raama idkeeljakirjandus.eki.ee/843-860.pdflaadis on kirja pandud raamatu mõle-mad osad, nii...

maie kalda. debora ja vennad.tallinn–tartu: eesti kirjandusmuu-seum, kultuuri- ja kirjandusteooriatöörühm, 2010. 472 lk + 24 lk illustrat-sioone.

Maie Kalda raamatu mõistmise võtmeandis mulle, just nii nagu see ideaalispeabki olema, autori enese saatesõna,täpsemalt selle viimane lause: „Kirjani-kud on ka „lihtsalt inimestena” tundli-kumad, nõuavad julgemalt ja elavadintensiivsemalt, nende askeesid onsügavamad ja pohmelused raskemad”(lk 14). Jutumärgid ja pohmelustestkõnelemine toimivad naljatlevate peh-mendustena, ent tees ise on selge jatugev: loovisik on midagi erilist. Niisu-gune väide kätkeb eneses kõigutamatut(modernistlikku?) austust loojamüüdija teistegi suurte müütide vastu. Edasi-sel lugemisel selgub, et sellist austustaimub tõepoolest kogu raamatust jaselles mõttes on vähemasti noorema sil-ma jaoks tegu põhitoonilt kaunis tradit-sioonilise kirjandusteadusliku portree-teosega.

Kalda suhe vastava traditsiooniga eiole küll ammugi ühemõtteline ega jäik.Rõhutatult märkmelises ja juhuslikuslaadis on kirja pandud raamatu mõle-mad osad, nii esimene, mahukam, miskoosneb valitud intervjuukatketest, kuika teine, napim, mis koondab varemilmunud artikleid. Tekst näitab endfragmentaarsena, on pikitud pealtnähaootamatult päheturgatanud lisanduste-ga. Vähe sellest, et uurimisobjektile vii-datakse initsiaalidega, räägib autor kaiseenesest kelmikalt kolmandas isikuskui MK-st. Peatükkide (Kalda sõna

kasutades „jaostükkide”) pealkirjadlangevad eri kategooriatesse: „Meri”,„Teised naised” ... See on mäss vana-moelise elulooraamatu vormi vastu,mis tahab lugejale pakkuda komplek-teeritud, valmis tõde. Rein Veidemanniltekib koguni kiusatus nimetada niisu-gust lähenemisviisi dekonstruktsioo-niks.1 Ent mäss toimub siiski tradit-siooni raamides. Tegelikult kombinee-rib raamat täiesti klassikalisel viisiltõiku kirjaniku biograafiast ja fragmen-te tema teostest, sätib kõrvuti leitmotii-ve elust ja loomingust, küsib intelli-gentsel moel: „Mida selle või teisegaõieti mõeldi?” Huviline võib sinistekaante vahelt leida lugematul arvulmälumänguväärilisi detaile. Teinekordannab autor – kahtlemata muiates –lugejale võimaluse viidete järgi kontrol-lida ka selliseid hinnanguid nagu „vägailus” (lk 83). Selle kõige taga on muidu-gi vägagi süsteemsed ja põhjalikudteadmised ning küllap ka väljakujune-nud arusaam niihästi konkreetsestuurimisobjektist kui ka kirjandustea-dusest üleüldse.

Sisu poolest kompaks raamat samutijustkui mingisuguseid tabusid, teebseda aga siiski kindlatesse piiridessejäädes. Kalda ei kujunda Vaarandistvalmis tahutud, liivapaberiga üle käi-dud puuslikku (väga tõsihingelist kunst-nikumüüdi kummardajat ei takistaksselle juures ka isiklik tutvus). Ei olevalitud selget joont, mida ajada, sellenimel ülejäänut maha vaikides. Häbene-mata lastakse tekkida kontrastidel,

843

RAAMATUID

Vanemate daamide Vestlust pealt kuulates

1 R. Ve i d e m a n n, Debora Vaarandieksistentsiaalne biograafia. – Postimees21. III 2010.

RAAMATUID 11-10_Layout 1 02.11.10 13:02 Page 843

nurki ei lihvita maha. Teatavad Kaldaväljaütlemised niihästi Vaarandi ideo-loogilise positsiooni kui ka mõne luule-tuse kunstilise kvaliteedi kohta on sel-le traditsiooni taustal julged, näitavadkirjutaja ausust, otseütlemist, kompro-missitut suhtumist. Tüüpilise müüdi-loome juurde ei kuulu küllap ka luule-taja torso ning jalgade disproportsiooniüle arutamine (lk 304). Ent traditsiooniennast kõik see ometi kahtluse alla eisea. Vaarandi lugu jutustatakse ikkagimingite müütide kaudu.

Siinkohal ei saa mööda tõsiasjast, etDebora Vaarandi isikumüüt on minujaoks – ju vähemalt osaliselt põlvkond-likel põhjustel – üleüldse segane. Pais-tab kaks poolust või äärmust, millestmõlema olemasolu luulekogudesse hei-detud pilk üksnes kinnitab. Ühelt poolton teada, et Vaarandi tegi nõukogudevõimuga koostööd ja oli seega „paha”inimene (jutumärgid võin siia rahu-meeli panna sellepärast, et nendel-samadel põlvkondlikel põhjustel ei olevastavad pained mulle isiklikult lähe-dased). Niisugused meeleolud võimen-dusid taas, kui 2006. aastal ilmus Vaa-randi mälestusteraamat „Aastad japäevad”, mis paljude lugejate meelestpõikles liiga libedalt kõrvale autoripoliitiliste otsuste vabandamisest jaselgitamisest. Tänapäeva vaatepunk-tist rõhutab nõukogulikku meelsustvennasrahvastest ja -vabariikidestkõnelevate värsside rohkus: „Alma-Atatähed”, „Kasahstani noorus”, „Dnepr”,„Karakumis” jne. Teiselt poolt moodus-tavad suure osa Vaarandi loomingustrahulikud, kodulembesed, sageli loodus-lüürilised luuletused: räägitakse vana-dest paatidest, vanadest kaluritest,rannalageda leivast, Saare- ja Hiiumaamaastikest. Sel alusel võiks ta liigitadastiilipuhtaks eestimaise kestvusluuleesindajaks: sellesama kestvusluule,mille ridade vahel aastakümneid peitisend keelatud isamaa-armastus ja mil-lest (veidi utreeritult väljendudes) vii-

maks arenes välja kaheksakümnendateradikaalsem etnosümbolism.

Need kaks liini tekitavad kuvandisvastuolu. Seda teab küll isegi nooremapõlvkonna inimene, et viie- ja ka kuue-kümnendatel aastatel põimus reibasnõukogude ülesehitus- ja tööpoeetikasageli rahvussümbolitega. Selles mõt-tes ei mõju ootamatuna Liivi ja Vildelugemine Lenini raamatukogus egatekita küsimusi seegi, et lauluna onõige rahvusliku värvingu saanud nii„Talgud Lööne soos” kui ka „Rannakol-hoosis”: vastavalt „Saaremaa valss” ja„Seda paati pole tehtud linnuluust ...”,kus esineb tegelasena tähtis (nais)kar-jabrigadir. Muuseas hakkab laiemastkäibest hoopiski kaduma teadmine, etmõlema pala sõnade autor on justnimelt Vaarandi – see on tema luuleta-jamüüdis (ebaõiglaselt) tahaplaanilejäänud. Kontrasti ja segadust tekitabjust ta hilisem, rahulikum, nukram,sageli minevikku vaatav looduslüürika.Sedasorti tekstidele peabki nähtavastirajanema Vaarandi tänapäeva väljaulatuv luuletajarenomee ja kaanonissekuuluvus: vennasvabariike kirjeldava-tele luuletustele see ju ometigi rajanedaei saa. Eriti kujundlikult ja segadusse-ajavalt saavad kaks liini kokku täht-luuletuses „Eesti mullad” (küll jubaaastast 1964), kus on ühtaegu esinda-tud justkui varjamatult sümboolsed,kõhnad, õhukesed, murelikud eestimullad ja valges kitlis võlur-partisan.Lõpuks tuleb muidugi tunnistada, etkuna segadus on minu jaoks ikka veelsegadus, ei ole see küllap seni tundu-nud pikemat lahtiharutamist väärt.Vahest on vaikne ja vihjav kestvusluu-le uutel, kirjudel aegadel mõistva pub-liku kaotanud.

Mõlemat poolust on aimata ka„Deboras ja vendades”. Tõsi, väga otse-seid poliitilisi küsimusi Kalda lähemaltei uuri. Ta ei kõhkle neid küll puuduta-mast, olles selleks arvatavasti liiga ausja professionaalne, see sünnib aga ena-

844


masti naljatleval või iroonilisel toonil,tõsiselt ja põhjalikult küsimust ettevõtmata. Huvitaval kombel on sageliomavahel seotud poliitika ja naiselik-kus. Näiteks Vaarandi riietumisharju-muste ja lemmikvärvide vaagimisevahele pillab Kalda nokkivalt: võiks jusiis ka küsida, miks räägib luuletaja niipikalt punastest kleitidest, kui on õietielu jooksul rohkem kandnud siniseid(lk 301). Parteisse astumise koha pealsoovib Kalda aga Vaarandi seljatahasarvilist feministi, kes ütleks, et ei oletarvis kõike teha, mida Anton Vaarandikäsib (lk 403). See viitab, nagu tulenek-sid Vaarandi poliitilised teod ja tegema-tajätmised eeskätt sellest, et ta onolnud nõrk naine. Poliitiline narratiivmängitakse ümber sooliseks. See ontähelepanuväärne käik. Raamatu elu-loolise osa tugistruktuuriks ongi kindelarusaam naiselikkusest – arusaam,mida eriti kerge on siduda poetessidega.Leidub koguni alapeatükk „Naiselikkekäitumismustreid”. Raske uskuda, etKalda on selle pealkirjastanud surm-tõsiselt, ent siiski on ta teinud just sel-lise valiku. Naiselike mustritena käsit-letakse muuhulgas näiteks suitseta-mist ja kohvijoomist, samuti naiskirja-nike tõlkimist.

Üllataval kombel tuleb vastavastpeatükist aga välja, et stereotüüpsesmõttes naiselikult käitunud ei olevatVaarandi kunagi: mingitarbeid temavannitoas ei leiduvat, fotodel kandvat tasageli spordidressi. Siin aitab hädastvälja teine naiselikkuse narratiiv: tüd-ruk, kes on poiste kambajõmm. Selleleviitab juba raamatu pealkiri „Debora javennad”. Niisugust vaatenurka toetabVaarandi enese tunnistus: „Minaarmastan venda, meest kui venda” (lk82). Siia alla kuulub ka Kalda väide, etteistegi naistega olnud Vaarandi sõberpigem meestevahelise sõpruse mõttes(lk 228), mis peab nähtavasti tähenda-ma midagi enamat kui iginaiselikehädade-murede vastastikust ärakuula-

mist. Antakse ka kolmas võimalus, nai-ne emana (mis otseses mõttes Vaarandilparaku väga üürikeseks jäi): „DV enesenaiselik tuumollus seisnes kindlastisellessamas soojas hoolitsuses, millevasteks võiks pidada piima-metafoori”(lk 310). Kokkuvõttes peituvat luuleta-ja naiselikkus aga tahtmises „ollaendast ilusam” (lk 318, originaali pak-sendus).

Raamatu loominguloolist poolt kan-nab peaasjalikult kohamütoloogia, mison loodus- ja kestvusluulet silmas pida-des väga sobilik lähenemisviis. Pea- võijaostükkidest on suur osa pühendatudmingitele kohtadele: kodud, reisisihid,meri, saar… Esimese peatüki „Kodud”juhatabki Kalda kohe sisse sirgjoonelis-te väidetega esmalt üldisemalt: „Luulenõuab aistilist konkreetsust” ja siis täp-semalt: „DV teadis endal olevat heakohamälu ja ruumitaju. Kohad-paigadoma pärisnimede ja äratuntavate akt-sentidega on tema loomingu püsiele-ment” (lk 17). Siin pakub mütoloogiapigem formaalset raamistust, peatükki-de tugev ja tahke sisu moodustub ikka-gi statistilistest tähelepanekutest jakorrektsetest, kindlapõhjalistest üldis-tustest. Kalda ei taha meelsasti midagiväita, ilma et tal oleks selle kattekstuua tekstikoht, parem kui mitu. Niisu-gune kõva ja purunematu aluspindlegitimeerib ka lõbusamat laadi väited,nagu: „Kui DV oleks otsustanud 1990-ndail uuesti poliitikaellu tulla, olekstema erakonnaks sobinud rohelised” (lk272). Kui kellegi teise sulest oleks niisu-gust väidet raske uskuda, siis ilmselgeltainest väga põhjalikult tundev Kaldavõib seda enesele lubada.

Siin selgub muide, et eri koolkonnadja eri ajastud saavad kokku ka Kaldakirjutamislaadis. Just seal, kus juttuon kohtadest ja paikadest, kombineeribta traditsioonilist positivistlikku kir-jandusteadust värske värvi lõhnalisesemiootilise terminoloogiaga. Teisalvõib jällegi kohata lauseid, mis oma

845


väärika, vastuvaidlemist mitte sallivatooniga toovad liberaalsele nooreleotsemaid meelde mitmekümne aastatagused kirjutusmaneerid: näiteks„Tugev multisensoorne looduselamusvormus, kui aeg küps, armastusluuletu-seks” (lk 27) või „Näeme tõsist suhtu-mist loomingulisse komandeeringusseja kogutud aine kasutamisse” (lk 149).

Sattusin raamatus lõikudele, kuskasutatav mütoloogia minu meelestläbi kukub. Näiteks juba mainitud loo-jamüüdi raames, mis kogu teost kan-nab, on kohati püütud musta valgeksrääkida. Kui Vaarandi ütleb, et LilliPromet on iseloomult tige ja väiklanening luuletajaannet tal ei ole, seletabKalda lugejale: „...kui kirjanikud nootevahetavad, tuleb arvestada liialdamisekoefitsienti. See käib kirjanikuandejuurde, sõna jõudu ja võimalusi kasuta-da” (lk 243–244). (Sellist veendumuston Kalda väljendanud ka varem, näi-teks artiklis „Kivisildniku kirjanikenimekiri – mis see on?”) Kõigepealtvõib olla problemaatiline Kalda otsusniisugune väljaütlemine raamatussepanna, aimates, et Vaarandi ise sellevõimaluse korral küllap välja olekstsenseerinud. Sedalaadi otsuseid kait-seb Kalda kiivalt ja kärmelt kohe sisse-juhatuse alguses, öeldes, et peab luule-taja spontaanse eneseväljenduse kon-serveerimist omaette väärtuseks (lk7–8). Kui otsus on juba langetatud,tuleb igatahes kõrgelt hinnata püüd-lust tsitaati taktitundeliselt seletada jakonteksti asetada. Ent Kalda argumentei ole siinkohal veenev: samamoodi javeel osavamaltki kasutab sõna jõudu javõimalusi igaüks, kes ligimese kohtamõnuga mahlakaid hinnanguid jagab.Mis puutub naisemüütidesse, siis Vaa-randi luulest leiaks soovi korral kamärksa huvitavamaid naiselikkusekäsitlusi kui lihtsalt „naiselik naine”,„poisilik naine” ja „emalik naine”. Lin-

nuluust paadi luuletuses esitatud meheja naise töine konkurents pole küllvahest poetessile olemuslik motiiv, vaidlihtsalt ajastu märk.2 Ent näiteks 1975.aastast pärinevas pealkirjata luuletu-ses võrreldakse naist lihasööja taimehuulheinaga.

Võimalikest ebakõladest hoolimatatuleb siiski möönda, et missuguseidmütoloogiaid ka ei kasutataks, laiaslaastus paistavad Kalda ja Vaarandineid jagavat. Kohapoeetiline analüüshaakub Vaarandi luulega, miks siis mit-te feministlik poeetiline analüüs temaisikuga. Kuigi mind isiklikult võib mõnivastav eeldus ärritada, hakkab niisugu-ne lähenemine subjekt Kalda ja objektVaarandi sünergia tõttu tööle. Kalda(snd 1929) koguni „kurdab”, et temavanusevahe Vaarandiga (snd 1916) osu-tus liiga väikeseks: miski ei üllatanud,liiga palju olid nad lugenud samu raa-matuid ning näinud samu teatritükke(lk 9). Nähtavasti kattus arvestatavalmääral ka subjekti ja objekti eluvaade.Igatahes sulgeb lugeja raamatu veendu-musega, et Debora Vaarandi näol olitegu keskmisest kenama inimesega.See paljastab ühtlasi vähemalt mingi-suguse lahenduse minu (snd 1985)segadusele seoses tema isikumüüdiga:kui on isiksusena oldud tõepoolest süm-paatne ja meeldiv, ei muuda poliitilisedebakõlad seda olematuks vähemaltseni, kuni keegi veel mäletab inimestennast.

J o H A N N A R o S S

2 Paralleelselt käis sarnane töövõistluska kapitalistlikus Läänes: sedasama aasta-numbrit (1949) kandev film „Adam’s Rib”Katharine Hepburni ja Spencer Tracyga(režissöör George Cukor) jutustab samutiabikaasade konkurentsist: kaluri ja karja-brigadiri asemel võtavad seal aga mõõtukaks advokaati.

846


Hellar Grabbi. seitse retke isamaale.mälestuslikud esseed. tartu: ilma-maa, 2010. 454 lk.

Hellar Grabbi järjekordne mälestus-teaineline teos „Seitse retke isamaale”on kindlasti – kui lühidalt kokku võtta– õpetlik ja hariv. Huvitavusega on loodnatuke keerulisemad, aga sellest edas-pidi. Käesolevas raamatus meenutabGrabbi oma seitset külaskäiku EestiNSV-sse aastatel 1968, 1969, 1972,1977–1978, 1988, 1989 ja 1990. Kahek-sandal külaskäigul oli NSV asemeljuba Vabariik. „Saabumispäeval, 6. IX1991, tunnustab Eesti iseseisvust kaNõukogude Liit,” mainib Grabbi ees-sõnas (lk 10). Viimase kahe kümnendijooksul on Grabbi siinmaal käimisedomasoodu tihedalt jätkunud.

Küllap ei ole meenutamislembeseHellar Grabbi raamatut käsitledeskohatu kalduda hetkeks ka ise meenu-tustesse. Suhteliselt noore mehena(olen sündinud 1979. aastal), puutusinGrabbi-nimelise kirjanduskriitikugakokku üldise kirjandusloo mõttes alleshiljuti, oma ülikoolipäevil. Esmalt toi-mus see ajakirja Keel ja Kirjanduslehekülgedel (1998, nr 6), kust lugesinGrabbi põhjalikku retsensiooni 1995.aastal ilmunud „Eesti kirjarahva leksi-konile”. Grabbi nurises, miks on sealArvi Siiast rohkem juttu kui Heiti Tal-vikust, Minni Nurmest rohkem kuiIvar Grünthalist, Aira Kaalust rohkemkui Ilmar Laabanist, Ralf Parvest roh-kem kui Uku Masingust, Lilli Prometistrohkem kui August Annistist. „Proport-sioonid peaksid olema just tugevaltvastupidised,” protesteeris retsenseeri-ja, jagades ilmselgelt kirjanikke paha-deks ja headeks poliitilistest, s.o kirjan-dusvälistest põhjustest lähtuvalt, pida-mata millekski, et näiteks kahe (vägahea) luulekoguga Talvikust polegi teat-meteoses põhjust rohkem kirjutada kui

suure hulga (väga heade) luulekogude-ga Siiast.1 Järgnes veel verbaalseidlajatusi Sütiste, Smuuli, Prometi,Kuusbergi jt aadressil. Soh, mõtlesinmina, järjekordne ivanoravlik läänepühamees eesti kirjandust „puhasta-mas”! 2001. aastal Loomingus ilmunudlühiarvustuses 2000. aasta „Eesti kirja-nike leksikonile” kasutasin juhust jatorkasin sapiselt vastu, mida tulekssäärasest kirvemeetodist arvata.2

Nii et sugugi mitte paljulubavastoonis esmatutvus. Peatselt kohtusinGrabbiga ka isiklikult, 2001. aastakevadel Rahvusraamatukogus, soojal,aga vihmasel päeval, ühel kirjandus-üritusel. Ma ei mäleta, millest kontaktalguse sai, kas keegi tutvustas või kesvestlust alustas, aga ilmselt oli aktiiv-seks pooleks suhtlemis- ja tutvumis-aldis Grabbi. Jutlesime mõne suutäieigati asjalikult ja sõbralikult ningposeerisime isegi ringi luusivale foto-graafile. Võimalik, et Grabbi oli lugenudLoomingust minu vastupistet eesti kir-jandusloo hindamise asjus ja tundishuvi, mis mees see selline on. Tookord-ne kokkupuude on seni jäänud ainsaks.Kahjuks noorima ja vanima kirjanike-generatsiooni vahel ju otsekontakti eileidu, eriti kui tegu piiriülese juhtumi-ga. Aga sellestki kohtumisest sain aru,et Grabbi kirjanduslik diapasoon ontegelikult palju avaram, kui tollestnorivalt kurjustavast retsensioonistvälja paistis.

„Seitse retke isamaale” on kindlastiüks neid mälestusteoseid, mida eestikultuuriloo huvilised võiksid lugeda.Nagu öeldud, on see muuhulgas kaõpetlik. Pean silmas asjaolu, et Eesti

847

ameeRiklase seiklused eesti nsV-s

1 H. G r a b b i, Veel kord „Eesti kirjarah-va leksikonist” selle uuele väljaandele mõel-des. – Keel ja Kirjandus 1998, nr 6, lk 406.

2 J. U r m e t, Pealt kullakarvaline, seestsiiruviiruline. – Looming 2001, nr 2, lk 283–287.


NSV külastamine polnud mõnes pagu-lasringkonnas positiivne ega aktseptee-ritavgi nähtus, paljud äärmuslikudkonservatiivid olid seisukohal, et iga-sugune kontakt rahvuskaaslastegaokupeeritud kodumaalt on kuritegu ise-seisva Eesti Vabariigi mälestuse vastu.Grabbi kirjutab: „Dogmaatilised ja äge-damad okupeeritud Eesti külastamisevastased läksid niikaugele, et kodu-maal-käijaid mõnitati pagulasajalehte-des ja mitmed tuntud isikud, nagu heli-looja Eduard Tubin, kõrvaldati organi-satsioonide liikmeskonnast” (lk 12–13).Korduvalt puudutab Grabbi seda nõme-dat fakti. Nüüd teame, et õigus oli käi-jatel ja suhtlejatel, mitte aegunudmälestuste küljes rippujatel. Panemeselle kõrva taha: kui millalgi tulevikuspeaks juhtuma analoogseid olukordi,olgu siis inimestel tarkust ja taiplik-kust säilitada normaalset mõtlemist,püüelda ühtsuse ja solidaarsuse poole.Ühel pool pagulus – peatamatult hää-buv, kuid seni tähtsat rolli mängiv kildrahvuskehast, teisal rahvas ise, kam-mitsetud, kuid elujõuline.

Paguluse ja kodumaa vaheliste kul-tuurikontaktide olulisus tuleb Grabbiraamatust hästi ilmsiks. Rõhutab taisegi, et ei tulnud Eestisse poliitikatajama, vaid inimestega suhtlema, rää-kima elust väljaspool ja koguma tead-misi elust siinpool. Ja nii suhtleb Grab-bi siinsete inimestega, suhtleb lausaerakordse andumuse ning pühendumu-sega. Esmalt muidugi kirjanike, näitle-jate, ajakirjanike, sportlaste, lauljate-ga, kuid mitte ainult nende ja teiste sil-mapaistvate isikutega, vaid meelsastika tavaliste inimestega tänaval, rongis,kohvikus. Seejuures on imetlusväärnetema oskus leida ühist jutuainest kakõige lihtsamate oma rahva poegade jatütardega. Koeru kõrtsis sõbruneb takülameestega (1968), öises Pärnu ran-nahoones puistab šveitser talle omaelulugu (1969). Kõikjalt kogub ta killu-kesi nii tuntud kui ka tundmata eest-

laste eluolust. Ses mõttes pole ta turist,vaid rändaja.

on isegi hämmastav, kuidas Grabbi,kes esimese reisi ajal oli Eesti NSVkultuuriinimeste hulgas tuntud vaidnime järgi – Mana toimetajana –, saa-vutas siin kergesti isikliku kontakti nii-võrd paljude kuulsate kultuuritegelas-tega. Visiitkaardina oli tal muidugikasutada ka Grabbi nimi: tema isa,president Pätsile lähedal seisnud mees,kolonel Herbert Grabbi oli rahva seasveel mäletatud. Nendest kahest visiit-kaardist pluss paarist heast tuttavast-kirjasõbrast piisas, et libiseda kogu tol-lase eesti kultuurielu tipuosast läbinagu nuga võist.

Esimese reisi ajal korraldab Vladi-mir Beekman Grabbile kohtumise Kir-janike Liidu juhatusega, kus too tutvubJaan Krossi ja Ellen Niiduga. Peagiistub Grabbi juba Krosside pool, kustutvub isiklikult August Sanga ningKersti Merilaasiga, kes on Grabbile„ammused ja hinnatud sõbrad luule-lehekülgedelt”. Krossid viivad GrabbiTuglaste juurde, kus ta kohtub NigolAndreseniga. Merilaas ja Sang viivadGrabbi Debora Vaarandi 52. sünnipäe-vale, kus ta tutvub Lennart Meriga,jne. Uute sidemete tekkimisel on abiksvasttekkinud tutvused, aga ka avasta-tud ühised tuttavad. Tüüpiline on näi-teks selline juhtum: „Kui nad [„Kalevi”korvpallurid – J. U.] kuulevad, et matunnen nende meeskonnakaaslase ÜloLaumetsa Ameerikas elavat venda,võetakse mind sõbrameheks” (lk 16).

Usalduslikule vestlusele võib innusta-da fakt, et uus tuttav või tema isa võivanaisa võitles Saksa mundris. Grabbioskab personaalselt läheneda. UkuMasing, kelle poole Grabbi 1978. aastajaanuaris pooljultunult sisse sadas,võtab külalise viisakalt vastu, kuid eitee teist nägugi nimede Mana või Grab-bi peale. Alles siis, kui külaline pillab, eton kõndinud Guatemalas kitšeede pea-linna Santa Cruz del Quiché tänavatel

848


ja sõitnud paadiga Atitlánil, Masinguunistuste järvel, hakkab Masing Grabbi-le tähelepanelikumalt otsa vaatama!

Esimesel reisil külastab GrabbiBeekmaneid ja arutab nendega maail-ma asju, kirjasõber Uno Laht külastabGrabbit hotellitoas. Grabbi jõuab kaTartusse ja mujale Lõuna-Eestisse.Tartus tutvustatakse ameerika külali-sele Marju Lauristini ja Peeter Viha-lemma, Elvas tutvub ta Ain Kaalepiga,ja nii edasi. Sotsiaalne võrgustik töötabtäie hooga, üks lüli lükkab Grabbit tei-se lüli juurde, teine kolmanda, kolmasneljanda juurde. Et esimesel korral oliküllakutsujaks VEKSA, siis korraldaska see instants mõne kokkusaamise,näiteks Leo Normeti ja Paul Rummoga.Need koosistumised polnud muidugi niivabad ja lahedad, juures viibis ju VEK-SA esindaja ning ruumidesse olid pai-galdatud pealtkuulamisseadmed, nagueeldada võis ja hiljem ilmsiks tuli. Kuidometi on VEKSA Grabbi käsitlusestäitsa inimlik nähtus, kontrollib küll jaannab aru, kuhu vaja, aga siiski loobubselle esindaja, kapten Ralf Raudbergilusti Jaan Kaplinski juurde kaasatulemast, kui Grabbi seda soovi viisa-kalt väljendab.

Seni on kirjeldatud peamiselt esi-mest reisi, aga kuus mitte vähem isiku-terohket reisi on veel. Niisiis on koha-tud inimeste hulk kokku muljetaval-dav. Seejuures ei meenuta Grabbi tekstpinnapealset märksõnade jada ega kui-va telefoniraamatut, vaid on hoolegasidusaks tekstiks kirjutatud. Enamikuinimeste puhul teeb ta vähem või roh-kem põhjaliku põike selle isikuga seon-duvasse, maalides kord lausa portreid,vahel lihtsaid, kuid iseloomulikke skit-se. Üldiselt on sellised kokkuvõttedhuvitavad ja harivad. Aga on ka kohti,kus see põhjalikkus muutub lugemistsegavaks. Pean silmas mõne isiku juu-res pikalt kirja pandud entsüklopeedili-si andmeid: daatumeid, kohanimesidjne. Vaino Väljase, VEKSA tegevjuhi

Ralf Raudbergi ja NSVL diplomaadiMihhail Murnikovi puhul on see inforä-ga kontekstist tulenevalt õigustatud,sest need mehed on olulised ja Grabbilpõnevaks kirjutatud. Aga üldsuseletundmatute sugulaste-hõimlaste, näi-teks Irja Grabbi onutütre ja tolle meheelulood on küll juba liiast (lk 18–19).Natuke tüdinult tahaks öelda, et meilkõigil on omad, endale väga tähtsad,aga ülejäänutele absoluutselt tundma-tud sugulased, kes Teise maailmasõjalainetustes laiali pillutatud või repres-seeritud. Ei tasu neid panna ühte pattaMati Undi ja Jaan Krossiga. See on tei-ne lugu, teine raamat.

Ehkki Grabbil on autorina loomuli-kult õigus oma raamatus meenutada,mis talle iganes meeldib, ütlen lugeja-na, et mõneski kohas eelistaksin maüldhuvitavamat ja vähem ainult Grab-bi suguvõsasse puutuvat. Ja üldse,võib-olla pagulaskogemusega eestlasedseda ei taju, aga mulle tundub küll, etEesti ühiskonnas on tekkimas tasapisikerge küllastumus aastanumbrite 1940–1945 ümber jahumisest. Nende aastatejuures sagib nii palju propagandistlikkeajalookirjutajaid ja poliitikuid, endisipoliitvange ning igat karva vimmaõhu-tajaid, et võiks nüüd lihtsalt lasta veiditolmul tagasi maha langeda. Samutioleks võinud raamatust välja jäädapeatükid taaskohatud koolivendadestja Rotalia korporatsiooni taasavami-sest. Need on huvitavad ainult asjaosa-listele ja süvahuvilistele. Ei maksa segiajada isiklikult isiklikke ning isiklikultüldhuvitavaid mälestusi. Samuti ei olemõtet kodueestlastele pikalt kirjeldadaKurgja muuseumi, otepää linnamägeega Kaali kraatrit. Kõik sellised kohadvõtavad raamatult sisupunkte maha.Mida lõpu poole, seda enam muutubGrabbi tekst põnevate meenutuste jasisukate portreede asemel kuivaltregistreerivaks, kuidagi ülelibisevaks,sündmustest ülemarssivaks. Justkuioleks tal hilisemast ajast vähem mäle-

849


tada kui 1968. aastast! Esimese kahereisi kirjeldused ongi kõige köitvamad.

Aga muidugi ei saa arvata, naguoleks mälu Grabbi hätta jätnud. Pigemon raamatu lõpus tuvastatav mingiläbematus, kiirustamine. See on kamõistetav, juhtus ju siin aastail 1988–1990 nii palju, mõndagi ka Grabbi osa-lusel, kõigest tahaks rääkida! Võib-ollatekkis autoril millalgi soov raamat kii-remini ära lõpetada. Igatahes on mäluGrabbil silmatorkavalt terav. Raamaton kirjutatud tänapäeval, aastaküm-ned pärast esimest reisi, aga Grabbimäletab isegi seda, mida ta esimese rei-si esimesel ööl hotellis unes nägi, ja niidetailselt, et kirjutab sellest terve lehe-külje! Ta taastab pikki dialooge otse-kõnes, mäletab näoilmeid, lauldud lau-le, vahelejäetud salme... Kui palju onmälupilte belletriseeritud? Autor vihjabmuidugi ka tollal tehtud märkmetele, taon alles hoidnud menüüsid, dokumenteja muid selliseid asju. Aga ikkagi. Kui-das õnnestus autoril oma mälust näi-teks Masingu juurde tehtud käigu koh-ta üles leida, et „õhtusse kalduv talvinepäike leiab kardina ja taimede vahelttee tuppa” (lk 269)?

Kui üldse on keegi, kellega Grabbiühist keelt ei leia, mitte ainult piltlikus,vaid ka otseses mõttes, siis need onEesti venelased. Kogu raamatus poleühtegi meeldivates toonides kujutatudvenelast. Ühelt poolt muidugi arusaa-dav: peale väikse varasema killu onEesti venelaskond siia tulnud okupat-siooniajal ja seega paratamatult sellegaseotud. Mida muud kui üha tigedustsaakski üks võõrsile tõugatud, stali-nistlike repressioonide käigus isastilma jäänud pagulane okupatsiooni jakõige sellega seonduva vastu tunda.Aga teiselt poolt võiks aru saada, eteestlased ei saa iseseisvuse kaotamiseeest arvet esitada Eestis elavatelevenelastele, vaid Moskva nüüdsekspankrotti läinud stalinlikule parteile.Ülejäänu on juba rahvaste vaba liiku-

mine riigi piires ja kõik. Aga Grabbimuutub siin lausa muigamisväärseks.Liinibussis tagasiteel Pärnust Tallinnaprantsatab ta kõrvale üks umbjoobesvene töömees ja uinub, nii et pea tahabvajuda Grabbi õlale (1969). Järgnebautori mõtteheie, kuidas venelasedeestlastel seljas elavad, tsiteeritakseHelvi Jürissoni „Mägra maja” jne. Vas-tik migrant-joodik! Kolm aastat hiljemnäeb Grabbi Viljandis üht purupurjuseestlast majaseina vastas püstijalumagamas, aga see vaatepilt panebGrabbi nii heldima, et ta ristib mehemõttes uinuvaks sakalaseks. oleksolnud venelane, oleks hoobilt taas vas-tik migrant! Huvitav muide, kas näi-teks New Yorgi metroos ei vaju mõni-kord joodik kaassõitjale otsa – ja misrahvast siis seljas elamises süüdistada?

Lõpetuseks üks lausa lõbus koht, mison samavõrd üllatav ja jahmatav. VEK-SA tegevjuht Raudberg kirjutas Grabbikohta käivas raportis, et Grabbil jätavadlauakombed soovida (lk 230). Ja egaautor seda salgagi. Grabbi ise meenu-tab: „Kui mina võtsin kanajala konti-pidi pihku, siis Raudberg opereeriskirurgi osavusega liha kondi küljest noaja kahvliga lahti. Kui ma supitaldrikultviimaseid lusikatäisi võttes kergitasintaldrikut ükskõik kuhupoole, siis Raud-berg kallutas taldriku alati endast vas-tassuunas. Kui mina vahetevahel toeta-sin küünarnuki söömise ajal lauale, siisRaudberg lubas seda endale alles kohvija konjaki juurde siirdudes. Ja kui mul-le kippus menüü jälgi rinnaesisele jääma,siis Raudbergi rinnaesine jäi puhtaks.Kui puhas või määritud rahvuslikultseisukohalt vaadates oli ta eluloolineankeet, on iseküsimus” (lk 230–231).

Kahtlemata on Hellar Grabbi eestikirjandusloos oluline isik nii oma aja-kirjaga kui ka kultuurisidemete looja-na, tähelepaneliku rändajana. Ka siis,kui kanajalg kontipidi peos ja kastme-tilgad särgi peal.

J A A K U R M E T

850

RAAMATUID 11-10_Layout 1 02.11.10 13:03 50

Hannu Remes. muodot kontrastissa.suomen ja viron vertailevaa taivu-tusmorfologiaa. acta universitatisouluensis B. Humaniora 90. oulu:oulun yliopisto, 2009. 282 lk.

Vaadeldav raamat („Vormid vastandatu-na. Soome ja eesti muutemorfoloogiavõrdlus”) on Joensuu Ülikooli soome jaeesti keele lektori Hannu Remese dok-toriväitekiri, mille kaitsmine toimus2009. aasta juunis oulus. Töö teema –soome ja eesti keele muutemorfoloogiavõrdlus – seondub 1980. aastate algulkäivitatud soome ja eesti grammatikavõrdleva uurimisega, millega on tegel-dud ühtaegu nii Soomes kui ka Eestis.Väitekirja eeltööks võib pidada ta eestikeele grammatikat,1 millest suure osamoodustab morfoloogia. Lisaks on takäsitlenud soome ja eesti muutemorfo-loogiat arvukates artiklites. Väitekirjapuhul on suur tähtsus olnud ka prakti-lisel kogemusel, mille ta on omandanudaastakümnete jooksul soomlastele eestikeelt õpetades.

Soome ja eesti keele sõnamuutmis-süsteemi kontrastiivseid võrdlusi enneHannu Remese uurimusi ei olnud. Küllaga on kuulunud soome ja eesti keelehäälikuloo võrdlus uurimise kesksetevaldkondade hulka.2 Kontrastiivse uuri-mistöö aluseks on tavaliselt kahe keelesünkrooniline võrdlemine. See on kasageli ainus võimalus, eriti siis, kui

võrreldavad keeled kuuluvad eri keel-kondadesse. Hannu Remese uurimis-objektiks on aga kaks lähedast sugu-laskeelt. See annab võimaluse kasutadaka diakroonilist lähenemisviisi. Jubasoome ja eesti keele kontrastiivset uuri-mist kavandades kõneldi sellest, etsünkroonilist vaatlust tuleks täienda-da, võttes arvesse ka soome ja eestikeele ajalugu. Lähtekohaks oli mõte, etkeelte hääliku- ja vormiloo tundmineaitab valgustada praeguste morfoloogi-liste erinevuste põhjusi. Seda võimalustongi Hannu Remes oma töös õnnestu-nult kasutanud.

Hannu Remesel on olnud kaks kesk-set eesmärki. Esiteks soome ja eestimuutemorfoloogia seoste teoreetilinepool: kuidas ja mil määral soome ja ees-ti keel erinevad teineteisest morfoloogi-liselt, millest erinevused tulenevad jakuidas need ilmnevad tüpoloogiliselt.Teiseks eesmärgiks oli saada selliseidteadmisi, millest on kasu soomlasteleeesti ja eestlastele soome keele õpetami-sel. Hannu Remese järgi on tüüpilisedeestlastest soome keele õppijate viga-sed vormid näiteks rakkausta (pro rak-

kautta), tarinaita ja seinuja (pro tarinoi-

ta ja seiniä), pukeudun hameen (prohameeseen), se tee (pro tekee), kaivasivat

(pro kaivoivat), olen tapanut (pro tavan-nut) ja älkää tulkaa (pro älkää tulko).Soomlaste eesti keeles võib omakordaesineda selliseid vigaseid vorme nagupoegana (pro pojana), pimed (pro pime-

dad), ilusi (pro ilusaid), pereid (properesid), lugeb (pro loeb), istusivad (proistusid) ja luvanud (pro lubanud).Ta väidab, et nende puhul ei ole tege-mist juhuslike vääratustega, vaid neidpõhjustavad soome ja eesti keelestruk-tuuri erinevused (lk 12), ja ta uurimu-sest selgub, et see seisukoht on põhjen-datud.

Uurimuses käsitletakse eesti keeltsoome keele vaatenurgast. See on väga-

851

soome ja eesti keel kõRVuti

1 H. R e m e s, Viron kielioppi. Helsinki:WSoY, 1983.

2 L. K e t t u n e n, Viron kielen äännehis-torian pääpiirteet. Helsinki: SuomalaisenKirjallisuuden Seura, 1917; L. K e t t u n e n,Eestin kielen äännehistoria. Toinen, uusittupainos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuu-den Seura, 1929; L. K e t t u n e n, Eestinkielen äännehistoria. Kolmas painos. Hel-sinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura,1962; E. N. S e t ä l ä, Yhteissuomalainenäännehistoria I–II. Konsonantit. Helsinki:Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1890–1891.


gi arusaadav, sest uurija ise on soomla-ne, aga põhjuseks võiks pidada ka seda,et soome keel on mitmes suhtes arhai-lisem kui eesti keel: palju soome ja ees-ti keele foneetilisi ja morfoloogilisi eri-nevusi tuleneb eesti keeles toimunudmuutustest. Kõige selgemalt ilmnebsoomekeskne lähenemisviis neis osa-des, kus käsitletakse morfofonoloogilisitüvevaheldusi (peatükk 8) ja paradig-matüüpide seoseid (peatükk 9). Kapedagoogilised tähelepanekud puudu-tavad valdavalt neid juhte, kus soom-lastel õigete eesti vastete moodustami-sel raskusi tekib. Siiski viitab HannuRemes mitmes kohas ka eestlastestõppijatele raskusi põhjustavatele seika-dele.

Uurimuse teoreetiliseks raamiks onloomulik morfoloogia sellisena, nagusee esineb Wolfgang Wurzeli3 ja Wolf-gang Dressleri4 teostes. See on õnnes-tunud valik, eriti noomenite ja verbidemorfotaksi käsitlemisel (lk 101–108,166–179). Nii noomenitel kui ka verbi-del on tüve ja sufiksi liitumises erinevu-si: skaala ühes otsas on need juhud,kus tüve ja sufiksi piir on täiesti läbi-nähtav (nt sm puu/ta, poika/na, eepesa/de, maja/le), ja teises otsas eestiflektiivsed vormid (nt uut, jalg : jala :jalga : jalgu). Väga tähtsal kohal oniseäranis eesti vormide seoste uurimi-sel ka markeerituse ja markeerimatusearvestamine. Mitmes vormirühmas,näiteks eesti noomenite mitmusemoo-dustuses ja ka mitmuse partitiivi puhulkujunevad markeerituse hierarhiad.

Uurimisobjektiks on soome ja eestikirjakeele muutemorfoloogia süsteem.Kirjakeelte noomeni- ja verbimorfo-loogiale keskendumine on tark otsus.Nii soome kui ka eriti eesti murreteson väga palju vaheldusi, kõiki neid

oleks ühes töös võimatu arvesse võtta.Aeg-ajalt on siiski viidatud edela-soome murretele, näiteks morfoloogili-selt oluliste eesti häälikumuutustepuhul ka edelasoome murrete sama-laadsetele muutustele (lk 52). Veelgirohkem osutatakse eesti murretele,vanale kirjakeelele ja rahvaluule keele-le. Mitmes seoses vaadeldakse eriti lõu-naeesti ja rannikumurde keelejooni.See täiendab kirjakeelele tuginevat ter-vikpilti ja samal ajal ka tänapäeva ees-ti kirjakeele vormistiku diakroonilisttausta.

Morfoloogiakirjelduse lähtekohakson soome ja eesti keele traditsioonilisedgrammatikad. Eesti morfoloogia ana-lüüs põhineb osaliselt Hannu Remeseoma eesti keele grammatikal5, agasagedamini siiski Johannes Valgma jaNikolai Remmeli käsiraamatul6, MatiHindi teostel7 ning Mati Hindi ja ViiviMaanso ühisel kooligrammatikal8.Hannu Remes on viidanud ka eesti kee-le teaduslikule grammatikale9 ja „Eestikeele käsiraamatule”10, aga suhtubmõlema lahendustesse mitmel puhulkriitiliselt. Neis on näiteks käsi-, uus- javars-tüüpi sõnade ainsuse partitiivi- jaillatiivi- ning mitmuse genitiivivormidanalüüsitud järgmiselt: kä/tt, uu/t,var/t; kä/tte, uu/de, var/de; kä/te, uu/te,var/te. Hannu Remes kritiseerib seda

852

3 W. W u r z e l, Flexionsmorphologie undNatürlichkeit. (Studia Grammatica XXI.)Berlin: Akademie-Verlag, 1984.

4 W. D r e s s l e r,Morphology. The Dynam-ics of Derivation. Ann Arbor: Karoma Publis-her, Inc, 1985.

5 H. R e m e s, Viron kielioppi. 6 J. Va l g m a, N. R e m m e l, Eesti keele

grammatika. Käsiraamat. 2. tr. Tallinn:Valgus, 1970.

7 M. H i n t, Eesti keele õpik IX klassile.Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Val-gus, 1987.

8 M. H i n t, V. M a a n s o, Eesti keeleõpik X klassile (reaal- ja üldharu). Tallinn:Koolibri, 1992.

9 EKG = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang,H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael,S. Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloo-gia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti TeadusteAkadeemia Eesti Keele Instituut, 1995.

10 EKK = M. Erelt, T. Erelt, K. Ross,Eesti keele käsiraamat. Teine, täiendatudtrükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus,2000.


ka pedagoogiliselt seisukohalt: näitekssoome vastavaid illatiivivorme liigen-datakse käte/en, uute/en, varte/en (lk82, 191–192). Samuti taunib ta seda (lk149–150), et EKG ja EKK analüüsivadtulla, surra-tüüpi infinitiivivorme viisiltull/a, surr/a. Praktikas tähendab seetõlgendus, nagu oleks eesti keeles sedatüüpi verbidel kaks konsonanttüve:tull- ja tul- (tull/a, tul/ge). Juba varemon EKG lahendusi kritiseerinud MatiHint,11 kelle arvates on tegemist kool-kondade erinevustega. Hannu Remesühineb Mati Hindi koolkonnaga.

Morfoloogiakirjelduse keskseid kü-simusi on põhivormi valik. Eesti noome-nite puhul on Hannu Remes lähtunudühest põhivormist, ainsuse nominatii-vist (lk 110). Verbid on tema järgi prob-lemaatilisemad, sest nende paradigmasei ole selget põhivormi, nagu on ainsu-se nominatiiv, mis on oma struktuuriltühemorfeemne ja millel on ka psühho-lingvistiline alus (lk 110). Verbide kirjel-damisel kasutab ta nelja põhivormi:ma-infinitiivi, da-infinitiivi, indikatiivipreesensi ainsuse 1. pööret ja tud-par-titsiipi (lk 111).

Ka noomenite puhul oleks mitu põhi-vormi niisama põhjendatud. Eesti naguka soome ainsuse nominatiiv ei sisaldaalati kogu käänamiseks vajalikku infot.Hannu Remes tõdeb (nt lk 90, 95 ja104–105), et eesti keeles rajaneb noome-nite käänamine suurel määral ainsuseja mitmuse genitiivil ning tüvefleksioo-ni puhul mitmuse partitiivil. MatiHint12 on kritiseerinud ainsuse nomina-tiivi põhist kirjeldusviisi ja tõstnud esi-le seda, et ka noomenite puhul on tar-vis mitut algvormi. Üldkeeleteadusli-kult taas ajakohaseks muutunud tüve-paradigmameetod rõhutab morfoloogiapuhul paradigma tähtsust: paradigma

vormide hulgast valitakse algvormi-deks need, millest tuletatavate tüvedeabil saab ühemõtteliselt moodustadasõna kõik vormid.13 Soome ja eesti noo-menite ja verbide kirjeldamiseks kasu-tatavad põhivormid väärivad tähelepa-nu ka pärast Hannu Remese tööd.

Soome ja eesti sõnamuutmissüsteemierinevustel on mitmesuguseid põhjusi.osa neist pärineb juba läänemeresoomealgkeele murdeerinevustest. Kõige ilm-sem on see konditsionaali puhul, milletunnus on soome keeles isi, eesti keelesks(i) (lk 188–199). osa erinevustest onpõhjustanud eesti keele iseseisva aren-gu perioodil toimunud häälikulised jamorfoloogilised muutused. osa soomeja eesti kirjakeele erinevustest on otse-selt teadliku keelearenduse ja -korral-duse tagajärg. Eriti eesti kirjakeelde ontoodud selliseid keelendeid, millel soo-me keeles vastet ei ole, nende hulgassünteetilised konditsionaali mineviku-vormid, nt olnuksin = oleksin olnud (lk65). Soome ja eesti kirjakeele teadlikuarendamise võrdlus pakub huvitavaidvaatenurki. Kõik kokku jätab mulje, etkeelekorraldajate panus on eesti keelearengus olnud märgatavalt tuntavamkui soome keele puhul. Ka see vajaksedasist uurimist.

Eesti sõnamuutmissüsteemi suurtemuutuste peapõhjus on niisiis keeleiseseisva arengu perioodil toimunudhäälikumuutused ja nende tagajärjed.Häälikumuutuste mõjul on palju morfo-loogiliselt olulisi tunnuseid ja lõppeähmastunud või täiesti kadunud. Mor-foloogiliselt tähtsad muutused olidjärgsilpide i-lõpulise diftongi järelkom-ponendi kadu, lõpukadu, sisekadu,järgsilpide pikkade vokaalide lühene-mine ning sõnalõpulise n-i kadu (lk50–52). Täpselt samad häälikumuutu-

853

11 M. H i n t, Kolmkümmend aastat hil-jem. Uute eesti keele grammatikate puhul. –Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 100–112; nr 3, lk188–201.

12 M. H i n t, Kolmkümmend aastat hil-jem. Uute eesti keele grammatikate puhul.

13 K. G r a n q v i s t, Suomen romaninäänne- ja muotorakenne. (Suomen Itämai-sen Seuran suomenkielisiä julkaisuja 36.Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen jul-kaisuja 145.) Helsinki: Yliopistopaino oy,2007.


sed on aset leidnud ka edelasoomemurdeis.

Nende muutuste tõttu tekkis oht, eteesti keele ainsuse genitiiv, partitiiv jaillatiiv langevad ühte. Käändesünkre-tismi teket on siiski takistanud eestikeele vältevaheldus. Algselt ainultklusiile hõlmanud astmevaheldus leviska teistesse konsonantidesse ja konso-nantühenditesse ning pikkadesse vo-kaalidesse ja diftongidesse. Vältevahel-dusel on eesti keeles grammatilinefunktsioon. Vältevahelduse grammati-seerumise tagajärjel on eesti keel liiku-nud flekteeriva keele suunas, naguHannu Remes on mitmel puhul maini-nud (nt lk 61). Edelasoome murdeisseevastu samasuguse vältevaheldusetekkeks eeldusi ei olnud. Sellepärast onähvardavat käändesünkretismi sealtõrjunud mitmesugused morfoloogilisedüldistused. Edelasoome murrete ja ees-ti keele erinevate häälikuliste ja morfo-loogiliste strateegiate võrdlus on hu-vitav ja üldkeeleteaduslikult olulineuurimisteema.

Eesti käändesüsteemi on eemalda-nud soome omast ka eesti keele fonotak-tilised piirangud (lk 56–58). Sõna teisessilbis saab esineda diftong ainult kol-mandavältelistes vormides, esma- jateisevälteliste vormide teises silbis mit-te. See piirang on toonud kaasa selle, etsoome (i)nen- ja ex-noomenite eesti vas-ted kuuluvad mitmesse eri käändtüüpi.Eestlaste puhul on see fonotaktiline pii-rang automaatne, soomlasest eesti kee-le õppijatele aga valmistab selle meeles-pidamine raskusi.

Eesti keele morfoloogilist süsteemion mõjutanud ka astmevahelduse mor-foloogistumine (lk 58–61). Erinevaltsoome keelest kuulub eesti keeles ast-mevahelduse esinemine või puuduminelekseemi paradigmaatiliste erijoontehulka. Teisiti öeldes: selle üle ei olevõimalik otsustada sõna häälikulisekoostise ega silbistruktuuri põhjal.Ka ei ole eesti keeles näiteks soome

vahelduste sade : sateen, ruis : rukiin

täpseid vasteid, vaid on toimunud tuge-va astme üldistumine või kvalitatiivseastmevahelduse kvantitatiivsega asen-dumine: sade : sademe, rukis : rukki

(lk 60).Mitmuse genitiiv on Hannu Remese

arvamuse järgi hea näide soome jaeesti keele ühise vormikategooria kohta,milles on nii üksteisega sarnaseid tutta-vaid vorme kui ka õppija seisukohasttülikaid, emakeelest erinevaid vorme(lk 79). Soomlasest eesti keele õppija-tel on kerge omandada selliseid eestikonsonanttüvelisi mitmuse genitiive,millel on soome keeles vaste, nt laste,meeste, siniste, keelte, suurte. Samution soome vastetele lähedased nt ristide,värvide, romaanide, keerulisemad onseevastu nt maade (sm maiden), hoone-

te (sm huoneiden), kõrgete (sm korkei-

den), poegade (sm poikien), kalade (smkalojen). Hannu Remese järgi on soom-laste vaatevinklist nende vormide kate-gooria- sisene markeeritus erineva ast-mega (lk 79). Eestlasest soome keeleõppijale on omakorda võõrad soomemitmuse genitiivi mitmusetüvelisedvormid.

Ka mitmuse moodustamises onsoome ja eesti keele vahel suuri erine-vusi (lk 86–96). Soome keeles on kakstüüpi: mitmuse nominatiivis ja konso-nanttüvelises genitiivis on tunnusekst: miehe/t, mies/t/en (või tänapäevalpigem mies/ten), teistes käänetes i

(või silbipositsioonist sõltuvalt j). Eestikeeles on kolm tüüpi: 1) aglutinatiivnede-mitmus, mille tunnuseks on mitmu-se nominatiivis d ja mujal de või te

(kala/d, kala/de, kala/de/s jne), 2) aglu-tinatiivne i-mitmus (aasta/i/d, aasta/i/ljne) ning 3) flektiivne tüvemitmus, kusmitmust väljendab tüvevokaali vahel-dus (vana : vanu, püha : pühi jt).

Eesti keele kolmest mitmusetüübiston de-mitmus kõige üldisem ja markee-rimata, samal ajal kui flektiivne tüve-mitmus on kõige markeeritum. Keele-

854


ajalooliselt vastavad aglutinatiivnei-mitmus ja flektiivne tüvemitmus soomei-mitmusele. Algupärane i-mitmus onniisiis eesti keeles jagunenud kaheks.Mõnikord on lähedased soome ja eestii-mitmuse vormid (nt sm pu/i/ta, ham-

pa/i/ta, murte/i/ta, kuninka/i/ta, raa-

matu/i/ssa, kuusiko/i/ssa, papere/i/ssa –ee pu/i/d, hamba/i/d, murde/i/d, kunin-

ga/i/d, raamatu/i/s, kuusiku/i/s, pabe-

re/i/s), mõnikord soome i-mitmuse jaeesti tüvemitmuse vormid (nt sm pesiä,silmiä, kohtia, suomalaisia, lehtiä,nuotteja, lautoja, velkoja – ee pesi, silmi,kohti, soomlasi, lehti, noote, laudu, võl-

gu). Ehkki aglutinatiivne i-mitmus jaflektiivne tüvemitmus on eesti keelesmarkeeritud vormid, on need HannuRemese uurimuse järgi sageli soomla-sest eesti keele õppijatel kergeminiomandatavad kui markeerimata de-mitmuse vormid (lk 94–96). Eestlasestsoome keele õppijatele valmistab oma-korda raskusi see, et eesti markeerima-ta de-mitmusel soome keeles vastet eiole (kui välja arvata konsonanttüvelinemitmuse genitiiv).

Kesksetest vormikategooriatest eri-nevad suurel määral ka eesti ja soomeimperfektimoodustus (lk 131–135). Soo-me keeles on imperfekti tunnuseks i,mis põhjustab mõnes tüübis tüvevokaa-li vahelduse: jäädä : jä/i/n, kantaa : kan-

to/i. Kontraheerunud verbide imper-fektivormide puhul on esitatud kaksmorfoloogilist tõlgendust, mida mainibka Hannu Remes: kas vastas/i, hyp-päs/i/n või vasta/si, hyppä/si/n. Kui nen-de imperfektitunnuseks pidada si-d,siis on soome keeles kaks imperfekti-tüüpi, kusjuures si-imperfekt on mar-keeritum. Eesti keeles on imperfektipuhul markeeritus ja markeerimatusteistpidi. Enamikul verbidest on imper-fekti tunnuseks si või ainsuse 3. pöördes(i)s: ela/si/n, ela/s, kand/si/n, kand/is.Mõnel verbil on ka eesti keeles i-tunnu-seline imperfekt, nt saama : sa/i/n, tule-

ma : tul/i/n. Arvuliselt on niisuguseid

verbe üsna vähe, aga nende kasutamis-sagedus on suur.

Uurimuse üks kõige väärtusliku-maid ja huvitavamaid osi on 9. pea-tükk, kus Hannu Remes vaatleb soomeja eesti noomenite ja verbide muuttüü-pide omavahelist vastavust (lk 221–254). See viib lugeja paradigmaatilisemorfoloogia keskmesse. Peatükis onnäitlikult osutatud, kuidas algseltpuhthäälikulised muutused on morfo-loogistunud ja hakanud põhjustamaerisuguseid restruktureeringuid, mison omakorda kaasa toonud paradigma-välja ümberkorraldumise. Selles onolnud suur osa ka eesti keele fonotakti-listel piirangutel. Näiteks vastab soo-me eA-noomenitele eesti keeles kakskäändtüüpi: kõrge : gen kõrge : partkõrget ja pime : gen pimeda : part pime-

dat (lk 226–227). Paradigmaatiliseltotsustava tähtsusega on siin olnudsõna 1. silbi struktuur ja välde. Soomeinen-noomenitele vastab eesti keeleskolm (lk 228–230) ning soome ex-noo-menitele viis eri käändtüüpi: 1) mõte :mõtte, 2) kõne : kõne, 3) kude : koe, 4)säde : sädeme, 5) ´ahne : `ahne (lk230–234). Teiselt poolt käänduvad soo-me keeles omadusnimed (rikkaus : rik-

kauden : rikkautta) ja teonimed (vas-

taus : vastauksen : vastausta) erinevalt,aga eesti keeles on need ühte langenud(rikkus : rikkuse : rikkust – vastus : vas-

tuse : vastust) (lk 234–236).Samalaadset ümberkorraldumist

võib näha ka verbide puhul. Näiteksvastab soome ele-verbidele eesti keeleskolm tüüpi (lk 238–240) ja kontraheeru-nud verbide pööramine on eesti keelesmitmesuguseid muutusi läbi teinud (lk240–254). Lisaks on osa algselt kontra-heerunud verbe võtnud omaks kontra-heerumata verbide pööramismalli, ni-melt sellised verbid, mille esimene silpon lühike ja paradigma kõik vormid onesmavältelised, näiteks avada, maga-

da, lubada, lisada, mis pöörduvad prae-gu nagu elada. Teiselt poolt on osa alg-

855


856

selt kontraheerumata verbe eesti keelesmuutunud kontraheerunud verbideks,nt alata, jätkata. Hannu Remes tõdeb,et nii kontraheerunud kui ka kontra-heerumata verbid valmistavadki mõle-ma keele omandamisel raskusi, maini-des viit põhimõttelist seika, mida soom-lasest ja eestlasest keeleõppijadpeaksid sel puhul tähele panema (lk243–246).

Hannu Remes viitab mitmes kohassoome ja eesti keele tüpoloogilistele eri-nevustele. Eesti keeles on ennekõikenoomenimuutmises üldistunud flektiiv-setele keeltele omaseid jooni: keskseidkäändevorme väljendatakse tüvesisestemuutuste abil (lk 61–63). Soome keel onaga paremini säilitanud algupäraseaglutinatiivse muutmissüsteemi. Katüvemitmus on lähendanud eesti keeltflektiivsetele keeltele (lk 89–91). Teiseltpoolt, nagu Hannu Remes märgib, oneesti keeles palju aglutinatiivsetelekeeltele omaseid jooni, muuhulgas ag-lutinatiivne de- ja i-mitmus ning si-imperfekti (lk 87–88, 131–132). HannuRemes ei nõustugi Tiit-Rein Viitso esita-tud mõttega, nagu oleks eesti keel muu-tunud aglutinatiivsest läänemeresoomealgkeelest kvaasiaglutinatiivse vaheast-me kaudu flektiivseks keeleks (lk 258),vaid tema arusaama järgi on eesti keeltüpoloogiliselt pigem aglutinatiiv-flek-tiivne keel, kus näiteks flektiivseteletüvedele liidetakse muutesufikseid.Selles suhtes on ta samal seisukohal,mille on varem esitanud Mati Hint.14

Soome ja eesti keelt peetakse sageliväga lähedasteks sugulaskeelteks, miserinevad esmajoones häälikulisel ta-sandil ja sõnavaras. Hannu Remes näi-tab oma uurimuses põhjapanevalt, etsee arusaam on väär. Soome ja eestisõnamuutmiserinevuste põhjused onsügaval nende keelte vormisüsteemisning isegi tüpoloogiliselt on nad teine-teisest selgesti erinevad. Hannu Reme-se raamat on lisanud soome ja eestimuutemorfoloogia erijoonte kirjelda-misse senisest suurema sügavuse.Diakrooniliselt valgustab ta uurimusväga huvipakkuvalt seda, kuidas kahelähedase sugulaskeele grammatilinestruktuur on suhteliselt lühikese ajagaüsna erinevaks arenenud. Mõningatesthäälikumuutustest sai eesti keelesalguse muutusteahel, mis on kaasa too-nud sõnamuutmise ümberkorraldumise.Hannu Remese tähelepanekud on pealesoome ja eesti keeleteaduse olulised kaüldkeeleteaduslikult, eriti keeletüpo-loogia uurimise seisukohalt. Lisaks onta väitekiri tähtis abivahend kõigileneile, kes õpetavad eesti keelt soomlas-tele või soome keelt eestlastele.

H E I K K I PA U N o N E N

Soomekeelsest käsikirjast tõlkinudV Ä I N o K L A U S

14 M. H i n t, Häälikutest sõnadeni. Eestikeele häälikusüsteem üldkeeleteaduslikultaustal. Teine, ümbertöötatud trükk. Tal-linn: Eesti Keele Sihtasutus, 1998.


Предания и сказки водского народа.Vad’d’aa rahvaa jutud ja kaazgad.Cоставитель и автор вступительногораздела О. И. Конькова. Академи-ческая научно-популярная сeрия„Фольклор коренных народовЛенинградской области”. Санкт-Петербург: Музей антропологии иэтнографии им. Петра Великого,(Кунсткамера), Центр коренныхнародов Ленинградской области,2009. 144 lk.

Vadja keele rääkijate arv on üsna pisi-keseks jäänud, kuid õnneks jätkub veelentusiaste, kel on tahtmist ja energiatanda välja vadjakeelset kirjasõna. Mee-nutagem, et alles poole tosina aastaeest ilmus esimene vadja kirjakeelne,tõsi küll kakskeelne, raamat. See sisal-das muinasjutte.1 Nüüd on sellele järg-nenud palju mahukam muinasjutu-kogu. Ent need pole ainukesed vadja„pääsukesed”. Tänavu on üllitatudkaks nimetust värvitrükis tarbekirjan-dust: rohkete ajalooliste vadjateemalis-te fotodega 2011. aasta seinakalender(„Vad’d’a päivüzikko”, A3-formaadis) jaüksikuid lauseid sisaldav värvimisraa-mat lastele („Vad’d’a krazgõttavõ cir-ja”).2

„Vadja rahva muistendid ja muinas-jutud”3 on A4-formaadis kogumikparalleelselt vadja ja vene keeles. Selleon koostanud ja sissejuhatava osa kirju-tanud Peterburi Kunstkameras töötavarheoloog ja etnoloog olga Konkova,kelle soontes voolab ta enda sõnutsi

isuri ja ingerisoome verd. See on esime-ne raamat akadeemilises aimesarjas„Leningradi oblasti põlisrahvaste folk-loor”. Teos on välja antud VenemaaFöderatsiooni soome-ugri kultuurikes-kuse rahalisel toel.

Rahvakultuuri väärtustades rõhutabo. Konkova vaadeldava raamatu ees-sõnas (lk 5–7) jõuliselt, et „peaaeguhääbunud vadja rahva kultuur poleainult Venemaa kultuuripärandi lahu-tamatu osa, vaid kujutab endast maa-ilma kultuurivara” (lk 5). Järgneb üsnamahukas sissejuhatav osa (lk 9–31),mis annab ülevaate vadjalaste ajaloostmuinasajast alates, vadja keele kohastläänemeresoome keelte peres, vadjakeele murretest ning vadjalaste usun-dist ja rahvaluulest. Teoses kirjeldatak-se päris pikalt peamiselt Paul Aristetöödele toetudes tosinkonda vadja hald-jat. Räägitakse ka paljudest teistestrahvausundiga seotud tegelastest: krat-tidest, kummitustest, nõidadest ja tar-kadest. Tehakse juttu kivide ja puudekummardamisest, loitsudest, samutilaste hirmutamisest mütoloogiliste te-gelastega. Sissejuhatuse autor väidabveel ise olevat näinud paarkümmendaastat tagasi, kuidas vadja eideke vala-nud kodu hüvanguks majaseinale äsja-tapetud pässi verd. See, et vadja harit-lane Dmitri Tsvetkov oleks kogunudmuinasjutte (lk 30), ei vasta tõele.

Vadja keele väärtustamisele kohani-mede kasutamisel osutab muu hulgassee, et esikohale on paigutatud vadja-pärased nimekujud, millele sulgudes onlisatud ametlik venekeelne nimi, näi-teks Кырвыттула (Корветино) (lk 25).Sissejuhatav osa sisaldab arvukalt vad-jakeelseid usundimõisteid. Nende pu-hul on esikohal toodud vadja nimetuskirillitsas ja seejärel sulgudes samanimetus vadja kirjaviisis, millele järg-

857

VÄÄRt luGemisVaRa Vadja muistendite ja muinasjuttude nÄol

1 Vt lähemalt: E. E r n i t s, Vadja liikumi-sest ja kirjakeelest. – Keel ja Kirjandus2006, nr 1, lk 83–85.

2 Vt http://www.vatland.ru/lang/krask-raska/php (vaadatud 28. VIII 2010); http://www.vatland.ru/today/calend.php (28. VIII2010).

3 Vdj jutud pole küll täpne vaste muisten-di tähistamiseks, kuid asjaomane sõna tuleballes luua.


neb (otse)tõlge vene keelde, nt тулыыэмя (tulõõ emä – мать огня). Parakuesineb siin-seal ebatäpsusi: nt viganetulcee emä ’tuleema’ õige tulõõ emä ase-mel (lk 21), järviema, järviisa õigetejarviemä, jarviisä asemel (lk 23),ned’d’ä õige nõd’d’a asemel (lk 26) jt.

Muistendid (lk 32–93) on jagatudkaheksaks peatükiks, mis jutustavadvägilastest ja jõumeestest (bohattõrid

ja voimakkaad mehed; 6 lugu), imepä-rastest paikadest (kummad kõhad; 6lugu), nõidadest ja tarkadest (nõitad ja

täätäjäd; 16 lugu), koduhaldjatest(kotohaltiaad; 17 lugu), kratist ja pää-rust (lemmyz ja para; 24 lugu), kalmu-haldjatest (kalmolaizõd; 3 lugu), metsa-haldjatest (metsäähaltiaad; 11 lugu) javeehaldjatest (vesihaltiaad; 4 lugu).Seega on muistendite osas ühtekokku87 teksti. Muistenditele omaselt onenamik lugusid lühikesed, alla kümnerea. Peaaegu kõik tekstid pärinevadPaul Ariste raamatust „Vadja muisten-deid”. Peatüki pealkirjas esinev sõna-kuju nõitad on vigane, sest Vaipooles,mille keelepruuki on pealkirjades kasu-tatud, on nõita mitmuse nimetavas nõi-

jad, mujal aga nõd’d’ad.Muinasjuttude osa (lk 94–135) sisal-

dab 24 lugu, kuid kaugeltki kõik polemuinasjutud. Sinna on paigutatud jär-vest ja merest vett joova vikerkaaremainimisega algav seletusmuistend,miks kuu peal on näha neiu kuju kael-kookudega („Ikolookka” – „Vikerkaar”),lugu Vadjamaal looklevatest jõgedest(„Siista i Suma” – „Sista ja Suma”),seletusmuistend, miks haavalehedvärisevad („Kuusi i aapa” – „Kuusk jahaab”), piiblilugu keele saamisest liht-sustatud kujul („Med’d’ee ceeli” – „Meiekeel”) (lk 96–99, 104–105) jt. Enamiktekste on võetud P. Ariste raamatust„Vadja muinasjutte”. Jääb lisada, etmuinasjutud ja muistendid pole jubaP. Aristel päris korrektselt eristatud;muidugi pole alati piiridki aredad.

Kõik vadja rahvaluuletekstid on aval-

datud kirjakeeles, kusjuures murde-eripärad on säilitatud. Nii näiteks onedastatud Kattila uususe diftongid, nteb teätänny ’ei teadnud’, iirelie ’hiirele’(lk 116). Jõgõperä poolpikad vokaalidon märgitud ühekordsetena. Siiski polemuinasjutu „Mustõlaizõss i maoss”(„Mustlasest ja maost”) puhul millegi-pärast edastatud Kabrio-murdeline no-teering, vaid D. Tsvetkovi Jõgõperämurdesse tõlgitud teisend (lk 126 jj).4

Ühes Kukkuzi murdes avaldatud looson järgsilpide pikad vokaalid muudetudlühikesteks, teises aga mitte (vrd lk 76ja 100).

Keeleliselt on tekste toimetanudvadja kirjakeele looja Mehmet Musli-mov. Kui esimene kirjakeeles ilmunudmuinasjutukogu sisaldas üsna paljuebajärjekindlusi, siis käesolev raamaton neist vajakajäämistest prii. Asenda-tud on läänemeresoome kirjakeeltelevõõrad tähekujud, ühtlaselt on tähista-tud kõigi häälikute peenendus ja, mispeamine, õigustatult on kirjas loobutudlausefoneetiliste nähtude arvestami-sest. Usutavasti on positiivseid nihkeidesile kutsunud 2005. aastal Jõgõperältoimunud ümarlauavestlus kirjaviisiküsimustes teadlaste ja kohalike vadja-laste osavõtul.5 Veel jääb häirimac-tähe tarvitamine č-hääliku funktsioo-nis (jõci soovitatavamate jõči või jõtši

asemel). Ideaalset kirja on võimatuluua, kuid selle poole tuleks vähemaltpüüelda, arvestades noorte kirjakeeltekogemusi. Näiteks pole koos täpitähte-dega süsteemne kasutada ajaloolistsoome y-d (vrd sycyze ’sügis’ ja süčüze).6

Ent igatahes märgivad c ja y raamatus

858

4 Vrd L. K e t t u n e n, L. P o s t i, Näyttei-tä vatjan kielestä. Suomalais-ugrilaisenSeuran toimituksia 63. Helsinki: Suomalais-ugrilainen Seura, 1932, lk 126 jj.

5 http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%92D0%BE%D0%B4%D1%8C (30. VIII 2010).

6 Vt lähemalt: |. | r n i t s, Oб означе-нии звуков в водском литературном языке.– Linguistica Uralica 2006, nr 1, lk 1–9;E. E r n i t s, Vadja kirjaviisist ja sõnaloo-


järjekindlalt ühtesid ja samu häälikuid,mistõttu vääritimõistmisi ei põhjusta.

Retsenseeritavas raamatus on teks-tid edastatud üldiselt õigesti ning mõniväike kupüür on täiesti omal kohal, entleidub vääratusigi. Näiteks on lausesPani koti rahaka ... ’Pani koti rahaga’sõna seltsä ’selga’ välja jäänud.7 ÜheLauri Kettuneni ja Lauri Posti teksti-kogust pärineva muinasjutu pealkiri onveidi viltu läinud. See on edastatudkujul „Kaaska d’edazda da babass”

(„Muinasjutt taadist ja eidest”, lk 102).Kõigepealt on üks da üleliigne. Sellehelilise d tõttu on sõnas dedass lõpp -ss

muutunud pikaks heliliseks z-ks, midaaga kirjas ei tuleks erinevalt trans-kriptsioonist helilisena tähistada.8

Vadjakeelsed muinaslood on venekeelde ümber pannud kaheksa inimest(osa vadjalased, osa vadjasõbrad), pea-le o. Konkova enda veel Mehmet Mus-limov, Tatjana Jefimova, Sergei Jefi-mov, Jekaterina Kuznetsova jt. Tõlkedon üldiselt täpsed, asjalikud, ilustama-ta. Ent üksikuid ebatäpsusi siiski lei-dub. Näiteks on ühes loos tõlgitud Siz

võtti opõzõõ, pani mettsää castoisõõ

puhõõ ciin ’Тогда взял лошадь, отвел вгустой лес (Siis võttis hobuse, viis tihe-dasse metsa)’ (lk 44, 45), kuigi P. Aris-tel on see edasi antud täpselt: ’Siis võt-tis hobuse, pani metsa tiheda puu kül-ge kinni’.9 Tekstide edastamisel esinebka üksikuid tähevigu, nt mitä ja öötäb

õige miä ja öötä asemel (lk 130, 132).Enim ebatäpsusi leidub kõige pike-

mas loos „Sõtameez” („Sõjamees”, lk128 jj), mille on XIX sajandi lõpus Jõgõ-peräl üles kirjutanud ja ilma tõlketaavaldanud o. A. F. Mustonen.10 Lause-

pooles paraikaa tuõb karetti akkuna

allõ ’praegu tuleb tõld õue’ on jäetudakkuna allõ tõlkimata (lk 132, 133).Lause I lastii autaa, i aapõin vad’d’a

törkettii rintoi pääle, i veel siäl vingah-

ti avvaz ’Ja lasti hauda ja haavapuustvai torgati rinna peale, ja vingatas veelkorraks seal hauas’ on tõlgitud nõnda: Испустили в яму, и кол осиновыйпоставили на грудь, и еще колом грудьпробили ’Ja lasti hauda ja haavapuustvai pandi rinna peale, ja torgati veelrind vaiaga läbi’ (lk 134, 135). Akku-

nass rihee ’aknast tuppa’ on edasiantud kujul за окном дома ’maja aknataga’ (lk 134, 135).

Raamatu lõpuosas (lk 136–143) onära toodud kirjandusviited ja andmedkeelejuhtide kohta. Hea, et võimalustepiires on vadjapärastele eesnimekuju-dele sulgudes lisatud ka ametlikudvene nimed. Viiteaparaat on üsna kor-ralikult vormistatud. Üksikuid lapsusimuidugi leidub. Näiteks ei leidnud ret-senseerija viidatud leheküljelt muinas-juttu „Kissa i kukko” – „Kass ja kukk”(lk 100).11

Kogumikus on rikkalikult ornamenti-kat ja mustvalgeid fotosid. Illustreerija-teks on peale o. Konkova ta kunstni-kust tütar Leontine Saksa ja LjudmilaPosti. L. Saksa kujundas ka mitmevär-vilise kaane. Arvutiga ulatuslikult töö-deldud fotod kujutavad muistendi- jamuinasjutustseene, mida on etendanudreaalsed inimesed vadja rahvarõivais.Raamatus leidub ka 1930. aastateleksisteerinud vadja külade kaart (lk 8).

Muinasjutukogus esinevad pisipuu-dused pole tavalugeja seisukohast oluli-sed. Autentseid tekste ja nende tõlkeidsaab suhteliselt täpse edastamise javiiteaparaadi tõttu kasutada ka tea-

859

mest. – Eesti ja Soome-Ugri KeeleteaduseAjakiri 2010, nr 1, lk 41–56.

7 P. A r i s t e, Vadja muinasjutte. EestiNSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsitoimetised 4. Tallinn, 1962, lk 79.

8 L. K e t t u n e n, L. P o s t i, Näytteitävatjan kielestä, lk 93.

9 P. A r i s t e, Vadja muistendeid. EestiNSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi

toimetised 12. Tallinn: Valgus, 1977, lk 69.10 o. A. F. M u s t o n e n, Muistoonpanoja

Vatjan kielestä 1. Kielennäytteitä. – Virittä-jä 1883, v 1, lk 145–149.

11 See leidub: L. K e t t u n e n, L. P o s t i,Näytteitä vatjan kielestä, lk 175 (mitte lk 5nagu viidatud).


dustöös. Retsenseeritav raamat, milletrükiarv pole küll teab mis suur (1000eksemplari), on väga tähtsaks vahen-diks nii vadjalastele kui ka kõigile nei-le, kes valdavad vene keelt ja tunnevadhuvi folkloori vastu. Peale põneva luge-mismaterjali sisaldab ta usutavastisädet või isegi leeki vadjalaste ja nendejärglaste eneseteadvuse tõstmiseks.Vene keele valdajatel aitab kogumikparemini mõista vadjalasi ning nendekeelt ja kultuuri nii ajaloolises kui ka

tänapäevases kontekstis ning võimal-dab süüvida vadja folkloori, mida senioli vene keelde tõlgitud enam kuinapilt. on ju eesti ja soome teadlastekogutud ja publitseeritud tekstid esita-tud eesti, soome või saksa paralleeltõl-kega. Nüüd jõuab nende väärtuslik tööehk ka vadjalaste endi ja nende järglas-te hinge ja teadvusse.

E N N E R N I T S

860


raama idkeeljakirjandus.eki.ee/843-860.pdflaadis on kirja pandud raamatu mõle-mad osad, nii...

Documents