5

Sisukord

Jahiulukid ja kaitstavad ulukiliigid. Ulukite haigused 91 Üldine zooloogia 10

1.1 Süstemaatika 10

1.2 Eesti jahiulukid ja kaitsealused ulukid 11

1.3 Uluki kehaehitus 15

1.4 Seedimine 17

1.5. Sarvede moodustumine 18

1.6. Imetajate mõõtmine 19

2 Jahiulukite ja mõningaste kaitstavate ulukite tutvustus 21

2.1. Imetajad 21

(Euroopa) mutt 21 Hunt 22 (Puna)rebane 25 Kährikkoer 32 (Harilik) pesukaru 35 Euroopa naarits 40 Mink ehk ameerika naarits 41 Tuhkur (ka metstuhkur, tõhk) 43 Kodu-tuhkur 45 Metsnugis 46 Kivinugis (kodu-nugis) 46 Mäger 51 (Harilik) saarmas 56 Metskass 59 Ilves 63 Pruunkaru 66 Viiger-h üljes 68 Randalhüljes 68 Hall hüljes 71 Metssiga 71 Punahirv 81 Tähnikhirv 97 Kabehirv 99 Põder 109 Metskits 114 Euroopa piison ehk pürg 134 (Harilik) mägi-kits 135 Alpi kaljukits 140 Mufl on 142 Alpi ümiseja 146 (Harilik) kobras 148 Ondatra (piisamrott) 153 Halljänes 155 Valge-jänes 160 Küülik 161

2.2. Linnud 168

Kühmnokk-luik 168 Laululuik 169 Väike-luik 170 Rabahani 170 Tundra-rabahani 172 Lühinokk-hani 172 Suur-laukhani 174 Grööni suur-laukhani 174 Väike-laukhani 174 Hallhani ehk roohani 175 Kanada lagle 177 Valgepõsk-lagle 178 Mustlagle 180 Lääne-mustlagle 180 Ristpart 182 Viupart 184 Rääkspart 185 Piilpart 189 Sinikael-part 190 Soopart ehk pahlsaba-part 194 Rägapart 196 Luitsnokk-part 197 Punanokk-vart 198 Punapea-vart 198 Valgesilm-vart ehk ruske-vart 200 Tuttvart 201 Merivart 204 Hahk 204 Aul 205 Mustvaeras 206 Tõm-

muvaeras 208 Sõtkas 209 Jääkoskel 210 Rohukoskel 210 Väikekoskel 210 Laane-püü 213 Teder 215 Metsis ehk mõtus 217 Nurmkana 221 Faasan (jahifaasan) 225 Tuttpütt 228 Kormoran 229 Hallhaigur 230 Valge-toonekurg 231 Must-toonekurg 231 Kanakull 234 Raudkull 238 Lääne-hiire-viu 239 Karvasjalg-viu ehk taliviu 239 Heri-laseviu 239 Kaljukotkas ehk maakotkas 246 Merikotkas 246 Kalakotkas 246 Väike-kon-nakotkas 247 Puna-harksaba 250 Must-harksaba 250 Roo-loorkull 251 Välja-loor-kull 251 Soo-loorkull 251 Rabapistrik 256 Lõopistrik 256 Tuuletallaja 256 Väikepist-rik 257 Lauk 260 Tait 261 Sookurg 262 Metskurvits 262 Tikutaja 265 Rohunepp 266 Tutkas 266 Suurkoovitaja 266 Punajalg-tilder 267 Kiivitaja 268 Hõbekajakas 268 Kalakajakas 269 Merikajakas 270 Tõmmu-kajakas 270 Naerukajakas 271 Kaljukaja-kas 271 Kaelustuvi ehk meigas 272 Õõne-tuvi ehk melekas 274 Kaelus-turteltuvi 275 Turteltuvi 276 Kassikakk 278 Kõrvukräts 278 Sooräts 278 Kodukakk 281 Kivikakk 284 Värbkakk 284 Karvasjalg-kakk 285 Loor-kakk 285 Ronk ehk kaaren 286 Hallvares 287 Mustvares 287 Künnivares 288 Harakas 289 Pasknäär 289 Mänsak 290 Hakk 291

3 Ulukite haigused 293

3.1. Viiruste põhjustatud haigused 296

3.2. Bakterite põhjustatud haigused 303

3.3. Parasiidid ja nende põhjustatud haigused 311

Jahindus 3211 Jahipidamisviisid 322

1.1. Üksikjaht 322

1.2. Ühisjaht 339

2 Jahiotstarbelised rajatised 346

2.1. Jahirajatised 346

2.2. Söötmiskohad 350

6 Sisukord

2.3. Soolakud 354

2.4. Hiilimisrajad 355

2.5. Ulukite söödamaad 355

3 Uluki laskmine 358

3.1. Kuulilask 358

3.2. Haavlilask 359

4 Jahimehe tegevus pärast lasutabamust 360

4.1. Lasutabamuse tunnused 360

4.2. Kuuli tabamisheli ja kuulijälg 363

4.3. Uluki tabamiskoht 363

4.4. Järelotsimine. Uluki otsimine pärast lasku 365

4.5. Haavatud uluk 365

4.6. Ulukilihale esitatavad sanitaarnõuded. Vedamine ja käitlemine 367

4.7. Kütitud uluki ja ulukiliha transport, käitlemine ja säilitamine 377

4.8. Jahitrofee käsitlemine 380

4.9. Nahkade väärtustamine 383

5 Jahikombed 384

5.1. Jahieetika 384

5.2. Murtud oksad ja nende tähendus jahikombestikus 384

5.3. Kütitud ulukite rivistamine 387

5.4. Jahisignaalid 389

5.5. Pidulik õhtusöök 391

5.6. Hubertusepäev ja Eustachiusepäev 391

6 Sõraliste lisasöötmine 392

6.1. Lisasöötmise põhimõtted 392

6.2. Söötmiskohad ja söödaga peibutuskohad 392

6.3. Söödamaterjal 393

6.4. Talveaedikud 393

7 Ulukid ja liiklus 394

7.1. Ulukite hukkumine liikluses 394

7.2. Abinõud ulukite põhjustatud liiklusõnnetuste vältimiseks 394

8 Niidukite põhjustatud ulukite hukkumised 395

Jahikoerad 3971 Standard ja anatoomilised vead 398

2 Hundist jahikoeraks 402

3 Enamlevinud jahikoeratõud 403

4 Jahikoer ja tema õpetamine 422

4.1. Sigimine 422

4.2. Kutsikas 422

4.3. Õpetamine 422

4.4. Jahikoera katsetamine (jahikoerte eksamid) 429

4.5. Eesti jahikoerte töökatsed 429

5 Jahikoerte sugupuu koostamine 430

6 Koerte pidamine, nende eest hoolitsemine ja nende toitmine 432

6.1. Kuut või aedik 432

6.2. Koera kehahooldus 433

6.3. Toitmine 433

7 Koerte haigused 435

7.1. Parasiitidest põhjustatud haigused 435

7.2. Bakteriaalsed haigused 437

7.3. Viirushaigused 438

7.4. Nahahaigused 441

7.5. Muud haigused 441

7.6. Väärarengud 442

8 Koeraregister 443

Jahirelvad 4451 Jahipüssipadrunid 447

1.1. Haavlipadrunid 447

1.2. Sileraudsete jahipüsside kuulid 453

1.3. Jahivintpüssi (kuulipüssi) padrunid 454

1.4. Püstoli- ja revolvripadrunid 461

2 Relva osad 463

2.1. Rauad 463

2.1.1. Haavlipüssi (sileraudse püssi) rauad 463

2.1.2 Vintpüssirauad 466

2.1.2.1 Polügonaalsed rauad 466

7Sisukord

2.2. Püssiraua pikkus ja täpsus 467

2.3. Tõmmikud ja ejektorid 467

3 Lukusüsteemid 469

3.1. Lahtimurtavate püsside lukustus-mehhanismid 469

3.2. Lahtimurtavate relvade lukud 471

3.3. Püssi kaitsemehhanismid 474

3.4. Päästikud 475

4 Püssilaed ja garnituurid 478

5 Sihikud 481

5.1. Lahtine sihik 481

5.2. Optilised sihikud 482

5.3. Optilise sihiku relvale kinnitamise viisid 485

6 Jahinduses kasutatav optika 487

7 Jahirelvade liigitamine konstruktsiooni järgi 489

7.1. Plokkpüssid (sangkäepidemega

püssid) 489

7.2. Ühelasulised poltlukuga püssid 489

7.3. Ühelasulised lahtimurtavad püssid 489

8 Mitmelasulised relvad 495

8.1. Käsitsi ümberlaetavate relvade lukusüsteemid 496

9 Poolautomaatsed püssid 499

10 Käsitulirelvad 500

10.1. Revolvrid 500

10.2. Poolautomaatsed püstolid 501

10.3. Revolvrite ja püstolite käsitsemine 503

11 Ballistika 505

11.1. Siseballistika 505

11.2. Suudmeballistika 505

11.3. Välisballistika 506

11.4. Sihtmärgiballistika 507

12 Relvade käsitsemine ja käitumine jahialal 509

12.1. Relva käsitsemine lasketiirus 509

12.2. Haavlipüssist laskmine 510

12.3. Kuulipüssist laskmine 511

12.4. Relvade hooldamine 511

13 Külmrelvad 513

14 Keelatud esemed 515

Mets, põllu kultuurid ja ulukikahjustused. Toiduahelad 5171 Mets 518

1.1. Metsa mõiste 518

1.2. Metsakooslus 518

1.3. Mets arvudes 518

1.4. Metsa funktsioonid 520

1.4.1. Metsa majanduslik ja kasumlik funktsioon 521

1.4.2. Ökoloogilised ja kaitse- ning sotsiaalsed funktsioonid 521

1.5. Eesti metsades kasvavaid puid, põõsaid ja puhmataimi 523

1.6. Biootilised metsakahjustused, sealhulgas ulukikahjustused, ja nende ennetamine 527

2 Põllukultuuridele tekitatud uluki-kahjustused ja nende ennetamine 531

3 Toiduahelad 532

Lisa. Jahitrofeed, nende hindamise põhimõtted ning vahendid 536 Trofeede hindamine liikide kaupa 538

Metskits (Capreolus capreolus) 538

Põder (Alces alces alces) 553

Punahirv (Cervus elaphus) 561

Metssiga (Sus scrofa) 577

Hundi (Canis lupus) naha hindamine 587

Karu (Ursus arctos) naha hindamine 590

Ilvese (Lynx lynx) naha hindamine 592

Kirjandus 599

Jahiulukid ja kaitstavad ulukiliigid. Ulukite haigused

10 Jahiulukid

1.1 SÜSTEMAATIKALoomade süstematiseerimisel kasutatakse enim järgmisi taksonoomilisi kategooriaid (alanevas järjekorras): riik, alamriik, hõimkond, alamhõimkond, klass, selts, alamselts, sugukond, alamsugukond, perekond, liik.

Loomariik jaguneb kaheks alamriigiks, millest suurim on pärishulkraksete alamriik. Viima-sesse kuulub vähemalt 30 hõimkonda.

Pärishulkraksete tähtsaimad hõimkonnad: käsnad, ainuõõssed, lameussid, ümarussid, lülijalgsed, limused, okasnahksed, keelikloomad.

Keelikloomade üks alamhõimkondi on selg-roogsed. Selgroogsete alamhõimkond jaguneb kümneks klassiks, neist tuntumad on kiiruim-sed (mõnes süsteemis kui luukalad), kahe-paiksed, roomajad, linnud ja imetajad.

Selgroogse looma keha koosneb peast, kerest ja sabast, tema keha toestab sisemiselt skelett (toes) – luustik. Luustiku keskne osa on selg-roog, mille ülesandeks on seljaaju kaitse. Selg-roo peapoolne jätk on kolju. Kolju jaguneb ajukoljuks ja näokoljuks ning tema osaks on kaitsta peaaju ja lõuaaparaati. Koljus asuvad ka meeleelundid: silmad, nina, kõrvad ja tasa-kaaluelund. Peaaju koosneb järgmistest osa-dest: ots- ehk suuraju, vaheaju, keskaju, taga-aju ja järel- ehk piklikaju. Peaajust lähevad närvid meeleelunditesse ja siseelunditesse.

1 Üldine zooloogia

111 Üldine zooloogia

1.2 EESTI JAHIULUKID JA KAITSE ALUSED ULUKIDUlukitena ehk metsloomadena käsitletakse looduses vabalt elavaid imetajaid ja linde. Ulukeid, kellele lubatakse pidada jahti, nime-tatakse jahiulukiteks. Eesti kaitsealused uluki-liigid jagunevad kolme kaitsekategooriasse, neist esimeses on enim ohustatud liigid.

Eesti jahiulukite süstemaatiline ülevaadeHõimkond: keelikloomad (Chordata) Alamhõimkond: selgroogsed (Vertebrata) Klass: linnud (Aves) Selts: hanelised (Anseriformes) Sugukond: partlased (Anatidae) 1) rabahani (Anser fabalis) 2) suur-laukhani (Anser albifrons) 3) hallhani ehk roohani

(Anser anser) 4) kanada lagle

(Branta canadensis) 5) valgepõsk-lagle

(Branta leucopsis) 6) viupart (Anas penelope) 7) rääkspart (Anas strepera) 8) piilpart (Anas crecca) 9) sinikael-part

(Anas platyrhynchos) 10) soopart ehk pahlsaba-part

(Anas acuta) 11) rägapart (Anas querquedula) 12) luitsnokk-part (Anas clypeata) 13) punapea-vart (Aythya ferina) 14) tuttvart (Aythya fuligula) 15) hahk (Somateria mollissima) 16) aul (Clangula hyemalis) 17) mustvaeras (Melanitta nigra) 18) sõtkas (Bucephala clangula) Selts: kanalised (Galliformes) Sugukond: metsislased ehk püülased

(Tetraonidae) 19) laanepüü (Tetrastes bonasia) Sugukond: faasanlased ehk kanalased

(Phasianidae)

20) nurmkana (Perdix perdix) 21) faasan (jahifaasan)

(Phasianus colchicus) Selts: pelikanilised (Pelecaniformes) Sugukond: kormoranlased

(Phalacrocoracidae) 22) kormoran ehk karbas

(Phalacrocorax carbo) Selts: toonekurelised (Ciconiiformes) Sugukond: haigurlased (Ardeidae) 23) hallhaigur (Ardea cinerea) Selts: kurelised (Gruiformes) Sugukond: ruiklased (Rallidae) 24) lauk (vesikana) (Fulica atra) Selts: kurvitsalised (Charadriiformes) Sugukond: kurvitslased (Scolopacidae) 25) tikutaja ehk taevasikk

(Gallinago gallinago) 26) metskurvits (Scolopax rusticola) Sugukond: kajaklased (Laridae) 27) naerukajakas (Larus ridibundus) 28) kalakajakas (Larus canus) 29) hõbekajakas (Larus argentatus) 30) merikajakas (Larus marinus) Selts: tuvilised (Columbiformes) Sugukond: tuvilased (Columbidae) 31) kodutuvi (Columba livia f.

domestica) 32) kaelustuvi ehk meigas

(Columba palumbus) Selts: värvulised (Passeriformes) Sugukond: rästaslased (Turdidae) 33) hallrästas ehk paskrästas

(Turdus pilaris) Sugukond: vareslased (Corvidae) 34) künnivares (Corvus frugilegus) 35) hallvares (Corvus cornix) 36) ronk ehk kaaren (Corvus corax) Klass: imetajad (Mammalia) Selts: närilised (Rodentia) Sugukond: kobraslased (Castoridae) 37) euroopa kobras (Castor fi ber) Sugukond: hamsterlased (Cricetidae) 38) ondatra ehk piisamrott

(Ondatra zibethicus)

12 Jahiulukid

Selts: jäneselised (Lagomorpha) Sugukond: jäneslased (Leporidae) 39) valgejänes (Lepus timidus) 40) halljänes (Lepus europaeus) Selts: kiskjalised (Carnivora) Sugukond: kärplased (Mustelidae) 41) metsnugis (Martes martes) 42) kivinugis (kodunugis)

(Martes foina) 43) tuhkur (metstuhkur)

(Mustela putorius) 44) mink (ameerika naarits)

(Neovision vison) 45) mäger (Meles meles) Sugukond: karulased (Ursidae) 46) karu (pruunkaru) (Ursus arctos) Sugukond: koerlased (Canidae)

47) hunt (hallhunt) (Canis lupus) 48) rebane (punarebane)

(Vulpes vulpes) 49) kährikkoer

(Nyctereutes procyonoides) Sugukond: kaslased (Felidae) 50) (harilik) ilves (Lynx lynx) Sugukond: hülglased (Phocidae) 51) hallhüljes (Halichoerus grypus) Selts: sõralised (Artiodactyla) Sugukond: sigalased (Suidae) 52) metssiga (Sus scrofa) Sugukond: hirvlased (Cervidae) 53) põder (Alces alces) 54) punahirv (Cervus elaphus) 55) metskits (Capreolus capreolus)

131 Üldine zooloogia

Eesti looduskaitsealused ulukiliigid kaitsekategooriate kaupa

I kaitsekategooriaMust-toonekurg (Ciconia nigra); väike-laukhani (Anser erythropus); merikotkas (Haliaeetus albicilla); madukotkas (Circaetus

gallicus); väike-konnakotkas (Aquila

pomarina); suur-konnakotkas (Aquila clanga); kaljukotkas ehk maakotkas (Aquila

chrysaetos); kalakotkas (Pandion haliaetus); väikepistrik (Falco columbarius); rabapistrik (Falco peregrinus); rabapüü (Lagopus lagopus); niidurüdi (Calidris alpina schinzii); tutkas (Philomachus pugnax); kassikakk (Bubo bubo); habekakk (Strix nebulosa); siniraag (Coracias

garrulus); lendorav (Pteromys volans); euroopa naarits (Mustela lutreola).

II kaitsekategooria Järvekaur (Gavia arctica); sarvikpütt (Podiceps

auritus); hüüp (Botaurus stellaris); väikeluik (Cygnus columbianus); laululuik (Cygnus

cygnus); soopart (Anas acuta, haudeasur-kond); merivart (Aythya marila, haudeasur-kond); kirjuhahk (Polysticta stelleri); väikekoskel (Mergus albellus); metsis (Tetrao

urogallus); kanakull (Accipiter gentilis); väikehuik (Porzana parva); naaskelnokk (Recurvirostra avosetta); mudanepp (Lymnocryptes minimus); rohunepp (Gallinago

media); mustsaba-vigle (Limosa limosa); kivirullija (Arenaria interpres); väikekajakas (Hydrocoloeus minutus); tõmmukajakas (Larus

fuscus); räusktiir (Hydroprogne caspia); tutt-tiir (Sterna sandvicensis); alk (Alca torda); krüüsel (Cepphus grylle); sooräts (Asio

fl ammeus); karvasjalg-kakk (Aegolius

funereus); jäälind (Alcedo atthis); roherähn (Picus viridis); valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos); laanerähn (Picoides

tridactylus); nõmmekiur (Anthus campestris); randkiur (Anthus petrosus); luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula); põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana); veelendlane (Myotis

daubentoni); tiigilendlane (Myotis dasycneme); tõmmu lendlane (Myotis brandtii); habelendlane (Myotis mystacinus); nattereri lendlane (Myotis nattereri); suurkõrv (Plecotus

auritus); suurvidevlane (Nyctalus noctula); kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus); pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii); suur-nahkhiir (Vespertilio murinus); põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii); viigerhüljes (Phoca

hispida).

III kaitsekategooria Punakurk-kaur (Gavia stellata); väikepütt (Tachybaptus rufi collis); hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena); valge-toonekurg (Ciconia

ciconia); valgepõsk-lagle (Branta leucopsis); punakael-lagle (Branta rufi collis); ristpart (Tadorna tadorna); tõmmuvaeras (Melanitta

fusca); herilaseviu (Pernis apivorus); must-harksaba (Milvus migrans); roo-loorkull (Circus aeruginosus); välja-loorkull (Circus

cyaneus); soo-loorkull (Circus pygargus); raudkull (Accipiter nisus); hiireviu (Buteo

buteo); karvasjalg-viu (Buteo lagopus); tuuletallaja (Falco tinnunculus); punajalg-pistrik (Falco vespertinus); lõopistrik (Falco

subbuteo); laanepüü (Tetrastes bonasia); teder (Tetrao tetrix); rooruik (Rallus aquaticus); täpikhuik (Porzana porzana); rukkirääk (Crex

crex); tait (Gallinula chloropus); sookurg (Grus

grus); liivatüll (Charadrius hiaticula); väiketüll (Charadrius dubius); rüüt (Pluvialis aprcaria); merirüdi (Calidris maritima); vöötsaba-vigle (Limosa lapponica); väikekoovitaja (Numenius

phaeopus); suurkoovitaja (Numenius arquata); punajalg-tilder (Tringa totanus); heletilder (Tringa nebularia); mudatilder (Tringa

glareola); veetallaja (Phalaropus lobatus); jõgitiir (Sterna hirundo); randtiir (Sterna

paradisaea); väiketiir (Sternula albifrons); mustviires (Chlidonias niger); õõnetuvi (Columba oenas); lumekakk (Bubo scandiaca); vöötkakk (Surnia ulula); värbkakk (Glaucidium passerinum); kodukakk (Strix

aluco); händkakk (Strix uralensis); öösorr

14 Jahiulukid

(Caprimulgus europaeus); vaenukägu (Upupa

epops); väänkael (Jynx torquilla); hallpea-rähn (Picus canus); musträhn (Dryocopus martius); tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius); väike-kirjurähn (Dendrocopos minor); nõmmelõoke (Lullula arborea); kaldapääsuke (Riparia

riparia); suitsupääsuke (Hirundo rustica); hänilane (Motacilla fl ava); kuldhänilane (Motacilla citreola); vesipapp (Cinclus cinclus); hoburästas (Turdus viscivorus); vööt-põõsalind

(Sylvia nisoria); väike-kärbsenäpp (Ficedula

parva); punaselg-õgija (Lanius collurio); hallõgija (Lanius excubitor); koldvint (Serinus serinus); männi-käbilind (Loxia

pytyopsittacus); kasetriibik (Sicista betulina); pähklinäpp (Muscardinus avellanarius); lagrits (Eliomys quercinus); pringel (Phocoena

phocoena); ahm (Gulo gulo); saarmas (Lutra

lutra); hallhüljes (Halichoerus grypus).

151 Üldine zooloogia

1.3 ULUKI KEHAEHITUS Toes. Lindude ja imetajate selgroog jaguneb viieks piirkonnaks: kaelalülid, rinnalülid koos roietega (rinnakorv), nimmelülid, ristluu ja sabalülid.

Imetajate eesvöötme iseloomulikum luu on abaluu, mille selgmine pind lõpeb õlanukiga. Eesvöötme hulka kuuluvad eesjäseme luudest hästi arenenud õlavarreluu, küünarluu ja ko-darluu ning randme- ja kämblaluud. Taga-vöötme kolm luud (niudeluu, päraluu ja süle-luu) on ümber puusanapa kokkukasvanult moodustanud puusaluu. Kuna pära- ja süleluu teine ots on ka omavahel kokku kasvanud, siis jääb nende vahele ava, mida nimetatakse top-purmulguks. Süleliiduse abil moodustub ime-tajatel kinnine vaagen. Tagavöötme hulka kuuluvad veel reieluu, sääreluu, pindluu ning kanna- ja pöialuud.

Õlavarre ja reie toes koosneb ühest luust (vastavalt õlavarre- ja reieluust), küünarvarre

toes küünarluust ja kodarluust; sääres moo-dustavad toese sääreluu ja pindluu.

Käe ja jala toes koosneb randme-, kämbla-, sõrme- ning pöia-, kanna- ja varbaluudest (joonis 1).

Selgroo eespoolseks jätkuks on kolju (joonis 1).

Kodar ja küünarluu moodustavad küünar-varre, küünarvars ja õlavars käsivarre.

Jalgade maapinnale toetamise järgi eristuvad imetajad tallul-, varvul- ja kabjul- (sõrgadel) kõndijateks.

Tallulkõndijad asetavad ees- ja taga-käpad täielikult maha, toetudes maapinnale kogu randme ja kämblaga ning kanna ja pöiaga ja varvastega (näiteks karu, mäger, ahv).

Varvulkõndijad toetuvad maapinnale ainult varvastega, nende randme- ja kanna- ning kämbla- ja pöialuud asetsevad maapin-

oimuluu

kiiruluu

laubaluu ninaluu

ülalõualuu

alalõualuu

puusaluuristluu

sabalülid

reieluu

põlveliiges sääreluu

kontsluu hüppeliiges, kannaluud pöialuud sõrgatsid

varbaluud

sõrad sõrgatsiluu sõrgatsid sõrad varbaluud

sõrgatsiluu kämblaluud

randmeluud

kodarluu

küünarliiges

õlavarreluu ja õlaliiges

küünarluuküünarnukiga

abaluu

kuklaluu kaelalülid

1. rinna-lüli

rinna-lülid nimme-

lülid

küünarvarreluud

Joonis 1. Imetaja toes

16 Jahiulukid

nast kõrgemal. Tallulkõndijate kämbla ja pöia-luudega võrreldes on nende luud pikemad ja kitsamad (näiteks koer, kass, nugis, rebane).

Kabjul- (sõrgadel) kõndijad toetuvad varvastest vaid keskmisele (enamik kabjalisi) või kolmandale ja neljandale (sõralised) ja neil lasub kogu looma raskus. Pöid pöialuu-dega on taandarenenud (näiteks hobune, metskits, metssiga).

Sõraliste eesjalgadel on 2. ja 5. kämblaluu rudimendid ja neil puudub ühendus randme-luuga. Kõrgema arenguga sõralistel moodusta-vad 3. ja 4. varba kämbla- ja pöialuud kootluu. Sellega on taksonoomiline sugulus põdra ja metskitse vahel suurem kui põdra ja hirve vahel.

Kiire jooksuga kabjalistel (näiteks hobune) on 3. varba randme- ja pöialuud arenenud pikaks kootluuks, 2. ja 4. varba randme- ja pöialuud on säilinud vaid tikkelluudena.

Mõnikord rühmitatakse sõralisi ka Uue Maa-ilma ja Vana Maailma sõralisteks.

Lindude tiivad erinevad oluliselt imetajate jäsemetest (nagu ka toes, joonis 2 ja 3).

Katted. Selgroogsetel on marrask-, päris- ja alusnahk. Naha ülesandeks on kaitsta looma keha välismõjutuste eest. Paljude loomade keha katavad karvad või suled, et vähendada soojuskadu.

Imetajate karvastik koosneb pealiskarvadest (pikemaid pealiskarvu nimetatakse ka okas-karvadeks), aluskarvadest ehk villkarvadest (alusvillast). Talveperioodil on eeskätt just põhjamaistel loomadel karvastik rikkaliku alusvillaga.

Lindude sulestik koosneb katte- ehk kontuur-sulgedest ja udusulgedest.

esimene sõrmeluu (pöial)

kaelalülid kämmal

sõrmed (2)

kodarluu küünarluu

õlaluu

rinnalülid

roided

rinnaluu

harkluu

kaarnaluu

abaluu

sabalülid ja õndraluu

päraluu süleluu (niude-, pära- ja süleluu on tekkelised ning on liitunud kaasaja lindudel puusaluuks. Pilt kujutab kolme liitunud luud ehk puusaluud. Arheopterüksil olid luud veel eraldi – päraluu, süleluu ja niudeluu)

reieluu

sääre- kannaluu

2. varvas

4. varvas

1. varvas 3. varvas

varbalülid

jooksmeluu ehk kanna-pöialuu

niudeluu

Joonis 2. Linnu toes Joonis 3. Linnu tiiva välisehitus (koostanud Kaarel Roht)

laba-hoosuled

suured õla-kattesuled

keha-poolne osa

suured pealttiiva kattesuled

keskmised pealttiiva kattesuled

väikesed pealttiiva kattesuled

laba-kattesuledeesmine serv välimine osa

küünra-hoosuled (küüdus) ujupartidel 10 sulge

tagumine serv

1. õla-hoosulg

õla-hoosuled – tertsiaalid (4)

171 Üldine zooloogia

1.4 SEEDIMINESeedimine algab juba suuõõnes. Toitumist tõhustavad imetajatel hambad, lindudel nokk.

Sõraliste hammastel on jahimehe jaoks oluline tähtsus – pärast looma tabamist tehakse ham-maste järgi kindlaks looma vanus. Eristatakse lõikehambaid (incisivi), silmahambaid (canini), eespurihambaid (praemolare) ja tagapuriham-baid (molare). Vaata ka joonis 4.

Hammaste tüüpe ja lõualuudes paiknemise järjekorda kajastatakse hambavalemiga, kus-juures piimahambaid tähistatakse hambatüübi märkimisel väikese algustähega, jäävhambaid suure algustähega:

i = piima-lõikehammas (incisivus)I = jääv-lõikehammas (incisivus)c = piima-silmahammas (caninus)C = jääv-silmahammas (caninus)p = piima-eespurihammas (praemolaris)P = jääv-eespurihammas (paemolaris)M = jääv-tagapurihammas (molaris).

Loetelust viimane hammas (M) esineb ainult jäävhambana, kõikide teiste hammaste puhul toimub hammaste vahetus.

Järgnevalt selgitatakse hambavalemit mets-kitse hammastiku näitel (kehtib enamiku ime-tajate puhul).

Piimahambad

Hambavalem 0 0 0 0 p2 p3 p4

× 2 = 20 i1 i2 i3 c p2 p3 p4

Hirvlastel tavaliselt puuduvad p1 ja P1, aga paljudel imetajatel on nad põhivalemis olemas.

Metskitse alumine silmahammas asub vahetult lõikehammaste kõrval ja näeb ka samasugune välja. Ta talitleb lõikehambana.

Lihtsustatud hambavalem: 0 0 3p

× 2 = 20 3i 1c 3p

Veelgi lihtsustatum hambavalem: 0 0 3 × 2 = 20 3 1 3

Jäävhambad

Hambavalem:0 0 0 0 P2 P3 P4 M1 M2 M3

× 2 = 32I1 I2 I3 C P2 P3 P4 M1 M2 M3

Lihtsustatud hambavalem: 0 0 3P 3 M × 2 = 32 3I 1C 3P 3 M

Veelgi lihtsustatum hambavalem: 0 0 3 3 × 2 = 32 3 1 3 3

krooniharjade vahe kroonihari

email (valge) mälumispind

email (valge) dentiin (pruun)

hambaõõs

hambatsement hambasomp lõualuus

juurekanal

Joonis 4. Taimtoidulise looma purihammas

18 Jahiulukid

Hambad on oma tüübilt erinevad, see sõltub loomarühmast ja toidulaadist. Kiskjatel on eriti suured ja teravad silmahambad (kihvad) ning teravad purihambad, nende ülalõualuu tagu-mist eespurihammast ja alalõualuu esimest ta-gapurihammast nimetatakse kiskhammasteks. Need on erilise lõikeservaga hambad, mis talit-levad kui käärid, lõigates liha kiiresti tükkideks.

Rohusööjatel on silmahambad atrofeeru-nud ja purihambad tömbid. Segatoidulistel, näiteks metssigadel, on purihambad nelja-köbrulised.

Suuõõnest edasi on söögitoru, magu, peen-sool, jämesool ja pärasool. Seedekulglad eri-nevad loomarühmiti: lindudel on lihasmagu, mäletsejalistel aga mitmekambriline magu. Rohusööjate soolestik on pikem kui liha sööjate oma. Närilistel ja jäneselistel on pikk ja ruumi-kas pimesool. Seal toimub tselluloosi lagunda-mine, mäletsejalistel leiab see aset nelja-kambrilises maos.

Mäletsejaliste magu talitleb järgnevalt: söödud toit, mis näritakse suuõõnes intensiiv-selt läbi, neelatakse alla ning see jõuab vatsa, mis talitleb toidu esialgse mahutina. Sealt läheb toit edasi võrkmikku. Vatsas ja võrk-

mikus toimub tselluloosi ensüümne lagunda-mine. Võrkmikust tuleb toidumass söögitoru kaudu portsjoniti suuõõnde tagasi, kus see mälutakse (mäletsetakse) uuesti läbi ja neela-takse alla, toit liigub läbi võrkmiku kiidekasse, kus toimub vee eraldumine. Viimaks jõuab toit libedikku, kus seedenäärmete osalusel algab seedimine (joonis 5).

1.5. SARVEDE MOODUSTUMINEEnamik hirvlasi kannab sarvi. Igal aastal kasvavad sarvekännasest sarved luumassi (kaltsiumfosfaadi) ladestumise tõttu ning igal aastal tulevad nad peast ära. Laubaluul sarve-kännastel kasvavate sarvede pealispinnal on sarvede kasvuajal sarvi katva naha all vere-sooned. Veresooned varustavad arenevaid sarvi intensiivselt verega. Pärast kasvuperioodi lõppu jääb verevarustus väiksemaks ja nahk sarvede peal hakkab kuivama. Seejuures tekib kihelus ning loom püüab sarvi noorte puude vastu hõõrudes kuivanud nahast vabastada. Nahast vabanenud valged (roosakad) sarved saavad värvi sellelt puult, mille vastu sarvi hõõruti (lehtpuudest annavad näiteks pöök ja saar heledamaid värvitoone, lepp aga punast tooni; okaspuud annavad tumedaid toone). Talve lõpust varakevadeni (metskits sügisest kuni talve alguseni) lahustub luuline substants sarvekännase ülaosas, tekitades nn murdevöö. Seda on võimalik sarvekännasel näha. Selles kohas murduvad sarved ära, harva üheaegselt, enamasti ikka väikese aja-vahega.

Sarvede moodustumist juhib hormonaal-süsteem – sarved kasvavad sugurakkude puhkeperioodil. Spermide tekkimisega suure-neb suguhormoon testosterooni tase veres (punahirvel alates juuli lõpust). Sugu- ja kasvuhormoonide kaudu on reguleeritud sarvede kasvamine ja neilt naha maha hõõrumine. Pärast jooksuaja lõppu põhjustab testosterooni vähenemine veres kasvuhormoo-nide teket, mis eeldab kõigepealt vanade

peensool

söögitoru

kiidekas

võrkmik

libedik

vats

Joonis 5. Mäletsejaliste magu

191 Üldine zooloogia

sarvede heitmist just sel ajal, kui testosterooni hulk on n-ö täiesti nullis.

Punahirvedel esineb sarvede väärarendeid harvem kui metskitsedel. See sõltub liikide erinevatest elupaikadest – kui punahirv elab enamasti metsas, siis metskits metsa ja põlluga vahelduvas maastikus. Põllud on traataeda-dega või elektrikarjustega piiratud ning mets-kitse ähvardab suur oht end seal vigastada. Traataedadest saadud vigastused omakorda kahjustavad naha all arenevaid sarvi kas otse-selt või segavad sarvede moodustumist (mitme suguste jala- või kehavigastuste ning suguelundite vigastuste kaudu).

Kokkuvõtlikult on sarvede väärarendite tekki-misel järgmised põhjused:

• haigused,• hormonaalsed vead,• jalgade ja keha vigastused,• sarve(de), sarvekännas(t)e või kolju

vigastused.

1.6. IMETAJATE MÕÕTMINE*

Väikeste kuni jänesesuuruste imetajate puhul arvestatakse üldpikkust, tüvepikkust, saba-pikkust, tagakäpa pikkust ja ka kõrvalesta pikkust (joonis 6). Suuremate imetajate puhul arvestatakse (mõõtmisel järgitakse mõõdu-lindiga keha kumerusi) üldpikkust, saba-pikkust, tagajalapöia pikkust, kõrvalesta pikkust, õlakõrgust, keha ümbermõõtu, kehapikkust, eesjala pikkust, tagajala pikkust, eesjala kämbla pikkust ja peapikkust (joonis 7).

1 – üldpikkus, mõõdetakse nina otsast saba tipuni (karvu ei arvestata);

2 – tüvepikkus, mõõdetakse kõhu poolt nina otsast pärakuni;

3 – sabapikkus, mõõdetakse pärakuavast saba tipuni (karvu ei arvestata);

4 – tagakäpa pikkus, mõõdetakse kanna tipust pikima varba tipuni (küünist ei arvestata);

5 – kõrva(lesta) pikkus, mõõdetakse kõrvaava alumisest servast kõrvalesta tipuni (karvu ei arvestata).

* Mõõtmisjuhend pärineb 1981. aastal Tallinnas ilmunud Ees-ti Terioloogia Seltsi üllitisest Eesti imetajate määramis tabelid.

Joonis 6. Kuni jänesesuuruse imetaja mõõtmine

2

5

3

4

1

20 Jahiulukid

6 – keha ümbermõõt, mõõdetakse vahetult eesjäsemete tagant;

7 – kehapikkus, mõõdetakse õlaliigesest pära luu tagumise jätkeni;

8 – eesjala pikkus, mõõdetakse küünarliigese tipust pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni;

9 – tagajala pikkus, mõõdetakse puusaliige-sest piki jala toest pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni;

10 – eesjala kämbla pikkus, mõõdetakse randmeliigesest pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni;

11 – peapikkus, mõõdetakse ülamoka ees-servast kuklanukini.

1 – üldpikkus, mõõdetakse mööda selga üla-moka eesservast kuni saba tipuni (karvu ei arvestata);

2 – sabapikkus, mõõdetakse pärakuavast saba tipuni (karvu ei arvestata);

3 – tagajala pöia pikkus, mõõdetakse konts-luunukist pikima varba (küünist ei arves-tata) või sõra tipuni;

4 – kõrva(lesta) pikkus, mõõdetakse kõrva-ava alumisest servast kõrvalesta tipuni (karvu ei arvestata);

5 – õlakõrgus (turjakõrgus), mõõdetakse turja kõrgeimast kohast pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni risti looma keha pikiteljega;

Joonis 7. Suurema imetaja mõõtmine

3

11

6

10

5

98

7

2

14

212 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

2.1. IMETAJAD

(Euroopa) mutt (Talpa europaea) (ingl common/northern mole; sks Maulwurf; vn обыкновенный крот)

Selts: karihiirelaadsed (Soricomorpha)Sugukond: mutlased (Talpidae) Perekond: mutt (Talpa) (joonis 8)

Mutiga ühte seltsi kuuluvad meie loomadest veel karihiired. Muti keha on silindrikujuline, kael väliselt märkamatu, kärss (nina) karva-deta või mõne peene karvakesega, karvkate must ja sametjas. Käpad on tal lühikesed, ees-käpad labidakujulised ja neil on nn lisasõrm (6. sõrm), mis on suunatud horisontaalselt kõrvale. Mutt elab enamasti maa all, tema silmi pole karvastiku seest üldse märgata. Kuigi mutil väliskõrvad puuduvad, on tal sellegi poolest hea kuulmine. Oma käike (tun-neleid) kraabib ta niiskemasse kergemasse mulda ja need võivad olla koguulatuses kuni 2 km pikkused. Mutimullahunnikud ehk -kuhilad markeerivad alati maa-aluseid käike.

Mutt suudab liigutada sellises koguses pinnast, mis ületab tema kehakaalu oma 20 korda. Vahetevahel kasutab ta pesa vooderdamiseks ka leitud prahti – paberit, kiletükke ja muid tehismaterjale. Sissetungijate peletamiseks märgistab ta oma territooriumi piire uriiniga.

Mutt sööb peamiselt vihmausse, kuid ka tigusid (sh nälkjaid), kakandeid, hooghänna-lisi, sipelgaid ja mardikaliste (nt maipõrni-kate) vastseid. Mõnikord murrab hiiri, oma lii-gikaaslasi ja kahepaikseid. Mutt ei kahjusta taimede juuri ega söö juurvilju ja kartulimugu-laid. Ta loob vihmaussidest endale toiduvaru, hammustades neil eesotsa ära. „Toidukamb-risse” kogutud vihmaussid elavad küll edasi, aga ei ole võimelised põgenema. Kui mutt hak-kab vihmaussi sööma, pigistab ta tolle oma eeskäppade vahel mullamassist tühjaks. Toidu otsimiseks revideerib ta oma tunneleid mitu korda päevas – kas ehk mõni ohver on sisse tunginud või sisse kukkunud.

Muti päevane toidukogus ületab tema keha kaalu kolm korda. Kui ta ohvrist koge-mata möödub, siis annavad sabal asuvad pee-ned kompimiskarvad märku möödalastud või-malusest. Tagurpidi liikudes viib ta oma saagi käikudesse. Mutt ei suiku talveunne, see-eest aga magab iga päev mitu tundi. Pakaseliste ilmadega läheb pinnases sügavamale, kuhu külm ei ulatu. Suvekäikude sügavus on 10 kuni 40 cm. Talvekäigud ulatuvad enamasti 60 cm sügavusele, pesakamber aga paikneb umbes ühe meetri sügavusel.

Paaritusaeg algab sellega, et isased mutid teevad pikki rännakuid, mis mõnel juhul või-vad ulatuda isegi kuni 20 km kaugusele. Isa-sed on oma liigikaaslaste suhtes väga agres-siivsed, kohtumised võivad lõppeda ühe looma surmaga. Paaritusajal häälitsevad emased mutid oma elupaikades peibutavalt, andes nii Joonis 8. Euroopa mutt

22 Jahiulukid

teada, et nad on paaritumiseks valmis. Tiinus kestab neli nädalat, siis sünnib 3 kuni 5 oasuu-rust paljast, pimedat poega. Pojad saavad ise-seisvaks 10-nädalaselt. Et naaberkäikude liigi-kaaslastest omanikud noort mutti ei ründaks ja ära ei sööks, peab too kiiremas korras hak-kama vaba territooriumi otsima. Muti vaenlas-teks on, kui nad maapinnal viibivad, hiireviu, hallhaigur, varesed, kakud, sookured, kajakad, metssiga, mäger, nugised, tuhkur, rebane.

Jahipidamine EestisMutt ei ole jahiuluk.

Hunt (Canis lupus) (ingl wolf; sks Wolf; vn волк)

Selts: kiskjalised (Carnivora)Sugukond: koerlased (Canidae)Perekond: koer (Canis) (joonis 9)

Kirjeldus

Välimus ja kaalHunt kaalub 30 kuni 50 (60) kg, kusjuures emased on isastest kergemad. Õlakõrgus on 60 kuni 80 cm, tüvepikkus 1 kuni 1,6 m, saba-pikkus 30 kuni 50 cm. Karvkatte värvus on hallist kuni hallikas-kollakaspruunini, jalad ja kõht on heledamad. Silmade kohal olev laik, koon, põsed ja kõrvade siseküljed on samuti heledad. Karvade pikkus võib olla erinev: su-vekarv on lühem kui talvekarv. Karvad on sel-jal ja külgedel pikemad kui kõhul. Saba on ko-hev, sabaots on ülejäänud sabast selgelt tumedam. Karvavahetus toimub märtsist juu-nini ja septembrist novembrini.

Hammastik

Hambavalem:3 1 4 23 1 4 3

× 2 = 42

Joonis 9. Hundid

232 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Kihvad ja kiskhambad on hundil eriti suured. Sagitaalne koljuhari on kõrge ja hästi arene-nud, sellele kinnituvad võimsad mälumis-lihased, mis tõhustavad hammastiku tööd (joonid 10).

JäljedEeskäpa jälg on suurem kui tagakäpa jälg (joonis 11).

Kuidas eristada hundi jälgi koera omadest?Võrreldes koera jäljega ei ulatu hundi jäljes väliste varvaste padjandid keskmiste varvaste padjanditeni.

Hundi jälgede puhul on lumes näha taga-jala kerget lohistusvagu. Tavaline liikumisviis on sörkimine (jäljerida kulgeb sirgelt), taga- ja eeskäppade jäljed asuvad üksteise peal (astub samasse jälge).

MeeledSuurepäraselt arenenud haistmismeele abil eristab hunt oma ja võõraste isendite lõhna-märke. Oma territooriumi märgistab ta uriini, väljaheidete ja nahanäärmete (tallapadjandite higinäärmete, anaalnäärmete) eritistega. Objekte pritsitakse väikese uriinikogusega ja seda võivad teha vaid hierarhias kõrgel kohal asuvad loomad. Hunt on võimeline üht ja sama lõhnamärki haistma üle nelja nädala. Kuulmine ja liikuvate objektide nägemine on samuti hästi arenenud.

HäälitsusedZooloogid eristavad hundi häälitsustes ulgu-mist, urisemist, niutsumist ja kisamist. Kõige tuntum häälitsus on ulgumine, selle kaudu toi-mub kaugsuhtlemine, et oma territooriumi akustiliselt märgistada või et karja koos hoida (toimib kutsehäälitsusena) või et hundikarja isendid leiaks kodutee. Jooksuajal hundi kari ulub ühiselt. Urisemine tähendab ähvardust. Emalooma ja kutsikate kontakt häälitsu seks on niutsumine, kuid sellega väljendatakse ka eru-tust ja rahutust. Valu ja ehmumise korral hunt kisab.

Levik ja elupaik19. sajandiks oli hunt Lääne- ja Kesk-Euroopas suures osas välja surnud, tema tänane popu-latsioon asub Ida-, Kirde- ja Kagu-Euroopas. Lääne-Euroopas elab hunt reliktsete asurkon-dadena Portugalis, Hispaanias ja Itaalias. Mõni aeg tagasi Saksamaal nähtud hundid olid Poola päritoluga.

Millest sõltub hundi territooriumi suurus?Territooriumi suurus sõltub saakloomade roh-kusest, maastiku liigendatusest ja traditsiooni-liste ühendusteede olemasolust või mitteole-masolust hõredalt asustatud elupaikadesse (viimased on kujunenud inimesepoolse jälita-mise tulemusena).

Joonis 10. Hundi kolju

Joonis 11. Vasakul hundi eeskäpa jälg, paremal koera eeskäpa jälg

24 Jahiulukid

Millistes elupaikades võib hunte kohata? Tänapäeval on hundile enamasti jäänud suu-red metsad, läbipääsmatud sood, Põhja- ja Kirde-Euroopas tundra ja Lõuna-Euroopas mäestikud.

Kui suur on hundi tegutsemispiirkond?Tegutsemispiirkond on erineva suurusega – suvel 50 km² ja talvel 1000 km², aga võib olla ka palju väiksem või palju suurem.

Eestis on hundikarja kodupiirkonna suurus ilmselt 200–300 km².

Eluviis

Milline on hundikarja sotsiaalne struktuur?Hundid elavad karjas, kus valitseb kindel, soolistele alustele toetuv hierarhia. Kari koos-neb hundipaarist (nn alfapaar) ning paari sama ja eelmise aasta ning mõnikord veelgi varasematest järeltulijatest. Mõnikord liitub karjaga ka teisi hunte. Karjas on tavaliselt 4 kuni 10 looma. Alfa-koha (kõige kõrgema koha) omandamise pärast toimuvad agressiiv-sed võitlused. Et kindlustada endale hierarhili-selt kõrgem koht, toimuvad kisklemised, mis lõpevad enamasti hammustusvigastustega. Võitlus võimuredeli järgmiste kohtade pärast pole enam nii verine.

Mida teevad hundikutsikad, kui nad on saavad suguküpseks?Suguküpseks saanuna lahkuvad nad enamasti oma kodukarjast.

Kas hundid on aktiivsed päeval või öösel?Hundid on aktiivsed põhiliselt öösel.

Kui pikki rännakuid teevad hundid igapäevaselt ja kui pikki uute territooriumite otsimisel?Iga päev läbivad hundid oma kodupiirkonna sees umbes 14 km. Uute karjade moodustami-sel või uute territooriumite otsimisel võivad nad ööpäevas liikuda kuni 100 km.

Toit

Milline on huntide söögisedel?Hundid söövad väga erineva suurusega imeta-jaid, sealhulgas ka koduloomi. Kuid söögi sedelil võib leida ka putukaid, kahepaiksed, kalu ja korjuseid. Päevane lihatarve on 2 kuni 10 kg.

Paaritumine (jooksuaeg), tiinus ja juurdekasv

Kui vanalt saavad hundid suguküpseks?Nii isased kui ka emased hundid saavad sugu-küpseks kaheaastaselt. Siiski ei saa mitte kõik suguküpsed loomad kohe järglasi.

Huntide küttimine Eestis (isendit)

Aasta 1955 1960 1965 1970 1975 1980 1985 1990 1995 2000Loendus 800 80 13 9 188 110 100 190 700 150Küttimine 206 50 6 9 109 144 88 85 302 56

Aasta 2005 2010 2011 2012 2013 Loendus 85 – – Küttimine 18 130 151 80 78

Jahiaasta: 1.03 – 28.(29.)02.

Tabel 1

252 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Millal on huntidel jooksuaeg?Soojemates lõunapoolsetes maades algab jook-suaeg varem kui põhjapoolsetes maades. Vara-seim jooksuaeg on detsembris, hiliseim märt-sis-aprillis. Eestis algab jooksuaeg veebruaris. Alfa-emane poegib üks kord aastas.

Kas hundid on monogaamsed või polügaamsed loomad?Kuna järglaste sigitajana tuleb kõne alla vaid alfa-isane, siis selle järgi valitseb huntidel mo-nogaamia.

Mitu kutsikat on ühes pesakonnas?Keskmiselt on pesakonnas 5 kutsikat.

Kus emahunt poegib?Enamasti on poegimiskohaks mingi varju pak-kuv pinnaseurge, mõni urg, ka oma suurusele sobivaks kohendatud rebase- või mägra urg.

Millal hakkavad hundikutsikad nägema ja kuulma?Hundikutsikad hakkavad nägema kahenädala-selt, kuulma kolmenädalaselt.

VaenlasedLisaks inimesele võivad hundikutsikate jaoks ohtlikud olla kõik suuremad kiskjad ja kalju-kotkas. Põdrad, kes kuuluvad tegelikult hundi saakloomade hulka, võivad end edukalt kaitsta eesjalgade löökide abil.

JahipidamineHunte jahitakse peamiselt talvel. Enamasti kütitakse neid ajujahiga või piirdelippe kasuta-des. Vähem levinud ja mitte nii tulemuslik on küttimine metssigade söötmiskohtade lähedu-ses varitsusest või peibutamisega. Vt tabelid 1 ja 71.

(Puna)rebane (Vulpes vulpes)(ingl red fox; sks Rotfuchs (Fuchs); vn (обыкновенная) лисица)

Selts: kiskjalised (Carnivora)Sugukond: koerlased (Canidae)Perekond: rebane (Vulpes) (joonis 12)

karvkate

kõrvad

lõuad

eesjalg

käpp

tagajalg valge sabaots

pärak

saba

anaal- ehk pärakunääre

tupeava (emasel)

munandid (isasel)

suguti (isasel)

pea

silm

nina

kihvad

Joonis 12. Rebane

26 Jahiulukid

Kirjeldus

Välimus ja kaalIsased kaaluvad 5 kuni 8,5 kg; emased 4,5 kuni 7,5 kg. Tüvepikkus on 60 kuni 75 cm, sabapikkus 30 kuni 45 cm. Tavaliselt on rebane seljapoolt punakaspruun, kuid koonuots, mokad, kurgualune, rind, kõht, jalgade siseküljed ja sabaots on hallikasvalged. Jalgade välisküljed ja kõrvatagused on aga tumedad.

Milliseid rebase värvusvariante võib meie laiuskraadidel kohata?Kui rebase karvkate on hele, nimetatakse teda kaserebaseks, eriti heledat varianti nimetatakse kuldseks rebaseks. Tumeda karvaga rebast nime tatakse söerebaseks, erakordselt tume on

soorebane. Harry Lingi järgi eristavad Eesti jahi-mehed värvusvariatsioonidena punarebaseid, pajurebaseid, soorebaseid, tulirebaseid, roore-baseid, kivirebaseid, metsarebaseid, rist(i)reba-seid jt (vt illustratsioone lehekülgedel 28 ja 29).

Kuidas läheb suvekarvastik üle talvekarvastikuks?Suvekarvastikul on õhuke aluskarv ja lühike pealiskarv. Talvekarvastiku moodustumisel kasvavad suvekarvastiku pealiskarvad pike-maks ja aluskarvastik tiheneb.

Millal vahetub karvastik taas suviseks?Suvine karvavahetus algab isastel veebruari keskel, esmalt toimub see peas, siis käppadel ja edasi kuni sabani. Poegadega emastel vahe-tub karvastik palju hiljem.

Mis on „jooksuaja prillid”?„Jooksuaja prillideks” kutsutakse laike, mis tekivad rebasel kevadise karvavahetuse ajal, kui õlgade piirkonnas kukub karvu hulgaliselt välja.

Hammastik

Hambavalem:3 1 4 23 1 4 3

× 2 = 42

Piimahambad kasvavad suhu nelja nädalaga ja neid on kokku 28. Pooleaastaselt on rebasel piimahambad vahetunud jäävhammastega.

Kuidas nimetatakse rebase silmahambaid?Silmahambaid nimetatakse kihvadeks.

Kuidas on võimalik ülakihvade pikkuse järgi eristada rebase, hundi ja koera koljut?Rebasel ulatuvad kihvatipud alalõualuu alumise servani, hundil alalõualuu keskele, koeral alalõualuu ülemise servani (joonis 13).

Milliseid hambaid nimetatakse kiskhammasteks?Kiskhambad on välja arenenud ülalõualuu neljandast (tagumisest) eespurihambast ja ala-

lõualuude eestvaade

rebane

hunt

koer rebase kolju pealtvaates

kihvad

rebase kolju külgvaates

Joonis 13. Punarebase kolju (vasakul ja all). Lõualuude eestvaade (paremal):rebane (üleval); hunt (keskel); koer (all)(F. Koenen, 1972. Der Rotfuchs. Wittenberg Lutherstadt.)

272 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

lõualuu esimesest tagapurihambast ning nad lõikavad liha kui käärid.

JäljedEeskäpal on 5 varvast, tagakäpp on väiksem ja sellel on 4 varvast. Jäljes on näha 5 padjandit ja 4 varvast (eeskäpa 5. varvas asub kõrgemal ning see ei puuduta maad). Tagakäpa jälg ja selle keskmised varbapadjandid on suuruse poolest palju väiksemad kui eeskäpa jälg ja selle varba padjandid.

Kuidas eristada rebase jälgi koera omadest?Rebase jäljes ulatuvad mõlemad tagumised varbaotsad esimeste varbapadjandite taga-osani. Koera jäljes ulatuvad tagumiste varvaste otsad selgelt esimeste varbapadjandite algu-sest mööda. Nii tekib rebasel optiliselt ovaalne (5 × 3–4 cm), koeral ümar-ovaalne jälg (joonis 14).

Millise jäljerea rebane jätab?Kõndiva rebase jäljepilti ei ole võimalik kellegi teise omaga segamini ajada – rebase jäljed on nagu pärlid reas. Tundub, nagu loom kõnniks nööri mööda. Rebane liigub sageli ka traavi-des. Kui rebane peab välkkiirelt põgenema, siis tema tagumised jalad lähevad eesjalgadest mööda nagu jänesel (joonis 16).

VäljaheitedVorstikujulised väljaheited lõpevad ühest ot-sast teravalt (joonis 15). Värsketel väljaheide-tel on ainuomane lõhn. Üpris tihti on väljehei-detes luutükke ja karvu. Rebane jätab oma väljaheited sageli maapinna kõrgematesse kohtadesse ja kändudele.

Joonis 14. Rebase üksikjälg (vasakul); koera üksik-jälg (paremal)

Joonis 16. Jäljeread (vasakult paremale): kõnnil (rebane liiguks nagu nööri mööda); traavides; joostes põgenedes; kiirete hüpetega põgenedes

Joonis 15. Rebase väljaheide

28 Jahiulukid

292 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Talvise karvkattega tavalist värvust punarebane

Talvise karvkattega „kuldrebane”

Talvise karvkattega „söerebane”

30 Jahiulukid

MeeledRebasel on kõik meeled suurepäraselt arene-nud, lisaks on rebane õppimisvõimeline ja va-narahvas peab teda kavalaks loomaks. Kõige paremini on arenenud haistmismeel, sellele põhineb rebasel oma territooriumi lõhna-märkidega tähistamine ja „jahimehetund-likkus” (tunneb inimese lõhna kaugelt ära). Püsti seisvad kõrvad on kujult kui ruuporid, jooksuajal kuuleb rebane teiste rebaste hääli suurte kauguste tagant, samuti määrab ta kuulmise järgi täpselt ära hiire asukoha. Rebane on aktiivne ka öösel. Tema öilnäge-mise võime on tingitud silmade vertikaalsetest pupillidest, mis pimeduse saabudes laienevad ja võimaldavad sellega silma tagapõhjale langeva valguse lisapeegeldumist.

Häälitsused

Millal võib kuulda rebase haukumist?Rebane – eriti isasloom, harvem emasloom – haugub jooksuajal lühidalt territooriumi tähis-tamiseks. Üksteisele kiirelt järgnevad haugatu-sed lõpevad mõnikord käheda lõpuheliga. Selgete külmade ilmade korral võib seda hau-kumist kuulda päris kaugelt.

Millal rebane kiunub ja vingub?Vingumisega väljendab rebane alistumist, sa-muti valu, kui on end vigastanud. Saaki toov emarebane häälitseb kutsuvalt, et kasvavaid poegi urust välja meelitada. Emarebase hoia-tushäälitsused (ühesilbilised haugatused) an-navad rebasepoegadele teada, et neid ähvar-dab oht. Valu korral rebane kiunub, n-ö kaebleb.

Levik ja elupaikRebane on levinud kogu Euroopas ja ta on kõikjal arvukas. Omades suurt kohanemisvõi-met, võib ta elada nii inimasustusest kaugel metsas, ülesharitud steppides kui ka keset suurlinna. Lumerikastest mäestikest rändab ta enne talve tulekut madalamatesse kohtadesse.

Isasloomad rändavad kuni 35 km, emasloo-mad parimal juhul 2 km kaugusele.

Rebane võib elada territoriaalsete pererüh-madena, aga asulate lähedal ka suuremate seltsingutena. Tähtsaimad eeldused elupaiga valikul on toidu, varjekohtade ja poegade kas-vatamiseks urgude olemasolu, samuti ka või-malus jooksuajal „tutvusi” sõlmida. Ka ilmasti-kuga seotud pisiasjad, näiteks tuule eest kaits-tus ja päikesepaisteliste kohtade olemasolu, mõjutavad rebasel sobiva elupaiga valikut. Re-base kodupiirkonna suuruseks on Saksamaal 500 ha, Eestis T. Randla Jahimehe käsiraa-

matu (1979) järgi 300 kuni 1200 ha.

EluviisMitte ühelgi teisel ulukiliigil pole eluviisis nii palju vastukäivusi ja erinevusi kui rebastel. Rebane on peamiselt öö- ja hämarikuloom. Inglismaa suurlinnades on teada ühest isasest ja 4–5 emasest koosnevaid seltsinguid, mis te-gutsevad 10–70 ha suurusega kodupiirkonnas. Sellistes seltsingutes sünnitab ainult dominee-riv (vanim) emane, teised emased aitavad kut-sikate eest hoolitseda. Selline kohanemisval-midus teeb temast tüüpilise inimesekaasleja.

Toit

Kas rebane sööb kõike või ta on toidu suhtes valiv?Rebane on kõigesööja.

Mida rebane sööb?Rebane eelistab loomset toitu – hiirtest (hiired on põhitoit) metskitsedeni, väikelindudest metsiseni. Ta sööb ka kimalasi, herilasi, kärb-seid, põrnikaid, tigusid, vihmausse, kalu, sisa-likke. Rebane on n-ö korjuste koristaja ning seetõttu on tal looduses oluline tähtsus „hai-guste vastase võitluse politseinikuna”. Rebane sööb meelsasti taimset toitu: puuvilju, metsa-marju, tammetõrusid, pähkleid, kibuvitsa-, pih-laka-, pooppuu- ja astelpajumarju, rohttaimi, viljaterasid, ristikulehti, kartuleid. Asulate lä-hedal käib ta prügimägedel söödavat otsimas.

312 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Millal matab rebane oma saagi maha?Kui toitu on palju, matab rebane ülejäägi maha varjatud kohta, umbes 10 cm sügavusele.

Kas loomse ja taimse toidu suhe on tasakaalus?Loomne toit on ülekaalus, loomse ja taimse toidu suhe on 4 : 1.

Kuidas peab rebane jahti ja kuidas surmab oma saagi?Rebane hiilib ja siis hüppab ohvrile peale, mõ-nikord ajab ta oma saaklooma taga. Saagi sur-mab hammustusega – kas kõrri või kuklasse.

Paaritumine (jooksuaeg), tiinus ja juurdekasvEsimese eluaasta talveks saavad rebased sugu-küpseks. Isased on paaritumiseks valmis det-sembrist märtsini, emased aga ainult jooksuajal 3 kuni 4 päeva. Vanematel emas loomadel on jooksuaeg varem kui noorematel.

Millal rebased paarituvad?Jooksuajal. Saksamaal algab jooksuaeg jaa-nuari keskel ja kestab umbes kolm nädalat. Eestis on rebase jooksuaeg tavaliselt veeb ruaris.

Kuidas käituvad sugupooled paaritumise ajal?Kuigi emasloom püüab endale lõhnamärki-dega tähelepanu tõmmata, lükkab ta alguses kõik pealetükkivad isased eemale. Alles inna-aja alguses laseb ta isased enda lähedale. Sugutamisjärgse haakumise tõttu kestab paari-tumine enamasti terve tunni. Tavaliselt toi-mub paaritumine rebaseurus. Nii välistatakse instinktiivselt teiste liigikaaslaste sekkumine.

Millal toimub pärast paaritumist ovulatsioon?Ovulatsioon on kaks päeva pärast paaritumist.

Kui kaua kestab rebase tiinus?Rebase tiinus kestab 51 kuni 54 päeva.

Mitu kutsikat rebane sünnitab ja kuidas nad välja näevad?Rebane toob ilmale polsterdamata urulohus 4 kuni 6 pimedat, tuhkhalli karvast kutsikat.

Väiksemad ja suuremad pesakonnad on eba-tõenäolised.

Silmad avanevad rebasekutsikatel 10 päeva pärast. Pärast 20. päeva on „titekarvad” täiesti vahetunud poegadele omaste karva-dega. 40 päeva pärast toimub uus karvavahe-tus ja nüüd muutub karv punaseks.

Mil moel hoitakse urus rebasekutsikate puhtust?Senikaua kui kutsikad urust ei lahku, hoolitseb emarebane ise nende puhtuse eest. Ta lakub poegade kõhtu, millega aktiveerib peristalti-kat, uriini ja ekskrementide väljutamist ning neelab kutsikate väljaheited alla. Kolme nä-dala pärast, kui ema neid enam ei imeta, suu-nab ta kutsikad uru kõrvalkäikudesse, et nad jätaks sinna oma uriini ja väljaheited.

Kuidas ja kui kaua hoolitseb rebane kutsikate eest?Juba 15. elupäeval hakatakse kutsikatele tahket eelseeditud toitu andma. Nelja nädala pärast võib rebasekutsikaid uru ees näha. Sel ajal on emarebane saaki otsimas. Kuue nädala pärast liituvad ka kutsikad saagiotsingutega.

Vastupidiselt hundi- ja koerakutsikatele ei kujuta uru ees mängimine rebasekutsikatel sotsiaalset käitumist. Täielik üksteise sallima-tus areneb rebasepoegadel välja juba mõne nädalaga. 14 nädalaga on rebasekutsikad ise-seisvad ja lahkuvad pesakonnast.

Isased kutsikad hajuvad kaugemale kui emased. Enamasti asuvad nad elama piir-kondadesse, kus pole teisi rebaseid, täites nii kõige pealt rebastest tühjaks kütitud piirkondi.

Ülekaalus on polügaamia (vt lõiku „Elu-viis”). Isarebase tähtsus kutsikate üleskasvata-misel on vaieldav. Rebaste väike arvukus mõ-nel pool võib viia selleni, et isane paaritub ai-nult ühe emasega. See, et emane kasvatab kut-sikaid üksi üles, võib olla põhjustatud isas-looma mahalaskmisest pärast paaritumist, aga ka tema vähesest kontaktist järeltulijatega (F. Labhardt, 1990).

Liiga palju looteid põhjustab nende hukku-mist. Kui ikkagi sünnib liiga suur pesakond,