Pühapäev, 27. mai 2012

TREFI TEATAJA

TALLINN TREFF FESTIVAL

24.–27.05. 2012

Palju kultuure, üks keel

www.nuku.ee/festival

Treff pudeneb lõppu, vanalinnapäevad algavad

UUDISFestivali žürii annab aru

PERSOONStephan Georis elu on ilus

UUDISSpontaansus sai festivali osaks

22 27/05/2012Persoon

“Elu on ilus,“ tõdeb profes-sor Olaf Stevenson alias Stephane Georis pärast käsipidi kanas sobramist ning sealt hambaproteeside väljatõmbamist.

MARI METS

Kana tõmbas professor välja oma-korda kummutisahtlist. Kummuti võttis kaasa kodust. Ta tegi Trefi jaoks ekstra uue kummuti, sest „Professor Olaf Stevensoni“ ori-ginaalkummut kaalub sada kilo. Teised rekvisiidid ostis Stephane eile hommikul supermarketist – banaan, pott lehtsalatit, paprika, kurk ja terve kana. Porrulauku poest ei leidnud. Niimoodi toi-duga mängides tiirutab ta mööda maailma tänavaid ringi. Just täna-vaid, sest see on parim paik teatri tegemiseks.

Perekondlikust tsirkusetru-pist nukukunstiStephane alustas tänavakunstniku elu 17-aastaselt Brüsseli tänavanur-kadel žongleerimise ja tuleneela-misega. Tema esimene teismeea

kirg oli tsirkus. Teatri tõi Stephane’i ellu tema tulevane näitlejannast abikaasa. Aastakese õppis Step-hane ka teatrikoolis, kuid seal tegid õppejõud talle selgeks, et ta võib olla artist, aga pigem mitte Moliè-re’i või Shakespeare’i näidendis.

Aastaid sõitis Stephane karavani, naise ja kolme lapsega ühtse peret-sirkusena mööda Euroopat ringi. Kuni tema 12-aastane poeg teatas, et talle aitab tsirkuseelust. Sellest ajast alates on Stephane tegutsenud üksi. Nüüdseks on ta olnud ratas-tel 30 aastat ning ei plaani veel nii pea peatuda. Ainult karavani on ta rongi või lennuki vastu vahetanud.

Iga näidendiga räpasemaks“Ma tunnen end jumalana,“ võtab Stephane kokku nukukunsti võlu. „Saan anda nukkudele elu ja pidada nendega dialoogi, see on imeline,“ lausus ta. Teatrikoolist kunstikooli suundunud Stephane tegi seal esmatutvust nukkudega. Üksteist aastat tagasi vahetaski tsirkuse-artist klounikostüümi nukkude vastu. Kuid mitte tavaliste nuk-kude, vaid tavaliste esemete vastu. Ise nimetab ta oma nukuetendusi

pigem objektiteatriks. „Nukk peab olema nii lihtne kui võimalik.“

„Mulle meeldib mängida põhili-selt toiduga,“ rääkis Stephane. „Ma saan kõik asjad pärast ise ära süüa ja mulle meeldib minna üle piiri. Laste ees pole ju ilus toiduga män-gida, aga mina just seda teengi. Ma lähen iga korraga aina räpasemaks. „Professor Olaf Stevenson“ pärineb aastast 2000, seal mängivad kana ja juurviljad, lavastusega „Richard III“ esinen juba kilose lihtaükiga. Selle kirjutasin 2005. aastal“

Paneb nii vangla kui tänava särama“Mul on väike kiiks: ma tahaksin päästa maailma. Kui inimesed lähevad õhtul teatrisse, tuleb neil otsida selleks ajaks lapsehoidja. Mina tulen ise tänaval nende juurde, minu etendust ei pea pikalt ette planeerima,“ rääkis ta. Eelmi-sel nädalal esines Stephane Prant-susmaal vanglas. “See oli imeline tunne vangid naerma panna. Ma otsin ringi reisides alati sotsiaal-selt tähtsad kohad üles, et neisse ka teatrit viia, näiteks lastekodud või slummid.“

Üks Stephane’i elavamaid esi-nemismälestusi pärineb Brasiilia linnast Londrinast, kus tal paluti bussijaamas esineda. „Bussijaam tundus tobe koht, kus esineda, sest seal on kõigil alati kiire. Kui ma bussijaama jõudsin, mõtlesin, et kogu see rahvamass ootab bussi, tegelikult ootasid nad minu esine-mist. Korraga oli mu ümber 200 inimest.“

Inspiratsioon juurviljariiuliltStephane peab kõige tähtsamaks publiku kujutlusvõime ärgitamist. “Paljud inimesed teevad objekti-teatrit, aga kõik teised etendused on alati minu omadest ikkagi erinevad.

Kui tavaliselt võtavad nukunäit-lejad autoks mänguauto, siis mina võtan näiteks banaani.“ Ideid uute tükkide jaoks kogubki Stephane objektide kaudu – tavaliselt leiab nukkudeks sobilikud esemed ning alles siis tuleb lugu. “Supermar-keti juurviljalettide vahel tulevad mul kõige paremad ideed, selle-pärast mulle meeldibki toiduga mängida.“

Stephane Georis päästab maailma toiduga mängides

Stephane Georis ei oota publikut saali, ta tuleb ise nende juurde tänavale FOTO:LIIS REIMAN

3Uudised 3Uudised27/05/2012

Trefi žürii ülesandeks oli valida festivalil etendunud lavastuste seast kümme lemmikut, keda nad oma äranägemise järgi saavad tunnustada.

MARIE KLIIMAN, LIISI AIBEL

Oma festivalielamustest ja – mul-jetest räägivad žüriiliikmed Frank Bernhardt (Magdeburgi Nuku-teatri kunstiline juht), Simon Hart (Šoti Nukuanimatsiooni Keskuse kunstiline juht), Anna Ivanova-Brašinskaja (Turu Rah-vusvahelise Nukufestivali juht), Anu Lamp (Tallinna Linnateater) ja Madli Pesti (teatrikriitik). Pari-mate lavastuste tunnustamine toi-mub täna kell 20.30 NUKU suures saalis.

Züriiliikmed vastasid järgmis-tele küsimustele:

1. Festivali üldmulje? 2. Mis torkab silma, kui

võrrelda Treffi teiste (nuku)festivalidega?

3. Millised on olnud senised muljetavaldavad festivalilavastused?

4. Kuhu võiks areneda fes-tival edaspidi?

Frank BernhardtPettumuse valmistas see, et kohe festivali avalavastuseks oli kom-mertsliku maiguga “Õhtusöök vampiiridega“. Nukuteatri asjadest meeldis aga “Cosette“. Festivali programm on pisut liiga mahukas ja laialivalguv. Festival võiks olla kindlama käega kureeritud. Ma nägin ka väga häid lavastusi, aga siiski mõjus festivaliprogramm juhuslikult. Mul on kahju, et seni pole olnud lavastusi, mis žüriis eri-meelsusi tekitaksid. Sellist põnevat vaidlusmomenti pole tekkinud.

Simon HartMulle meeldib Treff väga, seetõttu on see ka minu teine kord festivali külastada. Ma arvan, et siin on esindatud väga huvitav kombinat-sioon rahvusvahelistest töödest ja noorte professionaalide ja tuden-gite lavastustest. Festivali kestus pole õnneks liiga pikk ega kava liiga lai. Näiteks Charleville´ fes-tival on nii hiiglaslik, et on keeru-line valida, mida vaadata. Siin saab ikka enamuse ära näha. Õnneks on enamustel lavastustel ka mitu män-

Žüriil on keeruline lemmikuid valida FOTO: ANNIKA PUNG

gukorda. Suur osa Euroopa nuku-festivalidest on tegelikult Trefiga sarnase suurusega.

Väga meeldis Polina Borisova, samuti “Metsik urisev õnn“, kus oli neli väga jõulist näitlejannat. Meel-disid ka Nukuteatri “Rapuntsel“ ja “Cosette“. “Kahetsus ja andestus“ oli traditsiooniline, aga väga hea ning professionaalne. Tudengite töödest tooksin välja Poola “Strin-dergi“ ja “Freier Tanz´i“ ja Turu nukukateedri lavastuse “Nagu kala kuival“. Pean tähtsaks, et on tegele-tud keeruliste teemadega ja sellega, mis on noortele endale oluline.

Anna Ivanova-BrašinskajaFestival on vägagi ühenduses teiste linnas toimuvate üritustega ning see annab festivalile väga erilise õhustiku. Muidugi on žüriitöö raske, sest on nii palju asju, mida vaadata ja nii palju asjaolusid, mida kaaluda. Festival ei ole juhuslik, igal nurgal toimub midagi ja kõik on omavahel seotud. Treff festival on nagu vikerkaar, mis sisaldab väga palju erinevaid värvitoone.

Väga tugeva mulje jättis Polina Borisova “Mine!“, mis kandis tugevat sõnumit, ning Compagi-nie Ecart´i tänavaetendus “Homs Fums“, sest see oli väga professio-naalne ja inspireeriv. Tudengiprog-rammi etenduse vaadates jälgisin eelkõige tehnilisi oskusi – näi-teks Poola ja Leedu teatrikoolide tudengitel on väga head tehnilised oskused. Samuti püüan ma noor-

tes, väga kaunites ja hästikoolita-tud tudengites leida sisemist ilu ja põlemist. Selle pärast vaatangi ma pigem nende silmi kui kehasid.

Anu Lamp Nukufestivalil olen ma esimest korda, mul on olnud väga põnev ja ülevaatlik aeg. Nukupere on üks suur kogukond ja seda on tore tunnetada. Tõeline festivalihingus. Vene teatri esindajad oma aastate-pikkuste traditsioonidega on olnud võimsad. “Petruška laadal“ on üks hea näide traditsioonilisest, mis ikka töötab, olin ka töötoas, kus seletati telgitaguseid. Ma avastasin etendusel, et ma naeran nagu laps. Nägin siin sellist vana ja väljatöö-tatud nukutraditsiooni.

„Kahetsus ja andestus“ oli pisi-detailideni väljatöötatud, demonst-reeris kõiki võimalusi, eri karak-terite loomine oli oluline. Polina Borisova oli samuti võimas. Scar-lettine Teatro “Sisale“ oli mõtlema-panev, lavastus oli lastele alates 1,5 aastast ja näitlejanna tõesti andis oma mängu lastele üle. Objek-titeater “Inglise hommikusöök“ üllatas lihtsuse ja fantaasiarikku-sega. Ülioluline on see, et näen tudengeid, kes on laval, siinsamas etendusi vaatamas. Varssavi lava-kunstiakadeemia “Freier Tanz“ meeldis mulle samuti. Välja took-sin veel Nukuteatri noore trupi lavastuse “Metsik urisev õnn“, kus oli suurepäraselt tabatud teismelise mõttemaailma.

Madli Pesti Treff festival püüab anda võimali-kult laiaulatuslikku pilti Euroopa nuku- ja visuaalkunsti maailmas toimuvast. Järgnevatel aastatel võiks Treffi ettevalmistades kaa-luda aga konseptsiooni “vähem on rohkem“, sest niivõrd suure festivali puhul, nagu on Treff seda sel aas-tal, on paratamatult probleemiks etenduste kõikuv kvaliteet. Kõrvuti on võimalik näha nii väga head kui ka väga halba teatrit. Kui tekib olu-kord, et külastaja näeb mitmel kor-ral järjest ebahuvitavat etendust, siis ei jõua ta võib-olla enam väga head ära oodata, sest inimeste vas-tuvõtuvõimetel on piirid. Samuti tekib küsimus, et kas meie väikeses linnas jätkub publikut igasugusele teatrile.

Samas kiidan väga festivali atmosfääri – Lai tänav on tõesti elama pandud ning ka festivali klubi on väga mõnus.

Üks suurimaid elamusi oli kindlasti Polina Borisova “Mine!“, mis võlus leidlikkuse ja sümpaa-tiaga. Eesti lavastustest jäi silma “Metsik urisev õnn“, mis ei tegele päevakajaliste probleemidega, kuid tegeleb praeguse maailmaga. Räägib teismeliste maailmast, kuid ei räägi nende “lugu“. Näha on, et noorte tegijate vahel valitseb loo-minguline sünergia. Tudengiprog-rammi lavastustest jäi eelkõige silma Kuuma Ankanpoikaneni “Klantspilt“.

Žüriis valitsevad vastakad tunded

4 Uudis 27/05/2012

Palju kultuure, üks keel!

„Tallinn Treff Festival – a benchmark for performing arts in Eastern Europe.” Euronews

TALLINN TREFF FESTIVAL 24.–27.05.

Info ja programm: www.nuku.ee/festival

A

B

C

DE

F G

H

12

3 4

5 6 7

8

9

10

11

12

13

siseprogramm / piletiga

tänavaprogramm / tasuta

piletiga (ka festivali kaelakaardi omanikele)

eelregistreerimisega

***

SISELAVAD

A NUKU teater, Lai 1 (suur saal, väike saal, ovaalsaal)B Tallinna Linnateater, Lai 23 (väike saal, Taevalava)C Eesti Lastekirjanduse keskus, Pikk 73D Köismäe torn, Laboratooriumi 27E Ukraina kirik, Laboratooriumi 22F Grusbeke-tagune torn, Laboratooriumi 33G Hobuveski, Lai 47 H Von Krahli teater, Rataskaevu 10

VÄLILAVAD

1 Festivali klubitelk, Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseumihoov, Nunne 10

2 NUKU suure saali värav, Nunne 63 Kitselava, Nunne 34 Pika ja Nunne tänava nurk5 NUKU ametikäik, Lai 36 Börsi käik, Lai 147 Suurgildi hoov, Lai 168 Hobusepea ja Laia tänava nurk9 Tarbekunsti- ja disainimuuseumi hoov, Lai 1710 Lastekirjanduse keskuse hoov, Pikk 7311 Raekoja plats12 Vabaduse väljak13 Meremuuseumi lennusadam, Küti 17

MÄNGUPAIGAD

Toimetus: Peatoimetaja: Taavi Eilat Reporterid/kriitikud: Marie Kliiman, Liisi Aibel, Triinu Sikk, Liisa Ojakõiv, Piamaria Uuetoa, Merete Väin, Deivi Tuppits, Mari Mets, Annika AndresenTõlkijad: Kristiina Kõrvas, Astrid Pajur

Näed, saidki selgeks. Super!

Tallinn Treff festival lõppeb täna. Nähtud on palju ja näha veel palju. Enne kui õhtul laiali läheme vestleme festi-vali kunstilise juhi Vahur Kel-leri ja peakorraldaja Meelis Paiga.

TAAVI EILAT

Vahur, mis tänavuselt festi-valilt silma jäi?Tänavuse festivali teeb eriliseks see, et ma nägin esinejate hulgas neid, kes polnud programmis. Näiteks tänavatele olid tulnud spontaansed muusikud. Sama oli ka festivali klubis, kus liikusid ringi miimid, kelle kohta mul info puudus. See on festivali üks posi-tiivseid tunnuseid, kui programm hakkab ise elama. Lisandunud on prognoosimatu element.

Teine oluline asi on veel - prog-ramm paneb inimesi mõtlema. Näiteks üks päev tulin etenduselt välja ja minu ees oli grupp noori, kelle hulgas käis tuline vaidlus. Ühed kirusid: „kuidas on võimalik, et midagi sellist tehakse?“ ja samas kõrval oli õnnetu tütarlaps, küsisin talt, et mis ta mõtleb ja ta ütles, et talle väga meeldis see etendus. See näitab, et valik on väga erinev ja tekitab vaatajates diskussiooni ja emotsioone.

Millise välismaa festivaliga võiks Treffi võrrelda?Raske on seda võrdlust tuua, sest siin toimuv on programmi mõttes unikaalne. Nii kontsentreeritud festivali ma pole kuskil näinud. Meil on suur ruumiline ja ajaline kontsentreeritus. Mingil määral võib Avignoni festivaliga võr-relda, kus kohalolu ja meeleolu on sarnane, kuid me oleme lihtsalt kordades väiksemad. Ja ehk isegi kõige paremini sarnaneb Treff

Spontaansus on jõudnud festivalileMeelis, kuues festival pea-korraldajana on kohe selja taga, kuidas võtad kokku selle jooksmise, mida oled neli päeva pidanud taluma?Mina pole siin midagi jooksnud. Mul on hea meel, et Treff on juba nii suur, et mina peakorraldajana kõike enam ei hooma. On erine-vad grupid, kes juhivad festivali korraldust ja see peabki nii olema. Olen väga tänulik korraldajatele ja näen siin suurt potentsiaali jätkata vähemalt samal tasemel.

Kas festival peaks olema ka tulevikus selline nagu tänavu?Praegune formaat on hea, sest noored ja professionaalid saavad siin kokku. Melu olemegi tahtnud saavutada. Nii palju kui ma tean on näiteks Jaroslavi Riiklikus Teatri-instituudis võistlus, kes saab tulla Tallinn Treff festivalile. Üks õppe-jõud ütles mulle, et tänu festivalile on õppetase tõusnud.

Lisaks on nii mõnegi kooli puhul Treff saanud hüppelauaks, kus näi-datakse oma diplomilavastust ja minnakse pärast festivali mööda ilma laiali.

Kas linnakodanik leiab fes-tivali üles?Inimesed teavad festivali, kuid paraku ei ole saalid kummist. Seepärast loodi süsteem, et ka kaelakaardiga inimesed peavad registreerima ennast etendustele, sest eelmine aasta kleebiti inimesi lausa saali seina külge.

Üks eesmärk, mille nimel oleme töötanud on ka suur avaetendus, mis sai eile täidetud „Balthasar ja Põhjakonna“. Kirikutornist mindi mööda trossi Raekoja torni. See on olnud paljude lavastajate unistus.

Mida soovitad inimestel fes-tivalilt kaasa võtta?Soovin kõigile, et nad võtaksid siit kaasa positiivsed emotsioonid ja külvaks seda laiali üle kogu maa-ilma, et kõik teaksid, et kuskil ida ja põhja piiril on linn nimega Tallinn, kus toimub igal aasta suur Tallinn Treff festival.

Prantsusmaal toimuva Charlevil-le-Mézières’i festivaliga, mis on nukufestivalidest üks kõvemaid. Erinevus on selles, et seal toimub festival nelja aasta tagant, aga meil iga aasta. Meie eelis nende ees on koht ehk Lai tänav mitme teatri ja õhkkonnaga.

Kas see kontsentreeritus ei tekita olukorda, kus valikuid on nii palju, et keeruline on midagi võtta või jätta?Minu meelest on lahe, et tekib ka juhuslikkuse printsiip. Olulisemad asjad olema pannud nii, et neid on võimalik ikka näha. Samas on see nagu elus, et tuleb teha valikuid. Sellest, milliseid valikuid teed, sel-lest sõltub elamus. Minu meelest oleks igav kui programm oleks lineaarne.

Kas selline olukord ei tee raskeks žürii tegevust, kes otsustavad, milline tükk saab preemia?Elu ongi raske. Tegelikult teeb nende olukorra minu meelest heaks see, et nad ei pea välja andma

mingit esikolmikut, vaid määravad ise, keda ja mille eest tunnustavad. Näiteks eelmine aasta andis Maria Klenskaja välja endanimelise preemia. Sest talle lihtsalt meeldis mingi element. Selline vabadus muudab žürii töö lihtsamaks ja kõik ei peagi kõike nägema. See ei ole sport, see on üks tagasiside vorm.

Milline on festivali sõnum Eesti teatrimaastikule?Rohkem erinevusi ja kreisisid ideid. Teater ei peaks minema har-jumuspärast rada mööda. Lisaks muidugi see, et Eestis ei näe palju nukuteatrit ja Treff pakub selle võimaluse. Võimaluste paljusus on oluline.

Mida lõppenud festivali külastajale koduteele kaasa soovida?Ei taha pateetiliseks minna nende soovidega...Võib-olla siis see, et nad teeks enda elust vähemalt sama vinge festivali kui Treff!

Vahur Keller ja Meelis Pai ootavad järgmist Treffi FOTO: ANNA PUNG