Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

KALAD AngerjasAngerjat tunneb arvatavasti küll igaüks . Kes ei ole seda libedat , madujat kala juhtunud käes hoidma , on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud . Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks , isased jäävad aga pea poole väiksemaks . Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik . Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas – Sargasso meres . Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas . See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2 ,5 . . .3 aastat . Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks . Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse , Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid) . Suguküpseiks saavad isased 5 . . .7 , emased 7 . . .12 aastase magevee-elu järel . Huvitav on ka see , et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel . Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad , isased Läänemerre üldiselt ei satu . Angerjad on rangelt öise eluviisiga . Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas , kust õhtu saabudes jahile siirduvad . Angerjas on röövtoiduline , toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest , ussidest , vaikestest väikestest kaladest . Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse , süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani . Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest Sargasso merre läbivad meie angerjad pooleteise aastaga . Märgistamise teel on välja selgitatud , et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas . Kudemine toimub sügaval , 500 . . .1000 meetri sügavusel . Angerjad koevad vaid üks kord elus , nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas . Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult) , tema liha sisaldab kuni 25% rasva . Vaatamata sellele , et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime , on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid . Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu .JõeforellJõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes . Ta on umbes 25…45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala , kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised . Nagu nimigi ütleb , elab ta ainult jõgedes ja ojades . Vesi nendes peab olema selge , jahe ja kiirevooluline . Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja , kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja , samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol . Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini . Isaskala hõivab omale territooriumi , mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb . Võib näida uskumatuna , aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks . Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada , püüdes teineteist sabast , uimedest või seljast hammustada . Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama , end üle kogu keha vabistades . Arvatakse , et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul . Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast , kellest kõige rohkem šansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel . Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks . Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama . Jõeforellide pulmapeol kujunevad välja kindlad rühmad , partnerite vahetust tuleb harva ette . Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett . Kui jões voolukiirus langeb , ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise . Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda . Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2…6 kuu pärast , algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest . Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju . Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest , kalamarjast , väikestest kaladest , vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest . Jõeforellil on kõrgelt hinnatud liha , kuid ta on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu , mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel . Looduskaitse alla ei kuulu .KiluKilu on väike , saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala . Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale , vaid veedab kogu oma elu avamerel . Kilud koonduvad suurtesse parvedesse , mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse . Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus , sest sellest sõltub kudemise edukus . Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda , sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

hõljudes , madala soolsusega vees vajub aga mari põhja . Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu" , mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma . Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast , 2 ,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim . Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised . Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale . Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti , kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi . Sellise liikumise põhjustab asjaolu , et kilud ei talu eredat päikesevalgust , samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu . Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele , hüljestele ja veelindudele , samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega . Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre , sest see rikastab ta toidulauda . Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine . Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu , keda kasutatakse ka loomasöödaks . Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu .TurskTursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala . Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt , siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas . Pea ja suu on suhteliselt suured . Tursa värvus sõltub elukeskkonnast , kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid . Ta on suhteliselt suur kala , kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40 . . .60 cm ja kehamass 0 ,8 . . .1 ,5 kg . Tursk on kala , kes asustab laiu veteavarusi , elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas . Tursaparved on väga liikuvad , kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse . Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja . Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe . Tursk on röövkala , kelle ohvriks langevad räimed , kilud , lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased . Tursk on päevase eluviisiga . On kindlaks tehtud , et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult , kas kõhuli või koguni külili . Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70 . . .100 m sügavusel . Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini . Vaatamata sellele , et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud , muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks . Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi . Et avavees piiritähised puuduvad , siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber . Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga . Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2 . . .4 nädala pärast . Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse , kus nad planktonist toitudes hõljuvad , hiljem aga laskuvad merepõhja . Suguküpseks saavad tursad 4 . . .5 aasta vanuselt . Looduses elab tursk tavaliselt 9 . . .10 aastat vanaks . Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas . Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa , millest toodetakse kalamaksaõli . Tursa liha on rasvavaene , kuid maitsev ja sobib hästi dieettoiduks . Looduskaitse alla ei kuulu .

Kahepaiksed Eesti kahepaiksedFakte Eesti kahepaiksetest:

Eestis elab ainult 11 liiki kahepaikseid; Eestis on kõik 11 kahepaikse liiki looduskaitse all; Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda; Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn . Enamiku kahepaiksete liikumisraadius oma kudemisveekogu ümber on nimelt 0 ,6…1 km .

Harilik kärnkonnHarilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni , keda leidub igal pool Eestis . Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas , kõhualune on määrdunudvalge või kollakas . Harilik kärnkonn on suurt kasvu , eriti emased loomad (10…11 cm) , kes on isastest (6…7 cm) palju suuremad . Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad , sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi . Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal , siirdudes vette vaid lühikeseks , 6…8 päeva kestvaks kudemisperioodiks . Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel , valides omale

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

veekogus sügama (25…40 cm) , kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid . Jõudnud kudemispaika , krooksub isasloom seal käuksuva häälega , meelitades niimoodi emaseid . Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör , milles on 1000…7000 marjatera . Koorunud kullesed on 1…1 ,3 cm pikad ning moone toimub 2…3 kuu pärast , selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks . Talve veedavad kärnkonnad maismaal , olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud . Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti , kui õhk on niiskem . Nagu teised konnad , tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid . Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3…4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani . Kärnkonn on looduskaitse all .

RabakonnRabakonn on pisike , 5…7 cm pikkune konn , kes kuuludes nn . pruunide konnade hulka , on värvuselt pruun või hallikas , tumedate laikude või täppidega , mis muudab ta rohu , kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks . Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad , jõgede-äärsed lamminiidud , rannaniidud ja soode servaalad . Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel , kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti . Olulisima osa toidust moodustavad mardikad , vähemal määral tarbib ka ämblikke , rohutirtse , lutikaid ja röövikuid . Suurema osa oma elust , ka talved , veedab rabakonn maismaal , siirdudes vette vaid kudemiseks . Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes , näriliste urgudes , haohunnikute all jne . Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris , noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1…3 nädalat hiljem , sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem . Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni . Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid , turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad , kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt . Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks , nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega . Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik . Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla , kui loomad vaikivad pikaks ajaks . Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom koeb kokku 370…3000 1 ,5…2 mm läbimõõduga muna , mis paiknevad veepinnal 10…15 cm läbimõõduga klompides . Soodsate tingimuste korral kooruvad kullesed 8…10 päeva pärast . Kudu on vastupidav madalatele temperatuuridele - see võib areneda vees , millel on jääkirme . Sellisel juhul munade areng peatub , kuid nad ei hukku . Arengu kestus kudust noore konnani sõltub veetemperatuurist (võib kõikuda 45…90 päevani) ning juunis-juulis veekogust väljuvate noorte rabakonnade pikkus on 12…23 mm . Suguküpsuse saavutab 3 . eluaastal . Rabakonna kudu ja kullesed on tundlikud saastatusele ja hukkuvad juba mistahes reostusega veekogudes . Rabakonn kuulub looduskaitse alla .TiigikonnTiigikonn on väike , kuni 7 ,5 cm pikkune loomake . Isased on pisut väiksemad kui emased . Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane , mustade laikudega seljal . Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu , kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid oranžid laigud reiel , mida vee- ja järvekonnal ei ole . Nagu kõik rohelised konnad , jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee-eluviisile . Ainuke erinevus seisneb selles , et tiigikonnad talvituvad maismaal , kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru . Nagu ka teised rohelised konnad , ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima , vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 °C-ni . Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk , siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve . Selleks , et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks , pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied , mis tiigikonnal on valge värvusega . Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad . Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis , sigimine ja areng veekonna eluga . Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad . Ta on looduskaitsealune liik . Roomajad KivisisalikKivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik , kelle kehapikkus on 16…18 (22) cm . Isased loomad on värvuselt rohekad , emased pruunikad . Piki selga kulgeb üks või kaks rida

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike . Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun . Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada . Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut . Usuti , et tegu on väga mürgise loomaga , kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune . Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased . Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis , saartelt pole aga kivisisalikke leitud .Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed , teeperved , raudteetammid , kuivemad puisniidud ja metsaservad . Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber . Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses , soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi . Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest , ritsikatest , röövikutest , ussidest ja ämblikest . Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga . Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune . Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal . Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes , talveks topitakse uru avad lehtedega kinni . Talvitumine võib alata juba septembris . Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4 ,9 °C , siis peavad urud olema küllalt sügavad . Mida paksem lumi maad katab , seda väiksem on külmumisoht . Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais , varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima . Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas . Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6…16 muna ning kaevab need madalasse auku . Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest ilmastikust - kuivadel ja kuumadel suvedel on areng tunduvalt kiirem kui jahedatel ja vihmastel ning seetõttu võib see kõikuda 40…90 päevani . Tavaliselt kooruvad pojad siiski juulis või augustis . Noored kivisisalikud hajuvad peagi ja hõivavad kõigepealt emalooma territooriumile kõige lähemal asuvad vabad elupaigad . Kivisisalikud saavad suguküpseks 1 ,5…2 aasta vanuselt ning nende keskmine eluiga ulatub 5 aastani . Arvukuse langust põhjustavad inimtegevuse tagajärjel sobivate elupaikade vähenemine ning ka klimaatilised tegurid - vihmased ja jahedad suved , mil hukkub suur hulk mune karmid ja külmad talved , ning varajased öökülmad sügisel . Kivisisalik on looduskaitse all .NastikNastik on tumehalli , pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu , kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni . Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm . Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas , mis on tavaliselt kollased , kuid võivad olla ka oranzid , hallikad või valged . Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti , ilma kuklalaikudeta isendeid . Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti , võib ronida ka puudel ja ujuda vee all . Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks . Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede , järvede ja tiikide kaldaid , niiskeid metsi ja lamminiite . Lääne-Eestis elab ta ka mererandades . Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes . Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks , nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga . Kinnipüütuna võib ta küll hammustada , kuid ta ei ole mürgine . Nastikud on aktiivsed valgel ajal , ööseks varjuvad nad puujuurte alla , kivihunnikutesse , näriliste urgudesse või heinakuhjadesse . Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada . Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel , mätastel , veelindude pesades või isegi puudel . Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul , püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid . Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke , väiksemaid linde või nende poegi , ka ondatra või mügri vastsündinud poegi . Kuigi nastik on veega seotud , püüab ta väikesi kalu harva . Nastik võib toiduta elada pikka aega . Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos , mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega . Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis . Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes , olles sageli puntras koos . Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais . Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6…30 nahkja kestaga muna , mis sageli kleepuvad üksteise külge . Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud , langenud lehtede kuhjad , paks sammal või vanad pehkinud kännud . Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut . Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused . Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu . Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks .

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad , toonekured , rebased , nugised jne . Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid . Nastik on looduskaitse all .RästikRästik on suhteliselt väike , kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu , kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi . Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid , harva ka üleni musti isendeid .

Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad , metsaservad , raiesmikud , sood , järvede ja jõgede kaldapiirkonnad , vähem ka niidud ja kuivad männikud . Rästikuid leidub igal pool Eestis , kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi . Nad on väga paiksed loomad , elades kogu elu ühel ja samal kohal , liikudes vaid 60…100 m raadiuses . Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud , pehkinud kännud , praod . Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas , on rästikud päeval loiud . Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel . Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast . Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired , raba- ja rohukonnad , ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad , sisalikud ja vaskussid . Noored rästikud söövad putukaid , nälkjaid ja vihmausse . Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte , 0 ,4…2 m sügavusel , kus temperatuur ei lange alla 2…4 °C . Sellisteks paikadeks on näriliste urud , heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas . Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed , kasutades sama paika aastaid järjest . Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal , langenud puutüvedel või soojadel kividel . Pulmamängud toimuvad 2…3 nädalat kuni kuu aega peale kevadist ärkamist mai keskpaigast juuni alguseni . Rästikute pulmatants on keerukas rituaal , kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma saledat keha võngutavad . Rästik on elussünnitaja , kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas . Kümmekond 16…18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale augustis ning nad saavad suguküpseks alles 5 aasta vanuselt , kui kehapikkus on vähemalt 50 cm . Rästikute eluiga võib ulatuda 14…15 aastani . Inimese lähenedes püüab rästik minema roomata , ta hammustab vaid siis , kui talle peale astuda või kätte võtta . Rästik kuulub looduskaitse alla , tingituna kultuurmaastike pealetungist väheneb rästikutele sobivate elupaikade pindala pidevalt .Rästik .

Liiginimi eesti keeles RästikLiiginimi ladina keeles Vipera berus L .Rahvapäraseid nimesidKehamõõtmed Kehapikkus on 60…75 cm .Elupaik ja -viis Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja

metsaservi , raiesmikke , soid , jõgede ja järvede kaldapiirkondi , vähem elab niitudel ja kuivades männikutes . Rästikud on paiksed loomad ja elavad kogu elu samal territooriumil , liikudes elu jooksul vaid 60…100 m raadiuses . Rästikud talvituvad septembrist-oktoobrist aprillini , allpool läbikülmuvaid pinnasekihte , 40 cm kuni 2 m sügavusel , kus temperatuur ei lange alla 2…4 °C - näriliste või muttide urgudes , pehkinud kändude juurekäikudes jne . Sageli talvituvad 2…5 isendist koosnevate

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

gruppidena , ka koos vaskussidega . Sama talvituskohta kasutatakse aastaid . Suvel varjuvad urgudes , kändudes , põõsastikes . On aktiivsed videvikus ja öö esimesel poolel , kuid ka päeval väljuvad korduvalt peidupaigast .

Toitumine Toidust moodustavad põhiosa hiired , raba- ja rohukonnad , maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad , sisalikud ja vaskussid . Noored rästikud söövad ka putukaid (tirtse , mardikalisi , liblikavastseid , sipelgaid) , nälkjaid ja vihmausse .

Koht ökosüsteemis Vaenlasteks on mägrad , rebased , tuhkrud , ka mõned linnud , nt . madukotkad ja rätsud .

Linnud Hakk

Hakk on varesest väiksem , üleni mustja , kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind . Haki tunneb ära silma värvuse järgi , mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma . Eestis on hakk levinud kõikjal , kuid on ilmselge , et elupaigana eelistab ta inimasulaid , isegi linnasid , kus parkides võib teda esineda suurel hulgal . Looduses elab ta peamiselt sega- ja lehtmetsatukkades . Hakk on seltskondlik lind , kes elutseb peamiselt kolooniatena , kuhu võib kuuluda sadu linde . Samal ajal pole ka üksikud paarid eriti haruldased . Hakiparved pesitsevad kirikutornides , müüride ja varemete õõnsustes ning parkides puuõõntes , kuid sageli ehitavad pesa ka lihtsalt puu otsa okste vahele . Pesaks kuhjab hakk kokku igasugust kraami , mida ümbruskonnast leida on - puuoksi , niint , sammalt , puulehti , paberiräbalaid jne . Sobiva pesa otsinguil võivad hakid oma pesadest välja tõrjuda ka nõrgemaid ja väiksemaid linde . Sama pesa võivad hakid kasutada aastaid järjest . Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on , kostab nende kisa kaugele . Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav , terav ja järsk "kjakk-kjakk" . Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad , kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid , pisinärilisi , linnumune- ja poegi , kuid söövad ka igasuguseid seemneid . Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed .Hakk muneb 4…6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19…20 päeva . Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel . Talveks enamik vanalinde ei lahku , vaid jääb paigale . Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale , Poolasse ja Kaliningradi lähistele . Osa aga hulgub talvel ringi , lennates pesapaikade ümbruses siia-sinna . Hakk toob inimesele kasu , hävitades suurel hulgal kahjurputukaid , kuid samal ajal võib ta väikelinde nende pesadest välja tõrjudes pidurdada nende pesitsemist . Hakk ei kuulu looduskaitse alla .HarakasHarakas on ereda must-valge sulestiku , pika saba ja kädistava häälega lind , kes on kindlasti igaühele tuntud . Ta on levinud kõikjal Eestis , vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa . Meelispaikadeks on kultuurmaastikud , metsaservad , aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale . Harakad elutsevad paaridena , mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga . Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi . Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1…10 m kõrgusele maapinnast . Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis , mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt . Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede , sambla ja rohuga . Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist , kuigi 5…8 muna munetakse alles mai alguseks . Poegi haub ainult emaslind , kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses , kaitstes pesa ja hoiatades hädaohu eest . Pojad kooruvad 17…18 päeva pärast . Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad . Haraka toidulaud on kirju . Siia kuuluvad selgrootud , väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit . Harakas on tuntud munavargana , näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi . Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest . Harakapojad hakkavad lendama 22…27 päeva vanustena , kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega . Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema . Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest . Võib kahelda , kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib , kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

näppamisega saab ta küll hakkama . Harakas on paigalind , see tähendab , et teda võib meil kohata ka keset talve . Talviti kipub harakas eriti linnadesse , sest seal on lihtsam toitu hankida . Harakas tekitab mõningast kahju , rüüstates teiste lindude pesi . Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist , sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi . Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid . Harakas ei kuulu looduskaitse alla .Kaljukotkas

Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind . Kotka põhivärvuseks on pruun , vanalind on üleni pruun . Vanalinnu noka tüvik on kollane , alates ninasõõrmetest must . Jalad on alates jooksme algusest sulistunud , varbad on kollased , küüned mustad . Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad . Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga . Saba on hele , otsast tume , "pükste" sisepool ja kõhualune hele . Rinnal rohkesti heledaid sulgi . Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest .Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised . Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi , kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad . Kotkas valib endale elupaigaks rabamaastikke või nende äärealasid . Kotka pesapuuks on kõrge mänd , mille tippu või tipmisse kolmandikku rajab suure jämedatest okstest pesa . Kord kasutatud pesa asustatakse ka hiljem . Iga pesitsuskorraga suureneb pesa ligi poole meetri võrra . Talvel enamik sellest küll laguneb , kuid järgmise pesitsusega tehakse see kuhjaga tasa . Kotka pesas on märtsikuus kaks muna , millest "asja" saab aga enamasti vaid ühest . Üks muna ei pruugi olla viljastatud ja sageli esineb ka vennatappe ning muid õnnetusi , mis ühele pojale saatuslikuks saavad .Kaljukotkas on loodusmälestusmärgina rangelt kaitsealune liik .LinavästrikLinavästrik on meie taluõuede üks tavalisemaid külalisi . Vähe on taluõuesid , kus ei oleks nähtud tema iseloomulikku rõõmsat sabavibutamist . Ta on varblase suurune , aga saledam lind . Linavästriku alapool on valge , selg tuhkhall , kurgualusel ja rinnal ilutseb suur must laik , kiirul must mütsike . Oma pikkadel peenikestel jalgadel võib ta väga kiirest jaosavalt mööda maapinda joosta . Eestlaste rahvapärimustes on ta väga laialt seotud kahe asjaga: kevadise jääminekuga ja linakasvatusega . Nimelt pidid linavästrikud kevadel oma jämedate jalgadega jõed lahti tallama . See arvamus tuleb sellest , et linavästrik kevadel just siis saabub kui jää oma viimaseid päevi jõgesid katab . Kuna sel ajal veel putukaid lindudele toiduks vähe on , siis otsibki linavästrik oma toidupoolist jääserval . Teda seal nähes ongi vanarahval vastavad jutud tekkinud , mingeid jämedaid jalgu ega rasket keha tal aga pole . Nimetusteks on pandud jäälõhkuja , jääpõrutaja , Jämejalg-Toomas ja teisigi . Linakasvatuse kohta öeldi , et kui linalindu kevadel esimest korda näha kuski kõrgemal kohal (lennus , katusel , aiapostil) , siis tuleb hea linasaak , kui aga kuskil maas madalal , siis kesine . Vastavad nimed olid näiteks linaõnnetooja , linamõõtja , linapääsuke . See laialt kogu Euraasias ja Aafrika elav lind eelistab suuri lagedaid alasid , kus võib esineda vaid üksikuid varjavaid puid või ehitisi . Sageli võime linavästrikku kohata ka inimasulates , isegi keskmise suurusega linnades . Lend on tal madal ja lainjas , hea aga mitte nii täiuslik kui tema jooks . Maapinnal joostes otsib ta rohupuhmaste vahelt mitmesuguseid ämblikke , mardikaid ja nende tõuke söögiks . Pesa hakkab linavästrikupaar ehitama umbes kuu peale pesitsuspaigale saabumist , mai alguses . Selleks otsib ta sobiva poollahtise õõnsuse või mõne muu varjualuse kas maapinna tasemel või kuni mitme meetri kõrgusel , kuhu teeb kausilaadse ehitise . Aastas on neil kahed pojad , esimeses kurnas

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

on 4 . . .6 muna , teises harilikult ühe või kahe võrra vähem . Haudumine võtab aega umbes kolmteist päeva , teist sama palju peavad pesas viibima koorunud pojad . Seejärel lahkuvad nad küll pesast , aga lendama õpivad alles nädala jooksul . Noori linavästrikke võime lendamas näha sageli juba maikuu lõpus . Sügisel oktoobris lendavad linavästrikud Aafrikasse talvitama , et kevadel märtsi teisel poolel või aprilli algu jälle Eestisse pesitsema tulla . Üksikud linnud jäävad ka soojadel talvedel meile . Ei kuulu looduskaitse alla .Metsvint

Metsvint on väljaspool pesitsusaega seltsiv linnuke . Tegutseb peamiselt puu otsas , aga ka maas , kus liigub kiirete kergete hüpetega või kõndides . Tõenäoliselt on metsvint meie kõige rohkearvulisem laululind . Suvel ei puudu ta küll üheski metsas , metsatukas , pargis ega puiesteel . Ta kohaneb kergesti inimese liikumisega ja muutub hämmastavalt julgeks , otsides mõnikord teerajalt toitu paari sammu kauguselt mööduvast inimesest . Metsvindi kiiretempoline laul on lühike , mida rahvas on ilmekalt edasi andnud lausega “siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk” . Rändlinnuna saabub metsvint meile märtsi lõpul või aprilli algul . Varem saabuvad isaslinnud hõivavad omale territooriumi , mille piirid tähistatakse ära valju laulu saatel . Emaslinnu esmakordsel ilmumisel isaslinnu poolt hõivatud territooriumile võtab isaslind ta algul vastu agressiivse hoiakuga . Vahekord muutub aga kiiresti usaldavamaks ja isaslinnu rünnakud mänglevamaks . Pesa hakkavad metsvindid ehitama umbes kuu aega pärast kohale jõudmist . Pesa asukoha valib ja ehitab ainult emaslind . Isaslind saadab teda sageli , enamasti aga on pidevalt tegevuses territooriumi valvamise ja kaitsmisega . Üsna sageli jätab emaslind pesa ehitamise pooleli ja alustab mõne meetri kaugusel uue pesa ehitamist . Kord hakkas üks emaslind oma peaaegu täiesti valmis pesa osade kaupa elupuupõõsast ära kandma ja ehitas selle hoopis pärna oksale , eelmisest kohast 5 meetri kaugusele . Pesa on poolkerajas paksuseinaline ehitis peamiselt samblast ja samblikust . Pesas olevad munad võivad värvuselt olla kahesugused: sinakad või roosakad . Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena . Pärast pesast lahkumist tegutsevad noored mõnda aega pesa lähimas ümbruses ning hoiduvad üksteise lähedale , kuni neid veel toidetakse . Varsti alustavad aga hulguelu , mille käigus moodustuvad lõpuks rändeparved .Ööbik

Ööbik on umbes varblasesuurune seljalt oliivpruuni ja kõhupoolt helehalli värvi linnuke . Eluviisilt on ööbik väga varjatud . Ta hoidub tihedasse põõsastikku maapinna lähedale , otsides alumistelt okstelt ja lehtedelt ning ka lehekõdust putukaid , ämblike ja sipelgaid . Vastupidiselt oma välimusele on selle väikese linnukese laul aga väga kaunis ja mitmekesine . Laulus vahelduvad viled laksutamisega , valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega . Inimkeeles ei olegi võimalik tema laulu kirjeldada . Mõnel pool kutsutakse ööbikut ka laulu jumalaks ja lauljate kuningaks , kes suve algul öösel ja vahel ka päeval vahet pidamata laulab . Eestis on ööbik tavaline haudelind ning ta on levinud veel Ida-Euroopas ja Aasia kesk- ja lõunapiirkondades . Meile saabub ööbik mai algul .Ta ehitab pesa jõgede ja järvede äärsetesse põõsastikesse , hõredamatesse lehtpuumetsadesse , suuretesse parkidesse ja kalmistutele . Emaslind valmistab pesa kuivanud puulehtedest , kõrtest , samblast ja taimejuurtest ja peidab selle väga osavasti maapinnale põõsajuurte vahele , nii et möödaminejale ta silma ei hakka . Juuni teisel poolel on pesas 4…5 pruunikat-rohekat muna , mida emas- ja isaslind hoolega valvavad . Pojad kooruvad juuli algul ning vanemate päevad mööduvad nüüd poegadega toimetades ja laulmiseks enam aega ei jäägi . Augusti algul oskavad noored ööbikud juba lennata ning kuu aja pärast võetakse ette reis Ida- või Lõuna-Aafrikasse .

Kirjandusallikad Eesti lindudest

Kontkanen , H . , Lõhmus , A . , Nevalainen , T . Röövlinnud ja metsamajandus . Tallinn , Eesti Entsüklopeediakirjastus , 2004Hayman , P . , Hume , R . Linnusõbra taskuraamat . Tallinn , Varrak , 2004 .Valker , T . Väike talilinnuraamat . Tallinn , Maalehe Raamat , 2005 .Aul , J . , Ling , H . Selgroogsete zooloogia . Tallinn , Valgus , 1969 .Bergström , M . , Lundevall , C . Põhjamaa linnud . Tallinn , Varrak , 2005 .Eesti Loodus (koost . A . Raukas) . Tallinn , Valgus , 1995 .Edula , E . Koduümbruse linnud . Tallinn , Valgus , 2003 .

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

Elts , J . Vaatleme linde . Tallinn , Valgus , 2001 .Ivask , M . , Lilleleht , V . Kalakajaka (Larus canus) vanemlindude ja poegade vahelistest suhetest . Lindude käitumine . Tallinn , Valgus , 1978 .Kumari , E . Lindude ränne . Tallinn , Valgus , 1975 .Kumari , E . Punane raamat . Tallinn , Valgus , 1982 .Kumari , E . Eesti lindude välimääraja . Tallinn , Valgus , 1984 .Jonsson , L . Euroopa linnud . Tallinn , Eesti Entsüklopeediakirjastus , 2004 .Leibak , E . , Lilleleht , V . , Veromann , H . Birds of Estonia . Tallinn , Estonian Academy Publishers , 1994 .Loomade elu , 6 . kd . Tallinn , Valgus , 1980 .Bergström , M . , Lundevall , C . Põhjamaa linnud . Tallinn , Varrak , 2005 .Mäger , M . Eesti linnunimetused . Tallinn , Valgus , 1967 .Mäger , M . Linnud rahva keeles ja meeles . Tallinn , Koolibri , 1994 .Peterson , K . Eesti linnud . Tartu Ülikool , 1992 .Randla , T . Eesti röövlinnud . Tallinn , Valgus , 1976 .Renno , O . Eesti linnuatlas . Tallinn . Valgus , 1993 .Rootsmäe , L . Rändlindude lahkumine Eestist 1977-1986 . Abiks loodusvaatlejale , 90 . Tartu , ETA/ELUS , 1991 .Rootsmäe , L . Rändlindude saabumine Eestisse 1977-1986 I , II . Abiks loodusvaatlejale , 89 . Tartu , ETA/ELUS , 1991 .Rootsmäe , L . , Veroman , H . Eesti laululinnud . Tallinn , Valgus , 1974 .Rupp , R . Kõik , mida te lindudest veel ei tea . Tallinn , Odamees , 2002 .

Imetajad HalljänesHalljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist . Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi) . Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall , kõhupoolt valge . Talvekarv on helehall . Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba .Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest . Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort . Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust . See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest .Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas . Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad . Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega . Tiinus kestab neil 40…44 päeva . Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad . Poegi imetatakse kuu aega . Pärast seda saavad pojad iseseisvateks . Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt . Eluiga on keskmiselt 6 aastat , ulatudes rekordiliselt 13 aastani .Halljänesel on palju vaenlasi . Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud . Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed . Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes .Halljänes on tavaline jahiloom , kellele peetakse jahti koeraga .

Ilves

Ilves on meie metsade ainukene kaslane . Kodukassiga on tal siiski vähe ühist . Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga . Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid . Käppadel on tal nagu

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

kassidel ikka sissetõmmatavad küünised . Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise . Ilves on suur loom , kes kaalub kuni 25 kilo . Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme . Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini , mille peal on tumedad tähnid . Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged .Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades . Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos . Näha ei ole ilvest lihtne , sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel . Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi . Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke .Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis . Pojad sünnivad aprillis või mais . Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus . Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku . Pojad on sündides pimedad . Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt . Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni . Pesa jäetakse maha pärast seda , kui noored hakkavad koos emaga jahil käima . Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni .Ilvesed söövad kõike , mis liigub ja millest jõud üle käib . Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks .Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud . Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida .OravOrav on kõigile hästi tuntud . Seda seepärast , et nad elavad meelsasti inimese lähikonnas ja ei pelga teda eriti .Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega . Värvus on suvel punakaspruun , talvel hallikaspruun , kõht valge . Talvekarvastiku juurde kuuluvad ka kõrvapintslid . Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata ka oravaid , kelle suvekarv on pealtpoolt must . Orava kehapikkuseks on 20…25 cm , saba pikkus on 19…21 cm ja nende kaal on vahemikus 170…400 g . Eestis on orav laialt levinud , eelkõige aga kuuse-segametsades ja parkides . Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata . Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda . Selles aitab teda suur kohev saba , mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada .Oravad on päevase eluviisiga . Nad on segatoidulised , kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid . Nad söövad meelsasti ka linnupoegi , nende mune ja tigusid . Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid . Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla , kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse .Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi , vahest isegi suuremaid lindude pesakaste . Pesa vooderdab ta kuiva rohuga . Selles armastavad elada aga kirbud , kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama . Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa . See hoiab väga hästi sooja . Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale .Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega . Pojad on sündides pimedad ja paljad . Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt . Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima . Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda . Imetamine kestab 2…3 kuud . Kahekuuselt noored iseseisvuvad . Suguküpseks saavad nad aastaselt . Orava keskmine eluiga on viis aastat .Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull . Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene , kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta .Orav

Liiginimi eesti keeles OravLiiginimi ladina keeles Sciurus vulgaris L .Rahvapäraseid nimesid KäbikuningasKehamõõtmed Tüvepikkus 20…25 cm , saba 19…31 cmKehamass 170…400 gElupaik ja -viis Elab okas- , sega- ja lehtmetsades , parkides . Päevase

eluviisiga . Orav on hea ronija .Toitumine Segatoiduline loom , kelle menüüs moodustavad peamise

osa taimede seemned , kuusekäbid , tammetõrud , sarapuupähklid jne . Oravad söövad meelsasti ka linnupoegi ja mune , tigusid , putukaid . Talveks kogub toiduvarusid .

Teksti asukoht: http://bio.edu.ee/loomad

Koht ökosüsteemis Vaenlasteks on metsnugis , kanakull , kassikakk . Ise toob kahju laululindudele rüüstates nende pesi .

Brown Bear The Bear is a well-known animal . It is a big animal with either lighter or darker brown fur . Tail is short and not well seen among its fur . The young have a white collar around their neck , sometimes the adults also still have it . Bears walk like humans do on their soles . It has dull teeth as all these who eat both plants and animals . The Brown Bear is a common animal in Estonia and it has become more numerous in the current century . There are approximately 500 of them here .Bears prefer large forests with windblown logs and mires . They hunt at dusk and at night . In the day-time they usually sleep in high grass or any other place where they will not be disturbed . Therefore we hardly ever see them in nature . In addition to that bears tend to hide themselves when there are humans around .The Brown Bear sleeps in winter . Hibernation lasts from November to March or April . The temperature of the body is a bit lower and metabolism is also slower at that time . Bears mainly feed on various plants , seeds and berries . Insects and their larvae are good for them as well . They kill other animals relatively seldom preferring rot meat to fresh . Honey is their favourite feed .The Brown Bear is on heat from April to June . The young are born during the winter sleep in January . The Brown Bear usually has one or two bear cubs , seldom up to five . The cubs are totally helpless at first , they can only find nipples and suck milk . Their eyes open at the age of one month and they suck milk for four or five months . The female bear takes care of the cubs for three years . After that the cub begins its independent life . The Brown Bear's life span is up to 50 years . The only enemy for bears is a man . It is allowed to hunt bears under special licenses in Estonia .