Meie hulgast on lahkunud Eestitekstoloogia grand old lady, teenekaspublitseerija ja editsiooniteoreetik EvaAaver. Ta sündis Pärnus ühena kaksik-õdedest. Isa Aleksander Lossmann (hil-jem Loosme) oli sealse tütarlastegüm-naasiumi füüsika ja matemaatika õpe-taja, ema Vera oli veel mõni aastatagasi olnud isa õpilane samas güm-naasiumis. Õeste haridustee kulgeskäsikäes algkoolist alates kuni ülikoolilõpetamiseni. Algteadmised saadi Pärnu5. algkoolis, seejärel jätkati Pärnutütarlaste progümnaasiumis ja güm-naasiumis 1937–1944. Rängal 1944.aastal lõpetas kool tegevuse juba märt-sis ja kevad ning suvi kulusid Pärnu-maal sugulaste juures talus harjumatultrasket maatööd tehes. 1944. aasta sep-tembris ootas Eva Loosme PärnumaalLiu rannas koos perega pagemisvõima-

lust ja jõudis tunda kibedat lahkumis-valu. Elu läks edasi siiski Eestis, sestvene sõdurid jõudsid kohale enne kuiRootsi viiv laev. 1944. aasta detsembrisalgas tudengipõli Tartu Riikliku Üli-kooli ajaloo-keeleteaduskonnas inglisefiloloogia erialal. Kolmandal õppeaastalvalisid õed lisaerialaks bibliograafia.Stuudium päädis lõpudiplomiga 1949.aasta juunis. Enne kümnendivahetuseräigeid repressioone ülikoolis ja koguEesti ühiskonnas jõudsid seda esimestsõjajärgset inglise filoloogide ja biblio-graafide lendu Tartus õpetada JohannesSilvet, Arthur Hone, Kallista Kann,Paul Ariste, Villem Alttoa, HeleneJohani, Kaja Noodla, Jaan Kross jt.1

Lõpetamisjärgne töökoht oli biblio-graafi amet tollases Eesti NSV Teadus-te Akadeemia Keele ja KirjanduseInstituudis. Kui instituut üldises lam-mutus- ja uuendusuhmas Tallinna üleviidi, õnnestus leida kutsumusele vas-tav töökoht Tartus ENSV TA RiiklikuKirjandusmuuseumi käsikirjade osa-konnas (s.t varasemas ja nüüdses Eestikultuuriloolises arhiivis). 1952. aastaesimesest päevast kuni uue sajandialgusaastateni töötas Eva Loosme(peatselt Aaver) siin, algul teadustööta-jana, siis toimetajana ning lõpukslepingupõhiselt või vaba uurijana. Uue

163

IN MEMORIAM

EVA AAVER

14. VI 1925 –13. XII 2008

1 Isikuandmed pärinevad Pärnu tütar-lastegümnaasiumi 1944. aasta lennu käsi-kirjalisest mälestustekogumikust „Meielend” (1999, KM EKLA, reg 1999/148), millekoostamises kaksikõed aktiivselt on osale-nud, samuti Kirjandusmuuseumis säilitata-vast personalitoimikust. Õde Ingrid Loosme,kes on teinud oma elutöö Tartu ülikooli raa-matukogu käsikirjade ja harulduste osakon-nas, on praegu pensionär Tartus.

RV, Laanekask 2/2/09 3:36 PM Page 163

perekonnanime tõi kaasa 1953. aastajuunis sõlmitud abielu Endel Aaveriga,hilisema tunnustatud veterinaariatead-lasega.

Kirjandusmuuseumi soodsas õhk-konnas, kus 1950.–1960. aastatel olimentoriks eelkõige Mart Lepik (käsi-kirjade osakonna juhataja 1951–1963),kujunes laiade kultuurihuvidega japühendumisvõimelisest noorest naisestpikapeale käsikirjade osakonna raud-vara, lahke kõigeteadja ning erudeeri-tud nõuandja. Sellisena mäletan EvaAaverit 1970. aastate algult, mil tajuhendas mu praktika- ja üliõpilastöid.Olen õnnelik ja tänulik, et meie koostööjätkus hiljemgi. Oma haridust oli tatäiendanud ka nii, et õppis 1952–1957Tartu ülikooli kaugõppes eesti filoloo-giat ja oli 1958–1961 Keele ja Kirjandu-se Instituudi aspirant. Ametlik teadus-kraad jäi küll vormistamata, kuigi järg-nevast teadustööst piisanuks mitmeväitekirja tarvis. Kandidaadikraadinijõudmine oli tollase aspirandi jaokskindlasti ebatõenäolisem kui doktori-kraadi saavutamine praegustel dokto-rantidel, seda eelkõige bürokraatia- jaideoloogiakadalipu tõttu, mille töö kirju-taja pidi läbi tegema.

1958. aastal ilmunud esmapublikat-sioon „August Kitzbergi materjalidKirjandusmuuseumi käsikirjade osa-konnas” (Paar sammukest eesti kirjan-duse ja rahvaluule uurimise teed. Uuri-musi ja materjale I. Tallinn: Eesti Riik-lik Kirjastus, 1958, lk 357–377) pole„algaja esimene katsekene”, pelk loete-lu Kitzbergi fondis leiduvatest materja-lidest, vaid põhjalik allikakriitiline sis-sevaade kirjaniku elu- ja loomingu-lukku, usaldusväärne ja tingimustetaaktsepteeritav ka praegu.

Kitzbergi uurijana-publitseerijanaAaver siiski ei jätkanud. 1958. aastaaprillis jõudsid KirjandusmuuseumisseLydia Koidula luuletuste vahepeal jubakadunuks peetud autograafid koos muuasjasse puutuva materjaliga. Ligi küm-

me järgnevat aastat tegeles Aaver selle-ga, et luua teoreetiline ja faktipõhinealus Koidula tekstide puhastamiseksmitmesugustest moonutustest ja tuualugejani võimalikult autentne Koidulaluule. Ilmusid tugeva teoreetilise taus-taga põhjalikud artiklid „Koidula teostekogu väljaandmise katsed” (Looming1961, nr 8, lk 1263–1268), „KuidasJaan Bergmann Koidula luuletusimuutis” (KK 1962, nr 9, lk 520–530) ja„Koidula posthuumsed luuletuskogud(1925–1957)” (Paar sammukest ... III. –Tartu, 1964, lk 209–257). Koidula luuletekstikriitilise publikatsiooni kavanda-misel võttis Aaver oma sõnutsi eeskujuvene luuleklassika ja saksa luuletajaFriedrich Hölderlini tekstikriitilistestväljaannetest (vt Lydia Koidula. Luule-tused. Tekstikriitiline väljaanne. Koos-tanud Eva Aaver. Tallinn: Eesti Raa-mat, 1969, lk 656). Lisaks toimetus-moonutuste, trüki- ja kirjutusvigadekõrvaldamisele tuli selgitada luuleteks-tide muudki seigad (nt lugeda välja või-malikud autograafid vm käsikirjad,otsustada, mis on konkreetse luuletusetekstiallikad, kindlaks määrata alus-tekst ja variandid), järjestada tekstidloomisaja järgi ja luua kogu teosestruktuur, sh süstemaatiline kommen-taarium. Luuletuste keelt otsustatiredigeerida, kuigi see oli raske üles-anne, mille lahendusviisis Aaver ka isekahtles. Kaasajastatud on tekstideortograafiat (nt vana kirjaviis on asen-datud uuega), ettevaatlikult on redigee-ritud ka interpunktsiooni, üksikuidgermanisme jms. Kõik sellised teksti-muudatused kajastuvad kommentaa-riumis.

Tänapäeval võinuks sellise teose kooseelnevate uurimustega esitada doktori-kraadi taotlemiseks. Tollal asuti lihtsaltuute ülesannete juurde. Küll aga meenu-tavad doktoritöö oponeeringut põhjali-kud retsensioonid ajakirja Keel ja Kir-jandus 1970. aasta mainumbris, üksneist (Jaan Toomla „Koidula luule tea-

164

RV, Laanekask 2/2/09 3:36 PM Page 164

dusliku väljaande puhul”, lk 308–310)kiitvam, teine (Aino Undla-Põldmäe„Kronoloogilisi etüüde”, lk 310–315)kriitilisem.

Pärast Koidula luuletuste tekstikrii-tilise väljaande valmimist tegelesAaver koos Ellen Kaldjärve ja LiisRauaga mitmeid aastaid Koidula kor-respondentsiga, millest oli kavandatudpõhjalik viieköiteline üllitis. Esimesedkolm köidet pidid hõlmama kirjavahe-tuse omastega, neljas ja viies muu kir-javahetuse. Aaver jõudis provisoorseltkommenteerida Koidula kirjad kaheesimese köite ulatuses. Peaaegu midagisellest publikatsioonist pole tänaseniilmunud, kuigi kavatsus teisenes hil-jem jõukohasemaks Koidula kirjadeväljaandeks, mille esimese köite seadsidtrükivalmis lisaks Aaverile ja Kald-järvele ka Sirje Olesk ja Heli Laane-kask. Selle publikatsiooni lõpuleviimistei tohiks unustada.

Rohkem sünniõnne on olnud muudelAaveri Koidula-tsüklisse kuuluvatelsuurematel või väiksematel töödel:uurimuslikul albumil „Lydia Koidula.1843–1886” (Tartu: Ilmamaa, 1994,koos Laanekase ja Oleskiga, pälvis Ees-ti Rahvuskultuuri Fondi aastapreemia1995), artiklil „Tõnis Grenzstein Koidu-la portreteerijana” (KK 1993, nr 12, lk737–738) ning publikatsioonidel „Koi-dula kirjakontsept vastuseks Kreutz-waldi kirjale” (KK 1993, nr 12, lk 739–741) ja „Uudisleid: Koidula kiri AlmaFlomanile” (KK 1995, nr 6, lk 410–413).

1970. aastate algul pidas AaverKreutzwaldi päevadel editsiooniteoree-tilisi ettekandeid ja avaldas paar artik-lit Keeles ja Kirjanduses: „Väljaande-tüüpidest eesti editsioonipraktikas”(1970, nr 7, lk 385–389) ja „Autori vii-mase tahte printsiibist” (1971, nr 9, lk513–519). Neist esimeses loetleb ja ise-loomustab Aaver väljaandetüüpe, soo-vitades Eesti olude jaoks eriti sobivatpopulaarkriitilist väljaannet, teises agaväidab, et vajaduse korral peaks klassi-

kute publitseerimisel loobuma autoriviimase tahte printsiibist.

Pärast Mart Lepiku surma (1971)otsustati Kirjandusmuuseumis katkes-tada töö Koidula kirjavahetuse välja-andmisel ja koondada jõud Kreutzwaldikirjaväljaande lõpetamiseks, millestseni Lepiku toimetamisel olid ilmunudIII (1953), II (1956), IV (1959) ja V(1962, koos Aarne Vinkliga) köide. Sel-le ülesande juurde asunud, kirjutabAaver artikli „Kirjade publitseeriminepäevakorrale” (KK 1972, nr 11, lk 690–692), milles annab ülevaate senistestepistolaarpärandi üllitistest Eestis jakurdab tööjõupuudust: kogemus on näi-danud, et ühe-kahe inimesega pole või-malik suuri töid lõpule viia. See otsa-pidi teaduspoliitikasse kuuluv kirjutisoli üheks taganttõukajaks, et KKI kir-jandusajaloo sektori töötajana sai AbelNagelmaa (ja sain ülikooli lõpetamisejärel 1973. aasta augustist peale samassektoris ka mina) asuda tekstoloogia-tööle Tartus. Kreutzwaldi kirjavahetuseI köite avaldasid Aaver, Nagelmaa jaRaud 1976. aastal ning viimase, VI köi-te Aaver, Laanekask ja Nagelmaa 1979.aastal. Aaver koos teiste väljaandjategasai selle raamatusarja eest 1982. aastalEesti NSV riikliku preemia. Sarjaga lii-tub veel üks Aaveri missioonitundestkantud töö: nimelt seadis ta tublistitäiendades avaldamisvalmis Lepikustpooleli jäänud publikatsiooni: „F. J. Wie-demanni kirjad F. R. Kreutzwaldile”(Paar sammukest... XI. Tallinn: EestiRaamat, 1986, lk 56–98). Aaveri jätku-vast huvist tekstoloogia teooria vastukõneleb saksa uuemat editsioonitea-dust esitlev raamatututvustus peal-kirjaga „Etapitähis editsiooniteaduses”(KK 1980, nr 3, lk 185–187), mille kaas-autoriks olin.

Et järgmise suurema tööna tuli asu-da Otto Wilhelm Masingu kirjavälja-ande lõpuleviimise juurde, siis tundubmärgilisena see, et eelnevaks sissevaa-teks Masingu aega oli Aaverile olnud

165

RV, Laanekask 2/2/09 3:36 PM Page 165

koos Nagelmaaga kirjutatud retsen-sioon-prognoos „K. J. Peterson ilmu-nud. Mis edasi?” (KK 1977, nr 3, lk170–172). Aaveri kirjutatud osa käsitlebotseselt Kristian Jaak Petersoni teoste-kogu „Laulud. Päevaraamat” (Tallinn:Eesti Raamat, 1976), mille oli publitsee-rinud Karl Taev. Aaveri arvates on väl-jaanne küll sammuke edasi, võrreldesAino Paltseri 1922. aasta väljaandega,kuid jätab siiski mõndagi soovida niiteose koosseisult (miks küll pole avalda-tud Petersoni kogu loomingut, mis poleju kuigi mahukas?) kui ka väljaandetüübi ja struktuuri poolest (variandidon esitatud põhitekstidega võrdväär-selt, keele redigeerimisega on liialda-tud, tekstoloogiline kommentaar pea-aegu puudub).

Masingu kirjaväljaande juures oliAaveril 1979. aastast peale lõpuks või-malik asuda realiseerima oma ettekuju-tust teaduslikust kirjapublikatsioonist,sest kuigi sisulisi eeltöid oli Leo Anveltteinud väga palju, ei olnud väljaandestruktuur veel päriselt selge. Kaasalöö-jana arvan, et just suurpublikatsiooniülesehituse kavandamisel ja teostami-sel oli Aaveri roll kõige olulisem. Väär-tuslik oli ka tema selge ja järjekindeltoimetajapilk ning visa ja ustav asjajuures püsimine, seda eriti raskel aastal1983, kui suri parim Masingu asja-tundja Anvelt ja kaht ülejäänud koosta-jat (mind ja Nagelmaad) tabas sundüle-viimine KKI-st kirjastuse Eesti Raamatteadustoimetusse, kust jagati hoopismuid töökäske kui Masingu kirjadegategelemine. Sama aasta lõpus järgisinkutset asuda tööle ülikooli eesti keelekateedrisse, kus Masingu publitseeri-mist peeti teadustöö loomulikuksosaks, ja ka Nagelmaa oli abiks, kusvaja. Valmis käsikirja ilmumine viibisseoses Eesti lähimineviku rõõmsaltmurranguliste aegadega, kuid sailõpuks siiski teoks: „Otto WilhelmMasingu kirjad Johann HeinrichRosenplänterile” neljas köites koos

juurdekuuluvate personaalia- ja regist-rivihikutega ilmusid Tartus Eesti Kir-jandusmuuseumi kirjastatuna 1995–1997. Väljaanne võeti hästi vastu (vtEa Jansen. Otto Wilhelm Masingu kir-jade publikatsioonist. – KK 1998, nr 8,lk 571–575) ja pälvis 1998. aastal EestiVabariigi teaduspreemia. Omamoodiautoretsensioon teosele on Aaveri jaLaanekase artikkel „Kirjad tulevikku”,mis ilmus raamatus „Eesti Vabariigiteaduspreemiad 1998” (Tallinn: EestiTeaduste Akadeemia, 1998, lk 72–79).Masinguga tegelemise kõrvalproduktikson ka Aaveri ja Laanekase tutvustavpublikatsioon „O. W. Masingu kirju J. H.Rosenplänterile” (KK 1987, nr 7–8, lk420–425, 490–497). Avastuslikke fakteja järeldusi pakuvad Aaveri artikkel„Kuhu siis ikkagi kadus O. W. Masingusuur sõnaraamat?” (KK 1984, nr 10, lk622–625) ja sellega seonduv publikat-sioon „A. J. Sjögreni kiri” (KK 1985, nr9, lk 550–552). Eriti tahaksin aga sellestsüklis esile tõsta Aaveri võluvat üllitist„Nulla dies sine linea” (Looming 1983,nr 1, lk 96–104), mis koos põhjalikukommentaariumiga esitab osa Rosen-plänteri peetud maakeelsest päeva-raamatust, Eestis tehtud reisi kirjeldu-se aastast 1833. Loodan, et see päeva-raamat avaldatakse kunagi tervikunaja aaverliku põhjalikkusega.

Aaveri viimane suurem töödetsükkelseostub Friedrich Robert Faehlmanni-ga. Siingi oli võimalik toetuda Lepikupõhjalikele eeltöödele Faehlmanni teos-te publitseerimisel. Kaasa tegi ka Aave-ri uus kasvandik Kristi Metste, kes olitublisti abistanud juba O. W. Masinguväljaande registrivihiku juures. Faehl-manni „Teoste” esimene köide (koosta-jad Lepik, Aaver, Laanekask, Metste)ilmus Eesti Kirjandusmuuseumi kirjas-tusel Tartus 1999. aastal. II köide(2002) jäi juba tervikuna Metste õlule(toimetaja Marju Lepajõe) ning ka IIIköidet on peatselt oodata samalt koosta-jalt. Aaveri varasemaks panuseks suur-

166

RV, Laanekask 2/2/09 3:36 PM Page 166

publikatsiooni ettevalmistusse olid kaks„Litteraria” sarja vihikut: „F. R. Faehl-manni kaks avalikku esinemist aastail1842 ja 1849” (5. vihik; Tallinn: EestiRaamat, 1988) ja „Friedrich RobertFaehlmanni käsikirjad Eesti Kirjandus-muuseumis” (13. vihik; Tartu: Virgela,1997), mõlemad koostatud koos Laane-kasega. 13. vihik sisaldab lisaks fondi-ülevaatele ka kolme varem tervikunaavaldamata autograafi publikatsiooni.Samalt tandemilt ilmus 1988. aastalveel üks Faehlmanni üllitis pealkirjaga„Kaks Õpetatud Eesti Seltsi aastakoos-olekul peetud F. R. Faehlmanni ette-kannet” (KK 1988, nr 8, lk 497–504).1988. aasta väljaannetega soovisimemuuhulgas tähistada Õpetatud EestiSeltsi 150. aastapäeva. Oli ju Faehl-mann olnud selle teeneka seltsi üksrajajaid ja Lepik üks hilisemaid tubli-maid tegevtöötajaid, kel tuli 1950. aas-tal üle elada seltsi likvideerimine javarade laialijagamine. Olime koos EvaAaveriga uhked ja õnnelikud, et saimenüüd kuuluda seltsi taasasutajate hul-ka. Aaveri respekti Lepiku suhtes tund-sin tihti, eriti aga siis, kui kirjutasimekoos artikli „Mart Lepik tekstikriitiku-na” (KK 1992, nr 2, lk 78–89).

Aastal 2000 ilmus Eva Aaveri toime-tatud raamat: Aarne Vinkli koostatud„Mu kallis Liisi” (Tartu, Ilmamaa),mis sisaldab Juhan Liivi kirju LiisaGoldingule. Kogenud tekstoloogi viima-seks tööks jäi retsensioon „KristianJaak Petersoni uuest teostekogust”(KK 2002, nr 8, lk 594–600). Jätkatesoma varasemat Petersoni-käsitlust,vaeb Aaver siin raamatut „IAAK. Kris-tian Jaak Peterson 200”, mis ilmusEesti Keele Instituudi ning Underi ja

Tuglase Kirjanduskeskuse kollektiivsetööna (ilmumiskoht ja ilmumisaastapuuduvad).

Oma sünniaastalt kuulus Eva Aaverpõlvkonda, kes murdeikka jõudnunaelas üle Eesti Vabariigi varjusurma vai-bumise, okupatsioonid, sõja, küüdita-mised, sugulaste ja noorpõlvekaaslastejäämise Siberisse või raudse eesriidetaha. Euroopas üldse ja Eestis eriti oliselle keeristormisugupõlve jaoks tavali-ne, et elu või surm, vabadus või vangis-tus, kodune leivapala okupeeritud riigisvõi kibe priius koos nullist alustamise-ga võõrsil polnud kuigivõrd enda otsus-tada. Jäänud siiski kodumaale, tähen-das Tartus veedetud sõjajärgne aegnoorele naisele nii akadeemilise hari-duse omandamist kui ka värsket elurõõ-mu kõige kiuste. Kaunis ja vaimurohkeõestepaar paistis silma, jõudes muuhul-gas mõne tolleaegse noore kunstnikulõuendilegi. Ent osalt vaistlikult, osaltteadlikult tuli ära õppida ka see, kuidassaada üle hirmust, kaitsta end ja omalähedasi totalitaarse paine eest ningleida võimalus elada väärikalt ja kasu-toovalt, oma tõekspidamisi ja väärtus-hoiakuid säilitades. Oli õnne ja suutlik-kust olla truu, luua püsiv pere, kus saitunda rõõmu abikaasast, pojast, lapse-lastest ja lapselapselastest ning ollaEesti Vabariigi taasärkamise juures. Jaoli õnne surra kodus ustavate omasteringis. Tahaks sellise elutöö puhul EvaAaverile järele öelda samad sõnad,mida ta ise kord kasutas üht oma lähe-dast õnnitledes: gratulor tibi bene remactam.

H E L I L A A N E K A S K

167

RV, Laanekask 2/2/09 3:36 PM Page 167