Vokaalide suhetesteesti ja soome alliteratsioonis

Arvo Krikmann

Regilaulukonverents"Sa laulad siinnä, ma laulan siellä..."

24.–25. novembril 2010Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis

Kuidas ma üldse alliteratsiooni juurde jõudsin?

1964. aastal, kui mind angažeeriti Matti Kuusi algatatud lms rahvaste ühisvanasõnade hiigelprojekti juurde, hakkasin tegema mitmsuguseid keelestatistikaid Erna Normanni raamatu "Valimik eesti vanasõnu" (1955) põhjal ja jõudsin sedakaudu ka alliteratsiooni juurde, kuid mõistsin peagi, et vanasõnade alliteratsioon on liiga hõre ja "teisene", sest alliteratsiooni päriskodu on regilaulus.

Õnneks oli 1966. aastaks juba olemas Ülo Tedre toimetusel koostatud "Eesti rahvalaulude antoloogia" tervikkäsikiri, mida mul lubati kasutada. Umbes aasta jooksul vaatasin selle läbi ja hakkasin sealt väikestele sedelitele välja kirjutama allitereeruvaid värsse. Peagi taipasin, et neid on liiga palju, et mingi mõeldava aja jooksul mingi statistilise kokkuvõtteni jõuda, ja edaspidi kirjutasin välja ainult erivokaalse alliteratsiooniga värsid, st valisin oma statistika eesmärgiks selgitada vokaalide suhteid eesti regilaulu alliteratsioonis – neidki sedeleid kogunes kümneid tuhandeid.

Miks just vokaalide suhted?

19. sajandi soome folkloristide ja keelemeeste (Lönnrot, Europaeus, Ahlqvist, Genetz) tähelepanekud, et mitmed vokaalipaarid "mittepuhta" vokalismiga alliteratsioonis, nt a–ä, o–u, y–ö, näivad olevat teistega võrreldes eelistatumad, samuti mu omad empiirilised muljed regi- ja runolaulutekstide lugemisest tekitasid oletuse:Lms vanade laulude algriimi pole ehk õige jagada 2-valentselt "alliteratsiooniks koos assonantsiga" ja "alliteratsiooniks ilma assonantsita", vaid vokaalide suhtestik on siin võib-olla tervikuna skalaarne?Kui antud semantilis-leksikaalseis tingimustes pole võimalik saavutada 1. silbi konsonandijärgsete või sõnaalguliste vokaalide täielikku samasust, siis taotletakse vähemalt nende võimalikult head või rahuldavat sarnasust (CV1:CV2 või ØV1:ØV2), kusjuures erivokaalsete juhtude statistilised eelistussuhted järgivad süstemaatiliselt asjaomaste vokaalide foneetiliste markerite kombinatsioone?

See oletus vajas testimist.

Eelnevaga seondub ka probleem, kas erinevate vokaalidega algavate sõnade kordumist värsis tuleb lugeda üheks alliteratsiooni variandiks või ei. Mulle imponeeris Matti Sadeniemi vaatekoht nelja alliteratsioonitüübi kohta:1) CV : CV – nii sõnade alguskonsonandis kui ka neile järgnevad vokaalid on samad:

kuusi kuivada jõgeda2) ØV : ØV – sõnad algavad ühe ja sama vokaaliga (ehk nn "nullkonsonantne" juht):

ajasin aned vesile3) CV1 : CV2 – samadele sõnaalgulistele konsonantidele järgnevad erinevad vokaalid:

viisi verstada vaheta4) ØV1 : ØV2 – sõnad algavad erinevate vokaalidega (st "nullkonsonantse" alliteratsiooni teine variant):

mitu orja ilma peallaViimane alltüüp vajas kindlasti samuti statistilist testimist.

Juhte 1 ja 2 nimetab Sadeniemi "tugevaks", juhte 3 ja 4 "nõrgaks" alliteratsiooniks.

Kui sedelkartoteek oli valmis, tekkis küsimus: mida loendada?

Automaatne vastus sellele küsimusele oleks: objektallikast valitakse representatiivne hulk juhuslikke värsse, mõõdetakse ära eri vokaalide kombinatsioonide absoluutsed ja suhtelised sagedused ja tehakse vajalikud arvutused vokaalide seosetiheduse kohta.

Kuid mul olid nn Tedre antoloogiast välja sedeldatud KÕIK mind huvitavat alljuhtu esindavad värsid (vaikival eeldusel muidugi, et see antoloogia on ise valim eesti regilauluarhiivist (mille andmebaasi täna õhtul rõõmu ja uhkusega presenteeritakse), too arhiiv aga valim kõigist kõigi aegade jooksul lauldud eesti regivärssidest).

Ja nende värsside hulgas selgus olevat heakene hulk sageli korduvaid sõnatüvepaare.

Näiteid sageli korduvaist CV1:CV2-tüveühendeist "Eesti rahvalaulude antoloogias"

neiu(ke) ~ neitsi(ke) + noor(uke) 371 värsispanema + pea(le) jts 240 saab ~ sai jts + siis 208 peig ~ peiu + poiss ~ poisike 172kostma + kuulma 141mina ~ mu(lle) + mõist(ma) jts 113noor + nutma ~ nutt jts 109lehm + lüpsma 105languke + linnuke jts 100naine + noor 96pere + poeg ~ poiss 92linn + läheb ~ läks jts 83kangas + kuduma ~ koob jts 81lina+lakk 73kukkuma + kägu 68kihel+kond 63peal(e) + põld 55kari + küla 52kiige + küla 52kari + käima 51kinnas + käsi 51

Päris ilmselt peegeldavad sellised ülikorduvate sõnatüvede alliteratsioonid eelkõige nende sõnatüvede semantilist kokkukuuluvust (lehmi ju ikka lüpstakse, kangaid kootakse, käod kukuvad jne) või funktsionaalset vajalikkust (nt sõna-ühendid neiukene noorukene ja peiukene poisikene pulma-lauludes), mitte aga vokaalide head foneetilist lähedust.

Teine alternatiiv oli loendada lihtsalt, kuimitu sõnatüvepaari on igast CV-algulisest sõnastikuosast alliteratsiooni angažeeritud, nende paaride korduvusest üldse hoolimata: st niihästi 371 korda korduv neiukene noorukene kui ka üksainus kord esinev neidu nopistama mõlemad suurendaksid ne-no-alguliste paaride sagedusnäitu täpselt ühe punkti võrra.

Kujutlesin, et viimane valik võiks ehk paremini kajastada just laulude loomisprotsessi, sh intuitiivseid alliteratsiooni-reegleid, mida laulude esmaloojad kasutasid, see peaks ehk näitama kõige adekvaatsemalt seda, kuivõrd ammendatud on neis või teistes foneetilistes tingimustes n-ö leksika kombinatoorne potentsiaal.

Oli veel teine valikuprobleem.

Pentti Leino oli oma monograafias küsinud, "are the instances of alliteration in the text under investigation sporadic or at least partially the result of a conscious effort to alliterate?". Leino ise näis olevat veendunud, et ainult teadliku sõnavaliku tulemusel tekkinud allitereeringud tuleks arvesse võtta, sõnade algushäälikute juhutekkelised kordused (nt mitmesuguste "grammatiliste" ase-, määr-, side jmt "abisõnade" tõttu) aga välja jätta.

Seda suunist ma oma statistikates pole järginud, kuna leidsin, et taolise kahevalentse eristuse tegemine igal konkreetsel juhul oleks meelevaldne, ning arvestades sõnavara enda sagedusjaotuse teadaolevalt kontinuatiivset iseloomu, poleks see ehk põhimõtteliselt õigegi. Folkloor ei püri tingimata originaalse ja eksklusiivse poole, vaid esindab (Lotmani terminites) "samasuse poeetikat" ja ei põlga üles korjamast ja endasse lülitamast ka spontaanseid juhuleide.Niisiis tõlgendasin alliteratsioonidena lihtviisiliselt kõik sama algushäälikuga sõnade esinemused värsis.

Kõikekokku tegin oma statistikas sellised piirangud ja lihtsustused:

1) statistikasse on võetud ainult 2-lülised ühendid(nt Tõuse laiska, lüpsa lehma jts on välja jäetud):

2) statistikasse on võetud ainult sama konsonandiga algavad sõnapaarid, juhud ØV:ØV ja ØV1:ØV2 on välja jäetud;

3) kogu esisilpide vokalism on taandatud nn tuumvokaalidele:proto-lms vanadest diftongidest (poeg < *poika) arvestati esikomponenti:nõrga klusiili väljalangemise tulemusel tekkinud diftongidest (toa < *tuβan) arvestati esikomponenti;nn hilisdiftongidedest (tüö < *töö) arvestati järelkomponenti;

4) ülipika e, o, u kõrgenemine lõunaeesti murretes on tähele panemata jäetud (kui nt eL tekstis oli tii, arvestati seda kui vormi tee, kirjapilti nuur arvestati kui vormi noor, kirjapilti süümä kui vormi söömä jne);

5) ei ole arvestatud komponentide järjekorda tüveühendites (nt karjas käijad ja käisid karjas on loetud kokku üheks (mitte kaheks) esinemuseks.

Leidsin siis kõigi CV1:CV2-alguliste sõnatüvepaaride hulgad. Kuna iga tüvepaaride hulk tuli killustada eri V-paaride järgi 36 osahulgaks (Cae, Cai, Cao, Cau, Caõ, ..., Cei, Ceo, Ceu, ... jne), siis saadud arvandmed osutusid enamjuhtudel nii väikesteks (st statistiliselt töövõimetuteks), et polnud võimalik hinnata V-de suhteid iga C kohta eraldi, vaid pidin summeerima iga V-paari esinemused läbi kõigi C-de, mis pole sisuliselt täiesti korrektne.

Vokaalide seosetiheduse hindamiseks kasutasin lihtsaid nn kolligatsionikoefitsiente ("kahemõõtmelisi protsente"), mis arvutatakse valemist

BA

BA tabAB

kus AB on sündmuste А ja B "kohtumiste" arv (ühisosa),A ja B on nende sündmuste summaarsed sagedused antud valimis jatab on tabelis esinevate arvandmete kogusumma läbi kõigi ridade ja veergude.

Tulemused osutusid sellisteks:

Lähteandmed

λ-koefitsiendid

Nende tulemuste kogusumma näis alul kaosena ja nende sobitamine V-de foneetiliste markeritega võimatuna.

Kuid kui taipasin jälgida madalate ja mittemadalate V-de käitumist eraldi ning vaadelda mittemadalate V-de seosetihedusi mitte individuaalselt, vaid samu foneetilisi vahekordi esindavate rühmade kaupa ja lugeda iga rühma seosetiheduseks rühma kuuluvate V-paaride λ-koefitsientide aritmeetiline keskmine, selgus nende keskmiste alanev pingerida olevat üllatavalt veatus vastavuses foneetiliste tunnusjoonte kombinatsioonidega, mis oma "takistusvõime" poolest korraldusid samuti selgesse pingeritta:

kõrgus (K) labiaalsus (L) graviteet (G)

Madalaid vokaale on ainult kaks – tagavokaalne a ja eesvokaalne ä.Neil pole nii intiimseid lähisugulasi nagu mittemadalasse rühma kuuluvail V-del, seetõttu algab nende kõige tihedam "võõrsuhtlus" seostumisest omavahel, s.o graviteedivahest, mis mittemadalate V-paaride skaalal oli juba 4. "raskuskategooria" suhe (e–õ, u–ü, o–ö).Seejärel on madalate V-de suhtlus mittemadalatega täiesti süstemaatiliselt orienteeritud graviteedile: a soosib tagavokaale, ä eesvokaale.

Pilt saab eriti regulaarne, kui eristame tervikmaatriksist a ja ä toorsagedused mittemadalate V-dega ja arvutame selle 2-veerulisele tabelile λ-koefitsiendid.

Labiaalsusvahe näib käituvat paradoksaalselt: omas graviteedipiirkonnas näib see suhtlust soosiva, võõras graviteedipiirkonnas suhtlust pärssiva faktorina:

1994. aastal julgesin lõpuks oma uurimistulemused ka kirja panna, "Keel ja Kirjandus" avaldas s.a novembrinumbris mu artikli "Vokaalide suhetest eesti alliteratsioonis", ja ma arvasin, et ei naase selle teema juurde enam iial, sest jätkamiseks näisid puuduvat vähimdki väljavaated ja tegin tollal ettevalmistusi venekeelse doktoritöö kirjutamiseks loomametafooride kohta vanasõnades.

Andsin endale aru, et mu tulemused on mitmes mõttes poolikud:1) mu tabelil puudus diagonaal ja polnud põhjust arvata, et "puhta" vokalismiga (CV:CV) alliteratsioonide sagedus-suhted oleksid ülejäänute suhtes inertsed – pigem mõjutavad neid konkreetseis leksikaalseis tingimustes selles või teises suunas;2) mu statistikas olid arvesse võetud ainult 2-lülised paarid, mitte 3- või enamalülised alliteratiivsed ahelad;

3) täiesti olid mängust välja jäetud V-algulised alliteratsioonid, sh ja eriti Sadeniemi problemaatiline "4. tüüp" (ØV1 : ØV2).

Tekkis ka uusi ahvatlusi:tekkis "Eesti rahvalaulude antoloogia" netiversioon;Tekkis soome SKVR-runode andmebaas, mille tekitamise n-ö tehnilistes järkudes ma olin ka ise osalenud:

Selle aaasta aprillis toimus Krosnos (Poolas) konverents "Across Borders IV ", kus ma huumoriteemadest tüdinuna otsustasin taas rääkida vokaalide suhetest lms alliteratsioonis ja angažeerida sesse vaatlusse ka mingit soome materjali.

Kuid tekkisid otsekohe raskused sobiva esmase proovitüki leidmisega. Olukord oli paradoksaalne:

Ühest küljest oli olemas SKVR-põhine andmebaas, oli digiteeritud õieti kogu soome-karjala ja eesti runo/regilauluaines (vast 160–180 tuhat teksti kummaltki poolelt), mõlemad nii Helsingis kui Tartus ka kättesaadavad, seega šansid lms vanade rahvalaulude mistahes tekstiliste aspektide uurimiseks põhimõtteliselt lausa briljantsed.

Kogu soome hiigelaines oli paraku oma praeguses vormis sobimatu mistahes koheseks arvutitöötluseks: eri eri ortograafiais kirjapandud murdetekstid, täis diakriitilisi märke, läbisegi proosaliste tekstiosade, kommentaaride jmt-ga. Tekstidest on olemas ka tehniliselt ühtlustatud ja "normaliseeritud" variandid, paraku jälle neti kaudu vahetult kättesaamatud.

Ainsad "runolähedased" objektid, mis ma leidsin netist enam-vähem "otsekohe söödaval" kujul, olid kaks Elias Lönnroti raamatut – eepos "Kalevala" (st "uus" Kalevala, 1849) ja ta kergelt toimetatud ja modifitseeritud runolaulude valimik "Kanteletar" (1840) – mõlemad umbes 22 000 värsi suurused. Tegin mõnesid preliminaarseid vaatlusi ka "Kanteletariga", kuid põhiliselt jäin peatuma "Kalevala" juurde.

Olles täiesti teadlik "Lönnroti faktori" olemasolust "Kalevalas" söandasin seda siiski kasutada oma CV1:CV2-reeglite testimiseks, sest mulle tuli meelde nali, mida Ülo Tedre oli rääkinud aastat 40–50 tagasi:

Küsimus: Mis on "Kalevala" ja "Kalevipoja" peamine erinevus"?Vastus: "Kalevala" koosneb 95% folkloorseist värssidest ja 5% Lönnroti omaloomingust, "Kalevipoeg" koosneb 5% folkloorseist värssidest ja 95% Kreutzwaldi omaloomingust.

Aastail 1966–67 kulus "Eesti rahvalaulude antooogia" statistika ülesehitamiseks umbes aasta.

Aastal 2010 kulus "Kalevala" statistika ülesehitamiseks umbes nädal, sellest umbes 2 minutit allitereeruvate sõnavormide registreerimiseks Wordi makro abil, ülejäänud aeg pms käsitsitööle allitereeruvate sõnatüvepaaride leidmiseks. Jäin sellele valikuprintsiibile ka seekord truuks, sest ka "Kalevalas" selgus olevat hulganisti suure korduvusega tüvepaare, mis võisid foneetilisse statistikasse tuua müra, näiteks:

vanha Väinämöinen 321 värsisnoin nimesi 232lieto Lemminkäinen 187en ~ et ~ ei ole ~... 182vaka vanha 116se seppo 71sanovi sanalla ~ ... 62kaunis Kauko(mieli) 57kirjo ~ kirja kansi 55Kullervo, Kalervon poika 52iän ikuinen 50on ~ oli Ilmarinen 46oli ~ on + hyvä 41nuori neito ~ ... 39lausu lausehella 35naisten nauru ~ ... 33

"Kalevalast" registreerisin juba kõik Sadeniemi alliteratsioonitüübid – CV:CV kui ka ØV : ØV kui ka CV1 : CV2 kui ka ØV1 : ØV2.

Pikemad allitereeruvad ahelad taandati vahetult kõrvuti paiknevaile paaridele – nt värss Sanat suussani sulavat taandati tüvepaaridele sana + suu ja suu + sula-,värss kaunis kasvin kumppalini taandati tüvepaaridele kaunis + kasv(a)- ja kasv(a)- + kumppali jne.

Põhiarvutused olin aga ka seekord sunnitud tegema pelkade CV1:CV2-paaride alusel, kuna "Kalevala" ö-tüvelised sõnad ei soovinud miskipärast allitereeruda peaaegu üldse muude kui teiste ö-tüvelistega, mistõttu selle diagonaallahtri λ-koefitsiendiks osutus 20,86 (st ületas statistilise ootuse enam kui 20-kordselt).Mittemadalate V-de suhtluspilt kujunes üsna sarnaseks eesti regilauludest saaduga, ainult astakud 3 ja 5 olid oma positsioonid ära vahetanud.

Vokaalide seosed "Kalevala" alliteratsioonis:

Lähteandmed

λ-koefitsiendid (× 100)

Madalate vokaalide suhtluspilt "Kalevalas" osutus kummaliseks:

nagu eesti regilaulus, olid nad teineteise parimad "võõrpartnerid";

a-vokaali käitumine oli täiesti hästi seletuv ja samasugune nagu eesti regilaulus, ä-vokaali käitumine aga mingeil põhjustel täiesti seletamatult kaootiline nii G- kui ka L-markeri suhtes.

Juba Krosno konverentsi eel olid mul tekkinud illusioonid, et suudan "Kalevalaga" analoogilisel täiendatud ja muudetud viisil läbi töötada ka "Eesti rahvalaulude antoloogia" e-käsikirja.Luule Krikmann, mu ustav elu- ja saatusekaaslane, nägi paar nädalat kurja vaeva, tähistades selles käsikirjas liitsõnade vahekohti, mida alliteratsioone otsiv makro vajas korrektseks toimimiseks. Paraku need illusioonid luhtusid.

Illusioonid tärkasid uuesti, kui Mari Sarv 13 päeva enne selle konverentsi algust küsis, kas ma ei tahaks tutvustada seal oma n-ö uusi tulemusi alliteratsiooni teemal. Jõudsin selle ajaga "Eesti rahvalaulude antoloogia" kallal ära teha automatiseeritavad tehnilised eeltööd, kuid tüvepaaride leidmine – ikka ja jälle käsitsi – võttis märksa rohkem aega, kui mul varuks oli, sest ka materjal ise oli vahepeal tehtud täienduste läbi tunduvalt suurenenud:

antoloogias on kokku umbes 95 840 värsirida, selles selgus olevat kokku 184 440 allitereeruvat (tegelikku või kolmikutest ja nelikutest tuletatud) sõnapaari, nende nimistu oli umbes 2500 lk pikk – see kaamel oli lootusetult suur, et teda nende tonditosina päeva jooksul läbi nõelasilma ajada.

Püüdsin alul katseks in spe bona teha λ-arvutused lihtsalt värsihulkade alusel, kuid saadud tulemus oli liiga sürrealistlik, et seda siinkohal refereerimagi hakata.Tüvepaarid suutsin selleks hetkeks leida ja läbi arvutada ainult k-konsonandiga seotud alliteratsioonide kohta (see on eestikeelsete sõnade sagedasim alguskonsonant ja k-alguline alliteratsioonirühm statistiliselt loodetavasti representatiivne).

Mittemadalate V-de suhtestikus oli ainuke üllatus see, et ootuspäraselt 7. positsioonis olev paar (kõik tunnusjooned erinevad), oli platseerunud 5. positsiooni:

Kokkuvõtteks:

Mu hetkemuljed vokaalide suhete kohta lms runo- ja regilaulu alliteratsioonis on äärmiselt vastuolulised.

Ühelt poolt on mu omad katsed eesti materjaliga poole peal ja ma ei tea, kas mul jätkub võimalust ja eluiga neid jätkata. Soome ja karjala aines on sellest aspektist alles täiesti läbiuurimata pime mets. Tulemusi mõjutavad kindlasti vokaalisüsteemide erinevused lms eri keeltes ja murretes, eri laulikute isiklikud "loomingulised käekirjad" jpm tegurid.

Teiselt poolt ma ei usu, et praeguseks saadud tulemuste üldpilt kuigi oluliselt muutuks, kuitahes suuri ja erinevaid ainehulki me oma vaatlustesse ka ei angažeeriks ja kuivõrd rafineeritumaid arvutusmeetodeid ka ei püüaks kasutada.

Igatahes peaks juba praeguseks olema ilmne see, et vokaalide suhted lms alliteratsioonis on süstemaatiliselt korreleeritud nende vokaalide foneetiliste parameetritega.

TÄNAN TEID!