KÜLALEHT NR.28

Jaanuar 2012

Head uut aastat!

Peale kolmekuningapäeva ei tohtivat

head uut aastat soovida, kui pole teatavad

tingimused täidetud.

Meie tohime, sest me soovime:

Head uut draakoniaastat!

Draakoniaasta algab juba 23. jaanuaril.

30. jaanuaril tohtivat kõik inimesed pidada oma sünnipäeva.

Kummaline, aga samas annab see võimaluse pidutsemiseks.

Nii on meil piisavalt põhjust kokkusaamiseks ning isegi koht on olemas.

Jalaka Anu ootab külarahvast laupäeval, 28. jaanuaril kell 12.30 oma kodus.

Laua katame kõik koos, nii et tulles võta midagi söödavat kaasa!

Jalaka talu (kollane maja) asub endise Saareküla kaupluse vastas.

NB! Ajame ka törtsu asjalikku juttu.

Võimalus maksta prügiraha.

Suured ja väikesed juubilarid Maa tuleb täita lastega

ja täita lastelastega...03. detsember Lehar Saar 20

06. detsember Marge Rammus 50

21. detsember Lea Saar 75

27. detsember Eevi Kivihall 75

04. jaanuar Anu Riis 70

20. jaanuar Roger Pilvik 25

06. veebruar Eeva Kütt 20

08. veebruar Henry Noa Mägi 10

09. veebruar Veera Riis 80

12. veebruar Annely Kesküla 50

(H. Runnel)

Rannar Lammertson 19. jaanuar

Ema: Anne Lammertson

Isa: Rannet Lammertson

Vanaema: Vilve Ennemuist

KÜLA KÕLA

7. jaanuaril peeti Laimjalas pensionäride

pidu. Soe toit ja tore seltskond meelitas meiegi naised

kodust välja, mehed eelistasid istuda Nurga Endli õlletoobi ääres.

Juhtus aga nii, et Tiit andis Tiidule valeinfot ja Lillemäe Lea jäeti

peobussist maha. Lea arvas, et ta jääb koju ja katki pole midagi.

Teistel oli aga meeles, et ta ei pääsenud ka eelmisel aastal

pensionäride peole, vaadates piduriietes rahvarallit. Valla

sotsiaaltöötaja Rohta oli lahkesti nõus Lillemäe perenaisele järele

sõitma. Ta ootas ukse vahel, kuni Eha helistas Leale ja valetas, et

Rohta on juba välja sõitnud. Patuga pooleks toodi õnnetu piduline

kohale. Lohutuseks lubasime ta külalehte panna, mis saab siinkohal

ka tehtud.

Fotoaparaatide välgud hakkasid sähvima, kui volikogu esimees viis

tantsupõrandale vanima peost osavõtja – ikka meie Tänava Veera!

Pole parata, staarid jäävad staarideks!

Eelmisel aastal võitis Tänava Veera Meie Maa tellimusega reisi. Sel aastal naeratas loosiõnn kohe esimesena Sirje Kullile, endisele lastekodu medõele. Nagu Veera loovutas võidu Ehale, saadab ka Sirje reisile hoopis tütre. Ema ei pea Rita pärast muretsema, sest reisi võitis teinegi meditsiinitöötaja – dr Ivar Vipp.

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv: 70 Laimjala vald Saaremaa

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

http://kuutoukajad.blogspot.com

EEHHAA VVAALLGGUUSS

No nii, millest ma siis seekord kirjutan? Peas on mõtete virr-varr, millest tungib

esile saabuv draakoniaasta. Mina ju ka draakon! Huvi pärast uurisin järgi, kui palju

draakoneid meie külades ringi liigub. Loomulikult ei saanud ma kõigil sabast kinni, aga

mõnel ikka.

Sel aastal tulevad valitsema vesidraakonid, kes pidavat teistest leebemad olema.

Nende hulka kuuluvad Anja Aruvee ja Sirje Kull. Kõige agressiivsemad pidavat

olema metalliaastal sündinud. Metalldraakon on Kaie Ennemuist. Koos minuga on

puudraakonid ka Tiiu Talvist ja Merike Kiviorg. Kõige rohkem on meil

maadraakoneid, nende seas ka kõige auväärsem, 83 a Marie Hein, rahva seas

tuntud kui Kulli Kalju ema. Ülejäänud on sündinud „Maa tuleb täita lastega“

laulu saatel: Brait Pilvik, Henry Kiviorg, Maria Vahter, Mario

Ennemuist, Kristina Traumann.

Igor Mang on ennustanud draakonitele head aastat,

üldise kaose taustal isegi väga head. Pean siis teda

vastutasuks kiitma. Tõesti, aasta-aastalt hakkan ma üha rohkem mõtlema Mangiga ühes suunas (või on tema

hakanud minu moodi mõtlema). Tema 22. detsembri Maalehes kirjapanduga olen ma täiesti nõus. Olen juba

ammu aru saanud, et inimesed ise hävitavad maailma, pidades ennast valitsejateks. „Looduses peab

valitsema tasakaal“, teadsid isegi Naksitrallid. Oleme selle pisiasjadeni udupeenelt väljamõeldud süsteemi

lootusetult tuksi keeranud. Enamik looduskatastroofe on inimeste laamendamise tagajärg ja aina hullemaks

läheb. Ahnusel ei ole ju piire. Nii ei piirdu meie hädad ainult looduse vastuhakuga, võimuvõitlus käib ka

inimeste endi vahel. Ja relvad selles võitluses on muutunud väga ohtlikeks…

Nõus olen ma ka Mangi väitega, et virtuaalelu elaval inimkonnal puudub seos nii looduse kui

vaimumaailmaga. Kui palju inimesi suudab tänapäeval elada ilma arvutita? Siin tõstan isegi mina käed üles.

Kuidas me siis külalehte teha saaksime? Kirjutaksime käsitsi läbi kopeeri? Mitu eksemplari me suudaksime

teha ja kui palju oleks lehel lugejaid? Samas, võib-olla poleks siis lehte vajagi? Küla oleks täis rahvast, kes

siblib sõrmipidi mullas, peab lehmi, lambaid, sigu, ja uudised saaks kätte Saareküla kaupluses… See ei

olnudki nii ammu. Uskumatu, kui kiire areng on toimunud viimase 50 aasta jooksul! Tänapäeva lapsed ei

kujuta elu ilma mobiilita ette, aga meie lapsepõlves polnud kodudes lauatelefonegi. Kummalisel kombel

saime hakkama. Lepetest peeti kinni ja elu toimis. Teleka ja video vaatamise asemel lugesime raamatuid.

Lapsed kaklesid ja leppisid ning see oli osa suurekskasvamisest – elukogemus. Praegu sirgub peale

põlvkond, kes omavahel suhtlemiseks avab arvuti – isegi ei ava, sest arvuti on kogu aeg avatud. Eriti kõvad

mehed on anonüümsed kommenteerijad (need on enamjaolt täiskasvanud), kes pritsivad sõnadega tuld ja

tõrva igasse ilmakaarde, erilise mõnuga teiste inimeste pihta. Nemad ju ei näe, et keegi saab haiget. Silmast

silma kohtumisel aga ei osata sageli isegi teretada.

Ainult üks asi Mangi jutus tegi mind murelikuks: 21. detsembril ei tulegi maailmalõppu?! Meil juba

suur pidu organiseeritud ja puha… Peo teeme ikka, aga kuidas siis edasi elada?

Kui teeksime Saareküladest ka ökokülad, need pidavat kõige paremini raskustele vastu pidama?

Näen juba, kuidas lugejad käsi ja jalgu siputavad, mõni haarab südamest, mõni viinapudelist kinni –

külavanem on hulluks läinud!!! Ärge pabistage, ma ei ole nii suur juht ja valitseja, et parima tahtmise

korralgi nii suure asjaga hakkama saaksin. Olen õnnelik ka siis, kui meil on Punasesse raamatusse kantud

Lillemäe Lea oma lehmaga, kui te kevadel torkate oma sõrmed rõõmuga mulda, naudite ja hoiate meie

kaunist loodust ning ei sure ära, kui elektrit kolm päeva pole.

Miks nii palju tähelepanu Hiina kalendrile? Kui Eesti viin käib juba vastu Hiina müüri ja kaugemale

(Maalehe sõnul), siis on hiinlased varsti siin ja meil tuleb uueks olukorraks valmis olla. Esimesed sammud

selles suunas on juba tehtud. Lõpuks on kätte jõudnud aeg, kus Saare Lastekodu ümberehitamise projekt on saanud PRIA-st jaatava vastuse. Kahe aasta pärast peab 39 kohaline hostel valmis olema. Omanik soovib tulevikus teha koostööd ka meie külaseltsiga. Õpime siis hoolega hiina keelt ja oleme valmis puhkajate matkarajale viimiseks. Seni oleme rõõmsad. Elu läheb edasi!

Kirjad Autor Aleksei Rand

Algus eelmises Külalehes

Meie mängumaa

Läände, küla ja Vihu- ning Urvelahe vahele, otse

igapere õue alla jäi veel üsna avar, tihedalt kadakate

ja kividega kaetud karjamaa, kus meiesugustele

mehehakatistele oli see kindla jalgealuse tõttu pea-

mine lubatud liiklemise ja tegutsemise ala, tõeline

mängumuru, nagu öeldakse. Ainult et see muru oli

siin küll armetult hõre, õigem teda polnudki, sest

Audla ja Ridala küla ühiskarjana toidunappuses

uitavad hobused, veised ja lambad noppisid siit iga

lible, mis vähegi hamba alla ulatas.

Karjas olles või niisama ehitasime siia mõne

saunasuuruse kivi kõrvale oma uhked linnad, millest

olime ainult kuulnud, peamiselt siiski maju ja ikka

jälle maju, sest ka meist pidid ju üsna pea saama

mehed ja just isade sarnased ehitusmehed, kes sõi-

davad toredal tulelaeval Kuressaarest Riiga ja

hakkavad seal püstitama suuri mitmekordseid

kivimaju – nimelt kivimaju, sest müüritöö on

kallistöö… Kui aga Kübassaare otsast hakkas

paistma mõni väinast väljuv valendavate pungil

purjedega kaljas, või Kahtlalao tagant sõitis välja

tumeda suitsulipuga uhkustav aurik, siis seisis

ehitustöö ja mehed „linnatornidelt“ vaatasid suuril

pilkumata silmil seda kauneimat kaugetele randadele

ahvatlevat pilti. Alla tulime alles siis, kui kõrgel

mereseljal enam muud näha polnud, kui taevasinaga

segunev hüplev voogamine, mis ebamäärase

kiirusega hääletult mereharjal sõitis…

Ida ja kagu kandis laiusid Saareküla põliste

vanatalude kolmevälja süsteemis kasutatavad lapi-

põllud, nii et kahel viljaaastal võisime küll Juhan

Liiviga laulda: „Mu ukse ees lainetab meri, käib alla

ja ülesse…“ See oli siis, kui tuules voogav vilja-

kõrtemeri kattis selle kehva kivise pinnase. Kuid igal

kolmandal aastal, puhkeaastal oli me õuealune otse

armetult tühi ja paljas, nagu tolmuhall kõrb.

Põldudelt korjatud ja hunnikusse loobitud kattetud

kivivared paistsid siis süngete rusuhunnikutena

üksikult seisvate kivide seas.

Nendel suvedel kaotasid kivikääbastel kasvavad,

räsitud ja sõlmelised pihlakad, sarapuud ja viher-

puud kõik oma õrnemad võrsed ja oksad, sest kesa-

põldu kasutati siis ühiskarjamaana ja ööd-päevad

seal ringiluusivad loomad nüdisid iga halja oksa,

millele aga ligi ulatusid. Sead jälle tundsid suurt

huvi põlluribade vaheliste peenarde vastu: viimase

mättani tuhnisid nad need segi, jäid ainult need, mis

kiviriitade alla olid laotud. Mõnigi kord juhtus siis

nii, et peretütar või suiline eksis kesale sõnnikut tuues

põlluosaga ja laskis koorma armsa naabri lapile…

Kuid sügis, mis järgnes sellele eluta tühjusele ja

hallusele, tasus oma värskuse, nooruse ja mahlaka

lopsakusega kõik suvise nukruse ja leina, sest siis lõi

haljendama rõõmus roheline rukkioras, tihe nagu sa-

met ja koos orasega ärkas ka muu elu – rõõmu-

küllane ja askeldav. Õhtuehal ja koiduvalgel hää-

litsesid kivikääbastel rõõmsad põldkanad oma

kaugele kostvat tirr-riks tirr-riks, ning suvel

Tammikus või Audlaarus popsakaks paisund jänes-

poisid siis muudkui vallatasid ja mürasid varede

vahel, sest kõhutäidet oli ju nüüd külluses ja veel

niisugust mahlakat, värsket ja lõhnavat.

Isegi lõunasse lendavad lõokesed muutsid oma

reisikava ja ohverdasid meie rõõmuks oma napist

ajast nädala või enamgi, peatusid siin ning lõid kaasa

rõõmule: nii mõnelgi kaunil keskpäeval, kui julged

lennusportlased härmalõng-hämblikud omi uusi sii-

diseid purilennukeid proovisid, kui iga vanadusest

poolvimmas kuivand kõrrekegi läikiva niidikesega

edvistas, võis mitmel põllukivil korraga näha lõbu-

said lõokesi, kes päris kevadisi viise veeretasid;

ainult et nüüd tehti seda istudes, ettenägelikult

energiavarusid eesseisva pika reisi jaoks säästes.

Kevadel, kui raskused möödas, mustad mured

murtud, kui sügav sinine ja selge taevalagi palju-

palju kõrgemal, kui avarused ääretud, eks siis või

jälle kõrgustes … Vana Tammikki nagu ärkas ja

ehtis end paariks nädalaks oma uhkeima ülikonnaga,

et see siis heita ja puhtamaisse lumilinadesse pakkida.

(Järgneb…)

222000111111... AAAAAASSSTTTAAA SSSÕÕÕNNNAAASSS JJJAAA PPPIIILLLDDDIIISSS

01. jaanuar – kroon läks, euro tuli

06. jaanuar – lumemöll tekitas kaose

Saarema liikluses, Saareküla tee muutus

läbimatuks

05. aprill – suri Nadežda Riim

07. mai – Teeme Ära talgupäev

Luhinaranna külaplatsil

08. mai – Elme Saarkoppel valiti

Pöide valla aasta emaks

15. juuni – külalipp on valmis

18. juuni – talgupäev Luhinaranna

külaplatsil

25. juuni – suri Raul Traumann

25. – 26. juuni – Saareküla ja

Saaremetsa külade II kokkutulek

13. - 14. juuli – kunagine Saare

Lastekodu med.õde Hilda Tammel

Saarekülas noorusaega meenutamas

16. juuli – Grillfest Laimjala mõisa-

pargis. Saareküla mehed Rein Saar ja

Andi Tuulik said ribigrillimises tubli III koha

28. juuli – Mäe Mihkli lapselaps Regina

lapsepõlvemaadel

31. juuli – etenduse „Morten lollide

laeval“ ühiskülastus

07. august – Laimjala Loodussõprade

Seltsi eestvedaja Kaja Sepp kutsus

Blesta kivi juurde huvilisi, et arutada

Asva – Sääremäe matkaraja oleviku ja

tuleviku üle. Sellele järgnes jalgsimatk

Kahtla majakani, millest võtsid osa Kaja,

Eha ja Tiiu ning nendega liitus Ussipea

laiu peremees Mart Mäger.

27. august – muinastulede süütamine

Tammelaiu mäel

28. oktoober – Eesti Energia töömehed

võtsid liinialuste puhastamise käigus maha

Tamme talule nime andnud puu.

26. november – Saaremaa Rahvaralli

Saareküla teedel

21. detsember – Lea Saar 75

27. detsember – Eevi Kivihall 75 Külalehte toetasid 2011. aastal: Anete Heinlaid Anu Riis Siina ja Ats Sepp Tõnis Heinlaid Anton Reinart Lillemäe talu

Otsa talu Pärna talu SUUR AITÄH!