mägi-karabahhia konflikti lahendamatus - ut.ee · pdf file2 lühikokkuvõte...
TRANSCRIPT
Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Riigiteaduste instituut
Rahvusvaheliste suhete õppetool
Ivika Nõukas
MÄGI-KARABAHHIA KONFLIKTI LAHENDAMATUS
Magistritöö
Juhendaja: Rein Toomla, MA
Tartu 2010
1
Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd,
põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.
…………………………………..
/Ivika Nõukas/
2
Lühikokkuvõte
Käesoleva magistritöö pealkirjaga “Mägi-Karabahhia konflikti lahendamatus”
eesmärgiks on pakkuda välja võimalik põhjendus Karabahhia konflikti senisele
lahendamatusele. Töös on püstitatud järgmine hüpotees: Karabahhia konflikti lahendus
sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise määrast. Hüpoteesi
kontrollimiseks analüüsitakse käesolevas töös konflikti osapoolte Armeenia, Mägi-
Karabahhia ja Aserbaidžaani esindajate (riigijuhtide ja välisministrite)
seisukohaavaldusi ajavahemikul 12. mai 1994 kuni detsember 2009. Empiirilise
andmestiku (riigijuhtide ja välisministrite erinevas vormis avaldused) analüüsimise
aluseks on loodud mudel, mille taustal on seisukohtade vastandumise kaudu võimalik
põhjendada Karabahhia konflikti senist lahendamatust.
Töö on struktureeritud neljaks suuremaks peatükiks. Esimeses peatükis antakse
ülevaade konflikti taustast, mis on vajalik mõistmaks konflikti olemust, keerulisust ning
seniseid edutuid lahenduspüüdlusi. Teises peatükis luuakse analüüsile teoreetiline taust,
antakse ülevaade olulistest mõistetest ning kirjeldatakse loodud teoreetilist mudelit.
Kolmas peatükk keskendub töö metodoloogilise raamistiku, seal hulgas valimi
kirjeldamisele. Neljandas ja kõige olulisemas osas esitatakse analüüs ja selle tulemused
kokkuvõtlike järeldustena.
Analüüsi tulemusena leiab püstitatud hüpotees kinnitust, kuna esindajate seisukohtade
hindamise, analüüsimise ja võrdlemise käigus ilmneb seisukohtade märgatav
vastandumine, mis on määravaks teguriks konflikti lahenduse leidmisel. Töös jõutakse
järeldusele, et osapoolte seisukohad, mida küll mõjutavad erinevad muutujad
(välismõju, sisepoliitika, majanduslikud kaalutlused, avalik arvamus), on terve perioodi
vältel olnud vähemal või rohkemal määral üksteisele vastanduvad ning seetõttu ei ole
jõutud aktsepteeritava kompromissini. Kompromissini ja konflikti lahenduseni on
võimalik jõuda kui osapoolte seisukohad üheaegselt lähenevad või kokku langevad.
3
Sisukord
Lühikokkuvõte .......................................................................................................... 2
SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 4
I KONFLIKTI AJALOOLINE TAUST ................................................................................ 7
1. Konflikti algus, edasine käik ja vaherahu ................................................................ 7
2. Konflikti põhjused ................................................................................................. 14
3. Senised lahenduspüüdlused ................................................................................... 18
3.1. Sõjaaegsed lahenduspüüdlused............................................................................... 18
3.2. Rahvusvaheline sekkumine ...................................................................................... 20
3.3. Osapoolte endi lahenduspüüdlused ........................................................................ 24
II TEOREETILINE TAUST ........................................................................................... 26
1. Töös käsitletavad mõisted ..................................................................................... 26
2. Varasemad uurimused ............................................................................................ 29
3. Empiirilises uurimuses rakendatav mudel ............................................................... 32
III METODOLOOGILINE RAAMISTIK .......................................................................... 36
1. Eesmärk, muutujad, hüpoteesid ............................................................................. 36
2. Valim ..................................................................................................................... 38
IV EMPIIRILINE ANALÜÜS ........................................................................................ 44
1. Armeenia seisukohtade analüüs ............................................................................. 44
1.1. Irredentism .............................................................................................................. 46
1.2. Sõltumatus ............................................................................................................... 50
1.3. Võimu jagamine ....................................................................................................... 56
1.4. Status quo ante bellum ............................................................................................ 59
1.5. Status quo ................................................................................................................ 62
1.6. Kokkuvõte ................................................................................................................ 64
2. Mägi-Karabahhia seisukohtade analüüs .................................................................. 67
2.1. Irredentism .............................................................................................................. 67
2.2. Sõltumatus ............................................................................................................... 70
2.3. Võimu jagamine ....................................................................................................... 72
2.4. Kokkuvõte ................................................................................................................ 74
3. Aserbaidžaani seisukohtade analüüs ....................................................................... 76
3.1. Status quo ante bellum ............................................................................................ 77
3.2. Territooriumide vahetus .......................................................................................... 80
3.3. Status quo ................................................................................................................ 83
3.4. Kokkuvõte ................................................................................................................ 84
4. Järeldused .............................................................................................................. 86
KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 90
KASUTATUD ALLIKAD .............................................................................................. 92
SUMMARY ............................................................................................................ 100
LISAD .................................................................................................................... 103
Lisa A. Esindajate valitsemisaeg .................................................................................. 103
Lisa B. Empiiriline andmestik ...................................................................................... 104
Lisa C. Läbirääkimiste kronoloogia .............................................................................. 111
4
SISSEJUHATUS
Peamine ebastabiilsust loov tegur tänases Taga-Kaukaasias on kaks aastakümmet
väldanud konflikt Armeenia, Mägi-Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel Mägi-
Karabahhia1 (edaspidi Karabahhia) territooriumi pärast. Karabahhia konflikti olulisust
ei ole võimalik ülehinnata. Tegemist on esimese ja kõige vägivaldsema konfliktiga
endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel, millele ei ole tänaseni leitud lõplikku
lahendust. Erinevalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia külmutatud konfliktikolletest, kuhu on
aktiivselt sekkunud Venemaa (põhjendades sekkumist oma kodanike kaitsega
piirkondades), ei ole Karabahhia konfliktiga otseselt ükski suurriik seotud ning konflikt
vältab vaid otseste osapoolte vahel. Seetõttu on käesolevas töös Karabahhia konflikti
käsitletud eraldiseisva ja ainulaadse üksikjuhtumina.
Alates 1994. aastast, kui osapoolte vahel sõlmiti relvarahu, on püütud konflikti mitmel
moel lahendada. Peamiseks ja olulisemaks vahendajaks kogu konflikti jooksul on olnud
OSCE raames loodud Minski grupp. Osapooltele on pakutud mitmeid võimalusi oma
erimeelsuste lahendamiseks ning Karabahhia staatuse määramiseks, seal hulgas võimu
jagamist, territooriumide vahetamist, autonoomiat, sõltumatust, referendumi läbi viimist
jne. Ükski pakutud võimalustest ei ole leidnud toetust ja rakendust kõigi konflikti
osapoolte poolt. Varasemates uurimustes süüdistatakse konflikti pikaajalisuses ja
“külmutamises” sageli just kolmandaid osapooli, eelkõige Minski gruppi, kuid ka
maailma ja regiooni suurvõime – Venemaad, USA-d, Türgit, Iraani – ning
rahvusvahelisi organisatsioone ÜRO-d ja Euroopa Liitu. Kuna eelnevalt nimetatud
vahendajate ja vahendustegevuse kaudu ei ole suudetud konflikti lahendada, eeldatakse
käesolevas töös, et lahendamatuse põhjustab miski muu kui kolmandate osapoolte
tahtmine või tahtmatus konflikti lahendamisel. Suurt ja tähtsamatki rolli omavad
konflikti otseste osapoolte endi seisukohad. Ei oma tähtsust, milliseid võimalusi
kolmandad osapooled välja pakuvad, kui see ei sobitu otseste osapoolte seisukohtade ja
hoiakutega. 1 Ametlik nimetus Mägi-Karabahhia Vabariik. Inglisekeelsetes akadeemilistes kirjutistes kasutatakse
peamiselt nimetust Nagorno-Karabakh (tuleneb vene keelest нагорный – mägismaa), kuid kasutatakse ka
Mountainous Karabakh. Armeenlased ise kasutavad enamasti nimetust Artsakh ning aseritel on levinud
nimetus Daglig Garabag. Käesolevas töös tuginetakse akadeemilisele tavale ning kasutatakse eesti keeles
nimetust Mägi-Karabahhia (enamasti lühendina lihtsalt Karabahhia).
5
Asjaolu, mis muudab lahenduse leidmise veelgi keerulisemaks on see, et konfliktis
osalevad kolm osapoolt - Aserbaidžaan, Armeenia ja Mägi-Karabahhia. Erinevates
uurimustes on seda probleemi erinevalt käsitletud ning sageli ei peeta Armeeniat
otseseks osapooleks.2 Samas ei aktsepteeri Aserbaidžaan Karabahhiat konflikti
osapoolena ning näeb vastasena just nimelt Armeeniat. Antud töö olemust ja eesmärki
silmas pidades on siiski oluline kaasata empiirilisse analüüsi lisaks Aserbaidžaanile nii
Karabahhia kui Armeenia, kui faktilised konflikti osalised.
Eelnevast tulenevalt on käesoleva magistritöö eesmärgiks leida kinnitust hüpoteesile, et
konflikti lahendamatus seisneb konflikti otseste osapoolte vastanduvates seisukohtades.
Osapooli käsitlevates alapeatükkides on omakorda püstitatud hüpotees iga osapoole
peamise seisukoha kohta. Lisaks seisukohtade väljatoomisele analüüsitakse töös ka
vastavate seisukohtade ja nende jõulisuse muutumist ajas. Samuti tuuakse välja
muutuste olulisemad põhjused. Analüüsi tulemusena on võimalik riikide seisukohtade
võrdlemisel leida olulisi vastandumisi ja ka lähenemisi, mis eeldatavasti määravad
konflikti lahendamise võimalikkuse.
Käesolev töö on jagatud neljaks suuremaks peatükiks. Esimene peatükk, mis käsitleb
Karabahhia konflikti ajaloolist tausta, annab kokkuvõtliku ülevaate konflikti algusest,
käigust ning vaherahu sõlmimisest. Ajaloolise tausta tutvustamine on siinkohal oluline,
kuna see annab aluse konflikti olemuse ja keerulisuse mõistmiseks. Lisaks tutvustatakse
peatükis konflikti olulisemaid põhjuseid ning seniseid ebaõnnestunud lahenduspüüdlusi.
Töö teine osa loob uurimusele teoreetilise raami. Teooria peatükis tutvustatakse esmalt
töös kasutatavaid mõisteid: setsessioon, sõltumatus, irredentism, võimu jagamine, status
quo ante bellum ja status quo. Peatükis antakse ülevaade senistest asjaomastest
uurimustest ning käesoleva uurimuse uudsusest. Samuti kirjeldatakse mudelit, mida
järgneva empiirilise analüüsi kõigus rakendada püütakse.
2 Osapoole staatuse lükkab ka Armeenia ise tagasi, kuna see omistaks riigile koheselt agressori staatuse.
Armeenia peab ennast ennekõike huvitatud osapooleks ja Karabahhia armeenlaste toetajaks. Samuti ei ole
rahvusvaheline kogukond nimetanud Armeeniat ametlikult osapooleks või agressoriks, näiteks ÜRO
Julgeolekunõukogu resolutsioonid Karabahhia konflikti kohta (822, 853, 874 ja 884) märgivad küll
Aserbaidžaani territooriumide okupeerimist, kuid ei too välja okupeerijat.
6
Kolmas peatükk kirjeldab käesoleva töö metodoloogilist raamistikku. Esmalt tuuakse
välja uurimuse eesmärk, muutujad ja hüpoteesid ning seejärel kirjeldatakse meetodit ja
valimit, mille alusel empiiriline analüüs läbi on viidud.
Neljanda ja kõige olulisema peatüki eesmärgiks on analüüsida empiirilisi tulemusi.
Kõiki kolme osapoolt on käsitletud eraldi alapeatükkides ning välja toodud riikide
esindajate seisukohad, nende jõulisus ja dünaamilisus. Peatüki lõpus teeb töö autor
empiirilise analüüsi põhjal kokkuvõtvad järeldused ning annab vastused püstitatud
hüpoteesidele.
Autorile teadaolevalt ei ole sarnasel empiirilisel andmestikul põhinevat analüüsi
Karabahhia konflikti uurimisel varem läbi viidud. Karabahhia konflikti on viimase
kahekümne aasta jooksul küll akadeemiliselt uuritud, kaasa arvatud konflikti
lahendamatuse põhjuseid, kuid senini on aluseks võetud teised sõltumatud muutujad –
näiteks välismõju, diasporaa tegevus, avaliku arvamuse mõju, majanduslikud põhjused
jne.
7
I KONFLIKTI AJALOOLINE TAUST
1. Konflikti algus, edasine käik ja vaherahu
Tänaseni lahenduseta konflikt Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sai alguse 1980ndate
lõpul, veel enne Nõukogude Liidu (edaspidi NSVL) täielikku kokku varisemist. Thomas
de Waal on väga tabavalt öelnud: “Armeenia-Aserbaidžaani konflikt alates 1988. aasta
veebruarist oli esimene kivi rahvuslik-territoriaalsete konfliktide laviinis, mis pühkis
minema Nõukogude impeeriumi”.3 Rahvusküsimus, mida peeti lahendatuks, muutus
NSVLi keskvalitsuse jaoks ületamatuks probleemiks. Olgugi, et Karabahhia näol ei
olnud tegemist esimese etnilise tüliküsimusega Gorbatšovi juhitud NSVLis, oli see
siiski esimene etniline konflikt, mis puudutas otseselt kahe liiduvabariigi huve.
Liidu algusaastail omistas NSVLi keskvalitsus Karabahhiale, mille rahvastiku
moodustasid suures enamuses armeenlased, autonoomse oblasti staatuse Aserbaidžaani
koosseisus. Taoline olukord oli armeenlastele vastuvõetamatu, peamiselt kurdeti
kultuurilise diskrimineerimise ning majandusliku ebavõrdsuse üle.4 Põrandaalune
tegevus Karabahhia ühinemiseks Armeeniaga oli tegelikkuses kestnud juba
aastakümneid, ikka ja jälle olid armeenlased saatnud Moskvasse kirju ja palveid
ühinemissooviga, kuid positiivset vastukaja armeenlased Moskvast ei saanud.
Ulatuslikum ja eesmärgistatum tegevus kaasnes Gorbatšovi (võimul alates 1985)
algatatud glasnosti ja perestroika poliitikaga.5 Glasnost ehk avatus andis nõukogude
kodanikele suurema vabaduse oma kriitikat ja pahameelt avalikult väljendada ning seda
võimalust kasutasid armeenlased aktiivselt ära. Armeenlaste protestivaimu märgatav
elavnemine Karabahhia staatuse suhtes ilmnes aastatel 1985-1987.
Konflikti võib jaotada kaheks ajaliseks perioodiks. Esimene periood kestis aastatel
1987-1991 ehk konflikti esimeste ilmingute algusest kuni liiduvabariikide
3 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 9 4 Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking a Way Out
of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1) 5 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 16
8
iseseisvumiseni ja Nõukogude Liidu lagunemiseni. Teine periood algas 1992. aasta
algusest ning vältas 1994. aasta 12. maini, ajani mil osapoolte vahel sõlmiti relvarahu.
Järgnevalt kirjeldatakse mõlemat perioodi eraldi.
Konflikt aastatel 1987-1991
Karabahhia konflikti katalüsaatoriks sai Karabahhia armeenlaste soov ühineda
Armeeniaga. 1987. aasta augustis saatsid armeenlased NSVLi keskvalitsusele
palvekirja, milles paluti Mägi-Karabahhia Autonoomse Oblasti (edaspidi AO)
tagastamist Armeeniale.6 Moskva hoidus selles osas seisukoha võtmisest ning glasnosti
perioodile omaselt muutusid keskkonnaalased demonstratsioonid Jerevanis (Armeenia
pealinnas) õige pea poliitilisteks ja natsionalistlikeks demonstratsioonideks ühinemise
nimel.7 Sellele järgnes aserite pagendamine Armeeniast, mis aja jooksul aina süvenes.
1988. aasta veebruaris toimusid Jerevanis ja Stepanakertis (Mägi-Karabahhia AO
pealinnas) juba ulatuslikumad protestimeeleavaldused ja rahvarahutused ühinemise
eesmärgil.8 Sündmused arenesid kiiresti ning 20. veebruaril esitas Mägi-Karabahhia AO
Ülemnõukogu (mis koosnes ülekaalukalt armeenlastest) Armeenia NSV, Aserbaidžaani
NSV ja NSV Liidu Ülemnõukogudele resolutsiooni palvega Karabahhia ühendamiseks
Armeenia NSVga.9 Järgmisel päeval teatas NLKP keskkomitee, et piiride muutmine on
keelatud ning Karabahhia taotlus on vastuolus Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV
huvidega. 22. veebruaril leidis eelnevate sündmuste ajendil aset esimene armeenlaste ja
aserite vaheline kokkupõrge Karabahhia ja Aserbaidžaani piiril Askerani külas, milles
teadaolevalt hukkus kaks aserit.10
Esimese ulatusliku vägivallaaktina käsitletakse Karabahhia konfliktis armeenlaste
vastast vägivalda (ajendatud Askerani sündmustest) 27.-29. veebruaril 1988. aastal
6 Libaridian, Gerard (1988). The Karabagh File. Cambridge, MA: Zoryan Institute 7 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, p. 13 8 Rahutused toimusid armeenlaste hulgas juba alates 1985. aastast, perioodil 1985-1989 korraldasid
armeenlased 30 ulatuslikku demonstratsiooni, millest igaühel osales vähemalt 10000 inimest. Roeder,
Philip G. R. (1991). Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 43 (2), 196-232, p. 199 9 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, p. 14 10 Samas, p. 16
9
Sumgaidi linnas Bakuu lähistel, kus rahutuste käigus tapsid aserid ametlikel andmetel
26 armeenlast (Armeenia allikad väidavad, et see arv on alahinnatud), sajad inimesed
said viga ning peaaegu kõik 14000 Sumgaidis elanud armeenlast olid sunnitud linnast
lahkuma.11 Sumgaidi rahutus saadi kontrolli alla 1. märtsil kui linna saabusid Moskva
poolt saadetud sõjaväelased ja tankid.12 Seda tapatööd ei suutnud armeenlased rahulikult
pealt vaadata, kuna Sumgaidis juhtunu tuletas meelde 1915. aastal Otomani vägede
poolt läbi viidud genotsiidi armeenlaste hulgas. Otseseks sõjategevuseks siiski veel ei
läinud, kuid vastastikune “etniline puhastamine” (armeenlaste välja saatmine
Aserbaidžaanist ja vastupidi) jätkus senisest aktiivsemalt.
23. märtsil andis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidium teada otsusest, mille
kohaselt lükati tagasi Karabahhia AO Ülemnõukogu avaldus ühineda Armeenia NSV-
ga.13 Vältimaks proteste taolise otsuse vastu, saadeti Jerevani nõukogude sõjaväesalgad.
Järgnevatel kuudel aserite pagendamine Armeeniast jätkus. Aserbaidžaani NSV
Ülemnõukogu teatas oma vastuolekust Karabahhia ühinemistaotlusele alles 13. juunil
1988. aastal. Armeenia NSV Ülemnõukogu seevastu andis 15. juunil teada üksmeelsest
otsusest ühendada Karabahhia oma territooriumiga. Sellele järgnes vastureaktsioon, mis
väljendus Aserbaidžaani NSV Ülemnõukogu 17. juunil vastu võetud samuti üksmeelses
otsuses Armeenia resolutsiooni tagasi lükkamisest, põhjendusega, et taoline otsus on
vastuolus Nõukogude Liidu põhiseadusega ning Aserbaidžaani territoriaalse
terviklikkusega.14 28. juunil kinnitas ka Gorbatšov liidu sisepiiride vääramatust. Nähes,
et Moskvast Karabahhia armeenlaste jaoks positiivset otsust tulemas ei ole, võeti 12.
juulil Stepanakertis vastu otsus Karabahhia unilateraalseks setsessiooniks
Aserbaidžaanist. 18. juulil kuulutas NSVLi Ülemnõukogu presiidium Karabahhia otsuse
kehtetuks ning kinnitas taas Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse puutumatust ja
Nõukogude Liidu põhiseaduse ülimuslikkust.15 Järgnesid rahvarahutused,
11 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, p. 17 12 Samas 13 Samas, p. 19 14 Samas, p. 20 15 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, p. 20
10
meeleavaldused ja streigid mitme kuu vältel nii Armeenias, Karabahhias kui
Aserbaidžaanis ning aserite lahkumine ning pagendamine Armeeniast ja vastupidi.
Novembriks hakkas olukord väljuma kontrolli alt ning keskvõim oli sunnitud kuulutama
välja eriolukorra Bakuus ning liikumiskeelu Jerevanis.16 Ajutise seisaku konflikti
arengus tekitas 7. detsembril 1988. aastal Armeeniat tabanud ränk maavärin.
1989. aasta alguses tõi mõningase rahunemise ka NSVLi keskvalitsuse võimu
haaramine Karabahhia üle ning otsese Moskva võimu kehtestamine alates 12.
jaanuarist.17 Olukorra rahunemine kaasnes Moskva kehtestatud range korraga, mis tõi
kaasa liikumiskeelu (eelkõige Stepankertis) ja nõukogude sõjaväelaste patrullimise
armeenlasi ja asereid eraldavatel piiridel. Alates maikuust hakkasid pinged, olenemata
keskvõimu kontrollist, taas kasvama ning sellega kaasnesid uued massilised rahutused.
28. novembril 1989. aastal tühistati keskvõimu otsene kontroll Karabahhia üle ning anti
võim tagasi Aserbaidžaani NSVle. Sellele järgnes 1. detsembril 1989. aastal Armeenia
NSV ja Mägi-Karabahhia Rahvuskogu ühine otsus alade ühendamiseks Ühinenud
Armeenia Vabariigiks (seda otsust ei ole tänaseni tühistatud).18
1990. aasta algas armeenlaste vastase ulatusliku pogrommiga Bakuus 13.-15.
jaanuaril.19 Nädalapäevad hiljem kuulutas keskvõim välja eriolukorra Karabahhias, seda
ümbritsevatel aseri aladel ja Bakuus ning linna saadeti nõukogude väed ja tankid. Kogu
1990. aasta jooksul moodustasid armeenlased omakaitseüksuseid (vähemal määral ka
aserid) ning valmistusid Karabahhia sõjaliseks hõivamiseks. Aeg-ajalt toimusid kahe
rahva vahel väiksemad relvastatud kokkupõrked. 1991. aasta suurimaks sündmuseks
Karabahhia konflikti käigus oli nn operatsioon Ring, mis vältas aprillist juulini ning
mille käigus nõukogude ja aseri väed ründasid armeenlaste külasid Karabahhiast
põhjapool, eesmärgiga suruda maha sealseid illegaalseid relvarühmitusi. Peale seda
sündmust suurenes armeenlaste ja aserite vaheliste kokkupõrgete ning neis hukkunute
arv märgatavalt.
16 Samas 17 Samas, p. 21 18 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport: Praeger
Publishers, p. 148 19 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, p. 24
11
1991. aasta teisel poolel kuulutasid Armeenia ja Aserbaidžaan end iseseisvateks
riikideks (vastavalt 23. ja 30 augustil). 1991. aasta 2. septembril kuulutas ka Karabahhia
end iseseisvaks. 26. novembril 1991 tühistas Aserbaidžaani rahvuskogu Karabahhia
autonoomse staatuse ning kuulutas regiooni üheks paljudest eriõigusteta Aseri
provintsidest.20 Sellele vastuseks korraldati 10. detsembril Karabahhias
iseseisvusreferendum, mille tulemuseks oli praktiliselt sajaprotsendiline iseseisvuse
pooldamine (ametlik iseseisvus kuulutati välja peale referendumi toimumist 6. jaanuaril
1992).21 Vastuolud süvenesid ning kompromiss osapoolte vahel muutus aina
võimatumaks. Aserite jaoks oli äärmiselt oluline Karabahhia armeenlaste nõudmistele
mitte järele anda ning iga hinna eest võidelda. Aserbaidžaani rahvastik oli küllaltki
mitmekesine, lisaks suurtele venelaste ja armeenlaste vähemustele elasid Aseri
territooriumil veel mitmete väiksemate Kaukaasia rahvaste grupid. Aserite jaoks
tähendas armeenlaste nõue Karabahhia eraldada ja Armeeniaga liita riigi lõhestamist
ning rahvusliku identiteedi ohustamist.22
Konflikt aastatel 1992-1994
Nõukogude Liidu lagunemine ja vägede välja viimine liiduvabariikidest, faktorid, mis
senini olid suutnud konflikti mingilgi määral vaos hoida, viisid otsese relvakonfliktini
Karabahhia armeenlaste ja Aserbaidžaani vahel. Armeenia pool, kes juba varem oli
valmistunud konflikti sõjaliseks lahendamiseks, oli uues olukorras selges eelises.
Aserbaidžaan oli senini lootnud keskvõimu toele olukorra lahendamisel, kuid pidi 1992.
aastast alates omal jõul hakkama saama. 1992. aasta algusest alustasid armeenlased
Karabahhia hõivamist sõjaliste vallutuste teel. 26. veebruaril toimus esimene suurem
rünnak, mille käigus haarasid armeenlased täieliku kontrolli Karabahhia territooriumil
Stepanakerti lähistel asuva Khojali linna üle ning tapsid sadu seal resideerunud
asereid.23 Khojali veresaunale järgnenud kuude jooksul võtsid Karabahhia armeenlased
20 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 162 21 Samas. 22 Samas, p. 30 23 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, p. 31
12
koos “vabatahtlikega”24 Armeeniast ette aina uusi edukaid pealetunge. Mais õnnestus
armeenlastel vallutada Šuša ja Lachini linnad. Lachini hõivamise tulemusena loodi
otseühendus Armeenia ja Karabahhia vahele nii nimetatud Lachini koridori näol. 1992.
aasta suvel järgnes armeenlaste edule aserite vasturünnak, mille tulemusena suutsid
aserid tagasi vallutada ligi poole Karabahhia territooriumist. Väidetavalt tänu Venemaa
sõjalisele abile suutsid Karabahhia väed ennast koguda ja uuendada ning asusid taas
vastupealetungile, et kaotatud alad aseritelt tagasi võita. Sügiseks oli armeenlaste
rünnakuid saatnud edu ning aserid olid sõjategevusest kurnatud. 1993. aasta märtsiks
õnnestus armeenlastel Karabahhia alad taas hõivata ning endised piirid taastada. Aprilli
alguseks olid armeenlased vallutanud ka Kelbajari rajooni, mis asus Armeenia piiri
ääres, kuid mis jäi väljapoole Karabahhia territooriumit. Kasutades ära Aserbaidžaani
ebastabiilset sisepoliitilist olukorda (Aserbaidžaani presidendi tagasi astumine ja uue
võimuga kohanemine) ja võitlusvõime vähenemist, vallutasid armeenlaste väeüksused
1993. aasta suvel üha uusi alasid väljaspool Karabahhia piire. Vallutuste eesmärgiks oli
luua puhvertsoon ning neid alasid hiljem Karabahhia küsimuses nii öelda
kauplemisvahenditena kasutada.
1993. aasta oktoobris sai Aserbaidžaani presidendiks Heidar Alijev, kes lubas kaotatud
alad armeenlastelt tagasi võita (esialgu püüdis leida lepitust, vt. alapunkt 3.3.).
Rünnakud sel eesmärgil algasid juba 1993. aasta lõpul, kuid põhitegevus armeenlaste
vastu algas jaanuarist. Ter-Petrosjani väitel vältas tõeline sõjategevus ajavahemikul 17.
detsembrist 1993 kuni 12. maini 1994, kuna nii armeenlased kui aserid omasid
esmakordselt konflikti kestuse jooksul tõelist sõjaväge (peamiselt tänu regiooni riikide –
Venemaa, Türgi, Iraan – toetusele).25 1994. aasta alguses saavutasid armeenlased
sõjategevuses aserite üle otsustava ülekaalu, hõivates lisaks Karabahhiale ka seitse
Karabahhiat ümbritsevat aseri rajooni.
24 Tegelikkuses on teada, et Karabahhia konfliktis osalesid Armeenia sõjaväe üksused ning seda mitte
vabatahtlikkuse alusel. 25 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 235
13
Vaherahu
Kuna sõjategevus oli olnud äärmiselt kurnav ja aserid lüüa saanud ning iga hetk
lõplikult murdumas, pooldas Alijev kiiret vaherahu. Vajadus vaherahu järele oli ilmne,
nii armeenlased kui aserid olid kurnatud, majandus kokku varisemas, tuhanded
hukkunud (ligi 30000 sõjaohvrit) ja üle miljoni inimese kodudest pagendatud.26
Armeenlased olid vallutanud 14% Aseri territooriumist.27 Ametliku vaherahuni jõuti
Venemaa vahendusel 1994. aasta mais, mil 5. kuupäeval allkirjastati Biškeki
protokoll.28 Relvarahu sõlmiti tingimusel, et selle järel sõlmitakse osapoolte vahel lisaks
õiguslikult siduv kokkulepe, mis tagaks sõjategevuse ja vägivalla mitte puhkemise,
vägede välja viimise okupeeritud aladelt, kommunikatsiooni taastamise ja põgenike
ning pagulaste naasmise.29 Vaherahu jõustus 12. mail ning on püsinud ilma suurte
rikkumiste ja rahuvalvajateta, kuigi eelmainitud tingimusi ei ole tänaseni täidetud.
Olgugi, et vaherahu oli saavutatud, ei olnud sõlmitud poliitilist kokkulepet konflikti
lahendamiseks. Sõjategevus oli läbi, kuid konflikti põhjustanud fundamentaalsed
küsimused olid endiselt lahenduseta. Vaherahu lõpetas sõjategevuse, kuid samas
“külmutas” kehtiva olukorra, kuna armeenlaste poolt vallutatud alad jäid de facto
armeenlaste kontrolli alla. 12. maist 1994. aastast algas uus faas Karabahhia konflikti
ajaloos – külmutatud konflikt. Olgugi, et otsene sõjategevus on peatunud juba 1994.
aastast, eksisteerib Armeenia ja Aserbaidžaani vahel siiski pidev pingeseisund ning
lõplikku lahendust ei ole olukorrale siiani leitud.
26 Tishkov, Valeri (1999). Ethnic Conflicts in the Former USSR: The Use and Misuse of Typologies and
Data, Journal of Peace Research, 36 (5), 571-591, p. 583 27 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 286 28 Samas, p.238 29 Biškeki protokoll. (1994, 5. mai). http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-
karabakh/keytexts15.php
14
2. Konflikti põhjused
Ajaloolised põhjused
Karabahhia konfliktil on pikad ajaloolised juured ning sõjategevust on esinenud
Armeenia ja Aserbaidžaani vahel varemgi. Üks oluline konflikti põhjus seisneb
Armeenia ja Aserbaidžaani erinevates ja vastanduvates ajaloo narratiivides.30 Kumbki
osapool on kindlal seisukohal, et Karabahhia kuulub ajalooliselt just temale ning teise
riigi rahvas on sinna saabunud hiljuti.
Reaalseks konflikti põhjuseks ei ole siiski mitte kauge ajalugu, vaid kaasaegne
Karabahhia konflikt sai alguse 20. sajandi esimeses veerandis, kui Stalin oma “jaga ja
valitse” poliitika (vältimaks riikide ühendatud vastupanu) tulemusena määras
Karabahhia autonoomse oblastina Aserbaidžaani koosseisu ning just sel moel, et
Karabahhiat ning Armeeniat jäi füüsiliselt eraldama Aserbaidžaanile kuuluv maariba.31
Peale 1917. aasta Vene Revolutsiooni sai Karabahhia osaks Transkaukaasia
Föderatsioonist, mis õige pea lagunes kolmeks eraldiseisvaks riigiks – Armeenia,
Aserbaidžaani ja Gruusia demokraatlikeks vabariikideks.32 Järgneva kahe aasta jooksul
1918-1920 pidasid Armeenia ja Aserbaidžaan mitu lühiajalist sõda territooriumide
pärast, mille hulgas oli ka Karabahhia. Aserbaidžaan kuulutas iseseisvuse välja Otomani
impeeriumi kaitse all ning Otomani vägede kaasabil jätkusid kokkupõrked aserite ja
armeenlaste vahel. Peale Otomani impeeriumi lüüa saamist Esimeses maailmasõjas
okupeerisid Karabahhia Briti väed ning Briti võim kinnitas Karabahhia kuulumist
Aserbaidžaanile. Sellele otsusele olid vastu Karabahhia armeenlased, kuid 1920. aasta
veebruaris nõustus Karabahhia rahvuskogu, küll vastumeelselt, kuid siiski, allumisega
30 Põhjaliku ajaloolise ülevaate saamiseks vaata näiteks Thomas de Waal (2003). Black garden: Armenia
and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press; Cornell, Svante E. (1999). The
Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University;
Melander, Erik (2001). The Nagorno-Karabakh conflict revisited: Was the war inevitable? Journal of
Cold War Studies, 3 (2), 48–75. 31 Walker, Christopher J. (1991). Armenia and Karabakh: The Struggle for Unity. London: Minority
Right Publications, p. 109 32 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University, pp. 6-7
15
Aserbaidžaani jurisdiktsioonile. Samal ajal jätkasid armeenlased kogu Karabahhias
vastupanuvõitlust ning ei aktsepteerinud nimetatud allumist. Õige pea tühistati
kokkulepe Karabahhia rahvuskogu poolt ning aprillis kuulutati välja liit Armeeniaga.
Samal ajal võeti Aserbaidžaan esimesena Kaukaasia riikidest bolševike poolt üle, mille
järel Karabahhia läks Armeenia kontrolli alla. 1921. aastal läks ka Armeenia bolševike
kontrolli alla, kes olid toetuse võitmiseks lubanud anda Karabahhia Armeeniale. Kuid
kuna Nõukogude Venemaal oli soov luua häid suhteid ka Türgiga, ei olnud võimalik
antud lubadust pidada ning 1921. aasta 5. juulil määras Kommunistliku Partei
Kaukaasia Büroo Karabahhia Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla.33 Selle kõige
tulemusena loodi 1923. aasta 7. juulil Aserbaidžaani jurisdiktsioonis Mägi-Karabahhia
Autonoomne Oblast, mis püsis sellisena kuni NSV Liidu lagunemiseni. Nendele
ajaloolistele faktidele rõhub Armeenia, kuna eelnevat arvesse võttes kuulus Karabahhia
enne Aserbaidžaani ja Armeenia bolševike poolt hõivamist just viimasele.
Poliitilised ja õiguslikud põhjused
Kuna tegemist ei ole ajaloolistel erimeelsustel põhineva konfliktiga (nagu seda paljudes
uurimustes käsitletakse), vaid pigem rahvuslik-territoriaalse tüliga kahe riigi vahel, siis
tuleb põhjuseid otsida rahvusvahelisest õigusest. Peamine põhjus seisneb kahe olulise
rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibi vastandumises: territoriaalne terviklikkus (mis
hõlmab endas riigipiiride puutumatust), mida nõuab Aserbaidžaan, versus
enesemääramisõigus, mis on nii Karabahhia armeenlaste kui Armeenia eesmärk.
Osapooled kasutavad oma nõudmiste õigustamiseks Euroopa Julgeoleku ja Koostöö
Konverentsi (CSCE) 1975. aasta Helsingi aktis nimetatud põhimõtteid. Armeenia toetub
printsiibile VIII34, mille alusel on Karabahhia armeenlastel õigus enesemääramisele.
Aserbaidžaan omakorda on aluseks võtnud printsiibid III ja IV 35, mis nõuavad
riigipiiride puutumatust ning riikide territoriaalse terviklikkuse austamist. Aserid
väidavad, et Karabahhia enesemääramisõiguse tunnustamine ja iseseisvumine on
33 Croissant, Michael P. (1998). The Armenia-Azerbaijan Conflict, Causes and Implications. London:
Praeger, p. 20 34 Helsinki Final Act 1975 35 Helsinki Final Act 1975
16
vastuolus Aserbaidžaani õigusega riigi territoriaalsele terviklikkusele. Armeenlased nii
emamaal (tähistab Armeeniat kui rahvusriiki) kui Karabahhias on vastupidisel
seisukohal.
Lühidalt öeldes on enesemääramisõigus rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada
riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm. Teise maailmasõja järel sai
enesemääramisõigusest üks ÜRO põhiprintsiipe. ÜRO põhimõtted on Peaassamblee
deklaratsioonis 2625 (XXV)36 põhjalikult lahti kirjutatud ning dokumendis käsitletakse
enesemääramisõigust kahes tähenduses. Esiteks on kõikidel rahvastel vastavalt
enesemääramisõigusele õigus määratleda oma poliitiline staatus ilma välise sekkumiseta
ning korraldada oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ning iga riigi
kohus on seda õigust respekteerida.37 Teiseks on rahvastel õigus luua oma suveräänne ja
iseseisev riik või mingil muul kombel määratleda (lõimida või ühineda) oma suhe juba
olemasoleva iseseisva riigiga.38 Nendest printsiipidest lähtuvad armeenlased,
arvestusega, et Karabahhial on rahvusvahelise õiguse kohaselt õigus enesemääramisele
ning seeläbi õigus luua iseseisev riik või ühineda Armeeniaga.
Aserbaidžaani argumendiks seevastu on, et enesemääramisõigus on teisejärguline
võrreldes territoriaalse puutumatuse printsiibiga ning enesemääramisõigust ei ole
võimalik rakendada, kui seeläbi rikutakse riigi territoriaalset terviklikkust. Reaalselt on
tegemist kahe täpselt samaväärset jõudu omava rahvusvahelise õiguse printsiibiga ning
neid omavahel pingeritta seada ei ole võimalik, kuigi rahvusvaheliselt on kujunenud
tavaks, et territoriaalse terviklikkuse printsiipi hinnatakse enesemääramisõiguse suhtes
mõneti ülimuslikuks. Sellest tulenevalt ei ole enamikke setsessiooni taotlenud riike
rahvusvaheliselt tunnustatud. Loomulikult on õigus Aserbaidžaanil, nii nagu kõigil
teistel ÜRO liikmesriikidel, argumenteerida oma territoriaalsele puutumatusele, kuid
Karabahhia puhul ei ole see ajaloolistel põhjustel õigustatud. Siinkohal tekib ajalooline
vastuolu, kas Karabahhia kuulub tegelikkuses Aserbaidžaani territooriumi hulka ning
36 ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2625 (XXV). Declaration on Principles of International Law
Concerning Friendly Relations and Cooperation Among States in Accordance with the Charter of the
United Nations. (1970, 24. oktoober) 37 Samas, p. 123 38 Samas, p. 124
17
kas Aserbaidžaanil on õigus põhjendada sõjategevust ja vastuseisu Karabahhia
iseseisvusele oma territoriaalse puutumatuse kaitsmisega? Nagu juba eelnevalt
kirjeldatud, ei omanud iseseisev Aserbaidžaan kontrolli Karabahhia üle aastatel 1918-
1920, ega sellest tingituna ka peale 1991. aastat. Karabahhia allumine Aserbaidžaanile
oli NSVLi pärand.39
Vaidlus käib Armeenia ja Aserbaidžaani poolte vahel ka selle üle, kas Karabahhial kui
endisel autonoomsel oblastil üldse on õigus setsessiooniks. Armeenia argumenteerib
Nõukogude Liidus 3. aprillil 1990. aastal vastu võetud seadusele40, mille artikkel 3
alusel oli Mägi-Karabahhia Autonoomsel Oblastil referendumi tulemuste alusel täielik
õigus Aserbaidžaanist eralduda.41 Karabahhia setsessiooni kaitseargumendina
rõhutatakse ka asjaolu, et kui Aserbaidžaan kuulutas ennast 1991. aastal Nõukogude
Liidust iseseisvaks, kuulutas ta ennast Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi (1918-
1920) õigusjärglaseks. Viimasel puudus aga kontroll Mägi-Karabahhia alade üle, kuna
nagu juba eelpool öeldud, sai Karabahhia osaks Aserbaidžaanist alles 1921. aastal kui
Aserbaidžaani Sotsialistlik Vabariik kuulus juba Nõukogude Venemaa võimu alla.
Seega NSV Liidu kokku varisemise tulemusena ei omanud iseseisvunud Aserbaidžaan
Karabahhia üle de facto kontrolli, mistõttu ei eraldunud Karabahhia mitte iseseisvast
riigist, vaid taotles võrdsetel alustel liiduvabariikidega setsessiooni NSV Liidust.
Aserbaidžaani esindajad vastukaaluks on kindlad, et enesemääramisõiguse taotlemine ei
anna õigust ühepoolseks setsessiooniks. Seega Aserbaidžaan Karabahhia eraldumist ei
tunnusta ning jääb kindlaks seisukohale, et eraldumisega ning iseseisvuse välja
kuulutamisega rikub Karabahhia peamist rahvusvahelise õiguse printsiipi, milleks on
territooriumide puutumatus ja riigipiiride austamine.42 Aserbaidžaani interpretatsiooni
kohaselt ei seisne konflikt mitte enesemääramisõiguses, vaid Armeenia territoriaalsetes
nõuetes Aserbaidžaani vastu. Sealjuures mõlemad osapooled on oma argumentides väga
resoluutsed.
39 Avetisyan, Robert (2009, 14. juuli). Nagorno Karabakh must no longer be barred from the negotiating
table. RFE/RL
40 Law on Secession. (1990, 3. aprill)
41 Nagorno-Karabakh: A Plan For Peace. Europe Report no 167. (2005, 11. oktoober), p.4 42 Samas, p. 5
18
Enesemääramisõigust puudutavad tülid on reeglina keerulised lahendada ning eeldavad
osapoolte tahet läbirääkimisteks ning võimet alluda kompromissidele. Olukord on
oluliselt raskendatud, kui küsimuseks on enesemääramisõigus versus õigus
territoriaalsele terviklikkusele. Sageli ei ole sellises olukorras võimalik läbirääkimisi
pidada või on see äärmiselt komplitseeritud, kuna mõlemad pooled on kinni oma
õigustes. Järele andmine nendes küsimustes võrdsustuks oma riigi või rahva reetmisega
ning seega isegi selgete kasutegurite ilmnemisel (näiteks majanduslikud) ei ole
läbirääkimised edukad või koguni võimalikud.43 See probleem eksisteerib ka Mägi-
Karabahhia küsimuses. Läbirääkimised on senini olnud edutud ning kõik
lahendusettepanekud on lükatud tagasi, kuna kompromiss on vastuvõetamatu. Järgnevas
alapunktis tulebki juttu sellest, milliseid võimalusi on seni kasutatud Karabahhia
konflikti lahendamiseks.
3. Senised lahenduspüüdlused
3.1. Sõjaaegsed lahenduspüüdlused
Esimesed katsed rahu vahendamiseks tegi Venemaa president Boris Jeltsin koos
Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajeviga 1991. aasta septembris. Presidendid
pakkusid lahendusena välja relvarahu, millega oleks kaasnenud uued valimised,
põgenike ja pagulaste naasmine ning konstitutsioonilise valitsuse loomine
Karabahhiasse. Peale mitmeid kohtumisi vahemikul 20-23 september nõustusid pooled
allkirjastama Železnovodski kommünikee44. Kommünikeele andsid allkirjad nii Vene
kui Kasahstani president ning ka Armeenia ja Aserbaidžaani presidendid. Paraku sellest
leppest kasu ei olnud, kuna osapooled lootsid endiselt saavutada eesmärke sõjaliste
vahendite, mitte kompromisside kaudu. Lahendust püüdis edutult vahendada ka Iraan
ning 1992. aastal veelkord Kasahstani president Nazarbajev.45 Mõlemad katsed
luhtusid.
43 Babbitt, Eileen F. (2006). Mediating Rights-Based Conflicts: Making Self-Determination Negotiable,
International Negotiation, 11 (1), 185-208, p. 194 44 Železnovodski Deklaratsioon. (1991, 23. september) 45 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the
disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114
19
Kui armeenlaste väed juba enklaavi piire ületasid, reageeris ka rahvusvaheline
kogukond. 30. aprillil 1993. aastal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni
nr. 82246, milles kinnitas, et Karabahhia on osa Aserbaidžaani territoriaalsest
terviklikkusest, teise riigi territoriaalse puutumatuse rikkumine on lubamatu ning nõudis
armeenlaste vägede välja viimist aserite territooriumilt. Peale selle võttis ÜRO
Julgeolekunõukogu 1993. aastal vastu veel kolm resolutsiooni, mis puudutasid
Armeenia ja Aserbaidžaani vahelist konflikti. Resolutsioonid 85347 (29. juuli), 87448
(13. oktoober) ja 88449 (12. november) väljendasid Julgeolekunõukogu seisukohta, et
oluline oli osapoolte vaheline sõjategevus koheselt lõpetada, okupeeritud territoorium
tagastada, lubada rahvusvahelise humanitaarabi andmist ning teha koostööd CSCE-ga
(Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverents, alates 1. jaanuarist 1995 Euroopa
Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon) lahenduse leidmisel. Paraku ei olnud
resolutsioonid Armeeniale siduvad ning jäid ka ainsaks ÜRO poolseks sammuks, kuna
Julgeolekunõukogu andis ainuõiguse konflikti lahendust vahendada 1992. aastal loodud
OSCE Minski grupile.
1993. aastal tõusis oluliseks rahuvahendajaks Venemaa. Jeltsin väljendas väga selgelt,
et Venemaal olid regioonis, kui Venemaa “tagahoovis” mängus omad huvid ning püüdis
Minski gruppi kõrvale tõrjudes muutuda ainsaks konflikti vahendajaks.50 Lisaks
Venemaale panustas konflikti vahendamisse alates 1992. aastast (peale Aserbaidžaani
liitumist organisatsiooniga) Sõltumatute Riikide Ühendus (edaspidi SRÜ). 1994. aastal
õnnestus Venemaal, SRÜ-l ja CSCE-l veenda konflikti osapooli relvarahu lepet
allkirjastama. Nagu juba eelnevalt öeldud, sõlmiti vaherahu 1994. aasta mais.
46 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 822 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 47 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 853 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 48 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 874 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 49 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 884 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 50 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the
disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114
20
Lääne võimud, nagu USA, Euroopa Ühendus (hiljem Euroopa Liit) ja teised
rahvusvahelised organisatsioonid kartsid konflikti sekkuda tingituna Külma sõja lõpu
ebakindlusest ning hiljutisest ebaõnnestumisest Jugoslaavias.51
3.2. Rahvusvaheline sekkumine
Karabahhia konflikti rahvusvahelistumine sai alguse 1991. aastal, langedes kokku
Nõukogude Liidu lagunemise, osapoolte iseseisvumise ning sõjategevuse
intensiivistumisega Karabahhias. Kuni selle ajani oli tegemist Nõukogude Liidu
siseasjaga ning teistel riikidel või organisatsioonidel puudus võimalus ja ka
jurisdiktsioon konflikti sekkuda. 1991.-1992. aastat võib pidada ajaks, mil regiooni
liidrite Venemaa, Iraani, Türgi ja samuti lääne huvid Taga-Kaukaasia suhtes elavnesid.
Peamiseks vahendiks regiooni poliitiliste protsesside mõjutamisel kujunes vahendaja
rolli etendamine regiooni konfliktides, seal hulgas Karabahhias.52
Peamiseks konflikti vahendajaks on 1992. aastast olnud Euroopa Julgeoleku ja Koostöö
Organisatsioon (ingl. k. Organization for Security and Cooperation in Europe, edaspidi
OSCE). 1992. aastal loodi Aserbaidžaani ja Armeenia vahelise konflikti rahumeelseks
lahendamiseks OSCE raames Minski grupp (ingl. k. OSCE Minsk Group), mis koosneb
täna kaaseesistuja riikide – Prantsusmaa, Venemaa, USA - ning Türgi, mitmete
Euroopa riikide ja Armeenia ja Aserbaidžaani esindajatest.53 Esimesed Minski grupi
katsed konflikti lahendada leidsid aset juba aastatel 1992-1994. Paraku osutus Minski
grupi sekkumine nõrgaks, eelkõige seetõttu, et grupil oli vajaka kogemusest taoliseid
konflikte hallata, grupi liikmete huvid regioonis olid liialt vastanduvad, osapooltel endil
puudus huvi läbirääkimisteks ning CSCE ei suutnud saata piirkonda rahuvalve
missiooni.54 Tulenevalt nendest asjaoludest oli Minski grupp oma tegevuse algaastatel
51 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the
disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114 52 Nagorno Karabakh: A White Paper. (1997, märts),
http://www.armeniaforeignministry.com/fr/nk/white_paper.html
53 OSCE kodulehekülg, www.osce.org/
54 Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or Mediation? The Conflict over
Nagorno-Karabakh, 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6), 709-727, p. 710; Cornell, Svante E.
21
lahenduse leidmisel otsustusvõimetu.
Minski grupi aktiivsemad püüdlused lahendusvõimalusi luua ja välja pakkuda algasid
1995. aastal. Alates OSCE Lissaboni tippkohtumisest 1996. aastal, peale mida Minski
grupi kaaseesistujateks said lisaks Venemaale veel Prantsusmaa (alates 1. jaanuarist
1997) ja USA (alates 14. veebruarist 1997)55, on grupp esitanud konflikti lahendamiseks
kogu perioodi jooksul viis konkreetset ettepanekut. Esimesed kolm üksteisest küllaltki
erinevat lahendusvõimalust pakkus Minski grupp välja kahe aasta jooksul 1997. ja
1998. aastal: 1997. aasta juunis pakettlahendus, 1997. aasta oktoobris etapiline lahendus
ning 1998. aasta novembris ühise riigi loomise võimalus56. Neist pakutud võimalustest
aktsepteeris Aserbaidžaan kahte esimest ning Armeenia viimast, kuid ühisele
kompromissile ei jõutud.
Peale pikemat pausi pakkusid kaaseesistujad 2007. aasta novembris OSCE
tippkohtumisel Madridis välja neljanda võimaluse konflikti lahendamiseks.
Kaaseesistujad kinnitasid, et lahenduseni jõudmiseks rakendatakse järgmisi
põhimõtteid: Armeenia sõjaväe järk-järguline välja viimine Karabahhiat ümbritsevalt
Aserbaidžaani territooriumilt (eritingimusena jäävad Kelbajari ja Lachini regioonid
(1997). Undeclared War: The Nagorno-Karabakh Conflict Reconsidered. Journal of South Asian and
Middle Eastern Studies, 20 (4), p. 11
55 Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14.november), p. 1 56 1) 1997. aasta juunis pakkus Minski grupp Karabahhia konflikti lahendamiseks välja nn pakett
lahenduse (ingl. k. package solution), mis tähendanuks üheaegselt Aserbaidžaani ja Armeenia
territoriaalse terviklikkuse tunnustamist, kõrgeima autonoomia andmist Karabahhiale ja
julgeolekugarantiide pakkumist kogu Karabahhia rahvale (nii piirkonda naasvatele aseritele kui
residentidest armeenlastele).
2) 1997. aasta oktoobris tuli Minski grupp välja juba uue ettepanekuga, mida iseloomustas etapiline (ingl.
k. step-by-step) liikumine lahenduse suunas. Taolise lahenduse kohaselt oleks Karabahhia staatuse
otsustamine jäänud lahenduse kõige viimaseks etapiks, eelnevalt oleks vabastatud okupeeritud alad ning
naasnud põgenikud.
3) 1998. aasta lõpul pakkus Minski grupp veel kolmandagi võimaluse lahenduse leidmiseks, nii nimetatud
ühise riigi (ingl. k. common state) loomise idee. Selle idee rakendumine tähendanuks, et Karabahhia
säilitab de facto riigi staatuse, moodustades Aserbaidžaaniga viimase rahvusvaheliselt tunnustatud
piirides ühise riigi – konföderatiivse riigivormi taolise. Selle ettepaneku lükkas Aserbaidžaan tagasi, kuna
see oli vastuolus suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.
22
Karabahhia staatuse selgumiseni Armeenia kontrolli alla); nende alade
demilitariseerimine; ning referendum või avalik hääletus Mägi-Karabahhia lõpliku
staatuse määramiseks (seal juures referendumi aeg ja läbiviimise viis selguvad edasiste
kõneluste käigus).57 Nimetatud põhimõtetega nõustumine tähendas mõlemale
osapoolele arvestatavaid järeleandmisi. Paraku ei suutnud osapooled ka sel korral
kompromissile jõuda ning nii Armeenia kui Aserbaidžaani esindajad jäid oma
seisukohtadele kindlaks.
2009. aasta detsembris Minski grupi poolt kohendatud Madridi põhimõtted (viies
pakutud võimalus) konflikti lahendamiseks leidsid esimest korda peale 1997. aastat
Aserbaidžaani välisministri üldise heakskiidu.58 1997. aastast alates on Aserbaidžaan
tagasi lükanud kõik lahendusettepanekud, niisamuti ei nõustunud Aserbaidžaan
rakendama 2007. aastal Madridis esitletud põhimõtteid. 2. detsembril 2009. aastal
OSCE konverentsil Ateenas peetud kõnes teatas välisminister Elmar Mamadjarov, et
Aserbaidžaan nõustub Minski grupi pakutud stsenaariumiga ning annab Karabahhia
rahvale võimaluse otsustada oma staatus referendumi teel ning austab nende
enesemääramisõigust. Ometi kinnitas välisminister taas, et see ei tähenda, et Karabahhia
armeenlastel on õigus iseseisvuda ja luua oma riik ning olenemata
enesemääramisõiguse austamisest, säilitab Aserbaidžaan territooriumi üle
suveräänsuse.59 Nüüd ei sobinud viimati välja pakutud põhimõtted Armeeniale, kuna
selgelt eelisseisundisse jääks konflikti lahendamisel Aserbaidžaan.60
Nagu kirjeldatud, ei ole Minski grupi eestvedamisel ning välja pakutud
lahendusettepanekute kaudu jõutud osapooltele vastuvõetava lahenduseni. Olgugi, et
ettepanekud on olnud küllaltki erinevad, on siiski igal korral eelisseisundisse seatud
vaid üks osapool, kord Aserbaidžaan ning kord jälle Armeenia. Sellest tulenevalt ei ole
57 Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14. november), p. 3 58 Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult choice,
http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-proposals-armenia-faces-a-
difficult-choice.pdf 59 Azerbaijan Insists on “Self Rule” For Karabakh. (2009, 2. detsember). RFE/RL 60 Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult choice,
http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-proposals-armenia-faces-a-
difficult-choice.pdf
23
leitud ka ühist sobivat lahendusviisi. Kumbi konflikti osapool ei ole kokkuvõttes rahul
Minski grupi tegevuse ning efektiivsusega. Osapooled on Minski grupile süüks pannud
eelkõige ebakompetentsust, pidades silmas saadikute teadmatust nii regioonist kui
konflikti olemusest.61 Minski grupi peamiseks nõrkuseks on täielik erapooletus ja
pealtvaataja roll, reaalsuses oleks grupi tegevus märksa efektiivsem kui oleks kasutuses
ka teatav survemehhanism, mis ajendaks konflikti osapooli lahendust otsima ja leidma.
2004. aastast alates katsetas Aserbaidžaan uut taktikat ning püüdis konflikti
lahendamise suunata taas OSCE Minski grupi pädevusest Ühinenud Rahvaste
Organisatsioonile (ÜRO püüdis sekkuda juba 1993. aastal, andes välja neli
resolutsiooni). Üks võimalikest ajenditest oli Aserbaidžaani jaoks kindlasti lootus, et
ÜRO kaudu on võimalik saavutada soodne lahendus, arvestades, et islamiriigid
hääletaksid solidaarsusest igal juhul Aserbaidžaani kasuks. Lisaks Armeenia vastuolule
ei pooldanud Aserbaidžaani initsiatiivi ka Minski grupi kaaseesistujad.62 14. märtsil
2008. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu taaskord mitte siduva resolutsiooni63,
millega nõuti Armeenia sõjajõudude “kohest, lõplikku ja tingimusteta” välja viimist
Aserbaidžaani territooriumilt. Resolutsiooni vastu võtmise poolt hääletas 39 riiki ning
vastu seitse riiki, seal hulgas Minski grupi kaaseesistujad Venemaa, USA ja
Prantsusmaa, ülejäänud ÜRO riigid jätsid hääle andmata.64 Vastuseisu põhjendasid
grupi liikmed sooviga tagada lahendus läbirääkimiste teel ning säilitada oma neutraalne
positsioon.
Tänaseks on saanud juba küllaltki selgeks, et ei OSCE, ÜRO, ega ükski suurriik
üksiküritajana ei ole võimeline tooma lahendust kaks aastakümmet väldanud vaenule
armeenlaste ja aserite vahel. Fakt on see, et ainus lahendus saab tulla kahe riigi
omavahelise kokkuleppe ja kompromissi tulemusena. Kuid küsimus on, kas see on
võimalik ja kas osapooled on selleks valmis?
61 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 229 62 Caucasus Report: December 6, 2004. RFE/RL, 7 (45) 63 ÜRO Peaassamblee resolutsioon GA/10693. (2008, 14. märts),
http://www.un.org/News/Press/docs/2008/ga10693.doc.htm 64 Azimov, Araz (2008, 15. märts). Azerbaijan Criticizes France, Russia, U.S Over Karabakh Resolution.
RFE/RL
24
3.3. Osapoolte endi lahenduspüüdlused
1993. aasta septembris korraldas Aserbaidžaani president Heidar Alijev (ametlikult
president küll alles 3. oktoobrist 1993) esimese avaliku kohtumise Aserbaidžaani ja
Karabahhia esindaja vahel. Kusjuures seda tehes möönis president esmakordselt (mis jäi
ka üheks viimastest kordadest), et konflikti teiseks osapooleks on Karabahhia.
Kohtumisel, mis leidis aset 13. septembril leppisid poolte esindajad kokku vaherahus,
mis siiski ei õnnestunud, kuid palju tähtsam oli kohtumise toimumine ise.65 25.
septembril toimus Venemaa välisministri juhtimisel järjekordne kohtumine Alijevi ja
Karabahhia armeenlaste tollase juhi Robert Kotšarjani vahel, kuid läbirääkimised olid
salajased ning nende sisu ei ole teada. Viimane samalaadne kohtumine leidis aset 9.
oktoobril, kuid ka sel kohtumisel tulemusi ei saavutatud. 1993. aasta sügis tundus sobiv
aeg Karabahhia sõja lõpetamiseks läbirääkimiste teel. President Alijev, kes oli värskelt
presidendiks saanud, võis teha rahumeeli kompromisse, jättes vastutuse mineviku
kaotuste eest eelmise valitsuse õlgadele. Samuti oli rahu sõlmimise poolt Armeenia
president Levon Ter-Petrosjan, kelle juhitud riik kannatas majandusliku isolatsiooni all
ning oli ehmatatud ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ettekirjutatud resolutsioonidest.66
Olukorra muutis taas pingeliseks Alijevi kõne, mis järgnes 10. oktoobril, kus ta
ähvardas Armeeniat konflikti püsimisega veel pikki aastaid.67 Sellele järgnesid
kummagi poole rünnakud ning jätkuv sõjategevus.
Kuna Minski grupi ettepanekud ei ole lahendust toonud ka peale vaherahu sõlmimist, on
osapooled püüdnud lahenduseni jõuda otseste läbirääkimiste teel. Armeenia president
Kotšarjan ei pooldanud võimule tulles Minski grupi sekkumist Karabahhia konflikti
läbirääkimistesse ning seetõttu jätkusid kõnelused 1999. aasta aprillist uues formaadis.
1999. aasta 25. aprillil leidis Washingtonis aset president Kotšarjani ning Aserbaidžaani
tollase presidendi Heidar Alijevi kohtumine, millele järgnes mõne aasta jooksul ligi
kakskümmend kohtumist (vt. lisa C). Presidendid ja välisministrid on kogu perioodi
65 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 226 66 Samas 67 Samas, p.227
25
jooksul pidanud läbirääkimisi mitmekümnel korral (vt. lisa C), kuid endiselt on konflikt
lahenduseta. Riigiesindajate läbirääkimiste teel ei ole jõutud aktsepteeritava
kompromissini. Käesolevas uurimuses püütakse sellele probleemile selgitus leida.
26
II TEOREETILINE TAUST
Töö teoreetilises peatükis antakse esmalt ühese mõistetavuse eesmärgil ülevaade
läbivatest mõistetest ja nende tähendustest.
Lisaks leiavad käsitlemist varasemad teemakohased uurimused. Antakse põgus
ülevaade uurimustest, mida on Karabahhia konflikti analüüsimiseks läbi viidud ning
kuidas ja mille põhjal seda on tehtud. Sealjuures kirjeldatakse, milliseid
lahendusvõimalusi ja mudeleid on seni Karabahhia konflikti puhul välja pakutud.
Käesolevas peatükis kirjeldatakse ka autori poolt loodud mudelit, millele tugineb antud
magistritöö empiiriline uurimus.
1. Töös käsitletavad mõisted
Setsessioon. Entsüklopeedilise definitsiooni kohaselt on setsessioon ametlik välja
astumine organisatsiooni, ühenduse või liidu liikmelisusest.68 Setsessiooni kui nähtuse
kohta puudub ühene ja kõikehõlmav definitsioon. Erinevad autorid on oma käsitlustes
setsessiooni mõneti erinevalt defineerinud ja mõistnud. Thomas Ambrosio on
definitsioonina välja pakkunud, et setsessioon on etnilise, rahvusliku või ajaloolise
rühmituse territoriaalne eraldumine asukohamaast ja selle võimust.69 Sageli on
setsessiooni kirjeldatud kui territoriaalse või etnilise üksuse eraldumist asukohariigist,
kusjuures asukohariik seda ei aktsepteeri ning eraldumisega kaasneb jõu kasutamine või
sellega ähvardamine. Setsessioon on käesoleva töö käsitluses unilateraalne eraldumine
teisest riigist koos territooriumi ja rahvaga. Unilateraalne just selles tähenduses, et riik,
millest eraldutakse, setsessiooni ei tunnusta. Oma olemuselt on setsessiooni
soodustavad autonoomsed regioonid.70
68 Encyclopedia Britannica Online, http://search.eb.com/ 69 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: Ethnic Conflict and International Politics. Westport: Praeger
Publishers, p. 2 70 Cornell, Svante E. (2002). Autonomy as a Source of Conflict: Caucasian Conflicts in Theoretical
Perspective. World Politics, 54 (2), 245-276, p. 251
27
Sõltumatus. Termin on käesolevas töös võrdsustatud mõistega iseseisvus, mis
tähendabki sise- ja välispoliitilist sõltumatust. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on
sõltumatus riigi üheks olulisemaks tunnuseks, see on vabadus vabalt rakendada võimu,
mida riik rahvusvahelise õiguse kohaselt omab.71 Sõltumatu riigi tunnusteks 1933. aasta
Montevideo konventsiooni kohaselt on rahvas ehk alaline elanikkond, kindlaksmääratud
territoorium, efektiivset kontrolli teostav valitsus ja võime astuda suhetesse teiste
riikidega72. Alternatiivselt loetakse tunnusteks ka enesemääramist ja tunnustamist.
Sõltumatus on eesmärk, mida enamasti setsessiooni tulemusena saavutada püütakse.
Irredentism. Termin irredentism tuleneb itaaliakeelsest sõnapaarist terra irredenta
(tõlkes lunastamata territoorium) ning viitas algselt 19. sajandi keskpaigast kuni 20.
sajandi alguseni väldanud poliitilisele liikumisele, mille eesmärgiks oli eraldada itaalia
keelt kõnelevad inimesed Šveitsi ja Austria-Ungari kontrolli alt ning liita nad Itaalia
riigiga.73 Tänapäevase rahvusvaheliste suhete terminina tähendab irredentism
territoriaalset laienemist teise riigi territooriumi annekteerimisel, mis põhineb etnilisel
või ajaloolisel alusel.74 Ka Ambrosio defineerib kõnealust fenomeni sarnaselt:
olemasolevate riikide katsed annekteerida teise riigi territoorium, millel nende
rahvuskaaslased elavad.75 Irredentismi põhitaotluseks on seega rahvuslik ja
territoriaalne ühtsus.
Irredentistlikke soove võivad omada ka emamaast (rahvusriigist) eraldatud rahvad, kes
soovivad asukohariigist eralduda eesmärgiga ühineda teise riigiga (reeglina oma
rahvusriigiga). Enamasti asukohariik taolist eraldumist ei aktsepteeri ning irredentistlike
avaldustega kaasneb konflikt asukohariigiga. Irredentistlike konfliktide eesmärgiks ongi
ühinemine mõne teise, enamasti naaberriigiga. Taolised konfliktid on omased etnilistele
vähemustele, kellel juba eksisteerib oma rahvusriik. Et sellisel juhul võib
71 West’s Encyclopedia of American Law, http://www.enotes.com/wests-law-encyclopedia 72 Convention on the Rights and Duties of States. (1933, 26. detsember),
http://www.oas.org/juridico/english/treaties/a-40.html 73 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: Ethnic Conflict and International Politics. Westport: Praeger
Publishers, p. 1 74 Cambridge Encyclopedia. http://encyclopedia.stateuniversity.com/pages/10745/irredentism.html 75 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: Ethnic Conflict and International Politics. Westport: Praeger
Publishers, p. 1
28
rahvusvähemus arvestada iseseisva (rahvus)riigi toetusega, võib vägivalla osakaal
irredentistlikus konfliktis olla suur ning võimalus läbirääkimisteks väike.76 Kuna
irredentistlikes konfliktides on osapooli vähemalt kaks, on taoliste konfliktide puhul
suur tõenäosus muutuda rahvusvahelisteks.77 Selline konflikt tekib tavaliselt piirialadel,
kus elab palju naaberriigiga ühist etnilist elementi (nt sakslased Poolas ja Tšehhis;
ungarlased Slovakkias ja Rumeenias; slovakid Ungaris; serblased Horvaatias ja Bosnia-
Hertsegoviinas jne).78 Vastavalt sellele kirjeldusele võiks Karabahhia konflikti
klassifitseerida klassikaliseks irredentistlikuks konfliktiks.
Irredentistlike konfliktide lahendamine rahumeelsel teel on praktiliselt võimatu,
küllaltki tihti tuleb säärase konflikti lahendamiseks kasutada sõjalisi meetodeid.
Poliitikateadlaselt Myron Weinerilt pärineb 1971. aastast põhjapanev uuring
irredentismist, milles ta väidab, et kõige ebatõenäolisem viis irredentistliku konflikti
lahendamiseks on vabatahtlik kokkulepe osapoolte vahel. Sama vähe tõenäoline on see,
et lahenduseni jõutakse osapoolte vahelise diskussiooni kaudu ning ilma kolmandate
osapoolte sekkumise ja survestamiseta.79
Rahvusvaheline õigus on irredentismi suhtes vaenulik – mida hilisem rahvusvaheline
dokument, seda konkreetsemalt mõistetakse selles irredentistlikke püüdlusi hukka.
Näiteks ÜRO põhikiri rõhutab territoriaalse puutumatuse olulisust ja territoriaalse
terviklikkuse austamise vajadust. Samu põhimõtteid toonitatakse ka 1975. aastast
pärinevas CSCE Helsingi aktis (juba eelnevalt välja toodud punktid).
Võimu jagamine. Võimu jagamist kasutatakse konföderatiivse riigikorra puhul.
Konföderatsioon on selline riigikorralduse vorm, kus liidetud riigid delegeerivad mingi
osa oma võimust keskvalitsusele ja samas säilitavad esmase võimu. Seega
76 Carment, David (1993). The International Dimensions of Ethnic Conflict: Concepts, Indicators, and
Theory. Journal of Peace Research, 30 (2), 137-150, p. 140-142 77 Carment, David; James, Patrick (1997). Secession and Irredenta in World Politics. In Carment, David;
James, Patrick (eds.). Wars in the midst of peace: the international politics of ethnic conflict.Pittsburgh:
University of Pittsburgh Press, p. 200 78 Mölder, Holger (1997). Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. Akadeemia, 10, 2024-2044, p. 2040 79 Weiner, Myron (1971). The Macedonian Syndrome, New Balkan Politics,
http://www.newbalkanpolitics.org.mk/OldSite/Issue_2/weiner.eng.asp
29
konföderatsioon on liit iseseisvate riikide vahel, iga liitu kuuluv riik säilitab oma
suveräänsuse ja teda peetakse võrdseks teistega.
Status quo. Ladinakeelne termin, mis tähendab olemasoleva olukorra säilitamist
kehtival kujul.80 Status quo säilitamine tähendab kehtiva olukorra säilitamist just
sellisena nagu see on.
Status quo ante bellum. Ladinakeelne termin status quo ante bellum tähendab lühidalt
öeldes olukorda enne sõda. See omakorda tähendab, et sõja tulemusena ei võida ega
kaota ükski osapool territooriume või majanduslikke või poliitilisi õigusi. Status quo
ante bellum puhul on sõjategevuse lõplikuks tagajärjeks vaenlase vägede välja viimine
ning sõjaeelse võimu taaskehtestamine.
2. Varasemad uurimused
Konfliktid Kaukaasias on olnud poliitikauurijate huvisfääris alates nende puhkemisest
1990ndate alguses. Hoolimata sellest on Karabahhia konflikti akadeemiline uurimine
jäänud küllaltki tagasihoidlikuks ning seetõttu ka mõneti puudulikuks. Uuringud, mis on
käsitlenud Karabahhia konflikti ja selle lahenduse võimalusi, jagunevad laias laastus
kaheks: kirjeldavateks ning analüüsivateks. 1990ndatest pärinevad peamiselt
kirjeldavad uurimused, mis käsitlevad konflikti ajaloolist kujunemist, põhjuseid ning
vaherahuni jõudmist. Kirjeldatud on ka seda, kuidas konflikti lahendada püütakse, kuid
mitte seda, miks ei ole lahenduseni veel jõutud. Esimesed analüütilised uurimused
Karabahhia konfliktist pärinevad 1990ndate lõpuaastailt (näiteks Cornell 1999, 2000).
Peamiseks uurimisobjektiks Karabahhia konflikti puhul on olnud välismõju –
kolmandate osapoolte sekkumine konflikti lahendusse (suurriigid, rahvusvahelised
organisatsioonid, regiooni liidrid) – selle ulatus, osatähtsus, mõju jne. Levinud on
käsitlus, et Karabahhia konflikti lahendus ei sõltu mitte otseselt osapooltest –
Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Karabahhiast –, vaid esmajärgus globaalsetest ja
regionaalsetest suurvõimudest ning nende tegevusest ja poliitikatest regioonis. Selle
vaate kohaselt dikteerivad konflikti lahendust suurvõimude vahelised suhted, mitte
80 West's Encyclopedia of American Law, http://www.enotes.com/wests-law-encyclopedia
30
Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia sisemised ja omavahelised suhted. Seega
taolise mudeli kohaselt: kui rahvusvahelised tegutsejad jõuavad konflikti lahenduse osas
omavahelisele konsensusele, on konflikti võimalik lahendada, surudes see lahendus
osapooltele peale.81 Väga mitmed uurijad on oma töödes jõudnud järeldusele, et
Karabahhia konflikti senine lahendamatus seisneb kolmandate osapoolte
lahenduspüüdluste saamatuses ning on kirjeldanud või analüüsinud oma uurimustes
kolmandate osapoolte sekkumist konflikti lahendamisse.82 Suures osas varasemates
uurimustes on sõltumatu muutujana käsitletud kolmandate osapoolte sekkumise määra
ning meelega otseste osapoolte huvid kõrvale jäetud.83 Väga sageli heidetakse sellistes
uurimustes vahendajatele, eelkõige OSCEle, ette saamatust, ükskõiksust, huvi puudust
või vastupidi kaaseesistujate isiklike huvide eelistamist jne.
Lisaks on tehtud uurimusi, milles on aluseks võetud diasporaa84 tegevuse ulatus ja selle
mõju konflikti lahendamisele. Shain ja Barth on oma 2003. aastal avaldatud uurimuses
käsitlenud diasporaad sõltumatu muutujana, mis suuresti määrab kodumaa
välispoliitilise tegevuse ning sellest tulenevalt ka suhtumise konflikti lahendusse.85
81 Zolyan, Mikayel (2009). Karabakh 2014 scenarious. http://www.c-r.org/our-
work/caucasus/documents/2014/Karabakh_web_06_zolyan.pdf [03.05.2010] 82 Betts, Wendy (1999). Third Party Mediation: An Obstacle to Peace in Nagorno Karabakh. SAIS
Review, 19 (2). 1999; Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure
or part of the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114; King, Charles
(2001). The Benefits of Ethnic War: Understanding Eurasia’s Unrecognized States. World Politics. 53
(4), 524-552; Mooradian, Moorad (1998). The OSCE: Neutral and Impartial in the Karabakh Conflict?.
Helsinki Monitor, 1998, 2; Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or
Mediation? The Conflict over Nagorno-Karabakh 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6); 83 Gamaghelyan, Philip (2005). Intractability of the Nagorno Karabakh Conflict: A Myth or A Reality?
Peace & Conflict Monitor, Special Report 84 Poliitiline diasporaa – inimesed, kellel on ühine rahvuslik päritolu ja kes resideeruvad väljaspool
kodumaa territooriumit. Armeenlastel on väga suurearvuline ja mõjuvõimas diasporaa, näiteks
lääneriikidest on USAs armeenlasi umbes miljon ning Prantsusmaal ligi viissada tuhat.
85 Shain, Yossi; Barth, Aharon (2003). Diasporas and International Relations Theory. International
Organization, 57 (3), 449-479; Shain, Yossi (1994-1995, winter). Ethnic Diasporas and U.S. Foreign
Policy, Political Science Quaterly, 109 (5), 811-841
31
Lisaks on uuritud diasporaa mõjutusi läbi finantsabi86 ja välisriigi lobi.87 Taoliste
uurimuste puhul on võetud analüüsi aluseks diasporaa tegevus, näiteks kuidas
armeenlaste arvukas diasporaa on suutnud mõjutada USA välispoliitikat Karabahhia
konflikti suhtes, milliseid muudatusi on see USA poliitikas kaasa toonud ja kuidas
viimane omakorda on mõjutanud sekkumist Karabahhia konflikti ja selle lahendusse.
Teisel juhul on mõõdetud armeenlaste diasporaa rahalise toetuse ulatust Karabahhiale
ning Armeeniale, kuidas see on mõjutanud Armeenia poliitikute seisukohti ja samme
Karabahhia konflikti suhtes.
Samuti on autoreid, kes põhjendavad Karabahhia konflikti lahendamatust iidse vaenu ja
ajalooliste vastuoludega.
Kolmandate osapoolte mõjutuste kõrval sama oluline või isegi olulisem aspekt on
konflikti osapoolte endi käitumise ja seisukohtade analüüsimine. Pelgalt välismõjude
analüüsi tulemusena ei saa luua vankumatuid tõdesid sellest, miks ei ole suudetud
konfliktile lõplikku lahendust leida. Kui otsesed osapooled ei ole lahenduseks valmis, ei
mõju ka kolmandate osapoolte surve.
Ühe esimese põhjaliku analüüsi Karabahhia konfliktist on teinud Svante Cornell.88
Cornell leiab, et konflikti ei ole võimalik lahendada kui osapoolte seisukohad on
vastanduvad. Oma uurimuses toob ta välja võimalikud stsenaariumid lahenduseks, mis
ühtivad osaliselt käesolevas töös analüüsitud võimalustega. Cornell jõuab järeldusele, et
olukorras, kus osapoolte olulised huvid on kaalul, on keeruline kompromissi leida ning
selline olukord viib ummikseisuni. Kompromissi leidmine nõuab osapooltelt
vastastikust kindlust ja usaldust ning seda ei ole võimalik välisjõudude poolt peale
86 Collier, Paul; Hoeffler, Anke (2000). Greed and Grievances in Civil War. Policy Research Working
Paper 2355. Washington, D.C.: Inter-American Dialogue
87 Saideman, Stephen M. (2002). Discrimination in International Relations: Analyzing External Support
for Ethnic Groups. Journal of Peace Research, 39 (1), 27-50; Saideman, Stephen M. (2001). The Ties
That Divide: Ethnic Politics, Foreign Policy, and International Conflict, New York: Columbia University
Press 88 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East
European Studies, Uppsala University; Cornell, Svante E. (2000). Small Nations and Great Powers: A
Study of Ethnopolitical Conflict in Caucasus. Richmond, UK: Curzon Press
32
suruda. Cornellile sarnaselt on ka käesolevas töös uurimisel osapoolte huvid,
peaasjalikult osapoolte seisukohad Karabahhia staatuse osas, kuna see on peamine
küsimus, mis senini on takistanud lahendusi jõudmist. Uudne on käesoleva analüüsi
puhul asjaolu, et empiiriline andmestik on koostatud kolme osapoole poliitiliste
esindajate avaldustest ning riigi seisukohad on kujundatud esindajate avalduste, kõnede,
pöördumiste ja muude samalaadsete seisukohaväljenduste põhjal. Tasub märkimist, et
autorile teadaolevalt ei ole varasemates Karabahhia konflikti käsitlevates uurimustes
kasutatud sõltumatu muutujana konflikti osapoolte esindajate seisukohti, analüüsides
esindajate avaldusi, kõnesid, pöördumisi jne. Ometi on see äärmiselt oluline, kuna
konflikti lahendus sõltub just nimelt riigijuhtide ja -esindajate positsioonidest. Olgu
surve esindajatele poliitiline, majanduslik, emotsionaalne, sisepoliitiline või
välispoliitiline, lahendus sõltub lõppkokkuvõttes sellest, mida esindajad arvavad ning
otsustavad. Seega jõudmaks lähemale Karabahhia konflikti senise lahendamatuse
probleemi selgitamisele, on vajalik uurida konflikti osapoolte retoorikat.
3. Empiirilises uurimuses rakendatav mudel
Käesolevas töös luuakse Karabahhia konflikti uurimiseks teoreetiline mudel, milles
eeldatakse, et setsessionistliku konflikti lahendus on seotud konflikti osapoolteks
olevate riikide esindajate seisukohtadega. Eeldatakse, et osapoolte esindajate seisukohad
on pigem vastanduvad ning takistavad seeläbi konflikti lahendamist. Seisukohtade
lähenemise (või kokku langemise) korral muutub konflikti lahendamine teoreetiliselt
võimalikuks. Riikide seisukohtade määramisel kasutatakse osapoolte esindajate
seisukohaavaldusi, mis kajastuvad esindajate kõnedes, avaldustes, pöördumistes,
intervjuudes ja teistes samalaadsetes seisukohavõttudes.
Erinevus käesolevas töös loodud mudeli ja varasemates uuringutes kasutatud mudelite
vahel seisneb selles, et varasemalt ei ole käsitletud konflikti lahendamatuse
põhjustajatena konflikti otseste osapoolte esindajate (vastanduvaid) seisukohti.
33
STATUS QUO SETSESSIOON STATUS QUO
ANTE BELLUM
SÕLTUMATUS VÕIMU JAGAMINE IRRE DENTISM
Käesoleva juhtumiuuringu puhul on tegemist setsessionistliku konfliktiga, seega on
mudeli keskmeks setsessioon. Setsessionistlik liikumine on nähtus, millega enamus
riike on aja jooksul kokku puutunud ning mille õnnestumist on enamik neist ka püüdnud
takistada. Seega võiks öelda, et asukohariigi vastuseis territooriumi või etnilise grupi
eraldumisele muudab eraldumise setsessiooniks.89
Nagu ka mudeli jooniselt nähtub, võivad setsessionismi taotlejad tegutseda kolme
erineva stsenaariumi järgi:
1. Enamikel juhtudel nõutakse setsessiooni puhul iseseisvust asukohariigist ning
suveräänsust uuele riigile, mille setsessiooni algatajad plaanivad rajada. Seega
setsessiooni üheks võimalikuks stsenaariumiks on uue sõltumatu riigi teke.
2. Kuid setsessioon ei pruugi tähendada alati soovi luua uus riik, kuna setsessiooni
taotlejad võivad eralduda ühest riigist ka sooviga liituda teise riigiga – taolist
setsessiooni vormi nimetatakse irredentismiks. Seega setsessiooni teiseks võimalikuks
stsenaariumiks on irredentism.
3. Kolmas stsenaarium, mis setsessiooniga võib kaasneda, on võimaldada eralduda
soovivale etnilisele grupile sõltumatust detsentraliseeritud süsteemis nagu seda on
89 Thürer, Daniel; Burri, Thomas (2009). Seccession. Max Planck Encyclopedia of Public International
Law
34
näiteks konföderatsioon90 ehk võimu jagamine setsessiooni taotleva riigi ja asukohariigi
vahel.
Kuna tegemist on konfliktiga, siis peab eelduse kohaselt setsessioonile vastanduma
teistsugune seisukoht. Kuna setsessionistliku konflikti puhul on tegemist territooriumi
või rahvuse eraldumisega asukohariigist, siis on asukohariik setsessiooni tulemusena
jäänud ilma territooriumist, mida peetakse asukohariigi seisukohast oluliseks ja mida
tahetakse tagasi. Lisaks territoriaalsele kaotusele võivad asukohariiki motiveerida ka
mittemateriaalsed huvid – ajaloolised, religioossed, identiteedilised jne. Sellest
tulenevalt on mudelis eeldatud, et setsessioonile vastukaaluks pooldab asukohariik
konflikti (sõja)eelse olukorra taastamist, mil eralduv territoorium kuulus asukohariigi
juriidilise võimu alla – seega setsessioonile vastanduv seisukoht on status quo ante
bellum (SQAB).
Kolmas võimalus, mis setsessionistliku konflikti puhul võib esineda, on status quo
hoidmine. Sellisel juhul säilib konflikti tagajärjel loodud olukord ning ühelegi konflikti
osapoolele sobivat kompromisslahendust ei saavutata – ei viida lõpuni setsessiooni
(mitte ühtki kolmest võimalikust stsenaariumist), ega taastata ka sõjaeelset olukorda.
Karabahhia konflikt on setsessionistlik konflikt, mis peamise suunana kaldub
irredentismile. Seda väidet kinnitavad esimeses peatükis kirjeldatud konflikti alguse
meeleolud. Kui esialgne seisukoht nii Karabahhial kui Armeenial oli ühinemine ehk
irredentism, siis pingete kasvades võeti vastu otsus unilateraalseks setsessiooniks.
Setsessionistlikud soovid võivad aja jooksul muutuda, peamiselt toimuvad muutused
stsenaariumite osas ning vastavaid stsenaariumeid toetavate seisukohtade jõulisuse osas.
Kui mingil ajahetkel pooldab üks osapool irredentismi, siis aja jooksul ja teatud
tingimuste mõjul võivad seisukohad muutuda ning irredentismi asemel võidakse toetada
sõltumatust või ka võimu jagamist. Taolist muutumist võivad mõjutada mitmed
asjaolud: sisepoliitika, välispoliitika, majanduslik olukord, väline surve jne.
Vastavalt eelpool kirjeldatud mudelile on Karabahhia konflikti lahendamiseks neli
peamist võimalust: Karabahhia sõltumatu riigi loomine, ühinemine Armeeniaga,
90 Premdas, Ralph R.; de A Samarashinge, S.W.R.; Anderson, Alan B. (1990). Secessionist Movements in
Comparative Perspective. London: Pinter Publishers, p. 12
35
konföderatiivne võimu jagamine Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel või sõjaeelse
olukorra taastamine. Kuna mudelis eeldatakse, et esindajate võetavad seisukohad on
omavahel vastanduvad (sõltumatus vs SQAB; irredentism vs SQAB, võimu jagamine vs
SQAB), siis kujuneb sellest huvide konfliktist viies võimalus ehk status quo, mis ongi
lahendamatus ning olemasoleva olukorra säilitamine kehtival kujul.
Taolist konflikti on võimalik lahendada, kui osapoolte seisukohad lahenduse võimaluste
osas lähenevad või langevad kokku ning leitakse väljapääs status quost. Näiteks antud
juhtumi puhul siis, kui nii Aserbaidžaan, Armeenia kui ka Karabahhia toetavad
samaaegselt võimu jagamist ning leiavad kompromissi teel konfliktile lahenduse. Nii
kaua, kui osapoolte seisukohad on vastanduvad, säilib status quo.
36
III METODOLOOGILINE RAAMISTIK
1. Eesmärk, muutujad, hüpoteesid
Magistritöö eesmärgiks on leida võimalik põhjendus Karabahhia konflikti senisele
lahendamatusele, luues seni kasutamata empiirilise andmestiku (riigijuhtide ja
välisministrite erinevas vormis avaldused) analüüsi põhjal mudeli, milles eeldatakse
osapoolte seisukohtade vastandumist.
Muutujad:
Käesolevas uurimuses on sõltuvaks muutujaks, mille määrajat töös selgitada püütakse
konflikti lahendus.
Sõltumatuteks muutujateks ehk selleks, mida antud uurimuse puhul püütakse tuvastada
ja mis võiksid mõjutada konflikti lahenduse leidmist, on konflikti osapoolte
vastanduvad seisukohad.
Muutujate omavahelisest seosest on tuletatud hüpotees:
Karabahhia konflikti lahendus sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise
määrast. Alahüpoteesiks on: mida vastanduvamad on osapoolte seisukohad, seda
keerulisem on lahenduseni jõuda.
Hüpoteesi kontrollimiseks on käesolevas uurimuses tõstatatud järgmised alahüpoteesid:
1) Armeenia seisukohaks Karabahhia konflikti lahendamisel on irredentism
2) Karabahhia armeenlaste seisukohaks konflikti lahendamisel on irredentism
3) Aserbaidžaani seisukohaks konflikti lahendamisel on sõjaeelse olukorra
taastamine (status quo ante bellum) ehk täielik vastuseis irredentismile
Operatsionaliseerimine:
Nagu öeldud, on sõltumatuteks muutujateks konflikti osapoolte seisukohad. Osapoolte
seisukohtadena käsitletakse Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia armeenlaste
esindajate – riigijuhtide ja välisministrite - seisukohti. Selleks, et määrata, kas
seisukohad on üksteisele vastanduvad või lähenevad, tuleb neid kõigepealt hinnata
37
jõulisuse alusel (kui kindel on riigiesindajate üks või teine seisukoht). Seisukohtade
jõulisus on jagatud kolme kategooriasse:
Tabel 1. Seisukohtade jõulisuse hindamise skaala
Väärtus Hinnang
0 Nõrk
1 Vähem jõuline
2 Väga jõuline
Valimisse kuuluvate seisukohtade jõulisust on autor hinnanud skaalal 0…2. Kõige
kõrgem hinnang väärtusena 2 märgib väga selget, konkreetset ja jõulist seisukohta.
Väärtus 1 tähistab vähem jõulist seisukohta. Tegemist on suures osas seisukohtadega,
mis on presidendi või välisministri avalduses esinenud kas teisejärgulisena (näiteks on
väga jõuliselt pooldatud sõltumatust, kuid on öeldud, et ka võimu jagamine oleks
vastuvõetav) või võrreldes väga jõulise seisukohaga on avalduses tunda siiski kõhklust.
Kolmas võimalus tähistatud väärtusega 0 märgib nõrka seisukohta. Enamasti on nõrgaks
hinnatud seisukohad, mis vaid vihjamisi viitavad mingile seisukohale või on avalduses
väga teise- või kolmandajärgulisena välja toodud. Autori poolt antud hinnangute alusel
on analüüsimisel koostatud graafikud, mis piltlikustavad seisukohtade avaldumist ja
jõulisuse muutumist ajateljel. Graafikute põhjal on võimalik analüüsida, millised
seisukohad ja millistel perioodidel domineerisid. Graafikute võrdlemisel on võimalik
täheldada kokkulangevusi ja vastandumisi riigiti ja periooditi ning nende põhjal
järeldusi teha.
Jõulisust ja seisukohtade arvu kokku võttes saab seisukohtade vastandumist vaadelda
graafiliselt aastate lõikes.
Sõltuv muutuja:
Lahendusele jõudmist on võimalik hinnata selle alusel, kas Karabahhia staatuses on
toimunud muudatusi, kas on jõutud riikidevahelistele kokkulepetele küsimuse
lahendamisel. Võrreldes Karabahhia staatuse muutumist ajas ja osapoolte
38
seisukohtade samaaegse vastandumise määra, on võimalik kontrollida esitatud
hüpoteesi paikapidavust.
2. Valim
Uurimuse valim on koostatud kolme uuritava riigi, Armeenia, Aserbaidžaani ja de facto
Mägi-Karabahhia Vabariigi, presidentide ja välisministrite seisukohtadest Karabahhia
staatuse osas. Loomulikult oleks võinud valimisse kaasata ka nimetatud riikide
peaministrite, parlamendispiikrite ning diplomaatiliste esindajate seisukohad, kuid töö
seisukohast ei oleks see olnud otstarbekas. Uuritavate riikide olulisimateks välispoliitika
kujundajateks on president ning välisminister. Kuna peaasjalikult on konflikti näol
tegemist välispoliitilise küsimusega, on siinkohal välispoliitika kujundajate seisukohad
kõige olulisemad. Lisaks on Armeenia ja Aserbaidžaani näol tegemist väga tugevate
presidentaalsete riigivõimu süsteemidega, millest tulenevalt on president peamine riigi
poliitikate kujundaja ning riigipea arvamus kõige olulisem. Välisministrid jällegi
lähtuvad välispoliitika kujundamisel suuresti presidendist ja viimase seisukohtade
elluviimisest. Presidentide ja välisministrite seisukohad on kõige mõjuvamad ka
seetõttu, et nemad esindavad osapooli konflikti läbirääkimistel (vt. lisa C) ning on
küsimusega kõige otsesemalt seotud.
Valimisse koondatud seisukohad kuuluvad ajavahemikku alates vaherahu sõlmimisest
12. mail 1994 kuni 2009. aasta detsembrini, mis teeb uuritava perioodi kogupikkuseks
kuusteist aastat. Valimisse kuuluvad ainult inglise keeles kättesaadavad seisukohavõtud,
mis olid määratud peamiselt maailma avalikkusele ja mida võiks seega pidada tunduvalt
olulisemateks, kui seda on siseriiklikuks tarbeks tehtud avaldused.
Valimisse kuuluvad seisukohavõtud on kogutud internetiallikatest, seal hulgas
presidentide ja välisministrite ametlikelt kodulehekülgedelt91 ning erinevatest
91 Armeenia presidendi ametlik kodulehekülg www.president.am, Armeenia välisministri ametlik
kodulehekülg www.armeniaforeignministry.com, Aserbaidžaani presidendi ametlik kodulehekülg
http://president.az (lisaks www.heydar-aliyev.org), Aserbaidžaani välisministri ametlik kodulehekülg
http://mfa.gov.az/eng, Mägi-Karabahhia de facto presidendi ametlik kodulehekülg www.president.nkr.am
39
uudistekanalitest (nende hulgas näiteks RFE/RL, Armradio, Regnum,
PanArmenian.Net, Eurasianet, ITAR-TASS, Mediamax) .
Valim moodustub Armeenia, Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhia presidentide ja
välisministrite seisukohtadest, mis väljenduvad avaldustes, kõnedes, pöördumistes,
pressiteadetes ning intervjuudes. Terviklik nimekiri valimisse kuuluvatest
seisukohtadest koos neile autori poolt antud hinnanguga on esitatud lisas B.
Seisukohavõttude koguarv aastate lõikes on riigiti näidatud joonistel 2, 3 ja 4. Kokku on
valimis 175 (Armeenia 60, Aserbaidžaan 51, Karabahhia 64) hinnatavat seisukohavõttu.
Seisukohti on kokku 211, vastavalt Armeenia 83, Aserbaidžaan 51 ja Karabahhia 77 (vt.
joonis 1).
Joonis 1. Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia armeenlaste esindajate seisukohtade
koguarv aastate lõikes
Arvuline vahe seisukohavõttude ning konkreetsete seisukohtade vahel tekib asjaolust, et
ühes kõnes, avalduses vms. on väljendatud üheaegselt mitut erinevat seisukohta.
0
2
4
6
8
10
12
14
16
18
20
22
24
26
28
30
19
94
19
95
19
96
19
97
19
98
19
99
20
00
20
01
20
02
20
03
20
04
20
05
20
06
20
07
20
08
20
09
Armeenia
Aserbaidžaan
Karabahhia
KOKKU
40
Armeenia esindajate seisukohad
Joonis 2. Valimisse kuuluvate seisukohavõttude koguarv aastate lõikes. Armeenia.
Seisukohavõttude arv on aastate lõikes suuresti kõikunud ning on aastaid, mil andmed
seisukohtadest sootuks puuduvad. Põhjuseks võib olla, et Karabahhia küsimus ei ole
alati olnud kõige aktuaalsem teema, millel seisukohta võtta. Näiteks koheselt konflikti
järgsetel aastatel (1994 ja 1995) on Armeenias valitsenud vaikus Karabahhia staatuse
küsimuses. Peaasjalikult on see tingitud sellest, et toonase presidendi olulisimaks
valdkonnaks oli Armeenia majandusareng ning seetõttu oldi peamiselt keskendunud just
viimasele. Loomulikult oli Karabahhia ka sel perioodil Armeenia üks tähtsamaid
välispoliitilisi küsimusi, kuid üldise poliitika seisukohast kindlasti mitte prioriteet
number üks. Mitmed aastad väldanud sõda oli lõppenud rahulepinguga ja Armeenia de
facto kontrolliga Karabahhia ja seda ümbritsevate alade üle ning riigi majandusliku
olukorra parandamiseks ja üldiseks stabiliseerumiseks välditi Karabahhia teema tõstmist
poliitilisse diskussiooni. Vahepealsele aktiivsele perioodile, mille tingis võimu
vahetumine (eelkõige erimeelsuste tõttu Karabahhia küsimuses) ning välispoliitilise
suuna muutus, järgnes alates 2000. aastast tõeline vaikuse periood, eriti presidendi osas.
Suure tõenäosusega oli see tingitud Armeenia sisemistest poliitilistest segadustest, mille
0
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
19
94
19
95
19
96
19
97
19
98
19
99
20
00
20
01
20
02
20
03
20
04
20
05
20
06
20
07
20
08
20
09
Arv President
Välisminister
Kokku
41
tingis 1999. aasta oktoobris Armeenia parlamendiistungil toimunud relvastatud rünnak,
mille tulemusena hukkus kaheksa kõrget poliitikut, nende hulgas peaminister Vazgen
Sargsjan ja parlamendispiiker Karen Demirtšjan. Rünnaku tulemusena mõistis
Kotšarjan, et Karabahhia küsimus on väga tugevalt seotud ka Armeenia sisepoliitikaga
(kinnitamata andmetel soosisid Sargsjan ja Demirtšjan Karabahhia konflikti
lahendamist kompromissi kaudu, lootes ise saada sellest majanduslikku hüve). Mis tõttu
vajas Kotšarjan aega, et oma välispoliitilises suunas selgusele jõuda ning vältis seetõttu
oma arvamuse jagamist avalikkusega. Välisministril kui välispoliitika esindajal lasub
kohustus oma seisukohti olulistes välispoliitika küsimustes väljendada ning seetõttu on
välisministrilt olemas ka seisukohad Karabahhia osas. Lisaks toimusid perioodil 1999-
2002 Armeenia ja Aserbaidžaani presidentide vahel mitmed kohtumised (vt. lisa C),
mille sisu oli salajane ning mille osas kokkuleppeliselt sõna ei võetud.
2003. aasta novembris peetud kõnes väitis välisminister Oskanjan, et poliitiline tuleviku
debatt Armeenias ei keerle enam ümber Karabahhia küsimuse ning nimetas
välispoliitika kreedoks majandusliku arengu.92 See võib olla põhjuseks miks 2000ndate
algus Karabahhia teemal nii tagasihoidlik oli.
Aktiivne aeg algas taas 2005. aastast. Soodne aeg konflikti lahendamisega tegelemiseks
on valimiste vahele jääv tsükkel, kuna valimiste perioodile on omane läbirääkimiste
ning seisukohtade avaldamise vaibumine. 2003. aastal olid presidendivalimised nii
Armeenias kui Aserbaidžaanis. 2005. aastal toimusid parlamendivalimised
Aserbaidžaanis ning samal ajal Armeenias konstitutsiooniline referendum. Uued
parlamendivalimised olid Armeenias 2007. aastal ja juba järgmisel 2008. aastal valiti
mõlemas riigis presidenti. Pidades silmas valimiste aegu oli soodne aeg konstruktiivsete
läbirääkimiste pidamiseks ajavahemikul 2004-2006, sel perioodil on näha märgatav
aktiivsuse kasv seisukohtade väljendamisel. Armeenia puhul on põhjendatud ka
presidendi seisukohtade suur arv 2008. ja 2009. aastal, kuna võimule tuli uus president,
kelle eesmärgiks oli oma seisukohti avalikult väljendada.
92 Välisminister Vartan Oskanjani kõne Lõuna Kaukaasia poliitiliste väljakutsete ja arenguperspektiivide
konverentsil Berliinis. (2003, 12. november), www.armeniaforeignministry.com
42
Aserbaidžaani esindajate seisukohad
Joonis 3. Valimisse kuuluvate seisukohavõttude koguarv aastate lõikes. Aserbaidžaan.
Erinevalt Armeeniast oli ajavahemik 1994-1997 Aserbaidžaanis seisukohtade
avaldamise osas märksa aktiivsem. Aserbaidžaan oli sõja kaotanud ning vajas
lääneriikide tuge “õigluse jalule seadmisel”, seetõttu oli oluline oma seisukohti avalikult
teatavaks teha. Vaikne periood Aserbaidžaanis oli hoopis ajal 1998-2003. 1998. aastal
toimusid Aserbaidžaanis presidendivalimised, seega presidendi vaikimist saab
põhjendada sellega. 1999. aastast algasid otseläbirääkimised Armeenia ja Aserbaidžaani
vahel, nagu näha jooniselt 2 vaikis alates sellest ajast ka Armeenia president. Lisaks
lükkas Heidar Alijev Karabahhia küsimuse 2003. aastal mõneks ajaks poliitikaagendast
kõrvale. Selle peamisteks põhjusteks olid Alijevi halb tervislik seisund (haigestumine
alates 2003. aasta aprillist) ning Ilham Alijevi võimu ülevõtmise koordineerimine.93
93 Azerbaijan says it is in “no hurry” to settle Nagorno-Karabakh conflict. (2009, 27. veebruar). Eurasia
Insight, http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav022704a.shtml
0
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
19
94
19
95
19
96
19
97
19
98
19
99
20
00
20
01
20
02
20
03
20
04
20
05
20
06
20
07
20
08
20
09
Arv President
Välisminister
Kokku
43
Mägi-Karabahhia esindajate seisukohad
Joonis 4. Valimisse kuuluvate seisukohavõttude koguarv aastate lõikes. Mägi-
Karabahhia.
Üldiselt võib täheldada, et Karabahhia puhul on esindajad olnud oma seisukohtade
väljendamises aktiivsemad kui Armeenias ja Aserbaidžaanis. Sarnaselt Armeeniaga olid
vaiksed esimesed aastad peale rahulepingut, ilmselt oldi rahul saavutatud eesmärgiga
ning püüti taastuda sõjalöökidest.
Sel ajal kui toimusid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel läbirääkimised (1999-2002),
kuhu Karabahhia ei olnud otseselt kaasatud, püüdsid sealsed esindajad oma seisukohta
rohkem välja näidata. Oma mõju seisukohtade vähesusele 2000. aastal avaldas Mägi-
Karabahhia presidendi Arkadi Gukasjani atentaadikatse 2000. aasta märtsis.
0
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
121
99
4
19
95
19
96
19
97
19
98
19
99
20
00
20
01
20
02
20
03
20
04
20
05
20
06
20
07
20
08
20
09
Arv President
Välisminister
Kokku
44
IV EMPIIRILINE ANALÜÜS
Käesolev peatükk on analüüsi selguse huvides jaotatud kolmeks alapeatükiks ning kõiki
konflikti osapooli on käsitletud eraldi. Iga riigi kohta on esitatud alahüpotees, millele
otsitakse analüüsi käigus kinnitust. Empiiriliste andmete hindamisel ja analüüsil välja
tulnud seisukohti käsitletakse riigiti eraldi alapeatükkides, milles esitatakse kõigepealt
seisukohtade jõulisuse jagunemine nii tabelina kui graafiliselt ning seejärel selgitatakse
graafiku toel seisukoha jõulisuse muutumisi ja muutuste põhjuseid ajas. Osapooli
käsitlevate peatükkide lõpus on tehtud iga riigi kohta eraldi kokkuvõtvad järeldused.
Peatükk võetakse kokku järeldustega kogu empiirilisest analüüsist, mille põhjal selgub,
kas töös püstitatud hüpotees ja alahüpoteesid leidsid kinnitust või mitte ning kas
teoreetilises peatükis kirjeldatud mudelit on võimalik rakendada Karabahhia konflikti
lahendamatuse põhjendamisel.
1. Armeenia seisukohtade analüüs
Võttes arvesse konflikti puhkemise põhjuseid ning 1990ndate algusele omaseid
meeleolusid, võiks eeldada, et Armeenia peamiseks eesmärgiks Karabahhia konflikti
lõpetamisel on kindlustada Karabahhia ühinemine Armeeniaga ehk setsessioon
Aserbaidžaanist irredentistlikel eesmärkidel. Karabahhia setsessionistid, kelle
moodustasid territooriumil elavad armeenlased, ning Armeenia võimuesindajad
alustasid 1980ndate lõpul irredentistlikku kampaaniat Karabahhia ja Armeenia
ühinemise sildi all. 1989. aasta lõpul võeti Armeenia NSV ja Mägi-Karabahhia
Rahvuskogu kohtumisel vastu otsus territooriumide ühendamiseks Ühinenud Armeenia
Vabariigiks (teostumas oli kaua oodatud irredentistlik Suur Armeenia idee94).95 Esialgne
ühinemisplaan sai tagasilöögi Nõukogude Liidu lagunemisel, mille tulemusena kuulutas
Karabahhia ennast 1991. aastal iseseisvaks nii Armeeniast kui Aserbaidžaanist, seda
sõltumata Armeeniaga varem sõlmitud ühinemise kokkuleppest. Deklareeritud
94 Greater Armenia (political concept).
http://www.search.com/reference/Greater_Armenia_%28political_concept%29 95 Ambrosio, Thomas (2001), Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport: Praeger
Publishers, p. 148
45
iseseisvust ei ole tänaseni teiste riikide seas tunnustanud ka Armeenia, mis viitab selgelt
asjaolule, et Armeenia Karabahhia tegelikku iseseisvust ei poolda. Lisaks sellele ei ole
Armeenia tühistanud ka Karabahhiaga sõlmitud Ühinenud Armeenia Vabariigi loomise
otsust.96 Nendele olulistele faktidele lisaks viitavad irredentismile veelgi ilmsemad
asjaolud: Armeenia ja Karabahhia ajalooline seotus (Karabahhia kui Armeenia
ajalooline keskpunkt, kui mitte geograafiliselt, siis identiteediliselt); etniline (1989. ja
2005. aasta rahvaloenduste andmete alusel on vastavalt 76%97 ja 99,7%98 Karabahhia
elanikest armeenlased), keeleline (riigikeeleks on armeenia keel); religioosne
(Karabahhias nagu ka Armeenias kristlus) ja kultuuriline ühtsus; mõlemal riigil on
ühine rahaühik Armeenia dram ning vähemalt poole Karabahhia eelarvest moodustab
Armeenia ja armeenlaste diasporaa rahaline toetus. Armeenia välisminister on öelnud:
“Mägi-Karabahhia rahvas on alati olnud – ja on ka täna – ülekaalukalt armeenlased.
Keeleliselt, religioosselt, kultuuriliselt on Mägi-Karabahhia rahvas armeenlased.
Õiguslikult ja ajalooliselt on Mägi-Karabahhia kuulunud Armeeniale sajandeid.”99
Tulenevalt nimetatud põhjustest on käesolevas alapeatükis tõstatatud järgmine
hüpotees: Armeenia pooldab Karabahhia konflikti lahendamisel irredentismi.
96 Ambrosio, Thomas, (2001), Irredentism: ethnic conflict and international politics, Westport: Praeger
Publishers, p. 150 97 Nõukogude Liidu 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 98 Mägi-Karabahhia Vabariigi 2005. aasta rahvaloenduse tulemused, pt. 5, tabel 5.2, http://census.stat-
nkr.am/nkr/5-2.pdf 99 Välisminister Vartan Oskanjani kõne Lõuna Kaukaasia poliitiliste väljakutsete ja arenguperspektiivide
konverentsil Berliinis. (2003, 12. november), www.armeniaforeignministry.com
46
Armeenia esindajate seisukohad jagunevad arvuliselt järgmiselt:
Tabel. 2 Armeenia seisukohtade arvuline jagunemine
Seisukoht Seisukohtade arv
Sõltumatus 44
Irredentism 25
Võimu jagamine 7
Status quo 5
Status quo ante bellum 2
Nagu näha seisukohtade jagunemisest ei ole Armeenia puhul tegemist ühe kindla
poliitilise liiniga. Kokkuvõtlikult saab Armeenias võetud seisukohad jagada kolme
suuremasse kategooriasse: kõige sagedamini on seisukohtades pooldatud sõltumatust,
sellele järgneb irredentismi eelistamine ning väga ajutiselt on esindajad pooldanud ka
võimu jagamise võimalust Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel. Lisaks on vähestel
kordadel esindajate poolt väljendatud toetust ka status quole ning status quo ante
bellumile. Tabelis 2 väljendub koheselt vastuolu peatüki alguses püstitatud hüpoteesiga,
kuna sõltumatus väljendub esindajate seisukohtades peaaegu kaks korda sagedamini.
Analüüsi tulemusena püütakse leida põhjendus ka sellele märgatavale vastuolule.
1.1. Irredentism
Kuna peatüki alguses on tõstatatud hüpotees, et Armeenia seisukohaks Karabahhia
konflikti lahendamisel on irredentism, siis selle seisukoha analüüsiga ka alustatakse.
Irredentism on nähtus, mis kujutab endast territoriaalset laienemist teise riigi
territooriumi annekteerimisel, mis põhineb etnilisel või ajaloolisel alusel. Antud juhul
tähendab see Armeenia eesmärki liita endaga Karabahhia enklaav Aserbaidžaani
territooriumil. Oma soovi põhjendatakse asjaoluga, et tegemist on osaga Armeeniast,
etniliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt identse üksusega väljaspool emamaad.
47
Autori poolt Armeenia presidendi ja välisministri irredentistlikele seisukohtadele antud
hinnangu alusel saab seisukohad vastavalt nende jõulisusele skaalal 0...2 jagada
järgmiselt:
Tabel 3. Irredentismile antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv
Väga jõuline 14
Vähem jõuline 11
Nõrk 0
Joonis 5. Armeenia irredentism
Jooniselt 5 nähtub, et irredentistlikud seisukohad on Armeenia puhul ajas sageli
muutunud. Väga jõuliseid irredentistlikke seisukohti esineb Armeenia esindajate
avaldustes napilt üle poole (vt. tabel 3). Muutumiste põhjal seisukohtade jõulisuses võib
kogu perioodi jaotada kuueks ajaliseks perioodiks, mida kirjeldatakse järgnevalt.
1. Ajavahemikul 1994-1997 puudusid irredentistlikud avaldused sootuks. Nagu
juba eelpool kirjeldatud, algas kogu konflikt irredentistlike huvide tõttu, kuna
armeenlased soovisid Karabahhia ühinemist Armeeniaga. Seda eesmärki toetati
Armeenias ka veel peale Karabahhia iseseisvuse deklareerimist. Olukord muutus õige
pea ning alates vaherahu sõlmimisest (1994. aastal) Armeenias enam irredentistlikke
0
1
2
20
09
XI
20
09
X
20
09
VII
I
20
09
II
20
08
XI
20
08
IX
20
07
XI
20
07
X
20
07
VII
20
07
II
20
06
III
20
05
XI
20
05
III
20
05
II
20
05
I
20
04
IX
20
04
IV
20
03
XI
20
03
II
20
02
XII
19
99
IV
19
98
X
19
98
VI
19
98
V
19
98
IV
Irredentism
48
kavatsusi avalikult ei väljendatud (olgugi, et mitteametlikult võis see endiselt agendas
olla). Kuna Armeenia eesmärk, liita Karabahhia alad oma riigi territooriumiga, näis
Aserbaidžaanile ning rahvusvahelisele kogukonnale agressioonina ning Aserbaidžaani
alade okupeerimisena, oli Armeenia sunnitud mõistlikel kaalutlustel õige pea taktikat
muutma ning vaikima maha oma irredentistlikud eesmärgid Karabahhia suhtes. Uueks
strateegiliseks võtteks kujunes rõhumine Karabahhia enesemääramisõigusele ning
õigusele eksisteerida sõltumatu riigina.
2. Irredentism ilmus Armeenia avalikku poliitilisse retoorikasse taas 1998. aastal
kui vahetus riigivõim ning kompromissialti Levon Ter-Petrosjani asemel sai
presidendiks Karabahhia poliitika jäiga liini esindaja Robert Kotšarjan. Nagu võib näha
jooniselt 5, oli Armeenial 1998. aasta esimesel poolel väga jõuline seisukoht, mille
kohaselt Karabahhia pidanuks olukorra lahendamiseks ühinema Armeeniaga. Seda
suunda võib välja lugeda nii presidendi kui välisministri arvamusavaldustest. Peatselt
peale presidendiks saamist, 9. aprillil peetud kõnes, rõhutas Kotšarjan, et Karabahhia
küsimuse näol on tegemist rahvusliku küsimusega, mis tuleb lahendada ajaloolise
õigluse jalule seadmise ning püsiva geograafilise ühenduse loomisega Armeenia ja
Karabahhia vahel ehk enklaavi ühendamisega emamaaga.100 See oli seisukoht, mis sobis
ideaalselt kokku Armeenia avaliku arvamuse nägemusega konflikti lahendist –
Karabahhia lõplik taasühinemine emamaaga.
Uue võimu esimestel kuudel 1998. aastal väljendasid esindajad oma avaldustes väga
kindlat irredentistlikku meelestatust. Tulenes see peamiselt asjaolust, et endine president
oli kukutatud liigse järeleandlikkuse tõttu Karabahhia küsimuses ning uus võim pidi
tõestama oma seisukohti ning kindlustama poliitilise võimu. Avalik arvamus pooldas
endiselt Armeenia ja Karabahhia ühinemise ideed ning võimu kindlustamisel oli oluline
rahvale meelejärele olla. Esimestel valitsemiskuudel soositi avalikes seisukohtades
jõuliselt irredentismi.
3. Ajavahemikule 1998. aasta lõpust kuni 2005. aasta alguseni oli iseloomulik
märgatav skeptilisus irredentismi suhtes. Kõhklemist võib põhjendada mitmeti. Olulisel
määral on irredentistlike seisukohtade jõulisuse kõikumise tinginud samal ajal teiste
100 Armeenia Vabariigi presidendi Robert Kotšarjani inauguratsioonikõne Armeenia Rahvusassamblee
eriistungil. (1998, 9. aprill), http://www.armeniaforeignministry.com
49
seisukohtade kindlam eelistamine. Nimetatud ajavahemikul pooldasid Armeenia
esindajad väga jõuliselt pigem Karabahhia sõltumatust (vt. järgmine alapeatükk 1.2)
ning on arusaadav miks samal ajal võeti pisut hoogu maha irredentismi propageerimisel.
Päris ära irredentism agendast siiski ei kadunud ning seda kasutati vastulöögina
Aserbaidžaani avaldustele ning vahendina diasporaa toetuse hoidmiseks. 2003. aasta
novembrist pärineb välisministrilt siiski üks väga jõuline seisukoht, kuid selle
konkreetse sõnavõtu puhul on tegemist pigem ühekordse erandiga, mitte seisukohtade
üldise muutusega.
Suur roll Armeenia irredentisliku seisukoha nõrgenemisel on rahvusvahelisel üldsusel.
Soosides väga järjekindlalt ja avalikult irredentismi, kahjustab Armeenia oma
rahvusvahelist mainet. Riigi eesmärgiks on jätta endast mulje kui Karabahhia
setsessionistide ja oma rahvuskaaslaste toetajast ning kaitsjast agressori Aserbaidžaani
eest. Kui Armeenia nõuaks tungivalt Karabahhia ühinemist Armeeniaga, tähendaks see
aserite ja rahvusvahelise kogukonna jaoks automaatselt agressori101 staatust, kuna
sellisel juhul nõuab Armeenia Aserbaidžaanile kuuluvate alade endale saamist. Vähe
sellest, et de facto on kõnealused alad niigi juba Armeenia kontrolli all.
4. Jõuline periood irredentismi rõhutamisel oli taas 2005-2008. Kolme aasta
jooksul esines seitse väga jõulist ning kaks nõrgemat seisukohaavaldust. Armeenia
tundis end nii poliitiliselt kui majanduslikult kindlamini ning esindajad julgesid oma
tegelikke soove avalikult väljendada. Valimistest oli möödas juba üle aasta ning
Kotšarjan ei pidanud muretsema ka uue ametiaja pärast, kuna Armeenia põhiseaduse
järgi võib president ametis olla kaks ametiaega (teine ametiaeg algas 2003, vt lisa A).
Sageli on irredentistlikud arvamusavaldused esinenud vastukaaluks Aserbaidžaani
avaldustele. Kui Aserbaidžaani esindaja on oma kõnes või avalduses väitnud
Karabahhia kuulumist Aserbaidžaanile või on esinenud agressiivset sõjakat retoorikat,
on Armeenia poolelt tulnud vastuseks väga jõuline sõltumatuse (peamiselt iseseisvuse
tunnustamisega ähvardamise näol) või irredentismi pooldamine (Karabahhia
ühendamine Armeeniaga julgeoleku ja turvalisuse tagamise eesmärgil).
101 ÜRO Peaassamblee resolutsioon 3314 (XXIX). Definition of Aggression. (1974, 14. detsember),
http://www.un.org/documents/ga/res/29/ares29.htm
50
5. Seisukoha nõrgenemine 2008. aasta septembris on küllaltki suure tõenäosusega
seotud augustisõjaga Gruusias, mis ehmatas nii Armeeniat kui Aserbaidžaani ning
sundis esimest oma maksimalistlikes kavatsustes pisut tagasi tõmbuma.
6. Irredentistliku seisukoha tugevnemine 2009. aasta augustist oli ilmselt tingitud
vastureaktsioonist Minski grupi poolt väljakäidud Madridi põhimõtete muudatustele,
mis seadsid eelisseisundisse Aserbaidžaani. See sundis Armeenia esindajad nõudma
õiglust ning oma tahtmist, milleks ongi kas irredentism või sõltumatus (vt. järgmine
alapeatükk 1.2)
1.2. Sõltumatus
Nagu väljendub tabelis 2 on sõltumatus Armeenia esindajate retoorikas kõige
sagedamini esinenud seisukoht. Autor on hinnanud seisukohtade jõulisust skaalal 0...2
ning selle põhjal on sõltumatust toetavad seisukohad jagunenud järgmiselt:
Tabel 4. Sõltumatusele antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 36
Vähem jõulisem 8
Nõrk 0
Karabahhia sõltumatuse pooldamine sai peamiseks Armeenia poliitiliste esindajate
poolt väljendatud seisukohaks samuti alates poliitilise võimu vahetumisest 1998. aastal.
30. märtsil 1998. aastal valiti uueks presidendiks endine Karabahhia president Robert
Kotšarjan (valitsemisaeg vt. lisa A), kes ei pooldanud Armeenia esimese presidendi Ter-
Petrosjani soositud kompromisslahendust. Arvestades asjaolu, et Kotšarjan oli
Karabahhia küsimuse jäiga liini esindaja, on igati mõistetav, miks alates 1998. aastast
muutusid seisukohad Karabahhia küsimuses kindlamaks. 1998. aasta aprillis, nädal
peale presidendiks saamist peetud inauguratsioonikõnes nimetas Robert Kotšarjan
Karabahhia küsimust rahvuslikuks küsimuseks ning väljendas jõulist seisukohta
Karabahhia enesemääramisõiguse osas, kuid samas ei pooldanud jõuliselt Karabahhia
51
sõltumatust (vt. eelmine ptk 1.1, kus selgub, et jõulisemalt toetati irredentismi).102
Sellegipoolest on enesemääramisõiguse ja Karabahhia sõltumatuse toetamine omane
kogu perioodile aastani 2009, olgugi et muutusi on esinenud seisukoha jõulisuses.
Joonis 6. Armeenia sõltumatus
Nagu näha jooniselt 6, pärineb esimene väga kindlalt sõltumatust pooldav seisukoht
juba aastast 1996. Tegemist on tollase Armeenia asevälisministri Vartan Oskanjani
kõnega, milles viimane kutsub üles tunnustama Karabahhia õigust enesemääramisele
ning toetama Karabahhia iseseisvust. Olgugi, et sõltumatust on katkematult pooldatud
alates 1998. aastast, on ajas toimunud kõikumisi seisukoha kindluses. Valdavalt on
Armeenia esindajatele iseloomulik väga jõuline sõltumatuse rõhutamine, kuid on olnud
hetki, mil seisukohas on märgata teatavat ebakindlust. Üldiselt on tegemist siiski väga
kindlalt sõltumatuse suunas kaldumisega, kuna vähem jõuliseid seisukohti on kogu
hulgast vaid ligi üks viiendik. Pigem on tegemist juhuslike kõikumistega, mis on
tingitud hetke olukorrast, näiteks ajutisest ebakindlusest valimistele eelneval või
järgneval perioodil, maailmasündmustest, välismõjudest, sisepoliitilistest küsimustest
jne. Järgnevalt selgitatakse lähemalt joonisel 6 esinevaid võnkeid.
1. Sõltumatuse pooldamine ilmus püsivalt riigiesindajate retoorikasse 1998. aastal
peale poliitilise võimu vahetumist. Esimese valitsemisaasta vältel oli siiski tegemist
vähem jõulise toetusega Karabahhia sõltumatusele. Uus president Robert Kotšarjan ning
tema välisminister Vartan Oskanjan olid mõlemad jäiga liini esindajad Karabahhia 102 Armeenia Vabariigi presidendi Robert Kotšarjani inauguratsioonikõne Armeenia Rahvusassamblee
eriistungil. (1998, 9. aprill), http://www.armeniaforeignministry.com
0
1
2
20
09
XI
20
09
VII
I2
00
9IV
20
09
III
20
09
II2
00
9II
20
08
XI
20
08
IX2
00
8V
II2
00
8V
I2
00
8IV
20
08
IV2
00
8II
I2
00
7X
I2
00
7V
20
07
II2
00
6X
II2
00
6X
I2
00
6X
20
06
VI
20
06
VI
20
05
XII
20
05
XI
20
05
XI
20
05
IX2
00
5V
I2
00
5V
20
05
V2
00
5II
I2
00
5II
20
04
IX2
00
4V
I2
00
3V
II2
00
3II
20
02
XII
20
02
IX2
00
2II
I2
00
1V
II1
99
9II
I1
99
8X
19
98
V1
99
8IV
19
96
Sõltumatus
52
küsimuses ning lisaks on Kotšarjani puhul tegemist Karabahhia armeenlasega ning
endise Karabahhia presidendiga, seega võiks järeldada, et nii presidendi kui
välisministri seisukohad pooldavad väga kindlalt Karabahhia sõltumatust. Jooniselt 6
selgub sellegi poolest, et esimesel valitsemisaastal see nii ei olnud. Kolmes 1998.
aastast pärinevas sõltumatust puudutavas seisukohas on tunda kõhkluse tooni. Nii
president kui välisminister jäid iseseisvuse nõudmisel tagasihoidlikuks. Võib oletada, et
selle põhjuseks oli soov oma võimu kinnitada ning mitte esineda teravate avalike
seisukohtadega, vältimaks nii Aserbaidžaani kui rahvusvahelise üldsuse ärritamist. Oma
avaldustes rõhutasid nii Oskanjan kui Kotšarjan, et Armeenia eesmärgiks oli tagada
rahu ja stabiilsus. Olgugi, et mõlemad poliitilised esindajad välistasid Karabahhia
kuulumise Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla, ei rõhutanud samas kumbki ka kindlat
sõltumatuse püüet. Sama olukord püsis veel ka 1999. aasta alguses.
Rohkem kui miski muu määras sõltumatuse vähese rõhutamise see, et Armeenia
esindajad ei pidanud seda antud perioodil kõige olulisemaks ja sobivamaks eesmärgiks.
Irredentistlikud kavatsused olid need, mis nõrgendasid esindajate seisukohta
sõltumatuse osas. Nagu joonistelt 5 ja 6 märgata võib, oli Armeenia puhul tavaline, et
ühes kõnes või avalduses väljendati üheaegselt mitut erinevat seisukohta. 1998. aastal
oli taolisi avaldusi lausa kolm. Erinevad olid vaid seisukohtade jõulisuse aste ja
esinemissagedus. Nagu eelnevalt kirjeldatud, oli sõltumatus pigem teisejärguline ning
pisut ebakindel. Samal ajal väljendati 1998. aasta alguses väga kindlat seisukohta
irredentismi toetuseks (vt. joonis 5).
2. Kuna aasta 2000 oli seisukohtade väljendamise osas üldiselt vaikne, siis
puuduvad sellest aastast ka sõltumatust väljendavad seisukohad. Rünnak
parlamendiistungile ning riigi kahe kõige olulisema ja populaarsema poliitiku
hukkumine (peaminister Sargsjan ja parlamendispiiker Demirtšjan) tuletas Kotšarjanile
meelde kui tihedalt on omavahel seotud riigi sisemine stabiilsus ning Karabahhia
konflikt ning sundis riigipead oma seniste seisukohtade suhtes järele mõtlema.103
Presidendi eesmärgiks sai taastada poliitiline stabiilsus ning vältida ebapopulaarsete
järeleandmiste tegemist Karabahhia osas, kuna oli selge, et sellise käitumisega kaasneb
103 Danielyan, Emil (2000, 17. veebruar). Koscharian’s Karabakh strategy challenged by hard-line rivals.
Eurasianet.org
53
oht poliitilisele võimule (ehedaks näiteks ka Ter-Petrosjani kukutamine, millest tuleb
juttu edaspidi).
Alates aastast 2001 olid nii presidendi kui välisministri avaldused väga kindlalt
Karabahhia sõltumatust pooldavad. 2003. aastal seisid Armeenias ja Aserbaidžaanis ees
presidendivalimised. Kuna valimised seostuvad reeglina aktiivse propaganda ning enese
reklaamimisega, siis on nii Armeenia kui Aserbaidžaani poliitikud targalt vältinud
vahetult enne valimisi avalikkusele ja valijaskonnale vastumeelsete ning ulatuslikke
kompromisse hõlmavate seisukohtadega esinemist.
3. Järgmine seisukoha tugevuse muutus ilmnes uuesti 2005. aasta novembris. Kui
valdavalt olid nii presidendi kui välisministri seisukohad perioodil 2001-2007 jõuliselt
sõltumatust pooldavad, siis 2005. aasta novembrist pärinevas välisministri avalduses on
sõltumatuse pooldamine pigem ebakindlam ning irredentism selle võrra kindlamini
esindatud (vt. joonis 5). Oma kõnes toob välisminister välja, et mida tugevamad
sidemed loob Armeenia Karabahhiaga, seda raskem on Aserbaidžaanil argumenteerida
oma territoriaalse terviklikkuse printsiipi.104 Peale seda üht võnget jätkus sõltumatuse
kindlameelne rõhutamine aastani 2007.
4. Perioodil 2007 november kuni 2009 lõpp võib näha seisukoha kindluse
kõikumisi lausa neljal korral. 2007. aasta 29. novembril Madridis peetud kõnes
tunnistas Oskanjan, et peab konflikti lahendust võimalikuks vaid kompromisside kaudu
ning pooldab loobumist maksimalistlikest soovidest. Taolise “pehme” arvamusavalduse
esinemise võib julgelt kirjutada kõne konteksti arvele. Nimetatud kõne on esitatud
OSCE tippkohtumisel Madridis. Samal kohtumisel lepiti kokku ka Minski grupi nn
Madridi põhimõtted, mis eeldasid mõlemalt osapoolelt arvestatavaid järeleandmisi.
Seega välisministri kõne oli taktikaline samm, et vältida OSCE liikmete meelepaha ning
näidata end positiivsest küljest. Taoline järeleandlikkus osutus siiski ajutiseks
nähtuseks.
5. 2008. aasta aprillist juhtisid Armeenia välispoliitikat uus president ja
välisminister. Oma esimeses olulisemas välispoliitikat puudutavas sõnavõtus 16. aprillil
2008 jätkas Serž Sargsjan Kotšarjani sissetallatud rajal kompromissitut poliitikat
104 Oskanian: "Karabakh Is Part of Armenia, Our Land, Where Our Ancestors Lived for Centuries”.
(2005, 25. november). PanARMENIAN.Net
54
Karabahhia küsimuses. President kinnitas, et Mägi-Karabahhia iseseisvus on
muutumatu ning sealne rahvas on välja võidelnud õiguse vabale ja iseseisvale elule.105
Presidendi seisukoht oli, et Aserbaidžaan peab aktsepteerima Mägi-Karabahhia
iseseisvust ning loobuma soovist muuta Karabahhia osaks Aserbaidžaanist.106
Presidendi ja välisministri esimesed kõned ning avaldused demonstreerisid väga jõulist
seisukohta Karabahhia sõltumatuse osas ning sellevõrra vähem jõuliselt pooldati
Armeenias irredentismi.
Võrdlemisi suurt mõju nii Armeeniale kui Karabahhiale avaldas sel ajavahemikul
Kosovo iseseisvuse rahvusvaheline tunnustamine 2008. aasta veebruaris. See sündmus
andis lootust, et ka Karabahhiale võiks osaks saada sama saatus. Kosovo konfliktile tegi
lõpu ning lõi rahu Balkanil just separatistide enesemääramisõiguse eelistamine Serbia
territoriaalse terviklikkuse nõude üle. Paraku on asjatundjate poolt väga palju
korrutatud, et Kosovo juhtumi näol ei loodud pretsedenti Nõukogude Liidu lagunemise
järel tekkinud tänaseni lahendamata konfliktide lahendamiseks. Siiski Karabahhia
konflikti osas pakkus Kosovo juhtum kaks võimalust olukorra lahendamiseks. Esimene
ja peamisem neist oli loomulikult iseseisvuse tunnustamine. Teine, kuid samuti mitte
vähe tähtsam võimalus oleks kehtiva status quo legaliseerimine, nii nagu see Kosovos
toimus. Karabahhia on de facto olnud iseseisev juba 19 aastat ning tõestanud oma
eksistentsi ning riiklust mitmel viisil, seega status quo legaliseerimine tagaks
Karabahhiale sõltumatuse Aserbaidžaanist ning annaks õiguse iseseisvaks eksistentsiks.
Kosovo sündmuste järel muutusid nii Armeenia kui Karabahhia esindajate seisukohad
sõltumatuse osas veelgi kindlamaks ning üksmeelsemaks. Asjatundjad on samuti
märkinud, et Kosovo iseseisvumine põhjustas separatistlike positsioonide tugevnemist
Kaukaasias.107 Näiteks Oksana Antonenko on väitnud, et Kosovo juhtum muudab de
facto režiimide esindajad läbirääkimistel paindumatumateks, kuna iseseisvus muutub
reaalsemaks eesmärgiks ning ei ole põhjust taganeda oma maksimalistlikest
püüdlustest.108 105 Armenia: New Government Takes Shape, Faces Big Challenges. (2008. 17. aprill). RFE/RL 106 Saghabalian, Anna; Fuller, Liz (2008, 18. aprill). Analysis: Armenia's Outgoing Foreign Minister
Defends Karabakh Policy. RFE/RL 107 Caspersen, Nina (2008). From Kosovo to Karabakh: International Responses to De Facto States.
Südosteuropa, 56 (1), 58-83, p. 77 108 Antonenko, Oksana (2007). Russia and the deadlock over Kosovo. Survival, 49 (3), 91-106, p. 100
55
6. Seisukohtade varieerumine on taas iseloomulik perioodile 2008. aasta lõpust
uuritava perioodi lõpuni. 2008. aasta novembris peetud kõnes nimetab president
eesmärgiks küll Karabahhia enesemääramisõiguse tunnustamist, kuid samas vihjab, et
on valmis heade suhete nimel Aserbaidžaaniga tegema teatavaid mööndusi.109 Seega
presidendi seisukohtades ilmneb teatav ebakindlus nii sõltumatuse kui irredentismi osas.
Ka välisminister Nalbandjan näitas 2009. aasta märtsis antud intervjuus ebakindlust
oma seisukoha osas ning rõhutas jätkuvat lootust lahendada konflikt kompromissi
leidmise kaudu, mis austaks kõikide asjaosaliste huve.110 Kui Kosovo iseseisvuse
tunnustamine tugevdas Armeenia positsiooni sõltumatuse osas, siis 2008. aasta
augustisõda tegi osapooled taas ettevaatlikumaks. Nii augustisõda, kui Abhaasia ja
Lõuna-Osseetia tunnustamine Moskva poolt muutsid Karabahhia situatsiooni
lahendamise perspektiivid pisut paremaks. Nii Armeenia kui Aserbaidžaan mõistsid
valitseva olukorra ohtlikkust ning muutusid oma seisukohtades ka vastavalt
pehmemaks, algatades intensiivseid kontakte pingelise olukorra lahendamiseks.111
Viimaste aastate kõikuvad meeleolud on tingitud kindlasti ka Türgi ja Armeenia
valitsuste lähenemisest Serž Sargsjani initsiatiivil. Selleks, et saavutada Türgiga
sõbralikud suhted peab Armeenia näitama paindlikkust ka Karabahhia osas, kuna Türgi
on olnud läbi ajaloo tugev Aserbaidžaani liitlane. Sõbralike suhete edendamine Türgiga
seisabki just Armeenia järeleandmatuse taga, kuna Türgi seatud eeltingimuseks suhete
soojenemisele on Armeenia järeleandmine Aserbaidžaanile.
Üks oluline Armeenia seisukoha pidevat jäikust selgitav asjaolu on olnud Karabahhia
kujutamine nii öelda rindejoonena armeenlaste ja türklaste vahel.112 Oma seisukohtades
järeleandmine võib muuta Armeenia sama haavatavaks kui 1915. aastal armeenlaste
genotsiidi (Otomani vägede poolt korraldatud massiline armeenlaste tapmine) tagajärjel.
109 President Serž Sargsjani kõne kohtumisel Armeenia-Belgia kogukonna esindajatega. (2008, 5.
november), www.president.am 110 Armeenia välisministri Edward Nalbandjani intervjuu ajakirjale "Politique Internationale". (2009, 4.
märts), www.armeniaforeignministry.com 111 Elling, I.; Kaas, K.; Liik, K.; Maigre, M.; Suhhov, I. (2008). 2008. aasta augustisõja mõju Lõna-
Kaukaasia regioonis. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, p. 21 112 Carley, Patricia (1998, detsember). Nagorno-Karabakh: Searching for a Solution. Peaceworks no 24,
http://www.usip.org/resources/nagorno-karabakh-searching-solution-0
56
Seetõttu on Karabahhia muutunud Armeenia jaoks “elu ja surma” küsimuseks ning
selles küsimuses järeleandmine võrdsustub riigireetmise ja hukatusega. Karabahhia
konflikti võidukal lahendamisel on Armeenia jaoks väga tugev seos armeenlaste
rahvusidentiteediga. Võit aserite üle võrdsustub armeenlaste jaoks omanäolise
kättemaksuga pikaajaliste kannatuste eest, mida türklased ja aserid on Armeeniale
minevikus valmistanud.113
1.3. Võimu jagamine
Seisukohad, mis väljendavad võimu jagamise pooldamist on vastavalt neile antud
hinnangule jaotunud järgmiselt:
Tabel 5. Võimu jagamisele antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 1
Vähem jõulisem 6
Nõrk 0
Arvestades asjaolu, et Kotšarjan ja Oskanjan olid nn jäiga liini esindajad ning Ter-
Petrosjani seisukohtade teravad vastased, on mõneti imekspandav kui erinevaid
seisukohti esindajate avaldustest on võimalik leida. Joonised 5, 6 ja 7 (lk. 57) näitavad,
et aastale 1998 olid iseloomulikud seisukohad, mis pooldavad nii irredentismi,
sõltumatust ning üllatuslikult ka võimu jagamist Karabahhia ning Aserbaidžaani vahel.
113 Carley, Patricia (1998, detsember). Nagorno-Karabakh: Searching for a Solution. Peaceworks no 24,
http://www.usip.org/resources/nagorno-karabakh-searching-solution-0
57
Joonis 7. Armeenia võimu jagamine
8. aprillil, nädal peale presidendiks saamist, väitis Kotšarjan kindlalt (kuid mitte väga
jõuliselt), et pooldab reaalse lahendusena ka Karabahhia presidendi poolt soositud (vt.
edasi ptk. 2.3.) võimu jagamisel põhineva ühise riigi (ingl. k. common state) ideed. Nii
nimetatud ühise riigi loomise idee käis ametlikult välja Minski grupp 1998. aasta
novembris, kuid sellest võimalusest räägiti juba aasta varem sõnastuses Karabahhia
“horisontaalne suhe Aserbaidžaaniga” (kasutatakse mitmes valimisse kuulunud
avalduses). Päris konkreetset definitsiooni nimetatud lahendusettepanekule on keeruline
anda, kuna ühise riigi kontseptsioon oli küllaltki (ilmselt tahtlikult) hägune.
Põhimõtteliselt kujutati ühise riigi nimetuse all kahe iseseisva üksuse kooseksisteerimist
ühes struktuuris.114 Sellist kooseksisteerimise vormi võiks ametliku terminiga nimetada
konföderatiivseks suhteks, kus Karabahhia ning Aserbaidžaan jagavad konföderatiivset
riigivormi ning Karabahhia säilitab samal ajal de facto sõltumatuse. Lisaks oleks
Karabahhiale jäänud oma põhiseadus, sõjavägi, rahvussümboolika, oma keel ja valuuta,
õigus valida enda esindajaid ning mis kõige olulisem võim panna veto Aserbaidžaani
otsustele. 115
Samas ei saa öelda, et see seisukoht oleks olnud läbiv ja väga jõuline. Võimu jagamise
114 Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking a Way
Out of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1) 115 Minski grupi ettepanek, november 1998, http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-
karabakh/keytexts20.php
0
1
2
2000VI1999IV1999III1998XII1998V1998V1998IV
Armeenia: võimu jagamine
58
mõte kajastub kokku küll vaid seitsmes presidendi ja välisministri avalduses, kuid
arvestades, et see seisukoht ilmnes arvamusavaldustes läbi kolme aasta, ei saa jätta selle
olulisust märkamata. Kui tegemist oli peamiselt vähem jõulise seisukohaga, siis ühel
korral kogu perioodi vältel ilmnes ka väga jõuline toetus võimu jagamisele Karabahhia
ja Aserbaidžaani vahel. 1999. aasta märtsis kinnitas Oskanjani esindaja, et Armeenia on
valmis tegema järeleandmisi ning konföderatiivse riigikorra loomise idee on Jerevanile
läbirääkimiste alusena aktsepteeritav. Esindaja sõnutsi on tegemist Armeenia poolse
“maksimaalse kompromissiga” ning Armeenia on “lahenduse leidmise nimel loobunud
oma pikaajalisest eesmärgist, milleks on Karabahhia sõltumatus”.116
Arvestades, et nimetatud seisukohta ei väljendatud väga kindlalt (välja arvatud eelpool
välja toodud ühes avalduses 1999.a. märtsis), oli tegemist pigem ilusa pildi loomisega
oma rahumeelsusest. Nagu juba eelpool kirjeldatud, olid esimesed valitsemisaastad
uutele riigiesindajatele keerulised. Nii armeenlased, Karabahhia armeenlased kui
rahvusvaheline üldsus lootsid uuelt valitsuselt kui eelmise presidendi kukutajalt väga
palju. Selleks, et kõigile huvipooltele meelejärele olla, tuli Armeenial ennast näidata
mitmest küljest. See võib olla põhjenduseks seisukoha jõulisuses esinevatele
kõikumistele, mis on Armeeniale üleüldiselt väga iseloomulik aastatel 1998 ja 1999.
Armeenia järeleandlikkust Aserbaidžaanile võiks põhjendada ka hirmuga jääda
regioonis täielikku isolatsiooni. Venemaa kui Armeenia suurtoetaja oli 1998/1999
sügavas finants- ning majanduskriisis. Ilma Venemaa toetuseta ei oleks Armeenia olnud
suuteline Karabahhia julgeolekut garanteerima ning sõjakale Aserbaidžaanile vastu
astuma. Seega võib Armeenia käitumist seletada kui venitamise taktikat, eesmärgiga
tekitada kunstlikult võimalused kompromissiks, püüda olla igati meelejärele
rahvusvahelisele üldsusele ning seal samas vastanduda Aserbaidžaani esindajate
seisukohtadele, vältides ühelt poolt ebasobiva lahenduslepingu sõlmimist ning teisalt
olukorra väljumist kontrolli alt. Ilma Venemaa toetuseta oleks taaspuhkenud sõjas
kindlasti kaotajaks jäänud Armeenia kui majanduslikult ning sõjaliselt nõrgem pool.
116 Chronology for Armenians in Azerbaijan. Minorities at Risk Project. 2004,
http://www.unhcr.org/refworld/docid/469f3866c.html
59
Võttes arvesse realistlikku olukorda, näib konföderatsiooni loomise idee siiski
võimatuna. Karabahhia armeenlaste ning Aserbaidžaani vahel laiutasid liialt suured
erimeelsused: vihavaen vastastikuse etnilise puhastamise pärast, poliitilised
erimeelsused, õiguslikud erimeelsused, religioossed, keelelised ja kultuurilised
erinevused. Sellistes tingimustes on keeruline luua hästi toimivat konföderatsiooni,
rääkimata selle kestvuse tagamisest.
1.4. Status quo ante bellum
Status quo ante bellum ehk sõjaeelse olukorra taastamine tähendas Armeenia jaoks
konflikti lahendina lühidalt seda, et Karabahhia säilitaks de facto autonoomia, kuid de
jure kuuluks Aserbaidžaani koosseisu. Sellele staatusele oleks nimetatud võimaluse
puhul eelnenud Aserbaidžaani alade vabastamine Armeenia vägedest ning aseri
põgenike tagasi lubamine nende kodukohtadesse. Reaalsuses oleksid armeenlased
loobunud sõjaga saavutatud tulemustest.
Vahetult rahulepingu sõlmimisele järgnevatel aastatel oli Armeenia Karabahhia
poliitikale iseloomulik nii öelda distantseerumine. Seisukohti Karabahhia staatuse osas
praktiliselt ei võetud, mis oli tõenäoliselt tingitud keerulisest sõjajärgsest perioodist.
Lisaks oli sõda Aserbaidžaaniga võidetud ning põhimõtteliselt oli Armeenia oma
eesmärgi saavutanud, kuna de facto kuulus Karabahhia sõjajärgselt armeenlastele ning
lisaks sellele omasid armeenlased kontrolli nii enklaavi kui seda ümbritsevate alade üle.
Märksa olulisemateks teemadeks muutusid 1990ndate keskel Armeenia sisepoliitiline
stabiilsus ning majanduslik areng. Aastaid väldanud sõda Aserbaidžaaniga halvas
Armeenia majanduse, ühelt poolt laastava sõjategevuse tagajärjel ning teisalt sõjaga
kaasnenud majandusliku blokaadi tõttu, mille Aserbaidžaan (esimesed ilmingud
Armeenia majandustegevust pärssivatest sammudest juba alates 1988. aastast) ja Türgi
(alates 1993. aastast) Armeenia suhtes rakendasid. 1990ndatel oli Armeenia edetabelis
üks esimesi riike, kes sai kõige rohkem USA rahalist välisabi.117 Et majanduskasvu
toetada, pidi Armeenia saama veelgi suuremat välisabi ning –investeeringuid. Kuna
Armeenia ei ole loodusvarade poolest rikas riik, tuli panustada poliitilisele stabiilsusele,
117 Foreign Operations Appropriated Assistance: Armenia, Fact Sheet. (2009, 20. jaanuar), www.state.gov
60
millele jätkuv konflikt Karabahhiaga kaasa ei aidanud. Tõsiseks takistuseks
kaubandussuhete arengule oli loomulikult suletud Türgi piir ja majandusblokaad
Aserbaidžaani poolt. Iseseisva Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani jaoks
olid majandusküsimused sõjajärgselt eelpool kirjeldatust tulenedes ühed tähtsamad ning
Armeenia majanduslikku õitsengut pärssiva tegurina nähti just Karabahhia konflikti.
Ainsa väljapääsuna keerulisest olukorrast nägi valitsev võim konflikti lõplikku ja
otsustavat lahendamist ning ainus tee viimaseni viis läbi kompromisside.
Aserbaidžaani poolt terve uuritava perioodi vältel väga jõuliselt toetatud sõjaeelse
olukorra taastamist on Armeenias lühiajaliselt pooldanud vaid president Ter-Petrosjan
(vt lisa B, tabel B4). Tabelis 6 on näha, et kaks esinenud seisukohta ei olnud ka väga
jõulised.
Tabel 6. Status quo ante bellumile antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv
Väga jõuline 0
Vähem jõulisem 2
Nõrk 0
Nähes, et Karabahhia iseseisvuse tunnustamine või ühinemine Armeeniaga on võimatu,
asus Ter-Petrosjan propageerima lepet, mis võimaldaks Aserbaidžaanil rakendada de
jure suveräänsust, samas säilitades Karabahhiale de facto autonoomia. President
väljendas oma valmidust aktsepteerida Aserbaidžaani pakutud autonoomset staatust,118
mis tähendanuks siiski Karabahhia juriidilist kuulumist Aserbaidžaanile. Sisuliselt
kaasnenuks sellega status quo ante bellum, kuna Ter-Petrosjan pooldas vallutatud
territooriumide tagastamist Aserbaidžaanile, Karabahhia 1988. aasta piiride ennistamist
ning viimasele autonoomse staatuse omistamist Aserbaidžaani koosseisus.119 26.
septembril 1997. aastal antud pressikonverentsil väljendas Ter-Petrosjan seisukohta, et 118 Boulerian, Alexander (1999, 19. juuli). After the elections in Armenia. World Socialist Web Site,
http://www.wsws.org/articles/1999/jul1999/arme-j19.shtml 119 Astourian, Stephan H. (2000). From Ter-Petrosian to Kocharian: Leadership Change in Armenia. UC
Berkeley: Berkeley Program in Soviet and Post-Soviet Studies, p. 5
61
ühepoolne nõue Karabahhia setsessiooni osas ei ole tema nägemuses reaalne ning
osapooltel tuleks leida kõiki pooli rahuldav kompromisslahendus. President leidis, et
Karabahhial tuleks leppida faktilise iseseisvusega ning jääda ametlikult Aserbaidžaani
jurisdiktsiooni alla. Sellise seisukoha põhjenduseks võib tuua, nagu juba eelnevalt
mainitud, Ter-Petrosjani majandusliku mõtlemise ning lisaks hirmu lääne toetuse
kaotamise ees. Lääne silmis hakkas Armeenia maine peale sõja lõppu langema.
Armeenia oli siiski okupeerinud ligikaudu 14% oma iseseisva naaberriigi territooriumist
ning muutnud sajad tuhanded aserid sisepõgenikeks ja pagulasteks nende endi
kodumaal. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei olnud see ühele ÜRO riigile lubatud
käitumine. Lisaks lokkas riigis korruptsioon120 ning majanduslik kaos. Armeenia oli
kaotamas lääne toetust ning kartis jääda isolatsiooni ja täielikult sõltuvaks Venemaast.
Kuna Ter-Petrosjan oli eelkõige Armeenia president, eelistas ta Armeenia ja oma rahva
huve Karabahhia kui enklaavi huvidele. Ter-Petrosjan hoidis rangelt vaid toetaja
positsiooni ning oli seetõttu valmis oma riigi hüvanguks tegema Karabahhia jaoks
ebasoodsaid kompromisse. Kuna president üldiselt vältis oma avaldustes seisukoha
võtmist Karabahhia staatuse osas ning ei pidanud õigeks sõltumatuse ja irredentismi
nõudmist, siis tema valitsemisajast puuduvad selged seisukohad kummagi eelnimetatud
lahenduse toetuseks.
Armeenia võimuesindajad ei olnud riigi kõige olulisemas välispoliitilises küsimuses
üksmeelel. Eelnimetatud president Ter-Petrosjani kompromissi toetava seisukohaga ei
olnud nõus jõuliselt Karabahhia setsessiooni pooldava jäiga liini esindaja tollane
Armeenia peaminister ning hilisem president Robert Kotšarjan. Kuigi on alust arvata, et
Ter-Petrosjan kui kogu sõjategevust juhtinud riigipea võiks kõige enam pooldada
Karabahhia eraldumist Aserbaidžaanist, osutus president hoopis esialgsest
järeleandlikumaks ning sai seetõttu opositsiooni terava kriitika osaliseks. Erimeelsused
ning -seisukohad Karabahhia küsimuses viisid riigis üha süveneva poliitilise kriisini,
mille tulemusena oli Ter-Petrosjan, kellele pandi jäiga liini esindajate poolt süüks liigset
alistumismeelsust ja järeleandlikkust Karabahhia küsimuses, sunnitud 1998. aasta
120 Ter-Petrosjan keelustas opositsioonidparteid ning manipuleeris valimistulemustega, et garanteerida
oma tagasivalimine 1996. aastal.
62
veebruaris ametist taganema. Nagu juba eelnevalt mitmel korral kirjeldatud, tõi võimu
vahetumine kaasa olulised muutused Armeenia seisukohtades.
1.5. Status quo
Status quo säilitamine tähendab Armeenia jaoks de facto kontrolli säilitamist nii
Karabahhia kui seda ümbritsevate sõja käigus okupeeritud Aserbaidžaani alade üle.
Ametlikult ei anna see Armeeniale territooriumi üle jurisdiktsiooni, ega Karabahhiale
sõltumatust. Status quo pooldamine tähendab kehtiva olukorraga leppimist ning
lahendamatuse aktsepteerimist. Autori poolt antud hinnangute põhjal jagunesid status
quot pooldavad seisukohad jõulisuse alusel järgmiselt:
Tabel 7. Status quole antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv
Väga jõuline 0
Vähem jõulisem 3
Nõrk 2
Armeenia esindajad ei ole status quot avalikult kordagi väga jõuliselt pooldanud. Kuigi
nagu näha jooniselt 8 oli status quo agendas lausa kümne aasta vältel, olid seisukohad
siiski pigem kõhklevad.
Joonis 8. Armeenia status quo
1. Esmakordselt võeti status quo poliitilisse retoorikasse 1996. aastal president Ter-
0
1
2
2005II2004II1998X1998V1996IX
Status quo
63
Petrosjani poolt. Olgugi, et president otseselt ei toetanud status quo säilitamist, vaid
pooldas siiski lahenduse leidmist, avaldas ta arvamust, et Armeenial tuleks olla valmis,
et Karabahhia staatuse otsustamine võib võtta veel väga kaua aega.121 Autor on
hinnanud seda seisukohta nõrgaks, kuna status quost on juttu vaid vihjamisi.
2. Astme võrra jõulisema seisukohaga tuli 1998. aasta mais välja Armeenia
välisminister Oskanjan. Jällegi ei öelnud esindaja otse välja, et eelistatakse valitseva
olukorra püsimist, kuid oma kõnes välistas Oskanjan nii iseseisvuse kui irredentismi
püüdlused ning rõhutas vaid soovi püüelda püsiva stabiilsuse poole. Väga jõuliseks ei
saa seda seisukohta samas pidada, kuna osaliselt vihjab välisminister ka kompromissile,
millena sel perioodil läbivalt käsitleti võimu jagamise võimalust.
3. 1998. aasta lõpuks ministri positsioon taas nõrgenes, kuid endiselt on retoorikas
vihjamisi tunda status quole kaldumist. Autori hinnangul tuleneb see asjaolust, et
välisminister tunnistas, et enne Aserbaidžaani paindumist Armeenia ühepoolseid
järeleandmisi valmis tegema ei ole.122
4. Peale pikemat pausi mainis status quo aktsepteerimist taaskord veel tollane
kaitseminister, kuid hilisem president (seepärast on ka tema seisukohta siinkohal
arvestatud) Serž Sargsjan. Kaitseministri avaldus oli otseselt tingitud pisut varasemast
Aseri presidendi Ilham Alijevi avaldusest, milles viimane kinnitas, et Aserbaidžaan
lahenduse leidmisega ei kiirusta ning aktsepteerib kehtivat status quot kui kõige
sobilikumat võimalust (vt. edasi alapeatükk 3.3.). Sargsjani avaldus kinnitas juba varem
öeldut, et poliitilised esindajad vältisid ebapopulaarsete seisukohtade (nendeks on
liigsed ühepoolsed järeleandmised) võtmist Karabahhia küsimuses. Oluliselt lihtsam oli
kindlustada status quo ehk endiselt no war no peace olukord. Status quo pikendamine
annab Armeeniale ka soodsa võimaluse parandada oma majanduslikku olukorda, luua
häid suhteid välisriikidega ning kindlustada positsiooni Aserbaidžaani vastu.
Status quo hoidmist on Kotšarjan ise näiteks avalikult põhjendanud sellega, et Armeenia
eesmärgiks on Karabahhia sõltumatus ning pikemas plaanis ühendamine Armeeniaga,
121 Chronology for Armenians in Azerbaijan. Minorities at Risk Project. 2004,
http://www.unhcr.org/refworld/docid/469f3866c.html 122 Armeenia välisministri Vartan Oskanjani pöördumine OSCE kohtumisel. (1998, 8. oktoober)
www.armeniaforeignministry.com
64
kuid selleks, et oma eesmärkidele kindlaks jääda ning mitte järele anda, on status quo
[ja sellega kaasnevalt konflikti lahendamatuse] püsimine vältimatu. 123
1.6. Kokkuvõte
Analüüsi käigus selgus, et Armeenia seisukohad ei ole sugugi nii ühesed kui autor
eeldas ning uuritava perioodi jooksul on toimunud seisukohtades mitmeid väga
huvitavaid muutusi.
Nagu tabelist 2 selgub on arvuliselt kõige enam esindatud seisukohad sõltumatus ja
irredentism, kuid nende toetuses on esinenud olulisi kõikumisi. Mõlemad seisukohad
ilmnesid esmakordselt alles 1998. aastal kui Armeenias tuli võimule uus president
Robert Kotšarjan, kes oli Karabahhia poliitika jäiga liini esindaja. Kui võrrelda
jooniseid 5 ja 6, selgub, et enamasti on kõikumised sõltumatuse ja irredentismi
pooldamises omavahel seotud. Kui esindaja avalduses väljendub väga jõulise
seisukohana Karabahhia sõltumatuse nõudmine, siis reeglina on samal ajal irredentismi
toetus pigem ebakindel. Loomulikult ei ole see alati nii sajaprotsendilise täpsusega, kuid
seos on siiski väga tugev.
Nagu selgus, on Armeenia seisukohad sageli olnud muutlikud ja laveerivad. Kord
püütakse olla meelejärele Karabahhia armeenlastele, rõhutades kui oluline on toetada
Karabahhia sõltumatust. Samas on kõned suunatud armeenlastele ja diasporaale, hoides
kõrgel rahvusluse lippu ning väljendades irredentistlikke püüdlusi. Ning seejärel
üritatakse meeldida naabritele ja rahvusvahelisele üldsusele, püüdes näida
kompromissialti ja rahu armastajana. Sellise poliitika ehedaks näiteks ongi just
Kotšarjani ja Oskanjani esimesed valitsemisaastad. Võimuesindajate seisukohtades
väljenduvad kolm tendentsi, nendeks on sõltumatus, irredentism ning võimu jagamise
poliitika. Esimest mõjutas asjaolu, et Kotšarjan oli ise Karabahhia armeenlane, kuid
samas seisis presidendina Armeenia huvide eest. Seega sõltumatuse rõhutamine oli
pigem tagasihoidlikum. Irredentism oli 1998. aastal kindel eesmärk, mille poole
püüelda. Irredentismi väljendati sageli kui ähvardust Aserbaidžaanile, juhul kui viimane
ei anna oma nõudmistes järele või ei käitu nii nagu Armeeniale paremini sobiks.
123 Optimal status for NK is independence in near future and part of Armenia in long term prospect. (2005, 26. veebruar). ARMINFO
65
Analüüsi tulemusena võib siiski järeldada, et olenemata aja jooksul toimunud
muutustest, on Armeenia eesmärgiks pikemas perspektiivis siiski Karabahhia ühinemine
Armeeniaga, ükskõik kui palju Armeenia esindajad oma seisukohtades väljendavad
vastupidist ning poolehoidu Karabahhia sõltumatusele. Seda väidet tõestab ka avalik
status quo pooldamine, olukorra säilitamise kaudu püütakse oma positsioone tugevdada
ning loodetakse, et saabub aeg, mil rahvusvaheline kogukond kehtivat olukorda
tunnustab. Üldisemalt levinud irredentistlike soovide avalik eitamine on tingitud
peamiselt eesmärgist hoida oma “huvitatud osapoole” mainet ning vältida tembeldamist
agressoriks. Kui Armeenia tunnistaks avalikult ja valjusti, et konflikt laheneb alles siis,
kui Karabahhia saab de jure kuuluma Armeeniale, oleks tulemus kindlasti vastupidine.
Rahvusvahelise õiguse kohaselt tähendaks see, et Armeenia on isiklike huvide
rahuldamiseks rikkunud teise ÜRO riigi territoriaalset terviklikkust ning suveräänsust,
okupeerides sõjalisel teel osa teise riigi territooriumist. Toetades Karabahhia
enesemääramisõigust ning sõltumatust ning näidates ennast vaid sõbraliku toetajana,
väldib Armeenia agressori staatuse saamist. Samuti säilib lootus, et ühel päeval
Karabahhia tõesti saab de jure iseseisvaks, mis tähendaks omakorda seda, et enklaavil
tekiks rahvusvahelise õiguse kohaselt õigus taotleda ühinemist Armeenia kui oma
emamaaga. Selleks peab Armeenia eelnevalt säilitama kontrolli Karabahhiat
ümbritsevate alade üle, eelkõige Lachini koridori (Armeeniat ja Karabahhiat füüsiliselt
siduv maariba) üle.
Kõnedes ja avaldustes väljenduvaid seisukohti hinnates ja analüüsides jääb mulje, et
Armeenia esindajad järgivad ka Karabahhia küsimuses paljuski välispoliitikale omast
komplementaarsuse poliitikat. Kui vaadata jooniseid 5, 6 ja 7 on näha, et mitmes
avalduses ja kõnes on esindatud mitu seisukohta korraga, mis tähendab, et väga palju
laveeriti ning püüti kõigile meeldida. Näiteks täiesti ootuste vastaselt käitus president
Kotšarjan, kes oli üks jäiga liini esindajatest ning president Ter-Petrosjani kukutajatest.
Võis arvata, et vastavalt oma reputatsioonile on tema poliitika Karabahhia suhtes
jõuliselt iseseisvust või teisel juhul irredentismi pooldav, kuid valitsemise algaastatel
ilmnes hoopis tema kompromissimeelsus, mis väljendus erinevate seisukohtade
võtmises ning sõltumatuse ebakindlas toetamises. Oli ju Kotšarjan ka see, kes näitas
initsiatiivi rahukõneluste alustamiseks Aserbaidžaani presidendiga.
66
Võttes arvesse Armeenia esindajate retoorikas esinenud seisukohti ja nende jõulisust
ajas, võib järeldada, et terve perioodi jooksul on esinenud kaks võimalust konflikti
lahendada: esimene Ter-Petrosjani valitsemisaja lõpul, kui president pooldas sarnaselt
Aserbaidžaanile sõjaeelse olukorra taastamist ning teine võimalus kerkis esile 1998.
aastal võimu jagamise poliitika näol.
Järgnevalt analüüsitakse Karabahhia ja Aserbaidžaani esindajate seisukohti ning nende
suhet Armeenia seisukohtadega.
67
2. Mägi-Karabahhia seisukohtade analüüs
Nagu juba eelmises alapeatükis on kirjeldatud, sidusid Karabahhiat ja Armeeniat
omavahel mitmed tegurid: üks rahvus, keel, kultuur, ajalugu, majandus, poliitika jne.
Pidades veel lisaks nendele faktidele silmas Karabahhia väiksust ning asukohta
(enklaavina eraldatud Armeeniast Aserbaidžaani territooriumil), on küllaltki loogiline
järeldada, et Karabahhia eesmärgiks on ühineda Armeeniaga, sõltumata sellest, et on
deklareerinud oma iseseisvust. Autor eeldab, et kuna ühinemine Armeeniaga ei olnud
1990ndate alguses poliitilistel põhjustel võimalik, otsustati iseseisvuse kasuks
kaalutlustel, et see on igal juhul parim võimalik alternatiiv Aserbaidžaani jurisdiktsiooni
alla kuulumisele. Seega autori poolt tõstatatud hüpotees oleks, et Karabahhia taotleb
enesemääramisõiguse tunnustamist, mis tähendab eelkõige irredentismi püüdlemist.
Valimisse kaasatud Karabahhia esindajate seisukohad jagunevad arvuliselt järgmiselt:
Tabel 8. Erinevate seisukohtade arvuline jagunemine
Seisukoht Seisukohtade arv
Sõltumatus 54
Võimu jagamine 15
Irredentism 8
Nagu tabel väljendab, on ametliku seisukohana kõige enam ilmnenud hoopis
sõltumatus, mitte hüpoteesis tõstatatud irredentism. Nii nagu Armeenia puhul, püüab
autor ka Karabahhia seisukohti analüüsides taolisele vastuolule põhjendust leida.
2.1. Irredentism
Karabahhia seisukohast lähtuvalt tähistab irredentism eraldumist Aserbaidžaanist
eesmärgiga ühineda oma emamaa ehk Armeeniaga.
68
Autori poolt 0...2 skaalal antud hinnangute alusel jagunevad esindajate seisukohad
jõulisusest lähtuvalt järgmiselt:
Tabel 9. Irredentismile antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 3
Vähem jõulisem 5
Nõrk 0
Avalikud irredentismi pooldavad seisukohad ilmnesid Karabahhia poliitiliste esindajate
retoorikas alles 2001. aastast (vt. joonis 9). Seniajani oldi väga kindlad oma 1991. aastal
välja kuulutatud de facto iseseisvusele.
Joonis 9. Mägi-Karabahhia toetus irredentismile
Arvestades, et avalikke irredentistlikke seisukohti esines kokku vaid kaheksal korral
ning seisukoht ise kerkis Karabahhia poliitilisse agendasse alles seitse aastat peale
relvarahu sõlmimist, võib siinkohal hüpoteesis koheselt kahelda. Kuid miks siis ikkagi
väike, emamaast sõltuv ja mitmel viisil identne enklaaviriik ei taotle avalikult ühinemist
oma etnilise emamaaga? Põhjus on ilmselt küllaltki taktikaline. Nagu juba eelnevalt
öeldud, ei olnud ühinemine Armeeniaga poliitilistel kaalutlustel 1990ndate alguses
võimalik ning sellest tulenevalt oli Karabahhia sunnitud kasutama teist võimalust ning
kuulutama ennast Aserbaidžaanist eraldudes (setsessioon) iseseisvaks riiklikuks
0
1
2
20
09
V
20
08
V
20
07
VII
20
06
XI
20
04
X
20
03
VII
20
03
VII
20
01
IV
Irredentism
69
üksuseks. Kuna ka Armeenia sellega olude sunnil leppis, siis aktsepteeriti situatsiooni
mõlemal poolel ning jätkati Karabahhia enesemääramisõiguse nõudmist. Aja möödudes
puudus otsene vajadus irredentismi järele õhata, kuna de facto oli Karabahhia nagunii
armeenlaste kontrolli ja kaitse all. Oldi rahul kehtiva olukorraga ning keskenduti
endiselt enesemääramisõiguse rakendamisele kui peamisele eesmärgile. Küllaltki
tõenäoline on eeldada, et tegelikkuses Karabahhia esindajad ühinemise plaani ei
unustanud, kuid pingete vältimiseks seda avalikult ei rõhutatud.
Nagu näha jooniselt 9, on Karabahhia esindajad irredentismi väga jõuliselt toetanud
kokku kolmes avalduses, esmalt 2001. aastal ning hiljem juba uuritava perioodi lõpus
aastatel 2008 ja 2009. Ilmselt tähendab see, et alates 2001. aastast tunti end Karabahhias
juba kindlamini ning oht saada Aserbaidžaanilt valusat vastulööki (näiteks sõja
alustamise näol) oli vähenenud. Armeenias olid selleks ajaks sisepoliitilised pinged
lõdvenenud ning ka majanduslikult tuli riik endaga paremini toime. Aserbaidžaanis
seevastu valitses vana ja haige president Heidar Alijev, kes oli viimase aasta jooksul
muutunud kompromissialtimaks ning pidanud Armeeniaga läbirääkimisi territooriumide
vahetamiseks, mis tähendanuks Karabahhia loovutamist Armeeniale (vastutasuks oleks
Aserbaidžaan saanud otseühenduse oma eksklaavi Nahhitševaniga; vt. edasi ptk 3.2).
Seega olid Karabahhia esindajad julgemad oma tegelike seisukohtade väljendamises,
kuigi see oli siiski tagasihoidlik. Põhjuse, miks ühinemist Armeeniaga on Karabahhia
esindajad tagasihoidlikult väljendanud (eelkõige arvuliselt vähe seisukohti), on de facto
president ise väga selgelt välja öelnud – “Karabahhia iseseisvus on kompromiss
Aserbaidžaaniga, tähenduses, et Karabahhia ei saa ei Armeenia, ega Aserbaidžaani
osaks…Sel moel püüab Karabahhia säästa Armeeniat keerulise olukorra eest, kuna
kogu surve langeks Armeeniale [surve all peab president silmas Aserbaidžaani
süüdistusi Armeenia kui agressori vastu]”.124
Kui selgus, et territooriumide vahetusest suure vastuseisu tõttu nii armeenlaste kui
aserite hulgas midagi välja ei tule (vt. ptk. 3.2.) ning kui Aserbaidžaanis tuli võimule
senisest veelgi kompromissitum ning sõjakam president, muutusid Karabahhia
irredentistlikud avaldused astme võrra nõrgemaks. Ikka ja jälle öeldi, et Karabahhia
124 Security and foreign affairs: NKR President said Armenia can recognize Karabakh any time. (2007, 7.
juuli), http://www.nkrusa.org/news/daily_news.php?id=328
70
oleks küll nõus ja valmis ühinema Armeeniaga, kuid Armeeniale langeva surve ja
süüdistuste tõttu ei ole see lihtsalt võimalik.
Uus jõulisuse kasv toimus 2008. aasta mais, küllap oli see tingitud Kosovo
iseseisvumisest ning uuest tärkavast lootusest, et ka Karabahhia enesemääramisõigus
saab rahvusvahelise tunnustuse.
2.2. Sõltumatus
Erinevalt Armeenia ja Aserbaidžaani esindajatest ei ole Karabahhia kunagi kaalunud
sõjaeelse olukorra taastamist või sellega leppimist. Oma iseseisvusele on de facto riik
alates 1991. aastast kindlaks jäänud (vt joonis 10). Joonis piltlikustab väga selgelt kui
kindlad on Karabahhia esindajate seisukohad sõltumatuse osas perioodi vältel olnud.
Joonis 10. Mägi-Karabahhia toetus sõltumatusele
Autori poolt antud hinnangute järgi jagunesid seisukohad vastavalt:
Tabel 10. Sõltumatusele antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 51
Vähem jõulisem 3
Nõrk 0
0
1
2
20
09
XII
20
09
IX2
00
9V
II2
00
9II
20
09
II2
00
8X
II2
00
8X
I2
00
8X
I2
00
8IX
20
08
VII
20
08
VII
20
08
VI
20
07
XI
20
07
VII
20
07
VII
20
07
VII
20
06
XII
20
06
XI
20
06
XI
20
06
IX2
00
6V
I2
00
6V
20
06
IV2
00
6I
20
05
XII
20
05
XII
20
05
III
20
04
XI
20
04
X2
00
4IX
20
04
VII
I2
00
4I
20
03
XI
20
03
X2
00
3IX
20
03
IX2
00
3V
II2
00
3V
II2
00
2V
III
20
02
II2
00
2I
20
01
XII
20
01
V2
00
1IV
20
00
II1
99
9V
II1
99
9V
II1
99
9II
I1
99
9II
I1
99
9II
I1
99
8V
19
98
V1
99
8IV
19
98
II
Sõltumatus
71
Olgugi, et valdav osa sõltumatust puudutavaid seisukohti olid väga jõulised, võib kahel
ajahetkel Karabahhia esindajate avaldustes siiski täheldada jõulisuse vähenemist
sõltumatuse pooldamisel.
1. Esimene langus seisukoha jõulisuses ilmnes 1998. aasta mais. Kui võrrelda
Armeenia (vt. joonis 6) ja Karabahhia (vt. joonis 10) vastavaid sõltumatust kajastavaid
graafikuid, siis on kohe märgata seisukohtade kokkulangevust 1998. aastal. Nii
Armeenia kui Karabahhia esindajad on oma kindlas seisukohas Karabahhia sõltumatuse
osas järele andnud. Üsna kindlalt võib arvata, et see oli kahe riigi omavahelise
kokkuleppe ja vastastikkuse sõltumise küsimus, seega Karabahhia seisukoha
nõrgenemist võib põhjendada samadel alustel. Suurt mõju omas kindlasti endise
Karabahhia presidendi Robert Kotšarjani saamine Armeenia presidendiks. Seis muutus
kõhklevamaks, võiks arvata, et elavnesid irredentistlikud meeleolud, kuid avalikus
retoorikas see ei väljendunud. Kuid ometi võis just oodatav Armeeniaga ühinemine olla
see, mis sõltumatuse nõuet pisut vähendas. Kui Armeenia puhul oli veel üheks
mõjuteguriks Venemaad tabanud majanduskriis, siis Karabahhiat mõjutas see omakorda
kaudselt, läbi hirmu kaotada Armeenia sõjaline ja rahaline toetus, seoses emamaa enda
olukorra halvenemisega. Seega võis tekkida soov ühelt poolt ühineda Armeeniaga või
teisalt hoopis luua soojemad suhted Aserbaidžaaniga (vt. edasi ptk. 2.3), lootuses
kummaltki poolt abi saada.
2. Teist korda ilmnes ajutine kõhklus 2002. aasta veebruaris. Hetkelist ebakindlust
põhjustas asjaolu, et Karabahhia president tõi taas kord lauale võimu jagamise idee.
Kuigi tegemist oli nõrga seisukohaga, mõjutas see siiski presidendi seisukohta
sõltumatuse osas ning pani presidendi hetkeks tunnistama, et võib-olla ei pooldatagi
Karabahhias niivõrd sõltumatust, vaid kaldutakse pisut kompromissi poole (seisukoha
võimu jagamisest hindas autor nõrgaks ehk skaalal indeksiga 0, vt. joonis 11).
72
2.3. Võimu jagamine
Vastavalt jõulisuse astmele jagunevad võimu jagamist pooldavad seisukohad järgmiselt:
Tabel 11. Võimu jagamisele antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 4
Vähem jõulisem 9
Nõrk 2
Joonis 11. Mägi-Karabahhia toetus võimu jagamisele
Olgugi, et Karabahhia ei nõustunud Armeenia ja Aserbaidžaani esindajate
seisukohtadega 1997. aastast (milleks oli status quo ante bellum) ning allumisega
Aserbaidžaani jurisdiktsioonile, oli de facto president Arkadi Gukasjan nõus 1997.
aastal tegema ka omapoolseid järeleandmisi sõltumatuse osas.125 Karabahhia president
pooldas Minski grupi poolt välja töötatavat horisontaalsel suhtel põhinevat ühise riigi
ideed. Teisisõnu tähendanuks see võimu jagamist Aserbaidžaani ja Karabahhia vahel.
Armeenia ja Karabahhia võimu jagamise seisukohtade graafikud (vt. joonis 7 ja 11) on
küllaltki sarnased, mis tähendab, et poliitilised esindajad püüdsid ilmselt oma seisukohti
ühtlustada.
125 Haslett, Malcolm (1997, 25. oktoober). Karabakh: are things moving? BBC News
0
1
2
20
02
III
20
02
II
19
99
VII
19
99
VII
19
99
III
19
99
III
19
99
III
19
99
III
19
99
I
19
98
XI
19
98
V
19
98
V
19
97
X
19
97
X
19
97
IX
Võimu jagamine
73
Kuna Robert Kotšarjan on ise Karabahhiast pärit armeenlane ning pidanud eelnevalt ka
sealse presidendi ametit, oli tema poliitika endiselt Karabahhiaga tugevalt seotud ning
vastastikuses mõjutuses. Peale presidendiks saamist asus Kotšarjan Karabahhiat
esindama ka läbirääkimistel Aserbaidžaaniga. Võimu jagamise idee propageerimine
algas mõlemas riigis tagasihoidlikult, seisukoht võeti küll omaks, aga täielikust
veendumusest jäi arvamusavaldustes puudu. Nagu juba mitmel korral öeldud oli see
peamiselt tingitud Armeenia poliitilise kaadri vahetumisest ning sellega seonduvatest
uutest poliitilistest suundadest ning ka sisepoliitilistest pingetest Armeenias, mis
omakorda mõjutasid Karabahhiat.
Kasvav soosing võimu jagamisele väljendus kõigepealt Karabahhia presidendi ja
välisministri seisukohtades alates 1998. aasta maist ning püsis väga kindlana 1999. aasta
märtsini, mil toimus teatav seisukoha nõrgenemine. Võimu jagamine oli 1999. aastal
Karabahhia esindajate arvuliselt kõige domineerivam seisukoht (vt. joonised 9, 10 ja
11), mis tähendab, et sellest võimalusest räägiti kõige enam. Kui 1999. aastast pärineb
Karabahhiast viis sõltumatust toetavat arvamusavaldust, siis võimu jagamise kasuks on
räägitud seitsmel korral. Samas ei ole tegemist kõige jõulisema seisukohaga. Kindlamad
olid esindajad siiski sõltumatuse suhtes. Selline käitumine ning erinevate seisukohtade
samaaegne kasutamine on väga sarnane Armeenia poliitikas toimunule. Nii samuti nagu
Armeenias rõhutasid ka Karabahhia esindajad 1998. ja 1999. aastal nii sõltumatust
(Karabahhia küll 1999. aastal Armeeniast jõulisemalt) kui poolehoidu horisontaalsele
võimu jagamisele aseritega. Üpris kindlasti oli tegemist kokkuleppelise olukorraga ning
sooviga näidata end keerulises olukorras (kuna Karabahhia sõltus suuresti Armeenia
toetusest, siis mõjutas esimest ka Armeenia ebastabiilne poliitiline olukord ning raske
majanduslik seis) igast heast küljest (äärmiselt oluline oli võita lääne toetus ning hoida
olukorda stabiilsena). 2001. aastaks oli Karabahhia esindajate seisukoht juba täielikult
muutunud ning domineeris sõltumatuse toetamine. 1997. ja 1999. aastal oli võimu
jagamise toonitamine pigem ebakindlusele kalduv, muutudes 2002. aastaks sootuks
kõhklevaks ning kadudes seejärel Karabahhia poliitiliste esindajate retoorikast.
Sisuliselt oli Karabahhia seisukoht 1997. aastal siiski vastuolus Ter-Petrosjani ja Alijevi
seisukohtadega, kuna viimased pooldasid Karabahhia jäämist Aserbaidžaani
jurisdiktsiooni alla ning status quo ante bellum taastamist, seevastu Gukasjan nägi
74
kompromissi võimu horisontaalses, mitte vertikaalses jagamises Karabahhia ja
Aserbaidžaani vahel. Isegi kui Armeenia ja Aserbaidžaan oleksid otsustanud, hoolimata
Karabahhia kui ametlikult vaid huvitatud osapoole esindaja vastuseisust, kokkuleppe
sõlmida, oleks see osutunud tulenevalt Armeenia sisemistest poliitilistest pingetest
võimatuks.
2.4. Kokkuvõte
Karabahhia puhul on terve perioodi vältel domineerinud sõltumatuse pooldamine. Kuigi
viimase kümnendi jooksul on esinenud ka irredentismile kaldumist, ei ole see esinenud
piisavalt tugevalt, et olla jõulisem sõltumatusest. Seega käesolevas töös analüüsitud
riigijuhtide ja välisministrite seisukohtadest lähtudes ei leidnud esialgu püstitatud
hüpotees täit kinnitust. Küll võib aga kindlalt väita, et Karabahhia taotleb
enesemääramisõiguse tunnustamist, millega eelkõige loodetakse saavutada sõltumatuse
rahvusvaheline tunnustus ning pikemas perspektiivis tõenäoliselt ka ühinemine
Armeeniaga. Viimase võimalusega tuleks arvestada eelkõige seetõttu, et Karabahhia on
väike ja eraldatud, tunnustamata de facto riik, mille eksistents sõltub suures osas
Armeeniast. Samuti on Karabahhia esindajad põhjendanud irredentismi avalikku mitte
pooldamist Armeenia säästmisega rahvusvahelise kogukonna hukka mõistust. Lisaks on
Armeenia lõplikuks eesmärgiks eelmise peatüki järeldusena irredentism ehk Karabahhia
eraldumine Aserbaidžaanist ning liitumine Armeeniaga. Arvestades, et mõlema
osapoole esindajad on kogu perioodi vältel oma seisukohti arvestataval määral ühestena
hoidnud, kaldub Karabahhia lõplik kaalukauss võimalusel samuti irredentismile.
Olugi, et Karabahhias pooldati perioodil 1997-2002 küllaltki kindlalt ka võimu
horisontaalset jagamist Aserbaidžaaniga, kadus see seisukoht 2002. aastaks lõplikult.
Taoline käitumine sarnaneb väga Armeeniale, kuigi viimane loobus võimu jagamise
mõttest juba tunduvalt varem, 2000. aastal. See oli ka ainus periood, kus oleks olnud
hüpoteetiline võimalus konfliktile lahenduse leidmiseks, kuna Karabahhia esindajad
olid valmis leidma sõltumatuse osas kompromissi.
Riikide võrdluses võib märgata mitmeid sarnaseid jooni – kogu perioodi vältel on
Armeenia ja Karabahhia esindajate seisukohad Karabahhia staatuse osas olnud küllaltki
ühesed. Mõlemas riigis on enam pooldatud sõltumatust, kuid samas ei ole loobutud
75
unistamast riikide ühinemisest. Mõlemas riigis eksisteeris aeg, mil oldi nõus tegema
järeleandmisi, kuid peamiselt oli see tingitud praktilistest asjaoludest, nagu võimukriis,
majanduslikud kaalutlused ja keerulised ajad riikide sisepoliitikas.
Erinevus seisukohtades seisneb peamiselt selles, et Karabahhia esindajate avaldustest ei
tule välja ühtegi seisukohta, mis toetaksid status quot või status quo ante bellumit.
76
3. Aserbaidžaani seisukohtade analüüs
Aserbaidžaan on Karabahhia konfliktis anti-setsessionistlik osapool, mis tähendab, et
riigi esindajad on täielikult vastu Karabahhia eraldumisele Aserbaidžaanist ning
ühinemisele Armeeniaga. Nii nagu Armeenia, peab ka Aserbaidžaan Karabahhiat
ajalooliselt ja õiguslikult endale kuuluvaks. Lisaks sellele on Karabahhial oluline roll
Aserbaidžaani kultuuris. Suur osa Aseri prominentsetest teadusinimestest ja
kultuuritegelastest – teadlastest, filosoofidest, luuletajatest, kirjanikest, muusikutest,
kunstnikest jne. – pärinevad väidetavalt just Karabahhiast.126 Seega aserid peavad
Karabahhiat oma ajalooliseks kultuuri keskuseks. Veelgi olulisem on Aserbaidžaani
jaoks riigi territoriaalne terviklikkus, mida konflikt Karabahhia pärast on oluliselt
häirinud (arvestades, et 14% riigi territooriumist on sõja tulemusena de facto Armeenia
kontrolli all). Võttes arvesse nimetatud põhjuseid, püstitab autor käesolevas alapeatükis
hüpoteesi, mille kohaselt Aserbaidžaan taotleb konflikti lahendamisel sõjaeelse olukorra
taastamist – eeldatav seisukoht status quo ante bellum.
Valimisse kuuluvates avaldustes esinevate riigiesindajate seisukohtade jagunemine
Aserbaidžaani puhul näeb välja järgmine:
Tabel 12. Erinevate seisukohtade arvuline jagunemine
Seisukoht Seisukohtade arv
Status quo ante bellum 47
Territooriumide vahetus 2
Status quo 2
126 Karabakh.org, http://karabakh.org/index.php?option=com_content&task=view&id=107&Itemid=83
77
3.1. Status quo ante bellum
Enne Aserbaidžaani seisukohtade analüüsi juurde asumist tuleks selgitada, mida
Aserbaidžaani jaoks antud töö kontekstis tähendab status quo ante bellum ning kuidas
riigivõim seda enda jaoks interpreteerib. Termin status quo ante bellum tähendab
olukorda enne sõda. See tähendab, et kumbki pool ei võida ega kaota territooriume või
majanduslikke või poliitilisi õigusi. Status quo ante bellum puhul on sõjategevuse
tagajärjeks vaenlase vägede välja viimine ning sõjaeelse võimu taastamine.
Antud juhtumi puhul on tegemist Karabahhia konfliktile eelnenud olukorra
taastamisega. Aserbaidžaani jaoks tähendab see okupeeritud territooriumi vabastamist
armeenlaste poolt, armeenlaste vägede välja viimist aseri aladelt ning nende alade
demilitariseerimist, aseritest põgenike ja pagulaste naasmist kodukohtadesse (nii
Karabahhiasse kui ümbritsevatesse regioonidesse) ning Aseri võimu kehtestamist kogu
territooriumil (territoriaalse terviklikkuse taastamine). Väga suure mööndusena on
Aserbaidžaan valmis omistama Karabahhiale autonoomia, mis tähendaks seda, et
Karabahhia armeenlased võivad omada de facto kontrolli Karabahhia territooriumi üle,
kuid de jure omab võimu kogu Aserbaidžaani territooriumil (kuhu ka Karabahhia
kuulub) siiski Aserbaidžaani keskvalitsus. Riigipea on lubanud territooriumile isegi
mõnevõrra laiemat autonoomiat kui oli sõjaeelsel Mägi-Karabahhia Autonoomsel
Oblastil.
Presidentide ja välisministrite seisukohtade jõulisusele on jällegi skaalal 0...2 antud
autori poolt hinnang, mis jaguneb järgmiselt:
Tabel 13. Status quo ante bellumile antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 47
Vähem jõuline 0
Nõrk 0
78
Kuna Aserbaidžaan on oma seisukohale aja jooksul kindlaks jäänud, on ka väljendatud
seisukohad olnud väga jõulised ja nõudvad ning terve uuritava perioodi jooksul ei ole
status quo ante bellumi nõudmisel esinenud mitte ühtegi nõrkusemomenti.
Esimene valimisse kuuluv sõjaeelse olukorra taastamist nõudev seisukoht
Aserbaidžaani presidendilt Heidar Alijevilt pärineb juba septembrist 1994, vaid mõned
kuud peale vaherahu sõlmimist. 1994. aasta septembris peetud kõnes tutvustas Alijev
põhimõtteid, millele tuginedes ta näeks konflikti lahenemist. Nendeks olid
Aserbaidžaani suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, okupeeritud alade vabastamine
ja põgenike naasmine oma kodukohtadesse.127 Neid põhimõtteid kordas Alijev igas
kõnes ja avalduses, kus ta väljendas seisukohta Karabahhia olukorra lahendamise osas.
Samuti rõhutas Alijev tihti Aserbaidžaani soovi lahendada konflikt rahumeelsete
meetmete abil, toetudes seal juures rahvusvahelisele õigusele, üldtunnustatud
territoriaalse terviklikkuse ning suveräänsuse printsiipidele ning ÜRO
Julgeolekunõukogu resolutsioonidele 884, 874, 853 ja 822128 (kirjeldatud esimeses
peatükis, kus tutvustatakse konflikti seniseid lahenduspüüdluseid). Karabahhia lõpliku
staatuse küsimust Alijev oma kõnedes esialgu ei puudutanud, kui siis vaid nii palju, et
staatuse küsimuse otsustamine võib Aserbaidžaani nägemuses toimuda alles peale
eelpool kirjeldatud printsiipide rakendamist. Esmakordselt mainis Alijev Karabahhiale
autonoomia andmist 1996. aasta oktoobris, rõhutades seda kui kompromissi. Reaalsuses
sellest tegelikult midagi ei muutunud, sest on ilmne, et Karabahhia ei saaks iial olema
tavaline regioon Aserbaidžaanis, arvestades selle ala etnilist, keelelist, kultuurilist ja
religioosset erinemist Aserbaidžaanist. See on ka kõige suurem kompromiss, mida
Aserbaidžaan on reaalselt olnud nõus terve perioodi vältel tegema.
Mõlemale uuritaval perioodil presidenditoolil istunud Alijevile on iseloomulik ühine
seisukoht, et aktsepteeritav lahendus konfliktile tuleb ainult toetudes territoriaalse
terviklikkuse ja riikliku suveräänsuse printsiipidele. Lähtudes presidentide
sõnavõttudest, on Aserbaidžaani kindel seisukoht, et Karabahhia ei saa iial iseseisvaks.
Analüüsitud seisukohtade koguarvust 51-st väljendavad koguni 47 väga jõulist
127 Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Heidar Alijevi kõne. (1994, 29. september), www.heydar-
aliyev.org 128 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 1993, http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm
79
seisukohta, et Karabahhia küsimuse lahenduseks on status quo ante bellum (vt. lisa B,
tabel B6).
Aserbaidžaani välisministril on üldjoontes presidendiga ühine poliitika ja seisukohad
Karabahhia küsimuses. Välisministrid on samuti olnud seisukohal, et Aserbaidžaani
positsioon on muutumatu ja ühene – konflikt tuleb lahendada arvestades Aserbaidžaani
territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiire.129
2003. aastal Aserbaidžaani presidendiks saanud Ilham Alijev jätkas oma isa poliitikat,
kuid võrreldes Heidar Alijeviga oli uus president veelgi kompromissitum. Tema
kõnedele ja avaldustele on iseloomulik konkreetsus, otsekohesus ja jõulisus. Mõned
näited: Karabahhia ei saa iial iseseisvaks ega ühine iial Armeeniaga; Aserbaidžaani
territoriaalne terviklikkus peab saama taastatud, Karabahhiast ei saa iseseisvat riiki ei
täna, 10 ega 100 aasta pärast, me [Aserbaidžaan] vabastame oma territooriumi iga
hinnaga, jne. Ilham Alijevi kõnedes ja avaldustest ilmneb ka tihtipeale sõjaretoorikat,
eelkõige ähvardusena Armeenia suunas. Oma inauguratsioonikõnes 2003. aasta 31.
oktoobril oli Alijev väga kindlal seisukohal, et ainsaks aktsepteeritavaks võimaluseks
konflikti lahendamisel on sõjaeelse status quo taastamine – Aserbaidžaanile kuuluvate
alade vabastamine, pagulaste naasmine kodudesse ning territoriaalse terviklikkuse
taastamine.130 Kõnes kinnitas president, et Aserbaidžaan ei lepi iial oma alade
okupatsiooniga. Alijevi inauguratsioonikõne näitas kindlat veendumust, et
Aserbaidžaan kompromissidega ei nõustu ning konflikti ainsa lahendusena nähakse
Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse taastamist.131 Samas sõnavõtus teatas
president, et olgugi, et Aserbaidžaan pooldab endiselt rahumeelset lahendust, ei ole
aserite kannatus siiski igavene ning territooriumid tuleb okupandi käest vabastada iga
hinna eest. Võrreldes eelmise presidendiga on Ilham Alijev kindlasti märksa
kompromissitum ja sõjakam.
129 Azerbaijani Foreign Ministry: The conflict must be solved only within the framework of Azerbaijan’s
territorial integrity, sovereignty and the country’s internationally-recognized borders. (2010, 14. jaanuar),
http://en.apa.az/news.php?id=113925 130 Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Ilham Alijevi inauguratsioonikõne. (2003, 31. oktoober),
http://president.az/ 131 Samas
80
Kui Armeenias ja Karabahhias tärkas peale Kosovo iseseisvuse tunnustamist uus lootus,
siis Aserbaidžaan seevastu muutus ettevaatlikumaks ning vaoshoitumaks. Augustisõda
pani nii Armeenia kui Aserbaidžaani varasemast enam mõistma, et relvastatud konflikti
puhkemine senist olukorda ei paranda ning on pigem ohuks mõlemale poolele.
3.2. Territooriumide vahetus
Täiesti uue võimalusena, mida Armeenia ja Karabahhia esindajate avaldustest leida ei
ole võimalik, ilmnes Aserbaidžaani esindajate seisukohana territooriumide vahetamise
idee. Nagu järgnevalt kirjeldatakse, on seda ideed mingil hetkel pooldanud ka Armeenia
esindajad. Territooriumide vahetamise võimalus esines vaid kahes valimisse kuuluvas
avalduses, kuid kuna tegemist on väga huvitava lähenemisega, väärib see käesolevas
töös siiski lähemat uurimist.
Autori poolt seisukohale antud hinnangu põhjal toimus järgnev jaotumine:
Tabel 14. Territooriumide vahetusele antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Arv
Väga jõuline 1
Vähem jõuline 1
Nõrk 0
1999. aasta 25. aprillil leidis Washingtonis esmakordselt aset president Kotšarjani ning
Heidar Alijevi kohtumine.132 Järgnevate kohtumiste tulemusena püüdsid presidendid
väidetavalt taaselustada nn “Goble’i plaani”, mille oli 1992. aastal välja pakkunud
toonane USA valitsuse Kaukaasia poliitika spetsialist Paul Goble. Plaani sisu nägi ette
territooriumide vahetamist Karabahhia konflikti lahendamise eesmärgil.133 Täpsemini
koridori avamist Aserbaidžaani ja viimase Armeenia ning Türgi vahel asuva eksklaavi
132 De Waal, Thomas (2005). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 263 133 Goble, Paul (1992). Coping with Nagorno-Karabakh Crisis. The Fletcher Forum of World Affairs, 6
(2)
81
Nahhitševani vahel.134 Plaani teostumisel oleks Armeenia loovutanud Aserbaidžaani ja
Nahhitševani ühendava Armeeniale kuuluva Meghri rajooni Karabahhia ja Lachini
koridori (Armeeniat ja Karabahhiat ühendav maariba) vastu. 2000. aasta mais antud
intervjuus teatas Armeenia president Kotšarjan, et territooriumide vahetuse idee ei ole
arusaadavatel põhjustel realiseeritav.135 Plaani rakendumise tulemusena oleks Armeenia
kaotanud piiriala Iraaniga, mistõttu kerkis Armeenias esile terav vastuolu taolisele
leppele. Teiseks “arusaadavaks põhjuseks” oli Kotšarjani kartus oma poliitilise
positsiooni pärast, mida taoline järeleandlikkus ja Armeenia territooriumi loovutamine
oleks ohustanud. Armeenia esindajate avaliku seisukohana ei ole territooriumide
vahetuse ideed välja käidud.
Huvitav on see, et Kotšarjan üldse tunnistas taolise plaani eksistentsi. Salajaste
kõneluste sisu paljastamine Alijevi poolt 2002. aastal tekitas Armeenias poliitilise
skandaali. Nii president kui välisminister eitasid kindlameelselt taolise kokkuleppe
eksisteerimist. Kotšarjani esindaja Vahe Gabrielian lükkas ümber Alijevi väited ning
kinnitas, et Armeenial ei ole mitte mingisugust kavatsust loobuda suveräänsusest oma
territooriumi (Meghri) üle ning anda see õigus Aserbaidžaanile.136 Armeenia esindaja
teatel olid kohtumistel arutatud territoriaalsed kokkulepped asümmeetrilised, mis
tähendas, et Aserbaidžaan oleks saanud õiguse kasutada Meghri ühendust suhtluses
Nahhitševani autonoomse üksusega, kuid ei omandanuks suverääni staatust Meghri üle.
Seevastu Lachini koridorist, mis oli selleks ajaks juba kümme aastat Karabahhia
armeenlaste kontrolli all olnud, oleks saanud Armeenia suveräänne territoorium.137
Arvestades kui ebaõiglane säärane kokkulepe Aserbaidžaani suhtes oleks olnud, ei ole
sugugi imekspandav Alijevi teisitine interpretatsioon. Alijevi jaoks oleks aktsepteeritav
olnud võrdne jaotus – suveräänsus suveräänsuse vastu. Ka Aserbaidžaani poolel võeti
plaan vastu negatiivsete meeleoludega, kuna see oleks kaasa toonud Aserbaidžaani
134 Fuller, Liz (2009, 15. mai). Is The Karabakh Peace Process In Jeopardy? RFE/RL,
http://www.rferl.org/content/Is_The_Karabakh_Peace_Process_In_Jeopardy/1732576.html 135 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 266 136 Danielyan, Emil; Zakarian, Armen (2002, 15, juuni). Armenia Denies Aliev's Claims On Land Swap
Deal, http://www.armenialiberty.org/content/article/1567922.html 137 Samas.
82
allumise ning Karabahhia alade lõpliku loovutamise.138 Opositsiooni liider Isa Gambar
süüdistas Alijevit “rahva petmises” ning oli kindlameelselt vastu territooriumide
vahetuse plaanile.139 Sama seisukohta jagas endine aseri välisminister Tofik
Zulfugarov140 (valitsemisaeg vt. lisa A), kes oli omal ajal vastu ka horisontaalsel võimu
jagamisel põhineva ühise riigi loomise ideele ning pooldas ainsa võimaliku
kompromissina Karabahhiale autonoomia omistamist. Paraku ei ole kohtumiste ja
kõneluste sisu täpselt teada. Kuna esindajate kõnelused olid sageli salajased ning
avalikkust tulemustest ei teavitatud, puuduvad ka presidentide ning välisministrite
sellekohased avalikud avaldused ja kommentaarid. Seega ei saa sajaprotsendiliselt väita,
kas kõneluste sisuks oli just territooriumide vahetamine ning millistel alustel ning
kaalutlustel see kõne all oli. Kindel on aga see, et tulemusi nimetatud plaan ei andnud.
2003. aastal seisid Armeenias ja Aserbaidžaanis ees presidendivalimised. Reeglina on
osapoolte poliitilised esindajad vältinud vahetult enne valimisi avalikule arvamusele
vastumeelsete ning ulatuslikke kompromisse hõlmavate seisukohtadega esinemist. Kui
2001. aastal väitis Heidar Alijev end pooldavat territooriumide vahetust lahenduse
saavutamiseks141, siis 2002. aastaks oli see uks juba jäädavalt sulgunud. Taoline
kompromiss ning järeleandlikkus võrdus Aserbaidžaani avalikkuse silmis reeturlusega,
kuna tähendanuks Karabahhiast ning seda ümbritsevatest piirkondadest loobumist
(kuna Alijev oli ise pärit Nahhitševanist, siis oli vahetus tema jaoks isiklikust aspektist
põhjendatud). Kuna valimised olid lähenemas, ei saanud president riskida rahva
pahameele ning häälte kaotamisega, veelgi vähem opositsiooni eduga. Seega oli ainsaks
võimaluseks ebasoodsast võimalikust lahendusest loobuda. Paraku uute konkreetsete
ettepanekuteni president enam ei jõudnud. Aastatel 1999-2002 kõnelustest tegudeni ei
jõutud ning säilis status quo.
138 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York
University Press, p. 264 139 Danielyan, Emil; Zakarian, Armen (2002, 15. juuni). Armenia Denies Aliev's Claims On Land Swap
Deal, http://www.armenialiberty.org/content/article/1567922.html 140 Samas. 141 Old wine in new bottle? (2002, 14. juuli). Groong Research & Analysis Group, Armenian News
Network/Groong
83
3.3. Status quo
Kahel korral on Aserbaidžaani esindajad oma seisukohtades väljendanud ka otsest
kehtiva status quo pooldamist. Autoripoolse hinnangu alusel toimunud seisukohtade
jagunemine väljendub tabelis:
Tabel 15. Status quole antud hinnangute arvuline jagunemine
Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv
Väga jõuline 2
Vähem jõuline 0
Nõrk 0
Mõlemad sõnavõtud leidsid aset 2004. aasta veebruaris. Olgugi, et nagu eelnevalt selgus
oli Alijevi seisukoht võimule tõustes sõjaeelse olukorra taastamise osas väga jõuline,
ilmnes peagi, et Alijev ei planeerinud lahenduse leidmisega kiirustada, vaid pooldas
pigem olukorda, kus ei olnud ei sõda ega rahu (no war no peace). Ilham Alijevile sai
omaseks “aega on” hoiak.142 Oma sõnavõtus 2004. aasta veebruaris teatas president, et
Aserbaidžaan ei peaks kiirustama Karabahhia konflikti lahendamisega. Alijev kinnitas,
et ta ei nõustu oma isa arutatud kompromissidega ning jäi seisukohale, et lahendusega
tuleks veel oodata.143 Sama seisukohaga oli nõus ka Aserbaidžaani välisminister Vilajat
Gulijev, kes leidis, et Aserbaidžaani seisukohast on õige alustada rahuprotsessi algusest,
eitades juba Heidar Alijevi poolt siiani tehtud kokkuleppeid. Selline seisukoht tugines
peamiselt lootusele, et aja jooksul pakuvad rahvusvahelised vahendajad välja
lahendusettepanekuid, mis on Aserbaidžaani jaoks sobilikumad ja kasulikumad.
Aserbaidžaani esindajad lootsid oma positsioone konflikti lahendamisel parandada
142 Azerbaijan says it is in “no hurry” to settle Nagorno-Karabakh conflict. (2004, 27. veebruar). Eurasia
Insight, http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav022704a.shtml 143 Azeri leader: NK resolution can wait. (2004, 13. veebruar). AAA: Armenia This Week, Armenian News
Network/Groong
84
ootamise taktikat kasutades. Peamine põhjus, mis aserid nii enesekindlaks muutis
seisnes riigi loodusvarade, eelkõige nafta ja gaasi rikkustes. Need rikkused toovad
Aserbaidžaanile iga aastaga sisse aina rohkem kasumit, millest suur osa investeeritakse
sõjaväe ja riigikaitse arendamisse. Lisaks on Aserbaidžaan tänu oma nafta ja gaasi
rikkustele muutunud lääneriikide ja Venemaa jaoks oluliseks piirkonnaks, kuhu
investeerida ning kust kasumit võtta. Kuna Aserbaidžaani tähtsus aina kasvab, loodavad
Aserbaidžaani esindajad sellest tulevikus Karabahhia küsimuses kasu lõigata. Seega on
mõistlik säilitada status quot nii kaua kui võimalik ning samal ajal kindlustada oma
positsiooni Armeenia vastu.
3.4. Kokkuvõte
Aserbaidžaani jaoks on ainsaks aktsepteeritavaks lahendiks status quo ante bellum, mis
riigi esindajate nägemuses on niigi suur vastutulek Karabahhiale, kuna tagab sealsetele
armeenlastele de facto õiguse oma territooriumi valitsemise üle. Mõnevõrra on see
Karabahhia jaoks isegi parem võimalus, kuna enne sõda oli tegemist vaid autonoomse
regiooniga Aserbaidžaani territooriumil. Üldiselt tähendaks see sõjaeelsete piiride
taastamist, Aserbaidžaani territooriumi vabastamist armeenlaste vägedest ning põgenike
naasmist kodukohtadesse. Kui peale vaadates näib see lahendus territoriaalse
terviklikkuse printsiibist lähtuvalt igati loogiline (kui välja arvata Armeenia ja
Karabahhia eesmärgid), siis tegelikkuses võib eeldada, et Armeenia vägede poolt
loodud turvatsooni (vallutatud alad ümber Karabahhia) kaotamine ning aseritest
põgenike naasmine nendele aladele ja Karabahhiasse toob aastate jooksul siiski kaasa
Karabahhia “aseristumise” ning siis ei ole Karabahhiat enam mitte keegi kaitsmas (kui
ei puhke just uus samalaadne sõda). Arvata võib, et nendel kaalutlustel ei nõustu
Armeenia ega Karabahhia taolise lahendiga iial.
Väga ajutiselt esines Heidar Alijevi valitsemisajal kalduvus kompromissile ehk
territooriumide vahetuse kaudu leitavale lahendusele, kuid suure vastuseisu tõttu nii
armeenlaste kui aserite hulgas, loobuti sellest plaanist küllalt kiiresti.
Seega jääbki vaid kolmas kirjeldatud võimalus, milleks on status quo säilitamine.
Olgugi, et see tähendab, et Karabahhia ja osa aseri territooriumist on de facto Armeenia
kontrolli all, annab see Aserbaidžaanile siiski lootust, et aja jooksul riigi positsioon
85
paraneb ning võidab tugevam ja lääneriikide silmis soositum osapool. Aserbaidžaanile
status quo otsest majanduslikku kahju ei tekita, seega ei ole põhjust sellest seisundist
meeleheitlikult väljapääsu otsida.
Ära märkimist väärib asjaolu, et kui Armeenia ning Karabahhia esindajate avaldustes
võis täheldada mitme seisukoha üheaegset esinemist (nn. komplementaarsuse poliitika
ka Karabahhia küsimuses), siis Aserbaidžaani puhul on seisukohad olnud alati väga
ühesed ja konkreetsed.
86
4. Järeldused
Käesoleva uurimuse eesmärgiks on pakkuda välja võimalik põhjendus Karabahhia
konflikti senisele lahendamatusele. Töös on tõstatatud hüpotees, mille kohaselt
Karabahhia konflikti lahendus sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise
määrast. Alahüpoteesina väidab autor, et lahenduseni on seda keerulisem jõuda, mida
vastanduvamad on osapoolte seisukohad. Üldiselt võib eelneva empiirilise analüüsi
tulemusena tõdeda, et töös püstitatud hüpotees leidis kinnitust. Analüüsi tulemusena
saab öelda, et Karabahhia konflikti lahendamatuse üheks olulisemaks määrajaks on
konflikti otseste osapoolte – Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia armeenlaste –
esindajate seisukohtade vastandumine. Kuna Karabahhia staatus on kogu perioodi vältel
jäänud muutumatuks ning konflikti lahendamisele ei ole lähemale jõutud ning samal
ajal on osapoolte seisukohad olnud vähemal ja rohkemal määral üksteise suhtes
vastanduvad, võib järeldada, et see vastandumine on takistavaks muutujaks lahenduse
leidmisel. Selgus ka tõsiasi, et mida vastanduvamad on seisukohad, seda keerulisem on
konflikti lahendada ja seda pingelisemaks muutub kogu konflikti olukord (sõjaretoorika
ilmnemine ja vastastikune ähvardamine).
Empiiriliste andmete analüüsimisel selgus, et seisukohad ei ole uuritava perioodi
jooksul olnud sugugi nii ühesed kui töös püstitatud alahüpoteesides on oletatud.
Esindajate seisukohad on ajas oma olemuse ning samuti jõulisuse poolest sageli
muutunud. Kõige rohkem muutusi võib täheldada Armeenia seisukohtades. Uuritava
perioodi jooksul on Armeenia presidendid ja välisministrid toetanud vähemal ja
rohkemal määral viite erinevat võimalust (vt. tabel 2). Püstitatud alahüpotees, et
Armeenia taotleb Karabahhia konflikti puhul irredentismi, leidis üldjoontes kinnitust,
kuigi seisukohavõttudes oli selges ülekaalus sõltumatuse pooldamine.
Väga sarnased Armeenia esindajate seisukohtadele on olnud Karabahhia seisukohad,
millest võib järeldada, et seos nende kahe vahel on tugev. Karabahhias on toetatud
peamiselt sõltumatust ning selle kõrval ka irredentismi ja võimu jagamist. Püstitatud
alahüpotees ei leidnud täielikku kinnitust, kuna võrreldes sõltumatuse pooldamisega jäi
irredentism selgesse vähemusse. Nii Armeenia kui Karabahhia puhul võib siiski
kokkuvõtvalt öelda, et irredentism ei ole kummagi riigi poliitilisest agendast kadunud
87
ning selle tagasihoidlik väljendamine on vaid taktikaline käitumine, et vältida
rahvusvahelise üldsuse halvakspanu. Tegelikkuses on armeenlaste lõppeesmärgiks
Karabahhia konflikti lahendamisel Armeenia ja Karabahhia alade ja rahva ühendamine
ühtseks riigiks. Seda väidet kinnitavad esindajate endi vastavad avaldused.
Aserbaidžaani esindajate seisukohad on seevastu olnud väga ühesed ja kindlameelsed.
Püstitatud alahüpotees, et Aserbaidžaani eesmärgiks Karabahhia konflikti lahendamisel
on sõjaeelse olukorra taastamine, leidis täielikult kinnitust. Kogu uuritud perioodi vältel
oli status quo ante bellum toetus väga jõuline. Vaid kahel korral kogu perioodi vältel
ilmnes murdumine: esimest korda 2000. aastate alguses, kui Heidar Alijev toetas
ajutiselt territooriumide vahetuse ideed, ning teist korda kui Ilham Alijev tõdes 2004.
aastal, et lahendusega kiiret ei ole ning aserid aktsepteerivad kehtivat status quot.
Viimane väljendus selles, et lõppeesmärgi – status quo ante bellum – saavutamiseks on
aserid nõus olukorra lahendamisega venitama, et tugevdada positsioone ning kallutada
lõppresultaati enda kasuks.
Kui uurimuse tulemusena on võimalik järeldada, et konflikti lahendamatuse põhjustab
osapoolte seisukohtade vastandumine, siis on võimalik ka järeldada, et seisukohtade
lähenemise korral on võimalik leida konfliktile lahendus. Esimene taoline võimalus
kerkis esile 1997. aasta lõpul, kui nii Armeenia kui Aserbaidžaani president pooldasid
lahendusena sõjaeelse olukorra taastamist. Samal ajal pooldati Karabahhias võimu
jagamise ideed, mis tähendab, et reaalselt olid kõik kolm osalist valmis tegema
lahenduse leidmiseks järeleandmisi. Sellele võimalusele tegi kiire lõpu võimu
vahetumine Armeenias. Teise võimalusena olekski olnud võimalik konflikt lahendada
konföderatiivse riigikorra loomise kaudu ehk võimu jagamise põhimõttel. Sellist
varianti ei pooldanud lõppkokkuvõttes Aserbaidžaan, kuna see oleks tähendanud liialt
suurt järeleandmist suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse osas (aserid jäid kindlaks
vaid autonoomia võimalusele). Kolmas tõenäoline seisukohtade lähenemine toimus
Armeenia ja Aserbaidžaani presidentide kõneluste käigus 2000. aastate alguses, kui
võimaliku lahendusena kaaluti territooriumide vahetust. Taolise lahenduse vastu seisis
mõlema riigi avalik arvamus, mistõttu ka see võimalus kuulutati sobimatuks. Seega
kokkuvõtlikult võib kinnitada, et ühist seisukohta Karabahhia lõpliku staatuse osas ei
ole osapooled suutnud tänaseni leida ning see on suuresti tinginud konflikti
88
lahendamatuse.
Nagu analüüsi käigus selgus, on toimunud muudatusi nii seisukohtade olemuses kui
jõulisuses. See dünaamika on tingitud mitmetest muutujatest. Peamiselt on osapoolte
esindajate seisukohtade kujunemisel rolli mänginud välismõjutused (rahvusvahelise
kogukonna arvamus, kolmandate osapoolte vahenduspüüdlused, sündmused maailmas,
nagu Kosovo iseseisvumine ja augustisõda), avaliku arvamuse ja diasporaa tahtega
arvestamine (riigiesindajad arvestavad suuresti avaliku arvamusega, sellest tulenevalt
oli sunnitud taganema Ter-Petrosjan ja loobuti territooriumide vahetamise plaanist),
majanduslikud kaalutlused (raske majanduslik olukord, Venemaa majanduskriis
1990ndate lõpul, Aserbaidžaani majanduslik õitseng tulenevalt loodusvarade rikkusest)
ja sisepoliitilised pinged (võimu vahetumine, opositsiooni surve). Need on küll olulised
seisukohtade mõjutajad, kuid konflikti lahenduse mõjutamisel etendavad need vaid
kaudset rolli. Peamised määrajad, mis konflikti lahendust takistavad on siiski esindajate
vastanduvad seisukohad, mida otsesel või kaudsel määral mõjutavad eelpool nimetatud
tegurid.
Empiirilise analüüsi tulemusena leidis kinnitust ka teoreetiline mudel, mille kohaselt on
setsessionistliku konflikti osapoolte seisukohad vastanduvad ning mistõttu on selliseid
konflikte äärmiselt keeruline või lausa võimatu lahendada. Teooria peatükis kirjeldatud
mudelis eeldati, et setsessioon võib aja ja tingimuste mõjul kulgeda kolme stsenaariumi
järgi, mis on ühtlasi konflikti osapoolte seisukohtadeks. Kolm stsenaariumit on
sõltumatus, irredentism ja võimu jagamine, mis on esinenud uuritava perioodi jooksul
nii Armeenia kui Karabahhia seisukohtades. Mudeli kohaselt peab sellisele käitumisele
vastanduma anti-setsessionistlik käitumine, milleks on soov taastada setsessioonist
alguse saanud sõja eelne olukord – status quo ante bellum – mida on terve uuritud
perioodi jooksul väga jõuliselt toetanud Aserbaidžaan. Sääraste seisukohtade olemasolul
tekib vastandumine, mis tekitab olukorra, kus mudelis välja toodud teine setsessioonile
vastanduv seisukoht status quo ehk konflikti lahendamatus tundub osalistele kõige
aktsepteeritavama lahendusena. Seda on avalikult tunnistanud nii Armeenia kui
Aserbaidžaani esindajad.
Kogu analüüsi kokku võttes võib öelda, et Karabahhia konflikt on kui nullsumma mäng,
igaljuhul jääb üks pool kaotajaks, kuna poolte eesmärgid ja nendest tulenevalt võetud
89
seisukohad on niivõrd vastandlikud – Karabahhia enesemääramisõigus (sõltumatus,
irredentism või võimu jagamine) vs Aserbaidžaani territoriaalne terviklikkus. Ainus
võimalus muuta nullsumma pluss-summa seisuks on läbi järeleandmiste ja
kompromissi, milleks antud juhtumi puhul osapooled siiani võimelised ei ole olnud ning
analüüsi tulemusi arvestades lähitulevikus tõenäoliselt ka ei saa olema.
90
KOKKUVÕTE
Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli välja pakkuda võimalik põhjendus Karabahhia
konflikti senisele lahendamatusele. Kuna kolmandate osapoolte (kelleks on
rahvusvahelised organisatsioonid OSCE ja ÜRO ning maailma ja regiooni suurriigid)
vahendustegevuse tulemusena ei ole suudetud kuueteistkümne aasta jooksul
lõpplahenduseni jõuda ning osapooli omavahel lepitada, võib eeldada, et konflikti
lahendamist takistab miski muu kui vahendajate saamatus. Töös tõstatati hüpotees,
mille kohaselt konflikti osapoolte seisukohad konflikti peamise probleemi – Karabahhia
staatuse – osas on vastanduvad ning taoline vastandumine määrab konflikti lahendamise
võimalikkuse. Autor püstitas alahüpoteesid, mille kohaselt Armeenia ja Karabahhia
armeenlased taotlevad konflikti lahendamisel irredentismi ehk Karabahhia ühendamist
Armeeniaga, seevastu Aserbaidžaani eesmärgiks on status quo ante bellum ehk
Karabahhia jäämine de facto autonoomse üksusena Aserbaidžaani koosseisu.
Nimetatud hüpoteeside kontrollimisel võeti aluseks konflikti osapoolte esindajate
seisukohad. Töös analüüsiti osapoolte esindajate seisukohti, mis väljendusid kokku 175
seisukohavõtus (avaldustes, kõnedes, pöördumistes, intervjuudes jne) perioodil 1994-
2009. Kokku oli valimis 211 seisukohaavaldust, mida autor hindas nende jõulisuse
alusel skaalal 0...2, kus 0 märkis nõrka, 1 vähem jõulist ning 2 väga jõulist seisukohta.
Empiiriline analüüs teostati iga riigi puhul eraldi, kusjuures toodi välja erinevate
seisukohtade jagunemine ning nende jõulisus. Selle jagunemise põhjal koostati
graafikud, mis väljendavad seisukohtade esinemist aastate lõikes ning nende
seisukohtade jõulisuse muutumist ajas. Analüüs põhineb kirjeldatud graafikutel ning
toob välja olulisemad seisukohad, nende tekkimise ja muutumise põhjused ning
vastandumised ja lähenemised perioodi jooksul. Hüpoteesi kontrollimiseks võrreldi
analüüsitud andmeid ning tehti analüüsi põhjal järeldused.
Käesolev töö jaotus neljaks suuremaks peatükiks, millest esimeses kirjeldati konflikti
ajaloolist tausta, teises analüüsi teoreetilist raamistikku, kolmandas käsitleti töö
metodoloogilist raamistikku ning neljandas ja kõige olulisemas peatükis viidi läbi
empiiriline analüüs, mille lõpus tehti kokkuvõtvad järeldused.
91
Kokkuvõtteks võib kinnitada, et püstitatud hüpotees pidas paika ning analüüsi käigus
leidis kinnitust väide, et konflikti lahendamatuse tingivad osapoolte vastandlikud
seisukohad. Alahüpoteesidest leidis täieliku kinnituse vaid Aserbaidžaani kohta
tõstatatu, mille kohaselt aserite eesmärgiks konflikti lahendamisel on sõjaeelse olukorra
taastamine. Töö alguses oletati, et armeenlased eelistavad üksmeelselt irredentismi, kuid
analüüsi käigus selgus, et ülekaaluka enamuse kõikidest väljendatud seisukohtadest
moodustasid sõltumatust pooldavad avaldused. Analüüsi tulemusena tõdes autor siiski,
et nii Armeenia kui Karabahhia puhul on suuresti tegemist taktikalise käitumisega, kuna
irredentismi avalik ja rõhutatud pooldamine ei ole aktsepteeritav rahvusvahelise
kogukonna silmis. Viimasele tuleb aga olla meelejärele, kuna Karabahhia sõltumatuse
tunnustamine ja lõplik kinnitamine sõltub just nimelt rahvusvahelisest üldsusest. Terve
uuritava perioodi jooksul esines teatav seisukohtade lähenemine vaid kolmel korral,
kuid kuna osapoolte seisukohad on olnud küllaltki dünaamilised, on lähenemine taas
kiiresti asendunud terava vastandumisega.
Kuigi töös leidis kinnitust, et peamise põhjusena konflikti lahendamatuses võib
käsitleda osapoolte seisukohtade pidevat vastandumist, tõdes autor siiski, et arvesse
tuleb võtta ka seisukohti mõjutavaid tegureid, millest kogu perioodi vältel seisukohtade
kujunemine ja dünaamilisus on sõltunud. Peamiste mõjutajatena tõi autor välja
välismõjutused, vajaduse arvestada avaliku arvamuse ja diasporaa tahtega,
majanduslikud kaalutlused ja sisepoliitilised pinged.
Lõpliku järeldusena jõutakse töös arusaamani, et Karabahhia konfliktile ei ole võimalik
lahendust leida enne, kui otsesed osapooled jõuavad aktsepteeritava kompromissini,
mille eelduseks on kõigi osapoolte seisukohtade üheaegne lähenemine. Nii kaua, kui
seisukohtade lähenemist ei ole toimunud, säilib status quo, mis teoreetilises peatükis
tutvustatud mudeli alusel märgib kehtiva olukorra aktsepteerimist ning mis oma
olemuselt ongi konflikti lahendamatus.
92
KASUTATUD ALLIKAD
Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport:
Praeger Publishers
Antonenko, Oksana (2007). Russia and the deadlock over Kosovo. Survival, 49 (3), 91-106
Armeenia presidendi Robert Kotšarjani inauguratsioonikõne Rahvusassamblee eriistungil.
(1998, 9. aprill), http://www.armeniaforeignministry.com [15.04.2010]
Armeenia välisministri Edward Nalbandjani intervjuu ajakirjale "Politique Internationale".
(2009, 4. märts), http://www.armeniaforeignministry.com [15.04.2010]
Armeenia välisministri Vartan Oskanjani pöördumine OSCE kohtumisel. (1998, 8.
oktoober), http://www.armeniaforeignministry.com [15.04.2010]
Armenia: New Government Takes Shape, Faces Big Challenges. (2008. 17. aprill).
RFE/RL, http://www.rferl.org/content/article/1109586.html [18.04.2010]
Armenia/Azerbaijan: Presidential talks on Garabagh conflict seen as successful. (2008, 11.
juuni). AzerNEWS online, http://www.azernews.az/site/ [10.04.2010]
Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Ilham Alijevi inauguratsioonikõne. (2003, 31.
oktoober), http://president.az/articles.php?item_id=20070813064145327&sec_id=11
[16.04.2010]
Astourian, Stephan H. (2000). From Ter-Petrosian to Kocharian: Leadership Change in
Armenia. UC Berkeley: Berkeley Program in Soviet and Post-Soviet Studies
Avetisyan, Robert (2009, 14. juuli). Nagorno Karabakh must no longer be barred from the
negotiating table. RFE/RL,
http://www.rferl.org/content/NagornoKarabakh_Must_No_Longer_Be_Barred_From_
The_Negotiating_Table_/1776580.html [05.05.2010]
Azerbaijan Insists on “Self Rule” For Karabakh. (2009, 2. detsember). RFE/RL,
http://www.rferl.org/content/Azerbaijan_Insists_On_SelfRule_For_Karabakh_/189363
5.html [09.05.2010]
93
Azerbaijan says it is in “no hurry” to settle Nagorno-Karabakh conflict. (2004, 27.
veebruar). Eurasia Insight,
http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav022704a.shtml [09.05.2010]
Azerbaijani Foreign Ministry: The conflict must be solved only within the framework of
Azerbaijan’s territorial integrity, sovereignty and the country’s internationally-
recognized borders. (2010, 14. jaanuar), http://en.apa.az/news.php?id=113925
[05.04.2010]
Azeri leader: NK resolution can wait. (2004, 13. veebruar). AAA: Armenia This Week,
Armenian News Network/Groong
Azimov, Aras (2008, 15. märts). Azerbaijan Criticizes France, Russia, U.S Over Karabakh
Resolution. RFE/RL, http://www.rferl.org/content/article/1079644.html [09.05.2010]
Babbitt, Eileen F. (2006). Mediating Rights-Based Conflicts: Making Self-Determination
Negotiable, International Negotiation, 11 (1), 185-208
Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of
the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114
Betts, Wendy (1999). Third Party Mediation: An Obstacle to Peace in Nagorno Karabakh.
SAIS Review, 19 (2)
Biškeki protokoll. (1994, 5. mai). http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-
karabakh/keytexts15.php [29.04.2010]
Boulerian, Alexander (1999, 19. juuli). After the elections in Armenia. World Socialist Web
Site, http://www.wsws.org/articles/1999/jul1999/arme-j19.shtml [20.04.2010]
Cambridge Encyclopedia.
http://encyclopedia.stateuniversity.com/pages/10745/irredentism.html [08.05.2010]
Carley, Patricia (1998, detsember). Nagorno-Karabakh: Searching for a Solution.
Peaceworks no 24, http://www.usip.org/resources/nagorno-karabakh-searching-
solution-0 [29.04.2010]
94
Carment, David (1993). The International Dimensions of Ethnic Conflict: Concepts,
Indicators, and Theory. Journal of Peace Research, 30 (2), 137-150
Carment, David; James, Patrick (1997). Secession and Irredenta in World Politics. In
Carment, David; James, Patrick (eds.). Wars in the midst of peace: the international
politics of ethnic conflict. Pittsburgh: University of Pittsburgh Press
Caspersen, Nina (2008). From Kosovo to Karabakh: International Responses to De Facto
States. Südosteuropa, 56 (1), 58-83
Caucasus Report: December 6, 2004. RFE/RL, 7 (45),
http://www.rferl.org/content/article/1341797.html [02.04.2010]
Chronology for Armenians in Azerbaijan. Minorities at Risk Project. 2004,
http://www.unhcr.org/refworld/docid/469f3866c.html [19.04.2010]
Collier, Paul; Hoeffler, Anke (2000). Greed and Grievances in Civil War. Policy Research
Working Paper 2355. Washington, D.C.: Inter-American Dialogue
Convention on the Rights and Duties of States. (1933, 26. detsember),
http://www.oas.org/juridico/english/treaties/a-40.html [09.05.2010]
Cornell, Svante E. (1997). Undeclared War: The Nagorno-Karabakh Conflict Reconsidered.
Journal of South Asian and Middle Eastern Studies, 20 (4)
Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of
East European Studies, Uppsala University
Cornell, Svante E. (2002). Autonomy as a Source of Conflict: Caucasian Conflicts in
Theoretical Perspective. World Politics, 54 (2), 245-276
Croissant, Michael P. (1998). The Armenia-Azerbaijan Conflict, Causes and Implications.
London: Praeger
Danielyan, Emil (2000, 17. veebruar). Kocharian’s Karabakh strategy challenged by hard-
line rivals. Eurasianet.org,
http://www.eurasianet.org/resource/armenia/hypermail/200002/0030.html [19.04.2010]
95
Danielyan, Emil; Zakarian, Armen (2002, 15. juuni). Armenia Denies Aliev's Claims On
Land Swap Deal, http://www.armenialiberty.org/content/article/1567922.html
[03.04.2010]
De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War.
New York University Press
Elling, I.; Kaas, K.; Liik, K.; Maigre, M.; Suhhov, I. (2008). 2008. aasta augustisõja mõju
Lõna-Kaukaasia regioonis. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus
Encyclopedia Britannica Online, http://search.eb.com/ [08.05.2010]
Foreign Operations Appropriated Assistance: Armenia, Fact Sheet. (2009, 20. jaanuar),
http://www.state.gov/p/eur/rls/fs/104145.htm [05.05.2010]
Fuller, Liz (2009, 15. mai). Is The Karabakh Peace Process In Jeopardy? RFE/RL,
http://www.rferl.org/content/Is_The_Karabakh_Peace_Process_In_Jeopardy/1732576.h
tml [03.04.2010]
Gamaghelyan, Philip (2005). Intractability of the Nagorno Karabakh Conflict: A Myth or A
Reality? Peace & Conflict Monitor, Special Report
Goble, Paul (1992). Coping with Nagorno-Karabakh Crisis. The Fletcher Forum of World
Affairs, 6 (2)
Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult
choice, http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-
proposals-armenia-faces-a-difficult-choice.pdf [15.04.2010]
Haslett, Malcolm (1997, 25. oktoober). Karabakh: are things moving? BBC News,
http://news.bbc.co.uk/2/hi/world/west_asia/15585.stm [04.04.2010]
Helsinki Final Act 1975. http://www.osce.org/documents/mcs/1975/08/4044_en.pdf
[19.04.2010]
Karabakh.org,
http://karabakh.org/index.php?option=com_content&task=view&id=107&Itemid=83
[20.04.2010]
96
King, Charles (2001). The Benefits of Ethnic War: Understanding Eurasia’s Unrecognized
States. World Politics. 53 (4), 524-552
Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking
a Way Out of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1),
http://www.mepc.org/journal_vol7/9910_laitinsuny.asp [17.04.2010]
Law on Secession. (1990, 3. aprill), http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-
karabakh/keytexts5.php [20.04.2010]
Libaridian, Gerard (1988). The Karabagh File. Cambridge, MA: Zoryan Institute
Melander, Erik (2001). The Nagorno-Karabakh conflict revisited: Was the war inevitable?
Journal of Cold War Studies, 3 (2), 48–75.
Mägi-Karabahhia Vabariigi 2005. aasta rahvaloenduse tulemused, pt. 5, tabel 5.2,
http://census.stat-nkr.am/nkr/5-2.pdf [02.04.2010]
Minski grupi ettepanek, november 1998, http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-
karabakh/keytexts20.php [15.04.2010]
Mölder, Holger (1997). Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. Akadeemia, 10, 2024-
2044
Mooradian, Moorad (1998). The OSCE: Neutral and Impartial in the Karabakh Conflict?
Helsinki Monitor, 2
Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or Mediation? The
Conflict over Nagorno-Karabakh 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6), 709-727
Nagorno Karabakh: A White Paper. (1997, märts),
http://www.armeniaforeignministry.com/fr/nk/white_paper.html [15.03.2010]
Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14. november),
http://www.crisisgroup.org/~/media/Files/europe/187_nagorno_karabakh___risking_w
ar.ashx [10.05.2010]
97
Nagorno-Karabakh: A Plan For Peace. Europe Report no 167. (2005, 11. oktoober),
http://www.crisisgroup.org/~/media/Files/europe/167_nagorno_karabakh_a_plan_for_p
eace.ashx [10.05.2010]
Old wine in new bottle? (2002, 14. juuli). Groong Research & Analysis Group, Armenian
News Network/Groong
Optimal status for NK is independence in near future and part of Armenia in long term
prospect. (2005, 26. veebruar). ARMINFO
OSCE kodulehekülg, http://www.osce.org/item/21979.html [03.05.2010]
Oskanian: "Karabakh Is Part of Armenia, Our Land, Where Our Ancestors Lived for
Centuries”. (2005, 25. november). PanARMENIAN.Net,
http://www.panarmenian.net/eng/politics/news/15509/ [29.03.2010]
Premdas, Ralph R.; de A Samarashinge, S.W.R.; Anderson, Alan B. (1990). Secessionist
Movements in Comparative Perspective. London: Pinter Publishers
President Heidar Alijevi kõne. (1994, 29. september), http://www.heydar-
aliyev.org/index_en.jsp?mod=default&article=&catalog=&year [29.03.2010]
President Serž Sargsjani kõne kohtumisel Armeenia-Belgia kogukonna esindajatega. (2008,
5. november),
http://www.president.am/events/statements/eng/?search=karaba&pn=1&id=23
[30.03.2010]
Roeder, Philip G. R. (1991). Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 43
(2), 196-232
Saghabalian, Anna; Fuller, Liz (2008, 18. aprill). Analysis: Armenia's Outgoing Foreign
Minister Defends Karabakh Policy. RFE/RL,
http://www.rferl.org/content/article/1109594.html [24.04.2010]
Saideman, Stephen M. (2001). The Ties That Divide: Ethnic Politics, Foreign Policy, and
International Conflict, New York: Columbia University Press
98
Saideman, Stephen M. (2002). Discrimination in International Relations: Analyzing
External Support for Ethnic Groups. Journal of Peace Research, 39 (1), 27-50
Security and foreign affairs: NKR President said Armenia can recognize Karabakh any time.
(2007, 7. juuli), http://www.nkrusa.org/news/daily_news.php?id=328 [13.04.2010]
Shain, Yossi (1994-1995, winter). Ethnic Diasporas and U.S. Foreign Policy. Political
Science Quaterly, 109 (5), 811-841
Shain, Yossi; Barth, Aharon (2003). Diasporas and International Relations Theory.
International Organization, 57 (3), 449-479
Thürer, Daniel; Burri, Thomas (2009). Secession. Max Planck Encyclopedia of Public
International Law
Tishkov, Valeri (1999). Ethnic Conflicts in the Former USSR: The Use and Misuse of
Typologies and Data, Journal of Peace Research, 36 (5), 571-59
ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 822. (1993),
http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]
ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 853. (1993),
http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]
ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 874. (1993),
http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]
ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 884. (1993),
http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]
ÜRO Peaassamblee resolutsioon GA/10693. (2008, 14. märts),
http://www.un.org/News/Press/docs/2008/ga10693.doc.htm [11.05.2010]
ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2625 (XXV). Declaration on Principles of International
Law Concerning Friendly Relations and Cooperation Among States in Accordance
with the Charter of the United Nations. (1970, 24. oktoober),
http://www.un.org/documents/ga/res/25/ares25.htm [01.05.2010]
99
ÜRO Peaassamblee resolutsioon 3314 (XXIX). Definition of Aggression. (1974, 14.
detsember), http://www.un.org/documents/ga/res/29/ares29.htm [07.05.2010]
Välisminister Vartan Oskanjani kõne Lõuna Kaukaasia poliitiliste väljakutsete ja
arenguperspektiivide konverentsil Berliinis. (2003, 12. november),
www.armeniaforeignministry.com [02.04.2010]
Walker, Christopher J. (1991). Armenia and Karabakh: The Struggle for Unity. London:
Minority Right Publications
Weiner, Myron (1971). The Macedonian Syndrome. New Balkan Politics,
http://www.newbalkanpolitics.org.mk/OldSite/Issue_2/weiner.eng.asp [18.04.2010]
West’s Encyclopedia of American Law, http://www.enotes.com/wests-law-encyclopedia
[11.05.2010]
Železnovodski Deklaratsioon. (1991, 23. september). http://www.c-r.org/our-
work/accord/nagorny-karabakh/keytexts6.php [20.04.2010]
Zolyan, Mikayel (2009). Karabakh 2014 scenarious. http://www.c-r.org/our-
work/caucasus/documents/2014/Karabakh_web_06_zolyan.pdf [03.05.2010]
100
SUMMARY Unresolvement of the Nagorno Karabakh Conflict
Ivika Nõukas
The aim of this study is to propose a possible alternative explanation to the question
why the Nagorno Karabakh conflict is still unresolved. Third parties (which are
international organizations such as OSCE and the UN and global and regional great
powers) have not been able to mediate a solution to the conflict during past sixteen
years since the cease-fire that was reached in 1994 through Russian mediation. It is
assumed in the current research that there has to be some other reason for the
unresolvement than the incapability of the mediators, as it is clear that the mediators
have used different ways to reach a lasting solution. Author raises the main hypothesis
that the solution of the conflict depends on the positions (on the final status of
Karabakh) of the direct parties to the conflict – Armenia, Azerbaijan and Karabakh. A
sub-hypothesis is drawn, that the more incompatible the positions, the more difficult it
is to solve the conflict.
Three sub-hypotheses are drawn that help to test the main hypothesis:
1) Armenia holds the position that the final result of the conflict should be
irredentism
2) Karabakh armenians hold the position that the final result of the conflict should
be irredentism
3) Aserbaijan aims at the status quo ante bellum as the final result of the conflict
The thesis is divided into four chapters. The first chapter gives an overview of the
background of the Karabakh conflict, introducing the escalation of the conflict and the
course of war in 1987-1994, explaining the roots of the conflict and describing the
attempts of mediation so far. The overview of the historical context of the conflict is
important because it provides the basis for understanding the complexity and nature of
the conflict.
Second chapter of the study creates a theoretical framework for the empirical analyses.
101
It gives an overview and explains the main concepts used in this thesis and discusses
previous research carried out on the Nagorno Karabakh conflict. The main concepts
used in the thesis are secession, self-governance (independence), irredentism, power-
sharing, status quo ante bellum and status quo. Based on these concepts and previous
research a model is built to explain the unresolved situation of Karabakh.
STATUS QUO SECESSIOON STATUS QUO
ANTE BELLUM
SELF-GOVERNANCE POWER-SHARING IRREDENTISM
According to the model there are four alternative ways to resolve the Karabakh
conflict: the creation of an independent state (Republic of Nagorno Karabakh), the
unification of Armenia and Karabakh, power-sharing (a loose confederation) between
Karabakh and Azerbaijan and restoration of the pre-war situation (SQAB). As the model
assumes that the positions of the agents are contradictory (independence vs SQAB,
irredentism vs SQAB, power-sharing vs SQAB), then the fifth option is status quo,
which derives from the deadlock of conflicting positions. Hence based on the model a
conflict as Nagorno Karabakh could be solved when the the positions of parties
approach each other or coincide and a way out of status quo is found by compromise.
Third chapter of the thesis explains the methodological framework of the study. First
the variables and hypotheses of the study are presented. Second the description of the
sample is given. The sample consists of 175 public statements (including 211 positions)
delivered by the representatives (presidents and foreign ministers) of the three parties
during the period 1994-2009. Thirdly it describes the scale, which is used to evaluate
the positions given in the statements. The scale is created to evaluate the strenght of the
position, the scale consists of three levels, where 0 indicates weak, 1 the less powerful
one, and two very powerful position.
102
Empirical analyses is conducted in the fourth chapter of the thesis. The chapter is
divided into four subchapters that analyse each party separately. The analysis is based
on the results described in the charts, that are created based on the evaluated positions in
the sample. The results and conclusions of the analysis are presented in the fourth
subchapter.
In conclusion, the analysis confirms the main hypothesis and it can be concluded that
the positions of the conflicting parties have been more or less opposite to each other and
that this is the main reason why the solution to the Karabakh conflict is difficult or even
impossible to find. It is also proven that the more contradicting the positions are the
more difficult it becomes to resolve the conflict (war-rhetoric, mutual threats, etc.)
From the three sub-hypotheses only one was fully confirmed. The hypothesis raised
regarding Azerbaijan found full confirmation and it can be said that azeris aim to restore
the pre-war situation. In the case of Armenia and Karabakh the hypotheses were partly
confirmed, which means that the positions analysed are predominantly pro self-
governance which disproves the hypothesis which claimed that their main position is
irredentism. However the analysis shows that this is a tactical behaviour (irredentism is
not acceptable in the eyes of the international community) and in reality the ultimate
goal of both parties is unification (in this respect irredentism) after all.
Although it is said that the opposing positions are the main obstacles to the solutions,
however the factors influencing the formation and dynamics of the positions should also
be considered. Analysis shows that the main variables affecting the positions taken by
the representatives are external influence, public opinion and the will of the diaspora,
economic considerations and tensions in internal politics.
Finally the main conclusion of the study is that the solution to the conflict can not be
reached until the direct parties reach an acceptable compromise regarding the final
status of Nagorno Karabakh, based on the convergence of positions of all parties. As
long as the positions stay opposite to each other the status quo is maintained.
103
LISAD
Lisa A. Esindajate valitsemisaeg
Tabel A1. Armeenia seisukohtade esindajad:
Armeenia Vabariigi presidendid
Levon Ter-Petrosjan 1991-1998
Robert Kotšarjan 1998-2003-2008
Serž Sargsjan 2008-
Armeenia Vabariigi välisministrid
Vahan Papazjan 1993-1996
Alexander Arzumanjan 1996-1998
Vartan Oskanjan 1998-2008
Edward Nalbandjan 2008-
Märkus: Paksus kirjas on märgitud esindajad, kelle seisukohad on valimis esindatud.
Tabel A2. Aserbaidžaani seisukohtade esindajad:
Aserbaidžaani Vabariigi presidendid
Heidar Alijev 1993-2003
Ilham Alijev 2003-
Aserbaidžaani Vabariigi välisministrid
Hasan Hasanov 1993-1998
Tofik Zulfugarov 1998-1999
Vilajat Gulijev 1999-2004
Elmar Mamadjarov 2004-
Märkus: Paksus kirjas on märgitud esindajad, kelle seisukohad on valimis esindatud.
Tabel A3. Mägi-Karabahhia seisukohtade esindajad:
Mägi-Karabahhi Vabariigi presidendid
Robert Kotšarjan 1993-1997
Arkadi Gukasjan 1997-2002-2007
Bako Sahakjan 2007-
Mägi-Karabahhi Vabariigi välisministrid
Arkadi Gukasjan 1993-1997
Naira Melkumjan 1997-2002
Ašot Guljan 2002-2004
Arman Melikjan 2004-2005
Georgi Petrosjan 2005-
Märkus: Paksus kirjas on märgitud esindajad, kelle seisukohad on valimis esindatud.
104
Lisa B. Empiiriline andmestik
Valimisse kuuluvad avaldused, kõned, pöördumised, kommentaarid, intervjuud:
Tabel B1. Armeenia sõltumatus Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2009XI 28.11.2009 President Serž Sargsjani avaldus 1 2009VIII 01.08.2009 Endise välisministri Vartan Oskanjani
intervjuu 2
2009IV 14.04.2009 President Serž Sargsjani pöördumine 2 2009III 04.03.2009 Välisminister Edward Nalbandjan intervjuu 1 2009II 12.02.2009 President Serž Sargsjani avaldus 2 2009II 03.02.2009 President Serž Sargsjani avaldus 2 2008XI 05.11.2008 President Serž Sargsjani kõne 1 2008IX 24.09.2008 President Serž Sargsjani kõne 2 2008VII 10.07.2008 Välisminister Edward Nalbandjan intervjuu 2 2008VI 23.06.2008 President Serž Sargsjani kõne 2 2008IV 16.04.2008 President Serž Sargsjani kõne 2 2008IV 01.04.2008 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2008III 20.03.2008 President Robert Kotšarjani pressikonverents 2 2007XI 29.11.2007 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 2007X 03.10.2007 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2007V 11.05.2007 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2007II 19.02.2007 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2006XII 04.12.2006 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2006XI 17.11.2006 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2006X 19.10.2006 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2006VI 21.06.2006 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2006VI 04.06.2006 President Robert Kotšarjani kommentaar 2 2005XII 05.12.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2005XI 25.11.2005 Välisminister Vartan Oskanjan 1 2005XI 22.11.2005 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2005IX 18.09.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2005VI 23.06.2005 President Robert Kotšarjani kõne 2 2005V 19.05.2005 Välisminister Vartan Oskanjani intervjuu 2 2005V 16.05.2005 Välisminister Vartan Oskanjani 2 2005III 29.03.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2005II 25.02.2005 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2004IX 02.09.2004 Tollane kaitseminister, hilisem president
Serž Sargsjan 2
2004VI 23.06.2004 President Robert Kotšarjani kõne 2 2003VII 29.07.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2003II 01.02.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2
105
2002XII 06.12.2002 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2002IX 15.09.2002 Väliminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2002III 21.03.2002 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2001VII 17.07.2001 Välisminister Vartan Oskanjani intervjuu 2 1999III 23.03.1999 Välisminister Vartan Oskanjani esindaja 1 1998X 08.10.1998 Välisminister Vartan Oskaniani pöördumine 1 1998V 21.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 1998IV 09.04.1998 President Robert Kotšarjani kõne 1 1996 1996 Asevälisminister Vartan Oskanjani kõne 2 Tabel B2. Armeenia irredentism Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2009XI 28.11.2009 President Serž Sargsjani avaldus 2 2009X 25.10.2009 President Serž Sargsjan 2 2009VIII 01.08.2009 Endise välisministri Vartan Oskanjani
intervjuu 1
2009II 12.02.2009 President Serž Sargsjani avaldus 1 2008XI 05.11.2008 President Serž Sargsjani kõne 1 2008IX 24.09.2008 President Serž Sargsjani kõne 1 2007XI 18.11.2007 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2007X 09.10.2007 Välisminister Vartan Oskanjan kõne 2 2007VII 07.07.2007 Välisminister Vartan Oskanjan
avaldus/seisukohavõtt 2
2007II 19.02.2007 President Robert Kotšarjani intervjuu 1 2006III 02.03.2006 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2005XI 25.11.2005 Välisminister Vartan Oskanjan 2 2005III 29.03.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 2005II 25.02.2005 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2005I 19.01.2005 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 2004IX 02.09.2004 Tollane kaitseminister, hilisem president
Serž Sargsjan 1
2004IV 16.04.2004 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 2003XI 12.11.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2003II 01.02.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 2002XII 06.12.2002 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 1 1999IV 25.04.1999 President Robert Kotšarjani kõne 1 1998X 08.10.1998 Välisminister Vartan Oskaniani pöördumine 1 1998VI 19.06.1998 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 1998V 21.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 1998IV 09.04.1998 President Robert Kotšarjani kõne 2
106
Tabel B3. Armeenia võimu jagamine Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2000VI 01.06.2000 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 1999IV 25.04.1999 President Robert Kotšarjani kõne 1 1999III 23.03.1999 Välisminister Vartan Oskanjani esindaja 2 1998XII 02-
03.12.1998 Välisminister Vartan Oskaniani kõne 1
1998V 28.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 1998V 21.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 1998IV 08.04.1998 President Robert Kotšarjani intervjuu 1 Tabel B4. Armeenia status quo ante bellum Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
1997X 23.10.1997 President Levon Ter-Petrosjani avaldus 1 1997IX 26.09.1997 President Levon Ter-Petrosjan
pressikonverentsil 1
Tabel B5. Armeenia status quo Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2005II 25.02.2005 President Robert Kotšarjani intervjuu 1 2004II 13.02.2004 Tollane kaitseminister, hilisem president
Serž Sargsjani 1
1998X 08.10.1998 Välisminister Vartan Oskaniani pöördumine 0 1998V 28.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 1996IX 17.09.1996 President Levon Ter-Petrosjani avaldus 0
Tabel B6. Aserbaidžaani status quo ante bellum
Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang Väga jõuline -2 Vähem
107
jõuline -1 Nõrk -0
2009XII 04.12.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi avaldus 2 2009XII 1.-
2.12.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi pöördumine
2
2009XI 11.11.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi intervjuu 2 2009IX 25.09.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi avaldus 2 2009VII 14.07.2009 President Ilham Alijevi kõne 2 2009VI 10.06.2009 President Ilham Alijevi intervjuu 2 2009V 27.05.2009 President Ilham Alijevi pöördumine 2 2008X 24.10.2008 President Ilham Alijevi inauguratsioonikõne 2 2008I 17.01.2008 President Ilham Alijevi seisukoht 2 2007XII 31.12.2007 President Ilham Alijevi tervituskõne 2 2007VI 22.06.2007 President Ilham Alijevi kõne 2 2007V 26.05.2007 President Ilham Alijevi kõne 2 2007IV 05.04.2007 President Ilham Alijevi kõne 2 2006XII 01.12.2006 President Ilham Alijevi kommentaar 2 2006XI 29.11.2006 President Ilham Alijevi avaldus 2 2006X 02.10.2006 President Ilham Alijevi kõne 2 2006IX 25.09.2006 Välisminister Elmar Mamadjarovi kõne 2 2006IX 18.09.2006 President Ilham Alijevi kõne 2 2006VI 27.06.2006 Välisminister Elmar Mamadjarovi avaldus 2 2006VI 24.06.2006 President Ilham Alijevi avaldus 2 2006IV 27.04.2006 President Ilham Alijevi avaldus 2 2006III 30.03.2006 Välisminister Elmar Mamadjarov
pressikonverentsil 2
2006III 08.03.2006 President Ilham Alijevi kõne 2 2006II 28.02.2006 President Ilham Alijevi intervjuu 2 2006I 31.01.2006 President Ilham Alijevi pöördumine 2 2005XII 28.12.2005 President Ilham Alijev pressikonverentsil 2 2005VI 27.06.2005 President Ilham Alijevi kõne 2 2005V 19.05.2005 President Ilham Alijevi avaldus 2 2004IX 25.09.2004 President Ilham Alijevi kõne 2 2004VI 17.06.2004 President Ilham Alijevi kõne 2 2004IV 14.04.2004 President Ilham Alijevi pöördumine 2 2004I 23.01.2004 President Ilham Alijevi intervjuu 2 2003X 31.10.2003 President Ilham Alijevi inauguratsioonikõne 2 2001IV 03.04.2001 President Heidar Alijevi kõne 2 1999XI 18.11.1999 President Heidar Alijevi kõne 2 1998XII 03.12.1998 Välisminister Tofik Zulfugarovi pöördumine 2 1997VII 09.07.1997 President Heidar Alijevi kõne 2 1997I 13.01.1997 President Heidar Alijevi kõne 2 1996XII 02.12.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1996X 25.10.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1996V 14.05.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1996IV 22.04.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1995X 22.10.1995 President Heidar Alijevi kõne 2
108
1995VIII 28.08.1995 President Heidar Alijevi kõne 2 1994XII 06.12.1994 President Heidar Alijevi kõne 2 1994X 30.10.1994 President Heidar Alijevi kõne 2 1994IX 29.09.1994 President Heidar Alijevi kõne 2 Tabel B7. Aserbaidžaani territooriumide vahetus Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2002VI 14.06.2002 President Heidar Alijevi avaldus 1 2001III Märts 2001 President Heidar Alijevi avaldus 2 Tabel B8. Aserbaidžaani status quo Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2004II Veebruar 2004
Välisminister Vilajat Gulijevi avaldus 2
2004II 13.02.2004 President Ilham Alijevi avaldus 2 Tabel B9. Mägi-Karabahhia sõltumatus Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2009XII 10.12.2009 President Bako Sahakjani pöördumine 2 2009IX 02.09.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2009VII 10.07.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2009II 19.02.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2009II 04.02.2009 President Bako Sahakjani intervjuu 2 2008XII 27.12.2008 President Bako Sahakjani kõne 2 2008XI 23.11.2008 President Bako Sahakjani kõne 2 2008XI 06.11.2008 Välisminister Georgi Petrsossjan
kommentaar 2
2008IX 02.09.2008 President Bako Sahakjani avaldus 2 2008VII 23.07.2008 Välisminister Georgi Petrossjan avaldus 2 2008VII 15.07.2008 Välisminister Georgi Petrossjani
kommentaar 2
2008VI 16.06.2008 Välisminister Georgi Petrossjani 2
109
kommentaar 2007XI 30.11.2007 Välisminister Georgi Petrosjani kommentaar 2 2007VII 07.07.2007 President Arkadi Gukasjani kommentaar 2 2007VII 04.07.2007 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2007VII 03.07.2007 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2006XII 24.12.2006 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2006XI 16.11.2006 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2006XI 13.11.2006 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2006IX 04.09.2006 President Arkadi Gukasjan
pressikonverentsil 2
2006VI 22.06.2006 Välisminister Georgi Petrosjani kommentaar 2 2006V 26.05.2006 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2006IV 21.04.2006 Välisminister Georgi Petrosjan 2 2006I 16.01.2006 President Arkadi Gukasjan 2 2005XII 14.12.2005 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2005XII 12.12.2005 Välisminister Georgi Petrsojani avaldus 2 2005III 02.03.2005 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2004XI 25.11.2004 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2004X 19.10.2004 Välisminister Ašot Guljani avaldus 2 2004IX 02.09.2004 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2004VIII 09.08.2004 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2004I Jaanuari
lõpp 2004 Välisminister Ašot Guljani avaldus 2
2003XI 01.11.2003 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2003X 01.10.2003 President Arkadi Gukasjan 2 2003IX 24.09.2003 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2003IX 02.09.2003 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2003VII 29.07.2003 Välisminister Ašot Guljani kõne 2 2003VII 24.07.2003 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2002VIII 08.08.2002 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2002II 01.02.2002 President Arkadi Gukasjani kõne 1 2002I 18.01.2002 Välisminister Naira Melkumjan
pressikonverentsil 2
2001XII 19.12.2001 President Arkadi Gukasjan 2 2001V 18.05.2001 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2001IV 03.04.2001 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2000II 11.02.2000 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 1999VII 22.07.1999 Välisminister Naira Melkumjani intervjuu 2 1999VII 20.07.1999 Välisminister Naira Melkumjan 2 1999III 19.03.1999 President Arkadi Gukasjani pöördumine 2 1999III 16.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 2 1999III 01.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 2 1998V 23.05.1998 President Arkadi Gukasjani intervjuu 1 1998V 21.05.1998 President Arkadi Gukasjani avaldus 1 1998IV 05.04.1998 Välisminister Naira Melkumjani avaldus 2 1998II 02.02.1998 President Arkadi Gukasjani avaldus 2
110
Tabel B10. Mägi-Karabahhia irredentism Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang
Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2009V 28.05.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2008V 02.05.2008 President Bako Dahakjani kõne 2 2007VII 07.07.2007 President Arkadi Gukasjani kommentaar 1 2006XI 19.11.2006 President Arkadi Gukasjan 1 2004X 19.10.2004 Välisminister Ašot Guljani avaldus 1 2003VII 29.07.2003 Välisminister Ašot Guljani kõne 1 2003VII 24.07.2003 President Arkadi Gukasjani intervjuu 1 2001IV 03.04.2001 President Arkadi Gukasjani intervjuu
2
Tabel B11. Mägi-Karabahhia võimu jagamine Kuu
Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0
2002III 05.03.2002 President Arkadi Gukasjan 0 2002II 01.02.2002 President Arkadi Gukasjani kõne 0 1999VII 22.07.1999 Välisminister Naira Melkumjani intervjuu 1 1999VII 20.07.1999 Välisminister Naira Melkumjan 1 1999III 22.03.1999 Välisminister Naira Melkumjan
pressikonverentsil 1
1999III 19.03.1999 President Arkadi Gukasjani pöördumine 1 1999III 16.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 1 1999III 01.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 2 1999I 1998 lõpp-
1999 algus Välisminister Naira Melkumjani avaldus 2
1998XI 14-15.11.1998
Välisminister Naira Melkumjani avaldus 2
1998V 23.05.1998 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 1998V 21.05.1998 President Arkadi Gukasjani avaldus 1 1997X 25.10.1997 President Arkadi Gukasjan 1 1997X 07.10.1997 President Arkadi Gukasjani avaldus 1 1997IX 12.09.1997 President Arkadi Gukasjani intervjuu 1
111
Lisa C. Läbirääkimiste kronoloogia
Tabel C1. Armeenia ja Aserbaidžaani esindajate kohtumiste kronoloogia* Aeg Kes Kus 08.-09.09.1994 Levon Ter-Petrosjan, Heidar Alijev, Karabahhia
esindaja Moskva
11.-14.11.1994 Levon Ter-Petrosjan, Heidar Alijev, Karabahhia esindaja
Moskva
24.04.1997 Levon Ter-Petrosjan ja Heidar Alijev Istanbul 25.04.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Washington 16.07.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Genf 22.08.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Genf 10.09.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Yalta 11.10.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Sadaraki
küla 24.01.2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Moskva 28.01.2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Davos September 2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev New York 30.11.2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Minsk 25.01.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Pariis 4.-5.03.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Pariis Aprill-juuli 2001
Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev (mitmed kohtumised)
Florida, Key West
31.05.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Minsk 01.08.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Sotši 14.08.2002 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Nahhitševan 06.10.2002 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Moldova 22.11.2002 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Praha 11.12.2003 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Genf 16.04.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 28.-30.04.2004 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Varssav Aprill 2004 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Praha 12.-13.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Strasbourg 21.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 28.-29.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Istanbul 12.-13.05.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Strasbourg 21.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 28.-29.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Istanbul 30.08.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 15.09.2004 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Astana 19.11.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Berliin 05.12.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Sofia 09.12.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Brüssel 10.-13.01.2005 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 27.04.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Varssav 15.05.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Varssav
112
17.06.2005 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Pariis 27.08.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Tatarstan 26.-27.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Kazan 05.12.2005 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Ljubljana 18.-19.01.2006 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan London 10.-11.02.2006 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Pariis 05.06.2006 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Bukarest 24.10.2006 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Pariis 14.11.2006 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Brüssel 29.11.2006 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Minsk 10.06.2007 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev St. Peterburg 06.06.2008 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev St. Peterburg 02.11.2008 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Moskva 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev St. Peterburg 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Moskva Aprill 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Zürich 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Tšisinau 22.11.2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev München * Nimekiri ei ole lõplik, välja on toodud autorile teadaolevad kohtumised.