nad on asunud seda aktiivselt katsetama rauteril (see on jalaväe lahingumasina uus eestikeelne nimetus) CV90 (Brown 2014). Kahjuks on tulemused endiselt suure saladuskatte all, kuid kiire areng PLED (Polymer Light-Emitting Diodes, eesti k polümeervalgusdiood) ning LCD (Liquid Crystal Display, eesti k vedelkristall-kuvar) tehnoloogia vallas annab tunnistust, et sõja-masinate varjamine elektrooniliste abivahenditega pole tõenäoliselt kauge tulevik.

Suurele potentsiaalile vaatamata ei panusta siiski kõik ettevõtted elektroonikale. Saab Barracuda tootevalikus on kesksel kohal mobiilne moonda-missüsteem (MCS ehk Mobile Camoufl age System), mida on võimalik ilma erilise koolituseta omavahel ühenduvate paneelidena sõidukitele paigaldada nende konstruktsiooni ja võimekust muutmata. MCS pakub kaitset nii visuaalvaatluse kui ka muude elektrooniliste jälgimisseadmete eest. Lisaks suurendab süsteem sõjamasinate tolmukindlust,

toimib kliimakontrollivahendina ja aitab vähen-dada kütusekulu. Ka saab seda vastavalt vajadusele kiiresti modifi tseerida või üldse eemaldada.

Umbes sarnast, kuid natuke püsivamat lahendust pakub Kreeka ettevõte Inter-mat. Nende iseliimuva moondevärvi Chameleon Skin pealekandmine ei nõua mingit väljaõpet ning seda on põhimõt-teliselt võimalik teha otse lahinguväljal (Vapolini 2013). Muidugi eeldusel, et kõik tarvilikud seadmed on seal olemas.

Kindlasti muutuvad maskeerimisva-hendid, olgu need siis aktiivsed või passiivsed, tulevikus üha tõhusamaks, kuid asjatult paanikasse sellepärast veel minema ei pea. Igale meetmele leidub ka vastumeede, meil tuleb see ainult välja mõelda ja kasutusele võtta.

AllikadBrown, N. 2013. BAE Systems reveals CV90 enhancments. — IHS Janes’s International Defence Review, Vol 47, p. 19.

PL-01: Polen stellt den „unsichtbaren“ Panzer vor. 2014. — Schweizer Soldat, nr. 09, st. 32.

Vapolini, P. 2013. Vehicle Survuvability, A Holistic Problem. — Armored Vehicle Protection (Armada Compendium), Vol. 37 (2), pp. 1—4.

Adaptivi ees-

märgiks oli

soomusmasina

soojusjäle peitmine

erinevate vaatlus-

seadmete eest, uus

süsteem peab tege-

ma sõiduki inimsilmale

nähtamatuks.

BAE Systems’i Adaptivi teh-noloogia on ilmselt täna-päeval turul olevatest elektroonilis-test maskee-rimisvahen-ditest kõige arenenum

3 X

BA

E

60

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 8/2014

LEANE MORITSNaiskodukaitse instruktor

Nagu ikka, alustasime A-tähest ehk Aluta-guse ringkonnast. Nende kuivpaki ener-giasisaldus oli 4009 kcal, hind klappis ja

kõik komponendid olid kodumaised või vähemalt Eestis pakendatud: küüslaugupekk, leib, pilaff lambalihaga, maguspala ja isegi kohv. Hea mõttena tuli naistelt soovitus vajadusel karamellkompvek soojas (või külmas) vees ära sulatada ja sel viisil morsijooki saada. Kohtunikele meeldis ja Aluta-guse naised said maksimumpunktid.

Naised tegid võidu süüaTartu maleva tagalakeskus oli 5. oktoobri hommikul täis pisut ärevil võistkondi, kes ootasid, et välitoitlustusvõistluse kohtunikele oma kodune ülesanne ette näidata.

Sõbra aiamaa piparmündist ja pika

säilivusajaga Reisileivast

Järgmisena tulid kohtunike ette Harju naised. Paki energiasisaldus 4004 kcal. Sealgi olid tuvastatavad eestimaised tootjad ja toidud, toreda erisusena pipar-münt „sõbra aiamaalt“. Kuivpakkide esikolmikusse (kõigil võrdne punktisumma 17) mahtus ka Tartu oma kondenspiimaga, mis pälvis ühe kohtuniku lisa-punkti. Lisaks muidugi kõik muu, mis ööpäeva jooksul kõhu täis peaks hoidma: kodumaised konservid ja kiirpudrud, mahlajook ja magusad suupisted. Nende pakist saab välja tuua ka kodumaise pika säilimistähtajaga (60 päeva) leiva – Reisileiva (tootjaks Paide Euroleib) –, mida kahjuks meie lepingupartner Selver oma sortimendis ei paku. Küll aga on see kättesaadav teistest poekettidest. See leib oli veel kolme võist-konna pakis just oma pika säilivusaja tõttu.

Pärnu oli oma pakiga neljandal kohal (16 punkti). Kalorid paigas ja isegi natuke üle, hind klappis. „Kodumaise“ kohvi asemel oli maitse kaalutlustel valitud Nescafe kolm-ühes kohv. Kavalusena oli lahti võetud Felixi kiirkartulipudru karp ja pakki pandud ainult üks portsjon pudrumaterjali. Reisileiva kohta ütlesid nad, et on ise proovinud ja teavad, et see on maitsev ja kannatab ka muljumist.

Kohtunikud tõid

välja ülesan-

nete täitmisel

valitsenud hea

koostöö nii võist-

kondadesisesi kui ka

võistkondade vahel.

EH

A JA

KO

BS

ON

Maksimumpunktid saanud Alutaguse ringkonna kuivtoidupakk: küüslaugupekk, leib, pilaff lambaliha-ga, maiustus ja kohv, lisaks karamellkompvek, mida saab kasutada ka morsi maitsestamiseks

61Kaitse Kodu! 8/2014

Eesti tooteid annab otsida

Üldiste raskustena tõid peaaegu kõik võistkonnad välja tõsiasja, et Eesti toodangut pidi poest lausa eraldi otsima ja siltidelt lugema, et mitte alt minna. Mõnd asja pidi lausa mitmest poest otsima. Ras-kusi tekitas ka see, et kõikidele kaupadele polnud energiarikkust märgitud ja nii tuli mõne väiksema pähklipaki energiakogus arvutada analoogse suu-rema paki järgi.

Võistkondade jutust jäi mulje, et kõik olid kodu-töö korralikult teinud, ei olnud kedagi, kes oleks tulnud n-ö mütsiga lööma. See väljendus ka punk-tides: selle vooru esimese ja viimase koha vahe oli kaks punkti. Loodetavasti annavad üksteise pakid välikokkadele häid mõtteid, mida oma maleva meestele edaspidi metsa kaasa panna. See ju üles-ande üks mõte oligi.

Kõige tähtsamad: katlatoit ja koostöövaim

Välitoitlustusvõistlus, mis algas tegelikult juba 4. oktoobri varahommikul, koosnes neljast ülesan-dest. Kõige suurema kaaluga oli välikatlas ühepa-jatoidu valmistamine (tulemuseks kümme ühepa-jatoitu, mis maitsesid kõik väga hästi), magustoidu valmistamine sisetingimustes (siin võis lasta fan-taasial lennata etteantud eelarve piires, milleks oli 5 eurot viie portsjoni kohta), siis vaadati üle kuiv-pakid ja lõpuks tuli täita välitoitlustusalane test.

Kohtunikud tõid välja ülesannete täitmisel valit-senud hea koostöö nii võistkondadesisesi kui ka võistkondade vahel. Mitte et see naiskodukaitsjate puhul midagi erilist oleks, aga rõhutati just seda, et isegi võistlustingimustes oldi üksteisega sõbralikud ja arvestavad. Võib-olla tuli see ka sellest, et osa võistlejatest olid juba vanad tuttavad – kohtutud on nii välikokakursusel kui ka erinevatel Kaitseliidu suurõppustel väliköökidega toitlustamas olles.

Ent see oli siiski võistlus, kus keegi pidi osutuma teistest paremaks. See keegi oli Alutaguse ring-konna võistkond, mis saavutas Naiskodukaitse välitoitlustamise kutsevõistlusel Tartu ja Harju

Lis

ain

fo ÜLESANNE:

Koostada ja kaasa võtta 24 tunni kuivpakk Eestis toodetud ja/või pakendatud toiduaine-test summas kuni 8,37 eurot, jälgides kaloraa-ži (4000 kcal). Kuivpaki komponendid peavad olema pakendatud. Paki säilivusaeg peab ole-ma üks nädal. Olla valmis tutvustama ja põh-jendama paki sisu.

Et seekordse võistluse üks eesmärke on näi-data võimalusi eestimaise toodangu kasuta-miseks, võib kuivpakis kasutada ka kohalike väiketootjate poolt pakutavat, arvestusega, et sama tootega peab saama varustada ühe õppuse 130 kuivpakki.

Harju naised suurendasid toidupaki mõttelist väärtust „sõbra aia-maalt“ toodud piparmünditee materjaliga

Tartu sai lisapunkti kondenspiima eest, mis pakkus vaheldust tava-pärasele kuivpakimaiusele halvaale

Tartu nais-te katlasse piilub segajast paremal ka loo autor Leane Morits

ringkonna välikokkade ees esikoha. Võistluse kor-raldajad Tartu ringkonnast kogunesid järelanalüü-siks veel kord 16. oktoobril ja panid kirja kõik head ja vead tulevaste tegijate tarbeks.

62

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 8/2014

Kotovi foto „Endast vanemaid tuleb ikka rõõmuga aidata“ ning III koht läks Regina Urbile pildi eest „Krobelistes kätes on palju sooja“.

Žüriisse kuulusid Kaitseliidu Põlva maleva pealik kapten Janel Säkk (žürii esimees), Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, Kodutütarde peavanem Angelika Naris, Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm, Põlva maavanem Ulla Preeden, noorte-projekti „Meediasüst“ eestvedaja Põlvamaal Kadri Pelisaar, Räpina aianduskooli fotograafi aõpetaja ja hobifotograaf Toomas Mastik ning Kaitseliidu Põlva maleva kaplan Toomas Nigola.

Kõnealuse, Naiskodukaitse kuuenda fotovõistluse korraldajaks oli Naiskodukaitse Põlva ringkond.

Naiskodukaitse fotovõistluse parimad said pärjatudRäpina loomemajas 18. oktoobril korraldatud tänuüritusel kuulutati välja Naiskodukaitse fotovõistluse „Heategu läbi minu silmade“ võidufotod. Võistlusele saadeti 156 väga erilist pilti, mille hulgast žürii valis välja erinevates kategooriates kümme tööd.

I koht: Liina Lau-

rikainen, „Sõpra tuntakse hädas“

II koht ja publiku lemmiku tiitel: Tuuli Kotov, „Endast vanemaid tuleb ikka rõõmuga aidata“

III koht: Regina Urb, „Krobelistes kätes on palju sooja“

ESTI TAAL fotovõistluse „Heategu läbi minu silmade“ projektijuht

Esimese koha ja auhinna – fotosessiooni foto-graaf Grethe Rõõmu juures – võitis Liina Laurikainen fotoga „Sõpra tuntakse hädas“,

teise koha ja publiku lemmiku tiitli pälvis Tuuli

63Kaitse Kodu! 8/2014

MTÜ Meie Stuudio eripreemia parima süžee

eest: Karmel Jano, „ Lastelt lindudele“

Kodutütarde ja Noorkotkaste eripreemia: Ainika Mägi, „Rühmajuhi talvepuud said tuppa veetud“

Kaitseliidu Põlva maleva eripreemia: Piret

Taim, „Heategevuslik metsaistutus ehk tegu, mis pakub rõõmu aastateks“

Naiskodukaitse eripreemia: Maret Kommer, „Kahepoolne kasu — pisike sõõm ühele, suur sõõm teisele“

Naiskodukaitse eripreemia: Pirko Peterson, „Vaikusehetk iseendaga enne suurt tormi — Kevadtormi 2013“

Kategooria „Väikesed abivalmis käekesed“: Aile Vals, „Kes ütles, et rattasõit on kerge“

64

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 8/2014

URVE LOITesmaabi erialavõistluse peakorraldaja

Viljandimaal Vana-Võidus 10.—12. oktoobrini korralda-tud Naiskodukaitse esmaabi erialavõistluse võitjaks tuli Pärnumaa ringkonna esindus koosseisus Andria Hüva, Tiina Kadak, Gerli Laagus ja Janeli Ots Viru ja Valga ringkondade esinduste ees.

Oskusi ja teadmisi said võistlejad näidata nii tsiviil-, pääste- kui ka lahingumeditsiini ülesandeid täites ja eri-nevates õpitubades osaledes. Abi tuli anda põletuste, autoõnnetuse, erakorraliste haigusseisundite, trauma-kannatanute ja erinevate lahingusituatsioonide korral. Uudse olukorrana tuli võistlejatel kannatanud üles leida pimedas ruumis, mistõttu tuli kasutusele võtta kõik olemasolevad meeletajud ja meeskonnatööoskus. Situatsiooniülesannete õnnestumi-se eest tuleb kiita kannatanuid, kes suutsid oma rolli väga realistlikult välja mängida.

Tõsisemalt pani õnnetuste üle mõtlema videoülesanne, kus arutleti abi andmist reaalselt juhtunud õnnetuses. Füüsilise vormi pani proovile ülesanne, kus olemasolevatest abivahenditest tuli valmistada kande-raam ja transportida sellega üht meeskonnakaaslast. Olulisi oskusi said kõik osalejad juurde žguti, kaelalahase ja termoteki kasutamises. Lisaks viisid Naiskodukaitse esmaabiinstruktorid Jaana Ukkur ja Maret Kommer läbi huvitavad ja informatiivsed õppetunnid lahingukannatanu ja häire-keskuse tegevuste teemadel.

Esmaabi erialavõistluse eesmärk on arendada Naiskodukaitse esmaabi-alast väljaõpet ning anda liikmetele õpitubade ja kogemuste kaudu juur-de uusi esmaabiteadmisi ja -oskusi. Võistlust korraldatakse alates 2008. aastast üle aasta. Tänavune võistlus oli neljas. Seekordsel erialavõist-lusel osalesid kõikide Naiskodukaitse ringkondade esindused, kokku 15 kolme- ja neljaliikmelist naiskonda, kellele pakkus konkurentsi kaitseväe logistikapataljoni ajateenijatest koosnev külalisvõistkond.

Esmaabivõistlus annab uusi oskusi

Märjamaa naised said Velise laadal käe valgeksNELE PERNITSNaiskodukaitse Märjamaa jaoskonna

esinaine

Velisel peetakse sügiseti laata. Tänavul 4. oktoobril olid seal esmakordselt kohal ka Märjamaa jaoskonna nais-kodukaitsjad. Laadahommik kulges meeletus rutus, aga enne laada algust me oma killavooriga Velisele jõudsime ja ennast sisse seatud saime. Juba see rahvas tuligi ja juba me hõikasimegi, et tulge meiega teed jooma ja kooki sööma ning juttu puhuma. Pisukese umbusuga suhtuti küll sellesse, et kuskilt midagi tasuta saab. Aga nad tulid siiski. Ja neid tuli palju ja nad olid väga rõõmsad, et neile lihtsalt kooki ja sooja teed pakuti.

Tuleb tõdeda, et inimesed tahtsid juttu rääkida küll: Naiskodukaitsest, Kaitseliidust, riigikaitsest, Ukrainast. Meid tutvustavad infomaterjalid said kiiresti otsa ja ega kookigi laada lõpuni jätkunud. Küll aga olime ise väga rahul ja rõõmsad, sest olime paljude toredate inimestega kohtunud, kudumisprojekti kohta infot levitanud, Naiskodukaitsest rääkida saanud ning jaganud mitu Naiskodukaitse ja Kaitseliiduga liitumi-se sooviavaldust.

Olime laadal populaarsed ja meist naljalt sõna juttu rääkimata või tükikest kooki söömata mööda ei saanud. Eriti tegi südame soojaks see, kui naised tulid ja ütlesid, kui tore on meid päriselt näha, sest seni oldi meie kohta vaid lehest loetud. Märkimata ei saa jätta ka maitsvat suitsukana, mis meile tänutäheks kookide eest toodi. Igatahes on naiskodukaitsjatel nüüd ka Velise laadal käsi valge.

LEMBE LAHTMAA

NE

LE P

ER

NIT

S

65

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 8/2014

AVE PAAVONaiskodukaitse Lüganuse jaoskond

Naiskodukaitse Alutaguse ringkonna Lüganuse jaoskond korraldas 27. ja 28. septembril sügisretke, millel osa-lesid ka Jõgeva ringkonna esindajad.

Esimene päev algas orienteerumis-võistlusega Toila pargis. Iga punkti juures tuli küsimustele vastamiseks li-saks teabetahvlile kasutada internet-ti. Pisikese panuse andsime ka ranna puhtusesse, sest üheks ülesandeks oli tuua sealt ära pisut prügi. Jõgeva naiskodukaitsjad olid ette valmista-nud toreda ülesande, kus osalejad pidid paaris valmistama toitu ja tegema maskeeringu. Seda aga viisil, et eespool seisja nägi küll töövahen-deid, aga ei tohtinud neid puudutada, vaid pidi juhendama tagapool seisva kaasvõistleja käsi. Õhtuks suunduti Toila motovillasse, kus sügisretkelised said lähemalt tuttavaks.

Teise päeva hommikul viis tee Alutaguse puhke- ja spordikeskusesse, eesmärgiks läbida matkarada ja tutvuda taldrikugol-fi ga. Kahepäevase ürituse lõpetas külaskäik Kuremäe kloostrisse ning jalutuskäik allikale. Üksmeelselt peeti sügisretke kordaläinuks või, nagu ütles Lüganuse jaoskonna uus liige Ilona: „Ma enam ei mäletagi, millal mul eelmine kord nii huvitav nädalavahetus oli.“

Valgamaa naiskodukaitsjad pidasid spordipäevaOtepää Kaitseliidu maja juures sai 5. oktoobril teoks Naiskodukaitse Valga ringkonna spordipäev. Sportlik kohtumine tõi kokku võistkonnad Valga, Tõlliste, Tõrva ja Otepää jaoskonnast, eraldi osales Naiskodukaitse Valga ringkonna juhatuse tiim. Pealtvaatajatena elas võistle-jatele kaasa arvukalt lapsi, kokku osales spordipäeval peaaegu 40 inimest. Spordipäeva üldvõitja oli Valga ring-konna juhtidest koosnev võistkond. Teise koha saavutas Valga ja kolmanda Otepää jaoskond.

Päeva sisustasid nii tõsisemad kui ka meelelahutusliku-mad võistlusalad, mis pakkusid kaasategemislusti kõigile osavõtjaile. Mälumäng pani proovile teadmised Naisko-dukaitsest ja ka Valgamaast. Sportlikus osas võeti mõõtu näiteks suusasaapa viskamises, hularõnga keerutamises ja lustlikus teatevõistluses. Teadmistest ja tulemustest olulisem oli meeskonnavaim ja koostöö ning sõbralik ja rõõmus õhkkond.

„Spordipäeva korraldasime juba teist korda. Loodame, et see traditsioon jätkub,“ sõnas Valga ringkonna Otepää jaoskonna esinaine Mari Mõttus. „Hea meel oli, et kõik jaoskonnad olid esindatud ja ka juhatus pani välja oma võistkonna.“

Sportlik kohtumine lõppes autasustamisega. Seejärel nauditi koos päikeselist pühapäeva ja laeti patareisid maitsvate suupistete, ahjusooja kringli ja taimeteega. „Täname kõiki osavõtjaid,“ ütles Mõttus. „Erilised tänusõ-nad naiskodukaitsjatele Inga Kotkamäele, Ene Prantsule, Tuuli Merimaale ja Rita Pärnikule. Järgmise spordipäeva korraldab seekordne võitja — Naiskodukaitse Valga ring-konna juhatus.“

IIVE

RO

HT

LA

Lüganuse jaoskond käis sügisretkel

Staabiassistendid läbisid täiendõppeSIGRID LAANEMETSNaiskodukaitse Tallinna ringkond

Tallinnas said 17.—19. oktoobrini kokku 22 naiskodu-kaitsjat üle Eesti, et arendada side- ja staabiassistentide erialast väljaõpet. Täiendõppe teemad olid valitud vasta-valt ringkondadest tulnud tagasisidele, milliseid nüansse staabiassistendi töös oleks kõige rohkem vaja üle korrata. Kohal oli nii erineva side- ja staabitöö kogemusega kui ka vaid baaskursuse lõpetanud staabiassistente. Nii mõnigi oli tulnud täiendõppele teadmisega, et Lääne-Eesti malevate ühisõppus Orkaan ootab.

66

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 8/2014

Jane Bondi tiitel omanikku ei vahetanudMARIS SOONSEINNaiskodukaitse Tallinna ringkond

Naiskodukaitse Tallinna ringkond korraldas 30. septembril teist aastat oma laskevõistluse, et selgitada välja parim pealinna laskur ehk Jane Bond 2014. Jõu-katsumise võitis tiitlikaitsja Sirle Baldesport-Märss, teise koha saavutas Lemme Berkis ja kolmanda medali viis koju Jette Aus.

Kui eelmisel aastal võeti mõõtu õhupüssi laskmises, siis tänavu koosnes võistlus kahest harjutusest. Esimesena tuli võistlejatel lasta spordipüstoliga kümme lasku 25 meetri kaugusel rippuvasse märklehte. Teises ringis sai sügisese õhtu-jaheduse käest tuppa ja seal ootas sõbralikke konkurente automaadiimitaatorist laskmine. Kui püstolitiiru tulemustel olid esikolmikus selged vahed (Sirle 92, Lemme 82, Jette 67 silma), siis automaadiimitaatorist lasid kümne elektroonilise pauguga 96 silma nii Sirle, Jette kui ka Gertrud.

Tänavu tõime eraldi välja ka parima noore laskuri ehk naise, kes on liitunud meiega 2011. aastal või hiljem. Lähtusime Tour de France’i rattasarja põhimõt-test, et kui noor on põhivõistluse võitja, läheb parima noore tiitel edukuselt järgmisele ehk kuigi Jette oleks olnud ka parim noor laskur, aga oli niigi esikolmi-kus, upitasime loorberitele Katrin Ljudvigi.

Keila Käbi lubas valida jõukohase rajaPILLE-RIIN MOILANENNaiskodukaitse Harju ringkond

Ilusal septembripäeval värskes õhus viibimiseks on palju häid põhjusi. Ja samapalju häid põhjusi on teha seda koos tegusate naiskodukaitsjatega Kaitseliidu pädevate instruktorite juhtimisel. Seenekorvid jäid seekord koju ja kaasa said pakitud hoopis seljakotid. Kellel 10, kellel 15 kg raskuseks, sekka mõned hoopis kerged.

Eelmisel aastal oli rännakuks valmistumine põhjalik ja distants kõigile üks. Tänavu mindi pärast lühikest instruktaaži ühele kahest rajast. Pikem rada (15 km) viis ringiga ümber Keila lähedal olevate turbaväljade, mööda Ohtu mõisast ja tagasi Aia tänava maja juurde. Rajal oli kaks joogipunkti, turvaauto sõitis kaasa kuni viimase joogipunktini ning tõi sealt tagasi noorima pikale rajale läinu — seitsmeaastase poisi — ja ühe kodutütre, kes vajas kerget esmaabi. Kogu ülejäänud rännakuseltskond fi nišeeris instruktor Rene Toomse juhtimisel ajaga veidi üle 3 tunni. Lühemal rajal juhtis rännakut instruktor Mihkel Süld. Umbes 5 km pikkune rada kulges Keila linnas. Noorim raja läbinu oli nelja-aastane. Peab siiski tunnistama, et tema täitis seekord seljakotiraskuse ülesannet. Küllap juba järgmisel aastal on poiss ka ise rajal. „Kas nüüd läheme pikale rajale?“ küsisid lühemalt distantsilt naasnud tulevased kodutütred. Lastele oli majas mängutuba, sai joonistada ja ristsõnu lahendada.

MA

RIS

SO

ON

SE

IN

NK

K H

AR

JU R

ING

KO

ND

Risti naistel igav ei hakkaKATI OJAVER-HEIDEMANNNaiskodukaitse Lääne ringkonna Risti jaoskonna

esinaine

Risti jaoskonna naiskodukaitsjad on oma õppepäevad muutnud põnevateks ette-võtmisteks. Võtmesõnaks on ühendada meeldiv kasulikuga ja lisada pisut vürtsi. Enesekaitse õppepäeva korraldasime juunis Lohu salus, kuhu sõites põikasime Määramäe meistrikotta ja osalesime savi-õpetuse töötoas. Külastasime teeäärseid vaatamisväärsusi, piilusime Paldiskisse ja tagasiteel nägime kaunilt renoveeritud Keila-Joa mõisa. Enesekaitset õpetas meile Riho Ojaver Kaitseliidu Tallinna malevast, kes pani mängleva kergusega isegi meie kõige vanema osaleja Aime jalalööke katsetama.

Septembri algul võtsid Kullamaa viburajal daamide vibupäevast osa ka need, kes mui-du spordipäevale ei tule. Mis seal imestada — päeva motoks on „Daamilikult kübaraga“. Külla kutsusime Keila jaoskonna naised, kes üllatuslikult viisid koju vibuvõistluse kõik kolm tiitlikohta. Vibupäeva pidulik autasus-tamine sai teoks Koluvere lossis.

Risti jaoskonna toitlustamise õppepäev kannab nime „Põlle ja kulbiga“. Teist aas-tat osalevad sellel ka kodutütred. Kahel eelmisel aastal sai keedetud sõdurimoosi välismissioonidel viibinutele, tänavu tegime kolme sorti õunamoosi nii oma ürituste tarbeks kui ka jõulukingitusteks. Soojade pannkookide peal said moosid kohe degusteeritud. Päeva lõpetas Ivika Raudsepp Haapsalu kutsehariduskesku-sest loenguga pidulaua katmise etiketist. Lisaks lauakatmisele saime harjutada kätt salvrätikute voltimises. Ivika on ka ise aktiivne naiskodukaitsja.

67

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 8/2014

Naiskodukaitse on alates 2010. aastast saatnud igal aastal paarsada isetehtud sõrmiku- ja sokipaari Afganistanis ja mujal välismissioonidel viibivatele Eesti kaitseväelastele. Et suuremahuline Afganistani missioon on Eestile lõppenud,

aga naiskodukaitsjate tahe aidata ja panustada ei ole kadunud, suuname tänavu oma abi sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse – Ukrainasse.

Naiskodukaitsjate eesmärk on koguda kokku võimalikult suur hulk Ukraina-Eesti vär-vides isetehtud villaseid sokke ja sõrmkindaid, lisada neile soojad tervitused ja saata asjad Ukraina piirkonda, kus neid kõige enam vaja on. „Kudumisprojekti kaudu saame näidata sümboolset toetust Ukraina Rahvuskaardi ridades võitlevatele meestele ja kriisipiirkonnas abi vajavatele tsiviilelanikele,“ kutsub Naiskodukaitse aseesinaine Ave Proos kõiki kampaanias kaasa lööma.

MTÜ Vaba Ukraina esindaja Lauri Lemmingu sõnul on meestel külmade ilmade saa-budes puudu peamiselt villastest sokkidest, aga üksused võtavad hea meelega vastu ka sõrmkindaid. „Naiskodukaitse abiga kokku kogutud sokid ja kindad saadetakse pataljonidele Aidar ja KievskajaRuss-11,“ ütles Lemming.

MTÜ Eesti Pagulasabi kaudu on Naiskodukaitsel olenevalt kudumite kogusest võimalik saata üks osa sokkidest ja sõrmkinnastest Zaporižžja oblastisse, kus on septembri lõpu seisuga ametlikult registreeritud 27 779 sisepagulast. MTÜ Eesti Pagulasabi esindaja Eero Jansoni sõnul moodustavad valdava enamiku (89%) sisepagulastest naised, lapsed, vanurid ja puuetega inimesed. „Kuigi kohalik omavalitsus koostöös ettevõtjate ja koha-likest elanikest vabatahtlikega on teinud ära suure töö sisepagulaste abistamiseks, on jätkuvalt puudu kõige esmavajalikumast, ka soojadest riietest,“ sõnas Janson.

Kui eelnevatel aastatel on Naiskodukaitse kudumisprojekte korraldanud pigem organisatsioonisiseselt, siis seekord on eesmärk teha ise ja kutsuda üles kõiki Eesti naisi projekti panustama. Üheskoos suudame rohkem ja saame näidata, et praeguse olukorra kiire lahendus Ukrainas on meile äärmiselt oluline. Kõik soovijad saavad 29. septembrist kuni 10. detsembrini tuua isetehtud sokid ja sõrmkindad lähimasse Kaitseliidu malevasse, kust Naiskodukaitse need kokku kogub, vastavalt vajadusele komplekteerib ja Ukrainasse toimetab.

Naiskodukaitse kutsub sokke kududes Ukrainat abistama

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

68

No

ore

d

Kaitse Kodu! 8/2014

MARGIT ÕKVAPõlva Koit

Võistlustest võttis osa 11 võistkonda, neist üks Eestist ja üks Leedust ning ülejäänud olid Läti noortevõistkonnad. Kahes etapis

peetud jõukatsumisel ootas ees kaks takistusrada, millest esimese läbimiseks kulus minuteid, teise ületamiseks tund ja üle selle. Lühem rada tuli läbida kahes võistkonnas, kummaski kolm noorkotkast ja üks kodutütar. Alustas noorem vanusrühm. Suurele rajale suunduti juba ühise võistkonnana. Kõik kolm katsumust lõppesid Põlva noortele teise kohaga, mis üldarvestuses andis kokku parima tulemuse.

Noorte saatjaks olnud Ragnar Tagel märkis, et mõlema raja puhul oli oluline meeskonnatöö ja Põlva noored tulid sellega suurepäraselt toime. Tageli sõnul tegi mitu võistkonda selle vea, et poisid kontsentreerusid takistuste ületamisel isiklikule sooritusele, jättes tüdrukud hätta. Põlva noorte puhul oli aga koostöö märgatav.

Noored ise ütlesid, et rajad ei tundunudki esma-pilgul nii keerulised, kuid juba poole maa peal oli kops n-ö koos. Pikemal rajal tuli noortel läbida mitu veetakistust ja fi nišisse jõuti nii läbivettinult, et meeleolukas kümblus pärast võistlust tundus suisa loomulik. Küsimuse peale, et saite taas saa-

Põlva noorkotkad ja kodutütred panid Lätist karika pihtaSeptembris osalesid kuus Põlva noorkotkast ja kaks kodutütart Lätis Bauskas militaarsportlikul võistlusel Colonel J. Dalbinš Cup ja naasid koju võidukarikaga. Seitsmendat korda peetud võistlusel viidi karikas esmakordselt Lätist välja.

Pikemal rajal tuli noortel läbida mitu veetakistust ja fi nišisse jõuti läbivettinult

Mitmel võistkon-nal oli see viga, et poisid kontsent-reerusid takistuste ületamisel isiklikule sooritusele, jättes tüdrukud hätta. Põlva noorte puhul oli aga koostöö märgatav

RA

GN

AR

TA

GE

L

RA

GN

AR

TA

GE

L

69

No

ore

d

Kaitse Kodu! 8/2014

Võidukarika tõid Põlva malevasse Meelis Oru, Margo Saarna, Raul Kübard, Tamur Ostra, Lauris Pikk (Noorte Kotkaste Laheda rühm), Alvar Mällo (Orava) ning Ad-riana Konsing (Kodutütarde Räpina rühm) ja Renate-Ly Mehevets (Mooste)

Enne Läti jõu-katsumist käisid võistlejad oma taset testimas Kuperjanovi jalaväepataljoni NATO standar-ditele vastaval takistusrajal

RA

GN

AR

TA

GE

L

bastest vett välja valada, vas-tasid noored, et mitte ainult saabastest, vaid mütsist ka. Lisaks veele tuli noortel trot-sida kõrgusi, roomata, püsida tasakaalus, sõuda ja isegi sõja-väemasinat lükata.

Lätti võistlustele ei mindud siiski niisama lambist. Enne käidi võistlejate üldist taset testimas Kuperjanovi jalaväe-pataljoni NATO standarditele vastaval takistusrajal. Põlva maleva noorteinstruktor Maive Tõemäe kommenteeris, et juba Kuperjanovis nähtu kinnitas usku noorte edusse.

Lätis võidetud karikas on rändkarikas, mida järgmisel aastal kaitsta tuleb. Igaks juhuks palusid korraldajad, et kui Põlva noored järgmisel aastal võistlustel ei osale, saa-daksid nad karika siiski Lätti tagasi.

RA

GN

AR

TA

GE

L

70

No

ore

d

Kaitse Kodu! 8/2014

Viru maleva noortejuht pälvis aasta õpetaja tiitliHANNES REINOMÄGIViru maleva teavituspealik

Riiklikul aasta õpetaja galal tunnustati Lääne-Virumaa klassijuhatajaks 2014 Rakvere täiskasvanute gümnaasiumi põhikooliõpilaste klassijuhataja Aare Veedla. 1993. aastast on Aare Veedla Kaitseliidu Viru maleva kaitse-liitlane ja Rakvere noorkotkaste rühma noortejuht. Aastatel 2001—2003 oli ta Noorte Kotkaste Viru maleva pealik. Aastast 2012 võttis Aare juhen-dada Roela rühma noorkotkad.

Aare Veedla on ka aktiivne abipolitseinik ja Kaitseliidu Viru maleva abi-politseinike rühma pealik. 2003. aastal läbis ta Kaitseliidu koolis abipo-litseinike funktsioonikoolituse, 2004. aastal politsei- ja piirivalveameti abipolitseinike esmakoolituse ja 2005. aastal kaitseliitlaste koolituskur-sused. Teda on tunnustatud Viru maleva teenetemärgi ning Kaitseliidu teenetemedali III ja II klassiga. Noorte Kotkaste organisatsioon tunnustas Aare Veedlat 2005. aastal teenetekirja, 2007. aastal Aitaja märgi ja 2014. aastal teenetemärgiga.

Nõmme noored tutvusid Hiiumaa ajaloogaNõmme noorkotkad ja kodutütred lõpetasid suvevaheaja rühmalaagriga Hiiumaal. 6. ja 7. septembril korraldatud laager keskendus peaasjalikult Hiiumaa ajalooliste ja militaarajaloolis-te objektide külastamisele. Kahe päeva jooksul külastati muu hulgas 1531. aastal valminud Kõpu tuletorni, parvlaeval Estonia hukkunud laste mälestusmärki, Hiiumaa militaarmuuseumi, Tahkuna poolsaarel asuvat rannapatareid BS-26 jne. Ööbimistel-gid püstitati Tõrvanina rannale Riigimetsa Majandamise Keskuse Tõrvanina telkimisalale.

Koos kooliaastaga algab uus hooaeg ka Kaitseliidu noorte tegemis-tes. Esimesed kokkusaamised algasid juba septembri teisel poolel. Nõmme noorte tulevaste ürituste ja nendega liitumise kohta saab täpsemat teavet Nõmme malevkonna kodulehelt www.malevkond.ee.

TAIR

O L

UT

TE

R/V

IRU

MA

A T

EA

TAJA

VÕ

RU

MA

A M

ALE

V

NK

NÕ

MM

E M

ALE

VK

ON

D

Võrumaa noortejuhid õpetasid liiklusohutustVõrumaa noortejuhid koos politseiga osalesid 1. oktoobril Võru maakonna ja linna laste-aedadele suunatud liiklusohutuspäeval „Me hoolime ja märkame“. Koos lasteaialastega läbiti kindel marsruut ning arutleti koos, kus ja kuidas ületada teed, kuidas teha seda ohutult ning kuidas minna üle tee reguleeri-tud ja reguleerimata ülekäigurajal. Räägiti ka helkurist ja selle vajalikkusest.

71

No

ore

d

Kaitse Kodu! 8/2014

Harju noorkotkad panid end Soomes proovileNoorte Kotkaste Harju maleva võist-kond osales Soome reservväelaste organisatsiooni patrullvõistlustel JOTOS, kus nad jätsid selja taha mõnedki Eesti ja Soome täiskasvanute võistkonnad. Tegemist on militaarse võistlusega, mis on alati erinevalt üles ehitatud. Tänavu pidid kõik 24 võistkonda läbima kõik et-teantud punktid, kavas olid ööorientee-rumine ja öine laskmine nii automaadist kui ka püstolist liikuva sihtmärgi pihta.

Noorkotkaste võistkond saavutas lask-mistel ning militaarsetes ja vastupida-vust nõudvates kontrollpunktides häid tulemusi. Mitte nii edukad oldi kontroll-punktides, kus on vaja teada Soome taktikalisi tingmärke, tunda seadusi ja lahingutehnikat. Võistlus oli huvitav ja pani meeskonna tõsiselt proovile. Kok-kuvõttes saavutati 18. koht. Võistkonda kuulusid Janar Pahka, Taavi Ustal, Robin Kinnunen ja Joonas Karm.

Parimad noored orienteerujad on AlutaguselSeptembri keskel peetud noorkotkaste üleriigilisel orienteerumisvõistlusel, mis korraldati Hiiumaal Randmäe puhketalu maadel, said võistkondlikus arvestu-ses esimese koha Alutaguse maleva noorkotkad, kellele järgnesid Võrumaa ja Rap la maleva noormehed. Võistluse peakorraldaja oli Anu Saue Hiiumaa orienteerujate klubist, kes on ühtlasi tubli noortejuht ja aktiivne naiskodukaits-ja. Rajameister Toivo Saue koostatud kaardi ja raja järgi võistlesid noorkotkad kahes vanusegrupis.

Nooremas vanuserühmas, kus võistlesid kolme ja poole kilomeetri pikkusel rajal 8—13-aastased poisid, võitis Dainis Männiste Põlvast ajaga 34:24. Teiseks tuli Raiko Jool Alutaguselt ajaga 36:24 ja kolmandaks tema malevakaaslane Karl-Martin Vainura ajaga 38:30. Vanemas vanuserühmas (raja pikkus ca 5 km) läks individuaalarvestuse esikoht Alutaguse malevasse: Jaan Paljak vormistas võiduajaks 44:44. Teise koha sai Mihkel Parts Võrumaa malevast ajaga 46:37 ja kolmas koht läks jällegi Alutagusele — selle teenis välja Jürmo Rooma ajaga 50:27.

KT

TA

RT

U R

ING

KO

ND

TulemusedKoht Võistkond Punkte

Pikem rada

Poiste- ja segavõistkonnad

I Alatskivi Hundid 134,5

II Trooja 121

III Geekz 120,5

Tüdrukud

I Tosin 143,5

II Kaneelirullid 132,5

III Rank Pliksid 132,5

Lühem rada

I Matkasellid 73,5

II Rästikvara 72,5

III Tšillid Kaunad 72

LEH

O R

OH

TL

A

AN

U P

AH

KA

Kavilda matkamängu parimad olid Alatskivi Hundid, Tosin ja MatkasellidTartumaal Puhja ümbruses korraldati 27. septembril Noorte Kotkaste Tartu maleva ja Kodutütarde Tartu ringkonna Kavilda matkamäng. Stardis sai neljaliikmeline meeskond vastavalt võimetele valida lühema või pikema raja. Matka jooksul tuli läbida 12 kontrollpunkti, mis nõudsid nii sportlike oskuste kui ka teadmiste näita-mist. Näiteks pidid osalejad tundma puid, läbima takistusraja, sõudma kummipaa-diga, otsima aja peale metsa peidetud esemeid ning lahendama teisigi ülesandeid. Kokku läks rajale 30 võistkonda.

72 Kaitse Kodu! 8/2014

Kodutütarde olümpiaMinevikumängud tänapäevases kuues

SIIRI SITSKAKodutütarde Järva ringkonna vanem

Soojadel ja päikseküllastel 19. ja 20. septembril peeti Paides kodutütarde II olümpiamängud jätkuks kaks aastat tagasi Saaremaal Kures-

saares korraldatud esimestele mängudele. See spordipidu oli tegelikult suurejooneline lõppakord peaaegu üheksa kuud väldanud olümpiaharidus-programmile.

Nagu päris olümpial

2014. aasta alguses avasid korraldajad suhtluspor-taalis Facebook olümpiamängude lehekülje, kus

kajastati kogu spordipeole eelnenud programmi. Läbi viidi olümpialuuletustega plakatite kon-kurss, kordamööda tutvustasid ringkonnad oma maakonnast pärinevaid Eesti olümpiasportlasi ja teadmistepäeval, 1. septembril sai teoks suur spor-diviktoriin üleslaetud materjalide põhjal. Kõiki võitjaid premeeriti kutsega spordipeole.

19. septembri pärastlõunal olid Paide gümnaasiumi maja ja õu siginat-saginat täis. Saabusid kõikide ringkondade võistkonnad, kutsutud külalised, koh-tunikud ja korraldajad. Hämarduval õhtupoolikul sammus hõisates läbi linna paarisajast inimesest koosnev rongkäik, uhke hobukaless olümpiatulega kõige ees ja sportlaste meeskonnad tõrvikute valgel nende järel. Vaatepilt oli uhke ja meeleolu ülev.

AN

U A

LLE

KA

ND

2 X

TIIU

SA

AR

IST

Kaarikusõit ja luuatõuge — kodu-tütarde versioonid

iidsetest olüm-piaaladest

73

No

ore

d

Kaitse Kodu! 8/2014

Rongkäigule järgnes olümpiamängude avamispidu Vallimäe vabaõhulaval, kus kõik oli planeeritud just nii nagu päris olümpial: esinemisnumbrid, tervituskõned, olümpiahümn, lipu heiskamine, tule süütamine ja ausa mängu vanne nii kohtunike kui ka sportlaste poolt. Päeva lõpuks lendas tae-vasse suurejooneline ilutulestik. Suur spordipidu oli alanud.

Soojenduseks sobib zumba

Iga kodutütarde ringkond pani olümpiale välja kuueliikmelise esinduse. Kolm sportlast esindas vanemat vanuserühma (13–18-aastased) ja kolm nooremat (7–12-aastased). Alad olid osaliselt teada, kuid oodata oli ka üllatusi. Magama mindi, ootusärevus hinges.

Korraldajatel oli mängude teine päev üksipulgi läbi mõeldud. Võistlejatele oli see mõnus päev, mis pakkus üllatusmomente, sundis parajalt pingutama ning oli samas omanäoline ja lustlik. Spordialade valikul sai määravaks kaks aspekti: seos iidsete Kreeka olümpiamängudega ja nende tänapäevane tõlgendus olemasoleva spordibaasi võimaluste piires.

Igaüks teab, et enne sportlikku pingutust tuleb lihased soojaks teha, et vigastusi vältida. Soojen-dus ei pea olema igav üles-alla hüppamine või eda-si-tagasi jooksmine. Olümpiamängude spordipäev algas zumbaga. Umbkaudu sada osalejat, juhen-dajat ja sportlast keksles reipalt treeneri taktikepi all ja juba kümne minutiga lõid kõikide põsed õhe-tama. Silmad särasid ja meeleolu oli hea.

Üllatavad võistlusalad

Esimene ala oli meeskondlik. Iidsete olümpiamän-gude kilbijooks viidi läbi teatejooksu põhimõttel.

Teatepulka asendasid kilp, mõõk, keep ja kiiver, mida võistlejad pidid jooksu ajal kandma. Spor-dihall täitus ergutushüüetest ja sportlik hasart haaras võistlejad oma võimusesse. Päev jätkus individuaalaladega spordihallis. Hommikupoolikul võistlesid mõlemad vanuserühmad kolmel alal. Vanematel olid selleks sõude-ergomeetril sõudmine, konks-redeliga ronimine ja tuletõrje takistusrada, noorematel ronimissein, noolevise „Darts“ ja võistlusala nimega „Suured sussid“.

Korraldajad eeldasid, et iga sportlane peab olema kiire, osav ja täpne. Samas tuleb oma strateegia kujundada ka uudses ja võib-olla mõnevõrra ebamugavas olukor-ras. Paljud võistlejad proovisid esimest korda elus konksredeliga ronimist või sõudeergomeetril sõud-mist, nooleviskes näitasid nooremad kodutütred kohati lausa uskumatut täpsust ja suured sussid tegid võistlejatele palju nalja, kuid ei vähendanud nende võistlusindu. Muljetavaldav oli seegi, et mitte keegi ei jätnud ühtki ala proovimata, ehkki esmapilgul pani kõrge ronimissein või konksredel mõnegi võistleja ehmunult ohkama.

Kodutütarde II olümpiamängude tulemusedKoht Ringkond Võistlejad

Vanemad Nooremad

I Sakala Anette Suigusaar, Karolina Pugal, Annabrita Kalda Meeri Teras, Sandra Vesseluha, Agnes Abermann

II Põlva Kairiin Märtson, Adriana Konsing, Hanna-Renata Kottise Steffi Salu, Isabella-Janell Turba, Lisethe Lanno

III Lääne Kristina Tšalova, Aulike Põllumägi, Ketrin Puskar Andra Reidla, Eliis-Maria Koit, Merel Keldrima

Teadmistepäe-

val sai teoks

suur spordi-

viktoriin üleslaetud

materjalide põhjal.

Kõiki võitjaid pre-

meeriti kutsega

spordipeole.

AN

U A

LLE

KA

ND

AN

U A

LLE

KA

ND

Kuulekad kepphobused ühtki tüdru-kut seljast ei visanud

74 Kaitse Kodu! 8/2014

Vaatemänguliselt atraktiivne oli ka juhendajate ainus spordiala topispalli hoidmine. Selline ala valik ei lasknud kellelgi viilida: ei lugenud vanus ega kaal, haiged jalad ega kehv nägemine. Käed olid kõigil ja katse tuli sooritada.

Pärast lõunapausi siirdusid olümpiasportlased staadionile ja selle lähiümbrusesse. Ilmataadile spordipidu meeldis, sest taevas säras päike ja ilm oli lausa suviselt soe. Jällegi tuli mõlemal vanuse-grupil võistelda kolmel alal. Vanemaid ootas vibu-laskmine, luua tõukamine ja jalgratta aeglussõit. Nooremate võistlusalad olid hoota kaugushüpe, kepphobuste jooks ja kaarikuralli.

Hobused ja kaarikud

Sellise alade valiku tingis jällegi ajalooline taust. Vibulaskmine, tõukamine ja kaugushüpe olid kavas ka iidsetel olümpiamängudel. Hobused on tänapäeval üsna haruldased loomad ja nii sai nad asendatud kuulekate kepphobustega. Ka vanast olümpiaalast kaarikusõidust kujunes tänapäevane lustlik kaarikuralli. Üks võistleja vedas ja teine istus kaarikus ning keeras rooli. Võitis ikka kõige kiirem. Vanematel kodutütardel oli võimalus näidata osa-vust kaariku tänapäevasel aseainel jalgrattal, kuid sõitma ei pidanud kiiresti, vaid hoopis võimalikult aeglaselt.

Võistluspäeva viima-seks pingutuseks oli traditsiooniline spor-diala: viimase kodu-tütre jooks. Võistlus oli väga pingeline ja pakkus sportlikku hasarti nii võistlejatele kui ka pealtvaatajatele. Päeva lõpetas autasus-tamine. Iga ala kolm parimat said kaela medali ja mälestuseks diplomi. Kõigi võitjate auks mängiti tušši ja suure hetke jäädvustasid fotograafi d. Vist mitte ükski ringkond ei lahkunud mängudelt ilma medalita, mis omakorda näitab, et neile mängudele saabusid tõepoolest võimekad sportlased.

Olümpiatuli kustus ja korraks tegi see isegi nukraks, kuid lohutust pakub teadmine, et juba kahe aasta pärast kohtume kolmandatel olümpiamängudel. Sedakorda Põlvamaal, sest just selle ringkonna sport-lased tõmbasid loosirattast välja sedeli, mis andis neile järgmise suure spordipeo korraldamise au. Seega: usinat treenimist ja kohtumiseni Põlvamaal!

Hobused on

tänapäeval

üsna harul-

dased loomad ja nii

sai nad asendatud

kuulekate keppho-

bustega.

AN

U A

LLE

KA

ND

TIIU

SA

AR

IST

TIIU

SA

AR

IST

Vaev spordirajal sai tasutud, kui iga ala kolmele parimale medal

kaela riputati

Redel pani pead murelikult vankuma,

aga ülesan-de täitsid ikka kõik