1vasar

Vasar muinsuskaitseleht23.oktoober2009 2

Riin Alatalu

UNESCO maailmapärandi komitee üllatas tänavu oma meelekindla otsusega arvata Dresdeni Elbe org maailmapärandi nimekirjast välja. See oli esimene selge signaal, et rahvus-vahelise organisatsiooni senine läbirääkimise, noomimise ja meeldetuletamise taktika ei ole enam piisav.

Esimesed 1970. aastatel nimekirja kantud objektid on igale kooliskäinule pea sama tun-tud kui seitse maailmaimet ja nende hoidmisel rakendatavad muinsuskaitse põhitõed avalik-kusele mõistetavad. Aastatega on nimekirja kantud aga aina keerulisemaid mälestusmärke. Üksikobjekti asemel komplekside ja linna-südamete, aga ka loodus- ja kultuuripärandit hõlmavate tervikalade väärtustamine on vaiel-damatult avardanud muinsuskaitselist mõtle-mist, samas lisanud pingeid ja probleeme.

Maailmapärandi nimekirja saamine ei ole lihtne ja künnise ületamise tingimusi muu-detakse üha keerulisemaks, sest objektide lisamine on muutunud samasuguseks võidu-jooksuks kui medaliarvestus olümpiamängu-del. Kui medal käes ja ajakirjanduses aupaiste tuhmunud, algab paraku retoorika, mida me Tallinnaski oleme pidanud korduvalt kuulama – kui UNESCO tahtis meid nimekirja kanda, siis andku ka raha või ärgu esitagu tingimusi. Ometi ei ole mitte keegi kusagil lubanud, et UNESCOga kaasnevad pudrumäed ja piimajõed. Maine pealt saab teenida ikkagi ainult siis, kui me oma medalist lugu peame. Rõõmustades järjekordse laulu- ja tantsupeo üle, ei saa jätta nurisemata, et ka meie peo korraldaja-tel oli juba meelest läinud, et laulupidu ei ole mitte ainult meie, vaid kogu maailmapärandi tippsündmus. Ma ei kuulnud UNESCOst peol ega leidnud viidet laulupeo koduleheküljel. Möödaminnes mainiti UNESCOt vaid „Laulu- ja tantsupeo teataja“ 232. leheküljel. Loodame, et setudel au kauem meeles püsib.

Dresdeni juhtumist on Tallinnal palju õppida. Dresden tunnistati maailmapärandi linnaks 2004. aastal ja juba kaks aastat hiljem arvati ta ohustatud pärandi nimekirja. Linna ülemaailmne väärtus ei seisne sõjapurustus-test ülesehitatud vanalinnas, vaid ennekõike linna maastikus koos Elbe jõe ja selle kalda-niitudega. Kandideerimisel jäeti uue silla raja-mise kavatsus mainimata. Ometi mõjutab mas-taapne sild just neid kriteeriume, mida peeti Dresdeni eripäraks. Võimalik, et UNESCO-rida ja sillaehitust ajasid erinevad ametkonnad, iga-tahes maksis selline koordineerimatus valusalt kätte. Kolm aastat kestnud vaidlused lõppesid pärandi kahjuks, sest silla ehituseks nõutavad kooskõlastused olid antud enne UNESCO sek-kumist ja kohalik võim keeldus neid tühista-mast.

Eesti paralleelina meenub muidugi Viru Poeg. Tallinn tühistas planeeringu, ent sai kaela kopsaka hüvitusnõude. Muidugi oli linnavõim oma kunagises halvas otsuses ise süüdi. Mäletatavasti soovitas UNESCO Suurtüki tänava linnamüürilõigu kaitseks anda Eesti üks tuntumaid restaureerimisfirmasid Euroopa kohtusse. Olid ju meie kohalikud kohtuins-tantsid järginud sarnaselt Dresdeniga vaid kooskõlastuste bürokraatlikku rida ega olnud nõus võtma arvesse meie rahvusliku pärandi hoidmise tähtsust. Kuna Euroopa kohus oleks tõenäoliselt sama rida järginud, jäi väikeriigi katse maailmapärandi nimel õigust nõuda

tegemata. Positiivsete lahendite puudumisel tulebki praegu kahetsusega tõdeda, et rahvus-vahelised konventsioonid on kohalikus õigus-ruumis jõuetud ja tulemus sõltub asukohamaa poliitilistest valikutest.

Rahvusvaheline pärandipoliitika peegeldab nii rahvusvahelisi suhteid kui ka riikide demo-kraatia, majanduse ja ühiskondliku moraali taset. Saksamaa, mida paari aasta eest seati teistele eeskujuks Kölni katedraalile ulatusliku kaitsevööndi määramise ja kõrgehitiste keelus-tamisega, neelas tänavuse näidispoomise vana maailma vastutustundega alla. Lohutuseks lubati kaaluda uute kriteeriumide alusel uuesti kandideerimist. Londonis peetakse aastaid kin-nisvara arendajatega debatte, tehakse uurin-guid ja analüüse, sest nii vana muinsuskaitset-raditsiooniga riigis on lihtsalt piinlik UNESCO märklauaks olla. Nõudlikkus, millega suhtu-takse Euroopa riikidesse, ei laiene aga mujale. Hoopis leebelt käitutakse arengumaadega, kes on nagu muudes valdkondades, nii ka pärandi-poliitikas igavese kannataja ja abistatava rolli edukalt sisse elanud. Aga kuidas saabki Pariisist kontrollida Kongot ja Tansaaniat, mis siis veel rääkida Afganistani ja Iraagi pärandist.

Omaette klassika on muidugi Venemaa. Rahvusvaheliste ekspertorganisatsioonide koduleheküljed ja kirjavahetus kubisevad ahas-tavatest pöördumistest Vene pärandi kaitseks, aga ei Moskva linnapea ega Sot i olümpiamän-gude korraldajad lihtsalt ei reageeri. Moskva ei suvatse UNESCO-le saata isegi korralist rapor-tit. Eriti nahaalselt vastas UNESCO kriitikale Neeva jõkke nn Ohta torni ehitamise küsimu-ses Peterburi. Venelased lihtsalt ei käsitlenud torni sobivust ajaloolisse linna, vaid tegid ette-paneku lõigata torni tulevane asupaik UNESCO vööndist välja. Tuline ja terav arutelu päädis jäl-

legi vaid komitee mannetu hoiatusega, et kui järgmisel aastal ka mõistlike ettepanekutega lagedale ei tulda, kaalutakse Peterburi kand-mist ohustatud pärandi nimekirja. Moskva ei saanud isegi hoiatust. Septembris andiski Peterburi kuberner välja loa selle 403 meetri kõrguse torni ehitamiseks. UNESCO-l seisab ees paras proovikivi, kuidas selles olukorras käituda. Kõige suurem kannataja on igal juhul ajalooline Peterburi, mis mõne mehe edevuse pärast lihtsalt ära narritakse.

Riigi taset pärandi kaitsel näitabki koha-lik otsustustasand. UNESCO ei aja näpuga järge, vaid igal maal on kohustus teavitada ise UNESCOt võimalikest maailmapärandit mõjutavatest plaanidest. Üldiselt tehakse seda siiski vähe. Väikeste asjade pärast ei ole mõtet kirjutada, sest loomulikult ei hakka UNESCO süvenema ligi 900 üle maailma asuva mälestise probleemidesse ega sekkuma kohalike spet-sialistide otsustesse. UNESCO usaldab riike ja mitmesuguste „kaebekirjade“ peale ei reagee-rita. Kohalikul tasandil on oluline ära tunda, mis on nii oluline, et see maailmapärandit mõjutab ja vajaks Pariisist konsultatsiooni. Näiteks Vabaduse väljaku ajalooliste kindlus-tiste väljakaevamisest ja osalisest hävitamisest kirjutas Tallinn UNESCO-le alles tänavu, kuigi kohalikul tasandil oli see mureküsimus pea kümme aastat. Tagantjärele võib spekuleerida, mida oleks UNESCO meie muinasparklast arva-nud. Nagu Dresdenis, nii tuleb ka meil mõelda, millal on viimane hetk UNESCO ekspertarva-must küsida. Kas kultuuriministri lubadus, et Tallinna selgelt loetavas muldkindlustiste vööndis, seljaga keskaegse linna poole, troonib nelja aasta pärast ooperiteatri juurdeehitus, on juba põhjus rahvusvahelist paanikat teki-tada või ootaks realistlikumaid plaane? Aga

võib-olla on detailplaneeringu algatamise ajal maailmaorganisatsioonilt nõu küsida juba loo-tusetult hilja?

UNESCO maailmapärandi keskus on siiski ka ise varasemast tähelepanelikumaks muutu-nud, sest vaid mõni nädal pärast Tallinna uue raekoja arhitektuurivõistluse lõppemist saabus Pariisist järelepärimine, kas uue hoone planee-rimisel ikka vanalinnaga arvestatakse.

Võrdse kohtlemise, parema ülevaate, aga ka kohaliku tasandi vastutuse suurendamise nimel üritab UNESCO nõuda riikidelt sarnast mälestiste haldamissüsteemi. Uueks võlusõ-naks on kaitsekorralduskava, mis peaks tagama läbimõeldud ja pikalt ette kavandatud tegutse-mise. Tallinna esitatud suhteliselt üldsõnaline vanalinna arengukava näiteks UNESCOt ei rahuldanud. Samas kohalikes muinsuskaitse-ringkondades kaitsekorralduskava puudumise pärast ülemäära ei muretseta, sest erinevalt paljudest teistest maailmapärandi linnadest on meil üsna karm muinsuskaitseseadus ning muinsuskaitseala põhimäärus.

UNESCO nõudmiste valguses tuleb siiski tunnistada, et elementaarne koostöö vana-linna puutuvate ametite ja huvigruppide vahel on puudulik. Lisaks valdkondadevahelisele kaitsekorralduskavale on mõistlik teiste maa-ilmapärandi linnade eeskujul moodustada nn vanalinna halduskogu, kus asjaosalised oma plaanid ja mured avalikustaks. Ehk tekiks see-läbi ühiselt vastutav ümmargune laud, mis välistaks teiste osapoolte unustamise, ignoree-rimise, oma tahte jõuga läbisurumise ja piin-likkust tekitavad otsused.

autor osales UNEsCO maailmapärandikomitee istun-gil Euroopa sotsiaalfondi Dora programmi toetusel.

UNESCO tegutseb siiski

Londoni keskuse vaadete hindamiseks on tehtud erinevaid uuringuid ja analüüse. Fotoenglishheritage

2

Mart Kalm

unesCo maailmapärandi nimestikku hakati1972. aasta konventsiooni alusel pidamalähtudes üllast soovist talletada, esile tõstaja kaitsta inimkonna suurimaid looduslikkeja kultuurilisi väärtusi, sinna kuulumine pidiolema eeskujulikult hoitu kvaliteedimärk.ometi on nimestik ja selle haldamise viisidoma olemuselt diskrimineerivad, valikutekauduühtosapärandistupitavadjaülejäänutväljajätvad.

Samas on põnev jälgida, kuidas valiku-printsiibid on ajas muutunud. Esimesed nomi-natsioonid on justkui vanaaegse kunstiajaloo õpiku järgi: prantslastel Chartres’i katedraal, Mont-Saint-Micheli klooster ja Versailles’ loss koos pargiga, itaallastel Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaeg“ Milanos ja Rooma, Firenze, Veneetsia vanalinn, sakslastel Aacheni ja Speyeri katedraal. 1980. aastatel lisandusid Ateena Akropol ja Indiast Taj Mahal, 1990nda-tel paotusid uksed taanlaste Roskilde kated-raalile ja soomlaste Petäjäveden puukirikule, aga juba ka Tallinna ja Riia vanalinnale. See piiride avardumine on toimunud nii poliitilise korrektsuse kui ka kunstiajalooteaduse euro-potsentristliku kaanoni murdumise kaudu. Võib ju küsida, kas sisselülitatud see või teine katedraal on tähtsam kui väljajäänud umbes 20 samasugust. Kas siin on nii nagu Noa laeval või omavad nad kõik väljapaistvat üleüldist väär-tust ehk outstanding universal value, mis on nime-kirja sissekirjutamise peamine eeldus? Võiks ju arvata, et klassikalise kunstiajalooga ollakse ühele poole saanud, ent kui heita pilk ootejär-jekorrale, siis – kus sa sellega. Prantslastel on järjekorras Saint-Denis’ katedraal, kus sündis gootika, ja Vaux-le-Vicomte’i loss, mida vähe-malt kõik musketäride sõbrad mäletavad kui kuningat vihale ajanud Fouquet’ edevusega üle piiri minekut, mis viis Versailles’ rajamiseni. Kas siis inimkonna kultuuripärand ongi püha-kojad, valitsejate paleed ja hästikaubastatavad vanalinnad, pluss näpuotsaga rahvaarhitek-tuuri neist maist, kus muu eelpoolnimetatu nii vägev pole? Kas pole veidi kitsas vaatenurk maailmapärandile?

Samas räägib kunstiajaloo kaanon laiade massidega, sest koosneb n-ö ilusaks ja välja-paistvaks peetud objektidest, lisaks meenub õppinumatele nimi, st on teatud eelteadmine ja äratundmine. Nüüd, kui nimekirja on sisse kirjutatud vist üle 900 mälestise, on loomu-likult nimestik sellega n-ö lahjenenud, sisse tuleb üha enam ni iväärtusi ja üha hullemaid kolkaid. Aastakümneid on jõukas läänes olnud väga populaarne kultuuriturism, järjest mindi uusi nominatsioone vaatama, aga mida sa Struve kaarest vaatad. Kaanoni avardamisega on nimekirja järjest võetud industriaalajastu argipäeva dokumenteerivaid objekte: raudtee-sildu, raadiomaste, elektrijaamu, tootmiskohti, töölisasulaid jne, mille ilu ja väljapaistvust on tavainimesel raske mõista. Mida lähemale kaas-ajale, seda igapäevasemaks muutuvad objektid ega tundu enam nii erilised.

Üks osa 20. sajandi arhitektuurist on maa-ilmapärandi nimekirja seisukohalt n-ö lihtne pärand. Kuna nimekirja valikukriteeriumidest esimene räägib loova inimgeeniuse meistriteo-sest, ükskõik kui vanamoodsalt selline mää-ratlus tänapäeval ka ei kõlaks, see toimib, sest kuulsa arhitekti huvitav maja on arusaadav ühik. Selle alusel on vastu võetud modernismi klassikalist arengulugu 1920. aastatel markee-rivad Gerrit Rietveldi villa Schröder Utrechtis ja Mies van der Rohe villa Tugendhat Brnos, nüüd Sevillas lisandus Josef Hoffmanni Palais Stoclet Brüsselis (1905–11). Kusjuures see Viini juugendi pärl on oluline, nagu taotluses rõhutati, mitte ainult arhitekti töö poolest, vaid Gesamtkunstwerk’i ehk kogukunstiteosena, mille tervik ulatub maja asetusest krundil Gustav Klimti pannoode ja Koloman Moseri kavandatud nugade-kahvliteni. Arutlusi teki-tas vaid Palais Stoclet’ suletus, sest tõepoolest on see olnud kaua üks kõige raskemini ligipää-setavaid maailmakuulsate juugendvillade seas.

Pankur Stoclet’ noorim tütar suri 2002. aastal ja nüüd on pärijad moodustanud sihtasutuse, mis Brüsseli muinsuskaitsejuhi selgituste järgi hakkab vähehaaval maja avama. Samas on aru-saadav, et villamuuseumidest ei mahugi ini-mesi bussitäite kaupa läbi lohistama, ja kõik on harjunud, et näiteks Altamira koobaste külastamine tuleb kuid ette tellida.

Omaette maailmapärandi nimekirja demo-kratiseerimise viis on seriaalsed nominatsioo-nid, kus mitu objekti moodustavad loogiliselt tajutava terviku. Seeläbi jagub kuulumise au rohkematele. Klassikaline näide oli eelmisel aastal sisse võetud 17 Prantsuse linna, mille muldkindlustused kavandas varauusajal inse-ner Sébastian de Vauban. Siit paistab päike natuke ka meie peale, sest Vaubani loodud süsteemi üks arvukaid järgijaid oli rootslane Erik Dahlberg, kes kavandas oma riigi üleme-reprovintsides Eesti- ja Liivimaal samas vaimus bastione.

Komitee julgem samm oli aga eelmisel aas-tal Quebecis tunnustada Berliini seitset 1920. aastatel ehitatud töölisasumit maailmapä-

randina. Need Martin Wagneri ja Bruno Tauti juhtimisel enam kui kümne avangardarhitekti projekteeritud uuenduslikud elamurühmad, mis ei koosne sugugi ainult valgetest kastma-jadest nagu Gropiuse Siemensstadt, vaid ka Heimatkunst’i või uusklassitsismi esindavatest Tessenow’ ridaelamutest Falkenbergis, moo-dustavad kokku haruldase terviku, kuidas lahendada industriaalajastu maalt suurlinna vooganud tööliste korteriküsimus, tagada inimväärne elukeskkond igale töötavale ühis-konna liikmele. Kui me talvel Kunstiakadeemia magistrandidega neid linnajagusid uurisime, siis tajusime tõepoolest Berliini kogu maail-male suunda näitavat rolli, oleks ainult sellis-tes vähearenenud vaestes maades nagu Eesti või Hispaania osatud õppida.

Ilma süvenemata aga tekitab seitse töölis-linnajagu muidugi lõõpiva reaktsiooni, et nüüd läheme peale Mustamäe-Õismäe-Lasnamäega, ent kus on nende väljapaistev üleüldine väärtus ehk outstanding universal value, maailmapärandi komitee lemmikmantra. Samas peaksid profes-sionaalsed kunstiteadlased suutma selle leida

ükskõik millisele silmaga tajutavale objektile. Mis see siis ära ei ole, kui copywriter’id suut-sid isegi visuaalselt nii mannetu objekti nagu Vabadussõja võidusammas rahvale oluliseks manipuleerida. Kui Berliiniga võinuks sisuliselt konkureerida Amsterdami lõunapoolne laien-dus või Viin, mille töölispaleed olid muuhulgas stalinismi üks peamisi inspiratsiooniallikaid, siis idabloki kümneid miljoneid majutavatest omavahel ülimalt sarnastest paneelmagalatest midagi esile tõsta oleks äärmiselt diskrimi-neeriv ülejäänute suhtes. Kui parimate nime-kiri ja masstoodang on omavahel olemuslikult ühildamatud, siis otsitakse siin siiski ühisosa kompromissi.

Vähe veel Berliinist, ka üks sõjajärgne modernistlik betoonist uuslinn on juba sisse võetud, nimelt Perret’ juhtimisel taastatud Le Havre. Muidugi oli see prantslaste näidistaasta-mine ja samuti seotud „geniaalse“ arhitektiga. Ühtepidi on siin sarnasus nimekirja puhtpo-liitilistel põhjustel arvatud Varssavi taastami-sega, kus oluline oli rahvuslik püüdlus, mitte restaureerimismetoodika, millele selleks ajaks juba eaka betoonikorüfee modernism vastan-dub. Teistpidi seostub Le Havre äsja väljaarva-tud Dresdeniga. Kui viimane oli kuni liitlaste õhurünnakuni üks Euroopa säravamaid linnu, siis pommitamise-eelne Le Havre oli tava-line sadama- ja tööstuslinn. Idablokki jäänud Dresdeni taastamise haledust vaadates tuleb nutt kurku, Le Havre’is aga triumfeeris lääne sotsiaalselt teadlik modernsus. Varsti võib nimekirja jõuda ka stalinism, sest Valgevene plaanib üht Minski sõjajärgse ülesehitamise tänavaansamblit esitada. Vaidlused selle totali-tarismi hiiliva rehabilitatsiooni üle kujunevad põnevaks.

Ehkki seriaalsed nimetamised on olnud soositud, lükati tänavu pärast tohutu pikki vaidlusi tagasi Argentina, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapani ja veitsi ühistaotlus Le Corbusier’ arhitektuurse ja linnaehitusliku loomingu kohta, mis sisaldas 22 objekti nen-dest riikidest. Maailmapärandi komitee eks-pertorganisatsioon ICOMOS soovitas viia foo-kuse arhitekti isikult majadele, mis on mõneti vastuoluline, sest isik neid ju koos hoiabki. Mõistlikum oli soovitus mitte taotleda glo-baalset haaret, vaid kvaliteeti. Majade valik oli tõepoolest veidi imelik, sest kõige maa-ilmakuulsa kõrval on näiteks Le Corbusier’ Argentina villa üsna juhuslik, samas on tal kõrval Tšiilis kaks palju tähelepanuväärse-mat maja. Taotluses lubati hiljem liita USA ja Venemaa (Tsentrosojuzi maja Moskvas), mis ehk pole ka nii esmatähtsad, kuid silma torkas India puudumine Chandigarhi lin-naga, mis tõesti on üks nimeka veitsi pärit-olu prantsuse arhitekti vastuolulisemaid ja maailma palju mõjutanud peateoseid. Ma ei kujuta ette kõiki telgitaguseid, aga kas Le Corbusier’ kaks maja Stuttgart-Weissenhofi näidislinnakust oli sisse võetud sakslastele ärategemiseks, et seda 1927. aasta Werkbundi näituse unikaalset kooslust ei saaks kunagi iseseisvalt nomineerida või see ei takista? Taotlus sisaldas ka Le Corbusier’ varast loo-mingut, oma vanematele loodud maja ja villa Schwobi arhitekti sünnilinnas La Chaux-des-Fonds’is, mis nomineeriti samal ajal veitsi taotlusel kui kellasseppade linna planeeringu näide. Kui me kunstiteaduse instituudiga seal aastaid tagasi käisime, ei osanud küll eriliseks pidada 19. sajandi keskel tulekahjus hävinud keskaegse linna uut igavat võreplaneeringut. Nii oleks üks veitsi väikelinn saanud korraga kaks maailmapärandi objekti.

Rahvuslikes ootejärjekordades seisavad USA-l Frank Lloyd Wrighti looming, Belgial Henry van de Velde looming ja Ungaril Ödön Lechneri rahvusromantiline looming. Ehkki arhitekti-kesksed sissearvamised tekitavad mitmeid kõhklusi, peegeldavad need moodsa arhitektuuri eripära, milleks on ka massilisus ja korduvus. Kuigi maailmapärandi nimekiri on kultuuri osas üsna dinosauruslik, noore-neb see moodsa arhitektuuri uksele koputades jõudsalt.

Paneelikas trügib palee kõrvaleunesComaailmapärandinimekiriuueneb

23.oktoober2009vasar

unesComaailmapärandinimistussekantud20.sajandiarhitektuuriobjektid(aastaarvtähistabnimistusselisamist)

1. antonigaudíloomingBarcelonas,hispaania,1984,laiendus2005

2. Brasílialinn,Brasiilia,1987

3. skogskyrkogården(stockholmimetsakalmistu),rootsi,1994.

4. BauhausjaselleehitisedWeimarisjaDessaus,saksamaa,1996

5. PalaudelamúsicaCatalanajahospitaldesantPauBarcelonas,hispaania,1997

6. D.F.Woudapumbajaam,holland,1998

7. gerritrietveldischröderhuisutrechtis,holland,2000

8. Caracaseülikoolilinnak,Venezuela,2000

9. VictorhortapeamisedlinnamajadBrüsselis,Belgia,2000

10. tugendhativillaBrnos,tšehhi,2001

11. Zollvereinisöekaevanduskompleksessenis,2001

12. telavivimodernistlikValgelinn,iisrael,2003

13. luisBarragánimajajastuudioméxicos,mehhiko,2004

14. Varbergiraadiojaam,rootsi,2004

15. lehavre,augustePerret’juhtimiseltaastatudlinn,Prantsusmaa,2005

16. JahrhunderthalleWrocławis,Poola,2006

17. universidadnacionalautónomademéxico(unam)ülikoolilinnakméxicos,mehhiko,2007

18. sydneyooperiteater,austraalia,2007

19. Berliinimodernistlikudelamurajoonid,saksamaa,2008

20. reetiaraudteealbulas,Šveitsjaitaalia,2008

21. PalaisstocletBrüsselis,Belgia,2009

Britzi elamurajoon ehk Hobuseraua asum on üks kuuest Berliini moodsast asumist, mis lisati maailmapärandi nimekirja eelmisel aastal. Arhitektid Bruno Taut ja Martin Wagner, 1925–1930. BerlinPartnergmBh/FtB-WerBeFotograFie

3

Tallinna vanalinna ja kesklinna piiril asuv kvartal 57B, mis piirneb Aia, Vana-Viru, Inseneri tänava ja Mere puiesteega, ajendas vana-linna hoonestuspõhimõtete ja tulevikulahenduste üle arutlema arhitekte Villem Tomistet ja Martin Auninit ning arhitektuuri-ajaloolast, ICOMOS Eesti komitee esimeest Robert Treufeldti. Vestles Ingrid Ruudi.

INGRID RUUDI: Sellesse kvartalisse, on asu-kohta, hoonestust ja funktsioone arvestades mitmesuguste huvide surve alla sattumine ja arhitektuurne probleem paratamatult sisse kirjutatud. Võrreldes ülejäänud vana-linna kontakttsooniga on see kunagine ela-mute, aedade, väiketööstuse, äride ja hiljem Adventkirikuga hoonestatud eeslinnakvartal praeguses kontekstis märksa vähem linnaline ja funktsionaalne, samas sedasorti keskkonna markeerijana bastionaalvööndis ainus säilinud näide. Sel suvel valmis Aia 4 / Vana-Viru 13 uus korterelamu, mis kasutab osaliselt endisi Aia tänava hoonete fassaade ning rekonstrueeriti sama krundi nurgamaja, 19. sajandi eluhoone. Lahenduse aluseks oli 2003. aastal toimunud arhitektuurikonkursi võidutöö. Praegu koosta-takse kõrvalkrundi, Aia 6 ja 8 detailplaneerin-gut; Mere pst 1 krundi saatus on lahtine ning kaitsealune apteegiga elamu Vana-Viru 15 oma-nike hoolimatuse tõttu pea kokku kukkumas.ROBERT TREUFELDT: Kehtiv Tallinna vana-linna muinsuskaitseala põhimäärus pärineb aastast 2003. Selle kohaselt on vanalinn jagatud kaheks piirkonnaks – müürisisene tuumikala ning keskaegsed siirdealad ja hilisema muld-kindlustuse alad. Üldiselt peaks 1944 hävinud hoonestuse piiridest erinevate hoonete ehita-mine olema võimalik ainult erijuhul, näiteks kui on lammutatud mõni nõukogudeaegne hoone, mis on juba rikkunud krundipiire või omaaegseid mahte, või kui kvartalite sisse on tekkinud vanalinna struktuurile mitteomaseid tühje ruume. Telegraafi hotelli juurdeehitus [arhitekt Martin Aunin – I.R.] on hea näide, mis veidikegi organiseeris seda kvartalisisest kannatada saanud ruumi ja oli küllalt tagasi-hoidlikult teostatud. Kvartal 57B asub muld-kindlustuste alal, mis on üldiselt olnud kaunis lage. Läheduses on olnud Insenerkomando pea-hoone, eluhooned ja tööhoovid. See oli oma-aegne tinglik tööstuseeslinn. Ümberkaudset hoonestust on kõvasti tihendatud 1930tel (Eugen Sachariase viiekordsed korterelamud Aia tänaval), 1960tel (Kalevi ujula) ja 1970te lõpul (Kaubahall). Seesama kvartal 57B on üks väheseid, kus autentset 19. sajandi II poole ees-linnahoonestust veel üldse järgi on.INGRID RUUDI: 2000. aastal koostatud muin-suskaitse eritingimustest võib lugeda, et kui veel 1990te II poolel oli kvartal säilinud seda-võrd terviklikult, et võis kaaluda selle kaitsmist tervikuna, siis nüüdseks (so 2000) on see õue-hoonete lammutamise tõttu kadunud. 2000. aastal algatati kogu kvartali detailplaneering, mis hääbus krundiomanike puuduliku koostöö tõttu. Aia 4 / Vana-Viru 13 detailplaneering ja hoone projekt lähtusid juba 2003. aasta eritin-gimustest, mis lubasid muuhulgas hoone kasva-mist krundi sügavuses Adventkiriku harjakõr-guseni ja põhjakülje lahendamist tulemüürina. Lahendus arutati läbi nii arhitektuurimäles-tiste ekspertnõukogus kui Tallinna arhitektuu-rinõukogus. Sellegipoolest oli ICOMOSi reakt-sioon valminud hoonele äärmiselt kriitiline.ROBERT TREUFELDT: On ikkagi arusaa-matu, kuidas sai kooskõlastada midagi, mis on põhimäärusega vastuolus. Eelkõige oleks pidanud jääma olemasolevatesse mahtudesse. Uushoonestus on ehitatud praegu nii, nagu seal oleks olnud tühi plats.VILLEM TOMISTE: Meie hoone kuju tulenes ajalooliste hoonete seintest. Protsessi käigus selgus, et kõiki ei ole siiski vaja säilitada. Ometi jätsime neid markeerivad suunad sisse ja uus hoone tõukub kunagisest ruumist. Sisehoovid on antud edasi nö meie aja keeles, kõrgemate korruste tasapindadel. Tegemist on viiekordse

majaga, aga ükskõik kus seal viibida, ei taju tema kõrgust. Välja arvatud põhjakülg, mille vastu tollaste plaanide järgi pidi plokeeruma järgmine hoone, mis oli planeeringuetapis kokku lepitud. Pakkusime oma nägemuse vanalinlikust sopilisest ruumist.ROBERT TREUFELDT: Selge, et selle ideega on mängitud. Ja see pole ebaõnnestunud arhitek-tuur iseenesest, aga antud kvartali struktuur on hävinud. Kusagil mujal oleks selline lahen-dus kohane.MARTIN AUNIN: Võibolla üks probleem või vastuseisu põhjus ongi erinev nägemus ruumi-listest kihistustest, kuna selle maja hoovid on eri tasapindadel ja katustel. See pole ehk päris eeslinnapärane. Meie püüdsime kõrvalkinnis-tut planeerides jätta hoovid ühele tasapinnale. Kinnistustruktuur oleks samuti liigendatud ja külgneks Aia 4 hoonega, samas püüdsime hoovid jätta ka maapinna tasandil avatuks. Lähtusime olemasolevast olukorrast ehk Aia 4 hoonest ja lähenesime kogu kvartalile tervi-kuna, st mis võiks tulla ka Mere pst 1 krundile. Kui kord on võetud suund rekonstrueerimi-sele, isegi kui see pole kõige õigem, tuleks seda jätkata ja kompromisse leida. Mingid põhi-mõtted võiks olla paigas, näiteks et ajaloolised hooned jäävad kvartali nurkadesse – muinsus-kaitsealused Adventkirik, apteegihoone, pluss üles ehitatud Aia 4 hoone ja neljandasse nurka jääks Aia 8 – aga kvartali sisemust peaks uues võtmes käsitlema. Ei saa lähtuda ainult konser-vatiivsest põhimäärusest, et kõik jäägu nagu enne sõda oli. Aeg ei saa päris seisma jääda, vanalinnas on kõigi ajastute kihistusi.ROBERT TREUFELDT: Aia 4 ei pea tähendama, et trumm on läinud, mingu pulgad ka. Samas ei pea ma ka koopia ehitamist õigeks. Kui nur-gamaja juba kord lammutati, siis mina oleksin selliste imitatsioonide ehitamisega võrdlemisi ettevaatlik. Võibolla kohati on see õigustatud ja me oleme tõesti Aia tänava jätkuva fassaa-diga harjunud, aga ajalooliselt pole see õigus-tatud, sest pole autentne.INGRID RUUDI: UNESCO dokument Viini memorandum („Kaasaegsest arhitektuurist maailmapärandi ajaloolistes linnakeskkonda-des“, 2005) rõhutab, et tuleb vältida pseudo-ajalooliste objektide ehitamist ja uute hoonete „kleepimist“ ajalooliste fassaadide külge.ROBERT TREUFELDT: Viimane tendents on tõesti järjest vähenenud. Püütakse vältida fas-sadismi, mis oli levinud 1980tel, meil veel hil-jem. Värskeim näide on Metro Plaza, endine koolimaja. Algselt oli tegemist ajaloomälesti-sega, mille pidanuks säilitama tervikuna. Siis võeti see staatus maha ja jäi ainult fassaad.MARTIN AUNIN: Ma ei poolda ka tänava-äärse seina allesjätmist. Aga veel kahtlasem on see, kui nõutakse üksikute detailide, näi-teks üksiku karniisi säilitamist. Mis puutub Telegraafi hotelli ja ka järgmisi vanalinna töid, siis küllalt jäigalt ollakse muinsuskaitses kinni materjalikäsitluses, ühes kindlas loogikas. Põhimääruse järgi on looduskivi ja krohv ain-sad võimalused, kuigi on teada, et tänapäevane materjalitehnoloogia on hoopis teistsugune ega suuda saavutada samasugust tulemust ka algu-päraste materjalide, paekivi ja krohviga. Mõne teise materjaliga võiks tulemus olla hoopis kontekstuaalsem. Telegraafi puhul kasutasin monteeritavaid paneele. Kui ma oleksin kohe alguses rääkinud, et plaanime paneelelementi-dest maja, poleks üldse jutule võetud. Samas on tänapäeva võimalused hoopis teistsugused, seda ei saa võrrelda Lasnamäega. Vanalinna ei tehta nagunii kiiret ja odavat arendust. Võib-olla siin võiks olla avatum ja usaldada projek-teerijat.VILLEM TOMISTE: Aia 4 projekti alustamise ajal kombati muinsuskaitse piire üldse aktiivse-malt. Oli ka etapp, kui peeti võimalikuks terve kvartali ümberehitamist. Kui projekti tegemise aegu on otsustatud ühtmoodi, siis nüüd peaks minema sellega mingi loogilise lõpuni. Kui praegu vaadata näiteks Mere pst poolt, siis ei usu, et selline turg seal on võimalik, et Tallinn jääb igavesti selliseks.ROBERT TREUFELDT: Seda kvartalit ei ole õieti kunagi hinnatud. Alati on mõeldud sellest kui millestki, millega peaks midagi ette võtma, ümber ehitama. Muldkindlustuste ala on kipu-

tud käsitlema kui jäätmaad.MARTIN AUNIN: Praegu käsitletakse seda kvartalit kui ajaloolist linnatuumikut, kuigi ta tegelikult pole seda kunagi olnud. Samas ei saa seda vaadata ka kui bastionaalvööndit, mis peaks olema haljas.ROBERT TREUFELDT: Tallinna eripära on see, et bastionaalvööndit pole eriti lammutatud, vaid seda on täidetud. Üks võimalus oleks see katkenud roheline ring taastada, see tähendaks peamiselt väljakaevamisi, aga ka lihtsalt olnu maapinnal markeerimist ja vaatekoridoride hoidmist. Seega, kui turg peab sealt kaduma, miks peaks asemele tulema hoone. Reljeef on maa sees olemas.MARTIN AUNIN: See on täitsa ootamatu vaa-tenurk. Miks mitte siis võtta ka ennesõjaaegne maht maha ja teha see haljaskoridor? Praegu tundub pendel olevat liikunud äärmusse – kõik olemasolev tuleb säilitada. Vanalinna põhi-määrust tõlgendatakse nii, et ehitada võib vaid 1944. aasta eelses mahus, kuigi mina seda sealt otseselt nii välja ei loe. Pealegi on põhimääruse aluseks üks varasem dokument, mis näeb põhi-mõtteliselt ette ka uusehituse võimaluse, kui on vaja siduda vana ja uut [Tallinna vanalinna muinsuskaitseala uushoonestamise põhimõt-ted. Arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu 6. märtsi 2001. a koosoleku protokolli nr 14 lisa – I.R.].VILLEM TOMISTE: Küsimus on ka sidususes – kas uuel ja vanal keskkonnal on mingid lingid ja ühendusteed, et see oleks visuaalselt loetav ja keskkonnana tajutav vanalinnast väljapoole arenev jalakäiguala. Ida suunas on ainult paar ühenduskohta: Viru tänav, järgmine kuskilt Kalevi ujula tagant ja siis juba Paksu Margareeta juurest. Need on väga õrnad kohad – kui nende tänavate otstest uue linnaga ära ei seo, hakkab vanalinn järjest rohkem elama oma elu ja uus-linn oma. Vanalinna ümbritseb suhteliselt bar-baarselt paigutatud ringtee, vanalinnas uitav turist põrkab vastu liikluskeerist ega hakkagi teisele poole minema. Selle kvartali eeslinna-hoonestus ei jätka aktiivse vanalinna miljööd. See loob omakorda katkestuse. Need majad on väga armsad, aga see ruum ei ole enam tervik-lik.ROBERT TREUFELDT: Probleem on selles, et ei osata teadvustada paiga ajalugu. Me ei oska kaitstavat keskkonda rääkima panna ei turis-tidele ega kohalikele, ka Tallinna linn pole midagi selle heaks teinud. Turisti jaoks pole sugugi veider, miks ta ei saa igalt poolt läbi, ta tajub väga hästi, et kusagil on siirdeala. Mitmel pool on neid sellisena ka eksponeeritud. Lingid vanalinna ja südalinna vahel on sageli palju hõredamad kui meil.VILLEM TOMISTE: Kindlasti ei ole küsimus täisehitamises, vaid terviklikus pildis. Kui on tegemist ehitamisega, siis peavad arhitektid tegutsema koostöös muinsuskaitsega. Aga kui on vaja ehitada Põhjaväila, siis see käib väljas-pool neid kaalutlusi. Kui samas tsoonis oleks üks kõrge maja – hea näide on Admiraliteedi äärne – tuleb planeerimisel arvestada kõiki

vaatesektoreid jne. Transiidivoog segab vaa-deldavust ja pääsusid samamoodi. Põhjaväila kohal on väga toredad vaated, aga autod vuri-sevad. Samas toetusfunktsioone – paviljone, kohvikuid vms – ehitada ei tohi. Enamus bas-tionaalvööndist on täiesti raisatud ruum, sest ta on läbitöötamata. See on vahetsoon, kus tõesti saab nautida vaadet, aga seal viibimine on mõtestamata. Räägitakse avalikust ruumist, aga ilma seda väljendit mõtestamata on see täiesti sisutühi. Piki bastionaalvööndit takis-tavad liikumist piirdeaiad, ajutised rajatised, ebaloogilisused. Ümber vanalinna on palju ruumi, mida saaks palju paremini kasutada. Selleks pole vaja üldse palju teha.ROBERT TREUFELDT: Keskkonda saab paran-dada väga väikeste asjadega. Kasvõi see vanade lugude markeerimine, mis ei vaja üldse palju raha. Või teha rohelises ringis liikumine muga-vamaks jalakäijale, jalgratturile.VILLEM TOMISTE: Seda ala peaks käsitlema mingi tervikliku bastionaalvööndi projektina.ROBERT TREUFELDT: Esimene samm selles suunas on Tallinna vanalinna arengukava. Töö tellijaks oli linnavalitsus ja teostajaks Tuleviku-uuringute instituut. Autoreiks seega sotsiaal-teadlased ja nii ajalooliselt kui arhitektuuri-liselt oli seal sees üsna suuri apsakaid. Siiski on see üle hulga aja esimene üritus, kus ala on püütud terviklikult vaadata ja seda püüet tuleb tunnustada. Teine distsipliinideülene töö on algatus kanda kõik kindlustised ühele kaar-dile. Sellest võiks saada avalik andmebaas, kus on viidud kokku vanade plaanide järgsed kind-lustised ja kõigi teostatud kaevamiste tulemu-sed. Sellest oleks kasu nii kinnisvaraomanikele kui arhitektidele.VILLEM TOMISTE: Muidugi on lihtsam kui mingid reeglid on kokku lepitud. Koostöö peaks olema, mitte et igaüks on kaitseolu-korras. Avatum võiks see süsteem olla. Meil on küll olnud muinsuskaitsega hea koostöö, kõik on saanud kooskõlastatud, me oleme alati küsinud kõikvõimalikke lähteandmeid. Igal asjal võib olla mitu erinevat lahendit. Ega arhi-tekt ei ole hull, kel oleks pime huvi igal pool kõik täis ehitada. Ja tegelikult tahavad ju kõik sama asja, keegi ei ole vanalinna vastu. Ma ei saa üldse aru, miks peaks elama Tallinnas, kui ei saaks iga päev vanalinnas käia.

23.oktoober2009 vasar

Kolm vaadet Tallinna vanalinnale

Aia 4 / Vana-Viru 13 äripindadega korterelamu. Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür(AB Kosmos), 2003–2009. ottkaDarik

Aia 6, Aia 8 / Inseneri 2 hoonestuseskiis. Martin Aunin, Martin Melioranski, Marti Kahu, 2008.

4 23.oktoober2009vasar

Leele Välja

On selge, et arhitektuuripärandi hoidmise ja säilitamisega seonduv on osa riigi arhitektuuri poliitikast. Kui visata pilk üle Soome lahe põhjanaabrite poole, ei teki sel-les mingit kahtlust. Kui vaadata olukorda meil, siis selles enam nii kindel olla ei saa.

Korraliku kultuurriigina on Eestil olemas oma arhitektuuripoliitika1 ja sellega kaasneva rakendusdokumendina arhitektuurivaldkonna tegevuskava.2 Need meie arhitektuurivald-konna kujundamise olulisimad dokumendid puudutavad ka arhitektuuripärandit, kuid märksa põgusamalt, kui meie keskkonnakul-tuuri efektiivne toimimine eeldaks. Kui arhi-tektuuripoliitikas on rõhutatud arhitektuuri-mälestiste taastamise toetamist kui ühte riikli-kest prioriteetidest3 ja üks poliitika eesmärki-dest on: „Parandada soodustavate meetmetega arhitektuuripärandi kui rahvuskultuuri ajaloo ühe kandja säilitamist”4, siis arhitektuurivald-konna tegevuskava piirdub vaid n-ö eriti peh-mete tegevustega, rõhutades dokumenteeri-mise ja uurimise tähtsust ning arhitektuuripä-randi avalikkusele tutvustamise vajalikkust.

Vähimalgi määral alahindamata nende tegevuste olulisust, tuleb tõdeda, et siin ilmneb arhitektide pisut kummaline ja heitlik suhe arhitektuuripärandisse. Ühelt poolt mõjutab seda arhitektide hulgas leviv kuvand hirmsa-test muinsuskaitsjatest, kelle silmapiirile ilmu-des kaob igasugune arhitektuuriteose sünni lootus (ja ega see müüt ei olegi päris tühjale kohale tekkinud), aga teisalt ka ajaloolise kon-teksti nõrk tajumine. Seda küll pigem erialase

tendentsina, mitte üksikisiku tasandil. Vaikselt on küll hakatud aduma, et ka täna loodu on juba homme osa meie arhitektuuripärandist ja nii on see teema väga otseselt seotud arhi-tektuuri ja arhitektuuripoliitikaga. Ajalooline keskkond ja arhitektuuripärand ei ole aga mingi museaalne objekt, mida ainult uurida ja dokumenteerida. Tegemist on osaga elavast ja arenevast arhitektuursest ruumist, mille puhul äärmuslikud lähenemised musealiseerimise või vastupidi räiget uuendamist vajava rudi-mendi näol võiksid olla välistatud.

See, kuivõrd praeguses ühiskonnas (sh arhitektid, ametnikud ja arendajad) tajutakse ajaloolist keskkonda ja arhitektuuripärandit, tuleb hästi ilmsiks viimase kümnendi uusehi-tisi (ajaloolistes linnasüdametes) vaadeldes. Leiame sealt nii väga häid kui väga halbu näi-teid, mis annavad suurepärase läbilõike kom-petentsuse määrast selles valdkonnas – see on äärmiselt isikukeskne, ulatudes äärmusest äärmusesse. Mingist ühtsest arusaamast, mis kehtiks igas ministeeriumis ja linnas, on raske rääkida. Kas see on üldse vajalik? Arvan, et on. See on osa ühiskondlikust turvatundest, mida peaks oma kodanikele pakkuma just riik ja kohalik omavalitsus. See aga eeldab teatud ühiseid põhimõtteid ja kokkulepitud käitumis-strateegiaid. Riik on praegu selles osas õige ski-sofreeniline, kujundlikult võiks öelda, et tege-mist on kahestunud isiksusega. Ühelt poolt riik kui kultuuripärandit tähtsustav institut-sioon, mis muinsuskaitseseadusega oma kul-tuurimälestiste omanikest kodanikele hulga koormisi asetab, ja teisalt riik kui ise mäles-tiste omanik. Arvukate kordatehtud objektide kõrva pole vähe ka neid, mis on fataalsesse seisundisse jõudnud. Nii mõnigi kord on selle taga olnud riigi käitumine kõige halvemas mõttes eraomanikuna, kes oma omandit vaid võimaliku kasu saamise kontekstis käsitleb, eesmärgiks vaid kiire müük, mitte kultuuripä-

randi hoidmine, väärtustamine ja kasutamine. Markantseimad näited viimastest aastatest vast Patarei vangla ja Keila-Joa mõisa ümber toimunu. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, mis käi-tub kui suhteliselt eetikavaba äriühing, on riigi institutsionaalse olemusega sügavas vastuolus. Ja ei maksa siis imestada, kui sama mentaliteet lokkab ka omavalitsustes. Liigagi sageli juhtub, et omavalitsus ehitab uue kooli või hoolde-kodu põhjendusega, et olemasoleva hoone (mis sageli on arhitektuurselt väärtuslik mõisa- või koolihoone) korrastamine läheks kallimaks. Parematel aastatel kaasnes sellega ka lootus atraktiivne objekt hea raha eest maha müüa. Võimalus, et see tähendab piirkonna ühe atrak-tiivsema ja identiteedilt olulisima hoone tondi-lossina tühjaks ja hävimisohtu jätmist, ei tule sageli pähegi. Aga just nii on see tihti läinud. Drastilisematest juhtumitest viimastel aasta-tel meenub kindlasti rikkalike interjööridega väärsusliku Ahja mõisa põleng, mis sai teoks just tänu sellise stsenaariumi rakendumisele. Selle asemel et hoida ajaloolisi hooneid kasu-tuses, valitakse sageli esmapilgul odavamad lahendused. Selle hind pikemas perspektiivis osutub sageli aga palju kordi kallimaks. Kui riik ja omavalitsus ei tunne vastutust ega anna eeskuju arhitektuuripärandi hoidmisel, siis kuidas saame me seda tahta kodanikelt?

Et mitte jalgratast leiutada, vaatame, kui-das on riigi rolli arhitektuuripärandi hoidmisel käsitlenud põhjanaabrid. Soome arhitektuuri-poliitika5, pöördub erinevalt meie omast ikka ja jälle tagasi arhitektuuripärandi olulisuse juurde. Siinkohal on isegi kummastav, et kuigi see dokument oli meie arhitektuuripoliitika väljatöötamisel oluline eeskuju, pole suuremat osa pärandiga seonduvast järgimist väärivaks peetud. Olulise erinevusena torkabki silma pärandi tajumine osana tervikust, samas kui meie sarnastes dokumentides on see justkui üks eraldiseisev taust, mis ei ole aktiivselt seo-

tud praeguse arhitektuurse ruumi kujundami-sega.

Soome arhitektuuripoliitikast: „Ehitus­pärandi mitmekülgne kasutamine rikas­tab ja elavdab argielu. Ajaline kihistus on identiteeti loov omadus ja seetõttu tähtis ehitamises ja ehituspärandi säilitamises. Ehitatud keskkonna hea hoidmine on ehi­tuskultuuri põhialus. Ehituspärandi kul­tuuriline ja rahvamajanduslik väärtus eel­dab, et sellele pöörataks enam tähelepanu ka ühiskondlikes ja majanduslikes otsus­tes. Riik püüab oma tegemistes erinevatel aladel ja valitsustasanditel edendada ehi­tuspärandi säilimist.”6 Oluline on pärandi kui konteksti tajumine arhitektuurivaldkonna kõikides lõikudes tegurina, millega arves-tamine on üks tasakaalustatud ja kultuurse arengu eeldusi arhitektuurivaldkonnas.

Soomlaste 1998. aastal valminud arhi-tektuuripoliitikas oli sõnastatud ka eesmärk kujundada arhitektuuripärandi hoiust riiklik strateegia. Tajudes selle valdkonna olulisust, probleemide mitmekesisust ja seotud osapoolte rohkust, oligi järgmiseks sammuks valitsuse otsusega vastu võetud riikliku ehituspärandi strateegia7 valmimine 2001. aastal. Nüüd, kus majandussurutis on toonud ilmsiks vajaduse paljud senised otsused ja strateegiad edueufoo-riast looritamata pilguga üle vaadata, on ehk ka meil aeg tegeleda arhitektuuripärandi rolli ja selle hoidmise vajaduse teadvustamisega. Ja mitte loosungite, vaid konkreetset väljun-dit võimaldavate eesmärkide ja tegevustena. Mõned rakenduslikud näited:- Riik ja omavalitus arhitektuuripärandi hoidjana. Kui mis tahes riikliku või kohaliku funktsiooni täitmiseks vajatakse uut hoonet, eelistatakse kasutada olemasolevaid arhitek-tuuriväärtuslikke hooneid (sõltumata omandi-vormist). - Arhitektuuri ja arhitektuuripärandi taju-mine kultuuri osana on otseses seoses haridu-sega. Selle valdkonna käsitlemine õppekava-des ja haridusprogrammides on oluline eeldus selle valdkonna taseme tõstmiseks tulevikus (võib eeskuju võtta põhjanaabritelt, seal on see juba teostatud).- Ehitatud keskkond on oluline osa meie ole-masolevast toimivast ruumist ja kultuuripäran-dist. Selles muudatuste tegemisel alustatakse olemasolevate väärtuste hindamisest ja alles siis liigutakse uute vajaduste rahuldamiseks vajalike muudatuste juurde.

Arhitektuuripärandi strateegia väljatööta-mine peaks tooma ühe laua taha ministeeriu-mide esindajad, arhitektid ja muinsuskaitsjad. Kuigi vahetevahel on neil olnud ühise keele leidmisega raskusi, siis ometi on aeg näidanud, et hea tahte olemasolul mõlemalt poolt pole selles midagi ületamatut. Ja eks ole sellel ühise keele leidmisel ka osa arhitektuuripärandist ühtsema arusaama kujundamisel.

Arhitektuuripärandi strateegia ei ole kind-lasti see võlukepike, mis avab rahakraanid laiaulatuslikeks restaureerimistöödeks. Liigagi sageli kiputakse arvama, et puudu on ainult rahast. Tegelikkuses on meil kõige enam puudu ühtsetest arusaamadest ja väärtushinnangu-test. Arhitektuuripärandi strateegia loomise käigus võiks leppida kokku ühistes hoiakutes ning tegutsemisviisides riigi ja omavalitsuse tasandil, kaardistada olulised probleemid ja leida valdkonnad, kust otsida neile lahendusi. Arhitektuuripärandi hoidmine ei ole vaid res-taureerimine, nagu sageli arvatakse. See on ainult väike osa, oluline on ka teadvustamine, väärtustamine, kasutamine, elujõulisuse toe-tamine jne. Hoiakud on need, mis otsustavad meie ajalooliste hoonete saatuse.

1 eestiarhitektuuripoliitika.heakskiidetudVabariigiValitsuseistungil22.10.2002,protokollnr43,päeva-korrapunktnr5.Viimatitäiendatud06.11.2008.kultuuriminis-teeriumikodulehekülg.2 arhitektuurivaldkonnaarengukava2004-2008.kultuuri-ministeeriumikodulehekülg.3 eestiarhitektuuripoliitikalk1.4 samaslk3.5 suomenarkkitehtuuripolitiikka.Valtioneuvostonarkki-tehtuuripoliittinenohjelma17.12.1998.taiteenkeskustoimi-kuntajaopetusministeriö1999.6 samas,lk13.7 rakennusperintöstrateegia.Valtioneuvostonpäätös13.06.2001.

Eesti vajab arhitektuuripärandi

hoidmise strateegiat

Muinsuskaitseleht vasar Toimetaja: liinaJänesKeeletoimetaja: anuJõgiKujundaja: Piiaruber

Kolleegium: martkalm,Carl-Daglige,olevliivik,Juhanmaiste,mikaorava

Väljaandja: eestimuinsuskaitseÜmarlaudKontakt: liina@umarlaud.eu

Roseni 7, endine Rotermanni laudsepa töökoda, esindab Eesti uuemat arhitektuuri eile Barcelonas avatud Mies van der Rohe arhitektuuripree-miate näitusel. Andrus Kõresaar, Raivo Kotov (KOKO Arhitektid). anDruskõresaar