APRILL 2016

MARTIN NOORKÕIV

TAHAB TUUA MAAILMA ROHKEM EESMÄRKE

GÜMNASISTID LÕID OMA ETTEVÕTTE 6–7

ESTCUBE TESTIB TEHNOLOOGIAT 15

TUDENGIPÄEVAD TULEVAD TAAS 16–17

ÜLIÕPILASTEATRI UUS LAVASTUS 20

J U H T K I R I

SANDRA SAAR

Kui paluda inimestel iseloomustada eestlasi, siis valdavalt saame omadus-sonad, mis ei naita meid just koige positi ivsemas valguses. Eks negati iv-sed kogemused jäävadki ti hti peale rohkem meelde, aga tegelikult väheke rohkem sõbralikkust ja sallivust ei jookseks mööda külge maha.

KUIGI olen alati mõelnud, et eestlased ei ole tegelikult üldse nii hullud, kui meist räägitakse, siis hiljuti olen

pidanud natuke vastupidist arvama. On päris hirmus, kuidas viimasel ajal üksteist materdatakse. Näiteks kui Märt Avandist ilmub kusagil mõni artikkel, siis iga jumala kord on seal mõni kommentaar, kus keegi peab uuesti esile tooma tema eestlaste häbenemise väljaütlemist.

Hiljutiste Brüsseli sündmuste val-guses hakkas aga Eestis üks erakond parastama, kuidas nemad sellise õnnetuse eest on juba ammu hoia-tanud, aga keegi ei kuula. Tundus lausa, et sellest parastamisest tunti mõnu. Kas tõesti on nii traagiline sündmus miski, mille najal hakata targutama ja olla isegi rõõmsad, et ennustus täitus?

Sellist käitumist kohtab tegelikult iga päev meie ümber. Oleme teiste inimeste suhtes õelad ja vastikud, tunneme isegi mõnu, kui kellelgi halvasti läheb. Mulle tundub, et mõne inimese päev on alles siis

korda läinud, kui saab teisele inime-sele kehvasti öelda. Osad inimesed ei teadvustagi enda õelutsemist, aga on ka inimesi, kes sellest aru saavad. Näiteks on minu tutvusringkonnas üks inimene, kes teab, et ta on tihti-peale õel ja vastik teistega, aga enda vabanduseks toob ta selle, et ongi selline. Kusjuures olles ise uhke selle üle.

Päris kindlasti pole see miski, mille üle uhkust tunda. See on tore, kui inimene annab endale aru oma olemusest. Paljudel on aga väga vildakas minapilt. Kas ollakse liiga madala või siis vastupidi, liiga kõrge enesehinnanguga. Aga kui me saame aru, millised oleme ja et mingi osa meist pole väga hea, siis uhkuse tundmise asemel peaksime proovima seda paremaks muuta. Kõlab maru klišeelikult, aga elu üks eesmärk on ju saada parimaks või-malikuks versiooniks iseendast.

Võin näitena tuua ühe enda tead-vustatud halva külje. Mulle tohutult meeldib endast rääkida. Seejuures unustan tihtipeale uurida sõprade elude kohta, et olla kursis nende tegemistega. Püüan seda muuta ja mitte endast nii palju rääkida.

Lisaks parastamisele meeldib inimestele teistest halba rääkida. Usun, et me kõik oleme seda teinud. Miks? Tavaliselt öeldakse, et ju siis halvastiütleja on kade, mida ma eriti ei usu. Kadedus peaks just panema rohkem pingutama, et olla kadesta-tavaga samasugune. Mulle tundub,

et ärapanemise taga on pigem vaja-dus tunda ennast paremini ja pare-mana. Et noh, vähemalt ei ole mina selline.

Mulle on üldse arusaamatu, miks inimesed meile nii väga ette jäävad. Näiteks tekitab minus alati häm-mingut kooseluseaduse üle vaid-lemine. See seadus puudutab üsna väikest osa ühiskonnast ja kui see seadus teeb kedagi õnnelikumaks, siis miks olla sellele nii tulihingeli-selt vastu. Ja ärge öelge, et kristli-kel põhjustel. Kust nüüd järsku kõik need kirikuinimesed välja hüppa-sid? Ühiskonnas, mis on üks usulei-gemaid, on see väga tobe argument.

Minu meelest tuleb riigile kasuks, kui selle kodanikud on õnnelikud ja rahul. Minul on küll siiralt hea meel, kui inimesed minu ümber on õnne-likud. Rahulolevad inimesed teevad endalgi tuju heaks ja motiveerivad rohkem pingutama, sest tahaks ju ise ka kunagi sama rahulolev olla.

Hästi tihti kommenteerivad naised omavahel, mida teine naine seljas kannab ja seda mitte positiiv-ses võtmes. Miks üldse läheb kelle-legi korda, mida teine inimene seljas kannab? Kui mulle mõni riideese ei meeldi, siis mina seda selga ei pane, aga kui keegi teine seda kannab, siis ma viltu ka ei vaata. See pole ju minu asi ega mõjuta kuidagi minu elu.

Elu oleks kohe palju lihtsam, kui me ei elaks teiste elu ja ei vaevaks enda pead teiste käitumisega.

VIHA ON ILMAS, ÕELUS ON ILMAS

Peatoimetaja Sandra SaarKeeletoimetaja Minna KuslapReporterid Kristel-Maria Kadajane, Merilin Reede, Kaisa Laur, Mari -Liis Korkus, Maili Tirel

Küljendaja ja fotograaf Argo IngverVastutav väljaandja Laura KabonenVäljaandja Üliõpilaskonna SA Tiraaž 1300Trükk Ecoprint AS

TOIMETUS

2

A R VA M US

HELERI ALL

“Joome täna õhtul poole rohkem, sest siis on meid jargmisel aastal poole vähem!” kõlasid Henrik Kalmeti sõnad Kinoteatri aastalõpusõus.

SATTUSIN hiljuti järele v a a t a m a e e l m i s e l Arvamusfestivalil peetud arutelu, kus näitlejad vest-

lesid alkoholitarbimise üle. Seoses alkoholireklaami keelustamise ja kogu selle ümber käiva tralliga on teema jälle tugevalt päevakorda tõusnud. Eestlased on teadagi tar-bitavate alkoholikoguste poolest Euroopas esirinnas ja ega tudeng-kond selles edetabelis allapoole kukkumisele üldiselt kaasa ei aita. Jah, ma olen kuulnud, et klaas veini päevas mõjub südamele hästi, aga on see ilmtingimata vajalik? Kuulsin alles mõned päevad tagasi, et üli-õpilaskonna aktiivsete tudengite seas oli arutlusel küsimus kas hea õppimise tavasse lisada punkt, et tudeng peab loengus kaine olema. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minu pooleteistaastase ülikooliaja vältel on küll tulnud ette olukordi, kus mõned tudengid jõuavad loengusse otse peolt veel veidike vindisena. Ja seda rohkem kui üks kord. Erinevate tudengiürituste (suur)sponsorid on sageli alkoho-litootjad ja ilma nendeta justkui polekski õiget sündmust. Tundub, et alkohol liidab, aitab ühtaegu tähistada ja kurvastada.

Samas, noorus ongi ju aeg, kus teha hullusi, olla spontaanne ja korda saata tegusid, mida mõned kümned aastad hiljem töistel või ealistel põhjustel enam teha ei saa.

Pean omastki koge-musest ütlema, et

alkoholile ei öelda on kohati üsna keeruline. Minu elutempo on kah-

juks selline, et saan sõpradega

kohtuda tavaliselt alles pärast kella kümmet õhtul. Hinded, töö, sot-siaalne elu ja uni – teate ju küll, et seda kõike on raske tasakaalus hoida. Kohvikud on nii hilisel kel-laajal juba kinni ja kuna me tavaliselt ei taha, et meid keset õhtut kusa-gilt välja tõstetaks, tulebki minna mõnda baari, mille lahtiolekuajad on natukenegi pikemad kui näi-teks Werneril. Sotsiaalne surve ei luba sul baaris niisama tühja laua taga istuda. Sa pead midagi tellima. Ja olgem ausad, tihti on see miski pudel õlut või klaas veini. Tee, kohv või vesi maksavad alkoholiga pea sama palju ja selleks, et koolipingeid maandada ning end seltskonnas hästi tunda, tellivad paljud pigem promilliga joogi. Lisaks on alko-hoolsete jookide valik Tartu baari-des kümneid kordi laiem kui alko-holivabade. Legendaarne ajakirjanik Valdo Pant kirjutas kunagi haiglas olles oma päevikusse: „Läheneb maailmarekordi kordamine – kell 18.00 täis kaks nädalat ilma tilga etanoolita.” Usun, et suurem osa tudengitest sellise rekordiga praegu kelkida ei saa.

Tundub, et onu Alko seisab pide-valt meie kõigi selja taga. Seda näit-likustab hästi Jan Uuspõllu toodud näide õhtusest toiduostmisest tolles samas Arvamusfestivali arutelus. Kell on ehk pool kümme, mina valin toidupoes oma tomateid ja sepikuid ning järsku meenutatakse rahvale üle kogu poe suurtest kõlaritest, et alkoholimüük lõpetatakse 20 minuti pärast. Ah õigus, peaks äkki siis pudeli veini ka veel võtma. Mina olen sellises olukorras olnud. Arvan, et vähemalt mõned teist samuti. Ühtlasi tuleb siinkohal mängu ka teismeliste gängimentaliteet. Kui kõik võtavad, kuidas siis mina ei võta. Kui noor inimene omale reede õhtul pubis istudes midagi alko-hoolset ette ei telli, siis on ta ilmsel-gelt rase või lihtsalt imelik. Seletada mittejoomist on nii keeruline, et kergem on lihtsalt see pokaal või

pudel ära tellida.Õnneks on grupp inimesi

pannud käima kampaania „Joome poole vähem!“. Tallinnas on selle kampaania plakateid rohkem näha kui Tartus. Oleme varemgi näinud aktsioone, nagu näiteks terve sep-tembrikuu kainena veetmine (kuigi rebasenädala ja vanade kursuse-kaaslastega uuesti kohtumise tõttu on see suhteliselt võimatu üritus), aga sellised ühekordsed ettevõtmi-sed ei vii tavaliselt tulemuseni. Mis mõtet on kuu aega kaine olla, kui esimesel oktoobril tehakse kaine kuu lõpetamise tähistamiseks hii-gelsuur pidu, kus kogu tarvitamata jäänud alkohol tagantjärele ära juuakse. Kahepalgeline, kas pole? Loomulikult ei üldista ma sellist käitumist kõigile tudengitele, aga nii tehakse. Ja mitte vähe.

Aga tagasi praegu päevakorras oleva „Joome poole vähem!“ kam-paania juurde. Päeva pealt kogu alkoholitarbimine lõpetada tunduks nii mõnegi jaoks võib-olla veidi liiga radikaalne ja seega on „poole vähem“ igaühele subjektiivselt ilus eesmärk, mille poole püüelda. Kes joob iga päev kaks pudelit õlut, joogu nüüd üks, ja see, kes omale igal õhtul pokaali valab, valagu nüüd pool. Mina ei ole karsklane ja mul ei ole midagi alkoholi vastu. Olen liht-salt viimasel ajal selle teema peale erinevatel põhjustel keskmisest rohkem mõtlema hakanud ja leian, et kui enne klaaside kokkulöömist mõelda, miks me seda teeme, mis on meie sügavamad põhjused sel-leks, siis tulemus on võib-olla kurb.

Et kainus või vähemalt poole vähem joomine ei oleks Kolgata tee, oleks tark leida endale kamraadid. Sõbrad, kes samamoodi teevad. Kampaania nimigi ütleb „jooME poole vähem“. Mitmekesi koos on ikka lihtsam. Alkoholitarbimise poole võrra vähendamine oleks Eestile sajandaks sünnipäevaks ilus kingitus. Proovime siis koos juua poole vähem.

MIKS SA EI JOO?

Foto: Erakogu

3

KO O S TÖ ÖVÕ R G US T I K

REELIKA ALUNURM

Alates 21. jaanuarist käivad koos OLE ROHKEM Tartu tudengiorganisat-sioonide koostöövõrgustiku liikmed. Milleks selline moodustis ja mis kasu on sellest ühele tavalisele tudengile?

KOOSTÖÖVÕRGUSTIK on üsna umbmäärane väl-jend, mis paneb enamasti inimesi ühmama “ahah,

tore”. Ärge laske end eksitada. See võrgustik ei ole kokku kutsutud nii-sama jutu vestmiseks, vaid väga kindla eesmärgiga: muuta Tartu tudengielu selliseks, et see võistleks iga kell suuremate linnade ja rah-vusvaheliste ülikoolilinnakutega. Elame maailmas, kus välismaistes ülikoolides õppimine on igapäe-vane nähtus. Ka Eesti-siseselt on konkurentsi, kuna Tallinnas on aina rohkem atraktiivseid õppimisvõi-malusi, kusjuures töö- ja prakti-kavõimalusi on seal jalaga segada. Samal ajal kahaneb igal aastal üli-kooliealiste noorte arv. Seega ei võistle mitte noored enam kohtade eest ülikoolides, vaid ülikoolid kon-kureerivad uute üliõpilaste meeli-tamise pärast.

Tartul on siinjuures omad tuge-vused. Esiteks on Tartus väga head kõrgkoolid. Teiseks on tegemist üsna väikese linnaga, kus mitu ülikooli paiknevad lähestikku ja paarkümmend tuhat tudengit võivad hõlpsa vaevaga kesklin-nas kokku saada. Kolmandaks on siin palju huvialaringe, ajaveet-misvõimalusi ja mis kõige oluli-sem – tudengiorganisatsioone.

MIKS JUST TUDENGIORGANISATSIOONIDTartus on neid kokku rohkem, kui esmapilgul arvata võiks, lausa üle 70. Kokku koondavad nad juba

praegu tuhandeid omavahel lävi-vaid tudengeid, kes moodustavad seetõttu muljetavaldava suurusega tutvusvõrgustiku. Samal ajal kata-vad need organisatsioonid väga erinevaid valdkondi. Eksisteerib erialaseltse neile, kes huvituvad just õpitava eriala kohta oskuste ja kogemuste omandamisest. Leidub esindusorganisatsioone neile, kes tahavad kaasa rääkida poliitika kujundamises. On üleülikoolilised organisatsioonid neile, kes tahavad võimalikult mitmekesist kogemust näiteks juhtimisoskuste või ürituste korraldamise vallas. Samuti on aka-deemilisi organisatsioone neile, kes peavad au sees pikkade traditsioo-nide jätkamist.

Kõiki neid organisatsioone juhi-vad tudengid ise, aga nad teevad seda oma eelkäijate õpetuste kohaselt ja tihti ärimaailmas kaasa lüües, sest üritused ja ettevõtmised vajavad sponsoreerimist ja reklaa-mimist ning palju muud. Kes ikka veel arvab, et ühe tudengiorgani-satsiooni juhtimine on kerge üle-jala töö, eksib rängalt. See on ehtne juhtimiskogemus koos organisat-siooniteooria, strateegilise juhti-mise ja meeskondade haldamise ülesannetega. Need omakorda on väga väärtuslikud kogemused töö-maastikul. Paljud tudengid aga ei ei tea veel selle kasulikkusest pii-savalt. Seepärast on koostöövõr-gustiku esimene ülesanne kaa-sata märgatavalt rohkem üliõpilasi tudengiorganisatsioonidesse.

KUIDAS NAD SEDA TEEVADEsmalt oli vaja tudengiorgani-satsioonid üldse omavahel tut-tavaks teha ja avada uks ühtse suhtlemise maailma, sest ka nemad ise ei teadnud, kui palju tudengiorganisatsioone tege-likult on. Selle jaoks korraldati

kõigepealt 2015. aasta novembris Tartu Tudengiorganisatsioonide Aastakohtumine (TTA 2015), kuhu olid oodatud kõikide tudengior-ganisatsioonide juhtkonnad arut-lema tulevikuvõimaluste ja koos-töö üle. Ühe kohtumisega aastas ei saa aga just palju tehtud, mistõttu moodustati ametlik koostöövõr-gustik. Liikmed kohtuvad iga paari kuu tagant suurel koosolekul, mida nimetatakse Ümarlauaks, kus kõigil organisatsioonidel on võimalik avaldada mõtteid Tartut puudu-tavatel teemadel. Näiteks kuidas peaks tunnustama eriti tublisid Tartu tudengikeskkonda panusta-jaid. Mida teha välistudengite heaks, kes samuti soovivad organisatsioo-nide tegevustes osaleda. Milliseid üritusi võiks üheskoos korraldada, mis tõmbaks Tartule üleriigilise meedia tähelepanu, ehk ka roh-kemate potentsiaalsete tudengite tähelepanu. Koostöövõrgustiku teine suur ülesanne ongi paista üleriigilises meedias silma ühiste suurte ettevõtmistega. Ikka selleks, et näidata Tartu erilisust ka välja-poole. Lisaks saavad selle käigus osalevad organisatsioonid võima-luse teha omavahel rohkem koos-tööd ja vahetada kogemusi. Koos võib õnnestuda nii mitmeidki üri-tusi ja ettevõtmisi saavutada suure-malt ja paremini kui üksi.

Et Tartu oleks kõige arendavam keskkond noortele. Selle mõtte eest on OLE ROHKEM liikumine seisnud algusest peale ja nüüd on ka teised tudengiorganisatsioo-nid nõustunud, et see on tõepoo-lest mõistlik eesmärk, mille nimel ühiselt pingutada. Selle jaoks ongi loodud OLE ROHKEM Tartu tuden-giorganisatsioonide koostöövõr-gustik. Tartu on lahe ja väärtuslik keskkond, mida tasub hoida ja arendada.

OLE ROHKEM TARTU TUDENGIORGANISATSIOONIDE

KOOSTÖÖVÕRGUSTIK

Foto

: Kar

l Erik

Piir

imee

s

4

U U D I S E D

MART NOORMA: KAS EESTI NOORED ON SUURTEKS TEGUDEKS VALMIS?

Tartu ulikool avalikustas kampaania „Võime muuta maailma!“, kus noori oodatakse üheminuti lises videoklipis esitama ideid, kuidas nemad tahaksid maailma muuta. Parimatele on moti -veerivad auhinnad ja säravamaid ideid saab edasi arendada koostöös Tartu ülikooli ideelaboriga.

TARTU ülikooli õppeprorektor Mart Noorma usub, et igaüks peaks andma enda panuse, et muuta maailma meie

ümber paremaks. „Näiteks Tartu ülikooli üliõpilased koos sõpradega

viisid kosmosesse Eesti esimese kosmoselaeva ESTCube-1 ja anna-vad ka edaspidi panuse inimkonna kosmose avastustesse.“

Noorma sõnul tuleb suurte tegude tegemiseks astuda vaid esimene samm. „Mis oleks, kui kõik Eesti noored saadaksid Tartu ülikoolile oma mõtteid, kuidas maailma paremaks muuta. Selleks ootame noorte ideid üheminutilises videoklipis. Valime ideede hulgast parimad välja ja viime need või-malusel üheskoos ellu. Võitja saab vääriliselt autasustatud ja võimaluse

päriselt maailma muutmises osa-leda,“ julgustas Noorma osalema.

Ideekonkursil saavad osaleda kõik Eesti noored, kes on konkursi toimumise ajal kuni 30aastased. Osalevas meeskonnas võib olla üks kuni neli liiget.

Konkursi võitja valib välja Tartu ülikooli moodustatud zürii. Ühtlasi valitakse rahvahääletusel rahva lemmik. Parimatele auhinnaks GoPro kaamera. Säravamaid ideid on võimalus edasi arendada koos-töös Tartu ülikooli ideelaboriga.Ideid saab esitada kuni 15. maini.

TARTU ÜLIKOOL AVAB IT MAGISTRIÕPPE-KAVA MITTEINFORMAATIKUTELE

Sel õppeaastal avab arvuti teaduse insti tuut vastuvõtu magistriõppe-kavale „Infotehnoloogia mitt einfor-maati kutele“, mille lõpetajad saavad siduda IT-teadmised varasema eri-alaga ja luua midagi täiesti uut.

TARTU ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja profes-sor Jaak Vilo tõdes, et hetkel on IT selgelt kõikide elu- ja

ärivaldkondade lahutamatu osa. Oma valdkonna erialase pädevu-sega inimesed, kes on omanda-nud lisaks tugevad teadmised ITs, aitavad disainida, luua või tellida rakendusi, kus on parimal viisil kaasatud nii rakendusvaldkonna kui ka IT-oskused.

Õppekava eesmärk on aren-dada vajalikke teadmisi ja oskusi

inimestes, kellel on huvi ja soov töötada IT-valdkonnas või toetada infotehnoloogiliste lahendustega oma olemasolevaid tööülesandeid, kuid varasemad teoreetilised tead-mised puuduvad.

Vastuvõtu eeldus on varasem kõrgharidus mõnest muust vald-konnast, millele soovitavalt on järgnenud ka paariaastane tööko-gemus. Õppetöö jooksul saab üli-õpilane kindlasti osaks erialastest väljakutsetest, mida pakuvad kas IT-ettevõtted või infotehnoloogilisi lahendusi tellivad asutused.

Õppekava programmijuht, hajussüsteemide professor Eero Vainikko sõnas, et õpe uuel info-tehnoloogia magistriõppekaval on tugevalt orienteeritud prakti-listele oskustele ja suutlikkusele

rakendada neid oma igapäevatöös. Õppimise käigus saab teha prak-tilisi ülesandeid, nagu kasutajalii-deste loomine ning multimeedia ja mitmekihiliste veebiinfosüstee-mide tegemine.

Õppekava annab algteadmised programmeerimisest, andmebaa-sidest, infoturbest ning operat-siooni- ja infosüsteemidest.

Uue magistriõppekava esimene vastuvõtt toimub 2016. aastal. Edukas lõpetaja saab tehnikatea-duste magistrikraadi. Pärast lõpe-tamist on võimalik uute teadmiste ja värske magistrikraadiga luua midagi täiesti uut, kombineerides kõiki omandatud erialasid või siis end tõestada näiteks IT-sektoris protsesside juhtimises, analüütiku või konsultandina.

Foto

: Era

kogu

5

Õ P I L A S F I R M A

MARI-LIIS KORKUS

“Meie põhiline eesmärk Ajujahis on naidata teistele, et vanus ei mangi äris rolli. Ett evõtlikkuse ja töötahtega on võimalik väga palju saavutada.”

JUST sellise mõttega astus täna-vuse Ajujahi võistlustulle õpi-lasfi rma Pürg (varem tuntud kui Bison). Kui ligi kaks aastat

tagasi said neli noort gümnasisti kätte oma teklid, kerkis pinnale küsimus, kuidas saaks kooli süm-booliseerivat peakatet paremini säilitada. Lahenduste puudumi-sel otsustasid noored ohjad enda kätte haarata ja pead kokku panna. Sündis idee luua teklikott, millel ühelt poolt oleks kaitsefunktsioon ja samas võimaldaks paindlik disain seda isikupärastada vastavalt tellija soovile. Täiendavalt süven-das idee teostamist turu-uuringu tulemus, mis tõendas potentsiaalse klientuuri olemasolu nii Eestis, Skandinaavias kui ka Euroopas.

KOOLIKAASLASTEST ÄRIPARTNERIDTiimi koosseisu kuulub neli aktiiv-set Hugo Treff neri ja Tartu Tamme gümnaasiumis õppivat noort. Meeskonna eestvedaja Jürgen Jürgensoni vastutusel on juhtida meeskonnatööd, esindada fi rmat ja tegeleda turundusega. Kaasjuhi rollis tegutseb Johannes Vallikivi, kes on lisaks ka tootearenduse- ja disainijuht. IT-alane vastutus, kuhu hulka kuulub tellimuste vastuvõtt ja toodete personaliseerimise kor-raldamine, lasub Karl-Erik Kirsi õlul. Meeskonna ainus õrnema soo esindaja – Aleksandra Isabel Pillmann – hoiab silma peal pabe-rimajandusel ja suhtleb klientidega, olles kliendisuhete- ja fi nantsjuht.

Brändikavandi arendamise käigus sai fi rma omale nime Bison. Meeskond selgitas, et Bison sobis hästi kokku teklikoti imagoga, mil-leks on minimalism ja kargus, mis on saavutatud pressvildi ja naha kooslusega. Selle aasta alguses

otsustas meeskond nime muuta, sest edasiarenev bränd ja uudis-toodete imago vajas midagi, mis hõlmaks meie ajas tugevamaks kujunenud nišši ja identiteeti pare-mini. Seetõttu ollakse nüüd Pürg.

“Selle nimega on meie Põhjamaa juured jämedamalt ning süga-vamalt rõhutatud. Ka piisoniga seotud algsed sidemed pole üld-segi kadunud, kuna pürg tähen-dab eesti keeles euroopa piisonit,” selgitati meeskonna nimevalikut.

VANUS EDUKUST EI TAKISTAGümnasistidest koosnev tiim peab vanust üheks oma tugevuseks. Endi sõnul on nad tõsiselt moti-veeritud ja täis tahet luua midagi uut, mis on tugev võistleja teis-tele konkurentidele, aga mis ka tõestab, et noored on võimelised edukalt äri ajama. Konkurentidest kubiseval ettevõtlusmaastikul tun-nevad noored end enesekindlalt. Teklikottide valmistamisel kasu-tatav tööstuslikult pressitud vilt

LUGU NELJAST PÜRGIJAST

Foto

: Era

kogu

Tiimi liikmed: Aleksandra Isabel Pillmann, Jürgen Jürgenson, Johannes Vallikivi ja Karl-Erik Kirs

6

Õ P I L A S F I R M A

on materjalina ainulaadne ja rii-detööstuses harva kasutatav, lisa-des toote välimusele rafineeritust.

“Meie siht on luua kvaliteetseid disaintooteid, mis on minimalist-likud, aga pakuvad esteetilise väli-musega praktilist lahendust,“ toodi välja Pürga nišina.

Tänavu kuulub Pürg Eesti suurimal äriideede konkur-sil Ajujaht 30 parima hulka. Teekond saatesse algas eelmisel aastal, kui meeskonna mentor Juta Kuhlberg innustas noori osa võtma Ettevõtlusnädalal toimunud müügikõne võistlusest. Võit taskus veenduti, et teklikoti tootearendu-sega tuleb aktiivselt jätkata. Varem on edukaid esinemisi olnud õpilas-firmade konkurssidel: talvisel Tartu õpilasfirmade laadal võideti Tartu

potentsiaalikaima õpilasfirma tiitel ning üle-eestilisel senini suurimal õpilasfirmade laadal napsati suisa kaks auhinda. Kaleidoskoobi võist-lusel premeeriti Pürga eriauhin-naga suurima arengu eest.

PALJU SÕUAD, KAUGELE JÕUADTulevikuplaanidele mõeldes loodavad õpilased lähiajal sise-neda Rootsi ja Taani turule. Potentsiaalsed koostööpartnerid on juba avaldanud soovi kohtuda ja selle aasta jooksul on noortel siht jõuliselt uute toodete aren-damisega tegeleda, milleks on portfell, ridikül ja sülearvuti tasku. Ettevõtlusmaailmaga sidumine on võimaldanud noortel saada kogemusi väga mitmel tasandil: kuidas käib pikaajaline tiimitöö, kuidas toimib ettevõttesisene kui ka -väline suhtlus ning kuidas luua oma firmale brändi, mis on profes-sionaalne ja tõsiseltvõetav. Kõige olulisem, mida tegevus meeskon-naliikmetele on õpetanud, väljen-dub oma aja oskuslikus ja kasulikus

planeerimises. “Paljud tihti küsivad meilt, et kas tõesti saame hakkama kahe väga suure kohustusega, mil-leks on kooliskäimine ja ettevõt-lus. Vastame alati, et asi on kinni efektiivses ajaplaneerimises. Kui jaotada päev õigesti õppimise ja firma asjade ajamise vahel, on võimalik mõlemaga väga edukalt toime tulla,” põhjendab tiim.

Miks on aga äritegevus juba noores eas olulisel kohal? Meeskonnaliige Johannes Vallikivi pakkus välja, et selle kaudu õpib noor inimene kergesti oma vigadest ja saab juba varakult väärtuslikke elutarkusi, mis tulevad tulevikus suuresti kasuks. Ettevõtluspisiku esilekutsumine ei tohiks valmis-tada raskusi, sest valikute palett on lai. “Parim võimalus selle jaoks on kindlasti erinevad äriideede aren-dusprogrammid, nagu näiteks Tartu ülikooli ideelabor ja Garage48, kus inimesed tulevad ja töötavad koos, et erinevatele põnevatele probleemidele lahendusi leida ja äriideesid teostada,” ütles Vallikivi.

AJUJAHI ŽÜRIILIIGE KRISS SOONIK

“Pürg võlus mind oma meeskonnaga: noored, energilised ja mis kõige olulisem, nad tundsid igat tahku oma firmas, tootmisest müügini. Mulle meeldis nende „ma saan kõigega hakkama” suhtumine, mis peaks paljudele idufirmadele eeskujuks olema. Enne kui suured meeskonnad ehitatakse ja kõigile spetsiifilised rollid antakse, peaks kogu meeskond käed mullaseks tegema ja oma mugavustsoonist välja ronima. Ei ole müügimeest? Pole probleemi, proovime ise! Pole raha professionaalseks veebidisainiks? Teeme ise esimese versiooni! Tänapäeval on kõik võimalused olemas ja kõikidele ülesannetele on võimalik loovalt läheneda. Pürg on seda väga hästi teinud.”Fo

to: E

rako

gu

7

KAISA LAUR

Tema iidol on Dumbledore, ideaalne maailm Star Trek ja ta tahab maailmas läbi viia eesmärgire-volutsiooni. Tema nimi on Martin A. Noorkõiv.

KUI mõnede inimeste edu teeb kade-daks, siis Martin on selline inimene, kes särab nii eredalt, et seda jagub ka teistele. Pärast temaga kohtumist

tekib paratamatult tunne, et kõik on või-malik ja lähme parandame selle maailma nüüd ära. Viimaseid päevi ametis olev Tartu üliõpilasesinduse esimees ei ole oma lennu-kate ideede jagamisel sugugi kitsi. Lõppude lõpuks, mida rohkem inimesi ühe eesmärgi nimel võitleb, seda parem.

Ülikooli tulles ei viinud Martini tee sugugi mitte otse üliõpilasesindusse. „Teadsin TÜÜEst kohe, kui ülikooli tulin, ja hoidsin suure kaa-rega eemale. Need jutud ja see maine TÜÜEst ei olnud minu jaoks midagi sellist, mis mind huvitaks või kuhu ma sekkuda tahaks, rääki-mata sellest, et ma olin suure osa oma noo-ruspõlvest veidi vihanud kõiki aktiviste, eriti õpilasaktiviste, pidanud neid tobedateks ja ennastupitavateks,“ kirjeldas Noorkõiv oma algusaegade jahedaid suhteid üliõpilasesin-dusega. Seevastu sattus ta hoopiski AIESECi ridadesse, sedagi pooleldi vastu tahtmist. „Hakkasin tegema igasuguseid tudengiak-tiivsusega seotud asju, ilma et ma neid tol hetkel nii mõtestanud oleksin,“ rääkis ta. Kui käes oli Martini eelviimane bakalaureuseaasta, oli üliõpilasesindusse tulnud Erik Raudsepp,

kes hakkas seda reformima ja mõistlikumaks tegema. „Kui olid uued valimised, tuli Erik minu juurde ja küsis, kas ma ei taha esindusse kandideerida. Kuna olin tol hetkel olukor-ras, kus mingid asjad olid just lõppenud ja teised polnud veel alanud, siis tundsin, et mis see ikka ära ei ole, selline väike lisakohustus kõrvale. Õnneks ei saanud kohe esimeheks, vaid lihtsalt juhatusse,“ kirjeldas Noorkõiv oma TÜÜEsse sattumise lugu.

“Kandideerisin Kaspari vastu, kes sai esi-meheks. Õnneks ei hakanud me teineteist vihkama, saime hoopis headeks sõpradeks. Töötasime juhatuses koos aasta aega. Siis mõtlesin, et lähen ära, mille peale ütles Kaspar, et pean esimeheks kandideerima. Koormuse pärast ma algul ei tahtnud, kuid et olulised asjad olid pooleli, siis pärast väikest veenmist otsustasin ikkagi kandideerida ja need plaa-nid lõpule viia. Nüüd on kõik tehtud,“ rääkis Noorkõiv.

MIS SAAB EDASIPärast TÜÜE esimehe ametiaja lõppu kavatseb Martin lõpetada magistriõpingud kommu-nikatsioonierialal ja pärast seda omandada filosoofia doktorikraad, seda ideaalis New Yorgi ülikoolis. Tööalaselt tahaks pühen-duda Domus Dorpatensise ja DD Akadeemia juhtimisele.

„Domus kui sihtasutus on põhimõtteliselt nagu platvorm. Oleme sotsiaalne ettevõte, millel on oma maja ning millega teenime tulu külaliskorterite ja seminariruumide renti-mise kaudu. Selle tulu ja majaga võimaldame

MARTIN NOORKÕIV: “TÖÖTAN SELLE NIMEL, ET TARTUST

SAAKS ÜKS MAAILMA KÕIGE OLULISEMAID LINNU.”

P E R S O O N

ühiskonnale teha vajalikke asju. DD Akadeemia on Domuse põhiprog-ramm, mida julgeksin nimetada Eesti parimaks noorte arendamise programmiks. Enda kogemus-tele tagasi mõeldes on mind hästi palju arendanud AIESEC ja TÜÜE, aga olen kõigis organisatsioonides tundnud, et mõned inimesed, tava-liselt juhatuse liikmed ja projektiju-hid, saavad seal palju areneda, aga hästi paljud liikmed organisatsioo-nide sees seda ei saa. Akadeemiaga võtsime aluseks selle, et kõik prog-rammis osalevad inimesed saaksid enam-vähem võrdse ja intensiivse kogemuse, mille käigus maksimaal-selt areneda,“ selgitas Noorkõiv.

„Mõte on see, et kõik program-miga liituvad inimesed muutuk-sid. Meie plaan on Akadeemiast teha maailma kõige arendavam noorteprogramm ja et ühel hetkel tuleksid inimesed üle kogu maa-ilma kokku Eestisse Tartu ülikooli õppima selleks, et DD Akadeemia programmi tulla. See oleks mõnes mõttes nagu TED. Inimesed teavad, et konverentse on igasuguseid, samamoodi nagu noorte arengu-programme, aga maailma parim on see konkreetne.“

Pikas perspektiivis töötab ta selle nimel, et Tartust saaks üks maailma kõige olulisemaid linnu, umbes nagu Silicon Valley. See poleks mitte majanduslik ega poliitiline keskus, vaid koht, kus mõeldakse kõige innovaatilisemaid mõtteid ning kus on kõige aktiivsemad ja lennukamate mõtetega inimesed. Martin loodab, et kümne aasta pärast mõtleb kogu Eesti nii. Kahekümne viie aasta pärast võiks juba Euroopa Liidus üle päeva viidata, et äkki peaks seda või teist Tartust järele pärima.

EESMÄRGIREVOLUTSIOONMartini arvates ei ole ainult Eestil, vaid kogu maailmal üks väga suur probleem, millest saavad alguse kõik teised. Maailmasõdade ja ebaõnnes-tunud eksperimentide, nagu nat-sismi ja kommunismi tõttu oleme ühiskonnast, riikidest, organisat-sioonidest, ettevõtetest ja ka indi-viidide elust visanud välja eesmär-gistatuse kontseptsiooni.

„Elame praegu maailmas, kus küsides inimese käest, mis on tema eesmärk, tema elu mõte, peab ta seda küsimust tobedaks. Meil on justkui ühiskondlik kokkulepe, et eesmärgid on mõttetud, sest me ei saa neid kunagi saavutada. Ainus viis olla on lihtsalt olla ja ainus eesmärk, mis olla saab, on õnn. See paistab olevat vähemalt läänemaailma kokkulepe.

Mida mina tahaks teha, mis on minu põhieesmärk – teha maailmas ees-märgirevolutsiooni. Alustada tuleks sellest, et tagasi tuleks tuua eesmärk inimeste igapäevaellu. Et põhimõt-teliselt ei oleks absurdne, kui ini-mene küsib teiselt, mis ta eesmärk on,“ unistab Martin.

Eesmärgi all ei pea ta silmas vaid igapäevaseid saavutusi, näiteks konkreetsesse ülikooli sissesaamist, vaid elamise põhjust. „See on maa-ilma kõige hirmsam küsimus, mida me ei julge endalt küsida, sest teame, et selle taga võib laiutada suur sügav must auk, näiteks ma ei tea tegeli-kult, mul vist ei olegi eesmärki,“ avab Martin inimeste kartuste tagamaid.

Üks põhjus, miks indiviidil on raske sõnastada oma eesmärki, on see, et oleme harjunud pidama normaalseks, et kümnete tuhandete töötajatega globaalsed ettevõtted tegutsevad meie piiratud ressurs-sidega maailmas vaid raha nimel. Martinile see muidugi ei meeldi.

„Kujutan ette, et vaatame saja aasta pärast tagasi praegusele maa-ilmale ja küsime, kuidas on see või-malik, et peeti normaalseks organi-satsiooni ühiskondliku funktsiooni puudumist. Et meil on ettevõtted, mis ei täida ühiskonnas mingit muud eesmärki.“ See, et kõik ühis-kondlikud eesmärgid ei ole olnud head ja mõistlikud, ei tähenda seda, et neil üldse mõtet ei olnud. „Saame ühiskonnana toimida valesti, aga selleks, et teha õigesti ja paremini, peame kollektiivselt õppima ees-märke paremini seadma. Praegusel hetkel oleme terve planeediga otsustanud, et me ei sea eesmärke, ja elame lootuses, et suured prob-leemid lahenevad ise,“ on Noorkõiv veendunud.

IDEAALID, UTOOPIAD JA UNISTUSEDLühidalt võib öelda, et Martini ideaalne maailm näeks välja nagu Star Treki sarjades. Kuna kõik mate-riaalne on nullkuluga, ei eksisteeri selles ühiskonnas enam raha. Nad suudavad genereerida tohututes kogustes energiat, millest toota toitu ja muud vajaminevat. Mitte isegi nii palju, kui nad vajavad, vaid nii palju, kui tahavad. Miski ei jää ressursside piiratuse taha. Selles ühiskonnas tegelevad kõik teaduse, kultuuri ja loominguga, et saada maailmast ja universumist paremini aru, uurida seda või luua juurde väärtusi. Kuidas aga sinnani jõuda? Martin usub, et filosoofia on filosoofia alles siis, kui seda rakendada päris elus. Platoni Akadeemia ja Aristotelese Lütseum

10

P E R S O O N

toimisid sama loogika alusel: kui inimene midagi mõtestas ja filo-soofiliselt mingisuguse lahenduseni jõudis, pidi ta selle järgi ka elama. Vastasel korral polnud see filosoofia, vaid lihtsalt mõte.

„Pikas perspektiivis kujutan ette, et Akadeemiast saab selline asi nagu Yoda Star Warsis. Et inime-sed, ükskõik kus nad planeedil Maa ka paiknevad, teavad väikese linna Tartu olemasolust. Kui nad taha-vad päriselt saada Jediks, saada osa maailma kõige-kõige arenda-vamast programmist, tulevad nad siia, ükskõik kui palju see maksab,“ kirjeldab Martin oma unelmat. Et Akadeemiast saaks üldse selline programm, on vaja tema kõrvale kõige tugevamate noorte arengu-programmide konkurentsi. Seetõttu on ka oluline, et TÜÜSA ja OLE ROHKEM eksisteeriks. Iga kord, kui üks muutub paremaks, peab teine omakorda ennast arendama. Ilma konkurentsita oleks olukord liiga lihtne ja laisk, et piisavalt areneda. Samas on TÜÜSA teine roll toetada neid, kes alles alustavad. Väga tiheda konkurentsi puhul on muidu oht, et uued süüakse lihtsalt välja. TÜÜE omakorda on oluline seetõttu, et üli-kool on Tartu või koguni Eesti oluli-sim institutsioon. „Kui Tartu ülikool pikas perspektiivis läbi kukub, siis on

kõik minu muud tegemised mõtte-tud. Domus ja Akadeemia saavad toimida ainult siis, kui ülikool on väga edukas, mis tähendab, et mul on olnud siirad kavatsused ülikooli aredamise suhtes,“ rääkis Noorkõiv.

IDEAALID JA EESKUJUDMartini põhiiidol on Dumbledore. „Enamuse ajast ta ei võta elu tõsi-selt. Tema on see, kes teeb nalja, laseb pinge olukorrast välja, toob ruumi inimliku soojuse, aga siis, kui on oluline hetk, suudab tõmmata kogu ruumi vaikseks ja öelda, et see on oluline. Ja inimesed tunnevad, et see ongi oluline.“ Eriti meeldib Martinile Dumbledore’i ja tema õe lugu. Kuigi Dumbledore tegi noo-ruses ka vigu, on ta muutunud ja arenenud, mis ei tee teda vähem eeskujuks. „See on iidolite puhul põhiprobleem, et nad peavad täi-uslikud olema. Kui avastame, et nad muuseas nokkisid kunagi nina, siis on nad automaatselt vähem ees-kujud. Mis on täielik absurd, sest tegelikult inimesed ei ole perfektsed. Sellepärast ongi Dumbledore kõige parem eeskuju: ta pole täiuslik, aga ta teeb neid asju, mis on olulised, ja teeb neid hästi,“ on ta kindel.

Kui Martin oleks superkan-gelane, oleks ta tõenäoliselt Xavier X-Men’ist, selleks, et saada

inimestest täielikult aru. „Kui sa saad aru, miks inimesed midagi taha-vad, siis mulle tundub, et isegi kõige ühildamatumad maailmavaated ja perspektiivid on tegelikult ikkagi praktilise elu, emotsioonide ja nar-ratiivide vangid, mitte vastandlikud. Mina usun, et põhimõtteliselt on kõik inimesed, ideoloogiad, riigid ja ajalood lepitatavad. Mu lemmik-näide on eesti-vene koolides ajaloo õpetamine. Ühelt poolt vaadates on Suur Isamaasõda, teiselt poolt okupatsioon, ja need tunduvad justkui ühildamatud. Kuidas saab olla sama asi korraga okupatsioon ja Suur Isamaasõda!“ selgitas Martin otsuse tagamaid.

Üks sündmus saab korraga olla hea ja halb. Me saame olla empaa-tilised vene inimeste emotsiooni ja narratiivi suhtes ning mõista, miks see nende jaoks on asi, mida mälestada ja kuhu lilli viia. Samas oli see kellegi teise, antud juhul Balti riikide perspektiivist midagi kohutavalt halba, mille suhtes saab samuti empaatiline olla. „Need kaks asja on ühildatavad maailmapilti, kus mõlemad sündmused toimusid korraga, kuid olid erinevate poolte jaoks täiesti erineva tähendusega. Kui see on ühildatav, on seda kõik muud asjad maailmas,“ on Noorkõiv veendunud.

I T

MAILI TIREL

Muut: programmeerimine on vaid patsiga itipoiste pärusmaa. OLE ROHKEM ja need viis noort inimest nii ei arva.

PROGRAMMEERIJA läheb jalutama. „Käi poest ka läbi, palun,” ütleb tema naine, „ja too pakk piima.

Ja kui neil on mune, too tosin.” Programmeerija tuleb poest 12 paki piimaga ja teatab: „Neil oli mune.”

Selle nalja peale naervad inime-sed võivad tunduda imelikud ja nende koodiread mõjuvad võõr-keelena. Programmeerimine on salapärane ja inimesed, kes arvuti

enda tahtele allutavad, peavad olema kui-

dagimoodi erilised (kes teab, mis nad

seal mat-in-fis teevad). Tegelikult on programmee-rimine kõigile,

sest program-meerimiskeeli

on palju ja raken-dusvõimalused on

lõputud, alates psüh-holoogiast ja lõpetades

ajakirjandusega. Samuti ei pea paika arvamus, et programmeerima

õppimise eelduseks on võime lahendada sudokuid vähem kui viie minutiga. Kuigi tugev loogiline mõtlemine aitab tublisti kaasa, siis tegelikult aitab programmeerimine seda hoopis arendada.

Selleks, et natuke programmeeri-misega seotud müüte kummutada, vestles OLE ROHKEM viie noore ini-mesega erinevatelt erialadelt, kes on programmeerimisega lähemalt tutvust teinud.

KÕIK TEED VIIVAD PROGRAMMEE-RIMISE JUURDERiinu Härmas on keemia teise kursuse magistrant. Ta alustas programmeerimisega kaks ja pool aastat tagasi Coursera kursuse

„An Introduction to Interactive Programming in Python” abil. Tundub, et Riinu andis sõrme ja programmeerimine võttis terve käe. „Seejärel tekkis suurem huvi ja võtsin ka Tartu ülikooli aineid

„Programmeerimise alused” ja edasi ka „Objektorienteeritud program-meerimine”. Selle kõige käigus olen omandanud Pythoni ja Java.”

Martin Kolnes õpib psühho-loogiat magistri teisel kursusel ja programmeerimise juurde viisid õpingud bakalaureuse viimasel aastal. „Esiteks avastasin, et psüh-holoogias on eksperimentide kir-jutamine täitsa vahva tegevus.

Teiseks leidsin, et andmetöötlus on tunduvalt põnevam, kui kirjutada R-is või Matlab-is analüüsiskript. Alguses õppisin netikursuste põhjal R-i ja Pythonit. Magistris hakkasin võtma ka programmeerimise aineid IT-teaduskonnast.”

Hanna-Liisa Reponen õpib reaalainete õpetajaks. Ta alustas programmeerimisega täpselt aasta tagasi. „Kevadsemestril võtsin üli-koolis kohustuslikud prog-rammeerimise kursused. Enne seda ei olnud mul mitte mingisugust kokkupuudet sellega, õieti ei osanud ma aimatagi, mis see täpselt endast kuju-tab.” Pythoni keele sai Hanna-Liisa kii-resti selgeks ja eelmisel sügisel liitus ta kursuse

„Programmeerimisest maalähedaselt” korraldus-meeskonnaga. ”Nüüdseks olen aidanud juba umbes 1800 eesti ini-mesel õppida programmeerima ja teen seda hea meelega ka edaspidi.”

Liis Krevald on hispaania fi loloo-gia teise kursuse tudeng, kes valis endale kõrvalerialaks informaatika.

„Mulle on arvutimaailm alati huvi pakkunud ning IT-alased teadmised tulevad igal juhul kasuks. Praegune programmeerimiskogemus piirdub

M A R TI N K O L NES

N Ä N SI MÄ NN IK

R II N U H Ä R M

AS

PROGRAMMEERIMINE TULEB KASUKS PEA KÕIGIL ERIALADEL

12

I T

vaid Pythoni ja Javaga, kuid kind-lasti õpin veel mõne juurde.”

Nänsi Männikul on kõrgharidus suhtekorralduse erialal, praegu on ta kommunikatsioonibüroo JLP konsultant ja Arvamusfestivali mee-diasuhete juht. Eelmisel sügisel läbis ta kursuse „Programmeerimisest maalähedaselt” ja sel kevadel jätkab ta kursusega „Programmeerimise alused”. Üks põhjus, miks Nänsi programmeerimisega tutvust tegi, on seotud tema tööga: oma igapäe-vatöös tegeleb ta palju tehnoloo-giaklientidega, kelle ettevõtmised

on seotud info- ja kom-munikatsioonitehno-

loogia hariduse või nutikirjaoskusega. Nänsi ülesanne on viia vajalik info sihtgruppi-deni. Nii tekkis tal süvenda-

tud huvi prog-rammeerimisest

aru saada. „Teine põhjus on natuke

lakoonilisem. Mul oli soov enda jaoks õppida

midagi täitsa teistsugust ja prog-rammeerimise õppimine tundus selleks täpselt õige ajuvõimlemine.”

PROGEMINE IGAL ERIALALRiinu ja Martin leiavad, et program-meerimisest on nende erialadel kindlasti kasu. „Kui oskad, siis leiad ka keemias rakendust, kui ei oska, siis pead võib-olla rohkem tuima tööd tegema. Näiteks sain oskusi rakendada olukorras, kus üks masin väljastas andmeid kaootilisel viisil. Sellega toime tulemiseks kirjutasin skripti, mis algandmeid sisaldavast üüratust tekstifailist mulle sobivaid tükke tekitas ning neid ka süsteem-selt nimetas. See säästis lõppkok-kuvõttes palju aega ja võidurõõm töötavast skriptist oli suur,” räägib Riinu.

„Uurivale psühholoogile annab programmeerimine juurde mit-

meid huvitavaid võimalusi. Kui tahtmist ja huvi, siis saab enda eksperimente ise programmeerida. Samas on hea, kui osata ka teiste kirjutatud koodides muutusi teha,” leiab Martin. „Enda oskusi olengi kõige rohkem rakendanud katsete programmeerimisel ja juba olemas-olevate katsete muutmisel.”

Ka Hanna-Liisa näeb ennast tulevasel töökohal programmeeri-misega tegelemas, täpsemalt seda õpetamas. „Kuna tulevikus on plaan saada matemaatika- ja informaati-kaõpetajaks, siis programmeerimise

oskus annab mulle võimaluse õpi-lastele sellega tutvust teha juba enne ülikooli astumist, mida paljud koolid hetkel ei saa lubada just program-meerimisoskustega õpetajate puu-dumise tõttu.”

Nänsi ja Liisi erialadel program-meerimist otseselt vaja ei ole, aga samas ei tule see oskus kuidagi kah-juks. „On hea mõelda, et kui juhusli-kult tuleb vajadus mingi programmi järele, mida saada ei ole, siis saan selle ise valmis kirjutada,” räägib Liis, kes meisterdas sõbrannaga enda tarbeks hispaania ja inglise keele baasil psühholoogiasõnastiku.

MIKS PROGEDAMõned kuud tagasi olin tööotsin-guil ja avastasin, et Tartu kõige aktiivsem tööpakkuja on Playtech. Tundus, et kes progeda ei oska, see tööd ei saa, ja et tööturul läbilöömi-seks tuleb kiiremas korras vähemalt mõni lihtsam programmeerimis-keel selgeks õppida. Peale CV laien-damise on oskus ka muudmoodi kasulik.

„Steve Jobs on öelnud, et kõik peaksid oskama programmeeri-mist, sest see õpetab sind mõt-lema. Olen temaga 100% nõus. Programmeerides õpib inimene lahendama probleeme ja katse-tama uusi ideid,” ütleb Liis. Tundub, et kõik on Liisi ja Steve’iga nõus: programmeerimine arendab loogi-list mõtlemist ja õpetab probleeme lahendama. See tuli välja siinsetest vastusest ja kui Google’isse trük-kida sisse küsimus Why code?, leiab paljudelt lehekülgedelt sama vas-tuse. „Programmeerimine nõuab sinult töö täielikku mõistmist, selle etappide teadmist ja õiget töö jär-jekorda,” sõnab Hanna-Liisa.

Programmeerimine arendab ka distsipliini. „Kui teed mingit ette-kannet või muud taolist kodutööd, siis on tihti võimalik teha natuke vähem ja saada ikka hästi hakkama, aga kui programmeerimise juures skript ikka ei tööta, siis peab lõpuni vaeva nägema, et see ikka teeks seda, mida tahad,” arvab Riinu.

Programmeerimine ei arenda ainult raudset loogikat, vaid toob ka häid emotsioone. „Loomulikult annab programmeerimine tohu-tult rõõmu, kui programm lõpuks õigesti tööle hakkab. Isegi kui tegemist on pisikese koodijupiga, on tunne, et leiutatud sai midagi võimsat,” ütleb Hanna-Liisa. Riinu on samal nõul: „Juba see võidu-rõõm on võrreldamatu, mis tekib pärast pikka aega vea otsimist ja kui selle lõpuks üles leiad!”

KUS JA KUIDAS ÕPPIDAKui nüüd tekkis programmeeri-mise vastu huvi ja soov ise näpud koodiseks teha, siis hea uudis on see, et program-meerima õppimine on lihtsam kui kunagi varem. Algajatel on kõige lihtsam esimest tutvust teha Pythoni programmee-rimiskeelega.

C o u r s e r a pakub mitmeid erinevaid prog-rammeerimiskursusi, näiteks „An Introduction to Interactive Programming in Python” või „Programming for Everybody”. Siinkirjutaja võib kin-nitada, et viimane on tõesti kõigile: Python on seal puust ja punaseks ette tehtud ja isegi täielik huma-nitaar ei jää hätta. Samuti pakub online-kursuseid Code School, mille Pythoni ja R-i kursuseid soovitab Martin. R sobib eelkõige andmetöötlushuvilistele.

Kes aga programmeerimist eesti keeles õppida tahab, leiab TÜ arvu-titeaduse instituudist kursused

„Programmeerimisest maaläheda-selt” ja „Programmeerimise alused”, mis on täiesti tasuta ja eelnevast jutust mitu korda läbi käinud.

Kui on soov ise nokitseda, siis võib abiks olla Codecademy, mida soovitavad Riinu ja Nänsi ning kus saab õppida erinevaid program-meerimiskeeli. Vahet pole, mil-line kursus valida, kõige parem on ikkagi ise koodi kallal nokit-seda ja lahendusi otsida. „Kõige kasulikumad programmeerimis-kogemused olen saanud projek-tide kirjutamisest. Enda katse või projekti kallal töötamine annab palju rohkem kogemusi kui tava-lised netikursused,” leiab Martin. Nänsi nõustub: „Kõikide heade võima-luste juures peab endal olema suur iseõppimise tahe, vas-tasel korral on õppimine veelgi raskem.”

„Alguses võib tekkida tunne, et jooksed peaga vastu seina ja ei saa hakkama, kuid ajaga tuleb vilumus. Ausalt, progemine on lahe,” julgustab Liis algajaid.

N Ä N SI MÄ NN IK

R II N U H Ä R M

ASH

AN

NA-LIIS A R EP O N E N

LIIS K R E VA L D

Foto

d: E

rako

gu

13

KAISA LAUR

Kiisud, lehmad ja pakendis kana. Mida loomaarsti d tegelikult teevad?

VASTUS sellele küsimusele tundub ilmselge. „Kõige lihtsamalt öeldes peab loomaarst oskama ravida

kõiki loomi: koeri, kasse, veiseid, sigu, hobuseid, närilisi, eksootilisi loomi, linde ja lisaks veel isegi kalu,“ selgitas Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Seltsi juhatuse esi-mees Liis Uusaed. Tegelikult ei õpi loomaarstid ainult loomi ravima, vaid ka toiduhügieeni ja turvali-suse kohta. Just nemad töötavad selle nimel, et inimese toidulauale jõudev loomne toit oleks ohutu. Seda alustades seadusandlusest ja lõpetades sellega, et näiteks liha-tööstuses pakitud toiduained või poes müüdav piim oleksid tervisele ohutud.

„On selge, et kõik ei saagi ühte inimest huvitada ja seetõttu on meil kuuendal kursusel võimalik valida üks praktiline suund: väike-loomade meditsiin, suurloomade meditsiin või toiduhügieeni suund,“ rääkis Uusaed. Muidugi on peale ülikooli lõppu võimalik tegeleda ka teiste loomaliikidega, et inimene jõuaks selle osani veterinaarmedit-siinist, millele ta pühenduda soovib.

„Viimasel ajal on hakanud ka veteri-naarias levima spetsialiseerumine, kus üks arst tegeleb näiteks ainult neuroloogiaga või ortopeediaga. Mõni teine on pühendanud ennast hoopis nahahaigustele või tegeleb

kõigega, mis puudutab silmi ja sil-mahaigusi,“ kirjeldas Uusaed vete-rinaaride laiaulatuslikku tööpõldu.

Inimeste suhtumine loomaars-tindusse on aja jooksul muutu-nud. „Kui kunagi jäid väiksemad koduloomad, nagu kassid ja koerad tihtipeale vajaliku ravita, siis täna-päeval on inimeste teadlikkus veterinaariast ja oma lemmikute hoolitsemisest kasvanud,“ selgitas Uusaed. Tema sõnul erineb suh-tumine loomameditsiini suuresti põlvkonniti. „Mida vanem põlv-kond, seda rohkem võib tunnetada, et loomade, eriti väikeloomade ravimisse ei usuta või ei peeta seda koguni üldse vajalikuks. Vanasti oli igas piirkonnas oma loomaarst, kes enamasti tegeles suurlooma-dega, nagu veised, sead ja hobused. Klassikalised lemmikloomad kass ja koer jäid tihtipeale ravita või siis raviti neid suurloomade raviskee-mide järgi. Tänapäeval on väike- ja suurloomade meditsiin suuresti lahku löödud.“

Õnneks on aja jooksul ini-meste teadlikkus kasvanud. Aina rohkem külastatakse loomaarste ja pannakse tähele lemmiku muret.

„Kindlasti oleneb väikeloomade ravimine ka omaniku rahakotist, kuna teadupärast ei ole loomadel haigekassat. Küll aga muutub järjest populaarsemaks loomade kindlus-tamine, mistõttu on omanikel tur-valisem tulla loomaga kliinikusse, kartmata kontimurdva raviarve pärast mõne tõsisema probleemi korral,“ sõnas Uusaed.

Lemmikloomade kõrval ei tohi

ära unustada suuremaid loomi ja nende heaolu. „Veterinaarid näevad iga päev vaeva, et farmerite ja loo-maomanike teadlikkust tõsta. Et ka kõigil lehmadel, sigadel ja hobustel oleks hea ja elamisväärne elu ning et ka produktiivloomade õigused oleksid tagatud,“ rääkis Uusaed. Vastavalt põllumajandusloomade heaolu nõukogule on igal loomal viis vabadust: olla vaba janust ja näljast; ebamugavusest; valust, vigastustest ja haigustest; hir-must ja kannatustest ning vaba-dus loomaomasele käitumisele. Suurloomade meditsiini puhul pööratakse järjest enam tähele-panu kogu karja tervisele ja ka sel-lele, et loomade elukeskkond oleks neile sobilik ja turvaline, mis enne-tab haiguste teket. Haigestumisel ei oodata, et äkki saab loom ise terveks, vaid kutsutakse kohe loo-maarst, kes selgitab välja probleemi ja selle allika.

„Ühiskond on juba praegu muu-tunud palju loomasõbralikumaks, kuid kindlasti on meil veel eesmärgi suunas palju minna. Iga järgmise põlvkonnaga muutuvad inimesed järjest teadlikumaks ja teadvusta-vad endale, et loom ei ole män-guasi,“ arvas Uusaed. Samuti on oluline loomadele elementaarsete teadmiste õpetamine ja nende sot-sialiseerimine. Kindlasti ei tohiks kahelda arsti juurde minekus, kui tekib kahtlus, et loomaga pole kõik korras. „Käige nendega regulaarselt vaktsineerimas, andke ussirohtu ja armastage neid. Te olete kõik, mis neil on,“ võttis Uusaed teema kokku.

MITTE AINULT LOOMADE RAVIMINE

14

T U D E N G I S AT E L I I T

MERILIN REEDE

Eestlased said hiljuti kosmoseriigiks, sest lennutasid maapinnalt ESTCube’i. Uurisin ESTCube-2 projekti juhilt Karl Reinkubjaselt, mis on veel ees ootamas.

M ISSIOONI ESTCube-2 eesmärk on tehnoloo-gia testimine. Testitakse orbiidi kõrguse lange-

tamist plasma pidurdamise abil, elektrilise päikesepurje (E-saili) teh-noloogiat ja uudset satelliidi alam-süsteemi lahendust. Plasma piduri ja E-saili, mida koos nimetatakse ka Coulombi vastastikmõju tõukuri-teks testimiseks kerib satelliit välja 300 meetri pikkuse traadi. Selle traadi laadimisel tekib Maa orbii-dil vastastikmõju plasma ja traadi vahel ja selle kaudu alandatakse poole aastaga satelliidi kõrgus 700 kilomeetrilt 500 kilomeetrini. See eksperiment võimaldab ka sarnase satelliidi viimise Maa magnetvälja mõjust kaugemale, kus on võimalik testida E-saili tehnoloogiat päike-setuules liikumiseks.

Satelliit on jaotatud järgmisteks alamsüsteemideks: elektri toot-mine, kommunikatsioon, pardaar-vuti ning asendi ja orbiidi kontroll. Need alamsüsteemid on integree-ritud eesmärgiga ehitada võimali-kult väikese ruumala, massi ja voo-lutarbega süsteem. See võimaldaks

kasutada sarnast, väga efektiivset satelliidi disaini ka teistel missioo-nidel, näiteks Maa vaatlusteks või planeetidevaheliseks liikumiseks.

ESTCube-2 projekti hinnan-guline kogumaksumus on suu-rusjärgus 300 000 eurot. See hõlmab nii arendustegevusele kuluvat summat kui ka raketiga starti. Hetkel ei ole oodata rahas-tust Eesti riigilt ega Tartu ülikoolilt. Seetõttu on tähelepanu suunatud peamiselt Eesti ettevõtetele. Selle aasta jooksul on plaan alustada rahakogumisega.

ESTCube-2 meeskonda otsitakse ka pidevalt abijõudu ja proovitakse saada ka neid inimesi, kes pole tea-dusaladelt. Satelliidi ehitus on väga suur projekt. Selleks, et insenee-riaga tegelevad inimesed saaksid pühenduda ainult ehitamisele, on vaja inimesi, kes tegeleksid ka muude muredega. Näiteks on vaja inimesi, kes tegeleksid kogu aeg uute liikmete leidmisega. Lisaks tahetakse tegeleda rohkem turun-damisega, et ideid paremini välja-poole kommunikeerida.

Karl Reinkubjas, rohkemalt tun-tust saanud Rakett 69 teadussaate võitjana, otsustas endale võtta ESTCube-2 meeskonnajuhi koha. Küsisin temalt, kuidas ta juhiks sai, kuidas ta ennast selles rollis tunneb ja mida peab ta meeskonna juures oluliseks.

„Enne projektijuhiks saamist olin

ma Teadusmaleva vanem. Mulle pakuti kohta ja ma otsustasin selle vastu võtta, kuna tegemist on ikkagi ühe suurima väljakut-sega, mis tudengina on võimalik ette võtta. Tunnen, et mul on veel palju areneda. Vabatahtlike moti-veerimine on keeruline, kuid see ei ole vabanduseks. Pean kõige täht-samaks meeskonna juures inimesi ja nendevahelist läbisaamist. Ei ole vaja oma ala parimaid inimesi. Tuleb leida õige suhtumine.“

Uurisin veel meeskonnajuhilt, mis ajaks nad plaanivad ESTCube’i valmis saada ja selle teele lennu-tada. Sain vastuseks, et neil on soov saata satelliit üles aastal 2018 Eesti Vabariik 100 raames. On mitmeid tegureid, mis võivad takistada selle eesmärgi saavutamist. Nendest peamised on võimalus, et satel-liit ei valmi õigel ajal, ning mured stardiga.

Kui keegi loeb hetkel seda artik-lit projekti kohta ja tal tekib põle-tav soov kuidagi kaasa aidata, siis on rõõm teatada, et projektiga saab liituda kogu aeg. Sõltumata inimese erialast ja taustast leiab ESTCube-2 meeskond sulle kind-lasti panustamisviisi. Oma panuse andmiseks ei pea olema ainult tudeng. Oodatud on ka entusiast-likud gümnasistid ja inimesed, kes juba töötavad mõnes ettevõt-tes. Oma soovist tuleb teada anda estcube@estcube.eu.

SATELLIIT LÄHEB ÜLES EESTI SAJANDAKS SÜNNIPÄEVAKS

Foto

: Era

kogu

15

T U D E N G I PÄ E VA D

HENDRIK HELM

Aprilli lõpus (25. aprill – 1. mai) täi-davad Tartu Tudengipaevad linna taas ponevuse, naeru ja krutskeid täis üliõpilastega. Nädala vältel toob festival Emajõe Ateenasse ligi 200 üritust. Ilmselt oled juba otsustanud, et lähed Oölaulupeole rind kummis rahvalikke laule lõõritama ja vaatad Volbri tulesõud. Siin on põhjused, miks peaksid ka teistel sundmustel osalema, et võtta oma tudengiajast viimast.

1. Pääsed rutiinist välja. See palju kirutud rutiin võib vahel päris

hea olla. Näiteks ei unusta sa see-pärast tõenäoliselt hommikul ham-baid pesta ja jõuad kindlasti õigeks ajaks kooli, sest valid oma tavalise teekonna. Aga igapäevane rutiin kurnab ja elu muutub üsna kii-resti igavaks. Igav ei ole kindlasti see, millisena tahaksid ülikooliaega meenutada. Tudengipäevad luba-vad sul nädalaks argimured unus-tada. Saad Hirmu Faktoril silmitsi seista oma suurimate hirmudega ja Tantsumaratonil sokid auku vihtuda. Võid tudengibändidega jämmida ja õppida välijõusaalis treenima ning maha pidada unustamatu paintball’i lahingu. Loo endale tudengipäe-vadel plaan, millesse mahutada nii planeeritud eneseületusi kui ka spontaanseid pööraseid seiku.

2. Rahuldad oma saavutusvaja-duse. Koolis on kogu aeg kuh-

jaga ülesandeid ja võib olla on sul ka juba töö, kus peab eesmärke seadma ja täitma. Mis saavutusvajadusest

siin veel rääkida saab! Sellest ürgsest, kus sina võidad ja keegi kaotab. Sulle antakse auhind ja lillekimp kätte ning kõik plaksutavad. Ära valeta endale, et mõni põhikooli rahvas-tepalli lahing sul siiani meeles ei ole. Pane ennast kirja Tudengitetratonile ja lase ennast tšempioniks kroonida. Esita “Sahtlist välja!” laval oma parim proosapala ja võta teenitud aplaus kummardusega vastu. Lase adre-naliinil endas voolata.

3. Sul on kvaliteetaeg sõpradega. Ehk oled jälle veidi segaduses, et

alles sa ju käisid Peetriga Rüütlil. Jah, sul oli loodetavasti lõbus ka, aga ega ses asjas ilmselt palju uudset olnud võrreldes missiooniga, mida annab kuu aega enne Karsummi garaazis askeldamine. Eks ikka selleks, et siis 1. mail oma lennumasinaga uhkelt Emajõkke vuhiseda. Või sellega, kui te kottpimedas keset Pangodi metsi Metsapeatusel vahukomme grillisite. Ilmselt saad oma sõbra kohta ühe ürituse jooksul rohkem teada kui muidu aastaga. Ilmselt saate hulga lähedasemaks ka. Tasub riskida.

4. Õpid olema hea meeskon-namängija. Meeskonnatöö

on enamiku võitude alus. Ühestki auhinna vastuvõtukõnest ei ole ilm-selt puudunud lausejupp “Tahaksin tänada oma...”, sest koos tehtud on parem kui üksi. Ja ennast mees-konnas tasub tunda. Ilmselt ei saa sa Tudengipäevadel õpitut CVsse kirja panna, aga enesereflektsioon on kasulik. Saad teada, kui varmalt sõpra kiidad, kui ta Mälukal kõiki

õigeid vastuseid teab. Näed, kuidas heatahtlik innustamine talle Sildade Jooksul lausa tiivad annab. Nii et pane oma meeskonnatöö oskused proovile, sest kaotada pole midagi.

5. Tudengipäevadel on lõbus! Jah, nii lihtne see ongi. Kui riietad

end koopainimeseks või lõbusaks diivaks ja jooksed nõnda Veini Orienteerumisel või Pubirallil läbi linna, siis sul on lõbus. Lõbus on ka võimelda Avatuudul, mudida Tai massaazi kiirkoolitusel, kee-relda Öötantsupeol ja vallutada Kastironimisel õllekaste. Samuti on tore Moodsal Meditsiinilisel Viievõistlusel, Baarikoolitusel ja Lauajalgpallitruniiril. Esmaspäeva hommikul sõbraga tasuta pannkooki nosida on ka päris hea. Sulle ju meeldib, kui on lõbus, ja Tudengipäevadel on lõbus. Õpid Tartut paremini tundma Rüütli tänava ekskursiooni ja Ööorienteerumise kaudu. Saad nautida Üliõpilasteatri ja Musta Kasti lavailu, osaleda kasvõi kümnel mälumängul, veeta päev politseiga (ja mitte halva pärast), käia kontser-tidel ja pidudel. Ja mis peamine – vaimu välja puhata!

Loomulikult ei ole see veel kõik. Lisaks saad näha, millise festivali on kaastudengid sinu jaoks kogu oma hinge ja südamega organiseerinud. Terve festivali nädala kava leiad kodulehel www.studentdays.ee, Facebookis/Instagramis @Tartu Tudengipäevad ning kuuled Raadio 2 lainelt.

VIIS POHJUST TUDENGIPÄEVADEL AEG MAHA VÕTTA

16

MEENUTUSIEELMISE KEVADE TUDENGIPÄEVADEST

T U D E N G I PÄ E VA D

17

V I L I S T L A N E

MERILIN REEDE

“Mis siis, kui ma kukun?” “Mu armas...mis siis, kui sa hoopis lendad?”

SELLEKUISES vilistlaste rub-riigis tegin intervjuu Sally Rosenbaumiga, kes hiljuti lõpetas eripedagoogika

eriala, abiellus, sai emaks ja sai üle oma toitumishäiretest ning kõike seda põhimõtteliselt aastaga. Minu tee ristus temaga esimesel ülikoo-liaastal, kui ta hakkas meie kursu-sele tuutoriks. Juba tollal oli mul temalt palju õppida. Ta julgustas meid ülikooli kõrvalt ka muid asju tegema, olema rohkem. Kuna tema soovitused on ka minu elu oluliselt muutnud, otsustasin ka teile, lugeja-tele, seda imelist inimest tutvustada. Sally on ülikooli kõrvalt tegelenud vabatahtliku tööga, sealhulgas Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusega. Veel on ta aktiivselt bloginud ja ka töö-alaselt ülikooli panustanud.

Miks eripedagoogika ja mida on selle õppimine sulle isiksusena andnud?

“Eripedagoogikat läksin pärast keskkooli õppima huvist logopee-dia vastu. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib näha nende arengut ja vaadata, kuidas nad päev-päe-valt aina targemaks ja osavamaks muutuvad. See tundus justkui see

õige eriala minu jaoks. Aga nagu tihtipeale ikka, juhtus ka minuga nii, et huvid natuke muutuvad. Nii jäi minu südamesse küll hariduste-maatika, aga kustus kirg logopee-dia (aga mitte laste) vastu. Praegu õpin Tartu ülikoolis magistran-tuuris hoopis hariduskorraldust. Juba ainuüksi selle lause kirjuta-mine paneb mul südame kiiremini põksuma. Tunnen, et olen teinud lõpuks õige valiku. Küll aga pean ma tunnistama, et ei oleks siia jõudnud, kui ei oleks eripedagoo-gikat õppima asunud. Need neli (viibisin aasta akadeemilisel puh-kusel) aastat arendasid mind ini-mesena väga palju. See aeg andis mulle teadmised, mida on võimalik kasutada oma igapäevaelus, õpetas mind mõtlema ja analüüsima ning juhatas valdkonnani, kus ma tahan tegutseda – hariduseni.”

Kirjelda oma üliõpilasesindamise aega ja seda, kuidas see sind mõjutas.

“Kui ma pean nimetama ühe asja, mis mulle bakalaureuseõpingute ajast meelde on jäänud, siis ütleksin kõhklemata üliõpilasesindus. Ma kandideerisin üliõpilasesindajaks teisel aastal ja taaskord kõhklesin, et kes mind üldse valiks. Osutusin aga valituks ja ma ei suurusta, kui ütlen, et pärast seda tegi mu elu totaalse kannapöörde. Hakkasin

esinduses tegelema üliõpilasko-gudega. Tol hetkel oli üliõpilasko-gude mõiste olnud müstika: asi, mida paljud olid tahtnud ülikoolis käima lükata, aga mingitel põhjustel polnud keegi seda suutnud. Väikese grupi inimestega võtsime asja kätte ja aastaga oli terves ülikoolis üliõpi-laskogude süsteem loodud.

Suurem muutus leidis aset aga minu eraelus, sest leidsin üliõpi-lasesindusest endale abikaasa ja tütre isa, kes tol hetkel juhatuses aseesimehena tegutses. Koos kor-raldasime Ööraamatukogu, kus meie ühise elu esimesed sammud astutud said. Seega võib öelda, et esindamine mõjutas mu elu kergelt öeldes palju, sest ma ei kujuta ette, kus ma praegu oleksin, kui oleksin hirmul lasknud ennast võita ja ei oleks esindusse kandideerinud.

Lisaks armastuse leidmisele ja üliõpilaskogude projektile sain ma sealt ka sõpru kogu eluks ja parimad mälestused. Meie ühisüritused olid alati meeleolukad ja kõik said oma-vahel hästi läbi, mis oli eduka esin-damise jaoks ülioluline. Töötasime kõik koos meeskonnana.”

Kuidas jõudsid blogimiseni?“Ma blogisin tegelikult juba kesk-

koolis. Mul oli tol hetkel umbes kümme lugejat, kui sedagi, aga ma tundsin, et mul oli vaja kuskil

SALLY ROSENBAUM – ÕPPUR, ABIKAASA, EMA JA OSAKE TARTU ÜLIKOOLIST

Foto

: Era

kogu

William ShakeSpeare’i tragöödia

Othello LAVASTAJA JA KUNSTNIK ANdreS NoormeTS — HeLIKUNSTNIK TAAVI KerIKmäe

KoSTüümIKUNSTNIK mAArJA VIIdINg — VALgUSKUNSTNIK mArgUS VAIgUr (eNdLA)oSAdeS JIm ASHILeVI — STeN KArpoV — LIIS LAIgNA — rAgNe peKAreV

ANdreS mäHAr — rIHo KüTSAr — KAroL KUNTSeL

eSIeTeNdUS 7.05 VANemUISe VäIKeSeS mAJAS

V I L I S T L A N E

ennast välja kirjutada. Mulle meel-dib kirjutamine ja oma mõtete tal-letamine. Uuesti hakkasin blogima just sellel põhjusel, et tundsin kirju-tamisest puudust. Esialgu kirjutasin privaatselt ja väikesele seltskonnale, aga pärast seda, kui ma tundsin, et minu lugu võitlusest söömishäi-retega võiks olla inspiratsiooniks teistele noortele, otsustasin hakata avalikult blogima. Kuu kuu järel kasvasid vaatajanumbrid ja vähem kui poole aastaga oli lugejaskond kasvanud tuhande ringi.”

Millised on sinu parimad juhtumised või mälestused seoses blogimisega ja miks otsustasid selle sulgeda?

“Parimad mälestused on alati seotud sellega, kui keegi on otsusta-nud mulle kirjutada, et talle meeldib mu blogi ja minu kirjatükke lugeda. See on parim tagasiside ja tunnus-tus, mida blogimisega on võimalik saada. Ka see on omamoodi tun-nustus, kui inimene pöördub oma murega minu poole, tekitab tunde, et mind usaldatakse ning minu arvamus päriselt ka läheb kellelegi korda. Ma olen saanud blogimisega endale palju häid tutvusi. Toredaim mälestus on kindlasti üks otseüle-kanne, mille üllatuskülaline olin.

Blogi sulgesin seetõttu, et rase-daks jäädes otsustasin seal kajastada

ka oma rasedust. Küll aga ei soovi-nud ma pärast lapse sündi temast seal rääkida ning ma olin lõpuks segaduses, et millest ma üldse siis kirjutan. Otsustasin aja maha võtta ning enda jaoks selgeks mõelda, mida ja kuidas ma kirjutada tahan. Suure tõenäosusega avan blogi varsti uuesti ja jätkan kirjutamist.”

Kuidas on lapse sünd mõjutanud sinu vaateid elule ja ülikoolile?

“Lapse sünd muudab kõike. See paneb mõneks ajaks justkui muu elu pausile ja annab võimaluse pühenduda jäägitult ühele inim-elule. Lapse ilmaletoomine ja tema kasvatamine paneb elule hoopis teisiti vaatama. Eelkõige saan nüüd aru, kuidas õnn peitub kõige pise-mates asjades, nagu lapse laias nae-ratuses või siiras pilgus, millega ta oma ema vaatama jääb.

Ülikooli mõttes soovin olla oma lapsele võimalikult heaks eesku-juks, et ta õpiks hindama hariduse väärtust. Seepärast olen otsustanud võtta vaid pool aastat akadeemilist puhkust ja sügisest taas koolipinki naasta.”

Milline on su lemmiklause, mis sind moti veerib või sulle lihtsalt südame-lähedane on?

“Ma pole eriti suur tsitaadifänn,

aga mulle tõsiselt meeldib üks mõt-tetera: “Mis siis, kui ma kukun?”

“Mu armas…mis siis, kui sa hoopis lendad?” Ma olen oma natuurilt tohutu pabistaja ja ülemõtleja. Ma ei hüppa kunagi pea ees tundmatus kohas vette ega võta otsuseid käi-gupealt vastu. Mulle meeldib endale väljakutseid esitada, ennast proovile panna, aga alati kaasneb sellega ka kahtluseuss, mis mind tagasi kipub hoidma. Kas ma saan ikka hak-kama? Aga teised on ju paremad. Seda sama ussi ma vahel endast selle lausega eemale peletangi. Me ei saa kunagi teada mis oleks, kui me ei proovi. Seega tuleb endale alati võimalus anda, sest kõik, mis juhtuda saab, on üks korralik õppe-tund ja enesekasvamine.”

Anna mõni soovitus või nõuanne värs-ketele tudengitele ülikoolielu kohta.

“Käige loengutes, küsige õppejõu-dudelt palju küsimusi ja saage nen-dega sõbraks. Olge avatud meelega ja proovige võimalikult palju uusi asju. Tegelege vabatahtliku tööga mõnes üliõpilasorganisatsioonis ja ärge kahetsege midagi. Isegi kui kõik välja ei tule, siis ülikooliaeg ongi sellepärast parim aeg, et kui midagi nihu läheb, siis sellest ei juhtu mitte midagi. Saate vaid hea kogemuse, millest õppida.”

19

“GREASE? TARTU!”Autor-lavastaja Merilin Jürjo

Lavastaja assistent Kadri OviirKunstnik Viktoria Plemakova ja Gertrud Kinna

Mängivad Nils Joonas Kristi an Saar, Heleri All, Kadri Oviir, Kristi Luha, Joosep Kristjan Kuljus, Kristjan Tammi,

Marleen Otsus, Mihkel Kohava ja Merjam Ahmet

ETENDUSED19.04 kell 19:00 esietendus Genialisti de klubis20.04 kell 19:00 Genialisti de klubis26.04 kell 19:00 Genialisti de klubis27.04 kell 18:00 Antoniuse õuel Tudengipäevade raames10.05 kell 19:00 Genialisti de klubis17.05 kell 19:00 Genialisti de klubis

SANDRA SAAR

Tartu Üliõpilasteater tuleb aprilli-kuus välja uue lavastusega.

JUBA 19. aprillil toob Tartu Üliõpilasteater välja uue muu-sikalavastuse “Grease? Tartu!”. See on 1978. aasta kultus-

filmi “Grease” põhjal tehtud, kus mängisid John Travolta ja Olivia Newton-John.

2004. aastal jõudis muusikal ka Eesti lavalaudadele, kus Dannyt mängis Priit Võigemast ja Sandyt Liisi Koikson. 2013. aastal män-giti seda sama lugu Vanemuise teatrilaval.

Nüüd on aeg anda lugu noortele endale, tudengitele. Lasta see lugu lahti lammutada ja uuesti kokku panna sellisena nagu see Tartus käib. Sellisena nagu on Tartu kul-tuur, tudengikultuur ja Rüütli kul-tuur. Pole kauget ameerikalikku

armulugu, on lähedane tuttav täis-kasvanuks saamise lugu. Üks pal-judest, üks, millele me kõik oleme kaasa elanud. Salajaste mõtete, naeru ja eestlasliku sarkasmiga.

ÜLIÕPILASTEATRI SAAMISLUGUTartu Üliõpilasteatri eellugu ulatub otsapidi 1960ndatesse, kui TÜ juures tegutses vaheldumisi näite-ring ja draamastuudio. 1993. aastal tuli kokku kamp näitlemishimu-lisi tudengeid, kes panid aluse Tartu Tudengiriigi Nõmeteatrile. Hetk enne sajandivahetust kasvas sellest välja Tartu Üliõpilasteater. Omal ajal olid ülikooli näiteringis näiteks ka Mati Unt ja Paul-Eerik Rummo.

TÜTi roll Eesti ja Tartu teatrielus on rikastada kultuuripilti ja tuua publikuni uusi kaasahaaravalt jul-geid lavastusi, mida riigiteatris või harrastusteatris tavaliselt ei kohta. Veel ka uute autorite tutvustamine,

tabuteemade kõnetamine ja vaja-dusel vindi peale keeramine.

Paljud inimesed, kes on olnud TÜTis, on ka edaspidi jätkanud oma teed just teatrimaailmas. Näiteks Adeele Sepp, Tanel Jonas ja Vallo Kirs.

OMA TEATRIAUHINDIgal aastal antakse välja auhinda nimega N-Objekt. See on auhind, millega teater tõstab esile üht oma teatri liiget, selle õppeaasta kõige tublimat. Nominent vali-takse kevadsemestri lõpus hääle-tamise teel, milles võivad osaleda kõik teatri liikmed. Nominendiks võib saada ainult üks kord. Otsus on lõplik ja objekt tagastamisele ei kuulu. N-Objektil ei ole kind-lat kuju ega vormi. See muutub aastast aastasse. Eelmise aasta laureaat meisterdab selleaas-tase objekti oma käteosavusele vastavalt.

“GREASE” LEIAB TEE TARTUSSE

“Grease? Tartu!” peaosalised Nils Joonas Kristi an Saar ja Heleri All. Foto: Viktoria Plemakova