hariduseesti parteipoliitikas olid erakonnad po-lariseerunud kaheks suureks tiivaks: nn linnameeste...
TRANSCRIPT
25HARIDUS 1–2/2008
Konstantin Konik (31.12.1873 – 3.08.1936). 1918. a veebruaris osales ta Eestiiseseisvuse väljakuulutamisel ning oli Saksa okupatsiooni ajal mitu kuud vangis.1919–1920 oli Tööerakonna saadikuna Eesti Asutava Kogu liige.
Konstantin Konik
1932. ja 1933. aastalK ü l l o A r j a k a s
Eest i Vabar i ik tähistab 90. aastapäeva. 24. veebruar i 1918 peategelaseks ol i Eest imaaPäästmise Komitee, kuhu kuulusid jur ist id ja advokaadid Konstant in Päts ja Jür i V i lmsning arst Konstant in Konik . Tänased õpetajad ja har idustöötajad võivad ka pisut uhkedol la , sest 1933. a töötas dr Konik har idus- ja sotsiaalministr ina – kuni ü lepingest kokkuvar isemiseni 1933. a sügisel .
Lõpetanud Tartu Ülikooli, töötas tuleva-
ne õppejõud ja riigimees arstina Ukrai-
nas, osales 1904–1905 Vene–Jaapani
sõjas. Järgnevalt töötas ta Tartu Ülikooli
juures, alates 1909. a arstina Tallinnas,
edendades põhitöö kõrval ka spordi-
liikumist, koondades eesti soost arstid
Põhja-Balti Arstideseltsi, oli 1913–1915
ajakirja Tervis vastutav toimetaja ja
1913–1918 osaühisuse Estonia nõuko-
gu esimees; 1915–1917 Tallinna linna-
valitsuse tervishoiu büroo juhataja (tä-
napäeva mõistes linna peaarst), pöör-
delisel 1917. a Eesti Maavalitsuse ter-
vishoiuosakonna juhataja. 1918–1920 oli
ta Eesti Vabariigi Tervishoiu Peavalit-
suse juhataja, ühtlasi Sõjaväe Tervis-
hoiu Valitsuse kirurg-konsultant; 1920–
1931 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna
dekaan, haavakliiniku juhataja, tegev-
kirurg ja õppejõud, lisaks ajakirja Eesti
Arst toimetuse liige, Tuberkuloosi Vastu
Võitlemise Liidu esimees jms. Alljärgne-
valt keskendume kahele aastale Kons-
tantin Koniku elus ning eeskätt tema
seosele tolleaegse Eesti hariduseluga.
Kahekümnes har idusministerKonstantin Konik oli Eesti Vabariigi kahe-
kümnes haridusminister. 18. mail 1933,
mil ta kinnitati haridus- ja sotsiaalminist-
riks, ilmus ajalehes Vaba Maa tema ar-
tikkel „Meie koolide püramiid” tähendus-
rikka alapealkirjaga „Romantika löök-
laused ja tõelik elu”. Konik rõhutas, et
käimasolev keskkoolide reform on seo-
tud algharidusega, keskkoolide ümber-
korraldamine võtab aega viis, ülikooli re-
organiseerimine kümme aastat ning
eraldi tuleb lahendada tehnilise kõrg-
hariduse andmine. Lähemalt analüüsis
Konik keskkoolide reformikavasid, sest
selle keeruka küsimuse üle oli arutatud
mitu aastat (Vaba Maa, 18.05.1933).
Kõige põletavam haridusvaldkonnas
oli siiski õpetajate palkade ja elatustase-
me küsimus. 1929. a sügisel Ameerika
Ühendriikides alanud suur majanduskriis
haaras peagi Euroopa ja ka Eesti. Palju-
de koolide ülalpidajad ei suutnud enam
õpetajatele tasuta kortereid anda ja
1931. a kaotasid selle soodustuse ka Tal-
linna koolijuhid. 1931. a lõpus vähendati
õpetajate palka kuni 13%, kõige rohkem
just maa- ja väikelinnade pedagoogidel.
1932. a aprillis riigikogus vastu võe-
tud „Tööpuuduse vastu võitlemise ots-
tarbel teenistusvahekordade korralda-
mise seadus” lubas valitsusel vallanda-
da riigi- või omavalitsuse teenistusest
inimesi, kelle abikaasa sai kindlat palka
riigi- või omavalitsusasutuses (linnades
üle 140, maal ja alevites üle 80 kr kuus).
26 HARIDUS 1–2/2008
Seaduse vastuvõtmise järel vallandati
u 350 õpetajat. 1. jaanuarist 1933. a vä-
hendati õpetajate palka teist korda, see-
kord 8%, ning räägiti juba järgmistest
palgakärbetest. Pisut etteruttavalt:
1934. a sügisel oli Eestis reservis (töö-
ta) 499 algkooli- ning umbes 140 kesk-,
kutse- ja kutseõppeasutuse pedagoogi
(Eesti Ajaloo Arhiiv (EAA), fond 1108,
nimistu 3, säilik 140, leht 233).
Majanduskriis nõudis jätkuvalt kulude
vähendamist ja nii märkis Konik oma
Vabas Maas ilmunud programmartiklis:
„Olles põhimõtteliselt palkade vähen-
damise vastu, [ma – K. A.] siiski häda-
korral ei kohkuks tagasi maa-algkooli
õpetajate palganormi viimisest praegu-
sest madalamale tasemele. Tohiks olla
selge, et elu maal on odavam kui linnas.
Ei peaks aitama need abinõud, siis jääb
veel päästerõngana kahe viimase õppe-
aasta maksustamine” (18.05.1933).
Tagasi pol i i t ikasMis asjaoludel Konik oma sõrme uuesti
poliitikale andis, jääb paraku teadmata.
Eesti parteipoliitikas olid erakonnad po-
lariseerunud kaheks suureks tiivaks: nn
linnameeste ja maameeste parteid.
1932. a algul ühinesid Põllumeeste-
kogude ja Asunike Koondise fraktsioo-
nid riigikogus üheks põllumeeste rüh-
maks. Samas ühinesid ka Eesti Tööera-
kond ja Eesti Rahvaerakond, pannes
sellega aluse Rahvuslikule Keskerakon-
nale, kuhu liitusid veel Kristlik Rahva-
erakond ja Majandusrühm. Laias laas-
tus nimetati nelja partei ühendust „lin-
nameeste erakonnaks”, et nii vastandu-
da põllumeestele. Kolmandaks suure-
maks poliitiliseks jõuks jäid jätkuvalt sot-
sialistid (sotsiaaldemokraadid).
Konik kuulus 1920. aastatel jätkuvalt
Eesti Tööerakonda ja osales selle kesk-
komitee töös. Nimetamisväärset poliiti-
list aktiivsust – jättes kõrvale üksikud
poliitilise sisuga ajaleheartiklid – ei ole
võimalik täheldada. Vaevalt jätsidki üli-
kooli suure teaduskonna töö korralda-
mine, korraline õppetöö ja kliiniku iga-
päevane juhtimine ning arvukad ühis-
kondlikud kohustused palju aega era-
konnatööks.
Võimalik, et initsiatiiv Koniku kaasa-
miseks tuli Eesti Tööerakonna juhatu-
sest. I riigikogu valimised võitnud Töö-
erakonna populaarsus kahanes aega-
mööda ja IV riigikogu valimistel 1929. a
mais sai Eesti Tööerakond vaid kümme
kohta. Ilmselt peeti partei juhatuses va-
jalikuks mõned tuntud liikmed uuesti
esile nihutada. Igal juhul oli 58-aastane
professor nõus kandideerima 1932. a
mais V riigikogu valimistel Järva valimis-
ringkonnas. Ta oli seal Rahvusliku
Keskerakonna esinumber ja nagu näi-
tab arhiivis säilinud kandidaatide üles-
seadmise nimekiri, 20 kandidaadi seas
ainus, kes ei elanud Järvamaal (EAA, f
80, n 5, s 70, l 1–2). Seega, praeguses
arusaamas suunas partei juhatus ette-
arvatult oma nõrkade kohalike kandi-
daatide etteotsa üle riigi tuntud ühis-
konnategelase.
Mais käis dr Konik Järvamaal esine-
mas. Maakonnaleht kirjutas sarkastili-
selt: „8. skp. pidas keskerakonna kõne-
mees prof. Konik Alliku vallamajas kõne-
koosolekut. Kuna hiljem kavatseti sa-
mas ruumes pidada haridusseltsi pea-
koosolekut, oli publikut rohkelt koos. Kõ-
neleja hõõrus käsi ja aina rõõmustas
publiku rohkusest. Et keskerakonda eriti
esikohale tuua, kukkus kõneleja põllu-
meeste erakonda kõvasti materdama.
Sarnane jutt ajas tegelikud põllumehed
vihale. Kõnelejalt nõuti, et see oma sõ-
nad tagasi võtaks. Sarnast juttu kuuldes
venis professorihärra nägu õige pikaks
ja nähes, et rahval keskerakonna vastu
poolehoidu pole, lõpetas koosoleku. En-
ne äraminekut laotas ta ohtral käel
keskerakonna kihutuskirjandust. Majan-
dusliselt mõtlejad inimesed kogusid en-
dile head pakid sarnast kirjandust, sest
nagu keegi tähendas, olla sarnase ma-
terjaliga väga hea enne lüpsi lehma uda-
rat pühkida” (Järva Teataja, 12.05.1932).
Põllumeestekogude ja Põllumeeste,
Asunikkude ning Väikemaapidajate
Koondus sai uues Riigikogus 42 kohta,
Rahvuslik Keskerakond 23 ja ESTP 22
mandaati, üht-teist jagus ka väikeera-
kondadele. Konstantin Konik pääses
parlamenti ja tuli poliitikasse tagasi. Uus
riigikogu alustas 20. juunil. Konikust sai
sotsiaalkomisjoni liige.
1932. a suvel-sügisel jätkus raske
majanduskriis ja lõputu sisepoliitiline
rähklemine. Oma jõudu näitasid vaba-
dussõjalased, kes koondasid 17. juulil
Tapal Põhja-Eesti vabadussõjalaste
päevale üle 3000, enamuses ühtseis
vormirõivais mehe. Seal puhkes teata-
vasti vapside ja sotsialistide vahel löö-
ming, nn Tapa sõda. Einbundi valitsus ei
pidanud vastu isegi kolme kuud ja au-
gustis kukkus rahvahääletusel ootama-
tult läbi riigikogus koostatud põhiseadu-
se muutmise seadus.
Kaotus rahvahääletusel ning esime-
sed vaidlused krooni devalveerimise üle
õõnestasid kiiresti riigikogu ja valitsuse
prestiiþi. 3. oktoobril astus Einbundi (Een-
palu) valitsus tagasi. Järgnes kuuajaline
valitsuskriis, kus uut valitsust üritasid
kokku panna Tõnis Kalbus, Karl Ein-
bund, Jaan Teemant ja Konstantin Päts.
Tulemusi ei saavutanud neist keegi.
Ri ig ivanema kandidaatJärgmiseks riigivanema kandidaadiks
tõusis Konstantin Konik. Vaevalt et ju-
huslikult kirjutas ta 9. oktoobril kriitilise
artikli riigivanem Einbundi juhitud valit-
suse vastu: „Kogu Eesti iseseisva riik-
luse ajastul ei ole meil olnud nii pehki-
nud valitsust kui K. Einbundi lahkunud
valitsus. Ei taha ja ei saa uskuda, et
K. Einbund selles on olnud teadlik” (Va-
ba Maa, 9.10.1932).
Riigikogu esimees Jaan Tõnisson pa-
lus 12. oktoobri õhtuks Koniku enda
juurde. Viimane sõitis Tartust kohale ja
sai Toompeal ettepaneku kujundada rii-
gile uus valitsus. „Prof. Konik ei ütelnud
ära. Ta lubas selgitada rühmade seisu-
kohti ja anda lõppvastuse esimehele
neljapäevaks [kahe päevaga – K. A.],”
kirjutas Vaba Maa 13.10.1932.
Konik kohtus järgmisel hommikul
Toompeal põllumeeste ja sotsialistide
rühmade esindajatega. Ta tutvustas nei-
le Rahvusliku Keskerakonna valitsemi-
se programmi ja vastas küsimustele. Ta
sai põllumeestelt kirjalikult lähtekohad ja
tingimused valitsusse tulekuks. Põllu-
mehed kinnitasid, et „prof. Koniku esi-
tatud kava võib võtta läbirääkimiste alu-
seks”, samas nõuti Rahvusliku Keskera-
konna töökava mõne punkti kohta täien-
davaid seletusi. See ei ennustanud
midagi head. Põhiliseks vaidlusküsimu-
seks kujunes põllumeeste kaitse majan-
duskriisi tingimustes. Maarahva esinda-
jad nõudsid maksude vähendamist ja
põllumajandussaadustele kindlate hin-
dade garanteerimist, millega eeskätt lin-
narahvast esindavad keskjõud ei saa-
nud kuidagi nõustuda.
14. oktoobril pidas Konik veel ühe
vooru sotsialistidega. Need pidasid esi-
tatud kava „kõlbulikuks läbirääkimiste
alusena”, aga nõudsid täiendavaid sele-
27
AJALUGU
HARIDUS 1–2/2008
tusi. Kell 14.30 kohtus Konik oma kaas-
lastega Rahvuslikust Keskerakonnast,
tehes kokkuvõtte kõnelustest. Kell 16
andis Konik riigikogu esimehele üle
järgmise kirjaliku seletuse: „Sellega on
mul au Teile teatada, et Teilt austavat et-
tepanekut saades valitsuse kujundami-
seks, katsusin mina välja selgitada riigi-
kogu rühmade meeleolu ja nõudmisi
loodava valitsuse tegevusaluste suhtes.
Läbirääkimiste aluseks esitasin Rahvus-
liku Keskerakonna tegevuskava koalit-
siooni jaoks, mille omaks võtsin. Läbi-
rääkimistel selgus, et Põllumeestekogu-
de ning Põllumeeste, Asunikkude ja Väi-
kemaapidajate Koonduse rühma nõud-
mised püsivad senistel leppimata alus-
tel. Samuti esitavad ka sotsialistid kate-
goorilisi ja praegustes oludes teostama-
tuid nõudmisi. Seesuguseid nõudmisi
valitsuskoalitsiooni tegevusaluseks võt-
ta ei pea mina mitte võimalikuks käes-
oleval ajal meie riigi ja rahva üldistes
huvides. Sellepärast pean Teile teata-
ma, et mina kahjuks ei saa oma peale
võtta valitsuse kujundamist” (Vaba Maa,
15.10.1932).
15. oktoobril avaldas Postimees Ro-
mulus Tiituse teemakohase karikatuuri,
mis kandis pealkirja „K. Koniku ebaõn-
nestunud operatsiooni-katse”. Samas il-
mus üksikasjalik ülevaade valitsuskrii-
sist ning et Konikul ei õnnestunud se-
da lahendada (Postimees, 15.10.1932).
Omapoolsetes vastukirjutistes rõhutasid
Põllumeeste Koonduse liikmed, et ligi
60-aastane Konik on liiga vana, et tulla
keerukal ajal toime valitsuse juhtimi-
sega. Mis Konstantin Konikul ei õnnes-
tunud, viis lõpule tema kaaslane pääste-
komitee päevilt Konstantin Päts, kes
moodustas järgmise valitsuskabineti.
See kinnitati riigikogus ametisse 1. no-
vembril ja valitsus püsis ametis 1933. a
26. aprillini.
Konstantin Konik V ri igikogusIlmsesti sai Konik 1932. a sügisel taas
suhu poliitilise tegevuse maigu. Antud rii-
givanemakandidaadi episood jääb mar-
keerima Koniku poliitilise karjääri uut tõu-
su 1933. aastal. Igal juhul oli Konik val-
mis astuma valitsuse koosseisu. Kind-
lasti sai ta aru, et üldine poliitiline õhk-
kond, suhtumised ja hoiakud 1932.–
1933. a Eesti poliitikas erinesid tuntavalt
õhustikust, milles ta tegutses aastail
1917–1920.
Kätte jõudis 1933. aasta, jätkuvate tõ-
siste majandusraskuste ja pikaleveni-
nud poliitilise kriisi kulminatsiooniaasta.
Riigikogu maadles uue põhiseaduse
eelnõuga, istungid venisid pikaks. Näi-
teks 19. jaanuaril arutati põhiseadusko-
misjoni eelnõu Eesti põhiseaduse muut-
misest ja kell 10.25 alanud koosolek
lõppes kell 21.26. Arvukate sõnavõtjate
reas oli ka Konstantin Konik.
Konik oli „pöörase” 1933. aasta keva-
del õige murelik – nii rahvusvahelise
arengu kui ka Eesti tuleviku pärast. Ta
aimas, et Saksamaa poliitika muutub
üha agressiivsemaks: „Tohiks olla sel-
ge, kuhupoole tüürib sõjakas hitlerism ja
kui petlikud on olnud nende lootused,
kes võtsid tõsiselt Saksamaa rahusõ-
nu.” Samas jäi Konik skeptiliseks Rah-
vasteliidu osas: „Kõuepilved Euroopa
poliitilises taevas lähevad üha sünge-
maks. Mida teeb Rahvasteliit, see rah-
vaste rahu rakendaja ja eriti väikerah-
vaste lootus? /- - - / Rahvasteliidult saa-
dava kaitse lootused muutuvad järjest
rohkem illusiooniks. Järjest enam kuju-
neb see majakeseks maantee ääres,
kuhu mitme küla mehed kokku tulevad
juttu vestma ja piipu suitsetama” (Vaba
Maa, 21.04.1933).
Majandusraskused süvenesid: 11. märt-
sil tõstis Saksamaa Eestist sisseveetava-
te munade tolli 14-kordseks, Prantsus-
maa sulges Eesti jaoks oma võituru.
Munad ja või olid aga Eesti ühed täht-
samad eksportartiklid. Ühiskonnas kas-
vas rahulolematus ja poliitiline kriis aina
laienes. 1933. a aprilli lõpus astus Pätsi
juhitud valitsus tagasi.
Suurte jõupingutustega sai uue kabi-
neti kokku Jaan Tõnisson, 18. mail kin-
nitati see riigikogus ametisse. See toe-
tus Rahvuslikule Keskerakonnale, Asu-
nikele ja seitsmele ülejooksnud Põllu-
meestekogude saadikule, keda toetas
veel kolm saksa saadikut.
Riigivanem Tõnissoni juhitavasse va-
litsusse kuulusid kaitseminister August
Kerem, kohtu- ja siseminister Vladimir
Rooberg, majandusminister Peeter Kur-
vits, põllutööminister Johannes-Fried-
rich Zimmermann, teedeminister Oskar
Köster ja välisminister prof Ants Piip.
Haridus- ja sotsiaalministriks nimetati
Konstantin Konik, kes oli ühtlasi riigi-
vanema asetäitja.
23. mai istung riigikogus algas kell
17.32 üsna närviliselt, sest majandus-
minister palus muuta päevakorda ja
tuua põllumajanduse võlgade ümber-
laenustamise seaduse arutamise esi-
meseks, samas võttis ta ühe eelnõu
menetlusest tagasi. Tema järel palus
vastne haridus- ja sotsiaalminister Ko-
nik menetlusest välja võtta pagaritöös-
tuses öötöö keelu seaduse muutmise
seaduseelnõu, sest „viimastel päevadel
palju täiendavaid andmeid on tulnud,
mida tahetakse kaaluda”.
Jaan Tõnisson püüdis oma vastaseid
üle kavaldada, hakates valitsuse dekla-
ratsiooni ette lugema esimese sisulise
päevakorrapunkti all, mis käsitles – na-
gu äsja oli kokku lepitud – hoopis põllu-
majanduse võlgade ümberlaenustamise
seaduseelnõu. Nüüd puhkes Toompeal
parlamendisaalis tõeline möll: oposit-
sioon lärmas ja huilgas vahetpidamata,
riigikogu juhataja Karl Einbund tagus
haamrit ja nõudis rahvasaadikutelt kor-
da, riigivanem Tõnisson püüdis jätkuvalt
midagi seletada, aga teda ei kuulanud
enam keegi. Lõpuks kuulutas juhataja
kell 17.45 välja vaheaja, mis lõppes
alles 20.25.
Konstant in Konik val i tsusesVahejuhtum parlamendis puhuti ajakir-
janduses üles, seda ajal, mil valitsuse
jaoks üliolulise ettevõtmise ehk teise
põhiseaduse referendumini jäid vaid
loetud nädalad. Õhustik läks aina äreva-
maks: 25. mail pidasid vabadussõjala-
sed Tallinnas maha järjekordse vägeva
miitingu, kus vapside juhid ja korrapida-
jad olid khakivärvi särkides, käelindi ja
kollase rihmaga, kandes kalifeepükse,
säärsaapaid ja musti barette. Kalevi
spordiväljakule kogunes vapside mani-
festatsiooni jälgima tuhandeid huvilisi.
28. mail kogunes Tartusse 3600 vaba-
dussõjalast ja kümneid tuhandeid pealt-
vaatajaid. See kõik ennustas uuele va-
litsusele tormilist suve.
Riigikantselei teenistuskirjast leiame
lühikese kirje: „Riigikogu poolt ametisse
kutsutud valitsuses (RT L 39-1933) ni-
metatud Hariduse- ja Sotsiaalministriks,
arvates 18. V 33. a. Vabariigi Valitsuse
otsusega 18. V 33. a. (prot nr 49 p I)
määratud Riigivanema asetäitjaks, ar-
vates 18. V 33.a.” (EAA, f 31, n 5, s
1079). 22. mail otsustas valitsus „lubada
jätkata Tartu Ülikoolis korraliste profes-
soritena õppetegevust välisministril
A. Piip’il rahvusvahelises ja kaubandus-
28
AJALUGU
HARIDUS 1–2/2008
õiguses ja haridus- ja sotsiaalministril
K. Konik’ul – kirurgias, määrates palga-
lisana 50% korralise professori palgast”
(EAA, f 2100, n 2, s 376, l 149).
Nüüd tuli Konikul alustada ministrina
oma kavade elluviimist. Aega vastutus-
rikkasse ametisse sisseelamiseks jäi al-
la kuu, sest 16. juunil selgitas ta minis-
teeriumis ajakirjanikele oma tegevuska-
va keskkooli reformi osas, lisades juur-
de vajaduse asutada tehniline teadus-
kond Tartu Ülikooli juures ja selleks
koondada ülikoolist kuni 20 õppekohta.
„Otepää, Paldiski ja Tall. Saksa tüt.-
gümnaas. on Vab. Valitsus otsustanud
sulgeda. Palgaseaduse asjadega ei ole
minister saanud veel tutvuda” (Õpeta-
jate Leht, 16.06.1933). Jätkuvates vaid-
lustes keskkooli reformi üle pooldas ta
varianti, mille kohaselt järgneks kuue-
aastasele algkoolile kolmeaastane kesk-
kool ja siis kaheaastane gümnaasium
neile, kes tahavad astuda ülikooli (Päe-
valeht, 17.06.1933).
Valitsus pidi igalt poolt kulusid kokku
tõmbama. Konikule südamelähedase
Tartu Ülikooli kulusid kärbiti majandus-
kriisi ajal u 30%, kuid riiklikud toetused
vähenesid enamgi. Kui riigi kulutused
ühe üliõpilase kohta olid 1929. aastal
358 kr, siis 1934. aastaks vähenes see
summa 197 kroonini (Eesti arvudes
1920–1935. Tallinn, 1937; lk 281).
1933. a 16. juunil tegi haridus- ja sot-
siaalministeerium valitsusele uue ette-
paneku ülikooli õppekohti koondada:
esitises pidas Konik vajalikuks kuue
professuuri, 14 dotsentuuri ja ühe eri-
aine õpetaja koondamist, „kaotades eel-
seisva semestri alguseks need õppe-
kohad, mis praegu vakantsed, teised
aga viie aasta jooksul” (EAA, f 1108, n 5,
s 680, l 75). Samas tuli Koniku arvates
ülikooli arstiteaduskonnas juurde luua
kaks kohta.
Mitmel aastal oli haridusringkondades
arutatud tehnilise kõrghariduse küsi-
must. Konik arvas, et aeg on küps selle
lahendamiseks: Tartu Ülikool peaks tule-
vikus hakkama ette valmistama ehituse,
elektrotehnika ja keemia insenere ja sel-
leks tuli ülikoolis luua seitse professuuri,
viis dotsentuuri ja assistentide kohad.
Arvutused kinnitasid, et ettenähtud
koondamised annaks aastas kokkuhoi-
du 53 608 kr, uue tehnilise teaduskonna
rajamine nõuaks aastas juurde 39 372
kr. Nii saaks ülikool juurde uue teadus-
konna ning aastane hariduskulude kok-
kuhoid Tartu kõrgkooli osas oleks
13 836 kr (EAA, f 1108, n 5, s 680, l 76–78).
21. juunil kiideti valitsuse koosolekul
esitis heaks. Haridus- ja sotsiaalminister
sai ülesandeks viie aastaga „asutada
juurde Hariduse- ja sotsiaalministri esi-
tises nimetatud uued õppekohad”, s.t
alustada muudatuste elluviimist (EAA, f
1108, n 5, s 680, l 75).
Siis tuli minna õpetajate töötasu kal-
lale. 7. juulil ilmus valitsuse määrus, mil-
lega „õppejõududele avalikkudes alg-
koolides, mis asuvad väljaspool linna
või alevi administratiivpiire, makstakse
palka ühe astme võrra madalamalt ava-
likkude õppeasutiste ja õigusega era-
koolide õppejõudude tasude seaduse
§ 4. algkoolide õppejõududele ette näh-
tud normidest”. See akt jõustus 1. augus-
til kehtivusega kuni 1. aprillini 1934. a.
Seega leidis pikka aega õhus olnud
küsimus linna- ja maakoolide õpetaja-
tele erinevast töötasust lahenduse, sest
valitsus otsustas vähendada maaõpeta-
jate palka. Määruse vastuvõtmisele eel-
nesid Eesti Õpetajate Liidu juhatuse
erakorraline koosolek, märgukirjad riigi-
vanemale, valitsuse liikmetele ja riigi-
kogu saadikurühmadele, riigivanem võt-
tis ka õpetajate delegatsiooni vastu.
Kuigi neil aegadel tuli koolivõrku ja
hariduskulusid vähendada, kinnitas Ko-
nik 11. juulil ühe uue õppeasutuse põhi-
kirja ning 5. septembril alustas Petseri
kloostri juures õppetööd Petseri vaimu-
lik õigeusu seminar (Kalle Lõuna. Pet-
serimaa integreerimine Eesti Vabariiki
1920–1940. Tallinn, 2003; lk 88). Selle
õppeasutuse avamine hariduskulusid
juurde ei toonud.
12. juulil allkirjastas Konik määruse,
et kui algkoolis on võõrastest valdadest
üle 10% laste üldarvust, kannavad need
vallad proportsionaalselt laste arvule
„kooli jooksvad majanduslikke kulusid”,
st koolihoonete küte, valgustus, korista-
mine, jooksev remont (RT, 18. juuli
1933, nr 61, art 474).
Õpetajate XI ü ldkongressKuna õpetajate ning õpetajate ühendus-
te proteste palgamäärade vähendamise
osas ei arvestatud ning valitsuse pal-
gamäärus muutis õpetajaskonna aina
rahutumaks, otsustas Eesti Õpetajate
Liit kokku kutsuda õpetajate kongressi.
19. ja 20. augustil toimuski Tallinnas
õpetajate XI üldkongress. Seal oli üle
700 osavõtja, rohkem kui eelnevatel sel-
listel haridustöötajate üritustel. Kong-
ressil võeti vastu hulk päevapoliitilisi re-
solutsioone, kus nõuti linna- ja maaõpe-
tajatele üheväärset palka, tuli kaitsta 6-
aastast algkooli kui ühtluskooli alust,
nõuti „end haridusvastastena” näidanu-
te kõrvaldamist haridustööst jne. Kong-
ress mõistis hukka „praeguste koalit-
sioonierakondade: rahvusliku keskera-
konna ja asunike erakonna tegevuse
maaõpetajate ülekohtusel palgaastme
alandamisel”. Muu hulgas võeti üks-
meelselt vastu resolutsioon, et Eesti
Õpetajate Liit astub Eestimaa Töölis-
ühingute Keskliidu liikmeks, mis oli sel-
gelt vasakpoolne ja valitsusvastane töö-
lisorganisatsioon.
Vastuvõetud resolutsiooni „Töötingi-
mused ja töötasu” alaosa „Võitlusabi-
nõud” nägi ette väga konkreetsed sam-
mud: „Kongress leiab, et palgavõitluse
jätkamiseks tuleb lõpetada nende aja-
lehtede tellimine ja ostmine, mille taga
seisavad erakonnad, kes teostanud pal-
gavähenduse. Samuti loobugu õpetaja
kooli- ja isiklikke tarbeid ostmast nen-
dest äridest, kelle kohta teada, et nende
omanik kuulub erakonda, kes palga-
vähendust pooldavad” (Organisatsiooni-
de teateid ja kroonika. Kasvatus, 1933,
nr 5; lk 231). Lisagem etteruttavalt, et
õpetajate palgad tõsteti kriisieelsele
tasemele alles 1937. a detsembris, mil
Eesti riik oli majanduslikul tõusuteel. 23.
augustil teatas haridus- ja sotsiaalminis-
ter Konik ajakirjandusele, et äsjane õpe-
tajate kongress muutus „miitingutaoli-
seks koosolekuks. Olen veendunud, et
õpetajate suurem enamus ei nõustu
kongressil vastuvõetud otsustega”. Mi-
nister lisas, et tema arvates võeti vastu
täiesti lubamatuid resolutsioone, mis sü-
vendavad „praegusel raskel ajal ühis-
konna kihtides vastuolusid ja teravusi”
(samas, lk 232–233). Õpetajaskonna
sedavõrd järsk kaldumine pahemale
andis augustis-septembris ainet arvuka-
teks artikliteks pedagoogide olukorra
üle, osa kohalikke õpetajate ühendusi
siiski taandas end vastuvõetud radikaal-
setest otsustest.
Eesti haridusministrite tööd analüüsi-
nud pedagoogikadoktor Heino Rannap
on kirjutanud: „Tasakaaluka inimesena
ei kiirustanud ta keskkoolireformiga ja
pidurdas õpetajaid riigiteenijatega võrd-
29HARIDUS 1–2/2008
sustava seaduseelnõu vastuvõtmist,
mille tulemusena oleks õpetajate tööta-
su vähenenud. Minister oli samuti vastu
ettepanekule maksta maa-algkoolide
õpetajatele väiksemat töötasu kui linna-
õpetajatele” (Heino Rannap. Eesti Va-
bariigi (1918–1940) haridusministrid.
Haridus, 1992, nr 2, lk 46). Nagu eelne-
vast nägime, läks Konik maakoolide
õpetajate palga vähendamise teed.
Jaan Tõnissoni juhitud koalitsiooniva-
litsusel oli üsna suur roll järgnevate,
Eesti riiklikku arengusuunda muutnud
sündmuste eel. 1933. aasta suve- ja sü-
gisperioodi iseloomustab ülimalt inten-
siivne poliitiline tegevus. Vananev ning
1920. aastate sisepoliitilistest heitlustest
karastumata professor Konik elas kõi-
gele sügavalt kaasa. Tema närvikavale
mõjusid ühiskondlikud mured ja rohke
ebaõnn. Juuni algul läks Jaan Tõnissoni
esinemise ajal Tartu Vanemuises märu-
liks – algul segati riigivanema kõnet lak-
kamatu köhimise, trampimise, vilistami-
se ja lärmiga, lõpuks visati saali pauk-
herneid. Puhkes paanika, politsei ei
suutnud korda luua saalis ega linna-
tänavail. Tõnisson kehtestas Tartu lin-
nas ja maakonnas viiekuulise kaitsesei-
sukorra. 10.–12. juunini kukkus rahva-
hääletusel rängalt läbi teine põhiseadu-
se eelnõu, st valitsuse ja riigikogu pro-
jekt. Seejärel arutleti ajakirjanduses
agaralt, kas eelnõu tagasilükkamine tä-
hendab umbusaldust valitsusele, riigiko-
gule või mõlemale korraga.
Siis tõusis kulminatsiooni vaidlus
krooni devalveerimise üle. Riigikogus
kestis vastav koosolek terve öö ja 28.
juuni varahommikul kell 5 otsustas par-
lament 47 poolt- ja 45 vastuhäälega de-
valveerida krooni väärtust 35% võrra.
Juba esimestel hommikutundidel puh-
kes riigis paanika: pankadest võeti hoiu-
seid välja, osteti kokku riidekaupa, jalat-
seid, suhkrut-soola, petrooleumi jm,
kauplustes tekkisid pikad järjekorrad.
Majanduspoliitiliselt ja pikemas aren-
guperspektiivis oli „kroonikukutamine”
õigustatud, sest see võimaldas Eesti rii-
gil väljuda majanduskriisist. 1933. a su-
ve õhustikus tõi see aga uusi emotsio-
naalseid valitsusvastaseid süüdistusi.
Juuli algul puhkes mitmekuuseks veni-
nud skandaal seoses kahe Eesti sõja-
laeva müümisega Peruusse. 11. augustil
kuulutas valitsus välja üleriigilise kaitse-
seisukorra, kehtestas eeltsensuuri aja-
kirjandusele, sulges Eesti Vabadussõja-
laste Keskliidu ning erakondade sõja-
väestatud ühendused. Protestiks eel-
tsensuuri vastu alustasid suuremad aja-
lehed omakorda valitsuse boikoteeri-
mist. Septembris toimusid arvukad rah-
vakoosolekud seoses vapside põhisea-
duse projekti aruteludega: mõnel püha-
päeval oli Eestis 200–300 ja referendu-
mi eel isegi kuni 500 koosolekut.
Oktoobris läks olukord valitsuse jaoks
täiesti pööraseks: kuu algul oli kohtu- ja
siseminister Vladimir Rooberg sunnitud
ametist lahkuma, sest päevavalgele tuli
tema seotus (sala)piirituse veoga tegel-
nud laevaga Ita, mille Danzigi võimud
kinni pidasid. 14.–16. oktoobrini võitis
kolmandal rahvahääletusel suurelt va-
badussõjalaste koostatud põhiseaduse
eelnõu, mis sai 416 878 poolt- ja vaid
156 894 vastuhäält. Kohe järgmisel päe-
val, 17. oktoobril, astus rahvahääletuse
tulemustest ðokeeritud riigivanem Tõnis-
soni juhitud valitsus tagasi. 19. oktoobril
tühistati kaitseseisukord ja eeltsensuur
ning taastati vabadussõjalaste ühen-
duste-organisatsioonide tegevusload.
Juba 21. oktoobril astus ametisse Kons-
tantin Pätsi uus kabinet, nn erapooletu
töökabinet kui üleminekuaja valitsus.
Konstantin Koniku murdumineKonstantin Konikust läksid need tormili-
sed sündmused mööda, sest tema va-
rises ülepinge all kokku juba septemb-
ris. Valitsuse liikmena osales Konik
mõistagi poliitilises kihutustöös, agitee-
rides vapside eelnõu vastu. Üha ägenev
päevapoliitika ja igapäevane vintsklemi-
ne avaldas 1933. a sügisel Konikule ru-
suvat mõju ja pikaajaline depressioon –
sel ajal kasutati selle kohta enam sõna
„paine” – nõrgendas tema tervist. Aja-
kirjanik Eduard Laaman meenutas: „Mä-
letan üht kohtumist temaga Toompeal
1933 sügisel. Ta oli täis võitlusindu tolle-
aegse J. Tõnissoni valitsusekursi toeta-
mises vapside rünnaku vastu. Ta rääkis
kindlast edust, kuid tema erutusest pais-
tis läbi, et tal kerge pole olnud seda
usku mõistuse arvustuse vastu läbi su-
ruda. Ma kardan, et 1933. aasta vapus-
tused olidki, mis K. Koniku murdsid.
Olen mõnda teist tolle aja tähtsamat
tegelast näinud äratundmatuseni maha-
muljutud selle katastroofiaasta hoopide
all” (Vaba Maa, 5.08.1936).
Viiekuulise ministriaja järel ei pidanud
Koniku tervis enam ülekoormusele vas-
tu. 10. septembril avas ta Võrus põllu-
majandusnäituse „ning pidades samal
päeval koolide revisjooni ja mitmeid
koosolekuid, tundis üldist väsimust ja
südametegevuse nõrgenemist, mille
peale tal 11. sept. arenes aju arteri um-
mistus (tromboos) ühes parempoolse
hemiplegiaga” (EAA, f 2100, n 2, s 376,
l 160). See tähendas ühe kehapoole
osalist halvatust. Traagilisest juhtumist
anti teada ainult vabadussõjalaste ajale-
hes Võitlus: „Hiljuti käis haridus-sot-
siaalminister prof. Konik ühel rahva-
koosolekul kõnet pidamas. Kuna vaade-
te lahkumineku pärast sel koosolekul
väga elavad vaielused tekkisid, haiges-
tus härra Konik äkitselt. Praegu lamab
ta oma korteris Tartus” (28.09.1933).
Konikut tabas parema külje osaline hal-
vatus ja järgnevad nädalad veetis ta
koduses Tartus. Nii tuli tal tagasi tõmbu-
da ministri- ja õppejõutööst. Siiski andis
Konik Postimehele pikema intervjuu,
põhjendades vajalikke koondamisi Tartu
Ülikoolis ja selgitades vajadust paral-
leelselt koondamistega luua ülikoolis
tehniline teaduskond (3.10.1933). Posti-
mees ei teatanud lugejatele, et minister
on haigevoodis. 4. oktoobril kinnitati va-
litsuse istungil pikk ja põhjalik määrus
kesk- ja kutseõppeõpetajate teadusli-
kuks ettevalmistamiseks, Riigi Teatajas
ilmunud määrusel on hariduse- ja sot-
siaalministri kt August Keremi allkiri (RT,
12. okt 1933, nr 81, art 596). Ametlikult
lahkus Konik ministrikohalt 21. oktoobril
seoses uue valitsuse ametisse astumi-
sega.
Artikkel haridus- ja sotsiaalminister
Koniku tööst ja tegemistest aastatel
1932–1933 põhineb Küllo Arjakase raa-
matul „Konstantin Konik. Unustatud
suurmees”, mis ilmub trükist käesoleva
aasta märtsis.