hei 2011 09

Nr 33 (42) • September 2011

viis parimateesti disaini-ikoonid disainerite pilgu läbi

mit technology reviewkokakunsti täiustamine tehnoloogia abiga

rahaeuroala tulevik: ühisvõlakiri, inflat-sioon, kärpimine või laialiminek

E E S t i i N N o v a t S i o o N i a j a k i r i

HEI internetis » hei.eas.ee

lk 10 » intervjuu

ilona Gurjanova: disaineritel pole tööd

lk 24 » intervjuu

Euroopa teadusvolinik: Eesti teadus- ja arendustegevus-eesmärk on väga auahne

lk 28 » eesti firma

Dokud.ee aitab lepinguid sõlmida

lk 24 » intervjuu

Euroopa teadusvolinik: Eesti teadus- ja arendustegevus-eesmärk on väga auahne

lk 28 » eesti firma

Dokud.ee aitab lepinguid sõlmida

2011 TALLINNESTONIA

INTERNATIONAL CONFERENCEON THEORY AND PRACTICE OF ELECTRONIC GOVERNANCE

26 - 28 SEPTEMBER 2011

5TH

ÜRO Ülikool ja e-Riigi Akadeemia korraldavad EASi ja paljude teiste tublide toetajate abil rahvusvahelise e-riigi teooria ja praktika konverentsi ICEGOV2011.

Koht: Viru Keskus, TallinnAeg: 26-28 september 2011

Ootame: teoreetikuid, praktikuid, poliitika kujundajaid, mõtestajaid, õpetajaid, tudengeid ja kõiki teisi huvilisi.

Arvestame: 350 osalejat 60 riigist

Pakume: kolm päeva kolmes paralleelsessioonis infotehnoloogia avalikus sektoris kasutamise rahvusvahelise kogemuse vahetamist. Boonusena tutvustab tegijate tuumik neljandas sessioonis Eesti e-kogemust.

Täpsem info, programm ja registreerimine: www.icegov.orgPäringud: [email protected] [email protected]

Erik Aru, Hei peatoimetaja

September on disainikuu. Kõikjal kuuleb, kuidas disain on oluline, kaunistab keskkonda, loob lisandväärtust ja palju muud ilusat. Et nüüdisaegses üleilmastuvas majandusruumis tagavad jõukuse vaid innovaatiline toode ja

teenus, mis mõlemad on lahutamatult seotud disainiga.

Selles valguses on üsnagi kainestav lugeda Eesti Disainerite Liidu juhi Ilona Gurjanova intervjuud sellest, kuidas reaalne elu käib. Tootedisainereid hoiab palgal vaid mõni üksik ettevõte, ülejäänute toodang koosneb sedavõrd suures osas allhankest, et piisab disaineriteenuse sisseostmisest – kui selle järele üldse kunagi vajadus tekib. Suur osa Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud disaineritest ei leiagi erialast tööd.

Eks see, miks olukord säärane on, vajaks pikemat mõtisklust ja arutelu. Selge on see, et kui on otsustatud mingit eriala ülal pidada, siis peaks seda teatav kriitiline mass tudengeid ka õppima. Teine küsimus on aga selles, milliseid erialasid tuleks tingimata siin ülal pidada ja milliseid spetsialiste saaks koolitada välismaistes õppeasutustes. Kindel on ju see, et disainereid on meil vaja, sest kõik, mis esimeses lõigus öeldud, peab ju paika.

Üks põnev väljakutse disaineritele on esile toodud leheküljel 20 algavas artiklis, mis käsitleb turgu, millele läänemaailmas on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Selles kliendisegmendis aga asub enamik maailma elanikkonnast – need areneva maailma inimesed, kes elavad vaesuses. Inimeste jõukusepüramiidi põhjale. See püramiidi põhi on aga nii suur, et nende summaarse turu maht on hiiglaslik.

Püramiidi põhjale oma tooteid ja teenuseid pakkuda on keeruline. Alati ei piisa sugugi ainult odavast kaubast, sest ega vaesemadki taha tingimata ainult madalat hinda, vaid otsivad pigem head hinna-kvaliteedi suhet. Seda on oma nahal pidanud tundma India konglomeraat Tata, mille üliodav auto Nano ei ole kvaliteediprobleemide tõttu sugugi nii menukaks kujunenud, kui ettevõtte juhid lootsid.

Võib tunduda, et eestlaste jaoks on püramiidi põhjale müümisel üks oluline probleem – see on meist nii kaugel. Nagu tunnistas üks Eesti Arengufondi selleteemalisest hiljutisest kohvihommikust osavõtnu, kes oli püüdnud müüa ühe Eesti firma mobiilirakendust Pakistanis, ei olnud neil tegelikult mainimisväärseid teadmisi selle kohta, kuidas tolles riigis üldse mobiile kasutatakse. Samal ajal on Soome ettevõtjad suutnud arenevas maailmas edukalt tegutseda – aga selleks läheb vaja kohalikke partnereid. Ja veel üks mõte – areneva maailma ja püramiidi põhjaga seostuvad eestlastele tõenäoliselt eeskätt India ja Aafrika. Äärmist vaesust leiab aga ka endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Selles kandis tunnevad eestlased end tõenäoliselt juba kodusemalt.

3Juhtkiri

Peatoimetaja: Erik Aru, [email protected]: Raivo Murde, [email protected]: Timo Viksi, [email protected]äljaandja: Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151Trükk: PrintallAjakirja tasuta tellimine: [email protected]

Priit Karjus, Ajutrust Konsultatsioonid, juhtiv partner

Aavo Kokk, Catella Corporate Finance, partner

Kitty Kubo, Eesti Arengufond, arenguseire divisjoni juht

Ahti Kuningas, majandus- ja kommunikatsiooni-

ministeerium, asekantsler

Leev Kuum, Eesti Konjunktuuriinstituut, juhtiv teadur

Juku-Kalle Raid, riigikogu liige,

ajalehe KesKus peatoimetaja

Toomas Tamsar, Balti Juhtimiskonverents,

partner, tegevjuht

Aivo Vaske, siseministeerium, regionaalministri nõunik

Madis Võõras, EAS, innovatsioonidivisjoni nõunik

KOLLEEGIUM

Peatoimetaja: Erik Aru, [email protected]

Projektijuht:Raivo Murde, [email protected]

Kujundus: Timo Viksi, [email protected]

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS,

Narva mnt 13, Tallinn 10151

Trükk: Printall

Ajakirja tasuta tellimine: [email protected]

Reklaam: Artur Jurin,

[email protected], tel 680 4517

lK 5 » uudisedTööANdjA sAAb Nüüd ise TAleNdid Koju KesKKoNNAs TAleNTe oTsidA

lK 6 » uudisedTArTu GArAGe48 VõisTluse VõiTjA KAoTAb järjeKorrAs ooTAmise

lK 10 » intervjuuiloNA GurjANoVA: disAiNeriTel Pole Tööd

lK 14 » viis parimateesTi disAiNiiKooNid disAiNeriTe PilGu läbi

lK 18 » teenusedisaindisAiNerid TeeNuseid AreNdAmAs

lK 24 » intervjuueurooPA TeAdusVoliNiK: eesTi TeAdus- jA AreNdusTeGeVus-eesmärK oN VäGA AuAHNe

lK 28 » eesti firmadoKud.ee AiTAb lePiNGuid sõlmidA

lK 30 » energeetikaKAs eesTil oN õPPidA suurbriTANNiA eleKTriTuru reformidesT?

lK 33 » mit technology reviewKoKAKuNsTi TäiusTAmiNe TeHNolooGiA AbiGA

lK 38 » eesti firmaeesmärGiKs oN mAAilm

lK 39 » eesti firmaKuidAs iNfoKiosKid TArGAKs TeHA?

lK 40 » rahaeuroAlA TuleViK: üHisVõlAKiri, iNflATsiooN, KärPimiNe Või lAiAlimiNeK

lK 44 » mit sloan management reviewKuidAs TeHA iNNoVATsiooNi, Kui PlATVormid PideVAlT liiGuVAd

lK 50 » kolumnx

EEsti innovatsiooniajakiri HEI sEptEmbEr 2011

4 SiSukord

Hea Eesti Idee�Nr 4 (13) • oktoober 2008

Ajakirja antakse välja ettevõtluse Arendamise sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames

Tööandja saab nüüd ise Talendid Koju keskkonnas talente otsida

Kaks kolmandikku Eesti elanikest on val-mis aasta lõpul algaval rahva ja eluruumide loendusel vastama loendusküsimustikule interneti teel, selgub uuringufirma Faktum & Ariko augustis läbi viidud küsitlusest.

„Küsitluse tulemused on väga julgustavad ja annavad alust loota, et Eestil on võimalik teha maailma rahvaloenduste e-loenduse rekord,” rääkis statistikaameti peadirektor Priit Potisepp. Kõige suurem interneti teel loendamise osatähtsus on seni maailma rahvaloendustest olnud Lõuna-Koreas, kus küsimustikule vastas veebis üle 40% riigi elanikest.

Küsimusele „2011. aasta loendusel on võimalik valida, kas vastate rahvaloendaja-

Eesti võib teha e-loenduse maailmarekordile või täidate ankeedi internetis ise. Kumba võimalust kavatsete kasutada?” vastas 66 protsenti, et täidab ankeedi ise internetis, 27 protsenti ootaks koju rahvaloendajat ja seitse protsenti ei osanud vastata.

Keskmisest enam eelistavad loendus-küsimustiku internetis täita 15–34-aas-tased ja 35–54-aastased (vastavalt 80 ja 75 protsenti) ning kesk- ja kõrgharidusega inimesed (vastavalt 66 ja 78 protsenti). Keskmisest rohkem eelistavad rahvaloen-daja külastust 55–74-aastased (58 prot-senti), madalama sissetulekuga (41 prot-senti) ning alg- ja põhiharidusega inimesed (42 protsenti). Igapäevastest internetika-sutajatest eelistab e-loendusel osaleda 77 protsenti, rahvaloendajat ootab külla 16

protsenti igapäevaselt internetti kasuta-vatest inimestest.

Uuringufirma Faktum & Ariko küsitles augustis statistikaameti tellimusel üle Eesti 500 inimest vanuses 15–74.

Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märt-sini. Esimese kuu jooksul (31.12.2011–31.01.2012) toimub elektrooniline rahva-loendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule in-ternetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, kü-lastavad perioodil 16. veebruar – 31. märts 2012 rahvaloendajad.

2011. aastal toimub rahvaloendus Eesti alal üheteistkümnendat korda.

www.talendidkoju.ee keskkond käivitas uue funktsiooni, mille abiga registreeritud tööandja saab töötajaid otsida ja talentide avalikuks seatud profiile lugeda.

Pea aasta tegutsenud veebikeskkond, mil-le eesmärgiks on viia kokku kodumaised tööandjad ja rahvusvahelise kogemusega Eesti inimesed, läbis värskenduskuuri. Tööandjatele loodi võimalus teha otsinguid andmebaasis olevate talentide profiilides.

Otsida saab ligi 500 rahvusvahelise talendi seast, kes on andnud loa oma profiili avali-kuks kuvamiseks.

„Juba varasemalt oli tööandjal võimalik sirvida nende talentide profiile, kes selleks loa olid andnud, ent nüüd lisasime ka otsin-guvõimaluse,” sõnas Kaubandus-Tööstus-koja projektijuht Eva Maran.

Otsingut tehes peab kasutaja sisesta-ma soovitud kriteeriumid (haridus, keel-teoskus jms), misjärel kuvatakse neile vas-

tavad kandidaadid.Uue funktsiooni loomise põhjuseks oli

Marani sõnul asjaolu, et töökuulutuse üles-riputamise hetkel pole tööandjal enamasti kuigi palju aega ning otsitavat inimest lä-heb tarvis nii pea kui võimalik.

„Pikemaajaliselt välismaal viibijal on otsuse tegemine tagasitulekuks aga pika-ajaline protsess. Uus funktsioon loob töö-andjale võimaluse värbamise pikemaajali-semaks planeerimiseks,” lisas Maran.

24. augustil demonstreerisid Tartu Ülikooli arvutiteadlased Eestis ainulaadset kodu-hooldusroboti prototüüpi, mis on mõeldud abistamaks eakaid ja südamehaigeid. Robot võimaldab jälgida patsientide sei-sundit ilma hooldaja kohalolekuta, andes patsientidele võimaluse elada kodus ise-seisvalt ja privaatselt.

Robotit arendatakse Robo M.D. projekti raames, mis on üks kaheksast alampro-jektist Interreg IVC projektis „Innova-tion 4 Welfare”. Projekti eesmärgiks on

TÜ arvutiteadlased näitavad ainulaadset koduhooldusrobotit

luua koduhooldusrobot, mis võimaldaks jälgida ning avastada kriitiliste tervise-probleemide teket peamiselt eakatel ja südamehaigustega patsientidel. Roboti loomise eesmärk on parandada patsien-tide elukvaliteeti ja ühtlasi vähendada ko-duhoolduse hinda nii patsientidele kui ka haiglatele.

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi vanemteaduri Satish Srirama sõnul pakub Robo M.D. projekt väga hea võimaluse teha koostööd ning luua sidemeid teiste Euroo-

pa ülikoolide ja teadlastega. „Osalemine rahvusvahelises Euroopa Liidu teaduspro-jektis annab kasuliku kogemuse nii meie üliõpilastele kui ka teadlastele. Töö on seda meeldivam, et aitab eakate ja süda-mehaigete inimeste elukvaliteeti paranda-da,” ütles Srirama.

Projektis osalevad lisaks Tartu Ülikoo-lile veel ka partnerid Tšehhist, Austriast, Itaaliast ja Hollandist. Projekt saab teoks Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel Interreg IVC programmi raames.

lK 5 » uudisedTööANdjA sAAb Nüüd ise TAleNdid Koju KesKKoNNAs TAleNTe oTsidA

lK 6 » uudisedTArTu GArAGe48 VõisTluse VõiTjA KAoTAb järjeKorrAs ooTAmise

lK 10 » intervjuuiloNA GurjANoVA: disAiNeriTel Pole Tööd

lK 14 » viis parimateesTi disAiNiiKooNid disAiNeriTe PilGu läbi

lK 18 » teenusedisaindisAiNerid TeeNuseid AreNdAmAs

lK 24 » intervjuueurooPA TeAdusVoliNiK: eesTi TeAdus- jA AreNdusTeGeVus-eesmärK oN VäGA AuAHNe

lK 28 » eesti firmadoKud.ee AiTAb lePiNGuid sõlmidA

lK 30 » energeetikaKAs eesTil oN õPPidA suurbriTANNiA eleKTriTuru reformidesT?

lK 33 » mit technology reviewKoKAKuNsTi TäiusTAmiNe TeHNolooGiA AbiGA

lK 38 » eesti firmaeesmärGiKs oN mAAilm

lK 39 » eesti firmaKuidAs iNfoKiosKid TArGAKs TeHA?

lK 40 » rahaeuroAlA TuleViK: üHisVõlAKiri, iNflATsiooN, KärPimiNe Või lAiAlimiNeK

lK 44 » mit sloan management reviewKuidAs TeHA iNNoVATsiooNi, Kui PlATVormid PideVAlT liiGuVAd

lK 50 » kolumnx

5

EEsti innovatsiooniajakiri HEI sEptEmbEr 2011 sEptEmbEr 2011 EEsti innovatsiooniajakiri HEI

uudiSed

Tartu Garage48 võistluse võitja kaotab järjekorras ootamiseAugustikuus Tartu Ülikoolis toimunud jär-jekordsel startup-nädalavahetusel Gara-ge48 arendati 48 tunni jooksul välja 13 uut prototüüpi.

Seitsmeliikmeline žürii valis Garage48 Tartu võitjaks projekti Qminder, mille eesmärgiks on kardinaalselt uuendada järjekorra haldussüsteeme. Qminderi oluliste arendustena tõsteti esile lahen-duse lihtsust ning potentsiaali tuua sisse olulisi uuendusi klienditeeninduses. Briti tuntuimate inkubaatorite Springboard ja Ignite100 juht John Bradfordi näeb Qmin-deris suurt potentsiaali, sest see võimal-dab asendada nüüdseks vananenud jär-jekorranumbrite-süsteemi ajakohasega. Bradfordi sõnul väärib erilist tunnustust ka meeskond, kes töötas lahenduse kallal äärmiselt eesmärgipäraselt.

Nokia eriauhinna võitsid Shakebeet ja

Qminder. Nokia vanemkonsultandi And-reas Jakli sõnul läks auhind jagamisele, et võimaldada nii meelelahutuslikku kui ka tõsist äripotentsiaali omava lahenduse edasiarendamist.

Selleks, et motiveerida meeskondi oma projekti edasi arendama, selgub Gara-ge48 Tartu viimane võitja alles kuu aega pärast üritust. Septembri lõpus valib Gara-ge48 meeskond ühe Tartus osalenud pro-jekti, kes saab õiguse esitleda oma ideed rahvusvahelistele investoritele Prahas toimuval Seedcampil.

„Garage48 senine suurim edulugu pä-rineb kevadel Riias toimunud ürituselt, kust kasvas välja Facebook’i statistika süsteemi tootev ettevõte Campalyst,” rääkis Garage48 üks loojaid Ragnar Sass. „Juba kaks kuud peale üritust võitis Cam-palyst investeeringu Seedcampist, mis on

Rootsi Eksportnõukogu, Rootsi suur-saatkond ja Swedbank kutsuvad ette-võtteid osalema konkursil „Rootsi Äri-auhind 2011”, kus saavad alates sellest aastat kandideerida kõik ettevõtted, mis on tegutsenud Eestis vähemalt kolm aastat.

Swedbanki ettevõtete panganduse te-gevjuhi Robert Kitti sõnul aitab konkurss tunnustada Eesti ettevõtteid ning tõm-mata ühiskonna tähelepanu vastutus-tundlikule arengusuunale ettevõtluses. „Rootsi Äriauhind on konkurss, mis tõs-tab esile jätkusuutliku kasvu idee ning annab Eesti ettevõtetele hea võimaluse tähelepanu pälvimiseks,” ütles Kitt.

Rootsi Äriauhinda antakse välja kol-mes kategoorias, millest igas valib rah-

Euroopa kõige mainekam startup-firmade rahastamise programm.”

„Campalysti edu näitab selgelt, et pea-le suhete loomise võivad Garage48 üritus-telt välja kasvada ka reaalsed ärid,” mär-kis Garage48 üks asutaja Jüri Kaljundi.

Septembris siirdub Garage48 Aafri-kasse, kus viiakse läbi startup-nädava-hetused Kenyas ja Ugandas. Järgmised üritused Euroopas toimuvad oktoobris Soomes, Lätis ja Ukrainas.

Garage48 on intensiivne tootearen-dus-nädalavahetus, kus kohapeal moo-dustunud meeskonnad arendavad mento-rite toel 48 tunni jooksul toimiva veebi- või mobiilirakenduse või prototüübi. Eestist välja kasvanud üritus on nüüdseks toi-munud kümnel korral ning saanud laialt kajastust nii tehnoloogia- kui ka startup-ringkondades.

Rootsi Äriauhind 2011 ootab kandideerima tublisid Eesti ettevõtteid

vusvaheline žürii välja kolm nominen-ti, kellele saab osaks tähelepanu 18. oktoobril 2011 toimuval konverentsil. Tä-navused kategooriad on parim jätkusuut-likult kasvav ettevõte, parim sotsiaalselt vastutustundlik projekt ja aasta noor et-tevõtja

Eestis toimub konkurss juba kolman-dat aastat, eelmisel aastal võitis kiirei-ma kasvuga Rootsi ettevõtte auhinna AQ Lasertool, parima sotsiaalselt vastutus-tundliku projekti eest tunnistati advokaa-dibürood Sorainen ja aasta noore ettevõt-ja tiitliga pärjati Anni Arro.

Kandideerida saab konkursi veebile-hel www.swedishbusinessawards.com, täites enne 14. septembrit ingliskeelse ankeedi.

Anni Arro

6


uudiSed

Ettevõtluse edendajad on E-majandusaasta aruanne ja noorte ettevõtlikkusprogramm ENTRUMKonkursi „Tunnusta ettevõtluse esin-dajat 2011” žürii valis tänavu pärast lõppvoorus toimunud esitlust võitjateks projektid „E-majandusaasta aruanne” ja „Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse arenguprogramm ENTRUM”.

Žürii esinaise, majandus- ja kommunikat-siooniministeeriumi majandusarengu osa-konna juhataja Tea Danilovi sõnul oli kõigi lõppvooru jõudnud projektide tase erakord-selt kõrge. Kaks võitjat eristusid aga uuen-duslikkuse poolest Euroopa tasandil.

„E-majandusaasta aruande mõju tun-netavad täna kõik Eesti ettevõtjad, kuna see muudab nende elu oluliselt lihtsa-maks ja kaotab topeltaruandluse,” ütles Danilov. ENTRUM-i puhul üllatas žüriid projekti väga läbimõeldud formaat, mis oli adresseeritud just Ida-Virumaa kaks-keelsesse piirkonda ja tõi lisaks oodatud tulemustele kaasa ka palju positiivseid kõrvalmõjusid, lõimumisest koostööni.

Registrite ja Infosüsteemide Keskuse E-majandusaasta aruanne muutis ettevõ-tetel võimalikuks majandusaasta aruan-nete elektroonilise esitamise Äriregistri Ettevõtjaportaali kaudu. Sellega lihtsus-tati nii ettevõtete kui ka riigisektori tööd ja toimimist, võimaldades halduskoormu-se vähenemist ja lihtsamat andmetööt-

lust. Praeguseks kasutab võimalust oma majandusaasta aruanne süsteemi kaudu koostada ja esitada 99% kõigist ettevõt-jatest, mis näitab projekti suurt mõjukust Eesti ettevõtluskeskkonnale.

Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse arenguprogrammi ENTRUM eesmärki-deks on edendada ettevõtlikku vaimu noorte seas, innustada noori ise juhtima oma elu, võtta vastust oma elu eest ja panustada kodupiirkonna elu paremaks muutmisel. Programmis osales 644 eesti ja vene emakeelega Ida-Virumaa üldharidus- ja kutsekoolide õpilast vanu-ses 15–17 aastat. Kokku algatati noorte poolt 87 projekti. Entrumi konkursi „Olen ettevõtlik!” finaali jõudis kokku 27 pro-

jekti umbes 120 aktiivse noore osalusel. Õppeaastal 2011/2012 tegutseb Entrumi programm Lõuna-Eestis.

Konkurss „Tunnusta ettevõtluse eden-dajat 2011” toimus sel aastal juba kuuendat korda ning on ühtlasi Eesti-siseseks eelvoo-ruks Euroopa Ettevõtlusauhindade konkur-sile. Võitjaid autasustatakse 14. septembril toimuval Eesti ettevõtlusauhindade galal.

Konkursi eesmärk on välja selgita-da, tunnustada ja üldsusele tutvustada Eesti parimaid ettevõtlust edendavaid algatusi. Varasematel aastatel on Eesti eelvooru võitjateks osutunud teiste seas näiteks veebikeskkond TestMarket.eu, Äriregistri ettevõtjaportaal ja ettevõtlus-konkurss „Ajujaht”.

EAS alustas tootmisalase nõustamise toetamist uues vormisAlates augustist saavad tootmisettevõt-ted osaleda EAS-i nõustamisprogrammis uuenenud tingimustel. Nõustamisteenus on mõeldud tööstusettevõtetele, kes soo-vivad tõsta oma efektiivsust ja tootlikkust kiiresti ning ilma suuremate investeerin-guteta. Programmi rahastab Euroopa Sot-siaalfond.

Programmi väljatöötamise käigus läbivii-dud kolme- kuni kuuekuulised pilootpro-jektid olid EAS-i tööstusvaldkonna juhi Ain

Veskivälja sõnul paljulubavad. „Tulemused erinevates ettevõtetes olid hämmastavad: tootlikkuse kasv töötunni kohta 30–50 protsenti, tootmispinna vabanemine 20 protsenti, tarneaja lühenemine kaks kor-da (rekordiline tulemus oli neljalt nädalalt viie päevani), varude ja pooltoodangu vä-henemine 30 protsenti,” kommenteeris Veskiväli.

Selleks, et teha ettevõtetele väliste asjatundjate abi kasutamine lihtsamaks, on EAS nõustamisteenusele välja töö-

tatud ühtse formaadi. Kõik programmis osalevad konsultandid on põhjaliku toot-misnõustamise kogemusega, valdavad erinevaid tootmisjuhtimise metoodikaid ja on EAS-is atesteeritud. Tootmisprob-leemide kaardistamine programmiga lii-tunud konsultantide poolt on ettevõttele tasuta.

Parendusprojektide läbiviimist toetab EAS 50 protsendi ulatuses. Taotlemise tin-gimusi ja korda saab lähemalt uurida EAS-i kodulehelt www.eas.ee/tootlikkus.

8


uudiSed


L E O K U N N A SS T A L K E R 2 0 0 9 J A 2 0 1 0 V Õ I T J A

III OSA

R A H U

Leo KunnaseulmetriloogiaGort Ashrynkauaoodatudkolmas osanüüd müügil!

269 kr17,19 €

289 kr18,47 €

289 kr18,47 €

Miks Eesti disainerid Eestis tööd ei leia? Miks pooled kooli lõpetanud disainerid üldse erialast tööd ei tee? Miks Eesti et-tevõtted disainereid ei vaja? Disainerite elu pole Eestis kerge, pilt pole ilus ja lahendused pole selged. Neile ja teistele kü-simustele vastab Eesti Disainerite Liidu juht Ilona Gurjanova.

Ilona Gurjanova: disaineritel pole tööd

•• Millega Eesti Disainerite Liit tegeleb? Mis teie töö on?

Kõige olulisem suund on ikkagi disai-neritele teadmiste jagamine ja disainerite vahendamine ettevõtetele. Põhiprobleem on see, et disaineritel pole tööd. Nad ei leia rakendust. Peaaegu pooled disaini lõpeta-nutest töötavad teisel erialal.

•• Te mõtlete Eesti Kunstiakadeemia lõpe-tajatest?

Jah, jah. Enamikul on oma ettevõte, sest tööstuses töötavaid nii-öelda in-hou-se-disainereid on väga vähe. Kas siis pa-kutakse disainiteenust ettevõtetele või tehakse oma tooteseeriaid.

•• Suur osa disainerite liidu liikmetest on graafilised disainerid. Kes need on, kas need, kes reklaamifirmades töötavad?

Reklaamifirmasid me liikmeks ei võta, me võtame isikuid, mitte ettevõtteid. Tões-ti, palju graafilise disaini lõpetanuid töötab reklaamifirmades. Tänapäeval on need küll ennast ümber nimetanud brändifirmadeks

•• Miks disainerid tööd ei leia?Sellepärast, et tootjad teevad allhan-

get. Nad ei vaja uusi tooteid. Standardil on tööl olnud maksimaalselt kaks disainerit, praegu on üks. Lihtsalt ei jätku töökohti. Nii palju kui meil suurtootjaid on, nende

vahel on disainerid ära jagunenud. Üldiselt teevad tootjad aga ise. Kopeerivad kusagil messidel nähtut. Kohandavad. 30% tootja-test ehk kasutab professionaalse disaini abi.

•• Kui nad kasutavad, kas võtavad siis ka disainereid allhankena?

Jah. In-house-disainerid on Baltecol. Loomulikult on päris palju disainereid Baltikal. Disainer on Standardis. Thulema ostab sisse teenust. Peast ei tea, kus kui palju disainereid on...

•• Aga sisuliselt räägime mõnest inime-sest?

Jah. Kümmekonnast, maksimum 15 inimest.

•• Milline tüüpilise Eesti tootedisaineri tööpäev välja näeb?

Loomingule jääb ehk 30%. Muu on tava-

30% tootjatest ehk kasutab professionaalse disaineri abi.

Ilona Gurjanova

10


intervJuu Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Arno Mikkor, Katre Kõrgema

leem, et meil lihtsalt ei ole tööstust, kes vajab disainereid?

Üks probleem, mida me muuta ei saa, on see, et meil on väike turg. Kui meil oleks suurem turg nagu Poolas ja isegi kui disai-nerid tööstusele ei teeks, siis suuremal turul saaksid disainerid ka ise tehes enam-vähem hakkama, et vähemalt pere ära toidaks. Eks teine probleem on ka see, et meie tootjatel pole oma müügikanaleid ja oma võrku, nad on harjunud, et tuleb keegi, võtab lauakoorma peale ning tema rohkem mõtlema ei pea.

•• Te enne ütlesite, et pool disaini lõpe-tajatest oma erialal tööd ei leia ja töötab kusagil mujal. Kas teile ei tundu, et äkki on probleem siis ka selles, et koolitatakse liiga palju disainereid? Kogu aeg tuleb uusi peale, aga isegi vanad ei leia tööd ja supp jääb nii pidevalt lahjemaks?

Meil on lõpetajaid nii vähe. Näiteks naha erialal lõpetas eelmisel aastal kolm disai-nerit. Inglismaal näiteks toodetakse disai-nereid teadlikult üle, et neist säravamad välja sõeluda. Minu arvates pole üldse mõ-tet avada sellist eriala, millele riik ei suuda erialast tööd pakkuda. Aga kui avada, siis ikka hoolitseda lõpetajate eest, et neil ini-mestel oleks töö ja leida neile ühiskonnas koht.

Praegu koostatakse Eesti disaini aren-gukava. Loodetavasti on see dokument, mida ka viiakse ellu. Eelmist kava ei viidud ellu. Selles kavas, on neid siis kerge või raske taotleda, on mitmeid toetusmeet-meid. Näiteks kui ettevõtjale makstakse pool disaineri palgast kinni...

•• Aga riik ei saa võtta disainereid ise pal-gale?

Ei, ei. Toetatakse ettevõtteid, et need võtaksid disainereid.

•• See arengukava on juba teine, mis koos-tamisel. Miks eelmine käima ei läinud?

Eelmist hakati koostama 2002. aastal. See jäi valitsuskabinetti pidama 2004. aastal, sealt edasi ei läinud. Räägiti, et et-tevõtjad pole huvitatud oma õla alla pane-misest.

•• Kui ettevõtjad ei ole huvitatud disaineri-test, mis siis teha?

Ettevõtjatel võib ka paljudes asjades õigus olla. Ettevõtjad ütlevad näiteks, et disaineritel pole kogemust. See on ka õige, aga kust kohast disainerid kogemust

Tootjatel pole oma müügikanaleid, nad on harjunud, et keegi tuleb ja võtab lauakoorma peale.

pärane sahmimine. Paberimajandus, logis-tika, suhtlemine, asjade koordineerimine, toetuste otsimine, taotluste kirjutamine, prototüüpide valmistamine. Loominguks jääb vähe aega, sest meil pole kahjuks ka väljakujunenud disainerite toetusesüstee-mi, et disaineril oleks agent, marketingi-juht, kvaliteedijuht. Kaks kõige raskemat asja on disaineri jaoks agendi ehk edasi-müüja leidmine, et saaks teha mitte ainult ühekordseid asju, vaid müüa tervet kol-lektsiooni. Ja teiseks investori leidmine, kes jagaks disaineriga riske, kelle abiga saaks välja osta või tellida 200 või tuhat eksemplari mingit toodet, mis langetaks toote hinda.

•• Seega, üks tüüpiline disainer on selline, kellel on üks väike firma. Mingi osaühing. Püsitööd on vähe, põhiliselt juhuotsad...

Just. Kuna avasime Eesti Disainimajas näidiste ruumi, siis see on natuke aidanud, aga eks sealgi on üksikostud, keegi ei osta kümnete ja sadade kaupa, aga natuke ikka on see natuke edasi viia.

•• Mida tüüpiline Eesti disainer disainib? Autosid siin ei disainita, külmkappe vist ka mitte... Mida siis tehakse?

Tööstusdisaini jah ei tehta. Hästi palju tehakse aksessuaare. Eestlastele meeldi-vad tekstiilikaubad. Kotid, vaibad, rihmad. Kergemad istmed. Valgustid. Väikemööbel. Keraamika. Kõike seda iseloomustab sel-line poolkäsitöö, et midagi saab ise kokku panna, ise pooleldi valmis teha.

•• Ja seda müüakse niimoodi tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu, suust suhu info abiga, veebis? Päris poode vist eriti pole...

Jah. Kõige suurem kogunemiskoht on Eesti Disainimaja. Tallinnas veel Nu Nordic ja Lutheri stuudio, kes aitavad müüa. Ja rohkem ei olegi.

•• Ma saan aru, et lõppkokkuvõttes kum-mitab ikkagi nii-öelda struktuurne prob-

11


intervJuuAutor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Arno Mikkor, Katre Kõrgema

saavad, kui nad tööd ei saa. See on nokk kinni ja saba lahti olukord. Vanasti nõuka-ajal saadeti kolmeks aastaks sundkorras erialalisele tööle. Küll oleks hea, kui saaks selle tagasi. Aga eks see kokkuvõttes tä-hendab seda, et disainerid peavad ise väl-jundi leidma.

•• Kas Eesti disainerid käivad messidel?Peamiselt käime disainimessidel või kui

on suur sisustusmess, siis suure sisutus-messi disainiosakonnas. Oleme kolm-neli aastat käinud Pariisis, Londonis, Frank-furdis. Oleme ka Hiinas käinud. Väiksemal määral Soomes ja Rootsis.

•• Kuidas disainer nendele messidele pää-seb? See pole odav, kes toetab?

Disaineritel liit on võtnud siin abistava rolli. Oleme kogunud inimesed kokku, taot-lenud toetust EAS-ist, ka kultuurkapitalist on abi tulnud.

•• Kui ma selle intervjuu tegemist ette val-mistasin, siis mõtlesin, et fookuses võiks olla disainerite ja ettevõtjate vaheline koostöö, disainerite ja kohalike omavalit-suste koostöö. Kui ma aga teie juttu kuu-lan, siis saan aru, et ega seda koostööd eriti pole. Kõik nokitsevad põlve otsas. Ja kokkuvõttes – Eesti ei ole ikka disaini-maa?

Eks ta nii ole. Ilmselt kõik need väited vastavad tõele. Oleme siiski ka ettevõtja-tega teinud erinevaid koostöömudeleid. Oleme mööblitootjate liiduga teinud ühe kongressi, oleme nendega koos käinud Stockholmi messil. Praegu oleme ühes mööblitootjate klastri taotluses sees, kui EAS-ilt toe saame, siis tähendaks see kol-meaastast koostööd. Erinevaid näiteid on.

•• Kes need disainereid vajavad tootjad Eestis võiksid olla? Olgu, mööblitootjaid Eestis on, see on esimene loogiline ring ettevõtjaid?

Jah, mööblitootjaid on Eestis tõesti palju. Kuid suur osa teeb neist projektipõ-hist tööd. Saavad näiteks mingi hotelli või büroo sisustuse tellimuse ja teevad seda enamasti sisearhitekti jooniste järgi. Disai-nereid küll vahel kaasatakse, aga enamas-ti on siis ikka sisearhitektide rida.

•• On siis disainerid ja sisearhitektid on konkurendid? Natuke kattuvad tööd?

Natuke on ja natuke pole. Erinevus on selles, et sisearhitekte on õpetatud, et nad teevad ühekordse toote, aga disainer

on õpetatud tegema seeriatoodet. Natuke teistsuguse loogika järgi nad tegutsevad.

Oleme muuseas kutsunud ka sisearhi-tekte disaineritele rääkima, sest eks ne-madki tahavad valida Eesti toojaid, samas on nad seletanud, miks nad tihti seda teha ei saa ja peavad valima ikkagi mingid His-paania valgustid või muud sellist.

•• Aga miks nad siis valivad Hispaania val-gustid, mitte Eesti disainerite tehtu?

Sellepärast, et neil on vaja kiiresti 200 valgustit ja Eesti disaineritel pole neid ku-sagilt kiiresti võtta. Pealegi tööstuslikel

toodetel peavad olema igasugused ISO sertifikaadid ja muud sellised asjad peal.

•• See tundub mulle aga ületamatu prob-leem. Kui mõelda disaineri vaatevinklist, kellel on väike osaühing – tal pole elu sees mõtet hakata taotlema ISO pabereid või püsti panna suuremamahulist tootmist...

Te võtsite olukorra väga hästi kokku. Ega mina ei tea ka kõiki vastuseid. Ma tean, et asi võib minna lihtsamaks, kui tekivad toetusmeetmed, aga ega ma ka ei tea, kui palju neid taotleda viitsitakse.

•• Te olete seda asja ajanud aastaid. Kas vahel lootusetuse tunne ei teki?

Hästi palju on tekkinud. Aga samas di-sainerite kogukond on nii vahva seltskond, et keegi pead norgu ei lase, kuigi õhtuti käiakse mulle oma kurba lugu kurtmas. Alati on samas mingi lootuskiir ja sära sil-mades. Selle nimel tasub pingutada.

Ettevõtjad: disaineri-tel ei ole kogemustAga kust nad koge-must saavad, kui nad tööd ei saa?

Näide Eesti moedisainist

12


intervJuu

16.–25. septembril on Tallinn

uuendusmeelsete disainihuviliste

päralt – toimub Euroopa kultuu-

ripealinn Tallinn 2011 programmi

kuuluv Euroopa Innovatsioonifes-

tival IF... ja Disainiöö. Innovatsioo-

nifestivali elluviimisel osaleb kahe

aasta jooksul kokku kuus linna –

Barcelona, Milano, Kortrijk, Lissa-

bon, Vilnius ja Tallinn. Fookuses

on innovatsioon ja inimkeskne di-

sain, sotsiaalne kaasatus, mobiil-

sus, säästlikkus ning tehnoloogia

mõju igapäevaelule. Keskpunktis

on inimene ja tema vajadused.

Kuuenda disainifestivali prog-

ramm on Euroopa kultuuri-

pealinnale kohaselt mahukas.

Sinna mahub mitmeid konverent-

se-töötubasid, näituseid ja muud

põnevat. Festivali süda asub Ro-

termanni kvartalis, kuid kaasatud

on kõik suuremad muuseumid ja

galeriid üle linna. Mitmed põne-

vad üritused leiavad aset linnaga-

leriides ja disainipoodides.

Koostöös Innovatsioonikeskus

InnoEurope’iga toimub konve-

rents Innovatsioon ja intelligent-sus, mis keskendub innovatsioo-

nile hariduses. Koostöös Tallinna

ja Lahti Ülikooliga toimub 23. sep-

tembril teenuse disaini konve-

rents Services of Tomorrow –

What’s Next?

Tarbekunsti- ja Disainimuuseu-

mis avatakse 16. septembril näi-

tus Uutmoodi, kus külastaja saab

tutvuda innovatsiooninäidetega

Eesti disainist XX ja XXI sajandil.

Rotermanni kvartalis demonst-

reeritakse Cities For All –Tallinn

For All projekti lõpptulemusi. Ar-

hitektuurimuuseumis on Tarmo

Luisu valgustinäitus Mäng Tule-

ga, Eesti Plakat 2011 ning ulatus-

lik Prantsuse disaininäitus Saint-

Etienne design – creative city

for all by Cité du Design, mis

keskendub urbanistlikele projek-

tidele. Elevaatoris saab näha ek-

sootilist Taani-Malaisia ühistööna

valminud interaktiivset graafikat ja

elamusdisaini näitust Man&God, mis

esitab julgeid küsimusi jumala kohta.

KUMU-s toimub Design Manage-

ment Europe auhinna kandidaati-

de näitus. Festivalile paneb väärika

punkti Euroopa Disainijuhtimise Au-

hindade pidulik gala. Disainimaailma

Oscareid antakse Euroopa ettevõte-

tele, kes edukalt rakendavad disaini

konkurentsieelise saavutamiseks.

Nominentide seas on ka kaks Eesti

firmat.

Festivali klubis asub IF…Corner, kus

saab tutvuda teistes IF… festivalide-

ga ja kuue linna vahel toimunud pa-

rima innovatsiooni ideekonkursi IF...

Lab tulemustega.

Disainiöö kontaktiööl, mille eesmär-

giks on võrgustumise soodustamine,

saavad kokku arhitektid, sisearhitek-

tid, maastikukujundajad ja disaine-

rid mööbli ning materjalimüüjatega.

Kontaktiöö sünnitas olukord, kus

materjalimüüjatel on küll palju uudi-

seid, kuid samal ajal on raske kõiki

spetsialiste nendest informeerida.

Disainerid omakorda kurdavad, et

ei jaksa nii palju üritustel käia. Kon-

taktiöö rahuldab seega mõlema osa-

poole vajadused.

Disainiöö tuleb taas

Kalasadamas asuv Eesti Disaini

Majas saab näha ja osta uuemat

eesti disaini ning osaleda kohvik/

klubi ettevõtmistes.

Paljud üritused toimuvad linna-

ruumis – Rotermanni platsil avab

uksed Poola passiivmaja, kus

Poola suurim niinimetatud intel-

ligentsete majade ehitamisega

tegelev ettevõte Fakro tutvus-

tab oma toodangut. Linna kesk-

sele väljakule püstitatakse Gulli-

ver Map – hiigelsuurele Tallinna

kaardile saavad linnakodanikud

märkida oma meeliskohti ja ta-

kistusi. Projekti tulemused ai-

tavad loodetavasti märgata ka

erivajadustega inimeste mure-

sid. Tulemused antakse analüü-

simiseks ja otsuste tegemiseks

linnale ning eksponeeritakse

näitustel Tallinnas, Helsingis ja St

Etienne’is.

Lisainfot: www.disainioo.ee ja

www.innovationfestival.ee

13


diSainiöö

“ Sama edukalt võiks nimetada 50 Eesti parimat disaininäidist,” ohkab Eesti kunstiakadeemia dotsent Six-

ten Heidmets, üks neljast disainerist, kel-lel palun nimetada viit Eesti parimat disai-nitoodet. „Võimatu järjestada!” hüüatab ka Eesti Disainerite Liidu esimees Ilona Gurjanova.

Tõepoolest, ülesanne ei ole kerge, sest proovige vaid guugeldada sõnapaari „eest-lased leiutasid” ja saate riburada vastu-seks, mida kõike neil eestlastel välja töö-tada on õnnestunud. Disainerite pilgu läbi nähtuna parim valik on aga järgmine.

TAllinnA lennujAAM

jA VAnA TAllinnA pudel

Sixten Heidmets nimetab oma disainilem-mikuid lähtuvalt toote ekspordipotent-siaalist ja innovaatilisusest, seda siis ka väljaspool Eesti konteksti.

„Ajaloost kõneldes ei saa üle ega üm-ber Lutheri vineerikasutusest,” tõdeb Heidmets. „Lutheri vabrikus väljatööta-tud veekindel vineer oli uudne ja omas ajas tõeline innovatsioon ning see andis konkurentsieelise, võimaluse toota näi-teks vineerist veeämbreid ja kohvreid. Lutheri vineer oli nõutud ka mitmel pool mujal maailmas, seda kasutati muu hul-gas lennukite ja raudteevagunite valmis-tamisel.”

Oma järgmise aegade taguse lemmi-kuna nimetab Heidmets insener Walter

Zappi kolmekümnendatel aastatel loodud Minoxi nn spioonikaamerat. „Funktsio-naalne, kasutajasõbralik ja esteetiline, mis on tänaseks tõusnud disainiikooni staatusesse. Kindlasti maailmas tuntuim Eestis disainitud ese,” põhjendab ta. „Väga hea disaini ja insenerlahenduse suhe. Mi-nox oli kindlasti innovatsioon omal ajal – ega teda asjata James Bondi kaamerana filmis näha ole.”

Nn nostalgiadisaini valdkonna eesrind-laseks peab Sixten Heidmets olümpia-aastateks ehitatud Tallinna lennujaama uue reisiterminali sisekujundust, mille autoriks on Maile Grünberg.

„See oli ulme – sümbioos tootedisai-nist, interjööri-, keskkonna- ja graafilisest disainist. Ultramoodne punane interjöör, hiidsuured infotablood, liikuvad uksed. Tulid sisse ja see rabas! Ma väga igatsen seda kujundust taga!” õhkab ta.

Heidmetsa üks suur lemmik on Vana Tallinna pudel. Just nimelt see Kiek in de Köki meenutav tume pudel, millele on alg-

Eesti disainiikoonid disainerite pilgu läbiMinox-kaamera, veekindel vineer, kiiksuga valgustid ehk mida kõike need eestlased ka ei oska.

Autor: Kristiina Viiron • Fotod: internet

se kuju andnud Viive Semper ning etiketile Kaisa Puustak. Praegune variant on nen-de loomingu edasiarendus. „Annab hästi jooki edasi, eristub teistest, tekitab huvi ja mõjub värskena. Minu välismaa sõbrad väga hindavad seda pudelit,” jutustab ta, lisades, et võõrsile viidud pudel on alati imetlust pälvinud. „Vana Tallinna pudel on tõeline Eesti visiitkaart ja suurepärane näide õnnestunud pakendidisainist!” rõ-hutab dotsent.

Eesti disaini parimatest rääkides ei saa Heidmetsa sõnul kindlasti üle ega ümber Martin Pärnast ja tema loomingust, eelkõige tema loodud kokkupandavast büroolauast Martin, mis pälvis saksa mai-neka Der Rote Punkti disainiauhinna. „See oli üks esimesi kokkupandavaid büroo-laudu, mis seisis püsti, ilma et toetuks riiulile või seinale,” toob Heidmets Mar-tini erilisuse esile.

„Kuidagi ei saa mööda minna ka Estonia klaverist. Klaveritel on Ees-tis pikk ajalugu, nende disainile on alati suurt rõhku pandud. Ka ees-ti disaini grand old man Bruno

Tallinna lennujaama reisiterminali sisekujundus Maile Grünbergilt

Walter Zappi Minox kaamera

14


viiS parimat

Tomberg on disaininud Estonia klaverit. Läksin Vilniuse tarbekuns-timuuseumisse ja esimeses ruumis troonis Estonia klaver. Ja kui Leedu muuseumis on Eesti visiitkaardiks meie klaver, siis paneb ikka heldima küll.”

Tooli KõrVAl Tool

„Minu kui sisearhitekti lemmikud on iga-sugused toolid,” iseloomustab oma vali-kut Ivi-Els Schneider. „Väga meeldib mulle Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni riigikogu tool aastast 1922. See on niivõrd dekoratiivne ja lihtne, väga õige asi õiges kohas. Esinduslik!”

Järgmise toolina Ivi-Els Schneideri isik-likus listis on kirjas Toivo Raidmetsa iste „Soolikas-kolmjalg” (vasakul). See näitu-setool teenib Schneiderilt plusspunktid oma naljaka ning ühtlasi vaimuka ja ise-laadse kuju tõttu.

Ka kolmas tool, mida Schneider esile toob, kuulub näitusetoolide kildkonda – selleks on Maile Grünbergi klapptool Ime, mille ta disainis näituse „Tool on tool” tar-

vis. „See tool nägi välja nagu suur poster, mis toetus raamiga põrandale, kust ist-meplaat esipinnast välja käis,” kirjeldab ta. „Mulle meeldivad nati omanäolised esemed, mis teistest eristuvad.” Kuna te-gemist oli näitusetoolidega, siis tarbekau-baks need kunagi ei saanudki.

See-eest jõudis tootmisesse Standardi disaineri Katrin Soansi loodud büroomöö-bel Phoenix, mida Ivi-Els Schneider üheks meeldivaks Standardi tooteks peab. Phoe-nix on omanäoline, pole igav ega sirge, tal on palju funktsioone, mis võimaldavad meeleolukat ruumi luua,” kiidab ta. „Väga meeldivad mulle ka Mait Summataveti di-sainitud erinevad valgustid, viimati teh-tuid võib näha näiteks kohvikus Moskva.”

Summataveti valgustite tugevu-sena nimetab Schneider lisaks efekt-

sele välimusele ka korralikku kvaliteeti ja nende häid valgustusomadusi, „Väga õige suund disainis!” kiidab Schneider.

lAMbid jA VAnnid

„Vaieldamatult parimad on Valter Zappi Minox kaamera ja Lutheri painutatud vi-neerist kohvrid!” kinnitab Eesti Disaineri-te Liidu esimees Ilona Gurjanova.

Nõukogude aja disainiikoon, mille nime-tamine ilmselt suuremal osal seda aega mäletaval lugejail äratundmisrõõmu esile kutsub, on tema sõnul kindlasti Estoplasti kunstniku Bruno Vestenbergi loodud Vana Toomase lamp. Valgusti, mis sai enneole-matult populaarseks, heites öökapikeselt hämarat kuma magamistoale ning rändas kingitusena võõrsile. „Oma ajastu kohta julge ja moodne toode, milles oli materjali-de koosluse uudsust – kokku olid pandud plastmass ja sepis, ta oli funktsionaalne ja oma kitšilikkuses ka irooniline,” kirjeldab Gurjanova armastatud lampi. Siiamaani ei ole tema sõnul tekkinud sellele kui su-veniirile samaväärset asendajat. Ja ehkki

Autor: Kristiina Viiron • Fotod: internet

Tarmo Luisk, lambiseeria Basic

15


viiS parimat

võis juhtuda, et kui lambisse keerati liiga suur pirn, sulas selle valgest plastist osa üles, on ta eksporttootena ikkagi hindamatu.

Väga peab Gurjanova lugu 4ROOM disaineri Tarmo Luisu loomingust. „Stiilne klassikalise joonega ajatu lambiseeria Basic, mis on ratsionaal-ne ja esteetiliselt nauditav, ehteks igasse interjööri,” põhjendab Gurjanova, miks just Luisk ja tema valgustid. „Luisu tooteid iseloomustab leidlikkus ja nau-ditav huumor. Tema loomingul on alati mingi kiiks juures, näiteks tema teises lambiseerias kasutati kaablipoole või siis meenutavad tema valgustid veneaegseid mikrofone.”

Kõige tugevam Eesti kaubamärk on Ilo-na Gurjanova hinnangul Ivo Nikkolo. Oma loominguga suutis Nikkolo välisturgudel läbi lüüa juba 15 aastat tagasi.

„Lisaks headele lõigetele ning elegant-sele väljanägemisele on Nikkolo rõivad olnud alati innovaatilised materjalivaliku osas – ta julges katsetada kangastega, mis polnud veel laialt tootmises ja olid uudsed just faktuuri poolest. Ivo on ala-ti olnud naturaalsuse austaja, kasuta-nud palju linast. Ka nööbid tema loodud rõivastel on alati ehtsad, naturaalsest materjalist, näiteks ehtsast luust,” peab Gurjanova neid nüansse Nikkolo loodud rõivaste puhul oluliseks.

Ka Martin Pärn ja tema kokkupandav büroolaud Marti on pälvinud koha Ilona Gurjanova eelistuste seas. „Oma ajastus ainulaadne, kerge ja õhuline laud, mis aitab valutult nõupidamiste ruumi üm-ber organiseerida,” selgitab ta. „Omaette klass!”

Kindlasti on üks parimaid Eesti disai-ni näiteid Gurjanova sõnul ka Villi Pogga

ja Sven Sõrmuse innovaatilise Aquator Touchi juhtimissüsteemiga Aquatori van-nid. Selleks et timmida vee temperatuuri, vee survet ning valida vanniskäigu saa-teks muusikat, pole vannis lamajal tarvis muuta isegi asendit. „Need on töökindlad ja nauditava minimalistliku kujundusega vannid, mida võib käsitleda ruumi skulp-tuursete kujunduselementidena,” osutab Gurjanova. Ka ärilises mõttes on vannid väga edukad ning suur osakaal nende müügis on ekspordil.

KAunid KAngAd jA TAllinnA MoeMAjA

Mare Kelpman, tekstiilidisainer ja kunsti-akadeemia professor, tõstab oma lemmi-kuna esile eelkõige tootjaid ja tendentse, mis on mõjutanud masse ja protsesse. „Tegin oma valiku lähtuvalt sellest, mis inimesi kõnetaks,” märgib ta, nimetades nagu Heidmetski esimesena – aga mitte pjedestaalile asetatuna – Lutheri mööb-livabriku toodangut. „Minu lemmikud on vineerist kohvrid ja kübarakarbid. Vineeri minu teada polnud varem niimoodi kasu-tatud,” täheldab Kelpman.

Tekstiilieriala patrioodina meenutab ta kunagiste tekstiilitootjate Punase Koi-du ja Pärnu Linakombinaadi 60-ndatel valmistatud suurepäraste mustritega

žakaarkangaid. „Neid ei oleks häbi ka praegu kasutada ja mustrid kannak-

sid võrdluse välja mis tahes maa-ilmanimega kangatootjatega,” on ta veendunud, tõdedes, et kahjuks jäi nende kvaliteetne toodang lühi-

ajaliseks nähtuseks ning seetõttu neid tõenäoliselt enam ei mäletata-

gi. „Kunstiakadeemias neid näidiseid veel on ja mõtlen praegu, et võiks teha

tarbekunstimuuseumis neist näituse,” sooviks Kelpman eestlaste kunagist head tööd rahvale (taas)tutvustada.

Protsesse ja masse, eelkõige nais-terahvaid mõjutas kindlasti omal ajal oluliselt Tallinna Moemaja. „Öeldakse, et eestlased riietuvad hästi, usun, et selle juured on moemajas,” kõneleb ta. „Moe-maja disainerite töö oli märkimisväärne, see oli väljapeetud, timmitud näidismood. Inimeste valgustamises ja maitse kas-vatamises tegi moemaja ära suure töö – ajakirjal Siluett ja šõudel oli kasvatuslik ja hariv külg.”

Oma järgmise lemmikuna viitab Mare Kelpman raamatukujundajale Jüri Kaar-male, kelle kätetöö on näiteks Loomingu Raamatukogule ja Vikerkaarele antud il-med. „Tema raamatukujundused nõuka ajal mõjusid ja erinesid teistest just oma minimalismi ja jõulisusega,” ütleb Kelp-man.

Küllap on Eesti disainiikooniks, mida teavad kõik, kes kord autoga sõitnud, Nor-ma ohutusrihmad. „Turvavööd on disaini hea näide, nad on märkamatud, aga sa-mas teevad vajalikul hetkel ära suure töö,” nendib Kelpman, lisades, et Norma puhul ei saa rääkimata jätta ka nende toodetud mänguasjadest. Mäletate ju Pipi kohvrit, kuukulgurit või punast tsirkuseautot, mis kandilise patareiga nii otse kui ka tagurpi-di sõita suutis.

16


viiS parimat

kõva köide, 472 lk17.95 €

jaPõletavtempokas menuromaan otse Rio de Janeiro tänavatelt!

Jumala linn - Cidade de Deus - on riik riigis, Rio de Janeiro kurikuulsaim slumm, mille tänavad on üle ujutatud nii narkooti-kumidest kui sambarütmidest. Siin võib vägivald plahvatada suvalisel hetkel - narkootikumide, raha või armastuse pärast.

Paulo Linsi romaani fi lmilikult tempokas jutulõng hõlmab kolme aastakümmet ja selle lehekülgedel fi gureerib üle saja erineva tegelase. Läbi kolme noore mehe – Põrgulise, Pääsu ja Väikese Zé – elukäigu kirjeldab teos seda, kuidas pisikurja-tegijate pärusmaaks olnud Rio de Janeiro äärelinnast sai õige pea troopilise kividžungli kõige ohtlikum kant, kus narkosõjas lendu lastud juhusliku kuuli eest ei ole kaitstud mitte keegi.

See on tõestisündinud lugu noortest, kelle jaoks relvad on vaid mänguasjad ja inimelu ei oma erilist väärtust.

Reaalselt aset leidnud sündmustel põhinev „Jumala linn” sai maailmakuulsaks, kui 2002. aastal valmis režissöör Fernando Meirellese samanimeline paljukiidetud fi lm.


Disainerid teenuseid arendamasKas teie oskaksite seostada disainerit ja oma ettevõtte teenuse kvaliteeti? Kõigepealt seostub disainer ju tootega. Aga teenused???

Maailma majandus on liikunud asjade tootmiselt teenuste loo-misele. Ka Eesti majandusest

moodustavad juba praegu teenused 60 protsenti. Seega ei ole kahtlust, et tee-nused on olulisel kohal. Ometi kogeme me sageli halba teenust ning imestame, miks keegi ei küsi meie käest, millist teenust me tegelikult tahaksime, samuti arendatakse teenuseid vaid lootuses, et see meie kliendile võiks meeldida. Kuidas teha nii, et klient oleks teenust tarbides õnnelik, rahulolev ning ei peaks pettuma? Õnnelik klient tuleb tagasi ja soovitab tee-nust ka teistele.

Meil ei leiagi naljalt ettevõtet, kes ei deklareeriks, et ta on kliendikeskne. Ome-ti ei saa kõigis valdkondades teenusepak-kujaid kiita. Milles siis asi?

Teenusdisaini mõiste ei ole Eestis veel kuigi tuntud. Eesti Disainikeskus ja mõned disainibürood on teemaga aga tegelenud juba mõnda aega, esimesed koolitused-ki läbi viidud. Kuidas siis disainer aidata saab?

Teenusdisainiga tegelejad on tähele pannud, et jah, arendatakse oma teenu-seid ja panustatakse sellesse märkimis-väärselt, kuid lähtutakse enda, mitte nii-võrd kliendi vaatepunktist. Ettevõtte sees tajute lihtsalt oma teenust teisiti, sageli saate oma kolleegide või ettevõttes keh-testatud reeglite abiga teenust kasutada tavakliendist hoopis erinevalt. Siinkohal ei ole mõeldud ainult jaekliendile, vaid ka näiteks sisekliendile, ekspordipartnerile jt. Olukorda ei aita parandada ka ajurünna-kud teemal „Teeme oma toote kliendikesk-

semaks!” Sageli lisatakse sinna juurde veel soovitus „Mõelge kastist välja!” Seda on kastis istudes ikka väga raske teha.

Siinkohal aitab vaatepunkti muutmi-ne ehk teenuse vaatlemine sõltumatult, kliendi seisukohast. Teenusedisaineritel on välja pakkuda selleks ka sobilikud töö-riistad.

KliendiKogeMuSe KAArdiSTAMine

Disainerid on oma oskusi juba pikka aega lihvinud toodete kasutusmugavuse ja arusaadavuse parandamisel. Selgub, et samasuguseid tööriistu saab edukalt ka-sutada ka teenuste läbimõtlemisel.

Kust saab klient info teenuse kohta, mis viib ta ostuotsuseni, milliseid emot-sioone saab ta esmakontaktil olenemata kanalist? Kas kõik teenuse etapid on tema jaoks selged ja arusaadavad?

Disainerid käivad läbi kõik kliendi kok-kupuutepunktid teenusega ja soovitavad, kuidas saaks seda paremini, mõistetava-malt, efektiivsemalt teha. Eesmärgiks on tulude kasv ja kulude alandamine asjako-hasest teenusest, ehk siis teenusdisain aitab metoodiliselt lähenedes kujundada kõige asjakohasemat ja efektiivsemat teenust. Aeg, millal disain oli „salapärane suletud distsipliin“ disainerite omandu-ses, on ammu läbi saanud. Jagades töö-riistu ja rääkides avatumalt osapooltega saavutatakse paremini ka omavaheline mõistmine.

rAhuloleMATu KlienT

on Su pAriM TeenuSediSAiner

„Väga halb on, kui sa ei tea, miks sul hal-

Autor: Tiiu Allikmäe, Loov Eesti • Foto: Marko Mumm

vasti läheb. Veel hullem, kui sa ei tea, miks sul hästi läheb,” on öelnud Velveti loovjuht Janno Siimar.

Disainerite sõnul ei oska meie teenu-searendajad sageli ära kasutada kõige väärtuslikumat ressurssi – rahulolema-tut klienti. Enamasti püütakse temast kui tülitekitajast võimalikult kiiresti lahti saada tema argumente sisuliselt ära kuu-lamata. Selline klient võib anda teenuse kohta väga sisukat tagasisidet ja näidata ära, kus on kitsaskohad.

Tagasisidet oma teenuse kohta ette-võtted enamasti küll koguvad, kuid sageli ei osata sellega suurt midagi peale haka-ta. Rõhk pannakse sellele, et info oleks olemas, mitte sellele, et ta oleks tõene ja et sellest saaks järeldusi teha.

Teenusedisaini tööriistade abiga on

18


teenuSediSain

tervishoiuteenusega rahulolu hindamise juures vaid väike osa. Haigla riietehoidja võib oma meeleoluga oluliselt kujundada külastuskogemust.

Teenusedisaini vahenditega saab näi-data, kuidas väheste ressurssidega on võimalik tegutseda efektiivsemalt ehk siis kokkuvõttes paremat teenust pakku-da. Kuidas täpsemalt, seda käsitletakse23. septembril Nukuteatris toimuval tee-nusedisaini konverentsil „Services of Tomorrow: What’s next?”. Vaata lähe-malt: www.servicedesignconference.ee.

Autor: Tiiu Allikmäe, Loov Eesti • Foto: Marko Mumm

võimalik saada kvaliteetset tagasisidet ja seda ka ettevõtte huvidele vastavalt ana-lüüsida ning teha ettepanekuid, kuidas teenusest saaks efektiive, asjakohane ja kasumlik. Disainerid vaatavad teenuse kõik etapid üle ja teevad kindlaks, kus ja kui palju tuli mingis etapis lisandväärtust, seda, mis teeb just sinu teenuse eriliseks ja soovitavaks. Sageli oskavad nad ka soovitada, millist teenust sinu klient va-jaks homme – mitte tehes ainult olemas-oleva parendusi.

Teenusedisainerid aitavad selgita-da ka teenusega kaasnevaid ohte. Väga palju tähelepanu saanud ja uusi vajadusi tekitanud Cherry võib näiteks oma atrak-tiivsete pakkumistega tuua palju kliente, kuid võib tuua ka selliseid kliente, keda te oma siht-rühmas näha ei soovi ja kes või-vad olemasolevaid kliente hakata hoopis eemale peletama.

Milline VõiKS ollA ideAAlne TeenuS?

Disainerid soovitavad nii era- kui ka ava-liku sektori teenuste kujundamisel ette võtta puhta paberi ja küsida, kuidas need teenused võiksid ideaalis välja näha – kui ideaali ees pole, siis lapitaksegi ainult vanu teenuseid ja kvalitatiivset hüpet ei tule. Arvesse tasub võtta ka kaasnevaid teenuseid – näiteks on raviteenusel kogu

Arvesse tuleb võtta ka kaasnevaid teenuseid – riietehoidja suhtumine võib oluliselt kujundada külastuskogemust.

Ettevõtte sees tajutakse oma teenust teisiti kui seda näeb klient.

Teenusedisainerid aitavad selgitada ka teenusega kaasnevaid ohte.

19


teenuSediSain

Äri tärkavale neljale miljardileNeljale miljardile maailma vaesemale inimesel müümine esitab olulisi väljakutseid ettevõtjaile, aga ka näiteks disaineritele.

Autor: Siim esko, eesti Arengufondi ekspert • Foto: reuters

Enamik tänapäeva firmasid jahivad kogu maailmas arvulist vähemust esindavat sissetulekute püramiidi

tippu. Suuremad võimalused on aga seni märkamatuks jäänud – püramiidi põhja ligi neli miljardit inimest, kes on valmis tarbima. Kokku moodustavad nad mitme triljoni dollarise ostujõuga turu. Püramii-di põhja nii-öelda tärkavate tarbijate näol on tegemist kasvava ärivõimalusega, mis võiks olla ahvatlev ja kindlasti kaalumist väärt ka kõigile Eesti ettevõtjaile, kes tärkavate majanduste poole pürgivad ja sealt uut kasvu otsivad. Milles aga võima-lus püramiidi põhjas täpsemalt seisneb ja kuidas seda püüda? Neile küsimusele vas-tamiseks on Eesti Arengufond avada võt-nud seda veel maailmaski uudset teemat.

Püramiidi põhja all mõeldakse neid nelja miljardit inimest kogu maailmast, kelle elatustase jääb alla kaheksa dollari päevas (PPP, ostujõu pariteedi alusel).

Kui pealtnäha tunduvad nad oma mada-la sissetulekuga kõik sarnased, siis te-gelikult leidub suuri erinevusi tarbimise mõttes, vastavalt sellele, kas kasutada olevat raha on alla ühe dollari päevas või üle selle. Esimesel juhul on tegemist pu-ruvaestega, teisel juhul on (meile võib-olla üllatuslikult) hoolika arvestamisega võimalik ka säästa. Nii et püramiidi põhjas ollakse üha enam kulutamas lisaks baas-vajadustele ka tarbekaupadele, kommuni-katsioonile, meelelahutusele jms. Seega on võimalusi selles turuosas rohkem, kui esmapilgul võib arvata.

Ettevõtted paistavad olevat seni ar-vanud, et püramiidi põhjas pole tarbijaid, sest neil ei ole raha. See viib aga tähele-panu kõrvale tegelikkuselt, et püramiidi põhjas pole tihti võimalust osta seda, mis inimeste elule piisavalt lisandväärtust annaks ja nad rahakotti avama paneks. Nende tarbijate eelarve on piiratud, mis-

tõttu nad peavad igasse kulutusse suhtu-ma kui investeeringusse. Asi ei ole mitte niivõrd ostujõus, kuivõrd sobilike toode-te-teenuste puudumises. Enamik maa-ilma disaineritest keskendub toodete ja teenuste arendamisel tervenisti maailma rikkamatele tarbijatele. Ent näiteks Nokia on üks ettevõte, kes on pannud rõhku püramiidi põhja jaoks spetsiifilise too-

Allikas: C. K. Prahalad, Fortune at the Bottom of the Pyramid, 2002.

Maailma sissetulekute püramiid Rahvastik miljonites

Tipp

Keskklass

Püramiidi põhi

75 - 100

1 500 - 1 750

4 000

Ettevõtted paistavad olevat seni arvanud, et püramiidi põhjas pole tarbijaid, sest neil ei ole raha.

20


püramiidi põhi

te arendamisele ja see on ära tasunud. Nokia kõige odavam mobiiltelefon Nokia 1100 on India absoluutne turuliider, sest pakub taskukohase hinna eest kestvat väärtust. Püramiidi põhja tarbijad eelis-tavad Nokia mobiiltelefone teistele, sest need on tuntud oma vastupidavuse poo-lest.

ViiS põhjuST pürAMiidi

põhjA Turgude püüdMiSeKS

On mitu põhjust, miks püramiidi põhja tu-rud ettevõtetele tähtsaks on muutunud. Esiteks, konkurents rahakamate ostjate nimel on tihe ja isegi tärkavatel turgudel. Ettevõtted on märganud, et mänguruum on püramiidi põhjas palju laiem ja vajalike

toodete-teenuste tühimikku täitvad ette-võtted on lausa teretulnud.

Teiseks, televisiooni ja mobiilitehno-loogia levik tähendab, et püramiidi põhja tarbijatel on ligipääs infole ja võimalus-tele, mida neil varem polnud. Tärkavate majanduste areng toob majanduskasvu vilju järk-järgult sealsete majanduste kõi-gile kihtidele. See aga tähendab ettevõte-te jaoks kasvavat nõudlust kogu püramiidi ulatuses.

Kolmandaks, Lääne abirahad arengu-riikidele ei ole andnud oodatud tulemusi ja vaeste elujärje parandamiseks tuleb leida uusi viise. Arenguabi suunatakse üha roh-

kem ettevõtete toetuseks, kes on valmis globaalsete probleemide lahendamist ette võtma. Lisaks on tekkinud püramiidi põhja ja keskkonnatehnoloogiatesse teh-tavate investeeringute jaoks eraldi riski-kapitaliturg (ingl impact investing), mis moodustab juba ühe protsendi maailma kõigist finantsvaradest.

Neljandaks, püramiidi põhja nähakse kui uute tarbimismudelite katsetamise kohta ja sihtturgu uuele tehnoloogiale. Näiteks on taastuvatel energiaallikatel oluline osa energia tootmises paljudele püramiidi põhja turgudele, kus elektrijao-tusvõrgud on kesised või puuduvad üldse. Tärkavatel turgudel on seega võimalus teha kohene hüpe rohelistele tehnoloo-giatele. Kui Läänes roheline tehnoloogia veel otsib kohta ja eeldab laiemat mõtte-viisi muutust, siis alternatiivi puudumine teeb püramiidi põhja tarbija jaoks valiku lihtsaks: kas roheline elekter või pimedus. Sama kehtib ka muudel aladel – näiteks põhineb tärkavate turgude mobiilirevolut-sioon paljuski püramiidi põhja tarbijatel.

Viiendaks, püramiidi põhja jaoks disai-nitud tooted-teenused võivad olla mur-rangulise mõjuga kogu turule. Püramiidi põhjas tuleb teha asju teisiti, pakkuda tooteid-teenuseid, mis on üliodavad, kuid annavad siiski vajalikku kohest väärtust tarbijale. See tekitab disaineritele inno-vatsioonisurve, mille tulemuseks on näi-teks maailma odavaim auto, maja, vee-filter, külmkapp, ultraheliseade ja paljud teised sarnased lahendused, mis hinnale vaatamata on ka väga kvaliteetsed. Edasi arendades saab neid pakkuda püramiidi tipule ja püüda algsest innovatsioonist üha magusamat kasumimarginaali. Nii on potentsiaali kogu turg altpoolt üles vallu-tada, sest sellisel seadmel on oma hinna-kvaliteedi suhte tõttu tohutu konkurentsi-eelis. Uuenduslike lahenduste esinemise sageduse tõttu räägitakse püramiidi põh-jast kui uuest suure potentsiaaliga inno-vatsioonikeskmest.

Mobiiliteenused on tärkavates riikides kuum kaup. Lõuna-Aafrika Standard Banki töötaja näitab värskele kliendile Kaplinna Khayelitsha slummis, kuidas m-pangandust kasutada.

Asi ei ole mitte niivõrd ostujõus, kuivõrd sobilike toodete-teenuste puudumises.

21


püramiidi põhi

Uudset mõtlemist ei nõua ainult toode, vaid kogu turule mineku viis. Kuidas teki-tada nõudlust ja mis kanalite kaudu too-det-teenust jaotada? Tundmatutes oludes navigeerimiseks on abi kohalikust part-nerist, kes aitab jaotusvõrku püsti panna. Taristu puudused tähendavad, et see ei ole nii lihtne. Samas on mitmed ettevõt-ted leidnud uudseid lahendusi nende va-jakajäämiste korvamiseks, näiteks teiste ettevõtetega jaotusvõrke jagades. Nii et innovaatiline tuleb olla muuski – ärimudel ja protsessid uutmoodi läbi mõelda.

VõiMAluS neile, KeS SuudAVAd MõeldA AVATulT

jA KASuTAjAKeSKSelT

Püramiidi põhja turud peidavad endas ar-vukalt nõudlikke tarbijaid, kes pakuvad uusi atraktiivseid võimalusi just avatud mõtlemisega ettevõtetele. Nokia ja paljud teised ettevõtted on leidnud püramiidi põhjast varanduse ega pea seda väga ja-gama, sest konkurentide huvi segmendi vastu on veel väike. Hüpe püramiidi põhja on nimelt suur. Rahvusvahelised suurkor-poratsioonid on selle ette võtnud, sest nad otsivad järgmisi kasvuvõimalusi just tärkavatelt turgudelt. Suurte kõrvale on tekkinud terve rida iduettevõtteid, kes sihivad esimesena püramiidi põhja tur-gu, kuna on näinud seal võimalust midagi suurt korda saata. Näiteks on kas või Soo-me ettevõte Sibesonke, mis toob interneti uute mobiilikasutajateni Lõuna-Aafrikas. Sibesonke väljaarendatud teenus lubab inimestel sotsiaalselt võrgustuda isegi al-gelise mobiiltelefoni kaudu. Teenus on nii hea, et neil ei ole reklaamikulusid – kuul-dus levib suust suhu. Teisedki sarnased start-up-edulood näitavad, et püramiidi põhi ei pea olema ainult suurettevõtete pärusmaa. Ettevõtlikud ja sealsete tarbi-jate tundmisse investeerivad väikesedki tegijad võivad leida oma suure võimaluse.

Kogemused näitavad, et püramiidi põhja tarbijale toodet disainides ja ärimu-delit arendades tuleb tihtipeale üle parda visata teadmised senistel (Lääne) turgu-del toimetamisest. Mõtteviisid on niivõrd erinevad. Me tegelikult ei mõista ega saa-gi kaugelt eemalt lõpuni mõista elu püra-miidi põhjas. Võime ainult oletada, millest sealsetel inimestel on puudus, kuid me ei tea täpselt, mis on need tooted-teenused, mida nad tegelikult vajavad ja tahavad. Milline on nende inimeste argipäev, kuidas

nad elavad? Mis on neile tähtis? Mis on neile ebaoluline? Mis teeks nende elu liht-samaks ja annaks olulist väärtust?

Ainuke võimalus on minna kohapea-le eluga tutvuma. Vaid keskkonnas sees olles ja tegelikku elu jälgides saab selle segmendi tarbijat tundma õppida. Soom-lased näiteks proovivad juba erinevate algatustega Aafrikas ja Aasias. Nad üri-

tavad koostöös kohalike partneritega luua katsekeskkondi, kus kasutajatega suheldes oleks võimalik paremini mõista nende eripära, prototüüpida lahendusi ja eksperimenteerida erinevate ärimudeli-tega. Ainult nii võib jõuda selles turuosas ka tegelikult töötava lahenduseni. Üheks näiteks on Global Venture Labi testiplat-vormid Indias. Selliseid algatusi on veel, nii et huviline Eesti ettevõtja ei pea üksi võõrale turule murdma ja kogu katseta-mist ise nullist alustama. Ta saab kasuta-da kas seda platvormi või ühineda mõne teise algatusega.

Kokkuvõtteks on väljakutse püramiidi põhjas mõeldud eelkõige väledatele ja et-tevõtlikele; neile, kes suudavad disainida

Püramiidi põhja turud peidavad endas arvukalt nõudlikke tarbijaid.

Vaid keskkonnas sees olles ja tegelikku elu jälgides saab selle segmendi tarbijat tundma õppida. Pildil GE Healthcare’i tehas Indias, kus valmistatakse tooteid just riigi ääremaadele.

22


püramiidi põhi

oma tooteid ja protsesse sealsete tarbija-te oludele vastavaks. Edukad on need, kes võimalust teisiti mõelda tervitavad, mitte ei pelga, sest see avab tee millegi uue ja tarviliku loomiseks. Kaalukausil ei ole see-juures ainult äri, vaid lahendused globaal-setele probleemidele. Tõsiasi on, et püra-miidi põhja tarbija eripära lahtimurdmine on mõistatuseks enamikule läänemaail-ma ettevõtetele. Arvestades potentsiaali, on lahendused väärt tervet varandust. Nii et miks mitte proovida?

Huviline leiab teema kohta rohkem ma-terjali Arengufondi kodulehelt juba nüüd. Püramiidi põhja mõttepaber ilmub sep-tembris 2011.

Www.fututuba.ee toob Eesti luge-jale tulevikutrendid koju kätte, pakkudes ajas pidevalt täiene-

vat valikut olulisematest mõjujõududest ja tärkavatest praktikatest, mis vormivad homset maailma ning Eestit.

Blogi sisustavad Eesti Arengufondi tu-levikuseire eksperdid, kes hoiavad päe-vast päeva silma peal sellel, mis maail-mas tulevikust kirjutatakse-arvatakse. Teemade skaala on lai: Hiinast pärit os-tuhimulistest tulevikuturistidest maail-maraha tulevikuni, elektriautode ärist ja tööks vajaminevatest tulevikuoskustest rääkimata.

Fututuba – tulevikutrendide kohtumispaikMillised on maailmas tooni andvad trendid? Kuidas need võiksid mõjutada elu Eestis? Mida me peaksime selle teadmisega peale hakkama?

Allikateks on maailma nimekad ja popu-laarsed mõttekeskused, globaalsed insti-tutsioonid, akadeemilised ja rakendusli-kud uurimisasutused, aga ka huvitavate ärksate inimeste mõtteavaldused inter-netis, sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses.

Fututuba on võtnud endale südame-asjaks, et pikaajalisem vaade ning parem teadmine tänapäeva muutlikus maailmas jõudu koguvate protsesside kohta aitaks Eestis langetada targemaid otsuseid nii riigijuhtimises kui ka äris.

Fututuba on avatud kaastööle: tulevi-kusignaalidest huvituvad ja sorava sule-jooksuga kirjutajad – anke endast märku: [email protected] !

23


FututuBa

Euroopa teadusvolinik: Eesti teadus- ja arendustegevus-eesmärk on väga auahneEuroopa Komisjoni teadus- ja innovatsioonivolinik Máire Geoghegan-Quinn räägib juuli algul antud intervjuus, kuidas EL püüab abistada väikeseid ja keskmisi ettevõtteid.

Autor: erik Aru • Fotod: rauno Volmar

•• Üks asi, mis mind on alati huvitanud, on see, kuidas suurte Brüsselist juhita-vate programmide puhul – olgu kas või näiteks teie haldusalasse kuuluv Inno-vatsiooni Liit – suudetakse sedavõrd erinevate liikmesriikide puhul ühed ja sa-mad eesmärgid paika panna?

Kui vaadata Lissaboni strateegiaga võetud teadus- ja arendustegevuse (T&A) eesmärki, siis me otsustasime selle Inno-vatsiooni Liidus samaks jätta. Aga ma te-gime seda väga erinevalt. Minu allüksuse ametnikud külastasid kõiki 27 liikmesriiki, heitsid pilgu nende hetkeolukorrale kolme protsendi (T&A kulude osakaal SKP-st – toim) eesmärgi saavutamisel ja siis mää-raseid koostöös nendega realistliku, kuid auahne eesmärgi. Ja Eesti puhul sai sel-leks väga auahne eesmärk kolm protsenti aastaks 2020. See on väga teretulnud. Ja ma usun, et Eestil tõepoolest leidub mee-lekindlust see saavutada.

Ja me tahame saavutada terves Euroo-

pas, mitte ainult Eestis, on suurendada erasektori osakaalu T&A-s. Meie üheks eesmärgiks Innovatsiooni Liidu koostami-sel oligi püüda seda suurendada aidates kõrvaldada barjäärid ja takistused, mis jäävad baasuuringute – mida me nii hästi läbi viime – teele innovatsiooniketti pidi edasi liikumisel, et anda turule tooteid ja teenuseid. Ja selle käigus luua töökohad ja konkurentsivõime, mida me Euroopa majanduses vajame.

•• Olete öelnud, et praegused toetus-meetmed näivad soosivat pigem väga suuri ettevõtteid ja väga kõrgtehnoloogi-lisi ettevõtteid. Kuna Eestis ei leidu just palju ettevõtteid, mida saaks suureks nimetada, siis meid vast huvitakski see, milliseid meetmeid kavandate keskmiste ja väikeettevõtete abistamiseks.

Mõistan täielikult, et väike- ja keskmis-tel ettevõtetel on alati raske – nagu ka väiksematel liikmesriikidel – saavutada säärast osalemistaset raamprogrammi-

des, kui nad tahaksid. See on alati prob-leemiks olnud.

Raamprogrammis osalemise aluseks on alati olnud oivalisus. Ma ei usu, et keegi paluks meil – vähemalt minult ei ole kee-gi palunud – mingil moel seda oivalisuse vaimu ohverdada. Kuid me peame oivali-sust suurendama kogu EL-is, sealhulgas väikestes liikmesriikides, nagu ka võib-olla suuremate maade piirkondades. Kui-das seda teha, on ühe minu ametkonna poolt koostatava, juba lõppjärku jõudnud analüüsi teemaks. Meil on selleks mitu ettepanekut – selleks võivad olla sõprus-kohtumised, selleks võivad olla suurema

Üks olulisemaid väike- ja keskmiste ettevõtete toeta-mise aspekte bürokraatia ning administreerimise ras-ke koorma vähendamine.

24


intervJuu

s on väga oluline programm, mis on märki-misväärne innovatsioonimootor, nimega SPIR. Osa selle vahenditest on ette nähtud kommertskasutusse veel mitte jõudnud toodete avalikeks hangeteks. Euroopa Komisjon on palunud meil arendada välja selline instrument Euroopa tarbeks ja me töötame järgmises avalike konsultatsioo-nide voorus välja selle aspekte.

Seega kuulame kõigis programmides väga hoolikalt seda, mida asjaosalised meile ütlevad, ma kuulan väga hoolikalt arutelu Innovatsiooni Liidu teemadel, aga ka väga põhjalikku keskustelu, mis on just toimunud järgmise raamprogrammi tarbeks, ja olen kuulanud, mida väike- ja keskmised ettevõtted ütlevad.

•• Üks peamisi asju, mida ma olen ette-võtjatelt kuulnud, on mure, et Euroopa patendisüsteem ei ole mitte ainult väga keerukas, vaid väga ka kulukas.

Jah, tõesti. See on üks Innovatsiooni

sünergia saavutamine raamprogrammis või struktuurfondides, mida teil väga hästi rakendatakse.

Raamprogrammi eesmärgiks on saa-vutada väike- ja keskmiste ettevõtete osakaaluks 15 protsenti. Me ei ole seda saavutanud, aga oleme jõudnud väga, väga lähedale. See on äärmiselt oluline.

Ka seoses avalike konsultatsioonide teemadega – me oleme alati julgustanud oma inimesi otsima teemasid, mis huvi-taks väike- ja keskmisi ettevõtteid. Ja nagu näete järgmises avalike konsultat-sioonide voorus, mis algab 19. juulil, suu-reneb taas kord selliste teemade osakaal.

Loomulikult on meil väike- ja keskmis-tele ettevõtetele pühendatud programm Eurostars. Ma ei tahaks, et keegi arvaks, et Euroopa Komisjonis, iseäranis minu üksuses, ei mõisteta väike- ja keskmiste ettevõtete probleeme, ja ma tahan ini-

mestele öelda, et me teeme väike- ja kesk-mistele ettevõtetele sõbralike poliitikate läbisurumisel suuri edusamme.

Loomulikult on üks olulisemaid väike- ja keskmiste ettevõtete toetamise as-pekte bürokraatia ning administreerimise raske koorma vähendamine. Me peame lihtsustama oma programme, oma poliiti-kaid, et vähendada paberimäärimist ning kindlustada väike- ja keskmistele ette-võtetele või väikestele teadusasutustele palju lihtsamad võimalused taotleda ra-hastamist – et meil oleks ühine reeglis-tik. Sõltumata sellest, kas räägite minu haldusala direktoraatidega või erinevate peadirektoraatidega üle kogu komisjoni rakendataks, tõlgendataks samu reegleid ja tehtaks seda samamoodi algusest pea-le. Ma arvan, et see oleks tohutu samm edasi ja toetaks väike- ja keskmisi ette-võtteid kõvasti.

Veel üks aspekt seisneb selles, et USA-

Máire Geoghegan-Quinn (keskel) andmas intervjuud koos haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga

25


intervJuu

Liidu 24 kohustusest – uute patentide välja arendamine. Selle eest vastutav (si-seturu ja teenuste – toim) volinik Michel Barnier on töötamas välja ettepanekuid Euroopa patendi loomiseks. Ja ma olen selle üle väga, väga rõõmus, sest see on üks võtmeteemasid, mille ettevõtted väl-ja tõid. Praegu on 20 korda kallim kaitsta patenti Euroopas kui USA-s. Nüüd oleme teel europatendi juurde, mis vähendaks oluliselt kulusid, mis langevad Euroopa ettevõttele, kes püüab patenti registree-rida ja seda kaitsta. Ja minu meelest on see suurepärane tulemus selle lühikese aja vältel, mis on möödunud Innovatsiooni Liidu avaldamisest.

•• Nagu võite ette kujutada, käib Eestis suur arutelu meie haridussüsteemi, meie ülikoolide üle. Saate äkki anda aimu, mil-line on Brüsseli vaatenurk sellel teemal?

Nagu sain aru ministri (Jaak Aaviksoo – toim) ja tänasel ümarlaual osalenute jutust, läheb suurem osa Eesti valitsuse toest praegu kahele institutsioonile, Tar-

tu Ülikoolile ja Tallinna Tehnikaülikoolile. Midagi sellist tahaksime näha ka teistes liikmesriikides. Me peame lõpule viima Eu-roopa ülikoolide moderniseerimise ja minu kolleeg Androulla Vasiliou, kes vastutab hariduse ja kultuuri eest, tuleb selles val-las peagi välja komisjoni teadaandega.

Tegu on alaga, milles meil ei ole kompe-tentsi – haridus. See on liikmesriikide tee-ma ja nad on sellest väga teadlikud. Kõik, mis me saame teha, on anda soovitusi, näidata parimaid tavasid ja kiita valitsu-si, kui nad liiguvad õigel teel. Aga lõppude lõpuks peavad liikmesriigid ise need otsu-sed langetama.

Ja võib vaadata Balti riike, näiteks Leedut, kus nad on juba vähendanud tea-duste akadeemia allüksuste arvu 46-lt 11-le. See ei tulnud kergesti, sellist otsust on väga raske ellu viia. Aga minu kuuldu põhjal tegeleb Eesti just sellise kontsent-reerimisega, mida me tahaks, et teisedki liikmesmaad teeks.

Máire Geoghegan-Quinn (1950)

on Iiri poliitik ja Euroopa Liidu

praegune teadus- ja innovatsiooni-

volinik. Aastatel 1975–1997 oli ta Iiri

parlamendi liige, aastail 1987–1991

Euroopa asjade minister, ajavahe-

mikus 1992–1993 turismi, transpor-

di ja kommunikatsiooniminister,

aastatel 1993–1994 justiitsminister.

Aastail 2000–2010 oli ta Euroopa

Kontrollikoja liige.

InnOvaTsIOOnI LIITProgrammi raames keskendutakse

innovatsioonile, mis on suunatud

Euroopa 2020. strateegia raames

määratletud suurtele sotsiaalsete-

le väljakutsetele, mis järgib inno-

vatsiooni laiemat kontseptsiooni ja

mille eesmärk on kõigi sidusrühma-

de ja piirkondade kaasamine inno-

vatsioonitsüklisse.

PõhIEEsMärKIDEKs On:•• Euroopa teadmistebaasi tu-gevdamine ja killustatuse vähen-damine – edendades tipptasemel

haridust ja oskuste arendamist,

kinnistades Euroopa teadusruumi

ning edendades Euroopa Innovat-

siooni- ja Tehnoloogiainstituuti.

•• Heade ideede turuleviimine

– parandades innovaatiliste et-

tevõtete juurdepääsu rahalistele

vahenditele, luues ühtse innovat-

sioonituru, edendades avatust ja

kasutades ära Euroopa loomingu-

list potentsiaali.

•• sotsiaalse ja geograafilise eba-võrdsuse kaotamine – levitades in-

novatsioonist saadavat kasu kõikjal

EL-is koos aruka spetsialiseerumi-

sega ja suuremate sotsiaalsete hü-

vedega (avalik sektor ja sotsiaalne

innovatsioon).

•• Jõudude ühendamine murde-liste uuenduste saavutamiseks –

käivitades konkreetsed algatused

(„Euroopa innovatsioonialased

partnerlused”), mille eesmärk on

kõigi kitsaskohtade samaaegne

kõrvaldamine nii pakkumise kui ka

nõudluse poolel, ning innovatsioo-

niga kaasnevate hüvede võimali-

kult kiire toomine tavaliste euroop-

lasteni.

Allikas: Euroopa Komisjon

26


intervJuu

Üks vana ja tark mees nimega Mort Utley ütles kord, et kui mõtled pi-isavalt suurelt, siis juhtub kindlasti midagi head. Unistused, loovus ja kõrged eesmärgid avavad meile seni peidus olnud võimalusi ning aitavad asjana iseeneses elus ja töös paremaid tulemusi saavutada.

Peep Vainkoolitaja ja ettevõtja

Me elame peamiselt selles maailmas, mille me enda ümber jutustame. Õnneks ei suuda me maailma endale täiesti meel-epäraseks muuta, kuid saame tegutsedes vormida oma elu nii, et see võtab üha enam meie unistuste vormi. Selleks võik-sime oma unistuse kõigi hirmude kiuste selgelt jutustada ning asuda seejärel seda järjekindlalt päriseluks muutma. Schwartz näitab veenvalt ja lihtsalt, kuidas seda teha. Kui mõtleme suurelt, siis järgnevad varem või hiljem ka suured teod, mis jäta-vad meist inimkonnale kasu toova jälje.

Kristjan Otsmannraamatu “Hetk” autor, heade mõtete ellu

viimise koolitaja ja coach

Usk oma tegemistesse ja initsi-atiiv on kaks asja, mis maailma muudavad. Ilma nende kaheta ei teki ka teadmisi. Seega ütlen ma sellest raamatust inspireeri-tuna nii: ma olen kohutavalt kade inimeste peale, kes lisaks suurelt mõtlemisele suudavad oma mõtted ka ellu viia.

Joel Volkovreklaamiagentuuri Tank partner

ja loovjuht

suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-

Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille me enda ümber jutustame. Õnneks ei suuda me maailma endale täiesti meel-

Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille Me elame peamiselt selles maailmas, mille me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei me enda ümber jutustame. Õnneks ei suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-suuda me maailma endale täiesti meel-


Eelkõige loodab firma aga olla abiks eestlastele nende igapäevastes asjatoimetustes, mis tihti tekitab

olukordi, kus on vaja kiiresti lepinguid sõl-mida, nagu korteri üürimine, auto müük või raha laenamine. „Vajasin kiiresti voli-kirja ema eest postipaki kättesaamiseks,” räägib Dokud.ee eraklient Maria Tammist. „Kuna ei soovinud hakata ise uurima, kui-das seda koostada, siis pakkus Dokud.ee head alternatiivi.”

Firmadel aitab Dokud.ee kiiresti lahen-dada olukordi, kui on vaja sõlmida töövõ-tuleping või see erakorraliselt lõpetada. Samuti saab väikeettevõte lahendada varalise vastutuse lepingute sõlmimist, koostada konfidentsiaalsuslepingut ja eraldi töölepingut juhatuse liikmele. Dokud.ee teenuseid kasutava firma Beebikeskus tegevjuht Margus Hallik kiidab veebikesk-konna pragmaatilisust ja aja kokkuhoidu. „Äritehingutes loeb tihti otsustavus ning dokumentide vormistamisel ei ole võimalik oodata päevi,” sõnab Hallik. „Oleme mitme juriidilise dokumendi osas saanud kiiresti abi Dokud.ee dokumendi koostamise liht-sast ja mugavast lahendusest.”

Lisaks sellele, et veebikeskkonna abi-ga saab vajalikud dokumendid kiiresti koostada, on selle kaudu lihtsamad lepin-gud väga taskupärase hinnaga. „Kui advo-kaadibüroodel on keskmine tunnihind 120 euro ringis ja õigusbüroodel umbes 70

Dokud.ee aitab lepinguid sõlmidaEesti internetifirma Dokud.ee pakub eraisikutele ja ettevõtetele võimalusi koostada vajalikke lepinguid, mida igapäevaelus enim vaja läheb. Lepingu vormistamiseks kulub umbes 15 minutit ja hind on mitu korda soodsam kui õigusabiga tegelevatel firmadel.

eurot, siis meie teenused on kõik alla 10 euro,” sõnab ettevõtte juht Mihkel Rand-rüüt, kes on kasutanud lepingute baaside loomisel oma ala spetsialistide abi. Do-kud.ee meeskonnale andsid nõu õigus-valdkonnas praktiseerivad spetsialistid notaribüroodest, avalikust sektorist, nii kinnisvara- kui ka finantsvaldkonnast.

KuidAS KooSTAdA doKuMenTi

Dokud.ee abiga on vajaliku dokumendi koos-tamine lihtsamast lihtsam. Astuda tuleb kolm netisammu ja vajalik materjal on ole-mas. Esmalt tuleb valida dokument. Nii erak-liendile kui ka ettevõtetele on pakutavate dokumentide osa nähtav koos ja eraldi. Näi-teks eluruumi üürilepingu koostamisel saab klient esmalt tutvuda põhjustega, milleks le-ping on vajalik ning mida tuleb silmas pidada dokumendi koostamisel. Kirjas on ka, et val-mis dokument maksab 7,99 eurot. Tasuda tuleb alles siis, kui leping valmis ja lepingus saab veel 30 päeva muudatusi teha. Esitada tuleb isikute andmed ja objekti aadress. Täi-ta tuleb lahtrid eluruumide kirjelduse osas. Järgmised ettetulevad küsimused on üüri tasumise tingimuste kohta. Lõpuks on või-malik andmed veel üle kontrollida ja vajadu-sel muuta. Järgmises faasis tuleb registree-rida ennast keskkonna kasutajaks. Pärast seda jääb veel tasuda internetipanga lingi vahendusel ja leping saadetakse PDF-kujul e-posti aadressil ning seda võib oma kontolt

Advokaadibüroode keskmine tunnihind on 120 ja õigusbüroo-del umbes 70 eurot. Dokud.ee teenused on kõik alla 10 euro.

Autor: betty ester-Väljaots28


eeSti Firma

Auto müügileping; vara tasuta kasu-

tamise leping; juhatuse liikme leping,

varalise vastutuse kokkulepe; le-

pingu korralise lõpetamise avaldus;

töölepingu katseajal lõpetamine;

eluruumi üürileping; käsundusleping;

võlakiri; tööleping; tähtaja ületanud

arve hoiatus ja laenuleping eraisikule

on vaid mõned dokumentide nime-

tused, mille koostamisel Dokud.ee

abi pakub. Täpsemaks tutvumiseks

dokumentide koostamise võimalus-

tega polegi muud, kui lüüa netikülje

aadressireale dokud.ee. Tähele tu-

leks panna ka igal dokumenditäitmi-

se leheküljel paremal kõrval rippuvat

abiteksti, mis aitab dokumenditäitjat

võimalike küsimuste puhul. Kui aga

abitekstist jääb väheks, saab Dokud.

ee keskkonna spetsialistile ka helis-

tada ja küsida täpsemalt probleemile

lahendust. Abinumber on aga mõel-

dud eelkõige tehniliste küsimuste

lahendamiseks, sest telefoni teel õi-

gusabi Dokud.ee ei paku.

LaI vaLIK

alla laadida. Andmetele, mida lepingu täitmi-seks edastate, on ligipääs ainult nende looja kasutajanime all registreerunutel. Dokud.ee ei salvesta loodud dokumente, vaid kasu-tajal on võimalus need andmete baasilt iga kord ise taas luua. Soovimatu ligipääsu ta-kistamiseks hoiab Dokud.ee andmeid turva-listes serverites, mis on kaitstud autorisee-rimata ligipääsu eest. Ligipääsu piiramiseks kasutatakse turvalist õigustesüsteemi ja

andmed on kaitstud krüpteeringuga.Dokude süsteem on üles ehitatud viisil,

mis võimaldab dokumente ja lepinguid koos-tada enamikuks juhtudeks. Siiski ei maksa arvata, et kliendil enam netivälist õigusabi vaja pole. Kui tegemist on väga spetsiifiliste ja tavapäratute olukordadega, on soovitatav pöörduda juristi või advokaadi poole. Samuti tuleks pöörduda juristi või advokaadi poole, juhul kui vajatakse esindamist kohtus, sest

Dokud.ee pakub esialgu lihtsamaid lepin-guid. Mihkel Randrüüti arvates aga tuleks nii isiklikke kui ka firmaga seotud kokkuleppeid võtta tõsiselt ning ajada asju kohe õigesti. Üks korralikult koostatud ja allkirjastatud dokument võib ära hoida hilisemad palju suuremad paberite täitmised ja muud eba-meeldivused.

doKud.ee AVAb VArSTi KAubAMAjA

Alles 2011. aasta alguses EAS-i toel te-gevust alustanud veebifirmal on suured plaanid. Suvel teenust testinud koostöö-partnerite rahulolu annab tõuke ettevõtte õigusteenuste pakkumisi laiendada, see-ga tasub dokude küljel silma peal hoida. Mihkel Randrüüt näeb Dokud.ee-d õigus-kaubamajana. Esialgu ei taha ta lähemalt kõiki plaane avalikustada, kuid üheks võimaluseks pakutakse dokude kliendile näiteks firmaga koostööd tegevate õigus- ja advokaadifirmade teenuseid, mis veebi-keskkonna raamist väljuvad, kliendile 30% soodsamalt. Idufirma juhi Mihkel Randrüü-ti mõtetes on samasugust dokumentide koostamise veebiteenust pakkuda ka vä-listurule ning tulevikus aidata eestlastel ka rahvusvaheliste dokumentide koosta-misega kergemini hakkama saada.

29


eeSti Firma

Kas Eestil on õppida Suurbritannia elektrituru reformidest?Eestil seisab ees elektrituru täielik avanemine 1. jaanuaril 2013, mis on energiapoliitilisest ja -majanduslikust seisukohast võttes radikaalne muutus, millega jäetakse seljataha ajajärk, kus elektri tootmine ja müük ei toimu mitte turureeglite järgi, vaid seadusesse kirja pandud normide kohaselt. Lisaks sellele on Eestil oluline panus anda Euroopa Liidu liikmesriikide poolt aastaks 2020 seatud kliima- ja energiaeesmärkide 20-20-20 saavutamisse, et tõsta Euroopas taastuvenergia osakaalu 20 protsendile, suurendada 20 protsendi võrra energiatõhusust ja vähendada kasvuhoonegaaside heitgaase 20 protsendi võrra. Kui hästi või halvasti tuleb Eesti nende kahe suure ülesande täitmisega toime, saame me paremini hinnata tulevikus.

Autor: Moonika Kukke, Advokaadibüroo Glimstedt energiaõiguse jurist,

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna doktorant • Foto: reuters

Mineviku pärand: Battersea kunagine elektrijaam on Euroopa suurim tellistest hoone.

30


eeSti Firma

Kindlasti tasuks Euroopas ja miks ka mitte mujal maailmas ringi vaadata, et õppida teiste riikide kogemustest,

kes samasuguste väljakutsetega on pidanud või peavad toime tulema. Parimaks näiteks Euroopast on kindlasti Suurbritannia, kes oli üldse esimene Euroopa riik, kus 1989. aastal elektriseaduse vastuvõtmisega pan-di alus elektrituru avamisele. Teine Euroopa kants, mis novaatorlikult asus oma elektri-turge vabatahtlikult avama, olid Põhjamaad 1990-ndate alguses. Ülejäänud Euroopa rii-gid nii innukad ei ole olnud ja nende tagant-sundimiseks on nüüdseks ühtekokku juba kolmel korral – 1996, 2003 ja 2009 võetud vastu direktiivid elektriturgude avamiseks ja Euroopa elektri siseturu loomiseks.

Suurbritannia lähiajaloos on toimunud kokku kaks olulist elektrituru reformi, mis on avaldanud mõju ka kogu ülejäänud Eu-roopa energiapoliitikale. Esimene reform toimus 1990-ndatel, kui otsustati Briti elekt-riturg avada. Teine sai avalöögi käesoleva aasta juulis, kui Briti valitsus esitles avalik-kusele Valget Raamatut, mis lubab brittidele aastaks 2030 vähese süsinikusisaldusega varustuskindlat ja mõistliku hinnaga elekt-rivarustust.

Tagasi tulles Suurbritannia elektrituru esimese reformi juurde, siis Briti elektritu-ru avamise mudelit on uuritud maailmas kõige enam ja jõutud järeldusele, et see oli lõppkokkuvõttes edukas. Briti elektrituru ümberkorraldamise käigus erastati aastatel 1990–1991 ühtekokku 14 elektri jaotamise ja müügiga tegelevat integreeritud ettevõtet ilma riikliku sunnita eraomandisse (elektri müüjate ja jaotusvõrguettevõtjate eraldami-se kohustus nähti seaduses ette alles 2000. aastal). Endine suur elektritootja ja põhi-võrguettevõtja Central Electric Generating Board jagati kõigepealt tegevuste põhiselt kaheks eraldiseisvaks ettevõtteks: tootjaks ja põhivõrguettevõtjaks. Seejärel jagati toot-ja omakorda kolmeks tootmisettevõtteks eesmärgiga suurendada turul tegutsevate tootjate arvu ja panna nad omavahel konku-reerima.

Elektribörs loodi Suurbritannias 1990. aastal, mis soosis äsja erastatud elektri jaotus- ja müügiettevõtjaid ehitama ka oma kombineeritud gaasiturbiinidega tootmis-jaamu ning müüma toodangut elektribörsil, mis aitas kaasa elektri hulgiturul likviidsuse saavutamisele.

Elektrituru avamise käigus tagati tarbi-jatele järk-järgult õigus hakata endale ise elektri müüjat valima. Esmalt anti elektri müüja valimise õigus 1990. aastal 5000-le suurele äritarbijale, nelja aasta pärast juba 50 000-le keskmise suurusega äritarbijale ning aastast 1998 saavad kõik äri- ja kodu-tarbijad valida endale ise elektri müüjat. Aja-vahemikus 1998–2008 olid umbes pooled elektritarbijad kasutanud oma õigust elektri müüjat vahetada.

Gaasi- ja elektrituru regulaatorid, mis algselt olid eraldi ametiasutused, ühendati 1999. aastal üheks tugevaks energiaturu regulaatoriks (Ofgem), kes ajavahemikus 2000–2008 kaotas järk-järgult kõik regu-leeritud elektri piirhinnad.

Milline on olukord Briti elektriturul aga praegu, kui elektrituru avamise algusajast on möödunud kakskümmend aastat, ja miks on vaja elektriturgu Inglismaal taas kord reformida?

Teise reformi vajadus on tingitud sel-lest, et praegune elektriturukorraldus ei ole jätkusuutlik. Suurbritannia fossiilsete

kütuste import moodustab käesoleval ajal kolmandiku kogu riigi vajaminevatest ener-giaallikatest ja lähema 15 aasta jooksul en-nustatakse, et sõltuvus kütuste impordist saab olema juba pool kogu energiaallikate vajadusest. Enamus elektrist toodetakse gaasturbiinjaamades, mille kütuseks vajali-kust gaasist 60 protsenti imporditakse Ve-nemaalt ja Lähis-Idast. Viimane tuumajaam ehitati Inglismaale 1987. aastal. Taastuve-nergia kasutamise osas on Suurbritannia Euroopa 27 liikmesriigi seas päris lõpus – 25. kohal, kusjuures taastuvenergia osa-kaalu eesmärk aastaks 2020 on Inglismaal 15 protsenti. Järgmise kümne aasta jooksul vajaks asendamist ligi veerand Briti vanane-nud elektrijaamadest (20 GWh). Energiaturu regulaatori Ofgem prognooside kohaselt tu-leks Briti elektrisüsteemi aastani 2020 teha investeeringuid 110 miljardi naela ulatuses, mis tähendaks kümne aasta jooksul iga päev 30 miljoni naela suuruse investeeringu tegemist. Sellise investeeringumahu juures ehitataks 20 uut elektrijaama ja nende võr-guga ühendamiseks vajalik infrastruktuur.

Praegu omavad Suurbritannia energia-turul kuus suuremat elektri ja gaasi müüjat (Southern Electric, E.ON, EDF Energy, Bri-tish Gas, Scottish Power, nPower) 99%-list turuosa, lisaks tegutseb turul hulgaliselt väiksemaid elektri müüjaid. Elektrit müüak-se tarbijatele vabaturu hinnaga, mis aga näiteks selle aasta augustis oli võrreldes kahe eelmise kuuga suurendanud tarbijate

Aastast 1998 saavad kõik äri- ja kodu-tarbijad valida endale ise elektri müüjat.

Taastuvenergia kasutamise osas on Suurbritannia Euroopa 27 liikmesriigi seas päris lõpus – 25. kohal.

31


eeSti Firma

elektriarveid 11–18 protsenti, millega tar-bijad ilmselgelt rahul ei ole. Briti valitsuse ennustuste kohaselt kasvaks ilma teise elektrituru reformi elluviimiseta tarbijate elektriarved aastaks 2030 200 naela aas-tas, kui aga viia läbi valitsuse kavandatud reform, jääks elektriarve suurenemine 160 naela juurde.

Milles siis seisneb Suurbritannia tei-ne elektrituru reform, mille Suurbritannia energia ja kliimamuutuste riigisekretär Ch-ris Huhn 12. juulil 2011. välja kuulutas ja mis peab olema siduvaks regulatsiooniks muudetud hiljemalt 2013? Varustuskindla, vähese süsinikusisaldusega ja mõistliku hinnaga energiapoliitika koosneb ühtekok-ku viiest komponendist, mis kõik põhine-vad investorite usalduse loomisele. Esiteks soovib valitsus riigi eelarves ette näha sü-siniku miinimumhinna, et tagada süsiniku õiglasem hind ja anda investeeringute va-jaduse kohta selge signaal. Teiseks edasta-takse avalikkusele selge sõnum, et vähese süsinikusisaldusega elekter on tulevikus energiaportfelli lahutamatuks osaks. Sel-leks tahetakse kehtestada uus taastuvener-gia toetamise tariifipõhine süsteem, mille alusel toetatakse taastuvenergia tootmist selgete, stabiilsete ja etteennustavate ra-havoogude põhimõtetest lähtuvalt. Samuti on kavas välja töötada vähese süsiniku-sisaldusega elektri tootmise toetamiseks

hinnavahe leping, mis tähendab seda, et kui elektri turuhind on kokkulepitust mada-lam, siis kompenseeritakse tootjale hinna-vahe ja kui elektri turuhind on kõrgem, siis maksab tootja liigselt teenitud tulu lepingu teisele poolele tagasi. Kolmandaks soovi-takse kehtestada fossiilset kütust kasuta-vatele uutele elektrijaamadele kasvuhoone heitgaaside emissiooni lubatud normid, et panna paika üheselt see, kui palju on uutel jaamadel lubatud emiteerida kasvuhoone-gaase. Uusi fossiilseid kütuseid kasutavaid elektrijaamu ei tohi tulevikus ehitada ilma süsiniku kinnipüüdmise ja säilitamise sead-meteta. Neljandaks on kavas välja töötada uus tootmisvõimsuste jagamise süsteem, mis peab tagama elektrisüsteemi varus-tuskindluse. Kõne all on kaks alternatiivset lahendust, millest esimesel juhul on olemas riiklik strateegiline tootmisvõimsusreserv, teisel juhul viidaks riigi tootmisreservvõim-

suste tagamiseks läbi kõigile tootjatele ava-tud pakkumismenetlused. Viiendaks tuleb kehtestada seni kehtinud süsteemilt uuele süsteemile ülemineku regulatsioon, näiteks taastuvenergia ostukohustuselt järk-järgult üleminek tariifipõhisele toetussüsteemile, et tagada senise poliitika raames tehtud ja kavandatud investeeringute kaitse.

Kui vaadata kõrvalt seda, kuidas Inglis-maa oma elektriturgu praegu reformib, siis tuleb nentida, et see toimub muudatuste protsessi teadliku juhtimise kaudu, kus kõigepealt tehakse ühiskonnale selgeks, et muudatusi on vaja, seejärel töötatakse need välja ja protsessi lõpetuseks on kindel kavatsus need juurutada. Reform toimub laiapõhjalise diskussiooni käigus, kus nii valitsus, ettevõtjad, tarbijad kui ka muud hu-vigrupid on kaasatud poliitika kujundamisse ning kogu protsess on väga avatud. Valitsu-se poolt on välja öeldud selged prioriteedid ning avalikkusele püütakse anda piisavalt informatsiooni ja selgitusi nii selle kohta, millised on tulevikuväljavaated siis, kui jät-kata vanaviisi, kui ka selle kohta, milliseid tulemusi loodetakse saavutada siis, kui viia läbi reform. Investorid ja tarbijad on seejuu-res kaks kindlat huvigruppi, kelle ootuste-ga arvestamine on seatud esmatähtsaks. Võrreldes eelkirjeldatut Eesti elektrituru re-formimisega, siis jääb meil tihtipeale avatu-sest ja koostöövalmidusest vajaka.

Reformiga peab ava-likkus saama selge sõnumi, et vähese süsinikusisaldusega elekter on tulevikus energiaportfelli lahu-tamatuks osaks.

Draxi elektrijaam annab seitse protsenti Suurbritannia elektritoodangust.

32


aJuJaht

Inimesed, kes „Modernist Cuisine’i” näe-vad, hakkavad seda endale ihaldama. Seepärast tuli ühel maikuu hommikul

Bellevue’st Washingtoni osariigist oma ime-asja tutvustamiseks New Yorki meeskond, mis kulutas kuus aastat, et luua see elusuu-rune viieköiteline teos. Ja seepärast kogu-nes Tim ja Nina Zagati kutsel Jean-George’i, Jean-George Vongerichteni põhirestorani rühm kokkasid, kriitikuid ja telestaare (nii esinduslik seltskond, et ühe osavõtnu sõ-nul „võiks kõiki neid inimesi veel kokku tuua vaid mõni matus”.). Nad tulid kohtuma Nat-han Myhrvoldiga, kes andis idee ja raha raa-

Kokakunsti täiustamine tehnoloogia abigaMicrosofti endine tehnoloogiajuht lõi hiiglasliku köögikunsti õpiku, mis võib muuta seda, kuidas me sööma. Tõlge ajakirjast MIT Technology Review.

matu tarbeks, mille loomine läks nii kalliks, et ta keeldub ütlemast, kui palju ta kulutas (peale selle, et seda oli rohkem kui miljon, aga vähem kui kümme miljonit dollarit). Nad tahtsid maitsta sous-vide-meetodil 72 tundi valminud suitsuliha, enne praadimist vede-lasse lämmastikku pistetud kartulilaaste, tsentrifuugis keerutatud puuviljamahlu, seeneomletti, mille muutis triibuliseks pulveriseeritud seentest taigen, nii et see meenutas polstritükki, täiuslikult sfäärilise, maagilisel kombel värskelt keedetud muna-kollasega otse keskel. Aga nad tahtsid väga näha raamatut.

Autor: Corby Kummer, ajakirja The Atlantic vanemtoimetaja ja Boston Globe’i

toidukriitik • Fotod: MiT Technology review

Pikk soe vann. Üks uus köögitööriist on veetsirkulaator sous-vide-kokanduse tarbeks. Kotti suletud toit võib kontrollitud temperatuuril valmida mitu päeva.

33


köögipiiBel

Ja see on ilmeline ese. „Modernist Cuisine’i” viis köidet sisaldavad 1522 ret-septi ja 1 150 000 sõna 2438 leheküljel, millest peaaegu igaüks on illustreeritud värvifotode ja graafikutega, tosinate seni-nägematute fotodega ilusatest värvikee-ristest, mis võiks olla tekstiilidisainid, kuid osutuvad eluohtlikeks patogeenideks; või skulptuuritaolistest objektidest, mis võiks olla välikunstiinstallatsioonid, aga on hoo-pis läbipaistvasse želatiini uputatud jõe-karbid; või pahvikslöövad anatoomiavaa-ted vaevarikkalt kooritud homaarist või nülitud merikuradist või tervest kanast; või imetlusväärsed ristlõiked köögivarus-tusest, mille kohta te poleks aimanudki, et neid saab või tulekski pooleks saagida, nagu ahjud, kuuma õli täis vokkpannid ja valgeks kuumutatud sütt täis kuppelkaa-nega grill. See kaalub 18 kilo, millest küm-nendiku moodustab ainuüksi trükivärv. Kui Wayt Gibbs, raamatu peatoimetaja, kohtus minuga hiljem samal nädalal Mas-sachusettsi osariigis Cambridge’is Tosca-ninis, jäätisekohvikus ja intellektuaalses

salongis, kus käib palju MIT tudengeid ja õppejõude, avas ta hoolikalt hiiglasliku pappkarbi, mille ta oli vedanud käsikärul Bellevue’st New Yorki ja seejärel Bostonis-se. Kohvikukülastajad jäid vait ja jõllitasid läbipaistvas plastikümbrises hiiglaslikke valgeid köiteid, kirjutas üks neist mulle hil-jem, nagu näinuks monoliiti filmist „2001: kosmoseodüsseia”.

„Modernist Cuisine’i” kauaoodatud aval-damine oli kõige olulisem sündmus toidu-maailmas alates ... nojah, sellel ei pruugigi pretsedenti olla. 6000 eksemplari, mis Myhrold eraviisiliselt trükkis – vastupidi konservatiivsemale nõule, mida talle andsid inimesed, keda ta kirjeldab kui raamatukir-jastamise „jahedamaid päid” –, müüdi kohe läbi tutvumishinnaga 465 dollarit. „Me müü-sime neid 6000 eksemplari kokku 9000,” ütleb Myhrvold rahulolevalt. Ta tellis kiiresti veel 25 000 juurde.

Raamatu tarbeks uuringute läbiviimi-seks rajas Myhrvold 375-ruutmeetrise la-

bori, köögi ja fotostuudio 1700-ruutmeet-risesse kunagisse mootorrattasalongi Bellevue’s, kus pidevalt kasvav kokkade meeskond eksperimenteeris seadmetega, mida tavaliselt leidub vaid arstikabinetti-des, haiglates ja toidu masstootmises, ka-sutades pulbreid ja essentse ja kemikaale, mis samamoodi iseloomustavad pigem toiduainetööstust.

Selline eksperimenteerimine on toi-munud loomulikult juba aastaid, saades kuulsusrikkalt alguse 1990-ndate algul Ferran Adrià restoranis El Bulli Kataloonias ja 1990-ndate keskel Heston Blumenthali restoranis Fat Duck Inglismaal Berkshire’is – mis on kaks põhilist inspiratsiooniallikat Myhrvoldile ning tema meeskonnale, mil-le juhtliikmed õppisid Blumenthali juures. USA-s on ambitsioonikatel noortel kokka-del raske külastada sarnast kokandus-uuringute keskust, kui nad just ei pääse Grant Achatzi restorani Alinea Chicagos. Või kui nad ei olnud väheste õnnelike seas, keda kutsuti ühele 30-käigulistest degus-tatsioonõhtusöökidest Bellevue laboris, mis olid enamasti reserveeritud kokkadele ja tööstusjuhtidele, kes olid meeskonnaga oma teadmisi või seadmeid jaganud, ning ajakirjanikele, nagu mina, kes tahtsid heita pilku sellele, mis toimus nende kolme ot-suste langetamise, retseptide testimise, kirjutamise ja toimetamise aasta vältel, mis avaldamisele eelnesid.

6000 eksemplari, mis Myhrold eraviisiliselt trükkis, müüdi kohe läbi tutvumishinnaga 465 dollarit.

Näitlikustamine. „Modernist Cuisine” selgitab, miks toit valmib vokkpannil kõige paremini siis, kui see panna täpselt tulikuumaks aetud metallpõhja peale. Lõikefoto, üks paljudest raamatus, peab nii üllatama kui ka infot edastama.

34


köögipiiBel

teada nende 30 käigu põhjal, mida laboris proovisin, on turuhinna väljakäimine põh-jendatud sellega, et „Modernist Kitchen” on võrratu sissejuhatus paljudele peamis-tele toidu ja kokanduse tehnikatele. Selle viies köites (õigupoolest kuues, kui arves-tada spiraalköites retseptiraamatut profi-köögi tarbeks) on mitu pikka peatükki, mis on samavõrd kõikehõlmavad ja loetavad ja väärtuslikud kui suvaline raamat, mida olen lugenud teemadel, mis on hädavajali-kud igaühele toidust huvituvale.

Esimene köide sisaldab pikka autori-teetset sissejuhatust toidupatogeenide ja -turvalisuse valda, teemasse, mida kokad ignoreerivad omal riisikol. Teised köited an-navad põhiinfo tervele kokandusele, mitte ainult „modernistlikule” köögile omaste teaduse, koostisosade ja tehnikate kohta. Ja, loomulikult, on raamat teejuht avangardi – kõikehõlmavam ja kasutajasõbralikum kui ükski varemkirjutatu. Mis toitu puutub, siis on raamatus need 1522 retsepti, ning kui te suudate välja käia üsna suure summa ja va-ruda piisavalt köögipinda, et neid proovima hakata – olgu, sellest räägime hiljem.

Ma ei lugenud kõiki 1 150 000 sõna – keegi peale Gibbsi ei ole väitnud end olevat, ütles ta mulle, kui ma veetsin paar päeva Bellevue köögis. (Ta tunnistab ka, et on proovinud ainult mõnd retsepti, sest ta ei ole kokk.) Aga võtan omaks tubli 750 000. Elurõõmsa ja alati entusiastliku Myhrvol-di meediaetteastete vaatamine; raamatu kodulehe külastamine, et näha lahedaid videoid seadmete ja pottide poolekssaa-gimisest või üle musta ekraani tantsivast maisitõlvikust, mis lõpuks plahvatab ning lendab kõrgustesse ja minema, nagu ra-kett; isegi 30 käigu söömine Bellevue’s – miski neist ei valmista ette „Modernist Cuisine’i” lugemise kogemuseks.

Raamatus on kõik disainitud nii, et luge-ja jätkaks lugemist, infokillukestega ser-vades ning lehekülgede pikkuste kõrvale-põigetega tehnikate, kokandustabelite ja „parameetriliste” ja „näidis”retseptidega. Mõni kõrvallugu jätkub mitu lehekülge; need on trükitud valges kirjas mustal taus-tal, nagu ka enamik tabeleid, nii et teksti-vool, kuigi ebatavaliselt keerukas, muutub vaistlikult adutavaks. Nagu ajakirjas või õpikus, annavad alapealkirjad lisainfot ja võtavad teema kokku, luues tunde, et ole-te tabanud põhiteksti olemuse.

Myhrvold ise on äärmise huvi objekt. Microsofti endine tehnoloogiajuht ja pa-tendiinvesteeringute firma Intellectual Ventures asutaja on geenius ja miljardär, kes endiselt rahuldab oma isu poisilike lõbustuste vastu, mille hulka kuuluvad fotograafia ja dinosaurused, kuid mis ena-masti pöörlevad ümber toiduvalmistami-se. See huvi algas üheksa-aastaselt, kui ta peaaegu pani oma ema köögi põlema, kavatsedes tänupüha õhtusöögiks kõike flambeerida. Myhrvold on oma hullu leiuta-ja protsessidele sarmikas, isegi särav kõ-nemees – vastupidi näiteks Ferran Adriàle, kelle kaubamärgiks on messialik inten-siivsus ja täielik kurtus kõigi suhtes, kes ei ole temaga samaväärselt keskendunud loovuse pööristormile, mis pidevalt tema peas ringi puhub. Myhrvoldi hääl on piisa-valt tugev, et tungida esile mitmest raama-tu osast, kuigi neil ei ole autoreid märgitud: kolmanda köite lustakas kirjeldus Grööni-maa-reisist ja mädanenud hai söömisest, mis „ei maitse kana moodi”, kuulub tõenäo-liselt talle. Samuti suur osa suurepärasest peatükist kohvi kohta neljandas köites, kus ta läheb otsima seda, mida baristad kutsuvad „jumala shot’iks”, ja mille käigus ta õpib ning jagab tohutul hulgal infot rös-

timise, jahvatamise, koore vahustamise ja espresso shot’ide valmistamise kohta.

õiguSTATAV Kulu

Mul õnnestus enda kätte saada eksemp-lar, mille Gibbs Toscaninis lahti pakkis. Su-valise köite avamine viib teid otse nende tehnikate eesrindele, mille abiga valmib toit, mis on hoopis teistsugune, kui kee-gi on maitsnud väljaspool El Bullit või Fat Ducki või Alineat.

Kuid kõrgtehnoloogilised mänguas-jad ja futuristlik toit ei ole põhjus, miks te peaksite minu meelest panema end oote-nimekirja ja kulutama 625 dollarit, mis teos praegu maksab (kui te ei taha kulutada tuhat või rohkem dollarit, mida küsitakse „kasutatud” eksemplaride eest). Kuigi osa futuristlikust toidust on imehea, nagu sain

„Modernist Kitchen” on võrratu sissejuhatus paljudele peamistele toidu ja kokanduse tehnikatele.

35


köögipiiBel

Sarnasus ajakirjade ja õpikutega ei ole juhuslik. Myhrvoldi ning Chris Youngi, teadlast ja Fat Ducki endist kokka, kes on märgitud autoriks koos Max Bilet’, teise Fat Ducki õpilase ja Bellevue köögi peako-kaga, mõjutasid illustreeritud Time-Life seeria kokaraamatud 1970-ndate lõpust ja 1980-ndate algusest – raamatud, nagu nende omagi, mille olid koostanud aja-kirjade ja raamatute maailma veteranid, kes teadsid, kuidas maksimaalse teabe-väärtuse saavutamiseks teksti ja fotosid ühendada. Gibbs, kes on olnud Scientific Americani reporter ja toimetaja ning omab laiu kogemusi illustreeritud trükiste loo-misel, tegutses produtsendina kokku 44 kirjutaja, fotograafi, disaineri, faktikoguja ja toimetaja meeskonnas, kelle ühendatud jõupingutused annavad elu ja põnevuse igale lehele.

Myhrvoldi on pilgatud, et ta tegi raa-matu, vanamoodsaima kõigist asjadest, mitte viiedollarilise rakenduse. Tema vas-tus: „tõeliselt hea” elektrooniline versioon, interaktiivsete retseptidega, põhiliste tehnikate animatsioonide ja videolõiku-dega olnuks projektina „suurem kui selle raamatu tegemine”. Raamat on endiselt parim viis säärase infohulga avaldamiseks ja spiraalköites lisa on vastupidi iPadile veekindel. Ja mõne erandiga (nagu suur osa neljandast köitest, mis on peamiselt pühendatud paksenditele, geelidele, emul-sioonidele ja vahtudele –uutest kokatrik-kidest kõige trikirikkamad) ei kaldunud mu tähelepanu kunagi kõrvale.

lAhedAd TööriiSTAd

Raamat, mille muudaks igale kokandusõ-pilasele kohustuslikuks, on teine köide, mis käsitleb tehnikaid ja varustust, andes parima kirjelduse, mida mina näinud, põ-hiprotsesside, nagu küpsetamise ja praa-dimise kohta. See on ka köide, mis loeb üles mänguasjakasti sisu. Number üks on sous-vide-veevann – tööriist, mis esineb kõikjal retseptides, eriti liha puhul. Suu-rem osa köitest, mitte just üllatuslikult, arvestades projekti algupära eGullet’ suht-lusfoorumina, mille Myhrvold avas sous-vide-meetodi kohta, on pühendatud sel-lele tehnikale, mida Myhrvold ja palju teisi kokkasid hindavad täpse kontrollitavuse ja etteaimatavuse pärast. Tänu kokkadele, nagu Achatz, Thomas Keller (kes kirjutas meetodist raamatu) ja Philip Preston, kes töötab PolyScience’i, kontrollitud tempe-

ratuuriga seadmete valmistaja heaks, kes tegi tihedat koostööd Achatzi ja Myhrvol-diga, on veevann arenenud teaduslabori „sukeltsirkulaatorist” peaaegu taskukoha-seks köögiriistaks.

Mul ei ole sous-vide’i jaoks kannatust ning ma leian, et see annab lihale ja kala-le liiga pehme tekstuuri. Seade, mille ma tahaksin osta, on kombineeritud kuiv- ja aurkuumutus kombiahjust, mis seni ei ole leidnud Prestoni-taolist tootjat, mis oleks valmis te-gema Williams-Sonoma (tippklassi majapidamistarvete jaemüüja – toim) rahvale sobiva. Leidub pisikesi hinnaga 2000 dollarit, kuid neisse ei mahu peaae-gu midagi; mudelid, mis ei ole oluliselt mik-rolaineahjust suuremad, võivad maksta 12 000 dollarit ja autorite sõnul läheb neid vaja kaks. Siiski, asjaolu, et need ahjud su-latavad, aurutavad, keedavad ja röstivad, muudab need minu jaoks samavõrd meel-divaks kui mikrolaineahjud – mida autorid südantsoojendaval moel soovitavad köö-giviljade keetmiseks, õrnade ürtide praa-dimiseks ja aedviljamahlade „täiuslikuks pulbriks” muutmiseks.

Autorid koostavad nimekirja lahedatest asjadest, mis on paljudele kodukokkadele kättesaadavad, nagu digitaalkaalud ja -ter-momeetrid; gaseerija vahu tarbeks; kohvi külmalt tõmbamise komplekt, millega saab paljude lõhnaainete ekstrakte lisaks koh-vile; ja minu lemmikriist igaks otstarbeks, kiirkeedupott, mida ma kasutan peaaegu igal õhtul. Põhjus, miks kiirkeedupotis val-mistatu on täiesti läbipaistev, juhivad nad tähelepanu, seisneb selles, et selles vesi kunagi ei kee, ja keemisest tingitud liiku-mine ongi see, mis emulgeerib õli ja tekitab tavatoidus sodi. Nad annavad igapäevaseid vihjeid seadme kasutamiseks, sealhulgas risoto valmistamine (ammune piinlik sa-ladus ajahädas itaalia kokkade seas, kes paljastavad selle alles siis, kui kiita nende risoto headust) ja kaltsiumkloriidi lisamine

keeduveele, et oad pehmeneksid ilma lõhki minemata.

Töövahend, mille kohta paljud pro-fessionaalsed kokad võivad leida, et nad seda vajavad, on tsentrifuug, mis maksab 10 000 kuni 30 000 dollarit ja võib võtta samavõrd ruumi kui pesumasin. Myhrvold kasutas tsentrifuugi, et puhastada tsitru-seliste ja sous-vide-banaanide mahlasid, mis muutusid läbipaistvaks ja seerumli-kuks. Thomas Keller, Yountville’is Calfornias asuva French Laundry kokk, otsustas, et vajab tsentrifuugi, kui nägi Bellevue laboris rasvaste tahkete osiste eraldamist her-nestest „hernevõi” valmistamiseks, mis on laialimääramiseks piisavalt paks ja täiesti pehme.

Ja mõni kokk võiks tellida paagitäie ve-delat lämmastikku, mis koostajate sõnul jääb kasulikkuselt alla vaid sous-vide-vee-vannile. Toidu kastmine enne praadimist ve-delasse lämmastikku – „krüopraadimine”, kutsub seda labor – muudab näiteks kuubi-kuteks lõigatud sealiha või sous-vide-kana või kartulilaastude välispinna kuumaks ja krõbedaks, samas kui sisemus läheb lihtsalt soojaks ja mitte üleküpsenuks. See muudab hõlpsamaks ka pehmete toitude õhukeseks viilutamise või jahvatamise. Loomaliha kuubikud võib panna hakklihamasinasse, tõmmata sellest välja paralleelsete ribade-na ja hoolikalt rullida plastikusse mässitud silindritesse. Pärast vedelasse lämmastik-ku kastmist lõigatakse need ümmargusteks viiludeks ja frititakse hamburgeriteks, mis,

Tippkokk Jean-Geor-ges Vongerichten: Ma proovisin lihaliimi ja ma lihtsalt ei saa aru – milleks on mul vaja lihaliimi?

Roa „part Apiciuse moodi”, mis on lugupidamisavalduseks samanimelisele rooma kokale, geelistatud komponendid.

36


köögipiiBel

rootor-staator homogenisaatoris tehtud suitsuvõi, mis mattis enda alla õrna tüki värskelt püütud, kahjuks soolatud albiin-olõhet (keedetud sous-vide, loomulikult).

Kuid need on isikliku maitse küsimused ja õhtul, mil külastasin Bellevue’d, olin igal hetkel lummatud. Nagu ka pärast hommiku-sööki Jean-Georges’is, lahkusin veendumu-sega, et need tehnikad ja koostisosad saa-vad tuleviku kokkadele hädavajalikeks. On liiga vara arvata, kuidas neid rakendatakse ja milliseid kõige sagedamini kasutatakse, aga minu tunne neid 30 käiku maitstes oli, et homogenisaatorite ja tsentrifuugide hin-dade langedes, paksendite muutudes ker-gemini leitavaks ja isegi vedela lämmastiku saades tavaliseks professionaalsetes ning seejärel koduköökides, hakkame tegema oma ketšupit ja paljusid teisi põhitoiduseid ning hakkame valmistama sedavõrd hari-likke toite, nagu praekana ja hamburgerid täiesti erineval moel.

Iga viimane kui kuulus kokk, olgu ta kui iganes juurdunud klassikalistesse tehnika-tesse, on juba huvitatud. Paar tundi pärast Zagati hommikusööki veenis Vongerichten mind jääma lõunaks, et proovida degustat-sioonimenüüd, mille ta andis kokk Daniel Boulud’le sünnipäevakingiks. Ta ei saatnud meile 30 käiku, kuid nende arv lähenes ka-hekümnele, ja aroomid olid selline muusi-kaline kompositsioon, milles varieerus he-litugevus ja intensiivsus, kuid mitte kunagi virtuoossus. Peaaegu üheski neist ei kasu-tanud ühtegi „Modernist Cuisine’is” kirjelda-tud uut tehnikat; peaaegu kõigis neist püüti leida innovaatilisi, kuid mitterevolutsioonili-si mooduseid, et saada maksimaalset mait-set ja lõhna ürtidest, kalast ja lihast, mida Vongerichtenil köögis oli.

Aga Vongerichten rääkis mulle, et ta val-mistub saama mitte päris varaseks raken-dajaks, kuigi „Ma proovisin lihaliimi ja ma lihtsalt ei saa aru – milleks on mul vaja liha-liimi?” Kui me rääkisime raamatust pärast lõunat – ta oli selle läbilapanud hommikul, nagu laps oma esimese mänguraudteega – oli tema silmades pilk, mis oli korraga igat-sev ja otsusekindel. „Ma pean tegema burge-reid, mis on nii muredad,” ütles ta. Veel üks vedela lämmastiku paak müüdud.

Autoriõigused 2011 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services

nagu Jean-Jaques Vongerichten hämmas-tusega kirjeldas, on mahlased ja muredad, olemata rasvased ega kõvad. Kuid moder-nistide rühma täiskasvanud võluripoisid kasutavad külmutusvahendit, tunnistavad nad, „peaaegu iga toidu puhul,” sest see on „lihtsalt lõbus” – näiteks „krüopurustada” oliiviõli garniiriks.

VõiMAluSed

Kolmas köide, loomadest ja taimedest, on korraga anatoomia õpik ning teejuht, kuidas proteiinid ja kiulised taimed reageerivad kuumusele. Lihast rääkiv alajaotus sisaldab imelisi värvidiagramme musklikiududest ja kollageenist, mis suudavad paremini kui miski muu, mida mina olen näinud, selgita-da liha struktuuri ning teha selgeks, miks erinevad lõigud erinevalt valmivad. Köögi-viljade osa on märksa lühem, peegeldades võib-olla kokkade huvisid. (Nad näivad siiski olevat äärmiselt huvitunud piparde tera-vusskaalast.)

Neljas köide, koostisosadest ja etteval-mistusest, pühendab enim ruumi paksen-ditele, kuna tegu on „tõesti parima ajaga ve-deliku paksendamiseks”. Ma täiendasin hea meelega oma teadmisi viskoossuse ja ve-delate geelide kohta ning avastasin, et algi-naat, hüdrokolloid, mida saadakse pruunve-tikatest, on võtmeks „sfääristamisel”, mille Adrià on muutnud peaaegu sama populaar-seks ja levinuks kui vahud. Kuid igaühele, kel ei ole kavas osta tooteid, nagu Ultra-Sperse 3 või Ultra-Tex või N-Zorbit M või isegi ksan-taankummi – mis kõik ilmuvad aina sageda-

mini modernistlikesse köökidesse ning mis esinevad tosinates ja tosinates raamatu retseptides –, on tegu raamatu kõige vähem

haarava osaga.

Ma väidaksin, et gurmeetoitude retseptid viiendas köites muudavad raamatu kiiremini aegunuks kui üks-

ki teine osa. Need on mõeldud näita-ma võimalusi, mida pakuvad kõik need

tehnikad ja koostisosad, mida me oleme õppinud ülejäänud köidetes, ning tõen-dama esimeses köites esitatud väidet, et kogu ajalugu viib vältimatult nendeni. Nii täiendatakse ja kohandatakse klassikalisi retsepte, kasutades täiskomplekti aega-nõudvaid etappe, mida vähesed koduko-kad prooviks. Blanquette de veau, klassi-kaline vasikahautis, vedeldatakse soojaks kreemiks nimega „veiseliköör”, mis eeldab rootor-staator homogenisaatori ja tsent-rifuugi kasutamist. Boeuf en gelée, pigem kuum kui külm geel, nõuab kodustehtud härjasabade, ksantaankummi ja madala-atsüülilise gellani olemasolu.

Mõni kokk võib kõike seda proovida – võib-olla ambitsioonikad professionaalid, kes ei ole saanud üheski uue laine köögis õppida, võib-olla pooleldi kinnisideede küüsis hobikokad. Kuid mina ei ole üks neist ja 30 käiku Bellevue’s, millest iga-ühte ma proovisin ning märkmeid tegin, ei pööranud mind usku. Mõni aroom ja tekstuur oli ilmutuslik: selge, tugev „veise-tee”, mis tuli sous-vide-kotist; kakaost tehtud pasta, midagi, mis on võimatu ilma gluteeni lisamata (kakaopulbris ei ole kleepevalku), koos sous-vide-meetodil valminud püreestatud kuivatatud meresii-likuga. Kuid suur osa sellest näib lihtlaba-se trikitamisena: külmkuivatatud maisitõl-vikud ning pruuni või ja laimi ja tuha pulbrid mehhiko tänavatoidu maisi elote versioo-nis, kus pulveriseeritud rasv jäi keelele ebameeldivalt õlisena; seene ja peekoni supi kreem, immutatud tumeda misoga ja geelistatud ülearu intensiivseks vahuks;

Iga viimane kui kuu-lus kokk, olgu ta kui iganes juurdunud klassikalistesse tehni-katesse, on juba huvi-tatud.

37


köögipiiBel

Eesti videoproduktsioonifirma arendab kaame-rastabilisaatorit, millega viia Hollywoodi proffidele mõeldud tehnika laiadesse massidesse.

Foto- ja videoproduktsioonifirma Hotshot Studios sai augusti lõpus EAS-ilt 12 000-eurose innovatsioo-

niosaku toetuse kaamerastabilisaatori tootearenduseks. „See raha läheb mui-dugi meist endast mööda ja jõuab Tartu Ülikooli, kus valmistatakse ja katsetatak-se prototüüpi,” tuletab Hotshoti juhatuse liige Taaniel Reimers meelde innoosaku jagamise printsiipi – toetuse ei saa mitte taotleja (ettevõte), vaid koostööpartner (ülikool).

Kaamerastabilisaator on vibukujuline vidin (kõige lihtsam on vaadata kõrval-olevat fotot), mis kinnitatakse käeshoi-tava videokaamera alla. Selle ülesanne on konkreetne: vähendada kätevärise-mist ja kaamera kõikumist, mis käest filmides pildi kvaliteeti halvendab. Turul domineerib praegu Merlin steadycam, Hollywoodi kaameramehe Garret Browni leiutis. „Merlini pealt me võtsime snitti,” tunnistab ka Reimers ausalt. Aga see ei ole pelgalt kopeerimine. Reimers räägib, et päevast päeva videotöös sees olles ostetakse kogu aeg kallist tehnikat, kuid peaaegu kunagi ei ole see tehnika täieli-kult sobiv, kogu aeg tuleb ise täiustada, ümber ehitada ja seadistada. „Merlinit on keeruline kasutada ja see väga keeruliselt seadistatav,” kirjeldab Reimers. Lisaks veel ka hind. Eestis on paar kohta, kus seda umbes 800 euro eest osta saab. Eks Hollywoodi taust ja bränd selle hinna ku-jundavad. „Meie tahame hinna tuua 300–400 euro peale ja viia toode proffide seast laiematesse massidesse,” ütleb Reimers.

Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: hotshot Studios, Adreal

Need laiemad massid ei tähenda mui-dugi igat videokaamera ostjat. Reimers sõnastab sihtgrupina fotoentusiastid. Nemad pole päris profid, aga ei ole ka turistid, kes bussiaknast mööduvaid mägesid pildistavad ja filmivad. Pigem ikka tugevad harrastajad, kes ostavad tuhandeeurose kaamera, kes õhtul pä-rast tööd spetsiaalselt välja pildistama lähevad, kes suguvõsa kokkutulekul videokaamera haaravad – seda tüüpi inimesed. Kui vaadata kallimate (aga mitte proffidele suunatud) kaamerate läbimüüki, siis maailmas võiks neid ini-mesi tegelikult olla vaat et saja miljoni ringis. „Täiesti selge, et me ei tee seda toodet Eesti jaoks,” ütleb Reimers „Turg on väike ja siin on ka 300–400-eurone hind liiga kõrge. Algusest peale mõtleme välismaale.”

Eesmärgiks on umbes kuu ajaga töö-tavad prototüübid, kaks kuni neli erinevat varianti valmis saada. Samal ajal tegele-takse aktiivselt tootmisküsimuse lahen-damisega. Mingid osad on küll mõttekam allhankena sisse osta, kuid Reimersi sõnul pole kaamerastabilisaatoris midagi sellist, et seda ei võiks põhimõtteliselt Eestis too-ta. Kui töötav mudel on valmis, siis tuleb-ki järgmine etapp: ühelt poolt bränding, turundus ja müügivõrk ning teiselt poolt tootmine. See on väga kallis ja Hotshoti omanikel endil sellist raha pole. „Otsime in-vestorit,” ütleb Reimers ja kordab üle oma eesmärgi „Selge on see, et üksikeksemp-lare Eesti turule teha pole mõtet. Eesmärk on maailm.”

38


eeSti Firma

Ilmselt on igaüks näinud kas lennujaa-mas või bussijaamas või mõnes muus avalikus kohas infokioskeid, selliseid

puutetundlikke reklaamekraane, kus saab lihtsamat sorti infot asukoha, teenuste, vaatamisväärsuste kohta, natuke uudi-seid ja natuke reklaame. Kui hästi läheb, siis lisatasu eest võib kasutada ka inter-netti. Selliste toodete valmistamine ongi osaühingu AdReal tööks. „Aga me nime-tame oma toodet multimeedia lahen-duseks, ei taha kasutada sõnu nagu infokiosk või reklaamekraan,” ütleb firma AdReal juhatuse liige ja osa-nik Martin Bek alustuseks. Põhjus on lihtne. „Infokiosk on selline vana kooli lahendus, enamik Eestis nähta-vatest on tehtud ML Arvutite poolt,” räägib Bek. AdReal on selles vallas aga astumas sammu edasi.

Esiteks on küsimus konstrukt-sioonis. AdRealil ei ole standardtoo-det. Kõik nende tehtud „infokioskid” on unikaalsed. Osa tellitakse Aasiast ja Euroopast, korpused projekteeri-takse ja toodetakse Eestis. Põhiliselt tehakse need metallist, aga vabalt võib kasutada ka puitu või alumiiniu-mit. Samamoodi võib „infokioskeid” teha mis iganes suuruses või mis iga-nes kujus.

Teine ja tegelikult põhiküsimus on „infokioski” tarkvaras. „Tarkva-raarendus on jäänud tavapäraste lahenduste juures lonkama,” ütleb Bek „Sisuliselt on tegu ju lihtsalt mo-difitseeritud internetibrauseritega.” AdReal aga teeb asja tõeliselt inter-aktiivseks, seepärast ka nimetus inter-

Kuidas infokioskid targaks teha?Osaühing AdReal teeb vanamoodsatest infokioskitest uue põlvkonna interaktiivsed multimeediasüsteemid.

aktiivne multimeediasüsteem. Näiteks on võimalik infokiosk targaks teha selleläbi, et ta „tunneb ära” inimese, kes infokioskist mööda läheb või sellele pilgu heidab. „Kõi-ge lihtsam võimalus on see, et kiosk saab aru, kas tegu on mehe või naisega, vana või noorega,” kirjeldab Bek „ Vastavalt sellele

jagab näitab süsteem ka reklaame ja jagab infot.” Bek räägib, et praegu nad arenda-vad tarkvara esmajoones inimeste kohta info ja statistika kogumiseks: kes kasu-tab, kes ei kasuta, kes läks lihtsalt mööda, mida vaadati, mida ja kes täpselt otsis.

Just selle töö, täpsemalt siis infokioski sensoorikalahenduse jaoks eraldas EAS firmale ka 4000-eurose innoosaku toe-tuse. Beki sõnul on kõige enam levinud

lahenduseks pilditöötlus. On kaamera, mis näeb, filmib ja pildistab inimest,

ning tarkvara, mis seda infot tööt-leb, ütleb kas inimene on noor või vana, laps või täiskasvanu. Aga samas on ka mitmeid teisi sen-soorikalahendusi nagu näiteks infrapunasensorid. „Innoosaku eest me uurimegi just erinevaid variante,” selgitab Bek. Siiani on AdReal tootnud infokioskeid ai-nult Eestisse, kuid tootearendu-sega peab kaasnema ka minek välisturgudele. „Siiani oleme tei-nud ainult unikaallahendusi, kuid välisturule minekuks on meil vaja ka standardtoodet,” ütleb Bek.

39


eeSti Firma

Itaalia keskpanga peaökonomist Ignacio Visco tunnistas augusti lõpul parlamen-dis esinedes, et praegune olukord, kus

riigi võlakirjade intressimäär ületab 300 baaspunkti (ehk kolme protsendipunkti võrra) Saksamaa oma, ei saa kesta igaves-ti. Sisuliselt tähendab see möönmist, et Itaalia omal jõul euroalas igavesti püsida ei suuda.

Võlgade tagasimaksmisega raskustes-se sattunud riikide abipakettide tarbeks loodud Euroopa Finantsstabiilsuse Asutu-se (EFSF) käsutuses on praegu faktiliselt 250 miljardit eurot, tuleb läbida üsnagi vaevarikas protseduur, et laenuvõime kas-vaks 440 miljardi euroni. Kõik kokku moo-dustaks euroala abipaketiks eraldatud raha seega 750 miljardit eurot – lisanduks veel 60 miljardit Euroopa Liidult ja 250 mil-jardit eurot IMF-ilt. Eri hinnangutel peaks aga kõigi praeguste raskustes äärealade (Hispaania, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Por-tugal) väljalunastamiseks juba ainuüksi

Euroala tulevik: ühisvõlakiri, inflatsioon, kärpimine või laialiminekEuroala võlakriisi lahendused jagunevad laias laastus kolmeks. Kõigil on oma head ja vead. Neljandaks alternatiiviks on euroala laialiminek, kus võlglasriigid päästavad end devalveerimise teel. Ühisraha lagunemine ei ole aga välistatud ka muude radade valimisel.

EFSF-i maht ulatuma umbes kaks triljoni euroni – mõni analüütik mainib aga ka märksa suuremaid arve.

Pealegi, enamik varasemaid riikide võ-lakoormaga toime tulemise kavasid põhi-neb majanduskasvu eeldustel, mis maail-ma praeguses majanduskliimas tunduvad ebarealistlikud. Seega – omal jõul euroala ääremaa riigid võlgadest vabaks ei kasva. Selleks, et neid välja päästa, aga praegus-test institutsioonidest ei piisa.

EFSF-i ja selle järeltulija, 2013. aastal ellu astuva Euroopa Stabiilsusmehhanis-mi (ESM) suurendamine mõõtmeteni, mis suudaks vajadusel ka Itaalia ja Hispaania vee peal hoida, ei näi samuti võimalik, kuna see asetaks suure pinge alla ühe suurema abistaja, Prantsusmaa eelarve – riik jääks sellisel juhul tõenäoliselt ilma oma kõrgei-mast krediidireitingust.

„Eurotsooni lagunemine ei ole mingil

juhul aktsepteeritav, kuna see oleks ka Euroopa lagunemine,” teatas Prantsuse välisminister Alain Juppé intervjuus aja-lehele Frankfurter Allgemeine. „Kui see juhtub, saab jälle kõik võimalikuks. Noored näivad uskuvat, et rahu on kindlustatud kõigiks aegadeks. Aga kui me Euroopas ringi vaatame, on olemas uus populism ja natsionalism. Sellega ei tohi mängida. ... Me teeme sellepärast kõik, mis vajalik, et euroala koospüsimist kindlustada.”

Niisiis, kui lagunemine aktsepteeritav ei ole, tuleks midagi ette võtta. Põhimõt-teliselt seisneb häda juur selles, et kui veel üsna hiljuti olid kõik ühisraha riigid turuosaliste jaoks üks tervik – mõne maa raskustesse sattumisel eeldati teiste ap-pitulemist. Nii said muudki euroala liikmed laenu umbes sama madala intressiga kui

Kärpemeetmed muutuvad võlgnikriikides aina ebapopulaarsemaks.

Autor: erik Aru • Fotod: reuters40


raha

Saksamaa (vt graafikut). Kui aga ühel het-kel mõisteti, et vennaarmuga on euroalas lood kehvasti, hakkasid eri riikide intres-simäärad järsult lahknema. Vanu laene, mille tagasimaksetähtaeg kaugel, intres-sitõus ei puuduta (vt kõrvallugu). Küll aga tekib probleem siis, kui jõuab kätte mõne laenu tagasimaksetähtaeg ja selle lunas-tamiseks oleks vaja uus võlg hankida. Krii-si lahendusettepanekud jagunevad laias laastus kolmeks.

Üks seisneb nii-öelda eurovõlakirjade väljastamises, mida tagaksid kõik ühis-rahariigid. Eurovõlakirjade pooldajate hinnangul saaks neid müüa väga madala intressimääraga, mis oleks lähedane Sak-sa riigivõlakirjade omale. Mõte seisneb selles, et kuna euroala koguriigivõla ja eel-arve puudujäägi näitajad on paremad kui USA-l, annaksid ka investorid laenu sarna-se intressimääraga. Samuti looks eurovõ-lakirjade turu maht esmakordselt reaalse alternatiivi USA dollarile, mis võiks muuta nõudluse nende järele suuremaks kui eu-roala riikide eraldi võlakirjadel kokku. Üks mõjukamaid kommentaatoreid, Financial Timesi kolumnist Wolfgang Münchau ise-gi usub, et laenamiskulu võiks Saksamaa jaoks langeda.

10-aastaste riigivõlakirjade intressimäärad, protsentides

2006 2007 2008 2009 2010 2011

41


raha

Kõik sellega päri ei ole. Mõttekoja Cent-re for European Policy Studies direktor Da-niel Gros viitab, et euroala võlakriisi käigus on juba korduvalt saanud näha erinevate lahenduste tekkimist ja kadumist – see-pärast ei oleks ka investoritel tingimata põhjust uskuda kõigi liikmesriikide poolt antud garantiid. Lisaks võib turuosalistel olla alust kahtlustada, et eurovõlakirja saabudes hakkaks ühisrahariikide võla-koorem senisest kiiremini kasvama. Nii ei pruugiks intressimäär sugugi kuigi sood-saks kujuneda.

Seejuures tasub märkida nii mõnegi asjatundja, nagu Münchau ning California Ülikooli Berkeley linnaku majandus- ja po-liitteaduse professori Barry Eichengree-ni seisukohta, et eurovõlakirjad peavad katma kõik euroala riikide võlad. Poolikud lahendused, nagu laialt levinud soovitus, et iga riik saaks eurovõlakirju välja anda piiratud mahus (näiteks 60 protsenti SKP-st), ei oleks nüüdses olukorras enam pii-savad. Eichengreen osundab, et viimasel juhul oleks jääks Itaalia kanda ikkagi võla-koorem, mis ulatuks 60 protsendini SKP-st. „See kombinatsioon ei muudaks riigi olukorda majanduskasvu puudumisel jät-kusuutlikuks,” nendib ta. Nõrk või olematu majanduskasv näib praegu aga maailmas lähiajal päris tõenäoline.

Grosi vastuväited eurovõlakirjale ei piirdu aga ainult majanduslike argumen-tidega. Juriidiliselt oleks tegu Lissaboni lepingu klausli rikkumisega, mis keelab raskustes riigi teiste maade poolt väljalu-nastamise. Järelikult oleks vaja muuta Li-ssaboni lepingut, mis eeldaks ratifitseeri-mist kõigi 27 EL riigi poolt – mis nii mõnelgi maal tooks kaasa referendumi. Lisaks tuleks mõnes riigis tõenäoliselt (kindlasti aga Saksamaal) muuta põhiseadust. Po-liitiliselt oleks aga tegu plahvatusohtliku lahendusega, kus säästlikumate riikide maksumaksjad sisuliselt mingit sõnaõi-gust omamata tagaksid võlgades maade juhtide otsuseid.

Gros juhib tähelepanu asjaolule, et Maailmapanga olulisemad riigivõimu kva-liteedi näitajad – valitsuse efektiivsus, seadustest kinnipidamine, korruptsiooni tase – on Vahemere maades märgatavalt allpool euroala keskmist, seejuures jäävad Itaalia ja Kreeka veel iseäranis kaugele teistest maha. „Need erinevused valitsuse

kvaliteedis on rohkem kui ükski tehniline probleem tõenäoliseks põhjuseks, miks Põhja-Euroopa valijaskond suhtub eurovõ-lakirjadesse skeptiliselt,” leiab Gros, kelle meelest muudavad need põhimõttelised erinevused ka ühtse eelarvepoliitika aja-mise võimatuks, isegi kui loodaks EL-i ra-handusministri ametikoht.

Teine lahendus seisneb selles, et kõigi hädasolevate riikide võlad kokku ostab kokku Euroopa Keskpank (EKP) – ühelgi teisel asutusel ei ole tagataskust võtta 3,5 triljonit eurot, millega saaks soetada kõik euroala ääremaade võlakirjad. (Üks selle lahenduse erivorme on ka soovitus muu-ta EFSF ja tulevane ESM pankadeks, mis annaks neile võimaluse EKP-lt piiramatus koguses raha laenata ning sellega võlakir-ju kokku osta.)

Plaani pooldajad (ja mõni vastanegi) osundavad, et euroala ääremaad on prae-gu sunnitud täitma rolli, mis tavaliselt kuuluks arenevatele riikidele. Tärkavaid majandusi iseloomustab Eichengreeni poolt „pärispatuks” ristitud asjaolu – või-metus laenata omaenda vääringus. Are-neva maailma riigivõlakirjad (aga ka muud laenud) on harilikult dollarites, eurodes või mõnes muus rahvusvaheliselt käibel ole-vas valuutas. See tähendab, et häda korral puudub nendel riikidel võimalus raha juur-de trükkida, et oma võlga tagasi maksta. Valuutakriis tekibki siis, kui kerkib kahtlus, et riigil ei ole oma kohustuste katmiseks enam piisavalt välismaise raha reserve. Sarnases olukorras on ka euroala riigid, kes ei saa samuti ise trükkida oma raha – selle hulka kontrollib EKP.

Võlakirjade keskpangale müümine tä-hendab seda, et turule tekib raha juurde, kuna EKP ei suuda ilmselt sellisel hulgal võlakirjaoste steriliseerida (korjata turult ära samaväärses koguses raha kui ta võla-kirju soetades välja paiskab) – järelikult lä-heb vääring odavamaks. Teisisõnu, kaupa-de-teenuste hind tõuseb, tekib inflatsioon. Paremal juhul ei peakski EKP 3,5 triljonile eurole ligilähedastki summat välja käima

– lihtsalt enamikule turuosalistele mõjuks keskpanga otsus piisava argumendina. Säärane tagatis ei ole usutav, kui sellega ei kaasne EKP inflatsioonisihi „kahe protsen-di lähedal, aga mitte üle selle” ametlikku või vähemalt faktilist muutmist. Teadmi-ne, et inflatsioonieesmärk enam ei kehti, mõjutab aga inimeste hinnatõusuootusi ja majanduses kipub nii olema, et see mida inimesed ootavad, teoks ka saab.

Inflatsiooniline lahendus oleks tõe-näoliselt vastukarva põhjapoolsetele liikmesriikidele, iseäranis Saksamaale, kus inimeste kuklas kummitab endiselt 1920-ndate alguse hüperinflatsioon. Sak-sa keskpanga juht Jens Wiedmann on juba EKP praegusegi, lühiajalisena väljakuulu-tatud riigivõlakirjade ostuprogrammi vas-tu protesteerinud. Kõige halvem olekski tõenäoliselt olukord, kus EKP ostaks jupi-kaupa riigivõlakirju, paisates lõpuks turule hiigelsummasid.

Kolmanda lahenduse järgi peaks võlg-

Eurovõlakiri oleks poliitiliselt plahvatusohtlik lahendus.

On ebaselge, kui palju Euroopa pangad lisakapitali vajavad. Sellepärast on neil raskusi rahaturgudelt laenu saamisega.

42


raha

lased riigieelarveid kärpima, kärpima ja kärpima, et oleksid lõpuks suutelised mingigi osa oma võlgadest tasuma. Ilm-selgelt peaks kärped olema veelgi süga-vamad kui praegu kavas, sest riigieelarve mahu vähenemine ja maksutõus pidur-dab hädas riikide majandust, mis omakor-da tähendab seda, et eelarveid ei suudeta tõenäoliselt kavandatud mahus täita.

Siinkohal tulevad aga mängu samad usaldusprobleemid, millele Gros viitas. Põhjalas levivad poolmüütilised arusaa-mad kreeklaste laiskusest – tegelikult teevad kreeklased keskmiselt oluliselt pi-kemaid tööpäevi kui näiteks sakslased –

ja maksudest kõrvale hiilimisest –, kuigi Kreeka riigieelarve tulude osakaal SKP-st on kõrgem kui näiteks USA-s, Jaapanis või Hispaanias. Mõni kreeklane omakorda ee-listab süüdistada kokkuhoiumeetmetes põhjapoolseid riike, kes püüdvat nii oma pankasid päästa – kuigi algpõhjus seis-neb siiski nende endi valitud poliitikute vastutustundmatuses. Tekib muidugi küsimus, kui võimalik sellises vastastik-kuse usaldamatuse õhkkonnas euroala koospüsimine üldse on – näiteks juhul, et tunnistatakse sügavamate kärbete vaja-dust, ent võlglasriigid ei suuda siiski päris kõiki sihte saavutada. Suuresti sellepä-rast välistab enamik majandusteadlasi säärase võimaluse täielikult.

Tõenäoliselt peaks lisaks kärbetele ka võlakirjad mingil moel ümberstrukturee-rima – nende lunastustingimusi muutma (tõenäoliselt oleks see vajalik ka esimese lahenduse, eurovõlakirjade rakendami-se puhul). Näiteks tagasimaksetähtaega pikendama. Eurodes nomineeritud võla-kirjade üks vähetuntud eripära seisneb selles, et kui tavapärase võõras väärin-gus võlga võtja võlakirjad alluvad mõne muu riigi, näiteks USA või Suurbritannia jurisdiktsioonile, siis euroala riikide omad vastavad väljaandja riigi seadustele. Nii oleks euroala riikidel lihtne muuta oma seadusi nii, et võlausaldajatele surutaks peale näiteks pikem tagasimaksetäht-aeg. Säärane samm oleks kasulik vähe-masti selle poolest, et pangandussüs-teem saaks (vähemalt mõneks ajaks) vägagi selgeks, kui erinevad euroala riigid omavahel ikkagi on. Samal ajal tähendab kaasneb sellega tõsiasi, et Euroopa pan-gad vajavad ääremaade riigivõlakirjadega saadud kahjumite katmiseks täiendavaid kapitalisüste. Selles, kui suuri täpselt, lä-hevad arvamused lahku.

IMF-i hinnangul (mille vastu Euroo-pa ametnikud raevukalt protestivad) vajavad Euroopa pangad 200 miljardi euro eest lisakapitali. Uudisteagentuu-ri Reuters analüütikute arvutuste järgi ulatuks taaskapitaliseerimisvajadus 140 miljardi euroni – kuna IMF ei ole arvesta-nud Saksa riigivõlakirjade väärtuse tõu-sust tingitud kasumiga. Seegi summa on aga kordades suurem, kui euroala ametli-kud allikad väidavad.

Kuna seis Euroopa pankade kapitalise-

Vanal ajal, kui võlakirjad olid veel

paberist, oli nende küljes ärarebita-

vad osad, nii-öelda kupongid, mille

peal oli kirjas, mis ajal kui palju raha

võlgnikult võis intressina nõuda. Kui

võlakirja nimiväärtus oli sada ja ku-

pongil kirjas viis, siis oli võlakirja int-

ressimääraks viis protsenti. Kui mis-

kipärast oli põhjust veidi peljata, et

võlgnik ei suuda lunastamistähtajal

maksta, võlakirja väärtus langes ja

turuhinnaks kujunes sellel näiteks

80. Intressina teeniti selle pealt aga

endiselt viis ühikut aastas – intressi-

määr oli kerkinud 6,25 protsendini.

Kui võlgnik tahtis uut sajaühikulist

võlakirja välja anda, siis pidi ta ku-

pongile kirjutama juba 6,25. Kui

aga mingil põhjusel leiti, et võlakiri

on nimiväärtusest hinnalisem, sel-

le hind kerkis näiteks 125 ühikuni –

intressimäär, millega võlgnik saaks

uue laenu, alanes aga neljale prot-

sendile.

Analoogselt käib see ka tänapäeval

– kui võla tagasisaamises on põh-

just kahelda, võlakirja hind langeb

ja intressimäär tõuseb.

võLaKIrJa aBC

eritusega on segane, on neil raskusi ra-haturgudelt laenu saamisega. Seetõttu ei ole pankadel vähimatki soovi ega võima-lustki raha välja laenata, pigem hoitakse seda varuks, et võimalikku likviiduskriisi ennetada. Mis siis saab, kui pangad järs-ku enam laenu ei anna, on lähiminevikust vist paljudel meeles.

Praeguseni on euroalas püütud erili-se eduta rakendada kolmandat lähene-misviisi. Edupuudusele on tublisti kaasa aidanud poliitikute püüded lõigata koera saba jupikaupa – tegutseda alles siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa. Üpris tõe-näoline on, et sarnasel moel püütakse ka jätkata, mis tähendaks majandusele pikemat kehva suusailma perioodi. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble küll olevat kõmulehe Bild väitel Liidupäeva CDU/CSU fraktsiooni liikmetega kohtudes tunnistanud, et euroala riikide sügavam lõimumine on hädavajalik ja eeldab Lissa-boni lepingu muutmist – olgu see prot-sess pealegi ülikeeruline. Mil moel see täpselt teoks saab, näitab aeg.

Tõenäoliselt tekib vajadus võlakirjad mingil moel ümber-struktureerida – muuta nende lunas-tustingimusi.

43


raha

Mood ja teadmised on kaks erinevat asja. Kuid juhtimiskirjandus – olgu see leitud mõne lennuvälja raama-

turiiulitelt või möödunudkuiselt konverent-silt – ei näi seda alati tunnistavat. Enamik juhtimiskirjandusest positsioneerib vajali-kuna kõike, mis on uus. Moes on ideed, mida te ei ole varem kuulnud, või vähemalt ei ole kuulnud sellel värskel kujul, millesse need on pakendatud. Moekus võrdsustatakse paremusega. Uudsus võrdsustatakse tarku-sega. Ja kuigi iga intelligentne juht teab, et selline võrdsustamine on vale (kuna kes ei oleks näinud sadat juhtimismoeröögatust tulemas ja minemas? Kes ei oleks näinud nende tagajärjel organisatsioonile tekita-tud kahju?), tarbime uusi moode sellest hoolimata. Me tarbime neid, kuigi tegelikult tahame me teadmisi, ja me ei hooli sellest, kas ideed on uued või vanad või midagi va-hepealset. Me hoolime vaid sellest, et need oleks õiged – ja nende pakutav juhtimisnõu peaks ajaproovile vastu, mis omakorda ai-taks meil ajaproovile vastu panna.

Kahjuks on sellega raskem toime tulla kui moega. Kuid just seda püüdis MIT Sloa-ni Juhtimiskooli juhtimisprofessor Michael A. Cusumano teha, kui Oxfordi Ülikooli pa-lus tal 2009. aasta viia läbi 13. iga-aastase Clarendoni juhtimisuuringute loengu. Nüüd on ta püüdnud vastata neile küsimustele oma uusimas raamatus „Staying Power: Six

Kuidas teha innovatsiooni, kui platvormid pidevalt liiguvad?Äri ja tehnoloogia platvormis muutuvad kiiremini kui kunagi varem. Mida toob see kaasa ettevõtete konkurentsivõitlusele? Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

Enduring Principles for Managing Strategy & Innovation in an Uncertain World” (Oxford University Press, 2010).

Ta rääkis MIT Sloan Management Review’ peatoimetaja Michael S. Hopkinsiga oma raamatust ja sellest, millised omadused määravad kõige suuremal määral edukuse tänapäeva innovatsioonipõhisel maastikul.

•• Arvestades tehnoloogia muutumise kii-rust ja selle mõju konkurentsile, millele peaks juhid oma ettevõtetes kõige rohkem tähelepanu pöörama, et need areneks ja edu saavutaks?

Ma arvan, et on kaks asja, millele juhid peaks tähelepanu pöörama. Ja mõnes mõt-tes on tegu vastanditega.

Üks on ärksus. Seda esineb erineval ku-jul, kuid põhimõtteliselt on tegu võimega kiiresti kohaneda muutustega või isegi neid ennetada ja juhtida. Ärksus oma kõige laie-mal kujul mõjutab strateegilist mõtlemist, äritegevusi, tehnoloogilist innovatsiooni ning võimet teha innovatsiooni toodetes, protsessides ja ärimudelites. Ma ei suuda välja mõelda midagi olulisemat kui ärksa ettevõtte loomine, sest maailm muutub nii kiiresti ja prognoosimatult – toimuda võivad katastroofid, nagu tsunami Jaapanis, või kord sajandis aset leidvad innovatsioonid, nagu internet, või väiksemat mõõtu lammu-tavad innovatsioonid, nagu mobiilraalindus ja traadita tehnoloogiad.

Teine printsiip, millele iga juht peab

Autor: Michael S. hopkins, MIT Sloan Management Review’ peatoimetaja • Fotod: reuters, internet

Michael A. Cusumano

Huvitav näide on Nissan, kellel ei olnud alguses eristavaid võimekusi.

44


mit Sloan management review

mõtlema, on sügavate eristavate võime-kuste arendamine, mis lubaks ettevõttel luua tooteid või uusi versioone toodetest ja teenustest, mis tõepoolest eristaks firma konkurentidest ning lubaks sel vastu pida-da hoolimata strateegilistest vigadest või muudest ootamatutest muutustest konku-rentsis ja turul.

Mõnikord peituvad need sügavad või-mekused protsessides, nagu Toyota ainu-laadsed „just-in-time” oskused tootmises ja tarneahela juhtimises, aga ka oskused too-tearenduses ja projektijuhtimises, mis olid kõik arenenud järkjärguliselt 1930-ndatest ja 1950-ndatest. Teistel juhtudel on tegu sü-gava võimega mõista kliendi vajadusi – näi-teks see, kuidas IBM on suutnud umbes saja aasta vältel aru saada, kuidas ettevõtted kasutavad ja töötlevad andmeid, tähendagu see mehaaniliste tabulaatorite või lampide-ga arvutusmasinate või moodsate tööjaa-

made ehitamist või pilveraalindusteenuste pakkumist ja avatud lähtekoodiga tarkvara projektide läbiviimist.

•• Ma kujutan ette, et teil on tudengeid, kes samuti asutavad ettevõtteid. Kas ütle-te neile, et „mida iganes muud teete, algu-sest peale peate kasvatama oma ettevõtet nii, et see suudaks olla ärgas”?

Ütlen, mõningate hoiatustega. Alustavad ettevõtted püüavad sageli liiga palju ja nii peate sundima neid fookustama. Probleem seisneb selles, et ma ei ole kunagi näinud

idufirmat, mis suudaks strateegia või toote esimese korraga paika saada, ja sageli ka mitte teise ega kolmanda korraga. Nii peavad nad olema oma strateegilises mõtlemises ja tehnoloogia arendamises paindlikud, et lei-da õige koht, õige strateegia, õige ärimudel.

Oma raamatus lõhun ärksuse idee nel-jaks printsiibiks: pigem võimekused kui ai-nult strateegia; pigem tõmbavad kui ainult lükkavad kontseptsioonid ja süsteemid; pigem ulatus- kui ainult mastaabisääst; ja rõhuasetus pigem paindlikkusele kui ainult ökonoomsusele. Näiteks on tulevik prog-noosimatu, seega peab strateegia muutu-ma, kuid ettevõtted võivad endiselt luua ainulaadseid võimekusi, mis nii annavad stabiilse aluse uutele toodetele ja teenuste-le kui ka aitavad neil liikuda läbi muutuste. Juhid peavad ka looma mehhanisme, mis „tõmbavad” infot turult milleski reaalajale lähedases, nagu kliendipõhised tootearen-dusprotsessid või tootehaldamissüsteemid, mis lubavad ettevõtetel muuta oma toote-valikut väga kiiresti. Mõne ettevõtte jaoks peitub saladus selles, et mitte teha kogu aeg plaane ja suruda tooteid välja turule, vaid leida mooduseid, kuidas reageerida väga kiiresti uuele infole või klientide ja teistelt partnerite kommentaaridele selle kohta, mida teete või kavatsete teha. Ulatussääst on siin samuti kasulik, sest kliendid tahavad sageli valikut uusi tooteid ja omadusi, kuid ei taha nende eest palju raha maksta. Ettevõt-ted peavad jõudma kaugemale tavapärasest mastaabisäästust ja leidma mooduseid, kui-das võimendada olemasolevat teavet taas-kasutatavate komponentide ja raamistike kujul, et luua toodete ja teenuste valik nii ökonoomselt kui võimalik.

•• Kas võite tuua näite firmast, mis on muutunud uimasest ärksaks?

Kui mõtlen ettevõtetele, mis on suut-nud hästi hallata üleminekuid või luua end uueks, tulevad mulle kohe meelde IBM ja Apple. IBM alustas elektromehaaniliste ta-bulaatorite ja kirjutusmasinate tootjana,

Alustavad ettevõtted püüavad sageli liiga palju ja nii peab sundima neid fookustama.

Auto on imeline platvorm teenuste loomiseks: laenud, liisingud, eluaegsed garantiid, hooldus, remont ja telemaatika.

Autor: Michael S. hopkins, MIT Sloan Management Review’ peatoimetaja • Fotod: reuters, internet 45



seejärel domineeris suurarvutite ajajärku, siirdus personaalarvutite valdkonda, aga kaotas selle lahingu Microsoftile ja Intelile. Kuid ta kerkis taas esile meistrina interne-titeenuste ja „avatud süsteemide”, nagu ka toodete ja iseäranis teenuste, mida suured ettevõtted kasutavad infotehnoloogia efek-tiivseks haldamiseks, vallas. Apple arenes välja suurepärasest tootefirmast, mis püü-dis kontrollida kõike ja läks paar korda pea-aegu pankrotti, kui kaotas lauaarvutilahin-gu Microsoftile. Kuid ettevõte on taas esile tõusnud palju laiema firmana, millel on mitu omaenda platvormi, siirdunud palju kau-gemale arvutiärist multimeediaseadmete, nutitelefonide, digitaalsisu ja tahvelarvutite juurde.

Mis samuti tuleb meelde, on paljud ette-võtted, mis ei suutnud selliseid üleminekuid läbi teha, näiteks sellised suured riistvara-firmad nagu Digital Equipment Corp. Tegeli-kult, tarkvaratoodete äris, mida olen tublisti uurinud, on praeguseks kadunud umbes 75 protsenti börsifirmadest, mis olid olemas 1998. aastal – need on suletud või allanee-latud. Need ei eksisteeri enam iseseisvate ettevõtetena.

•• See on päris suur hulk ettevõtteid, kes ei suutnud kohaneda.

Suur üleminek tarkvaratoodete äris seis-neb selles, et neist said teenustepakkujad, kes said tulu äriteenustest või pidevatest hooldusmaksetest. Kogu mudel pöörati pea peale.

Näiteks Siebel sisuliselt leiutas kliendi-suhete haldamise vahendi. Selle tarkvara kasutas ühel või teisel kujul peeaegu iga suurem ettevõte maailmas ja firma sai 1990-ndatel tohutult kuulsaks, müües oma toodete litsentse sellises tempos, nagu neid kirjutada suutis. Siis, seoses internetibuumi lõhkemisega, hakkasid paljud inimesed Sie-beli tooteid kalliks pidama. Teised ettevõtted olid mingil moel kopeerinud baastehnoloogia ja andsid seda tasuta kaasa teiste rakendus-tega, mida nad pakkusid. Ja siis Salesforce.com standardiseeris toote ja hakkas seda müüma teenusena palju väiksema raha eest ning kõvasti kasutajasõbralikumana. Kõik need tegurid viisid Siebeli kokkuvarise-miseni; see kogus tohutuid kahjumeid, olles olnud üks ajaloo edukamaid tarkvarafir-masid. Firma ei läinud pankrotti, kuid võeti Oracle’i poolt üle.

Siebel ei suutnud välja arendada dünaa-

milisi võimekusi – see on moesõna stra-teegia vallas. „Dünaamilised võimekused” puudutavad võimet mõista klienti ja võistel-da mitte ettevõtte enda toodete põhjal, vaid sektori ja selle, mida kutsun konkurentide, partnerite ja kasutajate „ökosüsteemiks”, platvormil. Platvormide hulka on kuulunud Windowsi/Inteli arvuti operatsioonisüsteem, VHS või Betamax, isegi eBay ja Facebook. Kui platvormi võrgustik kasvab ning rohkem inimesi ja ettevõtteid sellega kohandub, kasvab ka surve ettevõtetele eristada oma pakutavat selle platvormi raames.

Üks ettevõte, mis mulle huvi pakub, on Nissan, kellel ei olnud alguses eristavaid võimekusi. Ta ostis tehnoloogia USA-st: tege-likult ostis ta terve tehase ja veoautokonst-ruktsiooni ning tootis ameerika stiilis, kasu-tades väga lihtsat masstootmisliini. See ei olnud kuigi paindlik, kuid ettevõte tegi seda 30 aastat ja tegi seda väga edukalt.

•• Seega Nissanil oli võimekus, tegelikult.Ta ostis selle. Ja tegelikult, millal iganes

Nissanile väljakutse esitati, leidis too, et peab abi järele pöörduma firmast väljapoole. Kui ettevõte tahtis üle minna 1930-ndatel ja 1940-ndatel sõjaväe tarbeks tehtud suurtelt veoautodelt üle väikeautodele, tuli tehno-loogia importimiseks minna Inglismaale, et luua veel üks ühisettevõte Austiniga.

Nissan oli algselt Toyotast kaugel ees, sest ameerika tehnoloogia importimine lu-bas ettevõttel asutada Jaapani esimese are-

Tarkvaratoodete äris on praeguseks kadu-nud umbes 75 prot-senti börsifirmadest, mis olid olemas 1998. aastal.

Autojagamisfirma Zipcar on näide sellest, kuidas tooted muutuvad aina enam teenusteks.

46



nenud masstoodangutehase 1930-ndatel Yokohamas.

Toyota teisalt tegi kõike ise. Firma ei ost-nud tehnoloogiat välismaalt ega palganud väliseid eksperte. Ta arendas välja kõik oma tooted, õppis, kuidas neid tehti. Ja selle käi-gus leidis Toyota tegelikult parema mooduse autode masstootmiseks. Siinkohal, väidan mina, arendaski Toyota välja sügava või-mekuse tootmise ja majasisese inseneritöö vallas, põhimõtteliselt luues masstootmise 1940-ndatel ja 1950-ndatel uueks.

Nissanist, kuna ta ei olnud välja arenda-nud insenerivõimekust oma toodete loo-miseks või oma tehaste disainimiseks, et neid tooteid valmistada, sai sabassörkija. Tippautotooja koha võttis talt Toyota üle 1951. aastal ja seejärel libises ta aegamisi punkti, kus 1990-ndate algul vaatas tõtt pankrotiga. Ja müüs kolmandiku firmast Renault’le.

••Kuid see ei olnud Nissani loo lõpp.Õige. Mida tegi Carlos Ghosn, Renault te-

gevjuht, kui Renault võttis üle Nissani, oli ettevõtte sundimine keskenduma mõnele asjale ja julgustamine olema disaini vallas nii loov kui võimalik.

Osa sellest võimekusest, mis lõpuks esile kerkis, oli minu meelest kantud üle Renault’st, kes on tuntud loovuse ja disaini poolest. Selle tõuke tulemuseks oli disaini-loovuse õitseng Nissanis, kes keskendus väiksemale hulgale erinevatele mudelitele, kuid kellel lubati teha kenamaid asju vald-kondades, nagu keredisain ja sisustus. See viis suure renessansini Nissani toibumises. Ja ettevõtte läks pankrotist kasumisse ja tuleb ülemaailmselt üsna hästi toime.

•• Ja see on uue disainivõimekuse välja-arendamise tulemus, ütleksite teie?

Jah. Nissan väidaks, et oli juba kogunud neid disainivõimekusi, õppides palju Aus-tinilt, kuidas disainida väikseid autosid, ja Prince Motorilt mootorite inseneripoolest, kuid see ei ühendanud tegelikult neid asju ära, kuni prantslased tulid ja ütlesid: „Laske tuhandel õiel õitseda.” Neid võimekusi eden-dati moel, nagu seda varem ei tehtud.

•• Milliseid küsimusi peaks ettevõtted ise-endale esitama, et välja selgitada, milline võiks olla nende jaoks parim võimekus, mida edendada?

Juhid peavad kindlasti endalt – ja kõige targematelt inimestelt, keda nad suudavad leida enda ümbert, ettevõtte seest ja väl-jast – küsima, millised on potentsiaalsed megatrendid, mis võiks nende äri tulevikus lammutada või muuta nende ärimudeli ae-gunuks. Sektorites, mida ma uurin, näiteks, on mitme viimase kümnendi jooksul olnud kerkimas kaks sellist trendi: tervet sektorit hõlmavate platvormide esiletõus üksiku-te toodete asemel ja teenuste või teenust meenutavate tooteversioonide kasvav täht-sus. Näiteks selgitab platvormidünaamika, miks Sony Betamax nurjus tarbetootena ja miks Apple’i Macintosh ei suutnud muutuda

domineerivaks personaalarvutiks. Teenuse-dünaamika selgitab ettevõtete, nagu Sales-force.com ja Zipcar, esilekerkimist.

Ma peaks selgitama neid trende veidi selgemalt. Ma defineerin sektoriplatvormi kui alustooteid või -tehnoloogiaid, mis loo-vad laia ökosüsteemi teistele toodetele ja teenustele, mille nende ümber on rajanud teised ettevõtted, kusjuures ökosüsteem muudab need põhitehnoloogiad või -tooted mingil moel väärtuslikumaks. Kõik on oma-vahel seotud. See toimub paljudes harudes, kuid iseäranis näeme seda tarkvara ning ar-vutite ja tarbeelektroonika vallas.

Teenuste esilekerkimine on põhimõt-teliselt neid teenuseid tekitavate toodete tarbekaubaks muutumise pöördpooleks, iseäranis „kõvade” ehk reaalsete toodete puhul. Raamatus „Staying Power” väidan ma, et praegu valitseb nii innovatsiooni kui ka tarbekaubastumise kaksiktrend, mis tähen-dab, et tarbijad nõuavad pidevalt rohkem in-novatsiooni või uusi omadusi või kenamaid asju, mida nad oma toodete või teenustega teha saaks – kuid nad tahavad maksta aina vähem raha. Nad tahavad maksta sama pal-ju, kui nad maksavad Google’ile internetiot-singu eest, mis on mitte midagi. Nad taha-vad maksta sama palju, kui nad maksavad avatud lähtekoodiga tarkvaratoote eest, mis on mitte midagi.

Tasuta tarnimine tekitab tohutu surve et-tevõtetele leida muid mooduseid raha teeni-miseks kui toodete müümine. Põhiküsimus on: mille eest on kliendid nõus maksma? Ja aina sagedamini ei ole vastus see, et nad on nõus maksma suurepärase toote eest. Hulk ettevõtteid on pöördunud teenuste või tellimislepingute või teenusestatud versioo-nide poole oma toodetest, kus nad tarnivad väärtust ja personaliseerivad tooteid erilisel moel, mille eest kliendid on nõus maksma.

•• Mis toob meid tagasi teie varasema tähelepaneku juurde, kuidas ettevõtted peavad olema ärksad, ennetama muutusi ja arendama välja eristavaid võimalusi, nii et nad saaks luua uusi versioone toodetest või uusi teenuseid, mis paistavad silma.

Jah. Vaatame lähemalt IBM-i. IBM-i juhid eesotsas Lou Gerstneriga olid väga varakult päris osavad tarbekaubastumise probleemi tuvastamisel. Nad nägid seda kõigepealt IBM-i oma riistvara ja suurarvutite puhul ning seejärel nägid nad seda personaal-arvutite puhul. IBM sai aru, et käimas olid

Põhiküsimus on: mille eest on kliendid nõus maksma?

47



platvormisõjad, ja kuigi ettevõte oli ühe selli-se uut tüüpi süsteemi arhitekt, ei saanud ta uut platvormi kontrollida.

IBM mõistis, et oli kaotanud kontrolli personaalarvuti üle Microsoftile ja Intelile. Ta mõistis, et mujal maailmas olid väikse-mate kuludega ettevõtted, mis tegid sama-suguseid riistavaratooteid ja müüsid neid palju madalamate hindadega. Ta mõistis, et personaalarvuteid kasutatakse moel, nagu varem oli rakendatud suurarvuteid. Ta mõistis, et riistvara eest miljoni dollari maksmise asemel tulevad ettevõtted toi-me, kulutades mõnel juhul vaid mõni tuhat dollarit.

Lou Gerstner, kes oli IBM-i juhatuse esimees ja tegevjuht aastail 1993 kuni 2002, ja tema võtmealluvad mõistsid, et arvutisektori ärimudel oli muutunud. Platvormi lagunemine muutis põhimõtte-liselt palju raskemaks riistavaraga raha teenimise. Ja üks alternatiiv oli arendada sügavamaid võimekusi teenuste vallas, mis aitasid klientidel kasutada uusi riist-vara- ja tarkvaratehnoloogiaid, mis tulid koos personaalarvutite, interneti ja avatud lähtekoodiga tarkvaraga, nagu Linuxi ope-ratsioonisüsteem.

•• IBM oli juba pakkunud tasuta teenuseid oma riistvarasüsteemide toena, eks ole?

Jah, täpselt. Aastakümneid. Nii seisnes nüüd väljakutse selles, kuidas need teenu-sed tasuliseks muuta või neid võimekusi avardada. Ta läks ja ostis Pricewaterhou-seCoopersi IT-nõustamise haru. Ta ostis teisi firmasid, mille oli palju tarkvaratoo-teid suurte kliendibaasidega, kes vajasid erinevaid teenuseid ja kellel olid äärmiselt kasumlikud hoolduslepingud. Ja ta hakkas süstemaatiliselt müüma tarbekaubaks muutunud riistvara ärisid, nagu perso-naalarvutiharu, printerid, pooljuhid ja sal-vestussüsteemid. Ta püüdis välja mõelda strateegiat, kuidas tõmmata kokku oma oskusteave eri tüüpi süsteemide vallas ja kuidas integreerida need süsteemid klien-tide jaoks, samas aidates klientidel kolida interneti ja avatud süsteemide uude ajas-tusse.

•• Ma tahan veenduda, et ma mõistan va-likuid, mis IBM-i ees seisid. Firma ei suut-nud kontrollida personalarvuti platvormi; see oli aina enam tarbekaubaks muude-tud. Selle asemel, et kasutada enda paku-

tavaid teenuseid riistvara toetamiseks, mis oli tema äri keskmeks, kavatses ette-võte nüüd müüa riistvara eeskätt selleks, et...

...et tekitada nõudlust teenuste järele.

•• Tekitada nõudlust teenuste järele, OK. Seega, arvestades turumuutuseid, mida IBM on läbi teinud, kirjeldaksite IBM-i ärk-sana?

Jah, kirjeldaksin. Absoluutselt.

•• Kuidas te selgitaksite seda ärksust, iseäranis kuna IBM on sedavõrd tohutu ettevõte? Mis seda võimaldas? Juhtimi-ne? Midagi firmakultuuris?

Ma arvan, et see kõik algab Gerstnerist. Ma hindan teda kõrgelt ja ma hindan kõr-gelt ka inimesi, kes temaga koos töötasid ning teda järgisid. Teil on võib-olla meeles, et just enne kui Gerstner tuli pardale, oli talle eelnenud tegevjuht, John Akers sa-muti adunud IBM-i kinnijäämist vale plat-vormi maailma, sest tema äridest moo-dustas riistvara liiga suure osa, ja vajadust läbi teha suur muutus. Kuid tema otsus, mida kunagi ellu ei viidud, oli lõhkuda et-tevõte mitmeks sõltumatuks äriks, et see muutuks ärksamaks. Idee seisnes IBM-i ja-gunemises suurarvutite ettevõtteks, tee-nustefirmaks, tarkvaraettevõtteks ning väikest riistvara, nagu tööjaamu ja per-sonaalarvuteid tootvaks firmaks. Mõeldi, et väiksem oleks parem ning tooks kaasa detsentraliseeritud ja kiiremad otsused.

Kuid siis tuli Gerstner – ja mäletage, ta oli olnud infotehnoloogiajuht American Expressis, IBM-i kliendi juures, ja ta nägi asju kliendi vaatenurgast. Internet ei olnud veel peale tulnud, aga ettevõtted rakenda-sid suurte masinate kõrval väiksemaid seadmeid ja erinevat tarkvara. Gerstner nägi selles probleemi, mida saaks ravida klientidele integreeritud lahenduse või vä-hemalt lahenduse strateegia tarnimisega. Ta ütles: ei, me ei jagune, kuid me mõtleme välja, kuidas asju korraldada paremini, kuidas mõelda paremini, kuidas plaanida paremini.

IBM tegi hulga uuringuid ja sai aru, et firmas oli kõiksugu protsesse, mis pidid kindlustama kvaliteedi, aga tõid kaasa ka äärmise aegluse kõige uue arendamisel. Erinevad turud, nagu personaalarvutite turg ja hiljem interneti turg, nõudsid pal-ju kiiremaid otsuseid. Need ei nõudnud

Lou Gerstner

Tootetsükkel muutub aina kiiremaks. Mõni inimene väidab, et Google on endiselt pidevas beetajärgus.

48



samasuguseid kvaliteedistandardeid, vaid teistsuguseid standardeid. Ja nii IBM detsentraliseeris oma otsustusprotses-si, aga ilma ettevõtet füüsiliselt lammu-tamata. IBM reorganiseerus väikeseks hulgaks rühmadeks, mis kaardistasid paremini seda, kuidas kliendid pidid uusi tehnoloogiaid integreerima.

•• Firma muutus võrdväärseks osadeks lõhutud ettevõttega, kuid siiski integree-runuks.

Õige. Üks tükk oli ainult tarkvara, tei-ne teenused, kolmas riistvarasüstee-mid. Need tükid pidid koos töötama, nii lõi IBM nõukojad. See lõi tärkavate äride võimaluste rühma, mis püüab plaani-päraselt toita ja edendada ärisid, mis varasemasse ärisse loomulikul moel ei mahtunud. Avatud lähtekoodiga tarkva-ra, WebSphere tehnoloogia kui kõikjal olev raalindus, mida nüüd hüütakse pil-

veraalinduseks – kõik see sündis neist initsiatiividest.

Teate, nende harude süda käib nüüd palju kiiremini. Suurarvutite sektori tsük-kel kestis jämedalt neli või viis aastat, sest nii kaua võttis uue suurarvuti arendamine aega. Personaalarvuti kutid töötasid ühe- kuni kahe- kuni kolmeaastastes tsüklites, kuna rakendustes oli see märksa kiirem. Kui Netscape ilmus, toimis see kuuekuu-lises tsüklis ja iga mõne kuu tagant ilmu-sid välja uued tooteversioonid või uued versioonid pidevalt beetajärgus olevatest toodetest. Ja mõni inimene väidab, et Google on endiselt pidevas beetajärgus.

IBM tegi ülemineku, sügavalt kiirendades oma plaanimistsüklit igakuiste koosoleku-teni. Tippjuhid hakkasid osalema sügaval organisatsioonis, mitte istuma üleval. Ette-võttele jäi endiselt plaane, mis vältasid üks kuni kolm aastat ja mõnikord kaugemalegi tulevikus, kuid ta pani ka kõrvale raha, et juhid saaks rahastada võimalusi, kui neid märkavad. Ettevõte tegi palju asju õigesti.

•• Mainisite „teenusestamist”. Võite selgitada, mida selle all mõtlete?

See, mida kutsun teenusestamiseks, on peaaegu kõikjal ja see on ülioluline äri-mudeli muutus. See juhtub siis, kui asjad, millest oleme mõelnud kui tootest, muu-tuvad teenusteks, ning hõlmab erinevaid mooduseid, mis luuakse nende teenuste tarnimiseks ja nendelt läbi erinevate hin-namudelite raha teenimiseks.

Auto näiteks on imeline platvorm tee-nuste loomiseks, laenud, liisingud, eluaeg-sed garantiid, hooldus, remont ja tulevikus telemaatika – kõik navigatsioonitehno-loogiatest kuni mobiiltelefonile interneti-allikaks olemise või tagaistmel olevatele lastele mõeldud filmideni. Autotootjad on tõesti selle mudeli võtnud ja hoo sisse saa-nud, sest enamikul neist on olnud raskusi toote müümiselt raha teenimisega.

Teine näidete komplekt on mugavad lii-singu- või laenumudelid, nagu Zipcar, mille muudab võimalikuks satelliitidelt allalaa-ditav tarkvaratehnoloogia, et rendiautod lahti lukustada ja hoida pilk peal, kes teeb mida ning kus sõidukid on.

Teenusestamine on toimunud muusika-tööstuses. Inimesed ei taha muusika eest maksta, aga nad võivad tegelikult maksta tellimislepingu eest. Ajalehesektorit ning ajakirjade ja raamatute kirjastamist on kõiki laastanud see tarbekaubastamise ja digiteerimise trend ning nemadki uuri-vad tellimislepingute müümise võimalusi. Tuleb teisigi hinnamudeleid, mis meenu-tavad rohkem pidevaid teenuseid kui vaid toodete jada. Loomulikult, mis nende eest makstakse, on endiselt küsimärgi all.

Need ökosüsteemid, tundub mulle, on muutunud aina komplekssemaks. Sellest tulenevad nii ohud kui ka võimalused. Kuidas saavad firmajuhid tõhusalt ette kujutada, milline nende ökosüsteem saab olema tulevikus?

Üks asju, millest algusest peale aru saada, on lihtsalt see, milline väärtusahel või ökosüsteem näeb välja täna? Millised on erinevad hinnad? Millised on erinevad osad? Kui palju raha saab nendes erineva-tes osades teha? Millised võimekused on teie firmal või kas saaks soetada või aren-dada midagi, et siirduda selle väärtusahela või ökosüsteemi muudesse osadesse?

Mõni ettevõte on eristanud end puhta kvaliteedi kaudu. Võtke autoosade tarnija, nagu Robert Bosch. Tema on suutnud auto tarbekaubastamise üle elada, luues plat-vorme platvormide sees. Tema kütuse sis-sepritse süsteemid on maailma parimad ja maailma parimad ettevõtted lähevad nende süsteemide hankimiseks Boschi juurde. Boschi toodetest saavad tegelikult platvormiks, mille ümber autotootjad ehi-tavad oma mootori osad.

Võtmeks on leida see, milles ettevõte saab arendada oskusteavet. See püsiv os-kusteave aitab kanda firmat läbi lammuta-vate muutuste.

Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2011. Kõik õigused reserveeritud.

IBM sai aru, et firmas oli kõiksugu kvaliteeti tagavaid protsesse, mis tõid kaasa äärmi-se aegluse kõige uue arendamisel.

49



Autor: Tõnis Mäe, EAS-i Start-Up Eesti programmijuht • Foto: eAS

Mis imeloom on startup?startup’id, sest suured firmad panevad neile peale ka suure firma reeglid.

Ja viimase, kuuenda grupi, moodus-tavad sotsiaalsed startup’id. Nad ei ole vähem ambitsioonikad kui kolmanda või neljanda grupi ettevõtjad, kuid nende am-bitsiooniks on teha maailmas midagi pa-remaks. Raha teenimine omanikele ei ole nende eesmärk.

Eesti praegused kolmandas ja neljan-das grupis tegutsevad noored tegijad ei ole veel jõudnud suurfirma moodustami-seni ega ole ka oma ärimudelit veel ühe-legi suurele firmale ka maha müünud. Aga tähtsamaks kui teenitud raha mõõ-detakse startup-maailmas edenemist. Uued ärimudelid on seotud suure riskiga. Enamik katseid ebaõnnestuvad. Seega peab suurelt mõtleval ettevõtjal olema tohutult usku oma ideesse ja indu edasi minna ka siis, kui tulemusi veel ei pais-ta. Riskijulgus on startup-ettevõtja kõige tähtsam iseloomuomadus.

Teine iseloomulik omadus, mis kaas-neb startupindusega, on ebaõnnestumi-se aktsepteerimine. Praegune Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ühiskond peab siin veel palju õppima. Kõik äriplaanid on ole-tused ja ilma proovimata ei ole võimalik teada, kas idee töötab või mitte. Või nii nagu Edisson vastas reporteri küsimu-sele pärast tuhandendat ebaõnnestunud katset hõõglampi leiutada: „Ma ei ole tu-hat korda ebaõnnestunud. Hõõglambi leiutamine sisaldab lihtsalt tuhat sam-mu.” Ühiskond peab õppima austama inimesi, kes julgevad proovida ja ka eba-õnnestuda. Ja mida rohkem on selliseid innukaid inimesi, seda kiiremini õpib ka ühiskond innovatsiooni aktsepteerima.

Majandust toetavad nii elustiili ette-võtjad kui ka suurfirmad. Aga olla start-up-ettevõtja, kes loob maailma midagi uut, on suur väärtus mitte ainult sellele ettevõtjale, vaid ka ühiskonnale. Innovat-sioonivõimekus on see, mis eristab ühte majandust teisest. Eesti on siin paari viimase aasta jooksul tublisti edenenud. Võimalik, et just tänu masule.

Ei ole vaid musta ja valget. Maailm on täis värve. Nii ei ole ka läbinis-ti head ja halba. Mõni halb asi võib

muuta asju hoopis paremaks. Kui ma hiljuti rääkisin ühe noore alustava ette-võtjaga, siis mainis ta oma äri põhjusena masu. Tal ei olnud lihtsalt tööd ja ta pidi midagi välja mõtlema – realiseeris oma ammuse äriidee ja hakkas tegutsema. Kuna ta pani sellesse tegevusse oma kire, saavutas ta ka tulemuse.

Võib-olla ongi masu selleks põhjuseks, miks Eesti on maailma startup-maastikul silmapaistval kohal. Meil ei ole küll kogu-seliselt selliseid numbreid ette näidata nagu näiteks USA-l, aga kui startup-ko-gukonnas täna keegi mainib Eestit, siis pigem noogutatakse kui küsitakse „mis maa see on?”.

Mis siis on startup? Otsetõlkes võiks ju öelda, et alustav ettevõte. Aga Stan-fordi professor Steve Blank eristab kuut tüüpi alustavaid ettevõtteid.

Kaks esimest gruppi ongi tüüpilised alustavad ettevõtted. Esiteks – inime-sed, kes alustavad sellise tegevusega, mida armastavad, on nn elustiili ettevõt-jad. Sageli neil ei olegi rohkem töötajaid peale iseenda. Teise grupi ettevõtjad on väikefirmad, mis alustavad oma väikest äri pereliikmetega või mõne palgatöölise-ga. Nende ambitsiooniks on pere ära toita ja nad ei plaanigi suureks kasvada.

Need, mida me põhiliselt tunneme startup-ettevõtetena, moodustavad kol-manda grupi ettevõtjaid. Nad on loonud oma äriidee kohe suurena. Nende ambit-sioon on algusest peale vallutada maailm ja luua suurfirma.

Neljas grupp ettevõtjaid on sarnane eelmisega, aga selle erinevusega, et nad käivitavad eskaleeruva ärimudeli, kuid nende eesmärk ei ole ise suurfirmat luua, vaid see ärimudel mingile suurfirmale maha müüa.

Viienda grupi startup’id on suurte firmade arendusüksused, kes püüavad selle firma äri pidevas arengus hoida. Need on kõige raskemas seisus olevad

Tõnis Mäe

50


kolumn

Vägi Rhonda Byrne

See on uus käsiraamat “Saladuse” autorilt, mis räägib universumi suurimast jõust – Väest, et saaksid kõik, mida tahad.Ilma Väeta ei oleks sa sündinud. Ilma Väeta ei oleks meie planeedil ühtki inimest. Iga avastus, leiutis ja inimlooming tuleb Väest. Ideaalne tervis, suurepärased suhted, karjäär, mida armastad, elu tulvil õnne, vajaminev raha, et olla, teha ja omada seda, mida armastad – see kõik tuleb Väest.

Kuidas edukad inimesed mõtlevadJohn C. Maxwell

Koguge kokku edukad inimesed kõigilt elualadelt ja mõelge, mida ühist te neis lei-ate? Nende mõtteviisi. Raamat „Kuidas edukad inimesed mõtlevad” on tänapäevases kiires elutempos täiuslikult kompaktne lugemisvara. Õpite hoomama üldist pilti, kes-kendudes samal ajal oma mõtlemisele. Need üksteist tõhusa mõtlemise juurde viivat teed aitavad selgelt näha rada isikliku eduni.

Paljud meist arvavad, et väsimus ja loidumus on täiesti normaalsed igapäevase elu osad. Aeg on suhtumist muuta. Kõik me ihkame tunda ennast värske ja puhanuna. See on võimalik! Raamatust leiate kava, mille abil ravida unehäireid, kurnatust, kas-vatada elurõõmu ja vähendada kehakaalu.

Sellest raamatust leiad praktilisi näpunäiteid, kuidas vältida läbipõlemissündroomi, võõrandumist lähedastest ja uppumist hõivetöö mädasohu. Ja kuidas teha nii, et õhtul oleks võimalik hea tuju ja tänuga möödunud päevale tagasi vaadata. „Hetk“ on raamat just sulle, kui oled märganud, et segadus sinu ümber ei ole enam ammu sajaprotsendiliselt loominguline.

Puhkamise jõudMatthew Edlund

Hetk. 12 sammu parema elu poole Kristjan Otsmann


hei 2011 09

Documents