5

POMOLOOGIA

1. Pomoloogia üldküsimusi 9 (Jaan Kivistik)

1.1. Taimesüstemaatika (taksonoomilised) üksused 9 1.2. Liik ja liiginimi 11 1.3. Sordi mõiste ja sordinimi 14 1.4. Sortide liigitus 16 1.5. Kloonsordi aretamine 18 1.6. Eesti sordiaretajad ja -uurijaid 21

2. Sortide registreerimine, kaitse ja kasvatamiseks soovitamine 25 (Jaan Kivistik)

2.1. Uute sortide registreerimine ja sordikaitse 25 2.2. Sortide säilitamine 27 2.3. Soovitussortimendid 28

3. Põhikultuuride perekonnad ja liigid 32 (Jaan Kivistik, Robert Piir)

3.1. Õunviljalised (seemneviljalised) 35 3.1.1. Õunapuu 35 3.1.2. Pirnipuu 43 3.1.3. Küdoonia 44 3.1.4. Ebaküdoonia 45 3.2. Luuviljalised 47 3.2.1. Ploomipuu 47 3.2.2. Kirsipuu 53 3.3. Marjakultuurid 57 3.3.1. Aroonia 57 3.3.2. Maasikas 58 3.3.3. Vaarikas ja murakas 61 3.3.4. Sõstar 64

3.3.5. Karusmari 67 3.3.6. Astelpaju 69 3.3.7. Jõhvikas 71 3.3.8. Mustikas 72 3.3.9. Viinapuu 74 3.3.10. Söödav kuslapuu 78

4. Vähem levinud puuviljataimi 80 (Kalju Kask)

4.1. Pihlakas 83 4.2. Toompihlakas 86 4.3. Viirpuu 89 4.4. Aprikoosipuu 90 4.5. Virsikupuu 91 4.6. Kirsipuud 92 4.7. Kibuvits 94 4.8. Murakad 96 4.9. Pohl 98 4.10. Sõstar 99 4.11. Kukerpuu 101 4.12. Mahoonia 103 4.13. Hõbepuu 103 4.14. Kirss-kontpuu 105 4.15. Lodjapuu 107 4.16. Leeder 108 4.17. Mooruspuu 109 4.18. Sidrunväändik 110 4.19. Aktiniidia 112 4.20. Sarapuu 115 4.21. Pähklipuu 117 4.22. Seedermänd 118 4.23. Jugapuu 120

5. Sordiuurimine 121 (Jaan Kivistik)

5.1. Sortide majanduslikud tunnused 122 5.2. Sortide eristustunnused 126 5.3. Sortide määramine 153

Sisukord

SOOVITUSSORTIMENT 2010 157

6. Puuvilja- ja marjasordid 157 (Kalju Kask, Heljo Jänes, Asta-Virve Libek, Jaan Kivistik)

Kasvatussoovitused 157 Sortide rühmitamine 158 Sünonüümid 159

SORDIKIRJELDUSED 166 6.1. Õunasordid 167 6.2. Pirnisordid 209 6.3. Ploomisordid 221 6.4. Hapukirsisordid 239 6.5. Maguskirsisordid 245 6.6. Maasikasordid 257 6.7. Vaarikasordid 266 6.8. Pamplisort 277 6.9. Musta sõstra sordid 278 6.10. Punase sõstra sordid 290 6.11. Karusmarjasordid 298 6.12. Astelpajusordid 307 6.13. Jõhvikasordid 312 6.14. Mustikasordid 318 6.15. Viinamarjasordid 323 6.16. Kuslapuusordid 336

7. Pookealused 338 (Jaan Kivistik, Toivo Univer, Heljo Jänes)

7.1. Aluste liigitamine 338 7.2. Eestis kasutamiseks soovitatud pookealused 343

7.2.1. Õunapuu alused 344 7.2.2. Pirnipuu alused 354 7.2.3. Ploomipuu alused 356 7.2.4. Kirsipuu alused 357 Kirjandus 360 Lisad 362 Lisa 1. Põhikultuuride määramistabel 362 Lisa 2. Sortide viljade määramistabelid 364 Lisa 3. Võrsete määramis- tabelid 372 Lisa 4. Üheaastaste okste määramistabelid 380 Lisa 5. Soovitussortiment läbi aegade 386 Lisa 6. Levinud sorte meie naabermaades 392 Lisa 7. Minimaalse õhu- temperatuuriga päevi Jõgeval 1921–2009 398 Lisa 8. Aianduse teadus- asutusi 401 Registrid 404 Mõisted eesti, inglise, saksa ja vene keeles 404 Taimeliikide register 408

7

Saateks

Käesolev puuvilja- ja marjasorte käsitlev raamat on ümbertöötatud ja kaasajas-tatud väljaanne koostöös Kalju Kasega koostatud ning 2005. aastal ilmunud õpikust “Pomoloogia”. Seekord kirjeldatakse Eesti Aiandusliidu puuviljandusko-misjoni poolt alates 2010. aastast soovitatud sorte. Viie aasta jooksul on soovi-tussortimenti lisatud 31 uut ja loobutud 12 sordist.

Aedniku töö edukuse määrab kõigepealt sordi valik. Ebaõige otsus maksab kätte enamasti alles mõne aasta pärast. Sordivaliku järelmõju kestab aastakümneid. Sellepärast on pomoloogia ehk õpetus puuviljasortidest ja -liikidest eriti oluline puuviljanduse osa. USAs tähistatakse selle sõnaga isegi kogu puuviljandustea-dust.

Vanematel kultuuridel on arvukalt sorte. Mõned neist, nagu õunasort ’Golden Delicious’ või pirnisort ’Conference’, on üldtuntud ning levinud paljudes riikides ja maailmajagudes, teiste leviala on üsna kitsuke. Eesti õunasortidest on väl-jaspool kodumaad laiemalt tuntud ’Suislepp’, ’Pärnu Tuviõun’ ja ’Tellissaare’. Kohalikes oludes kasvatamiseks soovitatud sortide kõrval saab puukoolidest osta ka uudis- ja moesortide istikuid, mida pakutakse välismaa kogemustele toetudes. Nende kasvatamine suurtel pindadel, ilma kohapealse kogemuseta, on suur risk.

Sorte käsitletakse enamikus aiandusraamatutes. Teiste maade raamatuid tõlki-des peab peatüki sortidest kirjutama kohalikke olusid arvestades. Kordustrükki-des tuleb sortide osa ümber töötada, sest sortiment (eriti marjakultuuridel) muu-tub kiiresti. Tõsi, üksikud puuviljasordid on jäänud püsima sajanditeks. Eesti pomoloog Jaan Spuhl-Rotalia (1859–1916) kirjeldab oma kahejaolises raamatus “Pomoloogia õperaamat” 100 õuna- ja 34 pirnisorti, millest tänaseni on soovi-tussortimendis ’Valge Klaarõun’, ’Martsipan’, ’Suislepp’, ’Liivi kuldrenett’, ’Pärnu Tuviõun’, ’Sügisjoonik’ ja ’Antonovka’.

Arenenud aiandusmaades on ilmunud pomoloogiaalased monograafiad. Põh-jaliku “Eesti pomoloogia” (1970) autoriteks olid Polli katsebaasi sordiuurijad. Sortimendi kiiret muutumist näitab seegi, et praegu kasvatamiseks soovitatud marjasorte on selles teoses vähe, maasikasorte ei ühtki enam.

1950. aastate lõpus loodi NSV Liidus sordikatsete süsteem. Eestis oli kolm puu-vilja- ja marjakultuuride sordikatsepunkti (asukohaga Rõhul, Raasikul ja Pihtlas),

8

kus ühtse metoodika alusel võrreldi uusi sorte tuntud kontrollsortidega. Sordikat-sepunktid töötasid isemajandavate üksustena sovhooside või kolhooside juures. Riigieelarvest tulid vaid katsepunkti juhataja ja agronoomi palgad. Peamiselt niiviisi saadud katsetulemustele tugineti tol ajal soovitussortimenti muudatusi tehes. Tolleaegsest sordiuurimisest annab ettekujutuse 1983. aastal ilmunud brošüür katsetulemuste kohta Rõhul. Kolmest katsepunktist on ainsana säilinud praegune Eesti Maaülikooli (EMÜ) Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi (PKI) Rõhu Katsejaam (KJ).

Raamatu oluliseks osaks on Kersti Antsovi joonised sorditunnustest. Fotodel ole-vad taimed kasvasid peamiselt EMÜ PKI Polli Aiandusuuringute Keskuse (AK), Rõhu Katsejaama, Räpina Aianduskooli ja Ahja valla Asuva talu aedades. Hea, et meil on selliseid kollektsioone. Suur tänu nende loojatele ja hooldajatele!

Selles raamatus on tähtsaks peetud sortide üksteisest eristamist. Fotodele püüdsin lisaks viljadele saada veel sordile iseloomulikke lehti ning muid taime-osi. Taimede pildistamine on kaasajal väga lihtsaks muutunud. Mõtlen tänuga infospetsialistidele ja loodan, et edaspidi saab kasutamiseks mugava paberraa-matu kõrval olema ka arvutis loetav ja operatiivselt muudetav pomoloogia e-raa-mat, mida kord viie aasta tagant taas paberile trükitakse.

Eesti puuvilju ja marju tutvustav raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale, kuid koostatud õpperaamatu vajadustest lähtudes. Seepärast võib praktilist aednikku häirida püüd igapäevakeele asemel kasutada botaanilist terminoloogiat ning materjali süsteemselt esitleda. Mitmed tabelites esitatavad arvandmed on ligi-lähedased, kuid vajalikud õppureile keskmiste suurustena. Kohati on tühje laht-reid, mis ootavad täitmist. Pole taotletud ainsat hetketõde, vaid antud eluõigus paralleelkäsitlustele; valitsevaid vastuolusid püüti kasutada pigem tänuväärse õppematerjalina.

Raamat sündis tihedas koostöös Eesti Maaülikooli Polli AK juhtivate sordiuurija-tega, kes ka ise sorte aretavad. Kümnendik (17 sorti) sellegi raamatu sortidest on loodud nende poolt või osalusel. Taimekirjeldusi koostasid põllumajandustea-duste doktor Kalju Kask, filosoofiadoktor Heljo Jänes, bioloogiakandidaat Asta-Virve Libek ja põllumajandusteaduste kandidaat Toivo Univer. Hindan kõrgelt suhtlemist nendega, sest vaidlustes liiguti tõe poole. Omapoolse abi ja suhtu-misega on paljud kaasa aidanud, et raamat just selline sai. Neile kõigile tehtu eest suur tänu!

Jaan Kivistik

Räpina Aianduskool

9

POMOLOOGIA Pomoloogia üldküsimusi Jaan Kivistik

Pomoloogia1 on teadus puuviljanduse taimmaterjalist – sortidest ja poo-kealustest ning liikidest, millest need pärinevad. Iga liik ja sort on kindlate pärilike omadustega, mis määrab taime ehituse ja nõuded väliskeskkonna suhtes. Liikide ja sortide erinevusi tundmata on aednik oma töös üsna abitu. Pomoloogia tugineb taimesüstemaatikale. See on botaanika osa, mis tege-leb taimede rühmitamisega nende pärilike tunnuste järgi.

1.1. Taimesüstemaatika (taksonoomilised) üksused

Välistunnuseid ja geneetilist sugulust aluseks võttes koondatakse sarnased tai-med üksusteks, mis rühmitatuna seotakse terviklikuks süsteemiks (tabel 1.1).

Liik (species) on taimesüstemaatika põhiüksus. Ühte liiki kuuluvate taimede seemnelisel paljunemisel säilivad järglastel liigi tunnused.

Liigist suuremad (liigiülesed) üksused. Sugulasliigid koondatakse ühte perekonda (genus), lähedased perekonnad ühte sugukonda (fami-lia) jne. Vajadusel kasutatakse ka allüksusi. Nii jagatakse suur roosõie-liste sugukond mitmeks alamsugukonnaks (subfamilia), ploomipuude perekond alamperekondadeks (subgenus).

1 Tekstis olevate värviliste sõnade võõrkeelsed vasted leiate mõistete registrist.

1.

32

Põhikultuuride perekonnad ja liigid Jaan Kivistik, Robert Piir

Puuviljanduse põhikultuuridena käsitleme selles raamatus neid, millel on Ees-tis soovitussorte ja ärilisi istandikke. Aedade planeerimisel on oluline teada nende taimede mõõtmeid (tabel 3.1). Kultuurid jagatakse vilja ehituse ja kasu-tamise alusel kolme rühma: õunviljalised, luuviljalised ja marjakultuurid.

Tabel 3.1. Põhikultuurid Eestis

3.

Kultuur Kultuuride rühm Soovitussorte 2010. a.

Taime läbimõõt aias m

Taime kõrgus aias m

Õunapuu õunviljalised 38 4–6 3–4

Pirnipuu 11 3–5 4–5

Ebaküdoonia – 1–2 0,5–1

Ploomipuu luuviljalised 18 2–3 3–4

Hapukirsipuu 6 2–3 3–4

Maguskirsipuu 12 4–6 4–5

Aroonia marjakultuurid – 2–3 2–3

Maasikas 9 0,2–0,4 0,2–0,3

Vaarikas 11 1–2 1,5–2,5

Pampel 1 1–2 1,5–2,5

Must sõstar 12 1–2 1–2

Punane sõstar 8 1–2 1–2

Karusmari 9 1–2 1–2

Astelpaju 5 1,5–3 3–4

Jõhvikas 6 >0,2 <0,2

Mustikas 5 0,4–2 0,3–2

Viinapuu 12 >1 >2

Kuslapuu 2 1–2 1–3

Kokku sorte 165

33

Toiduainena on puuviljade ja marjade olulisteks koostisosadeks suhkrud, orgaanilised happed, vitamiinid. Suhkrute ja hapete vahekorrast sõltub vil-jade maitse – mida suurem see arvuliselt on, seda magusamad tunduvad viljad. Viljade töötlemisomadusi mõjutab nende pektiin-, värv- ja parkainete sisaldus. Vitamiini- ja mineraalaineallikana pole kõik puuviljad ühtviisi oluli-sed. Mineraalainetest sisaldavad puuviljad rohkem kaaliumit. Meie puuvil-jade ja marjade keemilist koostist on aastate vältel uuritud Polli AK laborites. Tabeli 3.2. keskmistest andmetest võib sorditi olla suuri kõrvalekaldumisi. Näiteks on magusate õunte happesisaldus vaid 0,3%.

Tabel 3.2 Puuviljade ja marjade keemiline koostis %-des (C-vitamiin mg%-des)

Andmed Robert Piirilt.

Mineraalainetest sisaldub enamikus puuviljades rohkem kaaliumit.

Puuvili Kuiv

aine

t %

Suhk

ruid

%

Hap

peid

%

Suhk

ur/h

ape

C- v

itam

iin m

g%

Toor

tuhk

%

Pekt

iinai

ned

%

Värv

- ja

park

aine

d %

Teis

i vita

miin

e

Min

eraa

lain

eid

Õunad 13 9 0,9 9 16 0,3 0,7 0,1 PP, K Mg

Pirnid 16 9 0,3 33 9 0,3 0,5 0,1 B6 P

Ebaküdooniad 13 2 4,5 1 49 0,4 1,1 0,5

Ploomid 17 8 1,7 5 10 0,5 0,8 0,2 E P

Hapukirsid 12 7 1,8 4 14 0,6 0,3 0,2 B9, K P

Maguskirsid 14 9 0,6 15 14 0,6 0,3 0,1 PP

Arooniad 20 8 1,1 7 40 0,6 0,5 0,6 Karotiin, P

Maasikad 10 6 1,3 5 70 0,5 0,8 0,1 Mn, Co, Cu, P

Vaarikad 14 5 1,8 3 36 B6, B9 Mn, Fe, Cu, P

Mustad sõstrad 19 7 3,2 2 144 0,8 1,0 0,3 PP, E P

Punased sõstrad 14 6 2,5 2 33 P

Karusmarjad 13 6 2,6 2 28 0,5 Mg, P

Astelpajud 16 3 2,9 1 142 0,4 1,1 0,1 Karotiin, E, B2

Jõhvikad 16 5 3,3 1 20 0,2 0,7 0,3

Viinamarjad 18 12 1,1 12 13

Sinine kuslapuu 12 5 2,5 2 38 0,5 0,7 0,4

142

Joonis 5.21. Maasika lehekeste hoid

Joonis 5.22. Lehtede asend võrse suhtes

tähekujuline ristikujuline

püstiselt rõhtsalt rippuvalt

143

Joonis 5.23. Abilehed ja lehenäärmed

Leheroots võib olla pikk (üle poole lehelaba pikkusest) või lühike (alla ¼ lehelaba pikkusest). Leherootsu värvust vaadeldakse mustsõstrasortide ja õunasortide määramisel. Sügisel värvuvad leherootsud intensiivse-malt. Lehelabad (ja leherootsud) võivad hoiduda võrsel püstiselt, rõht-salt, või rippuvalt (joonis 5.22).

abilehedlehenäärmed

168

’Alesja’ (73-20-3) – perspektiivsortAretati Valgevenes (autorid G. Kovalenko, V. Kovalenko, D. Grakovitš) ris-tates ’Belorusskoje Malinovoje’ × ’Bananovoje’. Sordina registreeriti 1999. aastal. Eestis kasvatada soovitatud 2007. aastast.

Taliõun. Vili on munajas kuni laimunajas, kantideta, enamasti tumeda punaga kaetud. Karikaõõs väike, karikas poolavatud.

Lehe pearood veidi allapoole kaarduv. Üheaastane oks sirge, pungad ümarad.

Väärtused. Ilusad hästisäilivad viljad.

Puudused. Talvel 2007/08 esines Pollis paljudel puudel tüvekahjustusi.

169

’Antei’ – äriaedaAretasid G. Kovalenko, V. Kovalenko, V. Jevdokimenko, G. Solonets ja I. Jaroševitš Valgevenes (’Belorusskoje Malinovoje’ × [’Babuškino’ × ’New-tosh’]). Sort registreeriti 1996. aastal.

Taliõun. Viljad on laimunajad, laiade madalate kantide ja vagudega. Suurt osa vilja pinnast katab laiguna lillakas puna, millel on heledaid täppe. Varreõõs enamasti roosteta, vars sageli jäme. Mahlakas koreda-poolne viljaliha on kreemikas ja magushapu. Õunad säilivad kevadeni.

Võra on ümar, mõõduka kasvuga. Võrse koor on tumepruun, hõre-dalt asetsevate koorelõvedega. Lehed on terava tipuga. Üheaastasel oksal on koonilised pungad.

Väärtused. Puul on hea võra, hakkab vara kandma ja on saagikas. Õunad säilivad hästi.

Puudused ja kasvatussoovitused. Tundlik B ja Ca vaeguse suhtes. Puu-duvaid toiteelemente anda suvise leheväetamisega. Koristamisega hilinemi-sel esineb säilitamisel mõrumädanikku.

234

’Perdrigon’ – äri- ja koduaeda

Pärineb kas Itaaliast või Hispaaniast ja on tuntud juba 16. sajandist. Eesti soovitusnimestikus esmakordselt 1957. aastal ja aedades üsna levinud. Tema istikuid levitati 20. sajandi lõpul kohati ka vale nimega ’Tartu Värvi-line’.

Hilise valmimisajaga vili on suur, lillakassinine, hallikassinise vahakir-mega, ümarovaalne. Vilja tipp mõnikord teritunud. Viljaliha on rohe-kaskollane, veidi teraline, magushapu, keskpärase maitsega. Luu-seeme viljalihas poollahtine (osati ka kinnine).

Puu on keskmise kuni tugeva kasvuga, laiuva võraga. Lehed ovaal-sed, ümardunud tipuga, tumerohelised, läikivad, kummunud. Üheaas-tane oks on punakaspruun, tugevalt udekarvase koorega, suurte ümardunud pungaalustega.

Väärtused. Õitseb pika aja vältel, seetõttu sobib tolmuandjaks hilisema õitsemisajaga sortidele. Talvekindel, saagikas, hea kompotiploom.

Puudused. Vilja maitse jätab soovida. Eriti siis, kui saak on suur ja viljad jäävad väiksemaks. Mõnel aastal ei jõua viljad täielikult valmida. Viljub oma õietolmuga rahuldavalt. Tolmuandjaks on ’Noarootsi Punane’, ’Emma Leppermann’

235

’Renklod Haritonovoi’ – äri- ja koduaeda

Aretas E. Haritonova Venemaal, Mitšurinskis. ’Althanni Renkloodi’ valitud seemik.

Vili on suur või väga suur, ümar, väikese varreõõnega, lillakassinine, tugeva vahakirmega. Viljaliha heleroheline, tihe, veidi krõmpsjas. Luuseeme eraldub viljalihast hästi. Hea hapukasmagusa maitsega. Keskvalmiv.

Puu on tugevakasvuline, püstise hõreda võraga. Lehed elliptilised terava tipuga. Üheaastane oks on sirge või veidi kaarjas, hallikas-pruuni või roheka värvusega, udekarvane. Pungad oksa suhtes veidi eemalhoidvad.

Väärtused. Isefertiilne ja saagikas. Suured, ilusad, heamaitselised viljad. Sobib nii lauale kui kompotiks.

Puudused ja kasvatussoovitused. Veidi talveõrn. Tolmuandjaks sobivad ’Ave’ ja ’Emma Leppermann’.

262

’Polka’ – äri- ja koduaeda

Aretati Hollandis, Wageningenis 1975. aasta ristamisest ’Induka’ × ’Sivetta’. Kasvatatakse Põhjamaades, Saksamaal, Leedus. Eesti ärilistes isatandikes praegu põhiline maasikasort.

Viljad on laimunajad kuni munajad ümardunud tipuga, lühikese kaelaga, säravpunased, suured kuni keskmise suurusega, suhteliselt ühtlase valmivusega. Tupplehed tagasikäändunud, pähklikesed viljal korrapäraselt lohkudes. Viljaliha helepunane, tihe, väga maitsev.

Puhmik on keskmise kasvutugevusega. Lehed lopsakad, sügava servasakiga. Esineb neljatisi ja viietisi lehti. Tütartaimi annab rikkali-kult.

Väärtused. Sort on hea talvekindluse ja saagikusega, suhteliselt vastu-pidav hahkhallitusele. Leplik kasvutingimuste suhtes. Hea korjatavuse ja käitlemiskindlusega väga hea lauamari.

Puuduseks on vastuvõtlikkus risoomimädanikule ja maasikalestale. Vajab lõpumarjade peenenemise vältimiseks kastmist ja väetamist.

263

’Senga Sengana’ – äri- ja koduaeda

Aretati Saksamaal, Hamburg-Volksdorfis 1942. aasta ristamisest (’Markee’ × ’Sieger’). Eestisse toodud 1966. aastal. Kuigi tema kasvupind on tunduvalt vähenenud, kasvatatakse teda veel üsna palju Põhjamaades. Eestis vanim soovitatud sortide nimistus olev maasikasort alates 1969. aastast.

Hilisepoolse valmivusega viljad on tumepunased pruunika varjundiga, esimestes korjetes suured, hiljem keskmise suurusega, laiümarad kuni munajad, mõned laikoonilised. Viljatipp on ümardunud, suure-mad viljad kiiljad. Tupplehed liibuvad viljale. Pähklikesed vilja pinnal korrapäraselt madalates lohkudes. Viljaliha punane kuni tumepunane, tihe, mahlakas, tugeva vürtsiga.

Puhmik on jõulise kasvuga, veidi laiuv, tumeroheliste läikivate lehtedega. Lehekesed ümarad, sileda pinnaga, veidi lusikjad. Abilehed rohelised. Tütartaimi annab mõõdukalt ja need moodustuvad suhteliselt hilja.

Väärtused. Sort on talvekindel ja hea saagikusega. Talub hästi väiksemat põuda, seetõttu saab ka kergetel muldadel kasvatada. Sobib lauamarjaks, külmutamiseks ja väga hästi kompotiks.

Puuduseks on vastuvõtlikkus hahkhallitusele, vihmasel suvel hävib suur osa saagist. Haigestumist aitab vähendada hõredam istutus ja lämmastik-väetamise piiramine.

268

’Babje Leto’ – koduaeda

Aretas I. Kazakov Venemaal Kokinski aretuspunktis [’September’ × (’Kos-tinbrodskaja’ × ’Novost Kuzmina’)].

Taasviljuv (remontantsort). Viljad on erepunased, ümarad kuni lai-munajad. Suvine saak hakkab valmima samaaegselt varajaste sorti-dega. Asendusvõrsete latvades moodustub septembris sügisene saak. Nende alumises osas areneb järgmisel aastal suvine saak. Viljaliha on magushapu.

Varred on helepruunid, väheste ogadega. Asendusvõrsed heleroheli-sed, halli kirmega. Lehed pikalt terituva tipuga. Sügisel viljunud oksa-latv kuivab.

Väärtused. Sügisene saak valmib teistest meil tuntud taasviljuvatest sortidest varem. Seda ei kahjusta vaarikamardikas. Hea talvekindlusega ja vastupidav varrepõletikule ning antraknoosile.

Puudused. Väikesevõitu viljad.

269

’Glen Ample’ – koduaeda

Aretati Šotimaal Dundees kahe nimetu aretise 1978. aasta ristamisest. Tema sugupuusse kuuluvad ’Glen Prosen’ ja ’Meeker’. ’Glen Ample’ on Inglismaal ja Šotimaal üks enamlevinud sorte.

Viljad on suured, munajad, hästiliitunud osaviljadega, hea korjata-vuse, maitse ja käitlemiskindlusega. Viljaliha heamaitseline.

Varred on väga pikad, pruunid, püstised, ogadeta. Leherootsud asen-dusvõrsetel lillad.

Väärtused. Hea suurte viljadega dessertsort. Suuresaagiline.

Puudused. Vähene talvekindlus, vastuvõtlik varrepõletikule. Pikad varred vajavad tuge.

294

’Suur Valge’ (’White Imperial’) – koduaeda

Päritolu pole täpselt teada. Sordi evitas S. D. Willard 1890. aastal USA New Yorgi osariigis Genevas. Teda on ka samastatud sarnase euroopa sordiga ’White Grape’.

Marjad on keskmise suurusega kuni suured, kollakasvalged, pikkades hõredates kobarates.

Põõsas on tugevakasvuline, püstiste okstega. Lehed hallikasroheli-sed, tuhmid, täkilise serva ja südaja alusega. Lehepind sile, leheserv hoidub allapoole. Leherootsud rohelised. Pungad ovaalsed, hoiduvad oksast eemale. Lehearm kitsas.

Väärtused. Ilusad marjad.

Puudused. Ei ole küllaldaselt vastupidav talvekülmadele, haigustele ja kah-juritele. Vasula kogemustel ei talu masinkorjet.

295

’Vierlandi Esmik’ (’Erstling aus Vierlanden’) – koduaeda

Leiti 1900. aastate paiku Saksamaal ühest Hamburgi lähedal asuva Vier-landi asula aiast. Meil soovitatud alates 1930. aastatest. Meil kasvatatakse väga vähe, kuid vääriks paljundamist koduaedadele kui maitsvate marja-dega ilutaim.

Marjad on ümarad säravpunased, asetsevad pikas keskmise tihedu-sega kobaras. Viljaliha mahlakas, magushapu maitsega.

Põõsas on püstiste okstega. Lehed erkrohelised, läikivad, lainjalt lokkis servaga, südaja alusega. Leherootsud rohelised või roosad. Pungad oksale liibuvad, ovaalsed.

Väärtused. Ilus põõsas ja lehestik. Teistest punaseviljalistest sortidest vähem hapud ja sobivad värskelt söömiseks.

Puudused. Saagikus ja marja suurus väiksem kui ’Hollandi Punasel’.

310

’Otradnaja’ – äri- ja koduaeda

Valiti Balti päritoluga astelpaju vabatolmlemise seemikute seast.

Viljad on ovaalsed, punakasoranžid, teistest veidi väiksemad. Nad valmivad augusti teisel poolel.

Taim on tugeva kasvuga. Lehed tasased.

Väärtused. Viljad on pilkupüüdvalt ilusad. Astlad häirivad koristamisel vähe. Viljades palju õli ja C-vitamiini.

Puudused. Seenhaiguste suhtes teistest tundlikum.

311

’Trofimovskaja’ – äri- ja koduaeda

Valiti 1960. aastal seemikute seast, mis saadi Balti päritoluga vormi tolmel-damisel Altaist pärinevate isastaimedega.

Viljad valmivad teistest hiljem, augusti lõpus või septembri alguses. Silinderjate või ovaalsete kollaste viljade otsad on tumedamad ja neil võib olla punakaid tähne. Näivad seetõttu oranžkollastena.

Taim teistest sortidest tugevama kasvuga, püstise võraga. Okstel on rohkesti astlaid. Lehed veidi renjad.

Väärtused. Saagikas. Hoolimata asteldest on saaki hea korjata. Viljad tiheda kestaga, eralduvad võrselt kergesti ja kuivalt. Viljad on maitsvad. Neis on enamasti suhkruid rohkem kui happeid. Rõhul on talunud masin-koristust raputamisega.

Puudused. Kõrge astlaline taim muudab hooldustööd tülikamaks.

320

’Northcountry’ – koduaeda

Aretati Minnesota ülikoolis [(G65 × ’Ashworth’) × R2P4], evitati 1986. aas-tal.

Mari on ümar, meenutab ahtalehist mustikat. Karikaalune õõs madal ja väga lai. Marjad on taevasinised, tugeva vahakirmega. Viljad on väikesed – läbimõõduga 0,5–1,0 cm ja viljamassiga kuni 1 g, maitselt magusad. Valmib veidi varem eelmisest, alates juuli lõpust.

Põõsas on madalam, 40–60 cm kõrge ja 70–100 cm läbimõõduga. Lehed on piklikovaalsed. Saak keskmiselt 0,5 kg põõsalt.

Väärtused. Sortimenti arvati tolmuandjana. Valmib ühtlasemalt, saagi saab koristada paari korraga. Marjad maitsvad. Taimed taluvad kuni –35 ºC.

Puudused. Marjad ja saak väikesed.

321

’Puru’ – perspektiivsort

Aretati Ruakura Uurimiskeskuses Uus-Meremaal. Soovitati Rõhu katsetule-muste põhjal alates 2010. aastast.

Alates juuli lõpust valmivad marjad on laiümarad ja suured (2 g). Kari-kaalune õõs on sügav.

Põõsas kompaktne. Lehe serv hoidub allapoole.

Puudused. Endisele turbakarjäärile rajatud istandikus Marjasoo talus venib sügisene kasvu lõppemine.

330

’Rondo’ (GM 6494/5) – perspektiivsort avamaale

Ristas V. Kraus Tšehhis 1964. aastal (’Zarja Severa’ × ’St. Laurent’). See-mikute seast tegi valiku Helmut Becher Saksamaal, Geisenheimis (GM). Oluline veinimari põhjapiirkondades ja Eesti esimestel viinamägedel. Soovi-tatakse alates 2010. aastast kasvatamiseks soojas kohas avamaal.

Vilikond on suur, ovaalne kuni kooniline, tihe, vahel väänduvate hõlma-dega. Marjad on ümarad, sinised, vahakirmega, paksu väliskestaga, mahlased.

Lehed on 3–5 madala hõlmaga, tumerohelised, kortsulised ja meenu-tavad amuuri viinapuud. Sügisel värvuvad punaseks.

Väärtused. Varaviljuv ja saagikas veinimari. Ilus lehestik.

Puudused ja kasvatussoovitused. Seemnete osakaal viljast on kesk-misest suurem ja oma mõrkja maitsega võivad nad häirida sööjat. Linnud söövad marju meelsasti. Suure saagi korral valmivad marjad ebaühtlaselt, kasu tuleb hiljem valmivate tarjahõlmade eemaldamisest. Taim vajab kerget talvekatet.

331

’Silva’ – perspektiivsort avamaale

Aretas Antanas Gailiunas Leedus, Juodupes (Panevežise maakonnas) 20. sajandi teisel poolel. Soovitatakse alates 2010. aastast kasvatamiseks soo-jas kohas avamaal.

Marjad on ühtlase suurusega, ümarad, lillakaspunased, veidi sültja sisuga. Vilikond väike, silinderjas, ümardunud tipuga.

Lehed on hõrekarvased, madalate hõlmadega, tasased.

Väärtused. Kasvukoha suhtes leplik. Õitsemisest marjade söögiküpsuseni kulub vähe aega. Võrsed korgistuvad varakult ja hästi.

Kasvatussoovitused. Marju tuleb koristada õigeaegselt, sest ülevalmimisel väheneb nende väärtus.