Tartu Ülikool

Haridusteaduskond

Õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskus

Meeleõpetuse arvestamine pedagoogikas

Referaat

Autor: Kadri Allikmäe

Tallinn 2010

2

Sissejuhatus Vaatasin hiljaaegu ühte imelist filmi „La Belle Verte“ (eesti keeles „Roheline Ilus“)

1. See

kõneles sellest, kuidas planeedi „Roheline ilus“ elanikud saadetakse Maale kontakte looma ja

mis seejärel kõik juhtuda võib. Planeedi enda elanike elu põhines jagamisel, inimesed olid

teineteisega väga lähedased, loodussõbralikud, kommunikeerusid omavahel telepaatiliselt ja

veetsid enamiku oma päevast looduses. Üks filmi viimaseid kaadreid on nt see, kuidas

inimesed kuulavad üheskoos „vaikuse kontserti“ ja vahepeal naeravad.

Omavaheline telefoniühendus oli lahendatud põhimõttel, et tuli varbad vette toppida, näpud

kõrva ajada, kätega samal ajal lehvitada ja seejärel oligi ühendus loodud. Kui nad seda Maa

peal katsetasid läksid muidugi kõik ümberkaudsed elektroonikaseadmed katki. Aga ikkagi oli

seda tore vaadata.

Puudutus, liikumine, laulmine hõiskamine ja mäng ning millegi eheda keskel elamine (nt

omakasvatatud juurviljade jagamine), looduse loomulikud elemendid ei olnud sellele

ühiskonnale võõrad. Kahjuks on nad jäänud aga võõraks tänapäeva inimestele. Nagu ka

loodusrütmid, mille osad me oleme. Neid tundes ja teades ning olles oma elementide ja ka

loodustsüklitega ühenduses oleks meie elu väga palju rikkam. Ja oleks ka laste elu rikkam.

Seetõttu on oluline nendega arvestada.

Mis seisukohad on minu jaoks olulised Peter Langi konspektist Lugedes Peter Langi meeleõpetuse konspekti jäi mulle kõige olulisemana silma see, et lapse

huvi aktiveeritakse läbi täiskasvanu huvi. Samuti jäid silma järgnevad põhimõtted:

Üks olulisemaid meeli on kompimismeel

Läbi puudutuse tekib kogemus, usaldus objekti suhtes. Tundmine, teadmine, läbi

puututuse ka teadmine iseendast. Väga oluline on seetõttu, et lastel oleks võimalik

erinevaid materjale kompida ja katsuda.

Kompimise kaudu tajume nii lähedust kui distantsi

1 „La Belle Verte“, Coline Serrau, Prantsuse 1996, Internetist kättesaadav aadressil:

http://video.google.com/videoplay?docid=1886590001316302624# Eestikeelsete

subtiitritega: http://www.overstream.net/view.php?oid=szsqmniprcmx

3

Oluline on hoolitseda meelte eest, et me neid ei petaks. Meie meeled hääbuvad

ühiskonnas, selle tulemusel õpime aina vähem asju kogema ja tundma.

Et maailma tundma õppida, peame tundma õppima kogu tema mitmekesisust. Kui veel

ei tea, mis on sõna, siis jätab laps tunde meelde: tamm on selline, pappel on selline,

kivi on selline, puu selline. Läbi kogemuse jääb inimesele palju rohkem meelde – see

on ka põhjus, miks waldorfpedagoogikas kasutatakse naturaalseid materjale ja mitte

imitatsiooni: puu on puu, mitte ei näe puu välja.

Lapsed tulevad ellu kahe kogemusega: soojus lähedus ja kuulmine see annab

turvatunde. Laps vajab lähendust ja alguses on talle tuttavad need kogemused. Aga

oluline on ka lapse autonoomia. Minu jaoks tähendab see seda, et tuleb osata lapsi

hoida aga anda ka vabaks. Kindlasti vajavad lapsed lähedust ja sooja ning kodust

atmosfääri: see annab neile turvatunde.

Lastel on vaba soov eneseväljenduseks, soov õppida, soov oma potentsiaali avada –

mõnikord uudishimu elu jooksul kaob. Väga oluline on laste huvi hoida ja ärgitada, et

neil tekiks ümbritseva maailma vastu huvi (just kõige paremas mõttes), et nad ise

saaksid enda sees olevaid loomulikke potentsiaale ja loovust väljendada. See on

eelduseks elurõõmu tekkimisele, mida me ju kõik vajame. Waldorflasteaiaõpetajana

saaksin olla ise eeskujuks läbi muusika, kunsti, looduse tundmise. Tekitada lastes huvi

läbi selle, et ma ise huvitun ja kogen ning õpin kõike läbi kogemuse, ka looduses.

Mis on siinkohal oluline on see, et kompimismeele kasutamist ei võimalda arvuti või

televiisor. Võib öelda, et ühelt poolt on arvutimaailm kihvt, ta võimaldab piiramatut

fantaasiat ja lõputut ringikondamist ning eneseväljendust sarnaselt vaimsele maailmale,

kus oleme samuti piiramatult vabad. Teisalt ei ole see ikkagi reaalne kokkupuude teiste

inimeste ja nähtustega. Väikesed lapsed vajavad samas just vahetut, reaalset kokkupuudet

eluga, et õppida elu tundma.

Oma töös arvestaksin kindlasti sellega, et laste mänguasjad oleksid loomulikest

materjalidest. Kuna läbi kompimismeele areneb ka laste kõne, siis on oluline kivide,

käbide, puudtükkide katsumine ja nendega mängimine. Lihtsad looduslikud esemed

ärgitavad ka laste fantaasiat. Mis see kivi siis on? Kellegi nägu? Pall? On seal hoopis näha

taevast? Kala? Hästi oluline, et laps ise avastaks ja näeks seal seda mida tema soovib teha.

Mänguasjade ja valmisasjade maailm on liiga valmis, sündinud ju samuti algselt

armastusest aga kaotanud siis oma hinge. Kui õppida pindu tundma läbi käte, jääb asjade

4

olemus palju paremini meelde: kogedes midagi oma käega, õpime selle asja olemusest

palju enam kui nägemismeele kaudu.

Teine oluline meel on elumeel:

Minu jaoks olulised punktid, mis Peter Lang loengul välja tõi olid

Laste vajadus näha ja nähtud olla

Koos millegi märkamine: puud, linnud, kõik ümbritsev

Emotsionaalne resonants ning lapse toetamine

Ühine tegevus

Teiste motiivide mõistmine.

Kuidas elumeele eest hoolt kanda? Luua hea ja mõnus atmosfäär, kus ka huumoril on oma

koht. Samuti, kuna elumeel on seotud rütmiga, siis annavad jõudu rituaalid, elukord.

Väga oluline on looduses toimuva märkamine: Lindude jälgimine, loomade tegevuse tähele

panemine, selle tähele panemine, mis looduses toimub.

Kolmas meel on eneseliikumise meel

Lastele on liikumine sama oluline, kui täiskasvanutele. Väga oluline on lastele võimaldada

loomulikku ja vaba liikumist looduses, teha koos ringmänge jne. Samas mida ütles Peter Lang

oli see, et alles siis, kui inimene on Minaks saanud, saab ta tulla ringi. Enne seda on ta pigem

ise. Aga liikumist võib ju teha nii ja teistpidi. Kõigepealt anda lastele eurütmia läbi võimalus

liikuda lihtsate harjutustega ise ning anda seejärel võimalus liikuda ka ringis.

Mida saab lastega kindlasti veel teha, on loomade järgitegemine, peenmotoorika arendamine

näpumängudega (see arendab ka kõnekeskust). Peter Lang ütleb hästi, et „Liikumise kaudu

saab tundeid väljendada, ilma, et peaksime selle juurde midagi ütlema. Kõik tundmused ja

liigutused moodustavad kokku ühe terviku.“ Ka läbi tantsu väljendatakse niivõrd palju: on

võimalik järgi tantsida või etendada erinevaid loomi, karaktereid, katsetada elu: seda kõike on

lastel vaja. Peamine on mitte väliste kogemustega üle pingutada. Teinekord on endalgi tunne,

et kõike oleks vaja vähem, mis välismaailmast sisse tuleb. Seetõttu on oluline et

waldorflasteaed asuks võimalikult loodusele lähedal ning võimalikult rahulikus kohas.

Peter Lang tõi välja, et eriti selles vanuses lastele, on ka rütm väga oluline. Võib öelda, et

tegelikult on rütm ju alati väga oluline (on seotud meelte ja ka füüsilise arenguga) aga mida

5

saab õpetajana teha, on kasutada selles vanuses lastega kõnerütm oleks aeglane ja rahulik.

Peter Lang soovitas omavahel siduda ka kõne ja liikumise, läbi mille õpivad lapsed tunnetama

oma keha ruumis (heli kajab ruumi seintelt vastu või ka õues, mismoodi ma kõlan?).

Eneseliikumise meele arengule aitab kaasa ka maalimine, leiva küpsetamine ning eurütmia.

Samuti on see meel seotud nt kirjutama õppimisega: Waldorfõpetaja paneb kõigepealt

kuninga pildi, kui näitab tähte K, seejärel joonistab selle nii, nagu ta näeks välja nagu

kuningas, seejärel lugu kuningast. Seejärel toimub K tähe maalimine.

Väga olulisena tõi Lang välja ka une tähtsuse, kuna selle jooksul toimub palju.

Neljas on tasakaalumeel, mis on seotud kuulmismeelega. Seda reguleerivad kristallid

inimese sisekõrvas. Küsimus on, mida me igapäevaselt kuuleme, mida lapsed kuulevad? Kas

nad peavad kõike kuulma.

Üldiselt on meeleliste kogemuste määr ning infotihedus läinud niivõrd suureks, et sooviks

isegi teinekord „juhtme“ seinast välja tõmmata. Et kogeda lihtsat vaikust, vaikuse heli.

Metsakohinat. Selle järele on suur igatsus, kuna see rahustab. Usun, et eriti lastele on looduse

helidega koos elamine väga harmoniseeriv. Unistan, et mul oleks võimalik ühel hetkel töötada

sellises lasteaias, kus see on võimalik.

Kokkuvõte Kokkuvõttes võib öelda, et eriti eelkoolieas, mil lapse meeled on veel väga tundlikud ja

arenemises on oluline arvestada, et lapse kogemus maailmast oleks ehe ning jõuaks temani

läbi taolise prisma, mis avardaks mitte ei sulgeks tema maailma. Oluline on arvestada nii

sellega, et lapsed saaksid küllaldaselt värskes õhus liikuda (ja ka liikudes oma tundeid

väljendada, kehastuda erinevateks loomadeks, õppida eurütmiat, mis aitab neid kontakti

iseenda ja ümbritsevaga), puutuda kokku naturaalsete materjalide kui ka naturaalsest

materjalist mänguasjadega. Samuti on oluline, et lapsed saaksid kõike ise katsuda, kuna läbi

kompimise õpib laps kõige rohkem.

Väga oluline, et lastes endis tekiks huvi kõige vastu. Aga õpetaja saab sellele palju kaasa

aidata, olles ise eeskujuks ja tõesti nähes kõike seda ilusat, mis meie ümber on.

Et lapsel kujuneks terviklik maailmatunnetus, tundub, et oluline on liikuda ka üldiselt

üksikule. Märgata pinda, tunda huvi ja alles siis näha seal objekte: seda nii kunstis kui ka nt

tähtede õppimisel. Õpetaja tõi meile hea näite „K“ tähe kohta, kuidas kõigepealt ei hakata

6

õpetama mitte tähte ennast, vaid õpetaja joonistab tähe, kui kuninga, seejärel räägitakse lugu.

Siis tekib lapses selle tähe ja maailma vastu huvi. Siis me väärtustame ka seda, mida see täht

meile kehastab. Ta on ju niivõrd paljude sõnade algustäht. Kui me selle huvi tapame kiire

aineprogrammi, kohustuste ja käskudega (asja tegelikku tuuma mõistmata või mõtestamata)

juba varajases lapsepõlves, ei jää ju lapse hingest ja lapsepõlvest midagi järgi. Väga oluline

on võtta asjadeks aega. Siis tekib hilisemaks eluks ja ka õppimiseks palju parem baas.

Oluline on ka lapse kokkupuude liikumise ja rütmiga, kuna seda võime märgata ka looduses.

Samas on oluline seda teha pehmelt, lapsele mõistetavalt.

Minu enda jaoks kõige olulisem on see, et lapsed saaksid olla looduses, tunda end looduse

osana, tunda kokkupuudet eheda ning looduslikuga, et nad õpiksid austama päris-asju ning

olema kontaktis päris-eluga, sest siis nad oskavad seda ka hiljem hoida. Kui kogu ümbritsev

maailm on niivõrd kunstlik, kiire ja tormiline, siis on oluline võtta hetki vaikuseks ja rahuks,

sest selles kogume jõudu ja saame täiendada oma tuua. Waldorflasteaiaõpetaja saab sellele

keskkonna loomisega väga palju kaasa aidata. Oluline on, et lapsed tunneksid, et neil on

turvaline lihtsalt Olla, võtta aega ja avaneda ning õpetaja ja loodus toetavad neid selles.

Turvalisust loob kõige paremini kontakt inimese päris-olemusega, ühendus Maaga,

loodusliku, ehedaga ning waldorfõpetaja saab olla inimesena see, kes aitab lastel seda

ühendust luua ning säilitada.

Ilusaid looduspilte: http://nagi.ee/photos/vandya/sets/45005/

Kasutatud kirjandus

Peter Langi loengukonspekt.