KÜLALEHT NR.12

Jaanuar 2009

Ja ongi jälle üks aasta möödas, aasta täis alustamisi ja lõpetamisi, kohtumisi ja

lahkumisi, naeru ja pisaraid. Tänane leht on suures osas tagasivaade aastasse 2008.

Pika sammu on juba astunud ka aasta 2009. Aasta, mis saab olema täis alustamisi ja

lõpetamisi, kohtumisi ja lahkumisi, naeru ja pisaraid.

26. jaanuaril algas veel üks uus aasta, seekord pühvli oma. Luba endises kaupluses

uusaastapidu korraldada on olemas, aga lükkame selle esialgu edasi. Kuuldavasti on nii üks kui

teine endale mingi haiguse külge saanud ja pole mõtet koguneda pisikuid vahetama. Saame kõik

enam-vähem terveks ja küll me siis leiame ka aja ja põhjuse kokkusaamiseks.

Laimjala vallas on alanud küladevaheline võistlus. Võistkondi on 10. Meie võist-

konda SS kuuluvad Saaremetsa ja Saareküla. Peetud on juba võistlused koroonas, sudokude

lahendamises, kabes, males. Meie külasid on tublisti esindanud Egon ja Mario Ennemuist ning

Artur Saar. Tulekul on lauatennis, suusatamise MM-i ennustusvõistlus, Rooside Sõda, erinevad

viktoriinid, võistlused lastele jne. Suvepoole saab võistelda õuespordialadel. Kui tunned end

mõnel alal tugevana, anna meile kindlasti teada ja tule küla eest võistlema!!! Otsige välja ja

lõpetage oma maalid ja näputööd, sest kevadel tuleb kunsti- ja käsitöönäitus. Samuti tuleb külal

valmis meisterdada üks uus lauluke ning tolmukihi alt välja tuua üks vana laul, mida laiem üldsus

ei tea. Kas laulame küla viimase aja hittlugu „Kajakas valge praeb laintel pannkooke …“ või on

teil mõni muu vahva laul varuks? Kõige suuremaks ülesandeks pakkus vallavanem küla

teadetetahvli valmistamise. Sellest räägime pikemalt siis, kui vallavanem on ehitustingimusi

täpsustanud. Vt. ka http://www.laimjala.ee/sport/kylade_v6istlus.html

Head sünnipäevalised! Suurimaks üllatuseks juubelipäeval olid minu kunagised õpilased. Praegused keskeas töötegijad leidsid võimaluse tulla heade mälestuste ja lilleõiega jagama pikkade aastate mälestusi ja ühiseid rõõme. Edasi tulid lähemad sugulased Eestimaa mitmest nurgast. Rõõm oli kõiki näha ja kõike värsken- datult üle elada. Oli tõeline huvide ja elukutsete mitmekesisus. Järgmisel päeval kogunes külarahvas ja paljude töökaaslaste pere. Kahju, et kõiki ei lubanud töö ja tervis meie ühise laua taga istuda. Mõtteid ja soove ei saa aga keegi keelata! Eriline tänu olgu külavanemale, kelle energia on meile kõikidele toeks! Väikesest Ehast on saanud külarahva lemmik. Teda jätkub kõikjale ja kõigeks. Säragu tema täht kaua ja heledalt! Olgu ta abilised sama ettevõtlikud ja tublid! Kingiks toodi mälestuste raamat. Selles on read meist ja meile. See on tore mälestus. Lisame olemasolevatele mahtu ja värvi juurde. See on meie aeg ja meie ühised püüdlused, saavutused ja komistused. Andkem igaüks siia midagi juurde. Nendest väikestest lugudest õhkub soojust ja armastust. Meie aastad ei ole kitsid meenutustega. See on meie aeg. Tänu teile selle eest! Kohtume veel! Õpetaja, töökaaslane ja üks meie ühisest perest. Linda 24.jaanuaril võõrustasid Ada ja Raul Traumann Tammelao külasadamas külaseltsi liikmeid ja tutvustasid MTÜ Saarte Terviserajad Saarekülaga seotud plaane. Saarte Terviserajad on rajanud Leede metsa matkaraja, mida on plaanis külarahvale tutvustada kevadel. Tänaseks on nad esitanud PRIA-sse taotluse toetuse saamiseks õppe-matkaraja MERETEE rajamiseks. Hoiame pöialt, et taotlus saaks positiivse vastuse! Raivo Reinart tutvustas võimalust soetada külaseltsi kaasabil tehnikat külaelanike põllumaade harimiseks, siis saaks kartulipanemise, vaheltharimise ja võtmise tellida omast külast. Kui haakeriistad oleks külaseltsi abil ostetud, oleks võimalik töö tunnihind hoida ainult traktori, töömehe ja kulumaterjali katvates piirides ja transpordi aeg ning teepikkus oleksid oluliselt väiksemad. Tiidu Kaljul ei ole enam kohustust meid teenendada ning sügisel andis ta mõista, et ei ole huvitatud nii kaugel käimisest. Samuti oleks võimalik muretseda halumasin, mille abil saaks kahe mehega tööd tehes korraga küttepuud nii saetud kui ka lõhutud. Puude ladumine ja kuivama sättimine jääks igaühe oma tööks. Raivo näeks asja toimivat nii, et projektis nõutud omaosaluse summa panustaks ta ise, masinatega teeks tööd esialgu Putka Ants kas Raivo või oma traktoriga. Selliselt oleks asjadel üks vastutaja- hooldaja, kellel ka omal huvi asja vastu. Seega tahaksime külarahva arvamust: kes, kas ja kuivõrd oleks huvitatud antud teenuste kasutamisest. Mõelge, arutage ja andke oma arvamusest teada hiljemalt 10. veebruaril Ehale telefonil 53 426 912 või meiliaadressil koplike@hot.ee

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 7 (Kirja pandud 1999.a.)

Jäneda metsas elasime väikestes muldonnides, see oli täielik puhkus. Pidime leidma üksikuid sakslasi, kes püüdsid kohalikele elanikele kurja teha, samuti ka metsa-vendi. Ei mäleta, et oleksime mõne sakslase tabanud, küll aga oli üks perekond, kust perepoeg metsas oli ja külarahvast kimbutas. Nõudsime pere kaudu tema metsast välja tulemist. Tammiku Maidu meie väeosast jäigi sinna elama, jättes Saaremaale maha nii kodu kui perekonna. Maidu oli Tornimäe koolis minu klassivend. Kuna olin kõrini tüdinenud sellest sõjaväe elust, läksin sõjaväe ambulantsi kaebusega, et mul on song. Anti saatekiri Tallinna. Läksin sellega tohtri juurde, aga kästi mõned päevad oodata ja siis tehakse lõikus. Mis selle lõi-kuse edasilükkamise põhjuseks oli, ei tea, aga väeosasse tagasi minna ka ei tahtnud. Riskisin sellega, et läksin Neemi külast pärit Mäe Juula juurde, ta elas Tööstuse tänavas. Juulal oli väikene tuba ja köök ning ilus tütar. Teine, vanem tütar, oli abielus ja elas mehe juures. Elasin Juula juures, tema toitis mind, mina piilusin tütar Lainet. Ei tea, mitu päeva see kestis, aga haiglasse ma sain ja lõi-kus tehti ka õnnelikult ära. Aga Juula kaudu oli teade jõudnud Saaremaale, et olen haiglas ja ime küll, Matu Marta tuli mind koos Juulaga vaatama. Olin üliõnnelik. Pärast, kui Marta oli ära läinud, olid palatikaaslased kade-dad: kui ilus tüdruk sind vaatamas käis. Ka ema oli teada saanud, et haiglas olen ja tuli mind vaatama, aga ta oli mitu haiglat enne läbi käinud, kuni mind leidis. Oli käinud mind otsimas ka suguhaigete osakonnas. Kirjutasin ka Ellile paar kirja, aga tema käest vastust ei saanud. Hiljem sain teada, et Elli oli siis juba abielus. Kodust saadud kirjas oli, et isa on ära viidud ja määratud karistuseks 25+5. Põhjustest edaspidi, kui järjega koju jõuan. Jäneda – Aegviidu metsades olles tegin veel ühe tüki. Sain ühelt mandri poisilt tüdruku aadressi ja umbes ka välimuse kirjelduse. Kirjutasin tüdrukule kirja, et olen teda seal ja seal näinud koos isa ja hobuvankriga, et ta hakkas mulle meeldima ja sooviksin temaga kohtuda. Kir-jas kiitsin ennast üles, et olen meremees. Ju mu kiri tüdru-kule mingit muljet avaldas, igatahes väeosasse ta tuli. Tõi kaasa nipet-näpet toidupoolist. Sain ülemuselt vaba päeva, kuna „õde“ tuli külla. Käisime metsas jalutamas ja tüdruk andus mulle täielikult, nii et sinna metsa jäi maha minu süütus, olin 25a vana. Jäneda-Aegviidu metsadest demobiliseeriti mind 1946.a. augustis.

Sõda oli lõppenud, tervis tundus korras olevat, kojusõiduks dokumendid taskus, süda rõõmus ja elu-vaimu täis - sõitsin koju. Kodus oli ema üksi, vennas kusagil külapeal, isa aga Venemaal Arhangelski oblastis metsatöödel süüdistatuna sakslastega läbi käimises. Natuke kodusest olukorrast. Ema oli säilitanud majapidamise, põllud olid haritud, õmblustööga teenis lisaraha ja palkas ka abitööjõudu, kes aitas neid töid teha, mis naisele üle jõu käisid. Ilmselt oli ka 17a Vernil kool lõpetatud, mida ta tegi, ei tea. Isa aga oli saadetud Siberisse kahe mehe poolt esitatud süüdistuse alusel. Need mehed olid oma külast Värkli Juhan ja lastekodu abimajandi töötaja, ühe silmaga Juhan. Värkli Juhan kandis juba ammu minu isa peale vimma, kuna isa ostis Neemi Pärdilt pukktuuliku ja ehitas selle Saadumäele üles. Tuulik oli tuulte suhtes soodsa koha peal ja võis jahvatada iga tuulega. Värkli Juhani tuulik sai jahvatada ainult lääne-lõuna tuulega. Süüdistus esitati aga selliselt, et isa on läbi käinud sakslastega. Isa töötas saksa ajal Luhina rannas kala-vastuvõtupunkti juhatajana. Et oli saksa võim, siis oleks võidud ka isa saksa sõjaväkke mobiliseerida. Töökoha säilitamiseks tuli sakslastega hästi läbi saada. Ka sakslasele meeldis angerjakala, kohalikel ülemustel olid oma ülemused ja kõigi vastu pidid sa hea olema. Nii oli isal läbikäimist olnud ka saksa julgeoleku töötajatega, kes olid käinud isegi venna Juhani pulmas ja seetõttu sai temagi 25+5. Esimesel õhtul, kui saabusin, läksin kohe peale kodust läbi käimist Matule. Martat polnud aga kodus, ta töötas Laimjala vallas maksuinspektorina ja seal oli vallamajas ööbimisvõimalus. Sel ajal oli valla partorgiks Valge Paul, tema naiseks Värava Alma, täitevkomitee esimeheks Veegen Al-der. Kuna Martat kodus ei olnud, läksin Laimjalga ja selle ööga algas meie tutvus. Väga ilus oli see pulmade-eelne aeg. Marta elas ema Juulaga Matul Juula venna Juhani kodus. Päeval elati peamiselt Matu suures köögis, seal Juula kudus või ketras. Ta pidas ka lehma, muid loomi ei olnud, Juhan oli kalamees. Martal oli ka vend Herman, kes sai surma Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on Herman maetud Orissaare ühishauda. Herman oli sõjas polgu komnoorte juht. Kunagi ostis Juula vend Vasseli abiga, kes oli meremees ja elas Ameerikas, maja koos vähese maaga

nn Uielu alla. Kui lapsed olid väikesed, elasid nad seal, aga sealt oli lastel raske koolis käia. (Selle maja lõhkusime ära ja mina lasksin selle linnas üles ehitada). Herman lõpetas Kuressaare Tööstuskooli metalli-töö erialal, Marta aga Karja Kodumajanduskooli. Sellest nähtub, et lastel oli tahtmist edasi püüda, ema aga ohverdas end, et lastele seda võimaldada. Juula magamisase ning töö- ja söögilaud olid Matu köögis. Matul oli ka väike tagakamber ja see oli Martaga meie päralt. Ööd kuulusid meile, sagedasti ka pühapäevad, kus Marta küpsetas imehäid pärmiga tehtud pannkooke. See oli imeilus aeg, kui kaks inimest on teine-teisesse nii kiindunud. Ei olnud meil siis ega kogu elu jooksul kõneajaks varasem elu. Oli ainult elu nüüd ja praegu ja see oli õnnelik aeg. Kuigi meie suhetest teadsid nii Juula kui Juhan, kasutasime põnevuse mõttes kokkusaamiseks aknaauku. Tavaliselt käisin Marta juures jalgrattaga, ühel hommikul koju minnes seda enam ei olnud. Arvasime, et on poiste temp, otsisime igalt poolt, ka rukkist, aga ratas jäi leidmata. Kõigi arvamus oli, et ratta pani pihta Koka Vassel, mitte mingi kadeduse pärast, vaid varastas. Meie pulmad olid tolle aja kohta küllalt suure-joonelised. Pulmalisi oli palju, pillimeesteks Jaani Artur ja Teesalu Peeter. Marta sõbranna Tilk Geeni abiga saime linnast autobussi Nõmme Lembituga, tee ääres kiviaias sai ava laiemaks tehtud. Pilt näitab, et pruuttüdrukud ja pruut olid pikkades valgetes kleitides. Pulmad pidasime Saadu-mäel meie ühises tulevases kodus. Putla Seiu valmistas rukkijahust 25 liitrit väga head puskarit. Pulmalised proovisid, see võttis lusika sees tuld ja igaüks, kes tahtis, võis seda nõust kulbiga võtta. Peale selle oli koduõlu, riigiviinad ja veinid. Pulmanaljad olid sellised: kellel olid jalanõud kadunud, kes kinni seotud, kellele teine nägu pähe tehtud, kui järgmisel hommikul ärgati.

Peale pulmi algasid tavalised tööpäevad ja see aasta tõi kaasa korvamatu kaotuse. Ootasime oma esimese lapse sündi, kohal olid Madise Miina ja velskri paberitega Kivihall Mihkel. Suurem lootus oli muidugi Miina peal, sest ta oli ilmale toonud-aidanud palju lapsi. Marta kannatas tohututes valudes, vastuvõtjad soovitasid aga oodata. Valud süvenesid, lapse ilmaletulek muutus aga kahtlaseks. Ja siis algas tõeline Kolgata tee. Lastekodust sai toodud hobuvedruvanker, sellega sõitsime Orissaarde. Tee oli pikk ja auklik, aga muud võimalust linna pääseda ei olnud. Orissaarest saime kooperatiivi veoautole ja nii sõitsimegi Kuressaare haigla ette. Alati, kui sellele mõtlen, tuleb pisar silma: mida kõik Marta pidi läbi elama. Haiglas otsustati teha keisrilõige, aga oli hilja, lapse elu ei suudetud päästa. Marta, vaatamata kannatustele, jäi elama. Jäime ilma oma esimesest lapsest, pojast. Et laps oli ristimata, siis ei lubatud teda pühitsetud mulda matta. Matsime ta salaja emapoolsete vanemate juurde ilma ühegi tähiseta. Marta põdes seda kaua ja tütre Maie saime alles 1953.a. Kui sõjast tulin, oli Saareküla koolis õpetajaks hr. Rand, Uueaja Seiu, kes nagu hoidis mulle koolis kohta ja pandigi kohe õpetaja-ametisse. Andsin kehalist kasvatust ja laulmist; veel oli koolis sõjalise ala juhataja koht, aga ei mäleta, mida ma sellel alal pidin tegema. Kehalise kasvatuse tundides käisime Luhina metsas kadakaid juurimas, et rajada sinna spordiplats. Hiljem anti selleks Rehe ja Laane juurde lagedale põllule maa-tükk. Laulmise tundi viisin läbi selliselt, et ise laulsin ees, lapsed järel. Kooliajast mäletan juhtumit, kus Mäe Lindale ja Kanna Ruthile tuli teha märkus liigse üle-meelikuse ja itsitamise eest.

222000000888...AAAAAASSSTTTAAA SSSÕÕÕNNNAAASSS JJJAAA PPPIIILLLDDDIIISSS

05.jaanuar - uusaastapidu

20.märts – sündis Gerret Matov

04.aprill – sündis Gerhart Koch

14.aprill – Saareküla vanim elanik

Sofia Koel sai 90 a.

15.aprillil esitasime Kohalikule Omaalgatuse Programmile projekti Küla Koja ehitamiseks Luhinaranna külaplatsile. Projekt tunnistati mõningate kärbetega edukaks

17. ja 19.aprill – mahajäetud küla kolm mahajäetud mutti

– Lillemäe Lea, Tänava Veera ja Kopli Eha – osalesid Veikko Õunpuu filmi „Püha Tõnu kiusamine“ võtetel

30.aprill – volbriõhtu Maria

maaüksusel

03.mai – Teeme ära! Likvideerisime Saarekülast 2 prügimäge, koostöös Laimjala Loodussõprade Seltsinguga korrastasime ja panime üles viidad Sääremäe õppe-matkaraja Saareküla-poolsel lõigul

09.mai - suri Albert Kõve, 65 a

15.juuni – Laimjala Loodussõprade Selts korraldas matka mööda

Laimjala valla ajaloolisi kohti: Asva linnus, Viltina viikingisadam, Üüvere kivikalmed

22.juuni - jaanituli Luhinarannal

28.juuni – Maria ja Anton Reinarti järeltulijate kokkutulek Putkal

Juuli – pätid vallutasid Saareküla

12.juuli – lennuk AN2 maandus Neemil, Peedi Atsi põllul,

Õhtul korraldas Tänava Veera

Saarekülas kordusjaanitule

14.juuli – suri Arteemi Riis, 89 a

20.juuli – külarahva koosolek

külaplatsil, 34 osavõtjat. Saatsime kirjad valda ja politseile.

21.juuli – külarahvas ei pea enam päeval uksi lukus hoidma

23.juuli – suri Elve Saarkoppel, 61 a

06.august – 04.oktoober – kerkib Küla Koda

16.august – Palmi Riisi suguvõsa kokkutulek Saarel

20.august – öölaulupidu Kuressaares

21.august – Kupja Linda lapselaps Mihkel Kukk

Pekingi olümpial võistlustules

01.oktoober – sündis Karl Riko Saarkoppel

01.oktoobril esitasime Kohalikule Omaalgatuse Programmile projekti Külalehe väljaandmise toetamiseks. Projekt tunnistati edukaks.

10.november – kahe küla peale jäi alles üks lehm – Lillemäe Reesik

23.november – lumetorm, külarahvas jäi kolmeks päevaks elektrita

29.november – jõuluvanad Laimjalas

Suured ja väikesed juubilarid 3. detsember Mario Ennemuist 20 10.jaanuar Kalev Koel 45

EHA EHA EHA EHA VALGUSVALGUSVALGUSVALGUS

Kuna selles lehes meenutatakse palju möödunud aastat, sobib siia ehk ka üks päkapikujutt, mida maakonnaleht ei avaldanud. Jäi mulje, nagu oleks jõuluvanad külastanud ainult Kuressaaret. Ometi võivad mitmed meiegi külade inimesed tunnistada, et nemad kohtusid jõuluvanadega Laimjalas. Kirja on pandud see lugu detsembris 2008. Olin aastasadu üksinda metsatukas nokitsenud. Sel sügisel lubasid teised päkapikud ja jõuluvanad mulle külla tulla. Ja kui juba nii kaugele tulek, siis tahetakse võimalikult palju näha. Nii otsustati teha peatused Muhus, Orissaares, Laimjalas ja lõpuks pidada maha konverents Kuressaares. Nii palju sugulasi, lausa 41! See nõuab tohutut ettevalmistust! Süüa tuli teha igaks juhuks 60-le. Olin sunnitud inimesed appi kutsuma. Minu kodule kõige lähemal asub Laimjala vald. Vallamajas lubati lõunasöögi eest hoolitseda. Kahtla koolis pidi olema selline tore kokatädi Veeve Nõu, kes toidu valmis teeb.

Hoidsin toimetamistel igaks juhuks silma peal. Raadios ja ajalehes muudkui kuulutati: „Laupäeval, 29. novembril …“ Laupäeva hommikul oli jooksmist veel küllaga, nii valla- kui rahvamajas. Soe toit valmis Kahtlas, aitasin seda Laimjalga transportida. Notipoti panin auto põrandale, kokatädi valvas seda hoolega. Sõitsin väga ettevaatlikult. Laimjalas ei paistnud veel inimesi eriti olevat. Keerasin rahvamaja juurde ja … kogu rahvamass seisis rahvamaja seina ääres, just seal, kuhu mina sõitsin … Pidurdasin järsult. Notti jagus nii auto põrandale, istme seljatoele kui ka kokatädi saabastele! Laudade katmine oli veel pooleli, kui külalised saabusid. Oi, kui palju autosid, kui palju jõuluvanasid ja päkapikke!!! Lapsed vaatasid, suud ammuli. Üks isa õhkas: „Mis tänapäeva lastel viga, meie pidime omal ajal ühe näärivanaga leppima!“ Ja siis läks tants ja trall lahti. Kohalikud päkapikud ja jõuluvana laulsid, päkapikumemmed tantsisid, külalised lustisid, mis jaksasid. Lapsed olid vist šokis, tulesädemena tuntud Ben seisis vaikselt ja vaatas, kuidas külalispäkapikud tantsu lõid. Võtsin poisil natist kinni ja vedasin tantsima – eluvaim tuli sisse küll! Kogu melu lõpetas ühispildi tegemine vallamaja ees. Pilt lubati panna Oma Saare esilehele või mujale. Päkapikuks nr 1 kuulutati punast tuttmütsi kandev koka-päka Veeve. Vist kõik olid jõuluvanadelt või päkapikkudelt kommi saanud ja võisid oma muljetepagasiga kodu poole suunduda. Külalised läksid sööma. Õhukeste pluuside väel päkapikud said ometi kord tuppa sooja! Vallamaja ette jäi tibatilluke jõuluküünaldes särav kuusepuu, mis iga aastaga kasvab järjest suuremaks. Mina sõitsin päkapikumemmesid koju viima. Esimeses metsatuka peatuses kohtasin politseipatrulli. Kui olin neile kaks korda kogu jõust puhunud, küsis politseinik, kas mul load ikka on olemas. Kui andsin load vaadata, läks veel hulk energiat tõestamaks, et need on just minu load. Lõpuks sooviti meile head reisi ja sõit jätkus. Tagasiteel kohtusin juba lahkuva jõulukaravaniga. Avasin akna ja lehvitasin vastutulijatele. Äkki sai masinaid ja inimesi metsa vahel liiga palju … Politsei oli liikluse sulgenud ja jõuluvanad muudkui puhusid ja puhusid. Õnneks tundsid mehed mind ära, muidu oleks mul õhk kopsudest päris otsa saanud. Tee ääres seisis hulgaliselt uudishimulikke, sõitsin neist ettevaatlikult mööda. Vallamaja esine särab küünaldes, väike kuuseke seisab ja kasvab pisitasa. Lapsed kodudes imetlevad fotosid, kus nad on koos jõuluvanaga ning elavad mõttes uuesti läbi oma elu võib-olla suurima elamuse. Nüüd võin jälle mitusada aastat üksinda metsatukas nokitseda ja heldimusega meenutada, kuidas 29. novembril 2008. aastal käisid Laimjalas jõuluvanad ja päkapikud. Ainult üks mõte ei anna rahu: Kus on see „mujal“, kus saaks näha meie ühispilti? Pärapõrgu pisike päkapikk