Kurit ja karistus

Sisukord

1 Kurit ja karistus 11.1 Esimene osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11.2 Teine osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11.3 Kolmas osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11.4 Neljas osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11.5 Viies osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11.6 Kuues osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11.7 Epiloog . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 2

2 I 4

3 II 8

4 III 15

5 IV 21

6 V 27

7 VI 32

8 VII 38

9 I 44

10 II 52

11 III 57

12 IV 64

13 V 69

14 VI 75

15 VII 86

16 I 95

i

ii SISUKORD

17 II 102

18 III 108

19 IV 115

20 V 121

21 VI 131

22 I 136

23 II 143

24 III 149

25 IV 153

26 V 162

27 VI 171

28 I 176

29 II 184

30 III 190

31 IV 197

32 V 206

33 I 213

34 II 218

35 III 224

36 IV 229

37 V 234

38 VI 241

39 VII 247

40 VIII 252

41 I 258

SISUKORD iii

42 II 26242.1 Teksti ja piltide pritolu, kaastlised ja litsentsid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 266

42.1.1 Tekst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26642.1.2 Pildid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26742.1.3 Sisulitsents . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 267

Peatkk 1

Kurit ja karistus

EPUB

Fjodor DostojevskiKURIT JAKARISTUS

1.1 Esimene osaI II III IV V VI VII

1.2 Teine osaI II III IV V VI VII

1.3 Kolmas osaI II III IV V VI

1.4 Neljas osaI II III IV V VI

1.5 Viies osaI II III IV V

1.6 Kuues osaI II III IV V VI VII VIII

1

2 PEATKK 1. KURIT JA KARISTUS

1.7 EpiloogI II

1.7. EPILOOG 3

Peatkk 2

I

EPUB

ESIMENE OSAI

Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, vljus keegi noormees htu eel oma toakesest, mis oli korterirahvalt S. pikt-navas ritud, ja lks pikkamisi, nagu kheldes, K. silla poole.Tal oli nnestunud oma perenaise kohtamisest trepil krvale hoida. Tema toapugerik asetses just krge viiekorruse-lise maja katuse all ja oli enam kapi kui kambri sarnane. Korteri perenaine aga, kellelt see tuba koos teenimise jalunalauaga oli ritud, asus ks trepp madalamal, eraldi korteris, ja iga kord, kui noormees tahtis tnavale pseda,pidi ta tingimata mduma perenaise kgi uksest, mis peaaegu alati seisis vastu treppi prani lahti. Ning iga kord,kui noormees sellest uksest pidi mda minema, valdas teda mingisugune haiglane ja arglik tunne, mida ta hbenesja mille tttu ta kulme kortsutas. Ta oli perenaisele tublisti vlgu ja kartis temaga kokku puutuda.Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rhutud isegi sootuks vastupidi; kuid juba mnda aega oli ta rritatud, nrvidolid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Ta oli niivrd enesesse svenenud ja kigist eraldunud, et ei kartnud mitteainult kohtumist perenaisega, vaid igasugust kohtumist. Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema kehv elujrgei koormanud teda enam viimasel ajal. Oma igapevaste asjadega ei tahtnud ta enam tegemist teha ega teinudki.igupoolest ei kartnud ta mingit perenaist, kskik mis see tema vastu haudus. Kuid trepil peatuda, kuulata kiksugulori selle igapevase thja-thja le, mis temasse sugugi ei puutu, samuti kiki neid hvardusi, kaebusi, pealekimisimaksmise asjus, ja kigest kuidagi krvale pigelda, vabandada, valetada, ei, parem juba nagu kass trepil mdalipsata ja kaduda, ilma et keegi neks.Muide, seekord llatas teda ennastki tnavale judes hirm, mida ta tundis oma vlausaldajaga kokkupuutumise prast.Missuguse teoga tahan hakkama saada ja missuguseid thiasju samal ajal kardan! mtles ta imelikul naeratusel.Hm! Jah kik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kik ainuksi arguse prast oma nina alt mda seeon juba kord aksioom Huvitav, mida kardavad inimesed kige rohkem? Uut sammu, oma uut sna kardavad nadkige rohkem Kuid siiski, ma lobisen liiga palju. Seeprast ei teegi ma midagi, et lobisen. Vib-olla siiski, et onnnda: selleprast lobisen, et ma midagi ei tee. Lobisema olen ppinud viimasel kuul, lamades d-pevad nurgasning meldes iidamast ja aadamast. Noh, milleks ma praegu lhen? Suudan ma seda? On see tsiselt meldud?Mitte sugugi tsiselt. Muidu niisama, et aga kujutleda, ennast lohutada, mttes mngelda. Jah, kllap vist, et agamttes mngelda!Tnaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne hk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolmja see eriline suve lhn, mida tunneb nii hsti iga peterburilane, kel puudub vimalus suvila rimiseks, see kikvapustas ebameeldivalt noormehe nrve, mis olid selletagi juba rikutud. Vastikut ja kurba pilti tiendasid vljakan-natamatu haisuga joogikohad, mida selles linnajaos oli eriti palju, ja joobnud inimesed, kes argipevast hoolimataiga silmapilk vastu tulid. Kige suurem jlkustunne helkis viivuks noormehe peenis nojoonis. Ah jaa, ta oli vgailus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest le keskmise, sale ja sirge. Kuid varsti langesta nagu sgavasse mttesse, igemini nagu unustusse ja sammus mbritsevat thele panemata, ja tal polnudki taht-mist seda thele panna. Harjumuse tttu ksinda rkida, mida ta praegu isegi mrkas, pomises ta aeg-ajalt endamisi.Praegusel silmapilgul ta tundis, et mtted lhevad ajuti segi ja et ta on vga nrk: juba teist peva polnud ta peaaegu

4

5midagi snud.Ta oli niivrd halvasti riietatud, et mni teine, kuigi oleks sellega harjunud, ometi poleks tihanud niisugustes nrudestnavaleminna.Muide, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt vis kelleski oma likonnaga imestust ratada. Heinaturulhedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult ksitlised, kes siia Peterburi kesk- japiktnavaile olid kokku kuhjunud, tegid ldise vaatepildi omapraste isikutega ajuti niivrd kirevaks, et veider oleksolnud mnd teistsugust kuju nhes imestada. Kuid noormehe hinge oli juba niipalju kurja plgust kogunenud, ethoolimata kigest oma vasttrganud piinlikkusetundest ta praegu kige vhem oma nrusid tnaval hbenes. Teineasi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mnd tuttavat vi endist spra, aga nendega ei armastanud ta ldse kokkupuutuda Kui aga keegi joobnu, keda ei tea miks vi ei tea kuhu sel silmapilgul pratu suures vankris veeti, milleette oli rakendatud krge veohobune, temale kki mda sites hdis: Kuule, sina, saksa kbarategija! ja kegatema poole nidates tiest krist karjuma pistis, ji noormees jrsku seisma ja haaras kramplikult oma kbarastkinni. See kbar oli krge ja marik, Zimmermanni oma, kuid juba kulunud, sna tulitanud, tis auke ja laike, ilmarteta ja hooletult hele kljele viltu. Kuid noormeest ei vallanud hbi, vaid hoopis muu tunne, mis sarnanes isegihirmuga.Seda ma ju teadsin! pomises ta segaduses. Seda ma ju mtlesin kohe! See on juba see kige halvem! Mniniisugune rumalus, mni kige nrusem kribemeke vib kogu kavatsuse rikkuda! Jah, liiga silmatorkav kbarveider, seeprast silmatorkav Minu nrud nuavad tingimata nokkmtsi, olgu see vi mni vana pannkook, mitteaga seda monstrumit. Keegi ei kanna niisugust, versta maa peale torkab teine silma, jb meelde peaasi, hiljeminipeetakse meeles ja oledki sees. Siin peab vimalikult thelepandamatu olema Peaasi thised asjakesed, thisedasjakesed! Thised asjakesed ongi need, mis alati ja kik hvitavadMinna polnud tal kuigi palju; ta teadis isegi seda, mitu sammu on tema majavravast: just seitsesada kolmkmmend.Ta oli kunagi nad ra lugenud, kui ta oma unistustes hljus. Sel ajal ei uskunud ta veel isegi oma unistusi ja rritasennast ainult inetu, kuid hukutava jultumusega. Ent nd, kuu aja prast, hakkas ta juba teisiti asjadele vaatama ja,hoolimata kigist oma rritavatest monoloogidest iseenda juetuse ja khklemise le, harjus ta nagu vastutahtmistoma inetut unistust ettevtteks pidama, kuigi ta veel iseennast ei uskunud. Praegu lks ta oma ettevtte teostamiseksproovi tegema ja iga sammuga kasvas temas erutus ikka enam ja enam.Tarduval sdamel ja nrvilise vrinaga astus ta pratu suure maja juurde, mille ks sein seisis vastu kanalit, teine agavastu -ja tnavat. Selles majas olid ainult vikesed korterid ja neis elasid igasugused ksitlised rtsepad, lukksepad,kgitdrukud, mitmesugused sakslased, oma ke peal elutsevad neiud, vikeametnikud jt. Sisse- ja vljakijad ainavilksatasid mlemal vraval ja hoovil. Siin ttas kolm vi neli kojameest. Noormees oli vga rahul, et ta htegi neistei kohanud, ja lipsas thelepandamatult vravast paremat ktt olevale trepile. Trepp oli pime ja kitsas, must, kuid tateadis juba seda kike, oli seda tundma ppinud ja talle meeldis kogu see mbrus: niisuguses pimeduses polnud isegiuudishimulik pilk kardetav. Kui ma juba praegu nnda kardan, mis oleks siis, kui mul tepoolest juhus leiduks asjaalustada?mtles ta tahtmatult, astudes neljandale korrusele. Siin sulgesid ta tee erusoldatid-pakikandjad, kes kusagiltkorterist mblit vlja kandsid. Ta teadis juba varemini, et selles korteris elas keegi perekonnainimesest sakslane,ametnik. Thendab, see sakslane kolib nd vlja ja seega jvad selles trepikojas neljandale korrusele mneksajaks ainult vanaeide korterisse elanikud. See on hea igaks juhuks mtles ta jllegi ja klistas vanaeide korteriukse taga. Kell klksatas nrgalt, nagu oleks ta plekist, mitte aga vasest. Niisuguste majade selletaolistes vikesteskorterites on peaaegu alati srased kellad. Ta oli juba selle kella kla unustanud ja nd tuletas see klin tallekki midagi meelde ja ti selgelt silmade ette Ta vpatas, nrvid olid tal linud liiga nrgaks. Natukese aja prastavanes pisut uks; korteriomanik silmitses klalist lbi prao nhtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainultvlkuvad silmad. Kuid ukse taga hulka inimesi nhes sai ta julgemaks ja avas selle tiesti. Noormees astus le lvepimedasse esikusse, mis oli pisitillukesest kgist vaheseinaga eraldatud. Vanaeit seisis vaikides tema ees ja vahtisteda ksivalt. See oli pisitilluke kuivetunud eideke, aastat kuuskmmend vana, teravate ja kurjade silmadega, vikeseterava ninaga ja palja peaga. Linalakkvalged, pisut halliks tmbunud juuksed olid liimendavalt litatud. Tema pika japeene, kanajalasarnase kaela mber oli mssitud anellriide nru, lgadel aga ripnes, kuumusest hoolimata, kulunudja kollakaks tmbunud lai nahkjakk. Vanaeit khis ja rgises alatasa. Noormees vaatas nhtavasti teda mingisuguseiseraliku pilguga, sest ka eide silmis li kki jllegi endine umbusaldus helkima.Raskolnikov, lipilane, kisin kuu aega tagasi teie juures, tttas noormees pooleldi kummardudes pomisema, sesttal tuli meelde, et peab lahkem olema.Mletan, noorhrra, vga hsti mletan, et kisite, snas vanaeit selgelt, kuna ta ikka veel oma ksivaid silminoormehe nolt ei pranud.Niisiis jllegi samasuguse asja prast jtkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse prastimestades.Muide, vimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral thele, mtles ta vastikustundega.

6 PEATKK 2. I

Vanaeit vaikis, nagu mtleks ta millegi le jrele, siis astus krvale ja tles toauksele nidates, klalist enesest ettelastes:Astuge sisse, kallis hrra.Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega vikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praeguloojenev pike heledasti. Ka siis kskord, thendab, paistab pike! vlgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikultja ruttu laskis ta pilgu le kige selle libiseda, mis toas leidus, et vimalikult kogu sisustust tundma ppida ja meeldejtta. Kuid toas polnud midagi iseralikku. Mblist, mis kik oli vga vana ja kollasest puidust, seisis siin pratusuure kumera seljatoega sohva, tualettlaud hes vikese peegliga vaheseinas, toolid mda seinte ri ja paar kollastesraamides odavat pilti, mis kujutasid saksa preilisid, linnud kes, see oli kogu mbel. Nurgas vikese phapildiees ples lamp. Kik oli vga puhas: mbel ja prand olid likima hrutud, kik hiilgas. Lizaveta t, mtlesnoormees. Kogu korteris polnud vimalik ainustki tolmukbet leida. Ainult kurjade ja vanade leskede juures onniisugune puhtus, jtkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku krdpilgu sitsriidele ukse ees, mis viis teisepisitillukesse tuppa, kus seisid eide sng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olidainult need kaks tuba.Mis teil vaja on? lausus eideke tuppa astudes karmilt ja ji endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.Tin pandi, selle siin!Ja Raskolnikov vttis taskust vana hukese hbekella. Kella tagakljel oli gloobus. Kett oli terasest.Ka endisel pandil on thtaeg kes. Juba tunaeile sai kuu tis.Ma maksan teile veel he kuu eest protsendid ra. Kannatage!See oleneb minu heast tahtmisest, noorhrra, kas kannatada vi teie asi nd kohe ra ma.Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?Kid thiste asjadega, armuline hrra, see ei maksa peaaegu midagi. Srmuse eest andsin mineval korral kaks, agaseda viks ju uuestprast kullassepa juurest poolteise eest osta.Andke neli rublagi, lunastan vlja, see on isa oma. Varsti saan raha.Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.Poolteist rubla! hdis noormees.Nagu soovite. Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees vttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda,kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk omaotsuse.Andke siia! tles ta jhkralt.Vanaeit hakkas taskust vtmeid otsima ja lks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes ksi keset tuba ji, kuu-latas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. Vist lemine sahtel, arutles noormees.Vtmeid, thendab, kannab ta paremas taskus Kik hes kimbus, terasrngas Ja ks vti on seal teistest kolmkorda suurem, hambulise keelega, see pole muidugi kummuti oma Thendab, peab veel mingisugune kast vi kirstolema Kui huvitav Kirstudel on ikka niisugused vtmed Siiski, kui alatu see kik onEit tuli tagasi.Siin on, hrra: kui rubla pealt kuus kmme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Pealeselle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve jrgi kakskmmend kopikat. Kik kokku, thendab, kolmkmmendviis. Seega jb teil kella eest veel saada ks rubla viisteist kopikat. Siin on, vtke!Kuidas! Nd juba rubla viisteist?Just nnda.Noormees ei hakanud vaidlema ja vttis raha. Ta vahtis eite ega ttanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi eldavi teha, kuna ta isegi ieti ei teadnud, mida nimeltMne peva prast toon ehk teile, Aljona Ivanovna, veel he asja hbedast hea paberossitoosi niipea kuisbralt ktte saan Ta kohmetus ja ji vait.Noh, eks me siis rgi.Jumalaga Ikka istute ksi kodus, ekest ei ole? ksis noormees esikusse astudes vimalikult sundimatult.Aga mis teil siis, armuline hrra, temaga asja on?

7Mitte midagi iseralikku. Ksisin niisama. Teie aga kohe Jumalaga, Aljona Ivanovna!Raskolnikov astus kohmetunult vlja. Kohmetus aina suurenes. Mda treppi alla minnes ji ta isegi mitu kordaseisma, nagu oleks miski teda kki llatanud. Ja lpuks tnavale judnud, hdis ta:Oh jumal, kui vastik see kik on! Kas testi, kas testi mina ei, see on lollus, see on mttetus! lisas ta kindlaltjuurde. Kas testi vis niisugune koledus mulle phe tulla? Missuguse rpaga kll minu sda hakkama saab! Peaasi:porine, roojane, jlk, jlk! Ja mina kuu aegaKuid ei snadega ega hetega suutnud ta oma erutust vljendada. Lpmatu vastikustunne, mis tema sdant jubavanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nd erisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud,kuhu pgeneda oma tusa eest. Ta lks nagu joobnu mda knniteed, ilma et oleks thele pannud vastutulijaid, milletttu ta nendega kokku prkas. Ta toibus alles jrgmisel tnaval. mber vaadates ngi ta, et seisab joogikoha ees, kuhupseb treppi mda, mis viib alla keldrikorrusele. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikkuteineteist toetasid ja vandudes les tnavale ronisid. Ilma pikema mtlemiseta astus Raskolnikov trepist alla. Senipolnud ta kunagi joogikohtadesse sisenenud, kuid praegu kis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda krvetav janu.Tal tuli tahtmine klma lut juua, seda enam, et ta ka oma kilise nrkuse nlja arvele pani. Ta istus pimedasseja koristamata nurka ligase laua rde, ksis lut ja ji ahnelt esimese klaasitie. Meel lks kohe kergeks ja mttedselgeks. See kik on lollus, tles ta lootvalt, jamillegi le pole siin hmmastuda! Lihtsalt tervis on veidi korrast ra!Kas vi klaas lut ja tkk kuivikut ning silmapilk kveneb mistus, selgib mte, vtavad kindlama kuju kavatsused.Pti, kui thine see kik on! Kuid plglikust slgamisest hoolimata muutus ta pilk juba rmsaks, nagu oleks takki mingisugusest hirmsast koormast vabanenud, ja ta heitis sbraliku pilgu krtsisviibijatele. Ometi oli tal ka selsilmapilgul kauge aimus, et seegi vastuvtlikkus paremusele oli haiglane.Krtsis oli sel ajal vhe rahvast. Peale nende kahe purjus mehe, kes olid talle trepil vastu tulnud, lks korraga veel vljaterve trobikond, nii viie inimese ringis, nendega oli kaasas ks tdruk, hel oli ltspill. Prast seda muutus vaikseksja avaraks. Krtsiruumi jid veel keegi pisut joobnud, kes istus lle juures, vlimuse jrgi otsustades linnakodanik,ja tema vga purjus paks ja suur, halli habemega ning siberi kaftanis kaaslane, kes pingil tukkus ja vahetevahel kkinagu unisest peast ksi laiali ajades hakkas srmi laksutama ning keha lemise osaga hplema, ilma et pingilt olekstusnud, lauldes ise mingisugust loba, mis pdis meelde tuletada midagi sellesarnast:Aasta kallistasin naist,a-aasta kal-lista asin naistVi kki, uuesti rgates:Kohtu tnaval ma kisin,oma endise ma leidsinKuid keegi ei vtnud ta nnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kigile ta rmupuhangutele isegi vaenulikult jaumbusklikult. Peale selle oli siin veel ks mees, vlimuselt eruametniku moodi. Too istus oma topsiga eraldi, rpasvahetevahel ja vaatas ringi. Ka teda nis mingisugune rahutus valdavat.

Peatkk 3

II

EPUBII

Raskolnikov polnud hulga rahvaga harjunud ja, nagu juba eldud, pgenes igasuguse seltskonna eest, eriti viimaselajal. Aga nd kiskus teda inimeste poole. Temas sndis nagumidagi uut ja hes sellega ta tundis nlga inimeste jrele.Ta oli oma kuupikkusest keskendunud nukrusest ja tumedast erutusest nii vsinud, et ta kas vi hegi silmapilgu olekstahtnud hingata teistsuguses maailmas, kskik missugune see ka oleks, ja hoolimata mbritsevast kasimatusest jita praegu heameelega siia krtsi.Krtsmik oli teises toas, kuid kis sageli pearuumis, tuli kusagilt krgemalt mda astmeid alla, kusjuures kige ennehakkasid paistma tema suure punase tagasiknatud rega keigarlikud srsaapad. Seljas oli tal pikk kroogetegakuub ja tublisti vidunud must siidvest, ta oli ilma kaelasidemeta ning kogu ta ngu tundus liga mritud nagumni raudlukk. Leti taga seisis umbes neljateistkmneaastane poiss. Seal oli veel teinegi poiss, esimesest noorem, kesktte kandis, kui midagi ksiti. Letil olid tkeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks ligatud kala; see kik lhnashalvasti. Oli lmmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kik oli viinahaisuga niivrd lbi imbunud, et tundus, naguvidaks juba paljast hust viie minutiga purju jda.Mnikord kohtame tiesti vraid inimesi, kelle vastu hakkame esimesest silmapilgust huvi tundma kuidagi kki,ootamatult, enne kui saame snagi lausuda. Niisugust muljet avaldas Raskolnikovile see eruametniku moodi vras,kes istus eemal. Prastpoole tuletas noormees mitutpuhku seda esimest muljet meelde ja pani selle eelaimuse arvele.Vahetpidamata vahtis ta ametnikku, muidugi osalt selleprast, et see teda samuti ainiti silmitses, ja oli nha, et tatahaks heal meelel vestlust alustada. Teisi krtsisviibijaid, peremeeski kaasa arvatud, vaatas ametnik kuidagi tavaliseja isegi igavust tundva pilguga, milles vis pealegi veel aimata mingisugust krki leolevat suhtumist, nagu oleksid nadpositsioonilt ja arenemiselt temast madalamal, misprast nendega ei maksagi rkida. See mees oli le viiekmne,keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, ngu alatisest joomisesttursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant srasid nagu piludest pisitillukesed, kuidilmekad punakad silmad. Ent temas oli midagi vga kummalist; pilgus hiilgas nagu rmujoovastus isegi ehk mteja mistus , kuid samal ajal vlgatas seal ka nagu hullumeelsus. Seljas oli tal vana, sna rbaldunud must sabakuub,millel nbid eest kadunud. ks seisis veel kuidagi ees ja sellega panigi ta hlmad kinni, et nhtavasti viisakusestmitte loobuda. Nankingvesti alt paistis kortsunud, mrdunud ja plekke tistilgutatud manisk. Ngu oli ametnikuviisil puhtaks aetud, kuid nhtavasti ammugi, sest et trkama li juba tihe sinakas harjas. Ka tema liigutustes meenutasmiski tepoolest soliidset ametnikku. Kuid ta oli rahutu, sasis juukseid ja toetas aeg-ajalt murelikult mlema kegapead, asetades auklikud knarnukid ligedale ja kleepuvale lauale. Viimaks vaatas ta Raskolnikovile otse silma jatles valjult ning kindlalt:Kas tohiksin, armuline hrra, teie poole prduda viisaka jutuga? Kuigi teil ei ole mjuvat vlimust, tunnen ma omakogemuste phjal, et te olete haritud ja joomises harjumatu inimene. Olen alati sdamlikkude tundmustega hendatudharidusest lugu pidanud ja peale selle olen titulaarnunik. Marmeladov niisugune on mu liignimi; titulaarnunik.Tohiksin ehk teada kas te olete teeninud?Ei, pin, vastas noormees, imestades erilise keeruka kneviisi kui ka selle le, et nii otseteed, suisa tema pooleprduti. Hoolimata hiljutisest hetkelisest soovist kskik missuguste inimeste seltsi leida, tabas teda kki esimesetemale mratud sna juures harilik ebameeldiv rritav vastikustunne iga vra vastu, kes temasse puutus vi tahtispuutuda.

8

9Thendab, lipilane vi endine lipilane! hdis ametnik. Seda ma arvasingi! Kogemused, armuline hrra,sagedased kogemused! Ja kiituse mrgiks pani ta srme otsaette. Olite lipilane vi andusite teaduslikule uuri-misele! Lubage Ta tusis les, vaarus, vttis oma klaasi ja istus noormehe juurde, pisut viltu tema ette. Ta olipurjus, kuid rkis ladusalt, ainult harva paiguti pisut krvale kaldudes ja knet venitades. Ta sstis Raskolnikovikallale mingisuguse aplusega, nagu poleks ka tema terve kuu jooksul mitte kellegagi rkinud.Armuline hrra, alustas ta peaaegu pidulikult, vaesus pole pahe, see on tsi. Tean, ka joomine pole voorus ja sedahullem. Kuid kerjakott, armuline hrra, kerjakott see on pahe. Vaesuses silitate veel oma loomulikkude tundmustesuursugususe, kerjakotti kandes aga ei silita keegi seda kunagi. Kerjakoti tttu ei aeta kepiga, vaid phitakse luuagainimeste seltsist vlja, et oleks veel teotavam; ja see ongi ige, sest kerjakotti kandes olen ise esimesena valmis ennastteotama. Ja siit joomine! Armuline hrra, kuu aega tagasi peksis hrra Lebezjatnikov minu abikaasat, minu abikaasapole mitte mina!Mistate! Lubage veel kord teilt ksida, niisamamuidu, kas vi lihtsast uudishimust: kas olete kunagiNeeval binud, heinalotjadel?Ei, pole juhust olnud, vastas Raskolnikov. Kuidas te selle peale tulete?Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat dTa kallas klaasi tis, ji thjaks ja ji mttesse. Tepoolest, tema rivastel ja juustes paistsid siin-seal heinapebred.Vga tenoline, et ta viis peva polnud end riidest lahti vtnud ega pesnud. Eriti mustad olid ta paksud punased,mustade knealustega ked.Tema jutt, nagu nis, ratas ldist, kuigi loidu thelepanu. Poisid leti taga hakkasid naeru kihistama. Peremees nh-tavasti tuli nimelt just selleks lalt toast alla, et naljahammast kuulata, ja istus eemale, haigutades thtsalt ja laisalt.Nagu nha, tunti Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse ilukneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste v-rastega krtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda koduskarmilt koheldakse. Seeprast pavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui igustust ja, kui vi-malik, ka lugupidamist.Naljahammas! lausus peremees valjult. Miks sa td ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?Miks ma ei teeni, armuline hrra, haaras Marmeladov snast kinni, prdudes ainult Raskolnikovi poole, naguoleks too talle selle ksimuse esitanud. Miks ma ei teeni? Kas mu sda selleprast ei valuta, et ma asjata maailmasrooman? Kui hrra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma kega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kasma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnudhm!nojah, kas vi raha laenuks paluda, lootusetultpaluda?On olnud see thendab kuidas lootusetult?Thendab, tiesti lootusetult, juba varemalt ette teades, et sellest midagi vlja ei tule. Niteks teie teate juba tpseltette, et see inimene, see laitmatuim ja kasulikem kodanik, mitte mingi hinna eest teile raha ei anna, sest milleks peaksta andma, ksin ma. Ta ju teab, et ma tagasi ei maksa. Kaastundest? Kuid hrra Lebezjatnikov, kes on kursis uutemtetega, seletas hiljuti, et kaastunne on meie pevil teadusegi poolt keelatud ja et nnda tehakse juba Inglismaal,kus on poliitiline konoomia. Milleks peaks ta siis andma, ksin ma. Ja nnda siis, teades juba ette, et ta ei anna,asute ometi teele jaMilleks siis minna? ksis Raskolnikov.Aga kui enam kedagi ei ole, kui pole enam kuhugi minna! Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna viks.On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna! Kui mu ainuke ttar esimest korda kollase piletigalks, ja ka mina lksin siis (sest et minu ttar elab kollase piletiga), lisas ta sulgudes juurde, vaadates seejuuresteatava rahutusega noormehele otsa. Sellest pole midagi, armuline hrra, sellest pole midagi! ruttas ta kohe nili-selt rahulikult seletama, kui mlemad poisid leti taga naerma turtsatasid ja ka peremees ise naeratas. Sellest polemidagi! See peade kngutamine mind ei kohuta, sest kigile on kogu lugu teada ja kik salajane saab ilmsiks; ja mitteplguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! Enne inimest! Lubage, noormees: kas te vite Kuid ei,peab mjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte kas teie vite, vaid kas teie sandate praegusel silmapilgul minupeale silmi tstes kinnitavalt elda, et ma pole siga?Noormees ei vastanud snagi.Noh, jtkas kneleja nd soliidselt ja isegi suurema vrikusega, kuna ta enne jllegi toas tusva naerukihina raootas. Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise ngu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa,on haritud isik ja snni poolest staabiohvitseri ttar. Olgugi mina lontrus, temal aga on llas sda ja on kasvatusegailsate tundmustega tidetud. Siiski oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline hrra, armuline hrra, iga inimenevajab vhemalt htki niisugust kohta, kus teda haletsetaks! Katerina Ivanovna on kll suuremeelne naisterahvas, kuidta on ebaiglane Ja ehk ma kll isegi mistan, et kui ta minu salkusid kisub, siis mitte muidu, kui haledast sdamest

10 PEATKK 3. II

(Sest hbenemata kordan ma, noormees, tema kisub mu salkusid, tles ta eriti vrikalt, kui ta jllegi naerukihinatkuulis), kuid, mu jumal, kui ta ometi ainuski kordEi! Ei! See kik on asjatu ja sellest ei maksa rkida! Eimaksa!Sest nii mnigi kord on mu soovid titunud ja nii mnigi kord on mind haletsetud, kuid minu loomus on juba kordniisugune, olen loodud lojus!Muidugi! thendas peremees haigutades.Marmeladov li otsustavalt rusikaga vastu lauda:Niisugune on minu loomus! Teate teie, kas teie teate, mu hrra, et ma jin isegi tema sukad maha?Mitte kingad, sestsee oleks veel pisutki ldise korraga sarnanenud, vaid sukad, tema sukad jin maha! Jin ka maha tema pearti, kitseudukarvadest pearti, mis oli talle kingitud ja kuulus tiesti temale, mitte minule; ise aga elame klmas toanurgas jasel talvel klmetas ta enda ra ja hakkas khima, khib juba verd. Vikesi lapsi on meil kolm ja Katerina Ivanovnateeb hommikust poole ni td, kraabib ja krib, peseb lapsi, sest puhtusega on ta maast-madalast harjunud, jaseda kik oma nrga ja tiisikusele kalduva rinnaga, ning mina tunnen seda! Vi arvate, et ma ei tunne? Ja midarohkem ma joon, seda rohkem tunnen. Selleks joongi, et joomises otsin kaastunnet ja tundeid Joon, sest ma tahankahevrra kannatada! Ja nagu meeleheitel langetas ta pea lauale.Noormees, jtkas ta ennast jlle les ajades, teie nost loen ma mingisugust nukrust. Niipea kui sisse astusite,lugesin ma seda, ja selleprast prdusingi kohe teie poole. Sest oma elulugu teile jutustades ei taha ma ometi endnende pevavaraste ees hbiposti panna, on ju neil niigi kik teada, vaid ma otsin tundelist ja haritud inimest. Siisteadke, et minu abikaasa kasvatati ilsas kubermangu misnikkude instituudis ja kooli lpetades tantsis ta salligakuberneri ja teiste isikute juuresolekul, mille eest sai kuldauraha ja kiituskirja. Auraha noh, auraha mdi rajuba ammugi hm! kiituskiri seisab tal veel tnini kirstus ja alles hiljuti nitas ta seda perenaisele. Ehkki taperenaisega alailma riius on, ometi tahtis ta kellegi ees uhkustada ja oma endistest nnelikkudest pevadest knel-da. Ja mina ei mista seda hukka, ei mista hukka, sest see on tal viimane silinud mlestus, kik muu on tuhk jatolm! Jajah; tema on kuumavereline, uhke ja paindumatu naisterahvas. Ise peseb teine prandat ja nrib musta leiba,kuid nuab endale lugupidamist. Selleprast ei jtnud ta ka hrra Lebezjatnikovi hbematust niisama ja kui hrraLebezjatnikov teda selle eest li, siis heitis ta voodisse enam tunnete kui peksu prast. Mina vtsin ta endale jubalesena, hes kolme lapsega, ks viksem kui teine. Esimesele mehele, jalaveohvitserile, lks ta armastusest ja pge-nes temaga vanematekodust. Armastas oma meest livga, kuid see hakkas kaarte mngima, lks kohtu alla ja nndata surigi. Lpupoolel mees peksis teda; ja ehkki tema talle seda kunagi andeks pole andnud, mis on mulle tiestidokumentide jrgi teada, siiski mletab ta teda seniajani pisarsilmil ja hurjutab mind temaga ning ma olen rmus,olen vga rmus, sest ometi kujutlusiski neb ta end millalgi nnelikuna Ja kolme vikese lapsega ji ta mehestmaha kaugele kolkalinna, kus minagi tol korral olin, ja ta ji nii lootusetult vaesusse, et kuigi mina paljugi imelikkejuhtumusi olen ninud, ometi ei oska ma seda kirjeldadagi. Omaksed loobusid temast. Pealegi oli ta ise uhke, liigauhke Siis ep see oligi, armuline hrra, kus mina, ka lesk, endal esimesest naisest neljateistkmneaastane ttar, te-male oma ktt pakkusin, sest ma ei suutnud niisugust kannatust pealt vaadata. Sellest vite aimata, kui kaugele temahdad ulatusid, et tema kui haritud ja hstikasvatatud, tuntud perekonnast naine, nus oli minule mehele tulema.Kuid tuli! Tuli nuttes ja nuuksudes ning ksi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mistate, kas te mistate,armuline hrra, mis thendab, kui pole enam kuhugi minnagi Ei! Seda te veel ei mista Ja terve aasta titsin omakohuseid vagalt ja phalt ning ei puudutanud seda (ta osutas srmega pooltoobile), sest mul on tunded. Kuid ka sellegaei suutnud ma temale meeltmda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma s prast, vaid ametnikkude arvu muutmisetttu, ning siis puudutasin seda! Juba saab poolteist aastat tagasi, kui me prast rndamist ja mitmesuguseid hda-sid endid viimaks leidsime sellest suureprasest ja paljude mlestussammastega kaunistatud pealinnast. Ja siin sainkoha Sain ja kaotasin jllegi. Mistate? Siin kaotasin juba oma s lbi, sest mu saatus oli otsustatud Praeguelame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame vi millest elame mina ei tea. Peale meie elavad seal veel paljud Lihtsalt soodom, kige inetum soodom hm! jah Vahepealsirgus mu ttreke esimesest abielust, ja mis tema, ttreke, kll kik oma vrasema poolt pidi ra kannatama, kuikasvas, sellest ma vaikin. Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline jage naisterahvas, pragab lbi Jah! Noh, aga mis sellest meelde tuletada! Kasvatust, nagu isegi mistate, ei saanudSonja mingisugust. Katsusin temaga, aastat neli tagasi, maateadust ja ldist ajalugu lbi vtta; et ma aga ise milleskitugev polnud ja klblikud pperaamatud puudusid, sest mis raamatud meil siis olid hm! noh, nd ei ole enam neidraamatuid ja nnda tema ppimine lppeski. Prsia Krosel jime peatuma. Prast, kui ta oli juba tiskasvanud,luges teine mned romaanisisulised raamatud lbi ja hiljuti veel he, seda hrra Lebezjatnikovi vahetalitusel, nimeltLewisi Fsioloogia teate ehk seda? suure huviga luges ta selle raamatu lbi ja jutustas meilegi sellest. See onkogu ta haridus. Nd, armuline hrra, prdun teie poole isikliku eraviisilise ksimusega: kas vib vaene, kuid ausneiu teie arvates ausa tga palju teenida? Viitteist kopikatki ei teeni ta pevas, hrra, kui ta on aus ja ilma erilistevaimuanneteta, ja siiski ttagu vahetpidamata! Ja ometi on riiginunik Klopstock, Ivan Ivanovit, olete ehk kuul-nud? mitte ainult poole tosina hollandi srkide mblemise eest veel tnini vlgu, vaid pealegi ajas ta Sonja solvavalt

11

minema, jalaga vastu maad prutades ja teda ebaviisakalt nimetades sel ettekndel, nagu poleks srgikaelus mdujrgi mmeldud ja nagu oleks see viltu. Aga kodus on nlginud lapsed Kodus on ka Katerina Ivanovna, kes knnibksi murdes mda tuba, punased laigud palgeil, nagu see selles haiguses ikka esineb. Elad armuleivasjanameie juures, sd ja jood, kasutad meie peavarju. Aga mis sa paraku siin sd ja jood, kui lapsukesedki kolmelpeval leivakoorukest ei ne! Mina lamasin siis noh, teadagi kuidas! lamasin joobnuna ja kuulen, kuidas minuSonja (ta on vaikne, ka hl on tal tasane valge peaga, noke alati kahvatu, khn) rgib: Katerina Ivanovna, kastesti pean mina niisuguse asjaga toime saama? Darja Frantsovna aga, keegi kuritahtlik naisterahvas, kes on kapolitseile mitmekordselt tuttav, kis perenaise kaudu kolmel korral juba jrele kuulamas. Aga mis siis, vastab Ka-terina Ivanovna pilkavalt, mida seal hoida? Enne mul varandust! Kuid rge sdistage, rge sdistage, armulinehrra, rge sdistage! See polnud mistusega rgitud, vaid rrituses, haigelt ja nljaste laste karjumise ajal, pealegienam haavamiseks kui otseses mttes eldud Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipeakui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nlja prast, kohe kukub neid peksma. Ja nii kella kuue paiku ma nen: Son-jake tuseb les, paneb rtiku phe, mantli selga ja lahkub kodunt. Tagasi tuli peale kella heksat. Tuli, ja otseteedKaterina Ivanovna juurde, ning ladus tema ette lauale kolmkmmend hberublatkki. Ei lausunud seejuures snagi,oleks korra vaadanudki, vttis ainult meie suure rohelise hukesest kalevist rtiku (meil on niisugune hine villanertik), mssis sellega oma pea ja no sna kinni ja heitis voodisse, silmad seina poole, ainult lad ja keha vrisesidMina aga, nagu ennistki, lamasin ka nd Ja siis ngin ma, noormees, ngin, kuidas prast seda Katerina Ivanovna,samuti sna lausumata, Sonjakese voodi juurde astus ja kogu htu tema jalutsis plvitas, tema jalgu suudles, enamtusta ei tahtnudki, ja prast mlemad koos nnda magama uinusid, teineteise mbert kinni hoides mlemadmlemad jah mina aga lamasin joobnuna.Marmeladov ji vait, nagu oleks tal hl katkenud. Siis valas ta kki ja ruttu klaasi tis, ji selle thjaks ja khatas.Sest ajast saadik, mu hrra, jtkas ta vhese vaikimise jrel, sest ajast saadik, nnetu juhtumuse tttu ja pahataht-likkude inimeste pealekaebamisel, milleks, nagu rgitakse, eriti kaasa aitas Darja Frantsovna, et temale ei olevattarvilikku austust les nidatud, sest ajast saadik oli minu ttar Sonja Semjonovna sunnitud kollase pileti vtmaega vinud seetttu enam meiega hte jda. Ka perenaine, Amalie Fjodorovna, ei tahtnud seda lubada (aga ise ai-tas enne Darja Frantsovnale kaasa) ja ka hrra Lebezjatnikov hm! Just Sonja prast oligi tal see lugu KaterinaIvanovnaga. Esiteks pdis ise Sonjat, aga nd kki pahane: Kuidas vin mina, haritud inimene, niisugusega heskorteris elada? Katerina Ivanovna ei jtnud seda niisama, lks kaitsma noh, siis see juhtuski Ning nd astubSonja meie poole ikka nii videvikus sisse, kergendab Katerina Ivanovna koormat ja muretseb judumda sissetu-lekut Ise elab rtsep Kapernaumovi juures, ris temalt korteri. Kapernaumov on aga luukur ja kitaja ja kogutema suurearvuline pere on kitajad. Ka tema naine kitab Elavad teised kik hes toas, Sonjal on aga omaette,hes vaheseinaga Hm! jah Kige vaesemad inimesed ja kitajad jah Niipea kui ma jrgmisel hommikulles tusin, panin endale oma rbalad mber, sirutasin ked taeva poole ja lksin tema ekstsellents Ivan Afanasjevitijuurde. Tema ekstsellents Ivan Afanasjeviti tunnete? Ei? Noh, siis ei tunne te jumalameest! See on vaha vahaissanda silma ees: nagu sulav vaha! Isegi pisaraid valasid, kui olid heaks arvanud kik ra kuulata. Noh, tlebta, Marmeladov, kord juba petsid sa mu lootust Vtan su siiski veel kord oma isiklikul vastutusel, just nndatlesid nad, pea seda meeles ja mine! Katsin suudlustega tema jalgade tolmu, mttes muidugi, sest teliselt poleksta seda lubanud, ta oli ju uute riiklikkude ja haritud mtetega inimene ja krge aukandja; tulin koju tagasi ja niipeakui teatasin, et olen jlle teenistusse arvatud ja saan palka, issand, mis siis kll oliMarmeladov peatus jllegi suures erutuses. Sel silmapilgul tuli tnavalt sisse terve kari joodikuid, kes olid juba en-ne purjus, ja ukselt kostsid palgatud leierkasti ning seitsmeaastase lapse khisev hl, mis laulis Talukest. Algasmra. Peremees ja teenijad olid sissetulnutega ametis. Sissetulnuist hoolimata jtkas Marmeladov oma jutustust.Nhtavasti oli ta juba sna pehme, kuid mida enam ta purju ji, seda snahimulisemaks ta muutus. Mlestusedhiljutisest edust teenistuses tegid ta nagu elavamaks ja avaldusid isegi tema nos mingisuguse srana. Raskolnikovkuulas thelepanelikult.See oli, armuline hrra, viis ndalat tagasi Jah Niipea kui nad mlemad, Katerina Ivanovna ja Sonjake, sellestteada said, issand, asusin ma kohe nagu taevariiki elama. Varemini, lama nagu lojus, ainult sim! Aga nd: kiaksekikivarvul, vaigistatakse lapsi. Semjon Zahhart on teenistuses ra vsinud, puhkab, tss!! Enne teenistust joodavadmind kohviga, keedavad rska koort! Ehtsat rska koort hakkasid teised muretsema, kas kuulete! Ja kust nad mulleviisaka mundri jaoks raha kokku ajasid, ksteist rubla viiskmmend kopikat, seda ei mista ma. Saapad, kalinguristmaniskid suureprased, munder, kik ajasid kokku heteistkmne ja poole eest, ning toredasti. Tulin esimeselpeval teenistusest, vaatan: Katerina Ivanovna on kaks toitu valmistanud, supp ja soolaliha mdarikaga, millest meiltnini polnud aimugi. Temal endal pole mingisuguseid riideid see thendab mitte mingisuguseid, aga nd oleksnagu vrusele minemas, kenasti riides, ja mitte, et midagi oleks, vaid lihtsalt ei millestki oskavad teised kik teha:kammivad pea, mingisugune puhas kraeke, kisepealsed, ja juba ilmub hoopis teine isik, noorem, kenam. Sonjake,mu kullake, toetas ainult rahaga, minul endal aga, rgib ta, pole esialgu viisakas sagedamini teil kia, ehk olgu siis

12 PEATKK 3. II

videvikus, et keegi ei neks. Kuulete, kas kuulete? Heitsin prast lunat magama ja mis te arvate, Katerina Ivanovna eikannatanud vlja: ndala eest lksid perenaisega, Amalia Fjodorovnaga, riidu, aga nd kutsus teise tassi kohvi jooma.Kaks tundi istusid teised ja sosistasid isekeskis, et: Semjon Zahhart kib nd teenistuses ja saab palka, ilmus isetema ekstsellentsi juurde ja tema ekstsellents tuli ise vlja, kiki kskis oodata, Semjon Zahharti aga viis kttpidikigist mda oma kabinetti. Kuulete, kas kuulete? Mina, Semjon Zahhart, elnud tema ekstsellents, mletanmuidugi teie teeneid, olgugi et sellest kergemeelsest nrkusest kinni pidasite, aga kuna te nd totate end parandadaja pealegi, et meil ilma teieta halvasti lks (kuulge, kuulge!), siis usaldan nd teie ausna. See thendab, kik sellemtles ta ise vlja ja mitte kergemeelsuse tttu, mitte ainult kiituseks! Ei, ise usub kike, oma kujutelmadega lohutabend, jumala eest! Ja mina ei mista teda hukka; ei, seda ei mista ma mitte hukka! Kui ma kuus peva tagasi omaesimese palga kakskmmend kolm rubla nelikmmend kopikat tervelt koju tin, nimetas ta mind maimukeseks.Ah sind, maimukest! tles ta. Ja seda nelja silma all, mistate? Ja ometi, mis ilu minus veel on vi mis abikaasama olen? Ei, npistas palet. Oi sind, maimukest! tles ta.Marmeladov peatus, tahtis nagu naeratada, kuid kki hakkas tema lug hplema. Siiski sai ta endast varsti vitu.See krts, klvatu vlimus, viis d heinalotjadel ja viinatoop, hes sellega aga ka haiglane armastus oma naise japerekonna vastu ajasid kuulaja peas kik segi. Raskolnikov kuulas pnevusega, kuid haiglase tundega. Ta oli endapeale pahane siiatuleku prast.Armuline hrra, armuline hrra! hdis Marmeladov toibudes. Oo, mu hrra, teile ehk on see kik naeruks naguteistelegi, ttan teid ainult oma koduse elu viletsate ja rumalate ksikasjadega, noh, aga minule pole see naeruks! Sestmina vin kike seda tunda Ja kogu selle paradiisliku peva oma elus ja terve selle htu viibisin ma isegi hljuvaisunistusis: thendab kuidas ma kik korraldan, lapsukesed riidesse panen ja emale raha annan ja oma ainsa ttrehbielust perekonna rppe tagasi toon Ja palju, palju muud See on lubatav, hrraNoh, mu hrra (Marmeladovnagu vpatas kki, tstis pea ja vaatas oma kuulajale ainiti silma), noh, kuid juba teisel peval, prast kiki neidunistusi (see on just viis peva tagasi), nppasin ma htul kavala pettusega, nagu varas si, Katerina Ivanovna jreltkirstuvtme, vtsin kik, mis toodud palgast jrele jnud, kui palju just, ei mleta enam, ja nete, vaadake mind,kik! Viiendat peva olen ma kodust ra; seal otsitakse mind, teenistusel on lpp, munder on Egiptuse silla juureskrtsis, mille asemele sain selle kehakatte ja kik on otsas!Marmeladov li rusikaga endale otsaette, litsus hambad kokku, sulges silmad ja toetas knarnuki tugevasti lauale.Kuid rikese aja prast muutus ta ngu ja mingisuguse silmakirjaliku kavaluse ning tehtud hbematusega vaatas taRaskolnikovile otsa, hakkas naerma ja tles:Tna kisin Sonja juures, kisin raha peaparanduseks nurumas! He-he-hee!Ega ta ometi andnud? hdis keegi sissetulijate seast, hdis ja hakkas ise tiest krist naerma.Sellesama pooltoopi ostsin tema raha eest, tles Marmeladov, prdudes ainuksi Raskolnikovi poole. Otsiskolmkmmend kopikat vlja, omaenda ktega, viimased, kik, mis oli, ngin oma silmaga Ei elnud midagi,vaatas ainult vaikides mulle otsa Mitte maa peal, vaid seal seal kurdetakse nnda inimeste prast, nutetakse,kuid ei heideta ette, ei heideta! Aga see on kige valusam, kige valusam, kui ette ei heideta! Kolmkmmendkopikat, jah. Aga temale endalegi on seda praegu vaja, eks? Mis te arvate, kallis hrra? Sest tema peab ju ndpuhtust silmas pidama. Raha maksab see puhtus, see eriline, mistate? Kas mistate? Noh, on vaja ka pumatit osta,sest kuidas siis muidu; trgeldatud seelikud, kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, et jalgu nidata, kui vee-lombist tuleb le astuda. Kas mistate, mistate, hrra, mis thendab see puhtus? Noh, kuid mina, tema lihane isa,nppasin need kolmkmmend kopikat peaparanduseks ra! Ning joon! Ning jingi juba maha! Noh, kel on siisminusugusest hale meel? Mis? On teil minust, hrra, praegu hale meel vi ei ole? Rgi, hrra, kas on hale meel vimitte? He-he-he-hee!Ta tahtis jllegi viina valada, kuid enam ei olnud. Pooltoop oli thi.Milleks sind siis haletseda? hdis peremees, kes jllegi kki nende krval seisis.Klasid naer ja isegi simusnad. Naersid ja simasid kuulajad ja ka mittekuulajad, simasid muidu niisama, ainuksieruametniku kuju vaadates.Haletseda! Milleks mind haletseda! karjus kki Marmeladov, ksi ettepoole sirutatud, psti tustes, ties vaimus-tuses, nagu oleks ta just neid snu oodanudki. Milleks haletseda, tled sa? Jah! Mind ei tule millegiprast haletseda!Mind peaks risti ldama, ristile risti ldama, mitte aga haletsetama! Kuid l risti, kohtumistja, l risti jahaletse ristildult! Ning siis lhen ma ise sinu juurde, sest ma ei janune rmu, vaid kurbust ja pisaraid! Arvad sa,peremees, et sinu pooltoop sai mulle maiuseks? Kurbust, kurbust otsisin tema phjast, kurbust ja pisaraid, maitsesinja leidsin; haletseb meid aga see, kes kiki on haletsenud ja kes mistis kiki ja kik, tema ainuke, tema on kohtu-mistja. Tema tuleb omal peval ja ksib: Aga kus on see ttar, kes ti end ohvriks kurja ja rinnahaige vrasemaja vraste vikeste laste eest? Kus on ttar, kes heitis armu oma maapealse isa, klvatu joodiku peale, ilma et oleks

13

kartnud tema julmust? Ja tleb: Tule! Kord juba andsin sulle andeks Kord andsin andeks Ka nd antaksesulle sinu paljud patud andeks, sest et sa oled palju armastanud! Ja annab andeks minu Sonjale, annab andeks,seda tean ma, et annab andeks Ennist, kui ma tema juures kisin, tundsin seda oma sdames! Ja mistab kigipeale kohut ning annab andeks headele ja kurjadele, tarkadele ja vagadele Ja kui ta lpetab kohtumistmisekigi le, hab ta ka meile: Tulge ka teie, tleb ta. Tulge, te joobnukesed, tulge, te ndrakesed, tulge, te jle-dad. Ja meie tuleme kik, tuleme hbenemata, ja seisame tema ees. Ja tleb: Teie, sead! Teil on ju metsalise kujuja metsalise tht; kuid tulge ka teie! Ja siis hakkavad rkima targad ja mistlikud: Issand! Miks vtad sa needvastu? Ja tleb neile: Selleprast vtan nad vastu, oh targad, selleprast vtan nad, oh mistlikud, et kski nendestise ei arvanud ennast selle vriliseks! Ja sirutab meile oma ked ja meie langeme maha ja hakkame nutmaja mistame kik! Siis mistame kik! Ja kik mistavad Ja Katerina Ivanovna ka tema mistab! Issand,sinu riik tulgu!Ja kurnatult ning rammetult laskus ta pingile, ilma et oleks vaadanud kellegi peale, nagu oleks ta kogu mbrusesgavas mttes unustanud. Tema snad avaldasid teatavat mju; rikeseks valitses vaikus, kuid varsti klasid endinenaer ja simusnad:Aga mistis kohut!Kll ige luiskab!Ametnik!Jne., jne.Lhme, hrra! tles Marmeladov kki pead tstes ja Raskolnikovi poole prdudes. Viige mind koju Kozelimaja, hoovi peal. Aeg on minna Katerina Ivanovna juurde.Raskolnikov tahtis juba ammugi lahkuda; teda aidata mtles ta isegi. Jalust oli Marmeladov palju nrgem kui snadesja raskelt toetus ta noormehe najale. Minna oli kaks-, kolmsada sammu. Kartus ja hirm valdasid joodikut kodulelhemale judes ha enam.Mitte Katerina Ivanovnat ei karda ma praegu, pomises ta revalt, ja mitte seda, et ta nd hakkab mind karvupidikiskuma. Mis thendavad juuksed! Juuksed on thi puru! Seda tlen ma! On isegi parem, kui hakkab kiskuma,mina seda ei karda mina kardan tema silmi jah silmi Punaseid laike tema palgeil kardan ka ja veelkardan ta hingust Oled sa ninud, kuidas selle haigusega hingatakse kui ollakse rritatud? Laste nuttu kardanma ka Sest kui Sonja pole neid stnud, siis juba ei tea ma, mis! Ei tea! Kuid peksmist ei karda Tea, hrra,et minule pole niisugused hoobid mnikord mitte valuks, vaid magusaks naudinguks Sest ilma selleta ei oska malbigi saada. On parem. Las peksab, rahustab meelt on parem Ne, juba ongi maja. Kozeli maja. Lukussepa,rikka sakslase oma vii sisse!Nad lksid hoovi pealt majja ja tusid neljandale korrusele. Trepp muutus mida krgemale, seda pimedamaks. Kelloli peaaegu ksteist ja ehkki Peterburis sel ajal veel iget d ei ole, ometi tundus lal trepil vga pime.lemisel korrusel, trepi otsa juures oli vike suitsunud uks avatud. Knlajupp valgustas verivaest tuba, mille pikkusoli kmmekond sammu. Tuba paistis tervikuna esikusse. Kik oli laiali pillutud ja korratuses, iseranis igasugusedlaste hilbud. Tagumise nurga ette oli tmmatud auklik lina. Selle taga asetses vististi sng. Toas oli ainult kaks toolija vahariidega kaetud vga rbaldunud sohva, mille ees oli vana mnnipuust kgilaud, vrvimata ja ilma linata.Lauaserval seisis knlajupike raudlhtris. Selgus, et Marmeladov elab eraldi toas, mitte aga nurgas, kuid tema tubaoli lbikidav. Uks, kust pses kaugemaisse ruumidesse vi toakestesse, milleks Amalia Lippewechseli korter olijaotatud, seisis praokil. Sealpool oli mra ja karjumist. Lagistati naerda. Nhtavasti mngiti kaarte ja joodi teed.Ajuti lendasid uksest vga valimatud snad.Raskolnikov tundis kohe Katerina Ivanovna ra. See oli hirmus khn naine, peenike, kaunis pikk ja sale, alles ilusateruugete juustega ja tepoolest punaste laikudega paletel. Ta kis ksi rinnale surudes tardunud huulil oma vikesestoas edasi-tagasi ja hingas katkendlikult ning nrviliselt. Silmad hiilgasid nagu palavikus, kuid pilk oli terav ja liiku-matu ja kustuva knlajupi viimasel valgusel, mis vreles naise nol, avaldas see tiisikushaige ja erutatud inimesengu haiglast muljet. Raskolnikovi arvates vis tal olla aastaid kolmekmne ringis ja Marmeladovile ei klvanud tatepoolest kuidagi eluseltsiliseks Sisseastujaid ta ei kuulnud ega pannud thele; nis, nagu oleks ta mingisugusesuimastuses, mis vttis kuulmise ja ngemise. Toas oli lmmatav, kuid akent ta ei avanud; trepilt tuli halba haisu,aga sinna viiv uks oli lahti; siseruumidest, lbi praokil ukse, lainetas tubakasuits, mis ta khima pani, kuid ust ta eisulgenud. Kige viksem ttarlaps, aastat kuus vana, magas prandal, kuidagi poolistukil kveras, nina sohva sissepistetud. Poiss, temast aasta vanem, vrises tervest kehast nurgas ja nuttis. Teda oli vist just enne nende tulekut peks-tud. Vanem ttarlaps heksa aastane, pikk ja peenike nagu tuletikk, seljas ainult vilets ja leni nrune srk, sellepeal paljastel lgadel vana hukesest villasest riidest mantlike, mis talle vististi paar aastat tagasi mmeldud, sest nd

14 PEATKK 3. II

ei ulatunud see enam plvinigi, seisis nurgas vikese venna krval ja hoidis oma pika, kuivetunud, tuletikusarnaseksivarrega tema kaela mbert kinni. Ttarlaps pdis nhtavasti poissi vaigistada, sosistades talle midagi ja hoidesteda igatemoodi tagasi, et ta uuesti nuuksuma ei hakkaks, kuna ta samal ajal hirmuga valvas ema jrele oma suurte-suurte tumedate silmadega, mis paistsid tema khnal ja hirmunud nol veelgi suurematena. Marmeladov langes jubaenne tuppa astumist uksel plvili ja lkkas Raskolnikovi enda ees sisse. Vrast nhes ji naisterahvas hajameelselttema ette seisma, silmapilguks nagu virgudes ja mista pdes: milleks ta kll siia sisse astus? Kuid vististi nis tallekohe, et vras lheb teistesse tubadesse, sest nende tuba oli ju lbikidav. Seda arvates ja Raskolnikovile thelepanupramata lks naine kojaukse poole, et seda kinni panna, ning karjatas kki, nhes lvepakul plvitavat meest.Ah! pistis ta hullustuses karjuma. Tulid tagasi! Kurjategija! Peletis!Kus on raha? Mis sul taskus on, nita vlja!Ja ka vrad riided seljas! Kus sinu omad on? Kus raha on? Rgi!Ja ta tormas meest lbi otsima. Marmeladov ajas kohe snakuulelikult ja alandlikult ked laiali, et seega taskutelbiotsimist kergendada. Raha polnud kopikatki.Kus siis raha on? karjus naine. Oh issand, kas testi ji ta kik maha! Kirstu ji ju kaksteist hberubla! Ja kkikargas ta hullustuses mehele karvu kinni ning vedas ta lvelt tuppa. Marmeladov ise kergendas naise vaeva, ronidesalandlikult plvili talle jrele.Ja see on mulle naudinguks! Ja see pole mitte valus, vaid nauding, ar-mu-li-ne hrra, karjus ta, kuna teda juustestraputati ja kord isegi peaga vastu prandat ldi. Prandal magav laps rkas les ja hakkas nutma. Poiss ei suutnudnurgas seda vlja kannatada, li vrisema, pistis karjuma ning jooksis koledal hirmul, peaaegu nagu mingist tvehoostaetuna e juurde. Vanem ttarlaps vrises unisest peast nagu haavaleht.Ji maha! Kik, kik ji maha! karjus vaene naine meeleheitel. Ka riided pole enam need! Nljas, nljas! (jaksi murdes nitas ta laste poole). Oo, prmuni neetud elu! Aga teil, teil pole hbi, kargas ta kki Raskolnikovikallale, tulite krtsist! Kas sina jid hes temaga? Ka sina jid temaga! Vlja!Noormees tttas sna lausumata minema. Pealegi avanes sisemine uks prani ja sealt vahtis mitu uudishimulikku.Sirutusid ettepoole hbematud, naervad pigimtsis pead, hambus paberossid ja piibud. Paistsid kuubedes kujud,hlmad sna lahti, sndsusetult kerged suvised rivad, mnedel kaardid kes. Eriti lbusalt naersid nad sel silmapilgul,kui Marmeladovit karvupidi kisti ja ta ise karjus, et see on talle naudinguks. Tulid isegi tuppa sisse; kostis lpukshvardav kiljumine: Amalia Lippewechsel ise puges ettepoole, et omal viisil rahu jalule seada ja sajandat korda vaestnaist hirmutada simuga ja ksuga homme korterist vlja kolida. Vljudes judis Raskolnikov ke taskusse pista,kahmas sealt, niipalju kui pihku hakkas, vaskraha, mida ta krtsis rubla vahetamisel oli tagasi saanud, ja pani sellethelepandamatult aknalauale. Alles trepil tulid talle teised mtted ja ta tahtis tagasi minna.Mis lolluse ma kll tegin, mtles ta. Neil on ju Sonja ja minul endal on seda vaja. Kuid arvates, et tagasi vtta onjuba vimatu ja et ta niikuinii enam poleks tagasi vtnud, li ta kega ja lks koju. Sonjale on ju ka pumatit vaja,jtkas ta tnaval astudes ja naeratas mrgiselt, raha maksab ju see puhtus Hm! Sonja aga vib-olla jb isetna pankrotti, sest on ikkagi risk punase looma peale jahti pidada kullakaevamine seega oleksid nad hommeilma minu rahata kik jnnis Ai, ai, Sonja! Missuguse kaevu leidsid! Ja tarvitavad! Ne, tarvitavad ju! Ja harjusid!Nutsid, aga harjusid! Kigega harjub inimjtis!Ta ji mttesse.Noh, aga kui valetasin, hdis ta kki tahtmatult, kui inimene tepoolest polegi jtis, mitte ldiselt, nimelt mitteterve inimsugu, siis, thendab, on kik muu ainult eelarvamused, ainult paljas pealeaetud hirm ja ei ole mingisu-guseid takistusi, ning nnda see peabki olema!

Peatkk 4

III

EPUBIII

Jrgmisel peval rkas ta hilja, prast rahutut und, mis teda ei kosutanud. Ta rkas sapisena, rritatuna ja kurjana ningvaatas vihaga oma toapugerikku. See oli pisitilluke toake, umbes kuus sammu pikk, oma kollakate, tolmuste ja seintellotendavate tapeetide tttu vga viletsa vlimusega, ja nii madal, et pikemal inimesel siin pisut hirm hakkas, kuna junis, et iga silmapilk vid pea vastu lage la. Mbel oli ruumikohane: kolm vana, mitte pris korras tooli, nurgasvrvitud laud, millel lebas mni raamat ja kaustik; juba ainult selle jrgi, kuidas nad tolmunud olid, vis nha, et neidpolnud juba ammugi kellegi ksi puudutanud; ja lpuks suur kohmakas sohva, mis oli Raskolnikovile sngiks ja vttispeaaegu kogu seina ja poole toa laiust enda alla; millalgi oli see sitsiga le tmmatud, aga sellest olid jrele jnudainult rbalad. Sageli magas ta siin, nagu ta oli, rivais, ilma linata, peale vttes oma kulunud vana lipilasepalitu,pea all vike padi, mille alla pani kogu hinge taga oleva pesu, puhta ja musta, et peats saaks krgem. Sohva ees seisisvike laud.Raske oli sgavamale langeda ja lohakamaks muutuda, kuid Raskolnikovile oli see tema praeguses meeleolus isegimnus. Nagu kilpkonn tmbub oma koore sisse, samuti puges ka Raskolnikov kigi eest krvale, ja isegi teenijatd-ruku ngu, kes teda pidi mmardama ja seeprast vahetevahel pilgu tema tuppa heitis, rritas tema sappi ja ti tallekrambid. Nnda juhtub mnede monomaanidega, kes on millessegi liiga keskendunud. Korteriperenaine ei andnudtalle juba kaks ndalat enam sa, aga veel tnini polnud tal mttesse tulnud alla minna asja selgitama, kuigi ta ilmalunasgita istus. Nastasja, kgitdruk ja perenaise ainuke teenija, oli rniku niisuguse meeleolu le osalt r-mus ja jttis tema juures koristamise ning phkimise tiesti, ainult aeg-ajalt, nii ndalas kord, nagu kogemata, vttista mnikord luua pihku. Tema rataski nd Raskolnikovi les.Tuse les, mis sa magad! karjus teenija tema krva res. Kell kib juba kmmet. Ma tin sulle teed; teed tahadju? Oled vist ra nlginud?rnik avas silmad, vpatas ja tundis Nastasja ra.On see tee perenaiselt vi? ksis ta, pikkamisi ja haiglase noga end sohval les ajades.Vi perenaiselt!Tdruk pani tema ette omaenda mranenud teekannu jrelejnud teega ja kaks kollast suhkrutkki.Sh, Nastasja, vta, ole hea, tles ta taskus kobades (rivais ta ju magaski) ja peotit vaskraha vlja tmmates,mine ja osta mulle saia. Ja vta vorstipoest natuke vorsti ka, kuid odavamat.Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi? Hea supp, eilne. Juba eile paninsinu jaoks krvale, kuid sina tulid hilja. Hea supp.Kui supp oli kohal ja Raskolnikov selle kallale asus, istus Nastasja tema krvale sohvale ja hakkas vaterdama. Ta oliklast prit ja suur lobamokk.Praskovja Pavlovna tahab politseis sinu peale kaevata, tles ta.Raskolnikov kortsutas tugevasti kulmu.Politseis? Mis tal siis vaja on?

15

16 PEATKK 4. III

Sa ei maksa ju ri ega lhe ka korterist vlja. Teadagi, mis ta tahab.Oh, kuradi pralt, see veel puudus, pomises Raskolnikov hambaid kiristades. Ei, see tuleb mulle praegu eba-sobival ajal Ta on loll! lisas ta valjult juurde. Lhen tna tema juurde, rgin temaga.Loll on ta muidugi nagu minagi, aga mis siis sina, tarkpea, lamad nagu kott, midagi pole sust asja? Varem, nagu sargid, olevat sa lapsi petamas kinud, aga misprast sa nd enam midagi ei tee?Ma teen lausus Raskolnikov karedalt ja vastu tahtmist.Mis sa teed?TdMis td?Mtlen, vastas noormees vhese vaikimise jrel tsiselt.Nastasja pahvatas laginal naerma. Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hletult,kogu kehast tsudes ja vabisedes, kuni tal endal sda pahaks lks.Oled sa mtlemisega juba palju raha kokku ajanud? sai ta viimaks lausutud.Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi petama minna. Pealegi ma slitan kige peale.ra slita kaevu.Laste petamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad? jtkas ta vastu tahtmist, naguvastaks ta omaenda mtetele.Sina tahaksid hel hoobil saada terve kapitali?Raskolnikov vaatas talle imelikult otsa.Jah, terve kapitali, vastas ta vhese vaikimise jrel kindlalt.Noh, hakka ikka vikselt peale, muidu kohutad ra; liiga hirmus kohe. Kas ma saia tooma lhen vi mitte?Kuidas soovid.Ah jaa, unustasin! Eile, kui sind kodus polnud, tuli sulle kiri.Kiri? Minule? Kellelt?Kellelt, seda ma ei tea. Andsin postimehele omast kest kolm kopikat. Kas maksad ra?Too siis kiri siia, jumala prast, too siia! hdis Raskolnikov suures revuses. Issand!Veidi aja prast oli kiri kes. No muidugi: emalt, R. kubermangust. Kirja vastu vttes ta isegi kahvatas. Juba ammugipolnud ta enam kirju saanud; kuid nd kki pitsitas veel miski muu ta sdant.Nastasja, mine ra, jumala prast; siin on kolm kopikat, ainult, jumala prast, mine ruttu ra!Kiri vrises tal kes; ta ei tahtnud seda teenija juuresolekul avada: ta tahtis selle kirjaga ksi jda. Niipea kui Nastasjaoli linud, tstis ta kirja krmesti huulile ja suudles seda; siis silmitses ta veel kaua aadressi kekirja, see oli talle tuttavja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema kekiri, ema oma, kes oli teda kunagi lugema ja kirjutama petanud.Ta viivitas; ta isegi otsekui kartis midagi. Viimaks rebis ta kirja lahti: see oli suur ja paks, kaks loodi raske; kaks suurtpostpaberi poognat olid tihedalt-tihedalt tis kirjutatud.Minu armas Rodja, kirjutas ema, juba le kahe kuu on sellest mdunud, kui ma sinuga pole kirja teel knelnud,milleprast olen ise kannatanud ja nii mnegi mtteid mlgutades unetult mda saatnud. Kuid loodetavasti sa eisdista mind selle sunnitud vaikimise prast. Sa tead ju, kuidas ma sind armastan; sina oled meile, minule ja Dunjale,ainus, sina oled meile kik, kogu meie ootus ja lootus. Mis ma siis kll le elasin, kui ma teada sain, et sa juba mitukuud tagasi likoolist lahkusid, kuna sul polnud vimalust end lal pidada, ja et tunnid ning muud sissetulekud onsul otsa lppenud! Millega visin ma sind oma saja kahekmne rublase aastapajuki juures aidata? Need viisteistrubla, mis ma sulle neli kuud tagasi saatsin, laenasin, nagu isegi tead, oma pajuki arvel siinselt kaupmehelt AfanassiIvanovit Vahruinilt. Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sber. Kuid lubades tal enda eest pajukit vljavtta, pidin ma ootama, kuni vlg tasa saab, ja see sndis alles ndsama, nii et ma sulle kogu selle aja jooksulkige vhematki ei saanud lkitada. Nd aga, tnu jumalale, saan ma sulle vististi jllegi saata ja ldse me vimend isegi oma nnega kiidelda, millest sulle tttan teatama. Ning kigepealt, aimad sa, armas Rodja, et sinu dejuba poolteist kuud minu juures elab ja et meie ka tulevikus enam lahku ei lhe. Issand olgu tnatud, e piinad onlppenud; kuid ma pajatan sulle kigest kordamda, et sa teaksid, mis siin kik on juhtunud ja mida me sinu eestoleme tnini varjanud. Kui sa mulle kaks kuud tagasi kirjutasid, et sa olevat kelleltki kuulnud, nagu tuleks Dunjal

17

palju kannatada jhkruste prast, mis talle hrraste Svidrigailovite juures on osaks saanud, ja minult tpseid andmeidprisid, mis visin ma sel ajal sinule vastata? Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tepoolest oli, siis oleksid sinaehk kik sinnapaika jtnud ja kas vi jalgsi meie juurde ttanud, sest ma tean niihsti sinu iseloomu kui ka sinutundeid, ja sa poleks lasknud oma ele liiga teha. Ka mina ise olin juba meelt heitmas, kuid mis pidin ma tegema!Isegi mina ei teadnud sel korral kogu ttt. Pearaskus seisis aga selles, et kui Dunjake mineval aastal nende juurdelastepetajaks lks, tervelt sada rubla ette vttis, tingimusel, et iga kuu palgast teatav summa vlakustutuseks mahaarvatakse, nii et tal vimatu oli kohalt lahkuda, ilma et vlg oleks ra tasutud. Selle summa aga (nd vin sulle kikseletada, kallis Rodja) vttis ta peaasjalikult selleks, et sinule kuuskmmend rubla saata, mida sa tol korral nii vgavajasid ja mis sa ka mineval aastal meilt said. Me petsime sind tookord, kirjutades, et see raha on vetud Dunjakesevarem kokkuhoitud summadest, kuid see polnud nnda, nd aga teatan sulle, kuidas asi teliselt oli, sest nd lhebkki kik jumala tahtmisel paremuse poole, ja et sa teaksid, kuidas Dunja sind armastab ja missugune hea sda talon. Tsi kll, alguses kis hrra Svidrigailov temaga vga toorelt mber ja tegi talle sgilauas istudes igasuguseidsndsusetuid ja pilkavaid mrkusiKuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid ksikasju, et sind mitteasjata erutada, kuna ju nd on kik lppenud. Lhidalt, hoolimata sellest, et Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovnaja kik teised majakondsed kohtlesid teda hsti ja suursuguselt, oli Dunjakesel vga raske, iseranis siis, kui hrraSvidrigailov vana sjamehe harjumuse tttu sattus Bacchuse mju alla. Kuid mis tuli hiljem vlja? Mtle ometi, etogaral oli juba ammugi Dunja vastu kirg rganud, kuid ta varjas seda tooruse ja plguse katte all. Vib-olla tal endalgihakkas hbi ja hirm, vttes arvesse oma vanust ja seda, et ta perekonnaisana hellitab sraseid kergemeelseid lootusi,ja seeprast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri. Vimalik ka, et ta oma toore kitumisega ja pilkamisega tahtis ainultkogu ttt teiste eest varjata. Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja sandas teha Dunjale avaliku ning hbematuettepaneku, lubades talle mitmesuguseid kingitusi ja peale selle veel jtta kik maha ja sita temaga teise klla viisegi vlismaale. Vid sa kujutleda kiki Dunja kannatusi! Otsemaid kohalt lahkuda oli vimatu mitte ainult vlaprast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid vinud kki kahtlused rgata ja selle tagajrjelperekonnas riiud tekkida. Aga ka Dunjakesele oleks see suureks skandaaliks olnud; niisama poleks asi igatahes mittejnud. Seal oli veel palju muidki phjusi, nii et Dunjal polnudmingit lootust enne kuut ndalat sellest hirmsast majastpseda. Muidugi, sa tead Dunjat, tead, kui tark ja kui kindla karakteriga ta on. Dunjake suudab nii mndagi vljakannatada ja vib isegi rmisel juhtumil endas niipalju suuremeelsust leida, et oma meelekindlust mitte kaotada.Isegi minule ei kirjutanud ta kigest, et mitte minu tuju rikkuda, aga ometi vahetasime me sagedasti kirju. Lahendustuli aga ootamatult. Marfa Petrovna juhtus kogemata pealt kuulama, kui tema mees Dunjat aias jumalakeeli palus,ja saades sellest valesti aru, sdistas ta kiges Dunjat, arvates, et tema on kigeks phjust andnud. Sealsamas aiasleidis aset hirmus stseen: Marfa Petrovna isegi li Dunjat, ei tahtnud midagi kuulda, ise aga karjus terve tunni ja andisviimaks ksu Dunja viivitamata linna minu juurde sidutada lihtsal talupojavankril, kuhu olid pillutud kik temaasjad, riided ja pesu, nagu juhtus, ilma kokku panemata ja sisse pakkimata. Aga teel tuli vihmavaling ja teotatudning hbistatud Dunja pidi talumatsiga tervelt seitseteist versta sitma lahtises vankris. Mtle nd isegi, mis visinma sulle oma kirjas kirjutada, vastuseks sinu kirjale, mille sain juba kaks kuud tagasi, vi millest kirjutada? Minaise olin ka meelt heitmas; ttt sulle kirjutada ei sandanud, sest see oleks su vga nnetuks teinud, sind kurvastanudja pahandanud ja mida oleksid vinud sinagi teha? Vib-olla oleksid iseenda hukka saatnud, pealegi keelas mindDunjake; kuid kirja thja-thjaga tita ja kskik millest kirjutada, samal ajal kui sdant niisugune mure rhub, sedama ei suutnud. Terve kuu liikusid meil linnas ringi igasugused jutud selle loo kohta ja asi lks isegi niikaugele, et meilpolnud Dunjaga plglikkude pilkude ja sosistamiste tttu enam vimalik kirikussegi minna, isegi meie eneste kuuldespeksti keelt. Kik tuttavad hoidusidmeist eemale, lakkasidmeid isegi teretamast ja mina sain kindlast allikast teada, etpoesellid ja mned kantseleiametnikud kavatsesid meid alatult solvata mrida tkatiga meie maja vravad, mistttupererahvas hakkasmeilt nudma korterist lahkumist. Kige selle phjuseks oliMarfa Petrovna, kes oli judnudDunjatjuba kigis majades sdistada ja mustata. Tema on ju siin kigiga tuttav ja sitis sel kuul alalpmata linna vahet jakuna ta armastab pisut lobiseda ning oma perekonnaasjust jutustada, iseranis aga oma mehe le igale vastutulijalekaevata, mis pole sugugi hea, siis kandis ta kogu loo lhikese ajaga mitte ainult linnas, vaid ka kogu maakonnas laiali.Mina jin haigeks, aga Dunja oli minust tugevam, ja kui sa ainult oleksid ninud, kuidas ta kike talus, isegi veel mindtrstis ja julgustas! Tema on ingel! Kuid jumala armust polnudme piinaaeg pikk: hrra Svidrigailov vttis aru phe jakahetses oma tegu, tal oli vististi Dunjast kahju, ja ta esitasMarfa Petrovnale tielikud ja silmanhtavad tendid Dunjastuse kohta, nimelt kirja, mille Dunja juba enne seda, kuiMarfa Petrovna nad aias tabas, oli sunnitud Svidrigailovilekirjutama ja ktte andma, et hoiduda isiklikest seletustest ja salajastest kokkusaamistest, mida Svidrigailov tungivaltnudis. See kiri ji prast Dunja rasitu hrra Svidrigailovi ktte. Kirjas oli Dunja kige gedamal viisil ja tismeelepaha teinud Svidrigailovile etteheiteid tema autu kitumise prast just Marfa Petrovna suhtes, talle meeldetuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi nnetumaks tehaniikuinii nnetut ja kaitsetut ttarlast. he snaga, armas Rodja, see kiri oli nii llalt ja liigutavalt kirjutatud, et maseda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma ei tuleks. Peale selle tunnistasidDunja kasuks ka teenijad, kes ngid ja teadsid palju rohkem, kui hrra Svidrigailov ise arvas, nagu see harilikultikka on. Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja uuesti maha rabatud, nagu ta ise meile tunnistas, kuid selle eest

18 PEATKK 4. III

sai ta Dunja stuses tiesti kindlaks ja juba jrgmisel peval, phapeval, sitis ta kirikusse ja palus seal plvilimaas jumalaemalt endale judu uue katsumuse kandmiseks ja oma kohuse titmiseks. Kirikust aga sitis ta otseteedmeile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, rkis kik, nuttis kibedasti ja kigest sdamest kahetsedes kallistasta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt lks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kikidessemajadesse. Dunja ning tema kitumise ja tundmuste lluse kohta kige meelitavamaid snu kasutades ja pisaraidvalades seadis ta tema stuse uuesti jalule. Veel enam, ta nitas ja luges kigile Dunjakese kirja, mille see oli hrraSvidrigailovile kirjutanud, ja laskis sellest isegi rakirjad teha (mis minu arvates juba leliigne oli). Nnda tuli talmitu peva jrjest linnas tuttavaid klastada, sest mned hakkasid juba pahaks panema, miks teisi on neist paremakspeetud; niiviisi tekkis jrjekord, sest igas majas oldi ootel ning teati juba ette, et sel ja sel peval loeb Marfa Petrovnanende juures seda kirja, ja igale lugemisele kogunes isegi jlle neid, kes olid seda kirja juba mitu korda kuulnudniihsti endi kodus kui ka jrjekorras olevate tuttavate juures. Minu arvates oli selles kiges nii paljugi learust, kuidMarfa Petrovnal on juba kord niisugune iseloom. Vhemalt seadis ta Dunjakese au tiesti jalule ja kogu selle loo alatuslanges kustutamatu hbiga tema mehe kui peasdlase kaela, nii et minul on temast isegi kahju; liiga karmilt talitatiselle peastprunuga. Dunjat hakati kohe mitmele poole kutsuma tunde andma, kuid tema tles ra. ldse muutusidkik tema vastu eriliselt aupaklikuks. Peaasjalikult see kik aitas kaasa selleks ootamatuks juhtumiks, mille tttund, viks elda, kogu meie elusaatus muutub. Tea, armas Rodja, et Dunjale tuli peigmees kosja ja et Dunja onandnud juba oma nusoleku, mille tttu sinule viivitamata ruttan teatama. Ja ehk kll see asi on otsustatud sinult nuksimata, ei pane sa seda vististi ei minule ega ele pahaks, sest nagu isegi kigest ned, polnud selle asjaga vimalikviivitada vi seda kuni sinult vastuse saamiseni edasi lkata. Ja pealegi poleks sina vinud ainult kaudsete andmetejrgi asja phjalikumalt kaaluda. Asi juhtus jrgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovit Luin on juba uenunik ja MarfaPetrovnale kaugelt sugulane, milleprast see ka palju kaasa aitas. Pjotr Petrovit alustas sellega, et avaldas MarfaPetrovna kaudu soovi meiega tuttavaks saada; vtsime ta nagu kord ja kohus vastu, ji teine meil kohvi, aga jubajrgmisel peval saatis ta kirja, milles vga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust.Ta on tkas ja asjalik inimene ning kiirustas Peterburi sitma, misprast talle oli iga minut kallis. Iseenesestki mistaolime alguses vga llatatud, sest et kik sndis liiga ruttu ja ootamatult. Arutasime ja mtlesime kahekesi koos koguselle peva. Tema on usaldusvrne ja varanduslikult kindlustatud inimene, teenib kahes kohas ning tal on juba omakapital. Tsi, ta on juba nelikmmend viis aastat vana, kuid vlimuselt on sna kena ja vib veel naistele meeldida,ning ldse on ta kllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut snge ja nagu krgivitu. Kuid see vib-olla nib ainultnnda esimesel silmapilgul. Hoiatan sind, armas Rodja, et kui teda Peterburis kohtad, mis snnib ige pea, siis ratee otsust liiga ruttu ja lepeakaela, nagu see sinule omane, kui ehk esimesel silmapilgul sulle temas midagi ei meeldi.Rgin seda igaks juhuks, kuigi ma kindel olen, et ta jtab sulle hea mulje. Pealegi selleks, et kskik missugustinimest tundma ppida, peab temale lhenema samm-sammult ja ettevaatlikult, et mitte eksituste ja eelarvamusteksi sattuda, mida prastpoole on vga raske parandada ja heaks teha. Pjotr Petrovit on aga paljude tunnuste jrgivga auvrne mees. Juba oma esimesel klaskigul avaldas ta meile, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid niipaljuski jagab ta, nagu ta ise tles, meie noorima suguplve veendumusi ja on igasuguste eelarvamuste vaenlane.Ta rkis veel palju muudki, sest ta nib olevat pisut nagu auahne ja armastab vga, et teda kuulatakse, kuid see polepeaaegu ldse ju pahe. Mina, mistagi, taipasin vhe, kuid Dunja seletas mulle, et kuigi ta on vikese haridusegainimene, on ta siiski tark ja nhtavasti heasdamlik. Sina tead ju oma e karakterit, Rodja. Ta on kindla loomuga,arukas, kannatlik ja suuremeelne ttarlaps, kuigi ge, mida ma temas olen hsti tundma ppinud. Muidugi poletema ega ka Pjotr Petroviti poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel llameelne olend naguingel ja peab oma kohuseks nnelikuks teha meest, kes omakorda jlle tema nne eest hoolitseks. Selles, et meestema nne eest muretseks, pole meil tnini suuremat phjust kahelda, ehk kll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisutlepeakaela sai otsustatud. Pealegi on ta vga kaalutlev mees ja taipab muidugi, et tema abielunn on seda kindlam,mida nnelikumaks saab Dunjake tema naisena. Et ta iseloomus on aga mningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseidvanu harjumusi ja nende mtetes isegi mningaid lahkhelisid (millest isegi kige nnelikumates abieludes mda eipse), siis tles selle kohta mulle Dunjake ise, et tema on endas kindel; et pole mingit phjust muretseda ja ettema suudab paljugi vlja kannatada, tingimusel, kui muud suhted on ausad ja iglased. Alguses niteks paistis PjotrPetrovit minulegi nagu kredana; kuid see vib oleneda just sellest, et ta on otsekohene inimene, ja tingimata ongisee nnda. Niteks tles ta teisel klaskigul, kui ta oli Dunjalt nusoleku saanud, et juba varem, kui ta Dunjat veelei tundnudki, otsustanud ta vtta ausa tdruku, kuid ilma kaasavarata ja tingimata niisuguse, kes on juba viletsustmaitsenud, sest, nagu tema seletab, mees ei pea oma naisel millegagi kohustatud olema, kuna ju palju parem on, kuinaine meest oma heategijaks peab. Lisan juurde, tema tles seda pisut pehmemalt ja lahkemalt, kui mina kirjutan, sestmina olen tema tpse vljenduse unustanud, mletan ainult mtet ja pealegi ei elnud ta seda koguni mitte meelega,vaid nhtavasti kogemata, kneluse geduses, nii et ta seda prast katsus parandada ja pehmendada; kuid minuletundus see ometi pisut kredana ja nnda rkisin sellest prast Dunjale. Kuid Dunja vastas minule isegi pahaselt, etsnad pole veel tegu, ja see on muidugi tsi. Enne otsustamist ei maganud Dunja kogu ja arvates, et mina jubamagan, tusis ta voodist ja kis otsa toas edasi-tagasi; viimaks laskus ta phapildi ette plvili ja palvetas seal kauaning hrdalt, hommikul aga teatas minule, et on otsusele judnud.

19

Ma juba thendasin, et Pjotr Petrovit sidab nd Peterburi. Tema ajab seal suuri asju ja ta tahab Peterburis avalikuadvokaadikontori avada. Tema teotseb juba ammugi mitmesuguste hagide ja protsesside alal ja hiljuti alles vitis tasuure protsessi. Peterburi peab ta muuseas veel selleprast sitma, et tal on seal suurem asi senatis ajada. Nnda siis,armas Rodja, vib ta ka sinule vga kasulik olla, isegi kiges, ja meie Dunjaga arvasime, et tnasest pevast pealeviksid ka sina oma tulevasele karjrile kindla aluse panna ja viksid oma saatuse selgesti mratuks lugeda. Oo,kui see ometi teostuks! See oleks niisugune nn, et seda ei viks millekski muuks pidada kui aga kigevgevamaarmuks. Dunja ei teegi muud, kui aina unistab sellest. Meie juba riskisime selles suhtes Pjotr Petrovitiga mne snarkida. Tema avaldas oma mtteid ettevaatlikult ja tles, et, muidugi, kuna tema ju ilma sekretrita lbi ei saa, siison iseenesestki mista parem palka maksta sugulasele kui vrale, kui aga too ametis klblikuks osutub (vi sina eipeaks klblikuks osutuma!), ometi avaldas ta siinsamas kahtlust, kas sinu likoolipingud sulle kllalt aega jtavadtema kontoris ttamiseks. Sellega asi tol korral lppeski, kuid Dunja ei mtlegi muust kui aga ainult sellest. Jubamitu peva on ta nd mingisuguses palavikus ja on koostanud isegi terve plaani selle kohta, kuidas sa prastpooleviksid olla Pjotr Petroviti abiliseks vi isegi kompanjoniks asjade ajamises, seda enam, et ka sina pid igustea-duskonnas. Mina, Rodja, olen temaga tiesti hel arvamusel ja pooldan tema kavatsusi ning lootusi, pidades neidtiesti tenolisteks; ja hoolimata Pjotr Petroviti praegusest, vga arusaadavail phjusil piklevast vastusest (temaei tunne ju veel sind), usub Dunja ometi kindlasti, et ta saavutab kik oma hea mjuga tulevase mehe peale. Muidugimista hoidusime meie snagi lausumast Pjotr Petrovitile oma kaugemaist unistusist, peaasjalikult aga sellest, et si-na tulevikus tema kompanjoniks saad. Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene ja temale vib-olla oleks seekik ainult unistusena tundunud, misprast ta ehk seda vga kuivalt oleks kuulda vtnud. Ei mina ega ka Dunja polelausunud poolt snagi oma kindlast lootusest, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, seni kui oled veel likoolis; meei rkinud seda selleprast, et, esiteks, see snnib tulevikus iseenesestki ja et tema ilma learuste snadeta ise sedasulle pakub (ega ta siis ometi selles Dunjale eitavat vastust anna), seda enam, et sina vid ju kontoris tema paremakskeks muutuda ja saad abi mitte heateona, vaid oma teenitud palgana. Nnda tahab Dunjake seada ja mina olen te-maga tiesti hel nul. Teiseks ei rkinud me selleprast, et mina tahtsin sind temaga teie eelseisvas kokkusaamiseshesugusesse seisukorda panna. Kui Dunja vaimustuses sinust rkis, siis ta vastas, et iga inimest peab kigepealtoma silmaga ngema, kui tema le otsustada tahetakse, ja et tema jtab endale iguse ise sinu kohta otsuse teha siis,kui ta sinuga tutvub. Tead mis, minu kallis Rodja, mulle nib mnesuguste kaalutluste phjal (mis ometi kuidagiei puuduta Pjotr Petrovitit, vaid nii-elda isiklikult mind ennast, isegi vib-olla mind kui vanaeite, minu eidelikketujusid), mulle nib, et mina vib-olla teen paremini, kui ma prast nende abielu eraldi elama asun. Ma olen tiestikindel, et Pjotr Petrovit on niivrd suursugune ja peenetundeline, et ta ise mind kutsub ja mulle ette paneb mitteenam ttrest lahkuda, ja kuigi ta tnini veel sellest ei ole rkinud, siis enesestki mista selleprast, et ilma snadetagion see selge; kuid mina loobun sellest. Elus olen ma nii mnigi kord thele pannud, et mmad pole meestele mittevga meeltmda, aga mina ei taha kellelegi ka kige viksemakski raskuseks olla ning tahan pealegi tiesti vabaksjda, kuni mul veel on mingisugune oma leivapaluke ja niisugused lapsed nagu sina ja Dunja. Kui vimalik, siis asunteie mlema lhedusse, sest et kige mnusama hoidsin ma kirja lpuks: tea siis, mu armas sber, et vib-olla saamevarsti kik kokku ja kallistame ksteist peaaegu kolmeaastase lahusoleku jrel! Juba on kindlasti otsustatud, et minaja Dunja sidame Peterburi, millal just, ei tea, kuid igal juhul vga, vga varsti, isegi vib-olla ndala prast. Kikoleneb Pjotr Petroviti korraldustest, kes niipea kui ta Peterburis on ringi vaadanud, meile sna saadab. Tema tahabmnesugustel phjustel abielu slmimisega rutata ja kui vimalik, pulmad veel ndsama enne paastu ra pidada, vikui see aja lhiduse tttu ei nnestu, siis kohe prast Uspenski paastu. Oo, kui nnelik ma olen, et saan suruda sindoma rinnale! Dunja on rmurevuses sinuga kokkusaamise prast ja tles kord naljatades, et juba ainult selleprastlheks Pjotr Petrovitile mehele. Ta on ingel! Tema ei kirjuta omalt poolt midagi kirjale juurde, vaid kskis ainultmul kirjutada, et temal on nii palju sinuga rkida, nii palju, et tal praegu isegi ksi kirjutamiseks sna ei kuula, sestmne reaga ei suuda midagi ra elda, ainult teed enese rahutuks; kskis sind tugevasti kallistada ja arvutul hulgalsuudlusi saata. Kuid selle peale vaatamata, et meie vib-olla ige pea isiklikult kokku saame, saadan ma sulle siiskineil pevil raha, vimalikult palju. Niipea kui kik teada said, et Dunja lheb Pjotr Petrovitile, suurenes kki minulaenuusaldus ja ma tean kindlasti, et Afanassi Ivanovit mulle nd pajuki arvel isegi kuni seitsekmmend viis rublausaldab anda, nii et ma sinule vin rublat kakskmmend viis vi isegi kolmkmmend saata. Saadaksin rohkemgi,kuid kardan eneste teekulude prast; ja olgugi et Pjotr Petrovit nii hea oli ja osa meie pealinnateekonna kuludestenda kanda vttis, nimelt oli ta ise valmis oma kulul meie asju ja suurt kohvrit kohale toimetama (kuidagi tuttavatekaudu), aga ometi peame ka Peterburisse judmist arvestama, kuhu ei vi ometi ilma kopikata ilmuda, vhemaltesimesil pevil. Muuseas arvasime Dunjakesega kik tpipealt vlja ja selgus, et tee nuab vhe kulusid. Raudteenion meil ainult heksakmmend versta ja igaks juhuks leppisime juba he tuttava voorimehega kokku; raudteel vimeDunjaga vga hsti kolmandas klassis sita. Nii et ma sinule mitte kakskmmend viis, vaid tingimata kolmkmmendrubla saan npistada. Kuid kllalt; kaks poognat on otsast otsani tis ja ruumi enam ei ole; see on kogu meie lugu;noh, on ka palju sndmusi kogunenud! Nd aga, minu kallis Rodja, suudlen sind kuni peatse jllengemiseni jannistan sind oma emaliku nnistusega. Armasta Dunjat, oma de, Rodja; armasta teda nnda, nagu tema sind ar-mastab, ja tea, et tema armastab sind piiritult, enam kui iseennast. Tema on ingel, aga sina, Rodja, oled meile kik

20 PEATKK 4. III

kogu meie ootus ja lootus. Kui aga sina nnelik oleksid, siis oleme seda ka meie. Palud sa veel endiselt jumalat,Rodja, ja usud sa veel meie looja ja lunastaja headusse? Kardan oma sdames, kas pole ka sind puudutanud uuemmoodne uskmatus? On see nnda, siis palvetan sinu eest. Tuleta meelde, mu armas, kuidas veel lapseplves, kui isaalles elas, sa oma palveid minu plvedel lllitasid ja kuidas me siis kik olime nnelikud! Jumalaga vi parem jllengemiseni! Slelen sind kvasti-kvasti ja suudlen lugemata kordi.Kuni hauani sinuPulheeria Raskolnikova.

Peaaegu kogu aeg, kui Raskolnikov luges, juba kirja algusest peale, oli tema ngu pisaraist mrg; lugemist lpetadesaga oli tema ngu kahvatu, krampidest viltu kistud ja huulil vingerdas maona raske, sapine ja kuri naer. Ta laskispea oma viletsale ja kulunud padjale ning mtles, mtles kaua. Ta sda peksles tugevasti ja ta mtted olid suuresrevuses. Viimaks muutus see kollane toapugerik talle kitsaks ja umbseks, nagu oleks see mni kapp vi kast. Pilk jamtted nudsid avarust. Ta vttis kbara ja lks vlja, ilma et oleks kartnud kedagi trepil kohata: unustas selle hoopis.Teekonna aga valis Vassili saare poole mda V. prospekti, nagu tttaks ta sinna mne asja prast, kuid harjumuseajel lks ta ometi teed thele panemata, endamisi sosistades ja isegi kuuldavalt rkides, millega pani mdaminejaidvga imestama. Paljud pidasid teda joobnuks.

Peatkk 5

IV

EPUBIV

Ema kiri piinas teda. Kuid thtsama, peapunkti kohta polnud tal silmapilgukski kahtlust, juba kirja lugemisel mitte.Sisuliselt oli ta ksimuse oma peas juba lplikult otsustanud: Kuni mina elan, ei tohi seda abielu olla, ja hrra Luinkigu kuradile!Sest see asi on selge, pomises ta endamisi naeratades ja juba ette oma otsuse edu le kurjalt rmustades. Ei, ema,ei, Dunja, teiemind ei peta! Ja veel vabandavad,miks nadminult nu ei ksinud ja ilmaminuta otsustasid!Muidugi!Arvavad, et nd pole enam vimalik katkestada; eks vaatame, kas on vi mitte! Missugune mjuv ettekne: PjotrPetrovit on niisugune asjalik inimene, et naistki ei saa muidu vtta kui posthobustel, peaaegu raudteel. Ei, Dunjake,nen ja mistan kik, millest sa minuga mtled nii palju rkida; tean ka seda, millest sa kogu mtlesid, toasedasi-tagasi kies, ja misprast sa Kaasani jumalaema ees palvetasid, mis seisab ema magamistoas. Kolgatale onraske minna. Hm! Siis thendab on juba lplikult otsustatud: lhete asjalikule ja ratsionaalsele inimesele mehele,Avdotja Romanovna, inimesele, kel on oma kapital (kel on juba oma kapital, see on soliidsem ja mjuvam), kes teenibkahes kohas ja kes pooldab meie noorema suguplve veendumusi (nagu ema kirjutab) ning on nhtavasti hea, naguDunjake ise arvab. See nhtavasti on kige suureprasem. Ja sama Dunjake lheb selle nhtavasti tttu mehele!Suureprane! Suureprane!Kuid on siiski huvitav, milleks ema kirjutas mulle sellest nooremast suguplvest? Kas lihtsalt isiku karakterisee-rimiseks vi kaugema eesmrgiga: et muuta minu meelt hrra Luini kasuks? Oh teid kavalaid! Huvitav oleks veelht asjaolu selgitada: missugusel mral olid nad teineteise vastu avameelsed sel peval ja sel l ning kogu seeviimane aeg? Kas rgiti kik snad avameelselt ja varjamata vi mistsid mlemad, et hel kui ka teisel oli sdamesja meeles ks ja seesama, nii et polnud mtet sellest valjult rkida ja asjata snu pillata. Vist nnda see osalt oligi;kirjast on nha: emale tundus ta pisut kredana, ja naiivne emake lks kohe oma thendustega Dunjakese juurde.Too aga iseenesestki mista sai pahaseks, vastas tusaselt. Muidugi! Keda see hulluks ei ajaks, kui asi on arusaadavilma naiivsete ksimustetagi ja kui on otsustatud, et asjatu oleks rohkem rkida. Ja mis ta mulle seal kll kirjutab:Armasta Dunjat, Rodja, tema aga armastab sind rohkem kui iseennast; kas ehk teda salajas sdametunnistus eipiina, et ta ttrele loa andis end poja eest ohvriks tuua? Sina oled meie lootus, sina oled meile kik! Oo, emake!Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini ja kui ta praegu oleks hrra Luinit kohanud, siis oleks ta tollevististi tapnud!Hm! Tsi, jtkas ta, jlgides oma peas keerlevaid mtteid, tsi, inimesele peab lhenema pikkamisi ja ette-vaatlikult, et teda tundma ppida; kuid hrra Luin on lbipaistev. Peaasi, ta on asjalik inimene ja nhtavasti hea:ega see ometi nali ole, vttis enda peale kraami edasitoimetamise, suure kohvri toob omal kulul kohale. Nojah, miksta siis hea ei ole? Nemad aga mlemad, mrsja ja ema, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker (minaolen ju selles kllalt sitnud!). Pole viga! On ju ainult heksakmmend versta, siis vime vga hsti kolmandasklassis sita tuhatkond versta. Vga mistlikult talitatud: sea suu sekki mda; aga teie, hrra Luin, mis on siisteiega? See on ju teie mrsja Ja teil ei vinud ju ometi teadmata olla, et ema oma pajuki arvel laenab? Muidugi,teil on ju siin hine riline ettevte, vastastikused tulud ja hesuurused osad, thendab ka kulud pooleks; sool-leibhine, aga tubakas eraldi, nagu vanasna tleb. Isegi siin li see asjalik inimene nad pisut le: kraamivedu maksabju vhem kui nende eneste sit, vimalik ka, et kraam lheb maksuta. Kas nad siis testi kumbki seda ei ne vi eipane nad seda meelega thele? Ja pealegi on nad vga rahul! Kui veel melda, et need on alles ied, kuna pris vili

21

22 PEATKK 5. IV

on alles ees! Peaasi, mis on siin thtis: mitte kitsidus, mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju prastiseabielu toon, ennustus Ja mis see ema kll prassib? Millega ta ige Peterburi ilmub? Kolme hberublatkiga vikahe piletikesega, nagu rgib see vanaeit hm! Millest ta siis prastpoole loodab Peterburis elada? Mingisu-gustel phjustel on ta juba judnud aimata, et tal pole enam vimalik Dunjaga kokku jda, kui see mehele lheb,isegi mitte esialgu! See armas inimene, vimeespoeg nimelt, on siin asjade tsise seisukorra kuidagi vlja lobisenud,andes end tunda, kuigi ema mlema kega pab tagasi trjuda: Ma ise loobun. Mille peale ta siis loodab? Sajakahekmne rublase pajuki peale, millest Afanassi Ivanovit oma vla maha arvab? Hakkab peartikuid heegeldama,kisepealseid vlja mblema, oma vanu silmi rikkuma? Kuid ma tean, et peartikud lisavad aastas saja kahekmneleainult kakskmmend juurde. Thendab, ikkagi loodavad hrra Luini ilsate tundmuste peale: Ise teeb nii-elda et-tepaneku, ise palub. Vta npust! Nnda on nende Schilleri ilusate hingedega alati: kuni viimse silmapilguni ehivadnad inimest paabulinnusulgedega, viimse silmapilguni loodavad head, mitte kurja; ja olgugi et asja teist klge ettetunnevad, ometi ei lausu nad endale varem mingi hinna eest seda tsist sna; ainult juba sellest meldeski kisub neilsda kokku; mlema kega trjuvad ttt eemale, just selle silmapilguni, kus see kenasti ehitud inimene oma keganeil nina vnab. Huvitav, kas hrra Luinil on aumrke? Vean selle peale kihla, et Anna on tal npaugus ja et takannab seda podrtsikute ja kaupmeeste juures lunal kies. Vib-olla kannab pulmapevalgi! Muide, kurat vtkuteda!Noh olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake,mu armas, ma tunnen ju teid! Te kisite juba kahekmnendat, kui me teineteist viimati ngime; teie iseloomust sainma juba siis aru. Ema kirjutab, et Dunjake suudab nii mndagi vlja kannatada. Seda ma teadsin. Ma teadsin sedajuba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat melnud sellele, et Dunjake suudab niimndagi vlja kannatada. Kui ta juba hrra Svidrigailovit hes kigi tagajrgedega suudab taluda, siis, thendab,suudab ta tepoolest nii mndagi. Ja nd arvasid nad korraga, et ta suudab vlja kannatada ka hrra Luinit, kesarendab vaesusest vetud ja meeste poolt heategudega leklvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendabseda teooriat peaaegu juba esimesel kohtumisel. Noh, oletame, et ta keel komistas, kuigi ta on ratsionaalne inimene(nii et vib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmrgiks vimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja! Temaleon ju see inimene lbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sb ennem ainult musta leiba ja rpab vettpeale, aga oma hinge ta juba ei m, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest, hrra Luinist rkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja noh, muidugi poleta ka nd muutunud!Mis seal rkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaegmda kubermangu lastepetajannana mber kolada, aga ometi tean ma, et ennem ttab mu de neegrina kuskilistandikus vi ltlasena baltisakslase juures, kui et ta enese seoks vaimu ja klblat tunnet rvetava inimesega, keda taei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tttu! Ja kuigi hrra Luin olekspuhtast kullast vi briljandist, ka siis ei oleks ta nus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga ndnus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda prast, oma mnususe tttu, isegi enese surmastpstmiseks ei mks ta end, kuid teise heaks mb kll! Armsa ja jumaldatu eest mb enda! Kogu see konks sellesseisabki: venna vi ema heaks on ta valmis ennast mma. Ta mb kik! Oo, siis niisugusel juhul surume ka omaklbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi sdametunnistuse, kik. Hukkugu elu! Ainultet aga meie armastatud olendid nne maitseksid! Veel enam, selleks mtleme vlja oma kasuistika, lheme jesuiitidejuurde kooli, ning mneks ajaks vib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nnda on vaja, nnda on tepoolestvaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kik on selge kui pev. On selge, et siin pole ksimuse eesotsaskeegi muu kui Rodion Romanovit Raskolnikov. Noh, muidugi, nnda vib teda nnelikuks teha, et ta saaks likooliskia, tusta kontoris riosanikuks, kindlustada kogu oma karjri; vib-olla saab ta prastpoole rikkaks, auvrseks,lugupeetuks ja vib-olla lpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on ksimuses Rodja, kallis Rodja, omaema esimene poeg! Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte ttart ohvriks tuua! Oo, armsad ja lekohtusedsdamed! Ja mis veel: me ehk ei prka isegi Sonja saatuse eest krvale! Sonja, Sonja Marmeladova, igavene Sonja,kuni psib maailm! Ent kas kaalusite ohvrit, kas kaalusite kahekesi igesti? Tepoolest? Kas on jukohane? On seekasulik? Mistlik? Teate, Dunjake, et Sonja saatus pole kuidagi halvem saat