84

Meie rahvusliku fennougristika suur-mees, Tartu Ülikooli professor Paul-Johannes Alvre (aastani 1937 Simen-son) sündis Tartus käsitöölise perekon-nas. Ta lõpetas 1941. aastal HugoTreffneri Gümnaasiumi ning alustassamal aastal Tartu Ülikoolis eesti kee-le ja sugulaskeelte õpinguid. 1943. aas-tal põgenes ta Soome ning aastail 1943–1944 võitles Soome mereväes. 1944.aastal tuli ta koos teiste soomepoistegatagasi Eestisse ning osales võitlusesvene okupantidega. Samal aastal läksPaul Alvre jälle Soome ning lõpetas1946. aastal Helsingi Ülikooli. Aas-tail 1946–1948 töötas ta eesti keele lek-torina Jyväskylä Pedagoogilises Kõrg-koolis. 1948. aastal nõudis Venemaasõjas Soome poolel võidelnud eestlaste,ingerlaste ja karjalaste, sealhulgasnimeliselt ka Paul Alvre väljaandmist,

mida Soome tegigi. Kuid Paul Alvrelõnnestus venelaste vangirongilt põge-neda. Aastast 1948 töötas ta Viljandikeskkoolides eesti ja ladina keele õpeta-jana. Ühtlasi tegi ta intensiivselt tea-dustööd, mille tulemusena kaitses1966. aastal Tartu Ülikooli juures üli-mahuka üksikasjalise doktoriväitekirja„Morfologis-äännehistoriallinen tutki-mus monikkovartalon muodostuksestasuomessa verrattuna sukukieliin”. Aas-tail 1968–1970 oli Paul Alvre TartuÜlikooli soome-ugri keelte kateedriõppejõud ja 1970–1993 professor, ka-teedrijuhataja pikaajaliste välislähe-tuste ajal korduvalt tema kohusetäitjaning 1988–1992 soome-ugri keelte labo-ratooriumi juhataja. 1993. aastal nime-tati ta emeriitprofessoriks, kellena jät-kas aktiivset uurimis- ja õpetustööd.Ta oli aktiivselt tegev soomepoiste Ees-ti ühenduses. Paul Alvre suri 87. elu-aastal.

Paul Alvre uuris nii eesti keelt kui kateisi läänemeresoome keeli, samutikaugemaid soome-ugri ja samojeedikeeli. Ta oli väga produktiivne ja idee-derikas autor, kes on avaldanud üle 600teadustöö. Sagedasti oli tal esinemisikongressidel ja konverentsidel. TartuÜlikoolis luges P. Alvre peamiselt soomekirjakeele ajalugu, ajaloolist morfoloo-giat, fraseoloogiat ja semantikat, vadjakeelt, läänemeresoome keelte kõrvuta-vat grammatikat ning uurali keeltemorfoloogiat ja leksikat. Suur oli temapanus soome ja teiste läänemeresoomekeelte asjatundjate ettevalmistusseTartu Ülikoolis. Tema juhendamiselvalmis arvukalt üliõpilastöid, sealhul-gas 15 väitekirja.

PAUL ALVRE

3. I 1921 –18. XI 2008

IN MEMORIAM

85

Erilist tähelepanu pühendas PaulAlvre oma emakeele käsitlemisele, sa-geli laiemal soome-ugri taustal, näiteks„Kas põranda ja põrmu kaudu Permi?”(KK 1981). Rohketest eesti keelelepühendatud kirjutistest mainitagu vaidmõnda: „Zur Herkunft der Wörter kasund teps in der estnischen Sprache”(SFU 1983), „Auf -tasa endende Adver-bien im Estnischen” (SFU 1984), „Mur-desõnad hamanik, taudi ja samunikka”(KK 1989), „Über den metanalytischenHintergrund der estnischen Pronominamillega und miska” (LU 1995), „Überden Phraseologismus sundid und san-did im Estnischen” (Uppsala Multieth-nic Papers 39. Uppsala, 1996). Ta tege-les ka Eesti kohanimedega: „Veel kordkohanimest Ocrielae” (KK 1984), „Koha-nimede -vere loodusobjekti tähistajana”(Eesti Loodus 1986), „kõrb-, kõrve-koha-nimed looduses ja asustuses” (EestiLoodus 1988). Mitmes kirjutises vaa-deldakse eesti vana kirjakeele küsimu-si, näiteks „veelaks-tüüp kirjakeeles jamurdeis” (KK 1981), „Eesti vana kirja-keele üxigka” (Virittäjä 1983), „Überzwei aus dem Estnischen geschwunde-ne Konjunktionen” ja „Kontaminations-fälle in der alten estnischen Schrift-sprache” (mõlemad SFU 1987), „Reflek-siivpronoomenist enese ~ enda vanaskirjakeeles” (KK 1991), „Das rätselhaf-te lind ’Burg, Schloß’ im Sprachge-brauch von Heinrich Stahl” (LU 1999).P. Alvre oli huvitatud ka morfosüntaksiprobleemidest, millest annavad tun-nistust kirjutised „Miks tud-kesksõnakomparatiiv?” (KK 1982), „Mis käändesoli paremini?” (KK 1982), „Sünteetilisiekvatiivsustarindeid” (ESA 29, 1983),„Wie ist der estnische auf -st auslauten-de Translativ entstanden?” (SFU 1983),„Typen estnischer Possessivsuffixe undderen Herausbildung” (SFU 1984),„Sõna hea komparatsioonist vanas kir-jakeeles” (ESA 32, 1986), „Mõningaistpassiivi erijoontest” (KK 1993), „On theOrigin of Some Reduplicative Words in

Estonian” (FU 2003), „On the Back-ground of the Estonian Dialectal Word(h)aaksrik ’shipwreck, jetsam’ and itsRelated Associations” (FU 2004) ja tei-si. Eraldi tuleb esile tõsta Paul Alvreteost „Eesti kirja- ja murdekeele morfo-loogiat” (Tallinn, 1989). Tal oli olulineroll ladina-eesti-vene meditsiinisõna-raamatu koostamisel, mille käsikirjatoimetamisele lisaks täiendas ta teostrahvatarkustega ning kirjutas sellejaoks ka lühikese ladina grammatika.

P. Alvre üks olulisi huviobjekte olidsoome keele küsimused. Viimaste mit-mekesisest käsitlusest võiks nimetadaartikleid „Über ein als Lehnüberset-zung auftretendes Adverb im Finni-schen” (SFU 1984), „Tähelepanekuidladinakeelse „Kalevala” kohta” (KK1989), „Inkerin suomalaismurteidennominitaivutus” (Virittäjä 1991), „Soo-me keele u- ja ü-tüvede mitmuse vor-mistik” (Minor Uralic Languages andTheir Contacts. Tartu, 1993), „Soomekeele o-, ö- ja oi-, öi-tüvede mitmusevormistik” (Minor Uralic Languages.Structure and Development. Tartu,1994), „Mikael Agricola emakeelest jaselle eestipärasustest” (KK 1995) ja„Yksitavujen monikkovartalon ja moni-kon genetiivin muodostus suomen mur-teissa” (Turun yliopiston suomalaisenja yleisen kielitieteen laitoksen julkai-suja 51. Turku, 1995). Ta koostas kamitu, enamasti mahukat soome keelealast õppevahendit eestlastele, näiteks„Soome keele sõnavaraõpetus ja õige-kirjutus” (Tartu, 1988), „Soome keelevõõrsõnad” (Tartu, 1988), „Soome väl-jendeid eesti vastetega” (Tartu, 1995).Koos Raul Vodjaga andis ta Soomesvälja sõnaraamatu „Pulma poikineen.Virolais-suomalainen vertailusanakir-ja” (Porvoo–Helsinki–Juva, 1993).

Tähelepanu jagus ka teistele lääne-meresoome üksikkeeltele, näiteks vepsakeelele („Zu wepsischen Pluralformen(besonders in ä-stämmigen Wörtern)” –SFU 1982; „Yleispiirteitä vepsän

86

monikkotaivutuksesta” – FU 1985), vad-ja keelele („Das wotische Suffix -ªi undseine Varianten” – SFU 1982; „Veelvadja ja eesti küsisõnadest” – KK 1987;„Typen des wotischen a-Plurals” – LU1996; „Die wotischen Pluralstämme” –LU 2000; „Kirderannikumurde ja vadjakeele ühisjooni” – Eesti Keele Instituu-di toimetised 7. Tallinn, 2000; „Vadjakeele mitmusetüvede tüübistik” –CIFU IX. Pars IV. Tartu, 2001), liivikeelele („Eesti ja liivi keeleaines Henri-ku Liivimaa kroonikas” – KK 1984 ja1985; „Anmerkungen zum obliquenModus im Estnischen und Livischen” –LU 1993).

Läänemeresoome keelte probleemis-tikku käsitlevad näiteks artiklid „Lää-nemeresoome aluskeele varasest mur-deliigendusest, eriti eesti ja soomekeelt silmas pidades” (KK 1973), „Überdie Herkunft der ostseefinnischenAdjektive mit -lanta, -läntä” (SFU1981), „Vom ostseefinnischen Indefinit-pronomen” (Studia Fennica 1985),„Ekstsessiivi probleeme” (FU 1987),„Anmerkungen zum qualitativen Stu-fenwechsel mit besonderer Berücksich-tigung der alten estnischen Schriftspra-che” (LU 1991), „Parista deminutiivi-lähtöisestä monikon tunnuksestaitämerensuomalaisissa kielissä” (Fest-schrift für Károly Rédei zum 60.Geburtstag. Wien–Budapest, 1992),„Über terminativische Konstruktionenin den ostseefinnischen Sprachen unterbesonderer Berücksichtigung des Estni-schen” (LU 1994), „OstseefinnischeTempusadverbien auf -se, -si” (LU1998). Kõrvutatud on kaht või enamatkeelt omavahel: „Deklinatsiooni ühis-jooni eesti-vadja-isuri-soome keelealal”(Itämerensuomalaiset kielet. Helsinki,1990), „Über das estnisch-finnischeAdverbialsuffix *-ksUttA” (LU 1996),„Finnische und estnische Pluraltypenim Vergleich” ja „Ein spätentstandenerPluraltyp im Estnischen und Woti-schen” (mõlemad LU 1999) jt.

Palju artikleid käsitleb kaugemaiduurali keeli ja samuti uralistika üldprob-lemaatikat, näiteks „Az uráli nyelveknévmásainak igei komponense” (Nyelv-tudományi Közlemények 1983), „Diemordwinischen Pronomen kodamo undÉme Éze” (SFU 1985), „Zu den finnisch-ugrischen l-Kasus” (SFU 1986), „Uura-li keelte primaarseist objektikäändeist”(Ünnepi könyv Mikola Tibor tiszteleté-re. Szeged, 1996), „Über einige Plural-bildungen in den uralischen Sprachen”(Studia Uralica Upsaliensia 1996),„Über ein Hauptproblem des Stufen-wechsels” (LU 1997). Nii kõigi kui kaüksikute soome-ugri keelte kohta koos-tas ta ka õppevahendeid: „Soome-ugrikeelte ajalooline grammatika I. Sõnalii-gid. Arvu- ja käändekategooria” (Tartu,1983), „Udmurdi ja eesti keele kõrvuta-vaid tekste ning väljendeid (koos harju-tusülesannetega)” (Tartu, 1985), „Komija eesti keele kõrvutavaid tekste ningväljendeid (koos harjutusülesannete-ga)” (Tartu, 1987) jt. Käsitlust leidsid kauurali keelte suhted teiste keeltega:„Vene laenuelemendid läänemeresoomekeelte indefiniitpronoomeneis ja -adver-bides” (Minor Uralic Languages. Gram-mar and Lexis. Tartu–Groningen,1995), „Indoeuropeische Lehnwörter inden ostseefinnischen Sprachen” (FU1996), „Typological Parallels betweenthe Finno-Ugric Languages and Espe-ranto in Phonology/Phonetics (withIndo-European Background” (FU 1997),„Typological Parallels between the Fin-no-Ugric Languages and Esperanto inMorphology” (FU 1999) jt.

Paul Alvre tuntusest ja tunnustatu-sest räägib seegi, et ta oli Helsingi Üli-kooli audoktor, Soome-Ugri Seltsi au-liige ning mitme teise rahvusvaheliseteadusseltsi välisliige. Teda oli autasus-tatud Soome ja Eesti riiklike aumärki-dega.

40 koostööaasta jooksul ei kuulnudma kolleeg Paul Alvret kordagi kurjus-tavat, kurtvat ega nurisevat ei olude,

inimeste, ilma ega tervise üle. Kunagi eikaotanud ta enesevalitsust. Ühestkiülesandest ülikoolis ei püüdnud takeelduda. Tema kodu uksed olid omaini-mestele lahkesti valla, eriti idapoolse-test soomeugrilastest õppuritele, kesolid ju oma kodust kaugel ja kes teda taisaliku hoole pärast ka väga hindasid.Kõiki asju talitas professor Paul Alvretasa ja targu, välise kenitlemiseta.Samal ajal oli ta nõudlik, seda ennekõi-

ke enese suhtes. Tema töövõime oliimetlusväärne. Tartu Ülikooli fenno-ugristid on kaotanud hea kaaslase,Eesti fennougristikateadus ühe omasuurmeestest, Eesti Vabariik väärika jateeneka kodaniku. Helge mälestus PaulAlvrest jääb tema sõprade, sõjakaaslas-te, kolleegide ja õpilaste südamesse.

A G O K Ü N N A P

87