mängukaardid - bridge.ee · ♣ mängukaardid ♠ kaardid on tavaliselt ristküliku-kujulised,...
TRANSCRIPT
♣♦ Mängukaardid ♥♠ Kaardid on tavaliselt ristküliku-kujulised, ümardatud nurkadega, tugevast paberist või plastikust
valmistatud käepärased vahendid kaardimängude mängimiseks.
Mängukaartide komplekt ehk kaardipakk koosneb ühesuurustest, erineva esikülje ja ühesuguse
tagaküljega mängukaartidest. Mängukaartide mõõtmed on enamasti kas "pokkerimõõdus" (2½ × 3½
tolli, umbes 63 × 87 mm) või "bridžimõõdus" (2¼ × 3½ tolli, umbes 56 × 87 mm). Mängukaardid võivad
olla ka väiksemas mõõdus (tavaliselt 1¾ × 2⅝ tolli, umbes 44 × 66 mm) või ka kaarditrikkide jaoks
suuremas mõõdus.
Mängukaartide ajalugu
„Kaardid – on nad vaid kaup või siis vahend, mis seovad inimesi omavahel, – kindlasti haruldaselt
tähtis ilming. Kujutlege vaid endale ette, mis oleks meiega juhtunud, kui ei oleks olemas kaarte! Nii igav
ja ebameeldiv on elu nendel, kes ei ole tuttav selle leiutisega! Metslane, kellel ei ole parasjagu vajadust
jahti pidada või sõdida, heidab lõkketule äärde ja magab. Meie isad ja vanaisad, puhates pärast enda
kommertslikke toimetusi, kogunesid ümmarguse laua taha koos mõne pudeli veiniga, jõid, suitsetasid
ja vaidlesid poliitika üle. Naised lobisesid majapidamisest, kuna seejuures jäi kuivale nende sisemine
energia, siis tulenevalt eranditult inimarmastusest peksid keelt naabrite üle. Noorsugu, et mitte lihtsalt
logeleda, andus armuasjadele, mässides emasid ümber sõrme… Meil on selline üheülbaline
ajaviitmine võõras – meil on kaardid! Mehed ei joo ega suitseta enam, naised on jätnud rahule oma
naabrid, aga noored, rohkem või vähem asjadega kursis olevatena ei tegele mittemoodsate
ajaviidetega – kõik mängivad nüüd kaarte.”
Sellised read olid Strassburgi žurnaalis „Bürgerfreund” trükitud 1776. aastal. Sellest ajast on möödas
pea 240 aastat, aga kaardimäng on endiselt moes: mängivad täiskasvanud ja lapsed, mängitakse
rahu- ja sõjaajal, mängitakse Hiinas ja Mehhikos. Kaardid on meeldivaks – kuid kahjuks vahel ka
ebameeldivaks – kaaslaseks meie argielus.
Ja vaatamata sellele, et paljud on hoidnud käes kaarte, on vaevalt nende hulgas selliseid – välja-
arvatud ehk mõnikümmend kollektsionääri – kes oleks tähelepanelikult vaadelnud kaarte, mõtisklenud
kaartide arengu üle. Mis on pikal arenguteel kõik juhtunud, et jõuda tänapäevaste kaartide
väljanägemise juurde? Aga see ajalugu on olnud tavatult kirju ja mitmetahuline, nagu kaardid ise.
Uurijad, kes tegelevad kaartide ja hasartmängude ajalooga, on tänapäeval jõudnud põhimõtteliselt
ühisele seisukohale, ja nimelt, et kaartide eellasteks on olnud, nagu paljudel teistelgi mängudel,
nõidade maagilised pulgad. Nende pulkade lühenemise tulemusel sündis esimene hasartmäng –
täring. Kaug-Ida kultuursetes riikides (India ja Hiina) tunti juba mitutuhat aastat eKr täringuid, millel olid
arvulised väärtused. Mängutäringutest arenes umbes 10. sajandil eKr välja meile tuntud doomino, mis
on olnudki vahetu eelkäija mängukaartidele.
Pärast paberi leiutamist (11. märtsil 105.a tutvustati Hiinas esimest korda paberit) hakati nii paber-
rahadel kui ka paberkaartidel kujutama oma valitsejaid, mille tulemusel ilmusid nn figuurkaardid.
Mängukaartide päritolu on siiani täpselt teadmata, ent üldtunnustatud teooria kohaselt on need
arenenud doominoklotsidest. Mõned allikad kinnitavad, et kaardid ilmusid Hiinas Tangi dünastia ajal
(618-907 pKr). See väide tugineb tolleaegsele raamatule „Duyangi kogumikud”, kus printsess
Tongchang (keiser Yizong’i tütar, surnud 870.a) olevat mänginud abikaasa lähikondlastega mingit
paberilehtedega mängu. Dokumentaalsed tõestused mängukaartidest pärinevad Hiinast alles
12. sajandist pKr. Ajaloo uurijad loevad tõeseks versiooni, et kaardid sattusid Euroopasse
rändkaupmeeste abil. Nimelt Hiinast, sest Indias olid ja on kuni tänapäevani kasutusel ümmarguse
kujuga mängukaardid, mis erinevad meil üldlevinutest. Seega tuleb viimaste algkoduks pidada just
Hiinat. Arvatakse, et esimestena Euroopas hakati mängukaarte valmistama ja kasutama just Itaalias,
kusagil 1350. aastate paiku, mitte Hispaanias, nagu mõned allikad viitavad. Esimese kasuks räägib
tollane kõrgem tööstuslik ja kaubanduslik arengutase ning asjaolu, et Siiditee (ajalooline kaubatee võrk,
mis ühendas Hiinat ja Sise-Aasiat ning Vahemeremaid) läänepoolseim haru lõppes just nimelt Itaalias.
2
Kroonikas on mängukaartide esmanimetamist täheldatud aastast 1367. Kui Berni linnakroonika mainib
nõuet/ettepanekut „kuradi piltide” – kaartide tollane nimetus kiriku ringkondades – täielikuks
ärakeelamiseks. Saksa vaimulik Johannes mainib oma kroonikas 1377. aastal, et kaardid on tarkuse-
ja õiguseõpetuse mäng. Nimetatud Kroonika asub praegu Briti muuseumis Londonis. Kuid on veel üks
viide, nimelt Feliceano poolt koostatud „Viterbo1 kroonikas” (1747) tsiteeritakse Giovanni de Covelluzzo
väidet, mille kohaselt mängukaardid nimetusega naib, toodi sellesse linna juba 1279. aastal
saratseenlaste2 poolt. Huvitavaks teeb asjaolu see, et nende araabia päritolu kaartide tollane nimetus
on üpris sarnane tänapäeval Hispaanias kasutusel olevaga – naipes, mis tõlkes tähendab kaarte.
Kaardipakk
Niipalju, kui on linnasid, niipalju on erinevaid sorte mängukaarte, niipalju on kaardimängude
modifikatsioone. Iga linn eksponeerib oma vaatamisväärtusi, oma kombeid ja rituaale. Nende linnade
ajalugu, elanike kunstimaitse-eelistusi ja kombeid võime teada saada kaartide abil, milliste iga ulatub
sadade aastate taha ning millelt vaatavad meile vastu kuningad, kuningannad ja aadlikud tolle ajastu
riietuses. Eriti huvitavad on sellest aspektist käsitsi maalitud kaardid, mis valmistati ülikute tellimusel
tollal tuntud kunstnike poolt.
15. sajandil hakati mängukaarte käsitsi maalimise asemel Saksamaal trükkima. Selleks kasutati
graafika puulõiketehnikat, hiljem lisandusid ka vasklõike trükivormid. Johannes Gutenberg, trükimasina
leiutaja, trükkis esimesed väiketrükised oma masinas umbes 1450. aastal, kuid vaevalt ta sellega
mängukaarte trükkis, sest esialgne trükimasina põhiidee oli pelgalt vahetatavate kirjasümbolitega
templite kasutamine. Ajalooürikute kaudu on teada, et ta siiski tegeles ka mängukaartide trükkimisega,
võttes kasutusele näiteks mitme trükivormi üheaegse kasutamise. Üsna kiiresti hakati mängukaarte
trükkima kõikjal Euroopas. Ka esimesel iseseisvusajal trükiti Eestis kaarte. Muide, keskajal sai
Tallinnas mängukaarte osta Rae apteegist. Mängukaartide kaubandust on saatnud pidev
diskriminatsioon ja maksustamine. Tsaari-Venemaal hoiti mängukaartide müügist saadud tuludest
üleval mitmeid koole ja instituute. Saksamaal kehtestati 1860-ndatel makseid väärtpaberitele, vekslitele
ja samuti mängukaartidele. Säilinud mälestuste järgi maksustati mängukaartide müüki aktsiisimaksuga
ka Eesti Vabariigis enne II Maailmasõda. Eesti Punane Rist (asut. 1919.a veebruaris) oli 1930-ndatel
monopoolses seisuses mängukaartide osas. Andmed maksu suuruse ja maksutulu saaja(te) kohta
Eestis vajavad veel otsinguid.
Matemaatilises mõttes on kaardipakk juhuslike arvude genereerija. Peale põhiotstarbe kasutatakse
mängukaarte ennustamiseks ja kaarditrikkide tegemiseks. Arvatakse, et kaardid olevat loodud kui
malendite teisendid, võimaldamaks mängus osaleda 4 isikul.
Mängukaartidest koosnevaid kaardipakke on erinevates maades ja kultuurides erinevaid. Algses, Hiina kaardipakis oli 24 kaarti, kahes mastis á 12 tk. Kui kaardid hakkasid levima mujal maailmas, siis lisandus 2 uut masti ja masti 13. kaart – emand. Näiteks mamelukkidel3, kes 13.-14. sajandil Egiptusest Euroopasse rändasid, olid kaasas mängukaardid, millel oli juba tänapäevale sarnane nelja mastiga struktuur.
Anglo-ameerika kaardipakk
Selles pakis jagunevad kaardid neljaks mastiks: ruutu (♦), risti (♣), ärtu (♥) ja pada (poti) (♠). Mastid
jagunevad omakorda punasteks (ärtu ja ruutu) ning mustadeks (risti ja pada). Tänapäeval on mõned
tootjad laiendanud kaardimastide värvigammat, näiteks: pada on must, ärtu punane, ruutu
oranžpunane ja risti värvilt rohekas. Igas mastis on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, pildikaardid
(soldat, emand, kuningas) ning äss. Kaardi väärtus on lisaks kujundile märgitud selle sisekülje nurgale
(enamasti kahele) koos vastava masti sümboliga. Pildikaarte ja ässa markeeritakse harilikult kaardi
1 Linn Kesk-Itaalias, Lazio maakonnas;
2 Algselt Kõrbe-Araabia ja Siiani beduiinihõimud, hiljem (keskajal) hakati selliselt nimetama kõiki araablasi ja ka teisi Vahemeremaade
muslimeid; 3 Orisõdurid, kellest moodustus kalifaadi valitseja kaardivägi. Algselt pärinesid nad turgi hõimudest, hiljem peamiselt Kaukaasiast ostetud või
andamiks saadud poisslastest. 1250.a haarasid nad Süürias ja Egiptuses võimu. Egiptuses säilis nende võim kuni Napoleoni sõjaretkeni, lõplikult purustas nad Muhammad Ali aastatel 1808-11.
3
nimetuse esitähega, näiteks: A, K, Q, J – ingliskeelsetes riikides; A, R, D, V – prantsuskeelsetes; A, K,
D, B – saksakeelsetes; A, H, V, B – Hollandis; T, K, Д, В – Venemaal. Igas mastis on seega 13 kaarti
ning kokku on anglo-ameerika kaardipakis 52 mängukaarti. Nendele lisandub harilikult 1 kuni 3 jokrit.
Anglo-ameerika kaardipaki väljakujunemisele on suure panuse andnud Prantsusmaa kaardimeistrid.
Nende poolt kujundatud figuurkaardid on prototüübiks tänapäevastele standardkaartitele. Esialgu oli
Prantsusmaa kaartidel mastide eristamiseks teiste Euroopa riikidega sarnane sümboolika, kuid 15. saj.
esimesel poolel tulid nad välja oma mastisümbolitega: ♠ – Piques, ♥ – Coeurs, ♦ – Carreaux, ♣ –
Tréfles. Selline tähistusviis muutus ruttu populaarseks – paljud riigid hakkasid oma toodangut sarnaselt
kujundama. Põhjuse arvatakse olevat sümbolite lihtsuses ja arusaadavuses. Kusjuures sümbolite
abstraktsuses puudub kultuuriline alltekst ja selline lihtne graafika (ainult kaks värvitooni) oli kaartide
tootmises rentaabel ning pole siis ime, et prantsuspärane mastide tähistus muutus rahvusvaheliseks.
Kes aga oli eestikeelsete mõistete – risti, ruutu, ärtu ja pada ristiisa(d) – vajab veel uurimist.
Näide Pierre Marechali 1567 a. töödest – tuntud kui Rouen`i kaardid.
Saksa-austria kaardipakk
Saksamaal ja Austrias kasutatakse sarnase struktuuriga kaardipakke, erinevus on vaid mastide kujutistes ja nimetustes. Mastide sümbolid:
Puuleht Süda Kuljus Tammetõru
Itaalia kaardipakk
Itaalias kasutatakse erinevate mastide nimetuste ja kujundustega kaardipakke, milles on tüüpiliselt
40 kaarti (igas mastis 10). Numbrikaartidena on kasutusel vaid numbrid 2 kuni 7. Sageli on mastide
sümbolid sarnased hispaania kaardipakile
Hispaania kaardipakk
Hispaanias, samuti paljudes hispaaniakeelsetes maades kasutatakse kaardipakki, milles
numbrikaartidest puudub "10", seega on igas mastis 12 kaarti, kokku 48 kaarti. Mängitakse ka mänge
40 kaardiga, mispuhul eemaldatakse ka "üheksad" ja "kaheksad". Mastide sümbolid:
Mõõk Karikas Münt Nui
Šveitsi kaardipakk
Mastide sümbolid ja nimetused:
Kilp Roos Kuljus Tammetõru
Kaardipakk koosneb 36 kaardist, mis jagunevad 4 masti vahel.
Jaapani kaardipakid
Jaapanis kasutatakse peamiselt kahte tüüpi kaardipakke erinevate mängude mängimiseks.
Hanafuda kaardipakk koosneb 48 kaardist, mis jagunevad 12 masti vahel, igas mastis on
4 kaarti kolmest erinevast tüübist.
Kabufuda kaardipakk koosneb 40 kaardist, mis jagunevad 4 masti vahel, igaühes
10 numbrikaarti.
4
Taroki kaardipakk
Taroki kaardipakk koosneb tavaliselt 78 kaardist, mis jaguneb Suureks Arkaaniks (21 + 1 kaarti) ja
Väikeseks Arkaaniks (56 kaarti), mis jaguneb omakorda neljaks mastiks, igaühes 14 kaarti. Väikese
Arkaani mastide kaardid on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, neli pildikaarti ning äss. Tänapäeval
kasutatakse taroki kaarte peamiselt ennustamiseks.
Muud
1970. aastate lõpus olid eesti laste hulgas populaarsed kaardimängud Must Notsu, Narr ja Ott, mis
kasutasid 33 kaardist koosnevaid kaardipakke. Olenevalt mängust olid kaardid kas loomapiltidega või
kujutasid keskaegseid ameteid või liiklusmärke. 32 kaarti moodustasid sarnased paarid, üks kaart
pakist oli üksik ja kujutas mängu "nimitegelast". 1980. aastate lõpus olid kooliealiste hulgas levinud
erinevate tehnikavahendite (autod, mootorrattad, laevad, lennukid) piltide ja tehniliste andmetega
kaardid, millega mängiti Linnade põletamise mängu ja mille kaardipakil polnud kindlat suurust. Et need
kaardid olid välismaist päritolu ja raskesti kättesaadavad, siis loodi ilmselt paljuski nende kaartide
eeskujul analoogiline Lipukaartide mäng, mille kaardid tegid koolilapsed käsitsi ja mis sisaldasid
erinevate riikide lippude, pealinnade, pindala, rahvastiku ja mõnede teiste tunnuste andmeid.
Tõlgendus
52 kaarti sümboliseerivad aastas olevat 52 nädalat, 4 masti aga aastaaegu, värv must ja punane meest
ja naist. Kaardipakis olevad 12 pildiga kaarti ehk figuurkaarti sümboliseerivad aasta 12 kuud.
15–19 sajandil andsid Prantsuse kaarditootjad figuurkaartidele mõne ajaloolise või mütoloogilise isiku
nime. Enimlevinult arvatakse kasutusel olnud järgmist varianti:
Pada kuningas — Taavet, Piibli kohaselt Juudamaa ja hiljem Iisraeli kuningas (u 1040–970 eKr)
Ärtu kuningas — Karl Suur, Frangi keiser (u 742–814)
Ruutu kuningas — Julius Caesar, Rooma konsul ja diktaator (100–44 eKr)
Risti kuningas — Aleksander Suur, Makedoonia kuningas (356–323 eKr)
Pada emand — Athena, tarkuse-, õigluse- ja sõjakunsti jumalanna Kreeka mütoloogias
Ärtu emand — Juudit, tegelane Vana Testamendi deuterokanoonilisest Juuditi Raamatust
Ruutu emand — Raahel, piiblitegelane; Jaakobi kaasa ja Joosepi ema
Risti emand — Argina, anagramm ladinakeelsest sõnast “regina” elik kuninganna
Pada sõdur — Hogier, Ogier (õieti Holger) Taanlane “Rolandi laulust”
Ärtu sõdur — Lahire, Orleansi Neitsi sõjakaaslane Étienne “La Hire” (“raevukas”) de Vignolles
Ruutu sõdur — Hector, kuningas Arthuri ümarlauarüütel, Lancelot poolvend
Risti sõdur — Lancelot, kuningas Arthuri ümarlauarüütel
Kuid on ka teisi versioone. Nii nähakse Karl Suure asemel Prantsusmaa kuningat Charles VII-ndat
(1403–1461), Juuditi asemel Louis Püha kaasat — Baieri Juuditit (805–843) — ja Hectorit samasta-
takse Trooja sõja kangelasega.
Hiina mängukaart 1400. a Prantsuse mängukaardid. 16. sajand. Mõõtmed: 95x35 mm Emandana on kaardil kujutatud Britannia hertsoginna Anne Tekst vapil: (tõlgituna ingl. k) "women's heart deceive the world"
5
Jokker
Jokker (ingl.k Joker, ka Jolly, Jolly Joker, Funny Joker, Hunsman või Wild Card; hisp.k Comodin) on
eriline mängukaart, mida kasutatakse moodsates kaardipakkides, varasematel aegadel (enne
1857. aastat) sellist mängukaarti ei eksisteerinud.4 Tavaliselt on jokker kaardimängu tugevaim kaart,
võites ka ässa. Ühes moodsas kaardipakis on harilikult 1-3 (4) jokrit ning nende kujundus on väga
varieeruv, sõltudes mängukaarte avaldanud ettevõttest.
Eesti jokrid esimese vabariigi päevilt Läti jokrid samal ajaperioodil
Valmistajad tähistavad seda kaarti samuti erinevalt. Levinumad moodused on kaardi nimetuse
väljakirjutamine, tähekesed (nelja-, viie-, kuue- või kaheksakiirelised) või samad tähekesed ringi sees,
kas siis värvilistena või mittevärvilistena. Kasutatakse ka teisi sümmeetrilisi geomeetriakujundeid. Veel
markeerimise mooduseid: rõnga sees olev(ad) tärn(id), J täht, kaks ülestikku kirjatähte (U ja S), kõigi
nelja masti sümbolid ühel kaardil või hoopis sümbolivaba narri kujutis. Kasutatakse ka muud
sümboolikat või eelnimetatud markerite kombinatsioone. Jokrit on tavaliselt kujutatud õukonnanarrina.
Sageli on ühe kaardipaki üks jokker must-valge ja teine värviline. Mõnikord on värviline jokker ka ainult
punast värvi. Kaardimängus, kus kasutatakse jokreid, võidab värviline jokker harilikult must-valge jokri,
ehkki mõnes kaardimängus on kahe jokri väärtused võrdsed. On ka nii, et värvilise jokkeriga võib
asendada suvalist ruutu- või ärtumasti kaarti ja must-valge jokker asendab pada või risti kaarte. Siin
mõned levinumad kaardimängud, kus kasutatakse jokrit:
Pokker (WildCard poker) Canasta Romme Joker (k. mäng) Pasjanss (mõnes versioonis)
Jokri kui kaardi tekkelugu seostatakse sellise mehega nagu Samuel Hart (sünd 1831.a Philadelphias).
Ta alustas mängukaartide tootmisega varakult, juba 18 aastasena, ja osutus selles valdkonnas üsnagi
edumeelseks. S.Hartile kuulub märkimisväärne positsioon Ühendriikide mängukaartide ajaloos,
vähemalt nende oluliste muudatuste osas, mis kõik said sajandivahetuseks tuntuks. Ta mitte ei olnud
ainult ideede autor, vaid tootjana viis need ka tarbijateni. Tema uuendusteks loetakse: 53-nda kaardi
kasutusele võtmist anglo-ameerika-prantsuse kaardipakis, kaardi sümmeetrilist kujundamist (ingl.k.
double-ended court), ümardatud kaardinurki, satiinviimistlust ja nn squeezer’eid elik kaardi väärtuse
tähiseid selle nurkades.
Väidetavalt oli Ühendriikides tollal väga populaarne kaardimäng – Euchre, milles otsustavat rolli mängis
trumpsõdur, nimega BOWER. Eesmärgiga rikastada ja kaunistada enda toodangut, lisas S.Hart 1857.a
kaardipakki täiendava 53-nda kaardi, nimetades seda BEST BOWER-iks.
4 Kui anglo-ameerika-prantsuse kaardipakis olev jokker ilmus suhteliselt hiljuti, siis taroki kaardipakis oli sarnaste omadustega kaart
(tihimängudes kõrgeim trump) juba 15. sajandil olemas, nimetusega – narr.
6
Kuigi Samuel Harti tegevus oli puhtalt turunduslik, tekitas ta (tahtmatult?) uue moe. Sellest ajast lisasid
peaaegu kõik kaartide tootjad kaardipakki sarnase lisakaardi, muutes selle kujundit veelgi
atraktiivsemaks.
Jokri üks esivanematest
S.Hart püüdles kujundada ideaalilähedast mängukaarti. Tema loomingu tulemusena on kaartide
nurgad ka tänapäeval ümardatud ja figuurkaartide kujutised on sümmeetrilised, mis võimaldab kujundit
hästi näha sellest olenemata, mispidi kaart on kätte võetud.
19. sajandi ärtu Emand enne ja pärast uuendusi
Kaardimängijate poolt nime saanud „squeezer’eid” peetakse samuti S.Harti uuenduseks. Õigupoolest
on need kaardid, milledel on miniatuursed väärtussümbolid nurkades, mis võimaldavad mängijail
kaardilehvikut koomale surudes ikkagi aru saada, millised kaardid tal tegelikult käes on.
Squeezer-kaart New York Consolidated Card Co. 1871. a pada Kuningas
Kaardid tänapäeval
Mängukaartide põhifunktsioon on säilinud – neid kasutatakse endiselt kaardimängude mängimiseks.
Lisandunud on veel teisigi kasutusalasid, nagu:
Reklaami ja propaganda valdkond. Kaartidel (enamasti tagaküljel ja/või jokri kujutisel) on
kuvatud firma, kauba, brändi või ürituse sümboolika või tunnuslause (slogan).
Kollektsioneerimine. Kogutakse enamasti kaardipakke, jokreid, kaartide tagakülgi jms.
Ennustamine kaartidega
Kaarditrikkide tegemine
7
Mängukaartide valmistajaid on kaasajal palju. Võib öelda, et enamikes riikides on ettevõtteid, mis
sellega tegelevad. Suurimateks tegijateks on Kardwell International, Inc. (loodud 1976. a). Sellesse
korporatsiooni kuuluvad sellised tuntud tütar-ettevõtted nagu: Bee, Bicycle, Cartamundi, Congress,
Gemaco, Hoyle, Kem, Maverick, Piatnik, Wedding jt, kokku üle 20 firma. Teiseks hiiglaseks on Compny
Alibaba Croup, mis rohkem kui 100-aastase kogemusega, turustab mängukaarte üle maailma.
Põhiliselt on selleks Hiina firmade toodang. Ka Eestis valmistatakse mängukaarte. On teada, et
vähemalt kaks firmat, Trükikoda Auratrükk ja Tombak OÜ sellega tegelevad.
Ainuüksi kahe suurfirma poolt pakutav nomenklatuur on kirev, alates klassikalistest formaatidest, kuni
erikujulisteni (ümmargused, ruudukujulised, ovaalsed, nõgusad, kõverad ja muud vormid). Mõned
näited:
Kaartide disain on praktiliselt piiramatu, korraga on saadaval kümneid tuhandeid erinevaid kujundeid nii
taga- kui esikülgedele. Lisaks veel eritellimuste võimalus. Mõned näited kaartide esi- ja tagakülgedest:
Tellimusi võetakse vastu ka väikestele partiidele (cá 20 tk), mõned firmad müüvad ka tükikaupa. Kaarte
valmistatakse kas paberipõhisel alusel, plastik-kiletatud paberil või 100% PVC plastikust. Kvaliteedi
diapasoon on harilikust masstoodangust kuni delux kollektsioonideni, kus eriti viimistletud kaartidel on
lõikeservad “kullatud”. Tarbijale on 2015. aasta hinnad vahemikus 3–15 eurot kahe pakiga komplekti
eest. Kaubanduslikus mõttes on oluline kvaliteedi ja hinna suhe, mis suurfirmade puhul on kahtlemata
kõrge. Võib öelda, et defitsiiti selles valdkonnas ei tunta.
8
Kaartide kasutajad
Kasutajaid võib liigitada 4 rühma. Suurema grupi moodustavad nn kodutarbijad ehk kaardimängijad kes
veedavad vaba aega kodus kaardilaua taga mängurõõmu nautides. Teise rühma kuuluvad
võistlusmängijad, kes turniiridel või huviklubi üritustel kaarte käes hoiavad. Suurem osa neist on
pokkeri- ja bridžimängijad. Korraldatakse võistlusi ka teistes kaardimängudes (näiteks skatis ja
preferansis, kuid Eestis mitte). Hinnanguliselt on turniirimängijaid maailmas üle 8 milj. Eestis on
ligikaudu 2000 pokkeri- ja 500 bridžimängijat. Kolmas rühm on kasiinode külastajad ja neljandas on
kõik ülejäänud (kollektsioneerijad, ennustajad, trikimeistrid, reklaamiagendid, kaardimajade ehitajad ja
muud tegelased).
Kaardimängud
Enim levinumad mängud meil:
1000, 21, 500-st maha, Baccarat, Baila, Bezique, Bismark, Blackjack, Bridž, Canasta, Džinn, Ekartee,
Euchre, Faro, Hiina pokker, Küüned, Ladumine, Lambada, Lambapea, Linnade põletamine, Marjaz (ka
Marjas), Must Notsu, Mutt, Mälumäng, Pasjanss, Perekonna tola, Pokker, Poti Leenu, Ristikontra,
Sasku, Seka, Siga, Skat, Stress, Sweep, Tablanette, Turakas (ka Podkidnoi), UNO, Vale viis lehte,
Valetamine, Viis lehte, Ärtuandmine.
Hasartmängijate deviis: „Kaart viib, kaart toob – põllupidamine on õnneasi.”
Kollektsioneerimine
Filateelia, fillumeenia, filofoonia, filokartia … see on lühike väljavõte harrastuste loendist. Kõik nad
omavad konkreetset tähendust, iseloomustamaks kogujat ja kogumise objekti. Mängukaartide
kogumise kohta sellist märksõna pole senini antud (vähemalt pole teada), kuigi harrastajaid on küllaga.
Eestis on neid vast paarkümmend või natuke enam (?). Meil ei ole selle hobi harrastajad
organiseerunud, tegutsetakse kuidas keegi oskab ja suudab. Mujal on see üpriski levinud kollektsio-
neerimise viis. Kogutakse mängukaarte tagakülgede järgi (lilled, loomad, vaatamisväärsused, mustrid
ja muu temaatika), erinevaid esikülgede disaine, jokreid, pada (poti) ässasid, kaardipakkide
tervikkomplekte või pakendeid, mõne konkreetse valmistaja-ettevõtte toodangut, ainult vanaaegset või
rariteetset materjali jne. Antiikkaartide turuhind on küllaltki kõrge. Näiteks 17-18 sajandi kaartide
tervikpaki hind võib jääda interaktiivsel oksjonil 2000–3000 euro vahele. Eriti kõrgelt on hinnatud
kuulsate kaardimeistrite töid. 2006.a septembris müüdi Londonis, Christie kunstioksjonil üks „Meister
der Spielkarten`i”5 gravüür 400 000 euro eest. Näiteid antiikkaartidest vt allpool.
Mängukaartide kollektsioneerimine ei erine üldiselt millegi poolest muu materjali kogumise
põhimõtetest – kogutakse kõike, mille vastu huvi ja mis näppu puutub.
5 Esimene kuulsaim kunstnik-käsitöömeister mängukaartide valmistamise alal, kelle kodanikunime ei ole senini suudetud tuvastada. Teda
tuntakse tänapäeval peamiselt 106 säilinud gravüüri järgi. Tegutses aktiivselt Edela-Saksamaal aastatel 1430-1450.
9
Kunstiväärtuste pärast koguvad mängukaarte ka muuseumid, esinduslikem asub Altenburgi lossis samanimelises linnas Saksamaal.
Mängukaardid on tulnud, et jääda. Nad sisustavad meie aega, andes samas vajalikke oskusi eluks: õpetavad võitmist ja kaotamist, kannatlikkust, mõõdukat riskimist, strateegilist mõtlemist ning annavad algteadmisi tõenäosusest. Kuid mis kõige tähtsam – kaardid kingivad meile elus nii vajalikke positiivseid emotsioone. Hea lugeja, kui Sul on selle kirjutise kohta märkusi või täiendavat materjali, siis anna sellest teada [email protected] Tänud! Tallinn, oktoober 2015
Kasutatud allikad:
Rahvusvaheline ajakirjanike organisatsiooni väljaanne „Graafiline Disain” 1978/2 (HU ISSN 0020-9619)
Vikipeedia (Vaba entsüklopeedia)
EE (Eesti Entsüklopeedia)
Veebisait nn44.org
Veebisait http://whiteknucklecards.com/
Karciane opowieści z jokerami w treści…(1). Narodziny jokera (autor: Andrzej Szponar)
Veebisait http://a.trionfi.eu/WWPCM/