esteetika - utkodu.ut.ee/~zolki/esteetika.pdf · ka sissejuhatus kreeka/roomaga. aga...

Esteetika

Kursust luges: Ülo Matjus1

Kompileerimise kuupäev: 21. mai 2004. a.

1Käesoleva konspekti on LATEX-kujule viinud Indrek Zolk. Konspekti põ-hiosast ei eksisteerigi muid teadaolevaid avalikult kättesaadavaid elektroo-nilisi versioone.

Sisukord

1 Üldinfot kursuse kohta 7

1.1 Ülevaade . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7

1.2 Kirjandust . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

1.3 Märksõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11

2 Objekt, inimene, väärtus 13

2.1 Objekti tunnetamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13

2.2 Inimese määratlused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15

2.3 Väärtuse olemus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16

3 Kuidas on väärtused olemas? 19

3.1 Maailma mõtestamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19

3.2 Kuidas on väärtused olemas? . . . . . . . . . . . . . . 20

3.3 Väärtuse määratlusi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 22

3.4 Väärtuskontseptsioonid . . . . . . . . . . . . . . . . . 23

4 Esteetiline otsustus 25

4.1 Esteetiline otsustus ja meeled . . . . . . . . . . . . . . 25

3

4 SISUKORD

4.2 Esteetilise otsustuse neli momenti . . . . . . . . . . . 26

4.3 Esteetiline suhe . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 28

5 Kunstiline ja esteetiline väärtus 295.1 Elu, inimene, kunstnik, kunstiteos . . . . . . . . . . . 29

5.2 Mida pidada kunstiteoseks? . . . . . . . . . . . . . . . 31

5.3 Kunstniku tegevusest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 32

5.4 Gnoseologistlik kunstikäsitlus . . . . . . . . . . . . . . 33

6 Kunstiteos ja selle tähendus 356.1 Realismi mõiste laiendamine . . . . . . . . . . . . . . 35

6.2 Kunstniku tähtsus ühiskonnas . . . . . . . . . . . . . 36

6.3 Kunstilise kujundi mõiste . . . . . . . . . . . . . . . . 36

6.4 Kunstiteoste võrdlemine . . . . . . . . . . . . . . . . . 38

6.5 Kunstitõe mõiste . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 39

7 Kunstiteoste võrdlemisest 41

7.1 Kreeka kunsti näide . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 41

7.2 Kunsti ajatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42

7.3 Millal saab kunstiteoseid võrrelda? . . . . . . . . . . . 43

7.4 Essee žanrist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 44

7.5 Esteetilisest kunstikäsitlusest üldiselt . . . . . . . . . . 44

8 Martin Heideggeri eluloost 45

9 Martin Heideggerist 479.1 Teised Heideggeri kohta . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

9.2 „Kunstiteose algupära“ . . . . . . . . . . . . . . . . . . 48

9.3 Kunstiteose olemus Heideggeri järgi . . . . . . . . . . 49

SISUKORD 5

9.4 Ringi vältimatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49

10 Asjast 5110.1 Mõiste „asi“ etümolooogiast . . . . . . . . . . . . . . . 52

10.2 Asjad õhtumaises mõtlemises . . . . . . . . . . . . . . 5410.3 Asjade kõnetamine ja nende üle kõnelemine . . . . . 55

11 Asjade liigid 5711.1 Aistheton’i kontseptsioon . . . . . . . . . . . . . . . . 5711.2 Vormitud aine kontseptsioon . . . . . . . . . . . . . . 5811.3 Asjade liigitamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5911.4 Kontseptsioonide mõttekusest . . . . . . . . . . . . . . 6211.5 Usaldusväärsusest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 62

12 Teos ja tõde 6712.1 Kus on teoses tõde? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6712.2 Algupära otsimine asisuse kaudu . . . . . . . . . . . . 6812.3 Teose tegelikkus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6812.4 Riid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 70

6 SISUKORD

Peatükk 1

Üldinfot kursuse kohta

1.1 Ülevaade

Kursus koosneb kahest osast:

I traditsiooniline esteetika filosoofilise esteetika mõttes

II mitte-esteetiline kunstikäsitus

ja nende kahe käsituse vastandamisest.

II osa kohta on ilmunud eesti keeles M. Heideggeri „Kunstiteosealgupära“.

„Esteetika“ kui sõna pole pärit nendest aegadest, kus esteeti-ka probleemid tekkisid. Näiteks Hegeli esteetika käsitlus algabIdamaadest (Pärsia) või: Benedetto Grocco raamatus algab esteeti-ka sissejuhatus Kreeka/Roomaga. Aga „esteetika“ sõna tarvituselei ole. Kuigi uuritakse ikka, mis on kunst, mis on ilu.

1735.a. Aleksander Gottlieb Baumgarten (Saksamaa) nõuab ühesoma teoses esteetikat väljakujundatava teadusena. 1750.a. ja 1758.a.

7

8 PEATÜKK 1. ÜLDINFOT KURSUSE KOHTA

vastab ise oma nõudele teosega „Aesthetica“ (2 osa). Tegelikult seeteos jäi lõpetamata.

1742.a. pidas ta aga esimese esteetikaloengu ülikoolis (FrankfurtOderi ääres).

Baumgartenil tähendas see sõna teadust meelelisest tunnetusest(tunnetusteadus). Teaduse eesmärgiks oleks nagu meelelise tunne-tuse täielikkuse saavutamine. Lõppsiht oli ilu.

Bärast Baumgartenit hakkab esteetika väga kiiresti arenema. JeanPaul (Prantsuse-Saksa): „Meie aeg ei kiha millestki muust nii vä-ga kui esteetikutest.“ Esteetika muutub populaarseks, eraldub omaiseseisva osana filosoofiast.

Tegelikult on aastatuhandeid tegeldud esteetikaga seda sõna kasu-tamata. See kuulub esteetika (nimetusse) ajalukku.

Ajajärgud:

• kuni 2.–3. s. eKr. Herakleitose, Parmenidese aeg (pole filosoo-fiat). Kreeka varane mõtlemine, ei ole veel metafüüsiline filo-soofia. Herakleitos räägib ilust.

• 2.–3. s. eKr. kuni 1735/50 (Baumgarten). Sokrates, Platon. Siitalgab metafüüsiline filosoofia. (Marksistid pidasid metafüüsi-kat dialektika vastandina.) S.o. mittenimeline esteetika

• 1735/50–1931/32-1935/36 (A. Heidegger „Kunstiteose algu-pära“) Nietsche, Marx. Kant, Hegel jtn. Metafüüsiline estee-tika. Katsed leida metafüüsilisele filosoofiale uusi võimalusi.Need katsed ebaõnnestusid. S.o. nimeline esteetika.

• 1931/32-1935/36– Paralleelselt kõrval mitte-esteetiline kuns-tikäsitus.

Nii et metafüüsiline esteetika oli oma riigis end ammendanud. Niet-sche (1844–1900), Marx (1818–1883).

1.2. KIRJANDUST 9

Nagu filosoofias, püüab ka metafüüsiline esteetika ennast ületada,suutmata seda. Seda ei saagi aga teha, uus peab tulema sellest väl-jastpoolt.

Kunsti käsitlemiseks tuleb esteetika ületada, aga seda saab siiski te-ha ainult esteetika pinnalt.

Nietsche ja Marx saavutasid teatud mõttes maksimumi. Pärast neidhakatakse ennast kordama.

(näiteks „uued filosoofid“ Prantsusmaal 1950ndatel, nüüd on jubavanad ja unustatud.)

Siiski on mitte-esteetiline kunstikäsitus on ikkagi esteetikast pärit.

See 2,5 tuh. aastat on ka esteetika ajalugu.

Heidegger: Esteetika oli juba ammu enne kui see sõna. Esteetika onsama vana kui loogika (s.t. mõlemad on Vana-Kreekast alates).

1.2 Kirjandust

Traditsioonilise esteetika kohta on eesti keeles:

• Herakleitos (T. Luige tõlkes)

• Platon. Teosed I (Phaidros, Symposion [Pidusöök] – need onilu seisukohalt tähtsad.)

• Aristoteles. Luulekunstist. (J. Undi tõlkes.) Keel ja Kirjandus1982/7-8. J. Unt kaitses 2002.a. selle väitekirjana, see ilmuseraldi raamatuna K&K sarnas 2003.

• Platinos. Ilust. Vaimsest ilust. Akadeemia 1993/5.

• Lessing (G. Efr.) Traktaat „Laokoon“ (luule ja maalikunsti pii-ridest.) Eesti keeles Lessing „Valitud teosed“ Tln. 1965.

• Schiller. Esseesid. Sisaldab ka kirju esteetilise kasvatuse kohta.Tln 1961.


• Benedetto Grocce. Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvis-tika. Avatud Eesti 1998, Ilmamaa. Raamat ise ilmus 1902.a. Seeon kõige paksem esteetika materjal (pool teosest ajalugu, teinepool väljendusteadus.)

Kõik see loetletu kuulub esteetika klassikasse.

Nüüd veel mõned teosed, mis on eesti keeles olemas.

• Villem Ridala-Grünthal. Esteetika. Tartu 1919. See on Groccekokkuvõte.

• Ernst Meumann. Esteetika süsteem. Tartu 1923. (Tõlkinud A.Oras.) Meumann on üks saksa II-III järgu filosoof.

• Gustav Mootse. Esteetika ja kunst. Põhijooned. Rakvere 1925.Mootse ise oli kunstikoguja.

• Andres Pärl. Esteetika. Sissejuhatus kunstiküsimusisse. Tartu1935. (Keele ja Kirjanduse sarjas) Pärl õpetas ka loogikat.

• Leonid Stolovitš. Ilu ja ühiskond. 1969. Stolovitš on praeguprof. em., nõukogude ajal oli filosoofia professor. Ilus raamat.NL-s oli Stolovitš esimene, kes hakkas esteetika probleemide-ga tegelema (50-ndate II pooles).

• Leonid Stolovitš. Esteetilise väärtuse olemus. 1976.

• Leonid Stolovitš. Ilu filosoofia. 1980.

• Leonid Stolovitš. Kas kunstil on tulevikku? 1982.

• Leonid Stolovitš. Esteetika, kunst, mäng. 1992. Ainult 500 eks.!

• Moissei Gagan. Esteetika alused.

• Juri Borev. Esteetika. 1976.

1.3. MÄRKSÕNAD 11

1.3 Märksõnad

Järgmine kord alustame esteetilise kunstikäsitusega. S.o. naiivrea-listlik, väärtuseline, elamus-esteetiline kunstikäsitus. Siiski Ü. Mat-jus ei jaga seda käsitust (arvab, et see ei too kunsti esile sellena mista on.) Taoline käsitus on (teadmatult) valitsev.

Kunst on seal, klaasi taga, muuseumis. Ta on asisena olemas. Võib-olla oleme ta ära ostnud, on säärasena ostetav ja müüdav. Nagu tõe-line asi.

Meie käsitus tuleb ka sünteesiv, äärmuslik (püüame viia elamuses-teetika äärmuseni), rekonstruktsioon.

Peatükk 2

Objekt, inimene, väärtus

2.1 Objekti tunnetamine

Esteetilise kunstikäsitluse näol on tegemist ühe viimase katsegaveel filosoofiat päästa, edasi viia, saamata aru, et on juba lõpul.

Marx, Nietsche — mõlemad mõtlesid, milline on inimese vahekordmaailmaga. Nietsche seejuures liigitatud ???

Marx avastanud üht poliitökonoomia õpikut ???

Adolf Wagner — Tartuga seotud 1864–68 TÜ majandusprofessor.Seisukoht: majandus sõltub õigusest.

Marx kaldub ratsionalismi, realismi. Ei ole nõus Adolf Wagneriga,kirjutas retsensiooni selle kohta. Seal kirjeldab Marx inimese vahe-korda maailmaga:

„Niisiis; inimesed alustasid faktiliselt sellega, et endale välisilmateatud asju hõlvata kui enda tarvete rahuldamise vahendeid; hiljemtulevad nad selle peale, et neid ka keeleliselt tähistada sellega, mi-da nad praktilises kogemuses nende jaoks on, nimelt, nende tarvete

13

14 PEATÜKK 2. OBJEKT, INIMENE, VÄÄRTUS

rahuldamise vahendina, asjadena, mis neid rahuldavad.“

objekt ← tähendus (praktikas) ← tunnetusprotsess → ese

Objekt ja tähendus on vahendid. Tunnetusprotsess on mõtlemine,aga ka kujutlusvõime ja meelelisus.

Inimesed leiavad, et need teatavad välismaailma asjad võivad nen-de tarbeid rahuldada. Inimesed leiavad välismaailma asjadele tä-henduse. Pärast hakkavad nende üle mõtlema. Tulemus on, et vä-lismaailma objektid muutuvad esemeks. Kõigepealt nad on esemed,aga nad ka tunnetatakse esemena läbi. ese 6= asi

ese← ees, esi. ese = objekt, mis on inimese suhtes ees, vastas.

Inimene ei saagi teisiti maailmaga suhtes olla kui esemelises vahe-korras — kogu aeg tunnetab objekte esemetena, s.o. inimene huma-niseerib maailma — muudab selle inimpäraseks, subjektiviseerib.ese: Gegenstand, predmet.

Materiaalne tegevus: O (objekt)→ E (ese). See on materiaalne prak-tika.

Ideaalne tegevus: E (temaga vastasseisev, temaga suhtes) → õpibtundma O (saab teada, milline on objektina). Protsess O→ E on ese-mestamine, E → O on lahtiesemestamine. R. Crusoe ka esemestasmaailma. Raius puu, pärast selgus, et oleks pidanud teise raiuma.

Inimene avastab maailma positiivsena. Algul on maailm justkuikõlbmatu, see sunnib teda maailma tundma õppima. See pole inim-ese jaoks, vaid eestleitav.

Osad esemed on neutraalsed.

Nimetame positiivse tähenduse väärtuseks. (Maailma objektidel onteatud positiivne tähendus.) Esemestamine on tegelikult juba maa-ilma väärtustuse protsess. Objekti tähendus ehk väärtus (see on de-finitsioon).

Väärtustele anname nime ka. Küsime, mis väärtus on? Kuidas onväärtused olemas? Kuidas on ilu olemas? Kuidas ja kus on olemasväärtus? Missugune on väärtuseliigile omane olemisviis?

2.2. INIMESE MÄÄRATLUSED 15

Olemus ja olemine on tegelikult mingil viisil vahekorras. Millesseisneb ilu olemus? — seotud olemisega. Aga inimese loomuse põh-jal võime oletada, kus käib. Loomuse uurimisel vaja uurida, kuidaskäitub. Ei tohi unustada, et väärtused on seotud inimesega.

2.2 Inimese määratlused

Loogiline on uurida ka inimest. Milline on seos inimese juurde kuu-luva väärtusega? Mis on inimese olulised omadused?

Eristatakse 5 algpositsiooni seisukohalt olulist inimese määratlust:

1) inimene on saanud inimeseks eelkõige selle läbi, et on paratuma-tult sattunud „ainevahetusse“ loodusega.

2) inimene on praktika olend (seab end suhtesse ümbritsevaga)

S � O: inimene objekti mõjutades muutub ise ka.

Keel ei ulatu olemuse väljendamiseni. Peaks saama nii kaugeledefinitsiooni, et järgmine samm oleks A = A.

Seda, mis on, saab tautoloogiaga kõige täpsemalt väljendada,aga sellega ei saa rahul olla.

3) inimene on objektiivne — pole end ise inimeseks teinud. Inime-seks saamise protsess pole tema enda tegu.

4) inimest iseloomustab sotsiaalsus. Inimene on saanud inimesekskoos teiste inimeseks saajatega. Inimene ei saa olla inimesenaväljaspool suhet teiste inimestega.

5) inimene on historistlik (ajaloolisus), muutuv olend (vaimsesmõttes). On ainuke liik, kes on muutumisvõimeline vaimsesmõttes. Inimene liigina üldiselt ei muutu (morfofüsioloogiliselt).Varem ühed kadusid, teised tulid asemele. ca 40000 a. tagasi olipiisavalt hea, et muid muutusi polnud vaja. Muidugi tegelikultoleks võinud rattad ka tekkida ,.


See inimene on see, keda me nimetame inimeseks üldse. Kuidas ini-mene on olemas?

inimene üldse, üksik inimene.

Filosoofilises plaanis on need sama taseme kategooriad. Nad on ole-mas peegelduse, tunnetuse, teaduse, abstraheerituse tasemel.

Üldse ja üksik saavad tegelikuks individuaalses (jagamatu) ja konk-reetses (koondab individuaalsuse ja paljuse) inimeses.

2.3 Väärtuse olemus

Tegelikult püüdsime väärtuse olemuseni jõuda. Milline on väärtusüldse?

väärtus üldse + üksik väärtus→ individuaalne ja konkreetne väär-tus. Individuaalne ja konkreetne väärtus kuulub teatava indivi-duaalse, konkreetse inimese juurde. Kuidas nad on seotud?

individuaalne ja

konkreetne inimene

inimene üldse üksik inimene

individuaalne ja

konkreetne väärtus

väärtus üldse üksik väärtus

kuulub

Väärtus on seotud inimesega väärtust iseloomustavalt.

1) Väärtused on olemas selletõttu, et inimene on sattunud teatudvahekorda loodusega.

2) Väärtusi iseloomustab objektiivsus — nad ei ole selles mõttes ini-mese poolt tehtavad, vaid ta leiab nad eest. Missugune on osaväärtuse loomusel? Nt. ilu. Väärtus ei saa samas ilma inimesegaolla. (kuigi tänapäeval arvatakse, et väärtusi saab teha.)

3) Väärtused on sotsiaalsed — kuuluvad inimühiskonda.

2.3. VÄÄRTUSE OLEMUS 17

4) Väärtused on historistlikud, muutuvad. See räägib vastu „püsi-väärtuste“ olemasolule.

5) Väärtus on alati millegi väärtus, ta on alati millelgi. Väärtused po-le olemas ise, nad kuuluvad alati millegi juurde. Iseendast rahalei pruugi olla väärtust. Leib on väärtus (?).

6) Väärtus on alati kellegi väärtus — on alati suhtes kellegagi

Seda kontseptsiooni ei saa nimetada absoluutseks. On olemas abso-lutistlikke kontseptsioone, kus väärtused on iseseisvalt olemas. Agameie kontseptsioon on relatsionistlik — on alati relatsioonis mille-gagi (suhtelisuses).

Peatükk 3

Kuidas on väärtusedolemas?

3.1 Maailma mõtestamine

Kus ja kuidas on väärtus olemas?

Karl Marx: „Poliitilise ökonoomia kriitikast“: „Tervik, nii nagu seemõttelise tervikuna peas esineb, on mõtleva pea produkt, kusjuuresmaailm saab mõtlevale peale omaseks ainsaks sellele peale võima-likul viisil, mis on erinev sama maailma kunstilisest, religioossest,praktilis-vaimsest omastamise viisist.“

Maailma mõtestamine toimub:

1) asisel viisil: inimese materiaalne tegevus, materiaalne tootmine

2) inimese ideaalne (päine, vaimne) tegevus: koosneb(a) kujutlusvõime (b) mõtlemine (c) meelelisus

Mõtlemisele on maailma antud tervikuna — põhimõtteliselt. Mõtel-

19

20 PEATÜKK 3. KUIDAS ON VÄÄRTUSED OLEMAS?

da võib kõike. praktilis-vaimne 6= päine. Praktika peamine tase onmateriaalne praktika, tõeline aluspraktika.

materiaalne tootmine kujutlusvõime

meelelisusmõtlemine

vaimnepraktika

S.t. kujutlusvõime ja meelelisus ei ole materiaalne tootmine, aga eiole mõtlemine.

Inimene hõlvab maailma meelelise vastuvõtu ja kujutlusvõime läbi.Mõtlemine on erinev nendest.

Praktilis-vaimses on ka kunstilis-religioosne. Meelelise vastuvõtu jakujutlusvõime ala on see ala, kus toimub maailma väärtustamine.Selle näideteks on kunst ja religioosne.

• Mõtlemine (teooria) — passiivne, mittesekkuv maailma hõl-vamine

• Praktika — aktiivne, sekkuv

• Meelelisus — mitteadekvaatne pilt, moonutame maailma

3.2 Kuidas on väärtused olemas?

Aksioloogia — tegeleb väärtustega.

1) bioloogilised e. elulised väärtused

2) seksuaalsed väärtused

3) utilitaarsed väärtused

4) majanduslikud väärtused

3.2. KUIDAS ON VÄÄRTUSED OLEMAS? 21

5) moraalsed / eetilised väärtusedpraktilise käitumise põhimõtted = eetika

6) religioossed väärtused

7) esteetilised väärtused

8) kunstilised väärtused

9) poliitilised väärtused

Kuidas on ilu olemas?

„Mona Lisa“ arvatakse, et on kaunis. Mina mõtlen, et ta on ilus. Agailu on olemas ikkagi kujutlusvõime / meelelisuse sfääris. Teavadküll, et on ilus, aga ikka tahavad näha.

Ilu kui väärtuse tõene, ehtne olemasolu saab tegelikuks siis, kui manäen teda. Mõtelda võib kõike, aga see ei ole ilu spetsiiviline olemi-ne. Väärtus on olemas ikkagi kellegi jaoks. Ilu pole lihtsalt lõuendisolemas, vaid vastuvõtu, meelelisuse aktis. Väärtused on olemas ik-kagi teatavas vaimses praktikas. Aga nad on olemas üksnes seetõt-tu, et nad on olemas suhtes mõteldavaga. Ilu võib saada tegelikuksüksnes seetõttu, et ta on suhtes mõteldavaga. Nii et enne tuleb mõ-telda.

Väärtus on olemas vastuvõtuaktis. S.o. olemas selles mõttes, et ini-mene keskendub meelelisele ja tekib mõtlemise unustus. (Näiteksväikesed lapsed.) Potents läheb üle aktiks endaks. (akt – meeleline,potents – mõtlemine)

Seksuaalsed väärtused on olemas ikkagi siis, kui nad on mõtelda-vad. Aga ehtne väärtus on jällegi akt iseendas. Unustus — pärastvõid mõelda, millega hakkama said.

Inimene saavutab maksimaalse psüühilise situatsiooni millegi suh-tes. Tähenduse üle- või läbielamine. Ja mida suurem on unustus,seda suurem on ehtsus. Mõned ei suuda väärtustest osa saada, sestnad ei suuda anduda nii palju, et mõtlemine ei segaks. Väärtus


on niisuguses psüühilises situatsioonis tühenduse üleelamine, millekorral mõtlemine sulustub.

Kui tagajärgedele ei mõtle, oleme loomad. Inimene on retrospektiiv-ne. Ilu on mööduv, mööduv on mõteldav.

Hegel: Väärtus on inimese pidevalt uuenev võimalus rahuldada tar-vet.

Laskumine väärtuste sfääri nõuab etteteadmist, seotud teatud ris-kiga.

Pole kindlat piiri materiaalse tootmise ja meelelise vahel. Kujutlus-võime ja meelelise vastuvõtu vahel ka piir hägune. Mõtlemise ja ku-jutlusvõime vahel ka hägune piir.

Kant: ideaal on mõeldav väärtus.

3.3 Väärtuse määratlusi

Väärtuse definitsioon. Väärtus on asja, loodusnähtuse, situatsioonijms. objektiivsete materiaalsete omaduste alusel ja tõttu ühiskonna,seisuse vmt. sotsiaalse rühmituse ajaloolises praktikas tekkinud po-tentsiaalse tähenduse, nt. inimese seisukohalt soodsa suhte, aktua-lisatsiooni vahetu elamus, individuaalses ja konkreetses inimeses,kes elab seda potentsiaalse aktualiseerumist objektiivselt läbi, üht-lasi inimese kui niisugusena.

Väärtus on vahetu elamus — individuaalne, konkreetne inimene,kes on inimene kui niisugune — võib sattuda täiesti uuele maasti-kule (Kuu peale saadetakse palju, aga vähesed jõuavad sinna). Kuimingi värk on olemas, siis inimene satub nendega suhtesse, siis sel-lel on olemas teatud potents. Tähendus, mida kannab esimene ini-mene, kes nägi seda maastikku ja oli lummatud — sest ta kuulubnäiteks teatud seisusse, või ka on inimene üldse.

S.t. väärtus on potentsiaalse tähenduse vahetu elamus. Elab sedaaktualiseerimist objektiivselt läbi (oma sotsiaalse rolli tõttu, grupi-

3.4. VÄÄRTUSKONTSEPTSIOONID 23

kuuluvuse tõttu). Me ei uuri, miks ta sinna gruppi kuulub või astus.

3.4 Väärtuskontseptsioonid

Ülalesitatu on üks väärtuskontseptsioon (sisu on avatud). Ontoloo-gilisi väärtuskontseptsioone on 4 või 5 tk.

• Idealistlik kontseptsioon

• Objektiiv-idealistlik kontseptsioon — väärtus, sh. esteetilineväärtus (ilu) on iseseisev (isehõljuv ,) loomus, hüpostaas võisubstants, mille olemasolu ei sõltu inimühiskonnast, kuid misvõib ilmutuda (manifesteeruda) inimühiskonnale.

Transtsendentaalne maailm — ilu, headus, voorus jne. on ob-jektiivselt olemas.

kättesaamatu

inimeste maailmväärtused võivadmanifesteeruda

transtsendentaalneehk väärtuste maailmligipääsmatu


• Subjektiiv-idealistlik kontseptsioon. Elu, maailm, tegelikkusise on väärtuseliselt neutraalne. Väärtuste (sh. ilu) allikaks onindividuaalne inimene, individuaalse inimese hing. Inimeneprojitseerib temasse kätketud väärtused endast välja, emanee-rib (eritab). Kunstnik on kunstiväärtuse allikas.

• Objektiiv-subjektiiv-idealistlik kontseptsioon. Inimene, kunst-nik ilmutab tööriistana väärtusi, realiseerib neid võimalusi,muudab need tegelikkuseks. Kunstnikul on juurdepääs väär-tustele, tema ei loo, aga tunneb ära asja.

• Looduslaste [looduslane] kontseptsioon (prirodnik) — na-turalistlik. Väärtused, sh. ilu on loodusnähtuste, situatsioo-nide looduslik omadus. Mõõdetavad omadused, nagu kaal,sümmeetria jne. Ilu on roosis või tüdrukus endas. Kui headriistad on, saame ilu kätte.

• Dialektilis-realistlik kontseptsioon. Väärtused on asjade, näh-tuste ühiskondlik-sotsiaalsed omadused. See kontseptsioonon vist kõige levinum, valitsev.

Peatükk 4

Esteetiline otsustus

Väärtus on teatud psüühiline situatsioon, milles inimene elab tä-henduse üle ja seda nimetatakse elamuseks.

4.1 Esteetiline otsustus ja meeled

Mida tähendab esteetiline? seostame ilu ja kunstiga, seotud meele-lisusega.

Kas esteetiline väärtus ehk ilu on seotud mingite kindlate meeltega?Eelkõige seotud nägemis- ja kuulmismeelega (audiovisuaalne võivideoauditiivne). Ilmselt sellest ei piisa, et esteetilist väärtust erista-da teistest (nt. seksuaalne väärtus). Kas on oluline kasutada ka teisimeeli või ei?

Maalikunsti puhul inimesed tahavad ka katsuda maali. Raidkunstja skulptuur — kas piisab vaatamisest? Et täielikult skulptuurist osasaada, tuleks ka seda katsuda, kompida.

25

26 PEATÜKK 4. ESTEETILINE OTSUSTUS

4.2 Esteetilise otsustuse neli momenti

Immanuel Kant. Kolm kriitikat: „Puhta mõistuse kriitika“, „Otsus-tusvõime kriitika“ (vaatleb esteetilise maitse otsustust), „Praktili-se mõistuse kriitika“. „O. kriitika“ avab esteetilise maitse omapära.Eristab 4 momenti esteetilise otsustuse juures:

1) Kauni (das Schöne — kaunis) definitsioon.

Maitse on võime otsustada eseme või kujutlusviisi üle naudin-gu või mittenaudingu alusel ilma mistahes huvita (kvalitatiivnemääratlus). Niisuguse naudingu eset nimetatakse kauniks.

Kui võimaliku kauni eseme vastu tekib mingi isiklik (indivi-duaalne, subjektiivne) suhe, siis asi ei saa olla kaunis.

Ese ise on esteetilise naudingu aluseks, mitte aga isik, kes nau-dib. Omakasu takistab esteetilise naudingu saamist (kui tahadendale niisugust asja). Kui tekib omandamishuvi, siis sellel het-kel lakkab olemast asi ainult esteetilise asjana. (See kehtib sellehetke kohta, mil on omakasupüüdlik huvi.)

Vaba suhe, vaba iseendast ja oma probleemidest, et midagi vaja,midagi segab. Siis on võimalik esteetiline suhe.

2) Kaunis on see, mis ilma mõisteta meeldib üleüldiselt. (Kvantita-tiivne def.)Kui ilu olemasoluks ei tohi inimesel olla erilisi tema individuaal-susest ja konkreetsusest johtuvaid põhjusi (endast täiesti vaba),võib oletada, et minu esteetilise naudingu ese peab olema estee-tiliselt nauditav ka igale teisele inimesele — olema kaunis üle-üldiselt.

3) „Ilu on eseme otstarbekohasuse vorm, kuivõrd teda tajutakseesemes ilma kujutluseta otstarbest.“Ilu on vorm (siin süüdistatakse Kanti formalismis, see on vale).Kant vaatleb, kuidas on ilu olemas — kontemplatiivne lähene-mine.

4.2. ESTEETILISE OTSUSTUSE NELI MOMENTI 27

Kunsti tunnus on mistahes aines pakkuda esteetilist naudingut.Traagilist või madalat vahendav kunstiteos — kuidas saab see ol-la esteetiliselt kaunis? Kuidas inetu saab olla ilus? Kunsti puhultuleb ilmsiks, et ka inetu võib olla ilus. Kunsti puhul oleme la-hus asja empiirilisest sisust. Esteetilisus on seotud asja vormiga,mitte selle sisuga.

Luuletus „Raibe“

Traagiline kunstiteoses (vormi mõõde, formaalne dimensioon) jaelus (ei ole nauditav) on kaks ise asja.

Traagiline elatakse meeleliselt üle ilma sisuta. Oleme sisulisesteraldatud, sisuliselt see asi ei puutu meisse (oleme klaasseinataga). Esteetiline nautija ei viibi traagilises sündmuses ise sees,vaid vaatleb seda eemalt. Traagiline situatsioon ei kahjusta sellenautijat.

Inimesed ei erista enam tihti moraalset (see, mis riivab) esteetili-sest naudingust. Õnnetuste, matuste nautimine. Õnnetused too-vad kokku suure hulga pealtvaatajaid. Huvi ei ole ainus põhjus.Minnakse õnnetust vaatama, mitte appi.

Thomas Mann: Sissjuhatus „Võlumäesse“. Soovitab lugeda kakskorda, sest kui temaatikat (sisu) juba tuntakse, siis tõuseb esilevorm — esteetiline omadus. Muusika puhul sama suhe.

Kreeklaste puhul kui mindi tragöödiat vaatama — sisu oli teada,inimesi huvitas, kuidas seda mängitakse, mitte mis juhtub.

4) Kant: „Kaunis on see, mida ilma mõisteta (vaimupraktika sfäär)tunnetatakse paratamatu naudingu esemena.“

Modaansuse definitsioon (võimalikkus, paratamatus, soovimi-ne): Ese kas on kaunis esteetiline ese või ei ole. Siis ei ole ini-mesel siin midagi parata või parandada. Kauni eseme väärtus eiole tunnetuslik, ei ole objektiivne, tunnetuslik otsustus.

Maitseotsustus ei vaja mingit suhet enda ja esteetilise eseme va-hel, ei ole vaja uurida ja urgitseda, ilu kas on või mitte (sel het-kel).

28 PEATÜKK 4. ESTEETILINE OTSUSTUS

Ilu, esteetilise suhte olemasoluks peavad olema täidetud kõik needneli momenti. Teadlikult seda esile ei saa kutsuda, see on tähelepa-nek.

4.3 Esteetiline suhe

Esteetiline suhe erineb loogilisest suhtest, sest esteetilist iseloomus-tab vahetu meelelisus. Erinevalt eetilisest või moraalsest suhtestiseloomustab esteetilist suhet vahetu antus [et on antud].

Kasulikust suhtest eristab teda huvitus [huvi puudumine].

Esteetiline ese on iseväärtuslik ese. Ilu on selline väärtus, mis ei oleväärtus mitte millegi jaoks, ei saa öelda, et see on kasulik.

Peatükk 5

Kunstiline ja esteetilineväärtus

Esteetilise suhtega on nii, et kui ta on puudu, siis tahame midagi,aga ise ei tea, mida.

Võrdleme kunstilist ja esteetilist väärtus — mis on erinevat?

5.1 Elu, inimene, kunstnik, kunstiteos

Maailm, elu, tegelikkus, olemine — see, millega oleme objekti-subjekti suhtes. Mis asi see elu on? (Inimesele on elust antud „elu-pilt“.) S.o. niisugune materiaaline, reaalne antus [on antud], midaõpime tundma, peegeldama, suhtlema. Elu fragmendid pakuvadmeile väärtuselisi võimalusi. Elu pakub esteetiliste väärtuste võima-lusi (EV in potentio). Elu on EV seisukohalt spetsiaalselt selleks loo-mata reaal-materiaalne skeem. See ei tähenda, et esteetilised väär-tused realiseeruksid tingimata.

29

30 PEATÜKK 5. KUNSTILINE JA ESTEETILINE VÄÄRTUS

Inimene, kes seisab elu vastas, esteetilised väärtused saavad temastegelikeks (in actum). Inimeses on EV aktualiseerunud — nad onolemas.

See on meie meelest normaalne suhe — ilu on olemas meis (kui ole-me sotsiaalne-ühiskondlik inimene).

Kui inimene kohtab ilu, on ise rõõmus ja tahab teistele seda kirjel-dada, viidates võimalusele (EVp): „Sa pead seda ise nägema / läbielama, see oli nii ilus, ma ei suuda kirjeldada.“ Ilu pole kirjeldatav.

Leidub inimesi, kelles see EVa oli sedavõrd võimas või väärtuslik, etka teised võiksid sellest osa saada. Et seda vahendada võimalikultpaljudele, peavad vahendajad leidma selleks võimaluse.

Need „auahned“ on need, keda nimetatakse kunstnikeks.

Kunstnik peab selle uuesti looma, säärast tüüpi objektiivse reaal-se materiaalse struktuuri, mida vastu võttes, kohates, saavad tei-sed samasuguse „kaifi“, elamuse, mida sai kunstnik. Selleks ta loobsiis kunstiteose. Kunstiteos on ka reaalne, objektiveeritud struktuur,võib ulatuda ka nendeni, keda kunstnik kunagi tundma ei saa.

Kunstiteos on spetsiaalselt loodud materiaalne, reaalne objektiivnestruktuur või skeem, et pakkuda esteetilise väärtuse võimalusi (inpotentio): Meie nimetame neid võimalusi KVp — kunstilise väärtu-se võimalusteks. KVp saab tegelikuks selles inimeses kunstiteosena(esteetiline ese), kunstilised väärtused on nüüd KVa (in actum).

Elupilt ei säili, kunstipilt säilib lokaalselt kättesaadavana (raamatu-kogus, muuseumis, fonoteegis, filmoteegis jne.).

Kunstiteos peab olema säilinud ka objektiivse esemena, muidu eisaa olla seda akti, milles tekib esteetiline ese. Muidu on mälestus-teos, see on ainult mälestus, ei teki esteetilist elamust. Kunstiteosejuurde saame seetõttu tagasi pöörduda. Ka kunstiteos on kunstivõi-malus, kui ei puutu kokku inimesega. Kunstiteos on ikka olemasinimeses; kunstiteos kunstiteosena tekib meelelises aktis.

5.2. MIDA PIDADA KUNSTITEOSEKS? 31

esteetiline kunstikäsitlus

kunstiteosspetsiaalnestruktuur / skeem

EVa

KVp

mittespetsiaalnestruktuur/skeem

EVp

Elu

=

elupilt = esteetiline ese

Kunstnik

inimene

inimeneesteetiline ese = kunstiteos

KVa

gnoseologistlikkunstikäsitlus

5.2 Mida pidada kunstiteoseks?

Kunstiteos vajab kunstnikku — inimest, kes tahab vahendada es-teetilist elamust.

Tegelikult on küsimus keeruline: kas ürgajal loodu seas on kunsti-teoseid? Näiteks Villendorfi Veenus, Altamira piison jne. Võib-ollaon ainult esteetiline teos, religioosne teos, müüdiline teos? Me ei tea,milleks see on tehtud. Meie võime seda tajuda kunstiteosena, toomesinna juurde esteetilisel eesmärgil looduse [et on loodud].

Jäälilled aknal ei ole kunstiteos — vaid ainult esteetiline ese ja se-dagi mitte aknal, vaid peas. Metafoorselt võib muidugi väljenduda:„Loodus on suurim kunstnik.“ vmt.

Aga tänapäeva käsitlus on, et ürgkunst on olemas. Tegelikult eipruukinud olla. Aga kui eesmärgipärasuse eemaldame, võime kaürgkunsti kunstiks nimetada.

Nii, et KV on EV, aga spetsiaalselt sel eesmärgil loodu aluselt.

Kas Laulu-Lullu laul on kunstiteos? [A. H. Tammsaare „Tõde ja õi-


gus“] Eesmärk oli pilada, mitte esteetiliste väärtuste võimaluste loo-mine. Seega pole kunstiteos (aga mingi teos – tegevuse tulemus – taikkagi on ,).

5.3 Kunstniku tegevusest

Oluline, et kunstnik tahab objektiviseerida elamuse uut võimalust,muuta sääraseks, et on elust lahus. Kunstnik on ise ka nautija. Poleoluline, et ta tahaks just teistele elamusteks võimalusi anda, peaasi,et objektiviseerib.

Mõnikord tahab kunstnik parandada, sest endale ei meeldi. Seevõib olla ohtlik. Tuglas rikkus sellega palju ära: teosed läksid ilu-samaks, aga see pole see ilu. Gailit aga jättis ehtsana ja rämedanaalles ja tulemus on parem.

Viiralt tegi ka kogu aeg ümber. See pole tegelikult seniilsus, vaidtaotlus elamust süvendada, skeemi veel paremaks teha. Parandami-ne võis toimuda lühikese aja jooksul. Näiteks tegi ühe koopia „Eestineiust“, siis tegi neiule suuremad silmad ja tegi siis uue äratrüki.

Aga kui Toomik või keegi teeb midagi sellist, et lihtsalt võtab loodu-sest sirelioksa ja viib näitusele, pealkirjaks paneb „Emakesele loo-dusele“? Kust algab kunst ja lõpeb loodus / elu?

Kas kunstnik on sellepärast kunstnik, et ta lõi kunstiteose või sel-lepärast, et kunstiteos muutis inimese kunstnikuks? Et kunstiteosetõttu lasti n.ö. kunstimaailma sisse ja nüüd võib teha mida tahab.Võib kõike näitusele panna. Mõni ei teegi rohkem, ei suuda rohkemluua. Mõni loob kogu aeg, aga ei suuda midagi kandvat / jäävatluua.

Igatahes, kui kunstnik on kunstimaailmas sees, võib ta teha midatahab, seda võetakse kunstiteosena.

Skeemis on kunstnik inimene, kes sunnib vastuvõtja, nautija omamaailma. See võib õnnestuda, võib mitte õnnestuda. Paul Valéry üt-

5.4. GNOSEOLOGISTLIK KUNSTIKÄSITLUS 33

leb, et kunsti ülesanne on teisi luule seisundisse viia (milles ta ise onolnud).

Hortega Igasso (või kesiganes): „kunstnik sunnib lugeja oma maa-ilma“.

Siin pole ainult pildi ilu vastuvõtmine, vaid ka tähenduse, idee,mõtte ülekandmine. Kuigi kunstnik ise ei pruugi algul teada, mi-da veel teoses on.

Kunstiteos võib jätta nii tugeva elamuse, et mõni tahab oma suhetteosega objektiveerida. Nii tekivad epigoonid (jäljendajad).

Aga siin vastust ei ole täpselt, missugune teos on kunstiteos, missu-gune ei ole.

Paroodiad on kõige paremad epigoonid (literatuursus, epigoonlus,parodism). Miks mõnikord paroodia on parem kui teos ise?

Feuerbach: „Kunst ei nõua, et tema teoseid peetaks tegelikkuseks“.Aga kunst püsib kunstina ainult siis, kui teoseid siiski peetakse te-gelikkuseks. Kui inimene saab sügava elamuse tähenduse läbiela-misest.

See skeem on väga puhas. Elu oleks justkui ilma kunstita. Tegelikultkuulub kunst ka elu (tegelikkuse) juurde. Nii et „elupilt“ on ka osaltkunstilise maailma pilt.

„Skeemid, kontseptsioonid, teooriad on hallid, elu on haljas“ —Goethe.

5.4 Gnoseologistlik kunstikäsitlus

Esteetiline kunstikäsitlus on rajatud kunstniku loomingu ja kunsti-teose (esteetilise eseme) suhtele. Mõni teine kunstiteos võib pidadaoluliseks, et kunstiteost võib kasutada mingil teisel eesmärgil. Olu-line on elu ja kunstniku loomingu suhe.

Peamine on see, kuidas elu on kunstiteoses peegeldatud. Seda ni-


metatakse gnoseologistlikuks kunstikäsitluseks. Kunstiteos ei oleesteetiline teos, vaid üks maailma kirjeldamise, peegeldamise va-hendeid. Muidugi võib ka esteetiline osa olemas olla, see peibutabrohkem vaatajaid / kuulajaid.

A. Gailitile heideti seda ette: „Isade maa“ muutis Vabadussõja gro-teskseks, ja see on halb gnoseologistliku KK seisukohast. Või näi-teks kui maaliti Suure Isamaasõja sündmusi „valesti“, siis seda eilubatud näidata.

Peatükk 6

Kunstiteos ja selletähendus

6.1 Realismi mõiste laiendamine

Garaudy püüdis kunsti päästa ka kommunistlikule maailmale (isekomparteis). Kirjutas teose „Rannatu realism“ (või randadeta). Sel-les oli kolm esseed: Picasso, Jean-Paul Percy ja Franz Kafkale.

Garaudy leidis, et realismi mõiste ei vasta kunsti võimekusele, s.t.tuleb seda avardada. Seda ta teebki. Tsiteerib Kafka päevikut —kunst on ettekäiv peegel (võib peegeldada ka seda, mis veel ei ole,aga peeglis juba on). Näeme, aga ei oska hästi kirjeldada. Me taba-me selle asja, enne kui on käes.

Pärast hakkas Garaudy katoliiklaseks. (Paljud on millegipärast ühelhetkel hakanud katoliiklaseks, või just loobunud katolitsismist. Eitea, milles asi on.)

35

36 PEATÜKK 6. KUNSTITEOS JA SELLE TÄHENDUS

6.2 Kunstniku tähtsus ühiskonnas

Meie tuttavas maailmas mängivad kunstnikud suurt rolli ühiskon-na protsesside mõjutamisel.

1956 Ungari: Petöfi klubi, 1960ndatel Tšehhoslovakkias: algas võit-lus Kafka pärast. Mõlemad algasid kunstnikest/kirjanikest. VaclavHavel oli ka tegev seal. Temalt ilmus LR-s „Teater“; pärast sedakeelati ära.

Kunstnikud, kirjanikud võivad kõnelda tõtt pildikeeles. Kunst va-hendab meie olemist hämarapärastatuna. Kui ühiskonnal pealekunsti pole muid võimalusi olemise aru-eelseks tabamiseks, siisvõikski olemise-eelset pidada kunstipäraseks.

Siit ilmneb, et kunsti puhul mängivad suurt osa inimese psüühili-sed võimed, nagu inspiratsioon, intuitsioon, kujutlusvõime jne. Aruja mõistluse ilmnemine ei ole muutnud ülearuseks maailma meele-list tajumist. Vastupidi, meeleline tajumine on avardanud inimest,nt. silm on arukas silm. Kõrgemate võimete teke mõjutab madala-maid võimeid.

Filosoofia ja teaduse teke ka ei välista kunsti, pigem soovib tundmaõppida kunsti piire. Kunstil on oma elu, „kunsti elu“.

Hegel: kunsti lõpp — see ei tähenda kunsti lõppemist. Kunst leiabuusi võimalusi religioonist, filosoofiast, teadusest. „Luule peab ai-nult oma riigis vabana ringlema.“ Kunst jääb ikka tabama olemisesuuri võimalusi. Kunstil on oma nišš.

6.3 Kunstilise kujundi mõiste

Kunst sotsiaalse nähtusena, mis mingil otstarbel funktsioneerib, agakunst eksisteerib kunstiteoste läbi.

Mis on kunstiteos? Räägitakse kunstilisest kujundist. Need on selli-sed viimased ühikud, millest ehitatakse kunstiteos. Nagu telliskivi-

6.3. KUNSTILISE KUJUNDI MÕISTE 37

majad ehitatakse tellistest.

Kunstiline kujund on aatom (atomus — jagamatu). K. kujund = pilt= vaade, saksa keeles Appbild (äratõmme), Gebilde, Gestalt, Anzich,ingl. k. image, pattern, vene k. obraz.

Kunstiline kujund on terviklik struktuur, mis teaduses taaselusta-takse (velmatakse) sel eesmärgil varem loodud materiaalse skeemialusel ning milles meeleliselt selge pilt „hämarast“ vahendab meiletähenduse. Kujund on alati antud meelelise, fenomenaalse, pildili-se küljena. Jääb mulje, nagu taandukski kujund ainult pildile. S.t.et asja üle järele mõeldes selgub: kunst koosneb kahest elemendist:pildist ja veel millestki. See miski on tähendus.

Kujund on niisugune ese, kunstiline kujund on alati küsitav. Saamealati küsida: mida see tähendab? Mida on sellega öelda tahetud?Aga pilt vaikib. Kuna kunstiteos on kahelistruktuurne, siis ka meidjälitava pildi kaudu võetakse aktis pildi kaudu vastu tähendus.

Kunst on oma olemuselt metafoorne (= ülekantud, läbikantud). S.t.et pildi kaudu kantakse üle tähendus. Aga see kunstilise kujundispetsiifilise olemise protsess on tervik.

Pilt ja tervik leiduvad ühe tervikuna. Kui me kunstilist kujunditsäärasel viisil iseloomustame. Kunst aitab inimesel säilida terviku-na, mitte lasta anatomeerida (erinevata võimete kandjaks lahutu-da).

Lahutus pildiks ja tähenduseks toimub muidugi mõttes, teooria,kaemuse tasandil. Siis võime küsida, mida see tähendab, mis on sel-le taga.

Kunstiteose fundamentaalne metafooria tähendab: kui ei saa päri-da, kui ei päri, siis pole tegemist kunstiga.

Ilukirjanduse puhul: otse öeldud lause või pealkiri, kui ta millelegimuule ei osuta, ei ole tegemist kunstiga. Vt. ENSV autorid „Valimis-päevaks“ jt.

Aga saab teha nii riigitruu teose, et mõjub vastupidiselt. See ongi


teose tähendus siis.

Thomas Mann — tema raamatuid tuleb kaks korda lugeda.

(Eestis on keelatud „Siioni tarkade protokollid“. Oksmaad taheti kakeelata.)

Võib juhtuda, et suurema tervikuna hakkavad kõlama, kõnelema.Tervik võib hakata „hämarduma“, osutuda kunstiteoseks. Kunstispetsiifika: ütleb üht teisiti, üheti ütleb teist.

Kunsti metafoorsusest tulenevad edasi veel kunsti võimalused,„igavene elu“, elu läbi põlvkondade. S.t. kunstiteos on lõpmatulttõlgitsetav. Kujundlikkus ⇒ pildilisus ⇒ tähendus ⇒ iga inimenevõib sama teost tõlgitseda võimalusena lõpmata paljudel viisidel.

Metafoorsusest tuleneb ka see, et kunstiteoseid võib olla lõpmatulhulgal. Üht ideed võib esitada lõpmatu hulga piltide kaudu. Ükstähendus võimaldab rohkesti pilte.

Robert Warren võrdleb tõelist luuletust draakoniga (paljupäine ma-du). Draakonit pole võimalik hävitada, tappa. Tal ei õnnestu kõikipäid maha raiuda. Kui kellelgi läheb korda luuletus lõplikult ära se-letada, siis ta lakkab olemast luuletusena. Rikkumata inimene eris-tab lihtsasti luuletuse ja mitte-luuletuse.

6.4 Kunstiteoste võrdlemine

Kui oleme kunstiteose nii kirjeldanud, siis: mille pärast üks teos eiole kaunis, teine aga on kaunis? Millepärast on üks kunstiteos kau-nim kui teine?

S.t. küsimus on, et mis on ilu aluseks. Kui oletame, et kõik muudkunstilise hõlvamise tingimused meid rahuldavad?

Kui kunsti puhul on esteetiliseks esemeks kujund, tuleb kujundistotsida ilu alust. Peab olema midagi niisugust, millelt see ilu on ole-mas.

6.5. KUNSTITÕE MÕISTE 39

Kas kunstnik suudab anda meile kunstilise kujundi võimaluse elavakujundi tekkeks? Ja mil määral suudab esile kutsuda ilu? Missugu-ne peab olema pildi ja tähenduse vahekord kujundis?

Kaunis on ese, milles tähendus ja pilt saavad üheks, milles pilt vas-tab tähendusele, mida ta vahendab, milles pilt vahendab kogu tä-henduse.

Ilu on kujundi seesama kvaliteet. Ilus kujund on terviklik ja ühtne,et ta osad kaotavad end tervikusse vastastikku. (Täiuslik vastavus.)Üks neelab teise — kui me ei suuda eristada pilti ja tähendust.

See on ikka esteetilise eseme küsimus. Kui materiaalne skeem pa-kub võimalusi, aga me vastu ei võta, siis ikka ei ole ilu.

Esteetilise eseme ilu ei sõltu sellest, kui tähtsat mõtet, kui suurt tä-hendust see pilt vahendab, vaid seesmise vahekorra täiusest. See-ga võib kunstnik valida mingi sotsiaalselt-ühiskondlikult ebaoluliseidee ja maalida nii, et pilt on imekaunis.

Leidub „väikesi“ ja „suuri“ kunstiteoseid, mis on ühtviisi kaunid.S.t. ilu ei sõltu idee sisust. Kant arvas ka nii.

6.5 Kunstitõe mõiste

Selline ühtsuse nõue viib aga mõttele tõest. Klassikalises filosoofiasmääratakse tõde teatava vastavusega. Sisemaailma ja välismaailmafilosoofias: tõde on sisemaailma omadus langeda kokku välismaail-maga (kuidas seda kokkulangevust kontrollida, on iseasi).

Seda ühtelangevust võiks nimetada kunstitõeks. Kunstitõe (Ilu) sei-sukohalt ei ole tähtis, kas kujund fotografeerib elu või ei. Pole tähtis,kas asi oli nii või ei. (Aristoteles.)

Kunstitõe puhul pole oluline põhjenduslik mimeetiline (mimesis)vahekord, vaid kuidas pilt peegeldab tähendust ja vastupidi.

Kunsti mõistetakse mõnikord ainult sotsiaalsest aspektist, kas on


ühiskondlikult kasulik või ei. Siin ei peeta oluliseks kunstitõde, seeon aga vaenulik kunstilise spetsiifika suhtes. Juba Platoni „Riigis“oli selline suhtumine.

Peatükk 7

Kunstiteoste võrdlemisest

7.1 Kreeka kunsti näide

K. Marx:

1. Kreeka kunst veetleb meid, sest ta on vastavuses ühiskonna(madala) arenguastmega.

2. Kreeka kunsti ilu polnud võib-olla üldse seetõttu, et kunstniklõi ta kunstiteosena, vaid võib-olla hoopis müüdilise teadvuseenda seesmise terviklikkuse tulemus. Nagu loodus. Et keegiäkki ei loonudki seda kunstiteosena.

See on kontseptuaalne küsimus: kas kreeka kunstnik olikunstnik või mitte.

3. Kreeka kunst pakub naudingut, sest ta mitte ainult vahendabmeile kreeka olemist, vaid ka kreeka maailma teadvust. Et onka selles mõttes väärtuslik. Käsitleme kunstiteost vahendinaandmaks edasi ühe maailma vaimsust.

41

42 PEATÜKK 7. KUNSTITEOSTE VÕRDLEMISEST

4. Kreeka kunst veetleb meid, sest ta on meie „lapsepõlve tead-vus“ (see on vast psühholoogiline lähenemine).

Nii et Marx vaatleb kreeka kunsti gnoseoloogilisest aspektist.

Millegipärst on olnu läbielamine ka väärtus. Et kujutleme uuestiendale ette ja mõtleme läbi. Muidugi tegelikkus ja kujutelm segu-nevad — mäletamine muutub mälestuseks. Me mäletame eelmistmäletamist.

Marx: kunst on teadvusena. Aga Marx ei eita ka kreeka kunsti kuns-tilist veetlust (ei eita ka kreeka kunsti ilu). Kreeka kunst kütkestabmeid.

Kui oleks kunst ja eepos ainult tõe seisukohalt vaadeldav, siis võiksteadus kreeka kunsti välja tõrjuda. Nii et kui Marx oleks kreekakunsti käsitlenud gnoseoloogilisest seisukohast, oleks ta ammu üle-tatud, aga nii ei ole — me pöördume selle juurde aina uuesti ja seepakub meile kunstilist veetlust.

Kreeka kunst ja eepos elavad ikka oma igavest elu esteetilises mõt-tes.

Ürgaja kunsti kohta on lihtsam: seal tõesti kunstnikke polnud, agakreeka kunsti kohta on raskem (võib-olla oli?).

7.2 Kunsti ajatus

Teaduse arenedes kummutab uus teaduslik teooria varasema, samaasja kohta käiva, seda ületades, kõrvale lükates.

Tõde maailma kohta: ikkagi tuleb pöörduda uusima teooria poole,paluda seda lihtsustatult (populaarteaduslikult) seletada.

Teaduse varasem looming on oluline ainult teadusloolasele — tahabteada, kuidas teadus on arenenud.

Kui inimese hing ihkab ilu, ei tarvitse haarata uusimate teoste järele.[Kenderi „Iseseisvuspäev“ on kõige rohkem laenutatud teos; Eesti

7.3. MILLAL SAAB KUNSTITEOSEID VÕRRELDA? 43

Ekspressis olevat need tabelid üleval, suur osa on kohustuslikku(õppe)kirjandust seal]

Nii et kunstiteoste seas ei saa üks teist ümber lükata — ei muudaseda tühiseks. Isegi kui need vahendavad üht ja sama tähendust(sest sama tähendust vahendavad eri pildid).

Kender vs. Homeros — ei ole nii, et uuemad kunstiteosed lükkavadvana ümber, kunsti progress ei ole selline.

Varem oli see päevakorral, et mõni ajaloosündmus pole kajastatudõigesti. Näiteks Ümera lahing, Jüriöö ülestõus. Et tuleb uuesti läbikirjutada (tekkis selline sotsiaalne tellimus). Nt. Laskurkorpus: Le-berecht, Kuusberg. Või Gailiti „Isade maa“.

Siiski vastab see tegelikele sündmustele, seetõttu võib püsima jääda(sest ta pakub esteetilist naudingut). Aga siis tekivad probleemid:Kross, Meri. Osa teksti on esitatud tõe pähe, aga ei pruugi õige olla.Enamasti see ei sega.

7.3 Millal saab kunstiteoseid võrrelda?

Kas kahest kaunist kunstiteosest saab üks olla kaunim kui teine?See sõltub elutõest ja kunstitõest. Kui ilu vajab tõde, kui ilul poletõeta võimalusi, siis võib näha kunsti progressi: kunstilis-esteetilisetaandamine gnoseoloogilisele. Kui tahame progressi vältida, kõrva-le lükata, siis tuleb kunsti käsitleda vaid seesmise vastavuse (ilu)seisukohalt.

Kui antakse kaks kunstiteost, siis nende ilu võib võrrelda nii kau-gele kui nad veel ei ole ilusad. Ühes või teises kunstiteoses võibolla suurem või väiksem seesmine vastavus. Neid võib võrreldavaid niikaugele, kuni pole absoluutselt täielikud. Siis ei saa olla ükstäiuslikum kui teine. Nii et kunstiteoseid saab võrrelda niikaua kuinad ei ole kunstiteosed.

Tegelikult me oleme leebemad: pildid on näitusel väljas ja ilusad

44 PEATÜKK 7. KUNSTITEOSTE VÕRDLEMISEST

küll. Tõelisi, ehtsaid kunstiteoseid võrrelda ei saa. Iga kunstiteosesitab üksiku teosena kogu ilu. Nii et mis pole tõeline kunstiteos,pole kunstiteos üldse.

Elus endas pole kunsti ja teaduse piirid niivõrd selged. Teooria onainult puhas. Selle abil saame maailma paremini mõista, teha kos-meetikat [kordategemine].

7.4 Essee žanrist

On olemas kirjandusžanr, mis ühendab endas kunsti, teaduse ja fi-losoofia jooni — rakendab inimese erinevaid võimeid. See on es-see. Sellepärast, et essees teeb inimene katset tabada tõde ühekorra-ga, tervikuna. Ta ütleb küll tõtt maailma kohta, kasutamata teadu-se meetodeid. Kasutab kujutlusvõimet. Esseed kunstiliselt nautidessaab midagi uut teada.

7.5 Esteetilisest kunstikäsitlusest üldiselt

Esteetiline kunstikäsitlus võtab kunstiteost tahes-tahtmata vaikidesvälise asjana, mille asisust inimene ründab. Ründab meeleliselt vas-tuvõetavat külge. Püüab meelelise agressiivse rünnakuga tabada,mis see kunstiteos on. Püüab loomust järeldada sellest, kuidas tameeltele on. Samuti lähtub sellest, et inimesel on tarve kunsti järe-le (esteetiline tarve). Sest on proovitud kunsti ära keelata, aga tekibuuesti. See on sihuke seletamatu tarve, mille rahuldamine pakubesteetilist naudingut.

Peatükk 8

Martin Heideggerieluloost

45

46 PEATÜKK 8. MARTIN HEIDEGGERI ELULOOST

Peatükk 9

Martin Heideggerist

9.1 Teised Heideggeri kohta

1953. a. ilmusid Heideggeri loengud (peetud 1935.a.). Ajalehes„Frankfurten der Allgemeine Zeitung“ ilmub retsensioon, mille onkirjutanud Jürgen Habermas. Teda kohutas, et Heidegger ei kirjuta-nud loengutesse midagi juurde ega jätnud välja (sinna jäi natsistlik-ku temaatikat sisse). Aga seal oli sulgudes lause ka, mis pehmendasnatslikku mõtet.

1959.a. annab Paul Hünefel välja uurimuse saksa geeniuse üle (Hei-deggeri asjus).

1964.a. avaldab Adorno keelekriitilise katsetuse „Pärisomasuse žar-goon: Saksa ideoloogiast“.

1965.a. Berliini vabaülikooli professor Schaan alustab uut suundapoliitilise käitumise uurimisel.

1976.a. Heidegger suri. Ilmusid Spiegeli kõned. Üheks vastukajakson K. Jaspersi filosoofiline autobiograafia. Sellele ilmub nüüd kaHeideggeri peatükk 1977.a. (Jaspers kirjutas selle varem, aga hoi-

47

48 PEATÜKK 9. MARTIN HEIDEGGERIST

dus Heideggeri eluajal seda avaldamast).

1978.a. ilmuvad K. Jaspersi märkmed Heideggeri kohta. (Iga päev takirjutas natuke Heideggerist). Seda on pinev lugeda, teatav psühho-loogiline rivaliteet kahe mõtleja vahel. Jaspers otsis ise Heideggeriüles.

1983.a. avaldab Martin Heideggeri poeg Hermann Heidegger uues-ti Martin Heideggeri rektoraadi kõne „Saksamaa endavõitlus ja üle-vaade. Rektoraat: 1933–34. Faktid ja mõtted.“

Freiburgi ajaloolane Hugo Ott avaldab artikli „Rektoraadi“ kohta,seostab Heideggeri arvatava religioossusega.

1987.a. avaldab Farias teose „Heidegger ja natsionaalsotsialism“.Väga hukkamõistev Heideggeri jaoks. Suhte natsionaalsotsialismi-ga jne. määrab ikkagi teos „Rektoraat“. Heidegger on ise öelnud, etrünnakud jätkuvad ka edaspidi. Ta viitab siin Paul Valéry’le: „Kesei suuda rünnata mõtlemist, ründab mõtlejat.“

9.2 „Kunstiteose algupära“

Mitte-esteetiline kunstikäsitlus vastandub / erineb esteetiliselekunstikäsitlusele. Aluseks on „Kunstiteose algupära“. Ainuke Hei-deggeri kunstiteemaline käsitlus. Hiljem on ta ette kandnud ka1967: „Kunsti päritolu ja mõtlemise päritolu“, 1965: „Kunst jaruum“.

„Kunstiteose algupära“ räägib mõtlemise ajaloost, varasemast ajast1935–36. Ilmus 1950ndatel koguteoses „Halzwegen“ (Eksiteel) (teedmööda minnes on tupik, tee lõpeb ära, edasi ei oska minna).

Teos ise jaguneb kolmeks osaks:

1) Eessõna. Heidegger kirjutas selle ???? siis otsustava viite minuhilisematele kirjatöödele. Nii et Gadameri võiks lugeda ka. ????

2) pealkirjata sisuline osa

9.3. KUNSTITEOSE OLEMUS HEIDEGGERI JÄRGI 49

3) kolm pealkirja: „Asi ja teos“, „Teos ja tõde“, „Tõde ja kunst“.

Lisad on ka, „Teater ja argipäev“. Sealt tuleks ka lugeda. [- - -]

9.3 Kunstiteose olemus Heideggeri järgi

Mis on algupära? Uhr sprung – algupära, teke. Esilehüpe – millegiteke, esilekargamine. Algusest pärit olemine. See, mis on algusestalles jäänud – pära.

Heidegger: algupära tähendab, millelt ja mille läbi on asi see, mista on ja kuidas ta on. Aga „see, mis ta on ja kuidas ta on“ tähendabasja olemust. Nii et Heidegger pärib kunstiteose olemise algupärajärele. Millelt ja mille läbi on pärit kunstiteose olemus?

Kunstnik loob kunstiteose. Loob esteetilise väärtuse võimaluse, ob-jektiveerib neid. Kas emaneerib või vahendab? Kunstnik on kunsti-teose allikas.

Heidegger: Teos kiidab tegijat [töö väärtustab tegijat]. S.t. valmis töömuudab tegija selleks, mis ta on.

9.4 Ringi vältimatus

Kas kunstnik on enne või pärast kunstiteost? Nii satume ringi:kunstiteos on kunstniku ja kunstnik kunstiteose algupära.

Aga on olemas ka kunst. Kunst on kunstiteoses. Aga kunstiteosesaame teada kunsti olemuselt. Nii tekib uus ring. Kogume kokkukunstiteoseid ja mõtleme sellest välja, mis on kunst. Või tuletamekunsti mõiste kõrgematest mõistetest. Aga kuidas me teame neidteoseid kuhjata? Tuletamisel tegelikult teame ka, mida tahetakse.

Heidegger ei näe muud väljapääsu kui et tuleb minna ringi sisse.Nii et Heidegger seab algusest peale ringikujulisse püsimisse. Rin-

50 PEATÜKK 9. MARTIN HEIDEGGERIST

gi ei tule vältida, vaid päriselt, arusaavalt sisse minna ja seal vastupidada. Võib-olla kuuluvad kõik ringid hermeneutilise mõtlemisejuurde?

Peatükk 10

Asjast

Nagu öeldud, Heidegger väitis, et ringis olemine ongi asja loomu-ses. Omaks tuleks see hoopis võtta, püüda ringis teadlikult püsida.Selleks otsime üles ühe tegeliku kunstiteose. Küsime teoselt endalt,mis ja kuidas ta on.

„Kunstiteosed on igaühele tuttavad. Ehitus- ja raidkunstiteoseid lei-takse avalikelt platsidelt, kirikuisse ja elumajadesse paikapandult.Kogudesse ja näitustele on varju toodud erinevaimate ajastute jarahvaste kunstiteosed. Kui me neid teoseid puutumata tegelikku-se poolest vaatame ning endale seejuures midagi ette ei luuleta,siis ilmneb: need teosed on niisama loomulikult olemas kui asjadmuidugi. Pilt ripub seinal nagu jahipüss või kübar. Mõni maal, näi-teks too van Goghi oma, mis paari talunaisesaapaid kujutab, rändabühelt näituselt teisele. Teoseid saadetakse laiali nagu sütt Ruhri-maalt või palke Schwarzwaldist. Hölderlini hümnid olid sõjakäiguajal koos puhta pesuga ranitsasse pakitud. Beethoveni kvartetid le-bavad kirjastusmaja laoruumes nagu kartulid keldris.

Kõigis teostes on see asine [dieses Dinghafte]. Mis oleksid nad ilmaselleta? Aga võib-olla me põrkame teose väga jämeda ja välise vaate

51

52 PEATÜKK 10. ASJAST

vastu? Sääraste ettekujutustega kunstiteosest võiks muuseumis rin-gi liikuda varahoidja või koristajanaine. Meie peame teoseid ometinõnda võtma, nagu nad tulevad ette neile, kes neid läbi elavad janaudivad. Aga ka see rohkestipruugitud esteetiline elamus ei saasellest kunstiteose asisusest mööda. Kivisus on ehitusteoses. Puu-sus on nikerdusteoses. Värvilisus on maalis. Kõlavus on keeleteo-ses. Helisevus on heliteoses. Asisus on kunstiteoses nii vankuma-tult, et me peame koguni vastupidiselt ütlema: Ehitusteos on kivis.Nikerdusteos on puus. Maal on värvis. Keeleteos on kõlas. Muusi-kateos on helis. Endastmõistetavalt — väidetakse vastu. Aga mis onsee endastmõistetav asisus kunstiteoses?

Oletatavasti on selle järele küsida ülearune ja eksitav, kuna kunsti-teos on peale asise veel midagi muud. See muu, mis seal on, moo-dustab kunstilise [das Künstlerische]. Kunstiteos on küll valmistatudasi, aga ta ütleb veel midagi muud, kui see pelk asi ise on, ´�� ´ �� . Teos teeb avalikult tuttavaks muuga, ta avab muu; ta on alle-gooria. Koos valmistatud asjaga tuuakse kunstiteosesse veel midagimuud ühtekokku. Ühtekokkutoomine on kreeka keeli � �� ´�� .Teos on sümbol.“

Asisus on nagu alusehitus, millesse ja mille üle on ehitatud teine,päristine ehitus. Kas ei ole asine see, mida kunstnik kunstiteose juu-res teeb? Kui tahame tabada kunstiteose täit, vahetut tegelikkust,peame pilku tooma kunstiteose asisuse. Selleks peame aga teadma,mis see „asi“ on.

10.1 Mõiste „asi“ etümolooogiast

Saksa keeles: das Ding – asi;das Dinghafte – asisus;die Dingheit – asjasus, asjasuslikkus;das Dingsein – asjana olemine.

Kivi tee ääres on asi. Sõna „asi“ nimetab iga asja, mis mittemiski

10.1. MÕISTE „ASI“ ETÜMOLOOOGIAST 53

ei ole. Jumalat häbeneme asjaks nimetada. Vajavasus – midagi jääbpuudu. Loodus ja tarbeasjad on kõige harilikumad asjad.

das Ding – ese või asi; Gegen Stand, Sache, Recht Sache.

dehnen – ulatuma, tõmbuma, pingutuma.Ding – kokkutulek, kogunemine.Ding – vabade meeste kogu.Ding – vabade meeste kohus (kes võivad arutada mingit asja).Ding – asi, mida arutatakse.Ding – mistahes asi.

Althing — Islandi parlament.

ting (rootsi k.) – kohusStorting – Norra parlamentFolketing – Taani parlamentdas Ding – noor tüdrukuke (dimin.)die dinger – mitmuses tüdrukudein Junge sting – noor tüdruk

Vrd:reb�ta (vene k.) – ainult poisidlaitske (lõunaeesti k.)– ainult tüdruk

Asjad jagunevad:

1) lihtsad asjad, pelgad asjad, das bloße ding, ainult asjad: kivi, mul-lakamak, puutükk – need loodusasjad

2) tarbeasjad

3) kunstiteosed (kunstiasjad)

Kõiki kolme iseloomustab asisus, aga erinevad erilise asisuse poo-lest.

Milles seisneb asja asjasus? Mõõduandva olevana tõusid esile asjadoma asjasuses.


Vastused tunduvad nii ladusad, et ei tarvitse mõtelda.

10.2 Asjad õhtumaises mõtlemises

On kolm kontseptsiooni.

Üks pelk asi on näiteks graniitrahn: kõva, raske. . . Asi on too, milleümber on ringi koondunud omadused.

I Asi kui omaduste kandja, koondaja.

to hypokeimenon — asja tuum;ta symbebekota — tunnusmärgid.

Selline oli Vana-Kreekas asja käsitlus. Tunnusmärk – too, miskoos kunagi eesolevaga on alati olemas, ja koos tuumaga esiletuleb. Tuum pole mõledav ilma tunnusteta, ta on (a) alatijuba; (b) alati juba koos.

Inimene — temal on nii- ja naasugused omadused. Inimenemõtleb, sest ta ei saa teisiti.

Heidegger: inimene mõtleb, sest ta on mõtlev olend. Mõtlevuskuulub inimese sisse (see kuulub kokku tuumaga).

Filosoofia aga piirdub sellega, kuidas on, ta ei tegele sellega,miks on — sest siis ei saa kunagi täit selgust.

[gruusia anekdoot kaevamisest: – Qto mo�ete delat~? – �

mogu kapat~. – Qto ewe? – Mogu ne kapat~.]

Nendes kõneleb kreeka põhikogemus olevast ja olemisest.Põhjatakse [pannakse põhi] asja asjasuse tõlgitus [et on tõlgi-tud]. See algab kreeka sõnade ülevõtmisega rooma-ladina mõt-lemisse. Hypokeimenon muutub subjectum’iks. Hypostatis muu-tub substancia’ks. Symbebekota muutub axidenc’iks.

Kreeka nimede tõlkimine ladina keelde pole tagajärjetu prot-sess. Selle taha varjub kreeka kogemuse ümberpanemine

10.3. ASJADE KÕNETAMINE JA NENDE ÜLE KÕNELEMINE 55

rooma-ladina mõtlemislaadi. Rooma mõtlemine võtab kree-ka sõnad üle ilma kreeka sõnumita (algse mõtteta). Tegemiston tehnilise tõlkimisega. Õhtumaise kultuuri pinnatus [pinnapuudumine] algab selle ümberpanemisega.

Aktsidents — omadus, mis võib olla, võib mitte olla. Kreeklas-tel pidi aga symbebekota alati tuuma juurde kuuluma.

Asja asisuse määratlus on nüüd substantsina koos aktsidentsi-dega (mitte atribuutidega — need oleksid tuumast lahutama-tud).

[Iraagi uus lipp ei sisalda tilkagi rohelist — õhtumaise kultuuripinnatuse ilming.]

10.3 Asjade kõnetamine ja nende üle kõne-lemine

Ütluslause koosneb subjektist (inimene) ja predikaadist (tunnus-märgid). On nüüd lihtsa ütluslause ehitus asja ehituse peegelpilt?Kumb määrab kumma? Inimene kannab oma asjakäsitluse viisi as-ja ehitusest. Asja kohta saame midagi öelda lauseehituse tõttu, agamidagi peab siiski olema enne asja kohta üteldud.

Ei asja ehitust ega lauseehitust ei saa niiviisi vastandada.

Võib-olla on asjaehitus ja lauseehitus pärit kolmandast?

Selline asja tõlgendus, et asi on omaduste kandja, polegi nii loomu-lik. Võib-olla on tegemist harjumuslikkusega?

„Omaduste kandjaks“ olemist võib laiendada kogu olevale. Võib-olla tuleks püüda mõtlemisest lahti öelda? Mõtlemine eksitab meid.Tunded on hoopis kuuldavõtvamad kui mõistus. Mõistus on äkkivääriti käsitletud, ratio tegelikult pole ainult ratsionaalne.

Ratio — põhjus, alge. Ratsionaalne olend arvab, et tema on kõigealgus ja põhi. See on küllalt suur eksitus.


Asi kui omaduste koondaja jätab asja liiga kaugeks — me ei tabasellega asja. See asi nagu kaob ära nende omaduste sisse. Asi onliiga püsiv, liiga endasolev, liiga kauge meile. Aga me oleme ise asjanii eostanud (conceptio – kontseptsioon).

Peatükk 11

Asjade liigid

11.1 Aistheton’i kontseptsioon

Asja kontseptsioone on olnud kolm. Esiteks: asi on omaduste koon-daja, kandja. Aga siin tõlgitsuses jääb asi liiga kaugele, me ei tabaasja asja enda mõttes. Selles mõttes ei taba ka, et on ründava iseloo-muga — langetakse asjast üle (überfall) ja ei tabata.

Kas suudame vältida rünnakut, ülelangemist? Võimaldame asjalevaba välja, et ta näitaks asisust vahetult. Võiksime kõrvaldada kõik,mis on meie ja asja vahel.

See, mis meie nägemise / kuulmise / kompimise meel asjade kujulkätte toob, tungib meile ihu vahele. Asi pole midagi muud, kui see,mida kreeklased on nimetanud aistheton — asi on aistheton — asion meelelisuse meeltes aistingute läbi vastuvõetav. Asi pole midagimuud kui mitmekesisuse ühtsus — mitmuse ainsus. Aga juba see,et asi peaks olema nii õige, sunnib ettevaatlikkusele.

„Mitte kunagi ei kuule me asjade ilmumises kõigepealt ja päristiseltmingit aistingute, näiteks helide ja mürade tormijooksu, vaid me

57

58 PEATÜKK 11. ASJADE LIIGID

kuuleme tormi korstnas vilistavat, me kuuleme kolmemootorilistlennukit, me kuuleme Mercedes’t vahetus erinevuses Adler’i-autost.Palju lähemal kui kõik aistingud on meile asjad ise. Me kuulememajas ust paukuvat ega kuule kunagi akustilisi aistinguid või kaainult pelku mürasid. Et kuulda puhast müra, selleks peame asja-dest lahti-kuulma, oma kõrva neist lahti-tõmbama, s.t. abstraktseltkuulma.“

Antud on asi ise, mitte vahenduse kaudu. Asjad ise on hoopis lähe-mal kui aistingud. Aga oma püüdes asju niimoodi lähemale tuua,et nad on järeldamisprotsessi tulemusena, jäävad asjad hoopis kau-gemale.

Käsitlus toob asja liiga „ihu lähedale“. Asjad ei ole tegelikult nii-moodi antud.

11.2 Vormitud aine kontseptsioon

Aine või ainelisus põhjustab aistinguid. Mateeria (hyle kr.)

Asja püsivus, konsistents seisneb selles, et asi seisab vormiga koos.Asi on vormitud aine. Aga miks me kohe ei esitanud seda kontsept-siooni? Sellepärast, et me umbusaldame ka seda asja mõistet.

„Aga kas ei ole mitte nimelt see mõistepaar aine–vorm tarvitusel sel-lessamas valdkonnas, mille sees meie liikuma peame? Aine ja vor-mi eristus on mõisteskeem — ning nimelt kõige erinevamais teisen-deis — lausa kogu kunstiteooria ja esteetika tarvis. Aga see vaieldama-tu tõsiasi ei tõesta ei seda, et see aine ja vormi eristus küllaldaseltpõhjatud oleks, ega ka seda, et ta algupäraselt kunsti ja kunstiteosevaldkonda kuuluks. Lisaks ulatub ka selle mõistepaari kehtivusalajuba ammustaega kaugele välja üle esteetika ala. Vorm ja sisu onkogumaailmamõisted, mille alla laseb end viia kõik ja mis tahes.Liigitatakse veel vorm ratsionaalse ja aine ir-ratsionaalse alla, võe-takse ratsionaalseks kui loogilist ning irratsionaalset kui aloogilist,põkatakse mõistepaariga vorm–aine veel subjekti–objekti–suhe, siis

11.3. ASJADE LIIGITAMINE 59

on ettekujutuse käsutuses mõttemehaanika, millele ei suuda miskivastu panna.“

Suured filosoofilised sõnad võivad meid lummata, segadusse ajadaja lolliks teha.

11.2.1 Vorm ja aine

Vormi ja aine mõiste on põhjamata. Mõtlemine — loogiline ja psüü-hiline. Kumb on vorm? Loogikud arvavad, et loogiline on aine jasee realiseerub erinevates psüühilistes vormides. Psühholoog ar-vab, et sisu on psühholoogia, loogiline on puhas vorm, mis esinebigal pool.

Heidegger arvab, et eristus pole põhjendatud — me ei tunne ära,kumb on kumb. Mõisted pole küllalt kandvad.

See on etteheide esteetikale endale ka. Et esteetika kasutab põhja-mata skeeme. Pole tõendatud, et aine ja vormi skeem kunsti maa-ilmasse kuulub. Et see on kogumaailma mõiste. Kuidas rakendadaseda pelkadele asjadele (loodusasjadele)?

11.3 Asjade liigitamine

Heidegger leiab, et need kolm kontseptsiooni ei aita meid mitte as-jade asisust tabada, vaid nad ei aita meid eristada asju omavahel(liike).

Kolmikud: kolm kontseptsiooni ja kolme liiki asju (pelk e. loodus-asi, tarbeasi ja kunstiasi e. -teos) ei tohi segi ajada!!!

Loodusasjad:

„Endaslasuv graniitrahn on midagi ainelist teatavas, ehkki kohma-kas vormis. Vormiga peetakse siin silmas aineosade ruumilist paik-set jaotumist ja korraldumist, mille tagajärjeks on eriline piirjoon,


nimelt selle rahnu piirjoon.“

Tarbeasjad:

„Aga üks teatavas vormis püsiv aine on ka kruus, on kirves, on saa-pad. Siin ei ole vorm kui piirjoon mitte alles ainejaotuse tagajärg.Vastupidiselt määrab see vorm aine korralduse. Mitte ainult seda,ta joonistab isegi ette selle aine kunatise laadi ja valiku: läbilaskma-tu kruusi jaoks, küllaldaselt kõva kirve jaoks, tugeva ja ühtlasi nõt-ke saabaste jaoks. Siin valitsev vormi ja aine põiming on lisaks ettesaanud reegli sellelt, mida teenivad kruus, kirves, saapad. Säärastteenivust [Dienlichkeit] ei omistata ega panda kruusi, kirve, saabastelaadi olevale mitte kunagi tagantjärele peale. Aga ta ei ole ka mida-gi, mis eesmärgina kusagil nende kohal hõljub.“

Loodusasja vorm on ruumiline korrastatus. Aine määrab vormi,näiteks aine ise määrab graniitrahnu lagunemise (laguneb teatavaidpiirjooni mööda).

Tarbeasi — vorm määrab aine korralduse. Tarbeasi e. abinõu on ala-ti selline, et ta on millekski — abinõu. Teenimise tõttu vorm määrabvaliku.

„Teenivus on too põhitõmme, millest see olev meile otsa vaatab,s.t. vastu välgatab ning seega olevasti ligi on ning nõnda see olevon. Säärases teenivuses põhinevad niihästi vormiandmus kui kakoos sellega etteantud ainevalik ning seega aine ja vormi struktuurivõim. Olev, mis selle alla kuulub, see on alati valmistamise toodeehk esilenõutis [Erzeugnis]. See valmistatakse alati tarbeasja ehk va-hendi ehk riista ehk abinõuna [Zeug] millekski.“

er Zengen — esile tooma, nõutama. Zeng — tarviduseks esiletoodulttoodetud.

Aine ja vorm pole loodusasja algupärane määratlus. Jalanõud = saa-pad.

Abinõu lasub valmina samuti endas. Abinõu näitab sugulust kuns-tiasjaga, kuna on inimese poolt loodu. Kunstiasi sarnaneb jälle pelgaasjaga. Pelk asi on endaküllane. Tal on endast küll. (Tarbeasi on esi-

11.3. ASJADE LIIGITAMINE 61

letoodu.) Kunstiteos on ka nagu endaküllane. Tal on ka endast küll— me ei oska öelda, milleks ta on. Aga kunstiasi on ka esiletoodu.

pelk asi tarbeasi kunstiasie. e. e.

loodusasi abinõu teos

1. endaküllane 2. esiletoodu 1. endaküllane2. esiletoodu

Aga aine-vormi skeemis vaatleb tarbeasja. „Üldiselt on tarbeasjadmeie ümber need lähimad ning päristised asjad. Nõnda on riist ehkvahend ehk abinõu poolenisti asi, kuna ta on määratud asjalisuse[Dinglichkeit] poolt — ning ometi enam; ühtlasi poolenisti kunsti-teos — ning ometi vähem, kuna ta on ilma kunstiteose endakül-lasuseta. Abinõul on talle omasuslik vahepealne asend asja ja tosevahel — eeldades, et on lubatud säärane rehkendav reastamine.“

Abinõuna olemise abil võib mõista ka mitte-abinõulist asja.

Kalduvus pidada aine-vormi skeemi kogu maailma skeemiks saabvirgutust teoloogiast. Kogu maailm osutub looduks. Kaos, tal onteatav kuju, vorm.

Vaatleme aine-vormi konstruktsiooni. Sealt tuleb välja ka see, etme mõtleme ka loodusasju aine-vormi skeemilt, kui tarvitame sõ-na „pelgalt asi“, „puhas asi“.

„See «pelk» peab ometi silmas pelastamist ehk vabastamist [Entblös-sung] teenivuse ja valmistamise karakterist. Pelk asi on teatavat laa-di abinõu, kuigi oma abinõuna-olemisest riisutud abinõu. Asjana-olemine seisneb selles, mis siis veel üle jääb.“

Vaatleme juba tehtu pinnalt, valmistatud maailmast. Pelk asi ontõesti asi, mis on millestki ilma (pelk = bloß, paljas, entblößen = pe-lastatud, paljastatud).


11.4 Kontseptsioonide mõttekusest

Kolmas kontseptsioon osutub ka Heideggeri meelest mittetaba-tavaks, mis muudab kontseptsioonid küsitavaks. Kontseptsioonidtäiendavad üksteist. Põimudes käivad nad pelga asja kohta, aga katarbeasja kohta. Tekib mõtteviis, mis ei erista asjade liike, vaid koguoleva üle ülitsi (üldse).

Aga see tähendab seda, et see on üldistav mõtteviis, sest see tä-hendab, et väldime — ennetab kogu vahetut kogemist. See mõtte-viis ei lase asju endid näidata nendena, mis nad on. See suleb teeasja asisuse, abinõu abinõulisuse e. kunstiteose asjalisuse juurde.

Meie peame asju eristama, et nende suhtes vabad olla.

Tuleb hoiduda nende kolme kontseptsiooni ette- ja ülehaardest jalasta asjal oma asjana olemist endal näidata. See paistab kõige ker-gem, aga on kõige raskem.

Me ruttame kogu aeg teadma, ette teadma. Seega ükskõiksust tulebharjutada. See ei tähenda seljapööramist, vaid avatust. See on olevapoole pöördunud olemine. Aga see on raske, sest asjad põgenevadmõtlemise eest. Asja asjasus laseb ennast väga raskelt sõnastada.

Aga see tee ajaloos asja üle mõtlemine pole asjatu olnud — sellesajaloos on viibe [Wink] olemas — ülekaalu saavutas siiski asja käsit-lus vormitud ainena. Ja aine-vormi käsitlus on pärit abinõulisusest.Viibe viipab: otsige kõigepealt abinõu abinõulisust.

11.5 Usaldusväärsusest

„Me valime näitena ühe hariliku abinõu — paari talunaise saapaid.Selle kirjeldamiseks ei ole tarvis isegi mitte ette näidata seda laaditarbeasja tegelikke eksemplare. Igaüks tunneb neid. Aga kuna olu-line on vahetu kirjeldus, siis võiks hea olla seda kaemuslikustamistkergendada. Selleks järeleaitamiseks piisab pildilisest esitusest. Me

11.5. USALDUSVÄÄRSUSEST 63

valime selleks ühe tuntud maali van Goghilt, kes on sääraseid jala-nõusid korduvalt maailnud. Aga mida seal nüüd siis nii palju nähaon? Igaüks teab, mis jalanõu juurde kuulub. Kui need just puukin-gad või viisud ei ole, leiduvad seal nahast tallad ning nahkpealsed,mõlemad õmbluste ja naeltega ühendatud. Säärane abinõu teenibjalavarjuna. Vastavalt sellele teenivusele — kas põllutööks või tants-uks — on aine ja vorm teistsugused.

Säärased õiged andmed seletavad ainult seda, mida me juba teame.Abinõu abinõuna-olemine seisneb abinõu teenivuses. Aga kuidason lugu selle teenivuse endaga? Kas me saame abinõu abinõulisu-se juba selle teenivusega kätte? Kas me ei peaks mitte selle õnnes-tumiseks otsima teeniva abinõu üles ta teenistuses? Põllul kannabtalunaine saapaid. Alles siin on nad need, mis nad on. Seda on nadseda ehtsamalt, mida vähem mõtleb talunaine töö juures saabastelevõi neid isegi vaatab või ka ainult tunneb. Ta seisab ja käib nen-dega. Nõnda teenivad saapad tegelikult. Selles abinõu-tarvitamiseprotsessis peab abinõulisus meid tegelikult kohtama.

Niikaua aga, kui me seevastu endale paari saapaid ainult silme et-te maname või pildil pelgalt sealseisvaid tühje, kasutamata saapaidvahime, ei koge me iialgi, mis see abinõu abinõulisus tões(ti) on.Van Goghi maali järgi ei saa me isegi mitte kindlaks teha, kus needsaapad seisavad. Selle paari talunaisesaabaste ümber ei ole midagi,mille juurde ja kuhu nad kuuluvad võiksid, ainult mingi ebamää-rane ruum. Isegi mitte mullaklompe põllupeenralt või väljateelt eiole kleepunud nende külge, mis võiks vähemalt nende tarvitamise-le viidata. Paar talunaisesaapaid ega midagi rohkem. — Ning siiski.

Jalanõude tumedast avausest väljatunginud sisemusest jõllitab töis-te astumiste vaev. Jalanõude viltuvajunud raskusse on kuhjunud vi-sadus aeglasest käimisest üle kaugele ulatuvate ning aina samadepõllupeenarde, mille kohal hõljub rauge tuul. Nahal on maapinnaniiskust ja küllasust. Taldade alt libiseb läbi laskuva ühtu kaugus-se väljatee üksildus. Jalanõudes väreleb maa mahavaikitud kutse,ta vaikne annetus küpseva vilja näol ning ta seletamatu loobumus


endast talvise põllu lagedal söödil. Läbi selle abinõu tõmbub kae-buseta kartus leivajätku pärast, sõnatu rõõm uue jagusaamise ülepuudusest, vabin sünnituse tulemisest ja värin surma ähvardusest.Maa juurde kuulub see abinõu ning talunaise maailmas on ta hoi-tud. Sellest hoitud juurdekuulumisest tõuseb abinõu ise üles omaendas-olemisse.“

loomus

abinõulisus

MAAILM

JALANÕUD

usaldusväärsus

MAA

teenivuskuidas

on?

milleltmiskion?

„Aga kõike seda näeme võib-olla ainult jalanõudest pildil. Ta-lunaine seevastu lihtsalt kannabsaapaid. Kui see lihtne kandmi-ne nii lihtne oleks. Nii sageli,kui talunaine hilisel õhtul rän-gas, kuid terves väsimuses saa-pad kõrvale paneb ning veel tu-medas hommikuhämaruses ju-ba jälle nende järele haarab võipühapäeval neist mööda käib,teab ta kõike seda ilma vaata-mata ja tähele panemata. Abi-nõu abinõulisus seisneb küll tateenivuses. Aga see ise lasubabinõu olemusliku olemise täiu-ses. Meie nimetame seda kind-luseks ehk kandvuseks ehk usal-dusväärsuseks ehk usaldusväär-suseks [Verläßlichkeit] (usaldama[verlaßen]). Selle jõul on talunai-ne läbi selle abinõu sisse lastud

maa vaikivasse kutsesse, abinõu usaldatavuse jõul on ta kindel omamaailmas. Maailm ja maa on talle ja neile, kes on omal viisil koos ta-lunaisega, ainult nõnda olemas: abinõus. Me ütleme «ainult» ningeksime seejuures; sest alles abinõu usaldatavus annab lihtsale maa-ilmale ta varjatuse ning kindlustab maale ta püsiva pealetungi va-baduse.“

11.5. USALDUSVÄÄRSUSEST 65

Jalanõude läbi oleme sisse lastud talunaise maailma — aga ka sel-lesse maasse, mille kaudu on maailm olemas. Harilikult peatutakseteenivusel, s.o. instrumentalism — abinõu loomus on selleks meile,et ta teenib meid. Nii jääb aga asja loomus suletuks.

Kauge paralleel: mis on keel — see, mis teenib meid. Keel on vahend— sellega ei taba keelt, kell jääb vääraks. Johannes Aavik arvas kakeelt instrumendiks, s.t. ta ei mõistnud keelt põhjani.

Peatükk 12

Teos ja tõde

12.1 Kus on teoses tõde?

2) kui kunstiteoses toimub oleva avanemine sellesse, mis see tege-likult on, on see teos tõde;

3) kunstiteoses on tõde end sisse seadnud.

Kunstiteose olemus võiks seisneda oleva tõe teosesse seadmises.Tõde on jäetud loogikale.

Heidegger: „Kaunis kunstis ei ole mitte kunst kaunis, vaid teda ni-metatakse nõnda, kuna ta toob kauni esile. Kunst on kooskõlas, vas-tavuses, adekvaatsuses olevaga. Siin taaselustub see mõtteviis, etkunst on tegelikkuse peegeldamine ja ei midagi enamat.“

Kas tõesti van Gogh maalis üles paari saapaid — kas see (nendesaabaste reprodutseerimine) õnnestus tal? Kunstiteos reprodutsee-rib asjade üldist olemust.

Kunstiteosed ei ole ainult maalikunsti teosed. On ka heliteosed, ehi-

67

68 PEATÜKK 12. TEOS JA TÕDE

tusteosed. Sel korral on peegeldamise põhimõte kahtluse alla seo-tud. Mida peegeldab näiteks üks kreeka tempel?

12.2 Algupära otsimine asisuse kaudu

Kui oleme kunstiteose tegelikkuse määranud teoksilolnu kaudu,siis läks viltu. Nendest vahenditest ei piisa, et tabada asisust. Seeasisus, mida tahtsime (need 3 kontseptsiooni) kunstiteose lähemaasisusena tabada, ei kuulu üldse kunstiteosesse.

Meie küsimus oli metafüüsilise esteetilise filosoofia küsimus: päri-sime asja, abinõu järele. See on traditsiooniline küsimine — naguküsime ka kõige muu oleva kohta. See lähenemine läks nurja. Agasee õpetab meile, et asja ei saa tabada niimoodi otserünnakuga.

Selge on aga, et kunstiteose teoselisus tuli mingil määral lähemale,asja asisus jääb kunstiteose puhul ikkagi püsima. Aga see asisus po-le niimoodi asjana tajutav, vaid on kuidagi teistmoodi. See on tradit-siooniline viis ja tupik, kuhu asja loomuse kirjeldamisega jõutakse.Nii et alati jõutakse naiivrealistliku väärtuselise elamus-esteetilisekunstikäsitluseni.

12.3 Teose tegelikkus

Heidegger: „Nõnda seisavad ja rippuvad siis teosed ise kogudes janäitustel. Aga on nad siin endana kui teosed, mis nad ise on, või onnad siin pigem kui kunstikäibe ehk -käituse ehk -käitluse esemed?Teosed tehakse kättesaadavaks avalikule ja individuaalsele kunsti-nautimisele. Ametiasutused võtavad enda peale teoste hooldamiseja säilitamise. Kunstitundjad ja kunstikriitikud hakkavad nendegaaskeldama. Kunstikaubandus hoolitseb turu eest. Kunsti ajaloo uu-rimine muudab teosed teaduse esemeks. Ent kas kohtame sellesmitmekesises ringluses teoseid endina?

12.3. TEOSE TEGELIKKUS 69

Aigina raidkujud Müncheni kogus, Sophoklese „Antigone“ pari-mas kriitilises väljaandes on nende teostena, mis nad on, oma pä-risomasest olemuslikust ruumist välja kistud. Nende järk ja nendevõime muljet jätta võivad veel niisama suured, nende säilimus võibveel niisama hea, nende tõlgendus veel niisama kindel olla, — üm-berseadmine kogusse on nad oma maailmast eemale tõmmanud.Aga kui me ka vaeva näeme sellega, et teoste sääraseid ümbersead-misi kaotada või vältida, otsides näiteks templi Paestumis oma kohapeal ja Bambergi toomkiriku oma platsi peal üles, — nende olemas-olevate teoste maailm on kokku varisenud.

Maailma eemaletõmbumist ja maailma kokkuvarisemist ei saaenam mitte kunagi olematuks teha. Teosed ei ole enam need, misnad olid. Nad ise on küll need, mida me siin kohtame, aga ise onnad need olevasti-olnud. Olevasti-olnuina seisavad nad meie vastastraditsiooni ja säilitamise alas. Edaspidi jäävad nad ainult sääras-teks esemeteks. Nende vastasseismine on nimelt veel tolle kunagiseendasseismise tagajärg, aga ta ei ole enam see ise. See on neist põ-genenud. Kogu kunstikäive ehk -käitus ehk -käitlus — võides ollaäärmuseni üles aetud ning kõike teoste endi pärast ajada — ulatubalati ainult teoste esemena-olemiseni. Kuid see ei moodusta nendeteosena-olemist.

Aga jääb siis teos veel teoseks, kui ta seisab väljaspool mis tahestõmmet? Kas ei kuulu teose juurde mitte see, et ta seisab tõmbeis?Igatahes — jääb ainult küsida, millistes ta seisab.“

[lk. 39–46 Heideggeri raamatust]

Raidkunstnik käib kiviga ümber nagu müürsepp, aga skulptor eitarvita kivi ära (kui kunstiteos ebaõnnestub, siis tarvitab). Toob hoo-pis esile. See on oluline erinevus kunstniku ja käsitöölise vahel.

70 PEATÜKK 12. TEOS JA TÕDE

12.4 Riid

Kaks tõmmet kuuluvad kokku: maailm ja maa pole lahutatavad.Maailm põhineb maal. Maailma ja maa tõmme on üksteisespüsimi-ne. Maa püüab maailmas üle olla, maailm ei kannata maa suletust,häbelikkust.

Kunstiteos (tõeline) hoiab maad varjamatuses, et me näeme maadsulguvana — me märkame äkki, missugune see on. Kunstiteos säi-litab maa loomuse, maa sulguvuse taotluse. Maa ja maailma ükstei-sevastasus pole midagi muud kui riid [der Streit].

Maa ja maailma näol on tegemist niisuguse olemusliku riiuga, mispole lahendatav.

Heidegger: Teos on riiu algatus. Kunstiteos „kannab hoolt“ selleeest, et riid jääb riiuks. See riid on teosele omane. Üht maailma ülesseades ja maad esile seades viib teos selle riiu täide.

Aga milline on riiu vahekord tõega? Tõde on varjamatus, ka tõdeon riiuline, tõde on ka ebatõde. Varjamatus ; varjatus. Seda või-maldab valendik [Lichtung], võimalikkus, millelt saab olemise var-jamatus tegelikuks.

[Siit tuleb ise paarkümmend lehekülge veel edasi lugeda ,]

esteetika - utkodu.ut.ee/~zolki/esteetika.pdf · ka sissejuhatus kreeka/roomaga. aga...

Documents