Talurahvaseadused

N.Dovgan

Pärisorjus hakkab murenema Pärisorjuse kaotamine oli päevakorral juba Rootsi ajal 18. sajand – valgustussajand – s.t. pärisorjust

nõudvad hääled muutusid kõlavaks 19. sajand – balti-saksa mõisnikud said aru, et

seisukoht, kus üks inimene on ametlikult teise omand e. ori, ei sobi selle ajastu Euroopasse

Muutunud majandusolud, kriis põllumajanduses ja talurahva käärimine

Kuna Napoleon vabastas pärisorjusest vallutatud alade talupojad,siis pidi Vene tsarism järeleandmisi tegema.

Esimesed talurahvaseadused

1802 võeti Eestimaa maapäeval vastu esimene talurahvaseadus nn. “Iggaüks…”

1804 kehtestati oma talurahvaseadus ka Liivimaal ja asendati Eestimaa “Iggaüks…” uue seadusega

1802. ja 1804.aasta talurahvaseadused Talupoegadele anti õigus oma talu

pärandada ja vallasvara omada Liivimaa seadus nägi ette ka maade

ülemõõtmise ja hindamise Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid

talupojad ise Mõisniku kodukariõigust piirati Keelati talupoegade ostmine ja müük

1805 vastuhakk Kose-Uuemõisas Talupojad lootsid rehepeksust pääsemist

Levisid kuuldused, et mõisnikud on õige seaduse ära peitnud ja talupoegadele võltsingu andnud

Kohalik mõisnik Rosen kutsus sõjaväelased appi – verine vahejuhtum (sõjaväeroodu kapten löödi maha, ohvreid oli ka talurahva poolel)

Pärisorjuse kaotamine 1816 EESTIMAAL 1819 LIIVIMAAL

Talupojad said isiklikult vabaks Maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaks Teoorjus säilis Talupoegadele priinimede panek Edasi arenes kogukondlik omavalitsus

Pärast pärisorjuse kaotamist

Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Talupoeg pidi talus elamiseks mõisnikult maad rentima. Talupoeg pidi teokohustusi täitma. Normeeritud koormised asendati “vabade”

rendilepingutega. Renditingimused määras mõisnik. Talupoja liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad said endile perekonnanimed e. priinimed. Nimed panid talupoegadele mõisnikud. Levisid saksapärased perekonnanimed. Priinimed eestindati 1930ndate II poolel.

Talurahva omavalitsus XIX sajandi alguses hakkas mõisa kõrvale

kujunema talurahva omavalitsus – vallakogukond. Vallakohtud(kogukonnakohtud) koosnesid kolmest

liikmest: esimese valis mõisnik, teise peremehed ja kolmanda sulased.

Talupoegadel oli ühisvastutus magasivilja varumisel. Kogukonna ülesandeks oli ka vaestehoolekanne. Kogukondade juhtideks valiti Eestimaal talitaja ja

Liivimaal kaks vöörmündrit. Mõisnik oli kogukonna üldkoosoleku kokkukutsujaks

ja kõigi otsuste kinnitajaks. Samuti säilitas mõisnik kogukonna üle politseivõimu. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus

alles 1866.aasta vallareformiga.

Talurahva koormised Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest. Mõisakoormistest oli endiselt tähtsamaks teotöö

(nädalategu+abitegu). Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja

nekrutiandmine. Pearaha kehtestati Eestis 1783. aastal maksumääraga 70

kopikat igalt mehelt (aja jooksul pearahamaks suurenes). Nekrutiandmine (verekümnis) kehtestati Eestis 1796.

aastal. Sõjaaegadel lisandus teenistus maakaitsevägedes;

vägede majutamine, moonastamine ja küütimisega seotud kohustused.

Igal aastal vajasid täitmist kogukondlikud koormised: teede korrastamine ja ehitamine, ehitustööd (koolid, magasiaidad)

Koormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud.

Usuvahetusliikumine Usk keisrisse vallandas 1845. a. suvel Lõuna-Eestis massilise

astumise vene õigeusku. Talupojad arvasid, et “keisri usku” minnes antakse neile maad,

vabastatakse nad teoorjusest jm. Usuvahetajatele kehtestati pooleaastane “järelemõtlemisaeg”. Ametlikes teadaandeis kinnitati, et usuvahetusega ei kaasne

majanduslikke soodustusi. Kolme aasta jooksul astus vene õigeusku üle 60000 eestlase. Maale kerkisid ka esimesed vene õigeusu kirikud. Kuna enamik usuvahetajaid oli vaesemast kihist, siis langesid

nad jõukamate talupoegade pilke alla. Kui saadi aru, et usuvahetamisega maad ei saa, taheti luteri

usku tagasi pöörduda, kuid valitsus oli sellele vastu. Õigeusk ei suutnud eestlaste seas kuigi sügavaid juuri ajada.

Uus talurahvaseadus 1849 LIIVIMAAL 1856 EESTIMAAL 1865 SAAREMAAL

Säilis mõisnike õigus mõisa- ja talumaale Talupojad said õiguse talude päriseksostmiseks Talumaa piirid fikseeriti Üleminek raharendile Palgatööliste kasutamine

1865 Mõisnikelt võetakse täielikult kodukariõigus 1866 Uus vallaseadus, suurenesid valdade õigused 1868 Teotöö lõpetamine Mitteaadlikud said õiguse osta mõisaid

Talude päriseksostmine 1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus määras kindlaks talude

päriseksostmise korra ja tingimused. Otsustusõigus, kas müüa ja mis hinnaga, kuulus mõisnikule. Talu võidi müüa ka mujalt tulnud talupojale. Ulatuslikum talude päriseksostmine algas 1850ndatel. Raha talude ostmiseks saadi peamiselt linakasvatusest(Lõuna-

Eestis) ja kartulikasvatusest(Põhja-Eestis). Enamasti tasuti alguses vaid osa talu hinnast. Vahel läks talu võlgade tõttu oksjonile müügiks. Põhja-Eestis toimus talude päriseksostmine 15-20 aastat hiljem,

kui Lõuna-Eestis. Talude päriseksostmine oli murrang talurahva elus, kuna

eestlane sai jälle oma maa täieõiguslikuks peremeheks. Üle kogu Eesti rajati põllumeeste seltse.

Passikorralduse seadus (1863) 21-aastane talupoeg, kes oli kõik oma

seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulastele ülalpidamise, sai taotleda RIIKLIKU PASSI 3 kuuks kuni 3 aastaks – sellega sai elama asuda ükskõik millisesse Venemaa paika.

Balti kubermangudes sai liikuda VALLAPASSIGA

Väljarändamine 1863. aastal kehtestati uus passiseadus, mis andis

talurahvale liikumisvabaduse kogu Vene keisririigi piirides ja see tõi endaga kaasa ulatusliku väljarändamise Eestist.

Lahkunute hulk ulatus kümnetesse tuhandetesse. Eesti asundusi rajati Volgamaale, Krimmi,

Kaukaasiasse ja ka Vaikse ookeani rannikule. 1897. a. rahvaloenduse järgi elas Peterburi

kubermangus 64000 eestlast ja Pihkva kubermangus 25000 eestlast.

Paljud “tõotatud maale” läinuist pöördusid õige pea tagasi, kuna ees ootav tegelik olukord ei olnud nii hea, kui loodeti.

See tõmbas väljarännu tuhinat tublisti tagasi.

1866. aasta vallareform Kogukondliku omavalitsuse vabanemine mõisnike

eestkoste alt Omavalitsuse kompetentsi ja politseilised

funktsioonid sai ka vallakohus Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust,

volikogust (3 -24 liiget), vallavanemast, vallakohtust. Vallavalitsus võis palgata ametimehi – vallakirjutaja,

rõugetepanija, koolmeistrid jne.

Kirjandus Laur, Mati. Eesti ajalugu I. Muinasajast

19.sajandi lõpuni.Tallinn,2005. lk.134-139. Vahtre, Lauri. Eesti ajalugu gümnaasiumile.

Tallinn,2004. lk.149-154.