Matsalu ekskursioon

Matsalus nägime erinevaid linde, taimi, soid ja palju muud. Siin ongi kirjeldus paikadest, mida me külastasime. Umbes 4000 hektari (10 000 jalgpalliväljaku) suurune KASARI LUHT on suurimaid säilinud lageluhtasid Euroopas. Siinseid üleujutusi põhjustavad nii kevadised lumesulamisveed, pikad või väga tugevad vihmasajud kui ka tugevad läänetormid. Vaid tuhat aastat on möödas siinsete alade vabanemisest mere alt. Kasari luht on algusest peale olnud kasutusel heinamaana, seetõttu pole siin õieti kunagi olnudki võimalust metsa peale kasvamiseks. Sagedasemateks taimeliikideks on tarnad ja kõrrelised.

Linnustik

Kevadise üleujutuse ajal peatub luhal tuhandeid läbirändavaid linde: hanesid ja ujuparte, vee alanedes ka mustsaba viglesid, suurkoovitajaid, kiivitajaid ning teisi läbirändel olevaid kurvitsaid. Mais peatuvad siin tutkad, suvel sulgivad luha raskesti ligipääsetavates kohtades sookured. Luhas toituvad arvukad läheduses pesitsevad valge-toonekured. Vahel külastab oma toiduotsingul luhta ka must-toonekurg. Üsna tihti võib siin näha kotkast mõne puu otsas istumas. Tüüpilised lageluha asukad on: ? kurvitsalised - kiivitaja, alpi risia, tutkas, punajalg-tiider, mustsaba-vigle,

suurkoovitaja ning tikutaja. ? ujupardid - sinikael-, soo, räga-ja luitsnokk-part. ? värvulised - põldlõoke, sookiur, lambahänilane, kõrkjaroolind, rootsiitsitaja ning

võsa-ritsiklind. Lisaks neile on tüüpilisteks asukateks ka rukkirääk ja täpikhuik. Haruldastest lindudest pesitseb Kasari luhas mõne paarina rohunepp, 1993. aastal leiti siin pesitsemas ka üks paar värbrislasid.

Vaatetorn

Vaatetorn Suitsu jõe kaldametsa püstitati 1979. aastal esialgse kõrgusega 15 meetrit. See oli esimene raudkonstruktsiooniga torn Matsalu Looduskaitsealal. Renoveerimise käigus 1998. aastal sai torn uueks kõrguseks 21 meetrit, mis võimaldab heita pilku üle metsa Matsalu siselahele, suurele osale rooväljadest ning vanadele rannakarjamaadele Suitsu jõe kaldal.

Kasari jõe suudmeala roostik laiub ligikaudu 3000 hektaril. Harilik pilliroog on juba aastasadu olnud Lääne-Eestis hinnatud katusematerjal. Kevadeti, kui vana roog on talvetormidest räsitud ja lamandunud, saab siin suhteliselt hea ülevaate roostikus pesitsevatest kühmnokk-luikedest, kelle valged seljad paistavad kilomeetrite kaugusele. Ka väikeste metsalindude laulu kuulamiseks ja tundmaõppimiseks sobivad torni ümbrus ning matkarada suurepäraselt. Kevadõhtuti laksutab siin ööbik ja udustel heinamaadel rääksub rukkirääk, hommikusest laululindude koorist mõne esineja äratundmine nõuab juba kogemusi ja tavaliselt ka tublisti harjutamist. Õpperada, mis läheb läbi metsa, on 750 m pikk. Sinna on paigutatud infotahvlid erinevatest taimedest ning kohe selle kõrval võib leida sellest taimest elusloodusest pärit näidise.

Kulustuv maa

Enamus praeguseid lagedaid alasid on tekkinud inimtegevuse tagajärjel - kunagi laiunud metsad raiuti maha ja asemele rajati põld või heinamaa. Looduslikke avamaastikke pole Eestis kuigi palju - suurema levikuga on vaid lagerabad ja rannaniidud. Ka siinsed alad on püsinud lagedad inimese kaasabil - pidev niitmine hoiab ära võsa ja puude pealetungi. Kuid kümmekond aastat pole siinseid heinamaid enam karjatamiseks kasutatud ega ka niidetud ja tulemus on selgelt näha. Avamaastike bioloogiline väärtus seisneb paljudes taime-, linnu-, putuka- ja loomaliikides, kes on kohastunud elama just madala rohustikuga ning puudeta aladel. Teatud taimed (näiteks orhideed) eelistavad kasvamiseks lagedamaid alasid ja taluvad iga-aastast niitmist. Osa linde (näiteks kurvitsalised) toituvad ja pesitsevad vaid madalmurustel aladel. Samuti on teada, et paljud haruldased putukaliigid elavad vaid avamaastikel. Lagedate alade väärtuslikkust võib hinnata näiteks rohunepi ja rukkiräägu esinemise alusel. Rohunepp on siinsetelt kulustunud aladelt juba ammu kadunud, rukkirääke pesitseb Suitsu jõe kallaste niitudel veel vaid kümmekond paari. Kulustunud ja kõrge rohuga niitude üheks asukaks on pisihiir, kes ehitab endale kerakujulise pesa rohukõrte vahele. Pisihiir on 6 cm pikk ja kaalub vaid 6 grammi.

Raba

Kõrgsoo ehk raba on viimane vaatus soo arengus. Turvas moodustub peamiselt turbasambla jäänustest. Samblataim on pika elueaga, sest ta kasvab pealt ja laguneb alt. Turbasamblad kasvavad aastas 2 mm, kuid alumiste turbakihtide lagunemise ja vajumise tõttu jääb turbakihi aastaseks juurdekasvuks 1 mm ehk meeter tuhande aasta kohta. Siinse turbakihi maksimaalne paksus on 4-5 meetrit. Rabataimedel tuleb vett hankida vaid toitainetevaesest sademeveest. Ka puujuured ei ulatu siin enam mineraale ja toitaineid sisaldava põhjaveeni ning puude kasv aeglustub oluliselt. Nii võib 10 cm tüveläbimõõduga mänd olla isegi 100-aastane. Samas on turvas nagu suur käsn, mis mahutab endas suurel hulgal puhast vett. Paksul turbakihil saavad kasvada ainult üksikud, selleks hästi kohastunud taimeliigid. Siirdesoode ja puisrabade üks tuntumaid taimi on turbamätastel kasvav rabamurakas. Murakas kasvaks edukalt ka lagerabas, kui tema õisi ei kahjustaks öökülmad. Rabade kõige tavalisemaks taimeks turbasambla ja männi ning sookase on kanarbik ja sookail. Mõlemad on igihaljad puhmastaimed. Kui sookailu kasvukoht on ainult rabas, siis kanarbikku leidub ohtralt ka kuivadel liivikutel.

Siirdesoo

Üleminekuala madalsoolt kõrgsoole. Madalas ja tasases madalsoos hakkavad aegamööda arenema samblad (eelkõige turbasamblad) ning soo pind muutub mättaliseks. Omavahel liituvad mättad moodustavad peenra, millel turbakiht hakkab küllalt kiiresti paksenema. Mätastel leiavad hea kasvupinnase näiteks jõhvikad ja alpi jänesvill, mis õitseb varakult, juba mais. Õitsenult ehib jänesvilla peeneid ja madalaid varsi valge villatutt, mistõttu varasuvine raba on kaetud nagu valge villaga. Madal- ja siirdesoo piiril kasvab suurte kogumikena aromaatsete lehtedega põõsas - porss, mis kuulub Eestis kaitstavate III kategooria liikide hulka. Siirdesoo mättaline pind muutub puude kasvule sobivamaks ning lisaks kaskedele ilmub siirdesoo puurindesse ka mänd. Kuni meetrikõrguseks kasvav vaevakask näib siirdesoos ja ka tundratasandikel põõsana. Lehed on väikesed, vaevalt sentimeetripikkused. Samuti võib leida siin

sarnast, kuid veidi suuremate lehtedega madalat vaevakaske, mis kasvab siin oma levikuareaali loodepiiril ja puudub täiesti näiteks põhjamaade taimestikus. Üleujutused siirdesoos puuduvad, taimed ammutavad vett nii sademetest kui ka põhjaveest. Seetõttu areneb siinne taimestik suhteliselt kiireti ja siirdesoo etapp on soo arengus lühiajaline. Kuivendatud siirdesoodest areneb väheviljakas kõdusoo.

Madalsoo

Soo arengu esimene etapp. Madalsoo ümbritseb siinset soostikku suhteliselt laia vööndina. Valdav osa madalsoost on tasane, mätasteta ja suhteliselt liigirikas rohusoo. Rohurindes on valdavad tarnad. Puudest esineb madalsoos vaid üksikuid sookaski. Sooservale lähemal, kus vesi on liikuvam, on pinnas mätlik ning seal kasvavad pajud ja pilliroog. Silmatorkavamatest õistaimedeks on soopihl ja ubaleht. Olulise tunnusena puuduvad madalsoos turbasamblad ja seetõttu ka turvas. Madalsood on kannatanud inimtegevuse all kõige enam - ka suhteliselt hästi säilinud Oidremaa-Tuhu soostikust on ligikaudu kolmandik kuivendatud (kirdeosas asuv madalsoo) ning osa alast on kultiveeritud põldudeks. Kuna madalsoo on ümbritsevast maapinnast madalam, ujutatavad kevadised ja sügisesed suurveed selle sageli üle.

Lihula Käisime ka Lihula Kultuurimajas loodusfilmide festivalil, kus meil õnnestus ära näha võidufilm. Seal oli juttu näiteks pelikanidest, kaladest ja sellest, kuidas peavad elama meie eakaaslased Aafrikas. Lihula surnuaial nägime mälestustahvlit lilledega samast kohast hiljuti maha võetud II maailmasõjas Saksa sõjaväes Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameeste monumendile ning selle vahetus läheduses olevat vandaalide käes kannatanud punaväelaste monumenti.

Kasutatud kirjandus

www.matsalu.ee www.matsalufilm.ee www.looduseomnibuss.ee Pildid: Kadi Liis Koostas Kadi Liis Saar Tallinna Inglise Kolledþ 6a