Tallinna Ülikool

Informaatika Instituut

Kätlin Aarma

KOER JA LINNUD

Referaat

Juhendaja: xxx

Tallinn 2015

Kätlin Aarma

Sisukord

Sissejuhatus.................................................................................................................................3

1 Koer.....................................................................................................................................4

1.1 Koera põlvnemine........................................................................................................5

1.2 Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)..........................................................5

1.3 Koera anatoomia ja füsioloogia....................................................................................6

1.3.1 Üldandmed............................................................................................................6

1.3.2 Koera kehaehituse tüübid......................................................................................7

1.3.3 Karvkate................................................................................................................8

1.4 Koera pidamine............................................................................................................9

1.4.1 Koeratõud ja tõuaretus........................................................................................10

1.4.2 Koeratõud............................................................................................................10

1.4.3 Tõuaretus.............................................................................................................12

1.4.4 Tõugude klassifitseerimine.................................................................................13

1.4.5 Tõustandard.........................................................................................................17

1.5 Koerteühendused........................................................................................................17

1.5.1 Maailm................................................................................................................17

1.5.2 Eesti.....................................................................................................................18

1.6 Kennelharrastused......................................................................................................20

2 Linnud...............................................................................................................................22

1

Kätlin Aarma

2.1.1 Üldist...................................................................................................................25

2.1.2 Skelett.................................................................................................................25

2.1.3 Lihaskond............................................................................................................26

2.1.4 Närvisüsteem ja meeleelundid............................................................................26

2.1.5 Neuroendokriintelg.............................................................................................27

2.1.6 Seedeelundkond..................................................................................................28

2.1.7 Hingamiselundkond............................................................................................28

2.2..........................................................................................................................................29

2.2.1 Vereringe.............................................................................................................29

2.3 Lümfisüsteem.............................................................................................................30

2.3.1 Erituselundkond..................................................................................................30

2.3.2 Sigimine..............................................................................................................30

2.3.3 Füsioloogilised eripärad......................................................................................31

2.4 Eluviis.........................................................................................................................32

2.5 Ökoloogia...................................................................................................................32

2.6 Linnud ja inimene.......................................................................................................33

Kokkuvõte.................................................................................................................................34

Kasutatud kirjandus..................................................................................................................35

2

Kätlin Aarma

Sissejuhatus

Töö eesmärk on saavutada teadmisi ja kiireid nippe, et teha erinevaid ülikooli kodutöid õieti ja mugavalt.

3

Kätlin Aarma

1 Koer

Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis

familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.

Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000[viide?] (mõnedel andmetel 10

000[viide?]) aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi

kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena.

Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti

hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena,

karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud

aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib

inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma.

Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on

omane ka oma territooriumi kaitsmine ja märgistamine uriini ja väljaheidetega.

Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii

paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine,

nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.[2]

Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad

kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).

4

Kätlin Aarma

1.1 Koera põlvnemine

Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl

von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide

uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete

inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis

familiaris palustris).[3]

Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [4][5] Arvatavalt

põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide

kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised

Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.[6]

1.2 Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)

Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000

aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja

koer Põhja-Ameerikasse.[7] Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera

varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.[8]

Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel

suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest

viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.[9]

Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal

9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt

5

Kätlin Aarma

tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki

ilmselt neid nälja korral ka söödi.[10]

Koerte põlvnemislugu (skeem) : Генеалогия собак (древо), The genealogy of the dog

1.3 Koera anatoomia ja füsioloogia

Koera välimik.Joonis 1. Koer 1.üleminek otsmikult koonule, 2. koon (ninapeegel ja mokad

(huuled)), 3. kaelaesine (-alune), 4. õlavars, 5. eesrind, 6. kämmal, 7. nimme e. lanne, 8. reis,

9. kand, 10. pöid, 11. turi (koera turja kõrgust mõõdetakse siit), 12. põlv, 13. jalad ja käpad,

14. saba.

Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koera

suurus ja välimus varieerub enam kui ühegi teise imetaja puhul, on tema ehitus alati sama.[11]

Joonis 1. Koer

1.3.1 Üldandmed

(Sulgudes inimese näidud)

Kehatemperatuur 37,5–39,0°C (36,2–37,4°C), pulsisagedus 100–130 (60–80) lööki minutis

6

Kätlin Aarma

Vererõhk 110 (120/80) mm Hg, mõõtmiskoht reiearter (kodarluu arter)

Peaaju mass 100 (1400) grammi, peaaju massi % keha massist 0,22 (2–2,5)

Organismi keharakkude diploidne kromosoomiarv (2n) 78 (46)

Nägemine Pilgu vaateulatus 250–290° (210°)

Kuulmise ülempiir 100 000 (20 000) Hz

Keskmine eluiga 10–12 (70–84) aastat, pikim eluiga 34 (üle 200) aastat. Test : Sinu vanus

koera aastates.

Tiinuse kestvus 2,5 kuud, korraga sündinud poegade arv 2–10 [12][13]

Erinevaid rekordeid ja fakte laiast maailmast.[14][15]

1.3.2 Koera kehaehituse tüübid

Koera kehaehitus peab olema sobiv tema kasutusalaga (urukoerad, karjatavad või püüdvad

koerad). Koera kehaehituse tüübiõpetusele pani aluse Norra künoloog Olaf Roig, mida

arendas edasi soomlane Riitta Aho. Koerad jaotakse tüüpidesse vastavalt liikumisviisi ja

temperamendi järgi.

7

Kätlin Aarma

1. Traavija – pikema keha ja heade nurkadega, liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need

koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer, pikakarvaline collie, dalmaatsia koer, soome

hagijas – ehk karja ajavad ning osad jahikoerad)

2. Galopeerija – nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui

traavijatüüpsed koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad,

soome püstkõrv – tõud, kellelt nõutakse kiirust)

3. Jõutüüp – ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn. võitluskoerad (inglise bulldog – neilt

nõutakse ainult jõudu)

Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka

segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa

valve- ja karjakoerad).[16]

1.3.3 Karvkate

Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast

pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem

karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata.Sügisel toimub samuti

karvavahetus, siis vahetatakse õhem suvine karvkate välja pikema ja tihedama talverüü vastu.

[17] Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema

kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.[18]

Sagedamini esinevad karvastiku tüübid : Karm k. – tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea

aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer); Kähar k. – väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste

8

Kätlin Aarma

kihatatega karvastik (bichon (bichon frisé)); Lühike/sile k. – lühike ja tiheda kattekarvaga

k.,koos aluskarvaga või ilma; Pikk k. – küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga esinev

kattekarv, koos aluskarvaga ja ilma.[19]

Paljusid tõuge esineb mitmes värvivariandis. Mõne tõu puhul on värvilaikudel praktiline

tähendus ning paljudel juhtudel teeb just see väikese eripära tõust tõu.[20][21]

1.4 Koera pidamine

Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik

pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib seda seadus "Lemmikloomade pidamise nõuded".

Kõikides koerateemalistes raamatutes saab ohtralt juhiseid kuidas koera pidada ja millega

arvestada.

Peamine reegel aga oleks – koera peab sotsialiseerima, tuleb koolitada (mõnda vähem, teist

rohkem), peab kasvatama, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige. Kui teie pereliikmeks on

koer, ei ole te enam oma aja peremees. [22]

Koerte haiguste nimekiri (ingl.)

Koeraliha Hanois.

Koreas, Vietnamis ja mõnedes Hiina piirkondades kasvatatakse koeri lihaloomana. Paljudes

riikides on koeraliha söömine tabu ja selle müük seadusega keelatud.

9

Kätlin Aarma

Koera nahka kasutavad eriti Põhja-Aasia rahvad karusnahana riietuses. Brasiilias kasutatakse

koeranahka cuíca-trummide valmistamiseks. 2009. aastast on Euroopa Liidus koeranahkade

import ja nendega kauplemine keelatud.[23]

Seksuaalset kiindumust koertesse nimetatakse kanidefiiliaks.

1.4.1 Koeratõud ja tõuaretus

1.4.2 Koeratõud

Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool

kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.[24]

2007. a. kanti Eesti Kennelliidu registrisse 4243 koera 158-st erinevast tõust. Enim

registreeriti (sulgudes koerte arv)

1. saksa lambakoer 376

2. kuldne retriiver 205

3. labradori retriiver 158

4. taks, pikakarvaline 145

5. lääne-siberi laika 133

6. do-khyi (tiibeti mastif) 120

7. bernhardiin, pikakarvaline 117

8. berni alpi karjakoer 108

9. chow chow 100

10

Kätlin Aarma

10. alaska malamuut 98[25]

Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt nüüd juba ajaloolisele 19. sajandi keskpaiga

funktsionaalsusele toetudes, siis enamus koeraomanikke peab tänapäeval koera

lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on reeglina kõige tähtsam argument looma

suurus.[26]

Pomeranian e. kääbusspits

Szpic miniaturowy 54.jpg

Väikesed koerad :

Kaaluvahemik alla 10 kg, turja kõrguse vahemik 15–40 cm Inglise kokerspanjel

EnglishCockerSpaniel wb.jpg

Keskmised koerad :

Kaaluvahemik 10–20 kg, turja kõrguse vahemik 25–70 cm. Saksa lambakoer

Schaeferhundruede.jpg

Suured koerad :

Kaaluvahemik 20–40 kg, turja kõrguse vahemik 40–80 cm. Bernhardiin

Bernhardiner07.jpg

Ülisuured koerad :

Kaaluvahemik üle 40 kg, turja kõrguse vahemik 50–90 cm.

1.4.2.1 Eesti rahvuslikud tõukoerad

Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest

olevat Baltimail kasutatud Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured

11

Kätlin Aarma

lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need

koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.[27]

1930. aastatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja

Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Kahjuks

toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid

varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada

välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga :

Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel

väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga.

Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks

liinideks Šoti lambakoeri.[28][29] Aretus jäi peale sõda soiku.

Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer

– Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati

jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus

madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt

tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise

madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas

(Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), lutzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas

(Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlbulikud koerad. Korraldati

näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. Kuni 1954.a. jõuti tõustandardi kinnitamiseni.[30][31]

Kaasaegne kehtiv tõustandard kinnitati Eesti Kenelliidu poolt 08. novembril 2007.[32]

1.4.3 Tõuaretus

Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist

aretustööd ja valikut niihästi funktsiooni kui ka välimuse osas. Tõug on seega tüübilt nii

stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid.

12

Kätlin Aarma

Aastasadade jooksul toimuvad igal juhul aeglased muutused ka tõu siseselt. Siin on

mõjuteguriteks ühiskonna nõudmised koerte ja nende funktsioonide suhtes ning keskkond

(ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt. karvkate).[33] Hea näide on

puudel. 16. sajandi Prantsusmaa jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on

kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks.[34]

Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine,

jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer.

Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera

kuju ja temperamenti.[35] Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene

pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks.[36] 19. sajandi keskpaigaks oli

välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline.[37]

Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja

esimesed tõustandardid.

Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud

Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.

1.4.4 Tõugude klassifitseerimine

Sedavõrd, kuidas koerte erinevaid füüsilisi omadusi aretamise käigus rõhutati, võimaldamaks

neil oma tööga paremini toime tulla, arenesid välja selgesti eristatavad koerte "tüübid", mis

klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene Kennelklubi ((British) Kennel Club) loodi

Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel : jälje- (Hound

g.), linnu- (Gundog g.), töökoerad (Working g.) ja terjerid (Terrier g.). Klassifikatsioon jätab

suure hulga koeri välja, see tõttu on Kennelklubil veel kaks kategooriat : kääbuskoerad (Toys)

– kriteeriumiks suurus, mitte rakendus – ning tarbekoerad (Utility g.), valik suurepäraseid

tõuge, enamus võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel

ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon

peegeldab teatud ulatuses Suurbritannia jaotust. Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline

13

Kätlin Aarma

Künoloogiline Föderatsioon (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad

põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest

rakendusaladest:[38][39]

FCI rühm 1 Lamba- ja karjakoerad

Alarühm 1 Lambakoerad

Alarühm 2 Karjakoerad

FCI rühm 2 Mastifid, molossid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad

Alarühm 1 Pintšerid ja šnautserid

Alarühm 2 Molossid

Alarühm 3 Šveitsi alpi karjakoerad

Alarühm 4 Ameerika akita

FCI rühm 3 Terjerid

Alarühm 1 Kőrgejalgsed terjerid

Alarühm 2 Madalajalgsed terjerid

Alarühm 3 Bull-tüüpi terjerid

Alarühm 4 Kääbusterjerid

FCI rühm 4 Taksid

FCI rühm 5 Špitsid, algupärased tõud,

Alarühm 1 Pőhjamaised kelgukoerad

Alarühm 2 Pőhjamaised jahikoerad

Alarühm 3 Pőhjamaised valve- ja karjakoerad

14

Kätlin Aarma

Alarühm 4 Euroopa špitsid

Alarühm 5 Aasia špitsid ja sugulastőud

Alarühm 6 Algupärased koerad

Alarühm 7 Algupärased jahikoerad

Alarühm 8 Algupärased hariselgsed jahikoerad

FCI rühm 6 Hagijad, jäljekoerad ja nende sugulased

Alarühm 1 Hagijad

1.1 Suured hagijad

1.2 Keskmised hagijad

1.3 Väikesed hagijad

Alarühm 2 Verejäljekoerad

Alarühm 3 Sugulastőud

FCI rühm 7 Seisukoerad

Alarühm 1 Kontinentaalsed seisukoerad

1.1 Kontinentaalsed linnukoerad

1.2 Spanjeli tüüpi

1.3 Grifooni tüüpi

Alarühm 2 Briti ja Iiri seisukoerad

FCI rühm 8 Retriiverid, linde lenduajavad koerad ja veekoerad

Alarühm 1 Retriiverid

Alarühm 2 Linde lenduajavad koerad

15

Kätlin Aarma

Alarühm 3 Veekoerad

FCI rühm 9 Seltsi- ja kääbuskoerad (kaaslased ja sülekoerad ?)

Alarühm 1 Bichonid ja sugulastőud

1.1.Bichonid

1.2 Coton de Tuléar

1.3 Lővikoerake

Alarühm 2 Puudlid

Alarühm 3 Belgia kääbustőud

3.1 Grifoonid

3.2 Väike brabandi grifoon

Alarühm 4 Karvutud koerad

Alarühm 5 Tiibeti tőud

Alarühm 6 Chihuahua

Alarühm 7 Inglise kääbusspanjelid

Alarühm 8 Jaapani spanjel ja Pekingi koer

Alarühm 9 Kontinentaalsed kääbusspanjelid

Alarühm 10 Kromfrohlandi koer

Alarühm 11 Kääbusmolossid

FCI rühm 10 Nägemise abil jahti pidavad hurdad.

Alarühm 1 Pikakarvalised hurdad

Alarühm 2 Karmikarvalised hurdad

16

Kätlin Aarma

Alarühm 3 Lühikarvalised hurdad

Kui see loetelu ongi põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusi, siis ei kajasta ta

ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.[40][41]

1.4.5 Tõustandard

Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk tõustandarditel. See on

koerakasvatajale ja kõigi kohtunikele kohustuslik, mille sisu respekteeritakse ning sihte ja

pürgimusi järgitakse.[42] Tõustandard kirjeldab detailselt, milline peab koer välja nägema, et

olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on

kennelorganisatsioon, millel on őigus koostada tõustandardit.[43] Eesti on kirjutanud eesti

hagijale.

Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda

varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas enamuse Soome Karjala alast

anastas, sai ta kodumaaks sadadele karjala karukoertele, keda hiljem nimetati ümber vene-

euroopa laikadeks.[44]

1.5 Koerteühendused

1.5.1 Maailm

19. sajandi lõpu poole hakkas välja kujunema see, mida me praegu nimetame nüüdisaegseks

koeraharrastuseks. Juba varem olid aretajad hakanud koonduma klubidesse, et tõuge kaitsta ja

säilitad. Ajapikku jõuti arusaamisele, et üleriigilistest organisatsioonidest võiks kasu olla ning

asuti moodustama rahvuslikke kennelliite.

Rahvuslikest kenneliitudest on vanim The Kennel Club ehk Suurbritannia Kennelklubi. See

asutati juba 1873. aastal ning on oma tegutsemisaja jooksul avaldanud äärmiselt suurt mõju

17

Kätlin Aarma

rahvusvahelisele künoloogilisele tegevusele. 19. sajandi lõpuks lisandusid USAs American

Kennel Club, Prantsusmaal Société Centrale Canine ja Belgias Société Royale Saint-Hubert,

Hollandis Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland, Saksamaal Kartell für das

Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission ja Austrias Österreichischer

Kynologenverband. Põhjamaades alustasid koos Soome Finska Kennelklubben / Suomen

Kennelklubin ja Rootsi Svenska kennelklubben 1889. Enne II maailmasõda oli pea kõigis

Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.

1912. aastal loodi Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon Fédération Cynologique

Internationale (FCI), millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI kordineerib rahvuslike

organisatsioonide tööd.[45]

1.5.2 Eesti

Järjekindlalt ning ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ja aretust hakati

siinsete suurmaapidajate poolt harrastama 19. sajandi lõpu poole. Jahikoeri imporditi

Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad,

hagijad e. brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase ja mägra urgudesse kasutati

mägrikud e. taksikoeri ja basseekoeri.[46]

Kuna põhilise osa tõukoertest moodustasid jahikoerad toimus tõukoertega seotud

organiseeritud tegevus esialgu Eestimaa Jahisõprade Seltsis (Estländischen Verein von

Liebhabern der Jagd), mille 1891. aasta põhikirjasid oli sees punkt nii jahimeetodite kui ka

jahiks vajalike koeratõugude parandamisest.

1897. aasta märtsis toimunud Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik

programm 20.—22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a.

taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda Balti Puhtatõuliste Koerte

18

Kätlin Aarma

Kasvatajate Selts (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Seltsitöö

tõuaretuses oli põhirõhk suunatud jahi – ja valvekoertele.[47][48]

Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929. aastal Eesti Kennelklubi (EKK). Esimene

koertenäitus toimus 24. ja 25. mail Tallinnas, Gonsiori tänava maneezis. Selliseid tõukoerte

näitusi korraldati Tallinnas igal kevadel ning kaks korda 1935 ja 1937 aastal, ka Tartus.

Kohe oma loomisest hakkas Eesti KennelKlubi koostama "Koerte tõuraamatut" (I osa Nr. 1-

200 koeraga (1934. a.) ja II osa Nr. 201-400 koeraga (1939. a.)). Tõuraamatusse registreeriti

18 koeratõugu, kuid tegelikult oli neid rohkem.

30.-aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid

kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele; vahetas paljude välismaa klubidega

auhindasi, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute

Liitu (viimases oli liitunud üle 300 ühingu ). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa,

Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.[49][50]

Peale Teist Maailmasõda üritasid endised Eesti KennelKlubi liikmed oma tegevust

aktiviseerida ja asutasid Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühingu. Tegutsedes aastatel 1944–1955

ning ühingu aktivasse võib kanda Eesti ainukese omamaise koeratõu – eesti hagija lõpliku

formeerimise.[51]

Nõukogude perioodil jagunes koerakasvatusalane töö kahe organisatsiooni vahel. Jahikoerte

kasvatust ja tõuaretust suunati Eesti NSV Künoloogide Nõukogust, mis asus Eesti NSV

Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses. Teenistus – ja dekoratiivkoerte

tööd juhtis Eesti Vabariiklik ALMAVÜ[52] Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi.[53]

19

Kätlin Aarma

1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised

almavülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu.

[54]

Eesti koerakasvatajate sidemed Lääne riikide koerakasvatajatega tihenesid 80-ndatel. Need

sidemed tähendasid enamasti aretusmaterjali ja tõualase informatsiooni hankimist.

Aretusisendeid saadi vahetuskaubana, enamasti pakuti vastu Eestis sündinud kutsikaid.

1989. aasta juulis toimus Tallinna Merepäevade raames koertenäitus Pirita jõekäärus, mille

korraldasid aktivistid erinevates Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis

koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans

Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on teinud Soome Kennelliidule ülesande anda hinnang

1989 augustiks tõukoerte alal tehtavast tööst NSVL-is. Hinnang sisaldas palju negatiivset.

Peamine takistus oli ühtse keskorganisatsiooni puudumine, keda võiks usaldada

koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis endale eesmärgi ellu kutsuda Eesti

Kennelliit (EKL). Asutamiskongress toimus 09. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline

näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige. [55]

1.6 Kennelharrastused

Leidub hulk koerte tegevusalasid, millest koer rõõmu tunneb ja mille juures sinul on võimalus

kohata teisi samasuguste huvidega inimesi.

1. Eesti rahvuslikud koolitusalad

Kuulekuskoolitus (KK)

Põllujälje katse (PJK)

20

Kätlin Aarma

2. Rahvusvahelised töökatsed, eksamid ja võistlused

Rahvusvaheline teenistuskoerte eksam.

Internationale Prüfungsordnung (IPO)

Schutzhunddienzt (SchH) / Vielseitigkeitsprüfung (VPG)

Jäljekoerte eksam / Fährtenhunde (FH)

Sõnakuulelikkus (SK)

Ühiskonnakõlblikkuse test / Begleitungshund (BH)

Vastupidavusekatse / Ausdauerprüfung (AD)

Agility, takistusriba läbimine

Koertenäitus

Hurtade maastikujooks

(wikipedia, 2015)

21

Kätlin Aarma

2 Linnud

Linnud (Aves) on keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast, kellele on iseloomulik

võime aktiivselt lennata, nende keha on kaetud sulgedega ja esijäsemed on moondunud

tiibadeks.Joonis 2. Linnud Lindude ninamik on arenenud nokaks, neil puuduvad hambad,

hingamine toimub kopsudega, esineb parempoolne aordikaar ja neljakambriline süda,

paljunemine toimub koorega munade abil. Linnud on valdavalt püsisoojased.

Linde uurivat teadust nimetatakse ornitoloogiaks.

Joonis 2. Linnud

Süstemaatika ja evolutsioon

Lindude eellased eraldusid Keskaegkonna esimesel poolel diapsiidide hulka kuulunud

roomajatest. Millisest diapsiidide rühmast ja millal linnud täpsemalt alguse said, pole selge,

kuigi uusi fossiile pidevalt leitakse. Pikka aega valitsev seisukoht on olnud lindude

pärinemine Dromeasauridae hulka kuulunud dinosaurustest. Viimasel ajal on toetust kogunud

ka alternatiivne hüpotees lindude ja dinosauruste pärinemisest ühtsest eellasest (varastest

diapsiididest). Viimase kasuks räägivad eriti lindude ja sisalvaagnaliste esijäsemete (ja

oletatavasti hingamiselundite) ehituse erinevused ning teooria, et suled olid diapsiidide

primaarseks katteks ja soomused nende derivaadid. Esimeseks selgelt kaasaegsete lindude

tunnustega (ning ka paljude roomajalike tunnustega, nagu hambad ja sõrmedega esijäsemed)

fossiiliks on arheopterüks ajast umbes 160 miljonit aastat tagasi (on ka teada palju talle

lähedasi vorme, nagu Rahona, Confuciornis). Arheopterüksist vanemaid lindude fossiile pole

teada (Triiasest pärineva väga halvasti säilinud nn Texase linnu rekonstruktsiooni peetakse

22

Kätlin Aarma

enamasti ebakorrektseks), küll aga pärineb hilisemast ajast mitu huvitavat leidu, kes

meenutavad arheopterüksi ja dinosauruste vahevorme (tegemist võib niisiis olla reliktidega, nt

Unenlagia, Sinosauropteryx). Juba väga lähedane kaasaegsetele lindudele oli vaid veidi

hilisem (~140 milj. a tagasi) Liaoningornis. Nende leidude põhjal on varased linnud jagatud

kaheks rühmaks, Ornithurae (Liaoningornis, läänelinnulised, kalalinnulised ja kaasaegsed

linnud Neornithes) ja Sauriae (arheopterüks, Confuciornis, Enanornithes, Patagopteryx jt).

Kaasaegsed lindude seltsid tekkisid ilmselt juba Kriidi ajastul, (paljude

molekulaarbioloogiliste andmete põhjal isegi varem) ja elasid Kriidi lõpu väljasuremise hästi

üle.

Archaeopteryx

Järgnev lindude süsteem ei sisalda segase süstemaatilise kuuluvusega ja halvasti tuntud

väljasurnud lindude rühmi:

Selts: Enanornithes – välja surnud

Selts: läänelinnulised (Hesperornithes) – välja surnud

Selts: kalalinnulised (Ichthyornithiformes) – välja surnud

Alamklass: pärislinnud (Neornithes)

Selts: jaanalinnulised (Struthioniformes)

Selts: tinamulised (Tinamiformes)

Selts: kanalised (Galliformes)

Selts: hanelised (Anseriformes)

23

Kätlin Aarma

Selts: värvulised (Passeriformes)

Selts: rähnilised (Piciformes)

Selts: siniraalised (Coraciiformes)

Selts: järanokalised (Trogoniformes)

Selts: hiirlinnulised (Coliiformes)

Kurgkotkas

Selts: piiritajalised (Apodiformes)

Selts: öösorrilised (Caprimulgiformes)

Selts: kakulised (Strigiformes)

Selts: käolised (Cuculiformes)

Selts: papagoilised (Psittaciformes)

Selts: kurelised (Gruiformes)

Selts: kurvitsalised (Charadriiformes)

Selts: tuvilised (Columbiformes)

Selts: pistrikulised (Falconiformes)

Selts: toonekurelised (Ciconiformes)

Selts: pelikanilised (Pelecaniformes)

Selts: tormilinnulised (Procellariiformes)

Selts: pütilised (Podicipediformes)

Selts: pingviinilised (Sphenischiformes)

24

Kätlin Aarma

Selts: kaurilised (Gaviiformes)

Maailmas on 2012. aasta seisuga kirjeldatud 10 064 kaasaegset linnuliiki.[1]

Anatoomia ja füsioloogia

2.1.1 Üldist

Linnu välisehitus (põldlõoke)

Lindude kehaehitus on nende sarnase kohastumuse tõttu lendamiseks (mõned on selle võime

sekundaarselt ka kaotanud) ja monofüleetilise päritolu tõttu suhteliselt ühetaoline.

Esijäsemetest on arenenud tiivad, keha on kaetud sulgedega ja on voolujooneline. Suled ei

paikne mitte kogu kehal, vaid lähtuvad konkreetsetest naha piirkondadest (sulisväljakud),

sulestik vahetub enamasti regulaarselt (sulgimine). Ala- ja ülalõuga katab sarvainest nokk,

tänapäeva lindudel hambad puuduvad. Kulgemiseks maapinnal, puudel või mujal kasutatakse

vaid tagajäsemeid. Varbaid on enamasti neli (kinnituvad jooksme külge), neist viimane on

tavaliselt suunatud taha. Varvaste otstes on küünised.

2.1.2 Skelett

Lindude skeletile on iseloomulik kergus ja jäikus. Luud on enamasti õõnsad (sisaldavad

õhuruume). Selgroolülid on sadullülid, üksikutel liikidel ka tagalohksed. Kaelalülisid on 11–

25, rinnalülisid 3–10 (osalt kokku kasvanud). Nimmelülid (mõnikord ka viimased rinnalülid)

koos ristluulülidega ja esimeste sabalülidega on kokku kasvanud ühtseks liitristluuks.

Sabalülid on lõpus liitunud päranipuks. Kolju on esimese kaelalüliga (kandelüli) ühendatud

ühe kuklapõnda abil. Kolju sarnaneb mitmeti roomajate koljuga: puudub silmakoobaste

luuline vahesein, esineb osaliselt liikuv ruutluu, alalõualuu koosneb mitmest osast. Lindude

koljud jaotatakse ehituse alusel kuude tüüpi: iidislõugne, lõhislõugne, sidelõugne, harklõugne,

lõhissõõrmene ja ümarsõõrmene kolju. Roietel esinevad nn konksjätked mis lisavad

rinnakorvile jäikust. Abaluu on piklik, kaarnaluu suhteliselt suur ja ühendatud rinnaluuga.

25

Kätlin Aarma

Rinnaluul on kõigile lennuvõimelistele liikidele iseloomulik suure rinnakiilu esinemine.

Rangluud on kokku kasvanud ühtseks harkluuks. Tiiva põhiraskust kannavad tugevad ja

kerged õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu. Kahe viimase sõrme luud on kadunud, randme

luud on osaliselt liitunud randme-kämblaluuks. vaagnavöötmes paiknevad tugevad puusaluud,

mis on kokku kasvanud liitristluuga. Niudeluudele kinnituvad poolliikuvalt süleluud (pole alt

omavahel ühendatud) ja päraluud. Reieluud on suhteliselt keha sisemuses ja osalevad

kõndimisel vähe. Sääreluu ja pindluu on kokku kasvanud sääre-kannaluuks. Kanna ja

pöialuud liituvad samuti omavahel, andes ühtse jooksmeluu. Kannaliiges paikneb alles

jooksmeluu ja varbaluude vahel.

2.1.3 Lihaskond

Lindude lihaseid jaotatakse mõnikord punasteks (sarkoplasmarikkad, aeglaselt töötavad) ja

valgeteks (sarkoplasmavaesed, kiiresti töötavad) lihasteks.

Võimsaimad lihased enamiku lindude kehas on lendamisega seotud suur rinnalihas (tõmbab

tiiba alla ja taha, suurem) ning rangluulihas (tõmbab tiiba ette ja üles, väiksem). Koos

moodustavad need lihased kuni 20% linnu keha massist. Selja lihased on vähe arenenud.

Keerulises hingamissüsteemis talitlevad roietevahelised lihased ja roiete tõsturlihased

(suurendavad rinnakorvi mahtu) ning kõhu põiklihased (vähendavad rinnakorvi mahtu).

Seoses lendamisvõimega on lindudel sageli tarvis istuda kõrgetel ja kitsastel kohtadel (näiteks

puude okstel), selleks on jala lihastel arenenud omapärane kohastumus. Jalas paikneb

kaarlihas, mis allpool põlve läheb üle varbapainutaja-lihaseks. Istudes paindub jalg,

varbapainutaja-lihas tõmbub pingule ja tõmbab varbad konksu, ilma et lind peaks selleks

energiat kulutama. Samasugust funktsiooni täidab värvulistel varbapainutaja-lihas üksinda,

mis surutakse oma kareda pinnaga istumisel vastu kõõlustupe karedat pinda, fikseerides nii

varvaste haarde.

2.1.4 Närvisüsteem ja meeleelundid

26

Kätlin Aarma

Linnud on head lendajad

Lindude närvisüsteemi talitluses mängivad olulist rolli tingitud refleksid, kuid instinktiivne

käitumine on enamasti siiski valitsev.

Seljaajus esinevad laiad kaela- ja nimmepaisumus nagu roomajatelgi. Suurim peaaju osa on

otsaju, milles paiknevad suured juttkehad (instinktiivse käitumise keskused). Ajumantel on

õhuke ja ülaosas tihedas ühenduses juttkehaga. Haistesagarad on väikesed (lindude

haistmismeel on nõrk). Vaheaju paikneb otsaju all ning sisaldab hästi arenenud taalamust ja

hüpofüüsi (viimase hormoonid on samuti olulised käitumise mõjutajad). Kõrgelt on arenenud

ka keskaju. Seal paiknevad suured nägemissagarad, samuti on keskaju tähtis liigutuste

koordineerija ning võtab vastu ka kuulmisaistinguid. Nägemine on enamikul lindudest

ümbritseva tajumisel juhtivaks meeleks. Paljud (eriti röövlinnud) on erakordselt terava

nägemisega või kohastunud nägema pimedas. Lindude silmi kaitsevad silmalaud, millest

liikuv on tavaliselt alumine, samuti silma siseküljelt algav pilkkile. Ka kuulmine on enamasti

hea, kuigi tajutavate helide sagedusvahemik pole lai. Teojuha keskkõrvas on suhteliselt pikk,

ja talle annab helivõnked trummikilelt edasi kuulmetulbake.

Väga suur on lindude väikeaju, mis on tasakaalu ja liigutuste koordinatsiooni keskus (seega

tähtis lendamisel). Piklikust ajust algab 12 paari peaajunärve.

2.1.5 Neuroendokriintelg

Lindudel on endokriinsüsteemi kaudu olemas kõik näärmed, mis roomajatel, maolistel,

inimestel jpt, näiteks:[2]

kilpnääre

kõrvalkilpnäärmed

27

Kätlin Aarma

pankreasesaared

neerupealised

sugunäärmed,

päranipunäärmed,

hüpofüüs (ees ja tagasagar)

käbikeha

Fabriciuse paun jpt.

2.1.6 Seedeelundkond

Tänapäeva lindudel asendab hambaid nokk, millega toitu kinni hoitakse või toidu küljest

tükke nokitakse. Süljenäärmed on üldiselt hästi arenenud, välja arvatud veelindudel. Keel on

liikuv ja otsa poole sarvestunud. Söögitoru alaosas paikneb paljudel lindudel pugu. Pugus

toimub toidu eelseedimine, või kogunevad sinna seedimatud jäägid (röövlindudel), mis hiljem

väljutatakse räppetompudena.

Magu jaguneb eespoolseks näärmemaoks ja tagapoolsemaks lihasmaoks. Näärmemaos toimub

toidu pehmemate osade seedimine seedemahlade toimel. Lihasmagu on paksude ja lihaseliste

seintega, ning kokkutõmbumisvõimeline, seal peenestatakse toidu kõvemad osad. Paljud

linnud neelavad ka kivikesi ja liivaterasid, mis lihasmaos toidu purustamisele kaasa aitavad.

Röövlindude lihasmagu on nõrgalt arenenud. Soolestik jaotub peen- ja jämesooleks, nende

vahel asub veel üks kuni kaks umbsoolt. Peensool on suhteliselt pikk, eriti taimtoidulistel

liikidel. Jämesool on võrdlemisi lühike ja teda tühjendatakse sageli (vajalik võimalikult

väikese kehakaalu säilitamiseks). Jämesool avaneb kloaaki.

28

Kätlin Aarma

2.1.7 Hingamiselundkond

Lindude hingamiselundkond on efektiivseim selgroogsete seas. Hingetoru on pikk ja

tugevdatud kõhreliste rõngastega. Kopsud on suhteliselt väikesed, kuid suure pinnaga.

Mõlema kopsuga on ühendatud kuus õhukotti. Need on kaela-õhukott, rangluu-õhukott,

eesmine ja tagumine rinna-õhukott ning kõhu-õhukott. Rangluu-õhukotid on omavahel

ühendatud. Tagumised õhukotid on otse ühendatud läbi kopsu kulgeva hingetoru haruga

(peabronhiga). Sissehingamisel satub õhk kõigepealt tagumisse rinna-õhukotti ja kõhu-

õhukotti, õhk kopsudest aga eesmistesse õhukottidesse. Väljahingamisel väljub kasutatud õhk

eesmistest õhukottidest peabronhi kaudu, kopsudesse aga satub värske õhk tagumistest

õhukottidest.

Enamikule lindudest on omane võime häälitseda. Kohas, kus hingetoru kopsude suunas

kaheks jaguneb, paikneb lindudel nn laulukõri. See koosneb kolmest häälekilest, mille asendit

kontrollivad häälelihased. Eriti keeruliseks on laulukõri arenenud n-ö laulvatel lindudel.

2.2

2.2.1 Vereringe

Lindude väike-vereringe (toimub südame ja kopsude vahel) ja suur vereringe (toimub

ülejäänud keha ja südame vahel) on teineteisest täielikult eraldatud, arteriaalse ja venoosse

vere segunemist ei toimu. Süda on suur, ja vere ringlus on suhteliselt kiire. Süda koosneb

vasakust kojast, paremast kojast, vasakust ja paremast vatsakesest. Roomajate kahest

aordikaarest on säilinud vaid parempoolne. See saab alguse vasakust südame vatsakesest,

temast hargnevad enne paremale pöördumist veel unearterid, mis varustavad verega pead ja

esijäsemetesse suunduvad rangluuarterid. Aordikaar suundub ise aordina tahapoole, ning

hargneb paljudeks keha varustavateks arteriteks. Venoosne veri keha eesosast saabub kahe

eesmise õõnesveeni kaudu paremasse südame kotta. Sinna suubub ka tagantpoolt tulev paaritu

tagumine õõnesveen. Tagumine õõnesveen saab verd neerude kaudu keha tagaosast ja

reieveeni kaudu jalgadest. Neerudesse satub veri kahest neeru värativeenist, mis algavad

kaudaalsest õõnesveenist. Paremasse kotta saabunud veri liigub edasi paremasse vatsakesse,

29

Kätlin Aarma

kust ta pumbatakse kopsuarterite kaudu kopsudesse. Kopsudest liigub veri kopsuveenide

kaudu tagasi vasakusse kotta.

Punased verelibled on väikesed, tuumaga ja piklikud.

2.3 Lümfisüsteem

Ehituselt, arengult ning kulgemiselt meenutab lindude immuunsüsteem paljuski roomajate (ka

maoliste) teiste imetajate (ka [[inimese) immuunsüsteemi.

Lindude lümfisüsteem koosneb põrnast, Fabriciuse paunast, lümfisoontest ning vastavatest

kudedest, rakkudest ja hormoonidest. Suured veresooned on pea kõikjal ümbritsetud

lümfoidkoega, kuid lümfiklapid leiduvad peamiselt suuremate veenide suudmetes.

Lümfisõlmede asemel on pulseerivad lümfisüdamed ehk lümfiklapid. Fabriciuse paun (Bursa

cloacalis), mis paikneb kloaagi piirkonnas naha all, imetajatel teadaolevalt puudub.[3][4][5]

[6][7]

2.3.1 Erituselundkond

Lindude neerud on suhteliselt suured (eriti veelindudel) ja lamedad, harilikult

kolmesagaralised. Tüübilt on nad järelneerud. Looteeas esinevad veel keskneerud, millest

kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki,

kusepõis puudub. Neerud talitlevad väga efektiivselt, ja vesi imetakse uriinist peaaegu

täielikult tagasi. Uriin on hulgaliselt kusihapet sisaldav valge püdel mass.

2.3.2 Sigimine

30

Kätlin Aarma

Linnupojad arenevad munas

Lindude sigimine toimub kõva (kaltsiumkarbonaadist) koorega munade abil.

Isase suguaparaat koosneb kahest kõhuõõnes neerude juures paiknevast raiast, mis

sigimisperioodil oluliselt suurenevad. Raigades valminud seemnerakud liiguvad

seemnejuhades kloaagini. Hanelistel ja jaanalindudel paikneb kloaagis veel väljasopistatav

suguti, enamikul lindudest see aga puudub või peaaegu puudub.

Emaste sugurakke toodab (samuti kõhuõõnes paiknev) munasari. Enamikul lindudel esineb

vaid üks (vasakpoolne) munasari, papagoilistel ja pistrikulistel aga kaks. Valmivad

munarakud liiguvad munasarjast munajuhasse, mille esimeses pooles eritatakse munaraku

ümber valguline kest – munavalge. Järgnevas kitsamas munajuha osas tekib munavalgele

ümber nahkkest. Munajuha viimases osas (seda nimetatakse ka emakaks) moodustatakse

munale mineraalne koor ja (sageli) pigmenteeritakse see pinnalt. Munajuha avaneb kloaaki.

Muna ehituse ja lindude lootelise arengu kohta täpsemalt vt muna ja linnu areng.

2.3.3 Füsioloogilised eripärad

Lindude füsioloogilised eripärad on paljuski seotud nende lennuvõime ja püsiva kehatemperatuuriga. Püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks on vajalik intensiivne ainevahetus. Ka tõuseb lennates seoses suure energiakuluga lindude ainevahetuse kiirus mitukümmend korda. Ka lindude südametegevus on kiire (eriti väiksematel liikidel), rahuldamaks keha suurt hapniku ja toitainetetarvidust. Keha temperatuur on üldiselt kõrge, tavaliselt 39–45 °C (emastel enamasti veidi kõrgem kui isastel). Püsivat kehatemperatuuri aitab säilitada halva soojusjuhtivusega sulestik, liigsest soojusest vabaneda aitab peamiselt soojusvahetus hingamisel. Mõned linnud võivad alajahtumisel ajutiselt letargiasse langeda (koolibrid ja pääsukesed), sel juhul võrdsustub kehatemperatuur välistemperatuuriga.

31

Kätlin Aarma

Lindude lämmastiku ainevahetuse lõppsaadus on vees lahustumatu kusihape. Kuna munas

viibival linnu lootel puudub võimalus jääkaineid keskkonda eritada, saavad nad nii ohutult

koguneda.

2.4 Eluviis

Enamik linde on päevase eluviisiga, kuid mõned (öösorrilised, kakulised) on ka öise

eluviisiga.

2.5 Ökoloogia

Uusmeremaa tuvi

Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele,

kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks

teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid

toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit.

Lindude erinevate rühmade toitumine on mitmekesine: kõige rohkem esineb taimtoidulisi

linde, kakulised ja pistrikulised (vanem nimetus kullilised) on aga valdavalt röövtoidulised.

Lindude käitumine võib olla üsna keeruline. Sageli esinevad linnud väiksemate seltsingute või

suuremate parvedena. Lindude omavahelises kommunikatsioonis on põhiroll häälitsusel, kuid

ka visuaalsetel märkidel.

Sigimisel (pesitsemine) moodustavad linnud sageli püsivaid paare. Munade kaitseks

ehitatakse enamasti pesa. Munadele arenemiseks vajaliku püsivalt kõrge temperatuuri

tagamiseks soojendavad linnud neid oma kehaga – hauvad. Suur osa liike hoolitseb poegade

eest ka pärast nende koorumist kauem (nn pesahoidjad linnud) või vähemat aega (nn

pesahülgajad linnud).

32

Kätlin Aarma

Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette

pikemaid või lühemaid rändeid (nn rändlinnud; mitte rändavaid linde nimetatakse

paigalindudeks), põhjalikumalt vt lindude ränne.

Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid.

2.6 Linnud ja inimene

Inimene on ammustest aegadest tegelnud lindude küttimisega, tarvitamaks nende liha toiduks

või sulgi ehetena ja soojust hoidvate voodritena. Palju lindude liike on kodustatud. Toiduks

tarvitatakse ka lindude mune. Mitu linnuliiki on muutunud inimkaaslejateks (nt kodutuvi,

koduvarblane), mõnesid peetakse nende kauni välimuse tõttu puurilindudena. Tänu oma

põllumajanduslikule tähtsusele on kodukana valitud üheks molekulaarbioloogia

mudelorganismiks, mugavaks uurimisobjektiks on ta ka embrüoloogidele.

Inimesele on veel kasulik merelindude väljaheide – guaano, mida kasutatakse väetisena.

(wikipedia, linnud, 2015)

33

Kätlin Aarma

Kokkuvõte

Sain antud kodutööga erinevaid teadmisi arvutialaselt tasemel, mida igapäevaselt ei ole

harjunud kasutanud.

34

Kätlin Aarma

Kasutatud kirjandus

wikipedia. (15. 02 2015. a.). koer. Allikas: wikipedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Koer

wikipedia. (15. 02 2015. a.). linnud. Allikas: wikipedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Linnud

35