PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM

Madis Talmar

PIKKVIBU AJALUGU

Aastatöö

Tertia aste

Juhendajad: Pip Bickerstaffe ja Vello Vellearu

Pärnu 2004

2

Sisukord

Sisukord

Sissejuhatus

1. Mis on pikkvibu?

2. Pikkvibu algusajad

2.1 Esimesed leiud

2.2 Vibu areng Euroopas

2.2.1 Stellmoor

2.2.2 Holmegaard

2.2.3 Meare Heath ja Aschott Heath

2.2.4 Jäämees Otzi

2.2.5 Pronksiaja vibud

2.2.6 Vibu rauaajal

3. Vibud eri kultuurides

3.1 Vibud Egiptuses

3.2 Vibud Mustas Aafrikas

3.3 Kuulus Mongoolia vibu

3.4 Jaapani Kyudo

3.5 Indiaanlaste vibu Põhja-Ameerikas

3.6 Saami vibu

4. Inglise longbow saaga

4.1 Longbow tulek Inglismaale

4.2 Esimene kontakt sõjavibudega

4.2.1 Segaduste aeg Inglismaal – 1066 a.

4.2.1.1 Hastings

4.3 Vibu edasine areng Inglismaal

4.4 Vibu ise

4.5 Tüüpiline vibulaskur

4.6 Saja-aastane sõda

4.6.1 Crecy

4.6.2 Poitiers

2

4

6

8

8

10

10

10

11

12

13

13

15

15

17

18

19

20

21

23

23

25

25

26

27

29

31

31

32

34

3

4.6.3 Azincourt

4.7 Towton

5. Vibu sõjalise kasutamise hääbumine

5.1 Mary Rose

6. Longbow kui spordivahend

7. Longbow Eestis

7.1 Pikkvibu muinas- ja keskajal

7.2 Pikkvibu tänapäeval

Kokkuvõte

Kasutatud Kirjandus

Lisad

Summary

35

38

39

40

42

45

45

46

48

50

52

57

4

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on Eestis ja lähiriikides plahvatuslikult kasvanud traditsiooniline

vibulaskmine. Paljud selle ala harrastajatest aga tegelikult teavad, kus asuvad pikkvibu tüüpi

vibu juured? Olles ka ise tõsine harrastaja ja ka suurvõistlustel käinu, otsustasin nii enda kui ka

teiste harimise eesmärgil kirjutada aastatöö ja uurida just pikkvibu ajalugu.

Üritan anda ülevaate vibu kaugajaloost, alates päris esimestest leidudest ning liikuda järjest

lähemasse minevikku, vahepeal teha ka väikesi kõrvalekaldeid ja rääkida töö üldise ilmestamise

eesmärgil teistestki mitte pikkvibudena kvalifitseeruvatest traditsioonilistest vibudest üle

maailma. Eri Maakera osades arenes vibu erinevalt - vastavalt vajadustele ja materjali

kättesaadavusele. Üritan luua ülevaate põhilisetest vibuvalmistamise suundadest ja nende

erinevustest. Lähema vaatluse alla tuleb Inglise sõjavibu kasutamine, sest meie kultuuriruumis

olid inglased kahtlematult vibu valmistamist ja laskmist kõige paremini valdav rahvus, seda just

peamiselt 11.-16. sajandil. Et selgitada ajaloolist olukorda, olen lisanud mitmele poole veidi

ajaloolist taustainformatsiooni, selgitanud näiteks erinevate sõdade põhjuseid.

Saja-aastast sõda peetakse vibu täielikuks tippajaks ja seetõttu kirjutan ka kolmest kõige

olulisemast lahingust, milles kõigis oli vibu olulisus inglastele ülisuur. Lahingkirjelduste puhul

üritasin mitmel pool luua pilti vibumeeste ja muu armee kehvast olukorrast, et pärast tunduks

hilisem võit lahingus uskumatu ning välja tuleks vibu tegelik ülekaal võrreldes teiste

sõjavahenditega keskaegses Euroopas.

Tulirelvade arenguga muutus vibu sõjarelvana teisejärguliseks kuni kadus lõpuks sõjaväe

koosseisust täielikult. Oma tähtsuse säilitas ta vaid jahi- ja spordirelvana, mispeale hakati seda ka

veidi muutma. Selle juures on kõige olulisem roll mängida ameeriklastel, kelle initsiatiivil sai

vibust just selline spordirelv nagu ta seda hetkel on. Juttu tuleb lühidalt ka pikkvibuvõistlustest,

seda ka Eestis.

5

Allikaid, mida töö juures kasutada, oli rikkalikult. Peaaegu kõik neist olid võõrkeelsed ja see

raskendas mõnevõrra töö kirjutamist. Valdav osa maailma pikkvibuteemalisest kirjandusest

uurib just keskaja Inglismaad, kuna see on longbow täielik tippaeg, seepärast keksendun ka mina

just sellele perioodile - kirjanduslikud allikad on täpsemad, pärinevad tihti otse ilma tõlkimata

uurijate enda sulest ja informatsiooni kontrollimine on palju lihtsam. Palju on töös ka suusõnalist

informatsiooni, sest minu tutvusringkonnas on selle ala suuri spetsialiste ja paljud teadmised

pärinevad just neilt.

Tänu sooviks avaldada minu juhendajatele Vello Vellearule ning Inglise spetsialistile ja

vibuuurijale Pip Bickerstaffele, kes olles sellel alal üks maailma juhtivatest uurijatest ja aitas

suuresti kaasa töö sisulise osa valmimisele. Palju aitas töö tegemisele kaasa ka Eesti

Maastikuvibuliidu president Urmas Kukk, kes võimaldas kasutada võõrkeelset erialast kirjandust

ja tegi selle töö kirjutamise üldse võimalikuks. Samuti avaldan tänu kõigile teistele Eesti

vibulaskjatele, kes mind mingil moel aastatöö tegemise juures abistasid.

6

1. Mis on pikkvibu?

Lihtsalt öeldes on pikkvibu selline vibu, mis on pigem pikk kui lühike, kuid selline määratlus ei

ütle enamikele suurt midagi. Parim variant seletada, mis on pikkvibu (longbow inglise keeles) on

kasutades Briti Pikavibu Seltsi (British Longbow Society) kriteeriumeid, mis kõlavad järgmiselt:

• Pikkvibu on traditsiooniline vibu, millel on ainult puust tehtud vibuõlad ja nööri

kinnitamiseks on vibu otsteks loomasarvest voolitud tugevdused. Kõik pinnad vibul on

kumerad. (vt lisa 4).

• Traditsioonilisel pikkvibul ei tohi eksisteerida alust, millelt nool lendu läheb. See on

määratletud kahe reegliga: 1) vibu ei tohi kohalt, kust nool lendab vibu pealt minema,

õhem kui mistahes koht kogu ülemisel õlal. 2) Samuti ei tohi vibu külge kinnitatud olla

ühtegi sellist tükki, mis oleks noolele altpoolt toeks.

• Selliselt vibult tuleb lasta puidust nooltega, millel on sulgedeks ehtsad linnusuled.

Selline oleks Longbow ametlik määratlus. Seatud kriteeriumid on aga karmid ja tänapäeva

tehnika ning materjalide kättesaadavuse juures on paremate laskmistulemuste saavutamise nimel

ammu nendest eeskirjadest loobutud. Täispuidust vibu ei ole kuigi stabiilne märgi tabamiseks,

samuti on tehismaterjalide kasutamisel võimalik saavutada palju suuremaid noolekiirusi. Ilma

noolealuseta laskmine on ebamugav, alusena tuleks kasutada vibuhoidvat kätt, käsi ei saa aga

kunagi olla nii kindel kui puidust (või mõnest muust materjalist) alus ja see tingib taas

ebastabiilse laskmise. Et kõike seda vältida, on vibule tehtud mitmeid mugandusi, et tagada

parem laskmisvõime. (Hardy 1992, lk 9) Kas tulemust saab liigitada longbow alla, on küsitav,

kuid antud töös ja üldjuhul ka kirjanduses, on piirid pikkvibu ja mõne teise traditsioonilise vibu

vahel hägustunud.

Sellele vaatamata on Rahvusvaheline Maastikuvibu Liit (IFAA – International Field Archery

Association) loonud küllaltki täpsed tingimused nendele vibudele, mis saavad IFAA ja selle

alaliitude korraldatavatel võistlustel võistelda longbow klassis.

7

• Üheosaline, mistahes materjalist, sirgjooneline vibu, mis vinnastatuna moodustab ühtlase

kaare, mida mõõdetakse järgnevalt: Kui vinnastatud vibu on asetatud nii, et vibunöör on

vertikaalses asendis, siis nurk mida mõõdetakse kaare ükskõik mis punktist tõmmatud

puutejoone ja kujuteldava horisontaaljoone vahel peab kogu aeg vähenema, kui seda

moodustunud lõikepunkti nihutada kaugemale vibu käepidemest. Tiputugevdus ei või

olla kõrgem, kui ½” mõõdetuna vibu kaare esiküljelt ja pikem, kui 1½”, mõõdetuna kaare

tipust.

• Vibu kehal ei tohi olla mingeid märke ega kahjustusi, mida võidaks kasutada sihtimise

abina.

• Vibul võib olla aknaava lõige ja noolestend.

• Nööril võib olla vaid ainult üks kannapunkt, mis võib olla märgitud ühe või kahe

kannatähisega.

• Nooled peavad olema puidust, looduslike sulgedega ja peavad olema ühesuguse pikkuse,

ühesuguste sulgedega ja ühte tüüpi. Värvitoon ja selle kulumise aste võib olla erinev.

• Noolte kannad võivad olla mistahes materjalist, mistahes kaaluga ja mistahes tüüpi.

• Laskmisel peab kasutama “vahemere” (“Mediterranean”) vinnastamist. St. laskja

nimetisõrm on nööril asetatud noole kohale, kesmine ja sõrmusesõrm aga noole alla.

• Lubatud on ainult üks ankrupunkt, ehk iga lasu juures peab laskja asetama käe, mis

vinnastab vibu oma näo vastu alati samasse kohta

(IFAA...pluss omapoolsed täpsustused reeglite arusaadavamaks tegemiseks)

Nagu näha on nende reeglite juures tähelepanu pööratud ka vibulaskmise võistluslikule küljele,

sest seatud on palju piiranguid, mis hoolitsevad selle eest, et ei oleks võimalik kaasvõistlejaid

petta ja kasutada sihtimiseks abivahendeid või mingeid nippe, millega annaks enda jaoks

laskmist hõlbustada.

Pikka juttu lühidalt kokku võttes võib öelda, et üldjuhul, sealhulgas ka selle konkreetse aastatöö

juures ning kasutatud materjalides, mõistetakse pikkvibu kui üht pikka, ühes tükis ja võimalikult

primitiivse väljanägemisega teivast, millele on peale tõmmatud nöör ning mida lastakse

looduslikult materjalist nooltega. Loomulikult ei kasutata mingisuguseid sihikuid ega mistahes

sihtimise abivahendeid.

2. Pikkvibu algusajad

Selles peatükis tuleb juttu erinevatest vibuleidudest, mis dateeruvad tagasi kuni 50 000 aastat.

Annan põgusa ülevaate erinevates maakera piirkondades kasutusel olnud vibudest ja miks just

mingil alal kasutati sedasorti laskeriista. Juttu tuleb looduslikest materjalidest ja nende

omadustest. Peatüki kirjutasin tuginedes peamiselt raamatule “Longbow: a social and military

history”, Robert Hardy (1992) ajaloo osas usaldan seda raamatut täielikult, sest raamatu autor on

töötanud pikka aega pikkvibu ajaloo uurimisega ja teinud koostööd paljude teiste selle ala

spetsialistidega ning sellepärast arvan, et võin teost usaldada. Info kontrollimiseks siiski

kasutasin mitmeid teisi raamatuid kui ka internetilehekülgi, et olla päris kindel.

Pikkvibu leiutamine oli inimkonna jaoks suur edasiminek, sest erinevalt viskerelvadest on

vibuga võimalik oma lihaste energiat talletada ja see siis korraga lahti paisata, tulemuseks

ülikiirelt lendav nool. See andis inimestele suure eelise näiteks jahil, sest esiteks oli võimalik

tabada kaugemalt kui enne vibu leiutamist ning lisaks on vibunooli võimalik ju kaasas kanda

tunduvalt suuremal hulgal kui odasid. Samadel põhjustel oli vibuomanikul ka suur eelis teiste

inimeste ees. Hõimude omavahaleisest võitlusest alates sai vibust sõjarelv, mis kaotas oma

tähtsuse alles kümneid tugandeid aastaid hiljem käsitulirelva kiire pealetulekuga.

2.1 Esimesed leiud

Siiani leitud vanimad vibude tõenäolist olemasolu tõestavad leiud hinnatakse olevat umbes 50

000 aastat vanad nooleotsad Bir-El-Aterist Tuneesias, sarnaseid leide samast ajast on tehtud ka

Alžeerias, Marokos ja Sahara kõrbes. Kuna need piirkonnad asuvad Põhja-Aafrikas, on

praeguste leidude põhjal võimalik oletada, et vibu hälliks on just see piirkond. Kuid kahjuks ei

saa olla täiesti kindel, kas nimetatud nooleotsad kuulusid üldse vibunoole koosseisu, sest on ka

võimalus, et selle aja nooli lasti hoopis puhkpüssist või atlatlist, mitte vibult ja seetõttu ei saa olla

vibu olemasolus kindel. Ka atlatli ja mõne teisegi relva nooled kandsid sulgi, et lend stabiilsem

oleks ja seetõttu ei kinnita vibu olemasolu ka mitmed koopajoonistused nooltega tabatud

9

jahiloomadest. Väga raske on selles küsimuses selgusele jõuda, sest erinevad allikad räägivad

täiesti risti-vastupidist juttu, ka juhul kui autoriteks on mainekad vibuteadlased. Kuid eeldusel, et

tegemist oli tõepoolest vibunoole otstega, siis igal juhul olid nad kõrge tasemega ja võib arvata,

et vibu tegelik sünd võis jääda veel tunduvalt kaugemasse minevikku. Vibu ehitamise teeb selles

kõrbepiirkonnas võimalikuks asjaolu, et Sahara ei olnud niivõrd kauges minevikus üldse kõrb,

kõrbestumine lõppes alles umbes 500 e.Kr. Enne kasvas sealkandis hulgaliselt puuliike, millest

sai edukalt vibu teha - mänd, iileks, lepp, pärn.

Millised olid selleaegsed vibud, võib vaid oletada, kuid kohtades, kus leidus puitu, et vibusid

teha, olid nad ilmselt täielikult puidust. Paljudes piirkondades aga ei olnud sellel ajal jääaja tõttu

vastavat puitu leida ja seetõttu kasutati alternatiivseid materjale nagu loomasarv, luu, kõõlused ja

sisikond. Arvatakse, et mõnedel aladel sündis komposiitvibu, ehk lisaks puidule ka muid

materjale sisaldav vibu, iseseisvalt, ilma oma lihtsama puiteelkäijata. Kindlat teavet niivõrd

vanast ajast on aga väga raske leida, kuna üldjuhul on vibude baasmaterjaliks siiski puit ja see

teatavasti hävineb täielikult nii pika aja jooksul.

Jääajajärgselt ei leidunud puitu näiteks Põhja-Euroopas ja seetõttu on sinna rännanud hõimude

arsenalis kindlal kohal pigem komposiitvibu, kui täispuidust variant. Siinjuures lühidalt ka

komposiitvibu ehitusest. Vibu südamik tehti võimaluse korral pehmest puust, vibu siseküljele

(laskjapoolne külg) liimiti sarv, peaasjalikult kuna loomasarv talub hästi kokkusurumist ja on

selles suhtes elastne, vibu välisküljele (sihtmärgipoolne külg) liimiti aga kõõlused, sest need on

elastsed. Kui sellist vibu tõmmata, surutakse sarv kokku ja kõõlused tõmmatakse pinge alla,

päästmisel lükkab sarv end algsesse asendisse tagasi ja teisel küljel kõõlused tõmbavad kokku

andes vibule topeltlöögi. Seda sorti vibud on igal juhul parema efektiga, kui täispuidust

laskeriistad, sest tunduvalt nõrgema vibu puhul on ikka võimalik lasta suurema jõuga kui tugeva

puidust vibuga. Põhimõtteliselt kehtib sama reegel ta tänapäeval, miks eelistavad enamik

laskureid komposiitvibu lihtsale täispuidust vibule. Komposiitmaterjalid on küll kõvasti

arenenud, tänapäeval kasutatakse sarve ja kõõluste asemel peamiselt klaasplastikut ja karbonit.

Omalt poolt võin öelda, et ka väga kerge tõmbetugevusega vibuga on võimalik saavutada ülimalt

suur noolekiirus.

10

2.2 Vibu areng Euroopas

Väga põhjalikult ja kasutades erinevate autorite uurimusi ja erialast kirjandust on Euroopa vibu

arengust kirjutanud Paul Comstock vibuuurimise tippteoses “The Traditional Bowyers Bible”

(1993) lehekülgedel 81-112. Suur osa informatsiooni vibu arengu kohta Euroopas pärineb just

sellest raamatust. Faktide kontrollimiseks kasutasin ka R.Hardy raamatut “Longbow: as social

and military history” (2000) ja internetilehekülge

http://www.centenaryarchers.gil.com.au/history.htm

2.2.1 Stellmoor

Arheoloog Alfred Rust ja tema meeskond leidis 1930ndatel Põhja-Saksamaalt Stellmoorist kaks

puutükki, mis kujult sarnanesid vibu alumise ja ülemise otsaga, samas paigas leidus ka nooli,

millele oli taha otsa lõigatud pilu nende nöörile sobitamiseks. Kuna ükski teine algeline relv ei

kasutanud sellist nööri, millele peaks nooli kinnitama, võib arvata, et tegemist oli vibudega.

Nende vanuseks hinnati umbes 10 000 aastat. See on kõige kaugemast ajast pärit leid, mille

puhul võib olla peaaegu täiesti kindel, et tegemist oli vibudega. Kuigi eksponaadid hävisid Teise

maailmasõja ajal ja kahtlejaid, kas tegemist oli ikka vibudega, on olnud palju,

Pikem kahest tükist oli 25 cm pikk ja selle põhjal võis kindlaks teha vibu kuju. Läbilõikes oli see

D-tähe kujuline, just nagu palju aega hiljem Inglise sõjavibudki. Kuid ilmselt vibutegija

teadmatusest oli see puust nii välja voolitud, et puu aastarõngad ei olnud vibu pealispinnaga

paralleelsed vaid väikese nurga all. See võib põhjustada vibu kergema murdumise ja ei võimalda

eriti pikki tõmbeid või kui, siis vaid tingimusel, et vibu on vähemalt mehe enda pikkune, et

sellisele pingele vastu pidada.

2.2.2 Holmegaard

Vanuselt järgmised selged tõendid vibudest pärinevad Holmegaardist (piirkond Taanis) ja nende

vanuseks on umbes 8000 aastat, kuid samast kandist on leitud ka tunduvalt hilisemalt

valmistatud vibusid (kuni 2000 e.Kr) ja seetõttu võib uskuda, et vibu oli selles regioonis

oluliseks relvaks, mis püsis aastatuhandeid. Holmegaardi vibudeks ei nimetata vaid Taanist

leitud vibusid, vaid kõiki selle kaasaegseid ja sama ehitusega Lääne-Euroopa leide

11

Kujult on need kaks vibu väga sarnased Stellmoori omadele, läbilõikes on nad samuti D-tähe

kujulised, kuid paksuselt palju kitsamad. Vibud olid tehtud jalakast ja jugapuust, mida üldiselt

hinnatakse ka tänapäeval väga headeks vibupuudeks. Ja ühe vanema vibu parameetrid, 162 cm

pikk ja 6 cm lai (ka tänapäeva standard jalakavibude puhul) annavad tunnistust heast

valmistustasemest ja sellest, et tolle aja vibutegijad tundisid oma tööd hästi. Paul Comstock, kes

on tunnustatud vibumeister, annab oma artiklis aimu, et arvatavasti võisid sellised vibud lasta

sama hästi kui mistahes tänapäeval valmistatud täispuidust laskeriistad. Teine vibu on veidi

pisem, pikkuseks 150 cm ja laiuseks 4 cm, ja selle tõmbetugevus peaks olema väiksem kui

esimese vibu oma.

Holmegaardi tüüpi jugapuust vibusid on leitud ka Saksamaalt Diepholzist (vanuseks umbes

4400-3800 aastat) ning Itaaliast.

Selleaegsete vibude kasutamisest annavad pildi Hispaaniast Cueva de los Caballosest leitud

koopamaalingud, mis kujutavad rühma vibulaskureid jahtimas hirvekarja (üks sellistest asub

lisas 5) Paljudel sellistel maalingutel on näha, et loomi lasti enamasti kaelapiirkonda. Teadlased

arvavad, et see oli selleks, et loom kiiresti ei sureks ja ei veereks mööda mäenõlvasid alla.

Nendel piltidel on kujutatud ka inimeste omavahelisi arveteklaarimisi, mida aitas lahendada

vibu. Ühel maalingul näiteks on lühikese maa pealt vastamisi 10 vibumeest 17 vaenlasega, kes

samuti kannavad vibu. Hulgaliselt on kujutisi suurte peaehetega ilmselt sõjapealikest, kes

hoiavad relcana käes vibu.

2.2.3 Meare Heath ja Aschott Heath

Esimene Briti saarte vibu leiti Meare Heathi kohakesest Somersetis ja kuigi alles on vaid üks ots

sellest laskeriistast, tõestab see, et vibud olid Inglismaal juba 4700 aastat tagasi (+/- 120 aastat).

Vibu ise oli umbes 180-190 cm pikk ja küllalt lameda ehitusega (läbilõige näitab pigem lapikut

kui ümarat kuju). Seda tüüpi vibu kutsutakse flatbow’ks ehk lamevibuks (inglise keel) ja

tänapäeval on valdav osa vibudest sellise kujuga, see aga eeldab paremat puitu ja meisterlikumat

valmistamist, et õhukestelt õlgadelt pinge juures pinnud lahti ei lööks. Antud juhul oli see ilmselt

juhtunud, sest vibu oli tihedasti kinni mässitud nahast ribadega, mis oletatavasti olid mõeldud

puu tugevdamiseks.

12

Samast lähedalt Aschott Heathist leiti ka teist tüüpi – longbow tüüpi (vt.pt. 1 “Mis on

pikkvibu?”) vibu, mille vanuseks hinnati raadio-karbon analüüsiga samuti umbes 4600-4700

aastat. See oli mingil määral lühem (ca 160 cm) ja omas tunduvalt ümaramat ehitust: vibu

laskjapoolne külg on kujult poolring ja vibu selg on lamedam, kokkuvõttes sarnaneb ehitus

poolkuuga. Sarnaseid vibusid kasutasid inglased ka 3500 aastat hiljem.

2.2.4 Jäämees Otzi

Aastal 1991 leidsid matjakad Austria ja Itaalia piiril Alpide mäestikus külmunud laiba. Lähemal

uurimisel selgus, et tegemist oli umbes 25-45 aastase mehega, kes oli sealsamas jääs olnud juba

ligi 5300 aastat. Tema juurest leiti pooleldi valmis jugapuust vibu ja mõned katkised nooled.

Kuid me juba teame, et vibud olid selleks ajaks Euroopas laialt levinud ja seetõttu ei ole vibu

olemasolu mitte kuidagi märkimisväärne. Mis aga on oluline, on see, et selle mehe arsenali

kuulus ka vasest käsikirves, see avastus lükkas üle tuhande aastaga ümber vase arvatava kasutuse

alguse ja annab samuti tunnistust sellest, et tolleaegseid vibusid ei tehtud enam algeliste kivist

tööriistadega nagu me ennem arvanud olime, vaid juba arenenud vasest vahenditega, mis ilmselt

suurendas töö kvaliteeti suuresti, ka Otzi juurest leitud poolik vibu oli sel teel valmistamisel.

Huvitav on ka see, et aastaid pärast “jäämehe” leidmist korraldatud uuringutes avastati, et ta oli

tapetud selja tagant lastud vibunoolega, mis sisenes vasakusse õlga ja põhjustas umbes kahe

tunni pärast mehe surma verekaotusse. Mõrva motiivid jäävad ilmselt igaveseks saladuseks, sest

midagi mehe juurest varastatud ei olnud (hoolikalt valmistatud riided olid seljas ja kõik vajalikud

tööriistad alles), kuid taas saame infot vibu taseme mäkimisväärse tõusu kohta seoses vasest

valmistatud tööriistade kasutuselevõtuga. (Langston 2002, lk 34-38)

13

2.2.5 Pronksiaja vibud

Pronksiajaks avastasid vibumeistrid võimaluse ehitada vibu nii, et üks aastaring moodustab terve

vibu pealispinna. Sellise disaini puhul on vibu vastupidavam ja võimalikuks muutus ka defektse

ja oksakohtadega puu kasutamine, sest need enam eriti ei mõjutanud vibu omadusi ega

purunemist. Vaatamata sellele uuendusele jäi vibude üldine struktuur samaks, säilis ka

umbkaudne pikkus ja vibuõlgade laius, kuigi need näitajad on niikuinii väga individuaalsed.

Vanim selline vibu leiti Margretebergist Rootsis. Aastatel 1929-1967 leiti hulgaliselt seda tüüpi

vibusid Itaaliast Ledro järve äärest. Leide tehti ka Taanist, Šotimaalt ja mujalt. Kõik nad jäävad

ajavahemikku 2000-1500 e.Kr.

2.2.6 Vibud rauaajal

Inimeste jäämisega paikseks muutusid vibud järjest vähemtähtsaks, sest jahipidamine ei olnud

enam niivõrd elu ja surma küsimus. Ka sõjas oli Euroopas populaarsem kasutada mees-mehe

vastu võitlemisstiili. Loomulikult ei surnud vibud välja, nende kasutus lihtsalt vähenes.

Hulgaliselt rauaaja vibusid on leitud Taanist ja Saksamaalt, hinnaguline vanus nende puhul on

1900 – 1700 aastat. Vibud on enamjaolt ehitatud nii, et üksik puu aastarõngas moodustab vibu

selja - avastus, mis tehti juba pronksiajal. Läbilõike kuju on vibudel jätkuvalt D-tähe kujuline ja

üldolemiselt sarnanevad need vibud suuresti hilisemale Inglise sõjavibule. Vibu pikkused

ulatusid ~ 66-78 tollini (168-195 cm) ja laiemad neist olid 3,5 cm laiad. Nagu näha on vibud

võrreldes kiviaegsetega muutunud tugevalt pikemaks ja ühtlasi ka kitsamaks. Niimoodi on

säilitatud umbes sama tõmbetugevus, kuid vibu on muudetud purunemiskindlamaks. Loogiliselt

võttes mida pikem vibu, seda paremini ta vastu peab, sest pinge õlgades ei ole nii suur.

Kuigi need vibud sarnanevad suuresti hilisemate Inglise vibudega, oli ka nende puhul kasutatud

imelikke lahendusi, mida tänapäeval eriti lihtne seletada ei olegi. Näiteks oli paljudel vibudel

tehtud mõlemasse otsa nööri kinnitamiseks kaks vagu tavalise ühe asemel. Kuidas täpselt need

mõnesentimeetrise vahega vaod vibu kasutamisele kaasa aitas, võib vaid arvata. Ühe teooriana

võis nii muuta vibude tõmbetugevusi. Soovides tugevamat vibu paigutati nöör alumistesse

vagudesse, nõrgema variandi saavutamiseks siis vastavalt otsapoolsematesse. Spetsialist Jim

Hamm pakub välja oma versiooni mille kohaselt juhtudel, kui nöör sai välitingimustes märjaks

ning venis, võis nööri kauguse vibust (oluline faktor laskmise stabiilse hoidmise juures) samana

14

säilitada lükates pikenenud nööri ülemistesse vagudesse. Isiklikult arvan, et selline omadus võis

kasuks tulla mõlemal juhul, kuid loogilisemaks pean siiski teist varianti, sest selleks, et

tõmbetugevust märkimisväärselt muuta, oleks vaja nöörikinnituskohad üksteisest küllalt kaugele

paigutada, kuid see muutuks juba vibu konstruktsioonile ohtlikuks, muutes selle nõrgemaks.

Vibuõlgade otsatugevdusi, mille külge nöör kinnitatakse tehti nii sarvest, puidust kui ka

metallist. Viimase puhul muutus teravdatud metallotsikuga vibu lähivõitluses praktiliselt odaks –

süsteem, mis sarnaneb tänapäeval kasutatavate tääkidega. Vibu oli saamas tõsiseltvõetavaks

sõjavahendiks ja levis sellisena vaikselt üle terve Euroopa kuni jõudis ka Briti saartele ning sai

14-15 sajandil tohutult populaarseks sõjavaheniks ning inglaste salarelvaks. (vt. Peatükk 4 –

“Inglise longbow saaga”).

15

3. Vibud eri kultuurides

Teema all tuleb juttu vibu erivormidest, mis arenesid välja maailma eri paigus. Üritan

detailidesse süvenemata anda põgusa pildi eri maade traditsioonilisest vibulaskmisest. Vibu

arenes iseseisvalt mitmes eri piirkonnas, seetõttu tekkisid väga suured erinevused vibude

ülesehituses ja nendest laskmises. Kuigi mitte kõiki selliseid vibusid ei saa liigitada

longbowdeks, pean siiski vajalikuks kirjutada näiteks Jaapani või Mongoolia tüüpi vibudest.

Seda sellepärast, et need on ehk tunduvalt huvitavamadki ja ekstravagantsemad oma välimuse ja

laskestiili poolest, pealegi muutuks üksluiseks, kui kirjutada/lugeda vaid pikkvibudest. Võrdselt

meisterlikult eurooplastega käsitseti vibu ka näieteks Aasias, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas.

3.1 Vibud Egiptuses

Andmed vibudest Egiptuses pärinevad umbes ajast 10 000 aastat tagasi. Ränikivist nooleotste

mitmekesisuse (leidus väga erineva kujuga teravikke) järgi võib aimata, et vibulaskmine oli

sealkandis levinud juba tunduvalt varem, palju enne vaaraode tulekut. (Hardy 1992, lk 22)

Algselt olid egiptlaste vibud tavaliste kaartega, kuid kõigi üllatuseks jõudsid sealsed

relvameistrid tasemele, kus valmistati poolitatud kaartega vibusid. Põhimõtteliselt jaguneb

vibuõlg ülaosas kaheks eraldi kaareks. Selline disain võimaldab kasutada vibuõlgu veidi

efektiivsemalt, kuna läbi õhu liigub vähem massi. Sama tõmbetugevuse saavutamiseks on

vibuõla mass väiksem. See vähendab lisaks ka materjalikulusid. Sarnast süsteemi kasutavad

tänapäeval näiteks ülikeerukatel plokkmehhanismidel töötavate vibude tootjad. See

märkimisväärne leiutis lubab arvata, et egiptlastele oli vibu tähtsaks sõjarelvaks ja selle

täiustamiseks tehti palju tööd. (Projectiles 2000)

Egiptlaste jaoks oli oluline võimalikult kergete laskeriistadega saavutada võimalikult suur

laskekaugus, seepärast jäi ka nende jaoks tavalisest puuvibust väheks. Andmed komposiitvibu

(vibule on lisatud ka mitmeid teisi materjale peale puu, et tagada suurem kiirus, samuti kutsutud

16

liitvibuks) kohta Egiptuses pärinevad ajast umbes 3500 e.Kr. ja on teada, et suur hulk sellistest

vibudest, milles kasutati peale puidu ka orüksi (Namiibia antiloop) sarve, toodi sisse hoopis

Süüriast ja Väike-Aasiast ja liimiti vibu siseküljele. Vibu välisküljele liimiti aga kõõluseid, et

saada veelgi suuremat efekti. Kõige peale liimiti kasetoht, et pindasid kaitsta. Selline kihtidest

kokku pandud vibu on väga niiskuskartlik, kuna kipub deformeeruma, seepärast eemaldati

vibudelt puhkeajaks nöör, et pinge maha võtta Kogu vaaraode ajajärgu oligi peamiselt kasutusel

komposiitvibu, kuna selle laskmisomadused on märgatavalt paremad.

Briti muuseumis on hoiul neli Egiptuse vibu ja suur hulk nooli. Neid akaatsiapuust vibusid

uurides, on teadlased jõudnud arvamusele, et sealsed vibud olid valmistatud nii, et vibuõlgade

tipud olid kaardus laskja poole. Tõenäoliselt oli selline konstruktsioon vajalik, kuna sellise

ehituse puhul oli võimalik Egiptusele omaseid väga pikki nooli (ca 85-95 cm) lasta ilma puidule

liigset survet avaldamata. Kuna aga tegemist on nii kauge ajaga, on midagi kindlat öelda väga

raske. Samuti ei ole võimalik säilinud eksemplaride peal mingisugused pingeteste teha, nende

purunemise tõenäosus on lihtsalt liiga suur. Seepärast jääb ka nende vibude täpne tõmbetugevus

saladuseks, kuigi teadlased pakuvad selleks alla 50 naela (22,5 kilogrammi)

Nooled, mida kasutati, olid märkimisväärselt kerged kaaludes vaid 10-15 grammi, võrdluseks

tänapäeval kasutatavad võistlusnooled, mille kaal jääb umbes 25 grammi kanti. Kasutati ka väga

kergeid otsi, mis ei taga kuigi suurt läbistamisvõimet sõjaolukorras. Seetõttu oli oluline, et vibud

on võimalikult efektiivsed ja nende täiendamine viis egiptlasi vägagi uudsete avastusteni, millest

oli eelnevalt seoses kaheks jagunevate õlgadega ka juttu. (Hardy 1992, lk 22)

Tõenäoliselt oli egiptuse vibu omal ajal siiski ülivõimas relv, sest tuleb meeles pidada, et aeg oli

siis umbes 4000-2000 a e.Kr ja mingeid erilisi turviseid sõjas ei kasutatud. See andis egiptuse

relvameistritele ka võimaluse ehitada ülikergeid vibusid ja nooli, sest efektiivsemate turviste

korral oleks kindlasti vaja olnud valmistada raskemaid ja suurema läbistusvõimega nooli.

17

3.2 Vibud Mustas Aafrikas

Aafrika on üks nendest piirkondadest, kus loodusrahvaste hulgas on vibul ka tänapäeval oluline

roll pere toidulaua täitmise juures. Isolatsioonis elanud kütid ja korilased on siiani säilitanud

tuhandete aastate pikkuse vibulaskmistraditsiooni. Põhimõtteliselt on sarnane olukord säilinud ka

Lõuna-Ameerikas.

Peale elevantide küttimise keelustamist olid pärismaalastest elevandikütid Aafrikas suureks

probleemiks. Olles niimoodi end toitnud juba sadu aastaid, jätkasid hõimud loomulikult oma

rutiini. Kui välisturul sai vandel väärtuslikuks kaubaartikliks, hakkasid ka eelnevalt elevante

toidu tarbeks tapnud pärismaalased salaküttideks. Nende relvad erinesid hõimuti. Kahest suurest

hõimust – Kamba ja Liangulu - rahumeelsemas Kamba hõimus kasutati lühikesi, umbes

meetripikkusi, keskmise tõmbetugevusega (ca 23 kg) vibusid, kuid täielikult elevantide

küttimisele orienteeritud Liangulu hõimu vibud olid hoopis teise ehitusega. Need olid kergelt

vastukaarega ja hoopis pikemad (umbes 175 cm) ning ka märgatavalt tugevamad longbow’d,

mille tõmbetugevuseks mõõdeti kuni 60 kg, mis on vibu kohta ülipalju. Nooled tehti puidust ja

tavalist noolepulka pikendati veel esiotsa kinnitatud lisaotsaga, mis tipnes teravikuga. Selle

laiema moodustise eesmärgiks oli, et nool looma sisse eriti sügavale ei tungiks ja oleks ka hiljem

kasutuskõlblik. Tapmise hõlbustamiseks kasutati ka akokanthera puidust tehtud mürki.

(Hardy 1992, lk 23-27)

Kalahari bušmanite vibulaskmistraditsioonid on hoopis teistsugused, kui Aafrika põhjaosas

levinud hõimude omad. Need, pisikesed, kuid see-eest üliosavad jahimehed ja veel osavamad

jäljekütid kasutavad enda kasvule sobilikke lühikesi ja väga kerge tõmbega vibusid. Eesmärgiks

ei ole loom noolega tappa, lõpliku töö teeb ära mürk, mis tuleb lihtsalt kergelt läbi naha looma

organismi saada. Seepärast ei ole vaja kuigi sügavat sisselõiget ja nõrk vibu sobib ideaalselt. Kui

loom on mürgitatud, jätkub jaht jäljeajamisega, milles bušmanid on vaieldamatud meistrid.

Vibud on neil, nagu öeldud, lühikesed ja nõrgad ning nende nööri ei eemaldata kunagi. Noolteks

on spetsiaalsed kitsa terava otsaga pikad pulgad, mis on ideaalsed mürgitamisjahiks. Tagaotsi

katab bušmani nooltel umbes 5-6 nööridega kinnitatud sulge, et tasakaalustada raske metallist

teravik. Laskestiilgi on neil mehikestel eriline. Nööri hoitakse nimetisõrme ja pöidla vahel ja

nool lastakse lendu juba poole tõmbe pealt. Kuigi selline laskestiil ei saa olla kuigi stabiilne, on

bušmanid lühikeste distantside laskmises ülimalt täpsed. (Schoby 1999, lk 5-9)

18

3.3 Kuulus Mongoolia vibu

Mongoolia vibu on välimuselt ja omadustelt kaugel sellest pikkvibust, mida meie, eurooplased,

tunneme. Sarnaseid konstruktsioone kasutasid muuseas ka ungarlased oma vibu”tööstuses”

Sellise vibu hiilgeaeg oli kahtlemata Tšingis Khaani aegses Mongoolias, kus mehe

vibulaskmisosavusest sõltus iga päev tema elu. Seepärast olid ka mongolid väga suured

eksperdid oma vibudest laskmises, kuid Mongoolia vibu tähtsus sõjarelvana säilis kuni 19.

sajandini just tänu oma võimele kaugete vahemaade tagant efektiivselt tappa.

Juba Mongoolia vibu ise on tõeline meistriteos. Selle kuju on ilma nöörita poolkaarekujuline ja

ei sarnane sugugi vibuga (vt. lisa 2), kuid kui sellele nöör peale panna, tõmbab vibu end

omapärasesse topeltkaartega asendisse (vt. selgituseks lisa 2). Topeltkaared annavad vibule

erilise efektiivsuse, sest iga lisakaar annab noolele kiirust juurde. Vibu on märgatavalt raskem

tõmmata kui mistahes tänapäeva võistlusrelv. Mongoolia vibude raskus on vähemalt 100-160

naela (45-72 kg) ja heast klassist laskur tabas sellise vibuga märki hämmastava 320 meetri

kaugusel asuvasse märklauda ja isegi kaugemale, mis arvestades näiteks tänapäeva sportvibu

maksimumvõistlusdistantsi 90 meetrit on täiesti üüratu kaugus. Kharkiraa jõe äärest leitud

seinamaalingul kirjeldatakse, kuidas mongoli sõjamees tabas märki 536 meetri pealt! Ja jutu järgi

oli see 13. sajandi mongoli sõjamehe jaoks täiesti tavaline tegu ja üldse mitte sensatsioon, nagu

see kindlasti tänapäeval oleks.

Vibu ehitatakse tavaliselt kasepuidust raamile. Nagu paljude teistegi vibuehitajate juures,

kasutavad ka mongolid vibu siseküljel luust või sarvest tehtud plaate, mis keedetakse pehmeks ja

kinnitatakse siis kala sisikonnast keedetud liimi abil puidust raami külge. Vibu esiküljele

kinnitatakse sama tehnikaga kõõlused. Kõige peale kantakse niiskuse ja kahjustuste eest kaitsev

kasetohust pealiskiht. Seejärel jäetakse vibu kuivama vähemalt aastaks, see pead tagama vibu

vastupidavuse pikajalisel laskmisel ja selle, et vibu ka aastate pärast sama teravalt nooli välja

lennutaks.

Mongoolia vibu lasti ratsutades. Igal sõjamehel oli hobuse seljas kaks vibu ja kahte sorti nooli.

Üht komplekti kasutati lähedate maade pealt laskmiseks, teisi kaugmaade jaoks. Igal mehel (ja

mõnikord ka naissõdalasel) oli tavaliselt sõjaretkel kaasas vähemalt 60 noolt.

19

Nagu vibu ise, nii oli ka laskemeetod erakordne. Kuna vibu oli ülimalt raske tõmbega, kasutati

selle vinnastamiseks erilist tehnikat, kus lükati mõlemat kätt eri suundades laiali, vasak käsi koos

vibuga liikus ette, parem käsi, mis hoidis nööri aga taha kuni kõrvast mööda. Meeletu pinge

hoidmiseks kasutati kõiki näppe, mis mässiti hoolikalt ümber nööri. Lisaks oli ümber pöidla ka

spetsiaalne rõngas, mille taha vibunöör kinnitus. Laskmine toimus sel hetkel, kui hobusel olid

kõik kabjad õhus, sest maaga kokkupuutel toimuv rappumine oleks sihtimise teinud peaaegu

võimatuks. (Oestmoen 2002)

3.4 Jaapani Kyudo

Jaapani Kyudo osa kirjutamisel kasutasin põhimaterjalina internetilehekülge www.kyudo.com,

mille kompetentsuses usun tänu sellele, et autorid on kyudo kunsti õppinud aastaid ja seda otse

Jaapanis meister Hideharu Onuma käe all.

Otsetõlkes tähendab Kyudo “vibu kunst” ja tegemist on millegi tunduvalt suuremaga kui lihtsalt

märkitabamine, paljud lausa arvavad, et kyudo on originaalseim ja puhtaim kõigist idast

tulevatest võitluskunstidest, sest tegemist on tõesti kunstiga. Sinna juurde käib õige häälestus,

aastaid süvenemist ja üliaeglane harjutamine. Tuttav, kes on sellega tegelenud aastaid, rääkis, et

enne kui midagi üldse välja tulema hakkab, kulub sadu tunde eraõpetaja juures harjutamiseks.

Jaapanlased on aja jooksul välja töötanud filosoofia, mille eesmärgiks on täielik harmoonia

laskja suhtumise, liigutuste ja tehnika vahel. Sealjuures on malli võetud nii zeni filosoofiast kui

ka shintoismist. Hea laskja on alati rahulik ja teda kirjeldavad omadused on viisakus, kaastunne,

moraal, rahulikkus ja seda ka pingelistes olukordades. Nagu näha, sarnaneb kyudo pigem

mõistuse õieti sättimises kui märkitabamises ja see muudabki selle õpetuse vibulaskmise juures

erakordseks. Originaalis õpetatakse kyudo kunsti koolides, mida nimetatakse ryudeks ja mis on

eksisteerinud samal kujul juba sajandeid. Kuigi vibu sõja- ja jahirelvana enam kasutusel ei ole,

on tal siiski oluline tähtsus tseremoniaalse riitusena.

Põhiline idee, mille järgi kyudot õpetatakse, on: “Hästi laskmine ei ole mitte see, kui märklehte

tabatakse, vaid see, kui nool on määratud keskele minema juba enne selle lahtilaskmist vibult.”

Kyudos kasutatavat vibu nimetatakse yumi. Selle omapärane ehitus on näha lisas nr. 1. Yumid

ehitatakse omapärase tehnika kohaselt nii, et ülemine vibuõlg on tunduvalt pikem kui alumine.

Ilmselt on see nii, sest mida lühem on alumine õlg, seda lihtsam on vibu käsitseda näiteks

20

toetudes ühele põlvele või luurates madalasendis, kuid ka olles hobuse seljas. Sama

konseptsiooni näeme ka mongoolia ja indiaani vibu juures, kus oli eelistatud teha terve vibu

lühikeseks. Siin seevastu on vibu pikkuseks umbes 7-8 jalga (250-260 cm), üle kahe kolmandiku

sellest on ülemine õlg. Kuigi võib arvata, et nii pika ülemise õlaga vibu on väga „laisk“ oma

laskeomadustelt, tuleb pika vibu kasulikkus esile, kui yumit tõmmata umbes 36“, nagu seda

tavaliselt tehakse. (Traditional... Volume Three. 1994, lk 89-90) Traditisooniliselt on vibu tehtud

bambusest, kuid loomulikult on tänapäeval olemas ka fiibrist, klaasplastist ja karbonist yumid.

Tõmbetugevused varieeruvad 10 ja 20 või enama kilogrammi vahel. Traditsioonilise kyudo

asendiga eriti tugevat vibu lasta ei saakski (vt. lisa 1)

3.5 Indiaanlaste vibu Põhja-Ameerikas

Lõuna-Ameerika vibulaskmine ei ole laiale avalikkusele kuigi tuntud ja selle kohta on ka

kirjutatud materjali väga raske leida. Hoopis tuntumad on aga uljad Põhja-Ameerika

indiaanlased oma vilunud vibulaskmisoskustega. Seepärast peangi vajalikuks rääkida ka

indiaanlaste traditsioonilisest vibulaskmisest.

Kahtlemata oli ka indiaanlastel kasutusel väga palju erinevaid vibusid. Elati ju väga erinevatest

tingimustes: preerias, soos, mägedes, Põhja-Kanada jäises külmuses jne. Ometi on põliste

ameeriklaste arsenalis täheldada küllalt suuri sarnasusi. Indiaanslased ise olid küllaltki väikest

kasvu mehed, seetõttu on nende vibudki tavaliselt lühemat sorti. See andis suure eelise ka jahti

pidades. Metsades elavad indiaanlased kasutasid lühikesi (ca 110 cm) vibusid ka läbipääsevuse

efektiivsuse tõstmiseks. On ju loogiline, et lühema laskeriistaga on end tunduvalt kergem

rägastikust läbi suruda, ka laskmiseks on väiksemat ruumi vaja. Pealegi on jahipidamiseks lühike

vibu tunduvalt ärksam, sest lasta on vaja kiiresti ja teravalt.

Põhimõtteliselt kehtisid samad reeglid kõikjal: Floridas, Kordiljeerides ning ka näiteks

Kalifornias. Loodusrahvastena, oli eesmärgiks ikka jaht ja selle hõlbustamiseks kohandati vibu

kiireks ning pisikeseks.

Preerias oli lühikese vibu põhjenduseks ka vajadus lasta ratsutades. Preeriahõimud nagu

arapahod, cheyenned, dakotad, assiniboinid sõltusid suuresti piisonitest. Sealt saadi kõike eluks

vajalikku ja seetõttu oli vaja oma jahipidamisriistad vastavalt kohandada. Enne kui tulid

massiliselt kasutusele tulirelvad, oli peamiseks vahendiks ikka vibu ja see pidi olema lühike, sest

21

hobuse seljast on äärmiselt ebamugav lasta pika vibuga. Samuti oli vibule vaja teravust ja kiirust,

et nool tungiks läbi piisonite paksu naha. (Yolo 1999)

Siuude vibusid on kirjeldatud internetilehel North American Sioux Indian Archery.

http://www.student.utwente.nl/~sagi/artikel/native/

Kasutusel olid nii täispuidust vibud kui ka komposiitvibud. Säilinud eksemplar, mille näitel

üritaatakse veidi kirjeldada tol ajal kasutusel olnud laskeriistu, on komposiit. Esiküljele on

kinnitatud põdrakõõlused. Valmistatud on vibu ilmselt saarepuust, kuid kasutati ka osaget. Ta on

110 cm pikk ning läbilõikelt on vibu “D” tähe kujuline, just nagu klassikalised inglise

pikkvibudki. Nooled olid umbes 24“ (62 cm) pikad ja küllalt peenikesed, umbes 5-6 mm. Sulgi

on kolm ja need on umbes 18 cm pikad ning kinnitatud loodusliku liimi ning kõõluste abil.

Tagaots, mis kinnitub nöörile (noki), on lihtne “V” kujuline sügav sisselõige. Teravikke on nii

metallist kui kivist. Metallotste puhul ilmselt valgetelt sisserändajatelt vahetuskauba käigus

saadud.

Nagu näha, oli ka indiaanlastel välja kujunenud oma tüüpi vibud, mis küll piirkonniti erinesid,

kuna kliima oli niivõrd erinev, kuid olid üldjuhul lühikesed ja kohandatud kiireks jahiks.

3.6 Saami vibu

Veel üks väga huvitav lahendus vibu jaoks, oli kasutusel saamidel. Saami vibu “jouks” oli väga

tugev ja saamid ise olid meisterlikud vibulaskjad. Saamide vibulaskmise kõrgaeg oli 16.-18.

sajand, kui saamid kasutasid oma tüüpi vibu ka selliste loomade nagu pruunkarude, põtrade ja

põhjapõtrade jahil. 19 sajandil traditsioonid kadusid ja tänapäeval kasutavad saami vibu vaid

mõned üksikud laskurid spetsiifilistel jahiülesannetel nagu näiteks oravate laskmine. Ehituslikult

on saami vibu sarnane muu maailma pikkvibudega. Kaks eri puust teivast on hoolikalt kala

ujupõiest keedetud liimiga kokku liimitud, kogu konstruktsiooni katab kasetoht, mis kaitseb

vihma ja lume eest. Eriskummaliseks teeb seda sorti vibu aga asjaolu, et saamid kasutasid oma

laskeriisti ühtlasi ka suusakeppidena. Ühes käes regulaarne kepp, teises aga vibu, mille otsa oli

konstrueeritud teravik ja rõngas nagu suusakepil ikka – niimoodi liikus saami jahimees.

Nooledki olid küllalt tavalised, suurem osa laske tehti küll ilma teravikuta nooltega, kuhu on lai

tömp ots otsa pandud, selline nool on hea väikeste karusnahksete loomade laskmiseks, et kasukat

ei rikuks. Suuri loomi lasti loomulikult ränikivist või luust tehtud otstega nooltega. (Insulander

1996, lk 7-8)

22

Kuigi saamide vibutraditsioonid on hääbumas, on teada, et omal ajal oli tegemist väga

meisterlike laskuritega, kes suutsid vibu ja noolega küttida ka väga suuri ulukeid.

23

4. Inglise longbow saaga

Järgnevalt asume uurima seda kõike klassikalisemat ja Euroopas ilmselt ka kõige kuulsamat

“vana head” Inglise pikkvibu. Nagu esimese peatüki kriteeriumitest paista annab, on tõeline

pikkvibu vaid just seda tüüpi, millest juttu tuleb. Ka kirjanduses on Inglise longbow vaieldamatu

autorite lemmik, Euroopas peetakse keskaegset Inglise vibulaskmist ikkagi vibu kõrgajaks, kus

osavate vibuküttide väesalk võis teravalt nõelata ka tunduvalt suuremat ja võimsamat vastast.

Noolerahe eest ei olnud pääsu kellelgi, vibu oli “keskaegne automaat” ja selles ülesandes

äärmiselt efektiivne.

Inglise longbow teemal oli abi kõvasti saada. Suuresti aitas selle ala vaieldamatu ekspert Pip

Bickerstaffe Inglismaalt, kes ise on seda tüüpi vibusid teinud juba pikka aega ja kelle vibudest

räägitakse, et need on maailma parimad Inglise pikkvibud. Kirjanduslikult on väga hästi teemat

käsitlenud Hugh D H. Soar oma raamatus “Of Bowmen and Battles” ning loomulikult Robert

Hardy, kogu vibulaskmise ajalugu väga põhjalikult ümber jutustavas raamatus “Longbow: a

social and military history”. Ka internetis on selleteemalisi lehekülgi suurel hulgal, kuid üldjuhul

eelistasin kasutada siiski pigem paberkandjal olevat materjali.

4.1 Longbow tulek Inglismaale

Meie ajaarvamise alguses oli Inglismaa selline huvitav paik, kus vibulaskmine oli peaaegu välja

surnud. Lahinguid võideldi mees-mehe vastu juba pikka aega ja vibu kasutusest ei ole mingeid

märke säilinud. Kuidas täpselt selline olukord välja kujunes, ei osata öelda. On pakutud, et ehk

oli vibu kasutamine seadusega keelatud, põhjuseid võis olla mitmeid, puudusid traditsioonid või

ei soovitud hakata tegema kulutusi sedasorti väeosade loomisesse. Vibulaskmine vajab ju

meisterlikke puutööoskusi ja et moodustada mingisuguseid väeosasid, on vibusid ja eriti nooli

vaja meeletus koguses. Samuti ei suuda vibuga lasta mitte igaüks, selleks peab olema koolitatud

laskur ja küllaltki treenitud, sest sõjavibud muutuvad efektiivseks alles küllaltki raske

tõmbetugevuse juures.

24

Viikingitel, seevastu, oli vibu tihedas kasutuses. Kuigi viikingid olid vilunud mees-mehe vastu

võitlustes, oli vibu nende jaoks vajalik veidi pikemate vahemaade pealt edukaks sõjapidamiseks,

selline olukord oli kõige tihedam tulema laevadel võideldes, kuna seal on oma vastasega

käsivõitlusse laskumine põhimõtteliselt võimatu.

Ei teata, millal hakkasid viikingid kasutama laskeriistu, kuid kümnendaks sajandiks oli see

traditsioon nii juurdunud, et iga sõjamees oli ekspert vibulaskmises ja nad eksisid harva.

Üheksandal ja kümnendal sajandil tegutsesid viikingid Normandia piirkonnas. Aastatel 876 kuni

954 valitsesid Yorki piirkonda taanlased (The rulers of... 2000 ). Mani saar oli viikingite

valduses aastast 820 kuni 1266, Inglismaa ja Taani moodustasid ühise kuningriigi aastatel 1013

kuni 1035. Seega võib öelda, et viikingitel oli suur roll mängida Britannia piirkonna kultuuri

kujundamisel 9-11 sajandil. Kahtlematult arenes koos taanlastega briti enda vibutraditsioon. Aga

vibu oli selleks ajaks kohalikele elanikele juba tuttav, sest ilmselt tõi selle sinna Saksi kuninga

Vortiger oma sissetungiga Briti saartele aastal 449.

Seoses taanlaste vibutraditsioonidega on teada ka üks huvitav seik. Kui taanlased olid aastaks

870 suures osas Britanniast, langes kohalik kuningas Edmund sõjavangi, ta seoti puu külge ja

surmati vibunooltega. Kui 1900ndate alguses langes tormis üks vana puu, leiti selle seest iidseid

nooleotsi. Kas see on kokkusattumus või tõesti säilisid nooleotsad ühe puu sees üle tuhande

aasta?

Saksi ajajärgul, ehk siis umbes aastal 900, oli vibu ilmselt Inglismaal juba end ilusasti sisse

seadnud. Otseseid tõestusi vibu leviku kohta on aga äärmiselt raske tuua – nimelt oli anglo-saksi

keeles vibu ja oda kohta kasutusel üks ja sama sõna ning ei anna eristada kummat mingis

konkreetses tekstis kasutatud on.

Fragmente vibu kasutamisest, enamjaolt mitte eriti olulisi, leidub mitmeid ja nende õigsust on

raske tõestada, kuid kindlad allikad viitavad, et aastal 1055 ründasid wales’i vibumehed salka

ratsutavaid saksi sõjamehi, kes olid sunnitud põgenema.

25

4.2 Esimene kontakt sõjavibudega

Annaks ülevaate olulisematest lahingutest, kus kasutati traditsioonilist Inglise sõjavibu ehk

longbow’d. Lähtun lahingute valimisel sellest, milliseid lahinguid inglased ise oluliseks peavad.

Sel eesmärgil konsulteerisin oma juhendajaga Inglismaal – Pip Bickerstaffe’iga ja koos

otsustasime, et parima ülevaate vibu kasutusest sõjaolukorras annavad Hastingsi, Azincourti,

Crecy’i ja Poitiers’i lahingud. Esimeses neist pärineb päris vibu sõjalise kasutuse algusest

Inglismaal, teised kolm aga pärinevad täielikust kõrgajast sõjavibunduses. Põhiline materjal

lahingute kirjeldamisel pärineb Hugh D. H. Soari spetsiaalselt Inglise sõjavibu kasutamisest

lahingutes kirjutatud raamatust “Of Bowmen and Battles” (2003), info õigsust olen kontrollinud

mitmete teiste raamatute põhjal ja ka internetist usaldusväärsematelt (ülikoolide ja muuseumite)

kodulehtedelt.

4.2.1 Segaduste aeg Inglismaal – 1066. a

Segadused Inglismaal algasid pärast vana kuninga, Edward Usutunnistaja surma. Troon jäi

tühjaks ja otsest pärijat sellele ei olnud. Lähim sugulane, kes võis troonile pretendeerida, oli

Edwardi nõbu Edgar. Sõjaväeline nõukogu aga otsustas, et alles lapseeas Edgaril ei ole sobilik

troonile astudma, kuna lähitulevikus oli oodata sõjalisi konflikte Normandiaga ja Skandinaavias

elutsevate viikingitega. Trooni pakuti Wessexi krahvile Haroldile, kes selle ka vastu võttis. Kuid

paljudele ei olnud Haroldi võimuleasumine meeltmööda. Esimeseks nendest oli Haroldi enda

vend Tostig, kes hakkas venna plaane rikkuma. Haroldil ei jäänud muud üle, kui Tostig eksiili

saata. Samuti ei olnud Haroldi kuningaksolemise poolt Norra kuningas Harald Sigurdson, kelle

selja taga seisid viikingid. Haroldi vastu oli ka Normandia hertsog William.

Tostig pagendati Flandriasse, kus ta kogus endale mahuka flaamide armee ja ründas Inglismaa

lõunaosa, Harold oli valmis oma venda kätte saama, kuid too põgenes oma sõjaväega laevadel

Norfolki, lõpuks sai Inglise sõjavägi nad kätte ja flaamlased alistati, Tostig pääses põgenema ja

suundus Šotimaale. Inglased jäid ootama Normandia Williami rünnakut.

Samal ajal lõi Tostig liitu Harald Sigurdsoniga ja koos tuldi suure laevastikuga taas Inglismaale.

Neile astus Fulfordis vastu seal viibiv Põhja- ja Keskmaa väeosa, mille viikingid kiiresti

purustasid. Kõik see toimus kolmapäevasel päeval. Esmaspäeval hakkas sõjavägi Haraldi ja

Tostigiga eesotsas liikuma, ohtu ei osatud oodata, mehed ei olnud isegi mitte täies relvis. Ühel

26

hetkel paistis horisondil tolmupilv, sekka ka läikima löödud kilbilt peegelduvad päikesekiired.

Mida kõige vähem oodati, oli juhtunud. Harold oli täie rutuga Yorki kiirustanud, öö seal veetnud

ja ründas nüüd viikingeid ootamatult. Lahing oli kiire ja sakside võit kindel – 300 laevast, millel

viikingid tulid, seilas minema vaid 24. Täies relvis suur väeosa suutis küll kindlalt hävitada ilma

igasuguse valmisolekuta norralaste armee, kuid võit ei tulnud kergelt, sest viikingid suutsid end

siiski mingit moodi kiiresti lahingrivisse saada ja anda saksidele kõva võitluse. Legendi järgi sai

Harald saksi vibunoolega otse kõrri ja paremini ei läinud ka tema kaaslasel Tostigil, kes sai

lahingumöllus surma hiljem tol päeval. Ühe päevaga oli Harold end vabastanud kahe rivaali

koormast. Kroonikad räägivad vibuküttidest mõlemal poolel.

4.2.1.1 Hastings

Ebasoodsa vastutuule tõttu ei õnnestunud Normandia hertsog Williamil umbes kuu aja jooksul

üle Inglise kanali seilata ja samal ajal lagunes Haroldi meeste, kes olid suures osas talunikud,

moraal, sest sügisene lõikusaeg oli käes ja oli vaja koju naasta. Sõjavägi hakkas lagunema. Kuid

siis saabus soodne tuul ja William oma sõjaväega sai ohutult Inglismaale purjetada, pardal

mehed, moon ja hobused. Päevaga jõuti rannikule ja maabuti ning edasine plaan nägi ette

Haroldi kodukoha ümbruse külade rüüstamist, et kuningat kiiresti jalule saada. Ja see õnnestus,

kiiresti asus Harold ülevalt Yorki maakonnast teele lõunasse, esmalt Londonisse ja sealt edasi

Sussexi maakonda. Vahepeal saadeti sõna mobilisatsiooni kohta Lõuna-Inglismaa

piirkondadesse, sest sõjavägi vajas uusi puhanud mehi – norralastega võidelnud mehed olid

tülpinud ja kurnatud ning vajasid puhkust. Oli aga traditsiooniks saanud, et parimad vibumehed

tulevad just Põhja-Inglismaalt, ilmselt kuna sealne elu oli karmim, sest pidevalt tuli jageleda

tülikate šotlastega. Oma mehi lõunast värvates jäi vibuküttide tase Haroldi sõjaväes veelgi

nõrgemaks.

Nii liikusid kaks sõjaväge üksteisele vastu – William tuli lõunast ja Harold põhjast. Täpne

kohtumispaik ei ole kindel, kuid tõenäoliselt toimus lahing kloostri läheduses Senlaci mäe peal.

Lahing algas hommikul umbes kell 9 noolterahega Williami meeste poolt. Usutakse et

eesmärgiks ei olnud niivõrd vastaseid tappa, kui anda neile tuld kattes samal ajal oma ratsanike

tormijooksu saksi vägede suunas. Aga minna tuli ülesmäge ja ülevalt tulid neile juba vastu

Haroldi ratsanikud. Esimese faasi lahingust võitsid inglased, Normandia sissetungijad löödi

tagasi. Siis aga tegid vastased läbi imelise taastumise, William esirinnas söösteti tagasi

lahingusse ja suudeti vaenlase väge märgatavalt kahjustada. Õige varsti tabas õnnetu nool

27

Haroldit otse näkku ja juhi kaotanud sõjavägi ei pidanud enam kaua vastu. Nende kaitsetaktika

lagunes koost ja edasi ei olnud Williami meestel enam probleemi viimased saksi armee riismed

hävitada. Tulemuseks oli see, et ihaldatud kuningakroon muutis omanikku ja läks nüüd

Normandia hertsogi Williami kätte ja tema nimele lisati sõna vallutaja – William Vallutaja.

4.3 Edasine vibu areng Inglismaal

Imelikul kombel vabastas William Vallutaja peale 1066. aasta sündmusi pikkvibulaskurid oma

armee koosseisust ja sõjavibu kadus taas unustusse. Selle asemel hakkas kasvama hoopis ammu

populaarsus, sest võrreldes algeliste vibudega oli amb paremate laskeomadustega ja eelistati

jätkata pigem selle arendamist, kui korraliku vibu väljatöötamist. Plussiks on ka see, et ambude

puhul ei ole laskuril vaja mingisuguseid erilisi oskusi, on vaid vaja laskeriist vinna saada ja

päästikule vajutada, samas kui vibu puhul peab laskur olema koolitatud õieti tõmbama, sihtima,

päästma jne. 12. sajandil kasutati ambu laialdaselt ka ristisõdades. Inglise kuningas Richard I oli

selle relva üheks promootoriks, kuni leidis ise lõpu ammunoole poolt tapetuna.

Vibu säilis tõsise sõjarelvana vaid Walesis ja Normandias elavate rahvaste juures. Nende

jõudude kaasabiga suutsid inglased vallutada Iirimaa. See toimus aastal 1171. (Old Ireland...

2000). Tõsiselt võttis sõjavibu arendamise ette Henry III järeltulija kuningas Edward I (kuningas

aastatel 1272-1307). Esimese sammuna lubas ta armu anda kõigile lindpriidele ja tagaotsitavatel

kurjategijatele, kes ilmuvad kuninga teenistusse vibulaskuritena.

Kuid Edwardil ei olnud alguses lihtne, esimese mobilisatsiooni ajal ilmus tema teenistusse ei

rohkem ega vähem kui 7 vibudega meest. Seepärast otsustas ta kasutata tavaliste talunike asemel

juba kindlalt välja kujunenud vanade trditsioonidega tuntud vibupiirkondi Walesis, peamiselt

olid nendeks Gwent ja Crickhowell.

Sõdurid, kes tulid teenima vibumeestena läbisid hoolika ettevalmistuse. Olulisel kohal oli tugev

füüsiline ettevalmistus ja mehed pidid kõvasti treenima oma ülakeha, et suuta tõmmata järjest

tugevamaid vibusid. Koos meeste arenemisega arenesid ka vibud, mida tugevamat laskeriista

sooviti teha, seda pikemaks läks vibu ise, sest nii saab vältida katkiminekut mis lahingolukorras

oleks katastrofaalne. Meestel tuli õppida noole sobitamist nöörile, sihtida tuli täpselt ja kiiresti, et

saavutada kiiretempoline laskmine. Oma Walesi vibumeestele ei maksnud kuningas senikaua

sentigi, kuni need olid oma maa piires, kui aga lahkuti Walesi territooriumilt, said ka nemad raha

28

nagu Inglise vibukütidki.

Edwardi probleemiks oli aga see, et enamus tema sõjaväest pärines Walesist ja Nottinghami ja

Derby piirkonnast, üldjuhul aga ei huvitanud keskmist Inglise talunikku sõda karvavõrdki ja

seetõttu oli kuningal raske oma mudelarmee jaoks korralikke mehi kokku ajada. Ta lasi koguda

25 000 meest, keda kõiki hakati treenima vibu- ja ammulaskuriteks, käis kibe tegevus Inglise

armee uuendamiseks ja maailmale tõestamiseks, et inglastest on saanud arvestatav sõjaline jõud

Lääne-Euroopas. Raske töö tulemusena said peagi sadadest longbowlaskuritest tuhanded.

Kindlasti aitas sellele kaasa ka hea tasustamine, olla armees vibulaskur oli tasuv töö. Meestele

maksti iga 3 või 6 päeva tagant ja lisaks saadi rikkalikult lisatasusid näiteks haavata saamise,

eriliste teenet jms. eest. Kogu eelarve aastatel 1277-1278 oli üüratu 23 149 £. Kui maksude

laekumine viibis või oli muid põhjuseid rahapuuduseks, laenas kuningas Edward raha Itaaliast.

Aastal 1297-8 toimus suur šotlaste ülestõus, mille juhiks oli William Wallace, filmilinalt tuntud

kui “Braveheart”. Kuningas Edward I oli tol ajal osaga sõjaväest Prantsusmaal. Šotlased alistasid

inglased 1297. aasta septembris Stirlingi lahingus ja hakkasid rüüstama Inglismaa

põhjapiirkondi. Kui kuningas sellest kuulis naases ta kodumaale ja märtsiks 1298 oldi valmis

šotlastele kätte maksma, mässajatele mindi vastu umbes 13 000 mehega, kellest vibudega oli

arvatavasti umbes 600. Šotlaste põhijõududeks olid pikkade odadega jalaväelased ning kompanii

vibukütte Ettrickist. Odamehed moodustasid tihedaid kogumeid, mis olid igast küljest kaitstud

kilpidega, nende vahel seisid vibumehed. Inglased ründasid alguses paremalt, kuid šoti

efektiivne noolerahe suutis esmase surve tagasi lükata. Inglased tegid kavalasti ja ründasid kiirelt

ratsaväega, et hävitada vastaste vibukompanii. Nii jäeti odamehed otsese kaitseta. Seejärel

ründasid ratsanikud ja vibulaskjad koos. Ilma kaitseta odamehed pidid püsima kindlas

formeeringus, et mitte lasta Inglise ratsanikke endi sekka, see oleks tähendanud hävingut. Nii

käskis kuningas kõigil oma vibumeestel lasta otse vastaste kilpidesse kuni need olid nii ära

toksitud, et enam kaitset ei pakkunud. Nüüd ei olnud ratsanikel raske tungida šotlaste sekka

surma külvama. Falkirki lahingut peetakse Inglise longbow esimeseks puhtaks võiduks, kus ilma

vibuta ei oleks suudetud läbi ajada. (Hardy, 1992, lk 43)

16 aastat peale Falkirki hakkasid põhjas taas mässama šotlased, nende juhiks oli tollal Robert

Bruce, kes aastaid enne oli ise võidelnud inglaste poolel Falkirki lahingus. Esimeses pealetungis

said inglased kõvasti lüüa ja nende väeosa hävitati täielikult. Ei hakkaks sellele lahingule otseselt

tähelepanu pöörama, sest vibuga ei olnud siin suurt midagi pistmist. Märksa olulisem meie

29

vaatepuntkist on järgmine lahing, mis toimus mõned päevad hiljem ja näitas sõjavibu nõrki

kohti. Inglise väed olid liikunud šotlaste selja taha ning valmistusid rünnakuks. Šotlased seevastu

ei soovinud arusaadavatel põhjustel jääda ootama, kuni vastased end korralikult formeerivad

ning ründasid kohe Inglise keskliini. Probleemiks kujunes just see, et inglise vibumehed ei olnud

kindla juhi käe all ja see vähendas nende potentsiaali suuresti. Magati maha hetk, mil vibu oleks

vastaste ridadesse kõige enam kaotusi toonud ning laskma hakati alles siis, kui kaks sõjaväge

olid juba koos. Selline möödapanek aga lõppes sellega, et oma mehi tapeti umbes sama palju kui

šotlasi. Inglise jalavägi ei saanud kuidagi vastu šotlaste omale ja vibumehed, kellele enne

lahingut loodeti, ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning seetõttu saadi Bannockburni lahingus

hävitav kaotus.

Kuid Edward II ei lasknud end sellest heidutada ja jätkas innukat vibumeeste korjamist ning

toetamist. Ilmselt oli tema idee riietada ka laskurid turvisesse, mis pakuks neile palju suuremat

kaitset näiteks teise vibuüksuse vastu. (Hardy 1992, lk 51) Kuid aastal 1327 Edward II mõrvati ja

troonile astus tema poeg Edward III (Britannia.com 2003 sub Edward II)

Edward III võitis šotlasi kahes suures lahingus – esmalt Dupplin Muir’is ja seejärel Halidon Hilli

lahingus. Mõlemal korral oli ka longbow’l oma roll mängida, kuid selleks ajaks oli pikkvibu juba

tugevate traditsioonidega relv ja kasutusel igas lahingus ning seetõttu ei näe vajalikuks siin

täpsemalt nende lahingute käigust kirjutada. Samuti ei peeta neid lahinguid kuigi

väljapaistvateks, mtte nagu Crecy või Agincourt.

4.4 Vibu ise

Inglased suutsid 13-16 saj. sõjavibu taseme viia kõige kõrgemale maailmas ja see ei olnud mitte

ainult laskurite teene. Suurt rolli mängisid ka vibumeistrid, kes järjest arenesid ja võtsid

kasutusele ikka paremaid tehnoloogiaid vibu valmistamiseks.

Ülekaalukalt parimaks vibupuuks pidasid inglased jugapuud. Väga kvaliteetse vibu saab ka

jalakast ja saarest. Kuigi Inglismaal leidus puitu küllaldaselt, toodi vibude jaoks vajalik puit sisse

välismaalt. Inglise jugapuu ise ei kasva tänu muutlikule ilmastikule eriti tihkeks - ilma mõjul

kasvavad puu aastaringid üksteisest väga erinevaks ja muudavad puu kergesti purunevaks ja

seetõttu on selle kasutamine vibude tegemiseks raskendatud. (Collins 1999, lk 36-41)

30

Vibud olid üldiselt tugevad, märksa raskemad tõmmata kui tänapäeval standardina tehtavad

vibud. Nende tõmbetugevus algas umbes 80 naelast (36 kg) ja standardina tehti vibusid kuni 160

naelase (72 kg) tõmbeni, esines loomulikult ka veel tugevamaid vibusid. Nii tugevate vibude

kasutamine nõudis pikka harjutamist ja mehed kes suutsid selliseid vibusid sikutada olid

Inglismaal hinnas. (Hardy 1992, lk 54)

Arenesid ka nooled, peamiselt küll nende teravikud, sest tuli kaasas käia turvise arenemisega.

Pulk ise oli 30-31,5 tolli (78-82 cm) pikk ja umbes 1 cm jäme. Suled pidid sellise palgi

stabiliseerimiseks õhus olema piisavalt pikad ja leidude põhjal selgub, et need olid umbes 20 cm

pikad (võrdluseks tüüpiline tänapäeva võistlusnool – 10 cm pikad suled). (Bickerstaffe 2001, lk

42-46) Kuni 13. sajandini kasutati ankrukujulisi laia otsaga sepistatud teravikke (vt. lisa 3) aga

turvise arenguga ei olnud sellised otsad enam võimelised läbi tungima ning kasutusele võeti nn.

botkin tüüpi teravikud, mis põhimõtteliselt on kolmnurga- või ruudukujulised teritatud pikad

otsad (vt. lisa 3). Pikemad neist olid kuni 13 cm pikad ja kaalusid ca 50 grammi, tavalisemad

olid siiski 5-6 sentimeetrised ja umbes 15 grammi kaaluvad otsad. Mida raskem ots, seda

edukam oli läbistamine, kuid seda väiksemaks muutus ka maksimaalne laskekaugus. Botkin

tüüpi otsad olid niivõrd efektiivsed, et suutsid vastu panna ka 14. ja 15. sajandi alguse

soomusplaatidele. (Hardy lk 54)

Keskaegse vibu enda kohta on ülimalt raske informatsiooni leida, sest ühtegi korralikku

eksemplari ei ole säilinud. Vibu oli tavaline tarbeasi ja seda ei ülistatud mingit moodi. Oma aja

ära elanud vibud põletati tavaliselt küttepuudena ära või visati lihtsalt minema. Olles täielikult

puidust, oli vibul väga väike võimalus säilida aastasadu ja ilmselt nendel põhjustel ei olegi meil

tänapäeval võimalus uurida keskaegseid vibusid. Küll on hulgalisi vibusid üles toodud Inglise

lahinglaevalt Mary Rose, kuid selle hukk aastal 1545 ei jää enam keskaja piiridesse.

Küll teame me kuidas tollal vibusid valmistati. Üksikute säilinud fragmentide ja hilisemate

leidude põhjal saab üpris täpselt seletada vibu tegemise protsessi. Tugevaid vibusid valmistati

jugapuu tüvest. Sobiva suurusega tükk pandi umbes 3-4 aastaks kuivama. Kui meister arvas puu

valmis olevat, voolis ta selle läbilõikes “D” tähe kujuliseks. Ka sellel olid omad nipid, üheks

oluliseks asjaks, oli käepideme kohalt umbes 40 cm ulatuses jätta puu paksemaks, et see tõmbe

ajal ei painduks. Käepideme kohalt painduv vibu kipub päästmisel käes vibreerima ja hüppama.

Vibu otstesse lõigati sisse sooned, millesse istuks nöör, kuid kasutati ka sarvest otsi. Sellisel

juhul liimiti vibu otstesse tükk sarve ja seejärel lihviti sellesse nööri tarbeks sooned. Sarvest ots

31

säästab vibupuitu, sest on vastupidavam soonimisele ja ei lase maapinnasega kokkupuutel

niiskust vibusse, nagu puidust ots seda kahtlemata teeks. (Collins 1999, lk 36-41)

4.5 Tüüpiline vibulaskur

Tüüpilised mehed, kellest treeniti kuninga sõjaväkke vibulaskureid, olid pärit tavaliste inimeste

seast. Tihti olid nad vaesed ja tulid kusagilt kolkakülast. Kasutati ka lindpriide ja kurjategijate

teeneid, kellele vastutasuks sõjaväes teenimisele kingiti vabadus. Valiti tugevamaid mehi, kelle

jaoks raske töö ei olnud võõras. Riietus oli küllaltki vaba, iga mees leidis enda kaitseks just

sellise rõivastuse, nagu lubada sai. Kasutati nahast kiivreid, rõngassärke, kõikvõimalikku

soomust, mis kättesaadava oli. Paljude meeste jaoks oli kohustus kanda selle vasalli sümboolikat,

kelle alluvuses oldi. Lisaks vibule oli igal mehel ka kergem lähivõitluses kasutatav relv nagu

pistoda, kirves, sõjanui vms. Kõik oma elamiseks vajaliku kandis vibumees seljas. (Hardy 1992,

lk 56)

4.6 Saja-aastane sõda

Kuna eesmärgiks ei ole ümber jutustada inglaste ajalugu keskajal vaid rääkida longbow

kasulikkusest erinevates kampaaniates, räägin sõja eellugu ja selle vahepealseis staadiume vaid

lühidalt. Pärast viimase Kapetingi Charles IV surma 1328. a oli Prantsusmaa trooni lähimaks

pärijaks Inglise kuningas Edward III, kes oli Prantsuse kuninga Philippe IV tütrepoeg.

Prantslased loomulikult ei nõustunud laskma inglasel trooni haarata ja see oli üheks põhjuseks,

miks inglased Prantsusmaale sõja kuulutasid. Lisaks olid mõlemal riigil ühised huvid mõningatel

maadel. Inglased soovisid tagasi vallutada Normandiat, Maine’i ja Anjoud, Prantsusmaa soovis

tagasi Akvitaaniat ning mõlemad tahtsid enda koosseisu saada rikast Flandriat. (Eesti

Entsüklopeedia 1995, sub Saja-aastane sõda) Kõik see viis sõja kuulutamiseni kahe suurriigi

vahel. Meie jaoks on olulised just Saja-aastase sõja käigus toimunud kolm väga tähtsat

vibulahingut: Crecy, Poitiers ja Azincourt. Minu juhendaja Pip Bickerstaffe sõnul on nende

kolme näol ilma igasuguse kahtluseta tegemist sõjavibu tippsaavutustega ja seetõttu sooviksin

siinkohal keskenduda just neile lahingutele.

32

Crecy 4.6.1

Augustis 1346 oli Edward oma kampaaniaga Põhja-Prantsusmaal peaagu rappa jooksmas, kui oli

oht jääda Somme jõe ääres piiramisrõngasse. Õnneks suudeti jõgi siiski ületada just enne

tõusuvett ja asuda laagrisse Crecy metsa äärde. Läheduses ööbisid ka pettunud prantslased, kes

olid lootnud Edwardit ja tema väge jõe kaldal lõksu võtta. Sõjaline kokkupõrge oli vältimatu ja

järgmisel päeva, 25. augusti, veetsid inglased sobivat lahingupaika otsides. Otsustati valida Maye

jõe kaldapealne väikese Crecy-en-Ponthieu külakese kõrval. Võeti sisse kaitsepositsioonid. Väli

oli umbes 700 meetrit pikk ja asetses Crecy ja Wadicourti külade vahel. Inglaste positsioonide

nõrk koht oli vasak tiib, sest see asus välja suunas avatult ja samal kõrgusel (parem tiib oli

väikese mäe otsas ja seda oli kergem kaitsa). Sõjavägi jagati kolmeks. Paremat tiiba jäi kaitsma

väeosa, mida juhtis kuninga noorem poeg Edward hüüdnimega “Must Prints”. Nõrka vasakut

tiiba juhtis kogenud Northamptioni krahv. Edward III ise juhatas kolmandat väeüksust, mis jäi

keskele aga veidi lahingjoonest tahapool, et vajadusel saaks mõnele küljele kiiresti appi tõtata.

Kuningas ise jälgis lahingu käiku mäe otsas asuvast tuuleveskist, millest oli hea ülevaade tervele

väljale.

Mõlemal tiival asetsesid ka vibumeeste salgad. Paremal oli neid umbes 2000-3000 ja lisaks neile

kaitsesid paremat tiiba veel umbes 1200 raskerelvastuses ja 1000 odadega sõjameest. Vasakul oli

koosseis enam-vähem sama. Kuninga reservis oli veel umbes 2000 vibukütti ja 700 rüütlit. Kuna

vibumeeste jaoks on väga oluline näha oma sihtmärki, tuli mehed kuidagi paigutada allamäge

laskma nii, et võimalikult paljud saaksid täita oma ülesannet ja tõepoolest näha pealtungivaid

prantslasi. Seepärast kasutasid inglased ilmselt formastiooni, kus mehed seisid kolmnurksetes V-

tähe kujulistes asendites, sest nii ei blokeeri ükski mees teise vaatevälja. Kui mõni mees

vahepealt langes või said tal nooled otsa, tuli asenduslaskja koheselt asemele ja nii püsis asetus

ideaalsena lahingu lõpuni. Iga mees läks lahingusse keskmiselt 48 noolega, osad neist olid

kergema otsaga kaugema distantsi jaoks, raskema otsaga ja ohtlikumad nooled vastavalt siis

lähemale laskmiseks. Sõltuvalt otsa kujust ja raskusest hoidis laskur neid eri kohtades, et

kasutada just vastavalt olukorrale sobilikke nooli. See nõudis kahtlemata head orienteerumist ja

meisterlikku oskust oma varustusega ümber käia. Sihvaka ja terava nn. bodkin otsaga nooled

torkas laskur enda ette maa sisse, ogadega ja laia otsaga nooled seevastu olid nooletupes või vöö

vahel. Kokku kaalusid nooled vaid umbes 2,5 - 3 kilo, mis lubas vibukütil olla väga liikuv ja

üldse mitte kohmakas nagu arvata võiks. Hilisemate testide ja ajalooliste märkmete põhjal võib

33

oletada, et üks mees suutis lasta vähemalt 10 noolt minutis. Aja jooksul, mil prantsuse ratsanikud

ülesmäge kappasid (ca 90 sekundit) võisid 500 vibudega varustatud sõdurit nende pihta lendu

saata 7500 noolt ja see tegigi Inglise väe võitmise nii raskeks.

Kell 10 hommikul, kui prantslasi veel silmapiiril ei olnud, otsustasid inglased teha üleüldise

pausi ja keha kinnitada. Üsna varsti peale söömist ja relvade juurde naasmist ilmusid kaugusest

mõned Prantsuse maakuulajad. Kella nelja paiku otsustasid prantslased mäe tagant välja tulla,

nende ülekaal inglastega võrreldes oli meeletu, üle kolme korra. Kui inglasi oli umbes 13000,

siis kohalikud olid suutnud kokku ajada ca 45000 armee. Nende kuningas Philip lootis siiski

lahingu järgmisse päeva lükata, sest kell oli juba palju ja ta soovis veel vägede taktikalist poolt

ette madinat veidi siluda, kuid kohe kui nähti inglasi rahulikult istumas ja ootamas oma

mäeharjal, ei suutnud prantsuse ülikud end tagasi hoida ja sööstsid ülepeakaela lahingusse. Kuid

järsku hakkas meeletult vihma sadama ja prantslased võtsid hoo maha. Targad inglise vibumehed

võtsid kiiresti vibudelt nööri maha ja peitsid selle oma kiivrite alla vihmavarju. Prantsuse vägede

ammulaskurid, kes olid peaasjalikult palgasõdurid Itaaliast Genovast, seevastu ei tulnud selle

peale. Kui vihm järele jäi, tormasid ammulaskjad küngastevahelisse orgu, sättisid varustuse

korda ja lasid esimese valangu nooli inglaste suunas. Kuid nende nöörid olid niiskusest veninud

ja et edasi lasta, tuli nöörid korraks ammudelt pealt võtta ja neile mõned ekstrakeerud peale

keerata. Seda tehes kasutasid inglased võimalust ära ja ujutasid kaitsetud genovalased

noolerahega üle. Itaallased olid võtnud positsioonid nii, et nende ammud lasid täpselt inglasteni,

kuid nad ei osanud arvatagi, et Inglise longbow oli teinud läbi sellise arengu ja suutis lasta

kaugemale kui amb. See valearvestus maksis sadade meeste elu. Nähes amburite

ebaõnnestumist, otsustasid prantsuse ratsanikud tormijooksuga inglise positsioone rünnata. Algas

ränk katsumus mõlema poole jaoks. Inglased üritasid peaasjalikult vibude abiga hoida prantslasi

mäest üles tulemast, samas kui prantslased üritasid lõhkuda inglise lahingformatsioone. (Hardy

1992, lk 72). Parem tiib, kus vägesi juhtis Walesi Prints sattus kõva surve alla. Legendi järgi

saatis kuninga poeg kulleri isalt abi paluma, kuid isa soovis, et poeg iseseisvalt hakkama saaks ja

keeldus abi andmast. (Soar 2003, lk 177-181) Kas see tõesti nii oli, tundub kahtlane, kuid

kokkuvõttes suutis parem tiib end siiski rünnakulaine alt välja võidelda ja möllu raugedes jäädi

puhkama ja uut suuremat pealetungi ootama. Prantslased ründasidki kogu lahingu vältel

lainetena, mitte kunagi kõik korraga. Kokku oli selliseid laineid 14-15, kuid Inglise read pidasid

vastu. Ja kui keegi saigi kogemata läbi, võtsid taga asuvad jalaväelased läbipääsenu kiiresti

maha. Pidevalt jooksid reservsõdurid tagalasse uute noolte järele, et rahuldada meeletut vajadust

lahingväljal, rünnakulainete järel käisid ka vibukütid ise langenute seast nooli tagasi korjamas.

34

Kokku olevat tol päeval inglaste poolt lastud kuni pool miljonit noolt.

Päike loojus ja lahingtegevus hakkas vaikselt raugema. Prantsuse viimased meeleheitlikud katsed

läbi murda suruti maha juba eos ja keskööks oli võitlus läbi. Kuningas Philip oli selleks ajaks

ammu juba põgenenud, ise samuti saanud haavata noolest, mis tabas teda näkku. Öö möödus ja

hommikul kattis maad tihe udu, mis takistas põgenenud väesalku jälitamast. Kuid inglaste võit

oli selletagi perfektne. Peaasjalikult tänu meisterlikele vibulaskuritele suudeti ületada

kolmekordne vähemus vastaste suhtes, enda kaotused olid seevastu minimaalsed. (Hardy 1992,

lk 62-74)

4.6.2 Poitiers

1340-ndate lõpus aktiivne sõjategevus vähenes, kuna Euroopat laastas suur katkuepideemia, kuid

aastal 1355 otsustasid inglased taas Prantsusmaale tungida. (Britannia.com 2003 sub Edward

III). Kogu invasioon käis kolmes eraldiseisvas operatsioonis. Ühte juhtis kuningas Edward III

ise, teise juht oli Lancasteri hertsog Henry ja kolmas, meie jaoks kõige olulisem, algas oma

teekonda Edela-Pratsusmaalt Bergerac’st ja selle juhiks oli “Must Prints” Edward. Tema

eesmärgiks oli jõuda otse Prantsusmaa südamesse ja kohalikke nende enda õuel võita. Selleks oli

ta kokku korjanud 6000-mehelise sõjaväe, millest olulise osa moodustasid umbes 2000

vibumeest. Noolemeistritele maksti suuri summasid ületundide eest, et valmis saada vajalik

noolevaru. Juulis-Augustis 1356 marssisid mehed umbes 15 kilomeetrit päevas ja ründasid ning

rüüstasid kõike, mis tee peale ette jäi. Vallutati Romorantini linnus Kesk-Prantsusmaal, seejärel

Amboise. Toursi linn jäeti vahele selle tugeva kaitse tõttu ja edasi liiguti taas lõuna poole.

Vahepeal oli end inglaste sappa võtnud Prantuse kuningas Jean II umbes 16-20 000 mehega ja

Edwardil oli kaks võimalust: võidelda kohe või kiiresti põgeneda tagasi Bordeaux’sse, otsustati

siiski hoog maha võtta ja olukord kohapeal lahendada. Läbirääkimised kahe poole vahel jooksid

rappa, kumbki ei olnud teise tingimustega nõus ja otsustati võidelda. Edward, kes oli kaitsvaks

pooleks, sai valida lahingupaiga. Oma vägi paigutati suure heki taha, milles oli vaid üks laiem

auk, kust ründavad väed saaksid nendeni jõuda. Põhiline kaitse suunatigi selle augu katmiseks ja

selleks kasutati just sõjavibu. (Soar 2003, lk 182-187) Formatsioonina kasutati sama süsteemi

nagu ka kümme aastat varem Crecy’s, kus vibukütid paiknesid V-tähe kujuliselt peamiselt hekis

oleva augu ja ka mõlema tiiva peal. Hilisema vajaduse puhuks saatis prints Edward tagapool

asuvasse metsa sadakond ratsanikku ja umbes 60 vibumeest, nende juhiks määrati Pratsuse

kuninga reetur Captal de Buch.

35

Prantslased jagasid end neljaks suureks rühmaks, esmalt ründasid 300 raskerelvastuses

ratsanikku ja Saksamaalt pärit palgasõdurid, kes olid relvastatud odadega. Nende eesmärgiks oli

võitlusvõimetuks teha Inglise kõige ohtlikum väesalk – vibumehed. Kuid rünnakuks oldi

täielikult valmis ja peale tormavad vastased valati noolerahega üle. Peale seda tagasilööki

ründasid jalaväelased, kuid neid ei saatnud eriti suurem edu, tagasi löödi Orleans’i hertsogi

rünnakud ja tagant tulevad sõdurid hakkasid hoopis paanitsema ning põgenesid lahinguväljalt.

Viimase lootusena ründasid kuninga juhitud väeosad ja kuna Inglise vibumeestel olid nooled

juba praktiliselt otsas, muutsid paljud neist relvastust ja haarasid mis iganes kätte sattus, et otse

käsivõitlusse tormata. Viimane faas võitlusest oli äge, kuni metsast ratsutasid välja sinna

eelnevalt paigutatud Inglise rüütlid ning käputäis vibuga varustatud sõjamehi ning ründasid

Prantsuse vägesid paremalt küljelt ning tagant. See oli piiramisrõngasse jäänud meestele juba liig

ning prantslased otsustasid väljalt põgeneda. Nende kuningas Jean II aga jäi Inglaste kätte vangi

ja viidi hiljem Londonisse. (Oberhofer 2001 ja Battle of Poitiers 2004) Taaskord näitasid

inglased prantslastele selgelt longbow üleolekut ammu suhtes ning suutsid end välja võidelda

vähemalt kolmekordsest vähemusest.

4.6.3 Azincourt

Vahepealsed sündmused ei ole vibu kasutamise mõistes kuigi olulised ja nii ei hakka ma sõja

käiku siinkohal ümber jutustama. Küll muutub oluliseks aasta 1415, mil inglased said Azincourti

lahingus oma kõige uskumatuma võidu ja seda praktiliselt ainult tänu meisterlikele

vibulaskmisoskustele. Sõda sai uut hoogu juurde, kui Inglismaa kuningaks sai 1413. aastal Henry

V. Ta oli jätkuvalt arvamusel, et Prantsuse kuningatroon peaks kuuluma tema suguvõsale, sama

oli ka taotlenud Edward III ja just sellel põhjusel oligi Saja-aastane sõda algselt alanud. (Hardy

1992, lk 99-100). Abielludes Prantsuse kuninga Charles VI tütre Catherine’iga küsis ta tolle isalt

suurt osa Normandiast ja Anjou piirkonda, mispeale kuningas Charles vihastas ja kuulutas taas

Inglismaale sõja, algas uus peatükk Saja-aastases sõjas. (Britannia.com 2003 sub Henry V)

Ja augustis 1415 purjetaski Henry V oma 500 laeva ja 10 000 mehega üle Inglise kanali

Prantsusmaale. Suure osa tema sõjaväest, tervelt neli viiendikku moodustasid vibudega

varustatud ja kõva treeningu läbinud sõjamehed. Lisaks kuulus armeesse veel 2000 rüütlit ja

raskerelvastuses meest. 18. augustiks alustati Harfleur’i linna piiramist. Aga ebaõnneks hakkas

pika piiramise (üle kuu aja) käigus meeste seas levima düsenteeria, paljud surid. Liiati oli

36

kuumus meeletu ja üleüldine moraal langes kõvasti. Lõpuks kui linn 22. septembril langes,

tahtsid Henry mehed tungivalt tagasi koju pöörduda. Kuid kuningas otsustas marssida vägedega

Inglaste tugipunkti Calais linna Kirde-Prantsusmaal. Selleks ajaks oli armee kahanenud 6000

mehe peale, kellest 5000 olid vibudega. Mehed olid kurnatud ja pidevalt sadas paduvihma. Jõuti

Somme jõe äärde, kuid nähes teisel kaldal suurt Prantsuse sõjaväge, ei soovitud siiski Sommet

ületada ja hakati otsima kohta, kus märkamatult üle jõe minna. Saades aru, et lahing on ilmselt

vältimatu, käskis Henry igal mehel endale lõigata massiivne puutoigas, umbes 2-2,5 meetrit

pikk, ja teha selle mõlemad otsad teravaks. Veelgi raskenenud kandam loomulikult mehi eriti ei

vaimustanud, kuid hiljem selgub, et just need toikad päästsid armee hävingust Azincourti

lahingus. Lõpuks, 19. oktoobril, jõuti koolmekohani ja ületati prantslaste valvsa pilgu all jõgi.

Järgmine päev mehed puhkasid ja jätkasid teekonda 21. oktoobril, pidevalt valmis lahinguks.

Kuid prantslased ei rünnanud, nad ei olnud päris kindlad Inglise vägede tugevuses ja ei riskinud

veel lahingusse astumisega.

Inglased olid näljas, räbaldunud, haiged ja igat pidi kurnatud ning šokina mõjus 24. oktoobril

teade, et prantsuse ühendväed olid jõudnud neist ette ning blokeerisid teed Calais linna. Ainus

võimalus oli võidelda, küll tundus see võitlus meeste seisukorda arvestades mõttetu ent alla anda

ei tahetud. Öösel sadas kõvasti vihma aga vaatamata sellele kestis pidu kilomeetrikauguses

Prantsuse laagris terve öö. Nad olid oma võidus nii kindlad, et mängisid juba tulevaste vangide

peale täringumängu. Ja neil oli ka põhjust olla enesekindel. Kuigi täpne arv, palju prantslasi oli,

ei ole kindel, võib selgelt öelda, et ülekaal oli meeletu. Osade allikate kohaselt lausa

kümnekordne, mis tähendaks, et 6000 inglase vastu oli järgmisel päeval astumas tervelt 60 000

hästi relvastatud ja puhanud prantslast.

Hommik oli külm ja märg ning sõjaväed rivistasid end üksteise vastu pikale ent kitsale

Azincourti väljale. Henry käskis kaasaskantud toikad vibumeeste ette maase torgata, terava

otsaga vastaste poole. See pidi takistama rüütlite suurt pealtungi. Pooled vahtisid üksteise suunas

ja kumbki ei soovinud esimest liigutust teha. Kõik läbirääkimised jooksid loomulikult rappa, sest

prantslastel puudus igasugune aukartus käputäie (võrreldes nende endi) inglaste vastu.

Muuhulgas lubasid prantslased lõigata vangi langenud inglastel peale lahingut paremal käel ära

kolm keskmist sõrme – need sõrmed on just hädavajalikud vibu tõmbamiseks.

Lõpuks otsustasid inglased veidi lähemale liikuda ning tõstsid maa sees olevad teibad veidi

edasi. Reageerisid ka prantslased, esimene suur ratsaväe rünnak algas ja ebaõnnestus ka kohe,

37

sest valvsad inglased saatsid prantslastele tuhandetes nooli kaela ning sundisid neid taganema.

Inglaste õnneks taganesid ka prantsuse amburid, kes kartsid vibu üleolekut nende relva suhtes

ning eelistasid lahingut kaugemalt vaadata. Prantsuse rünnakud aina jätkusid ja tagantpoolt tuli

mehi järjest juurde, kuid kõik nad jooksid otse noolterahe alla ning langenute hulgad tõusid nii

suureks, et edasine rünnak muutus rasnedatuks. Hunnikutes haavatud ja surnud prantslasi

blokeerisid tee inglasteni. Lõpuks hakkasid ka prantslased rünnakut pelgama, sest inglased ei

võtnud tol päeval vange – kõik kes hätta jäid, surmati koheselt. Lõpuks olid laibahunnikud nii

kõrged, et edasise sõdimise eesmärgil tuli inglastel nende otsa ronida. Prantslased hakkasid

taganema. Üldine tendents oli vangilangenud prantslased tappa. Kõikjal, kus oli ohtu, et vang

võis endale maast mõne sõjariista krahmata ja sellega palju pahandust luua, eelistati vastane

surmata.

Peale kolme ränkrasket tundi oli lahing läbi. Kokku langes umbes 10 000 Prantsuse sõdurit, suur

osa neist aadlikud ja rüütlid, vange oli 2000 ümber. Inglased seevastu kaotasid kogu selles

madinas vaid umbes 100 meest, mõnede kroonikute sõnul isegi vaid 29. Pöörata kuni

kümnekordne vähemus niivõrd ülekaalukaks ja veenvaks võiduks on täiesti uskumatu ja kõiges

selles võib esile tõsta just suurepärast inglise pikkvibu ja selle meisterlikke laskjaid.

38

4.7 Towton

Aastal 1455 sai alguse Inglismaa kodusõda, tuntud kui Rooside sõda. Nüüd pöörati inglaste

sõjavibud üksteise poole ja tulemuseks oli paljude kaasmaalaste hukkumine. Lahing toimus

lahingu järel ja hukkunute arv järjest tõusis. 29. märtsil 1469 toimus Towtoni lahing, mis on läbi

aegade Inglismaa pinnal toimunud lahingutest vihaseim. Tol päeval suures lumetormis ja tuules

hukkus oma kaasmaalaste käe läbi 25 000 sõjameest. Vibu osakaal võitluses oli suur. Enne kui

väed käsivõitluseks kokku jooksid, lasti üksteise pihta tohutu suurel hulgal nooli. R. Hardy arvab

oma raamatus „Longbow...“, et kui Yorki mehed, kes seisid allatuult, olid oma nooled ära

lasknud, taganesid nad umbes 50-100 meetrit, et koheselt järgnenud Lancasteri noolerahe ei

jõuaks nendeni. Vastu lund ja tuult pimestatud sõdurid lasid ikka järjest rohkem nooli, sest

arvasid, et need tabavad Yorki vibumehi. Nood seevastu olid väga kavalalt kokku leppinud, et

karjuvad, justkui oleks tõepoolest pihta saanud ning kui Lancasteri nooled lõppevad, jooksevad

Yorklased taas ettepoole, korjavad maasta vastaste lastud nooled ning saadavad need omanike

poole tagasi. Kaval plaan ka õnnestus ja kui lõpuks käsivõitluseks läks, oli Yorklastel juba edu

sees ja lõpuks see lahing ka võideti. (Hardy 1992, lk 127-128) Kokkuvõttes aga nagu

ajalooannalid räägivad, saavutas 1485. aastal peetud Rooside sõja viimases Bosworthi lahingus

siiski võidu Lancasteri dünastia ja troonile pääses Henry Tudor (Henry VII). (EE, 1995, sub

Rooside sõda)

39

5. Vibu sõjalise kasutamise hääbumine

Vibu kõrgaeg 15. sajandi alguses oli möödumas. Välja oli töötatud piisavalt paksud ja ümarad

turvised, et vibunool nendest läbi ei tungiks ja eemale põrkaks. Kuigi vibu oli ikka veel väga hea

relv peale tungivate ratsanike vastu, hakkas ta siiski ajapikku oma kaotama positsiooni

tulirelvadele. Algselt ei olnud tulirelvad muidugi eriti paremad, vibu lasi ikka täpsemini ja

kiiremini, kuid Euroopa õukondades sai moeasjaks asendada vibud püsside vastu. Kuid enne

veel üritati sõjavibu kasutust Inglismaal mitmeid kordi populariseerida.

Aastal 1424 toimus Inglismaal suur vibumeeste kontroll. Kõik kuninglikus teenistuses olevad

laskurid pidid järelvalveametnikele demonstreerima oma täpsust. Samuti pidid igal mehel olemas

olema lisaks vibule ja nooltele ka mõõk, käekaitsed ja korralik univorm. Kohustuslik oli ka

hobuse omamine. Kõik, kes ei vastanud tingimustele, võisid saada trahvitud poole oma palga

ulatuses. (Hardy 1992, lk 121)

Et vibulaskmist propageerida käskis Edward IV aastal 1472 kehtestada reegli, et iga tonni kauba

sissetoomisega Inglismaale peab kaupmees ühtlasi kuningale tooma ka neli vibutoorikut. Samuti

käskis ta igal inglise ja iiri mehel endale vibu hankida, mille olemasolu kuninglikud inspektorid

siis kontrollima hakkasid. Hinnati ka meeste laskeosavust maastikul (üles-alla) laskmises.

Kõik ülevalpooltoodud abinõud aga ei suutnud taastada sõjavibu endist hiilgust, sõdurid

eelistasid järkuvalt uut ja huvitavat leiutist – püssi.

Väikese pöörde vibu polulariseerimisse tõi Henry VIII kuningaks saamine aastal 1509. Henry ise

oli vibu käsitsemises väga tugev ja üks Inglismaa täpsematest laskuritest. 220 meetri kauguselt

olevat ta mitmel korral tabanud märklaua keskele. Henry tungis korduvalt ka Prantsusmaale,

esimene sõjaretk toimus aastal 1513. Kaks kuud pärast kuninga lahkumist üle Inglise kanali

tungisid aga šotlased omakorda Inglismaale. Inglise väed läksid šotlaste omale vastu ja kaks

armeed kohtusid 9. septembril Floddeni lahingus. Positsiooniliselt oli parem olukord šotlastel,

40

kes paiknesid mäe otsas, kuid pärast tihedat tuld inglaste poolt sunniti osa vastaseid mäe otsast

alla tulema, loomulikult ootas neid all tugev noolerahe. Samal ajal ronisid mäe teiselt küljelt

tugeva vihma ja udu varjus üles inglased, paljudel olid kingad ära võetud, et mitte mudases

pinnases libastuda. Osa šotlasi oli mäe otsa jäänud ja need jäid nüüd inglise ootamatu rünnaku

alla. Inglased olid üle ja peale mäepealse üksuse hävitamist rünnati selja tagant neid šotlasi, kes

olid enne mäest alla tormanud, nende seas ka Šoti kuningas James IV. Inglased hävitasid oma

vastased, hukkus ka James IV. Kokku kandsid sissetungijad ligi 12 000-mehelist kaotust,

inglaste poolel kaotas elu 4000 sõdurit. Ajaloolased väidavad, et see lahing oli viimane maailma

ajaloos, kus ilma longbow’ta poleks inglased hakkama saanud. Kuigi vibu kasutati sõjas ka

hiljem, oli selle kuldne aeg nüüd lõplikult läbi. (Hardy 1992, lk 131)

Vibu kasutati lahingutes veel pea terve 16. sajandi kestel, aga sajandi alguses loodud muskett

muutis vibu täiesti teisejärguliseks. Vibu päris viimane etteaste oli Tipper Muir’i lahing aastal

1644 ja pärast seda muutus longbow ainult spordirelvaks. (Jeffrey 2004)

5.1 Mary Rose

Inglise vibud olid teatavasti tehtud täielikult puust ja puu laguneb aja jooksul kergesti ning

seetõttu oli ajaloolastel probleeme vibude uurimisega, sest neid lihtsalt ei olnud. Lisaks

lagunemisele oli selle põhjustajaks ka ilmselt üleüldine tendents vanad vibud lihtsalt põletada või

mingil muul eesmärgil kasutada, keskajal ei olnud vibu sugugi eriti prežtiisne relv, see oli

tavaline tarbeasi ja kui vibu purunes, visati ta lihtsalt minema ja tehti uus.

Laialdast uurimismaterjali pakkus aga aastal 1982 Inglismaalt Portsmouthi lähedalt üles tõstetud

kuningas Henry VIII lipulaev Mary Rose, mis oli hukkunud aastal 1545. Laev oli põhjamudas

ülihästi säilinud ja uurijate meeldivaks üllatuseks sisaldas hulganisti heas korras olevaid vibusid

ning nooli. Kokku saadi laevalt kätte üle saja pesuehtsa Inglise sõjavibu. Nende ehitus ei olnud

muidugi midagi uut, see oli juba ammu teada, kuid leid elavdas vanade sõjavibu uurimist ja

nende koopiate tegemist, mis võimaldab paremini kui enne luua pilti täpsetest laskeomadustest.

(The Mary Rose, 2002). Ka minu juhendaja härra Pip Bickerstaffe Inglismaalt on osalenud nende

relvade uurimisel ja tema firma Bickerstaffe Bows tegeleb hetkel just täpselt seda tüüpi vibude

tootmise ja turustamisega. Kuna tegemist on täpsete sõjavibude koopiatega, on ka nende

laskeomadused sarnased ning praegu korraldatud testides on suudetud täielikult läbistada ka

turviseid. See on tänapäevaseks tõestuseks, kui hea siiski oli sõjavibu ka üleni rauda riietatud

41

rüütli vastu ning paneb mõtlema kas ehk ei kantud vibu liiga vara maha. (Bickerstaffe 2003)

Hobikorras tegeleb Mary Rose’ilt saadud vibude koopiate laskmise ja testimisega klubitaoline

ühendus nimega Towton Lads.

42

6. Longbow kui spordivahend

Nagu eelmisest peatükist selgus, muutus vibu 17. sajandi lõpuks ainult spordivahendiks. Kuid

selles oli ta just Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides küllalt populaarne, seda vähemalt kuni

leiutati erinevad sihikuga vibutüübid, mis nüüd on longbow veidi varju jätnud. Järgnev peatükk

on kirjutatud suuresti Hardy raamatu „Longbow: a social and military history“ (1992) põhjal,

infot kontrollisin oma juhendaja käest.

Täpselt ei osata öelda, millal hakati vibuga võistlema, kuid mina arvan, et see juhtus ilmselt üsna

varsti peale vibu leiutamist. Peeti ju täpsust ja laskeosavustki mehisuse märgiks ja erimeelsusi

võis lahendada ka vibulaskmises mõõtu võttes.

Keskajal oli vibu rohkem maameeste relv ja ülikud eelistasid enamasti sõdida raudrüüs ja

ratsutades. Maarahva madala haridustaseme tõttu on aga puuduvad kirjalikud allikad

vibulaskmisürituste kohta. Minu juhendaja Pip Bickerstaffe arvab, et tõenäoliselt alustati

võistlustega üsna pea pärast vibu tulekut Inglismaale 10-11 sajandil. Vibulaskmisvõistlusi peeti

ilmselt laatade ja simmanite käigus ja need olid usutavasti väga populaarsed. Vaevalt, et ühtegi

suuremat võistlust peeti, sest transpordikulud olid tollal väga suured ja liikumine aeglane, kuid

kohalikud võistlused olid arvatavasti väga hinnatud. Alles alates kuningas Henry VIII ajast

(Henry oli ise hea laskur ning suur vibulaskmise promootor) sai vibulaskmine oluliseks

harrastuseks ka aadlike hulgas. Peale vibu sõjalise tähtsuse langemist oli vibul oluline roll

kõrgema klassi vaba aja sisustamisel ja seltskonnaspordina. Sagedased olid meese omavahelised

kihlveod laskmisoskuse üle ja ülikud harjutavad vibulaskmist palju. Sellest saab oluline harrastus

ka erakoolis õppivate poiste vaba aja sisustamisel. Kaugel ei ole ka aeg, kus vibulaskmine

muutub populaarseks harrastuseks ka naiste seas.

Inglismaal, kus tradtisioon kõige paremini edasi elas, loodi mitmeid ühinguid, mis tegelesid

aktiivselt vibulaskmisega ja korraldasid ka paraadlaskmist ning omavahelisi mõõduvõtmisi.

Mõned näited nendest oleksid Kuninglik Vibukompanii, Finsbury Vibumehed, Lancashire

43

Vibulaskjad ja Auväärsete Vibumeeste Kompanii. Nendel ja teistel ühendustel olid kõigil oma

traditsioonilised kokkusaamised mõned korrad aastas. Põhilised võistlused toimusidki nende

klubide korraldusel. Võisteldi nii tavalises märkilaskmises, kusjuures populaarne oli lasta palju

kaugemalt kui tänapäeval, aga ka veidi erilisemates formaatides. 18. sajandi algusest alates

näiteks peeti Kuninglikus Vibukompaniis sellist võistlust nagu hanelaskmist. Kuigi see kõlab

karmina, maeti hani maa sisse nii, et ainult pea jäi pinnale. Kes laskjatest hanele silma tabas, oli

võitja. Õnneks aastal 1764 vahetati hani välja väikese kristallpalli vastu. Selline näide on

loomulikult ekstravagantsem, üldjuhul siiski, nagu mainitud, lasti tavalisemaid harjutusi.

Üleüldse on alati Inglismaal populaarne olnud lasta nn. clout-laskmist, kus umbes 170 meetri

kaugusele laskekohast joonistatakse maha ring. Kes kõige lähemale ringi keskpunktile tabab, on

võitja.

Võistluslaskmise legendiks on saanud mees nimega Horace Ford, kes suutis lasta oma jugapuust

Inglise longbow’ga üle kõik senikehtinud rekordid ja mis kõige hämmastavam - tema aastal 1857

lastud rekord 1251 punkti jäi ületamatuks kuni aastani 1943, kuid arvesse tuleb võtta ka kogu

seda arengut, mida vibu 20. sajandi keskpaigaks oli läbi teinud võrreldes 19. sajandi

keskpaigaga. Horace Ford oli tõepoolest oma oskustelt pikalt ajast ees.

Vibu, mida Vanas Maailmas märkilaskmiseks kasutati, oli põhimõtteliselt sama, mis sõjavibu.

Tõmbetugevused olid vaid muutunud hulka kergemaks, sest märgi tabamisel ei ole meeletu

läbistamisvõime enam oluline. Põhimõtteliselt oli tegemist aga ikka sama vana täispuidust

jugapuuvibuga, mis oli inglastele tuttav juba aastasadu. Seda asuti uuendama aga Ameerikas, kui

leiti, et tegelikult annaks vibu efektiivsust kõvasti tõsta, kui sinna lisada erinevaid lisamaterjale.

Sellest hetkest, kui ameeriklased hakkasid tegelema vibu uuendamisega, kandus laskmise

raskuskese üle USA-sse. Üks suurtest revolutsioonidest toimus 20-nda sajandi alguses, kui

doktorid Robert Elmer ja Clarence Hickman leidsid, et traditsioonilise longbow põhiline viga on

pingepuntide ebaühtlane jagunemine, mis vähendas vibu üldist suutlikkust. Nad ei olnud rahul

D-tähe kujuliste vibudega, sest nende puhul ei pidavat vibu kokkusurutav ja venitatav osa

piisavalt hästi jagunenud olema ja seetõttu otsustasid nad vibu klassikalisest kujust loobuda ja

üle minna nn. lamevibu peale. Peale mõningast testimist selgus, et neil oli olnud õigus. Sama

tõmbetugevusega lamevibu lasi kuni 30 % kiiremini ja kaugemale, kui D kujuline vibu.

Vibundusse oli tehtud suur murrang. Tänapäeval on tavalistel võistlustel kasutusel praktiliselt

ainult lamevibud. Sealt järgmine samm oli üle minna duoflex vibudele, mille puhul vibuõlgade

ülemine osa kumerdub laskjast eemale andes noolele veel lisasärtsu. Järgmine pööre tuli aastal

44

1928, kui pärast pikaajalist testimist erinevate materjalidega jõuti arusaamale, et puidust

komposiitmaterjal on oma aja ära elanud ja vibuvalmistusse tuli uudismaterjalina fiiber.

Katsetusi tehti ka erinevate metallidega, kuid õige pea avastati, et selliste vibude murdumisel

muutuvad suure kiirusega läbi õhu liikuvad metallitükid tõsiseks ohuks laskja ja ümberseisjate

tervisele ja üldiselt loobuti metallist vibu ideest. Tänu nendele uuendustele oli vibu 1930.

aastateks muutunud täiesti erinevaks oma Inglise sugulasest ja kuigi ka hiljem vibude

konstruktsioon muutus veidi, kui kasutusele tulid veelgi uuemad materjalid nagu klaasfiiber,

karbon jne, siis põhiline uuendus oli selleks ajaks läbi tehtud.

Esimest korda lasti võistlusel sihikuga vibuga aastal 1937. (Jeffrey 2004) Pärast seda hakkas

longbow kasutamine ka spordirelvana kiiresti vähenema ja praegu on see maailmas pigem

väheste ekstravagants kui laiaulatuslik harrastus. Erandiks siinkohal on Eesti, kus hetkel on

pikkvibuga laskjaid tõenäoliselt rohkem kui sihikuga vibude laskjaid. Eesti pikkvibundusest

lähemalt järgmises peatükis.

Vibulaskmine oli ka olümpiamängude kavas aastatel 1900, 1904, 1908, 1920 ja seejärel alles

aastal 1972, sest peale 1920-ndat vibulaskmine huvi puudumise tõttu olümpiakavast eemaldati.

(Ibid)

45

7. Longbow Eestis

Esmalt sooviksin lühidalt rääkida vibudest muinas- ja keskaja Eestis. Kuna kirjalikku materjali ei

õnnestunud mul selle kohta leida, otsustasin sel teemal konsulteerida Tartu Ülikooli arheoloogia

õppetooli lektori Ain Mäesaluga, kes on hetkel just uurimas vibusid ja muid laske- ning

viskerelvi - minu info pärineb kõik just tema käest. Seejärel annan põgusa pildi ka pikkvibu

arengust Eestis ja tähtsamatest sündmustest, mis ilmestavad meie lühikest kaasaegse longbow

ajalugu. Järgnev peatükk on kirjutatud peamiselt tuginedes infole, mille olen saanud

suusõnaliselt mõne tunnustatud vibuinitsiaatori käest. Sinna hulka kuuluvad Siim Talmar, kes on

juht vibuvarustust tootvas firmas Falco, Kajamaa Küttide klubi juhtfiguur Toomas Taimla,

vibulaskmise ajalugu uurinud Eesti Maastikuvibu Liidu esimees Urmas Kukk ja paljud teised

abivalmid harrastajad.

7.1 Pikkvibu muinas- ja keskajal

Vibu on, nagu enamike loodusrahvaste juures, kes enda elushoidmiseks jahil käisid, kasutatud ka

muinasaja Eestis. Kahjuks ei ole selle kohta säilinud mingit infot, sest puit teatavasti mädaneb.

Vibu kasutati ilmselt palju kuni eestlased hakkasid maad harima. Siis jäeti jahirelvad veidi

tagaplaanile. Seda kinnitab ka Eesti linnustest leitud vähene metslooma luude protsent. Enam

lihtsalt ei olnud tarvis toidu saamiseks mööda metsa loomi jahtimas käia.

Konkreetselt on leitud vaid üks puutükk, mis on nimetatud vibuks. 20. sajandi alguses leiti

Lõhevere linnuse kaevust kadakapuust poolik vibu. Seda hoiti Tartu muuseumis, kuid sõja ajal

eksponaat hävis ja ainus säilinud tunnistus selle olemasolust on üks foto, mis aga kahjuks ei ütle

meile midagi. Seevastu Põhja-Eesti rannikuasulatest nagu Kuusalust on leitud sarvejuppe, mis

sarnanevad Inglise sõjavibude otsatugevdustega. Teadlased on kinnitanud, et ilmselt on tegemist

samal otstarbel kasutatud juppidega. Arvatavasti tuli vibu siiakanti läbi viikingite, ses suhtes on

märgata sarnasusi Inglise vibuga, sest ilmselt viisid viikingid vibu ka Inglismaale. Soomest ja

Venemaalt leitu põhjal saab ilmselt väita, et ka Eestis kasutatud vibu oli valmistatud nii, et

46

pehmem puit kattis vibu selga ja kõhupoolele oli tugevam puit – tervenisti puidust valmistatud

komposiitvibu. Sarnased on ka Inglise ja paljud muud vibud.

Kui praeguseks ajaks ei ole säilinud mitte ükski Eestist leitud vibu, siis nooleotsi, mis olid

valmistatud luust või kivist, on küllaldaselt kõigis vanades asulapaikades. Suur osa neist on vene

tüüpi ja pärinevad ilmselt Venemaalt. Mõned siiski on ka erinevad ja on ilmselt siin valmistatud.

Ka Liivimaa Hendrik mainib oma kroonikas vibulaskmist, kuid eestlastest laskureid on

kirjeldatud vaid üks kord. Selle põhjal võib arvata, et vibu siiski ei olnud muistsete eestlaste seas

eriti oluline relv.

7.2 Pikkvibu tänapäeval

Esimesed kaasaegsed pikkvibud valmistati Eestis vibulaskmisvarustust tootvas firmas Falco

aastal 1997. Vibud, mida oli umbes 10, tehti tellimustööna tollal Tartus Emajõe Suveteatris

mängitud etendusele “Robin Hood”. Tegemist oli komposiitvibudega ja loomulikult ei kasutatud

kattematerjalina enam kõõluseid ja sarve, vaid kõrgtehnoloogilist plastikut ja laminaati. Pärast

etenduse tarvis toodetud vibusid hakkas ajapikku vibulaskmine üle Eesti levima. Esialgu kulges

see aeglaselt ja tellimustööna valmistati vaid mõned vibud. Suurema hoo sai harrastus sisse

aastal 2001, kui Falco hakkas tootma tõsisemal määral pikki vibusid (eelnevalt spetsialiseeruti

ammuõlgade ja sportvibude tootmisele).

Eestis toodetud vibusid eksporditi Soome juba aastal 1998 ja tootjatelegi üllatuseks suutis

soomlane Tapani Säila võita Falco Legend tüüpi vibuga aastal 1999 Euroopa Meistrivõistlused

Maastikuvibulaskmises. Selle võistluse käigus suutis ta lasta ka siiani kehtiva maailmarekordi

478 punkti võimalikust 560-st (IFAA 2004). Hiljem hakati vibusid eksportima ka Taani,

Prantsusmaale, Rootsi ja Leetu. Falco toodangumaht aina kasvas ja aastal 2003 toodeti juba 700

vibu.

Esimesed võistlused pikavibulaskmises toimusid samuti Pärnus Tammiste vibustaadioni

ümbruses toimuva Vana Karu võistluse raames aastal 2001, mis enne oli olnud võistlus vaid

sportvibulaskjatele. Kaootiliselt jätkusid võistlused edasigi, kuni pikavibulaskjate oma

karikasarja Jägermeister Cup alguseni aastal 2002. Karikasari koosneb 12 etapist, igas kuus üks

ja terve aasta lõikes selgub parim laskur ja parim võistkond 8 edukaima etapi kogupunktide

47

põhjal. Esimesel aastal olid võitjateks: Urmas Kukk, Küllike Lillestik ja võistkondlikult

võistkond Röövikud. Aastal 2003 seevastu tuli meeste konkurentsis esikohale Ülar Teppo,

naistest oli tipus jätkuvalt Küllike Lillestik ning võistkondlikult võitis võistkond Remedex.

Eesti on haruldane paik just vibulaskmise ülikiire leviku poolest tavainimeste seas – kuuldus

Tapani Säila võidust Euroopa meistrivõistlustel tekkis ka eestlastel huvi, millise võistlusega on

tegu ja kuidas ametlik võistlemine käib. Uurimise käigus selgus, et võistluste ametlik

organiseerija maailmas on IFAA (International Field Archery Association) nimeline

organisatsioon. Ametlike võistluste pidamiseks ja suurematest tiitlivõistlustest osa võtmiseks

tuleb aga riigil olla IFAA liige. Nii sündis aastal 2003 aasta kevadel Eesti Maastikuvibu Liit ning

ülemaailmse IFAA täisliikmeks sai Eesti õige varsti pärast seda. Esimesed ametlikud IFAA

reeglite järgi peetud Eesti Meistrivõistlused toimusid Kajamaal nimetuse Estonian Open all

2003. aasta Juunis ja seal tulid võitjateks meestest Siim Talmar, naistest Katrin Virula,

noormeestest Madis Talmar ning neidudest Helena Eesmets. Estonian Open oli toimunud ka

aastal 2002, kuid siis ei olnud tegemeist veel ametlike reeglite järgi lastud võistlusega. 2003.

aastal toimusid ka Euroopa Meistrivõistlused Maastikuvibulaskmises Soomes Luhankal. Eesti

esindus nendel võistlustel oli suur, nimelt 21 laskurit, kõik longbow klassis (sama võistlust

lastakse ka teist tüüpi vibudega, pikkvibu on vaid üks paljudest klassidest). Eestlaste esinemine

oli edukas: naistest saavutas hõbemedali Katrin Virula, neidude arevstuses tuli koguni

kolmikvõit - esikoht läks Helena Eesmetsale, hõbemedal Kaisa Kukele ning pronks Kirsti

Aarnistele. Ka noormeestest õnnestus kaks kolmest medalist Maarjamaale tuua: esikoht Madis

Talmar ning kolmas koht Tauri Salutam. Meeste klassis oli meie parim koht kuues, mille lasi

endale välja Ülar Teppo. Eestlastel õnnestus lasta ka mitmeid maailmarekordeid. Tervelt kolme

erineva harjutuse maailmarekordid sai endale Helena Eesmets. Madis Talmari nimele kirjutati

maailmarekordrekord ühes harjutuses.

Aastal 2004 toimuvad maailmameistrivõistlused USA-s ning ka sinna on paljudel eestlastel

plaanis minna. Aastal 2005 seevastu mängitakse Euroopa parimate medalid välja juba Eestis,

nimelt taotles Eesti Maastikuvibu Liit võistluste korraldamist ning see võimalus ka anti. Üritus

saab toimuma 2005 aasta suvel Jõulumäel ning selle ümbruses. Tõsine ettevalmistustöö juba

käib. Oodata on suurusjärgus 200-500 laskurit 14 Euroopa riigist.

48

Kokkuvõte

Minu püstitatud eesmärk uurida vibu ning saada selles vallas targemaks sai suures osas täidetud.

Tänu suurele hulgale võõrkeelsele materjalile, mis sai läbi töötatud, usun, et suutsin luua ka

lugejale küllalt huvitava ja mitmekesise pildi pikkvibu ajaloost, mis sisaldas nii teoreetilist

materjali kui ka elavaid kirjeldusi vibust aktiivses sõjaolukorras. Leian, et just lahingkirjeldused

selgitavad lugejale kõige paremini vibu üleolekut keskaegses sõjanduses. Oli vibu ju 11.-16.

sajandil Inglise sõjaväes domineerivaks jalaväerelvaks ja kuigi aadlikud vibulaskmiskunstist eriti

lugu ei pidanud, pidid nad siiski tunnistama selle relva vajalikkust ja seda eriti sõjas

Prantsusmaaga.

Üheks põhieesmärgiks oli aru saada ja kirjutada eri piirkondade vibude erinevustest ja sellest,

miks need erinevused on tekkinud. Usun, et olin selles ülesandes küllaltki edukas, kuid päris

palju tuli ise järeldusi teha, et jõuda erinevate seosteni ja mu väited oleksid kindlasti paremad,

kui oleks õnnestunud leida haritlaste poolt kirjutatud teoseid sel teemal. Seetõttu arvan, et selles

valdkonnas – erinevate vibude tekkimiste vahelised seosed - oleks teadlastel veel uurimismaad

küllaga ja siit tasuks teemat arendada küll, oleks kindlasti huvitav.

Minu meetod kasutada paari-kolme põhiteost oma töö alustalana ja seejärel kontrollida

informatsiooni teiste arvukate lühikeste artiklite põhjal, mida leidsin nii internetist kui ka

paberkandjatelt osutus väga hästi töötavaks. Õnneks ei esinenud infoallikate vahel pea-aegu

üldse erinevusi ja ka see lihtsustas töö kirjutamist. Internetiallikate valimisel lähtusin põhimõttest

valida vaid neid allikaid, mis kuulusid mõne tunnustatud internetilehekülje alalehtede hulka.

Sellisteks on minu silmis ülikoolide ja ajakirjade ning muuseumite kodulehed. Rohkem pöörasin

tähelepanu neile lehtedele, millel oli olemas ka viide algallikale. Kokkuvõttes võis sellise

uurimise ülesehitusega küllalt hästi rahule jääda – see täitis oma ülesande. Vaatamata kirjanduse

võõrkeelsusele üritasin olla oma väidetes küllalt täpne ja kahtlase väärtusega väiteid töös mitte

esitada.

49

Kavas on seda tööd levitada ka vibulaskmisringkondades, et ka teised praegused ja tulevased

laskurid ning muud huvlised saaksid teada huvitavaid fakte meie spordiala mineviku ja

kujunemise kohta. Mina vähemalt sain väga palju targemaks ja paljudele ennast vaevanud

küsimustele sai seda tööd tehes ka vastused.

50

Kasutatud kirjandus

Bickerstaffe, P. 2001 The old English war bow - Primitive Archer, suvi, lk 42-46

Collins, J. 1999 Bickerstaffe English Longbows - Primitive Archer, jaanuar, lk 36-41

Hardy, R. 1992. Longbow: a social and military history. Sparkford: J. H. Haynes & Co.Ltd.

Insulander, R. 1996 The Saami bow - Primitive Archer, oktoober, lk 7-8

Langston, G. 2002 The Otzi Mystery. - Primitive Archer, suvi, lk 34-38

Soar, H. D. H. 2003. Of Bowmen and Battles. Surrey: The Glade Ltd.

Schoby, M. 1999 Bows of the Kalahari Bushman - Primitive Archer, juuli, lk 5-9

Eesti Entsüklopeedia. Osa 8 1995. Toim Koger, T. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

The Traditional Bowyers Bible. Volume Two, 1993. Toim Hamm, J. Guilford, Connecticut: The

Lyons Press

The Traditional Bowyers Bible. Volume Three, 1994. Toim Hamm, J. Guilford, Connecticut:

The Lyons Press

The Mary Rose. 2002 – Primitive Archer, kevad, lk 16-17

Amelikud IFAA võistlusreeglid http://www.kuldnool.ee/static/body/files/12.Eesti%20reeglid.doc

Bickerstaffe, P. 2003 European Tour. http://www.bickerstaffebows.co.uk/european_tour.htm ,

(3. veebruar 2004)

Britannica.com Britannia: Monarchs of Britain. 2003

http://www.britannia.com/history/h6f.html

DeProspero, D. 2002 The Meishin Kyudojo Homepage. http://www.kyudo.com/kyudo.html ,

(21. jaanuar 2004)

IFAA http://www.archery-ifaa.com/records/Fieldrecords-world03.htm , (13. märts 2004)

Jeffrey, G. 2004 Archery History. Http://www.centenaryarchers.gil.com.au/history.htm , (13.

veebruar 2004).

Kaiser, R. E. 1981 North American Sioux Indian Archery.

http://www.student.utwente.nl/~sagi/artikel/native/ , (22. jaanuar 2004)

51

Oberhofer, T. 2001 Battle of Poitiers. http://acasun.eckerd.edu/~oberhot/poitiers.htm (19.

veebruar 2004)

Oestmoen, P. I. 2002 The Mongolian Bow http://www.coldsiberia.org/monbow.htm , (5. jaanuar

2004)

The rulers of Jorvik. 2000 http://viking.no/e/england/york/rulers_of_jorvik.html , (9. jaanuar

2004 )

Old Ireland - History: The English Invasion. 2000 http://www.ireland.org/irl_hist/hist19.htm ,

(7. veebruar 2004)

Projectiles. 2000 http://www.reshafim.org.il/ad/egypt/weapons/missiles.htm#rem2, (21. jaanuar

2004).

Battle of Poitiers. 2004 http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Poitiers , (19. veebruar 2004)

Yolo County 4-H Archery History Page 1999 http://www.dcn.davis.ca.us/go/hwcalkin/4-

H/archery/ArcheryHistory.html , (5. jaanuar 2004)

52

LISAD

Lisa 1 Yumi ja selle laskmine

53

Lisa 2 Mongoolia vibu nöörita ja nööritatult

54

Lisa 3 Keskaegsed nooleteravikud

Keskaja alguses kasutatud ankrukujulised sepistatud otsad

Suure läbistamisvõimega nn. bodkin otsad

55

Lisa 4 Inglise longbow kuju

Inglise longbow nöörita, nööriga ning täistõmbe juures

56

Lisa 5 Koopamaaling vibujahimeestest

57

Summary

Traditional archery is becoming a very popular sport here in Estonia. Being an archer myself, I

decided to write a research work on that subject, or to be more precise on the history of the

longbow. Since there were plenty of materials, though mostly in English, I didn’t have to regret

my decision. While making this work I beared in mind that it might be interesting for not only

myself but to fellow archers just as well.

The bow has been around for quite long. The findings date back to 50,000 BC but most of them

are not proved to be evidence of archery. However, from about 10,000 BC the existence of bows

is proved. Bows developed in different regions of the world differently due to the variety of

natural materials and the skill of the inhabitants. In areas where there was lack of wood, other

materials were also used which lead to the creation of composite bows. I have also covered the

various types of bows in my work.

The peak of longbowmaking and –shooting was reached in England in the 11.-16. century while

the English troops were widely known for their high skill of bowyery and wielding the longbows

in battle situations. The absolute top was while the English were in war with the French in the

14.-15. century. The supremacy of the longbow over other weapons of that time was best shown

in the battle of Agincourt, fought in 1415. A small English force of about 6000, mostly yeomen

armed with bows faced a well-prepared French army of 60,000. The English ended up to be the

winners and are said to have lost merely 29 men!

After the invention of handguns the popularity of longbows plummeted and thought there was

still potential for the bow, it was removed from the English army. Since then the longbow and

other traditional bows have been only a weapon of hunt and sport. In the 20th century, however,

the invention of differents sights had a huge impact on the usage of the longbow and it was

mostly neglected by sportsmen. Nowadays, shooting traditional archery is rather an obsession of

the few, I’m afraid. But the previous statement does not go for Estonia – here shooting longbows

58

is a sport of growing popularity and people who practice that probably outnumber those who

have chosen olympic bow and other forms of bows as their weapons.

When writing this work I received great help from my two supervisors: Vello Vellearu and Pip

Bickerstaffe from England, who is among the best bowyers in the world and is specialized on

making traditional English longbows. I would also like to thank all the archers and others who

helped me at making this research.