Marie Under

1883-1980

Sündis 27. märtsil 1883. a Tallinnas.

Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under (sündinud Kerner). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna.

Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama.

Tema esimesed luuletused olid saksakeelsed.

Under käis aastatel 1893-1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis.

Vabal ajal kirjutas ta luuletusi saksa keeles.

Aastatel 1901 – 1902 töötas ajalehe „Teataja“ toimetuses.

Aastal1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutišnosse Moskva äärelinna.

Neil oli 2 last.

Aastal 1906 pöördus Under tagasi Eestisse ja tegutses kutselise kirjanikuna peamiselt Tallinnas.

Aastast 1904 avaldas luuletusi ajakirjanduses.

1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu. Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga. Artur Adson ja Marie Under

Soomes, 1921

Artur Adson ja Marie Under perekonnaga oma kodus

Marie Under kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse rühmitusse "Siuru“. Marie oli rühmituse esimees, keda kutsuti printsessiks. Ta saavutas luuletajamaine esikkoguga "Sonetid", mis ilmus 1917. aastal.

"Siuru" , 1917 Ülemises reas seisavad vasakult: kunstnikud 1) Peet Aren, 2) Otto Krusten Alumises reas istuvad vasakult: 1) Friedebert Tuglas, 2) Arthur Adson, 3) Marie Under, 4) August Gailit, 5) Johannes Semper ja 6) Henrik Visnapuu

Siurulasi, /1917/. Vasakult: Henrik Visnapuu, August Gailit, Marie Under, Friedebert Tuglas,

Artur Adson.

Sonett - keskaegsest itaalia kirjandusest põlvnev luulevorm, mis koosneb 14 värsist. Itaalia sonetis grupeeruvad 2 nelikvärssi ja 2 kolmikvärssi, inglise sonetis järgneb 3 nelikvärsile 1 kaksikvärss.

Klassikaliselt sonetilt nõuti kõlavat, puhast, selget ja sünonüümiderikast keelt.

Under on eesti suurimaid lüürikuid. Tema sisendav ja tundeid täis looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse- ja varjupoole üle. 1944. aastal põgenes Under Rootsi. Seal kirjutatud värssides võib tunda koduigatsust.

Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus". 1981. aastal, üks aasta pärast surma, ilmus tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab".

Ants Laikmaa, 1904

Marie Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga.

Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega.

Marie Underi luulet on ilmunud vene, saksa, esperanto, inglise, prantsuse, rootsi, soome ja itaalia keeles. Under oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige ning mitme kodu- ja välismaise organisatsiooni auliige.

Mälestuskivi luuletajale Hiiumaal

Marie Under suri 25.septembril 1980. aastal Stockholmis, maetud sealsele Metsakalmistule.