koolielu portaal. esimene veerand
DESCRIPTION
Koolielu portaal 2010.-2011. õppeaastal, esimene veerand.TRANSCRIPT
2010-
2011 õ-a
Õppeaasta märksõnaks on sotsiaalne õppimine, korraldame õpilastele ja õpetajatele erinevaid
sotsiaalse tarkvara kasutamise konkursse, kirjutame õpetajatest õppija rollis, koolidest õppija rollis,
laseme õpetajatel luua ajaveebe oma õppimise kohta, räägime projektõppest ning uurime mängude
potentsiaali õppetöös.
Esimene
veerand
SISU
Koolielu portaal suunab õpetajaid ja õpilasi koostööd tegema
Koolielu konkursid 2010.-2011. õppeaastal
Jätkub õppematerjalide konkurss „Täna samm, homme teine II“
2010.-2011. ÕPPEAASTAL PLAANITU
E-kursused ja õppimisüritused Koolielus
Esimene õppimisüritus Koolielus sai läbi, Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm
Ka esimene e-kursus „Digipildid Koolielus“ oli edukas, Ingrid Maadvere ja
Siret Lahemaa
LUGEMIST
Üheskoos muutuste tuules, Kristi Semidor
Sotsiaalne meedia õppetöö rikastajana, Madli-Maria Naulainen
Veeb 2.0 vahendid õppetöös, Katrin Saks
Õpetaja rolli muutumine, Tiina Steinberg
Õpetaja e-portfoolio – kellele ja mille jaoks? Ljudmilla Roždestvenskaja
Sotsiaalne õppimine ja sotsiaalne pedagoogika (sotsiaalpedagoogika),
Reet Valgmaa
FACEBOOKI POOLT JA VASTU
Facebooki kasutamine hariduslikel eesmärkidel muutub globaalseks
teemaks, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen
Ettevaatust, Facebook! Murelik lapsevanem Kadri
Õpetaja-lapsevanema suhtlus, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria
Naulainen
ÕPILASE VAATENURK
Õpilase muutumine õppijana, Eva Viidemann
Ühe kooli kogemus: IKT-vahendid kooli juhtimisel ja Kogemuste Kojad,
Annika Remmel
ÕPETAJA ÕPPIJANA: Tiina Saamot, Mart Laanpere, Pille Slabina, Leili
Naan
TIIGRIHÜPPE SIHTASUTUS KOOLITAJANA
Tiigrihüppe koolitustele tulevad õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid,
Kristi Semidor
LUGU ÕPETAJAST: Allar Veelmaa saatuse otsustas legendaarne
matemaatikaõpetaja, Kristi Semidor
HUVITAVAT
10 põhjust, miks õpilased eelistavad e-õpet, välisajakirjanduse põhjal
Madli-Maria Naulainen
Kas sina oled 21. sajandi õpetaja, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria
Naulainen
Konkursside tulemused
ESIMENE e ÕPPIJA VEERAND
1. september 2010 kuni 30. november 2010
KOOLIELU PORTAAL SUUNAB ÕPETAJAID JA ÕPILASI KOOSTÖÖD
TEGEMA
Eelmise aasta lõpp tõi Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu
kasutajaskonnale toreda kingituse – koostöös Tallinna Ülikooli
Haridustehnoloogiakeskusega valmis uus
portaal, mille kasutusvõimalused võrreldes
eelmise versiooniga põhjalikult muutusid.
Portaali registreerunud kasutajal on
võimalik ise aktiivselt sisu luua, nagu Veeb
2.0 mõtteviisile kohane. Väärtustada tuleb
iga õpetajate loodud sisukildu – oma
töödest-tegemistest-mõtetest teistele
virtuaalses maailmas ettekujutuse
andmine rikastab kõiki kolleege.
Portaal on eelmisel kahel õppeaastal
keskendunud erinevatele õppeainetele ja
IKT kasutamise võimalustele nendes.
Esimesel aastal korraldasime ainekuude kampaania, järgmisel käsitlesime
õppeaineid aineveerandite kaupa.
Algaval õppeaastal jätsime ainepõhise lähenemise ning asusime üheskoos
ning üksteiselt õppima, ja mängime natuke ka. Õppeaasta on jaotatud
neljaks veerandiks: õppija veerand, mängude veerand, projektõppe
veerand ning kevadveerand, mil räägime metoodikavälisest ehk muust
õppekava toetavast.
Õppeaasta märksõnaks on sotsiaalne õppimine, korraldame õpilastele ja
õpetajatele erinevaid sotsiaalse tarkvara kasutamise konkursse, kirjutame
õpetajatest õppija rollis, koolidest õppija rollis, laseme õpetajatel luua
ajaveebe oma õppimise kohta, räägime projektõppest ning uurime
mängude potentsiaali õppetöös. Eraldi tahaks välja tuua veel digipiltide e-
kursuse ning harukordse võimaluse – iga õpetaja võib oma kolleegidele
korraldada väikese õppimisürituse, mille eesmärgiks on osalejatele
praktilisi oskusi anda, näiteks õppematerjalide koostamiseks või muuks.
Kõike seda võimaldab uuendatud Koolielu portaal.
Kõigi õpilaste vahel, kes õppeaasta jooksul Koolielu konkurssidel osalevad,
loositakse õppeaasta lõpus taas välja kolm Wii mängukonsooli.
Tiigrihüppe Sihtasutus on avatud uutele ideedele ning loodame, et
õpihimulised ja innovaatilised õpetajad koos oma õpilastega sellel
õppeaastal portaali pakutavatest tegemistest aktiivselt osa võtavad.
KOOLIELU KONKURSID 2010.-2011. ÕPPEAASTAL
Koolielu ootab õpilasi ja õpetajaid osa võtma konkurssidest
Veerand KONKURSID
ÕPILASTELE
KONKURSID
ÕPETAJATELE
ÕPPIJA
VEERAND 1. september
2010 kuni 30. november
2010
Audio-visuaalsete
õppematerjalide konkurss ”Minu
abivahendid õppematerjalide
omandamisel” Tähtaeg 30. november
2010
Õppematerjalide konkurss
“Täna samm, homme teine II”
Kolm tähtaega: 10. jaanuar 2011, 28. märts
2011 või 6. juuni 2011
Õppematerjalide konkurss
õpetajate võistkondadele
“1+1=3” Tähtaeg 30. november
2010
MÄNGUDE VEERAND
1. detsember 2010 kuni
31. jaanuar
2011
Mängude stsenaariumide võistlus
“Igale õpilasele oma õppemäng”
Tähtaeg 31. jaanuar 2011
Mängude analüüsimise konkurss
“Testime kontrolltööde asemel
õppemänge”
Tähtaeg 31. jaanuar 2011
Tiigrihüppe SA:
programmeerimise
konkurss “Teadjaks läbi mängu”
Tähtaeg 1. detsember 2010
“Kirjandusraal 2011”
Tähtaeg 31. jaanuar 2011,
lõppvõistlus 3. märtsil.
PROJEKTÕPPE
VEERAND 1. veebruar
2011 kuni
31. märts 2011
Tiigrihüppe SA:
õpilaskonkurss
„Targalt internetis”
Tähtaeg 1. veebruar 2011
Ajaveebide konkurss
“Õpetaja õppijana” Registreeruda saab 17.
jaanuarini 2011
“Klassidevaheliste
koostööprojektide
konkurss õpetajatele ja õpilastele”
Konkurss algab 1. veebruaril 2011
Tiigrihüppe SA:
eTwinningu partnerlusprojektide
konkurss
ÕPPEKAVA
TOETAV
VEERAND 1. aprillist
2011 kuni 3. juunini 2011
Õpilaste
harivate kajastuste
konkurss ”Ka väljaspool
koolitunde toimub õppimine”
Tähtaeg 3. juuni 2011
JÄTKUB ÕPPEMATERJALIDE KONKURSS „TÄNA SAMM, HOMME
TEINE II“
Et innustada õpetajaid oma loodud materjale avaldama ja jagama,
korraldab Tiigrihüppe Sihtasutus teist korda konkursi ”Täna samm,
homme teine II”. Õppematerjalide konkurss kestab terve õppeaasta, töid
saab esitada kolmeks erinevaks tähtajaks. Pärast iga tähtaega valitakse
laekunud tööde hulgas parimad, mis võistlevad edasi konkursi lõppvoorus.
Õppeaasta lõpuks peaks selguma parim veebipõhine õppematerjal, mille
loojat väärikalt Tiigrihüppe sügiskonverentsil auhinnatakse.
Konkursi tingimused
1. Konkursi viib läbi Tiigrihüppe Sihtasutus
2. Konkursile oodatakse veebipõhiseid tervik-
materjale - silmas pidades uue õppekava
rakendamist, mis vastavad Koolielu portaalis
avaldatud õppematerjalide kvaliteedinõuete-
le. Õppematerjal ei ole saanud varem rahas-
tust mõnelt teiselt organisatsioonilt. Materjal
võib olla näiteks testikogu, veebis loodud
teemalehekülg, animatsioon
jne.
3. Konkursile võib esitada nii individuaalselt
kui ka meeskonnatööna valminud õppema-
terjale.
4. Konkursi esimeses voorus oodatakse kon-
kurstöid kolmeks erinevaks tähtajaks:
10. jaanuariks 2011, 28. märtsiks 2011
või 6. juuniks 2011. Ühte ja sama tööd või
selle edasiarendust võib esitada ainult ühel
korral.
5. Pärast iga esitamistähtaega valib žürii
kõikide laekunud tööde hulgast välja kuni
viis parimat õppematerjali.
6. Kõikide välja valitud õppematerjalide
autoritega sõlmib Tiigrihüppe Sihtasutuse
litsentsilepingu.
7. Konkursile esitatav töö peab vastama
litsentsi Attribution-Share Alike 3.0 tingimustele.
8. Konkursi esimeses voorus on pärast iga tähtaega auhinnafond 25 000
krooni, mille jagamise otsustab žürii. Žüriil on õigus auhindu mitte välja
anda.
9. Kõik välja valitud õppematerjalid jätkavad võistlemist konkursi teises
voorus.
Allar Veelmaa on aktiivne õppema-
terjalide looja ning jagab oma
loodud materjale hea meelega
kolleegidega. Edu saatis Veelmaad
ka Tiigrihüppe haridusportaali
Koolielu õppematerjalide konkursil
„Täna samm, homme teine I“.
Konkursi žürii otsustas tema töö
„9. klassi matemaatikakursuse
kordamine SMART-tahvli
materjalide abil“ hinnata esimese
koha ja 20 000 krooni vääriliseks.
10. Kõikide teise vooru pääsenud õppematerjalide hulgast valitakse välja
kolm parimat. Kolmandat kohta autasustakse 5000 krooniga, teist kohta
10 000 krooniga ja esimest kohta 20 000 krooni.
11. Kõik ära märgitud õppematerjalid avaldatakse Koolilelu portaalis.
12. Konkursil osalemiseks tuleb õppematerjal sisestada Koolielu portaali
(vt õppematerjali sisestamise juhend) ning täita osalemisankeet. Töö
sisestamisel tuleb märkida võtmesõnaks „Täna samm“ ja teha
sisestusankeedil linnuke konkursitöö ette.
Uurige ka lisainfot teiste Koolielu ja Tiigrihüppe Sihtasutuse konkursside
kohta: http://koolielu.ee/pg/info/news/19
E-KURSUSED JA ÕPPIMISÜRITUSED KOOLIELUS
Koolielu ainekuude kampaania ajal said õpetajad osaleda IKT infotundides,
eelmisel õppeaastal kutsuti huvilisi osalema interaktiivsetel
õppimisüritustel, mida toimus igal veerandil üks. Sel kooliaastal tahame
õpetajatele pakkuda kahte sorti õppimisvõimalusi – Tiigrihüppe
haridustehnoloogi algatatavaid e-kursusi ning proovime veelkord
õppimisüritusi korraldada. Põnev on ju näha,
kuidas organiseerib õppetööd kolleeg teisest
Eesti otsast, pealegi säästab veebipõhiselt
üksteiselt õppimine meie kõigi aega.
Oktoobrikuus algas esimene 6-nädalane e-
kursus "Digipildid koolielus"
E-kursus, mille eestvedajaks on Tiigrihüppe SA
ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog
Ingrid Maadvere, on mõeldud õpetajatele, kes ei
ole fotograafiaga väga palju kokku puutunud,
kuid sooviksid digipilte oma töös kasutada.
Õppeaasta jooksul saab iga soovija
korraldada virtuaalse õppimisürituse
Lisaks e-kursustele toimuvad ka virtuaalsed
õppimisüritused, kus õpitakse koos näiteks
veebipõhiseid asju tegema. Õppimisüritusi
viivad läbi eelkõige Koolielu portaali
aineeksperdid. Pakume aga harukordset
võimalust teistelegi õpetajatele – iga õpetaja
võib üksi või koostöös kolleegidega korraldada
väikese õppimisürituse, mille eesmärgiks on
osalejatele praktilisi oskusi anda, näiteks õppematerjalide koostamiseks,
põneva keskkonna võimaluste tutvustamiseks, mõne tegevuse
läbiviimiseks või muuks. Igal veerandil on võimalik midagi uut uurida või,
miks ka mitte, teistele õpetada.
"Alustuseks tuleks välja mõelda teema, milles õppimisüritust korraldada,"
õpetab Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi
haridustehnoloog Ingrid Maadvere. "See võiks olla mingi valdkond, milles
õpetaja tunneb enda kindlalt ja on valmis teisigi juhendama. Näiteks võib
see olla mõne programmi õpetamine või mõne meetodi selgitamine. Kui
teema selge, siis oleks hea mõelda välja ka kõlav pealkiri, mis osalisi
Õppimisürituse korraldamise või
sellel osalemise eest saab
tunnistuse.
meelitaks. Hea oleks täpselt läbi mõelda ka sihtrühm, kellele koolitus on
mõeldud." Ingrid Maadvere kirjutas oma ajaveebi õpetajatele täpsema
juhendi, kuidas õppimisüritust korraldada.
Õppimisürituse läbiviimise sooviga pöörduda toimetusse:
Koolielu aineekspertide väljapakutavad teemad õpetajatele
õppimisürituste korraldamiseks:
näiteks Podcasti tegemise õpetus; kontseptsioonikaardi loomine ja
kasutamine (mõistekaardi edasiarendus; Facebooki/Twitteri
rakendumisvõimalused õppetöös; mobiiltelefoni rakendusvõimalused;
blogid, elektrooniline ajajoon (Dipity.com) jne.
ESIMENE ÕPPIMISÜRITUS KOOLIELUS SAI LÄBI
Õpetaja aeg on kulla hinnaga. Veebipõhisel
õppimisüritusel osalemine võimaldab õpetajatel
kiiresti ja lihtsalt jagada kolleegidega seda, mida
hästi osatakse. Kaks Tiigrihüppe koolitajat – Tuuli
Koitjärv ja Tiia Salm – võtsid nõuks korraldada oma
kogemuste jagamiseks esimese Koolielu
õppimisürituse.
Selle õppeaasta pilootõppimisüritus toimus teemal
„E-raamatute kasutamine õppetöös“. 12-tunnine kursus, mis kestis 18.
oktoobrist 7. novembrini 2010, osutus õpetajate hulgas väga
populaarseks.
Kursuslastel tuli ise väga palju iseseisvalt uurida, katsetada ja omavahel
arutleda, õppides tundma erinevaid e-raamatute loomise vahendeid.
Kursuse käigus jagati huvitavaid ideid ja kogemusi, kuidas e-raamatuid
õppetöös kasutada. Kogukonnas tekkis kursuslasi toetav ja motiveeriv
õhkkond.
Soovime julgust uute õppimisürituste läbiviimiseks ka teistele õpetajatele.
Kursuse läbis 18 õpetajat, kes said ka tunnistuse.
Link: http://www.koolielu.ee/pg/groups/57711/ppimisritus-eraamatud/
Täname kõiki kursuslasi aktiivse kaasalöömise eest!
Kursuse juhendajad Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm
KA ESIMENE E-KURSUS „DIGIPILDID KOOLIELUS“ OLI EDUKAS
Kuus nädalat kestev e-kursus täitus osalejatega kiiresti, läbiviijad –
Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog
Ingrid Maadvere ning DigiTiigri koolitaja ja Lauka Põhikooli õpetaja Siret
Lahemaa – otsustasid seada e-kursusele registreerujate arvule piiri, 25.
Nii jõutakse iga osalejat paremini juhendada.
Kursusel tutvustatakse pildistamise algtõdesid ning pildistamiseks võib
kasutada digiseebikaid ja telefone. Juttu tuleb erinevatest keskkondadest,
mis võimaldavad pilte jagada, töödelda või neist slaidiesitlusi koostada.
Kursus kestab 6 nädalat ja lõpetamisel saavad osalejad tunnistuse. Kursus
on veebipõhine ja toimub Koolielu portaalis. Esimene kursus toimus
ajavahemikul 4. oktoober – 19. november 2010. Järgmine digipiltide
kursus täitus samuti enne, kui reklaamida jõudsime. E-kursusi toimub
õppeaasta jooksul veel – kordame soovijate olemasolu korral digipiltide
kursust ning pakume uue aasta alguses välja veel ühe e-kursuse.
Kursuse läbiviijad Ingrid Maadvere ja Siret Lahemaa
LUGEMIST
ÜHESKOOS MUUTUSTE TUULES
Veeb 2.0, õppimine 2.0, e-pedagoogika, sotsiaalne meedia, virtuaalne
kogukondlus, sünkroonne kommunikatsioon..., meie keelekasutusse on
tulnud trobikond neologisme, mis sümboliseerivad muutusi ühiskonnas,
hariduses. Muutuma on pidanud kool organisatsioonina, muutunud on
õpetajate roll, ka õpilased on tänu erinevale kasvukeskkonnale
teistsugused. Koolielu püüab uurida tehnoloogia arengu põhjustatud
uuenenud olukorda.
Tehnoloogia tõi kaasa pedagoogilised uuendused
„Veebikasutajate käsutuses on vahendid, mis võimaldavad muutuda
passiivsetest lugejatest aktiivseteks autoriteks“, kirjutavad Martin Sillaots,
Priit Tammets ja Kairit Tammets „Haridustehnoloogia käsiraamatus“ (lk
181). „Sotsiaalse tarkvara puhul on tegemist internetipõhiste
keskkondadega, mis toetavad kasutajate grupi omavahelist interaktsiooni.
Kasutajate vastatikune mõju võib väljenduda infovahetuses, sotsiaalsete
võrgustike tekkimises, erinevate materjalide üheskoos loomises ja
jagamises.“
Üheskoos õppimise metoodikad on koolides veel suhteliselt vähe levinud,
kirjutavad Kai Pata ja Martin Sillaots samas (lk 151). „Klassides on raske
korraldada väikseid õpirühmi ning õpilased pole harjunud rühmatöödega,
kus suuremat rõhku tuleb panna oma õpitegevuse planeerimisele koostöös
teistega. Uued meediumid – foorumid, blogid, jututoad, wikid ja teised
koos teadmuse loomise programmid – võimaldavad kasutada
mitmesuguseid toetuselemente õpitegevuse planeerimise hõlbustamiseks
ja teadmiste ühiseks loomiseks rühmas.“
Kool – kohaneja ja kaasaja
Selleks, et mõelda, mis kooli sees muutuda võiks, tuleb uurida enne selle
ümber toimunut.
Ka väljaspool kooli toimub õppimine. Christine Redeckeri uuringus „Review
of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on
Education and Training in Europe“ öeldakse (lk 41), et paljud õppurid on
endale digitaalseid vahendeid kasutades loonud personaalse õpikeskkonna
väljaspool kooli, digiajastu võimaldab õppuril kohandada õppimise enda
huvide järgi, pääseda juurde infole, mis on just tema jaoks oluline ja
vajalik, suhelda inimestega, kes saaksid toetada tema õppimist ning
jagada oma ideid ja parimat praktikat mitteformaalsetes
õppimiskogukondades. Koolid peaksid püüdma paremini mõista laste,
lapsevanemate ja kohaliku kogukonna huvisid, oskusi ja võimalusi,
kaasates neid ekspertide ja osalistena kooli ümbritsevas tugi- ja
õppimisvõrgustikus.
Paljud ülikoolid on juba taibanud, et oluline on olla seal, kus üliõpilased (lk
49), nii on asutud praeguste ja tulevaste üliõpilastega suhtlemiseks
kasutama sotsiaalse meedia vahendeid. Muide, Berkley ülikool Californias
tegi esimesena Youtube’is avalikuks isegi terved loengukursused.
Kõrgemad õppeasutused loodavad (lk 51), et saavad üliõpilaste
harjumuspäraseid tegutsemiskanaleid kasutades sinna „sisse süstida“ ka
hariduslikku infot, samal ajal julgustades oma õpetajaidki neid kanaleid
kasutama. Alus- ja põhiharidusasutuste sihtgrupiks on erinevalt
ülikoolidest praegused ja tulevased lapsevanemad. Sotsiaalse meedia
vahendeid kasutatakse peamiselt koolis toimuva läbipaistavamaks
muutmiseks, pakkudes vahel isegi jälgimisteenust (nt lasteaias
rühmakaamera), esitledes kooli kodulehel õpilaste töid ja kooli projekte.
Ka Eestis on õpetajaid, kes on otsustanud oma klassijuhatamise viia üle
näiteks Facebooki või peavad klassi/lasteaia rühma tegemiste kohta koos
õpilastega ajaveebi.
Sellest, kuidas kool muutustega kohaneb, sõltub asutuse edu. Uuega
kaasaminek võib olla raske protsess, alati ei pruugi kõik õnnestuda, kuid
pärast katsetamist ja rasket tööd võidavad sellest kõik. Huvitav oleks
näiteks teada saada, kui paljudes koolides on mõistetud haridustehnoloogi
ametikoha potentsiaali?
Õpetaja – juhendaja õpilase õpiteel
Teisest Christine Redeckeri juhitud uuringust „Learning 2.0 - The impact of
Social Media on Learning in Europe“ selgub, et sotsiaalne meedia on
mõjutanud ka õpetamis- ja õppimisprotsesse, tähelepanu on koostööl ja
samas, individuaalsel juhendamisel. Suhtlemismustrid õpetajate ja
õpilaste vahel on muutunud. Õpetaja pole enam n-ö lektor/loengupidaja,
vaid pigem kujundaja, koordinaator, vahendaja ja mentor. Õppijatel tuleb
võtta õppimisprotsessis pro-aktiivne roll ning arendada iseenda õppimise
reeglid ja strateegiad.
Toetudes erinevatele uuringutele kirjutab pikaajaliste
õpetamiskogemustega Vance Stevens artiklis „How can teachers deal with
technology overload?“, et enam pole koolis võimalik omandada oskusi,
mis hoiaksid töötajaid pinnal terve karjääri jooksul, samuti pole võimalik
enam eeldada, et mõningad elukutsed järgmise kümnendi lõpul
eksisteeriks. Meil tuleb valmistada õpilasi ette töökohtadeks, mida pole
hetkel veel leiutatudki. Sellele mõeldes küsib Stevens, kas uute
tehnoloogiate õppimine ei peaks õpetajatel mitte vastutustunde küsimus
olema.
Ta kirjutab õpetajate kohustusest omandada väga palju uusi oskusi. Et
oma tööd paremini teha, peaksid õpetajad Stevensi arvates lisaks
tavapärastele nõudmistele hästi teadma/valdama ka järgmisi oskusi ja
mõisteid:
• Veeb 2.0 ja sotsiaalne võrgustumine
• RSS ja voolugejad
• Podcasting ehk taskuhääling (kasutamine ja loomine)
• Mikroblogimine (nt Twitter, Edmodo)
• Jagatud ja personaalsed õppimisvõrgustikud
• Veebirakendused, mis koondavad/vahendavad erinevatest
veebiallikatest tellitud infovoogusid; märgendamine (nt del.icio.us,
Flickr)
• Digitaalne jutustamine ja multimeedia rakendamine
• Virtuaalsed praktikakogukonnad ja koostöö
• Mitteformaalne/täppisajastatud õpe (vajaminevate teadmiste
omandamine täpselt siis, kui neid vaja on)
• Sünkroonse kommunikatsiooni vahendid, nagu kiirsuhtlus MSNi/Skype’i
vahendusel, online-esitlus interaktiivset tahvlit, audiot ja videot kasutades
• Asünkroonsed koostöövahendid, nagu blogid, vikid, Voicethread,
Slideshare, Google docs jne.
Stevens leiab, et õpetajad võiksid ohjad oma professionaalse arengu alal
enda kätte haarata – näiteks kolleegidevahelisi töötube korraldada,
kogukonnas üksteiselt õppida ja õpitut jagada. Ka tehnoloogia kirumise
asemel võiks küsida kolleegidelt nõu, kuidas tehnilisi vahendeid ja
erinevaid keskkondi õpetamisel mõistlikult kasutada.
Stevensi sõnul hoiavad entusiastlikumad õpetajad end tehnoloogia
uuendustega kursis, et paremini õpilasi õppeprotsessi kaasata. See on
enda käsile võtmiseks piisavalt oluline põhjus. Muidugi võtab tehnoloogia
kasutama õppimine targal moel palju aega ja energiat. Aga oluline on
suhtumise muutumine, ütleb Stevens. Õpilased võivad olla meist
targemad infotehnoloogia vallas, kuid nad vajavad õppimisel teel
suunamist.
Õpetajad vajavad julgust ja ettevõtlikkust. Ja innustavat kolleegi, kelle
uuendusmeelse õpetamise tulemusena õpilased rohkem soovida oskavad
ja nii kogu pedagoogide kollektiivi mugavustsoonist väljuma sunnivad.
Õpilane – uue aastatuhande õppija ja oma õpitee leidja
Redecker toob oma uuringus „Review of Learning 2.0 Practices: Study on
the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe“
välja uue aastatuhande õppija profiili – alates 1982. a. sündinud noored,
kelle elu lahutamatu osa moodustavad digitaalsed tehnoloogiad. Enamus
nende tegevusi on seotud eakaaslastega suhtlemisega, teadmiste
juhtimisega, mida vahendavad digiajastu vahendid. Kuigi uue
aastatuhande õppija jooni ei pruugi olla kõigil pärast 1982. a. sündinuil
(me pole ju kõik täpselt ühesugused), võis siiski esile tuua hulga
märksõnu, mis uue ajastu õppureid iseloomustavad ja millega õpetajatel
arvestada tasuks:
Märksõnad:
• Õpilaselt-õpilasele suhtlus ja teadmiste jagamine
• Kõrgelt arenenud oskus teha paljusid erinevaid asju üheaegselt
(multitasking)
• Pidevalt kättesaadav, alati võrgus; kohe on norm – seda oodatakse ka
teistelt (mõelgem sellele kontrolltöid parandades)
• Heitlik meel, kannatamatus, kiire tüdinemine
• Visuaalne kirjaoskus, piltide maailm omasem kui tekstide maailm
• Enese väljendamine digimaailmas oluline (kirjutamisoskus aina
kõrgemas hinnas (ajaveebid jm), samas ei köida paksu raamatu lugemine
kohe üldse)
• Suhtumine töösse, õppimisse: aktiivselt seotud, loovad; eelistavad
õppimist tegevuse kaudu
• Riskivõtjad, eksperimenteerijad
• Eelistavad töötada teemade kallal, mis neile korda lähevad. Usuvad, et
suudavad midagi oma tegudega muuta. Saavutustele orienteeritud
• Mõistavad, et oma kõrgete eesmärkide saavutamiseks vajavad head
haridust
• Võtavad meelsasti osa kogukonna tegevustest, tahavad kaasa aidata
• Avatud erinevustele, sotsiaalsed, leiavad kergelt internetist uusi
tuttavaid (jagavad meelsasti ka liiga isiklikku infot)
• Neile pole oluline, et tunneks grupi liiget isiklikult, tahavad lihtsalt
suhelda
• Loomuomaselt eelistavad meeskonnas õppimist. Õpilaselt õppimine
tavapärane, sageli kaasõpilane autoriteetsem kui õpetaja.
Alates 1982. a. sündinute hulgas on ka juba kooli õpetajatööle jõudnud
noori, kelle jaoks eelpool loetletu samuti normiks on. Kuna nendele on
koostöö ja jagamine tavaline, võiksid enne 80. aastaid sündinud kolleegid
neilt sotsiaalse meedia kasutuse jms asjus nõu küsima minna, neilt
õppida. Nad tahavad kindlasti oma teadmisi jagada.
Seejärel võiks uurida Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu 2010.-2011.
õppeaastal pakutavat. Konkursid õpilastele ja õpilastele eeldavad
koostööd, ka e-kursused ja õppimisüritused lähtuvad veeb 2.0
ideoloogiast ning suunavad üheskoos ja üksteiselt õppima, aktiivselt sisu
looma. Erinevad autorid kirjutavad neljal veerandil oma muutumisest
õppijana, projektitöö/meeskonnatöö hindamisvõimalustest, üksteisele
korraldatavatest töötubadest ja paljust muust.
Lisainfo Koolielu veerandite kohta:
http://koolielu.ee/pg/info/readnews/48221
Allikad:
Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat
Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0
Innovations on Education and Training in Europe (Autor: Christine
Redecker)
Learning 2.0 - The impact of Social Media on Learning in Europe (Autorid:
Christine Redecker, Kirsti Ala-Mutka ja Yves Punie)
How can teachers deal with technology overload? Vance Stevens
E-õppe termineid
Lisainfo: Pidevalt uuenev Haridustehnoloogia käsiraamat
Kristi Semidor
SOTSIAALNE MEEDIA ÕPPETÖÖ RIKASTAJANA
Maailm muutub, suhtlemine muutub, veeb 2.0 on jaganud inimestele
kätte hulga vahendeid, mida kasutatakse väga aktiivselt. Kunagi varem
pole eksisteerinud nii palju virtuaalset loomingulist sisu kui praegu,
inimesed on põimitud läbi keerukate võrgustike, suheldes otseselt ja
kaudselt sadade ja sadade inimestega. Kiiresti muutuvas ühiskonnas
muutuvast õppimisest kirjutab Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja Madli-
Maria Naulainen.
Õpetamine ja õppimine muutub
Maailm on muutunud, õpilased neelavad kõike uut lennult ja kasutavad
aktiivselt. Õppimine muutub, ka haridus peab muutuma. Õpetajatena
peaksime end kursis hoidma uuega ning ära kasutama uusi meediume
haridusliku sisu loomiseks.
Sotsiaalne meedia on interaktsioon, mis kasutab kõigile lihtsalt
kättesaadavaid avaldamise vahendeid, veebipõhised tehnoloogiaid
muudavad loodud sisu monoloogilt dialoogiks. Sotsiaalne meedia on
ennast üles ehitanud veeb 2.0 ideoloogiale, mis laseb luua ja vahendada
kasutajapõhist sisu. Tuntumad näited on siin ajaveebid, podcastid,
uudistevood, wikid, sotsiaalsed võrgustikud (Facebook, Twitter jm),
märksõnadena võiks nimetada loovust, koostööd, kohandumist.
Virtuaalset sisu loovad tänapäeva maailmas pea kõik ja grupi tarkus on
tavaliselt suurem kui ühe eksperdi oma.
Kuulamise, õppimise ja jagamise kunst
(Allikas: http://farm4.static.flickr.com/3009/2735401175_fcdcd0da03_z.j
pg)
Muutuval haridusmaastikul tuleks tõstatada diskussioon selle üle, kuidas
õppida ja mis peaks olema kooli eesmärgiks. Õpilastel on vaja, et
õpetajad peaksid ajaga sammu, et nad julgeksid uurida, viia ennast
tehnoloogiliste vahenditega kurssi, paljude noorte huvi on haridus arutelu
teemana, oma õpetajaid näeksid nad hea meelega koostöö algatajatena
ning koosloojatena.
Läbi sotsiaalse meedia on võimalik saavutatada mitmeid õpieesmärke.
Läbi selle on võimalik arendada õpilase eneseväljenduse oskust, sotsiaalse
maine loomise ja haldamise aspekte, noored saavad jagada oma teadmisi
ja oskusi, omavad ligipääsu kõigele ja kõigile (kunagi varem pole olnud lai
maailm nii kättesaadav). Sisuliselt on igasugusel grupikoostööl ja -
suhtlusel ka hariduslik väärtus. Dialoog annab paremaid tulemusi kui
institutsionaliseeritud struktuuri ettekirjutised. Õpetaja ülesanne ei seisne
enam teadmiste laialijagamises, vaid tema roll võiks olla suunav õpilasele,
kes peab toime tulema inforikkas maailmas ning innustama teda võtmaks
osa ühiskonnaelu arengust.
Facebook klassijuhataja abimeheks
Olen õpetajana tasapisi aastate jooksul hakanud kasutama erinevaid
tehnoloogiaid ning leidnud nende juures palju positiivset. Olen tegelenud
mitmete eTwinningu rahvusvaheliste projektidega, mille haldamiseks
kasutan peamiselt blogisid. Õpilaste loodud sisu ja selle kommenteerimise
võimalused rahvusvahelises kontekstis on hindamatu kogemus nii
õpilastele kui ka õpetajale. Olen riputanud üles oma õppematerjale selle
nimel, et õpilased ja õpetajad üle Eesti saaksid neid vajadusel kasutada,
kohandada, muuta või täiendada, ühine sisuloome hariduses viib
kahtlemata parematele tulemustele kui üksi toimetades.
Taas värske klassijuhatajana olen võtnud luubi alla sotsiaalsete võrgustike
võimalused. Kasutan Facebooki keskkonda klassi grupi haldamiseks, kus
jagatakse kommentaare, arutatakse klassi- ja koolielu, toimuvad erinevad
diskusioonid; omal moel on see ka kroonikaks klassi tegemistest – seal
saab jagada pildialbumeid, registreerida erinevaid kooliväliseid üritusi jne.
Tänapäeva noored kasutavad info vahetamiseks meelsamini sotsiaalseid
võrgustikke kui e-posti. Õpetajana on minu jaoks sotsiaalse võrgustiku
keskkonnas üllatav ka hoopis teiselaadse info nägemine, mis klassiruumis
märkamatuks jääb, läbi võrgustiku on võimalus vaadelda õpilaste huvisid,
oskusi, teadmisi, mis tihtipeale aine kontekstis ei avaldu, saadud
teadmiste põhjal avaneb aga ka mitmekesisem võimalus õpilase arengut
suunata, lähtudes nende endi huvidest.
Õpetaja professionaalne areng
Samas ei pea õpetaja loomulikult oma sotsiaalset profiili siduma
ennekõike õpilastega. Välismeediat jälgides olen lugenud mitmeid artikleid
ja arutelusid sotsiaalse meedia kasutusvõimaluste kohta haridusmaastikul.
Mitmed õpetajad jagavad läbi võrgustike huvitavaid haridusalaseid
mõtteid, viitavad erialasele kirjandusele, osalevad aruteludes, toovad
näiteid positiivsetest kogemustest jms ehk õpetajad kasutavad
võrgustikku oma professionaalse arengu eesmärgil.
On selge, et õpetaja vajab uuega harjumiseks aega, uus on alati
väljakutse. Läbi oma kogemuste julgen soovitada pealehakkamist, miks
mitte viia end kurssi tänapäeva võimaluste ning tehnoloogiatega. 21.
sajand on toonud endaga kaasa palju uut, ilmselt saab ka hariduselu
sellest mõjutatud, õpilastega tuleb sammu pidada, et pakkuda neile
õpingutes motiveerivaid väljakutseid. Loodan, et see teema pakub
mõtteainet - kas ja mida teha teisiti.
Mitmeid mõtteid sotsiaalse meedia kasutusvõimalustest on toodud ka
järgmistes artiklites:
Väljakutse koolijuhtidele – haridus 21. saj.
Rahvusvaheline õpetajate koostöövõrgustik
Näiteid veeb 2.0 projektidest
Seitse videot õpetajatele ja koolijuhtidele
Sotsiaalse meedia kasutusvõimalusi klassruumis
Madli-Maria Naulainen
VEEB 2.0 VAHENDID ÕPPETÖÖS
Veeb 2.0, mida nimetatakse ka sotsiaalseks veebiks ning mis seostubki
eelkõige sotsiaalsuse ja koostööga, haakub tänasel päeval eriti hästi just
uue riikliku õppekavaga ning nii kõrgkoolide kui ka sealt edasi juba
tööandjate ootustega tulevastele töötajatele, milleks on avatus,
paindlikkus, oskus teha koostööd, teha ise oma valikuid (nii
õpikeskkondade kui ka õpi- ja töövahendite osas), kirjutab oma
kogemustest TÜ Pärnu Kolledži Keelekeskuse juhataja ja inglise keele
lektor Katrin Saks.
Õpilased vajavad ja väärivad enamat
Inglise keele õpetaja elu on suhteliselt hea - õpilaste õpimotivatsioon
kõrge, õppematerjale tohutul hulgal, ainult anna ette... Nii sai juba kaks
aastat tagasi otsustatud, et lisaks neljale kontakttunnile nädalas väärivad
need õpihimulised ja töökad õpilased enamat - näiteks, virtuaalset
keskkonda, kus vabal ajal keelt lisaks õppida.
Põhjus, miks sai otsustatud avatud õpikeskkonna kasuks, oli eelkõige
erinevate keskkondade, vahendite ja tööriistade kombineerimise võimalus.
Samas on ka õpilastel võimalik tutvuda suurema hulga uute vahenditega,
neid proovida ja kõigest sellest innustununa uusi võimalusi avastada.
Pageflakes on olnud minu vaieldamatu lemmik juba hea hulk aastaid.
Nime poolest on ta voo agregaator, mis võimaldab kokku kombineerida
ehk agregeerida erinevaid uudisvooge. Pageflakes on äärmiselt rikkalikke
võimalusi pakkuv, hästi ühilduv teiste keskkondadega ning, mis pole
vähem tähtis, atraktiivse välimusega. Nii sai Pageflakes´ist “virtuaalne
klassiruum” minu gümnaasiumiastme õpilastele.
“Klassiruumi” sisustamisel sai lähtutud põhimõttest, et kõik tööks vajalik
peab olema käeulatuses ning keskkond pidevas uuenemises. Seetõttu sai
uute ülesannete tekkimisel jooksvalt lisatud uusi vahendeid ning vanadest
jäid alles vaid need, mis olid õpilastele vajalikud kas kordamiseks või kuhu
olid salvestatud õpilaste endi tehtud tööd (näiteks toote tutvustus, mis
tehti koomiksi tarkvaraga Toondoo.
Lõviosa “klassiruumist” haarasid enda alla vood õpilaste blogidest, kus
paar korda veerandi jooksul avaldati erinevaid tekste - loovülesandeid,
analüüse, kirjeldusi jne. Kuna üheks eesmärgiks oli ka blogi tehnilised
võimalused maksimaalselt ära kasutada, siis illustreeriti postitusi piltide ja
videotega ning kommenteeriti üksteise tekste.
Teiseks äärmiselt oluliseks plokiks on õppematerjalid. Püüdes lähtuda
avatuse ideest algusest lõpuni, on ka Pageflakes-i kaudu ligipääsetavad
materjalid avatud ja vabalt kasutatavad. Oma loodud materjalide,
valdavalt drill-harjutuste üleslaadimiseks kasutasin keskkonda box.net,
mis ühildub suurepäraselt Pageflakes´iga. LeMillist ning Koolielu portaalist
valitud materjalide kuvamiseks kasutasin linke. Kuid Slideshare´ist
(esitluste üleslaadimise keskkond), Voicethread´ist (audioloengute
tegemise keskkond) ja Youtube´ist materjalide esitamiseks kasutasin
vistutamist (embed-koodi kopeerimine). Voicethread´i esitlusi oli hea
kasutada näiteks pärast suuremaid kontrolltöid tagasiside andmiseks ja
tüüpvigade kommenteerimiseks. Valmistehtud slaididele, kus must-valgel
sai õpilastele vigased kohad ära näidatud, võimaldab Voicethread oma
kommentaarid audiona peale lugeda. Nii tekib õpilasel sarnane efekt
koolitunniga, kus õpetaja märksõnu või konstruktsioone tahvlile kirjutades
ise juurde selgitab, kuidas õigem või sobivam oleks end väljendada.
Voicethread´is on ka õpilastel võimalik enda kommentaare lisada, kas siis
teksti kujul või audiona.
Märksõnaks "koostöö"
Kuna üheks olulisemaks märksõnaks sellise õppimisviisi juures on
koostöö, siis on oluline valida ka õiged grupitöö vahendid. Erinevate
ühistegevuste jaoks sai kasutatud wikit, Google Docs-i ja koomiksi
tarkvara Toondoo. Kuigi wikisid, mis on õppetegevuseks sobilikud, on
päris palju, sai valitud Wikispaces, kuna see on varustatud RSS-vooga,
mis hõlbustab tema liitmist Pageflakes´iga. Paraku ei lähe kõigi uute
tarkvarade rakendamine alati tõrgeteta ning parimagi planeerimise juures
ei suudeta kõiki võimalikke takistusi ette näha. Kuid eks see ole õppimise
ja arenemise koht ka õpetajale ning võimalikke altminekuid ei tohiks
kunagi karta. Õpilased on üldjuhul heatahtlikud ja ühiselt pusides saab
hakkama ka kõige ootamatumate olukordadega. Meie suurimad
probleemid tekkisid Toondoo kasutamisel. Kuigi töötati rühmades ning iga
rühm tegi endale oma kasutajatunnused, läksid need keskkonnas mingil
põhjusel segamini, pooleliolevad tööd salvestusid ühe grupi nime all ja
järgmisel päeval jätkates ei pruukinud varemtehtud tööd enam leida. Kuid
asja positiivne külg oli see, et samu operatsioone uuesti tehes sai ka
töövahend paremini selgeks.
Nagu varemgi öeldud, sisaldab Pageflakes ka ise väga vajalikke
vahendeid, mis hõlbustavad õppeprotsessi - kalender tähtaegade
märkimiseks, teadetetahvel, kus on ka õpilastel võimalik kommentaare
lisada, sõnastik, Facebook’i liides jne. Lisaks on õpetajal võimalik
erinevate vahelehtedega luua erinevad “klassiruumid” kõigile oma
klassidele ühte kohta.
Pageflakes´i üles ehitatud “virtuaalne klassiruum” nagu iga teinegi tunnis
kasutatav infotehnoloogiline vahend on heaks vahelduseks
traditsioonilisele õppetööle. Oma tohutute võimalustega teeb ta
õppeprotsessi põnevamaks nii õpilastele kui õpetajatele ning lisaks
ainealastele teadmistele pakub koostöö ja iseseisva sihipärase
tegutsemise võimalust ka õpilastele.
Katrin Saks, TÜ Pärnu Kolledži Keelekeskuse juhataja, Koolielu inglise
keele aineekspert
ÕPETAJA ROLLI MUUTUMINE
Istusin ühel õhtul koos oma kooliskäivate lastega ümber laua ja
vestlesime päevasündmustest. Juhtumisi oli lauale jäänud viimane
Õpetajate Leht. Üks poistest lappas lehte ja luges pealkirju, kuni märkas
Hasso Kukemelki artiklit, mille pealkirjaks oli “Noored muutuvad ja koos
sellega peab muutuma ka õpetajakoolitus“. Ilma pikemalt mõtlemata
sõnastas üks poistest pealkirja ümber nii: “Noored muutuvad ja koos
sellega peab muutuma ka õpetaja“. Tundus, et noore inimese südames on
mure õpetajate pärast, kes hoiavad kiivalt kinni sisseharjunud
õpetamismeetoditest ja jäigast suhtumisest, kirjutab Aegviidu Põhikooli
direktor Tiina Steinberg.
Kool on tundlik organisatsioon
Muutumine koos õpilastega, kes lakmuspaberina ümbritsevat maailma
imavad, on täiskasvanu jaoks ilmselt keeruline. Tõsi on seegi, et aruka ja
haritud inimesena, kes ju õpetaja tegelikult on, ei peagi ummisjalu
kõigega kaasa jooksma.
Me kasutame tihti väljendit „kool on oma olemuselt konservatiivne“.
Kindlasti on, ja peabki olema, sest suured, ülepaisutatud muutused võivad
meid hoopis kõikuma lüüa ja viia liiva meie jalge alt. Ometi ei jäta ükski
muutus meid puudutamata. Olgu see siis e-kooli uue näoga
kaasaminemine või noorte inimeste protestiga kokkupuutumine
igapäevases koolielus.
Kool on tundlik organisatsioon. Koolielus peame me arvestama mitmete
osapooltega, nagu kooli juhtkond, kolleegid, erineva suhtumisega
õpilased, muretsevad lapsevanemad. Kuid eesmärk on üks – õppiv
õpilane. Kuidas selleni jõuda?
Alustama peab iseendast
Kui soovime muuta õppimise ja õpetamise stiili, mida tänapäeva lapsed
muutuvas ühiskonnas salamisi südames ootavad, siis ei saa muutumist
oodata teistelt, vaid alustama peab iseendast. Kindlasti ei puudu
õpetajatel analüüsivõime, kuid kahtlustan, et õpetajarollis suuname
enamasti tähelepanu õpilase käitumisele ja õppimisele, eneseanalüüsi
asetame tahapoole. Aga ainult läbi eneseanalüüsi saame arukalt teha
järeldusi, mida peaks muutma, mida mitte?
On hetki, kus õpilased üritavad kõikuma panna õpetaja
väärtushinnanguid. Iga väiksemgi kokkupõrge õpilasega tekitab õpetaja
sees võnkeid. Kuidas me neile sisemistele võngetele reageerime? Kas
võngume mõnusalt kaasa, kas oleme õigustatult jäigad, jäädes
täiskasvanuks või laseme end ümber sõrme keerata? Ühest retsepti pole.
Kuid kindlasti aitab meid olukorrast välja eneseanalüüs.
Vanasõna ütleb, et suppi ei sööda kuumalt. Õpetajana oodatakse meilt
tunnis kiiret olukorrale reageerimist. Eneseanalüüs (kui laseme supil
jahtuda) aitab teha õigeid otsuseid. Mõnikord tuleb pärast otsuse
vastuvõtmist tunnistada õpilastele ka oma eksimusi. Pole tarvis karta
prestiiži langemist – vastupidi, õpilased mõistavad väga hästi, mida
tuntakse, kui eksitakse (nad kogevad seda pea iga päev). Tulemus võib
olla hoopis vastupidine. Prestiiž õpilaste silmis hakkab tõusma, sest nad
näevad, et õpetaja on samasugune inimene nagu nemadki – kes võib
eksida ja vajab õigete otsuste tegemiseks aega.
Loome meeldiva õpikeskkonna
Milles siis seisneb õpetaja rolli muutumine? Arvan, et tänapäeva õpetajalt
oodatakse avatust ja paindlikkust. Eeldatakse, et kaasaegne õpetaja
oskab tekitada nii klassiruumis kui ka väljaspool keskkonna, mis oleks
õpilasele vastuvõetav ja õppimist soodustav. Toetudes õpetaja-
täiskasvanu õigetele väärtushinnangutele võime tekitada õppimiseks
imeliselt meeldiva keskkonna. Pole tarvis pidevalt tõmmelda erinevate
meetodite otsinguil (kuigi meetoditepalett võiks kuklas vilkuda küll).
Tähtis on leida noorte inimestega hea kontakt, selgitada põhjalikult oma
ootusi, ning tasapisi hakkab tekkima olukord, kus õpetaja tunneb, et ta on
juhtinud oma õppurid õpetamiselt õppimisele läbi iseenda paindliku
muutumise.
Eelpool nimetatud ümarlauavestluses tekkis ka küsimus, milleks siis üldse
õpetajat vaja on, kui kõik ideaalselt õpivad? Läbi selgituste jõudsime koos
arusaamisele, et ideaalini on pikk tee, mille käimisel vajame õpetaja
olemasolu. Vajame kooli inimest, kes on tark nii oma aine seisukohalt kui
ka suhtlemisoskuselt. Vajame õpetajat, kelle poole võib alati pöörduda,
kartmata saada halba hinnet.
Olles õpetajana töötanud üle 20 aasta, praktiliselt kogu oma elu, ei saa
ma enda näitel küll öelda, et olen saanud jääda selliseks nagu olin
ametipõlve alguses. Igal ajal on olnud oma tõusu- ja mõõnalaineid, kuid
terve selle aja olen otsinud lastega head kontakti. Olen pidanud seda
kõige olulisemaks, heade õpitulemuste aluseks. Olen pidanud muutma
oma õpimeetodeid vastavalt olukorrale. Olen mõelnud, et „rasked klassid
või õpilased“ on minu teele saadetud just selleks, et otsida uusi teid
metoodikas, suhtlemises, muuta oma taktikat õpetamisel või tegeleda
jätkuvalt eneseanalüüsiga.
Kokkuvõtteks. Õpetamine ja õppimine on keeruline tegevus. Me ei pea
arvama, et kõik peab muutuma – see on võimatu ja ka mittevajalik.
Arvan, et muutma peab õpetaja rollis seda, mida ütleb arukas meel,
jätmata kõrvale seda, mida ütleb süda.
Tiina Steinberg, Aegviidu Põhikooli direktor, Koolielu portaali muusika
ainekoordinaator
ÕPETAJA E-PORTFOOLIO – KELLELE JA MILLE JAOKS?
Ajalooliselt sai portfoolio – loominguliste tööde ja saavutuste portfelli –
idee alguse kunstnike, fotograafide ja teiste loominguliste elukutsete
esindajate eneseesitluse vahendina oma kolleegide-professionaalide
ringis. Peale oma tööde kogutakse portfooliosse ka retsensioone ja
vastukajasid, loominguliste plaanide kirjeldusi ja nende täitmise
aruandeid, kirjutab Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi
haridustehnoloog Ljudmilla Roždestvenskaja.
Järk-järgult transformeeritakse portfoolio autori tööde ja teiste
materjalidega meetodiks ja instrumendiks, mis annab hinnangu arengule.
Portfoolio abil on lihtne teatud tööetapist kokkuvõtteid teha, aga ka
vahetult jälgida inimese kui loomingulise isiksuse professionaalsuse kasvu.
On selgunud, et nende elukutsete ring, kellele sobib portfoolio meetod, on
oluliselt laiem, sellesse ringi kuuluvad kindlasti ka õpetajad. Võtmesõnad,
mis kirjeldavad professionaalset portfooliot, on järgmised: areng, looming,
kaasamine, eksperiment, analüüs, peegeldus, otsuste vastuvõtmine,
saamine kellekski, karjäär. Need sõnad annavad väga hästi edasi
portfoolio eesmärki – olla enesehinnangu tööriist.
Mille poolest on elektrooniline portfoolio hea?
See pole lihtne küsimus, pigem vaidlust tekitav. Antud hetkel ma
vastaksin nii: kindlasti mitte ainult „linnukese“ pärast aruannetes, nagu oli
mõned ajad tagasi. Pigem isiklike arengumomentide fikseerimiseks, viis
eneseharimiseks, enesedistsipliiniks sobivas vormis. Uus elektrooniline
vorm võimaldab organiseerida väärtuslike lahenduste ja ideede vahetust
võrgustikuga liitunud õpetajate-praktikute vahel...
Uute veebiinstrumentide ja sotsiaalsete võrgustike rakendamine on
muutnud portfoolio koostamise huvitavaks ja kaasakiskuvaks tegevuseks,
millel on õpetaja jaoks hariv potentsiaal. Jah, täna me räägime just
elektroonilisest portfooliost, mida on võimalik täiendada, loominguliselt
vormistada, mis ületab oluliselt paberanaloogid. Ja seda mitte ainult
sellepärast, et elektroonilist portfooliot on kergem koostada ja täiendada!
Mitte ainult sellepärast, et veebis on suuremad võimalused portfoolio
täiendamiseks: on portfoolio-ajaveeb, portfoolio-veebileht, portfoolio kui
RSS voog. Avaliku portfoolio esilehel, mis on loodud populaarsete
veebivahenditega, ilmneb alati sotsialiseerumine – avalik kogemuste ja
uute ideede vahetamine.
E-portfoolio autor valib, kogub, kommenteerib ja analüüsib ise
avaldatavad materjalid, mida võib vaadelda kui tema professionaalsete
oskuste kinnitajaid. Siin on väga tähtis e-portfoolio kasutajate, lugejate
tagasiside. Avatus ja kättesaadavus portfoolio vaatamisel ja
kommenteerimisel ongi need mehhanismid, mis võimaldavad e-portfoolio
omanikul formeerida isiklike professionaalsete saavutuste põhjal
adekvaatse enesehinnangu. Nii muutub e-portfoolio ka õppemeetodiks,
pidevaks enesetäiendamiseks ja õpetaja kvalifikatsiooni tõstjaks. Eestis on
õpetajatel võimalus oma e-portfooliote üleslaadimiseks kasutada selleks
spetsiaalselt loodud veebilehekülge aadressil
http://eportfoolio.opetaja.ee/
Portfoolio kui mudel
Ülalpool kirjeldatu on mudel... Mudel, ilma milleta jääb isegi kõige parem
õpetajate veebileht lihtsalt „tunnimaterjalide aidaks“. Te saite õigesti aru,
veebileht õppematerjalidega (töölehtede, esitluste ja testidega) - isegi
väga hästi struktureeritud ja pidevalt uuendatav - ei ole ikkagi
täisväärtuslik portfoolio. Sellisel kujul on ta vaid elektrooniline kaust
õpetaja töömaterjalidega, mis annab võimaluse neid kasutada ka teistel
õpetajatel. Kuid see pole kindlasti portfoolio!
Mis siis jääb puudu sellest, et olla portfoolio? Mis võiks üldse olla portfoolio
veebilehe struktuuris?
Millised teemad ja millised materjalid?
Soovitades midagi õpetajale, kes alles mõtleb oma esimese elektroonilise
e-portfoolio loomise peale, tuleb ausalt öelda, et igasugused ranged
ettekirjutised ja piirangud on siin pigem kahjuks, sest portfoolio pidamine
on ju loominguline protsess. Õpetaja on vaba nii valikutes, sisus
(kirjeldamaks oma „numbrilist isiksust“) kui ka formaadis ja
veebimaterjalide valikus. Seepärast kannab ka allpool toodud nimekiri
vaid soovituslikku iseloomu.
Nagu iga teine portfoolio, nii võib ka õpetaja professionaalne portfoolio
koosneda järgnevast:
- õpetaja CV
- läbitud kursuste, kvalifikatsioonitõstmise koolituste nimekiri/kirjeldus
- töömaterjalid: tundide töökavad, esitlused, testid jne
- metoodilised nõuanded, artiklid, küsitlused
- eneseanalüüsi vormid ja peegeldused (tagasiside)
- kasulikud viited, mida õpetaja omas töös kasutab
- veebilehtede kasutamise juhend
- foto- ja videomaterjalid tundidest ja loomingulistest töötubadest
- viited professionaalsetele võrgulehtedele, mille autoriks on õpetaja, aga
ka viited huvitavatele foorumitele tema osavõtul
- viited oma õpilaste töödele ja loodud lehekülgedele jne
Autoriõigusest...
Tahaks eriti rõhutada, et portfoolios avaldatud materjalid peavad olema
originaalsed, autentsed, s.t. portfoolio autori enese loodud. Hoides meeles
seda, et kõik internetis avaldatud materjalid on autoriõigusega kaitstud,
tuleb omaloodud tööd/autorite kollektiivi loodud tööd ja materjalid
kindlasti allkirjastada ning lisada märk litsenseeringust. Litsentsi märgina
võib soovitada Creative Commons'it.
Portfoolio veebilehe erinevate osade/teemade juures, kuhu tavaliselt
paigutatakse kasulikud viited ja harivad materjalid, võiks ära märkida ka
teiste viidatud autorite publikatsioonid, loomulikult autoriõigusi järgides
(osutatud viidetele, mis näitavad algallikate esmatrükile).
Aususe ja autoriõiguste järgimise teema internetis on eriti aktuaalne just
e-portfoolio kontekstis, kuna e-portfoolio võib olla aluseks õpetaja
professionaalsusele atesteerimisel, ja teisest küljest – eeskujuks õpilastele
oma portfooliote loomisel.
Portfoolio „jälgimiseks“?
Portfoolio idee ei seisne vaid õpetaja eneseesitluses interneti vahendusel!
Milleks on üldse vajalikud kõik need portfoolio-veebileheküljed, kui keegi
neid ei külasta ja nendest ei õpi? Võrgus olles me õpime teisi jälgides,
nende tegevust kopeerides, omastades ja arendades võõraid ideid,
viidates teistele... Võõra kogemuse omandamine on tähtis osa
professionaalses arengus ja selleks on internetis miljon võimalust. E-
portfoolio tulekuga ei räägi me enam lihtsalt netis surfamisest, vaid
regulaarsest ja hästi organiseeritud õpetaja tööst arvutivõrgus. Seepärast
ongi tähtis õpetajal omandada uusi oskusi, kuidas ennast internetis
transleerida ja „esitada tellimus“ teistele. Sellise tegevuse kirjeldamiseks
on uued mõisted – näiteks agregaator kui infovoogude haldaja jpt.
Sotsiaalse veebi instrumendid on ajaveeb, wiki, video, mille allkategooriad
võimaldavad meil transleerida ja retransleerida oma kogemusi, ja teisest
küljest, jälgida õpetajaskonnas tunnustatud ekspertide tegemisi.
Regulaarse harjumuse lugeda professionaalseid materjale internetist
aitavad kujundada meil tellimuste ja uuenduste kogumise instrumendid
mitmetest internetiallikatest.
Instrumente RSS-voogude kogumiseks on viimasel ajal ilmunud palju.
Aktiivselt kasutatavad instrumendid lugemiseks ja ajaveebide
kommenteerimiseks on Google reader, samuti voogude kogumisteenus
friendfeed.
Millest alustada? Eelportfoolio...
Muidugi tuleb portfooliot luues läbi mõelda ja analüüsida, millised
sündmused minu professionaalses elus on kaasa aidanud minu
kujunemisele õpetajana? Võib ilmneda, et need polnud ainult koolis või
ülikoolis töötatud aastad, vaid ka mingisugused kohtumised, esinemised
konverentsidel, ettekanded või publikatsioonid. Vahel võib selliseks
sündmuseks osutuda ka läbiloetud raamat või nähtud film! Kuidas siis
paremini arvesse võtta selliseid eriplaanilisi sündmusi, kuidas neid
klassifitseerida? Ärgem rutakem, vaid lihtsalt „visandame nad kaardile“,
mitte geograafilisele, vaid spetsiaalsele.
„Klassikalise“ portfoolio ettevalmistus algab taolisest kaardistamisest!
Esialgse portfoolio väljatöötamiseks sobivad hästi sellist tüüpi teenused
nagu TimeLine. See võimaldab ajateljele kanda autori haridustee,
toetatuna erinevatest sündmustest. Selleks võib kasutada järgmisi
teenuseid http://www.timetoast.com/, http://timeline.thinkport.org,
http://mnemograph.com. Ajateljel loodud näidet „Haridustee“ võib näha
siin: http://www.timetoast.com/timelines/31656
Algajad võivad kasutada ükskõik millist veebiserverit, mis pakub võimalust
luua teadmiste kaarti või - nagu neid veel kutsutakse – mõistekaarti.
Selleks sobivad serverid on: http://www.mindmeister.com/,
http://www.mindomo.com/, http://mind42.com/ jt. Kõik need serverid
aitavad teie esimese portfoolio täita viidetega publikatsioonidele ja
„tunnistustele“ eredatest sündmustest teie biograafias. Need võivad olla
videod või fotod.
On olemas seisukoht, et e-portfoolio on omapärane „altarimaal“, mis
koosneb eranditult diplomitest ja tõenditest, kus kirjas teie sooritatud
eksamid, kursused ja loengud. Piisab ainult nende skanneerimisest ja
paigutamisest võrku–veebilehele. Mida rohkem selliseid tõendeid, seda
kirjum (eredam) portfoolio. Samas ei ole portfoolio ju ainult möödunud
saavutuste „konserveerimise“ koht, vaid loodud ikka selleks, et enda jaoks
üles ehitada edasine professionaalne teekond (nimetagem seda
karjääriks), mis ei pea koosnema eranditult mõtetest liikuda „mööda
treppi üles“. Hea karjäär võib liikuda ka horisontaalselt...
Selleks peavadki teie portfoolios ilmuma ka teist tüüpi materjalid, mis
justkui ongi adresseeritud iseendale, mis vastaksid teie sisemistele
küsimustele.
Isiklik ajaveeb kui eelportfoolio...
Kõige parem regulaarse üleskirjutamise ja märkmete tegemise vahend on
isikliku ajaveebi pidamine (ärge unustage tema päevikuvormi ja
interaktiivseid võimalusi...). „Külvates“ oma ajaveebi regulaarselt mõtteid
ja tähelepanekuid, saab need hiljem kokku korjata ning valmistada ette
materjalid portfoolio jaoks.
Kõige parem oleks silme ees „hoida“ ja pidevalt täiendada nende
küsimuste nimekirja, mis tahes tahtmata tekivad iga õpetaja töös...
Tulevase portfoolio struktuuri saab läbi mõelda, kui esitame endale
järgmised küsimused:
- kuidas ma õpetan oma õpilasi
- kuidas õpin ise?
- millised on ideed õpetamismetoodika uuendamiseks?
- milliseid õppematerjale valmistan ja kuhu neid paigutan?
- kellega teen võrgustikusiseselt koostööd?
- milliseid kaasaegseid veebiteenuseid kasutan?
- milliseid uusi professionaalseid ülesandeid enda ette püstitan?
- milliseid professionaalseid probleeme tunnistan ja kuidas neid lahendan?
Loomulikult võivad küsimused olla ka teistsugused, konkreetsemad ja
täpsemad, arvestades iga õpetaja suunitlust, eriala. Samas on tähtis
mõista, et kõikide nende küsimuste mõte seisneb selles, et paremini esile
tuua oma professionaalset „mina“. See võib olla aruande alus, millest
algab uus professionaalse isiksuse mõtestamine ja areng. Näiteks,
kirjutades oma ajaveebis mingi sündmuse kohta (konverents, koolitund,
seminar õpetajatele), eemaldub autor pisitasa „reportaaži“ stiilist ja läheb
üle analüüsivale ja reflekteerivale stiilile, pöörates tähelepanu mitte ainult
sellele, mis välja tuli või õnnestus, vaid ka sellele, mis vajaka jäi,
ebaõnnestus ning mida oleks teinekord vaja paremini teha või muuta...
Just ajaveebist võiks alustada õpetaja, kes mõtleb portfoolio loomisele.
See on parim moodus saavutada professionaalne kompetentsus – oskus
analüüsida enda tegevust.
Veebi tööriistad isikliku portfoolio koostamiseks
Portfoolio sisulisele ettevalmistusele lisaks tuleb mõelda ka selle
esitlemisele internetis. Tavaliselt tehakse seda portfoolio veebilehel,
selleks on palju erinevaid võimalusi. Millist teenust siis eelistada?
Instrumentide valikuks peaks omama vähemalt kahte kriteeriumi, mille
põhjal teha õige valik:
- teenus peab võimaldama lisada ja luua uusi lehekülgi;
- võimalus luua lihtsaimgi menüü ja navigeerida veebis;
- võimalus paigutada multimeedia objekte, tabeleid, kujutisi koodiga –
embed-;
- saab muuta veebilehe disaini – kujundada teda oma maitse järgi;
Lisakriteeriumid võiksid näiteks olla järgmised:
- võimalus lisada põhilisi failitüüpe (täiendina leheküljele), näiteks
tekstilised või zip-failid. Kui autor on valmis tagasisideks ja külaliste
küsimusteks, siis on hea, kui on lehel on kommenteerimise võimalus.
Rohkemal või vähemal määral omavad selliseid võimalusi veebilehtede
loomiseks serverid:
http://www.weebly.com/, http://www.yola.com/,
http://www.netvibes.com/, http://www.sauropol.com/ ja
http://www.edicy.com/.
Ja muidugi universaalseks instrumendiks, milles on kõik loetletud
funktsioonid, on server Google Sites.
Kuidas võib välja näha elektrooniline portfoolio?
Näitena toon mitu valmis portfooliot. Kohe tuleb vabandada ekslikku
väljendit „valmis“, sest üks kord ja igaveseks loodud portfooliot pole
olemas – professionaali portfoolio peab kogu aeg täienema uute
kirjutistega.
http://sites.google.com/site/urmastokko
http://aluojalaine.edicypages.com/
http://sites.google.com/site/tivarts/
Kõik ülaltoodud portfooliod on erinevad, kuid mingisugused alajaotused
neis korduvad. Neid ühendab veel üks kvaliteedinäitaja – neis on palju
viiteid internetti paigutatud materjalide kohta, mis tunnistab autorite
esindatust võrgus.
On ka teist tüüpi e-portfoolioid. Näiteks avab õpetaja e-portfoolio
kvaliteediga profiili sotsiaalses võrgustikus, mis on orienteeritud
pedagoogilisele auditooriumile. Sellise portfoolio näite leiate:
http://eportfoolio.opetaja.ee/Members/viive
Heaks stardikohaks, et millestki alustada, on antud juhul õpetaja profiil
sotsiaalses võrgustikus http://www.koolielu.ee/. Leiate portaalist näidised
ja ka abist ei öelda ära. Veel võiks uurida järgmisi sotsiaalseid
võrgustikke: http://www.linkedin.com/ ja http://www.facebook.com/.
Elektroonilist portfooliot võib kasutada õpetaja atesteerimisel - sealt leiab
head ja eredad näited tehtud tööde kohta ning näitliku eneseanalüüsi.
Ljudmilla Roždestvenskaja, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi
haridustehnoloog
(tõlge Jelena Laanjärv)
SOTSIAALNE ÕPPIMINE JA SOTSIAALNE PEDAGOOGIKA
(sotsiaalpedagoogika)
Uuel sajandil, kui üha populaarsemaks muutuvad virtuaalsed
õpikeskkonnad ning uued infotehnoloogilised vahendid muudavad
õppimis- ja õpetamisprotsessi, luues uusi võimalusi ja kujundades
ootamatuid vajadusi, on aeg mõtestada õpetava inimese ees seisvaid
traditsioonilisi probleeme – mida ma siin teen ja miks just nii? Mõtiskleb
koolitaja Reet Valgmaa.
Kaasaegne õppeprotsess esitab õpetajale kõrgemaid nõudmisi
Jääb väheks sellest, kui liigitada kolleege vanamoodsateks ja
kaasaegseteks (kasutavad virtuaalkeskkonna võimalusi või mitte). See
oleks sarnane olukorrale, kus programmõpet hakatakse samastama
programmeerimisega, vaimsel ning füüsilisel ruumil ei tehta vahet, ei
mõisteta subjekti ning objekti olemust, seost õpikeskkonnaga jne. Mida
keerukamaks ja võimalusterohkemaks muutub kaasaegne õppeprotsess,
seda kõrgemaid nõudmisi esitab see õpetajate isiksuslikele ressurssidele
ning professionaalsusele. Kuid ometi on midagi, mis näikse kestvat läbi
aja – kujutlus heast õpetajast. Kui õpetaja didaktiliste oskuste ja
ainesuutlikkuse kirjeldustes näeme muutusi, millel on ajastu (modernism,
postmodernism) mõju, siis isiksuslikud eeldused on alati seotud eetilisuse
ja sotsiaalsusega.
Pedagoogika sotsiaalsus
Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida
lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus
toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime
korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”.
Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased
talle palli ka ei anna.
Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka
meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist
õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele
tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod,
kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et
õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni
kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks
protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks.
Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas
jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte
eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja
puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise
õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii
sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte,
multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi,
mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool
peabki olema traditsiooniline.
Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset
õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W.
Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:
Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest
pedagoogikast, kas see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida
kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte
enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda
tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et
ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib
keelduda eneserefleksioonist.
Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja
sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud
võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui
ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video
üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka
varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese
kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei
suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda
seda virtuaalselt. On see tõsi?
VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of
Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota.
Reet Valgmaa
FACEBOOKI POOLT JA VASTU
FACEBOOKI KASUTAMINE HARIDUSLIKEL EESMÄRKIDEL MUUTUB
GLOBAALSEKS TEEMAKS
Läbi uudiste on hakatud kajastama erinevaid vaateid seoses sotsiaalse
meedia kasutusvõimalustega hariduses. Välisajakirjanduse põhjal Madli-
Maria Naulainen
Samal ajal kui mõned koolijuhid keelavad lastel sotsiaalse meedia
kasutamise ning julgustavad ka lapsevanemaid seda kodudes tegema,
leiavad teised õpetajad võimalusi alates varasest koolieast õpetada lastele
läbi sotsiaalse meedia avanevaid võimalusi ja võrgustikega seonduvat
vastutust. Sotsiaalse meedia haridusliku sisu praktikaid jagatakse päris
palju. CNN intervjueeris 1. klassi õpetajat Schoening'it, kes kasutas koos
õpilastega Facebooki klassitegevuste teavitamisest lastevanematele.
Samaagselt aga õpetab selline praktika õpilastele sotsiaalse media
kasutamist, vastutust, õigekirja jpm. Algklassiõpetaja poolt alustatud
praktikat jagati hea näitena sotsiaalse meedia kasutusvõimaluste kohta ka
Facebooki hariduse lehel ning sellest ajast peale on temaga ühendust
võtnud paljud inimesed, et jagada kogemusi, uudisena toodi lugu ka
paljude vaatajateni läbi CNN'i uudiste.
Uudiseks kujunes see näide aga hoopis vastukajaks teisele äärmusele.
Häid sotsiaalse meedia rakendusi hariduslikel eesmärkidel tuuakse
paljudele eeskujuks ning läbi praktikate jagamise loodetakse leida uusi
viise sotsiaalse meedia integreerimiseks õppetöösse. Teisel pool seisab
aga ka omajagu selliseid haridusliidreid ja koolijuhte, kes loovad oma
õpilastele kunstlikke kooli ja kodu keskkondasid, kus sotsiaalsete
võrgustike kasutamine on keelatud. Kahjuks ei teki sellises keskkonnas
õppivatel lastel oskusi tänapäeva läbipõimunud globaalses ühiskonnas
toimetulekuks.
Õnneks aga teadmine sellest, et on palju erinevaid viise õpilaste
ettevalmistuseks eluks, levib ning arusaam, et millegi blokeerimine või
keelamine ei vii soovitud tulemusteni, soodustab õpilaste mitmekülgset
arengut ning sotsiaalse meedia kriitilist kasutust.
Millises koolis Sina õppida sooviksid? Kas koolis, mis blokeerib sotsiaalse
meedia kasutuse või koolis, mis õpetab kasutama ja rakendama sotsiaalse
meedia kasutusvõimalusi?
REFEREERITUD:
HTTP://THEINNOVATIVEEDUCATOR.BLOGSPOT.COM/2010/09/USING-
FACEBOOK-WITH-STUDENTS-BECOMES.HTML
ETTEVAATUST, FACEBOOK!
Sotsiaalmeediat õigesti kasutades saab sellest koolitunnis palju kasu
lõigata – arendada õpilase eneseväljendusoskust, edendada virtuaalset
dialoogi, mõelda välja vahvaid harjutusi ja luua erinevaid ainegruppe. See
toimib, kui üks pool on pakkuja (ehk õpetaja) ja teine poole saajad (ehk
õpilased). Või kui me loome omale virtuaalsed isikud mingis teatud kindlas
tegevuses osalemiseks. Näiteks, kui soovime osaleda teatud virtuaalses
tunnis või ülesandes on meil vaja endale luua konto. Kuid, kui see konto
on juba olemas ja loodud hoopis teisel eesmärgil, pole sugugi kindel, et
see toimib ainult häid tulemusi saavutades, kirjutab maakoolis õppiva
lapse vanem Kadri.
Oht peitub teadmatuses
See on Facebook, kus enamik kasutajaid on konto loonud isiklikest
huvidest lähtuvalt ning eesmärgiga suhelda inimestega, mitte
institutsioonidega. Kuigi, kuna Facebooki nagu ülejäänud sotsiaalset
meediat kasutatakse üha enam ka turunduskanalina, on nüüd juba ilmselt
päris palju ka neid, kes loovad konto ainult sooviga mingis kampaanias
osaleda.
Facebook on nagu terav nuga. Kui sa oskad seda käsitada, aitab see sind
tõhusalt. Samas on näppu lõikamine oi, kui valus.
Miks see siis on nii ohtlik? Oht peitub teadmatuses. Süsteem on nii
kavalalt üles ehitatud, et algaja kasutajana ei pruugi märgata ega ka
teadvustada, millist infot endast avalikustada ja kellele. On hulk inimesi,
kes ei avalda enda kohta mitte midagi ja on teine hulk inimesi, kes
avaldavad enda kohta liiga palju. Neid mõlemaid iseloomustab see, et nad
ei tea, et on olemas võimalus infot ja selle avalikustamist selekteerida.
Ja kui ka on tegemist täiesti teadliku ja oskusliku sotsiaalmeedia
kasutajaga, kas ta ikkagi tajub kõiki, keda ta oma sotsiaalvõrgustikku
lubanud on?
Õpetajad võiksid olla teadlikud sotsiaalmeedia kasutajad
Õpetaja, kes tahab Facebookis mingit oma gruppi tekitada või saata
sõnumeid laiali oma õpilastele ja nende vanematele, peaks oma
suhtluspartnerid enda Facebooki “sõbraks” lisama. Kuid kui õpetaja
kasutab oma kontot ka kui sõbranna, kellegi elukaaslane, kellegi ema ja
kellegi tütar, siis (põhjalikult läbi mõtlemata) on ta kui avatud raamat
lugemiseks kõigile oma võrgustikuliikmetele ja hooletute
privaatsusseadete korral ka nende sõpradele ja võib-olla ka nende
sõpradele.
Kes peaks õpetajatele pidama loenguid sotsiaalmeedia võimalustest ja
selle ohtudest? Paraku kipuvad tarkused ikka tehtud vigade kaudu tulema.
Jääb vaid loota, et mitte liiga suurte vigade kaudu.
Õpetajad võiksid olla õpilastest oma elukogemuse võrra ees ja kui mitte
teadlikumad internetikasutajad, siis vähemasti paremini mõistma, mida ja
kellega jagada. Sama ei saa aga igal juhul eeldada õpilaselt. Pealegi on
noore inimese jaoks Facebook nagunii rohkem koht, kus arendada suhteid
omaealistega või vähemalt samade huvidega inimestega.
Kui aga õpilane on haaranud õpetaja oma võrgustikku või ei jäta oma
avaldusi ainult enda ja oma sõprade teada, võib ka õpetaja saada teada,
kes kellega käib, kuidas lapsel kodus suhted on või mis tujus ta parasjagu
on. Ka seda, kuidas laps suhtub oma õpetajasse, kooli või haridusesse
üldse.
India eliitkoolis eemaldati 16 noort kolmeks kuuks koolitöölt, kuna nad
postitasid Facebooki õpetajaid solvavaid kommentaare. Karistada saanud
õpilased leidsid, et kooli otsus rikub nende sõnavabadust ja eraelu
puutumatust, lapsevanematele tegi aga muret see, et lõpuklassi õpilased
pikaks ajaks koolist eemaldatakse.
Facebooki kasutamine ei saa olla kohustuslik
Ja lõpuks on Facebooki kasutamine ju vabatahtlik. Kuigi kasutajaid on
palju ja tuleb ühe juurde, ei saa siiski kunagi kõik inimesed selle imelise
võrgustiku liikmeteks. Kui aga matemaatikaõpetaja loob oma
matemaatikatundidele Facebookis lehekülje, kuhu hakkab postitama
mõnikord huvitavat, mõnikord aga suisa hädavajalikku infot, siis mis saab
neist, kes võrgustikku ei kuulu? Saab küll soovitada endale konto loomist,
kuid kindlasti mitte nõuda. Ja see, kes sellega ei liitu, jääb ju ilma nii
huvitavast infost kui ka sellele järgnevast arendavast vestlusest ja
kommentaaridest. Õpetajal tuleks aga jälgida, et viimane kui üks õpilane
klassis saavutaks maksimaalselt parima tulemuse.
Edukalt sotsiaalmeedia kui vahendi õppetöös rakendamiseks on vaja, et
vahendit oskaksid teadlikult kasutada mõlemad pooled – nii õpetajad kui
õpilased.
Ma ei arva, et Facebook või ükskõik milline muu sotsiaalse meedia kanal
oleks halb või seda ei tohiks kasutada. Aga enne selle populariseerimist ja
kas või koolitundi haaramist tasub kindlalt veenduda, et iga õpilane on aru
saanud, mida võib endaga kaasa tuua see, kui kasutaja avalikult kontolt
on näha, kes on ta sõbrad, milline ta välja näeb ning mis on tema
telefoninumber. Nii nagu lapsed ei peaks mängima noaga, oleks kohane
kutsuda üles neid ka Facebooki ohtudega tõsisemalt arvestama.
Lapsevanem Kadri
(Anonüümsust paluva autori nimi on toimetusele teada.)
Loe ka:
- Õpetaja-lapsevanema suhtlus
- Facebooki kasutamine hariduslikel eesmärkidel muutub globaalseks
teemaks
- Sotsiaalne meedia õppetöö rikastajana
ÕPETAJA-LAPSEVANEMA SUHTLUS
Kindlasti on igal õpetajal välja kujunenud oma praktika ja parimad
võimalused lapsevanematega kontakti loomiseks. Eesti praktikas on
tavaliselt võtmeisikuks klassijuhataja ning vahenditeks peamiselt
lastevanemate koosolekud, arenguvestlused, aina rohkem kasutatakse ka
kirja-listide võimalust info vahendamiseks, vahendab Madli-Maria
Naulainen Laura Ketchami artiklit.
Klassi kodulehe pidamine või Twitteri keskkond on aga meie õpetajate
seas pigem erandiks. Klassidel eksisteerib küll kodulehti, kuid nende
haldajateks on peamiselt õpilased ise ja lehtede suunitlus ei ole ka alati
haridusliku sisu ja eesmärkide vahendamine lapsevanematele, vaid pigem
omavaheline tore suhtlus. Järgnevas artiklis, mille autoriks on Laura
Ketcham, on juttu erinevatest võimalusteks lapsevanemate ja õpetaja
vaheliste sildade loomiseks, mille eesmärk on läbi kommunikatsiooni
tagada lapse arengule parimad võimalused. Proovime meiegi siis erinevaid
vahendeid nende sildade loomisel, lisaks traditsioonilistele, et see side
toetaks õpilasi nende arengus.
Õpetaja ja lapsevanema vaheline avatud suhtlemine on lapse
akadeemiliste ja sotsiaalsete oskuste arengu võtmefaktoriks.
Lapsevanemad peaksid olema kursis, mida nende lapsed õpivad, millal
toimuvad arvestused, millised on kodutööd, projektid, millega õpilased
tegelevad; lisaks nendele peaksid vanemad olema ka kursis oma lapse
sotsiaalsete ja käitumuslike tegevustega. Õpetajad ei tohiks koduga
jagada vaid muresid, vaid peaks rääkima ka laste arengust ning
edusammudest. Korraliku kooli-kodu suhte loomine läbi pideva
kommunikatsiooni on laste arengu nimel väga tähtis ja vajalik.
Traditsioonilised viisid selleks on lastevanemate koosolekud või avatud
koolitunnid. 21. sajandil pakub aga tehnoloogia palju mitmekesisemaid
võimalusi lapsevanematega ühenduse pidamiseks. Kasutades nende
võimaluste kombinatsiooni, on vanemad oma laste eduka hariduse
omandamisse kaasatud ning sellega hästi kursis.
E-post
Üks kõige populaarsemaid viise vanematega ühenduse pidamiseks on läbi
e-posti. Kooliaasta alguses kogutakse kokku kõikide lapsevanemate
andmed (kodune aadress, telefoninumbrid, e-posti aadressid). Nende
andmete baasil saab luua isiklikud kontaktid ja kirja-listid, mille kaudu on
võimalik infot edastada konkreetsetele vanematele või saata infot klassi
tegemiste kohta kõigile korraga. E-posti teel suheldes tuleb meeles
pidada, et sellist laadi kirjavahetus peab olema igati profesionaalne, tuleb
püsida vastavas teemas ning ühistes kirjades ei tohiks viidata
konkreetsetele õpilastele nimeliselt.
Kodulehed
Klassi kodulehe loomine on samuti võrdlemisi lihtne ja populaarne viis
õpetaja ja lapsevanema vaheliseks suhtluseks. Selle jaoks on võimalik
kasutada paljusid tasuta või väikese tasuga keskkondasid, mis on loodud
spetsiaalselt õpetajatele või millel on loodud koolipõhised näidised, et luua
keskkond õpilastele ja nende vanematele. Klassi kodulehele või blogisse
võib märkida tunniplaanid, suuremate tööde tähtajad, klassi tegevuste
ülevaateid, pilte ja digitaliseeritud õpilastöid. Klassi lehel võiks kirjeldada
ka kooli ja klassi eeskirju, käitumisreegleid jms.
Google Sites, Scholastic, School Notes, ja TeacherWeb on kõik õpetaja
jaoks suurepärased vahendid klassi kodulehtede loomiseks ja
kasutamiseks.
Üks võimalus lapsevanematega ühenduse pidamiseks on ka vastava
Twitteri kogukonna loomine. Seal tuleks luua kogukond, mida kasutatakse
spetsiaalselt lapsevanematega suhtlemiseks, selle saab muuta
privaatseks, nii et lugeda saavad vaid need vanemad, kes on selleks
õiguse saanud. Lisaks teadete küsimustike, tööde ning projektide kohta,
saab õpetaja ka viidata olulistele artiklitele, mida vanemad võiksid lugeda
ja on-line keskkondadele, mida õpilased oma koduses õppetöös kasutada
võiks. Twitteri puhul on suur pluss veel ka see, et lapsevanemad saavad
ka ise sõna sekka öelda, luues diaalooge mitte ainult õpetaja ja
lapsevanema vahel, vaid suheldakse ka omavahel.
Kõik need õpetaja-lapsevanema vahelised suhtlemise meetodid
võimaldavad luua parema keskkonna lapse hariduslikuks ja sotsiaalseks
arenguks. Kui kommunikatsioon on avatud ja kõik osapooled lapse
harimisse kaasatud, aitab selline tugi õpilasel edukalt saavutada ja
ületada omale püstitatud eesmärgid ja ülesanded.
Refereeritud: http://www.mangomon.com/blog/bid/29286/Technology-
for-Teacher-Parent-
Communication?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campa
ign=Feed:+MangoMon+(Special+Education+MangoMon+Blog)
Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen
ÕPILASE VAATENURK
ÕPILASE MUUTUMINE ÕPPIJANA
"Kui mina, 11. klassi õpilane, 2000. aastal kooliteed alustasin, siis olid
vähestes klassides arvutid ning kogu koolisüsteem paberitel. Praeguseks
poleks põhimõtteliselt õpikuid ja pabereid hariduse saamiseks vajagi,"
kirjutab Jüri Gümnaasiumi õpilasesinduse asepresident Eva Viidemann
õpilase muutumisest õppijana oma kogemustele tuginedes.
e-Kool distsiplineerib, tegelikult
Infotehnoloogilised murrangud kooliõpilase elus saabusid arvuti ja
Interneti laialdasema kasutuselevõtuga. Minul oli küll meiliaadress ja
arvutikasutamisoskus juba lasteaia viimasel aastal olemas, kuid see oli
suuresti tänu minu IT-alal töötavale vennale. Väga paljud minuealised tol
ajal ei teadnudki sellistest asjadest. Kui minu kool 2003. aastal e-Kooli
süsteemiga liitus, pelgasid seda nii õpetajad kui ka vanemad.
Õpilaspäevikusse koduse töö üleskirjutamine oli siiski veel
möödapääsmatu, kuid praegused 3. klassi õpilased, vaatamata sellele, et
päeviku omamine ja sinna kirjutamine on kohustuslik, teevad seda vaid
siis, kui kohe üldse muud moodi ei saa. e-Kooli abist õpilase elus on palju
räägitud ja ka mina arvan, et see on üks väga hea süsteem oma
vigadega. Ta on, muidugi, mugav – nii ajalisest kui ka 21. sajandi elu-
kergemaks-tegevast aspektist vaadates.
Kuid e-Kooli kõige suurem viga on ehk see, et õpilane kipub laisaks
jääma. Kui õpetaja pole e-Kooli kodust tööd kirjutanud, siis seda ka
õpilase poolt ei tule – ta ju ei teadnud, kuigi võis sellest isegi tunnis
kuulda. Samas on E-Kool distsiplineeriv, sest vanematel on kerge ligipääs
hinnetele, oma hindeid näed ka ise, ja see motiveerib. Läbi e-Kooli mängib
Internet õpilase elus tähtsat osa.
Info otsimise oskus on aina olulisem
Teine Interneti oluline roll on info kättesaadavus. 21. sajand juba ise on
infoajastu ja seda kasutavad julgelt ära kooliõpilased. Wikipedia on nende
lugematute referaatide ja konspektide aluseks, samuti saab läbi Interneti
näiteks keemia reaktsioonivõrrandeid tasakaalustada. Kodusele tööle
kuluv aeg on tihti mingis seoses Interneti kiirusega. Kindlasti nõuab selline
’’ärakasutamine’’ omamoodi oskuseid.
Kas või näiteks keelelisi. Üks põhjuseid, miks järeltulevad põlvkonnad
niivõrd hästi inglise keelt oskavad, on just Interneti kasutamine. Näiteks
võin tuua oma klassivenna, kes tuleb üsna piiriäärsest koolist, kus polnud
häid inglise keele õpetajaid võtta. Ja ma võin kindlustundega väita, et ta
räägib inglise keelt soravalt, tema enda sõnul just tänu sellele, et sai
Internertis Runescape’i mängida. Olgu selleks kohaks siis koolitööks
võõrkeelse materjali kasutamine, sotsiaalvõrgustikes uute sõprade
leidmine või lihtlabane arvutimäng, ei saa salata, et üks tõeliselt suuri
plusse selle ülemaailmse süsteemi kasutamisel on see, et igasugune
võõrkeele oskus paraneb.
Emakeele vaatevinklist vaadatuna ehk ei ole nii tore, et pikad ööd
messengeris mõjuvad eesti keelele kirjandis, kus sõna ’’võib-olla’’ või
’’kuule’’ asemel võib sisse lipsata ’’vb’’ või ’’kle’’.
Eks kõige olulisem koolihariduse eesmärk on anda oskusi infot leida.
Internet on selleks suurepärane võimalus. Guugeldamisega võib asendada
õpikuid, vahel ka töövihikuid. Powerpointi esitlused, mille abil õpetaja
tundi annab, on kõik kellegi poolt juba üles riputatud. Läbi Interneti on
võimalus ka raamatuid lugeda. Ja ehk just seeläbi edandab Interneti
kasutamine ka rohelist mõtteviisi, sest nii väheneb paberi kasutamine.
Kooli intranet aitab õpilasi ja õpetajaid
Kui tuua veel näiteid õpilase muutumisest õppijana enda kogemuste
põhjal, siis minu koolil on õpilastel oma intranet, kuhu õpetajad saavad
üles laadida materjale. Näiteks oleksid väga suure kirjutamismahuga
tunnid muusika- ja kunstiajalugu, kuid tänu intranetile on õpetaja vaev
materjalid vaid üles laadida ja tunnis saab keskenduda asjade
ülerääkimisele ning süvendamisele.
Liikudes kõrvale arvuti olemusest, saame käsitleda mobiiltelefone ja muid
sarnaseid vahendeid. iPod, iPad ja iPhone etendavad suurt rolli kas või
näiteks spikerdamisel, mitte ainult viimase hetke kodutöö tegemisel. Kuna
iPad pole Eestisse veel jõudnud (kuigi Ameerikas on see väga igapäevane
vahend), on iPod ja iPhone väga paljusid töid aidanud ära teha. Nad on
väikesed, ei tee peaaegu üldse häält ning jällegi – igasugune info on
kättesaadav.
Kindlasti on sellisel teaduse arengul oma plusse ja miinuseid, eks igale
oma. Plussideks on suurem teadmiste hulk kui näiteks „Enekesel“ ning
võõrkeelte oskuse arendamine, kuid miinusteks võime lugeda laisemaks
muutumist ning liiga suurt mõju inimesele kui tervikule. On vaja oskusi, et
seda kõike enda kasuks pöörata, kuid oskused tulevad jällegi koolist. Kust
jookseb piir, võta näpust...
Eva Viidemann
ÜHE KOOLI KOGEMUS:
IKT-vahendid kooli juhtimisel ja Kogemuste Kojad
VIIMSI KOOLI UUENDUSLIKUD IKT-VAHENDID KOOLI JUHTIMISEL
Viimsi Kool on juba pikki aastaid silma paistnud sellega, et me ei pelga
katsetada ning proovida kõikvõimalikke viise ja vahendeid, kuidas IKT abil
kooli juhtimist kergemaks muuta. Viimsi Kool oli esimeste koolide hulgas,
kes e-Kooli katsetas ning üsna lühikese ajaga kooli igapäevaosaks muutis.
Kõikidel täiskoormusega õpetajatel on oma klassiruumis arvuti ning 45
klassiruumis on olemas statsionaarne videoprojektor. Info
liikumapanemise võimalustest suures asutuses kirjutab kooli
kommunikatsioonijuht Annika Remmel.
Viimsi Kooli õpetajad võtavad aktiivselt osa erinevatest arvuti ja e-õppe-
teemalistest koolitustest. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning
Tiigrihüppe Sihtasutuse algatatud sülearvutid õpetajatele programmi
kaudu sai Viimsi Kool kokku 22 sülearvutit. See kõik on eelduseks sellele,
et meie IT-spetsialistide uued lahendused ja võimalused võetakse alati
hästi vastu. Olenemata sellest, kas see saab üldkasutatavaks või
loobutakse pärast mõningast proovimist, kuna lahendus lihtsalt ei sobi, on
liiga keeruline või ei anna midagi olulist juurde senistele võimalustele.
IKT-võimaluste väljapakkumise, uuendamise ja katsetamisega tegeleb
Viimsi Koolis IT-juht, lisaks on osalise tööajaga koolis tööl üks
võrguadministraator.
Viimsi Koolis töötab hetkel ligi 170 töötajat, õpib 1448 õpilast ning lisaks
kuulub Viimsi Kooli oluliste sihtrühmade hulka üle 2500 lapsevanema,
kellega sageli informatsiooni tuleb vahetada.
Milliseid võimalusi kasutab Viimsi Kool nii suure hulga inimeste
informeerimiseks ning kas Viimsi Koolis kasutusel olevad vahendid
võimaldavad infojagamist läbi viia efektiivselt ning igale sihtrühmale
kõige mugavamalt?
Allpool leiate kokkuvõtte olulisematest Viimsi Koolis kasutusel olevatest
vahenditest ning iga võimaluse juures on ka lühidalt kirjeldatud, kellele on
see võimalus konkreetselt suunatud ning miks just see võimalus meie
koolis kasutusele on võetud.
1) e-post ja postiloendid
Viimsi Kool kasutab info liigutamiseks e-posti ja postiloendeid, mida on
meil kokku ligi 200. Enamikel klassidel on lapsevanemate list. Eraldi listid
on ka kooli struktuuriüksustel (juhtkond, õppenõukogu, personal,
klassijuhatajad, hoolekogu, tugikeskus, õpilasesindus jne), käimasolevatel
projektidel (teatrifestival, infolaat, Comenius jne) ning samuti väiksematel
huvigruppidel (koolileht, võrkpall, eelkool, rahvatants jne). Tingituna
nooremate klasside arvukusest on õpetajate list ka iga klassi numbri kohta
(1, 2, 3, 4 ja kokku 1-4). See võimaldab filtreerida kirja saajate ringi ning
edastada kiri ainult neile, kellele see reaalselt on mõeldud, mitte kõikidele
kooli töötajatele. See on kooli infoliikumise kuldreegel.
2) Sündmuste kalender (Vcalendar)
Kuna Viimsi Kool on õpilaste arvult väga suur ning suurel määral toimib
koolimaja ka Viimsi valla kultuuri- ja vaba aja keskusena, siis peavad
meie kooli ära mahtuma nii meie enda kooli sündmused kui ka Viimsi valla
muude organisatsioonide (huviringid, pensionärid, kohalikud elanikud,
erafirmad jne) korraldatud üritused. Lisaks toimub Viimsi Koolis väga palju
maakondlikke ja üle-Eestilisi üritusi. Seetõttu on äärmiselt oluline teada,
et kõik planeeritud üritused ja sündmused meie majja tõepoolest ära
mahuvad. Juba mitmendat aastat kasutame vabavaralist sündmuste
kalendrit Vcalendar, kuhu informatsiooni saavad sisestada ainult
juhtkonnaliikmed ning mis on meie kodulehel avalikult nähtav kõikidele
huvilistele – personalile, lapsevanematele, meie maja üürida soovivatele
firmadele jne.
Kalendrist on võimalik päevade ja kellaaegade kaupa vaadata, mis
sündmused kummaski majas (Viimsi Kooli suures ja väikeses majas)
toimuvad, milline töötaja on majast väljas, kellel personali hulgast on
sünnipäev jne. Kalender on nähtaval http://kalender.kool.viimsi.edu.ee/
3) Dokumendihaldussüsteem WebDesktop
WebDesktopis on üleval kooli dokumendiregister (avaldused, käskkirjad,
kirjavahetus, juhtkonna ja hoolekogu protokollid). Samuti saab
WebDesktopi kaudu broneerida Viimsi Kooli eriotstarbelisi ruume
(arvutiklassid, labor jne). Kolmandat õppeaastat on õpetajate töökavad
klassiastmeti ja aineti WebDesktopi keskkonnas üleval.
Sel õppeaastal juurutasime WebDesktopi-põhise avalduste esitamise. See
tähendab seda, et kui varem pidi töötaja avalduse paberi-kujul
personalijuhile, algkooli juhile või õppealajuhatajale tooma, siis nüüdsest
täidab õpetaja konkreetse avalduse veebipõhiselt WebDesktopis ja
avaldus jõuab kõikide nende inimesteni, kes seda teadma peavad.
Positiivse lahenduse korral genereeritakse avaldusest ka käskkirja põhi
ning käskkirja vormistamiseks on vaja teha vaid pisiparandusi. Põhiline
eelis paberavalduse ees on paberi kokkuhoid ning suvalisel ajal ja
töötajale sobivas kohas avalduse esitamise võimalus. Vaja on ainult
Internetiühendusega arvutit. Töötajad on selle uuenduse väga positiivselt
vastu võtnud.
Juba mitmeid aastaid on koolis korraldatud õpetajalt-õpetajale
sisekoolitusi, mida nimetatakse Kogemuste Kodadeks (sellest kirjutan
Koolielus portaalis lähiajal). Koolitustest teavitamine ja nendele
registreerimine toimub läbi WebDesktopi. Õpetaja e-mailile saabub e-kiri,
kus on kirjas, mis teemaline koolitus, millal ja kelle juhendamisel toimub
ning kui selle valdkonna vastu on huvi, saab end ka automaatselt
koolitusele registreerida. Lektoril on seejärel konkreetne ülevaade, kui
palju huvilisi ja kes täpsemalt on tema koolitusest huvitatud.
4) Helpdesk (HESK)
Kooli kodulehel on rubriik Appi! Appi!-abisüsteemi kaudu on kõikidel kooli
töötajatel väga mugav ja lihtne sisestada oma arvutialane probleem
vastavasse süsteemi ning abipalve jõuab automaatselt õigete inimesteni.
Lisaks on kohe näha, millisel kellaajal palve esitati ja millal mure
lahendatud saab. Teate saatmiseks tuleb klõpsata lingil ning täita
spetsiaalne vorm (võtab aega kõige rohkem paar minutit). Süsteemi
kasutamine on laiendatav ka muude valdkondade (näiteks haldusmured)
avariidest ja tõrgetest teavitamiseks. Viimsi Kool paikneb kahes lahus
olevas koolimajas ning seetõttu on arvutipõhine elektrooniline appikutse
igati õigustatud. Vajadusel saab abisüsteemi liita ka Viimsi valla teised
haridusasutused (Püünsi Kool ja lasteaiad).
5) Elektrooniliste koosolekute pidamine, üritustele registreerimine
Viimsi Kooli suurusest tingitult on väga raske leida aega, mil kõik kooli
töötajad saaksid ühel ja samal ajal koosolekule tulla. Kuna aga nõu pidada
on vaja ning otsuseid tuleb tihti langetada probleemide kohta, mis on
päevakajalised, siis kasutame selleks eelmisest õppeaastast alates
võimalust elektrooniliselt oma arvamust avaldada.
Iga asjasse puutuv töötaja saab e-kirja, kus palutakse siseneda
vastavasse keskkonda. Keskkonnas olles avaneb tutvumiseks lühikirjeldus
probleemist, mis on päevakorral ning pärast materjalidega tutvumist on
võimalik inimesel oma arvamust avaldada (pooldan, ei poolda, olen
erapooletu).
Samuti saab õpetaja/kooli töötaja ennast selle süsteemi kaudu üritusele
osalejaks registreerida. Kui varemalt oli näiteks õpetajate päeva puhul
peoõhtule registreerimiseks vaja tulla õpetajate tuppa kohale ning seina
peal olevale paberile oma nimi kirja panna, siis nüüd saab seda teha oma
arvuti tagant lahkumata elektrooniliselt. Ürituse korraldaja näeb aga
reaalajas kui palju on registreerunuid ja saab vajadusel saata ka
meeldetuletusmeili, kui tähtaeg hakkab lähenema.
Kooli töötajad on sellise võimaluse väga kiiresti omaks võtnud ning see
säästab taas olulisel määral aega oma töökohustuste täitmiseks ja aja
efektiivsemaks planeerimiseks.
6) Viimsi Kooli koduleht (Saurus CMS)
Viimsi Kooli kaubamärgiks on väga operatiivne ja ajakohane kodulehekülg.
Koduleheküljele jõuab kõige värskem informatsioon mitmel korral päevas
ning väga palju oleme positiivset tagasisidet saanud just lapsevanematelt,
kes on oma lapse käekäiguga kodulehe kaudu oluliselt paremini kursis.
Paljud tänapäeva õpilased (eriti teismelised) ei kipu oma töödest-
tegemistest vanematele rääkima ning kodulehe kaudu jõuab info ilma
liigsete vahendajateta vanemani.
Kõige populaarsem on kodulehe avaleht (pidevalt vahetuvad värsked
uudised) ning rubriik „Kool kiidab“, kus on ära märgitud ja tunnustatud
kõiki neid õpilasi ja õpetajaid, kes on millegi kiiduväärsega hakkama
saanud (see võib olla ka üsna tagasihoidlik põhjus).
7) Tunniplaan (aSc Timetables)
Juba kolmandat aastat kasutab Viimsi Kool tunniplaani koostamiseks ja
veebis avaldamiseks aScTimetable tarkvara. Veebivaade on avalikult
nähtav kõikidele huvilistele. Tunniplaanist on võimalik leida infot klasside,
õpetajate ja ruumide kaupa. See on oluliselt kergendanud
õpetajate/õpilaste leidmist koolist. Kui varemalt tuli lapsevanem kooli ja
võis kuluda hulk aega enne kui ta teada sai, kus parasjagu viibib õpetaja,
keda ta näha soovib, siis nüüd piisab vaid tunniplaani vaatamisest (link
asub kooli kodulehel) ja õpetaja (või oma lapse) asukoht on teada.
Õpilastel on samuti väga mugav võimalus tundide toimumiskohtade
teadasaamiseks ja õpetajate leidmiseks, sest üks arvuti on paigutatud
kooli aatriumisse ning sinna on vaba ligipääs kõikidel õpilastel (midagi
muud selle arvutiga teha ei saa, ka puudub sellel arvutil interneti
ligipääs).
8) RIKS+RIKSWEB
Viimsi Kooli raamatukogus kasutatav raamatukogu infosüsteem RIKS abil
toimub raamatute laenutus ning selle kaudu on võimalik saada infot, kelle
käes on hetkel soovitud teos ning kes on võlglased. E-posti teel on
võimalik kõikidel kooli töötajatel tellida meeldetuletus, kui raamatu
tähtaeg läheneb või on juba käes.
RIKSWEB on veebiliides, mille abil on võimalik vaadata enda käes olevate
raamatute nimekirja ja tähtaegu ning soovitud raamatuid broneerida.
2009. aasta sügisest on Viimsi Koolis kasutusel vöötkoodiga varustatud
õpilaspiletid, millega on võimalik raamatukogus raamatuid laenutada.
Piisab vaid õpilaspileti näitamisest koodilugejale. Eriti hoolsalt laenutavad
õpilaskaartidega meie kooli kõige pisemad, sest tavaliselt lubatakse neil
endil kaart koodilugeja ette asetada.
Viimsi Kool jätkab kindlasti erinevate võimaluste uurimise ja
kaardistamisega ning kui vähegi võimalik, püüame „omal nahal“ järgi
proovida kõik arvestatavad lahendused, mis teeksid meie õpetajate,
õpilaste ja lapsevanemate elu veel kergemaks.
9) Õppenõustamiskeskus
Alates käesolevast õppeaastast kasutame tugikeskuses veebipõhist
nõustamiskeskuse tarkvara (sama tarkvara on kasutusel ka Tallinna
õpinõustamiskeskuses). Abivajaja(te)l on võimalik veebipõhiselt
eelregistreerida tugikeskusesse individuaal- või grupinõustamisele.
Tarkvara võimaldab tugikeskuste töötajatel korraldada oma tööd (jagada
ülesandeid, vältides dubleerimist). Kuna kõik juhtumid ja nende
lahendamine dokumenteeritakse, siis on vajadusel võimalik analüüsida
tehtut.
Veel mõned Viimsi Koolis kasutatavad IKT-vahendid:
• EHIS (õpilaste andmed, pedagoogide koolitus ja koormus)
• Juhendid (Havikese mediawiki baasil sageli vajaminevad juhendid)
• Moodle – e-õppe keskkond
• Miksike – e-õppe keskkond
• Persona – (personaliarvestus).
Annika Remmel
OMANÄOLINE ORGANISATSIOONI SISEKOOLITUSVORM VIIMSI
KOOLIS – KOGEMUSTE KODA
Viimsi Koolis on viimaste aastate jooksul järjest suuremat populaarsust
kogunud üks üsna omapärane sisekoolitusvorm, mida koolisiseselt
nimetatakse kogemuste kodadeks. Viie aasta jooksul on see projekt
näidanud, et tegemist on elujõulise ja väga vajaliku koolitusvormiga kogu
kooli kontekstis, kirjutab Viimsi Kooli kommunikatsioonijuht Annika
Remmel.
Kust sai idee alguse?
Idee sellise projekti ellukutsumiseks tekkis juba 2004. aastal ning algselt
planeeriti teadmisi vahetada koos lähedalasuvate koolidega ehk algatada
n-ö. koolidevaheline kogemustevahetus. Silmast silma saadi erinevate
koolide esindajatega kokku Ateena hotelli konverentsisaalis. Kuigi teema
oli huvitav ja huvi suur, siis igapäevaelu saginas ei leitud piisavalt palju
aega, et kokkusaamisi reaalselt korraldada ning nii asus projekti välja
töötama ja ellu viima Viimsi Kool üksinda.
Projekt sai tõsisema hoo sisse 2005. aastal ning juba siis seati kõige
olulisemaks eesmärgiks pakkuda eelkõige oma maja õpetajatele võimalust
olla ise koolituse läbiviijaks. Sedalaadi sisekoolituse vorm võimaldab
kokku hoida nii raha kui aega, sest ei pea kulutama ajaressurssi
asjatundjate leidmise peale väljastpoolt maja ning suureks plussiks on ka
see, et oma maja õpetajad tunnevad ka auditooriumi (teisi õpetajaid ja
kogu kooli personali) palju paremini. Selline koolitusformaat võimaldab
kiiresti reageerida ka organisatsiooni sees tekkinud probleemidele ja
algatada uuendusprotsesse.
Mis motiveerib õpetajaid projektis vabatahtlikuna kaasa lööma?
Kogemuste kodade läbiviimine on vabatahtlik tegevus, mille eest ei saada
palka, vaid – mis on palju olulisem! – väärtuslik kogemus, samuti
motiveerib õpetajaid koolitustõendi saamine, mida saab soovi korral
kasutada atesteerimisprotseduuris.
Paljud õpetajad on öelnud, et neid motiveeris eelkõige võimalus ennast
täiskasvanute koolitajana proovile panna ning tutvustada kolleegidele oma
südamelähedast teemat, mis tihti põhines kas enda läbielatud kogemusel
(läbipõlemine, hääle hoidmine) või aastaid tegeldud hobil (praktilised
käsitöö-teemalised töötoad).
Sisulise koolitusplaani planeerimisel lähtutakse alati ka organisatsiooni
vajadustest ning samuti püütakse ennetada probleemide tekkimist.
Näiteks kui koolis on aktuaalseks teemaks mingil ajaperioodil
koolikiusamine, püütakse leida õpetaja, kel on sarnaste juhtumitega
kogemusi ning kes oskab kolleegidele head nõu ja praktilisi teadmisi
anda. Kooli struktuuri muutustega seoses kerkis esile vajadus teada
rohkem keskastmejuhi tööülesannetest, spetsiifilistest oskustest ning
teadmistest, hästi palju on olnud koolitusi arvuti kasutamisest tundides
ning kuidas lihtsate vahenditega õpilaste jaoks tunde huvitavamaks ja
põnevamaks muuta. Paljud kogemuste kojad on psühholoogilistel
teemadel: kuidas hoida oma tervist, mismoodi stressirohketes
olukordades hakkama saada, vältida läbipõlemist ja selle ohu äratundmist,
kuidas uue inimesena kooli keskkonnas ellu jääda jne.
Kogemuste kodade suureks plussiks on ka see, et osalejate seltskond on
reeglina väike (keskmiselt osaleb ühes kojas kuni 10 inimest, väga
rahvarohkeid koolitusi on äärmiselt harva). See annab nii koolitajale kui
koolitatavatele võimaluse aktiivseks suhtluseks, aruteludeks ning
kahepoolseks kogemuste jagamiseks, nii ei kujune see koolitus ainult
lektori ühepoolseks loenguks, vaid omalaadseks kogemustevahetuse
sillaks, millest õpivad ja rikastuvad mõlemad pooled. Nii see, kes
koolitajana oma kogemusi jagab, kui ka see, kes leiab teemas enda elu
ja/või kogemusega haakuvaid situatsioone.
Kes pakub välja konkreetsed koolituse teemad?
Õppeaasta alguses saadab projekti koordinaator kogu kooli personalile
üleskutse põnevate koolitusteemade väljapakkumiseks. Nende eelistuste
põhjal kujunevadki konkreetsed teemad. Aastatepikkune kogemus aga
näitab, et pakkumisi tuleb tavaliselt kogu õppeaasta vältel. Tavaliselt
saadetakse koolituse info ja kutse välja nädal enne selle toimumist, nii et
kõigil oleks võimalik planeerida selleks aega. Kojad algavad tavaliselt
pärastlõunal, mil aktiivne õppetegevus koolis on läbi saanud ning kestavad
reeglina tund-poolteist. Kogemuste kodade algusaastatel oli projekti
vedajaks Viimsi Kooli arendusdirektor, viimastel aastatel, kui projekt eriti
suure hoo sisse sai, on initsiaatoriks olnud Viimsi Kooli direktor.
Keskmiselt toimub ühe õppeaasta jooksul 15 erinevat koolitust.
Millistel teemadel on kogemuste kojad läbi viidud?
Mitmed kogemuste kojad on alguse saanud sellest, et üks õpetaja (või
õpetajate grupp) on külastanud mõnda põnevat koolitust või käinud
näiteks rahvusvahelisel seminaril, mis on õpetajat klassiruumis
inspireerinud ning ta soovib kolleegidega oma praktilist kogemust jagada.
Kuigi need koolitused võivad olla suunatud kitsale ringile (näiteks inglise
keele õpetajad), on kõikidesse kogemuste kodadesse oodatud alati kõik
huvilised – nii need, kes on reaalselt õppetegevusega seotud kui ka kõik
teised kooli töötajad, kes tundide läbiviimisega seotud ei ole
(administraator, autojuht, sekretärid jne). Nii on jagatud kolleegidega
Pärnus konverentsidel kuuldud-nähtud informatsiooni (2007), arutletud
Zlatousti koolituse kogemuste üle Peterburis (2008), tutvustatud Kanadas
asuva Kenti Kooli õppetööd (2008) ning erinevaid täiendkoolitusvõimalusi
Euroopas (2008). See on hea mitmes mõttes, sest inimesed saavad uusi
ja värskeid ideid ning ühtlasi motiveerib see ka koolitusel osalenud inimesi
otsima võimalusi ja kirjutama soovi korral taotlusi piiritagustel koolitustel
ja konverentsidel osalemiseks.
Viimasel ajal on üha populaarsemaks muutunud kogemuste kojad, mis on
suunatud uue õppekavaga seotud temaatika tundmaõppimisele ja
praktiliste ettevalmistuste tegemisele. Näiteks toimus tänavu oktoobris
kogemuste koda, mille teemaks oli „Pädevustest lihtsalt ja selgelt“. Kojas
räägiti sellest, et õppekava algab üldpädevuste mõtestamisest ja seoste
otsimisest üldpädevuste ja valdkonnapädevuste vahel. Osalejate aktiivsel
kaasabil loodi süsteem, mille abil kohati keerulisest terminoloogiast ja
süsteemist üks üsna selgesti arusaadav kogemus vormus. Samuti on
suure populaarsuse võitnud kujundav hindamine, mille kohta jätkuvalt
suurt huvi tuntakse.
Tänavu septembrikuus toimus mitmel korral koolitus teemal „Uus eKool -
keeruline aga võimalusterohke“. Kuna Viimsi Koolis on kaasaegsete IKT-
vahenditega varustatus väga hea (igal täiskoormusega õpetajal on oma
klassiruumis arvuti, Tiigrihüppe SA algatatud „sülearvutid õpetajatele“
programmi kaudu sai Viimsi Kool kokku 22 sülearvutit, 45 klassiruumis on
olemas statsionaarne videoprojektor ning koolis on kokku 5 täisvarustuses
arvutiklassi), siis on koolis väga populaarsed ka erinevad arvutialased
kogemuste kojad: „Arvuti kasutamise võimalused algklassides“ (2007),
„Internet ja sotsiaalne tarkvara võõrkeele tunnis“ (2007), „Arvutiabi:
Puust ja punaseks“ (2007), „Arvutiabi: Wordi tabelid“ (2007), „Esitlused
põnevamaks ja leidlikumaks“ (2010), „Ainetund arvutiklassis – plussid ja
miinused“ (2011), „Video abil paremaks õpetajaks“ (2010), „Arvuti on
inimese sõber ja abimees. Abiks algajale fotograafile“ (2010) jne.
Hästi palju on praktilisi koolitusi, mille eesmärgiks on lihtsustada
klassijuhataja/aineõpetaja tööd ning anda talle abivahendeid, mille abil
oma igapäevatööd saaks lihtsamalt ja efektiivsemalt korraldada:
„Tunnivaatluse organiseerimine ja tagasiside andmine“ (2006),
„Pedagoogide atesteerimise tingimustest“, „Liikluskasvatus algkoolis“
(2007), „Õpetajatööd reguleerivad õigusaktid“ (2007), “Tunnirahu klassi
mured ja rõõmud“ (2007), „Tööplaan ja projektijuhtimine“, „Uurimistööde
koostamisest ja juhendamisest koostöös AS Archimedesega“ (2007),
„Klassijuhatamine gümnaasiumi- ja lõpuklassides“ (2007),
„Gümnaasiumiastme õpilase toetamine ja motiveerimine“ (2008), „Kooli
arengukava koostamisest“ (2008), „Õues- ja avastusõppe rakendusi“,
„Õuetund kooli ümbruses“ jne.
Mitmete kogemuste kodade eesmärgiks on anda õpetajale häid nippe
ja/või soovitusi, mida teha oma tervise heaks või tööst vabal ajal:
„Raamat õpetaja öökapil suvel“ (2010), „Füüsiliselt ja vaimselt turvaline
koolikeskkond“ (2006), „Läbipõlemise oht: kuidas seda vältida“ (2006).
Koolitustel on tutvustatud ka erinevaid sportlikke võimalusi. Näiteks
shindot tutvustava koolituse huvilisteringist kasvas välja rühm, kes
tegeleb selle alaga järjepidevalt juba teist aastat. Samuti on hästi
rahvarohked käsitöö-alased meisterdamisõhtud, mille tulemusena saab
endale oma kätega meisterdatud käsitööesemeid. Selle sügise suurhitiks
kujunes näiteks kogemuste koda pakutrükitehnikast.
Populaarsed on ka sellised koolituste kojad, kus saab spetsiifilisi teadmisi
kitsas valdkonnas ning pole sugugi üllatav, kui ühele koolitusele tulevad
kokku täiesti erinevate õppeainete õpetajad ning eesti keele
probleemidest kuuleb ka geograafia või kehalise kasvatuse õpetaja:
„Eestlaste vigu inglise keele rääkimisel ja kirjutamisel“ (2007), „Esimese
klassi eesti keele ja kunstiõpetuse materjalid“ (2007), „Laborimaailm“
(2010), „Inimõigused“, „Geograafiast esimesest üheksandani“,
„Kaasaegsed kirjanduse õpetamise võtted“ jne.
Kuna maailm meie ümber on pidevas muutumises ja eriti just viimasel ajal
jõuavad kooliseinte vahele ka need probleemid, milleni on jõutud
ülemaailmse majanduslanguse tagajärjel, siis peab õpetaja üha rohkem
olema ka psühholoog, nõustaja ja toetaja, vajadusel lohutaja ning kuulaja
ning seetõttu on kodades väga palju olnud juttu ka erinevatel
psühholoogilistel teemadel nagu näiteks “Konfliktidega toimetulek“,
„Konfliktide faasid“ (2007), „Laste hirmud ja ärevus“ (2007), „Elu
uimastitega ja uimastiteta“, (2007), „Koolikiusamine ja –vägivald“, (200),
„Grupi arengufaasid – eraldumine ja koostöö“ (2008), „Õpilase ja õpetaja
suhe koolivägivalla kontekstis“ (2007), „Lastevägivalla projekt“ (2007),
„Koolivägivalla uuringute tulemused ja järeldused“ (2006) jne.
Viimsi Kool pöörab väga suurt tähelepanu ka neile inimestele, kes meie
organisatsioonis alles tööle asuvad ning igal sügisel on spetsiaalselt
kõikidele uutele inimestele mõeldud kogemuste kojad, kus juba eos
probleeme ja teadmatust ennetada püütakse: „Uue inimesena uues
keskkonnas ja kollektiivis“, „Esimene koolinädal – hea koostöö loomisjärk“
jne.
See oli ülevaade sellest, milliste projektidega on Viimsi Koolis viimastel
aastatel sisekoolitamise käigus tegeldud ning kindlasti jätkame kogemuste
kodade läbiviimist ka edaspidi. Ellu on suudetud kutsuda äärmiselt
mitmekülgne ja põnev projekt, millest võidab nii kool üldisemalt kui ka
kõik projektides kaasalöövad inimesed.
Annika Remmel
VEEBIMINUT ÕPETAJAGA – ÕPETAJA ÕPPIJANA
TIINA SAAMOT
Tiina Saamot töötab Viljandi Maagümnaasiumis inglise
keele õpetajana (põhiosas gümnaasiumiastmes) ning
õpetab Mainori Kõrgkoolis äri-inglise keelt ja tegeleb seal
ka algajatega. Õpetaja sai temast seetõttu, et tuttavad
hakkasid paluma inglise keele tunde ja kursusi. ”Sealt see
alguse sai. Hakkas meeldima,” ütleb Tiina Saamot.
Kui sageli end õppija rollist leiate?
Õppija rollist leian end tavaliselt ikka tihti – näiteks erinevatel pikematel ja
lühematel koolitustel/kursustel. Samuti on kõik grupid ja klassid
igapäevaselt ka minu õpetajaks. Iga päev õpin läbi teiste inimeste midagi
uut nii enda kui teiste kohta.
Milline õppija olete?
Mulle meeldib õppida nii üksinda kui suuremas seltskonnas, näiteks mõnel
koolitusel. Sestap olengi igal aastal paaril koolitusel ikka käinud. Samuti
sobib mulle õppimine virtuaalses keskkonnas ja õppimine kolleegidelt.
Millisel koolitusel või huvikursusel olete viimasel ajal osalenud?
Viimati korraldati meile koolis ”Õpetaja ensejuhtimise” koolitus.
Pikematest koolitustest osalesin kevadel 2010 Horvaatias (Pestalozzi
programmi stipendiumiga) tegevusuuringu koolitusel. Kuna ma sellest
teemast midagi ei teadnud, siis kogemusena oli koolitus silmaringi
avardav ning rahvusvaheline seltskond võimaldas jagada kogemusi
paljude eri riikidest õpetajatega..
Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus
tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat
proovida ja elus kannapööret teha?
Tahaksin osaleda veel mõnel pikemal välismaisel koolitusel, kus
tutvustatakse inglise keelega seonduvaid uusi suundi. Ma ei ole tundnud
soovi elus täielikku kannapööret teha, et endale näiteks uus amet valida.
Mulle meeldib õpetajatöö, lisaks on mul päris mitu sellest ametist täiesti
erinevat hobi.
Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi
teid põhjalikult raputas?
Arvan, et Comeniuse ja Pestalozzi stipendiumid on mulle viimastel aastatel
Tiina Saamot Viljandist
pakkunud võimaluse näha ja õppida palju uut – teiste riikide õpetajate
kogemuste ja seal õpetatu näol. Soovitaksin teistelegi julgesti
stipendiumidele kandideerida. Nende abiga saadud kogemused ja
kontaktid on seda vägagi väärt.
MART LAANPERE
Mart Laanpere õppis Pedas matemaatika ja füüsika
õpetajaks, aga sai õpetajana töötada vaid kolm aastat.
„Siis sai minust koolijuht, seejärel õppejõud, lõpuks
teadur – kuigi ametinimetus on mul muutunud, olen
igas ametis siiski pidanud suuresti just õpetamisega
tegelema. Ka praegu, Tallinna Ülikooli informaatika
instituudi teadurina, tegelen õppetööga, bakalureuse- ja magistritööde
juhendamisega, õppejõudude ja õpetajate koolitamisega. Ka hea
konverentsiettekanne on minu arvates nagu mini-koolitund: pead suutma
kuulajatele lühikese aja jooksul veenvalt ja arusaadavalt uut infot edasi
andma, haarava diskussiooni esile kutsuma.“
Kui sageli end õppija rollist leiad?
Iga päev. Kuigi ma pole formaalses õppes juba aastaid osalenud, tuleb
mul iga päev midagi uut juurde õppida. Ma usun kindlalt, et kõige parem
õppimise viis on õpetamine. Seega õpin ma iga kord, kui õpetan,
teadusega tegelen või isegi siis, kui oma koeraga jalutan. Koerale
käitumisreeglite õpetamine on ilmselgelt minule algaja koeraomanikuna
suurem õppimiskogemus kui koerale – talle lihtsalt ei hakka kohe kõik
külge ja mina olen õpetajana see, kes peab esimesena kohanema ja
õppima. Lastega, tudengitega ja koolitusele tulnud õpetajatega on tihti
sama lugu.
Milline õppija oled?
Kaootiline. Lasen end juhtida sattumustel – elu ise veeretab mu ette
mingeid uusi huvitavaid teemasid, millest pean ennast "läbi närima". Mõne
teema otsa satun juhuslikult mõnda artiklit lugedes, ja sealt edasi juhivad
mind artiklis kasutatud viited järgmiste autoriteni jne jne.
Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud?
Nagu juba mainisin, pole ma nn. "korraldatud koolitusel" enam aastaid
osalenud, viimati ehk 1997. a. Twente Ülikoolis magistriõppes. Õpin
meelsamini ja kiiremini omapäi asju uurides. Samas on need
teaduskonverentsid, kus mitu korda aastas osalen, ka omamoodi
koolitused. Rääkimata suurtest rahvusvahelistest teadusprojektidest,
Mart Laanpere Tallinna Ülikoolist
millega päevast päeva tegeleme – õpetajaks on siis kogenumad
projektipartnerid, kodutööde asemel teadusartiklid ja aruanded, hinnete
asemel retsensentide hinnangud nendele artiklitele ja aruannetele.
Ahjaa, eelmise aasta lõpul otsustasime kolleegidega haridustehnoloogia
keskusest teha jõulupeo asemel keraamikaõhtu Katariina Gildi Savikojas.
Õppisime keraamik Virve Kermi juhendamisel savist nipsasjakesi voolima,
mina sain maha kilpkonna ja küünlajalaga.
Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus
tahaksid läbida?
Tunnen vajadust tehnilisemat laadi pädevuste arendamise järele, mida
mul teadustöös vaja läheb – andmekaevandus, semantilise veebi
tehnoloogiad, ontoloogiad. Samas tahaksin kindlasti õppida uusi asju,
õpetades uusi kursusi õpetajatele. Mul mõlgub meeles mitu uut koolitust
õpetaja professionaalse arengu valdkonnas, mida tahaksin koolitajana läbi
viia – näiteks mõistekaardi-tehnika, e-portfoolio ja pädevuste hindamise
teemal. Nendest õpiksin ise kindlasti palju.
Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus
kannapööret teha?
Sellised mõtted käivad aeg-ajalt vist igaühe peast läbi. Hetkel mul siiski
tõsisemaid kursimuutmise plaane pole. Kõigepealt on vaja doktoritöö ära
kaitsta, eks seejärel võib mõelda uute tuulte peale.
Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind
põhjalikult raputas?
Loen praegu ühe oma lemmikautori George R. R. Martini kogumikku
"DreamSongs", kuhu ta on kokku kogunud oma varasemad lühijutud. Igas
peatükis on 4-6 juttu, aga peatüki alguses sissejuhatus, milles Martin
kirjeldab seda konteksti ja motiive (elukohad, pruudid, raha, auhinnad,
eeskjud), mis mõjutasid teda kirjutamise ajal. Tavaliselt neid isiklikku
laadi "traagelniite" ju raamatute juures ei näe ja hulk olulist taustainfot
jääb seeläbi saamata. Martini selgituste puhul on aga eriti õpetlik see,
kuidas ta selgitab oma teadlikku žanripiiride segamist, kombineerides
ulme, fantaasia ja õuduskirjanduse elemente – ja seda laiemate
eesmärkide nimel, kui lihtsalt adrenaliini ülespumpamine. Mind on ka
viimasel ajal huvitama hakanud eri valdkondadest pärineva teadmuse ja
praktikate kokkumiksimine. Näiteks plaanime me uurida õpikeskkondi
ökoloogiast ja keskkonnapsühholoogiast pärit mõistesüsteeme ja
lähenemisviise rakendades.
PILLE SLABINA
„Minust sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja,
kuna olen juba lapsepõlvest saati näinud end õpetajana,“ ütleb Pille
Slabina. „Väiksena õpetasin sunniviisiliselt oma nooremaid vendi, tegin
tapeedirullist tahvli ning panin selle baarikapi ukse vahele. Nii õppis mu
vend minuga inglise keele grammatikat mitu aastat. Astumine
praegusesse Tallinna Ülikooli näis üsna loogilise jätkuna. Õpingute ajal
kadestasin kõiki, kes juba koolis töötasid ning didaktika loengutes
mõtlesin alati välja süsteeme, töölehti jm, mida koolis kavatsesin
kasutama hakata. Eelviimasel kursusel läksingi kooli täiskoormusega
tööle. Vahepeal tegin ka teadusmagistri kraadi pedagoogikas. Hetkel
annan eesti keele tunde ühele klassile, töötan TLÜs eesti keele
ainedidaktika lektorina ning panen kokku ja juhendan Noored Kooli
õpetajakoolitusprogrammi.“
Kui sageli end õppija rollist leiad?
Õppijana avastan ma end iga päev – loen pidevalt erialast kirjandust, et
oma silmaringi laiendada ning teen raamatutesse märkmeid, kuigi keegi
neid ei küsi. Samuti on Noored Kooli programmis koolitamine mind
pannud õppimisele ja õpetamisele hoopis teisiti vaatama. Loomulikult õpin
kogu aeg oma kahe väikse lapse kõrvalt – hetkel näiteks 3-aastasega
koos tähti.
Milline õppija oled?
Mul ei ole õppijana üldiselt eelistusi – enamasti näiteks valmistan tunde
ette kodus oma raamatukogutoas, kus istun rätsepaistes keset tuba ning
tuuseldan materjalides ja raamatutes. Samas meeldib mulle väga õppida
teistelt inimestelt ja teiste inimeste seltsis – naudin praktilisi töid, millel on
käegakatsutav tulemus. Virtuaalses kogukonnas mulle eriti õppida ei
meeldi – tahan suhelda näost-näkku ning armastan paberil olevaid
materjale.
Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud?
Oma töö tõttu Noored Koolis programmis osalen koolitustel pidevalt ning
Pille Slabina
Noored Kooli sihtasutusest
usun, et absoluutselt igalt koolituselt on võimalik midagi kõrva taha
panna, kas või sellist, mida ise koolitajana ei teeks. Viimane koolitus oli
mentorluse olemusest ning ikka on tore vanu teadmisi uuesti meelde
tuletada.
Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus
tahaksid läbida? Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat
proovida ja elus kannapööret teha?
kOlen oma elus teinud kannapöördeid, kuid ikka viivad teed kas või
osaliselt klassiruumi tagasi. Õpilased lihtsalt annavad mulle nii palju
tagasi, mu töö võlub mind ning selles on alati midagi uut. Hetkel olen
mõelnud, et koolitus erivajadustega laste õpetamise kohta ei jookseks
mööda külge maha.
Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind
põhjalikult raputas?
Ma ei saagi öelda, et miski mind viimasel ajal põhjalikult raputanud oleks.
Ehk teadmine, et inimene on habras ning oma tagasisidega saame talle
teha väga palju nii head kui halba ning peaksime olema noorte kolleegide
suhtes märksa vähem kriitilisemad ja rohkem toetavamad.
Viimane raamat, mis mind üllatas ning mida soovitaksin lugeda kõikidel
õpetajatel – W. Michael Kelley raamat „Rookie Teaching for Dummies“ ehk
siis naljaga pooleks kirjutatud käsiraamat algajale õpetajale. See raamat
pani mind märkama üsna palju uut, hoolimata 10-aastasest
koolikogemusest ja tööst ülikoolis.
LEILI NAAN
Eesti Rahvusraamatukogus Austria, Saksa ja Šveitsi
saali juhatajana töötav Leili Naan arvab ise, et ei
erine teistest praegusest õpetajatest, kes juba väik-
se tüdrukuna kogu südamest õpetajaks saada ihkasid. „Mängisin kodus ka
suviti kooli ja tüütasin sellega oma vanemaid õdesid-vendi. Hiljem
lisandus armastus saksa keele vastu ja nii saigi minust saksa keele
õpetaja.“ Ka praegu rahvusraamatukogus töötades puutub Leili palju
kokku saksa keele õppijate ja õpetajatega. Eesti Saksa Keele Õpetajate
Selts omistas 2010. a. veebruaris Leili Naanile aastate tegija tiitli. „See
tähendab, et meie tööd on märgatud.“
Kui sageli end õppija rollist leiate?
Iga päev tuleb midagi juurde õppida. Iga uus projekt nõuab pisut teist
Leili Naan, foto autor Teet Malsroos
lähenemist, ettevalmistust ja enesetäiendamist. Kodus õpin koos
lastelastega näiteks dinosauruste saladusi tundma ja loomi joonistama.
Vabal ajal meeldib kudumismustrites tuhnida või suviti aiatööks uusi
teadmisi ammutada. Internetimaailm pakub pidevalt uusi väljakutseid.
Milline õppija olete?
Olen järjekindel ja pusin iseseisvalt, kuni asi selge või õnnestub, ma ei
hakka kohe abi otsima. Rühmatöö meeldib, aga üldiselt olen ma
koolitustel pigem tagareas istuja ega trügi vestlema. Raamatuid loen
meelsasti ja internetita ei kujuta oma tööd ja suhtlemist enam ammu ette.
Millisel koolitusel olete viimasel ajal osalenud?
Osalesin Incape Koolituse poolt läbi viidud teeninduse juhtimise koolitusel,
mis oli väga asjakohane: andis palju mõtlemisainet iseenda ja kolleegide
isikuomaduste üle ning sellegi kohta, kuidas neid teadmisi töö efektiivsel
organiseerimisel rakendada. See pole ju tegelikult uus tõde, aga olen
veendunud, et mingi aja tagant tuleb ennast ikka ja jälle n-ö „üles
äratada“. Huvitav oli ka veebilehe kujundaja koolitus.
Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus
tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat
proovida ja elus kannapööret teha?
Ei ole soovinud, sest mul on vedanud (ehkki elu kulgedes see alati nii ei
tundunud): alustasin saksa keele õpetajana, siis muutsin elukohta ja
läksin tööle lasteaeda, sealt koos oma rühma lastega kooli
algklassiõpetajaks ning seejärel sai minust ringiga taas saksa keele
õpetaja. Elu ise sättis mu ette vaheldust ja pakkus uusi väljakutseid, pidin
ennast alati tõestama, juurde õppima, ümber õppima – pingutasin ning
andsin endast parima. Raamatukokku tööle minnes uskusin, et mind ootab
ees hoopis teistlaadi töö, ent side koolidega on praegugi oluline osa minu
igapäevases tegevuses.
Leili Naan peab oluliseks tunnustuseks Austria, Saksa ja Šveitsi saalide
pikaajalistele ja tublidele pingutustele saksa kultuuriruumi tutvustamisel
hiljuti talle üle antud Theodor Aue kultuuripreemiat.
Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi
teid põhjalikult raputas?
Saksa filminädalal vaatasin uut saksa mängufilmi „John Rabe“ – filmi
heast ja kahjuks vähetuntud sakslasest, kes II maailmasõjas päästis üle
200 000 hiinlase elu.
TIIGRIHÜPPE SIHTASUTUS KOOLITAB ÕPETAJAID
TIIGRIHÜPPE KOOLITUSTELE TULEVAD ÕPETAJAD OOTAVAD
PRAKTILISI NÕUANDEID
Õpetajate täiendkoolitus on Tiigrihüppe Sihtasutuse prioriteetne
tegevusvaldkond – tehnika on koolidel olemas, veebis leidub palju
kasulikku õpiprotsessi mitmekesistamiseks, sihtasutusel on olemas üle-
Eestiline koolitajate võrgustik. See kõik võimaldab sihtasutusel pakkuda
koolirahvale mitmekesist IKT-alast täiendkoolitust. Koolielu uuris millises
suunas liigub koolitusosakond ning kuidas läheb koolitajatel.
Õpetajate täiendkoolitused on praktikute koostatud
Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul lähtutakse
koolituse korraldamisel järgmistest põhimõtetest: koolitus peab olema
asjakohane ja vastama kaasaegsetele nõudmistele (toetutakse õpetaja
kutsestandardile ja Tiigrihüppe SA õpetajate haridustehnoloogilisele
pädevusmudelile, käsitletakse e-õppes kasutatavaid metoodikaid ja
tehnoloogiaid);
koolitus peab olema veelgi paremini kõigile kättesaadav (koolitajateks on
erinevates maakondades tegutsevad tegevõpetajad; koolitajate
võrgustikes ja tihedas koostöös ülikoolidega toimub pidev areng ja
koolituse kaasajastamine – nii ei teki e-pedagoogika kaugel praktilisest
koolielust. Kõik vahendid ja meetodid on praktikutel läbi proovitud ja
sobivad üldhariduskooli õppeprotsessi);
koolituses sisalduvad meetodid ja vahendid peavad olema paremini
rakendatavad (kuna spetsiaalselt Eesti koolide jaoks loodud
tehnoloogilised võimalused (nt õppeprogrammid jms) on veel siiski üsna
piiratud, oleme koolitusel rõhutanud veeb 2.0 vahendite tähtsust – kiiresti
arenev sotsiaalne tarkvara on õige lähenemise korral õppetöös hästi
rakendatav ja kõigile kättesaadav, püüame koolitusel vastavaid
metoodikaid käsitleda);
koolituse lõppedes peab õpetajal olema võimalus saada lisainfot/tuge
õpitu rakendamisel (ajast ja kohast sõltumatu sotsiaalne suhtlemine
õpikogukonnas toetab õpetajaid).
Sajaprotsendiline kursuste täituvus (ja 96%-line lõpetanute hulk) lubab
arvata, et ka need, kes võib-olla koolitusele tuleku eel kahtleval
seisukohal on, mõistavad e-pedagoogika tähtsust. „Kursusel olles tekib
õpetajatel huvi juba jätkukursustele registreerumise vastu. Paljud kursuse
käigus alustatud tööd arenevad pärast koolituse lõppu edasi ja saavutavad
mingil hetkel piisava täiuslikkuse (näiteks mõne konkursi jaoks).“
Tiigrihüppe Sihtasutus püüab jätkuvalt hoida koolituste praktilist joont.
„Tahame senisest enam oma koolitusi ka uute õppekavadega siduda,“
räägib Piirsalu ning annab aimu uuendustest koolituse alal: „Valmimas on
valdkonnapõhised e-kursused õpetajatele, mis pakuvad praktilisi
näpunäiteid, kuidas IKT-d oma aines kasutada. Piloodina käivitub 2011. a.
veebipõhine e-kursus „IKT matemaatikas“ –koolituse materjalid on kõigile
kättesaadavad. Koolituse ametlikuks läbimiseks ja tunnistuse saamiseks
registreerib õpetaja ennast kursusele ja teeb mentori juhendamisel läbi
kogu kursuse koos õpiülesannete ja praktiliste töödega.“
Lisaks pakub sihtasutus 2010. aastast IKT-alast metoodilist koolitust ka
lasteaedade õpetajatele. „Projekt on osutunud üliedukaks – lasteaedade
õpetajate huvi e-õppe vastu on väga suur, mistõttu olime sunnitud
tegevuste mahtu esialgsete plaanidega võrreldes kahekordistama.
Lasteaednike koolitused jätkuvad ka järgmisel aastal,“ lubab Piirsalu.
Õpetaja rolli muutumine täiskasvanute koolitajana
Sihtasutuse koolitusplaani aitavad ellu viia 39 tegevõpetajast koolitajat üle
Eesti. Koolielu vestles kolme koolitajaga, kes viivad koolitusi läbi
Läänemaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal.
Haapsalu Kutsehariduskeskuses töötav Mall Vainola on koolitööd teinud
20 aastat, neist viimase kümne jooksul ka õpetajaid koolitanud. Janika
Kaljula alustas õpetajatööd 18 aastat tagasi Palivere Põhikoolis, tänaseks
on ta juba 15 aastat Miina Härma Gümnaasiumis töötanud ning enamuse
sellest ajast ka õpetajate ees seisnud. „Koolitajaks sain olude sunnil – olin
arvutiõpetuse õpetaja, õpetajad vajasid arvutialaseid teadmisi.“ Haljala
Gümnaasiumis infojuhina alustanud Maris Maripu on värske DigiTiigri
koolitaja, koolis õpetab ta arvutiõpetust, on tänaseks „arvuti-pisikuga
nakatanud“ nii enda kooli kui ka Kadrina Keskkooli õpetajaid. „Kui ma
midagi arvutimaailmast avastan, siis seda kindlasti enda teada ei jäta,
alati leidub vähemalt üks kolleeg, kellele uudisest teatan,“ räägib Maripu.
Kõik kolm kandideerisid erineval ajal Tiigrihüppe koolitaja kohale ning on
sellele tööle tänaseni truuks jäänud.
Vastavalt oludele ja ühiskonna vajadustele on muutunud ka
koolituskursuste sisu. Kas ka DigiTiigri koolitaja roll on ajaga muutunud?
Vainola mäletab kümne aasta tagust uue rolliga vaevalist harjumist.
„Pabistasin enne koolitusi ikka päris palju. Tasapisi kogemusi saades läks
enesetunne koolitajana kindlamaks. Käisin mõnedel andragoogika
lühikoolitustel ning märkasin oma imestuseks, et hakkasin samu
meetodeid, mida soovitatakse kasutada täiskasvanutega, kasutama ka
gümnaasiumiõpilaste tundides. Täiskasvanute koolitamine on õpetanud
õppijat rohkem usaldama ning pakkuma talle võimalusi ise õppeprotsessi
üle otsustada ja valikuid teha.“ Vainola on hakanud kasutama tundides
rohkem paaris- ja rühmatööd ning arutelusid.
Maripu ütleb, et täiskasvanuid on kergem koolitada. „Nad teavad, mis on
neile vajalik. Õpilane on seevastu nagu sunnitud olukorras, ta peab
õppima õppekavas ettenähtut.“ Maripu sõnul on enesetäiendamine
õpetajate jaoks tavapärane, koolitused annavad juurde palju teadmisi
ning võimaluse end proovile panna.
Kaljula meenutab, et koolitajana alustades õpetas ta pigem vahendite
kasutamist ja püüdis nende juurde lisada ideid, kus ja kuidas midagi
kasutada. „Nüüd on olulisem metoodiline pool ja sinna juurde parima
vahendi valimine, see on tegelikult väga keeruline. Võtame näiteks kas või
õppematerjalide avaldamise internetis – üks koolitusele tulnud õpetaja
uurib piltide avaldamise kohta, teine tahab infot tekstiga tegelemiseks,
kolmas soovib veebi üles panna teste-ülesandeid. Nii me siis arutlemegi,
milline vahend millekski sobivaim oleks.“
Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul on DigiTiigri
koolitajatest aastate jooksul saanud juhtivad haridustehnoloogid.
„Enamasti mitte küll ametlikult, kuid nad on selles valdkonnas kujunenud
või kujunemas hinnatud nõuandjateks nii oma koolis kui ka kogu
maakonnas. Paljud meie koolitajad leiavad rakendust ka kutse- ja
kõrgkoolide ekspertide või lektoritena,“ kiidab Piirsalu.
Hetkeseis: e-pedagoogika tuleb igal õpetajal enda jaoks välja
mõelda
Mall Vainola sõnul tähendavad viimasel ajal tihedat kasutust leidvad
mõisted e-pedagoogika, veeb 2.0 jms muutusi, samuti ka julgust
katsetamisel. „Uute vahendite-võimaluste rakendamine ei pruugi ju alati
kohe õnnestuda. Õpetajad peavad olema hästi julged ja ettevõtlikud kõigi
uute vahendite katsetamisel, analüüsima,kas üks või teine võimalus on
õppetöös kasutatav ja annab lisaväärtust.“ Vainola ütleb, et hetkel tuleb
e-pedagoogika igal õpetaja enda jaoks ise välja mõelda – see aga eeldab
tahtmist ja aega. „Õnneks on internetis palju väga huvitavaid e-materjale,
mis on headeks e-pedagoogika näideteks.“
Maris Maripu leiab, et veeb 2.0 on suurte võimalustega termin. „Kindlasti
võidavad need, kel piisavalt uudishimu ringivaatamiseks, kellel jätkub
julgust katsetada, kes tahavad uut proovida.“ Maripu pakub esimese
näitena veeb 2.0-mõistele mõeldes Koolielu portaali. „Samuti on heaks
näiteks ajaveebid. Klassiblogi ei ole enam mingi uudis. Püüan ka ise sel
õppeaastal tekitada huvi 5. klassi õpilastes ajaveebi pidamiseks. Esialgu
tuleb olla abistavas rollis, eks hiljem saavad õpilased juba ise ajaveebiga
hakkama.“ Maripu on loonud kasuliku info koondamiseks oma kodulehe,
mida võib käsitleda ka tema e-portfooliona. Lisaks kasutab ta igapäevaselt
veebilehe järjehoidjat Netvibes ning faililadu http://box.net, ja soovitab
teistelegi. Janika Kaljula jaoks märgistab veeb 2.0 koostööd,
koostöövõimalusi ja suhtlemist. Samas tunnistab ta tagasihoidlikult, et
igapäevaselt matemaatikaõpetaja tööd tehes pole ta sugugi aktiivne veeb
2.0 vahendite kasutaja. „Kasutan blogi ja e-õppe keskkondi õpilastele
materjalide jagamiseks, rühmatööde tegemiseks, täiendavate
tööülesannete lisamiseks jms. Isiklik kogemus on eTwinningu raames
toimunud projektitööst Poola õpilastega, kus kasutasime nii blogi kui ka
eTwinningu platvormi.“ Enne eksameid ja kontrolltöid saavad õpilased
õpetajatega nii Messengeri kui ka Skype’i kaudu suhelda – neid õpilaste
põhilisi „sõpru“ tuleb õppimisel targalt ära kasutada. Kaljula ei näe
vajadust e-keskkondi oma igapäevases töös pidevalt kasutada, kuid
interaktiivsed ja digitaalsed õppevahendid omavad tema jaoks tähtsat
rolli. „Matemaatikuna ei kujuta ette tunde ilma GeoGebrata.“ Kaljula ootab
muutusi seoses uue õppekava rakendamisega. „Leian, et mitmesuguseid
tunde võiks õpilastele anda e-õppe kujul. Toon siia hea näitena Tartu
Ülikooli e-kursuse gümnaasiumiõpilastele „Infopädevus ehk miks
Google’ist ei piisa“. Kaljula arvab, et just praegused lasteaias või
algklassides õppivad lapsed sunnivad õpetajaid kasutama teistsuguseid
vahendeid, ka nende vanemad on valmis õpetajaga suhtlemisel kasutama
pigem e-kooli foorumit kui näost-näkku koosolekuid. „Väga põnev aeg
on.“
Lapsed ja lapsevanemad elavad e-elu. Aga õpetajad? Milline mulje on
jäänud koolitusi läbi viies? „Õpetajad on erinevad,“ ütleb Mall Vainola.
Maripu ja Kaljula nõustuvad temaga. „Kõik oleneb õpetaja uudishimust,
pealehakkamisest, ajast jne. Mõjutavaid tegureid on palju ning
tulemusedki sõltuvad neist,“ räägib Maripu. Kaljula sõnul on õpetaja osa
ühiskonnast – ka õpetajate hulgas on innustujaid ja vaikselt
kõrvaltvaatajaid. „Õpetaja töö on paljuski kinni traditsioonides ja
õppekavas,“ ütleb Kaljula. „Alles käivituvas õppekavas on sisse kirjutatud
arvutite kasutamine ainetundides. Infotehnoloogiavahendeid on õpetajal
tülikam kasutada – klassis on kuni 36
õpilast, arvuteid aga 18, tunni
ettevalmistus aeganõudvam, materjal
vajab väga põhjalikku läbimõtlemist. See,
millele spetsialistil kulub minut, võib ühel
tavalisel tublil ja töökal õpetajal võtta aega
tunde.“ Tasapisi tegutsedes tekib vilumus
ning üha enam õpetajaid leiab tee paaril-
kolmel tunnil veerandi jooksul ka
arvutiklassi.
Õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid
Mall Vainola kogemuse põhjal võib öelda, et DigiTiigri koolitustel
vaimustuvad õpetajad kõige enam mõistekaartidest ja ajaveebidest.
„Õpetajatele meeldib esitluste koostamise juures näiteks mängude
loomine ja teiste lisavõimaluste tundmaõppimine, suhteliselt populaarne
on ka uuem teema „pilditöötlus“. Maripu ütleb, et õpetajaid innustavad
kõige rohkem rakendused, mida saab kohe kasutama hakata, mis pole
väga keerulised. Aeg-ajalt kohtab ka skeptilist suhtumist: miks mul seda
vaja on, siiani olen ilma hakkama saanud.“ Kaljula sõnul tahab õpetaja
väga täpselt teada, kuidas mingi veebividin vm tema tööd hõlbustab. „Kui
õpetaja leiab, et teatud vidin on talle vajalik, võtab ta selle kiiresti omaks.
Kõige toredamad ongi olnud sellised koolitused, kus õpetaja tunneb
vajadust mingi vahendi kasutamise järele ja koolituspakkumine osutub
tema päästjaks.“ Kaljula toob näiteks interaktiivse tahvli koolituse:
õpetajal oli tahvel klassis, aga kasutada ei osanud. „Vaat siis läksid
õpetaja silmad särama, kui tutvusime Notebooki tarkvaraga – kohe
hakkasid õpetaja mõtted liikuma, mida teha, millal kasutada.“ Pikaajaliste
kogemuste põhjal võib Kaljula öelda, et igaüks võtab koolituselt midagi
kasulikku kaasa.
„Mulle tundub, et muutustega paremini kaasaminejad ja entusiastlikumad
IKT kasutajad on meie maakonna väiksemad koolid,“ ütleb Vainola. „Eks
siin ole ka objektiivsed põhjused: klassid on väiksemad, arvutiklassi
pääseb lihtsamalt, üksteist abistatakse hea meelega. On ju suur vahe, kas
arvutiklassis on 15 või 30 õpilast.“ Vainola on märganud sedagi, et
väikestes koolides teevad õpetajad erinevate projektide raames rohkem ja
meelsamini koostööd, ka tundub talle, et uute vahenditega lähevad
kiiremini kaasa just algklasside õpetajad. Maris Maripu ütleb vahvalt: „Kui
senini on arvutit „teietatud“, siis äsja toimunud koolitusel mainis üks
õpetaja, et tahab arvutiga „sina peale“ saada. Arvan, et see kehtib paljude
õpetajate kohta. Tuleb vaid seda eelpool mainitud „arvuti-pisikut“ edasi
kanda.“
Janika Kaljula sõnul on koole, kus arvuti kasutamine on au sees ja neidki,
kus see nii pole. Muutused tulevad kindlasti uue õppekava rakendamisel.
„Arvan, et õpetajad kasutaksid arvutit rohkemgi, kui poleks ajapuudust.
Hea materjali tegemine nõuab aega,“ ütleb Kaljula. „Iga õpetaja tahab ise
oma materjali luua, kuigi internetist leiab juba väga häid materjale. Aga
Eesti õpetaja pole veel harjunud jagama oma vara talle tundmatu
õpetajaga. Kindlasti peaks õpetajaid rohkem suunama juba olemasolevate
materjalide juurde (erinevate konkursside tulemusel tekkinud tööd on
väga head) ja julgustama neid oma materjale avaldama. Tiigrihüppe
Sihtasutusel on selleks ka koolitus loodud „KooliMill – õppematerjalide
koostamine veebipõhiste vahenditega“.“
Uued ideede kandjad ja loojad ootavad avastamist
Kas õpetajate koolitajatel on ka unistusi? „Kui õpetajad koolituse lõpus
tutvustavad oma ilusaid, huvitavate ideede ja lahendustega lõputöid, kust
on näha õpetaja areng selle kursuse jooksul, siis rohkem polegi vaja – see
innustab ja annab jõudu,“ ütleb Mall Vainola ning unistab sellest, et
kohtub oma koolitustel edaspidigi ärksate õppuritega, kellelt ka temal on
midagi õppida. Maris Maripu soovib lisaks klassiruumide täiendamisele
uudsema tehnikaga sedagi, et ta suudaks õpetajates tekitada rohkem
kindlustunnet. „Arvutit ei pea kartma. Arvutile ei ole võimalik seda uurides
haiget teha. Arvutiga on tõsised lood alles siis, kui see tossab.“ Samuti
unistab Maripu sellest, et kui õpetajad on koolitusel tehnoloogia imelised
võimalused avastanud, leiaks õpitu rakendust ka õpetajatöös. Või isiklikus
elus.
Janika Kaljula loodab, et õpetajatest õpilased kasutaksid arvutit mõistlikult
ning leiaksid aega ka muud kaunist enda ümber märgata – seda
infotehnoloogiliselt ja loodusesõbralikult jäädvustada ning teistelegi
edastada.
Millest unistab koolitusjuht? „Koolituse mõju on väga raske hinnata,“
nendib Piirsalu. „Olen veendunud, et sihtasutus on õpetajate koolituses
õigel teel, õpetajate teadmised on aastate jooksul oluliselt kasvanud.
Rõõmustav on leida õpetajate hulgast järjest uusi ja uusi ideede kandjaid
ja loojaid. Paraku on enamus õpetajatest nii tagasihoidlikud, et nende
tegemised tulevad ilmsiks suhteliselt ootamatult ja üsna harva.
Pealehakkamis- ja katsetamisjulgust, õpetajad!“
Kristi Semidor
LUGU ÕPETAJAST
ALLAR VEELMAA SAATUSE OTSUSTAS LEGENDAARNE
MATEMAATIKAÕPETAJA
Allar Veelmaa on aktiivne õppematerjalide looja ning jagab oma loodud
materjale hea meelega kolleegidega. Edu saatis Veelmaad ka Koolielu
õppematerjalide konkursil „Täna samm, homme teine“, mille žürii otsustas
tema töö „9. klassi matemaatikakursuse kordamine SMART-tahvli
materjalide abil“ hinnata esimese koha ja 20 000 krooni vääriliseks.
Vestlesime Allar Veelmaaga õpetajaks olemisest, matemaatikast ning info-
ja kommunikatsioonitehnoloogiast.
Miks tahate olla õpetaja?
Kõikidest lastest ei saa suuri teadlasi ja veel vähem matemaatkuid. Minu
ülesanne õpetajana polegi noortest inimestest vormida pisikesi ja suuri
matemaatikuid, kuid eluks vajalikud põhitõed tuleb kõigil selgeks saada.
Kuidas seda teha nii, et matemaatika ei muutuks lapsele vastikuks, selles
ongi õpetajatöö võlu.
Õpetajaameti juures köidab mind töö loomingulisus. Pole kaht sarnast
päeva, aastatest kõnelemata. Rõõmu teeb see, kui laps hakkab aru saama
asjadest, mis tema jaoks nii müstilised tundusid. Vahel võtab see päris
kaua aega ja nii mõnigi kord ei piisa ainult koolitundidest. Õpetajatöö on
juba kord selline, et mõnele lapsele tuleb otsida järjest keerukamaid
ülesandeid, teisele aga väga pikalt seletada seda, miks aknaruudu
mõõdud tuleb võtta millimeetri täpsusega.
Kuidas jõudsite matemaatikani?
Minu esimesed sammud sellel teel olid üsna okkalised. Mäletan, et teises
klassis õppides koostasin ühe koolivihikutäie harjutusülesandeid oma
koolikaaslastele. Õpetaja vaatas seda ja ütles, et paljusid ülesandeid ei
saa lahendada. Tegelikult sai küll, kuid mõne ülesande vastuseks tuli
negatiivne arv ja see õpetajale ei meeldinud. Oma tõsised esimesed
„triibulised“ sain siis, kui läksin õppima Haapsalu I Keskkooli. Siin tuligi
välja, mis vahe on ühel ja teisel õpetajal. Minu õpetajaks oli Haapsalus
juba tema eluajal legendiks kujunenud Mati Kammiste. Tuli välja, et minu
eelnevad teadmised ja oskused olid nii viletsad, et ma ei suutnud
klassikaaslastega kuidagi ühele järjele jõuda. Kammiste vaatas mind ja
vangutas pead. Tema lemmikväljendiks oli: “Vaadake, ega ma hinnete
summat saa teile veerandiks panna, ehk mõtleme midagi välja.“ Mõtleski,
otsis oma portfellist mõned raamatud ja soovitas neid uurida – ehk on
kasu. Üks raamat oli Piskunovi „Diferentsiaal- ja integraalarvutus“, teisi
kahjuks ei mäleta. Igatahes selle veerandi sain „kolme“, järgmised kaks
juba „neljad“ ja eksami tegin „viie“ peale. Sellega oli minu saatus ka
otsustatud. See, mida polnud ükski õpetaja suutnud 9 aastaga, tegi üks
mees poole aastaga. Nii juba kord on, et õpetaja tõeline suurus avaldub
tema tegudes, mõni teine oleks Mati Kammiste asemel käega löönud.
Mida märgistab Teie jaoks presidendi
reaalainete eripreemia saamine?
Mina tõlgendan seda niiviisi, et preemia saab
küll üks inimene (lihtsalt statuut näeb niiviisi
ette), aga selle kaudu jagub tunnustust
paljudele teistele, kellega koostööd on tehtud.
Mul on heameel oma tänusõnad edasi anda
paljudele tänastele ja endistele kolleegidele ja
koostööpartneritele. Väga raske, et mitte öelda
võimatu, oleks olnud seda kõike ilma nendeta
saavutada, mida sel aastal presidendi
reaalainete eripreemia vääriliseks peeti.
Poleks olnud Mati Kammistet, ei oleks ma matemaatika õpetaja. Kui Tõnu
Tõnso poleks asutanud Mathema OÜ-d, oleks paljud Tõnuga koos
kirjutatud raamatud jäänud ilmumata. Tänu Tiigrihüppe Sihtasutusele on
mul olnud võimalus koostada mitmeid elektroonilisi õppematerjale ja
nende koostamisse haarata ka oma õpilasi. Matemaatikaõpetajate
üleriigilistel kokkusaamistel on korduvalt olnud võimalus üles astuda
päevakohastel teemadel (uued õppematerjalid, õppekava, riigieksamid
jms). EMS Koolimatemaatika Ühendus eesotsas Hele Kiiseli ja
„Tiigrimatemaatiku“ Sirje Pihlapiga on „süüdi“ selles, et 2008. a. anti
mulle Gerhard Rägo medal.
Ka keskkond, kus ja mille abil õpetada, on väga oluline. Loo koolis on
sellest aru saadud ja endised koolijuhid Vello Varik ja Sirje Laansoo tegid
kõik selleks, et võiksin oma klassi häbenemata seda tutvustada mistahes
riigi matemaatikaõpetajale. Täna kooli juhtiv Ants Rebane on reaalainete
õpetamise prioriteedi selgelt välja öelnud, seega söandan ka tulevikule
julgemalt vastu minna.
Kokkuvõttes tahan öelda, et presidendi reaalainete eripreemia ei ole minu
jaoks märk mingi etapi läbimisest, pigem tähendab see seda, et Loo koolis
tehtud tööd on märgatud.
Teie materjalid on kenasti internetiavarustest leitavad ja abiks
paljudele. Kuidas ise sellesse suhtute, kas materjale on hea
jagada? Kui sage jagaja olete näiteks Matemaatikaõpetajate
virtuaalses kogukonnas, kuidas Teile istub virtuaalne koostöö?
Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehestik sündis tänu
Laine Aluoja initsiatiivile. Mõned aastad tagasi ohverdasime Sirje Pihlapiga
oma suvepuhkuse ja tegime algust Mottwikiga. Tänaseks on
Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehte oluliselt edasi
arendatud (lisandunud on ajaveebid, programmi Wiris tutvustus jms,
unustatud pole ka vene keelt kõnelevaid matemaatikaõpetajaid).
Õppematerjalide jagamisel on väga tähtis see, et ülespandud materjal
oleks igati korrektne. Seepärast vaatame iga pakutud õppematerjali enne
ülespanekut hoolega üle, et õpetaja, kes ühte või teist materjali kasutab,
ei peaks hakkama vigu parandama.
Õppematerjalide jagamine, nagu seda mott.edu.ee-s tehakse, on igati
tervitatav. Nii täidame need lüngad, mida ükski õpik teha ei saa. Selge on
ka see, et üks õpetaja üksinda kõike teha ei jõua. Nii et kui kellelgi on
arvuti kõvakettal mõni tema meelest hea õppematerjal, siis võib selle
julgelt ühiskasutamiseks välja pakkuda.
Minu koostatud õppematerjalid on kõik Mottwikis kasutatavad. Seal on
nad erinevate teemade juures, kunagi tegin oma veebilehe
http://www.allarveelmaa.com, ka seal on minu koostatud materjalid
üleval.
Igapäevaselt olete õpetaja rollis. Aga milliseks õppijaks ennast
peate, millal midagi viimati õppisite?
Viimane positiivne kogemus on matemaatikaõpetajate suvepäevadelt
Värskas. Kui koos on 140 õpetajat üle Eesti, siis on võimatu, et uusi
mõtteid ja ideid ei teki. Paljud asjad tuleb läbi mõelda ja siis otsustada,
kas x koolis on ühte või teist ideed otstarbekas (võimalik) rakendada.
Hämmastav on see, kui kiiresti arendatakse kõikvõimalikke tehnilisi
vigureid, mille abil õpetamist elavamaks muuta. Olen siin solidaarne
kolleegidega, kes ütlevad, et seda kõike on vaadata ilus (interaktiivsed
tahvlid, tarkvara jms), aga kui koolidel raha pole, siis on hea, kui õpikuid
ja kriiti osta saab.
Olete aktiivne konkurssidel osaleja – mis paneb Teid seda tegema,
koolis ju niigi kiire ja päevad tööd täis?
Konkurssidest olen siis osa võtnud, kui mul on mõni realiseerimata idee ja
matemaatika tegemiseks sobiv keskkond. Halb on siis, kui 90% ajast
kulub tehniliste probleemide lahendamisele. Õnneks on matemaatika
tegemiseks olemas ka mõistlikke töökeskkondi – näiteks eXe.
Õige see on, et konkursitööd saavad tehtud hilistel õhtutundidel, aga see
aeg ongi mõtlemiseks ja töötegemiseks kõige sobivam aeg – ümberringi
vaikus ja keegi ei sega.
Kuidas Teile tundub, kas kaasaegset tehnoloogiat ja tavapärast
koolikultuuri on võimalik omavahel mõistlikult ühendada,
arvestades kui aeglaselt haridusparadigma muutub?
On ikka, aga siin sõltub väga palju õpetajast. Kui ta lepib kriidi ja tahvliga
ning arvab, et sellest piisab, siis ei muutu midagi. Õpetaja on just see
inimene, kes peab vahel ka koolijuhile selgeks tegema, miks ühte või teist
asja vaja on. Päris selge on, et 21. sajandi alguses 19. sajandi
meetoditega enam õpetada pole eriti mõistlik. Tiigrihüppe Sihtasutuse toel
on saanud korraldada matemaatikaõpetajatele väga palju kursusi, kuidas
uued ideed reaalselt rakenduvad, eks see sõltub ikka õpetajast ja kooli
võimalustest. Kui arvuteid kasutatakse vaid e-kooli täitmiseks ja
arvutiklass on muutunud mängupõrguks, siis mingist kaasaegsest õppest
juttu olla ei saa. Minu meelest on kõige olulisem lapse arendamine, see,
milliste meetodite ja vahenditega seda tehakse, ongi õpetaja
professionaalsuse küsimus.
Viimasel ajal räägime palju lugeritest, kas neid on võimalik Eesti
koolis kasutusele võtta, millal see võiks juhtuda? Kuidas nende
sisse võiks tekkida mõistlikku sisu, näiteks matemaatikas?
Lugerite teemal oli mul Tiigrihüppe Ideelaadal vestlus Sirje Pihlapiga.
Rahva Raamat müüb neid hinnaga ca 3900 kr, mõnes arvutipoes on ka
odavamaid saada. Ma ise olen selles suhtes ettevaatlik ja ootan, kuni
lugereid veidi täiustatakse ja nende hind muutub taskukohaseks.
Kuna lugerit saab kasutada ka nii, et teksti loetakse ette (esialgu küll
ainult inglise keeles), siis minu meelest saavad keeleõpetajad seda väga
edukalt kasutada. E-õpikutest on meil juba pikka aega juttu olnud,
tegudeni pole veel jõutud. Varem või hiljem jõuame selleni, et kooliõpikud
on valdavalt e-kujul, see ei tähenda muidugi seda, et paberõpikud üldse
ära kaoks. Probleem on siin selles, et erinevatel põhjustel pole e-raamat
kõigile vastuvõetav.
Lugeri kasutamine matemaatikaõppes on tegelikult ääretult lihtne, sest
üheks kasutatavaks failiformaadiks on pdf. E-raamatus on kõikvõimalike
muudatuste tegemine väga lihtne, paberõpiku puhul kahjuks tuleb oodata
järgmist trükki.
Lugeri kasutamine on koolis võimalik, ma näen hetkel vaid kahte takistust
– hind peab olema koolile vastuvõetav, olemas peavad olema
õppematerjalid, mida lugerisse laadida. Ma ei usu, et õpikute trükkimisest
elatuvad kirjastused lahke pilguga lugerite kasutamisse vaatavad. Aga ehk
ühendavad õpikute kirjutajad oma jõud ning leiavad võimaluse e-
raamatute tegemiseks (autorihonoraride probleem peaks olema
seadusandlikult lahendatav)...
Kristi Semidor
HUVITAVAT
10 PÕHJUST, MIKS ÕPILASED EELISTAVAD E-ÕPET
Olete vahel mõelnud, mida arvavad õpilased e-õppest? Ameerika
Ühendriikide Virtuaalsete Koolide Sümpoosionil võtsid sõna õpilased, kes
tõid välja e-õppe eeliseid, vahendab Madli-Maria Naulainen.
1. Ma võin sisse magada
See võib küll tunduda tähtsusetu täiskasvanutele, kes arvavad, et õpilased
peavadki harjuma tavapärase 8st 5ni tööpäevaga, reaalsus on siiski
teine:
noored vajavad rohkem uneaega
noored on tihtipeale aktiivseimad hilisõhtul ja passiivsed
varahommikul
töökohad, mida tänapäeva noored hakkavad tulevikus täitma, ei
eelda ilmselt 8st 5ni tööpäeva rutiini
On loogiline, et õpilastele meeldib õppida siis, kui nad on hästi välja
puhanud ja kõige tähelepanu-võimelisemad. Traditsioonilise süsteemi
tulemusena on klassid täis õpilasi, kes tunnevad ennast koolipäeva vältel
väsinult.
2. Ma saan püüelda oma eesmärkide poole
Paljude koolisüsteemide suureks miinuseks on asjaolu, et need
keskenduvad liiga vähe õpilase unistuste ja eesmärkide saavutamisele,
oluliseks peetakse pigem mälumahtu ja sarnasust keskpärastele
tulemustele. Paljud õpilased valivad e-õppe just seetõttu, et tavapärane
koolisüsteem ei võimalda neil oma unistuste poole püüdlemist. Oluline
oleks, et õpilane jõuaks ka koolisiseselt oma tõelise kutsumuseni. Seetõttu
peaksime õpetajatena vähem keskenduma ainekesksele lähenemisele ja
õpetama õpilasi saama kirjanikeks, teadlasteks, lauljateks, tantsijateks,
ajaloolasteks juba ainetunnis, mitte lootma, et kutsumus avaldub alles
ülikoolis või veel hiljem.
3. Ma saan keskenduda oma ülesannetele ilma klassikaaslaste
segamiseta
Paljude õpilaste jaoks on kool suureks häirefaktoriks, eriti
gümnaasiumiastmes, kus fookus on rohkem sotsialiseerimisel ja alles siis
õppimisel. E-õppes selliseid takistusi ei teki ja tähelepanu suunatakse
segamatult õppimisele.
4. Saan toimetada oma tempos
Väga suur eelis e-õppe juures on asjaolu, et õpilased saavad töötada
omale sobivas tempos. Mõne jaoks tähendab see oma suurepäraste
teadmiste ja oskuste kiiret näitamist, mis pälvib tunnustust, teiste jaoks
aga on õppimine aeglasem ja vastavalt sellele saab pakkuda neile ka
vajalikku tuge.
5. Ma ei pea võistlema oma teadmiste ja ideede jagamise nimel
E-õppijad naudivad võrdsust oma mõtete jagamisel. Enam ei pea
muretsema, et sõna saab ainult klassi esipingis istuv aktiivne õpilane või
see, kellel on kõige valjem hääl, e-õppe juures on mängumaa kõigile
võrdne - kõik saavad osaleda foorumites, kommenteerida postitusi,
videoid, kodutöid jms – pakutakse mitmekülgseid võimalusi oma
teadmiste jagamiseks.
6. Ma saan valida rohkem huvitavaid kursusi
E-õpe tähendab õpilastele suurema valiku pakkumist. Õpilastel on lai
võimalus valida kursuste vahel, mis neile tõesti huvi pakuvad, nad ei sõltu
enam niivõrd kursuste täituvuse limiidist või konkreetse kooli personali
olemasolust.
7. Ma planeerin oma õpingud vastavalt vajadustele
Võib olla palju põhjuseid, miks õpilane ei saa osaleda traditsioonilises
koolitunnis. Tihtipeale jätavad puudumised aga jälje ka õpingutesse,
jäädakse teistest maha. E-õppe juures ei ole see probleemiks, sest
puudumise ajal pakutakse õpilasele vajalikke alternatiive.
8. Terviseprobleemid ei takista õppimist
Õpilased, kellel ei ole võimalik oma tervise tõttu osaleda tavatundides, on
leidnud lahenduse e-õppe näol. Tihtipeale on selliste õpilaste
kooliskäimine võimatu (näiteks puudega õpilased, pidev haiglaravi,
unehäired, sotsiaalse võimekuse häire vms) ja see lõppeb koolist
väljalangemisega.
9. Ma saan õpetajaga lihtsasti kontakti
E-õppurid hindavad tihti kõrgelt õpetajaga kontaktisaamise võimalusi.
Traditsioonilise 45-minutilise tunni juures on õpetaja tähelepanu võitmine
tihti raske või päris võimatu, ja kui see tähelepanu ka saavutatakse, ei
pruugi olla õpilasele meelepärane arutada oma mõtteid kogu klassi ees. E-
õppe keskkonnad pakuvad võimalusi, kus õpetaja-õpilase vaheline
suhtlemine on kiire ja mille tulemusena õpilased tunnevad oma õpetajaga
tugevat seost ja tajuvad tema toetust.
10. Ma saan suhelda oma klassikaaslastega, kui mulle sobib
Tavapärases klassiruumis on õpilaste omavaheline suhtlemine tihtipeale
piiratud, seda näiteks juba pinkide asetuse tõttu. E-õppe keskkond
muudab õpilaste, kes jagavad sarnaseid huvisid või tahavad arutada
samade teemade üle, omavahelise suhtlemise lihtsamaks.
Tehnoloogia pakub küll keskkonnad sellist laadi õppetöö jaoks, kuid
tihtipeale õpilased ei tea nendest võimalustest midagi. Haridussüsteem on
kinni minevikus ja ei pakugi neile selliseid võimalusi. Loomulikult on siin
palju põhjuseid, alates haridussüsteemide poliitikast, mis järgivad
iganenud reegleid, mis sobisid küll vanasti, kuid ei ole kooskõlas
tänapäevaga. Selliste bürokraatlike ettekirjutiste muutmine on väga
aeglane ja poliitiline taust võib olla siin suureks mõjutajaks. Lisaks sellele,
paljud asjaosalised (õpilased ja lapsevanemad) ei teagi uute võimaluste
olemasolust ja tegelikult on ka kool (ja lapsevanemad) harjunud tegema
asju samal viisil, nagu neid alati tehtud on. Tavapärased lahendused aga
ei ole kõige efektiivsemad, seda on näidanud paljude ettevõtete praktika
ja sellega ei peaks leppima ka tänapäeva õpilased.
Refereeritud: http://theinnovativeeducator.blogspot.com/2010/11/10-
reasons-students-say-they-prefer.html
Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen
KAS SINA OLED 21. SAJANDI ÕPETAJA
21 märki, mis viitavad tänapäevasele õpetajale
Refereeritavas artiklis on üks õpetaja kirjeldanud oma vaadet 21. sajandi
õpetajale:
1. Sa nõuad õpilastelt tööde koostamisel mitmekülgsete allikate
kasutamist ...nad tsiteerivad blogisid, podcaste ja Skype'i teel läbi viidud
intervjuusid.
2. Õpilased teevad koostööd erinevates projektides ... õpilastega
Austraaliast
3. Sa annad lastevanematele õpilaste arengust iganädalast tagasisidet ....
läbi klassi blogi
4. Sinu õpilased osalevad klassi arutelus .... küsides ja kommenteerides
läbi Twitteri
5. Sa palud õpilastel uurida ja luua oma seisukoht vastuolulisel teemal ...
ja sa hindad nende videoarvamust
6. Sa valmistad asendustunnid ette väga detailselt .... Podcasti abil
7. Sa palud õpilastel kirjeldada ajaloolisi karaktereid .... läbi sotsiaalsesse
meediasse loodava profiili
8. Sinu õpilased loovad õppejuhendeid .... tehes koostööd Vikis
9. Sa jagad oma tunni õppeplaane kolleegidega .... üle kogu maailma
10. Kooli eelarve on napp .... aga sel pole tähtust, sest veeb on täis tasuta
vahendeid
11. Sinu jaoks on tähtis ametialane areng .... ja sa loed enda
täiendamiseks blogisid, suhtled on-line keskkondades ja kasutad
enesearenguks Twitterit
12. Sa viid oma õpilased reisile Suure Hiina müüri äärde ... klassiruumist
lahkumata
13. Sinu õpilased jagavad suvevaheaja muljeid ... läbi interneti
fotoalbumite
14. Sa külastad oma õpilastega Louvre'i .... ja ei kuluta selleks sentigi
15. Sa toetad õpilaste toimetulekut .... ka küberruumis
16. Sa korjad tunni algul õpilaste mobiiltelefonid kokku ... sest sul on
plaan neid tunnis kasutada
17. Sa lased õpilastel võtta kokku peatüki sisu ... ja saata see endale
tekstisõnumina
18. Sa tood oma õpilaste töid eeskujuks ... tervele maailmale
19. Sa jood oma hommikukohvi .... uudistevoogu jälgides
20. Sa loed seda artiklit
21. Sa jagad seda artiklit läbi Twitteri või viitad sellele oma blogis või
saadad selle huvilistele edasi e-kirjana ....
Kas oskad siia midagi lisada?
Joonise allikas: http://pwoessner.com/2008/12/15/21st-century-literacy-
network-literacy/
Refereeritud http://www.technologybitsbytesnibbles.info/archives/2126
Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen
ÕPPIJA VEERANDI KONKURSID
ÕPETAJATE ÕPPEMATERJALIDE KONKURSI “1+1=3” TULEMUSED
Õppematerjalide konkurss “1+1=3” toimus Koolielu portaali õppija
veerandi raames, õpetajaid kutsuti koostöös kolleegidega õppematerjale
looma. Konkursile laekus 3 põhjalikku võistlustööd, mille koostamisel
osales 10 õpetajat 6 koolist.
Hindamiskomisjon (koosseisus Madli-Maria Naulainen, Katrin Saks, Tiia
Niggulis, Evi Tarro, Piret Karu ja Mari Tõnisson) otsustas välja anda
esimese ja teise koha. Žürii hindas konkursitööde asjakohasust
õppematerjalina, sisu, edasiantu selgust ja autorite loovust.
Esimese koha vääriliseks tunnistatud õppematerjal koostati mitmes
koolis töötavate loodusaineid õpetavate Tartumaa kolleegide koostöös
ning lõpptulemusena valmis terviklik materjal. Uurimused
digiandmekogujaga „Looduslike lahuste elektrijuhtivus“
(https://sites.google.com/site/digiandmekoguja/) on mõeldud IV
kooliastmele. Uurimusliku õppe käigus kasutavad õpilased digitaalset
andmelugejat, juhtivussensorit ja arvutiprogrammi viimaks läbi
eksperimente looduslike lahuste elektrijuhtivuse mõõtmiseks. Õpe toimub
rühmatööna, lõimitud on füüsika, keemia, bioloogia ja infotehnoloogia.
Autoriteks Ülle Tõnutare Luunja Keskkoolist, Malle Tiideberg Lähte
Ühisgümnaasiumist, Urmas Tokko Tartu Tamme gümnaasiumist ja Anneli
Lukason Tartu Karlova gümnaasiumist. Auhinnaks välised kõvakettad. Töö
lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka.
II koha said III-IV kooliastmele mõeldud materjali „e-Teenused Eestis“
(http://eteenused.wikispaces.com/) autorid – ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse
õpetaja Ott Väli ning inglise keele õpetaja Henrik Salum Gustav Adolfi
Gümnaasiumist. Materjali alateemadeks on "Eesti ja maailm", "Keskkond
ja tehnoloogia" ning "Inimene ja ühiskond". Auhinnaks saavad õpetajad
juhtmeta hiired. Töö lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka.
Täname osalemise ja põhjaliku töö eest ka Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi
õpetajate naiskonda, kes koostasid Euroopa Liidu teemalise
(http://www.kjug.edu.ee/konkurss/index.html) integreerivate tundide
materjalikogumiku IV kooliastmele. Pärast kohendamist lisatakse
õppematerjal Koolielu õppematerjalide hulka.
ÕPILASTE KONKURSI “MINU ABIVAHENDID ÕPPEMATERJALIDE
OMANDAMISEL” TULEMUSED
Selgunud on õpilaste konkursi “Minu abivahendid õppematerjalide
omandamisel” tulemused. Konkurss toimus Koolielu portaali õppija
veerandi raames, õpilasi kutsuti looma audio-visuaalseid õppematerjale
mõne õpitava teema omandamiseks.
Osalema oodati 4.-12. klassi õpilasi nii individuaalselt kui ka 2-3-
liikmeliste võistkondadena. Konkursile laekus 8 toredat võistlustööd, mille koostamisel osales 35 õpilast 6 koolist (4.-6. klassi vanusegrupis ja 10.-
12. klassi vanusegrupis).
4.-6. klass
Hindamiskomisjon tegi otsuse, et 4.-6. klassi vanusegrupis ei anta välja auhinnalisi kohti.
Vanusegrupist otsustati esile tõsta õppematerjali “6. klassi inglise keele sõnavara” autoreid Kadri Ojastet ja Eliise Palotut Surju Põhikooli 6.
klassist (juhendaja Signe Reidla). Autorid saavad endale veebikaamerad. Selles vanusegrupis osalenutest saavad tänuks osalemise eest mälupulgad
Valga Gümnaasiumi 6. klassi õpilased - materjali ”Tule metsa” autor Kaili Siimann ja materjali ”Skelett” autor Romek Taldrik (juhendaja Pille Olesk).
Kuna nooremate õpilaste puhul on õpetaja roll töö õnnestumisel kindlasti suur, saavad tänumeene endale ka õpilasi juhendanud õpetajad Signe
Reidla ja Pille Olesk.
10.-12. klass
Konkursil osalenud 10.-12. klassi õpilaste hulgas otsustati välja anda üks auhinnaline koht:
I koht ”Otsin tööd” autorid Egle Kask, Mihkel Allemann, Anni Aasrand,
Aleksander Täht, Kersti Mark, Diana Nooska Loksa Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Margit Järve). Auhinnaks MP3-mängijad. Töö lisatakse
Koolielu õppematerjalide hulka.
Vanemate õpilaste hulgas tahaks esile tõsta järgmiste tööde autoreid: ”Odüsseia” autor Kristel Onno, Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist
(juhendaja Krista Kõlli), tänuks saab õpilane veebikaamera; ”Bioloogia katsed” autorid Leida Pello ja Liisa-Henriette Allikas Gustav
Adolfi Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Helina Reino), õpilased saavad endale veebikaamerad. Tööd lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka.
Hindamiskomisjoni liikmed leidsid, et õpilased oskavad teha õppetöös vahelduse pakkumiseks sobivaid abimehi, ainult autoriõiguste järgimist ei
tohiks ära unustada. Komisjoni liikmed soovitavad selliste konkursitööde puhul veelgi enam pöörata tähelepanu piltide kvaliteedile, tekstilugemise
ilmekusele, sisu ja vormi ning heli ja pildi kooskõlale ning asjalikele
selgitustele, mis lihtsustaks kasutajail nende materjalide järgi õppimist.
Kõiki konkursil osalenud õpilasi tunnustatakse tubli töö eest.
Õpilaste konkursitöid hindasid Tiia Niggulis, Helja Kirber, Katrin Saks,
Jelena Laanjärv, Urmas Tokko, Evi Tarro ja Mari Tõnisson.
Suur tänu ka kõikidele teistele õpilastele, kes konkursile tööd esitasid, täname õpetajaid juhendamise eest. Auhinnad ja meened saadetakse
koolidesse.
Konkursile esitatud tööd: "Eesti keel 4A” - autorid Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasiumi õpilased
(juhendajad Inna Gorbunova, Irina Gritsinenko) "Eesti keel 4B" - autorid Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasiumi õpilased
(juhendajad Inna Gorbunova, Irina Gritsinenko)
"6. klassi inglise keele sõnavara" - autorid Kadri Ojaste ja Eliise Palotu Surju Põhikoolist (juhendaja Signe Reidla)
“Otsin tööd” - Loksa Gümnaasiumi 11.a klassi õpilased (juhendaja Margit Järve)
"Odüsseia" - autor Kristel Onno Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist (juhendaja Krista Kõlli)
"Tule metsa" - autor Kaili Siimann Valga Gümnaasium 6a (juhendaja Pille Olesk)
"Skelett" - autor Romek Taldrik Valga Gümnaasium 6a (juhendaja Pille Olesk)
"Bioloogia katsed" - autorid Leida Pello, Liisa-Henriette Allikas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11. klassise (juhendaja Helina Reino)
Kõikide õpilaste vahel, kes on õppeaasta jooksul osalenud Koolielu konkurssidel, loositakse õppeaasta lõpus välja kolm Wii-mängukonsooli.
Esimese veerandi ülevaate koostas
Koolielu toimetus
Tiigrihüppe Sihtasutuses