109

HINGED, HAIGUSED, SURM JA SURNU Hingega seotud uskumused Udmurdi usundis on säilinud ettekujutused kahest inimkeha elustavast hingekomponendist: – hingamisega seotud lul (vrd udmurdi verb lulan+ ‘hingama’, komi lol, lov 'hing', mansi lili 'hing, hingushing ja liltuqkve ‘hingama’) ja varjuna nähtav urt (komi ort 'surnu hing, vari, kummitus', mansi urt 'üks hingedest peale inimese surma' – élmxolas sorumpatnéte jui palt loqhal minne is urt+Q láwawe – pärast inimese surma kannab allavoolu minev hing nimetust urt; Tšernetsov 1959: 130). Tõenäoliselt on urt laen turgi keeltest, vrd. teleuudi, altai, kirgiisi urt ‘suuõõs, hammaste ja põskede vaheline osa’, urta, orta tobolski ja kaasani tatarlastel ‘keskpaik, keskmine’ (Radlov 1893: 1670). Lul lakkas uskumuste kohaselt pärast surma olemast või sündinud uuesti: "Surnud esivanemate side järeltulijatega väljendub mõnede votjakkide uskumuses, et esivanemad annavad vastsündinule hinge." (Bogajevski 1890: 47). Üks naine nutnud oma surnultsündinud lapse juures: "Kadunukesed, vellekesed, andke mu lapsele hing!" (Harva 1914, 1: 53). Urt läks inimesega hauda kaasa. Tema jaoks tegid idaudmurdid kirstukaane sisse surnu näo kohale aknakese urt vetlon pa\ 'hinge käimise auk', kust surnu urt tahtmise korral väljas võis käia (Harva 1914, 1: 22). Urt ja lul erinesid teineteisest selle poolest, et esimene võis juba eluajal kas inimese magades või haige olles temast eemalduda, teine aga püsis kuni surmani (mida udmurdid kutsuvad ka lul potton 'hinge väljumine') kehas (samas: 17 – 18). Kui varihing inimesest lahkus, jäi inimene haigeks: “Kui hing raske haiguse tõttu inimesest lahkub, kutsutakse tark seda tagasi tooma, et inimene jälle terveks saaks. Sellist tegevust nimetasid votjakid urt kuton 'hinge püüdmine'. Ufaa kubermangus tähistatakse selle väljendiga ka lapsele uue nime andmist juhul, kui arvatakse, et lapse haiguse põhjustas sündides antud vale nimi." (Harva 1914, 1: 14). Ka hirm või ehmatus võib urti mõjutada. Udmurtidel on suure hirmu väljendamiseks ütlus urt koškiz ‘hing läks ära’. U. Harva aga kirjeldab toimingut, mis võeti ette lahkunud hinge tagasisaamiseks: "Birski maakonnas Možga külas räägiti, et kui urt on ehmatuse tõttu inimese kehast lahkunud, pöördutakse loitsija-eide poole, kes hakkab hinge otsima, valge rätt käes. Kõikjalt otsinud, märkab ta viimaks väikest valget liblikat, püüab selle rätiga kinni, viib tuppa ja seob räti koos liblikaga ööseks haigele kaela. Järgmisel hommikul uuritakse tina valades, kas kinnipüütud hingeliblikas on ikka haige urt." (Harva 1914, 1: 15).

110

Siiski on ka hingushinge arvatud ehmatuse korral kehast lahkuvat või ei tehtud mõnel pool sajandivahetuse paiku kahe hinge vahel enam vahet ja kasutati sõnu urt ja lul lihtsalt sünonüümidena: "Ehmatades sülitab votjakk paljale rinnale ja ütleb: "lulme \ot!", see tähendab – anna mu hing. Seda tehakse selleks, et hinge veel rohkem inimese kehasse kinnitada. Targa soovitust mööda kantakse kaelas tema poolt sõnutud ripatseid, mida tehakse peamiselt kadakast, vahast või tinast." (Vassiljev 1906: 325). Haiguste üleloomulikud põhjustajad Lisaks varihinge lahkumisele võisid haigusi põhjustada mitmesugused vaimud ja haldjad. Viimaste tekitatud haigusi nimetati sõnaga m+ž (m+žgan+ 'rusikatega peksma', m+ž+k 'rusikas'), lisades sellele harilikult haigusetekitaja oletatava elu- või asupaiga: kuala m+ž, lud m+ž. Ka surnute poolt põhjustatud haigusi nimetati sama sõnaga: kulem murt m+ž (Harva 1914, 1: 201). Mütoloogiliste tegelaste poolt tekitatud haigust on ka kutoniks nimetatud (kuton 'kinnipüüdmine, haaramine, haare') – šund+ mum+ kuton 'päikese-ema haare', vu kuton 'vee haare' jne. (samas: 203). Tunti ka erilisi haiguse vaime, nagu k+l 'palaviku vaim', kedzeg 'malaaria vaim' (vanatürgi kezik, Nadeljajev 1969: 305) ja čer 'nakkushaiguse vaim' (Harva 1914, 1: 201 – 202). Viimast usuti kassi või koera kujul ringi liikumas ja põhjustamas inimeste ning hobuste haigestumist. Epideemiate ajal keelasid udmurdid seepärast lastel võõraid kasse ja koeri kiusata (Pervuhhin 1888, 1: 63 – 64). Haiguse korral tuli vastavat haldjat-vaimu ohvriga lepitada. Nii on čerile ohverdatud kõrb hobune. Talle on tee äärde pandud ka pannkooke lootuses, et mõni inimene või loom neid sööb ja haiguse niimoodi endale saab. Samuti on talle põllutara külge riputatud elusaid musti kanu (samas: 63 – 66). Matusekombed Et surnu võis elavaid soosida või kahjustada, tuli teha kõik selleks, et lahkunu rahulolu pälvida. Samas pidi tarvitama ettevaatusabinõusid juhuks, kui surnul peaks tulema tahtmine elavatele kurja teha. Udmurdi usund näitab veendumust sellesse, et elavad ja surnud on omavahel tihedas läbikäimises. Sellepärast ei toimunud ühtki suuremat ettevõtmist või püha ilma esivanemaid sõna ja ohvriga meenutamata. Juba surnut rõivastades oli kombeks tema päitsis olevasse kasetohust nõusse mune visata, meenutada kõiki surnud sugulasi nimepidi ja paluda neid lahkunut oma seltsi vastu võtta (Bogajevski 1890: 47). Et surnut arvati teises ilmas tavapärast elu jätkavat, pandi talle kaasa tarbeesemeid ja tööriistu (Harva 1914, 1: 20 – 21). Et lahkunu näljasena teele ei asuks, pandi talle suhu veidi mett või võid (Wichmann 1893, 1: 40). Kui kirst oli reele või vankrile kantud, toimus idapoolsetel udmurtidel nn. hirmu leevendamine, kuna siis arvati manalasi lahkunule vastu tulevat. Hirmu leevendamiseks joonistati surnu suu kohal hoitud võileivatükile rist ja öeldi: "Leevendame hirmu." (Samas).

111

Kalmistuteel visati vastavasse kohta (k+rkujan 'kooreheitmise paik' või kuja\kon 'prügiauk, surnule kuulunud esemete äraviskamise koht') lahkunul surres seljas olnud rõivad, all olnud õled ja pesemiseks kasutatud niinekoor. Mõnel pool kuulus äraviskamisele ka surivoodi (Wichmann 1893, 1: 41). Kalmistul rebis keegi surnu sugulastest enne kirstu sulgemist valge rätiku pooleks, vasakusse kätte jäänud poole pani ta surnu rinnale, teise poole aga viis koju, kus see aastaks tuppa lae alla või seina külge riputati. Rebides öeldi: "Nagu sellest rätist jääb osa siia ja osa koju, nii ära sinagi meist veel täielikult lahku." (Harva 1914, 1: 22 – 23). Hauakünka sisse on kaevatud mune, leiba ja võid ning öeldud: "čök! azad med u\oz! milemez šudid-vordid, u emedl+ dzeč med lo! +mn+r v+lad u\em \uijed azve\ez zarni med lo! berk+lemez med daltoz! ešen daren, pudojen t+rl+ken, š+den nanen, vanen buren dzeč ulem \ot!" – čök! Sinu ette kukkugu! Meid hoidsid-kasvatasid, saagu su nägemisele hea! Saagu sinu näole kukkunud muld hõbedaks-kullaks! [Sinust] mahajäänud edenegu! Heade kaaslastega (sõpradega), rammusate loomadega, supi-leivaga, vara-rikkusega hea elu anna! (Wichmann 1893, 2: 125 < Bolšoi Karlõgan).

Varklet-Bodja surnuaed. ERM FK 1625: 140. Foto K. Konsin 1971. Haud Varklet-Bodja

surnuaial. ERM FK 1920: 34. Foto P. Härmas 1980.

Tõrjemaagia Kuigi surnul paluti elavatega ühendust hoida, oli matustega siiski seotud mitmekülgne tõrjemaagia. Ilmselt oodati (ja kutsuti) lahkunuid koju käima vaid kindlal ajal (pühade paiku, suvisel ja talvisel pööriajal), nende kontvõõraks tulemist aga püüti takistada. Nii on surnut välja kantud üle lävepakule asetatud kirve, pärast surnu väljaviimist on uks teistpidi ette pandud, kirstu pole viidud uksest, vaid aknast või isegi lae ja katuse kaudu, õues on kirstu kolm korda vastupäeva keerutatud jne. (Harva 1914, 1: 26). Surnuaiast tulles on kirvega tõmmatud jooni risti üle tee (Wichmann 1893, 1: 41), matuselised on ennast puhastanud suitsu ja üle tule hüppamisega või käsi tuhaga hõõrudes, nulu- või kadakaokstega üksteist lüües on öeldud: "mine koju, ära jää siia" või "ära tule

112

kaasa, mine koju."46 Kindlasti käidi pärast kalmistult tulekut saunas. (Harva 1914, 1: 27). I. Vassiljevi andmetel ei tohtinud ükski surnu lähedastest saunas leili visata, sest lahkunu võis vihastada või nägu kõrvetada. Aga kui keegi võõrastest leili viskas, pidi ta surnule ütlema: "Hoia oma nägu!" (Vassiljev 1906: 327). Surnutele ohverdamine Lõuna- ja idaudmurdid mälestasid lahkunuid kolmandal, seitsmendal ja neljakümnendal päeval ning surma aastapäeval, s. o. samadel päevadel kui tšuvašid ja tatarlased, ristitud udmurtidel olid mälestuspäevadeks kolmas, seitsmes, üheksas, kahekümnes ja neljakümnes päev ning aastapäev nagu venelastelgi (Harva 1914, 1: 31). Surnuid mälestati ka mitmesugustel rahvakalendri tähtpäevadel. B. Gavrilovi järgi toimus ki\ton 'mälestamine' Mamadõši maakonna udmurtidel kannatustenädala neljapäeval või reedel ja samadel nädalapäevadel enne Kaasani Jumalaema püha. Surnuid mälestati kodus. Ahju kõrval pingil olevasse väikesesse nõusse, mille serval põles vahaküünal, murti pannkooke ja kallati puskarit ning õlut. Järgmisel päeval tapeti kaks kana ja keedeti suppi, mida samuti ahju kõrval olevasse vakka ohverdati (Gavrilov 1891: 121). I. Vassiljevi andmetel ohverdati surnutele kevadel kana ning lubati juhul, kui nad hästi karja hoiavad, sügisel mõni loom veristada. Kanapuljongisse pandi rukkijahust klimbid. Puljongit ja klimpe ohverdati samuti ahju kõrvale asetatud künasse. Sel ajal, kui toitu künasse pandi, ei tohtinud keegi uksest käia. Pärast viidi küna koos toiduga koerte ette. Kui koerad toidu pärast purelesid, arvati, et surnute vahel pole üksmeelt. Sügisel veristatigi vastavalt lubadusele lammas. Ohverdamine toimus samal kombel kui kevadel. (Vassiljev 1906: 260). Toodud näidetest ilmneb, et lävi oli udmurtidel piir, millest palju kaugemale surnuid ei arvatud minevat (udmurdi tares on ahi kohe ukse kõrval). Mõnel pool asetati ohvritoitude nõu läve juurde (Harva 1914, 1: 32). Lahkunuid mälestati sügisel ka taliviljapõllu ääres, kus ohverdati vana täkk või ruske lehm. Surnutele pudistati toitu puu alla (Vassiljev 1906: 204 – 205). Talivilja õnnestumise pärast ohverdati neile sügisel mõnel pool kukk või kana. Lind tapeti otse põllul, klimbisupi ohverdamine aga toimus kodus varemkirjeldatud kombel. Ohvrilinnu luud ja suled viidi tagasi põllule (samas: 261). P. Bogajevski järgi mälestati lahkunuid metsas, kus toit ja puskar maasse kaevati ja lähedasi surnuid nimepidi kutsuti (Bogajevski 1890: 57). Varklet-Bodja küla udmurdid mälestavad surnuid pärast kevadiste põllutööde lõppu peetavate gerš+d-pühade ajal. Esimene kuja\koniks nimetatud mälestamine

46See komme viitab võimalusele, et udmurdid uskusid kunagi hingi väljaspool keha asuvat. Püüti ju vitsaga lüües kaaskogukondlase hinge surnuaiast lahkuma või surnu hinge elavast inimesest maha jääma sundida.

113

toimub viljapalvusele ju vö\ järgneval päeval külast põhja poole jäävas metsatukas, j+rp+d \otoni puhul ohverdatud loomakolpi ning jalaluid kandvate puude naabruses. Ükshaaval või perede kaupa tullakse kohale, süüdatakse puutüve külge kinnitatud vahaküünal ja murtakse puu alla maha leiba ja muna. Samasse kallatakse ka veidi puskarit. Mingit palvet tänapäeval ei loeta ega kutsuta surnud sugulasi ka valjusti nimepidi. Samas lähedal lagendikul süüdatakse pärast väike lõke, mille ääres istuvad vaid mehed ning mekivad puskarit. Naised istuvad lagendiku serval omaette. Gerš+d-pühad lõppevad teise kuja\koniga, mis toimub külast põhja poole jääval lagedal väljal üksiku puu juures. Sel päeval mälestatakse kõiki neid sugulasi, kes pole maetud koduküla surnuaeda. Lisaks puu alla murtavale toidule veristatakse sel päeval surnute auks lammas ja keedetakse kruubiputru. Pudru keetmiseks kasutatakse neidsamu katlaid, mida ohvritoomistelgi, ka liha ja pudru jagamine toimub samamoodi. Muudest ohverdamistest eristab seda kuja\koni vaid see, et ei toimu ühist palvetamist. Mitmel pool on surnuid mälestatud ka surnuaias (Harva 1914, 1: 30, 44). Lisaks regulaarsetele mälestamistele on neile ohverdatud ka siis, kui nad ennast unes ilmutasid või kui tark arvas haiguse või häda põhjuseks surnu rahulolematuse. Esimesel juhul tehti mõnel pool nii – kohe peale ärkamist viis asjaosaline keldri

Surnute mälestamine Varklet-Bodja küla lähedal metsatukas. Kaadrid autori poolt 1989. aastal filmitud videomaterjalist.

114

Kodust eemale maetute mälestamine Varklet-Bodjas. Puu alla toidu murdmine. Pudru keetmine. Liha jagamine. Autori fotod 1989.

katusele või mõnda muusse kõrgemasse kohta kanamuna ja lubas unes ilmunut söögiga mälestada. Kohe keedetigi lubatud toit ning sooritati tavaline mälestamine (Harva 1914, 1: 36 – 37). Teisel juhul sooritati targa näpunäidete kohaselt: "Ükskord kadusid meil naabriga hobused ära. Inimesed näevad, aga meie omad ei näe. Läksime targa juurde, too ütles naabrile: "Sinu hobune käib koos võõra hobusega, ise sa teda ei leia, seepärast ära mitte otsigi, kuid su kaaslane leiab. Kui sul kukke pole, tapa surnute auks kana. Naaber tegigi nii, tappis kana, kuid hobust ikka ei leidnud. Mina tapsin kana ja leidsin talle ta hobuse. Ise viisin ja andsin talle üle. Nagu tark ütles, nii läkski." (Vassiljev 1906: 334 < Moissei Stepanov, Sarapuli mk. Buranovo küla). Surnute süüks pandi mõnel pool ka puskarilaari ebaõnnestumine. I. Vassiljevi järgi ohverdati sel juhul samuti must kana (Vassiljev 1906: 275). Kana on ainus lind, keda vaid surnutele ja haigustele ohverdati. Udmurtide arvates selgitab väljend berlan tšabja\ke ‘siblib tahapoole’ täiel määral seda, miks kana muuks ohvriks ei kõlba. Igatahes pole mul teistsugust seletust seni õnnestunud saada. Nii olid ja on udmurdid oma surnud sugulastega tihedas läbikäimises. Toopoolsed külalised olid oodatud rahvakalendri tähtpäevade ajal, neid meenutati maaviljelusega seotud palvustel ja perekondlike sündmuste puhul, neile ohverdati ebaõnne ja õnnetuste korral, neid paluti nii inimese sündides kui surres.

115

Hobuse pulm või tagurpidi pulm Huvitav komme oli val \uan 'hobuse pulm', \uanen val \oton 'pulmaga hobuse andmine', kulem murt \uan 'surnu pulm' või m+dlan \uan 'tagurpidi pulm', mille sisuks oli ohverdamine surnud vanemale: poeg pidi isale ohverdama hobuse, tütar emale lehma (Vladõkin, Tšurakova 1986: 109 – 110). See tseremoonia võis toimuda (ja sageli toimuski) mitu aastat pärast vanemate surma. Y. Wichmann kirjeldab üht "hobuse pulma", kus 20 aastat tagasi surnud isale ohverdati hobune:47 Sel päeval, kui loom taheti ohverdada, küpsetati lõunaks pannkooke, mida lisaks muule toidule murti ka ahju kõrval olevaisse nõudesse. Toitu murdes öeldi: "čök! azad med u\oz! t+n+d val \ot+n+ t+rtti\kom. pe\atai, babai, atai, anai, v+ž+ kumijos, karendašjos! azad+ med u\oz!" – čök! Kukkugu sinu ette! Kavatseme sulle hobuse anda. Vanaisa, vanaema, isa, ema, vaderid, sugulased! Kukkugu teie ette. (Wichmann 1893, 2: 126 < Bolšoi Karlõgan). Pärast tapeti hobune. Õhtul saabuvate külaliste jaoks keedeti looma pea ja vasak pool. Kui külalised olid kohal, kanti liha suures künas tuppa. Kaks vanimat meessugulast hakkasid seda luudest puhastama. Luud asetati hoolikalt teise nõusse. Kui kõik toidud olid lauale kantud, visati eespoolmainitud sõnadega igast toidust palasid ahju kõrvale pandud tassi ja tohtanumasse. Lisaks öeldi: "atail+ val \oti\kom, dzeč med lo, berk+lemez med daltoz! pudo-t+rl+kl+ dzeč ulem \ot!" – Isale hobuse anname, hästi olgu, mahajäänud edenegu! Rammusate loomadega hea elu anna! (Samas). Pärast sööki kanti tuppa laastukorv, mille põhja olid pandud õled. Sinna asetati kõik hobuse luud, päitsetega varustatud pealuu kõige peale. Luude peale panid juuresolijad riideribasid ja münte. Siis algas tants. Kõigepealt tantsisid ümber põrandal oleva korvi vanemad inimesed. Kui mõnelt küsiti: "Kellele tantsid?" öeldi vastuseks surnu nimi. Tantsu lõppedes kogunesid nii vanad kui noored korvi ümber pulmaviisi laulma. Lõbusa laulu saateks oli viiulimäng ja jalgade trampimine. Üks lauludest oli selline: “korgid t+ros vallost+, od+kse nui\kom ta bere. mi-ik od+kse nuem no bere, kilemez noš ik med daltoz!"

Tall [on] hobuseid täis, ühe viime nüüd ära. Kuigi viime ühe ära, järelejäänud las edenevad

(Wichmann 1893, 2: 50 < Bolšoi Karlõgan).

47Järgnev kirjeldus pärineb Wichmanni artiklist “Tietoja votjaakkien mytologiiasta” (Wichmann 1893, 1: 42 – 44). Sama rituaali udmurdikeelsed tekstinäited leiduvad aga tema töös “Wotjakische Sprachproben I” (Wichmann 1893, 2).

116

Laulu lõppedes kanti korv õue. Hobused olid juba regede ette rakendatud. Korv tõsteti esimesele reele, tapetud hobuse nahk laotati maha ja tantsiti selle peal. Samas lauldi jälle pulmaviise. Viimaks hakkas rong kellade helinal ja pulmaviiside kõlades kalmistu poole liikuma: "puden l+kt+sa, valen berti\kom, kilemez noš ik med daltoz! ta d+rozse puden vetlem val, ta bere ini valen vetlom+."

Jalgsi käies hobusega tuleme, järelejäänud las edenevad. Seni pidid jalgsi käima, nüüd me juba tuleme hobusega

(Samas). Surnuaias kanti korv hauale, korvi serva külge kinnitati vahaküünal, vanim meessoost pereliige ohverdas sinna leiba, liha, õlut ja puskarit ning ütles sealjuures varemnimetatud sõnad. Siis kallati korv hauale kummuli. Labidaga visati samasse ka ohvrilooma hüübinud veri. Kalmistult tulles puhastati "pulmamajas" tuhaga jalgu. B. Gavrilovi järgi ei sõidetud mitte kalmistule, vaid spetsiaalsesse "luude äraviskamise paika", kus joodi õlut ja puskarit ning ohverdati luudekorvi pannkooke. Siis võeti korvist ära kõik riideribad ja mündid peale ühe ning jagati need omavahel. Kodus raputati tulijatele tuhka pähe, nemad omakorda näitasid riideribasid ja ütlesid: "Vaadake, milliseid kingitusi me pulmas saime!" See, kellele riideriba näidati, pidi sellega nägu pühkima. (Harva 1914, 1: 39 – 40 < Gavrilov). Rituaaliks kasutatav ohvriloom pidi olema musta karva ja veatu, mõnikord valiti ta juba sündides selleks otstarbeks, mõnikord sooritas valiku surija, soovides ohvriks saada oma lemmikhobust või -lehma (Vladõkin, Tšurakova 1986: 111). Mõnel pool sõideti ohvrihobusega kõigepealt vastupäeva ümber surnuaia ja kutsuti lahkunut koju: "Isa, ohverdan sulle su lemmikhobuse, tule koju. Kõik meie sugulased on kutsutud!" (Samas: 112). Pea ja jalgade andmine Surnud vanematele hobuse või lehma ohverdamise komme on aja jooksul muutunud vaid looma pea ja jalgade ohverdamiseks ja kannab lõunaudmurtidel nime j+rp+d \oton 'pea ja jalgade andmine' ning põhjaudmurtidel viro \oton 'vere andmine'. "On komme, mille kohaselt iga mehele läinud votjaki naine peab pärast vanemate surma ohverdama neile lehma pea ja jalad. Üks votjakk motiveeris nimetatud ohvritoomist sellega, et abiellunu sai oma kodust kaasavara ja peab nüüd selle eest vanemaid austama." (Bogajevski 1890: 47 – 48). "Sel eesmärgil sõidab naine oma neiupõlvekoju (mõnel pool ilma meheta) ja viib kaasa looma pea ning jalad. Ohvritoomise sooritab vanim mees naise neiupõlvekodus, mälestama koguneb mõnikord [- -] selle pere bölak ('sugulased'). Öösel pannakse

117

kaasatoodu korvi, kõik juuresviibijad laskuvad põlvili ja lisavad sinna kes lõuendit, kes raha, kes toitu, öeldes: "Puudust ärgu kannatagu, ärgu olgu rahamuret." Korv viiakse keskööl vankriga ja kellukeste kõlades naabruses asuvasse metsa, kus see mõnes kohas riputatakse puu otsa, mõnel pool aga visatakse maha. Kogu tee lauldakse järgmisi sõnu: "Isa, vend, onu, ema (vastavalt sugulusele lauljaga), kaitse meid, ellujäänuid, kaitse vaenlase eest, meie karja kaitse metsloomade eest, kasvata vilja, ära tee meile paha. Me lõpetasime, viimaks tõime sulle ka lehma." (Bogajevski 1890: 56 – 57). I. Vassiljevi järgi võis looma pea ja jalad rituaali tarvis ka osta. Sel juhul tuli vereohvri jaoks tappa kana (Vassiljev 1906: 273). Tema j+rp+d \otoni kirjelduses on huvitav see, et kõik tseremooniast osavõtjad panid tares toitu ohverdades selga argised ülerõivad. Küna, kuhu toidupalasid murti, asetati ikka ukse juurde ahju kõrvale. Surnute poole pöörduti sõnadega čeke pere\jos (samas: 274 – 275). Korv ühes loomaluudega sümboliseeris ohvrilooma ja sellega käituti mõnel pool vastavalt: hoiti korvi külge kinnitatud päitsetest ja öeldi: "kute, kute! val tš+ža\k+n+ turtte, kute!" Hoidke kinni! Hobune püüab takka üles lüüa, hoidke kinni! (Vladõkin, Tšurakova 1986: 114 – 115). Mõnel pool rõivastusid naised meesteks48 ja mehed naisteks, mõnel pool valiti mehe auks toimunud tseremoonia puhul "pruudiks" elatanud naine (samas: 115). Mõnel pool pandi korvi luude juurde lisaks riideribadele ja müntidele veel miniatuurseid rõivaesemeid: naisele särk, kleit ja pealinik, mehele särk ja püksid. Tõlovõl-Pelga külas ei õmmeldud selliseid rõivaid kokku, vaid piirduti väljalõikamisega (samas: 113).

Hiis j+rp+d \oton Varklet-Bodja külas. Fotod A. Lintrop 1989.

48Veelkordne kinnitus sellele, et vastassoo rõivaste kandmine sanditamise ajal on seotud ettekujutustega surnuteilmast kui tagurpidi maailmast.

118

Mitmes külas oli komme luude äraviskamise paigas maadelda. Pärast koju minnes tõmbas mõni vanem mees iga inimese järel kirvega joone teele ja ütles, et sellenimeline pöördub tagasi. Kodusolijatele viidi surnute poolt terviseid ja öeldi, et ei vannutud kurkujani ('niinekoore äraviskamise paiga') rahvale alla. Lauldi: "tuž uno no \ijim+, tuž uno no j+vim+, öm \oti\ke kurkijan no kal+kjosl+."

Väga palju sõime, väga palju jõime, kurkujani rahvale alla ei vandunud

(Vladõkin, Tšurakova 1986: 116-118). Rõhutati, et see oli surnu viimane pidu: "d‰ak+ kenakm+, ta t+n+d berpum juond+rez." (Tädi Džakõ, see oli su viimane joomaaeg; samas: 118). Nii oli "hobuse pulm" või "pea ja jalgade andmine" omamoodi etendus, kus tegevus toimus kahes kohas nagu kahe otsaga pulmaski. Ühele poolele vastas lahkunu kodutare, teisele poolele koht, kuhu viidi ohvrilooma luud. Erinevalt pärispulmast kasutati "hobuse pulmas" pulmaviise valepidi: mehele pühendatud tseremoonial kõlas bör+\ gur 'pruudi sugulaste viis', naist mälestades aga \uan gur 'peigmehe sugulaste viis' (samas: 122). Ja nagu ikka pulmas, toimus ka "hobuse pulmas" võistlus pruudi ja peigmehe sugulaste vahel, mida markeeris maadlemine luude äraviskamise paigas. "Pruut" ja "peigmees" kuulusid teine teise ilma, ühe sugulasteks olid elavad, teise sugulasteks surnud. Lahkunu asus nüüdsest lõplikult surnute hulka elama. Hobuse pulma ja muude surnutega seotud ohverdamiste Põhja-Euraasia taustast "Hobuse pulmaks" kutsutud kombel on väga sügavad juured. Paljud Uuralist ida pool elavad rahvad tundsid lahkunu hinge surnute maale saatmise rituaali, mis harilikult viidi läbi mitu aastat peale inimese surma. Näiteks saatis evengi šamaan surnu kehahinge (teisiku) surnute maale alles siis, kui surnukeha oli lagunenud (Anissimov 1951: 109 – 111). Samas on mitmed Siberi rahvad arvanud, et lahkunu, kes surnute maal elab sugukonnakaaslaste keskel, abiellub seal uuesti oma sugukonnast pärit inimesega. Viimane ettekujutus sobib allilmaga hästi – kui surnu on seal elav, katkine asi terve, kinnisõlmitu lahtipäästetud jne. siis peab ka naisevõtt käima tagurpidi: abielluda tuleb sugukonnakaaslasega, peigmehe sugulaste viisi asemel kõlab pruudi saatmise viis jne. Samuti vajab noorpaar kaasavara. Lapsed, kes omal ajal abielludes vanematelt kaasavara said, peavad nüüd omakorda vanematele kaasavara andma. Mitmel pool on mainitud, et "hobuse pulma" või j+rp+d \otoni sooritas ainult abielus olev inimene (Bogajevski 1890: 47, Vassiljev 1906: 273, Vladõkin, Tšurakova 1986: 110). Tuleks rääkida ka udmurdi "hobuse pulma" türgi-tatari paralleelidest. Kuigi V. Vladõkin kinnitab, et hobuse kultus esines juba ananjino kultuuri hõimudel,

119

muutus hobuse pea ja jalgade haudapanemise komme Kaama-äärsetel aladel valdavaks alles IV sajandil või hiljemgi. Nii on VIII – X sajandisse määratud Tankejevka matusepaiga soome-ugri päritolu haudadest vaid kolmes olnud hobuseluid, sama matusepaiga turgi päritolu haudades aga olid need sagedased (Gening, Halikov 1964: 73 – 75). Lääne-Hani riigi kroonik Ban Gu kirjutas: "Xiongnud (hunnid) seovad hobustel esi- ja tagajalad kinni, panevad nad [Hiina] müüri äärde pikali, kihutavad hobusega juurde ja hüüavad: "Qin-ci, ma kingin sulle hobuse." (Taskin 1973: 119). Ja veel: "Kui Shanyu49 saadab Taevapojale hobuseid ja kasukaid, käsib ta alati šamaanidel vaimudelt viimasele hukatust paluda. Hobuste sidumist toimetatakse vaenlase väele hävingu tõmbamise sihiga." (Samas: 120). Nii on dokumentaalselt tõestatud, et hunnidelgi oli komme surnutele hobuseid ohverdada: sooritades surnule mõeldud rituaali täies elujõus oleva keisri auks, lootsid nad tema surma esile kutsuda. Altailased ja tubalaarid on jooki vaimudele piserdades čok öelnud. Nad on jooki piserdanud ka vaimudele hobust pühitsedes (Potapov 1991: 228). Udmurdid on surnutele ohverdades kasutanud pöördumist čök või čeke (Wichmann 1893, 2: 125 – 126, Vassiljev 1906: 274 – 275, 343, Harva 1914, 1: 39 < Gavrilov), mida on tõlgitud kas 'hei (teie) seal' või väljendis čök pere\josl+ 'vanadele'. Tarakanovi arvates on čök bulgaari laen, mida udmurdid koos sõnaga pere\ kasutasid preestri või ohvripapi tähenduses (Tarakanov 1982: 69). Vanatürgi keeles tähendas čök- tüveline verb 'laskuma, põlvili laskuma, kukkuma, langema, vajuma' (Nadeljajev 1969: 154), čoq- 'viskuma, järsku langema' (samas: 153). Ka udmurdi čök on seotud langemise ja põlvitamisega ja čök pere\i võib tõlkida põlvitaja-vanaks. Tähenduses kukkuma, vajuma või põlvedele laskuma sobib čök ka surnute poole pöördumiseks. Tuletame meelde, et järgnes azad med u\oz 'kukkugu/langegu sinu ette', u\+n+ aga tähendab 'kukkuma, langema', s. o. sama, mida vanatürgi čök-. Ent miks pöördusid udmurdid sel kombel vaid surnute poole? Ilmselt sellepärast, et čök seostus mingil moel toidu pudistamise või murdmisega, ohverdamisviisiga, mida Udmurtias kasutati vaid surnute puhul. Kas meenutas see turgi rahvaste joogipiserdamise kommet või võeti türgi-tatari päritolu pöördumine kasutusele muul põhjusel, on olemasoleva materjali põhjal raske öelda. Mis puutub hobusekultuse seostamisse vaid põlluharimisega (sellega põhjendavad mitmed teadlased hobusekultuse varast esinemist udmurtide esivanematel), siis siinkirjutaja arvates ei põhjustanud algne alepõllundus küll hobuse kui töölooma esiletõusu. Teatavasti seostuvad esimesed märgid künnipõllundusest Kaama-äärsetel aladel alles IV – VI sajandisse dateeritud Azelino kultuuriga: "Tihedamad olid tulnukate (Imenkovo kultuuri hõimude) ja kohalike (Azelino kultuuri kandjate) kokkupuuted Kaama alamjooksul ja Volga keskjooksul. Nende tulemusel ilmusid Azelino ajal uued majandusharud: künnipõllundus ja hobusekasvatus. Laialt levis hobusekultus... " (Halikov 1978: 45). Tuleb lisada, et Imenkovo kultuuri kandjad olid turgi päritolu, Azelino hõimud aga maride kauged esivanemad. 49Hunnide valitseja.

120

Eelnevaga ei taha ma sugugi väita, nagu oleks udmurdi "hobuse pulm" läbi ja lõhki turgi algupära. Nagu surnutega seotud uskumused ja kogu rahvausund, nii sisaldab ka "hobuse pulm" mitmesse eri kihistusse ulatuvaid elemente, mille konkreetset päritolu pole sageli võimalik kindlaks teha. Seepärast ei tähenda mõnede üksikute rituaali või usundikompleksi koostisosade võimalike liikumisteede näitamine veel terviknähtuse laenulisust. Teiselt poolt tahan aga rõhutada, et kuna võimalusi mõnede usundi- ja kombestikuelementide päritolu ja kujunemisteede väljaselgitamiseks on vähe, tuleb neid eriti hinnata ning mitte kasutamata jätta.

Tagasi sisukorda Edasi