eesti sõjaajaloo teejuht

Eesti sõjaajaloo

teejuhtKoostanud Kristjan Luts

Tallinn 2009

4 EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Raamatu koostamisel on kasutatud Eesti Sõjamuuseumi, Hiiumaa

militaarmuuseumi, Viljandi muuseumi, Sääre ajalootoa, Eesti Riigi-

arhiivi, Suurbritannia Riigiarhiivi ning Heino Gustavsoni, Meelis Kivi,

Mart Mõniste, Ilmi Orri, Marek Nisuma, Jaak Pihlaku, Tiina Tojaku,

Hannes Walteri ja Mati Õuna erakogude materjale.

Konsultandid: Eno Hermann, Hans Hutto, Merike Jürjo, Meelis

Kivi, Mati Mandel, Mart Mõniste, Marek Nisuma, Hanno Ojalo,

Jaak Pihlak, Vello Pops, Jüri Pärn, Ülo Pärn, Reigo Rosenthal,

Tarmo Sütt, Tiina Tojak, Ain Tähiste, Kadri Uus, Tõnu Veldre,

Ülar Vomm, Mati Õun ja Eesti Sõjamuuseumi töötajad.

Koostanud: Kristjan Luts

Toimetanud: Sirje Ratso

Kujundanud: Martin Mileiko

Trükitud:

© Kristjan Luts 2009

ISBN

IdA-EESTI EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT 5

SIS

Uk

Or

d

Sisukord

Sõjaajaloohuviline, valvel! (Kristjan Luts)

Ülevaade Eestimaad puudutanud sõdadest Muistne vabadusvõitlus

Liivi sõda

Põhjasõda

Napoleoni sõjad

Esimene maailmasõda

Eesti Vabadussõda

Teine maailmasõda

Külm sõda

Põhja-Eesti Harjumaa

Järvamaa

Raplamaa

Ida-Eesti Ida-Virumaa

Jõgevamaa

Lääne Virumaa

Lõuna-Eesti Tartumaa

Põlvamaa

Valgamaa

Viljandimaa

Võrumaa

Lääne-Eesti Hiiumaa

Pärnumaa

Läänemaa

Saaremaa

Sõjaajalooline kalender

Kasutatud kirjandus ja allikad

Objektide loend

Isikunimeloend

Kohanimeloend

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT 7

SA

AT

ES

Õn

ASellise valju seersandi-häälse käsklusega võiks

alustada sissejuhatust käesolevasse raama-

tusse, mis on suunatud Eesti militaarajaloost hu-

vitatuile. Nii neile, kes on üht-teist omal käel juba

avastamas käinud kui ka neile, kes pikemaid eks-

peditsioone pole veel ette võtnud.

Eesti ajalugu on pikk ja huvitav. Maarjamaal

on alates muistsest vabadusvõitlusest iseseisvuse

taastamiseni olnud mitmeid valitsejaid, kes igaüks

on jätnud oma märgi. Ajaloo mõtestamine läbi sõ-

jaajaloo on viimastel kümnenditel nii Eestis kui ka

kogu maailmas üha suurenevat tähelepanu pälvi-

nud. Siiski ei ole see teema pälvinud süstemaatilist

ning kogu Eesti territooriumi haaravat lähenemist.

Tunnetades vajadust alustada nimetatud tühimiku

täitmist ning valdkonda senisest põhjalikumalt kaa-

rdistada, algatas Eesti Sõjamuuseum uue projekti –

koostada „Eesti sõjaajaloo teejuht” (ESAT). Tulemus

on teie käes: teatmik, kus on maakondade kaupa

saab tutvuda sõjaajalooliselt huvipakkuvate paikade,

ehitiste, mälestiste jms muistsest vabadusvõitlusest

tänapäevani. Iga objekti kohta on esitatud lühiüle-

vaade ja fotod ning määratletud huviväärsuse täpne

asukoht. Võimalusel on kasutatud ka arhiivfotosid

ning kohalike elanike mälestusi. Hõlbustamaks ob-

jektide paigutamist ajaloolisse konteksti, on ESAT

varustatud ülevaadetega Eestit puudutanud sõda-

dest ning sõjaajaloolise kalendriga.

Lühidalt ESATi saamisloost. Olles 2007. a hilis-

suvel määratlenud ESATi eesmärgi, oli esmatähtis

kaasata konsultantide ring. Sest olgem ausad –

kõigest kõike teada pole võimalik. Sestap on hea,

kui on abiline, kes teab põhjalikult Peeter Suure

merekindluse süsteemist, ning keegi, kel on and-

meid Nõukogude okupatsiooni aegsete sõjaväe-

baaside kohta. Konsultantide abiga valmis esialgne

nimekiri objektidest, mille kajastamist vääriliseks

peeti ning 2008. a esimeste kevadiste ilmadega

võis asuda välitöödele. Tuleb möönda, et ülesanne

ei olnud just kergete killast – külastamist ootas

üle 700 objekti. Aga eesti jonn on väärt omadus –

septembriks arvestas auto odomeeter 28 000 kilo-

meetrit, ent kõik objektid olid ka läbi käidud!

See, mida oma teekonnal lisaks sõjaajaloolistele

objektidele nägin, on kõige paremini sõnastatud

Ruja loos „Eile nägin ma Eestimaad”:

Eile nägin ma Eestimaad!

Suvilaid, soome saunasid,

nägin baare ja plaažisid,

nägin uhkeid garaažisid!


Laiu siledaid asfaltteid,

teksapükstes ja nailonis,

prinke rindu ja pepusid!


Õliseid laineharjasid,

nummerdatud noorkarjasid.

Ilus aeg, pole varjusid!


Ja Eestimaa nägemisega õpib mõningaidki asju.

Näiteks seda, et parim infoallikas pole alati mitte

konsultant, raamat ega ka internet, vaid kohalik

külapood. Alati on seal keegi, kes oskab juhatada

huvipakkuva objektini ning lisab paar lauset kom-

mentaarikski. Vaatamata neile lahketele inimestele

leidus siiski objekte, mida ka parima tahtmise korral

üles leida ei õnnestunud. Üheks selliseks on Teise

maailmasõja mälestusmärk Audrus. Aega läks, aga

asja ei saanud. Et aga see ega mõni muu objekt

sootuks unustusse ei vajuks, palun teadjatel saata

Sõjamuuseumile vastavat infot, mida ESATi täienda-

tud trükis kasutada saaks. Võib juhtuda, et siinsesse

raamatusse on sisse lipsanud mõni faktiviga, millest

tähelepanelik lugeja samuti märku võiks anda.

Loodan, et tehtud töö täidab lisaks oma põhili-

sele eesmärgile ka varjatud lisaväärtust – koostöös

Muinsuskaitseametiga on algatatud mitme teat-

mikus käsitletud objekti kaitse alla võtmine. Siiski

koputan militaarmatkaja südamele: suhtu igasse

objekti lugupidamisega ning ka suurematelt objek-

tidelt ei tasuks „suveniire” kaasa võtta!

Loodetavasti vastab ESAT kasutaja ootustele.

Kristjan Luts

Sõjaajaloohuviline, valvel!


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST Muistne

vabadusvõitlus

Ristiusk hakkas meie kandis levima juba 12. sa-

jandi kolmandal veerandil, mil piirkonda nime-

tati esimesed piiskopid. Alguses suhtuti uude usku

ja selle levitajasse rahulikult ning sallivalt, konflikt

tekkis alles sajandi lõpul, mil kirik üritas vastristitu-

tele kehtestada ka ristiusuga kaasnevaid kohustusi

mitmete maksude näol.

12. sajandil hakkas saksa kultuuriala liikuma

ida poole, selle tulemusena asutati 1143. aastal

Lübecki linn. Läänemerel hakkasid järjest sageda-

mini liiklema saksa kaupmehed, kes Ojamaa kaudu

jõudsid Väina jõe suudmesse liivlaste asualale ning

Soome lahe kaudu Venemaale, muuhulgas kaubel-

di ka Läänemere idakalda rahvastega. Kaupmeeste

vahendusel tuli 1184. aastal Väina liivlaste juurde

usku kuulutama Meinhard, kes 1186. aastal pühit-

seti Liivimaa piiskopiks.

Meinhard oma töös suurt edu ei saavutanud

ning pärast tema surma 1196. aastal sai uueks

piiskopiks Bertold, kes läks liivlastega kohe tülli

ning lahkus maalt, et naasta koos ristisõdijate väe-

ga. Toimunud lahingus said liivlased küll lüüa, kuid

langes ka piiskop ise. Uueks piiskopiks sai nüüd

Albert, kelle juhtimise all sai ristisõda tõelise hoo

sisse. 1201. aastal asutas ta Riia linna ning 1202.

aastal asutati siinse piirkonna ristiusutamiseks vai-

mulik rüütliordu – Mõõgavendade ordu, kelle abi-

ga allutati liivlased, seejärel alistusid lätlased vaba-

tahtlikult. Sakslaste tähtis abiline oli Toreida ristitud

vanem Kaupo.

1208. aasta sügisel algas sakslaste ning risti-

tud liivlaste ja lätlaste sõjakäiguga Lõuna-Eestisse

Ugandi maakonda võitlus eestlaste ristiusustamise

pärast. Eestlased vastasid ristisõdijate retkedele

omapoolsete vasturetkedega kristlaste aladele.

1210. aastal olid eestlased taas vasturetkel ning

piirasid sakslaste Võnnu linnust. Saanud teada, et

linnusele tuleb abi, lahkusid ning seadsid üles varit-

suse Ümera jõe ääres. Ristisõdijad langesidki lõksu

ning eestlaste võit Ümera lahingus andis jõudu

edasiseks vastupanuks. Siiski ei läinud eestlastel

edaspidi sama hästi. 1211. aastal vallutasid saksla-

sed Viljandi, sellele vastukaaluks üritasid eestlased

vallutada Kaupo linnust, kuid üritus ebaõnnestus

ning eestlased kandsid suri kaotusi. Järgnesid saks-

laste uued sõjaretked Eestisse ja lisaks puhkes katk.

Kuna sõda oli kõiki osapooli kurnanud, sõlmiti

1212. aastal kolmeks aastaks vaherahu.

1215. puhkes sõjategevus uuesti ning taas

rüüstati eestlaste alasid, millele eestlased üritasid

vastata Riia linna hävitamisega, kuid taas kord ei

saatnud eestlasi edu. 1215. aasta suvi oli eriti ras-

ke lõunapoolsetele maakondadele ning Sakala ja

Ugandi alistusid sakslastele.

1217. aastal vallutasid muude maakondade

eestlased ja venelased Otepää linnuse Ugandis

ning sakslased kohustusid seal sõlmitud rahu järgi

kogu maalt lahkuma. Eestlased üritasid võidukalt

jätkata: koguti suur sõjavägi ja paluti abi venelas-

telt, et sakslased Liivimaalt välja ajada. See kahjuks

ei õnnestunud.

Sakslased suutsid samuti suure sõjaväe koguda

ning 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus

eestlaste sõjaväge lüüa enne, kui venelased kohale

jõudsid, niisiis alistus Sakala uuesti sakslastele.

1219. aastal sekksuid sõtta ka taanlased, kes

vallutasid pärast lahingut Tallinna all Põhja-Eesti, ja

järgmisel aastal ka rootslased, kes üritasid kanda

kinnitada Läänemaal. Rootslaste üritus ei kandnud

küll vilja, kuna nende linnuse ja selle meeskonna

hävitasid saarlased õige pea. 1220. aastate alguseks

oli suur osa Mandri-Eestist vallutatud. Eestlastel

jätkus ometigi veel jõudu üheks suureks vastupanu-

puhanguks.

1223. aasta suveks oli kogu Eesti uuesti eestlaste

käes. Ainult taanlaste linnust Tallinnas ei õnnestu-

nud korduvatest pingutustest hoolimata vallutada.

Kahjuks ei suutnud eestlased sellist olukorda kuigi

kaua hoida ning 1224. aasta suveks oli Mandri-Ees-

tis ainsana vaba veel Tartu, kus oli koos eestlastega

ka vene vürst Vjatško oma meestega. Augustis lan-

ges ka Tartu ning vabaks jäid ainult saared.

1227. aasta talvel liikus suur ristisõdijate vägi

üle merejää saartele: vallutati Muhu linnus, seejärel

alistus Valjala ning ülejäänud Saaremaa. Sellega oli

eestlaste ala allutatud.


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST

1560. aastal alustasid venelased uut pealetun-

gi. 2. augustil toimus Liivi ordu viimane välilahing

Härgmäe all Oomuli (Hoomuli) mõisa lähedal. Mitu

korda väiksem orduvägi hävitati täielikult. Selle

järel alistusid mitmed olulised linnused, nii et ordu

kätte jäid vaid Tallinn, Pärnu ja Paide.

Sõda mõjutas ka eestlasi raskelt ning 1560.

aasta sügisel puhkes Läänemaal ja Harjumaal ta-

lupoegade ülestõus. Koluvere lahingus sunniti

talupojad alistuma, kuid vastupanu sumbus alles

järgmisel aastal.

Venelaste pealetungi vastu üritasid siinsed ma-

ahärrad leida välisabi. 1560. aasta lõpul paigutati

ordulinnustesse Poola väed, Tallinna linn kaalus

rootslaste ja taanlaste vahel. 1561. aasta juunis

aetigi Tallinna ordulinnusest poolakad välja ning

Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkond alistusid Root-

si kuningas Erik XIV-le, paari päeva pärast tegi seda

ka Tallinna linn. Novembris alistusid Liivi ordumeis-

ter Gotthard Kettler, ülejäänud Liivimaa aadel ja

Riia peapiiskop Poola kuningas Sigismund II Augus-

tile. Saaremaa liideti samal aastal otseselt Taaniga.

Ka uued võimud ei olnud rahus. 1563–70 toi-

mus peamiselt Eesti alal Põhjamaade Seitsmeaasta-

ne sõda Taani ja Rootsi vahel, Taaniga liidus osales

selles ka Poola.

Hertsog Magnus astus 1569. aastal liitu Ve-

nemaaga ning sai Venemaast sõltuva Liivimaa

kuningriigi valitsejaks. Koos vene vägedega suutis

ta aastatel 1575–76 vallutada peaaegu kogu Eesti

ala, rootslaste kätte jäid ainult Tallinn ja Hiiumaa,

poolakad tõrjuti täiesti välja. Kogu maal valitses

kaoses. Talupojad, kes sõja tõttu maad harida ei

saanud, tegelesid röövimisega, osadest talupoega-

dest moodustati üksused Rootsi vägede koosseisus.

1577. aastal piirasid venelased edutult Tallin-

na. Liivimaa kuningriik likvideeriti, sest Magnus oli

vahepeal hakanud otsima uusi liitlasi.

1579. aastal toimus sõjategevuses pööre – uus

Poola kuningas Stefan Batory alustas pealetungi

venelaste vastu. Seda kasutasid ära ka rootslased

ning sõjaõnn hakkas venelaste jaoks ebameeldivalt

pöörduma.

1580. aastate alguses vallutasid rootslased ja

poolakad endise Vana-Liivimaa alad ning tungisid

Venemaale. 1582. aastal sõlmisid poolakad ja ve-

Vajalik on siiski rõhutada, et võitlused siinmail

arvatavasti sellega ei lõppenud – saarlased tõusid

korduvalt sakslaste vastu üles ning arvatavasti oli ka

mujal vastuhakke. Lisaks muutusid eestlased nüüd

osaks sakslaste sõjaväest ning osalesid kuni keskaja

lõpuni sakslaste sõjalistes ettevõtmistes venelaste ja

leedulaste vastu ning siinsetes sisekonfliktides.

Liivi sõda

16. sajandi keskpaigaks olid mitmes Vana-

Liivimaa naaberriigis toimunud suured

poliitilised muutused – Venemaa, Taani, Rootsi ja

Poola olid allutatud tugevamale keskvõimule ning

võimsust kogunud. Vana-Liivimaa nende keskel oli

aga endiselt killustunud ja nõrk, sestap haudusid

tugevamad naabrid plaane piirkonna endale allu-

tamiseks.

1550. aastate alguses aegus Venemaa ja Liivi-

maa vaherahu tähtaeg ning venelased hakkasid

otsima põhjendus, miks seda mitte pikendada. Lii-

vimaale esitati mitmeid nõudmisi, muuhulgas nõuti

ka „Tartu maksu“ tasumist. Liivimaalased aga ei

üritanudki raha koguda, ka sõjaks ei valmistutud,

selle asemel hoopis tülitseti omavahel. Vene tsaar

Ivan IV, kelle nõudmistele vastu ei tuldud, kasutas

seda ära ning venelaste sõjakäiguga Eestisse 1558.

aasta jaanuaris algas Liivi sõda.

Ordu ega ka muud maahärrad ei suutnud maa

kaitseks suurt midagi ette võtta. Kevadel alustasid

venelased süstemaatilist pealetungi ning üksteise

järel vallutati või alistusid tähtsamad linnad ning

linnused: Narva, Tartu, Rõngu, Rakvere, Laiuse jt.

Liivimaa võimud olid jõuetud midagi ette võtma.

Tänu taanlastele õnnestus 1559. aastal sõlmida

pooleks aastaks vaherahu. Vaherahu ajal üritasid

siinsed jõud leida välisabi Poolast ja mujalt. Va-

herahu lõppedes 1559. aasta sügisel üritasid liivi-

maalased asuda vastupealetungile: vallutati tagasi

paar linnust ja võideti mõni lahing, aga olulist edu

ei saavutatud. Samal ajal ostis Taani kuningas ära

Saare-Lääne piiskopi valdused ja andis need valitse-

miseks oma vennale hertsog Magnusele.


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST nelased Jam Zapolski vaherahu ning 1583. aastal

sõlmisid rootslased ja venelased Pljussa vaherahu.

Sõja lõppedes oli Eesti mandriosa seega rootslaste

ja poolakate valduses, Saaremaa jäi Taanile.

Sõjategevus siinmail Liivi sõjaga siiski ei lõp-

penud: korduvalt sõdisid Venemaa ja Rootsi; 17.

sajandi alguses puhkes sõda Rootsi ja Poola va-

hel, mis päädis kogu Eesti mandriala allutamisega

Rootsi võimule 1629. aastal; ka Taani sõdis Root-

siga ja oli lõpuks sunnitud 1645. aastal Saaremaa

Rootsile loovutama.

Põhjasõda

17. sajandi lõpul oli Rootsi oma võimsuse tipul ja

valitses Läänemerd, sellise olukorra vastu olid

Taani, Poola ja Venemaa, kes kõik tahtsid endale osa

Rootsi valdustest. Sajandi viimased aastad tundusid

olevat sobivad Rootsi ründamiseks: välispoliitiliselt oli

nende riikide olukord hea, mitmete vaenlastega oli

rahu sõlmitud ja ka omavaheline läbisaamine oli hea.

Rootsi liitlased seevastu olid hõivatud oma probleemi-

dega ning ka siseolukord polnud kiita – Liivimaa aadel

oli rahulolematu, just oli lõppenud laastav näljahäda

ning kuningas Karl XII oli noor ja kogenematu. 1699.

aastal sõlmisid Vene tsaar Peeter I, Taani kuningas

Frederik IV ja Poola kuningas August II Tugev liidu

Rootsi vastu, mille kohaselt August pidi endale saama

Eesti- ja Liivimaa.

1700. aasta veebruaris algas Augusti vägede

üllatusrünnakuga Riiale Põhjasõda, linna nad siiski

vallutada ei suutnud. Suvel ründas taani Rootsi val-

dusi Saksamaal, kuid Karl XII näitas end liitlastele

ootamatult tugevast küljest. Rootsi väed maabusid

Kopenhaageni all ja sundisid taanlased sõjast kii-

resti välja. Sama aasta sügisel hakkasid venelased

piirama Narvat ning Vene väed laastasid Virumaad.

Oktoobris maabus Karl XII sõjaväega Pärnus ja

hakkas liikuma Narva poole. Rakveres täiendas ta

vägede varustust ning pärast kokkupõrget venelas-

tega Pühajõel jõudis 19. novembril Narva alla, kus

toimunud lahingus lõi tugevalt kolmekordses arvu-

lises ülekaalus olevaid venelasi.

Rootslased talvitusid Eestis Laiusel ning 1701.

aasta kevadel, pidades venelasi lööduks, lahkus

Karl XII oma vägedega Eestist Kuramaale, kus asu-

sid Augusti väed. Eestisse jäeti väike osa vägesid

Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimisel. Karl

XII oli oma sõjakäigul edukas, lüües mitmel korral

Augusti vägesid, kuid Augustit ennast kätte ei saa-

nud. Ka Augusti rahuettepanekud lükkas ta tagasi.

1704. aastal lasi Karl XII uueks Poola kuningaks

valida Stanisław I Leszczyński, osa Poolast jäi endi-

selt truuks Augustile.

Venemaale oli kasulik, et rootslased Poolas

tegutsevad. Juba 1701. aastal ületasid venelased

uuesti piiri ja Erastvere lahingus said rootslased

lüüa. 1702. aasta suvel said rootslased uuesti lüüa

Hummuli lahingus. 1703. aastal rüüstasid venela-

sed Ida-Eestit ja järgmisel aastal sai Rootsi laevastik

lüüa lahingus Kastre all Emajõel ning venelased val-

lutasid suvel ka Tartu ja Narva, seejärel sõjategevus

siinmail mõneks ajaks vaibus. Samal ajal vallutasid

venelased ka väljapääsu Läänemerele ning asutasid

1703. aastal Neeva suudmesse Peterburi.

1708. aastal aktiviseerus sõjategevus uuesti

ning rootslased said taas lüüa Vinni lahingus. Sa-

mal aastal hakkas Karl XII oma peaväega uuesti

itta liikuma. Kartes, et ta tuleb tagasi Eesti- ja Lii-

vimaale, küüditasid venelased Tartu elanikud ning

kasutasid „põletatud maa“ taktikat. Karl XII aga

siia ei tulnud, vaid tungis hoopis Ukrainasse, kus

sai 1709. aasta juunis Poltaava lahingus hävitavalt

lüüa. Samal aastal asusid ka Taani ja Poola uuesti

sõtta. Karl XII põgenes pärast lahingut Türki, kuhu

ta, pooleldi vangina, jäi 1715. aastani.

Rootslased ei suutnud seejärel enam Eesti- ja

Liivimaad enda käes hoida: 1710. aasta alguses

alistus venelastele Riia, augustis ka Kuressaare ja

Pärnu ning septembris Tallinn. 29. septembril 1710

alistus Harkus sõlmitud kapitulatsiooniga siinne

Rootsi sõjavägi ning Vene võimule alistusid Eesti-

maa rüütelkond ja Tallinna linn. Sellega sõjatege-

vus Eesti alal vaibus, kuid sõda ei lõppenud.

Rootslased sõdisid edasi, kuid kõikidest jõupin-

gutustest hoolimata hakkas sõda riiki üha enam

kurnama. Venemaa vallutas rootslastelt Soome ja

Rootsi-vastase koalitsiooniga liitusid ka osad Saksa

vürstiriigid. Karl XII üritas kaotusi idas kompensee-


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST

rida Taanilt Norra vallutamisega, kuid sai seal 1718.

aastal surma. Rootslased üritasid sõda jätkata, kuid

edu ei saavutanud ning sõlmis järjest kõigi vaenlas-

tega rahu. Venemaaga sõlmiti 1721. aastal Uusi-

kaupunki rahu, millega Venemaa sai endale Eesti-,

Liivi- ja Ingerimaa, samuti osa Soomest; Rootsi sai

tagasi Soome ja sõjakahjutasu Venemaalt.

Sellega algas Eesti alal Vene aeg ja valitses

mõnda aega rahu.

Napoleoni sõjad

1789. aastal puhkenud Suur Prantsuse re-

volutsioon lõi soodsad tingimused

andekate ja auahnete inimeste tõusuks. Noor korsik-

lane Napoleon Bonaparte tegi revolutsioonikeerises

tormilist karjääri ning 1799. aastal suutis läbi viia

riigipöörde, millega sai alguse Konsulaadi periood

Prantsusmaa ajaloos. Napoleon sai ise üheks kolmest

konsulist, kes riiki valitsesid ja mängis nende hulgas

domineerivat rolli. 1804. aastal lasi ta end prantslaste

keisriks kroonida. Tema üks taotlusi oli tugev Prant-

susmaa ning Prantsuse revolutsiooni ideede eksport

väljapoole Prantsusmaa piire, samuti pidi Prantsus-

maa saama juhtrolli Euroopas. Ülejäänud Euroopa

riigid ei olnud Prantsusmaa hegemoonia ja endise

korra lagundamisega nõus ning seetõttu toimusid

mitmed sõjad Prantsusmaa ja tema vastu moodusta-

tud koalitsioonide vahel. Koalitsioone revolutsiooni

summutamiseks oli moodustatud juba varem.

1799. aastal sõdis Prantsusmaa II koalitsiooni

vastu (Suurbritannia, Venemaa, Austria jne.), koa-

litsioon lagunes kui Napoleon lõi Marengo lahingus

purustavalt austerlasi.

1805. aastal organiseerus III koalitsioon (Suurb-

ritannia, Austria, Venemaa, Rootsi), mis lagunes

pärast seda, kui Napoleon oli kõigepealt löönud

austerlasi oktoobris Ulmi all ning seejärel detsembris

Austerlitzi ehk Kolmekeisrilahingus Vene-Austria

ühendväge.

Järgmise aasta sügisel tekkis IV koalitsioon

(Suurbritannia, Preisimaa, Venemaa, Rootsi). Napo-

leon astus sellele kohe vastu ning lõi Jena-Auers-

tedti lahingus hävitavalt preislasi ning okupeeris

Preisimaa, lisaks kuulutas ta välja Inglismaa vastu

kaubandusblokaadi – kontinentaalblokaadi. 1807.

aastal lõi ta Friedlandi lahingus venelasi ning sõlmis

juulis Tilsitis venelastega rahu ja liidu.

1808. aastal tungis Napoleon Hispaaniasse,

kuid seal ei suutnud ta kõigest hoolimata edu saa-

vutada. Samal aastal moodustasid Suurbritannia ja

Austria V koalitsiooni, kuid austerlased said suvel

Wagrami lahingus lüüa ja ka see koalitsioon ei täit-

nud oma eesmärki.

Napoleoni suhted Venemaaga olid pärast Tilsitis

sõlmitud rahu väga head ja Vene keiser Aleksander I

oli Napoleoniga liidus. Siiski hakkasid nende suhted

üsna kiiresti halvenema: kontinentaalblokaad, mille-

ga Venemaa liitus mõjus väga raskelt Venemaa ma-

jandusele. 1812. aastal puhkes sõda Prantsusmaa ja

talle allutatud suurema osa Euroopa ning Venemaa

vahel. Napoleoni Venemaa sõjakäik oli katastroof.

Vallutati küll Moskva ja löödi venelasi Borodino la-

hingus, kuid vene talv tegi oma töö ning suurem

osa Venemaale tunginud vägedest jäigi sinna.

Venemaal saadud kaotuse tagajärjel moodus-

tasid Suurbritannia, Venemaa, Preisimaa, Rootsi,

Hispaania ja Portugal 1813. aastal VI koalitsiooni.

Napoleon sai sügisel Leipzigi lahingus lüüa, kuid

pärast mitmeid väiksemaid võite, arvates, et sõda

on võimalik veel võita, keeldus rahust. 1814. aasta

kevadel tungisid liitlased Pariisi ja Napoleon loobus

troonist ning saadeti Elba saarele asumisele.

1815. aasta kevadel põgenes ta Elba saarelt ja

naasis Prantsusmaale, kus uuesti troonile tõusis.

Kohe moodustasid Suurbritannia, Preisimaa, Vene-

maa jt VII koalitsiooni ning pärast lüüasaamist su-

vel Waterloo lahingus, saadeti Napoleon asumisele

St. Helena saarele, kus ta ka suri.

Nende sõdade tagajärjel tugevnes Mandri-Eu-

roopas mõneks ajaks oluliselt Venemaa, kelle koos-

seisu kuulusid tol ajal ka Balti riigid.

Eestit puudutasid sõjad nii palju, et perioodidel,

kus Venemaa oli liidus Prantsusmaaga tegutses

siin kandis Inglise laevastik, blokeerides vahel sa-

damaid. Elanikkonda mõjutas sõda majanduslikult,

kuna oli vaja majutada ja varustada sõjaväge. Sa-

muti nõuti nekrutivõtmise näol palju sõdureid ning

1807. ja 1812. aastatel kartis Vene valitsus Napo-


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST leoni vägede sissetungi Eesti- ja Liivimaale, selle

tõrjumiseks moodustati talupoegadest maamiilits.

Mitmedki eesti mehed jõudsid Vene vägede koos-

seisus Prantsusmaale välja.

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja näol oli esimest korda te-

gemist sõjaga, mis hõlmas enam-vähem kogu

maailma. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses olid

formeerunud mitmed riikidevahelised liidud, samuti

olid riikidele tol ajal väga olulised kolooniad, seda nii

majanduslikult kui ka lihtsalt oma võimu näitamiseks

ja rahvusvahelise prestiiži tõstmiseks. Juhtroll maail-

mas oli Suurbritannia käes, kuid sellele pretendeeris

tugevasti ka Saksamaa. Mitmel korral läksid riikide

suhted uute mõjualade pärast nii teravaks, et sõja

puhkemine rippus juuksekarva otsas.

Esimese maailmasõja eel oli Euroopas kujunenud

kaks vastandlikku blokki. 1894., 1904. ja 1907. aas-

ta lepingutega oli kujunenud Prantsuse-Inglise-Vene

liit ehk Antant. Nendele vastandus olid Kolmikliit

– Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia (sekkus hiljem

sõtta hoopis Antanti poolel). Suuremal osal riikidest

olid mingid pretensioonid teisele poolele.

29. juunil 1914 tappis Bosnia pealinnas Sara-

jevos serbia üliõpilane Gavrilo Princip Austri-Ungari

troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi. Austria

reageeris sellele ultimaatumiga Serbiale, keda toetas

Venemaa. Saksamaa toetas Austriat ning vastasti-

kuste ultimaatumite ja sõjakuulutuste vahetamisega

astus 28. juuli ja 6. augusti vahel suurem osa Euroo-

pa suurriike sõtta, ainult Itaalia jäi kõrvale.

Sakslased alustasid pealetungi läänerindel, jää-

des idas kaitsele – plaani kohaselt tuli Prantsusmaa

enne purustada, kui Venemaa jõuab oma tohutud

elavjõud mobiliseerida. Septembri alguses lähenesid

sakslased Pariisile, kuid Marne’i lahingus suudeti

nende edasitung peatada. Vastaspooled kaota-

sid lootuse üksteist ümbert haarata ning kaevusid

maasse – algas positsioonisõda, mille käigus rinde-

joon kuni sõja lõpuni märkimisväärselt ei muutunud.

Idarindel tahtis Venemaa kõigepealt lüüa aus-

terlasi ja siis sakslasi. Austerlaste vastu saavutati

alguses ka edu. Prantslaste olukorra leevendami-

seks tungisid venelased kiirustades Ida-Preisimaale,

kus Tannenbergi lahingus said raskelt lüüa: Vene

2. armee hävitati ja 1. armee sunniti taanduma. Ka

idarindel algas positsioonisõda.

Sõtta astusid järjest uued riigid: Antanti poolel

1914 Jaapan, 1915 Itaalia, 1916 Portugal ja Ru-

meenia; Kolmikliidu poolel 1914 Türgi ja 1915 Bul-

gaaria. Siiski ei õnnestunud kummalgi liidul otsus-

tavat edu saavutada. Sõda hakkas raskelt mõjuta-

ma ka sõdivate riikide majandust, eriti Kolmikliidu

riikide oma, kuna nende sadamaid blokeeris Inglise

laevastik. Pöörde sõtta tõi Ameerika Ühendriikide

sekkumine Antanti poolel 1917. aastal. 1918. aas-

ta alguses üritasid sakslased mitme suure peale-

tungiga veel sõda enda kasuks pöörata, kuid eba-

õnnestunult. 9. novembril 1918 puhkes Saksamaal

revolutsioon ja 11. novembril sõlmiti vaherahu.

Eestit puudutas sõda alguses ainult niipalju,

et mobiliseeritute hulgas oli suur hulk eesti mehi.

1917. aastal oli Venemaa olukord sõjas nii halb ja

rahvas nii rahulolematu, et kevadel kukutati Vene-

maal keiser Nikolai II. Sama aasta sügisel haarasid

Venemaal võimu Lenini juhitud enamlased ja sõl-

misid sakslastega 1918. aasta kevadel rahu. Selleks

ajaks olid sakslased pealetungiga idarindel jõudnud

nii kaugele, et olid okupeerinud Balti riigid, seal-

hulgas ka Eesti, kus tolleks ajaks oli juba välja kuu-

lutatud iseseisev vabariik. Saksa okupatsiooni ajal

toimus kõige võimaliku väljavedu Saksamaale, kus

blokaadi tõttu oli kõigest suur puudus.

Esimese maailmasõja tagajärjel lagunesid mit-

med Euroopa suurriigid ning nende asemele tek-

kisid väiksemad rahvusriigid. Tänu Tsaari-Venemaa

kokkuvarisemisele sõjas said ka eestlased võimalu-

se luua oma riik.

Esimese maailmasõda lõppes mitme rahulep-

pega, mis olid kaotajate vastu kohati väga eba-

õiglased. Kartuses, et kui kaotajariike piisavalt ei

nõrgestata (riikidest eraldati suuri tükke, nõuti

kahjutasusid), võib tekkida uus oht võitjatele. Liiga

raskeid rahutingimusi on peetudki uute probleemi-

de allikaks.


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST

Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik oma

käsutuses olevad sõjalised jõud.

28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Va-

badussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee

rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi

sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist

tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti

Töörahva Kommuun. Juhtohjad Eesti Töörahva

Kommuuni territooriumil läksid Kommuuni Nõu-

kogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Taas

natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, oma-

nikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased

suruti maha „punase terrori” läbi.

1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire eda-

situng Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enam-

laste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu

Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõi-

saküla Lõuna-Eestis. 1919. a jaanuari algul oli Pu-

naarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel.

Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud.

Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma

ainsagi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe

kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister

Konstantin Päts, kellele allusid peastaap (ülem

kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkov-

nik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor

Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 moodustati

Sõjavägede Ülemjuhatus, ülemjuhatajaks määrati

Johan Laidoner, kes allus otse Ajutisele Valitsusele.

Aastavahetusel hakkas olukord paranema.

Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919

kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid vas-

tupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid

Tallinna–Narva raudteel tegutsevad soomusrongid.

Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid ka kontrad-

miral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome

lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral

Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on

Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus

võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40

suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi

lõunarindel, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha

ja vallutades Pihkva.

Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid.

20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välismi-

nister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile

Eesti Vabadussõda

1917. a suvel moodustati Venemaa

autonoomse Eestimaa kuberman-

gu valitsemiseks Maanõukogu. 19. veebruaril 1918

võttis Maanõukogu vastu otsuse Päästekomitee

moodustamisest, kuhu kuulusid Konstantin Konik,

Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati „Iseseis-

vusmanifest”, milles nimetati Eestit esmakordselt

iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 24. veeb-

ruaril 1918 kogunesid Päästekomitee liikmed tule-

vase Eesti Panga hoonesse. Seal moodustati Eesti

Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai

Konstantin Päts. Samas loeti ette ka „Iseseisvusma-

nifest”, mis eelmisel päeval oli ette loetud Pärnus.

Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud.

Saksa vägede edasitung idarindel aga jätkus.

Brestis toimunud rahuläbirääkimised Nõukogude

Venemaa ja Kolmikliidu vahel olid katkenud ning

baltisakslaste küüditamine Eestist andis ka sobiva

ettekäände. 1918. a märtsiks oli sakslaste kätte läi-

nud kogu Eesti territoorium, kaasa arvatud Narva

ja Jaanilinn. Võim Eestis läks Saksa sõjaväelastele.

Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust ei tunnusta-

tud. Baltisakslased üritasid luua siinmail vormiliselt

iseseisvat Balti hertsogiriiki, mis kuulunuks Saksa-

maa mõjusfääri.

1918. a novembri alguses puhkes Saksamaal

revolutsioon, kukutati keiser ja ametisse seati uus

valitsus. 11. novembril kirjutati alla Compiègne’i

vaherahule. Taas kogunes Eesti Ajutine Valit-

sus. Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti

21. novembril.

13. novembril 1918 oli Vladimir Lenini poolt

juhitud Nõukogude Venemaa valitsus tühistanud

Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu (millega

Venemaa oli loobunud suurest osast endise Vene-

maa läänealadest). Novembri lõpuks koondas Pu-

naarmee märkimisväärsed jõud (u 12 000 meest)

Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga ka-

hest suunast – Narva alt Tallinna peale ning Pihkva

ruumist Võru ja Valga suunas. Punaarmee rünnaku

Narvale 22. novembril lõid sakslased küll tagasi,

ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST Londonis oma laevastiku toetust. 12. detsembril

jõudiski Inglise laevastik admiral Edwyn Alexander

Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik

tegutses admiral Walter Cowani juhtimisel Soome

lahes ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku

Kroonlinnale, ning andis Eestile punalaevastikult

hõivatud hävitajad Spartak ja Avtroil.

1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoid-

ja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toe-

tada ja detsembris algas vabatahtlike värbamine.

Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi

ja rügement Põhja Pojad polkovnik Hans Kalmi

juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis

Tallinna 30. detsembril 1918. a, Põhja Pojad (2

pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril

1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, Põhja

Pojad lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli

kindral Martin Wetzer.

Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja

Lätist. Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon.

Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liik-

med, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss.

Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud,

pataljoni komandokeel oli saksa keel. Pataljon

võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui Eesti sõjavägi

1919. a suvel lõunarindel sõdis Landeswehri vastu,

mille moodustasid samuti baltisakslased, pataljoni

liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja

teenistuskaaslased.

1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandu-

nud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist operee-

ris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest.

1919. a juunis viis see kokkupõrkeni Landeswehri-

ga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt

oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa 6. reserv-

korpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv

Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike

väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest bal-

tisakslastest moodustatud Landeswehr. 16. aprillil

1919 kukutasid Landeswehri löögirühmad Kńrlis

Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse And-

rievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5.

juunini 1919 üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi

tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakok-

kupõrked. Sakslased vallutasid Cńsise (Võnnu) ja

tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupeale-

tung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cńsis ta-

gasi (alates 1935. aastast tähistatakse seda päeva

võidupühana) ning sakslased löödi taganema. Eesti

üksused jõudsid 1. juuliks Riia alla. 3. juulil sõlmiti

liitlaste sõjalise missiooni algatusel ja vahendusel

vaherahu. 8. juulil 1919 saabus Riiga Läti seaduslik

valitsus Kńrlis Ulmanise juhtimisel ning aasta lõpuks

viidi sakslased Lätist välja.

Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a

suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pin-

nale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai

Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis

aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a

novembris-detsembris toimusid Narva rindel Va-

badussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väe-

juhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni

60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000

meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste

kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunni-

tud vaherahuga leppima.

Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti

delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa

poolt Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad

vaidlused, kuna Nõukogude Venemaa esinda-

jad nõudsid enestele kogu Petserimaad ja poolt

Virumaad. Alles Punaarmee pealetungikatsete

nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate

järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati alla

vaharahulepingule, mis jõustus 3.jaanuaril 1920

kell 10.30 hommikul.

Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohus-

tused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati ole-

matuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit

kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirju-

tati alla 2. veebruaril 1920 Nõukogude Venemaa

deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi

rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult

ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest,

mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta...”

402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti

täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnan-

guliselt 3600–4000 inimest ja haavata sai umbes

14 000 inimest. Alles Vabadussõja järel saabus

võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulu-

tatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST

suvel, kui maailma tähelepanu oli pööratud Prant-

susmaale, okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid. Sa-

mal suvel liitus sõjaga Saksamaa poolel ka Itaalia.

Lääneriikidest jäi sõtta Suurbritannia, kes hakkas

sõja edenedes järjest enam abi saama Ameerika

Ühendriikidelt. Sõjategevus kaldus kolooniatesse

Aafrikas ning Aasias.

22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale ka

Nõukogude Liidule ja jõudis pealetungiga peaaegu

Moskvani, kuid sai Moskva all lüüa ja pidi venelaste

vastupealetungi ees taganema. 7. detsembril ründas

Jaapan ameeriklaste mereväebaasi Pearl Harbouris

ning sellega astusid sõtta ka Ameerika Ühendriigid.

Jõudude tasakaal nihkus liitlaste kasuks ning 1942.

ja 1943. aasta olid sõjas murrangulised. Aafrikas

said sakslased lüüa inglastelt, mille tagajärjel tun-

gisid liitlased Itaaliasse, Vaiksel ookeanil kaotasid

jaapanlased Midway merelahingu ja idarindel said

sakslased lüüa Stalingradi lahingus. Siit alates olid

liitlased edukad. 1944. aasta suvel maabusid liitla-

sed Prantsusmaal ning 1945. aasta mais Saksamaa

kapituleerus. Eestis oli samal ajal kehtestatud nõu-

kogude võim, toimusid repressioonid elanike vastu,

majandus natsionaliseeriti. 1940. aasta augustis

võeti Eesti vastu Nõukogude Liitu. 1941. aasta juu-

nis, vahetult enne Saksamaa kallaletungi Nõukogu-

de Liidule toimus Eestis küüditamine, mille käigus

viidi üle 10 000 inimese Venemaale. Inimesed põge-

nesid metsadesse, et seal end nõukogude võimu ja

selle vägivalla eest varjata.

Saksa väed jõudsid Eesti 1941. a juulis. Nõuko-

gude võim rakendas Eestis põletatud maa taktikat,

selle tarbeks formeeriti spetsiaalsed hävituspatal-

jonid, kelle käe läbi hukkus hulk inimesi. Hävitus-

pataljonidega üritasid võidelda metsavennad, kes

sakslaste lähenedes mitmel pool võimu enda kätte

võtsid. Sakslased vallutasid kiiresti Lõuna-Eesti,

kuid siis rinne stabiliseerus, võimaldades punastel

Põhja-Eestis rohkem hävitustööd teha ning läbi viia

ka mobilisatsioon Punaarmeesse. Juuli lõpul saks-

laste edasitung jätkus ja sügisel hõivasid sakslased

kogu Eesti, koos põgeneva Punaarmeega viidi Ve-

nemaale palju eestlasi ning siinseid rikkusi.

Alguses tervitasid eestlased sakslasi kui vabas-

tajaid, kuid nähes, et Eesti Vabariigi taastamine

ei kuulunud sakslaste plaanide hulka, suhtumine

Teine maailmasõda

1933. aastal oli Saksamaal võimule tulnud

Adolf Hitler, kes kehtestas natsli-

ku diktatuuri ja võttis eesmärgiks Saksamaa endise

võimsuse taastamise. 1930. aastate jooksul liitis ta

Saksamaaga mitmeid piirkondi ning demokraatlikud

lääneriigid ei võtnud midagi ette selle takistamiseks.

1939. aastaks oli Saksamaa endale Esimese maail-

masõja rahulepingut rikkudes mobiliseerinud võimsa

sõjaväe, annekteerinud Austria ning haaranud tükke

mitme Kesk-Euroopa riigi küljest, 1939. a kevadel

okupeeris Hitler Tšehhoslovakkia.

Euroopa demokraatlikud riigid pidasid läbirää-

kimisi Nõukogude Liiduga Hitleri peatamiseks, kuid

kuna too nõudis sisuliselt vabu käsi Ida-Euroopa

okupeerimiseks, mingit lepet ei sündinud. Selle

asemel hoopis toimus Saksamaa ja Nõukogude

Liidu lähenemine, mis päädis Molotovi-Ribbentropi

paktiga ja selle salaprotokolliga. Salaprotokolli ja

selle hilisema täpsustuse järgi jagati Euroopa mõju-

sfäärideks: Hitler pidi saama Lääne-Euroopa ja pool

Poolat, Stalin Baltikumi ja Soome.

Sõda algas 1. septembril 1939 Saksamaa kal-

laletungiga Poolale. Suurbritannia ja Prantsusmaa,

kes olid mõistnud, et Hitleri peatamiseks pole muud

võimalust kui sõda, kuulutasid seepeale Saksamaale

3. septembril sõja. Siiski ulatuslikku sõjategevust

läänerindel esialgu ei puhkenud. Saksamaa vallutas

rahulikult Poola, millele andis hoobi ka Nõukogude

Liidu kallaletung 17. septembril. Vallutatud alad

allutati kiiresti uuele võimule. Samal ajal hakkas

Nõukogude Liit avaldama survet ka Balti riikidele,

et nood lubaksid enda piiridesse sõjaväebaase. Balti

riigid, kes olid sisuliselt välispoliitilises isolatsioonis,

andsidki järele ning Punaarmee sisenes neisse riiki-

desse. Soome, kes vastu hakkas, sattus sõtta Nõu-

kogude Liiduga, kuid 1940. aasta kevadel sõlmitud

rahuga säilitas iseseisvuse, kuigi pidi osa alasid loo-

vutama. Läänerindel samal ajal sõjategevusest hoi-

duti – toimus nn kummaline sõda.

1940. aasta kevadel alustas Saksamaa läänes

pealetungi: vallutati Taani, Norra, Holland, Belgia

ja Luksemburg, suvel alistus Prantsusmaa. Samal


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST muutus. Eesti allutati sakslaste võimule ja kogu

elu käis sõja võitmise nimel, punased repressioo-

nid asendusid sakslaste omadega. Siiski astusid

mitmed eestlased vabatahtlikult Saksa sõjaväkke,

et venelaste vastu võidelda. Sakslased formeerisid

eestlastest nn ida- ja politseipataljone ning 1942.

aastal hakati formeerima ka Relva-SSi kuuluvat

Eesti leegioni, kuhu alguses loodeti mehi saada

vabatahtlikkuse alusel, kuid nähes, et vabatahtlikke

napib, muutus sinna astumine peagi varjatult ko-

hustuslikuks – kutsealustele anti valida leegioni ja

Saksamaa tööteenistuse vahel. Leegionist moodus-

tati lõpuks 20. Eesti SS-diviis.

1944. aastal jõudis Punaarmee ja sellega koos

ka eestlastest formeeritud 8. Eesti laskurkorpus

taas Eesti piirideni. Sakslased kuulutasid välja

mobilisatsiooni ja lootuses venelasi Eesti piiridest

eemal hoida astus ligikaudu 40 000 meest Saksa

sõjaväkke. Ränkades kaitselahingutes Narva all ja

hiljem Sinimägedes, suutis Saksa väejuhatus ve-

nelasi peaaegu suve lõpuni tagasi hoida. Seejärel

alustasid venelased aga pealetungi ka lõunast ning

Saksa väed, kartuses kotti jääda, hakkasid kiires-

ti Eestist taganema. Sügisel vallutasid venelased

kiiresti Eesti mandriosa ning novembri lõpuks oli

kogu Eesti vallutatud. Taas algas nõukogude terror

ning Eesti jäi järgmiseks peaaegu viieks aastaküm-

neks nõukogude võimu alla.

Külm sõda

Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi –

Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu

– vastasseisu pärast Teist maailmasõda. Vastasseisu

komponendid olid rohkem kui nelja aastakümne

kestel erinevad: ideoloogilised, majanduslikud, dip-

lomaatilised ja sõjalised. Tekkis bipolaarne maailm,

kus rivaalitsevate poolte põhirelvaks oli tuumarelv –

hirm selle ees ei lasknud vastasseisul paisuda otse-

seks konfliktiks ehk kuumaks sõjaks.

USA ja Nõukogude Liidu suhted halvenesid kii-

resti pärast Teise maailmasõja lõppu. Peatselt kadus

lootus jõuda koostöövalmis ja ühtse maailmani,

mis oli juhtinud Suurt Liitu läbi maailmasõja. Mõ-

rad sõjaaegses liidus muutusid üha selgemalt taju-

tavamaks ja enne uue aastakümne algust oli maa-

ilm jagatud kaheks selgelt vastandlikuks pooleks.

Külma sõja alged peitusid Teise maailmasõja

pingetes. Kolm liitlast (USA, Suurbritannia ja Nõu-

kogude Liit) olid töötanud ühise eesmärgi nimel,

milleks oli Saksamaa alistamine. Ent samas olid

liitlased teadlikud, et nendevaheline liit on äärmi-

selt habras. Maailmasõja lõpu ja Hitleri alistamise

selgemaks muutmisega hakkas iga osapool üha

enam rõhutama oma prioriteete ning kõiki rahul-

dava kokkuleppeni oli Jalta ja Potsdami konve-

rentsil keeruline jõuda. Lootus sõjajärgse koostöö

võimalikkusesse luhtus.

Mõiste „külm sõda” võttis kasutusele USA Rii-

gidepartemangu nõunik Bernard Baruch 1947. a.

Oma esinemistes iseloomustas ta seniste liitlaste

suhteid murenevatena ja konfliktiga asenduvatena

ning rõhutas, et bipolaarsus võtab esimest korda

inimkonna ajaloos globaalse mõõtme. Eelnevalt oli

vastasseisule viidanud ka Suurbritannia sõjaaegne

peaminister Winston Churchill oma 1946. a pee-

tud kõnes, milles kasutas mõistet „raudne eesriie”.

Churchill visandas pildi raudeesriidest, mis oli lan-

genud „Stettinist Läänemere ääres kuni Triesteni

Aadria mere ääres”. Sellega märkis ta eraldusjoont

demokraatlike lääneriikide ja Nõukogude Liidu

mõjualuste Ida-Euroopa maade vahel. Samuti võib

külma sõja kuulutajaks pidada Nõukogude Liidu

juhti Jossif Stalinit, kes maailmasõjale järgnenud

esimese viisaastaku kõnes formuleeris kahe leeri

doktriini, mille kohaselt maailm jagunes kaheks an-

tagonistlikuks pooleks: imperialistlik-kapitalistlikuks

ja progressiivseks kommunistlikuks leeriks.

Mõned ajaloolased peavad külma sõda vältima-

tuks, teised seevastu leiavad, et konflikti saanuks

vältida. Esimesed osutavad sellele, et juba 19. sajan-

dil võis täheldada, et USAst ja Venemaast kujunevad

tulevikus kaks rivaalitsevat suurvõimu. Alexis de

Tocqueville’i analüüsis oma 1835. a ilmunud uuri-

muses „Demokraatia Ameerikas” USA välispoliitilisi

perspektiive ja jõudis seisukohani, et peamiseks

vastaseks tulevikus saab just Venemaa. Sajandi pä-

rast need ennustused täitusidki. Tocqueville arvates

oli mõlema maa puhul tegu rahvuslikult noorte


ÜL

Ev

AA

dE

EE

ST

ImA

Ad

pU

Ud

UT

An

Ud

SÕ

dA

dE

ST

riikidega, millele on omane agressiivne tegutsemine

välispoliitilisel areenil. Vastupidisel seisukohal olevad

analüütikud osundavad seevastu USA välispoliitika

isolatsionalistlikule traditsioonile, millele riigi loojad

Thomas Jefferson ja George Washington olid rõhu

asetanud. Ajaloolased, kes on seisukohal, et külma

sõda saanuks vältida, visandavad maailma, kus USA

oleks pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopast

tagasi isolatsiooni tõmbunud.

Vähemalt sama palju tinti on kulutatud lahka-

maks küsimust, kes oli külma sõja tekkes süüdi.

Mõned ajaloolased süüdistavad Ühendriike ja tema

liitlasi, teised jagavad vastutuse Ida ja Lääne va-

hel ning kolmandad näevad süüdlast Nõukogude

Liidus. Ei saa eitada, et Lääs, eeskätt Ameerika

Ühendriigid, reageeris kommunistlikule ähvarduse-

le aeg-ajalt ägedamalt kui tarvis. Samas on õigus

ka neil, kes on seisukohal, et peamine vastutus

külma sõja ees lasus Moskval. Kuulutas ju Moskva

valjult ja selgelt oma kavatsusest kõikjal kodusõda-

sid korraldada ja kommunistlik režiim kehtestada.

Lõpulikult selge ei ole ka külma sõja lõpudaa-

tum. Erinevalt klassikalistest sõdadest, mis algavad

sõjakuulutusest ja lõpevad sõdinud poolte vahel sõl-

mitud rahuga, on külma sõja lõppu võimalik mitme-

ti dateerida. Ametlikult kuulutati külm sõda lõppe-

nuks 19. novembril 1990 Pariisis toimunud Euroopa

julgeoleku- ja koostöökonverentsi jätkukonvendil,

mil konverentsist osa võtnud 35 riigi presidendid

ja peaministrid kogunesid, et tähistada külma sõja

lõppu ja kavandada Euroopa uut korda. Ent külma

sõja lõpuna võib käsitleda ka varasemaid sündmusi.

Nii pööravad ajaloolased saja aasta pärast kindlasti

suurt tähelepanu 1988. a detsembrist alguse saa-

nud sündmuste jadale. Nimelt teatas Nõukogude

Liidu liider Mihhail Gorbatšov 7. detsembril 1988

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kohtumisel, et

tema riik vähendab ühepoolselt sõjalisi jõude poole

miljoni meheni ning tõmbab tagasi ja saadab laiali

kuus tankiüksust, mis asusid tol ajal Ida-Saksamaal,

Tšehhoslovakkias ja Ungaris. Lisaks sellele rääkis ta

kokku tulnud riigijuhtidele, et tema riik hakkab te-

gutsema uue sõjalise doktriini raames. Uus doktriin

nägi ette pigem kaitset kui rünnakut. Kuus kuud

hiljem, olles veendunud, et Gorbatšov ja teised

nõukogude liidrid olid oma kavatsustes tõsimeel-

sed, tunnistas USA president George H. W. Bush,

et külma sõja lõpp on saabumas. Selle kinnitusena

lammutati 1989. a novembris Berliini müür, põrmus-

tades nii külma sõja kõige eredama sümboli. Veidi

rohkem kui kaks aastat hiljem lagunes ka Nõukogu-

de Liit ise poliitiliste segaduste tõttu, mis olid saanud

alguse mõni kuu varem nurjunud katsest kukutada

Gorbatšov võimult.

LiSaLugEmiStVahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis:

vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990.Christiansen, Eric. Põhjala ristisõjad.

Tallinn: Tänapäev, 2004.Frost, Robert I. Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond

Kirde-Euroopas 1558–1721. Tallinn: Kunst, 2005.Adamson, Andres. Hertsog Magnus 1540–1583:

tema elu ja aeg. Tallinn: Argo, 2005.Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika.

Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar Stock, Hermann Stock;

järelsõna: Hermann Stock. Tallinn: Hotger, 1993.Renner, Johannes. Liivimaa ajalugu 1556–1561.

Keskalamsaksa keelest Ivar Leimus, värsid ladina keelest

Enn Tarvel. Tallinn: Olion, 2006.Frost, Robert I. Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond

Kirde-Euroopas 1558–1721. Tallinn: Kunst, 2005.Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni.

Kirjutanud Mati Laur, Tõnu Tannberg, Helmut Piirimäe;

tegevtoimetaja Mati Laur; peatoimetaja Sulev Vahtre.

Õpetatud Eesti Selts. Tartu: Ilmamaa, 2003.Kroon, Kalle. Eesti ja Läti väeosad Rootsi armees

1701–1710. Tartu: 1997.Laidre, Margus. Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja

Liivimaal 1700–1701. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995.Tarle, Jevgeni. Napoleon. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus,

1964.McLynn, Frank. Napoleon. Tallinn: Varrak, 2002.Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni.

Kirjutanud Mati Laur, Tõnu Tannberg, Helmut Piirimäe;

tegevtoimetaja Mati Laur; peatoimetaja Sulev Vahtre.

Õpetatud Eesti Selts. Tartu: Ilmamaa, 2003.Keegan, John. Esimene maailmasõda.

Tallinn: Varrak, 2002. Grabbi, Herbert. Maailmasõda. New York: Grabbi; Tal-

linn: Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts, 1996.

Keegan, John. Teine maailmasõda. Tallinn: Varrak, 2004.

eesti sõjaajaloo teejuht

Documents