Poogna Kratt

Toimkond Peatoimetaja: KamskiV Toimetajad: Jüri A Katariina Rattus Saladin Tolmukas Kujundaja ja koostaja: Aurum Tilia Kaanepilt: Mereliilia Kontakt: Kratt@poogen.ee

Mai 2011

Sisukord: lk5: Eessõnamine lk6-29: Laatsaruse sajand: Bix Pokupoeg lk30-43: Kes on salapärane Koolja Kuu lk44-47: Sia lk49–58: Pole Oluline Olla Geenius, Et Näha- Pyhak lk58–62: Karlut ehk Kaarel Lehtsalu lk62–76: Zahir lk76-88: Kõhkleja kommentaarid

Ideed ja mõtted on kevadel priid - tärkama ja teostuma. Jõud ja vitaalsus koguneb suvepäikeses. Põhjamaa valgus annab nii taimele kui ka inimese teotsemisele erilise vastupidavuse, karisma kui kanarbik. Just nimelt selline on Poogna Kratt. On olnud aeg teda (mitme) südame all kanda; on olnud aeg teda viljastada - need loomesädemed küll asjatoimetajate, küll kaasakutsutute peades; nüüd on esiklaps ilmale tulnud. Nimepanemise riitus uuele ilmakodanikule toimus ümarlaua taga. See siis küll veidi äraspidi: et nimi ees ja tegu taga. Peatuna ja näotuna ei tohtinud ta ju ometi teie ette astuda!? Poogen on tema perekond ja krattimine isemeel. Kratt on omanohki tegelane, kes peremehele naabrite viljasalvest varandused kokku nosserdab. Poogna viljasalv on nii kõrgusesse kui laiusesse, nii tekstidelt kui annetelt ja isiksustelt küllas; meie Krati hing on rahul! Ustavus, loovus ja kangekaelsus - nii ütleb tähtede seis, Kratt sündis Sõnniks. Närviga lugeja on tema hind.

Peatoimetaja

EESSÕNAMINE

4 Poogna Kratt

Enne, kui alustan Bixiga juttu, loen läbi tema novelli “Laatsaruse needus”. Minnes ja laskudes ja kadudes ära ridade vahele, unustangi üsna pea ümbritseva elu. Loo alguses ei saa ma päris hästi aru, kas tegelik, mis toimub, ja mõttemaailm on unenägu või reaalsus. Veerin lõigust lõiguni, kuni endalegi märkamatult kusagile ära kaon… Olen lummatud sellesse, kuhu autor lugeja endaga viinud on. Niisiis - toibunud esimestest emotsioonidest, haaran pastaka ja nihutan oma silmad postkastile ligemale, kus saadan autorile järgmise sönumi: “Lõpetasin just "Laatsaruse needuse" lugemise. Öeldakse, et hea raamat (või lugu) on see, kui pärast kaante sulgemist kõigest, mis nende vahele ära mahtunud, veel tükk aega välja tulla ei suudeta! Mina ei suuda. Praegu…” Nõnda me oma kirjavahetuses vestlema jääme ja kohvilaua taga jätkub juttu kauemaks. Mina siinpool ekraani, tema seal… Bix räägib: Inimese välimus on petlik. Sisemus nähtavasti veel enam. Kaks veoautot kõrvuti on mulle Tallinn-Tartu maanteel vastu sõitnud. Täpselt sellisel moel, nagu ma seda sinna jutu sisse ka kirjutasin. Ainult (erinevalt siis peategelasest), lendasin mina oma pisikese punase panniga kiirusel 110 km/h neist mööda (lihtsalt minu õnn, et keegi parajasti teepeenral ei jalutanud/parkinud). Ka teistes juttudes on kuhjaga killukesi elu jooksul kogunenud mälestusest, mis on aga omamoodi - ja üldse mitte ajaloolisele tõele vastavalt - kokku pandud.

LAATSARUSE SAJAND– BIX POKUPOEG

5 Mai 2011

Luuletustest ma suurt ei hooli, tahan ikka juttu lugeda saada. Häda on ainult selles, et jutu kirjutamine on üks kole-pagana raske ja aeganõudev ettevõtmine. Poognas võiks minu proosatekstid suures piires kahte lehte lüüa. Need, mis on novellide all, on paberile visatud 1-2 päevaga ning täpselt nii, nagu torust tuleb. Jutustuste all olevad tekstid on valminud ca kuu ajaga. Ehk siis vähemalt suurusjärgu võrra aeglasemalt (nad ka pikemad). Jutustuste puhul pole ma saanud lihtsalt kirjutada, palju aega on kulunud taustsüsteemi ja selle toimimise loogika läbimõtlemiseks jne. Seda, palju kulus mul aega raamatu ("Üks peiarijutt...") väljamõtlemisele ja kirjapanemisele, ei taha kohe kõva häälega üles tunnistadagi. Sest, laisk inimene nagu ma olen, kirjutan ma ainult siis, kui muidu enam ei saa. Poogna ajaloo täpsuse huvides olgu öeldud, et mina ei ole tegelikult Poogna looja. Poogna kui saidi lõid Pyhak ja Friizu (esimene proges ja teine kujundas). Mina pakkusin lihtsalt abi administreerimisel ja hiljem võtsin ka programmeerimise üle. Praegu olen aktiivsest Poogna elust tagasi tõmbunud ning teen ainult siis, kui on vaja midagi andmebaasis parandada. Ma olen kogu aeg arvanud, et Poogen ei ole mitte programmi kood ega see kodulehekülg, vaid Poogen on aktiivsete inimeste kirjandusklubi. Seega on hetkel Poogen just need inimesed, kes foorumis üksteisega madistavad ja uut (järjekordset) Poogna kogumikku plaanivad. Ja üleüldse ei mahu mina kohe kuidagi ühe normaalse "humanitaarist kultuuritegelase" rolli. Matemaatika-füüsika eriklassi lõpetanu, eluaeg IT-i valdkonnas tööd teinud, karistatud nelja tütre isa tiitliga (pool karistusest on juba kantud. De jure.) ja vaba aeg kulub arvutiga mängimisele (vähemalt praegu).

6 Poogna Kratt

Hobiks on mul joodikute kainerisse lohistamine ja peretülide lahendamine. Kuna meie riik on nii vaene, et ei suuda endale täismõõdulist politseiteenust osta, siis tuleb paar korda kuus endal munder selga ajada ja päev (või öö) otsa siniste vilkurite all mööda linna ringi sõita. Ja mõttemaailm ei pea üldse keeruline olema. Tegelik elu suudab kordi veidram olla, kui ükskõik kui haiglane fantaasia seda välja mõelda suudab. Tegelikult ma ei taha oma tagasihoidlikku isikut üldse niiväga afišeerida. Andsin selle teatepulga veidi aega tagasi oma keskmisele tütrele - tema sobib sinna lavalaudadele (veel!) paremini kui mina...

Vihmapiisad esiklaasil. Millegipärast on mu mällu sööbinud just need vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, sest seda teed olin lugematu arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukitevool ja ees suur aeglane veomasin ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee, mida mööda oli lausa lust sõita lubatud üheksakümnega ja ... khm ... veel natuke. Mitte et ma eriti suur kihutaja oleks olnud, aga püüdsin alati laveerida just selle lubatu ja pisut keelatu piirimail. Tavaliselt püüdsid liikluspolitseinikud suuri sulisid ja jätsid minusugused pisipatustajad tähelepanuta. Kurvi sisse keerates vajutasin ma klaasipuhastajate kangile. Esimene kraaps üle esiklaasi määris suvise tolmu vähese veega laiali ning päike pani selle vastikult sirama. Tõmbasin sama kangi veel paar korda enda poole, et esiklaas puhtaks pesta.

Laatsaruse needus

7 Mai 2011

Kui klaasipuhastajad teise tõmbe ajal silme-esise enam-vähem puhtaks said, nägin otse enda ees hiigelsuurt rekkat möödumas aeglasest veokist. Imelik, et teise veoauto pilt pole minu mälus pooltki nii ere, kui nende esimeste vihmapiiskade jäljed auto esiklaasil. Tegelikult oli rekkajuhi jahmunud lõust viimane, mida nägin. Siis mähkus kõik ümberringi punasesse hämusse ning enne mõistuse välja lülitamist jõudsin tunda välgulöögi sarnast valusähvatust, mis kerkis hetkega üle tajuläve. Tavaliselt sellised stseenid lõpetavad jutustuse. Minu puhul just sellega lugu algas… Sõitsin Tartu poole lubatud sajakümnega ja ... khm ... veel natuke. Rataste all vuras neljarealine tee ning märgid tuletasid mulle meelde, et pean kaherealisele üleminekuks võtma paremasse ritta ja kiirust alandama. Tee oli tühi ja aknaklaas tolmune. Lõpukurv i võtsin täiel iku automaatpiloodiga. Enne Pirita jõe silda peatasin auto teeservas ja jäin vastutulijaid põrnitsema. Umbes viie minuti pärast möödus minust jõurates ja ilmselgelt kiirust ületades suur rekka. Tema taga, sillajärgsel sirgel paistis teine veomasin, mis liikus stoilise rahuga Tallinna poole ning millest sõiduautod mööda süstisid. Ning siis hakkas vihma sadama. Toetasin pea roolile. Millegipärast hakkasid mu käed järsku värisema ja maos keeras. Möödunud veerandtunni kohta oli mul kaks täiesti vastukäivat mälestust. Olin absoluutselt veendunud, et tegelikult oleks pidanud ma surnud olema. Laupkokkupõrkest veoautoga maanteel ei ole ühelgi sõiduauto juhil mingit lootust eluga välja tulla. Ja samas olin ma sajaprotsendiliselt elus. Olin kuulnud, et kõik surmajärgsete kogemuste kirjeldused algasid valgustunneli ja kehast lahkumisega. Aga mina polnud näinud ühtegi tunnelit. Ja keha oli ka ilusasti alles. Tol päeval sõitsin ma Tartusse kõiki liikluseeskirju piinlikult jälgides ja iga kurvi ees kiirust maha võttes. Enamus liiklejatest tuhises minust mööda, kuid ma ei pööranud neile mingit tähelepanu. Alles Tartus olles hakkas vaikselt tekkima teadmine, et ma olen midagi kogenud seda tegelikult üle

8 Poogna Kratt

elamata. Selle koha peal peaks ma jällegi oma loo lõpetama. Normaalne inimene (kui ta soovib edaspidigi normaalne olla) püüaks kõik toimunu unustada. Püüaks sisendada endale, et seda pole olnud, et see oli tema tema aju haiglane trikk ja üleüldse tuleks enne magamaminekut vähem Hollywoodi saasta vahtida. Aga mina ei saanud juhtunut oma peast välja. Mida rohkem ma neid vihmapiisku mõttes edasi-tagasi veeretasin, seda suuremaks muutus mu tahtmine oma järeldusi kontrollida, mis tähendas, et pidin sooritama enesetapu. Ma saan aru, et see kõlab jaburalt. Isegi hullumeelselt! Aga ma ei näinud ühtegi teist võimalust saada teada, mis tol päeval siiski tegelikult juhtus. Loomulikult ei olnud see lihtne otsus. Hirm tundmatu igaviku ees võitles igavikulise uudishimuga. Lugesin kord mehest, kes oli ennast uputanud selleks, et teada saada, mismoodi surm välja näeb. Aga mina tahtsin ennast tappa saamaks teada, miks ma elan? Veel enne, kui olin teinud lõpliku otsuse, kaalusin erinevaid elust lahkumise meetodeid. Veenide läbilõikamine tundus olevat liiga pikatoimeline. Tahtsin võimalikult täpselt fikseerida oma surmamomendi ning sellele järgnevad hetked. Samal põhjusel loobusin ma enda ülespoomisest, rongi ette viskumisest ja muudest „lihtsatest, kuid ebakindlatest“ enesetapu meetoditest. Lõpuks leidsin, et ainuke minu kõikidele ratsionaalsetele ja irratsionaalsetele kaalutlustele vastav ja muidu sobilik meetod on lasta endale kuul pähe. Relva muretsemiseks otsustasin taotleda ametliku relvaloa. Loomulikult oleks olnud võimalik püüda kuskilt hankida mõni illegaalne tukk või laenata relv kaitseliidus olevalt sõbralt, kuid ma ei tahtnud, et katse ebaõnnestumisel oleks ebameeldivaid tagajärgi kellelegi peale minu enda. Ja pealegi oli relvaloa taotlemine piisavalt pikk protsess, mille jooksul võisin ma oma otsusekindlust veelkord kontrollida. Lõpuks oli mul luba taskus. Ja selle kõrval ametlikult muretsetud püstol koos karbi padrunitega. Seega polnud mul

9 Mai 2011

oma eksperimendi korraldamiseks enam ühtegi takistust. Oma korteris elasin üksinda. Keetsin omale kohvi ning asetasin relva kohvitassi kõrvale köögilauale. Siis tõin pliiatsi ja paberi. Millegipärast tundus vajalik klassikalise selgituskirja kirjutamine juhuks, kui minu eeldused osutuvad valedeks. Kuna mul midagi erilist kirjutada ei olnud, siis kritseldasin lihtsalt teate, et lahkun elust omal vabal tahtel ning palun mitte kedagi selles süüdistada. Seejärel istusin laua äärde, lonksasin aeglaselt kohvi ja piidlesin köögiseinal rippuvat vanaaegset kella. Tegelikult polnud mul erilist kohviisu. Kui päris aus olla, siis polnud mul üldse mingit isu. Adrenaliini tase püsis nii kõrgel, et kogu seede-elundkond tundus juba paljalt toidu peale mõtlemisest protestivat. Siiski limpsisin ma vapralt oma tassitäie lõpuni. Korra võtsin isegi relva pihku ja proovisin, kuidas külm raud vastu meelekohta tundub. Järgmised viis minutit arutasin omaette, kas püstoli toru tuleks suruda vastu pead või tuleks jätta paarisentimeetrine vahe püstoli ja pea vahele. Ja siis hakkas köögikell täistundi lööma – aeg lõi kaheksat. See oli mulle otsekui viimaseks argumendiks oma otsuses. Surusin relva uuesti meelekohale ja vajutasin päästikule. Kell oli kolmveerand kaheksa… Laual oli tass kohvi ja tühi paberileht. Pliiats vedeles püstoli kõrval ning mu sisikond alustas tantsu. Kogu maailma aeg oli mu surmahetkest ennast veerand tundi tagasi keeranud. Ja sellest hoolimata ma teadsin, et see veerandtund oli tegelikult olnud. Kusagil. Vähemalt minu jaoks. Ma ei püüdnudki seda fenomeni enda jaoks lahti selgitada. Ma ei oleks seda kindlasti suutnudki. Ajasin end värisevail jalul püsti ja viisin relva kappi. Seejärel panin pliiatsi ja paberi tagasi sinna, kust ma nad võtsin. Ja siis ahmisin kohvi kolme suure lonksuga endale sisse, kõrvetades ära nii keele kui kurgulae. Millegipärast tundus keele kõrvetamine tol hetkel nii naljakas, et otsekohe pisarateni naerma puhkesin ning kõõksusin veel tükk aega tagantjärele.

10 Poogna Kratt

Ja siis lõi kell kaheksa. * * * Tükk aega elasin edasi teadmisega, et ma ei pea eriti muretsema õnnetusjuhtumite pärast. Muutusin järjest uljamaks ning sõprade keskel omandasin tõelise eluvenna kuulsuse. Aga see oli ka kõik. Mu alateadvus ei suutnud mu enese teoreetilist surematust omaks võtta. Pealegi polnud mul sellega midagi pihta hakata. Esialgu. Järgmine etapp mu elus sai alguse umbes aasta hiljem, kevadel. Olin just otsustanud kevadise suurpuhastuse tuhinas aknad puhtaks pesta. Valasin pesukausi vett täis ning panin valmis rullitäie paberit. Seejärel ronisin oma töölauale, et kardinaid eest ära võtta. Töölaud oli üsna vana ja logisevate jalgadega. Laisk nagu ma olin, ei viitsinud ma tööasju eest ära tõsta, vaid nihutasin jalaga paberid ja läpaka lihtsalt eemale, et oleks kuhu astuda. Laud jõnksatas juba pealeronimisel ohtlikult, kuid ma säilitasin tasakaalu ja ajasin end püsti. Kardinate mahavõtmiseks tuli upitada kardinapuu üks ots toe pealt üles ning tõmmata kardinatripid üle otsa maha. See oli üsna keeruline toiming, kuna kardinapuu ots oli toe külge kinni kiilunud ja kardin ise jäänud laua ja aknalaua vahele kinni. Nihutasin lauda, et kardinat lahti päästa, kui lauast käis läbi vali kriiksatus. Esimesed jalad väändusid tappidest lahti ning laud vajus heleda mürtsuga kokku. Kaotasin tasakaalu ja lendasin põrandale, lüües poolel teel lõua vastu aknalauda ära, nii et silme ees raksatas mustaks! Kui pilt jälle selgeks läks, tuikas lõug valutada ning tundus kuidagi vales asendis olevat. Aga hetke pärast unustasin ma selle täielikult. Minu tööläpakas ulpis aknapesu kausis ning ajas klaviatuuri vahelt peenikesi õhumullikesi välja… Selles läpakas oli kogu Minu Elu! Murphy seadus väidab, et turvakoopia tegemine tuleb meelde siis, kui pole enam midagi kopeerida. Ma pole kunagi arvanud, et Murphy seadused oleksid naljakad. Nagu pole naljakad evolutsiooniteooria, Newtoni seadused ja määramatuse printsiip. Nad lihtsalt toimivad. Sõltumata meie tahtest.

11 Mai 2011

Nüüd ei jää mul muud üle, kui ennast oksa tõmmata. Kõiki neid dokumente ja materjale ei suuda ma taastada ka kolme kuuga. Aga tähtajad on... Ajasin end tuikudes püsti ning jooksin kapi poole. Vahepeal oli esimese hetke šokk hakanud taanduma ning purunenud lõualuu andis ennast vaikselt tunda. Silmad olid pisut fookusest väljas ja nirisesid vett. Ümbrus tundus udune ning aju töötas kuidagi veidralt. Kiskusin kapi ukse lahti ja rahmisin kõik oma pesud ühe ropsuga põrandale. Seejärel haarasin püstoli, tõmbasin pöidlaga kuke vinna ja kihutasin omale kuuli pähe… Laud jõnksatas ohtlikult. Teadsin, et ma ei tohi teha ühtegi äkilist liigutust. Aegluubis asetasin ühe jala tagasi toolile ja toetasin teise jala põrandale. Sulgesin arvuti kaane, tõmbasin laadija juhtme seinast välja ning viisin mõlemad voodisse. Kindluse mõttes tõmbasin läpakale ka teki peale. Järgmiseks valasin aknapesuvee kraanikaussi, seejärel istusin toolile ja püüdsin käte värisemisest jagu saada. Emotsionaalne tasakaal oli nii segamini, et ma ei suutnud otsustada kas pursata naerma või hakata nutma. Mingi aeg oli selline tunne, et kohe hakkan tegema mõlemat korraga. Hiljem keetsin endale veel tassi kohvi. Ma olen tegelikult lootusetu kofeiinisõltlane ja teed ei joo. Kui tavaliselt soovitatakse närvide rahustamiseks juua tassike kuuma ja magust teed, siis mina asendan selle tavaliselt hoopis tassi kohviga. Kohvi lürpides hakkasin mõtisklema, kas ajaga manipuleerimist oleks võimalik ka millekski asjalikuks ära kasutada? Fantaasiavaene nagu ma olen, ei tulnud peale lotomängu mul ühtegi head ideed. Minu fenomeni juures oli nõrk koht selle lühiajalisus. Heal juhul võisin ma aega veerand tunni jagu tagasi keerata. Lotomängu tüssamiseks oli aga vaja pikemat ajavahemikku. Uurisin erinevaid võimalusi ning jäin lõpuks pidama Viking Loto juurde. Loosimine toimus kell kaheksa. Lotopiletit oli võimalik osta internetist ning internetimüük suleti kell seitse. Seega oli vaja minna ajas tagasi tund aega. Pluss veel

12 Poogna Kratt

veerand tundi, et jõuaks pileti korralikult ära täita ja kinni maksta. Minu jaoks oli tegemist järjekordse eksperimendiga, sest ma ei olnud kindel, kuidas mõjub kaks järjestikust enesetappu. Igatahes oli see teooria väärt järgi proovimist. Järgmisel kolmapäeval istusin arvuti taha ja logisin ennast Eesti Loto kodulehele. Viis minutit enne seitset ostsin prooviks paar pliks-plaks piletit veendumaks, et järelejäänud ajast piisab viimase minuti pileti hankimiseks. Seejärel jäin televiisori ees loosimist ootama. Püstoli olin juba varakult enda kõrvale lauale asetanud. Loosimine algas paar minutit enne kaheksat. Suur kollane lotomasin sülgas välja numbritega värvilisi palle. Saatuse irooniana olin ma tegelikult võitnud ühe ostetud piletiga 2+1 kombinatsiooniga 13 krooni. Kulutasin veel paar minutit väljaloositud numbrite pähe õppimisele ja vajutasin seejärel päästikule. Kell oli kolmveerand. Haarasin püstoli ja tulistasin. Kell oli pool. Püstol pihku ja tuld! Kell oli veerand. Põmm! Kell oli seitse. Igaks juhuks veel kord kuul pähe… Mul oli aega umbes kaksteist minutit. Pea lõhkus valutada, kuidagi oli see enesetappude seeria ennast mu mällu talletanud ja nüüd otsustas mu mõistus mind karistada. Vähemalt psühhosomaatilise peavaluga. Läbi valuhoogude tuletasin meelde loosirattast väljaveerenud palle ja märkisin lotopiletile ristikesi. Seejärel tegin pangaülekande ja vajutasin „Tagasi kaupmehe juurde“. Pilet oli ostetud. Telekas juba mängis ning ma läksin peavalurohtu otsima. Viskasin korraga kaks ibumaksi suhu ja kulistasin kraanist vett peale. Siis viskasin pikali, silm telekas. See tund aega venis vähemalt poole päeva pikkuseks. Ma polnud viitsinud relva ära panna ja see vedeles ikka veel laual arvuti kõrval. Kolmveerand seitse ei suutnud ma enam rahulikult pikutada, hüppasin püsti ja hakkasin edasi-tagasi sammuma… Paar minutit enne kaheksat algas loosimine. Suur kollane lotomasin sülitas välja värvilisi palle. Minuti pärast oli selge, et

13 Mai 2011

ma olin võitnud - närused kakskümmend viis tuhat!!! Ühe numbri olin ikka valesti märkinud. Ja vahe kuue tabamuse ning viie tabamuse vahel oli kümme miljonit! Umbes. Esimesel hetkel tahtsin silmapilk protseduuri korrata. Aga kuna peavalu alles kestis, siis loobusin ma sellest mõttest ja otsustasin sellegi vähese, mis ma olin teeninud, vastu võtta. Järgmistel päevadel tundsin ennast kõikvõimsana. Kandsin püstolit pidevalt põuetaskus ning mängisin mõttega, kuidas ma võin näiteks keset tänavat tule avada ja kõik ümberringi maha nottida. Viimane kuul endale pähe ja kõike seda poleks nagu olnudki. Või röövida kauplust. Või sõita Vabaduse väljakul romurallit. Iha teha midagi keelatut ja üle mõistuse jaburat oli nii suur, et suutsin seda vaevu talitseda. Viis, kuidas mõttes mängisin, et ma võiks näiteks keset kaubanduskeskust massimõrva sooritada, purustas igasugused illusioonid inimese humaansest olemusest. Tegelikult on inimene ikka ühiskonna keeldude ja käskude ori ning oma loomuses irratsionaalne sadist. Võidetud kakskümmend viis tuhat kadus nii ruttu, et ma ei jõudnud isegi üüri ära maksta. Mul oli tunne, et rahal pole minu jaoks enam mingit väärtust. Võisin seda iga kell juurde saada. Ainult mahalaskmine enesetapu meetodina hakkas mulle järjest vähem meeldima. Arutasin seda teemat sõpradega veinipudeli taga (loomulikult akadeemilise probleemina) ning ajurünnaku tulemusena otsustasin hankida endale mürki. See pidi olema võimalikult tugev ja mõjuma kiiresti. Soovitavalt mõnekümne sekundiga. Ja kindlasti pidi ta olema valutu. Ma olen alati olnud skeptiline, kui mulle väidetakse, et see või teine mürk on valutu. Kui inimene sureb, siis ta ei saa enam öelda, kas mürk tappis teda valutult või mitte. Näoilme järgi surma meeldivuse üle otsustamine on liiga ebakindel meetod. Seega pidin ma enda nahal erinevaid mürke katsetama. Keemias pole ma kunagi kuigi tugev olnud. Seega üritasin vaikselt uurida siit ja sealt, et kas kusagil mustal turul liigub ka professionaalseid mürke. Lõpuks tundus, et mul on näkanud. Tundmatu, kellega internetis vestlesin, kinnitas, et tal on spetsiaalset vene luurajate jaoks toodetud mürki. Tapab vangi

14 Poogna Kratt

langenud spiooni kiiresti ja valutult. Ning ampulli on võimalik peita kasvõi suuõõnde, kui vaja on. Leppisime kokku, et kohtume Kristiine keskuse parkimismaja ülemisel korrusel. Tööpäeviti enne lõunat on see praktiliselt inimtühi. Saabusin kokkulepitud ajal ja sõitsin liftiga üles parkimismaja neljandale korrusele. Tegelikult oli parkimismaja katusepealne kõige ülemine korrus, aga see oli mingil põhjusel suletud. Aga ka neljas korrus oli täiesti tühi. Ainult üks masin seisis parkla tagumises servas teenindustrepikoja kõrval. Sammusin rahulikult auto juurde. Olin kindel, et kui ükskõik mis untsu läheb, siis on mul alati võimalik aega tagasi keerata ja viga parandada. Autos istuv mees oli otsekui ameerika märulifilmist - jämedad lihased, teksad ja T-särk ning kohustuslikud mustad päikeseprillid, mis vastu peegeldasid. „Mis see nüüd täpselt oligi, mida sa tahtsid?“ päris mees mujale vaadates. „Mürki. Kiiret ja valutut.“ Ma ei hakanud ju ometi täpsustama, milleks mul seda vaja oli. „Lao papp välja!“ ütles mees innukalt ja näitas mulle pöidla ja nimetissõrme vahel tillukest ampulli. Selles oli värvitu vedelik, mis helkis veidralt. Tõmbasin taskust rahanutsaku – olin just palka saanud ja krediitkaardi pealt maksimaalse võimaliku summa välja võtnud. Selle mürgiampulli abil oleks tagasimaksmine naljamäng olnud. „Võib, ma proovin?“ küsisin ja sirutasin käe välja. Õlgu kehitades suruti mulle ampull pihku. Toppisin selle suhu ja vajutasin hambad kokku. Keel muutus tuimaks ning suhu imbus imal vere maitse. Klaasikillud olid nähtavasti keelde ja põselihasse lõiganud. Müüja vahtis mulle jahmunult otsa ja haaras mul kätest kinni. Samal ajal tõmmati mu selja taga autouks lahti ning veel kaks paar käsi klammerdusid minu külge. „Ettevaatust, tal on relv!“ hüüatas keegi ja tõmbas mu püstoli jakitaskust välja. Mind tiriti autost välja ja väänati betoonpõrandale pikali, käed selja taha. Külm metall tabas valusalt mu rannet ning hetk hiljem olin juba rauduskäsi

15 Mai 2011

kellegi raske põlve all kõhuli maas. „See hull tahtis enesetappu teha!“ teatas müüja ja võttis prillid eest. „Hoidke teda kinni, ma võtan tal killud suust ära.“ Mind peteti! Ampullis ei olnudki mürk. Hakkasin põrandal visklema, kuid selle tulemusena istuti mulle veel jõhkramalt selga. Tugevad kämblad haarasid mul juustest ja lõuast kinni ning vedasid suu tseremoonitsemata lahti. Valemüüja oli endale õhukesed kummikindad kätte tõmmanud ja noppis nüüd pintsetiga ettevaatlikult mu suust klaasikilde. Välja võetud killud pandi märgistatud minigrip-kotti. See stseen oli telekast nii tuttav, et arusaamine lõi mulle nagu tinase kindaga otse makku. Sala- või mis iganes politsei oli minu mürgiostupüüde vahele võtnud. Kui mu suu lahti lasti, lasin end lõdvaks, täiesti lõdvaks, kaasa arvatud põielihased. Kiiresti laienev märg plekk mu pükstel ning betoonil sundis mu seljas elava politseiniku püsti kargama ning seejärel rebiti ka mind maast üles. Teesklesin, et mu jalad ei kanna mind hästi ja toetasin autokapotile. Öökima. Kui tundsin, et mind kinni hoidev haare oli piisavalt lõdvenenud, sirutasin ning tõmbasin järsu raksuga ennast vabaks. Järgmisel hetkel sööstsin paari sammuga parkla servani ning sukeldusin, pea ees, üle rinnatise. Tundsin, kuidas kellegi käsi püüdis veel mu püksisäärtest kinni haarata, kuid see ei õnnestunud. Kukkusin pea ees alla ning kuiv raks kaelas andis märku, et plaan oli õnnestunud. „Ettevaatust, tal on relv!“ hüüti selja tagant ja mu püstol tõmmati taskust välja. Põrgu võtaks, ma olin hiljaks jäänud. Kõhuli maas ei hakanud ma aega kulutama visklemise peale. Lasin end uuesti lõdvaks ja pissisin püksi… „Pagana hull,“ hüüatas müüja, „tõmmake ta püsti ning hoidke ta suu lahti, ma võtan tal killud suust ära.“ Mind tõmmati püsti ja hoiti endiselt kõvasti kinni. Minu ees seisev mees tõmbas kummikindaid kätte ning valmistus pintsetiga klaasikilde kokku korjama. Teadsin, et kui ta lõpetab, siis on juba hilja. Minu jaoks. Hakkasin öökima ning haare minu selja taga lõdvenes nii palju, et ma saaksin allapoole kummardada. Kartuses, et ma ei jõua endale piisavalt varuaega jätta, rapsasin end lahti ja sööstsin rinnatise poole. Erinevalt eelmisest korrast jõudis mu

16 Poogna Kratt

kinnihoidja seekord kiiremini jaole. Kummardusin... Õnneks oli mul juba väike hoog sees, millest piisas, et ennast inertsiga üle rinnatise veeretada. Kuulsin, kuidas mu kinnihoidja midagi karjus ja kellelegi korraldusi jagas. Rippusin selja taha väänatud käsipidi õhus ja väänlesin nagu hull. Siis hakkasin jalgadega pimesi üles rinnatise poole taguma. Suutsin toetada vasaku jala korralikult seina vastu ja lükata. Hetke pärast tundsin kaaluta olekut. Olin lahti pääsenud! Kui silmad avasin, lebasin valgete linade vahel. Kusagilt valutas. Ma ei suutnud seda täpsustada, sest ma ei orienteerunud veel ei omas kehas ega valus. Püüdsin end keerata, kuid käed kõlksatasid vastu voodiserva. Olin mõlemalt poolt käeraudadega voodiserva külge aheldatud. Teine kukkumine ei tapnud mind. Kuigi sel hetkel oleksin eelistanud surra. Veetsin mitu nädalat kiirabihaiglas, kuni ühel päeval mind ratastoolil teise osakonda üle viidi. Psühhiaatriasse. Politsei oli leidnud, et minu juhtum on nii ilmne, et mind pole vaja kuhugi kohtu ette tirida. Rängad meeleoluhäired koos enesetapukalduvustega. Uues osakonnas jälgiti pidevalt, et mu käeulatuses poleks midagi, millega saaksin oma elupäevi lühendada. Mingil hetkel ajas see mind tõeliselt hulluks. Selle asemel, et lasta inimkonna genofondil puhastuda, kulutatakse meeletu hulk aega ja raha igasuguste väärakate sunniviisiliselt elushoidmisele. Otsekui karistuseks tehtud pattude eest. Asjale pani krooni pähe diagnoos, mille sain paari aasta pärast. Alguses ei pidanud arstid minu peavalusid oluliseks ning arvasid, et tegemist on meeleseisundist tingitud migreenihoogudega. Mulle söödeti erineva kangusega valuvaigisteid sisse ja lohutati seejuures kenasti. Hullumajas töötavad arstid on üldse väga meeldivad inimesed ja kohtlevad sind alati viisakalt. See kuulub raviprotseduuri hulka. Aga kui ma hakkasin perioodiliselt minestama, tuli lõpuks kellelgi ikka pähe mu peavalusid pisut täpsemalt uurida. Selgus, et mul on ajukasvaja.

17 Mai 2011

Operatsiooni jaoks oli hilja. Mulle kirjutati välja tugevaid ja ülitugevaid valuvaigisteid ning lohutati, et paar kuud pean ma veel kindlasti vastu. Tegelikult oli mul tolleks hetkeks juba ükspuha. Leppisin õega kokku, et kui minek on käes, siis teeb ta mulle korraliku morfiinisüsti. Et mu elu viimased viisteist minutit oleks lihtsalt õnnis uim ilma valudeta. Sest ma ei tea, kaua nad kestavad...

Keset Raekoja platsi olevale kiviringile põlvitasid neli munka. Keegi polnud märganud nende tulekut, nad olid ilmunud tagasihoidlikult oma kohale ja palvetasid nüüd vaikides. Seljas olid neil karedast riidest rüüd, mis olid samast materjalist vööga kokku tõmmatud. Paljaste jalgade otsas puutallaga sandaalid ja rüü juurde kuuluv peakott sügavale näole tõmmatud. Laiade varrukate sees olevad käed olid kokku pandud ning varrukaservade vahelt paistvad sõrmed liigutasid vaikselt palvehelmeid peost läbi. Rahvas vaatas neid uudistades. Turistid klõpsisid hoogsalt pilte teha ning juhuslikult möödajalutanud ajakirjanik kritseldas midagi oma märkmikku. Suvisel hapukurgihooajal läks igasugune häppening väga hästi kaubaks. Mungad põlvitasid, näod kiviringi keskme poole. Ajakirjanikul polnud kompassi, et kontrollida, kas põlvitamise asend oli kuidagi ilmakaartega seotud. Ta proovis ühe palvetajaga kontakti luua, kuid munk ei teinud ajakirjanikust välja. Selle asemel sirutus ajakirjaniku selja tagant välja lai käsi, mis takistas kirjatsural munka puutumast. Heitnud pilgu üle õla, kohtus ajakirjaniku pilk laia naeratusega, mis oli umbes peajagu kõrgemal, kui oleks esimese hooga oodanud. Pikk, turske ning mustast kalevist vammust kandev mees vangutas naeratades pead ja andis ajakirjanikule märku kaugemale minna. Küsimustele ta ei vastanud. Pealelõunal tormas Raekoja platsilt läbi TV võttegrupp, kes tegi mõned kaadrid õhtuse uudistesaate jaoks. Ka nendel ei õnnestunud palvetajatega ega neid valvava mehega jutule saada. Õrnalt, kuid kindlalt suunas vardja telemehed pisut kaugemale. Seega ei jäänud kaameramehel muud üle, kui võtta paar panoraamkaadrit ning suumida seejärel objektiiv vaheldumisi munkade peakottidele ja seejärel vardja vööl

18 Poogna Kratt

Mungad

Õhtuks jäi raekoja plats tühjemaks ning needki vähesed, kes palvetajaid vaatasid, olid rohkem või vähem auru all. Üks eriti kuraasikas mehepoeg oli püüdnud munkadel peakotte maha tõmmata. Enne, kui ta jõudis oma mõtetest tegudeni, astus vardja paari pika sammuga ligi ja tegi oma telliskivi meenutava rusikaga väga ühemõttelise žesti. Vardjast õhkus nii tugevat enesekindlust, et hetke pärast oli munkade ümbrus tühi. Vähemalt mõneks ajaks. Ja siis hakkas raekoja kell keskööd lööma. Munkade sõrmed peatusid. Vardja astus ringi keskele ning tõmbas oma hiiglasliku mõõga tupest. See oli välja tõmmatuna veelgi suurem ja läikis kuupaistel ebamaiselt. Palvetajad tõstsid pead ning nende pilgud kinnitusid mõõgatera külge. Palvehelmed libisesid sillutisekividele. Viimasele kellalöögile eelneval pausihetkel vihistas vardja mõõga spiraalina alla ning tegi sellega enda ümber täistiiru. Tasase mütsatusega kukkusid munkade pead platsile ja veeresid kapuutside seest välja. Hetk hiljem vajusid külili ka peata kehad. Vardja tõstis mõõga veel kord üles ja lasi teral kuukiirtes kümmelda. Terale polnud jäänud ühtegi kriimu ega piiskagi verd. Siis pani timukas mõõga tuppe ja astus pika sammuga minema. Jahmunud öised möödakäijad jäid põrnitsema nelja peata keha ning vaikselt laienevat vereloiku. Siis hakkas keegi hästi heleda häälega kriiskama. Politsei jaoks oli tegemist täiesti pimeda juhtumiga. Mitte keegi ei suutnud tuvastada hukkunud munkade isikuid. Nende kuued olid tootja märkideta. Palvehelmed koosnesid lihtsatest takunööri otsa aetud auguga kivikestest. Sandaalid olid tehtud puust ning jala külge kinnitusid nad jämeda tavalise nööriga. Aluspesu meestel ei olnud, kuub oli tõmmatud paljale ihule. Lõpuks ei jäänud uurijal muud üle, kui saata surnukuuri neli tundmatut laipa. Ka mõõgaga mehe otsingud ei andnud tulemusi. TV võttegrupp oli rohkem keskendunud mehe mõõga kui näo filmimisele. Vardja riided ning muud videolindile jäänud pisidetailid ei andnud ühtegi juhtlõnga mehe isiku lahti mõistatamiseks. Pealtnägijate tunnistused mehe lahkumise kohta olid vastukäivad. Kõik väitsid, et mees oli jalutanud rahulikult raekoja platsilt minema. Kuid mitte keegi ei osanud täpselt öelda, millist tänavat mööda ta lahkus ja peale platsil viibijate ei olnud keegi tol ööl vanalinnas veidras riietuses ja

19 Mai 2011

hiigelsuure mõõgaga meest näinud. Kui kõik mõeldavad arutluskäigud oli paar korda läbi käidud, pani uurija munkade pilte ja hulka tunnistajate ütlusi sisaldava kausta lauanurgale tegemata tööde kuhja. Järgmise nädala jooksul jäi kaust oma kohale, vajudes ainult kuhjas allapoole. Ta oli juba jõudnud alt neljandale positsioonile, kui politseisse helistas äreva häälega noormees ja teatas, et raekoja platsil palvetavad neli munka. Kui politsei kohale jõudis, ümbritses munkasid paks rahvasumm. Rahva ja palvetajate vahel oli umbes kahe sammu laiune sõõr, milles jalutas rahulikult mõõgaga vardja. Raekoja trepil istus palja ülakehaga lihaseline noormees ja hoidis käega näost kinni. Ta kulm oli laialt lõhki ning mööda nägu ja käsivart voolas ohtralt tumedat verd. Pealtnägijate jutu järgi oli noormees hoiatusest hoolimata püüdnud palvetajate ringi trügida. Vardja polnud teist korda hoiatanud. Selle asemel oli ta jõulise paremsirgega sissetungija selili sirutanud. Noormees oli langenud oma meetrit kaks kaugemale kohast, kus ta hoobi saamise hetkel oli seisnud. Politseinikud piirasid vardja ja mungad sisse ning käskisid rahvahulgal laiali minna. Loomulikult ei soovinud keegi ülimalt põnevast märulist ilma jääda ning suurte jõupingutustega suutis politsei sõõri ainult paari meetri võrra laiendada. Loomulikult olid kohal kõik telejaamad kogu oma tehnikaga, et siinsamas lahti rulluvat põnevat kriminaallugu oma vaatajate tarbeks talletada. Ühel režissööril oli käsutada isegi tõstuk, mille korvist operaator oma kaameraga politseinike tööd jäädvustas. Teades, et iga nende liigutus jääb mitme kaamera objektiivi ette, püüdsid politseinikud võimalikult efektset korrektsust üles näidata. Kui rahvamass oli nii kaugel, kui nende väheste jõududega oli võimalik ajada, pöördus uurija mõõgaga mehe poole ja andis talle käsu relv maha panna ning palvetajate vahelt välja astuda. Vardja naeratas, kuid ei liigutanud sõrmegi. Politseinikud võtsid vardja kolmest eri suunast kirbule ja uurija kordas oma käsku. Saamata ikka mingisugust vastust andis uurija politseinikele märku mees raudu panna. Kui politseinikud, püstolid ette sirutatud, ettevaatlikult vardjale lähenema hakkasid, vibutas mees ikka veel laialt naeratades lähimale politseinikule sõrme. Hoiatavalt. Kui politseinikud olid

20 Poogna Kratt

jõudnud sammu kaugusele munkadest, tegi vardja kiire sammu ning virutas lähimale korrakaitsjale jalaga. Kordniku relv lendas kõrge kaarega rahva sekka ning korralikult lõua alla tabanud saapanina paiskas mehe oimetuna selili. Praktiliselt üheaegselt kõlas kaks lasku. Karl Friedrichi restoranil purunes ülemine aken. Tõstukikorvis ahnelt filminud teleoperaator pillas karjatades oma kalli kaamera platsikividele ja haaras kinni märjaks muutunud varrukast. Nähes omaenda verd kaamerajäänustele tilkumas operaator minestas. „Mitte tulistada!“ röögatas uurija ning püüdis kiiresti olukorda uuesti kontrolli alla saada. Vardja oli astunud uuesti ringi sisse ning jälgis lahke naeratusega ringi ümber sibavaid politseinikke. Politseinikud olid jätnud rahvahulga omapead ning piirasid nüüd kõigi jõududega vardjat ja munkasid. Relvad olid välja tõmmatud, kuid püstolitorud sihtisid igas juhuks taeva poole. Kuigi kaks õnnetut tulistajat vandusid jumalakeeli, et olid tabanud meest rindu ja selga, ei tahetud ümbritsevaid rohkem juhuslike kuulidega ohtu seada. Mõne minuti pärast kihutasid platsile veel üks kiirabiauto ja hulgaliselt politseimasinaid. Pool tundi hiljem saabus eraldusmärkideta mikrobussis K-komando. Raekoja plats tehti rahvast tühjaks ning hoolimata ägedatest protestidest kupatati ka telemeeskonnad minema. Telepilt siiski tootmata ei jäänud, sest kaameramehed hõivasid ümberkaudsete majade aknad ning kusagilt ilmus välja ka kopter, mis tiirutas ümber Vana-Toomase ning millest küünitas välja vähemalt kaks kaamerat. Ultimaatum vardjale - mõõk maha panna ja alistuda - andis tulemuseks tavapärase lahke naeratuse. Omavahel pisut aru pidanud, otsustas K-komando jõudu kasutada. Kuna korra oli tulirelva kasutamine juba ebasoovitava tulemuse kaasa toonud, siis seekord võeti appi tavalised kumminuiad. Kaks komandolast hakkas vardjale teine teisest küljest lähenema. Vardja ees seisev kolmas eriüksuslane hoidis igaks juhuks lühikest automaati laskevalmis. Vardja vangutas pead nagu noomiks üleannetuid jõmpsikaid, kes ei jäta tema kiusamist. Seejärel heitis ta pilgu endast paremal oleva komandolase poole ja oli kahe sammuga mehe ees.

21 Mai 2011

Üldiselt ei pääse eriüksusesse ilma hea füüsise ja reaktsioonikiiruseta. Kasuks tuleb ka mõne võitluskunsti oskus, mida treenitakse hiljem pidevalt edasi. Komandolase liigutused olid sujuvad ning välkkiired. Sama sujuvad ja kiired olid ka vardja liigutused. Kumminuia hoop blokeeriti poolel teel vasaku käsivarrega. Parema rusikaga sirutati komandolane siruli. Korrakaitsja oli jõudnud küll löögi blokeerida, kuid samahästi oleks ta võinud blokeerida kahurimürsku. Teine eriüksuslane hüppas vardja poole, kuid sattus viimase löögist tagasivihiseva küünarnuki otsa. Ka teised komandolased sööstsid omadele appi ning hetke jooksul oli õhk paks hoopidest ja blokeeringutest. Siis olid komandolased pikali. Vardja seisis nende kohal ja tema näost oli näha kurbusega segatud pahameel, et teda ümbritsev seltskond ei taha kuidagi õppust võtta. Vardja selja tagant kostis üllatushüüe. Üks politseinikest oli üritanud ära kasutada vardja madistamist K-komandoga ning püüdnud lähimat palvetavat munka eemale lohistada. Selle asemel kahmasid tema käed paljast õhku ning libisesid mungakuuest läbi ilma vähimatki vastupanu kohtamata. Vardja pöördus ümber ning kargas ähvardava näoga jaole, kuid politseinik taganes kiiresti neljakäpakil kaaslasteni. Vardja jäi keset ringi seisma ning ähvardas veelkord ümbritsevaid korrakaitsjaid sõrmega. Seekord päris kurjalt. Järgmisena otsustas politsei olukorra külmutada. Ümber palvetajate umbes kolme sammu kaugusele püstitati kõrge barjäär. Barjääri taga platvormil seadis ennast sisse politseiüksus, kes jälgis tähelepanelikult kummalist seltskonda. Pärast pikki arutelusid ja telefonikõnesid lubati telemehed uuesti platsile tagasi. Isegi koos tõstukiga. Uudis üleloomulikust palvetunnist oli nagunii juba üle maailma laiali levinud. Olukord püsis muutumatuna kuni keskööni. Vardjat hoiatati mitu korda, kuid too ei teinud eemalseisjaid märkamagi. Küünilisemad pealtvaatajad sõlmisid juba kihlvedusid, kas vardja julgeb kaamerate ees ja politsei piiramisrõngas oma eelmise nädala tegu korrata või mitte. Kui kell hakkas täistundi lööma, tõmbas vardja mõõga ja tõstis selle kuuvalguse kätte. Barjääri taga platvormil seisvad politseinikud tõstsid relvad

22 Poogna Kratt

ning pöörasid need mehe poole. Kohalik pealik nõudis veel kord mõõga mahapanekut. Kui sellele reaktsiooni ei järgnenud, siis avati tuli. Vingudes lendasid kuulid platsile ja põrkasid tänavakividelt rikošetiga tagasi. Veel kaks politseinikku said haavata, üks neist raskelt. Täiesti puutumatu vardja sihistas mõõgaga läbi õhu ja neli pead kopsasid vastu sillutist. Vardja näitas veel kord oma mõõka kuule ja pistis selle siis tuppe. Ümbritsevast välja tegemata astus vardja platsi keskel asuvast kiviringist välja, jalutas rahulikult barjäärini, läbis selle ning marssis puutumatult edasi platsi serva poole. Mida kaugemale ta läks, seda hägusemaks muutusid tema piirjooned ja lõpuks haihtus ta veel enne, kui oli platsi servas seisvate majadeni jõudnud. Terve maailm vahtis ammulisui ennenägematut etendust. Järgmine nädal oli täis ülipõhjalikku uurimistööd. Suured lennukid tõid Tallinna lennujaama karjade kaupa teadlasi, uurijaid, ajakirjanikke ja muidu uudishimulikke. Barjääriga piiratud alale (mida oli vahepeal tugevalt laiendatud) lubati ainult väheseid spetsialiste. Enamus pidi rahulduma suurte ekraanidega, kuhu kuvati barjääri sees toimuvat tegevust jäädvustavate kaamerate pilt. Terve vanalinn oli puupüsti täis erinevat keelt kõnelevaid huvilisi, kellele kohalikud püüdsid pähe määrida temaatilisi suveniire. Kõige paremini läksid kaubaks kodukootud mungakuued ja mõõgamulaažid. Seitsmendal päeval astus barjäärist läbi vardja, neli munka kuulekalt kannul. Käeviipe peale kadusid ikka veel platsil toimetavad teadlased ohutusse kaugusesse. Mungad astusid kiviringi juurde, põlvitasid ja alustasid palvetamist. Vardja jalutas rahulikult ümber nende ning ei teinud surisevatest kaameratest ja barjääri tagant paistvatest peanuppudest absoluutselt välja. Keskööl tõusis mõõk ja platsile jäi vedelema neli pead ja neli keha. Sarnane stsenaarium kestis kuid. Erinevad mungad ilmusid eikusagilt, palvetasid terve päeva ja lasid siis endal pead maha raiuda. Kehad jäid platsile vedelema ning linnavalitsus pidi tegema oma eelarvesse täienduse laokile jäetud laipade koristamiseks ja tuhastamiseks. Surnukehasid uuriti põhjalikult, kuid nende päritolu ei suudetud selgeks teha. Erinevas vanuses mehed polnud pärit ühestki tuntud ususektist ega kloostrist. Samuti polnud võimalik vardjat

23 Mai 2011

kuidagi takistada. Kuulid läbisid ta keha samamoodi, nagu vardja ignoreeris sündmuskoha kaitseks püstitatud barjääri. Samas võis vardja oma rusika või saapaninaga anda liiga uudishimulikule ligitikkujale sellise hoobi, et too silmapilk ööbikutesse põrutas. Talle ei meeldinud, kui palvetavaid munkasid katsuda püüti. Ühel hilissuvisel ööl jälgis tilluke seltskond spetsialiste järjekordset hukkamist. Kõik kohalolijad olid üksikasjadeni läbi arutanud teooriad, miks toimub nimetatud sündmus korrapäraselt igal laupäeval, mis võiks olla selle rituaali mõte ning kuidas paganama kombel selline asi üldse toimuda saab. Viimane arutelu teema oli seotud küsimusega, miks tõstab vardja oma mõõga enne raiumist kuu poole. „Kuu on väga müstiline taevakeha. Tema poole on kummardanud õnnistuse saamiseks paljud rahvad ja usundid.“ „Aga see ei seleta, miks rituaal on täpselt ühesugune nädalast nädalasse. Ka kuuloomisele eelneval päeval, kui kuud üldse taevas ei ole.“ „Aga kas see pole kuidagi seotud sellega, kuidas mungad, kes on kuni surmani ebareaalsed, muutuvad peale surma täiesti reaalseteks laipadeks. See hetk, millal mõõk on taeva poole, peavad mungad mingil moel materialiseeruma.“ „Aparaadid seda ei näita.“ „Aparaadid ei näita üldse mitte midagi. Aparaatide jaoks on kõik osalised ühtmoodi reaalsed. Isegi siis, kui nad ülbelt läbi barjääri marsivad. Aga püüa mõnda munka katsuda, - paljas õhk.“ Munkasid oli katsutud täpselt kaks korda. Ka teisel korral oli viiest korraga ligihüpanud mehest ainult üks suutnud enne oimetuks löömist korra käega läbi munga tõmmata. „Aga sel hetkel, kui vardja oma mõõga tõstab, peaks saama neid korra kiiresti katsuda. Ta peaks selle takistamiseks oma rituaali katkestama.“ „Või sulle mõõgaga äsama.“ „Ta pole kordagi veel kõrvalseisjat mõõgaga löönud. Meie oleme tema jaoks paljas õhk. Ta lihtsalt soovib, et me ei segaks teda.“ Raekoja kell hakkas lööma ja vaidlus soikus. Vardja tõmbas aeglaselt mõõga ja tõstis selle taeva poole. Hüpnotiseeritult mõõgalt peegelduvaid kuukiiri jälgivad vaidlejad ei märganud,

24 Poogna Kratt

kuidas nende kaaslane libistas ennast mööda barjääri alla ning sööstis munkade juurde. Põlvitanud lähima munga kõrvale pani ta käe selle õlale. Mõõk tegi oma välkkiire ringi ja pead veeresid platsile. Viiekesi. * * * Kuum päike paistis lagipähe. Vardja pani oma mõõga tuppe ning astus ringist välja. Kiviring oli ümbritsetud laiadest kiviplaatidest laotud kireva mosaiigiga. Mosaiigi vahedes kasvasid rohututid ning kaugemal olid põõsajuured kiviplaadid juba purustanud ning paigast nihutanud. Neli munka, kahvatute, kuid õnnelike nägudega, järgnesid vardjale. Teadlane heitis veel ühe pilgu enda ümber, kuid kuna midagi paremat pähe ei tulnud, siis kõmpis ta minejatele järele. Jõudnud eemal kasvavate põõsasteni jäi vardja seisma. Mungad möödusid temast peatumata, kuid siiski viisakalt ja sügavalt kummardades. Seejärel jätkasid nad oma teekonda kõrgel taevas särava päikese poole, tõustes iga sammuga maapinnast pisut kõrgemale. Mõne aja pärast kadusid nad taevasina ja päikesevalguse sisse. „Noh ja mis me nüüd sinuga peale hakkame?“ küsis vardja. „Ma ei tea,“ vastas teadlane. „Mis minuga üldse juhtus?“ „Ma vabastasin sinu hinge kehast. Nüüd võiksid sa minna kuhu iganes soovid.“ „Aga ma ei tea, kuhu ma peaksin minema. Kuhu need mungad läksid?“ „Nemad läksid taevasse. Otseteed. Kas sina ei taha taevasse minna?“ „Taevasse? Mis seal taevas on, ma pole seal kunagi käinud.“ Vardja purskas mürinal naerma. „Einoh, seda tasuks lausa TALLE rääkida. Taevas on paradiis. Või vähemalt niimoodi need õnnetud siin arvavad. Kui sa terve oma elu alandlikult TEDA teenid, siis pääsed peale surma paradiisi. Loomulikult pärast pikka sabasseismist ning alandavat ülekuulamist paradiisi väravate taga. Aga mõned kavalpead avastasid, et õigel ajahetkel kahe dimensiooni lõikumispunktis surres, on võimalik otse taevasse minna. Tagauksest ning kohe TEMA aujärje kõrvale. Loomulikult pahandab see ausaid järjekorras

25 Mai 2011

seisjaid, kuid siiamaani pole nad selle tagaukse sulgemiseks midagi välja mõelnud. Neil endil ka vaja aeg-ajalt siitkaudu maa peal käia.“ „Veider küll, siiamaani ma arvasin, et Jumalat ja paradiisi ei ole olemas.“ Vardja naeris veelkord nii, et silmad märjad. „Ega sa siis kuradisse ja põrgusse ka ei usu?“ luksus ta. „Ega vist,“ arvas teadur. „Nojah, nii viletsaks on siis minu renomee teie maailmas läinud. Siin peljatakse mind nagu tuld. Või siis kummardatakse alandlikult maani. Aga sinusugust.. lihtsat ja lõbusat selli, pole ammu näinud. Ma hakkasin puhtalt igavusest neid lootusetuid patukotte sealt väravast, kust nad iialgi muidu poleks sisse saanud, mööda sokutama. Ja millesse sina siis usud, kui küsida tohib?“ päris põrguvürst ja vaatas lõbusa pilguga ende ees seisvale hingele otsa. „Mina uskusin energia jäävuse seadusesse, valguse kiiruse lõplikkusse ja kvantmehhaanikasse. Aga sinu etendused panid mind ka selles kahtlema. Ma arvan, et ainus asi, millesse ma praegu tõeliselt usun, on see, et ma vajan korralikku kannu õlut, et kõike seda läbi seedida.“ „Suurepärane,“ möirgas vanatühi, „mina usun ka õllesse. Ja esimest korda kohtan meest, kes eelistab paradiisi minekule korralikku kannu õlut!“ Ta põrutas oma uuele sõbrale peopesaga vastu õlgu. Kuigi kõik ümbritsev tundus vardja kõrval seisva hinge jaoks ebamateriaalne, siis hoop turjale oli järsku äärmiselt kosutavalt reaalne. „Väga hea, mul polegi ammu olnud kedagi, kellega koos õlut libistada. Kas joome heledat või tumedat? Ja kas piprased röövliribid on piisavalt hea sakuska?“ Mehed pöördusid munkade poolt pruugitud teelt kõrvale ja marssisid vilistades silmapiiril seisva osmiku poole, millel rippus luitunud silt vahutava õllekapaga. Teadlase esimesed sammud olid kõhklevad, kuid mida selgemini hakkas kõrtsisilt paistma, seda lõbusamaks ta muutus. Ja Vardja spetsiaalselt selle jaoks disainitud pilust püksitagumikus puges välja karvase tutiga sabajupp ning hakkas lõbusa vileloo rütmis liputama.

26 Poogna Kratt

Valik Bixi luuletusi Volbriöö Petiga piima nüüd sadada laske Kummuli keerake katus ja kuu Kätele kulinaid, kaelale vaske Reipaks ja rahutuks läinud on luud Pidu on pööraseks pööratud püsti Pahad on pihta pand potid ja prae Lehtsabad lennukalt lasevad lusti Kelmikalt kekutab kaarnatest krae Konnade kullestest pruulitud mõdu Punatäpp seentega mekib nii hea Keele peal krõmpsub ja kõditab kõdu Tiirutab taevas ja pööritab pea Heidame enestelt häbitud hilbud Voolaku välja kõik vered ja veed Patused punapead pilaval pilgul Naerdes ja narrides näitavad teed Verise valguse vaevune värel Lõkkesse jäänud veel vähesed söed Homme ei tulla saa tänase järel

27 Mai 2011

Võõras Tere, võõras, kuidas läheb kuidas kulgeb elutee Tere, võõras, oota vähe käia koos on seltsim teed Oota, Võõras, miks sa pelgad minu kombeid, minu keelt pöörad mulle oma selga näitad salamahti keelt

Lähed, võõras, hallis massis omadega otseteed rasket kilpi turjal tassid silmasidet otsa ees Kahju, võõras, sinu elust kalgi kivikesta sees Arusaamatu on pelu meie erisuste ees

Lukkus uksed lukus hinge ukse taga, vaiksed sammud astuvad keegi seisab vait ja vaga, pihud ukse vastu seab keegi seisab, keegi ootab ootab, et ma lahti teen keegi, kes nii ihkab loota tema jaoks mul mahti veel olid ajad, seisid uksel laialt lahti avatud südamete taktis tukseid ühiselt sai jagatud tuppa tahtsin sind, kuid lahti minust järsku tõmbasid jooksid öhe, uks jäi lahti lävel lehed langesid sellest ajast uksel lukud täis kõik praod ja tühikud kurdilt-tummalt koikul tukun lävelt lehed pühitud Eluvetele On elu kui veerohke jõgi kus sünnist me surmani teel On kärestik koolmega segi ja vahused vahel ta veed Kas kaasa sind kutsuda tohin Et lennelda lainete peal Sest kaugete koskede kohin nii kutsuvalt kõlab me peas Kui silmad koos minuga sulged ja kõvasti hoiad mu kätt

Kas minuga hüpata julged Pea ees keset kukkuvat vett Nii keeristest keerleme läbi öövaikuses vaikime koos Nii võimas on veevoolu vägi ja ilus on vees võrsund roos Koos kulgeme ühises sängis koos kunagi kohtame merd kus lõppevad rõõmud ja ängid ja vaikne on lainete murd Bittviisil pisike bitt pani baidi seest plehku pisike küll, kuid kui tähtis! teised kõik olgu ja tahes mis tehku tema sai tehtud mis tahtis bait inverteerus ja stringi eest lahkus stringist jäi sabaots välja saba, mis enne veel puhvrisse mahtus pointeri pea pügas paljaks Hullunud pointer jäi vahtima õhku andmeisse aukusid tagus kirjutas kettale kuhjaga põhku lõpuks veel nulliga jagus lõpuks kui prose mu arvutis jahtus luuleloom löödi mul laiaks massin mu laual nüüd eraldi nähtus värsse vaid isepäi käiab

28 Poogna Kratt

Uljalt ja ulakalt (*) tule tidrik mu mesine mustikas tule laula ja lõkerda naerda tule tidrik, sa linane lustilakk tule üheskoos kargame kaera tule tahtmata tagasi tõelusse tule tuiskame tuulega võidu tule püüa mind pinguli paelusse tule viskame vallatust veidi tule-tule mu tuline tupsuke tule-tule ja valitse vainu tule-tule mu nööpsilmne nupsuke tule-ole mu armsake ainus olen ketser ja karune ohakas olen parajalt patune peiar sinu akna all ihalen ohata oma südant kui süttimas leian tule, tähti on tuhandeid täna vaid ülal taevas meil pildumas kiiri tule tantsime tumedail tänavail üle patu ja puhtuse piiri tule-tule mu tuline tupsuke tule-tule ja valitse vainu tule-tule mu nööpsilmne nupsuke tule-ole mu armsake ainus

29 Mai 2011

Kirg naine pealt pilvi kui pillatu mu silmisse sillatu on täna merevees, vahu sees, lainetes naine nahk päikesest kullatud pilk läikiv ja vallatu tood puna palgele patustes painetes oh naine mu meeled kõik vallanud mu mõtetes hullanud tuld juurdegi kallanud ei oodata mallanud me kunas kohtume õhtutes kainetes sestap otse vees sinu sees õhkõrnutsev rutuga nurrmootori nupuga lahkume reaalsusest ja teie ärge oodake meid tagasi

Kostanud Tolmukas

Mida tahaksid enda loomingu juurde öelda? Valus küsimus. See näitab, et on viletsasti vormitud sõnumid. Siis enamasti ei aita juurdeütlemine ka. Mis on Sinu jaoks oluline, mida lugejatega jagada tahaksid? Hiljaaegu juhtus nii, et paluti sõbra- ja armastusluuletusi. Lubasin lahkelt välja otsida. Ja mis selgus? Ma pole sõprusest ja armastusest midagi kirjutanud! Mingid segased sõna- ja meeleheitemängud, aga kaunist helget armastusluulet ei ole! Ometi pärineb see kõik väga ilusast ja õnnelikust ajast. Siis mõtlesin küll, et mis jubedaid signaale ma maailmale saadan! Nii pühendungi viimasel ajal rohkem muinasjuttudele. Seal on õnnelik lõpp kohustuslik. Kas ma vastasin küsimusele? Vist ei vastanud. Miks Sa ei suuda hoiduda kirjutamast? Ega ma selle üle uhkust tunne. Iseloomu ei ole! Kogu põhjus. Olen püüdnud pliiatseid peita ja arvutit töö juurde unustada. Ei aita. Mõtlesin, et asendan kirjutamise mõne ühiskonnale ohutuma tegevusega. Söön näiteks. 3-4 jäävad nälga, aga teised pääsevad peavalust. Selgus, et söömine kirjutamist oluliselt ei sega. Samas - aruandlus on näiteks selline kirjandusliik, millest ma viilin viimase võimaluseni. Romaanide eest olen seni täitsa edukalt ära saanud. Luuletusi kutsuvad mõnikord esile mingid suvalised sündmused, harvemini (aga see on hulga põnevam) hakkavad sündmused hoopis luuletustest pihta. Muinasjutte (või ega ma täpselt teagi, mis asjad need on) asusin tootma sellepärast, et paar sõpra laimasid mu koduküla täiesti mõttetuks kohaks. Et nagu maailma lõpp. Siin ei ole midagi, siin ei toimu midagi... Üritasin vastupidist väita. Nüüd olen väitmiste sees nii, et aeg-ajalt jalutan päriseluski reaalsuse piirid maha.

30 Poogna Kratt

KES ON SALAPÄRANE KOOLJA KUU?

Kuidas tulevane kirjapanek Sinu juurde tuleb? Enamasti tuleb põnni käest tükk aega kirjapanekukohta ära tirida. Noh. Jah. Vaevaliselt tuleb. Tühikuklahv streigib ja S hakkab ka üles ütlema. Milline oleks Sinu soov muusale? Minu muinasjutu-muusa on pisike, tumeda pea, säravate silmade ja väikese punase autoga jutuvestja. Ma soovin, et ta oma auto jälle töökorda saaks. Üks teine, mossis maskiga muusa, pani mu just kirjutama, et Sa oled väsinud, sõber? Väljast ja seest. Nirak ja niitidevaba, et nööbid kukuvad eest. Miski ei loksuta? Miski ei tõmba, ei tõuka? Arvad, et siit leidsid väe, toe ja nõu poolest jõuka? Sule uks. Naabrid näevad ja... siis seda ilku! Lootsid, et minul on päikest ja päevakübaratilku? Veeklaasi lisan suhkrut või eelistad endiselt meega? Kõik. Paiska välja. Võid vabalt ka tugeva P-ga. Teadsin, et tuled. Vist tunneme ühtemoodi. Tugev? Mindki saab murda. Keegi teab alati koodi. Võta see padi, kui sööstad surfama pisaravette. Nööp? Teine veel? Eks õmblen nad seni ette. Kas temal sellest ka kuidagi parem hakkas? Millise küsimuse esitaksid lugejatele? Miks innustavad muusad kirjutama asju, mis neid ei aita? Mina oleksin muusana märksa egoistlikum. Mis Sind vaimustab? See, mis mind väga vaimustab, ei pane kahjuks kirjutama. Vastupidi. Tekitab tumma aupaklikkust ja hardust või lisakilosid. Aga muidu... Ma vaimustun väga kergesti ja väikestestki sündmustest. Kui istun hommikul autosse ja märkan, et tubli mina, ei tõmmanudki eile kogemata käsipidurit peale. Nüüd saan tööle sõita.

31 Mai 2011

Kui visa järjekindlusega tuleb hommikuti tööle mornis tujus kolleeg. Ma paistan kohe palju säravam! Kui suudan korda saata midagi niisugust, et keegi peale minu ka õnnelik on. Aga see sobib rohkem suurte sündmuste alla.

32 Poogna Kratt

Valik luuletusi

Alt üles Astud kui treppidel õrnalt helbeile hõredas sajus. Kutsusid: „Kõnni mu kõrval!“ Minu alt tee ära vajus. Vaatan, kuis tõuseb Su rada. Taevas ei kuku. Vaid räitsed. Milleks end kergitada? Mul on soovid nii väiksed. M paatia Väljakannatamatuks kui kuhjunud kriis aken avaneb uulitsa poole Kaheteistkümnes korrus ja kitsas karniis L v ja lennukas l p kogu loole? Äramineja sile ja sillatu pilk alla kõnniteekivide reale Üle-tänava akende alatu helk H pa alla ma puhun peale

Hind Ka mina tahtsin puudutada tähti - neid pimedusi pimestavaid täppe. Öö poole sirutasin alatihti kaht peotäit uudishimulikke näppe. Ja kord, kui laotus harukordselt kaldus, end kikivarvul küünitasin üles. Seal järgi andis litreis taevavaldus - mul oli äkki miljon valgust süles! Neid liibus vastu nahka, juustes plinkis. See sära joovastas ja tegi araks. Mis tahab saatus selle eest, et kinkis nii palju õndsust mulle kaasavaraks? Sind. Ilma jättis kõige tähtsamast mu. Küll pillun tähti - öö ei võta vastu...

Kaksteist ruutmeetrit igatsust Sellel toal on kitsukene aken. Ukselt pudenenud nimesilt. Kaamed seinad. Sile voodikate. Lihtsas raamis kahepalgne pilt. Tuppa toovad tee ja trepikäänud, kindlad sammud, härmatanud sarm. Ukse number pole meelde jäänud, kuid on vaip ja vana riidevarn. Roheline kardin jäänud leseks. Haldab oma ala vasemalt. Peegel neelab pilke. Igaveseks. Tänav räägib üha tasemalt. Tõre põrand, luidrad aknapöörad. Tugitoolid tulvil usaldust. Aeg teab, millal temalt silmad pöörad. Nõjatab end vaikselt vastu ust. Kusagil Kusagil vastamata telefonikõnede ja puulatvades lõppevate teede maal ronivad naksuvate põlvedega matkajad taevasse. Nende varjud kõnelevad kallutatud kehakeelt ja neil on päikeseküpsed mürsukillud süles. Ükskord kerib päev oma kuldsed võrgud võsa vahelt kokku ja hüppab, pooltoored murakad suus, õõtsuva kaldaga järve. Tee läheb lukku ning õide puhkemata kanarbikule kukub kaks paari halvasti seotud saapaid

33 Mai 2011

Üks mees nägi unes, kuidas õnnetu tütarlaps halja künka peal kibedasti nuttis. Tüdruku kleit oli kulunud ja katkine, juuksepalmikud lahti hargnenud, silmad tuhmid ja pale kriimuline. Mees nägi, et ta läheb tüdrukut lohutama ja küsib, miks too nii hullusti itkeb. "Surema hakkan," kurdab piiga. "Mis haigus sul on, et surema pead?" pärib mees. "Mehele ei saa," ahastab neidis. "Ega selle kätte siis surda," muigab mees. "Mina suren," ohkab tüdruk. "Kui tänavu ka mehele ei saa, siis suren ära. Minu saatus on selline." "Sa oleks ju ilus tüdruk muidu. Pese nägu puhtaks, kammi juuksed siledaks, pane uus kleit selga. Küll siis sind ka ära võetakse!" "Ma ei saa seda ise teha. Peigmees peab," hakkab piiga taas tihedamalt tihkuma. "Eks leidub sellinegi!" usub mees. "Ega mind igaühele anta!" hädaldab neid. "Peiul peab olema palju raha ja suur süda. Ei tule mind keegi kosima!" Mees istub näitsiku kõrvale, ei oskagi nõu anda. "Võta sina mind naiseks!" hakkab tüdruk anuma. "Olen sulle väärt emandaks. Tööd teen mitme eest ja teised mehed kadestaksid sind minu ilu pärast. Võta mind naiseks!" Mees kujutas tüdruku ilu ette küll. Kui neiut natuke klanida ja naerutada, siis nii ilusat poleks nagu näinudki. Aga mehele tuleb meelde, et tal juba naine ja lapsed olemas. Nii ütlebki. "Kas muidu võtaksid?" usutleb neidis. "Muidu küll." "Raha jaguks?" "Küllap tuleks toime," arvab mees. "Hoiaksid ja armastaksid?" pinnib piiga. "Kuis siis teisiti," teab mees. "Peseksid mind ja paikaksid?" kiusab tüdruk edasi. "Kui vaja, siis ikka," tähendab mees, aga tuletab meelde: "Mul juba noorik kodus. Mis siin ikka oletada."

34 Poogna Kratt

Seidla veski ja vaevaja unenägu

"Aga kui noorik on nõus?" tahab tüdruk teada. "Kus ta siis on!" rehmab mees. "Ja ega mul endalgi tahtmist ole teda jätta. Ära aja hullu juttu. Meil ju lapsedki." "Aga kui lapsed ka lubavad?" "Mis lubajad nüüd nemad. Väikesed veel. Ei tea elust midagi." Mees hakkab juba kurjakski saama, kui tüdruku lootusrikast pilku kohtab. "Sellest ei sünni nüüd küll midagi ja katsu sa ainult mu perele halba plaanida!" "Ei, ei! Seda kindlasti mitte! Aga räägi kodus naisega. Ma suren ju muidu ära!" Hommikul mäletas mees öist unenägu, nagu oleks see päriselt olnud. Aga naisele muidugi rääkima ei hakanud. Teab, mis teine veel hakkab arvama. Aga sama uni tuli järgmisel ööl jälle. Ja ülejärgmisel. Ja üle-ülejärgmisel. Iga korraga oli piiga pale kahvatum ja mehel hakkas tasapisi hirm tekkima, et äkki saabki tema pärast kuskil keegi otsa. Et see ei saa enam õige asi olla. Midagi tähtsat peab niisugune uni tähendama. Mees rääkis naisele une ära. Naine ei arvanud selle pärast mehest sugugi halvasti. Tubli naine oli. Hakkas hoopis mehega kaasa muretsema. Pakkus, et mingu mees targa juurde. Tark kuulas mehe jutu ära ja küsis: "Kas tüdruk alati ühe ja sama koha peal nutab?" Mees vastas, et on küll sama koha peal. Põllu servas, künka otsas. "Kas koht tuleb tuttav ette?" küsis tark. Mees ei olnud ümber vaadanud. Oli ainult tüdrukut näinud. Tark soovitas, et proovigu mees tüdrukut künkalt alla meelitada. Ja katsugu vaadata ning meelde jätta, mis ümber paistab. Järgmisel ööl nägigi mees jälle nutjat tüdrukut. Peibutas nii ja naa, aga tüdruk oma koha pealt ära ei tulnud.

35 Mai 2011

Vaatas siis mees ringi ja imelik tundus asi. Ümbrus oleks nagu tuttav, aga sellist kohta, kus tüdruk seisab, tema ei tea. Läks tagasi targa juurde ja rääkis unenäo ära. Tark küsis: "Mis see imelik oli, mis silma hakkas?" Mees vastas: "Nagu Seidlas oleksin seisnud. Kaalepi küla paistis üle põllu ja Seidla mõis valendas teiselt poolt. Aga siis ma oleksin ainult veskimäe peal seista saanud. No aga siis oleksin ju pidanud veskit ka märkama!" Tark vaatas mehele ainiti otsa ja ütles: "Ehk nägidki. Ei osanud ainult ära tunda." Mees läks koju. Ei tundnud end väga targemana midagi. Pidasid naisega nõu. Otsustasid künka juures ära käia. Sõitsid kohale. Mees uurib ja tunnistab: Muidu kõik täpselt nii, nagu unes nägi, aga selle koha peal, kus tüdruk nuttis, on vana veski, mis otsast juba üsna auklik. Sellega läheks tükk aega, enne kui tööle saab. Ise võtaks käsile, aga mis pere sellisest raha kulutamisest arvaks? Mees küsis naise käest. Naine oli nõus. Küsis laste käest. Lapsed ka lubasid. Ostiski mees veski omale. Unenägudeks ei jätkunud enam aega. Tööd oli nii palju. Rõõmu ka palju, aga raha kulus koledasti. Läks aega, mis läks, aga saigi mees tuuliku tööle. Järgmisel ööl nägi mees und: Imeilus tüdruk seisab künka peal, lumivalge kleit seljas, pikad juuksed patsides, heledad lindid sisse põimitud. Naeratab mehele malbelt ja armsasti. "Aitäh, et mu elu päästsid! Teen kõik, nagu lubasin. Tööd ei karda ja saad nii õnnelikuks kui vähegi minu võimuses." Nüüd teadis mees, et oli unest õigesti aru saanud. Ja sellest alates võis Seidla veski tiibasid tihtipeale tuule püüdmiselt tabada.

36 Poogna Kratt

Inside Story Headline

Suvel, kui vilja sees moonid õitsesid ja veskitiivad jahvatuskividele hoogu tegid, sattusin jälle sinnakanti. Peremeest nägin ka. Lahke ja lõbus. Kurtis ainult, et kivid kipuvad kuluma ja kuskilt ei ole uusi võtta. Sul ei juhtu vanast ajast mõnda sellist lävealuses lesima või lehtlanurgas lauana laiutama? Lävesse ehk leiaks teise ja lauaks oleks vast puu paremgi, aga veskile ja veskiperele oleks see lausa uskumatuks abiks. Samal korral juhtusin põlluveeres terakeseks tukastama. Ma ei taha tollast unenägu ära sõnuda, aga olen sestpeale soovitanud küll: "Kui ellu natuke imelist juhatust ootad, käi Seidla veskis ära."

Loreida saapad Sel aastal algas talv äkki ja täie väega. Hanged nabani ja pakast nii paarikümne pügala jagu. Rõiva- ja jalatsikapp ei nõustunud aga sugugi suvest välja tulema. Rahakott oli nendega ühte meelt. Nii pidigi õhukeste saabaste sees sooja saamiseks varbaid veeretama ja tänulik olema, et sedagi vähest jala otsa on torgata. Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad. No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi niisugust, mis vastutulija silma riivaks. "Miks sa sellised saapad ära annad?" "Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju. Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole vaja läinud."

37 Mai 2011

Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama, kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal proovida. Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks sealtpoolt meeldegi tulnud. Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg natukesteks lapsemeelsusteks. Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin. "Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille ma juba rühkides selja taha olin jätnud. Olnuks mul siis, mida lastele vastata! Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma? Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet, kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt

38 Poogna Kratt

kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks pidurdus ja pööre teise otsa. Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine sobinukski. Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht näha. "Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni... Küünal jäi käe alla. "Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame, aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut isekad olid. No, et saapad omale võin jätta. Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal lumi põlvini ulatus. Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud. "Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud.

39 Mai 2011

Paksu voodri ja palmikutega. "Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks hajutanud. "Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas? Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb, et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus. "Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud. Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks. "Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan panniga pliidiservale. Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada. Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt. Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu kiiremini koju kui muidu saaks. Saaretaguse Orm ja Külasuu Kaise Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse. "Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti

40 Poogna Kratt

või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla. Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on. Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks. Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole. Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada. Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani. Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks. "See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa. "SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist. Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud. Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele

41 Mai 2011

meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli. Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem. Orm sai otsa. Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas. Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi? Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud. Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia. Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla... "Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise. Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud. "Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud. Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks? Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas. Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema. Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani

42 Poogna Kratt

Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all. Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja. Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina! "Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud? See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!" Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi: "Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?" Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad." Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli. Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.

Küsinud ja kogunud Saladin

43 Mai 2011

Sia on müstiline olevus - nagu poeedid ikka. Teda tabada on raske. See on nagu liblika püüdmine. Minu katsetus teda avada on sama abitu nagu kiirabiautojuhi proov teha südamekirurgitööd. Aga kuidagimoodi jääb see liblikas korraks sõrmele istuma ja oma tiibu sirutama. Operatsioon algab! Küsin, kas ta tahab endast midagi ise kirjutada, aga ta põikleb eest. Vastab vaid: "Ja sina kirjuta ise minust. Mis ma ikka endast kirjutan? Olen halb vestluskaaslane, oma kassiga vestlen isegi rohkem kui ülejäänud maailmaga. Aga huvitaval ajal v õ t s i d m i n u g a ühendust." Ja rohkem ei ütle ta ometi midagi."Endast rääkida oma sama veider ja raske nagu joonistamine vastu tormi. Jätan selle teiste hooleks." Oma huvitavat aega kommenteerib ta vaid nii: "Huvitav aeg? Ah see jah, olen üha enam hakanud aru saama, et mu keha on päikese käes. Ja kui kõik linnad peaksid kolinal kokku kukkuma, siis mu keha oleks ikka päikese käes. Lihtne. Aga see pole ilmselt küll midagi huvitavat." Ta ütleb, et ei kirjuta enam ammu. Poognas tal luuletusi enam üleval ei ole. Kui just väga armsasti nuruda ei oska. Ma nurun. Räägime Poognast. Õigemini kirjutame, me suhtleme vaid meili teel. Pole kunagi üksteist näinud, kui välja arvata udune seik ühest õhtust Tartus Genialistide Klubis, kui mu armas

44 Poogna Kratt

SIA

sõbranna koputas mulle õlale ja näitas, pst, tasa, see seal on chains (Sia poogna kasutajanimi). Nii see jäigi, sest mul on kehv silmanägemine, eriti täissuitsetatud suitsuruumis. Ta kirjutab, et sattus Poognasse "juhuslikult” nagu ikka (juhus kõnetas) ja sellest ajast peale (2006) on ta kirjutanud. Ta ütleb Poogna kohta nii armsasti: "Poogen ei ole kunagi tumm, temas on palju tundeliigutusi ja see annab minule alati põhjuse, miks milleski osaleda ning ka lugeda." Räägib, et on kirjutanud alates sellest, mil üldse kirjutama õppis, 6-aastaselt. Võibolla ta noris mind selle lausega, sest lisas: "Mäletan, vihma tol päeval ei sadanud." Tsiteerin teda edasi: "Üks jaapani luuletaja on öelnud, et luule on inimelu kõntsast puhtaks kooritud pealiskiht. See liigutas mind väga. Tänaseni. Olgugi, et ma ei arva, et luule oleks midagi, mis mind kuidagi defineeriks. Ma ei pea ennast luuletajaks, pigem lasen sel endast aeg ajal läbi käia. Nagu külastajal." Sia on siiski Luuletaja, minu arvates. See poeedi algaine, kellele on antud sõnad, mis kõnelevad igaühega, kes Luuletajat kohtab. Ta on üks neist geniaalsetest salmide valajaist - ainulaadne, kordumatu, jäljendamatu, imeline. Mitte sõnadest ei jää väheks, vaid ruumist, et seda loetelu jätkata. Uurin, kas ta on midagi muud peale luule kirjutanud, ta vastab, et on kirjutanud vaid vabavärsse. Ja kõik. Küsin huvipärast tema eeskujude ja lemmikute kohta kirjanduses, vastuseks: "Kui ma küündiksin kunagi Ene Mihkelsoni tasemele, siis võiksin pillid kotti panna ja eesriide alla tõmmata. Jah. Viimase aja lemmikud on K. Vonnegut ja J. Winterson." Ütlen ausalt, et tean kolmest nimetatust vaid üht, kuid viin end kurssi, kui aega saan.

45 Mai 2011

Facebooki kontolt piiludes on mulle silma jäänud, et tal on alati huvitavaid fotosid, mitte tavalisi, vaid selliseid kunstilisi ja kui uurisin, kas võiks mõne ka illustreeriva materjalina siia saada, vastas ta, et tema arvates "pilt segab teksti pisut", nii et katsun hästi madalat profiili hoida, et miski teksti ei segaks. Seda teksti ei tohi segada miski, psst.

Valik Sia luuletusi * see külastaja toob mulle öösi tulipunaseks võõbatud huuli ning peale kolme klaasi veini ja kolme uut laulu mis sünnivad ühekorraga tuletab see tahes tahtmata meelde armastust linnadest kaugel pealaest jalatallani lumisel koduteel mil jäänud vaid kurbvihane lootus ja päike mis istus minuga pooltunni sel aastal on olnud juba kaheksa talve sirutu mu ihu sirutu päevale vastu * tänava vesihallis dimensioonid kolisevad siin ei ole ruumi ja kas tõusmine oleks põhjendatud kui vikerkesta sajavad pikad vihmad ning kell jäi läinud aastal seisma jah see silmapimestav valgus on ainus mida tahan sulle öelda ära ole sel päeval kadunud ära ole kadunud kes teab

46 Poogna Kratt

* peegelpildi reetlik fantoom jõllitab mind seisan sirgelt nagu ristid kalmistul ühtäkki tõmbab ligi betoon tahab sülle ronida tundeõrn keha jaga minuga seda üksindust lase murran su jala viiest erinevast kohast ja panen aeglaselt veerema ümber õunapuuaia annulleerin kõik seaduspärasused et inimesed saaksid kõndida ometi sisse saaksid kõndida välja linn elavduks luban vanne läigib nagu laske püss jaga minuga seda üksindust * lihtsalt võta kätte ja kirjuta end üles lase käsipuud vajuvad läbi korgi las külm tuul uhub su majalt ära katuse et hüüded vapustaksid õhku su keha on päikese käes liiklusummikute vahel must kass ründab heledat orkester mängib meeletul viisil pikkade jahedate sõrmede vahel sa oled kindlasti see miks tullakse koju oled meri

Siaga kõneles Katariina

47 Mai 2011

POLE OLULINE OLLA GEENIUS, ET NÄHA PYHAK

Iga kirjanik kirjutab läbi iseenda, isegi kui mitte oma juhtumitest, siis teiste omadest ja seikadest, aga ikkagi... läbi oma ihu, läbi oma tunnetuse. Mida sa tunned, kui kirjutad? Mis sind üldse elus tundma paneb, inspireerib? Millest ammutad energiat, mis meelitab pliiatsit haarama? Ma arvan, et aja jooksul koguneb kuhugi kukla taha mingi hulk jääkprodukte, mis ei mahu nn halli argipäeva. Ja kui siis kuklatagune saab täis või tabab seda otse kosmosest saabunud insipiratsioonisäde, mis kaane pealt ära viskab, - siis tekibki vastupandamatu vajadus see kuhugi tühjendada. Ja kui nüüd juhtub mõni kirjutusvahend või klahvilaud kogemata käepärast olema, siis juhtubki selline piinlik lugu, et nendest väljapursanud jääkidest tekib mingi ollus, mida mõned võivad ekslikult (minu puhul muidugi!) äramärkimist väärivaiks pidada. Kuidas ja kuivõrd Poogen sind ajas ja elus mõjutab? Poogen on osaliselt kogum andekaid inimesi, keda mul on au sõbraks nimetada, mis selle mõjuvõimu eriti tugevaks krutib. Kui nüüd vaadelda Poognat kui nähtust, siis on ta mulle justkui kodust jalga lasknud laps, kellele aeg-ajalt raha saata ja vaikselt uurida, et „kurat teab, mismoodi tal seal läheb?“ Kas kirjutamine mõjutab sinu päriselu? Kirjutamine on minu päriselu osa. Kui ma veel TLÜ ajalehte huumorit kritseldasin, siis mõjutasid tähtajad mind otseselt ja väga ebameeldivalt. Kui vanalt hakkasid kirjutama? Kaheselt vast, hiljem õppisin ka lugema.

48 Poogna Kratt

Kas on sind selleks suunatud (vanemad, erikoolid...) või leidsid ühel hetkel end ise, omapead? Ema tänatud, mind ei ole kunagi kuhugi suunatud! Koolis olin ma küll alailma emakeele ja kirjanduse õpetajate lemmik ning matemaatikaõpetajad soovitasid mulle peale põhikooli tööle minna - kuhugi, kus ei pea arvutama (loe: käru lükkama), aga minust sai lõpuks tarkvarainsener. Võta nüüd kinni. Lapsepõlvest paar lauset ehk? Ma olin kohutavalt ärahellitatud laps ja ma parem ei taha seda perioodi meenutada. Kas oled avaldanud teoseid? Kui, siis milliseid (raamatud, muusikalised teosed, maalid, fotokunst...)? Mitte midagi märkimisväärset (peale Poogna kogumiku, muidugi). Seal õnneks andsid tooni veidi tõsiseltvõetavamad kirjutamispuudega tegelased. Millega tegeled hobikorras? Fotograafiaga. Teinekord programmeerin ka omaks lõbuks. Poogna ajalugu... Mis viis sind ja teisi sellise mõtteni, et seesugune portaal luua? Vein. Põhimõtteliselt me võtsime veinijoomise käigus ühel õhtul Frizuurikaga tollase Kloaagi mõtte ja arendasime edasi. Mida pidid endast andma (loovutama), et (!) Poogen üldse olema saaks? Millistel eesmärkidel? Ja kas need põhjused on ennast õigustanud... jne jne. Kõik on olnud puhas rõõm! Kas seonduvalt sellega on olnud ka tagasilööke? ja kui, siis milliseid? Kulkale me ei meeldi. Ma lohutan ennast sellega, et Kulkale ei

49 Mai 2011

meeldi paljud. Mis on Poogna kriteeriumid paari sönaga ja/või tunnuslaused sinu jaoks? Kunagi ma kirjutasin sedapsi: „Pole Oluline Olla Geenius, Et Näha!“ Mida ootad tulevikult? Poogen sinu jaoks pikemas perspektiivis? Ja meie ajakiri? Meie kunagine unistus oli, et Poogen hakkab elama oma elu. Nüüd ta seda teeb ja mul on tõsiselt hea meel, et ta on häädes kätes. Pikemas perspektiivis ma loodan, et mind vahel meeles peetakse, kui midagi kusagil ette võetakse :-) Küsin veel autorilt luba avaldada ta lühijutustus siin väljaandes, ta nõustub kahe esimese peatükiga... Siin need on:

Jutustus “Tööpakkumine” “Õige koht,“ mõtlesin endamisi, ise kergelt pabinas, suure pruunikashalli kontorihoone klaasuksest sisse astudes. Jäin hetkeks nõutult suurt fuajeed vaatama, kuid administraatori küsiva pilgu peale astusin reipalt liftide juurde, püüdes administraatori taha reastatud postkastidelt silmadega leida nime ”Digital Dream”. Lifti astudes kordasin mõttes töökuulutust. ”Otsime programmeerijat. Tasu hea. V. street 23, 12. korrus, kell 15.00” Huvitav, kust nad mu kontaktid üldse said? Tööst kah lähemalt kirjutatud pole. Hmm... palju on „hea tasu“? Mõtetest äratas mind signaal, andes märku õigele korrusele jõudmisest. Astusin välja ja avastasin ennast kitsast tolmusest toast, mille ainsaks valgusallikaks oli pisike räämas aken. Üle toa tõmmatud nöörid olid täis kuivama riputatud riideid. Jäin jahmunult seisma. Kujutan ette, mis nägu mul peas võis olla! Riiete tagant ilmus välja vanaldane naisterahvas ja viipas

50 Poogna Kratt

mutikesele järele. Astudes teises toa otsas asuvast klaasuksest sisse leidsin ennast kõige tavalisemast paneelmaja köögi sarnasest toast. Laua ääres nägin istumas halliseguste juustega keskealist suitsetavat meest. ”See oleks sinu tööruum,” sõnas ta madalal tämbril. ”Tule, lähme rõdule, näitan sulle vaadet!” Oma koni kustutanud, suundus mees rõdule. Järgnesin talle, ise hämmastusest sõnatu. Rõdult paistis sisehoov ja mõned madalamate hoonete katused. ”Mis sa sellest arvad?” küsis mees järsku, lõhestades vaikust. Tõstsin kiiresti silmad, sest hääl kostis kummaliselt kaugelt. Mees seisis minust meetreid eemal ja kõrgemal. Õhus! Minu ainuke mõte, - nii kummaline, kui see ka hiljem meenutades ei tundu, - oli: ”See on võimalik!” Väljusin majast ja ringutasin pikalt ja magusalt. Soe kevadpäike paistis mulle silma ja ma süütasin suitsu. Seisin kaua seal maja ees ja suitsetasin. Vaatasin inimesi: ilma silmadeta, mõni oli ilma kõrvadeta. Paljud olid alasti ja oleks kindlasti mu südame kiiremini põksuma pannud, kui nad nii moonutatud poleks olnud. ”Picassole see meeldiks,” muigasin kurjalt. Seda tööd ma vastu ei võtnud. Pole minu asi jumalat mängida. Aga võimet näha minult ära võetud ei ole. Kui märkate mind teid nukralt silmitsemas, siis mõelge, millisena ma TEID võiksin näha.

Tööpakkumine II – palgapäev Uksekell helises. Sellest ajast, mil ma töövestlusel käisin ja mulle võime inimesi nende pahedes näha anti, on möödas kaks aastat. Võime! And! Phähh! Uksekell helises. Ajasin oma meresinise hommikumanti selga ja loivasin laisalt ukseni, vandudes maa põhja kogu inimsoo eesotsas nendega, kes enne keskpäeva ennast voodist välja

51 Mai 2011

ajavad. Kurat! Oli laupäev. “Tere, on aeg!” Ukse taga oli seesama keskeas meesterahvas, kes mind tööle tahtis võtta. Taaskord jäin rumala näoga vahtima: “Milleks?” Ja siis alles märkasin, et mees nägi täiesti tavaline välja – kõrvad, silmad, nina, käed-jalad. “Palgapäev,” vastas ta muiates ja pühkis pintsakult olematu tolmukübeme. “Aga...” “Tead, et sa mu elu väljakannatamatuks muutsid?” Jalutasime. Kus? Seda on raske seletada. Ümberringi polnud midagi. Tühjus. Ei värve, ei silmapiiri. Mitte midagi. Ega ma enam suurt ei imestanud. Kui nii, siis nii. “Keegi ei öelnudki, et see töö kerge saab olema,” ühmas mees ja vaatas mõtlikult eikusagile. “Ma ei võtnud seda ju vastu, ma ei taha olla mingi maailmaparandaja! Kurat!” Mees seisatas ja vaatas mulle sügavalt silma: “Pane oma mantel nagisse. On omal mugavam.” Tegin nagu kästud. Mittekuskil seisev tavaline kulunud riietevarn. Eksole. “Viimatinimetatul on sellega küll kõige vähem pistmist. Igatahes - see tuli sul ju hästi välja!” “Ma ei teinud ju midagi,” lõin vihaga kujutletavat kivi. “Kas tõesti? Mõtle nüüd sügavuti järele!” Nüüd hakkasin taipama. Olin programmeerijana saanud tööd ühes keskmise suurusega firmas. Proovige töötada inimestega, kellest ühel pole kõrvu, teisel suud, enamus näevad välja, nagu vaataksid neid läbi kehvasti puhutud klaaspudeli. Olin hakanud neid alateadlikult enda jaoks ilusaks kujundama. See muutus mul pikapeale mingiks haiglaseks hobiks. Vähemalt mõni enam ei valetanud, kui neile selgeks tegin, kui võltsid nad on, ja neile ilmusid suud. Üks tütarlaps muutus päris kenaks, kui hakkas minuga õhtuti väljas käima. Ah siis selline töö...

52 Poogna Kratt

Mees naeratas: “Ma näen, et sa hakkad taipama.” “Aga miks mina? Miks mitte mingi kuradi samariitlane või usukummardaja?” Istusin maha, vähemalt sellele pinnale, millel me kõndisinud olime, ja vahtisin mossis pilguga enda ette. “Mulle ei meeldi need: õndsad on need, kes vaimust vaesed - inimesed. Lihtsalt ei meeldi. Aga kes tuleks selle peale, et hakata oma hobiks inimesi ümber kujundama, kui mitte üks boheemlasest programmeerija?” Kehitasin õlgu: “Õlut on?” “Võta!” Olime suure tammepalkidest ehitatud kõrtsi leti ees. Ümberringi sumises rahvamass. Kulistasin ahnelt nagu oleksin mitu päeva janus olnud. Ka mees võttis lonksu. “Ahh… kuidas mulle meeldib elus õlu!” Autor räägib: “See on minu esimene jutustuse katsetus. Ma võin ju kolmanda osa lõpu ära rääkida. Nad saavad kokku, suudlevad, päike loojub ja tiitrid hakkavad jooksma…” Olles jätnud mulle väga sügava mulje oma olemasoluga ja sellega, mis ühe inimese sisse mahub, kõnnin uuesti arvuti juurde ja sean end taas lugema Pyhaku teoseid Poognas, nüüd juba teise pilguga. Avastan, et palju on sellist, mida mitut erinevat moodi mõista võimalik. Ja küll kirjutaja juba teab, milliseid kohti aimatavusega puudutada…

Tolmukas

Pyhaku luulest Poogna isa portree vormis Tolmukas, minul oli veidi vähem ambitsioonikas soov: rääkida Pyhaku luulest, et seegi oluline asi tähelepanuta ei jääks. Kuigi luule pole Pyhaku põhiline eneseväljenduse vorm, ometi tuleb tunnistada, et ta valdab ka luuleomast kujundikeelt.

53 Mai 2011

Võtsin õiguse tema luulest kirjutada temalt endalt eriti midagi küsimata, sest oleme olnud tuttavad peaaegu sama kaua, kui on olemas Poogen. Ma usun, et saan võimalikud ebatäpsused ja möödapanekud andeks. Pyhak on lihtne mees, lihtne on ka tema luule. Või kas saab öelda lihtne, kui lihtsalt sõnad on lihtsad ja mõtted on sõnade taga? Keegi ei saa olla lihtne, kes luuletab, mitte ei räägi. Või räägib... ja salaja luuletab? Poogna esimesesse kogumikku Pioneerid ei pandud ühtegi Pyhaku luuletust. Tagasihoidlikult ja puhtpyha(k)likult on seal vaid lühijutt Tööpakkumine, mis on samalaadi klassika nagu Matrixi esimene osa. Minu jaoks on just Pyhaku enda luule Poognale kõige sümboolsem ja iseloomulikum. Ma ei tea, kuidas seda nimetada, siis on lihtsam mõelda välja uus nimetus, kui hakata soprama vanades. Nii et nimetagem seda "kratiluuleks". Kratiluule palub mitte uskuda silmi, vaid kuulata hoopis krati südant. Kratt ütleb: mul on poogen (.ee), aga kas ikka on? Need on need luuletused, mis sobivad vihmastel päevadel südant soojendama, mitte täis kõhu kõrvale, vaid just tühjust laadima ja ümber mõtestama. Kui luulel saavad olla käed, et silitada või peksa anda, siis Pyhaku luulel on. Tema luule ohtliku või kurva maiguga, armastus või sõda. Need luuletused, mis minuga samas rütmis hingama ei hakanud, jätsin puutumata, ning valisin vaid oma lemmikud, kindlasti on ka neid, keda panevad kiiremini hingama mõned teised luuletused. Mind lihtsalt kõnetasid minu valitud. Valik oli õnneks suhteliselt väike, sest nagu Poognas (mitte ainult Poognas) ikka juhtub, - asjad kaovad vahel. Pyhaku teoste alt Poognas võib hakkaja huviline ise edasi lugeda, millest ma rääkimata jätan. Seal on see teine poolus tavapärasest Kratist, kes on ühteaegu nii ingel kui saatan. Mina olen softi-sõber ja grotesksem gooti-romantika jäägu teistele.

54 Poogna Kratt

Krati inglipoole luule on teravmeelne ja sügav, suht riimiline ja mõnusalt rütmist väljas. Romantiline, kuid samas sarkastiline. Ebamehelikult õrn, kuid ei kaota alt kõva maad. Naljakas krati-murdes ja vahvate sõnade rohke, mida minu arvates olemas ei ole (ja ka järelpärimisel selgub, et see murre on välja mõeldud). Pyhak on süüdi, et "Nutukannikesi niidan" on muutunud minu käibefraasiks ja tihti kipub sõna "hull" asemel voolama lause "Hommel hulle".Pyhaku "Kirjuta alla" tikkus vägisi Poogna hümniks. Ja ma ei hakka rääkima Armastusest ja sokkidest (see pole traditsioonilises mõttes luule, tõsi küll), sest selline filosoofia jooksutab lihtsamal inimesel juhtme kokku. Minu valitud luuletused on aastatest 2004 ja 2005. Küsimusele, kas härra veel luuletusi kirjutab, vastas ta, et „siiski-siiski“, kuid „üsna kaootiliselt - kui vaim pääle tuleb ja parajasti kirjapulk ligi on". Suurem osa luulest on Pyhakul sama kasutajanime all, kolm tükki (märksõnad: Vastasmaja lesbid, Ood Kristiinele, Kirjuta alla) on kasutajanime Laulik all, need viimased on nimelt viisistatud. Kahjuks ei õnnestunud Pyhakult endalt rohkem välja pigistada, sest eelnevalt oli ta end tühjaks kirjutanud eelmisele intervjueerijale, kuid kuna luulega on kord nii, et see hakkab niikuinii elama oma elu, siis ehk polegi autoril suurt midagi lisada. Igaüks leiab ise oma tõlgendused ja tähendused, kui vaja. Ütlen lõpetuseks, et meie Poogna isa luule on enda moodi: sõbralik ja siiras ja kahtlaselt elus. Lihtsalt võta omaks, värvi ära ja sul on sõber, vihmaste päevade Kratt või kuidas kellele. Üks lause veel: minu lemmikluuletus Pyhakult on muuminunnu Talvehämarik! Näost kõhna Muumitrolli annab ette kujutada, tulemus võib olla üllatav.

Luges ja jagas Katariina

55 Mai 2011

Valik Pyhaku luuletusi Arg sõdalane.. OLEKS MINA LÄINUD SÕJAKOTTA OLEKS MINA MAITSNUD RAIPE TAPPU LASKNUD KIRVEL KEERELDA SÄÄL KÕLISTANUD KILPI RASKET PURUSTANUD RAISA KOLPA VÄÄNAND KÄTEST MÕÕKASID SÄÄL AUKE TEINUD KERE SISSE RAIUND KÜLJEST LIHATOMPE KOJU TULNUD TAGURPIDI VALGES SÄRGIS SÄRAVAS SÄÄL VANKRIPEAL UHKUSES PUHATES TUNDMATA KAOTUSVALU KURJA EI OLEKS NAISTEL HURJUTADA LASTEL NAERU KIHISTADA MEESTE PILKEID KANNATADA OMAL ENDAL HÄBENEDA KASTA ENNAST OJA SISSE UPUTADA VETEVOOGU LEBADA ROISKUND KALDA VEES SÄÄL MUSTALE KAARNALE NOKKIDA... Hommel hulle VÄÄNELDES LATERNAVALGUSE VÄÄDIS VENIVVILGAST HOMSE KULGU MA KAEN. UNEHAARMED, OH TAAS, SELLEST PILDIST RÄÄSTA KAITSE NII VÄRDI, JAH, VAOND. PENDEL NAELU TAOB SISSE OTS' PÄÄVA TÄPSELT SINNA - AOB AKENDE ALL. HUKKUNUD MÕTETE LAGUNEN'D LAEVAD TUNDEROHUS KURBLAINETEST VALL...

56 Poogna Kratt

KIRJUTA ALLA Värvid mind ära nagu mustvalge joonistusraamat tõmbad mul kriipse ringe punaseid valgeid päikese joonistad kuldkollase taevasse värvid mind ära nime kirjutad alla lõikad mind välja kleebid teisele pildile pildile kleebid enda kullase naeru sinised silmad üle vaatama taevasse lõikad mind välja nime kirjutad alla kingid mind ära kingid teisele sõbrale kaanele kirjutad õnne jah sulle see teisele poole joonistad punasüdame kingid mind ära nime kirjutad alla kortsutad kokku viskad ära mind kaugele mhh teise raamatusse kriipse ja ringe päikese joonistad kuldkollase taevasse kortsutad kokku mind nime kirjutad alla kortsutad kokku mind nime kirjutad alla ARMASTUSEST PIDEVALT ON AINULT ÜKS KAHEST? MÕLEMAD ON ÜHTE VÄRVI, AGA KOKKU EI SOBI HOOPISKI? PIKAPEALE VAJAVAD PESU JA KIPUVAD HAISEMA MINEMA? ILMA ON PAHA..KÜLM..KÕLE? VÕÕRAST EI TAHA? KINGITAKSE ÜKSTEISELE? "NAD ON KOOS NAGU SUKK JA SAABAS", AGA SAAPAS ON? ALL WORK AND NO PLAY MAKES PYHAK A DULL BOY... ALL WORK..

57 Mai 2011

TALVEHÄMARIK Tahaksin südamest muumitroll olla pisike trullakas õnnelik loom kõht täis kuuseokkaid võiks minna maha magada talv oma perega koos Ja kui maailm on täis jälle valgust soojaks ilusaks muutunud ilmad piiluks sisse see vallatuim kiir avaks suured ja sinised silmad ostan kellukesi poodidest õhtuti ise näost nõnda väsinud kõhn teeb ehk rõõmu see pisike kellelgi tean et kodus mul prääniku lõhn tean et kodus mul prääniku lõhn nurgas ehitud kuusk nõnda kena ehkki näost olen väsinud kõhn kodus ootab mind alati ema NUTUKANNIKESI TEIE EEST NIIDAN NUTUKANNIKESI TEIE EEST NIIDAN PISARAIST TILKUVAD JUURED MA TALLAN ROISKUND MÕTETEST HALLIKAD RIIDAD EGOHAUTISEKS KOKKU NEID KALLAN HÜÜDETULIKAD KÕRVALE HEIDAN KAOB KA PUNANE ÕELUSEKAKAR KURJAJUURT SIIT, LOODAN, EI LEIA JOON JA HOOPISKI PAREMAKS HAKKAN..

KARLUT EHK KAAREL LEHTSALU Mina olen Kaarel Lehtsalu, 23-aastane ehitusinseneeriat studeeriv tudeng. Elan Tartus, aga olen kasvanud Võrumaal. Ma kirjutan luuletusi ja jutte. Lihtsalt kirjutan, kui „hoog peale

58 Poogna Kratt

tuleb“. Ja kuna neid „hoogusid“ on juba seitse aastat esinenud, on ka erinevaid tekste kokku päris palju. Aafrikas ei ole ma kunagi käinud, sõjas ka mitte. Sõjaväkke minek ootab veel ees. Seepärast ei ütleks ma, et otsustasin kirjutada sõja teemal. Mina ei otsustanud midagi. Küllap see teema on mind kuidagi mõjutanud erinevaid kanaleid pidi ja seetõttu pidi minust ka välja saama. Ju mul on hea fantaasia. Nautige!

Ezigbo Nwoke Siinne päike ei ole võrreldav kodusega. Eesti päike on selle kidur kaksikvend - poole nõrgem ja poole väiksema aruga. See siin lausa puurib läbi mu kõrbemustris kuue ja teeb seda kahekordse jõuga. Ma ei ole ikka veel täielikult akumuleerunud, higistan nagu siga keset augusti läppet südapäeva. Vee joomine ei paista aitavat, aga teen seda ikkagi. Mõistus käsib. Väikeste lonksudega. Tean, et kui seda ei tee, hakkab mu päästikusõrm värisema, ja seda ma ei taha. Ma ei tea ikka veel, miks kurat meid siia saadeti. "Do not engage! Wait for further instructions!" Kolmandat ööpäeva istume siin võsas ja vahime viit savihütti, mis meie ees tolmusel lagendikul päikese käes aina pragulisemaks kuivavad. Millega me siin nii väga ikka „engeidzime?” Ootamine on sõdurile veel kurnavam kui lahing. Kaasavõetud vesi on otsas ja Bravo-Kaks on pool kilomeetrit lõunas asuvast ojast meie pläskud täitnud. Vesi maitseb kahtlaselt, aga tänu Chlor-Floc veepuhastustablettidele vähemalt tean, et ära ma ei sure. Küla elanikud joovad sedasama vett ilma tablettideta. Ju siis ikka kõlbab. Nad askeldavad oma igapäevaseid tegemisi juba kolm päeva, aimamata, et viis meest neid võsast jälgivad. Vaatan läbi oma automaadi - M468 - optilise sihiku, kuidas naised suuri potte pea kohal balansseerides jõest vett toovad. Mehi ei ole - peale ühe, kes minu hinnangul võib olla vabalt kakssada aastat vana, aga võttes arvesse, et see siin on Kesk-Aafrika, võib ta vabalt ka ainult kolmkümmend olla.

59 Mai 2011

Lisaks mõned lapsed, vaevalt kümneaastased. Ülejäänud on kodusõtta värvatud. Või tapetud. Bravo-Kolm lamab minust viis meetrit paremal. Kasutan ikkagi Crypt-Talk seadet oma kaela ümber: "Anything?" "Nothing," kõlab vastuseks. Me ei tea ikka veel, mis selles külas, mille sarnaseid olen siin näinud sadu kui mitte tuhandeid, nii erilist on. Mille kuradi pärast me siin kükitame!? Neljanda päeva koidikul pigistan fooliumkotikesest endale hommikusööki. Öö oli rahulik. Kogu rühm on sellega juba ammu harjunud, et magame keset savanni või dźunglit, kus liikuvat maailma kõige ohtlikumad elukad. Olles näinud, kui jõhkralt kohalikud omavahel sõdivad, ei tundugi lõvid enam kõige hirmsamad. Katkestan söömise poole mälumise pealt, kui kuulen enda ees samme. Kuidas keegi meile märkamatult nii lähedale sai? Libistan käe relvale ja sõrme päästikule, pöidla riivile. Ja siis jälle kohe eemale neist. Lapsed. Üks poiss seisab nüüd minust kõigest meetri kaugusel ja tundub, et ta vaatab otse minu poole. Ta ei näe mind. Kamuflaazülikond sulandab mind täielikult võsaga. See poiss on külalastest kõige vanem, nii vähemalt tundub. Ta on kõige pikem ja teised käivad tal kannul kui pardipojad ema järel. Alles nüüd märkan midagi, mida kaugemalt ei olnud varem tähele pannud. See poiss on teistest veel millegi poolest erinev. Tema riided on puhtad ja uued võrreldes teiste omadega ning tal on tennised jalas. See on kahtlane. Väga kahtlane. Närin vinnutatud liha edasi. Aeglaselt. Vaikselt. Ja vaatan poisile otsa. Ta ei näe mind. Teiselt poolt küla kostab vist mootorimüra, näen vaid, et miski keerutab tolmu üles. Arvan, et ka teised ei näe midagi rohkemat. Poiss vaatab küla poole, aga jääb paigale. Siis kõlavad lasud. Ilma pikemalt mõtlemata tõusen istukile ja haaran kahe käega poisist kinni nii, et üks käsi ümber tema ja teine tema suul. Viskun külili ikka teda kinni hoides. Ei teagi, mille peale ta rohkem ehmus, kas laskude või selle peale, et keegi ta pikali rabas.

60 Poogna Kratt

Kuulen kuidas Bravo-Kolm raadio teel baasiga ühendust võtab. Meil ei lubata sekkuda ilma, et oleksime kindlaks teinud, et sihtmärk on kohal. Andmed saadetakse kohe väli-laptoppi. Külas kõlab uusi laske. Näen nüüd hüttide tagant välja astumas relvastatud mehi. Vorme pole. Mässajad. Poiss üritab tulemusteta lahti rabeleda. Ta ei saa aru, mis toimub. Üritan teda rahustada: "It`s OK, it`s OK!", aga sellest ei ole kasu. Ta karjub, õnneks summutan peoga tema kisa küllalt kiiresti ja külasse seda kuulda ei ole. Siis meenub mulle, kuidas kaks kuud tagasi me üht mässajate laagrit ründasime ja ma ühest hütist läbi hiilisin. Seal istus ema koos lapsega nurgas, hoidis tal ümbert kinni ja korrutas kohalikus keeles üht sõna. Selle peale too laps rahunes. Mis see oli, mida naine korrutas? - egibo noke? zegibo?.. ei... "ezigbo nwoke!"*. Kordan veel kord: "Ezigbo nwoke." Poiss ei rabele enam. Mõjus. Väga hea. Andmed ei ole veel laptopilegi jõudnud, kui näeme külale lähenemas veel masinaid. Need on kohaliku armee värvidega. Demokraatlikud Tiigrid või mis iganes nad olid. Vahet ei ole, mässajad kutsuvad end Vabariiklasteks. Olgu kasvõi Ema Theresa Jüngrid - lõppude lõpuks võitlevad omavahel lihtsalt kaks diktaatorit. Ja mille pärast? Tükikese kõrbe pärast. Külas toimub tulevahetus. Mässajad on vähemuses ja olen kindel, et kui kõlab viimane lask on nad kõik manala teel. Ja kõik on rahunenud. Ka poiss ei ürita enam karjuda. Hoian tema ümbert siiski igaks juhuks kinni. Vaatan läbi optilise küla poole. "Thats weird," kuulen Bravo-Ühe häält läbi Crypt-Talki. Hüttide vahel, keset sõdureid, seisab ka Demokraatlike Tiigrite juht Omburo Shaare. Suhteliselt väikest kasvu mees. "I got the data," ütleb Bravo-Kolm. Omburo on meie sihtmärk. Ja tema naine ja tema laps, kes luureandmeil selles samas külas peidus olid. Nüüd on selge,

61 Mai 2011

miks me siin konutanud oleme. Mässajad ilmselt said samuti haisu ninna ja sellepärast siia kihutasidki. Ilmselt mõtlesid, et pühivad külakese maapealt, aga Omburo jõudis napilt kohale. Meie missioon on selge. Elimineerida Omburo! Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et mees külas on tema. Elimineerida tema naine: Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et tema on seesama naine, kellega Omburo hetkel kõneleb. Millest, ei tea. Aga kõige häirivam osa missioonist on - elimineerida ka Omburo poeg. Näib, et ülemused ei taha korrata viga, mis tehti kord Somaalias. Tapeti mässajate liider, aga rühmitus hingitses edasi. Paari aasta pärast tuli välja, et liidri poeg, tol hetkel vaid 14 aastat vana, päris isa positsiooni. Bravo-Viis, meie snaiper, teatab läbi Crypt-Talki: "I got visual on two targets, got a clear shot, do i shoot?" "Wait, where`s the kid?" küsib Bravo-Üks. "Bravo-Three, do you have a visual?" Bravo-Kolm:"Yes." Ta vaatab mulle otsa. "That`s the kid." *Kesk-Aafrika Igbo keeles hea mees "good guy"

Valis Jüri A

ZAHIR Zahir on nähtus, mis imbus Poognasse kui kingitus. Vähe sellest, et tema looming on tugev, särav ja lummav, on ka tema teosteväline, postkastikirjades, arvustustes ja kommentaarides jagatav sõnum lihtsalt soe, julgustav, sõbralik ja jõuduandev. Temast kiirgub. Ju selle kiirguse ja sõnatugevuse pärast ongi mõnedki tekstid saanud viisi ja laulja. Raskemast rokist läbi lembelaulikute lastekoorini välja. Kuid rääkigu Zahir ise:

62 Poogna Kratt

Kuidas said Poognasse? Poognast rääkis mulle ema. Esiti käisin lihtsalt tutvumas ja lugemas. Mõni aeg hiljem (2007.a. alguses) registreerisin end kasutajaks. Mida on Poogen sulle andnud? Ma õppisin Poognas kirjutama. Seni olin ekslikult arvanud, et luuletuse jaoks ei ole tarvis enamat kui mõtet ja riimuvaid sõnu. Teooriast ei olnud mul aga aimugi. Mida oled Poognale andnud? Ei tea. Küll tean, mida tahaksin anda. Kui ma Poognasse tulin, võtsid siinsed autorid mind väga sõbralikult ja soojalt vastu. Püüan niisamuti käituda uute tulijatega – olla neile toeks ning abiks just nõnda palju, kui suudan ja oskan. Kõlab pateetiliselt? Võimalik, aga ma olen mõistnud, et loomingut ei ole võimalik loojast lahutada, mistõttu võetakse arvustusi alati väga isiklikult. Usun, et kui kommentaarid mu esimestele (väga nõrkadele) luuletustele oleksid olnud kurjad või lahmivad, ei räägiks ma praegu siin sinuga juttu. Mida arvad Poognast, on see suhtlemiseks, arenemiseks, tagasisideks, millekski muuks? Poogen on minu jaoks mõnus hubane kodukohvik, kuhu pärast väsitavat tööpäeva või muul vabal hetkel sisse astutakse. Tullakse vanade sõpradega juttu ajama, ennast näitama ja miks mitte ka uusi tutvusi looma. Menüü on alati uus ning kindlasti leidub igale maitsele midagi; kergetest suupistetest päevapraeni välja. Kui tõsisemalt rääkida, siis on Poogen loomulikult hea koht enese arendamiseks. Seda nii loomingulises mõttes kui ka suhtlemises teiste inimestega. Millal ise omaloomingut kirjutama hakkasid? Esimesed luuletused sai kirjutatud teismelisena. Usun, et väga paljud noored inimesed kirjutavad oma hingevalu välja.

63 Mai 2011

Iseasi, kui suur osa neist oma luuletusi kellelegi näidata söandab. Mina näitasin emale. Tema siis julgustas mind jätkama. Olen talle tänulik selle eest. Üsna varakult sundis aga isiklik elu mind maapealsete asjadega tegelema ja kirjutamine jäi aastateks soiku. Uuesti jõudsin kirjutamise juurde umbes kuus aastat tagasi. Miks Sa kirjutad? Eks ikka vajadusest. Kui midagi pikka aega sees kripeldab, on tarvis see välja lasta. Võib ju ka lihtsalt välja öelda, aga siis kipuvad sõnad laiali lendama ja neist ei jää midagi järele. Kirjutamine on aga justkui dialoog iseendaga. See aitab paremini mõista, mis su sees tegelikult toimub. Ainult et meeled peavad olema avatud, sest vaid nõnda saab näha ja kuulda ja tajuda. Millest nimi Zahir? Koristasin raamaturiiulit ja P. Coelho Zahir jäi mulle silma. Kummalisel kombel ei olnud ma seda raamatut varem märganud. Nimi jäi kohe kummitama ja kuna olin just nõuks võtnud Poognas registreeruda, tundus see pseudonüümiks sobivat. Paar nädalat hiljem lugesin raamatu läbi, kuid pean tunnistama, et ei mäleta sellest muud, kui et Zahir tähendavat kedagi või midagi, mis vallutab meie mõtted, ning et seda võib käsitleda pühaduse või hullumeelsusena. On Sul kirjanduses eeskujusid? Kelle looming on Sind mõjutanud? Ma ei tea, kas just eeskujud, kuid suurimad lemmikud on Doris Kareva ja Jüri Üdi. Tegelikult on palju neid, keda lugedes tunnen, et tahan ka kirjutada. Ei ole vajagi kaugelt otsida, Poognas on väga andekaid autoreid. Soovid oma kogu välja anda? Võib-olla. Ühel teisel päeval.

64 Poogna Kratt

Valik Zahiri teoseid Sa ütlesid me vahel olla enamat ei või Sa ütlesid me vahel olla enamat ei või ja naerdes ulatasid sõbrakäe mul selle vastu salamisi süda mässu lõi suu lubas küll et las siis nõnda jääb kui tasahilju ometi sa omaks muutusid ei olnudki nii raske harjuda et mõnikord su sõnad kui mu hinge puutusid võis sõbratunde taha varjuda meid kohtumised ajapikku enamgi kui võiks tõid lähemale teineteisele ja juhtus nii et murdusid mu lubadused kõik sind äkki tahtsin hoida endale ma teadsin küll me vahel olla enamat ei või nii valetasin sulle naerusui ja ometi mu sisse veidi kipitama jäi üks küsimus et mis siis oleks kui... Luupainaja naervais maskides varjatud valu kehad viskamas piruetti tantsib kui lumel sääl paljajalu seitse kahvatut marionetti seitse maalitud mustsilmapaari ripsmeil väreleb lumekirme kergitab kõveraid kulmukaari nukunägude õõvastav irve kõhus pöörab kui keerleksid ise pilgus kasvamas võõras ekstaas kuni koidik toob pääsemise kestab unenäo painav miraaž

65 Mai 2011

Elamisluba määramata ajaks on palju neid, kes lihtsalt läbisõidul nad saabudes ei võta tubagi ma vastutahtsi kedagi ei sunni ja pikka peatumist ei lubagi kui reisisihid pole paika pandud siis mõtlen veel ja hiljem otsustan tass kohvi ehk ja küll me pärast näeme kas maiustustega ka kostitan mõnd siiski ise olen jääma palund ja juhtund on, et hiljem kahetsend ma oma pisikeses ilmas ise ja ainult ise olen valitsend võib olla kõik ei olegi turistid on neid, kes elamiseks saanud loa ning määramata ajaks olen üürind ma neile südalinna tillukese toa Taadipuu Vana mees istub hüti ees pingil ja popsib piipu. Hommik on kargevõitu, kuid juba valendab päike mändide ladvus. Järve kaldalt kostab hääli - kaluri lapsed jooksevad paadile vastu, kiljudes läbisegi näljaste kajakatega. Taat nuusutab soolast õhku ning sirutab väsinud selga. Seal tuleb tüdruk nõlvakut mööda üles. Tuleb nõnda kergel kõnnakul, just nagu ei puudutakski ta jalad kastemärga rohtu. Ometi kuuleb mees tuttavaid samme ja sirutab tulija poole käe: „Kas pole täna mitte kaunis päev? Niisugust ma ootasin. Et raugeks kord see tuul, mis seinapragudest hurtsikusse ja otse mu hinge sisse puhub. Et lakkaks vihm, mis katust mädandab. Oh jumal, anna jõudu vanale põdurale, et see oma vettinud asemel otsa ei leiaks, palusin ma igal õhtul. Nii väga ihkasin veel su lähedust tunda, tütreke! Nüüd oled sa siin ja ma ei teagi, kas päikese pärast tulid või tõusis päike sinu tulemisest.“

66 Poogna Kratt

Tüdruk toetab pea isa õlale. Ühtviisi rõõmus ja nukker on tema pilk, kui see rändab vanadelt õunapuudelt kõveratele lillepeenardele, sealt õitsvatele marjapõõsastele ning mööda kitsast teerada nii kaugele kuni silm seletab. Ta mäletab, kuidas siin varem oli. Mäletab küll, ja ehkki sellest ajast on paljugi muutunud, ei saa tüdruk ometi mõelda, et muutunud on kõik vaid halvemaks. Kui isa silmad veel nägid, kas ta siis nõnda palju rääkis? Ei, siis ei võinud keegi teada, mis tal parasjagu mõttes oli; mida tundis, kui sõrmed sooja mulda torkas, millele lootis, kui kuuseoksi viljapuude ümber sidus. Täna räägib taat aina, ja mitte niisama naljaviluks ei lobise ta, vaid kõneleb sellest, mis nüüdsama südamel pakitsemas: „Olen elus küllalt näinud ja teinud. Nüüd on sinu kord,“ ütleb ta tütre kätt silitades. „Luba ainult, et sa mõni päev siit läbi astud. Asjalood on sedasi, et su emake on mind unedes külastama hakanud. Ega siis polegi muud, kui et aeg hakkab ümber saama. Ühel korral tuled ja sätid siin asjad kenasti korda. Minu suu siis enam ei õpeta aga sina oled nutikas tüdruk, tead küll, et kus ja kuidas.“ Ta võtab neiul õlgade ümbert kinni: „Ära nüüd siis nõnda, kullake! Vaata mind, vana olen ja endasse väsinud ammugi. Pole mu päevades valgust, öödes ootusi. Sinu tulek üksi veel annab hingele sooja.“ Seepeale pühib tüdruk käisega üle silmade. „Mida ma sinuta peale hakkan?“mõtleb ta. „Miks siis kohe minuta?“ imestab isa ja tõmbab sõrmega üle neiu niiske põse: „Oled kord puu istutanud, elad sa temas veel palju aastaid, rõõmustades küll õite, küll viljade üle.“ „Ja mina olen üks sinu puudest?“küsib tüdruku süda. „Parim,“ noogutab taat. Nõnda nad seal istuvad, vana mees, kelle aeg hakkab ümber saama ja nooruke neidis, kellel veel paljugi ees - isa, kellelt on võetud nägemine ja tütar, kellele pole antud kõneleda. Kuidas need kaks teineteist mõistavad, seda teab ainult kilk ahju all. Teab küll, aga salatseb.

67 Mai 2011

Kass Külm on. Avan silmad ja otsin tekki, see vedeleb põrandal. „No aja ennast juba üles! Mida sa põõnad nii kaua?“ Suur pruun kass kükitab voodi ees ja vaatab mind oma tigedate silmadega. „Kao minema,“ urisen vastu ja tirin teki uuesti peale. „Ole normaalne! Kavatsed terve päeva maha magada? Kes sul käskis poole ööni üleval passida, kui nüüd silmi lahti ei saa,“ õiendab kõuts ja vehib närviliselt sabaga. „Kõht on tühi, kuuled vä?“ Keeran näo seina poole ja tõmban teki üle pea . „Mine püüa hiiri,“ torisen. Kass surub ennast minu ja kulunud tapeediga seina vahele istuma. Sügab end ja turtsub. “Mõnita aga mõnita! Seda sa oskad hästi, loomapiinaja sihuke! Kirpude vastu tõid mulle midagi?“ „Unustasin.“ Ronin voodist välja ja tirin teksad jalga. Astun kööki, avan külmkapi ukse ja heidan kiire pilgu üle tühjade riiulite. “Kuule, tead mis, su konserv on otsas,“ teatan, ja lisan kiiresti:“ Aga krõbinaid on küll. Tahad?“ „On mul siis valikut? Olgugi, et täna on neljapäev. Vaevalt see sulle midagi meenutab.“ Kass ohkab, hüppab taburetile ja vuristab ühe hingetõmbega: „Kunagi öeldi neljapäeva kohta kalapäev. Kunagi, oi see oli ammu, sai sel päeval värsket silku.“ Kallan kohvimasinasse külma vett. „Kunagi, kas mäletad, sitsisid sa alandlikult nagu peni isegi kartulikoorte peale.“ Loen kohvipuruga täidetud lusikatäisi: kolm, neli, viis... “Mäletan, miks ma ei mäleta. Küllap oleme sellest ajast mõlemad paljugi muutunud,“ muigab loom õelalt. „Ainult mina, erinevalt mõnest teisest, julgen oma lollusi tunnistada. Pealegi, kes sul käskis mind endale koju vedada? Lunisin ma ulualust või?“ „Ei, ei luninud, aga sa olid nii neetult hale seal prügikasti kõrval. Oleks ma teadnud, et nii ülbeks muutud, poleks ma sind muidugi tuppa tassinud.“ Pruun kõuts närib mõnuga oma krõbinaid, lakub vett kõrvale ja viskab mulle siis uuriva pilgu.

68 Poogna Kratt

„Kuule, mis tibi see sul eile siin oli? Mingi tõsine värk vä?“ Kallan endale kohvi ja süütan sigareti. “No tere hommikust! Mis see sinu asi on? Kas mina sinu naiste kohta pärin või?“ „Kiisude,“ parandab kõuts ja kõkutab vastikult naerda:“ Aga palun, küsi kui huvitab!“ Mind ei huvita. Ka ei ole mul vähimatki soovi talle midagi Kerttust rääkida. Kui ma isegi teaks, mis „värk“ mul selle plikaga on. „Sa õue ei taha minna, Juss? Mine jaluta natuke.“ „Tore! Unustasid liiva ka osta, jah? Nüüd pean lasteaia liivakasti reostama minema?“ Kass ringutab, tagumik püsti, hüppab diivanile, kratsib ennast ja vannub vaikselt. „Kuule, ole nüüd mõistlik, ära aja oma kirpe siin laiali,“ püüan sõbralikku häält teha. No on elukas! Kuidas saab üks loom niimoodi pähe istuda? Peab ennast õige peremeheks või? Loputan kohvitassi puhtaks ja hiilin magamistuppa. Heidan vaikselt voodisse ja tõmban teki jalgadele. Mõnus. Juss nurrub vaikselt elutoa diivanil. Sulen silmad. Pool tundi, mõtlen, ja vajun sügavasse unne. Ärkan telefoni helina peale. See on Kerttu. Ajan kiiruga ennast riidesse ja haaran kapinurgalt auto võtmed. Esikus koperdan Jussile otsa. “Kõtt, kao jalust,“ sisistan ja jään siis hetkeks kassi põrnitsema. Loom tõmbab küüru selga ja turtsatab. „Kui sa teaksid, loll loom, mida ma unes nägin! Rääkisime sinuga pikad jutud maha,“ itsitan, ajan kingad jalga ja lukustan enda järel välisukse. Juss heidab pilgu ukse poole, siis oma tühja toidukausi suunas. Kratsib ennast närviliselt ja turtsatab uuesti. “Või loll loom? Tahaks loota, et sa mu kirburohtu jälle ei unusta, idikas!“ Külaline Kui mu armas meheema külla tuleb, siis ikka nii nagu kord ja kohus – kotis 3 kilo lutsukomme (neid, mida tema ainumas poeg armastab), kittel, sussid, öösärk ja kakskümend viis krooni kaksikutele. Nii on see alati olnud ja nii jääb.

69 Mai 2011

Saabub esimese elektrirongiga ja lahkub viimasega. Kolm – neli päeva hiljem. Nagu eeskujulikule miniale kohane, ootan teda kohvi ja koogiga. „Poleks pidanud,“ naeratab külaline tagasihoidlikult, ja laseb õunastruudlil hea maitsta. Sealjuures kuulen ma põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ta viimasel ajal on hakanud magusat piirama. Mitte, et pisut üleliigne kehakaal teda häiriks, aga raadios räägivad targemad inimesed paljutervislikest eluviisidest. Taevas hoidku, 150 kilo pole ju midagi erilist! Pealegi, vaadake,kui palju ilu tema peale mahtuvat. Ulatan ämmale suhkrut, mille peale too kategooriliselt pead raputab. Juba ammu ei joovat ta kohvi suhkruga. „Ega sul, hea laps, vahukoort ei juhtu olema?“ küsib, ja lisab, et tema ei tea, millest see tuleb, aga kohvikoor on viimasel ajal kuidagi eriti lahjaks läinud. Muidugi on mul vahukoort. Varun seda ämma tulekuks alati vähemalt kolm pakki. Mõne tunni möödudes on kohvikann tühi. Samuti koogivaagen ja esimene vahukoorepakk. Külaline tõuseb köögilaua tagant ja teatab, et nüüd tuleb ennast natuke liigutada. Ta vahetab krimpleenkleidi koduse kitli vastu ja asub läbi viima oma traditsioonilist ringkäiku korteris. „Oi! Sa oled endale uued kardinad ostnud! Aga miks sa minule ei rääkinud, et sul neid vaja on? Mul ju seisavad kadunud tädi Milvi ajast täiesti korralikud külgkardinad kapis. Mõnest kohast natuke kokku körtsida ainult. Ei midagi hullu, aga koid sindrid, tead küll, kuidas need igale poole ronivad.“ Katsub siis sõrmede vahel kanga kortsuvust: „Ja jaa, tänapäeval on materjalid head. Aga kas te teist värvi ei leidnud? Pole küll minu asi ütelda, aga ei meeldi mulle see sinine toon. Mina oleksin ikka pruunid ostnud.“ Üksteise järel avanevad kappide uksed ja uudishimulik pilk käib üle voodi- ja saunalinade, padjapüüride ning üleriiete. Muutub siis rahutuks ja hüppab ühelt riiulilt teisele: „Kus sul on need linikud, mis ma teile kaks aastat tagasi pulmapäevaks kinkisin?“ „Ah need,“ venitan vastusega ja tunnen, kuidas ämma kissis silmad justkui kriminaaluurijal mind piidlevad. Õnneks heliseb samal hetkel uksekell. Tulija on minu abikaasa ja ämma ainik poeg, kes töölt tunnikeseks lõunapausi on teinud. Juba ongi linikud meelest läinud. Õnnelik ja õhetav, tormab ema oma pojakest kostitama. Usinad käed tõstavad külmkapist välja üksteise

70 Poogna Kratt

järel juustu, hapukoore, piima, moosipurgi ja salati, mille ma olin plaaninud õhtuks jätta. „Tule nüüd kohe sööma, poiss. Ega siin küll suurt midagi pole, aga natuke ikka. Oleks ma teadnud, et tuled, oleksin midagi valmistanud.“ Kiire pilk poja suunas muudab ema näo üsna murelikuks:“ Halastust küll! Pole sind enam ollagi. Silmaalused sinised ja puha. Sööma pead rohkem. Suur pere toita, ega see kerge pole.„ Ohkab siis ja lisab: „Homme teeme pannkooke,“ ja minu poole vaadates „Mune teil ikka on kodus või?“ Lõpetan just nõude pesemise, kui kaksikud koolist jõuavad. Nad kallistavad vanaema, kes parajasti oma järjekordsele saiaviilule mehise noatäie võid määrib ja otsivad ranitsast tunnistused välja. Ämm seab prillid ninale, heidab pilgu kõigepealt ühe ja seejärel teise poisi hinnetele ning ohkab raskelt:“ Nojah, oleks saanud paremini. Teie isal ei olnud küll algklassides ühtegi nelja.“ „Aga memm,“ protesteerivad kaksikud kui ühest suust:“ Me käime ju viiendas klassis!“ Vanaema kortsutab kulmu ja poriseb:“ Noja mis sellest siis, et viiendas? Seda enam tuleb pingutada!“ Hammustab isukalt võileiba ja manab näole kaastundliku ilme „Ma saan ju aru, et teil on raske. Mina sain teie isa kooliasjades aidata, aga millisel emal tänapäeval oma laste jaoks aega leidub? Ei kellelgi. Ainult see karjeer ja karjeer, muud ei midagi.“ „Karjäär, memm,“ parandab üks kaksikutest ja itsitades jooksevad mõlemad poisid ma tuppa. Mina kuivatan viimaseid taldrikuid ja kuulan samal ajal pikka monoloogi vabakasvatusest ning üldisest moraalitusest noorte hulgas, mis viivat välja huligaanitsemiste ja narkomaaniani. „Seni kuni sina lõunat valmistad, võin mina ju midagi kasulikku teha. Mis ma’s niisama siin istun,“ pakub külaline korraga sõbralikult naeratades. „Ma vaatasin ennist, et su toalilled vajavad kastmist. Näevad teised sellised nirud välja.“ Püüan samuti naeratada, kui seletan, et lõunaga pole vast kiiret, alles ju lõpetasime söömise. Oma taimi kastan aga korra nädalas ja sellest piisab. „Kulla laps,“ alustab ämm, jääb siis mulle otsa vaatama ja lööb tüdinult käega: “Mida mina, vana inimene ikka tean muidugi. Kes minusugust kuulda võtab? Aga küll ma juba tean, mida te mu seljataga räägite. Küllap tean.“ Ta võtab väriseva käega kitlitaskust käkras

71 Mai 2011

taskuräti ja nuuskab häälekalt nina. Oh ei! Ainult mitte seda! Ulatan ämmale kastmispudeli ja küsin, mida ta ühepajatoidust arvab. „Ohh, mis sa nüüd minu pärast!“ Juba venibki ta suu, mida hetk tagasi ümbritses nutuvõru taas laiaks naeratuseks .„Ühepajatoit on hea, kui on korraliku lihaga tehtud. Kust sa lihatüki ostsid?“ „Stockmanist,“ vastan mõtlematult, ja juba ma kahetsen. Ämma kulmud kaovad hoolikalt rullitatud tuka alla. „Heldene aeg! No peavad teil ikka sissetulekud olema! Kes sellisest sakste poest liha osta jõuab?“ Ta kaob, kastmispudel käes, magamistuppa. Ukse vahelt kostab veel tasast torisemist:“ Kus meil omal ajal need stokmannid olid? Kõik tuli käeotsas turult koju vedada. Või stokmann..“ Lõunalauas on kaksikud vaiksemad kui tavaliselt. Vanaema, tõsi küll, peab nii mõnelgi korral neile lauakombeid meelde tuletama ja seejuures ohkab ta alati väsinult. Ma tean liigagi hästi, mida ta selle ohkamisega öelda tahab, seetõttu lõpetan ka oma ühepajatoidu kiirustades ja hakkan lauda koristama. Poisid, ime küll, pakuvad ennast vabatahtlikult mulle appi, ja kui meie pilgud kohtuvad, loen nende silmadest ilmeksimatult välja lohutust - pea vastu, emm! „Oota’nd, kulla laps, kus sa selle saia nüüd paned? Mõtlesin kohvi kõrvale endale paar tükki juustuga teha,“ protesteerib ämm, ja lisab siis kohe:“ Muidugi, ega sa ei pea ju mulle kohvi pakkuma, kui see tõesti nii raske on. Mul on vererõhk viimasel ajal kole madal. Hirmutavalt madal, ma ütleks isegi. Kohvi aitaks seda natukenegi tõsta. Otse loomulikult peaks see olema siis korralik kange kohv. Nii, et kui sa nüüd vaevaks võtad seda mulle siiski pakkuda, siis ole kallis, pane ikka natuke seda puru rohkem kui hommikul.“ Ainult homne päev veel, mõtlen, aga millegipärast ei mõju see lohutavalt. Vaatan lillelises kitlis suurt naist, kes on pool mu nurgadiivanit enda alla matnud ja rahuloleval ilmel kolmandat juustusaia naudib. Mulle tundub, et ta on endasse imenud ka kogu minu energianatukese, sest mida jõulisemalt ta kätega vehib ja kõvahäälsemalt jutustab, seda enam vajun mina longu. Õnneks kuulen ma esikust saginat ja kaksikud jooksevad isale rõõmukisaga vastu. Nad riputavad ennast talle kaela ja vehivad üksteise võidu tunnistustega. Diivan ragiseb ja

72 Poogna Kratt

ja oigab, kui ämm selle oma raskusest vabastab. Juba tormabki ta hingeldades oma poega päästma. „No kuulge lapsed! Kes teid niiviisi kasvatanud on? Nagu metslased kohe, ma ütlen! Isa on väsinud, laske tal ometi hinge tõmmata!“ Ta kisub pojal jaki seljast ja ma märkan, kuidas ta kapis sellele ruumi tehes mängleva liigutusega minu mantli riidepuult nagisse ümber tõstab. Hiilin vaikselt köögist välja. Seal, oma köögis, olen ma lihtsalt üleliigne. Seal toimetab ema, kes oma pojale toitu taldrikule tõstab ja – ma ei usu oma silmi! – selle siis kahvliga pudruks pressib. Heidan veel pilgu oma mehele ja korraga ei näe ma seal istumas neljakümnele lähenevat, halliseguste juustega kahe toreda poja isa, vaid korralikult külje peale kammitud tukaga põlvpükstes poisikest, kes teelusikaga endale ühepajatoitu suhu tõstab. Tahtmatult võdistan õlgu ja taganen ukse vahelt tuppa. Kaksikud magavad. Täna pugesid nad voodisse õige varakult ja kustutasid tule oma toas juba enne üheksat. Ämm, kelle õhetavas näos pole märkigi väsimusest, jalutab ringi oma tohutus roosas öösärgis. Toon siiski kapist voodiriided ja asetan need elutoas lahtikäivale diivanile. „Kallis, laps,“ kuulen selja tagant kaeblikku häält. „Ära nüüd pane pahaks, aga siin ma küll magada ei saa. See tänapäeva mööbel on ju allpool igasugust arvestust. Vajub veel keskelt laiali, kui ma ennast keeran. Ja kindel see, et ma öösel palju vähkren, oled täna toad nii kuumaks kütnud. Lausa ime, kui siin üldse keegi magada saab.“ Vaatan abiotsivalt mehe poole, kes õlgu kehitades ajalehe varju vajub. Tunnen kurgus kipitust ja allasurutud raev nõuab aina hullumeelsema jõuga vallapäästmist. Äkilise liigutusega tõmban mõlemad aknapooled lahti ja põgenen vannituppa. Kuulen veel, kuidas ämm ärritusest katkeva häälega mulle järele hüüab: „Heldene aeg! Kuhu su arunatuke nüüd kadus? Tuul ju tõmbab , kas sa’s ise ei tunne? Halastaja taevas, nüüd tahavad vanainimese surnuks külmetada!“ Keeran kraani lahti. Veesolin summutab elutoast kostva lärmi. Endalegi ootamatult hakkan naerma. Naeran hüsteeriliselt vappudes ja kaua, naeran märkamata, et mu silmad muutuvad uduseks

73 Mai 2011

ning hetke pärast on mu nägu pisaratest märg. Ärkan jõulise raputamise peale. Meie külaline kummardub mulle hirmuäratavalt lähedale ja manab näole oma kõige armsama naeratuse. „Ega ma ei tahtnud sind äratada, aga ma ei leia vahukoort külmkapist.“ Vaatan kella, see näitab kümme minutit üle viie. Ajan ennast istukile ja hõõrun silmi. „See on otsas,“ vastan. „Kõik kolm pakki on otsas.” Ämm kõverdab solvunult huuli ja soovitab mul edasi magada. Lisab veel, et ta on harjunud üksinda hommikust sööma ja kaob kööki. Kohendan tekki ja surun silmad kinni. Täna on laupäev. Vaevalt kolm minutit hiljem keeratakse köögis raadio mängima. „Säravat päikest, kevadet kaunist kingi mul,“ lõõritab ämm Orumetsaga võidu ja kolistab nõudega. Mees mu kõrval pobiseb midagi arusaamatut läbi une ja tõmbab teki üle pea. Kuidas ma ka ei ürita, magama ma enam ei jää. Tüdinult ajan ennast diivanilt üles, tõmban hommikumantli peale ja lähen pesema. Otsustan, et vajan täna hommikul midagi lõõgastavat ja lasen vee vanni. Libistan ennast hellitavasse puuviljalõhnalisse vahupilve. Milline rammestus! Aga mitte kauaks. Juba kuulen nõudlikku koputust uksele. „Läheb sul veel kaua? Ma tahaksin sinuga ühes asjas aru pidada,“ kudrutab ämm, ja vastust ära ootamata jätkab: „Ma siin vaatasin natuke su majapidamises ringi ja mõtlesin endamisi, et võiksime täna koos väheke korda luua või nii. Ma saaksin ju aidata sind. Triigiksin vähemalt mõned poisi särgidki ära, need nii näotud muidu seal kapis. Et mis sa siis arvad sellest?“ Ma ei vasta. Terve ülejäänud päeva veedan ma voodis. Valetan, et olen külmetanud ega tunne ennast hästi. Mees viib poisid lõbustusparki, tuues ettekäändeks, et ema saab siis puhata. Ma mõtlen, et millist ema ta seda öeldes silmas peab. Vaatan ainiti kella ja ootan, millal see päev ometi kord lõppeks. Ämm toimetab lõunani köögis. Kuulen, kuidas külmkapi uks vahetpidamata lahti ja kinni käib. Siis tuleb ta magamistuppa ja istub mu voodi jalutsisse. „Ega ma siis täna siin koristama ei hakka,“ teatab ta murelikult. „Mis ma ikka kolistan, sul praegu vaikust ja rahu vaja. Kes minul omal ajal niiviisi lesida

74 Poogna Kratt

ja päeva surnuks lüüa laskis? Ei keegi. Polnud mul abilisi võtta. Ema, vaenehing, puhkas selleks ajaks juba ammu. Ei näinud tema oma lapselastki. Küll ta oleks uhke olnud minu poisi üle.“ Ta otsib taskurätikut. „Sinul on vedanud, tüdruk. Tead sa ka ise, kui väga sul on vedanud? Hea mees on sul ja tore isa su poegadel. Minu oma aga...tead isegi.“ Tõusen voodis istukile ja silitan ettevaatlikult ta rüppe vajunud käsi. Ämm tõmbab ninaga ja ohkab. Seekord ohkab ta teesklemata ja südamest. Ongi õhtu ja pidulik lahkumistseremoonia võib alata. Kaksikud seisavad elutoas, juuksed kammitud ja särgid korralikult püksivärvli vahel. Vanaema ulatab kummalegi kakskümmend viis krooni ja manitseb neid, et nad raha ilmaaegu ei raiskaks. Hoidku poisid seda ikka koolitarvete või sokipaari jaoks. Kuigi ma panen tähele, et oma poega kallistades võbiseb ämma lõug kergelt, tunnen ma ennast äkki uskumatult hästi. Võiks öelda isegi õnnelikult ja selles kummalises õnneuimas saadan ma korda midagi enneolematut. Kui ämm mulle hüvastijätuks käe ulatab, haaran ma tal õlgade ümbert kinni ja emban teda kõvasti – kõvasti. “Nii tore, et sa leidsid aega tulla,” ja nagu sellest veel vähe oleks, lisan: “Kahju, et sa juba minema pead!“ Mu hääl kõlab seejuures nii siiralt, et võiksin seda peaaegu uskumagi jääda. Siirana tunduvad mu sõnad ka meie külalisele. Ta vaatab mind suurte silmadega ja ohkab siis: „Armas laps! Aga ma ei pea ju minema! Kes mind seal kodus ootab? Heldeke, miks sa siis kohe ei öelnud, et ma võiksin sulle kauemaks appi jääda? No vaata nüüd ennast, sa oled ju päris haige veel. Näost kaame nigu paberileht. Ja et ma ise ka selle peale ei tulnud, et sa oma tagasihoidlikkusest mul jääda ei palu!“ Ta otsib kotist oma lillelise kitli välja ja laotab selle toolileenile. „Sina mine nüüd kohe ilusasti voodisse tagasi. Küll mina ise siin toimetan ja teen.“

Vahendas Rattus

75 Mai 2011

KÕHKLEJA KOMMENTAAR Ma kutsun teid pealt kuulama üht vestlusringi. Üks auväärt kogukond ja seesinatne ümarlaud. 1. Kõhkleja. Tal on nn kirjanduslikus salasahtlis nii mõnedki lood, sellised ja teistsugused luuletused, mida kõike. Jah, väiksemates foorumites on ta neid ka avaldanud - lugenud ise, lubanud ligi sõpru-tuttavaid, nüüd on aga nii mõnigi hakanaud teda sõbramehelikult tagant togima: Tee raamat! Miks ka mitte!? Juhan Peegel ütles kunagi ühes loengus ajakirjandus-uusikutele: Sina ei pea mitte paberit määrima, kui sul pole Eesti rahvale sittagi öelda! On mul midagi öelda!? Vaatan ringi raamatupoes, vaatan raamatukogus. Kui palju kõikvõimalikke teoseid! Mõni torkab rohkem silma, teine vähem, ühed näevad välja, nagu pretendeeriks otsemaid klassiku aujärjele, teised jälle on veidi häbelikud ja kohmetud: ei noh, mis nüüd mina, aga... ka minul on sulle midagi öelda. Mida erilist, mida enneolematut on minul selle raamatute hiigelsuure paljususe kõrval öelda, öelda sellist, või siis ka sellisel moel, et korvata puu suremisest paberiks sündivat valu? Et siis: olla või mitte olla... Kirjutamata olla ei saa, aga avaldamine? avaldumine? On seda vaja? Ja kui, siis kellele? Ja kui otsustada, et jah, seda on vaja... siis järgneb ju hunnikute kaupa kõikvõimalikke määramatusi, aga´sid ja kui´sid - kirjastamised, kujundamised, küljendamised ja mis kõik veel. Oeehh! - - - Mida arvad sellest sina, Autor? Sina, kellel on raamaturiiulil ette näidata kolm luulekogu? 2. Autor: Mina avaldasin ja kirjastasin ise.

76 Poogna Kratt

Ühe raamatu väljaandmine on tegelikult lihtne asi. Sul on vaja: 1) raamatu sisu; 2) natuke majanduslikku mõtlemist; 3) rahaallikat - rahastaja leidmine pole raske, kui inimesel on tahtmine. Kui valid toimetajat, on oluline, et oleksid temaga "samal lainepikkusel". Hea on, kui oled temaga sõber, kasulik on - kui temaga kaasnevad ühiskondlikud sidemed. Tegelikult võid ka ise toimetada, aga see on natuke ohtlik, sest omad, eriti värsked lapsed, on väga armsad. Su emotsionaalne seotus ei luba sul olla objektiivne. Keeleline toimetamine: noh, siin tasub esimesena mõelda, milline on su oma suhe grammatikaga. Kui tahad oma raamatule laiemat kõlapinda, tasub ka siin valida endale tuntud nimega tegija - nimi mõjub. Kui sa sellist inimest ei tea või sind ei huvita, siis vaata ikkagi tutvusringkonnas ringi. Kirjastamine. Mõtle hetkeks, kui suur on ühiskondlik ootus just sellele raamtule, milline on huvi. Kõige keerukam on muidugi luuletajatel... Raske saab oma raamtut reklaamida ja müüa inimestel, kes pole ootuspärases vanusegrupis (verinoored debütandid); kellel puudub oma rühmituse tugi; kel pole isiklikke kontakte. S. t et kui oled üksik nohik, siis sind lihtsalt ei märgata selle massi hulgas. Ja - mis kõige olulisem! - see ei tarvitse sugugi tähendada, et sinu luule on halb! Äärmiselt raske on leida kirjastajat, kes poleks majanduslikule kasumile orienteeritud. Luulekogu ei võeta kergel käel kirjastada, sest kasum luule puhul ei tule nii peagi. Kui üldse tuleb. Seetõttu näemegi, et luules on palju eksperimenteerimist, erinevaid sõna- ja sõnumimänge, mis pole otseses mõttes luule. Kuid sellistel avaldumisvormidel on väga konkreetne põhjus: ma teen turul nime, et mind märgataks, et mind ostetaks.

77 Mai 2011

Ka Juhan Liivist me ei teaks midagi, kui poleks olnud toona nimekat Tuglast, kes temast vaimustus. Nii võingi väita, et sageli pole asi sisus vaid ühiskondlikus situatsioonis ja selles, kes ja kuidas su teost levitab. Kui kõhkled selle vahel, kas otsida kirjastus või kirjastada ise, siis on võtmeküsimus ikkagi see: kas leiad toimetaja, kes haakub sinu sõnumiga. Kui ei - siis pole mõtet punnidagi. Tasub otsida kirjastust, kes tegeleb ka aktiivse reklaamiga. Kui ta seda ei tee, siis ei näe ma kirjastajale maksmises mingit mõtet. Nii kujundus, küljendamine kui ka trükikoda on ise võimalik soodsamalt leida. Kirjastuse nimi raamatu kaanel jällegi annab selle õhkõrna signaali, et keegi on mind/ mu raamatut tähele pannud. Teksti vormindamise nõuded ja juhendid leiad trükikodade kodulehtedelt. Läbirääkimistel kuula hindu: Tallinn ja Tartu on oluliselt kallimad. Luulekogule sobivad hästi väiksemad trükikojad, sest nemad ei protesti ka väikeste trükiarvude vastu. Näiteks Paide KUMA, Põltsamaa trükikoda vms. Tiraaž - üle 200 on tühi töö ja vaimunärimine. Sellest aga piisab nii endale, kinkimiseks, jääb ka müügiks. Alla selle ei tasu trükk ära, sest partii hind ei tule odavam, vaid üksikeksemplari omahind muutub kõrgemaks. Kui istud kasti otsas, siis on tunne nagu emal lapsega. Ta on imearmas, aga sa ei tea, mis temaga peale hakata. Otsepakkumised raamatukogudele, - muidugi on nemadki rahalistes raskustes. Anna teada kirjastus.com lehel, et uus raamat on ilmunud. Saada üks eksemplar Sirpi, kui veab (oleneb lehekülje toimetajast!), ilmub seal tutvustav nupuke. (Minul üks raamat sai sõbraliku tutvustuse, teine pandi pihta - ja ei sõnagi..) Rahva Raamat võtab raamatuid komisjonimüüki. Sõlmite lepingu - sa ise määrad hinna, mis tema sulle maksab. Kui sa pole ettevõtja, siis pead arvestama ka maksud.

78 Poogna Kratt

Müüki saatmise hetk on päris oluline. Oleneb sisust muidugi ka, sihtgrupist. Aga paremat aega, kui jõulueelne, pole. Nii et väikese varuga enne jõule - olgu müügis ja reklaamis! Armastusluulele sobib ka sõbrapäeva eelne aeg. Tasuks vaadata tarbimise ülevaateid, majanduslehekülgi. Kui ise ei mõista, eks helista sõbrale! :) Seda, kas üldse? Mnjah, see on ego küsimus. Interneti näol on vaba meedia väga avar... Kahetsed? Ei, ei kahetse. Esimeses kogumikus oli parim kujundus, teine on mulle endale kõige armsam, kolmas jällegi sai kõige läbimõeldum, terviklikum ja tugevam. Kusjuures - just teine kogu, selline lihtsakoelisem, on tänase seisuga ainsana kasumit tootnud. Ehkki see võttis muidugi 2 aastat aega ka. Kolmas kogu on väikeses miinuses - eks see masuaeg tuli peale ja et Sirbi tutvustus jäi vajaka. Jah, me käime kõik "väravate taga", avaldamine on juba egoküsimus. See "minu looming" ära ei elata niikuinii, minu silmis on kakelused autoriõiguse jms üle täiesti mõttetud. Muidugi tikuvad muud, need äraelamist tagavad tegevused väravate taga käimist pärssima. Kui luuletaja väga egosse klammerdub, siis ühel momendil on ta nn emeriitus klaaskapis. Neid oleme loengutes vist kõik kuulnud... Mulle näiteks väga meeldib, et Indrek Hirv, tunnustatud luuletaja, pole oma küpse ea raamatutesse enam kirjutanud: see on autorikaitse objekt. Muidugi võib olla päris valus, kui keegi võtab su loodu ja hakkab selle abil kasu teenima. Ometi - kui palju on vaimset teadmist maailmas nimetult, jälle ja jälle on kauni maali alla kirjutatud: tundmatu keskaja kunstnik. Mis tähtsust on siin nimel? Kas ehitame egode maailma? Ma ei kahetse. Raamatukogu on minu jaoks Pühamu. Ükskõik, mis maailmas toimub. Tõmban riiulist juhusliku raamatu - ja ma tunnen, et see on oluline.

79 Mai 2011

Netilugemine on seevastu juba silmadele raske. Ja selleks, et saaksin teksti hoomata, on kontakt paberiga oluline. Mida tähendab sinu jaoks tagasiside? Me oleme sisemiselt ebakindlad. Me ise ei usu... mu armas kirjutis, aga me tahame, et keegi teine - soovitavalt minu jaoks autoriteetne - kinnitaks seda. Kui ühiskond väljastpoolt ütleb: sa oled hea! siis hakkad seda tasapisi ka ise uskuma. Kui sa seda enam ei vaja, siis kehitad vaid õlgu, kui keegi ka ütleb: ma ei mõista, see on jama vms. Sest sinu jaoks on oluline, et oled protsessis, oled lihtsalt luuletaja (muusik, kunstnik), sind ei huvita tulemus vaid teekond. Seda, mis inimene on "teiselt poolt" ära toonud ja mida see tegelikult tähendab, seda ei saa inimene oma eluajal iialgi teada. - - - Sina, mu Lugeja, oled mu lullasid näinud ja nuusutanud. Mida arvad sina? 3. Lugeja: Hea raamat on see, mis puudutab mu hinge. Ei, muidugi ma saan ka sellest aru, kui asi on tegelikult hea, aga minu konkreetse hetke meeleoluga see ei haaku vms. Aga mulle ei meeldi, kui käib tituleerimine: suur kirjanik! avaldatud kirjanik! sest tal on mitu trükis ilmunud raamatut. Ma loen ühe läbi, võibolla lappan veidi ka teist... aga ma ei leia seda, mis mind puudutaks, seda pole ollagi. Minu jaoks ta pole suur. Kirjutaja, mitte kirjanik. Sest - kas suur kirjanik on see, kes kirjutab palju? Või - keda loetakse palju?

80 Poogna Kratt

Nn bestsellereid võidakse ju kiruda, ometi - kui inimesed seda loevad, siis järelikult on kirjanikul midagi öelda. Võtame kasvõi Harry Potteri. Raamatute kaubastajatest ei saa ma aru. Milles on asi? Miks on nii olematu oma, eestikeelsete uudisteoste reklaam? Kirjanikul endal on raske tõhusat reklaamikampaaniat teha - asi jääb nii koha kui ka raha taha pidama. Aga sellest, miks meie raamatupoodidest saab nii vähe soovitusi Eesti uuema kirjanduse kohta - sellest ma aru ei saa. Võtame näiteks Rattuse jutukogu. Need on tõesti head jutud! Aga kas lugeja nad üles üldse leiab? Tegelikult on need just sellise pikkusega jutud, mida võiks ühekaupa mõnes "Eesti Naise" stiilis ajakirjas avaldada. Sest miks ma neid ajakirju praegu eriti ei osta? - Sest seal pole praktiliselt mitte midagi lugeda! Ja siis veel see asi, et tihti need autorid (ka meil siin, Poognas), kellel pole midagi olulist öelda - promovad ennast nii usinasti ja on nn suured kirjanikud. Aga need, kellel tõesti on, ON midagi öelda - need on enesekriitilised ja kahtlevad: ei tea... kas see, mida ma kirjutan, ikka on see... Ja siis ise lajatab. Nii täiega, et mul tõusevad seljakarvad ka püsti, kui ma loen! - - - Kas raamatukogu ja lookas riiulid mahutavad veel ühe, ei-tea-kellele-vajaliku luulekogu? 4. Raamatukoguhoidja: Viimasel ajal loetakse väga seda, mis tuleb - Eesti autoritelt. Ükskõik, mis see siis täpsemalt on. Kandsin raamatukokku su kingituse (eelpool intervjueeritud autori 3. kogu) - usu või ära usu, see on kapsaks loetud. Ta on midagi muud! Ja sa ju tead, et tegemist on väikse külakohaga, kus eeldada, et loetakse luulet, on raske.

81 Mai 2011

Tegelikult peab avaldama! Võibolla tal kohe pole nii suurt tungi, aga tasapisi muutub su raamat iseseisvaks väärtuseks. Terviku väärtus tõuseb ajaga. Ta pole enam laiali, ta on kõhkluse tasandilt väljas, ta on materiaalset maailma mõjutav subjekt. Jube raske on reklaamis orienteeruda, aga seda ma sulle ütlen: väga palju loetakse Eestimaist. Roosamanna-ajad hakkavad läbi saama. - - - Ma olen sinult juba haugutada saanud, et miks ma ometi raamatukaante vahel pole. Kuidas sellega siis on, avaldada või ei? 5. Kirjastaja: Avaldamine on jagamine. Muidu on nii, et sellele näitan, sellele mitte - aga kui ma ei satu su sõprade ringis olema, siis pole mitte vähimatki võimalust. Teos hakkab ise endale lugejaid otsima. See tähendab, et kui sa avaldad raamatu, annad sa oma loomingule võimaluse. Paljud autorid räägivad oma raamatust nagu lapsest, kes on ilmavalgust näinud. Mina ütleksin, et see on nagu lapse ellusaatmine. Ta hakkab oma elu elama. Head raamatud kasutavad oma võimaluse ära. Raamatutega hakkavad toimuma seletamatud asjad. Vahel leiad mõne vana-vana raamatu ja siis... Sa tunned, et su elu oleks ilma selleta vaesem! Noh, näiteks Pansost, sellest, mida ta tegi, mida ta mõtleks, ei teaks ma suurt midagi, sest ma juba oma vanuse tõttu ei kuulunud tema sõprade ringi, kellega ta oma mõtteid jagas. Nüüd loen ta raamatut ja olen õnnelik!

82 Poogna Kratt

Seega - avaldades annad sa võimaluse ka järgmistele põlvkondadele. On olemas sundeksemplari seadus, s.t et 8 eksemplari läheb Eesti raamatukogudesse. (Sundeksemplari seaduse järgi peav ad kirjastused igast ti raažist loovutama rahvusraamatukogule kaks, Tartu ülikooli raamatukogule kaks, Eesti kirjandusmuuseumile kaks, Tallinna ülikooli akadeemilisele raamatukogule ühe ja TTÜ raamatukogule ühe eksemplari.) Nii et mina arvan, et avaldamine on missiooniküsimus! Soovitus sulle, kes sa kõhkled avaldamise serva peal: vaata kirjastuste spetsifikatsiooni, s. t et milline kirjastus millele on suunitletud. Kui kirjastus ikkagi tegeleb näiteks Hispaania tõlgetega, siis pole erilist mõtet tema poolde pöörduda. Ja võta julgesti ühendust mitme kirjastusega. Seda loota, et keegi maksab su raamatu ette kinni, ei ole mõtet. Ilmselt pead sa ise panustama. Niisiis - kirjastajate seas hinnaluuret tehes näed sa, et hinnavahed on, ja mitte väikesed. Erinevus võib olla 4-5-kordne. Kultuurikapital debüütkogusid rahastada vaevalt et võtab. Väikeses kohas on mõtet küsida toetust omavalitsustelt. Ja see ka - kui juba omavalitsuse sponsorlus on, siis võib see soodustada kulkalt toetuse saamist. Alla 250 eksemplari avaldada on kuulmatu luksus. Meie kirjastus on luulekogusid avaldanud tiraažides 250 - 5000, suured luule-tiraažid on olnud seotud valimiste ja kampaaniatega. Kas kirjastada ise või otsida kirjastaja? Kirjastamise koha pealt vahet pole. Kuid raamatute levitamisel on üksiküritajal silmatorkavalt kehvemad võimalused. Tegelikult on Eesti turul ainult kolm arvestatavat müüjat: Rahva Raamat, Apollo ja Tallinna Raamatutrükikoda, teised on vaid nende käepikendused. Mina arvan, et ühe raamatu tegemine on otsekui ühe lehma pidamine: mässamist on palju. Loomulikult on seda võimalik teha, nagu on ka võimalik raamatukotiga mööda Eestimaad

83 Mai 2011

ringi sõita ja seda niiviisi müüa. Kui selline mäsu sulle meeldib, siis tee parem firma ja kirjasta ka teisi! Firmaga suhtleb nii raamatute kaubastaja kui ka raamatupood meelsamini kui FIE-ga. Otsides kujundajat, kaante illustreerijat - siis ole hoolikas otsimaks kedagi, kellega sul on nägemuse sarnasus. Ning siis - anna vabaks! - - - Oled see, kelle käest raamat inimese lauakesele jõuab. Kas luulekogu su riiulil on "raske laps"? 6. Apollo müüja: Kui asi on põnev, siis - anna aga minna! Kuigi - ega omakeelsed raamatud üleüldse hästi ei lähe, elulood on ära leierdatud, võibolla reisiraamatud veidi paremini, aga vaid sel juhul, kui neis on tunda kultuuris sees olemist. Tuntud nimed müüvad, luulet ostetakse ikka ennekõike Liivi või Underit. Kirjastuse nimi loeb, kui see on tuntud, on sellest abi. Hea on, kui televisioonis tutvustatud, ajalehes mõni artikkel. Aga jah - luulet on väga raske müüa. Eriti kauaks jäävad seisma need õhukesed vihikud, üksteise all ja ümber kinni. Lootust luuleraamatut kingituseks müüa on juhul, kui kaanepilt tekitab huvi, illustratsioonid.. Noh, luulevihus kasvõi loodusfotod. Väliskirjandus on väga pilkupüüdev, aga meie luulevihk on nagu hall hiireke, mida inimene ei võta pihkugi. Tiraažid on praegu väikesed, aga nimetusi megapalju. See tekitab visuaalse kaose, milles inimesel on raske orienteeruda.

84 Poogna Kratt

Reklaami raamatupoes maksab kinni kirjastus (kui maksab). Pegasus ja Varrak on seda teinud, plakateid trükkinud ja lette püstitanud. Meil siin poe-keskseid üritusi palju pole olnud, küll aga käivad lasteraamatute jututunnid, kus kas mõni näitleja v keegi loeb ette. Aga ka Jüri Jaanson käis oma raamatut tuvustamas ja.. üldiselt ajab neid asju reklaamiosakond. Nendega tuleb eelnevalt kokku leppida, aga ma ei usu, et keegi, kes tahab ennast tutvustada, ukse taha jäetakse. Kui sul peaks olema võimalik, siis püüa teha luuleraamat, mis on ka esteetiliselt väärtus! Siis ostetakse küll, kasvõi lõpetajatele kingitusteks või üldse - kinkeraamatuks. - - - 7. Tallinna Keskraamatukogu: Tere Saadan oma vastused. Loodetavasti ei ole ma liiga kaua vastuste saatmisega viivitanud. Oma vastuses osutan ma Tallinna Keskraamatukogule, aga teisiti ma ei saagi, kui ma räägin sellest, kuidas Eesti kirjanduse lugemus raamatukogu poolt vaadates paistab. Seega ei ole minu vastus anonüümne ja küllap saate nüüd ise otsustada, kas see sobib teie üldise kontseptsiooniga kokku. Minu vastuses on siis allpool. Lugupidamisega Kaie Holm Tallinna Keskraamatukogu www.keskraamatukogu.ee - kui palju üldiselt (suhteliselt) loetakse Eesti kirjandust? Kas tendents (võrreldes tõlkekirjandusega) on tõusu- või mõõnaperioodis? Kui vaadata Tallinna Keskraamatukogu lugejate poolt viimastel aastatel enam laenatud raamatute edetabeleid

85 Mai 2011

(http://www.keskraamatukogu.ee/edetabelid), siis loetakse eesti ilukirjandust ja tõlkeilukirjandust suhteliselt võrdselt. Eesti kirjandusest loetavaimate hulgas on Minu sarja raamatuid ja koolides soovitusliku kirjanduse hulka kuuluvaid (ka tõlkeilukirjanduse hulgas on rida nn kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvaid raamatuid). Populaarsed on muidugi ka elulood, viimased liigituvad raamatukogus küll teadmiskirjanduse alla. Eraldi esiletõstmist väärib kindlasti Eesti lastekirjandus. Meil on palju neid autoreid, kes on kirjutanud lastele juba aastakümneid, kuid pea iga aastaga lisandub ka uusi lastele kirjutajaid. Eesti lastekirjanduse tase on kõrge ning autorid armastatud nii laste kui täiskasvanute hulgas. Kui vaadata näiteks Tallinna Keskraamatukogu poolt väljaantava auhinna „Järje hoidja“, millega tunnustatakse möödunud aastal ilmunud ning meie raamatukogus möödunud aastal enim loetud Eesti lasteraamatu autoreid, laureaate, siis nende hulgas on Aino Pervik, Andrus Kivirähk, Ketlin Priilinn, Contra jt. Kui aga kasutada tõusu- või mõõnaperioodi mõistet, siis võib meie raamatukogu lugejate eelistuste põhjal väita, et eesti kirjanduse loetavust iseloomustab tõusutendents. Mitmete kirjanike - Maarja Kangro, Indrek Hargla, Tarmo Teder, Aare Pilve, Rein Põder, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk, Aino Pervik, Mehis Heinsaar jpt - teosed on pidevalt meie raamatukogudest välja laenutatud, uutest nimedest on väga hinnatud Marje Ernits, Mihkel Raud, Margus Karu, Kristel Kriisa, Reeli Reinaus jt. Luulet loetakse üldiselt suhteliselt vähe, kuid teatud luuletajate (Ene Mihkelson, Maarja Kangro, Kalju Kruusa, Indrek Koff jt) looming on väga hinnatud ning nende raamatud üldjuhul raamatukoguriiulitele seisma ei jää, vaid laenatakse lugejate poolt kohe uuesti välja. Debütantidest eelistavad meie raamatukogu lugejaid selliseid autoreid nagu näiteks Viire Valdma, Ott Kilusk, Julius Juurmaa, kuid üsna paljude uute luuletajate luulekogud ei ole meie raamatukogus oma lugejat veel leidnud.

86 Poogna Kratt

Kui vaadata luule laenutusi meie raamatukogudest, siis nimekirja eesotsas on tuntud autorite poolt lastele kirjutatud luuleraamatud (Ellen Niit, Leelo Tungal, Ott Arder, Jaan Kaplinski, Heljo Mänd, Ilmar Trull). Kuid päris tipus troonivad võrdsetena Peeter Volkonski („ISBN 978-9985-9980-6-9“) ja Doris Kareva („Mandragora“, väga populaarne on olnud ka tema „Armuaeg“). Kuid kindlasti saab raamatukogu laenutuste põhjal väita, et eelistatakse neid autoreid ja raamatuid, kellest või millest meedias räägitakse. Kui autor on tuntud telekanali kaudu või kui on tegemist väljapaistva persooniga; kui teost reklaamitakse või kui selle ümber on osatud meedias lugu tekitada, siis tullakse seda koheselt ka raamatukogust küsima. - kas debüteerimine tänasel kirjandusmaastikul luuletajana on emotsionaalne enesetapp? See küsimus on pigem luuletajale, mitte aga raamatukogule. Meie raamatukogu küll ostab alustavate luuletajate luulekogu teatud eksemplaarsuses, kuid kahjuks paljude debütantide luulekogusid ei ole meie raamatukogust kordagi lugemiseks laenatud. Ja kõige olulisem: subjektiivne raamatukogu-poolne arvamus, kas soovitada anda oma luulekogu trükki või mitte? Enne luulekogu trükkiandmist tuleks läbi mõelda, kuidas ennast ja oma loomingut tutvustada, kuidas publikut provotseerida nii, et tekiks huvi autori ja tema loomingu vastu. Kindlasti aitab kaasa kuulumine mingisse luulerühmitusse, et siis ühiselt luuleüritusi läbi viia. Tasuks alustada ka oma l uu l etus te av aldam isega a j ak i r j anduses v õ i kirjandusportaalides, seal teatud tuntuse saavutamine kindlasti sillutab teed luulekogu loetavusele. Ka raamatukogud oleksid kindlasti valmis koostööks luuletajatega, et raamatukogudes luulekogu tutvustada, aga ka siin tuleb autoril endal välja mõelda, kuidas publikut oma luulet kuulama meelitada.

87 Mai 2011

Kõhkleja: Siin ma siis nüüd olen. Olen oma luuletustega, mis raamatumaailma sündimata, ja peaksin otsustama, kas hakata neid ellu saatma või mitte. Veidi hirmutav? On. On see mu ego, mis jahub exegii monumentumit taga? Või on see mu missioon, võimalus rääkida nende ja nendega, kelle tuppa oma lugusid pajatama ma pole jõudnud? Ma ei tea. Jah, kõditab küll, kui mõtlen, kuidas uhkelt ulatan sulle trükivärske eksemplari. Aga jätta trükkimata, et egole ninanips anda? Kas ma sel juhul ei tekita topeltmanipulatsiooni? Nii ma siin istun ja sõrmitsen oma laule. Tuleb, mis tulemata jääda ei saa.

KamskiV

88 Poogna Kratt

89 Mai 2011