primuse uudiskiri nr 3/2012
DESCRIPTION
Primuse uudiskiri on mõeldud programmi Primus partneritele jt huvilistele.TRANSCRIPT
1
Arvamus: Uuringurahade jagamise köögipoolest.Uuring: Tähelepanu, haridussüsteem! Kohale onjõudnud teise põlvkonna tudeng!
Rahvusvaheline Primus – rahvusvahelistumine on seni olnud suunatud pigem sissepoole, kuid miks mitte pöörata see
väljapoole ning jagada ka oma kogemusi?Loe lähemalt lk 3
Primus09/2012 nr3
2
Sisukordtoimetaja
Kogemuste jagamisest 3
uudis
Muudatused Primuse meeskonnas 4Kvaliteediprojekti lõpuseminar 4Primuse kodulehekülg nüüd ka inglise keeles 5Septembris kohtusid üldkoordinaatorid 5
arvamus
Avameelselt uuringute köögipoolelt – mõtteid suvekoolist 6-9
uuring
Uuringute infopäev 10-11Kohale on jõudnud teise põlvkonna tudeng 12-15Muukeelse tudengi toimetulekust ülikoolis 15-17Õppejõud on oodatud osalema üle-eestilises õppejõudude küsitluses 18
koostöö
Õppeprorektorite kohtumised 18-19
kogemus
Põhjamaade karjäärikonverents 20-22
mentorlus
Mentorluse mess 22-23Mentorite koolitajad Haapsalus 24-25Mentorikoolitus Kablis 24-25
SA ArchimedesProgramm Primus
Tel: 730 0800E-post: [email protected]
http://primus.archimedes.ee
Postiaadress: Väike-Turu 8, I korrus
51013 Tartu
Primus
Primus 09/2012 nr3
3toimetaja
Kogemuste jagamisestRahvusvahelistumine on ilus ja kõlav
sõna, mida kuuleb kõrghariduse valdkonnas
kõikjal. Ka Primuse jaoks on rahvusvahelisus
aktuaalne – ligi veerand programmi raames
koolitunutest on uusi teadmisi omandanud
välismaalt kutsutud koolitajate käe all.
Lisaks koolitustele ja mobiilsusele kuulub
rahvusvahelistumise alla ka parima prak-
tika vahetamine, kuulamine-vaatamine,
kuidas mujal riikides on mingid probleemid
lahendatud, teiste kogemustest õppimine
ning õpitu rakendamine oma probleemide
lahendamiseks. Primuse raames on partneri-
tel olnud võimalus osaleda rahvusvahelistel
üritustel ning õppereisidel, et viia end kurssi
sellega, mis toimub mujal ning tuua siia
parimat kogemust ka piiri tagant.
Viimasel ajal olen aga hakanud üha
rohkem imestama, miks meie rahvusvahelis-
tumine on pööratud pigem sissepoole ning
miks me ei jaga ise oma kogemust laiema
maailmaga? Kui palju kordi oleme ennast
avastanud konverentsil või seminaril ette-
kannet kuulates mõtlemas, et see probleem,
mida lahatakse, on meil endil juba lahenda-
tud? Kui palju kordi oleme lugenud mõnes
teises riigis välja antud juhendit või käsiraa-
matut ja leidnud, et meie enda vastavasisuli-
sed trükised on sootuks paremad?
Mis te arvate, kui uuel õppeaastal pööraks
rahvusvahelisuse osas ennast väljapoole
ning teistele alt üles vaatamise asemel ja-
gaksime avatult rohkem oma kogemust? Mis
oleks, kui konverentsidel kuulamise asemel
teeksime ise ettekandeid? Räägime oma
probleemidest, tehtud vigadest, edusammu-
dest ja praktikast, et teised saaksid vajadusel-
meid järgida või ka vigu vältida.
Ja miks piirduda ainult konverentsidega?
Miks mitte vaadata üle oma veebileheküljed
ja juhendid – kas need on erinevates keeltes
kättesaadavad ja kas need annavad edasi
infot selle kohta, millised on olnud meie edu-
sammud? Kutsume külla haridusvaldkonnas
tegelevaid inimesi, spetsialiste, autoriteete
ja pistame neile pihku meie edusamme tut-
vustavad trükised, et nemadki viiksid edasi
info meie kogemusest. Nagu ka käesolevast
uudiskirjast lugeda võib, oleme Primusega
selles valdkonnas tegemas esimesi samme.
Aga miks seda siis ikkagi teha?
Ma ütlen selle kohta lihtsalt: sõbrad, me
oleme olnud uskumatult tublid ja teinud
nende nelja aastaga ära rohkem kui palju-
des Euroopa riikides tehakse kümnega ning
ma usun, et meil on Euroopale mõndagi
õpetada.
Raul Ranne,
koordinaator VÕTA valdkonnas
4 uudis
Sügistuuled on puhunud Primuse mees-konda kaks uut vahvat liiget: Marianne Või-me ning Helen Jõesaare.
Esimene võttis suve lõpul üle kommuni-katsioonispetsialisti Maris Saare ülesanded ning teine septembri alguses õppejõudude koolituse valdkonna koordinaatori Karin Ruuli ametikohustused. Nii Maris kui Karin asusid lapsehoolduspuhkusele.
Marianne ([email protected]) ning Helen ([email protected]) on põnevil koostööst Primuse partneri-tega ning soovivad kõigile mõnusat sügist!
Muudatused Primuse meeskonnas
2012 on Eesti kõrghariduse kvaliteedi-arendustes olnud erakordne aasta – lõpeb viimasel neljal aastal Primus programmi raa-mes läbi viidud projekt “Kvaliteedijuhtimine kõrgkoolis” ning samuti viidi esmakordselt läbi VÕTA kvaliteedi hindamise pilootprojekt.
Tulemuste tutvustamiseks ja kokkuvõ-tete tegemiseks korraldame Tallinnas 17. oktoobril projektide lõpuseminari. Seminari eesmärgiks on võtta kokku kvaliteedihinda-mise tervikprotsessi kogemused ja parimad praktikad ning tutvustada VÕTA kvaliteedi hindamise pilootprojekti tulemusi. Räägime
pisut ka kvaliteedialastest trendidest laie-malt, sellest tuleb rääkima Andrée Sursock Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioonist.
Ootame seminarile kõrgkoolide esinda-jaid, assessoreid ning kõiki, kes oma töös puutuvad kokku kõrgkoolide kvaliteedi- ja arendusküsimustega ning on huvitatud uuematest kvaliteedialastest arendustest kõrghariduses nii Eestis kui Euroopas.
Seminari täpne ajakava ning üritusele re-gistreerimine Primuse koduleheküljel http://primus.archimedes.ee/.
Kvaliteediprojekti lõpuseminar
Marianne Võime
Helen Jõesaar
5uudis
20. septembril kohtusid Primus programmi partneri-te üldkoordinaatorid Tartus Dorpati konverentsikeskuses. Arutati jooksvaid küsimusi (eelarve- ja tegevuskavade täitmine, ühikuhindade keh-testamine jm), programmi muutmist (tehti ettepanekud ja toimus arutelu) ning räägi-ti 2013. aasta tegevuskavade esitamisest.
Septembris kohtusid üldkoordinaatorid
Selleks, et end nähtavamaks teha, näi-data oma tegevust, kogemust ja teadmisi ka väljapoole ning seoses rahvusvaheli-se kõrghariduse konverentsiga “Higher education – higher lever learning?”, mis toimub 23.–25. jaanuaril Tallinnas, tekkis vältimatu vajadus muuta Primuse veebi-leht kättesaadavaks ka inglise keeles. Nii ongi Primuse leht nüüdsest kakskeelne! Seda just meie rahvusvahelistele partneri-tele, külastajatele, huvilistele.
Primuse ingliskeelne koduleht annab ülevaate Primusest ning selle tegevustest
ja partneritest. Lehel on programmi ing-liskeelne tekst, samuti ülevaade eri tege-vuste trükistest ja tehtud töödest. Lehel on ka loetelu korraldatavatest üritustest ning välja on toodud joonised ja tabelid, mis visualiseerivad Primuse tegevust ka värviliselt. Kõiki uudiseid ning rubriike ei ole dubleeritud, kuid kõik vajalik, mis vä-liskülalisele huvi võiks pakkuda, on inglise keeles leitav.
Primuse ingliskeelsele lehele saab ees-tikeelse lehe ülevalt paremalt nurgast EN keeleikoonile vajutades.
Primuse kodulehekülg nüüd ka inglise keeles
Foto: Marianne Võime
Marianne Võime
Helen Jõesaar
6
Jõgevamaal 23.–24. augustil toimunud suvekooli kuulajaskonna moodustasid enamasti noorteadlased, kes alles unistavad „kapten Granti lasteks“ [1] saamisest. Seega puudusid kuulajaskonnast Eesti teaduspoliitika ideoloogid, tublid granditaolejad ja -hoidjad ning ka frustreerunud teadlaskonna esindajaid. Kardan, et need, kes tulid koolitusele sooviga õppida üksteise kogemusest lahtreid „õigesti“ täitma, võisid pettuda. Ülejäänud aga mitte. Vähemalt tegi Aaro Toomela kokkutulnutele kohe alguses selgeks, mis ta arvab grupitööst kui õppeviisist (mitte hästi). Selle asemel andis ta ise väga sisuka
ülevaate kehtivast süsteemist ja seda nii rahataotleja, kuid ka teadusprojekti hindaja vaatenurgast.
Eesti teaduse rahastamine ja selle aluseks olevad reeglid on pakkunud kõneainet nii ülikoolide kinniste uste taga kui ka avalikus meediaruumis. Enamasti on avalikkuse ees sõnavõtjateks humanitaar- ja sotsiaalteadla-sed [2], aga ka õigusteadlased [3] ning osad rahajagamisel tühjade pihkudega jäänud loodus- ja täpsusteadlased [4] – seega mär-kimisväärne kogum teadlaskonnast, kes on ühel või teisel moel väljendanud oma rahul-olematust kehtestatud mängureeglite
Järelkajaks prof. Aaro Toomela läbi viidud ning programmide Primus ja Eduko ühisrahasta-tud suvekoolile 23.–24. augustil Jõgevamaal Trofee jahimajas „Uuringu või analüüsi finant-seerimise taotlemine: Kes peale ei löö, see väravasse ei saa,” ütleb Karmo Kroos kokkuvõtli-kult, et grandiraha jätkub Eesti sotsiaalteadustes eelkõige põhivoolu esindajatele.
“Selleks, et püstitada uudseid uurimisküsimusi ning saada nendele vastamiseks rahalist tuge, tuleb mitte ainult vingerda, vaid teha seda veenvalt ehk siis põhivoolu raamistikus,” lausub Kroos. Järgnevalt meenutab Kroos, mis toimus suvekoolis ning avaldab arvamust rahastamise temaatikast.
Karmo KroosEBS majandusteooria õppetooli juhataja kt
arvamus
Avameelselt uuringute köögipoolelt –
mõtteid suvekoolist
7
suhtes. Kui süsteemi kriitikud on seni püüdnud (suuresti edutult) selgitada eri teadusharude eripära ja ühise mõõdupuu puudulikkust ning teinud ettepanekuid rahajagamise reeglite korrastamiseks, siis Toomela avas suve lõpus hoopis uue lähe-nemisviisi. Sarnaselt Ameerika Sotsioloogia Assotsiatsiooni presidendi Erik Olin Wrigh-ti [5] tõdemusele lähtub ka tema positsioon arusaamast, et „agent“ ei suuda struktuuri muuta; inimese ja masina kokkupõrkes saab enamasti ikka esimene viga ja selle asemel, et hädaldada ja süüdistada – süsteemi vastu
võideldes ennast vigastada ja diskrediteeri-da – on mõistlik kehtestatud mängureeglid endale selgeks teha ning püüda teadusoli-garhiat võita nende enda mängus.
Seejuures üllatas Toomela nii oma ot-sekohesuse kui ka pragmaatilisusega. Näi-teks esitas ta sellise väite: “otsustajad on ebakompetentsed parimate projektide ja uurimisteemade valikul ning tööks vajaliku ressursi hindamisel”. Üllatavalt kõlas ka, et alusuuringutes on temagi grandiraha saa-miseks pidanud taotlused koostama
arvamus
Arutelu professor Toomelaga.Foto: Kadrin Kergand
8 arvamus
arvestusega, et väga suure tõenäosusega hindab seda teadusvaldkonda valitseva põhivoolu esindaja, kellel väga jäigad ning taotluse hindamise kontekstis vaieldama-tud arusaamad kindla uurimissuuna sisust ning aktsepteeritavatest meetoditest. Selles kontekstis soovitas Toomela uudseid uuri-misprobleeme püstitavatele teaduritele ja/või vastuvoolu trenni tegevatele noortead-lastele vähemalt taotluses põhivoolu hinda-jale arusaadavat ja meelepärast lubada (ehk teisitimõtlemist varjata).
Toomela esitlusest tuli välja ka vahe ka-sumit taotlevate ja seega igati rahajagaja ootustele vastata püüdva uuringufirma ning Eesti ülikoolis ellu jääda püüdva (ja võimalik et ka laiemal teadusväljal tunnustust otsiva) teaduri motivatsiooni vahel, mis ajendab neid kahte erinevat seltskonda rakendusuu-ringute läbiviimiseks taotlusi esitama.
Kui esimene püüab lihtsalt raha teenida ning järjekordne „projektike“ ei ole enamat kui jupike teenistust selles linditöös, siis tea-duril on eelkõige väljakujunenud uurimishu-vi ja ta kaalub, kuidas väljapakutud
Suvekoolis osalejad töötuhinas. Foto: Kadrin Kergand
Selles kontekstis soovitas Toomela uudseid
uurimisprobleeme püstitavatele teaduritele
ja/või vastuvoolu trenni tegevatele
noorteadlastele vähemalt taotluses põhivoolu
hindajale arusaadavat ja meelepärast lubada (ehk teisitimõtlemist varjata).
9
raamistikus midagi poolmõistlikku teha, mil-lest võiks olla tulu ka tema teadustegevuses – vaatamata sellele, et rahastaja seda alati ei mõista ega hinda. Samas võimaldab just see viimane teaduril pakkuda tellijale enamat, kui lepingust tulenev lihtsustatud problee-mipüstitus või tavapäraseid metoodilised lahendused eeldaksid. Vähemalt Toomela ise püüab rakendusuuringute puhul tellijale seeläbi lisaväärtust pakkuda ja rõhutas, et le-pingut peab seejuures ühemõtteliselt ja ilma igasuguste eranditeta täitma mis tahes tüüpi uuringute rahastaja puhul. Teades, et osades tegusates uurimisrühmades on suuresti vaid taotluste koostamisele spetsialiseerunud ja pühendunud liige (kes sõna otseses mõttes vorbib kümme taotlust, lootuses ühele neist rahastust saada), oli üllatav kuulda, kuivõrd mõistlikesse piiresse (10–15% tööajast) on Toomela suutnud grantide taotlemise ja ra-porteerimisega seotud ajakulu suruda.
Tükikese värske õhuna kõlas ka tege-vuspõhimõte, et ta otsib rahastust vaid siis, kui selleks on tekkinud reaalne vajadus (nt eelmine uurimistoetus lõppemas või sellest mingi oluline osa rahastajate otsusest tule-nevalt välja jäetud).
arvamus
[1] See teravmeelne tähelepanek Eesti (sotsiaal)teadlaskonnast kuulub Hardo Pajulale.[2] Tiina Kirss „Eesti humaniora häirekellad”, Sirp, 06.04.2007; Kristiina Ross „Golemi kolme-
kordses embuses“, Sirp, 13.04.2007; Rein Müllerson „Kas Eestis on võimalik teha tipptasemel sotsiaalteadust?“, Sirp, 20.10.2011.
[3] Ülle Madise „Sotsiaalteadlased ja avalikkus“, Konverentsi “20 aastat iseseisvust”, Tallinna Ülikool, paneeldiskusioon 23.08.2011.
[4] Peeter Raidla „Teadusrahast võtavad jagajad suure osa omale”, Äripäev, 05.02.2003; Holger Roonemaa „Teadusraha jagamise kord pööras teadlased omavahel tülli“, Eesti Päeva-leht, 13.06.2008.
[5] Mark Kirby „An interview with Erik Olin Wright”, Social Science Teacher, 2001.
Üks mis selge - teadusväljal kehtivad oma kirjutatud ja kirjutamata
reeglid, mis oleks noorteadlastel mõistlik
endale võimalikult varakult selgeks teha.
Sammukese selles suunas aitas Toomela koolitus kindlasti astuda. Selle
eest nii talle kui koolituse korraldajatele suur aitäh!
10
infopäev21. septembril toimus Tartu Ülikooli Ajaloo muuseumi valges saalis infopäev, kus tutvustati kõigile huvilistele Primuse raames valminud uuringuprojekte. Kahest uuringuprojektist: “Õppija 2.0. Elukestev õpe kõrgkoolis: õpiprotsessi toetav keskkond” ja “Muukeelse tudengi keeleline toimetulek ja vajadused ülikoolis” saab lugeda järgmistelt lehekülgedelt.
Uuringute
12
Tähelepanu, haridussüsteem! Kohale on jõudnud teise põlvkonna tudeng!
Tulge ja uudistage – teise põlvkonna õppi-
jad on kohal! Ma ei pea siinkohal silmas neid
kõige nooremaid, kes sündinud iseseisvas
Eestis. Tõsi, nemadki on tänaseks hakanud
Eesti kõrgkoolidesse jõudma. Tahan siin hoo-
pis rõhutada, et tänaseks on Eestis tavaline
just teistsugune tudeng, ja selle teistsugu-
sega tuleb samasuguse tulemuse saamiseks
kasutada teistsuguseid võtteid.
Nimelt, Primus programmi raames äsja
lõpule jõudnud uuringus „Õppija2.0” selgus,
et mittetraditsiooniline tudeng on sedalaadi
uudiskaup, mida ei kõrgharidussüsteem ega
kõrgkoolid ikka veel suuresti ei tunne ja mida
nad üldjuhul ka hinnata ei oska. Ometi näitas
juba 2007. aastal läbiviidud täiskasvanute
koolituse uuring, et Eestis omandas taseme-
õppes kõrgharidust 4,2% kõigist 25–64-aas-
tastest täiskasvanuist, seega puudutab meie
uuringu temaatika pea 30 000 inimest, mis
moodustab kõigist tudengitest koguni 43%.
Eestis töötab rekordiline kaks kolmandikku tu-
dengitest, täiskoormusel õppijaist omakorda
pooled veel täistööajaga. Lisaks elu- ja töö-
kogemusele on veerandil tudengeist omast
käest võtta ka lapsevanemakogemus. Seega,
meie kõrghariduses on täiskasvanud, töötav,
lapsevanemast õppija pigem tavaline, sellal
kui nn traditsiooniline värske tudeng seisab
tema kõrval võrdväärselt, kuid kindlasti mitte
ülekaalukalt.
Eesti kõrgharidussüsteem on, niisiis, ene-
selegi märkamatult saanud mittetraditsioo-
niliste õppijate osakaalu osas veduriks. Mida
meie haridussüsteem siis uue põlvkonna tu-
dengitega arvestamiseks teeb?
Selgub, et selle asemel, et täiskasvanud
õppijaist kiiresti – või siis hoopiski hoolsasti
– kokku segada hea hariduse ja teadmistega
tark ja tegus rahvas, jäetakse see suurepärane
materjal liigagi sageli kapiriiulile niisama seis-
ma. Mõnigi neist ei jõua oodata, kuniks kool
lõpuks ära õpib, kuidas neis peituvad väärtu-
sed ja omadused parimal moel esile tuua. Mis
salata, vahel jääb mõni erilisem seesugusest
2012. aastal valmis Primuse raames uuring “Õppija2.0. Elukestev õpe kõrgkoolis: õpiprot-sessi toetav keskkond”, mille üks läbiviijatest, Triin Roosalu, annab ülevaate, kes on ikkagi see uus tudeng ja milliseid tulemusi uuring näitab.
Triin RoosaluTallinna Ülikool
uuring
13
toest päris ilma ning väljub kooli ustest just
samasugusena kui tuli, kaasas vaid kogemus
sellest, kuidas haridussüsteem on kellelegi
teisele.
Eesti kõrgkoolide vaatepunktist nn tra-
ditsiooniline mittetraditsiooniline õppija on
eelkõige see, kellel oli enne kõrgkooli õppi-
ma asumist õpingutes paus ja kes õpib just
töö kõrvalt õppijate vajadustele kohandatud
õppevormides – näiteks tsükliõpe, kaugõpe
ning ka õhtuti toimuv statsionaarne õpe.
Neid paindlikes vormides õppijaid näeb kool
ühe, homogeensete vajadustega grupina.
Teisalt aga vaadeldakse päevases vormis õp-
pureid omakorda ühtse, põhiliselt õpingutele
pühendunud grupina, kelle tase, vajadused,
kogemused on sarnased. Eesti kuulub juba
praegu nende riikide hulka, kus täiskasvanud
õppijad tunnetavad süsteemist lähtuvaid
takistusi keskmisest enam. Eestis maksavad
täiskasvanud tudengid teistest riikidest mär-
gatavalt kõrgemat õppemaksu, lisaks on meil
ka õppemaksu maksvate tudengite osakaal
(kaks kolmandikku) võrdlemisi suur. Avaliku
sektori otsetoetused tudengitele on riikide
võrdluses üsna tagasihoidlikud, mis viitab
erakapitali tähtsusele kõrghariduse rahasta-
misel. Seetõttu on potentsiaalsete õppuritel
piiratud rahalised võimalused.
Kõrgkoolide õppetöö koordinaatorid
rõhutasid, et majandusliku toetuse või sot-
siaalstipendiumi taotlemine on üsna komp-
litseeritud ja mõjub tudengile stigmatisee-
rivana. Osad vajaduspõhised toetused ei
olegi paindlikes õppevormides õppivatele
tudengitele kättesaadavad. Peale omalt poolt
õppemaksude paindlikuma graafiku võimal-
damise ei näinud meie intervjueeritavad siin
olukorrale lahendusi.
Kõrghariduse peatne uuendus tasuta
õppe osas loob teoreetiliselt võimalusi tasuta
õppeks ka mittetraditsioonilistele tudengite-
le olenemata õppevormist.
Praktiliselt tuleb aga meeles pidada, et ava-
tud ülikooli kaudu ja osakoormusega õppe
valivad tudengid just seepärast, et täiskoor-
musega õppimine ja töötamisest loobumine
ei ole muude kohustuste kõrval võimalik. Va-
hest võiks kavandatav õppetoetuste süsteem
võimaldada töötasuga võrreldava sissetuleku
säilimist õpingute perioodiks? Sisuliselt oleks
tegemist pikaajalise tasulise õppepuhkuse
ellukutsumisega, mis oleks võrreldav näiteks
praeguse vanemahüvitise korraga. Praegu-
sel hetkel sellisest meetmest kuulda ei ole ja
seni väljapakutud toetusnumbrid ei võimalda
kindlasti täiel määral õpingutele pühenduda,
kui tudengil on ülalpeetavaid või kodulaen.
Lisaks tuleb arvestada, et Eesti kõrghariduses
Eesti kõrgharidussüsteem
on saanud mittetraditsiooniliste
õppijate osakaalu osas veduriks.
uuring
14 uuring
ei ole levinud sellised toetused nagu ettevõt-
te (nimeline) stipendium oma (tulevase) töö-
taja koolitamiseks, mis võiks sedalaadi prob-
leeme leevendada.
Valitseb ka oht, et kavandatav uuendus
halvendab veelgi just õppimist ja muud elu
ühendavate tudengite võimalusi selle kaudu,
koolidel on nüüd huvi just tasuliste tudengi-
te arvu suurendamise vastu. Või ehk ongi see
just hea – nii ehk pööravad ka koolid senisest
rohkem tähelepanu tasulistel kohtadel õppi-
vatele tudengitele? Reformi kavandamise käi-
gus seni kostnud retoorika loob siiski tausta
pigem vastupidiseks. Kui ainult täiskoormu-
sega edasi jõudvat tudengit peetakse n-ö
õigeks ja piisavalt pühenduvaks teadmiste-
otsijaks, siis vaikimisi lepitakse kõrghariduse
kvaliteedis mitte ainult nn kahekiiruselise,
vaid just nimelt selgelt erineva tasemega
kõrgharidusega. Siin ei tasu vist meenutadagi
– aga võib-olla just tasub? – osades haridust
väärtustavates Euroopa riikides kehtivat kor-
da, et alates mingist vanusest võib täiskasva-
nu asuda ülikooliõpingutele rangeid sisseas-
tumisnõudeid täitmata. Eesti täiskasvanud
õppijaid ootab aga ees pigem sisseastumis-
tingimuste karmistumine.
Kahe kolmandiku tänaste tudengite õpin-
gutele pühendumise alternatiivkuludest ei
ole seni samuti räägitud, kuid see ei ole tin-
gimata ainult indiviidi tasandil tekkiv kulu.
Tegemata töö, kavandamata arengud ja
maksmata maksud on ühiskonnale kindlasti
kulu. Kitsamalt haridussüsteemile tähendaks
see aga õpikeskkonna vaesustumist – täiskas-
vanud õppijad toovad auditooriumisse oma
töö- ja elukogemuse ja selle pinnalt kerkivad
küsimused. Väheste pühendumisvõimalus ei
tagaks automaatselt kõrghariduse kvaliteedi
kasvu: tööturul on nõutumad just need vilist-
lased, kel on õpingute lõpetamise ajaks ole-
mas ka töökogemus.
Õppimise kõrvalt töötamise välistamisel
peavad kõrgkoolid kõikvõimaliku praktilise
kogemuse omandamisele senisest märksa
enam tähelepanu pöörama. Lisaks on teada,
et ühiskonnaelus osaletakse seda enam, mida
kõrgem on haridustase, nii jääb juba tööle
asunud õppijate õpingutest loobumisel hulk
inimvara välja arendamata.
Täiendav küsimus on, kuidas tuleks täis-
kasvanud tudengite puhul mõõta kõrghari-
duse tulemuslikkust ja kvaliteeti. Kui jätkata
Eestis (ja mujal) seni levinud tööturukeskse-
te mõõdikutega (nt palgatase, tööhõive või
töötus pärast õpingute lõpetamist vms), siis
jääb tähelepanuta, et täiskasvanud õppijad
omavad juba eelnevalt piisavalt ressursse,
mis nende tööturustaatust mõjutavad ning
nende edusammud selles osas ei tulene
koolikogemusest.
Tööturul on nõutumad need, kel on õpingute
lõpetamise ajaks olemas ka töökogemus.
15uuring
Niisiis, tuleks kindlasti kaaluda, kuidas sa-
mal ajal tagada kõrghariduse parem kättesaa-
davus ja selle kõrgem kvaliteet, arvestades ka
täiskasvanud, mittetraditsioonilise õppija
vaatenurka.
Kogusimegi oma uuringusse pildi Eesti
kõrgkoolides täna tehtavast ning pakkusime
välja ka mõned soovitused. Seega, pangem
tähele: teise põlvkonna tudeng Õppija 2.0
on kohal! Või ehk oleks õigem kasutada
selle sõnumi edastamiseks hoopis Web2.0
kanaleid…
Vene õppekeelega gümnaasiumidest tu-
levatest üliõpilastest asub igal aastal eesti
keeles õppima ligi 60 protsenti. Heatasemeli-
se kõrghariduse saamise üheks eelduseks on
keeleline toimetulek õppetöös, kuid ülikooli-
des õppivate muukeelsete tudengite keeleta-
se on väga heterogeenne, varieerudes lausa
algajatest edasijõudnuteni. Nõrga eesti keele
oskusega lõpetajate puhul on riskikohaks
nende hariduse kvaliteet, mis võib omakorda
ohustada ülikoolide mainet. Õppetöös edu-
kaks toimetulekuks vajalike keeleteadmiste
hulka ei ole aga võimalik alahinnata: juba üks
kõrgkooliõpik võib sisaldada ligi 10 000 erine-
vat sõnavormi, samuti on erinevat tüüpi teks-
tide ja suhtlussituatsioonide määr erialade ja
kursuste lõikes väga ulatuslik.
Mitte-emakeeles õppimine tähendab
üldjuhul suurt lisatööd eelkõige tudengile
endale.
Ülikoolides pakutavatest keeletoe võima-
lustest on esmane, kuid mitte ainus meede,
keelekursused. Kuna keelevajadused on kõi-
gil üliõpilastel äärmiselt erinevad, on vaja
mitmeid erineva sisuga keelekursusi ning
isegi siis ei ole organiseeritud keeleõppe
abil võimalik muukeelseid tudengeid kõigiks
olukordadeks ette valmistada. Paratamatult
langeb nii Eestis kui mujal maailmas osa kee-
lelise toetamise raskust erialaõppejõudude
(meditsiini, elektroonika jm õppejõud) õlga-
dele. Paljuski sama problemaatika puudutab
ka meie ülikoolide ingliskeelsel õppekaval
õppivate mitte-inglise emakeelega tudengite
õpetamist.
Tallinna Ülikooli projekti „Erialakeeleõp-
pe arendamisvajaduse uuring“ (EKAV) ees-
märk oli probleemile tähelepanu pöörata,
uurida muukeelsete tudengite keelevajadu-
si ning toetada ülikoole nende üliõpilaste
Uuring muukeelse tudengi toimetulekust ülikoolis
Helena Metslang, Tallinna Ülikooli projektijuht, Tartu Ülikooli doktorant
16 uuring
abistamisel. Avaldati uuring „Muukeelse tu-
dengi keeleline toimetulek ja vajadused üli-
koolis“ (Metslang ja Šmõreitšik 2012) ning
loodi elektrooniline erialakeele kogumik
(http://www.cs.tlu.ee/erialakeel/), mis
koondab abimaterjale nii keele- kui
erialaõppejõule.
Eelmainitud uuring on esimene süsteem-
ne sissevaade õppija emakeelest erinevas
keeles toimuva õpetuse olukorda Eesti üli-
koolides. See kajastab ligi 200 õppejõu ja
900 muukeelse tudengi küsitluste ning nelja
fookusgrupiintervjuu tulemusi. Uuringus osa-
lesid erinevate ülikoolide ning erialade üliõpi-
lased ja õppejõud.
Tulemused muukeelsete tudengite üldise
toimetuleku kohta eestikeelses õppes on pi-
gem head: 74 protsenti õppejõududest ja üle
80 protsendi tudengitest kinnitasid, et eesti
keelest erineva emakeelega tudengid tule-
vad rahuldavalt või hästi toime. Kahjuks ei
tähenda õppetööga toimetulek veel, et muu-
keelsed üliõpilased oleks kõrgel tasemel kee-
leoskusega. Enim vajavad arendamist suuline
eneseväljendus, loengute kuulamise ja semi-
naridiskussioonides sõnavõtmise oskus ning
uurimistööde kirjutamise vilumus. Tudengid
leiavad siiski, et ülikoolide pakutavad eesti
keele kui teise keele kursused on tõepoolest
nende keeleoskust mitmekesiselt arendanud.
Eesti ülikoolide erialaõppejõududel on
vastakad seisukohad küsimuses, kas ka
neil tuleb kursuste käigus muukeelsetele
tudengitele keeletuge pakkuda. Uuring näi-
tas, et arvamused eristuvad selle põhjal, kas
õppejõu meelest peaks tudengi toimetulek
olema vaid ta enda vastutus või kuulub õp-
pekava keeles küpse eneseväljendusoskuse
andmine üldise hariduskvaliteedi juurde,
mida ka erialaõppejõududel tuleks pakkuda.
Suur osa erialaõppejõude suhtub keeleprob-
leemiga muukeelsete tudengite abistamisse
siiski toetavalt ning püüabki seda aktiivselt
teha. Probleemiks on see, et metoodikat,
mida teises keeles õppimine eeldab, tunne-
vad vaid vähesed õppejõud. Enamik õppe-
jõude on muukeelsete tudengite õpetamise
probleemiga üksi: neil tuleb ise lahendusi
otsida, kuidas eesti keelt kehvemini valdava-
tele tudengitele aineteadmised edukalt edasi
anda.
Uuringu läbiviijad esitasid ka soovitusi
õppekeelest erineva emakeelega tudengi-
te õppe arendamiseks. Soovituste kohaselt
võiks eelkõige täiendada erialaõppejõudu-
de teadmisi teises keeles õpetamiseks välja-
töötatud meetodite osas (lõimitud aine- ja
keeleõppe metoodika). Õppejõudude laiem
teadlikkus neist võtetest tõstaks ka ülikoolide
suutlikkust pakkuda paremal tasemel hari-
dust ingliskeelsetel õppekavadel õppivatele
tudengitele, kellest enamik ei ole inglise ema-
keelega. Vajalik on kohandada see metoodika
Eesti kõrghariduse oludega ning laiendada
selle alusel vastavaid koolitusvõimalusi.
Projekti raames loodi ka praktilisi abi-
vahendeid keeletoeks. Kui seni on kõrg-
17uuring
koolide erialase eesti keele kui teise keele
õppejõududel tulnud kulutada palju lisa-
aega oma kursuse jaoks õppematerjalide
otsimisele ja koostamisele, siis projekti käi-
gus loodud Erialakeele kogumik on esimene
laiemalt kasutatav õppematerjalide kogu.
Kogumiku eesmärk on lihtsustada keele-
õppejõudude tööd ning muuta keeleõpe
muukeelsetele tudengitele atraktiivsemaks
tänu nende keelekasutusvajaduste täpse-
male arvestamisele. Küll suhteliselt väike-
semahuliste materjalide koostamisele on
lähenetud kompleksselt: need toetavad nii
suulise akadeemilise suhtluse kui ka kirjalike
tekstiliikide õpetamist, nii sõnavara kui ka
grammatika õpetamist. Olulisemad valminud
materjalid on viie erialarühma keelt esindav
kirjalike tekstide kogu, loengusalvestiste ja
nende litereeringute kogu ning akadeemilise
sõnavara loend kasutusnäidetega.
Erialaõppejõudude, kelle kursustel õpib
enam muukeelseid tudengeid, toetuseks
loodi brošüür „Eesti keelest erineva emakee-
lega tudeng Tallinna ülikoolis“. Materjal sobib
kasutamiseks ka teistes ülikoolides. See kir-
jeldab TLÜ õppejõudude ja üliõpilaste arva-
musi ja ettepanekuid muukeelsete tudengite
ülikoolis toimetuleku ning nende toetamis-
võimaluste kohta. Brošüüris on kaetud järg-
mised teemad: tudengi vastutus eestikeelses
õppetöös toimetulekul, loengud suurele au-
ditooriumile, seminarid ja praktikumid, sisse-
juhatavad venekeelsed loengud ning tead-
miste hindamine.
Erialakeele kogumikTugimaterjal muukeelseid tudengeid õpetavatele erialaõppejõududele
• Brošüür „Eesti keelest erineva emakeelega tudeng Tallinna ülikoolis: TLÜ
õppejõudude ja üliõpilaste arvamusi ja ettepanekuid muukeelsete tudengite ülikoolis
toimetuleku ning nende toetamisvõimaluste kohta“
Abivahendid eesti keele kui teise keele õppeks• Erialaste tekstide kogu
• Erialaste loengusalvestiste kogu
• Üldakadeemiline sõnavara
• Ülikooliõppes kasutatavaid tekstiliike
• Näiteid kõrghariduses kasutatavate tekstide grammatikajoontest
• Valik ülikooli keelesituatsioone
Uuringu „Muukeelse tudengi keeleline toimetulek ja vajadused ülikoolis“ aruanne
Veebiaadress: www.cs.tlu.ee/erialakeel
18
Mida õppeprorektorid, st ka Teie, nendes kohtumistes väärtustate?
Tiina Puusalu (TP) ja Marleen Viidul (MV) ja Raul Tõnnov (RT): Väärtustame võimalust kolleegidega kogemusi vaheta-da. See on hea koht, kus arutada jooksvaid küsimusi ja õppida üksteise kogemustest.
Krista Haak (KH): Olen saanud ka kinni-tust sellele, et olen oma kooli tegemistega õigel teel ning samuti uusi mõtteid, kuidas võiks erinevaid õppevaldkondi edasi aren-dada. Kui rakenduskõrgkoolid hoiavad sihtide seadmises ja kvaliteedi tagamises ühist joont, on see väärtuseks Eesti kõrg-haridusele tervikuna.
RT: Need kohtumised on andnud ka
hea võimaluse külastada ja tutvuda teiste rakenduskõrgkoolidega – näha, kui erine-vad me oleme ja samas, kui palju on meil sarnaseid väljakutseid.
Mida peate kõige olulisemaks eesmärgiks?
KH: Koostööd, parimate praktikate ja-gamist ja rakenduskõrghariduse väärtus-tamist Eesti haridusruumis.
TP: Kindlasti ka infovahetust, ühised arusaamad. Mõningatele probleemidele saab ühisel nõul kiiremini lahenduse. Minu jaoks on olnud need kohtumised hea võimalus õppida teiste koolide parimast praktikast (õppejõudude atesteerimine, lõputööde protsess jne).
Programmi Primus tegevus 4 ehk strateegilise juhtimise suutlikkuse tõstmise toetamine kõrgkoolides raames kohtuvad õppeprorektorid iga aasta mitmel korral, et arendada koos-tööd ja vahetada kogemusi. Küsisime Krista Haaki (Sisekaitseakadeemia), Tiina Puusalu (Eesti Mereakadeemia), Marleen Viiduli (Tartu Kõrgem Kunstikool) ning Raul Tõnnovi (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused) käest, miks koos käiakse ning mis on kohtumiste tulemused.
Õppeprorektorite kohtumised
hea koht teiste kogemusest õppimiseks
koostöö
19
MV: Kindlasti koostöö arendamine eri-nevates valdkondades. Lisaks oleme koos-töö käigus leidnud mitmeid suundi, mis on olulised mitmele koolile, üheskoos tegut-semine aitab leida paremaid lahendusi.
Kas kohtumised on andnud tõuke koostööks või mõneks muutuseks?
KH: Jah, olen saanud nõu ja abi taga-siside süsteemi parendamiseks, õppejõu-dude koormuste arvestamiseks jne. Nüüd toimub koolideülene ÕIS-i arendus ja sa-muti on tänu koostööle toimunud koolide vahelist personalivahetust.
TP: Kindlasti. Näiteks juhul, kui on tarvis saada kontakte erinevate ürituste korral-damiseks, siis on alati hea pöörduda õp-peprorektori poole, keda isiklikult tunned. Meie näiteks oleme korraldanud ühe koos-tööpäeva koolidele 2012. aasta kevadel.
MV: Jah, kohtumised on kindlasti tõ-hustanud koostööd. Ida-Virumaal toimu-nud kohtumisel arutati näiteks võimalusi teha koostööd Erasmuse välisüliõpilastele sobilike õppeainete pakkumisel.
Millal oli õppeprorektorite viimane kohtumine ja kuidas seda kirjeldate, iseloomustate?
RT: Viimane kohtumine oli 26.–27. juunil
Pärnumaal (Maria talus), kui pidasime oma suveseminari. Seminar oli huvitav ja hariv. Lisaks Eesti Mereakadeemia poolt organi-seeritud loengule arutasime õppeprorek-torite õppereisiga seounduvaid küsimusi ning 2012 teise poolaasta ja 2013. aasta kohtumiste ajakava ja teemasid, mida koh-tumistel võiks tutvustada või arutada.
KH: See kohtumine oli informatiivne, positiivne, edasiviiv. Ma arvan, et edasi viib asjadest ühtemoodi arusaamine. Õppe-prorektorite koostegemistest tekib süner-gia, mis aitab igal koolil oma probleemide ja küsimustega edasi liikuda. Lisaks koos-käimistele on aktiveerunud õppeprorek-torite suhtlemine ka meililisti kaudu. Jaga-takse kogemusi kõigile olulistel teemadel – õppeinfosüsteemi arendused, õppejõu-dude koormuse ja palga arvestus, Erasmus tugengite vahetus, õppekava arendus jne. Kui eelnevalt poleks kooskäimistel loodud toimivat võrgustikku, ei toimuks suhtle-mist ka listi kaudu. Nii et Primusel on tä-nuväärne roll suhtevõrgustike loomisel ja selle kaudu parimate praktikate jagamisel. Toredate ning loovalt mõtlevate inimeste-ga on alati tore suhelda – seda õppepro-rektorid isiksustena just on!
koostöö
20
Ave ViluTallinna Ülikooli karjäärinõustaja
Konverents keskendus töötaja professio-naalse maine kujunemisele, karjäärinõusta-mise tehnikatele, elumuutustega kohane-misele, elektroonilistele karjääriplaneerimise tööriistadele, koostööle ettevõtetega, kar-jääriteenuste turundamisele, kogemuste vahetamisele isikliku arengu planeerimise programmidega ja tudengite ettevõtlikkuse soodustamisele.
Konverentsi avakõnes tutvustasid
juhtimiskonsultandid Per Frykman ja Ka-rin Sandin töötaja professionaalse maine kujunemise võtmetegureid. Rõhutati oma tööalasest mainest teadlik olemist, selle ana-lüüsimist ja selle endale vajalikus suunas juh-timise võimalusi.
Kõnest järeldus, et oluline on muuta oma senist mõtteviisi nii, et keskendutaks enam tulevikule ja võimalustele, muutustele ja kasvule. Laialt levinud tegevusnimekirjade ehk „vaja teha“-nimistute (to-do list) kõrval tuletati meelde veel kahte eluliselt vajalikku nimekirja – mittetegemise ja saavutuste
Põhjamaade karjäärikonverents 23.–24. mail toimus Rootsi ülikoolilinnas Lundis juba 14. korda Põhjamaade karjäärikon-
verents ehk Nordic Careers Network Conference. Primus toel oli mitmetel tegevus 6 võrgusti-ku liikmetel taaskord suurepärane võimalus osaleda inspireerival konverentsil ja sealt häid ideid koju kaasa tuua.
Karjäärikonverentsi külastajad Lundi Ülikooliga tutvumas.Foto: Ave Vilu
21
nimekirja. Eduka ajajuhtimise saladuseks ongi just loobumine mittevajalike asjade te-gemiseks. Samuti on väga oluline tunnusta-da ennast saavutatud eesmärkide eest, kuna see motiveerib astuma järgmisi samme.
Karjääritreener Carmen Croonquisti et-tekanne keskendus muutuste juhtimisele. Ta rääkis, et nõustajatel on oluline roll aidata märgilise tähtsusega elumuutuste lävel seis-vaid kliente, näiteks üliõpilasi, nende muu-tustega toime tulla – normaliseerida hirme, hajutada kahtlusi ja jõustada edasi liikuma. Muutustega kohanemisel on kõige olulisem püüda muuta oma mõtteviisi nii, et see toe-taks kohanemist, mitte ei takistaks seda. Sel-le eelduseks on oskus suunata oma mõtete fookus liigselt enesekriitikalt kogemustest õppimisele.
Tunnustatud Norra karjäärinõustamise praktik Tron Inglar viis konverentsil läbi praktilise töötoa, kus osalejad said kohapeal läbi proovida mitmeid aktiivse kaasamise põhimõtetest lähtuvaid karjäärinõustamise meetodeid, näiteks piltide abil lugude jutus-tamine, joonistamine, ruumis liikumise sidu-mine sõnalise nõustamisprotsessiga.
Charlotte Hising Rootsi Põllumajandus-ülikoolist tutvustas rakenduskõrgkoolide kolledžite tarbeks välja töötatud veebipõ-hist karjääriplaneerimise töövahendit. Kuna ideaalne tudengitele suunatud teenus peaks olema kiire, lihtne ja igal ajahetkel kättesaa-dav, siis on just veebipõhine tööriist nendele
kriteeriumitele kõige paremini vastav lahen-dus. Karjäärinõu portaal koosneb mitmest erinevast võimalusest. Üks osa sellest on sarnane Eesti Rajaleidja portaalile või siis ka peatselt valmivale tudengiveebile. See sisal-dab hulgaliselt olulist infot, töölehti, teste, videoid, CV-de andmebaasi, võimalusi saada interaktiivset tagasisidet, koostada CV-port-fooliot ja harjutada töövestluseks. Teine osa portaalist koosneb on-line-karjäärinõusta-mise keskkonnast ja kolmas osa on-line CV konsulteerimise teenusest. Viimast viivad läbi selleks spetsiaalse väljaõppe saanud tu-dengid. On-line teenuseid oleks otstarbekas kasutada ka Eesti väiksemate kõrgkoolide tugiteenuste arendamisel, kuna kohapeal silmast silma karjäärinõustamise võimalus sageli puudub.
Veel oli konverentsil osalejatel võimalus vahetada kogemusi lühikestes aruteluringi-des. Karjääriteenuste turundamiseks pakuti välja mitmeid erinevaid kogemusi, millest olulisimad on personaalsete kutsete saatmi-ne üritustele, tuutorite ja õppejõudude kaa-samine, väikesed lisaboonused osalejatele, sponsorettevõtete ja vilistlaste kaasamine. Lisaks on tänapäeval vältimatu kasutada ära kõiki sotsiaalmeedia võimalusi.
Karjäärinõustajad Mattias Persson Lun-
di ja Heli Peltola Jyväskylä ülikoolist jagasid
oma kogemusi isikliku arengu programmide (Personal Development Planning, PDP) läbi-viimisel. Toodi välja programmide elluvii-misega kaasnenud takistused ja edulood
kogemus
22
ning edasised plaanid seoses programmi-de jätkamisega. PDP raames koostatakse õpiplaan, karjääriplaan ning vajadusel VÕTA taotlus, millega tunnustatakse seni omandatud kompetentse. Õpiportfoolio põhjal kujundatakse tööle kandideeri-miseks kasutatav portfoolio. Veel üheks oluliseks järelduseks sellest ettekandest jäi, et lisaks esmakursuslastele, kellele hetkel PDP programm suunatud on, tu-leks võrdväärselt tähelepanu pöörata ka lõpetajatele.
Värbaja ja personaliotsingufirma tegev-
juht Carl-Rafael Fredsoni töötuba kordas üle
mitmeid konverentsi avakõnes välja toodud
ideid ja rõhutas tagasiside kogumise ja sellest
õppimise olulisust nii teenuste arendamisel
kui ka iga üksiku töötaja professionaalse kar-
jääri kujundamisel.
Soovitan Nordic Careers Network
Conference’i kindlasti ka kõigile teistele karjää-
rispetsialistidele, kuna see on parim võimalus
saada uusi ideid oma töövaldkonna arenda-
miseks ja kogemuste vahetamiseks lähire-
giooni spetsialistidega. Konverentsi ettekan-
ded on ajakohased ja lähtuvad aktuaalsetest
uuringutest. Samuti on võimalik osaleda prak-
tilise suunitlusega töötubades ja valida laiast
teemaderingist just endale kõige vajalikumad
ja huvipakkuvamad. Ka sotsialiseeriva suu-
nitlusega üritused on väga hästi korraldatud,
võimaldades vabamas õhkkonnas mõtteid
vahetada, sealjuures kolleegide kogemustest
õppida.
kogemus
23
19. septembril toimus Tartu
L o o m e m a j a n d u s k e s k u s e s
esmakordselt mentorluse mess
“Kuidas õppejõuna ellu jääda?”.
Maailmakohviku stiilis jagasid
mentorõppejõud teistele õppe-
jõududele ning huvilistele prak-
tilisi näpunäiteid, kuidas
õppejõuna kõrgkoolis hakkama
saada. Kokku võttis üritusest
osa veidi enam kui 40 mentor-
õppejõudu ning menteed.
Teemad, mille üle arutleti:
• Mul läks loeng täiesti metsa. Kuidasmoodi ma järgmisse lähen?
• Mis nipiga saada tudengid loengusse ja Facebookist välja?
• Kus mu aru oli, kui ma kirjutasin süllabusse sis-se kuus 10-leheküljelist kodutööd ja lubasin neid nädala jooksul tagasisidestada?
• Ma tahan seminari teha, aga tudengid ei val-mista ette ja suud kah lahti ei tee. Mis ma nüüd teen?
• Kolleeg närib närvi, aga ta on ju vanem ja ko-genum... Mis ma teen?
• Olen nagu hunt Kriimsilm – üheksa ametit ja kümnes nälg. Mis nipiga oma tööelu tasakaa-lus hoida?
• Kas ma pean igale tudengile selgitama, miks ta sellise hinde sai nagu sai?
24
16 osavõtjat vabariigi erinevatest kõrg-koolidest (Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Maaülikool, Si-sekaitseakadeemia, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool) olid kõik eelnevalt läbinud mentorluse algast-me täiendusõppeprogrammid (sissejuhatus mentorlusse, mil õppejõust saab mentor) ja on aktiivselt tegevad õpetamise ning men-torlusega oma kõrgkoolis. Viie augustipäe-va jooksul võtsid nad osa rahvusvaheliselt tunnustatud väliskoolitaja Angi Malderezi juhatusel mitmekülgsest täienduskoolituse programmist.
Kursus oli ette nähtud toetamaks õpe-tamist professionaalsel tasemel. See või-maldas koolitatud ja kogenud mentoritel kokku tulla, et üheskoos arutada oma koge-mustega seonduvat, et algatada tulevikus kõrghariduse mentorite ettevalmistust oma kõrgkoolis. Samuti oli kursuse eesmärgiks toetada osavõtjaid nende arengus mentorite koolitajatena.
„Minu eesmärgiks sellel koolitusel on, et kõik osalejad saavutaksid enesekindluse ja omandaksid lisaoskusi, et toetada mentorite esmakoolitust Eestis. Rühma eesmärgid, mis määratakse kindlaks esimesel päeval,
Mentorite koolitajad Haapsalus
13.–17. augustil toimusid Haapsalus programmi Primus toel ja Tartu Ülikooli elukestva õppe keskuse korraldusel järjekordsed kursused mentorlusest kõrgkoolis. Seekord oli ees-märgiks õpetada välja kõrgkooli mentorõppejõudude koolitajad.
Tiia Rüütmann ja Hants KipperTallinna Tehnikaülikool
Mentorõppejõudude üks koolitusel valmista-tud poster. Foto: Karin Ruul
mentorlus
25
annavad suuna vastavalt osalejate huvi-dele, samas on minu esmased eesmär-gid seotud koolituse põhieesmärgi saa-vutamiseks vajalike teadmiste ja oskuste edasiandmisega,“ sõnas paljudes riikides sarnaseid koolitusi läbi viinud suurte koge-mustega Angi Malderez kursuse alguses.
Kursuse lõpuks oskasid osalejad:
• kaalutletult esitleda oma kogemusi õp-pejõu ja mentori töös;
• põhjendatult kasutada oma kogemusi uute mentorite koolitamisel Eestis;
• kasutada lisateadmisi, mida nõuab mentorite koolitaja rollis olemine;
• kasutada mentorite koolitajale vaja-likke lisakogemusi ja edaspidi aren-dada või algatada selliste kogemuste arendamist.
Sellist laadi oskuste omandamiseks tuli kursusel osalejatel läbida mitmeid päevaka-jalisi teemasid: kujundamine, kavandamine, ettevalmistamine, koolitus (toetamaks rüh-ma-õppimist), hindamine/arvestamine, üle-vaatamine ja täiendamine.
Koolitustsükli iga etapi raames oli vaja sooritada üksikasjalik töö, kasutades ja va-jadusel täiustades erinevatel eesmärkidel rakendatavaid mentorluse tööriistu, näiteks võtta vastu mitmesuguseid planeerimisala-seid otsuseid.
Kursuse edukat läbiviimist soodustas taaskord õnnestunult valitud asukoht (Päe-va Villa konverentsikeskus) ja selles valitsev õhkkond sarnaste koolituste läbiviimiseks. Kursused mentorite ja nende koolitajate väl-jaõpetamiseks jätkuvad ka tulevikus.
Õnnelikud mentorõppejõud oma koolitaja Angi Maldareziga. Foto: Karin Ruul
mentorlus
26
Viis päeva intensiivset kogemusõpet ning erinevate grupiprotsesside jälgi-mist andis kõikidele osalejatele võima-luse mõtestada sügavamalt oma senist õpi- ja õpetamiskogemust, panna end nii mentori kui mentee rolli ning saada mõlemale rollile ka objektiivset peegel-dust. Praktilised harjutused vaheldusid ühiste aruteludega, mis järjepidevalt
sidusid kogetu teooriaga.
Olulise sõnumina jäi kõlama tõsi-asi, et me ei saa teist inimest tegelikult õpetada – saame vaid aidata tal õppi-da. Muidugi tundub igati loogiline, et kogu õppeprotsess lähtub õppijast, aga mõeldes meie haridussüsteemis tooni andvale õpetamisstiilile, võime seda
21.–25. augustil toimus Pärnumaal Kablis Lepanina hotellis taas praktiline koolitus alustavatele mentorõppejõududele. 20 osalejat olid kokku tulnud 13 erinevast hari-dusasutusest üle kogu Eesti. Angi Malderezile oli see juba viies kord Eestis sedalaadi koolitust läbi viia.
Hele AlusteTallinna Ülikool
Mentorikoolitus Kablis
mentorlus
Grupitööna pidid tulevased mentorid kehakeele abil kujunditest kokku saama ruudu. Foto: Karin Ruul
27
kirjeldada kujundlikult siiski kannust tassi valamisena. Sellisel juhul on õpe-taja aktiivne, aga õpilane passiivne.
Ent väliselt pealepandud normid ja reeglid ei taga nende järgimist. Sarnast mõttekäiku kannab endas vanasõna: „Võime küll hobuse talutada kaevu-ni, kuid me ei saa sundida teda sealt jooma.“ Miks? Sest tema vajadused ei pruugi kattuda meie tahtmisega, isegi kui soovime enda arvates head. Veelgi enam väline surve seab ka vastutuse välispidiseks – mitte mina ise ei pea õp-pima, vaid keegi peab mind õpetama. Kuidas aga märgata, mõista ja rahul-dada õppija tegelikke vajadusi? Mida
on vaja selleks, et teadmisi vastu võttev õppija muutuks aktiivseks ja analüüsi-vaks dialoogipartneriks? Mentorõppe-jõud saab olla õppejõule toeks ühisel analüüsil. Seda eelkõige tema kuula-mise, vajaduste märkamise ning kogu õppimisprotsessi mõtestamise kaudu.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõtted, mida Angi mänguliselt esitas, oman-davad aja möödudes aina sügavamad mõõtmed. Õpetajaks olemine on tege-likult tohutu kasvamine inimesena. Kui seda teadvustada ja näha selle elukutse potentsiaali oma isiksuse arendamisel, võidavad protsessi kõik osapooled.
Grupitööd sai nautida ka mereäärses värskes õhus. Foto: Karin Ruul
mentorlus
28
Õppejõud on oodatud osalema üle-eestilises õppejõudude küsitluses
Poliitikauuringute Keskus Praxis korraldab sel sügisel Sihtasutuse Archimedes telli-musel 20 Eesti kõrgkoolis õppejõudude uuringu. Küsitlusest on oodatud osa võtma
kõik programmi Primus partnerkõrgkoolide õppejõud, kes õpetavad ühes kuus vä-hemalt 40 tundi. Elektrooniline küsitlusankeet on täidetav nii eesti kui ka inglise keeles
septembri lõpust oktoobri keskpaigani. Uuringu tulemusi tutvustatakse 2013. aasta jaanuaris.
Küsitluse „Eesti õppejõud 2012“ eesmärk on saada ülevaade Eesti kõrgkoolide õppejõududest:• milline on õppejõudude haridus- ja õpetamiskogemus?• kuidas jaguneb aeg õpetamise ning teadus-, arendus- ja loometegevuse vahel?• millist toetust ning koolitust vajatakse, et olla edukas oma igapäevatöös?
Küsitlus võimaldab saada kõrghariduspoliitika kujundajatel, kõrgkoolide juht-kondadel ja teistel osapooltel edasiseks otsustamiseks vajalikku infot, eelkõige selleks, et:• saada ülevaade kõrgkoolides õpetamisega tegelevatest inimestest, nende tege-mistest ja õppejõuks olemise motivatsioonist;• toetada vajadusel akadeemiliste töötajate erinevate töövaldkondade omavahelist tasakaalu (nt teadustöö vs õpetamine vs muud ülesanded); • selgitada välja seniste õppejõududele suunatud õpetamisoskuste edendavate te-gevuste tulemuslikkus;• töötada välja õppejõudude täienduskoolituse programme.
Küsitlusele vastamine võtab aega umbes 30 minutit ning vastajad jäävad küsitluses anonüümseteks. Ankeedi saadab õppejõule kõrgkool e-kirja vahendusel, samuti on kü-sitlus kättesaadav Praxise koduleheküljel www.praxis.ee alates 25. septembrist.
Lisainfo: Laura Kirss, hariduspoliitika programmi juhtPoliitikauuringute Keskus Praxiswww.praxis.ee, [email protected]
uuring
29
RESEARCH
LEARNING
TEACHING
Estonian Ministry of
Education and Research
The aim of the conference is to develop willingness in university teachers to elaborate and explore their teaching skills.
TopicsWhat kind of learning and teaching is expected in higher education institutions?Ways to prove that “teaching is learning and learning is teaching”.Learning and teaching together – cooperation on faculty and international level.How to grow as a university teacher?
ParticipantsUniversity teachers, as well as faculty developers, researches and representatives of university managements.
Important DatesOctober 15th, 2012 – submission of abstractNovember 5th, 2012 - notification of acceptanceJanuary 10th, 2013 - registration to conference
Registration and additional informationWebsite: primus.archimedes.ee/conference2013
Participation in the Conference is free of charge.
International conference
Higher education – higher level learning?
January 23th-25th, 2013, Tallinn, EstoniaMeriton Grand Conference & SPA Hotel
http://primus.archimedes.ee/
Olulised kuupäevad 4.10 VÕTA välishindamise tagasisideseminar
4.10 Õpi- ja karjäärinõustajate võrgustikuseminar
17.10 Projekti “Kvaliteedijuhtimine kõrgkoolis” lõpuseminar
22.10 Järgmise aasta tegevuskavade esitamise tähtaeg
15.11 Elektroonilise 25. VMT esitamise tähtaeg
11.12 Üldkoordinaatorite jõuluüritus
23.-25.01.2013 Konverents “Higher education - higher level learning?”