Simone de Beauvoir

Koostaja: Maris Saar

• Simone de Beauvoir 9. jaanuar 1908 Pariis – 14. aprill 1986 Pariis oli prantsuse kirjanik ja filosoof, eksistentsialist, publitsist, feminismi klassik. Ta kirjutas romaane, filosoofilisi tekste, esseesid ja biograafiaid. Tema teostest on kõige tuntum 1949 ilmunud feministlik raamat "Teine sugupool" ("Le Deuxième Sexe").

• De Beauvoir alustas kirjutamist 8-aastaselt.

• Ta sai hariduse erakoolides

• Isa varanduslik seis halvenes pärast Esimest maailmasõda. Simone kirjutas hiljem tema kohta, et ta oli "poolel teel aristokraadi ja kodanlase vahel".

• Simone ise tahtis väga töötada teatris, kuid tema ühiskondliku positsiooni tõttu oodati temalt advokaadiks saamist. Advokaadiks ta saigi, ent vihkas seda ametit. On öeldud, et Simone tahtis saada intellektuaaliks seepärast, et ta pidi kasvama üles oma isa paganliku moraali ja ema rangete religioossete kommete vahel. De Beauvoiri elu on hästi dokumenteeritud tänu tema autobiograafilistele teostele.

• Neiuikka jõudes hülgas ta oma perekonna sotsiaalsed ja religioossed vaated ja väärtused.

• Simone hakkas üha enam huvi tundma looduse vastu, mis omakorda kahandas tema siiani tugevat suhet Jumalaga. Ta sai aru, et maised naudingud on selleks, et neid hinnata, mitte selleks, et neist loobuda. Selline mõtteviis muutis Simone'i terveks eluks. Ta elas kirglikult ja hetke nimel. Kui ta loobus religioonist, loobus ta ka igavese elu ideest. Samuti tekkis temas tunne täielikust üksindusest, ilma "tunnistaja" või Jumalata, kellega rääkida. See tunne kestis üsna pikka aega.

• 21-aastaselt elas Simone koos vanaemaga ning õppis Sorbonne'is filosoofiat. Aastal 1929 sai ta tuttavaks Sartre'iga ning ühines halva mainega üliõpilaste grupiga, kuhu kuulusid Paul Nizan, André Hermaid ja Jean-Paul Sartre. Sartre'ist sai tema parim sõber ja intellektuaalne kaaslane. 21-aastaselt tegi Beauvoir ära rasked lõpueksamid ning lõpetas ülikooli.

• Ta elas endiselt vanaema juures ja õpetas lütseumis. Ta koondas enda ümber sõpruskonna ning hakkas käima kohvikutes kirjutamas ja diskuteerimas, vestlemas. Aastatel 1931–1943 õpetas ta filosoofiat Marseille's, Rouenis ja Pariisis ning 1941–1943 oli Sorbonne'is professor. Saksa okupatsiooni ajal ei olnud ta nähtavasti seotud vastupanuliikumisega, sest ta jätkas sakslaste vahelesegamiseta töötamist. Aastal 1945 ilmus "Teiste veri", romaan, mis käsitles Prantsuse vastupanuliikumist ja poliitilist olukorda.

• Ta asus Berliinis õppima saksa filosoofiat ja jäi samal ajal tihedalt suhtlema Sartre'iga. Varsti liitus Sartre'i ja Beauvoiriga kolmas, üliõpilane Olga Kosakiewicz. Koos istuti õhtuti väga kaua üleval, kuni Simone, kes ei saanud hommikuti piisavalt kaua magada, jäi haigeks.

• Järgnevad kuud veetis Simone kopsupõletikuga sanatooriumis. Kui ta terveks sai, olid Sartre ja Olga armukesed. De Beauvoiri esikromaan "Ta tuli, et jääda" ("She Came to Stay") põhineb sellel kogemusel.

• Simone reisis palju: Portugalis, Šveitsis, Itaalias, USA-s ja Hiinas. Teos "Ebaselguse eetika" (1947) kajastab sõjajärgset pettumust ning diagnoosib poliitilisi hoiakuid.

• De Beauvoiri huvi poliitika vastu kasvass märgatavalt pärast Teist maailmasõda. 1950. aastatel kaitses ta Hiina ja Nõukogude Liidu valitsust, pidevalt kritiseerides kapitalismi.

• Viie kuu pikkune ringreis Ameerika Ühendriikides 1947 andis de Beauvoiri seisukohtadele kinnitust. Kriitikud on öelnud, et ta nägi, mida tahtis näha. Tema mõtted ilmusid 1948. aastal teoses "Ameerika päev päeva järel". Selles kritiseerib ta Ühendriikide sotsiaalseid probleeme klassidevahelisest ebavõrdsusest rassismini. Ühendriikides kohtus ta kirjaniku Nelson Algreniga ja armus temasse. See pani ta kummalisse olukorda: ta armastas Algreni, oli lojaalne Sartre'ile ja tahtis jääda iseseisvaks. Aastal 1954 ilmunud romaan "Mandariinid" kajastab Beauvoiri suhteid Algreni ja Sartrega.

• De Beauvoiri side feminismiga oli algselt puhtalt intellektuaalne. Feministliku liikumisega sidus ta end 1960. aastate lõpus ning temast sai Prantsusmaa feministliku liikumise eesvedaja, eriti abordi ja seksuaalse vägivalla küsimustes.

• Oma hilisemates töödes annab Beauvoir pildi vananemisest ja ühiskonna ükskõiksusest vanurite vastu. "Väga kerge surm" (1964) räägib täpselt de Beauvoiri ema haigusest. Kirjanik küsis endalt, miks tema ema surm vähki teda nii väga šokeeris. Isa surma mainis ta vaid oma mälestustes kui fakti. Raamatu lõpus jõudis de Beauvoir seisukohale, et pole olemas sellist asja nagu loomulik surm.

• Pärast Sartre'i surma saatis de Beauvoiri elu pidev, vahel kibestunud vaidlemine Sartre'i lapsendatud tütre Arlette Elkaimiga. Sõltuvus alkoholist ja amfetamiinist kiirendas tema füüsilist ja vaimset kokkuvarisemist. De Beauvoir suri 14. aprillil 1986. aastal Pariisis. Ta maeti Sartre'iga samale hauaplatsile.

• De Beauvoir polnud klassikalises mõistes filosoof – osalt seepärast, et ta ise ei pidanud end filosoofiks. Ta tavatses ütelda: Jean-Paul Sartre on filosoof, mina olen kirjanik. Hiljem on esile tõstetud de Beauvoiri töödes sisalduvad filosoofilised küsimused: peale sugupoole ka näiteks vanaduse ja surma teema. Seetõttu on teda hakatud käsitama filosoofina.

• Uutes de Beauvoiri käsitlustes on leitud erootika teema: küsimus, kas naisel on mingi erilaadne erootika. De Beauvoiri erootikakäsitlus "Teises sugupooles" on mõjutanud näiteks kuulsat prantsuse feministi, filosoofi Luce Irigarayd.

• Veel on de Beauvoiri oluline küsimus suhe Jumalasse: kas naisel on mingi eriline suhe Jumalasse, mingi eriline transtsendentsi laad?

Suhe Jean-Paul Sartre’ga• De Beauvoir oli Jean-Paul Sartre'i

õpilane. Algul arvati, et ta kohandas Sartre'i käsitlusi konkreetsetele küsimustele. De Beauvoiri uuestilugemine 1980ndatel tõi ilmsiks, et tema eetikakäsitus erines Sartre'i eetikast tunduvalt. De Beauvoir andis ka Sartre'ile ideid ning mõjutas vahel Sartre'i arusaamu. De Beauvoiri jaoks olid tähtsad näiteks kollektiivsus, see, et inimene on alati sõltunud teistest, ning üldse ühiskonna ja eetika küsimused.

• Sartre võttis naist intellektuaalsetes vaidlustes võrdse partnerina. Neid ühendas sarnane maailmanägemus. Mõlemad hindasid kõrgelt isiklikku vabadust. Kogemus ütles Sartre’ile, et kirglik vaidleja on ühtlasi temperamentne naisena. Sartre pakkus Simone’ile kooseelupakti, mille juures säiliks mõlema osapoole täielik vabadus, sealhulgas seksuaalne. Simone mõtles järele ja lisas veel ühe tingimuse – täielik avameelsus kõiges – loomingust intiimeluni. Simone kannatas nende avameelsuste pärast üsna tõsiselt, kuid talle oli tähtsam Sartre’iga võrdne olla.

Beauvoir’i mõtteid raamatust “Teine sugupool”

• Ühele mehele ei tuleks pähegi kirjutada raamatut meeste erilisest seisundist maailmas. End määratleda soovides pean esmalt kuulutama: “Ma olen naine.” Sellel tõdemusel põhinevad kõik ülejäänud väited. Mees ei hakka end iial määratlema kui teatud soo hulka kuuluvat indiviidi: et ta on mees, see on iseenesest mõistetav. Mind on vahetevahel ärritanud meeste väitlused abstraktsetel teemadel “Te mõtlete nii, sest olete naine.” Kuid ma teadsin, et mu ainus enesekaitse peitus vastuses: “Ma mõtlen nii, sest nii on õige,” välistades oma subjektiivsuse. Ei tulnud kõne allagi, et oleksin vastanud: “Ja teie mõtlete vastupidi, sest olete mees.” Olla mees on ju iseenesestmõistetav.

• Naise kohta öeldakse “sugupool”, soovides sellega rõhutada, et naine on mehe silmis peamiselt sugutunnustega olend: mehele on ta sugupool, järelikult on ta seda absoluutselt. Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine.

• Kõikjal ja kõikidel aegadel on mehed ilmutanud oma rahulolu, mida nad looduse kroonina tunnevad: “Kiidetud olgu Jumal, meie kõigevägevam Issand, et ta ei teinud minust naist,” ütlevad juudid oma hommikupalvustes, samal ajal kui nende naised pomisevad alistunult: “Kiidetud olgu Jumal, et ta lõi mind oma tahtmist mööda.” Heategude hulgas, mille eest Platon jumalaid tänas, oli esiteks see, et nad olid loonud ta vabaks mitte orjaks ja teiseks see, et nad olid ta loonud meheks, mitte naiseks. Seadusetegijad, preestrid, filosoofid, kirjanikud ja teadlased on innukalt ametis, tõestamakas, et naise allutatud seisund on taeva tahtmine ja maa peal kasulik. Meeste loodud usundid peegeldavad seda võimuiha – Eeva ja Pandora müütidest on nad võtnud oma relvad. Mehed on rakendanud filosoofia ja teoloogia enda teenistusse (NT: mütoloogilised jumalannad on kergemeelsed või tujukad). Antiikajast saadik on satiirikud ja moralistid lõbustanud end sellega, et on üles lugenud naiselikke nõrkusi.

• Väsimatult on püütud tõestada küll naiste üleolekut mehest, küll tema alaväärsust või võrdsust mehega. Naine loodi pärast Aadamat, tõenäoliselt on ta teisejärguline olend, arvavad ühed. Teised jälle väidavad vastupidi, et Aadam oli vaid visand ja täiuslik inimolend õnnestus luua Jumalal alles Eeva näol.

• Beauvoir nägi tolleaegses naiste ja neegrite olukorras sarnasust. Raamatus “Teine sugupool” on ta selle koha peal näitena toonud Shaw ütluse: “ Valgenahaline ameeriklane paneb mustanahalise peamiselt kingapuhastaja ametisse ja ostustab selle järgi, et mustanahaline kõlbab vaid kingi puhastama.” Seda nõiaringi tuleb ette kõikides analoogilistes olukordades: kui indiviidi või indiviidide gruppi hoitakse alaväärtuslikus seisundis, siis järeldub sellest, et ta ongi alaväärtuslik. Rõhuja privileegiks on see, et rõhumine tagab ka kõige viletsamale nende hulgast üleolekutunde. Ameerika lõunaosariikide “vaene valge” võib end lohutada mõttega, et ta pole “räpane neeger”, ja varakamad valged kasutavad seda üleolekut oskuslikult oma kasuks. Nii kujutleb ka kõige keskpärasem mees end naiste keskel pooljumalana.

• On olemas veel palju kavalaid võtteid, kuidas mehed kasutavad ära seda, et naine on teine. Kõigile alaväärsuskompleksi all kannatavatele meestele on siin imerohi – keegi pole naise suhtes jultunum, agressiivsem ja põlastavam kui oma mehelikkuses ebakindel mees. Need aga, kes teiste meeste ees araks ei löö, on palju enam häälestatud tunnistama ka naises omataolist.

• Vägivald on tõend, et mees on oma kirgede ja tahte peremees; täielik loobumine vägivallast tähendaks kogu objektiivse tõe eitamist. Kui inimene ei või oma hingeliigutusi maa palgele jäädvustada, on see hirmus fustratsioon. Niisamuti ilmneb maailm sootuks erinevalt kasvueas poisile, kel on voli endast võimukalt (kaklemiste jms.) märku anda, ja neiule kelle tundeil puudub vahetu väljund.

• Nooruki püüet meheks saada austatakse ning juba tunnustatakse tema vabadust. Neiu peab püsima kodus, tema väljaskäike jälgitakse: mingilgi moel ei julgustata teda omapead aega viitma ja meelt lahutama. Kasvatusest tuleneva algatusvõime kõrval raskendab ka kombestik tütarlaste iseseisvumist. Kui naised meeste kombel rõõmsa jõuguna linnas hulguvad, siis nad lausa kutsuvad endale ligi tikkuma. Muretusest saab otsekohe kombelõtvus; enesekontroll, milleks naine on kohustatud ja mis saab “hästi kasvatatud noore neiu” teiseks loomuseks surmab spontaansuse. Tulemuseks on pingulolek ja tüdimus. See tüdimus on nakkav: tüdrukud muutuvad ruttu üksteisele igavaks; vangistus ei seo neid omavahel ja see on üks põhjusi, miks poiste selts neile nii hädatarvilik on. See, et talle ei piisa iseendast, sigitab argust, mis laieneb kogu naise elule ning avaldub isegi ta töös. Naised arvavad, et säravad võidud on ainult meese jaoks ega söenda seada endale liialt kõrgeid sihte.

Minu arvamus

• Tänapäeval saavad naised küll teha mida iganes tahavad, aga eelarvamused on alles ja see segab oma unistuste täideviimist.

LÕPETUSEKS:

• On nii, et paljud mehed kinnitavad heas usus, et naised on meestega võrdsed ja naistel pole midagi nõuda, kuid samas väidavad nad, et naised ei saa kunagi olla meestega võrdsed ja nende nõudmised on asjatud. Mehel on raske õigesti hinnata naiste ühiskondlikku diskrimineerimist, mis pealtnäha tundub tähtsusetu, kuid mille moraalsed ja intellektuaalsed vastukajad naises on nii sügavad, et võib koguni tunduda, nagu tulenekesid need tema loomusest. Ärgem siis laskem end heidutada naiste vastu suunatud arvukatest ägedatest rünnakutest ega ninapidi vedada “tõelisele naisele” pühendatud omakasupüüdlikest kiidulauludest, samuti ärgem jagagem meeste vaimustust meie saatuse üle, mida nad mingil tingimusel ei tahaks ise kogeda.

Kasutatud materjalid

• Vikipeedia

• Ajakiri “Lilit”, aprill 2008

• “Teine sugupool”, Vagabund 1997

• Pildid Google’i pildiotsing