TARTU ÜLIKOOL PSÜHHOLOOGIA INSTITUUT

PSÜHHOLOOGIA BAKALAUREUSEPROGRAMM

Tartu 2008

(2014.a. töövariant; suurem osa teemablokke ja märksõnu programmis on uuendatud 2014.a.)

SISSEJUHATUS

Rohkem kui viisteist aastat tagasi ilmus Ülevaade psühholoogiast (Tartu, 1993) esimene trükk. Teine parandatud ja täiendatud trükk ilmus 1996. aastal. Möödunud pikk aeg ja väljaande sisu vajab uuendamist. Muutunud on ka õppekavad. Endise 4 aasta asemel kulub psühholoogia teoreetilise kursuse läbimiseks 3+2 aastat.

Ülevaate koostamisel oli kaks suuremat eesmärki. Esiteks on igal psühholoogiat õppima asujal kohe algusest peale kasulik teada, mida tal tuleb 3+2 õpinguaasta jooksul omandada. Ülevaade psühholoogiast pakubki sellist üldist raamistikku, mis aitab korrastada ja süstematiseerida teadmisi, mis ilma püsiva taustata võivadki jääda seosetult ja pidetult hõljuma. Täpselt samamoodi aitab Ülevaade psühholoogiast korrastada nende mõttemaailma, kes psühholoogiat õpetavad. Kohustus kirja panna seda, mis mingis psühholoogia valdkonnas tõesti oluline on, pani ülevaate koostajaid järele mõtlema selle üle, mida on vaja teada ühel psühholoogi diplomi omajal. Lisaks vahetegemisele olulise ja ebaolulise vahel sundis ülevaate koostamine ühtlustama eestikeelset psühholoogia terminoloogiat. Tänaseni on Ülevaade psühholoogiast ilmsesti ainus eestikeelne väljaanne, kus ühtede kaante vahel on kirjas kõik olulisemad psühholoogia mõisted ja terminid, kõnelemata olulisemate psühholoogide nimedest. Ülevaate koostamisel oli eeskujuks GRE (Graduate Record Examination) psühholoogia programm ja selle juurde kuuluvad kommentaarid, mis on mõeldud eksamiks valmistujate abistamiseks.

Käesolevas, “Ülevaadet psühholoogiast” on esitatud ainult bakalaureuseastme õpingute põhisisu ja sellest tulenev bakalaureuseeksami temaatika alates 2009. kevadel toimuvast eksamist.

Peamine printsiip programmi koostamisel on see, et see hõlmab psühholoogia bakalaureuseastme õppekavast kindlasti järgmised osad:

a) psühholoogia alusmooduli osa (24 EAP).

b) peaaine suunamooduli osa (24 EAP)

c) peaaine erialamooduli osa (24 EAP).

d) lisaks mõningaid teemasid ülejäänud suuna-, eriala- ja valikmoodulitest.

Kuigi aine “Psühholoogia ajalugu” on tervikuna kavas magistriastmes, on käesoleva programmi viimases osas siiski toodud loetelu minimaalsetest teadmistest psühholoogia ajaloo kohta, mida peaks teadma ka bakalaureuseastme lõpetaja (suur osa neist käsitlustest ja nimedest on jutuks olnud ka teistes ainetes).

Käesoleva ülevaate eesmärgiks on anda kommenteeritud kirjeldus nendest teadmistest, mis moodustavad psühholoogia bakalaureuse- ja magistriõppe põhisisu. Siia on kogutud peamised mõisted, kontseptsioonid, teooriad, terminid ja nimed, mida peaks vastavate õppeastmete läbinu teadma.

Vaatamata suurtele erinevustele koolituses erinevates maailma ülikoolides, võib leida ühisjooni psühholoogia õppekavade üldistes eesmärkides. Need eesmärgid võib võtta kokku kaheksasse printsiipi, mis on kestnud läbi aja ning tunduvad sobivat ka meile (McGovern et al., 1991).

(1) Teadmised. On teatud kogus fakte, teooriaid ja probleeme, mida psühholoogiat õppinud inimene peab teadma. Bakalaureuseastme esimeseks eesmärgiks ongi nende alusteadmiste vahendamine.

(2) Mõtlemisoskus. Psühholoogia valdkonnas edukas töötamine eeldab mitte üksnes faktide tundmist, vaid ka kriitilist mõtlemist ja arutlusoskust, mis on vajalik selleks, et

osata kasutada psühholoogia meetodeid ja osata kriitiliselt lugeda psühholoogia originaaltekste. Kriitiline mõtlemine peab olema piisav näiteks ka selleks, et suhtuda küllaldase skeptilisusega psühholoogiat riivavatesse seletustesse, mida pakuvad massimeediumid.

(3) Väljendusoskus. Kursus peab toetama keelelise väljendusoskuse arendamist. Psühholoogiat õppiv inimene peab mitte üksnes mõistma, mida on kirjutatud õpikutes, vaid suutma ka ise argumenteeritult esitada psühholoogilisi teadmisi ja tõestada nende paikapidavust nii suulises kui ka kirjalikus vormis. Viimasel puhul tuleb seda esitada stiilis, mis on soovitatud APA (American Psychological Association) publitseerimismanuaalis (Publication Manual, Fifth Edition, 2001).

(4) Informatsiooni kogumise oskus. Psühholoogia kursuse lõpetanu peab oskama otsida ja koguda informatsiooni psühholoogia probleemide kohta raamatukogus ja muudes, kaasaarvatud elektroonsetes, andmebaasides.

(5) Uurimisoskused. Lisaks teadmistele peab psühholoog valdama ka uurimismeetodeid, mis algavad oskusest läbi viia eksperimentaalset uurimust ja lõpevad oskusega kasutada andmete töötlemiseks statistilisi ja kvantitatiivseid meetodeid.

(6) Suhtlemisoskused. Psühholoogia omapära tingib selle, et igapäevase suhtlemisoskuse arendamine on õpingute üheks kõrvaleesmärgiks. Suhtlemisoskused eeldavad võimet jälgida oma käitumist ja samuti piisavat tundlikkust, mis lubab märgata teiste inimeste iseärasusi, mis on tingitud nende kultuurist, vanusest, haridusest ja soost.

(7) Psühholoogia ajalugu. Psühholoogiline haridus eeldab tähtsamate nimede ja sündmuste tundmise kõrval ka kultuurilise ja sotsiaalse tausta mõistmist, millest üks või teine psühholoogia ajaloo ilming on välja kasvanud.

(8) Eetika. Kursuse üheks eesmärgiks on nende eetiliste printsiipide ja väärtuste selgeks- tegemine, millel põhineb psühholoogi kutsetöö.

Ülevaate koostamise põhimõtted

Psühholoogias endas valitseb suurem üksmeel selles osas, millisteks valdkondadeks psühholoogiat jagada, kui selles, mis mingi valdkonna sees oluline on. Ilmselt pole kellelgi kahtlust, et näiteks Freudi isiksuse käsitluse ja Piaget' vaimse arengu teooria mõistmine on vältimatu osa haritud psühholoogi teadmistes. Kuid võib kahelda, kas näiteks Barber-Wilsoni kreatiivse kujutlusvõime või siis Lay prokrastinatsiooni skaalat peab iga psühholoog tingimata teadma. Tõe üle otsustamine psühholoogias pole kerge ja seepärast peab lugeja ennast harjutama mõttega, et parim õppimishoiak on kriitiline.

Ülevaate koostamisel on püütud lähtuda põhimõttest, et selle sisu oleks võimalust mööda lähedane mujal maailma ülikoolides õpetatavale psühholoogiale. Eesmärgiks oli sellise õppekava koostamine, mis ei tekitaks erilisi raskusi lõpetamise järel õpingute jätkamiseks mingis teises ülikoolis väljaspool Eestit. Vaatamata oma kosmopoliitilisele taotlusele on programmis püütud säilitada Tartu psühholoogia ajaloolisi traditsioone ja eripära.

Pealiskaudselgi tutvumisel võib märgata, et üks ja seesama nimi või teema kordub mitmes eri kohas. Näiteks Sigmund Freudi loodud mõistete süsteemist tuleb rääkida nii psühholoogia ajaloo, motivatsiooni, inimese arengu, isiksuse ja veel mitme teise teema juures. Kõik see on vaid kinnituseks tõsiasjale, et tegelikult on olemas vaid üks psühholoogia, millel on palju erinevaid avaldusvorme. Olulisemate mõistete puhul on antud nende inglis- või saksakeelsed vasted. Psühholoogia terminite tõlkimise puhul

tuleks tähele panna seda, et üks ja seesama ingliskeelne termin võib olla tõlgitud erinevalt. (Näiteks ingliskeelset mõistet attachment on loomapsühholoogias otstarbekas tõlkida seotusena, kuid lapsepsühholoogias on selle loomulikumaks vasteks kas kuuluvus või kiindumus.)

Kogu psühholoogia põhikursus on jagatud kaheksaks suuremaks valdkonnaks (vastavalt koosneb ka bakalaureuseeksam kaheksast alajaotusest):

1. Bioloogiline psühholoogia

2. Tegevus

3. Tunnetus

4. Individuaalsed erinevused

5. Arengupsühholoogia

6. Sotsiaalpsühholoogia

7. Kliiniline psühholoogia

8. Metodoloogia

Märkused (2014): *Hallis trükis on programmis mõisted, mille tundmist eksamil ei kontrollita (seal on enamasti tegemist magistriõppes omandatavate teadmistega).*Mõnede õpiväljundite järel on kursiivis pikemalt ka nende peamine sisu (eriti Tegevuse ja Tunnetuse osades).

1. BIOLOOGILINE PSÜHHOLOOGIA (uuendatud 2014)

Sellesse rubriiki on koondatud teadmiste osa, mis seob psühholoogiat bioloogiaga. Siia kuuluvad psühholoogile olulised teadmised niisugustest psühholoogiaga piirnevatest teadmiste valdkondadest nagu füsioloogia, anatoomia, neuropsühholoogia, närviteadus, geneetika jne. Siinkohal on meeldetuletuseks nimekiri mõnedest võtmesõnadest ja mõistetest.

Inimorganismi anatoomia ja füsioloogiaInimkeha organisatsiooni tasemed (keemiline, raku-, koe-, elundi-, elundsüsteemi-, ja organismi tase). Homöostaas- füsioloogia baaskontseptsioon. Raku üldanatoomia ja -füsioloogia. Raku organellid. Rakutuum ja selles asetleidvad protsessid. Valgusüntees. Raku jagunemine, mitoos ja meioos. Koe mõiste. Inimkeha neli koetüüpi (epiteel-, side- lihas- ja närvikude) ning nende alatüübid. Inimkeha ehitus ja füsioloogia. Skelett, luud ja liigesed. Nahk ja keha muud membraanid. Lihaskond. Veri ja verepõhised koevedelikud. Südame-vereringe süsteem (veresooned ja hemodünaamika, vererõhk ja pulss). Südame anatoomia ja füsioloogia. Hingamiselundkond. Erituselundkond (neerud ja kuseteed). Sigimiselundkond. Seedeelundkond, ainevahetus ja toitumine. Sisenõresüsteem ja hormoonid. Immuunsüsteem ja lümfiringe.

Närvisüsteemi anatoomia ja füsioloogia

Närvisüsteem ja selle jaotus (kesknärvisüsteem ja perifeerne (piirde) närvisüsteem). Aferentsete ja eferentsete signaalide kulg ajus ja seljaajus. Perifeerse närvisüsteemi peamised osad: somaatiline ja autonoomne (viimane jaguneb omakorda sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks). Närvikude ja selles toimuvad protsessid. Närvirakk e. neuron, selle tüübid ja anatoomia (närviraku keha, dendriidid, akson, aksonikünkake, müeliinkest, Ranvier’i soonis). Rakumembraan ja elektrilised protsessid. Membraanipotentsiaal ja selle tekkimise mehhanismid. Kõik-või-mittemidagi põhimõte. Tegevuspotentsiaal ja närviimpulsi levik. Refraktaarsusperiood. Sünaptiline ülekanne. Erutuspostsünaptiline potentsiaal (EPSP), pidurduspostsünaptiline potentsiaal (IPSP). Neurotransmitterid e. virgatsained. Luku ja võtme põhimõte. Ionotroopsed ja metabotroopsed retseptorid. Neurotransmitteri inaktivatsioon. Autoretseptorid ja negatiivne tagasiside. Neurogliia ja selle funktsioon. Aju-vere barjäär. Peaaju, selle ehitus ja selle funktsioonid. Eesaju. Taalamus (vahejaam sensoorse informatsiooni teel ajusse); hüpotaalamus (kesknärvisüsteemi ja endokriinse süsteemi vahendaja, millel on oluline osa motivatiivses ja emotsionaalses käitumises); basaalganglionid, limbiline süsteem; ajukoor, mis jaguneb kaheks poolkeraks (vasaku ja parema ajupoolkera funktsioonid on erinevad) ja neljaks suuremaks piirkonnaks (sagaraks): otsmiku- (planeeriv, korrastav tegevuse alge, tahtlikud tegevused), kiiru- (kehast tuleneva informatsiooni töötlemine), kukla- (nägemine) ja oimusagar (valdavalt kuulmine, kõneloome ja selle mõistmine). Sensoorsed, motoorsed ja assotsiatiivsed väljad ajukoores. Väikeaju (liikumise koordineerimise funktsioonid); samuti ajutüve ja teiste aju osade peamised funktsioonid sh retikulaarformatsioon. Kraniaalnärvid (12 paari) ja nende funktsioonid. Aju uurimise meetodid. Sejaaju ja spinaalnärvid (31 paari). Närvipõimikud ehk pleksused. Liigutuste koordinatsioon. Seljaaju refleksid. Püramidaalne ja ekstrapüramidaalne süsteem. Liigutuskeskused ajukoores. Sensoorsed süsteemid. Energia muundamine närviimpulsiks. Retseptorite liigid. Meeleelundid, meeleelundite talitluse üldpõhimõtted.

Käitumise bioloogiline regulatsioonAju ja käitumise uurimismeetodid. Peamiste neurokeemiliste/füsioloogiliste (neurotransmitteri/ retseptorite mõõtmine ja lokaliseerimine, aju metabolismi visualiseerimine) ja käitumuslike meetodite põhiprintsiibid. Peamised neurotransmitterid, neid kasutavad närviteed ning nendega seotud patoloogiad. Atsetüülkoliin, monoamiinid (serotoniin, dopamiin, noradrenaliin, adrenaliin), aminohapped (glutamaat, GABA); lisaks peptiidid, puriinid ja gaasilised transmitterid. Hormoonid. Peamised endokriinorganid. Hüpotaalamuse ja ajuripatsi ees- ja tagasagara roll hormonaalses kontrollis. Kaht tüüpi retseptorsüsteem. Steroidhormoonid (östrogeenid, androgeenid, glükokortikoidid, mineralokortikoidid jt), peptiidhormoonid (oksütotsiin, vasopressiin jt). Protsessid neuronite arengus: proliferatsioon, migratsioon, diferentseerumine, müeliniseerumine, sünaptogenees. Apoptoos, närvikasvufaktorid (BDNF, NGF). Endogeensed rütmid. Ööpäevarütmide regulatsioon (suprakiasmaatiline tuum, ‘kellageenid’, käbinäärme melatoniin). Ärgastus ja unetsüklid, nende ajumehhanismid. Homöostaas ja allostaas. Vedelikuregulatsiooni mehhanismid (osmootne ja hüpovoleemiline janu). Olulisimad ajupiirkonnad ja mehhanismid toitumise lühi- ja pikaaegses regulatsioonis. Stress: autonoomse närvisüsteemi vastus ning hüpotaalamuse-ajuripatsi-neerupealiste (HPA-telg) aktivatsioon: peamised piirkonnad ja transmitterid. Õppimise ja mälu bioloogia. Eksplitsiitse ja implitsiitse mälu neurobioloogia. Hebb’i sünaps. Pikaaegne võimendamine (LTP) ja selle biokeemiline mehhanism. Habituatsioon ja sensitisatsioon. Alzheimeri tõve neuropatoloogia. Psühhofarmakonide rühmad (neuroleptikumid, rahustid ja uinutid, antidepressandid, tümoleptikumid ja nootroopikumid; sedatiivsed uimastid, psühhostimulaatorid, psühhedeelikumid), nende

esindajad, ründepunktid ja toimed. Farmakokineetika ja farmakodünaamika. Manustamsviisid. Uimasti kui ohtlik ravim. Uimastite kolm rühma: närvilõõgastid, -ergutid ja -hälvitid, nende ründepunktid, toimed ja ohtlikkus. Ravimsõltuvuse teooriad. Sotsiaalne neuroteadus, selle meetodid. Theory of mind e. vaimuteooria. Peegelneuronid, nende omadused. Autism ja vaimuteooria. Käitumisgeneetika, selle meetodid. Kaksikuteuuringu põhimõtted ja geneetilised meetodid. Tõuaretus, transgenees, geenide väljalülitamine. Grupierinevused vs indiviididevahelised erinevused. Käitumise keerukus ja geneetiline taust. Heteroos, epistaas ja pleiotroopsus; epigeneetika. Geenide ja keskkonna (G x E) koosmõju.

NeuropsühholoogiaNeuropsühholoogia valdkonnad. Uurimine ja praktiline rakendus. Uurimismeetodid (invasiivsed, käitumuslikud, kliinilised, füsioloogilised ja anatoomilised). Sensoorsete süsteemide (nägemine, kuulmine, maitsmine, tasakaal jne) organiseeritus ajus. Agnoosiad ja apraksiad. Motoorse süsteemi organiseeritus ajus. Parees. Ajupoolkerade funktsionaalne asümmeetria. Ajupoolte funktsionaalne erinevus ja "poolitatud aju" sündroom. Kuklasagara anatoomia, nägemisaistingu liikumine kuklakoores. Dorsaalne ja ventraalne nägemisvoog (kus ja mis). Nägemishäired, visuaalsed agnoosiad. Kiirusagara anatoomia ja selle talituslikud piirkonnad. Somatosensoorse koore kahjustuse sümptomid. Kiirusagara tagumise osa kahjustused (kontralateraalne neglekt, Balinti sündroom, Gerstmanni sündroom, apraksiad). Ruumitajuhäired. Oimusagara ehitus ja funktsioonid. Oimusagara kahjustus ja sellest põhjustatud häired, muutused isiksuses ja käitumises. Otsmikusagara ehitus ja funktsioonid. Otsmikusagara osa käitumise planeerimisel ja juhtimisel. Otsmikusagara kahjustus ja sellest põhjustatud häired. Frontaalepilepsia. Frontaalsagara funktsioonide uurimine. Kõne. Kõneprotsesside lokalisatsioon ajus. Kõnehäired, afaasiad. Kõne uurimise võimalused. Mälu. Mäluprotsesside lokalisatsioon ajus. Implitsiitse ja eksplitsiitse mälu ees vastutavad ajupiirkonnad. Amneesia liigid. Tähelepanu. Tähelepanu häired. Emotsioonid. Otsmikusagara osa emotsioonide regulatsioonis. Limbilise süsteemi osa emotsionaalses käitumises. Klüver-Bucy sündroom. Võimalused emotsioonide uurimiseks. Ajukahjustused ja nende ravi. Neuropsühholoogilise rehabilitatsiooni põhimõtted. Laste ja täiskasvanute erinevused ajukahjustuste puhul. Funktsioonide taastumine pärast kahjustust.

2. TEGEVUS (osaliselt uuendatud 2014; teemablokid veel ühtlustamata)

Kujutlus inimesest pole püsinud ühesugusena läbi aegade. Üks suur muutus selles kujutluspildis toimus XVII sajandi paiku. Prantsuse filosoof René Descartes (1596-1650) oli see, kes kõige selgemini ütles välja mõtte, et maailm ja inimene on loodud Suure Kellameistri poolt.

Vaatamata oma keerukusele ei erine bioloogilised organismid millegi olulise poolest täiuslikust mehhaanilisest seadmest, näiteks kavalalt ehitatud kellast või mängutoosist. Kui nii, siis tuleb ka elusaid organisme ja nende tegevust kirjeldada samade mehhaanikaseadustega, mida Newton nii edukalt rakendas füüsiliste kehade liikumise kirjeldamiseks. Selle idee juurde on psühholoogia perioodiliselt tagasi pöördunud, viimati biheiviorismi kujul. Kuigi praeguseks on Suure Kellameistri kultuse aeg jälle möödas, on sellest psühholoogiasse jäänud ka midagi positiivset. Tuleb eristada filosoofilist ja metoodilist biheiviorismi. Filosoofiline biheiviorism väidab seda, et mentaalseid suurusi, mida vahetult ei saa jälgida, pole lihtsalt olemas. See seisukoht on ilmselt väär. Ka füüsikas on palju selliseid asju, mida ei saa vahetult jälgida, kuid mille füüsilises reaalsuses pole tarvis kahelda. Metoodiline biheiviorism ütleb aga seda, et psühholoogiline kirjeldus saab lähtuda vaid sellest, mida saab jälgida ja mõõta. Jälgida ja mõõta saab aga organismi tegevust või selle mingeid avaldusi. See ei keela aga teooriasse selliste konstruktsioonide toomist, mille olemasolu saab oletada vaid kaudselt, vahetult jälgitavate käitumisavalduste põhjal. Üsna tihti teevad sellised oletatavad konstruktsioonid seletuse lihtsamaks ja mõistetavamaks.

Sellesse peatükki on koondatud psühholoogia valdkonnad, mis tegelevad nii käitumise avalduste (õppimine) ning käitumise põhjuste (motivatsioon) uurimisega kui ka käitumist mõjutavate ja suunavate emotsionaalsete teguritega.

Võrdlev psühholoogia Võrdlev psühholoogia tegeleb käitumise evolutsiooniga. Või teisiti öeldes: eri

liikide, elavate ja väljasurnute, käitumise ja võimete võrdleva uurimisega. Seega kuulub siia rubriiki loomapsühholoogia, etoloogia ja antropogenees.

Antropogenees. Evolutsiooni teooria. Hominoidide areng: gibon (Hylobates), orangutan (Pongo), gorilla (Gorilla), šimpans (Pan) ja moodne inimene (Homo sapiens sapiens). Inimese lähimad sugulased šimpansid: šimpans (Pan troglodytes) ja kääbusšimpans (Pan paniscus). Hominiidide areng (australopiteekus, pitekantroopus, neandertaallane jt.). Inimrassid ja nende kujunemine. Ühise algkodu (Aafrikast väljarände) ja hajutatud arengu teooriad (Villems, 1993, 1995). Rassilised iseärasused. Inimrassi varieeruvus: kasv, kuju, morfoloogilised tunnused, pigmentatsioon, vererühmad jne.

Loomade käitumine Loomade käitumise uurimise põhiprintsiibid. Stiimulid ja vallandajad (reliiserid).

Klassikaline instinktide teooria. Instinktid. Käitumise süsteemid. Käitumise funktsioonid: säilimine ja reproduktsioon. Tegevuste hierarhia. Etoloogia ja selle loojad (N.Tinbergen, K.Lorenz ja K. von Frisch). Käitumise kirjeldamine etoloogias. Etogramm ja selle konstrueerimine.

Käitumise areng. Käitumise evolutsioon (Ch.Darwin). Geneetika ja ümbruse interaktsioon arengus. Geenide aktiivsuse reguleerimine. Vermimine (imprinting). Näited käitumise arengust (linnulaul, toidu eristamine).

Käitumise evolutsioon. Liigisisene ja liikidevaheline võrdlus. Kultuuriliselt ülekantavad käitumise vormid.

Motivatsioon. Sunduse või ajejõu (drive) mõiste ja liigid. Sisemised ja välised motivatsiooni faktorid. Spetsiifiline ja üldine motivatsioon. Motivatsiooni tegurid: stiimulid, hormoonid ja muud keemilised ained, sisemised neuronaalsed mehhanismid. Agressiivsus. Käitumismehhanismid: pidurdus, ambivalentsus, ümbersuunamine, nihe. Käitumise muutumise mehhanismid. Tunnetusmotivatsioon ahvidel (H. Harlow).

Kommunikatsioon. Kommunikatsiooni liigid (visuaalne, akustiline, keemiline, taktiilne). Kommunikatsioonisüsteemide keerukus. Sama liigi isendi äratundmine. Individuaalne äratundmine. Inimkeele õpetamine inimahvidele.

Agressioon. Agressiivse käitumise füsioloogilised mehhanismid. Agressiooni reguleerivad ajukeskused. Tiheliolek ja agressioon. Liigisisene ja -väline agressioon.

Seksuaalkäitumine. Seksuaalne dimorfism. Paaritumine ja selle vormid (monogaamia, polügaamia ja polüandria).

Kooslused ja sotsiaalne käitumine. Sotsiaalne käitumine ja selle areng. Grupid ja sotsiaalne hierarhia grupis. Altruistlik käitumine. Seotuse (attachment) tekkimise mehhanismid (H.Harlow).

ÕPPIMINE (uuendatud 2014)

Seda, mis on õppimine, võib määratleda väga mitmeti. Kõige lihtsama seletuse kohaselt on õppimine seoste loomine, keerukamad definitsioonid rõhutavad ka kogemuse rolli, seost käitumisega ning õpitulemuse püsivust ajas. Kõik teooriad on sisuliselt ühel nõul selles, et õppimine on teadmiste ja oskuste omandamine. Õppimine võib toimuda nii planeeritult ja teadlikult („Ära sega, ma praegu õpin!“) kui ka juhuslikult igapäevaste tegevuste kõrvalt. Õppimises võib leida mitmeid seaduspärasusi, mille osas inimesed ja muud loomad üsna palju sarnanevad, ent kognitiivsete käsitluste lisandumine on fookusesse toonud ka teadaolevalt inimesele ainuomased teadmiste omandamise viisid.

Õppimise määratlemine. Liigispetsiifilised piirangud õppimisel,). Orienteerumis-refleks (E. Sokolov) ja neuronaalse õppimise mudel. Õppimise liigid: (a) harjumine (habituatsioon) ja sensitivisatsioon; (b) klassikaline tingimine; (c) operantne õppimine; (d) katse-eksituse teel õppimine; (e) latentne õppimine; (f) intuitiivne (insight) õppimine; (g) jäljendamine; (h) vermimine (imprinting); (i) autonoomne õppimine (õppimine autonoomses närvisüsteemis); (j) pertseptiivne õppimine (E. Gibson).

Klassikaline tingimine. I. Pavlov ja klassikalise tingimise meetodid. Tingitud ja tingimatud stiimulid ja vastused. Operantne tingimine. E.L. Thorndike, tagajärje seadus (law of effect). Klassikaline biheiviorism (J. Watson). B.F. Skinneri käitumise kirjeldamise põhimõtted. Positiivne ja negatiivne kinnitus (reinforcement)* . Kinnitamise skeemid (reinforcement schedules). Karistus. Teist järku tingimine ja tingitud pidurdus. Vormimine (shaping). Õppimise üldised printsiibid (D.Premack). kokkukuuluvus (belongingness), tingitud maitse vältimine (taste aversion).) Õppimise uurimise meetodid. Õppimiskõverate analüüs (omandamise kiirus, küllastumine, kustumine ja spontaanne taastumine). Stiimuli eristatavus ja vastuse ülekanne. Stiimuli ja vastuse üldistamine. Positiivne ja negatiivne ülekanne. Proaktiivne hõlbustus ja pidurdus. Retroaktiivne hõlbustus ja pidurdus.

Kognitiivsed õppimise teooriad. W. Köhler ja insight. E. C. Tolmani kognitiivsete kaartide teooria ja latentse õppimise mudel; A. Bandura sotsiaalse õppimise teooria.

Õpitud abitus (learned helplessness) (J. Rotter, M. Seligman). Õppimine ja mälu.

MOTIVATSIOON (uuendatud 2014)

Käesoleva teksti motivatsioonitemaatika käsitlus järgib Frankeni (2007) õpikus esitatud seisukohti. Bihevioristlikust taagast vabanemine toimus motivatsioonipsühholoogias tänu bihevioristide jaoks näiliselt uue ja väljakutsuva, tegelikult aga iidse ja loomuliku arusaama taasomaksvõtule, et mõtlemine põhjustab käitumist. Pärilikkuse ja keskkonna mõjud motivatsioonile toimivad kehalise funktsioneerimise ning sihipärase tegevuse, tunnetuse ja õppimise kaudu.

Motivatsiooni põhimõisted

Vältimis- ja lähenemiskäitumine, valents. [Mitmes psühholoogia osas, eriti aga motivatsiooni vallas on vältimis- ja lähenemiskäitumiste ning nende evolutsiooniliste ja funktsionaalsete rollide käsitlemine oluline. Psühholoogia teaduse-eelsetes käsitlustes, eriti nende filosoofilises kontekstis, oli juba paar tuhat aastat tagasi tuntud motivatsiooni hedonistlik mõistmine – arusaam, et on nähtusi, mille poole pürgime ja teistsuguseid nähtusi, mida püüame vältida. Esimesed on meie jaoks positiivse valentsiga, teised negatiivsega. Valents on emotsioonide tekke ja eristuste hädavajalik tingimus, mis seob ühtlasi motivatsiooni ja emotsioonid üksteisest raskesti lahutatavateks, et mitte öelda lahutamatuteks konstruktideks. Motivatsioonile ja emotsioonidele on iseloomulik vastastikku initsieeriv ja toetav roll nii vältimis- kui lähenemiskäitumiste puhul.]Motivatsiooni põhiküsimused. [Erinevate motivatsioonikäsitluste siseselt on püütud otsida vastuseid kolmele nn motivatsiooni põhiküsimusele: a) Kust tuleb motiveeritud käitumise energia?; b) Mis määrab motivatsiooni suunitluse?; c) Kust pärineb motivatsiooni püsivus?]. Motivatsiooni “energeetiliste” aspektide paralleelne konkurents ellujäämise- ning meisterlikkusepüüdluste vahel. Motivatsiooni suunitluse mõistmine psühholoogiliste vajaduste (Murray, 1938) ja eesmärkide (Locke & Latham, 1990, 2002) kaudu. Motivatsiooni püsivuse mõistmise ideed tulevikus saabuva hüvituse (Amsel, 1962) ning välise ja seesmise motivatsiooni eristamise (Deci & Ryan, 1991, 1995) kaudu. Seesmise motivatsiooni kui kompetentsuse ja meisterlikkuse arengust vahetut ning lakkamatut tagasisidet võimaldava protsessi eelised välise motivatsiooni ees. Seesmise motivatsiooni kindlustamine edu kogemisega eesmärgi poole pürgimisel ning mina kaasahaaratuse, lootuse, optimismi ja väliste hüvituste rakendamine edu puudumise korral. Positiivse psühholoogia (Seligman, 2003, ek 2008, Csikszentmihalyi, 1990, ek 2007) positiivne roll eneseregulatsiooni olulisuse mõistmisel isikliku edu või ebaedu alusena. Tahe kui moest läinud psühholoogiline konstrukt. Konstrukti asendamise katsed võimalike minade idee (Markus & Nurius, 1986) ning käitumise eneseregulatsiooni (Hofmann, Schmeichel, Baddeley, 2012) kaudu.

1. Ajaloolise tähtsusega motivatsiooniteooriad

Instinktidest lähtuvad motivatsiooniteooriad keskajast (Aquino Thomas) alates. Inimliku ja loomaliku käitumise lahutamine instinktiivse ning tahtliku moraalse käitumise eristamise kaudu Descartes’i poolt. Darwini evolutsiooniteooria kui inimese ja looma käitumiste ühise aluse taastaja. Bioloogiliste ja keskkonnamõjude arvestamise vajaduse mõistmine Darwini ideedest

mõjutatud psühholoogide poolt. Instinktidel põhinevate motivatsioonikäsitluste areng (McDougall, James, Freud).Bioloogiliste vajaduste ja tungide taandamise teooriad motivatsiooni seletamiseks. Inimlike vajaduste (Murray, 1938, Maslow, 1943, McClelland jt, 1953) ideestiku arengud. Inimlike vajaduste seostamine isiksuse seadumustega.Bihevioristlikul õppimisteoorial põhinev motivatsioon. Watsoni motivatsiooni mittevajav radikaalne õpetamisteooria, Hull’i tungide taandamise valemitel põhinev motivatsioon, Skinneri motivatsiooni mittevajav hüvitavate ja karistavate kinnituste õppimisteooria. Sotsiaalne õppimine (Bandura) kui kaaslaste motivatsiooni mõistmise ja motiveeritud õppimise protsess.Arengu- ja meisterlikkuse motivatsiooni teooriad. Keskkonnas edukas toimetulek kui oluline motivatsioon (Piaget, 1970, White 1959). Optimaalne stimulatsioon (Berlyne, 1960) kui arengu tegur. Humanistliku psühholoogiakoolkonna arengumotivatsiooni tegurid vajaduste püramiidi ja eneseaktualisatsiooni (Maslow) ning mina arengu tingimuste (Rogers) käsitlustes.Tunnetuse võimaliku motiveeriva mõju mõistmise esimesed katsed XX sajandi 60-date aastate lõpus. Ootuste- väärtuste motivatsiooniteooriate oletused selle kohta, et teatud käitumine võiks tuua oodatud tulemuse. Ootuse motivatsioonilise tähenduse omandamine selle väärtustamise kaudu. Ootuste- väärtuste teooriate hedonistlik olemus. Ootuste-väärtuste teooriad kui tunnetusliku valiku ehk otsustuste teooriad (Edwards, 1961). Positiivsete ja negatiivsete ajejõudude ideed ning positiivsete ajejõudude käsitluse kujunemine eesmärkide käsitluseks.Eesmärkide püstitamise teooriad kui ootuste-väärtuste ja ajejõudude teooriate edasiarendused. Arusaam sellest, et inimesed motiveerivad end ise omale tulevikuks eesmärke püstitades (Locke & Latham, 1990, 2002).

2. Motivatsiooni komponendilisus Frankeni arusaamade kohaselt

Motivatsiooni komponendid. [Meie tegevuse põhjuslikkuse päritolu on motivatsiooniteooriate keskmeks. Peale instinktidel põhinevate motivatsioonikäsitluste ületamist kujunes XX sajandi esimesel kolmandikul ettekujutus, et käitumisaktide põhjuseks on vajadused. See arusaam käivitas valdavalt füsioloogiliste vajaduste ja nende subjektiivsete ilmingute (nälg, janu, seksuaalvajadus, homöostaatilised vajadused jne) laialdase uurimise, mille taha varjuti motivatsiooni psühholoogilise olemuse ebapiisava mõistmise eest. Vähesed psühholoogid (näiteks Murray, 1938; Maslow, 1943) riskisid kirjutada puhtpsühholoogilistest vajadustest. Aegamööda kujunes arusaam, et käitumise selgitamine vajaduste kaudu ei too tegevuse põhjustesse oodatud selgust. Ilmnes, et vajadusi vahendavad ja reguleerivad paljud erinevad asjaolud, nagu kultuuri ja sotsialiseerumise mitmekesised mõjud ja oma minaga seotud tegurid, nagu enesemõjukus, enesehinnang jms. Tänapäevase arusaama kohaselt on vajadused tegevuse eelsoodumuseks, mis annavad impulsi bioloogiliste, õpitud ja tunnetuslike motivatsiooniliste mehhanismide käivitumiseks. Viimaseid tulebki mõista motivatsiooni komponentidena.]Temperament. [Franken (2007) käsitleb temperamenti kui üht olulist inimest sotsiaalselt iseloomustavate omaduste kogumit, mis näib olevat arvestatava bioloogilise taustaga. Samas on tänaseks päevaks temperamendi käsitlused ajale „jalgu jäämas“ ja valdavalt asendunud isiksuse seadumuste kategooriate käsitlustega. Laste veel areneva isiksuse kontekstis nähakse temperamendi konstruktil siiski veel teatud perspektiive (ühe näitena Chess & Thomase (1984) „sobitumise headuse“ kontekstis). Sobitumise headus tähendab saavutatud kooskõla ühelt poolt lapse isiksuse kujunevate omaduste (temperamendi) ja teisalt teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna nõudmiste, ootuste ja võimaluste vahel. Uuendatud ja laiendatud sobitumise headuse kontseptsioon eeldab mitte niivõrd lapse temperamendile vastava

keskkonna kujundamist nagu algselt eeldati, vaid eelkõige lapse temperamendi iseärasustest lähtuvaid konkreetseid strateegiaid lapse emotsionaalsuse, tähelepanu ja käitumise repertuaaride toetavaks arendamiseks erinevates keskkondades toimetulekuks.]Motivatsiooni ajumehhanismid. [Motivatsioonilistest ajumehhanismidest pöörab Franken suurt tähelepanu Gray (1970, 1982) käitumusliku aktivatsiooni ja käitumusliku pidurduse hüpoteetilistele süsteemidele, kuna need lubavad suhteliselt mugavalt seletada käitumises avalduvaid erinevaid lähenemis- ja vältimismotiive, mis omakorda sobivad hästi klassikalise hedonistliku motivatsioonikäsitluse seletuseks.] Õppimine. [Õppimine kui motivatsiooniline mehhanism põhineb väga oluliselt tähelepanul. Motivatsioonilises kontekstis on eriti kohane rõhutada aegumatut eristust tahtmatu (automaatse) ja tahtliku (kontrollitava) tähelepanu vahel. Tahtmatu tähelepanu pöördub paratamatult uudsetele, intensiivsetele ja positiivselt või negatiivselt motiveerivatele nähtustele või objektidele. Kontrollitav tähelepanu on inimliku õppimise aluseks minimaalselt primitiivse assotsiatiivse õppimise (klassikalise ja instrumentaalse tingituse) ning maksimaalselt tunnetusliku õppimise puhul. Üleminek asssotsiatiivse õppimise ületähtsustamiselt tunnetusliku õppimise väärtustamisele toimus hilises biheviorismis sotsiaalsete ajendite, imiteeriva ja vaatlusõppe ideestiku arendamisega Bandura (1991) poolt. Sotsiaalsete ajendite ilmekaks näiteks on teiste heakskiidu otsimine ja nende halvakspanu vältimine.]Tunnetus. Tunnetuslik ebakõla. [Tunnetuse kui motivatsiooni mehhanismi ja komponendi mõistmiseni jõuti USA-keskses psühholoogias suhteliselt hilja. Üks esimesi sellekohaseid arusaamu kujunes Festingeri (1957) tunnetusliku ebakõla teooria raames. Tunnetuslik ebakõla kahe või enama tunnetuse vahel tekitab motivatsioonilise pinge, mis sunnib inimest kas füüsiliselt või vaimselt tegutsema ebakõla vähendamiseks või ületamiseks.] Piaget tunnetuse arengu käsitlus. [Sisuliselt palju varem oli tunnetuse motivatsioonilist olemust mõistnud Piaget. Laste tunnetuse areng põhineb vajadusel ümbritsevas keskkonnas toime tulla ning seda toimetulekut meisterlikkuseks arendada. Tunnetusliku arengu ühes faasis motiveerib lapsi assimilatsioon – teadmiste ja oskuste omandamine olemasolevate tunnetuslike struktuuride piires. Varem või hiljem ületab hangitavate teadmiste ja oskuste kogum nende struktuuride suutlikkuse ja tekib tasakaalutuse faas, mis omakorda motiveerib last endale uusi ja võimekamaid tunnetuslikke struktuure kujundama ehk tunnetusliku akommodatsiooniga tegelema. Sellise tunnetusliku arengu näiteks on uute mõistete kujunemine ja kategoriseerimisvõime diferentseerumine. Arenenud tunnetuslikud struktuurid hõlmavad muuhulgas ka selliseid keerukaid sotsiaalseid nähtusi nagu uskumused, hoiakud ja väärtused, mida lapsed oma arengu käigus omandavad.] Enesekohased hinnangud. [Dweck (1991) ja Epstein (1990) eeldavad, et inimesed kujundavad endale ilmutamata teooriad oma maailma ja iseenda kohta, mis on reeglina teadvustamata ja irratsionaalsed. Võimalik, et sellised enesekohased hinnangud nagu kontrollkese, enesehinnang ja enesemõjukus on nende ilmutamata teooriate avaldused.] Eneseseire. [Lähedasse valdkonda kuulub ka Snyderi (1979) idee inimeste erineva harjumusliku (automaatse) eneseseire võimekuse kohta. Terased eneseseirajad kohandavad antud võimekuse kõrge taseme tõttu end sotsiaalsete olude nõudmistele paremini kui tuimad eneseseirajad, kes reeglina ei tunneta oma sotsiaalselt ebaadekvaatset käitumist. Samas on normaalselt inimestele omane otsida ja omistada oma käitumistele mõistlikke põhjusi.] Harjumused vs automatismid. [Bihevioristliku traditsiooni kohaselt eristatakse harjumuslikke ja automaatseid käitumisi eelkõige nende päritolu alusel. Nii peaksid harjumused kujunema olemasolevate käitumiste kordustest, sellal kui automaatsed

käitumised lähtuvad harjutamisest sõltumatutest kavatsustest ja plaanidest, mis annavad võimaluse „ilma õppimata“ uusi käitumisviise omandada. Näib, et uuem tunnetuspsühholoogia sellisest eristusest enam midagi ei võida.]

3. Näljatunne ja söömineMürkide söömise vältimise kaasasündinud, õpitud ja tunnetuslikud mehhanismid. Toidu valiku alused. Energia ja ainevahetuse tagamine rasvade, süsivesikute ja valkude tarbimise kaudu. Toitained toidus. Inimeste lihasööjateks kujunemine. Toidu valimise bioloogilised tegurid (lõhn ja maitse), õpitud tegurid (harjumuspäraste ja uudsete toitude eelistused) ja tunnetuslikud tegurid (tervisliku toitumise tõed ja vääruskumused). Nälg kui bioloogiline vajadus ja söömine kui mitmeti motiveeritud käitumine. Ülekaalulisuse ja rasvumise bioloogilised, õpitud ja tunnetuslikud tegurid. Söömiskäitumise hälbimise ja selle korrigeerimise teooriad. Toidu jagamine ja söömine kui sotsiaalsed sündmused.

4. Kirg, armastus ja seksuaalsusSeksuaalse erutuse füsioloogia ja psühholoogia. Seksuaalsed fantaasiad, stsenaariumid, seksuaalsuse hüvitusväärtus ja tähendus. Hoiakud ja uskumused seksuaalvahekordade suhtes. Veetlus, kirg, armastus ja paljunemine. Armastuse evolutsioonibioloogia, paaritumisstrateegiad. Aktivatsioon ja veetlus, intiimsus, seksuaalsed mina-skeemid, Sternbergi armastuse mudel, täiuslik armastus.Sooline eristumine fülogeneesis, suguhormoonid ja soolised erinevused psüühikas. Aju soolised dimorfismid. Homoseksuaalne sättumus ja selle erinevad päritoluteooriad.

5. Aktivatsioon, tähelepanu ja tippsooritusAktivatsioon ajutüves ja -koores. Tähelepanu, selle evolutsioon, funktsioonid ning nende häired ja kontroll ajus.Aktivatsioon autonoomses närvisüsteemis, afektiivsuse ja soorituse seos Hebb’i (1955) ning Yerkes- Dodsoni (1908) järgi. Psüühika funktsioneerimine sensoorse deprivatsiooni tingimustes. Ärevus, negatiivne ja positiivne aktivatsioon ning tähelepanu. Aktivatsiooni seletamine ning aktivatsiooni ja ärevuse mõjud sooritusele. Püsiva ja muutliku ärevuse ideed (Kagan, Eysenck, Gray, Barlow). Ärevuse õpitud ja tunnetuslikud aspektid. Seisundiärevuse ja sensoorse ülekoormuse seletused. Võitlus sensoorse ülekoormusega. Seisundiärevus tunnetuslikust ebakõlast ja hindamisaktivatsioonist. Toimetulek testi-, võistlus- , esinemis- ja hindamisärevusega üldiselt. Aktivatsiooni, ärevuse, tähelepanu ja soorituse seosed. Aktivatsiooni ja tähelepanu eneseregulatsioon.

6. Agressiivsus, sunnivõim ja vihaAgressiivsuse alaliigid. Agressiivsuse erinevad määratlused – kas kahju tekitamine või kontrolli saavutamisele püüdlemine. Agressiivsus, viha ja vaenulikkus. Agressiivsuse hormonaalsed ja ajumehhanismid. Gray (1991) käitumusliku aktivatsiooni ja pidurduse mudeli koostoimimine „võitle või põgene“ süsteemiga. Agressiivsuse õpitud ja halvasti õpitud aspektid – frustratsiooniagressiivsus, pidurdamatus ja sotsiaalselt mudeldatud agressiivsus koos prosotsiaalsuse mudeldamata jätmisega. Jaotav, protseduuriline, interaktsionaalne ja ümberjagav õiglus ning sunnivõimu rakendamisega seotud agressiivsus. Kontroll, võim ja agressiivsus. Noorukiea agressiivsus ja vägivaldsus. Agressiivsus ja kuritegevus ning terrorism. Kõrgenenud enesehinnang, agresiivsus ja vägivaldsus.

7. Emotsioonid, stress ja tervisEmotsioonide ja motivatsiooni vastastikuste seoste taaskordamine. Selye stressimudel. Stress kui „võitle või põgene“ reaktsiooni püsimine. Stressi närvimehhanismid ja hormonaalsed reaktsioonid. Stressi negatiivsed aspektid ennustamatusest, ootamatusest, uudsusest ja oskamatusest sellega toime tulla. Stressiga toimetuleku õppimine Lazaruse esmase ja teisese hindamise kohaselt, toimetulekuressursside leidmise ja treenimise ning stressiks teadliku valmistumise kaudu. Stressirohked võistluslikkusele ja stressile vastupidavad koostööle ning sotsiaalsele toetusele orienteeritud organisatsioonilised keskkonnad. Olude ning isikliku suutlikkuse kontrollitavus kui stressiga toimetuleku tingimus. Stressiga toimetuleku seletamine Epsteini (1990) konstruktiivsete ja destruktiivsete ilmutamata isiklike teooriate kaudu. Positiivse emotsionaalsuse ning optimismi soodsad stressivastased mõjud. Stressiga toimetuleku strateegiate õppimine. Stressi mõjud haigustele ja tervisele.

8. Eesmärkidega ühildumatud negatiivsed emotsioonidLazaruse (1991) idee eristada eesmärkidega ühilduvad (positiivsed) ja ühildumatud (negatiivsed) emotsioonid on kooskõlas eesmärgikeskse motivatsiooniteooriaga (Locke & Latham, 1990). Ärevuse ja hirmu samastamine (Izard & Tomkins, 1966) ja eristamine (White & Depue, 1999) vastavalt sotsiaalse ja füüsilise ellujäämise kindlustamiseks. Ärevuse bioloogilised mudelid, ajumehhanismid ja leevendamise ravimid. Ärevuse õppimine ja ümberõppimine. Tähelepanu hälvitatus negatiivsete stiimulite märkamisele. Kontrolli kaotus ja seotud mõtteheietused. Depressiivsus ja pessimism, depressiivsuse bioloogilised mudelid ja leevendamise ravimid. Õpitud depressioon ja õpitud abitus (Seligman). Liigse süü- ja häbitunde korrigeerimine. Konstruktiivselt mõtlema õppimisega depressiooni vastu. Negatiivsed emotsioonid eesmärkidele suunatud tegevuste takistusena.

9. Eesmärkidega ühilduvad positiivsed emotsioonidEesmärkidega ühilduvad positiivsed emotsioonid kui eesmärkide saavutamist toetav psüühiline ressurss (Lazarus, 1991). Õnnelikkus ja subjektiivne heaolu. Õnnelikkuse ja eluraskuste ning raha seosed; lühiajaline õnnelikkus ja kestev rahulolu. Õnnelikkuse bioloogiline taust. Hirmu ületamine, planeerimisvõime rakendamine, õnnelikkuse arendamine ning vookogemuse (Csiszentmihalyi, 2007) nautimise õppimine. Õnnelikkus ja toimetuleku tegurid; võitlus ebamäärasuse ja ärevusega negatiivsete mõtete kontrollimise ja ärevust tekitavate riskide ümberhindamise kaudu (Bandura, 1991). Lootuse ja optimismi arendamine, isiksuse elastsus ja sitkus. Varase lapsepõlvekiindumuse iseärasuste jäävad mõjud.

10. Kontrolli ja meisterlikkuse motivatsioonKontroll. Ennustatavuse ja kontrolli vajaduste universaalsus ning seosed vaimse ja kehalise tervisega. Kontroll erinevates kultuurikontekstides: „läänelik“ aktiivne kontroll ja „idamaine“ enesekontroll. Rotteri kontrollkeskme idee ja selle mõõtmine, kontrolli mõistlikud ja ebamõistlikud rakendused.Saavutusmotivatsioon. Saavutusmotivatsiooni konverteerimine kompetentsuseks (Elliot & Dweck, 2005). Saavutusmotivatsiooni uurimise ajaloo lühikokkuvõte. Atkinsoni panus saavutus- ja läbikukkumise vältimise vajaduste kombineerimisse. Kompetentsuse ja meisterlikkuse arengu seletamine Gray mudeli abil. Kompetentsuse arendamise sotsiaalsed tegurid (vanemate, õpetajate ja kaaslaste mõjud). Dweck’i (1991) kompetentsuse arengu mudel kahest vastandlikust ilmutamata teooriast – olemuslikust ning juurdekasvu teooriast – lähtuvalt. Meisterlikkusele ja sooritusele püüdlemine ning meisterlikkuse ja soorituse vältimine (Elliot & Haraskiewitcz, 1996; Elliot & McGregor, 2001) kui saavutusvajaduse ning ebaedu vältimise vajaduse ideestiku taassünd.

Eneseregulatsiooni motivatsioon. Eneseregulatsioon kompetentsuse arendamise nimel (eesmärkide püstitamine, strateegiate loomine, kujundlikkuse kasutamine, ajajuhtimine, keskkonna struktureerimine, abi otsimine, eneseseire ja enesehindamise ning positiivsete tulemuste saavutamise õppimine). Eneseregulatsiooni põhielemendid (Bandura 1991): enesevaatlus (-seire), enesehindamine ja eneseajendatud reageerimine. Eesmärkide püstitamise teooria ja põhimõtted (lähimad ja kaugemad eesmärgid, rasked, kuid saavutatavad eesmärgid, tagasiside saamine, väljakutseid sisaldavad, enesepüstitatud ja kohustuseks võetud eesmärgid võrrelduna teiste poolt püstitatud eesmärkidega). Eesmärkide püstitamise enesemõjukuse teooria (Bandura 1997): tugevad tulemusootused, tugevad enesemõjukuse tunded ülesande subjektiivsest raskusastmest motiveerivad soovitud tulemust saavutama. Eneseregulatsiooni tsükliline mudel (läbimõtlemise faas – sooritusfaas – enesepeegelduse faas) toetatuna eesmärkide saavutamise kujutlemisest (psüühilisest simulatsioonist), alustuskavatsuste käivitamisest, ilmutatud (teadlike) eesmärkide järjestamisest ilmutamata motiivide alusel ego ammendumise võimalustega ning Kahnemani (2003) ratsionaalse ja intuitiivse mõtlemise vahelduva domineerimise võimalusega arvestades. 11. Minakäsitus ja enesehinnangJames’i (1890) minakäsituse kaks aspekti – mina (I) ja ise (me). Minakäsituse õpitus ja konstrueeritus (Deci & Ryan, 1991). [Toimekas mina (I) on autonoomne ja kontrolliv, tegeleb oskuste ja meisterlikkuse arendamisega ehk minakäsituse ülesehitamise ja arendamisega ehk enesemääratlemisega. Ise (me) kui ühiskonnalt omandatud väärtuste, reeglite ja regulatsioonide hoidla tagab minakäsituse terviklikkuse, püsivuse ja meie isiksuse sotsiaalse aktsepteeritavuse.]Võimalike minade käsitlus. [Meie minakäsituse arengu tagab Markuse ja Nuriuse (1986) arvates minakäsitusega tihedalt seotud võimalike minade olemasolu. Võimalikud minad kujundame oma minakäsituse alusel kui hüpoteesid selle kohta, kelleks me võiksime saada ja selles kontekstis võib neid võimalikke minasid arvukalt olla. Võimalikud minad seovad minakäsituse eesmärkidega, teevad nende saavutamise sisuliselt võimalikuks ja on selles plaanis minakäsituse tulevikku vaatavaks komponendiks (Norman & Aron, 2003).] Mina-erinevuste teooria. [Motivatsioon muutuda põhineb Higginsi (1987, 1996) mina-erinevuste teoorial, mille kohaselt eksisteerib erinevus aktuaalse mina ja ideaalmina vahel. Aktuaalne mina on see, mis esindab meie arvates meil olemas olevaid omadusi ja ideaalmina see, mis väljendab meie lootusi, soove ja püüdlusi. Ideaalmina on kui isiklik juht, mis annab meie tegevustele suuna. Ta on ka emotsionaalsuse allikaks – ideaalile lähenedes kogeme positiivseid ja selle mittesaavutamisel negatiivseid emotsioone. Selle mudeli kohaselt on olemas ainult üks tuumikmina ja ainus ideaalmina. Mõned teised autorid arvavad, et tulenevalt tuumikmina ümbermõtestamiste protsessidest võib ideaalminasid palju olla. Saavutusi ihkavad inimesed peavad omama hästi defineeritud minakäsitust, mis peab olema kõrgelt diferentseeritud, positiivne ja seotud oma kompetentsuste tajudega.]Minakäsitus hõlmab meie ilmutamata teooriaid enese ja maailma kohta ja nende prototüüpide kohaselt võib maailma käsitleda kas hirmutava ja pahatahtlikuna või heasoovlikuna või lahkena. Ilmutamata teooriad seostuvad Deci & Ryan’i (1991) ideega, et inimestel on kolm kaasasündinud vajadust – autonoomsuse, kompetentsuse ja seotuse järele. Eneseregulatsiooni võimalikud tüübid on seotud ilmutamata teooriatega, kuid tunnetusliku raamistuse muutmine ehk ümberstruktureerimine võimaldab neid regulatsiooni viise muuta. Meisterlikkuse ja soorituse strateegiad / orientatsioonid kuuluvad kompetentsuse ilmutamata teooriate koosseisu. Meisterlikkuse orientatsioon hõlmab uskumusi, et

suudame ellujäämiseks vajalikud oskused omandada, nende kaudu oma keskkonda kontrollida ja õnnelik ning terve olla. Soorituse strateegiat võib samuti käsitleda kolme omavahel seotud uskumuse süsteemina, et (a) võime saavutada seda, mida me soovime võitmiseks vajalikke reegleid õppides, (b) võitmine on aktsepteeritav viis edasiminekuks ja (c) õnn on võitmise tulemus. Oluline erinevus meisterlikkuse strateegiast on siin see, et sooritusele orienteeritud isikud keskenduvad tulemusele, sellal kui meisterlikkuse orientatsioon keskendub protsessile.Enesehinnang ja eneseteadlikud emotsioonid. [Eneseteadlikud emotsioonid nagu uhkus ja häbi mõjutavad meie arengut ja eksistentsi läbi kogu elu. Kui meil on hea enesehinnang, võtame vastutuse oma elu eest, püstitame endale kõrged eesmärgid ja püüdleme tegevuste poole, mida teised teinud ei ole. Teisiti öeldes on hea enesehinnang kompetentsuse arengu seisukohalt peamine ja ilma selleta jääb inimestel nende potentsiaal saavutamata. Kõrge enesehinnang on uhkus iseenese üle, milles inimene aktsepteerib oma puudujääke ja peab kalliks oma tugevaid külgi ning positiivseid omadusi (Lazarus, 1991). Uhkus on oluline enesekindluse, sõltumatuse, uudishimu ja initsiatiivikuse arenguks. Uhkus aitab püsida eesmärgile orienteeritud tegevustel. Lapsed vajavad uhkuse kogemist selleks, et omandada autonoomsus, võim ja enesekindlus (Deci & Ryan, 1995).]Madal enesehinnang. [Madal enesehinnang võiks olla defineeritud kui häbi, mis tuleneb hinnangust oma puuduvatele oskustele ja võimetele, mis olulistel teistel olemas on. Selle määratluse keskseks elemendiks on häbi, mis pole lihtsalt uhkuse puudumine, vaid tugevalt negatiivne emotsionaalne seisund. Madala enesehinnangu teiseks võtme-elemendiks on oluliste oskuste ja võimete puudumise uskumus, mis muudab olukorra lootusetuks.] Madal enesehinnangu püsimine. [Madalal enesehinnangul on võime end põlistada positiivse iseloomuga tagasiside ignoreerimise ja negatiivse iseloomuga tagasiside aktsepteerimise, madalate eesmärkide püstitamise ja eneseinvaliidistamise kaudu, kusjuures enesehinnangu loomise strateegiate (eesmärkide püstitamine, väljakutsetele reageerimine ja ebaõnnestumiste ning tagasilöökidega tegelemine) kasutamine näib madalat enesehinnangut põlistavat. Liigkõrge enesehinnang. [Kui madal enesehinnag näib igakülgselt negatiivsete tagajärgedega omadusena, võib ka kõrgel enesehinnangul olla oma hind autonoomsusele, õppimisele ja kompetentsusele, suhetele, eneseregulatsioonile ning füüsilisele ja vaimsele tervisele.]. Terve enesehinnang. [Terve enesehinnang ei pruugi olla kõrge, kuid see peaks vastama kahele tingimusele. Esiteks peaks selle realiseerimine toimuma kompetentsuse ja teistega positiivsete suhete arendamise kontekstis kooskõlas ümbritseva keskkonna väärtustega. Teiseks peaksid inimesed vigade, kriitika ja puudujääkide ilmnemisel rakendama strateegiaid, mis nende puudujääke parandab, selle asemel et hakata probleemi eitama või neid sellest eemale tõmbuma sundida (DuBois & Flay, 2004). Lastele rakendatult peaks see tähendama, et lapsevanemad ja õpetajad peaksid keskendama oma kiituse ja kriitika laste jõupingutustele ja tegevusstrateegiatele, aga mitte lastele enestele. Laste uhkustunde arendamine viib kõrge enesehinnagu kujunemisele. Kui lastele antakse tunne, et nad on iseseisvad, autonoomsed ja suutelised valikuid tegema, õpivad nad omal moel võidukad ja uhked olema ning see annab neile kindluse edasise elu väljakutseid vastu võtta.]

EMOTSIOONID (uuendatud 2014)

Põhimõisted

Erinevad emotsionaalsed fenomenid. Afekt, emotsioon, meeleolu, afektiivne stiil.Emotsioonide funktsioonid. Motivatsiooniline; regulatiivne; organisatoorne ja kommunikatiivne.Emotsiooniteooriad. Teooriad võib tinglikult jagada järgmistesse tüüpidesse (Gross & Feldman Barrett, 2011). Põhiemotsioonide-kesksed lähenemised [Emotsioonid on unikaalsed fenomenid kindla evolutsioonilise ajaloo, ajumehhanismi, kehaliste väljenduste mustri ning keeleliste tähistajatega (Ekman, Tomkins, Izard jt.).] Tõlgenduste-kesksed lähenemised [Emotsioonid on unikaalsed fenomenid, mis sünnivad ennekõike tänu sündmuse tõlgendamisele real dimensioonidel nagu valents, kontrollitavus, püsivus jt. (Lazarus, Frijda, Scherer jt).]. Psühholoogilised konstruktivistlikud lähenemised [Emotsioonid tekivad lihtsamate psühholoogiliste mehhanismide (tõlgendus, tuumtundmus, füsioloogilised muutused) kombineerumisel ning pole seega iseeneses eraldiseisvad fenomenid (Schacher & Singer, Barrett, Russell jt).]. Sotsiaalsed konstruktivistlikud lähenemised [Emotsioonide kujunemises osalevad sotsio-kultuurilised tegurid nagu roll ja sotsiaalne kontekst (Mesquita, Averill, Solomon jt).].

Emotsiooni komponendid

Emotsiooni peamised komponendid. (1) sündmus; (2) sündmuste tõlgendamine (appraisal); (3) tuumtundmus (core affect); (4) tegevusvalmidus; (5) kehalised reaktsioonid (tsentraalsed ja perifeersed füsioloogilised muutused); (6) väljendused (näoväljendused, häälitsused jne); (7) regulatsioon.Tuumafekt. Valentsi ja intensiivsuse dimensioonid. Nende seos lähenemis- ja eemaldumismotivatsiooniga. Tuumafekti neuraalne substraat. Emotsioonide ringmudel (circumplex). Emotsioonide hierarhiline struktuur ja selle mõõtmine PANAS skaala abil (Watson ja Clark).Tõlgendused. Tõlgendusdimensioonid. Tõlgendus kui emotsiooni põhjus või komponent. Tegutsemisvalmidus. Tegutsemisvalmiduse implitsiitne mõõtmine. Psühhofüsioloogilised muutused. Emotsioonide ajumehhanismid. Emotsionaalsed ajuvõrgustikud. Emotsioonidele spetsiifilised ja universaalsed mehhanismid. Emotsioonide lateralisatsiooni hüpoteesid. Emotsioonide perifeersed avaldused. Vaskulaarsed ja ainevahetuse muutused. Emotsioonide biokeemia. Pupilli reaktsioonid. Naha galvaaniline reaktsioon. Emotsioonide väljendused ja emotsioonide taju. Emotsioonide väljendumine näoilmes (Ekman). Põhiliste näoilmete universaalsus ja sõltumatus kultuurist. Duchenne'i naeratus ja selle erinevus teistest naeratuse liikidest. Emotsioonide avaldumine eri kultuurides. Näoväljenduste elektromüograafiline analüüs. Näoväljenduste kodeerimise süsteem (FACS). Näoväljenduste tagasiside hüpotees (Izard).Muud väljendused. Emotsionaalsed häälitsused. Emotsionaalsed liigutused ja poosid.Emotsioonide kirjeldamine keeles. Emotsioonide prototüübid.Emotsioonide taju. Emotsiooniväljenduste tahtmatu jäljendamine (mimicry). Emotsioonide nakkumine (contagion). Emotsioonide regulatsioon. Regulatsiooni protsessi-mudel. Emotsioonide regulatsiooni ajumehhanism. Prefrontaalkoore ja amügdala roll.

Reguleerimisstrateegiad: tähelepanu kõrvale juhtimine; ümbertõlgendamine; allasurumine; teadvelolek.

Emotsioonide määratlemine psühhobioloogia abiga: emotsioon kui aktiivsus kindlas närvisubstraadis koos selle tagajärgedega. Peamised emotsioonid, nendega seotud närviteed ning virgatsainete süsteemid (J. Panksepp).

Lähenemismotivatsiooni emotsioonid: hüvesüsteem, lähenemiskäitumine, uudishimu. Rõõm ja rahulolu, lootus. Lähedus- ja vanemakäitumine.Hirm ja ärevus.Viha, frustratsioon ja agressiivsus.Kurbus, lootusetus, lein, üksindus.Vastikus ja valu.Eneseteadlikud emotsioonid: piinlikkus, uhkus, häbi ja süü.

Emotsioonide mõju tunnetusele.Emotsionaalne tähelepanu. Emotsionaalsete stiimulite eelistöötlus. Emotsionaalse tähelepanu automaatsus. Emotsioonid ja mälu. Emotsionaalne õppimineEmotsioonid ja otsustamine. Emotsioonide mõju tunnetuse haardeulatusele. Emotsioonid ja tähelepanu valgusvihu laius; kategoriseerimine; loovus. Emotsioonid muusikas, kunstis ja kirjanduses.Emotsioonid ja teadvus

3. TUNNETUS (uuendatud 2014; vajab ühtlustamist)

Oma mahult on tunnetus üks suuremaid osasid bakalaureuseprogrammis. Vähemalt osaliselt on see seotud revolutsiooniga, mis toimus psühholoogias 50-ndate aastate lõpus – nn kognitiivne revolutsioon psühholoogias. Kognitiivne pööre nihutas suure hulga psühholoogide huvi käitumise uurimiselt tunnetuse uurimisele. Koos selle huvi nihkega toimus nihe ka keeles, mida psühholoogia kasutas. Kui biheivioristlik koodeks nõudis kõige sellise vältimist, mis ei ole otseselt jälgitav ja mõõtmisriistaga fikseeritav, siis kognitiivne revolutsioon vabastas psühholoogia sellise piirangu kammitsaist. Inimese kirjeldusse võis hakata vabalt sisse tooma suurusi (mälujäljed, mõtteskeemid jne.), mis palja silma või seadmega pole jälgitavad. Seepärast võib seda pööret psühholoogias nimetada ka mentalistlikuks, sest need vahetult jälgimatud suurused on mentaalse ehk vaimse päritoluga.

1. Taju protsess ja meeltesüsteem

Taju olemus. Taju definitsioon. Taju funktsioonid. Representatsiooni mõiste tajus. Inimesele tajutavad keskkonna omadused [keemilised (haistmine ja maitsmine); elektromagnetilised (nägemine ja temperatuuritundlikkus) ja mehhaanilised (kuulmine ja propriotseptsioon)]. Taju protsess. Distaalne stiimul. Proksimaalne stiimul. Transduktsioon. Kodeerimine. Aistingud ja taju.Kuulmise anatoomia. Kõrva ehitus [kuulmekäik, trummikile, kuulmisluud (vasar, alasi, jalus), ovaalaken, poolringkanalid, tigu, ümaraken, Eustachi tõri jne. Signaali võimendamine kõrvas]. Teo ehitus [basilaarmembraan, Reissneri membraan, Corti organ, karvrakud, kuulmisnärv jne]. Kuulmiskeskused ajus [piklikaju kohleaartuumad, ülemised oliivtuumad, alumine kaksikküngastik, mediaalne põlvkeha, ajukoore kuulmisala].Transduktsioon ja kodeerimine kuulmises. Basilaarmembraani funktsioonid [von Helmholtzi koha- e. resonaatorteooria, Rutherfordi telefoni (kogu membraani vibreerimise) teooria ja von Békésy jooksva laine teooria]. Helikõrguse tajumine [kohateooria (von Helmholtz), perioodilisuse teooria (Seebeck), tsentraalprotsessori teooria (Goldstein ja Houtsma)]. Maskeerimine ja kriitilised sagedusribad. Kuuldeläve sõltuvus heli sagedusest. Helivaljuse skaala.

Ruumiline kuulmine. Interauraalsed erinevused: aja, amplituudi ja faasi erinevused. Helitekitaja lokaliseerimine ruumis. Stereofooniline tajumine. Ruumiakustika ja heli reverberatsioon.

Muusikaline kuulmine. Puuduva põhitooni kuulmine. Muusikaline konsonants ja dissonants. Tämber (kõlavärving) ja selle tajumine. Helijadade- ja rütmitaju. Individuaalsed erinevused ja muusikalise kuulmise areng.

Kõnetaju. Inimese hääleaparaat [kopsud, häälekurrud, neel, suulagi, nina- ja suuõõs]. Häälikute spektrid. Formandi mõiste. Koartikulatsiooni mõiste. Vokaalide eralduspiirid formanttasapinnas F1 ja F2. Kõnetaju lokaliseerumine ajukoores. Poolkerade spetsialiseerumine kõnetajus.

Haistmine. Olfaktoorne epiteel. Lõhnaretseptorid ja lõhnade tajumise printsiip. Haistmise stereokeemiline teooria (Amoore) [keemiliselt erinevad ained, mille molekulidel on ühesugune kuju, omavad sarnast lõhna]. Alglõhnade probleem. Alglõhna kandidaadid [kamper, muskaat, lillelõhn, mentool, eeter, kibedus ja roiskumine]. Lõhnade subjektiivne ruum [molekulkaal, happelisus ja subjektiivne meeldivus]. Lõhnataju puudulikkus (anosmia). Lõhna suuna tajumine.

Maitsmine. Maitsmisretseptori ehitus ja toimimise põhimõtted. Maitsetundlikkuse läved ja nende sõltuvus ainete kontsentratsioonist. Algmaitsete olemasolu probleem. Maitsete subjektiivne ruum.

Puudutustaju. Mehhanoretseptorite ehitus ja liigid [vabad närvilõpmed, folliikulid ja inkapsuleeritud - Pacini, Meissneri jt. – närvilõpmed]. Mehhanoretseptorite jaotumine ja puudutustaju lahutusvõime keha eri piirkondades. Kõdi ja sügeluse aistingute tekkimine.

Temperatuuritundlikkus. Sooja- ja külmaretseptorid. Paradoksaalne temperatuuritaju.

Valu. Valuretseptorid ja valutundlikkuse süsteem. Valuvaigistid ja endogeensed valuvaigistavad hormoonid. Valuteooriad [valu kui ülemäärase jõuga ärritaja (J.P.Nafe); valu kui närvide vastusmustri desorganiseeritus (D.Hebb) ja valu kontrollvärava teooria (R.Melzack)].

Vestibulaartaju. Poolringkanalite ehitus ja tööpõhimõte. Kiiruse ja kiirenduse tajumine. Gravitatsiooni suuna tajumine. Vestibulaarrefleksid.

Kinesteetiline taju. Lihasretseptorid [lihasvärtnad on andurid, mis mõõdavad lihase pikkust ja pikkuse muutumise kiirust]. Lihasretseptorite kaks süsteemi [jämedate aksonitega närvilõpmed reageerivad lihaspinge muutustele (faasiline süsteem) ja väiksema läbimõõduga aksonid reageerivad püsipingele (tooniline süsteem)]. Lihasvärtnate tundlikkuse tsentraalne reguleerimine gamma-motoneuronite kaudu. Tagasiside põhimõte.

2. Nägemistaju protsess ja anatoomia

Silm (proksimaalne stiimul). Silma anatoomia [sarvkest, pupill, lääts jne]. Proksimaalse stiimuli reguleerimise mehhanismid [pupilli suurus, akommodatsioon, silmamuna liikumine jne.]. Geomeetrilise optika printsiipide rakendumine silmas (murdumine, fookuskaugus, optiline jõud jne.). Nägemisdefektid (müoopia, presbüoopia).Reetina (transduktsioon). Valgustundlike retseptorite tüübid [kepp- ja koonusrakud]. Retseptoritüüpide asetsemine silmapõhjas. Fotokeemiline transduktsioon retseptoris. Reetina närvirakud. Rakkude tüübid [retseptorrakud on ühenduses bipolaarsete rakkudega ning viimased ganglionrakkudega, mille aksonid väljuvad kimbuna silma pimetähni piirkonnast]. Horisontaalsed ühendused reetinas [horisontaalrakkude kiht üleminekul retseptorilt bipolaaridele ja amakriinrakkude kiht üleminekul bipolaaridelt ja ganglionrakkudele; seeläbi on üks ganglionrakk seotud mitmete retseptoritega ning omab seega suuremat retseptiivvälja]. Ganglionrakkude tüübid [sisse-rakud (ON-cell) ja välja-rakud (OFF-cell); sisse- ja välja-tsoonidega keerukamad rakud; püsivalgusele tundlikumad faasilised A-ganglionid ja muutuvvalgusele tundlikumad toonilised B-ganglionid]. Lateraalne põlvikkeha (corpus geniculatum laterale; lateral geniculate nucleus; LGN). Asukoht nägemise juhteteedel. Rakkude tüübid [magnotsellulaarne süsteem: suuremad rakud, sisend peamiselt kepprakkudelt, väljund peamiselt dorsaalsesse harusse; parvotsellulaarne ja koniotsellulaarne süsteem: väiksemad rakud, sisend peamiselt koonusrakkudelt, väljund peamiselt ventraalsesse harusse]. Esmane nägemiskoor (V1; striaarne nägemiskoor; 17. Brodmanni ala). Funktsionaalne arhitektuur (rakutulbad, hüpertulp). Ajukoore suurendusfaktor (cortical magnification factor). Kobarsüsteem ja kobarate vaheline süsteem [pealmistes rakukihtides (1-4) ovaalse kujuga kobarsüsteemi (blob system) ja kobarate vaheline süsteem. Kobaratest projitseeruvad närviseosed ekstrastriaarsesse ajukoorde ja sealt aju alasse V4. Kobaratevahelisest (interblob) alast suundub andmestik ennekõike teise nägemisalasse (Brodmanni alad 17 ja 18)].Muud nägemisalad. V2. V3/V3A. V4. V5/MT. Inferotemporaalne (IT) piirkond. Nägemisinfo kulgemise erinevad teekonnad. FEF (frontal eye fields). Nelikkühmud (superior colliculus). Pulvinaartuum.

3. Kodeerimine nägemistajus

Lokaalsed kodeerimismehhanismid. Retseptiivväli. Retseptiivväljade põhiomadused: suurus, tundlikkus, ruumiline lahutusvõime. Retseptiivväljade omadused nägemistaju erinevatel töötlustasanditel. Retinotoopia. Lateraalne pidurdus; tekkimine rakkude ühendusmustris; tajutav tagajärg.Globaalsed kodeerimismehhanismid. Funktsionaalne spetsialiseerumine. V1, V2, V3, V4, MT(V5) ja IT aladele peamised funktsioonid. Sensoorse agnoosia liigid. Hierarhilised representatsioonid. Kahesuunaline (alt-üles ja ülalt-alla) töötlus. Kaheharuline (ventraalne ja dorsaalne) töötlus. Harude anatoomia (kaasatud piirkonnad; sisendid reetinast ja LGN-ist). Harude funktsioonid: mis, kus ja/või kuidas. Harude erinevused ajalises ja ruumilises lahutusvõimes.Heleduse kodeerimine. Spektraaltundlikkuse kõver. Heleduse konstantsus [heleduskonstantsuse seletamiseks on olemas teooria, mille kohaselt on näiv heledus tingitud pinnalt peegeldunud valguse hulga ja üldvalgustuse hulga suhtega (H. von Helmholtz), ja teisalt teooria, mis ütleb, et olulised on kujutise pindade omavahelised peegeldunud valgushulkade suhted (E.Hering, H.Wallach)]. Adaptatsioon heledusele ja tumedusele (fotoopiline ja skotoopiline nägemine). Absoluutne lävi ja taju piiratus kvantmüraga. Kontrastitundlikkuse kõverad sõltuvalt kontrasti modulatsioonisagedusest ruumis ja ajas. Ruumiline eristuslävi ja hüpernägemisteravus. Ruumiline summatsioon. Nägemise ajaline lahutusvõime ja vilkumise liitumise kriitiline sagedus. Nägemise inerts ja ajaline summatsioon. Tajutundlikkus sõltuvalt asukohast nägemisväljas ja seos kortikaalse suurendusfaktoriga. Värvi kodeerimine. Värvi dimensioonid: toon, küllastatus ja heledus; nende seosed valguslaine parameetritega. Värvikontrast ja -järelkujundid. Värvi tajumise teooriad [von Helmholtzi ja Young'i kolmekomponendiline teooria, mis postuleerib kolme värvitundliku substantsi olemasolu, mis on tundlikud spektri eri osade suhtes; Heringi (ja Hurvich & Jameson’i) oponentne teooria, mis seletab värvikontrasti ja -järelkujundite teket]. Värvikonstantsus ja seda seletavad teooriad [Land'i retineksi teooria; kaasaegsed värvikonstantsuse teooriad]. Metamerism. Värviring ja Newton-Maxwelli värvisegunemise reeglid. Värvide spektraalkoefitsiendid. Värvipimedus (deuteranoopia, protanoopia ja tritanoopia). Värvi kodeerimise süsteemid (Munselli värviatlas). Värvinimetused ja nende areng keeles (Vt. Allik, 1989). Liikumise kodeerimine. Liikumisele tundliku rakusüsteemi (liikumisdetektori) ehitus. Lokaalne ja globaalne liikumistaju. Ava probleem. Liikumisnähud: stroboskoopiline ja indutseeritud liikumine, liikumisjärelefekt. Näiv liikumine. Absoluutsed ja relatiivsed liikumisläved. Liikuvate kujutiste avastamine: eri suundade lahutatus (Sekuler ja Levinson). Liikumissuuna tajumine. Kiiruse tajumine. Interpolatsioon liikuva objekti tajumises.

4. Taju äratundmiseks (ventraalne nägemistaju)

2D visand ehk taju organisatsioon. Taju organisatsiooni probleemid. Kontuuride tajumine ehk taju segregatsioon (piirjoonte ja servade väljaeraldamine). Segregatsiooni printsiibid lähedus, sarnasus, suletus, hea jätkuvus, ühine saatus ja sümmeetria. Fooni ja objekti eristamine. Tekstuur ja tekstuuri tajumise teooriad (Julesz, Treisman). Kujutise meetriliste omaduste tajumine: arvukus ja suurus. Suuruse konstantsus. Geomeetriliste omaduste tajumine. Orientatsiooni, sümmeetria, kõveruse jm. omaduste tajumine. Suuruse, orientatsiooni jt. tunnuste spetsiifiline adaptatsioon ja maskeerimine.2,5D visand ehk sügavustaju. Sügavustaju probleemid. Monokulaarsed, binokulaarsed ja okulomotoorsed sügavustaju tunnused. Varjutus. Kattumine. Sügavusteravus. Objekti identiteet. Lineaarne perspektiiv. Õhuperspektiiv. Tekstuurigradient. Liikumisparallaks. Akommodatsioon. Konvergents. Stereopsis.

Identsete nägemissuundade seadus (E. Hering). Korrespondeerivad punktid. Johannes Kepleri loodud ruumi triangulatsiooni printsiip. Disparaatsus. Stereoskoopiliste kujutiste esitamise viisid. Kujutiste fusioon ja võitlus. Teoreetiline ja praktiline horopter. Panumi tsoon. Stereopsise teooriad (fusiooni teooria, lokaalsete märkide teooria, B.Juleszi dipoolmudel). Stereokineetilised nähtused: liikumise põhjal ruumilise paiknevuse määramine. Vaatenurga invariantsus. Mis on vaatenurga invariantsus? Vormitaju elementaarsed ühikud. Silindrid ja geoonid elementarsete ühikutena. Milliseid kahemõõtmelise stiimuli omadusi nimetatakse unikaalseteks (non-accidental property)? Kuidas võimaldav invariantsus saavutada tajulise koordinaatteljestiku roteerimine? Vormikonstantsus.Objekti identifitseerimine. Milles seisnevad objekti identifitseerimise alaliigid äratundmine, kategoriseerimine ja tuttavus? Mis roll on lokaalsetel ja globaalsetel ajuaktiivsuse mustritel objektide identifitseerimisel? Mille poolest erineb holistiline ja analüütiline objektide äratundmine? Milliseid funktsioone on omistatud fuciform face area ajupiirkonnale? "Pimenägemine" (blindsight) ehk objektide avastamine ilma teadvustamiseta. Kogemuse osa tajus ja sensoorse deprivatsiooni mõju tajule. Pertseptiivne õppimine (Gibson).

5. Taju tegevuseks (dorsaalne nägemistaju)

Suuna- ja asukohataju. Optiline voog või optiline liikumisväli (optical flow field); selle roll suuna- ja asukohatajus. Egotsentriline suunataju. Lokaalsete märkide teooria (H.Lotze). Nähtava maailma stabiilsuse probleem ja asukoha konstantsus. Suunastabiilsuse teooriad. Reaferentatsiooni printsiip (E. von Holst). Adaptatsioon retinaalse kujutise optilisele moonutusele (nihe, inversioon). Tegevuse juhtimine. Liigutuste planeerimine ja kontroll. Objektide ruumilised ja mitte-ruumilised omadused. Silmaliigutuste juhtimine. Silmaliigutuste liigid: mikro- ja makroliigutused. Kujutlemine (imagery) ja eidetism.Otsene taju ja kehastustunnetus. Liikuvate konfiguratsioonide tajumine ja liikumise vektoranalüüs. Bioloogilise liikumise tajumine. Põhjuslikkuse tajumine. Gibsoni otsese taju lähenemine. Otseselt tajutav invariant. Kehastustunnetus (embodied cognition). Peegelneuronid looma ja inimese ajus. Motoorne ja visuaalne resonants kehastustunnetuses.

6. Taju uurimine

Psühhofüüsika Stiimuli prototeetilised ja metaateetilised omadused. Stimuli kvaliteet ja kvantiteet. Hinnangu tõenäosus. Tundlikkuse lävi. Tundlikkuse läve defineerimine hinnangu tõenäosuse kaudu. Tundlikkuse absoluutne ja eristuslävi. Lävede tuvastamise meetodid: minimaalsete muudatuste, seadistamise ja konstantsete stiimulite meetod. Psühhofüüsikaline ja psühhomeetriline sõltuvus füüsikalise ja psühholoogilise suuruse vahel. Minimaalne vajalik juurdekasv (just noticeable difference). Weberi seadus (Weberi konstant). Fehneri seadus. Stevens’i seadus. Signaalide avastamise teooria. Tabamused ja valehäired. Vastuvõtja töökõver. Liberaalne ja konservatiivne vastamisstrateegia.

[Psühhofüüsika on psühholoogia osa, mis püüab mõista seda, kuidas välismaailma füüsilised suurused on kujutatud psüühilistes suurustes ja protsessides. Selline ühe suuruse (füüsilise) kujutamine teises (vaimses) on käsitletav mõõtmisena. Taju on mõõtmise üks liik.

Füüsilisi suurusi, mida inimene on suuteline tajuma, on kahte liiki: ühed on sellised, mille kohta kehtivad mõisted "suurem-väiksem" (prototeetilised suurused on näiteks heli valjus, heledus, raskus jne.), ja teised, mille puhul ei saa väärtusi reastada suuruse järjekorras (metateetilised suurused nagu seda on värv, heli kõrgus jne.).

Stiimul. Stiimuliks võib olla suvaline füüsiline suurus, mis organismile toimet avaldab ja mille olemasolu inimene (või katseloom) on mingi teoga võimeline näitama. Igal hinnataval

suurusel on olemas kvaliteet, mis eristab teda teistest suurustest ja on olemas kvantiteet, mis iseloomustab selle omaduse avaldumise määra.

Hinnanguks on valik vähemalt kahe alternatiivse vastusevariandi vahel. Hinnangu universaalseks mõõduks on tõenäosus p, millega mingi vastusalternatiiv valitakse. p väärtust, mille korral juhuslikust äraarvamisest oluliselt erinevalt toimub ühe vastusalternatiivi valik, nimetatakse läveks (threshold).

Tundlikkuse absoluutne lävi ja eristuslävi. Läve määramise erinevad kriteeriumid. Klassikalised läve kindlakstegemise meetodid (minimaalsete muudatuste, seadistamise, ja konstantsete stiimulite meetod). Stiimuli läveväärtus ei ole vahetult jälgitav, vaid tuletatav vastuste jaotusest. Iga vastus, lisaks sellele, et ta iseloomustab seda, mida inimene näeb, kuuleb vm, sisaldab ka teatud osa juhuslikke äraarvamisi (guesses). H.R.Blackwell'i kõrge läve teooria on näide sellest, kuidas juhuslikke äraarvamisi arvesse võtta. Kaasaegses psühhofüüsikateoorias ehk Signaalide avastamise teoorias (Signal Detection Theory) kujutatakse vastuseid tõenäosustasapinnas, kus üheks teljeks on õiged vastused ehk tabamused (hits) ja teiseks valehäired (false alarms) (D.M.Green, J.A.Swets). Muutes vastuste strateegiat kas liberaalsemaks või konservatiivsemaks, võib selles vastuste tasapinnas saada kõvera, mida nimetatakse vastuvõtja töökõveraks (Receiver Operating Characteristic ehk ROC).

Psühhofüüsikaliseks sõltuvuseks (skaalaks) nimetatakse mingi füüsilise parameetri ja seda suurust väljendavate subjektiivsete hinnangute omavahelist sõltuvust. Psühhomeetriliseks sõltuvuseks nimetatakse mingi ühe otsustuse langetamise tõenäosust sõltuvalt teatud füüsilisest parameetrist.

Klassikaline psühhofüüsika sai alguse hasartmängude jälgimisest, kus selgus, et raha subjektiivse väärtuse kasv on logaritmilises sõltuvuses tema nimiväärtusest. Kui S on mingi stiimuli väärtus (näiteks eseme raskus), siis ΔS on minimaalselt vajalik juurekasv (just noticeable difference ehk JND), mille korral kaks stiimuli väärtust on eristatavad (näiteks 75% juhtudest). Suuruste ΔS ja S suhet nimetatakse Weberi fraktsiooniks või suhteks (Ernst Weber). Paljude stiimulite korral ja suurtes stiimuli väärtuste piirides on see Weberi fraktsioon konstantne: ΔS/S=Constant (Weberi seadus).

G.Th.Fechner oletas, et mingi stiimuli intensiivsust hinnatakse eristuslävede arvus, mis mahub hinnatavasse stiimuli suurusesse. Sellest oletusest tuleneb Fechneri seadus, mis ütleb subjektiivse hinnangu R olevat logaritmilises sõltuvuses stiimuli füüsilisest intensiivsusest R=k·log(S) (kus k on mõõtmisühik). Fechneri seadus põhineb eristusvigadel ja seepärast on seda nimetatud kaudseks viisiks psühhofüüsikalise sõltuvuse konstrueerimiseks.

S.S.Stevens'i psühhofüüsika põhineb aga otsesel hindamisel. Otsese skaleerimise meetoditest on olulisemad: (1) otsene hindamine (magnitude estimation), (2) produtseerimine (magnitude production), (3) eri modaalsuste ühitamine (crossmodal matching) ja (4) fraktsioneerimine (fractioning). Stevens väidab, et subjektiivse elamuse ja füüsilise suuruse vahel valitseb astmeline sõltuvus: R=k·Sb (loe: tajumulje R on võrdeline füüsilise intensiivsusega S, mis on tõstetud astmesse b ja normeeritud mõõtühikuga k).

Paljude hinnangute puhul pole võimalik leida füüsilist mõõdet, millel need hinnangud põhinevad. Kuid ka sellisel juhul on võimalik skaala konstrueerimine. L.L.Thurstone'i psühhofüüsikaline skeem lubab stiimulite paarisvõrdluse põhjal tuletada nende paiknevuse oletatavas psüühiliste seisundite kontiinumis.

Tajuteooriad. (1) Klassikalised tajuteooriad. [Saavad alguse filosoofide töödest (Berkeley, Kant jt.), kuid kõige selgemal kujul on ta sõnastatud von Helmholtzi fundamentaalses teoses "Handbuch der Physiologischen Optik". Helmholtzi füsioloogiline optika lähtub ideest, et retseptorid registreerivad välismaailma mõjutusi, mis on vihjeteks (märkideks) organismile vajalike esemete ja muude maailma omaduste kohta. Mõtestatud tajupilt tekib vaid siis, kui teha varem omandatud kogemuse põhjal nendest vihjetest järeldusi ümbritseva maailma esemete või omaduste kohta. Aja jooksul on klassikaline teooria omandanud eri vorme: assotsiatsionism (Titchener), transaktsionism (Ames), tõenäosuslik ökoloogia (Brunswick), "New Look" (Bruner), infotöötluslik ja kognitiivne lähenemine (Neisser) jt. Kõigi selle suuna

seletuste lähtekohaks on eeldus, et tajuandmetest ei piisa ümbritseva maailma tajumiseks ning vaatleja-kuulaja peab tajuandmeid rikastama omapoolsete alateadvuslike otsustuste, skeemide või oletustega. Geštaltpsühholoogia (Wertheimer, Koffka, Köhler jt.) tekkis reaktsioonina klassikalise tajuteooria assotsiatsionismile. Väideti, et aistingutest ei õnnestu terviktaju kokku panna, kuna lisaks neile on olemas pertseptiivse organisatsiooni faktorid, mis ei taandu aistingutele. Prägnanz-printiip].

(2) Otsese taju teooriad (direct perception theories). Diskussioon otseste ja vahendatud tajukäsitluste vahel. [Selle suuna loojaks on James Gibson, kes polnud rahul klassikalise lähenemisega, mille kohaselt inimesele kättesaadav sensoorne andmestik ei ole piisav asjade ja ruumi tajumiseks ning seetõttu tuleb neid rikastada oletuste ja järeldustega, millised inimene on kogemuse käigus omandanud. Gibson näitas, et silma põhja sattuvas kujutises on piisavalt informatsiooni välisilma kõigi olulisemate omaduste kohta. Gibsoni peamised terminid: keskkond (environment), stiimulinformatsioon ja selle ekstraheerimine (pick up), ümbritsev valgusvoog (ambient optical array; optical flow), invariandid, sobivused (affordances) ja otsene taju (direct perception). Juhitud tajumise teooria (directed perception): tajuvoos on liiane hulk informatsiooni, mille seast tuleb teha valik (Cutting)]. (3) Komputatsiooniline lähenemine. [Selle suuna algatas David Marr, kes käsitles taju kui pöördoptika ülesannet (kujutise põhjal kolmemõõtmelise ruumi taastamine). Peamiseks uuenduseks oli lisaks teoretiseerimisele töötlusalgoritmide esitamine, mis arvutil realiseerituna imiteerivad inimese taju. Marri peamised terminid: andmetöötluse kolm taset (teooria, algoritm ja implementatsioon), esmane visand (primal sketch), 2½-mõõtmeline visand ja kolmemõõtmeline maailma mudel (3-D model). Ideed on jätkanud konnektivistlik lähenemine ja hajutatud paralleelse töötluse idee rakendamine (PDP ehk parallel distributed processing; Rumelhart ja J.L.McClelland)].

JUHTFUNKTSIOONIDJuhtfunktsioonide mõiste. Kognitiivsete protsesside reguleerimine. Prefrontaalne ajukoor, selle ehitus ja funktsioonid.

1. Tähelepanu

Tähelepanu mõiste. Tähelepanu funktsioonid. Tähelepanu omadused [valivus, maht, jaotuvus, ümberjagatavus jne]. Tähelepanu liigid.

Tähelepanu valiku objektid. Asukohapõhine tähelepanu. Valgusvihu, zoom-objektiivi ja mitme fookuse metafoorid. Tähelepanu fookuse nihutamine ja suuruse muutumine. Objektipõhine tähelepanu. Tähelepanu erinevates modaalsustes. Muud tähelepanu objektid [mälujäljed, tegevusplaanid jne].

Tahtlik tähelepanu (kontrollitud, endogeenne, ülalt-alla). Tähelepanu seosed töömäluga. Tahtliku tähelepanu ajumehhanismid. Peamised katseparadigmad.

Tahtmatu tähelepanu (automaatne, eksogeenne, alt-üles). Tähtmatut tähelepanu haaravad stiimuli omadused, silmapaistvus (salience), ajaline ja ruumiline ootamatus. Tähelepanu refraktaarperiood (inhibition of return). Tahtmatu tähelepanu ajumehhanismid. Peamised katseparadigmad.

Tähelepanu maht. Mahupiirangud tähelepanus. Tähelepanu jaotamine stiimulite, ülesannete ja modaalsuste vahel.

Tähelepanu faasid. Varase ja hilise valiku teooriad. Broadbent'i filtri teooria. Paralleelsete ja järjestikuliste protsesside probleem.

Tähelepanu ajumehhanismid. Infotöötluse võimendumine tähelepanu abil. Tähelepanuvälise infot pidurdamine. Orienteerumisrefleks. Fronto-parietaalne tähelepanu võrgustik. Okulomotoorne tähelepanu teooria.

2. Töömälu

Töömälu omadused. Baddely ja Hitchi poolt (1974) väljapakutud töömälu mudel. Baddeley mitmekomonendiline mudel ning uuendused võrreldes vanema mudeliga. Millest koosneb fonoloogiline ring ning milleks see vajalik on. Fonoloogilise sarnasuse efekt. Sõna pikkuse efekt. Millist infot annab artikulatoorne allasurumine töömälu funktsioneerimise kohta. Kuidas eristatakse selliseid töömälu komponente nagu kordamismehhanism ja hoidla. Kuidas on võimalik eristada visuaalset ja ruumilist töötlust töömälus. Töömälu roll nägimisinfo maniplueerimise ja sünteesimisel. Kuidas erineb vaimusilmas roteerimine tajust.Kuidas toimub objekti omaduste sidumine visuaalses töömälus. Milline on visuaalruumilise töömälu kordamismehhanism. Episoodilise vahehoidla funktsioonid. Tsentraalse täidesaatva komponendi funktsioonid. Tähelepanu roll töömälu juures.

MÄLU (uuendatud 2014)Mälu olemus. Mälu ja õppimine. Mälu mitmekesisus. Mälu struktuur. Hoidlamudeli üldiseloomustus (multi-store model) ja selle kriitika (lihtsustus, peamised puudused). Mälu mõõtmine. Mälu uurimise meetodid. Vaba meenutamise (recall) ja äratundmise (recognition) protsessid ja strateegiad.

Mälu struktureerimise erinevad alused: ajalisel kestvusel, materjali sisul, ja teadvustatuse määral põhinevad.Sensoorse mälu, lühimälu (töömälu) ja pikaajalise mälu eristamise peamised tõendid/argumendid. Sensoorse mälu (ikooniline mälu, kajamälu) maht ja omadused (G.Sperling jt.). Töömälu uuem kontseptsioon (Baddeley, Logie jt). Töömälu mudel ja selle osade funktsioonid. Pikaajalise mälu süsteemide (episoodiline, semantiline ja protseduuriline mälu) iseloomustus, sisu, omadused. Semantilise ja episoodilise mälu erinevus (E.Tulving). Mälu peamised neuronaalsed mehhanismid. Kuidas amneesiauuringud ja aju-uuringud tõendavad eri süsteemide olemasolu. Hippokampuse roll mälu töös. Implitsiitne mälu ja eksplitsiitne mälu. Implitsiitne mälu kui teadvustamata mäletamine (D.Schacter). Implitsiitse mälu lahutatus episoodilisest ja semantilisest mälust. Praimimine ja selle valivus. Implitsiitne mälu ja amneesia.

Mäluprotsessid: meeldejätmine, säilitamine ja meenutamine (reprodutseerimine). Meeldejätmise komponendid. Meeldejätmise sõltuvus kordamisest. Brown-Petersoni (J.Brown, L.R.Peterson ja M.J.Peterson) meetod korduste mõju uurimiseks. Kordamise hajutamise põhimõte. Kordamisest ei piisa meeldejätmiseks. Mehhaanilise kordamise ja viimistleva kordamise sisu ja erinevus. Meeldejätmise sõltuvus asukohast järjestuses: esmasuse (primacy) ja värskuse (recency) efektid. Materjali organisatsiooni efektid: objektiivne organisatsioon ja subjektiivne organisatsioon. Materjali tihendamine e. känkimine (chunking). Meeldejätmise operatsioonid. Töötluse sügavuse mõju meeldejätmisele (F.Craik). Meeldejätmise viiside paljusus. Kodeerimise (encoding) efektid ja nende seletus. Mõtestatud ja mõtestamata materjali meeldejätmise erinevused. Meeldetuletamine kui aktiivne protsess. Meeldetuletamise ajendid (retrieval cues). Mis muudab meeldetuletamise tunnused tõhusaks? Tunnuste sarnasuse hüpotees. Meeldejätmise viisi ja meeldetuletamise ajendite omavaheline sarnasus - kodeerimise spetsiifilisuse printsiip (encoding specificity principle). Meeldetulevate sõnade mitteäratundmise fenomen (E.Tulving). Konteksti sõltuvus ja informatsiooni kokkusobivus. Mälu arendamine. Mnemotehnilised võtted ja süsteemid.

Meelespidamine ja unustamine. Õppimise ja unustamise kõverad (H.Ebbinghaus). Mälu vead. Unustamise seaduspärasused. Unustamise põhjused ja erinevad käsitlused (mälutrasside hääbumine; proaktiivne ja retroaktiivne interferents; kodeerimise spetsiifilisus ja ajendeist sõltuv unustamine; mälujälgede konsolideerumine ja selle häirumine jm). Meelespidamise sõltuvus emotsionaalsest seisundist. Pealtnägijate tunnistused ja sündmuste mälu (E.Loftus). Tunnistajate usaldatavus. Kognitiivse intervjuu iseloomustus.

Autobiograafiline mälu. Mille poolest erinevad autobiograafiline mälu ja episoodiline mälu? Kuidas autobiograafilist mälu uuritakse? Kui täpne on autobiograafiline mälu? Prospektiivne mälu. Mille poolest on retsrospektiivne ja prospektiivne mälu erinevad? Aja-põhise ja sündmuste-põhise prospektiivse mälu iseloomustus ja erinevus (time-based vs event-based prospective memory). Kirjandus:-Tulving, E. (2002/2007). Mälu. TÜ kirjastus.-Baddeley, A., Eysenck, M.W., Anderson, M.C. (2009). Memory. Psychology Press. -Eysenck, M. W., Keane, M.T. (2010). Cognitive Psychology. A Student’s Handbook. Psychology Press.

MÕTLEMINE (uuendatud 2014)Mõtlemise elemendid: Sümboliline ehk propositsionaalne representatsioon ja analoogne representatsioon (imagery). Kujutlused (imagery). Representatsiooni vahendid: pildid, keel. Eideetilised kujundid. Kognitiivsed kaardid. Kahese representatsiooni teooria: verbaalne ja mitteverbaalne (pildiline) (A.Paivio). Mentaalsed transformatsioonid ja roteerimine (R.Shepard). Kategoriseerimine. Kategooria, mõiste ja sõna. Klassikaline kategoriseerimise teooria: mõiste määratlemine tarvilike ja piisavate tunnuste hulgaga (Aristoteles, G.Frege). Perekondlik sarnasus (family resemblance) kategoriseerimise alusena (L. Wittgenstein). Tõenäosuslik lähenemine ja prototüübi teooria (E. Rosch). Prototüübi mõiste ja prototüüpsuse efektid (võrdluste ebasümmeetrilisus, nimetamise ja äratundmise kiirus) Mõistete jaotamine baastasandi, subordinaarseja superordinaarse tasandi mõisteteks. Baastasandi mõisted ja alamõisted. Näidistele tuginev lähenemine (Ross & Spalding). Seletusteooria (Murphy & Medin).

Probleemide lahendamine ja otsustuste langetamine. Probleemide lahendamise strateegiad (W. Köhler). Raskused probleemide lahendamiselja nende ületamine (Ohlsson). Loovmõtlemine ja selle uurimine (K. Duncker, M. Wertheimer). Probleemiruumi mõiste (A.Newell & H.Simon). Heuristikud kui lihtsustatud mõtlemise skeemid. Teadmiste mõju ülesande lahendamisele. Ekspertteadmine (A.DeGroot;1 W.G.Chase ja H.Simon). Mentaalsed mudelid (P.N. Johnson-Laird). Naiivsed maailma mudelid (F.C.Keil, S.Carey). Naiivsed füüsikalised teooriad (M.McCloskey).

Otsuste langetamine. Normatiivne otsustamine ja oodatav kasu. Vead kasulikkuse (utility) hindamisel.kaotuste vältimine, raamistamine (framing). Statistilised otsustused ja tõenäosuslike sündmuste hindamise vead. Vead statistiliste otsustuste vastuvõtmisel: baassageduse ignoreerimine ja sündmuste koosesinemise sageduse hindamise viga (conjoint fallacy) (D.Kahneman, A.Tversky).

Deduktiivne ja induktiivne mõtlemine (reasoning). Deduktiivse mõtlemise teooriad. Süllogismide lahendamine (atmosfääri efekt, konversiooni efekt, figuraalne 1 Üheks DeGrooti katsealuseks oli ka Paul Keres.

efekt). Tüüpvead tingimuslikul järeldamisel (P.C.Wasoni nelja kaardi probleem) Mentaalsete mudelite teooria (P.N.Johnson-Laird). . Abstraktsete reeglite teooriad (M. Braine, L. Rips). Pragmaatilise mõtlemise skeemid ja deontiline järeldamine (Holyoak & Cheng) Induktiivne järeldamine ja kalduvus otsida ideedele kinnitust (confirmation bias).

Tehisintellekt. Mõtlemise imiteerimine arvutil. Turingu test, otsustamaks, kas masin suudab mõtelda (A.Turing). Mida saab mõtlemises mehhaniseerida? Sümboolsed ehk propositsionaalsed mudelid. Hajutatud/jaotatud? paralleelse töötluse mudel (PDP - Parallel Distributed Processing) (D.E.Rumelhart ja J.L.McClelland). Äratundmise süsteemid (pattern recognition). Ekspertsüsteemid. Mõtlemise areng. Mõtlemise areng lapsel. J.Piaget' kognitiivse arengu (intellekti) astmete teooria. Mõtlemise sotsiaalne päritolu ja lähima arengu ala (zone of proximal development) (L.Võgotski). Mikrogeneetiline meetod kognitiivse arengu uurimisel (R. Siegler). Sünteetilised mõisted (S. Vosniadou). Verbalismid. Teaduslike mõistete omandamine. Mõtlemise muutumine ajaloos (Tulviste, 1984). Mõtlemise eri vormid ja nende kultuuriline determineeritus.

KEEL(uuendatud 2014)Keel on see, mille poolest inimene kõige selgemini erineb teistest loomadest.

Praegu kõneldakse maailmas rohkem kui 4000 erinevat keelt. Kõik need keeled on üksteisest sedavõrd erinevad, et ühte keelt kõnelev inimene ei mõista teist. Mis mõtet on siis rääkida keelest üldse, mitte aga mingi ühe kindla keele valdamisest? Vastus on selles, et vaatamata oma pindmisele erinevusele on keeled oma süvaolemuses väga sarnased. Keelel on järgmised omadused, mida psühholoogia peab oskama kirjeldada:

(1) keel on loov/kreatiivne (selles on võimalik väljendada midagi uut, mida varem pole väljendatud);

(2) keel on struktureeritud (keel on üles ehitatud eri tasandi ühikutest, mis kombineerudes loovad uusi ühikuid);

(3) keel on mõtestatud (iga väljend keeles kannab mingit mõtet); (4) keel on millelegi viitav (referentne) ehk ta kirjeldab asju ning sündmusi

ümbritsevas maailmas; (5) keel on interpersonaalne (keel on mõeldud kommunikatsiooniks inimeste vahel ja

seega on temasse kätketud suhtlemise printsiibid).

Keeleteaduse baasmõisted. Keel ja kõne. Lingvistilise analüüsi tasemed: fonoloogia, grammatika (morfoloogia ja süntaks), semantika ja pragmaatika. Lingvistilised ühikud (foneemid, morfeemid, sõna, lause jne.)

Psühholingvistilised uurimise meetodid. Tähenduse uurimise võtted: semantiline diferentsiaal (Ch.Osgood), sõnaassotsiatsioonide uurimine (vt. Ka Toim, 1980), leksikaalsed otsustused. Tajutestid.

Kõne tajumine ja mõistmine. Kõne mõistetavus ja selle sõltuvus kontekstist. Kirjaliku teksti mõistmine. Lugemine. Silmade liikumine lugemise ajal. Pertseptiivse nägemisvälja (perceptual span) suurus. Sõnade äratundmine. Sõnade äratundmise motoorne teooria (Liberman). Sõnade äratundmise kohorditeooria (Marslen-Wilson & Tyler) Verbaalne suhtlemine (vt. Jakobson, 1989). Metafoorid ja nende mõistmine (Allik, 1981). Teksti mõistmise protsessid: järeldused, skeemid, stsenaariumid ja raamid (Rumelhart & Ortony). Metalingvistilised oskused. Kõne mõistmine. Sõnade, lausete, jutustuse (discourse) mõistmine. Lausete analüüs – aiateede mudel (Frazier & Rayner). Lausete analüüs – piirangutele tuginev teooria (MacDonald). Jutustuste töötlemin (story processing) (Kintsch & Van Dijk).

Kõneloome. Koostööprintsiip ja kõnelemise maksiimid (Grice). Kõne planeerimine. Kõneloome faasid: planeerimine, realisatsioon ja parandamine. Leviva aktivatsiooni teooria (Dell & O’Seaghada). Sisekõne. Kõnevääratused. Kõnehäired: artikulatsioonihäired (kogelemine), nimetamishäired (anoomiad) jne. „Keeleotsal olemise“ fenomen (tip-of-the-tongue phenomenon). Kirjutamine ja kirjutamisprotsessid (Hayes & Flower). Kõnelemise ja kirjutamise võrdlus.

Keel ja mõtlemine. Suhted keele ja mõtlemise vahel. Hüpoteesid keele ja mõtlemise seoste kohta: keele relatiivsuse hüpotees (B.L.Whorfi hüpotees, mis väidab, et mõtlemise mallid on tingitud keelemallidest) (vt. Tulviste, 1981).

Kirjandus:-Eysenck, M. W., Keane, M.T. (2010). Cognitive Psychology. A Student’s Handbook. Psychology Press. -Tulviste, T. (2011). Psühholoogia ja keeleteaduse piirimail – psühholingvistika. Oma Keel, Nr 2, 5-10.

4. INDIVIDUAALSED ERINEVUSED (uuendatud 2014)

On kaks suurt tunnuste rühma, mille põhjal üks inimene erineb teisest. Need on inimese vaimsed võimed (intelligentsus) ja isiksuse seadumused. Mõnede uurijate arvates (nt Raymond Cattell) pole intelligentsust võimalik eristada teistest isiksusejoontest, kuna võimed ja iseloom on omavahel väga tihedalt läbi põimunud. Teiste uurijate arvates (nt Hans Eysenck) on aga võimekus sõltumatu isiksuse seadumustest: nii targad kui rumalad inimesed võivad olla võrdsel määral jutukad või sõnakehvad, tasakaalukad või neurootilised, lohakad või kohusetundlikud.

Intelligentsus

Iga keele sõnavaras on hulk sõnu, mida saab kasutada selleks, et ütelda, kas inimene on tark või rumal, taibukas või puupea, arukas või tobu. Kui püüda leida sellistes iseloomustustes midagi ühist, siis nad kõik viitavad inimese võimekusele, – kas siis võimele õppida, arutleda või otsustada. Kõige värvikamalt on intelligentsust määratlenud Edward Thorndike, kelle ütluse kohaselt on intelligentsus see mõistuse omadus, mis oli Aristotelesel, Platonil ja Thukydidesel ning mille poolest nad erinesid oma aja tavalisest Ateena idioodist. Psühholoogia üritabki anda sellele värvikale ütlusele konkreetset sisu. Ei ole sugugi juhuslik, et intelligentsust ja isiksuse seadumusi käsitlev osa algab psühhodiagnostika mõistete tutvustamisest. On asju, mis on palja silmaga näha. Kuigi intelligentse inimese äratundmine on ise lihtne, pole tema intelligentsuse mõõtmine sugugi triviaalne probleem. Täpsem loetelu psühhodiagnostika ja psühhomeetria mõistetest on toodud viimases, metodoloogia ja ajaloo osas.

Intelligentsuse mõõtmine

Testimise varane ajalugu: Francis Galton ja Alfred Binet. Kronoloogiline ja vaimne iga (William Stern). IQ mõiste. Intelligentsustestid ja nende ülesehitus: Stanford-Binet test, Wechsleri intelligentsuse skaala (WAIS-R, Wechsler Adult Intelligence Scale – Revised). Testimise liigid: individuaalne ja grupitestimine. Klassikaline testimise teooria, mille kohaselt mõõdetud väärtus on tegeliku väärtuse ja mõõtmisvea summa. Peamised vahendid skaalade konstrueerimiseks (korrelatsioon ja faktoranalüüs). Üksikväidete teooria (Item Response Theory) ja selle rakendused intelligentsuse mõõtmises.

Intelligentsusteooriad

Üldfaktori teooriad. Üldintelligentsus ja G-faktor (Ch. Spearman). Spetsiifilised võimed (L. L. Thurstone). Hierarhiline võimete teooria: esmased võimed ja nende ühisosa. Liikuv ja kristalliseerunud intelligentsus. Arthur Jenseni korreleeritud vektorite meetod. Võimete diferentseerumine ja kahaneva tulemi seadus (law of diminishing return). Intelligentsuse mitmesuse teooriad. Howard Gardner’I kontseptsioon vaimsete võimete paljususest. Kolmekomponendiline (triarchic) intelligentsuse teooria (Robert Sternberg): osisintelligentsus (componential), kogemuslik (experiential) ja kontekstuaalne (contextual) intelligentsus. Praktiline intelligentsus ja selle erinevus akadeemilisest intelligentsuest (Sternberg jt, 2003). Vaimsete võimete paljususe teooriate puudused ja kriitika. Emotsionaalse intelligentsuse kontseptsioon ja selle kriitika.

Intelligentsuse muutlikkus

Muutlikkuse ennustamine: akadeemiline ja professionaalne edukus; sotsiaalne mõjukus; vanuselised erinevused; soolised erinevused; rassilised erinevused (A. Jensen). Vaimne alaareng ja selle liigitus. Alaarengu tüübid ja selle põhjused. Andekus. Andekuse astmed. Geeniused. Testi tulemuste muutumine ajas (Flynni efekt ja selle võimalikud seletused; vt Must, 2011).

Intelligentsuse päritolu. Pärilikkuse ja omandatuse küsimus. Pärilikkus ja intelligentsus. Pärilikkuse indeks. Kaksikute uurimine. Geneetilised defektid. Keskkonna mõju intelligentsusele. Pärilikkuse ja keskkonna koosmõju vaimsetele võimetele. Vaimsete võimete mõõtmisega seotud sotsiaalsed probleemid. Vaimsete võimete mõõtmise kriitika (Stephen Jay Gould) ja selle puudulikkus (vt lisaks Mõttus, 2011).

Isiksusepsühholoogia

‘Isiksuse’ all mõeldakse tavaliselt inimese kalduvust teatud kindlal viisil tunda, mõelda ja käituda. Näiteks lause „Jaan lööb kärbest“ ei ütle midagi Jaani isiksuse kohta, sest see on väide teatud hetkel toimuva tegevuse kohta. Ja et igaüks meist võib lüüa kärbest, juhul muidugi, kui see pole vastuolus kultuuris kehtivate normidega, siis ei erista see Jaani ükskõik kellest teisest. Juhul kui keegi aga ütleb, et „Jaan reageerib kiiresti ja tõrjuvalt kriitikale“, siis on öeldud midagi tema isiksuse kohta. Sellega on määratletud mingi suhteliselt püsiv omadus või seadumus, mis eristab teda teistest inimestest.

Isiksuse seadumusi iseloomustab:

püsivus (keegi ei usu, et isiksus on midagi sellist, mis järgmisel hommikul oleks täiesti erinev sellest, mis on eelmise päeva õhtul);

läbivus (vaevalt hakkab keegi isiksuseks kutsuma mingit sellist omadust, mis ainult ühes kindlas olukorras esile tuleb);

universaalsus (isiksus on omadus, mis kehtib kõigi inimeste kohta, mitte nii, et mõnel inimesel on natuke “isiksust”, teisel aga seda pole).

Isiksuse uurimise paradigmad

On üsna põhjendatud arvamus, et isiksusepsühholoogia on eelteoreetiline valdkond, kus teoreetilised seletused veel puuduvad. Isiksusepsühholoogia õpikud ja tihti ka ülevaated lähtuvad sellest, et on olemas erinevad isiksuse uurimise paradigmad. Paradigma, nii nagu selle defineeris Thomas Kuhn, on mingi grupi uurijatepoolt omaksvõetud uurimistraditsioon, mis lähtub kindlatest põhjapanevatest oletustest selle kohta, mida kujutab endastuuritav nähtus, millised on mõttekad uurimisküsimused ja vastuvõetavad uurimismeetodid, mille abil nähtust uurida. Näiteks eristab David Funder (2001) nelja “klassikalist” paradigmat, millest enamus pakub vaid ajaloolist huvi:

(1) Psühhoanalüütiline paradigma, mis sündinuna tugitooli spekulatsioonidest üritab jätkuvalt jõuda kindlamale empiirilisele pinnale. Lisaks Sigmund Freudi klassikalisele psühhoanalüütilisele isiksusekäsitlusele (vt Allik, 1999) tuleb tunda ka hilisemaid psühhoanalüüsi voolusid.

(2) Humanistlik paradigma omab suurejoonelist ajaloolist tausta, milles on tuntav nii eksistentsialismi kui zen-budismi mõju; selle paradigma väljapaistvate esindajate hulka

kuuluvad Carl Rogers ja Abraham Maslow. Humanistlik paradigma on Funderi arvates eelkõige tänu oma kitsarinnalisusele jäänud kõrvale psühholoogia peavoolust ning pole mingeid selle suuna taaselustumise märke.

(3) Käitumuslik ehk biheivioristlik paradigma üritas psühholoogiast välja ajada kõik selle, mis on subjektiivne ja ei ole vahetult jälgitav, kaasa arvatud isiksus. Ajalooline iroonia seisab aga selles, et paradigma, mis sai alguse taotlusest elimineerida psühholoogiast kõik tunnetusega seonduv, maandus lõpuks sotsiaalse õppimise teooria (Rotter, 1982) vahendusel ikkagi tunnetus- ehk kognitiivsete protsesside uurimisse, mis on samuti vahetult jälgimatud suurused.

(4) Isiksusjoonte (trait) või seadumuste (disposition) paradigma elas üle võrdlemisi pika kriisiperioodi, milles pandi tervikuna kahtluse alla püsivate ja ajas stabiilsete isiksuseomaduste olemasolu. Walter Mischeli (1968) mõjukas raamat väitis, et jälgides seda, mida inimene teeb ühes situatsioonis pole võimalik ette ennustada seda, mida ta teeb teises analoogses situatsioonis. Inimese käitumine on oma olemuselt situatiivne. Õnneks, nagu märgib Funder, on see debatt läbi ja võib üsna kindel olla selles, et inimene on oma tegudes piisavalt järjepidev ja etteaimatav, et kõnelda püsivatest ja laia ulatusega isiksuse omadustest. Tänapäeval tunnistavad valdav osa isiksusepsühholooge seadumuste olemasolu ja seepärast on sellest kujunenud ka peamine taustsüsteem või teoreetiline raamistik, milles enamus uurijaid tegutseb.

Nende nelja klassikalise paradigma kõrvale või osaliselt ka asemele on kerkinud kolm uut paradigmat.

(5) Sotsiaal-kognitiivne paradigma ei oma selgelt määratletud tuuma. See on suhteliselt kirju uurimuste rühm, mis on välja kasvanud käitumuslikust paradigmast ning mida iseloomustab keskendumine tunnetusprotsesside uurimisele, rõhuga taju ja mälu protsesside eripärale. Üheks selle paradigma inspiraatoriks võib pidada G. A. Kelly isiksuse konstruktide teooriat. Eriline lemmiklaps on “skeemi” mõiste, rakendatuna inimeste vahelistele suhetele, inimese „minale“ või mis tahes muule tunnetusskeemile. Selle paradigma kaks kõike kirkamat esindajat kasutavad oma lähenemise võtmekontseptsioonides tunnetuse terminit: “sotsiaal-kognitiivne teooria” (Bandura, 1986) ja “tunnetuslik-kognitiivne isiksusesüsteem” (cognitive-affectve personality system) (Mischel & Shoda, 1995). Selle suuna keskseteks mõisteteks on ka sisemise ja välise kontrollkeskme (locus of control) kontseptsioon ja sellest tulenev õpitud abituse mõiste (M. Seligman), mis on küll viimasel ajal mõnevõrra tahaplaanile jäänud.

(6) Bioloogiline paradigma esitab küsimuse, millises kohas ajus paikneb isiksus ja millised geenid seda kontrollivad. Täpsemalt, millised ajuosad on vastutavad olulisemate isiksuse- omaduste eest. Juba klassikaline Phineas Gage’I juhtum (õnnetu mees, kelle koljut läbis meetripikkune raudvarras) vihjas sellele, et otsmikusagar on oluline koht, mis kontrollib muude asjade kõrval ka inimese iseloomu. Selle paradigma kõige väljapaistvamaks osaks on aga geneetilised uuringud, mis on näidanud seda, et praktiliselt kõik isiksuseomadused on vähemalt mõõdukalt päritavad. Üha rohkem uuritakse isiksuse seadumuste bioloogilisis ja psühhofüsioloogilisi korrelaate kasutades selleks erinevaid ajukuvamise meetodeid.

(7) Lõpuks eristab David Funder veel ka evolutsioonilist paradigmat, mida on otstarbekas eristada eelmisest, bioloogilisest paradigmast. Evolutsiooniline paradigma üritab tuletada isiksuse omadusi liigi evolutsioonilisest ajaloost. Lisaks Darwinile endale on selle lähenemise peamiseks inspiraatoriks olnud sotsiobioloogia, mille tähtteoseks on Edward Wilsoni „Sotsiobioloogia“ (1975).

Isiksuse mõõtmine

Peamised uurimisviisid: kliiniline (vaatlus, kliiniline intervjuu), dokumentide analüüs, eksperimentaalne (laboratoorsed katsed), käitumuslikud testid ja küsimustikud (testid).

Isiksusetestid. Kaks lähenemist isiksuse testimisele: impressionistlik ja psühhomeetriline. Isiksuse testide kaks peamist rühma: projektiivtestid ja sõnalised küsimustikud. Projektiivtestid: H. Rorschachi tindiplekitest; Temaatilise Apertseptsiooni Test (Thematic Apperception Test ehk TAT – H. Murray, D. McClelland; assotsiatsioonitestid); joonistustestid (“Joonista inimene”); lausete lõpetamise test jt. Küsimustikud. Küsimustikud võivad mõõta mõnda üksikut isiksuse omadust või hõlmata kogu isiksuse omadustespektrit. Suurima levikuga isiksuse küsimustikud on järgmised:

MMPI – S.R. Hathaway ja J.C. McKinley Minnesota mitmefaasiline isiksuse küsimustik (Minnesota Multiphasic Personality Inventory);

16PF – R.Cattell’I kuueteistfaktoriline isiksuseskaala (16 Personality Factor Scale); EPQ – H. J. Eysenck’I isiksuseküsimustik (Eysenck’s Personality Questionnaire);

NEO-PI-R – Paul T. Costa ja Robert R. McCrae NEO isiksuseküsimustiku revideeritud versioon (NEO Personality Inventory Revised). Isiksusetestide hulk on väga suur, nagu ka segadus nende tõlgenduse osas. Üks ja seesama küsimus võib erinevates küsimustikes mõõta kahte erinevat isiksuseomadust, samal ajal kui sisuliselt kaks väga lähedast skaalat kannavad täiestierinevaid nimetusi. Viimasel ajal on segadus hakanud natuke hajuma eelkõige tänu uurijate seas valitsevale suhteliselt heale üksmeelele, et peamisi isiksuseomadusi on viis (“Suur Viisik”).

IPIP – Lewis Goldbergi algatusel loodud International Personality Item Pool on rahvusvaheline koostööprojekt, mille eesmärgiks oli luua vabavaraline isiksuse mõõdikute varamu, mis on kõigile kasutamiseks avatud. See põhineb Suure Viisiku leksikaalsele kontseptsioonile ja on süstemaatiline kogum kõigist olulisematest isiksuse küsimustest, mida on erinevates mõõdikutes kasutatud.

Isiksuse seadumused

Faktoranalüütilised lähenemised. H. J. Eysenck: isiksuse dimensioonid (introvertsus-ekstravertsus, neurotism, psühhootilisus). R. B. Cattell: L, Q ja T-andmed – elukirjeldus, enesekohased küsimused, objektiivsed testid, iseloomujoonte elemendid.

Keeleline ehk leksikaalne lähenemine. Isiksuse omaduste kujutamine keeles. Isiksuse seadumusteleosutava sõnavara suurus ja iseloom (G. W. Allport ja H. S. Odbert). Keelelise lähenemise ja psühhomeetria süntees – viiefaktorimudel (Five Factor Model). Isiksuse omaduste “Suur Viisik”: (1) neurootilisus (neuroticism), (2) ekstravertsus (extraversion), (3) avatus kogemusele (openness to experience), (4) sotsiaalsus (agreeableness) ja (5) meelekindlus (conscientiousness) (McCrae ja Costa, 1992).

Isiksuse viiefaktori teooria (McCrae & Costa, 1999). Baastendentsid (basic tendencies) ja iseloomulikud kohastumused (characteristic adaptations). Isiksuse baastendentsid kui inimese endogeensed ja bioloogilised omadused. Hüpotees kultuuri mõju puudumise kohta isiksuse omadustele (Allik & Realo, 2013). Isiksuse seadumuste pärilikkus. Isiksuse struktuuri universaalsus ja ühetaolisus erinevates kultuurides. Isiksuse omaduste geograafiline jaotus (Allik & McCrae, 2004).

Isiksuse uurimise peamised printsiibid. Isiksust iseloomustava informatsiooni allikad. Nomoteetiline ja ideograafiline lähenemine. Isiksuse tüübid ja nende reaalsus. Isiksuse omaduste püsivus (konsistentsus) või situatiivsus. Isiksusejoonte sõltuvus situatsioonist (W. Mischel). Isiksuse joonte püsivus ja ülesituatsioonilisus (S. Epstein). Omaduste ja situatsioonide omavaheline koosmõju (D. Magnusson). Isiksusele antud hinnangute kokkulangevus (D. C. Funder) ja realistlik täpsuse mudel (Realistic Accuracy Model). Isiksuse seos emotsioonidega. Soolised erinevused isiksuses...

Isiksuse tavakontseptsioon ehk implitsiitne isiksuseteooria. Isiksust kajastav sõnavara loomulikes keeltes. Naiivsed isiksuse teooriad. Isiksuse kirjelduse prototüübid. Isiksuse arenguga seotud probleemid. Pidev areng või arengustaadiumid. Isiksuse seadumuste stabiilsus ja muutumine inimese elu jooksul. Seotus (attachment), separatsioon, identifikatsioon. Seksuaalse rolli omandamine. Feminiinsus, maskuliinsus ja androgüünia (S. L. Bem). Sotsialiseerumine. Moraalne areng. Kooperatiivsuse areng. Empaatia teke. Mina-kontseptsiooni tekkimine. Enesetaju (self-perception) teooria (D. J. Bem).

Isiksuse dünaamika. Motivatsioon ja emotsioonid. Saavutusvajadus. Emotsionaalne foon. Ärevus ja selle kontroll. Atributsioon. Atributsioonistiil. Eneseregulatsioon ja kontroll. Kontrollkese. Toimetulemise mehhanismid. Konfliktid ja nende lahendamise viisid. Stressitaluvus. A- ja B-tüüpi isiksused (M. Friedman ja R. H. Rosenman). Frustratsioon ja selle taluvus. Näiv vabadus ja inimese vastutus. Abitus ja õpitud abitus. Enesehinnang. Sotsiaalsed vastasmõjud: ligitõmbavus (attraction), agressiivsus (aggression) ja altruism.

Isiksuse stereotüübid. Tavaliselt hindab inimene iseenda või mõne talle lähedase inimese isiksuse omadusi. Kuid inimene võib hinnata ka terve grupi inimeste koondomadusi. Sageli nimetatakse seda stereotüüpideks, kui inimesel palutakse hinnata näiteks oma rahvuse, soo või mõne muu grupi tüüpilisi omadusi. Peale pikka perioodi, kui arvati, et stereotüübid kirjeldavad näiteks mõne rahvuse iseloomu põhiliselt õieti, kuigi veidi võimendatud kujul, siis uuemad tööd on näidanud, et rahvuslikel stereotüüpidel ei ole tõepõhja (Terracciano jt. 2005). Rahvuslikud stereotüübid võivad juhtida ja õigustada inimeste käitumist, kuigi nad ei kirjelda reaalselt eksisteerivaid isiksuse seadumusi. Lisaks ebatäpsetele stereotüüpidele on olemas ka adekvaatseid. Näiteks inimeste ettekujutused naiste ja meeste tüüpilistest isiksuse omadustest on üsna täpsed.

Isiksuse mõõdikute valiidsus

Enamus uurijaid tänapäeval on veendunud, et inimese enda või kellegi teise poolt hinnatud isiksuse seadumused on reaalselt olemas. Üheks oluliseks eelduseks isiksuse seadumuste reaalsusele on see, et inimese enda antud hinnangud langevad olulisel määral kokku teiste poolt antud hinnangutega. Isiksuse seadumused ei ole kuhugi sügavale ära peidetud saladus, vaid omadused, mida on avalikult piisavalt hästi näha. On piisavalt suur hulk uurimusi, mis näitavad, et isegi nulltutvuse korral (inimene on hinnatavat näinud näiteks vaid mõne minutilises videoklipis) on juhuslikust erinev täpsus, millega hinnatakse võhivõõra inimese isiksuse omadusi. Isiksuse omadused peegelduvad väga erinevates asjades alates käepigistusest kuni töölaua korrasolekuni. Seadumuste reaalsust kinnitab ka see, et isiksuse omadustel on elulised tagajärjed. Inimese oodatav eluiga, tema tervis, tööalane edukus, mittesotsiaalne käitumine ja palju muud sõltuvad isiksuse seadumustest. Isiksuse seadumuste uurimisel on ühe laienev rakendusala alates pedagoogikast, meditsiinist ja lõpetades inimese toimimisega organisatsioonis.

Põhiõpikud:

Allik, J., Realo, A., & Konstabel, K. (Toim.) (2003). Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Funder, D. (2012). The Personality Puzzle. 6th Edition. New York: Norton.

Mõttus, R., Allik, J., & Realo, A. (Toim.) (2011). Intelligentsuse psühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Viidatud kirjandus:

Allik, J. (1999). Sigmund Freudi elu ja töö. – Sigmund Freud inimhinge anatoomiast (lk. 173-398). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Allik, J., & Realo, A. (2013). Kultuur ja isiksus. Tuna: Ajalookultuuri Ajakiri, 4(61), 2-25.

Allik, J., & McCrae, R.R. (2004). Towards a geography of personality traits: patterns of profiles across 36 cultures. Journal of Cross-Cultural Psychology, 35, 13-28.

Bandura, A. (1986). Social foundations of thought and action: A Social Cognitive Theory . Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.

Costa, P.T., & McCrae, R.R. (1992). Revised NEO Personality Inventory and NEO Five-Factor Inventory Professional Manual. Odessa, FL: Psychological Assessment Resources.

Funder, D. (2001). The Personality Puzzle. 2nd Edition. New York: Norton.

McCrae, R. R., & Costa, P. T. (1999) A Five-Factory Theory of personality. In L. A. Pervin and O. P. John (Eds.), Handbook of personality: Theory and research, 2nd ed. (pp. 139-153) New York/London: The Guilford Press.

Mischel, W. (1968). Personality and assessment. London: Wiley.

Mischel, W. & Shoda, Y. (1995). A cognitive-affective system theory of personality: Reconceptualizing situations, dispositions, dynamics, and invariance in personality structure. Psychological Review, 102, 246-268.

Must, O. (2011). Flynni efekt: Intelligentsustestide skooride tõus ajas. Raamatus „Intelligentsuse psühholoogia“ (toim R. Mõttus, J. Allik ja A. Realo), lk. 144-157. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Mõttus, R. (2011). Intelligentsus ja geenid. Raamatus „Intelligentsuse psühholoogia“ (toim R. Mõttus, J. Allik ja A. Realo), lk. 249-269. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sternberg, R., Forsythe, G. B., Hedlund, J., Horvath, J. A., Wagner, R. K., Williams, W. M., Snook, S. A., & Grigorenko, E. L. (2003). Praktiline intelligentsus argielus. Tallinn: Külim.

5. ARENGUPSÜHHOLOOGIA (uuendatud 2014)

Arengupsühholoogia käsitleb vanusega seotud erinevusi käitumises, tunnetusprotsessides ja inimsuhetes looteeast kuni surmani. Üks keskseid arengupsühholoogia küsimusi on bioloogiliste ja kultuuriliste tegurite suhteline osatähtsus ja koosmõju psüühika arengus. Arengupsühholoogiat rakendatakse laste kasvatamisel ja õpetamisel. Arengupsühholoogia keskseteks küsimusteks on:(1) Miks areng toimub? Mis on kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete muutuste põhjuseks? (2) Milles areng seisneb? (3) Kolmandaks huvitavad arengupsühholoogiat arengu seaduspärasused.

Bakalaureusekursuse raames kirjeldatakse motoorset, kognitiivset, sotsiaal-emotsionaalset arengut kogu inimese elu jooksul, alates sünnieelsest perioodist kuni hilise täiskasvanueani. Eesmärgiks on anda hea ülevaade eri vanuses inimeste psüühika, käitumise ja sotsiaalsete suhete iseärasuste kohta. Tutvustatakse arengu uurimiseks kasutatavaid meetodeid ning arengut mõjutavaid tegureid. Erilist tähelepanu pööratakse arengu hindamisele ja arenguprobleemidele. Küsimusele, mis arengulisi muutusi põhjustab, pööratakse vähem tähelepanu. Bakalaureusekursuse käigus saadakse ettekujutus ka kultuuriti võrdlevate uuringutega leitud sarnasustest ja erinevustest inimese arengus.

Arengupsühholoogia ajaloost Tänapäeva arengupsühholoogia sai alguse K.E. von Baeri embrüoloogia-alastest töödest ning toetub evolutsiooniteooriatele (Ch.Darwin, A.R.Wallace, P.Kropotkin). Olulisemad esimesed arengupsühholoogid on W.Preyer, J.M.Baldwin, J.Watson, W.Stern, G. S. Hall, K.Bühler, Ch.Bühler, A. Binet, J.Piaget, L.Võgotski, H.Werner ja A.Gesell.

Arengupsühholoogia meetodid Põhimeetoditeks arengu uurimisel on (1) vaatlus; (2) eksperiment (mis võib olla ühildatud ajukuvamise meetodite kasutamisega); (3) intervjuu; (4) testid laste arengutaseme uurimiseks, kasutusel on nii laste kui lapsevanemate poolt täidetavad testid (Tulviste, 2012). Uurimismeetodi sõltuvus lapse vanusest ja uuritavast valdkonnast. Uurimismeetodite muutumine arengupsühholoogia ajaloos: verbaalsed meetodid, välise käitumise vaatlemine, kognitiivsete protsesside uurimine, emotsioonide ja heaolu uurimine, ajukuvamise meetodid.Eraldi võib veel välja tuua a) longituudsed ehk pikaajalised uuringud (samu katseisikuid uuritakse aastate või aastakümnete jooksul); b) läbilõikeuuringud (sama meetodi abil uuritakse eri vanuses katseisikuid); c) üksikjuhtumi analüüsi (case study), kus üht katseisikut uuritakse sügavuti.

Inimese areng ja selle uurimine Kognitiivne arengJean Piaget’ arengustaadiumide teooria. Tasakaalu (equilibrium) otsimine. Akommo-datsioon ja assimilatsioon. Sensomotoorne staadium (0-2 aastat), tsirkularreaktsioonid. Objekti jäävus. Representatsiooni ja liigutuste koordinatsiooni areng. Operatsiooni-eelne staadium (2-7 aastat). Egotsentrism lapse mõtlemises. Konkreetsete operatsioonide staadium. Operatsioonid konkreetsel materjalil (identsus, pööratavus, transitiivsus, järjestus ja klassi kuuluvus). Raskused mahu säilivuse ja tasakaalu

ülesannete lahendamisel. Formaalsete operatsioonide staadium. Hüpoteetilise, abstraktse ja metamõtlemise teke. Piaget’ teooriate kriitika. Lev Võgotski kultuurilis-ajalooline teooria, vahendatud tunnetus, kognitiivsete funktsioonide sotsiaalsed alged. Informatsioonitöötluslikud lähenemised, töötlusvõime, automatsieerumine, kodeerimine, kognitiivsete baasprotsesside muutus arengu käigus. Tähelepanu areng. Taju ning motoorika areng imikueas. Inimnägude ja –häälte eelistamine; nägemistaju (liikumise ja vormitaju seosed, sotsiaalse arengu eeldused, nägemiseelistus, nägemistaju piirangud), kuulmine (foneemide eristusvõime ja selle muutumine imikueas, lapsele suunatud kõne iseärasused), taktiilne tunnetus ning selle seotus vestibulaarse informatsiooni töötlusega. Ootuste mõju tähelepanule. Mälu paranemine, valemälestuste tekkimine. Muutused mõtlemises. Valdkonnaspetsiifiliste teadmiste roll mõtlemises. Laste arusaamised psüühikast (theories of mind) ja nende areng: J.Flavell, H. Wellman, J. Astington, A.Gopnik jt. (vt. Allik, 1995). Formaalse hariduse roll laste kognitiivses arengus. „Teaduslikud“ ning „tavamõisted“ (L.Võgotski, P.Tulviste). Metakognitsioon. Induktiivse ja deduktiivse mõtlemise areng.

Kõne arengLaste kõne arengu etapid ja kõne arengu teooriad. Kõne areng kahel esimesel eluaastal. Keelelise arengu verstapostid. Kõne arengu aeglustumine. Soolised erinevused kõne ja suhtlusoskuse arengus (Tulviste, 2011). Keele omandamise teooriad: biheivioristlik teooria (B.F.Skinner) ja selle kriitika. Keelekasutus ja keelekompetentsus (N.Chomsky). Keele omandamise kriitiline periood. Keele omandamise bioloogiline alus. Kõneorgani teooria (N.Chomsky, E. Lennerberg) ja kognitiivne käsitlus keele omandamisest (H. Sinclair-de-Zwart, J. Macnamara, D. Slobin jt.). Metsikult või isoleeritult üleskasvanud laste kõne (Tulviste, & Tulviste, 2002). Keele omandamine kurttummadel ja viipekeel. Primaatidele keele õpetamise projektid (D.Premack, H.Terrace, D.Rumbaugh, R.A.Gardner). Ühesõnalistelt lausetelt telegraafikeelele. Grammatika omandamine. Sõnade tähenduse omandamine. Sotsiaal-interaktsiooniline lähenemine kõne omandamisele ja lapsele kohandatud kõne (C. Snow, K. Nelson, ). Vanemate suhtlusstiilid ja kõne areng erisugustes kultuurides. Kõne arengu seos kognitiivse arengu ja kooliedukusega (Tulviste, 2008). Kakskeelsuse psühholoogilised probleemid. Kõnehäired. Kultuuridevahelised võrdlused koolieelsete laste arengu suunamisest semiootiliste vahendite abil. Kõne ja suhtlemine koolis. Kõne areng teismeeas.

Sotsiaalne arengImikuiga erisugustes kultuurikontekstides. Individuaalsed ja soolised erinevused imikueas. Seotuse (attachment) ilmnemine teisel poolaastal. John Bowlby seotuse teooria (attachment theory). H. Harlow katsed reesusahvidega. Hirm võõra ees (stranger anxiety) ja hirm lahusoleku ees (separation anxiety). Enneaegsed lapsed. Seotus ja selle uurimine (võõras situatsioon) ning seos lapse hilisema arenguga (M.Ainsworth). Kultuuridevahelised võrdlused seotuse tüüpidest (M.Lamb, A.Sagi, M.H. van Ijzendoorn, K.Grossmann, H.Azuma). Seotuse paradigma kriitika. Vanemate kasvatusstiil (parenting styles). Isiksuse areng. Väikelapse „temperamendi“ mõõtmine (Thomas & Chess; Kagan jt.). Laste arengu sõltuvus kasvukeskkonnast. Sotsiaalsete rollide, sh soorolli (gender role) konstrueerimine laste mängus. Lasteaia mõju laste sotsiaal-emotsionaalsele arengule.Sotsiaalne areng koolieas: grupisuhete formeerumine ja dünaamika (R.B. Cairns, J. Coie, W.Corsaro). Erisuguste sotsiaalsete reeglite mõistmine. Moraalne areng (L. Kohlberg, C. Gilligan, R. Shweder), uuringud „moraalsete dilemmade“ abil, sealhulgas kultuuridevahelised võrdlused moraalsest tunnetusest .

Sünnieelne areng. Sünnieelse arengu füsioloogiline, käitumuslik ja kultuuriline eripära. Vastsündinu ja imikuiga. Sensoorsed ja motoorsed funktsioonid, nende muutumine esimestel elukuudel (vastsündinu reflekside muutumine, kadumine ning uute käitumisvormide areng nende reflekside põhjal). Varase ontogeneesi intermodaalne iseloom (C. von Hofsten).. Imiteerimisvõime. Une ja ärkveloleku faaside muutus esimesel eluaastal ning selle kultuuriline kontekstualiseeritus. Enneaegsus kui arengu- ja terviseprobleemide riskitegur, korrigeeritud vanus.Teine eluaasta. Tegevuste areng: sünteesivõimed esemetega konstruktiivses manipuleerimises. Imiteerimise areng. Areng koolieelses eas. Murdeiga. Murdeea alastaadiumid. Füüsiline areng, selle seos sotsiaal-emotsionaalse arengu, kognitiivse arengu ja psühholoogilise kohanemisega. Erinevad murdeea käsitlused (G. St. Hall, M. Mead,S. Freud, K. Lewin, A. Bandura jt.). Emotsionaalne areng: enesehinnang ja depressiivsed sümptomid. Konfliktid. Suhted eakaaslastega ja selle mõju psühholoogilisele kohanemisele ja käitumisele. Suhted vanematega. Identiteedi otsingud (E. Erikson, J. Marcia). Motoorne areng.Täiskasvanuiga ja selle alastaadiumid. Hoiakud vananemise ja vanurite suhtes, nende seos ühiskonna sotsiaalmajanduslike oludega. G.Elderi elukestva arengu käsitlus (life-span development). Uued rollid. Eneseteostus ja selle seos kultuurikontekstiga. D.Levinsoni täiskasvanuea perioodid. Keskea kriis (C. G. Jung, Levinson). Füüsilised muutused ja kognitiivsete võimete vähenemine. Kontekstualistlik käsitlus vananemisega seotud muutuste põhjustest. Surma-eelsed staadiumid (Peck jt.). Vanaea elutarkus (wisdom) (P.Baltes).

Põhiõpikud: George Butterworth, Margaret Harris. Arengupsühholoogia põhimõisteid. Tartu: Tartu

Ülikooli Kirjastus. Steinberg, D.D. (1993). An Introduction to Psycholinguistics. London & New York:

Longman. Tulviste, T. (2012). Intellektuaalne areng. Raamatus: R. Mõttus, J. Allik, ja A. Realo (toim.)

Intelligentsuse psühholoogia. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus. Tulviste, T. (2008). Kõne areng. Raamatus: E. Kikas (Toim.), Ǒppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: TÜ Kirjastus, lk. 39-52. T. Tulviste & P. Tulviste. Keel . Raamatus: J.Allik & M. Rauk (Toim.). Psühholoogia gümnaasiumile. 2002/2006. Tartu: TÜ Kirjastus, 9. ptk., lk. 148-161.

Soovituslik: Gleitman, H. Psychology. New York: Norton. Sellest peatükk: Developmental

psychology.

6. SOTSIAALPSÜHHOLOOGIA (uuendatud 2014)

Sotsiaalpsühholoogia staatus psühholoogias on mõneti eriline:(1) Sotsiaalpsühholoogia asub psühholoogia ning sotsioloogia piirimail ja teda võib lugeda mõlema teaduse osaks. Sotsiaalpsühholoogia ei uuri ainult üksiku inimese psüühikat, käitumist ning tegevust, vaid ka suuremaid inimkooslusi ja gruppe.(2) Sotsiaalpsühholoogia on mosaiikne, koosnedes paljudest erinevatest uurimisteemadest ja –traditsioonidest. Üldtunnustatud sotsiaalpsühholoogia teooriat pole olemas. Sotsiaalpsühholoogiat eristub teistest psühholoogia valdkondadest selle poolest, et siin keskendutakse sotsiaalsele mõjule – inimese käitumise, mõtte- ja tundemaailma mõjutatavusele kaaslaste, grupikuuluvuse ja kultuurikonteksti poolt.

(3) Sotsiaalpsühholoogia on igapäevaeluga väga tihedalt seotud. Suur osa inimeste vahel tekkivatest probleemidest ja konfliktidest on oma olemuselt sotsiaalpsühholoogilised – nad on tingitud inimeste omavahelistest suhetest, vastastikuste ootuste, tavaarvamuste ja kultuurinormide paljususest ja vastuolulisusest. (4) Psühholoogia suur murdejoon ühelt poolt uurimusliku, täpse ja teadusliku, ning teiselt poolt huvitava, intuitiivse ja praktilise vahel läheb nii, et suur osa sotsiaalpsühholoogiat jääb sellesse teise rühma. Sotsiaalpsühholoogid on püüdnud seletada nii seda, millal inimesed sekkuvad õnnetusjuhtumisse, miks suitsetavad või kuidas suhtlevad interneti vahendusel. Sotsiaalpsühholoogia on see osa psühholoogiast, mis huvitab ja puudutab paljusid, kus on palju erinevaid seisukohti ja arvamusi, lugematul hulgal üksikuurimusi, ent kus inimkäitumist puudutavate alusteadmiste väljaselgitamine on alles pooleli.

Kui võtta aluseks tänapäevaste sotsiaalpsühholoogia õpikute ja käsiraamatute struktuuri, siis võib sotsiaalpsühholoogia mõisteruumi jagada neljaks teemavaldkonnaks:(1) isikusisesed (intraindividual) protsessid(2) isikutevahelised (interpersonal) protsessid(3) grupi(sisesed) protsessid(4) gruppidevahelised (intergroup) protsessid, sh võrdlevad kultuuri-uuringud.Sotsiaalpsühholoogia enamkasutatavad õpikud katavad ülalnimetatud nelja valdkonda ebaühtlaselt, keskendudes enamasti kahele esimesena nimetatud teemadest. Gruppidevahelised protsessid ja kultuuri eripärad on sageli ka võtmeks indiviidis toimuva mõistmiseks.

Sotsiaalpsühholoogia arenguluguSotsiaalpsühholoogia ajalugu. Sotsiaalpsühholoogia interdistsiplinaarsed juured (A. Comte, Ch. Darwin, H. Spencer, E. Durkheim). Eksperimentaalse sotsiaalpsühholoogia teke (M. Ringelman, N. Triplett) ja esimeste õpikute ilmumine (W. McDougall, E. Ross). Hoiakute uurimise ajastu (W. Thomas, F. Znaniecki, E. Bogardus, L. Thurstone, R. Likert ) Grupi mõju avastamine (G.Mead, Ch. Cooley, J. Moreno, K. Lewin). Kognitiivsne pööre sotsiaalpsühholoogias (F. Heider, L. Festinger).

Isikusisesed protsessidHoiakud. Hoiaku mõiste: ühedimensionaalne ning kolmedimensionaalne käsitlus. Hoiak (attitude) ja seadumus (set). Hoiakute struktuur, sh vertikaalne ning horisontaalne struktuur. Kognitiivse kooskõla (konsistentsuse) printsiip. Kognitiivse dissonantsi teooria (L. Festinger). Hoiakud ja käitumine. Kavandatud (planeeritud)

käitumise teooria (theory of reasoned/planned action). Hoiakute kujunemine ja muutmine. Hoiakute funktsionaalne käsitlus. Hoiakute skaleerimine. Hoiak ja arvamus (opinion). Likert’I summeeritud hinnangute skaala. Semantiline diferentsiaal (Ch. Osgood). Implitsiitsete assotsiatsioonide test. Hoiakute kaudsed mõõtmised ja nende indikaatorid. Implitsiitsete assotsiatsioonide test. Veenmine (persuasion). Veenmisahel: allikas, sõnum, vastuvõtja (retsipient) ja nende iseloomustus. Veenmisefektid: “kaitsepookimine“, eksponeerimisefekt, informatsiooni esituse esmasuse ja viimatisuse efekt, magaja efekt. Sotsiaalsete otsustuste teooria (C. I. Hovland, M. Sherif). Veenmise tsentraalne ja perifeerne tee (R. E. Petty, J. T. Cacioppo). Sotsiaalne taju kui aktiivne, konstruktiivne ja interpreteeriv protsess. Sotsiaalsete sündmuste (situatsioonide) taju. Taju stsenaariumid. Isikutaju. Esmane mulje: tsentraalsed ja perifeersed jooned. Implitsiitsed isiksuseteooriad. Sotsiaalne taju kui kategoriseerimine. Sildistamine. Stereotüpiseerimine. Emotsioonide teke ja taju. Emotsioonide väljendamine. Kausaalne atributsioon (põhjuslikkuse omistamine). „Naiivne“ psühholoogia (F. Heider). Põhjuslikkuse taju skeemid. Atributsiooni kovariatsioonimudel (H. Kelley). Sobiva järelduse teooria (E. Jones ja K. Davis). Atributsiooni nihked. Fundamentaalne atributsiooni viga. Mina-kaitse atributsioon. Atributsiooni mõõtmed: lokalisatsioon, kontrollitavus, stabiilsus. Atributsioon ja käitumise motivatsioon. Edu (success) ja ebaedu (failure) atributsioon. Atributsiooni stiil. Õpitud abitus. Eneseteostuslikud ennustused.

Isikutevahelised protsessidSotsiaalne mõju. Matkimine, nakatamine, indutseerimine (G. Tard, G. LeBon, W. McDougall). Teiste juuresoleku mõju. Sotsiaalne soodustamine (social facilitation). Sotsiaalne pärssimine (inhibition) ja looderdamine (loafing). Sotsiaalne ärevus. R.Zajonc’I hüpotees (teiste) juuresoleku erutust tõstvast funktsioonist. Deindividuatsioon. Sotsiaalse mõju liigid (J. French, B. Raven). Sotsiaalse mõju teooria (B. Latané). Kooperatsioon ja võistlus. „Vangi dilemma“. Mitteverbaalne kommunikatsioon. L. Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria. Lokaalse domineerimise efekt.Prosotsiaalne käitumine. Empaatia. Abistav käitumine. Vastutuse difusioon. Pluralistlik ükskõiksus. Empaatia-altruismi hüpotees (D. Batson). Agressiivne käitumine. Agressiivsuse sünnipärasus (S. Freud, K. Lorenz). Agressiivsuse frustratsiooni hüpotees (J. Dollard, N. Miller). Agressiooni mudelõppimine. Agressiooni kognitiivsed mediaatorid.

GrupiprotsessidGrupp. Sotsiaalsete suhete põhivormid (A. Fiske). Käitumine on isiku ja keskkonna ühisfunktsioon. K. Lewin: B =f (PE). Grupi dünaamika. Gruppide tüpoloogiad (koaktiivne – interaktiivne grupp; primaarne – sekundaarne grupp; väike grupp; informaalne – formaalne grupp; referentgrupp; diaadid ja triaadid; loomulik – laboratoorne grupp; agregaatgrupp; T-grupp; minimaalne grupp). Grupi struktuur, funktsioonid, surve, polarisatsioon, areng. Ülesannete tüübid, millest sõltub grupitegevuse efektiivsus (J. McGRaphi järgi). Vastutuse hajumine. Kommunikatsiooni võrgustikud. Staatuste struktuur. Formaalne – informaalne struktuur. Sotsiomeetria ja sotsiomeetriline struktuur J. Moreno). Sotsiomeetriline test. Normid. Grupi normatiivne ning informatsiooniline funktsioon. Sanktsioonid. Anoomia. Deviantsus. Roll. Interaktsioonistruktuur. R.Bales’I interaktsiooni protsessi analüüs. IPA ja SYMLOG. Kohesiivsus (kokkukuuluvus, ühtsus). Vertikaalne ja horisontaalne sidusus. Sotsiaalne ja tööalane (task) sidusus. Sotsiaalne kapital (Fukuyama, Putnam). Kuuluvustunde hüpotees (R. Baumeister , M. Leary).

Konformsus. M. Sherifi ja S. Aschi eksperimendid. Destruktiivne kuulekus (S.Milgram). Seesmine ning väline konformsus. Ph. Zimbardo vanglaeksperiment. Vähemused (minoriteedid) sotsiaalsete muutuste allikana. Otsustusprotsess grupis. Ajurünnak. Grupiline mõtlemine (groupthink). Grupikesksuse nihe (group-serving bias). Grupi aupaistes peesitamine (basking in reflected glory).

Gruppidevahelised protsessidGruppidevahelised hoiakud. Kategoriseerimine. Eelarvamused. Diskrimineerimine. Sotsiaalsed stereotüübid. Metakontrastsuse printsiip. Stereotüübi oht ( stereotype threat). Seksism. Grupistereotüübid, sh soo-, rahvus- ja rassistereotüübid. Gruppidevahelised suhted. Kuuluvusgrupi eelistamine (ingroup favoritism). Etnotsentrism (W. Sumner). G. Allport: kontakti hüpotees. Gruppidevaheline võistlus ja konflikt. Realistlik konfliktiteooria. Konflikti relatiivse deprivatsiooni mudel. Sotsiaalse domineerimise orientatsioon (F. Pratto; J. Sidanius). Sotsiaalse identiteedi teooria (H. Tajfel, J. Turner).Kultuuri mõju käitumisele. Inkulturatsioon. Akulturatsioon. Kultuurrelativism. Kultuuride-vaheliste erinevuste tundlikkus (Intercultural sensitivity). Väärtused ( M. Rokeach, R. Inglehart, S. Schwartz), Kultuuridimensioonid (G. Hofstede, H. Triandis).

Põhiõpikud:1. Brehm, S., Kassin, S. & Fein (1999). Social Psychology. 4-th Edition. Boston: Houghton Mifflin Company.Või: Baron, A. & Byrne, D. (1997). Social Psychology. 8-th Edition. Boston: Allyn and Bacon.2. Hewstone, M. & Stroebe, W. (2001). Introduction to Social Psychology. 3-rd Edition. Blackwell Publishers.3.Turner, R.N. & Crisp, R.J. (2010) . Essential Social Psychology. 2nd Revised edition“ SAGE Publications.4. Forsyth, D. (2006). Group Dynamics. Brooks/Cole.

7. KLIINILINE PSÜHHOLOOGIA (uuendatud 2014)

Kliinilise psühholoogia defineerimises ja aine piiritlemises on erinevaid seisukohti. Erinevad käsitlused on siiski üksmeelel, et aine peab sisaldama õpetuse häiretest, s.o. psühhopatoloogia ning nendesse sekkumisest, s.o. psühhoteraapia. Psüühilist distressi ja häireid esineb küllalt sageli. Enamasti pole nad küll nii rasked, et vajaksid haiglaravi, aga siiski piisavad selleks, et märkimisväärselt takistada elus kohanemist.

Psühhopatoloogia tundmine on seetõttu meeldivaks kohustuseks psühholoogile ja huvitavaks vahelduseks mittepsühholoogile. Mis on normaalne? Mis on ebanormaalne? Ja kust me teame, kas meie oleme normaalsed või ebanormaalsed? Neile küsimustele vastamiseks on hea teada erinevaid lähenemisi normi mõistele. Subjektiivne norm võtab mõõdupuuks iseenda. Normatiivne lähenemine võtaks normiks täiuslikkuse. Kultuuriline lähenemine lähtuks eeldusest, et normaalne on see, mida teeb enamus inimesi. Statistiline lähenemine kavandab testi ja peab siis normaalseteks neid, kes keskmise või selle lähedase tulemuse saavad. Kliiniline definitsioon normaalsusele võtab arvesse nii kultuurilisi kui statistilisi määratlusi, kuid seab kesksele kohale hoopis häirivuse kriteeriumi, s.t. mil määral inimesel ilmnevad häired talle kannatusi põhjustavad ning tema funktsioneerimist halvendavad. Kursuse esimene esmärk on õppida eristama häireid normist ning erinevaid häireid üksteisest.

Tänapäevased püüded ebanormaalsust mõista ja kohelda kajastuvad viies olulisemas mudelis.Bioloogilis-meditsiiniline mudel on seisukohal, et ebanormaalsus on keha haigus. Psühhodünaamiline mudel usub, et ebanormaalsus on isiksuse peidetud konfliktide saadus. Käitumuslik mudel peab ebanormaalseks väärkohanenud käitumist, mida võib muuta kohanenud käitumist õppides. Kognitiivse mudeli meelest tekitavad ebanormaalsuse mõtlemise, aga ka teiste kognitiivsete funktsioonide, nagu taju, tähelepanu ja mälu vead. Eksistentsiaal-humanistlik mudel seostab ebanormaalsuse isiksuse võimetusega edukalt vastu astuda elu põhiküsimustele (nagu elu mõte, kuidas oma potentsiaali realiseerida ja kuidas surmale silma vaadata).Kursuse teine eesmärk on õppida ühtsama häiret nägema ja analüüsima mitme erineva paradigma läbi.

Psühhopatoloogia valdkonda kuulub ka psüühikahäirete põhjuste küsimus. Tänapäevase diatees-stressi mudeli kohaselt tuleb ära näidata iga häire kohta temale spetsiifilised soodumustegurid (diatees) ja vallandavad tegurid (stressorid). Teadlastel on andmeid pärilikkuse mõjust, näiteks Gottesman jt. (1987) kokkuvõte paljudest kaksikute-uurimustest leiab, et skisofreenia konkordantsuse määr ühemunakaksikutel on keskmiselt 44.3%, kahemunakaksikutel kõigest 12%. Skisofreenia, meeleoluhäirete jm. korral on leitud neil inimestel midagi füsioloogiliselt erinevat, aga miks neil see erinevus on ja mis tähtsus sellel on? Sellised avastused tekitavad edasisi küsimusi, mis tänini vastamata on. Et pilti veelgi keerukamaks ajada – normaalsete ja vaimsete häiretega isikute elulugude võrdlus on näidanud märkimisväärset erinevust vanemlike suhete, koduse ja ühiskondliku keskkonna ning emotsionaalselt traumeerivate sündmuste osas. Seega peaks psühhopatoloogia kursuse omandanu oskama häireid analüüsida tänapäevase bio-psühho-sotsiaalse mudeli alusel ning tuua esile kompleksseid vastastikuseid seoseid bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsetemõjutegurite vahel.

Kliinilise psühholoogia õpetamise neljas eesmärk on anda ülevaade psühhoteraapia ja nõustamise eri vormide printsiipidest, taustast ja tehnikatest. Siin, psühholoogia

rakendamise valdkonnas on sobiv koht ilmutada kõigis psühholoogia valdkondades omandatud oskusi ja mõtteviisi - kuidas valida usaldusväärseid teste, põhjendatud hinnangumeetodeid ja tõestatud efektiivsusega sekkumisvõtteid, kuidas neid adekvaatselt rakendada ning kuidas sekkumise protsessi teaduslikult uurida.

BakalaureuseprogrammÜldküsimusedPsüühiliste häirete tähendus. Häirete olemus ja käsitluste ajalugu. Normaalsus ja ebanormaalsus.Normaalsuse mitu tähendust. Psühhopatoloogia ja -teraapia põhilised paradigmad: bioloogiline,psühhodünaamiline, biheivioristlik, kognitiivne. Diatees-stressi-mudel. Häirete bio-psühho-sotsiaalne mudel.Psühholoogi-kliendi suhte probleemid. Informeeritud nõusolek. Kutse-eetika. Inimese väärikuse austamine ja hoolitsus inimese heaolu eest. Konfidentsiaalsusküsimused.PsühhopatoloogiaPsüühikahäirete klassifikatsioonisüsteemid RHK-10 (ICD-10) ja DSM-IV-TR. Peamiste diagnostiliste kategooriate ülevaade. Skisofreenia. Skisotüüpne häire. Skisofreenia sümptomid ja vormid. Teaduslikud uurimused skisofreenia põhjustest. Meeleoluhäired, nende põhikategooriad ja sümptomid. Depressiooni teooriad. Suitsiid. Neurootilised, stressi- ja somatoformsed häired. Ärevuse teooriad. Ärevushäirete põhirühmad. Foobiad. Paanikahäire. Üldistunud ärevushäire. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Äge ja posttraumaatiline stressihäire. Dissotsiatiivsed häired. Somatisatsioonihäire ja hüpohondria. Psühhofüsioloogilised häired. Füsioloogilise ja kehalise düsfunktsiooniga seotud psüühikahäired. Söömishäired. Täiskasvanuea isiksuse- ja käitumishäired. Spetsiifiliste isiksusehäirete tunnused ja seletavad mudelid. Vaimne alaareng.PsühhoteraapiaNõustamise ja psühhoteraapia mõisted. Teraapia üldtegurid ja spetsiifilised toimed. Teraapia efektiivsuse tegurid ja nende hindamine. Psühhoanalüüs ja psühhodünaamilised teraapiad: sekkumise teoreetiline põhjendus, eesmärgid ja tehnikad, terapeutilise suhte eripära. Käitumisteraapia: teooria, eesmärgid, tehnikad, terapeutiline suhe. Kognitiivne ja kognitiiv-käitumisteraapia: teooria, eesmärgid, võtted, terapeutiline suhe. Klassikaline kognitiivteraapia (A.Beck). Eksistentsialistlikud ja humanistlikud teraapiad: alusfilosoofiad, sekkumise eesmärgid ja võtted, terapeutiline suhe. Kliendi-keskne teraapia (C.Rogers). Pereteraapia.

Kohustuslik kirjandus:Gleitman, H. (2011). Psychopathology. In H. Gleitman, J. Gross, D. Reisberg.

Psychology. 8.ed. (pp. 634-675). New York: Norton.Gleitman, H. (2011). Treatment of mental disorders. In H. Gleitman, J. Gross, D.

Reisberg. Psychology. 8.ed. (pp. 676-714). New York: Norton.Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Mental Retardation. In: Abnormal Psychology.

7.ed. (pp. 424-436). New York:Wiley Maailma Tervishoiuorganisatsioon (1992). Püühika- ja käitumishäirete

klassifikatsioon RHK-10: kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. Tõlge eesti keelde: TÜ psühhiaatria kateeder, Vasar, V. (Toim.) (1993). Tartu: Tartu Ülikool.

Soovitatav: Põhjalikumaks tutvumiseks võib lugedaDavison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Anxiety Disorders. In: Davison, G. S., &

Neale, J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 123-153). New York:Wiley.Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Mood Disorders. In: Davison, G. S., & Neale,

J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 225-262). New York:Wiley.Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Schizophrenia. In: Davison, G. S., & Neale, J.

M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 263-293). New York:Wiley.Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Personality Disorders. In: Davison, G. S., &

Neale, J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 333-357). New York:Wiley.Osa kursuses käsitletavast materjalist leiab ka eesti keeles.Kreegipuu, M. (1999). Loengud kliinilisest psühholoogiast. Käsikiri TÜ SH

raamatukogus.Kreegipuu, M. (2002). Psüühikahäired. Psühholoogia kui elukutse. Raamatus: J.Allik,

M. Rauk (Toim.) Psühholoogia. Õpik gümnaasiumile. (pp.241-267) Tartu: TÜ Kirjastus.

8. METODOLOOGIA (uuendatud 2014)

Psühholoogias nagu igas muus teaduses on hulgaliselt teooriad, ideid, erinevaid käsitlusi, fakte. Üldised ideed võivad olla kõigil, kuid professionaal erineb diletandist eelkõige oma ala faktide tundmise poolest. Tihti tekib psühholoogiat õppijal illusioon, et ta juba tunneb psühholoogiat väga hästi, kuivõrd paljud sõnad tunduvad tuttavad ja ta on õppinud arukalt vestlema üldistel teemadel, nagu - kas intelligentsus on päritud või elu jooksul treenitud, või kas naised on neurootilisemad kui mehed, jne. Seepärast võib tunduda tarbetuna, et põhikursuse lõputestis tahetakse konkreetseid vastuseid spetsiifilistele küsimustele, nagu näiteks, millise eluaastani kestab Piaget’ järgi operatsioonieelne vaimse arengu staadium ja mida see tähendab. Selline hoiak oleks näiteks keemia eksami puhul väga naljakas. Keemia eksamil ei piisa sellest, kui teada üldiselt, et vesi koosneb natuke vesinikust ja natuke hapnikust. Millegipärast tahetakse ikka teada, et vee molekulis on täpselt üks hapniku ja kaks vesiniku aatomit ja et selle tähistusviis on H2O.Süstemaatiline meetod on see, mis eristab professionaali diletandist. Üldise lugemisoskuse levikuga võib konkreetsete faktide kohta lugeda praktiliselt igaüks. Psühholoogias kulub peamine energia aga sellele, et välja selgitada, millised neist faktidest on õiged ja millised on valed. Oskus faktide või oletuste õigsust kontrollida tähendabki meetodit. Seepärast on psühholoogia meetodite tundmine oluline. Professionaali määratlust võib täiendada, öeldes, et kutseline psühholoog mitte üksnes ei tea konkreetseid fakte, vaid teab ka viisi, kuidas need faktid on saadud ja milline on nende saamisviiside usaldatavus. Alljärgnevalt esitatakse loetelu meetoditest ja probleemidest nende ümber, samuti ülevaade statistika ja andmetöötluse miinimumteadmistest, mida balaureuseastme lõpetamine eeldab.

Uurimismeetodid

Psühholoogia meetodid: vaatlus, eksperiment, kvaasieksperiment, juhtumianalüüs, küsitlus, kirjeldavad meetodid, intervjuu. Pikaajalised (longituudsed) ja läbilõikeuuringud. Korrelatiivsed uuringud. Korrelatsiooni mõiste ja selle sisuline interpretatsioon. Valim ja populatsioon.Valimite koostamise põhimõtted. Psühholoogiline eksperiment. Hüpoteeside kontrollimine. Nullhüpotees. Alternatiivne ehk sisukas hüpotees. Suunatud ja suunamata hüpotees.

Eksperimendi planeerimine. Sõltumatud ja sõltuvad muutujad. Kontrollitavad muutujad. Segiajamisefektid (confoundings). Sõltuvate muutujate registreerimine. Peamised eksperimendiplaanid. Faktoriseeritud eksperiment. Eksperimentaalgrupp ja kontrollgrupp. Katsed sõltuvate gruppidega (within-subject design) ja sõltumatute gruppidega (between-subject design). Subjektipoolsed muutujad (subject variables).

Mõõtmisviga ja selle hindamine. Esimest ja teist liiki vead. Uurimistulemuste interpreteerimine ja usaldusväärsuse kontrollimine. Reliaabluse ja valiidsuse mõisted. Uuringute sisemine, väline ja ökoloogiline valiidsus. Tulemuste eksperimentaalne ja statistiline reliaablus.

Psühholoogiliste uuringute eetikaprobleemid. Nõuded inimkatsete korraldamisele. Nõuded loomkatsete korraldamisele. Uurimistöö aruande kirjutamine ja vormistamine.

Testi ja skaala mõiste. Mõõtmisskaalade tüübid ja omadused. Psühhomeetriline ja impressionistlik testimine. Skaala kui mingi omaduse standardiseeritud mõõtmisvahend. Korrelatsioon kui psühhodiagnostika alusmõiste. Faktoranalüüsi üldpõhimõtted. Skaalade konstrueerimise viisid: (a) analüütiline, (b) pragmaatiline (diagnostiline) ja (c)ratsionaalne. Skaala standardiseerimine. Üksikküsimused (item) ja nende kogumid (item pool). Kuidas valida üksikküsimusi skaalasse. Skaala headuse hindamine. Valiidsus. Otsustusvaliidsus ja kriteeriumvaliidsus, nende alaliigid. Reliaabluse liigid: korratavus (test-retest reliability), poolitusmeetod, paralleeltestimeetod, sisereliaablus. Sisereliaabluskoefitsient (L.Cronbach'i

alfa). Standardvea ja usalduspiiride arvutamine testiskooride hindamisel. Skaala konstrueerimine. Testide tõlkimine ja adapteerimine. Testide kasutamine. Testide läbiviimine, skoorimine ja interpreteerimine. Standardiseeritud testid. Standardnormskoorid (z-skoorid). Testi normid. Testide kasutamise eetilised nõuded.Kirjandus: - Elmes, Kantowitz, Roediger- Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu Ülikooli kirjastus, 2013. - Murphy, Davidshofer – Psychological testing. 2005.- Anastasi, Urbina- Psychological testing. 1997.

Statistika ja andmetöötlus

Kirjeldav statistika: andmete korrastamine. Sagedusjaotused (andmete rühmitamine). Sagedusjaotuste kirjeldamine (protsentiilid). Normaaljaotus. Standardnormaaljaotuse ühikud (z-ühikud). Tõenäosus ja tõenäosuste jaotused. Tsentraalne tendents (keskväärtus, mediaan, mood). Hajuvuse mõõdud (dispersioon ja standardhälve). Kahe suuruse omavaheline sõltuvus. Koosesinemise tabelid. Korrelatsiooni mõiste (Pearsoni korrelatsioonikordaja) ja regressioonanalüüs. Astakkorrelatsioon (Spearmani korrelatsioonikordaja).Järeldav statistika: statistilised otsustused. Populatsioon ja valim. Valimi koostamine. Keskmise standardviga. Statistiliste hüpoteeside kontrollimine. Usaldusnivoo. Jaotuse kuju. Kahe erineva jaotuse võrdlemine. Kahe keskmise erinevuse olulisus ja selle arvutamine (t-test). Empiirilise jaotuse vastavus teoreetilisele (χ²-test). Neljaväljatabel ja selle analüüs. Mitme keskmise üheaegnevõrdlemine: dispersioonanalüüs ehk ANOVA (F-test). Mitteparameetrilised statistikud (Mann-Whitney’ U-test, Wilcoxon’i märgitest).Mitmene regressioon (multiple regression). Eksploratiivne faktoranalüüs. Väljaeraldatavate faktorite arvu kindlaksmääramise meetodid.

.