SAATEKS

Tänu väikestele ja suurtele autoritele, nende õpetajatele ja almanahhi koostajatele Urve Karnerile, Rozeta Meosele, Merike Männikule, Sirje Pihtile, Mare Rasvale, Merike Reinokile, Indrek Raudsepale, Ester Saaretile, Ebe Talpsepale on teieni jõudnud Loo Keskkooli esimene almanahh " Loo(m)hing", mis sisaldab jutte, luuletusi ja pilte meie õpilaste kümne aasta omaloomingust. Erilise tänu on ära teeninud Ebe Talpsepp almanahhi koostajana ja Indrek Raudsepp, kes on almanahhi illustreerinud.

On rõõm nentida, et ikka leidub noori, kes teinekord tüütugi kirjatöö muudavad rõõmu pakkuvaks ..., kes tele-, video- ja arvutibuumis leiavad aega oma mõtete ja unistuste kirjapanemiseks, fantaseerimiseks võimatu ja võimaliku piirimail, arutlemiseks enese ja elu üle; kelleni on jõudnud luulesõna, kelle südant on puudutanud Suurte Loojate hingus.

On soov tänada õpetajaid, kellel argimuredest ja igapäevarutiinist hoolimata on jätkunud erksust ja energiat, et õhutada noori andma endast rohkem, kui just nõutud.

"Loo(m)hing" on esimene pääsuke, vahest veel verisulis, kuid meie jaoks nii oluline, jäädvustamaks antud ajahetke, meenutamaks tänaseid tegijaid ja innustumaks tehtule järge leidma.

" Loole looma peab, hoidma peab kodu suureks vaimultki kasvada soov."

Need Merike Reinoki ja Aare Värte loodud kooli hümni read andku jõudu uutele loojatele nende pürgimustes.

Villu Männik, Loo Keskkooli direktor. Suvi, 1997

3

SISUKORD

I KOOLILOOD 9

Loo kooli hümn Mõtlen oma koolist. Elu meie koolis. Minu kool. Koolielu. Ise tean. Minu kool. Koolipäev. Meie klass.

Merike Reinok, Aare Värte Merle Hiis Kert Kersen Kadi Kreek Kristiina Tur Priit Piirsalu Kert Kersen Valvo Truuts Mart Rasva

II TÄHED TANTSIVAD TEKSTE TEHES 17

Kukel kästakse... Kollakas Kalle... Tölplane Toomas. Tiigri täbarus. Sassi sussid. Paksu Peetri pühapäev. Lepalind. Hobune halli hapu heinaga. Seebiooper "S" Viiking Villu Segadus Sõmeru sööklas. Matsti! maandus ... Paks piisamrott... Äikseline äripäev.

Kai Kaasik Eilike Pillesson Taivo Org Külli Kurni Evelin Koppel Merle Hiis Martiina Laas Helen Tammeleht Annika Aun Helen Vaab Raul Reap Gerli Jõgi Kadri Lepp Kairi Kullo

III RAHVALIKUS LAADIS 23

Tali tuli ... Koolilapse nutulaul. Kui mina läksin ... Oh seda kaunist talvekesta. Sõudke jõudke jõulukesed. Koristuslaul. Oli kord aeg ... Kord otsustas Kurg ... Miks Muhu saar on Muhu saar. Miks haava lehed värisevad. Miks haava lehed värisevad. Pliiatsite ja kustukummi riid. Kallavere. Kuidas tekkis sõdurkivi Loo alevikku. Päike. Päike ja Kuu. Kuidas tekkis vikerkaar. Miks hunt kitse murrab. Kolm semu. Kati kolm soovi. Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.

Jane Asor Liis Kadde Kai Kaasik Kelli Kook Kristi Rasva Annika Vares Kristi Rasva Helen Tammeleht Kadri Lepp Kadri Kramm Janek Eslon Argo Kaur Kristi Pent Meelis Mihhailov Andrei Sapovalov Lauri Uuspõld Kai Kaasik Tarmo Tasuja Mihkel Härm Merle Hiis Raul Saareoks

Muinasjutt Loo Kuningriigist. Andres Kaur Vot selline muinasjutt. Evelin Koppel

IV LOODUSLOOD 37

Jälle on kevad. Lumiste metsade ... Kevade ootus. Ma võiksin olla ... Tave viimsed hetked. Sul on ... Ma ei mäleta, millal nägin viimati õit Kevad. Kevade ootel. Kevad. Kevad tuli. Mõtted kevadest. Suliseb, vuliseb ... Suvi jõudnud on ... Käbi. Kevad. Kevad Kevad.

Anett Suuder Raul Saareoks Kelli Kook Kelli Kook Gerli Jõgi Helen Tammeleht Heili Jõe Alvar Vilu Marian Varul Kert Kersen Sigrid Teinmann Kristiina Tur IVb klass Triin Teder Bruno Palmik Alari Arro Merle Talviste Sander Sõnajalg

V LUULETUSED 47

Miks on elu ... Eestimaa värvid. Nukker sügis. Kodusoojus. See on minu kodu. Siili maja. Valge hobuse lugu. Kodumõtted. Haikud. Kevade tuules ... Sünnist surmani Arno on haige. Eestimaa Kukk ja kana.

Kristi Rasva Kristi Rasva Kristi Rasva Martiina Laas Kadri Lepp Riin Uusna Kirke Org Janno Pajo Jan Grossmann Risto Lilander Liane Leesment Marit Filippov Jaan Rohtla Liina Volmerson

VI LAENATUD PEALKIRJU JA MOTIIVE 57

Sügisöö. Päikese varjus. Tuul. Armastus. Armastus. Armastus. On reede õhtu ... Juhan Liivile. Veel ühte luuletust ma palun. Juhan Liivist. Popi ja Huhuu. Suveöö armastus.

Anna-Maria Rettijeva Jaana Penne Aivar Ots Jane Asor Liis Kadde Hedi Harzia Heli Tomson Kairi Kullo Merle Hiis Maarja Peegel Kaisa Ojamäe Merle Hiis

6

Hinge Maa. Suveöö armastus. Inimese vari. See oli siis...

Kai Kaasik Liis Kadde Helen Vaab Annika Aun

VII MAAILMA AVASTAMAS 69

Kärbseseene lugu. Ma olen päkapikk. Päkapikud. Mina koduhoidjana. Üks tavaline lugu. Kirjud käpikud. Võõrsil on hea, kuid kodus parem. Lugu valgest hobusest. Valge hobuse lugu. Olen üksik täht. Talveöine lugu. Inimene, kes oskas mõtteid lugeda. Inimene, kes oskas mõtteid lugeda. Suur kiusatus. Noa laev. Avastaja. Mõttetu tegevus. Linnulend Lend. Lend. Ootus. Kutsumata külaline. Röövli- Rooberti armastus. Puhkepeatus. Peegel. Peegel. Kohtumine inimesega. Võilillepärg. Hirm. Oli meeldejääv päev. Mul on igav! Pargipingi prelüüd.

Kadri Lepp Jaan Rohtla Sander Sõnajalg Annika Tarnovski Kristi Raudsepp Raiko Kaasik Raul Saareoks Evelin Koppel Heili Jõe Kadri Lepp Aivar Ots Heili Jõe Kuldar Kivikangur Triinu Blumberg Erko Kurvet Kristjan Männik Kairi Kullo Helen Karner Kadri Lepp Gerli Kaur Pirjo Villems Pirjo Villems Kadri Lepp Antti Ehala Merike Kroben Heli Tomson Ülle Kamm Hedi Harzia Helen Vaab Risto Lilander Kairi Kullo Merle Hiis

VIII MINA TULEVIKUS 97

Minu tulevase elukutse üks päev. Minu tulevase elukutse üks päev. Minu tulevase elukutse üks päev. Pahema jala päev. Mühakas. Röh. Ainult lumi sadas. Varjatud elu. Novell. Põud.

Heiki Hiis Liina Liinev Risto Lilander Liina Liinev Liina Liinev Karita Kullo Kadri Lepp Allan Mäe Allan Mäe Kadri Lepp

IX MUUDKI VEEL 107

LOO KOOLI HÜMN

Tekst MERIKE REINOK Viis AARE VÄRTE

MÕTLEN OMA KOOLIST

Oma kool? Mul on neid ju kolm olnud. Sest eks Loo Algkool oli kolm aastat oma ning Lagedi ühe aasta.

Kuid praegu on Loo Keskkool. Milline ta välja näeb? See kool, kus ma praegu tarkust taga nõudmas käin, on kahtlemata ilus maja. Väljast oma

paljude punasesse raamitud aknasilmade ja ümmarguste akendega, seestpoolt on meie kooli ehteks lilled.

Mis peitub tal hinges? Eks on ta tuhandeid kordi, pisarad palgel, vaadanud seda, kuidas üks poetab maha

kommipaberi, teine sodib seina, kolmas lõhub akna... Kas me kool on üksi? Kindlasti mitte. Koolil on ka abimees. Üks hea koolivaim. Ta on veel üsna nooruke, sest eks

sündis vaim koos kooliga ja elab, kuni kool... Milline see vaim võiks välja näha? Küllap oma kooli nägu. Võib-olla on ta riided paljudest värvilistest lapikestest kokku

õmmeldud? Juuksed rohelised. Punane, alati naeratav suu, valgeid hambaid täis. See vaim on kindlasti lühikest kasvu paksuke mehike.

Mida ta teeb? Oh, eks oma koolis on ühel vaimul palju teha. Õhtuhämaruses hakkab ta ringi tatsama. Õlitab

uksehingi, kastab lilli ja peseb tahvleid. Kontrollib, kas aknad on kinni ning tuled kustutatud. Aga vaimu nimi? Võib-olla on ta kooli jaoks lihtsalt Kolli. Aga lastele, kes tema olekut aimavad, Kratt. Mida teeb Kolli päeval? Küllap istub tundide ajal mõne klassi kapi nurgas ning kogub usinasti tarkust. Vahetundide ajal

aga peidab mõne koolikoti ära või valab vett põrandale. Sest eks on noor koolivaim ulakusi täis. Aga kui Kolli ära väsib, poeb ta õpetaja laua sahtlisse, paneb pea vihikupakile ning uinub.

Äkki on kooli hing ja vaim üks ja sama Kolli? Ei, kindlasti mitte. Kolli on koolivaim, kuid koolil on oma hing ka. Tema jälgib Kolli töid ja

tegemisi, noomib ulakuste pärast, heateo eest teeb pika pai... Miks me Kollit ei näe? Arvatavasti on tal Vinski nähtamatuse pulber. Aga eks ongi parem, kui me ainult aimame

koolivaimu lähedalolekut. Mis siis ikkagi on oma kool? Ta on ilus maja oma hella hingega ning koolivaim Kolli, õpilased ja õpetajad. See kõik kokku ju ongi oma kool!

Merle Hiis IX klass

ELU MEIE KOOLIS

Käin juba neljandat aastat Loo Koolis. Meil on väga tore kool. Ta erineb linnakoolidest oma huvitava väljanägemise poolest. Teistsuguseks teevad meie kooli ka põnevad traditsioonid, mis on kujunenud aastatega.

Esimesel septembril, kui algab uus õppeaasta, toimub aktus alati kooli siseõuel. See on väga omanäoline ka selle poolest, et meile esinevad õpetajadki.

Meie koolis on toredaks ürituseks ka sügispidu. Õpilased toovad näituse korraldamiseks omapärase kuju ja suurusega sügisande.

12

Toredad üritused on nii hõimupäevad kui ka memme - taadi pidu. Juba kaheksa aastat on kooli kutsutud õpilaste vanaemad-vanaisad, kes kord aastas sõidavad kokku üle Eestimaa, et oma lastelastega pidutseda. Lauad on kaetud memmede küpsetatud kookide ja tortidega.

Kui sügis möödas ja saabumas jõuluaeg, on koolimaja siginat-saginat täis. Kõik õpilased kaunistavad oma klassiruume ja koolimaja. Vahetundides kõlab jõulumuusika. Enne tunnistuste kätteandmist on traditsiooniks saanud jõululeibade jagamine igale klassile. See kõik saab teoks tänu headele õpetajatele, kellel on tahtmist meie koolielu huvitavamaks teha.

Vastlapäeval toimub ühine liulaskmine. Pärast lõbusat vastlasõitu saab kukleid ning sooja teed. Lusti ja rõõmu on kõigile.

Meie koolis korraldatakse ka tõsisemaid üritusi. Toimuvad õppeainete nädalad. Õpilased esinevad etendustega ja laulavad, nuputavad ja maalivad. Toimuvad ka tasemetööd, kus selguvad aine parimad.

Kehalise kasvatuse õpetaja poolt on alguse saanud igakevadine maanteejooks, millest võtavad osa kõik õpilased, kuid eesotsas on ka direktor ning õppealajuhataja.

Peale selle on meil veel oma klassi üritused - matkad, teatriskäigud, klassiõhtud, ekskursioonid.

Sellised toredad traditsioonilised üritused teevad meie kooli omanäoliseks ja raske õppeaasta kiiresti mööduvaks.

Kert Kersen IV klass

MINU KOOL

Nagu lossimüüri taga seisab meie koolimaja -kauni siseõuega, oma kooliperega.

Maja valmis täpselt siis, kui mina ilma sündisin. Pea on me kooli sünnipäev, siis igaüks meist peole läeb.

Kadi Kreek IV klass

Mu koolil palju traditsioone, iga päev me miskit loome. Uhke olen igal pool, et kooli nimeks Loo Kool.

KOOLIELU

Suur ja uhke meie maja täpselt bussijaama taga. Palju lilli igal pool, hinnas iga traditsioon.

Pidutuju tihti loome, memmed-taadid kooli toome. Jõululeivast iga laps saab tükikese või ka kaks.

Talvel vastlasõitu teeme, pärast lisaks kukleid sööme. Kevadpeole iga pere julgelt ütlema peab tere.

Koolis tarkust omandame, sportimist me harrastame. Uhke olen igal pool: kümneaastaseks saab kool.

Kristiina Tur IV klass

MEIE KOOL

Meie kool on kõige kenam, kus ka lapsi käimas enam. Muidu poleks vigagi, kui ehitataks edasi.

Sisehoovi paistab päike. See ei loe, et hoov on väike. Vahetunnis õues käime, õnnelikemana näime.

Õppetöö meil käimas tihe, paremuse poole läinud nihe. Tantsu lööme, laulame, oma kooli hindame.

Kadi Kreek IV klass

\

ISE TEAN

Mis siin koolis ikka teha, parem võtan aiareha, kraabin hunnikusse lehed nagu klassi kahemehed.

Targaks saada ma ei taha, ehkki see ei oleks paha. Targad mõtted, elus koht oleks mulle ainult oht.

Ise tahan samme seada. Ise astun. Ise sean ma. Olen juba täitsamees enda elu sõiduvees.

Priit Piirsalu IV klass

MINU KOOL

Kooli poole sammud sean, targaks lõpuks saama pean. Õppida on palju veel, selgeks saab mul emakeel.

Selged ammu on kõik tähed, reeglidki on jäänud pähe. Korraldame spordimänge, see toob reipust laste hinge.

Tunnistusel hinded head, õpetajat kiitma peab. Tema meid on õpetanud, asjad ära seletanud.

Kert Kersen IV klass

KOOLIPÄEV

Hommikul kui üles ärkan, koolikotti kohe märkan. Meelde tuleb mulle mata. Oi, see jäi mul tegemata!

Ei mul ole enam mahti, õpiku ma tõmban lahti. Tehtud lõpuks antud töö, koduukse kinni löön.

Õpetaja küsib mind. Ei ma karda, rahul hing. Päevikus on hindeks viis, rõõmsalt koju lähen siis.

Valvo Truuts IV klass

MEIE KLASS

Meie klass on üsna tubli, kuid ta vahel ära väsib, siis kui mööda koolimaja kulli mängida on vaja.

Kui on helisenud kell, käib meil klassis kõva möll. Kära vaikib alles siis, kui on õpetaja siin.

Meelest läinud on meil siis kaks pluss kaks ja viis pluss viis. Tunnis tuleb tõsta kätt, mitte tukkuda kui ätt!

Mart Rasva III klass

Kukel kästakse koidikul kireda. Kuid korralik kana Kati, kes kuidagi koledalt kaagutas, kukkus kuu kadumisel ka korraga kirema. Kukepapale kana kisamine kohe kopsakaks kasuks: kui kana kireb, kukel külitamise kord! Ka Katil kombekalt karjumine kuidagi kontimööda...

Kuid kukk keeras kanapoegade kasvatamisega kohutava käki. Kuulnud kuke kuriteost, kukkus Kati kurjalt kaagutama. Kuid kukk, kahju kandmata, koperdas kenama kanamammi kaissu.

Kai Kaasik IX klass

Kollakas Kalle kurvastas kohutavalt. Kalle kinkis kolmapäeval kullast kallimale Kadrile kollased korallid, kuid Kadri kihutas kollase kadilakiga Koreasse kookospalmi kõrvale kannelt kolistama. Kadri keeldus Kallet kaasa krabamast. Kalle kurvastasid: kuidas küll käituda Kadrita?

Kalle kõndis kurvalt koju, kolistas kasepuust kapis... Karbitäis kokaiini! Kõlbab kah! Kalle krabas kristalse klaasi, kallas klaasi kollast kohvi, käputäie kokaiini, kallas kurgust kõhtu. Kurbus kadunud!

Eilike Pillesson IX klass

TÖLPLANE TOOMAS

Tölplane Toomas tahtis teotada Triinut. Teataski Toomas teadete tahvlil: "Triinu teeb tööl tempe!" Triinulegi teatati tema tempudest. Triinu tigetses, torrutas, töinas. Tahtis tõe tagasi tuua. Toimekalt tiris Triinu tobeda Toomase tuppa. Tuuseldas teotajat tasakesi, targutas-taunis tasakaalukalt.

Taltsaks tehtud Toomas taganes torisedes tembutööst. Teatas tindiga teadete tahvlil:"Triinu teadagi tubli töötaja."

Taivo Org VII klass

TIIGRI TÄBARUS

Tiiger tudises talvel teel. Teda takistas torm. Tiiger tõmbus tusaseks. Tuul tõukas tiigri tara taha. Tiigrit torkas tara terav tokk. Tiigrit tabas trauma.

Tema trauma tundus tõsine! Tiiger tamberdas tuppa. Ta tegi taplemiseks tugeva teiba. Ta tormas tagasi tara taha. Tiiger taples taraga. Ta tõukas tara tagurpidi.

Tiiger tuli tuppa tagasi. Tuju tõusis tormates tippu. Talle tuli tervis tagasi.

Külli Kurm VIII klass

SASSI SUSSID

Sass sai sünnipäevaks sussid. Suurepärased sinised sussid. Sass sikutas susse siitpoolt, siis sealtpoolt, surus sokid susside sisse, siis sammus sussides seinani, sealt sahistades sohvani. Sassile sobisid sinised sussid suurepäraselt.

Sellepeale sai Sass suure söögiisu. Sass sõi seitse saiakest, seitseteist suvešokolaadi, seitsekümmend sidrunikommi, soolasilku, soolaseeni... Siis sai Sass sapipõletiku, soolehaiguse, sarlakid, seedehäired. Sõitiski Sass seltsis sussidega signaali saatel sanatooriumi.

Selles segaduses süüdistas Sass susse.

Evelin Koppel VIII klass

19

PAKSU PEETRI PÜHAPÄEV

Paks poiss Peeter pikutas pühapäeval põrandal pehmetel patjadel. Poisi papa piiksus Peetrile: "Poisu, pikuta pärast, praegu pese pesu, prae pannkooke, pressi pükse." Priske poiss Peeter pikutas pehmetel patjadel, puhus pasunat, pugis präänikuid. Poisi papa proovis Peetri pahameelt ploomidega pehmendada :"Peeter, palun pese pesu, prae pannkooke, pressi pükse, pärast pugid ploome."

Peeter piilus papa poole, proovis papat pehmendada präänikutega: "Pai papa, pese pesu, prae pannkooke, pressi pükse, pärast pugid präänikut."

Papa pakkus paksule Peetrile pannkooke: "Prae pannkooke, pärast pugid pohlamoosiga palju pannikeekse."

Papa pakutud pannkoogid pohlamoosiga pehmendasid paksu poissi Peetrit. Peeter pesi pesu, praadis pannkooke, pressis pükse. Pärast pugis pannikeekse pohlamoosiga.

Pikutas põrandal pehmetel patjadel, pajatas papale pannkoogi praadimisest, pükste pressimisest, pesu pesemisest. Papa paitas paksu Peetrit. Peeter punastas pai peale...

Papa palus paksu Peetrit: "Palun pese põrandat." Peeter pahandas papa peale, pööras pepu papa poole, pikutas pärastlõunani põrandal pehmetel patjadel.

Merle Hiis VIII klass

LEPALIND

Loodus lokkas. Lagendikule laotus lõõmav leitsak. Liblikad lendlesid laisalt, lepatriinud lesisid lilledel.

Lepalind laulis lehtpuul. Lõõritas, laksutas. Lahits lamaskles lepapuu lähedal, lastes leiba luusse. Läbi linnulaulu laimas lahits lõõritajat: "Laksutad, lalised lõpmata. Lase lahitsal lamada, lõõgastuda. Lakka laulmast, lase leiba luusse!"

Lagendikul luusisid loomakütid. Lind laksutas läbilõikavalt, lendles lepalt lepale. Lahits lesis laisalt. Laskis leiba luusse.

Loomakütid lähenesid lahitsale. Lind laulis läbilõikavamalt. Loom lebas liikumatuna. Linnulaul lõpetas lahitsa lesimise! Loom lidus lahitsaküttide lähedalt lagendikule, laia laande.

Lind laulis lepal, lõõritas lagendikul. Lendas lehtpuult lehtpuule. Martiina Laas

IX klass

HOBUNE HELLI HAPU HEINAGA

Hobu Helli hammustas haljas hiies heina. Hiies heietas haldjas harakast. Harakaski hoobilt hiies. "Hea heina hammustada?" - "Hea, hea hapu hein." Harakat hämmastas hapu hein. Hakkas hüppama halljänese hurtsikusse. Hüüdis: "Halljänes Halli!" - "Hüppa hurtsikusse!" halises Halli hurtsikust. Halli hingas haigelt. "Halli haige?" - "Haige. Haige. Hommikul hammustasin haput heina..."

Harakas hüppas haiglasse hoolitsejat hankima: "Halli haige! Hammustas hommikul haput heina. Hingab hällis haigena." Hooldaja hämmastus - hapust heinast Halli haige? Hooldaja hüpikhiir harakaga hakkasid hüppama hurtsikusse.

Halli halises hällis. "Haruldane haigus," halas hiir. "Hammusta head hapuoblikat, Halli!" hoolitses hiir. "Hundile haigus!" heietas harakas Holle. "Hallist hakkab homme hommikul haigus halvale hundile," halastas hiir.

"Hobu Helli hammustab haljas hiies haput heina!" - "Hüppame hiide!" Hiies helises haldja harf, hobune heietas heegeldavast hundist. Haljas hiies hiilgas hoopis

hernehirmutis. Helen Tammeleht

VII klass

20

S E E B I O O P E R " S

Salkkond salakaubavedajaid saabus sombusel suvehommikul suurde sadamalinna. Sümpaatsete sangarite salakaubaks said seekord soolakurgid sealihaga. Saanud saagi suvitajatele sokutada, siirdusid salakaubavedajad sõbralikult "Sügise" sauna. Seal siis soojendati söetulega selga saunas spagette seenesupiga süües...

Siis saabus saadiku saatel sopranist soololaulja. Solisti satiirilist serenaadi "Seakasvataja suguõde" saatis saksofonil segavereline sisserändaja.

Seejärel sooviti seltsiliseks segast santi sinise sonimütsiga. See suutis sekka sisistada seitse sõna seiklusromaanist "Surematu sipelgas", seejärel suundus süngesse suveõhtusse sööma.

Salakaubavedajad sööstsid sadamasse, sõitmaks suurlinnast sünnikohta.

Annika Aun IX klass

VIIKING VILLU

Viiking Villu, vaagides vaherahu venelastega, vitsutas vulkaanide vahel vend Volliga virsikuid. "Vallutades Venemaa, võidame võitluse," vestis Villu Vollile. Vennad vaikisid. Vulkaanide vahel vulises vahelduva voolukiirusega veekogu. Vähkidega! Vahtrad võrsusid viigipuudega vaheldumisi, vilus värisesid vesiroosid, veelompides vingerdasid vihmaussid. Võimas valguskehagi vormis vertikaalseid varje. Vaid vennad viikingid vitsutasid virsikuid. Vaikides. Väsinult.

Veeres veerandtund vaherahu vastu võtmata. Võitluseks valmis viikingid vantsisid venelaste varjupaika.

Verises võitluses võitlesid viikingid vedruvibudega, venelased vaid vahanuiadega. Vikerkaarelt varastati värvilisi viilakaid vaenlaste väeüksuste vastu viskamiseks. Veheldi vaiadega viimse veretilgani.

Viimane võitlus vaikis. Võitjatena väljusid vennad viikingid. Võidetud venelased vurasid valge veduriga välismaale.

Helen Vaab IX klass

SEGADUS SÕMERU SÖÖKLAS

Sepiku Sass sõnas sovhoosi sööklas Sitika Sirjele:"Säh, söö sa see sooja silguga sai, saad sovhoosi saadiku sekretäriks!" Sitika Sirje suskas seepeale silguga saia söögisaalis sehkeldava söökla solgivedaja suurde saapasse. See sihtis sellal seinal siplevat sitasitikat sentimeetrise sidruniga. Seepeale sadas sitikas söögilaual seisva seljanka sisse. Sovhoosi silomeistrid saatsid solgivedaja seitsmendale saarele seenele, solistades sitikaga supis.

Selles saginas sibas Sitika Sirje sööklas sissepääsu suunas saia söömata, sekretäriks saamata. Solgivedaja sikutas saia saapa sääre servale, siis sajaga Sepiku Sassi suurde suhu, sealt surus Sass selle seedimise suurde süsteemi.

Sööklasse saabunud seadusemees süüdistas segaduses Sepiku Sassi, sõnades: "Semj sutok s soolaputkoi!" Siis sikutas saia söönud Sassi "sinistriibulise" suurde salongi, sõitis seadusemaja suunas.

Raul Reap IX klass

21

Matsti! maandus mõnusa marokolase matsakas mehekäsi meeliköitvale mardikale. Mõnus marokolane materdas mardikat. Marokolane matsutas mõnemeetrilist mardikat muhelusega, mälus mänglevalt mardikat, mulistas magusa mekiga mõdu. Maitses mõnusalt.

Mõnus marokolane magas murul. Mesilane maandus marokolase mantlile. Mesilane magas mantlil, magas magusalt. Mantel muutus mustaks. Mõnus marokolane materdas mesilast, maadles mesilasega. Mesilane materdas marokolast. Meelitav mesilane matsutas millimeetrist marokolast muhelusega. Maitses magus.

Gerli Jõgi IX klass

Paks piisamrott peesitas prügitünnil, pidades puhkepausi. Paksmagu pugis punaseid pihlakamarju, põrnitsedes prullakaid prussakaid prügikastis.

Peagi pages päike pilve põue. Piisamrott pistis pihutäie pihlakaid põske, potsatas prahitünnilt. Paukselt pressis prahihunniku pöördpoolelt pahade põrsaste punt. Pihlakad pudenesid poriloiku.

Paksuke pelgas piiritult... Pättide peamees pomises:"Panid Põdra pubile pommi! Põrmuks purune!" Püstolid paukusid. Paadunud pätt pöördus, punt pages pooljoostes. Purustatud peaga piisamrott

pikali poriloigus...

Kadri Lepp IX klass

ÄIKESELINE ÄRIPÄEV

Äripäeval äratas ämblik Ärnit ärklitoas ämbliku äiapapa. Äsjane äkiline äratus ärritas Ärnit. Ärni äigas ärgates äia äädikapudeliga. Ähmis äiapapa ähvardas ämblik Ärnit ärasaatmisega. Aratõugatu ärgitas äbarilkku äia ärtu ässaga. Ärplejaid äratas äkiline ämbri ägisemine. Ämbri äärel ähkis Ärni ärikast ämm. Äikeseline ämm ängas Ärnit ääretu ärritusega. Ärni ägedus ähmanes ämbriserval.

Kairi Kullo VIII klass

22

Tali tuli kauge'elta, üle laane lagedama. Liugles meile läbi metsa, üle põllu põgusama. Lumi langes taeva'asta, tuli alla pilvedelta. Tõi meil hanged põldudele, hanged laantele ja soile, külma kõigil kodudesse, pakast maja pragudesse, lumist valgust väljadele, valget valgust silmadesse, südamesse suurta soojust, tunnetesse tõelist hellust.

Jane Asor XI klass

KOOLILAPSE NUTULAUL

Oh mind väsind koolilasta, õnnetut, rumalakesta... Mina pean koolis õppimaie, teademisi kogumaie... Tahaks minna magamaie sängikesse sõbralikku, vaevast vaba voodikesse unenägu nägemaie... Raamatud seal viskan nurka, sule peidan kummutisse... Oh ei soovi hommikuda, sängis eha ootaksingi... Igav käia kooliteeda, raske nuttu ohjeldada.

Liis Kadde XI klass

Kui mina läksin õppimaie, tarkust taga taotlemaie, ei mina teadnud siis veel seda, ei osand ette arvatagi, ei osand unes ma nähagi, et seal koolis on nii kole, et seal majas elab mure, kondab kurja kannustaja, matkab meele muserdaja. Seisan aina tahvli eessa, ikka kurvalt klassi eessa. Kõik mind aina küsivadki, küsivad ja piinavadki: kord pean mina rehkendama, siis pean tähti kirjutama,

25

sageli lugu lugema, valemeid ritta vihtuma, lauluviisi lõõritama. Kui siis õhtul koju jõuan, üle koduläve astun, siis mul pisar palgel puhkab, nutujoru ligi nihkub. Tunnen ennast täitsa üksi, keegi mind ei kallistagi, ainuski ei armastagi. Miks on elu nõnda raske? Miks küll läksin õppimaie?

Kai Kaasik XI klass

OH SEDA KAUNIST TALVEKESTA

Lunda laskub laanedelle, valget vaipa väljadelle, maada matab talvekene, külma külvab külmataati, jää see jändab järvedella, tuisk see tallab teede pealla. Oh seda kaunist talvekesta, laia lume langemista, karge katte kaunidusta, reipa rõõmu rõkkamista. Hinge hiilib hõbehalla, südamesse sõuab soojus, talvest tammub taajemaile vaenuldasi vaimukesi.

Kelli Kook XI klass

SÕUDKE, JÕUDKE, JÕULUKESED

Sõudke, jõudke, jõulukesed, tulge, tulge, näärikesed, viige sügise porine, tooge te talv lumine, äratage talvetaati, raputage lumevaati, et saaks tulla pehmet lunda, sadada ilusat lunda, et saaks kuused uued kuued, kadakad kasukad talvised. Sõudke, jõudke, jõulukesed, tulge, tulge, näärikesed, kaanetage jõekesed, sillutage ojakesed, tulge kõva jääda mööda,

tooge püha aega majja. Ootab, ootab õde-venda pühi kauneida tulevat, taati Põhjasta kaugemalt, taati suurema kotiga, et saaks alla uued suusad, jääle need uisud teravad, küünla säramist silmale, piparkoogikest keelele. Sõudke, jõudke, jõulukesed, jõudke, pühad kenakesed!

Kristi Rasva IX klass

KORISTUSLAUL

Läksin kodu kaunistama, korterikest kraamimaie, köögikesta tuulutama, elutuba tolmutama: pabereida igal poolel, sulekesi igas nurgas kübemeida riiulissa, niidikesi vedelemas... Tolmuimeja-sõbrakene prügi sisse tõmbanekse, kübemeida käsnadesse, sulekesi suurde pange, niidikesi topsidesse. Nüüd on maja puhtakene, särav minu toakene. Alata võiks leelokene, tants tõstab tuju taeva alla...

Annika Vares IX klass

Oli kord aeg, mil lastele koolis hindeid ei pandud. Keegi ei teadnud, kas tema teadmised on head või halvad, suured või väikesed. Igal pool valitses segadus.

See ei meeldinud kellelegi. Ühel päeval kutsus Suur Inimene kõik lapsed kokku. Ta pakkus neile välja viis numbrit :1, 2, 3, 4 ja 5. Suur Inimene ütles, et number, mille nad valivad, on kõige parem ning nad hakkavad seda koolis kõige rohkem saama. Lapsed mõtlesid ja mõtlesid, millist numbrit küll valida. Lõpuks otsustasid, et valivad viie. Viis on ilus number, suur paun taga, nagu oleks tarkust täis.

Nii oligi. Kuid lapsed ei osanud viite kirjutada ja juhtus nii, et nad kirjutasid viie tagurpidi ja sellest tuli välja kaks, see oli siis nii - 2.

Sellest ajast saavadki õpilased koolis kahtesid.

Kristi Rasva VI klass

27

MIKS HAAVA LEHED VÄRISEVAD

Ükskord ammu-ammu kasvas ühes metsas vana haavapuu. Ta oli selles metsas ning kogu maal ainus. Seal kasvas igasuguseid puid, aga ainult haabasid oli üks. Kõige rohkem oli metsas kaski ja kuuski ja seda metsa nimetati segametsaks.

Ühel ilusal suvepäeval otsustasid puud, et käsiks kellelgi selle haava maha saagida, nii et asemele jääks känd. Kändu tahtsid nad sellepärast, et metsaelanikud saaksid jalgu puhata. Puud mõtlesid, kes võiks küll haava maha saagida, ning varsti tulid nad mõttele, et kui keegi metsast läbi läheb, käsivad puud haava maha saagida. Jäädi ootama.

Ühel päeval läks mööda teed karu. Puud palusid karu, et see haava maha võtaks. Aga karu vastas: "Ma teeksin seda küll, aga ma ei saa, sest kui ma puud tõmban, tuleb see koos juurtega välja." Siis kõmpis karu minema ning teised puud olid kõik väga kurvad.

Varsti läks rebane mööda teed ja puud palusid rebast. Rebane vastas kurjalt: "Mina oma ilusat saba ja kasukat ei kavatse küll ära määrida." Siis läks rebane tuulekiirusel minema.

Puud olid jälle õnnetud. Läks väga kaua aega, enne kui keegi tuli. Seekord oli tulijaks vana hunt, kes pidi minema poodi liha ostma. Puud palusid, et hunt haava maha saeks. Hunt karjus: "See veel puudus, ma sain niigi kodus sõimata ja nüüd pean ma kõige kaugemasse poodi liha ostma minema." Siis läks hunt vihaselt minema.

Vahepeal oli haab kuulnud sellest, et teda tahetakse maha saagida. Metsas ei käinud palju olendeid, aga puud said ikka möödakäijatelt teada, et ta kas ei viitsi või ei jõua, ei suuda või ei taha ja nii ikka edasi. Haab aga arvas, et ta saetakse maha, ja hakkas hirmust värisema.

Sellest ajast peale haava lehed värisevadki.

Janek Eslon VI klass

PLIIATSITE JA KUSTUKUMMI RIID

Elasid kord kolm pliiatsit. Kõikidel pliiatsitel olid erinevad nimed: Krips, Kraps, Krõps. Nad kõik elasid punaste täppidega pliiatsitopsis. Pliiatsitopsi kõrval lamas kustukumm, kes oli sinise ja rohelise triibuga. Tema nimi oli Kets. Kets oli tark, sest kui poiss temaga kustutas, nägi ta kõike, mis poiss oli vihikusse kirjutanud. Niimoodi saigi kustukumm targaks. Aga kolm rohelist pliiatsit ei olnud nii targad, sest poiss ainult värvis nendega. Kets rääkis pliiatsitele kõike, mida ta oli vihikust näinud. Kaks rohelist pliiatsit muigasid selle jutu üle, aga kolmas jäi lausa tummaks. Kõigil kolmel pliiatsil oli üks ja ühine mure: nad tahtsid kustukummi endale sõbraks. Nad mõtlesid korraldada võistlused. Kes selle võidab, saab Ketsi omale sõbraks. Võistlused jäid aga ära, sest kustukumm ei tahtnud, et tema pärast võideldakse. Ta tahtis olla kõikide pliiatsite sõber. Aga pliiatsid olid kadedad. Nad ei soovinud, et kustukumm kõigiga sõbrustab. Nii nad läksidki kaklema ega tahtnud varsti enam teineteist nähagi. Ka Kets ei soovinud kadedate pliiatsijuppidega ringi käia.

Pärast seda riidu enam kustukumm ei kustutagi värvilisi pliiatseid.

Argo Kaur V klass

KALLAVERE

Kallavere sai oma nime sel ajal, kui Põhja-Eestit valitsesid taanlased. Eestlased olid tuntud oma vastuhakkudega vaenlastele. Nii ka siin.

Kord korraldas mees, kelle talu oli merele õige lähedal, vastuhaku. Nimelt tehti mehele, kelle nimi oli Kalda Juss, kord ülekohut. Temalt nõuti kümme kotti rohkem vilja, kui oli ette nähtud. Juss polnud aga mees, kes oleks asja sinnapaika jätnud. Ta läks külameeste kogunemispaika ja rääkis oma sõpradele kõik ära.

Koos otsustati sellistele asjadele lõpp teha ja rünnata lähimat kindlust. Öösel toimus rünnak. Armutult tapeti naisi, lapsi ja ega mehedki pääsenud.

29

Hiljem saadi küll teada, kes korraldas rünnaku ja kes oli selle juhiks, kuid kätte ei saanud neid mehi keegi.

Sellest ajast peale kutsutakse seda paika Kallavereks. Kalla tuleb Jussi perekonnanimest ja vere sellest, et toimus verevalamine.

Kirsti Pent VI klass

KUIDAS TEKKIS SÕDURIKIVI LOO ALEVIKKU

Elas kord Lool suur sõdalane. See sõdalane oli väga vapper ja kõva mees. Kord rääkinud see kõva mees:"Vaat, lähen Viimsisse ja toon siia ühe suure kivi!" Keegi ei uskunud sõdalast ning kõik naersid ta üle, aga too ei teinud naerust välja ja asus teele.

Teekond kestis mitu tundi, aga lõpuks jõudis ta kohale. Võttis hästi suure kivi ja asus tagasiteele. Ise muigas omaette:"Ah et naersite! Küll te veel kahetsete!"

Loole jõudes ei suutnud mees palju käia ning kukkus kokku. Kõik külainimesed tulid kokku ja nukrutsesid. Lõpuks ristis külavanem kivi, mille kangelane oli toonud, Sõdurikiviks.

Nii tekkiski Loole Sõdurikivi.

Meelis Mihhailov VI klass

PÄIKE

Ühel ilusal päeval kustus päike ja seda olekut nimetati rahva seas ööks. Möödusid tunnid ja päike läks põlema.

Kuid päikese kustumine pani rahva uudishimu tundma Telefoni kaudu kutsuti Saaremaalt kohale Suur Tõll. Tõll astus sammu ja oligi Saaremaalt Saha-Lool ehk in the Linnuvabrik.

Tõllule seletati olukorda. Tõll võttis päikese pihku ja ütles seejuures:" Pange külm vesi valmis, päike on natuke kuum."

Tõll ehk Superman uuris päikest, kuid ei saanud mõhkugi aru, miks ta varsti ära kustub. Tõll läks minema ja päike jäi maapinnale.

Kõik Eesti ajalehed kirjutasid sündmusest. Hommikust ajalehte luges ka Loo Kooli füüsikaõpoetaja Mart Kalamees. Ta sõitis otsekohe sündmuspaigale. Poole tunni pärast tegi noor füüsik kindlaks, et tegemist on energia jäävuse seadusega. Seejuures ütles ta:

"Siin on tegemist energia jäävuse seadusega ja ma ütlen teile ka seaduse -energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise."

Sellest ajast alates kustubki päike tihti, et pärast uuesti põlema hakata.

Andrei Šapovalov VIII klass

PÄIKE JA KUU

Elas kord imeilus tütarlaps nimega Elise. Ta isa ja ema olid väga vaesed. Peres kasvas veel palju lapsi. Kõik nad elasid õnnes ja üksmeeles üksteist suures hädas ja vaesuses aidates.

Ühel päeval sattus sinnakanti rikas kaupmees. Otsekohe armus ta kaunisse piigasse ja nõudis teda endale naiseks. Elise oli peres kõige vanem laps, just täisikka jõudmas. Tüdruku vanematele meeldis kaupmehe jutt väga. Nii oleks kogu nende pere paremale järjele pääsenud. Elise ei tahtnud sellest midagi kuulda, sest ta oli endale juba peigmehe leidnud.

30

Kaupmees käis veel mitu korda Eliset meelitamas, aga tüdruk ei taganenud oma otsusest. Lõpuks isa vihastus ja käratas:"Kui sa kaupmehele ei lähe, siis ei pea sa kunagi enam kohtuma ka selle karjusest peigmehega!"

Niipea, kui isa oli oma lause lõpetanud, läks äkki õues väga-väga valgeks. Imekaunis Elise muutus päikeseks ja tõusis kõrgele taevasse. Tema peig aga muutus kuuks, et oma kallimaga kasvõi vahetavahelgi kohtuda.

Nii meil ongi päeval taevas särav päike ja öösiti natuke nukravõitu kuu. Kuid vahel juhtub sedagi, et neid võib korraga taevalaotuses näha.

Lauri Uuspõld VIII klass

KUIDAS TEKKIS VIKERKAAR

Kunagi väga ammu, kui taevaisa Jumal oli loonud maailma ja inimesed, otsustas ta selle tähistamiseks teha midagi üleloomulikku. Kuid ta ei teadnud, mida teha. Järsku hakkas üks laps, teadmata põhjust, nutma. Jumal vaatas talle jahmunult otsa. Ja tal vajus üllatusest suugi lahti. Pisaratelt peegeldus kaunis kirev joon. Ja Jumal otsustas taevasse lüüa samasuguse joone. Ja kuna see oli lapse pisaratest ja Jumala rõõmsates silmades, arvas Jumal, et vikerkaar võiks taevas olla siis, kui vihma sajab ja päike paistab.

Kui Jumal hakkas vikerkaart joonistama, närveeris ta väga ja joon tuli kõver. Sellest ajast peale on taevas pisut kõver vikerkaar.

Kai Kaasik VI klass

MIKS HUNT KITSE MURRAB

Ennemuistsel ajal oli hunt tavaline talupoeg, mitte kiskja. Nagu igale talupojale kohane, kasvatas ta aiasaaduseid.

Hundil oli üks vaenlane - kits. Kits oli võsavillemi vaenlane sellepärast, et hunt kasvatas ju juurvilju ning need olid kitse toiduks. Nii käiski kits igal aastal hundi juurvilju söömas. Võsavillemile tekitas see meelehärmi ning kapsaste alleshoidmiseks tegi hunt mitmeid lõkse. Küll kaevas ta auke maa sisse, aga miski ei aidanud. Siis tuli hundile mõte aeda ise valvama jääda.

Saabuski öö, mil võsavillem valvama jäi. Ta ronis kõrge õunapuu otsa ja jäi ootama. Möödus mitu tundi, aga kitse ei olnud ikka näha.

Natuke enne päikesetõusu hiilis kits metsast välja ja jooksis aeda. Kohe märkas hunt kitse, kargas talle kaela ning kogemata murdis kitse maha.

Järgmisel hommikul läks hunt uuesti aeda ning nägi, et jällegi on käidud juurvilju söömas. Nüüd läks hunt nii raevu täis, et ta oma talu ja aia sinnapaika jättis ja metsa kitsedele kätte maksma läks.

Sellest ajast peale murrab hunt kitsesid.

Tarmo Tasuja VII klass

31

KOLM SEMU

Kord ennemuiste elasid kolm semu: Kratt Villem, Kummitus Volts ja Pahareti Priit. Nad elasid Tallinna suurte müüride vahel. Kui täpsustada, siis elas Kratt Villem veinikeldris, Kummitus Volts aga vangikongis ja Pahareti Priit üleval torni pööningul.

Kratt Villem oli keskmist kasvu poolemeetrise habemega mees. Kummitus Volts oli see-eest poolemeetrine sinise näoga mees. Pahareti Priit aga oli üleni roheline väikeste sarvede ja tiibadega mehike.

Ühel päeval, kui kolm sõpra üleval taeva kohal hõljusid, nägid nad kolme pisuhända, kes olnud haldjarahva kullaauku lahti kangutama hakanud. Järgmisel ööl, kui pisuhännad jälle kullaaugust oma kukrut täita tahtsid, ei saanud nad auku lahti, sest kummitus Volts oli sellele uued sõnad pannud.

Läksid siis kolm semu edasi. Lõpuks nägid sõbrad Kõiketeadjat, kes istus tee ääres kivi otsas. Kui kolm semu küsisid, mis tal viga on, vastas too: "Pisuhännad varastasid mu raamatu." Nüüd oli kolmel heategijal jälle ülesanne. Öö saabudes läksid Kratt Villem ja Pahareti Priit raamatut sisse vehkima. Said raamatu kätte ja pistsid jooksu. Küll siis läks tagaajamiseks, Villem ja Priit ees ning pisuhännad taga. Olid teised juba tükk aega sedasi jännanud, kui pisuhännad ära väsisid. Meie kangelased viisid raamatu tagasi.

Nii nad võitlevad pahade vaimudega tänaseni, kui nad ära pole surnud.

Mihkel Härm IV klass

KATI KOLM SOOVI

Umbes 12 aasta eest juhtus see lugu ühe vana maja kolmandal korrusel korteris nr.7. Selle korteri tillukeses toas elas päris tavaline tüdruk Kati. Kati pere oli selle korteri alles saanud ja õhtul ei tahtnud tüdruk uinuda. Korraga märkas ta, et seinal helendab üks väike ruut. Asi hakkas uudishimulikku tüdrukut huvitama. Kati tõusis voodist, süütas tule ja astus helendava ruudu juurde. Üllatusega märkas ta, et see on uks, mis üsna kergesti avanes. Seinas oli salalaegas ja selle põhjas helendas kuldne raamat. Kati vaatas raamatut tükk aega, enne kui söandas seda puudutada. Niipea, kui Kati näpp vastu raamatut puutus, helendus kadus ja laekas lebas päris tavaline mustade kaantega raamat.

Uudishimu sai hirmust võitu ja Kati tõstis raamatu laekast lauale. Kui ta selle avas, paistis esimesel leheküljel pilt kolme imeliku mehikesega. Vaevalt oli Kati mehikesi uurida jõudnud, kui pilt ta silme ees muutus halliks ja kolm mehikest seisid ta ees põrandal.

" Tere, Kati! " olid mehikesed viisakad. Veidi ehmatusest toibunud, küsis Kati: " Kust te mu nime teate, kes te olete ja kus te tulete?" "Sinu uudishimu on loomulik. Tea siis, et mind hüütakse Tumbulumbuks," vastas esimene kolmest mehikesest, kes meenutas rotti.

Teine, kes sarnanes karuga, kummardus ja ütles: "Mutakuta, minu lugupidamine." "Mina olen Tormikormi," tutvustas end poisiohtu mehikene, kes oli hämmastavalt sarnane

jänesega. "Me tuleme planeedilt Neptuun. Sinu nime ütles meie planeedi valitseja - Suur Okaspea

Neptuun," ütles Tormikormi. "Kes, kes ? "ei saanud Kati mehikese jutust hästi aru. Meie valitseja - Suur Okaspea Neptuun," oli Mutakuta agar seletama. "Nii et olete siis humanoidid, nagu meil öeldakse ja tulite siia UFO-ga?" "Ei, me oleme neptuunlased ja Maale rändasime selle võluraamatuga," lausus Tormikormi. Seepeale küsis Kati:"Ah see on siis võluraamat?" "Mis sa siis arvasid, et Maal trükitakse raamatuid, mille pildid elavad?" "Oh, ei, ei! Aga muide, mis võlujõud sellel raamatul on?" uuris Kati.

32

"Tea, et iga kaheteistkümne aasta järel saadab meie planeedi valitseja Suur Okaspea Neptuun Maale kolm mehikest ja käsib meil täita ühe lapse kolm südamesoovi. Seekord olid sina tema väljavalitu."

"Mina!?!" "Jah, nüüd ütle oma kolm soovi," palus Tumbulumbu. "Ei, nii järsku ma küll ei saa," oli Kati õnnetu. "Pole viga, pole viga. Me anname sulle kolm päeva aega. Selle aja jooksul pead sa oma soovid

nimetama. Aga enne soovi lausu sõnad "Neptuun, mu soov, mis täida, on..." Ja su soov saab täidetud. See oleks meie poolt kõik. Head ööd, Kati!" soovis Tumbulumbu.

"Näe kauneid unenägusid!" ütles Mutakuta. "Maga rahus!" olid Tormikormi viimased sõnad. Siis kadusid mehikesed Kati eest ja taas silmas tüdruk neid raamatupildil. Kati vaatas raamatut edasi, kuid ülejäänud lehed olid valged. Ta sulges raamatu ja asetas tagasi

laekasse. Tillukese kambriukse sulgenud, puges tüdruk taas voodisse ja imekombel uinus silmapilkselt.

Niipea, kui Kati hommikul silmad avas, meenus talle õhtune juhtum. Ta otsustas korralikult oma soovide üle järele mõelda. Seinal aga ei olnud enam ühtegi jälge laekast.

Koolis oli kõik rahulik, aga ainult matemaatikatunnis oli õpetaja klassile "üllatuse" valmistanud. Töö. Kati ei olnud sellega arvestanud ning kogu osa oli õppimata. Jah, aga selle töö hindest olenes veerandihinne. Et seda päästa, pomises Kati:"Neptuun, mu soov, mis täida, on see, et ma ei saaks seda matemaatika tööd kahte." Vaevalt oli Kati need sõnad jõudnud lausuda, kui ta käsi hakkas iseenesest paberile valemeid ja arvutusi kirjutama. Kui Kati oli töö õpetajale ära andnud, kuulis ta kõrvus Tormikormi häält, mis ütles:

"Kati, su esimene soov on täidetud. Veel on jäänud kaks soovi." "Need kaks soovi pean ma küll paremad välja mõtlema. Esimene läks peaaegu aia taha,"

mõtles Kati. Koolipäev lõppes ja Kati seadis sammud kodu poole. Korraga märkas ta, et kamp suuri poisse

käib ta kannul. Tüdruk lisas sammu, sest tal oli taskus kümme rubla. Aga poisidki ei jäänud maha. Ühe maja hämara nurga taha jõudnud, piiarasid poisid Kati sisse ja nõudsid:

"Plika, lao kogu oma raha ja ehted lagedale!" Kati seisis hirmunult paigal ja mõtles: "Kui nad nüüd mu kaelast ema kuldketi ära võtavad, siis on keretäis soolas. Ma võtsin selle

keti täna hommikul salaja." Juba hakkasid poisid Kati käsi selja taha väänama, kui tüdrukule taas meenus õhtune juhtum,

ja ta pomises: "Neptuun, mu soov, mis täida, on see, et need poisid mind rahule jätaksid!" Vaevalt oli Kati need sõnad jõudnud öelda, kui poisid lasid ta lahti ja panid kabuhirmus

põgenema. Siis kuulis Kati kõrvus Mutakuta häält: "Kati, su kaks soovi on täidetud. On jäänud veel üks soov." "Tean, tean," ohkas tüdruk. Pärastlõuna ja õhtupoolik möödusid viperusteta. Järgmiselgi päeval ei juhtunud midagi

huvitavat. Päev, mil Kati pidi soovima oma viimase soovi, oli laupäev. Tüdruk mõtles kaua, enne kui

otsustas, et kolmas soov on see, et ta oleks maailma kõige targem tüdruk. Nii ta laususki: "Neptuun, mu soov, mis täida, on see, et ma oleksin maailma kõige targem tüdruk." Vaevalt oli Kati need sõnad lausunud, kui ta kirjutuslauale ilmus virnade viisi teatmeteoseid,

sõnastikke ja õpikuid. Kõige peal lebas kiri, mis ütles: "Kati, kui oled kõik need raamatud endale selgeks teinud ja neist palju õppinud, siis sa oledki

kõige targem tüdruk." Nii istuski Kati laua taha ja asus õppima. Ning kui ta veel koole lõpetanud pole, siis õpib ta

veel praegugi.

Merle Hiis VIII klass

33

LUMIVALGEKE JA SEITSE PÖIALPOISSI

Elasid kord väga kaugel, seitsme maa ja mere taga Päkapikkude Vabariigis seitse Pöialpoissi. Nende nimed olid John Unimüts, Carl Toriseja, Vassili Ninatark, Georg Õnneseen, Mihhail Aevastaja, James Doktor ja Helmut Häbelik.

Igal hommikul, kui päike tõusis, sõitsid pöialpoisid traktori ja autodega Suure Kalju juurde ja asusid tööle. Aevastaja ja Häbelik puurisid kaljusse augud, Ninatark, Toriseja ja Unimüts panid sinna lõhkeaine. Doktor vaatas, et keegi alla ei jääks, ja siis tehti pauk. Väljatulnud kalliskivid korjas kokku muidugi Õnneseen. Nii tegid pöialpoisid päevast päeva sõbralikult tööd.

Kuid pöialpoiste maja oli väga räämas. Igal pool vedelesid suitsukonid ja tühjaksjoodud õllepudelid, laes kudusid ämblikud võrke ja kõigis tubades peale Toriseja oma elasid prussakad. Toriseja toas polnud neid sellepärast, et prussakadki olid tüdinenud lõputust virisemisest. Kõik pöialpoisid arvasid, et see jääbki nii, kuid siiski toimus muudatus.

Kord pidi Õnneseen minema kaugel asuvasse Päkapikkude Kommertspanka elektriarvet tasuma. Et parajasti olid kõik autod remondis, tuli tal jalgsi minna. Õnneseen kõndis ja kõndis, kuni teda hakkas janu piinama. Teades, et kusagil lähedal asub allikas, seadis ta sammud sinnapoole. Seal nägi ta üpris huvitavat vaatepilti: allika ääres istus väga ilus ning väga nukker neiu.

Õnneseen küsis:"Miks sa nii nukker oled?" Neiu vastas:"Ma olen Lumivalguke. Kuningas ei lubanud mul enne koju pöörduda, kuni ma pole leidnud okasteta siili. Kuid sellist looma pole ju!" Lumivalgeke puhkes nutma. Õnneseen ütles:"Ära nüüd meelt heida. Tule meie majja elama."

Nii läkski. Lumivalgeke pesi pöialpoiste pesu, koristas tube ja keetis süüa. Siis aga saabus õnnetus. Kuri Nõid lendas helikopteriga ja tulistas Lumivalgekest mürgitatud

õunaga. Doktor tuli joostes kohale ja andis esmaabi. Lumivalgekese ravimiseks oli aga vaja ta viia üle Õuduste lahe Kummituste NSV-sse. See oli väga ohtlik, sest meres sõitis palju lohede allveelaevu, õhust võisid rünnata nõiad ja leegiheitjatega varustatud draakonid. Valikut polnud ning tuli riskida.

Laevale läksid Lumivalgeke, Doktor, Toriseja, Ninatark ja Aevastaja. Ülejäänud jäid maja hoidma. Siis asus laev teele ja keset lahte avastas radar kolm kolmepealist draakonit, kes asusid laeva ründama. Ninatark ning Aevastaja tulistasid need alla ja teekond jätkus viperusteta Kummituste NSV­ni.

Ninatark arvas, et parim haigla on Kummilinna oma. Sellega olid ka teised nõus ja Lumivalgeke viidigi sinna ravile.

Haigla arstid tegid tublit tööd ja Lumivalgeke paranes peagi. Ninatark küsis peaarst Kirsilt, kui palju maksta tuleb. Kirss vastas, et nii Kummituste NSV-s kui ka terves Vaimude Sotsialistlike Vabariikide Liidus on arstiabi tasuta. Mõne aja pärast aga lisas vaiksemalt, et kümneka võib ikka visata. Ja ega Ninatargal polnud ka sellest kümnesirbilisest rahast kahju.

Siis asuti tagasiteele. Laeva ründas Kuri Nõid, aga sellel lasti toss välja ning jõuti tagasi koju. Kaua elasid pöialpoisid ja Lumivalgeke väga hästi, ja kui nad surnud pole, siis elavad veel

tänapäevalgi.

Raul Saareoks VIII klass

MUINASJUTT LOO KUNINGRIIGIST

Elas kord seitsme mäe ja mere taga kuningas Kukk Käärinina. Temale kuulus suur ja võimas Loo Kuningriik. Rahvas, kes elas kuningriigis, oli õnnelik. Ta polnud seitsesada aastat näinud kurjust. Lapsed käisid koolis, vanemad kasvatasid tibusid, kõikidel oli kõht täis.

Kuid ühel päeval ilmus Loole mees nimega Potikõrv, kes ei olnud ilus ega inetu. Sellegipoolest oli temas midagi kahtlast. Rahvas arvas, et see inimene pole õige inimene.

Aeg läks, Potikõrv oli vahepeal võetud kuninga teenistusse. Ta ehitas Loole suuri ja ilusaid maju. Loo elanikud mõtlesid, et nad on eksinud oma arvamustes Potikõrva suhtes, aga peagi selgus, et Potikõrv tahab saada jõuga kuningaks. Ta oli toonud kaasa oma väeosa. Vahetevahel käisid

34

Juuksehargid (nii kutsuti Potikõrva sõjaväge) Lool röövimas. Nad võtsid kaasa, mis ette juhtus. Rahvas oli pideva hirmu all. Potikõrv ei lubanud rahvast enne rahule jätta, kui ta saab kuningaks.

Võib-olla olekski Potikõrv kuningaks saanud, kui ühel päeval poleks tulnud teade Viisnurga Vürstiriigist. Sõnumis öeldi, et vürst Mihhail Arm tuleb visiidile Loo Kuningriiki. Kukk Käärnina läks kohe ähmi täis ega teadnud, mida edasi teha. Armi vürstiriik on suur ja võimas. Nii kõrge isik polnud veel kunagi Lool käinud.

Jutud Mihhaili tulekust levisid kiiresti ja varsti sai ka Potikõrv sellest teada. Ta ei soovinud, et Arm pistab nina Loo Kuningriiki. Tema sõjavägi hakkas segama inimesi, kes tegid ettevalmistusi külalise saabumiseks.

Kolmeteistkümnes reede, mil Mihhail Arm pidi Loo Kuningriiki tulema, oli saabumas. Paar päeva enne seda ilmusid kuninga vanad sõbrad Põrsakesed,kes teatasid, et Mihhail Arm tuleb Loo Kuningriiki halbade kavatsustega: ta tahab liita Loo Kuningriigi Viisnurga Vürstiriigi juurde. Käskjalg sõnas, et ta on juba suure sõjaväega siiapoole teel. Kuningas otsustas pöörduda abipalvega Juukseharkide poole. Käärinina lubas anda Potikõrvale pool kuningriiki, kui ta peletab eemale Armi sõdurid Loo Kuningriigist.

Potikõrv mõtles ja mõtles, kuni lõpuks nõustus. Hakati tegema ettevalmistusi sõjaka Mihhaili tulekuks. Juuksehargid puhastasid relvi, elanikud otsisid koluhunnikust välja kõik need asjad, millega

sai ennast kaitsta. Varsti tuli teade, et Arm oma sõjaväega on kolme versta kaugusel. Tehti veel viimaseid

ettevalmistusi, kui vürst Mihhail Arm astus oma meestega Loo Kuningriiki. Tal oli kaasas vähe mehi, sest ta arvas, et Loo Kuningriigi rahvas ei tea tema kavatsusest midagi.

Mihhail läks kuninga kontorisse, kus ta esitas kuningale ultimaatumi: "Te kas liitute Viisnurga Vürstiriigiga või minu sõjavägi hävitab viimase kui inimese Loo Kuningriigis!"

Kuningas palus natuke aega järelemõtlemiseks. Ta väljus ja andis vargsi rahvale märku kallaletungiks. Vürst Mihhail Arm seda ei oodanud ja sellepärast jäi rahvas peale. Arm oma sõjaväega pandi elulõpuni pokri. Potikõrv koos Juukseharkidega leppis Käärininaga ära. Käärinina jäi kuningaks ja rahvas Loo Kuningriigis on uhke oma kuninga üle.

Kui Mihhail oma meestega ära pole surnud, siis istuvad nad siiamaani pogris.

Andres Kaur VIII klass

VOT SELLINE MUINASJUTT

Elas kord poiss nimega Havi-Lollike. Päris nimi oli tal Havi, aga kuna ta oli rumal, siis hakati teda hüüdma Havi-Lollikeseks. Tal oli ka kaks tarka venda. Ühel päeval saatsid nad Havi-Lollikese jõe äärde kala püüdma. Läks siis Havi-Lollike jõe äärde ja tõmbas kala veest välja.

Kala aga ütles:"Kallis Havike, palun, lase mind lahti ja ma täidan kõik su soovid." Havi lollike vastas:"Ma võin su lahti lasta küll, aga kuidas saad sina mu soove täita?" Kui kala oli vette tagasi saanud, ütles ta Havi-Lollikesele:"Sul pole muud vaja teha, kui

öelda:"Kala käsul, minu tahtel!" ja siis lisada oma soov." Läks siis Havi-Lollike kodu poole ning otsustas järele proovida. Ta lausus:"Kala käsul, minu

tahtel - kohtaks ma kasvõi ühte kena printsessi." Niipea, kui tal olid need sõnad üle huulte tulnud, nägi ta enda ees seitset kuningalossi. Kuid oh õudu! Kõik need lossid olid kasvanud roosidesse ning Havi-Lollike, kes polnud sugugi rumal, otsustas sisse astuda ainult ühte. Kui ta roosideni jõudis, läksid need iseenesest kahele poole lahku. Havi-Lollike läks nende vahelt läbi ja jõudis lossi õuele. "Oot-oot," mõtles ta, kui oli märganud lossi ukse juures tukkuvaid valvureid, "olen seda vaatepilti juba kusagil näinud. Õige jah, see on ju Okasroosikese muinasjutt," meenus Havi-Lollikesele. Kuna see talle meelde tuli, siis teadis, kuidas edasi toimida. Poiss tormas karu kiirusega trepist üles ja jõudis paari tunni pärast torni tippu ühe väikese ukse taha. Nüüd järgnes sellisele kihutamisele pooletunnine puhkus, sest Havi-Lollike oli omadega täitsa läbi.

35

Kui ta ennast uuesti energiaga täitnud oli, astus uksest sisse ja lähenes voodile, kus lamas Okasroosike, ning soovis:"Kala käsul, minu tahtel - tahan saada kuningaks!" Öelnud need sõnad, leidis ta ennast troonil istumas ja nägi kena Okasroosikest, kes hoidis oma kätel väikest tüdrukutirtsu.

"Kes see on?" küsis Havi-Lollike. "See on su tütar Triinu," vastas Okasroosike. Havi-Lollike oli väga õnnelik ning otsustas pidada vägevad ristsed ning kutsuda vaderiteks

seitsme maa, seitsme mere, seitsme mäe ning seitsme jõe taga elavad seitse pöialpoissi. Hakati siis tegema peo jaoks ettevalmistusi, mis vältasid täpselt 12 nädalat. Kui

ettevalmistused olid tehtud ja kutsed välja saadetud, jäädi külalisi ootama. Pea need ka saabusid. Kuna vaderitel oli väga kiire, sest nad tahtsid ruttu oma

kalliskivikaevandusse tagasi jõuda, alustati kohe kingituste jagamisega. Kalliskivikaevanduses oli nimelt viimastel päevadel röövel Barmaleid näha olnud. Ega Barmalei varemalt Päkapikkudele muret valmistanud, sest ta huviobjektiks olid väikesed lapsed. Kuna ajad olid muutunud, siis otsustas Barmalei oma eriala nimetust veidike muuta ning kalliskiviröövliks hakata.

Niisiis alustati kingituste jagamisega. Esimene päkapikk Riho Rikas kinkis Triinule ärikaoskused. Teine, nimega Kaido Kena,

kenaduse, Sass Sport figuuri, Teet Tark teadmised. Nüüd jõudis järg kuuenda vaderi kätte. Tema nimi oli Tõnu Õnnetus ja ta ei osanud muud kinkida kui seda, et Triinust saab 17-aastaselt Tuhkatriinu.

Õnneks ei olnud seitsmes päkapikk Tõnis Õnn oma vaderikinki veel välja öelnud ja nüüd ta seda ka tegi. Tõnis ütles:"Nimi Tuhkatriinu jääb tüdrukule niikauaks, kui keegi prints kingib talle kuldsõrmuse."

Sellega pidu lõppes ja vaesed vanemad olid puhta hirmul. Aeg lendas kui linnutiivul ja peagi sai Triinu 17-aastaseks. Jõudis kätte talv, külm ja kõle. See

viis endaga kaasa Triinu ema Okasroosikese. Havi-Lollike otsustas võtta uue naise, sest Triinule oli ema vaja.

Uus naine oli küll kena ja ilus Lumivalgeke, kuid ta piinas vaest Tuhkatriinut, saatis ta kööki tööle...

Kord peatus Havi-Lollikese kuningriigis läbisõidul olev prints Laurentsius Lokilammas II, kelle isa oli kuulsa Loki kuningriigi kuningas Laurentsius Lokilammas I ja ema kuninganna Rapuntsel. Prints Laurentsius II oli väga maias ning kui ta tundis köögi poolt tulevat 'moosilõhna, oleksid talle nagu tiivad külge kasvanud. Nii kiiresti jõudis ta kööki.

Köögis oli aga parajasti Tuhkatriinu, kes oli pandud moosi keetma, sest oli reedene päev ja kokk oli läinud "Dallast" vaatama.

Niisiis lendas kööki prints Lokilammas II ja hakkas Tuhkatriinult moosi lunima. Kuna ta Tuhkatriinule meeldis, andis tütarlaps meeleldi printsile moosi.

Kui Laurentsius II oli oma kõhu moosist täis söönud, palus ta Tuhkatriinu kätt ja südant, sest keegi teine maailmas ei ole nii kena ja keegi teine ei oska nii head moosi keeta kui Tuhkatriinu.

Loomulikult oli Tuhkatriinu kohe nõus, sest keegi maailmas ei ole nii kena, kellelgi ei ole selliseid ilusaid lokke ning keegi ei söö nii meeleldi ja armsasti moosi kui prints.

Kui prints kuulis jah-sõna, kinkis ta suurst rõõmust Tuhkatriinule kuldsõrmuse. Niipea, kui sõrmus sai sõrme pandud, muutus Tuhkatriinu jälle Triinuks, kuningas Havi-Lollikese tütreks. Temast sai Loki kuningriigi tulevane kuninganna ning prints Laurentsius Lokilammas II truu abikaasa.

Kui nad vahepeal ära pole surnud, elavad nad tänapäevani.

Evelin Koppel VIII klass

36

JÄLLE ON KEVAD

Ärkasin üles, sest midagi kukkus kolinaga minu aknalauale. See oli jääpurikas, mis sooja päikesepaistega sulas ja katuseräästast alla prantsatas.

Toas on mõnusalt soe. Akendel sirab kogu talve mustus. Päikese paistel särab terves toas tolm. Kui ema ärkab, siis kamandab ta kõik kindlasti koristama, nagu tema ei taipakski, et kevad on

käes. Juba kuulengi, kuidas ta kõrvaltoas isale selgeks teeb, et lastele on kummikuid tarvis. Täiskasvanud on ikka imelikud küll, ei oska nad kevadest rõõmu tunda.

Jälle prantsatas üks jääpurikas. Aeg on üles tõusta.

Anett Suuder III klass

Lumiste metsade vaikuses suusatan Õhtuses udus. Jänes otse nina ees pajupõõsasse lidus.

Leevike raagus lodjapuult külmunud marju nokkis. Mäger kusagil kaugemal tammetõrusid otsis.

Linnuke pesa jaoks hoolega oksaraagusid korjab? Talvine mets salaja eneses paljugi varjab.

KEVADE OOTUS

Lumi sulab ja jääpurikas nutab. Talv hirmuga põgeneb ja kevad meie juurde ruttab. Veel oksad on lumised, lumised metsad ja maad. Kuid ma tean, ma tean, et kevad ei ole kaugel sest maast.

Vaata, põõsa all kükitab üksik lumikelluke, nii väike, armas ja hellake. Ta ümber on ikka veel kõik nii kõle... Talv, miks sa ikka veel oma uksi ei sule? Kuulsid, talv, tagane! Sa ei ole enam nii võimas, pakane! Kevad ei ole kaugel sellest maast.

Raul Saareoks VIII klass

39

Vaadake, kõik ei olegi enam nii hall -on purunenud talve kivine vall! Talv taganeb, lõpuks ometi see karm, sünge ja hirmus koletis! Kevad, kus sa olid nii kaua? Nüüd ma tean, et sa tulid siia, et talve karmus lõpuks ära viia. Kevad ongi juba sellel maal!

Kelli Kook VI klass

MA VÕIKSIN OLLA...

Ma võiksin olla sinilill väike, keda paitab hele kevadpäike, keda paitab kevadine kastepiisake, keda paitab kevadine rohulibleke.

Ma võiksin olla karukell väike, keda silitab kumav kevadpäike, keda silitab maiasmokk karuke, keda silitab pikk-kõrv jänkuke.

Ma võiksin olla ülane väike, keda toidab särav kevadpäike, keda toidab väike vihmapiisake, keda toidab päiksekiir visake.

Ma võiksin olla nurmenukk väike, keda hällitab loojuv kevadpäike, keda hällitab tukkuv aasake, keda hällitab mahe tuuleke.

Kelli Kook VI klass

TALVE VIIMSED HETKED

Talv mõtleb nii: "Veel natuke tohtida, tahta, teha, veel oodata viimset eha, veel natuke valitseda siin maa peal, kuid oh ei, kevade kilgatusi on siin kui seal! Veel üks rõõm on: põhjatuuled. Veel üks rõõm on: lumehelbekeste luule..." Jääpurikad räästa all sulavad, kevadised veed orgudes vulavad... Kuldnokad juba saabusid, pungas puude okstel maandusid. Tihased akna all sirtsuvad

ning talv nina kirtsutab. Juba laulavad kuldnokad õues, igal lapsel kild rõõmu on põues... Sinililli tärkab nii siin kui seal -kevad valitseb maa peal!

Gerli Jõgi VI klass

Sul on igav. Vaatad aknast välja. Ei midagi huvitavat. Näed tuttavaid puid ja maju, sinasõpra poriloiku,

naabrimehe kastiautot. Kõik on igapäevane, see on olnud nii juba päevi, nädalaid, aastaid. Kuid äkki - mis see siis on?! Kus su kõrvad olid? See on ju linnulaul! Keset märtsi?! Oled

juba unustanud, kuidas hüüab kägu või lõõritab lõoke? Sind rõhub miski ja sa tead, mis see on. See on igatsus kevade ja suve järele. Looduse järele.

Sooviksid jalutada rohelisel aasal, korjata kollakasvalgeid härjasilmi ja avada ennast päikesele. Sul on õnneliku väikese ja tobeda kutsika tunne.

Pakid oma asjad kokku ja sõidad maale. Nüüd alles märkad, et Kevadel on Talvest rohkem võimu. Ta sulatab halastamatult lumevatti ja õhutab puhkema pungi. Kevad on kõikjal: porisel külavaheteel, laternapostil, roostetanud kilukarbil, sinu ninaotsal...

Astud loiku ja vaatad rahulikult, kuidas vesi saapalt tilgub. Sa oled endaga rahul. Sa oled Kevadega rahul.

Helen Tammeleht IX klass

MA EI MALETA, MILLAL NÄGIN VIIMATI ÕIT.

Ma ei mäleta, millal nägin viimati õit, mis kasvaks lillepotis või lumeloigu vahel. Ma ei mäleta, millal nägin viimati õit... Nemad seal õues on rõõmsad - talvest. Aga mina siin toas ootan kevadet,linnulaulu, lilli ja päikest. Ma ei taha kevadeks kaotada end.

Äkki ta ei tule?! Olen teda terve pika igaviku oodanud. Veel on mul jäänud väike mure... Olen ju terve talve kevadet lootnud. Ma ei mäleta, millal nägin viimati õit, mis kasvaks lillepotis või lumeloigu vahel. Ma ei mäleta, millal nägin viimati õit...

Heili Jõe VI klass

41

KEVAD

Lumi sulab, kuid külm veel õues, hommikuti härmatis. Peagi päike õue põues ja lastel kallal lärmatis.

Puud üsna varsti lehte läevad ja linnud teevad pesa. Kõik inimesed vaeva näevad ja traktor künnab kesa.

Alvar Vilu IV klass

KEVADE OOTEL

Sulab lumi ja haljendab laas, hinges armastus tärkab meil taas. Maa lõhnab ja lilleke seal pistab mullast välja oma pea.

Päike paistab heledalt ja kuldnokk taevas tiirutab. Päev juba pikem, soojem on, vees ujub unest ärgand konn.

Marian Varul IV klass

KEVAD

Rõõmsalt käin ma kooliteed, vulisevad suland veed. Taevas pole enam tume, ere päike viind kõik lume. Sinilill nüüd varsti tärkab, karu talveunest ärkab. Eemal krooksub konnapere -teevad kevadele tere.

Kert Kersen IV klass

KEVAD TULI

On päike tõusnud taeva ja lilled õitsevad ning vaikselt pilvelaeva tuul tasa kiigutab.

42

Veel vahel õues vihmasadu ja vahel külmetab. Saab inimene kevadrahu, Ta süda juubeldab.

Sigrid Teinmann IV klass

MÕTTED KEVADEST

Sulanud lumi, jälle haljendab aas. Kõik uinunud metsloomad ärkavad taas. Lindudel igatsus lennata õues, südameke väike pekslemas põues. Lumi suland, rohendab aas. Lumikellukesed ärkavad taas.

Kristiina Tur IV klass

Suliseb,vuliseb, lõhnab ja külmetab. Kevad! Tärkab,rohetab, kasvab ja meelitab. Kevad! Hellitab, paitab. Põksub ja armastab. Kevad!

IVb klassi ühislooming

Suvi jõudnud on igale poole, nüüd on voli ükskõik kuhu minna. Linnalapsed sõidavad maale ja maalapsed sõidavad linna.

Maalaps külastab linnatädisid ja laseb plombeerida hambaid. Linnalaps korjab kive ja käbisid, uurib lehma ja uudistab lambaid.

Triin Teder II klass

43

KABI

Elas kord käbi. Ükskord lendas kägu temast mööda ja ütles: "Lähme mängima!" "Ma ei saa tulla, ma pean rippuma." Kägu küsis"Miks sa ei saa tulla?" "Sellepärast, et ma pole veel küps."

Bruno Palmik II klass

KEVAD

Puhub leebe kevadtuul, pungad pakatavad puul. Roheline on nüüd rohi, kõrvu kostab merekohin.

Rähnil puudub pesakast, nirgiema ootab last. Abikaasat otsib siil, järve kohal lendab kiil.

Alari Arro IV klass

KEVAD

Päike juba kõrgelt käib, liblikatki olen näind. Unest ärkab putukaid, ringi sibab mutukaid.

Sinililled metsa all rõõmsalt sirutavad end. Ootavad, et tuled sa nende õisi noppima.

Kõik on rõõmsad, elevil, et on kevad tulnud meil. Kuldnokk aias vilistab, kevadet mei kuulutab.

Merle Talviste V klass

44

KEVAD

Maa ärkab talveunest. Ma märkan - kevad tuleb. Juba puhkeb õitsele esimene kelluke.

Kui on lumi suland, siis rõõmsalt vesi vulab. Päev läeb aina pikemaks, ja ilmgi muutub ilusaks.

Parv linde praegu saabus just, nad tulid komandeeringust. Ka pungad puhkevad nüüd puudel. Kõik see toimub kevadkuudel.

Sander Sõnajalg V klass

45

Miks on elu keeruline, pinget, muret täis? Miks nii napilt rõõmu laste majades? Miks nii palju pidama sõnasõdu peab?

Kõik aina liiguvad ja võitlevad terve looduse eest kogu rahva eest kultuuri eest keele eest keele vastu kultuuri vastu kogu rahva vastu terve looduse vastu. Aitab õhulossidest!

Kui õige töötaks pisut?!

Kristi Rasva IX klass

EESTIMAA VÄRVID

Sinine, must ja valge mu südant soojendavad.

Punane, sinine ja valge mind murelikuks teevad.

Ja roheline veel ja helesinine...

Mis oodata on ees? Kas näeme kaitsevärvi või halli -külma kivi värvi?

Kristi Rasva IX klass

NUKKER SÜGIS

Sügis, sügis, kust sa tuled, et sa nõnda nukker oled? Kas sul raske oli tulla siia meie juurde külla? Meri vahutas ja kees, kui sa tulid üle vee, tulid üle laia vee -hinge sealt said nukruse?

49

Miks sa nukrast vihaks puhud, mustad pilved kokku uhud? Ise tõid sa kaasa tuule, haarab see kõik enda hoolde.

Miks sa nüüd siis nutta tihud, kuue peale hammast ihud? Minu hingegi sa poed, aga mis see sulle loeb.

Kristi Rasva VIII klass

KODUSOOJUS

Tulen võõrsilt. Muljeid rodu. Teretab mind armas kodu. Seisan vaikselt tarelävel, hing on õnnelik ja ärev.

Tõmban sisse kodulõhna, märkan õues koera kõhna. Päike metsa taha loojub. Kõikjalt õhkub kodusoojust:

laudast kostab lehma lüpsmist, ahjus rukkileibu küpseb. Pole mujal selle sarnast: miskit tabamatult armast hõljub õhus ainult kodus.

Martiina Laas VIII klass

SEE ON MINU KODU

Mu kodu on leinakaskede vilus, kus kooguga kaev ja kividest tall. Kivine maa, kuid ikkagi ilus. Mu kodu on vaikne ja hall.

Mu kodus on merd ja järvi, on laiuvaid niite ja soid, on taevas, mis hiirhalli värvi, õlekarva tolmuseid teid.

Mu kodu on laiadel tasandikel ja kõrgete küngaste nõlvadel. Mu kodu on metsalagendikel, pankranniku võlvidel.

Mu kodus on sihvakaid mände, on rohekasmustade metsade rodu, on vanu ja vettinud kände. Vaata, see ongi mu kodu.

Kadri Lepp VII klass

SIILI MAJA

Lund on igal pool, ka Kuremarja sool. Seal ringi kõnnib siil, pihus vana küüneviil.

Siilil on halvad ajad -vaja oleks väikest maja. Maja aga ei ole, küll on lugu kole!

Lund aga sajab ja sajab ning vihmavarjuga siin läbi ei aja. Oma maja oleks hea, oma maja siilil olema peab.

Lumi, mis lastele tore on, siili jaoks nii kole on! Varem ta magas lehtede sees, lumi aga kattis selle aseme.

Mujale magama minna siil ei saa, puudub tal ju hea saapapaar. Siil otsustab: "Ehitan väikese maja, rohkem polegi vaja!"

Millest teha maja? Materjali läheb vaja. Teha lumest või jääst ta maja ei taha, sest niigi on siilil alalõpmata köha.

Siil hakkaski raiuma puud, ütles: "Katuseks kõlbab vana luud. Seinad teen puust, põrand ja lagigi ei tule muust!"

Aknadki panen ma majale ette, siis vaadata saan ma sulavette. Ukse teen ilmselt ma papist, see tuleb osta mul säästudest napist.

Teen kolm suurt tuba, seal ringi joosta on luba. Teen ka köögi, ise keedan söögi."

51

Siilil on materjalid koos ja ehitustöö algab soos. Tööd üksinda teeb siil, ta pole mõni viil.

Lõpuks valmis ongi see maja, just selline, mis tal vaja. Nüüd siilil oleks tarvis ka naist, ja sellist, kes poleks laisk.

Siili majas on kõik,mis tal vaja! Aga miks väriseb väikene maja? Sest seal norskavad siil ja tema perekond ja ülejäänud siili sugukond.

Siilid magusasti magavad, praegu midagi ei vaja nad. Kevadel ärkab siilisugu ja algab uus põnev lugu!

Kuid see on juba uus lugu ja seda räägib siilisugu: "Anna meile piima ruttu, siis kuulata saad meie juttu."

Jutustada pole enam midagi, sest lõppes see viimane ridagi.

Riin Uusna V klass

VALGE HOBUSE LUGU

Elas ükskord hobune valge, ta välimus meenutas talve: nõnda valged olid ta jalad, ka heledad pea ja saba. Tema silmadest paistis vaid headust, loom kuninglik ei tundnud seadust... Polnud inimest eales ta näinud: selles metsas keegi ei käinud.

Ühel vaiksel ent kevadepäeval see tore loom kuulis samme ning mida ta silmad nüüd näevad ?! Ta ees seisis hobune valge!

Nüüd ehmuski hobune valge, kuid uhkelt ta tõstis pea. Näe, teinegi hobune valge tegi sama liigutust seal.

Nii tõstis see hobune jala ning teinegi tegi just sama! Siis kohkus see hobune valge, nii et koonuots ehmatas kalbeks...

Eks vist alles praegu ta õppis peeglist end vaatama.

Kirke Org X klass

KODUMÕTTED

Seisab väljal vana talu, ümber laotub haljas aas, kõrval väike metsasalu, härmakaste heinal maas.

Väike ait ja saungi juures, kõik katused on õlgedest. Iga koer seal õuel luures, kuivab nööril üksik lest...

Ei pääse sinna ükski hing -see on muinasjuturing.

Janno Pajo IX klass

HAIKUD

Ämbliku valve all me õppisimegi vahtrate elu.

Petlikud tuuled, muda, pori annavad märku kevadest.

Punane nina selgelt mõista annab -käes lumine talv.

Ämbliku sünnist surmani ta elu on kevadest tulvil.

Jan Grossmann VI klass

53

Kevade tuules sinilillede lõhnas puhkevad pungad.

Lehtede kollas marjade küpsemisa'al sajab mahe vihm.

Päikese soojas rohelise rohu peal õitsevad lilled.

Lumevaiba all puhkamas väsinud taim. Magab sügavalt.

Risto Lilander VI klass

Sünnist surmani tärkab mullast uus elu ikka kevadel.

Näe, päike paistab, koolivaheaeg on käes -suvi ikka jääb.

Langevad lehed, kirjud ja mirjud nad on ikka ja aina.

Lumehelbeke näe langeb tasa alla. Teisigi on seal.

Liane Leesment VI klass

ARNO ON HAIGE

Saare tagakamber pime, keegi hüüab Arno nime. Tuppa tuleb Arno ema, kurvad silmad on nüüd temal.

Suust käib haigel palav lehk, paraneb ta homme ehk. Sängi ees on vanaema, märjad silmad on ka temal.

Paremaks nüüd läksid ilmad, lõbusamaks memme silmad. Nüüd on Arno täitsa terve, sammub jälle klassiperre.

Marit Filippov IV klass

EESTIMAA

Eestimaa, mu kodumaa, siin on minul olla hea. Siin on minu ema visa, siin on minu töökas isa.

Siin ju olen sündind ma, kasvand hirmsa kiiruga. Siin ma tahan elada -oma armsal Eestimaal.

Metsad, jõed ja järveveed, orud, mäed ja rabateed ... Kauneid asju on siin veel, nagu näiteks eesti keel.

Jaan Rohtla V klass

KUKK JA KANA

Kukk pilkab kana: "Küll sa oled vana, üksainus sulg sul peas ning sada kortsu reas.

Suured kissis silmad sul, mitte nagu väiksed mul. Kõht on paks sul ees, hullamas KÄID MUSTAS VEES."

Kana norib vastu: "Lott sul lõua all kui tasku, sulgi on sul napilt sada, neid harjaga võib koristada.

Ei kõlba sa küll kuhugi, mitte hundi suhugi. Aeg sust teha kukesuppi, lõigata saab sada juppi."

Nii vaidlevad, kuni algab öö ja hommikune põllutöö.

Liina Volmerson V klass

55

SÜGISÖÖ

Takerduv valgus tumedal taeval,

verine kuu ja vabadusiha iial ei kao.

Kadakais takerduv tuul lööb pilvi.

Peksnud need narmaiks, siis karmi laulu kisendan läänetuulde.

Hääl puruneb. Kartlikult astun,

kuid püstipäi. Raudset laulu

pahempidi karjun. Hääl on kadunud.

Anna-Maria Rettijeva IX klass

PÄIKESE VARJUS

Kadakais takerdub verine kuu, takerdub valgus verises öös. Veri kuu palgeilt lõkkele lööb!

Kisendan läänetuulde... Karm laul lööb pilvi... Kisendan kuule, keegi ei kuule! Hääl puruneb, puruneb luule.

Tulen julmalt, käin silmili maha, lähen aralt, kuu vari jääb selja taha.

Kisendan läänetuulde... Karm laul lööb pilvi... Kisendan kuule, keegi ei kuule. Hääl puruneb, puruneb luule!

Jaana Penne IX klass

59

TUUL

Takerdub valgus, ta tumedal taeval ei iial lõkkele löö. Karmi laulu kisendab läänetuul -hääl puruneb.

Kartlikult astub edasi pimedal sügisööl, siis tuuled tõusevad taas. Kadakais takerdub, kuid iial ei kao.

Vaikinud kägu sel ööl, mil üksik võim narmaiks on peksnud pilved. Raudset laulu laulab ta.

Aivar Ots IX klass

ARMASTUS

Ta ilmus reedel -ühel ilusal suveõhtul. Istusime voodil - helerohelisel. Kuulasime muusikat -Maarja-Liisi. Sõime koos - praekartuleid. Lugesime lehte -"Meie Meelt". Tekkis tunne -ARMASTUS.

Jane Asor XI klass

ARMASTUS

Taas reede on. Ma istun toas, käes pitsatükk ja "Kroonika". Makk mängib,kostub "Fugees", telekas vaikib. Kiiktool mind hellalt kõigutab. Sinine esmaspäev mind hirmutab. Oh, reede, sa mu armastus, muid päevi poleks vajagi.

Liis Kadde XI klass

60

ARMASTUS

Mu armas laupäev praetud kanatiiva lõhnaline.

Mu armas Ramazotti mustas ülikonnas kriiskamas mu kõrval.

Mu armas soe Eesti Ekspress kallistamas mind diivanil

ja mis muud armast ma veel tahan?

Hedi Harzia XI klass

On reede õhtu. Vaikselt mängib Nirvana. Punased makaronid voodil ja Meie Meel, millel Dalai-Laama, kuid puudub miski veel. Seks?

Heli Tomson XI klass

JUHAN LIIVILE

Piisk piisa järel musta mulda langeb ning jätab märja jälje juurele. Ent taime elu veeta kiirelt kangeb ja rootsuke jääks maale luurele.

On väike rahvas sama saatusega: kui puudub hinge toitev vesi, kõik lõpeks viimse vaatusega ning öösse vajuksime hulgakesi.

Jõujaamaks saanud valuline luule, piisk piisa järel ikka jõudu annab... Ei kaasa minnes suuda mõelda muule kui raskustele, mida elu kannab.

Sa taime oled kaitsnud südamega ning elumõtte oled andnud talle. Vaimu erksat elustades teda taasärkamise iha pühendangi Sulle...

Kairi Kullo XI klass

61

VEEL ÜHTE LUULETUST MA PALUN Juhan Liivile

Miks istud nõmmel kase all ja muremõtteist silmavaat nii tume? Leht langeb, vihma taevast kallab, ta loodusele mähkind uduune.

Sa mine parem, ära enam oota ja võta pliiats, paber, värsse kirjuta! Nüüd veel ju võin ma salamisi loota, et luuletuse minulegi jätad sa.

Miks vaibalt roheliselt Sa ei tõuse? Miks vaatad langvaid lehti, kanarbikuõit Mu huulil selle ilma palve, nõue -Loo! Su luules hinge vabaduse võit.

Veel ühte luuletust ma palun, mis tuleks Sinu nukrast südamest. Kui lahkud andmata, ei talu ma nii siin ilmas olla igavest.

See luuletus Su hinges kuldse kase all... Vist pole aeg, mil tema ellu tärkab. Ma vaatan Sinu silmi, ootan. Langeb hall... Ehk veel see laul kord paberilgi ärkab.

Nüüd aga lähed, muremõtted turjal, sinna, kus metsa mustav viir. Ma vaatan pilgul nukral, mitte kurjal, Üks luuletus, ma anun, Juhan Liiv!

Merle Hiis XI klass

JUHAN LIIVIST

On õhtu tuuline täis tormi kuu kumab lumi sillerdab. Ja tema istub sünges toas käes sulepea vast poeediks nimetaksin teda sest tema hinge luuleread karm käsi paberile veab ei oota ta meilt tugevaid aplause

ei kiidusõnu haletsust vaid kurba tõde otsekohesust

Maarja Peegel XI klass

POPI JA HUHUU

Palavus. Metsik kuumus. Päike kõrvetab ja muutub oma kiirtega järjest julmemaks. Kuskilt kaugelt kostuv vaikselt ulguv tuuleiil ei küünigi minuni, et natuke jahedust tuua. Olen sellises olukorras viibinud juba paar päeva. Ümberringi on ainult liiv - halastamatu kõrb.

Ei mäletagi enam, millal ja kuidas siia sattusin. Peas taob vasaraga ainult üles mõte - juua! Keel on paks ja kurgulae külge kleepunud, silmad päikesest poolpimedad...

Hääled. Need imelikud tiirlevad kiljatused ümbruses. Saatanlikud raisakotkad, kes ei lase korrakski silmist minu jõuetut keha. Nad on ainukesed kaaslased siin tohutus kõrbes.

Lindude kriiskavad hüüded äratavad mind aeg-ajalt, et meelde tuletada lähenevat lõppu. Et muid hingelisi siin ei viibi, siis olen neile ka nimed pannud. Aktiivsemat huilgajat kutsun Huhuuks, teist, veidi vaiksemat, aga sulestiku poolest popimat, hüüan Popiks. Väsimatud olendid...

Avan silmad. Päike on kadunud. Mul on kuidagi hea. Olen vist kodus. Janu on kustunud. Lõpuks ometi pääsesin piinast ja verejanulistest sõpradest!

Kuid mis see siis on? Kes rabistab mu riiete kallal? Kes rebib neid? Ei! Olen ikka siin! Vastikud elajad sikutavad viimseid räbalaid mu ümbert, et ihule lähemale pugeda. Silmis ihar helk, suruvad semud Popi ja Huhuu oma jõledad küüned minu kõrbenud kehasse. Olge te neetud...

Kaisa Ojamäe XI klass

SUVEÖÖ ARMASTUS

Punane päikesekera vajus kauguses suurte puude taha. Hämardus. Vana pärna sahisevas lehestikus virgus päevasest unest ämblikuneiu. Ees oli hurmav suveöö.

Eelmisel ööl kootud võrgus siplesid paar kärbest. Nendest jätkus parajasti hommikusöögiks. Ämblikuneiu pesi oma kaheksa silma puhtaks ning alustas öist ringreisi mööda pärna oksarägastikku.

Tema sünnikohast paar oksaharu edasi helkis öises kuuvalguses teine ämblikuvõrk. Lootes leida sealt oma retkele kaaslast, seadis ämblikuneiu oma sammud hõimukaaslase elamise poole.

Rohelisel pärnalehel kohtusidki kaks ämblikut. Neiu ja noormees. Kuueteistkümnes silmas peegeldusid huvi ja erutus, hirm ja ootus. Vaikides jätkati teekonda koos. Ämblikuneiu jälgis silmanurkadest oma kaaslast ja leidis ta üsna meeldiva vastassoo esindaja olevat. Nad jalutasid lehelt lehele, oksalt oksale. Nende karvased jalad ning põlevad pilgud puutusid aeg-ajalt kokku ja põhjustasid mõlemas kohmetust. Möödusid sekundid, minutid, tunnid...

Ämblikuneiu võrgu lähedal, kuuvalguses helkival puulehel sündis nende suveöö armastuse tipphetk.

Kui ämblikuneiu oma koopasse jooksis ning noormees talle järele ruttas, takerdus too kleepuvasse võrku. Unustades möödunu, hammustas ämblikuneiu oma äsjast kaaslast. Võrgus oma suveöö armastuse viimseid surmaeelseid krampe nähes ei valgunud ta silmi ühtegi pisarat.

Merle Hiis XI klass

63

HINGE MAA

Nooruke Hing otsis Maad. Tundus, et oli möödunud juba sajandeid ajast, kui ta lahkus vanast Maast ja hakkas otsima uut. Endine peremees ei hoolinud temast. Ei harinud ega õpetanud. Kuuludes Maale, tundis Hing end üksiku ja mahajäetuna. Leidis, et keegi ei vaja teda.

Vana Maa oli noormees, kes ei erinenud teistest omasugustest millegi poolest. Ta suitsetas, tarvitas igal võimalusel alkoholi ning mõnikord kasutas narkootikumegi.

Ühel tavalisel sügisõhtul järjekordse peo ajal vajus nooruk kokku. Kiiruga toimetati ta haiglasse. Üleüldises saginas, kus poisi ümber möllas hulk valgeid kitleid, lahkus Hing Maast.

Rännates külastas ta paljusid kohti. Ringi lennates unistas uuest Maast, kes hoolitseks, hariks ja õpetaks. Hing lausa janunes teadmiste ja oskuste järele. Vaimusilmas nägi ta ennast juba vana ja targana, kõigi poolt austatud Vanemhingena.

Aina murelikumaks muutus väike Hing, otsides uut peremeest. Keegi ei vajanud teda. Kõigil olid omad mured, rõõmud ja tegemised. Kusagil ei olnud kuulda hädasignaali.

Oli möödunud terve igavik. Aga Hing rändas ikka veel. Endiselt unistas ta uuest ja targast Maast.

Järsku kuulis Hing nõrka heli, mis kutsuvalt huilgas. Õnnest peaaegu oimetuna ruttas ta hääle suunas, mis aina valjenes. Lõpuks ometi vajas teda keegi! Kohale jõudes Hing lausa surus ennast Maasse. Olles ennast kenasti paigale sättinud, märkas Hing Maa ümber tuttavaid valgeid kitleid. Üks neist sõnas: "Ma arvasin, et oleme ta juba kaotanud."

Kai Kaasik XI klass

SUVEÖÖ ARMASTUS

Oli ebatavaliselt soe suveöö. Metsavaheline tee tolmas kergelt ning liivane pinnas krudises jalge all. Polnud ei pime ega valge. Hõredalt paiknevate puude vahelt võis selgesti eristada silmapiiri.

Lonkisin sihitult ikka edasi. See oli üks neist minu traditsioonilistest jalutuskäikudest, et üürikest põhjamaa suve veidikenegi pikendada. Kõndisin aina kaugemale...

Kui olin jõudmas armetu piimapukini, mis on kujunenud minu tagasipöördumise sihtmärgiks, nägin eemal puude vahel mingit kogu. Otse looduse taustal kerkis esile nõtke emahirv. Ta sammus graatsiliselt ning looma silmad särasid kui vääriskivid. Pani imestama, et nii arg metsaelanik kõndis häirimatu rahuga külatee lähedal.

Peagi taipasin, et minu hämmeldusel polnud mingit põhjust, sest ta ei olnud üksi. Puude tagant paistis ilus isahirv, kes julgete pikkade sammudega astus emaslooma lähedal. Sellist vaatepilti polnud ma kunagi näinud. Huvitav oli jälgida armunud loomi.

Vahepeal oli isahirv emasele lähenenud ja nii nad kõndisid, külg külje kõrval, aeg-ajalt teineteist müksates.

Tundsin veidi kadedust, ent samas rõõmugi. Midagi nii ilusat kui kaks hirve polnud ma ammu näinud. Silmitsesin neid nagu kaunist viirastust ning veidi rahunedes sosistasin:"Suveöö armastus."

Õrnalt lähenesid loomade näod. Nende ninaotsi eraldas veel vaid tühine maa... Äkki hirved ehmusid ning pistsid jooksma - emane ühes ja isane teises suunas.

Varahommikusest piimaautost jäi maha ainult keerlev tolm...

Liis Kadde XI klass

64

INIMESE VARI

Tarantella avas silmad ning vaatas ehmunult ringi. Pimedas otsaeest higipiisku pühkides sai ta aru, et oli näinud vaid järjekordset õudusunenägu. Juba kolmandat sel ööl. Süda ikka veel hirmust rinnus puperdamas, pööras tarakanineiu teise külje, sulges uuesti laud, kuid magamisest ei tulnud enam midagi välja. Jälle ilmus Tarantella mõtteisse Inimene, kes teda hiigelsuure piitsaga mööda tuba taga ajas. Lõpuks jooksmisest väsinuna ning meeleheitel surus väike prussakas enda vastu nurka ja jäi ootama, millal tohutu tapariist temani jõuab...

Võpatades ärgates ütles Tarantella iseendale:"Paras sulle! Oli vaja neid vanaema pajatusi kuulata! Nüüd ei saa jälle magada!"

Tarakanineiu tõusis istukile, tõmbas oma haprad mustjad kätepaarid sooja teki alt välja ning vajus mõttesse. "Nii juhtub alati. Miks ma küll kunagi ei õpi?"

Tarantella hüppas asemelt, et enese rahustamiseks paar sõõmu külma vett rüübata, kui äkki paelus ta pilku üks iseäralik hele triip. See oli valgus. Tarakanineiu seisatas ja pidas aru. Lõpuks sai uudishimu näitsikust võitu.

Väike prussakas hakkas aeglase ning väriseva sammuga ava poole astuma. Ikka tasa ja targu. Piluni jõudes Tarantella kuulatas. Vaikus. Kõik tundus kuidagi kahtlane. Tarantella pöördus ringi, tahtis minema kõndida, kuid mõtles siis ümber ja tippis kikivarvul praost välja.

Ta leidis end avarast toast, mis talle midagi meenutas, kuid tarakanineiu ei mäletanud täpselt, mida. Uudishimulik prussakatüdruk tundis end ebamugavalt, aga otsustas siiski ringi vaadata.

Järsku silmas Tarantella ühes kauges nurgas mingit säravat objekti. Ta tahtis kribinal üle toa joosta, kuid märkas enese ees tumedat varju. Tarantella tardus õudusest. See oli Inimese vari...

Helen Vaab XI klass

SEE OLI SIIS...

Mul on tunne, et oma surmaga viis ta kaasa kogu maailma päikeselise poole. Ei suuda uskuda, et meie esimene kohtumine viimaseks jäi...

Õnnetust päevast, mil ma teada sain, et Nicki enam ei ole, on möödunud juba peaaegu aasta. Kogu selle aja - igaviku - olen püüdnud meenutada, mis siis ikkagi juhtus. Mis oli siis?

Jalutasin üksinda keset kuivanud heinamaad. Tappev päike paistis otse lagipähe, kuid ma ei hoolinud sellest, sest olin mõtteis. Ei märganud ega kuulnud midagi enda ümber - ei korrapäraselt asetsevaid heinakuhje ega rohutirtsude siristamist. Olin pime, kes ei tahtnud näha, ja kurt, kes ei tahtnud kuulda..

Niimoodi kõndides jõudsin välja maanteele, mis oli sama tühi kui aaski. Jätkasin teekonda. Mõtteisse vajunud, ei märganudki, kui auto mu selja taga peatus ja meeshääl hüüdis:"Võib-olla tuleksid peale, preili? Saaksime ehk kahekesi igavust eemale peletada? Ma vaatan, et ega sul ka eriti lõbus siin ole."

"Ei, tänan," kuulsin endalegi võõrast häält vastamas. Kuid miks mitte? Ma ei saa ju lõpmatuseni halada läbikukutud eksami pärast.

"Oot-oot, Kiisuke, miks nii julmalt kohe? Ega ma sind ära ei söö. Noh, tule peale!" Istusin autosse ning pöörasin silmad mehe poole. Kuid see pilk, mis kavatsetud vaid hetkeks,

jäi peatuma kaaslase näole terveks igavikuks. Tõmmu nägu oli päikese käes kastanpruuniks põlenud ning mustad juuksed, mis olid lühikeseks lõigatud, sobisid hästi lumivalgete hammastega, mis vilksatasid iga natukese aja tagant. Vaatasin armunult noormeest ning kirusin mõttes, et polnud paremaid riideid selga pannud.

"Kuhu minek, Kiisuke? Minul kindlat suunda pole, nii et viin su ära kuhu vaid." "Ükskõik kuhu. Kasvõi maailma otsa." "Suurepärane ettepanek! Sõidame maailma otsa! Kuule, Kiisuke, miks sa nii kurb oled? Kui sa

samamoodi jätkad, siis panen su siinsamas maha." "Ei, pole vaja! Mulle ei meeldi jala käia. Autoga on palju parem. Miks sa mind Kiisukeseks

hüüad? See ei ole minu nimi."

65

"Kas see ei meeldi sulle? Minu meelest küll meeldib. Ma ju näen, kuidas sul iga "Kiisukese" peale suu naeruseks tõmbub. Mind hüüa Dickiks."

Niimoodi saime Dickiga tuttavaks ning reisi lõpuni hüüdsimegi üksteist Kiisuks ja Dickiks. Ilma kindla sihtkohata sõitsime edasi. Kõigepealt läbisime tee, mida kahest küljest ümbritsesid

viljapõllud. Alles nüüd märkasin, et ka nendes võib olla ilu. "Vaata, Kiisu, kas sa näed neid viljakuhje? Kas nad ei meenuta sulle mõnda küla

vanaaegsetelt piltidelt? Tahad, läheme vaatame neid lähemalt!?" Läksime ning kuigi see maastik oli sama, mis teekonna algul, avastasin ma palju uut. "Oh, Kiisu, tule vaata! Siin on mingi linnu munad. Kui armsad täpilised! Ära igaks juhuks

puudu. Kas sa kuuled rohutirtsude sirinat? Kas see ei ole ilus? Nagu orkester, kui veel lisada linnulaul, jõevulin ja tuulesahin."

"Ausõna, Dick, ma pole varem kordagi selliseid pisiasju tähele pannud. Kui ilus! Aga läheme nüüd edasi!"

Tol päeval läbisime veel kümneid erinevaid vaatamisväärsusi: ujusime keset sillerdavat järve, mis oli ümbritsetud kõrgetest kuuskedest, nägime vesiroose, suured rohelised lehed õienupuga keskel... Lumivalge vesiroos on kõigest kõige ilusam...

Enne õhtut sõitsime ka ühest külast läbi. Valged ülelubjatud majad olid õlgkatustega ning igast hurtsikust tõusis tumeneva taeva poole heledat suitsu. Meid saatsid maanteel kaagutavad haned ja mökitavad kitsed.

Päikeseloojangut jälgisime mere ääres kividel seistes. Punane kiirteriba, mis algas maa ja taeva ühtimiskohas, tuli sillerdades mööda rahulikku vett otse meie suunas. Seisime seal kaua, käest kinni, ja jälgisime maailma vananemist, nagu Dick seda ütles.

"Kiisu, kas sa oled kunagi sellele mõelnud, et igal hommikul, veel enne, kui sa ärkad, sünnib taevas pisike lokkis juustega poiss, kes..."

"Miks just lokkis juustega?" "Ära sega, ta lihtsalt on minu ettekujutustes lokkis juustega. Niisiis ta sünnib ning alustab oma

teekonda. Noormeheks saab ta keskpäeval, sest siis on ta kõige tulisem ja energilisem. Ning mida õhtu poole, seda rahulikumaks ta muutub. Ja päikeseloojanguga sureb ta, et sündida varsti uuesti. Kes see on, kiisu?"

"Pole aimugi." "Sa oled ikka väike tobukene! Midagi sa ei näe ega kuule, fantaseerida sa ka ei oska. See on

päev!" "Aa, kas see pisike lokkis juustega poiss, kes õhtuks on halli maani habemega vanamees, ongi

päev? Kui huvitav!" Järgmisel päeval sain veel mitme uue kogemuse võrra rikkamaks. Isegi eluaeg mööda maakera

ringi sõites ei korduks loodus uuesti. Õhtul ronisime värskete ja õnnelikena mäele. Tipus oli suur kivi. Istusime sellele ja vaatasime

alla. Ümberringi oli ainult mets. Oli jälle päikeseloojangu aeg, kuid vaatepilt, mis nüüd avanes, oli sootuks teine kui eelmisel

õhtul. Seekord ei olnud mingit punast triipu, vaid ainult tume laas, mis näis sünge ja muserdav. Vaid taevas oli rõõmus ja pakatas värvidest. Äärtest tumesinine, mida päikesele lähemale, seda lillakam ning keskel päris punane. See punkt, kus kõik värvid kokku said, tundus kuidagi salapärane ja kauge.

"Kuule, Dick, kas sa ei arva, et maailma lõpp on seal punktis?" Näitasin näpuga maagilisele kohale. "Kiisu, sa teed edusamme! Juba märkad ise maailma võlu ja nõiduslikkust. Tubli!" Istusime edasi ja meil oli hea olla. "Kuule, Dick, kas me ei võiks niimoodi elu lõpuni olla? Mulle see meeldib." Dick ei lausunud sõnagi. Ta vaid vaatas mulle kurvalt naeratades otsa ning ohkas siis. Esimest

korda. "Vaata, Kiisu, ma ei tahaks sulle pettumust valmistada, kuid nii see olla enam ei või. Ära,

palun, sega vahele, mul on niigi seda raske rääkida." Loobusin vahelesegamisest ning jäin kuulama, aimates midagi halba. "Ma olen kopsuhaige, Kiisuke. Sanatooriumis olles elaksin veel aastaid, kuid ma ei suutnud

seda igavust enam taluda. Sealt lahkudes sain teada, et ma suren kahe nädala pärast. Nõustusin sellega,

66

sest tahtsin näha maailma ISE ning leida kedagi, kellele võiksin seda omas valguses näidata. Mu mõlemad soovid täitusid, nüüd jääb üle veel surra, nagu ütles arst. Homme saab kaks nädalat täis.

Tema kõnele järgnenud vaikuses püüdsin mõelda sõnade sisule, kuid ei suutnud. See oli minu jaoks muinasjutt.

Ka Dick näis olevat oma jutu unustanud, nii et me süütasime lõkke ning seadsime end õdusalt sisse, sest siinsamas pidime ka ööbima.

"Head ööd, mu Kiisuke!" "Head ööd, Dick!" See oli siis...

Annika Aun IX klass

67

KÄRBSESEENE LUGU

Ühe paksu metsa kõige kaugemas sopis elas üks väga ilus kärbseseen. Ta nimi oli Amanda-Loreide-Miina-Liisa-Pauliine. Tal oli kena punane valgete täppidega siidine kübar. Maagiliseks tegi teda ikka seesama kübar. Ta oli mürgine ja seega mittesöödav. Ise oli ta selle üle väga kurb.

Tal oli veidi aukartust kuningkärbseseente vastu. Noh eks ikka nende valgete vastu, sest neil oli rohkem mürki kui tal. Ta oli ju kõige nõrgema mürgiga! Ta oli täpselt 99 päeva kuusemetsa õhu käes elanud.

Ühel päeval nägi ta, et ta kõrval on sirgunud tilluke kärbseseen. Ta oli väga õnnelik ja ta kaunis kübar helkis kenasti päikese käes. Kuid mul jäi üks asi nimetamata. Tal olid ka juuksed. Jaa-jaa, sa kuulsid õigesti, tal olid ilusad linakollased juuksed. Aga need on tal väga lühikesed, et ei paista lopsaka kübara alt välja. "Miks?" küsid sa. Sellepärast, et juba juuksed on seente hulgas harv juhus, nii et pikkus ei loe siin enam midagi.

Nüüd ma pean küll lõpetama, sest Amanda-Loreide-Miina-Liisa-Pauliine istub mu kõrval (no õieti istun mina tema kõrval metsas) ja käib peale, et me hakkaksime homseks tema sajapäevaseks sünnipäevaks valmistuma.

Kadri Lepp V klass

MA OLEN PÄKAPIKK

Ma olen päkapikk. Kõige enam meeldib mulle jõuluaeg, eriti siis, kui maad katab valge lumi. Aknad on kaunistatud küünalde ja teiste jõulukaunistustega.

Mulle meeldib ka laste komme panna aknalauale suss. Küll meie, päkapikud, teame, milleks need on ja mida neisse panna. Eks me poetame sussidesse ikka seda, mis ära on teenitud. Juhtub sedagi, et mõni laps sussist manitsuskirja leiab.

Oleks minu teha, siis heameelega räägiksin raadios või televiisoris juhtumitest, mida näen. Kuna me saame end nähtamatuks muuta, siis näeme kindlasti palju rohkem kui teised elusolendid. Tead isegi: kui pealtnägijaid ei ole, on tegemisi hoopis iseäralikke. Räägiksin lastest, kes suitsetavad või piinavad loomi. Samuti nimetaksin ära lapsed, kes trammis vanematele istet pakuvad, prahi maast üles võtavad või hädasolijale appi tõttavad.

Kui pahategija endast avalkult räägitavat kuuleb, hakkab tal häbi ja ta parandab end. Hea laps saab aga kiirusest indu.

Vaat' nii ma teeksin, sest mina küll ei taha, et minu peale halvustavalt näpuga näidataks.

Jaan Rohtla VI klass

PÄKAPIKUD

Laste ettekujutuses on päkapikk üks väike ja kaval tegelane. Ta on jõuluvana abiline. Päkapikk on ka tegelikkuses jõuluvana "abiline". Kui päkapikud lastele üllatusi valmistavad,

muudab see laste tuju paremaks ja tõstab põnevust ning pinget jõuluõhtuks. Päkapikud on rahvatraditsioon, mida kantakse edasi põlvest põlve. Nad külastavad lapsi

advendiaja algusest kuni jõululaupäevani. Kas pole tore, kui hommikul ärgates märkad, et keegi on su sussi sisse väikese kingituse

poetanud? See kutsub esile erilise jõulumeeleolu. Kui keegi sulle head teeb, muutub ka sinu tuju paremaks.

Kas on sea kõike üldse vaja? Väikeste laste pettumus on väga suur, kui nad tõdevad, et see kõik, mida nad nooremana siiralt uskusid, on tegelikult väljamõeldis.

71

Kui mina oleksin jõulud välja mõelnud, siis oleksin korraldanud advendiaja veidi teisiti: vanemad panevad sussi sisse üllatusi lastele ja teineteisele ning ka lapsed teevad väikeseid kinke vanematele ning üksteisele. Keegi ei saaks teada, kes on üllataja. Kõik saaksid tunda rõõmu nii kingituse saamisest kui ka kingituse tegemisest.

Päkapikud on vana ja tore traditsioon ja oleks veel toredam, kui see traditsioon ka edasi kestaks.

Sander Sõnajalg VI klass

MINA KODUHOIDJANA

Juba eile õhtul sain teada, et isa sõidab ekskursioonile. Nüüd teadsin, et mina pean jääma koduhoidjaks ning seega majapidamist korras hoidma. Õhtul panin isa kombel kella poole kuueks helisema.

Varajane kellahelin kadus mu magusasse unne. Kui ärkasin, oli kell 11. Ohoo! Koduhoidjana olin veidi üle pakkunud. Kuid hästi puhanuna tundsin tahet tegutseda, sest koduhoidja ametit ei tule just tihti ette.

Pannkoogid! Lõpuks ometi võin ma neid teha algusest lõpuni ise, nii palju, nii suuri ja nii maitsvaid, kui ise tahan. Esimese otsustasin teha suure ülepannikoogi. Panin taigna pannile ja läksin ise nukule poolelijäänud kleiti õmblema. Sinine suits ja kange praksumine meenutasid mulle maitsavaid pannkooke. Kui nõelast torgatud jooksin kööki. Vänget suitsu välja ajav must pannkook naeratas mu ehmunud silmadele haledalt vastu. Kogemus: rätsepatööd ja pannkoogiküpsetamist korraga läbi viia ei saa!

Kui koogitegemine ei õnnestunud, siis morsi segamine õnnestus suurepäraselt. Parim morss minu elus!

Järgmised koogid olid range valve all. Need potsatasid üksteise järel taldrikule kui mu oskusliku kokakunsti vaikivad tunnistajad.

Mõnus koosviibimine sõbrannadega suure pannkoogikuhja juures lõpetas mu esimese päeva koduhoidjana.

Annika Tarnovski IV klass

ÜKS TAVALINE LUGU

Ta elas tavalise linna tavalises majas, millel oli punane katus, kollased seinad ja valged aknaraamid. Ta oli väike tavaline tüdruk väikeste patsikestega, milliseid omasid kõik selle linna väikesed tüdrukud. Tema nimi oli Mari. Seegi oli täiesti tavaline: Marisid oli linnas palju, suuri ja väikeseid. Ühel päeval, mis oli niisama tavaline kui kõik teised, läks Mari kooli, kus oli palju teisi õpilasi. Kool oli samuti tavaline, punase katuse ja kollaste seintega. Mari tavaliste koolipäevade rodu läks kiiresti, kunagi ei juhtunud midagi ebatavalist.

Kuid kord, kui oli jälle üks koolipäev ja Mari mööda teed sammus, tuli talle vastu koer. Mari polnud kunagi koeri näinud, nende linnas peeti ainult kasse. Mari vaatas koerale otsa, koera niisked šokolaadisilmad vaatasid kord Mari otsa, kord lausa neelasid Mari leivakotti. Singivõileivad kadusid koera suhu, korra tõmbas keel üle süsimusta ninaotsa, korra veel sai Mari kutsut paitada ja kadunud ta oligi. Läinud oma ebatavalistele koeraradadele. Mari tahtis temaga kaasa minna, ta oli korraga tüdinud tavaliste päevade rodust.

72

Veel kaua oli kutsu Maril meeles, ta nägi unenägudes väikesi šokolaadipruune silmi, pani peo kausikujuliseks ja tegi penile pai.

Ta tahtis kellelegi rääkida sellest ebatavalisest koerast, kuid ei saanud. Tavalise linna tavalised inimesed ei oleks mõistnud teda. Mari oleks olnud siis nende meelest ebatavaline. Inimesed ei salli ebatavalisi. Tema elu oleks siis lausa põrguks tehtud.

Varsti ununes igatsus väikese valge-pruuni kirju kutsu järele. Mari oli suur. Ja jälle läksid päevad, üks tavalisem, kui teine. Kõik oli nii tavaline...

Kristi Raudsepp XI klass

KIRJUD KÄPIKUD

Ühel tuulisel talveõhtul läksin koju. Väljas oli õudne lumetorm. Keegi poleks näinud viie meetri kauguselegi. Nii ma jalutasin, käed taskus, ise külmunud ja nina punane.

Lõpuks jõudsin kodutrepikoja ukse juurde. Hakkasin seda lahti tõmbama, kuid ei jõudnud. Üheks põhjuseks olid külmast punased käed ja teiseks mureks liiga kõvasti puhuv tuul. Sellepärast oligi võimatu koju pääseda.

Ma jäin lõksu omaenese toa ukse taha. Arvatavasti olin terve linna peale üksi väljas, sest kedagi polnud kuulda ega näha. Ainult väheste majade tuled põlesid. Oli vaja mõtelda, mida teha, sest õues ööbimine oleks võrdunud surmaga.

Äkki sähvas mul peas mõte:"Telefon!" Hakkasin kiirel sammul liikuma kabiinide poole. Kui olin putkasse jõudnud, hakkas mul väheke soojem, sest enam ei sadanud ega tuisanud. Tahtsin kohe toru haarata ja koju helistada, aga kui olin käed taskust välja tõmmanud, märkasin, et need olid külmast kanged ning sinised. Taipasin, et ei suuda nende sõrmedega numbreid valida, ning midagi mõtlemata hakkasin käsi hingeõhuga soojendama.

Kui olin sõrmed vähegi soojemaks saanud, helistasin koju ja ütlesin emale: "Ema, tule isaga kiiresti telefoniputkasse, ma olen siin poolsurnuks külmunud. Palun tehke ruttu." Jõudsin veel toru hargile panna...

Ärksin alles haiglas. Arst ütles:"Poleks ema sulle neid soojasid kirjuid käpikuid kätte pannud, siis pidanuks ma su käed amputeerima. Kuule, poiss, need kindad päästsid su käed!"

Kui koju sõitsime, olid mul need kindad veel käes. Mõtlesin end eelmisesse aastasse, mil ema mulle need kinkis. Siis ei tahtnud ma käpikuid nähagi. Nüüd on nad mu elu kalleim varandus.

Raiko Kaasik VIII klass

VÕÕRSIL ON HEA, KUID KODUS PAREM

On üks vana koera tarkus: võõrsil on hea, kuid kodus parem. Seda rääkis mulle ema, kui ma veel väike kutsu olin ja lõngakorvis magasin. Millegipärast on mind siiski kogu aeg vaevanud tahtmine tungida aiatagusesse salapärasesse maailma. Eks vist ka sellepärast, et naabri Muri on vaba koer: ta jookseb kogu aeg plangu taga ringi ja ülistab priiust, mida talle olevat andnud keegi vana talumees Sass. Ma piilusin kogu aeg aiaväravat, mida peremees ei tahtnud lahti unustada.

Eile juhtus tõeline ime. Meie Jassil oli nii kiire, et tal polnud aega väravatki sulgeda. Vaatasin akent vabadusse ja mõtlesin, kas minna tänavale ringi jooksma või oodata ära lõunasöök. Otsustasin siiski kodule kandu näidata. Peagi sain kokku Muriga. Tema rõõm oli piiritu ning ta ütles, et vabadust tuleb tähistada vägeva pidusöögiga. Kere oligi juba hele ning ma nõustusin otsekohe, oodates vorstivirnu. Halvaks üllatuseks polnud Muril midagi peale leivakooriku, kuivanud soolika, poolnäritud kondi ja "erilise aarde"-halvalõhnalise pardi. Söögiisu kadus otsekohe ning ma näksisin parti väheke ainult sellepärast, et mitte Murit kurvastada.

73

Lõunasöögi järel asusime võidu jooksma. Võistlus oli nii kaua pingeline kuni Muri märkas kassi ja asus seda taga ajama. Proovisin talle järele joosta, kuid peagi veendusin selle mõttetuses. Ilmselt jooksis ta ennist alla oma võimete ainult minu lõbustamiseks.

Äkitselt hakkas asula poolt kostma heledat koerakisa. Tormasin jõudu kokku võttes sinnapoole ja mulle avanes verdtarretav pilt - Muri oli koos kassiga lõksus. Ta hüüdis mulle: "Reku põgene! Mina siit nagunii ei pääse aga sul on võimalus. Anna jalgadele valu!" Vaatasin oma vangistatud sõpra ja tundsin, et ma ei suuda Muri iial maha jätta.

Siis avanes sinise ristiga autol uks ja minu suunas lendas kapronvõrk. Tunnetasin enda lähedal surma varju ja asusin meeleheitlikult põgenema. Käis pauk ja minust lendas mööda "valget valu" - nii nimetas Muri soolatükikesi. Tormasin nagu hull armsast koduväravast sisse. Veendudes, et koerapüüdjad mind enam ei ähvarda, asusin ringi vaatama. Kõik tundus tuttav aga ometi äratas miski mu hinges kahtlust. Peagi taipasin, et tegu on koera lõhnaga. Mõtlesin, kas tõesti on peremees omale uue valvuri soetanud. Nuusutasin tähelepanelikult õue läbi ja sain aru, et tegu on olnud siiski läbijooksnud krantsiga.

Kivi langes südamelt ja ma asusin rahulikult kuudis magama. Uni oli nii ilus ...

Raul Saareoks IX klass

LUGU VALGEST HOBUSEST

"Tere!" "Tere," vastasin sulle ning samas mõtlesin:"Ei tea, kas olen läinud lolliks, et omaette räägin."

Kuid siis märkasin sind ja olin veel rohkem üllatunud, sest seal seisid sina, mu unelmate valge hobune oma lehviva laka, kõrge turja ning suurte niiskete ja samas põhjatute silmadega.

"Häid jõule," laususid. "Sulle samuti." "Miks pole sa nii ammu mind külastanud?" On sinu küsimus mulle pealtnäha lihtne, kuid palju

sisaldav. Jah, miks pole sind ammu näinud. Vast on põhjus selles, et olen kasvanud suureks ja mul ei ole vaja läinud enam kaua aega sind, mu valge hobuke. Kuid enne oli meil ju nii tore, kui ratsutasime mööda muinasjutumaad, tuul sasimas su lakka ning naer kajamas kaugele-kaugele...

Aga nüüd läheb mul vaja oma jõudu, sest olen suur ja pean juba elus ise hakkama saama. Sulle on seda millegipärast väga raske öelda...

"Ma mõistan sind," lausud ja silmad on sul kurvad-kurvad. Äkki välgatab seal kelmuse kiireke ja sa naerad oma ilusate suurte silmadega: "Küll tuleb aeg,

millal ma lendan taas mööda imedemaad koos sinu lastega." Naeran ja meil on jälle hea.

Evelin Koppel X klass

VALGE HOBUSE LUGU

Ükskord lasti hobused pärast pikka talve tallist karjamaale. Oli kevad ja kõik õitses ning kena hobune oli rõõmus. Ta galoppis ja näksis rohtu. Päevad läksid äärmiselt kiiresti ja peagi oli jälle talv...

Parasjagu oli jõuluöö ja pererahvas tõi talli oma loomadele leiba. Kui nad kenast hobusest mööda läksid, ütlesid nad:" Tere, valge hobune, võta sinagi leiba." Ja nad läksid jälle tallist välja.

Selles tallis oli komme, et alati jutustasid loomad jõulude ajal üksteisele muinasjutte. Seekord oli kena hobuse kord. Väikesed lambatalled küsisid: "Miks sind, kena hobune, valgeks hobuseks hüütakse, mää..., sa oled ju pruun."

"See on pikk jutt. Ja sellest ma tahtsingi teile täna rääkida," ütles valge hobune ja hakkas jutustama.

"Ma olin siis väike varss, kui meie tall külmal talvel suure tormi käes kokku vajus. Loomad viidi elumajja, aga ma olin nii väike ja rumal, et jooksin metsa. Oli just jõuluöö ja ma eksisin ära. Oli suur torm. Põgenesin suure kuuse alla peitu. Ma ei tea, kuidas magada sain, sest oli tohutu tuul ja

74

oksad murdusid. Kui ma tõusin, oli see võimas kuusk murdunud. Mets oli vaikne. Olin näljane ja väsinud. Jooksin kogu aeg ühes suunas, sest teadsin, et see mets ei ole kuigi suur.

Jõudsin lõpuks ühele põllule. Seal ma kokku vajusingi. Kui ärkasin, arvas üks väike poiss, et olen küngas, sest mulle oli lund peale sadanud. Ta hakkas mu peal liugu laskma, ise sealjuures podisedes:" Miks jõuluvana mulle hobust ei toonud? Just nimelt... valget hobust?"

Seekord ma ei teadnud, mida ta rääkis, alles hiljem sain teda. Tõusin ja väike poiss ehmus: "Sa oled valge hobune, jah? Sa tulid minu juurde, jah?" Olin lumine ja sellepärast ta arvaski, et olen valge hobune. Ta viis mind siis siia võõrasse perre

ja nüüd hüüab kogu pere mind valgeks hobuseks, kuigi olen pruun." See oligi minu jutt valgest hobusest. Kui keegi kuuleb või näeb teda, siis teadku, et tal on

kõrva taga valge täpp.

Heili Jõe VI klass

OLEN ÜKSIK TÄHT

"Olen üksik täht. Langen taevast alla. On jõuluöö. Ma näen Maad! Oo, kui ilus see on! Ja näen lund, kiirgavat lund. Ja tuled, need tuled on akendes justkui hõõguvad söed. Jõulusära, ma tunnen, justnagu kuuleksin jõulukellade helinat, laste laulu, näeksin pastorit, kes peab ülistusjutluse Lunastaja sünni auks... "sest teile on täna Taaveti linnas sündinud õnnistegija"... näen laste silmade sära jõulutaadi tulekul.

Kuid see on vaid kujutelm. Tegelikult ei näe ma iialgi jõulusära, jõuluvana, ei kuule iialgi jõulukellade helinat, ei näe iialgi jõululapse sündi, ei kuule kirikuliste laulu, kuljuste kõlinat ega lume sahinat saani jalaste all. Niipea, kui ma veidigi Maale lähemale langen, ma kustun...

Ma ei näe iialgi seda jõulusära. Mulle ei ole määratud seda näha. Kuid mul on üks kohustus, ma pean mind laskumas nägevale inimesele õnne tooma. Ma soovin, et see oleks väike laps, silmad säramas. Ma soovin, et saaksin talle anda sellist jõulurõõmu, mida ma ise kunagi tunda ei saa. Ma soovin..."

Ja ta kustuski. Kustus ja kukkus kiriku ette lumele, valgele lumele. Ta kukkus sinna söestunud tükikesena. Ja kirikulised sõitsid tast üle ning mitte keegi ei saanud iial teada, et see söetükike oli kunagi täht, kes nii väga tahtis näha jõule ja tunda jõulurõõmu.

Kadri Lepp VII klass

TALVEÖINE LUGU

Enamik talveöid on pimedad ja külmad ning sarnanevad üksteisega nagu kaks tilka vett. Minule toob eredad mälestused mõttesse eelmisel talvel üleelatud öö.

Sel päeval olin üksinda kodus - isa ja ema sõitsid Soome talvepuhkust veetma. Üritasin olla kaua üleval, kuid juba üheteistkümne paiku vajusid silmad kinni ning enda tahtmisele vaatamata jäin tugitooli tukkuma.

Valju klirina tõttu avasin silmad. Kõikjal vedeles klaasikilde. Minu toa aken oli purunenud tükkideks, sest ta oli jäänud mingi tundmatu lendava objekti orbiidile. Leidsin selle siis, kui hakkasin välja minema.

Vaevalt olin avanud välisukse, kui mõtlesin ümber ja õue minemise mõtted jäid katki. Kõikjal lendas igasuguseid rakette. Minust vihisesid vilistades mööda paar kuuli ning üks uuemat sorti lõhkeaine, mis kangesti vahuveinipudeli korki meenutas.

Toas ei olnud mul muud teha kui külmast lõdisedes vaadata televiisorit ning oodata, et president annab teada, kas on alanud järjekordne vabadusvõitlus või kolmas maailmasõda.

Riigipea ilmuski ekraanile, kuid tema keerutas seda juttu niiviisi, et otsustasin vaadata Venemaa telekanalit. Ka sealt tulid uudised, kuid sõjasõnumit nendest välja lugeda ma ei suutnud.

75

Tulutu tegevusega oli mu kõht tühjaks läinud ning otsustasin midagi hamba alla pista. Külmkapp oli tühi nagu ülejäänud toidupaigadki.

Häda ajab härja kaevu. Panin isa mootorrattakiivri pähe, tunked selga ja läksin toidu järele. Tasapisi edasi roomates jõudsin varsti poeni, mis oli rahvast täis.

Edasisi sündmusi ei soovi ma täpselt kirjeldada, kuid võib öelda, et mind naerdi välja. "Head uut aastat!" hõikas keegi veel järele.

Alles nüüd taipasin, milles on asi, ja tõttasin õnnelikult kodu poole, et vahetada riided ja võtta kapist raketid.

Tean, et paljude arvates on see lugu väljamõeldis või et nägin seda unes. Nüüd ütlen, et neil on õigus. Tõesti ärkasin varsti kellahelina peale. Koridoris seisid ema ja isa, kes pärast naabrite külastamist olid juba kümme minutit ukse avamist oodanud.

Aivar Ots IX klass

INIMENE, KES OSKAS MÕTTEID LUGEDA

Noormees sundis end naeratama, kuigi sisimas vihkas ta kõike: seda inimest tema rahulikkuse pärast ja ennast sellepärast, et oli pidanud jälle pettuma.

Ta pööras ümber ja läks. See oli tema jaoks piir - piir kõigele siin kõlbmatus maailmas, milles ta midagi head ei leidnud. Ta nuttis. Nuttis püüdes kõigest südamest neid silmi endal peast nutta, kuni jäi magama.

Algas uus päev. Ta läks tänavale. Ta ei tahtnud enam kellelegi silma vaadata - ta ei julgenud seda. Aga pidi ennast kokku võtma, sest tuli ju alustada jälle otsast peale.

Telefon helises, ta võttis toru. "Hallo!" "Tere, sa ei tunne mind, aga ma tahaksin sinuga tuttavaks saada. Ma olen Jaana." " Tere, Jaana, mina olen ..." " Ma tean, kes sa oled, nägin sind linnas. Sa olid nii kurb, kurvemat inimest ei ole ma ealeski

näinud. Ma tahaksin sind aidata. Võib-olla saame kuskil kokku?" " Sa ei tohi.. tähendab me ei saa ... kokku saada." " Miks? Miks sa nii ehmunud oled?" " Ei, lihtsalt ma olen väga ... haige. Aga me võime telefoni teel tutvuda. Räägi mulle midagi

endast!" " Ma ei tea, ma ei ole mingi eriline tüüp." " Kõik inimesed on erilised, tuleb vaid natuke enda hinges sorida." " Sa tead inimestest nii palju, kas oled lugenud palju?" " Ei, lihtsalt elu on õpetanud." " Tead sinuga on nii kerge rääkida, ma tõesti sooviksin sinuga kokku saada." " Olgu peale, saame täna "Cafe Blue" ees kokku kell kaheksa. Mul on ..." " Sa ei pea end kirjeldama ma nägin sind linnas, mäletad? Käisid silmad maas, nagu ei tahaks

kellegagi tegemist teha." " See oli lihtsalt üks neid halbu päevi. No hea küll, nägemiseni." Ta pani toru ära, naeratas ja läks riietuma. "Cafe Blue" on koht, kus käivad kõik armunud. Kohviku ees seisis tüdruk. Nähes noormeest

tulemas, jooksis neiu ta poole ja hüüdis: "Tere!" " Tere Jaana," vastas mees, "sa näed hea välja!" " Tänan, lähme sisse, mul hakkab külm." Tunni aja pärast väljusid nad kohvikust ja noormees saatis neiu koduukseni, kus tüdruk ütles: "

Mul oli tõesti tore. Ma ei taha, et see õhtu nii ruttu peab lõppema, ehk tuleksid sisse?!" Noormees sundis end naeratama, kuigi sisimas vihkas ta seda tüdrukut tema valelikkuse pärast,

ja ennast, et oli pidanud jälle pettuma.

76

Ta pööras ümber ja läks. See oli tema jaoks piir. Kuid seekord suundus ta jõe poole, et hüvasti jätta selle kõlbmatu maailmaga. TA OLI INIMENE, KES OSKAS MÕTTEID LUGEDA!

Heili Jõe VIII klass

INIMENE, KES OSKAS MÕTTEID LUGEDA

Kord sündis siia ilma üks poisslaps. Te muidugi arvate, et mis siis, lapsi sünnib iga päev. Aga sellel lapsel oli imeline võime mõtteid lugeda. Ei, see ei ole nali, ta oskas tõepoolest mõtteid lugeda ja oskab seda siiamaani.

Tema elu oli kerge, aga samas ka raske. Koolis läks tal hästi. Kui poiss vastama kutsuti, luges ta lihtsalt klassi kõige targema mõtteid. Mujalgi läks elu kergelt. Ta sai teada maailma suuri saladusi, õppis tundma võhivõõraid. Raske oli elu aga selle poolest, et ta võis lugeda ka inimeste kõige intiimsemaid mõtteid. Mõnikord, kui poiss kellegi poole vaatas, hakkas tal nii häbi, et ta nägu läks punaseks. Magamajäämine oli raske, sest kõik need mõtted, mida poiss päeva jooksul oli lugenud, mõlkusid tal peas. Teda hakkas see väga piinama. Igal pool, kuhu ta läks, luges ta teiste inimeste mõtteid.

Poisist sirgus mees, kuid võime jäi alles. Kord arvas ta, et see on mingi jumalalt saadud needus. Mees läks kirikusse, et rääkida sellest kirkuõpatajale, aga kui ta võimet selgitas, nägi mees, et õpetaja ei usu teda. Ei viitsinud siis nooruk enam aega raisata.

Noormees elas oma piinaga, kuni rääkis sellest emale. Aga ema oli juba surivoodil ja lahkus peagi maisest ilmast. Vähemalt sai mees kellegi uskuma panna, et ta oskab mõtteid lugeda.

Pärast oma isa surma ärkas mehes kuratlik pool. Ta käis linnas ringi iga inimese mõtteid lugedes ja ise seda nautides. Mõnele isegi ütles, mida too mõtles, ja läks naerdes edasi.

Mõnekümne aasta pärast väsis ta sellest ja kirjutas raamatu oma seiklustest. Lisaks kirjutas ka lühijutu. Kas tuleb tuttav ette? Jah, mina olen see mees. Ja olge nüüdsest ettevaatlikud oma mõtetega, sest võib-olla loen ma just praegu teie mõtteid.

Kuldar Kivikangur IX klass

SUUR KIUSATUS

Ta kõndis mööda tänavaid ja pani tähele, et kõik mehed vaatasid teda hindava pilguga. Teda see ei häirinud. Ta oli sellega harjunud

Ta jälgis, kuidas poed ta silme eest mööda libisesid. "Kulinaaria", "Meie maiad mudilased", "Tänapäeva muusika", "Antiikaja armastus" ... Aga need poed ei huvitanud teda. Tema otsis midagi muud... "Meilt saad parimad rõivad", "Tipa-tapa kingapood", "Tipa-tapa kingapood", "Tipa-tapa..." ...

"Issand, kui nõme!" mõtles ta. Ta suule tekkis alavääristav naeratus. "Kes loll küll oma poele "Tipa-tapa" nimeks paneb?" Veel mõned poed: "Kallimalt kallimale", "Õnnelik käsi", "Riided, riided, riided"...

Äkki jäi ta seisma. Alavääristavast naeratusest sai kaval naeratus. Tuul lehvitas ta musti juukseid. Valge minikleit sobis imehästi helepunase huulevärviga. Mustad kõrge kontsaga kingad läikisid päikesele vastu. "Julmad juveelid" ... Tõesti julmad? Marilyn Monroe laulis vist kunagi:"Diamonds are a girls best friends..."

Ta astus poodi. Tema näole tekkis ilme, mis tekib iga naise silmis, kui ta näeb juveele. Kollased, rohelised, purpurpunased, sinised, lillad, roosad... Valge, helesinine, isegi must vääriskivi on siin olemas. Ta pidi need endale saama. Vähemalt ühe... või kaks... või kolm...

Ta astus kindla sammuga leti juurde, vaatas juveelide hinda. Issand jumal! Mamma mia! Ta pidi peaaegu minestama... Sellise hinnaga polnud ükski ost mõeldav.

77

Daam astus letile lähemale. Enam ei olnud ta samm nii kindel kui varem. Potentsiaalne klient ütles väga nõrga häälega tere, mille peale leti taga viibiv mees lähenes.

"Ma olen huvitatud teie juveelidest. Ega te juhuslikult nende hinda alla lasta taha? Ma olen valmis maksma hästi. Mitte küll nii palju... Kuid ma võin teile anda oma ehted, kella..."

"Ei," oli kindel vastus. Mees oli küll naisest võlutud, kuid vastus osutus eitavaks. Tuhanded naised olid kaupmehele selle küsimuse esitanud. Nii mõnigi oli pakkunud rikkalikku tasu, kuid mitte nii palju raha, kui mees oleks soovinud.

Naine tajus seda vastust alles mõni minut hiljem. Ei? No kuidas ei? Ta pidi need juveelid ju kuidagi saama. Letist eemaldus ta kõheldes, nagu tahtnuks ta siia tagasi astuda ja krahmata endale kõik sülle ja joosta, joosta, joosta... Seda aga ei tohtinud teha.

Poest väljudes oli ta nördinud. Tuju oli rikutud ning tüdimus tuli peale. "Tahan koju," mõtles naine.

Ta manas näole heaoluilme ja sammus kodu poole. Jälle needsamad poed ... Kui tobe! Poodidest möödunud, astus ta üheksakorruselise maja juurde.

Kodu. Jumal tänatud, kodu. Ta kiirustas lifti ja sõitis üheksandale korrusele. Oma ukse lukku keerates märkas naine, et mingi mees vaatab teda. Tüüpiline olukord...

Tuppa jõudes tundis ta hetkeks nälga, kuid see tunne kadus kohe. Süüa ta ei tahtnud. Ta soovis hoopis midagi muud... Kollane, roosa, roheline, sinine, lilla, valge ...

Juveelid. Tema juveelid. Mõtteis veeretas ta kalliskive läbi sõrmede. Helesinine, tumelilla, isegi must. Kõik värvid, mida kujutledagi ei oska. Julmad juveelid...

Triinu Blumberg VII klass

NOA LAEV

See juhtus kaua aega enne meie eksisteerimist. Tundmatul ajalõigul meie minevikus asus Marsi ja Jupiteri vahel planeet, mis oli suuruselt Marsist väiksem. Seda asustasid mitmed eluvormid ja, mis tähtsaim, seal oli arenenud ka mõistusega liik.

Tänu oma rahumeelsusele olid tulnukad (nimetame neid edaspidi narfideks) suutnud vältida omavahelisi sõdu ja vaenu .

Tähtsat rolli narfide elus mängis religioon. Uskudes saatust ja ettemääratust, ei tekkinud neil kahetsust ning kõhklusi. Neid juhtis ühine kogu, mis koosnes salapärase seaduspärasuse järgi valitud tarkadest.

Narfide tormiline teaduslik ja ühiskondlik areng viisid kokkuvõttes neid punkti, kus kõik olid kasutanud ära oma vaimse jõu, luues hea ja mugava elu. Teaduslikult jõuti võimaluseni laiendada oma eksistentsi teistele planeetidele, kuid puudus tahtejõud, mis seda oleks teinud.

Üldises apaatia ja vaimse allakäigu ajajärgus ehmatas narfe katastrofaalne teade, et nende planeeti pidi tabama asteroid, mis arvutuste kohaselt hävitaks selle taevakeha.. Mõned sattusid paanikasse, teised läksid hulluks. Enamus aga allus sellele teatele oma uskumuse kohaselt ja leppis hävinguga. Kuid leidus ka narfe, kes toimisid teisiti. Nende toetusel tekkis esimest korda ajaloo jooksul teine religioon, mis lubas narfidele suuremat vabadust. Põhiosa selles seisnes ühe kõikvõimsa jumala teenimises.

Üheks peamiseks jumalakummardajaks sai narf nimega Noa. Tema ja ta usukaaslased sattusid aga tarkade kogu pahameele alla ning hoiatuseks isoleeriti Noa ühiskonnast. Targad kartsid rahutusi ja nende jaoks halba mõju rahva seas.

Vaeveldes üksinduses reaalsuse ja hullumeelsuse piiril, sai kannataja nägemuse. Noa jumal soovitas tal päästa end ja oma kaaslased, et säilitada narfide liik. Uut jõudu saanud jumalasulane säilitas mõistuse ning lõpuks vabadusse saades alustas ettevalmistusi.

78

Vastava suurusega kosmoselaeva valmistamine võttis aega. Noa püüdlused teisi narfe projekti kaasata nurjusid. Teised pidasid teda hulluks ja ketseriks ning manitsesid oma saatusele alistuma.

Lõpuks sai laev valmis ning jumala juhatusel võeti kaasa ka erinevate loomaliikide esindajad. Koos oma usuvendade ja perekondadega lahkusid narfid koduplaneedilt. Oli ka viimane aeg, sest kohe pärast nende lahkumist hävis ka see õnnetu planeet.

Et see hiigelsuur asteroid oli vaid üks osa suurest metooride vööst, mis tabas ka teisi päikesesüsteemi planeete, tuli välja selgitada, kus leidub sobivaid tingimusi elu jätkamiseks.

Väljasaadetud sondid saabusid negatiivsete tulemustega, kuni saabus teade päikesesüsteemi kolmandalt planeedilt. Seal olid sobivad tingimused lühikeseks peatuseks või siis lõplikuks kodunemiseks.

Nii asus Noa teele uue planeedi poole...

Erko Kurvet X klass

AVASTAJA

LENNUMASIN

Nii see juhtus... Neli aastat tagasi, kui ma olin alles seitsmeaastane ja käisin esimeses klassis, rääkis õpetaja

meile vanast ajast ja sellest, mis võiks juhtuda mõnesaja aasta pärast. Sellest alates ei saanudki ma rahu. Lõpuks otsustasin teha ajamasina, mis on lennuki moodi seadeldise sees.

Keegi ei võtnud seda tõsiselt, ainult mu pinginaaber Peeter otsustas kaasa lüüa. Pärast pikki palumisi lubas meid aidata ka Peetri vanaisa professor Jaan Jalakas, kuid temagi meelest oli asi naeruväärne.

Nii me siis alustasimegi kõigepealt lennumasina ehitamist. Kohe pärast kooli läks lahti. Põhitöö tegi muidugi professor Jalakas ise ära.

Neljanda klassi lõpuks oli masin valmis. Masin oli loodud kahele inimesele. See võimaldas sõita maal ja meres ning lennata õhus. Tal

oli neli tiiba, mida lehvitatakse käte abil, ja kaks propellerit, mida liigutatakse väntade abil. Masinal oli puust alus ja neli ratast. Kuid siis, kui me tahtsime just ajamasinat tegema hakata, pakuti professorile Taanis tööd ja ta sõitis minema.

KOMPUUTRI SAAMINE

Nüüd me siin siis olemegi. Professor lahkus aasta tagasi ja me pole ajamasinast midagi teinud. Kuid kõik poisid on meile meie lennumasina pärast kadedad. Sellega sõidame me jõel ja teel.

Lendame isegi puude kohal. Ühel päeval, kui me ajalootunnis Forseliusest rääkisime, ütles Peeter mulle: „Kuule, Kaido,

proovime selle ajamasina ikka ära teha." Mina olin muidugi nõus ja kohe, kui seitsmes tund oli lõppenud, läksime minu isa garaazi. Kohe algasid igasugused sekeldused: traadi otsimine, raua lõikamine .... Töö käis õhtuni välja. Tuppa saime alles kell üksteist.

Järgmisel päeval magasin ma esimese tunni sisse ja sain matemaatikas kolme miinuse. Ka Peetril polnud paremini läinud.

Täna on reede ja seega oli meil kuues ja viimane tund ujumine. Niipea, kui tund lõppes, kiirustasime ujulast välja. Küll teised alles imestasid, sest me olime ju klassi kõige suuremad ujujad.

Kohe, kui koju jõudsin, hakkasin õppima. Varsti hakkas isa toast tulema kärsahaisu. Siis nägin: kompuuter kärssab. Isa lõi rusikaga vastu kompuutrit ja pahandas: „Ise pidid veel kõige

79

võimsam IBM olema. Läksid mulle mitukümmend tuhat krooni maksma!" Ta tahtis juba kompuutri minema visata, kuid mina palusin teda: „Kulla isa, anna see kompuuter parem mulle! Püüan siis alati hea laps olla." - „ No olgu, kulla poeg, võta see kompuuter siis endale." Ma oleksin rõõmust peaaegu lakke hüpanud. Kiiresti tormasin ma Peetri juurde ja rääkisin suurt uudist.

AJAMASIN VALMIB

Täna, reedel, olime kella üheteistkümneni üleval. Tegime lennukisse koha kompuutri jaoks. Veel tegime koha raadio ja valgustite tarvis. Koju minnes olin puruväsinud.

Hommikul äratas ema mu üles ja teatas: „Peeter tuli, tee kähku, Kaidokene!" Kohe olin üleval, sõin ning tormasin Peetri juurde.

Peeter teatas mulle suure õhinaga: „Tead, Kaido, läheme prügimäele! Sealt võib midagi vajalikku saada! Meil läheb ju rauda vaja!" Seda kuuldes lõin omale käega vastu otsaesist ja riidlesin endaga: „No kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud! Muidugi läheme me prügimäele!"

Prügimägi oli kahe kilomeetri kaugusel ja seepärast otsustasime sinna lennumasinaga lennata. Mõne minuti pärast olime prügimäel. Kahe tunniga oli prügimägi läbi käidud. Me leidsime

sealt vana televiisori, katkised autotuled, väikese puust kapi... Koju jõudes hakkas töö jälle pihta ning kestis kuni poole ööni. Valmis oli palju: uudne

suurenduskaamera, mis võimaldab näha ette, taha, otse alla ja igale poole. Kõige tähtsam oli muidugi ajamasin, mis koosnes televiisorist ja kompuutrist, uuendasime ka lennumasinat; edasi sai liikuda kahe tiiva abil. Tagumine liigutab pulka, mille abil hakkavad tiivad tööle. Mõlemad sõitjad peavad väntama pedaale, et masin liikuma hakkaks. Lennumasinal on ka langevari. Viimaseks jõudsime valmis reak­tiivmootori, mis töötab ainult tund aega. See oli mõeldud selleks, et viimse hädaohu korral kiiresti lennata.

Pühapäeva hommikul, kui ma üles tahtsin tõusta ja Peetri juurde minna, kostis ukselt koputus. Avasin ukse ja nägin, et sõber juba siin.

Varsti olime jälle garaazis. Otsustasime panna lennumasinale nime. Tegin ettepaneku talle nimeks panna „Aja-Kaido", kuid Peeter tahtis panna jälle „Aja-Peeter". Lõpuks otsustasime talle nimeks panna „Avastaja".

Lõikasime tähed rauaplaatidest välja ja kleepisime lennuki küljele. Jälle algas kibe töö - masina täiustamine. „Avastaja" sisse panime kusagilt hangitud pehmed

toolid, rihmad. Eraldi paik oli telgi jaoks. Põranda alla jäi väike õõnes koht, kuhu sai panna igasuguseid

tarbeasju. Me ei unustanud ka üles-alla käivat katust ning paljusid teisi asju. Proovilennu otsustasime teha täna kell 14.00. Olime kokkulepitud ajaks kohal koos oma vanematega. Nad soovisid meile õnne ja käskisid

tunni aja pärast tagasi olla. Otsustasime valida aasta 1750. Tõusime õhku. Peeter töötas tiibadega ja mina kompuutriga.

Klõpsutasin nuppe nii, et ekraanile tuleks arv 150 ja koht - Eesti. Korraga hakkas masin särtsuma ja me olime nagu mingis heledas tunnelis. Kui tunnelist välja

saime, vaatasime, et ühtegi autot pole all. Kaameraga täpsemalt vaadates nägime palju inimesi, kes töötasid põllul. Sealsamas oli pruun puust maja.

Natuke aega olime vait ja mõtlesime, siis hüüdsime nagu ühest suust: „Talupojad ning mõis!". Ma ei suuda seda kirjeldada, kui rõõmsad me olime.

Siis tärkas meil viha mõisnike vastu ja juba me nägimegi õues ühte, kes kõndis oma naisega ringi. Peeter ütles mulle: „Sul peaks taskus paukpadruneid olema! Viskaks neile paarkümmend kaela!" Ja tõepoolest! Neid oli taskus peaaegu terve pakk. Viskasime need korraga alla ning varsti hakkas karjeid ja kiljumist kostma.

Tegime nüüd kiiresti vehkat ja maandusime ühel suurel puuoksal. Kõndisime siis veidike ringi ning kui Peeter niisama kella vaatas, ehmus ta ja hüüdis: „Tule

ruttu, kell on kahe minuti pärast kolm!" Panime ajama ja kui kell lõi kolm, olime juba tunnelist väljas. Maandusime muruplatsile ning kohe jooksid pereliikmed meid tervitama. Ning siis sadas meile

kaela kaks tundi küsimusi.

80

ÄRASÕIT

Tõeliselt sai „Avastaja" valmis alles kooli lõpuks. Teda oli veelgi täiendatud rauaplaatide ja rooliga ning sadade muude asjadega.

Tunnistusel olid mul kõik viied ja samuti ka Peetril. Nüüd lootsime Peetriga teha mitme kuu pikkuse lennu. Väljalennu päevaks oli kokku lepitud

9.juuni. Vanemate nõusolek oli olemas. Kui üheksas juuni oli käes, toit kümneks päevaks olemas, vanemate manitsused peale loetud,

astusime „Avastajasse". Panin propelleri käima ja sõit läks lahti. Hüvastihüüded kajasid üle terve Tootsi.

ÜMERAL

Lülitasin sisse ajamasina ning toksisin ekraanile:" 1210. Liivimaa." Nii täiuslik meie ajamasin veel ei olnud, et panna ka kuupäevi.

Tuli ette tunnel ja varsti olime sellest ka väljas. Vaatasin ekraanile ja nägin: seal kõnnivad inimesed. Keerasin ekraanile kümnekordse

suurenduse sisse. Teatasin kohe Peetrile: „Inimesed sõjakäigul!" Maandusime puuoksal ja nägime, et metsa varjust tormas meile vastu mitu tuhat meest. Algas äge lahing. Varsti oli meile asi selge. See siis on Ümera lahing. Paari tunni pärast eestlased võitsid lahingu ja hakkasid võitu tähistama.

Otsustasime maksku mis maksab nendega tutvuda. Läksime nende juurde koos oma masinaga. Nad hüüdsid nagu ühest suust: „Uku saadikud, Uku saadikud!" Siis tegid eestlased ümber meie ringi ja hakkasid tantsima.

Lõpuks, kui teised magama läksid, astusime me pealiku telki ja küsisime ta käest, kas me võime temaga rääkida. Pealik vastas kohe: „Uku saadikud võivad alati rääkida." Nii me siis rääkisimegi talle kogu loo otsast peale. Alguses ei tahtnud pealik meid uskuda, kuid meil õnnestus teda veenda. Juht käskis oma naisel meile asemed teha ja me läksime magama.

Hommikuks oli kõigil meestel meie lugu teada ning nüüd hakkasid nad meid kutsuma tulevikulasteks.

Olime juba mitu nädalat muinaseestlaste juures olnud. Teatasin pealikule: „Auväärt pealik, me peame varsti minema hakkama. Homme lahkume." Pealik vaatas meid küsivalt ning noogutas siis pead.

Järgmisel päeval enne ärasõitu palusime pealikult toitu kümneks päevaks. Ta nõustus rõõmuga.

Lahkumisel kinkisime juhile taskunoa ning näitasime talle, kuidas seda kasutada. Pealikul tulid pisarad silma. Vastutasuks saime karunaha.

Kui me õhku tõusime, hüüdsid meie sõbrad nagu ühest suust: „Hüvasti, tulevikulapsed! Hüvasti!"

INGLISMAA KODUSÕDA

Lootsime minna ka kuskile välismaale. Seepärast valisime Inglismaa aastal 1644. Ei aimanud me siis, et kestis kodusõda. Vahel lendasime, vahel sõitsime mööda Inglismaad

ringi ega märganud siis midagi kahtlast. Ühel hommikul, kui me üles ärkasime, nägime, et meie poole on suunatud kakskümmend

püssi. Meie asjad olid juba kokku pakitud ja „Avastaja" oli vankri peal. Nüüd ütles meie vangivõtjate juht juba vihasemalt: „Stand up!...Hurry!" ja nad tirisid meid kaasa. Õnn veel, et me natuke inglise keelt oskasime.

Aga kui tuleb ette mõni raske sõna ... Oi! Oi! Oi! Meid viidi kindlusse ja pisteti kohe vangikongi. Siis hakks mulle nagu midagi meelde tulema.

Ka Peeter näis mõtlevat. Olime natuke aega mõelnud, kui korraga hüüdsime nagu ühest suust: „Inglismaa kodusõda!"

81

Vaatasime vanglaaknast välja. Seal lehvis lipp. See kuulus ümarpeadele. Nüüd oli meil vesi ahjus. Mida teha? „Avastaja" seisis keset õue, suur hulk uudistajaid juures. „Tomorrow you will be executed, you cavaliers' spies!" parastas mühakas vangivalvur. Me arutasime ja arutasime, mida see küll tähendama peaks, kuid ei jõudnud selgusele. Igatahes öösel lootsime jalga lasta.

Niipea, kui öö käes, vaatasime aknast välja. Õhk oli puhas. Ka mühakas vangivalvur Torn põõnas magusasti. Peeter võttis käratult taskust noa ja hakkas algupärast lukku lahti muukima. Kümne minuti pärast oli uks lahti ning me hiilisime Tornist mööda. Välisuks oli õnneks lahti.

Aga oli ka ebaõnne. „Avastaja" juures seisid kaks valvurit. Korraga tärkas mul mõte. Ma viskasin maast leitud kivi vastu kõige kaugemat müüri. Kohe panid valvurid müüri poole jooksma. Kiiresti hüppasime masinasse, panime tuled põlema ja tõusime lendu. Sõitsime võimalikult kiiresti hästi kaugele.

Maandusime ja jäime lennukisse magama. Üles ärkasime sellepärast, et keegi kompis meid. Avasime silmad ja nägime, et meie nina ette

on torgatud jälle kakskümmend püssi ning meie kallis „Avastaja" on mingi vankri peal. „Come on! Come on!" ütles kärsitu juht. Nii me siis hakkasimegi edasi astuma.

Varsti ma märkasin, et puid on aina vähem ja tuul muutub üha tugevamaks. Sellest tegin järelduse, et me läheme mere äärde. Korraga küsis Peeter minult: „Kaido, kas need on kavalerid?" Ma noogutasin. Varsti nägin: meres on suur laev ja meid taheti sinna peale viia.

Paat oli juba ees ning üks mees käskis: „Sit down!" ning paat hakkas sõitma. Kümne minuti pärast olime laeval. Mastis lehvis kavaleride lipp.

Kohe olime juba jälle vangikongis. Ülemus teatas meile: „Tomorrow you will be executed, you rounheads' spies!" ja läks minema.

Hakkasime jälle mõtlema, mida see lause tähendada võis. „Homme...teid... executed...seda sõna ma küll ei tea. Roundheads - ümar...peade spioonid," pomisesin endamisi. „Vot! Muidugi! Peeter, pealik ütles: homme teid hukatakse, ümarpeade spioonid!" - „Kuule, Kaido, ümarpeade juures kahtlustati siis, et me oleme kavaleride spioonid!"

Peame põgenema. Aga kuidas? Valvur norskas küll, aga Peeter oli taskunoa „Avastajasse" jätnud.

Siinsamas oli üks vana ritv. Ma võtsin selle kätte. Peeter vahtis mind imestunult. Seletasin talle plaani ära ja hakkasin ritva võtmete poole ajama. Pärast poolt tundi kasutut jampsimist saime võtmed kätte. Vaikselt ja kiiresti avasime ukse ning lippasime välja.

Sadas vihma. „Avastaja" oli märg. Hüppasime sisse, kuid kompuuter ei läinud käima. Ka tiivad olid katki. Juba jooksid kavalerid meie poole, kuid Peeter hüüdis valjult: „Merre!" Mulle oli sellest sõnast küllalt, et teada, mida ta mõtleb. Kiiresti lükkasime „Avastaja" vette ja ise hüppasime järele. Kuidagi ajasime end lennuk-paati sisse.

Kompuuter ei töötanud ja torm kestis veel mitu päeva enne kui ta rauges. Vaikse ilmaga sõitsime rannale.

TULEVIKUS

Päikese käes parandasime ajamasina jälle ära. Ekraanilt nägime, et oleme Prantsusmaal. „Kuule, Kaido, läheme õige tulevikku ka." Mina arvasin sedasama ja ühiselt valisime aasta

2995 ning kohaks muidugi Eesti. Niipea, kui me tunnelist läbi saime, nägime: siin on uued sajakordsed majad, lendavad autod,

käigud kõrgete majade vahel... Otsustasime minna kuhugi vaiksemasse kohta. Lõpuks leidsime kolmekordse maja, mis kuulus eraisikule. Rääkisime temale oma loo ära.

Tema kratsis kukalt ja ütles: „Jah, imelik lugu on teil küll, aga võtke teadmiseks, et Venemaa on alustanud kolmandat maailmasõda. Tema leidis, et maad on vähe ja hakkas riike vallutama. Peaaegu kõik tema läheduses olevad riigid on vallutatud. Mõni üksik on iseseisev, nende seas ka Eesti. Ameeriklastel on käsil uue superraketi tegemine ja nad tahavad aidata teisi riike uuesti vabaks saada, aga neil on praegu käsil Pluuto uurimine ning kui nad meile varsti appi ei tule, vallutatakse Eesti. Sõda on kestnud juba viis aastat.

82

Kuulge, teil on vist kõht tühi. Tulge sööma." Läksime sööma. Küll need olid head toidud. Pärast sööki kinkis härra Aun (nii oli ta nimi) meile uued nahkriided. Need olid sellised riided, et kui vette kukud ja välja tuled, kuivad kohe. Tagi sees on minipuhurid.

Läksime koos härra Aunaga linna jalutama. Saime teada palju uusi leiutisi. Isegi uue Eesti presidendi nime saime teada. See oli Marek Mandariin. Peaminister oli Peeter Põder.

Ja siingi möödus paar nädalat märkamatult. Selle ajaga juhtus palju. Venemaa vallutatud riigid vabastati. Iseseisvaks said sellised riigid,nagu Mari, Handi, Mansi, Vepsa. Jätsime härra Aunaga hüvasti ning lahkusime.

LÕPETUSEKS

Kuid see polnud veel kõik. Külastasime ka Spartacust. Forseliuse juures sõime lõunat, vaatasime pealt, kuidas Eesti aastal 1918 iseseisvaks kuulutati. Kohtasime vendasid Grimme, kui nad „Lumivalgekest" kirjutasid.

Lõpuks oli aeg koju minna. Lahkusime kurvalt. Kodus võeti meid suurima rõõmuga vastu ning „Avastaja" jäi järgmist vaheaega ootama. Proovi sinagi kunagi ajamasin teha. Äkki tuleb välja.

Kristjan Männik V klass

MÕTTETU TEGEVUS

Keskpäev oli kuum ning õhk nii paks, et oleks võinud juuksekarva tammepuuga paralleelselt seisma panna. Kõik põrnikad, isegi sitasitikas, otsisid loiult aiataguseid varje, et jahutada asfaltteel kuumaks käidud jalgu. Poriloigud olid kuivanud pragudeks ja tänavatel võis näha ainult päikeseprille ja nokamütse. Polikliinikud täitusid sel kellaajal kiiresti päikesepistes rannalistest, politseijaoskonnas proovis arreteerimiselt päästa end keegi tagataskuvaras ja kauplustes tingisid ventilaatorite hindasid täiskasvanud. Inimesed tekitasid lärmi ning energilisust.

Sel ajal, kui viimased aluspüksid hakkasid pesunööril kuivaks saama, võis näha linna ühel kõrvaltänaval imelikku vaatepilti: Lapsevanem ja Pisipõnn piilusid midagi läbi plankaia ava. Neid ei häirinud tuliseks läinud kingatallad ega päikeselaigu mäng majanumbrit kuulutaval plekitükil. Nad olid süvenenud aiatagusesse ellu. Mis seal toimus? Mida piiluti?

Lapsevanema triiksärk muutus tänu palavusele higiseks, natuke kulunud teksapüksid imesid endasse päikeseenergiat...

Poisikluti traksipüksid olid kääritud põlvedeni, lössakile vajunud froteesokk püüdis vestelda lahtisõlmunud kingapaelaga ning sünnimärk lapse säärel uudistas maailma. Kuid jätkati piilumist...

Telliskivid aiapostides alustasid sulamist ja isa-poja uudishimu hakkas õhus särisema. Palavus... Uudishimu...

"Issi, mida me piilume?" küsis üks väsinud salasilm teiselt. Lapsevanem pööras pea aeglaselt tasase hääle poole ning purskas naerma. Mida? Seda ei

osanud ta öelda, sest kuumuse tõttu oli ta unustanud, mis ümberringi toimus. Päike hakkas silmapiiri taha vajuma.

Kairi Kullo XI klass

83

LINNULEND

Räägitakse, et inimelu iga päev on erinev. Erinev ja iselaadi. Räägitakse, ei iga päeva tuleb võtta kui kingitust Jumalalt, iga päeva üle tuleb õnnelik olla ning nautida seda, nagu oleks just tänane päev sinu elus viimane.

Minu elupäevad ei ole enam erinevad, minu elu on ühesugune. Kunagi olid nad ka mul erinevad, olid erinevad ning huvitavad, huvitavad ja ilusad. Aga see aeg on möödas... Juba ammu ei täna ma enam oma elupäevade eest Jumalat, juba kaua aega ei taha ma enam elada...

Juba seitse päeva on nad mu ümber saginud. On saginud ja siis läinud. On läinud, aga tulnud alati tagasi. Ja vahepeal on näod vahetunud, aga alati on keegi minu juures valvanud. Ja tegelikult ei olegi nad ainult mingid näod, tegelikult peaksin ma neid isegi tundma. Ja tegelikult ma võib-olla isegi tunnengi. Näe, seal on ema ja isa Proovin neid hüüda, aga ei suuda... Proovin istukile tõusta, aga ei jaksa... Proovin käega viibata, kuid ei jõua...

Juba seitse päeva on see nii kestnud, juba nädala olen ma lamanud oma toas, oma voodis. Ma olen lamanud midagi tundmata, midagi teha suutmata. Oleksin nagu voodi külge kinnitatud, oleksin nagu surnud, aga ei ole ka.

Ma olen ju olemas, ma näen, ma kuulen, aga enamaks ei ole ma suuteline. Vahepeal panen tähele, et keegi on mind ukse vahelt juba tükk aega piilunud. Selline pisike, ehmunud näoga tüdrukuke. Selline pisike, selline õrnake. Ma tunnen teda, ma tahaks teda kutsuda, ma tahaks talle öelda, tahaks talle öelda, et...

See tüdruk on mu oma õde, minu õde, kellega me kunagi päevad läbi mängisime, mängisime ja mängisime. Me ei suutnud viit minutitki lahus olla, aga nüüd pole ma teda juba seitse päeva näinud. Praegu piilub ta ukse vahelt, enamat ta ei julge. Olen ma siis tõesti praegu nii kohutav, et isegi oma õe eemale peletan?

Tihti astub siit minu juurest läbi ka keegi valges kitlis mees. Mees, kes sisse astudes alati hea näo ette teeb ning emale kõval häälel seletab, kuidas ma jälle paranenud olen. Ja siis kiidavad nada alati kõik koos tükk aega, kui tubli ma ikka olen. Aga seda teevad nad ainult minu kuuldes. Kõrvaltoas olen ema nende päevade jooksul lugematuid kordi nutmas kuulnud, olen teda nutmas kuulnud ning selle võõra onuga mingist kümnepäevasest kriisiajast rääkimas kuulnud. Mitu korda päevas tehakse mulle süste, süste, mida ma tavliselt ikka kartsin. Kartsin neid valusaid süste nii hirmsasti, et pistsin juba süstalt ennast nähes tükk aega enne protseduuri nutma. Nüüd aga olen neid torkeid viimase seitsme päeva jooksul nii palju saanud, et ei jõua enam lugedagi. Aga imekombel ei tundnud ma midagi...

Minu haiguse esimesel päeval tegi see kõik mulle miskipärast nalja: need teenindavad inimesed, süstid, mida ma isegi ei tundnud, kummaline meesarst. Aga tänaseks on see nali pöördunud hoopis traagilisemaks: ma ei suuda süüa, ilma abita juua... Ma lihtsalt olen, olen, suutmata midagi teha. Mind kardetakse, minu pärast muretsetakse. Ja ma tean, mis mind vaevab. Tean mina ja teavad teised, aga ei suuda mina end aidata ega suuda teised...

Täna hommikul nägin ma taevas lendlemas imeilusat linnukest. Olime õega tihti mõelnud, mis tunne oleks ise lennata, kuid teadsime, et see on võimatu. Teadsime, et see on võimatu, kuid ometi mõtlesin ma sellele tihti. Linnuke oli ilus, ilus ja väikseke. Ta oli vaba muredest, vaba valust...

Äkki tundsin ma, nagu oleksin saanud endale selle linnu tiivad, tiivad, millega lendlesin. Kord paremale, kord vasakule... Siis tuli ette puu. Puu, millele olin lapsepõlves alati ronida tahtud, kuid lennata oli palju parem. Lennata ära siit murede maailmast, maailmast, kus valitsevad valud ning raskused...

Helen Karner XI klass

84

LEND

Keskpärane, mitte just edukas ärimees seisis täiskiilutud lennujaamas, ruuduline kohver käes, ja vaatas läbi akna vastikut uduvihma.

"Jälle üks kohutav ametireis Kopenhagenisse. Õudne linn." Ja ta needis päeva, mil oli ärimehe ameti kasuks otsustanud.

Peagi kuulutati valjuhääldajast lennuki peatset väljumist. Ta ostis puhvetist karbi arahhisi kakaos ja läks, kuhu minema pidi.

Roninud lennukitrepist üles, leidis peagi oma koha akna all. Varsti paluti turvavööd kinnitada ja hoogu võttes tõusis teraslind kõrgustesse. Ärimees kiikas aknast välja. Kodulinn aina kaugenes -paistis veel tehas ja selle korstna otsas tolknev hall suitsulipp ning rohekas järvesilm. "Selle järve ääres oli silt "Ujumine kategooriliselt keelatud," mõtles mees ja paar udust lapsepõlvepilti kerkisid silme ette.

Kandikuga stjuardess tippis vahekäigus ja pakkus Hollywoodi naeratuse saatel jooke. Ja paberkotikesi. Need viimased läksid ärimehe naabri juures kiiresti kasutusele. Ta pööras pea viisakalt kõrvale ja vaatas aknast välja. Nüüd polnud enam midagi näha, õhk oli kui valget vatti täis. Tüdinenud ilmel võttis ettevõtja kommikarbi ja pistis pihutäie arahhisi põske. Mõnuga sulges ta silmad. Arahhis kakaos oli ainuke meeldiv asi selles ebaõiglases maailmas. Mees mõtles õudusega igavale ülesandele Kopenhagenis ja võttis veel ühe pihutäie komme.

Järsku tõusis naaber püsti ja tuigerdas ettepoole, kus oli kaks vaba kohta kõrvuti, ja viskas end sinna pikali. Stjuardess jooksis tema juurde ja kuuldes, et reisijal on halb, lippas rohu järele.

Ärimees sulges loiult silmad. Korraga tundis, et keegi istub naaberkohale. Silmad avanud, märkas mees ühte punapäist ja tedretäpilist plikat, nii umbes kuueteistkümneaastast, kes end ta kõrvale istuma seadis. Ettevõtja tõmbus veidi akna poole.

"Teate, ega te pahaks pane, kui ma nüüd siia istun," sõnas tüdruk. "See vanamees minu kõrval norskas nii vastikult, et otsustasin siia üle kolida."

"Ole lahke," ütles mees ja mõtles hetkeks, et äkki oleks pidanud talle juba "teie" ütlema. Et oma viga heaks teha, pakkus plikale kakaokommi.

"Oi, oi! Aitäh!" hüüdis tütarlaps ja võttis pisut liiga suure peotäie kompvekke. Kadedusleek lõi ettevõtja hinges lõkkele ja igaks juhuks pressis mees paki püksitaskusse. Karp läks katki ja allejäänud kommid veeresid krabinal mööda lennukipõrandat laiali. Tüdruk naeris laginal. Tal olid pisut liiga etteulatuvad hambad. Plika õngitses taskust rahakoti, heitis pilgu selle peeglisse ja kohendas kiiresti oma punaseid lokke. Ärimehe pilk jäi rahakotis reas olevatele fotodele peatuma. Naaber märkas seda ja seletas kohe lahkesti:" Näete, see on mu ema. Me oleme õudselt sarnased, eks ju?" Ema oli brünett. Mees nihutas end lähemale.

"See on mu vend. Ta õpib ülikoolis ja taotleb magistrikraadi." Tüdruk heitis naabrile uhke pilgu. Mees tegi maailma ükskõikseima näo.

"Aga see on minu papa. Ta on kohutavalt edukas. Juhib suurt firmat, tal on majatäis alluvaid." Tüdruk naeris ülemeelikult. Ärimees mõtles kurvalt oma kesisele palgale.

Naishääl palus turvavööd kinnitada. Lennuk hakkas maanduma. Kopenhagenisse. "Vaadake," ütles plika. "See siin on minu noormees. Maailma ilusaim poiss. Kõik neiud

jooksevad järel, aga tema näeb ainult mind." Lennuk maandus. Rahvas eespool sagis ja liikus ukse poole. Ettevõtja tõusis. "Aga kuulge," ütles naisehakatis kavalalt," olite vist nooruses ka tüdrukute lemmik? Aga ega

teil praegugi viga ole." Ning plika oligi läinud. Üllatunult vaatas mees talle lennukitrepilt järele. Korraga säras päike. Kopenhagen naeratas

sõbralikult keskpärasele ärimehele. "Küll on see ikka ilus linn!" mõtles ta rõõmsalt ja seadis sammud reipalt sihtkoha poole.

Kadri Lepp IX klass

85

LEND

Istusin suures eredalt valgustatud aulas. Klassikaaslased olid paigutatud sümmeetrilislt üle terve ruumi laudade taha. Kõikide ees lebas suur triipudega valge paber. Vist isegi liiga suur. Mõne minuti eest oli teatavaks tehtud lõpukirjandi teemad. Paar õpilast haarasid kohe paberi ja hakkasid tinti kulutama. Teised aga vaatasid kella ning seejärel nukra pilguga üksteisele otsa. Mina olin üks nendest. Vaatasin kord kella, siis teemasid, seejärel klassikaaslaste nägusid ning siis uuesti kella. TEDA polnud tulnud...

Vähehaaval hakkasid saatusekaaslased mõtteid paberile seadma. Mina vaatasin jälle kella 9.30. Teda polnud ikka veel...

Eneselegi märkamatult hakkasin pliiatsiga närviliselt vastu lauda trummeldama. Kaasõpilaste vihaseid pilke nähes rändas see otse suhu. Vahepeal õpetajatele meeldivalt naeratadesalustasin mõtliku pilguga närimist.

Mõne aja möödudes vaatasin jälle kella. 10.00. TEDA ikka veel ei ole!!! Kuhu ta küll jääb?! Olin nii lootnud, et ta on juba eksami alguseks kohal. Aga eks õpetaja ju hoiatas, et äkki jätab üldse tulemata... Seepeale tõmbus mu otsmik higiseks.

Värisevate kätega üle lauba tõmmates püüdsin lakkamatult mõelda kirjandi alguse peale. Tagajärjetult...

Aulas oli umbne ja palav. Ning kuna ma ei suutnud leida sobivat asendit istumiseks, nihelesin kogu aeg.

Poolteist tundi oli eksami algusest möödas. Kõik olid endale sobivad teemad leidnud. Kaks tüdrukut kirjutasid juba mustandit ümber. Mina polnud saanud oma nimestki kaugemale. Õpetajate parastavad näod polnud ka just kõige ideid äratavamad.

10.45. Olin peaaegu kindel, et ta ei tulegi. Ometi teadsin, et temata ei saa ma ka hakkama. Kuid aega oli veel...

Hakkasin närviliselt jalga väristama. Silmad ekslesid mööda ruumi, püüdes leida seintelt vastust tekkinud probleemile. Vastust polnud...

Ajasin selja sirgu ning püüdsin rahulikult hingata. Sellest polnud kasu. Mu süda lõi viis korda kiiremini, kui ma hingasin. Kuulsin aula teisest otsast paralleelklassi eesti keele õpetajat oma plekkkontsaklõbinaga lähenevat. Ta ütles, et mul olevat parem järeleksamile tulla ning et ma pidavat lihtsalt teisi õpilasi oma mõttetusega segama. Kuid just sel hetkel TA tuli ! Nagu värske kevad, tuues enesega kaasa lõputult ideid läbilennatud kohtadest - mõttelend.

Haaranud näritud pliiatsi, alustasin...

Gerli Kaur IX klass

OOTUS

Ta helistas ja vabandas, et jääb natukene hiljaks. Natuke, siis natuke, põhiline, et ta tuleb. Koostasin nimekirja homsetest tegemistest, sest sellistes situatsioonides olen küllaltki hajameelne. Lugesin voodis nimekirja läbi: toad, poodi, turule, juuksurisse, ema juurde, "kuidas teha tšahhopiilit, sibulaga või mitte?"

Ärkasin. Ringutasin ja tulin järeldusele, et kõige parem on hommikuti see, kui saad voodis mõnusalt laiselda. Kell näitas alles üheksa. Appi! Ma magasin sisse! Kiirustasin pesema, jõin lonksu kohvi ning jooksin trammipeatusesse. Ega need trammid tule ju kunagi, kui sul neid vaja on.

Kell oli kaks ja ma võisin mõnuleda juuksuritoolil, sest olin oma ostud teinud. Tänasin ja maksin ning lahkusin oma kodinatega salongist. Ilm oli pilve läinud ja tuulgi oli tõusnud. Oleks, et ainult vihma ei hakka ... ning esimesed piisad langesid mu kiharatele. Õnneks oli ema kodus ja andis nõu, kuid mitte tšahhopiili kohta, vaid et ma olen alles 20-aastane, kas on mõtet ennast siduda. Taevas appi, kas keegi on rääkinud abiellumisest, ma tahtsin ainult teada, kas rohelist sibulat tuleb kastele lisada või mitte. Lõpuks ema rahunes ning rääkis kõik kana puhastamisest kuni sibulani. Ema oli nõus mind ka koju viima. Sisse ma teda ei kutsunud, sest lootsin veel täna oma tegemistega lõpule jõuda.

86

Koristasin toad, katsin laua, kuid kus on küünlad Otsisin kõik võimalikud kohad läbi, kuid mida pole, seda pole. Istusin nõutult maha. Ilma küünaldeta on kõik läbi.

Minu mõtteid segas uksekell. Hõikasin, et uks on lahti. "Sa otsid kindlasti neid?" küsis ema kahte lumivalget küünalt käes hõõrudes . "Kust?" tahtsin hõigata, kuid ta jõudis ette. Ema oli laenanud neid, kuid unustas mulle rääkida.

Jõin köögis kohvi ja olin endaga päris rahul. Riis ja tšahhopiili podisesid pliidil, tort seisis külmkapis, salatid laual. Tundsin, kuidas mul kella vaadates kõht õõnsaks tõmbab. Kas jälle see neetud kõhulahtisus. Jah, nii see on. Kõik on korras. Nüüd jääb üle vaid oodata. Kell on kolmveerand kaheksa. Kui ta jääb hiljaks, siis tuleb kuskil kaheksa, mitte hiljem, sest tal ei ole kombeks hilineda. Et aeg kiiremini läheks, valasin tassi kohvi, panin mängima maki R. Clydemani kassetiga, sest praegu ma vajan just klaverimuusikat.

Heitsin voodisse, haarasin riiulilt kriminulli ning jäin lesima. Pärast paari lehekülge läksin vannituppa soengut kohendama. "Mida sa pabistad ja värised? Ta tuleb ju ainult külla, pealegi pole ta mingi inimsööja." Seda kuulsin ma oma hirmunud peegelpildilt. "Ma tean seda, ta pole ka aborigeen, kuid äkki tegin valesti?"

Meie vestluse katkestas uksekell. Hingasin kopsud õhku täis ja avasin ukse. "Mis sa siin teed?" oli mu esimene lause, mille ma emale esitasin. "Mul polnud midagi teha, tulin vaatama, et sa midagi põhja ei kõrvetanud." - "Kõik on korras!" - "Nojah, kell on juba veerand üheksa läbi, kas ta tõesti ei tule?"

Vaikisin, sest ma tõesti ei teadnud, kas ta tuleb. "Ma siis lähen, kõlla õhtul." Sulgesin vaikselt ukse. Ta pidi tulema pool kaheksa. Oleks võinud vähemalt helistada. Äkki

juhtus midagi? Ei, ei usu. Äkki tundsin, et kõht on hirmsasti tühi. Tahaks midagi head süüa. Laual seisis banaani-kiivitort ning mulle meenus, et ma pole terve päeva midagi söönud.

Võtsin noa. Äkki ootaks veel!? Kuid tühi kõht ei lubanud. Kuiv natuke, muidu pole vigagi. Minu naudingu katkestas pikk uksekellaplirin. Miks nüüd, aga mitte viis minutit tagasi? Avasin ukse.

Ta vaatas kurbade silmadega mulle otsa, surus roosikimbu käte vahele ning lausus:"Mootoriga juhtus midagi. Käisin autoteeninduses. Vabanda, ma ei tahtnud."

Katkestasin ta jutu, sest ma loll polnud teda veel edasi kutsunud.

Pirjo Villems XI klass

KUTSUMATA KÜLALINE

Ta tuleb nähtamatult, kutsumata. Läbi seinte ja uste. Ka varbale astumine ei aita teda nähtavaks teha. Miski ei saa peatada ei teda ega kusagilt saadetud päikesekiiri, mis püüavad jäämäge südame ümber sulatada. Ta tungib ülbelt su mõtetesse, küsimata ja ette teatamata. Paneb lõksulangenu varbast juuksekarvani imelikult, kuid mõnusalt värelema. Kõige viimaks ründab sipelgaarmeega, kes julmalt sisemust õõnestades vallutuse lõpule viib. Tuulepuhang murrab viimasegi takistuse tema eest. Ta sulab su kehasse, pannes jalad käima vales suunas. Pimestab silmad tegelikkuse ning tõe eest. Nahaalselt röövib ohvri söögiisu, jättes ta kuivale dieedile... Ta tuleb ootamatult, sõltumata ajast või kohast. Märkamatult muutub ta üheks osaks sinust. Tema üle ei ole võimalik arutleda. Ta lihtsalt on. Armastus.

Pirjo Villems XI klass

87

RÖÖVLI - ROOBERTI ARMASTUS

Ta tuli oma onni, viskus võrkkiigele, võttis taskunoa ja hakkas ussitanud õunavissi koorima. Õuna nüsides ümises ta üht vana meremehelaulu. Viimaks viskas mees koored põrandale ja sirutas käe tumerohelisest riidest koti järele ning hakkas sealt pikkamööda igasuguseid asju välja õngitsema. Hõbelusikad, viiulipoogen, paar vana münti, portselanist inglikujuke, puhtad sokid, lips, hõbekann, punasest siidist kaelarätik ja veel palju, palju muud kogunes väikese hurtsiku põrandale. Röövli-Roobert tuli raksust. Kuid täna ei täitnud paadunud röövli südant magus rahulolu. Täna ei jäänud ta hing sugugi rahule. Röövli-Roobertil oli täpselt sama tunne, kui ta kord vargusega vahele jäi. Ta ei mõistnud seda tunnet. Kuid midagi sundis teda mõttele minna tagasi linnakesse.

Röövel läks kaevule ja loputas end külma veega. Siis lippas tuppa ja avas riidekirstu. Sealt leidis varas vanad ülikonnapüksid. Ta pani need jalga, kuid siis märkas mees ehmatusega, et üks püksisäär on alt määrdunud. Pikemalt mõtlemata lõikas röövel taskunoaga selle kuni põlveni maha. Jalga pani Roobert veel äsja varastatud puhtad sokid, kirstust leitud sandaalid. Need polnud küll ühest paarist, kuid see polnud Robile tähtis. Vana meremehesärk karvast rinda, punane siidrätik kaela katma. Siis võttis varas nurgast pruuni kuue, lõi selle tolmust puhtaks ja pani selga. Hurtsiku eest korjas Röövli-Roobert võilille ja torkas selle uhkesti pintsaku nööpauku. Põllu ääres noppis õnnelik röövel pihutäie rukkililli ja astus uljal sammul linnakese poole. Kuum juulikuu päike kõrvetas. Lõpuks linna jõudes märkaski Robert meierei trepil mustlastüdrukut ja vanapoisi kõhust käis külm jutt läbi! Ta pomises midagi kohmetult ja ulatas tüdrukule viisaka kummardusega rukkilillekimbu. Korraks välgatasid neiu huulte vahelt valged, ühtlased hambad. Tüdruk tänas. Siis teda hõigati ja neiu istus voori viimasle vankrile. Mustlaseplika viskas mehele pärja oma peast ja lehvitas. Peagi kadus voor käänaku taha. Röövli-Roobert alustas koduteed veidi teises meeleolus. Kodus riputas ta pärja hurtsiku seinale naela otsa. Siis võttis röövel põrandalt kooritud õuna ja heitis võrkkiigele, ise end õõtsutama hakates. Järsku Roobert tõusis, vaatas pärga seinal, mille lilled soojas ruumis juba närbuma hakkasid, ja ohkas. Siis pööras ta otsustavalt ümber ja hakkas põrandalt asju kokku korjama.

Kadri Lepp VII a klass

PUHKEPEATUS

Päike särab pilvitus taevas armutult kuumalt. Teeäärsetel puudel ja põõsastel ei liigu ükski leht. On täielik tuulevaikus. Ilmselt ei laula sellise kuumusega isegi linnud. Ei, linnulaulu üle pole võimalik otsustada, sest ainus heli, mis mu kõrvadesse tungib, on mopeedi mootori müra.

Masin jätab selja taha ühe kilomeetri teise järel tolmavat teed. Vastassuunast tuleb auto, mis matab mind üleni tolmupilvedesse. Jubedus! Mootori mürin muutub vaevalisemaks. Arvatavasti on ees mingi mägi. Püüan läbi tee kohal hõljuva tolmu uurida, kuhu ma jõudnud olen. Ahaa, selge pilt! Mopp ronib üles Mudasoo mäest. Läbi hajuva tolmu hakkab silma Saha kabel, mis seisab tolle mäe harjal. Puude roheliste lehekroonide vahelt paistab ta punane katus. "Poleks paha siin väikest peatust teha," arutlen endamisi. Väravakoht üha läheneb. Kas pöörata? Tolmune stopptuli sähvab põlema, kruusakrobin rataste all asendub rohu sahinaga. Mopp liigub aeglasemal käigul piki rohtunud teed kabeli poole, seda enam märkan vanu ning hooldamata hauaplatse.

Sõiduk peatub, mootor möiratab viimast korda ja siis valitseb surnuaias jälle vaikus. Pannud mopeedi toe najale seisma, teen väikese jalutuskäigu ümber kabeli, et liigutada kangeks jäänud keha. Nurga taga, surnuaia kõige kaugemas servas, on võssakasvanud vanad kiviristid. Et nendeni jõuda, tuleb kõvasti põõsastes rabeleda. Nii, lõpuks seisan ühe imeliku nikerdise ees, mis meenutab natuke laeva vanaaegset nelja käepidemega rooliratast, mis on maasse pistetud. "Pagan seda teab, äkki oligi meremees," arutlen endamisi ja proovin lugeda ristil olevat kirja. Asjata vaev! Aru ei saa mitte mõhkugi. Rohkem pole aega kivist riste vahtida, sest päevaks põõsastesse kogunenud sääsed on nõuks võtnud mind siit välja ajada. Loovutan võsa meelsasti neile ning siirdun kabeli järgmise nurga poole. Tagaseina juurest võib leida juba uuemaid, selle sajandi keskpaikka kuuluvaid kalme. Enamus on hästi hooldatud, kuid on ka rohrukasvanuid kääpaid. Siinsetel hauaplaatidel seisavad nimed selges eesti keeles. Neid silmitsedes leian mõne liigagi tuttava perekonnanime. Haudade vahel jalutades jõuan

88

kabeli kolmanda seina juurde. Siin pole ühtegi hauda. Ainult eemal kasvavad suured puud. Otse seina ääres vedelevad mõned katkised katusekivid. Astun mõned sammud eemale ja ajan pea kuklasse. Katuses on paras augulahmakas. Päris kindlasti pole see loodusjõudude töö. "Eks hulle ole kõikjal," mõtlen ümber nurga keerates. Peatun kabeli ees, kus alustasin oma ringkäiku. Eemal puude vahel paistavad mõned eelmisse sajandisse kuuluvad raudristid, kuid palavus peletab mu hoopis kabelisse.

Astun suure ukse juurde ja tõukan seda käega: kas on lahti? Surun tugevamini. Kostab võigas krigin ning uks paotub. Surun ennast sellest tekkinud praost sisse. Kabelis on meeldivalt jahe ning ämar. On tunne, nagu oleksin sattunud ajas paar sajandit tagasi. Läbi ukseprao paistab päikesest särav, bensiinilõhnaline mopp nagu XX sajandi sümbol, sees aga vaatavad mulle vastu ligi viiesaja aastased seinad, kumerad laevõlvid, pööningule viiv trepp. Uks langeb kriiksudes kinni. Üle selja jooksevad jubedusejudinad, mis kohe kaovad. "Loll," ütlen mõttes endale. "Soomest oled küll üksinda pimedas toas õudusfilme vahtinud. Kas nüüd lööd päeval kabelis kartma?" Seina ääres märkan paari üksteise peale tõstetud kiviplaati ning järsku on jalad lõpmatult väsinud. Ega's midagi, istume. Külm kivimüür jahutab mõnusalt higist selga. Lasen peal langeda jalgadele toetuvatele käsivartele. Nii võiks lausa magada. Suu venib nagu iseenesest haigutuseks lahti...

Tõstan järsku pea ja jään kuulatama. Kas mulle tundus? Ei, pööningule viivalt trepilt kostab kellegi astumist. Kogu keha on järsku pingul nagu pillikeel. "Kummitusi pole olemas, keegi teeb lolli nalja," ütleb mõistus, kuid ikkagi jooksevad silmad valvsalt mööda ruumi ringi ja käsi krahmab maast kivitüki. "Kui keegi teeb minuga sellist vigurit," mõtlen otsekui vabanduseks," siis hakkan mina ka naljatama!" Seisan püsti, käsi viskeks valmis. Juba langeb ukseaugust mingi vari põrandale. Keegi on jõudnud trepist alla ning siseneb ruumi. Käsi liigub paigast, kuid nõksatab samas seisma. See pole mingi luukere ega koll, vaid inimene. Naine. Kummaline vanamutt. Peidan alles ehamatusest väriseva käe selja taha ja poetan kivi maha nii vaikselt kui saan. Paraku ei lähe see sugugi vaikselt. See neetud kamakas teeb lärmi, nagu oleks maha visatud metallist supipott. Mutike pöördub ja vahib mulle otsa otsekui küsides: "Tohoh tont, kes see veel on?" Ega mu endagi nägu vist palju parem ole. Lõpuks astub vanaeit minu juurde ja nõuab:"Mis sa siin lõhud?"

"Misasja?" ei oska ma ähmiga muud öelda, siis aga lähen kergelt vihaseks: mida ta süüdistab, kui ei tea mitte mõhkugi? Seepärast lisan:"Ma ei lõhu midagi, ainult kivi kukkus maha. " Mutike aga vahib mulle otsa ning käib aga peale oma küsimustega: "Kui vana on sinu arvates see kabel?" -"Umbes viissada," kohman vastu, püüdes oma mõtetes korda luua. "Õige," nokutab vanamutt peaga ja aina pärib edasi: "Kui vana sa ise oled?" - "Kuusteist," vastan nagu automaat. Ilmselt see vastus rahuldas mu vestluskaaslast, sest edasi pajatab ta juba veidi sõbralikumal toonil.

"Kuula mind," ütleb mutike istet võttes. "Mina olen nimelt kolmesaja viieteistkümne aastane." Midagi keeras mu sees end pahupidi. "Tere, suur mõistus!" ägan mõttes. "Nüüd on küll üks meist hull. Ning vaevalt see mina olen. Ja kuidas ta veel riides on?! Nagu tsirkusetola või mõni keskaegne pesunaine." Mutike aga oleks nagu mu mõtteid lugenud. "Ma pole hull, nagu sa arvad, vaid hing möödunud ajast. " Otsin seinalt tuge, et mitte istuli kukkuda. Minu kummitus aga ajas oma juttu edasi: "Kas sa tead selle kabeli ehitamise lugu? Tahad, ma või sellest sulle rääkida." - "Kas sa mõtled seda stoorit, mille järgi pidid tolle kabeli ehitajad olema meremehed, kes olid tormiga merel ning lubasid ehitada kabeli sinna, kus nad elusalt kaldale pääsevad?" pärisin omakorda vastu. " Jah, just seda ma mõtlesin," noogutas vanaeit pead. "Aga kas sa tead, et kui kabelit ehitati, käisid kolm meest seda öösel lõhkumas. Lõpuks nad tabati ja müüriti karistuseks peadpidi kabeli seina. Sa võid nende peade auke praegugi välisseinal näha. Nii tehti vanasti ning nii tuleks talitada ka nendega, kes käivad praegusel ajal kabelit lammutamas. "Ise vahib mulle otsa. "Thank you, mammi!" arutlesin endamisi. "Minu pea seal küll ei vedeleks. Minu käed on selle koha pealt puhtad nagu peeglid. "Kõvasti aga ütlesin:"Siis oleksid kabeliseinad küll päris auklikud."- "Seda kindlasti. Eriti kui veel hauarüüstajad juurde arvata. Ja need autojuhid, kes oma masinatega surnuaeda sisse sõidavad."

Nüüd ma enam mõttes teravmeelitsema ei kippunud, sest mulle meenus, et teisi pool kabeliust seisab mopeed. "Aga omajagu on mul siiski õigus," rahustasin ennast, "pole mõtet sellele kolmesaja-aastasele rääkida autode ja mootorrataste ärandamisest, nagunii ei taipaks tuhkagi."

Kummitus tõusis püsti ning astus minu juurde. "Need, kes tulevad surnute rahu rikkuma, peaksid ise surnud olema!" ütles ta ning puudutas oma käega mu pead. Käsi oli külm ja kõva nagu kivi. Karjatasin ning põrkasin eemale. Vahtisin segase pilguga kabelis ringi, heitsin kartliku pilgu pööningule viiva trepi poole ja tõusin püsti, toetasin külmale kiviseinale, mille vastu mu pea oli ilmselt libisenud.

89

Astusin kangete jalgadega ukse juurde. Selle krigin ajas judinad peale. Alles päikesevalgus vabastas mind täielikult kuuldu-nähtu mõjust. "Mida kõike ka ilmas ei juhtu!" pomisesin mopi juurde sammudes. Tegin bensiinikraani lahti, tahtsin juba starteripedaalile vajutada, kui mõtlesin korraga ümber. Võtsin mopeedi käekõrvale ja lükkasin surnuaiast välja. "Mingi tõetera selles siiski on," mõtlesin maanteel mootorit käivitades. Alles siis, kui iga mopeedi rattatiir mind kabelist üha kaugemale viis, vaatasin tagasi. Külmavärin käis läbi keha, kui nägin kabeli katuseaugust välja vaatavat vanamutti, kes mulle järele lehvitas. Siis katsid suured puud ning mopeedi rataste alt tõusev tolm kogu vaate kabelile.

Antti Ehala IX klass

PEEGEL

Rohtunud rada. Sel pole vist tõesti ammu käidud. Kuid minugi poolt ei jää unustatud teele mingisuguseid märke ning keegi ei saa ealeski teada, et siit üldse läksingi.

Poollagunenud aiavärav ja paekiviplaatidest kõnnitee. Viltuvajunud hurtsiku välisuks on eemaletõukavalt avanenud ja sisemusest tungib ninna kopitunud mööbliesemete lõhna. Vaatamata ebameeldivustundele, astun ettevaatlikult mööda plaatidest teerada, kartes koperdada lõhenenud kivide pragudel.

Kolme kerge sammuga ületan ukseni viivad trepiastmed. Söandamata puudutada linki, lipsan pimedusse.

Võtab aega, kuni silmad hämaras harjuvad. Vaatan enda ümber: nurgas seisab nikerdustega puukirst. Astun viimasele lähemale. Keeran kägisevat võtit roostes tabalukus ja kergitan krigisevat kaant. Kõige peal lebab suur must vihmavari, selle all paabulinnusulega õlgkübar. Võtan kõik välja. Kirstukaas langeb paukudes kinni, paisates õhku tolmurulle. Atsihh!

Panen kübara pähe, avan vihmavarju ja, lõhkedes soovist end näha, märkan selja taga seinal ämblikuvõrkudesse mähkunud peeglit.

Jalge all krigiseb põrand. Paari sammuga jõuan otsitavani. Imepeened lõngad, mis varjavad ilu, pühin käega kõrvale, kuid oh õnnetust! Kuigi peegel on kuldääristega, on ta oma võlu peaaegu kaotanud. Nimelt jookseb kui pikk ja looklev uss üle terve pinnalaotuse inetu mõra. Tänu sellele näen endki seal veidrana: vastu vaatavad kaks nina, paigalt nihkunud silmad ja kõver suu. Tekkinud kujutist jälgides avastan, et õlgkübara servad on mõnest kohast hargnenud. Vihmavarigi on auguline. Ainuke asi, mis paistab elegantsena, on paabulinnusulg. Nimelt langeb temale uksepraost imbuv valgus ja paneb kübaraehte muinasjutuliselt helkima - vikerkaarevärvid tantsivad sel kaunistusel.

Pilgutan endale silma ja puhken naerma. Veel kaua kordub naerurõkatus kajana mu ümber, muutudes aina hirmuäratavamaks.

Äkki märkan, et peegli sisemusest läheneb keegi. Kuigi usun muinasjutulistesse haldjatesse ja nõidadesse, võpatan, sest toimuv on liiga müstiline. Seisan silmitsi valges rõivastuses imeolendiga. Ta vaikib.

"Tahan minna lahtise vihmavarjuga läbi makaroni!" hüüan tervituseks. Kuid valge daami olek ei reeda millegagi, et ta mind kuulnud on.

"Tahan ruudulist põrandavärvi!" löön hurjutavalt jalaga vastu põrandat, kuid kõik on endiselt vaikne.

"Tahan lennuki järelkäru!" Märkan, et muinasjutulise isiku suu tõmbub muigeks. "Tahan õitsvat kuusepuud! Veel tahan, tahan... Tahan saada meie vabariigi kuningannaks! Langen tolmusele põrandale. Silmist hakkavad voolama pisarad. Nende tee kulgeb mööda

põski ja lõuga, kaelalt väljasirutatud käepesale ja sealt edasi maha. Inimolevus ei poeta sõnakestki, vaid puudutab mahalangenud veetilku oma võlukepikesega. Pisarad muutuvad värvilisteks pärliteks.

Kui vääriskive on kogunenud kümme, korjan need pihku ja sirutan käe haldja poole. Viimane raputab eitavalt pead. Mõistan. Tõmban moondunud pisarapärlid taas tagasi, asetan käe sülle ja jään neid üksisilmi imetlema.

90

Kui pilgu tõstan, näen, et haldjas, vihmavari, paabulinnusulega õlgkübar, pragunenud peegel, puunikerdustega kirst, poollagunenud hurtsik, paekividest teerada, krigisev aiavärav ja rohtunud kõnnitee on kadunud. Leian end pehmes tugitoolis teleka ees. Saated on juba ammu lõppenud, kõrvu kostub vaid vaikselt helisev muusika. Küsin iseeneselt: "Kas oli see unenägu või juhtus kõik ilmsi?" Tean vaid, et isegi siis, kui olin kusagil, ei jäänud minust sinna ühtegi märki.

Tõusen . Lülitan televiisori välja. Avastan, et vasak käsi on mul rusikasse surutud. Sirutan kanged sõrmed laiali. Näen, et peopesal lebavad erivärvilised pärlid...

Merike Kroben XII klass

PEEGEL

Seinal ripub peegel. Mõranenud. Kaetud paksu tolmukorraga. Kaunistatud mõne "ilusa" sõnaga.

Tuul puhub läbi kõleda ja tühja koridori. Kuldsed vahtralehed lendavad ukseavadest mahajäetud koolimajja.

Esimene sügis, mil lapsed ei astu üle kooliläve, ei jookse koridorides ega kiika lõbusalt. Puudub naer. Kõikjal on rusuv vaikus.

Seinal ripub peegel. Mõranenud. Kaetud paksu tolmukorraga. Kaunistatud mõne "ilusa" sõnaga.

Ei ole möödunud päevagi, mil keegi poleks heitnud pilku peeglisse, et sättida juukseid või pluusikraed. Selle peegli ees on aset leidnud ka kõige suuremad sõnelused parimate sõprade vahel. Just seal on lahku läinud poiss ja tüdruk ning viimane küsis eneselt õnnetult peeglisse vaadates: "Mis mul viga on? Miks ta mu maha jättis?" Ilusatest silmadest hakkasid jooksma mööda põski alla pisarad. Kas silmad on selleks loodud, et nutta? Ei! Nad on ju ka peegel - hingepeegel. Ja nad peavad alati selged olema, sest peeglist pole kasu, kui ta on udune ja tolmune.

Seinal ripub peegel. Mõranenud. Kaetud paksu tolmukorraga. Kaunistatud mõne "ilusa" sõnaga.

Keegi ei vaja teda. Mahajäetud koos koolimajaga. Tema seltsilisteks on vinguv tuul, mis lõõtsub koridorides ja klassiruumides, hulkuvad kassid, kes peavad kräunudes oma pulmi, ja vahel inimesed. Aga nemad ei vaata kunagi üksikusse peeglisse, vaid räägivad sellest, kuidas logisev ja lagunenud koolimaja maha lammutada. Ja selle asemele ehitada uhke puhkebaas. Ega siis seal vajata enam tuhmunud peeglit. Sellest jäävad ainult killud, mis mattuvad rusude alla.

Seinal ripub peegel. Mõranenud. Kaetud paksu tolmukorraga. Kaunistatud mõne "ilusa" sõnaga.

Äkki astub mahajäetud koolimajja vana peegli ette väike kahe patsiga tüdruk. Ta tõmbab käega üle peegli ning naeratab lõbusalt. Plika üritab peeglit seinalt maha võtta. See on raske töö. Aga suurte jõupingutustega õnnestub siiski. Peeglit kätte võttes ja põlvega toetades sõnab tirts: "Mu vanaema kindlasti rõõmustab, kui talle sellise kingituse teen. Tal ei ole ju ühtegi peeglit."

Nende sõnadega lahkub patsikandja armetust koolimajast. Seinal ripub peegel. Mõranenud. Läikima nühitud. Kaunistatud väikeste isetehtud lillekestega.

Heli Tomson X klass

KOHTUMINE INIMESEGA

Ta oli just lagendikule astunud, kui haistis lõhna. Kriimsilm oli mitu nädalat jälginud ja nüüd püüdsid ta sõõrmed kinni iga väiksemagi toidulõhna. Liha!?

Jah, see oli lihalõhn. Kuid selles tundus midagi ärritavat. Hundi kondised küljed võpatasid kohkunult - see oli TEMA lõhn.

91

Loom oli liiga vana ja kogenud, et mitte tunda TEDA. Kriimsilm jälgis tihti puude vahelt neid imelikke loomi, kes oma armetuses keerasid paljaste kehade ümber metsaelanike nahku, kuid olid samas nii tugevad, et kõik ürgsed loomad neid kartsid. Hunt tundis veel tagumises käpas kerget valu -inimese oda mälestus. Lõhn muutus tugevamaks. Oli hilja põgeneda - TA oli tulnud vastutuult ja kriimsilm ei märganud vastast enne, kui see juba tema ees oksad laiali lükkas ning lagendikule astus. Mõlemad võpatasid ootamatusest. Hundi rohelised silmad peatusid vastpüütud jänesel, kes rippus inimese vööl. Siit see hõrgutav lõhn tuligi...

Ka inimene oli nälja tõttu kõhn - kerge saak. Hallivatimees vaatas vastast, kuid tema kaalutlused hüppest lõpetas oda märkamine - vana kogemus. Hunt tundis, et on põgenemiseks liiga nõrk. Alistuda saatusele? Muud võimalust ei olnud. Altkulmu kõõritas ta inimese poole, oodates saatuslikku hoopi. Kuid... vaenlane muigas, pöördus ringi ja sammus eemale, lükates käega eemale ettejäävaid oksi.

Nüüd oleks hea võimalus... Hunt sihtis inimese kaitsetut kaela, silmad põlemas. Kuid samas tundis ta midagi vastukäivat ürgsele instinktile. Kriimsilm ajas end näljast värisevatele käppadele ning lonkis inimesele järele. Jahimees kuulis metsakutsat järele tulemas. Ta lõikas kivinoaga tüki jänesest ja sirutas looma poole. Ja esimene koer roomas alandlikult peremehe juurde ning võttis vastu pakutud pala.

Ülle Kamm XII klass

KOHTUMINE INIMESEGA

Kohtusin Inimesega. Sel sajandil, mil nõidu põletati tuleriitadel. Keset tühja tolmust teed. Tuli ta ei tea kust ja läks ei tea kuhu. Tulin kahekümnendast ja läksin kaheteistkümnendasse sajandisse. Juukseid polnud tal ollagi.

Tervitas Inimene mind, mina teda. Istusime tee äärde maha. Vaikisime, tähendab, ei rääkinud sõnagi. Puhkasime lihtsalt jalgu. Me

mõlemad. Pärit olime erinevatest aegadest. Erinevaid jumalaid kummardasime, erinevaid kuningaid teenisime.

Inimene tõusis, jättis minuga hüvasti. Lubas, et kohtume veel kord kunagi. Tema liblikana, mina lillena. Ühel päikesepaistelisel suvepäeval õitseval aasal. Saatis terviseid sinna, kuhu ma teel olin.

Hakkas ta astuma, ei tea kuhu. Jõuab kohale, ei tea kuhu, ei tea millal. Loodetavasti jõudis kohale, sest meil pole luba kaotada ühtegi inimest sajandite segasesse keerisesse.

Mirje Veller XII klass

VÕILILLEPÄRG

See oli minu elu kõige parem päev. Ei ühtegi muret. Ainult mina, aas, võililled, päike ja kosk. Täius!

Pärjad sain valmis mõnekümne minutiga. Panin enda oma pähe ning ütlesin: "Nüüd olen tõeline printsess." Keerutasin paar korda, võib-olla rohkem, aga mäletan, et lõpetasin, kui kuulsin kellegi naeru. Vaatsin ringi, kuid ei näinud kedagi.

"Jälle see hääl," mõtlesin endamisi. Mõne sekundi pärast tundsin kätt oma õlal. "Issi!" Ta võttis mind sülle, naeratas ning sõnas: "Ostame hästi palju jäätist." Ise mõtlesin, kus ema võiks olla. Enne niidule minekut oli ema

veel kodus. "Kas temaga on midagi juhtunud?"

92

"Ei. Mis jäätist sa tahad?" "Sokolaadi!" Sel päeval istusin esimest korda auto esiistmel. Tundsin end vanemana, sest minu

kaheteistkümneaastane naabritüdruk polnud juhi kõrval kunagi sõitnud. Kuigi ma ei näinud autost välja, teadsin täpselt, kus parajasti olime: veel paarsada meetrit

jäätisekioskini. See tundus pika maana, aga lõpuks jõudsime kohale. Ostsime ainult kaks jäätist. Ühe sain kohe ära süüa, teise jätsime emale. Läksime autosse ning sõitsime edasi.

Jõudsime suure valge maja juurde. Ma polnud kunagi seal käinud. See oli palju suurem kui meie viiekordne maja. Kõikidel inimestel olid lumevärvi kitlid seljas. Sõitsime liftiga neljandale korrusele. Kõndisime mööda suurt koridori viimase ukseni. Isa tegi selle lahti ning seal nad olid! Minu ema ja väike vend. Pisipõnn paistis palju armsam kui mu uus beebinukk.

Isa musitas mõlemat. Siis ulatas kingituse päevakangelasele. Ema ei tahtnud jäätist, sellepärast anti see mulle. Omalt poolt ulatasin võilillepärja vastsündinule. Päev muutus järjest paremaks. Tükiks ajaks jäi mind vaevama üks küsimus: Kust emme selle põngerja sai? Vastuse sain alles mõne aasta pärast.

Praegu olin jälle siin oma lapsepõlve lemmikaasal. Päike paistis, oli kuulda kose mühinat ning linnulaulu. Maa oli ikka sama roheline kui viiskümmend aastat tagasi. Võililled tundusid küll päikesekollasemad...

Nüüd pani tütremees oma käe minu õlale. "Kas juba läheme?" küsisin ehmunult. "Jah." Istusin autos esiistmel ning enesegi imestuseks ütlesin: "Ostame jäätist!" Seda me tegime. Soovisin šokolaadijäätist, mille ka sain. See päev kutsus üha enam ja enam

esile vanu mälestusi. Sama valge maja, sama palat neljandal korrusel. Ainult minu ema asemel oli seal autojuhi

naine, kes säras õnnest, kui astusime tuppa. Väike poiss lamas ta kõrval. Minust sai vanaema! Midagi oli ikka puudu - võilillepärg.

Hedi Harzia X klass

HIRM

Paks udu kattis puid ja põõsaid. Ringi liikudes ei olnud võimalik näha sõrmegi. Ainult kuu helendav ketas paistis vaevu-vaevu läbi selle hallika massi.

Lähenesid sammud, mis muutusid järjest kiiremaks ning kiiremaks, kuni kõnnak muutus jooksuks. Auravinest ilmus nähtavale naise siluett. Too kukkus ja ta selja taga seisis keegi, käsi välja sirutatud...

"Neetud!" ütles üks nördinud hääl pimedusest. "Jälle läks vool ära. Just kõige põnevama koha pealt. Tüüpiline!"

Hääle tekitajaks osutus Jüri, kes üksi koju jäädes ja mitte midagi tehes oli televiisori taha istunud. Poiss ohkas sügavalt, tõusis püsti ning hakkas aeglaselt akna poole teed rajama.

Sihtpunkti jõudis noormees alles tüki aja pärast, kuna tal tulid ette mitmed takistused. Üheks neist oli lauanurk, mille vastu vapper rüblik põrkas nii tugevasti, et järgmiseks päevaks võis sinikat loota.

Akna juurde jõudes ei näinud Jüri midagi, sest ka teistes majades oli vool ära läinud. Poiss hakkas tagasi diivani poole minema. Jäänud varsti ühe kapi juurde seisma, tõmbas ta lahti sahtli, soris seal, kuni leidis vajalikud asjad, ning kõndis siis lauani. Varsti helendas sellel küünal.

Pimedus on imelik asi. Magades ei pane me seda tähelegi, aga kui peame istuma üksi valgustamata korteris, siis hakkab juhtuma palju kummalist. Inimesed märkavad, et ei ela üksi, sest selgelt on kuulda kedagi enda kõrval kõndimas. Teise toa diivanil hüppavad kindlasti mingid väikesed koletud elukad, kuna kallis mööbliese nagiseb väga kahtlaselt. Õudusega avastatakse, et ka lampide kallale on juba jõutud...

93

Ei lähe mööda kuigi kaua aega ning siis hakatakse nägema jubedaid varje, mis varsti omandavad kohutavamad kujud. Ollakse kindlad, et nüüd on lõpp lähedal.

Jürigi ei pääsenud sellest, vaatamata küünlale, mis laual põles. Vaikses korteris istudes märkas poiss mõne aja möödudes, et tugitooli, mis seisis kauges pimedas nurgas, olid vallutanud tulnukad Marsilt. Varsti kuulis ta neid trallitamas ka kõrvaltoas ning kõndimas esikus. Noormees püüdis küll õudust äratavad mõtted peast välja visata, kuid see ei õnnestunud. Siis üritas Jüri meenutada mõnda naljakat anekdooti, aga kõik olid nagu peoga pühitud.

Järsku kuulis poiss tuttavaid samme, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, kellele need kuulusid. Ei möödunud kaua aega ning nähtavale ilmus vaevu märgatav siluett. Nüüd tundis noormees

ära olendi, kes teda kimbutanud oli. Jüri läks ligemale ja ütles:"Tere, Hirm!"

Helen Vaab X klass

OLI MEELDEJÄÄV PÄEV

Päike paistis kõrgelt, oli + 5 kraadi sooja. Vihma ei sadanud üldse, sest taevas polnud ühtegi pilveraasu. Puud olid pungas, sest päike paistis. Lumi olis sulanud, sest oli soe.

Õhus oli uus lõhn, kevade lõhn, ning paljud usuvad, et armastuse jumalanna lõi selle aastaaja. Maa oli kuiv ning kusagil polnud lirtsuvat pori. Oli minu lemmikpäev - neljapäev. Oli lühike koolipäev, sest õpetajal oli kiire arsti juurde.

Sellel päeval olid minu lemmiktunnid : kirjandus, bioloogia, muusika- ja tööõpetus. Nii meeldiv päev oli!

Risto Lilander VII klass

MUL ON IGAV!

"Seis! Katkestage! See on jube! II kursuse lavakateedri õpilane peaks juba midagi näitlemisest teadma! Aga sina... Tegelane, keda kehastad, on kangelanna, peategelane. Püüa nüüd väljendada end pisut veenvamalt. Alustame uuesti kohast, kus lausud: "Mul on igav!" Näitle, palun näitle!"

Õppejõud silus pimedas saalis prožektori valguses läikivat paljast pealage. Sättis end istuma ning käeviipega vaigistas teisedki saalisolijad. Ainult vahetevahel rikkus häirivat vaikust haamriklobin. Lavatöölised olid oma plaanist maha jäänud ning nüüd oli raske dekoratsiooni esietenduseks valmis saada.

Istusin laval mulle ettenähtud kohale. Manasin näole tülpinud väsimuse ja sain pikkamisi sõnatud: "Mul on igav!" "Stopp!" Kelleks sa mind pead? Kas pean tõesti uskuma, et sul pole midagi teha? On sul kunagi

igav olnud? Ei!? Kuidas sa ei suuda öelda tõepäraselt kolme sõna "Mul on igav!"? Kuule, kogu proov kannatab praegu selle pärast! Katseta veel!"

Vaatasin arglikult pimeda saali poole. Üksik tume kuju vehkis ärritatult kätega, iga liigutusega kaasnes tasane vandumine. Mõne aja pärast siluett rahunes, saali kattis jälle vaikusesurin.

"Mul on igav!" Tundsin, et nüüd tabasin kümnesse. Isegi kadunud vanaema oleks uskunud, et piinlesin igavuses.

Kuid õppejõud laskis jälle valla oma pingul häälepaelad. Kuulsin ebamäärast sajatust. Minuni jõudsid ainult sõnad "andetu", ":mokas", "mõttetu".

Pettunult otsustasin jätta seljataha näitekooli, oma endise elu ning kõik muu, mis oleks sidunud mind esinemisega. Unistustes leidsin end koduperenaisena köetud toas. Pisikesed paljasjalgsed lapsed mängisid põrandal, ladusid klotsidest maju ja autosid, riietasid nukke ja karusid. Toa kaugeimas nurgas kükitas nuuksuv poisipõnn. Priske nägu oli mossi tõmbunud ja aeg-ajalt püüdis ta keelega põselt allaveerevaid pisaraid. Poisi välimises olekus oli näha tülpimuse tundmärke. Kummardusin

94

ning küsisin sosinal ta enesetunde üle. Põnni pruntis huuled avanesid ja nende vahelt tulid kuuldavale pehmed sõnad:

"Mul on igav." Võpatasin. Ta kordas seda uuesti. Nüüd juba häälega, mis sarnanes mu range õppejõu omaga. "Mul on igav! Suudad, sa, kurat, või ei ! Näideldes!" Lapsed ja tuba kadusid. Leidsin end istuvat teatrilaval prožektori valguses. Õppejõud näitas

rusikat ning haamriklobinale oli liitunud saagimine. Meenutasin nurgas kükitavat poisikest, tema nägu, olemust. Panin end tema rolli ning sõnasin

vaikselt: "Mul on igav." Kuulsin õppejõu kergendatud ohet ja ta õnnelikku hüüet: "Sul on tõesti igav! Braavo!"

Kairi Kullo XI klass

PARGIPINGI PRELÜÜD

Veel paar tundi ja siis algab elu järgmine etapp. Kõik muutub ja saab uueks, isegi mina, kes praegu siin pargis õhtuhämaruses lehesajus jalutan. On nii lõpmata ilus, et parema meelega jääksingi igavesti kõndima, kui läheksin tagasi haiglasse. Milleks mulle need analüüside tulemused? Kuigi jah, sellest hakkab olenema kogu mu edaspidine elu...

... jalad on lõputust kõndimisest väsinud. Pink. Lükkan kirjud lehed maha ning istun. Sügisõhtu põimib oma kondised käed minu ümber ja lehesajus ta justkui ütleb: "Sinugi elu on üks leht: alles ta oli säravalt roheline ning nüüd vajub porri, et enam mitte kunagi ellu ärgata...

...ei, Sügis, sina ega ükski teine ei murra mind! Olen noor ja terve elu ootab ees. Tulevikus sädelevad tuhanded võimalused kui tähed taevas. Tasub vaid käsi välja sirutada ja mõnest kinni haarata. Olen õnnelik, täielikult õnnelik! Keegi on kunagi ütelnud, et miski siin elus pole täielik peale õnnetuse. Siis on ka minu õnn poolik! Aga kas ta saabki kunagi täielikuks? Kes teab, mis öeldakse mulle kahe tunni pärast... Võib-olla võetakse ära see natukenegi õnne, mis mul praegu olemas on, ja mulle jääb vaid üks tee...

...tuuleiil keerutab sillutiselt üles sügislehti ning kannab nad rabinaga uude paika. Võpatan oma mõtisklusest üles ja vaatan kella. Veel poolteist tundi. On juba täiesti pime ning ükshaaval süttivad tänavalaternad. Elektripirn minu kohal heidab kollakat valgust ja maalib tänavale puuokste varjude vahele pingi ning minu silueti. Vaatan enda ümber - pole ühtegi inimest...

... miks peaks siin praegu keegi olema? Kuigi nii ilusal sügisõhtul ei maldaks ma küll toas istuda. Veel vähem praegu, kus mu tulevik on vaid üks suur küsimärk. Ma ei taluks nelja seina ahistavat pealetungi, nende nähtamatuid irvitusi ning parastusi. Hea, et taipasin vähemalt siia jääda, loodus annab tuge... Jälle kellegi ütlus! Kelle? Ei mäleta..

... läbi õhtuvaikuse kostub kiljatus ja siis südantlõhestav karje. Hirmunult kargan püsti ning otsin silmadega hädalist. Uued karjed, üsna minu lähedal. Tunnen, kuidas mööda selgroogu libisevad külmajudinad, ning tajun, et mul on siiski palav. Karjatus karjatuse järel, ronin pingile püsti ja näen...

... vastikud kassid! Jälle nad kaklevad! Kui ma nüüd ainult maha rahuneksin. Pidid need loomad just praegu oma arveid klaarima! Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus...

... mõttes kahekümneni lugedes astun pingilt maha ning võtan uuesti istet. On läinud veel pimedamaks. Pargis pole endiselt hingelistki. Puudelt langeb lehti. Kell loeb sekundeid ja minuteid. Veel tund...

...inimene on narr, kes tantsib kuristiku kaldal! Miks meenuvad mulle täna igasugused aforismid? Inimene on narr... Olengi narr! Tantsingi kuristiku serval. Ja valveõde on kuningas, kellest oleneb, kas kukun sügavikku või astun teerajale. Tema ütleb mulle analüüside tulemused. Tantsin kuristiku kaldal, üll kirevad hilbud ja peas kellukestega müts. Olengi narr... Narr... Enam pole ühtki mõtet. Tühjus. Seespool vaakum, väljaspool vaakum. Kas väljas saab üldse vaakumit olla? Vist mitte... Tühjus...

95

... tõusen, sest jalad on istumisest surnud. Märkan, et parki on ilmunud paarike. Nad tunduvad kuidagi võltsina ning korraga ei talu ma enam ümbrust. Tõstan mantlikrae üles ja hakkan kiirel sammul värava poole astuma. Puulehed minu jalge alla sosistavad hüvastijätusõnu. Avan kärsitult haiglaukse ning ei märka, et olen kohale jõudnud pool tundi varem. Kinnilangeva ukse kolksatusega lõpeb pargipingi prelüüd ja algab sissejuhatus uue elu muusikapalale...

Merle Hiis XII klass

96

MINU TULEVASE ELUKUTSE ÜKS PÄEV

I On vesine hommik, üks nendest, mida võib vaid Londonis näha. Jälgin oma piinlikult puhta

hotellitoa akna taga sudu lõhestavat merikajakat. Masendavalt märja Picadilly lõpuni võib näha tipptundi ootavate taksode rida.

Jälgides CNN-i börsiuudiseid, seon ette Cardini lipsu, panen selga Armand'i pintsaku ning pihustan pluusile Gucci uusimat lõhnavett. Helistan oma abilisele.

"Saabas? Ole kahe tunni pärast kohal. Ja vaata, et asjad oleks korda aetud!" Pärast värskendavat hommikusööki, millele britid suurt tähelepanu pööravad, astun punaselt

vaibalt otse Rolls-Royce'i. Kummide sahinal möödume Londoni vaatamisväärsustest, mida autojuht mulle tutvustab.

Pärast pealiskaudset ekskursiooni peatub limusiin Cristie oksjonisaali ees. Elegantne portjee avab vilunud liigutusega autoukse ning sirutab vaevumäragatavalt oma käe välja. Tühjendanud end müntidest, astun saali, kus Saabas mind juba ees ootab. Lakooniliselt teatab too mulle, et kõik on korras ja müük algab kohe.

Endale istekohta otsides möödun professoritest, miljonäridest kollektsionääridest ning loomulikult valgekraedest.

Ikoonid, mida ma Venemaalt kolme kilo jahu eest sain, on täna siin müügil. Alghind on 25 suurt, aga nagu ma juba arvan, kahekordistub see aksjoni lõpuks. Õnnelik tviidpintsakus miljonär imestab, kuidas ta küll haruldused nii odava hinna eest sai. See, et tema rõõmustas, tegi ka mind rõõmsaks...

On päikesepaisteline hommik, üks nendest, mida võib kohata vaid suvises Eestis. Seda, et päike paistab, ma tegelikult ei näe, sest minu ainsad riideräbalad nööril varjavad ta. Olen ärganud laste kisa peale. Ähh, naabrimees peksab jälle naist. Vana lugu.

Minu naine on aga igahommikuselt söögijahilt tagasi tulnud. Tundub, et tänane saak on õige kesine. Minu seitsme lapse lootusrikkad näod asenduvad tülpinud ja väsinud näolappidega. "Ei," mõtlen, "Nii ei saa. Pean täna tööd otsima."

Laste kisa ning meeste röhina saatel lahkun laagrist ja sean sammud linna poole. Mul õnnestubki leida ühepäevatöö mingist ilusalongist.

Hilja õhtul, kui ma koju jõuan, rõõmustatakse väga: saab ju üle pika aja õiget sööki. See, et nemad rõõmustavad, teeb ka mind rõõmsaks.

Heiki Hiis IX klass

MINU TULEVASE ELUKUTSE ÜKS PÄEV

Topin pea mõttetute punaste tikanditega padja alla. Surun käed täiest jõust vastu kõrvu. Ma ei pea seda kuulama. Tundub täiesti inimmõistuse, lausa loomuvastane, et hommikul vara, mil isegi võimsaim taevakeha päike pole end silmapiiri tagant soolasest mereveest üles upitanud, olen sunnitud oma kuulmetorudega vastu võtma seda... Vean kihla, et maja ees on sadu ulguvaid tuletõrjeautosid. Mõttetute punaste tikanditega. Ei. Olen hull. Segane. Kuid see vist ongi kõige õigem viis erineda. Teistsugune mõttelaad, mida olen püüdnud endas arendada sellst ajast, kui ema mulle voodiserval igavat ja kulunud hällilaulu lõõritas. Jama. Ikkagi ei kavatse see miski oma häälepaelte pingutamist lõpetada.

Heidan kõrvadelt padja. Punaste tikanditega roosal taustal. Täielik ajuvabadus. Mõnus. Avan silmad ja vajutan kinni meeleheitlikult üürgava äratuskella. Häh, tuletõrjeautod... Jabur.

Süüa ei jõua. Käin, jooksen kiiresti harjaga üle hammaste. Ehmatusest jään liialt kauaks vahtima todasama nõmedat kella, mille alles äsja oleksin ise hea meelega lennutanud meie närvidele käiva täpsusega süstematiseeritud maailma kõige kaugemasse nurka, kui selline koht üldse juhtub eksisteerima. "Kaheksa null kuus!" kuulen end karjatamas.

99

Ja juba ma olengi tööl. Kliendid väikese maakoha kosmeetikasalongi ukse taga kahvatavad juuksejuurteni, kui näevad hilinevat, lisaks kõigele pikas rohkete lõhikutega ja punaste kolmnurgakujuliste tikanditega vaimulikurüü moodi välja nägevas kleidis tööletulevat naistejuuksurit. Ükskõik. Mida need maakad ka teavad. Ei moest ega millestki. Kuigi pean tunnistama, et kannan siiski öösärki. Ei, ma ei unustanud seda selga, vaid jätsin.

Siiski ei rahulda mind, et suutsin šokeerida teatavat gruppi klatsivaid ja uudishimulike lõustadega moore.

Tööpäev oli alanud. Mitte tavaline. Viimane. Kavatsen kolida pealinna, et teenitud raha eest astuda erakosmeetikakooli. Kuid pole aega pikalt mõelda. Võtan käärid, rullid ja lakipudeli kätte ning alustan. Esimene lobisev klient, teine, kolmas. Ja nii õhtuni välja. Hetkeks läbib mind tunne, et lähen hulluks. Kõik naised soovivad ühesugust soengut, sest usuvad, et saavutavad oluliselt parema välimuse. Kannaks kasvõi omanäolisi riideidki, aga ei. Mis Leida sai, peab ka Aino saama. Kohutav. Tegelikult pole see minu asi. Hoopis ise olen imelik. Segane. Hull. Punaste tikanditega roosal taustal. Ei pea silmas ennast, vaid mõtteid. Nad jooksevad mööda minu organiseerimata maailma ristuvaid, tunglevaid, konarlikke, punaste tikanditega radu. Kontrollimatud. Liduvad, saades alguse värvilistest unenägudest, tõusvast päikesest. Läbi igavate inimeste soengute päeval ja lõpetades vaikiva äratuskellaga padjal. Punaste, täiesti mõttetute tikanditega.

Liina Liinev IX klass

MINU TULEVASE ELUKUTSE ÜKS PÄEV

On esmaspäev. Kell näitab parajasti pool kolm hommikul. Öö on esmaabis rahulik olnud. Ainult üks raske haigusjuhtum ja kolm jalaluumurdu. Öö järgi arvestades peaks päev vägagi töömahukas tulema.

Küsin valveõelt, ega järgmise kümne minuti jooksul ühtegi rasket juhtumit sisse ei tooda. Saanud eitava vastuse, siirdun tühja palatisse, et paariks minutiks silm looja lasta.

Kell pool kuus äratab mind hommikuse vahetuse õde, ise väga kiiresti seletades: "Kümne minuti pärast tuuakse meile terve hulk autoõnnetuses kannatanuid. Kella viie paiku hommikul toimus suur kokkupõrge Tallinn - Helsinki tunnelis."

Suur vedela maagaasiga täidetud tsisternauto oli teelt kõrvale kaldunud ning vastasuunavööndisse sõitnud. Teiselt poolt vastu tulnud Volvo kallur oli tsisternist läbi sõitnud ning seejärel põlema süttinud. Tuli täitis terve tunneli, mattes enda alla sadu autosid ning inimesi. Et õnnetus toimus Tallinna pool, siis tuuakse suurem osa kannatanuid siia.

"Kas õdedele on juba teatatud?" "Jah ning ka kõik teised tohtrid on kohale kutsutud. Oodata on palju vingumürgituse all

kannatajaid. Tellisin ekstra koguse puhastatud hapnikku." "Tubli. Tellige veel nullgrupi verd umbes sada liitrit. Kui palju meil veel voodikohti on?" "Praegusel hetkel on täidetud pooled, see tähendab, et me suudame vastu võtta viissada

inimest, tunnelis oli inimesi tuhandeid.." "Meie haigla seda massi sisse võtta ei jõua. Suunake suurem osa teistesse haiglatesse." Astun uksest välja ning mulle surutakse kohe pihku spektriskaala värviliste paberitükkidega.

"Kas mäletad veel nende tähendust, Risto?" "Ma arvan, et mäletan, aga sa võiksid siiski need üle korrata." "Valge tähendab surma, kollane kiiret abivajajat, punane üleviimist kirurgiasse, roheline

tähendab teadvusetust." Seda kõike ütleb doktor Reinla mõne sekundiga. Ma lähen ukse juurde, kuhu on kogunenud

terve haigla personal. Juurde on kutsutud ka mõned abiarstid. Juba on kuulda kiirabiautode sireene, juba avanevad haiglauksed ning sisse tõugatakse

kanderaam, millel lebab esimene ohver. See on mees, kelle silmnägu on täiesti põlenud, tarind on verine ning käed haavades. Üks jalg

on tal kaetud fooliumiga ning teine on tagurpidi. Astun kanderaami kõrvale ning parameedik hakkab mulle andmeid lugema:

100

"Kahekümne kuue aastane mees, kolmanda astme põletushaavad, lõikehaavad kätel ja rinnal, vasak jalg paigast ära, parem puudu. Saanud hapnikku, püsib teadvuseta."

Haige tõstetakse protseduurilauale. Fooliumi alt paljastub rebenenud j alaosa. "Kümme milliliitrit morfiini, täielik vereanalüüs, südamekardiogramm, lisage hapnikku,

desinfitseerige haavad. Punane värv." Ma lähen ees desinfektsioonikambrisse, sealt edasi operatsioonituppa. Käigupealt tõmmatakse

mulle selga kittel, kätte kummikindad ning nina peale surutakse prillid. Haige on tõstetud operatsioonilauale. Samas jõuavad kohale ka testide tulemused. Mehe

seisukord on väga halb. Veregaasid on väga madalad, hapnikusisaldus veres väike. "Lisage hapnikku, tooge kolm liitrit verd! Nullgrupp paluks!" Kardiogramm näitab, et mehe süda on nõrk. Ilma vereülekandeta ta operatsiooni üle ei ela. Kohe on kohal veri ning operatsioon võib alata. "Algul ühendame veresooned, siis lihaskoed, siis doonorrakud, naha ja lõpuks laseriga

kattekoe pealmised rakud." Kõigepealt tuleb surnud kude eemaldada, siis rakud täpselt kokku viia ning ühendada

veresooned. Operatsioon õnnestub täielikult. Probleem tekib siis, kui mehe süda hakkab fibreerima. "Tooge mulle kohe defibraator!" Samal ajal püüan südant välispidiselt masseerida. Sellest pole kasu. Defibraator seatakse

kolmesaja peale, labad surutakse mulle kätte, samas määrib õde mehe rinnale geeli. Esimene laeng ei mõju. Süda fibreerib edasi. "Pange viissada ja kiiresti!" Ühe hetkega on masin laetud. Ma surun labad mehe rinnale. Käib

kerge laks, elekter läbistab mehe keha. Hetkeline vaikus. Järsu vapustuse tagajärjel tõuseb mehe keha õhku. Monitorile tekib sirge joon, kuid siis esimene sammas, sellele järgneb teine, kolmas ning siis terve rida. Mehe süda on stabiilne. Ta jääb elama.

Samasugune sagimine ja kiirustamine käib haiglas terve päeva ja järgneva öögi. Paljud surevad, kuid tasakaaluks sünnib rohkem uusi inimesi. Ja mis võib olla siin ilmas veel imelisemat ja kaunimat kui uue elu sünd.

Risto Lilander VIII klass

PAHEMA JALA PÄEV

Kõrvalkorteri vannitoa uks sulgus kõva pauguga. No on sellel majal aga õhukesed seinad! Kõik naabrite tülid ja joomingud, vahel ka mõned kainemad päevad, kuuleb ära. Kahjuks esineb neid viimaseid äärmiselt harva. See juhtub tavaliselt ainult siis, kui... ah, mis tähtsust sel on...

Mis mõte on inimesi tagaselja kiruda, kui see neid niikuinii ei paranda, oleks vist aeg loobuda. Mõnikord olen oma kallitele naabritele üritanud mainida, et võtaks teinekord natuke vaiksemalt, ent alati on mulle midagi ebaviisakat vastuseks sähvatud. Ju siis tuleb mõista, et peaaegu iga päev on midagi tähistada.

Endalgi tuli mõte duši alla minna - varsti kell juba pool kaheksa, aga mina lahkan siin naabreid. Haarasin toolilt uue kollase-roosa kirju hommikumantli, mis minus kaubamajas vasikavaimustust tekitas, nüüd aga endalegi arusaamatul kombel ilmnes mingi mõistmatu viha, lausa tülgastus lolli ja titeka triibulise ürbi vastu. Aga polnud parata - mis ostetud, on ostetud.

Niisiis ajasin selle, mida poes hommikumantliks nimetati, selga, tõmbasin toatuhvlid jalga, võtsin kapist puhta rätiku ning tormasin vannituppa. Virutasin ukse veel vihasema pauguga kinni, kui seda tegid naabrid, ning oh õnnetust - selsamal silmapilgul olin selili maas mingi tobeda märja seebikillu pärast, mis mind otsekui ootas seal nurga taga. Valutavaid konte sirutades upitasin end püsti, keerasin kraanid lahti ning hüppasin vee soojust proovimata duši alla.

Nüüd oli vaeste torumeeste (või kes iganes nad on) kord mu sõimusõnade ohvriks langeda. Vesi oli jääkülm. Aga mis sooja vett sa seal viiendal korrusel iga päev ootadki. Torumehi tuleb ju ka mõista täpselt samamoodi nagu natuke vallatuid naabreid ja kõige tipuks veel seebitükkigi.

101

Kell lõi kaheksa. Õnneks ei olnud mul kuhugi kiiret - oli laupäev. Aga kõrvalkorteri omanikele on see vist üsna ükskõik, kas laupäev või kolmapäev või... Nende päev on niigi ülimalt sisutihe ja tegevusrikas.

Hommiku kohta võib ühe kokkuvõtva sõnaga pisut ironiseerides öelda - imetore. Aga ükskõik. Kavatsesin oma rikutud hommiku tasa teha õhtuga tantsuklubis.

Niiviisi vanniserval istudes ja mõtteid mõlgutades möödus hommik kiiresti. Ei tea isegi, kui kaua seal konutasin.

Helises uksekell. Teadsin, et ta tuleb. Oli ju kindlasti lubanud kella kolmeks kohal olla. Ju siis jõudis veidi varem. Pidime tantsima minema. Oli oodata üht meie elu ilusaimat õhtut.

Kellanupp kiunus kannatamatult helistaja sõrmede all. Mõtlesin, et lasen tal meelega veidike oodata. Las praeb. Heitsin veel ühe kiire pilgu peeglisse, kammisin äsja lokitud juuksed hooletult üle pea, tegin lahti ülemise pluusinööbi, läksin ukse juurde ja avasin selle.

Silmade ees lõi mustaks. Kõik minu õhtused plaanid olid kui peoga pühitud. Neid lihtsalt ei olnud enam, sest ukse taga seisis ema ja lausus oma rõõmsal toonil: "No nii, kella nelja paiku läheme kartuleid võtma. Sinust oleks suur abi. Ole siis valmis, eks?! Tuleme isaga sulle järele."

Ta hakkas juba ära minema, kuid viimasel hetkel pööras ümber ning heitis mulle oma süütult häbeliku, kuid manitseva pilgu:"Oi, no sa vaata ainult, kui hooletuks oled sa läinud omaette elades -juuksed sassis, pluusinööbid lahti ja puha. Ega sa haige ole?"

Minu vihast, pettunud ja iroonilist naeratust nähes küsis ta:"Miks nii tige nägu? Tõusid vist pahema jalaga voodist." See võis küll nüüd tõsi olla. Homme hommikul katsun toimida ettevaatlikumalt, vältimaks analoogseid äpardusi.

Liina Liinev IX klass

MÜHAKAS

Kostab koerte vihast haukumist, kuid nende füüsilist keha ei ole näha. On ainult pikk lumine hekk, mille vahelt takseerivad möödujaid uudishimulikud silmad, valvamas eramajasid. Tuul keerutab vastu inimeste nägusid suursuguseid jäätuvaid helbeid. Pilved taevas teevad võidusõitu vahelduva eduga kurvalt ja laisalt naeratavat loojumata päikeseketast varjates. Tänavalaternad ei põle veel.

Tumepruunist pöörandnahast meestesaabaste ninad toksivad tigedust ja solvumist varjamata kõvu ebaselge värvusega kamakaid, mida veel mõne päeva eest lumeks võis nimetada. Seda olid teinud hiigelsuur lumesahk ning sool ja liiv, mida kojamehed ja tänavapuhastajad autojuhtide rõõmuks, laste õnnetuseks valgele vaipkattele armastavad puistata.

Mühakas läheb. Ruttab ega vaata tagasi. Polegi midagi vahtida, kui selja taga laiutab tühjus. Mitte selline, et poleks puid ega maju või nii... On hingeline, vaimne kuristik, mis valitseb sammuja südames. On nii kurb, et tahaks millelegi virutada... Ei! Nutta hoopis. Ning sinna ei saa midagi parata, kui inimene tunneb põhjusetut, tobedat süüd. "Mida ta enam tagantjärele targutab, kui ükskord juba mühkamina sündinud ja tegu tehtud?" mõtleksid kindlasti inimesed, kes ei näe, et vähemalt sellel mühakal on tunded. Südamele, mille uks avaneb küllaltki kergesti, peaks leiduma ainult õige võti.

Tuul sasib kinni mantlihõlmadest ja äärmiselt maitsetust punase-kollasetriibulisest sallist, mis nüüd tuulelipuna trallitab jäises jaanuarikuu õhuhoovuses, moodustades nii kaheksaid kui ka lihtsaid, tavalisi ringe... Seni, kuni omanik sellest täieliku ükskõiksusega kinni haarab ning kaelast ära taskusse topib. Eneselegi märkamatult kiirendab kõndija sammu. "Miks ma olen selline?" julgeb ta omaette valjusti arutleda. "Polegi nagu midagi teinud, ikka olen halb. Mis tol lillekorviga mutil bussis häda seista oli. Ühistransport on mõeldud ju kõigile, see tähendab ka mulle. Ja alumise korruse vanamees oli ise süüdi. Ega ta nii kõvasti haiget saanudki. Kogemata!"

Kell sai seitse. Päike oli juba loojunud. Häirivalt, isegi mõnitavalt pinisesid telefonipostid. Viimase tänavalaterna all valgussõõris seisis käratsedes kamp turiste, kes õhinal kuulasid asjatundmatu giidi tobedat poolväljamõeldud juttu. Itaalia keeles pomiseti midagi möödamineja kohta, mis kindlast "mühakat" tähendas.

Tuju langes nullist miinustesse. Juba mingid umbkeelsed soojamaa pärdikud tulevad solvama. Oleks tahtnud tagasi minna ja lähedal seisva pärnapuu otsast neile märga rasket lund kaela tõmmata.

102

Juba taganeski ta ühe sammu, kuid viimasel hetkel mõtles ümber. Otsustas, et see ei mõjuks hästi tema juba liiga halvale üha kinnistuvale hüüdnimele. Rahulikult, masendavalt ja veidi ebakindlalt vantsis ta rohelise majani, mille valgustatud aknad särasid kollaste juustukuubikutena. Värav kiunatas haledalt, kui ühiskonnaheidik talle jalaga hoobi andis, ning mineja suutis häälitsusest kinni püüda sõna "mühakas". See oli kannatuste piir. Pisike kurbusekübe mehe sees paisus suureks enesehaletsuseks, vallandades lapseliku nutu. Ta läks tagasi, avas uuesti värava ning sulges selle õrnalt, vaikselt. Kuuldes aeda kassilikult ja leebelt näugumas, kuivatas pisarad ning hiilis kikivarvul trepist üles tuppa, kus keegi teda enam mühakaks ei pidanud.

Liina Liinev IX klass

RÖH

"Röh!" ütles roosa siga nõudvalt, kui Malle vara-vara hommikul, kui päike veel silmapiirilegi tõusnud polnud, lauta läks. Tee viis sinna nagu igal eelmiselgi päeval. Nõnda juba mitu aastat järjest. Eesmärgiks sööta loomad - sööta siga.

Kui ta rõngassabale toidu ette oli andnud, ütles see taas "röh-röh", kuid nüüd juba rahulolevama tooniga. Pistis seejärel nina künasse ja kukkus tänamata mätsutama. Sööginõu tühjenes silmnähtavalt.

Malle ei suutnud uskuda, et keegi endale sellise isuga midagi sisse õgida suudab. Vaevalt jõudis ta paar korda silmi pilgutada, kui küna oligi tühi. Heaoluväljendav röhitsemine muutus järjekordselt nõudmiseks. Nii nagu alati.

Vaene Mallekene - hea südamega, nagu ta oli - ei suutnud öelda ei. Niisiis tõttaski ta juba toa poole, et keeta uut pajatäit oma armsale põssale. Kui ta sellega valmis oli saanud, oli pool päeva möödas. Noor naine haaras nõu, tormas lauta, endal higimullid otsaees. Ta tegi kõik selleks, et kuulda veelkord seda sealikku tänulauset - see oli muusika tema kõrvadele.

Äkki müksas keegi Mallet. Naine avas silmad ja ta kuulis midagi. "Röh!" ütles tema mees nõudvalt, kui Malle vara-vara hommikul, kui päike veel silmapiirilegi tõusnud polnud,üles ärkas. Ta ärkas nagu igal eelmiselgi päeval. Nõnda juba mitu aastat järjest. Eesmärgiks sööta inimloom - sööta mees.

Kui ta mehenolgile toidu ette oli andnud, ütles see taas "röh-röh", kuid nüüd juba rahulolevama tooniga. Tänamata hakkas mees sööma ja taldrik tühjenes silmnähtavalt.

Malle ei suutnud uskuda, et keegi endale sellise isuga midagi sisse kallata suudab. Vaevalt jõudis ta paar korda silmi pilgutada, kui taldrik oligi tühi. Siis anti Mallekesele paar tundi aega valmistada lõunasöök ning laua ääres kordus sama mis hommikulgi. Nagu igal eelmiselgi hommikul, nõnda juba mitu aastat järjest.

Ka pärast lõunat kordus sama - oli vaja seale, vabandust - mehele - taas süüa anda, nii nagu igal eelmiselgi õhtul, nõnda juba mitu aastat järjest.

Unenägu tõi Malle reaalsusesse tagasi, tõmbas ta nagu magnetiga jalgupidi maamuna külge, mustad klapid kadusid ta silme eest ja ta hüüatas:"Mehed on sead!"

Karita Kullo XII klass

AINULT LUMI SADAS

Ta avas vana riidekapi ja võttis selle põhjast pruuni ning punaseruudulise reisikohvri. Avas selle ja asetas voodile. Vana mees võttis kapist ükshaaval ja aeglaselt pruuni ülikonna, mustad kingad. Need laoti hoolikalt ja kiirustamata ruudulisse kohvrisse.

Kui enamik riideid oli kohvris, tõstis vanamees kapi põhjast väga ettevaatlikult punasesse kalevisse mähitud asja. Õrnalt võttis ta riide ümbert ja asetas laualambi valgusvihku foto valges kleidis naisest. Mees vajus hetkeks mõtteisse ja näis, nagu meenuks talle midagi, mässis siis aga pildi

103

taas riidess ja pani selle ettevaatlikult teiste asjade juurde. Riiulilt korjas vanamees seitse valget portselanelevanti. Seejärel sulges kohvri rihmad ja tõstis reisikoti ukse kõrvale.

Jakob istus voodile ja mõtles, kas ta siiski talitab õigesti. "Ei, see on kõige õigem," lausus mees endamisi. Siis tõusis taat tasa voodilt ja silus oma kortsulise käega voodikatte kortse. Ta kummardus suure raudahju juurde ning sulges raske ukse. Võttis jalast pruuniud toasusssid ja pani need ahju äärde, vaatas hetkeks ukselt oma väikesesse toakesse, võttis kohvri ja kustutas tule.

Mees sulges vaikselt ukse ning astus esikusse. Nagist võttis taat oma pruuni talvepalitu ja surus jalad saabastesse. Silus käega oma halli pead ja pani kaabu pähe.

Ta avas välisukse. "Hüvasti," ütles vana mees veel tagasi vaadates ning sulges ukse. Õues sadas lund. Suured lumeräitsakad langesid vanamehe kirjutele labakutele, mantlile,

kaabule. Hakkas juba hämarduma. Saapad kriuksusid maanteel ja kusagil haugatas rahutu külakoer. Teel mõtles Jakob veel kõik läbi. Tütrel oli oma pere, aga korter oli väike. Kõigest kaks tuba,

millest ühes elas Jakob. Pakkus ta noortele küll võimalust oma sängiga kööki kolida, aga kus sa sellega, poldud nõus. Et vanal inimesel kõlbas siis köögis olla. Kord ütles tütar kogemata, et mis vaninimene on muudkui noortel ees. Pärast tuli vabandama. Oli teine nii mures ja küsis, ega ta solvunud. Oh ei, hakkas siis Jakob ütlema, et solvus. Olgu aga rahulik.

Vana mees aga tundis end seal ülearusena. See tunne hakkas ta südant vaevama. Aina vaevas ja vaevas. Siis otsustaski ta, et nüüd tuleb minna. Teistel probleeme kuhjaga, vanainimene ka jalus.

Nii mõtiskles vanamees tänaval omaette. Lumi muudkui sadas ja sadas. Vanataat aga sammus vaikselt nõlvakut pidi üles. Tasa. Kiirustamata.

Talveõhtu oli pime ja vaikne, ainult lumehelbed langesid hääletult. Laternapostide valgusvihkudes vilksatas hetkiks vimmas vanamehe kuju. Lõpuks kadus seegi künka varju. Üksik koer haugatas veel kusagil. Siis oli kõik vait. Ainult lumi sadas.

Kadri Lepp VIII klass

VARJATUD ELU

Carol ei erine just palju tavalisest lihtkodanikust. Tal on päevinäinud auto, keskmiselt sisustatud korter südalinnas, väike peenramaa linnaservas ja juuksurikoht ühes küllaltki mainekas ilusalongis. Peale selle on ta vanatüdruk. Kuulduste järgi polevat tal kedagi silmapiiril. Üldiselt on jäänud kõigile arusaamatuks, miks temataoline korralike elukommetega noor ja kaunis naine veel abielus pole.

See kõik on ainult mask, mille taga käib varjatud ja keelatud mäng. Caroli tegelikku olemust teab ainult ta ise, mõningal määral ka kliendid, kelle moodustavad rikkad töösturid, rahamaailma magnaadid, abieluinimesed, sportlased...

Kes ta siis on ja millega ta tegeleb? Nendele küsimustele peaksite peagi vastuse saama. Tema amet on üks maailma vanimaid ning alati on selle eest hästi makstud. Nõuab ju töö ise

teatud oskusi ja vilumusi, mida teadupärast ei õpita üleöö. Carol ei tee seda ainult raha pärast. Seiklusjanu, soov avastada ja õppida midagi uut - need on tegelikud põhjused. Loomulikult leidub ka neid, kes ütlevad, et see pole ühe endast lugupidava naise amet, aga nagu elu näitab, on selliste teenuste järele suur nõudmine. Viimasel ajal on tekkinud juurde ka palju konkurente, kes peagi ebaprofessionaalsuse tõttu aga välja langevad. See vahest häiribki Carolit kõige enam, et selle ametiga tegelevad igasugused võhikud, nõustudes isegi paarikümne dollariga. Kas siis tõepoolest on hing nii odav?

Carol armastab oma tööd, tehes seda täie innu ja südamega. Öeldakse, et see on must ja räpane tegevus ning sellist tööd ei saa armastada. Ometi on ka siin omad seadused ja reeglid, millest ala asjatundjad rangelt kinni peavad.

Me võime pidada sellist tööd ohtlikuks, kuid Carol ei karda, ta on harjunud tegutsema varjatult ja üksinda. Tulemuseks on, et teda ei kahtlusta politsei, naabrid ega ka tuttavad.

Ta teab, et on parim. Jumala poolt on naistele antud kavalus, järjekindlus ja kiire reaktsioon. Loomulikult pole Carol mingi erand ning ta oskab oma "saagiga" ümber käia nagu kass hiirega. Ta ei

104

asu kohe vallutama, kuigi oleks reaalne võimalus, vaid teeb asja huvitavamaks ja venitab aega. Alles siis teeb ta otsustava rünnaku, enamasti võiduka. Hea töö eest vääriline tasu ja kõik on rahul.

Tema põhilisteks klientideks on enamsti jõukam rahvas, kuigi see pole eelduseks. Kuna oma tegevust ta avalikult reklaamida ei saa, siis leiab ta kliendid oma juuksurisalongist.

Ta oskab suurepäraselt inimestega suhelda ja teab, millist nuppu vajutada. Asja lihtsustab veel asjaolu, et paljud inimesed hakkavad ise juuksuritele südant puistama.

Mitmed Caroli konkurendid on tihedalt seotud maffia või mõne muu kuritegeliku rühmitusega. Loomulikult on niimoodi tegutsedes kindlam ja ohutum, kuid eks ole sellelgi omad miinused. Iseseisvus ja mitte kellestki sõltumine ahvatlevad Carolit tegutsema üksinda.

Võime ju küsida, mis ajendab noort ja kaunist naist valima sellist elukutset, mis normaalsel inimesel ihukarvad püsti ajab. Caroli puhul on selleks juba lapsest peale olnud soov tegelda millegi uue ja vaheldusrikkaga, millegagi, mida ei õpita koolis, vaid mida elu ise õpetab. Maailm on niivõrd konservatiivne ja vanamoeline, et kõik on juuksekarvani reglementeeritud - mida võib ja mida mitte. Paljud inimesed, sealhulgas ka Carol, ei suuda elada sellistes raamides ning me ei saa sinna midagi parata. Kui Jumal on inimese looja, siis vastutab ta ainuisikuliselt inimese tegude ja temperamendi eest. Inimene ise ju oma iseloomu muuta ei saa! Aga jätkem moraalitsemine! Elu tuleb võtta nii, nagu see on.

Kogu teenitud raha eest, mida pole sugugi vähe, kavatseb Carol kunagi maja osta, külluslikku elu elada ja pere soetada. Sisimas soovib ta aga, et tema lapsed ema jälgedesse ei satuks. Selle tõttu ei kavatse Carol oma tõelist palet iialgi avalikustada. Aga kuidas käituksite teie, saades teada, et teie naaber, ema või parim sõbranna on ... palgamõrvar!?

Allan Mäe XI klass

NOVELL

Hämarat tuba valgustab päevinäinud laualamp. Istun laua ääres, asetades kirjutusmasinasse valget lehte. Järjekordset valget paberilehte. Ma ei mäletagi täpselt, palju neid eelmisi paberikorvi juba lennanud on, kuid see on igatahes veel puhas ja kasutamata. Lõpetanud selle tegevuse, silmitsen masina täheklahve. Olen valmis juba vajutama kuhugi, kuid taas olen sunnitud peatuma. Millest ma kirjutan!? Terve päeva olen raisanud sellele mõtlemisele. Paraku ilmaasjata.

Millest mul olekski enam kirjutada? Kõik mu plahvatuslikud ideed ja sütitavad mõtted on ammu kirjamusta näinud. Tunnen end täiesti tühjaks ammutatuna.

Kell minu kõrval tiksub lakkamatult. Pikapeale hakkab see närvidele käima. Lõppeks ometi kord see vastik plõksumine! Suurest raevust haaratuna löön selle põrguliku rahurikkuja laualt maha. Seisma jäi. Seisab ka mõttetegevus. Ma ei teagi, mida ma sellega saavutada tahtsin. Millegi peale peab ju viha välja valama.

Kurat! Et see aeg ka nii kiiresti lendab! Juba homme hommikul peab see neetud novell trükikojas olema. Niimoodi jätkates ei avaldata seda vist isegi postuumselt. Tunnen taas, kuidas minus tõuseb sisemine viha. Loomulikult olen selles ise süüdi, et kirjanikuks hakkasin. Loll olin.

Laual heliseb telefon. Leidsid ka aja, millal helistada! Nii kui mingi idee tulema hakkab, alustavad nemad häirimisega. Igale täie aruga inimesele peaks selge olema, et loomingulist töötajat ei tohi segada. Vihaselt võtan toru. Loomulikult saab lugu homseks valmis. Mida nad helistavad pidevalt, selline telefonile vastamine segabki ju mind kõige rohkem.

Sätin end mugavalt toolile istuma, asetan näpud sõrmistele ja vajutan paar korda. Ei, nii see ei lähe. Sellise algusega naerdaks mind välja. Tuleb leida midagi, mis paeluks nii tavalugejat kui ka kriitikut. Just selliste oskustega iseloomustas mind ju pealinna suurim ajaleht. Kuidas ma saaksingi nüüd kõigi lootusi ja ootusi petta. Tuleb leida teistsugune algus. Kisun paberilehe kirjutusmasinast välja, kortsutan seda nii palju kui võimalik ja võtan jälle uue lehe.

Asetanud selle oma õigele kohale, hakkan meeleheitlikult toas ringi vahtima. Tean, et sellest mingit kasu ei ole. Viimane kui üks ese on mul juba pealuusse kulunud. Endamisi siiski loodan leida midagi uut ja huvitavat, mis aitaks mul omakorda jõuda mõne varem käsitlemata teemani. Tavaliselt on mul sellisest meetodist abi. Tundub, et täna mitte.

Nurgapraost ilmub nähtavale priske tarakan. Olen sellest nähtusest niivõrd sisse võetud, et hakkan talle igasuguseid tõkkeid ette topima. Pliiatsist ronis üle, nüüd hakkab ületama ka tänaseid

105

ajalehti. "Õigekeelsussõnaraamat" on aga liiga kõva pähkel temasuguse sitika jaoks. Tarakan hakkab otsima hoopis võimalust, et minema pääseda minu konstrueeritud rajalt. Ta üritab küll siit, küll sealt, kuid on sunnitud alla vanduma. Lõpuks kobib ta laualambi alla, nii et pirnilt tulev valgusvihk teda soojendama hakkab. Kuradi kaval loom, olen sunnitud tõdema ning tahes-tahtmata kisub naer suule.

Asetan sõrmed taas klaviatuurile ja mõne sekundi pärast valmivad esimesed read: "Hämarat tuba valgustab päevinäinud laualamp..."

Allan Mäe XII klass

PÕUD

Lõunavaheajani oli jäänud täpselt 46 ja pool minutit. Ümara laua taga istus üheksa ametnikku . Kümnes võttis sõna. Ta luges paberilt ettevalmistatud kõnet kõrghaljastuse vajalikkusest väikelinnades. Õues oli häbematult ilus ilm. Kuuma juulipäikese kollane vari langes läbi tolmuse akna kontorilauale. Üheksa silmapaari vaatasid meeleheitliku pilguga kella seinal. Nurgas trükkis loiult inetute jalgadega masinakirjutaja. Kella osuti venis vihastama paneva aeglusega.

Üks kontoriametnikest monteeris juba neljandat korda oma pastapliiatsi lahti ja hakkas seda siis jällegi imestama paneva meelekindlusega kokku panema. Tema naaber sirgeldas formaat A 4 servale ruumilist kujundit ja kui oli viimistlemise lõpetanud, õngitses taskust ruudulise taskurätiku ja hakkas oma kaugelevaatamisprille puhastama. Vanamoodsa ülikonnaga sapihaige näoga ametnik võitles laua all salvrätikuga, mis tõrkus suure ja isuäratava võileiva ümbert ära tulemast. Kui krabinast häiritud kõnepidaja märkuse tegi, pani ta toidupoolise süüdlaslikul ilmel portfelli tagasi.

Termomeetri näit kabinetiaknal tõusis aeglaselt, kuid järjekindlalt ja ulatus juba üle 30 C. Mööda linnakese peatänavat sõitis tolmust hallil naisterattal jõe poole pisike poisiklutt, triibuline saunalina õlgadel. Tumepruunil kontorilaual tühja "Värska" pudeli kaelal ukerdas pisike kärbes. Äkilise käeliigutuse tõttu libastus ta karvane kärbsejalg üle pudelikaela. Putukas tegi veel meeleheitliku liigutuse, et end tagasi äärele vinnata, ent juba ta oligi kihisevas mineraalveemeres ja leidis seal varsti oma külma haua. Peagi lendas tema veidi kõhetum suguvend avatud õhuaknast sisse, ei leidnud aga enam tagasiteed ja jäi nõutult klaasi taha sumisema.

Kõnepidaja rüüpas lonksukese mineraalvett ja jätkas siis ettekannet. Kui üks ametnikest oli oma pastapliiatsi juba kaheksandat korda kokku pannud, asetas ta selle lauale ja vaatas nurgas trükkivat naisterahvast. Küll olid tal ikka koledad jalad!

Lämmatav palavus pressis sisse igast avast ja praost. "Värska" pudelid laual tühjenesid kiiresti, ametnikud tupsutasid läikima kippuvaid otsaesiseid. Tundus, nagu oleks ka seinakell kuumusest uimastatud: osutid venisid mitu korda tavalisest aeglasemalt. Sapihaige näoga mees unistas mahlasest vorstivõileivast portfellis ja vaatas aknast välja.

Õhk oli paks, puulehed ei liikunud, inimesed otsisid vilusid ja varjulisi paiku, keset sõiduteed sörkis pikakarvaline koeralontrus, keel palavusest ripakil.

Kõnepidaja vahetas krabinal paberipoolt, köhatas ja jätkas. Kellaosuti näitas seitsme minuti pärast kahte.

"Veel seitse minutit," mõtles pastakamonteerija ja hea matemaatikuna tegi kiiresti mõttes paar teisendust,"420 sekundit."

Masinakirjutaja nurgas nuuskas nina. Üks kuivetanud olekuga ametnik nokitses küünealuseid ning mõtles, et kui suudab veel paar minutit kannatada, läheb vaheajal kohvikusse ja ostab topeltportsjoni vaarikajäätist. Šokolaadiga.

Ja siis see juhtus. Kell lõi kaks. Kõnepidaja pistis lehed rinnataskusse ning ütles, et jätkab pärast lõunapausi. Otsekui soe vesi voolas sulinal üle laua taga istuvate meeste: kes ringutas, kes haigutas, kes tõusis reumahaigete kontide raginal püsti. Rõõmsa jutusuminaga ja kergejalgselt, otsekui oleks vähemalt kümme aastat nooremaks muutunud, sammusid nad umbsest kabinetist välja.

Äkki kärgatas õues kõu. ja nagu ämbrist kallati väikesele linnale kaela sooja suvist äikesevihma. Seda pladises katustele, veejoad jooksid tänavail. Inimesed seisid naerdes paduvihmas, lapsed kilkasid ja jooksid paljajalu soojas vees. Kui jumalikku nektarit jõi kuivanud maa suvist vihmavett. Põud oli lõppenud.

Kadri Lepp IX klass

106

LOE JA IMESTA!

Ehitusel seisab üks suur kraana ning see tõestab paneele.

Paremale vaadates elutseb noor kuusik, mis on laste poolt ära trööstitud.

Kolmas kangelastegu oli siis, kui Nemecsek pani Feri Atsi pikali, ta oli täitsa haige peaga.

Selle maja kinkis Vildele Eesti kodakondsus.

Suure toa laes rippus lehter.

Andrus oli poiste julgast tehtud mees.

Tunnikontloll.

Urmas oli tore poiss, ta ei osanud hästi vene keelt.

Kadri peale aeti kõik süüd. Lõpuks ei pidanud Kadri enam vastu ja jäi auto alla.

Määrus on lause kõrvaliige.

Kinnituseks sulasid meie suud vastastikku kokku. Lõpuks leidsid nad üksteist üles.

See päev juhtus juuli keskpaigas nädala lõpus.

Siis läks lahti tormijooks vabriku söökla poole. Tunnid algasid seal kell 8.50.

Et teada saada, kas kirjutada i või j, tuleb sibitada.

Ta tõusis hommikul voodist üles ja astus kogemata voodist välja ja astus kogemata vasaku jalaga põrandale.

Rahvas muutus eritatuks.

Nende sealoleku ajal aga hakkasid tulema igasugused loodusõnnetused ja see kõik aeti nende kaelavarre otsa.

Pühapäeval läheme kogu perega triskusess.

Tädi Rosalie läks teise tuppa ja torkas triikraua stöpslisse.

Siis võttis ta kaks telliskivi ja sidus nad nööri külge, mis oli Mumuu.

Mu Muu.

Vend läks linna veenide järele.

Esmeralda on naiivne ja kiriklik.

Lagunenud sõjamehe mälestuseks.

Andrei märkas teemaja juures iga päev ühte väikest pissi.

109

Mingi Pärn oli üks talupoeg (= Võllamäe Päärn).

Päärn viskas kupja pritsi (=Kupja Prits) lepikusse.

Piss naerab ja ega minulgi naeru eest pääsu pole.

Millised on munasjutu tunnused?

J. Liiv kirjutas sellepärast "Varju", et ta elas isegaa Peipsi ääres.

Ta unistas heas mõisnikus ja ta oli algul huvitanud Peipsit.

N. Nekrassov sündis Ukrainas urusõjaaegse perekonnas.

Aga Joosep ei mõtelnud üldse, et paat võib ümber minna ja ise ära uppuda, sest vesi ei olnud veel päris soe.

Järgmine hommik oli puhkepäev.

Sportlane tegi viimase kätekõverduse, mis võttis temalt teaduse.

Suureteraline nuga oli laual, millega ma olin äsja pliiatsit teritanud.

Film räägib mehest, kes tapab naisi, kes on millegipoolest silma paistnud. Süüdistus langeb aga teisele mehele. Soovitan kõigile.

Rootslannad pidid olema väga rikkad. Üks pidi olema juustukauplus.

Tantsima õppis ta tselluloosis.

Televiisorit vaatab Marko tihti ja kõige huvitavamaks saateks peab ta "Prohvi korvpalli".

Ta ei ole ainult Füüsiliselt tugev, vaid ta on ka grammatiliselt tugev.

Käed võrreldes luuletusega on pildiga võrdsed.

Kui ta üles tõusis, lamas ta kraavis.

Huhuu oli peaaegu iga päev ise ülikond.

Me vaatasime votosid.

Haige oigas ja tundis end väga halvasti. Ta oli surnud.

Villu läks elama Kuse (=Kuuse) tallu.

Võru Piinatoodete kombinaadis valmistatakse vene ja võru juustu ning hollandi leibjuustu.

Tema nimi oli Muri must ja karvane.

Kuigi Kalevipoeg polnud isa kunagi näinud, käis ta nõu ikka isalt hauas küsimas.

Astusin ettevaatlikult õrna rohu sees kingadega, et mitte neile haiget teha.

110

Kreiskoolis olid järgmised õppeained: usuõpetus ja kirikulugu, geograafia, üldajulugu, aritmeetika, aritmeetika, geomeetria.

Müüja kuuleb uksekella tilinat ja tormab letile.

Õhtuti vaatasin lastekraanid ära ja läksin magama.

Me hakkasime pussipeatuse poole kõndima.

Kui lennujaama jõudsime, läksime paari ja jõime tassi kohvi.

Ta võttis selja tagant kirke ja hakkas meie lõkse lõhkuma.

Järsku avanes mul peas mõte.

Sõimasin ta läbi selle pärast, eta oli minu isikliku auto ära söönud.

Surnu kadus silmnähtavalt.

Isa töötab mul käru peal.

Ma ei kuulnud mingisugust auto tuututamist, aga see lamas asfaldil.

Järsku märkab rändur purskkaevu, mis purskab maa alt välja.

Kostub raua kolksumist. Need on sõdurid.

Kokaraamat on täis huvitavaid repsette.

Romantika on üks suur vabaduse igavus.

Kahjuks pole Toomas kunagi armastanud, kuigi võimeid oleks tal jätkunud.

Quasimodo kurbus oli nii suur, et ta otsustas abielluda Esmeraldaga surnukuuris.

Taipan vaid seda, et asun keskmikus.

Väike teerada, mis oli sauna ja maja vahel, on ka vähemalt 100 - 150 m kõrgune.

Varsti oli punase ristiga helikopter kohal ja kanatu viidi ära.

Toots oli oma koolis noa otsa peal vallatuste pärast.

Kuid siis tuli suur lind ja võttis mind noku vahele.

Istun viiendal korrusel akna taga.

Tema võistlussärk, millel oli number 32 , pandi pidulikult kodusaali seina peale, teiste selle meeskonna kunagiste kuulsuste kõrvale.

Teadsin väga hästi, et ema seisab pliidi ääres, pann käes, ja ootab last.

Nei ei ole enam süüa ega juua, ainult liivane ja kivine kõrb.

111

Praegu ma kahetsen, et ma jaanitulel ütlesin kõigi kuuldes "Libahunt!", aga ma ei suutnud ennast enam talutada.

Ta läks majja ja nägi, et sõber oli pikali maas ning oigas muretult.

Siis vajus eesti rahvas sügavasse orjaõnne.

Köökis oli laua peal siviri tord (=sefiiritort).

See on nagu täitsa jaa klaas.

E. Vilde viimne elukoht oli Saksamaal. Ta oli seal Eesti saadetis.

E. Vilde eluaastad on 1986 - 1939.

Valm on õpetlik luuletus või roosapala, milles naerdakse välja inimeste halbu jooni.

Õhtuks jõudsime poolele saarele otsa peale teha.

Kuldnokad on oma nime saanud kollase noku järgi.

Järgmisel hommikul läksin emaka teatrisse.

Siis andis ta talle nii peksa, et ta oli ilmaliit.

Mis on kahekõne? Diagonaal.

Minavorm - see on vorm, milles mina ise olen.

Vedelvorst - see tähendab, kui oled lõdvas olekus.

Kolmkõla - see tähendab, kui kõik kolm isikut on koos otsustanud.

Viievõistlus - see, kus võistleb viis võistlejat.

Kahju, et vanaeit ei näinud Rolli rõõmu kalda poole tulemas.

Putukad on majast suure töö jätnud.

Vanadest eestlastest on välja arenenud mitu keelt.

Jalakäiad ei tohi kõndida sõiduteel.

Üks kaks võib olla mitu näiteks Eestikeeles.

Sõja ajal võitles minu onu partisandina Valgevenes.

Vahepeal ilmus doktor. Katsus ema pulssi ja kopse.

Sel hetkel langesid kivimid mu südamelt.

Kunagi olin väike ja armas tüdruk, kellel olid põskedes lohukesed ja sitkleidid.

Sõidukitest astusid välja meile ruttavad näod.

112

Isa pidi komandööringusse minema, aga tal polnud kingad viksitud.

"Torn Sayweri" autor on Maak Tuli.

Meie kooli saab kevadel auto õppeedukus.

Palavikulise kiirusega rebis ta lahti naise kleidinööbid ja surus pea südame kohale. Karlist polnud jälgegi.

Ta pidi kenasti edasi maad harima, mitte tegemist tegema piiskoppidega ja mitte tegemist tegema kalossihärradega.

Kui ma tormasin ukse poole, oli mul tuhin taga. See oli mu sõber Janar.

Paljudel sõidavad moodsad autod taguotsa all, teised aga trambivad kulunud jalanõude otsas.

Kui hakkad üle tee tulema, siis tuleb vaadata mõlemale poole, et auto alla jääda.

Paljud Kreeka linnad väitsid, et nad on Homerose järeltulijad.

Tal oli õnne ka. Näiteks ta võitis loteriiga endale püssi ja esimese pauguga lasi sauna akna puruks.

Näiteks kui oli juba päris külm ja sai jääle usutama minna, tahtis Toots näha, kuidas Teele jõkke kukub.

Poisid pidid oma sümbolit e. Kitti närima, et nende ühing ära ei kuivaks.

Vahtraõites on fosforiiti.

Randa sõitsime kolmekesi: isa, ema, õde ja mina.

Mõtlesin, et olen lolliks läinud, aga see oli tõsi.

Tema arvates oli see üks poisi voodi, kes elab koolist kaugel.

Eesti Vabariigi Maitseministeerium.

Sügisestes vahtralehtedes lidub kollaseid, rohelisi, punaseid ja isegi musti toone.

Liide ge i ja ka i.

Üldiselt on see raamat seotud armastusega, kuid juttu on ka muudest halbadest harjumustest.

Märkasin kaht imeilusat tütarlast, üks prunet ja teine blondiin.

Väljas käis pauk ja naisterahva äkiline karjatus. See oli Tiina.

Maril ja Margusel lapsi ei olnud, kuna nad olid väga lähestikku elanud juba lapsest saati.

Kõige suurem riid juhtus tüdrukute vahel jaanitules.

Igal aastal antakse välja Tuglase-nimelist noobeli preemiat..

Tuglas kuulus agaralt eesti kirjanike loomingusse.

113

Under kirjutas sonaate.

Underi ja Visnapuu puhul on sama see, et nad on armastuse fännid.

Underi teene eesti kirjanduses? Avaldas esimesena armastust.

Tuglas tegeles vanade kirjanike uuestisünniga, et kõik mäletaksid vanu kirjanikke.

114

Loo Keskkool tänab abi eest järgmisi firmasid:

Loo Elekter

Loo Kaubamaja

AS Aatmaa

Loo Laenu - Hoiuühistu

AS NB

Jõelähtme Vallavalitsus