„omad ja võõrad eesti mõtteloos“ · liivimaa talurahvaseadused (1816/1819), mida tavaliselt...
TRANSCRIPT
Rahvusülikooli 96. aastapäeva konverents
„Omad ja võõrad Eesti mõtteloos“ 4. detsembril 2015
Peahoone auditooriumis 139
Korraldavad Tartu Ülikooli muuseum ja filosoofiateaduskond
Ettekannete teesid
Omad ja võõrad „Eesti mõtteloo“ taustal
Ülo Matjus, Eesti filosoofia ajaloo professor
Lähtudes ettekande pealkirjast, keskendun lühidalt kolmele momendile. Esiteks käsitlen
mõisteid oma ja võõras filosoofilises, sh. fenomenoloogiliseski mõttes. Seejuures peatun ka
nende mõistete resp. sõnade eestikeelsel tarvitusel väga avaras tähenduses, milles ilmneb
mitte ainult nende „opositsioonilisus“ ehk vastandlikkus, vaid teatav läheduski. Teiseks
käsitlen Eesti mõtteloo võimalikke tähendusi ning kolmandaks arutlen „Eesti mõtteloo“
raamatusarja taustal tollelt esiteks käsitletud pinnalt võõruse omasuse ja omasuse võõruse
üle eeskätt kui „mingisse hulka kuuluvuse“ üle. Selleks pakub sari rohkesti materjali.
Gustav Teichmüller ja Friedrich Nietzsche – omad või võõrad Eesti mõtteloos?
Jaanus Sooväli, Eesti mõtteloo teadur
Oma ettekandes toon esmalt välja, mis põhjustel käsitlen Teichmüllerit ja Nietzschet koos,
ning seejärel arutlen selle üle, kas leidub mingit veenvat alust pidada neid omadeks Eesti
mõtteloos.
Uku Masingu järgi on soome-ugri keeleilmal protsessuaalne iseloom, milles inimene kui
subjekt ei moodusta eralduvat ja ühtset tervikut, vaid sulandub sujuvalt ümbritsevasse, on
suuremate sündmuste üks väike kaasakanduv element. Seda silmas pidades vaatlen F.
Nietzsche mõtlemist ja uurin, kuivõrd seal kirjeldatud subjektsuse hajumine läheneb
soome-ugrilikule keeletõelusele, nii nagu Uku Masing seda mõistab. Kuna Nietzsche
subjekti-kriitika kujuneb osaliselt välja just Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori G. Teichmülleri
subjekti- ja substantsifilosoofia kriitikana, tuleb ettekandes juttu ka viimase mõttepärandist.
Uku Masingu järgi esindaks see nähtavasti teatavat soome-ugrilikule mõtlemisele teravalt
vastanduvat indoeuroopalikku mõtlemisviisi.
1
Rahvuslikud „omad“ ja „võõrad“ sõdadevahelise perioodi
Eesti humanitaarteadlaste tekstides
Liisi Veski, TÜ eetikakeskuse referent
Sõdadevahelise Eesti mõtteloo sõlmküsimusi oli probleem rahvuslikest eripäradest, mille
juhtidee oli, et kõik rahvused erinevad üksteisest teatud vaimsete erijoonte poolest. Mitmed
tänased rahvusluse teoreetikud on nimetanud seda arusaama rahvusluse üldiseks ideeliseks
lähtekohaks. Rahvuste vaimsete erijoonte üle on arutletud kõige erinevamates
ringkondades ja kontekstides, kuid sõdadevahelise perioodi Eesti mõttemaastikul
kujundasid seda ideestikku ehk kõige enam humanitaarteadlased, kellest paljud hõlmasid
need ideed nii oma akadeemiliste uurimuste kui ka laiemale avalikkusele suunatud
ühiskondlik-kultuuriliste tekstide keskmesse.
Ettekandes vaatlen erinevate sõdadevahelise perioodi Eesti humanitaarteadlaste ideid
sellest, mis on eestlastele vaimselt omane ning mis võõras. Milliseid neist omadustest
hinnati ja milliseid kritiseeriti? Millisena kujutleti selle vaimse omapära kujunemislugu?
Eelnevast lähtuvalt, mida peeti eriti omaseks just eestlaste kultuurilisele loomingule ja
teaduslikule mõttele? Milliste teiste rahvuste vaimses elus nähti järgimisväärset ning
milliseid peeti võõraks või isegi ohtlikuks? Ehk keda ja mida pidasid vaadeldavad autorid
eestlaste „omadeks“ ja „võõrasteks“?
Juri Lotman ja semiootika Tartu Ülikoolis
Silvi Salupere, TÜ semiootika lektor
Tartu Ülikoolis töötanud teadlastest on Juri Lotman seniajani humanitaarvallas üks
tuntumaid. Oma eluajal konkureeris ta eelkõige Paul Aristega ja juba siis joonistus võrdlus
paljuski raamistikus „oma ja võõras“. Ka Lotmani edendatud semiootika ümber püsib
seniajani teatud võõristuse oreool, kusjuures mitte ainult Eesti kontekstis. Ettekandes
keskendutakse ühelt poolt Lotmani kui isiku suhtele Eestiga, tema kohale ja olulisusele Eesti
mõtteloos. Teisalt vaadatakse semiootika kui teadusdistsipliini arengut Eestis Lotmani tööde
retseptsiooni valguses.
Teadusfilosoofia humaniora ja realia vahel
Peeter Müürsepp, TTÜ, kommunikatsiooni ja kultuuri õppetooli professor
Käesolev on mõtisklus teadusfilosoofia kohast teadusnomenklatuuris, ajendatuna Eesti
juhtiva teadusfilosoofi Rein Vihalemma lahkumisest keset möödunud suve. Filosoofia kuulub
traditsiooniliselt humaniora alla, aga kuidas ikkagi on teadusfilosoofiaga, kui peame silmas
ala, mille kohta inglise keeles öeldakse philosophy of science. Selle erialaga tegelemine
2
eeldab vähemalt ühe täppis- või loodusteaduse haru väga head tundmist lisaks filosoofilise
’spekulatsiooni’ valdamisele. Ideaalis võiks teadusfilosoofi alushariduski olla just tollelt
erialalt, olgu selleks siis füüsika nagu enamasti või keemia või hoopis bioloogia. Nähtavasti ei
saagi teadusfilosoof olla puhas humanitaar ja tema töid-tegemisi ei tohiks ka vastava
mõõdupuuga hinnata. Mõnikord kiputakse seda tegema, surudes teadusfilosoofi seeläbi
justkui eikellegimaale. Ei saa jätta märkimata, et ka Rein Vihalemma elutöö ei saanud tema
eluajal täit tunnustust just eelnimetatud alaliigituse problemaatilisuse tõttu.
Plaanis on ka sissevaade Rein Vihalemma loomingusse, keskendudes kognitiivse tunnetuse
jaotusele konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivseks ja liigitav-ajaloolis-kirjeldavaks. Nimetatud
liigituse väljatöötamise juures on arvestatav roll ka teisel käesoleval aastal lahkunud Eesti
tuntud teadusfilosoofil Ülo Kaevatsil. Kaevats oli kahtlemata Eesti ühiskonnas tuntud
inimene, kuid mitte teadusfilosoofina, mis oli tema eriala, vaid poliitiku ja arvamusliidrina.
Teadusfilosoof ilmselt ei peagi olema avalikkusele tuntud inimene. Kas oli seda ükski selle
eriala suurtest tegijatest – Karl Popper, Thomas Kuhn, Imre Lakatos, Paul Feyerabend?
Ilmselt mitte. Seega ei tohiks teadusfilosoofi elutööd hinnata tema tuntuse järgi avaliku elu
tegelasena. Teadusfilosoofil pole mingit vajadust taolise tuntuse poole püüelda nagu pole
seda ka matemaatikul, füüsikul, keemikul, bioloogil. Teadusfilosoofia puhul on tegemist
erialaga, millest arusaamiseks on vajalik vastav ettevalmistus, mis olemas ainult vähestel.
Hirm (lepingu)vabaduse ees
Toomas Anepaio, Riigikohus
Õiguslike ideede ja printsiipide levik on läbi aegade olnud õigusteaduse väga oluliseks
uurimisobjektiks. Aegade vältel on õiguslike ideede ja õigusnormide leviku kirjeldamiseks
ning analüüsimiseks väljakujunenud erinevad seletusi, mille hulgas üheks levinumaks on
õigussiirde (legal transfer) teooria. Õigusteaduse erinevates distsipliinides eristatakse
õigussiirde erinevaid liike, kuid üheks klassikalisemaks õigussiirde liigiks on õiguslik
retseptsioon. Retseptsiooniteoorias eristatakse siirde olulised elemendid, näiteks
vabatahtlikkus, ühiskonna teadlikkus õigusliku fenomeni ülevõtmisest jms.
Ettekanne seab oma eesmärgiks jälgida vaba eraõiguse ühe alusprintsiibi –
lepinguvabaduse- jõudmist Eesti õiguskultuuri, lähtudes retseptsiooniteoorias püstitatud
seisukohtadest. Ettekandes vaadeldava perioodi algpunktiks on autor valinud Eesti- ja
Liivimaa talurahvaseadused (1816/1819), mida tavaliselt seostatakse pigem pärisorjuse
kaotamisega. Vaadeldava perioodi lõpp on piiritletud 20. sajandi lõpu õigusreformiga, mille
elluviimise käigus on õigusteadlased väljendanud muret vabaduse võimaluse
(mitte)kasutamise eest.
Ettekanne püüab ühtlasi iseloomustada pinget õigusteadusliku diskursuse ja rahvusliku
ajalookirjutuse loodud narratiivi vahel, kus arusaamad (lepingu)vabaduse tähendussisust ja
väärtustamisest võivad olla erinevad.
3
Oma- ja võõrterminid Euroopa Liidu ja globaalhalduse teadusaladel
Jaanika Erne, TÜ õigusteaduskonna doktorant
Ettekande aluseks oleva uurimuse eesmärgiks on selgitada, kas ja milliseid
iseseisvusperioodil 1918–1940 kasutatud termineid või nende tüvesid oleks vajalik ja
võimalik kasutada Euroopa Liidu ja globaalhalduse valdkonna teadustöös. Tehakse keelelisi
ja sisulisi märkusi.
I keeleliselt on uuritud 27. novembrist 1918 ilmunud Riigi Teatajate ja 1936. aastast ilmunud
Seaduste Kogu tekste ja seaduseelnõude seletuskirju, riigiasutuste muid dokumente, nt
15.07.1927–03.12.1927 dokumenti „Siseministeeriumi peasekretäri E. Maddison'i aruanne
III rahvusvahelise administratiivteaduste kongressi tulemustest,“ 27.11.1930 dokumenti
„Välisministri aruanne Rahvasteliidu Täiskogu XI korralise istungjärgust,“ muid poliitilisi
ülevaateid ja Eesti õigusteadlaste päevade tekste, mis kõik mõjutasid nii omaaegse õiguse
kui õiguskeele arengut. Nähtuma peaks umbes 20-aastase perioodi vältel toimunud eesti
õiguskeele areng. Seda Jüri Jaaksoni poolt väga kirjuks nimetatud Eesti poliitilise mineviku
taustal, kus on valitsenud väga mitmed võõrad riigid, mis on mõjutanud ka õiguse
väljakujunemist - uued ajajärgud, valitsused ja ühtlustajad on lisanud Eesti õigusesse ja
õiguskeelde uusi kihte, mis on olnud ka üksteisega vastuolus, kuna nende aluseks on
erinevad õigussüsteemid, lisaks on toimunud n.ö loomupärane keele areng.
Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi väljaandes „Tagasivaade eesti õigussõnavara
kujunemisloole (1920–1940)“ on Aime Vettik ja Rein Kull uurinud seaduspärasusi eesti
õiguskeele arengus perioodil 1920-1940. Paralleelselt juhusega tegeleti perioodil teadliku
terminiloomega, viimase raames – püüdes lähtuda võimalikult eesti keelest – arendati
muuhulgas välja terminimoodustuse põhimõtted, leiti uusi tuletusmalle ja pöörati
tähelepanu terminite süsteemsusele. Teadliku keeleloome kasutamine oli ja on maailmas
levinud – selle käigus on võimalik valida juursilpe, foneemide kombinatsioone, viimaseid
matemaatiliselt välja arvutada. Vettik ja Kull on muuhulgas koostanud sõnade
võrdlustabeleid, millest on abi varasemate keelevormide mõistmisel.
Kui toimetasin 2008. aastal Eesti õigusteadlaste päevade protokollide kogumikku, oli
võimalik protokollides kajastuvast Eesti õiguskeele arengust järeldada, et arenedes võib keel
tõhusamaid vorme otsides juurte juurde „tagasi“ pöörduda, näiteks eesti sõna „haldus“
asendus vahepeal vene keelest pärit sõnaga „administratiiv“, millest tänaseks on uuesti
saanud „haldus“, siiski esines perioodil 1918-1940 nii ulatuslikke muudatusi vähe, kuna
selleks perioodiks oli eesti õigussõnavara sedavõrd välja arenenud, et on ka muudatusteta
täna hästi arusaadav, mis näitab järjepidevust ajalooliste arengute kokku sobitamisel ja Eesti
oma „subjektiivse tõeluse“ väljakujunemisel.
II sisuliselt: Euroopa Liidu haldus? Globaalhaldus? – Kuidas need mõisted, mida ka üldkeeles
kasutatakse, tunduvad terminite ehk oskussõnadena? Sõna „haldus“ vaste ÕS-is tuleb
Keelevara abil välja järgmiselt: „riigiorganite täitev ja korraldav tegevus, valitsemine,
haldamine; haldav võim. Kuulub linnavalitsuse haldusse, on halduses. Riigi+, kohtu+haldus.
4
Dokumendi+, kinnisvara+haldus“ – seega peaksime sõna „haldus“ kasutamisel terminina
Euroopa Liidu ja rahvusvahelises kontekstis lähtuma sellest, et viimased on riigilaadsed
struktuurid – selline aga tegelikult globaalpoliitiline areng ongi ja antud juhtumil keel nagu
peegeldaks seda arengut. Samas selgub, et ehkki oskuskeel on üldkeelest täpsem, võib
liigses terminikasutuses kinni olles mõni oluline poliitiline / strateegiline aspekt märkamata
jääda või kasutatakse terminit automaatselt, selle sisulist tähendust tegelikult hoomamata.
Uuritakse, kas rahvusvahelise õiguse ja Euroopa Liidu õiguse loomes või tõlkimisel uute
õigusmõistete väljamõtlemise asemel peaks alati esmalt kaaluma juba varem kasutusel
olnud /
juurdunud mõistete / sõnade / tüvede kasutamist. Alati ei ole see võimalik näiteks põhjusel,
et teadus ja tehnika on arenenud sinnamaani, kus oskus- või isegi üldsõna või selle tüvi
puudub üldse. Kuid ka juhtude kohta, mil juba kasutatu oleks võimalik, toob Tiiu Erelt
näiteid, kus mõiste arenedes võib termin hakata eksitama ning tuleb asendada uuega või on
vaja väljendust varieerida või oleks omatermin kohmakas või oleks otstarbekas lähtuda
„internatsionaalsuse printsiibist“. Mida ja miks siis eelisarendada?
Tiivustav Toomas Paul
Helena Risthein, Eesti Kunstimuueum
Mõtlemist on meie kultuuriruumis sageli vastandatud tunnetele, hiina tähemärk xin
tähendab aga nii mõistust kui südant. Ka Euroopa mõttelugu on andnud vaimuinimesi, kes
vastandeid viljakalt ühendada suudavad. Üks neist on teoloog, tõlk, kultuuriloolane ja
esseist dr Toomas Paul, Durhami Ülikooli audoktor, Euroopa Teaduste ja Kunstide
Akadeemia liige. Ta on Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna laureaat 2014. a, kelle kohta
käivad rektori sõnad: „Eesti ühiskonna ilmasammas, alusväärtuste hoidja ja ühiskondliku
mõtte suunanäitaja”.
Luteri kiriku jutlustaja alates 1960. aastast, ordineeritud 1961. a (kõigest aseõpetajaks)
jätkab T. Paul vaimulikutööd ka emerituuris. Ta on pidanud loenguid mitmes kõrgkoolis, ent
lisaks ametlikele õpilastele ja koguduseliikmetele on hulk nö eemalseisjaid, kes teda samuti
usaldavad ja oma õpetajaks peavad. Üheks mu ettekande alateemaks on sellise usalduse
põhjused.
EV iseseisvuse taastumine vallandas (varemgi lugupeetud) õpetlase aktiivsuse
ühiskonnaelus; vast suurimat mõju avaldasid T. Pauli elutargad sõnavõtud üleminekuajal.
Paljud nähtused ärgitavad teda praegugi kaasa mõtlema/tundma ja rääkima. Seetõttu
võivad kõige erinevamates olukordades meenuda tema lennukad väljendid. Need pärsivad
vaimse laiskuse ning algelise mentaliteedi vohamist, kutsuvad (loodetavasti ka konverentsil)
esile diskussioone. Kahtlemata on T. Pauli stiil ja maailmavaade paljudele võõras ja
vastuvõtmatu. Ent tema „heietusi“ nimetavad „küllaltki huvitavateks“ isegi oponendid;
hämmastavaid (ka ebamugavaid) mõttekäike mäletatakse aastakümnete tagustest
esinemistest.
5
Ajal, mil suur osa ühiskonnast võõrastab religiooni ja (erinevalt Uku Masingust) vastandab
seda teadusele, on sõltumatu arutleja jäänud omainimeseks üpris paljude jaoks ka
väljaspool oma kirikut, jagades mõjuvälja uuspõlisluse või uusanimismi eestseisjatega,
otsides ühist keelt erinevate koguduste ja uskkondadega. Ta võib teha koostööd
katoliiklastega ja leida tunnustusväärset Jehoova tunnistajate tegevuses, mõista uskmatuid
ja omausulisi, süveneda budismi, analüüsida islami levikut Euroopas.
T. Pauli teoste hulgas on Eesti mõtteloo sarja 50. köide. Teistegi trükiste (sh arvukate
kordustrükkide) kaantelt või alapealkirjadest vaatavad vastu sõnad nagu „mõeldes“,
„mõlgutused“, „mõistmine“, „meditatsioon“, aga ka „elu mõttekus“, „eetika“,
„postmodernne religioonifilosoofia“, „reaalsuse virtuaalsus“. Juhtub, et autor naaseb mingi
mõtte juurde uues kontekstis ja jõuab teistsuguse järelduseni. Ent muutub ka lugeja, kes
sama teksti mõistab erinevalt esimesel ja järgnevatel kordadel.
Olen küsitlenud erinevate vaadete ja elualade esindajaid. Paljud neist rõhutavad, et millest
ka T. Paul ei räägiks (enamasti vaikselt, sageli justkui kiretult), kutsub ta kaasa elama ja edasi
mõtlema. Ei paku valmistõdesid, vastupidi, kaldub üha kahtlema ja sõnade
tähendusvarjundeid vaagima. Tihti näib kuulajale, et räägitakse just temast, käsitledes uudse
nurga alt tema isiklikke probleeme. See on pälvinud etteheiteidki, enamasti aga saadakse
impulsse mõtterännakuteks ja jõutakse üksiku juurest üldiseni.
Lähtun oma ettekandes T. Pauli religioonifilosoofilistest artiklitest erialastes väljaannetes
ning eesti keelt ja mõtteilma rikastavatest, laiemale üldsusele mõeldud raamatutest, mis
erinevate teadusavastuste ja hüpoteeside juurest juhivad eetika ja globaalprobleemideni.
Rahvusringhäälingu arhiivis säilib palju T. Pauli osalusega raadio- ja telesaateid. Tema tekste
on avaldatud inglise, saksa, vene, läti, rootsi, soome ja ungari keeles; kolleegid on talle
pühendanud artiklite kogumiku, milles leidub ka ulatuslik bibliograafia (2009). Käsiloleva
artikli jaoks olen ammutanud lisa T. Pauli praegustest esinemistest ajakirjanduses, jutlustest
ja talitustest mitmes kirikus, loengutest, samuti meie kirjavahetusest. Teda ennast
inspireerinud autoritest osundan Epictetust, Meister Eckhartit, Paul Tillichit, Jaan Kiivit
nooremat, Linnart Mälli, François Jullieni jt.
T. Paul on jaganud oma mõtteid ajaloosündmustest tuhandete (noorte ja keskealiste)
kuulajatega enne Stingi kontserti Tallinnas, võtnud sõna arstide, tähetarkade,
joogaharrastajate, õpetajate jpt kogunemistel ja erialastes väljaannetes. Ta oskab kasutada
põllumeeste, muuseumitöötajate, kunstnike või muusikute sõnavara. Semiootik Silver
Rattasepp nimetab teda paljulugenud inimeseks, „kes on võimeline loetud tehnilist teksti
üle kandma eetilistesse ja üldinimlikesse valdadesse, ning tegema seda sõnaselgelt ja isegi
kuidagi koduselt“ (2011).
Konverentsi kontekstis pean samuti oluliseks järjepidevuse teemat. Nõukogudeajal oli üheks
õppimisvõimaluseks kontakt väliseestlastega, kes saatsid vajalikku teaduskirjandust.
Üldteada on T. Pauli hingesugulus ajaloolaste, sotsioloogide, antropoloogide,
täppisteadlaste ja neuroloogidega. Samas kuulub ta ühte ritta meie kõige teenekamate
luterlike teoloogide ja keeleteadlastega läbi sajandite. Tähtsaks lüliks on siin koostöö Uku
Masinguga Uue Testamendi tõlke kaasajastamisel ja kommenteerimisel, samuti tema panus
6
Masingu, oma õpetaja pärandi toomisel nüüdislugejani – ühistöös Tartu õpetlastega.
Täiendamist on leidnud ja ootab ka edaspidi T. Pauli mahukas doktoriväitekiri Eesti
piiblitõlke ajaloost (TÜ 1994, trükis 1999).
Ühes Toomas Pauli käsikirjas leidub tsitaat, mis piirneb isikupärase metareligiooniga. See
algab nii: „Minu saar, mida olen igatsenud ja otsinud (mu karma?) noorusest peale, on rahu
üle mõistuse, wu wei, Gelassenheit.“
Omadest võõrastest võõraste omadeni?
Eesti islamikogukonna dünaamika viimase sajandi jooksul
Ege Lepa, TÜ usuteaduskonna doktorant
Juttu tuleb Eesti islamikogukonna dünaamikast rahvaste lõikes ja kogukonna tegevusest
Eestis, selle peegeldumisest kohaliku elanikkonna jaoks ning sellest, kuidas kohalik
moslemikogukond end ise Eesti ühiskonna osana tajub. Sajandi jooksul on „omadest
võõrastest“ nimelt saanud „võõrad omad“, ehk hästi integreerunud tatari
moslemivähemuse asemel annab praeguseks tooni konvertiitidest eestlaste ja venelaste
tuumik, kes aga Eesti avalikkuse jaoks on rahvusvahelist tausta arvestades võõram kui
endine „tatari nägu“ kogukond.
Kuidas „võõrast“ saab „oma“: mõtteid õigeusu kultuurist Setumaal
Kristiina Tiideberg, TÜ muuseum
Õigeusk ja selle käsitlused on Eesti kultuuri-uuringute kontekstis olnud kaua aega „võõras“,
sest õigeusk on Eesti aladel olnud ajalooliselt seotud venestuspoliitikaga ja venekeelse
elanikkonnaga. Need eelarvamused ja hoiakud on tugevasti mõjutanud ka pikaajaliste
õigeusu traditsioonidega Setumaa kultuurikäsitlusi. Õigeusuga seotud praktikatesse on
suhtutud vahel võõristavalt ja umbusuga, vahel aga mõni asi täiesti maha vaikitud või
tähelepanu alt välja jäetud. 19. sajandil alguse saanud rahvaluulekogumise kampaaniast
alates on setu kultuurist püütud otsida ja rõhutada nn soomeugrilikke või paganlikke jooni.
Alates Eesti taasiseseisvumise protsessist 1980. aastate lõpust–1990. aastate algusest on
olukord aga muutunud. Religioonil on oluline roll tänapäeva setu identiteediloomes ja
kogukondade kujundamises ning õigeusu praktikad on selgelt setu kogukonnas au sees ja
haaravad turistide tähelepanu. Õigeusuga seonduv on viimastel aastakümnetel jõudnud ka
akadeemilistesse uurimustesse. Kokkuvõtvalt käsitleb minu ettekanne ennekõike läbi setude
ja nende külakabelite näite võõra ja oma temaatikat religiooniuuringute ja retseptsiooni
valdkonnas.
7
Keele ja meele roll võõrast omakssaamise teel – prof Laza Gulkowitsch
Anu Põldsam, TÜ usuteaduskonna judaistika lektor
Aastatel 1934–1940 prof Lazar Gulkowitschi (1898–1941) juhtimisel tegutsenud
juuditeaduse õppetool oli ainulaadne kogu Euroopas, kujutades endast olulist verstaposti nii
juudi teaduse ajaloos laiemalt kui ka kitsamalt Tartu Ülikooli ning Eesti juudi kogukonna
ajaloos. Tegu oli esimese eduka katsega Mandri-Euroopas anda juudi teadusele ehk
teadusele juutidest, nende ajaloost, keelest ja religioonist akadeemiliselt iseseisva distsipliini
staatus. See ei oleks aga saanud teoks ilma Eesti Vabariigi toetava suhtumiseta oma
kultuurvähemustesse ega ka ilma juba Tartu Ülikooli kõrgetasemelise semitistika ja Vana
Testamendiga tegelemise traditsioonita. Nii oli enne Teist maailmasõda just Tartus, Tartu
Ülikooli filosoofiateaduskonna juures tegutsenud õppetoolis ja ei kusagil mujal võimalik
õppida judaistikat peaainena – kolmes õppeastmes kuni doktorikraadini välja – ning seda
saksa ja heebrea keeles.
Lazar Gulkowitschi peamiseks uurimisteemaks oli keel, mille kaudu ta lähenes nii religioonile
kui ka ajaloole. Olles sunnitud Saksamaalt lahkuma, oli keel oli ühtlasi ka tema uue elu
alguse aluseks – Eesti kodakondsuse saamiseks õppis Gulkowitsch lühikese aja jooksul ära
eesti keele. Ettekanne vaatlekski Gulkowitschi elu, tegevust ning kohanemist Eestis just
keele aspektist.
Neurasthenia Estonia ja need teised „diagnoosid“.
Professor V. Tšiži uurimismetoodikast ja -objektidest
Ken Kalling, TÜ meditsiiniajaloo lektor
1901. aastal avaldas Jurjevi ülikooli professor Vladimir Tšiž artikli, milles võrdles eestlaste ja
lätlaste kuritegelikku käitumist. Professor lähtus ajastule omasest eeldusest, mille kohaselt
eri keelkondadesse kuuluvad rahvad peaksid olema erineva rassilise taustaga. Kuivõrd
kultuuriliselt ja ajalooliselt võis eestlasi ja lätlasi samas pidada äärmiselt sarnaseks, saanuks
kahe eri keeli kõneleva naaberrahva vahel esile tulevaid erinevusi põhjendada rassilise
(=bioloogilise) teguriga. Tšiž saigi tulemuse, mis näitas eestlaste suuremat (kui lätlastel)
kalduvust vägivalla-kuritegudesse. Kriminaalantropoloogiasse uskuv professor arvas end
seega tõestanud olevat, et kurikäitumisel on bioloogiline algupära. Tšiži uuritud eestlased –
kes ajaloo ja teaduse objektidest olid saamas subjektideks – ei tahtnud paraku auväärt
professori järeldustega nõustuda.
8
Baltisaksa teaduse retseptsioonist Eestis Karl Ernst von Baeri näitel
Erki Tammiksaar, TÜ geograafia ajaloo vanemteadur
Eestlaste rahvuslik ärkamine 1860. ja 1870. aastatel ning baltisaksa rüütelkondade
järeleandmatus kaasata eestlasi maa valitsemisse, viis vaenu süvenemiseni kahe rahva
vahel. Eriti märgatavaks muutus see vaen pärast Eesti Vabariigi sündi. Hästi kajastus see nii
igapäevaelus kui ka suhtumises baltisaksa teadlaste pärandisse. Nii nt. ilmus nimekast
baltisaksa teadlasest Karl Ernst von Baerist Eesti Vabariigi ajal ainult kolm lühikest
eestikeelset artiklit ning tema mälestusele pühendatud ettekannete päev Loodusuurijate
seltsis 28. veebruaril kadus igavikku. Seevastu baltisakslased ise, nagu ka nende kolleegid nii
Saksamaal kui Nõukogude Venemaal hindasid Baeri tegevust teadlasena väga kõrgelt ning
uurisid edasi tema teaduslikku pärandit. Eesti Vabariigi uuestisünd 1991. aastal ja oma raha
kasutuselevõtt 1992. aastal tõestab, et eestlaste seas oli toimunud 50 aastaga oluline pööre
suhtumises Baeri. Käesolev ettekanne otsibki vastust küsimusele, mis asjaolud võimaldasid
rahvuslikult meelestatud eestlastel siiski omaks tunnistada baltisaksa teaduse eredaima
tähe Baeri ning panna ta isegi oma rahakupüürile.
Euroopa traditsioonid, imperiaalne haridus ja rahvuslikud aated – Tartu Ülikooli
Kuusnõmme bioloogiajaama rajamist mõjutanud tegurid 1920. aastatel
Tõnu Talvi, Keskkonnaamet
Bioloogiajaamade kultuur tekkis Euroopas XIX sajandi teisel poolel ning nende tegevus
laienes jõudsalt teadus-, haridus- ja looduskaitselistes valdkondades. Esimese maailmasõja
eel oli Euroopas ligi 100 töötavat bioloogiajaama. Jaamad tegutsesid tulemuslikult ka
mitmetes meie naabermaades (Soomes, Rootsis, Venemaal jm). Esimesteks Eestiga seotud
bioloogiajaamadeks võib pidada Jurjevi (Tartu) Ülikooli Kovda bioloogiajaama (tegutses
1908–1915) ja Riia looduseuurijate ühingu rajatud Kihelkonna (Rootsiküla) bioloogiajaama
(1910–1914). Rahvusülikooli rajamisega kerkis Tartusse botaanikaprofessoriks kutsutud
Fedor Bucholtzi algatusel ja rektor Henrik Koppeli jõulisel initsiatiivil loodusteadlaste seas
päevakorda oma ülikoolile bioloogiajaama rajamine. Esile tõusnud mõte sai sobivates oludes
kiiresti teoks ning Lääne-Saaremaal tegutses 1922–1939 Kuusnõmme bioloogiajaam.
Ettekandes käsitletakse Kuusnõmme bioloogiajaama tekke ja arenemisega seotud väliseid
mõjutusi. Naabermaadest ning juba ka Eestist olid olemas kogemused bioloogiajaamade
toimimise kohta. Mitmel rahvusülikooli algusaastatel Tartus tegutsenud loodusteadlasel (H.
9
Riikoja, H. Bekker, A. Luha, G. Schneider, F. Bucholtz) olid välismaa bioloogiajaamades
töötamise isiklikud kogemused. Samas puudusid Kuusnõmme bioloogiajaama rajamise ja
töö põhilistel eestvedajatel (H. Koppel, J. Piiper) bioloogiajaamadega igasugused isiklikud
kogemused. Tartu Ülikooli Kuusnõmme bioloogiajaama asutamine ja tegutsemine on
harukordne näide Euroopa kultuuriruumis juurdunud rikkalike traditsioonide, Vene
impeeriumi ülikoolides saadud hariduse ja praktika ning loodusteaduste arengu
rahvusvahelisse esirinda pürgivate Eesti noorte loodusteadlaste väga viljakast koosmõjust.
Kuusnõmme bioloogiajaamal on Eesti kultuuriloos eriline tähendus.
Ja siis tuli Soomest noor mees Ilmari Manninen
Piret Õunapuu, Eesti Rahva Muusemi teadur-kuraator
Möödunud sajandi kahekümnendate aastate alguses oli Tartu Ülikoolis tekkinud vajadus ka
etnograafia eriala õpetamiseks. Filosoofiateaduskond tegi otsuse, et tulevane etnograafia
dotsent oleks ühtlasi Eesti Rahva Muuseumi juhataja. Dr Manninen vastas prof Tallgreni
ettepanekule positiivselt. Tartu ülikooli esimese etnograafiaõppejõuna sai temast eesti
etnograafia kui teaduse väljakujundaja ja ERMi esimene direktor. Selles ametis oli tema
ülesanne korraldada muuseumi töö ja väljapanekud Raadi mõisas.
Tuntud tundmatu Helmi Kurrik
Marleen Metslaid, Eesti Rahva Muuseumi teadur
Helmi Kurrik (1883–1960) on tuntud kui esimese põlvkonna eesti etnoloog, kes töötas enne
Teist maailmasõda ja selle ajal Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ning kelle toimetamisel anti
1938. aastal välja kogumik „Eesti rahvarõivad“. Tavaliselt sellega meie teadmised temast
piirduvad. Ometi võib teda pidada üheks olulisematest etnoloogideks Eestis, Ilmari
Mannineni, Gustav Ränga ja Ferdinand Linnuse kõrval, kui nimetada vabariigiaegseid
uurijaid.
Kuidas mõtestada Helmi Kurriku rolli Eesti kultuuriloos, täpsemalt Eesti etnoloogiateaduses
ja museoloogias? Miks on temast nõnda vähe kirjutatud? Kas võib põhjust otsida selles, et
tema kaasaegsed (nagu G. Ränk) olid tugeva(ma)d teadlased ning säravamad natuurid? Või
selles, et Kurrik jõudis teadusesse „liiga hilja“? Miks tõusevad osad uurijad historiograafias
esile, samal ajal kui teised jäävad tahaplaanile? Millest lähtuvalt kirjutatakse teadusajalugu?
Ettekandes vaatlen mõningaid etappe Helmi Kurriku eluteel, mis algas juba 19. sajandil eesti
rahvusliku liikumise eestvedaja perekonnas ning lõppes peaaegu unustatuna paguluses
Californias, Ameerika Ühendriikides. Tema tee teaduseni oli konarlik, kuid seda enam
väljendab see kindlat soovi etnoloogia alal töötada. Samuti analüüsin Kurriku teadustöid,
tööaruandeid ja kirjavahetust, et valgustada tema mõtteid rahvakultuuri ja etnoloogia üle.
10
Saksakeelsed teadusseltsid: omad või võõrad?
Kersti Taal, TÜ raamatukogu bibliograaf
1920ndate algul tegutses Eestis arvukalt saksakeelseid teadusseltse, sealhulgas kitsaid
erialaseid ühinguid (arstide liidud). Osa neist oli peamiselt sakslastest liikmeskonnaga ja
nende ees seisis küsimus: kuidas edasi? Mõned neist lõpetasid sakslaste vähesuse tõttu
tegevuse (Saaremaa Tundmaõppimise Ühing), teised püüdsid jätkata (Viljandi Kirjanduslik
Selts), kolmandatel õnnestus aktiivne tegevus säilitada (Eestimaa Kirjanduse Ühing, Pärnu
Muinasuurimise Selts). Õpetatud Eesti Selts ja Loodusuurijate Selts muutusid tänu
eestlastest liikmetele eestikeelseteks ja said toetust Eesti Vabariigilt. Tänu väljaannetele
toetas Kultuurkapital isegi saksakeelset ja -meelset Eestimaa Kirjanduse Ühingut.
Läti Vabariigile jäid aga tähtsad teadusseltsid Riia Ajaloo ja Muinsuste Selts, Kuramaa
Kirjanduse ja Kunsti Selts – võõrasteks ning tegeldi peamiselt baltisaksa identiteedi
alalhoidmisega.
Oma ja võõra mõisted Välis-Eestis
Tiina Ann Kirss, TÜ külalisprofessor
1944. aastal kodumaalt põgenenud eestlased asusid võimalikult kiiresti omavahelisi
tugivõrke looma ning asusid mõtteliselt „vabadusvõitlusse“ Eesti taasiseseisvumise nimel.
Oli küllalt neid, kelle silmis „vabadusvõitlus“ ei olnud sõja ajal katkenudki, nüüd aga toimus
selle jätkamine teiste vahenditega. Kui sõja lõppedes muutus pagulus pikemaajaliseks
eemalviibimiseks kodumaalt, said tugivõrkudest väliseestlaskonnad, ning vabadusvõitlusest
– kohati diferentseerunud retoorikaga – ideeliselt ühendav missioon. „Oma“ ning „võõra“
mõisted täitsid väliseesti ühiskondadele eelkõige identiteeti hoidvat ning selle edasiandmise
funktsiooni, kusjuures „võõras“ oli ümbritsev asukohamaa kultuur, „oma“ 1930. aastate
Eestis toimivate rahvuslike väärtuste kogum, mis jäi staatiliseks tuumaks, ning mida
vahendati teisele põlvkonnale täienduskoolide, skautluse-gaidluse, suvekodude-ning laagrite
jm kaudu. Mõistagi tähendas „võõras“ ka Nõukogude Vene okupante. Nii vabadusvõitluse
strateegiate kui tuumväärtuste teisititõlgendamisi ning ajakohastamisi üritati alates 1960.
aastatest väliseestlaskondade perifeerias, kui oli juba paisunud äge konflikt kodumaa
külastamise ning kodumaalt tulnud kultuuri-inimeste võõrustamise ümber. Seni aga oli
sõpruskondlikes vaidlustes ning haritud vestlustes sageli rohkem avarust, dünaamikat, uute
ideede vastuvõtmist, asukohamaa poliitiliste taustade arvestamist, ning värsket lugemust
kui seda näitavad väliseestlaskondade ajalehed.
11
Oma raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti“ (1996) käsitles Indrek Jürjo VEKSA suhtlemist
väliseestlastega 1960.–1970. aastatel, kuid raamatu vaatepunkt sõltus suurel määral
kasutatud materjalist, st VEKSA arhiividest. Raamatu analüüs jääb kahetsusväärselt
piiratuks. Kuigi nüüdseks on ilmunud tänuväärselt palju memuaristikat ja kirjavahetusi
„kahelt kaldalt“, lisaks kogutud suulist ning kirjalikku eluloolist ainest, pole väliseestlaste
mentaliteetide kirjeldamise ning analüüsimiseni veel jõutud. Veel enam kui meetodeid vajab
nende teemade uurimine taustatunnet, mis nii mõnelegi põgusalt Välis-Eesti keskkonnas
viibinud külalisuurijale hoomamatuks jääb.
Käesolevas ettekandes kaardistan „oma“ ja „võõra“ mõisteid Välis-Eestis nii tuumväärtuste
kogumi kui „vabadusvõitluse“ aspektist, võttes aluseks kaks foorumit: ajaleht „Vaba Eesti“
(1948–64) ning Kotkajärve Metsaülikooli Pocono mägedes peetud sümpoosioni aastal 1976,
mille tekstid ilmusid katkendlikult Metsaülikooli esimeses Albumis 1978, tervikuna aga teises
Albumis (2013). Kuivõrd ja kuidas see polariseeritud mõttepaar ajas edasi liikus,
dünaamilisemaks sai, tulevikustsenaariume soetas (nii kentsakad kui need tagasivaates ka
tunduda võivad)? Kuivõrd jäi „oma ja „võõra“ koht tuumväärtuste sõnastamisel
väliseestlaskonna olemasolu põhjendavaks retoorikaks, mis praktikas küll paratamatult
nõrgenes uute põlvkondade põimitud identiteedi (ka „segaabielude“) tõttu? On
paradoksaalne, et pärast „välisvõitluse“ eesmärgi täitumist Eesti taasiseseisvumisega, on
„oma“ ja „võõra“ retoorika poliitilises võtmes püsinud uuenemata ning aastate möödudes
isegi võimendunud.
Meie võõrad ja meie omad: karjäärist ja kadaklusest Heinrich Rosenthalist Koit Kavani
Toomas Hiio, Eesti sõjamuuseum
1. Rahvusriikliku identiteedi minevikku projitseerimise rõõmudest ja ohtudest.
2. Saksastumise ja eestistumise kahesuunaline sajand: 1840. aastatest järelümberasumiseni.
3. Rahvusest ja keelest 19. sajandi Euroopas ja Ida-Euroopa impeeriumide eripärad.
4. Kodanikud või alamad – vähemusrahvad suurte ideoloogiate ja riikliku tsentraliseerimise
vastasseisus: talurahvaseadused, laulupidu, seltsiliikumine ja venestamine.
5. Valikutest seisuslikus ühiskonnas – haridus ja karjäär või endiseks jäämine.
6. Eestluse „kriitiline mass“ ja eesti ühiskonna sünd: majandus, seadused, usk ja kultuur.
7. Saksluse enesessesulgumisest, aga ka saksa meelest ja eesti verest.
8. Kadaklusest ja eestlusest tänapäeval – parunite sohilaste lapselapselapsed ja kauge
mineviku eesti suurmehed.
Väitlusi võõrkeelte õpetamise ümber 1920.-1930. aastail
Sirje Tamul, TÜ üldajaloo vanemteadur
12
Eesti rahvusliku liikumise edenedes ja iseseisva Eesti Vabariigi sündides sai eesti keele
ajaloost ja õpetamisest identiteedi küsimus. Eri aegadel on kooli ja akadeemilisel tasemel
õpetatud ja õpitud ka võõrkeeli, Tartu ülikooli juures alates 1803. aastast lektoraadi
tasemel.
Ühiskondlikud olud, eriti Eesti Vabariigi välispoliitiline orientatsioon soodustas vaatamist
suurriikide, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa, poole. Juba 1914. aastal kirjutas Tallinna
Teataja inglise kasvatusest ja orientatsioonist. 1919. aasta juuni keskel, so Vabadussõja
viimastel päevadel, toonitati Postimehes, et inglise orientatsioon on Eesti välispoliitika
loomulik alus. Ühes sellega tuleb asetada rõhk inglise keele õpetamisele ja mõelda ka
prantsuse ning Skandinaaviamaade keelte õpetamisele. Selle all mõeldi õieti
tasakaalustamist seni valitsenud saksa ja vene keeleruumiga. Keeleõpet asutigi riiklikult
reguleerima mitmete ringkirjadega koolidele. Näiteks 17. novembril 1923 ilmunud ringkiri
kehtestas keskkooli lõpetanule riigikeele ja vähemalt ühe võõrkeele oskuse kohustuse.
Õpetamise ulatus ja tase jäi päevaprobleemiks ka 1930. aastatel. Endisel koolinõunikul ja
1932. aastal Tartu ülikooli inglise keele ja pedagoogika õppejõuks kutsutud Johann Georg
Estamil (1891–1955) tuli tõdeda, et rohkem kui kümnekonna aastaga ei olnud võõrkeelte
õpetamises toimunud olulisi nihkeid paremuse poole. Lahendamata jäi kaasaegsete õppe- ja
sõnaraamatute küsimus (Johannes Voldemar Veski (1873–1968) hoiatus tõlkeõpikutest).
1933. aastal jätkus võõrkeele positsioneerimise poleemika. Selle juhatas sisse ajakirja
Looming korraldatud ankeet kultuuripoliitilisest suunast. Loomeisikutel, avaliku elu
tegelastel ning mõnel Tartu ülikooli õppejõul paluti muuhulgas avaldada arvamust võõrkeele
küsimuses, st milliste võõrkeelte õppimist-valdamist peavad nad oluliseks, mis keelt
sooviksid nad näha esimese võõrkeelena koolis. Ankeedi tulemusi on Eesti ajalookirjutuses
lähemalt tutvustatud (Toomas Karjahärm, Vaim ja võim, Tallinn 2001).
Antud ettekanne vaatleb võõrkeelte õpetamist praktikute positsioonilt, so avalikud arutelud
koolides võõrkeelte õpetamise ja keeleoskuse süvendamise teemal. Arutelul jäi kõlama muu
hulgas vene keele surumine kolmandale positsioonile. Publitsistikas ilmus tollal mitmeid
lühitutvustusi inglise hariduskorraldusest (füüsikust koolinõunik Juhan Lang (1888–1977) jt).
Kirjutised olid mõeldud silmaringi laiendamiseks. Kuid täiesti võimalik, et nende avaldamine
oli mõnevõrra taotluslik tõstatades küsimuse, kas inglise kooliruumist oleks midagi Eesti
koolikorraldusse üle võtta.
Eesti Vabariigi valitsuse määrusega 27. novembrist 1936 kehtestati koolides esimeseks
võõrkeeleks inglise keel. 1938. aasta keskkoolide seaduse paragrahv 22 alusel oli
keskkooliastmes esimeseks võõrkeeleks inglise keel.
Küllap tollal veel kaugena tunduva Inglismaa müütilisus virgutas paljusid omaalgatuse korras
keeleõpingutele. Arhiiviallikaile tuginedes heidetakse pilk inglise keele õpetamisele näiteks
Tartu Rahvaülikooli Seltsi korraldatud keelekoolis, lektoriks mag phil Johannes (Schwalbe)
Silvet (1895–1979).
13
„Pähklipureja“ immigratsioon ja maailmavallutus.
Ühe balleti kohanemine uues kultuuriruumis, žanriüleseks kultuuritekstiks kasvamine
ja võimas kodumaa tagasivallutamine
Triinu Upkin, Tallinna Ülikool
Ballett „Pähklipureja“ esietendus 6. detsembril 1892. aastal Peterburi Maria teatris. Balleti
süžee põhineb E. T. A. Hoffmanni muinasjutul „Pähklipureja ja Hiirekuningas“, muusika
kirjutas Pjotr Tšaikovski, koreograafiks oli Lev Ivanov (algul omistati koreograafia
vanameister Marius Petipale). Ballett-feeria võeti halvasti vastu, sest kohalikud
balletomaanid ei pidanud laste kasutamist (eriti kandvates rollides) balletilaval kohaseks,
samuti kuulutati sobimatuks balleti aines. Algusest peale rahulolematust tekitanud ballett
pole erinevalt oma kaasaegsetest kanoniseerunud, sest iga koreograaf püüab seda oma
äranägemise järgi parandada. Vene Imperaatorlikes teatrites katsuti 20. sajandil lastekeskne
libreto viia kooskõlla E. T. A. Hoffmanni muinasjutu ja P. Tšaikovski muusika psühholoogilise
sügavusega, väljendada lapse kasvamise valu ning täieliku õnne saavutamise võimatust. Ka
Eesti teatrites (Estonia ja Vanemuine) astuti otsinguil sarnast rada. Pärast raudse eesriide
avanemist kohtuti aga uue „Pähklipurejaga“, mis oli maailmasõdade vahel
Põhja-Ameerikasse immigreerunud, seal kohanenud ja lausa ameerikaliku jõulutraditsiooni
ning pereväärtuste sümboliks saanud. Amerikaniseerunud „Pähklipureja“ vallutas tagasi nii
Venemaa kui ka uue valdusena terve Euroopa ja mitte enam lihtsalt balletietendusena vaid
jõulurituaali ja võimsa sümbolina.
Oma ettekandes tahan seletada, miks võeti USAs ja Kanadas „Pähklipureja“ nii imeliselt
omaks ja kuidas see kinnistus jõulutraditsiooni külge, saades iga-aastaseks kohustuslikuks
riituseks ja rituaaliks, kuidas kasutas seda menu reklaamitööstus ja kaubandus ning miks
tekkisid „Pähklipureja“-kogukonnad kui omamoodi kultussektid. Niivõrd võimsa ja
laiahaardelise konstruktina Vanasse Maailma naasnuna vallutas „Pähklipureja“ kiiresti nii
balletiteatrite detsembri-mängukavad kui ka Jõulud kui sellised. Ka need, kes teatrisse
balleti vaatama ei lähe, on rituaali hõlmatud. Kõikides kaubanduskeskustes mängib
ostlemise saateks Tšaikovski „Pähklipureja“ muusika: Dražee haldja variatsioon, Vene tants,
Rooside valss jne. „Pähklipureja“ tegelaste järgi on disainitud kuuseehteid, kaunistatud
jõulusokke jm. Narratiivina on see võimas sekulaarne konkurent Jeesuslapse sünni omale.
Koreograafide Enn Suve, Ülo Vilimaa ja Mai Murdmaa ponnistused balleti sügavama ja
psühholoogilisema sisu avamiseks unustati kiiresti. Rahvusooper Estonias troonib talvel Ben
Stevensoni versioon „Pähklipurejast“, kirev eskapistlik meelelahutus. Veel mõni aasta tagasi
14
pidasin seda meie kultuurikontekstiga konfliktseks nähtuseks, tänaseks aga tundub, et eesti
kultuur on ka selle amerikaniseeringu imetlevalt omaks võtnud.
15