PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM
Madis Talmar
PIKKVIBU AJALUGU
Aastatöö
Tertia aste
Juhendajad: Pip Bickerstaffe ja Vello Vellearu
Pärnu 2004
2
Sisukord
Sisukord
Sissejuhatus
1. Mis on pikkvibu?
2. Pikkvibu algusajad
2.1 Esimesed leiud
2.2 Vibu areng Euroopas
2.2.1 Stellmoor
2.2.2 Holmegaard
2.2.3 Meare Heath ja Aschott Heath
2.2.4 Jäämees Otzi
2.2.5 Pronksiaja vibud
2.2.6 Vibu rauaajal
3. Vibud eri kultuurides
3.1 Vibud Egiptuses
3.2 Vibud Mustas Aafrikas
3.3 Kuulus Mongoolia vibu
3.4 Jaapani Kyudo
3.5 Indiaanlaste vibu Põhja-Ameerikas
3.6 Saami vibu
4. Inglise longbow saaga
4.1 Longbow tulek Inglismaale
4.2 Esimene kontakt sõjavibudega
4.2.1 Segaduste aeg Inglismaal – 1066 a.
4.2.1.1 Hastings
4.3 Vibu edasine areng Inglismaal
4.4 Vibu ise
4.5 Tüüpiline vibulaskur
4.6 Saja-aastane sõda
4.6.1 Crecy
4.6.2 Poitiers
2
4
6
8
8
10
10
10
11
12
13
13
15
15
17
18
19
20
21
23
23
25
25
26
27
29
31
31
32
34
3
4.6.3 Azincourt
4.7 Towton
5. Vibu sõjalise kasutamise hääbumine
5.1 Mary Rose
6. Longbow kui spordivahend
7. Longbow Eestis
7.1 Pikkvibu muinas- ja keskajal
7.2 Pikkvibu tänapäeval
Kokkuvõte
Kasutatud Kirjandus
Lisad
Summary
35
38
39
40
42
45
45
46
48
50
52
57
4
Sissejuhatus
Viimastel aastatel on Eestis ja lähiriikides plahvatuslikult kasvanud traditsiooniline
vibulaskmine. Paljud selle ala harrastajatest aga tegelikult teavad, kus asuvad pikkvibu tüüpi
vibu juured? Olles ka ise tõsine harrastaja ja ka suurvõistlustel käinu, otsustasin nii enda kui ka
teiste harimise eesmärgil kirjutada aastatöö ja uurida just pikkvibu ajalugu.
Üritan anda ülevaate vibu kaugajaloost, alates päris esimestest leidudest ning liikuda järjest
lähemasse minevikku, vahepeal teha ka väikesi kõrvalekaldeid ja rääkida töö üldise ilmestamise
eesmärgil teistestki mitte pikkvibudena kvalifitseeruvatest traditsioonilistest vibudest üle
maailma. Eri Maakera osades arenes vibu erinevalt - vastavalt vajadustele ja materjali
kättesaadavusele. Üritan luua ülevaate põhilisetest vibuvalmistamise suundadest ja nende
erinevustest. Lähema vaatluse alla tuleb Inglise sõjavibu kasutamine, sest meie kultuuriruumis
olid inglased kahtlematult vibu valmistamist ja laskmist kõige paremini valdav rahvus, seda just
peamiselt 11.-16. sajandil. Et selgitada ajaloolist olukorda, olen lisanud mitmele poole veidi
ajaloolist taustainformatsiooni, selgitanud näiteks erinevate sõdade põhjuseid.
Saja-aastast sõda peetakse vibu täielikuks tippajaks ja seetõttu kirjutan ka kolmest kõige
olulisemast lahingust, milles kõigis oli vibu olulisus inglastele ülisuur. Lahingkirjelduste puhul
üritasin mitmel pool luua pilti vibumeeste ja muu armee kehvast olukorrast, et pärast tunduks
hilisem võit lahingus uskumatu ning välja tuleks vibu tegelik ülekaal võrreldes teiste
sõjavahenditega keskaegses Euroopas.
Tulirelvade arenguga muutus vibu sõjarelvana teisejärguliseks kuni kadus lõpuks sõjaväe
koosseisust täielikult. Oma tähtsuse säilitas ta vaid jahi- ja spordirelvana, mispeale hakati seda ka
veidi muutma. Selle juures on kõige olulisem roll mängida ameeriklastel, kelle initsiatiivil sai
vibust just selline spordirelv nagu ta seda hetkel on. Juttu tuleb lühidalt ka pikkvibuvõistlustest,
seda ka Eestis.
5
Allikaid, mida töö juures kasutada, oli rikkalikult. Peaaegu kõik neist olid võõrkeelsed ja see
raskendas mõnevõrra töö kirjutamist. Valdav osa maailma pikkvibuteemalisest kirjandusest
uurib just keskaja Inglismaad, kuna see on longbow täielik tippaeg, seepärast keksendun ka mina
just sellele perioodile - kirjanduslikud allikad on täpsemad, pärinevad tihti otse ilma tõlkimata
uurijate enda sulest ja informatsiooni kontrollimine on palju lihtsam. Palju on töös ka suusõnalist
informatsiooni, sest minu tutvusringkonnas on selle ala suuri spetsialiste ja paljud teadmised
pärinevad just neilt.
Tänu sooviks avaldada minu juhendajatele Vello Vellearule ning Inglise spetsialistile ja
vibuuurijale Pip Bickerstaffele, kes olles sellel alal üks maailma juhtivatest uurijatest ja aitas
suuresti kaasa töö sisulise osa valmimisele. Palju aitas töö tegemisele kaasa ka Eesti
Maastikuvibuliidu president Urmas Kukk, kes võimaldas kasutada võõrkeelset erialast kirjandust
ja tegi selle töö kirjutamise üldse võimalikuks. Samuti avaldan tänu kõigile teistele Eesti
vibulaskjatele, kes mind mingil moel aastatöö tegemise juures abistasid.
6
1. Mis on pikkvibu?
Lihtsalt öeldes on pikkvibu selline vibu, mis on pigem pikk kui lühike, kuid selline määratlus ei
ütle enamikele suurt midagi. Parim variant seletada, mis on pikkvibu (longbow inglise keeles) on
kasutades Briti Pikavibu Seltsi (British Longbow Society) kriteeriumeid, mis kõlavad järgmiselt:
• Pikkvibu on traditsiooniline vibu, millel on ainult puust tehtud vibuõlad ja nööri
kinnitamiseks on vibu otsteks loomasarvest voolitud tugevdused. Kõik pinnad vibul on
kumerad. (vt lisa 4).
• Traditsioonilisel pikkvibul ei tohi eksisteerida alust, millelt nool lendu läheb. See on
määratletud kahe reegliga: 1) vibu ei tohi kohalt, kust nool lendab vibu pealt minema,
õhem kui mistahes koht kogu ülemisel õlal. 2) Samuti ei tohi vibu külge kinnitatud olla
ühtegi sellist tükki, mis oleks noolele altpoolt toeks.
• Selliselt vibult tuleb lasta puidust nooltega, millel on sulgedeks ehtsad linnusuled.
Selline oleks Longbow ametlik määratlus. Seatud kriteeriumid on aga karmid ja tänapäeva
tehnika ning materjalide kättesaadavuse juures on paremate laskmistulemuste saavutamise nimel
ammu nendest eeskirjadest loobutud. Täispuidust vibu ei ole kuigi stabiilne märgi tabamiseks,
samuti on tehismaterjalide kasutamisel võimalik saavutada palju suuremaid noolekiirusi. Ilma
noolealuseta laskmine on ebamugav, alusena tuleks kasutada vibuhoidvat kätt, käsi ei saa aga
kunagi olla nii kindel kui puidust (või mõnest muust materjalist) alus ja see tingib taas
ebastabiilse laskmise. Et kõike seda vältida, on vibule tehtud mitmeid mugandusi, et tagada
parem laskmisvõime. (Hardy 1992, lk 9) Kas tulemust saab liigitada longbow alla, on küsitav,
kuid antud töös ja üldjuhul ka kirjanduses, on piirid pikkvibu ja mõne teise traditsioonilise vibu
vahel hägustunud.
Sellele vaatamata on Rahvusvaheline Maastikuvibu Liit (IFAA – International Field Archery
Association) loonud küllaltki täpsed tingimused nendele vibudele, mis saavad IFAA ja selle
alaliitude korraldatavatel võistlustel võistelda longbow klassis.
7
• Üheosaline, mistahes materjalist, sirgjooneline vibu, mis vinnastatuna moodustab ühtlase
kaare, mida mõõdetakse järgnevalt: Kui vinnastatud vibu on asetatud nii, et vibunöör on
vertikaalses asendis, siis nurk mida mõõdetakse kaare ükskõik mis punktist tõmmatud
puutejoone ja kujuteldava horisontaaljoone vahel peab kogu aeg vähenema, kui seda
moodustunud lõikepunkti nihutada kaugemale vibu käepidemest. Tiputugevdus ei või
olla kõrgem, kui ½” mõõdetuna vibu kaare esiküljelt ja pikem, kui 1½”, mõõdetuna kaare
tipust.
• Vibu kehal ei tohi olla mingeid märke ega kahjustusi, mida võidaks kasutada sihtimise
abina.
• Vibul võib olla aknaava lõige ja noolestend.
• Nööril võib olla vaid ainult üks kannapunkt, mis võib olla märgitud ühe või kahe
kannatähisega.
• Nooled peavad olema puidust, looduslike sulgedega ja peavad olema ühesuguse pikkuse,
ühesuguste sulgedega ja ühte tüüpi. Värvitoon ja selle kulumise aste võib olla erinev.
• Noolte kannad võivad olla mistahes materjalist, mistahes kaaluga ja mistahes tüüpi.
• Laskmisel peab kasutama “vahemere” (“Mediterranean”) vinnastamist. St. laskja
nimetisõrm on nööril asetatud noole kohale, kesmine ja sõrmusesõrm aga noole alla.
• Lubatud on ainult üks ankrupunkt, ehk iga lasu juures peab laskja asetama käe, mis
vinnastab vibu oma näo vastu alati samasse kohta
(IFAA...pluss omapoolsed täpsustused reeglite arusaadavamaks tegemiseks)
Nagu näha on nende reeglite juures tähelepanu pööratud ka vibulaskmise võistluslikule küljele,
sest seatud on palju piiranguid, mis hoolitsevad selle eest, et ei oleks võimalik kaasvõistlejaid
petta ja kasutada sihtimiseks abivahendeid või mingeid nippe, millega annaks enda jaoks
laskmist hõlbustada.
Pikka juttu lühidalt kokku võttes võib öelda, et üldjuhul, sealhulgas ka selle konkreetse aastatöö
juures ning kasutatud materjalides, mõistetakse pikkvibu kui üht pikka, ühes tükis ja võimalikult
primitiivse väljanägemisega teivast, millele on peale tõmmatud nöör ning mida lastakse
looduslikult materjalist nooltega. Loomulikult ei kasutata mingisuguseid sihikuid ega mistahes
sihtimise abivahendeid.
2. Pikkvibu algusajad
Selles peatükis tuleb juttu erinevatest vibuleidudest, mis dateeruvad tagasi kuni 50 000 aastat.
Annan põgusa ülevaate erinevates maakera piirkondades kasutusel olnud vibudest ja miks just
mingil alal kasutati sedasorti laskeriista. Juttu tuleb looduslikest materjalidest ja nende
omadustest. Peatüki kirjutasin tuginedes peamiselt raamatule “Longbow: a social and military
history”, Robert Hardy (1992) ajaloo osas usaldan seda raamatut täielikult, sest raamatu autor on
töötanud pikka aega pikkvibu ajaloo uurimisega ja teinud koostööd paljude teiste selle ala
spetsialistidega ning sellepärast arvan, et võin teost usaldada. Info kontrollimiseks siiski
kasutasin mitmeid teisi raamatuid kui ka internetilehekülgi, et olla päris kindel.
Pikkvibu leiutamine oli inimkonna jaoks suur edasiminek, sest erinevalt viskerelvadest on
vibuga võimalik oma lihaste energiat talletada ja see siis korraga lahti paisata, tulemuseks
ülikiirelt lendav nool. See andis inimestele suure eelise näiteks jahil, sest esiteks oli võimalik
tabada kaugemalt kui enne vibu leiutamist ning lisaks on vibunooli võimalik ju kaasas kanda
tunduvalt suuremal hulgal kui odasid. Samadel põhjustel oli vibuomanikul ka suur eelis teiste
inimeste ees. Hõimude omavahaleisest võitlusest alates sai vibust sõjarelv, mis kaotas oma
tähtsuse alles kümneid tugandeid aastaid hiljem käsitulirelva kiire pealetulekuga.
2.1 Esimesed leiud
Siiani leitud vanimad vibude tõenäolist olemasolu tõestavad leiud hinnatakse olevat umbes 50
000 aastat vanad nooleotsad Bir-El-Aterist Tuneesias, sarnaseid leide samast ajast on tehtud ka
Alžeerias, Marokos ja Sahara kõrbes. Kuna need piirkonnad asuvad Põhja-Aafrikas, on
praeguste leidude põhjal võimalik oletada, et vibu hälliks on just see piirkond. Kuid kahjuks ei
saa olla täiesti kindel, kas nimetatud nooleotsad kuulusid üldse vibunoole koosseisu, sest on ka
võimalus, et selle aja nooli lasti hoopis puhkpüssist või atlatlist, mitte vibult ja seetõttu ei saa olla
vibu olemasolus kindel. Ka atlatli ja mõne teisegi relva nooled kandsid sulgi, et lend stabiilsem
oleks ja seetõttu ei kinnita vibu olemasolu ka mitmed koopajoonistused nooltega tabatud
9
jahiloomadest. Väga raske on selles küsimuses selgusele jõuda, sest erinevad allikad räägivad
täiesti risti-vastupidist juttu, ka juhul kui autoriteks on mainekad vibuteadlased. Kuid eeldusel, et
tegemist oli tõepoolest vibunoole otstega, siis igal juhul olid nad kõrge tasemega ja võib arvata,
et vibu tegelik sünd võis jääda veel tunduvalt kaugemasse minevikku. Vibu ehitamise teeb selles
kõrbepiirkonnas võimalikuks asjaolu, et Sahara ei olnud niivõrd kauges minevikus üldse kõrb,
kõrbestumine lõppes alles umbes 500 e.Kr. Enne kasvas sealkandis hulgaliselt puuliike, millest
sai edukalt vibu teha - mänd, iileks, lepp, pärn.
Millised olid selleaegsed vibud, võib vaid oletada, kuid kohtades, kus leidus puitu, et vibusid
teha, olid nad ilmselt täielikult puidust. Paljudes piirkondades aga ei olnud sellel ajal jääaja tõttu
vastavat puitu leida ja seetõttu kasutati alternatiivseid materjale nagu loomasarv, luu, kõõlused ja
sisikond. Arvatakse, et mõnedel aladel sündis komposiitvibu, ehk lisaks puidule ka muid
materjale sisaldav vibu, iseseisvalt, ilma oma lihtsama puiteelkäijata. Kindlat teavet niivõrd
vanast ajast on aga väga raske leida, kuna üldjuhul on vibude baasmaterjaliks siiski puit ja see
teatavasti hävineb täielikult nii pika aja jooksul.
Jääajajärgselt ei leidunud puitu näiteks Põhja-Euroopas ja seetõttu on sinna rännanud hõimude
arsenalis kindlal kohal pigem komposiitvibu, kui täispuidust variant. Siinjuures lühidalt ka
komposiitvibu ehitusest. Vibu südamik tehti võimaluse korral pehmest puust, vibu siseküljele
(laskjapoolne külg) liimiti sarv, peaasjalikult kuna loomasarv talub hästi kokkusurumist ja on
selles suhtes elastne, vibu välisküljele (sihtmärgipoolne külg) liimiti aga kõõlused, sest need on
elastsed. Kui sellist vibu tõmmata, surutakse sarv kokku ja kõõlused tõmmatakse pinge alla,
päästmisel lükkab sarv end algsesse asendisse tagasi ja teisel küljel kõõlused tõmbavad kokku
andes vibule topeltlöögi. Seda sorti vibud on igal juhul parema efektiga, kui täispuidust
laskeriistad, sest tunduvalt nõrgema vibu puhul on ikka võimalik lasta suurema jõuga kui tugeva
puidust vibuga. Põhimõtteliselt kehtib sama reegel ta tänapäeval, miks eelistavad enamik
laskureid komposiitvibu lihtsale täispuidust vibule. Komposiitmaterjalid on küll kõvasti
arenenud, tänapäeval kasutatakse sarve ja kõõluste asemel peamiselt klaasplastikut ja karbonit.
Omalt poolt võin öelda, et ka väga kerge tõmbetugevusega vibuga on võimalik saavutada ülimalt
suur noolekiirus.
10
2.2 Vibu areng Euroopas
Väga põhjalikult ja kasutades erinevate autorite uurimusi ja erialast kirjandust on Euroopa vibu
arengust kirjutanud Paul Comstock vibuuurimise tippteoses “The Traditional Bowyers Bible”
(1993) lehekülgedel 81-112. Suur osa informatsiooni vibu arengu kohta Euroopas pärineb just
sellest raamatust. Faktide kontrollimiseks kasutasin ka R.Hardy raamatut “Longbow: as social
and military history” (2000) ja internetilehekülge
http://www.centenaryarchers.gil.com.au/history.htm
2.2.1 Stellmoor
Arheoloog Alfred Rust ja tema meeskond leidis 1930ndatel Põhja-Saksamaalt Stellmoorist kaks
puutükki, mis kujult sarnanesid vibu alumise ja ülemise otsaga, samas paigas leidus ka nooli,
millele oli taha otsa lõigatud pilu nende nöörile sobitamiseks. Kuna ükski teine algeline relv ei
kasutanud sellist nööri, millele peaks nooli kinnitama, võib arvata, et tegemist oli vibudega.
Nende vanuseks hinnati umbes 10 000 aastat. See on kõige kaugemast ajast pärit leid, mille
puhul võib olla peaaegu täiesti kindel, et tegemist oli vibudega. Kuigi eksponaadid hävisid Teise
maailmasõja ajal ja kahtlejaid, kas tegemist oli ikka vibudega, on olnud palju,
Pikem kahest tükist oli 25 cm pikk ja selle põhjal võis kindlaks teha vibu kuju. Läbilõikes oli see
D-tähe kujuline, just nagu palju aega hiljem Inglise sõjavibudki. Kuid ilmselt vibutegija
teadmatusest oli see puust nii välja voolitud, et puu aastarõngad ei olnud vibu pealispinnaga
paralleelsed vaid väikese nurga all. See võib põhjustada vibu kergema murdumise ja ei võimalda
eriti pikki tõmbeid või kui, siis vaid tingimusel, et vibu on vähemalt mehe enda pikkune, et
sellisele pingele vastu pidada.
2.2.2 Holmegaard
Vanuselt järgmised selged tõendid vibudest pärinevad Holmegaardist (piirkond Taanis) ja nende
vanuseks on umbes 8000 aastat, kuid samast kandist on leitud ka tunduvalt hilisemalt
valmistatud vibusid (kuni 2000 e.Kr) ja seetõttu võib uskuda, et vibu oli selles regioonis
oluliseks relvaks, mis püsis aastatuhandeid. Holmegaardi vibudeks ei nimetata vaid Taanist
leitud vibusid, vaid kõiki selle kaasaegseid ja sama ehitusega Lääne-Euroopa leide
11
Kujult on need kaks vibu väga sarnased Stellmoori omadele, läbilõikes on nad samuti D-tähe
kujulised, kuid paksuselt palju kitsamad. Vibud olid tehtud jalakast ja jugapuust, mida üldiselt
hinnatakse ka tänapäeval väga headeks vibupuudeks. Ja ühe vanema vibu parameetrid, 162 cm
pikk ja 6 cm lai (ka tänapäeva standard jalakavibude puhul) annavad tunnistust heast
valmistustasemest ja sellest, et tolle aja vibutegijad tundisid oma tööd hästi. Paul Comstock, kes
on tunnustatud vibumeister, annab oma artiklis aimu, et arvatavasti võisid sellised vibud lasta
sama hästi kui mistahes tänapäeval valmistatud täispuidust laskeriistad. Teine vibu on veidi
pisem, pikkuseks 150 cm ja laiuseks 4 cm, ja selle tõmbetugevus peaks olema väiksem kui
esimese vibu oma.
Holmegaardi tüüpi jugapuust vibusid on leitud ka Saksamaalt Diepholzist (vanuseks umbes
4400-3800 aastat) ning Itaaliast.
Selleaegsete vibude kasutamisest annavad pildi Hispaaniast Cueva de los Caballosest leitud
koopamaalingud, mis kujutavad rühma vibulaskureid jahtimas hirvekarja (üks sellistest asub
lisas 5) Paljudel sellistel maalingutel on näha, et loomi lasti enamasti kaelapiirkonda. Teadlased
arvavad, et see oli selleks, et loom kiiresti ei sureks ja ei veereks mööda mäenõlvasid alla.
Nendel piltidel on kujutatud ka inimeste omavahelisi arveteklaarimisi, mida aitas lahendada
vibu. Ühel maalingul näiteks on lühikese maa pealt vastamisi 10 vibumeest 17 vaenlasega, kes
samuti kannavad vibu. Hulgaliselt on kujutisi suurte peaehetega ilmselt sõjapealikest, kes
hoiavad relcana käes vibu.
2.2.3 Meare Heath ja Aschott Heath
Esimene Briti saarte vibu leiti Meare Heathi kohakesest Somersetis ja kuigi alles on vaid üks ots
sellest laskeriistast, tõestab see, et vibud olid Inglismaal juba 4700 aastat tagasi (+/- 120 aastat).
Vibu ise oli umbes 180-190 cm pikk ja küllalt lameda ehitusega (läbilõige näitab pigem lapikut
kui ümarat kuju). Seda tüüpi vibu kutsutakse flatbow’ks ehk lamevibuks (inglise keel) ja
tänapäeval on valdav osa vibudest sellise kujuga, see aga eeldab paremat puitu ja meisterlikumat
valmistamist, et õhukestelt õlgadelt pinge juures pinnud lahti ei lööks. Antud juhul oli see ilmselt
juhtunud, sest vibu oli tihedasti kinni mässitud nahast ribadega, mis oletatavasti olid mõeldud
puu tugevdamiseks.
12
Samast lähedalt Aschott Heathist leiti ka teist tüüpi – longbow tüüpi (vt.pt. 1 “Mis on
pikkvibu?”) vibu, mille vanuseks hinnati raadio-karbon analüüsiga samuti umbes 4600-4700
aastat. See oli mingil määral lühem (ca 160 cm) ja omas tunduvalt ümaramat ehitust: vibu
laskjapoolne külg on kujult poolring ja vibu selg on lamedam, kokkuvõttes sarnaneb ehitus
poolkuuga. Sarnaseid vibusid kasutasid inglased ka 3500 aastat hiljem.
2.2.4 Jäämees Otzi
Aastal 1991 leidsid matjakad Austria ja Itaalia piiril Alpide mäestikus külmunud laiba. Lähemal
uurimisel selgus, et tegemist oli umbes 25-45 aastase mehega, kes oli sealsamas jääs olnud juba
ligi 5300 aastat. Tema juurest leiti pooleldi valmis jugapuust vibu ja mõned katkised nooled.
Kuid me juba teame, et vibud olid selleks ajaks Euroopas laialt levinud ja seetõttu ei ole vibu
olemasolu mitte kuidagi märkimisväärne. Mis aga on oluline, on see, et selle mehe arsenali
kuulus ka vasest käsikirves, see avastus lükkas üle tuhande aastaga ümber vase arvatava kasutuse
alguse ja annab samuti tunnistust sellest, et tolleaegseid vibusid ei tehtud enam algeliste kivist
tööriistadega nagu me ennem arvanud olime, vaid juba arenenud vasest vahenditega, mis ilmselt
suurendas töö kvaliteeti suuresti, ka Otzi juurest leitud poolik vibu oli sel teel valmistamisel.
Huvitav on ka see, et aastaid pärast “jäämehe” leidmist korraldatud uuringutes avastati, et ta oli
tapetud selja tagant lastud vibunoolega, mis sisenes vasakusse õlga ja põhjustas umbes kahe
tunni pärast mehe surma verekaotusse. Mõrva motiivid jäävad ilmselt igaveseks saladuseks, sest
midagi mehe juurest varastatud ei olnud (hoolikalt valmistatud riided olid seljas ja kõik vajalikud
tööriistad alles), kuid taas saame infot vibu taseme mäkimisväärse tõusu kohta seoses vasest
valmistatud tööriistade kasutuselevõtuga. (Langston 2002, lk 34-38)
13
2.2.5 Pronksiaja vibud
Pronksiajaks avastasid vibumeistrid võimaluse ehitada vibu nii, et üks aastaring moodustab terve
vibu pealispinna. Sellise disaini puhul on vibu vastupidavam ja võimalikuks muutus ka defektse
ja oksakohtadega puu kasutamine, sest need enam eriti ei mõjutanud vibu omadusi ega
purunemist. Vaatamata sellele uuendusele jäi vibude üldine struktuur samaks, säilis ka
umbkaudne pikkus ja vibuõlgade laius, kuigi need näitajad on niikuinii väga individuaalsed.
Vanim selline vibu leiti Margretebergist Rootsis. Aastatel 1929-1967 leiti hulgaliselt seda tüüpi
vibusid Itaaliast Ledro järve äärest. Leide tehti ka Taanist, Šotimaalt ja mujalt. Kõik nad jäävad
ajavahemikku 2000-1500 e.Kr.
2.2.6 Vibud rauaajal
Inimeste jäämisega paikseks muutusid vibud järjest vähemtähtsaks, sest jahipidamine ei olnud
enam niivõrd elu ja surma küsimus. Ka sõjas oli Euroopas populaarsem kasutada mees-mehe
vastu võitlemisstiili. Loomulikult ei surnud vibud välja, nende kasutus lihtsalt vähenes.
Hulgaliselt rauaaja vibusid on leitud Taanist ja Saksamaalt, hinnaguline vanus nende puhul on
1900 – 1700 aastat. Vibud on enamjaolt ehitatud nii, et üksik puu aastarõngas moodustab vibu
selja - avastus, mis tehti juba pronksiajal. Läbilõike kuju on vibudel jätkuvalt D-tähe kujuline ja
üldolemiselt sarnanevad need vibud suuresti hilisemale Inglise sõjavibule. Vibu pikkused
ulatusid ~ 66-78 tollini (168-195 cm) ja laiemad neist olid 3,5 cm laiad. Nagu näha on vibud
võrreldes kiviaegsetega muutunud tugevalt pikemaks ja ühtlasi ka kitsamaks. Niimoodi on
säilitatud umbes sama tõmbetugevus, kuid vibu on muudetud purunemiskindlamaks. Loogiliselt
võttes mida pikem vibu, seda paremini ta vastu peab, sest pinge õlgades ei ole nii suur.
Kuigi need vibud sarnanevad suuresti hilisemate Inglise vibudega, oli ka nende puhul kasutatud
imelikke lahendusi, mida tänapäeval eriti lihtne seletada ei olegi. Näiteks oli paljudel vibudel
tehtud mõlemasse otsa nööri kinnitamiseks kaks vagu tavalise ühe asemel. Kuidas täpselt need
mõnesentimeetrise vahega vaod vibu kasutamisele kaasa aitas, võib vaid arvata. Ühe teooriana
võis nii muuta vibude tõmbetugevusi. Soovides tugevamat vibu paigutati nöör alumistesse
vagudesse, nõrgema variandi saavutamiseks siis vastavalt otsapoolsematesse. Spetsialist Jim
Hamm pakub välja oma versiooni mille kohaselt juhtudel, kui nöör sai välitingimustes märjaks
ning venis, võis nööri kauguse vibust (oluline faktor laskmise stabiilse hoidmise juures) samana
14
säilitada lükates pikenenud nööri ülemistesse vagudesse. Isiklikult arvan, et selline omadus võis
kasuks tulla mõlemal juhul, kuid loogilisemaks pean siiski teist varianti, sest selleks, et
tõmbetugevust märkimisväärselt muuta, oleks vaja nöörikinnituskohad üksteisest küllalt kaugele
paigutada, kuid see muutuks juba vibu konstruktsioonile ohtlikuks, muutes selle nõrgemaks.
Vibuõlgade otsatugevdusi, mille külge nöör kinnitatakse tehti nii sarvest, puidust kui ka
metallist. Viimase puhul muutus teravdatud metallotsikuga vibu lähivõitluses praktiliselt odaks –
süsteem, mis sarnaneb tänapäeval kasutatavate tääkidega. Vibu oli saamas tõsiseltvõetavaks
sõjavahendiks ja levis sellisena vaikselt üle terve Euroopa kuni jõudis ka Briti saartele ning sai
14-15 sajandil tohutult populaarseks sõjavaheniks ning inglaste salarelvaks. (vt. Peatükk 4 –
“Inglise longbow saaga”).
15
3. Vibud eri kultuurides
Teema all tuleb juttu vibu erivormidest, mis arenesid välja maailma eri paigus. Üritan
detailidesse süvenemata anda põgusa pildi eri maade traditsioonilisest vibulaskmisest. Vibu
arenes iseseisvalt mitmes eri piirkonnas, seetõttu tekkisid väga suured erinevused vibude
ülesehituses ja nendest laskmises. Kuigi mitte kõiki selliseid vibusid ei saa liigitada
longbowdeks, pean siiski vajalikuks kirjutada näiteks Jaapani või Mongoolia tüüpi vibudest.
Seda sellepärast, et need on ehk tunduvalt huvitavamadki ja ekstravagantsemad oma välimuse ja
laskestiili poolest, pealegi muutuks üksluiseks, kui kirjutada/lugeda vaid pikkvibudest. Võrdselt
meisterlikult eurooplastega käsitseti vibu ka näieteks Aasias, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas.
3.1 Vibud Egiptuses
Andmed vibudest Egiptuses pärinevad umbes ajast 10 000 aastat tagasi. Ränikivist nooleotste
mitmekesisuse (leidus väga erineva kujuga teravikke) järgi võib aimata, et vibulaskmine oli
sealkandis levinud juba tunduvalt varem, palju enne vaaraode tulekut. (Hardy 1992, lk 22)
Algselt olid egiptlaste vibud tavaliste kaartega, kuid kõigi üllatuseks jõudsid sealsed
relvameistrid tasemele, kus valmistati poolitatud kaartega vibusid. Põhimõtteliselt jaguneb
vibuõlg ülaosas kaheks eraldi kaareks. Selline disain võimaldab kasutada vibuõlgu veidi
efektiivsemalt, kuna läbi õhu liigub vähem massi. Sama tõmbetugevuse saavutamiseks on
vibuõla mass väiksem. See vähendab lisaks ka materjalikulusid. Sarnast süsteemi kasutavad
tänapäeval näiteks ülikeerukatel plokkmehhanismidel töötavate vibude tootjad. See
märkimisväärne leiutis lubab arvata, et egiptlastele oli vibu tähtsaks sõjarelvaks ja selle
täiustamiseks tehti palju tööd. (Projectiles 2000)
Egiptlaste jaoks oli oluline võimalikult kergete laskeriistadega saavutada võimalikult suur
laskekaugus, seepärast jäi ka nende jaoks tavalisest puuvibust väheks. Andmed komposiitvibu
(vibule on lisatud ka mitmeid teisi materjale peale puu, et tagada suurem kiirus, samuti kutsutud
16
liitvibuks) kohta Egiptuses pärinevad ajast umbes 3500 e.Kr. ja on teada, et suur hulk sellistest
vibudest, milles kasutati peale puidu ka orüksi (Namiibia antiloop) sarve, toodi sisse hoopis
Süüriast ja Väike-Aasiast ja liimiti vibu siseküljele. Vibu välisküljele liimiti aga kõõluseid, et
saada veelgi suuremat efekti. Kõige peale liimiti kasetoht, et pindasid kaitsta. Selline kihtidest
kokku pandud vibu on väga niiskuskartlik, kuna kipub deformeeruma, seepärast eemaldati
vibudelt puhkeajaks nöör, et pinge maha võtta Kogu vaaraode ajajärgu oligi peamiselt kasutusel
komposiitvibu, kuna selle laskmisomadused on märgatavalt paremad.
Briti muuseumis on hoiul neli Egiptuse vibu ja suur hulk nooli. Neid akaatsiapuust vibusid
uurides, on teadlased jõudnud arvamusele, et sealsed vibud olid valmistatud nii, et vibuõlgade
tipud olid kaardus laskja poole. Tõenäoliselt oli selline konstruktsioon vajalik, kuna sellise
ehituse puhul oli võimalik Egiptusele omaseid väga pikki nooli (ca 85-95 cm) lasta ilma puidule
liigset survet avaldamata. Kuna aga tegemist on nii kauge ajaga, on midagi kindlat öelda väga
raske. Samuti ei ole võimalik säilinud eksemplaride peal mingisugused pingeteste teha, nende
purunemise tõenäosus on lihtsalt liiga suur. Seepärast jääb ka nende vibude täpne tõmbetugevus
saladuseks, kuigi teadlased pakuvad selleks alla 50 naela (22,5 kilogrammi)
Nooled, mida kasutati, olid märkimisväärselt kerged kaaludes vaid 10-15 grammi, võrdluseks
tänapäeval kasutatavad võistlusnooled, mille kaal jääb umbes 25 grammi kanti. Kasutati ka väga
kergeid otsi, mis ei taga kuigi suurt läbistamisvõimet sõjaolukorras. Seetõttu oli oluline, et vibud
on võimalikult efektiivsed ja nende täiendamine viis egiptlasi vägagi uudsete avastusteni, millest
oli eelnevalt seoses kaheks jagunevate õlgadega ka juttu. (Hardy 1992, lk 22)
Tõenäoliselt oli egiptuse vibu omal ajal siiski ülivõimas relv, sest tuleb meeles pidada, et aeg oli
siis umbes 4000-2000 a e.Kr ja mingeid erilisi turviseid sõjas ei kasutatud. See andis egiptuse
relvameistritele ka võimaluse ehitada ülikergeid vibusid ja nooli, sest efektiivsemate turviste
korral oleks kindlasti vaja olnud valmistada raskemaid ja suurema läbistusvõimega nooli.
17
3.2 Vibud Mustas Aafrikas
Aafrika on üks nendest piirkondadest, kus loodusrahvaste hulgas on vibul ka tänapäeval oluline
roll pere toidulaua täitmise juures. Isolatsioonis elanud kütid ja korilased on siiani säilitanud
tuhandete aastate pikkuse vibulaskmistraditsiooni. Põhimõtteliselt on sarnane olukord säilinud ka
Lõuna-Ameerikas.
Peale elevantide küttimise keelustamist olid pärismaalastest elevandikütid Aafrikas suureks
probleemiks. Olles niimoodi end toitnud juba sadu aastaid, jätkasid hõimud loomulikult oma
rutiini. Kui välisturul sai vandel väärtuslikuks kaubaartikliks, hakkasid ka eelnevalt elevante
toidu tarbeks tapnud pärismaalased salaküttideks. Nende relvad erinesid hõimuti. Kahest suurest
hõimust – Kamba ja Liangulu - rahumeelsemas Kamba hõimus kasutati lühikesi, umbes
meetripikkusi, keskmise tõmbetugevusega (ca 23 kg) vibusid, kuid täielikult elevantide
küttimisele orienteeritud Liangulu hõimu vibud olid hoopis teise ehitusega. Need olid kergelt
vastukaarega ja hoopis pikemad (umbes 175 cm) ning ka märgatavalt tugevamad longbow’d,
mille tõmbetugevuseks mõõdeti kuni 60 kg, mis on vibu kohta ülipalju. Nooled tehti puidust ja
tavalist noolepulka pikendati veel esiotsa kinnitatud lisaotsaga, mis tipnes teravikuga. Selle
laiema moodustise eesmärgiks oli, et nool looma sisse eriti sügavale ei tungiks ja oleks ka hiljem
kasutuskõlblik. Tapmise hõlbustamiseks kasutati ka akokanthera puidust tehtud mürki.
(Hardy 1992, lk 23-27)
Kalahari bušmanite vibulaskmistraditsioonid on hoopis teistsugused, kui Aafrika põhjaosas
levinud hõimude omad. Need, pisikesed, kuid see-eest üliosavad jahimehed ja veel osavamad
jäljekütid kasutavad enda kasvule sobilikke lühikesi ja väga kerge tõmbega vibusid. Eesmärgiks
ei ole loom noolega tappa, lõpliku töö teeb ära mürk, mis tuleb lihtsalt kergelt läbi naha looma
organismi saada. Seepärast ei ole vaja kuigi sügavat sisselõiget ja nõrk vibu sobib ideaalselt. Kui
loom on mürgitatud, jätkub jaht jäljeajamisega, milles bušmanid on vaieldamatud meistrid.
Vibud on neil, nagu öeldud, lühikesed ja nõrgad ning nende nööri ei eemaldata kunagi. Noolteks
on spetsiaalsed kitsa terava otsaga pikad pulgad, mis on ideaalsed mürgitamisjahiks. Tagaotsi
katab bušmani nooltel umbes 5-6 nööridega kinnitatud sulge, et tasakaalustada raske metallist
teravik. Laskestiilgi on neil mehikestel eriline. Nööri hoitakse nimetisõrme ja pöidla vahel ja
nool lastakse lendu juba poole tõmbe pealt. Kuigi selline laskestiil ei saa olla kuigi stabiilne, on
bušmanid lühikeste distantside laskmises ülimalt täpsed. (Schoby 1999, lk 5-9)
18
3.3 Kuulus Mongoolia vibu
Mongoolia vibu on välimuselt ja omadustelt kaugel sellest pikkvibust, mida meie, eurooplased,
tunneme. Sarnaseid konstruktsioone kasutasid muuseas ka ungarlased oma vibu”tööstuses”
Sellise vibu hiilgeaeg oli kahtlemata Tšingis Khaani aegses Mongoolias, kus mehe
vibulaskmisosavusest sõltus iga päev tema elu. Seepärast olid ka mongolid väga suured
eksperdid oma vibudest laskmises, kuid Mongoolia vibu tähtsus sõjarelvana säilis kuni 19.
sajandini just tänu oma võimele kaugete vahemaade tagant efektiivselt tappa.
Juba Mongoolia vibu ise on tõeline meistriteos. Selle kuju on ilma nöörita poolkaarekujuline ja
ei sarnane sugugi vibuga (vt. lisa 2), kuid kui sellele nöör peale panna, tõmbab vibu end
omapärasesse topeltkaartega asendisse (vt. selgituseks lisa 2). Topeltkaared annavad vibule
erilise efektiivsuse, sest iga lisakaar annab noolele kiirust juurde. Vibu on märgatavalt raskem
tõmmata kui mistahes tänapäeva võistlusrelv. Mongoolia vibude raskus on vähemalt 100-160
naela (45-72 kg) ja heast klassist laskur tabas sellise vibuga märki hämmastava 320 meetri
kaugusel asuvasse märklauda ja isegi kaugemale, mis arvestades näiteks tänapäeva sportvibu
maksimumvõistlusdistantsi 90 meetrit on täiesti üüratu kaugus. Kharkiraa jõe äärest leitud
seinamaalingul kirjeldatakse, kuidas mongoli sõjamees tabas märki 536 meetri pealt! Ja jutu järgi
oli see 13. sajandi mongoli sõjamehe jaoks täiesti tavaline tegu ja üldse mitte sensatsioon, nagu
see kindlasti tänapäeval oleks.
Vibu ehitatakse tavaliselt kasepuidust raamile. Nagu paljude teistegi vibuehitajate juures,
kasutavad ka mongolid vibu siseküljel luust või sarvest tehtud plaate, mis keedetakse pehmeks ja
kinnitatakse siis kala sisikonnast keedetud liimi abil puidust raami külge. Vibu esiküljele
kinnitatakse sama tehnikaga kõõlused. Kõige peale kantakse niiskuse ja kahjustuste eest kaitsev
kasetohust pealiskiht. Seejärel jäetakse vibu kuivama vähemalt aastaks, see pead tagama vibu
vastupidavuse pikajalisel laskmisel ja selle, et vibu ka aastate pärast sama teravalt nooli välja
lennutaks.
Mongoolia vibu lasti ratsutades. Igal sõjamehel oli hobuse seljas kaks vibu ja kahte sorti nooli.
Üht komplekti kasutati lähedate maade pealt laskmiseks, teisi kaugmaade jaoks. Igal mehel (ja
mõnikord ka naissõdalasel) oli tavaliselt sõjaretkel kaasas vähemalt 60 noolt.
19
Nagu vibu ise, nii oli ka laskemeetod erakordne. Kuna vibu oli ülimalt raske tõmbega, kasutati
selle vinnastamiseks erilist tehnikat, kus lükati mõlemat kätt eri suundades laiali, vasak käsi koos
vibuga liikus ette, parem käsi, mis hoidis nööri aga taha kuni kõrvast mööda. Meeletu pinge
hoidmiseks kasutati kõiki näppe, mis mässiti hoolikalt ümber nööri. Lisaks oli ümber pöidla ka
spetsiaalne rõngas, mille taha vibunöör kinnitus. Laskmine toimus sel hetkel, kui hobusel olid
kõik kabjad õhus, sest maaga kokkupuutel toimuv rappumine oleks sihtimise teinud peaaegu
võimatuks. (Oestmoen 2002)
3.4 Jaapani Kyudo
Jaapani Kyudo osa kirjutamisel kasutasin põhimaterjalina internetilehekülge www.kyudo.com,
mille kompetentsuses usun tänu sellele, et autorid on kyudo kunsti õppinud aastaid ja seda otse
Jaapanis meister Hideharu Onuma käe all.
Otsetõlkes tähendab Kyudo “vibu kunst” ja tegemist on millegi tunduvalt suuremaga kui lihtsalt
märkitabamine, paljud lausa arvavad, et kyudo on originaalseim ja puhtaim kõigist idast
tulevatest võitluskunstidest, sest tegemist on tõesti kunstiga. Sinna juurde käib õige häälestus,
aastaid süvenemist ja üliaeglane harjutamine. Tuttav, kes on sellega tegelenud aastaid, rääkis, et
enne kui midagi üldse välja tulema hakkab, kulub sadu tunde eraõpetaja juures harjutamiseks.
Jaapanlased on aja jooksul välja töötanud filosoofia, mille eesmärgiks on täielik harmoonia
laskja suhtumise, liigutuste ja tehnika vahel. Sealjuures on malli võetud nii zeni filosoofiast kui
ka shintoismist. Hea laskja on alati rahulik ja teda kirjeldavad omadused on viisakus, kaastunne,
moraal, rahulikkus ja seda ka pingelistes olukordades. Nagu näha, sarnaneb kyudo pigem
mõistuse õieti sättimises kui märkitabamises ja see muudabki selle õpetuse vibulaskmise juures
erakordseks. Originaalis õpetatakse kyudo kunsti koolides, mida nimetatakse ryudeks ja mis on
eksisteerinud samal kujul juba sajandeid. Kuigi vibu sõja- ja jahirelvana enam kasutusel ei ole,
on tal siiski oluline tähtsus tseremoniaalse riitusena.
Põhiline idee, mille järgi kyudot õpetatakse, on: “Hästi laskmine ei ole mitte see, kui märklehte
tabatakse, vaid see, kui nool on määratud keskele minema juba enne selle lahtilaskmist vibult.”
Kyudos kasutatavat vibu nimetatakse yumi. Selle omapärane ehitus on näha lisas nr. 1. Yumid
ehitatakse omapärase tehnika kohaselt nii, et ülemine vibuõlg on tunduvalt pikem kui alumine.
Ilmselt on see nii, sest mida lühem on alumine õlg, seda lihtsam on vibu käsitseda näiteks
20
toetudes ühele põlvele või luurates madalasendis, kuid ka olles hobuse seljas. Sama
konseptsiooni näeme ka mongoolia ja indiaani vibu juures, kus oli eelistatud teha terve vibu
lühikeseks. Siin seevastu on vibu pikkuseks umbes 7-8 jalga (250-260 cm), üle kahe kolmandiku
sellest on ülemine õlg. Kuigi võib arvata, et nii pika ülemise õlaga vibu on väga „laisk“ oma
laskeomadustelt, tuleb pika vibu kasulikkus esile, kui yumit tõmmata umbes 36“, nagu seda
tavaliselt tehakse. (Traditional... Volume Three. 1994, lk 89-90) Traditisooniliselt on vibu tehtud
bambusest, kuid loomulikult on tänapäeval olemas ka fiibrist, klaasplastist ja karbonist yumid.
Tõmbetugevused varieeruvad 10 ja 20 või enama kilogrammi vahel. Traditsioonilise kyudo
asendiga eriti tugevat vibu lasta ei saakski (vt. lisa 1)
3.5 Indiaanlaste vibu Põhja-Ameerikas
Lõuna-Ameerika vibulaskmine ei ole laiale avalikkusele kuigi tuntud ja selle kohta on ka
kirjutatud materjali väga raske leida. Hoopis tuntumad on aga uljad Põhja-Ameerika
indiaanlased oma vilunud vibulaskmisoskustega. Seepärast peangi vajalikuks rääkida ka
indiaanlaste traditsioonilisest vibulaskmisest.
Kahtlemata oli ka indiaanlastel kasutusel väga palju erinevaid vibusid. Elati ju väga erinevatest
tingimustes: preerias, soos, mägedes, Põhja-Kanada jäises külmuses jne. Ometi on põliste
ameeriklaste arsenalis täheldada küllalt suuri sarnasusi. Indiaanslased ise olid küllaltki väikest
kasvu mehed, seetõttu on nende vibudki tavaliselt lühemat sorti. See andis suure eelise ka jahti
pidades. Metsades elavad indiaanlased kasutasid lühikesi (ca 110 cm) vibusid ka läbipääsevuse
efektiivsuse tõstmiseks. On ju loogiline, et lühema laskeriistaga on end tunduvalt kergem
rägastikust läbi suruda, ka laskmiseks on väiksemat ruumi vaja. Pealegi on jahipidamiseks lühike
vibu tunduvalt ärksam, sest lasta on vaja kiiresti ja teravalt.
Põhimõtteliselt kehtisid samad reeglid kõikjal: Floridas, Kordiljeerides ning ka näiteks
Kalifornias. Loodusrahvastena, oli eesmärgiks ikka jaht ja selle hõlbustamiseks kohandati vibu
kiireks ning pisikeseks.
Preerias oli lühikese vibu põhjenduseks ka vajadus lasta ratsutades. Preeriahõimud nagu
arapahod, cheyenned, dakotad, assiniboinid sõltusid suuresti piisonitest. Sealt saadi kõike eluks
vajalikku ja seetõttu oli vaja oma jahipidamisriistad vastavalt kohandada. Enne kui tulid
massiliselt kasutusele tulirelvad, oli peamiseks vahendiks ikka vibu ja see pidi olema lühike, sest
21
hobuse seljast on äärmiselt ebamugav lasta pika vibuga. Samuti oli vibule vaja teravust ja kiirust,
et nool tungiks läbi piisonite paksu naha. (Yolo 1999)
Siuude vibusid on kirjeldatud internetilehel North American Sioux Indian Archery.
http://www.student.utwente.nl/~sagi/artikel/native/
Kasutusel olid nii täispuidust vibud kui ka komposiitvibud. Säilinud eksemplar, mille näitel
üritaatakse veidi kirjeldada tol ajal kasutusel olnud laskeriistu, on komposiit. Esiküljele on
kinnitatud põdrakõõlused. Valmistatud on vibu ilmselt saarepuust, kuid kasutati ka osaget. Ta on
110 cm pikk ning läbilõikelt on vibu “D” tähe kujuline, just nagu klassikalised inglise
pikkvibudki. Nooled olid umbes 24“ (62 cm) pikad ja küllalt peenikesed, umbes 5-6 mm. Sulgi
on kolm ja need on umbes 18 cm pikad ning kinnitatud loodusliku liimi ning kõõluste abil.
Tagaots, mis kinnitub nöörile (noki), on lihtne “V” kujuline sügav sisselõige. Teravikke on nii
metallist kui kivist. Metallotste puhul ilmselt valgetelt sisserändajatelt vahetuskauba käigus
saadud.
Nagu näha, oli ka indiaanlastel välja kujunenud oma tüüpi vibud, mis küll piirkonniti erinesid,
kuna kliima oli niivõrd erinev, kuid olid üldjuhul lühikesed ja kohandatud kiireks jahiks.
3.6 Saami vibu
Veel üks väga huvitav lahendus vibu jaoks, oli kasutusel saamidel. Saami vibu “jouks” oli väga
tugev ja saamid ise olid meisterlikud vibulaskjad. Saamide vibulaskmise kõrgaeg oli 16.-18.
sajand, kui saamid kasutasid oma tüüpi vibu ka selliste loomade nagu pruunkarude, põtrade ja
põhjapõtrade jahil. 19 sajandil traditsioonid kadusid ja tänapäeval kasutavad saami vibu vaid
mõned üksikud laskurid spetsiifilistel jahiülesannetel nagu näiteks oravate laskmine. Ehituslikult
on saami vibu sarnane muu maailma pikkvibudega. Kaks eri puust teivast on hoolikalt kala
ujupõiest keedetud liimiga kokku liimitud, kogu konstruktsiooni katab kasetoht, mis kaitseb
vihma ja lume eest. Eriskummaliseks teeb seda sorti vibu aga asjaolu, et saamid kasutasid oma
laskeriisti ühtlasi ka suusakeppidena. Ühes käes regulaarne kepp, teises aga vibu, mille otsa oli
konstrueeritud teravik ja rõngas nagu suusakepil ikka – niimoodi liikus saami jahimees.
Nooledki olid küllalt tavalised, suurem osa laske tehti küll ilma teravikuta nooltega, kuhu on lai
tömp ots otsa pandud, selline nool on hea väikeste karusnahksete loomade laskmiseks, et kasukat
ei rikuks. Suuri loomi lasti loomulikult ränikivist või luust tehtud otstega nooltega. (Insulander
1996, lk 7-8)
22
Kuigi saamide vibutraditsioonid on hääbumas, on teada, et omal ajal oli tegemist väga
meisterlike laskuritega, kes suutsid vibu ja noolega küttida ka väga suuri ulukeid.
23
4. Inglise longbow saaga
Järgnevalt asume uurima seda kõike klassikalisemat ja Euroopas ilmselt ka kõige kuulsamat
“vana head” Inglise pikkvibu. Nagu esimese peatüki kriteeriumitest paista annab, on tõeline
pikkvibu vaid just seda tüüpi, millest juttu tuleb. Ka kirjanduses on Inglise longbow vaieldamatu
autorite lemmik, Euroopas peetakse keskaegset Inglise vibulaskmist ikkagi vibu kõrgajaks, kus
osavate vibuküttide väesalk võis teravalt nõelata ka tunduvalt suuremat ja võimsamat vastast.
Noolerahe eest ei olnud pääsu kellelgi, vibu oli “keskaegne automaat” ja selles ülesandes
äärmiselt efektiivne.
Inglise longbow teemal oli abi kõvasti saada. Suuresti aitas selle ala vaieldamatu ekspert Pip
Bickerstaffe Inglismaalt, kes ise on seda tüüpi vibusid teinud juba pikka aega ja kelle vibudest
räägitakse, et need on maailma parimad Inglise pikkvibud. Kirjanduslikult on väga hästi teemat
käsitlenud Hugh D H. Soar oma raamatus “Of Bowmen and Battles” ning loomulikult Robert
Hardy, kogu vibulaskmise ajalugu väga põhjalikult ümber jutustavas raamatus “Longbow: a
social and military history”. Ka internetis on selleteemalisi lehekülgi suurel hulgal, kuid üldjuhul
eelistasin kasutada siiski pigem paberkandjal olevat materjali.
4.1 Longbow tulek Inglismaale
Meie ajaarvamise alguses oli Inglismaa selline huvitav paik, kus vibulaskmine oli peaaegu välja
surnud. Lahinguid võideldi mees-mehe vastu juba pikka aega ja vibu kasutusest ei ole mingeid
märke säilinud. Kuidas täpselt selline olukord välja kujunes, ei osata öelda. On pakutud, et ehk
oli vibu kasutamine seadusega keelatud, põhjuseid võis olla mitmeid, puudusid traditsioonid või
ei soovitud hakata tegema kulutusi sedasorti väeosade loomisesse. Vibulaskmine vajab ju
meisterlikke puutööoskusi ja et moodustada mingisuguseid väeosasid, on vibusid ja eriti nooli
vaja meeletus koguses. Samuti ei suuda vibuga lasta mitte igaüks, selleks peab olema koolitatud
laskur ja küllaltki treenitud, sest sõjavibud muutuvad efektiivseks alles küllaltki raske
tõmbetugevuse juures.
24
Viikingitel, seevastu, oli vibu tihedas kasutuses. Kuigi viikingid olid vilunud mees-mehe vastu
võitlustes, oli vibu nende jaoks vajalik veidi pikemate vahemaade pealt edukaks sõjapidamiseks,
selline olukord oli kõige tihedam tulema laevadel võideldes, kuna seal on oma vastasega
käsivõitlusse laskumine põhimõtteliselt võimatu.
Ei teata, millal hakkasid viikingid kasutama laskeriistu, kuid kümnendaks sajandiks oli see
traditsioon nii juurdunud, et iga sõjamees oli ekspert vibulaskmises ja nad eksisid harva.
Üheksandal ja kümnendal sajandil tegutsesid viikingid Normandia piirkonnas. Aastatel 876 kuni
954 valitsesid Yorki piirkonda taanlased (The rulers of... 2000 ). Mani saar oli viikingite
valduses aastast 820 kuni 1266, Inglismaa ja Taani moodustasid ühise kuningriigi aastatel 1013
kuni 1035. Seega võib öelda, et viikingitel oli suur roll mängida Britannia piirkonna kultuuri
kujundamisel 9-11 sajandil. Kahtlematult arenes koos taanlastega briti enda vibutraditsioon. Aga
vibu oli selleks ajaks kohalikele elanikele juba tuttav, sest ilmselt tõi selle sinna Saksi kuninga
Vortiger oma sissetungiga Briti saartele aastal 449.
Seoses taanlaste vibutraditsioonidega on teada ka üks huvitav seik. Kui taanlased olid aastaks
870 suures osas Britanniast, langes kohalik kuningas Edmund sõjavangi, ta seoti puu külge ja
surmati vibunooltega. Kui 1900ndate alguses langes tormis üks vana puu, leiti selle seest iidseid
nooleotsi. Kas see on kokkusattumus või tõesti säilisid nooleotsad ühe puu sees üle tuhande
aasta?
Saksi ajajärgul, ehk siis umbes aastal 900, oli vibu ilmselt Inglismaal juba end ilusasti sisse
seadnud. Otseseid tõestusi vibu leviku kohta on aga äärmiselt raske tuua – nimelt oli anglo-saksi
keeles vibu ja oda kohta kasutusel üks ja sama sõna ning ei anna eristada kummat mingis
konkreetses tekstis kasutatud on.
Fragmente vibu kasutamisest, enamjaolt mitte eriti olulisi, leidub mitmeid ja nende õigsust on
raske tõestada, kuid kindlad allikad viitavad, et aastal 1055 ründasid wales’i vibumehed salka
ratsutavaid saksi sõjamehi, kes olid sunnitud põgenema.
25
4.2 Esimene kontakt sõjavibudega
Annaks ülevaate olulisematest lahingutest, kus kasutati traditsioonilist Inglise sõjavibu ehk
longbow’d. Lähtun lahingute valimisel sellest, milliseid lahinguid inglased ise oluliseks peavad.
Sel eesmärgil konsulteerisin oma juhendajaga Inglismaal – Pip Bickerstaffe’iga ja koos
otsustasime, et parima ülevaate vibu kasutusest sõjaolukorras annavad Hastingsi, Azincourti,
Crecy’i ja Poitiers’i lahingud. Esimeses neist pärineb päris vibu sõjalise kasutuse algusest
Inglismaal, teised kolm aga pärinevad täielikust kõrgajast sõjavibunduses. Põhiline materjal
lahingute kirjeldamisel pärineb Hugh D. H. Soari spetsiaalselt Inglise sõjavibu kasutamisest
lahingutes kirjutatud raamatust “Of Bowmen and Battles” (2003), info õigsust olen kontrollinud
mitmete teiste raamatute põhjal ja ka internetist usaldusväärsematelt (ülikoolide ja muuseumite)
kodulehtedelt.
4.2.1 Segaduste aeg Inglismaal – 1066. a
Segadused Inglismaal algasid pärast vana kuninga, Edward Usutunnistaja surma. Troon jäi
tühjaks ja otsest pärijat sellele ei olnud. Lähim sugulane, kes võis troonile pretendeerida, oli
Edwardi nõbu Edgar. Sõjaväeline nõukogu aga otsustas, et alles lapseeas Edgaril ei ole sobilik
troonile astudma, kuna lähitulevikus oli oodata sõjalisi konflikte Normandiaga ja Skandinaavias
elutsevate viikingitega. Trooni pakuti Wessexi krahvile Haroldile, kes selle ka vastu võttis. Kuid
paljudele ei olnud Haroldi võimuleasumine meeltmööda. Esimeseks nendest oli Haroldi enda
vend Tostig, kes hakkas venna plaane rikkuma. Haroldil ei jäänud muud üle, kui Tostig eksiili
saata. Samuti ei olnud Haroldi kuningaksolemise poolt Norra kuningas Harald Sigurdson, kelle
selja taga seisid viikingid. Haroldi vastu oli ka Normandia hertsog William.
Tostig pagendati Flandriasse, kus ta kogus endale mahuka flaamide armee ja ründas Inglismaa
lõunaosa, Harold oli valmis oma venda kätte saama, kuid too põgenes oma sõjaväega laevadel
Norfolki, lõpuks sai Inglise sõjavägi nad kätte ja flaamlased alistati, Tostig pääses põgenema ja
suundus Šotimaale. Inglased jäid ootama Normandia Williami rünnakut.
Samal ajal lõi Tostig liitu Harald Sigurdsoniga ja koos tuldi suure laevastikuga taas Inglismaale.
Neile astus Fulfordis vastu seal viibiv Põhja- ja Keskmaa väeosa, mille viikingid kiiresti
purustasid. Kõik see toimus kolmapäevasel päeval. Esmaspäeval hakkas sõjavägi Haraldi ja
Tostigiga eesotsas liikuma, ohtu ei osatud oodata, mehed ei olnud isegi mitte täies relvis. Ühel
26
hetkel paistis horisondil tolmupilv, sekka ka läikima löödud kilbilt peegelduvad päikesekiired.
Mida kõige vähem oodati, oli juhtunud. Harold oli täie rutuga Yorki kiirustanud, öö seal veetnud
ja ründas nüüd viikingeid ootamatult. Lahing oli kiire ja sakside võit kindel – 300 laevast, millel
viikingid tulid, seilas minema vaid 24. Täies relvis suur väeosa suutis küll kindlalt hävitada ilma
igasuguse valmisolekuta norralaste armee, kuid võit ei tulnud kergelt, sest viikingid suutsid end
siiski mingit moodi kiiresti lahingrivisse saada ja anda saksidele kõva võitluse. Legendi järgi sai
Harald saksi vibunoolega otse kõrri ja paremini ei läinud ka tema kaaslasel Tostigil, kes sai
lahingumöllus surma hiljem tol päeval. Ühe päevaga oli Harold end vabastanud kahe rivaali
koormast. Kroonikad räägivad vibuküttidest mõlemal poolel.
4.2.1.1 Hastings
Ebasoodsa vastutuule tõttu ei õnnestunud Normandia hertsog Williamil umbes kuu aja jooksul
üle Inglise kanali seilata ja samal ajal lagunes Haroldi meeste, kes olid suures osas talunikud,
moraal, sest sügisene lõikusaeg oli käes ja oli vaja koju naasta. Sõjavägi hakkas lagunema. Kuid
siis saabus soodne tuul ja William oma sõjaväega sai ohutult Inglismaale purjetada, pardal
mehed, moon ja hobused. Päevaga jõuti rannikule ja maabuti ning edasine plaan nägi ette
Haroldi kodukoha ümbruse külade rüüstamist, et kuningat kiiresti jalule saada. Ja see õnnestus,
kiiresti asus Harold ülevalt Yorki maakonnast teele lõunasse, esmalt Londonisse ja sealt edasi
Sussexi maakonda. Vahepeal saadeti sõna mobilisatsiooni kohta Lõuna-Inglismaa
piirkondadesse, sest sõjavägi vajas uusi puhanud mehi – norralastega võidelnud mehed olid
tülpinud ja kurnatud ning vajasid puhkust. Oli aga traditsiooniks saanud, et parimad vibumehed
tulevad just Põhja-Inglismaalt, ilmselt kuna sealne elu oli karmim, sest pidevalt tuli jageleda
tülikate šotlastega. Oma mehi lõunast värvates jäi vibuküttide tase Haroldi sõjaväes veelgi
nõrgemaks.
Nii liikusid kaks sõjaväge üksteisele vastu – William tuli lõunast ja Harold põhjast. Täpne
kohtumispaik ei ole kindel, kuid tõenäoliselt toimus lahing kloostri läheduses Senlaci mäe peal.
Lahing algas hommikul umbes kell 9 noolterahega Williami meeste poolt. Usutakse et
eesmärgiks ei olnud niivõrd vastaseid tappa, kui anda neile tuld kattes samal ajal oma ratsanike
tormijooksu saksi vägede suunas. Aga minna tuli ülesmäge ja ülevalt tulid neile juba vastu
Haroldi ratsanikud. Esimese faasi lahingust võitsid inglased, Normandia sissetungijad löödi
tagasi. Siis aga tegid vastased läbi imelise taastumise, William esirinnas söösteti tagasi
lahingusse ja suudeti vaenlase väge märgatavalt kahjustada. Õige varsti tabas õnnetu nool
27
Haroldit otse näkku ja juhi kaotanud sõjavägi ei pidanud enam kaua vastu. Nende kaitsetaktika
lagunes koost ja edasi ei olnud Williami meestel enam probleemi viimased saksi armee riismed
hävitada. Tulemuseks oli see, et ihaldatud kuningakroon muutis omanikku ja läks nüüd
Normandia hertsogi Williami kätte ja tema nimele lisati sõna vallutaja – William Vallutaja.
4.3 Edasine vibu areng Inglismaal
Imelikul kombel vabastas William Vallutaja peale 1066. aasta sündmusi pikkvibulaskurid oma
armee koosseisust ja sõjavibu kadus taas unustusse. Selle asemel hakkas kasvama hoopis ammu
populaarsus, sest võrreldes algeliste vibudega oli amb paremate laskeomadustega ja eelistati
jätkata pigem selle arendamist, kui korraliku vibu väljatöötamist. Plussiks on ka see, et ambude
puhul ei ole laskuril vaja mingisuguseid erilisi oskusi, on vaid vaja laskeriist vinna saada ja
päästikule vajutada, samas kui vibu puhul peab laskur olema koolitatud õieti tõmbama, sihtima,
päästma jne. 12. sajandil kasutati ambu laialdaselt ka ristisõdades. Inglise kuningas Richard I oli
selle relva üheks promootoriks, kuni leidis ise lõpu ammunoole poolt tapetuna.
Vibu säilis tõsise sõjarelvana vaid Walesis ja Normandias elavate rahvaste juures. Nende
jõudude kaasabiga suutsid inglased vallutada Iirimaa. See toimus aastal 1171. (Old Ireland...
2000). Tõsiselt võttis sõjavibu arendamise ette Henry III järeltulija kuningas Edward I (kuningas
aastatel 1272-1307). Esimese sammuna lubas ta armu anda kõigile lindpriidele ja tagaotsitavatel
kurjategijatele, kes ilmuvad kuninga teenistusse vibulaskuritena.
Kuid Edwardil ei olnud alguses lihtne, esimese mobilisatsiooni ajal ilmus tema teenistusse ei
rohkem ega vähem kui 7 vibudega meest. Seepärast otsustas ta kasutata tavaliste talunike asemel
juba kindlalt välja kujunenud vanade trditsioonidega tuntud vibupiirkondi Walesis, peamiselt
olid nendeks Gwent ja Crickhowell.
Sõdurid, kes tulid teenima vibumeestena läbisid hoolika ettevalmistuse. Olulisel kohal oli tugev
füüsiline ettevalmistus ja mehed pidid kõvasti treenima oma ülakeha, et suuta tõmmata järjest
tugevamaid vibusid. Koos meeste arenemisega arenesid ka vibud, mida tugevamat laskeriista
sooviti teha, seda pikemaks läks vibu ise, sest nii saab vältida katkiminekut mis lahingolukorras
oleks katastrofaalne. Meestel tuli õppida noole sobitamist nöörile, sihtida tuli täpselt ja kiiresti, et
saavutada kiiretempoline laskmine. Oma Walesi vibumeestele ei maksnud kuningas senikaua
sentigi, kuni need olid oma maa piires, kui aga lahkuti Walesi territooriumilt, said ka nemad raha
28
nagu Inglise vibukütidki.
Edwardi probleemiks oli aga see, et enamus tema sõjaväest pärines Walesist ja Nottinghami ja
Derby piirkonnast, üldjuhul aga ei huvitanud keskmist Inglise talunikku sõda karvavõrdki ja
seetõttu oli kuningal raske oma mudelarmee jaoks korralikke mehi kokku ajada. Ta lasi koguda
25 000 meest, keda kõiki hakati treenima vibu- ja ammulaskuriteks, käis kibe tegevus Inglise
armee uuendamiseks ja maailmale tõestamiseks, et inglastest on saanud arvestatav sõjaline jõud
Lääne-Euroopas. Raske töö tulemusena said peagi sadadest longbowlaskuritest tuhanded.
Kindlasti aitas sellele kaasa ka hea tasustamine, olla armees vibulaskur oli tasuv töö. Meestele
maksti iga 3 või 6 päeva tagant ja lisaks saadi rikkalikult lisatasusid näiteks haavata saamise,
eriliste teenet jms. eest. Kogu eelarve aastatel 1277-1278 oli üüratu 23 149 £. Kui maksude
laekumine viibis või oli muid põhjuseid rahapuuduseks, laenas kuningas Edward raha Itaaliast.
Aastal 1297-8 toimus suur šotlaste ülestõus, mille juhiks oli William Wallace, filmilinalt tuntud
kui “Braveheart”. Kuningas Edward I oli tol ajal osaga sõjaväest Prantsusmaal. Šotlased alistasid
inglased 1297. aasta septembris Stirlingi lahingus ja hakkasid rüüstama Inglismaa
põhjapiirkondi. Kui kuningas sellest kuulis naases ta kodumaale ja märtsiks 1298 oldi valmis
šotlastele kätte maksma, mässajatele mindi vastu umbes 13 000 mehega, kellest vibudega oli
arvatavasti umbes 600. Šotlaste põhijõududeks olid pikkade odadega jalaväelased ning kompanii
vibukütte Ettrickist. Odamehed moodustasid tihedaid kogumeid, mis olid igast küljest kaitstud
kilpidega, nende vahel seisid vibumehed. Inglased ründasid alguses paremalt, kuid šoti
efektiivne noolerahe suutis esmase surve tagasi lükata. Inglased tegid kavalasti ja ründasid kiirelt
ratsaväega, et hävitada vastaste vibukompanii. Nii jäeti odamehed otsese kaitseta. Seejärel
ründasid ratsanikud ja vibulaskjad koos. Ilma kaitseta odamehed pidid püsima kindlas
formeeringus, et mitte lasta Inglise ratsanikke endi sekka, see oleks tähendanud hävingut. Nii
käskis kuningas kõigil oma vibumeestel lasta otse vastaste kilpidesse kuni need olid nii ära
toksitud, et enam kaitset ei pakkunud. Nüüd ei olnud ratsanikel raske tungida šotlaste sekka
surma külvama. Falkirki lahingut peetakse Inglise longbow esimeseks puhtaks võiduks, kus ilma
vibuta ei oleks suudetud läbi ajada. (Hardy, 1992, lk 43)
16 aastat peale Falkirki hakkasid põhjas taas mässama šotlased, nende juhiks oli tollal Robert
Bruce, kes aastaid enne oli ise võidelnud inglaste poolel Falkirki lahingus. Esimeses pealetungis
said inglased kõvasti lüüa ja nende väeosa hävitati täielikult. Ei hakkaks sellele lahingule otseselt
tähelepanu pöörama, sest vibuga ei olnud siin suurt midagi pistmist. Märksa olulisem meie
29
vaatepuntkist on järgmine lahing, mis toimus mõned päevad hiljem ja näitas sõjavibu nõrki
kohti. Inglise väed olid liikunud šotlaste selja taha ning valmistusid rünnakuks. Šotlased seevastu
ei soovinud arusaadavatel põhjustel jääda ootama, kuni vastased end korralikult formeerivad
ning ründasid kohe Inglise keskliini. Probleemiks kujunes just see, et inglise vibumehed ei olnud
kindla juhi käe all ja see vähendas nende potentsiaali suuresti. Magati maha hetk, mil vibu oleks
vastaste ridadesse kõige enam kaotusi toonud ning laskma hakati alles siis, kui kaks sõjaväge
olid juba koos. Selline möödapanek aga lõppes sellega, et oma mehi tapeti umbes sama palju kui
šotlasi. Inglise jalavägi ei saanud kuidagi vastu šotlaste omale ja vibumehed, kellele enne
lahingut loodeti, ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning seetõttu saadi Bannockburni lahingus
hävitav kaotus.
Kuid Edward II ei lasknud end sellest heidutada ja jätkas innukat vibumeeste korjamist ning
toetamist. Ilmselt oli tema idee riietada ka laskurid turvisesse, mis pakuks neile palju suuremat
kaitset näiteks teise vibuüksuse vastu. (Hardy 1992, lk 51) Kuid aastal 1327 Edward II mõrvati ja
troonile astus tema poeg Edward III (Britannia.com 2003 sub Edward II)
Edward III võitis šotlasi kahes suures lahingus – esmalt Dupplin Muir’is ja seejärel Halidon Hilli
lahingus. Mõlemal korral oli ka longbow’l oma roll mängida, kuid selleks ajaks oli pikkvibu juba
tugevate traditsioonidega relv ja kasutusel igas lahingus ning seetõttu ei näe vajalikuks siin
täpsemalt nende lahingute käigust kirjutada. Samuti ei peeta neid lahinguid kuigi
väljapaistvateks, mtte nagu Crecy või Agincourt.
4.4 Vibu ise
Inglased suutsid 13-16 saj. sõjavibu taseme viia kõige kõrgemale maailmas ja see ei olnud mitte
ainult laskurite teene. Suurt rolli mängisid ka vibumeistrid, kes järjest arenesid ja võtsid
kasutusele ikka paremaid tehnoloogiaid vibu valmistamiseks.
Ülekaalukalt parimaks vibupuuks pidasid inglased jugapuud. Väga kvaliteetse vibu saab ka
jalakast ja saarest. Kuigi Inglismaal leidus puitu küllaldaselt, toodi vibude jaoks vajalik puit sisse
välismaalt. Inglise jugapuu ise ei kasva tänu muutlikule ilmastikule eriti tihkeks - ilma mõjul
kasvavad puu aastaringid üksteisest väga erinevaks ja muudavad puu kergesti purunevaks ja
seetõttu on selle kasutamine vibude tegemiseks raskendatud. (Collins 1999, lk 36-41)
30
Vibud olid üldiselt tugevad, märksa raskemad tõmmata kui tänapäeval standardina tehtavad
vibud. Nende tõmbetugevus algas umbes 80 naelast (36 kg) ja standardina tehti vibusid kuni 160
naelase (72 kg) tõmbeni, esines loomulikult ka veel tugevamaid vibusid. Nii tugevate vibude
kasutamine nõudis pikka harjutamist ja mehed kes suutsid selliseid vibusid sikutada olid
Inglismaal hinnas. (Hardy 1992, lk 54)
Arenesid ka nooled, peamiselt küll nende teravikud, sest tuli kaasas käia turvise arenemisega.
Pulk ise oli 30-31,5 tolli (78-82 cm) pikk ja umbes 1 cm jäme. Suled pidid sellise palgi
stabiliseerimiseks õhus olema piisavalt pikad ja leidude põhjal selgub, et need olid umbes 20 cm
pikad (võrdluseks tüüpiline tänapäeva võistlusnool – 10 cm pikad suled). (Bickerstaffe 2001, lk
42-46) Kuni 13. sajandini kasutati ankrukujulisi laia otsaga sepistatud teravikke (vt. lisa 3) aga
turvise arenguga ei olnud sellised otsad enam võimelised läbi tungima ning kasutusele võeti nn.
botkin tüüpi teravikud, mis põhimõtteliselt on kolmnurga- või ruudukujulised teritatud pikad
otsad (vt. lisa 3). Pikemad neist olid kuni 13 cm pikad ja kaalusid ca 50 grammi, tavalisemad
olid siiski 5-6 sentimeetrised ja umbes 15 grammi kaaluvad otsad. Mida raskem ots, seda
edukam oli läbistamine, kuid seda väiksemaks muutus ka maksimaalne laskekaugus. Botkin
tüüpi otsad olid niivõrd efektiivsed, et suutsid vastu panna ka 14. ja 15. sajandi alguse
soomusplaatidele. (Hardy lk 54)
Keskaegse vibu enda kohta on ülimalt raske informatsiooni leida, sest ühtegi korralikku
eksemplari ei ole säilinud. Vibu oli tavaline tarbeasi ja seda ei ülistatud mingit moodi. Oma aja
ära elanud vibud põletati tavaliselt küttepuudena ära või visati lihtsalt minema. Olles täielikult
puidust, oli vibul väga väike võimalus säilida aastasadu ja ilmselt nendel põhjustel ei olegi meil
tänapäeval võimalus uurida keskaegseid vibusid. Küll on hulgalisi vibusid üles toodud Inglise
lahinglaevalt Mary Rose, kuid selle hukk aastal 1545 ei jää enam keskaja piiridesse.
Küll teame me kuidas tollal vibusid valmistati. Üksikute säilinud fragmentide ja hilisemate
leidude põhjal saab üpris täpselt seletada vibu tegemise protsessi. Tugevaid vibusid valmistati
jugapuu tüvest. Sobiva suurusega tükk pandi umbes 3-4 aastaks kuivama. Kui meister arvas puu
valmis olevat, voolis ta selle läbilõikes “D” tähe kujuliseks. Ka sellel olid omad nipid, üheks
oluliseks asjaks, oli käepideme kohalt umbes 40 cm ulatuses jätta puu paksemaks, et see tõmbe
ajal ei painduks. Käepideme kohalt painduv vibu kipub päästmisel käes vibreerima ja hüppama.
Vibu otstesse lõigati sisse sooned, millesse istuks nöör, kuid kasutati ka sarvest otsi. Sellisel
juhul liimiti vibu otstesse tükk sarve ja seejärel lihviti sellesse nööri tarbeks sooned. Sarvest ots
31
säästab vibupuitu, sest on vastupidavam soonimisele ja ei lase maapinnasega kokkupuutel
niiskust vibusse, nagu puidust ots seda kahtlemata teeks. (Collins 1999, lk 36-41)
4.5 Tüüpiline vibulaskur
Tüüpilised mehed, kellest treeniti kuninga sõjaväkke vibulaskureid, olid pärit tavaliste inimeste
seast. Tihti olid nad vaesed ja tulid kusagilt kolkakülast. Kasutati ka lindpriide ja kurjategijate
teeneid, kellele vastutasuks sõjaväes teenimisele kingiti vabadus. Valiti tugevamaid mehi, kelle
jaoks raske töö ei olnud võõras. Riietus oli küllaltki vaba, iga mees leidis enda kaitseks just
sellise rõivastuse, nagu lubada sai. Kasutati nahast kiivreid, rõngassärke, kõikvõimalikku
soomust, mis kättesaadava oli. Paljude meeste jaoks oli kohustus kanda selle vasalli sümboolikat,
kelle alluvuses oldi. Lisaks vibule oli igal mehel ka kergem lähivõitluses kasutatav relv nagu
pistoda, kirves, sõjanui vms. Kõik oma elamiseks vajaliku kandis vibumees seljas. (Hardy 1992,
lk 56)
4.6 Saja-aastane sõda
Kuna eesmärgiks ei ole ümber jutustada inglaste ajalugu keskajal vaid rääkida longbow
kasulikkusest erinevates kampaaniates, räägin sõja eellugu ja selle vahepealseis staadiume vaid
lühidalt. Pärast viimase Kapetingi Charles IV surma 1328. a oli Prantsusmaa trooni lähimaks
pärijaks Inglise kuningas Edward III, kes oli Prantsuse kuninga Philippe IV tütrepoeg.
Prantslased loomulikult ei nõustunud laskma inglasel trooni haarata ja see oli üheks põhjuseks,
miks inglased Prantsusmaale sõja kuulutasid. Lisaks olid mõlemal riigil ühised huvid mõningatel
maadel. Inglased soovisid tagasi vallutada Normandiat, Maine’i ja Anjoud, Prantsusmaa soovis
tagasi Akvitaaniat ning mõlemad tahtsid enda koosseisu saada rikast Flandriat. (Eesti
Entsüklopeedia 1995, sub Saja-aastane sõda) Kõik see viis sõja kuulutamiseni kahe suurriigi
vahel. Meie jaoks on olulised just Saja-aastase sõja käigus toimunud kolm väga tähtsat
vibulahingut: Crecy, Poitiers ja Azincourt. Minu juhendaja Pip Bickerstaffe sõnul on nende
kolme näol ilma igasuguse kahtluseta tegemist sõjavibu tippsaavutustega ja seetõttu sooviksin
siinkohal keskenduda just neile lahingutele.
32
Crecy 4.6.1
Augustis 1346 oli Edward oma kampaaniaga Põhja-Prantsusmaal peaagu rappa jooksmas, kui oli
oht jääda Somme jõe ääres piiramisrõngasse. Õnneks suudeti jõgi siiski ületada just enne
tõusuvett ja asuda laagrisse Crecy metsa äärde. Läheduses ööbisid ka pettunud prantslased, kes
olid lootnud Edwardit ja tema väge jõe kaldal lõksu võtta. Sõjaline kokkupõrge oli vältimatu ja
järgmisel päeva, 25. augusti, veetsid inglased sobivat lahingupaika otsides. Otsustati valida Maye
jõe kaldapealne väikese Crecy-en-Ponthieu külakese kõrval. Võeti sisse kaitsepositsioonid. Väli
oli umbes 700 meetrit pikk ja asetses Crecy ja Wadicourti külade vahel. Inglaste positsioonide
nõrk koht oli vasak tiib, sest see asus välja suunas avatult ja samal kõrgusel (parem tiib oli
väikese mäe otsas ja seda oli kergem kaitsa). Sõjavägi jagati kolmeks. Paremat tiiba jäi kaitsma
väeosa, mida juhtis kuninga noorem poeg Edward hüüdnimega “Must Prints”. Nõrka vasakut
tiiba juhtis kogenud Northamptioni krahv. Edward III ise juhatas kolmandat väeüksust, mis jäi
keskele aga veidi lahingjoonest tahapool, et vajadusel saaks mõnele küljele kiiresti appi tõtata.
Kuningas ise jälgis lahingu käiku mäe otsas asuvast tuuleveskist, millest oli hea ülevaade tervele
väljale.
Mõlemal tiival asetsesid ka vibumeeste salgad. Paremal oli neid umbes 2000-3000 ja lisaks neile
kaitsesid paremat tiiba veel umbes 1200 raskerelvastuses ja 1000 odadega sõjameest. Vasakul oli
koosseis enam-vähem sama. Kuninga reservis oli veel umbes 2000 vibukütti ja 700 rüütlit. Kuna
vibumeeste jaoks on väga oluline näha oma sihtmärki, tuli mehed kuidagi paigutada allamäge
laskma nii, et võimalikult paljud saaksid täita oma ülesannet ja tõepoolest näha pealtungivaid
prantslasi. Seepärast kasutasid inglased ilmselt formastiooni, kus mehed seisid kolmnurksetes V-
tähe kujulistes asendites, sest nii ei blokeeri ükski mees teise vaatevälja. Kui mõni mees
vahepealt langes või said tal nooled otsa, tuli asenduslaskja koheselt asemele ja nii püsis asetus
ideaalsena lahingu lõpuni. Iga mees läks lahingusse keskmiselt 48 noolega, osad neist olid
kergema otsaga kaugema distantsi jaoks, raskema otsaga ja ohtlikumad nooled vastavalt siis
lähemale laskmiseks. Sõltuvalt otsa kujust ja raskusest hoidis laskur neid eri kohtades, et
kasutada just vastavalt olukorrale sobilikke nooli. See nõudis kahtlemata head orienteerumist ja
meisterlikku oskust oma varustusega ümber käia. Sihvaka ja terava nn. bodkin otsaga nooled
torkas laskur enda ette maa sisse, ogadega ja laia otsaga nooled seevastu olid nooletupes või vöö
vahel. Kokku kaalusid nooled vaid umbes 2,5 - 3 kilo, mis lubas vibukütil olla väga liikuv ja
üldse mitte kohmakas nagu arvata võiks. Hilisemate testide ja ajalooliste märkmete põhjal võib
33
oletada, et üks mees suutis lasta vähemalt 10 noolt minutis. Aja jooksul, mil prantsuse ratsanikud
ülesmäge kappasid (ca 90 sekundit) võisid 500 vibudega varustatud sõdurit nende pihta lendu
saata 7500 noolt ja see tegigi Inglise väe võitmise nii raskeks.
Kell 10 hommikul, kui prantslasi veel silmapiiril ei olnud, otsustasid inglased teha üleüldise
pausi ja keha kinnitada. Üsna varsti peale söömist ja relvade juurde naasmist ilmusid kaugusest
mõned Prantsuse maakuulajad. Kella nelja paiku otsustasid prantslased mäe tagant välja tulla,
nende ülekaal inglastega võrreldes oli meeletu, üle kolme korra. Kui inglasi oli umbes 13000,
siis kohalikud olid suutnud kokku ajada ca 45000 armee. Nende kuningas Philip lootis siiski
lahingu järgmisse päeva lükata, sest kell oli juba palju ja ta soovis veel vägede taktikalist poolt
ette madinat veidi siluda, kuid kohe kui nähti inglasi rahulikult istumas ja ootamas oma
mäeharjal, ei suutnud prantsuse ülikud end tagasi hoida ja sööstsid ülepeakaela lahingusse. Kuid
järsku hakkas meeletult vihma sadama ja prantslased võtsid hoo maha. Targad inglise vibumehed
võtsid kiiresti vibudelt nööri maha ja peitsid selle oma kiivrite alla vihmavarju. Prantsuse vägede
ammulaskurid, kes olid peaasjalikult palgasõdurid Itaaliast Genovast, seevastu ei tulnud selle
peale. Kui vihm järele jäi, tormasid ammulaskjad küngastevahelisse orgu, sättisid varustuse
korda ja lasid esimese valangu nooli inglaste suunas. Kuid nende nöörid olid niiskusest veninud
ja et edasi lasta, tuli nöörid korraks ammudelt pealt võtta ja neile mõned ekstrakeerud peale
keerata. Seda tehes kasutasid inglased võimalust ära ja ujutasid kaitsetud genovalased
noolerahega üle. Itaallased olid võtnud positsioonid nii, et nende ammud lasid täpselt inglasteni,
kuid nad ei osanud arvatagi, et Inglise longbow oli teinud läbi sellise arengu ja suutis lasta
kaugemale kui amb. See valearvestus maksis sadade meeste elu. Nähes amburite
ebaõnnestumist, otsustasid prantsuse ratsanikud tormijooksuga inglise positsioone rünnata. Algas
ränk katsumus mõlema poole jaoks. Inglased üritasid peaasjalikult vibude abiga hoida prantslasi
mäest üles tulemast, samas kui prantslased üritasid lõhkuda inglise lahingformatsioone. (Hardy
1992, lk 72). Parem tiib, kus vägesi juhtis Walesi Prints sattus kõva surve alla. Legendi järgi
saatis kuninga poeg kulleri isalt abi paluma, kuid isa soovis, et poeg iseseisvalt hakkama saaks ja
keeldus abi andmast. (Soar 2003, lk 177-181) Kas see tõesti nii oli, tundub kahtlane, kuid
kokkuvõttes suutis parem tiib end siiski rünnakulaine alt välja võidelda ja möllu raugedes jäädi
puhkama ja uut suuremat pealetungi ootama. Prantslased ründasidki kogu lahingu vältel
lainetena, mitte kunagi kõik korraga. Kokku oli selliseid laineid 14-15, kuid Inglise read pidasid
vastu. Ja kui keegi saigi kogemata läbi, võtsid taga asuvad jalaväelased läbipääsenu kiiresti
maha. Pidevalt jooksid reservsõdurid tagalasse uute noolte järele, et rahuldada meeletut vajadust
lahingväljal, rünnakulainete järel käisid ka vibukütid ise langenute seast nooli tagasi korjamas.
34
Kokku olevat tol päeval inglaste poolt lastud kuni pool miljonit noolt.
Päike loojus ja lahingtegevus hakkas vaikselt raugema. Prantsuse viimased meeleheitlikud katsed
läbi murda suruti maha juba eos ja keskööks oli võitlus läbi. Kuningas Philip oli selleks ajaks
ammu juba põgenenud, ise samuti saanud haavata noolest, mis tabas teda näkku. Öö möödus ja
hommikul kattis maad tihe udu, mis takistas põgenenud väesalku jälitamast. Kuid inglaste võit
oli selletagi perfektne. Peaasjalikult tänu meisterlikele vibulaskuritele suudeti ületada
kolmekordne vähemus vastaste suhtes, enda kaotused olid seevastu minimaalsed. (Hardy 1992,
lk 62-74)
4.6.2 Poitiers
1340-ndate lõpus aktiivne sõjategevus vähenes, kuna Euroopat laastas suur katkuepideemia, kuid
aastal 1355 otsustasid inglased taas Prantsusmaale tungida. (Britannia.com 2003 sub Edward
III). Kogu invasioon käis kolmes eraldiseisvas operatsioonis. Ühte juhtis kuningas Edward III
ise, teise juht oli Lancasteri hertsog Henry ja kolmas, meie jaoks kõige olulisem, algas oma
teekonda Edela-Pratsusmaalt Bergerac’st ja selle juhiks oli “Must Prints” Edward. Tema
eesmärgiks oli jõuda otse Prantsusmaa südamesse ja kohalikke nende enda õuel võita. Selleks oli
ta kokku korjanud 6000-mehelise sõjaväe, millest olulise osa moodustasid umbes 2000
vibumeest. Noolemeistritele maksti suuri summasid ületundide eest, et valmis saada vajalik
noolevaru. Juulis-Augustis 1356 marssisid mehed umbes 15 kilomeetrit päevas ja ründasid ning
rüüstasid kõike, mis tee peale ette jäi. Vallutati Romorantini linnus Kesk-Prantsusmaal, seejärel
Amboise. Toursi linn jäeti vahele selle tugeva kaitse tõttu ja edasi liiguti taas lõuna poole.
Vahepeal oli end inglaste sappa võtnud Prantuse kuningas Jean II umbes 16-20 000 mehega ja
Edwardil oli kaks võimalust: võidelda kohe või kiiresti põgeneda tagasi Bordeaux’sse, otsustati
siiski hoog maha võtta ja olukord kohapeal lahendada. Läbirääkimised kahe poole vahel jooksid
rappa, kumbki ei olnud teise tingimustega nõus ja otsustati võidelda. Edward, kes oli kaitsvaks
pooleks, sai valida lahingupaiga. Oma vägi paigutati suure heki taha, milles oli vaid üks laiem
auk, kust ründavad väed saaksid nendeni jõuda. Põhiline kaitse suunatigi selle augu katmiseks ja
selleks kasutati just sõjavibu. (Soar 2003, lk 182-187) Formatsioonina kasutati sama süsteemi
nagu ka kümme aastat varem Crecy’s, kus vibukütid paiknesid V-tähe kujuliselt peamiselt hekis
oleva augu ja ka mõlema tiiva peal. Hilisema vajaduse puhuks saatis prints Edward tagapool
asuvasse metsa sadakond ratsanikku ja umbes 60 vibumeest, nende juhiks määrati Pratsuse
kuninga reetur Captal de Buch.
35
Prantslased jagasid end neljaks suureks rühmaks, esmalt ründasid 300 raskerelvastuses
ratsanikku ja Saksamaalt pärit palgasõdurid, kes olid relvastatud odadega. Nende eesmärgiks oli
võitlusvõimetuks teha Inglise kõige ohtlikum väesalk – vibumehed. Kuid rünnakuks oldi
täielikult valmis ja peale tormavad vastased valati noolerahega üle. Peale seda tagasilööki
ründasid jalaväelased, kuid neid ei saatnud eriti suurem edu, tagasi löödi Orleans’i hertsogi
rünnakud ja tagant tulevad sõdurid hakkasid hoopis paanitsema ning põgenesid lahinguväljalt.
Viimase lootusena ründasid kuninga juhitud väeosad ja kuna Inglise vibumeestel olid nooled
juba praktiliselt otsas, muutsid paljud neist relvastust ja haarasid mis iganes kätte sattus, et otse
käsivõitlusse tormata. Viimane faas võitlusest oli äge, kuni metsast ratsutasid välja sinna
eelnevalt paigutatud Inglise rüütlid ning käputäis vibuga varustatud sõjamehi ning ründasid
Prantsuse vägesid paremalt küljelt ning tagant. See oli piiramisrõngasse jäänud meestele juba liig
ning prantslased otsustasid väljalt põgeneda. Nende kuningas Jean II aga jäi Inglaste kätte vangi
ja viidi hiljem Londonisse. (Oberhofer 2001 ja Battle of Poitiers 2004) Taaskord näitasid
inglased prantslastele selgelt longbow üleolekut ammu suhtes ning suutsid end välja võidelda
vähemalt kolmekordsest vähemusest.
4.6.3 Azincourt
Vahepealsed sündmused ei ole vibu kasutamise mõistes kuigi olulised ja nii ei hakka ma sõja
käiku siinkohal ümber jutustama. Küll muutub oluliseks aasta 1415, mil inglased said Azincourti
lahingus oma kõige uskumatuma võidu ja seda praktiliselt ainult tänu meisterlikele
vibulaskmisoskustele. Sõda sai uut hoogu juurde, kui Inglismaa kuningaks sai 1413. aastal Henry
V. Ta oli jätkuvalt arvamusel, et Prantsuse kuningatroon peaks kuuluma tema suguvõsale, sama
oli ka taotlenud Edward III ja just sellel põhjusel oligi Saja-aastane sõda algselt alanud. (Hardy
1992, lk 99-100). Abielludes Prantsuse kuninga Charles VI tütre Catherine’iga küsis ta tolle isalt
suurt osa Normandiast ja Anjou piirkonda, mispeale kuningas Charles vihastas ja kuulutas taas
Inglismaale sõja, algas uus peatükk Saja-aastases sõjas. (Britannia.com 2003 sub Henry V)
Ja augustis 1415 purjetaski Henry V oma 500 laeva ja 10 000 mehega üle Inglise kanali
Prantsusmaale. Suure osa tema sõjaväest, tervelt neli viiendikku moodustasid vibudega
varustatud ja kõva treeningu läbinud sõjamehed. Lisaks kuulus armeesse veel 2000 rüütlit ja
raskerelvastuses meest. 18. augustiks alustati Harfleur’i linna piiramist. Aga ebaõnneks hakkas
pika piiramise (üle kuu aja) käigus meeste seas levima düsenteeria, paljud surid. Liiati oli
36
kuumus meeletu ja üleüldine moraal langes kõvasti. Lõpuks kui linn 22. septembril langes,
tahtsid Henry mehed tungivalt tagasi koju pöörduda. Kuid kuningas otsustas marssida vägedega
Inglaste tugipunkti Calais linna Kirde-Prantsusmaal. Selleks ajaks oli armee kahanenud 6000
mehe peale, kellest 5000 olid vibudega. Mehed olid kurnatud ja pidevalt sadas paduvihma. Jõuti
Somme jõe äärde, kuid nähes teisel kaldal suurt Prantsuse sõjaväge, ei soovitud siiski Sommet
ületada ja hakati otsima kohta, kus märkamatult üle jõe minna. Saades aru, et lahing on ilmselt
vältimatu, käskis Henry igal mehel endale lõigata massiivne puutoigas, umbes 2-2,5 meetrit
pikk, ja teha selle mõlemad otsad teravaks. Veelgi raskenenud kandam loomulikult mehi eriti ei
vaimustanud, kuid hiljem selgub, et just need toikad päästsid armee hävingust Azincourti
lahingus. Lõpuks, 19. oktoobril, jõuti koolmekohani ja ületati prantslaste valvsa pilgu all jõgi.
Järgmine päev mehed puhkasid ja jätkasid teekonda 21. oktoobril, pidevalt valmis lahinguks.
Kuid prantslased ei rünnanud, nad ei olnud päris kindlad Inglise vägede tugevuses ja ei riskinud
veel lahingusse astumisega.
Inglased olid näljas, räbaldunud, haiged ja igat pidi kurnatud ning šokina mõjus 24. oktoobril
teade, et prantsuse ühendväed olid jõudnud neist ette ning blokeerisid teed Calais linna. Ainus
võimalus oli võidelda, küll tundus see võitlus meeste seisukorda arvestades mõttetu ent alla anda
ei tahetud. Öösel sadas kõvasti vihma aga vaatamata sellele kestis pidu kilomeetrikauguses
Prantsuse laagris terve öö. Nad olid oma võidus nii kindlad, et mängisid juba tulevaste vangide
peale täringumängu. Ja neil oli ka põhjust olla enesekindel. Kuigi täpne arv, palju prantslasi oli,
ei ole kindel, võib selgelt öelda, et ülekaal oli meeletu. Osade allikate kohaselt lausa
kümnekordne, mis tähendaks, et 6000 inglase vastu oli järgmisel päeval astumas tervelt 60 000
hästi relvastatud ja puhanud prantslast.
Hommik oli külm ja märg ning sõjaväed rivistasid end üksteise vastu pikale ent kitsale
Azincourti väljale. Henry käskis kaasaskantud toikad vibumeeste ette maase torgata, terava
otsaga vastaste poole. See pidi takistama rüütlite suurt pealtungi. Pooled vahtisid üksteise suunas
ja kumbki ei soovinud esimest liigutust teha. Kõik läbirääkimised jooksid loomulikult rappa, sest
prantslastel puudus igasugune aukartus käputäie (võrreldes nende endi) inglaste vastu.
Muuhulgas lubasid prantslased lõigata vangi langenud inglastel peale lahingut paremal käel ära
kolm keskmist sõrme – need sõrmed on just hädavajalikud vibu tõmbamiseks.
Lõpuks otsustasid inglased veidi lähemale liikuda ning tõstsid maa sees olevad teibad veidi
edasi. Reageerisid ka prantslased, esimene suur ratsaväe rünnak algas ja ebaõnnestus ka kohe,
37
sest valvsad inglased saatsid prantslastele tuhandetes nooli kaela ning sundisid neid taganema.
Inglaste õnneks taganesid ka prantsuse amburid, kes kartsid vibu üleolekut nende relva suhtes
ning eelistasid lahingut kaugemalt vaadata. Prantsuse rünnakud aina jätkusid ja tagantpoolt tuli
mehi järjest juurde, kuid kõik nad jooksid otse noolterahe alla ning langenute hulgad tõusid nii
suureks, et edasine rünnak muutus rasnedatuks. Hunnikutes haavatud ja surnud prantslasi
blokeerisid tee inglasteni. Lõpuks hakkasid ka prantslased rünnakut pelgama, sest inglased ei
võtnud tol päeval vange – kõik kes hätta jäid, surmati koheselt. Lõpuks olid laibahunnikud nii
kõrged, et edasise sõdimise eesmärgil tuli inglastel nende otsa ronida. Prantslased hakkasid
taganema. Üldine tendents oli vangilangenud prantslased tappa. Kõikjal, kus oli ohtu, et vang
võis endale maast mõne sõjariista krahmata ja sellega palju pahandust luua, eelistati vastane
surmata.
Peale kolme ränkrasket tundi oli lahing läbi. Kokku langes umbes 10 000 Prantsuse sõdurit, suur
osa neist aadlikud ja rüütlid, vange oli 2000 ümber. Inglased seevastu kaotasid kogu selles
madinas vaid umbes 100 meest, mõnede kroonikute sõnul isegi vaid 29. Pöörata kuni
kümnekordne vähemus niivõrd ülekaalukaks ja veenvaks võiduks on täiesti uskumatu ja kõiges
selles võib esile tõsta just suurepärast inglise pikkvibu ja selle meisterlikke laskjaid.
38
4.7 Towton
Aastal 1455 sai alguse Inglismaa kodusõda, tuntud kui Rooside sõda. Nüüd pöörati inglaste
sõjavibud üksteise poole ja tulemuseks oli paljude kaasmaalaste hukkumine. Lahing toimus
lahingu järel ja hukkunute arv järjest tõusis. 29. märtsil 1469 toimus Towtoni lahing, mis on läbi
aegade Inglismaa pinnal toimunud lahingutest vihaseim. Tol päeval suures lumetormis ja tuules
hukkus oma kaasmaalaste käe läbi 25 000 sõjameest. Vibu osakaal võitluses oli suur. Enne kui
väed käsivõitluseks kokku jooksid, lasti üksteise pihta tohutu suurel hulgal nooli. R. Hardy arvab
oma raamatus „Longbow...“, et kui Yorki mehed, kes seisid allatuult, olid oma nooled ära
lasknud, taganesid nad umbes 50-100 meetrit, et koheselt järgnenud Lancasteri noolerahe ei
jõuaks nendeni. Vastu lund ja tuult pimestatud sõdurid lasid ikka järjest rohkem nooli, sest
arvasid, et need tabavad Yorki vibumehi. Nood seevastu olid väga kavalalt kokku leppinud, et
karjuvad, justkui oleks tõepoolest pihta saanud ning kui Lancasteri nooled lõppevad, jooksevad
Yorklased taas ettepoole, korjavad maasta vastaste lastud nooled ning saadavad need omanike
poole tagasi. Kaval plaan ka õnnestus ja kui lõpuks käsivõitluseks läks, oli Yorklastel juba edu
sees ja lõpuks see lahing ka võideti. (Hardy 1992, lk 127-128) Kokkuvõttes aga nagu
ajalooannalid räägivad, saavutas 1485. aastal peetud Rooside sõja viimases Bosworthi lahingus
siiski võidu Lancasteri dünastia ja troonile pääses Henry Tudor (Henry VII). (EE, 1995, sub
Rooside sõda)
39
5. Vibu sõjalise kasutamise hääbumine
Vibu kõrgaeg 15. sajandi alguses oli möödumas. Välja oli töötatud piisavalt paksud ja ümarad
turvised, et vibunool nendest läbi ei tungiks ja eemale põrkaks. Kuigi vibu oli ikka veel väga hea
relv peale tungivate ratsanike vastu, hakkas ta siiski ajapikku oma kaotama positsiooni
tulirelvadele. Algselt ei olnud tulirelvad muidugi eriti paremad, vibu lasi ikka täpsemini ja
kiiremini, kuid Euroopa õukondades sai moeasjaks asendada vibud püsside vastu. Kuid enne
veel üritati sõjavibu kasutust Inglismaal mitmeid kordi populariseerida.
Aastal 1424 toimus Inglismaal suur vibumeeste kontroll. Kõik kuninglikus teenistuses olevad
laskurid pidid järelvalveametnikele demonstreerima oma täpsust. Samuti pidid igal mehel olemas
olema lisaks vibule ja nooltele ka mõõk, käekaitsed ja korralik univorm. Kohustuslik oli ka
hobuse omamine. Kõik, kes ei vastanud tingimustele, võisid saada trahvitud poole oma palga
ulatuses. (Hardy 1992, lk 121)
Et vibulaskmist propageerida käskis Edward IV aastal 1472 kehtestada reegli, et iga tonni kauba
sissetoomisega Inglismaale peab kaupmees ühtlasi kuningale tooma ka neli vibutoorikut. Samuti
käskis ta igal inglise ja iiri mehel endale vibu hankida, mille olemasolu kuninglikud inspektorid
siis kontrollima hakkasid. Hinnati ka meeste laskeosavust maastikul (üles-alla) laskmises.
Kõik ülevalpooltoodud abinõud aga ei suutnud taastada sõjavibu endist hiilgust, sõdurid
eelistasid järkuvalt uut ja huvitavat leiutist – püssi.
Väikese pöörde vibu polulariseerimisse tõi Henry VIII kuningaks saamine aastal 1509. Henry ise
oli vibu käsitsemises väga tugev ja üks Inglismaa täpsematest laskuritest. 220 meetri kauguselt
olevat ta mitmel korral tabanud märklaua keskele. Henry tungis korduvalt ka Prantsusmaale,
esimene sõjaretk toimus aastal 1513. Kaks kuud pärast kuninga lahkumist üle Inglise kanali
tungisid aga šotlased omakorda Inglismaale. Inglise väed läksid šotlaste omale vastu ja kaks
armeed kohtusid 9. septembril Floddeni lahingus. Positsiooniliselt oli parem olukord šotlastel,
40
kes paiknesid mäe otsas, kuid pärast tihedat tuld inglaste poolt sunniti osa vastaseid mäe otsast
alla tulema, loomulikult ootas neid all tugev noolerahe. Samal ajal ronisid mäe teiselt küljelt
tugeva vihma ja udu varjus üles inglased, paljudel olid kingad ära võetud, et mitte mudases
pinnases libastuda. Osa šotlasi oli mäe otsa jäänud ja need jäid nüüd inglise ootamatu rünnaku
alla. Inglased olid üle ja peale mäepealse üksuse hävitamist rünnati selja tagant neid šotlasi, kes
olid enne mäest alla tormanud, nende seas ka Šoti kuningas James IV. Inglased hävitasid oma
vastased, hukkus ka James IV. Kokku kandsid sissetungijad ligi 12 000-mehelist kaotust,
inglaste poolel kaotas elu 4000 sõdurit. Ajaloolased väidavad, et see lahing oli viimane maailma
ajaloos, kus ilma longbow’ta poleks inglased hakkama saanud. Kuigi vibu kasutati sõjas ka
hiljem, oli selle kuldne aeg nüüd lõplikult läbi. (Hardy 1992, lk 131)
Vibu kasutati lahingutes veel pea terve 16. sajandi kestel, aga sajandi alguses loodud muskett
muutis vibu täiesti teisejärguliseks. Vibu päris viimane etteaste oli Tipper Muir’i lahing aastal
1644 ja pärast seda muutus longbow ainult spordirelvaks. (Jeffrey 2004)
5.1 Mary Rose
Inglise vibud olid teatavasti tehtud täielikult puust ja puu laguneb aja jooksul kergesti ning
seetõttu oli ajaloolastel probleeme vibude uurimisega, sest neid lihtsalt ei olnud. Lisaks
lagunemisele oli selle põhjustajaks ka ilmselt üleüldine tendents vanad vibud lihtsalt põletada või
mingil muul eesmärgil kasutada, keskajal ei olnud vibu sugugi eriti prežtiisne relv, see oli
tavaline tarbeasi ja kui vibu purunes, visati ta lihtsalt minema ja tehti uus.
Laialdast uurimismaterjali pakkus aga aastal 1982 Inglismaalt Portsmouthi lähedalt üles tõstetud
kuningas Henry VIII lipulaev Mary Rose, mis oli hukkunud aastal 1545. Laev oli põhjamudas
ülihästi säilinud ja uurijate meeldivaks üllatuseks sisaldas hulganisti heas korras olevaid vibusid
ning nooli. Kokku saadi laevalt kätte üle saja pesuehtsa Inglise sõjavibu. Nende ehitus ei olnud
muidugi midagi uut, see oli juba ammu teada, kuid leid elavdas vanade sõjavibu uurimist ja
nende koopiate tegemist, mis võimaldab paremini kui enne luua pilti täpsetest laskeomadustest.
(The Mary Rose, 2002). Ka minu juhendaja härra Pip Bickerstaffe Inglismaalt on osalenud nende
relvade uurimisel ja tema firma Bickerstaffe Bows tegeleb hetkel just täpselt seda tüüpi vibude
tootmise ja turustamisega. Kuna tegemist on täpsete sõjavibude koopiatega, on ka nende
laskeomadused sarnased ning praegu korraldatud testides on suudetud täielikult läbistada ka
turviseid. See on tänapäevaseks tõestuseks, kui hea siiski oli sõjavibu ka üleni rauda riietatud
41
rüütli vastu ning paneb mõtlema kas ehk ei kantud vibu liiga vara maha. (Bickerstaffe 2003)
Hobikorras tegeleb Mary Rose’ilt saadud vibude koopiate laskmise ja testimisega klubitaoline
ühendus nimega Towton Lads.
42
6. Longbow kui spordivahend
Nagu eelmisest peatükist selgus, muutus vibu 17. sajandi lõpuks ainult spordivahendiks. Kuid
selles oli ta just Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides küllalt populaarne, seda vähemalt kuni
leiutati erinevad sihikuga vibutüübid, mis nüüd on longbow veidi varju jätnud. Järgnev peatükk
on kirjutatud suuresti Hardy raamatu „Longbow: a social and military history“ (1992) põhjal,
infot kontrollisin oma juhendaja käest.
Täpselt ei osata öelda, millal hakati vibuga võistlema, kuid mina arvan, et see juhtus ilmselt üsna
varsti peale vibu leiutamist. Peeti ju täpsust ja laskeosavustki mehisuse märgiks ja erimeelsusi
võis lahendada ka vibulaskmises mõõtu võttes.
Keskajal oli vibu rohkem maameeste relv ja ülikud eelistasid enamasti sõdida raudrüüs ja
ratsutades. Maarahva madala haridustaseme tõttu on aga puuduvad kirjalikud allikad
vibulaskmisürituste kohta. Minu juhendaja Pip Bickerstaffe arvab, et tõenäoliselt alustati
võistlustega üsna pea pärast vibu tulekut Inglismaale 10-11 sajandil. Vibulaskmisvõistlusi peeti
ilmselt laatade ja simmanite käigus ja need olid usutavasti väga populaarsed. Vaevalt, et ühtegi
suuremat võistlust peeti, sest transpordikulud olid tollal väga suured ja liikumine aeglane, kuid
kohalikud võistlused olid arvatavasti väga hinnatud. Alles alates kuningas Henry VIII ajast
(Henry oli ise hea laskur ning suur vibulaskmise promootor) sai vibulaskmine oluliseks
harrastuseks ka aadlike hulgas. Peale vibu sõjalise tähtsuse langemist oli vibul oluline roll
kõrgema klassi vaba aja sisustamisel ja seltskonnaspordina. Sagedased olid meese omavahelised
kihlveod laskmisoskuse üle ja ülikud harjutavad vibulaskmist palju. Sellest saab oluline harrastus
ka erakoolis õppivate poiste vaba aja sisustamisel. Kaugel ei ole ka aeg, kus vibulaskmine
muutub populaarseks harrastuseks ka naiste seas.
Inglismaal, kus tradtisioon kõige paremini edasi elas, loodi mitmeid ühinguid, mis tegelesid
aktiivselt vibulaskmisega ja korraldasid ka paraadlaskmist ning omavahelisi mõõduvõtmisi.
Mõned näited nendest oleksid Kuninglik Vibukompanii, Finsbury Vibumehed, Lancashire
43
Vibulaskjad ja Auväärsete Vibumeeste Kompanii. Nendel ja teistel ühendustel olid kõigil oma
traditsioonilised kokkusaamised mõned korrad aastas. Põhilised võistlused toimusidki nende
klubide korraldusel. Võisteldi nii tavalises märkilaskmises, kusjuures populaarne oli lasta palju
kaugemalt kui tänapäeval, aga ka veidi erilisemates formaatides. 18. sajandi algusest alates
näiteks peeti Kuninglikus Vibukompaniis sellist võistlust nagu hanelaskmist. Kuigi see kõlab
karmina, maeti hani maa sisse nii, et ainult pea jäi pinnale. Kes laskjatest hanele silma tabas, oli
võitja. Õnneks aastal 1764 vahetati hani välja väikese kristallpalli vastu. Selline näide on
loomulikult ekstravagantsem, üldjuhul siiski, nagu mainitud, lasti tavalisemaid harjutusi.
Üleüldse on alati Inglismaal populaarne olnud lasta nn. clout-laskmist, kus umbes 170 meetri
kaugusele laskekohast joonistatakse maha ring. Kes kõige lähemale ringi keskpunktile tabab, on
võitja.
Võistluslaskmise legendiks on saanud mees nimega Horace Ford, kes suutis lasta oma jugapuust
Inglise longbow’ga üle kõik senikehtinud rekordid ja mis kõige hämmastavam - tema aastal 1857
lastud rekord 1251 punkti jäi ületamatuks kuni aastani 1943, kuid arvesse tuleb võtta ka kogu
seda arengut, mida vibu 20. sajandi keskpaigaks oli läbi teinud võrreldes 19. sajandi
keskpaigaga. Horace Ford oli tõepoolest oma oskustelt pikalt ajast ees.
Vibu, mida Vanas Maailmas märkilaskmiseks kasutati, oli põhimõtteliselt sama, mis sõjavibu.
Tõmbetugevused olid vaid muutunud hulka kergemaks, sest märgi tabamisel ei ole meeletu
läbistamisvõime enam oluline. Põhimõtteliselt oli tegemist aga ikka sama vana täispuidust
jugapuuvibuga, mis oli inglastele tuttav juba aastasadu. Seda asuti uuendama aga Ameerikas, kui
leiti, et tegelikult annaks vibu efektiivsust kõvasti tõsta, kui sinna lisada erinevaid lisamaterjale.
Sellest hetkest, kui ameeriklased hakkasid tegelema vibu uuendamisega, kandus laskmise
raskuskese üle USA-sse. Üks suurtest revolutsioonidest toimus 20-nda sajandi alguses, kui
doktorid Robert Elmer ja Clarence Hickman leidsid, et traditsioonilise longbow põhiline viga on
pingepuntide ebaühtlane jagunemine, mis vähendas vibu üldist suutlikkust. Nad ei olnud rahul
D-tähe kujuliste vibudega, sest nende puhul ei pidavat vibu kokkusurutav ja venitatav osa
piisavalt hästi jagunenud olema ja seetõttu otsustasid nad vibu klassikalisest kujust loobuda ja
üle minna nn. lamevibu peale. Peale mõningast testimist selgus, et neil oli olnud õigus. Sama
tõmbetugevusega lamevibu lasi kuni 30 % kiiremini ja kaugemale, kui D kujuline vibu.
Vibundusse oli tehtud suur murrang. Tänapäeval on tavalistel võistlustel kasutusel praktiliselt
ainult lamevibud. Sealt järgmine samm oli üle minna duoflex vibudele, mille puhul vibuõlgade
ülemine osa kumerdub laskjast eemale andes noolele veel lisasärtsu. Järgmine pööre tuli aastal
44
1928, kui pärast pikaajalist testimist erinevate materjalidega jõuti arusaamale, et puidust
komposiitmaterjal on oma aja ära elanud ja vibuvalmistusse tuli uudismaterjalina fiiber.
Katsetusi tehti ka erinevate metallidega, kuid õige pea avastati, et selliste vibude murdumisel
muutuvad suure kiirusega läbi õhu liikuvad metallitükid tõsiseks ohuks laskja ja ümberseisjate
tervisele ja üldiselt loobuti metallist vibu ideest. Tänu nendele uuendustele oli vibu 1930.
aastateks muutunud täiesti erinevaks oma Inglise sugulasest ja kuigi ka hiljem vibude
konstruktsioon muutus veidi, kui kasutusele tulid veelgi uuemad materjalid nagu klaasfiiber,
karbon jne, siis põhiline uuendus oli selleks ajaks läbi tehtud.
Esimest korda lasti võistlusel sihikuga vibuga aastal 1937. (Jeffrey 2004) Pärast seda hakkas
longbow kasutamine ka spordirelvana kiiresti vähenema ja praegu on see maailmas pigem
väheste ekstravagants kui laiaulatuslik harrastus. Erandiks siinkohal on Eesti, kus hetkel on
pikkvibuga laskjaid tõenäoliselt rohkem kui sihikuga vibude laskjaid. Eesti pikkvibundusest
lähemalt järgmises peatükis.
Vibulaskmine oli ka olümpiamängude kavas aastatel 1900, 1904, 1908, 1920 ja seejärel alles
aastal 1972, sest peale 1920-ndat vibulaskmine huvi puudumise tõttu olümpiakavast eemaldati.
(Ibid)
45
7. Longbow Eestis
Esmalt sooviksin lühidalt rääkida vibudest muinas- ja keskaja Eestis. Kuna kirjalikku materjali ei
õnnestunud mul selle kohta leida, otsustasin sel teemal konsulteerida Tartu Ülikooli arheoloogia
õppetooli lektori Ain Mäesaluga, kes on hetkel just uurimas vibusid ja muid laske- ning
viskerelvi - minu info pärineb kõik just tema käest. Seejärel annan põgusa pildi ka pikkvibu
arengust Eestis ja tähtsamatest sündmustest, mis ilmestavad meie lühikest kaasaegse longbow
ajalugu. Järgnev peatükk on kirjutatud peamiselt tuginedes infole, mille olen saanud
suusõnaliselt mõne tunnustatud vibuinitsiaatori käest. Sinna hulka kuuluvad Siim Talmar, kes on
juht vibuvarustust tootvas firmas Falco, Kajamaa Küttide klubi juhtfiguur Toomas Taimla,
vibulaskmise ajalugu uurinud Eesti Maastikuvibu Liidu esimees Urmas Kukk ja paljud teised
abivalmid harrastajad.
7.1 Pikkvibu muinas- ja keskajal
Vibu on, nagu enamike loodusrahvaste juures, kes enda elushoidmiseks jahil käisid, kasutatud ka
muinasaja Eestis. Kahjuks ei ole selle kohta säilinud mingit infot, sest puit teatavasti mädaneb.
Vibu kasutati ilmselt palju kuni eestlased hakkasid maad harima. Siis jäeti jahirelvad veidi
tagaplaanile. Seda kinnitab ka Eesti linnustest leitud vähene metslooma luude protsent. Enam
lihtsalt ei olnud tarvis toidu saamiseks mööda metsa loomi jahtimas käia.
Konkreetselt on leitud vaid üks puutükk, mis on nimetatud vibuks. 20. sajandi alguses leiti
Lõhevere linnuse kaevust kadakapuust poolik vibu. Seda hoiti Tartu muuseumis, kuid sõja ajal
eksponaat hävis ja ainus säilinud tunnistus selle olemasolust on üks foto, mis aga kahjuks ei ütle
meile midagi. Seevastu Põhja-Eesti rannikuasulatest nagu Kuusalust on leitud sarvejuppe, mis
sarnanevad Inglise sõjavibude otsatugevdustega. Teadlased on kinnitanud, et ilmselt on tegemist
samal otstarbel kasutatud juppidega. Arvatavasti tuli vibu siiakanti läbi viikingite, ses suhtes on
märgata sarnasusi Inglise vibuga, sest ilmselt viisid viikingid vibu ka Inglismaale. Soomest ja
Venemaalt leitu põhjal saab ilmselt väita, et ka Eestis kasutatud vibu oli valmistatud nii, et
46
pehmem puit kattis vibu selga ja kõhupoolele oli tugevam puit – tervenisti puidust valmistatud
komposiitvibu. Sarnased on ka Inglise ja paljud muud vibud.
Kui praeguseks ajaks ei ole säilinud mitte ükski Eestist leitud vibu, siis nooleotsi, mis olid
valmistatud luust või kivist, on küllaldaselt kõigis vanades asulapaikades. Suur osa neist on vene
tüüpi ja pärinevad ilmselt Venemaalt. Mõned siiski on ka erinevad ja on ilmselt siin valmistatud.
Ka Liivimaa Hendrik mainib oma kroonikas vibulaskmist, kuid eestlastest laskureid on
kirjeldatud vaid üks kord. Selle põhjal võib arvata, et vibu siiski ei olnud muistsete eestlaste seas
eriti oluline relv.
7.2 Pikkvibu tänapäeval
Esimesed kaasaegsed pikkvibud valmistati Eestis vibulaskmisvarustust tootvas firmas Falco
aastal 1997. Vibud, mida oli umbes 10, tehti tellimustööna tollal Tartus Emajõe Suveteatris
mängitud etendusele “Robin Hood”. Tegemist oli komposiitvibudega ja loomulikult ei kasutatud
kattematerjalina enam kõõluseid ja sarve, vaid kõrgtehnoloogilist plastikut ja laminaati. Pärast
etenduse tarvis toodetud vibusid hakkas ajapikku vibulaskmine üle Eesti levima. Esialgu kulges
see aeglaselt ja tellimustööna valmistati vaid mõned vibud. Suurema hoo sai harrastus sisse
aastal 2001, kui Falco hakkas tootma tõsisemal määral pikki vibusid (eelnevalt spetsialiseeruti
ammuõlgade ja sportvibude tootmisele).
Eestis toodetud vibusid eksporditi Soome juba aastal 1998 ja tootjatelegi üllatuseks suutis
soomlane Tapani Säila võita Falco Legend tüüpi vibuga aastal 1999 Euroopa Meistrivõistlused
Maastikuvibulaskmises. Selle võistluse käigus suutis ta lasta ka siiani kehtiva maailmarekordi
478 punkti võimalikust 560-st (IFAA 2004). Hiljem hakati vibusid eksportima ka Taani,
Prantsusmaale, Rootsi ja Leetu. Falco toodangumaht aina kasvas ja aastal 2003 toodeti juba 700
vibu.
Esimesed võistlused pikavibulaskmises toimusid samuti Pärnus Tammiste vibustaadioni
ümbruses toimuva Vana Karu võistluse raames aastal 2001, mis enne oli olnud võistlus vaid
sportvibulaskjatele. Kaootiliselt jätkusid võistlused edasigi, kuni pikavibulaskjate oma
karikasarja Jägermeister Cup alguseni aastal 2002. Karikasari koosneb 12 etapist, igas kuus üks
ja terve aasta lõikes selgub parim laskur ja parim võistkond 8 edukaima etapi kogupunktide
47
põhjal. Esimesel aastal olid võitjateks: Urmas Kukk, Küllike Lillestik ja võistkondlikult
võistkond Röövikud. Aastal 2003 seevastu tuli meeste konkurentsis esikohale Ülar Teppo,
naistest oli tipus jätkuvalt Küllike Lillestik ning võistkondlikult võitis võistkond Remedex.
Eesti on haruldane paik just vibulaskmise ülikiire leviku poolest tavainimeste seas – kuuldus
Tapani Säila võidust Euroopa meistrivõistlustel tekkis ka eestlastel huvi, millise võistlusega on
tegu ja kuidas ametlik võistlemine käib. Uurimise käigus selgus, et võistluste ametlik
organiseerija maailmas on IFAA (International Field Archery Association) nimeline
organisatsioon. Ametlike võistluste pidamiseks ja suurematest tiitlivõistlustest osa võtmiseks
tuleb aga riigil olla IFAA liige. Nii sündis aastal 2003 aasta kevadel Eesti Maastikuvibu Liit ning
ülemaailmse IFAA täisliikmeks sai Eesti õige varsti pärast seda. Esimesed ametlikud IFAA
reeglite järgi peetud Eesti Meistrivõistlused toimusid Kajamaal nimetuse Estonian Open all
2003. aasta Juunis ja seal tulid võitjateks meestest Siim Talmar, naistest Katrin Virula,
noormeestest Madis Talmar ning neidudest Helena Eesmets. Estonian Open oli toimunud ka
aastal 2002, kuid siis ei olnud tegemeist veel ametlike reeglite järgi lastud võistlusega. 2003.
aastal toimusid ka Euroopa Meistrivõistlused Maastikuvibulaskmises Soomes Luhankal. Eesti
esindus nendel võistlustel oli suur, nimelt 21 laskurit, kõik longbow klassis (sama võistlust
lastakse ka teist tüüpi vibudega, pikkvibu on vaid üks paljudest klassidest). Eestlaste esinemine
oli edukas: naistest saavutas hõbemedali Katrin Virula, neidude arevstuses tuli koguni
kolmikvõit - esikoht läks Helena Eesmetsale, hõbemedal Kaisa Kukele ning pronks Kirsti
Aarnistele. Ka noormeestest õnnestus kaks kolmest medalist Maarjamaale tuua: esikoht Madis
Talmar ning kolmas koht Tauri Salutam. Meeste klassis oli meie parim koht kuues, mille lasi
endale välja Ülar Teppo. Eestlastel õnnestus lasta ka mitmeid maailmarekordeid. Tervelt kolme
erineva harjutuse maailmarekordid sai endale Helena Eesmets. Madis Talmari nimele kirjutati
maailmarekordrekord ühes harjutuses.
Aastal 2004 toimuvad maailmameistrivõistlused USA-s ning ka sinna on paljudel eestlastel
plaanis minna. Aastal 2005 seevastu mängitakse Euroopa parimate medalid välja juba Eestis,
nimelt taotles Eesti Maastikuvibu Liit võistluste korraldamist ning see võimalus ka anti. Üritus
saab toimuma 2005 aasta suvel Jõulumäel ning selle ümbruses. Tõsine ettevalmistustöö juba
käib. Oodata on suurusjärgus 200-500 laskurit 14 Euroopa riigist.
48
Kokkuvõte
Minu püstitatud eesmärk uurida vibu ning saada selles vallas targemaks sai suures osas täidetud.
Tänu suurele hulgale võõrkeelsele materjalile, mis sai läbi töötatud, usun, et suutsin luua ka
lugejale küllalt huvitava ja mitmekesise pildi pikkvibu ajaloost, mis sisaldas nii teoreetilist
materjali kui ka elavaid kirjeldusi vibust aktiivses sõjaolukorras. Leian, et just lahingkirjeldused
selgitavad lugejale kõige paremini vibu üleolekut keskaegses sõjanduses. Oli vibu ju 11.-16.
sajandil Inglise sõjaväes domineerivaks jalaväerelvaks ja kuigi aadlikud vibulaskmiskunstist eriti
lugu ei pidanud, pidid nad siiski tunnistama selle relva vajalikkust ja seda eriti sõjas
Prantsusmaaga.
Üheks põhieesmärgiks oli aru saada ja kirjutada eri piirkondade vibude erinevustest ja sellest,
miks need erinevused on tekkinud. Usun, et olin selles ülesandes küllaltki edukas, kuid päris
palju tuli ise järeldusi teha, et jõuda erinevate seosteni ja mu väited oleksid kindlasti paremad,
kui oleks õnnestunud leida haritlaste poolt kirjutatud teoseid sel teemal. Seetõttu arvan, et selles
valdkonnas – erinevate vibude tekkimiste vahelised seosed - oleks teadlastel veel uurimismaad
küllaga ja siit tasuks teemat arendada küll, oleks kindlasti huvitav.
Minu meetod kasutada paari-kolme põhiteost oma töö alustalana ja seejärel kontrollida
informatsiooni teiste arvukate lühikeste artiklite põhjal, mida leidsin nii internetist kui ka
paberkandjatelt osutus väga hästi töötavaks. Õnneks ei esinenud infoallikate vahel pea-aegu
üldse erinevusi ja ka see lihtsustas töö kirjutamist. Internetiallikate valimisel lähtusin põhimõttest
valida vaid neid allikaid, mis kuulusid mõne tunnustatud internetilehekülje alalehtede hulka.
Sellisteks on minu silmis ülikoolide ja ajakirjade ning muuseumite kodulehed. Rohkem pöörasin
tähelepanu neile lehtedele, millel oli olemas ka viide algallikale. Kokkuvõttes võis sellise
uurimise ülesehitusega küllalt hästi rahule jääda – see täitis oma ülesande. Vaatamata kirjanduse
võõrkeelsusele üritasin olla oma väidetes küllalt täpne ja kahtlase väärtusega väiteid töös mitte
esitada.
49
Kavas on seda tööd levitada ka vibulaskmisringkondades, et ka teised praegused ja tulevased
laskurid ning muud huvlised saaksid teada huvitavaid fakte meie spordiala mineviku ja
kujunemise kohta. Mina vähemalt sain väga palju targemaks ja paljudele ennast vaevanud
küsimustele sai seda tööd tehes ka vastused.
50
Kasutatud kirjandus
Bickerstaffe, P. 2001 The old English war bow - Primitive Archer, suvi, lk 42-46
Collins, J. 1999 Bickerstaffe English Longbows - Primitive Archer, jaanuar, lk 36-41
Hardy, R. 1992. Longbow: a social and military history. Sparkford: J. H. Haynes & Co.Ltd.
Insulander, R. 1996 The Saami bow - Primitive Archer, oktoober, lk 7-8
Langston, G. 2002 The Otzi Mystery. - Primitive Archer, suvi, lk 34-38
Soar, H. D. H. 2003. Of Bowmen and Battles. Surrey: The Glade Ltd.
Schoby, M. 1999 Bows of the Kalahari Bushman - Primitive Archer, juuli, lk 5-9
Eesti Entsüklopeedia. Osa 8 1995. Toim Koger, T. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
The Traditional Bowyers Bible. Volume Two, 1993. Toim Hamm, J. Guilford, Connecticut: The
Lyons Press
The Traditional Bowyers Bible. Volume Three, 1994. Toim Hamm, J. Guilford, Connecticut:
The Lyons Press
The Mary Rose. 2002 – Primitive Archer, kevad, lk 16-17
Amelikud IFAA võistlusreeglid http://www.kuldnool.ee/static/body/files/12.Eesti%20reeglid.doc
Bickerstaffe, P. 2003 European Tour. http://www.bickerstaffebows.co.uk/european_tour.htm ,
(3. veebruar 2004)
Britannica.com Britannia: Monarchs of Britain. 2003
http://www.britannia.com/history/h6f.html
DeProspero, D. 2002 The Meishin Kyudojo Homepage. http://www.kyudo.com/kyudo.html ,
(21. jaanuar 2004)
IFAA http://www.archery-ifaa.com/records/Fieldrecords-world03.htm , (13. märts 2004)
Jeffrey, G. 2004 Archery History. Http://www.centenaryarchers.gil.com.au/history.htm , (13.
veebruar 2004).
Kaiser, R. E. 1981 North American Sioux Indian Archery.
http://www.student.utwente.nl/~sagi/artikel/native/ , (22. jaanuar 2004)
51
Oberhofer, T. 2001 Battle of Poitiers. http://acasun.eckerd.edu/~oberhot/poitiers.htm (19.
veebruar 2004)
Oestmoen, P. I. 2002 The Mongolian Bow http://www.coldsiberia.org/monbow.htm , (5. jaanuar
2004)
The rulers of Jorvik. 2000 http://viking.no/e/england/york/rulers_of_jorvik.html , (9. jaanuar
2004 )
Old Ireland - History: The English Invasion. 2000 http://www.ireland.org/irl_hist/hist19.htm ,
(7. veebruar 2004)
Projectiles. 2000 http://www.reshafim.org.il/ad/egypt/weapons/missiles.htm#rem2, (21. jaanuar
2004).
Battle of Poitiers. 2004 http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Poitiers , (19. veebruar 2004)
Yolo County 4-H Archery History Page 1999 http://www.dcn.davis.ca.us/go/hwcalkin/4-
H/archery/ArcheryHistory.html , (5. jaanuar 2004)
52
LISAD
Lisa 1 Yumi ja selle laskmine
53
Lisa 2 Mongoolia vibu nöörita ja nööritatult
54
Lisa 3 Keskaegsed nooleteravikud
Keskaja alguses kasutatud ankrukujulised sepistatud otsad
Suure läbistamisvõimega nn. bodkin otsad
55
Lisa 4 Inglise longbow kuju
Inglise longbow nöörita, nööriga ning täistõmbe juures
56
Lisa 5 Koopamaaling vibujahimeestest
57
Summary
Traditional archery is becoming a very popular sport here in Estonia. Being an archer myself, I
decided to write a research work on that subject, or to be more precise on the history of the
longbow. Since there were plenty of materials, though mostly in English, I didn’t have to regret
my decision. While making this work I beared in mind that it might be interesting for not only
myself but to fellow archers just as well.
The bow has been around for quite long. The findings date back to 50,000 BC but most of them
are not proved to be evidence of archery. However, from about 10,000 BC the existence of bows
is proved. Bows developed in different regions of the world differently due to the variety of
natural materials and the skill of the inhabitants. In areas where there was lack of wood, other
materials were also used which lead to the creation of composite bows. I have also covered the
various types of bows in my work.
The peak of longbowmaking and –shooting was reached in England in the 11.-16. century while
the English troops were widely known for their high skill of bowyery and wielding the longbows
in battle situations. The absolute top was while the English were in war with the French in the
14.-15. century. The supremacy of the longbow over other weapons of that time was best shown
in the battle of Agincourt, fought in 1415. A small English force of about 6000, mostly yeomen
armed with bows faced a well-prepared French army of 60,000. The English ended up to be the
winners and are said to have lost merely 29 men!
After the invention of handguns the popularity of longbows plummeted and thought there was
still potential for the bow, it was removed from the English army. Since then the longbow and
other traditional bows have been only a weapon of hunt and sport. In the 20th century, however,
the invention of differents sights had a huge impact on the usage of the longbow and it was
mostly neglected by sportsmen. Nowadays, shooting traditional archery is rather an obsession of
the few, I’m afraid. But the previous statement does not go for Estonia – here shooting longbows
58
is a sport of growing popularity and people who practice that probably outnumber those who
have chosen olympic bow and other forms of bows as their weapons.
When writing this work I received great help from my two supervisors: Vello Vellearu and Pip
Bickerstaffe from England, who is among the best bowyers in the world and is specialized on
making traditional English longbows. I would also like to thank all the archers and others who
helped me at making this research.