jääkaru - web viewjääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. nad...
TRANSCRIPT
Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduste Instituut
Riin Verlin
PRUUNKARU JA JÄÄKARU
Referaat
Tallinn 2014
RIIN VERLIN
SISUKORDSISSEJUHATUS...............................................................................................................3
1 JÄÄKARU................................................................................................................4
1.1 Põhiandmed........................................................................................................4
1.1.1 Suurus..........................................................................................................4
1.1.2 Paljunemine.................................................................................................4
1.1.3 Eluviis..........................................................................................................5
1.2 Toitumine ja jahipidamine..................................................................................5
1.3 Harjumused.........................................................................................................5
1.4 Paljunemine........................................................................................................5
1.5 Kas tead, et..........................................................................................................6
1.6 Esinemine............................................................................................................6
1.7 Kaitse..................................................................................................................6
1.8 Loomaaed............................................................................................................7
2 PRUUNKARU..........................................................................................................8
2.1 Levik ja arv.........................................................................................................8
2.1.1 Euraasia.......................................................................................................9
2.1.2 Ameerika...................................................................................................14
2.1.3 Välimus ja kehaehitus................................................................................14
2.1.4 Eluviis........................................................................................................16
2.1.5 Alamliigid..................................................................................................17
KOKKUVÕTE................................................................................................................19
KASUTATUD KIRJANDUS.........................................................................................20
RIIN VERLIN
SISSEJUHATUS
Töö eesmärgiks on kontrollida enda teadmisi ja õpitut tunnis.
3
RIIN VERLIN
1 JÄÄKARU
Jääkaru (vt Joonis 1) (Ursus maritimus) on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna
karu (Ursus) perekonnast.
Joonis 1. Jääkaru1
Jääkaru on levinud Põhjapoolkera polaaraladel. Jääkaru on maailma suurim
maismaakiskija. Ta sulab täielikult kokku lumise ümbrusega. Karvkatte värvus võib
varieeruda valgest kollaseni. Jääkarud on hästi kohanenud eluks Arktika jäise
keskkonna tingimustes. Nad on äärmiselt tugevad ning on kiire sammuga võimelised
läbima pikki vahemaid. Karu jalatallad on karvaga kaetud, mis annab talle stabiilsuse
jääl liikumiseks.
1.1 Põhiandmed
1.1.1Suurus
Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m.
Kõrgus püstiasendis: 2,4–3,3 m.
Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai.
Kaal: Isastel 300–650 kg, emastel 175–300 kg.
1.1.2Paljunemine
Suguküpsus: 3–5-aastaselt.
Paaritumisperiood: Märtsi lõpust mai alguseni.1 http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b6/Ursus_maritimus_in_Alaska.jpg
4
RIIN VERLIN
Tiinuse kestus: 195–265 päeva.
Poegade arv: Tavaliselt 2.
1.1.3Eluviis
Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi.
Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik.
Eluea pikkus: 25–30 aastat, vangistuses kuni 45.
1.2 Toitumine ja jahipidamine
Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged
käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge
ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud
vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui
ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju
mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende
munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad – nagu ka
nende sugulased – taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms.
1.3 Harjumused
Jääkarud veedavad suurema osa aastast rüsijää lahvanduste piirkonnas. Kõige
meelsamini viibivad nad lahvanduspiirkonnas, kus lisaks jääle on avavett ja maapinda.
Nad on harilikult aktiivsed kogu aasta vältel. Toidu otsimisega tegelevad nii päeval kui
öösel. Jääkarud on suurepärased ujujad, nad libistavad end vette või hüppavad pea ees.
Ujumiseks kasutavad nad esikäppi ning võivad ujuda kiirusega kuni 10 km tunnis. Nad
sukelduvad lahtiste silmade ja suletud ninasõõrmetega. Jääkarud on võimelised vee all
vastu pidama kuni 2 minutit. Veest välja tulles raputavad otsekohe kasuka kuivaks.
1.4 Paljunemine
Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Sel ajal läbivad
isased emaste otsingul pikki vahemaid. Emased hoolitsevad järglaste eest vähemalt kaks
aastat ning selle aja jooksul nad tiineks ei jää. Oktoobris ja novembris uuristavad karud
põhjatuulte poolt kokkukuhjatud suurtesse lumehangedesse koopaid, mille suue jääb
5
RIIN VERLIN
tavaliselt lõunasuunda. Kõik karud on võimelised endale koopaid uuristama, kuid
harilikult jäävad seal pikemaks ajaks unne vaid tiined emased. Novembris või
detsembris sündivad pojad kaaluvad 450–900 grammi ning on rotisuurused. Nad
sünnivad ilma karvata, pimedate ja kurtidena. Kui nad esimest korda märtsi ja aprilli
vahel koopast välja tulevad, on nad kasvanud juba kassisuurusteks.
1.5 Kas tead, et...
Jääkarudel on väga tundlik haistmismeel ning nad on võimelised tundma loomakorjuse
lõhna isegi 30 km kauguselt. Nad suudavad leida üles ka peaaegu kahemeetrise lume- ja
jääkihi varjus lebavaid hülgeid.
Jääkaru toidujäätmetest on täielikus sõltuvuses hulgaliselt polaarrebaseid, kes karude
puudumise korral nälga sureksid.
Jääkarud võivad joosta kiirusega 40 km tunnis. Tavaline aeglane tempo on 3–6,5 km
tunnis
Temperatuur jääkarude urgudes võib olla kuni 40 kraadi välistemperatuurist kõrgem.
Jääkarud liiguvad täpses vastavuses jää tekke ja kadumisega.
Mida kauem peab jääkaru tulema toime maismaal, seda pikemalt tuleb tal läbi ajada
energiarohke toiduta (hülged) ning elada eelmise merejääperioodi jooksul kogutud
rasvast.
1.6 Esinemine
Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad.
1.7 Kaitse
Kõikides riikides, kus jääkaru elab, on ta kaitse all ning tema küttimist piiratakse. Pärast
Teist maailmasõda oli jääkarusid alles vaid 5000 isendit. Tänapäeval hinnatakse jääkaru
populatsiooni kogu maailmas kuni 40 000 isendile. Jääkaru tulevik sõltub arktilise
keskkonna efektiivsest kaitsest.
6
RIIN VERLIN
1.8 Loomaaed
Tallinna Loomaaias oli 2007. aasta septembrini isane jääkaru Franz. Tema paariline oli
Vaida, kellega Franzil sündis mitu järglast, neist viimane Frida. 10. aprillil 2009 saabus
loomaaeda Venemaalt Volokolamskist isane jääkaru Nord. (Wikipedia, 2014)
7
RIIN VERLIN
2 PRUUNKARU
Karu ehk pruunkaru (vt Joonis 2) (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu
perekonda kuuluv loomaliik.
Joonis 2. Pruunkaru2
Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav
kiskjaline. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad
mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad.
Laia leviala tõttu eristatakse mitmeid pruunkaru alamliike, mis erinevad näiteks kasvu,
kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest.
2.1 Levik ja arv
Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-
Aafrikast. Nad elasid kogu Põhja-Ameerikas lääne- ja keskosas kuni Hudsoni lahe
laiuskraadini põhjas ja Mehhiko põhjaosani lõunas. Euraasias elasid nad Lääne-
Euroopast kuni Siberi idarannikuni ja Himaalajani; nad puudusid ainult Ees-Indias ja
Kagu-Aasias. Aafrikas elasid nad Atlase mägedes.
Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru leviala ahenenud. Paljudes
piirkondades on ta välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil,
Saksamaal ja Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas
USA-st 20. sajandil.
2 http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9e/Ours_brun_parcanimalierpyrenees_1.jpg
8
RIIN VERLIN
Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus
nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende
arv tunduvalt vähenenud. Suured asurkonnad on säilinud Alaskas, Lääne-Kanadas ja
Põhja-Aasias.
Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest
piirkondadest.
Pruunkarude koguarv maailmas on hinnanguliselt 185 000 – 200 000.
Andmed karude arvu kohta konkreetsetes riikides on jämedad hinnangud, sest karud
rändavad üle riigipiiride.
2.1.1Euraasia
2.1.1.1Eesti
Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas. 2009.
aastal hinnati karude arvuks vähemalt 700 isendit, neist vähemalt 140 on täiskasvanud
emakarud.
Karude arvu Eestis on aastati hinnatud järgmiselt: 1954. aastal 180, 1980 – 150, 1985 –
500, 1995 – 660, ja 2001. aastal 550 isendit. Arvukus oli aga väga madal sajandi eest,
kui Alutaguse metsades elas alla 30 looma.
Geneetiliste uuringute tulemusena on leitud, et Eesti karud on eraldiseisvad Soomes ja
Venemaa lääneosas elavatest karudest.
2.1.1.2Albaania
Albaanias on umbes 250 pruunkaru (2006).
2.1.1.3Austria
Austrias hävitati karud 19. sajandi keskpaigaks. Kärntenis kohati 1950.–1960. aastatel
karusid, kes olid sisse rännanud Jugoslaaviast. Aastal 1972 asus Ötscheri piirkonda
Alam-Austria edelaosas (piirkonda, kus viimased isendid 19. sajandil maha lasti) elama
noor isane isend (Ötscheri karu). Aastal 1989 lasti sellesse piirkonda lahti Horvaatiast
pärit emakaru, ja 1991 sündis kolm karupoega. Aastatel 1992 ja 1993 jätkati
karuprojekti, asustades Austriasse veel kaks karu.
9
RIIN VERLIN
Tol ajal tulid esimesed teated suurematest kahjudest, näiteks murtud lammastelt ja
laastatud kalatiikidest, mis häälestasid kohalikud elanikud karuprojekti vastu. Meedias
hakati rääkima "probleemsetest karudest". Rajati "sekkumisvägi", kes peletas
hoiatuslaskudega eemale asulate lähedusse ilmunud karud.
Alates 1998. aastast nähti igal aastal noorloomi. Üksikud karud rändasid sisse
Sloveeniast. Hiljuti oli Austrias 25–30 loomast koosnev väike, kuid stabiilne karude
populatsioon. Enamik neist elas Alam-Austria ja Steiermargi piirialal, peamiselt
Ötscher-Tormäueri looduspargis (Põhja-Kalkalpenis tõendati 2008. aastani 35 isendit,
1999 oli karude arv maksimaalne (12) jooksul), väike rühm ka Lõuna-Kärntenis, Karni
Alpides, Drauzugis ja Karavankides. Aastal 2002 nähti peale selle Trento provintsist
sisse rännanud isendit Tiroolis. Veel üks Tirooli pruunkaru oli aastal 2006 Saksamaa
piiri ületanud JJ1. Oktoobris 2008 nähti Stubaitalis karu MJ4, keda viimati kohati
Lõuna-Tiroolis Sarntalis.
Kuigi karud teevad vahel koduloomadele ja mesipuudele kahju, on austerlased nendega
suuremalt jaolt leppinud. "Karuadvokaadid" käivad karupiirkondades karude eest
kostmas ja aitavad kahjusid klaarida.
Aastal 2004 kutsuti ellu LIFE Nature Co-op Projekt mis Euroopa Liidu toel püüab
pruunkarusid Alpidesse taasasustada. Selles osalevad Itaalia (Trento provints, Friuli),
Austria (Kärnten, Põhja-Austria, Ülem-Austria ja Steiermark) ja Sloveenia. Projektiga
püütakse Alpides elavatest pruunkaru populatsioonidest moodustada metapopulatsioon,
nii et loomad saaksid paljuneda ja iseseisvalt ellu jääda.
Aastavahetusel 2007/2008 teatas Maailma Looduse Fondi Austria organisatsioon, et
Austrias sündinud üle kolmekümnest pruunkarust on leitavad veel ainult neli. Teatavaks
sai mitu illegaalset mahalaskmist (viimati detsembris 2007 noorloom, mille tegi
kindlaks Föderaalne Kriminaalamet), teiste asukoht on teadmata. Ilma kaitsemeetmeteta
on pruunkarud Austrias ohustatud.
2.1.1.4Hispaania
Hispaanias elab umbes 160 pruunkaru kolmes asurkonnas.
Hinnanguliselt 140 karu elab Somiedo looduspargis Astuurias, Kantaabria mägedes
Oviedo linna lähedal.
10
RIIN VERLIN
Väiksem asurkond (umbes 25 isendit) on Kantaabria mägedes Saja-Besaya looduspargis
umbes 200 km ida pool Reinosa ja Torrelavega vahel Kantaabria provintsis.
Mõlema piirkonna karude arvu peetakse stabiilseks, sest tegu on asustamata
mägipiirkondadega, mida teed ei läbi.
Kõige väiksem asurkond (umbes tosin isendit) elab Püreneedes Hispaania ja
Prantsusmaa piirialal. Seda asurkonda peetakse väljasurevaks, sest seal pole pikka aega
järelkasvu polnud. Kohalikud elanikud nõuavad karude ümberasustamist või hävitamist.
2.1.1.5Itaalia
Itaalias elab kolm väikest pruunkarude rühma. Pruunkarude koguarv seal on 50–60
(2006).
Adamello-Brenta looduspargis on 25 isendist koosnev asurkond, mis on väga ohustatud.
Karude arvu suurendamiseks asustati sinna aastatel 1999–2002 kümme looma
Sloveeniast.
Abruzzo, Lazio ja Molise rahvuspargi piirkonnas on umbes 30–50 karu. See asurkond
erineb kolju ehituse poolest teistest pruunkarudest, mistõttu see võib tegu olla omaette
alamliigiga (apenniini pruunkaru, Ursus arctos marsicanus). Eraldi alamliigina kirjeldas
seda esimesena Altobello (1921). Apenniini pruunkaru praegune leviala paikneb Monti
Sibillini ja Alto Molise ning Monti Simbruini külgaheliku ja Majella vahel. Suurima
asustustihedusega ala vastab enam-vähem rahvuspargi territooriumile. Viimastel
kümnenditel on registreeritud arvukalt salaküttimise juhtumeid: ajavahemikus 1980–
2004 on teada 55 isendi hukkumine selle tagajärjel.
Kolmas rühm elab Sloveenia piirialadel Friuli-Venezia Giulia maakonnas.
2.1.1.6Läti
Suuremas osas Lätis hävitati pruunkaru täielikult 20. sajandi alguseks. 19. ja 20. sajandi
vahetuseks oli säilinud vaid väike asurkond Vidzemes Lubānsi järve ümbruses.
Viimased karud kütiti Lätis aastatel 1921–1926. Kõik karud, keda pärast seda Läti
territooriumil on kohatud, on juhukülalised kas Eestist või Venemaalt. 1946. aastast on
karude arvukus Lätis pisitasa suurenenud, seda peamiselt riigi kirdeosas. 2003. aasta
seisuga arvatakse Lätis elavat umbes 10 karu, kuid see arv on aastati kõikuv. Pärast
11
RIIN VERLIN
loodusliku asurkonna hävimist enne Teist maailmasõda ei ole pruunkaru Läti
territooriumil teadaolevalt poeginud, seega on Läti pruunkaru levila marginaalne osa.
2.1.1.7Norra
2009. aastal tehti Norras väljaheidete DNA-analüüsi põhjal kindlaks 164 karu, mis on
suurim arv selliste analüüside algusest alates.
2.1.1.8Prantsusmaa
Pruunkaru Prantsuse Püreneedes
Prantsusmaal elab umbes 10–20 pruunkaru Püreneedes. Kogu sealne asurkond põlvneb
tervenisti sissetoodud loomadest. Viimane kohalik karu tapeti 2004. aastal. 1930.
aastateni oli pruunkarude asurkond ka Prantsuse Alpides.
2.1.1.9Rootsi
Rootsis hinnati karude populatsiooni suuruseks 2008. aastal 3221 isendit. Võrreldes
2007. aastaga oli karude arvukus tõusnud 4,8%. Karude püsiasustus on 6 läänis:
Norrbotteni, Västerbotteni, Jämtlandi, Västernorrlandi, Dalarna ja Gävleborgi läänis.
2.1.1.10 Rumeenia
Rumeenias elab Venemaa järel suuruselt teine karude populatsioon Euroopas. Eeskätt
Karpaatide metsaaladel elab neljakohaline arv pruunkarusid: aastal 1988 oli neid umbes
7000. Et 1989. aastast alates hoogustati küttimist, on nende arv tunduvalt vähenenud.
2006. aastal hinnati karude arvukuseks umbes 6000. Sealt alates on arvukus taas tõusma
hakanud ja 2012. aasta seisuga võis riigis elada umbes 9000 karu.
2.1.1.11 Saksamaa
Pruunkaru Nürnbergi loomaaias
Saksamaal ei ela looduses enam pruunkarusid. Juba keskajal tõrjuti nad metsastesse ja
raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse. Viimane karu Harzis lasti maha 17. sajandil
(tema auks on püstitatud karumonument), Tüüringis 18. sajandi keskel ja Ülem-
Sileesias 1770. Baieri metsas tapsid vennad Forsterid Zwieseli ümbruses ajavahemikul
1760–1800 veel umbes kuuskümmend karu. Teadaolevalt viimane pruunkaru
Saksamaal tapeti 1835 Ruhpoldingis.
12
RIIN VERLIN
Seoses sellega, et Austriasse on pruunkarusid sisse rännanud või asustatud, on saanud
aktuaalseks võimalik karude asurkonna rajamine Saksamaale. Aastal 2005 valis
Saksamaa Looduskaitseliit pruunkaru aasta loomaks.
Mais ja juunis 2006 nähti Saksamaal pruunkaru: JJ1, keda ajakirjanduses hakati
kutsuma Brunoks, liikus mitu nädalat Austria piiri lähedal. Ta murdis mõned
koduloomad ja teda oli sageli näha asulate lähedal. Seepeale anti ajutine luba looma
mahalaskmiseks, kuid avalikkuse survel see tühistati. Siis prooviti karu elusalt kinni
püüda, kuid kolme nädala pärast sellest loobuti. 26. juunil lasti ta Spitzingsee lähedal
maha.
2.1.1.12 Slovakkia
Slovakkias elab 700–900 karu, peamiselt Kesk- ja Põhja-Slovakkias.
2.1.1.13 Soome
2013. aastal hinnati enne jahihooaja algust Soome karude koguarvuks 1560–1680
isendit. Osa Soome karudest talvitub Venemaal, seetõttu ulatub suvel karude arv
Soomes üle 2000.
2.1.1.14 Šveits
Šveitsis lasti karu enne 2008. aasta juhtumit viimast korda 1904 Engadinis. Hiljem nähti
karu veel 1923. aastal. Seoses Austria karude reintrodutseerimise projektiga tehtud
uurimuse järgi on Šveitsis veel karudele sobivaid elupaiku.
Juulis 2005 rändas Itaaliast Trento provintsist Val Müstairi karu JJ2, kellele pandi
nimeks Lumpaz. See vallandas uue arutelu pruunkarude asurkonna rajamise
võimalikkusest Šveitsis. Föderaalne Keskkonnaamet koostas dokumendi "Konzept
Bär", mis esitab põhiliselt positiivse seisukoha ning võtab arvesse võimalikke järelmeid
ja riske, sealhulgas vajadust eriti agressiivsed loomad maha lasta.
Karu JJ3, kes oli JJ1 ja JJ2 vend, kes oli sisse rännanud suvel 2007, tapeti aprillis 2008
Graubündenis, sest ta ei kartnud inimesi. Samal ajal liikus Graubündenis ka inimpelglik
karu MJ4, kes oli samuti sisse rännanud suvel 2007. Kevadel 2008 lahkus ta Šveitsist
Itaaliasse. Seisuga oktoober 2009 ei olnud pärast seda karude viibimist Šveitsis
tõendatud.
13
RIIN VERLIN
2.1.1.15 Valgevene
2002. ja 2003. aastal hinnati Valgevene pruunkaru asurkonna suuruseks 140–180
isendit. Nad olid levinud peamiselt riigi põhjapiirkondades.
2.1.1.16 Venemaa
Venemaal elab umbes 120 000 isendit.
2.1.2Ameerika
2.1.2.1Kanada
Kanadas elab umbes 25 000 isendit. Suurima karude arvuga piirkond on riigi lääneosas
paiknev Briti Columbia, kus arvatakse leiduvat umbes 16 000 karu. Ülejäänud asurkond
elab Alberta, Yukoni, Loodealade, Nunavuti ja Ontario provintsides ning Manitoba
provintsi põhjaosas.
2.1.2.2USA
USA-s elab umbes 32 500 isendit, kuid nendest ligi 95% elavad Alaska osariigis.
Ülejäänud jagunevad suuresti nelja osariigi vahel: Montana, Idaho, Washington ja
Wyoming.
2.1.3Välimus ja kehaehitus
Noor pruunkaru. Esi- ja tagakäpad on hästi näha.
Värsked karu väljaheited
Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende
luustik tugevam kui teistel karulastel. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul
peeniseluu ja lühike juppsaba. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal,
mis annab esijalgadele lisajõudu.
2.1.3.1Pea ja kael
Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga.
Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt
võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui
jääkarul.
14
RIIN VERLIN
Kael pöördub hästi.
2.1.3.2Hambad ja seedeelundid
Pruunkaru jäävhambad koosnevad 42 hambast. Hambavalem on 3/3-1/1-4/4-2/3:
ülalõual on kummalgi kolm lõikehammast, üks silmahammas, neli eespurihammast ja
kaks purihammast; alalõua hammastik erineb selle poolest, et purihambaid on kolm.
Nagu paljudel kiskjalistel, on neil suurenenud silmahambad. Purihammastel on
taimetoidulistele omased laiad, lamedad kroonid.
Nagu kõigil kiskjalistel, on pruunkaru seedeelundkond lihtsa ehitusega. Magu on ühe
valendikuga. Pimesool puudub. Sool on 7–10 m pikkune, seega pikem kui
puhtlihatoidulistel kiskjalistel.
2.1.3.3Jäsemed
Euroopa pruunkaru esikäpa jälg on umbes 16 cm pikkune, tagakäpa jälg umbes 26 cm
pikkune.
Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Nii
küünarvarre luud (küünarluu ja kodarluu) kui ka sääre luud (sääreluu ja pindluu) on
lahus, mis tingib suure pööratavuse.
Jalalabad on suured ja neil on alumisel poolel rasked karvased päkad. Esi- ja
tagakäppadel on kummalgi viis varvast, mis lõpevad kuni 8 cm pikkuste
mittesissetõmmatavate küünistega.
Kõndimisel toetub pruunkaru kogu tallaga nagu kõik karulased: ta on tallalkõndija.
2.1.3.4Karvastik
Pruunkaru karvastik on tavaliselt tumepruun, kuid sel võib olla palju värvivarjundeid:
võimalikud toonid ulatuvad kollakas- ja hallikaspruunist ja teistest pruuni varjunditest
peaaegu mustani. Kaljumägede karudel on karvastiku ülaosa sageli valkjashallide
tähnidega (inglise keeles grizzly), mistõttu seda alamliiki nimetatakse grisliks.
Pruunkarul on üldiselt tihe aluskarv, pealiskarvad on pikad.
Karvastik muutub vastavalt aastaaegadele. Talvekarv on tihe ja kare ning tundub
tokerjana.
Kodiaki karu on pruunkaru suurimate mõõtmetega alamliik.
15
RIIN VERLIN
2.1.3.5Mõõtmed ja kaal
Pruunkaru kehapikkus (pea ja kere pikkus) on 100–280 cm, õlakõrgus umbes 90–150
cm. Sabapikkus on ainult 6–21 cm.
Kaal on leviala eri piirkondades väga erinev. Kõigis asurkondades on isased emastest
tunduvalt raskemad.
Kõige raskemad pruunkarud on kodiaki karud, kes elavad Alaska lõunarannikul ja
lähedastel meresaartel, näiteks Kodiaki saarel. Nende kaal võib ulatuda 780 kiloni,
kusjuures isaste keskmine kaal on ainult 389 kg ja emastel 207 kg. Alaska sisemaa
pruunkarud on tunduvalt kergemad: isased kaaluvad keskmiselt 243, emased 117 kg.
Lõuna pool Põhja-Ameerikas (Kanadas ja USA põhiosa loodeosas) kaaluvad isased
140–190 kg, emased 80–130 kg. Põhja-Euroopas ja Siberis kaaluvad pruunkarud
keskmiselt 150–200 kg, Lõuna-Euroopas on nad tunduvalt kergemad, kõigest umbes 70
kg. Aasias on nad mida ida poole, seda raskemad; Kamtšatka poolsaarel kaaluvad nad
140–320 kg.
Soomes Kuhmos püüti 2006. aastal kinni 373 kilo kaaluv emakaru. Karule süstiti
unerohtu, ta kaaluti, varustati raadiosaatjaga kaelarihmaga ja lasti uuesti lahti.
2.1.3.6Meeled
Nägemine on halb, kuulmine keskmine, haistmine väga hea.
2.1.4Eluviis
Tagajalgadel seisev karu.
2.1.4.1Toitumine
Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad
mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel
põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on
eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida.
Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui
on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal
süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.
16
RIIN VERLIN
2.1.4.2Paljunemine
Karupojad sünnivad keset talve. Neid võib olla 1–5, kuid kõige sagedasem on 2 poega.
Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad
emapiima ja kasvavad kiiresti. Imetamine kestab 4–5 kuud ja selle lõppedes on pojad 7–
9 kg raskused. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad
juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid.
2.1.4.3Elupaik
Pruunkaru elab metsades ja tundrates.
Taliuinak
Pruunkaru taliuinaiku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud.
Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%. Talvitumiseks kasutab karu
mäestikupiirkondades looduslikke koopaid, mujal pinnaselohke, varjulisi kohti
tuulemurrus. Uinaku ajal karu ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb 3–5
kraadi võrra. Suurima osa uinaku ajal vajaminevast energiast (90%) saadakse rasvkoe
lagundamisest. Tiined emased ka poegivad taliuinaku ajal.
2.1.4.4Eluiga
Looduses võivad karud elada 30–35 aasta vanuseks. Vangistuses on elatud kuni 47-
aastaseks.
Tavaliselt surevad karud taliuinakus olles.
2.1.5Alamliigid
Laia leviala tõttu eristatakse mitmeid alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju,
karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest. Geneetilised uuringud
siiski ei toeta liigi jagamist paljudeks alamliikideks. Nõnda ei ole alamliikide arvu
suhtes üksmeelt, kuid sagedamini nimetatakse järgmisi:
euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos) hõlmab asurkonnad Alpides, Püreneedes, Ida-
ja Lõuna-Euroopas ning Skandinaavias.
süüria pruunkaru (U. a. syriacus) on suhteliselt väikest kasvu ja helepruuni karvkattega.
Levinud Lähis-Idas ja Kaukaasias. On vaieldav, kas tegu on euroopa pruunkaru
variandiga või eraldi alamliigiga.
17
RIIN VERLIN
siberi pruunkaru (U. a. beringianus) elab Venemaa Aasia-osas.
kamtšatka pruunkaru (U. a. piscator) elab Kamtšatka poolsaarel ja on suuremat kasvu
kui siberi pruunkaru. Ta kehapikkus on kuni 2,5 m ja kaal kuni 600 kg.
atlase karu (U. a. crowtheri) elas Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus. Suri välja küttimise
tõttu 19. sajandi lõpus.
grislikaru (U. a. horribilis) elab Põhja-Ameerikas. Ta on tugevam ja raskem kui euroopa
pruunkaru, teda peetakse ka agressiivsemaks.
kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud. Karvkatte värvuse järgi kutsuti
teda inglise keeles „Golden Bear“ (kuldne karu). Ta elas California osariigis ja
California poolsaarel.
mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) oli levinud Mehhiko põhjaosas, tõenäoliselt suri
välja 1960. aastatel.
mandžuuria pruunkaru (U. a. manchuricus) esineb Hiina kirdeosas ja Mongoolias.
kodiaki karu (U. a. middendorffi) elab Kodiaki saarel ja naabersaartel Alaska
lõunaranniku lähedal. Tänapäeval elavatest alamliikidest suurim, kaaluga kuni 750 kg ja
kehapikkusega kuni 2,70 meetrit.
tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus) esineb Tiibetis ja Sichuanis, sinakashalli karvkattega.
hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis) elab Jaapani Hokkaidō saarel.
Geneetiliste uuringute tulemusena on leitud, et Euroopa karude ühine esivanem elas
umbes 175 000 aasta eest ja et Euroopa asurkonna võib jaotada kaheks liiniks. Lääne-
Euroopas elav liin tekkis umbes 70 000 aastat tagasi ning selle esindajad on levinud ka
Põhja-Ameerikasse ja neile on lähedasemad jääkarud. Idaliin, mis tekkis umbes 25 000
aastat tagasi, on esindatud Baltimaades, Venemaal ja Skandinaavia põhjaosas.
Pruunkaru lähim sugulane on jääkaru. Mõlemad liigid võivad ristuda ja ka
sigimisvõimelisi järglasi anda. Geneetilised uuringud näitavad, et mõned pruunkaru
populatsioonid on lähedasemad jääkarudele kui teistele pruunkarudele. Arvatakse, et
jääkaru on arenenud pruunkarust suhteliselt hilja ja lahknemine toimus umbes 150 000
(Wikipedia, 2014)
18
RIIN VERLIN
KOKKUVÕTE
Tunnis õppisin referaadi vormistuses juurde lehekülje numbrite lisamine, automaatselt
piltide ja jooniste viitamine ja tööd korralikult vormistama.
19
RIIN VERLIN
KASUTATUD KIRJANDUS
Wikipedia. (01. 07 2014. a.). Jääkaru. Kasutamise kuupäev: 09. 10 2014. a., allikas
http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4karu
Wikipedia. (15. 09 2014. a.). Pruunkaru. Kasutamise kuupäev: 09. 10 2014. a., allikas
http://et.wikipedia.org/wiki/Pruunkaru
20