LUGUDEGA PUUD

Elva Metsapealinn 2013

Vaimse kultuuripärandi aasta!

Info Elva olulistest puudest, Elva linna endine haljastusspetsialist Eevi Volmer, praegune Monika

Kuusk ja noorsootöötaja Veronika Laurson(projekti juht)

8b klassi õpilased, kes osalesid projektis, koosolekul

Tutvumine olemasoleva materjaliga

Puudega tutvumine, mõõtmine ja lugude kuulamine

Puudega tutvumine, mõõtmine ja lugude kuulamine

Puudele ajutiste lintide trükiks šabloonide tegemine, abiks õp. P. Tani, õpilased 8b klassist

Ajutiste lintide trükkimine

Praeguse Elva Kesk tn. vanadest elanikest majadest ja lugudest kõneb õpilastele 82. a. Elva kodanik Jaan Rätsep. Elva linna 75. a. juubelipidustused on 04.05.2013

Elva linna olulistele puudele omatrükitud lintide kinnitamine

Õpilaste Ave Visteri ja Laura Sügise 10. kl.uurimistööna korraldatud õpilaskonverents “Mänd” juhendaja õp.

Kaja Kalmus

Töötoad-käbidele kuldlõikelise Fibonacci arvust lähtuvate spiraalide tegemine

Töötuba-maalime männikoort

Töötuba-männijuurtest tõrva keetmine, juhendaja Dan Lukas Hiiumaalt

Töötuba-õnnetoov 8-nurk, juhendaja Anneli Aan

Õpilaste mustendid puudest, juhendas õp. Mare Lillak

• Peetri mänd• • Elas kord üks mees, kelle nimi oli Peeter. Talle

meeldis käia puid vaatamas ja jäädvustamas. Kuna sellel ajal fotoaparaate ei olnud, siis tuli tal huvitavamate puude jäädvustamiseks need paberile maalida. Peetrile sobis see hästi, sest ta oli väga hea maalija.

• Kord, kui Peeter käis ringi ja otsis puud, mida maalida, nägi ta eemal ühte väga ilusat mändi. Mänd oli tema kodust vaid paarisaja meetri kaugusel. Peeter imestas, kuidas ta varem polnud seda mändi näinud. Ta otsustas seda maalima hakata, kuid ta soovis teada saada puu nime.

• Peeter küsis Elva aleviku inimeste käest puu nime, kuid keegi polevat teadnud seda. Ta maalis puu paberile ja mõtles, küll oleks tore, kui tal oleks endanimeline puu. Peeter otsustas männi nimeks panna Peetri mänd.

• Sellest ajast ongi seda Peetri männiks kutsutud.• • • • Erik Sammel 7a

• Karli ja Kaarli mänd• • Üks kord ennemuistsel ajal tassisid Karl ja Kaarel

kahekesi heina kokku. Õhtu poole, kui poisid heina küüni loopisid, ilmus vanakurat. Poisid olid hämmeldunud, ei osanud I-d ega A-d ütelda. Vanakurat vahtis ringi ja tõttas seejärel Kaarli juurde.

• Karl oli selleks ajaks juba heinte vahele peitu roininud. Vanapagan aga ei olnud siin kurjade plaanidega, ta pakkus Kaarlile hea töö eest väärilist palka. Nimelt tahtis põrguline Kaarlilt osta seitse kuraditosinat männipalki. Selle peale kiitis Karl, et pole probleemi, nad Kaarliga teevad nädalaga palgid valmis.

• Hakkas nädal täis tiksuma, tuli vanakurat tagasi. Poistel oli oma pool tosinat palke puudu. Vanakurat andis neile veel paar päeva aega.

• Päevade möödusid ja poisid ootasid kuradit. Aga jällegi üritasid nad kuradit petta. Kurat jõudis kohale ja hakkas palke üle lugema ja avastas, et üks on puudu. Selle peale sai vanapõrguline nii vihaseks, et kahe välgu ja pauguga muutis ta Karli ja Kaarli karistuseks mändideks. Karli männi võttis põrguline kaasa, et oleks olemas kõik palgid, mis vaja. Kaarel seisab seal juba pikemat aega ja ootab...

• Karl-Madis Kärtmann, 9b

Andri Luik 7.a klass ARBI MÄNDMUISTEND

Elas kord tark, kuid vaene mees nimega Arb Mänd. Ta elas Arbimäel, kus tal oli väike tagasihoidlik majake suure männi all.

Ühel päeval sai Arbil vaesusest villand ja ta läks õnne otsima. Enne kodust lahkumist jättis ta omale kalliks saanud männiga jumalaga. Selle männi oli ta ise neljaaastasena vanaisaga, kes juba taeva hooles, istutanud.

Ta kõndis kaks ööd ja kaks päeva, kuni ta jõudis vana taluni. Tal oli kõht tühi ja palus süüa ning aset, kus magada. „Ma täidan su soovid ainult ühel tingimusel.“ Taluperemeest vaevas mure: „Mul on hobune ära jooksnud,aita ta mul ta leida ja täidan su soovid.“

Kuna oli sõjaaeg, teadis ta, et hobuse on sõdurid ära varastanud, ja pidas ülesannet võimatuks. Kuid siis ta mõtles, et äkki see ongi minu võimalus, äkki nii pidigi juhtuma, see ongi minu õnn. Arb nõustus. Peremees juhatas ta taresse: „Söö, joo, homme hakkad hobust otsima.“Hommikul hakkas Arb hobust otsima. Peremees oli hobusest pildi ja kirjelduse kaasa andnud. Arb jõudis ühele aasale. Ta nägi ühe metsa ääres peatunud sõdalasi ja karja hobuseid. Arbil oli õigus! Üks neist hobustest oli peremehe antud kirjelduse ja pildi koopia. See pidi olema õige hobune. Kuid Arb ei julgenud juurde minna. Äkki tundis ta võmmu peas ja lamas teadvusetult murul.Õhtul ärkas Arb sõjaväetelgis. Ta juures istus kindral: „ Oledki üleval.“

„ Kus ma olen?“ „Sa oled kindral Francio nelja-päevalises baasi kindrali telgis, mina olen kindral Francio.“ „Miks

te mind siia tõite?“ küsis Arb. „Siin esitan küsimusi mina!“

„Kes te olete ja miks te meie baasi jälgisite?“ nõudis rangelt vastust kindral. “Vabandust, ma olin lihtsalt eksinud ja jäin vaatama.Ma olen kõndimisest väsinud ja

nägin neid hobuseid. Mõtlesin äkki annaksite mulle ühe.“ „Kuhu te rändate?“ jätkas kindral nõudval häälel. „Ma olen teel Moskvasse oma sõbra juurde, kes on haige.“ „Saate hobuse ainult ühel tingimusel.“ „Aah! Jälle need tingimused!“ „Kuidas palun?“ „Ei-ei midagi“ „Nagu ma ütlesin, ühel tingimusel. Peate kaasa lööma meie järgmises sõjas. Abimehi on

alati vaja.“ Nüüd mõtles Arb, et keeldub ja läheb taluperemehe juurde tagasi ja räägib ära, et tal

ülesanne ei õnnestunud, kuni kindral järgmise lause ütles: „Kui keeldud, siis sured niisama.“

Arbil ei olnud võimalust. Ta pidi sõjas osalema. Kahe päeva pärast läks sõda lahti. Algul Arb hoidis end tagasi. Ta nägi, kuidas vastane noaga selja tagant kindrali poole jooksis. Arb võttis püssi ja sihtis. Pauk ja vastane langes. Arb oli nii hämmingus, et unustas varju minna. Vastase lask tabas Arbi. Kindral tormas Arbi juurde ja lausus: „Kas sinuga on kõik korras? Sa päästsid mu elu!“

Arb valetas: „Minuga on kõik korras“ ja tõusis püsti. „Kas sa ei tahaks minu armeesse jääda?“ „Vabanda, aga pean edasi liikuma.“ Arb sai oma hobuse ja tõttas tagasi taluniku juurde. Talunik oli väga tänulik. Ta lubas

Aebile kõike, mis tal on. Arb tahtis tegelikult ainult koju enda puu juurde ja selle all olevasse majakesse tagasi. Ta rääkis talunikule, et see puu on talle nii oma ja et ta on selle ise istutanud. Kuid nüüd hakkas Arbil väga paha. Teda tabanud kuulihaavast tuli palju verd. Talunik märkas seda ja kutsus abi, kuid seal polnud enam midagi teha. Arb oli surnud.Talunik oli väga kurb. Ta korraldas Arbile matused ja külastas Arbi kodu seal männi all. Ta vaatas seda mändi ja kirjutas puule: „Arb Männa auks“.

Jutt Arbist levis linna peal kiiresti. Sellest ajast peale kutsutaks mändi Arbi männaks.

Suur suur tänu!• 8b klassi õpilastele Kerttu Lilian Kalistele, Kevin Sootsile, Chris-

Sten Linsile, Villem Sakarias Ehasalule, Daniel Kotkasele• Ave Visterile ja Laura Sügisele ja nende poolt organiseeritud

konverentsi esinejatele• Noortekeskuse juhi Veronika Laursonile, õp. Pille Tanile, õp. Kaja

Kalmusele, õp. Mare Lillakule ja tema õpilastele muistendite eest• õp. Helle Sauele, Dan Lukasele, Anneli Aanile töötubade eest• Kärt Petserile, Getter Tammele, Marit Tammarule valmiva

kunstitöö eest• Paljudele aktiivsetele Elva Gümnaasiumi õpilastele