neuropsühholoogia

Neuropsühholoogia 1

NEUROPSÜHHOLOOGIA AJALUGU

Neuropsühholoogia on teadus mateeria (aju) ja vaimu (käitumise,psüühika vms.) seostest.

Piiblis ei mainita kordagi sõna “aju”. Juutide meelest paiknes hing südames, mõistus neerudes ning õrnad tunded põites.

Eesti keeles: “Hea/kuldse südamega”; “Avatud südamega”; “Kätt südamele panema”; “Südametunnistus”; “Südant ja neerusid läbi katsuma”

I Teaduseelsed vaated

Hilispaleoliitikum/Neoliitikum - kraniotoomia (trepanatsioon) 17. saj. e.m.a. - Edwin Smith’i “Kirurgiline papüürus”, kus esmakordselt kirjutatakse

sõna “aju”. Tekst on ~5000 aastat vana Euroopa kultuuris eriarvamused hinge asukohast ~ 2500 aastat tagasi:

Empedokles (490-430 e.m.a.) -- hing on südames Krotoni Alkmaeon (~ 500 e.m.a.) -- hing on ajus, sest nägemisnärvi (tema

terminoloogias “kõõluse”), kahjustamisel jääb pimedaks. Platon (427-347 e.m.a.) -- vaimu paik on ajus, kuna see on taevalaotusele

kõige lähemal Aristoteles (384-322 e.m.a.) -- aju on organ, mis jahutab verd

selle arvamuse aluseks teaduslik lähenemine, mis toetus teadaolevatele faktidele -- aju pole erutatav, süda on; südame töö lakkamisel veresooned tühjenevad ja inimene sureb

psüühiline tegevus jaotub alaprotsessideks: kujutlus, fantaasia, mõtlemine, mälu, tähelepanu, hinnang.

Galenos (129-199) -- aju on mõtete ja tunnete asupaik. Nemesius (~400), St. Augustinus (354-430)

toetudes Herophilusele (~270 e.m.a.) Galenosele jt. “Kambriteooria”

II Teadus segamini filosoofiaga

Vesalius (1514-1564) -- anatoomia alused, “võrdlev anatoomia” -- ajuvatsakesed ei saa olla vaimu asupaik, kuna loomadel on ajuvatsakeste suurus lähedane inimese omale.

Descartes (1596-1650)- Hinge asupaigaks on käbinääre

Franz Josef Gall (1758-1828) - Frenoloogiline kaart (loengud “kranioskoopiast”, 1796) Eristas 27 “ajukeskust”, neist 25 pole siiani leitud. Keel ja sõnamälu aga on.

Marie Jean Pierre Flourens (1794-1867) -- “holistlik” vaade -- eemaldas peaaju poolkerasid kihtide kaupa ja leidis, et kõrgemad/keerulisemad funktsioonid on seotud aju kui tervikuga


III Teadus

Marc Dax (1770-1837) - käsikiri kõne lateraliseerumisest

Pierre Paul Broca (1824-1880):o 1861 - kaks patsienti "aphemia" diagnoosiga, mõlemal kahjustus vasaku plk.

frontaalsagara alaosas.o Arusaamiseks olulised mõlemad ajupoolkerado Käelisuse ja kõne lateraalsus pole 1:1 seoseso Arengukontekst - varase epilepsiaga haigeo Afaasiate eri vormide olemasolu

(Armand Trousseau, 1801-1867 - termin "aphasia")

Carl Wernicke (1848-1905): Kõnest arusaamine T sin. Sup(Vasakpoolne oimusagar ülemine osa).(1874).

"Taustvaldkonnad" (said alguse mikroskoobi leiutamisest): Ramon-y-Cajal - Tsütoarhitektoonika Flechsig - Müeloarhitektoonika Brodman - Tsütoarhitektooniline kaart (1909)

Vastandlikud vaated aju ja käitumise seostele saavad “teadusliku aluse”:Lokalisatsionism - Kleist'i kaart näiteksAntilokalisatsionism - Lashley katsed rottidega

Lahendus: Aleksander Luria (1902-1977) funktsionaalsete süsteemide teooria - aluseks Lev Võgotski (1896-1934) süsteemne lähenemine.

NEUROPSÜHHOLOOGIA METODOLOOGILINE JAOTUS:

* Kliiniline

* Eksperimentaalne:a. loomkatsed

b. inimkatsed: Wada test, kallosotoomia, ajukoore stimuleeriminec. arvutisimulatsioonid

* Psühhofüsioloogia:a. Elektroentsefalograafia (EEG)b. Kompuutertomograafia (CT)c. Positron emissioontomograafia (PET)d. Magnetresonantstomograafia (MRI)

* Ontogeneesi uurimine

* (Paleo)antropoloogia, kultuuride erinevused

* Neuroanatoomia


NEUROPSÜHHOLOOGIA RAKENDUSLIK JAOTUS:

(Re)habilitatsioon

Kutsevalik

Terve inimese arendamine

Psühhoteraapia

KÕRGEMATE PSÜÜHILISTE FUNKTSIOONIDE MÕISTE.

Kõrgem psüühiline funktsioon (protsess) on keeruline teadvusliku psüühilise tegevuse vorm, mis on:

elupuhune, sotsiaalne vahendatud tahteline

Kuidas sellised protsessid saavad olla seotud ajuga?lokalisatsionism - liiga keerulisedholism - ei sobi uuringute tulemustega

KÕRGEMATE PSÜÜHILISTE FUNKTSIOONIDE SÜSTEEMSE DÜNAAMILISE LOKALISATSIOONI TEOORIA.

1. Süsteemne ehitus - kõik keerulised protsessid on jaotatavad spetsiifilistes suhetes olevateks elementaarseteks komponentideks, s.t. tegemist on “struktuuridega”.

2. Lokalisatsioon - keerulised protsessid on seotud kogu aju tegevusega, elementaarprotsessid aga erinevate ajupiirkondadega.

3. Dünaamilisus - Väliselt ühe ja sama käitumise aluseks võivad olla erinevad funktsionaalsed süsteemid. Vaimse arengu käigus võib väliselt sarnase käitumise aluseks olla erinev elementaarprotsesside süsteem.

Nt. dihhootiline test professionaalsetel ja mittemuusikutel.


Aju kolm funktsionaalset blokki

I Aju toonuse ja virguse seisundit reguleeriv blokk.

* Struktuurid: Ajutüvi, subkortikaalsed struktuurid, mediaalne uusaju koor* Erutumine: sujuv, vastab ärritaja tugevusele* Tasakaalustatus: erutav - pidurdav RF

ülenev - alanev RF

Erutuse tasandit reguleerivad: a/v protsessid (eriti hüpotaalamus)

a. primitiivsed - automaatneb. kaasasündinud keeruline instinktiivne

käituminea. - b. piir mesencephaloni tasandil

Väliskeskkonna ärritajada. orienteerumisrefleks - s.o.aktivatsiooni tooniline vorm, valmisolekmuutusele

RF alaosa - üldineRF ülaosa - lokaalne ja faasiline

b. uudsusreaktsioon (novelty, novizna)-(kasutatakse arengupsühholoogias- vaatab uusi stiimuleid kauem)

nucleus caudatus, hippocampus,nägemisküngastik

Kavatsuste, plaanide, perspektiivide, programmide aktiveeriv mõju. See realiseerub ajukoore retikulaarformatsiooni aktiveeriva mõju vahendusel

NB: Blokid peavad omavahel töötama!

II Informatsiooni vastuvõtu, töötlemise ja säilitamise blokk.

Struktuurid:Sagarad: Oktsipitaalne (nägemine)Parietaalne (süva- ja puutetundlikkus)Temporaalne (kuulmine)

Erutumine: "Kõik või mitte midagi"

Modaalspetsiifilisus

Kolm tüüpi tsütoarhitektoonilisi välju:


a. Primaarsed - projektsioon, domineerib IV (afferentne) ajukoore kiht. 95% modaalspetsiifiline.

b. Sekundaarsed - gnostiline, domineerib II ja III rakukiht, 50% modaalspetsiifiline.

c. Tertsiaarsed - TPO "tagumine assotsiatiivne kompleks". Domineerivad kõrgemad rakukihid. Funktsioonilt multi- ja supramodaalne.d

* Funktsioonide progresseeruv lateraliseerumine:

primaarne sekundaarne tertsiaarne

III Psüühilise tegevuse programmeerimise, regulatsiooni ja kontrolli blokk.

* Struktuur: Frontaalsagar

* “Modaalsuseks” motoorika

* Tsütoarhitektoonilised väljad:a. Primaarsed - domineerib V rakukiht, millel on väljundfunktsioon.-Primaarse välja kahjustumisel tekkibhalvatus. Primaarsed väljad väljastavad käsu.

b. Sekundaarsed - II ja III rakukiht, mille funktsiooniks motoorsete programmide loomine.

c. Tertsiaarsed - nn. prefrontaalne ajukoor, milles domineerivad kõrgemad rakukihid. Ajupiirkond, millel on kõige rohkem lühikesi ja pikki seoseid. Aju kõige seosterikkam piirkond.

Psüühiline tegevus viiakse ellu kõigi kolme funktsionaalse bloki koostöös:

II Kogemuse seesmine III Tegevuse seesmine organiseerimine organiseerimine

I Aju toonus ja virgus

Kolb & Whishaw (1996):Luria “eeldused”:

(1) Aju töötleb infot seriaalselt(2) See seriaalne töötlus on hierarhiline(3) Terviklik taju formeerib tertsiaarne koor

Tegelikult olevat teada:(1) Ajukoore piirkonnad on retsiprooksetes seostes(2) Üks-sama piirkond võib osaleda mitmes funktsioonis(3) Taju ei formeeru ühes ajupiirkonnas

Luria, A.R. (1973). Osnovy neiropsikhologii. Moskva: Izdatel’stvo MGU.


(1) Aju osad on vastasmõjus, igal lülil süsteemis on nii aferentsed kui eferentsed komponendid(2) Üks-sama piirkond osaleb mitmes funktsioonis -- nt. motoorika osaleb tajus, keeruline esemeline taju eeldab vältimatult silmaliigutusi(3) Igal aju osas on oma roll terviklikus psüühilises protsessis

See, mis arengu algul on seriaalne ja hierarhiline pole seda arengu “lõpus”

KÕNEHÄIRED

Tuleks eristada “tsentraalsed” kõnehäired (e. afaasiad) “perifeersetest”.

“Perifeersed” kõnehäired.

1. Kõneaparaadi kahjustused (lihas- ja luude süsteem)

2. Närvide kahjustused

3. Ajukoore primaarsete väljade kahjustusa. motoorsed väljad halvatusb. sensoorsed väljad anesteesia

“Perifeersed” häired on üldised, “tsentraalsed” kõnespetsiifilised.

“Tsentraalsed” kõnehäired.

Afaasia on lokaalse ajukahjustuse tagajärjel tekkiv kõnehäire.

Afaasiad jagunevad:Aferentsed (II blokk) ja eferentsed (III blokk)komponendid.

Aferentsed afaasiad.1. Sensoorne: Foneemikuulmise ja taju häire.

Literaalsed parafaasiad“Sõnasalat” (sekundaarselt)Dikteeritava kirja häire

T sekundaarsed väljad (22, 41, 42)

2. Akustiko-mnestiline: Kuulmismälu langus (10-st sõnast jääb meelde 2-3 normaalse ~ 7 asemel)

Verbaalsed parafaasiadPikkade lausete mõistmise häireSõnaline reministsents (2 tunni järel mälu parem)

T tertsiaarsed väljad (21, 37)


3. Optiko-mnestiline: Sõnal puudub visuaalne vaste.Tihti nime asemel funktsioonSäilib tegevuste nimetamine

TO tertsiaarsed väljad (21 ja 37 alaosad, 20)

4. Aferentne motoorne: Kõnesüsteemi kinesteesia häireLiteraalsed parafaasiadArtikulatoorselt lähedaste häälikute eristamine(eriti kui art. aparaat fikseeritud)Kirjutamise häire

TP tertsiaarsed väljad (40)

5. Semantiline afaasia: Ruumilise ja kvasiruumilise kõne mõistmine.Ring risti all; sulepea pikem pliiatsist; Tanjalheledam pea kui Katjal; Kolja lõi Petjat, kessai haiget?

Sageli akalkuulia (arvus väljendatud ruumisuhe)

TP tertsiaarnsed väljad (37, 39)

Eferentsed afaasiad.

6. Motoorne: Kõne motoorse “meloodia” häire

Kõne arusaamatu, säilib arusaamineKõne embolid, perseveratsioonidRaskusastmed: silp - sõna - keeruline sõna

F sekundaarsed väljad (44, 45)

7. Dünaamiline afaasia: Verbaalse mõtlemise häire

Kõne sisult vaeneArusaamine ja artikulatsioon normisRaskusi tegusõnadega seostatud jutuga(nii suuliselt kui kirjalikult)Etteantud assotsiatsioonide häire (Fluency)

F tertsiaarsed väljad (9, 10, 46)


NEUROPSÜHHOLOOGILISE GRADIENDI TEOORIA (E. Goldberg)

Teooria, mis põhjendab, miks ajukoore kindlad piirkonnad tegelevad enamusel täiskasvanud inimestel samade funktsioonidega kuigi lokalisatsioon pole kaasasündinud.

Teooria toetub ideele, et aju osade ruumiline lähedus on seotud funktsionaalse lähedusega.

Kognitiivne gradient on rida funktsionaalselt eristatavaid kortikaalseid regioone, mis paigutuvad ajukoore primaarseid välju ühendavale teljele:

primaarne A – sekundaarne A – tertsiaarne AB – sekundaarne B – primaarne B

Tagumine (TPO) gradiendi süsteem:

T1 P1TP3

T2 P2

TO3 PO3

O2

O1

Eesmine (frontaalne) gradiendi süsteem:

F1 ülemine

F2

F3 F2(preF)

F1 alumine


Gradiendi teooria täiendusi:

(1) Funktsionaalne kortikaalsete piirkondade sarnasus on seotud anatoomilis-ruumilise lähendusega pigem neuronaalsete ühenduste mõttes kui otsese kõrvutiasetsemise mõttes.

Olulised on lisaks otsestele kortiko-kortikaalsetele seostele ka pikemad valgeaine seostesüsteemid.

(2) Tagumine ja eesmine gradientide süsteem on ka omavahel seotud

Gradiendi teooria seisukohti:

(1) Aju funktsionaalne organisatsioon pole mosaiikne nagu Gall arvas vaid pigem pidev.

(2) Erineva funktsiooniga piirkonnad pole modulaarsed (teistest sõltumatud) vaid tervikusse seotud komponendid.

(3) Aju struktuuris on nii kaasasündinud kui omandatud organisatsiooni. Kaasasündinud organisatsioon iseloomustab esimest funktsionaalset blokki ja ajukoore primaarseid välju. Ajukoore sekundaarsete ja eriti tertsiaarsete väljade funktsionaalne organisatsioon on omandatud.

Siiski on organisatsiooni omandamine “kanaliseeritud” – s.t. omandatava funktsiooni paiknemine ajukoorde on piiratud omandatava funktsiooni kognitiivse loomusega primaarsete väljade funktsiooni mõttes.


AJU SÜVASTRUKTUURIDE ROLL PSÜÜHILISES TEGEVUSES.

Kaks rolli: üldine ja spetsiifiline.

Üldine roll - üldise ärkveloleku kindlustamine. Eelkõige RF funktsioon.Tänu tasakaalustatusele (ülenev - alanev; erutav - pidurdav), on võimeline “kaitsma” aju ülemäärase erutuse eest - näiteks generaliseerunud epilepsiahoo kulgemine:

Lokaalne erutus generaliseerunud erutus pidurdus pidurdavate süsteemide erutuse tagajärjel

Spetsiifiline roll - 1. Sissetuleva info esmane töötlus.

a. Info koondumine taalamusse

b. Orienteerumisreaktsioon (muutusele väliskeskkonnas)

c. Uudsusreaktsioon (uudsusele mäluga võrreldes)

d. Info valik käitumise alustamise märguandena(Ülalt-alla töötluse realiseerimine)

2. Ajukoore selektiivne aktiveerimine.“Mittespetsiifiliste” struktuuride kahjustus võib viia spetsiifiliste neuropsühholoogiliste sündroomideni.

3. Kaasasündinud motoorsed “mustrid”

4. Motoorsete reaktsioonide vallandamine

5. Somaatika - psüühika ühenduslüli (Nucleus basalis magnocellularis Meynert ??)

6. Instinktiivsed, kaasasündinud protsessid: tähelepanu, taju, mälu, motoorika kaasasündinud vormid.

NB! Igasuguseks õppimiseks, kaasa arvatud kõige lihtsamaks - tingitud refleksi omandamiseks - on vaja ajukoort (Ivan Pavlov)

Aju süvastruktuuride funktsioneerimine on samamoodi kirjeldatav funktsionaalse süsteemina (s.t. struktuurina, kus erineva funktsiooniga elemendid moodustavad uudse kavaliteediga süsteeme), kui kõrgemad psüühilised funktsioonid.

Järelikult - põhimõtteliselt ei saa subkortikaalsetes struktuurides olla lokaliseeritud kognitiivselt keerukaid funktsioone nagu “mälukeskus” hippocampus, või “agressiivsuse keskus” amygdala.

Enne kõrgemate funktsioonide süsteemi lülitumist, pole süvastruktuuride poolt kantavad funktsioonid "plastilised".


Näiteks motoorse tegevuse vallandamise süsteem:

PreF koor

F silma-väljad (FEF)

Nucleus Caudatus

P koor Basaal ganglion

Substantia Nigra

O koor

Visuaalne sisend

Colliculus superior

Sakaadiline silmaliigutus

Basaalganglion toimid disinhibitsiooni vahendusel. Tavaliselt Substantia nigra pidurdab tugevalt ja tooniliselt ( ) Colliculus superior'i. Spontaanne aktiveeriv aktiivsus teistes seostes on nõrgem ( ). Liigutus vallandub substantia nigra pidurdamisel.


Basaalganglion:1. Hoiab ajukoore motoorse programmi aktiivsena.2. Vallandab selle programmi vastava sisendi saabumisel

Häire korral selles süsteemis:a. Rikutakse liigutuste valikuprotsessib. Häirub õpitud (!) liigutuste sooritamine

Seega: basaalganglion ei ole mitte "motoorikakeskus", vaid ajukoore spetsiifilise aktiveerimise organ. Kuigi basaalganglioni kahjustusele võivad järgneda spetsiifilised motoorika häired, on häire spetsiifilisuse põhjus ajukoore funktsiooni häirumine, mitte BG enda funktsiooni keerukus.

FRONTAALSAGARA NEUROPSÜHHOLOOGIA

Frontaalsagara koor:a. heterotüüpne agranulaarne -

väljad 4, 6, 44, 45kihid III ja V ühte sulanudpuuduvad kihid II ja IVPikad kiud ajutüvessepalju püramiidjaid rakke

b. granulaarne homotüüpne -preF väljadSuured granulaarsed kihid II ja IV

c. üleminekupiirkond - väli 8

Süstemaatilised seosed taalamusega:a. VA tuum -- väli 6b. VL tuum -- väli 4c. MD tuum --

* lateraalne, parvotsellulaarne tsoon -- 9 ja 10 mitteorbitaalselt* mediaalne, magnotsellulaarne tsoon -- orbitaalne koor* paralamellaarne tsoon -- 8 (FEF)

d. Mittespetsiifilised tuumad --* paarilised (reticular, VM, AM, CL jt.)* paaritud (periventricular complex, CM jt.)

--- ventraalne, mediaalne, orbitaalne koor


Anatoomilis-funktsionaalne jaotumine:

1. väli 4: väljund --- kortikospinaalne ja kortikobulbaarne, kahesuunalised seosed posttsentraalse piirkonnaga

sisend --- väikeaju, basaalganglion (VL thalami), F koor.

2. väli 6 (premotoorne): väljund --- subkortikaalsesse ekstrapüramidaalsesse süsteemi.

sisend --- väikeaju, basaalganglion (VA thalami), assotsiatiivne koor.

3. väljad 44, 45: kõne motoorsed mustrid

4. osa väljast 8 (FEF): silmaliigutused, kallutab pilku kontralateraalsele.

5. preF: assotsiatiivne

6. orbitaalne koor: limbilise süsteemi osa

7. mediaalne koor:* paratsentraalselt motoorse piirkona jätk* Supplementary motor area (SMA), väljad 6, 8 -- jalaliigutused, kõnemotoorika* ???

Neurotransmittersüsteemid:a. dopamiin: väliste-seesmiste süsteemide relee, enesestimulatsioon

b. norepinefriin: ärkvelolek, autonoomse ja neuroendokriinse süsteemi regulatsioon

c. GABA, AcCo, Serotoniin jt.

Väike kahjustus mingi neurotransmittersüsteemi anatoomilises "keskuses" võib anda suure, aga ka spetsiifilise häire vastavas neurotransmitteri süsteemis


Neuroloogiline uurimine:

a. motoorsed funktsioonid - eelkõige halvatus, lihastoonuse muutused, vähem apraksiad.b. afaasiadc. ühepoolne tähelepanematusd. frontaalse kontrolli kadumise tunnused (haarderefleks, imemisrefleks, urineerimis ja

roojamishäired jms.)

NB! Neuroloogiline uurimine iseloomustab ainult 1/3 aju funktsiooni. See on piisav neuroloogiliseks diagnoosiks ja meditsiiniliseks raviks, kuid mitte (neuro)psühholoogiliseks rehabilitatsiooniks.

Frontaalsed motoorsete funktsioonide häired:

1. Neuroloogilised sümptomid

2. Üldised motoorse käitumise häired --

* F orbital hüperaktiivsus, rahutus, impulsiivsus, eufooria = pseudopsühhopaatia

* F convexa, RF jt. apaatia, letargia, laiskus, initsiatiivitus = pseudodepressioon

3. Motoorne püsimatus, võimetus liigutust käigus hoida -- võib olla tähelepanu häire?

Apraksia

s.o. häire võimes läbi viia liigutust säilinud primaarsete motoorsete oskuste ja läbiviidava akti mõistmisega.

A. Luria järgi:

1. Kinesteetiline -- P II -- "käsi nagu labidas"

2. Ruumiapraksia e. apraktoagnoosia -- PO III -- raskused liigutuste ja visuaalse ruumi koordineerimisel (nt. riietumisel, voodi tegemisel)


3. Kineetiline -- preM -- "kineetilise meloodia" häire, s.o. häire liigutuste kiiruses, sujuvuses, automaatsuses. Elementaarsed motoorsed perseveratsioonid.

Nt. 0 + 0 + 0 + 0 + 0 + 0 + + + või 0 0 0 0 …

4. Regulatoorne -- preF -- häire sihipärases tegevuses, eriti seoses käitumise verbaalse regulatsiooniga.

Nt. küünal nagu sigaret,dissotsieerumine verbaalsest käsust, ei märka vigu oma tegevuses.

Tähelepanu.

1. Ärkveloleku tähelepanu:* somnolentne mutism: (mesencephalon, diencephalon) -- ei liigu, ei vasta.

* coma vigil: (F posteriomedial inf. j.t.) -- jälgib kuid ei reageeri.

2. Tähelepanu kitsamas mõttes:* triiviv tähelepanu: (RF) -- fikseerib hetkeks, kuid “vajub ära”

* hulkuv tähelepanu (diffuusne, seotud taalamuse mittespetsiifilise süsteemiga?) -- nt. deliirium

* teadvusliku, suunatud tähelepanu häire -- nt. Trail making test: (B) 1-A-2-B-...

Ebanormaalne teadlikkus:

1. Mitteteadlikkus

2. Hoolimatus

3. Eitamine

Näiteks:* Misoplegia -- ei salli haiget poolt* anosognosia -- Antoni sündroom (pimedus)


Isiksus ja emotsioonid:

1. Ajejõu (drive) langus (jõud, mis aktiveerib inimese impulsse)

2. Apaatia või pidurdamatus

3. Enesekontrolli langus

4. Hüpoteetilised sosed psühhiaatriliste haigustega:* sotsiopaatia* elamuste otsimine (sotsiaalsete reeglite ignoreerimine)* Ekstraversioon (pidurdamatus) / introversioon (apaatia).

Sensoorsed / tajufunktsioonid:

F seotud aktiivse komponendiga tajus, s.t. roll tajus kaudne -- organiseerib taju, planeerib, võrdleb. (TPO häire on “passiivne”)

1. Unilateraalne/ühepoolne tähelepanematus (TPO või FEF)

2. Antoni sündroom

3. Balinti sündroom = pilgu fikseerimise häire + optiline ataksia + nägemistähelepanu langus

4. Häire visuaalses otsimises ja skanneerimises

5. Pilgu inertsus -- simultaanagnoosia (Poppelreiteri pildid)

Visuaalruumilised võimed:

Häire tegevuste järjestamises, planeerimises, eriti uudsetes olukordades.

Nt. Block construction, keerukate figuuride kopeerimine.


Keel ja kõne:

1. Broca (motoorne eferentne) afaasia

2. Dünaamiline afaasia

3. Mutism, hüpo- või afoonia* SMA (kogu motoorse aktiivsuse alustamine?)* Äge Broca prk. kahjustus (diastsiis?)* RF

4. Düsartria -- lõtv, spastiline, ataktiline (väikeaju), hüpokineetiline (parkinsonism), hüperkineesid (Tourette sündroom)

Mälu:

Häire pigem tähelepanu suunamises. “Unustab meelde tuletada”. Suureneb interferentsi mõju.

Kognitsioon:

F - sagara paradoks: teoreetiliselt olulise struktuuri suur kahjustus võib anda väikese kliinilise leiu.

Põhjus -- häirub ainult uudne ja keeruline. See, mis on oluline õppimise ajal, pole seda peale omandamist.

SEEGA: Frontaalsagar on seotud eelkõige keerulise planeerimise ja tegevuse kontrolliga, e. “eksekutiivsete” funktsioonidega.

Diagnoosimisel tuleb arvestada, et paljud testid, eriti intelligentsi mõõtmise patareid, neid funktsioone ei mõõda!

Seos Luria funktsionaalsete blokkide teooriaga:

* Frontaalsagar on tõepoolest III bloki funktsioonidega

* need funktsioonid pole mitte unitaarsed (näiteks töömälu vms.), vaid jaotatavad komponentideks, mis on lokaliseeritud erinevatesse (pre)frontaalpiirkondadesse.


AJUPOOLKERADE FUNKTSIONAALNE ASÜMMEETRIA.

1. Loomadel nõrk, kui esineb, siis on harva populatsioonis ühesuunaline.

2. Inimese evolutsioonis:* Australopithecus (2 milj. aastat tagasi) -- tappis saaki parema käega.

* Homo habilis (1,4 -1,9 milj. a.t.) -- Broca piirkond, otsustades kolju sisepinna alusel, oli asümmeetriliselt arenenud.

* Alampaleoliitikum (50-100 tuhat a.t.) -- Kasutas tööriistu parema käega.

* Ülempaleoliitikum (8000 - 35 000 a.t.) -- riided rohkem ühelt (paremalt) poolt kulunud.

3. Asümmeetriad inimesel:a. Anatoomilised: * Planum temporale

* Frontaalne kõnepiirkond j.t.* Hall- ja valgeaine suhe* Tsütoarhitektoonika (sambaline struktuur -- fokaalne-difuusne eristamine)

b. Elektrofüsioloogilised – eelkõige esilekutsutud potentsiaalid

c. Biokeemilised

d. Kliinilised: * dominantne - mittedominantne* verbaalne - visuaal-ruumiline* abstraktne - konkreetne

e. Infotöötlusviisilt: analüüsiv - sünteesiv (e. holistlik e. gestaltne)

4. Poolkerade koostöö: Kõige keerulisem vaimne tegevus, s.o. uue info omandamine ja loomine.

Loovus = vana info (sin) uudne kombineerimine (dex) järgneva resultaadi sobivuse analüüsi ja hinnanguga (sin).


Parema ajupoolkera funktsionaalse rolli avastamine.Kallosotoomia.

1961 a. P.J.Vogeli kallosotoomia modifikatsioon epilepsia ravimiseks. -- See andis võimaluse uurida isoleeritud ajupoolkera funktsioneerimist.

1. Katsete struktuur:a. stiimulite lateraliseeritud esitamine: tahhistoskoopia, dihhootiline test jne

b. Vastuse lateraliseerimine: vasaku - parema käe või jalaga, verbaalselt - mitteverbaalselt.

2. Katsete tulemused: aju funktsioonid on lateraliseeritud, paremal poolkeral on oluline roll psüühilises tegevuses. See roll erineb kvalitatiivselt (?? - selle üle vaieldakse) vasakust.

PoolkeraFunktsioon Parem Vasak

* nuusutamine parem sõõre vasak sõõre

* kuulmine V + p kõrv P + v kõrv

* nägemine vasak vaateväli parem vaateväli

* motoorika mittekõneline kõneline

* kõne assotsiatiivselt juhtivomandatud?harjumuslik?

* keel nimisõnad juhtiv(1-2 silpi)puudub lause

* ruumitaju kujundlik verbaalneaeglane, piiratud

* tähelepanu väljapoole sissepoole

* töö põhimõte holistlik analüütiline


3. Kallosotoomia tagajärjed (corpus callosum’i roll psüühilises tegevuses)

3.1. Ei muutu isiksus, IQ.

3.2. Langeb üldine vaimne potentsiaal (NB! -- IQ säilimisega!)

3.3. Häirub ajupoolkeradevaheline koostöö, eriti keeruliste [sic!] ja uudsete [sic!] ülesannete sooritamisel.

Näiteks: uudne kahekäeline tegevus, "võõra käe" sündroom, objekti identiteedi ülekanne ühest poolkerast teise.

3.4. Vasak (keha-, ruumi-) pool iseseisvub kõnelisest juhtimisest: Vasakpoolne anoomia, düspraksia (mis spontaanselt paraneb), düskalkuulia.

3.5. "Mitteverbaalsete" funktsioonide häire: osa-terviku sobitamine, näo soo hindamine, kahe käega block design.

3.6. Tähelepanuhäire -- eelkõige, kui on vaja tähelepanu rohkem kui ühele stiimulile korraga, sealjuures on häire suurem kui võrdlemine peaks toimuma ühe poolkera piires!

3.7. Mäluhäire -- pole päris selge, kas ikka on.

4. Individuaalsed erinevused: kallosotoomia tagajärjed varieeruvad väga ulatuslikult sõltuvuses soost, vanusest, IQ-st, haridustasemest, muu kahjustuse olemasolust, lokalisatsioonist ja suurusest.

5. "Kallooskeha paradoks": suur kahjustus annab väikese häire, kuigi struktuur võiks, vähemalt teoreetiliselt, oluline olla.

Seletus: häire tekib eelkõige kõige keerukamas inimese vaimses tegevuses -- loovuses. Selle võime hindamine, arvestades suurt "normaalset" varieeruvust on üsna problemaatiline.


PSÜÜHILISTE PROTSESSIDE LOKALISATSIOONI DÜNAAMIKA.

Arengu käigus (nii lapsest täiskasvanuks kui täiskasvanu õppimisel) muutub psüühilise protsessi funktsionaalne süsteem.

Seoses selle muutusega võib erinevatel arengutasanditel olevatel inimestel ühesugune häire tekkida erinevate ajupiirkondade kahjustusest ja ühe ning sama ajupiirkonna kahjustus viia erinevate tagajärgedeni.

Lokalisatsiooni dünaamika evolutsioonis.Integreeritud fülogeneesi teooria (S. Rapoport, 1990)

Evolutsioonis aju maht suureneb ebaühtlaselt. Aju osa suhtelise suuruse määrab morfofunktsionaalne seos. Ebaproportsionaalselt suureks on kasvanud kaks süsteemi:

1. Keeruliste kognitiivsete funktsioonidega seotud piirkonnad -- neocortex (eelkõige ajukoore tertsiaarsed tsoonid teises aju funktsionaalses blokis), mõhnkeha j.t.

2. Peenmotoorikaga seotud piirkonnad -- neocortex (eelkõige kolmas funktsionaalne blokk), basaalganglion, substantia nigra j.t.

On põhjust arvata, et nende süsteemide arengut kontrollivad erinevad evolutsioonis väljakujunenud geneetilised mehhanismid:

1* Alzheimeri tõbi, Picki tõbi2* Parkinsonism, Huntingtoni chorea

Seega -- ebaühtlane aju evolutsioon kinnitab ideed, et funktsionaalsed süsteemid ehituvad ümber. Muidu peaks areng olema olnud "modulaarne", s.t. kvantitatiivne kasv ühtlaselt kõigis funktsioonides.


KALLOOSKEHA EVOLUTSIOON JA ANATOOMIA.

1. Evolutsioonis on kallooskeha kasvanud ebaproportsionaalselt:

kallooskeha : eesmine komissuurleemuril 3 1inimesel 200 1

2. Kk ühendab peamiselt sekundaarseid ja tertsiaarseid ajukoore välju. Inimesel ja vana maailma ahvidel puuduvad ühendused primaarsete (nägemis)väljade vahel kogu ontogeneesi ajal; primitiivsematel loomadel, näiteks kassidel, on nad varases ontogeneesis veel olemas.

3. Kk ühendused on suuremad sümmeetrilise funktsiooniga ajupiirkondade vahel.

* Siin pole vastuolu progresseeruva lateralisatsiooni ideega, keerulised piirkonnad on alajaotusega sümmeetriline -- asümmeetriline funktsioon, primaarsetel väljadel on ainult sümmeetrilise funktsiooniga piirkonnad.

4. Kk. ühendab peamiselt (üle 80%) kõrgemaid ajukoore rakukihte (II ja III).

5. Erinevalt evolutsioonis vähemuutuvatest struktuuridest müeliniseerub Kk hilja (umbes kümnendaks eluaastaks).

Järelikult:Kk ühendab keerulisema funktsiooniga piirkondi (1, 2, 4, 5) ja on oluline

ajupoolkeradevahelise funktsionaalse asümmeetria väljakujunemisel (3).

Sobib integreeritud fülogeneesi teooriaga.


Aju ontogenees

Üsasiseses arengus järgib aju areng üldjoontes fülogeneesi -- s.o. biogeneetilist reeglit järgiv rekapitulatsioon.

Aju areng:1. enne 20. rasedusnädalat -- organogenees, neuronite teke ja migratsioon.

2. 20. - 40. rasedusnädal -- neuronite küpsemine, dendriitide ja sünapside areng, osaline neuronite elimineerimine.

Sünniks on enam-vähem küpsed subkortikaalsed struktuurid ja ajukoore primaarsed väljad.

Üsasisese kahjustava teguri toime aeg on seotud tagajärgedega:

* Üks ja sama kahjustav tegur võib erineval ajal viia erineva raskusega kahjustuseni: varane kahjustus seotud tervete struktuuride arengu rikkega, hilisem nende struktuuride funktsioneerimisega

* Üks ja sama (“difuusselt”) kahjustav tegur võib erineval ajal viia erineva lokalisatsiooniga kahjustuseni: kahjustuvad eelkõige hetkel küpsevad ja/või funktsionaalselt aktiivsed piirkonnad

Aju küpseb kolmes dimensioonis:

* alt üles (kaelast üles ja alla) s.t. I II III blokk

* paremalt vasakule

* primaarsed sekundaarsed tertsiaarsed väljad

Seega: ka aju areng ja küpsemine ontogeneesis ei vasta "modulaarsuse" ideele vaid viitab pigem strukturaalsele reorganisatsioonile.

Funktsioonide dünaamilise lokalisatsiooni otsesed tunnused

1. Eksperimentaalsed:

* Mitteverbaalse, muusikalise info töötlus nihkub professionaalsetel muusikutel paremalt vasakule (dihhootiline test).


* Teises keeles esitatud instruktsioon nihutab verbaalse info töötluse vasakult paremale (dihhootiline test Navajo indiaani lastega).

* Algajatel lugejatel võib parem poolkera juhtida lugemist (lateraliseeritud tahhistoskoopiline esitus).

2. Kliinilised I -- varase ajukahjustuse tagajärjed:

* Parema ajupoolkera kahjustus annab lastel palju sagemini kõnehäire kui täiskasvanutel.

* Vasaku ajupoolkera kahjustus annab lastel harvemini kõnehäire kui täiskasvanutel.

* Frontaalsagara kahjustus täiskasvanul on väiksemate tagajärgedega kui lastel.

3. Kliinilised II -- neuropsühholoogilise rehabilitatsiooni tagajärjed


Täiskasvanute ja laste erinevused ajukahjustuse korral

1. Ühe ja sama piirkonna kahjustus võib anda erineva tagajärje.

2. Erineva piirkonna kahjustus võib anda samasuguse tagajärje.

Seaduspärasid:1. Ajukahjustuse tagajärjel häirub lastel rohkem funktsionaalse arengu mõttes lähima kõrgemal asuva keskuse (funktsiooni) töö, täiskasvanul -- madalama.

võrreldes täiskasvanuga võib sama piirkonna kahjustus anda nii kergemaid kui raskemaid tagajärgi.

2. Inimese psüühika on süsteemne nähtus, mis on määratud elementaarsete funktsioonide vastasmõjus tekkiva uudse kvaliteediga, mitte elementaar-funktsioonide kvantiteediga.

Seetõttu:a. Üksiku elementaarfunktsiooni langus ei vii tingimata üldtaseme langusele. Näiteks kurtus pole piisav vaimse alaarengu tekkimiseks.

ajukahjustus ei ole tingimata “lootusetu” olukord (õpiraskused jm.)

b. Vaimse arengu tulemusel suureneb ülesande erinevate lahendusviiside hulk. Mida rohkem on inimene õppinud, seda erinevam võib tal olla ühe ja sama ülesande lahendamise funktsionaalse süsteemi lokalisatsioon.

* mentaalse rotatsiooni ülesannete verbaalne lahendamine* erinevad arvutamise strateegiad

kahjustuse eelne kõrge intellektuaalne tase seotud väiksemate hälvetega kahjutuse järel

3. Eriliselt inimomaste oskuste areng sõltub otseselt sotsiaalselt edasiantavast kultuuripärandist. Seetõttu lokaliseeruvad sama ülesande lahendamisel funktsionaalsed süsteemid erinevate kultuuritasandiga inimestel erinevalt. Madalama kultuuritasemega inimese funktsionaalsed süsteemid sarnanevad rohkem laste omaga.

sama lokalisatsiooniga kahjustuse tagajärjed sõltuvad kultuurist


SOOLISTE ERINEVUSTE NEUROPSÜHHOLOOGILISI ASPEKTE

1. Psühholoogia õpikud kinnitavad, et individuaalsete erinevuste aluseks on nii sotsiaal-kultuurilised kui bioloogilised tegurid -- nende interaktsioon.

2. Soolistest erinevustest tuuakse välja kolm:a. meestel on paremad matemaatilised ja visuaal-ruumilised võimedb. naistel on paremad verbaalsed võimedc. mehed on agressiivsemad

Vahete-vahel osutatakse ka erinevustele sotsiaalselt kõrgelt väärtustatud valdkondades (tuntud kunstnikud, teadlased). Sellisel juhul püütakse tingimata näidata, et erinevuste aluseks on ühiskonna meestekesksus.

3. Sooliste erinevuste põhjustena käsitletakse eelkõige/ainult sotsiaal-kultuurilisi tegureid.

Miks eksisteerivad sotsiaal-kultuurilised erinevused?* Jäänus ürg-kogukondlikust korrast?* Bioloogiliste ja sotsiaal-kultuuriliste tegurite vastasmõju üks külg?

Bioloogilised - neuropsühholoogilised erinevused:

1. Naistel on ajupoolkeradevaheline funktsionaalne asümmeetria väiksem. See on ühene leid erinevates uuringutes:

a. lateraliseeritud ajukahjustuse tagajärgedes (VIQ -- PIQ suhe muutub vastavalt kahjustuse lateralisatsioonile)b. tervete inimeste tahhistoskoopilisel uurimiselc. elektrofüsioloogilisel uurimisel

2. Menstruatsioonitsükkel mõjutab (neuropsühholoogiliste) testide sooritamist -- naissuguhormoonide aktiivsuse madalseisus on naiste visuaal-ruumiliste ülesannete sooritamise tase lähedasem meeste omale, kuigi ikkagi kehvem.

3. Geograafia tundmise testis sugu x käelisus: Mdex = Msin > Nsin > Ndex

4. Visuaalruumiliste ülesannete lahendamisel on kultuurid erinevad, soolised erinevused (M > N) aga mitte

5. Soolised psühholoogilised erinevused avalduvad juba üsna väikestellastel.6. Anatoomiliselt: ajupoolkeradevahelised ühendused on meestel nõrgemad, eriti kõige

rohkem lateraliseeritud funktsioonidega piirkondade vahel. Tihti puudub neil ka massa intermedia.


Võimalikud psüühiliste erinevuste põhjused:

1. Sotsiaalsed: hoiakud, traditsioonilised käitumismustrid jne.-- jääb seletamata erinevuste seos menstruatsioonitsükliga, avaldumine lapseeas, organogeneesi erinevus (massa intermedia)

2. Hormonaalsed mõjud:a. menstruatsioonitsükkelb. rasedusaegne suguhormoonide mõju ajupoolkerade arengule

3. Anatoomilised: ajupoolkeradevaheliste ühenduste tugevus on [teoreetiliselt] seotud funktsionaalse asümmeetriaga U-kujuliselt. Väga tihedad või väga nõrgad seosed viivad asümmeetria langusele.

Võimalik sooliste erinevuste biopsühholoogiline mehhanism, mehed:

MeessuguhormoonideKallooskeha väiksem diferentseeriv mõju

ajupoolkerade väiksem ajupoolkeradekoostöö tsütoarhitektooniline erinevus

erinevate töötlusmehhanismide interferentsi pole (holistlik vs analüütiline)

verbaalsete ja mitteverbaalsete funktsioonide interferentsi pole

mitteverbaalsed funktsioonid arenevad verbaalsetega kõrvuti

loovuse ja holistlik-analüütiliste ülesannete lahendamise võime suurenemine (“binaarne opositsioon”)


AJUKAHJUSTUSEST PARANEMINE

Ajukahjustuse tekkimisel sõltub funktsioonihäire raskus paljudest teguritest. Näiteks:

1. Ühemomentsus -- pikaajalisus2. Närvisüsteemi küpsusaste3. Kahjustuse lokalisatsioon4. Kahjustuse suurus5. Kahjustuseelne fuktsioneerimise tase, varasem kogemus.6. Sugu7. Emotsionaalne seisund

Ajukahjustusest paranemiseks on kaks mehhanismide gruppi, mis üksteisega vastasmõjus.

1. Bioloogilised mehhanismid.

1.1. Kadunud funktsiooni taastumine samas kohas

a. Kollateraalne innervatsioonb. Läbilõigatud aksonite taastuminec. Denervatsiooni hüpersensitiivsusd. “Vaiksed” sünapside. Dendriitide arborisatsioonf. (Peri-prenataalne) rakkude eliminatsiooni vähenemine

1.2. Pidurduse taandumine

g. Diastsiis h. Ajuturse vähenemine

Neid mehhanisme võib mingil määral medikamentidega toetada, kuid see ei aita oluliselt kaasa kaotatud funktsioonihäire vähenemisele, kuna ravimite toimemehhanismid ei ole psüühilise protsessi spetsiifilised.


2. “Kultuurilised” mehhanismid, s.o. neuropsühholoogiline rehabilitatsioon: säilinud aju kude “täidetakse” uute funktsioonidega

* Kuna arenguliselt on aju struktuur ja sotsiaalne keskkond vastastikku kohanenud, siis mida suurem on aju kahjustus, seda rohkem sõltub kompensatsioon eriliselt kujundatud keskkonnast.

* NP rehabilitatsioon toetub säilinud funktsioonidele, et nende vahendusel luua uusi ülesannete lahendamise viise. Laste puhul on asi keerukam -- toetuda tuleb nii säilinud võimetele kui säilinud potentsiaalile. Potentsiaali on raske hinnata/mõõta aju küpsusetuse tõttu.

PIDURDUSPROTSESSID AJU FUNKTSIONEERIMISES

Dünaamika iseloomustab mitte ainult arengut fülogeneesis ja ontogeneesis vaid ka aju funktsioneerimist reaalajas

Pidurduse mõiste ilmus psühholoogiasse ja füsioloogiasse 19. saj algul.

Brunton, T.L. (1883): Inhibitsioon on organi või funktsiooni tegevuse takistamine teise organi või funktsiooni poolt. Sealjuures vastavate funktsioonide elluviimise võime säilib ja võib manifesteeruda niipea kui piirav jõud eemaldatakse.

Pidurduse mõistet on hoolimatult kasutatud väga erineva tasemega nähtuste seletamiseks: füsioloogilised protsessid ajus, reflekside avaldumine, teadvus ja tahe, hüpnoos, ka vaimuhaigused:

Griesinger, W. (1861/1867): Kuigi “veider ja totter mõte võib läbida ka kõige ratsionaalsema inimese mõistust”, siis see “tavaliselt surutakse teadvusest võimsa Mina poolt välja”.

Järelikult peab alati täpsustama, mis mõttes pidurdusest räägitakse


Neuropsühholoogias ja eksperimentaalses loomapsühholoogias on kaks faktide gruppi, mis osutavad pidurdusmehhanismidele:

(1) Mõnikord võib ajukahjustuse tagajärjel kadunud funktsioon taastuda, kui aju veel rohkem kahjustada.

* Sprague (1966): Kassidel viib ühepoolne OT neocortexi eemaldamine täieliku kontralateraalse hemianoopiani – seda nimetatakse “kortikaalseks pimeduseks”. Nägemine taastub, kui kassil eemaldada koorekahjustusele kontralateraalne colliculus superior. Koorekahjustusele ipsilateraalne colliculus superior vabaneb sel juhul pidurdusest.

* Ahvidel on teatud ülesannete sooritamise tase ja ajukoore kahjustuse suurus negatiivses korrelatsioonis. Samasuguseid tulemusi saadud kassidel

* “Korrektiivne neurokirurgia” – nt. Parkinsonismi ravi, hemisferektoomia

(2) Mõni funktsioon võib ajukahjustuse tagajärjel paraneda.

* Ajukahjustusega (transitoorne globaalne amneesia) patsient õppis paarisassotsiatsioone (kuulus nimi – ebatavaline tegevus) kiiremini kui terved.

Paranemine:* on võimalik kui kahjustus ei ole liiga suur

* on võimalik kui kahjustus on piirkondades, mis otseselt vastava funktsiooniga ei tegele

* on rohkem seotud lihtsamate aju/psüühiliste funktsioonidega (keerulised funktsioonid on süsteemse ehitusega)

* ühtede funktsioonide paranemine on seotud teiste funktsioonide halvenemisega


Pidurdusprotsessid normaalses vaimses tegevuses:

* Inhibitsioon on vanusega U-kujulises seoses: tugevneb vanuses 4-25 aastat, oluliselt ei muutu 25-45, seejärel hakkab jälle nõrgenema.

Nt. vanurite kõrgenenud hajameelsus, häiritud selektiivne tähelepanu, kõrvaliste mõtete pidurdamatus

* Vananemisega seotud inhibitsiooni nõrgenemine on mõjutatav eluviisiga – näiteks füüsilise koormusega südame-veresoonkonna tugedamiseks

* Kõige olulisem pidurdav süsteem on III blokk (F sagar).

-- hüpoksia, alkoholi intoksikatsioon, otseselt F kahjustus on seotud eelkõige pidurdusmehhanismide häirega

-- planeerimine sisaldab vajalike käitumisprogrammide loomise kõrval ka mittevajalike pidurdamise

-- küpseb suhteliselt hilja (seos vanusega)

* Pidurdusprotsessid on osaliselt lateraliseeritud -- Vasak poolkera on tugevam pidurdaja

-- analüütilistes protsessides pidurdatakse ebaoluline informatsioon

-- järjestatud protsessides tuleb pidurdada funktsioonid, mis* järjestusse ei kuulu* on juba läbi viidud* on vaja läbi viia hiljem

neuropsühholoogia

Documents