81Märkmeid kahe flaami maastikumaali kohta Eesti Kunstimuuseumis

Oma aja lapsTartu ülikooli kirikuehitusplaanidest 19. sajandikohalikus ja rahvusvaheliseskontekstis

Tiina-Mall Kreem

Tartu ülikool on 19. sajandil Balti provintsi-de intellektuaalse elu vaieldamatu keskus.Evangeelse kiriku jaoks oli tegu vahest ehkveelgi laiema mõjuväljaga, sest Tartu teoloo-gia fakulteet oli ainus omalaadne kogu Veneimpeeriumis. Seda silmas pidades on ootus-pärane, et ülikooli kirikule1 esitati kõrgen-datud kunstilisi ja ideoloogilisi nõudmisi.Ülikooli kiriku ehituslugu ei kulgenud mitteainult arhitektuuri- ega teoloogilise mõtte,vaid ka poliitilise elu tõmbetuules. Kui lu-geda Tartu ülikooli kirikut sajandi tähtsimakskirikuks, siis kerkib paratamatult küsimus,kas selle arhitektuur vastab institutsiooni vää-rikusele?

Sakraalarhitektuuri vallas on 19. sajandolnud Eestis võrreldes näiteks keskajaga vä-heuuritud periood. Tartu ülikooli kirikul onveel isegi hästi läinud. Kiriku enam kui poo-le sajandi pikkust ehituslugu on seni kohali-kus kontekstis käsitlenud Johannes Frey, Vol-demar Vaga ja Niina Raid.2 Käesoleva tööeesmärgiks on aga ülikooli kiriku ehituslooesitamine laiemal, sealhulgas teoloogiliseltaustal. Nii valminud kirik kui ka mitmedteostamata plaanid annavad võimaluse hin-nata ülikooli kiriku kallal töötanud arhitek-tide suhestumist omaaegsete Euroopas rin-gelnud kirikuehitusideedega.

Pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aas-tal kujunes ülikooli teoloogia fakulteedistVene keisririigi evangeelse kiriku vaimnekeskus, mille tuumiku moodustasid saksaharitlased. Olid ju Venemaa väravad ja üli-

koolide uksed tol ajal Läänemere-äärsetesprovintsides eriti saksa intellektuaalidele lah-kelt avatud. Ühised kaotused�võidud saks-laste �Vabadussõja� ja venelaste �1812. aastaIsamaasõja� lahinguväljadel viisid Venemaaja Preisi lähenemisele.3 Valgustusajastult pä-ritud ratsionalismist, segatuna sõdadest väl-ja kasvanud müstilis-romantilise maailma-tunnetusega, sai toetuspind poliitilisi, rahvus-likke ja konfessionaalseid piire ületavale re-ligioonile. Viimase peamiseks näiteks on1814. aastal loodud Püha Liit. Lokaalsel javähem ambitsioonikal tasandil sobib kirjel-datud �usulise sallivuse� näiteks Tartu üli-

1 16. sajandi lõpul sai katoliiklikes piirkondades�ülikoolikirik� omaette ehitusülesandeks, evangeel-set ülikoolikiriku vormi kui iseseisvat ehitustüüpi agaei tekkinud. Seetõttu eelistatakse järgnevalt 19. sa-jandil kasutuses olnud mõistele �ülikoolikirik� mõis-tet �ülikooli kirik�, milles viidi läbi Tartu akadeemi-lise pere jumalateenistusi. Vt. E. Hütter, Die Pauliner-Universitätskirche zu Leipzig. Geschichte undBedeutung. Weimar: Böhlau, 1993, lk. 121�122.2 J. Frey, Aus der Geschichte der Universitätskirchezu Dorpat. Dorpat, 1910; V. Vaga, Tartu ülikooliarhitektid. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetused5. Tartu, 1928; N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu.Käsikiri Riigi Muinsuskaitseametis. Tallinn, 1980;J. W. Krause aegsete ülikooli kiriku ehitusplaanidekohta vt. nt. H. Hiiop, J. Maiste, K. Polli, M. Raisma,Johann Wilhelm Krause. Kunstnikust arhitektiks.Kataloog 1. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1999;J. Maiste, K. Polli, M. Raisma, Alma Mater Tartuen-sis. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003. Võimaluseeest kasutada viimases avaldatud plaanide fotoüles-võtteid tänab käesoleva artikli autor head kolleegiKadi Pollit Kadrioru Kunstimuuseumist.3 4. novembril 1815. aastal toimus Berliinis Napo-leoni üle saavutatud võidu tähistamine ning Aleksan-der I venna, tulevase tsaari Nikolai I kihlus Preisikuninga noorima tütre Charlottega. Kihlusele järgne-nud abielu 1817. aastal liitis kaks maad sajandiks:W. Pachomova-Göres, B. Göres, Friedrich WilhelmIV. und Rußland. Aspekte eines neues Themas. �Friedrich Wilhelm IV., Künstler und König. Zum200. Geburtstag. Ausstellung vom 8. Juli bis 3. Sep-tember 1995. Berlin-Brandenburg: Stiftung Preussi-scher Schlösser und Gärten, 1995, lk. 159.

Tiina-Mall Kreem82

koolis viljeldud evangeelne teoloogia, misoma mitmeharulisuse poolest ei jäänud mahasaksa alade omast. Tartus teoloogia fakultee-diga seotud õpetlased levitasid ühtaegu niipietistlikku, ortodoksse luterluse kui ka Fried-rich Schleiermacheri mõtetest kantud ja rat-sionalismile vastanduvat vaimu.4

Sel hetkel oli klassitsistlik arhitektuur ki-rikuehituses veel valdav. Oma universaalsu-se ja toetumisega Kreeka ja Rooma ning Itaa-lia renessansi ehituspärandile sobis see üht-aegu evangeelsele, rooma- ja kreekakato-likule ning ka anglikaani kirikule. Klassit-sistlikke ehitisi peeti sobilikeks nii juba aja-looareenil kuulsust võitnud kui ka alles omapead �kultuurrahvaste� abil tõstma hakkava-tele rahvastele.5

Pärast Napoleoni vastu peetud sõdu hak-kas kirikuehituses valitsev pilt aga tasapisimuutuma: Euroopa poliitilise ja konfessio-naalse kaardi ümber joonistanud võitjate õuelpidutses, piltlikult väljendudes, koos õnne-ga rahvuslik vaim, õigem oleks ehk öelda �vaimustus. Valitsejate ning nende lähikondakuuluvate literaatide ja arhitektide silme ettekerkisid hiiglaslike kirikukujuliste rahvusli-ke ja �rahvuslikus stiilis� monumentide vi-sioonid. Neist kuulsaim on kahtlemata Köl-ni toomkiriku juhtum: 1814. aastal sündinudideest � lõpetada keskajal pooleli jäänud ka-toliiklik katedraal saksa rahvusliku monu-mendina6 � haarasid kinni saksa luterlasestPreisi kuningas Friedrich Wilhelm III jakroonprints. Veel 1840. aastal, kui trooniletõusnud romantilise hinge ja arhitektiambit-sioonide poolest tuntud Friedrich Wilhelm IVeestvõttel pandi nurgakivi Kölni toomkirikuläänetornile, jätkati ehitust kui saksa rahvu-se ühtsuse sümbolit.7 Sümboli tähenduse oliKölni katedraalile andnud eelkõige selle stiil� alates J. W. Goethest �saksa ehituskuns-tiks� nimetatud gootika.8 Gootika kui märgitähendusjõud oli nii tugev, et isegi leviv tead-

mine gootika prantsuse päritolust ei suutnudKölni katedraali lõpetamist peatada,9 rääki-mata siis mitmelt poolt kõlanud sotsiaalsestkriitikast.10

4 H. Wittram, Theologie und Kirche in den Ostsee-provinzen in der Auseinandersetzung mit der kritischenTheologie und den modernen Strömungen Deutsch-lands. � Baltischen Kirchengeschichte. Hrsg. R. Wittram.Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1956, lk. 220.5 Näiteks G. Fr. W. Geisti 1823. aastast pärit Tartueesti Maarja koguduse kiriku kavand ning selle klas-sitsistliku stiili valiku põhjendus: E. Tohvri, Ehitus-meistrist arhitektiks � G. F. W. Geist Tartu linnaruu-mi kujundajana 19. sajandi esimesel poolel. � Kunsti-teaduslikke Uurimusi 2004, kd. 13 (3�4), lk. 55�56,61, 70.6 R. Diekhoff, Die konkrete Utopie. � Der KölnerDom im Jahrhundert seiner Vollendung. 1. Katalog.Hrsg. H. Borger. [s.l.]: Historische Museen der StadtKöln, 1980, lk. 259.7 G. Klevinghaus, Die Vollendung des Kölner Domsim Spiegel deutscher Publikationen der Zeit von 1800bis 1842. Dissertation, Universität des Saarlandes.[s.l.], 1971, lk. 35�36, 39.8 Kuigi Goethe ei rääkinud gootikast üldiselt, vaidainult Strassburgi katedraali ehitanud geeniusest,võtsid järgnevad generatsioonid keskaja arhitektuurikohta üldkasutusele tema lausutud sõnad deutscheBaukunst. Goethe isiklik huvi gootika vastu raugesaja jooksul. Vt. J. A. E. Heimeshoff, HistorischeArchitektur in Theorie und Ausführung. Der Baumeis-ter Emil von Manger. Denkmalpflege und Forschungin Westfalen. Bd. 4. Bonn: Habelt, 1982, lk. 16�17.9 Sakslased pidasid Prantsusmaa, nagu ka Inglismaaja Madalmaade gooti katedraale Kölni omast madala-mal arengutasemel olevaiks ning leidsid selles õigus-tuse gootika kuulutamiseks saksa rahvuse omaks:G. Klevinghaus, Die Vollendung des Kölner Doms,lk. 186.10 Kriitika seisnes korduvalt väljendatud arusaamas,et meeletul hulgal energia, töö ja raha ühe kiriku ehita-mise jaoks kulutamise asemel tuleks ehitada paljuväiksemaid kirikuid ning lahendada seeläbi kogudustesuurusest ja ruumipuudusest tulenevaid hingehoiuala-seid ja laiemaid sotsiaalmajanduslikke probleeme.Heinrich Heine kritiseeris Kölni katedraali ehitamistjuba 1823. ning 1844. aastal: H. Lützeler, Der KölnerDom in der deutschen Geistesgeschichte. � DerKölner Dom. Festschrift zur Siebenhundertjahrfeier1248�1948. Köln: Pick, 1948, lk. 241�242.

83Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Krause plaanidKui Johann Wilhelm Krause 1803. aastal Tar-tu toomkiriku varemete ülesehitamist plaa-nis, siis polnud Kölni katedraali tähelendEuroopas veel alanud. Arhitekti toetuspunk-tiks oli aga samuti Goethe, luuletaja vaimus-tus Strassburgi katedraalist,11 ning veendu-mus, et gootika kui saksa ehituskunsti pärandväärib säilitamist. Kuivõrd sügavalt Krausegootika olemust tajus, on iseküsimus. Et üli-kooli arhitekt piirdus gootika (ära)kasuta-misega oma kirikukavandite puhul peamiselteksterjööris ning kasutas interjööri kujundu-ses baroklike motiividega pikitud klassitsist-liku arhitektuuri vormikeelt, on kooskõlastollal ehituskunsti käsiraamatuis levinud õpe-tuste ja hoiakutega.12 Teisalt kinnitab nii Krau-se 1803. aastast kui ka 1820. aastast pärine-vate toomkiriku varemete täisehitamise ka-vandite13 analüüs, et arhitekti arusaama goo-tikast kammitses klassikalise ehitustradit-siooni domineeriv kogemus. Krause ei näi-nud gootikas niivõrd konstruktsiooni, kui-võrd �peale kleebitavat� dekoratsiooni.

Et Krause 1803. aasta ülikooli raamatu-kogu, kirikut ja tähetorni ühendava ehitus-plaani elluviimist alustati raamatukogust, onseletatav nii valgustusajastu vaimu kui kaülikooli esmavajadustega: paigutada õppe-ja uurimistööks esmatähtis kirjandus kind-latesse ning õppejõududele-üliõpilastele li-gipääsetavatesse ruumidesse; jumalateenis-tustest võis ülikoolirahvas osa võtta ka Tar-tu linnale kuuluvas Jaani kirikus. Pärast Na-poleoni vallutuste ja sõjaga kaasneva hävin-guohu äralangemist ning nii ülikooli finant-seeriva riigikassa kui ka kohaliku aadli tas-kute rahaga täituma hakkamist võis Tartusjälle teha suuremaid kirikuehituse plaane.Oma osa ülikooli kirikuehituse taas päevakor-da kerkimisel võis mängida 1803. aasta oma-le järgnenud uus 1820. aasta ülikooliseadus.14

Kui 1820. aastal oli Krause algul ka val-

mis loobuma toomkiriku läänetornide üles-ehitamisest algses kõrguses ja toreduses,15

siis peatselt asus ta tornide taastamist kaits-ma. Kõrgele hinnale vaatamata leidis gootitornide taastamine ülikooli nõukogus suurtpoolehoidu. Vaimustuti mõttest �ehitada hoo-ne, mille sarnast võib-olla enam 400 aastajooksul ehitatud pole � teha vene ehitus-kunsti esimene katse luua taevasse kõrguvatõhtumaa keskaegset stiili�.16 Kõik see kõ-neleb saksa aladel puhkenud �gootika tor-mi� mõju jõudmisest Liivimaa ja ülikooliringkondadesse ning eespool mainitud kon-fessionaalse ja rahvusliku vaenu puudumi-sest: katoliku kiriku ülesehitamises saksaevangeelse koguduse jaoks nähti isamaa, s.o.Vene impeeriumi teenimist sellele kuulsusetoomise näol.

Mõistust usu vahimeheks seadnud valgus-tusajastu vaimus joonistas Krause 1820. aas-tal raamatukoguga liituvale kirikuprojektileka loodusteaduste ja kunstiesemete ekspo-sitsiooni- ja hoiuruumid: et vanakraami, rot-tide ja hakkide asemel oleks kiriku katuse

11 Strassburgi katedraali kõrval nimetas Krause arhi-tektuuri keskaegse meistriteose näitena ka Milano jaSevilla katedraali: Alma Mater Tartuensis, lk. 206.12 19. sajandi esimesel poolel trükis ilmunud kaas-aegsete arhitektide endi paremate projektide ningteoreetilisemat laadi käsitluste seast võib leida hulga-liselt analoogseid, M. A. Laugier�ile ja F. Milizialetoetuvaid näiteid. Vt. T. Weiß, Stildiskussion zur Sak-ralarchitektur des 19. Jahrhunderts in Deutschland.Hochschulschrift. München, Univ., Diss. München,1983, lk. 69�70. Laugier� ja Milizia teosed polnudKrausele tundmatud: M. Raisma, Voyages pittores-ques. � Johann Wilhelm Krause. Kunstnikust arhitek-tiks, lk. 118.13 Krause ehitusplaanid vt. Alma Mater Tartuensis,lk. 211, 213, 215, 220.14 V. Tamul, Tartu ülikool 19. sajandil � Balti võiimpeeriumi ülikool. � Tartu, baltisakslased ja Saksa-maa. Koost. H. Piirimäe, C. Sommerhage. Tartu: Tar-tu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk. 82.15 Alma Mater Tartuensis, lk. 220.16 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 4.

Tiina-Mall Kreem84

all koht harivatele esemetele. Põhjapoolsedkülglöövid, kabelid ja torniruumid pidid pa-nipaikade ja ülikooli ametnike korterite näolsaama praktilise funktsiooni.17 Seega võibKrause kirikuprojektides näha teatud möön-dustel esimest, täpsemalt �valgustuslikku�Gruppenbau idee ilmingut Eesti sakraalarhi-tektuuris. Teisisõnu � Krause lähenes omakavandeis kirikule kui koguduse religioosseja kultuurilise elu keskusele ning kui eluvaimse ja materiaalse poole tasakaalustatudühendusele.18

Omaette väärtuseks käesoleva artikli sei-sukohalt on Krause pakutud ülikoolikirikusiseruumi, eriti altari ja kantsli kui evangeelsejumalateenistuse keskse koha kujundus.J. Frey andmeil pidi arhitekti kavandatud al-tar (loe: altarisein) olema 12 jalga lai ja 36jalga kõrge (vastavalt umbes 4 ja 12 meet-rit). Kahel pool altarit pidid asetsema posta-mendid lamedatesse ni��idesse paigutatud jarikkalikult kaunistatud baldahhiinidega kae-tud kujudega. Samal ajal kui jutlustaja rää-kis tõest ja armastusest, pidid figuurid kõne-lema usust ja lootusest. Mõlemale poole kants-lit ja kõlaräästa kohale pidid jääma maalid�Kristus variseride keskel�, �Kristuse ristiltvõtmine� ja �Kristuse taevaminek�. Kõikeseda pidi kroonima rist, palmioksad, loorbe-rid ning glooria. Glooria taha jäävas müürispidi olema auk, augu ees kuldne klaas, mil-lest kumav valgus muutnuks glooria veelgisäravamaks. Kõige taustaks olnuks aga tumesein maalitud eesriietega.19 Esitatud kirjel-dus meenutab üht raamatus �Alma MaterTartuensis� avaldatud Krause 1820. aasta ka-vandit: barokse iseloomuga kõrgele nn. al-tariseinale on liidetud kõlaräästaga kantsel;kahele poole kantslit jäävad baldahhiinide-ga kaunistatud figuurid, altariseina kroonibJumala silmaga kiirtepärjas kolmnurk, alta-riseina taha jääb tume (võimalik, et maali-tud) kardinatega sein. Tähelepanu vääriv kõi-

ge selle juures on aga altarilaua kui niisugu-se puudumine (ill. 1). Kohalt, kus nn. kant-selaltarite puhul on reeglina altarilaud, viibuks altariseina taga paiknevat treppi möödakantslisse.

Tavapärane altarilauaga kantselaltar esi-neb Krause 1804. aastasse dateeritud kirikusisevaatel, kus see on kujundatud gooti stii-lis (ill. 2): kahe astme jagu põrandapinnastkõrgemal asetseva nelinurkse altarilaua taus-ta moodustavad kolm ühekõrgust ja -laiustteravkaarset ning kas maalitud või skulp-tuuridena esitatud figuuridega (ilmselt teo-loogiliste vooruste � Usu, Armastuse jaLootuse � kehastused) ni��i. Kantsli kohalkõrgub gooti tornikiivrit meenutav kõlarääs-tas, mis ulatub üle kahekordsetest empoori-dest. Tähelepanuväärne on kiriku pikiseinaasetatud kantselaltari kujunduse puhul see,et neljast külglöövidesse paigutatud empoo-rist kahelt on altari, ja vähemal määral kakantsli juures toimuv halvasti jälgitav. Ja kuivõtta vaevaks märgata kantsli domineerimistaltari üle,20 siis võib Krause inspiratsiooni-allikaks pidada siin reformeeritud kirikut.

17 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 3; N. Raid,TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 2.18 Praktikas murdis juurtega varakristlikku, apostel-liku aega tagasiulatuva kiriku kui hoonete kompleksiidee läbi alles sajandi lõpul. Kirik olgu Gruppenbau,oli nõudmine, mille esitas sakraalarhitektuurile uus-protestantismi nime all tuntud teoloogiline vool, mistoetas ühtlasi arhitektuuri eemaldumist mineviku stii-lide jäljendamisest, lähtudes kaasaja inimese vajadus-test. Vt. E. Sulze, Die Reform der evangelischenLandeskirchen nach den Grundsätzen des neuerenProtestantismus. Berlin, 1906, lk. 218, 242�243;E. Sulze. Der alte und der neue Protestantismus: Vor-trag zu Osnabrück gehalten am 7. Oktober 1907.Osnabrück, 1907, lk. 28; Gruppenbau�st pikemalt vt.K. Hallas, Tallinna Pauluse kiriku projektidest jasakraalarhitektuurist 1900.�1930. aastatel. � Kunsti-teaduslikke Uurimusi 10. Tallinn: Teaduste Akadee-mia Kirjastus, 2000, lk. 124jj.19 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 3�4.20 Alma Mater Tartuensis, lk. 216.

85Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Luterlikes kirikuis 17.�18. sajandil levinudkantselaltar ei asetsenud reeglina mitte kiri-ku külg-, vaid otsaseinas.

Arhitekti kõige varasemal, 1803. aastastpärineval plaanil (ill. 3) võib näha rangesklassitsistlikus stiilis ning �Püha õhtusööma-aega� ja �Kristuse taevaminekut� kujutavamaaliga kaunistatud altariseina. Paljude ast-mete jagu põrandast kõrgemal asuval poo-diumil seisab selle ees altarilaud. Eesti kon-tekstis kõige traditsioonilisema lahendusegaKrause altari juurde kuulus sama omadussõ-naga iseloomustatav kantsel. Samasuguseidmadala kõlaräästaga ja konsooli abil kirikupõhjapoolsele piilarile (sageli ka seinale) kin-nitatud polügonaalse korpusega kantsleid21

leidub paljudes 17. ja 18. sajandil sisustatudEesti- ja Liivimaa kirikutes.

Krause pakutud altarite ja kantslite vaat-luse kokkuvõtteks võiks tõdeda, et tema alg-selt traditsiooniline kavand asendus hiljemjärjest eksperimenteerivamate ja uuendusli-kumatega, kuni jõudis välja lausa altarilauastloobumiseni. Kuid just niisugusena sobib seekokku sajandi esimesi aastakümneid iseloo-mustanud teoloogiliste seisukohtade ebamää-rasuse ja konfessioonidevaheliste piiride hä-gususega.22 Krause kui ülikooli arhitekt võistakistamatult eemalduda rootsiaegsest kiri-kusisustuse traditsioonist (mida olid aidanudkujundada 1686. ja 1694. aasta kirikuseadu-sed).23 Omamoodi uuenduseks rootsiaegsekiriku sisustuse taustal olid Krause plaanidelkahekordsed empoorid, milles võib veel kordnäha reformeeritud kiriku ehitustraditsioonijõudmist Eesti aladele.

Ehitusplaanide vaibumine:1820. aastad1825. aastal troonile tõusnud Nikolai I ajalmuutus riigi religioosses pildis valitsev kire-vus valitsusringkondade jaoks häirivaks. Ühesmitmete teiste ümberkorraldustega, mille ees-

märgiks oli likvideerida Venemaal Napoleo-ni-vastaste sõdade ajal tekkinud segadusedriigi sisemise tugevdamise nimel, asus valit-sus impeeriumi eri osades paiknevaid evan-geelseid kogudusi koondama. Seepärast olivaja ka uut ühtset kirikuseadust ning kirikujuhtimise koondamist Peterburis paikneva si-seministeeriumi valitsuse alla.24 1829. aastaseptembrist 1830. aasta maini koos käinud uuekirikuseaduse loomise komitee lähtus ühtaegunii vanast rootsiaegsest kirikuseadusest25 kuika võttis eeskuju Preisi kirikukorraldusest.Otseselt mõjutas 1832. aastal vastu võetudVenemaa evangeelse kiriku seaduse sündiPreisi Pommeri piiskop doktor Georg Ritschel,kes liitus Friedrich Wilhelm III loal Nikolai I1825. aasta ukaasiga loodud seaduse väljatöö-tamise komisjoniga.26 Kaudsemalt tähendasRitscheli kaasamine Preisi eeskuju tunnista-mist üldriiklikul ja lokaalsel, seadusandlikukõrval ka kirikuehituslikul tasandil.

Nikolai I-le ei saanud jääda märkamatuksäia, piiramatu võimuga monarhi Friedrich

21 Alma Mater Tartuensis, lk. 216.22 W. Kahle, Aufsätze zur Entwicklung der evange-lischen Gemeinden in Russland. Leiden, Köln: Brill,1962, lk. 131�132.23 K. Kodres, Rootsiaegne kogudusekirik Eestis. �Kunstiteaduslikke Uurimusi 8. Tallinn: Teaduste Aka-deemia Kirjastus, 1995, lk. 70�77.24 W. Kahle, Lutherische Begegnung im Ostseeraum.Die lutherische Kirche, Geschichte und Gestalten.Bd. 4. Gütersloh: Mohn, 1982, lk. 97.25 W. Kahle, Lutherische Begegnung im Ostseeraum,lk. 97.26 G. Kroeger, Die evangelisch-lutherische Landes-kirche und das griecherisch-orthodoxe Staatskirchen-tum in den Ostseenprovinzen 1840�1918. � BaltischenKirchengeschichte, lk. 179; N. Hope, German andScandinavian Protestantism 1700�1918. Oxford:Clarendon Press, 1995, lk. 343; Allgemeine DeutscheBiographie. Bd. 28. Leipzig, 1889, lk. 661�664;A. Andresen, Luterlik territoriaalkirik Eestimaal1710�1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -ins-titutsioonidele ja -õigusele. Dissertationes HistoriaeUniversitatis Tartuensis 7. Tartu, 2004, lk. 159�161.

Tiina-Mall Kreem86

Wilhelm III27 pingutused rajada koos saksarahvusriigiga konfessionaalseid piire ületavrahvuskirik.28 Eesmärgiga luua vastukaaluksRoomale orienteeritud katoliiklusele Preisialal domineerinud reformeeritud ja luterlikukiriku liit,29 oli kuningas 1816. aastal kirjuta-nud teoloogide abita nn. Õukonna- ja garni-sonikiriku agenda. Sellega lõpetati kalvinis-tide ja luterlaste senine ühine kirikukasutusning reformiti jumalateenistust üheselt luter-luse suunas.30 Kahe konfessiooni liit, midaajaloos tuntakse Preisi Unioonina, loodi amet-likult reformatsiooni 300. aastapäeval.1817. aastal püstitati ka esimene mälestus-märk Lutherile ja pandi alus reformaatori aus-tamise traditsioonile.31 Neis sündmustes võibnäha omamoodi algust Preisi juhitud sakslu-se kui Lutheri ja reformatsiooni kaudu välja-kujunenud rahvuse enesemääratlusele. Siinleiavad need sündmused mainimist põhjusel,et nad mõjutasid usuelu arengut Venemaalning ka Tartu ülikooli teoloogide seisukohti.

Alljärgnev jääb artikli piiratud mahu tõt-tu küll vaid eelneva väga skemaatiliseks kin-nituseks, kuid tuleb paratamatult ära tuuaülikooli kiriku edasise kujunemisloo mõis-tetavuse huvides. Venemaal 1832. aastal vas-tuvõetud evangeelse kiriku seadus seadis re-formeeritud kiriku ees eelisseisundisse luter-liku konfessiooni. Peamiseks põhjuseks aga,miks uus seadus Venemaa Läänemerepro-vintsides varsti pärast jõustumist nördimusttekitas, oli asjaolu, et sisuliselt tähendas seesenise Landeskirche ja selle privileegide ka-dumise algust.32 Uus kirikuseadus oli osa1832. aasta Vene riigi põhiseadusest. Põhi-seaduse artiklid 40 kuni 46 puudutasid usuja kiriku küsimust ning määrasid kreeka-ortodoksse ehk vene õigeusu kiriku kõrge-ma positsiooni teiste konfessioonidega võr-reldes. Tsaarist isiklikult sai usudogmadeülemtoetaja ja järelevaataja, vene kiriku pü-haduse kaitsja. Muudatuste ideoloogilise

põhjendusena hakkas peatselt kõlama vormel:ortodoksia, autokraatia, rahvalikkus.33 Kon-fessioonist pidi saama toetuspunkt rahvuselening vastupidi,34 nagu Preisis nii ka 1830. aas-tatest üha enam sellega Euroopa poliitiliselkaardil võistlema asuval Venemaal.35 See tä-

27 H. N. Franz-Duhme, Die Einflussnahme FriedrichWilhelms III. von Preussen auf den protestantischenKirchenraum in Berlin. � Geschichte des protestan-tischen Kirchenbaues. Festschrift für Peter Poschars-ky zum 60. Geburtstag. Hrsg. K. Raschzok, R. Sörries.Erlangen: Junge, 1994, lk. 67.28 A. Adam, Nationalkirche und Volkskirche imdeutschen Protestantismus. Eine historische Studie.Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1938, lk. 13�17.29 W. Weyers, Der evangelische Kirchenbau. � Kunstdes 19. Jahrhunderts im Rheinland in 5 Bänden. Hrsg.Ed. Trier, W. Weyres. Bd. 1, Architektur. Düsseldorf:Schwann, 1980, lk. 269.30  H. N. Franz-Duhme, Die Einflussnahme FriedrichWilhelm III, lk. 67. Tagasipöördumine Lutheri õpetu-se juurde oli sajandite jooksul reformeeritud kirikusttugevasti mõjutatud Hohenzollerite kojas ja Preisisvaid osaline: J. Krüger, Rom und Jerusalem: Kirchen-bauvorstellungen der Hohenzollern im 19. Jahrhundert.Acta humaniora Schriften zur Kunstwissenschaft undPhilosophie. Berlin: Akademie Verlag, 1995, lk. 256.31 J. Krüger, Rom und Jerusalem, lk. 257.32 G. Kroeger, Die evangelisch-lutherische Landes-kirche..., lk. 177; 1832. aasta seaduse tulemusenakaotas luterlik kirik oma senise �riigikiriku� staatuseBalti �maariigis�: E. Jansen, Vaateid eesti rahvuslusesünniaegadesse. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk. 343.33 K. J. Netuschilow, Zar Nikolaus I. und die rus-sisch-orthodoxe Kirche in den Jahren 1825 bis 1855.� Religionspolitik zwischen Cäsaropapismus undAtheismus. Staat und Kirche in Rußland von 1825bis zum Ende der Sowjetunion. Hrsg. P. Koslowski,W. Fjodorow. München: Fink, 1999, lk. 12�13.34 W. Conze, Zum Verhältnis des Luthertums zu denmitteleuropäischen Nationalbewegungen im 19. Jahr-hundert. � Luther in der Neuzeit. WissenschaftlichesSymposion des Vereins für Reformationsgeschichte.Hrsg. B. Moeller. Gütersloh: Mohn, 1983, lk. 178.35 1830. aastatel hakkasid Preisi ja Venemaa suhtedsisepoliitilistel põhjustel jahenema. Venemaal leiti, etLääne-Euroopas leviv revolutsiooniline vaim tuleb igahinnaga maha suruda, Preisis aga, et nende usukaaslasiVenemaal ahistatakse. Vt. W. Kahle, LutherischeBegegnung im Ostseeraum, lk. 100; G. Kroeger, Dieevangelisch-lutherische Landeskirche..., lk. 179.

87Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

hendas, et üha olulisemaks muutus kohalikesakslaste jaoks Tartu ülikooli luterliku teo-loogia fakulteet kui ainus impeeriumis. Ühatugevamalt hakati tajuma ülikooli kiriku ehi-tuse vajadust.

Sama 1829. aasta märtsis, kui moodustatievangeelse kirikuseaduse väljatöötamise ko-misjon, oli fakulteet pöördunud ülikooli kon-siiliumi poole kirikuehitust põhjendava kir-jaga. Kirja tulemusena saatis valitsus ehitus-komitee liikme David Visconti Tartusse uuri-ma, kuidas vana toomi ülesehitamisega oleks,kuid tulemusteta.36 Aasta pärast kirikusea-duse vastuvõtmist taotles teoloogia teadus-kond kiriku ehitamise luba uuesti. Kolm aas-tat hiljem saadi avalike õppeasutuste minist-rilt nõusolek pidada akadeemilisi jumalatee-nistusi oma kiriku valmimiseni üüritud ruu-mides. Kiriku ehitust aga ei alustatud.

Jacobi plaanidAlles koos ülikooli peahoone tiibhooneteehituse päevakorda tõusmisega tehti1835. aastal37 uueks ülikooli arhitektiks jaehituskunsti professoriks valitud Moritz Her-mann Jacobile (1801�1874) ülesandeks ka-vandada kirik ning koostada vajalikud ehi-tusplaanid ja -eelarve.38 Kuivõrd Göttingenisja Königsbergis ehituskunsti õppinud ningPotsdamis arhitektina töötanud Jacobi39 üles-andest innustus, näitab tema kommentaar:vaid vähestele ülikoolilinnadele olevat lan-genud osaks Tartu-sugune õnn demonstree-rida väljaspool ülikooli seinu avalikkuselereligioosseid ja teaduslikke elemente kõrvu.Selge, et Jacobi mõtles ülikooli auditooriu-mide, laboratooriumide ja valitsuse ruumehõlmava peahoone paiknemist kõrvuti plaa-nitava ülikooli kirikuga.40 Jacobi pidas sil-mas eraldi seisvate hoonete ansamblit, mitteGruppenbau�d � ühe katuse alla koondatudteaduse ja religiooni poolest koosnevat �uni-versumit� � nagu Krause. Samas ei pidanud

ta vajalikuks klassitsistliku peahoone tahakavandatava kiriku puhul järgida rangelt sel-le stiili. Tartusse tulles oli ta Euroopast kaa-sa võtnud teadmised uuematest (sakraal)-arhitektuuri suundadest ning sümpaatia nn.bütsantsi- ja sellega tihedalt seotud ümar-kaarstiili vastu.41 Venemaal kehtivatest klas-sitsistlike tüüpfassaadide rakendamise nõu-dest ei suvatsenud ta väga hoolida.

Selle jälile, et Jacobi kavandatud kirikutvaremgi on bütsantslikuks peetud, juhatabJ. Frey: �Kiriku välisarhitektuuris on põhili-sed bütsantslikud motiivid....�42 Bütsantsli-ke, nagu ka varakristlike motiivide tulekutkatoliikliku ja evangeelse kiriku arhitektuu-ri soosis sajandi teist veerandit iseloomusta-nud konfessionaalsete piiride laiendamisepüüd.43 Paraku on bütsantslikus-varakristli-kus võtmes lahendatud 19. sajandi pühakojad

36 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 5.37 Krause ametikoht oli seitse aastat täitmata sobivakandidaadi puudumise tõttu. Julius Senff, kes oli1829. aastal lootustandva Krause mantlipärijana välis-maale õppima saadetud, suri 1832. aastal Milanos.Vt. V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 25.38 N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 3.39 Tartu ehitusmeistrid 17. sajandist kuni 19. sajandikeskpaigani. Teatmik. Koost. N. Raid. Tallinn: EestiNSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv, Tartu Riiklik Ülikool,1987, lk. 87�88.40 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 6�7.41 M. Siilivask, Historitsism ja juugend Tartu arhi-tektuuris. Stiilisuunad kohalike arhitektide loomingus1830.�1910. aastail. Magistritöö, Eesti Kunstiakadee-mia kunstiteaduse instituut. Tartu, 1999, lk. 36.42 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 6�7.43 Religioonis toimuvad muutused ei saanud jäädamärkamatuks ka arhitektidele. Valmistades ette 1863.aastal ilmunud raamatut �Die altchristlichen Kirchennach den Baudenkmalen und älteren Beschreibun-gen�.�, märkis autor, kuulus praktiseeriv saksa arhi-tekt Heinrich Hübsch 1849. aastal, et lähtumine kaas-aegse kiriku ideaali loomisel varakristlikust kirikuston põhjendatud kaasaja religiooni liikumisega vara-kristliku kiriku suunas. Vt. H. Mai, Studien zumKirchenbau des 19. Jahrhunderts. Habilitationsschriftdem Bereich Theologie der Karl-Marx-Universität.Leipzig, [s. 1969], lk. 194.

Tiina-Mall Kreem88

jäänud neogootika ja neoromaanika varju.Peamiselt põhjusel, et tähtsaimad bütsants-likus-varakristlikus stiilis kavandatud kato-liiklike ja evangeelsete kirikute projektid jäidteostamata.44 Lääne-Euroopa kohta lausutukehtib ka Eestis, kus 19. sajandi kirikuid onolnud kombeks lahterdada teljel �neogootika� neoromaanika�45 ning kus kõik bütsantsli-ku kunsti pitserit kandnud ideed jäid, olguetteruttavalt öeldud, teostamata.

Siinkohal tuleb näiliselt eemalduda Tartuülikooli kirikust ning põigata Jacobi ja temajärelkäijate arhitektuuristuudiumit mõjuta-nud kultuuriruumi. Huvi bütsantsliku kunstivastu leidis väljenduse juba 18. sajandi lõ-pul. Ettekujutus bütsantslikust stiilist oli läbi19. sajandi muutuv ning mõistet �bütsants-lik� kasutati sageli �romaani� sünonüüminahoonete puhul, millel domineeris ümarkaarning mida seetõttu nimetati ka ümarkaarstii-lis (Rundbogenstil) hooneiks. Bütsantslikearhitektuurivormide juures hinnati nende va-ba kasutatavust ehk modifitseerimise võima-lusi ja seetõttu on �bütsantslikeks� nimeta-tud ka hooneid, mille arhitektooniline skeempole kogu hoone ulatuses rangelt ühtne.46 Seenn. bütsantiseeriv hoiak arhitektuuris ühesItaalia romaani ja renessanssvormide raken-damisega leidis 1830.�1870. aastatel vastu-kaja kõikjal Euroopas.47 Konkreetselt avaldussee näiteks kirikulöövile lisatud poolringiku-julises apsiidis või kiriku lahendamises tsent-raalhoonena. Bütsantsliku, nagu ka varakrist-liku kirikuarhitektuuri viljelemine oli omaneeelkõige Berliini koolkonna arhitektidele,48

kuid häid näiteid võib leida ka Karlsruhe kool-konna võtmefiguuriks olnud Heinrich Hüb-schi, Dresden-London-Zürich-Viin teljel töö-tanud Gottfried Semperi jt. portfooliost.49

Eelöeldu taustal võib Jacobi ülikooli pea-hoone taha ja tiibhoonete vahele jääva kiri-ku 1836. aasta kavandit (ill. 4) pidada täies-ti ootuspäraseks: samal ajal kui kirik jätab

väliselt kupliga kaetud tsentraalhoone mul-je, on siseruumi põhiplaaniks kreeka rist,mille peahoonepoolses harus on poolringi-kujuline apsiid.50 Jacobi andis risti kuju si-seruumile selle kujundi sügava tähendusetõttu kristlikus kultuses51 ning tõstis altari-ruumi pingiridadega täidetud koguduseruu-mist kõrgemale püha õhtusöömaaja sakra-mendi nähtavuse ja auväärsuse huvides. Kant-sel, kui selleks võib pidada altariruumi vii-vate treppide ühte otsa (hiljem?) lisatud korv-kaarset detaili plaanil, paiknes koguduse- ehkjutluseruumis. Erinevalt osaliselt altariruu-mi välisnurkade varju jäävast püha õhtusöö-maaja sakramendi läbiviimise kohast oli kant-sel kõikidelt istekohtadelt jälgitav.52 Tõm-mates diagonaalid kiriku sisemise põhiplaa-ni moodustava risti harude vahele, muutisJacobi kiriku põhiplaani väliskontuuri polü-gonaalseks ning leidis risti nurkades sobivadkohad kiriku külgmistele sissepääsudele, üm-ber kogu kiriku jooksvale ning kirikulisteliikumist lihtsustavatele koridoridele ningempooridele viivatele treppidele.

44 H. Mai, Studien zum Kirchenbau des 19. Jahr-hunderts, lk. 191.45 Niisugusest lahterdamisest ollakse loobumas, na-gu kinnitavad M. Siilivase 1999. aastal kaitstud ma-gistritöö (Historitsism ja juugend Tartu arhitektuuris.Stiilisuunad kohalike arhitektide loomingus 1830.�1910. aastail) ning eespool viidatud E. Tohvri 2004.aasta artikkel ja E. Tamme käsikiri lähiaastail ilmuvauue �Eesti kunsti ajaloo� tarvis. Autor tänab siinkohalE. Tamme käsikirjaga tutvumise võimaluse eest.46 H. Mai, Studien zum Kirchenbau, lk. 197.47 H. Mai, Studien zum Kirchenbau, lk. 198.48 H. Mai, Studien zum Kirchenbau, lk. 199.49 Viimased näited omandavad Eesti kontekstis suu-remat kaalu sajandi teisel poolel seoses O. P. Hippiuseuuenduslike sammudega siinse kirikuehituse vallas.Vt. H. Mai, Studien zum Kirchenbau, lk. 199.50 Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f. 2100, n. 11, s. 128, l. 3.51 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 6�7.52 Jutluse jälgitavusele osutavad kantslist tagumistepinkideni tõmmatud diagonaalid plaanil.

89Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Jacobi kaks aastat hilisemal, 1838. aastaplaanil (ill. 5, 6) võib märgata kolme täien-dust: altariruumi vastas seisva kiriku peasis-sekäigu kohale on paigutatud orelirõdu; kant-sel on nähtavuse-kuuldavuse huvides tõste-tud sammu võrra koguduse ruumi poole; al-taritaguse käärkambri kohale on kavandatudjutluseharjutamise ruum. Viimane lisandusnäib olevat otseselt seotud ülikooli praktili-se teoloogia õppetooli vajadusega. Ruumipääseb empooride kaudu, mida valgustavadümarkaarsed aknad ja kiriku keskosa katvakuplialuse tambuuri akende rida. Ülalt lan-gev, J. Frey sõnul �pehme valgus� valgus-tab ka kiriku põrandatsooni, kuhu kõikidestkülgedest (v.a. kolmikaknaga käärkamber)avanevate uste tõttu pole akende jaoks ruu-mi jäänud. Simsside ja katusekarniiside abiltugevalt horisontaalse fassaadiliigendusegakirikut kroonib ristiga lõppev, kõrge püra-miidja torniga kuppel, mis pidi olema lae altkaunistatud lihtsate maalingutega.53

1838. aastast pärineb veel teinegi kiriku-kavand, mida siinkohal võiks nimetada �plaa-niks B� (ill. 7, 8, 9).54 Põhiplaanilt ja stiililtmeenutab kõnealune visand eelmist ja büt-santslikuks nimetatut: kreeka risti kujulisepõhiplaani välisnurgad on aga seekord täi-detud ruutudega, millest kaks altariruumi-poolset tähistavad käärkambrit ning tõenäo-liselt jutluseharjutamise ruumi, samal ajal kuiToomemäe poole jäävad ruudud on kogudu-seruumi külgsissepääsude ning empooride-ga seotud trepikodade asukohaks. Põhiplaa-ni ristiharude otstesse kavandatud neli sis-sepääsu on varustatud võrdselt suurte trep-pidega. Kiriku Toomemäe-poolsele küljelekavandatud peasissekäigu eripäraks on (tänupingiplokkide kahte lehte jaotusele) otse al-tarile avanev vaade. Peasissekäiku kiriku fas-saadil toonitab kolmikakna kohale katuseviilu alla lisatud Jumala kolmainu sümbol(silm, kolmnurk ja kiirtepärg) ning frontoo-

nil asetsev rist. Väikesele postamendile jakuulile toetuv rist kaunistab ka kiriku kesk-osa katvat kuplit.

Voldemar Vaga on pidanud plaani B päri-nevaks Peterburist, viidates sealjuures kavan-dilehe ülaservas olevatele märkustele ningCharlemagne II ja D. Visconti II signatuuri-dele.55 Kõnealust (tegelikult ka Laurenberginime kandvat) kavandit iseloomustab Vagakui Jacobi kavandi ümbertöötlust puhtamasja jõulisemas vormis: �...kadunud on väikla-sed profiilid, rosetid, ümarkaare friis, akna-kesed; kadunud on näotu terav tornike, mil-le asemel esineb nüüd latern.�56 Paraku poleVaga märganud, et täpselt samasuguseid kir-jeid nagu kiidetud �hilis-klassitsistlikul� ka-vandil, on ka halvustatud �kaunis omavoli-lises ja abitus renessanss-romaani segastii-lis� Jacobi signatuuri kandval projektil.

Et just plaan B Jacobi jaoks vahevarian-diks jäi, võiks kinnitada 1840. aasta uus üli-kooli kiriku ja tiibhoonete ristlõige, millelkiriku kuplit katab endiselt terav torn (ill. 10).Seega näib, et bütsantsliku stiili eelistaminehilisklassitsistlikule on kirjutatav pigem Ja-cobi teadlikkuse kui saamatuse arvele. Vii-mast peab Vaga küll põhjuseks, miks Jacobiplaane Peterburis ei kinnitatud, kuid selleseisukoha kõrvale võib seada Vaga teise (ningeespool kirjeldatud Vene keskvõimu sisepo-liitikaga haakuva) fakti: Nikolai I valitsus-aeg oli vene bürokratismi kuldne ajajärk, milkõik ülikooli ehitusplaanid pidid saama pea-linnas paikneva teede ja avalike ehituste pea-valitsuse kinnituse.57 Mis ühtlasi tähen-das seda, et vene riigiametnikud otsustasidküsimuse üle, kas evangeelse-luterliku üli-

53 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 6�7.54 EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 8, 9, 10.55 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 29, joonis18, 20.56 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 30.57 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 26.

Tiina-Mall Kreem90

kooli kirikut üldse ehitada. Unustada ei to-hiks Jacobi plaanide nurjumisest rääkidessedagi, et samuti nagu korduvalt võrdlusekstoodud Preisis,58 lähtuti Venemaal nn. riikli-kest mustritest kinni pidamise vajadusel ka-hest punktist: vältida liigseid kulutusi ja/või�kõnetada� avalikkust valitsevale ideoloo-giale sobival viisil.

Vaga subjektiivse arvamuse tasakaalusta-miseks tuleks viidata mitmetele plaanil Besinevatele praktilistele puudustele: apsiiditakujundatud altariruum oma võimalikult ko-guduse ruumi lähedale nihutatud altariga onhäirivalt tühi; kantsel varjab kiriku põhja-poolses tiivas istuvate kirikuliste silme eestaltari; pääs pinkidesse on ebamugav (v.a. al-tari-peasissekäigu teljel); nelja võrdse mahu-ga välistrepi ehitamine (eeldusel, et altari-tagusest trepist siseneb vaid jutlustaja ja ki-riku abipersonal) on ebaotstarbekas. Ilmselton just need puudused juhtinud arhitekti 1840.aastal plaani B juurest tagasi pöörduma esi-algse kavandi juurde.

Oma visioon altari ja kantsli kujundusestoli Jacobil Tartusse tulles juba olemas. Nii1836. kui ka 1838. aasta esimesele plaanileon joonistatud altarilaud, mille taga on väi-ke postament. Vahekatsetuseks jäänud kiri-ku (põhi)plaanile B on altarikasti joonista-tud üks suurem ruut kahe väiksema vahele.Vastuse küsimusele, mida need ruudud tähis-tavad, annab sama plaani juurde kuuluv ki-riku lõige (ill. 9): 1838. aasta plaanil B sei-sab altarilaua kohal kahe väikse postamendivahel suur krutsifiks. 1836. ja esimesel 1838.aasta plaanil oli krutsifiks kõige tõenäolise-malt paigutatud altarilaua taga paiknevalepostamendile. Plaanil B olevad väiksed pos-tamendid olid mõeldud ilmselt küünlajalga-de paarile (mis Preisi 1816. aasta agenda alu-sel kuulusid koos krutsifiksiga altari kohus-tusliku kujunduse juurde) ning mis kindlastioli kavas paigutada 1836. ja 1838. aasta esi-

mese plaani järgi teostatavale altarile. Küün-lajalad on plaanidele jäetud joonistamata ar-vatavasti põhjusel, et seda liiki sisustusdetailkuulub kiriku vallasvara juurde.

Kummastavana, nagu eespool kirjeldatudKrause 1820. aasta plaanigi puhul, mõjubJacobi plaani B ja 1840. aasta altarikavandijuures asjaolu, et puudub altarilaud kui nii-sugune. Kuidas Tartu teoloogid sellisele al-tarikujundusele reageerida võisid, jääb int-rigeerivaks mõistatuseks. Võib-olla valmisteoloogide reaktsiooni tulemusena üks datee-rimata, kõrge küünlajala paariku vahele jäävarhitektoonilise altariseina kavand: kahelesambale toetuva ja risti kandva ümarkaarsekarniisi alla tulnuks �Kolgata�-stseeni kuju-tav maal. Altariseinaesist ruumi (kas altari-laud on või seda pole, plaanist siiski parakuei selgu) piirab ümarkaarselt paigutatud jabalustritest koosnev altarivõre.59 Just niisu-gune arhitektoonilisse raami paigutatud maa-liga altarikujundus oli Eesti uusaegses kiri-kusisustuses traditsiooniline. Stiililt võisidaltarid seejuures küll erineda, kuid altari-võreta ei jäetud neid mitte kunagi.60

Huvitavat lisainformatsiooni altariruumiüldkujunduse kohta annab seesama 1840.aasta plaan: apsiidivõlvile on nelja ingli va-hele maalitud kiriku �bütsantsliku� stiiligasobivalt Jumala-isa ning apsiidi välisservalepaigutatud keerubitest moodustatud friisigaühendatud kolm pluss kolm maaliruutu (tõe-näoliselt nelja evangelisti sümboli ja kahedekoratiivvaasiga). Kantsli kujundus (nelja-le kõrgele sambale toetuv, ruudukujulise põ-hiplaaniga korpus ja lame, ornamentaalsekarniisikaunistusega kõlaräästas) sel 1840.

58 Preisi Reini-äärse katoliikliku provintsi kirikuehi-tusplaanid pidid näiteks leidma kinnitust Berliinis.59 EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 4.60 Renessanss- või barokkajast pärinevad altarisei-nad said 19. sajandil ümber võre, näiteks Kihelkonna,Rakvere, Simuna, Harju-Madise jt. kirikuis.

91Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

aasta plaanil on sama mis 1838. aasta plaa-nil B. Traditsioonilise arhitektoonilise seinaja võrega altarikavandi juurde kuuluv kant-sel erineb eelnevalt kirjeldatuist korpuse po-lügonaalsuse ning nelja asemel vaid üheletugisambale asetatuse poolest. Sellisena jät-kab ka see kantslite kujunduse traditsiooni,mis oli siinmail levinud juba 16. sajandil.

Plaanilt B pärineb ka 1840. aasta plaanistaasilmuv kiriku valgustamise lahendus põ-hikorruse empooride alla paigutatud aken-dega. Ülikooli teoloogide esitatud kiriku suu-rema ja ühtlasema valgustuse nõue võis ollaüks põhjustest, miks 1836. aastal ilmus üli-kooli ehitusnõukogu lauale kirjeldatud Ja-cobi kavandite kõrvale veel üks projekt ehk�alternatiivplaan�.

“Alternatiivplaan”?Ühtlast valgust, s.t. head nähtavust evangeel-ses kirikus enesestmõistetavaks muutunudempooridel ning nende all nõudis jumalatee-nistusse lõimitud koguduse ühislaulu osa.Niisuguses kirikus, nagu Jacobi oli kavan-danud, oleks lauluraamatu kasutamine olnudraskendatud. 1836. aasta lõpus ülikooli ehi-tuskomitee poolt vastuvõetud ning signatuuri� Vassili Morgja...[?, plaani signatuuriga alu-mine parempoolne nurk on rebenenud] � kan-dev kavand61 (ill. 11) on selles suhtes Jacobiplaani täielik vastand: eraldi koori ja läänesasuva tornialuse eeskoja vahele jääb ühelöö-viline valgusküllane koguduseruum. Pikisein-tes asuvatele avaratele nelinurksetele akendelelisanduvad empooride kohal poolümarad ak-nad. Nelinurksete akendega on varustatud kakahele poole lääne-eeskoda jääv empoorideleavanevat trepikäiku ja altariruumiga külgne-vad väikesed ning koos trepikodadega põhi-plaani nurgalaiendeid moodustavad abiruu-mid. Neist põhjapoolne, mis trepikäigu kau-du on seotud koguduseruumi alguses aset-seva kantsliga, on kõige tõenäolisemalt vai-

muliku kasutusse jääma pidav käärkamber.62

Hoovilt eraldi sissepääsuga varustatudkäärkambrist avaneb uks koguduseruumistpaari astme jagu kõrgemal asetsevasse koo-riruumi. Altar seal meenutab oma kujundu-selt ülalkirjeldatud ümarkaarse karniisi lõ-petuse ja keskmaaliga altariseina. Peamisekserinevuseks kahe kavandi võrega ümbritse-tud altariseinte vahel on see, et viimasel flan-keerivad maali sambapaarid ning sammas-tele toetuv karniis on laiem. Seinakonsooliabil altari- ja koguduseruumi nurgale paigu-tatud kantslil on traditsiooniline polügonaal-ne korpus, kuid mis puudub, on kõlaräästas.Võib-olla ei pidanud arhitekt kõlaräästastvajalikuks põhjusel, et kiriku ülemisele poo-lele paigutatud kantslist lausutud sõna püü-dis kinni ja peegeldas tagasi suhteliselt ma-dal puitlagi. Pingid kirikus pidid paiknemakahel pool peauksest altarini viivat vahekäi-ku, millega ristub kaht külgust omavahelühendav käigutee. Vaadates võrdlemisi laia-de vahekäikude ja pinkide pikkuse suhet ki-rikus liikumise, sisse- ja väljapääsu, isteko-ha leidmise, altari juurde armulauale ningempooridele pääsemise seisukohast, tulebtunnistada nende kujundamise otstarbekust.Lisades juurde kirikule iseloomuliku valgus-

61 EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 1, 4. Arvamusedkõnealuse ehitusprojekti päritolust lähevad lahku:J. Frey arvates on projekt valminud ülikooli ehitus-komisjonis (J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat,lk. 7), V. Vaga arvates Peterburi teede ja avalike ehi-tuste peavalitsuses. Oma seisukoha kinnituseks viitabVaga projekti ülaservas seisvale märkusele ning nelja-le nimele: kindral Dimitrjev, kolonel von Laurenberg,Charlemagne II, D. Visconti ja Visconti II. Kolmeviimase nimeka Peterburi arhitekti ühisloominguksvõib projekt V. Vaga arvates ollagi (V. Vaga, Tartu üli-kooli arhitektid, lk. 28�29), tehes sellega sama vea,mis 1838. aasta plaani B atribueerides ja Jacobi esime-sele 1838. plaanile vastandades.62 19. sajandist pärinevatel kirikukavandeil on sage-li kaks käärkambrit, üks vaimulike ja teine ilmike (nt.patrooni, vöörmündrite jt.) jaoks nagu näiteks TallinnaKaarli kirikul.

Tiina-Mall Kreem92

1.Johann Wilhelm KrauseÜlikooli kiriku ristlõige1820EAA, f. 401, n. 10, s. 130, l. 6

93Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

2.Johann Wilhelm KrauseÜlikooli kiriku ristlõige1804Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade jaharuldaste raamatute osakond (edaspidi TÜR KHO),f. 9, n. 1, s. 29, l. 13

Tiina-Mall Kreem94

3.Johann Wilhelm KrauseÜlikooli kiriku ristlõige1803EAA, f. 2100, n. 11, s. 147, l. 3

95Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

4.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku ja tiibhoonete visand1836EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 3

Tiina-Mall Kreem96

5.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku põhiplaan1838EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 6

97Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

6.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku ja tiibhoonete läänefassaad1838EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 7

Tiina-Mall Kreem98

7.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku põhiplaan, nn. plaan B1838EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 9

99Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

8.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku plaan B, läänefassaad1838EAA, f. 2100, n. 11, s. 128. l. 10

Tiina-Mall Kreem100

9.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku plaan B, ristlõige1838EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 8

101Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

10.Moritz Hermann JacobiÜlikooli kiriku tiibhoonete ristlõige1840EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 5

Tiina-Mall Kreem102

11.Nn. Vassili M.Ülikooli kiriku põhiplaan, ristlõige ja läänefassaad1836EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 12

103Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

12.David OlltoffÜlikooli kiriku läbilõige1849EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 12

Tiina-Mall Kreem104

13.Karl RathhausÜlikooli kiriku põhiplaan1852EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 17

105Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

14.Karl RathhausKinnitatud ülikooli kiriku projekti läänefassaad1852EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 16

Tiina-Mall Kreem106

küllasuse ning rootsiaegse altari ja kantslikujunduse traditsiooniga haakuva püha õh-tusöömaaja sakramendi läbiviimise ja jutlu-se pidamise koha lahenduse, muutub mõis-tetavaks ehituskomitee valiku kaldumine justselle plaani kasuks. Seda enam, et paljuskikattus arhitekt Vassili M. plaan 1836. aastastpärit ning vaevalt et Tartu-suuruses linnas üli-koolirahvale tundmatu, kaasaegse protestant-liku kirikuehituse väljakutsete üle teoretisee-rinud63 arhitekt G. F. W. Geisti kavandiga uue-le Maarja kirikule.64 Viimase puhul on oluli-ne rõhutada projekti kooskõla linnas kehtivatüüpfassaadide rakendamise nõudega.65

Hilisklassitsistlikus vormikõnes ja kupli-ga kaetud läänetorniga kiriku �alternatiiv-plaani� peab J. Frey 1910. aastal huvitavakseelkõige põhjusel, et selle juurde ulatub ta-gasi hiljem valmis ehitatud kiriku plaan.66

Kogu oma lugupidamise juures J. Frey kuiTartu ülikooli kiriku ehitusloo esimese jaületamatuks jäänud krooniku vastu on siin-kirjutaja teistsugusel arvamusel. Eesti arhi-tektuuriajaloo tänaselt seisukohalt näivadhuvitavamad siiski Jacobi 1836. ning 1838.aasta plaan(id), mis ilmekalt kirjeldavad Eu-roopas (eelkõige Preisis) toimunud kiriku-arhitektuuri alaste diskussioonide jõudmistTartusse. Ülikoolilinna, kuhu koondus 19. sa-jandil siinse maanurga vaimueliit ning kusoli ainsana võimalik teoloogide ja arhitekti-de vahetu dialoog võimalikust kõige kõrge-mal tasemel. Jacobist kui hinnatud arhitek-tist kõneleb fakt, et ta kutsuti Tartust Peter-buri Akadeemia professoriks.67 Et Jacobi lin-nas kehtinud rangeid klassitsistlikke ehitus-norme mitte ainult �bütsantsliku�, vaid kagootilike kavanditega õõnestada söandas,kinnitab üks Tartu Maarja kirikule tehtudjoonis.68 Seega ei saa eespool vaadeldud pi-kilööviga ülikooli kiriku kavandit nimetadamitte Jacobi projektide alternatiiviks, vaidvastupidi: Jacobi projektid olid alternatiiv-

lahenduseks üksluiseks muutunud klassitsist-likele kirikuprojektidele Tartus.

Ehitusplaanide seiskumine:1840. aastadÜlikooli kiriku ehituse katkijäämist on seos-tatud Jacobi lahkumisega 1837. aastal,69 kuidoma osa võisid siin mängida ka poliitilisedpõhjused. Eespool sai viidatud võimalusele,et 1830. aastate teisel poolel venestamise tee-le asunud keskvõim ei olnud huvitatud üli-kooli kiriku ehitamisest linna, kus valitses sak-sa vaim ja usk. Seda enam, et Tartu ülikoololi oma teoloogia fakulteediga säilitanud im-peeriumi kõrgkoolide seas eristaatuse.70

63 E. Tohvri, Ehitusmeistrist arhitektiks, lk. 55�70;EAA, f. 3828, n. 1, s. 303, l. 3�19p.64 EAA, f. 995, n. 1, s. 6859, l. B: kahe ehitusplaanijuures on sarnased ristkülikukujulisele põhiplaanilelisatud nurgalaiendid, koguduse ruumi liigendaminelaeni ulatuvate sammastega kolmeks lööviks ningkiriku katmine ornamentaalse friisiga laega, empoori-dele avanevate trepikodade paigutamine läänetorni-aluse eeskoja alla, käärkambrisse avanev eraldi sisse-käik, kantslisse viiva trepikäigu algamine käärkamb-rist, altariruumi eraldamine jutluseruumist madalabalustraadiga ning altarilaua moodustumine altarisei-na sokli laiendist.65 Maarja kiriku eeskujuks on tüüpfassaad nr. 35:M. Siilivask, Historitsism ja juugend Tartu arhitek-tuuris, lk. 36.66 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 8.67 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 26.68 M. Siilivask, Deutsche Architekten und Baumeis-ter in Dorpat. Tartu in der zweiten Hälfte des 19. undam Anfang des 20. Jahrhunderts und ihr Beitrag zurörtlichen Baukunst. � Der finnische Meerbusen alsBrennpunkt. Wandern und wirken deutschsprachigerMenschen im europäischen Nordosten. Hrsg.R. Schweitzer, W. Bastman-Bühner. Helsinki: Stiftungzur Forderung deutscher Kultur, 1998, lk. 324; M. Sii-livask, Historitsism ja juugend Tartu arhitektuuris,lk. 36.69 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 26.70 Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotami-seni. Õpetatud Eesti Selts. Peatoim. S. Vahtre. Tartu:Ilmamaa, 2003, lk. 267�268.

107Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Lisaks leidsid 1840. aastatel Liivimaal asetsündmused, mis jäid pikaks ajaks mõjutamamitte ainult ülikooli, vaid kogu Eesti kiriku-ehitust. Nimelt hakkas sel aastakümnel lute-ri kirikust õigeusu kirikusse üleminejate arvkiiresti kasvama. Lausa massiliseks muutuskonversiooniliikumine Lõuna-Eestis 1844.�1846. aasta suure näljahäda71 ning 1849. aas-tal vastuvõetud ja talurahva hulgas rahutustkülvanud uue rendisüsteemi seaduse tulemu-sena. Oma osa selles mängis leviv kuulujuttkusagil kaugel lõunas �keisriusku� olevate-le inimestele antavast maast � omamoodiEldoradost.72 Ulatuselt oli 1844�1846 aastausuvahetusliikumine küll väiksem kui sajan-di lõpukümnenditel (peamiselt Põhja-Eestis)toimunu, kuid ometi jättis see selge jälje ki-rikuehituse statistikasse: kui sajandi kolmelesimesel aastakümnel oli uusi evangeelseid-luterlikke pühakodasid püstitatud eelkõigeLõuna-Eestisse ja Saaremaale, siis 1840. aas-tal kandus ehitusaktiivsus üle Põhja-Eestis-se. 1842. aastal valminud Tartu Maarja kirikjäi kauaks ajaks viimaseks uueks kirikuksPõhja-Liivimaal. Saaremaal jäi viimaseksenne suurt usuvahetamist valminud pühako-jaks Kärla kirik. Pärast usuvahetuse liikumisealgust ei ehitatud Põhja-Liivimaale enam kuikümne (kuni Tori kiriku ehitamise alguseni1852. aastal) ning Saaremaale pea kaheküm-ne aasta (kuni Jämaja kiriku ehituseni, misvalmis 1864. aastal) jooksul ühtki uut evan-geelset-luterlikku kirikut. Nimetatud faktidseletavad Tartu ülikooli kiriku ehituse veni-mist. Kui ka projekti valikul oleks saavutatudkonsensus, poleks valitsevad olud ehitust soo-sinud. Ühiskondlikud vapustused seiskavadreeglina suurejoonelised ehitusplaanid: pari-maks teemakohaseks näiteks on 1845. aastalalustatud Berliini toomi kui kõigi protestanti-de peakiriku ehituse takerdumine 1848. aastarevolutsioonisündmuste tulemusena.73

Poliitilise vaenlase silmapiirile ilmumine

koondab, nagu ajalugu sageli kinnitab, sar-naseid kultuuri- ja religiooniüksusi ühiselevastuseisule. Just vene riigiusu pealetungiajal 1830.�1840. aastail kujunes Tartu üli-kooli teoloogia fakulteedis välja ortodoks-sele luterlusele rajatud teoloogiliste vaadeteühtsus. Tähtsat rolli mängis sealjuures 1841.aastal Berliinist Tartu ülikooli dogmaatikaõppetooli kutsutud Friedrich Adolf Philippi.Tema teeneks peetakse muuhulgas ülikooliõpetlaste ja evangeelse kiriku pastorite va-heliste sidemete tihenemist samal aastaküm-nel.74 Kaugemas ja kaudsemas perspektiivispidi see tähendama ülikooli kiriku kui luter-liku teoloogia kantsi mõju kasvu ehitus- jasisustuseeskujuna. Kuid mis esialgu siiskipuudus, oli ülikooli kirik ise: 1844. aastastTartu Jaani kirikus akadeemilisi jumalatee-nistusi pidanud professor Theodosius Har-nack ordineeriti küll 1847. aastal ülikoolijutlustajaks, kuid vaid tingimusel, et eraldikogudust ei rajata.75 Arvata, et sellega oleksülikooli kiriku ehitusplaanid kauaks kalevialla pandud, oleks aga ekslik.

1841. aastal oli Jacobi järeltulijaks ülikoo-li arhitekti ja tsiviilehituskunsti professoriametis Berliinis ja Hannoveris arhitektuuriõppinud ning viimases kuninglike losside

71 T. Karjahärm, Ida ja Lääne vahel. Eesti-Venesuhted 1850�1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakir-jastus, 1998, lk. 11.72 G. Kroeger. Die evangelisch-lutherische Landes-kirche..., lk. 183�184.73 W. Gottschalk, Altberliner Kirchen in historischenAnsichten. Leipzig: Koehler & Amelang, 1985, lk. 182.74 H. Seesemann, Die Theologische Fakultät derUniversität Dorpat 1802�1918. � Baltische Kirchen-geschichte, lk. 209; M. Riistan, Tartu ülikooliusuteaduskond ja Balti kubermangude luterlik kirik:suhted ja suhtumised 1860. aastate kiriklik teoloogi-lise publitsistika põhjal. Magistritöö, Tartu Ülikooliusuteaduskond, kirikuloo õppetool. Tartu, 2004,lk. 49.75 M. Riistan, Tartu ülikooli usuteaduskond ja Baltikubermangude luterlik kirik, lk. 42.

Tiina-Mall Kreem108

ehitusmeistriks olnud Conrad ChristophStremme (1804�1877).76 Berliini ja Hanno-veri ümarstiili-koolkonna77 arhitektina ise-loomustas Stremmet püüd juurutada TartusRundbogenstil�i ning �radikaalset eklektilistarhitektuurikontseptsiooni�.78 Kuigi enamikStremme projektidest jäid paberile ning Vol-demar Vaga nimetab tema valikut ülikooliarhitektiks �suureks ebaõnnestumiseks�,79

peab Mart Siilivask teda sarnaselt Jacobilemeheks, kelle tööd peegeldavad 19. sajandikõige moodsamate arhitektuuriideede jõud-mist Tartusse, Eestisse.80 Paraku jääb tead-mata, missugune oli Stremme nägemus kaas-aegsest evangeelsest kirikuhoonest, sest arhi-tekti seotuse tõttu ülikooli teiste ehitustööde-ga anti kiriku plaanimise ülesanne 1844. aas-tal tema ameti üle võtnud Karl Wilhelm Wink-lerile.81 Kas 1847. aastal ametialase hooletusetõttu ametist vabastatud Winkler82 üldse kiri-ku kavandamiseni jõudis, on teadmata.

Olltoffi plaanKüll on aga säilinud üks aastaarvu 1849 kan-dev kiriku siselõige (ill. 12) Winkleri asemelpraktilise arhitekti ametisse nimetatud DavidOlltoffilt (Oltow).83 Vaatamata sellele, et Va-ga hinnang ka Olltoffile on karm � kõiki temakavandeid, mis polnud muud kui Jacobi pro-jektide ümbertöötlused, pidas kuraator nii-võrd kõlbmatuteks, et neid ei saadetud isegiPeterburi84 �, tasub arhitekti plaanile pilkheita. Jooniselt selgub, et sarnaselt oma eel-käijatele eelistas Olltoff ümarkaar stiili, mil-les ta kujundas pikihoone ja lameda laegakaetud kiriku aknad ja altariseina. Kahelesambale/pilastrile toetuva ja pealt ristiga kau-nistatud ümarkaarse karniisi alla jääva maa-litahvliga (pilditeema jääb selgusetuks) al-tarisein sarnaneb suuresti nii Jacobi 1840.aastast pärinevale kui ka arhitekt Vassili M.1836. aasta joonisel kujutatule. Sarnane esi-mesele on ka kahe suure küünlajala paiguta-

mine altarilauale ning altarivõre ja kantslikujundus. Tähelepanuväärne on Olltoffi ki-riku ristlõike puhul empooride puuduminenagu ka altariruumi koguduseruumist eral-damine vaid kolme astme jagu tõstetud põ-randatasandiga. Kas rõhutas arhitekt eraldialtariruumi joonistamata jättes koguduse iga-külgse ühtsuse ning jutluse ja püha õhtusöö-maaja sakramendi võrdsuse ideed või on sig-neeritud lõpetamata joonis? Arvestades joo-nise tegemise aega � aega, mil pead tõstevortodoksne luterlus polnud veel jõudnud jut-luseruumist selgelt pühama ja seetõttu mõt-teliselt eraldatud altariruumi nõudmiseni �,näib esimene võimalus enam tõenäoline. Al-tariruumi põranda tõstmine jutluseruumiomast kõrgemale on põhjendatav parema näh-tavuse saavutamisega, nagu seda on kantsliasetamine kõrgele tugipostile.

76 Tartu ehitusmeistrid 17. sajandist kuni 19. sajandikeskpaigani, lk. 179�180.77 Hannoveris domineeris ümarkaarstiil aastatel1835�1865: G. Kokkelink, M. Lemke-Kokkelink,Baukunst in Norddeutschland. Architektur und Kunst-handwerk der Hannoverschen Schule 1850�1900.Hannover: Schlüter, 1998, lk. 11.78 M. Siilivask, Deutsche Architekten und Baumeis-ter in Dorpat, lk. 324. Siilivask peab tsiteeritud kohassilmas 19. sajandi neljakümnendatel aastatel tugev-nenud ning sajandi teisel poolel ortodoksselehistoritsismile oma kohta loovutama hakanud arhitek-tuuri suunda, mis propageeris küll ajalooliste eeskuju-de kasutamist, kuid kaasaegses võtmes ning vanamodifitseerivas uues vormikeeles. Ajalooliste stiilidevabasse ehk eklektilisse tõlgendamisse suhtuti posi-tiivselt, mis ei tähenda, et sallitud oleks küündima-tust või lausa käpardlikkust.79 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 30.80 M. Siilivask, Deutsche Architekten und Baumeis-ter in Dorpat, lk. 324.81 Karl Wilhelm Winkler, ülikooli arhitekt 1843�1847, tegutsenud varem Peterburi Iisaku kiriku ehitus-komisjonis: Tartu ehitusmeistrid 17. sajandist kuni19. sajandi keskpaigani, lk. 197.82 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 31.83 N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 6; EAA,f. 2100, n. 11, s. 128, l. 12.84 V. Vaga, Tartu ülikooli arhitektid, lk. 31.

109Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Altariesiste trepiastmete trepimademesteendumine osutab pinkide kahte lehte rivis-tamisele, nagu ka peasissekäigust altarinisuunduvale piduliku sisse- ja väljamarsitee-le. Pinkide asetamine kiriku kivipõrandastkõrgemale tõstetud laudisele annab tunnis-tust tervislike eluviiside sünnisajandi, 19.sajandi esitatud tervishoiunõuetest kiriku-hoonele. Tõenäoliselt nägi Olltoff, nagu hil-jem ka tema järeltulija, sarnaselt Jacobile etteka kirikusse ahjude ehitamise.

Rathhausi plaan:ülikooli kiriku valmimine1851. aastal sai ülikooli praktiliseks arhitek-tiks Karl Rathhaus (Rathaus, 1805�1872), kesjäi ametisse 1869. aastani ning kelle ajal lõ-puks valmisid ülikooli tiibhooned ning kirik.Tänuväärselt kirjeldab Niina Raid ehitusplat-si ettevalmistustöid: pinnaseuuringuid ja sta-biliseerimistöid.85 Käesoleva artikli seisuko-halt veel tänuväärsem on Johannes Frey üle-vaade kirikule nurgakivi panekust, mille tä-hendus selgub eelnenud sündmuste valgusel.

1840. aastatel alanud venestamisprogrammreligiooni abil jäi pooleli. Euroopas toimu-nud 1847.�1848. aasta rahutustest kohkunudkeiser püüdis vältida riigi äärealade elanik-konna ärritamist.86 1840. aastate lõpul algastagasipöördumine luteriusu kiriku juurde,mida keskvõim püüdis küll igati takistada.Riigi surve evangeelsele luterlikule kirikulevähenes alles Aleksander II valitsusajal. 1855.aastal troonile tulnud uus keiser oli 1841.aastast abielus Hessen-Darmstadti printses-si Maximiliana Wilhelmina Augusta SophiaMariaga (keisrinnana Maria Aleksandrovna)ning seega perekondlikult seotud protestant-liku Saksa riigiga ja vähemalt moraalselt ko-hustatud naise vanemate usukaaslaste eesthoolt kandma. Kui ka uus keiser oma riikli-kes otsustes eelistas riigi ja vene rahvusehuvisid silmas pidades kreeka-ortodoksset

kirikut evangeelsele-luterlikule (nagu ka Poo-la roomakatolikule),87 siis ometi hakkas usu-elu evangeelsetes piirkondades tasapisi taasoma endistesse rööbastesse minema. Troo-nivahetus Venemaal pakkus ka kõigi protes-tantide kaitsjaks pürgivale Preisile uue või-maluse Venemaa usukaaslaste toetamiseks88

ning lokaalsest perspektiivist vaadatuna � Tar-tu ülikooli kirikule nurgakivi panekuks.

1851. aastal esitas ülikooliarhitekti ase-täitja Rathhaus direktooriumile koos peahoo-ne tiibehituste projektiga ka uue kiriku ka-vandi. Kuigi Rathhaus Jacobi projekte kuiCopie Schinkelscher Projecte tunnustas, soo-vitas ta neist loobuda, põhjendades oma nõu-annet sellega, et ülikooli kirik ei pea omaolemusele vastavalt olema nii suur ega kup-liga. Luterliku kiriku peamine osa on jutlusning avatud kuppel oleks akustilistel kaalut-lustel sellega vastuolus. Rathhaus ise pak-kus välja empooridega �saalkiriku� (Saal-kirche) kavandi (ill. 13, 14),89 mida tehes tatoetus Schinkeli loomingu teisele küljele �ristkülikukujulise põhiplaani ja empooride-ga saalkirikute eeskujule.90 Rathhausi plaanleidis direktooriumi heakskiidu ja ehituse alus-

85 N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 7; EAA,f. 2100, n. 11, s. 128, l. 15. Ülikooli kiriku krundivali-kuga seonduvaid pinnaseprobleeme kajastas kakaasaegne publitsistika: Das Inland. Eine Wochenschriftfür Liv-, Esth- und Curländische Geschichte, Geo-graphie, Statistik und Literatur 1860, nr. 5, veerg 93.86 M. Riistan, Tartu ülikooli usuteaduskond ja Baltikubermangude luterlik kirik, lk. 12.87 G. Kroeger, Die evangelisch-lutherische Landes-kirche..., lk. 192�195.88 Pikemalt vt. W. Kahle, Symbiose und Spannung.Beiträge zur Geschichte des Protestantismus in denbaltischen Ländern, im Inneren des Russischen Reich-es und der Sowjetunion. Erlangen: Martin-Luther-Verlag, 1991, lk. 48, 51, 71�72, 75.89 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 16; EAA,f. 2100, n. 11, s. 128, l. 16, 17.90 Vt. nt. E. Börsch-Supan, Karl Friedrich Schinkel,Die Provinzen Ost- und Westpreußen und Großherzog-tum Posen. München: Deutscher Kunstverlag, 2003.

Tiina-Mall Kreem110

tamine sai 1852. aasta juulis kinnituse. Kohealgasid ehituskoha pinnase uuringud, ehitus-eelarve koostamine ja tiibhoonete ehitus.91

2. märtsil 1855 suri keiser Nikolai I. Alek-sander II trooniletulekuga 20. novembril 1855.aastal saabus sobiv hetk ülikooli koguduseloomiseks.92 Koguduse kiriku nurgakivi pa-nekuni jõuti järgmisel aastal, kui ülikoolipeahoone üks tiibadest oli juba katuse allaviidud ning teist alustatud. Kohale, kuhu nur-gakivi pandi, anti ideoloogiline põhjendus �peahoone taga seisnud varem Maarja kirik,millest pärast reformatsiooni sai Tartu saks-laste luterliku linnakoguduse peakirik; Poo-la ülemvõimu ajal olnud kirik jesuiitide käes,kuid pärast evangeelse õpetuse kaitsja Gus-tav Adolfi võite olnud kirik jälle luterlastekasutuses. Kuningas Karl XI ajal saanud va-nast Maarja kirikust maa peakirik, Liivimaakindral-superintendendi Pfarrkirche ja aka-deemiline emakirik. Kui Aleksander I üli-kooli taastas, kinkis ta ülikoolile igaveseksajaks vana kindlustusala, piiskopliku toomining rootsi Maarja kiriku piirkonna. �Ja niinagu 15. septembril 1805. aastal, palavaltarmastatud monarhi neljandal kroonimisaas-tapäeval, pandi nurgakivi ülikooli peahoo-nele, nii pandi 1856. aasta 26. augustil, Alek-sander II kroonimisaastapäeval, nurgakiviülikooli kirikule.�93 Viimase kahe sündmu-se koos mainimisest nähtub, kuivõrd valitultpoliitiline oli ülikooli kiriku nurgakivi pa-neku kuupäev.

Pidulik protsessioon oma range akadee-milis-seisusliku järjestusega94 Toomemäelt(akadeemilisteks jumalateenistusteks ajuti-selt kohandatud raamatukogu saalist) ehitus-platsile lisas sündmusele kaalu. Riigitruudu-se võimalikkusest evangeelse luterliku kiri-ku hõlmas pidid kõnelema ka mitmed ehi-tusplatsil läbiviidud tseremoonia osad: pä-rast üliõpilaste ühislaulu pidas arhitekt Rath-haus lühikõne ning asetas nurgakivi kõrvale

laeka, milles olid ülikooli personali nimekir-jaga pärgamendirull, 1856. aastal vermitudvene kuld- ja hõbemünt95 ning 1841. aastaltoimunud keiserliku kihluse puhuks vermi-tud kuldmedal;96 nurgakivipanekut meenu-tama jäänud kuldne ladinakeelse kirjaga mä-lestustahvel ülistas Aleksander II ning aval-das kiitust meestele, kelle toetusest ja tööstkirikuehitus sõltus.97 Seda, et ülikooli kirikuehitamine ülikooli ringkondadest laiemat kõ-lapinda leidis, kinnitab erasektorist tulnudtoetus.98

Millist kirikut siis ehitama asuti? Rath-hausi plaan nägi ette empooride ja pikihoo-nega kiriku. Ehitustegevuse käigus plaanemõningal määral küll muudeti (käärkambri-le lisati eraldi sissekäik, lauljate koori suu-rendamisega loobuti algselt kavandatud, külg-empoore omavahel ühendatavast käigust;99

algselt sirgena mõeldud koorilõpmik asen-dati ümarkaarse kolmeaknalise apsiidiga100),kuid lõpptulemus kõneleb selgelt Rathhausiehituskunstilistest ideaalidest ning neid mää-ranud Schinkeli eeskujust. Kõige enam sar-nanes valminud Tartu ülikooli kirik Schinkeli

91 Tiibhooneid ehitanud arhitekt Gustav vonBockist sai 1856. a. ka kirikuehituse juht. Von Bockallus otseselt Rathhausile, kes oli ka ehituse järele-valvajaks. Vt. J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat,lk. 17; N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 8�9.92 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 13.93 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 18�19.94 EAA, f. 1254, n. 1, s. 87, l. 3.95 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 20.96 N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 10.97 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 22.98 Nt. 28. augustil kirjutas ülikooli kantselei direk-tor kiriku nõukogule, et tema keiserliku majesteedikroonimise päeval toimunud kiriku piduliku nurga-kivi panemise ajal anti talle üle kiri, mille tundmatusaatja teatas, et tal olevat juba kaua aega soov midagiülikooli kiriku heaks teha ning nüüd on ta jõudnudotsusele, et annetab kirikule 50 rubla. Vt. EAA,f. 1254, n. 1, s. 87, l. 19�19p.99 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 22�23.100 N. Raid, TRÜ Õpperaamatukogu, lk. 11.

111Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

projekti järgi 1836.�1840. aastal ehitatudevangeelse kirikuga Erdmannsdorfis.101 Seeoli Friedrich Wilhelm III tellitud ja õukon-nas tunnustatud evangeelse kiriku musternäi-de. Stiililt oli maal asuv õukonnakirik ise-loomustatav sõnaga �bütsantslik: ümarkaar-aknad, itaalia renessansist laenatud stiiliele-mendid kellatorni juures�.102 Väike kellatornpidi olema ka Tartu ülikooli kirikul. Missu-gune täpselt, jääb jooniste puudumise tõttuselgusetuks. Öelda võib vaid üht: plaan ka-sutada 1856. aastal kellatorni konstruktsioonijuures malmivalu103 kõneleb Rathhausi po-sitiivsest suhtumisest küsimusse, kas püha-kodade puhul sobib kasutada moodsa tehno-loogiaga loodud materjale. 1840. aastatest olisee küsimus Euroopas teravalt päevakorras:Berliini arhitektuurikoolkonna ning laiemaltPreisi protestantlikel aladel tegutsenud arhi-tektid (erinevalt enamikust katoliiklastest kol-leegidest) olid moodsa aja pealetungi suhtespositiivselt häälestatud. �Bütsantslikuna� tõl-gendasid kaasaegsed ka Tartu ülikooli kirikustiili, mida peeti aastasadadetaguse gooti stii-li ning kaasaja lihtsa ja õilsa ehituse nõudevahelise erinevuse parimaks pehmendajaks.104

Et seda �bütsantslikku�, ka ümarkaarstiiliksnimetatud ehitusviisi seostati Eestis 1860. aas-tal otseselt Preisi kuninga FriedrichWilhelm IV ja tema arhitektidega, kinnitabnädalaleht �Das Inland�.105

Kiriku sissepühitsemine jaosaline ümberkujundamineVaatamata mõningatele ehitust pidurdavate-le seikadele,106 oli kirik 1860. aasta alguseksnii valmis, et selle võis sisse pühitseda. Kiri-ku sissepühitsemine toimus 31. jaanuaril1860. Enne kui uus kirik pühitseti, peeti vii-mane, omamoodi hüvastijätujumalateenistusülikooli raamatukogus nelja aasta eest sisseseatud ajutises kirikus.107 Sellele järgnes taaskord pidulik, kindla akadeemilis-kirikliku

seisusliku korrastatusega rongkäik Toomeltalla uue kiriku juurde.108 Kirikus sisseõnnis-tamispidustusel pidas kindralsuperintendentvajalikuks rääkida Tartu luterlike kirikuteajaloost, sh. taas kord rootsiaegsest Maarjakirikust, mille kunagistele müüridele uus ki-rik ehitati. Nagu nurgakivi paneku ajal, niimeenutati nüüdki keiser Aleksander I-st,109

mitmeid ülikooliga seotud teolooge ja nen-de püüdlusi, samuti keiser Nikolai I-st, kelleajal hakati korraldama ülikooli jumalateenis-tusi, ning muidugi Aleksander II-st, kelle ajalülikooli kogudus loodi ja kiriku ehitus algas.

Tsiteerides Tartu Maarja kiriku pastoriAdalbert Willigerode ülikooli kiriku sisse-pühitsemise muljeid ajalehest �Dorpater Zeit-

101 G. Grundmann, Der evangelische Kirchenbau inSchlesien. Frankfurt am Main: Weidlich, 1970, lk. 77.102 Pärast Schinkeli surma ehitas August Stüler(Erdmannsdorfi lossi järgneva gotiseerimise käigus)ümber kellatorni ning asendas lameda telkkatusekõrgema ja gootipärasemaga, lisades katusenurkades-se ja viilule veel ka fiaale ning katusesarikate vaheleneliksiire. Sellega sai ka see kirikuhoone ilme, miskõneleb Schinkeli ajale järgnenud hilisromantilisestmaailmanägemusest: G. Grundmann, Der evangeli-sche Kirchenbau in Schlesien, lk. 78, ill. 146�147.103 Säilinud on Riia malmivaluvabriku hinnapakku-mine Rathhausile: EAA, f. 1254, n. 1, s. 87, l. 23�23p.104 Das Inland 1860, nr. 5, veerg 93.105 Das Inland 1860, nr. 5, veerg 102.106 Küll oli ehitusmaterjal vilets, küll tekkisid müü-ridesse praod, mis vajasid lisakindlustustöid. Vt. J. Frey,Universitätskirche zu Dorpat, lk. 23.107 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 26.108 Protsessiooni juhtisid Liivimaa kindralsuper-intendent ja piiskop dr. Walter, ülikooli Rectormagnificus prof. Bidder. Neile järgnesid kogudusepastor, prof. dr. Christiani, saadetuna Rõngu pastorKörberist ja referendist ning teised ülikooli ja kiriku-valitsusega seotud persoonid, kellele järgnes hulkmehi ja naisi, rauku ja lapsi: J. Frey, Universitätskirchezu Dorpat, lk. 27�28.109 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 32�33.Ülikooli kiriku ajalugu Tartu kirikute ajaloo konteks-tis meenutati pikemalt kiriku sisseõnnistamisele järg-nenud päevadel nädalalehes �Das Inland�: Das Inland1860, nr. 5, veerg 94�98.

Tiina-Mall Kreem112

schrift für Theologie und Kirche�, rõhutabFrey veel 1910. aastal ülikooli kiriku täht-sust kogu Vene impeeriumi luterlaste jaoks:Tartu ülikooli puhul on tegemist Landes-universität�iga, mis hakkab nüüdsest omaluterliku kogudusega seisma Landeskirchekeskmes kui luterluse süda.110 Ajakirja �DasInland� 1860. aasta viiendas numbris ollak-se ülikooli kiriku tähtsuse määratlemisel siis-ki veidi tagasihoidlikum: tegemist on kuna-gise Liivimaa kindralsuperintendendi ainsaakadeemilise ema- ja kihelkonnakirikuga(einst der akademischen Mutter- und Pfarr-kirche des Livl. General-Superintendent).111

Seda, et Frey ülikooli kirikut otseselt �mus-terkirikuks� nimetaks, kirjalikest materjali-dest ei leia. Nii ülikooli kiriku sisekujundu-se ümbertegemine juba 1867. aastal (vt. all-pool) kui ka Frey napisõnalisus kiriku kir-jeldamisel viitab ehk hilisemale pettumuse-le Rathhausi pakutud lahenduse suhtes. 1910.aastal, ajal kui kõrgest kirikutornist ning goo-ti ja romaani stiilidest oli saanud evangeelseusu manifest, ei saanudki Frey iseloomusta-da Rathhausi ümarkaarstiilis tornita kirikut,selle ajaloo suhtes respekti kaotamata, teisi-ti kui Willigerode: interjöör on läbinisti sõb-ralik; jutlustaja iga sõna on selgesti kuuldavning jutlustaja ise hästi jälgitav. Kogu hoo-ne krooniks on altariruum, enam kui miskimuu kolme pilkupüüdva klaasmaaliga � Nürn-bergis valmistatud ning praktilise teoloogiaprofessor Harnacki vahendusel Tartusse jõud-nud teostega. Neist vasakpoolne kujutab Alb-recht Düreri järgi maalitud Johannest ja Pee-trust, parempoolne Paulust ja Markust ningkeskmine Hemlingi originaali järgi maalitudKristuse ülestõusmist.112

Altari ja kantsli kujundusest rääkides tu-leb korraks tagasi tulla teoloogiliste küsimus-te juurde ning meenutada, et siinsed juhti-vad teoloogid ei tunnistanud Preisi kirikuuniooni.113 Saksa alade mitmetest protestant-

likest parteidest jagati ühiseid seisukohti kon-servatiivse ehk ortodoksse luterliku partei-ga. Niisuguste religioossete hoiakute peegel-duseks kirikuehituses võiks olla juba maini-tud ülikooli altari ja kantsli kujunduse muut-mine 1867. aastal. Paraku ei ole detailseidjooniseid Rathhausi kavandatud altarist egakantslist säilinud: kiriku põhiplaanil on ole-mas küll polügonaalse korpuse ja mööda ap-siidi külge kulgeva trepikäiguga kantsli põ-hiplaan, kuid puudub üldvaade. Altar on põ-hiplaanile märgitud kaht ruudupaari ühenda-vate kaartega, neist lühem tähistab ilmseltaltariseina ning pikem altariesist võret. Kasruudud on postamendid või sambad, kas sir-ge joon kahe ruudupaari vahel tähistab alta-rilauda, põhiplaanilt ei selgu. 1860. aasta aja-kirjanduse põhjal jääb mulje, et sisseõnnis-tamise ajal oli kirikus olemas siiski altari-laud, mille kallihinnalisele kattele asetati al-taririistad ja pühad raamatud.114 Kas altari-laua taha paigutatud Woldemar Krügeri maa-

110 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 24.111 Das Inland 1860, nr. 5, veerg 93.112 A. W. Willigerode, Die Einweihung der Universi-tätskirche zu Dorpat am 31. Januar 1860. � DorpaterZeitschrift für Theologie und Kirche 1860, Bd. 2 (3),lk. 281; J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 31.Ülikooli kiriku historiograafia seisukohalt vaadatunamõjub hämmastavalt, et paljuski selgelt J. Freyletoetunud N. Raid viitab nimetatule alles valminudkiriku akendest rääkides: N. Raid, TRÜ Õpperaama-tukogu, lk. 12. Et tegemist on saksa kunstnike töödejäljendustega, pole kaugeltki juhus. Saksa reformat-siooniaegsetest kunstnikest olid 1860. aastateks saa-mas samasugused rahvuskangelased nagu Martin Lu-therist ja teda toetanud valitsejatest.113 Vt. nt. F. J. Stahl, Die lutherische Kirche und dieUnion, angezeigt von Prof. Dr. A. v. Oettingen. �Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche 1860,Bd. 2 (4), lk. 583�591.114 A. W. Willigerode, Die Einweihung der Universi-tätskirche, lk. 280; Das Inland, 1860, nr. 5, veerg 99.

113Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

litud Murillo �Kristus okaskrooniga� koo-pia,115 asetses (kui, siis lihtsas) arhitektooni-lises altariseinas või mitte, jääb selgusetuks.Kristuse kannatusele ja ohvrisurmale osuta-vat pilti ühes altarilauaga peab Willigerodekiriku ja koguduse jaoks kõige tähtsamaksning osutab sellega oma sümpaatiale orto-doksse luterluse suhtes.116 Teist Krügeri, see-kord Fra Angelico järgi maalitud koopiat�Naised Kristuse haual�,117 Willigerode ei ni-meta, võib-olla põhjusel, et see polnud veelvalmis.118 Kiriku pikihoone ja altariruumi pii-ril asetsenud kantslit iseloomustab ta samaskui läbinisti lihtsat ja kõikidelt kohtadelt häs-ti jälgitavat.119

Et 1865. aastal Erlangeni ortodoksset lu-terlust toetavast ülikoolist120 Tartusse tagasinaasnud praktilise teoloogia professor Theo-dosius Harnack võttis ülikooli kirikule uuesobiva altari ja kantsli tellimise vaeva endakanda põhjusel, et Rathhausi kavandid mee-nutasid talle liialt Preisi unioonis soositud jaTartus Jacobi plaanidelt tuntud altarilahen-dust, jääb hetkel ainult oletuseks. Kindel onvaid see, et Harnack tellis ülikooli kirikulealtari ja kantsli Riia meistrilt, hilisemalt ar-hitektilt, Matthias Holstilt. Kuivõrd vaeva-nõudvaks see ettevõtmine osutus, selgub säi-linud kirjavahetusest ja joonisest.121 Alusta-tut lõpule viima pidi professorihärrat innus-tama teadmine, et enamik Liivi- ja Eestimaaltegutsevaist pastoreist olid Tartu ülikooli teo-loogia fakulteedi kasvandikud ning pidasidoma proovijutlused ülikooli kirikus. Kirikualtari ja kantsli lahendus ei saanud olla tei-sejärguline küsimus. Altariseina järjekordneümberehitamine-kujundamine 1870. ja 1894.aastal on selle kinnituseks: 1870. aastal lisa-ti altariseinale predellatsoon ja altarimaal tõs-teti parema nähtavuse huvides kõrgemale;1894. aastal asendati Murillo maali koopiaTartu tunnustatud naismaalija Julie Hagen-Schwarzi originaaltööga �Kristus ristil�.122

115 A. W. Willigerode, Die Einweihung der Univer-sitätskirche, lk. 281. Woldemar Krüger on üks kuul-samaid Eestis 19. sajandil tegutsenud kopiste (vt.Meistriteoste lummus. Koopia Eestis 19. sajandil.Koost. A. Allikvee, T.-M. Kreem, A. Lõugas. Tallinn:Eesti Kunstimuuseum, 2005, lk. 58, 126, 137). W. Krü-geri visandid maalile �Kristus okaskrooniga� on säi-linud, vt. EAA, f. 1254, n. 1, s. 87, l. 130.116 A. W. Willigerode, Die Einweihung der Univer-sitätskirche, lk. 280.117 J. Frey, Universitätskirche zu Dorpat, lk. 42.118 W. Krügeri visandid mõlemale maalile on säili-nud: EAA, f. 1254, n. 1, s. 87, l. 130, lk. 128p.119 A. W. Willigerode, Die Einweihung der Univer-sitätskirche, lk. 280.120 M. Riistan, Tartu ülikooli usuteaduskond ja Baltikubermangude luterlik kirik, lk. 42.121 1867. aasta mais said altar ja kantsel valmis (v.a.figuurid). Et Holstist oli saanud vahepeal Riia ehitus-deputatsiooni arhitekt, polnud tal võimalik Tartualtarit ega kantslit üles seadma tulla. Enda asemellubas Holst saata Berliinist pärit meister Bernhardti.Lubadusele vaatamata hakkas tööde ülesseadmineTartus venima. Juunis põhjendas Holst seda vajaduse-ga seada kõigepealt üles Halliste (1863. aastal põle-nud) kiriku altar ja kantsel. Lõpuks venis altari jakantsli ülesseadmine Tartus, nagu selgub T. Harnacki-le saadetud kirjast, veel ka meister Bernhardtihaiguse tõttu. Arhitekti oktoobris saadetud kirjastselgub, et altari kaunistamine reljeefidega võiks veeljätkuda: EAA, f. 1254, n. 1, s. 87, l. 103�105, 108�180p, 110�110p. Pärast pikka ootamist jõudisneoromaani ehk õiges saksa stiilis tellimustöö Riiastkohale. Samas selgus nördimust tekitav tõsiasi:ülesseatud altarisein ja kantsel ei vastanud kavandile.Punkthaaval pani T. Harnack koos teise fakulteedimõjukaima professori, A. Oettingeniga 1868. aastaveebruaris kirja suuremad ja väiksemad kõrvalekal-ded: kui altariseinaga võis veel rahul olla, siisaltarilaud ise on hoopis midagi muud kui plaaniltnäha � puuduvad keerdsambad, puudub altari juurdeviiv ümarkaarne trepimade; ka kantsli kõlaräästaehisviilud on poole vähem kaunistatud, kui plaanijärgi olema peaks; kõlaräästa torni küljed onliiga kitsad ja püstjad jne. EAA, f. 1254, n. 1, s. 87,l. 117�117p.122 Maal �Kristuse pea okaskrooniga� kingiti Polotz-ki luterlikule kirikule: J. Frey, Universitätskirche zuDorpat, lk. 42; J. Hagen-Schwarzi originaalloominguja koopiate tegemise kohta vt. K. Polli, Naine ko-pistina. 19. sajandi baltisaksa maalijannad. � Meistri-teoste lummus, lk. 72�79.

Tiina-Mall Kreem114

Kindla vastuseta jääb kahjuks küsimus, kaspööratavaks, kahe teema vahel valitavaks(kas siis �Kristuse pea okaskrooniga� ja�Naised Kristuse haual� või �Kristus ristil�ja �Naised Kristuse haual�) muudeti ülikoo-li kiriku altariseina maalitahvel 1867. või1894. aastal.123

LõpetuseksTartu ülikooli kiriku ehituslugu on enam kuipool sajandit pikk ning projekti venimises eiole süüdi mitte ainult sisulised vaidlused võimajanduslikud võimalused, vaid ka poliiti-lised tagasilöögid, eriti 1840. aastatel. Sel-les loos on märgata nii katkestusi kui ka jär-jepidevust. Kui Krause lennukatest kavadestvana toom üles ehitada loobuti ja asuti pro-jekteerima täiesti uut kirikut, tõi Jacobi sis-se bütsantslikud elemendid ja ümarkaarstii-li, mis olid selle aja kirikuarhitektuuris eritiaktuaalsed. Sellele stiilidominandile jäidtruuks ka hilisemad, rohkem või vähem Ja-cobi plaanidest eemaldunud kavandid, kaa-sa arvatud lõpuks teostatud Rathhausi pro-jekt. Oluline on aga, et nii Jacobi kui kaRatthausi projektide puhul võib täheldadanende vahetut haakumist omaaegse saksaprotestantliku kirikuehitusega, toonaste idee-de ja vaidluste jõudmist Tartusse. Sellest vaa-tevinklist on just Jacobi 1836. ja 1838. aastakavandid tähelepanuväärsed. Kirikuplaani-des kajastuvad ka Tartu teoloogia fakultee-dis toimunud võnkumised erinevate evan-geelsete voolude vahel. Ülikooli kiriku, roh-kem kui ühegi teise Eesti kiriku ehitamise jakujundamise taga on näha intellektuaalsetpingutust ja kaalutlust. Seda aga, et tegu olikestva protsessiga, näitavad ka kiriku valmi-misjärgsed ümberkujundamised.

1860. aastal valminud ülikoolikirikut võibpidada 1850. aastate teisel poolel, nn. polii-tilisel sulaperioodil alanud ja kogu Eesti- jaLiivimaad haaranud kirikuehituse buumi ava-

taktiks. Poleks Aleksander II olnud evangeel-se kiriku suhtes salliv, oleks Eestis 1860.�1870. aastatel ehitatud kindlasti vähem lu-terlikke-evangeelseid kirikuid. Milline onTartu ülikooli kiriku järelmõju selles ehitus-laines, tema retseptsioon, jääb edasiseks uuri-misülesandeks.

123 Ülikooli kiriku altar, kantsel, pingistik jatornikellad on kasutusel pärast Teist maailmasõdataastatud Põltsamaa kirikus. � vt. ka H. Kuurme,Pildikesi Põltsamaa ajaloost II. Kiriku ehitamine.Põltsamaa: Põltsamaa Linnavalitsus, 2001, lk. 51�54.

115Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Ein Kind seiner Zeit.Über die Baupläne der DorpaterUniversitätskirche im19. Jahrhundert in lokalem undinternationalem KontextZusammenfassung

Die Universität Dorpat bildete ohne Zweifelden geistigen Mittelpunkt der RussischenOstseeprovinzen im 19. Jahrhundert. Die dor-tige Theologische Fakultät besaß sogar ei-nen noch größeren Einflussbereich, da sie dieeinzige Evangelisch-theologische Fakultätim Zarenreich war. In diesem Zusammen-hang ist es selbstverständlich, dass der Uni-versitätskirche sowohl in architektonischerals auch in theologischer und politischer Hin-sicht besondere Bedeutung zukam. Aller-dings zog sich der Bau aufgrund materieller,organisatorischer und politischer Schwierig-keiten über sechs Jahrzehnte hin; wir besit-zen deshalb neben den Unterlagen zum ei-gentlichen Bau auch eine Vielzahl von Bau-plänen, die nicht verwirklicht wurden. Andieser Stelle soll anhand dieser Bauplänegefragt werden, in welchem Kontext sie zusehen sind und welche geistigen Strömun-gen im Dorpat des 19. Jahrhunderts die Plä-ne und den letztendlich verwirklichten Baubeeinflusst haben.

Die frühesten Pläne, die von dem erstenUniversitätsarchitekten Johann WilhelmKrause (1757�1828) in den Jahren 1803 und1820 entworfen wurden, sahen vor, dass dieRuinen der mittelalterlichen Domkirche wie-der aufgebaut werden sollten. Obwohl Krau-se hauptsächlich als Vertreter des Klassizis-mus bekannt ist, ist das Projekt eines Wie-deraufbaus des Domes durch den damaligenEnthusiasmus für die Gotik geprägt. Krauseteilte die Begeisterung Goethes für das Straß-burger Münster, und zeitgleich entstanden inWesteuropa auch andere Wideraufbaupläne,

von denen der Kölner Dom einer der berühm-testen ist. In Dorpat sollte das ganze Kirchen-gebäude zugleich auch als Universitätsbiblio-thek, Sternwarte, Museum und Beamtenwoh-nung dienen. Die Türme sollten als Zeichenaltdeutscher Hocharchitektur wieder aufge-baut werden. Die von Krause vorgeseheneInnenausstattung der Kirche zeigt die Viel-falt der evangelischen, religiösen Strömun-gen. Ein Teil des Interieurs von Krause re-präsentiert den Einfluss der ReformiertenKirche, in der die Kanzel eine wichtigereRolle spielte als der Altar. Von den großzü-gigen Plänen Krauses wurde allerdings nurdie Bibliothek in der Domruine verwirklicht.

Man entschied sich für eine neue Kirche,die hinter dem Hauptgebäude der Universi-tät entstehen sollte. Der aus dem Jahre 1836stammende Entwurf des Universitätsarchi-tekten Moritz Hermann Jacobi (1801�1874)zeigt eine im Grundriss kreuzförmige Kir-che im Rundbogenstil mit Kuppel. Dies standzwar in völligem Gegensatz zu den damalsin Dorpat vorherrschenden klassizistischenFassaden, anderseits war gerade der früh-christlich-byzantinische Rundbogenstil inPreußen zu dieser Zeit hochaktuell. Jacobihat demnach die modernsten Ansichten derKirchenarchitektur nach Dorpat gebracht.Die enge Verbindung mit Preußen ist nichtnur durch den früheren Werdegang Jacobisin Königsberg und Potsdam zu erklären.Auch das neue evangelische Kirchengesetzin Russland war am Ende der zwanziger undAnfang der dreißiger Jahre des 19. Jahrhun-derts unter dem starken Einfluss Preußensgeschrieben worden.

Jacobi musste seinen Bauplan mehrmalsumarbeiten. Aus dem Jahre 1838 sind zweiVarianten erhalten, wobei eine immer nochin der byzantinischen Tradition steht. Von deranderen (hier als �Plan B� bezeichneten) hatman früher angenommen, dass sie von einem

Tiina-Mall Kreem116

Architekten aus St. Petersburg stamme. Eshandelt sich aber doch wohl eher um eineVariante Jacobis, die späterhin zur Bestäti-gung nach St. Petersburg gesandt wordenwar. Aus den Zeiten Jacobis stammt auch einsogenannter �Alternativplan�, der in einerspätklassizistischen Formsprache konzipiertist und sich damit den damals in Dorpat gel-tenden Bauvorschriften besser anpasst. Die-ser Alternativplan ist nicht nur durch eineschon aus der Schwedenzeit stammende tra-ditionelle Gestaltung der Kanzel und des Al-tares mit Szenen aus dem Heiligen Abend-mahl gekennzeichnet, sondern auch durchviele praktische Verbesserungen, darunterbreitere Gänge zwischen den Stühlen und einhellerer Gemeinderaum.

Es ist unklar, warum es damals nicht zueinem Bau kam. Jacobi verließ Dorpat, umin St. Petersburg Architekturprofessor zu wer-den. Die vierziger Jahre des 19. Jahrhundertswaren in Livland aber auch politisch unruhi-ge Zeiten. Neben den Russifizierungsambi-tionen der Zentralgewalt sind diese Jahredurch einen massiven Glaubenswechsel vonder evangelischen zur russisch-orthodoxenKonfession gekennzeichnet. Dies alles hatdazu geführt, dass der evangelische Kirchen-bau in den baltischen Provinzen nahezu ein-gestellt wurde. Trotzdem konnte sich die Dor-pater Theologische Fakultät unter diesen wid-rigen Bedingungen behaupten und weiterhinzum orthodoxen Luthertum halten. Ein ausdem Jahre 1849 stammender Querschnitt vonDavid Olltoff allerdings stellt ein im Rund-bogenstil gestaltetes Kirchenschiff dar undhat noch dazu einen gemeinsamen Kirchen-raum ohne Hervorhebung des Altarraumes,was dem orthodoxen Luthertum, welchesdem Altarraum größere Bedeutung beimisst,eher entgegensteht.

Im Jahre 1851 wurde Karl Rathhaus (1805�1872) Universitätsarchitekt und während sei-

ner Amtszeit � er amtierte bis 1869 � wurdedie Kirche endlich fertiggestellt. Die fünf-ziger Jahre waren auch politisch dem evan-gelischen Kirchenbau günstig gewesen. Nach-dem Zar Alexander II., der dynastisch mitHessen-Darmstadt verbunden war, im Jahre1855 den Thron bestieg, ließ der Druck aufdie evangelische Kirche in den baltischenProvinzen etwas nach, sodass schon im Jah-re 1856 der Grundstein zur neuen Kirchegelegt werden konnte.

Rathhaus hat die früheren Kirchenentwür-fe Jacobis geschätzt, sich aber doch für eineSaalkirche entschieden. Neben dem ästheti-schen Argument, nach dem eine Universitäts-kirche nicht ein mit einer Kuppel versehenerPrachtbau sein müsse, hat er hervorgehoben,dass der Hauptteil des evangelischen Gottes-dienstes, die Predigt, in einem Kuppelbauakustisch schwer zu verstehen sei. Bei sei-nem Entwurf hat sich Rathhaus daher an vonFriedrich Schinkel entworfenen, viereckigenSaalkirchen orientiert. Das nächste Vorbildder Dorpater Kirche ist die evangelische Kir-che in Erdmansdorf, welche nach PlänenSchinkels in den Jahren 1836�1840 gebautworden war und am preußischen Hof als eineMustervorlage für evangelische Pfarrkirchenanerkannt war. Obwohl sich der Kirchenbau-plan von Rathhaus nicht an die Raumformder Entwürfe Jacobis anlehnt, kann man den-noch von einer Kontinuität des von Jacobieingebrachten Rundbogenstils spechen.

Ende des Jahres 1860 wurde die neue Kir-che eingeweiht. In diesem Zusammenhangwar von der Errichtung eines Mittelpunktesfür die evangelische Kirche in den BaltischenProvinzen und in Russland die Rede. Mit derInauftraggabe einer Altarwand haben die or-thodox-lutherischen Dorpater Theologen, vorallem der mit der Universität Erlangen inenger Verbindung stehende Professor Theo-dosius Harnack, ihre Ansichten durchgesetzt.

117Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis

Es ist schwer zu sagen, wie zufrieden manmit der architektonischen Lösung der Kir-che war. Im weiteren Kontext, in dem dieGotik- und Romanikbegeisterung sowie diehohe Wertschätzung authentischer histori-scher Stile am Ende des Jahrhunderts maß-gebend waren, erscheint eine Kirche im Rund-bogenstil schon ein wenig altmodisch. Wieaber die Rezeption der Architektur der Dor-pater Universitätskirche in den baltischenProvinzen genauer aussieht, soll Aufgabekünftiger Forschung sein.

Übersetzung: Tiina-Mall Kreem;Korrektur: Matthias Jost.