EESTI FILM2011

Kõigi aegade parimad eesti filmid • Peeter Sauter "Rummipäevikust" Sakarias Leppik "Elupuust" • Kairi Prints ja Karlo Funk "Lõbumajast" "Habemus papam" • "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" • Evald Aavik

№ 16, d e t s e M b e r 2011

Kümme aastat tagasi linale toodud Vaba-dussõja rekord jääb siiski ilmselt löömata ka tänavuse filmi-saagi kogutulemuse poolt. Aastal 2011 tuleb kodumaiste filmide kinokülastusi kokku ümmarguselt 165 000 ringis. Sel-lesse mahuvad väga erinevate soovide ja sotsiaalse kuuluvu-sega vaatajagrupid.

Tundub, nagu oleksid kõik tänavu midagi saanud. Lapsed said kauaoodatud Lotte, millega liituvate toodete sortiment aiva suu-reneb. "Kormoranid" näitasid, et ka praegu-sel tõsisel ajal saab teha head ja vaimukat komöödiat. "Idioot" tõestas surematu kir-jandusteose klassikalise ja ühtaegu leidliku ekraniseeringu võimalikkust nappide vahen-ditega. Arko Okk vormistas riikluseaineli-sed monoloogid kolmemõõtmelisena. Jaan tootsen tegi tugeva debüüdi üha aktuaal-semaks muutuval vabakondade teemal ning Jaak Kilmi ja Kiur Aarma näitasid teed välja dokumentalistika kuivtõsidusest.

(Kuigi Aarma ja Kilmi "tallinna kilud" jäid välja ka EFSA ametlikust vaatajastatistikast, sest linatöö ei ületanud oma 48 minutiga täispika filmi künnist. "Kilud" jätkasid Aarma-Kilmi eelmise filmiga "Disko ja tuumasõda" (2009) alustatut fiktsiooni ja dokumentaali piiride nihutamisel; tõsielust tõukuvad lood saavad nende käsitluses anekdootlik-post-kaardiliku lahenduse, viies kaalukausi raske-meelsuselt meelelahutusele.)

AlKOhOlisMEhkki vaatajanumbrid on üldistatud, võib neist välja lugeda teatud valikuid, mida teevad nii vaatajad, levitajad kui ka tegi-jad ise. Tõsidus ei müü, isegi kui tegemist on sotsiaalselt olulise sõnumiga, ja raske teema läbisurumiseks filmilevis ning vaata-jate teadvuses peab tublisti vaeva nägema. Siinkohal on heaks näiteks Andres Maimiku "Kuku: mina jään ellu" – halastamatu port-ree ühest eesti filmiloo karismaatilisemast näitlejast, teisisõnu geeniusest, ja igavesest pahest, mis end geniaalsusega tihti liidab. "Kuku" jäi vaadatavuselt mängufilmide järel esimese tõsielufilmina kaheksandale kohale, kaotades napilt Katrin Lauri mängufilmile

si

ss

eJ

uh

At

us

MuKAllisKinOEestlane armastab kino. Viis aastat tagasi ületas kinokülastuste arv Ees-tis esmakordselt rahvaarvu ja on sestsaati üha kasvanud. Mullu käidi siinmail kinos üle kahe miljoni korra – tähendab, statistiliselt võttes sattus iga Eesti elanik, olgu ta vastsündinu või saja-aastane veteran, aasta jooksul vähemalt korra kinosaali, ja pooled meist veel tüki teistki.

Eks film olegi ideaalne masuaja mee-lelahutus. Kino pole iial olnud mingi Madonna kontsert, mille pääsme eest peaks pere pangale pantima, kuid odavamaid kinopileteid kui eel-misel aastal pole sel sajandil üldse olnudki. Sama napi kopika eest kui mullu sai viimati kinno aastal 2001.

Paraku saab iga pidu ükskord otsa ja eurotsoonis veel eriti. Euro hinda ei tõsta ja püss kedagi ei tapa, aga anna üks või teine inimese kätte ja vaata, mis juhtuma hakkab.

Kinovallas hakkas juhtuma see, et pileteile prinditud hinnanumbrid, mis konverteerimise käigus korraks viisteist korda väiksemaks muutusid, hakkasid üle mitme-setme aasta taas tasapisi ülespoole ronima. Ja siis juba enam mitte nii tasapisi.

Nüüd, mil esimene euroaasta on lõpule jõudmas, võib nentida, et neil, kes filmikunsti kalliks peavad, on üha vähem ja vähem põhjust oma odavat harrastust näiteks ooperisõprade ees häbeneda.

Äsja oli pimedais öis seikleval festivali-hundil võimalus panustada väärtfilmi piletisse veerandi võrra, või kui ta juh-tus olema õppur, tudeng või pensio-när, siis isegi nelikümmend protsenti rohkem kui mullu.

Tavalise õhtuse kinopileti eest saab tavaline inimene riigi suurimas kinos tänavu detsembris välja käia ligi 60% suurema summa kui tänavu jaanuaris.

Loodame, et need hinnahüpped kohalikul kinoelul kasvu kinni ei ehmata või seda, hoidku taevas, soo-tuks känguma ei sunni.

Kinoleht La Strada soovib kõigile kino-sõpradele nii lõppeval kui algaval aas-tal teadlikke valikuid. Valikuid, mis on seda väärt. Ja kallist jõulurahu.

JOOnAs vOn niinivetoimetaja

KinOleht lA strAdAToimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Täname: Eda Koppel, Märt Potter, Mairi Rossar, Tiina Savi, Katre Valgma. Kujundus: R&R. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.

Lõppeva filmiaasta sisse mahub sama-laadseid märksõnu veel ja veel. Soovi korral võib neid liites saada põnevaid

Rubiku kuubiku laadseid kombinatsioone  – Uus Maailm, pätid ja sõdade järelkajad või korstnapühkija, kirjad ja päevikud ning maailmalõpp.

Kokku linastus tänavu neliteist uut, EFSA määratluse järgi täispikka (enam kui 65 minuti pikkust) linatööd, neist pooled män-gufilmid. Lisaks tõsiseltvõetavad dokumen-taalid ja üks animafilm.

Vaatajanumbrid näitavad, et publik armastab omamaiseid filme. "Lotte ja kuukivi saladuse" enam kui 63 000 vaatajat tõstis koeratüdruku seiklused käesoleva aasta kinolevi esiküm-nesse ning neljandale kohale taasiseseis-vunud Eesti filmide vaadatavuse pingereas, mida juhivad "Nimed marmortahvlil" (2002, 168 743 vaatajat), "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" (2002, 81 921 vaatajat) ja "Jan Uus-põld läheb Tartusse" (2007, 73 336 vaatajat).

Täispikk eesti film 2011:vitAAlsed vAnAiniMesed,viin, idiOOt JA veel üKs lOtte

KinOlevi esiKüMMe 2011 1. detsembri seisuga vaatajaid

1. Kariibi mere piraadid 4 94 596

2. Autod 2 89 827

3. Rapuntsel 87 118

4. Rio 64 765

5. Kung Fu Panda 2 64 524

6. lotte ja kuukivi saladus 63 527

7. Harry Potter 7B 59 911

8. Pohmakas 2 58 775

9. Transformerid 3 47 615

10. Smurfid 44 284

"surnuaiavahi  tütar". Oma intensiivsuselt ja empaatilisuselt tegi "Kuku" aga hoopis suurema töö kui pateetilise ja moraliseeriva laenguga "Surnuaiavahi tütar". Palju sõltub mõistagi ka filmitavast materjalist – kireva saatuse ja eluhoiakuga Kukumägi oli režis-söörile tänuväärt eluline subjekt, "Surnuaia-vahi tütar" jäi aga fiktsiooniks ilmselt isegi näitlejate silmis. Tunnustada tuleb siiski ka Maimiku oskust jäädvustatavat mõjuvas fil-mikeeles edasi anda. "Kuku" on oma natu-raalsuses lausa jõhker, astudes sammu edasi Sulev Keeduse palju vaidlusi tekitanud maa-elu-teemalisest linaloost "Jonathan Austraa-liast" (2007). Halastamatus, millega andeka näitleja allakäik vaataja ette tuuakse, on asja-kohane, sest küllap vaid nii jõuab sõnum ka nendeni, kes alkoholiprobleeme pigem eita-vad või varjavad.

vAnAdusMart Kivastiku "üks mu sõber" näitab, et vananev rahvastik ja sellega kaasnevad tõrju-tuse probleemid on kodumaises filmis tõusev teema. 1991 tegi Tõnis Kask filmi "Vana mees tahab koju", mis oli toonast konteksti arves-tades julge samm sotsiaalse marginaalsuse ja vananemisega seotud murederägastiku vaat-lemisel. Sellest on möödas kakskümmend aastat ja teema muutub üha päevakohase-maks. Kivastiku film jätab lahti ka võimaluse ainest veelgi mõjuvamalt käsitleda. "Üks mu sõber" meeldib oma tragikoomilisuses kind-lasti neile, kes hindavad Kivastiku tööd teat-ris; võib-olla ka neile, kelle kodulinn on Tartu, ja neile, kelle vanus langeb kokku filmi tege-laste omaga. Kivastik mängib ajaga, lastes justkui iseenesest kulgeval ajal olla üks filmi tegelasi. Tulemuseks on seisundifilm, millesse peab end sisse lugema. Kui aga vastuvõeta-vaid toetuspunkte ei leia, tekib distants, mis ei lasegi enam suhestuda.

"Üks mu sõber". Aarne Üksküla.

"Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta". Guido Kangur.

"Lotte ja kuukivi saladus".

"Idioot". Risto Kübar.

Kui lõpetuseks veel kord arvandmete juurde tagasi tulla, tuleb tõdeda, et kõige kehve-masse seisu jäid tunnised dokumentaalfil-mid. Näiteks Kullar Viimse "hing" ja Kersti Uibo "see on see päev" ei leidnudki oma vaatajat – kumbagi käis kinos vaatamas alla saja inimese.

Mõlemad said küll kinodes teatud linastusaja, kuid promotöö oli pea olematu. Sama kuri saatus tabab filme, mis on veelgi lühemad ja mida saab seetõttu kinos näidata vaid loetud eriseanssidel.

Aga nagu ajalugu on näidanud, ei pruugigi prohvet olla tuntud omal maal, ja filmid, mis peavad laiema publiku ette jõudma, sinna kunagi ikka jõuavad. Olgu või aastate pärast, kui muu ilm on neid tunnustanud või sõnum selgemaks settinud.

tõnu KArJAtse

ee

st

i A

si

Briti filmiajakiri Sight and Sound ja Ameerika Filmiinstituut korralda-vad kõigi aegade parima filmi küsit-

lusi regulaarselt. Eestis inspireerivad seda küsima juubelidaatumid.

Aastal 2002 sai eesti film, mis loeb oma algust Johannes Pääsukesest, 90-aasta-seks. Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ), kes oli alustanud aasta filmide tähistamist juba 1994, palus oma liikmeil nimetada eesti kõigi aegade kümme paremat filmi.

PAriMAd eesti filMid 2002. AAstA seisugA

1. Kevade (režissöör Arvo Kruusement, 1970)

2. hullumeelsus (Kaljo Kiisk, 1968)

3. ideaalmaastik (Peeter Simm, 1980)

4. viimne reliikvia (Grigori Kromanov, 1969)

5. georgica (Sulev Keedus, 1998)

6. nipernaadi (Kaljo Kiisk, 1983)

7. hukkunud Alpinisti hotell (Grigori Kromanov, 1979)

8. naerata ometi (Leida Laius, kaaslavastaja Arvo Iho, 1985)

9. Põrgupõhja uus vanapagan (Grigori Kromanov, Jüri Müür, 1964)

10. tuulte pesa (Olav Neuland, 1979)

Kuuekümnendaist neli filmi, seitsme-kümnendaist kaks, kaheksakümnen-daist kolm. Uusiseseisvuse ajast vaid "Georgica". Kahel esimesel kohal olid

Kõigi AegAde PAriMAd eesti filMidkuuekümnendate poliitilise sula õhkkonnas tehtud "Kevade" ja "Hullumeelsus".

Tuleval aastal peab eesti film sajandijuubelit ning sedakorda palus EFÜ filmist kirjutajail ja filmiuurijail nimetada kõigi aegade kümme parimat siinmail valminud täispikka mängu-filmi, järjestades need pingeritta ühest küm-neni. Küsitlusele vastas 33 kirjutajat, kokku nimetati 59 filmi. Mõni pani mõned filmid tabelis kohti jagama – sellest tulevad pooli-kud punktid.

PAriMAd eesti filMid 2011. AAstA seisugA

1. sügisball (Veiko Õunpuu, 2006)

203,5 punkti

2. hullumeelsus (Kaljo Kiisk,1968)

196,5

3. Kevade (Arvo Kruusement,1970)

178,5

4. viimne reliikvia (Grigori Kromanov, 1969)

140

5. georgica (Sulev Keedus,1998)

114,5

6. ideaalmaastik (Peeter Simm,1980)

112

7. nipernaadi (Kaljo Kiisk, 1983)

104

8. hukkunud Alpinisti hotell (Grigori Kromanov, 1979)

99

9. naerata ometi (Leida Laius, 1985)

70,5

10. Püha tõnu kiusamine (Veiko Õunpuu, 2009)

53,5

Püramiidi tipp tundub küllalt loogiline. Viljakaim lavastaja Kaljo Kiisk on siin taas kahe lavastusega. Kahe ekraanitööga on esikümnesse tõusnud ka tänapäeva tera-selt eritlev veiko õunpuu, justkui kinni-tades tõika, et üks hea film peab käsit-lema oma kaasaega.

Samas – uuest iseseisvusajast on esiküm-nes vaid kolm filmi. Kineastide vanem põlvkond suutis end nõukogude aja materiaalseid võimalusi maksimaalselt ära kasutades teostada hoolimata võimu pidevast survest.

Küllap on pingerida mõjutanud seegi, et paljud vanemad eesti filmid ei ole praegu tarbimiskäibes. Võib vaid oletada, milline oleks tabel siis, kui hiljuti oleksid valminud restaureeritud koopiad näiteks "Tuulte pesast" ja "Põrgupõhja uuest Vanapaganast" või ka teenimatult unus-tatud "ukuarust" (Leida Laius, 1973), kus mängivad meie parimad filminäitlejad elle Kull ja lembit ulfsak. DVD-d nende filmidega peaksid seisma koduriiuleil kõr-vuti Tammsaare ja Lutsu raamatutega.

Küsimus, kas subjektiivsete arvamuste summast kokku moodustub objektiiv-sus, muidugi jääb. Julgen arvata, et mingi ühisnimetaja võiks tõenäosusteooria põhjal maitsetes koonduda. Mulle isikli-kult tundub aga eelkõige oluline see, kui-võrd suudab see tabel mõjutada publikut. Tuleval aastal avaneb huvitav võimalus võrrelda seda eesti filmi 100. juubeli puhul korraldatava suure publikuküsitlusega.

JAAn ruus

XXI sajandi vaatajale vastuvõetavam käsitlus samast teemast – raugematust elujõust ja üksteise abistamisest – on Andres Maimiku ja Rain Tolgi "Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta", mis ei kõhkle kasutamast ka filmi-kunsti moodsamaid võtteid ja popkultuuri koode. Nahkpükstes möirgav tsikliga guido Kangur kehtestab "Kormoranides" eesti fil-mimaastikul seniolematu vitaalsuse etaloni. Võib vaid ette kujutada, mis oleks filmist saa-nud, kui Maimik oleks selles osas kasutanud ettearvamatut Arvo Kukumäge. "Kormora-nide" puhul tuleb au anda ka filmi saatnud meediakärale, mis saavutati osava PR-tööga. Selge, et pelk reklaam veel filmi ei tee, kuid vaatamata eelarvamustele, mida "Kormo-ranide" ründav kampaania võis tekitada, oli lõpptulemus nauditav. Filmis oli vaimukust ja julgust, milleni vanema põlvkonna režis-söörid naljalt ei lähe. Joviaalsus ja elukestev energia tuuakse välja näitlejaansambli ning karakterite kaudu. Kui lisada teravmeelsete dialoogidega dünaamiline süžee, siis võib lugu olla lihtne, kuid vaataja saab hea meele-lahutusliku laengu ja filmi poleks häbi esitada kas või Ameerika filmiakadeemia kuldsetele auhindadele.

KOerAtüdruK JA KlAssiKA sAlAdusRahvusvahelisi loorbereid ootaks kodumaine filmisõber ka Heiki Ernitsa ja Janno Põldma uuele Lotte-filmile. "lotte ja kuukivi sala-dus" lõi küll vaatajarekordeid, aga jääb karak-terite mitmekesisuse ja loo poolest eelmisele, viis aastat tagasi ekraanile jõudnud "Leiutaja-teküla Lottele" alla. Kui too rääkis sõprusest ja eneseleidmisest, siis "Lotte ja kuukivi sala-dus" jääb pigem road-movie laadse põnevus-filmi tasemele ning pikema kestvusega sõnu-mit sealt ei kooru. Sellele vaatamata on Lotte tegemised nii laste kui ka vanemate hulgas jätkuvalt oodatud ning jääb vaid loota, et Lotte tegijad säästavad tulevikuski vaatajat 3D prillistatud keskkonna ebamugavustest.

Rainer Sarnet tegi esmapilgul võimatut, tuues ekraanile Fjodor Dostojevski 143 aastat tagasi ilmunud romaani "idioot", mida täna-päeva Eestis muidu loetakse ehk vaid kooli kirjandustunnis. End enamjaolt teatris teos-tanud filmimees Sarnet ristab Dostojevski klassikalisi ekraniseeringuid ikooniliselt jäl-jendavas filmis kino ja teatri väljendusva-hendid, tõestades, et väga filmiliku õhustiku saab üles ehitada ka suletud ruumis. Vaja on vaid oskust näha hallis kirikuseinas suur-linna. "Idioot" tõi eesti filmi uue tähe – risto Kübara, kelle kehastatud vürst Mõškin on dostojevskilik kannatuskangelane, kurva kuju rüütel, kes astub võitlusse kurjuse tuule-veskitega, relvadeks lapsik headus ja põhjatu armastus. Sarnet loob Dostojevski romaanist eklektilise popkuvandi, ühendades ajastuid ja andes lisaväärtust sümbolitega. Et tege-mist on esimese Dostojevski ekraniseerin-guga eesti filmiajaloos, võib öelda, et Sarneti "Idioot" kehtestab end krestomaatilisena, andes põhjust romaani uuteks läbitöötamis-teks gümnaasiumide õppekavades.

tAlgudEesti filmi ajalukku läheb 2011 ka kui aasta, mil katsetati seniolematut filmitegemise moodust – filmitalguid. Täispikk mängufilm "täitsa lõpp" valmis 1500 inimese koostöös,

kellest enamik olid asja armastajad. Eks armastusest filmi-kunsti vastu Kinobuss selle projekti ette võt-tiski, eesmärgiga levi-tada filmialast kirja-oskust. Läbi kompro-misside maailma lõpu -teemalise teekonna-filmi vormi saanud "Täitsa lõpp" on läbi-lõige noorte ootustest ja sellest, mida nad filmis näha soovivad – põgenemine stagnee-ruvast reaalsusest ja enese leidmine läbi kanna tuste, täiskasva-nuks saamise ürgne soov, olgu või läbi maailmalõpu. Filmist endast olulisem oli selle tegemise protsess, milles osales korraldajate andmeil ligi 5000 inimest. Filmi vaatajanumber jäi sellele kah-juks alla, ehkki ükski film pole varem linastu-nud 111 Eestimaa punktis korraga.

"Täitsa lõpp" on ka ühe ajastu ja selle inimese portree. See võib olla murranguajastu, millest väljudes elamegi ekspluateeriva kapitalismi asemel vastastikuse abistamise keskkonnas, kus protsesside algatamiseks ja läbiviimiseks on kindlaim moodus kõiki huvigruppe haara-vad talgud.

Väiksemas plaanis võib kujutada pilti, kus filmiarmastusest, sellealasest levinud kirja-oskusest ja digitehnika kättesaadavusest tin-gituna tekib risoomina uusi ekraanilugusid, aineks inimene siin ja praegu. "Täitsa lõpp" on hea ka siis, kui ekraanile ei vaatagi, sest ta sõnum on mujal – selles, et ka pea olematute vahenditega saab hea pealehakkamise korral teha midagi, mis ühendab.

eesti filMide vAAtAJAd 2011 1. detsembri seisuga

lotte ja kuukivi saladus 63 527

Kormoranid 39 751

idioot 10 113

rotilõks 9 816

üks mu sõber 7 812

Polli päevikud (2010) 6 740

surnuaiavahi tütar 6 291

Kuku: mina jään ellu 6 122

Kirjad inglile 4872

täitsa lõpp! 4694

uus Maailm 3798

inimese mõõt 813

Monoloogid 3d 235

Cubaton 179

et meeldiks kõigile 115

see on see päev 92

hing 89

KOKKU 165 059

eesti filMide vAAtAJAid KinOs KOKKu

46 738 2001 166 596 2002 124 012 2003 63 976 2004 58 482 2005 145 510 2006 232 478 2007 119 570 2008 36 567 2009 43 317 2010 165 059 2011

"Kuku: mina jään ellu". Arvo Kukumägi.

"Uus Maailm".

ee

st

i A

si

Aastal 2009 külastasin esmakordselt Eestit ja istusin PÖFFi Balti võistlus-programmi žüriis. Pärast festivali kir-

jutasin, et siitkandi filmidel on puudusi, kuid enesekindlust ja eksperimenteerimisjulgust tuleb üha juurde: "Kui võimud on tulevikus valmis toetama filmiloojate uut põlvkonda, siis on eesti kinol võimalus maailmaareenil ja filmiloos tervikuna rohkem silma paista."

Tänavusi eesti filme vaadates tundub, et muutunud pole just palju. Aastal 2011 val-mis Eestis palju filme, kuid üksikuil neist on mingitki lootust rahvusvahelisel tasemel läbi lüüa.

Aasta esinumber oli "lotte ja kuukivi sala-dus", millest oleks kerge mööda vaadata kui lihtsast lasteanimatsioonist, kui see poleks nii edukas. Et filmi plaanitakse tuleval aastal ka rahvusvaheliselt laiemalt levitada, võib sellest saada üks viimaste aastate tuntumaid eesti linateoseid.

Teine suurem menuk – "Kormoranid" – püüab tempida hollivuudi komöödiat oht-rate viidetega eesti kultuurile. Tehniliselt on film korralikult tehtud ning Guido Kanguri ja teiste näitlejate tugev esinemine annab sel-lele mõningast kaalu, kuid kokkuvõttes jääb siiski mulje katsest jäljendada peavoolu pel-dikuhuumori-komöödiaid. Küllaltki lame ing-liskeelne pealkiri ("Farts of Fury" – "Pöörased peerud") ja tõik, et film toetub suurel mää-ral kohalike kuulsuste ja kultuuritegelaste cameo-etteastetele, muudavad väljavaated rahvusvahelisele edule üsna küsitavaks.

Rainer Sarneti "idioot" tegi samuti kodumaal tubli kassa ja selle rahvusvaheline esilinastus Busani festivalil aitab kindlasti filmi rahvusva-heliste filmiringkondade jaoks nähtavamaks muuta. Ilmselt viimaste aastate rahvusvahe-liselt tunnustatuima eesti filmiga "Püha Tõnu kiusamine" samas stuudios toodetud "Idioot" on Dostojevski romaani intrigeeriv ekranisee-ring, mis suudab olla korraga nii teatraalne

kui filmilik. Kohati pisut üle piiri minnes suu-dab film siiski jääda originaalile truuks, vaa-dates seda samas uue nurga alt. Aeg näitab, kas "Idioot" leiab välispubliku poolt sama suurt vastukaja kui "Püha Tõnu", kuigi ilmselt on sel eeldusi köita rohkem festivalidel käi-jaid kui tavapublikut.

Ka "Kirjad inglile" ja "surnuaiavahi tütar" äratasid mõningast huvi, kuid see paistis rau-gevat juba paari esilinastusjärgse kuuga.

Paljud tänavused dokumentaalfilmid takerdusid põnevast teemast hoolimata tele-esteetika võrku (tuleb tunnistada, et mõned neist olidki algusest peale televi-siooni tarbeks mõeldud). Paljusid köita võivat üldistusjõudu oli nii suurepärases portreedokis "Kuku: mina jään ellu", mis rääkis ühe mehe võitlusest iseendaga, kui ka toredas rahumeelse vastupanuliikumise loos "uus Maailm". Teised – nagu näiteks kahetsusväärselt ebaühtlane "et meeldiks kõigile" – paistsid rahulduvat kitsamate teemadega.

Tuleb muidugi küsida, kas eesti filmid peaksid üldse tahtlikult rahvusvahelise tunnustuse poole püüdlema. Kindlasti tuleks filmiloojail lasta teha filme oma äranägemise järgi, ent välisturgudel edukas film ei aita mitte ainult rahastajail ja investoreil julgemaid otsuseid langetada, vaid annab kogu filmialale väge jutustada lugusid kogu maailmale. Tänases eesti kinos on kahtlemata helgeid hetki, kuid välisturgudele minek eeldaks siiski julgemaid valikuid nii filmiloojate kui rahastajate poolt. Küllap siis pälviksid siinsed andekad filmite-gijad ka tunnustuse, mille nad on kuhjaga ära teeninud.1

lAurenCe bOyCe

Laurence Boyce on Tallinnas elav briti filmi-kriitik, Cineuropa.org korrespondent ja Screen Internationali kaasautor.

* Eesti filmi arengukava tööprojekti järgi on eesti filmivaldkonna üks nõrkusi see, et "filmivald-konnas puudub arengu seisukohalt vältimatu rahvus vahelistumise mõõde, mis peegelduks selle kõikides osades (sh tootmine, koolitamine, digiteerimine, arhiveerimine jne), mis võimaldaks kindlustada konkurentsivõime, kvaliteedi ja filmi-tööstuse jätkusuutlikkuse."

rAhvusvAhelistuMise Mõõde*

Tänavune eesti filmisaak anglosaksi pilgu läbi.

Elus on juba kord nii, et kui ikka ei juhtu, siis ongi täielik ikaldus, ja kui toimuma hakkab, pressib sündmusi sisse uksest

ja aknast. Võib-olla oskab proua Paukson tae-vakaardi järgi paremini seletada seda, miks eelmisel, 2010. aastal, toodeti Eestis vaid ühe käe sõrmedel üles loetavaid täisväärtuslikke filme ja miks tänavu tuleb täispikkade ori-ginaalfilmide loendamiseks varbadki appi võtta. Tunnistan ausalt, et ma pole neid kõiki näinudki. Lisaks ei pea ma "Polli päevikuid" eesti filmiks, sest eestlaste panus sellesse oli ikka üsna pisike. Kuid kindel võib olla ühes: midagi niisugust, mida võiks nimetada täie-likuks läbikukkumiseks, sellel aastal ekraanile jõudnud ei ole. On olnud hea aasta. Isegi Filmitalgute eksperiment andis omamoodi sümpaatse tulemuse.

Dokumentaalfilmidest on möödunud aasta saagist kindlasti mainimist ja vaatamist väärt "Kuku: mina jään ellu", "uus maailm" ja "hing". Kahe esimesena mainitu ümber löödi kõvasti lokku ja eks ole ka nende teema atraktiivsem ja ülesehitus tempokam. "Hing" imbus suurele ekraanile vaikselt ja märkama-tult ning selle publik on jäänud teenimatult

tagasihoidlikuks. Naiskorstnapühkija elu ja tööd luubi alla võttev film on niisugusel tase-mel meistritöö küll, et väärinuks suuremat publikut kui praegune alla saja jääv. Siin tuleb etteheiteid teha ilmselt produtsenditööle.

Kui teete filmi valmis, siis palun ärge häbe-nege seda. Filminduses tuleb käituda nagu kana – kui muned muna, siis kaaguta nii, kui-das kõri võtab. "Hinge" peategelane on vähe-malt sama atraktiivne kui Kukumägi või Uue Maailma hipid. Aga loo autor ja produtsent on paraku nii tagasihoidliku natuuriga, et lausa hale hakkab. Film ise on hea, nii et jätke meelde: "Hing", režissöör Kullar viimne, pro-dutsent erik norkroos. Teistest mainitutest on juba nii palju juttu olnud, et ma ei hakka neid enam eraldi kiitma. Ahjaa, "tallinna kilud" tasub ka ära vaadata, kui veel nähtud pole. Preemialilled dokumentaalide vallas ulataksin "Kuku" tegijaile.

Mängufilmide seas ei oskagi kolmikut esile tõsta. Kui "Poll" välja jätta, on lõppeva aasta mängufilmisaagist teistest peajagu üle "idioot" ja "Kirjad inglile". "Kormoranid" oli küll paras komejant, mille puhul võiks

Külluse AAstA

oleks võinud rollitäitmise poole pealt veel lihvida. Et kogu film võeti üles siseruumides ja võttegrupp ei sõltunud ilmast ega kella-ajast, oleks ikka võinud mõne stseeni puhul mõne duubli veel teha. Aga üldmulje on lum-mutislik, ja see ilmselt oligi autorite eesmärk. Sarneti ja Keeduse filmide ühisosaks on Kata-riina lauk-tamm või nüüd siis Katariina unt, kes teeb mõlemas filmis perfektse rolli. Pole kahtlust, et kui tuleks välja anda 2011. aasta parima nais-filminäitleja preemia, siis selle peaks saama just Katariina Unt. Mõle-mad rollid on keerulised ja kaalukad ning näitlejatar on lahendanud need tõsise femi-niinse paueriga. Võtab pahviks ja uhke tunne on vaadata, et meil on nii jõulisi näitlejaid.

Eraldi riiulile asetaksin lasteanimatsiooni "lotte ja kuukivi saladus". Olles näinud ka varasemaid Lotte-filme, ütleksin, et "Kuukivi" on ilus, aga igav. Väga tasemel töö, aga oleks tahtnud veidi keerukamat süžeed, rohkem ootamatuid pöördeid ja tihedamalt nalja. Ootan juba tõsiselt, millal ometi hakatakse Eestis jälle korralikke lastefilme tegema. Midagi niisugust, mida saaks asetada "Nukit-samehe" või "Arabellaga" samale riiulile. No või siis vähemalt "Karoliine Hõbelõnga" ja "Lammas all paremas nurgas" kõrvale. Kõik need noad ja idioodid ja inglikirjad on ju okei, aga lastefilm on meil miskipärast vaes-lapse rolli jäänud. Tiinekatele võiks ka roh-kem mõelda.

Aga siiski – 2011 oli eesti filmi jaoks väga hea aasta. Silmi peast häbenema ei pidanud ühegi linateose puhul, uhkust sai see-eest tunda rohkem kui paaril korral. Superluks!

MArgit AdOrf

eripreemia anda filmi promokampaaniale, kuid kahjuks valmistas film ise kerge pettu-muse. "Rotilõksu" puhul ma ei saa suud täis võtta, sest olin servast ise selle promomisega seotud.

"Idioot" jääb kindlasti kauaks meelde, isegi kui film ei meeldi. Kunstniku- ja kaameratöö on ilma liialdamata vapustavalt hea. Sama võib öelda ka Keeduse inglifilmi kohta. "Idioodi" puhul iriseksin filmi muusikalise kujunduse kallal – kohati muutub heliriba koormavalt lopsakaks. Ühtlasi on filmis stseene, mida

"Täitsa lõpp". Mihkel (Märt Koik) ja Brenda (Ester Korkiasaari).

"Hing". Korstnapühkija Francesko Leego.

Ku

ld

ne

PA

lM

"Elupuu" ("The Tree of Life", USA 2011, 139 min). Režissöör ja stsenarist Terrence Malick. Operaa-tor Emmanuel Lubezki. Osades Sean Penn, Brad Pitt, Jessica Chastain jt.

On erakordselt vahva, et jälle jook-seb eesti kinolinal selline kunstiliselt arendet film, mis õnneks ei pürgi

olema taas üks filosoofiline linateos paljude seas. Ehkki esmalt tundukse, nagu võiksid fil-mis küsitavad küsimused seda arusaama kõi-gutada ja otse nõuda sõnaväitluse pidajaid areenile. Ja kohe. Aga ainult esmalt.

terrence Malick, 2005. aasta linateose "Vastne maailm" ("The New World”) väntaja, tundukse tollest sirgjoonelisest mõtteviisist tänaseks välja kasvanud olevat ja irriteerib. No vaadake toda eelmist filmi ja tolle aja-mõõdet! Oktsidentliku mäluloogika ja val-gustusajastu mentaliteediga ülevalatud tüü-piline õhtumaine kinokülastaja peaks nüüd lähenema vastlinastunud filmile nii, et elu ja surma küsimus kõlguks filosoofia lainel või sopsaks sinna. Ohjah. Õnneks on Malick oma arengudünaamikas hoopis sügavam mees ega saanud sestap Kuldset Palmioksa ilmaas-jata ega kerglase otsuse tulemusel.

"Elupuu" on päälkiri, mis viitab kõigepäält muidugi Eedeni aiale kunstilis-pomoloogili-ses mõttes ja Jumala Riigile teoloogilises mõt-tes. See on nii võimas, et mingit aristotelliku filosoofimise või tänapäevase nurga-advo-kaatluse võimalust ei jää. Režissöör Malick annab vaatajale kohe binokli. Kas väärtuste- või esteetikabinokli, jääb isegi filmiteadlikule vaatajale mõistetamatuks. Umbes kaheküm-neks minutiks.

Nutikas lavastaja, ütleksin. Enamgi veel. Mitte lintšilik. Isegi mitte pasolinilik ega skortseese-lik. Päälkirja toetab moto, mis omakorda teki-tab tähelepanelikus vaatajas arusaamatuse. Hiiobi raamat, raamat Vanast Testamendist, mida mitmed suured režissöörid tunnistavad kui teost, mis annab neile rohkem mater-jali kui mis iganes skript. Kui Malick paneb moto alguseks Hiiobi raamatu 38. peatüki neljanda salmi (vaadake järele), siis astub ta samal hetkel lineaarse kinovaataja fookusest välja ja pälvib nende tähelepanu, kes võiksid vaadelda narratiivi ka astmeliselt ning verti-kaalse tasandilise vaatamise järgi.

Sest. Ega Hiiobi lugu – ehkki tihti antropoloo-giliste väidete tõestuseks kasutatud – ei ole eelkõige inimese võimaliku häda esilehüüd-mine Jumala ette (või teispoolsuse ette, kui soovite), vaid tähtsam on teadmine, mida Hiiob oma elu ülesehitamiseks sai. See küsi-muslik vastus Hiiobile ongi filmi moto. Ja see ei nendi inimese häda isegi mitte filmis roh-kelt kasutatud surmateema taustal.

KOhe tulev KlAAriKsTahtsin filmi algust nähes režissöörile kohe öelda, mida ta tegelikult tahtis öelda. Kõik tundus kohe klaar. Naljakas on aga siinjuu-res olm, et selle soovi tingisid Malicki filmi alguses kohe laiali laotatud kaadrid, et mitte öelda kaardid.

Režissöör on kärsitu. Ma ei mõista seda. Ta on ju oodanud pikki aastaid, et öelda, mis tas tiksub. Ta pulseerib, et oma esteetikat täiega kasutada. Hoopis vastuoksa näiteks samuti filmiesteetikat rõhutavale kreeka elavale klassikule theodoros Angelopoulosele, kel on alati olnud aega. Kes on oodanud. Eriti vii-mase triloogiaga.

Malickil on aga kohe filmi algul kvintessents. Ta on valinud režii, kus esimesed 15 minutit ja sellele järgnevad 20 minutit avanevad täie-nisti kohe pärast 35. minutit, et siis õrnade

MiKs?

sammudega kildhaaval veelgi avarduda. Malicki on täiesti vallanud USA filmikunsti eeskujud, nagu elia Kazan või george ste-vens, ja uue sajandi avara kosmilise esteetika toonitamine. Samuti nagu "2001: Kosmose-odüsseia" lavastaja stanley Kubricku.

AndMise JA võtMise PArAdOKsMulle meeldib, et Malick on ameerikalikku heaoluriiki ja selle ajalooliselt väljakujune-nud mentaliteeti kirjeldades püstiaus. Ei min-git varjutamist. Küsimused, halastamatud küsimused tegelastelt, kes puutuvad kokku surmaga. Küsimused, halastamatud küsimu-sed tegelastelt, kes seotud viiekümnendate ameerika kasvatusmeetoditega.

Malick on leina kirjeldamisel autentne, sest ta küsib läbi tegelaste neid küsimusi, mis ka tänases õrnas peresuhete virvarris igavikku suubuvad. Küsimuste taustaks on suured plaanid modernsest arhitektuurist – inimeste unistustest ja lootustest ja nende täitumisest. Suured majad ja konstruktsioonid nende sees viitavad stabiilsuse ja püsivuse vajadu-sele inimelus.

Aga selle inimese arvatud stabiilsuse lõhub Jumala sekkumine, mis asetab kõik hoopis uude olukorda. Ja selle foonil jääb paljude vaatajate jaoks jõhkralt prevaleerima inimese ja kreatsiooni suhte inimesepoolne küsimus: Jumal, kus Sa olid? Ehk etteheide. Arvamus, et jumaliku kreatsiooni ilu ei ole inimeste väärtuste jaoks tõeline ja sestap on surm ini-mest karistav riist. Muidugi on see väga lää-nelikult ratsionalistlik. Saati siis, kui režissöör Malick ise on protestant – anglikaan. Ja saati siis, kui ta ise paneb apteekrina kaalule leplik-kuse ja leppimatuse. Inimesesisese meeletu valu selle esmapilgul vastuvõetamatu tead-mise suhtes, et Jumal ei ole ainult andja, vaid võib ka võtta. Täielikult ja iga kell. Kusjuures täiesti seletamatutel asjaoludel ning inimese jaoks erakordselt mõistetamatuil põhjusil.

MAliCK PrOhvetinA?Malick on mu meelest selle filmi puhul täiesti keskendunud üksnes kunstilise filmi tege-misele. Tema esimesed avarad visuaalsed vihjed on nii mõjuvad, et pärastisele tiheda-male mänguliinile vaevu tähelepanu satub – isegi siis, kui tegevusstseen võiks pälvida

täielist tähelepanu. Loodusmaastiku kuva-mise puhul on režissööri jaoks tähtis asetada oma filmitervikusse ka selle ajastuline areng vastavalt sellele, kuidas ta transformatsiooni-dest ühest ajastust teise aru saab. Põhimõt-teliselt tundukse, et noid muutusi kasutab Malick igavikulisuse meeleolu saavutamiseks.

Malick püüab võimsa visuaaliga kujutada kreatsiooni, eeskätt selle ilu – olgu see raku-genees, elutegevus ookeanis, ilmaruumis või kõrbes. Inimese elutunnetuse jaoks jääb aga ikkagi küsimus, kas inimene mõikab oma kohta maailmas, kus mateeria kestvus on vägev, aga inimelu habras. Seda haprust kehastavad filmis lapsed, seda toonitab lapse surm.

ilu? ilu!Algkristliku ja säält edasi ortodoksse ilma-vaate jaoks on iluteoloogia üks uhkemaid ja sisukamaid ilmavaatelisi kreatsioonikirjel-dusi. Ilu võib leida nii rakugeneesist, ookea-nist, ilmaruumist, elutegevusest kui loodu-sest. Ameerikalik iluesteetika lähtub aga hoo-pis mentaliteedist, mida tihti saab määratella silmakirjalikuna. Keep smiling.

Siin peitub ka vastuolu isa ja tema esmasün-dinu vahel, keda isa tahab erilise jäikusega välja koolitada. Sisemine vastuseis välise vii-sakuse ja korrektsuse vormilisusele on karm. brad Pitti kehastatud isa on paradoksaalne, sest ta tegutseb heas usus, bona fide, tahtes oma lähedastele head. Takerdudes aga kon-ventsioonidesse, millest johtub kasin oskus inimeste käitumisel vahet teha. Oskamatus panna tähele erinevate inimeste erinevaid lähenemisi elule ja selle väärtustele.

õPetusliK Kui võiMAliK OsA"Elupuu" annab nutikatele õpetajatele ühe võimaluse: tehke lastele selgeks omaenda tegelike väärtuste allikad; õpetage neile nende seoseid, eriti loogilisi seoseid vanava-nemate maailmaga. Selle järgi mõistab laps või noor omaenda tegevuse perspektiivi tule-vikuks. Õpetamine peaks muidugi seostuma värvidega – nagu valguskiir jaguneb prismas spektrivärvideks, nii jagunevad ka inimeste väärtushinnangud inimeluliste sündmuste varal nende arusaamadeks. Isaks olemine ei tähenda lihtsalt oma lastele ühe vitsaga tüüpkasvatuse pakkumist, vaid tundlikkust,

iga lapse omasoodu areneva maailma liiku-mise arvestamist.

Mul on tulnud sammuda Setomaa ja Vana Võromaa piiri pidi ka nutuse näoga: Oriendi ja Oktsidendi kommete ning suurte pidude sättumine nõuab pikka aega. Sama pikalt võtab filmis aega selgitus väitele, et iga mees on oma saatuse sepp ja ise oma tegevuse kontrollija. Teadupärast ei puuduta selline sedastus üldse kristlust. Millegi kontrollimine ei ole ortodoksne kristlik arusaam.

Filmis iseloomustab perepoega Jacki ole-mine teatud vägivallas, kuigi mitte füüsilises. Vägivallaks tema elus on vormi ja sisu konf-likt ning vastuolud vanemate kasvatusmee-todite vahel, eriti selles osas, mis puudutab küsimusi jumaliku ja siinpoolse suhetest. Kas ta sel moel üles kasvanuna oskab hiljem õigel ajal õigeid küsimusi küsida, et seeläbi taibata omaenese isiksust üles ehitavaid konstrukt-sioone? Need selle poisi, selle inimese vaimse arenguga seotud probleemid jätavad kah-juks varju varem esile kerkinud võimaliku eel-duse, nagu annaks ema õrnuse avarus neist osadele iseenesest vastuseid.

sAKAriAs lePPiKVärska filmiisand

Ema (Jessica Chastain) ning pojad Steve (Tye Sheridan) ja Jack (Hunter McCracken).

gO

nZ

O

"Rummipäevik" ("The Rum Diary", USA 2011, 120 min). Režissöör ja stsenarist Bruce Robin-son. Põhineb Hunter S. Thompsoni samanime-lisel romaanil. Operaator Dariusz Wolski. Osa-des Johnny Depp, Aaron Eckhart, Amber Heard, Richard Jenkins, Giovanni Ribisi jt.

Filmi "Rummipäevik" hakati tegema või plaanima juba 1998. aastal, kui Johnny depp vedeles oma vana semu hun-

ter s. thompsoni juures tolle Öökulli rant-šos Colorado mägede vahelises orus Aspeni lähedal (kus Hunter püüdis kunagi edutult šerifi ks saada) ja leidis juhuslikult sahtliprahti tuhlates pappkarbist romaani käsikirja.

See oli Hunter Stockton Thompsoni teine romaan. Esimene, "Prints Millimallikas" ("Prince Jellyfi sh"), on siiani välja andmata. "Rummipäeviku" nikerdas gonzo-ajakirjan-duse isa Thompson valmis aastail 1959—68, pärast seda, kui ta oli hänginud mõnda aega Puertoriikos ning üritanud spordi- ja niisama-ajakirjanikuna tööotsi saada.

Romaan hakkas kirjastuste vahel rändama ning kui kolmkümmend tiiru ja äraütlemist täis sai, pistis noor Hunter teksti kalevi alla. Nüüd, sõber Deppi mahitusel, lubas ta kam-raadidel loo uuesti välja pakkuda. Ning et kuuekümneselt oli ta juba tehtud mees ja uut Hunteri teksti oli turule vaja, pakuti romaani eest, mis varem kuhugi ei kõlvanud, 600 000 dollarit. Nii kõva honorari polnud Thompson elu sees näinud, ja raamat ilmus.

Depp aga, kes oli kord "Hirmus ja jälestuses" ("Fear and Loathing in Las Vegas", 1998) juba Thompsonit mänginud, asus asju ajama, et loost fi lm teha. See oli Deppile südameasi ja ta hakkas ise produtsendiks. Ja ei läinudki palju aega, kõigest üksteist aastat, kui fi lm üles võeti (neli aastat pärast Hunteri surma), ja veel kaks aastat, kuni see ekraanile jõudis.

Aga selliste fi lmidega ongi nii, et kiiret pole.

See pole Hollywoodi meinstriim, vaid sõpra-devaheline asi. Ka fi lmi režissööril bruce robinso-nil pole eriti kiiret olnud, et teha asju, mis ei meeldi, ja on aega olnud valida meeldivaid. Kultusfi lmi "With-nail ja mina" väntas ta 1987. aastal. Pärast seda tegi veel kaks lugu ja nüüd, 65-aastaselt, oma neljanda fi lmi. Raamat talle lugedes ei meeldinud, aga kui Depp palus stsenaariumi kirjutada, siis ta kirjutas, ja kui Depp palus ka lavastada, siis lavastas.

Ka "Hirmu ja jälestuse Las Vegases" lavastas britt, juba Monty Pythonist tuntud terry gilliam. Mulle see kino ei klappinud kohe üldse. Gilliam tegi naljafi lmi, no ehk mingite ühiskonnakriitiliste sugemetega ajaviitepildi. Hunter ajab romaanis justkui teist asja (kuigi sellest, mis asja ta ajab, on väga raske aru saada). Talle endale muide ka see fi lm ei istu-nud. Intervjuus oli ta viisakas ja ütles, et fi lm on korralik, aga lisas – see pole tema fi lm.

Thompsonil on mingi nostalgia aja järele, kui biitnikud olid veel päris biitnikud ja hipid olid veel romantikud ja idealis-

tid ja ei pannud lihtsalt tuimalt narkotsi. Ise ta pani kirglikult ja kogu elu ja pidas häm-mastavalt hästi vastu, alles 67-aastaselt oli organism nii vile ja valus, et Hunter põrutas endale muretult kuuli pähe, jättes maha neli päeva varem kirjutatud kirjakese, mille ajakiri Rolling Stone avaldas pealkirja all "Jalgpalli-hooaja lõpp" ja mis kõlas nii:

"Mäng on läbi. Pommid otsas. Ja jalutuskäigud. Lõbu läbi. Ja ujumine. 67. See on 17 aastat roh-kem kui 50. 17 aastat rohkem, kui ma vajasin või tahtsin. Igav. Olen ikka viriseja. Pole must kellelegi rõõmu. 67. Oled ahneks läinud. Käitu oma eale vastavalt. Rahu – see ei tee haiget."

See polnud muidugi protest pommitamise vastu, ehkki Hunter oli vägagi Iraagi sõja vastu

ja poliitika oli ta teine, kolmas või neljas kirg. Vastupidi. Hunteri lemmikajaviide oli plekk-tünn lõhkeainet täis toppida ja siis ohutust kaugusest selle pihta püssist põmmutada.

Pärast surma soovis ta teha ühe eriti kõva paugu. Projekteeris 47 meetri pikkuse kahuri, millest ta tuhk tuli Öökulli rantšo kohale tulis-tada. Raha tal selliseks viguriks ei olnud, aga temp tehti ära – sõber Depp lasi kahuri val-mis ehitada ja tulistas Hunteri vasta taevast. Deppile oli see lahkumisstiil vägagi meele järele ja ta ütles välja ka oma unistuse – tema põrm tuleks panna viskivaati, millest matus-tele kogunenud semud tema mälestuseks jooksid.

Aga lähedalasuva Aspeni elanikele hirmus kahur ei meeldinud. Riistapuu tuli tükkideks võtta ja nüüd otsitakse aega ja kohta, et see Hunteri mälestusmärgina kuhugi püsti panna.

Hullule kunstnikule ralph steadma-nile (samuti britt), kes on illustreeri-nud suure portsu Hunteri raamatuid,

kirjutas Thompson juba aastaid varem, et ta tunneb ennast ahistatuna, kui tal pole kogu aeg võimalust enesetappu sooritada. Tagauks olgu põgenemi-seks kogu aeg lahti. Ja Steadman sai

aru, et see pole tühi jutt.

Oma 22 tulirelvaga kodus oskas Hunter enesehaavamise eest hoiduda, tabas

ainult vahel möödaminnes mõnda lähikondset, sedasama Steadmani või oma erasekretäri, aga see kõik oli juhus, ja kuigi Thompsonit arre-teeriti elu jooksul kümneid kordi, siis selle eest ta kinni ei läinud.

Üks ta tobedaim kriminaalne tegu oli bensujaamarööv Hunteri stiilis. Nimelt röövisid nad semudega üht ja sama bensujaama kolmel õhtul järjest. Oletan, et päeval jõid ja õhtul oli jälle raha vaja. Ja kolmandal korral kukkusid kinni.

Thompsoni ainuke pikem kinniistumine oli vist 17-aastaselt, kui nad olid röövinud

viinapoe kassat sellise nõksuga, et paar semu hakkas poemüüjatega kaklema ja selle varjus tõmbas noor Hunter kassasahtli sisuga leelet. Selle pisiasja pärast jäid Thompsonil soori-tamata kooli lõpueksamid ja pärast paari kuud istumist astus ta amnestia saamiseks lennuväkke.

Võib-olla Thompsonile kroonus isegi meeldis, sest ta oli armees ligi viis aas-tat. Siis aga ei suudetud teda seal enam

taluda. Hunter virises armeelehes juhtkonna kallal ja leiti, et ta rikub sõdurite moraali mit-mel moel, ning ta saadeti viisakal viisil erru. Kahtlustan, et seda ta oligi tahtnud. Ja siis põrutaski kahekümne kahene Thompson Puerto riikosse ning algas periood, millest räägib "Rummipäevik".

Thompsoni jäärapäisusest võib anda aimu see, et soovides õppida korralikult kirju-tama, lõi ta kirjutusmasinal (sic!) sõna-sõnalt ümber ernest hemingway "Hüvasti, relvad" ja f. scott fitzgeraldi "Suure Gatsby" – ilma igasuguse kohustuse ja väljundita, käeharju-tuseks, eks ole. Mina küll ei usu, et siuke asi paremini kirjutama õpetab.

"Rummipäevik" pole raamatuna ei Heming-way ega Fitzgerald, aga meeldib mulle teks-tina ehk rohkemgi kui Thompsoni hiline värk. Noore mehe vunki täis siiras tekst, mis siin ikka rääkida. Isegi tahaksin vahel kirjutada nii nagu noorena, aga see on paraku võimatu.

"Rummipäevik" on lihtsalt lahe lugemine. Ei ole pretensiooni ja Hunter ei tea veel, et ta on hirmus kõva, ega ürita nii väga kellelegi ära panna. No kui just, siis kapitalistlikule ühis-konnale üldse.

dePP JA teMA surnud seMu

Kuhu jäimegi. Jah, ka rummifi lm on teisest puust kui Las Vegase fi lm. Film on sirgjoo-neline, pretensioonitu ja südamlik ja läheb mulle vägagi peale. Minu jaoks on ta sugu-lane david Cronenbergi "Alasti lõunasöö-giga" ("Naked Lunch", 1991).

Mis siin sarnast on? "Alasti lõunasöögis" istub bill burroughs sõpradega Marokos ja paneb narkotsi. Rummis trallib Hunter sõpradega väsimatult rummi juues Puertoriikos. Mõle-mad lood on eelmise sajandi keskpaigast ja kesksed tegelased on algajad kirjanikud, kes on depressioonijärgseis Ühendriikides vae-sed ning lähevad veel vaesematesse lõuna-maadesse eksootikat ja elamusi otsima, ja valdavalt tinutavad seal oma ameeriklastest sõpradega ja kaklevad naiste pärast.

Midagi sarnast on ka fi lmide ülesvõtmise liht-suses ja esteetikas. Võib-olla tuleb see sellest, et Cronenberg on Kanadast ja Robinson Ing-lismaalt, neis on väike mäss korrastatud ühis-konna suhtes, kuigi nad on ise ikka vägagi tsiviliseeritud härrasmehed.

Ei hakka fi lmi ümber jutustama. Piisab, kui öelda, et noor Thompson (fi lminimega Paul Kemp) paneb viiekümnendate San Juanis ajakirjanikku, joob nagu aam ja hulgub sõp-radega ega saa elust ega inimestest aru, aga tasapisi justkui hakkab saama. Ja fi lm näeb välja retro, nagu oleks see tehtud juba hulga aastaid tagasi, mitte eile, ja minu jaoks on see stiili väljapidamine ja väärtus.

Thompsonist aimu saamiseks soovi-tan lugeda ta enda tekstide kõrvale intervjuusid. Hunteri pahnaposus on

raske orienteeruda – nojah, paar tuntumat romaani võib ju kohe välja õngitseda, aga ta on publitseerinud ka pinude viisi ajakirjan-dust ja kirju ja ega see kõik nii kuldne ei ole. Gonzo-ajakirjandus – kahju, et sest praegu pikemalt rääkida ei jõua – tekkis ju sellest, et Hunter ei saanud tähtajaks toimetajale luba-tud ajakirjalugu valmis ja saatis selle asemel oma märkmelehti ja ütles, et see ongi lugu, ja kuna talle oli uhkelt juba ettemakseid teh-tud, siis hakatigi seda loba avaldama. Näiteks sellest, kuidas toimetajad Hunterile tehtud ettemaksete või tema hotelliarvetega hädas olid, viidaku see, et toimetaja teadis juba ette, et iga päev tuleb kinni maksta tühjaks joodud minibaar, aga kui arvesse ilmus ka hotellitoas maha põlenud 7500-dollariline sohva (arve, mille Hunter lasi muretult edasi saata, sest raha selle kinnimaksmiseks tal muidugi pol-nud), siis alles seda veeretas toimetaja tükk aega suus nagu kuuma kartulit.

Aga toimetaja teadis ka, et Hunterilt pole muud välja pigistada kui kirjasõna ja et pare-matel päevadel teeb ta terast ja mürgist teksti, mis müüb. Nii et tihti maksid toimeta-jad Hunteri jamad kinni, aga aeg-ajalt andsid ka kinga.

Sõna gonzo tähendab muide itaallastel jobu ja iirlastel meest, kes kõrtsus kõige kauem jaksab juua. Mõlemad passivad Hunterile hästi.

Gonzo-ajakirjandus ehk new journalism on laias laastus ajakirjanduslik lähenemine, kus ajakirjanik on ennast enne sündmuspaika jõudmist juba umbe tõmmanud ja siis tiiru-tab mööda kuluaare, põhisündmuse juurde tihti ei jõuagi, ja räägib põhiliselt isiklikest kogemustest – näiteks sellest, kuidas ta rokk-kontserdil naha peale sai.

Sellest, kuidas ta Hells Angelsi tsikliklubi lähedal elades Inglitelt keretäie sai, kirjutas Hunter muide pika loo ja hiljem raamatu, mis saigi tema läbilöögiteoseks – nii et miks ei oleks ta pidanud püüdma sama lehma edasi lüpsta. Juutuubist võite vaadata, kuidas Hun-ter ja põrguingel kraaklevad telestuudios, et kuidas selle peksasaamisega ikka tookord oli.

Peeter sAuter

re

tr

O

"Lõbumaja" ("L'Apollonide – Souvenirs de la maison close", Prantsusmaa 2011, 122 min). Režissöör ja stsenarist Bertrand Bonello. Ope-raator Josée Deshaies. Peaosades Hafsia Herzi, Céline Sallette, Jasmine Trinca, Adèle Haenel, Alice Barnole, Iliana Zabeth ja Noémie Lvovsky.

Ma pole kunagi Pariisis Orsay’ muu-seumis magama jäänud. Aga kui oleks, siis unenägu võinuks olla

sarnane bertrand bonello filmile. henri de toulouse-lautreci ja Édouard Manet’ maalidelt maha astunud naised jalutavad mööda hämarat saali tasa juteldes. gustave Courbet’ mehed vaatavad neid ja astu-vad aeg-ajalt nendega vahekorda. Ohked. Nuga. Järsku kriiskab läbi sumeduse naine, nägu verine. Ehmun ärkvele – muuseumi on inimesi juurde tulnud, nende tänapäeva-sed maneerid ja kriiskav laps moodustavad kontrasti XIX sajandi teise poole prantsuse kunstnike maalidel valitseva küllastumusega, olgu see siis üdini passiivne vaikelu või kõi-gest kaunis kest mädanevale sisemusele. Aga Bonello tahab meile öelda, et kontrast on ainult näiline.

Bonello draama tegevuspaik on Pariisi sajan-divahetuse bordell. Tosin prostituuti teevad oma tööd, mis väsitab ja tülgastab, aga on muidu nagu töö ikka. Naised on eranditult väga ilusad, eriti Julie (Jasmine trinca) ja Clotilde (Céline sallette). Mehed jäävad tagaplaanile, kaamera liigub enamiku ajast naisi mööda. Pikalt peatutakse tühjadel ilme-tel, mis on vahekorra ajal nende nägudele tardunud. Kui üks prostituutidest, Léa (Adèle haenel), etendab kliendi meeleheaks nukku, erinevad tema ilme ja liikumine ehmatavalt vähe tema ja teiste naiste igapäevastest käi-tumismaneeridest lõbumaja avalikes ruumi-des. Seevastu isiklikes ruumides jagub naistel hoolimist ja õrnust. Nad on nagu märtritest õed, kes lunastavad oma vagiinaga üksteise ja kogu maailma patud. Nad hooldavad oma keha kui vahendit, mille korrashoiuks on välja töötatud erilised meetodid. Ohud, nagu rase-dus või süüfilis, kummitavad siiski pidevalt.

Eks iga prostituut loodab kunagi pääseda, ihkab, et mõni mees ta endaga kaasa viiks, aga seda reeglina ei juhtu. Noor ja naiivne Madeleine (Alice barnole) unistab ja rää-gib püsikliendile oma unenägudest, mis on

täis tundeid ja lootust, olgugi kohati võikaid (spermapisarad!). Klient palub luba naine kinni siduda ja teeb temast Naise, Kes Naerab. Naine naerab sestsaati alati ja mitte kunagi. Kaunitarist saab koletis, kes käib öö varjus kui kummitus ja kõlbab vaid friikide orgiasse.

"Tahad, ma panen su oma testamenti?" küsib rikas vanamees lemmikprostituudilt. "Ei taha," vastab see. "Tahan, et sa elaksid." See-peale ütleb mees, et ta on nagunii ainus elav hing majas. "Ma ei taha surra," teatab süüfi-lisse surev naine üsna emotsioonitult ühes hilisemas stseenis. Elu ja surm ei ole Bonello filmis vastandid. Elamine on vaid hädavaja-lik tegevus enne surma. Martin heideggeri mõistet kasutades: olemine surma poole ongi kaunis naine, kes, ühes käes šampuseklaas ja teises sigaret, seljas kallis kleit ja ümber hõl-jumas raske parfüüm, andub igale soovijale, ohverdab end mehele, haigusele või surmale. Olemine surma poole on ka must panter, kes filmis ühe püsikunde lemmikloomana diiva-nit kaunistab.

Huvitav on režissööri töö grupiga. Ta hoiab tüdrukuid nagu tomatitaimi ühes pikku-ses, laskmata kellelgi teistest üle kasvada ja

ümbritsevat lämmatada. Esimene erksam lõigatakse tagasi, teine kuivab ära, kolmas tiritakse juurtega välja. Bonello toob nii esile lootusetuse kui surma hinguse, mis valitseb majas, kus orjad tööd teevad. Ilusate kleitide, valge naha ja meelitava naeratusega Apollo-nid. Jeesused, kes kallavad kõigile veini, aga ise kannavad risti.

Bonello prostituudikäsitus on kohati siiski sentimentaalsuse tipp. Kaks-teist intelligentset ja ilusat naist, kes

on leppinud eluga kuldpuuris. Ei tundu eriti autentne, kuigi just autentsust tuuakse filmi kriitikas esile. Jah, kostüümid ja toonid loo-vad tõesti Belle Époque’i langusmeeleolu, kuid ilu ja stiiliga on kõvasti üle pakutud, nagu ka tüdrukute omavahelise hoolimise ja üksteise rinna najal nutmisega. Naises, kes on aastaid oma keha müünud, peaks tekkima teatud kalkus. Siin seda pole, on vaid nukrus ja tülgastus.

Ja kõik need hämarad dialoogikatked, poo-likud stseenid, järjepidevuse nihked! Mille-gipärast on tänapäeva filmikunstis levinud arvamus, et sidususe puudumine tähendab autentsust ja küsimustele vastamata jätmine

on loomulik. Sellist pseudodiipi näeb tihti nii arthouse-filmides kui mujal. Autentsuse-iha-lus juhib inimesi, saadab nii lobapidamatuse sündroomiga ekstraverte kui radikaalseid introverte. Aga eks ole inimese loomulik olek suurel määral valiku küsimus. Minu arvates on paindlikkus palju autentsem kui paindumatu eneseveenmine enda olemuse unikaalsuses.

"Lõbumajas" ei pea ükski naine end unikaal-seks. Just see "vahendi hoiak" läheb filmi puhul südamesse. Mis puutub aga mikro-ajaloolisse tähendusse ja punnitatud ajastu-ülesusse – tänapäeva muusika kasutamisse ning lõppu klopsitud puust ja eriti punasesse puänti, siis see "suurem mõte" käib oma ilm-selgusega päris pinda. Ega pikemas plaanis sellest filmist vist sügavamat mälestust ei jää kui imelikust unenäost Orsay’ muuseumis. Unenäoliselt absurdsena mõjub ka filmis kor-duv võte, kus maalilisele vaikelukaadrile järg-neb split screen seks, mis ei sula kuidagi tee-masse. Aga "Lõbumaja" pitoreskne visuaal ja eleegiline toon dežavuutavad kindlasti veel pikka aega ja mõndagi näitlejat siit hakkan edaspidigi jälgima.

KAiri Prints

ilusAte APOllOnite sPerMAPisArAd

Masu pole mõistagi XXI sajandi leiutis. Tagajärgede põhjal otsustades pidi XX sajandi alguse Pariisis olema olu-

kord erakordselt halb – sulgema tuli hakata kõrgema klassi lõbumajasid. "Lõbumaja" poleks täpsemini võimalik pealkirjastada. Eestikeelses tõlkes pole püütud sisu ühegi metafooriga leevendada nagu inglise keeles ("House of Tolerance" – "Sallivuse maja") või originaalpealkirjas ("Maison close" – "Sule-tud maja"). Ja õige ka. Kogu tegevus toimub lõbumajas, film räägib lõbumajast, ainult tulemus ei ole selline, mida keskmine klient lõbumajast ootaks.

Film järgib detailselt ühe lõbutüdrukute selts-konna elu. Võrdõiguslikkuse eest peetava võitluse rindel paikneb "Lõbumaja" sügaval turvalises tagalas. Naise rõhumise ja asjasta-mise traagilise ringkäigu kohta ei paku see ühtki sotsiaalselt teravat seisukohta. Kuigi

seksuaalsus on igas stseenis mingis vormis kohal, on see peaaegu romantiline nägemus lõppeva Belle Époque’i intiimelust. Tüdrukute ja klientide vahel valitseb usalduslik suhe, ärakasutamise nõiaringist võib päästa rikka mehe kiindumus, kes tüdruku võlad välja lunastab.

"Lõbumaja" modelleerib erinevate tegelaste kaudu tollaste lõbunaiste valikuid ja saatuse-käike. Neid võimalusi ja sündmustekeeriseid pole raske ette aimata. Paigutades tegela-sed huvipakkuvasse ajastusse, proovitakse muuta seda maailma müstiliseks ja ligitõm-bavaks samas narratiivselt kuigivõrd pinguta-mata. Ja ometi mõjub tervikpilt, nii seks kui võimusuhted selle varjus, kuidagi pinnapeal-selt. Liigutav muidugi, et oli aeg, kui valdavalt külastasid lõbumaju ainult tõelised džentel-menid, kellel oli piisavalt fantaasiat, tund-likkust ja kirge. Õigupoolest võiks arvata, et

lõbumaja näol oli tegemist teatavat laadi abielu-institutsiooniga.

Olustikupildilisse kulgemisse toob verist vaheldust vaid üks intsident, mille tule-

musena saab seni Juuditarina tuntud naisest Naine, Kes Naerab. Maja perenaine ei heida sellest hoolimata kedagi üle parda. Pealtnäha range matroon teiseneb filmi käigus hoolit-sevaks emakujuks, kes mõjub nagu viimane majakavaht industrialiseeritud seksitööstuse kõledal saarel. Taoline vaoshoitud, ent selgelt loetav sentiment läbib kogu filmi ja mõjub kokkuvõttes manerismina.

Filmi turunduslik avastus seisneb kostüümi-draama paljastamises sõna otseses mõttes, nii et näha jääb vaid korsett või selle puudumisel lihtsalt büst. Inimsuhtedki kalduvad siin muu-tuma sama dekoratiivseks kui sagedasti eks-poneeritud XIX sajandi ülepitsistatud pesu.

Näitlejaansamblis on režissöör bertrand bonello kokku seganud professionaalid ja amatöörid. See on filmi kõige tugevam kom-ponent. Naiste tegelaskujud äratavad usal-dust. Nende enamasti konfliktivabad suhted suletud majas, olukorras, kus peaks toimima terav konkurents, paistavad peegeldavat režissööri nägemust väikesest idüllilisest kogukonnast, kus ühtehoidmine ja vaimne tarmukus võiksid olla eeskujuks millisele tahes agarkonnale.

Sotsiaalsed ja meditsiinilised probleemid vilk-satavad läbi erinevate tegelaskujude, suut-mata tegelasi lõplikult nurka suruda. "Lõbu-maja" väldib ootuspärast traagikat sedavõrd hoolikalt, et selle puudumine tundub lausa kliiniline. Siin võib leida "Ilusa naise" ("Pretty Woman", 1990) muinasjutu kõrvuti slasheriga brutaalsest naistelõikujast. Taolised kõrvutu-sed panevad proovile usu sellesse, et režis-sööril midagi selgepiirilist öelda oleks.

KArlO funK

nAPilt KOstüMeeritud drAAMA

As

sO

rt

ii

sitt AAstA"Shit Year" (USA 2010, 95 min). Režissöör ja stse-narist Cam Archer. Operaator Aaron Platt. Osa-des Ellen Barkin, Luke Grimes jt.

Mullusel Cannes’i festivalil vastakaid arva-musi pälvinud kummaline killustatud lugu ühe näitlejanna karjäärist. ellen barkin kehastab Colleen Westi, kes püüab veel vii-mast korda kaduvast kuulsusesärast kinni hoida, astudes üles amatöörteatris. Ent ka suhe noore ja elujõulise Harvey’ga ei pidurda allakäigu spiraali, ning hoolimata püüust kau-ges metsa majas rahu leida, kipuvad naise mälestused ja kontakt reaalsusega üha enam liimist lahti minema.

"Sitt aasta" üritab saavutada meeleolu, mis meenutaks film noir’ klassikat "Sunset Bou-levard" david lynchi lavastuses, kuid selle sürrealism ja veidrad stseenid piirnevad tihti naeruväärsusega, eriti ulme-elementides ja viimase veerandtunni jooksul. Kogu segadu-sest hoolimata räägib "Sitt aasta" siiski üht-teist huvitavat Hollywoodi vigureist ja sellest, kuidas naised alates teatud vanusest filmi-tööstuses enam naljalt tööd ei leia.

Peaosatäitja Ellen Barkin esineb märkimis-väärselt tugevalt, kombineerides meelehei-det ja huumorit kuraasiga. Kahju, et tema roll filmi esilinastuse aegu rohkem tunnustust ei pälvinud. Mõned hiilgavalt valitud mustval-ged kaadrid loovad tugevalt sürrealistliku meeleolu.

Kesine karakteriuuring, mille päästab Barkini lummav osatäitmine.

lAurenCe bOyCe

"Sitt aasta" linastub pühapäeval, 1. jaanuaril Sõpruses.

"Habemus papam – meil on paavst" (Itaalia 2011, 102 min). Režissöör, stsenarist ja pro-dutsent Nanni Moretti. Operaator Alessandro Pesci. Osades Michel Piccoli, Nanni Moretti jt.

Kui "Lõbumajast" ei pääse tegelased välja enne, kui võlad tasutud, siis kardinalid pea-vad püsima suletud ruumides, kuni paavst on pöördunud Vatikani rõdult kristliku maailma poole. Ent isegi kui Moretti suhe katoliiklusse peaks olema kriitiline, säilitab ta austuse või koguni kire selle ajaloolise institutsiooni mõistmise vastu.

Eestlastele kui ühele usuleigemale rahvale, kes kraapis oma kirikuseinad ja hinge kõigest liigselt pühalikust puhtaks juba ligi viiesaja aasta eest, võib see paista kummaline. Iga võimuinstitutsioon või usutraditsioon janu-neb ratsionaalse kriitika järele, kõik peab olema taandatav tegelikkusele, nii nagu meie seda mõistame. "Habemus papam" avab ukse kõige eksootilisemasse maailma, mis veel leiduda võib – maailma, kus on säilinud usk jumalikkusse, kus inimeste hääletamise tulemusena saab sündida mitte demokraatia, vaid jumalik valik.

Uue paavsti valimise eel on Vatikani väljakule kogunenud sajad tuhanded inimesed. Kar-dinalid liiguvad keskendunult suurde ruumi, kus neid tabab hetkeline voolukatkestus  – esimene märk sellest, et Jumalal on oma asemikuga teised plaanid. terrence Malicki vanatestamentliku "Elupuuga" võrreldes on Moretti Jumal värvika huumorisoone ja paradoksliku elutunnetusega kõrgem jõud. Moretti näib inimlikku piiratud tõlgendusse rohkem uskuvat kui vahetusse jumalikku sekkumisse.

Kardinalide väljavalitu kardinal Melville (Mic-hel Piccoli) ei suuda koormaga toime tulla ja nii jääb kogu Vatikani tulevik ajutiselt kahe mehe õlgadele. Väljavalitule toeks kutsu-tud psühhoanalüütikust (režissöör ise) saab

sujuvalt pea kaotanud kardinalide kogu-konna ajutine liider, samal ajal kui kuuria PR-mees (poola režissöör Jerzy stuhr) püüab avalikkust veenda, et kõik on kontrolli all. Murelikele kardinalidele paistab psühhoana-lüütiku korraldatud võrkpalliturniirist roh-kem abi olevat kui palvetest. Filmi soojad ja leidlikud paradoksid sellega ei piirdu. Samal ajal paneb paavsti varju etendama seatud šveitsi kaardiväelane paavsti ruumides män-gima Mercedes sosa leebe estraadiloo. Juhtumisi transleerub see üle kogu Vatikani. Moretti annab tabava kõrvalpilgu paikadele ja olukordadele, milles on võrdselt nii tõtt kui täpselt balansseeritud koomikat. Vaatamata neile elementidele ei eksi film ülearuse iroo-nia või ilmaliku moraali eksiradadele.

Igasugune võim eeldab näitlemist, kõike-teadja ja juhi rolli piisava veendumusega omaksvõtmist, sõltumata inimlikest kahtlus-test. Just sellest peategelane keeldub, ehkki tal peaks seljataga olema kõiksuse tugevaim garantii. Osatäitmisel – paavsti kandidaat on noorena näitlemist harrastanud – ja teatril on filmis oluline koht. Stseen, kus läbipõlenud näitleja lavastuse käigus tšehhovit tsitee-rima hakkab, jõuab peategelase valiku tuu-male ehk kõige lähemale.

Film küsib Pärdi "Miserere" kõlades, kes siis üldse on piisavalt õigustatud ja volitatud valitsema ja juhtima. Filmi alguses kosta-vad hääletamise ajal kardinalide sisehääled: palun, Issand, ainult mitte mina. Berlusconi-järgses Itaalias kõlab küsimus inimlikult legi-tiimse võimu võimalikkuse järele sama tera-valt kui enne. Ka indulgentsid on muutunud rämpsvõlakirjadeks.

KArlO funK

"Habemus papam – meil on paavst" linastub Artises reedest, 16. detsembrist.

KOrrAvAlvur "The Guard" (Iirimaa 2011, 96 min). Režissöör ja stsenarist John Michael McDonagh. Operaa-tor Larry Smith. Peaosades Brendan Gleeson ja Don Cheadle.

Kirgas ja ergas komöödia, keskpaigas pigem draama. Mul sõber ütles, et vaatas pool tundi ja siis enam ei viitsinud, sest vajus ära. Mina sellega nõustuda ei saa. Vaatasin tervenisti suure lustiga. Algab vägagi krapsakalt ja võin lubada, et lõpeb samamoodi. Keskel on tõsisemaid teemasid ja aeglasem tempo, kuid iirlaslikku nalja saab omal moel pidevalt ning kogu kriminaalne tegevustik peaks siin-sele vaatajale kuhjaga rõõmu pakkuma. Esile tasub tuua erakordselt kirgast värvilahendust. Sügavad ja puhtad toonid domineerivad läbi filmi, ei mingit hallust ega uima. Tore kontrast on mustanahalise ameeriklase toomine Iiri kolkasse, sellelt pinnalt tekib palju muhelusi. See on üks õige rammus komöödia – lihtne, selge ja lööv. Saada vanaisa kinno.

MArgit AdOrf

"Korravalvur" linastub 9. detsembrist Plazas.

Sellise pealkirjaga vabaõhukino saab näha neljapäeval, 22. detsembril Tallinna mere-

rannal, sadama kruiisialal. Kultuuripealinna aasta lõpetamise programmi kuuluv üritus on korraldajate sõnutsi esi- ja ainulinastus, mis on pühendatud vabale kinomõttele. Ühekordsele näitamisele tuleb kollaažfilm, mille on minutiste lõikudena valmistanud kümned režissöörid kogu maailmast.

Seesama linastus on ainuke võimalus filmi näha, sest ainus 35 mm koopia sellest hävita-takse koos projektsioonimehhanismi ja spet-siaalselt seks puhuks püstitatud 20 meetri laiuse ekraaniga publiku silme ees. Etendust saadab ülo Kriguli loodud elav muusika.

MiKs?Seda küsis Kinoleht asja eestvedajailt veiko õunpuult ja taavi eelmaalt ning paarilt pro-jektis osalevalt filmiloojalt.

"Sest aeg on küps," vastas Õunpuu. "Pimedail aegadel on mungad alati peitnud olulised tõed kloostrite keldrihämarusse, et päästa neid barbarite kätte sattumast. Meie peidame need tõed veelgi kindlamasse salapaika – inimhinge tumma tsitadelli," lisas Eelmaa.

Briti režissöör simon rumley ("Punane, valge ja sinine") leiab, et ettevõtmine on "romanti-line, melanhoolne, anarhistlik ja meeliülen-dav". Itaalia lavastaja Maxì dejoie kinnitab aga, et digiajastu lapsena on talle ainulaadne võimalus ja suur au töötada kaduva filmimee-diumiga ja koos sedavõrd kõvade tegijatega.

Projektis osalevad veel näiteks Park Chan-wook ("Vana poiss"), Kim Ji-woon ("Hea, halb ja kummaline"), Aku louhimies ("Paha maa") ja tom tykwer ("Lola jooks", "Kolm").

Täieliku osalejate nimekirja ja kogu muu info leiab ürituse kodukalt: www.60sec.ee.

lühidAlt Artises jookseb reedest, 9. det-sembrist mustvalge tummfilm "Artist", millega prantsuse lavas-taja Michel hazanavicius teeb kummarduse tummfilmi loojan-gule ja helifilmi tõusule möödunud sajandi 20ndate lõpu ja 30ndate alguse Hollywoodis. Jean dujar-din sai tänavu Cannes’is "Artisti" eest parima meesnäitleja preemia.

Kumu Dokk näitab teisipäeval, 13. detsembril ja kolmapäeval, 14. detsembril tasuta Pärnu dokumen-taal- ja antropoloogiafilmide festi-vali filme. Lisaks kahele lühifilmile tulevad ekraanile tänavuse festivali parim lastefilm, leukeemiahaigeid vaatlev "hingelinnud" ("See-lenvögel", Saksamaa 2009) ning Jeruusalemmas tegutseva vene õpetajanna portree, Pärnus Suure Auhinna võitnud "õpetaja irena" ("Ha’morah Irena", Iisrael 2010).

Tartus Athena kinos saab kolma-päeval, 14. detsembril näha prant-suse B-filmi "Kumm" ("Rubber", 2010) – õuduskomöödiat psüh-hokineetiliste võimetega mõrvar-autorehvist. Filmi lavastaja ja stse-narist Quentin dupieux on tuntud Mr. Oizo nime all ka muusikuna ("Flat Beat").

Solarises ja Plazas linastub ree-dest, 23. detsembrist spordi draama "edu valem" ("Moneyball"), mille režissööriks on bennett Miller ("Capote"). Septembris esilinastu-nud pesapallilugu sai New Yorgi kriitikute aastaauhindade jagami-sel parima stsenaariumi preemia (steven Zaillian ja Aaron sorkin); "Edu valemi" ja "Elupuu" eest nime-tati aasta meesnäitlejaks brad Pitt.

Reedel, 30. detsembril hakkab Plazas jooksma Jonathan levine’i lavastatud "50/50", mis põhineb stsenarist Will Reiseri isiklikul koge-musel võitluses vähiga. Peaosades Joseph gordon-levitt ("(500) päeva armastust", "Algus") ja Anna Kendrick ("Õhus").

Reedel, 6. jaanuaril jõuab meie kinodesse ameerika uusversioon rootsi krimipõnevikust "lohetäto-veeringuga tüdruk". david finc-heri ("Kaklusklubi", "Sotsiaalvõr-gustik") lavastuses astuvad üles agent 007 daniel Craig ja hetkel tuntuimate rootsi näitlejate hulka kuuluv stellan skarsgård ("Kura-disaare kuningas", "Melanhoolia").

60 seKundit üKsindust AAstAl null

WOOdy Allen vAtiKAnis Brendan Gleeson.

Michel Piccoli.

100% TOTALLY FREE RINGTONES / CD presentatsioon /

RAINER JANCIS TTL

/ 7 string fretless guitar , guitars

TIM DAHL NYC / Doublebass

KEVIN SHEA NYK / Drums

live

9. detsembril kell 20.00 Kinos Sõprus /Pilet : 7€

"Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" ("Tinker, Tailor, Soldier, Spy", Suurbritannia-Prantsusmaa 2011, 127 min). Režissöör Tomas Alfredson. Ope-raator Hoyte van Hoytema. Peaosades Gary Oldman, Colin Firth, Tom Hardy, John Hurt, Toby Jones. Stuudio Working Title Films, Studio Canal.

Inglise kinol paistab peenike pihus olevat. Nooremad ja pringimad näitlejad ning nimekamad lavastajad on Hollywoodis:

Christopher nolan pusib uue Batmani kal-lal, danny boyle mõtiskleb, kuidas raken-dada vincent Casselit ja James McAvoyd järjekordses kõigi kemmergustseenide emas ning sam Mendes majandab kahekümne teise Bondi võtteplatsil. Mis ühtlasi tähendab, et daniel Craigi me käesoleva filmi peaosas näha ei saa.

Seda kuuldes lõi John le Carré kindlasti rõõ-must käsi kokku, sest tema vaimusünnitis Smiley ja ian flemingi loodud James Bond on olemuselt ja meetoditelt sarnased kui habe-kakk ja rabapistrik. Nii et kui peaosadesse kin-nitati julgelt üle viiekümnene gary Oldman (Smiley ehk Nuhk), toby Jones (Plekksepp), Colin firth (Rätsep) ja Ciarán hinds (Sõdur) ning kaugelt külmalt Rootsimaalt imporditi selle Läbinisti Inglise Filmi lavastajaks tomas "Lase sisse see õige" Alfredson, võis kirjani-kuhärra veidi rahulikumalt hingata.

Põ

ne

vi

K

Pruun KAss PiMedAs tOAs

Film ei laena raamatust vaid nimesid, algupä-rand jääb igati äratuntavaks. Kas pidada seda positiivseks või negatiivseks näitajaks, sõl-tub kindlasti vaatajast. Kes on elus mõnda le Carré raamatut lugenud, teab, et neid ei nee-lata, vaid neist näritakse end samamoodi läbi, nagu nende raamatute tegelased närivad end läbi valede sasipuntrast. Aga kui raamatu saab peatüki lõppedes kõrvale panna ja järg-misel õhtul samast kohast edasi pusida, siis film sellist võimalust ei paku. Mõnedki kaas-vaatajad vandusid PÖFFi seansil alla ja lahku-sid enne lõppu. Oma süü oli siinkohal mui-dugi ka tehnilistel viperustel, mis subtiitrid

kuhugi kadunud asjade dimensiooni kao-tasid. Rohkem kui kaks tundi tihedat inglis-keelset teksti sundis end kõvasti pingutama ja täiesti võimalik, et mõnigi peen vihje läks seetõttu kaotsi.

Põhiliini jälgimist üksikud ähmaseks jäänud hetked siiski ei seganud. Peategelane Smi-ley peab paljastama topeltagendi, kes on end Tsirkuses (loe: briti salateenistuses MI6) mugavalt sisse seadnud ja usinasti venelas-tele tähtsaid pabereid vaatamiseks tassib. Tsirkuse direktori Kontrolli arvates on peamis-teks kahtlusalusteks loomulikult Plekksepp, Rätsep, Sõdur ja Nuhk. Niisiis on teoreetiline võimalus, et Smiley ajab iseenda saba taga. Parasjagu laheda puust ja punaseks momen-dina on kahtlustatavate nimed kleebitud ka Kontrolli laual seisvatele malenuppudele.

Põnevuse hoidmine ja juurde keeramine toi-mib eeskätt vaataja teadmatusse jätmise teel ja toimib väga hästi. Kulminatsioonihetkel, äraandja paljastamist oodates, tabasin end hinge kinni hoidmast. Eelnevale tagasi mõel-des ei olnud küll hetke, mille kohta oleks või-nud endale öelda: "Oled ikka pime – nii selge vihje ja sa ei saanud midagi aru." Minu men-taalsel raudteel ei toimunud seda ümberlüli-tust, mis peaosalise mõtterongi kahtlusteta süüdlase juurde juhatas.

Väljanägemise poolest võiks vabalt arvata, et film on valminud seitsmekümnendail. Nii

kostüümid kui võttepaigad on täpselt sellise kvaliteediga, nagu ühelt ajastutruult inglise filmilt oodata võib. Sarvraamidega prillid, tviidülikonnad, laitmatud seitlid, paberit sül-gav telegraafiaparaat – kõik pruuni värviga üle kallatud, ainult pilt on teravam kui toona.

Huumor on sama stiilne. Ei mingit tolatsemist ega klounaadi, aga üksikud torked on kenasti olemas. Tegelane teeb nalja, keegi ei naera ja tegevus läheb edasi. Nagu peabki. Vaid korra langeb film rollist välja ja teeb kõva koomus-kit, aga sedagi nauditaval kujul. Eesti maru-rahvuslased kindlasti sülitavad seda stseeni vaadates vihast, aga briti spioonide jõulupeo laulunumber on tippklassi koomika.

Kellele seda filmi soovitada? Kui oled vaataja, kelle arvates üks korralik agent peab jõudma filmi jooksul vähemalt pool tosinat naist ära lörtsida, samal ajal vasaku käega vodkamar-tiinisid kummutades ja paremaga maailma päästes, siis võiksid "Skyfalli" ootama jääda. Kui su ettekujutus hästi veedetud ajast sisal-dab aga öist maastikuvaadet kujutava tuhan-deosalise pusle kokkupanekut hämaras toas, soovitan lisaks kinopiletite ostmisele kindlasti ka filmi Blu-ray plaadi eeltellimus ära teha.

Vahepeale jääjail tasub end kaheks tunniks kokku võtta ja Smiley'ga kaasa mõelda. Film on seda väärt küll.

KAlver tAMMTsirkuse direktor Kontroll – John Hurt.

Smiley – Gary Oldman.

Ar

vu

st

us

tA

lg

ud

"Täitsa lõpp!" (Eesti 2011, 75 min). Režissöörid Sander Maran, Maarja Hindoalla, Kunnar Viira, Janar Aronija, Andri Peetso, Karl Kalvik, Jürgen Volmer, Priit Põhjala, Norman Tamkivi, Piret Krustok, Priit Joonas, Andres Luidre, Piret Mein-berg, Veljo Otsason ja Kristo Aav. Osades Märt Koik, Tõnu Õllek, Ester Korkiasaari, Tauri Laane, Matti Adoma, Lenna Kuurmaa jt.

Filmitalgute eestvedajad rääkisid talgu-test kui eeskätt hariduslikust ettevõt-misest. Ja talgukorras tehtud filmi tuleb

arvustada talgukorras – see on selge kui sel-ters. Niisiis saavad siinkohal sõna kriitikatalgu-lised Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumiosa filmi- ja humanitaarharust.

KristJAn MArtisSüžee on algusest lõpuni täiesti jabur ja kohati ebaloogiline. Sündmused juhtuvad juhtumise pärast, sest muidu lugu ei areneks. Käsikirjast võib järeldada, et film on mõel-dud eelkõige nooremale põlvkonnale, kellele meeldivad totrad ja labased naljad. Esineb musta huumorit.

Seda, et film on amatööride käe all valminud, võib näha ka inimeste näitlemisoskusest. Näitlejad oleks nagu äsja tänavalt palgatud, välja arvatud mõni erand Roald Johannsoni, Ott Sepa ja veel mõne tuntuma tegelase näol.

Tihti on amatöörfilm naljakam kui mõne kuulsa režissööri tehtud film. Ka talgufil-mis oli lõbusaid sündmusi ja ütlemisi, mille peale naeru kihistada, kuid selliseid stseene oleks võinud rohkem olla. Selle asemel, et lisada ainult filmi keskele huumorit, võinuks pigem terve linateose komöödiaga sisustada. Praegu on film iseenesest vaadatav ja nalja-kaski, aga päris kinopileti hinda see minu silme läbi kahjuks väärt pole.

Filmitalgute mõte ja nende korraldamine väärib aga iseenesest tunnustust.

ulriKeFilmitud oli iseenesest hästi. Ilusad ja head kaadrid, kuid näitlejatöö jäi nõrgaks ning lugu oleks võinud olla paremini läbi mõel-dud. Mõned kohad olid minu jaoks naljakad, kuid üldiselt film mulle ei meeldinud. Kohati üle pingutatud ja minu jaoks labane huumor.

lOOnA riiAMinu jaoks on film hea, kui ma vaatan ta lõpuni, ilma et kaotaksin vahepeal huvi toi-muva vastu. Huvi ei pea alati tähendama seda, et visuaalne pool on nii kaunis, et liht-salt tahad vaadata, ega seda, et sisu on nii geniaalne, et leiad oma elule uue mõtte. Huvi võib olla ka selline, et tahad lihtsalt näha, mis lollusega järgmiseks hakkama saadakse. Seega olen filmiga rahul.

Jah, võib-olla ei olnud näitlejatöö just kõige hiilgavam ning isegi tähtsad ja tõsised lau-sed mõjusid halva naljana, kuid mind see ei häirinud. Näitlejate ebaprofessionaalsus ning halb sisu muutsidki filmi vaadatavaks. Sama teema oleks tõsiselt käsitletuna ju hoopis haledama mulje jätnud. Tavaliselt ei ole eriti tore, kui inimene omaenda naljade üle nae-rab, kuid siinkohal usun, et filmitegijad võtsid ise ka asja naljaga ning seetõttu ei mõjunud film kohmetu või piinlikuna. Minu meelest oli film omamoodi stiilne. Totrus, madalahäälne meesjutustaja ning kaardil läbitava teekonna näitamine meenutasid filmi "Malev".

Film oli pilkav kõige ja kõigi suhtes. Eks natuke on ikka kahju ka, et eestlased stse-naariumi kirjutades ühtehoidmise asemel üksteist ja iseend mõnitavad, kuid samas – enesekriitika on tarviline vara. Seda on filmi teinud rahval jagunud. Tegelased ei hiilga just arukuse poolest, kuid nende totter käi-tumine maailmalõpu eel on kahjuks kurvalt tõepärane ja nende egoism just sama lõputu nagu keskmisel eestlasel.

Usun, et kui nii suur rahvahulk millegi kallal nii kaua pusinud on, siis tuleb omasid toe-tada ja vaadata. Mina sain igatahes korraliku kõhutäie naerda, naer aga pikendab eluiga ning eluea kasvades kasvab ka potentsiaalne aeg, mida kasutada väärtfilmide vaatamiseks.

siMOnAFilmi teema on kindlasti aktuaalne, sest kes siis maailmalõpule ei mõtle.

Teadmine, et filmi tegid sajad noored koos, annab asjale palju juurde. On näha, et kõik erinevad ideed ja mõttevälgatused olid ühte patta pandud ja siis ära segatud. Tundus, et iga osaleja sai mõned sekundid filmi jaoks ise mõelda ja teha ning siis anti juhipost

järgmisele. Igaüks tegi siit ja sealt natuke ja nii see film valmis saigi. See annab huvitava tulemuse.

Tegelased on sümpaatsed ning äratavad aeg-ajalt vaatajas kaastunnet. Näitlejad on kohati head ja kohati ei mängi üldse välja seda, mida ootaks. Lühidalt öeldes on nii filmi sisu kui näitlejate panus väga ebatavalised.

Mõned kaadrid on väga mitte-eestlaslikud – eriti silmatorkavad ja ebamaised.

Teistele ma seda filmi ei soovitaks, aga kui bussis istudes muud teha pole, siis häda pärast kõlbab küll. Aga noortel, kes ise filmi teha aitasid, on kindlasti huvitav tulemust vaadata.

KristJAnTäitsa lõpp, kui halb film. Tänu sellele, et stse-naarium on kirjutatud tuhandete ideedest kokku, on tekkinud täielik pudru ja kapsad. Kämbil on mõtet, kui ühe idee korrutami-sega on niivõrd liialdatud, et see omandab omaette väärtuse. Siin on aga sadu tobedaid ideid, mille kooslus pole ei naljakas ega huvi-tav. Filmi nimetatakse kinodes komöödiaks, ent ma ei arva, et lendavaks peeniseks mas-keeritud kosmoselaev või narr preester, kes pühitseb täiesti debiilsel moel sisse ühe pel-meeni, oleks üleliia naljakad. Pigem piinlikud.

Hulgalistest kiiksudest kumab läbi, et asi on tehtud kiirustades ning vähese rahaga. Ühe peategelase aknast alla kukkudes pole vae-vutud stseeni näitleja naerma hakkamisest hoolimata uuesti filmima.

Milles võiks peituda filmi väärtus? Kui üri-tuse põhirõhk oli filmihariduse andmine, siis seda on mul kõrvalseisjana raske hinnata, ent küllap said filmi tegemisest kogemuse võrra rikkamaks nii viisteist režissööri kui hulk teisi, kelles võib-olla süttis nüüd filmituluke. Ehk näeme neilt tulevikus mõnda paremat teost.

bArbArA brigitA"Täitsa lõpp" on film, mida ei saa vaadelda valmimisprotsessi arvestamata. Kui vaadata seda filmina, mis on tehtud rahvalt rahvale, siis on tegemist päris korraliku ettevõtmi-sega. Iga soovija sai ju käpa valgeks teha. Tei-sest küljest ei anna see vaatajatele, kes prot-sessist välja jäid, suurt midagi.

Filmi sisu on täiesti absurdne ja seda on lihtne jälgida. Tegevusliinid tulevad, tekitavad ootusärevust ja seejärel hääbuvad suurema jamata. Olles umbes pool filmi ära vaada-nud, taipasin, et võingi ootama jääda. Enamik huvitavaid kõrvaltegelasi lihtsalt kaob. Lood, mida tahtsin kuulda, jäid rääkimata. Peatege-lastest ootasin enamat ja lõpuks ei saanudki neist õieti sotti. Lootsin, et vähemalt miljon korda läbi nämmutatud maailmalõputeema

saaks mingit sorti lahenduse, aga ei. Kogu film koosneb üldiselt ainult mööda Eestit trippimisest välja arendamata tegelastega, kellest oleks ehk päris vinge filmi saanud.

Näiteks härralt, kes sai enne maailmalõppu lotomiljonäriks, oleksin kõva action’it ooda-nud, aga selle asemel sibas ta ekraanilt sisse-välja nagu tüütu sääsk. Sama lugu oli eikusa-gilt välja ilmunud Brendaga, kes pigem töller-das sabas, kui tuli loole kasuks.

Ka näitlejatöö oli päris kehv. Peent absurdi keegi välja ei mänginud, pigem jäi mulje, nagu oleks tegu lasteaianäidendiga, kus iga kolmas inimene mängib porgandit.

Eeldan, et stsenaarium oli taotluslikult halb. Kui ma tavaliselt sellist absurdsust naudingi, siis seekord oleks pidanud veidi rohkem tööd tegema. Püha müristus, terve rahvas ju võtta.

Üldjoontes aga – võib vaadata. Päris ajarai-suks ma seda ei nimeta. Ekraanilt peegeldub tegemise nauding, mis mõnelgi heal filmil puudub.

JOhAnnAKoostööle õhutav ja amatööridele võimalust andev ettevõtmine on tunnustust väärt. Ega tegijate taotlus polnudki ilmselt väärtfilmi teha, vaid pigem inimesi kokku tuua, et lõbu-salt ja produktiivselt aega veeta. Tulemus on ootuspärane: ideena vahva, filmina nõrk.

Stsenaarium lonkab, näitlejatöö on halb, nal-jad lamedaimast lamedamad. Filmina pole "Täitsa lõpul" mulle suurt midagi pakkuda. Olemata ise üritusest osa võtnud, ei lähe sisu ega tegevustik mulle kuidagi korda. Kui tegu oleks tavalisel moel valminud filmiga, läheks see ühte patta "Õudse filmi" ("Scary Movie"), "Suure filmi" ("Epic Movie") ning muude tao-liste nüride komöödiate-paroodiatega. Talgu-filmi puhul on selline tulemus ehk mõistetav.

"Täitsa lõpp" pani mind mõtlema, et kas mee-lega tehtud halb film (ilmselgelt ei võtnud tegijad isegi stsenaariumi tõsiselt) on kui-dagi parem, kui kogemata välja kukkunud halb film. Nii vist kiputakse arvama ja heade ideede puudumisel argusest nii ka toimima. Saab ju siis kohe sisse võtta kaitsepositsiooni: "nii ma ju tahtsingi". Tulemus jääb aga ikkagi halvaks, olgu siis taotluslikult või mitte.

Esimese talgufilmi kohta pole siiski hullu. Maailma halvima filmi tiitlit see kindlasti ei vääri. Mõned "päris" režissöörid suudavad hullemategi käkkidega hakkama saada. Ehk teinekord läheb paremini. Respekt talgulis-tele selle eest, et nad filmi valmis tegid. Ning positiivse poole pealt võiks veel välja tuua kohati päris kena kaameratöö.

Proovigem veel. Esimene üritus on tehtud – mingem edaspidi ainult ülesmäge!

lõPP heA?

fi

lM

il

ug

u

Evald Aavik on ilmutanud end näitlejana tänaseks rohkem kui kahekümnes lina-teoses. Mõistagi pole kõik rollid mahu-

kad ja filmide nimekiri võtab ehk mõnelgi puhul kulmu kergitama: näed siis, ka siin mängis Aavik! "Naerata ometi", "Reigi õpe-taja" – kas tõesti?!

Kunagisest usutlusest Teater. Muusika. Kinos1 tuleb välja, et Aaviku filmograafias on isegi peitefaas: kaks unustatud ja osaliselt ka kadu-nud teost seitsmekümnendaist. Jutt käib Jaan toominga telefilmist "Vasksed käepide-med" ning valentin Kuigi esikfilmist "Klave-rihäälestaja tuleb kolmapäeval" (1974), mille ainus teadaolev koopia on hoiul muuseumis näitleja sünnilinnas Kuressaares.

Teisel poolel on aga suurtööd, tõelised rolli-kamakad filmides "Jõulud Vigalas" (1980), "Georgica" (1998) ja "Somnambuul" (2003). Tagasivaates on oluline ilmselt ka võõra roll "Tuulte pesas" (1979). Sealtpeale on eesti sporaadiliselt kulgev filmitööstus vajanud Aavikut väga selges ja loogilises rütmistatu-ses: iga mahukama osa ette ja taha on pude-nenud väiksemaid rollisooritusi.

On üsna selge, et meie oludes võib Aaviku kui filminäitleja saatust lugeda õnnelikuks. Kaamera armastab teda, öeldakse sellise näitleja kohta. Tal on oma režissöör sulev Keeduse näol. Ükski osa tema filmograafias pole allapoole kõva keskmist, kõik suuremad rollid aga kõvasti üle selle. Ja kui tavaliselt moodustub eesti näitleja loominguline bio-graafia ikkagi lavarollidest ja üksikud sööstud kinolinale jäävad pigem erandeiks, siis Aaviku puhul on asi vastupidi. Üha subtiilsemaks peenenduvad filmirollid ei liigu sünkroonis lavakarjääriga. Viimases on õige mitu loo-mingulist tühimikku, teatrivahetusi, vist ka lihtsalt ebaklappi ja ebasoodsate asjaolude kokkulangemist. Mis ei tähenda, nagu poleks Aaviku teatrikontos õnnestunud osatäitmisi. On ikka, eriti seitsmekümnendate Vanemui-sest – kuid pigem üksikute sähvatuste kui tervikliku rollidegaleriina. Õnneks on Aaviku natuuris ka parajal määral olusid trotsivat, vastutuult-mineja eneseteadvust, mis pole lasknud tal teatrist loobuda, vaid kehutanud end proovile panema ka uutes teatrikooslus-tes, kõige kestvamalt Tartu Uues Teatris.

Järgnevalt aga natuke pikemalt kahest Aaviku kesksest filmirollist.

1 Teater. Muusika. Kino. 5/2000.

lunAstAJA: bernhArd lAiPMAnnAaviku esimene peaosa kinos, Bernhard Laip-manni kuju Mark soosaare filmis "Jõulud Vigalas" ei lasknud enam kellelgi kahelda tema kinogeenis ega sobivuses keerukasse rolli. Kõrvalepõikena – kummaline, et Eesti telekanalid seda eesti filmikunsti paremikku kuuluvat teost nii harva kavva võtavad.

Sisemiselt ahistavais vastuoludes, fataalsesse piirsituatsiooni asetatud, mitte vähema kui elu ja surma vahel valima sunnitud Laip-manni rolli tegelik komplitseeritus ehk pea-lisülesanne on seotud filmi ekraaniletuleku ajaga. Aasta 1980 eeldas vaikimisi, et lisaks konkreetsele tegelasele tuleb Laipmanni kehastajal anda liha ja veri ka eestlase ära-tavat raputust ootavale eneseteadvusele. Õigupoolest on Laipmann ju Lunastaja, kes peab end kogukonna enesemääramise otsin-gute lõppematul teel ohvriks tooma. Küsimus on niisiis selles, kas kandilise ja tahumatu

olekuga maamees suudab äratada vaatajas samastumisillusiooni.

Osalt on tegu ju poolmüütilise kangelasega, kellesse peaksid koonduma rahvuse parimad omadused. Laipmann on liider, analüütik ja strateeg ning alandava kompromissi asemel väärika surma valiv üksiklane. Teisalt hakka-vad kaasa mängima tegelase inimlikud kate-gooriad, mida filmi loojad ei püüa hetkekski maha salata: nõrkus, isekus, hirm, meele-heide, ükskõiksus.

Laipmanni mitte just ülearu mahukas ver-baalne osa jättis palju ruumi sõnadetagusele tekstile ja seda oskas Aavik tõesti meisterli-kult ära kasutada. Õieti liigubki Aaviku Laip-mann mööda enesepiiramise ränka rada: seal, kus traagilise finaali poole kulgev sünd-mustik eeldaks aina enam ja enam lahtist emotsionaalsust, hakkab näitleja üha roh-kem oma siseelu karmiilmelise kooriku varju koondama. Selle kolgatateekonna ootuspä-rane lõpp on esialgu mitte puhastav kirgas-tumine, vaid totaalne endassesulgumine. Inimnäoline enesekaitsemüür enne kaitseala, kuhu võõras silm enam tahes või tahtmata ligi ei pääse.

budA: JAKubAjaks, mil valmib Aaviku järgmine filmi-suur-roll, Jakub Sulev Keeduse "Georgicas" (1998), on teisenenud olud, filmikeel ja muidugi ka näitleja enda faktuur. Hambaid ja juukseid on jäänud mõnevõrra vähemaks, üle karmivõitu näoilme on laotunud "pehmendav" kortsu-devõrgustik. Teistsugune on ka filmi üldine tonaalsus: kui Laipmanni nägu nägime val-davalt varjude tagant, ainult pooleldi välja valgustatuna, siis "Georgica" kunstiline ruum, üksik saar, on suviselt hele, avar ja kõigile tuultele avatud. Mis muidugi vaid võimen-dab filmi üldist suletuse-kujundit. Saar elu-paigana on sunnismaine pagendus, tumma poisi Maecenase (Mait Merekülski, filmi teine peaosaline) vaikimine on vastuseks tugevale psühholoogilisele traumale.

Rõhuv suletus ja sõnastamatu elutusk ümb-ritseb ka Aaviku mängitud endist misjonäri Jakubit. Võime aimata, et tema kunagine, praegu end unenägudes ilmutav Aafrikasse usumissioonile siirdumine oli seotud min-gite põhimõtteliste dilemmadega. Jääb ka mulje, et see rännak lõppes teisiti, kui algselt

loodetud, arvatavasti siis teatud pettumuse ja resignatsiooniga. Aga see pole enam täh-tis. Kui välja arvata Jakubit ikka veel painavad unenäod ja tema luidrat keha aeg-ajalt läbis-tav tarve mõne kummalise linnu kombel hääli teha, siis näeme enda ees peaaegu täiuslikult harmoonilist inimest, kes on viimaks sõlmi-nud rahu enda ja maailma vahel. Seda rahu ja leppimist on nii palju, et jätkub teistelegi andmiseks. Jakubi viimseni väljamõõdetud elurütm, milles on oma koht maaharimisel, mesilastel ja Vergiliuse tõlkimisel suahiili keelde, juhib viimaks – siis, kui Jakub ise on juba elust lahkunud – eneseteadvuse avas-tamiseni ka abivajaja, seni muu reaalsuse suhtes päästmatult akontaktsena püsinud Maecenase.

Tundub, et "Georgica" üldise õhustiku mää-ras nimelt Aaviku valik Jakubi rolli. Käsikiri võimaldanuks vististi ka palju teravamat süs-teemi- ja võimukriitilist kaardistust. Aaviku Jakubi sisemine helendus ja mõistmine, ikka ja ikka kogu ekraani jõuliselt välja valgustav, tingis selle, et eelkõige sündis ekraanijutus-tus leppimisest ja ligimesehalastusest.

Kummaline, et täht-tähelt võttes toob ka Jakub, sarnaselt Laipmannile, end ohvriks ja seda isegi korduvalt, kuid vähemalt filmi vaa-tamise ajal ei tule meil mõttessegi võtta teda ohvritallena. Sest Jakub, sisuliselt asumisele saadetu, kelle ellu võib võõras võim kas või telefonitärinaga igal hetkel kõige värdjaliku-mal kombel sekkuda, on kõigutamatu suve-rään. Tal on õnnestunud ühendada direk-tiivselt peale surutud kohustused ja sellest tingitud elustiil oma personaalse maailmanä-gemisega viisil, kus need sulavad kokku ini-meseks olemise kohustustega, kahjustamata üksteist või Jakubi sisemist väärikust. Kas oleks liialdus pidada Jakubit üldse üheks ter-viklikumaks, elujaatavamaks ja elutervemaks tegelaseks läbi meie filmiloo?

lõPetuseKsKui eespool sai öeldud, et Aaviku suuremad rollid on sujuvalt vaheldunud lühiajalisemate ilmumistega, siis mainigem ära ka tema seni viimane ekraaniroll – väike, kuid tähendusri-kas osa veiko õunpuu filmis "Püha Tõnu kiu-samine" (2009). Niisiis peaks aeg olema küps järgmise suurrolli jaoks.

sven KArJA

lunAstAJA JA budA

Jõulud Vigalas. Bernhard Laipmann.

Georgica. Jakub.

Evald Aaviku filmirollidest.

Pühapäeval, 18. detsembril toimub kino Sõpruse sarjas "Eesti filminäitlejate kullafond" Evald Aaviku õhtu, kus vestlevad Evald Aavik, Mark Soosaar, Sulev Keedus ja Enn Säde ning

linastub Soosaare film "Jõulud Vigalas" .