Licensed by:

Tere tulemast täiesti uude maailma!

Kui printsess Videvikusära uus kroon Kristallimpeeriumist varastatakse, järgneb ta varas Loojangukumale võõrasse

maailma, kus avastab korraga, et on muutunud... tüdrukuks!

Et kroon tagasi saada ja ponimaale naasta, peab Videvikusära õppima, kuidas sobituda veidrasse uude maailma. Lisaks peab ta saama Loojangukuma asemel Kenterloti keskkooli sügisballi printsessiks. Õnneks on tal abiks Astel ja viis tüdrukut, kes on

vägagi tema koduste ponisõprade moodi...

HUB is a trademark of Hub Television Networks, LLC and is used with permission.

HASBRO and its logo, MY LITTLE PONY and all related characters are trademarks of Hasbro and are used with permission.

www.mylittlepony.com G. M. Berrow

LÄBI võluPEEGLI

LÄBIvõlu-PEEGLI

Kaanekujundus Steve Scott © 2015 Hasbro. • All Rights Reserved.

www.egmont.ee

AS EGMONT ESTONIAlaki 26, TALLINN 12915 ¥ Tel 646 1214

809798_r2.indd 1 02.12.14 11:07

Läbi võlupeegliKohandanud G. M. Berrow

Põhineb Meghan McCarthy multifilmistsenaariumil

See raamat on väljamõeldis. Nimed, tegelased, kohad ja juhtumised on autori kujutlusvõime viljad. Sarnasused tegelike sündmuste, kohtade või isikutega,

olgu need siis surnud või elus, on juhuslikud.

HASBRO ja selle logo MY LITTLE PONI, EQUESTRIA GIRLS ning kõik sellega seotud tegelased on Hasbro kaubamärgid ning neid kasutatakse loa alusel.

© 2015 Hasbro. Kõik õigused kaitstud.

Tõlkija Kärri Sõelsepp

Kõigile inimestele, kes on mõelnud,

mis tunne oleks olla poni

SiSuKord✶ ✶ ✶

PeatüKK 1 Printsesside nõupidamine 1

PeatüKK 2 Loojangukuma ründab öösel 17

PeatüKK 3 Kuninglik kimbatus 27

PeatüKK 4 Läbi portaali 41

PeatüKK 5 tormijooks lossile 51

PeatüKK 6 taevalikku otsides 65

PeatüKK 7 eri leerid sööklas 75

PeatüKK 8 Videvik ees, loojang järel 91

PeatüKK 9 Valet sorti tähelepanu 107

PeatüKK 10 Võitja määratlus 121

PeatüKK 11 Videvikusära saba 135

PeatüKK 12 Süüdi lavastatud 145

PeatüKK 13 Kogu tõde ponimaast 157

PeatüKK 14 et saaks tantsida 165

PeatüKK 15 Kenterloti keskkooli kroonimispidu 173

PeatüKK 16 Loojangukuma tõelised värvid 195

PeatüKK 17 Kui päike on loojunud 203

PeatüKK 18 tagasi ponimaale 209

eriline üllatus 217

1

1

Printsesside nõupidamine

✶ ✶ ✶

Kristallimpeeriumi peapalee kiiskas kesk-

päevases päikeses pimestavalt. Ponid kep-

sutasid mööda kuningriiki, ajasid turul

oma igapäevaseid asju või mängisid õues,

sest ilm oli mõnus. Kõigil oli nii palju tege-

mist, et keegi ei märganudki seitset kaugelt

2

tulnud külalist, kes parajasti läbi peavärava

sammusid. Täpsemalt öeldes oli tegu kuue

poni ja ühe väikese draakoniga.

Hiljuti kroonitud printsess Videvikusära

traavis sõprade kõrval, sikutas sabas oma

kohvrit ja imetles hingematvat vaatepilti.

Talle meeldis väga venna kuningriiki külas-

tada – nüüd oli ta seal juba neljandat või

viiendat korda! Ja viimaks ometi polnud ta

tulnud siia kedagi päästma!

Seekord oli Videvik siin hoopis teisel

põhjusel ja loomulikult nõudsid ta parimad

sõbrad, et saaksid talle toeks tulla. Nojah, ja

võib-olla paari kristallmarjakooki proovida

või ponimängude staadioni uudistada, kui

aega peaks jääma. Igal juhul oli lohutav, et

lemmikponid Videvikuga kaasas olid.

„Juhhuu! Su esimene printsesside nõu-

3

pidamine. Sa oled kindlasti üliõnnelik,

Videvik!” kuulutas Õunarüüp oma kuningli-

ku sõbra poole pöördudes. Videvikusära as-

tus kõige ees, nagu kuninglikust ponist ooda-

ta võis. Ta kortsutas murelikult kulmu ja vaa-

tas selja taha, oma väikese kaaskonna poole.

„Eks ma olen põnevil küll. Aga kui aus

olla...” Videvik viivitas hetke ja möönis siis:

„Ma olen veidi närvis ka.” Lõppude lõpuks

polnud Videvikusära veel eriti kaua print-

sess olnud. Isegi pärast kõike seda, mida ta

printsess Kadentsilt õppinud oli, ja kristall-

südame loitsu lausumist tundis ta ikka veel,

et avastas iga päev nii palju uut. Videvik

lootis, et suudab printsesside nõupidamisel

oma panuse anda.

Roosa Pirukas traavis nende juurde, lai

naeratus näol ja samm eriti hüplev. „Sa

4

oled lihtsalt närvelevil!” Lokkis fuksiavär-

vi lakk hüples metsikult rääkimise taktis.

„Sa nagu tahaks korraga üles-alla hüpata

ja „hurraa” karjuda.” Ta kargas hoogsalt

õhku. Päikesekiir välgatas ta pärlvalgetel

hammastel. Kuid korraga muutus ta tõsi-

seks ja ta nägu vajus pikaks. „Aga samal ajal

tahaksid end ka pisi-pisikeseks kerra tõm-

mata ja peitu pugeda!” Roosa vajus maha,

tõmbus kerra ja kiigutas end edasi-tagasi.

Haruldus ja Vikerkaaresööst vahetasid sel-

lise etenduse peale kahtleva pilgu, seejärel

kargas Roosa taas üles ja patsutas Videvikku

lohutavalt. „Ära muretse, Videvik. Seda on

kõigiga juhtunud,” ütles Roosa elutargalt.

Võbelus, kes oli korraks õhku kerkinud,

sirutas oma helekollaseid tiibu ja maandus

elegantselt. „Minuga juhtub seda peaaegu

5

iga päev,” nõustus ta õrnal häälel. Teiste ees

kõndides uuris Videvikusära ümbrust vei-

di kõhklevalt. Kuigi ta oli juba mitu korda

Kristallimpeeriumi külastanud, pani esime-

ne pilk Kristallpaleele ta südame alati hüp-

pama. Palee oli nii suur ja ilus. Ja heidutav.

Ta hingas sügavalt sisse ja astus edasi.

Õunarüüp, kes traavis tema kõrval, mär-

kas Videviku kulmukortsutust. Ta kavatses

just printsessile midagi lohutavat öelda, kui

Harulduse ehmunud hingetõmme kõik

kuus poni peatas. „Vabandust, kullakesed,

aga ma märkasin, et Videvikul polegi kroo-

ni peas!” Haruldus võttis seda kõige rohkem

südamesse, et Videvik krooni kandes end

kohmetult tundis.

„Ära muretse, Haruldus,” rahustas

Videvik teda. „See on kotis kindlas kohas.”

6

„Aga sa lähed ju printsesside nõupidami-

sele! Kui minul selline imeline kroon oleks,

ei võtaks ma seda eales peast!” kuulutas

Haruldus. „Ma isegi magaks sellega.”

Kohe kui Videvik koos sõpradega

Kristallpalee fuajeesse sisenes, hakkas ta

närvilisus sulama nagu jäätis kuumal suve-

päeval. Impeerium tundus üha kodusema-

na. Videvik püüdis pead püsti hoida, et iga

poni, kes vaatama juhtus, teda enesekind-

lana näeks, kui korraga kajas läbi palee ku-

ninglike trompetite hüüd. Valjud helid eh-

matasid Videvikku ja ta komistas. Kahjuks

ei tee printsessiks saamine kedagi iseene-

sest graatsiliseks.

„Aih!” kohmas Videvik ning otsis erksinise

lakaga paleevalvuri rinna najal tuge. Valvur

kummardus kerge naeratusega ette, et aidata

7

tal tasakaal tagasi saada. Siis meenus valvuri-

le ta ametikohus ja ta võttis valveseisaku, et

Videviku saabumisest teada anda.

„Tema kõrgus printsess Videvikusära!”

kajas valvuri hääl läbi kristallkoridori.

Videvik punastas tähelepanu pärast veidi

rohkem kui harilikult, kuigi ta ei mõistnud,

miks. Ta ju isegi ei tundnud seda kuninglik-

ku valvurponi.

Roosa tema kõrval naeratas laialt, tundes

rõõmu toretseva tseremoniaalsuse üle. Ta

armastas toretsemist ja tseremooniaid ka.

Aga koos olid need lihtsalt imeülivahvad!

Elegantselt traavides saabusid kuut poni

ja draakonit tervitama printsess Kadents,

printsess Kuu ja printsess Taevalik.

Kristallpalee valvurid ajasid seljad sirgu, et

veelgi uhkemad välja paista.

8

Kadents naeratas soojalt. Roosa-

lillatriibuline lakk voogas pehmete laine-

tena ta näo ümber ja ta kandis kuldset sä-

delevat tiaarat sellise enesekindlusega, et

see paistis olevat osa temast. Ehk suudab

ka Videvik kunagi selline olla. „Videvik! Ma

pole sind nii ammu näinud!” Kadents puu-

dutas õrnalt oma koonuga Videviku koonu.

Printsess Taevalik astus ette, et nendega

liituda, ka tema oli elegantne ja kuninglik

nagu noored printsessid. Pastelsetes tooni-

des lakk ja saba lehvisid ta taga. „Meil on

nii palju arutada. Aga see kannatab homse-

ni. Te kõik paistate reisist väsinud olevat.”

Kiire pilk väsinud seltskonnale kinnitas, et

tal on õigus. Õunarüübi, Vikerkaaresööstu

ja Võbeluse silmade ümber olid juba tume-

dad rõngad. Harulduse lakk oli veidi sassis.

9

Ja Roosa Pirukas muudkui liigutas end när-

viliselt. Aga see võis tulla ka elevusest– tema

puhul ei või kunagi päris kindel olla.

Ponid noogutasid ning võtsid rõõmuga

vastu Taevaliku pakkumise liikuda lossi kü-

lalistetubade poole. Mööda koridore kõm-

pides muutusid nende silmalaud unest üha

raskemaks. Haruldus oli ainus, kes ärksaks

jäi – aga vaid seepärast, et ta lausa pidi imet-

lema iga kalliskivi ja kristalli, mis võlvkäiku-

sid ja aknaraame kaunistas. Just sellises ko-

has oligi ta alati oma elu ette kujutanud.

Kahju, et kõik sõbrad olid kas liiga võlu-

tud või unised märkamaks, et lossis oli veel

keegi. Keegi, kes hoidus varju ja jälgis nen-

de iga liigutust. Keegi, kes tahtis, et teda ei

nähtaks.