eesti keele allkeeled

EESTI KEELE ALLKEELED Lisaõpik gümnaasiumile

Proovivariant

Tiit Hennoste Karl Pajusalu

2

Sisukord

Sissejuhatuseks 5

1. Allkeeled ja nende olemus 6

Kolm allkeelte liigitamise viisi 8

Allkeeled ja muu varieerumine 9

Allkeeled ja keele allosad 11

2. Kirjakeel - normingute süsteem 13

Kirjakeele olemus 14

Kirjakeel ja keelekohustus 18

Kirjakeel ja keeleviga 22

Kirjakeele staatus 23

Harjutusi ja ülesandeid 27

3. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid 29

Suuline ja kirjalik keel 30

Vahetu ja vahendatud suhtlus 31

Dialoog ja monoloog 34

Argine ja avalik suhtlus 36

Spontaanne ja toimetatud tekst 38

Registrite tüpoloogia? 39


4. Suhtlejad ja keel ehk murded 43

Keel ja elukoht ehk kohamurded 44

Keel ja sotsiaalne rühm ehk sotsiolektid 47

Keel ja etniline rühm ehk etnolektid 48

Viipekeel ja viibeldud keel 49

Keel ja arvutid ehk... 51

Murrete tüpoloogia 51


3 5. Suuline keel 53

Suulised sõnad 54

Suuline morfoloogia ja morfosüntaks 57

Suulised laused 58

Kirja ja kõne erinevuste põhjused 63

Suulise kõne transkriptsioon 66


6. Dialoog ja monoloog 70

Dialoog ja naabruspaarid 70

Monoloog ja tagasiside 75


7. Argisuhtlus ja argikeel 78

Kirjakeel ja argikeel 78

Suulisus ja argikeel 81

Suhtlusolukord ja argikeel 82

Mis on argikeel? 83

Argikeel kui alusregister 85


8. Eesti peamurded ja murderühmad 88

Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded 89

Südaeesti ja kirderanniku murderühmad 92

Miks murdevormid erinevad? 94

Murdenäidete transkriptsioon 94


9. Traditsioonilised kohamurded 96

Südaeesti murded 97

Kirderanniku murded 99

Lõunaeesti murded 101

Murre kirjakeeles 104

Murdekirjandus 106

4


10. Kohamurded tänapäeval 111

Aktsendid 112

Pärandkeeled ja regionaalkirjakeeled 113


11. Sotsiolektid 121

Sotsiaalne kiht ja keelekasutus 121

Eesti sotsiolektid 122

Sotsiaalne võrgustik ja keelekasutus 124

Släng 125


12. Kirjakeelsed tarbetekstid 129

Terminid ja muud sõnad 130

Autoritekst ja tsitaadid 131

Lausete omadused 132


13. Ilukirjandus – sünteetiline allkeel 137

Suunad, voolud ja keel 137

Autorikõne ja tegelaskõne 138

Kollaaž ja oma keel 142


14. Netikeel – kirja ja kõne vahel 145

Netikeele erijooned 145

Netikeele erijoonte kasutus ja põhjused 150


15. Spontaanne reaalajas netivestlus 154

Netidialoogi eripära 149

Netidialoogi keelelised erijooned 156


5

Sissejuhatuseks

Selle raamatu eesmärk on tutvustada õpilastele eesti keele eri-nevaid variante – allkeeli – ja näidata, millised on nende erine-vused, millest need tulevad ja kuidas neid kasutatakse.

Raamatus räägitakse kõigepealt allkeelte erinevate rühmade olemusest. Kirjeldatakse kirjakeelt, registreid ja murdeid. Seejä-rel vaadatakse täpsemalt keskseid allkeeli. Esmalt kirjeldatakse suulise pearegistri üldisi erijooni ja seejärel selle keskseid va-riante, dialoogi ja argikeelt. Siis vaadatakse traditsioonilisi ko-hamurdeid, kohamurrete saatust ja staatust tänapäeval ja veidi ka sotsiolekte. Lõpus käsitletakse kirjaliku pearegistri keskseid alarühmi: kirjakeelseid tarbetekste, ilukirjandust ja netikeelt.

Materjal on jagatud viieteistkümneks peatükiks. Iga pea-tükk sobib läbitöötamiseks 1-2 koolitunni jooksul.

Iga peatüki lõppu on planeeritud harjutusi ja uurivaid üles-andeid, mida saab teha üksinda, rühmatööna või kogu klassiga (NB siinses variandis on esitatud vaid üksikuid näidisülesan-deid). Nende harjutuste analoogial võib igaüks koostada oma-poolseid variante. Harjutused eeldavad tööd sõnaraamatute, grammatika, netis asuvate andmebaasidega. Suulise keelega seotud ülesanded eeldavad mõnikord kõne salvestamist ja ma-hakirjutamist. Selleks pole vaja erilisi tehnilisi vahendeid, sal-vestamiseks sobivad tavalised nutitelefonid ja transkribeerimi-seks arvutites olevad laiatarbeprogrammid.

Raamatu põhiosa on kirjutanud ja raamatu toimetanud Tiit Hennoste. Kohamurrete peatükid on kirjutanud Karl Pajusalu.

6

1. Allkeeled ja nende olemus

Igas keeles, ka eesti keeles on paljudest sõnadest või grammati-listest vormidest mitu erinevat varianti.

Keele sõnavaras on hulk sünonüüme, mis pole küll peaaegu kunagi täpselt sama tähendusega. Tavaliselt tuuakse välja sü-nonüümiread, mille alguses on nö kõige tavalisem sõna, nt ho-bune ja selle järel suksu, ratsu, kronu, setukas jms.

Hästi tuntud on ka häälduse varieerumine. Kui lääne-eestlane ütleb ilma palataliseerimata mantel, siis lõunaeestlane man´tel.1 Lisaks võib sõna hääldamine varieeruda mõne hääli-ku võrra. Nii leiame sõnast praegu näiteks sellised variandid nagu paergu, paargu, praegast, praega, praegust, präägu.

Sama kehtib morfoloogia kohta. Me võime kasutada sisse-ütlevat käänet koju, kodu ja kodusse. Ka lausegrammatikas ei ole asjad teisiti. Inimene võib soovida telefoninumbrit küsi-lausega (Kas te ei ütleks mulle ülikooli rektori telefoni?), käsk-lausega (Palun öelge mulle ülikooli rektori telefon) või jutus-tava lausega (Ma ei tea rektori telefoni.).

Seega võime öelda, et meie kõigi peas on rida erinevaid enam või vähem sünonüümseid keelevahendeid. See on otsekui tööriistakast, millest me valime oma teksti tehes sobiva vahendi ja kasutame teda vastavalt tema otstarbele.

Osa neist sõnadest ja vormidest kasutavad aktiivselt kõik (või peaaegu kõik) eestlased. Neid võime nimetada ühis-keelseteks variantideks. Teine osa on sellised, millest peaaegu igaüks aru saab, kuid ise aktiivselt ei kasuta. Osa on aga tutta-vad ainult osale eestlastest. Nii on mõni kasutusel ainult teatud territooriumil, näiteks Võrumaal või Saaremaal, teine mingis

1 Märk ´osutab palatalisatsiooni.

7

erialarühmas, näiteks arvutifriikide seas ning kolmas ainult oma kambas.

Miks neid variante vaja on? Mõnikord on vastus lihtne: stiili pärast. Kui tahan, siis valin ja, kui tahan, siis ning. Vaheldan neid selleks, et kordusi liiga palju ei tuleks. Mõnikord on vastus selles, et nii on meie kandis alati räägitud. Mõnikord on valiku taga nõudmine: kirjakeeles tuleb käänata kartul:kartuli, mitte kartul:kardula. Mõnikord aga on vastus keerukam. Miks me küsime mõnikord „Kas sa oled homme õhtul kodus?“ aga teine-kord „Sa oled kodus, jah?“ Kui vaatame neid variante lähemalt, siis näeme, et esimesel juhul küsime me infot selle kohta, mida me ei tea, teisel juhul aga oletame midagi ja küsime sellele kin-nitust.

Teistpidi saame välja tuua need keelevälised tegurid, mille-ga üks või teine variant seostub.

Tegelikult erineb iga inimese keeleline tööriistakast veidi teiste inimeste omast. Inimese individuaalset keelevarianti ni-metatakse idiolektiks. Samas aga ei ole ükski keel lihtsalt üks-teisest veidi erinevate idiolektide kogum. Uurimine näitab, et idiolektid koonduvad kimpudesse, moodustavad kogumeid, mille sees on erinevused väikesed ja piiridel palju suuremad. Kõige lihtsam näide on kindlasti kohamurded. Erinevus Võru ja saarte murde vahel on väga suur, aga erinevused nende murrete sees olevate murrakute vahel on pisikesed.

Nii saame tuua välja idiolektist alates üha suuremad ja suu-remad keelelised kooslused. Näiteks territoriaalselt on kõige kitsamad kooslused eesti keeles kohamurrakud, mis katavad umbes ühe kihelkonna või mõned lähedased külad. Seejärel tulevad murrakurühmad, siis murded, siis murderühmad ja lõpuks põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded. Ühe keele erinevaid püsivaid variante nimetame allkeelteks.

8

Allkeel on keele variant, mida kasutatakse järjekindlalt tea-tud kasutussituatsioonides või inimrühmades ning millel on omad keelelised kasutusnormid või -normingud.

Kolm allkeelte liigitamise viisi

Allkeeli liigitatakse keeleteaduses paralleelselt kolmelt aluselt.

Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeele, standardkeele) ja ilma norminguteta allkeelte vahel. Normikee-les kehtivad ühiskonnas kehtestatud normingud, muudes all-keeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja osalt kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse nor-mideks).

Teine on eristus erinevate kasutussituatsioonide alusel. Siin mõjutavad keelelisi valikuid kasutusolukorra erinevad omadused (suuline või kirjalik vorm, argine või avalik-ametlik suhtlus, dialoog või monoloog jne). Seega on need allkeeled, mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsiooni tüüpides, näi-teks argivestluses või kooliõpetuses. Selliseid allkeeli nimeta-takse registriteks. Tavalised registrid on näiteks suulise spon-taanse argisuhtluse keel ehk argikeel, kirjalik redigeeritud ava-liku elu keel jms.

Kolmas on eristus, mille aluseks on keele kasutajate omadused. Olulisimad neist on inimeste elukoht ja sellest tu-lenev suhtlusring ning inimeste sotsiaalsed omadused (sot-siaalne kiht, haridus, sugu jms). Sellised allkeeled on kasutusel mitte üle kogu keeleala, vaid ainult teatud inimrühmades. Selli-seid allkeeli nimetatakse murreteks ehk dialektideks, mis ja-gatakse omakorda kohamurreteks ning sotsiaalmurreteks ehk sotsiolektideks. Eesti alal tunneme erinevaid murdeid, olgu Võ-ru või saarte murre. Neile vastandub allkeelte rühm, mida kasu-tatakse kogu keelealal ning kõigis sotsiaalsetes rühmades. Sel-

9

list varianti nimetame ühiskeeleks. Loomulikult pole ühiskeel kõigil kasutajatel absoluutselt sarnane, kuid tema sisemised erinevused on siiski nii väikesed, et meil pole põhjust kõnelda selle sees eraldi rühmakeeltest. Samuti on oluline, et kasutajad tunnetavad seda keelt kui kõigile eestlastele ühist keelt.

Need kolm liigitust ja tunnusterühma ei ole üksteisele allu-vad, vaid kolm erinevat vaatenurka. Sama keelend või allkeel on vaadatav korraga kõigist vaatenurkadest. Näiteks eesti keel keskajal tähendas eesti kohamurdeid, mida kasutasid esmajoo-nes eesti talupojad. Need murded olid kasutusel ainult suulises vormis ning neis puudusid normingud. Nii oli keskaja eestikeel-se inimese eesti keel ühest vaatenurgast mittenorminguline all-keel, teisest vaatenurgast murre/murrak ja samas ka sotsiolekt, kolmandast vaatenurgast aga suuline register.

Milline allakeelte rühm ja liigendus on tähtsam ja milline vähemtähtsam? Sellest mõeldes eristatakse tavaliselt kõige enne kirjakeelt ja muid allkeeli. Üldiselt on kirjakeel tänapäeva ühis-konnas tähtsaim allkeel. Kui aga võrrelda registri- ja murdelii-gendust, siis on tänapäeval registriline liigendus keskne ning murdeline liigendus vähem oluline.

Allkeeled ja muu varieerumine

Eesti keeles on hulk erinevaid allkeeli. Nende vahel on mitmeid erinevusi, aga ka väga suur ühisosa. Vastasel juhul ei nimetaks me neid kokku eesti keeleks. Teisalt on aga nii, et mitte kõigist keeleliste erijoonte kogumitest ei saa allkeeli. Teatud situat-sioonid ja inimrühmad ning nende tunnuste kombinatsioonid esinevad ühiskonnaelus sageli ja korduvalt ning kujundavad selle kaudu välja ka oma püsivad keelelised jooned. Aga mõned tunnuste kombinatsioonid on haruldased ja nii ei moodustu neist ka eraldi allkeeli.

10

Nii on väga tavaline situatiivsete tunnuste komplekt suuli-sus + argisus + spontaansus + mittenormingulisus. Need tun-nused koos annavad meile tavalise argivestluse ja allkeele, mida me tavaliselt nimetame argikeeleks. Samuti on tavaline suuline avalik ettevalmistatud dialoog, mis esineb nt raadio- või tele-saadetes. Seal on küsitleja oma küsimused valmis mõelnud ja ka vastajale öelnud, millest juttu tuleb, nii et ka too on ennast ette valmistanud. Samas aga suuline argine ettevalmistatud dialoog on haruldane ning seda on raske tõlgendada omaette allkeelena.

Selle juures on allkeeled väga erineva spetsiifilisuse astme-ga. Nii on argivestlus väga lai register, mille alla mahub palju alamliike, mis on kõik keelelt vägagi sarnased. Teisalt võime aga välja tuua nt registri ’arsti juures’, mis on väga konkreetne ja kindlates tingimustes kindlate osalejatega ning ühtlasi kindlate üha samade keeleliste vormidega toimuv suhtlus.

Iga inimese peas on korraga mitu erinevat allkeelt. Ta võib osata nt Võru murde mõnda murrakut, arvutifriikide slängi, kirjakeelt jne. Osa allkeeli on üldallkeeled, mida valdavad kõik või suurem osa inimestest. Selliste näiteks sobivad argi-vestlus või poeskäigu keel. Nende kõrval on ka spetsiifilised all-keeled, mida valdavad vaid vastavalt koolitatud inimesed, nagu juristid kohtuistungil kasutatavat keelt.

Teiselt poolt on kerge näha, et me väljendame sama asja ka sama murde või registri sees mitmel eri viisil. Näiteks kasutame samas jutus mõnes lauses nud- ja mõnes nd-kesksõna vormi (õppinud – õppind). See näitab, et lisaks keelevälistele situatiivsetele või kasutajakesksetele mõjuritele on olemas ka muud mõjurid, mis panevad valima ühte või teist varianti.

Üks selline mõjur on kindlasti teadlik keeleline valik, kind-lad stiili- või retoorikaideaalid. Teine osa mõjureid on seotud kõne foneetiliste omadustega. Nii on leitud, et suulises keeles mõjutab -nud ja -nd valikut väga palju see, millised häälikud on sõna lõpus enne seda tunnust. Kui seal on helitu konsonant, siis

11

on peaaegu alati kasutusel -nud (kost-nud), helilise kaashääliku ja täishääliku järel aga on 2/3 juhtudel -nd (tul-nd, läi-nd). Nendest mõjuritest me selles raamatus ei räägi.

Allkeeled ja keele allosad

Ühelt poolt tõime välja keelevälised tunnused, mis erinevaid allkeeli eristavad ja ühendavad. Teiselt poolt aga saame välja tuua need keelelised vahendid, mida ühes või teises allkeeles kasutatakse palju ja teistes vähe või üldse mitte.

Üks piir on siin nende vahendite vahel, mida kas kasutatak-se või ei kasutata. Nii on suulises kõnes kasutusel suhtlushäälit-sused ehk üneemid ee ja õõ (tulen ee homme), mida kirjalik tar-bekeel ei kasuta üldse. Ta lihtsalt ei vaja kirjas selliseid häälit-susi. Nii on argisuhtluses kasutusel hulk roppe sõnu, mida me mõnigi kord ka ametlikus suhtluses vihastudes kasutada tahaks, aga siiski väldime. Loomulikult ei ole need piirid täiesti abso-luutsed, aga siiski väga tugevad.

Teine erinevus on statistiline. Sellisel juhul kasutame samu sõnu või grammatilisi vorme eri allkeeltes piisavalt palju, aga erineva sagedusega. Näiteks kasutab suuline keel vähe ning kir-jalik keel palju lauselühendeid. Me ei tee selliseid valikuid alati teadlikult. Me võime otsustada, et kasutame lauselühendeid kirjalikus tekstis, aga me ei tee sellist otsust kõneldes. Seal me ei kasuta neid lihtsalt sellepärast, et nad on liiga keerulised teha ja mõista.

Aga on ka juhtumeid, kus me valime teadlikult. Nii õpeta-takse meid koolis tavaliselt sagedasi kordusi vältima ja me va-heldame kirjandis või ka ilukirjanduses püüdlikult sünonüüme: Juhan ütles, lausus, kõneles, väitis, seletas jne. Aga ajakirjani-kele õpetatakse, et uudise kirjutamisel tuleb võimalikult vältida saatelause öeldise sünonüüme ja kasutada võimalikult palju

12

neutraalset sõna ütles. On selge, et selle tulemusel on nende tekstirühmade vahel suur erinevus sõna ütles sageduses.

Selliste valikute tulemuseks on see, et eri allkeeled erinevad üksteisest erinevates keele osades. Mõnikord on erinevus ainult häälduses, mõnikord erineb sõnavara, mõnikord morfoloogia või süntaks. Nii on suuline ja kirjalik eesti keel morfoloogialt väga sarnased, aga lausete ehituse poolest erinevad. Samas aga põhjaeesti ja lõunaeesti murded on lausete ehitamise poolest üsna sarnased, samas kui nende morfoloogia on erinev (metsas – mõtsah/mõtsan).

13

2. Kirjakeel – normingute süsteem

Ühel hetkel hakkab ühiskond vajama sellist keelevarianti, mille reeglid oleks kõigile võimalikult ühised. See juhtub tavaliselt siis, kui on vaja fikseerida täpselt ühiskonna juhtimiseks vajali-kud tekstid, nt usutekstid, seadused, ostu-müügi lepingud, koo-liõpikud jms. Need tekstid peavad olema kõigile ühtmoodi mõistetavad. Asi pole ainult kirjapandus. Ka suulises keeles peab neis tekstides olema piisavalt ühist keelt, kuigi vähem. Jut-lus kirikus peab olema piibli keelega kooskõlas. Nõupidamisel lepingute üle on vaja kasutada samuti ühist keelt. Jne.

Sellist ühist ja normitud allkeelt nimetame eesti traditsioo-nis kirjakeeleks, ka normikeeleks või standardkeeleks.

Muud allkeeled norminguid ei sisalda. Tihti pole neis üldse eraldi fikseeritud grammatikat. Siiski saame omavahel suheldes hakkama, sest kasutame keelt väga sarnaselt. Selliseid ühiseid arusaamu ja tavasid vastava allkeele kasutuse kohta nimetatak-se tavaliselt (suhtlus)normideks, kuid see sõna kipub eesti kee-les norminguga segi minema. Normide järgimise mõte on liht-ne: tagada sujuv ja probleemideta suhtlemine. Kui igaüks jär-giks oma keelekasutusnormi, oleks tulemuseks pidev suhtlemi-se häiritus. Samas ei ole need normid enamasti teadvustatud juhised. Tavaliselt ei ole nad mitte kusagil fikseeritud peale meie mälu. Mõnikord õpetatakse meid ka (ütle võlusõna!), aga suurema osa keelenormidest omandab inimene suhtlemise käi-gus. Sealjuures võib juhtuda, et elukoha muutus või liikumine uude sotsiaalsesse keskkonda paneb meid uusi norme oman-dama. Näiteks asume elama Pärnust Tartusse ja omandame sõna see kõrval ka sõna too kasutamise.

14

Kirjakeele olemus

Sõnal kirjakeel on mitu tähendust.

Kirjakeele üks tähendus on kirjalike tekstide keel. Sealjuu-res peetakse üldjuhul silmas avalike trükitekstide keelt, mitte näiteks erakirju või neti jututoa keelt.

Kirjakeele teine tähendus on kogu keel, mis jääb väljapoole traditsioonilisi kohamurdeid. Selles tähenduses on tegemist ühiskeelega, mida kasutatakse kogu Eesti alal. Kirjakeel jaga-takse tavaliselt kaheks: normikeel + argikeel.

Kirjakeele kolmas tähendus on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normimisega (kodifitseerimisega) loo-dud ühtlustatud keelekuju. Selles tähenduses on kirjakeel ühis-keel, mis on lisaks normitud. Normikeele loomise ja arendami-sega tegelevad keelepoliitika, keelekorraldus ja keelehoole. Praktiliselt arendavad ja korrastavad kirjakeelt kindlad organi-satsioonid ja isikud, kellele on antud ühiskonnas vastavad õigu-sed.

Kirjakeel (normikeel, standardkeel) on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normimisega loodud üht-lustatud allkeel, mis on fikseeritud kirjakeele grammatika-tes ja sõnaraamatutes.

Keelepoliitika on riigi tegevus, et juhtida ühiskonna kee-lelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimi-ne.

Keelekorraldus on kirjakeele teadlik rikastamine aren-damine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Eesti keelekorraldusel on

15

kolm osa: üldkeelekorraldus, oskuskeelekorraldus ja nime-korraldus.

Keelehoole on praktilised toimingud keelekasutuse pa-randamiseks, keelekorralduse käskude või soovituste ellu-viimine.

Järgnevas kõneleme kirjakeelest just normitud ühiskeele tähen-duses ja vaatame tema tunnuseid ükshaaval.

Kirjakeel on valik

Kirjakeele grammatika ja sõnavara ei ole sama kui kogu eesti keele grammatika ja sõnavara. Kõigist keeles olevatest sõnadest ja vormidest on valitud välja teatud vahendite kogu, mis on kuulutatud kirjakeelseks. Mitte kõik sõnad ei ole ka kirjakeele sõnaraamatutes kirjakeelsed. Nii leiame eesti keele seletussõna-raamatus sõnade juurest märgid kõnekeelne, lastekeelne, luule-keelne, murdeline ja släng (=erikeel, argoo). Näiteks kõnekeel-se sõna määratlus ütleb, et need on sõnad, mis on levinud eelõi-ge suulises kasutuses ning kirjakeel kasutab neid nt otseses kõ-nes kellegi suulise jutu edasi andmisel.

Mõnel juhul on samast sõnast keeles mitu varianti ja kirja-keelde on neist valitud vaid osa. Nii on kirjakeelsed koer ja peni, aga mitte kuer või pini. Kirjakeelne on üheksa, aga mitte öheksa, kuigi suurem osa eestlasi hääldab seda sõna just nii.

Sama kehtib grammatika kohta. Eesti keeles on sõnad karduhvel, kartohvel, kartul, kardul, kardulas jms. Nad kään-duvad erinevalt ja võivad olla omastavas käändes nt kartula, kardle, kartli, kardula jne. Aga kirjakeeles on ainult kartul ja kartuli. Sama kehtib erinevate tegusõna vormide kohta. Nii on eri murretes ja ka praeguses ühiskõnekeeles nud-kesksõnast

16

kasutusel nii -nud kui -nd vorm. Aga kirjakeelde kuulub neist ainult -nud.

Kirjakeel on korrastatud ja normitud

Kirjakeele grammatika on korrastatud, sellesse on püütud luua süsteemi. Näiteks on läänepoolses Eestis seesütlevas käändes üldiselt kasutusel astmevahelduslikest sõnadest tugeva-astmeline vorm (randas), aga kirjakeeles on käänete moodus-tamise süsteem ühtlustatud selliseks, et kõik käänded alates sisseütlevast moodustatakse alati omastava käände tüvega (rand:ranna > ranna-s).

Kirjakeele grammatika (ja vähem sõnavara) on normitud, kodifitseeritud. See tähendab, et välja valitud ja korrastatud keelevariandid on kuulutatud õigeteks ja muud vääradeks. Seal-juures on keele erinevad osad või tasandid reeglistatud eesti keeles erineval määral.

Rangelt ja põhjalikult on normitud õigekiri. See ütleb meile, millal kasutada koma ja millal mitte, või kuidas kirjutada sõna-vorme afišid ja tünjas kaslane. Samuti on tugevalt reeglistatud morfoloogia ja sõnamoodustus, mille reeglid ütlevad, kuidas moodustada nt neist sõnadest mitmuse osastavat käänet.

Üsna reeglistatud on ka morfosüntaks ehk see, milliste sõ-navormide abil väljendatakse lauses erinevaid lauseliikmeid. Nii on reegel, mis ütleb, et sisult eitavas või kahtlevas (olemasolu-, omaja- jm) lauses on alus osastavas käändes (Laual pole leiba). On reegel, mis ütleb, et teatud käänetes on omadussõnaline täiend ja tema põhisõna samas käändes (kollases majas), aga ninataga-käänetes jääb see omastavasse (kollase majaga). Murretes võib olla ka teistsuguseid kasutusi, nt kollasega ma-jaga.

17

Muud grammatika osad on eesti keeles lõdvemalt normitud. Näiteks sõnajärje kohta on vaid vähe reegleid. Me teame, et ei-tussõna ei peab peaaegu alati paiknema vahetult öeldise ees (ma ei tule). Vaid teatud vormelisarnastes konstruktsioonides võib nende vahel midagi olla (ei ma tule). Aga üldiselt ütleme, et ees-ti keele sõnajärg on üpris vaba ja toome näiteks lause Taevas nähti palju tähti, mille sõnu saab mitmel viisil ümber paigutada (Taevas palju tähti nähti. Palju tähti nähti taevas. jne). Sõna-järje valik oleneb eeskätt sellest, milline on lause teema (ehk see, mille kohta midagi öeldakse) ja milline on reema (ehk see, mida teema kohta öeldakse) ning sellest, millisesse konteksti lause paigutub.

Sama käib hääldamise kohta, mille normingutena võib tõl-gendada sõnade normingulist väldet, rõhku ja ehk ka palatali-satsiooni. Muus osas reeglid puuduvad.

Kirjakeel on ideaalne süsteem

Valiku, korrastamise ja normimise abil loodud kirjakeel on ideaalne süsteem, ehk erinevate reeglite (normingute) kogu. See süsteem on kirjas kirjakeele sõnaraamatutes ja grammatikates, Õigekeelsussõnaraamatus ja Eesti keele käsiraamatus, aga ka kooli keeleõpikutes. Seda õpetatakse koolis nii eestlastele kui võõrkeelsetele. Kirjakeel kui süsteem ei ole seega konkreetsete tekstide keel.

Need normingud on loodud keeleuurijate ja keelekorralda-jate ning kindlate organisatsioonide poolt, kellele on antud ühiskonnas ja riigis vastavad õigused. Selliselt on kirjakeele näol tegemist kunstliku allkeelega, mis ei ole loomulikul teel kujunenud. Teised allkeeled on kujunenud ise ja nende gram-matika on uurijate poolt tekstide analüüsimise abil välja loetud.

18

Kirjakeel ja keelekohustus

Me teame, et kirjakeele normingute järgimine on tehtud ühis-konnas teatud tekstides kohustuslikuks. See lihtne asi tekitab lähemalt vaadates mitmeid küsimusi.

Esimene probleem on selles, et suur hulk eestlasi on aru-saamisel, et kirjakeelt tuleb kasutada alati ja kõikjal, vähemalt avalikus elus. Kirjakeel ongi nende jaoks kogu eesti keele süno-nüüm. Kõiki muid allkeeli käsitavad nad lihtsalt ebakorrektse või lohaka eesti keelena. On väga oluline meeles pidada, et kir-jakeel on ainult üks allkeel teiste seas. Mitmes mõttes on ta kõige olulisem allkeel ühiskonnas, kuid siiski ainult primus inter pares.

Teine probleem tuleb sellest, et kirjakeel on normingute ko-gu grammatikates ja sõnaraamatutes. Aga milline on kirjakeelne tekst? Sellele lihtsale küsimusele pole lihtsat vastust. Miks?

Tähelepanu kõik keelehuvilised!

Tartu ülikoolis toimuvad

USA keeleteadlase JOHN DONNE’i külalisloengud küsimustest ja vastustest

Aeg: 14.-17. märts Koht: peahoone, auditoorium 139. Algus: kell 14.15 NB Esimene loeng toimub hom- ee ülehomme

kell kell 15.15, mitte kell 14.15.

19

Nagu nägime, on keeles osi, mis on normingutega katmata. See-ga on eesti kirjakeel olemas ainult osaliselt, sest normitud on ainult osa keele süsteemist. Kui aga pole olemas norminguid kõigi keele osade kohta, siis võime öelda, et täielikult kirjakeel-seid tekste ei saagi olemas olla. Kui jätame normimata keele-osad arvesse võtmata, siis võime öelda, et kirjakeelsed on teks-tid, mis järgivad reegleid seal, kus need olemas on. Aga ka see arusaam võib meid viia kummaliste tulemusteni. Kujutlegem näiteks kuulutusetahvlil teksti, mis toodud eelmisel leheküljel.

Selle kuulutuse viimases lauses leiame katkestatud ja asen-datud sõna (hom- > ülehomme), seal esineb üneem (ee) ja sõ-nakordus (kell kell). Kuuldes sellist lauset teise inimese suust ei tekita see meis mingeid probleeme. Nende vahendite rolliks sel-gelt on järje otsimine ja öeldu parandamine. Lugedes sellist lau-set ilukirjanduse dialoogis, ütleme, et autor on proovinud imi-teerida suulist kõnet. Aga lugedes seda kuulutuses ja proovides kirjakeele seisukohast analüüsida satume kimbatusse.

Nimelt on see lause normingute piires täiesti kirjakeelne. Sõnad on õigesti kirjutatud, vormid õigesti moodustatud, sõna-järg korras, kirjavahemärgid paigas. Aga intuitiivselt leiame kindlasti, et see ei ole kirjakeelne lause. Samas ei ole olemas normingut selle kohta, et üneemide või katkestatud sõnade ka-sutus on kirjakeeles keelatud. Keegi pole ilmselt tulnud selle pealegi, et sellist normingut kirjutada.

Miks? Sest kirjalikus keeles eneseparandusi kirja ei panda, selleks pole vaja mingit eraldi käsku ega keeldu. Neid kasuta-takse ainult juhul, kui on tegu kindla retoorilise võttega, mida kasutatakse peaaegu ainult ilukirjanduses, uuemal ajal harva ka netidialoogis.

Sellest tuleb oluline järeldus: kirjakeele normingud lähtu-vad vaikimisi normaalsest kirjaliku keele lausest ja jätavad suu-

20

lise lausega seotud eripärad kõrvale. Normingud rakendatakse alles pärast selle arusaama vaikimisi omaksvõtmist.

Aga see on pigem teoreetiline arutlus. Hoopis olulisemad on probleemid nende tekstidega, mis kalduvad normingust kõrvale neis kohtades, kus norming on olemas. Sellel probleemil on omakorda mitu alaprobleemi.

Katke keeleseadusest

§ 4. Ametlik ja avalik keelekasutus ning eesti kirjakeele norm

(1) Ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hal-latava riigiasutuse (edaspidi riigiasutus) ning kohaliku omavalitsuse ameti-asutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse (edaspidi kohaliku omavalitsuse asutus), notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nen-de büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete kee-lekasutus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile (edaspidi kirjakeele norm). Murdekeele põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile lisada samasisulise teksti vastavas murdekeeles.

(2) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele normi raken-damise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(3) Muudes avalikkusele suunatud tekstides, millele ei kohaldata ametliku keelekasutuse nõuet, sealhulgas eesti keele kasutamisel meedias, järgitakse keelekasutuse head tava.

Esiteks tehakse vahet ametlikul ja avalikul keelekasutusel (vt keeleseaduse katke). Ühiskonnas on teatud ametliku elu vald-konnad, milles keeleseadusest lähtudes nõutakse kirjakeel-sust. Need on asjaajamine, ametlikud dokumendid jms. Selle kõrval on avalikke valdkondi ja tekstiliike, millelt üldiselt omaks võetud tava järgi oodatakse normikeelt, kuigi kohustust nor-minguid järgida seal ei ole (vt keeleseaduse katket). Sellised on

21

näiteks teadustekstid või trükiajakirjandus. Aga ilukirjandus-keeles on alati olnud lubatud kaldeid kirjakeelest ehk kehtib licentia poetica. Igapäevase argielu keele reguleerimist keele-seadusega ei kujuta aga üldse ette.

Samas teame hästi, et suures osas avalikes kirjalikes teksti-des on vorme, mis rikuvad kirjakeele norminguid. Me oleme lugenud pidevalt ajalehekeele või bürokraatiakeele probleemi-dest. Sealjuures on väga harva tegu teadliku normingute rikku-misega. Enamasti on asi selles, et kirjutaja ei valda normingut ega vaata ka õpikust või sõnaraamatust järele.

On selge, et kirjakeele normingute järgimine nõuab teadmi-si normingutest. Kuidas normingud inimeseni jõuavad? Osa neist kattub meie lapsepõlves omandatud keelega. Aga tavaliselt laps ei tea, millised tema keelevormidest on kirjakeelega koos-kõlas ja millised mitte. Praktiliselt õpitakse kirjakeel koolis. Nii seostub kirjakeele valdamine otseselt koolihariduse ja selle levi-kuga. Inimesed, kes on saanud vähem haridust, oskavad ka kir-jakeelt üldjuhul halvemini.

Aga keegi ei tea kunagi kõiki keelereegleid peast. Seega on mul vaja aega ja võimalusi tekstide redigeerimiseks. Kui ma normingut ei tea, siis pean sõnaraamatust järele vaatama. See on aga võimalik ainult kirjutades. Suulises vestluses ma ei saa katkestada oma lauset ja öelda: „Vabandust, ma vaatan vahe-peal järele, kuidas seda sõna käänata.“

See aga tähendab, et kui me defineerime kirjakeele kui nor-mingulise keele, siis tegelikult oleme ka määratlenud teatud tingimused, millal seda keelt kasutada saab. Selleks on vajalik kirjalik vorm, piisav redigeerimise aeg ning normingute valda-mine.

22

Normingulise kirjakeele kasutamise vajalikud tingimused on normingute valdamine, teksti kirjalik vorm ja piisav re-digeerimise aeg.

See omakorda viib meid uue probleemi ja küsimuse juurde. Kas ühiskond valib normikeelsete hulka situatsioonid, milles nor-mingute rakendamine on võimalik, või jätab ta võimalikkuse hoopis arvesse võtmata? Eesti traditsioonis on pikka aega vai-kimisi kasutatud just viimast varianti, eeldades ja kohati ka nõudes normingulist kirjakeelt ka nt avalikes suulistes spon-taansetes tekstides. Sellise lähenemise ilunäideteks on aasta-kümneid ajalehtedes ilmunud tähelepanujuhtimised raadio- ja teleesinejate keelevigadele lähtudes kirjakeele reeglitest, mida kõneleja järgida ei saa.

Kirjakeel ja keeleviga

Nüüd tuleme üliolulise probleemi juurde. Me kõneleme kogu aeg keelevigadest. Korrektorid toimetustes otsivad keelevigu, õpetajad parandavad kirjandite keelevigu, valvsad kodanikud saadavad ajalehtedele kirju, tuues esile kirjutajate ja kõnelejate keelevigu. Üldjuhul tähendab keeleviga seda, et inimese kasuta-tud vorm (või sõna) ei vasta kirjakeele reeglitele.

Eespool nägime mitut asja. Kõigepealt nägime, et ainult tea-tud valdkondade teatud tekstides nõutakse kirjakeelt. Teatud tekstides peetakse kirjakeele kasutamist loomulikuks, aga min-git nõudmist selle kohta ei ole. Samas võivad selliste tekstide kirjutajad võtta endale vabatahtlikult kohustuse kirjakeelt kasu-tada. Nii tehakse tavaliselt ajalehtedes.

Kokkuvõttes: keeleveast saame kõnelda ainult neis teksti-des, kus kirjakeele kasutamine on keeleseaduse järgi kohustus-

23

lik või kus kirjutaja on ise endale kirjakeelsuse kohustuse võt-nud.

Suur hulk keelekasutuse valdkondi on normingute kohus-tusest vabad (näiteks argisuhtlus). Seega ei ole võimalik öelda, et keegi kõneleb vigaselt, kui ta koduses vestluses kasutab nd-vormi. Vastasel juhul nõuaksime, et kirjakeele reeglid peavad kehtima kogu eesti keeles ja alati, mis omakorda tähendaks, et eesti keel tähendakski ainult kirjakeelt.

Teiseks nägime, et reeglid ja normingud on olemas ainult osa kirjakeele kohta. Nii saab neid nõuda ainult seal, kus nad olemas on.

Ja lõpuks nägime, et kirjakeelt saab läbi viia ainult teatud tingimustel. Teistes situatsioonides ja teatud tekstides (nt spon-taanses suulises kõnes) me paljusid reegleid üldjuhul järgida ei saagi. Seega ei saa me seal ka kirjakeelt nõuda.

Kirjakeele staatus

Kirjakeel on ühiskonna ja riigi seisukohast kõige olulisem all-keel. Samas võivad suhted kirjakeele ja teiste allkeelte vahel olla erinevad. Eesti ühiskond oli 1930. aastatest kuni 1990. aastateni äärmiselt kirjakeelekeskne.

Kirjekeelekeskse ühiskonna algus

1920. aastate lõpus jõuti Eestis seisukohale, et ühiskond vajab ühtset tugevat kirjakeelt. Selle saavutamiseks peeti oluliseks keele ranget normimist, nende normingute õpetamist koolis ja nõudmist avalikus elus.

24

Normingute ametlikuks loojaks sai Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, milles osales suurem osa tollaseid keeleuurijaid. Eriti oluliseks ettepanekute tegijaks oli seal Elmar Muuk.

Normingute järgimiseks on vajalikud kõigepealt sõnaraa-matud. Just sellest ajast sai eesti keele keskseks sõnaraamatu-tüübiks õigekeelsus-sõnaraamat, mille rolliks on esitada kirja-keele sõnavara ja muutmisreeglistik ning olulised ortograafia-reeglid. Esimene Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat oli trü-kitudi juba 1918. aastal. See 150-leheküljeline pisiraamat ei saa-nud veel olulist mõju. Järgmine oli kolmeköiteline ja 1700-leheküljeline Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat (1925, 1930, 1937). See raamat oli mõjukas, kuid jäi eeskätt akadeemiliseks käsiraamatuks. Kõige tugevamaks tavalise eestlase keelemõjuta-jaks sai hoopis Elmar Muugi koostatud ligi 500-leheküljeline Väike õigekeelsus-sõnaraamat (1933), mida ilmus 1940. aasta-ni 7 trükki, lisaks 3 trükki peale sõda.

Kuna koolilaste murdetaust oli veel tugev, sai kooliõpetuse keskmeks kirjakeele morfoloogia ja morfosüntaksi normingute äraõppimine. Selles rollis sai mõjukaimaks raamatuks Elmar Muugi Lühike eesti keeleõpetus I (1927), mida 1940. aastani ilmus 9 trükki. Selle raamatu olulisim osa oli sõnade tüüp-kondadesse jagamise süsteem vastavalt nende silbiarvule, välte-le, astmevaheldusele jm. Seda mudelit on koolis mällu surunud suurem osa praegu elavatest eestlastest.

Lisaks alustati 1920. aastate lõpus ilukirjanduskeele vasta-vusse viimist kirjakeele normingutega. Suurtes kirjastustes võeti ametisse keeletoimetajad ja pandi paigale tekstoloogiline põhi-mõte, mille järgi kirjandusteose autoritekst peaks olema kirja-keelne. Sellest peale sai nt murdest proosas peaaegu ainult tege-laste otsese kõne keel. See proosakeele põhimõte püsis väga vä-heste eranditega 1990. aastateni.

25

Nõukogude aeg: kirjakeelekesksuse süvenemine

Nõukogude ajal eesti ühiskonna kirjakeele-kesksus süvenes ja kujunes lõplikult välja arusaam, mille järgi on olemas üks ja ainus ”õige eesti keel” ehk norminguline kirjakeel. Kalded sel-lest pidid näitama üksnes keelekasutaja laiskust ja lohakust. Seda mõtteviisi aitas püsti hoida kaks ideoloogiliselt vastupidist asjaolu. Ühelt poolt arusaam, et rangelt norminguline keel aitab vastu seista venestamisele, teiselt poolt Nõukogude Liidu amet-lik keelepoliitika, mis soosis tugevalt igasuguseid norminguid, sealhulgas ka kirjakeeli.

Sõja järel said ametlikuks keelenormingute andjaks Keele ja Kirjanduse Instituut ja Riikliku Kirjastuse keeletoimkond. 1960. aastal loodi vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), mis jäi keskseks normingute tegijaks 1987. aastani.

Kõige enam mõjutas arusaamu õigest eesti keelest endiselt kooligrammatika ja sellele toetuv kooliõpetus, mille keskmes oli endiselt kirjakeele reeglite, eriti õige käänamise ja pööramise drill. Tollastest kooligrammatikatest oli ilmselt mõjukaim Tartu ülikooli professori Eduard Vääri kirjutatud Eesti keele õpik keskkoolile, mida ilmus 1968. aastast alates vähemalt 10 trükki. Väljaspool kooli oli tähtsaim Johannes Valgma ja Nikolai Rem-meli käsiraamat Eesti keele grammatika (1968, 1970), mis sai paarikümneks aastaks lauaraamatuks tohutule hulgale keelega tegelevatele inimestele.

Teiseks õige keele alustalaks olid ülipopulaarsed õigekeel-suse sõnaraamatud (VÕS 1953, ÕS 1960, ÕS 1976), millest il-mus mitmeid massitiraažis kordustrükke.

„Õige“ keele kasutamise avalikes tekstides tagas kirjastuste ja ajalehtede tugev keeletoimetajate ja korrektorite armee. Li-saks toetas kirjakeele normingute ranget järgimist mitteametlik keelepropaganda, eriti 1960. aastate teisest poolest: keelesaated

26

raadios, ajalehtede keelenurgad, keelehoolde käsiraamatud ja Keele ja Kirjanduse Instituudi pakutav keelenõuanne. Samuti oli tähtis Emakeele Seltsi tegevus, kes korraldas pidevalt kooli-de keelepäevi, milles propageeriti head eesti keelt.

Tänapäev: kirjakeele ülivõimu taandumine

Uus periood eesti kirjakeele loos algas 1980-90. aastate vahetu-sel. Algava ajajärgu keskseks muutuseks oli eesti keele saamine taas riigikeeleks. Teiseks oluliseks mõjuriks on olnud keele-elu globaliseerumine ja internetistumine.

Sellel perioodil on kirjakeele pikaaegne ülidomineerimine eesti keele-elus taandunud. See väljendub mitmes seigas. Nor-mikeele kasutussfäär on vähenenud. Kujunenud on uued avali-ku elu valdkonnad, milles keelenorminguid järgitakse vaid osa-liselt (meelelahutuslik ajakirjandus, reklaam). Ilukirjanikud on loobunud üha enam kirjakeele-kesksusest, kasutades selle ase-mel argikeelt, slängi, suulise keele võtteid, murdeid. Normikeele mõju avalikus suulises keelekasutuses on tunduvalt vähenenud, kuna suur osa raadiost ja telest on läinud üle spontaansetele otsesaadetele.

Teine keskne keelemuutus on netikeele registrite kujune-mine 1990. aastate lõpust alates. Arvutis kasutatavad redigeeri-tud registrid (ametikirjavahetus, netiajakirjandus) on üsna kir-jakeelsed. Spontaansetes ja vahetut dialoogi kasutavates teksti-des (netikommentaarid, jututoad jms) aga kasutatakse palju täiesti uutmoodi allkeelt. Selles on nii kirjaliku kui suulise keele jooni, lisaks neti enda uuendused (eripärased lühendused, kir-javahemärkide ärajätmine jms).

Ja lõpuks, eesti keele prestiiž ja vajalikkus ühiskonnas vä-heneb. Osa avalikust suhtlusest toimub inglise keeles, mis tun-

27

gib vaatamata keeleseaduse keeldudele reklaami, kaubandusse, tootemärkidesse jms.

Keelekorralduses saabus uus olukord kui eesti keel kuuluta-ti 1988. aastal riigikeeleks. Aastal 1989 võeti vastu keeleseadus, mida uuendati 1995. ja 2011. aastal. Selles määratletakse eesti keele avalikus sfääris kasutamise põhimõtted, vähemuste keele-lised õigused ja kohustused jne. 1990. aastal loodi Keeleamet, mis 1998. aastal nimetati ümber Keeleinspektsiooniks. Selle asutuse roll on keeleseaduse täitmise kontroll.

1993 hakkas tegutsema Emakeele Seltsi keeletoimkond, mille rolliks jäi keeleliste soovituste andmine. 1995 loodi Eesti Õigustõlke Keskus, mille ülesandeks on Euroopa Liidu jm õi-gusaktide tõlkimise kõrval ka juriidilise terminoloogia loomine ja korrastamine.

Olulisim muutus keelekorralduses on see, et nüüd võetakse keelekorralduse avalikuks aluseks käskude asemele soovituslik-kus. See väljendub 1999. aastal ilmunud uues ÕS-is ja selle pea-toimetaja Tiiu Erelti põhimõttelistes kirjutistes.

Samal ajal toob sajandi lõpp kaasa uue ja väga suure prob-leemi eesti keele eluspüsimisele. Maailma arvutiseerumine teki-tab olukorra, kus võime öelda: kui keelt ei ole arvutis, siis pole teda ka olemas. See tähendab vajadust luua eesti keele arvutitu-gi, viia eesti keel laiatarbe arvutiprogrammidesse jne. See tä-hendab ka vajadust vaadata kogu eesti keele arendamise ja kor-raldamise strateegia uuesti läbi. See nõuab keelekorralduselt tugevalt uutmoodi mõtlemist.

Harjutusi ja ülesandeid

1. Võrdle õigekirjanorminguid erinevate aegade õigekeelsussõ-naraamatutes. Võrdlemiseks vali erinevaid nähtusi: kokku-

28

lahkukirjutamine, jutumärgid ja suurtäht jm. Mis on muutunud ja mis on püsinud?

2. Võrdle morfoloogianorminguid erinevate aegade õigekeelsus-sõnaraamatutes. Võrdlemiseks vali erinevaid nähtusi: erinevate morfoloogiliste muuttüüpide osastav kääne või mitmus, ne/s-sõnade käänamine jne. Mis on muutunud ja mis on püsinud?

3. Loe läbi kehtiv Eesti keeleseadus (internetis). Analüüsi sellest lähtudes erinevate avalike tekstide keelekasutust.

29

3. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid

Me ei kasuta oma mälus olevaid keelevariante suvaliselt. On sõnu ja vorme, mida me kasutame praktiliselt igas olukorras ühtmoodi. Näiteks sobivad lihtlaused stiilis Koer on armas loom. Aga on ka variante, mida me kasutame ainult kindlates olukordades. Mõnda sõna või lausemalli kasutame argielus sõb-raga suheldes ja teist nt koolis õpetajaga rääkides. Mõnele ini-mesele ütleme sina, teisele teie. Mõni keelend on kasutusel praktiliselt ainult kõnes (näiteks üneem õõ), teine ainult kirjas, kolmas netis (nagu emotikonid). Mõnda sõna võime kasutada argisuhtluses, aga väldime avalikus ja ametilikus suhtluses (näi-teks erinevad roppused).

On selge, et siin pole tegu inimeste omadustest johtuvate erinevuste ja sarnasustega. Sama inimene kasutab keelt erine-valt erinevates olukordades. Mõned situatsioonid on ainukord-sed, aga suur osa neist korduvad paljude inimestega palju kordi. Nii kordub tuhandeid kordi poeskäimine, milles tehakse üha samu tegusid: küsitakse kaupa, vastatakse, palutakse ja täna-takse jne. Aja jooksul kujunevad neis situatsioonides välja pide-valt kasutatav sõnavara ja grammatika erijooned ning nende kasutust reguleerivad keelelised normid. Tulemuseks on erine-vad eesti keele registrid.

Register on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla suhtlussituatsiooni tüübiga, mis esineb regulaarselt ühiskonnas.

Erinevaid kitsaid situatsioonitüüpe on palju: vestlus sõprade seltsis, kohvilauas, arsti juures, poes, Interneti jututoas käimine jne. Need võime omakorda ühendada kimpudesse, mille keel on

30

sarnane ja mida iseloomustavad samad situatiivsed tunnused. Teistpidi aga tulevad sellisel analüüsil välja need situatsiooni-jooned, mis mõjutavad keelelisi valikuid paljudes erinevates olukordades. Uurijad on leidnud, et kesksed keelekasutust mõ-jutavad situatiivsed jooned on järgmised:

• suulisus või kirjalikkus; • vahendava tehnoloogia olemasolu või puudumine; • dialoogilisus või monoloogilisus; • spontaansus või redigeeritus; • situatsiooni argisus või avalikkus.

Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused. Vaatame neid jooni ükshaaval.

Suuline ja kirjalik keel

Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele vahel. Nende kahe keelevariandi eri-nevused on nii kesksed, et kokkuvõttes saame rääkida kahest keele pearegistrist: suuline ja kirjalik pearegister ehk tavakee-les kõne ja kiri.

Pearegistrid ei ole positsioonilt võrdsed. Allkeelte hierar-hias on kirjalikku registrit üldiselt peetud kõrgemaks. Esmasu-sest lähtudes on pilt teistsugune. Suuline variant on olemas kõi-gis keeltes ja kultuurides, samas kui kirjalik keel paljudes kul-tuurides puudub. Suuline keel on ajalooliselt esimene ja kirjali-kud variandid sellest palju hilisemad. Suuline keel on see, mille me ka oma elus esmalt omandame. Kirjalikku keelt õpime kasu-tama alles lasteaias ja koolis. Suulist keelt kasutame igapäeva-ses elus palju enam kui kirjalikku keelt. Kokkuvõttes tähendab see, et suuline pearegister on inimeste keelelise suhtluse lähte-register.

31

Vahetu ja vahendatud suhtlus

Teine oluline registripiir johtub sellest, kas me suhtleme vahe-tult ehk silmast silma või on suhtluses kasutusel mingi tehno-loogiline vahendav masin vms. On kerge näha, et siin on lähte-variandiks silmast-silma suhtlus, mis omakorda käib koos suu-lise keelega. See on ajalooliselt esmane, seda õpime kõigepealt kasutama. Vahendatud suhtluse keelevariandid kujunevad hil-jem.

Keel ja tehnika: kiri, kirjutusmasin, telefon

Esimene suur ja oluline vahendaja inimeste ajaloos oli kiri ja kirjalikku teksti kandev materjal, olgu papüürus, loomanahk või paber. Sündis kirjalik pearegister. Kirjalikud tekstid jagunesid peale trükikunsti leiutamist käsikirjalisteks ja trükitud teksti-deks. Käsikiri tähendas tavaliselt ühte või mõnda eksemplari, trükitud tekst võis ilmuda kümnetes tuhandetes eksemplarides. Eri keeltes kujunes kirjalik variant välja eri aegadel. Eesti kirja-lik keel hakkas tõsiselt kujunema 17. sajandil, alles peale trüki-kunsti leiutamist.

Siiski, ka trükikunsti ajastul kirjutas algse teksti ikka inime-ne käsitsi ja ühes eksemplaris. Muutuse tõid siin kaks leiutist: kirjutusmasin ja kopeerpaber. Mõlemad tulid laiemalt kasutuse-le 1870. aastatel, aga nende tõeline levik toimus alles 20. sajan-dil. Kirjutusmasin muutis kirjutamise protsessi võrreldes käsitsi kirjutamisega (nt paranduste tegemine). Kopeerpaber aga lubas teha (olenevalt paberist ja masinast) vähemalt 3-5 korralikku koopiat senise ühe käsikirja asemel.

Suulise keele poolelt muutis suhtlemist telefon, mis levis samuti 20. sajandil. Kui silmast silma suhtlus võimaldab kasu-

32

tada mittehäälelisi suhtlusvahendeid (žestid, miimika, pilk jms), siis telefonis tuleb hakkama saada ainult hääle abil.

Näiteks on tavaline, et silmast silma kõneldes anname kõ-nelejale tagasisidet, öeldes aeg-ajalt mhmh, ahah jms. Aga selle kõrval ka noogutame, raputame pead, liigutame käsi jms. Selli-ne mittehääleline tagasiside on inimesse tugevalt juurdunud. Me võime näha tänaval üpris palju telefoniga rääkijaid, kes hoo-lega kätega vehivad, kuigi peaksid teadma, et nende signaalid partnerini ei jõua.

Kokkuvõttes võime öelda, et 20. sajand muutis mitmes suh-tes suulise ja kirjaliku pearegistri tunnuseid ning sellega koos ka neis kasutatavat keelt. Aga need muutused olid väikesed võrrel-des arvuti ja interneti toodud uuendustega. Esimest korda pä-rast kirja leiutamist on tehnoloogial ja tehnoloogilistel võima-lustel tugev keelekasutust uuendav roll.

Keel ja tehnika: arvuti ja internet

Internet sündis 1990. aastatel ja kohe sündis ka oma erijoontega netikeel. Netis saab suhelda nii kirjakult kui suuliselt. Samas ei erine neti kaudu toimuva suulise suhtluse keel muust suulisest keelest. Osa sellest on samasugune nagu tavaline telefonisuht-lus. Oluline uuendus on videosuhtlus, mis lubab kasutada ka osa kehakeelest (žeste, miimikat jms, kuid mitte puudutusi). Samas ei erine ka videosuhtluse keeleline pool kuigivõrd tavali-se suulise suhtluse keelest.

Arvutiga seotud tehnilised võimalused ja piirangud on too-nud palju uusi võimalusi just kirjalikku suhtlusesse. Erinevad arvutite variandid lauaarvutist nutitelefonini, erinevad ekraani-de suurused ja kujud, erinevad klaviatuurid ja tähestikud, prog-rammide võimalused, võrgu kiirus ja võimalused, serverid, pro-tokollid, erinevad moderaatorid jms teadlikud piirajad ja va-

33

hendajad mõjutavad kõik seda, kuidas me arvutis suhtleme. Ehk kõige nähtavam mõjutaja on olnud Twitter, mis nõuab sõ-numi (säutsu) edastamist 140 tähemärgi abil ja loob selliselt tekstid, mille piiratud pikkus hakkab otseselt mõjutama keeleli-si valikuid.

Tulemuseks on kirjalik neti/arvutisuhtlus. Selle toodud kee-lelised erijooned paberil levitatud trükitekstidest on nii olulised, et me kõneleme kahest suurest registrirühmast kirjaliku pea-registri sees: trükitekstide keel ja netikeel.

Mis netikeelt iseloomustab? Kõige üldisemalt ja statistiliselt võrreldes on netikeel oma tunnuste poolest suulise ja kirjaliku keele vahepeal. Samas ei ole netikeel sugugi ühtne vaid jaguneb erinevateks registriteks.

Osa netis liikuvatest tekstidest järgib tavalise kirjakeele reegleid. Seda kasutatakse ametlikes tekstides, aga kirjakeelsed on nt ka suurem osa netilehtede lugudest.

Osa tekstidest sisaldab netikeelele omaseid kõrvalekaldeid paberil kasutatava kirjakeele ortograafiast, grammatikast ja sõ-navarast. Seda kasutatakse ennekõike argises suhtluses, aga ka avalikus suhtluses üksikisikute poolt, kui olukord ei nõua kirja-keele reeglite järgimist. Nii on tavaline, et netilehe uudised ja arvamuslood on kirjutatud kirjakeeles, aga nende sabas olevad kommentaarid sisaldavad isikuti väga erinevaid keelevariante.

Ja kõige krooniks on netisuhtlus loonud täiesti uue ja enne-olematu registri kirjaliku suhtluse ajaloos. See on reaalajas toi-muv spontaanne kirjalik dialoog, mille tüüpnäiteks on MSN suhtlus või jututuba.

Selle kõrval on oluline, et netikeel on samas ka sotsiolekt. Arvutit kui suhtlusvahendit kasutab ainult teatud osa inimestest ka neis ühiskondades, kus pea kõik suhtlevad nii kõnes kui kir-jas. Seda väldib suurem osa vanu inimesi, väheharitud ei saa osa netisuhtlusega hakkama, kuna ei valda piisavalt arvutit. Palju-

34

des kultuurides (mitte eesti kultuuris) on leitud, et naised suht-levad netis oluliselt vähem kui mehed. Erinevate puuetega ini-mestel on arvuti ja neti kasutamine raskendatud jne.

Dialoog ja monoloog

Tekstid võivad olla nii monoloogid kui dialoogid (ja muidugi ka mõlema variandi segu). Mida need sõnad siin tähendavad?

Võrdleme erinevaid tekstide tegemise ja neile reageerimise variante. Üks variant on klassikaline kirjalik suhtlus. Seal teeb üks inimene teksti lõpuni valmis ja saadab selle siis vastuvõtja-teni. Näiteks kirjanik kirjutab romaani ja lugejad loevad. Nad võivad kirjutada kriitikat või saata autorile kirju, aga see toimub alles peale teksti valmimist. Selline tekst on kirjutaja monoloog.

Teine variant on suuline suhtlus, milles üks küsib ja teine vastab või räägivad kaks sõpra vaheldumisi eelmise päeva peost. Siin toimub pidev ja kiire kõnevoorude vahetamine. Selline suhtlus on tüüpiline dialoog.

Samas on ka suulises suhtluses olemas loengud, ettekanded jms, milles üks kõneleb ja teised kuulavad. Aga need erinevad kirjalikust monoloogist. Suulist monoloogi kuulates annavad kuulajad kõnelejale pidevat jooksvat teavet selle kohta, kuidas nad teksti vastu on võtnud. Mõni noogutab, mõni raputab pead, mõni haigutab, mõni kasutab pisikesi sõnu nagu mhmh, ahah, jajaa jms. Seda nimetatakse (minimaal)tagasisideks. Selline tagasiside ei ole päris vabatahtlik. Kui kuulaja seda piisavalt sageli ei anna, siis hakkab kõneleja kontrollima, kas kanal töö-tab (hallo, hallo, kas sa kuuled mind?). Teiselt poolt jälgib ka kõneleja tagasisidet ja korrigeerib oma järgnevat juttu vastavalt sellele. Kui ta seda ei tee, on tulemuseks suhtlusprobleemid.

Selline pilt on siiski lihtsustav. Kergesti tuleb meelde raa-dio- või telesaade, milles kaks stuudios olevat inimest suhtlevad

35

küll vahetult, aga kuulaja-vaataja nende vestlusesse sekkuda ei saa. Seega näeme, et lisaks suulisele vormile on dialoogi tekki-miseks vajalik ka olukord, mis võimaldab vahetut ja reaalajas suhtlemist.

Traditsioonilises kirjalikus suhtluses esineb suulisele suht-lusele analoogiline dialoog üliharva. Õpilased võisid vaikust nõudvas tunnis kirjutada kordamööda repliike nende ees oleva-le ühisele paberile (Jama – Igav jah – Lähem vahetunnil koh-vikusse – OK). Keegi võis kirjutada teksti ja teine lugeda ja anda iga lause järel nõu. Aga need olukorrad olid siiski haruldased ega sünnitanud eraldi allkeelt. Hoopis tavalisem on, et kirjaliku dialoogi osad koosnevad pikkadest tekstidest ja aeglasest vooru-vahetusest. Nii võis inimene saata sõbrale ühes kirjas korraga mitu küsimust ja sai vastused mitme päeva pärast. Toimetaja luges kirjaniku teose osi käsikirjas ja andis soovitusi paranda-miseks.

Kokkuvõttes moodustavad suuline ja traditsiooniline kirja-lik suhtlus kaks teineteisest väga palju erinevat otsa. Netisuhtlus jääb nende vahele.

Netis võib kirjutada pikki monolooge, mis teeb selle suhtlu-se sarnaseks tavalise kirjaliku suhtlusega. Aga seal võib ka vahe-tada kiiresti e-maile küsimuste ja vastustega, nii et tulemus on palju lähemal dialoogile kui monoloogide reale. Veel lähemal suulisele dialoogile on MSN vestlused, kus partnerid peavad dialoogi reaalajas.

Samas aga erineb arvutidialoog suulisest dialoogist. Nimelt ei ole praegustes laiatarbe arvutiprogrammides võimalust saata oma sõnumeid tähthaaval (vrd suulise teksti ütlemine häälik-haaval) ning saada jooksvat tagasisidet keset oma teksti.

36

Tabel 3:1. Dialoog ja monoloog.

Omadus Kõne Kiri Arvuti/net

kiire vooruvaheldus

esineb puudub puudub puudub esineb

jooksev tagasiside

esineb esineb puudub puudub puudub

dialoog monoloog monoloog monoloog dialoog

Kokkuvõttes näeme, et monoloog ja dialoogi eri variandid eris-tuvad kahe olulise joone alusel: kiire ja pidev vooruvahetus ning jooksev tagasiside. Ka siin võime küsida, kumb on keskne, kas dialoog või monoloog? On kerge näha, et just dialoog on meie suulise suhtluse keskne vorm, sest tegelikult on ka suuline mo-noloog oma tagasisidega ikkagi dialoogiline nähtus.

Argine ja avalik suhtlus

Igas ühiskonnas jaguneb keeleline suhtlus kahte suurde rühma vastavalt selle toimumise sfäärile: argisuhtlus (mitteformaalne suhtlus) ja avalik (institutsionaalne, formaalne) suhtlus.

Argisuhtlust ühendab mitu tunnust. Me suhtleme sõprade-ga, vanematega, naabritega, tuttavatega jne. Selles suhtluses täidame me eraelu rolle, olgu selleks sõber, tütar, kallim, vms.

Argisuhtlus võib toimuda peaaegu kõikjal: kodus, pargipin-gil, tänaval, bussis, kaupluses, õpetajate toas, arsti ooteruumis jne. Siiski võime näha, et osa neist kohtadest on privaatsed, osa aga avatud, kus ka teised saavad meie jutuajamist kuulda.

Argisuhtluse pikkus on tavaliselt suhtlejate poolt üsna va-balt määratav ja muutub kergesti situatsiooni käigus. Kõik me oleme olnud olukorras, kus vastu tulnud sõber ütleb, et tal on

37

kümme minutit aega ja siis lobiseb pool tundi. Või kuidas suht-lejad lõpetavad mitu korda sama suhtlust ja üha uuesti hoo üles võtavad.

Argisuhtlusel võib olla väga erinevaid eesmärke. Ma võin jutustada lugu, et lõbustada sõpra, võin küsida infot arvutiprog-rammi kohta, veenda teda koos reisile tulema jne. Kõik need on kokku võetavad laias mõttes informeerimise alla. Neile lisaks võib aga argisuhtluse eesmärgiks olla lihtsalt lobisemine. Sel juhul pole primaarne mitte informeerimine, vaid näitamine, et meil on koos hea olla. Sama vestluse käigus võivad need kaks suhtlust kergesti vahelduda. Näiteks on väga tavaline telefoni-kõne, mille alguses on informeeriv osa (küsime nt infot tulevase pea kohta) ja siis järgneb pöörav küsimus: „Kuidas muidu lä-heb?“ ja algab lobisemine maast ja ilmast.

Avalikud registrid erinevad neis punktides argisuhtlusest.

Siin suhtleme tavaliselt võõrastega, harvem tuttavatega, veel harvem sõpradega. Selles suhtluses on meil täita ametirol-lid (arst, patsient, müüja, ostja, õpetaja, õpilane, alluv jne), mi-da samas situatsioonis pea kunagi ei vahetata. Arst ja patsient ei vaheta rolle, ega ka ostja ja müüja. Tavaline on see, et vähemalt üks osapool on selles suhtluses mingi institutsiooni esindaja (poemüüja, arst jms).

Avalik suhtlus ei toimu suvalises kohas, vaid selleks määra-tud paikades, nt ametiasutustes, poodides, koolides või siis sel-listes kohtades, mis on ajutiselt määratud olema avaliku suhtlu-se kohad. Nii võib määrata mingi koha ajutiselt laadaplatsiks või pidada koolitundi lähedases metsatukas. Ka siin on osa koh-ti privaatsed (nt arsti juures) ja osa avatud (nt kaupluses).

Samuti on avalikus suhtluses tihti määratud situatsiooni piirid, selle toimumise aeg ja pikkus. Koolitunni pikkus on täp-selt määratud ja kell tuletab meile lõppu meelde. Arsti vastuvõ-tuaja pikkus on paigale pandud ja kuigi seda võidakse veidi lii-gutada, ei ole siiski vaba.

38

Selles suhtluses võivad kõnelejal olla samuti erinevad ees-märgid. Poliitik võib veenda kuulajaid enda poolt hääletama, õpetaja võib anda uut teavet ja küsida koduseid ülesandeid jne. Ainult lobisemist siin üldjuhul ei ole. Samas on avalikud situat-sioonid seotud hoopis tugevamalt kindlate funktsioonidega. Siin ei vaheldu need vabalt, vaid kindla mustri järgi.

Kokkuvõttes saame tuua välja mõned olulised argist ja ava-likkus suhtlust eristavad tunnused. Siin erinevad suhtluspartne-rite rollid ja omavahelised suhted, suhtluse kohad, suhtluse pik-kus ja piirid, suhtluse eesmärgid. Mõlemad variandid aga on jagatavad avatud ja privaatseteks.

Ka selles rühmas on olemas oma põhivariant: argiregister. Selle omandame elus kõigepealt ja sellele toetudes ehitame ja õpime erinevaid avalikke registreid.

Spontaanne ja toimetatud tekst

Eelnevad registrimõjurid on meile kogu aeg näidanud, et erine-vatel tingimustel on teksti tegemine erineva spontaansusega. Teistpidi öeldes: meil on eri olukordades erinevad võimalused oma teksti redigeerida.

Kirjutades kodus romaani, on meil vabadus seda paar aas-tat ümber teha. Kirjutades eksamil kirjandist, on aeg palju lü-hem, aga siiski tundidega mõõdetav.

Suuliselt vesteldes on meie mõtlemisaeg traditsioonilise kir-jaliku suhtlusega võrreldes kordi lühem. Praktiliselt peame teise repliigile reageerima kohe, ilma pausita. Samas erinevad siin lühikesed ja kiired repliigivahetused ja ainult tagasisidet sisal-davad suulised suhtlused, kus saame rahulikumalt mõelda.

Netisuhtlus jääb kahe otsa vahele. Kirjutades sõbrale e-kirja, saame ka rahulikult mõelda, mida ja kuidas öelda, aga

39

aega on juba palju vähem. Vastates MSN dialoogis sõbra küsi-musele, on aega mõned sekundid.

Avalikus suhtluses oleme enam ette valmistatud kui argi-suhtluse tarvis. Samuti on seal teemad palju standardsemad ja ühes vestluses püsivamad võrreldes argisuhtluse hüplemisega. See teeb argisuhtluse spontaansemaks.

Erinevad vahendajad mõjuvad spontaansusele erinevalt. Paberil tekstid liiguvad aeglaselt ja on selliselt spontaansusest kõige kaugemal. Netis vahendatud tekstide liikumine on kiirem. Samas ei saa öelda, et suulises suhtluses oleks silmast-silma suhtlus kuidagi spontaansem kui telefonisuhtlus.

Kokkuvõttes võime öelda, et suuline suhtlus on alati kordi spontaansem kui kirjalik ja netisuhtlus jääb nende kahe vahele. Repliike vahetav dialoog on alati spontaansem kui tagasisidega piirduv suhtlus. Argivestlus on spontaansem kui institutsio-naalne suhtlus. Ja mingil määral võib ka öelda, et vahetu suht-lus on spontaansem kui vahendatud suhtlus. Kokkuvõttes on kõige spontaansem suhtlusvorm vahetu suuline argidialoog.

Võttes kokku suulisuse-kirjalikkuse, dialoogi-monoloogi ja argisuse-avalikkuse, spontaansuse-redigeerituse, saame öelda, et just suulises dialoogilises spontaanses argisuhtluses kasuta-tav keel ehk argikeel on tegelikult kogu meie keele tööriistakasti alusregister, millest meie keel algab ja millele ta toetub. Just argikeel on meie tegelik emakeel.

Argikeel ehk suulise spontaanse argidialoogi keel on kõigi teiste registrite alusregister ja meie emakeel.

Registrite tüpoloogia?

Kas on võimalik välja tuua eesti keele registrite loendeid suulise ja kirjaliku pearegistri sees? On ja ei ole. Miks nii? Esimene

40

põhjus on selles, et keeleteaduslikus kirjanduses kõneldakse tavaliselt lihtsalt registritest ning ei tehta vahet nt alamregistri-tel, ülemregistritel vms. Teine põhjus on selles, et registreid eristavad kesksed tunnused ei ole üheselt hierarhiseeritavad. Siin teeme ühe katse registrite süsteemi luua.

Keeleteadlased on ühel nõul selles, et kõige olulisemad eri-nevused on suulise ja kirjaliku keelevariandi vahel. Nimetasime neid keele pearegistriteks.

Nende sees saame eristada variante, mille jaotuseks on va-hetu – vahendatud suhtlus ja selle sees omakorda erinevad va-hendajate liigid. Suulises suhtluses eristame vahetut suhtlust ja vahendajaid, mis lubavad ainult hääle kasutamist (nt telefon). Kirjalikus pearegistris on ainult vahendatud tekstid, milles sees eristub kaks rühma vastavalt vahendaja loomusele: trükikeel ja netikeel. Selliseid variante nimetame registrirühmadeks.

Seejärel jõuame kolme tunnusepaarini: dialoog – mono-loog, spontaanne – redigeeritud tekst ja argine – avalik situat-sioon. Need annavad meile registrid.

Suulise suhtluse sees võime eristada dialoogi ja üksnes ta-gasisidega suhtlust, mida nimetame monoloogiks. Seejärel saame tuua sisse spontaansuse ja redigeerituse, täpsemalt redi-geerimise ulatuse. Siin eristuvad suuline ja kirjalik keel oma redigeerituse astmelt põhimõtteliselt. Aga lisaks on kummagi sees olemas nii spontaansemaid kui redigeeritumaid allkeeli. Ja lõpuks saame jagada need kõik argisteks ja avalikeks olukorda-deks. Tulemuseks on üsna laiad registrid, mille sees saame eris-tada alamregistreid.

Kirjalikud tekstid ja nende keel jagunevad veidi teisiti. Siin saame kõigepealt kaks suurt registrirühma vastavalt vahen-dajale: paber/trükitekst ja netitekst. Kirjalik trükitekst on loo-mult monoloog. On lihtne näha ka, et paberil on väga vähe spontaanseid tekste. Samuti on nende seas minimaalselt argi-tekste. Siin on vaid üks keskne register: redigeeritud avalik mo-

41

noloog. Selle alla kuulub hulk erinevaid alamregistreid (arsti juures, poes jms). Kirjalikus netisuhtluses on olemas nii mono-loogid kui ka dialoogid. Samuti sisaldab netisuhtlus nii avalikku kui argist varianti.


1. Kirjuta tekste eri vahenditega: käsitsi, kirjutusmasinal, arvu-tis. Milles on sinu arvates erinevused teksti tegemise protsessis?

2. Võrdle oma keelekasutust silmast-silma suhtlemisel ja telefo-ni kasutamisel. Milliseid erinevus leiad?

3. Jälgi oma tuttavaid telefoniga rääkimise juures. Milliseid mit-tekeelelisi suhtlusvahendeid nad kasutavad?

4. Järgnevas on toodud tabel erinevate suulisi registreid loovate tunnustega. Täida tabel, otsides viimasesse lahtrisse erinevaid suhtluse liike, mis sinna sobivad. Millised lahtrid jäävad tüh-jaks?

vahetu dialoog spont ar argivestlus

av

red ar

av

monoloog spont ar

av

red ar

av

vahendatud dialoog spont ar

av

red ar

42

av

monoloog spont ar

av

red ar

av

5. Järgnevas on toodud tabel erinevate kirjalikke registreid loo-vate tunnustega. Täida tabel, otsides viimasesse lahtrisse erine-vaid suhtluse liike, mis sinna sobivad. Millised lahtrid jäävad tühjaks?

paber dialoog spont ar

av

red ar

av

monoloog spont ar

av

red ar

av

Internet dialoog spont ar MSN vestlus

av

red ar

av

monoloog spont ar

av

red ar

av

43

4. Suhtlejad ja keel ehk murded

Osa keelevorme on kasutusel praktiliselt kõigil eesti keele kasu-tajatel. Selliseid allkeeli nimetame ühiskeelseteks allkeelteks. Osa allkeeli on kasutusel ainult teatud inimrühmades. Selliseid allkeeli nimetame murreteks.

Murre ehk dialekt on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla inimrühmaga.

Kust murrete erinevused tulevad?

Esimene vastus on: suhtlemisest ja mittesuhtlemisest. Omavahel tihedalt suhtlevate inimeste keel sarnastub, inimesed võtavad üksteiselt sõnu ja grammatilisi vorme üle. Omavahel väga harva suhtlevate inimeste keelekasutus ei sarnastu samal moel. Näiteks on meie keel sarnane sõprade, töökaaslaste, elu-kaaslaste keelega. Aga see võib erineda tugevalt meie sugulaste keelest, kes elavad teises Eesti otsas ja kellega me suhtleme kor-ra aastas.

Teine mõjur on rühmakuuluvus. Me osutame keelega üks-teisele seda, et me kuulume samasse rühma. Kõige selgem on see mõne kambaslängi puhul, aga ka nt haritud inimene osutab oma kuulumist haritute hulka ning naised ja mehed märgivad oma kuulumist naiste ja meeste hulka.

Kolmas mõjur on prestiiž. Me võtame kergesti üle nende inimeste keele, kes on meie jaoks prestiižsed samamoodi nagu me imiteerime oma iidolite rõivastust või soengut. Sellised iido-lid võivad olla oma klassi liidrid, aga võivad olla ka hoopis mu-jal. Nii võib inimene üle võtta mõne popiidoli kõnepruuki. Aga laiemalt vaadates võtavad sotsiaalselt madalamad kihid üle sot-siaalselt kõrgemate kihtide keelt.

44

Tavaliselt jagatakse murded kohamurreteks (dialektid kitsamas mõttes) ja sotsiaalmurreteks (sotsiolektid). Nende kõrval aga on ka muid suuri kooslusi, keda iseloomustab oma allkeel.

Tabel 4:1. Keelekasutajate tunnused, mis seostuvad murdega

Kasutajate tunnused Murded

elukoht kohamurded, piirkondlikud keeled, diasporaamurded

sotsiaalne rühm sotsiolektid, võrgustikukeeled, slängid

etniline rühm etnolektid

suhtlusvõime viipekeeled

suhtleja liik inimese ja/või arvuti kasutatav keel

Keel ja elukoht ehk kohamurded

Esimene ja kõige tuntum kasutajakeskne allkeelte rühm on ko-hamurded. Need on keelevariandid, mida on kasutatud ja/või kasutatakse Eesti erinevates kohtades.

Traditsioonilised kohamurded

Sellesse rühma kuuluvad kõigepealt traditsioonilised Eestis kõ-neldud kohamurded: saarte murre, Võru murre ja teised.

Eesti kohamurded kujunesid pika aja jooksul. Suured mur-deerinevused põhja- ja lõunaeesti hõimukeelte vahel olid ole-mas juba enam kui tuhat aastat tagasi. Murrete liigendumine üha pisemateks murrakuteks kujunes ennekõike eesti talupoe-gade sunnismaisuse ajal (14.-18. sajandil), kui nende liikumis-võimalused olid piiratud.

45

Murdeid ja murrakuid kasutati igapäevaelus väga aktiivselt 19. sajandi lõpuni. Umbes sajandivahetusel algas suur murrang. Eestlasi asus üha enam linnadesse, kus nad suhtlesid eri paika-dest pärit inimestega. Uues olukorras tuhmusid vaikselt murde-jooned, millest jäid alles ennekõike vanast murdest pärit eripä-rased hääldusjooned ehk murdeaktsendid. Ühtse talupojamaa-ilma asemele tulid linnades üksteisest palju kaugemal olevad sotsiaalsed rühmad, kes omavahel suhtlesid vähe.

Tulemusena kujunes eriti haritumate inimeste seas umbes 1930. aastateks linnades välja oma igapäevane kõnekeel, mis erines murretest ja oli nt morfoloogias üsna sarnane kirjakeele-ga. Seda võime nimetada ühiskõnekeeleks. 1930. aastatel algas ka aktiivne murretevastane võitlus. Kõik pidid õppima selgeks kirjakeele oma kodumurde asemele. Tulemuseks oli see, et um-bes 1960.-70. aastateks oli suurem osa traditsioonilisi murdeid kasutusest kadunud.

Tänapäev: pärandkeeled ja piirkondlikud keeled

Tavaliselt jäävad traditsioonilistest kohamurretest tasandumise käigus alles mõned jooned, mis on laiemalt levinud või ühised mitmele murdele. Selle tulemusel võivad kujuneda uued mur-depiirid. See on ilmselt toimunud ka eesti keeles. Kust lähevad praegu eesti murrete piirid ja millised on nende keelelised eri-jooned, selle kohta meil teadmised puuduvad.

Teisalt aga on viimase paarikümne aasta jooksul kohamur-ded muutunud eri suundades. Osa neist on jätkanud hääbumist, aga Võru ja Mulgi murre, Setu murrakurühm, Kihnu murrak on muutunud hoopis teises suunas. Nende kasutus argielus on pü-sinud ja isegi kasvanud. Neisse on loodud kirjalik register ning osalt hakanud kujunema ka kirjakeel. Neid õpetatakse teatud määral koolis. Nii ilmub Võru kirjakeeles ajaleht, ilukirjandust,

46

poplaule ja isegi teadustekste. Tulemuseks on murded kui pä-randkeeled ja Võru murde alusel kujunenud piirkondlik ehk regionaalkeel, millel on oma kirjakeel ja omad registrid.

Diasporaamurded

Eri keelte kõnelejaid on alati asunud püsivalt ka väljaspool nen-de põhilist asuala. Tavaliselt elavad sellised kogukonnad teiste keelte sees ning kohalike keelte mõjul kujunevad neis välja omad murded. Selliseid murdeid nimetame diasporaamurre-teks. Kuna üldjuhul ei kasutata neid murdeid uuel kodumaal mitte kõigil elualadel, siis on need murded ühtlasi ka registrid.

Ka eestlasi on alates 19. sajandi lõpupoolest elanud pidevalt ka väljaspool Eestit. Alguses asuti ümber Vene impeeriumi teis-tesse osadesse (Peterburi, Siber, Kaukaasia, Krimm jms), seejä-rel Ameerikasse. Teise maailmasõja keerises pageti Rootsi ja Saksamaale, sealt veidi hiljem edasi USAsse, Austraaliasse ja Kanadasse. Aja jooksul kujunesid neis paigus välja omad koha-likud eesti keele variandid, väliseesti murded.

Nende olulisimaks erijooneks on uue kodumaa keele ja kul-tuuri mõjusid peegeldav sõnavara. Nii leidub rootsi-eesti mur-des stüüga ‘suvila’, tunnelbaana ‘metroo’, radhus ‘ridamaja’ või tegusõna kaasas olema ‘osa võtma’. Kaukaasia-eesti keeles esi-neb sikaal ‘šaakal’, apergos ‘aprikoos’, arbus ’arbuus’ või vene-taustaline välja astuma ‘esinema’. Inglise-eesti keeles on aga näiteks sõnad kuuki ‘küpsis’, baibai ‘nägemist’, vahetama ‘(rongis, metroos jm) ümber istuma’, loenguid andma ‘loenguid pidama’.

Selle kõrval on ka erinevaid grammatilisi muutusi uue asu-kohamaa keele mõjul. Kõige tavalisemad on käänete kasutuse muutused. Nt vene keele mõjul võib öelda töötasin kalameheks (vene v rõbaki) või inglise mõjul tantsiti trio muusikale. Võib

47

kasutada sõna üks umbmäärase artiklina ning lihtsustada eesti sihitise keerukaid reegleid: Mina kirjutasin täna üks pikk faks.

Keel ja sotsiaalne rühm ehk sotsiolektid

Kui eestlased asusid 19.-20. sajandi vahetusel üha enam linna-desse, muutus ka nende sotsiaalne seisund. Endistest talupoe-gadest said poesellid, ametnikud, advokaadid, majaomanikud, ajakirjanikud, õppejõud jms.

Senised lähedased suhted sugulaste, naabertalude elanike jms vahel katkesid. Linnainimeste suhtlusringi kuulusid vaid osalt samuti linna asunud kunagised naabrid või sugulased. Neile lisaks tulid linnas tekkinud uued sugulased, sealt leitud sõbrad, samal tänaval elavad naabrid, töökaaslased. Kujunesid erinevad suhtlusvõrgustikud ja kambad. Nende liikmed olid tihti pärit eri murdealadelt ja nii sai nende igapäevaelu ühiseks keeleks midagi, mis polnud vana kohamurrak.

Selle kõrval hakkasid suhteid määrama laiemad sotsiaalsed tunnused. Lihtsalt öeldes: rikkad suhtlesid ennekõike rikastega, vaesed vaestega. Valgekraed ehk nö puhtama töö tegijad suhtle-sid ennekõike omavahel, sinikraed ehk töölised omavahel. See andis võimaluse laiemate, klasside kaudu määratletud sotsiolektide tekkeks.

Nii võib arvata, et eesti linnades hakkasid 20. sajandi esi-mesel poolel vaikselt kujunema eesti sotsiolektid. Samas aga ei ole usutav, et need jõudnuks korralikult välja kujuneda. Tavali-selt eeldatakse, et uue keelevariandi väljakujunemine arvutieel-ses ühiskonnas võttis vähemalt kolm põlvkonda. Eesti võimalike sotsiolektide kujunemisaeg oli palju lühem, vaevalt 40 aastat. Nõukogude võim hävitas senise klassisüsteemi ja koos sellega ka võimalikud sotsiolektide alged. Samuti ei lubanud ta välja

48

kujuneda uuel klassisüsteemil. Alles tänapäeval võime oletada, et uued sotsiaalmurded hakkavad vaikselt kujunema.

Sotsiolektide olulisimad erinevused on eeskätt häälduses. Tavaliselt kasutavad haritumad inimesed hääldust, mis on sar-nane normikeele kirjutustavale (hobune ja auto põrkasid kok-ku), vähemharitud aga eelistavad kaldelist hääldust, mis mõni-kord pärineb murretest, kuid mille murdetausta enam keegi ei mäleta (obune ja autu põrkasid kokku). Nii võime kõnelda ka sotsiolektidest kui eraldi aktsentidest.

Keel ja etniline rühm ehk etnolektid

Paljudes ühiskondades kõnelevad erinevad etnilised rühmad eri keeli. Ka eesti ühiskonnas on eesti keele kõrval käibel kõige enam vene keel, lisaks palju muid keeli. Ajalooliselt aga oli keskajal oluline ladina keel ning pikki sajandeid saksa keele eri variandid (alamsaksa, ülemsaksa, baltisaksa).

Selle kõrval on olemas ka vastupidine nähtus, kus erinevad etnilised rühmad kõnelevad sama keele erinevaid etnilisi va-riante. Selliseid variante nimetatakse etnolektideks.

Oluline võõrkeelt kõneleva inimese tunnus on aktsent, mis viitab tema emakeelele. Tihti püüavad inimesed sellest lahti saada, kuna keelt emakeelena kõnelejad suhtuvad sellesse nega-tiivselt. Teisalt on aktsent ka loomulik viis oma rahvusliku iden-titeedi näitamiseks. Sel juhul on tegemist kindlate häälduse eri-joontega, mida pärandatakse edasi põlvest põlve.

Eesti ühiskonnas võime kõnelda ennekõike eestivenelaste eesti keelest. Praegu on raske öelda, milliseks see kujuneb, mil-lised saavad olema selle püsivad aktsendid, leksikaalsed ja grammatilised erijooned ja kuidas see mõjutab eesti keelt, kui integratsioon süveneb ning enam venelasi hakkab suhtlema ka eesti keeles.

49

Aga võib oletada, et nii, nagu väliseestlastel kujunesid välja keelevariandid, milles oli kohaliku keele sõnu, grammatilisi jooni, hääldust, nii on see ka venelaste eesti keelega. Selles võib leida igapäevaelu sõnu nagu каубамая, кофик, инфотелефон ning institutsionaalses suhtluses vajalikke erisõnu nagu лаэн, идентитет või теллер. Nagu väliseesti laenud muutuvad eestipärasteks, nii ka eestivene laenud võivad muutuda venepä-rasteks (у тебя рахад есть? vrd vene деньги). Ka kasutatakse eesti fraase või lausevorme vene omade asemel (misasja pro в чем дело?).

Viipekeel ja viibeldud keel

Allkeelte käsitlemisel lähtutakse üldjuhul sellest, et kõik inime-sed on bioloogiliselt võimelised tavalist keelt kõnelema ja kirju-tama. Seetõttu ei käsitleta allkeelte seas tavaliselt selliseid keeli, mis ei väljendu nö tavalises rääkimises ja kirjutamises. Kuid sellised inimesed on olemas.

Üks rühm on kurdid ja vaegkuuljad. Need on inimesed, kes kasutavad vahetus suhtluses viipekeelt, kuid kirjalikus suhtluses tavalist eesti keelt. Teine rühm on nägemispuudega inimesed. Nemad kasutavad vahetus suhtluses tavalist suulist keelt, kuid kirjalikus vormis eraldi kirjaviisi. Siiski on need kaks rühma selles mõttes erinevad, et pimedate ja vaegnägijate puhul ei ole tegu kultuuriprobleemidega. Tavalise igapäevakeele kaudu on need inimesed seotud ühemõtteliselt kindla kultuuri ja rahvuse-ga. Kurtide puhul aga on tegu enam kultuuriprobleemidega.

Varem on viipekeele kasutajaid ja kasutamist vaadeldud eeskätt meditsiinilise probleemina, puudena. Tänapäeval leitak-se siiski, et kurtide kogukond moodustab kultuuriliselt ja keele-liselt eraldi rühma, mis on määratletud oma kultuuri, arusaa-made jms, eelkõige aga viipekeele kui eripärase keele kaudu.

50

Eesti viipekeel on omaette keel oma sõnavara ja grammati-kaga. Sealjuures on sellel viipekeelel olemas ka teatud piirkond-likke ja sotsiaalseid variante. Viipekeele kõrval on aga kasutusel ka viibeldud eesti keel. Kahe keele peamine erinevus seisneb selles, kas viibete järg suhtlemisel lähtub nn peremeeskeele sõ-najärjest või mitte. Kui sõnajärg viiplemisel on samasugune na-gu eesti keeles, siis on meil tegemist viibeldud eesti keelega, mis on eesti keele eraldi allkeel ja teeb sõnalise kõne nö nähtavaks. Kui aga sõnajärg ei lähtu eesti keele sõnajärjest, kõneleme eesti viipekeelest, mis on iseseisev keel.

Viipekeeles on olemas ning erinevaid mõisteid väljendavad viiped ning sõrm(end)tähestik, mille abil saab moodustada täh-ti ja nendest sõnu (nt nimesid).

Joonis 4:1. Eesti sõrmendtähestik (Ivo Kaunissaar)

51

Keel ja arvutid ehk ...

Keelest kõneldes on aastasadu lähtutud sellest, et omavahel suhtlevad inimesed (jätame siin kõrvale katsed õpetada ahvidele inimkeelt või uurida delfiinide suhtlust). Nüüd on aga olukord kardinaalselt muutunud. Lisaks inimestele suhtlevad ka arvutid. Nad on küll inimeste poolt programmeeritud masinad, aga sa-mas on nende programmid teatud määral õppimisvõimelised, muutes ennast ise vastavalt inimestelt või teistelt arvutitelt saa-dud infole.

Arvutid oskavad suhelda nii kirjalikult kui suuliselt. Keele-tehnoloogia tegeleb eriti hoogsalt sellega, et luua inimesega suu-liselt suhtlevad kodumasinad. Juba praegu saab mõnes keeles anda häälega käsklusi oma nutitelefonile.

Masinate suuline keel on aga mõneski osas erinev inimeste keelest. Nad hääldavad eesti keelt veidi teisiti kui eestlased. Nad moodustavad lauseid osalt teisiti kui inimesed samas olukorras teeksid. On usutav, et programmide loojad viivad arvutite keelt üha lähemale inimkeelele, aga mingid erinevused ikkagi jäävad. Seega ei ole kaugel see aeg, kui me peame kõnelema eraldi mur-dest, milles suhtlevad omavahel inimene ja külmkapp või pe-sumasin.

Murrete tüpoloogia

Murded saame koondada kahte tüpoloogiasse: kohamurded ja muud murded.

Kohamurrete puhul on kõige laiem jaotus kodueesti ja vä-liseesti murrete vahel. Väliseesti murded jagunevad asukoha-maade järgi (rootsi-eesti, ameerika-eesti jm). Kodueesti murre-te sees saame välja tuua põhisüsteemi, mis liigub suuremast territooriumist ja kasutajate hulgast väiksema poole: peamur-

52

ded – murderühmad – murded – murrakurühmad – murrakud. Seda liigitust võime kasutada nii traditsiooniliste kui ka täna-päeva murrete korral.

Muid tunnuseid arvestavas liigenduses eristub kõigepealt inimese ja inimese omavaheline suhtlus inimese ja arvuti suht-lusest. Jätame arvutiga suhtlemise praegu kõrvale. Inimesteva-helises suhtluses eristuvad kõige tugevamalt tavaline ja viipe-keel. Kui vaatame tavalist keelt, siis saame kõigepealt eristada eestlaste ja mitte-eestlaste eesti keelt. Eestlaste seas aga saame tuua välja liigenduse suurematest kooslustest väiksemate suu-nas: sotsiaalsed kihid (alamklass, keskklass jm), suhtlusvõrgus-tikud ja ehk ka kambad.


1. Otsi tuttavaid väliseestlasi ja leia nende keelest uue kodumaa keele jooni.

2. Kuula mõne venekeelse inimese eesti keelt, kes oskab seda hästi. Milliseid eesti keele jooni tema keeles on?

3. Sõrmendtähestikku kasutatakse mh nimede viiplemiseks. Õpi ära enda nimi sõrmendtähestikus. Proovi seda viibelda kaaslas-tele.

4. Kuula internetist arvuti räägitud eesti keelt. Kirjelda, milles seisneb arvuti aktsent.

53

5. Suuline keel

Millised on suulise pearegistri kesksed keelelised erijooned, mis on omased kogu suulisele keelele ja eristavad teda kirjalikust pearegistrist?

Vaatame alguses kahte kirjanik Mihkel Muti tekstikatket. Esimene neist on katkend kirjalikust tekstist, mille Mutt avaldas kirjandusajakirjas Looming. Teine on sama teksti samateemali-ne katke sellisel kujul, nagu ta seda rääkis kohtumisel noorte kirjanikega Tartus. Kirjalik tekst oli sel ajal juba kirjutatud, aga mitte veel avaldatud. Milliseid erijooni me suulisest tekstist leiame?2

(5:1)

2 Suulise kõne transkribeerimise põhimõtted on peatüki lõpus. Näh-tused, millest antud näite puhul juttu tehakse, on paksus kirjas.

Kirjalik tekst Suuline tekst

Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele leidub elus ka nukuteatrit.

Kujutlegem stseeni täna-val, kus kohtuvad lapse-vankrit lükkav naine ja tema põgus meestuttav. Aetakse juttu, mees pa-neb suitsu ja mõtleb daami lõbustada. Nii ta küsib imikult, kas too ka

a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus. nukuteater .. mis on nukuteatri põhitunnus on see, .... et näitleja .. ei räägi ise, vaid ta kasutab mingisugust meediumi, no=antud juhul tndab nukku, või=ükskõik=noh=mingit mingisu-gust marionetti, ta räägib tema kau-du. sama asi esineb muide ka näitks kõhurääkijatel, sest kõhurääkijad on on ka sarnased nukuteatrile, sest kõ-hurääkija ju noh projitseerib oma

54

Suulised sõnad

Suurem osa sõnu on mõlemas variandis samasugused, aga on ka erinevusi. Kõigepealt näeme, et kõnes on mitmed sõnad lü-henenud (mõtlesin > mõtsin, tähendab > tndab jne). See joon on levinud kogu suulises keeles.

Kõige tavalisem lühenemise variant eesti keeles on pikkade täishäälikute lühenemine (siis > sis, kuule > kule, niimoodi > nimodi). Teine tavaline lühenemise koht on sõna teine silp, mis

paberossi tahab.

Oletame, et laps ei hakka lalisema, sest võõrastab tundmatut. Siis vastab ema mokki torutades lapse peenel häälel: „Meie veel ei suitseta. Meie oleme alles pisike-sed.“ Selge nukuteater! Siin pole ümberkehastu-mist, ei kommenteerita, vaid kasutatakse mee-diumi, mis ongi nuku-teatri tunnus. Lapse asemel võib samas situat-sioonis olla mõni kodu-loom, kõht (kõhurääkija-tel) vms.

hääle kas siis noh kellelegi nagu ho-buse tagumikku=või või=noh ükskõik kuhu tähendab mis asi hakkab rää-kima. ja vat ongi ütleme kui näiteks .. kohtuvad lapsevankrit lükkav ema, väike laps on seal sees, ja ütleme te-ma meestuttav. .. mingi juhuslik meestuttav. .. akkavad juttu ajama. jaaa siis=noh see meestuttav tahab nagu .... lõbustada daami või nalja teha, paneb suitsu ette=ja, ja pakub sellele imikule ka ütleme suitsu. .... noh a=imik oletame et ta lihsalt rää-kida ei oska ja hakkab lalisema mida-gi noh laliseb lihtsalt, ja sis ema ütleb peene häälega talle et noh=et ema räägib imiku eest peenikese imiku häälega et me oleme veel väikesed me veel ei suitseta. no=se ongi puhas nukuteater tähendab. .. ema antud juhul kasutas seda last nagu nukku ja rääkis tema kaudu. .. vat see on elus ka nukuteater esineb.

55

on eesti keeles üldiselt nõrgarõhuline või rõhutu (ai-nULt > aint, üt-LEs > üts). Aga sõnas või kaduda ka diftongi osa (kui-das > kudas) või lõpukaashäälik (kudas > kuda). Tulemuseks on näiteks lühenenud määrsõnad aint, ilusti, kuda, nimodi; asesõnad niuke, siuke; verbivormid läb, mõts, ütsin; lühenenud numbrid kaeksa, kakskend.

Kuigi statistika ütleb, et sõnu lühendatakse enam argisuht-luses, ei ole see siiski argikeele erijoon. Samad inimesed kasuta-vad mõlemas allkeeles nii pikki kui lühikesi variante. Näide (5:2) illustreerib lühemate vormide kasutamist infotelefoni kõ-nes. Selles tekstis on 104 tekstisõna kohta 13 lühivormi.

(5:2)

O: ekspes=hotlain, Triinu=kuuleb [tere] H: [tere] õhtust. .. ks

te=oskate öelda .. olen Tallinna inimene Tartus ja otsin Ateena kino.

.... H: oskate mulle öölda=või. .... O: mmm .... kas te teate ülikoli .. tändab .. Tartu ülikooli.= H: =ma=olen ise praegu siin selle.. Ühispanga.. kesklinna

kaubahalli juures parklas autoga. O: mhmh. .. tändab autoga te sinna.. kesklinna päris ei saa. .. H: selle kinoni ei saa autoga=vä. O: ei. .. H: aga=kus=mas auto jätan, kas siia kus ma präegu

olen=vä. O: jah. .. te võite sinna jätta ja võite jätta ka raekoja taha. ..

mm tändab seda nüd alates kella kuuest. sis on tasuta

56

parkimine. .. präegu veel ei ole, ni=et kakskend minutit tuleb oodata.

Miks just need sõnad on lühenenud? Kõige üldisem vastus on, et sõnad kalduvad lühenema nendes kõne osades, mida inimene räägib kiirema tempoga. Samas ei ole need kohad suvalised. Nii ütleme kiiremini nõrgarõhulisi või rõhuta sõnu, jutu pealiinist kõrval põikavat infot, teise sõnaga kokku hääldatud sõnu jms.

Teine kirjast erinev nähtus on sõnade kokkuhääldamine (a=sis=ma mõtsin=et). Ka kokkuhääldamine ei toimu kõigis sõnades võrdselt. Nii kalduvad eelneva sõna külge kleepuma kindlad sidendid ja adverbid (ja, vä, et, sis, aga) ja verb on. Sa-muti on tavaline kokku hääldada eitavaid vorme (ma=i=tea).

Osa kokkuhääldustest on muutunud püsivateks ja moodus-tavad liitsõnadele sarnaseid liitumeid, mida kirjakeel ei tunne ning moodustada ei luba nagu kesse, misse, onju, eksole, misasi.

Lisaks on sõnade kasutuses ka erinevusi, mida esimesel pil-gul kergesti ei märka. Nende leidmiseks tuleb võrrelda sama sisu kandvaid sõnu kahes tekstis või teha statistikat.

Kui vaatame kirjateksti näites (5:1) tähelepanelikult, siis näeme, et nimi- ja tegusõnad selles peaaegu ei kordu. Kirjanik on hoolega kordusi vältinud ja otsinud sünonüüme. Suuline tekst on aga kordusi täis. Üldse iseloomustavad kirjalikku teksti hoolega valitud sõnad või konstruktsioonid, mille asemel on suulises jutus tavalised, nö esimesed valikud (põgus – juhuslik, paberossi – suitsu, pisikesed – väikesed). Seegi on suulise keele tavaline joon.

Kui loeme nimisõnad ja verbid üle, siis leiame kirjas 30 ni-misõna ja 19 tegusõna, kõnes aga 36 nimisõna ja 33 tegusõna. Teisisõnu: kõne on palju verbirikkam. Selle kõrval aga näeme, et väga suur osa on suulises kõnes muudel sõnaliikidel. Kirjas on selliseid sõnu 32, kõnes aga tervelt 109!

57

Nende seas on muuhulgas mitmeid sõnu, mida eesti keeles on nimetatud tühisõnadeks, parasiitsõnadeks või nugisõnadeks (noh, sis, tndab, ütleme, vat). Suulise keele uurimises nimeta-takse selliseid sõnu partikliteks.

Partiklid jagunevad oma rolli poolest nelja rühma. Dialoo-gipartiklite abil annavad suhtlejad tagasisidet (jah, mhmh, ahah jms). Toimetamispartiklite abil otsivad inimesed sõnu ja viivad läbi erinevaid muudatusi tekstis (noh, nagu, see, või, jms). Pii-ripartiklid paiknevad tavaliselt kõnevooru alguses ja annavad partnerile teada, kuidas algav voor on eelnevaga seotud (et, kule, vata, ota jms). Vabalt liikuvate tekstipartiklite abil antakse edasi tundeid, suhtumisi, lisatakse tekstile udusust jms (siis, nagu, nii, ütleme, kuskil, küll, midagi, oma). Lisaks sõnadele kasutatakse kõnes ka suhtlushäälitsusi ehk üneeme (ee, õõ). Mida partiklid kõnes teevad, seda näeme lause juures.

Suuline morfoloogia ja morfosüntaks

Vaadates näite (5:1) grammatikat näeme, et nii kõnes kui kirjas kasutatakse samu käände- ja pöördelõppe ning tunnuseid. Sa-muti vormistatakse lauseliikmed samade käänete abil. Alus on ikka nimetavas käändes, sihitis on nt osastavas käändes (lapse-vankrit lükkav ema – lapsevankrit lükkav naine), sõna hak-kama juurde käib ma-tegevusnimi (hakkab lalisema – ei hakka lalisema) jne. Kokkuvõttes, morfoloogia ja morfosüntaks on neis tekstides vägagi sarnane.

See üldistus kehtib kogu suulise eesti keele kohta. Suulise eesti keele morfoloogia ja morfosüntaks on väga sarnane kirjali-ku keele morfoloogiale ning üldiselt kooskõlas normikeele reeg-litega. Loomulikult võib seal olla erinevusi kirjakeele normingu-test, aga esiteks on neid väga vähe, teiseks nende seas pole oma-ette süsteemi ja kolmandaks, need ei ole seotud suulisusega. See

58

üldistus ei kehti teiste keelte puhul, nt soome keeles on suuline ja kirjalik morfoloogia mitmes osas erinevad.

Kallete taustal on enamasti inimeste päritolu. Kõnelejad ka-sutavad mõnigi kord oma (kunagisest) kodumurdest pärit mor-foloogilisi jooni. Näiteks võib lõunaeestlane kergesti öelda pini ja kuudiss ja lääneestlane peni ja kuutis. Teine mõjur on inimes-te haridus ja sotsiaalne kiht, kuhu ta kuulub. Haritumad inime-sed kasutavad vähem kirjakeele normingutest kõrvale kalduvaid morfoloogiavorme. Ja lisaks on mõju ka argisusel-avalikkusel, sest argisuhtluses kasutatakse normingutest kalduvaid vorme enam.

Suulised laused

Tõeliselt suur erinevus kahe pearegistri tuleb välja lausete ehi-tamises. Nii leiame näite (5:1) kirjalikus tekstis tavalised kirja-keele laused. Suulises tekstis leidub aga kuusteist üksust, mille ehitus erineb selgelt kirjalausete ehitusest. Mõned erinevused on selged ja kergesti märgatavad.

Kõigepealt, need üksused ei ole korralikud laused, vaid üks-nes kirjalausete sarnased. Kõneleja piiritleb neid lõpetava into-natsiooni abil, mida üleskirjutuses osutavad punktid. Lausete sees võib olla ka väiksemaid intonatsioonipiire, mida märgivad komad. On näha, et hääldusega märgitud piirid ole alati samas kohas, kus kirja (osa)lause piirid.

Näiteks sidend et hääldatakse tema ees oleva sõna külge, mitte ei panda kõrvallause algusesse (nö koma järele) nagu kir-jas (a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus). Ka sõnajärg erineb mõnikord kirjalauses oodatavast sõna-järjest (a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegeli-kult elus).

59

Mõnikord autor takerdub ja kasutab jätku otsimiseks pause, kordusi (kõhurääkijad on on ka sarnased nukuteatrile), hääli-kute venitusi ja partikleid (jaaa siis=noh see meestuttav).

Selline järjeotsimine on kõigi keelte suulises suhtluses pidev ja korduv tegevus. Ka otsimise võttestik on sama. Jätku otsimi-seks võib kõneleja kasutada lihtsalt pausi, aga tavaliselt teeb ta seda erinevate keeleliste vahendite abil: toimetamispartiklid (noh, nagu, tähendab), üneemid (ee, õõ), häälikute venitused (minaaa; jjjjah), sõnade kordused (et et, koe- koeraga).

Mõnikord kasutavad kõnelejad sõnaotsimisel kohatäitjaid, millest tavalisim on asesõna see. Kohatäitja on sõna, mis pan-nakse lausesse sellesse kohta ja selles vormis, milles on otsitav sõna. Hiljem vahetatakse ta otsitud sõna vastu välja. Muuseas, kohatäitja osutab tihti, et kõneleja teab, aga tal ei tule hetkel meelde. Nii sobib see hästi kasutamiseks vastamisel koolitunnis, nagu tekstikatkes, kus koolipoiss A kõneleb ajalootunnis Pariisi kommuunist (5:3).

(5:3)

A: /-/ ned .. legimistid tahtsid Pur- Purboonide dünastiat=ja .. punapartistid tahtsid=et .. et .... tuleks=see .. Naapoljoni järglased, et tuleks valitsema. .... alguses .... oligi=nimodi .. vabariik=aga aga vabariigi .. keiser=oli .... mitte vabariigi president oli see, .. ükss .... kindral, kes ise pooldas seda .. monarhiat. .... ja siis seda aega kutsuti=et .. et vabariik il ma vabariiklasteta. /-/

Järjeotsimise kõrval on Muti lausetes muudatusi ja parandusi, mis kõneleja teeb peale esialgse teksti väljaütlemist. Ta asendab ühe sõna teisega (või=ükskõik=noh=mingit mingisugust marionetti), lisab sõnu tagantjärele juurde (ja ütleme tema

60

meestuttav. .. mingi juhuslik meestuttav), jätab lause pooleli ja alustab uut (nukuteater .. mis on nukuteatri põhitunnus).

Selline tagantjärele lause ümbertegemine on suulises keeles süsteemne ja tavaline nähtus ning just see toob kaasa kõne ja kirjalause kõige suurema erinevuse. Keskne ümbertegemise võ-te on eri keeltes sõna asendamine tagantjärele. Keskne paran-duse algataja on sõna poolelijätmine. Pooleli võib jätta prob-leemse sõna, aga ka mõne sellele järgneva sõna. Algatajateks on ka erinevad partiklid, millest eesti keeles on olulisimad või, ei ja tähendab. Põhiliselt asendatakse sisulist viltu läinud või valesti hääldatud sõnu. Grammatilisi parandusi tehakse haruharva.

(5:4)

H: siis on Vallikraavi peatus vaata kus läb sinna Energia peale eks[ole=ju]

V: [jah] H: ja vat sis jär- ülejärgmises tuledki vat selles tuledki

maha ja=t mitte Vallikraavi peatuses vaid Tulika peatuses /-/

Näites (5:4) alustab kõneleja ilmselt sõna järgmises. Aga see on vale info ning ta katkestab selle ja asendab sõnaga ülejärgmises.

Mutt kasutab ka lausekonstruktsioone, mida kirjas ei kasu-tata või mis on seal lausa keelatud.

Lausete alguses on fraasid, mis esitavad nimetavas käändes märksõna või teema, millest järgnevas lauses juttu tuleb (noh a=imik oletame et ta lihsalt rääkida ei oska). Selliseid konst-ruktsioone nimetame eelteemaks.

Kaks lauset sulatatakse kokku üheks tervikuks, milles sama öeldis esineb kaks korda, kusjuures nende vahel on mõlemale ühine lauseliige: mis on nukuteatri põhitunnus on see, .... et näitleja .. ei räägi ise. Eelnevas lauses leiame kaks öeldist on,

61

mille vahel on nukuteatri põhitunnus, mis on mõlema öeldise suhtes alus. Aga lauses võib olla ka kaks öeldist, mis omavahel kokku ei sobi (vat see on elus ka nukuteater esineb). Kahever-bilisi üksusi nimetatakse tihvtlauseteks.

Ka sellised laused on suulises keeles tavalised. Lisaks on ka variante, mida Muti tekstis ei esinenud.

Suulises suhtluses on kõnelejal võimalus lisada lause lõppu sõnu kogu aeg juurde. Mõnikord tuuakse lisatud sõnad sisse nö õigest kohast hiljem. Näites (5:5) lisab kõneleja tagantjärele sõ-na siduda, mille nö normaalne koht oleks sõna määrida kõrval. Sellist sõna või fraasi nimetame laienduseks.

(5:5)

V: /-/ nüd ma lähen .... e viin need särgid tagasi, sis vaatan kas ma saan mõnda retsepti, .... mis=millega salvi määri da seda jalga=ja siduda.

Teine võimalus on põigata vahepeal kõrvale ja tuua sisse lau-seid, mis pole antud lause grammatilised osad. Neid osi nime-tame kiilungiteks. Nii on näites (5:6) kolm kiilungit.

(5:6)

K: siis mul tuli täna noh s ma mõtsin=et sööks midagi kui teatrist ära lähen=ja .. siis mul tuli meelde et ma pole ... isegi .. muud a pühapäeval jah sõin mida-gi=aga .. aga et ma pole sel nädalal täna on neljapäev et ma pole sel nädalal absoluutselt mitte ühtegi=m soo-last asja söönd.

Kui teeksime sellest kirjaliku ilma kiiludeta lause, siis oleks tu-lemuseks: ja siis mul tuli täna meelde et ma pole sel nädalal absoluutselt mitte ühtegi soolast asja söönd. Kui kirjutame lau-

62

se üles ilma kiiludeta, siis näeme, kuidas see liigub iga kiilu järel veidi edasi, otsekui pursetena ja samas kordab kõneleja iga kord midagi kiilungi eest. Selline kordamine on kiilungite puhul tava-line teksti sidumise võte kuulaja abistamiseks .

Mõnikord öeldakse midagi asesõnaga ja seejärel samas lau-ses teist korda konkreetsema sõnaga. Sellist nähtust nimetatak-se täpsustusjätkuks. Näites (5:7) viidatakse kaks korda samale inimesele (tal – isal).

(5:7)

Õ: /-/ no raha tal eriti palju sel isal ei olnud.

Tähelepanelikult vaadates leiame näitest (5:1) ka muid erinevu-si. Kirjalikus lõigus on lausekonstruktsioone, mida oleme har-junud seostama ametlikuma stiiliga, nagu lauselühendid ja mi-ne-vorm (Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele lei-dub elus ka nukuteatrit - on olemas ka nukuteater tegelikult elus) või umbisikuline tegumood (aetakse juttu - akkavad jut-tu ajama.).

Ka üldiselt on need jooned suulises keeles harvad. Nii on eesti suulises keeles tegusõna käändelisi vorme (tegevusnime-sid, infinitiive, kesksõnu) üle kahe korra vähem kui kirjas. Käändelised vormid esinevad aga palju just lauselühenditena (põgenev loom jooksis..., seda nähes hakkasin..., lamades lu-gemine rikub...).

Lisaks on leitud, et kõnes kasutatakse vähem põimlauseid ja rohkem rindlauseid kui kirjas. Ühtlasi seotakse osalaused kirjas kokku täpsete sidenditega, kõnes aga kasutatakse enam ja mit-meid kordi väheseid üldisi sidendeid (ja, aga, et).

Ja lõpuks, Muti suuline jutt annab edasi praktiliselt sama sisu, aga sisaldab umbes kaks korda enam sõnu kui kirjalik tekst.

63

Kirja ja kõne erinevuste põhjused

Nägime, et suulist keelt iseloomustab hulk eripäraseid jooni: lühenenud sõnad, partiklid, kokkuhääldamine, liitumid, enese-parandused, eelteemad, tihvtlaused, laiendused, täpsustusjät-kud, sõnade suur kordamine, palju adverbe, asesõnu, partikleid, vähe umbisikulist tegumoodi, põimlauseid ja lauselühendeid, üldised sidendid.

Need ei ole argikeele ja avaliku keele erinevused. Samasu-gused jooned esinevad nii avalikus kui argises suhtluses. Ja kindlasti ei ole tegu inimeste oskamatusega kõnelda. Nii mõel-des peaksime kuulutama kõik inimesed kõneoskamatuteks. Nii võime öelda, et need erinevused peegeldavad ennekõike suulise ja kirjaliku pearegistri olemuslikke erinevusi. Millest need eri-nevused tulevad? Miks me kirja moodi ei kõnele?

Kõige olulisem erinevuse põhjustaja on suulisus. Mida see tähendab? Kujutame ette olukorda, kus sõber saadab sõnumi ja kutsub külla. Mina mõtlen, vaatan oma kalendrisse ja toksin vastuseks ilusa kirjakeelse lause: Ma tulen homme kell kuus.

Nüüd kujutleme stseeni tänaval. Sõber tuleb vastu ja muu jutu sees ütleb: kule tule mulle külla. Mina aga vastan: ma tulen üleho- ee homme kell kell kuus. Miks ma nüüd „ilusasti“ ei kõ-nele? Siin tulevad mängu suulise keele kaks põhimõttelist oma-dust: kustutamatus ja lineaarsus.

Kiri on kustutatav ning kirjalause jõuab lugejani kui valmis tervik. Me võime oma sõnumit mitu korda ringi teha, aga kui pole spetsiifilist vajadust, siis saadame lugejale ainult lõpliku teksti.

Kõne on lineaarne ehk seda tehakse sõnahaaval ning see jõuab ka kuulajani sõna-sõna järel. Sealjuures ei ole suuline jutt kustutatav. Iga väljaöeldud sõnavorm jõuab ka kuulajani. Kõne-

64

leja saab ainult tagantjärele ebasobiva variandi välja vahetada. Lause tegemise protsess võib jääda vaid kõneleja peas toimu-vaks, aga tihti peegeldub see teksti pinnal ja jõuab sellega ka kuulajani. Teisisõnu, suuline lause sisaldab korraga nii planeeri-tud tulemust kui selle tegemise protsessi. Nii jõuavad kuulajani erinevad sõnaotsimised, tagantjärele parandused, sabasse lisa-mised. Teatud mõttes võime öelda, et kuulajani jõuab mustand ja lugejani puhtand.

Aga miks me siis ei järgi kõnes kuldset reeglit: enne mõtle ja siis ütle? Miks me ei tee lauset enne esitamist peas valmis?

Üks põhjus on kõnelemise tempos. Inimese kõnetempo on üsna individuaalne, aga kõigub üldiselt 120-180 sõna vahel mi-nutis, mis teeb 2-3 sõna sekundis. Telediktorid näiteks loevad uudiseid 120-140 sõna minutis. Kirjutamise tempo on umbes kümme korda aeglasem. Seega on meil kirjutades kümme korda enam aega mõelda sellele, mida ja kuidas ütelda. Siit on ka sel-ge, et kirjutades saame teha keerukamaid lauseid ja lihvida neid enam.

Kui me hoiaks kirjutamisega sama tempot, ütleks me minu-tis 12-18 sõna ja iga sõna vahel oleks 3-4 sekundit pausi. Sellise teksti mõistmiseks tuleb meil oma ajuaparaat tugevalt ringi programmeerida.

Aga mul on võimalus lükata oma vastus edasi! Oletame, et ma luban anda vastuse järgmisel päeval kokku saades. Siis olen ma selle enne läbi mõelnud ja isegi ilusa lause sõnastanud. Aga see ei pruugi läbi minna. Miks? Ma võin alustada ilusasti Ma tulen homme ke- aga siis märkan, et sõber raputab pead, andes märku, et homme ei sobi. Selle peale võtan kasutusele varem valmis mõeldud tagavaravariandi: ülehomme kell kuus. Tule-museks on taas eneseparandusega lause Ma tulen homme ke- ülehomme kell kuus.

Kõneleja peab tagasisidega arvestama, muidu läheb suhtlus viltu. See aga tähendab, et me teeme vajadusel ka oma varem

65

valmis mõeldud lauset poole pealt ringi. Teisisõnu, mõlemal juhul jõuame ikka vajaduseni oma teksti spontaanselt, jooksvalt ümber teha. Seega on teine suulise lause erisuse põhjus selles, et suuline lause sünnib alati pidevas vahetus dialoogis kuulajaga. Kirjutaja ja lugeja on aga eraldatud. Kirjutaja ei saa teksti taga-järgi jooksvalt jälgida ega lugeja jooksvat tagasisidet saata.

Kolmas oluline mõjur on suulise suhtluse sünkroonsus. Lugeja on tempo valimises kirjutajast sõltumatu ja võib lugeda teksti ka mitu korda, kui kohe aru ei saa. Kuulaja peab tegema oma tööd kõnelejaga samas tempos. Samuti ei saa ta partneri juttu nö tagasi kerida ja mitu korda kuulata. See nõuab, et kuu-laja saaks meie jutust ühe korraga ja sama kiiresti aru, kui jutt temani jõuab.

Seega peab suuline tekst olema grammatiliselt piisavalt lihtne, et kuulaja suudaks seda kiires tempos vastu võtta. Suuli-sus toob kaasa vajaduse kõnelda lühikeste lausetega, lihtsate sõnadega, paljude kordustega jne. Muidu saame taas häiritud suhtluse. Me oleme seda mitmeid kordi üle elanud, kui keegi kannab ette kirjalikku teksti ja me ei saa sellest lihtsalt aru. Põhjuseks on just see, et teksti koostaja ei ole arvestanud suuli-se suhtluse piirangutega.

Kokkuvõttes näeme, et inimesed kasutavad suulises keeles sellist grammatikat, mida järgides nad suudavad väheste häire-tega suhelda. Ja kui häired tekivad, siis on nende kasutuses pa-randusmehhanism, mis lubab sõnade ütlemist edasi lükata ning viltu läinud sõnu tagantjärele muuta. Sellest tuleb aga oluline järeldus. Erinevad nn tühisõnad, parandused ja muud suulist keelt kirjanikust eristavad jooned ei ole mitte parasiidid, vaid põhimõtteliselt vajalikud keelevahendid. Ilma nendeta me tege-likult suuliselt suhelda ei saaks. Suulise keele konstruktsioonide lihtsus võrreldes kirjaga on vajalik selleks, et kuulaja neist üldse aru saaks.

66

Uurimised on näidanud, et eri keelte suulised registrid on toodud joonte osas hämmastavalt sarnased. Pole tähtis, kas see on inglise, eesti või jaapani keel. Eelnevatest nägime ka, miks see nii on. Suulise keele erijooned tulevad kõne produtseerimise tingimustest, mis ei ole muudetavad. Suulisus on tugev kohus-tav mõjur. Kirjalik vorm kohustab palju vähem. Kirjalikkus on pigem tugev võimaldav mõjur.

Suulise kõne transkriptsioon

• Sõnad on kirjutatud häälduspäraselt. • Mitmekordsed tähed (jaaa) märgivad venitatud sõnu. • Suurtähte lausete alguses ei kasutata. • Punkt märgib lausete intonatsioonilisi piire. • Koma märgib väiksemat intonatsioonilangust, mis on tüüpi-

line osalausete vahel. • Küsimärk märgib tõusva intonatsiooniga hääldatud lauset

(mitte küsimust!). • Kirjavahemärgi puudumine lause lõpus märgib seda, et seal

pole selget intonatsioonilist piiri. • Kaks .. ja neli punkti .... märgivad vastavalt lühikest ja pi-

kemat pausi. • Poolitusmärk - sõna lõpus märgib katkestatud sõna. • Võrdusmärk = osutab kokkuhääldatud sõnu. • Nurksulud [ ] märgivad üksteisele peale räägitud tekstiosi.


1. Võrdle Mihkel Muti suulist ja kirjalikku teksti. Milliseid eri-nevusi leiad lisaks õpikus toodutele?

2. Keeleteadlane J. V. Veski koostas oma mälestusi nii, et rääkis alguses teksti suuliselt magnetofonile ja tegi selle mahakirjutu-

67

sest kirjaliku variandi. Järgnevas on esitatud katked kirjalikust ja suulisest variandist. Too välja tekstide erinevused ja sarnasu-sed. Leia suulisest variandist suulisusega seotud jooned.

Vaidavere külakool oli minu kodust umbes pool kilomeetrit eemal. Selles ma alguses ei käinud. Sealne õpetaja Schulbach oli väikeste teadmistega. Nelja matemaatikatehet ta tundis, ka lugemist mõistis ta koolilastele õpe-tada. Kool ei olnud suur, vahest 15 last võis seal olla. Aga mu isakodus oli õpetus nagu tihedam ja sellepärast õppisin ma seal isa juhatusel. Kodus õppimine ei olnud regulaarne, kuid üht-teist sai seal ometi selgeks. /.../ Hiljemini, kui Vaidaveres teine õpetaja tööle asus, hakkasin koolis käima. Üks kooliõpetaja oli seal minu isa nimeline - Gustav Veski. /.../ Ma ei tea, kas ta mulle sugulane oli või mitte. Ta oli ka muidu tegev - mängis vahel näitemängus kaasa. Pärast läks ta Tallinna ja töötas seal raudteeametniku-na. (J. V. Veski, Mälestuste raamat, lk 35)

külakool oli=miu .. kodust umbes pool kilomeetrit eemal .. Vaidavere küla-kool. .... ja=seal .. ma alguses ei käinud .. selepärast et .. õpetaja oli väikeste teadmistega .. Schulbach oli sele õpetaja nimi. .. tema nüid nelja mate-maatika tehet ehk tundis=ja tähti mõistis ka õpetada õpilastele aga mu isa=kodus oli .. õpetus nagu .. tihedam ja selle=pärast õppisin ma isa juatusel kodus. .. ei oln mitte regulaarne tunni viis vaid .. ühte=teist sai lugeda isa .. juhendusel. .. ja pärast=sis .. kui teised .. paremad kooliõpeta-jad sinna tulid sis akkasin nende=jures ka koolis käima. .... üks niskene koo-liõpetaja oli .. minu isa nimelinegi kooliõpetaja Kustav Veski. .... ma ei tea kas ta mulle sugulane oli või mitte aga niisugust nime ta kandis. .. oli tegev ka muidu mängis näitemängus vahel kaasa=ja .... ja=pärast läks Tallinna oli raudteeametnik seal.

3. J. V. Veski ei jõudnud oma mälestusi lõpuni kirjalikuks teks-tiks ümber teha. Peale tema surma redigeerisid teksti edasi te-ma kaastöölised. Leia Veski Mälestuste raamatust (1974) ko-had, mis on kaastööliste redigeeritud. Võrdle neid Veski enda

68

redigeeritud tekstiga. Millised on sarnasused ja milles erinevu-sed?

4. Salvesta mõni suuline monoloog (lugude rääkimine, vastami-ne koolitunnis vm). Kirjuta salvestus täpselt maha järgides too-dud transkriptsiooni põhimõtteid.

5. Leia tekstist suulisusega seotud jooned. Kanna need tabelisse.

lühenenud sõnad

partiklid

kokkuhääldamine

liitumid

sõnaotsimine

sõnaasendamine

muud eneseparandused

eripärased lausetüübid (tihvt-laused jm)

6. Võrdle oma suulist tekstis klassikaaslaste omadega. Millised ühised ja millised erinevad suulisusega seotud jooned seal esi-nevad?

7. Kirjuta suuline tekst ümber kirjalikuks. Millised muudatused tuli teha?

8. Kirjuta suuline tekst ümber kirjalikuks, muutes seda etappide kaupa:

(1) kustuta maha sõnaotsimised;

(2) asenda parandused lõplike lausetega;

(3) asenda suulise keele eripärased konstruktsioonid kirjalikku kirjakeelde sobivatega;

(4) muuda sõnajärg kirjalikule keelele sobivaks;

69

(5) asenda saadud lausekonstruktsioonid sellistega, nagu sa ka-sutaks sama teksti kirjutades.

Säilita igas etapis tehtud tekst ja võrdle erinevates etappides saadud tulemusi.

9. Kuula nädal aega hoolikalt klassikaaslaste, sõprade, õpetajate kõnet. Milliseid sõnaotsimise vahendeid nad kasutavad?

10. Leia analüüsitud tekstidest jooni, mis erinevad kirjakeelest, aga mida selles peatükis välja toodud ei ole.

11. Esita suuliselt kolm lauset. Salvesta need. Korda samu lau-seid, lisades sõnade vahele pause. Varieeri pauside pikkust ja asukohta (iga sõna järel, iga osalause järel, sõnade sees jne).

12. Salvesta mõni raadio otsesaade, milles esinevad saatejuhid ning kasutatakse sissehelistamist. Kirjuta tekst maha ja analüü-si, milliseid suulise keele jooni selles leidub.

70

6. Dialoog ja monoloog

Suuline suhtlus jaguneb dialoogiks ja monoloogiks. Dialoog tä-hendab seda, et kõnelejad räägivad vaheldumisi (ja mõnikord ka korraga) ehk vaheldavad kõnevoore. Kõnevoor on ühe kõne-leja järjestikune häälesolek: kui kõneleja vahetub, siis vahetub ka kõnevoor. Monoloog tähendab seda, et üks kõneleja räägib pikalt ja teised kuulavad. Milles seisneb suulise dialoogi ja mil-les suulise monoloogi eripära?

Dialoog ja naabruspaarid

Dialoogi lähemalt vaadates leiame sealt kahte liiki voore. Esi-mene variant on selline, kus kõrvuti olevad voorud on omavahel suhteliselt vabalt seotud. Näiteks võib üks kõneleja öelda paar lauset eelmise õhtu pea kohta ja teine täiendada sama juttu omalt poolt. Üks kõneleja võib esitada mingi seisukoha ja teine sellele vastu vaielda. Nii ütleb näites (6:1) H oma arvamuse ja V lisab sellele oma teadmise.

(6:1)

H: mhemhe .hhh aga ma ma=i teagi=sis mis nüüt saab selleee .. hooaja lõpetamisega=ja Sahal käiguga et kuna [ma tolle saan,]

V: [aa, see] pidi tulemaa nigu ma aru sain järgmine nädalavahetus.

H: nojaa aga tollega on ka jälle probleeme et mõnii mõni ei saa tulla=ja

71

Teine variant on selline, milles kõnevoorud on omavahel tihe-dalt seotud, nii et ühe kõneleja voor nõuab partnerilt kindlat tüüpi reaktsiooni. Tüüpilised seotud voorud on näiteks tervitus – vastutervitus, küsimus – vastus, soov – soovile reageerimine jms. Kui sõber tervitab, siis peame vastu tervitama. Kui keegi meilt midagi küsib, siis ootab ta vastust. Selliseid voorupaare nimetatakse naabruspaarideks ning selle esimest vooru esi-liikmeks ja teist järelliikmeks. Sellised järjendid toovad dialoogi mõned huvitavad keelelised nähtused.

Eelistatud ja mitte-eelistatud voorud

Naabruspaari järelliikmel võib tihti olla sotsiaalselt eelistatud ja mitte-eelistatud variant. Näiteks küllakutsele vastamisel on nõustumine kindlasti eelistatud ja mittenõustumine mitte. Mei-le on oluline see, et need kaks varianti vormistatakse dialoogis süstemaatiliselt keeleliselt erinevalt.

Eelistatud voor tuleb tavaliselt vahetult esiliikme järel ja on tavaliselt lühike, lihtne ja otsene tekst. Selline on vastus näites (6:2).

(6:2)

V: e kus te=sis edasi lähete kui=te= H: =Eve poole lähme õhtul.

Mitte-eelistatud voor vormistatakse süstemaatiliselt teisiti. Kiire ja sujuva reaktsiooni asemel see tihti hilineb, selle asemel võib olla paus. Selle alguses on tihti erinevad partiklid ja üneemid (ee, õõ, no, nojah, aga, mnjah jms). Seda pehmendatakse, vor-mistatakse keerukamaks ning mõnikord lisatakse lõppu seletus. Seletada püütakse sealjuures tavaliselt nii, et näidatakse, et kõ-neleja ei saa teisiti toimida.

72

(6:3)

A: .hh mõtsin me võiksime sis ma=i=tea kas m sinuga midagi teha=vä. ....

A: saad=ru mul tuleb kuus juba buss linna. S: .... ma=i=tea seda sellepärast et=h .. teised vast hakkavad

maale minema ka aga

Näites (6:3) helistab linna sõitev A oma sõbrannale S ja teeb talle ettepaneku midagi koos teha, kuna tal jääb enne algavat üritust vaba aega. On ilmne, et ettepaneku eelistatud vastus on nõustumine. S ei reageeri pikalt (paus kahe vooru vahel). See viitab võimalikule mitteoodatud vastusele. A saab sellest aru ja tugevdab oma soovi, kasutades põhjendust (saad aru...). S rea-geerib uuesti pika pausiga. Selle järel tuleb vastus, mis on sisult keelduv, aga vormilt kahtlev. Selle eel on paus, millele järgnevad ma=i=tea, häälekas hingamine (h) koos pausiga ning põhjen-dus, mis seletab keeldumist teiste inimeste tegevusega.

Infoküsimus ja kinnitusküsimus

Teine huvitav keeleline nähtus on dialoogis seotud üldküsimus-tega. Üldküsimuse vormistamiseks kasutatakse eesti keeles pal-jusid erinevaid küsisõnu, millest suulises keeles on kesksed kas, ega, või/vä, jah, lisaks jutustava lause kujuline vorm. Osa neist küsivahenditest tunduvad olevat argikeelsed, osa kirjakeelsed. Tegelikult ei ole vahe selles. Keskne on hoopis see, et erinevate küsisõnade abil vormistatakse erinevat tüüpi üldküsimusi. Võrdleme kolme näidet.

73

(6:4)

K: ee lihtsalt tahaks=teada kas Baierimaale läheb ka mõni reis.

A: järgmisel aastal. .. aga [mitte] praegu. K: [aa] Näites (6:4) küsib reisibüroosse helistav klient K infot reiside kohta ja kasutab tavalist kas-vormis küsimust. On selge, et ta vastust ei tea ehk tema jaoks on jaatava ja eitava vastuse tõe-näosus suhteliselt võrdne. Ametnik A annab talle infot ning ta reageerib uut infot märkiva lühikese partikliga aa.

(6:5)

K: öelge Viljandis mingit .. nahaarsti kabineti numbrit I: jah, üks=hetk,

.... I: te mõtlete erakliinikuid jah .... 6. H: vvõib olla erakliinik.

Näites (6:5) esitab helistaja K küsimuse infotelefoni vastajale I. Vastaja reageerib täpsustava küsimusega (te mõtlete...). Siin on näha, et küsija pakub omalt poolt välja arvamuse selle kohta, mida helistaja silmas pidas ja ootab sellele kinnitust.

Infoküsimus ja parandusküsimus

Me oleme harjunud, et küsimuste abil küsitakse infot. Tegelikult on puhtalt infot küsivaid küsimusi suhtluses vähe. Suure osa küsimustega tehakse hoopis muid tegevusi. Küsimuste keskne eriroll on erinevate paranduste algatamine.

74

(6:6)

S: mina külastasingii .. V- Välke. V: jah. S kahe Timmoga. V: kahega=või. S: kahega jah. V: a neid pidi olema oma ma=i=tea, .. kaheksa=või.

Näites (6:6) annab S teada, et ta külastas Välke koos kahe Timmoga. V esitab selle peale või-küsimuse. Ka siin pakub küsi-ja välja oma arusaama, viidates, et tema teadmiste põhjal on partneri jutus midagi viltu. Mis just, seda näitab tema hilisem kommentaar: a neid pidi....

Sellised parandusalgatused tehakse üldküsimustega nagu toodud näites, aga selle kõrval kasutatakse ka eriküsimusi või jutustavat lauset või fraasi, mis näitab, et eelnevas voorus oli mingi probleem.

(6:7)

A: jah? .... K: rotilõks. .... A: kuidas? K: rotilõks. .... A: jah, rotilõks K: andke kõik. A: kuidas? K: kõik kus ma saan osta.

75

Näites (6:7) helistab mees K infotelefonile. Vastaja A pakub talle võimaluse esitada oma soov, mille peale K ütleb ainsa sõna roti-lõks. Selle peal algatab A paranduse sõnaga kuidas. K tõlgendab seda ilmselt nii, et teine ei kuulnud, sest ta lihtsalt kordab sama sõna. Tegelikult pole tegu kuulmisprobleemiga. Sellele osutab A järgnev käitumine. Esiteks ta peab pausi, oodates veel midagi ja seejärel kordab öeldut jah, rotilõks. Kordamine näitab, et ta on kuulnud öeldut ja seega on probleem mujal. jah viitab hoopis mõistmisprobleemile (jah rotilõks küll, aga....). K mõistab seda ja lisab infot juurde: andke kõik. Selle peale algatab A uuesti paranduse sõnaga kuidas. Nüüd tõlgendab K seda arusaamis-probleemina ja lisab vajaliku info kõik kus ma saan osta.

Kui võrdleme üldküsimuste vormi info küsimisel, kinnituse küsimisel ja paranduse algatamisel, siis nägime, et infot küsides kasutas kõneleja küsisõna kas, aga oma hüpoteesi pakkudes ja parandust algatades küsisõnu jah ja või. Need erinevused on eesti keeles süstemaatilised. Eesti üldküsimuse vahendid jagu-nevad kahe pooluse vahel. kas ja kas + või on ennekõike info küsimise vahendid. jah ja või ning jutustava lause kujuline kü-simus seostuvad aga eesätt vastust pakkuvate ja kinnitust oota-vate küsimustega. Neid kasutatakse kõige enam paranduste al-gatamiseks. Sellele lisaks näeme, et infoküsimus oli vormistatud nö täislausega, teised aga fraasiga. Ka see erinevus on tüüpiline.

Monoloog ja tagasiside

Teine suulise keele variant on monoloog. See ei ole kunagi pu-has monoloog nagu kirjas, kuna kuulaja annab alati mingit ta-gasisidet. Mõnikord ta noogutab või teeb muid mittehäälelisi tegusid, mõnikord aga ütleb kõneleja jutu sekka mhmh, mh, ahaa, ahah, jah, jajah, jajaa vms. Selliste tagasiside- või dia-loogipartiklite ülesandeks ei ole mitte anda infot teema kohta,

76

millest räägitakse, vaid selle kohta, kuidas dialoog kulgeb. Oluli-sed on siin kaks asja.

Esiteks, tagasiside on ainult osalt vabatahtlik. Kõneleja võib ise valida, millist sõna ta kasutab ja kus ta selle ütleb, aga taga-siside andmine on kohustuslik. Me kõik teame, mis juhtub, kui seda telefonis pikka aega ei tule.

Teiseks, tagasiside jaoks kasutatakse mitmeid erinevaid partikleid. Need ei ole aga suvalised sõnad, vaid neil on omad kindlad ülesanded. Näiteks üks väga oluline vahend paljudes keeltes on selle osutamiseks, et kuulaja on saanud uut infot. Eesti keeles on selle jaoks kaks keskset sõna ahah ja ahhaa. In-tuitiivselt tundub, et ahah on suhteliselt neutraalne, ahhaa aga emotsionaalsem. See võib nii olla. Aga olulisim vahe on hoopis selles, et ahhaa annab tavaliselt teada, et kuulaja ootab lisainfot sama asja kohta, ahah aga ütleb, et seda pole vaja.

(6:8)

R: siis=e ainult lisatasu eest oleks sis jõuluvana külas kess soovib minna Santa parki se=on jõuluvana teemaline lõbustuspark.

K: ahaa R: väike selline kalju=sisse raiutud pargikene, .. ja muidugi

eelkõige on ta la- väikelastele. K: jaahm? R: kuskil kuueaastased viie [seitsme neljased.] K: [ahah see] sobiks väga hästi.

Näites (6:8) annab reisibüroo töötaja R infot selle kohta, et rei-sil on võimalik külastada jõuluvana parki. Klient K reageerib ahhaa abil ja V annabki lisainfot. Ühel hetkel aga ütleb kuulaja keset vooru ahah ning seejärel lõpetab kõneleja oma pooleli vooru ning sellega ka antud teemal info andmise.

77

Seega saame öelda üldistavalt, et ahah ja ahhaa näitavad kõnelejale ühelt poolt, kuidas tema info on vastu võetud (=sain uut infot) ja teiselt poolt juhivad kõneleja edasist tegevust (=anna sama asja kohta lisainfot/sellest infost piisab). Sama-moodi kahes suunas tegutsevad ka muud tagasisidepartiklid.


1. Salvesta mõni vestlus klassikaaslastega, sõpradega, koolitunni diskussioon või muu dialoog. Kirjuta salvestus maha (vt trans-kriptsioonimärke märke 5. peatüki lõpust).

2. Leia dialoogist küsimused ja vastused, käsud/soovid/palved ja reageerimised neile.

Leia eelistatud ja mitte-eelistatud reageerimisi küsimustele, soovidele, ettepanekutele jm. Võrdle nende vormi.

3. Leia dialoogist üldküsimuse vormis infoküsimused ja kinni-tusküsimused. Mille poolest nende vormistus erineb?

4. Leia dialoogist erinevaid parandusalgatusi. Kuidas need on vormistatud? Mille poolest erineb nende vorm tavaliselt infokü-simusest?

5. Leia dialoogist erinevad tagasisidesõnad (mhmh, mh, ahaa, ahah, jah, jajah, jajaa). Analüüsi nende asukohta ja kasutust.

6. Kui vanad on näites (6:8) osaleja K lapsed? Mille põhjal sa nii arvad?

78

7. Argisuhtlus ja argikeel

Igas kultuuris on kaks suurt suulise suhtlusolukorra tüüpi: argi-suhtlus ja avalik suhtlus. Nende keelekasutus erineb mingil määral kõigis uuritud keeltes. Milles on eesti argisuhtluse ja avaliku suhtluse keelelised erinevused ja sarnasused?

Kõige olulisem väide on lihtne: eesti keeles peaaegu ei olegi jooni, mis seostuvad üksnes ja ainult argisuhtlusega. Eesti argi-suhtluse ja avaliku suhtluse keelelised erinevused on peaaegu ainult statistilised. Mille poolest erinevad argisuhtluse ja avaliku suhtluse sõnavalik ja hääldus, morfoloogia ja tuletus ning lause-ehitus?

Kirjakeel ja argikeel

Kõige lihtsam on näha, et argisuhtluses kasutatakse enam mit-tekirjakeelseid sõnu ning grammatilisi konstruktsioone.

Argisõnad

Silmatorkav argisuhtluse keelejoon on sõnade kirjutuspildist erinev hääldus. Välted ja palatalisatsioon võivad erineda sõna-raamatuvariantidest. Tavaline on jätta sõna alguses h häälda-mata (obune irnus). Pea kõik eestlased hääldavad öheksa, mitte üheksa. Diftongi asemel võib olla pikk täishäälik või konsonant-ühendi asemel konsonant (kääst, pääval, annud). Täishäälikuid võib hääldada madalamalt või kõrgemalt kui kirjas on (taldreku, üelnud, präegu). Ja teatud kaashäälikuid võib hääl-dada ka tugevamalt, põhiliselt liitsõna keskel (alkkirja, sisseppidi, neljappäeval).

79

Mitmetel sõnadel on eesti keele seletavas sõnaraamatus olemas kirjakeelsed ja mittekirjakeelsed (kõnekeelsed, slängili-sed) variandid. Tegelikult ei ole võimalik sõnaraamatumärgen-dite järgi otsustada, kas antud sõna kuulub argikeelde, laiemalt suulisesse keelde või mujale. Nii on kirjakeelne sõna niisugune, aga selle variandid niisuke ja nisuke on määratletud kõnekeel-seks ehk eeskätt suulises keeles kasutatavaks sõnaks. Suulise keele korpuse järgi on nad praktiliselt ainult argisuhtluse sõnad. Sõna ametikoht on kirjakeelne, aga ametipost kõnekeelne. Sa-mas leiab mõlemat varianti kergesti nt ajalehekeelest. Ema on kirjakeelne sõna, aga emps släng, käimla on kirjakeel, aga kemps kõnekeel.

Argimorfoloogia ja morfosüntaks

Argikeele morfoloogia ja morfosüntaks järgivad eesti keeles tu-gevalt kirjakeelt. Meil praktiliselt ei ole ainult argikeelele oma-seid morfolooginähtusi (erilised lõpud, tunnused vms). Keskne vahe on selles, et argisuhtluses kasutatakse mittenormingulist morfoloogiat ja morfosüntaksit enam.

Sealjuures on mittenormingulised jooned statistiliselt väga harvad. Ainus sage mittenorminguline vorm on nd-partitsiip (teind, läind). Lisaks võib leida nt sellised tegusõnade vormid:

• ainsuse 2. ja 3. isiku tugev lõpp: peat, tulep, istup; • oli+nud või da-infinitiiviline kaudne kõneviis: ta oli kodus

olnud, ta olla kodus; • umbisikulise tegumoe eitavas kõnes -a pro -ta /-da: ei teha,

ei näha.

Ka noomenite morfoloogias on mitmeid kaldelisi vorme:

• erilised tüvevariandid osastavas: suhkurt, meetert; • si-lõpuline mitmuse osastav: nägusi, vahendisi; • a-lõpuline mitmuse osastav: käsa, poissa;

80

• eripärased sisseütleva vormid: meele, juure, merde, pittu; • tugev aste nõrga astme asemel seesütlevas: jalgas, vannis; • tugev seesütleva lõpp: metsass, toass; • gi/ki liite kohavahetused käändelõpuga: kellelegi, millegile.

Suurem osa kaldelistest vormidest pärineb oma algkujul erine-vatest murretest. Nii on tugevas astmes seesütlev Lääne-Eesti joon, tugev seesütleva lõpp aga lõuna-eesti murrete joon. Eri-nevad kaudse kõneviisi vormid leiab mitmest põhja-eesti mur-dest jne. Samas ei taju inimesed neid üldjuhul enam murde-joontena, vaid lihtsalt argikeelsustena, kuna nad ei vasta kirja-keele normingutele.

Argituletus ja raie

Suuline keel kasutab samasuguseid tuletusliiteid nagu kirjalik keel ja kirjakeel. Aga just tuletuses on olemas argikeeles (ja slängis) kasutatav eripärane nimisõnamoodustuse võttestik. Sellel on kaks liiki: raie ja argituletus. Mõlema abil viiakse sõ-nad argiregistrisse. Selle juures ei muudeta sõnade liiki (st see ei ole grammatiline tuletus) ega tähendust (st see ei ole leksikaal-ne tuletus).

Raidega tehakse siil ja ratsu-tüüpi sõnu. Siil-tüüpi kuuluvad nõrgeneva astmevaheldusega sõnad, millel on nimetavas üks silp (siil:siili:siili), ratsu-tüüpi aga kahesilbilised teisevältelised ilma astmevahelduseta sõnad (ratsu:ratsu:ratsut).

Siil-tüüpi sõnade tegemise põhimudel on selline:

1. Jäetakse alles sõna algus kuni 2. silbi esimese kaashääli-kuni: ret-sidivist > ret-s, pen-sion > pens (mõnikord ka 1. silbi lõpukaashäälikuni: soom-lane > soom).

2. Vajadusel gemineeritakse viimast kaashäälikut: pen-s > pen-ss.

81

3. Kui tulemuse esimene vokaal on pikk, siis lühendatakse järelejäänud sõnaosa häälikuid: soom > somm.

Ratsu-tüüpi sõnade tegemisel jäetakse alles sõna algus kuni teise silbi viimase lõpukaashäälikuni (viimane välja arvatud): gramma-tika > gramma, šampa-n-ja > šampa.

Argituletusega tehakse kolme liiki sõnu. Esimesed kaks võimalust on lisada liide siil ja ratsu-tüüpi sõnadele.

1. Kõigepealt tehakse raide: õlu > õl; mobiil > mob; Merce-des > mer.

2. Seejärel lisatakse lõppu liide, mis annab tulemuseks siil või ratsu tüüpi sõna: õl > õl-ts; mob > mob-la; mer > mer-su.

Tavalised liited on nt -s, -a ja -u. Vajadusel lisatakse neile ette mingi kaashäälik (K), nii on tulemuseks liited (K)s: lik-s, õl-ts, lim-ps; (K)a: küs-sa, mob-la, tel-ka, krim-ka; (K)u: tel-ku, mer-su.

Kolmas võimalus on teha kas-liitelisi sõnu:

1. Sõnast jäetakse alles kahesilbiline algusosa vokaaliga lõ-pus: pastapliiats > pasta-, televiisor > tele-.

2. Kui tüve lõpus vokaali pole, viiakse tüvi omastavasse käändesse: kassettmagnetofon > kassett > kasseti-.

3. Lisatakse -kas: pasta+kas, tele+kas, kasseti+kas

Suulisus ja argikeel

Keerukam on näha aga oluline on vahet teha suulisusega seotud keelevormidel ja argisuhtluse vormidel. Keskne on siin see, et argine ja avalik suhtlus erinevad selle poolest, kui palju neis ka-sutatakse suulisusega seotud sõnavara ja grammatikat (vt suuli-se keele jooni 6. peatükist).

Argisuhtlus kasutab suulisusega seotud sõnu enam. Nii leiab seal rohkem lühemaid sõnavorme (aa ’ahah’, i ’ei’, kule

82

’kuule’, s ’siis’, a ’aga’ jms), sõnade kokkuhääldusi (et=et) ja liitumeid (kesse).

Samuti kasutatakse argisuhtluses enam erinevaid sõnaotsi-mispartikleid (noh, nagu jms). Avalikus suhtluses on neid vä-hem, kuna nad on sotsiaalselt taunitud. Aga kuna teksti ilma sõnaotsimise vahenditeta ehitada ei saa, asendab kõneleja need avalikus suhtluses üneemide (õõ, ee) ja kordustega (et et), mida on seal enam kui argisuhtluses.

Lausetes esineb argisuhtluses enam eneseparandusi ning suulise keele lineaarsusega seotud lauseid (lisandusi ja kiilungeid).

Suhtlusolukord ja argikeel

Kolmas rühm erinevusi on seotud argisuhtluse ja avaliku suht-luse olukorra ja ülesehituse pidevalt korduvate süsteemsete eri-nevusega.

Argisuhtluses vormistatakse oma mõtteid umbmäärasemalt kui avalikus suhtluses. Seetõttu on seal enam mõtet pehmenda-vaid ja udustavaid partikleid (seal, vist, mingi, nagu) ning üldisi sidesõnu (ja, et, aga). Selle põhjuseks on asjaolu, et argisuhtlus on spontaansem kui avalik suhtlus ning avalik suhtlus on for-mularilisem kui argisuhtlus. Mida see tähendab?

Me ei valmista ennast üldjuhul argisuhtluseks ette ja tee-mad selles võivad vahelduda kiiresti ja äraarvamatus suunas. Institutsionaalne suhtlus on enam ette valmistatud ja selles on tavaliselt ette teada kindlad teemad ja tegevused. Me õpime koolitunniks ja ka õpetaja valmistab tunni ette. Me läheme arsti juurde ja oleme valmis mõelnud küsimusi oma tervisehädade kohta. Ka on ametisuhtlus tihti väga rutiinne. Arst kordab vas-tuvõtust teise samu küsimusi, poeskäigul korduvad aina samad tegevused ja samad lausekonstruktsioonid (Mida teile? - Palun

83

kaks kotletti. – Palun. – Tänan.). Nii on avalik suhtlus tihti na-gu formulari või lünktesti täitmine kindlate vormelitega, milles spontaansust on vähe.

Teiseks on avalik suhtlus üldjuhul kindlate piiridega sünd-mus (nt poes). Sellel on oma algus ja lõpp ning kindlad piirid erinevate osade vahel. Seega vajab see sõnu, millega piire osu-tada. Selleks kasutatakse tervitamist, hüvastijättu, tänamist jms (aitäh, palun, tere). Need ei ole suhtluses üksnes viisakussõnad, vaid nende rolliks on osutada ka suhtluse piire.

Argisuhtluses selliseid selgeid piire ei ole. Me teame, kuidas vestlus sõbraga võib vaibuda ja siis mitu korda uuesti alata. Nii osutatakse argisuhtluses hoopis enam seoseid ja piire konkreet-sete kõnevoorude vahel. Selleks kasutatakse partikleid, mis alustavad ja lõpetavad kõnevoore ja osutavad eelkõige kahe kõr-vuti oleva vooru seoseid: no, kule, onju, tead, vaata.

Lisaks on argivestlus emotsionaalsem kui avalik suhtlus. Selles on enam emotsioone ja hinnanguid rõhutavaid partikleid (muidugi, ju, ikka, küll, üldse). Avalik suhtlus on sisaldab vä-hem hinnanguid ja emotsioone ning selles pakutakse enam in-fot. Seetõttu kasutatakse seal enam tagasisidet erinevate partik-lite abil (jah, mhmh, ahah, selge).

Ja lõpuks leidub privaatses argisuhtluses enam ropenda-mist ja vandesõnu, mille kasutus avalikus suhtluses on sotsiaal-selt selgelt taunitud.

Mis on argikeel?

Eesti traditsioonis kõneldakse eraldi argikeelest (mida mõni-kord nimetatakse ka kõnekeeleks).3 Mis on argikeel? Eelneva

3 Sõnal kõnekeel on eesti traditsioonis kaks tähendust. Ühel juhul on see suulises kõnes kasutatav keel, teisel juhul aga argikeel.

84

põhjal võime öelda, et see on suuline keel, mida kasutatakse argisituatsioonides ning mis erineb avaliku suulise suhtluse kee-lest viit liiki nähtuse sageduse poolest.

Argikeeles on rohkem järgmisi jooni:

(1) suulisuse ja spontaansusega seotud sõnad, morfoloogili-sed vormid, lausekonstruktsioonid ja hääldus (lühenenud sõ-nad, sõnaotsimispartiklid, pehmendavad partiklid, eneseparan-dused, suulise lause eriliigid);

(2) mittekirjakeelsed sõnad ja grammatilised vormid (kirja-pildist erinev hääldus, mittekirjakeelne sõnavara ja morfoloo-gia, argituletuse ja raidega loodud sõnad);

(3) emotsioonisõnavara;

(4) sõnad, mida avalikus suhtluses sotsiaalselt taunitakse (ropendamine, vandesõnad, sõnaotsimispartiklid).

Argikeeles on vähem järgmisi jooni:

(5) üneemid, kordused, viisakussõnad, tagasisidesõnad ja suhtluse piire osutavad sõnad.

Teistpidi vaadates saame öelda, et avalike situatsioonide keel on kirjakeelele ja kirjalikule keelele lähemal kui argisituat-sioonide keel. Seal järgib inimene enam normikeelt ning vähen-dab suulise keelega seotud jooni. Selle taustal on ennekõike ühiskondlik hoiak. Avalikus suhtluses oodatakse inimeselt kir-jakeelsemat teksti ja taunitakse sellest kalduvaid jooni. Kuna kirjakeele normingud põhinevad omakorda kirjalikul tekstil, siis toob see kaasa ka kirjalike joonte positiivseks pidamise.

Kuidas saab inimene avalikus suhtluses kirjalikumalt ja kir-jakeelsemalt kõnelda? Nagu nägime, on asi ennekõike selles, et argine suhtlus on loomu poolest spontaansust nõudev. Avalik suhtlus on enam ette valmistatud, formularilisem, enam struk-tureeritud.

85

Argikeel kui alusregister

Argikeelt mõõdetakse eesti ühiskonnas üldjuhul kirjakeele taus-tal, tõlgendades seda kui normilõdvemat kallet kirjakeelest ja/või vastandades seda kirjakeelele. Selline pilt sobib siis, kui mõõdame allkeeli tähtsuse järgi. Suhtlusest lähtudes on pilt hoopis teistsugune.

Tähtsaim fakt on see, et argikeel on esimene keel, mille ini-mene omandab. Just suuline spontaanne dialoogiline argikeel on meie keelekasutuse alusregister. Alles peale seda ja sel-le peale õpib inimene muud allkeeled. Muud registrid lisavad meie allkeelte tööriistakasti ühelt poolt keelejooni, mida argi-suhtlus ei vaja või kasutada ei saa (nt keerukad lausekonstrukt-sioonid) ning teiselt poolt erinevaid piiranguid. Inimene õpib ära avaliku suhtluse teatud normid (nt ropendamise keelu). Ta õpib ära kirjakeele ja saab jagada oma mälus sõnad ja keele-vormid kirjakeelseteks ja mitte-kirjakeelseteks. Ta õpib ära aru-saamad, et avalikus suhtluses tuleb kasutada võimalikult palju kirjakeelt ja vältida mittekirjakeelseid vorme.

Kokkuvõttes ei saa argikeelt määratleda kirjakeelest lähtu-des. Kuna see on suulise suhtluse keel, siis tuleb ta määratleda kõigepealt suulise keele suhtes üldiselt ja seejärel suhetes avali-ku suhtluse suulise keelega.


1. Salvesta vestlus sõpradega ja enda vastamine koolitunnis. Võrdle nende keelekasutust. Milles on sarnasused ja milles eri-nevused?

2. Võrdle sõnade hääldust argivestluses ja koolitunnis (lühene-mine, erinevad häälikud, tugevam hääldamine jm). Milles on sarnasused ja milles erinevused?

86

3. Otsi mahakirjutatud tekstidest kirjakeele morfoloogiast eri-nevaid sõnavorme. Milles erinevused seisnevad (erinevad tüve-variandid, erinevad käände/pöördelõpud, erinev välde). Võrdle tulemusi klassikaaslastega. Millised erivormid on sagedased ja millised harvad?

4. Jälgi hoolega sõprade, klassi- ja koolikaaslaste kõnet. Märgi sealt üles kirjakeelest erinevad sõnad. Milliseid sõnu kasutatak-se?

5. Jälgi hoolega sõprade, klassi- ja koolikaaslaste kõnet. Märgi sealt üles argituletusega tehtud sõnad. Milliseid sõnu kasutatak-se?

6. Võrdle leitud mitte-kirjakeelseid ja argituletusega sõnu klas-sikaaslaste leitud sõnadega. Koostage ühiselt mitte-kirjakeelsete sõnade sõnastik.

7. Tabelis on toodud argikeelt ja avalikus suhtluse keelt erista-vad kesksed jooned. Võrdle argisuhtluse ja avalikus suhtluse tekste nende joonte alusel. Loe jooned kokku. Millised neist on eriti suure statistilise vahega?

Argikeel Avaliku suhtluse keel lühisõnavormid sõnaotsimispartiklid üneemid kordused mittekirjakeelne sõnavara

tabusõnad viisakussõnad kirjutusviisist erinev hääldus

eneseparandused suulise lause eriliigid

87

pehmendavad partiklid

suhtluse piire osutavad sõnad

piiripartiklid hinnangupartiklid tagasiside mittekirjakeelne morfoloogia

argituletus ja raie

8. Tee ise argisõnu kirjakeelsetest sõnadest kasutades raamatus toodud raide ja argituletuse võtteid.

9. Võta võõrsõnade leksikonist juhuslik lehekülg ja tee seal ole-vatest sõnadest argisõnad kasutades raamatus toodud raide ja argituletuse võtteid.

88

8. Eesti peamurded ja murderühmad

Eestis on ajalooliselt räägitud erinevaid murdeid. Kõige vane-mad murdeerinevused on rohkem kui tuhat aastat vanad. Selli-sed vanad murdejooned eristavad põhjaeesti ja lõunaeesti peamurret. Peamurrete aluseks on muistsed läänemeresoome hõimukeeled. See, et lõunaeesti murdeid käsitletakse ühe eesti keele murderühmana ning mitte iseseisva läänemeresoome kee-lena, on tingitud eelkõige Eesti poliitilisest ja kultuurilisest aja-loost. Selles peatükis vaatame eesti peamurrete ja põhjaeesti murrakurühmade keskseid erijooni.

Joonis 8:1. Eesti murded. Kirderanniku murded (sinised), südaeesti murded (punased), lõunaeesti murded (rohelised). Lühendid märgivad murrakuid.

89

Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded

Põhja- ja lõunaeesti peamurded erinevad omavahel paljude sõ-nade, häälikuliste, morfoloogiliste ja lauseehituslike joonte poo-lest. Erinevaid häälikulisi ja grammatilisi vorme on sadu, sõnu tuhandeid. Vaatame peamurrete keskseid eristavaid jooni.

Hääldus

Põhjaeesti hääldus on lähedane eesti ühiskeele hääldusele, lõu-naeesti murretes aga esineb häälikuid, mida ühiskeel ei tunne.

Kõige enam torkab kõrva kõrisulghäälik, mida võru kirjavii-sis märgitakse q-ga: võtaq ‘võta’, kalaq ‘kalad’. Selle hääliku hääldamisel tekib kõris lühiajaline sulg, umbes nagu lastekeele sõnades äqqa ‘äka, vastik’ või eitussõnas õqqõ.

Lõunaeesti hääldusele on iseloomulikud ka afrikaadid ehk seotult hääldatud ts/ds-ühendid (mida mõnes keeles märgitak-se c abil): tsiga ‘siga’, küdsä ‘küpsetab’, köüds ‘köis’.

Kaashäälikute peenendust ehk palatalisatsiooni esineb mõ-lemas peamurdes, aga lõunaeestis on seda palju rohkem. Seal saab palataliseerida põhimõtteliselt kõiki konsonante. Kui keegi ütleb peenendatult juśt, mańtel, tal´v, on ta ise või tema vane-mad suure tõenäosusega Lõuna-Eestist pärit.

Põhjaeesti murretes ja ühiskeeles on kunagine vokaalhar-moonia kadunud, lõunaeestis aga säilinud. Seetõttu võivad seal ka järgsilpides esineda ä ja ü nagu sõnas hämärüs ’hämarus’. Ka esineb seal õ-harmoonia (õ pro e) sõnades nagu tulõ ’tulen’, panõq ’panen’. Ülipikk e, o ja ö aga lõunaeesti alal kõrgenevad ja neist saavad ii, uu ja üü (tii ‘tee’, nuul ‘nool’, üü ‘öö’).

Iseloomulikest põhja- ja lõunaeesti häälikuerinevusest an-nab ülevaate tabel (8:1).

90

Tabel 8:1. Põhja- ja lõunaeesti tüüpilised häälikuerinevused

Põhjaeesti Lõunaeesti

üks, kaks, läks ütś, katś, lätś

ühe, kahe, vahu üte, katõ, vatu

lõng, õppima, õlg lang, op´ma, olg

kord, mets, teine kõrd, mõts, tõinõ

hein, sein, teivas hain, sain, saivas

Grammatika

Ka sõnade vormistikud ja kasutus lauses on põhja- ja lõunaeesti murretes suuresti erinev. Siin on erinevusi nii noomeni- ja ver-bivormide tüvedes kui ka grammatilistes tunnustes ja lõppudes.

Noomenitel on erinevad lõpud mitmes käändes (Tabel 8:2).

Tabel 8:2. Põhjaeesti ja lõunaeesti erinevaid käändelõppe

Kääne Põhjaeesti Lõunaeesti

Sisseütlev -sse: alevisse -he: alõvihe

Seesütlev -s: alevis -h: alõvih

Olev puudub südaeesti murretes, esineb kirderannikul

seesütleva kujuline: alõvih ‘alevina’

Kaasaütlev -ga: aleviga -gaq: alõvigaq

Ilmaütlev -ta: alevita -ldaq: alõvildaq

Mitmeid erinevusi on ka noomenite mitmusevormide moodus-tuses. Nimetavas käändes on põhjaeesti murretes mitmusetun-nus -d (kanad), millele lõunaeestis vastab kõrisulghäälik -q

91

(kanaq). Murretes, kus kõrihäälik on hakanud kaduma, on võe-tud kasutusele uusi tunnuseid, nagu Tartu murdes -t: kanat või Mulgi murdes -de: kanade või -se: kanase.

Mitmuse omastava käände vormides on põhjaeestis tunnus -de (maade, kanade). Lõunaeestis on aga vormid lühemad (maie, kanno). Teistes mitmuse käänetes on põhjaeestis kasu-tusel omastava vormiga sarnane tüvi, millele lisatakse käände-lõpud nt maade-l, kanade-l. Lõunaeesti murretes on aga ena-masti i-tunnusega või lühenenud mitmuse tüvi, nt mail, kannol.

Tegusõnad saavad põhjaeesti murretes pöördelõpud nii ainsuses ja mitmuses, aga tüvevorm püsib sama, nt kannan: kannad:kannab:kanname:kannate:kannavad. Lõunaeestis on sama pöörde ainsuse ja mitmuse vormide lõpud sarnased, kuid tüve aste võib olla erinev, nt Võru murdes on vormid maq kan-na, saq kannat või kannadõ, timä kand, miiq kanna, tiiq kan-nat või kannadõ, nimäq kandvaq.

Kõneviiside tunnused on põhja- ja lõunaeesti murretes sa-muti erinevad. Kaudse kõneviisi olevikus on põhjaeesti murre-tes kasutatud infinitiivi ja modaalverbi pidama oleviku või lihtmineviku vormi. Nt lause ’ta olevat kodus’ võib esineda kujul ta olla kodus, ta olema kodus, ta peab kodus olema, ta pidi ko-dus olema. Lõunaeesti murretes kasutatakse kesksõna vorme, nt Võru tä ollõv kotoh, Mulgi ta olevet kotun jms.

Sõnavara

Teadlased on leidnud ligi 36 000 murdesõna, mis esinevad ai-nult põhjaeesti murretes, ja üle 19 000 murdesõna, mis on tun-tud ainult lõunaeesti murretes. Põhjaeesti sõnavara on kirjakee-le aluseks, aga 20. sajandil on laenatud kirjakeelde ka rohkesti lõunaeesti sõnu, millest on saanud põhjaeesti päritoluga sõnade üldtuntud sünonüümid (õde – sõsar, vend – veli, koer – peni,

92

hunt – susi, allikas – läte, kask – kõiv, pärn – lõhmus, jõhvikas – kuremari).

Südaeesti ja kirderanniku murderühmad

Põhjaeesti peamurre jaguneb südaeesti ja kirderanniku murde-rühmaks. Südaeesti murded on kõige lähemal eesti ühiskeelele ja olnud põhialuseks ka eesti kirjakeele loomisel. Soome lahe randadel Tallinnast ida pool ja Kirde-Eestis räägitud kirderan-niku murded erinevad südaeesti murretest eeskätt selle poolest, et seal ei ole toimunud mitmeid keelemuutusi, mis leidsid aset südaeesti murretes 13.–16. sajandil. Nii ei toimunud seal sise-kadu ja lõpukadu, ei tekkinud vältevaheldust, ei kujunenud sis-seütleva käände sse-lõppu ja lihtmineviku si-tunnust.

Hääldus

Kirderanniku murded erinevad südaeesti murretest mitme olu-lise joone poolest. Veel tänapäevalgi ei erista kirderanniku mur-dealalt pärit inimesed teist ja kolmandat väldet, nende kõnes on väga vähe konsonantide peenendust ja pikad ee, oo ja öö võivad diftongistuda nagu soome keeles (tie ’tee’, tuo ’too’, tüö ’töö’). Kirderanniku ja südaeesti murrete tähtsamatest häälikuerine-vustest annab ülevaate tabel 8:3.

Tabel 8:3. Südaeesti ja kirderanniku kesksed häälikuerinevused.

Nähtus Südaeesti Kirderanniku

Vältevaheldus esineb: laps:lapsed puudub: laps:`lapsed

Vaheldus el, er vs ul, ur

el, er: nael, sõel, naerab

ul, ur: `naula, `seula, `naura

Sisekadu toimunud: `tütre, osalt toimumata: `tüttäre,

93

`laulma `laulama

Lõpukadu toimunud: sepp, madal osalt toimumata: seppä, madala

i-lõpulised diftongid

i > e: laev, poeg püsivad: `laiv(a), poig / poika

Diftongid kaas- rõhulises silbis

puuduvad: pisikene, mitmekesi

esinevad: pisikeine, mitmegeisi

Grammatika

Noomeni vormides on kirderanniku ja südaeesti olulised erine-vused sisseütlevas ja olevas käändes ning mitmusevormide moodustamisel.

Sisseütlevas on südaeesti -sse asemel kirderanniku murre-tes tihti lõputa vorm (südamesse vs sütäme). Kirderanniku-murdes esinevad oleva käände tugevaastmelised vormid nagu soome keeles, sageli küll nna-lõpuga (ùutenna, punasenna). Mitmus moodustatakse südaeesti murretes de-tunnusega ainsu-se tüvest, nagu suurtest silmadest, kirderannikumurretes on aga levinud tugevaastmeline i-mitmus: `suurist `silmist.

Ka tegusõnas on kirderannikul rohkem soome keelega sar-naseid vorme. Nii esinevad seal i-tunnusega lihtminevik (vei ‘viis’, `kuulin ‘kuulsin’) ja nud-kesksõna ned-tunnusega mitmu-se vormid (òlled, tukkuned). Samuti on seal kasutatud pöördu-vat eitusverbi. Sellel on erinevaid variante, nt en ole ’[ma] ei ole’, èivad tule ’[nad] ei tule’. Lisaks leiab sealt iks(i)-tunnusega tingiva kõneviisi vorme, kus on segunenud isi- ja ksi-tunnus: saiksin, tegiksimme.

94

Sõnavara

Kirderanniku sõnavara keskne erijoon on paljud soome keelega sarnased sõnad, nagu arvatus ‘mõistatus’, hirtama ‘pooma’, jäse ‘liiges’, läns ‘lääs’, ottama ‘võtma’, suurisa ‘vanaisa’, taibuma ‘painuma’, valgma ‘paadisadam’.

Miks murdevormid erinevad?

Murrete erinevusel on ajaloolised põhjused. Sõnavara puhul on sage põhjus erinev sõnade laenamine teistest keeltest. Näiteks põhjaeesti murdesõna hunt on suhteliselt uus laensõna alam-saksa keelest, lõunaeesti murretes on kasutusel mitmes lääne-meresoome keeles tuntud susi.

Vormistiku lahknevuste põhjuseks on sageli erinev areng samast algvormist. Näiteks seesütlevas käändes oli iidseks ühi-seks käändelõpu algkujuks -sna/-snä. Põhjaeesti murretes, na-gu ka soome keeles kadus sellest n ja saadi lõpp -ssa/-ssä (soo-me kylässä). Põhjaeesti keeles lisandus siia lõpukadu ja saadi –s (külas). Lõunaeesti alal muutus aga s kõigepealt h-ks ja saadi lõpp -hna/-hnä. Pärast lõpukadu saadi sellest lõpp -hn, mis hil-jem Mulgi ja Tartu murdes muutus n-ks (külän) ning Võru ja Setu alal h-ks (küläh).

Murdenäidete transkriptsioon

• q märgib lõunaeesti (Võru ja Setu) kõrisulghäälikut. • ´märgib konsonandi peenendust (l´, ń). • Kolme täishäälikuga on kirjutatud kirderanniku pikad dif-

tongid. • kk, pp, tt on kirderannikul teise ja kolmanda välte vahepeal-

sed häälikud.

95


1. Harjutused praegu puuduvad

96

9. Traditsioonilised kohamurded

Peamurded ja murderühmad on jagatud murreteks. Südaeesti murderühma kuuluvad saarte, lääne, kesk- ja idamurre. Kirde-ranniku rühma moodustavad ranna- ja Alutaguse murre. Lõu-naeesti alal eristuvad Mulgi, Tartu ja Võru murre. Võru murdest eristatakse veel Setu murrakurühm. Murrete sees eristatakse murrakuid. Murrakualad vastavad tavaliselt kunagistele kihel-kondadele ja neid tuuakse välja üle saja.

Kaart 9:1. Eesti murded. Südaeesti murded läänest itta: saarte murre, läänemurre, keskmurre, idamurre. Kirderanniku mur-ded läänest itta: Rannamurre, Alutaguse murre. Lõuna-Eesti murded läänest itta: Mulgi murre, Tartu murre, Võru murre ja Setu murrakurühm.

97

Südaeesti murded

Südaeesti murded on olnud enim aluseks eesti ühis- ja kirjakee-lele. Seetõttu on neis mitmeid jooni, mis on olemas ka eesti kir-jakeeles. Sellised on nt kolm väldet, de-mitmus (maade, lindu-de) ja verbide si-minevik (elasin, võtsin). Kõige erinevam eesti kirjakeelest on saarte murre, mida on mõjutanud vanad keele-kontaktid rootslastega.

Saarte murre

Saarte murret on räägitud Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Kih-nus ning nende lähedal asuvatel väikesaartel (Ruhnus ja Vorm-sil elasid varem rannarootslased). Grammatiliste vormide poo-lest on saarte murre südaeesti mandrimurretele päris lähedane, olulised erinevused on aga häälduses ja sõnavaras.

Hästi tuntud on saarte eripärane intonatsioon, mis on kuju-nenud kontaktide tõttu rootsi keelega.

Oluline on ka mõnede häälikute eripärane hääldamine, mis võib eri saartel olla osalt erinev. Näiteks Lääne- ja Kesk-Saaremaal on õ asemel ö (pöld ’põld’), samas kui Hiiumaal võib olla ka mingi muu täishäälik (peld, pold), Muhus ja Kihnus on aga õ säilinud. Hiiumaa häälduse tähtsamaks erijooneks on konsonantide peenenduse puudumine. Muhus ja Kihnus on pal-ju pikkade vokaalide diftongistumist, maa on moa ja saa on soa. Kihnus on mitmes sõnas esisilbi i ja e muutunud jõ-ks: Enn on Jõnn ja ilus on jõlus.

98

Läänemurre

Läänemurde ala haarab Lääne-Eesti ranniku alates Noarootsist kuni Läti piirini lõunas. Läänemurre on seesmiselt üsna ebaüht-lane. Selle kõige tüüpilisem ala on keskel (Vigala, Pärnu-Jaagupi ümbruses). Just seal on kõige järjekindlamalt kasutusel läänemurde mõned erilised jooned. Nii on seal v täishäälikute vahel muutunud b-ks, nt kõba kibi ‘kõva kivi’ ja mitmust moo-dustatakse üldiselt nõrgaastmelise tüvega: turudel ‘turgudel’, jaladega ‘jalgadega’.

Saarte ja läänemurdel on mitmeid ühisjooni. Näiteks kasu-tavad mõlemad veel praegugi mõnikord tugevaastmelisi seesüt-leva käände vorme, nagu randas, selgas, hääldavad mõnes sõ-nas e-d ä moodi: änam, äi ning infinitiivid olla, tulla, tunda on neil teises vältes.

Keskmurre

Keskmurre on suurima levikualaga murre, mida kõneldakse rohkem kui poolt riiki haaraval alal Eesti keskosas. Keskmurret jagatakse rühmadesse põhiliselt ajalooliste maakondade järgi. Murde tuumala moodustab aga piirkond mitme maakonna piiril Rakvere, Paide, Põltsamaa ja Jõgeva vahel.

Kuna keskmurre on eesti kirjakeele alusmurre, kattuvad sel-le jooned suuresti eesti kirjakeelega. Murde tuumala eripärad võrreldes eesti kirjakeelega on tuntud ka tänapäevasest argikee-lest. Näiteks on seal järgsilpides järjekindlalt o asemel u: autu ‘auto’, kasutusel on a-lõpulised vormid eila ja õhta, lühemad vormid aama ‘ajama’, old ‘olnud’, pand ‘pannud’ jne.

99

Idamurre

Idamurre on üks väiksemaid eesti murdeid. Seda on kõneldud Peipsi järve läänerannikul Emajõest kuni Virumaani, suuresti siis praegusel Jõgevamaal. Selle keskuseks on olnud Kodavere kihelkond, teised alad tema ümber on olnud mõjutatud naa-bermurretest.

Idamurre on omapärasemaid eesti murdeid. Selle tuntuim eripära on õ väga sage esinemine. Nii on seal paljudes sõnades o muutunud õ-ks: õli kõht ‘oli koht’. Lisaks on seal palju hääliku-lisi eriarenguid, näiteks h > s sõnades nagu testi ‘tehti’, õsta ‘õh-tu’, sarnaselt Alutaguse murdega st > ss: mussa ‘musta’, lassa ‘lasta’. Iidse erijoonena on Kodavere keeles säilinud ka eitusver-bi pööramine: en ole ‘ma ei ole’, esin ole ‘ma ei olnud’, esid ole ‘sa ei olnud’ jne.

Kirderanniku murded

Kirderanniku murderühm jaguneb rannamurdeks ja Alutaguse murdeks (nimetatud ka kirdemurdeks). Rannamurre moodus-tab murderühma läänepoolse ja idapoolse osa, mis kulgeb kitsa ribana mööda Eesti põhjarannikut. Alutaguse murdeala paikneb selle vahel, ulatudes Soome lahest ja Peipsi järveni.

Kahe murde kõige olulisemaks eristajaks on õ-häälik. Ni-melt puudub õ rannamurdes, aga esineb väga sageli Alutaguse murrakutes. Nii üteldakse rannamurdes pohi, peld, porsas, oli, kerd, kodar, Alutaguse murdes aga põhi, põld, põrsas, õli, kõrd, kõdar. Lisaks on rannamurdel palju sarnast soome keelega, Alutaguse murdel aga idamurde ning vadja keelega.

100

Rannamurre

Rannamurde lääneosas on rohkesti sarnasusi soome keelega. Näiteks on mitmuse 1. ja 2. pöörde lõpud sarnased soome kirja-keelega -mme ja -tte (olemme, olette) ning sõnades nagu ohrad ’odrad’ ja kehrämä ’ketrama’ esineb hr-ühend.

Murde keskosas on sarnasusi idasoome ja Soome lahe saar-te murretega. Seal on mitmuse 1. ja 2. isiku pöördelõpud -mma ja -tta (olemma, oletta). Sellele alale on iseloomulikud ka dif-tongilised mitmuse osastava käände vormid: uonei ’hooneid’, porsai ’põrsaid’.

Murde idaosas Vaivaras esineb aga sarnasusi isuri keelega. Sellel alal on mitmuse 1. ja 2. isiku pöördelõpud -mmo ja -tto (oletto, olemmo). Palju on seal vormi, kus sõnade lühenemisel on tekkinud esimese ja teise silbi piirile kaksikkonsonant: anni ’hanesid’, puhho ’puhub’, kippet‚ ’kibedat’.

Alutaguse murre

Alutaguse murde oluline erinevus muudest põhjaeesti murretest on kolmandas vältes vormid sõnades nagu tüttär ’tütar’ või kiettetti ’keedeti’. Lisaks on siin st asemel ss: mussad ’mustad’, rissittud ’ristitud’, mis on sarnane vadja keele ja idamurdega. Vana uh-, üh-ühend on muutunud v-ks, nt javan ’jahvatan’, jovikkad ’jõhvikad’. Sarnaselt rannamurde keskrühmaga on mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud -mma ja –tta (olemma, oletta). Ise-loomulikud on Alutaguse murrakutele ka je-lõpulised illatiivi vormid: sotaje ’sõtta’, mahaje ’maha’.

101

Lõunaeesti murded

Lõunaeesti murded on saanud nimed ajalooliste piirkondade järgi. Mulgi murret räägitakse Võrtsjärvest lääne pool Viljandi-maa lõunaosas ja Valgamaa edelaosas. Tartu murde ala jääb Võrtsjärve ja Peipsi vahele. Tartu murdest kagu pool kõneldakse Võru murret.

Setude murdepruuki vaadeldakse keeleteaduses Võru mur-de ühe murrakurühmana, sest erinevusi on nende vahel vähe. Setude eripärase kultuuri ja identiteedi tõttu võib seda lugeda ka omaette murdeks, mida setud ise kutsuvad seto keeleks. Setu murrakuid on kõneldud ajaloolisel Setumaal, mille kesk- ja ida-osa jääb praegu Venemaale.

Lõunaeesti murrete omavaheline erinevus on paljus seotud põhjaeestilike joonte ulatusega. Murrete tuumala moodustavad ajalooline Võrumaa ja Setumaa, kus on kõige enam eripäraseid vanu jooni. Tartu ja eriti Mulgi murret on mõjustanud põhjaees-ti naabermurded ja kirjakeel. Nende mõjul on sealt taandunud mitmed lõunaeesti hääldusjooned, nagu kõrisulghäälik (Mulgi tule ja Võru tulõq), afrikaadid (vrd Mulgi songme ’songima’ ja Võru tsongmä) ning järgsilpide h (Mulgi ame ja Võru hamõh).

Mulgi murre

Mulkideks kutsutakse sageli kõiki Viljandimaa elanikke, kuid Mulgi murret on kõneldud ainult viies Lõuna-Viljandimaa ki-helkonnas: Hallistes, Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes.

Mulgi murde põhilised hääldus- ja grammatikajooned ning sõnavara on lõunaeestilised. Seal öeldakse üits ’üks’, om ’on’, külän ’külas’ või sõsar ’õde’ ja veli ’vend’. Lisaks esineb seal ka põhjaeesti jooni ja mitmeid omapäraseid eriarenguid. Näiteks kõik a-vokaalid on alates kolmandast silbist muutunud e-deks,

102

nii on armastama Mulgis armasteme. Selle kõrval on palju lü-henemisi: armastatakse on Karksis armastets jms.

Kogu Mulgi murdealal on mitmeid omapäraseid sõnu, mida mujal Eesti ei tuntud: ellerein ‘pääsusilm’, kanaarjak ‘kanar-bik’, kutsiratsik ‘sipelgas’, käbär ‘kähar’, uisk ‘uss’, uss ‘õu’.

Tartu murre

Tartu murre on kultuuriloolises mõttes keskne lõunaeesti mur-re, sest just tema oli lõunaeesti ehk tartu kirjakeele alus. Ajaloo-list tartu kirjakeelt ei saa siiski samastada Tartu murdega. Selles oli rohkem põhjaeestipärasusi, kui on Tartu murdes.

Tartu murdes ei ole palju jooni, mis eristaksid seda teistest lõunaeesti murretest ja samas oleks levinud kogu murdealal.

Üheks ilmekaks Tartu murde tunnuseks on peetud de-sisseütlevat, nagu kerkode ‘kirikusse’, alevide ‘alevisse’.

Eriti murde lääneosa paljud hääliku- ja vormijooned on sarnased Mulgiga (nt sõnaalgulise h kadu: irs ’palk’, n-seesütlev: liinan ’linnas’). Sõnavara poolest on Tartu murre seo-tud tugevamalt Võru murdega, näiteks on neil ühised sõnad iher(us) ‘jõeforell’, kerk ‘pink’, liin ‘linn’, pähn ‘pärn’, tõte ‘tõsi’.

Murrakurühmades on oma eripäraseid vormiarenguid, na-gu läänerühma ta olna külän ‘ta olevat külas’, lõunarühmas pöörduva nud-kesksõnaga ollumi liinan ‘me olnud linnas’, olluti kotun ‘te olnud kodus’.

Võru murre

Võru murre on ajaloolises mõttes puhtaim kunagise lõunaeesti hõimukeele jätkaja. Lõunaeesti vanad keelejooned on tänapäe-val säilinud eelkõige Võru murdes, seetõttu olid Võru murde

103

olulised erijooned kirjas kahe peamurde võrdlemise osas. Mit-med ajaloolise tartu kirjakeele jooned on 20. sajandil olnud sa-muti tuntud just Võru murdes.

Selle oluliseks põhjuseks on asjaolu, et Võru ala ei puutu põhjaeesti murretega kokku. Samas on Võru murre läbi ajaloo olnud kontaktis naabruses kõneldud balti ja slaavi keelte murre-tega, mis on ka jätnud oma jälje. Nii on Võru murde sõnavaras omapäraseid vanu balti ja slaavi laene (iherus ’forell’, pahr ’kult’, voon ’tall’), lisaks uuemaid vene ja läti laensõnu (sõir ’juust’, vanik ’pärg’, udras ’saarmas’).

Setu murrakurühm

Setu murrakurühma eristavad muust Võru murdest ennekõike hääldusjooned. Nii on seal tugev kaashäälikute peenendus, kus-juures peenenduda võivad kõik kaashäälikud ja nende lõpus on

kuulda nagu lühikest j-d: pakkj ‘pakk’. Selline peenendus on tähtis oleviku ja lihtmineviku vormide eristamisel. Mineviku vormis peenendus esineb ja olevikus see puudub: timä pakk

’tema pakub’, timä pakkj ‘tema pakkus’.

Setu keelele on iseloomulik tugev h, sh sõna lõpus: hoonõh ‘hoone’, külh ‘küll’, taahh ‘siin’. Lisaks on Setus palju vene laen-sõnu: paaba ‘vana naine’, tsasson ‘külakabel’, tseesna ‘aus’. Osalt on need laenud seotud ka vene õigeusu kirikuga, kuhu setud on traditsiooniliselt kuulunud.

Setumaa on ajalooliselt jagunenud 12 külade rühmaks ehk nulgaks. Kõigi nulkade murdetavas on olnud väikesi erinevusi, nii võib ühe nulga keelt pidada üheks setu murrakuks.

104

Murre kirjakeeles

Eesti kirjakeele ja ühiskeele põhjaks on põhjaeesti keskmurre. Siiski on teistest murretest ja laiemalt murdealadelt laenatud kirjakeelde ja ühiskeelde hulk erinevaid sõnu ja ka mitmeid grammatilisi vorme.

Murdesõnu kirjakeeles

Sõnu on kirjakeelde laenatud kõigist murretest. Palju lääne-eesti, eriti saarte murde sõnu tõid kasutusse keeleuuenduse käi-gus Johannes Aavik, Villem Grüntal-Ridala jt. Mitmed ranni-kumurrete sõnad on eesti kirjakeelde tulnud soome keele toel. Lõunaeesti ja eriti Tartu murde sõnu on kirjakeelde tulnud ku-nagisest lõunaeesti kirjakeelest. Lõunaeesti ja ka saarte sõnu on lisanud paljud nendelt aladelt pärit kirjanikud.

Murdeala Sõnu

Saarte murre ainiti, arusaam, ind, hälbima, joobuma, jõhker, kai, kurd, lauter, leebe, loivama, lottis, manner, pigem, rebu, rõve, rüsi, sageli, settima, totrus, tragi, võlu, võluma

Lääne-Eesti jada, jaurama, kalk, (mängu)kann, kihk, kiiskama, kimpus, kirg, korp ’söök’, kõhred, lagle, leebuma, nigel, nõbu, närud, põlastama, tahke, tarima, vemp, võhm

Ida-Eesti ehaline, kada ’ragulka’, kaitsetu, keks ’hüplemine’, kõve-nema, küpsus, levitama, magusus, mõrane, paljak, raju, ruuge, siugjas, tervenema, tusk, vesipea

Rannikumurre ahistama, arbuma, heldima, eriti, järk, jäse, kaikuma, kan-gastuma, kese, kiikama, kirre, koidik, laamendama, leba-

105

ma, ligane, loobuma, mainima, mall, menu, samasugune, seilama, siivutu, tavaline, ulgu(meri)

Alutaguse murre

kirgas, klõmm, kühmuline, liiast, rajune, sasipea, siiras, sooritama, täidlane, veljeksed, vetruma, vihastuma, vii-pama

Mulgi murre karihiir, kohev, kõnnak, kõrvik, kõuts, lahe, lummutis, lunima, pelgus, regilaul, sälk, vurts, võistu

Tartu murre ent, hõlst, jututama, jällegi, kurask, küündima, küünita-ma, lahkama, lutsima, lõim, nimme(luud), nõlv, pimesi, püstkoda, rase, sõõrik, trääs, virguma, õõs, üsk

Võru murre halama, helge, klaaruma, krõnks, lahter, liba, loode, ma-nitsema, meelisklema, mattuma, neelduma, nimme, pal-vus, pälvima, suurrätt, tõemeeli, vingats

Murded kirjakeele grammatikas

Lisaks sõnadele leidub kirjakeeles mitu morfoloogiajoont, mis on laenatud eri murdealadelt.

Südaeesti murretest on olev kääne täiesti puudunud, kirja-keelde on see võetud kirderannikumurde ja soome keele eesku-jul. Kirderannikumurdes on olev kääne tugevas astmes nagu soome keeles, sageli nna-lõpuga (`uutenna, punasenna). Kirja-keelde on kääne toodud omastava käände kujulise tüvega (poja-na).

Lõunaeesti murretes on enamasti i-tunnusega või lühene-nud mitmuse tüvi, nt mail, kannol. Tänapäeva eesti kirjakeeles on i-mitmus kasutusel paralleelina de-mitmuse kõrval, kusjuu-res i-tunnusega mitmuse vormid on kõrgstiilsemad, vrd maadel – mail, silmadel – silmil.

106

Kaudse kõneviisi olevikus on põhjaeesti murretes kasutatud infinitiivivorme ja modaalverbi pidama oleviku või lihtminevi-ku vormi (ta olla kodus, ta pidi kodus olema jm). Selliseid vor-me kasutatakse palju ka tänapäeva ühisargikeeles. Lõunaeesti murretes on kasutatud kesksõna vorme (Võru tä ollõv kotoh, Mulgi ta olevet kotun jms). Eesti normikeele kaudse kõneviisi vat-tunnus pärinebki lõunaeesti alalt.

Murdekirjandus

Ilukirjanduses on murret kasutatud pidevalt, aga valdavalt on need olnud üksikud murdejooned proosa tegelaskõnes ja näite-kirjanduses. Neist tuleb juttu 13. peatükis.

Läbi aja on eesti keeles olnud olemas väike haru murdeluu-let. Murdeluule klassikud on Võru murret kasutanud Artur Adson ja maailmasõja järel Raimond Kolk ning Mulgi murdes kirjutanud Henrik Adamson ja hiljem Nikolai Baturin. Gustav Suits (Kerkokell) ja Mats Traat on kasutanud Tartu murret ning Anna Haava (Vai sedasi suad mehele) ja Mari Vallisoo idamur-ret. Eesti murdeluulest annab ülevaate Siim Kärneri koostatud antoloogia Ime kütken tähe poole kist.

Murdeproosa on palju haruldasem nähtus. Juhan Liiv on kasutanud mitmes jutustuses Kodavere murrakut, nii laastudes Juak ja Pildikene Peipsi rannalt, aga ka jutustuses Vari (9:1).

(9:1)

Mets pime ja paks nagu kott, õtsin sõrmega tiirada taga. Mes kaugemale mia saen, sedä koledamaks läks mets. Niisugusel kõrral one nõnda, jüsku vajotatasse, jüsku lotsitosse sulle rinde piäle. Õmete ei tule mia kua mitte enam tagasi, assun aga edesi ja mõtlen: mes sia siis õege pelgäd? Kerikun käid, kedägi pattu

107

ei õle tehnod: ei mõisa rehest teri varastanud, ei metsäst suari toonod, ei isäle vassa löönud. Ei mitte kõege vähämäd.

Juhan Smuul on kirjutanud Muhu murrakus Muhu monoloo-gid, muuhulgas kultusfilmi Suvitajad aluseks olnud samanime-lise monoloogi (9:2).

(9:2)

Jah, neid suvitajaid oo mitut liiki. Mõnest mitte’b märkagid, et õoe peal köib ja ja so katuse all makab. Sõuksed suvitajad oo puhas rõem. Meil olli kaks tükki – mees ja naene. Nii kut nad meile tullid, voatas mees vaikselt ää, kus ämber ja kao oo, ja niikaua kui nad meil ollid, seisis vesi toas ja saunakütmise aal põln muud, kui näita aga kätte.

Tänapäevasest Võru kirjakeeles kirjutatud regionaalkirjandu-sest tuleb juttu 10. peatükis. Harjutusi ja ülesandeid

1. Tee kindlaks, millisel murde- ja murrakualal paikneb sinu kodukoht. Jälgi ja kirjuta üles oma vanemate ja klassikaaslaste kõnest sõnu ja morfoloogilisi vorme, mis on pärit sellest mur-dest.

2. Uuri välja oma vanemate ja vanavanemate päritolu- ja kasvu-koht. Milliselt murdealalt nad pärinevad? Millised murdejooni sinu vanemad mäletavad oma vanemate kõnest?

3. Koosta koos klassikaaslastega vanemate ja vanavanemate murdepäritolu kaart.

108

4. Tabelis on toodud murdeuurija Andrus Saareste tekstidest kohandatud laused igast eesti murdest (sulgudes on murrak). Võrdle erinevate murrete sõnavara ja morfoloogiat.

Ühiskeel Öeldakse, et eile öösel olevat mujal pisut ööbiku laulu häält kuuldud.

Kärbseid on palju, nad tikuvad näljasele koe-rale suhu.

Keskmurre

(Anna)

Üeldakse, et eele öös-se olla maeal vähä küńnilinnu laulu äält kuuldud.

Kärpseid on pailu, nad kipuvad näl´latse kuerale suhu.

Läänemurre

(Häädemeeste)

Öeldaks, et eila üüsi oleja mujal vähä kirigiudu laulu äält kuuldu.

Kärblasi on pailu, nad tikuvad näl´latse koe-ral suhu.

Saarte murre

(Mustjala)

Öötse, et eile ööse olla mujal pireke ööbigu laulu äält kuultud.

Kärpsid u pailu, näd toppivad näl´lase koe-rale sohe.

Idamurre

(Kodavere)

Üheldässe, et eelä üüsi õlema mõjal veedike sisaski laalu iält kuuldod.

Kärpsid one pal´i, näd tükiväd näljäselle koe-rale suhu.

Rannamurre

(Vaivara)

Üdellä, et eiilä üöse pidä olema mujal vähä sisokaise lauuo äält kuuldu.

Kärrbäläisi ono pali, näväd tikkuvad näläsällä kueerale suu.

109

Alutaguse murre

(Jõhvi)

Üöllä, et eiile üööse piäb õlema mõjal vähä üööbika lauulu ääld kuuldod.

Kärbläisi on pali, näväd kippuvad näljäse kueerale suu.

Mulgi murre

(Karksi)

Ütelts, et eilä üüse olevet muial raasik kirigüüdi laulu äält kuultu.

Kärblisi om pal´lu, na tükive näl´lätse koeral suhu.

Tartu murre

(Kamja)

Üteldäss, et eelä üüse olna muial veedi sisaski laalu elli kuultu.

Kärbläisi om pal´lu, na tükivä näl´lätse peńile suvve.

Võru murre

(Rõuge)

Üldäss, et iiläq üüse ollõv veidükese sisaski laulu hellü kuulda olnuq.

Kärbläisi um pal´lu, niäq tüküse näl´lädselle pińile suhvõ.

Setu murrakurühm (Petseri ümbrus)

Üldäss õt eeläq üüse muial olõvat veidöq sisaski laulu hellü kuulduq.

Kärpsit om pal´lo, nimäq tükvaq nälädsele pinile suuhõ.

5. Otsi murrete sõnaraamatust eri murdealade sõnu, mis on olemas kirjakeeles. Mida need sõnad märgivad?

6. Otsi erinevaid murdeluule tekste (Artur Adson, Henrik Adamson, Gustav Suits, Mari Vallisoo, Henrik Visnapuu). Milli-seid selles raamatus esitatud murdejooni nende luules leidub.

7. Otsi erinevaid proosatekste, mis on kirjutatud murdes. Milli-seid selles raamatus esitatud murdejooni nende luules leidub.

110

8. Tõlgi mõni murdekirjanduse tekst kirjakeelde. Analüüsi kahe teksti keelelisi erinevusi.

111

10. Kohamurded tänapäeval

Kodumurrak oli eesti talurahva praktiliselt ainsaks suuliseks keeleks 19. sajandi lõpuni. Sel ajal hakkas üha enam eestlasi asuma linnadesse. Neist said seal ametnikud, poemüüjad, ap-teekrid, arstid, ärimehed jne. Sellised ühiskonnakihid olid va-rem saksakeelsed. Kui eestlane jõudis neisse ametitesse, siis kasutas ta kodukeelena pigem saksa keelt. Nüüd valisid eesti päritolu inimesed selle asemele üha enam eesti keele. Seegi keel oli alguses ilmselt saksa keelega tembitud. Aga eriti Eesti Vaba-riigi ajal hakkas sellele tugevat mõju avaldama arendatav ja ava-likus elus nõutav eesti kirjakeel. Kokku sündis murrangust vä-hemalt 1930. aastateks linnades ühiskõnekeel. Selles oli killuke-si kunagistest murrakutest ja saksa keelest ning see oli hääldu-ses, morfoloogias ja sõnavaras lähedane kirjakeelele.

Kuna maal kõneldi ikka kodumurrakuid, siis võime öelda, et 1930. aastateks oli kujunenud kaks suulist (argi)keelt. Ühest küljest olid need murded, sest maal olid kodumurrakud ja lin-nades ühiskõnekeel. Teisest küljest olid need ka sotsiolektid, mis eristasid maa vähemharitud talurahvast ja linna haritumaid keskkihte.

1930. aastatel algas Eestis aktiivne võitlus kohamurrete vas-tu kirjakeele nimel. See kestis vähemalt 1960. aastateni. Selle võitluse tulemusel asendusid kohamurrakud ka pea kõikjal maalkohtades ühiskõnekeelega. Murded argielu keelena jäid püsima Võrus, Setus, Mulgis ja saartel, eriti Kihnus.

Seega võime üldistada, et 20. sajandi esimese poole jooksul muutus eestlaste suuline keel, eriti argikeel. Selles asendusid kohamurded ühiskõnekeelega. See protsess ei ole midagi eesti ühiskonnale eripärast. Just samamoodi kadusid kohamurrakud

112

linnastumise käigus ka muudes maades, eriti seal, kus tegeldi aktiivselt murdevastase võitlusega.

Mis on traditsioonilistest murretest saanud? Viimase rahva-loenduse andmeil on Eestis üle 130 000 inimese, kes oskavad mõnd murdekeelt.

Esiteks, paljudel inimestel on endiselt säilinud kõnes mur-deaktsent. Teiseks, viimastel aastakümnetel on suurenenud murrete tähtsus piirkondliku identiteedi kandjana. Murdeid on hakatud väärtustama osana pärandkultuurist ning teadlikult kasutama kui kohalikku põlist keelekuju, pärandkeelt. See pole eesti kultuuri erijoon, vaid üldisem suund, mis on tekkinud vastukaaluks globaliseerumisele ja massikultuuristumisele. Ees-tis on murrete kasutus piirkondliku pärandkeelena olnud hoog-ne saartel ja lõunaeesti murrete alal. Kui traditsiooniline murre on pea ainult suuline keel, siis pärandkeeltes luuakse ka kirjalik variant. Selle tulemuseks on piirkondlik kirjakeel ühiskirja-keele kõrval. Eesti keeles on selles staatuses võru (võro) keel.

Aktsendid

Murrete kadumine ei ole järsk. Tavaliselt kaovad alguses mur-dele eripärased ja kitsalt levinud jooned. Kõige kauem, kaua peale grammatika ja sõnavara erijoonte hääbumist säilivad mõ-ned murde häälduse erijooned. Selliseid häälduse erijooni ni-metame piirkondlikeks aktsentideks. Need säilivad inimese kee-les tema tahtest hoolimata ning lubavad meil kergesti ära tunda inimese päritolu ja/või elukoha.

Eesti keeles on tuntud saarte, kirde-eesti ja lõunaeesti akt-sent. Nii võib saarte elanikke tunda ära nende „laulvast“ into-natsioonist. Mõni läänesaarlane võib elada kaua mandril, aga ütleb ikka õ asemel ö (mönus möis). Kirde-eestlased ei erista häälduses teist ja kolmandat väldet, öeldes näiteks seppal

113

`külma `ilmaga. Võrukesed hääldavad pikemalt sõnalõpulisi klusiile ja s-i: meess tulep. Lisaks palataliseerivad kagu-eestlased (võrukesed ja setud) kõiki kaashäälikuid, öeldes nt jus´t ja tal´v. Mida rohkem põhja ja lääne poole, seda vähemaks jääb palatalisatsiooni.

Pärandkeeled ja regionaalkirjakeeled

Piirkondliku pärandkeelena on murdeid arendatud eeskätt nel-jas piirkonnas: Kihnus, Mulgimaal, Võrumaal ja Setus. Pärand-keelena kasutatakse murdeid sageli teadlikult ning ka väljaspool ajaloolist murdeala. Linnades kõneldakse murret samast piir-konnast pärit inimesi ühendavates seltsides. Üha enam levivad murdekeelsed raadio- ja telesaated. Koostatakse õppekirjandust ning murret saab õppida mitmetes koolides.

Oluliseks suunaks pärandkeelte arendamisel on olnud kee-lele kirjaliku vormi loomine. Kirjalikke tekste (aabitsad, keele-õpikud, sõnaraamatud, ajaleht) on avaldatud mitmes pärand-keeles. Kirjakeele arendamine on kõige kaugemale jõudnud Võ-rumaal.

Kihnu

Kihnu on väheseid kohti Eestis, kus murre on argisuhtluse täht-saks vahendiks. Kihnu keel on üks saarte murde murrakuid, kuid sellel on mitmeid olulisi erijooni. Hästi märgatav hääldus-joon on kihnu eripärane, tõusev-langev-tõusev intonatsioon.

Selle kõrval esineb seal palju õ-häälikut, mõnikord ka sõna algul i asemel, nii et ilus ilm on kihnlase suus jõlus jõlm. Ka on palju diftonge, kusjuures pikk aa muutub ua-ks: kua mua ’ka maa’, pikk ää aga iä-ks: iä riäkjä ’hea kõneleja’ (see joon esineb

114

ka Muhus). Rohkesti eripärast on ka Kihnu grammatikas ja sõ-navaras. Nt on seal ja asemel järjekindlalt ning.

Üllatavalt on Kihnu keeles mitmeid ühisjooni lõunaeesti murretega. Nii on seal tagavokaalsetes sõnades e asemel õ: siokõstõs tubadõs ’sellistes tubades’ ning sarnaselt mulkidega ütlevad kihnlased mia ’mina’ ja sia ’sina’.

DIIVAN

Diivaen ond koo tuas üks taris asi. Õhta võid diivaeni piäle pitkä vädädä ning telekäst uata ning. Diivaeni korjo taha võid oenni ehitä ning oennis doominod mängä. Diivaeni piäl võevad külälised magada kua. Ühekorra kui petlemist mängsime, siis mia oli diivaeni taga sedasi petlen, et kiegid leväss mjõnd üles.

Lugu Diivan Kihnu Aabetsast.

Kihnu keel on võetud üha enam kasutusele ka avalikus suhtlu-ses ja kirjalikul kujul. Murdekeelsena ilmub kohalik ajaleht Kihnumua, igal nädalal on raadios kihnukeelsed uudised. Kihnu murdekeele õppimiseks on välja antud Aabets, lugemik, keele-õpik Kihnlasõ emäkiel ja palju lugemist kihnlaste traditsiooni-listest elatusaladest, nagu hülgepüügist ja rahvariiete valmista-misest. Kihnu tegemiste kohta saab infot Kihnu Kultuuri Insti-tuudi koduleheküljelt.

Mulgimaa

Mulgimaal ehk Lõuna-Viljandimaal on olnud ainulaadne tä-hendus eesti kultuuriloos. Sellest ühest Eesti rikkamast piir-konnast on pärit paljud Eesti riikluse rajajad, ülikoolide õppe-jõud, ärimehed ja poliitikud.

115

Mulgimaalt pärit inimesi koondavad Mulkide Seltsi osa-konnad mitmetes linnades. Selts korraldab ka murdekeele õpet. Murdekeelt aitavad õppida lugemik Mulgi keelen ja meelen ja Mulgi sõnastik. Ajaloolise Karksi kihelkonna lastele on mõeldud Karksi murraku õpik. Mulgi murde arendamist ja väljaannete koostamist koordineerib Mulgi Kultuuri Instituut, kes annab välja ka mulgikeelset ajalehte Üitsainus Mulgimaa. Vikerraa-dios on mulgimurdelised uudised (Mulgi murde erijoontest oli juttu 9. peatükis olevat murdejoonte ülevaates).

Natike nalla

Üits mammake ädäldep vagunin: „Taevaesäke, nii ku ma rongi peale astsi, varastedi miu rahakott ärä!“ „Rahu, mammi!“ ütlep üits nuurmiis. „Sii omgi ju kiirrong.“

Lõikusetohter oma aige läbi vaadenu ja ütlep, et tulep iki lõikus ärä tetä. Aige akkap pelgäme: „Aga mes sõs saa, ku ma lõikuse aal ärä koole?“ „Kas sa tõeste usut, et ma laipa pelgä?“

Miis tulep kalalt kodu, koputep illäksi usse peale ja uurip tasakeste naise käest: „Kas kass om kodun?“

„Ärä pelgä, tule sissi,“ ütlep naine. „Ma ostsi talle turu pealt kilusit.“ Ajalehest Üitsainus Mulgimaa, kevad 2013

Setumaa

Setud ja setu keel on sajandeid olnud ülejäänud eesti keelest lahus, kuna suur osa Setumaast kuulus venekeelse Pihkvamaa alla. Setud jäid enamasti kõrvale 19. sajandi rahvuslikust ärka-misest Eestis. Neil kujunes oma piirkondlik etniline identiteet. Nende eriasend soodustas aga vanapärase rahvakultuuri ja murdekeele säilimist kuni viimase ajani.

116

Setumaal on tänapäevalgi murre loomulik kohalik suhtle-miskeel (Setu murde erijoontest on kõneldud 9. peatükis). Siiski on tekkinud suur erinevus keskealiste ja noorema põlvkonna vahel. Keskealised setud, kes on veel õppinud murdekeele oma vanemalt, seda sageli enam oma lastele ei räägi. Sellepärast on ka Setumaal üha tähtsamaks muutunud murdekeele õpetamine koolides.

Kõige rohkem on setukeelsena välja antud rahvajutte ja muud rahvaluulet. Setukeelset kirjandust on ilmunud vähesel määral läbi aastakümnete. Setudele on tähtis nende õigeusk ja sellega seotud kombestik. Setukeelsed evangeeliumid ilmusid esimest korda aastal 1926. 2013. aastal andis Seto Instituut need uuel kujul välja. Nende kõrval on viimastel aastatel aga ilmunud ka Seto aabits ja lugõmik. Suuresti setukeelsena ilmub ajaleht Setomaa, setokeelseid saateid on raadios ja televisioo-nis. 2008. aastal valmis esimene täispikk setukeelne mängufilm Taarka. Materjale Setumaa kohta leiab Setomaa.ee kodulehe-küljelt.

Seto jutussidõ päiv

Novembrikuuh oll Mikitämäel jälki’ seto Jutussidõ päiv. S´ookõrd oll kõgõ inäbä esinejji Mikitämäe kooli õgah vanusõh latsi siäst. Latsiaia latsõ’ näütsi’ üteh vanaimmiga’ jutust „Tõrvanõ härg“. 3.-4. Klassi opilaisi näüdendi „Mõtseläjidõ talvõmurõh“ autor oll Mikitämäe kooli lõpõtanu’ Kanni Aide ja latsi juhend Jüriöö Eevi. Ummi seto tandsaga’ olli’ esinemäh folkloorirühmä tütärlatsõ’, kinkalõ oll tandso’ opanu’ Sontsi Karin. Verska gümnaasiumi opilaisi juhend Vabarna Maret ja näide esitet „Vesi ja muda“ kõnõl sanatooriumi õgapääväelost. Ummi laulaga’ oll tulnu’ ka’ jutusõpäävä ammunõ esinejä leelokoor „Helmine“. Ma’ ku üts osavõtja ja üteh latsiga’ seto jutussidõst joudu saanu’, tahasi’ tennädä’ kõrraldajji ja esinejji ja looda, õt järgmätsel aastagal om jal’ sääne huvtav jutusõpäiv. 11.02.2013

117

Võru regionaalkirjakeel

Ajalooline Võrumaa on hõlmanud kolme tänast Eesti maakonda – Võru-, Põlva- ja Valgamaad. Võru ala on suurim Eesti piir-kond, kus murdekeel on tänaseni säilitanud oma koha nii kodu- kui külakeelena ja mõnel määral ka avalikus suhtluses. Võru murdekeele oskajaid on viimase rahvaloenduse põhjal umbes 75 000.

Võru kirjakeele eeskujuks on ajalooline Tartu kirjakeel, kuid siiski on tegu uue kirjakeelega, millele panid aluse Võrumaa juurtega haritlased, eriti noored kirjanikud ning võrukestest keeleteadlased, kes on aktiivselt loonud uue võru kirjakeele normistikku. Tähtis on olnud ka Võru Instituudi roll.

Võru kirjakeel püüab arvesse võtta võru murdekeele eripä-ra, seda juba tähestikus. Nii on võru murdes esinevat kõrisulg-häälikut hakatud märkima q-ga, kõrget õ-d, mis sarnaneb vas-tavale vene keele täishäälikule, on märgitud y-ga, kaldkriipsuga märgitakse konsonantide peenendust, millel on võru keeles tähtsaid grammatilisi funktsioone. Lisaks õigekirjale on välja töötatud ka grammatilisi norme, näiteks sõnavormide moodus-tamiseks. Need on fikseeritud võru sõnaraamatus.

Katke Võro-eesti synaraamatust

ma(q), mu(q), minno mina, ma

maa, -, -d50 maa; muld; hää kohhil maa hea kobe muld

maa-alo|nõ, -dsõ, -st7 maa-alune

.maadam', -i, -it9 madam, proua

.maadja|nõ = .maadja|s, -dsõ, -st5 madal, maadligi

.maadlus, -õ, -t9 maadlus

.maadlõma, maadõldaq, .maadlõ78 maadlema; maas püherdama

118

maagõ|lang, -langa, -.langa30 (punane) tikkimislõng

maagõlda|ma, -q, -83 tikkima

.maaha = mahaq < maalõ maha; maaha arvama lahutama; maaha pandma lamandama; hain, vili pandas maaha hein, vili lamandub (perso-naalne passiiv)

maaha.arvami|nõ, -sõ, -st5 lahutamine

.maahapant = mahaqpant lamandunud

maaho|põn', -bõsõ, -bõst12 Eesti maatõugu hobune

Võru keeles toimub pidev kultuurielu. Ilmunud on kooliõpikud, ilmub ajaleht Uma Maa, peetakse teaduslikke konverentse, koostatakse keelekorpusi jne. Ülevaate võrukeelsest kultuurite-gevusest leiab Võro Instituudi koduleheküljelt.

Võru roboti tsõõr

Võru roboti tsõõr» om tehnigatsõõri poissõ mõtõ, a ma mõtli, et üritüsel võissi paiklik nimi olla ja poissõlõ seo nimi miildü,» selet' Võromaa kutsõhariduskeskusõ tehnigatsõõri juhendaja ja 30. urbõkuu pääväl Võrol peetü suurõ robotivõistlusõ üts kõrraldaja Heinaste Urmas.

Tsõõr om robotivõistluisi man tähtsä asi: jaapani keelen om seo tsõõr dohyo, kon roboti «sumomaadlust» tegevä. Pildi pääl pruuvva poisi inne võistlust, kumb robot sumon kõvõmb om vai tõsõ seost tsõõrist vällä toukas.

Võromaa kutsõhariduskeskusõ tehnigatsõõri kõrraldõdul riikevaihõ-lidsõl robotivõistlusõl võistli pia 120 robotit Eestist ja Lätist.

«Võru roboti tsõõri» tüütarõn näüdäti, kuis robotiid tetäs, ja latsõ saiva ka esi käe külge panda. Inämb teedüst võistlusõ ja robotidõ kotsilõ om kodolehe pääl: http://robert.vkhk.ee/tehnikaring/.

Ülle Harju, Mahlakuu 2. päiv 2013

119

1980. aastate lõpust on kujunenud ka uus võru kirjakeelne kir-jandus. Seda on loonud paljud autorid, kellest mitmed on keele õppinud hilisemas elueas pärandkeelena. Erinevalt vanast võ-rukeelsest luulest on uus kirjandus manifesteerinud ennast omaette regionaalkirjandusena. Võrukeelset luulet esindavad nt Kauksi Ülle, Jan Rahman, Contra. Selle kõrvale on loodud täies-ti uue nähtusena võrukeelne proosa ja ka näitekirjandus, olulis-teks autoriteks nt Kauksi Ülle ja Madis Kõiv.

Rahmani Jan, Kõnõtraat

Väläh külmetäs ja taivast satas lummõ

ütle mullõ uma telehvooni nummõr

Hamõ´ ohukõ su säläh prunts om tummõ


Hammõst läbi paistus rõnnõkõnõ kummõr

ütle mulle uma telehvooni nummõr

Sis meil tulõva fiesta´ja rokksummõr


Sis ku külmetas ja väläh satas lummõ



1. Kuula hoolega oma klassikaaslaste, sõprade, vanemate, õpeta-jate kõnet. Kas ja milliseid aktsendijooni nende kõnes leidub?

2. Otsi internetist eri murretes ilmuvat ajakirjandust. Võrdle sealsete tekstide põhjal erinevaid murdeid. Tõlgi tekste normi-keelde.

120

3. Võrdle Võru keeles kirjutavate kirjanike keelekasutust. Kas on jooni, mille poolest see erineb traditsioonilisest Võru mur-dest?

4. Kihnu Instituudi koduküljel oli emakeelepäeva puhul kooli-lastele mälumäng Mio Estimua. Siin mõned küsimused sellest. Vasta neile.

Miokõsõl ljõnnal ond läbi aegõ oln sioksõd nimed:Tarbatu, Dorpat, Jurjev?

Mjoksõs muakondõs asub Suurõ Munamäe vaatõtoern?

Mjokõ Esti tähestiku täht ei põlõ mobiilside standardtähestikkus?

Estis ond kolm luigõliiki. Mjokõ nendest on kõegõ suurõm?

Mjokõ on Esti suurusõlt neljäs suaer?

Sasja tähendäb päriline kihnu kieles?

121

11. Sotsiolektid

Sotsiolekti määratletakse üldiselt kui teatud sotsiaalsete kihtide kasutatud keelt. Seega võib sotsiolektina tõlgendada ka normin-gulist kirjakeelt või kohamurret, kui neid kasutavad ainult tea-tud sotsiaalsed kihid. Enamasti peetakse sotsiolekti all silmas siiski selliseid inimeste sotsiaalsete omadustega ja suhetega seo-tud allkeeli, mis ei ole kirjakeel ja mille levik ei ole piiratud kindla territooriumiga. Sotsiolekte mõõdetakse teaduses tavali-selt just kirjakeelest erinevuse alusel.

Sotsiaalne kiht ja keelekasutus

Kõige laiem sotsiolekti määratlus lähtub inimese sotsiaalsest kihist. Eri klassid või kihid paiknevad ühiskonnas hierarhiliselt. Klass mõjutab seda, kellega inimesel on igapäevased kontaktid ja püsivamad suhted. Üksteisest kaugel olevate kihtide inimesed suhtlevad vähe. Sellised keelepiirid on olnud olulised maades, kus on olnud terav ja tugev klassi või seisusepiir.

Tundlikem ja keskne klassikuuluvuse määraja on olnud amet. Suurim piir on klassikaliselt olnud tööliste ehk sinikraede ja ametnike, spetsialistide, juhtide jms ehk valgekraede vahel. Ameti sees on aga kõige olulisem mõjur haridus. Erinevad ame-tid nõuavad erineval määral haridust. Inimesed, kes on saanud gümnaasiumihariduse, valdavad nt kirjakeelt paremini kui need, kelle haridus piirdub põhikooliga. Haridus omakorda on aga olnud alati seotud sooga. Näiteks enne 2. maailmasõda käis naisi gümnaasiumides palju vähem kui mehi. Nüüdseks on see suhe muutunud oluliselt naiste kasuks. Nii on selge, et haridus mõjutas ka erinevaid vanuserühmi erinevalt.

122

Sotsiolektide uurijad on analüüsinud ennekõike eri kihtide hääldust. Kõige üldisemalt on leitud, et valgekraed kasutavad enam normingulist keelt kui sinikraed. Viimaste keel on rohkem murde- ja slängisegune.

Mõned olulised erinevused on leitud ka naiste ja meeste va-hel. Kokkuvõttes kehtib siin üks oluline universaal: naised kasu-tavad normikeelseid sõnu ja grammatikat rohkem kui mehed. See kehtib muidugi ühiskonnas, kus naistel ja meestel on võrd-ne juurdepääs normikeelele.

Eesti keeles ei ole klassikalisi sotsiolingvistilisi uuringuid tehtud. Siiski näitavad olemasolevad uuringud, et ka meil on valgekraede keelekasutus avalikus situatsioonis normikeelele oluliselt lähem kui argisituatsioonis ning naised on kirjakeelse-mad.

Eesti sotsiolektid

Mitmete ühiskondade ajaloos on olnud perioode, kus valitsev kiht kõneleb ühte ja alamkihid teist keelt. Alates 14. sajandist olid eesti murrete kõnelejad peaaegu ainult talupojad. Kõrgki-hid Eestimaal olid sakslased ja saksakeelsed. Kui eesti päritolu inimene liikus kõrgemasse kihti, siis vahetas ta ka keelt. Nii võime öelda, et eesti ja saksa keeled olid sel ajal tervikuna sotsiolektid.

Kahe rühma vahele jäid vahekihid. Näiteks linnade sotsiaal-selt madalam elanikkond olid tavaliselt eestlased, aga kindlasti kasutasid nad teistsugust eesti keelt kui maa talupojad. Mõisa-tes olid teenijad, mõisasundijad (kilter, kubjas, aidamees...), kes olid tihti eestlased. On üsna usutav, et ka nende keel oli palju enam segatud saksa keelega kui talupojast eestlase murre. Seega võime öelda, et eesti keeles endas oli olemas vähemalt kaks sot-siaalset keelevarianti.

123

Eesti keele olukord hakkas muutuma ärkamisajal, kui ärata-jad astusid teravalt keele ja sellega rahvuse vahetamise vastu. Tõsine murrang saabus 19. sajandi lõpus. See väljendus esmalt negatiivses suhtumises saksa keele kasutamisse igapäevaelus. Sel ajal hakati avalikult halvustama saksa sõnadega tembitud eesti keelt, mis sai nimeks kadakasaksa keel.

Teisalt asus 20. sajandi alguses üha enam eestlasi linnades-se. Neist said seal ametnikud, poemüüjad, apteekrid, arstid, ärimehed jne. Sellised ühiskonnakihid olid varem saksakeelsed. Kui eestlane jõudis neisse ametitesse, siis kasutas ta kodukeele-na pigem saksa keelt. Nüüd valisid eesti päritolu inimesed selle asemele üha enam eesti keele. Seegi keel oli alguses ilmselt osalt saksa keelega tembitud. Võib arvata, et koos eestikeelsete sot-siaalsete kihtide kujunemisega hakkasid kujunema eesti sotsiolektid. Aga välja kujuneda need ei jõudnuki. Selleks on vaja hoopis enam aega. On tarvis, et inimene elaks mitmeid põl-vi samas kihis, suhtleks samast kihist inimestega, elaks samast kihist inimestega samas ümbruses, käiks ühises koolis jne. Ta-valiselt vajas mingi keeleline muudatus netieelses ühiskonnas väljakujunemiseks umbes kolme põlvkonda. Eesti vabariik muudeti juba 1940. aastal nõukogude ühiskonnaks. See süsteem lõi senise klassisüsteemi segamini, hävitas hulga kõrgemaid kih-te ja proovis igati klassipiire hajutada. Alles 1990. aastatel saa-me hakata kõnelema uuest klassipiiride võimalusest. Nüüd on möödunud vaevu paarkümmend aastat. Nii võib üsna kindlalt väita, et selgeid sotsiolekte eesti ühiskonnas praeguseks välja pole kujunenud.

124

Sotsiaalne võrgustik ja keelekasutus

Klassid ja sugu on väga üldised sotsiaalsed keelevalikute taus-tamõjurid. Tegelikkuses suhtleb inimene iga päev oma väikeses sotsiaalses suhtlusvõrgustikus. See ühendab inimesi omavahel suguluse, naabruse, sõpruse, töökaasluse kaudu. Selline võrgus-tik meenutab suhteid sama murrakut kõnelevate inimeste vahel. Ka seal olid inimesed tegelikult samasuguste sidemetega seotud. Võrgustikud erinevad üksteisest kolme teguri alusel: tihedus, mitmetisus ja sagedus.

Tihedus tähendab seda, kui paljud inimesed rühmas üks-teist tunnevad ja omavahel suhtlevad. Inimeste rühmad on ta-valiselt sellised, et neis on tihe tuumik, milles kõik suhtlevad omavahel (A suhtleb B-ga, C-ga ja D-ga, B suhtleb C-ga ja D-ga jne). Sellele lisaks on aga perifeersed liikmed, kes suhtlevad nt ainult mõne üksiku tuumliikmega.

Mitmetisus tähendab seda, et üks inimene võib olla rühma-ga seotud enam kui ühe sideme kaudu. Osa neist võivad olla ainult töökaaslased, aga A ja B võivad olla naabrid, sõbrad ja töökaaslased, olles niimoodi seotud kolme sidemega.

Sagedus märgib seda, kui tihti kokku puututakse ja suhel-dakse.

Uurimused on näidanud, et võrgustiku tuuma kuuluvate inimeste keel erineb perifeerias olijate keelest ning lisaks on neil sarnasem keelekasutus. Lisaks on leitud, et paremini võrkudes-se integreeritud inimesed kasutavad kõige sagedamini keele regionaalseid variante. Eesti ühiskeele kohta selliseid võrgusti-kuuurimusi tehtud ei ole.

125

Släng

Sotsiolektide hulka paigutatakse tavaliselt ka släng. Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala ini-mestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik argikeelne sõnavara. Seega pole släng päris samamoodi määratletud kui ülejäänud sotsiolektide liigid. Tegu on üksnes (või eeskätt) sõ-navaraga.

Slängi kaks liiki

Slängi saame jagada kahte alaliiki. Eelnev definitsioon käis sot-siaalse slängi kohta. Selle kõrval on olemas ka erinevate elu-valdkondade mitteametlik terminoloogia (nt arvuti- või muusi-kasläng). Seda kasutavad erinevad inimesed, kes pole sotsiaal-selt kuigivõrd seotud. Selline släng kuulub pigem registrite alla.

Sotsiaalse slängi poolelt on uuritud palju kooliõpilaste ja kurjategijate slängi. On leitud, et slängisõnad kujunevad enne-kõike nende eluvaldkondade tarvis, mis on vastava rühma elus oluline. Nii on õpilaste jaoks olulised õppeainete nimed ja muud õpetamisega seotud sõnad (esta, mata, õps jms), aga ka noorte jaoks olulised suhtlusteemad (poisid ja tüdrukud, erinevad stii-lid, inimese välimus, suguelu ja sellega seotud kehaosad, alko-hol ja joomine, rõivad ja jalanõud jms). Lisaks nimi- ja tegusõ-nadele on slängirühmades kasutusel ka omad sõnad hinnangute andmiseks ning suhtlusfraasid.

Üldiselt on slängi peetud kiiresti muutuvaks allkeeleks. Sa-mas näitavad 1920/30 ja 1990. aastate õpilasslängi võrdlused, et mitmedki sõnad on püsinud. Näiteks õppeainete nimetused (mata, jonna, inka), paksu või rumala inimese kohta käivad sõnad (trulla, tünn, oh-oo, oh-oh).

126

Slängi allikad

Slängisõnade päritolu on uuritud eri keeltes. Eesti keele puhul on näiteks välja toodud sellised kesksed slängisõnade allikad:

• raie: resto, süst, võim;

• argituletus: -kas, -a, -e, -s jt: Pillekas, jota, kohve, kots;

• laenamine võõrkeeltest: stoori, boifrend, tsau, pakaa;

• ülekantud tähendus, keelemäng, metafoor ja personifikat-sioon: kapsauss, atleet, Pekka;

• tähemäng ehk logogriif (häälikute ärajätmine, lisamine või ümbertõst): barakkstiil, pikapäkk, möladraama;

• metatees: perutava hobuse norse, lank on puhe;

• kontraktsioon: Marjustin.


1. Inimeste sotsiaalne seisund ja nendevahelised suhted peegel-duvad alati ilukirjanduses, kus tegutsevad eri kihtidesse kuulu-vad inimesed. Analüüsige mõne romaani tegelaste keelekasu-tust. Kas nende keeles peegeldub nende sotsiaalne positsioon? Kuidas kirjanik on seda väljendanud?

2. Koostage oma suhtlusvõrgustiku skeem. Uurige selle võrgus-tiku keelelisi erijooni.

3. Koostage oma klassi õpilaste slängisõnastik. Milliseid sõnu kasutatakse teie klassis? Millised nende hulgas on ainult teie klassile omased sõnad? Kas on olemas klassi kampade slängi? Milline see on? Kas ja milliseid erinevusi on poiste ja tüdrukute slängi vahel?

4. Koguge eri klassidest slängisõnu õppeainete nimede kohta. Koostage õppeainete nimede slängisõnastik. Lisage sinna õpeta-

127

jate kasutatavad õppeainete nimed. Küsitlege õpetajaid nende kooliaja õppeainete nimetuste kohta. Millised nimetused on muutunud ja mis on püsinud? Sama kogumist võib teha ka muude sagedaste slängisõnade rühmade kohta (välimus jm).

5. Analüüsige kogutud slängisõnu nende päritolu alusel. Kust ja kuidas nad on slängi tulnud?

6. 1986. aastal koostas eesti filoloogia üliõpilane Vallo Kalamees slängist küllastatud teksti, mis imiteerib telefonikõnet. Tõlgi see tekst enda kasutatavasse slängi. Võrdle tulemust klassikaaslas-tega ja leia sarnasused ja erinevused. Milles erinevused seisne-vad ja millest need tulevad?

Hei Koll.

Ruut siin. Millega aega kaunistad?

Mina või? Veeresin just Tartust. Kolistasin niisama, käisin tuttavatel kärssa-del külas. Pärast kurnisime Kauna.

Juu. Frii olemine. Õhtuks võtsime kargu alla, käisime diskos.

Ei mitte Sõpruses, klubis, TRÜ omas. Saime niisama sisse. Möllud-värgid, sõulid, rokid. Päris asjalikult tegi. Fiiling. Paar rauakooli selli kakerdas veel ringi, üks oli see diskofänn MPst, tead küll. Pleiss oli muidugi kõhna. Seinad tilkusid raskelt. Pidin kuhvti ka maha lükkama.

Sorri? Seekord ei pägatud, pidasin silma peal

Ei ole need ülikooli eided nii ülbed ühti, päris kobedad hiired.

Sobib.

Või tantsulka pole tutvuste sõlmimise koht. Ha-ha-ha.

Ah kestad? Firma möllud, mis seals ikka. Muidugi rahulikumalt kui meil. Andestatav provints siiski. Küll jõuavad

Ma jah sain uued. Sutike laiad muidu timm. Kuhvt ka. Mhmh.

Sobib. Olgu nii. Okei!

128

7. Tõlgi eelnevas harjutuses olev tekst kirjakeelde. Milles erine-vused seisnevad?

129

12. Kirjakeelsed tarbetekstid

Kirjalikke paberile trükitud tekste kasutatakse nii argises kui avalikus suhtluses. Samas on kirjalik argisuhtlus olnud alati üs-na harv. Selle alla võib arvata esmajoones erakirjad, mille saat-mine on tänapäevaks äärmiselt haruldaseks jäänud. Ülivaldav osa paberil olevatest tekstidest liigub avalikus ja ametlikus sfää-ris. Selles peatükis vaatame nende tekstide keelt.

Nagu oleme näinud, saab kirjakeele norminguid piisavalt hästi järgida ainult kirjalikus tekstis ja siis, kui meil on piisavalt aega teksti toimetamiseks ning teadmisi kirjakeelse teksti tege-miseks. Samas ei ole iga sellistes tingimustes loodud tekst kirja-keelne. Kirjutaja võib teadlikult normingutest kõrvale kalduda, nagu teevad tihti ilukirjanikud. Kirjutaja võib mitte hoolida normingutest, kuigi ta neid teab. Nii tehakse tihti erinevates netitekstides. Kirjutaja võib teada mingeid norminguid valesti ja neid järgides kasutada keelt oma arusaamade kohaselt õigesti, kuid sellega teha normingutele mittevastavat teksti. Lõpuks, kirjutaja võib jätta teksti lihtsalt lohakusvigu.

Kui läheme avalike kirjalike tekstide juurde, siis leiame neist ikka mõne erinevuse normingutest, olgu need tingitud lo-hakusest, teadmatustest, hoolimatusest või tahtlikust kaldest. Siiski ei muuda need nende tekstide loomust. Need on avalikud kirjalikud kirjakeelsed tekstid, millel on palju alaliike: teadusar-tiklid ja -monograafiad, asjaajamistekstid, ametlikud dokumen-did, ajalehe uudised ja arvamuslood, õpikud, juhendid, käsi-raamatud, mälestused, elulood jms. Kokku nimetame neid kir-jalikeks tarbetekstideks.

Suurem osa tarbetekstide rühmadest on keelelt seesmiselt üsna ühtsed. Nii on erinevate seadusetekstide keel väga ühesu-gune, samuti on keelelt üpris sarnased teadustekstid, leheuudi-

130

sed või toiduretseptid. Kui aga võrdleme omavahel erinevaid tekstirühmi, siis leiame kõigepealt, et eri rühmade ortograafia, morfoloogia ja morfosüntaks on väga sarnane. Selle põhjus on lihtne: siin järgivad tarbetekstid pea alati kirjakeele normin-guid, mis neis kohtades on põhjalikud ja ranged. Muudes keele osades on aga olulisi erinevusi. Vaatame keskseid erinevusi ja sarnasusi teaduseartiklite ja lehetekstide näitel.

Terminid ja muud sõnad

Sõnavara poolest saame välja tuua kaks tarbetekstide gruppi. Ühele poole jäävad oskuskeelt nõudvad ja kasutavad tekstirüh-mad (teadus, asjaajamine jms) ning teisele poole rühmad, mil-les oskuskeelsuse aste on madal (ajaleht, reisikirjad jms).

Oskuskeelsed tekstid kasutavad palju ja täpset terminoloo-giat ja palju abstraktset sõnavara. Sellised sõnad on tihti mõis-tetavad vaid asjatundjatele.

(12:1)

Meie küsimuste vormitüpoloogia aluseks oli 3 tüüpi: avatud küsimused (eriküsimused), alternatiivküsimused ja kas-küsimused (Hennoste jt 2009a: 350). Viimased jagasime kolme alaliiki: suletud kas-küsimused (*Kas sa tuled homme meile?), mis ootavad vastuseks infot/jaatust (ingl. affirmation); vastust pakkuvad kas-küsimused, mis pakuvad partnerile vastuseva-riandi välja (*Sa tuled siis homme, eks?) ja ootavad kinnitust (ingl. confirmation); jutustavad kas-küsimused, mille vastuses jah/ei asemel on avatud küsimuse vastuse sarnane info (*Kas te Rootsi teete reise? // Rootsi teeme reise tuleval aastal, mitte tänavu.). Süntaktiliselt jagasime küsimused grammatilisteks lauseteks, milles oli finiitverb ja fraasideks/üksiksõnadeks, mil-les seda ei olnud (*Juhan vä?).

131

Nii leiame näites (12:1) olevast teadusteksti katkest hulga ter-mineid: vormitüpoloogia, avatud küsimus, alternatiiv-küsimus, kas-küsimus, jaatus; kinnitus; grammatiline lause, finiitverb, fraas.

(12:2)

Maanteeamet soovitab kontrollida USAst Eestisse toodavate sõidukite ostmisel sõiduki tausta, sest need võivad olla orkaanis Sandy veekahjustusi saanud. Mullu oktoobris Ühendriikides üleujutusi põhjustanud orkaanis uppus ligikaudu 230000 sõi-dukit ja neid eksporditakse nüüd üle maailma erinevatesse rii-kidesse. Esimesed orkaanis veekahjustusi saanud sõidukid on Eestisse jõudnud.

Ajaleheteksti ideaaliks on tavalised, igapäevased, konkreetsed sõnad, mis on mõistetavad sadadele tuhandetele lugejatele. Sel-line ideaal on saavutatav üksnes nö ülduudistes, milles räägi-takse igapäevasest elust. Eriuudistes, nagu majandus- või spor-diuudised, on termineid kindlasti vaja. Aga ka seal üritatakse kasutada võimalikult laialt tuntud termineid ja võimalikult vä-he. Nii on sõnad näites (12:2) usutavasti kõigile ilma erilise pin-gutuseta mõistetavad.

Autoritekst ja tsitaadid

Oluline keeleline erinevus tuleb tekstidesse vastavalt sellele, kas ja kuidas tuuakse neisse osi, mis ei ole autoritekst.

Ajaleheuudistes kasutatakse palju tsitaate, mille allikaks ta-valiselt inimeste suuline jutt, mis on keeleliselt kirjalikuks ko-hendatud, aga siiski võimalikult täpne. Selle juurde käib saate-lause (ütles, rääkis, lisas) (näide 12:3). Selle kõrval on erinevad

132

ümberjutustused, referaadid, mille juurde käib saatelausena tavaliselt XX sõnul.

(12:3)

„Riidepoodides, apteekides ja kaubamajades ei tule kilekoti eest maksta ning me soovime, et neid ilma rahata enam ei jagataks,“ rääkis Saksamaa keskkonnaameti juht Jochen Flasbarth ajale-hele Bild.

Teadustekstides on samuti tsitaate, aga üldiselt harva. Põhiliselt kasutatakse seal refereerimist. Sealjuures saatelauseid üldjuhul ei kasutata, vaid selle asemel on viide allikale tsitaadi järel sul-gudes (näide 12:4).

(12:4)

John Heritage küsib, milline on episteemilise staatuse suhe kü-simuse moodustamise vormivõtetega. Tema põhimõtteline vas-tus on järgmine: episteemiline staatus on küsimuse moodusta-misel ülimuslik morfosüntaksi ja intonatsiooni suhtes. Just staatussuhete alusel määratlevad inimesed, kas mingit suhtlus-akti antud hetkel tõlgendatakse infosoovina või infoandjana (Heritage 2012a: 3, 7, 24).

Lausete omadused

Kolmandaks eristab tarbetekstide rühmi omavahel teatud sün-taktiliste konstruktsioonide kasutamise sagedus. Nt teadusteks-tide tekstide laused on tihti pikad, umbisikulised ja kasutavad palju lauselühendeid ning mine-vormi. Ajalehe uudiste laused on palju lihtsamad ja lühemad. Neis on palju öeldisverbe ning vähe mine-vorme ja umbisikulist tegumoodi.

133

Analüüs on lubanud uurijatel tuua välja need keelelised konstruktsioonid, mille sagedus annab meile kätte kõige oluli-semad erinevused tarbetekstide erinevate rühmade vahel. Too-me need välja lehetekstide ja teadustekstide näitel.

Teadustekstis on suurem (1) sõnavormide ja (2) lausete keskmine pikkus kui lehetekstis. Lauseliikmetest on seal roh-kem (3) täiendeid, grammatilistest kategooriatest aga (4) umb-isikulist tegumoodi ning (5) olevikku. Lauseliikidest on teadus-tekstis rohkem (6) põimlauseid ja (7) lauselühendiga lauseid.

Ajalehetekstis on rohkem (1) sünonüüme, (2) isikulisi ase-sõnu, (3) aja- ja kohamäärusi ning (4) grammatilist minevikku.

Kust sellised lausete erinevused tulevad? Üheks oluliseks mõjutajaks on see, millist kompetentsi eeldatakse kirjutajalt ja millisele lugejarühmale on tekst määratud. Nii on teadusar-tikkel kirjutatud ühe asjatundja poolt teisele asjatundjale. Uudis aga on kirjutatud üpris pealiskaudse asjatundja poolt väga eri-nevate teadmistega väga laiale publikule.

Teiseks on oluline eri tekstirühmade erinev keeleline ideaal. Nii teadusartikli kui ajaleheuudise üheks keeleliseks ideaaliks on täpsus. Aga teadustekstis tähendab see ennekõike terminoloogilist täpsust, lehekeeles aga seda, et sündmus on antud edasi „nii, nagu see toimus“.

Teaduskeele ideaalideks on neutraalsus ja impersonaalsus. Neutraalsus tähendab ennekõike keelt, milles puudub autori värvikas eripära. Impersonaalsus märgib aga kirjutaja mina ta-haplaanile surumist ja subjektiivsuse vältimist. Selle tulemuseks ongi palju umbisikulist tegumoodi ja laiemalt üldisikuline väl-jenduslaad.

Samad soovitused kehtivad osalt ka lehekeeles, aga ainult klassikalises uudises. Arvamuslugudes, reportaažides, olemus-lugudes on subjektiivsus ja värvikus pigem soovitatav.

134

Lisaks tõstetakse lehekeeles neist ideaalidest ettepoole liht-sus ja selgus, mis peavad tagama selle, et tekst on sadadele tu-handetele inimestele kergesti ja kiiresti loetav. Teadustekst on määratud lugemiseks vähestele asjatundjatele ning sellist liht-sust, nagu lehes, seal keegi ideaaliks ei pea (kuigi selgus on ka teaduses tähtis).

Kolmandaks oluliseks mõjutajaks on tekstide retooriline tüüp ja sellega seotud teksti eesmärgid.

Ajalehe uudis esitab lugejale infot tavaliselt minevikus toi-munud sündmustest, mis on valitud vastavalt info uudisväärtu-sele või huvitavusele. Uudis sisaldab tavaliselt jutustust selle kohta, kuidas teemaks olevad sündmused toimusid ja vastab seetõttu küsimustele kes tegi, mida, millal, kus ja kuidas. Väga harva tegeleb uudis põhjuste ja seletuste otsimisega ehk vastu-sega küsimusele miks. Ta ei tõesta kuidagi, et tema info on mi-dagi uut, ta lihtsalt ütleb seda. Samuti ei tegelda uudises kuigi-võrd seletamisega. Seal ei defineerita nähtusi, ei tehta klassifi-katsioone jms.

Teadustöö eesmärgiks on esitada lugejale uusi teaduslikke teadmisi. Selle juures ei saa teadlane lihtsalt öelda, et uus fakt või väide kehtib, vaid peab seda kindlate teaduslike võtetega tõestama. Selle kõrval peab ta palju seletama ehk defineerima mõisteid, liigitama uuritavaid nähtusi, võrdlema neid, tooma näiteid. Samas ei ole teadustekstis tavaliselt jutustusi toimunud sündmustest.

Eelnevast näeme, et leheloos on kesksel kohal jutustamine ja kirjeldamine, harva seletamine ja põhjendamine. Teadusteks-tis on aga olukord vastupidine. Seal on kesksed seletamine ja põhjendamine ning jutustamine tagaplaanil. Need erinevad keskmed toovad kaasa ka erinevate grammatiliste konstrukt-sioonide suure sageduse. Jutustamine vajab palju verbe, aja- ja kohamäärusi, seletamine ja tõestamine nõuavad aga palju põh-

135

juslauseid. Uudis kasutab tavaliselt grammatilist minevikku, teadustekstis on palju enam grammatilist olevikku.

Kokkuvõttes saame vähemalt kolm olulist rühma tunnuseid, mis eristavad tarbetekstide alaliike: (1) terminite kasutus; (2) tsitaatide kasutus ja vormistus; (3) teatud grammatiliste vormi-de kasutuse sagedus. Need tunnused on kasutatavad ka muude tarbetekstirühmade eristamiseks peale teaduslike ja ajalehe-tekstide.


1. Valige teadustekst ja kirjutage mõni lõik sellest ümber uudise keeles.

2. Leidke mõni sama autori kirjutatud teaduslik ja ajalehetekst. Võrrelge nende keelt.

3. Valige välja 3-4 teadusteksti ja leheuudiseid umbes samas mahus. Võrrelge neis kasutatud eristavate keelejoonte hulka.

Keelejooned Teadustekst Ajaleheuudis

Terminite hulk

Tsitaatide hulk ja vorm

Sõnavormide pikkus

Lausete pikkus

Täiendite hulk

Umbisikulise tegumoe hulk

Oleviku ja mineviku suhe

Lihtlausete hulk

Põimlausete hulk

136

Lauselühendite hulk

Sünonüümide hulk

Aja- ja kohamääruste hulk

Isikuliste asesõnade hulk

4. Võrrelge erinevaid tarbetekstide liike, mida siin ei kirjelda-tud, kasutades samu võrdlusaluseid. Nt sobivad toiduretseptid, kooliõpikud, ametlikud dokumendid, kodumasinate juhendid, käsiraamatud jms. 5. Leidke eri tarbetekstirühmades süstemaatilisi erinevusi, mida siinses ülevaates ei olnud nimetatud.

137

13. Ilukirjandus – sünteetiline allkeel

Omaette allkeele moodustab ilukirjanduskeel. Eriti proosakeelt on ikka peetud kirjakeeleks ning just ilukirjandusest on otsitud palju näiteid kirjakeele sõnaraamatutesse. Tegelikult on ilukir-jandus väga keerukas allkeel, mis on süntees teistest varianti-dest, sisaldades kirjakeelt, erinevaid murdeid ja sotsiolekte ning registreid.

On kerge näha, et eri kirjanike tekstid on keelelt väga erine-vad. Iga kirjanik püüab kujundada välja oma keelt ja stiili, mitte jäljendada kedagi teist. Kirjanduse ajaloo jooksul on see ten-dents aina tugevnenud ja ka eesti kirjanduses on 20. sajandi algusest peale individuaalne stiil ja keelekasutus olnud suureks ideaaliks. See tekitab kaks küsimust. Esiteks, kas kirjanduses on üldse seesmisi allkeelepiire või on ainult idiolektid ehk eri kirja-nike individuaalsed keelekasutused? Ja teiseks, kas kirjandus on üldse üks allkeel? Lähemalt vaadates leiame kõigepealt mitu piiri, mis ühendavad kirjanikke ja tekste suurtesse kooslustesse.

Suunad, voolud ja keel

Üks paljusid eri kirjanikke ühendav ja eraldav piir on meelela-hutuskirjanduse (levikirjandus, žanrikirjandus) ja süvakirjan-duse (kõrgkirjandus) vahel.

Levikirjanduse tekstid (kriminull, naistekas, olmekirjandus jm) on kirjutatud üsna sarnaselt ning nende keel meenutab tihti kergema ajakirjanduse keelt. Just süvakirjanduse tekstid väär-tustavad individuaalsust ja erinevad üksteisest väga teravalt. On kerge näha, kui erinevad on üksteisest näiteks Oskar Lutsu, A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglase, August Gailiti, Jaan Krossi, Mati Undi, Peeter Sauteri tekstid.

138

Süvakirjanduse sees omakorda eristub omavahel üpris sel-gelt erinevate kirjandusvoolude keel. Rahvusromantilise teose keel erineb realistlikust, realistlik uusromantilisest ja see oma-korda modernistlikust proosast. Piisab kui võrrelda nt Eduard Bornhöhet, A. H. Tammsaaret, August Gailitit ja Mati Unti.

Autorikõne ja tegelaskõne

Teine oluline piir tekib sellest, et ilukirjandusproosa kasutab nii autori- kui tegelaskõnet. Tegelaskõne on üldjuhul dialoog. Ja kuna dialoog ja monoloog on erinevalt ehitatud, siis erineb kir-janike keel lihtsalt selle mõjul, kui palju nad kasutavad dialoogi. Nii koosneb Oskar Lutsu proosa peaaegu ainult dialoogidest, mida liigendavad lühikesed autorikõne lõigud. Enamik kirja-nikke kasutab dialoogi palju vähem ning see teeb nende tekstid erinevaks.

Teisalt oli eesti proosas alates 1930. aastatest normiks, et autorikõne järgis korrektselt kirjakeele norminguid, tegelaskõ-nes aga kasutasid erinevad kirjanikud erinevaid allkeeli.

Murdejooned dialoogis

Eriti levinud oli dialoogis murdejoonte kasutamine, milles kesk-sed on lõunaeesti (Jaan Lattik, Viivi Luik, Mats Traat jt) ja saar-te murrakud (August Mälk, Jüri Tuulik jt). Harva on kasutatud idamurret (Juhan Liiv) ja keskmurret (A. H. Tammsaare). Näi-teks A. H. Tammsaarel kõneleb Oru Pearu Tões ja õiguses mur-desegust keelt, kasutades keskmurde jooni (13:1).

139

(13:1)

„Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit – nüüd viisime ta ära, Essuke olgu temaga! – nonäh, tuli sinu eit ja ütles niisuguse pehme jaalega: „Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju sinu rukkisse?“

Kirjanik ei pea piirduma ühe paiga murdejoontega. Näiteks Os-kar Lutsu Kevades pidevalt korduv o>õ (põle) on idamurde joon, aga a-lõpulised määrsõnavormid (eila/eilane jutt, võtke vasta) hoopis läänpoolse eesti keeletava.

Sotsiolektid dialoogis

Sotsiolektid on kirjanduses olnud olulised sotsiaalse päritolu näitajad ja sotsiaalse suhtluse normide väljatoojad.4

August Kitzberg kirjutas aastal 1901 jutustuse Veli Henn, milles räägitakse muuhulgas palju keelest ja keelepoliitikast. Selles loos tegutseb linnas haridust saanud noor daam Kniks-Mariihen, kelle kadakasaksaliku kõne pani Kitzberg kirja nii nagu näites (13:2).

(13:2)

„Kas teie ka kuulete, kuida Nachtigallid schlagivad? Üks kiri-küüt, kiriküüt ja to-biits, tu-biits. Kuidas teie ennast amiseerite?“

4 Tuntuim maailma sotsiolektikirjanduse näide on ilmselt Bernard Shaw näidend Pygmalion (selle põhjal on tehtud muusikal ja film Minu veetlev leedi), milles foneetikaprofessor Henry Higgins proovib teha slängi kõnelevast lillemüüjast kõrgkihi daami õpetades talle normikeelset hääldust.

140

Ilus suhtlusenäide on Oskar Lutsus romaanist Suvi, kus üle pal-jude aastate kohtuvad esimest korda vanad koolivennad Toots ja Kiir. Kiir on elanud kogu aja Paunveres, Tootsist on aga saa-nud vahepeal Venemaal mõisavalitseja. Näites (13:3) kõneleb Kiir.

(13:3)

„Noh,“ ütleb ta, „kuidas te...sa ka siia saite. Teid...sind...teid po-le peale kooliaega enam näha olnud.“

Näeme, kuidas Kiir valib alguses pöördumisvormeliks teie, siis parandab selle peale pausi (Lutsul kolm punkti) sinaks ja jätab samas öeldise mitmusesse (saite)! Järgnevat lauset alustab ta uuesti teie-vormis, vahetab selle sina vastu ja viimase uuesti teie vastu. Mis siin toimub? On näha, kuidas Kiir proovib pa-randuste ja pauside abil lahendada klassikalist suhtlemise prob-leemi: kes ja mis tingimusel räägivad sina ja teie. Ja mida teha siis, kui tekivad vastuolud eri mõjurite vahel? Just selline on olukord selles vestluses, kus korraga mõjutavad valikut kaks tegurit: koolivendlusest tulenev võrdne positsioon ja sina ning Tootsi nüüdsest mõisavalitseja staatusest tulenev erinev sot-siaalne positsioon, mis eeldaks teie kasutust.

Suulised ja argijooned dialoogis

Vähem on ilukirjanduses kasutatud suulise keele jooni, milles otse geniaalne on Oskar Luts. Tema tekstides on eriti olulised eneseparandused, mille tegemiseks pruugivad ta tegelased palju kordust ja pausi. Nii kasutab Arno Kevades järje otsimiseks nii pausi (Lutsul kolm punkti) kui sõnakordust.

141

(13:4)

„Jaa, aga kui ma võru ei too, siis...siis hakkab tema ise Teelega plaani pidama.“

Samuti leiab Lutsul täpselt suulise keele malli järgi moodusta-tud infot küsivaid ja kinnitust ootavaid üldküsimusi. Nii vormis-tab Visakule küsimusi esitav köster Kevade kuulsas saapanöö-pide otsimise stseenis (13:5) infoküsimuse kas abil ja vastust pakkuva küsimuse jutustava lausega.

(13:5)

„./-/ Kas sa peale seda varsti magama jäid?“

„Jah.“

„Nutsid enne ja jäid siis magama.“

„Jah.“

Kirjanik võib kasutada oma tegelaste iseloomustamiseks ka ar-gikeelt või slängi nagu teevad paljud tänapäeva kirjanikud. Näi-teks sobib katke Peeter Sauteri raamatust Luus (13:6).

(13:6)

„Rebi siva siia.“

„Eks ma vaata.“

„Pea lõuad ja rebi siia.“

„Okei.“

J oli hea mees. Ei hüpanud alt ära. Meile oli vaja paar segu, muud midagi. Taksot polnud meile vaja. Aga paar segu otsustas kõvasti. Kas me saame olla meie ise, kas me oskame ja julgeme.

142

Kollaaž ja oma keel

Mitmed kirjanikud ei piirdu eripärase allkeelega dialoogis, vaid ehitavad oma teoseid nagu kollaaže, pannes juba autoriteksti kokku dokumente, teadustekstide katkeid jms. Tulemuseks on eri allkeelte keerukas põiming (nt Mati Undi Sügisball).

Lisaks võib humorist või avangardistlik kirjanik leiutada ka täiesti oma keele. Nii on Oskar Lutsul följetonisari, milles vest-levad omavahel kirjanik ja Tartu pisipoodnik Karl Martin Uhhuu, kõneldes segamini ühiskeelt ning mingit lõunaeesti murrete peale konstrueeritud „Tohuvabohu saare“ murrakut.

(13:7)

„Kuis läit, kirjaniku-härrä?“

„Mes ta kurask lähese... Shvahh! Kai, tuu kurask sealt alt, tuu, nõglamiis, tuu ütli, et and raha, no, kae, kos ta olli! Mitte üits teng! Küll ma vandse. Aga kai, tuu es avita. Sõss nakse pallema, et kai, ämm on koton vihane kui üits üijääne, ku ma ilma lähese. – Tu ka es avita.“

20. sajandi alguse avangardistlik kirjandus, eriti futuristlik luule püüdis luua täiesti uut ja seniolematut keelt. Eesti kirjanduses on sellise keelekaasutuse esimene oluline näide futurist Erni Hiire luuletus Armluul, mis algab nii, nagu näites 13:8.

(13:8)

Kii.....kii.....kiii!

Kippee ri-rindari kippe

Ko sütt-amm arm

Sütt-amm arm

Mo sütt-amm süttiskelle

143

Aaa! –

Schkvaal schkvaal schmaal aal

Simm surgu-surm turgu turm

Eelnev pilt annab meile vastuse ka küsimusele, kas me saame selliste erinevuste puhul üldse kõnelda kirjanduskeelest kui ühest allkeelest? Kindlasti saame, sest needsamad ilukirjanduse erijooned ja nende abil loodud sünteetilisus eristavad ilukirjan-duskeele selgelt tarbetekstide kirjakeelest. Küsimuseks jääb üksnes see, kas kirjanduskeel on register, murre või sotsiolekt?


1. Võrdle eri kirjanike autorikõne keelt. Millised kirjakeele nor-mingutest erinevaid keelejooni neil leidub?

2. Võrdle eri kirjanike dialoogide keelt romaanides. Mille poo-lest nad erinevad ja mille poolest sarnanevad?

3. Analüüsi eri kirjanike dialoogide keelt. Milliseid suulise keele, dialoogikeele ja argisuhtluse keele jooni nad kasutavad?

4. Võrdle omavahel rahvusromantiliste, realistlike, uusromanti-liste teoste keelt. Milles on erinevused?

5. Leia Mati Undi Sügisballis erinevatesse allkeeltesse kuuluvaid osi. Milliste allkeeltega on tegu? Milliseid vastavate allkeelte vahendeid kirjanik asutab?

6. Otsi ajakirjandusest Mart Juure humoreske, milles ta kasutab argikeele, slängi või suulise keele jooni. Leia tekstidest need jooned.

7. Valige 3-4 erineva kirjaniku tekstist 2-3 lehekülge ja võrrelge nende tekstide omadusi.

144

Kirjanik X Kirjanik Y

Otseses kõnes lausete hulk

Sõnavormide pikkus

Lausete pikkus

Täiendite hulk

Umbisikulise tegumoe hulk

Lihtlausete hulk

Põimlausete hulk

Lauselühendite hulk

Sünonüümide hulk

Aja- ja kohamääruste hulk

Isikuliste asesõnade hulk

145

14. Netikeel – kirja ja kõne vahel

Internet sündis 1990. aastatel ja koos temaga sündis ka aru-saam eraldi kirjalikust netikeelest või e-keelest, millel on omad erijooned ja mis moodustab omaette allkeele. Tänapäeval on kerge näha, et mingit ühist netikeelt ei ole olemas. Vastupidi, netis kasutatav keel varieerub väga palju. Samas sisaldab osa sealset keelt siiski väga selgeid ja tugevaid erijooni, mis erista-vad teda muudest kirjalikest registritest. Need erinevused on nii tugevad, et me kõneleme kahest kirjaliku keele registrirühmast: trükitekstide keelest ja netikeelest.

Teisalt on oluline, et netikeel ei ole välja kujunenud allkeel, vaid on pidevas ja väga kiires muutumises, ennekõike tänu teh-nika kiirele arenemisele. Nii ei tea me, milliseks see keel tulevi-kus või isegi mõne aasta pärast kujuneb. Millised on netis kasu-tatava kirjaliku keele erijooned praegu?

Netikeele erijooned

Netikeele erijooned esinevad kõigil keeletasanditel: ortograa-fias, grammatikas ja sõnavaras.

Tüpograafia ja ortograafia

Kõige tuntum netikeele uuendus on sümbolid (emotikonid jm) sõnade ja fraaside asemel. Nende tegemiseks kasutatakse tavali-selt arvutiklaviatuuril olevaid sümboleid, mis jäävad tähestikust väljapoole.

Erinevaid märke kasutatakse osalt selleks, et osutada neti-suhtluses esinevaid spetsiifilisi nähtusi. Ilmselt tuntuim ja oluli-

146

sim selline märk on meiliaadressides kasutatav @. Selle kõrval võib nimetada MSN suhtluses paranduse märkimiseks kasuta-tavat tärni *, nagu näites (14:1). 5

(14:1) 15:07:45 Raamat iuu, saoled rõve asuale 15:07:47 Raamat ausalt. 15:08:11 Kartul sina alustasin 15:08:15 Kartul d* 15:08:25 Raamat no okkk, minu viga. aga mis tegelt tegid ä

Mõnikord asendatakse netitekstis tähed numbritega (6=õ, 2=ä s6brap2ev). Selle põhjuseks olid alguses arvutitehnilised pii-rangud, mis ei võimaldanud kõiki täpitähti kasutada, hiljem aga on see olnud eeskätt mänguline võte. Lisaks võib kasutada muid klaviatuuriga mängimise võimalusi, nt suur- ja väiketähtede vaheldamisi KoeRa.

Netisuhtluses on kasutusel üsna palju suulist keelt imiteeri-vat sõnaortograafiat. Mõnikord märgitakse sõnad üles hääldus-päraselt (piab, nujah, öheksa). h ortograafia kõigub tugevasti (iir, hia). Tugevasti kõigub ka kokku-lahkukirjutamine. Nii kir-jutatakse suulises suhtluses tüüpiliselt kokku hääldatud fraasid tihti kokku (maitea ‘ma ei tea’, nomis ’no mis’, jadeaga ‘head aega’). Neile lisanduvad erinevad keelemängud ortograafia abil, mida suuline kõne ei kasuta (mizza ’missa’). Selle juures tuleb lahus pidada eripärast ortograafiat ja lihtsalt parandamata kir-javigu, mida eriti spontaanses netisuhtluses on väga palju. Alati pole see lihtne. Kui keegi alustab lauset fada šee khonn..., siis

5 MSN on praeguseks asendatud Skype’iga. Siin kasutame vana nime. MSN-is saab suhelda ka suuliselt, aga see meid siin ei huvita.

147

on usutav, et tegu on teadliku keelekasutusega. vata on tavaline suulise keele partikkel ja fada ning šee keelemängud. Aga kui keegi kasutab sõnavormi äki, siis pole enam nii kindel, kas tegu on teadliku kasutusega.

Tavaline on netikeeles ka kirjakeelest erinev kirjavahemär-giortograafia. Kõige tavalisem võte on suurtähtede ja kirjava-hemärkide ärajätmine, kusjuures enim on tarvitusel küsimärk.

Palju on kasutatud tüpograafilisi võtteid ja eripärast orto-graafiat emotsioonide väljendamiseks. Selles rollis on enamasti erinevad emotikonid. Kuigi erinevaid märke on loodudu tohu-tult, kasutatakse praktikas ainult väheseid, ennekõike erinevalt tehtud naerunägusid (:-)). Lisaks on emotikonid tihti lause või saadetise lõpus, olles seega ka lõpumärgi rollis (näide 14:2).

(14:2)

20:25:10 Jukk Tsau! 20:25:24 Jaan sau 20:25:32 Jukk No kuidas siis läheb ka? 20:25:53 Jaan kiire on :D

Emotsioonide märkimiseks on kasutusel ka tähtede kordamine (Parrrampammpammappappammmmmpaaaa!!!!, Dziiiiiizas, iimeee küll), sõnade rõhutamine suurtähtedega (mind LIHT-SALT häirib) või läbivalt suurtähtedega teade, mis märgib kar-jumist või pahameelt (AALRRIIGGHHTT!!!). Arusaamatust võib märkida aga läbivalt küsimärkidest voor (????).

Samuti kasutatakse märke erinevate mitteverbaalsete tege-vuste, helide või häälitsuste osutamiseks nagu naer (hahaha, haha, irw, heh, icc), aevastus (uähyou), oksendus-vastikus (väkk).

148

Lühendamine

Olulisim netikeele erijoon graafiliste märkide kõrval on väga paljude lühenduste kasutamine. Osalt on see suulises keeles levinud lühendamise ülekanne, mõnikord on põhjuseks arvuti-programmide mahupiirangud (nt Twitteris), aga enamasti on lühendamine seotud vajadusega kirjutada kiiresti.

Lühendamisel on kasutusel erinevad netieelsed võtted. Ne-tist leiab kirjakeele tavalühendeid (n.ö., st) ja nn entsüklopee-diastiili (pühap. Norm.). Kasutusel on täheühendite asendami-ne üksik- või kaksiktähtedega (ks > x juuxed, ts>c nac, hv > ff, f, vahva, läfad). Seegi lühendusviis oli kasutusel palju enne netti näiteks loengute konspekteerimisel. Avalikku keelde tuli see aga punkluules 1980. aastate teisel poolel.

Huvitavama osa moodustavad netikeele eripärased lühen-dused. Neid eristab suulistest lühenemistest üks oluline joon: täishäälikute maksimaalne ärajätmine kuni nende täieliku puu-dumiseni (njh ’nojah’, vbndst ‘vabandust’, omk ‘hommikust’, sry ’sorry’, rsk ’raisk’). See tagab kõige suurema lühendamise ja sealjuures jääb sõna tähendus kergesti väljaloetavaks. Nimelt on keelel kummaline omadus: sõna tähenduse väljalugemine on seotud konsonantide mitte vokaalidega. Kui jätame sõnast va-bandust ära vokaalid, siis saame vbndst. millest saab üsna hästi aru, kui aga jätame ära konsonandid, siis saame aau, millest ei saa mitte midagi aru. Teiselt poolt on aga sõnad ilma vokaalide-ta väga raskesti hääldatavad ja seetõttu ei lühendata suulises kõnes nii, et alles jääb ainult mingi konsonantide kobar.

Nende kõrval kasutatakse netis palju mitmesõnaliste tihti korduvate fraaside lühendeid, nagu kirjalikus keeles on jne. Tih-ti on need pärit inglise keelest ning nende tähendust ei saa lü-hendist tuletada, nagu on tavaline klassikaliste lühendite puhul. Olgu näiteks LOL (laughing out loud), btw (by the way) või asap/ASAP (as soon as possible) meilist võetud näites (14:3).

149

(14:3) Tere,

Viimane koosolek sai läbi enne, kui kõik asjad läbi arutatud said. Mistõttu tuleks nüüd kärmesti korraldada uus. /---/ küsi-mus on, millal ja kus? Eelistatavalt asap.

Netigrammatika

Eesti netikeele morfoloogia on tugevalt kirjakeelne (nagu ka suulise keele morfoloogia). Veidi on ka siin kasutusel suulise keelega sarnaseid jooni. Ka netis on tavaline nd-vormis kesksõ-na (ei läind, ei taht). Kasutusel on argituletusega loodud sõnad (sonks ’soeng’, mill ’miljon’, refekas ‘referaat’). Samuti leiame suulisele keelele omaseid liitumeid (missa, kesse, novot).

Netikeele süntaks on samuti mitmeti lähedane suulise keele süntaksile. Laused on tavaliselt lühikesed ja sarnased suulise kõne lausetega. Eesti netisüntaksi eripärane joon on selline, kui lausest jäetakse ära olema ja mõnikord ka muud verbid seal, kus teised allkeeled seda ei tee nagu näites (14:4) Juta viimases saadetises.

(14:4)

12:49:57 Alma samas meil pole nagu muud vaja kui kudu- misasju 12:50:25 Juta ongii nohh homme läheme, siis saan tartust poest materjale hordides osta või ostad ise ära? 12:50:39 Alma ostame koos ehk 12:50:40 Alma ? 12:51:45 Juta okk see parem idee jah, võtame erinevat värvi lõngad jne siis hea vahetada jne

150

Netisõnad

Netisuhtluses on kasutusel palju suulise keele sõnavara. Seal on sõnade lühemad variandid (vä, sis, nüd, suht), partiklid (nagu, vat, noh, no, a, va/vä) ja isegi üneemid (mm, ee, aa). Nende kõrval on netisuhtluse endaga seotud sõnavara (privama). Li-saks on kasutusel erinevaid konkreetsetes suhtluskeskkondades loodud netislängi sõnu. Ja muidugi on netis tohutult inglise lae-ne, tihti häälduspäraselt kirjutatud. Eriti palju on laenatud hin-nangupartikleid (Dziizas, õu, jee, gawd, wack).

(14:5)

15:08:25 Korsa no okkk, minu viga. aga mis tegelt tegid ä 15:09:07 Albert teglt, hmm, õppisin, sest meil oli järeleksaam veel esimesel februaril 15:10:10 Korsa okei, mis aine see veel siis oli ä? 15:10:37 Albert they call it „maateaduse alused“

Ühtlasi on internet toonud kaasa kummalise registripiirihäire: privaatses ruumis arvuti taga istudes ei taju inimene, et kirjuta-des avatud portaalidesse, jututubadesse, sotsiaalmeediasse jm, kirjutab ta avalikku ruumi. See on kaasa toonud muude avalike allkeeltega võrreldes argikeelsema, familiaarsema, vulgaarsema sõnavara (krdi tolvanid rsk, hüpersuper ennasttäis värd, loll jorss, jahuma, megalühike).

Netikeele erijoonte kasutus ja põhjused

Erinevad tekstid ja tekstirühmad internetis kasutavad netikeel-susi eri määral.

151

Osa netitekstidest on kirjakeelsed. Nende hulka kuuluvad ametlikud tekstid, milles kirjakeele kasutus on kohustuslik ja avalikud tekstid, mille kirjutajad on võtnud endale ise kohustu-se kirjakeelt kasutada (nt netiajalehed). Ka osa üksikisikuid kir-jutab netitekstides alati rangelt kirjakeelt ja teeb ka teistele märkusi, kui need reegleid eiravad.

Teine osa inimestest kasutab mingil määral netikeelsusi. Millest netikeelsuste hulk oleneb? Netisuhtluse registrirühma võime jagada registriteks. Siin on kuus olulist tunnustepaari:

sünkroonne ja asünkroonne suhtlus; dialoog ja monoloog; spontaanne ja redigeerimist võimaldav suhtlus; anonüümne ja identifitseeritud suhtlejatega suhtlus; argine ja institutsionaalne suhtlus; privaatne ja avatud keskkond.

Kõigepealt kehtib siin üldine suund: sünkroonsus, dialoogilisus ja spontaansus suurendavad netikeelsuste hulka ja vastupidi. Põhjus on lihtne: neil tingimustel loob inimene oma tekste kii-remini ja kasutab selleks netikeelsusi, millest suur osa on loo-dud nimelt suhtluse kiiruse suurendamiseks.

Teisalt on enam netikeelsusi ka anonüümsetes, argistes ja privaatsetes keskkondades. Osa inimesi kasutab netikeele jooni ainult argisuhtluses ja järgib avalikus suhtluses kirjakeelt. Selli-ne inimene saadab töö asjus kirjakeelseid meile, aga tuttavatele ja sõpradele saadetud tekstides võib nt suurtähed ära jätta. Osa inimestest kasutab kirjakeelt avatud keskkondades, aga võib pruukida netikeele jooni privaatses suhtluses. Osa kasutab oma nime all suheldes kirjakeelt, aga anonüümsena netikeelsusi. Põhjus on lihtne: sotsiaalse kontrolli erinev määr.

Trükitud avalike tarbetekstide maailmas kehtis üldiselt põ-himõte, et samas väljaandes on tekstid ühes registris. Nii olid

152

teadustekstid ajakirjas kirjakeelsed. Ajaleht oli kirjakeelne. Sel-lest võisid olla mõned spetsiifilised kalded, nagu följeton ajale-hes. Netis sama põhimõte ei kehti. Siin on nt netiajalehe enda kirjutatud uudised kirjakeelsed, aga seda saatvad inimeste kommentaarid võivad olla väga erinevates allkeeltes, kirjakee-lest pea puhta netikeeleni. Selliselt on netisuhtluse keeles koos erinevaid allkeeli samas väljaandes sarnaselt ilukirjandusega. Samas ei saa kõnelda netikeelest kui eri allkeelte sünteesist, sest tegu on eri autorite üksteisest suuresti sõltumatute valikutega.

Kolmas erijoon tuleb netisuhtlusele omasest mitme suhtlu-se ja tegevuse tegemisest paralleelselt (multitasking) erinevalt suulisest suhtlusest, kus inimesel on normiks üks suhtlus korra-ga. Nii võib inimese olla korraga käsil vestlus MSNis ja raamatu lugemine ekraanilt. Vahepeal võib ta saata vastuse meilile ja parandada tööandjale saadetavat CVd. Ühel ajal võib käia avalik ja argine suhtlus, spontaanne kiire dialoog ja hoolikat redigee-rimist nõudev kirjutamine. Kokkuvõttes suheldakse pidevalt ja kiiresti üle registripiiri. See omakorda toob kaasa ühe registri keelekasutuse ülekandmise teise registrisse. Oluline on siin see, et see mõjutab esmajoones avalikke, enam redigeerimist nõud-vaid tekste, mille keel on lähemal spontaansele argitekstide kee-lele.


1. Järgnevas on toodud tabel erinevate netikeele registreid loo-vate tunnustega. Täida tabel, otsides viimasesse lahtrisse erine-vaid suhtluse liike, mis sinna sobivad. Millised lahtrid jäävad tühjaks?

sünkroonne dialoog spont ar MSN suhtlus

av

153

red ar

av

monoloog spont ar

av

red ar

av

asünkroonne dialoog spont ar

av

red ar

av

monoloog spont ar

av

red ar

av

2. Tõlgi 11. peatüki harjutustes toodud slängitekst netikeelde. Millised on netikeele erijooned võrreldes suulise slängiga?

154

15. Spontaanne reaalajas netivestlus

Olulisim ja täiesti uus neti toodud register maailma keelte aja-loos on spontaanne reaalajas (sünkroonne) toimuv kirjalik neti-vestlus. Siia kuuluvad kesksetena MSN jms dialoogid ning pal-jude osalistega jututoad. Sellist suhtlusviisi paberiajastul eraldi registrina olemas ei olnud. Nii on kasutajatel tulnud selle suht-luse põhimõtted nö nullist üles ehitada.

Netidialoogi eripära

Oma loomult on MSN vestlus analoogiline suulise dialoogiga. Ka siin vahetavad inimesed reaalajas kiiresti ja spontaanselt omavahel kõnevoore. Aga netidialoogi eristab suulisest vestlu-sest kirjalik vorm ja suhtlusprogrammide tehniliste omaduste poolt mõjutatud erijooned. Vaatame neid ükshaaval.

Saadetised

Suulises kõnes jagunes dialoog kõnevoorudeks, mis on üldjuhul terviklikud ja lõpetatud sõnumid. Netivestluses toimub sõnumi-te edastamine nn saadetiste kaupa. Lugeja saab korraga kirjuta-ja poolt saadetud pikema tekstitüki, just sellise sisu ja pikkuse-ga, nagu kirjutaja on teinud.

Uurimine on näidanud, et mida vähem inimesi korraga suhtleb, seda enam kasutatakse ühe tervikliku sõnumi jagamist mitme saadetise vahel. Jututubades, kus suhtleb palju inimesi, on saadetis tavaliselt ka terviklik ja lõpetatud sõnum, aga MSN paarisuhtluses jagatakse lauseid mitme saadetise vahel.

155

(15:1)

12:23:16 Juula kuule 12:23:24 Juula kas kõik need sõnad sealt lehelt 12:23:36 Juula tuleb koos tähendustega pähe õppida? 12:23:49 Alma mhm 12:23:54 Alma ja sugu peab teadma kaa

Näites (15:1) jagab Juula oma küsimuse kolme saadetise vahel: kuule // kas kõik need sõnad sealt lehelt // tuleb koos tähen-dustega pähe õppida? (vrd samasugust küsimust ühe saadeti-sena näites 15:2).

Pauside koondumine

Suulises suhtluses on paus just selles kohas, kus kõneleja seda peab ning jõuab just samal ajal ka kuulajani. Saadetiste haaval teksti saatmine tekitab suhtlusesse pausid, mille asukoht ja loomus erinevad suulise suhtluse pausidest.

Kirjutaja peab kõigepealt partneri saadetise läbi lugema. Seejärel peab ta oma vastuse tippima. Selle juures võib ta mõne sõna eel pikemalt mõelda, teksti ümber teha jne. Ja alles siis saadab ta teksti minema. Kirjutaja enda jaoks on need tegevu-sed ja nende vahel olevad pausid erinevates kohtades. Aga luge-ja jaoks koonduvad need kokku üheks pikaks pausiks, mis paik-neb kahe saadetise vahel.

Tulemuseks on suhtlus, milles praktiliselt kõigi saadetiste vahel on pausid. Kas saab kuidagi teada, kas kirjutaja tegutses pausidega või mitte? Vaadates Juula kolmeosalist küsimust näi-tes (15:1) näeme, et esimese ja teise saadetise vahel on 8 sekun-dit ning teise ja kolmanda saadetise vahel 12 sekundit. Esimesel korral on ta saadetise pikkuseks 32 lööki (tähte + tühikut) ja teisel korral 36 lööki. Inimese tippimiskiirus on erinev, keskmi-

156

selt kõigub see umbes 100-150 löögi ümber minutis. Sel juhul läheks nende saadetiste peale 12-20 sekundit. Igatahes võib olla üsna kindel, et see lause on kirjutatud sujuvalt, ilma pausideta. Samas Alma 13 sekundit hiljem tulnud vastus mhm on väga tõenäoliselt kirjutatud peale pausi.

Voolava tagasiside puudumine

Kolmas netidialoogi erijoon võrreldes suulise suhtlusega on voolava tagasiside puudumine Kõnes saab kuulaja teksti häälik-haaval ja saab reageerida partneri jutule igal hetkel, kasvõi keset mingit sõna. Tulemuseks on tagasisidesõnad keset kõneleja jät-kuvat vooru (mhmh, ahah jms). Netisuhtluses saab lugeja rea-geerida ainult peale igakordset saadetist. Huvitav on aga see, et suulisele kõnele sarnast minimaaltagasisidet netidialoogides praktiliselt ei kasutata.

Netidialoogi keelelised erijooned

Ka keele poolest on netidialoogi keelel palju sarnasust suulise keelega. Peatükis 14 nägime, et netikeel kasutab mitmeid suuli-se keele erijooni: lühenenud sõnad, partiklid, liitumid, sõnade kordamine ja lihtsad laused. Need jooned esinevad just spon-taanses netidialoogis kõige laiemalt. Selle kõrval tulevad aga siin sisse mõned muud suulise keele jooned.

Erilised lausekonstruktsioonid

Ka netidialoogis on kasutusel mõned suulisele keelele analoogi-lised laused, ennekõike laiendused ja täpsustusjätkud. Need näitavad, et ka siin on kasutusel suulisele keelele analoogiline

157

lauseehitamine, kus lisatakse vajadusel lausesse osi lõppu juur-de, mitte vahele.

(15:2)

21:33:26 Kerli tead, sellest film ka ju;) 21:33:36 Meri ei tea:D 21:33:39 Meri a nüüd siis tean:D ‘ 21:33:40 Kerli uus 21:33:43 Kerli hiljuti vaatasin 21:33:47 Kerli Sarah JEssica Parker mängib 21:33:54 Kerli Veronikat

Nii suhtlevad näites (15:2) Kerli ja Meri. Kerli tahab suhelda, aga Meri eriti mitte. Kerli ehitab oma viimast lauset tükkhaaval. Nii saadab ta kõigepealt lause Sarah JEssica Parker mängib. See on lõpetatud lause. Aga Meri ei reageeri ning Kerli saadab seitse sekundit hiljem lisanduse Veronikat. On selge, et enne selle saatmist pidas ta pika pausi, oodates ilmselt teise reagee-rimist. Huvitav selles näites on see, et tegelikult muudab Kerli viimase lisandusega sõna mängib tähendust.

Eneseparandused

Ka MSN suhtluses kasutatakse eneseparandusi nagu suulises kõnes. Väga vähesed neist on siiski ülesehituselt samasugused kui suulise suhtluse parandused (on...oeh...ytleme nii, et). Sa-muti ei ole siin keskne mitte sisuliste, vaid trükkimisvigade pa-randamine. Kõige enam parandatakse vale tähte (tääkohad > töökohad), muid vigu vähem. Selle juures jäetakse suurem osa kirjutusvigadest tegelikult parandamata. Parandatakse eeskätt neid löömisvigu, mis võivad tekitada vääritimõistmist ja/või mis paiknevad vahetult saadetise lõpus.

158

Põhiosa parandustest tehakse oma probleemse vooru järel, saates järgmise saadetisega õige vormi. Kõige tavalisem paran-dus on vigase vormi asendamine. Näites (15:4) teeb Juta kaks asendust (aga jätab ühe sõna parandamata).

(15:4)

15:11:55 Juta ongii nohh, ma praegu kaalun seda vestlust suulises ära kasuatdaD: 15:12:00 Juta suulsies knes* 15:12:02 Juta kõnes* 15:12:05 Juta suulises* 15:12:31 Alma aa saadan sulle ja enda mardi vestluseeeee

Harvem lisatakse järgmises saadetises nt puuduv täht või kirja-vahemärk. Sel puhul ei kirjutata aga kogu sõna uuesti korrekt-selt ringi, vaid saadetakse ainult lisatav täht (15:5).

(15:5)

10:13:49 Sirje mis ma peale seda peaks kirjutama, kas oma iseloomustus 10:13:52 Sirje e 10:14:12 Mare tee cv keskuses oma cv

Partneri algatatud parandused

Ka netidialoogis kasutatakse partneri algatatud ja probleemi tekitaja poolt läbiviidud parandusi (näide 15:6).

(15:6)

17:18:03 Saima kuule kas külts läheb itta ka :D see nädalavahetus :D

159

17:18:08 Leenu jaa homme 17:18:25 Saima :) 17:18:36 Saima ma litsalt küsisin :D 17:18:42 Leenu misasja:D 17:19:00 Saima oi:D 17:19:05 Saima lihtsalt :D

Naabruspaarid

Ka netidialoogis on osa voorudest naabruspaarid. Seda, kuidas vormistatakse siin eelistatud/mitte-eelistatud järelliikmeid, po-le uuritud. Küll on näha, mis toimub siis, kui partner ei reageeri sõnumi saatja arvates piisavalt kiiresti. Siis käitub suhtleja mõ-nikord nagu suulises suhtluses, lisades juurde sõnu või fraase, mis sobivad eelneva lause lõppu või korrates küsimust. Aga kir-jutaja võib ka kasutada suhtluse taastamise küsimust nagu tele-fonis. Selle juures kasutatakse muuseas suhtluse suulisusele viitavat sõnavara. Nii esitab M kontaktiküsimuse kuuled v (näi-de 15:7)

(15:7)

14:53:26 M. ouu, mis ma vastan markile 14:53:26 M. ja kas vastan üldse 14:53:50 S. ahh tead ära täna vasta veel tegelt ka 14:54:31 M. ja nüüd on nagu tõesti see koht käes, kus ma PEAKSIN nad külla kutsuma 14:54:32 M. miks? 14:58:40 M. kuuled v 14:58:47 S. rääksiin telefoniga sri

Huvitava võttena leidub siin ka eneseparandusi, mida kasuta-takse kontakti taastamiseks. Näites (15:8) soovib Jüri suhelda,

160

aga Jaan eriti mitte. Peale Jaani pikka vaikimist saadab Jüri kõigepealt naeru, et kontakti taastada. Sellele ei tule reaktsiooni 27 sekundi jooksul. Siis saadab Jüri küsimuse, mis ootab vastust ja on selliselt kindlam side taastaja. Vastust ei tule 10 sekundit. Siis saadab Jüri paranduse, muutes korrektselt kirjutatud sõna vääraks. Ei ole usutav, et Jüri ei tea sõna homne kirjutusviisi, sest ta kirjutab väga korrektset eesti keelt. Nii võib arvata, et valeparandus on samuti side taastamise rollis. 9 sekundi pärast tuleb ka Jaanilt vastus.

(15:8)

20:47:57 Jaan icc, mkmm, mina ei tea, mis täna viga neil on, et mulisema kukuvad. just siis kui ma õppima peaks. 20:48:12 Jaan no nüüd nad enam vast ei räägi, sest ma ütlesin, et lähen eemaleicc 20:48:58 Jüri Hahaha :D 20:49:25 Jüri Oota aga mille peale Sul see homne eksam siis tuleb ? 20:49:35 Jüri hommne* 20:50:44 Jaan Eesti keele foneetika ja fonoloogia /-/.


1. Siin pole praegu harjutusi/ülesandeid.

eesti keele allkeeled

Documents