16-10-2009 00:38  Postitus: #1

Antarktika...Baas 211 Tekst sai millalgi kuskilt netist leitud ja osaliselt ka tõlgitud, redigeeritud...hakkan seda esmapilgul tunduvat "muinaslugu" siia siis vaikselt riputama....Miks ma üldse seda baas 211 teemat uurisin? Mulle jäi lihtsalt arusaamatuks, kuidas lendasid ameerklased terve armaadaga Antarktikasse natse klobima...... (Operatsioon "Highjump") ilma mingi eelneva informatsioonita....Paistab, et midagi teada ikka oli.

Niisiis...

SISSEJUHATUS

Antarktika ajalooga seoses on liikumas suur hulk müüte ja legende. Suurem osa puudutab neist saksa III Reichi ajajärku. Internetis on selle kohta saadaval suur hulk materjali. Mõned legendid tunduvad parasjagu hullumeelsetena. Samas teised sisaldavad viiteid orginaaldokumentidele ning põhinevad väidetavalt saksa ja ameerika luurajate ütlustel...

Jätan vahele siin foorumis juba kirjeldatud Sakslaste Antarktika ekspeditsioonid kolmekümmnendatel aastatel...Samuti on kasutaja Zed-i poolt hästi lahti kirjutatud operatsiooniga "Highjump" seoses olevad sündmused...Mida siis jutustas 2001.aastal BBC- le intervjuu andnud viimane ellujäänud Briti eriväelane Gwion Davies

"Baas 211"..... 1 

1947 aasta lõpus ilmus ajalehes «France Soir» järgmine artikkel. Lugu juhtus Falklandi saarte lähedal Islandi vaalapüügilaevaga "Juliana" peaaegu poolteist aastat pärast sõja lõppemist. Laevnikud olid tõsiselt üllatunud kui vaalaparve jälitades kerkis nende teele suur, saksa laevastiku punast, musta servaga leinalippu kandev allveelaev. Pardale tulid relvastatud sakslased, nõudsid toiduaineid ja osa saagist. Kõige saadu eest tasus kapten Heklale head inglise keelt rääkiv saksa ohvitser ameerika dollaritega. Hüvastijätuks andis ohvitser kapten Heklale üle veel natuke raha arvetusega 10 dollarit iga meeskonnaliikme kohta. Veel teatas ta kaptenile suure vaalaparve täpsed kooridinaadid. Kõige rohkem pani Isandi vaalapüüdjaid hämmastama fakt, et kõik allveelaevnikud olid korralikult raseeritud, väljapuhanud ning päevitunud....

Skeptikutelt kommentaar eelneva loo juurde:Pole teada, et 1947 aastal oleks selles Lõuna- Atlandi ookeani piirkonnas viibinud mõni Islandi vaalapüügilaev. Pole olemas ühtegi Islandi vaalapüügilaeva nimega "Juliana" Hekla on hoopis tegevvulkaan Islandil, vaevalt perkonnanimi. Islandlaste perkonnanimed lõpevad 99% ulatuses silbiga - "son"

Operatsiooni "Tabarin" seotud dokumendid on suletud Briti Kuningliku Mereväe arhiivide tolmunud kaustadesse. Briti sõjalaevad olevat läbi kamminud piirkonda, et leida üles Saksa allveelaevastiku salajane varustusbaas ühel Argentiinale kuuluval asustamata saarel.

Operatsiooni "Tabarin" eesmärk oli leida ja hävitada Baas 211. 

1945 aasta oktoobris saadeti mind koos teiste sõjaväe eriüksuslastega salaja Falklandi saartele ning hakatati ette valmistama opertatsiooniks karmides talvetingimustes. Mitte midagi tegevuse eesmärkide kohta meile ei selgitatud. Inglastel oli sakslaste salajase "Baas 211" eksisteerimise koha kogunenud piisavalt andmeid ja nad otsustasid vähemalt kontrollida nende paikapidavust. Brittidel oli teada ka ,et ameeriklased ja venelased valmistasid ette analoogseid polaarekspeditsioone. 

Grupi komandöriks oli määratud majori auastmes sõjaväelane kelle tõelist nime me ei teadnud. Karmides tingimustes treenis meie gruppi norralane kes oli osalenud oma maa vastupanuliikumises. Salka kuulus teadlane kes tegi läbi teistega võrdse ettevalmistuse. Peale kuuajalist pingsat harjutamist, valgustati meid missiooni eesmärgist. Tuli leida salajane sakslaste tugipunkt mis pidi asuma Mühlig-Hoffmanni mäe rajoonis. Otsingute lähtepunktiks oli brittide Maudheimi baas. See asus oletatavale sakslaste baasile kõige lähemal.... 

Veelgi varem, 1944.a. olid Briti Maudheimi polaarjaama töötajad sattunud veidrale tunnelile. Londonist anti neile käsk seda uurida. Kui leiavad sealt sakslasi, siis kõik hävitada. See operatsioon lõppes täieliku lüüasaamisega. Kolmekümmnest polaarjaama töötajast jäid ellu ainult kaks. Londonis peeti kõiki hukkunuteks, sest talvekuudel oli jaamast kuulda vaid radisti segast lalinat: "Polaarmehed, iidsed tunnelid, natsid". Jaama raadio vaikis täielikult alates 1945 aasta juulist. Viimane sideseanss Maudheimi baasist, vastu võetud Falklandi saarel, oli lõppenud radisti hirmunud karjatusega: Polaarmees leidis meid!"

Maandusime langevarjudega 20 miili kaugusel Maudeimi baasist kus meid ootasid ees lumetraktorid. Andes endale aru, et asume vaenlase territooriumil alustasime liikumist Briti polaarjaama poole. Jõudes kohale, lähenesime väga ettevaatlikult kuid oma üllatuseks leidsime eest ilmselgelt mahajäetud "kummituslinna". Jagunesime ning linna lähemalt uurides kõlas äkki kõrvalukustav sireen. Keegi meist oli ilmselt puutunud vastu signalisatsioonitraati mis pidi hoiatama kutsumata külaliste eest. Keegi nõudis inglise keeles ,et me identifitseeriksime ennast. Major käskis relvad alla lasta ning täitis korralduse.

Hääl kuulus polaarjaama ainsale ellujäänule. Esimese asjana tegi teda ärevaks fakt, et meie rühm oli liiga väiksearvuline.Punkris nr.1 olevat veel üks nende radist koos saladusliku Polaarmehega, kellest me olime kuulnud seoses viimase sideseansiga. Hoolimata ellujäänu vastuseisust otsustasime punkri ukse avada. Tema loomalik hirm kandus mingil moel üle ka meile. Keegi ei soovinud punkrisse siseneda esimesena. Õnneks ei sattunud selleks "väljavalituks" mina, selleks sai meie grupi kõige noorem liige. Kui mees oli sisenenud, järgnes mitu minutit vaikust...Äkki kõlas ruumist kaks lasku. Uksest paiskus ootamatult välja karvane olend ja põgenes nii kiiresti, et jõudsime teda vaid huupi tulistada. Sisenesime punkrisse. Meie sõduril oli kõri läbi lõigatud aga radisti kehalt oli liha maha rebitud luudeni.... 

Avanev pilt tekitas meis viha. Olime vaevalt jõudnud Antarktikasse kui mõne tunni jooksul saab surma üks meie grupi liikmetest. Vastuste saamiseks pöördusime ellujäänu poole. Tahtsime teada mis juhtus tema kaaslasega ja kuidas sattus sinna punkrisse Polaarmees. Ellujäänu vastas, et hoiatas ju meid ja keelas siseneda.... Selleks, et loosse selgust tuua alustas ta sellest, kuidas nad leidsid tunneli.... 

VAHELUGEMIST.....

’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Mõnda aega tagasi sai hüpotees, et "Baas 211" jätkab oma eksisteerimist, uut hoogu. Ühes ufoloogia ajakirjas ilmus Olga Bojarini artikkel imelikust juhtumist Antarktikas 2004.a märtsis. Kanada lendurid märkasid jääl mingi lennumasina sarnase objekti rususid ning fotografeerisid neid. Piltidel oli näha lehtrikujuline kraater, mille keskel oli katkine kettakujuline objekt. Asja lähemaks uurimiseks saadeti piirkonda spetsiaalne ekspeditsioon kuid see ei avastanud ei kraatrit ega kettakujulise objekti rususid.

Teada on juhtum kus Jaapani uurijad märkasid 1976 aasta radaritel üheaegselt 19 kettakujulist tundmatut lendavat objekti, mis Antarktika kohal kosmosest alla "kukkusid" ning koheselt radari ekraanidelt kadusid. 

Ajaleht "Toronto Tribune" avaldas pildi II MS aegsest, väidetavalt natside lendavast taldrikust. Kahe nädala pärast ilmus toimetusse 85 aastane Lance Bailey. Ta jutustas ajakirjanikele, et on rahvuselt venelane ja tema tegelik nimi on Leonid Belõi. Teise maailmasõja ajal oli ta koonduslaagris, mille asukad töötasid salajases lennukitehases Peenemündes.

Olen shokeeritud, sest pildil on täpselt selline aparaat, mida ma nägin oma silmaga 1943 a. septembris, 60 aastat tagasi. Ühe angaari ette betoonplatsile lükkasid 4 töölist ümmarguse aparaadi, mille keskel oli ümar läbipaistev kuppel. See aparaat sarnanes pisikestel kummiratastel ümberpööratud pesukausiga. See "pannkook" tekitas sisisevat heli, rebis ennast maast lahti ning jäi rippuma mõne meetri kõrgusele maapinnast....Kui teade eeltoodud ajakirjas polnud lihtsalt järjekorde nali, siis lisab see usutavust väitele, et sakslased said oma "taldrikud" tõepoolest lendama ning pole võimatu ka, et "Baas 211" tõepoolest eksisteeris. Eeltoodud fakt sarnase lennumasina rusude leidmisest ning järgnevast kiirest kadumisest otse kanadalaste nina alt, annab tunnistust, et salajane baas võib edukalt olemas olla tänapäevani.... 

Artikkel ajakirjast “Янтарный Караван”, Калининград 09.04.2003Lapsed avastasid Kaliningradi linnaservas liivakarjäärist salapärase riistapuu. Mängides kutsusid nad kogemata esile varingu ning nähtavale ilmus osa metall-kontstruktsioonist.Korpuse peal oli saksa svastika, jutustas üks poistest. Sellel riistapuul oli luuk kuid me ei suutnud seda avada.Objekt ise, otsustades kirjelduse järgi, kujutas endast kettakujulist kontstruktsiooni umbes viiemeetrise diameetriga. Ainus pilt, mille lapsed tegid oma vana "seebikarbiga", oli üsna ähmane. Lapsed kaevasid masina käsitsi osaliselt lahti ning avastasid ketta ülaosas klaaskupli. Kahjuks polnud kabiini sisse midagi näha,sest kupli klaas oli toonitud. Täpsema kirjelduse võib saada siis kui riistapuu lõplikult lahti kaevatakse. Arvestades asjaolusid, siis vaevalt see informatsioon kunagi laiema avalikkuse ette jõuab. Järgmisel päeval kui nad tahtsid veelkord minna asja uurima, oli piirkond sõjaväe poolt sisse piiratud. Leiukoht oli kaetud suure telgiga. Ahelikus seisev sõdur seletas poistele, et oli leitud sõjaaegne lõhkeainete ladu ja käimas on demineerimistööd..... Samas ei paistnud kohal olevat mingeid sapööre, küll aga olid kohal kaks autokraanat ja mõned suured sõjaväeautod.Kirjelduse järgi võis olla tegu sõjaaegse "lendava taldriku" prototüübiga. Teadaolevalt sakslased katsetasid vähemalt 3 erinevat tüüpi lennumasinat, mis olid väljatöötamise järgus erinevates konstrueerimisbüroodes : "Haunebu" , "Focke-Wulf 500 A1" ja niinimetatud "Flying Pancake Zimmerman" Viimast katsetati Peenemündes veel 1942 aasta lõpus. Tundub, et mingisugused tööd selles vallas viidi läbi ka ida-Preisimaal kuidas siis muidu seletada "lendava pannkoogi" leidmist Kaliningradi lähedalt?’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’

Tunneli sissekäigu olid polaarjaama uurijad juhuslikult avastanud ainult tänu sellele, et see paiknes ühes jäävabas orus. Baasi 30 meheline meeskond sai korralduse seda uurida ja teha kindlaks kuhu see viib. Kui nende grupp oli liikunud mööda tunnelit hulga miile, sattusid nad hiiglasuurde koopasse, see oli ebatavaliselt soe ja kunstlikult valgustatud. Teadlaste arvates kütsid koobast maa-alused soojavee allikad. Koopas olid järved, see oli väga suur ning keerulise konfiguratsiooniga. Mida sügavamale nad liikusid, seda rohkem huvitavat oli näha. Aruandes oli kirjas, et dokkide lähedal märkasid inglased ühte saksa U-Boati ja angaare väga ebatavalise kujuga lennukitega. Oli märgata võimsat mäeläbindustehnikat ning transpordivahendeid.Kahjuks sakslaste valvemeeskond märkas kutsumata külalisi. Kaks ellujäänut olid tunnistajateks kuidas nende kaaslased ükshaaval kinni võeti ja vähemalt kuus neist kohe maha lasti. Nad taandusid kiirest tunneli poole kuna oli näha,et nende taganemisteed püütakse ära lõigata...Neile lähenes Polaarmees....Saksa valvemeeskond kannul, polnud neil muud valikut kui üritada jõuda tagasi baasi. Nende kohustus oli ülemusi hoiatada natside salajase baasi olemasolust ja sellest, et neid avastati. Saabumas oli talv ning neil oli vähe võimalust pääseda tagasi suurele maale.... 

Jõudnud jaama, jagunesid nad eraldi punkritesse ning hoidsid omavahel ühendust raadiotelefoni abil. Otsustati, et üks neist meelitab neid jälitava Polaarmehe oma punkrisse lõksu. Plaan töötas. Kahjuks aga kaotas radist võitluse käigus oma elu ning purunes ainuke täielikult korrasolev raadiojaam....Teisel ellujäänud polnud muud võimalust kui oodata oma punkris ning püüda mitte

hulluks minna...

Kes või mis oli Polaarmees, meie teadlane arvata ei osanud. Vihjas sakslaste teadustegevusele. Kuidas toodeti salajases baasis elektrienergiat, jäi samuti vastuse võlgu. Pakkus, et ehk kasutati ära maa-alust geotermilist soojus auru saamiseks, mis käivitas omakorda elektrigeneraatorid. Ellujäänud arvas, et ilmselt kasutasid natsid veel mingit tundmatud energialiiki..."Vaevalt suutsid nad nii palju elektrit toota ainult aurugeneraatorite abil." Kuigi teadlane oli ellujäänu selgitustega rahul, ei saanud seda öelda meie Majori kohta. Ta tahtis vaenlase kohta rohkem ja täpsemat informatsiooni. Samuti soovis ta ellujäänu hinnangut Polaarmehe edasise võimaliku tegutsemise kohta. Meid võttis jalust nõrgaks ta vastus Majorile..." Ta ootab, jälgib meid ning imestab kui erinevalt me maitseme." Kuuldes seda, andis Major korralduse panna välja valvurid. Teadlane ja Major eemaldusid, et arutada edasist tegevuskava. Kõigile oli niigi selge, et palju variante ei ole.....

Järgmisel hommikul saime käsu asuda "iidse tunneli" poole teele. Esimesed 48 tundi veetsime jäävabas orus. Sinna jõudes olime siiralt imestunud, sest meile oli seletatud, et Antrarktika on täielikult kaetud jääga. See org siin meenutas pigem Põhja-Sahara kõrbe. Meil oli keelatud tunnelile läheneda, enne ajutise baaslaagri valmimist. Samal ajal käisid teadlane ja Major tunneli sissekäiku lähemalt uurimas. Mõne tunni möödudes saabusid nad tagasi laagrisse. Nad olid kirja pannud, mida nägid ning andsid teada meie edasistest plaanidest. Tunnel ei ole "iidne" ütles teadlane ning lisas, et kandvad seinad on laotud tasastest graniitplokkidest. Käik näib olevat lõputu. Anti käsk meie arvamusavaldused hommikuks jätta ning puhkama heita. Uinumine Antarktias on tülikas, sest valitses polaarpäev. Rahutuks tegi mõte Polaarmehest, kellega võisime suvalisel hetkel kokku sattuda. Just enne valvekorda minekut informeeriti meid, et varsti algab missioon ja peame minema lõpuni, "Kas või "Füüreri endani välja" Meie kartused Polaarmehe suhtes osutusid tõeks, viimane ilmus tõesti välja. Valvurid märkasid laagrisse hiilivat olendit ja lasid ta maha. Teadlase arvates oli tegemist ikka "inimesega" Ta oli väga karvane ja küllap kaitses see teda hästi külma eest. Peale lühikest vaatlust asetati laip kotti ning jäeti ootama põhjalikumat lahkamist...

Hommikul otsustati, et 2 meest jäävad koos laiba, traktorite ja raadioga valvama tunneli sissepääsu. Majoriga läksid muuhulgas kaasa norralane, teadlane ning ellujäänu. Eks kõik tahtsid ju ühineda võib-olla kõige huvitavama ja tähtsama ekspeditsiooniga inimkonna ajaloos. Mina sattusin "õnneseente" hulka. Kaks mahajääjat olid silmnähtavalt pettunud... Samas nende ülesanne polnud mitte vähem tähtis kindlustamaks ülejäänud 9 kaaslase retke tundmatusse. Olime valmis laskuma tunnelisse. Kaasasolevast varustusest ja lõhkeainest oleks piisanud väikese sõja pidamiseks. Lootsime täita ülesande, milleks oli baasi õhkulaskmine. Rõhutan, mitte leida vaid täielikult hävitada.....

Valgemaks hakkas tunnelis minema 4 tunni pärast ja alles tunni pärast jõudsime koopasse. Ellujäänu juhtis meid alustuseks kohta, kus ta viimati nägi pealt oma 6 kaaslase hukkamist. Koobas moodustas hiiglasuure võrgustiku. Meile avaldasid muljet tohutud ehituskontstruktsioonid, mille vahel liikusid inimesed nagu sipelgad. Jäi mulje, et sakslased olid olnud Antarktikas juba kaua... Teadlane tegi endale kiirustades märkmeid, võttis kivimiproove ja võrdles neid fotodega. Pildistati ohtralt uut ja nähtavasti üsna arenenud tehnoloogiat. Koos Polaarmehe laiba ja juba kogutud tõenditega tundus olevat kogunenud piisavat materjali, et tõestada natside salabaasi olemasolu.... Meie Majorit huvitas ainult see, et võimalikult kiiresti baas õhku lasta ja teha tulevikus natsidele ligipääsmatuks.

Veel üks segav killuke jutulõnga vahele.See asi paistab seal päris õõnes ja ussitanud olema. Kutil on märgitud 4 kohta, kuid tema Antarctic1-st edasi on veel üks ava, mis väljanägemise järgi küll looduslikku päritolu:66°32'43.25"S99°52'10.42"ENäha on siis, kui salvestatud pilti heledamaks keerata. Kummalisel kombel on avade-aukude ala just suurema resoga ribas (mida mujal esineb vaid asustatud aladel ;) ning puuduvad tavalised pildid, justkui poleks üldsegi huvitav kant.. Maskeerimiseks on mingid naljapildid pingviine hiilivast

jääkarust. Ühelt poolt hoiab piirkonnal silma peal Vene jaam Mirnõi (1956) kaugus 300km, teiselt poolt austraallaste Casey (????) ja Wilkes (USA 1957, austraallastele antud 1959), kaugus ca. 460km. Seega oli jänkidel algselt mingi huvi siiski olemas. Aafrika poole minnes on mingid kummalised hiigeltrepid (väga korrapäraste vahedega astangud), eriti selge on:68°55'26.28"S88° 3'39.27"EMinnes edasi Aafrika poolsele rannikule on: Ehemalige DDR-Forschungsstation 'Georg Forster' (ehitus alustatud 1976 Nõukogude polaarekspeditsiooni osana, lõpetatud 1996 ja kellelegi!? müüdud). Osade kaartide järgi Neuschwabenlandi piirides, teiste järgi sellest veel üsna kaugel. Asub Schirmacher'i (nime võiks tõlkida kui: (katte)varju tegija ;) oaasi tipus, oaasi servas on kolm väikest järve. Vene jaam Novolazarevskaja (1961) on umbes 9km kaugusel edelas, India teine alaline jaam Maitri (1989) 4,5km loodes keset oaasi. Kuu aega tagasi oli kellelgi üles pandud pilt miskist ehitisest sealkandis Aafrika-poolsel rannal (minu googles oli see jää ja lume all), nüüd seda enam leida ei õnnestu. Küll saadetakse Kuu peale, küll USA mereväebaasi San Diegos, kus on kolm hoonetekompleksi. Üks on pealt vaadates väga ühemõttelise kujuga, ülejäänud kahe pealtvaade annab natuke mõistatamismaterjali. Õigus võib olla isikul, kes näeb neis kotkaembleeme:32°40'33.75"N117° 9'27.52"Wkml-faili Google Earth'i jaoks saab selle kohta siit: http://bbs.keyhole.com/ubb/download.php?Number=19558

Norra poolt hõivatud ala juures on üllataval kombel wikipedia-juttu DDR-1 poolt märgistatud ala kohta - selle märgistamisakti ainuke vastustaja oli Norra, teised sel teemal sõna ei võtnud.Väike kõrvalepõige unustatud või muidu segaste asjade juurde:DDR: Das Dritte Reich (DDR-1)BRD: BundesRepublik DeutschlandDDR: Deutsche Demokratische Republik (DDR-2)Väidetavalt sai teine DDR (Honecker) Kuubalt (Castro) mingi saarenukikese, mida BRD suures ühinemistuhinas arvele ei võtnud, seega eksisteerib DDR-2 justkui edasi, ehk de Facto.Teade käis vähem kui 10 aastat tagasi läbi usenetist. Mõned aastad tagasi selgus, et BRD on illegaalne moodustis, ehk siis DDR-1 eksisteerib edasi de Jure..Ei tea mismoodi see lahendatakse, kuid nii tummine kompott viib mõtted vägisi kahtlastele radadele. Igatahes on veenvalt näha järsk pseudokonspiratsiooniteooriate leviku kasv, et matta kõik üleüldise jamakihi alla. Aga tagasi teema juurde: http://www.abovetopsecret.com/forum/thread207659/pg1 kirjutas üks tegelane nii:

Topic started on 13-5-2006 @ 08:25 PM by nimrodstriker i need that somebody else to check these numbers 83 degrees 31`51.64" s 32 degrees 25`33.43" w this is the address of a human made instalation in the middle of nowhere in antarticaI WANT SOMEBODY ELSE OPINION ABOUT THIS use google earth PRO

Ehk siis küsis ala kohta, mis Google Earth'i tavaversioonis on lihtsalt valge ja palus kontrollida antud koordinaatidel asuvat inimeste poolt ehitatud värgendust neil, kel kasutada pro versioon

Peale kahepäevast eelnevat luuretegevust alustati mineerimisega. Major ja teadlane selgitasid kõigile, et paigutaksime lõhkekehad piki perimeetrit, võimalikult koopa lae lähedale. Samuti tähtsatesse kohtadesse nagu: elektrijaam, kütuse- ja laskemoona laod. See võttis aega terve päeva. Kui miinid oli paigutatud, fotod ja muu tõendusmaterjal kokku kogutud, asusime tagasiteele. Viimasel hetkel meid märgati ning meid asusid jälitama Polaarmehed ning natside valvemeeskond. Tunnelis püüdsime tekitada tagaajajatele taksistusi, võitmaks aega, mil miinid koopas lõhkevad. Mõned lõhkekehad olid paigutatud vahetult koopast väljapääsu juurde. Lootsime, et miinid jõuavad enne lõhkeda kui vaenlane jõuab meie järel tunnelisse... Meil ei vedanud. Taganedes tulistades tunneli suu poole, jõudsid siseneda kogu grupist ainult kolm: norralane, teadlane ja mina. Miinid lõhkesid ja ülejäänud jäid koopasse lõksu. Langesid selle nimel ,

et mõned kaaslastest vähemalt pääseksid. Tagasiteel mineerisime tunneli kogu pikkuses ning peale lõhkamist ei jäänud selle olemasolust jäävabasse orgu mingit märki. Kahtlaselt vähe asitõendeid oli säilinud. Kas teadlane kaotas need kogemata või meelega, ei omagi tegelikult tähtsust. Omad järeldused missioonist oli ta enda jaoks juba teinud. Pakkisime ajutise laagri kokku ning pöördusime tagasi Maudheimi. Varsti evakueeriti meid Falklandi ning sealt edasi Lõuna-Georgia saarele. Kirjutasime alla kohustusele vaikida kõigest, mida teame, nägime, või millega isegi kokku puutusime. 

Raportis oli kirjas: Tunnel oli jää erosiooni poolt tekitatud loodusnähtus. Polaarmees oli karvakasvanud ja hulluks läinud sõdur. Sakslasi ei olnud raportis üldse mainitud. Mingit missiooni "Baas 211" leidmiseks ja hävitamiseks pole ametlikult üldse toimunud. Mõned infokillud siiski selle toimumiselt pudenesid ameeriklastele ja venelastele.

Niisiis....Minu viimased II Maailmasõja aegsed jõulud möödusid sakslastega võideldes, niisamuti nagu kõik jõulud alates 1940- ndast. Mis kõige hullem, missioonil käinud elusad ja surnud sõdurid ei saanud iial mingit tunnustust. Erioperatsioonist osavõtnud demobiliseeriti kiiresti Briti armeest, teadlase esitatud raport kadus koheselt. Operatsioonil "Tabarin" toimunust teavad ainult vähesed inimesed. 

Londonis kaheldi kas inglaste "visiitide" tagajärjel sakslaste baas ikka hävis. Jagati oma kahtlusi ka Washingtoniga. Nagu väidavad mõned USA arhiividest leitud materjalid, alustas USA merevägi 1947 aasta jaanuaris operatsiooni "Highjump" mille eesmärgiks oli taas leida ja hävitada "Baas 211".......

Operatsioonist "Tabarin" ei ole kirjutatud iialgi üheski ajalooraamatus. Samas viidi läbi aastatel 1950 veebruar - 1952 jaanuar, Briti-Rootsi ja Norra ühisekspeditsioon. Eesmärgiks oli uurida ja kontrollida mõningaid fakte Sakslaste tegemistest Antarktikas "Neu Schwabenlandis" perioodil 1938 - 1939. Selle operatsiooni käigus vaadati uuesti üle Maudheimi baas kuid midagi uut sealt ei leitud. Vahepealsetel aastatel teotas Briti Kuninglik Lennuvägi Maudheimi piirkonnas pidevaid lende. Ametlik põhjendus oli, et otsitakse sobivaid kohti uute baaslaagritRichard Byrdi päevik 

Sissejuhatuseks

Internetist võib leida polaaruurija ning USA kontraadmirali Richard Evelyn Byrdi "päeviku", mis muutus kättesaadavaks 70-ndate alguses. Pole mingit garantiid, et tegu on ehtsa dokumendiga, kuid teisest küljest, välja mõelda sellist müstilist lugu poleks kah nagu erilist mõtet...Pakutakse küll, et dokument on pärit "Õõnsa Maa" pooldajate hulgast, kes "tekitasid" oma teooriatele justkui "asitõendi".

Segadust lisab asjaolu, et "päevikus" räägitakse lennust hoopis põhjapoolusele....Sellest 1947 a. veebruari lennust jutustab esmakordselt "isehakanud teadlase" F. Amadeo Giannini raamat "Physical Continuity of the Universe (1959)" lk 13, kus on kirjeldatud Byrdi 7 tunnist lendu üle põhjapooluse, veebruaris 1947. 

Härra Giannini "allikas" on märksa tõenäolisemalt 1947 a. oktoobris ajakirjas "National Geography"- ilmunud artikkel pealkirjaga: "Our Navy Explores Antarctica" ( Meie merevägi uurib Antarktikat ) Selles artiklis viitab admiral Byrd mitu korda "müstilisele maale, mis asub põhjas" ( Mystery Land beyond The Pole ) Kindel on, et sellel puhul rääkis Byrd Antarktikast....

1961 aastal ilmus Ray Palmeri "lendavate taldrikute" ajakirjas artikkel küsimusega: "Kuidas üldse sai toimuda Byrdi põhjapooluse lend 1947 aastal?". Amadeo Giannini keeldus vastustest, viidates "New York Times" olnud materjalidele. Palmer uuris mikrofilmidelt läbi kõik tolleaegse perioodika ja ei tuvastanud midagi. Küll oli aga rikkalikult kajastatud ameerklaste Antarktika missiooni....

Palmeri arvates on ainus põhjus, miks see "päevik" on toodeti, Giannini soov õigustada Arktika lennu toimumist. Allikaks aga seesama "päevik!"

Kahtlaselt sarnane on "päeviku" tekst admiral Byrd-i 1926 a. Arktika lennu orginaalina säilinud päevikuga. Samas Byrdi "päeviku" käsikirjalist versiooni ei ole säilinud ja stiililt on need dokumendid täiesti erinevad... 

( jätan vahele pikema arutelu teemal, kuskohast võiksid pärit olla ideed "päeviku" sisuks...tolle aja kinofilmid, koomiksid jne. ) 

Hr. Palmer on lõpuks veendunud, et kui keegi ei suuda just esitada vastupidiseid tõendeid, on tema hinnangul tegemist võltsinguga.

Mõtlemisainet jagub... Kuna kogu see "Baas 211" teema on selline "piiripealne" siis tõlgin selle "päeviku" või päeviku siia ära. e rajamiseks......

Specifications: Length: 55 Feet 8 Inches Wheel Base: 20 Feet

Height: 16 Feet(max) Height: 12 Feet(min)

Width: 19 Feet 10½ Inches Weight: 75,000 Lbs. (loaded)

Tires: Goodyear 12 ply 120 x 66 x 33½

Engines: Two Six Cylinder Cummins Diesels

150 Horsepower each

Drive Motors: Four General Electric 75 Horsepower each

Speed: 30 mph (Maximum) Range: 5,000 Miles

Background

The original conception of the Snow Cruiser is most often credited to Dr. Thomas C. Poulter. Dr. Poulter served as second in command of Admiral Byrd's Antarctic Expedition II. During this expedition, Admiral Byrd nearly lost his life when he was isolated by the weather at the Advanced Base. It took three attempts for Dr. Poulter to rescue the Admiral due to the difficulty of traveling a mere 123 miles in the inhospitable conditions. This incident is believed to have been the spark that inspired Dr. Poulter to first visualize the Snow Cruiser.

Idea to DesignAfter returning from Antarctica Dr. Poulter took the position of scientific director of the Research Foundation of the Armour Institute of Technology in Chicago, Illinois. Dr. Poulter is said to have presented the idea for the Snow Cruiser to Harold Vagtborg, the Director Research Foundation and the rest of the staff of the Foundation. The Foundation elected to undertake design of the Snow Cruiser, and assigned it Project Number I-69. Under the direction of Dr. Poulter, the staff of the Research Foundation worked for approximately two years (1937 to 1939) on the design.

Design to Reality

In the spring of 1939 the Research Foundation learned that the government was considering appropriations for a possible Antarctic expedition. Mr. Vagtborg and Dr. Poulter presented the completed plans for the Snow Cruiser to the expedition officials in Washington on April 29, 1939. The officials were enthusiastic over the idea and it was agreed the Foundation would supervise the construction and finance the cost, estimated at $150,000. The Snow Cruiser would then be loaned to the U.S. Antarctic Service, who would defray the costs of operation and maintenance, and then return the Cruiser to the Foundation upon return of the expedition.

ConstructionWork on the Snow Cruiser was begun on August 8, 1939 at the Pullman shops in Chicago Illinois. The Foundation had just eleven weeks to build, test and deliver the completed Snow Cruiser to Boston, Massachusetts where it would be loaded aboard ship for transport to Antarctica.

Chicago to Boston

On October 24, 1939 the nearly completed Snow Cruise began a 1021 mile trek to Boston. This trip would be the shakedown cruise as well as a race the reach Boston before the North Star sailed for the Antarctic. If the Cruiser did not arrive in time, she might be left behind. On November 12, the Snow Cruiser pulled alongside the North Star at Boston Army Wharf. To fit on the deck of the North Star, the Cruiser's tail section had to be temporarily removed. At high tide Dr. Poulter drove the Cruiser onto the North Star.

Boston to AntarcticaThe North Star put out to sea on November 15, with the Snow Cruiser safely lashed to her deck. As she neared Antarctica, rough seas caused the Cruiser to shift during the night giving Dr. Poulter and the Snow Cruiser crew a bit of a scare. They tightened up the chains and the Cruiser was secure for the remainder of the trip. The North Star arrived in Antarctica on January 11 and began the search for a suitable place to unload the Cruiser.

South to the Pole

On January 12 the North Star anchored at the Bay of Whales. To unload the Snow Cruiser from the deck of the North Star, a large ramp was constructed of heavy timber. Unloading of the Snow Cruiser took place on January 15, with Dr. Poulter at the helm. Half way down the ramp the timbers began to break. Dr. Poulter quickly gave the Cruiser full throttle and she lurched from the ramp to the safety of the ice.

On the IceThe Snow Cruiser failed to perform up to expectations. The tires sank deeply into the snow and spun too easily. In an attempt to improve the cruiser’s performance, the crew attached the two spare wheels and tires to the front front wheels, increasing the surface area of the tires by 50 percent. To improve traction, they installed chains on the smooth rear tires.

Lennupäevik: Arktika baasi, 19.02.1947 

6.00 Kõik ettevalmistused lennuks põhja on tehtud. 6.10 Kütusepaagid täidetud, stardime mandrilt.

6.20 Kütusesegu paremas mootoris on liiga rikas, teostasime reguleerimise. Nüüd töötavad Pratt Whittney päritolu mootorid korralikult.

7.30 Raadiokontakt baasiga. Kõik on korras ning raadiosignaal hea.

7.40 Märkasime paremas mootoris väikest õlileket. Samas näitab õlirõhu näidik, et kõik on normis.

8.00 Idasuunast tundsime 2321 jala kõrgusel väikest turbulentsi. Vähendasime lennukõrguse 1700

jalani. Turbulents kadus kuid tagantuul suurenes. Natuke korrigeerisime kütusesegu koostist ja nüüd on lennuki juhitavusega kõik korras.

8.15 Sideseanss baasiga, kõik on normis.

8.30 Uuesti turbulents. Suurendasime lennukõrguse 2900 jalani.

9.10 Keset piiritud jää- ja lumelagendikku märkame kollaka lume-ja jääga kaetud piirkonda.. Muudame kurssi ja suundume sinnapoole. Edasi on näha piirkonnad, mis tunduvad punasevõitu kuni lausa purpurini välja. Teeme selle maa-ala kohal kaks ringi ja pöördume algsele kursile tagasi.Raadikontakt baasiga. Teatame olukorrast ja anname edasi kirjelduse värvilise lume-ja jääga kaetud maa-aladest meie all.Magnetkompass ja güroskoop keelduvad töötamast nii, et me oleme sunnitud suunda hoidma päikesekompassi järgi, sest see aitab veel hoida kurssi. Lennuki juhtimine on muutunud küllaltki raskeks, kuigi kere jäätumist ei tähelda.

9.15 Kaugusest on näha midagi mis meenutab mägesid.

9.49 Veendume ( 29 minutit hiljem ), et tegemist ongi mägedega. See on väiksemat sorti mäestik, millist ma pole kunagi varem näinud!

9.55 Tõuseme 2950 jala kõrgusele, kuna uuesti on märgata turbulentsi.

10.00 Lendame väikese mäestiku kohal, ikka hoides kurssi põhja, nii täpselt kui võimaldavad mõõteriistad. Mäestiku lähedal näeme väikest aasa koos jõekesega. Kuid meie all ei saa olla rohumaad! Siin on midagi väga valesti! Me peaksime asuma keset jää ja lumelagendikke! Vasakul pardal näeme metsa, mis kasvab mäeküljel. Meie kompassid tiirlevad endiselt, güroskoop kiigub edasi- tagasi...

10.05 Muudan lennukõrguse 1400 jalani ja kallutan lennuki vasakule, et näha paremini maastikku meie all. See näib roheline ja justkui sammal või siis tihe muru. Valgus tundub siin ebaharilik. Ma ei näe enam rohkem päikest. Teeme veel ühe tiiru vasakule ja näeme enda all midagi, mis meenutab suurt metslooma. Sarnaneb elevandile.Ei! Loom on rohkem sarnane mammutile! Uskumatu! Kuid hoolimata sellest on see nii! Laskume 1000 jalani ja otsin välja oma binokli, et paremini vaadelda. Nüüd olen veendunud, et metsloom meenutab mammutit. Teatame sellest baasi.

10.30 Avastame suured rohelised künkad. Välistermomeeter näitab 74 kraadi Fahrenheiti järgi ( 23* C ) Jätkame ledamist põhjasuunas. Kompassid on nüüd taas korras.Hämmastav. Proovime luua raadiokontakti baasiga. Raadio ei tööta!

11.30 Maapind meie all on nüüd rohkem tasane ja normaalne, ( kui nii üldse öelda tohib ). Eespool märkame midagi mis sarnaneb linnale!!! Uskumatu! Meie lennuk tundub kuidagi liiga kerge ja juhtkangidele ei reageeri! Issand! Lennuki tiibade lähedale ilmuvad kummalist tüüpi lennumasinad. Need lähenevad kiiresti.Vormilt meenutavad läikivaid kettaid. Nüüd on nad piisavalt lähedal, et näha eraldusmärki nende kerepinnal. See on haakrist! Fantastika! Kus me oleme? Mis juhtus? Proovin enda poole tõmmata lennuki juhtkangi. Ei mingit reaktsiooni! Oleme püütud võõraste lennumasinate poolt mingisse nähtamatusse lõksu!

11.35 Meie raadio hakkab ragisema ja kuulda on kerge, kas skandinaavia või saksa aktsendiga hääl. "Admiral, tere tulemast meie territooriumile. Maandame teid täpselt 7 minuti pärast. Lõdvestuge, admiral, te olete usaldusväärsetes kätes!"Meie lennuki mootorid jäid seisma! Lennuk on mingi arusaamatu võõra kontrolli all ja hakkab sooritama pööret. Katse lennukit ise juhtida on mõttetu.

11.40 Saame veel ühe raadioteate: "Alustame teie maandamist" ja mõne aja pärast lennuk väriseb pisut ning maandub nii, nagu ta asetseks nähtamatul õhkpadjal. Maandume sujuvalt ja maapinnaga

kokkupuutest annab aimu vaid kerge tõuge.

11.45 Teen kiirustades viimase sissekande pardapäevikusse. Meile lähenevad mõned mehed. Nad on pikka kasvu ja heledate juustega. Kaugemalt paistab linn, mis helgib kõigis vikerkaarevärvides. Ma ei saa aru, mis parajasti toimub kuid ma ei näe lähenejatel kaasas olevat mingeidki relvi. Kuulen häält mis pöördub nimeliselt minupoole, soovitusega avada lennuki koormaluuk. Täidan korralduse. Pardapäeviku lõpp.

Edasi kirjeldan sündmusi mälujärgi. Allpool kirjeldatu ei allu hästi kujutlusvõimele ja tundub täieliku jamana, kui need sündmused poleks toimunud tegelikkuses. Mind ja radisti viidi lennukist välja, kuid meiega käituti väga soojalt ja lugupidavalt. Edasi suundusime mingile transpordivahendile, mis meenutas platvormi kuid tal puudusid rattad. See viis meid suure kiirusega taamal kumava linnas suunas. Lähemale jõudes hakkas mulle üha enam tunduma, et majad on tehtud materjalist mis meenutas kristalli. Varsti jõudsime suure hoone ette, millesarnast polnud ma elusees näinud. Arhitektuurilt meenutas see Frank Lloyd Wright-i ( tuntud ameerika arhitekt, tuntud oma ebatavaliste projektide nagu Falligwateri või Solomoni Muuseum poolest ) või isegi Buck Rogersi fantastilisi jutustusi ( tuntud ameerika ulmekirjanik )! projekte.

Meile pakuti mingit sooja jooki, mis ei meenutanud maitselt midagi, mida olin proovinud varem. Vaimustav! Umbes kümmne minuti pärast ilmusid taas meie ebatavalised saatjad ja ütlesid, et pean neile järgnema. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Jätsin tuppa maha oma radisti ja mõne aja pärast sisenesime millessegi, mis meenutas lifti. Me laskusime mõnda aega, peale mida kabiin peatus ja uks avanes hääletult üles. Edasi läksime mööda koridori, mis oli täidetud roosa valgusega ja see tundus tulevat otse seintest. Üks minu saatjatest palus mul žestiga peatuda suure ukse ees, mille sildil olid mulle arusaamatud märgid. Suur uks avanes hääletult ja mulle paluti siseneda ruumi. Üks saatjatest ütles: "Ärge kartke, Admiral, Teid võtab vastu Peremees"

Sisenesin ruumi mis oli täidetud ereda ja ebatavalise värvidemänguga. Kui silmad olid valgusega harjunud, hakkasin märkama mind ümbritsevat ruumi. See oli liiga ilus, et ma suudaksin seda kuidagi kirjeldada. Elegantne ja peen. Arvan, et tõesti ei eksisteeri inimkeeles sõnu selle ilu kirjeldamiseks. Minu mõtisklused katkestas soe ja meloodiline hääl: " Tervitan Teid, Admiral, saabumise puhul meie maale." Nägin enda ees eakat, meeldivate näojoontega meest. Ta istus suure laua taga. Käeliigutusega palus ta mul istuda ühele toolile. Peale seda kui olin istet võtnud, pani ta sõrmed vastakuti ja naeratas. Ta jätkas rääkimist oma pehme häälega ja andis mulle teada alljärgnevat:

"Me lubasime Teil siia sattuda ainult sellepärast, et Teie, Admiral, olete Maapeal lugupeetud ja hästi tuntud inimene." "Maapeal, mul võttis hinge kinni!" "Jah" vastas Peremees naeratusega, Te asute Ariannis, valduses, mis asub Maakera sisepoolel. Me ei kuluta palju Teie aega ja toimetame teid tervelt tagasi Maapinnale. Kuid nüüd, Admiral, ma pean Teile selgitama seda, miks Te olete siin. Me hakkasime jälgima Teie rassi kohe pärast seda kui olite lõhanud esimesed aatompommid Jaapanis, Hiroshima ja Nagasaki kohal. 

Just sellel ajal me saatsime oma Flugelradid maapinnale, eesmärgiga saada teada, mis Teil seal juhtus. Muidugi on see kõik praeguseks hetkeks minevik, mu kallis Admiral, kuid ma olen kohustatud jätkama.Vaadake, me pole kunagi varem sekkunud Teie rassi julmadesse sõdadesse, kuid nüüd oleme sunnitud seda tegema. Te olete õppinud ringi käima jõuga, mis pole ette nähtud inimeste jaoks, ma räägin tuumaenergiast. Meie Emissarid juba edestasid vastavasisulise teate Teie maailma riigipeadele, kuid seni pole nad meid kuulda võtnud. Täna olite Te välja valitud tunnistajaks faktile, et Maasisene maailm tõesti eksisteerib. Nagu näete, meie teadus ja kultuur edestab Teie oma tuhandeid aastaid. "Segasin vahele" "Kuid kuidas on see kõik seotud minu isikuga, sir?"

Tundus, et Peremehe silmad tungisid otse mulle teadvusse. Peale hetkelist pausi ta jätkas:" Teie rass on punktis, kust tagasipöördumist ei ole. Teil seal on selliseid, kes pigem hävitavad kogu Maailma kui loobuvad oma võimust.Noogutasin nõusoleku märgiks. 

"1945 aastal ja peale seda, oleme püüdnud kontakteeruda Teie Rassiga, kuid meie püüdlusi on saatnud vaenulik vastuvõtt. Meie Flugelradesid on tulistatud. Jah, meid on jälitatud Teie hävitajate poolt, sooviga meid alla tulistada. Sellepärast, mu poeg, teatan, et Teie maailma ähvardab Suur Torm, must raev, mis ei vaibu hulk aastaid. Teie relvad ei kaitse teid, teie teadusest pole kasu. Häving võib jätkuda seni kuni maakeralt on kadunud viimane õieke Teie kultuurist ja kogu inimkond on langenud tagasi kaosesse. Teie viimane sõda oli vaid eelmäng sellele, mida tuleb üle elada Teie Rassil. Meie näeme siin seda iga tunniga üha selgemalt. Arvate, et ma eksin? "

"Ei" vastasin mina, " seda on juhtunud juba varem kui oli "Pime Keskaeg" mis kestis üle 500 aasta.""Jah, mu poeg" vastas Peremees, "Pime Keskaeg" mis on tulemas, katab kogu Teie maa musta looriga, kuid ma usun, et mõnedel Teie Rassist õnnestub see üle elada. Rohkem ei oska ma praegu midagi lisada. Kaugel tulevikus me näeme uut maailma, mis sünnib eelmise varemetele, otsides kadumaläinud legendaarseid aardeid ja teadmisi. Need saavad olema hoiul, siin, meiejuures. Kui see aeg saabub, tuleme me uuesti maapinnale, et aidata Teie Rassil uuesti edendada kultuuri ja teadmisi. Võib-olla selle aja peale saab Teile arusaadavaks sõdade ja muude vastuseisude mõttetus. Võib-olla pärast seda mõned osad Teie iidsest kultuurist ja teadmistest saavad Teile tagastatud ja aitavad Teil alustada taas otsast peale. Sina, mu poeg, pead selle teadeandega pöörduma tagasi oma Maale..."

Paistab, et nende sõnadega hakkas meie kohtumine lõppema. Seisin mõne hetke justkui unes. "Lähme, Admiral" lausus üks mu saatjatest. Enne lahkumis vaatasin veel korra Peremeest. Tema arukat näolt libises üle kerge naeratus ja ta lausus. " Hüvasti mu poeg!", viipas mulle rahu märgiks ja sellega oligi meie kohtumine läbi.

Me väljusime kiiresti Peremehe saali suurest uksest ja sisenesime lifti. Uks langes vaikselt alla ja me sõitsime ülespoole. Üks mu saatjatest lausus: " Nüüd me oleme sunnitud kiirustama, Peremees ei taha Teie ajakava rohkem rikkuda ja Te peate meiepoolse teadeandega pöörduma tagasi oma Rassi juurde....

Vaikisin. See kõik oli nii uskumatu....Sisenesin tuppa ja olin jälle koos oma radistiga. Ta nägu väljendas murelikkust. Astusin ta juurde ning sõnasin: "Kõik on korras Howie, kõik on korras". Kaks saatjat juhatasid meid uuesti platvormi juurde ja varsti me olime tagasi lennukijuures. Mootorid olid välja lülitatud, ning me läksime pardale. Nagu oli sulgunud meie taga uks, hakkas lennuk iseenesest õhku kerkima. See jätkus kuni 2700 jala kõrguseni. Kaks kettakujulist lendaparaati saatsid meid tagasiteel. Siin ma olen sunnitud märkima, et kiirusemõõtja näitas paigalseisu, kuigi lendasime väga suure kiirusega.

14.15 Tuli raadioteade: "Nüüd jätame Teid omapead, Admiral, Teie lennuk on taas juhitav. Auf Wiedersehen!!!!” Jälgisime mõnda aega, kuidas Flugeraded kaugenesid ja kadusid lõpuks sinitaeva taustal.

Lennukit tabas ootamatu raputus, justkui oleks ta sattunud õhuauku. Kiiresti korrigeerisime lennuasendit. Vaikisime. Igaüks mõtles omi mõtteid.....

14.20 Olime tagasi keset lõputuid jää-ja lumelagendikke, umbes 27 lennuminuti kaugusel baasist. Taastasime baasiga raadioside ja teatame, et kõik on normis.......on normis? Baas vastab, et neil on hea meel raadioside taastumise üle.

15.00 Maandume baasis. Mul on nüüd oma missioon....

PARDAPÄEVIKU LÕPP

11.märts 1947.a. Käisin koosolekul Pentagonis. Andsin täielikult edasi "Peremehe" läkituse. Kõik protokolliti nagu kord ja kohus. Kõigest kanti ette Presidendile. Praegu olen juba mitu tundi vahiall ( täpsemalt 6 tundi ja 39 minutit ). Mind kuulasid põhjalikult üle Riikliku Julgeoleku agendid ja terve komando arste. See oli tõeline katsumus! Olen paigutatud USA Riikliku Julgeolekutöötajate range järelvalve alla. Mulle anti käsk vaikida kõigest, mida ma olin teada saanud. Uskumatu! Mulle meenutati, et ma olen sõjaväelane ja pean alluma käskudele.

30.detsember 1956.a. Viimane sissekanne. Viimased aastad alates 1947-ndast ei ole olnud mulle kerged. Nüüd tahan ma teha oma viimase sissekande. Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et ma hoidsin kindlalt seda saladust, kõik need aastad. See oli vastu minu tahtmist ja ei vastanud minu väärtushinnangutele. Tunnen, et minu päevad hakkavad otsa saama, aga see saladus ei lähe minuga koos hauda, loodan, et iga Tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele.

See võib osutuda ainukeseks Inimkonna Lootuseks. Ma nägin Tõde ja see tugevdas mu vaimu ning vabastas mu meele! Ma vandusin alla koletuslikule Sõjalis-Tööstuslikule Kompleksile... Läheneb "pikk öö" kuid see ei ole veel lõpp. Kui lõpeb pikk Arktiline öö, võidutseb taas Briljantne Tõde...Need kes ekslevad endiselt pimeduses, upuvad selle valguses.... 

Sest ma nägin toda poolusetagust maad, seda piirideta tundmatuse keskust. ( For I have seen that land beyond the pole, that center of the great unknown.)

Admiral Richard E. ByrdUnited States Navy24 December 1956

( Vahelugemist )

Meelevaldseid kilde, mida võiks seostada Baas 211-ga

Nagu kirjutas "Rossiskaja Gazeta":"10 jaanuaril 2007.a. sooritasid Venemaa "peatsekistid" ebatavalise reisi, pannes ummikseisu Saksa ja USA luureteenistused." 

Milleks ikkagi külastasid MI- 8 helikopteritega Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse juhtkond eesotsas direktor Nikolai Trubosheviga?( Lisaks Venemaa piirivalve pealik V.Pronichev, Riigiduuma endine spiiker Tsilingarov ja Venemaa hüdrometeroloogia ülem A. Bedritski ) Lõunapoolust???

( Väidetavasti on need isikud Putini usaldusalused või lausa lapsepõlvesõbrad - varjutroll )

Antarktikas oli neil kahetunnine vestlus Lõunapoolusel asuva "Amundsen-Scott"-i ( USA ) polaarjaama töötajatega...

http://web.zone.ee/raatusekinnisvara/Antarktika.jpg 

22.veebruaril 2007 aastal toimus Moskvas Kremlis järjekordne tseremoonia kus jagati riiklikke autasusid sõjaväelastele, näitlejatele, sportlastele jne. Pärast edastas vene Antarktika polaarjaama juht Maslov, Putinile kutse teda seal külastada......Väljavõte president Putini kõnest:

"Tunnistan, et tavaliselt sellistel tseremooniatel ma tunnustan kohalviibijaid ja mainin, et nendega olen ma alati nõus koos luurele minema...Jah ma kordan seda fraasi sageli...Kuid täna siin saalisistuvate inimestega pole ma nõus mitte ainult luurele vaid ka Antarktikasse minema!......

Nüüd tuleb kellegi kodanik varjutrolli postitustes vahe... Materjal on olemas ja juba tükk aega kaalun, kas seda avaldada või ei...Tegu on ühe Lõuna-Ameerika sakslase uurimistööga, mis puudutab muuhulgas ka Antarktika baase. Algul tundus asi täieliku müstifikatsioonina, mis ületas isegi minu talumispiiri...Samas jooksevad

"otsad" kokku ja ainult Google otsingut kasutades oleks sellist lugu pisut keeruline kokku panna. Kuigi inimvõimed pidid piirideta olema:-)) Nuhkisin niipalju kui võimalik selle uurija tausta. Keeruline, sest läänemaailmas on seda raamatut vähe välja antud. Põhiliselt püütakse teda igat moodi maha teha, kuni absurdini välja. Ühes ingliskeelses sõnavõtus on teda isegi madala haridustasemega vene fantaasiakirjanikuks tituleeritud...Omaette teema on autorikaitse. Vaevalt Lõuna-Ameerikast keegi siia oma õigusi kaitsma lendab, aga meil on siin kohapeal piisavalt "entusiaste". Ilmselt ma siiski jututastan siia teemasse selle uurimuse sisu ( vähemalt osaliselt ) oma sõnadega edasi. Selle koostamine võtab aega... 

On the other hand,Dr. Jerrmus states there are no classified secrets in his country of Bodland and welcomes visitors in theyears ahead who may want to ascertain what life is like in the most advanced nation on or in the world.When completed in 1948, the "Space Elevator" was carrying up to3,600 passengers weekly, most traveling down. Schedules ran three times weekly each way.In 1948 the new train schedule made six stops for food, beverage and lodging, traveling up to 300 milesper hour in between stations, and traversing the entire distance in less than a 24 hour period. Scores ofsmaller inner tunnel communities were built up in newly discovered pockets and these new communitieswere served by interior based, local trains which never surfaced. In 1978, three to five car trains only300 to 500 passengers weekly, the remaining cars being filled with freight and commodities.

"While our ancestors were in the caves and tunnels, a remnant of them became separated from Bodlandforefathers and eventually this grouping arrived back out on the surface through a cave in what today iscalled the Black Forest in Bavaria. They became the modern surface Germans and their kin scatteredthroughout the northern hemisphere above. As you listeners will know, we Bodlanders are the otherpart of the Persian exodus who eventually migrated through caves and tunnels into the center of theEarth, coming out in these very mountains of Bodland through the tunnels of which we can still connectwith hidden exits on the upper surface with our fast magnetic trains and cars. To conclude the capsulehistory, I would point out that the languages of the upper and lower Germans are today somewhatdifferent but our root words and our customsand even our music are all identifiable with each other."/.../The second obstacle was the antiquated tunnel leading to the Old Germany in the interior. The originaltunnel of 3,000 miles, of course, had been reworked in the mid 1800's, but was still old-fashioned bymodern standards. It had been used more or less for interior trade of the various communities inside themantle, and not for mass transit. An updated German survey by Bod engineers) therefore,recommended rebuilding the system. Involved was a shortening of the total lineal miles -- moresecondary lines to serve the local interior cities -- and a new monorail track system with sufficientelectric power to carry up to 12 cars.As World War II unexpectedly deteriorated for Germany proper after 1943, communications with theinterior Germans increased via conventional aircraft and the tunnel system. Sometime in 1941 thesubterranean German settlements invited their surface brothers to help modernize the tunnel systemaccording to the earlier decision, and to expedite use of its facility in case they had to relocate their

emigrants to the interior. Unable to await reconstruction of the tunnel system and its train then nicknamed "the space elevator," hordes of defeated Germans in 1944 began coming through the Brazilcorridor via the tunnel to their new homes below.In 1943 the tunnel railway custodians named "Two World Railroad Company" were reincorporatedunder the "Inner Earth Railway Company." On the advice of engineers from Bodland, they sent for afamous Swiss-speaking German engineer named Karl Schneider to rebuild the tunnel on a five yearcontract.Schneider's survey crew under the direction of Bod engineers took two years to survey the proposedrerouting of the "Inner Earth Railway Company." A total of 316 miles of new tunnels were opened byBod laser and drilling, often through solid rock. Many additional natural pockets were discovered andthese were utilized for freight and railway transit supplies.After survey completion, Schneider returned to the surface where he hired 5,000 Indians who werefamiliar with underground mine labor. Schneider also hired experienced bilingual Indianoverseers in charge of illiterate Indian workers. They were transported below to quarters located in arock pocket.The tunnel beginnings were cut in spiral-shapes for 32 miles, where the gravity pull was unchanged fromthat on the surface. Below the 32 mile Earthen skin, the tunnel was changedfrom the spiral formation, and descended more vertically at an angle of about 32 degrees. As theIndians descended deep into the rock mantle, they were surrounded by a greater land mass andconsequently were able to walk on the entire 360 degrees of inner tunnel circumference and not fall.They therefore were unaware that they were employed on a project that was going from the outside tothe inside of the Earth's mantle and believed, as they had been told, that they were in a mine digging forgold. Correcting the tunnel at the interior side of the Earth's mantle required another spiral 32 miles fromthe interior surface. (Hypothetically, a stone dropped from the upper surface into a hole would fallstraight through the planet’s entire mantle, eventually spiralling to a point mid-way in the mantle, where itwould cling to the side of the descending hole or tunnel in the mantle.) The tunnel was finished in 1948,and as a sidelight, Schneider moved enough gold from the project to pay all his expenses. Meanwhile,as new tunneling progressed, the trains continued to carry German emigrants to the interior of the Earth,landing them in the continent of Agharta, where the original German colonists had first settled.Innerworld surface trains and boats then took the emigrants to their new locale inside the Earth's interiorin the southern hemisphere.Trains upbound from inner earth and downbound from outer earth follow the regular falling gravity normand use breaks and gears until point zero gravity is reached, midway in the mantle.Then, on the second half of their journey, the electric power source is used to ascend.As the tunnel was drilled and allowed to cool, the monorail system now in use was incrementallyinstalled. Upon completion of the tunnels, new electric trains were brought in from Germany capable ofpulling 12 cars. The power source originates at a South Pole generating station inside the earth; theactual source being solar energy coming through the South Pole entrance. The train rides on a doubleflanged bottom wheel over a single energized rail. The top of the train is held in place by another doubleflanged wheel gliding under a top rail.

excubitoris Kes-Kus-Miks-oloog

04-11-2009 00:24

Postitusi: 12,120Liitunud: Apr 2007

ans Ulrich Von KranzSwastika in the ice. Secret Nazi base in Antarctica. 

Niipalju kui ma aru saan on autor oma uurimistöö jaganud erinevatesse raamatutesse. Minul olev raamat on venekeelne.Kes tahab võib Googeldades ka midagi nende raamatute sisust leida, enamasti tahetakse selle eest raha. Pakutakse prooviversioone jne. Kahjuks pole ma leidnud seda materjali inglise või saksa keeles, oleks, eriti nimede eestindamisel suureks abiks.

Ei suuda ma ka hispaaniakeelsest netist leida jälgegi sellest autorist. Võib-olla ongi õigus neil, kes pakuvad ,et see on lihtsalt mõne vene autori pseudonüüm. Pakutakse Resuni ja Sokolovi näiteks...

Alltoodud materjalid on eranditult pühendatud Kolmanda Riigi salapärasemale küljele. Läänes ei olevat neid materjale eriti avaldatud. Üldiselt püüab peavoolumeedia kõigi tema käes olevate vahenditega vaikida selles valdkonnas tehtud avastustest.Jah, justnimelt varjatakse ja vaikitakse. Miks siis? Hitler ju lasi endale kuuli pähe ja Kolmas Riik on ammu varemetes? Vähemalt õpetatakse nii meile koolis ja räägitakse teleris. Mis siis ikka, igaüks tehku oma otsus iseseisvalt: uskuda seda "helesinist ekraani" või jätkata otsimist.Tuleks vaadata silma asjaolule, et Kolmas Riik ei lõppenud Saksamaa kapituleerumisega. Hitleri kõrval ja tema seljataga seisid võimsad jõud, kes tegutsevad tänapäevani, varjates üldsuse eest fakti oma olemasolust. 

Kirjastajatele, kes püüavad selleteemalisi materjale avaldada, avaldatakse tõsist survet, eesmärgiga sundida neid loobuma oma plaanidest. Need mõned raamatud, mis ikkagi õnnestub avaldada, esitletakse kui odavat "kollast" kirjandust. Nii on see läänes. Argentiinas ja Ladina-Ameerikas on selle uurija tööd tekitanud elavat, kuid vastuolulist vastukaja...Autor loodab, et nüüd vähemalt ei ähvarda tema poolt leitud informatsiooni jäägitu kadumine.

Autori kohta...

Hans-Ulrich von Kranz on etniline sakslane, sündinud 1950 a. Argentiinas, saksa koloonias. Tema isa Heinrich von Kranz oli SS-Obersturmführer, töötas instituudis "Ahnenerbe" ajaloouurijana. Oma minevikust ta rääkida ei armastanud. Oma harvade külalistega vestles eranditult suletud uste taga.Peale sõda põgenes Argentiinasse, jättis ajaloo sinnapaika ja hakkas tegelema äriga. Mees hoidis talle usaldatud saladusi kuni lõpuni ( 1990 ). Alles peale isa surma leidis poeg seifi koos hulga saladokumentidega, mis andsid aimu isa ja Saksa Riigi tõelistest tegemistest. Poja esimene reaktsioon oli avaldada leitud materjalid orginaalidena. Kõik kirjastajad, kelle poole algaja, diletandist "kirjanik" pöördus, keeldusid viisakalt. Lõpuks, ütles üks, et ta võib nädala ajaga palju huvitavamad "dokumendid" üllitada. Saades aru, et teda ei võeta tõsiselt, hakkas ta otsima teist väljapääsu. Lõpuks taipas, et ta peab siiski leitud "killud" tervikuks kokku panema, et oleks lootust neid materjale avalikustada. "Mosaiigi ladumisele" kulus 12 aastat tema elust. Nende aastate jooksul riskis ta tihti oma reputatsiooniga ja

isegi eluga, sattudes erinevatesse "jamadesse". Vahetevahel kaotas sootuks lootuse, siis leidis jälle "niidiotsa"... See jutustus sunnib Teid kindlasti mõned faktid oma seni väljakujunenud maailmapildist värske pilguga ümber vaatama...

Antarktika.....See on jääliustike, pakase ja pingviinide maa. Maa kus igavesti valitseb külm. Maa, kus pole inimesi, peale mõnesaja polaaruurija, kes elavad oma jaamades, laiale üle kogu kontinendi. Nii kujutavad seda mandrit endale ette kõik inimesed. Nii kujutasin ka mina, äärmisel juhul oma elu esimesed 50 aastat. Aga peale seda avanes mulle hoopis teistsugune Antarktika....

Ühel kenal päeval võttis autor jälle ette isast jäänud seifi sisu. Sedakorda sattus talle kätte pakk kirju. Ühel, mida ta uurima hakkas oli puudu tagastusaadress. Saadetud oli see tema isale. Kiri ise oli trükitud masinal. Sisu: keegi küsis isalt andmeid mis puudutasid ta teaduslikke ajaloouuringuid. Kirja toon oli ühtaegu viisakas ja samas nõudlik....Kirja lõpus tabas teda shokk: alla oli kirjutatud "Rudolf Hess". 

http://et.wikipedia.org/wiki/Rudolf_He%C3%9F

Natuke rahunenud, arvas ta, et lihtsalt on tegemist samanimelise isikuga, on see ju Saksamaal üsna levinud nimi....Tegemist võis olla isa lähedase tuttavaga...kuigi ta polnud sellenimelisest inimesest iialgi kuulnud...Ta võttis kätte ja hakkas otsima oma Kolmanda Riigi teemalistest raamatutest mõnda dokumenti, kus oleks Rudolf Hessi allkiri...Lõpuks ta ühe leidis. Rudolf Hess, Hitleri asetäitja....Allkirjad olid täpselt kattuvad! Ta kontrollis igaks juhuks veel kirja dateerigut. September 1956.a. Sellel ajal oli eelnimetatu Berliinis, Spandau vanglas, mõistetuna sinna eluks ajaks! Asja oleks veel võinud seletada, kui kiri oleks saadetud Berliinist. Postitempel näitas, et kiri oli teele pandud hoopis Rio de Janeirost...Saadeti Berliinist ja pandi posti Rio de Janeirost ning ilma tagastusaadressita...Kuidagi mõttetu. Järelikult isa teadis, kuhu saata või edasi anda vastus... Loogilisem on arvata, et Hess ( kui see ikka oli päris Rudolf Hess ) varjas ennast...See seletaks vähemalt tagastusaadressi puudumist.

Vandenõuteooria Hessi teemal

Mõned uurijad on kahtluse alla pannud Hessi ametliku elukäigu, alates tema lennust Inglismaale. Pakutakse, et Nürberigis kohtuall oli Hessi teisik. Paljud uurijad on viidanud Inglismaale lennu kummalistele asjaoludele...Saksamaalt startis üks lennuk, Inglismaal purunes hoopis teine...Mitteadekvaatne oli tundunud Hessi käitumine Nürmbergi protsessil. Arstliku läbivaatuse käigus ei suutnud arstid avastada Hessi nooruspõlve traumadest jäänud arme. Kaudseid tõendeid seega jätkus....

( Isiklikult tekkis huvi selle Hessi teema vastu ja ostsin Roy Conyers Nesbiti ning Georges Van Ackeri eesti keelde tõlgitud raamatu "Rudolf Hessi lend". See on selline ametliku versiooni kinnitus. Pidavat lahatama ka mõnda vandenõuteooriat. Kui läbi loetud saan, siis võib olla kirjutan sellest pisut - varjutroll )

Kus võis peita end tõeline Hess, teda teadsid peale sõda praktiliselt kogu planeedi elanikud....Saksa kolooniates ta olla ei saanud, sest see rahvas suhtles omavahel, ning Natsi nr.3 väljailmumine ei oleks mingil juhul tähelepanuta jäänud. Seega ei saanud ta ka isiklikult kirja kohale toimetada. Kiri oli teele pandud Rio de Janeirost, seega ei saanud ta Argentiinast kaugel olla. Mis variandid on? Mõni asustamata saar, neid jaguks....Miks mitte? Hess oli tema ühe eluloo andmetel 1938-1939 aasta sakslaste polaarekspeditsiooni üks juhte. Selle retkega oli tihedalt seotud instituut "Ahnenerbe".Autor uuris veelkord kirja, ning leidis, et kirjas tema isale esitatud küsimused puudutasid just Antarktikat ja legende selle iidsetest asukatest.

Esimene niidiotsake viis uurija Lõunapoolusele. See niidike oli imepeenike kuid midagi paremat tal tollel hetkel ei olnud. Autor otsustas seda niidikest pisut "tirida"...

Kuna Rudolf Hess on järgnevas loos üks "peaosatäitjaid", siis veel natuke vandenõuteooriatest, mis võiksid seostuda tema identiteediga.

Lühidalt ametlik versioon Wikipediast:Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel, lendas Hess 10. mail 1941 eraviisilise rahumissiooniga salaja Šotimaale, kuid võeti vahialla. Nürnbergi protsessil mõisteti ta eluks ajaks vangi. Viimased kakskümmend eluaastat oli ta Spandau ainus, viimane vang. Väidetavalt lõpetas ta elu enesetapuga.Arvatavasti oli Hessil lennul kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud NSV Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. See seletaks ka tema eluaegset vangistust, sest "võitjad" on viimased, kes selle salapakti avalikuks tulemisest huvitatud on. Kõik salapaktiga seoses olevad materjalid on salastatud Briti arhiivides kuni aastani 2017. 

Arvan, et neid materjale saab avalikult näha, ehk 50 aasta pärast, kui üldse..

http://www.parnupostimees.ee/210706/esil...066094.phphttp://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=6111http://www.kool.ee/?5892

Hess ise suri 17.augustil 1987.a. või tapeti Spandau vanglas, Berliinis, 93 aasta vanuselt. Põhjusena pakutakse, et Venelased, kes keelasid Hessi vabastada, olid hakanud "leebemaks" muutuma ja Brittide närvid ei pidanud vastu, kartuses, et Hess kukub enne surma liigselt lobisema...Hessi kohta käivad materjalid olid algselt salastatud kuni 2017 a. Tegelikult on hulk dokumente Briti arhiividest uuesti vabaks lastud alates 1993 a. Nende abil on olnud võimalik ümber lükata või loogiliselt arvustada hulka vandenõuteooriaid. Kuid mitte kõiki.

Kõige veidrama ja järjekindlama vandenõuteooriaga tuli välja sõjaväekirurg Hugh Thomas oma 1979 aastal välja antud raamatus "The Murder The Rudolf Hess" 

Peamine kuid mitte ainuke tema argument: Viibides Hessi juures vanglas ei näinud ta tema kehal jälgegi kuulihaavadest, mis Hess oli saanud I Maailmasõja päevil Rumeenias. Ta väidab, et tõelise Hessi rinnal ja seljal olid haavadest jäänud massiivsed armid. 

Vastaspool väitis vastu, et Hessi rinnhaav oli "hernetera" suurune ja väljumishaav seljal, abaluu all, "kirsikivi" suurune. Ekspert kinnitas, et teoreetiliselt on võimalik haava kadumine, nii nähtaval, kui kombataval kujul. Mikroskoopilisel tasandil aga see kaduda ei saa, kui on teada kuskohast otsida. 

Hessiga kohtunud pastor Gabel imestas samuti kadunud haavade üle ja küsis selle kohta asjaosaliselt otse. Hess naeris ja väitis, et kaks Briti arsti ja sõjaväehaigla kirurg olid käinud vaatamas tema "kuulsaid arme", mille nad olevat üles leidnud, kuigi neid ei olnud näha. Hess ütles, et alles olevat vaid kaks pisikest täppi. 

Kuidagi vastuoluline: On armid näha...Ei ole armid näha....Oma kirjas naisele kinnitas Hess üle, et ikka on natuke arme näha...Tegelikult arvan, et vaevalt talle sõjaväe hospidalis "eriline ilulõikus" tehti, pealegi oli haavatasaamine nii raske, et tal jalaväes teenimine ära keelati...

Samas, ametlikus surmajärgses lahagu aruandes ei ole sõnagi "kuulsate armide" olemasolust, küll on aga kirjas kõik teised armid...Varasemalt Briti sõjaväehaiglas tehtud röntgenipildil puudusid samuti jäljed rinnahaavast....Skeptikud väitsid vastu, et kuul võis läbida ainult pehmeid kudesid, puudutamata luid.....Teine koolnuvaatlus sooritati Hessi poja palvel professor W.Spanni poolt ja samuti on aruandes puudu need kaks armi...Kokku sobivad küll vanade luumurdude jäljed. Segadus valitses veel Hessi pikkuse osas...Alates 175 cm kuni 185 cm- ni...

Omaette teema on lennukinumbrid, pardapäevikud ja Hessi surm või mõrv. Sellest tuleb veel natuke juttu ja lõpuks võib igaüks täpsemalt lugeda sellest eelmises postituses viidatud raamatust.

"Teisikud" Ma ei tea täpselt, kas seda on siin foorumis lahatud.....vist oli natuke juttu zedi teemas... Ise olen seisukohal, et "Teisikud" olid ja on igal tähtsamal riigijuhil alates Stalinist ja lõpetades....mis riigijuhiga iganes...

Kindlasti olid need olemas Kolmanda Riigi ladvikul. Usun, et selle "Teisikute programmiga" hakati tegelema vähemalt aastast 1935. Oli piisavalt aega anda neile näitetunde, teha ilulõikused, ümber õppida isiklik ajalugu, harjutada käekirja, tekitada ja kokku kasvatada vajalikud luumurrud, tutvustada neile nende "perekondi" jne. Arvestades asjaolu, et tollel ajal olid riigimeestel omad fotograafid ja iga möödamineja ei pääsenud prominente jäädvustama...Välja arvatud avalikud üritused, kus just tihti praktiseeritakse "Teisikute" kasutamist... Kui palju on üldse säilinud pilte orginaalsest Hitlerist, Himmlerist või Hessist?. Kas neid laipu: Hitler, Himmler, Gobbels, Bormann jne. võrreldi ikka kindlasti orginaalfotodega??? Ok Göring ja Ribbentrop olid need, kes suhtesid väga palju rahvusvaheliselt ja keda tõesti hästi nägupidi tunti. Miks need "Teisikud" ja mõnel juhul ka nende "perekonnad" vaikisid kuni oma surmani, saab aimu ehk järgmistest postitustest.

Algul tundus autorile mõte sakslaste baasist Antarktikas täieliku idiootsusena. Ega nad pole mingid pingviinid, kes kakerdavad mööda lõputuid jäävälju...Aga ikkagi otsustas ta kontrollida oma teooriat. 

Antarktikas on tõesti lõputu pakane, jää lumi jne. Seda paraku ainult mandri siseosas. Samadel laiuskraadidel on Venemaal, Kanadas küllalt püsiasulaid koos arvuka elanikkonnaga. Antarktikas on ainult pisut külmem. Antarktika poolsaarel on küünivad suvised plusskraadid 5-10 *C. Talvel laskuvad harva alla 20 miinuskraadi. Pole olemas seal mingit "igavest jääd" Kasvavad ka täiesti rohelised taimeliigid. Palju on linde, mereloomi. Selles piirkonnas saaks rahulikult hakkama primitiivne inimene, mis siis rääkida veel inimesest, kelle käsutuses on tänapäevast tehnoloogiat ja teadmisi. 

Lõunamandril on rikkalikult maavarasid ja need on avastatud üsnagi tagasihoidliku geoloogilise luure tagajärjel. Arvatakse, et sealkandis võivad olla märkimisväärseid naftavarusid. Hetkel on maavarade kasutamine keelatud Antarktika Lepinguga aastatest 1959 ja 1991.

Mõndagi salapärast on Antarktika uurimise ajaloos. Ametlikult avastati manner 1820 aastal Balti-Saksa Vene admirali Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghauseni ja Mihhail Lazarevi poolt. Kuid...Lõunamanner oli olemas juba antiikkaartidel ja seda fakti ei osata mõistilikult siiamaani seletada. Oli siis tegemist vanade geograafide "intuitsiooniga" või ajas edasikandunud vanade teadmistega? 

Tõsisemat sorti ekspeditsioonid Lõunamandri lähedale said alguse prantstlaste poolt alles 18 saj. 1737 ja 1772. Avastati uusi saari, mandrile nad massiivse jää tõttu ei pääsenud. Sama saatus tabas ka kuulsat Admiral Cooki, sedasama kelle kannibalid hiljem pintslisse pistsid...:-))Seejärel ilmusid kohale eelnimetatud Bellinghausen ja Lazarev. Antarktika sai avastatud.

Bellinghauseni ekspeditsioonist on palju kirjutatud, vändatud filme jne. Üldiselt nad tutvusid loodusega, panid kaardile mandri üldised piirjooned, avastasid poolsaari, saari....jne. Tagasi pöördus kahest lavast ainult üks ( "Vostok" ). Teine laev ( "Mirnõi" ) jäeti vigastuste tõttu maha, meeskond kolis tervele alusele. 

Edasi läks asi müstiliseks...Mahajäetud laev sõitis neil rehvitud purjedega ise sabas justkui "Lendav Hollandlane". See kestis mitu päeva. Kummituslaev proovis isegi mõned korrad "Vostokki" rammida. Meeskond sattus paanikasse. Alles nädal hiljem õnnestus neil oma jälitajast vabaneda. Hiljem prooviti juhtunut küll hoovuste ja tuultega seletada....Need kes ise asja pealt nägid, väitsid lõpuni, et mahajäetud laev käitus justkui "mõtlev olend".

Järgnevatel aastatel külastasid mandrit veel mõned ekspeditsioonid. Midagi erilist nad ei

saavutanud. Paraku kippusid põhja minema just need laevad, millede meeskonnad tõstsid jala kuivale maale...

1840 aastal oli Antarktikas Rossi ekspeditsioon oma kahe laevaga. Avastasid nad kaks mäge, milledest üks tundus olevat tegevulkaan, sest sealt tipust tõusis suitsu...Sellest järeldasid meeskonnaliikmed, et sealkandis võib olla ka omamoodi sooja temperatuuriga piirkondi nn. "Oaase". Mõnes mõttes oli neil õigus, selline piirkond seal eksisteeris ja mitte ammu...

Peale seda uurimistööd katkesid. Põhjustest pole siiamaani aru saadud. Meremeeste keskel liikusid erinevad õudusjutud Lõunameredest. Keegi rääkis merekoletistest, viirastuslaevadest.... Tavaline meremehefolkloor. Võib-olla siiski keegi levitas neid kuulujutte sihipäraselt....Järgmine laev jõudis sinna maailmanurka alles 1873.a.

Järgmised 70 aastat jälgiti mannert merelt kuid ei randutud. Alles 1895 a. puudutasid oma saapaga mõne tunni Antarktika maapinda norralased. Rannikult kaugemale nad ei läinud.

Eelmise aastasaja alguses tulid esimesed tõsised ekspeditsioonid, Inglise, Saksa, Prantsuse ja Šveitsi polaaruurijate poolt. Tungiti juba sügavamale sisemaale. Esimesed talvitumised Antarktikas. Asutati esimene polaarjaam ( 1903 ), mis tegutseb tänapäevani.

Sir Ernest Henry Shackletonil jäi 1907 aastal Lõunapooluse vallutamisest puudu kõigest 160 km. Tagasi sundis teda pöörama pakane, lumetormid ja hõre õhk. Peale selle ilmusid nähtavale imelikud miraažid: suurte losside varemed, kõrged puud, voolavad jõed jms. Shackletoni päevikus näiteks märgitakse: 

Ootamatult tabas meid tugev tuisk, mis kestis mitu tundi. Liikusime sellest hoolimata edasi kuid olime lõpuks sunnitud peatuma. Äkki märkasime, et meie kõrvalt on puudu Charlie. Kulutasime terve järgmise päeva otsingutele kuid tulemusteta. Liikusime edasi. Ja juhtus ime! Charlie jõudis meile nädala pärast järele! Tal oli mingi ime läbi õnnestunud leida meie jäljed, ilm olevat tal olnud selge ja päikesepaisteline. Ta ei näinud üldse kurnatud välja. Ta jutustas mingist soojast sügavast orust, kus maa-alt voolasid välja kuumaveeallikad ja ümberringi lendasid linnud ning kasvasid puud. Selle koha olevat ta leidnud juhuslikult ja ta puhkas seal terve päeva... 

Mitte keegi loomulikult ta juttu ei uskunud. Ilmselt olid vaesekesel hallutsinatsioonid...Ikkagi huvitav, kuidas ta siiski üksi ära ei külmunud seal jääkõrbes??

Shackleton ei uskunud selliste anomaaliate võimalikkusesse. Ekspeditsioonid ei uurinud tollal mitte niivõrd rannikupiirkondi kui proovisid jäärapäiselt vallutada Lõunapoolust.Vallutasid selle õnnetu pooluse siis peaaegu üheaegselt 1911 - 1912 aastal Amundsen ja Scott . Tagasiteel otsustas Scott pisut uurida mandri siseosa. 

Kogu ekspeditsioon hukkus salapärastel asjaoludel vaevalt 20 km kaugusel järgmisest toidulaost. Nende hukkumine oli niivõrd salapärane, et viidi läbi isegi spetsiaalne uurmine. Lõpptulemus:"nälg","pakane"...Aga mida siis veel kahtlustasid uurijad seal juhtunud olevat??

Edasi vaibusid ekspeditsioonid jälle, vähemalt kuni korralike lennukite ilmumiseni. Esimene lend mandri kohal toimus 1928 aastal. Märgiti jäävabade piirkondade olemasolu, leiti läbipääsmatute mägede vahel rohelise murukattega org....Sinna keegi maanduda ei riskinud. Samas ei pööratud nendele leidudele erilist tähelepanu, kõiki huvitas vaid Lõunapoolus...Lennukiga saadi maailma naba kätte järgmisel, 1929 aastal. 

http://www.para-web.org/viewthread.php?t...1#pid65859

Niisiis....Antarktika mandri siseosa uurimisega praktiliselt keegi ei tegelenud, enne kui protsessi

lülitus mõned aastad enne IIMMS Saksamaa.Ja küllaltki aktiivselt.......

Juba enne kaasaegse inimese Antarktika mandrile astumist, oli sellel teemal liikumas hulk teooriaid ja legende...Kuskohast ujus kohale Antarktika? Mingil hetkel ju Gondvana manner jagunes...Legendid räägivad Atlandi ookeanis suhteliselt hiljuti, ( 10 - 12 000 aastat tagasi ) olnud suurest saarest, nimega Atlantis, mis mingitel teadmata asjaoludel uppus. Seda hüpoteetilist saart loetakse mõnede poolt ka inimkonna hälliks.

Antarktika algseks asukohaks pakutakse India ookeani, kohta, mis jääb Ida- Aafrika ja Indoneesia vahele. Aafrikast eraldas mandrit ainult kitsas laht. Just Ida- Aafrikast ja Indoneesiast on leitud ka kõige vanemaid jälgi inimeste olemasolust. Arheoloogilisi väljakaevamisi ei ole ametlikult Antarktias teostatud , mis ei lase ka eeltoodud teooriat kinnitada või ümber lükata. Ühesõnaga on eelkirjutatu lihtsalt hüpotees.

Uurimised mandrite triivimisest on näidanud, et selle protsessi algusaeg langeb enam- vähem kokku esimese inimese ilmumisega planeedile Maa. Osad primitiivsed inimesed läksid üle ilma laiali ja kindlasti jäi neist suur osa Antarktikasse alles. Loogiline järeldus on, et need primitiivsed inimesed, omamata oma tsivilisatsiooni, hiljem külmade aegade saabudes hukkusid...Muidugi tuleb kogu seda protsessi mõõta sadades tuhandetes aastates... 

Paraku ei nõustunud mitte kõik sellega...

Professor Heinrich Ephraim Weberi hüpotees ( sünd 1860, Berliin, paleontoloog ).Selle mehe paremad aastad langesid kokku ajaga, kus pidevalt leiti üle maailma märke esimestest inimestest, iidsetest loomadest ja taimedest. See mees oli esimene, kes pidas hoopis Antarktikat inimkonna hälliks. Seda teooriat toetavad ka maailma rahvaste seas levinud müüdid ja legendid. Analüüsinud kõikvõimalikke iidseid ürikuid ja dokumente jõudis ta järeldusele, et inimesed teadsid

ammu Lõunamandri olemasolust. Kaitstes selleteemalist dissertatsiooni, tsiteeris ta muuhulgas preester Amoni traktaati:

"Kui oli loodud maa koos inimestega, jagas Amon olevused pooleks. Põhjapoole asustas ta loomadega ja Lõunapoole Inimestega. Kuid inimesed õppisid kiiresti valmistama suuri paate, mida kutsuti Thothideks. Nad ujusid nendega Põhjamaale, mida kutsuti "Puntiks". Sinna nad sättisid ennast elama ja katsid lõpuks terve Põhjapoole, asutates selle maa südamesse Niiluse kallastele linna Fiva. Amon, kuuldes seda, vihastas ja sundis nad unustama kogu laevade ehitamise kunsti. Nii kadus kontakt Lõunapoolega."

( Miks mul hakkab selle kohapeal kripeldama ja pähe tuleb "jumalavallatu mõte". Äkki on Itaalia insener Felice Vincil ikka õigus ja kogu see Lähis- Ida koos oma linnadega asus algselt "päris" Põhjamaal??? Hiljem, kliima jahenedes kolis osa rahvast lõunasse, võttes kaasa oma kohanimed ja müüdid... ) - varjutroll

edasi...

Weber arvab, et Antarktise triivimine Lõunapoolusele toimus siiski oluliselt hiljem ja palju kiiremini kui üldiselt arvatakse. Tsivilisatsioon saavutas seal suhteliselt karmides ilmastikutingimustes kiire arengu. Mõnikümmend tuhat aastat tagasi suundusid need inimesed otsima soojemat elupaika. Just need inimesed asutasid Hiina, Egiptuse, Ameerika, Babüloni jne. Segunedes kohalike aborigeenidega, kujunes lõpuks välja tänapäeva inimene. Seletab see ka üle maailma levinud püramiidide sarnasust jne. Arvatavasti ei soovinud see rahvas tagasi pöörduda Antarktikasse. Põhimass inimesi, kes jäid emamaale, ilmselt hukkusid saabunud kliimajahenemise käigus. 

Weber on avaldanud mitmeid selleteemalisi raamatuid. Üldiselt ei võetud tema seisukohti teiste teadlaste poolt omaks. Raamatud mida ta oli algselt välja andnud tõsiste monograafiatena, avaldati vaata, et ulme ja fantastika valdkonnas. Teda praktiliselt kõrvaldati teaduslikest ringkondadest, kus tal oli algselt küllaltki kõrgel positsioonil. Professor suri 1921 aastal, kaitstes oma ideesid viimase hingetõmbeni...

Teda vahetas välja teine, mitte vähem huvitav mees ja mitte vähem huvitava teooriaga...

Otto Gott sündis 1897 a. Bremenis. Tema isa oli bioloog ja nende maja raamaturiiuleid täitis vastavasisuline kirjandus. Ükskord, õppides gümnaasiumis, avastas ta kogemata riiulilt Weberi raamatu "Püramiidide Ehitajad". Ta "neelas" selle läbi ühe ööga. Peale seda luges läbi ka kõik teised sama autori tööd. Tema isa, nagu ka kõik ülejäänud teadusringkonnad, olid Weberi hüpoteesi hukka mõistnud. 

Noormees unistas isiklikust kohtumisest oma iidoliga kuid selle rikkus ära alanud I Maailmasõda. Teda võeti armeeteenistusse. Algul oli jalaväes, seejärel viidi üle lennuväkke kus ta piloodiks ei saanudki kuid lendas kaasa vaatlejana. Selles töös hinnati tema teravat silma kaaslaste poolt väga kõrgelt, käibel oli isegi väljend " Gott Olgu Meiega" Omaette parafraseering hilisemast natsisaksa fraasist ( "Gott mit uns" ehk "Jumal On Meiega" ) 

Rindelt naasnuna ei leidnud noormees kaua tööd, alles 1920 aastal astus ta Ülikooli ja alles 10 aasta pärast sai ta avaldatud oma esimese töö Antarktika tsivilisatsioonist. Selle aja peale olid juba teada esimeste õhuvaatluste tulemused Lõunamandrilt. Teateid oli salapärastest "Oaasidest" Just viimastele ehitas Gott üles oma teooria. Selles oli öeldud muuhulgas järgmist:

Lõunamandri ajalugu õppides on võimatu mitte taibata, et esimesed maadeavastajad põrkasid seal kokku "tundmatu jõuga". Jõuga mis ei näidanud end, kuid takistas teadlikult ja sihikindlalt uurijaid niipalju kui võimalik. Et seda mõista, peame ajas tagasi minema, aega millest pole säilinud kirjalikke allikaid. Vähemalt meie tsivilisatsioonis.

Üldiselt kattusid Gotti seisukohad Weberi omadega, ainult selle osaga, et inimesed seal tingimata välja surid, ta nõustuda ei soovinud.

Kui Lõunamandri elanikel väidetavalt olid suured laevad, on raske ette kujutada, et neil puudus oma kiri. Tollel ajal ei suutnud keegi maailmas midagi sellist ehitada. Järelikult "Antarktid" , ( nii nimetas Gott Antarktika hüpoteetilisi elanikke ) kui nad rändasid välja Aafrikasse või Ameerikasse on ilmselt nende iidse tsivilisatsiooni "süda" säilinud Lõunamandril tänapäevani. Kindlasti on nad aegade jooksul teostanud ka väikesi ekspeditsioone meie esiisade maadele ja aidanud kaasa meie kultuuritaseme tõusule.

Arvatavasti polnud kontakt Antarktide ja inimkonna vahel ühekordne. Ilmselt võlgneme neile legendi Atlantisest, mille Platon eksikombel paigutas Atlandi ookeani. Võib- olla sellepärast , et seda teed pidi sisenesid Antarktid oma laevadega Vahemerre. Hiljem kontaktid mingil teadmata põhjusel katkesid.

Gott oli seisukohal, et tolle aja kohta niivõrd kõrgel tasemel tsivilisatsioon ei saanud lihtsalt jäljetult kaduda või välja surra. Kasvõi põhjusel, et Antarktikas on olemas soojad oaasid, tohutud territooriumid on veel läbi uurimata. Need oaasid võivad olla samasuured kui mõni väiksem Euroopa riik. Sellest lähtudes on täiesti võimalik, et Antarktid on elus tänapäevani! Kuid milline oleks nende tsivilisatsiooni tase võrreldes meiega. Gott pakkus, et kindlasti on nad meist palju arenenumad. Muidugi ei ole ka välistatud teine variant, et nad rasketes ilmastikutingimustes mandusid tagasi eskimote tasemele...Selle viimase variandi puhul aga jääksid vastuseta kõik müstilised sündmused mis on läbi ajaloo tabanud sellele mandrile pürgijaid. Ilmselt ei soovi see rahvas mingil põhjusel meiega suhelda...

Tõenäoliselt oleks Gotti oodanud Weberiga sama saatus kui tema üks töödest poleks juhuslikult sattunud 1930 aastal Rudolf Hessi lauale...

1930- ndaks aastaks oli natsidel välja kujunenud juba oma terviklik valge rassi pärinemisteooria. Kõik märgid kinnitasid, et mitte väga ammu eksisteeris maal puhas aaria tõug, mis hiljem segunes kohalike "poolinimestega". 

( Kasutan autori enda väljendeid "poolinimesed", "poolahvid"...."недочеловеки", "полуобезьяны" ) - varjutroll

Kuskohast siis otsida tõupuhaste aarialaste kodumaad? Seda on paigutatud erinevatesse kohtadesse: "Atlantis, Lemuuria, Tiibet...." 

Mõned isegi Arktikasse. Selliste teadlaste arvates oli aarialaste maa enne jääaega tihedalt asustatud. See oli koht kus valitses omamoodi "kuldaeg" Siin tekkis inimkonna algkeel. Praeguseks on see territoorium osaliselt maetud merelainete alla. Üks Arktika mandri jäänuseid on Gröönimaa. Viikingid, vanade germaanlaste sugulased, pidasid seda pühaks maaks. Peale selle mandri kattumist vee ja jääga, rändasid aarialased Euraasiasse. 

( Kalevipoeg olla saabunud ka Eestimaa randa põhjakotka seljas - varjutroll )

Gott oma teoorias samastas aarialased Antarktidega. Just nemad olid need, kes mõned tuhanded aastad tagasi saabusid oma laevadel "soojadele maadele" ning segunesid kohalike primitiivsete aborigeenidega. Edasi tuli mängu juba geograafiline faktor. Seal kus "poolinimesi" oli rohkem ( Aafrika ja Vahemere ümbrus ) aarialased peaaegu täielikult segunesid kohalike "poolahvidega". Põhja - Euroopas , mis oli "poolahvidele" liiga külm, aarialased peaegu säilitasid oma rassipuhtuse.Kui see tõesti toimus nii, siis võivad Antarktias elada siiamaani tõupuhtad, valge rassi esindajad. Nende arengutase võib palju kordi ületada meie praeguse.

Hess võttis ühendust Gottiga ja korraldas talle audientsi Füüreri juurde. Viimane oskas hinnata selliseid veendunud ja fanaatilisi teadlasi. Eks sellesarnane oli ta ju isegi...Nüüd ei lasknud NSDP Gotti enam silmist... 

Gott astus 1931 aastal NSDP- sse ja rõõmustas, et lõpuks ometi hindas keegi tema töid.

1933 aastal, peaagu kohe peale natside võimuletulekut, asutati spetsiaalne, rangelt salajane instituut "Ahnenerbe" mida võiks ligilähedalselt tõlkida kui "Esivanemate pärand" Sellest instituudist ja selle tegemistest on autor põhjalikumalt jutustanud oma esimeses raamatus, sellepärast on seda teemat siin puudutatud vaid mõne reaga...

Instituudi ametlik eesmärk oli uurida kõike, mis on seotud vanade germaanlaste ajaloo, kultuuri, keele ja traditsioonidega. Esimese asjana koondati ja monopoliseeriti kõik varem tehtud selleteemalised uurimistööd. Mõne kuu jooksul liitis "Ahnenerbe" endaga kõik teadlaste grupid, kes tegelesid antud valdkonnaga. 1937 aastaks koosnes "Ahnenerbe" peaaegu poolesajast instituudist. Nüüd lülitas Himmler selle organisatsiooni SS koosseisu, ning allutas ainuisikuliselt enda juhtimisele. Sellest hetkest hakkas "Ahnenerbe" kõrvale kalduma oma algsest tegevusest. Suurenes okultismi, vaimu, müstika ja maagia osakaal. Ametlikes dokumentides sellest suurt ei kajastunud. Uuringutele kulutati tohutult vahendeid ja kogu tegevust hoiti rangelt salajas...

On teada, et SS õpetlased tegelesid paljude tõsiste ajaloolis- kultuuriliste küsimustega. Näiteks "Püha Graal", vaidlused sellel teemal pole katkenud tänapäevani. Uuriti kõiki "ketserlikke" õpetusi, okultistlikke koolkondi, sealhulgas alkeemiat, roosikristlasi jne. Organiseeriti ekspeditsioonid Tiibetisse, tutvuti Nostradamuse ennustustega. Euroopast korjati kokku kõikvõimalikud vanad väärtesemed, arhiivid, raamatukogud ja iidsed ürikud...Tegeleti psühhotroonilise relva väljatöötamisega, uuriti inimese organismi talumisvõimet ekstremaalsetes oludes jne...

( Kui ma õigesti mäletan siis see raamatukogu kadus hiljem jäljetult...Zedi teemas oli sellest juttu. -varjutroll )

Nagu juba mainitud, ühisnes "Ahnenerbega" 1933 a. ka Gott. Talle omistati küllalt kõrge positsioon. Spetsiaalselt temale oli loodud uus "Antarktika osakond" mis allus otseselt Instituudi pealiku - Herman Wirthile. 

http://en.wikipedia.org/wiki/Herman_Wirth

Nüüd hakkas Gott ette valmistama spetsiaalset Antarktika ekspeditsiooni.... Onu Olafit, Olaf Weizsäckerit, mu isa vana sõpra, tundsin juba varasest lapsepõlvest. Nad olid tuttavad 30-ndate keskpaigast ja arvatavasti tänu nende ühisele ajaloohuvile. Ta elas küllaltki lähedal ja käis meil sageli külas. Tema minevikust teadsin üsna vähe. Perioodiliselt Olaf kadus mõneks kuuks kuid tema töö oligi seotud reisimisega. Tähelepanu nendele regulaarsetele reisidele hakkasin pöörama alles hiljem kui taipasin mida otsida. Aga kuni sinnamaani võtsin ma onu kui heasüdamlikku, lõbusat inimest, kes kunagi oli tegelenud teadusega.

Minu arvamus onust muutus, kui leidsin isa seifist väikese brosüüri: "Iidsete asukate jäljed Antarktikas" Olaf Weizsäcker, 1940. Kaanel NSDAP kotkas ning märge "Täiesti salajane". .

Lehitsedes brosüüri, selgus, et onu Olaf võttis osa 1938 - 1939 aasta Antarktikaekspeditsioonist. Selle retke kohta on teada palju kuuldusi kuid väga vähe fakte.

Otsisin muidugi onu Olafi üles, ta oli juba kõrges eas kuid täiesti selge mõtlemisega. Dementsus ei tabanud teda kuni surmani. 

Lootsin saada temalt selle retke kohta huvitavat teavet.

Minu visiidi eesmärki kuuldes, onu just ei rõõmustanud...Algul ta püüdis üldse eitada oma osavõttu mistahes salajastest uuringutest, aga kui ma võtsin välja brosüüri, vandus alla...

Ta oli pahane, et autori isa polnud neid dokumente omal ajal põletanud. Kinnitas veel kord, et see tõde on väga ohtlik ning soovitas autoril asja katki jätta. Saades aru, et ta juba nagunii küllaltki palju teab, soostus rääkima. Tingimuseks oli, et autor ei avalda neid materjale ega räägi sellest enne tema surma. Ja ikkagi soovitas ka siis veel enne 20 korda kaaluda...Autor arvas, et see on tema kohustus isa ees, sest ta jättis need materjalid siiski alles...Autor täitis oma lubaduse. Onu suri 1996 aastal ja ta mõtles enne nende raamatute kirjutamist järele 20 korda. Peale seda otsustas ta avaldada loo, mille onu talle sellel ja veel paljudel järgnevatel õhtutel jutustas...

Ettevalmistused ekspeditsiooniks algasid 1934 aastal. Just siis loodi ametkondadevaheline grupp "A", millesse kuulusid "Ahnenerbe", Saksa merevägi ja mõned tuntud polaaruurijad- õpetlased. Gruppi "A" juhtis Rudolf Hess isiklikult. Tema asetäitjateks olid kapten Alfred Ritscher mereväest ja Otto Gott. Mereväge juhtis tollel ajal Erich Raeder 

http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Raeder 

kes saladuse hoidmise eesmärgil koostas grupi "A" nimelt inimestest, kes polnud liiga tuntud. 

( Järgneb pikk kapten Ritcheri elu- ja töökäigu kirjeldus, rõhuasetusega tema rikkalikele kogemustele Antarktika merede asjus - varjutroll )

http://en.wikipedia.org/wiki/Alfred_Ritscher

Mõningatest veidrustest Antarktikas jutustas Ritcher oma raamatus: " Kaheksa aastat pingviinide seltsis" ( 1931 ).

Ilm oli täisti selge, suurepärane nähtavus. Eemalt paistis kõrge jäine Antarktika platoo. Äkki märkasime kuidas jääseinast tõuseb taevasse ere valguskiir. Kogu meeskond kogunes tekile seda imet vaatama. Valguskiir oli pisut sinakas, väga hästi eristatav isegi eredas päikesepaistes. Kiire laiust me sellise vahemaa tagant määratleda ei osanud kuid see oli märkimisväärne. Pärast lühiajalist nõupidamist otsustasime randuda...

Mida lähemale jõudsime, seda kahvatumaks muutus valguskiir ja lõpuks kadus sootuks. Mis see oli? Imelik tundmatu optiline silmapete? Mõne riigi salajased relvakatsetused? Või hoopis midagi sellist, mida me kardame endale isegi ette kujutada?

Ekspeditsiooni ettevalmistamine käis kiirustamata ja põhjalikult. Algul otsustati teostada põhjalik luure. Selleks otstarbeks varustati laev "Cormoran" mis suundub 1935.a septembris Ritcheri juhtimisel Lõunamerele. Läbiti Atlandi ookean, uuriti Antarktika rannikut ja poolsaart. Samuti Ellsworth- ning Marie Byrd Maad.

http://en.wikipedia.org/wiki/Ellsworth_Landhttp://en.wikipedia.org/wiki/Marie_Byrd_Land

Need tühjad rannikud ei ole tänapäevani ligitõmbavad polaaruurijate hulgas: palju ujuvaid jäämägesid ja pidevad tormid teevad need paigad väheatraktiivseks.

On veel teinegi põhjus... Just nendes kohtades on meremehed sageli kokku puutunud kummaliste nähtustega, millele ei ole osatud leida mõistlikku seletust.

See salapära just meelitas ligi Ritcherit ja tema saatkonda. Uurimise käigus koostasid nad tegevuskava tulevikuks: "Asutada polaarjaam Antarktika poolsaarele ja peale seda uurida põhjalikumalt mandri "valgeid laike".

1936 aasta aprillis saabus "Cormoran" tagasi Bremeni sadamasse. Neil olid vastu võtmas vaid mõned inimesed. Rudolf Hess ja "Ahnenerbe". Nende viimaste seas oli ka Olaf Weizsäcker. Viimati nimetatu oli teinud just hiljuti rabava avastuse...

See puudutas Lihavõttesaare hiiglasi.

http://et.wikipedia.org/wiki/Lihav%C3%B5ttesaarhttp://en.wikipedia.org/wiki/Rapa_Nui

Väike saar Vaikses ookeanis. Imelikke inimesi kujutavad hiigelkujud, mis ametlikult arvatakse valmistatud olevat pärismaalaste poolt. Nende päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Ühine seisukoht on, et kohalikud aborigeenid siiski sellega hakkama ei saanud. Arvatakse et Lihavõttesaar võib olla osake kunagisest suuremast saarest või mandrist. Pakutakse, et kujud valmistasid üldse kosmosekülalised. Nendele viitavat imelikke mehhanisme kujutavad kaljujoonised.

Olaf oma uurimistöös oli otsustanud minna teist rada.... Nagu juba mainitud, otsustas Olaf oma uurimistöös minna teist rada. Ta uuris väga põhjalikult saare kohalikke legende, mida olid misjonärid läbi aegade kirja pannud. Nende rahvapärimuste järgi olid kujud paigaldanud inimesed, kes tulid idast. See rahvas olevat olnud silmapimestavalt valge nahaga, pikka kasvu ja saledad. Ühesõnaga, kujud on portreed nendest inimestest.

Nagu me teame, on tavaliselt iga müüdi taga reaalselt toimunud sündmused. Noor ajaloolane otsustas taastada stsenaariumi, mis võis toimuda saarel kümmekond tuhat aastat tagasi... Tulnukatesse ta ei uskunud ja teispoolsuse jõududesse samuti mitte. Jäi üle välja mõelda: "Millised valged inimesed võisid külastada Lihavõttesaart ja paigaldada seal terve galerii skulptuure. Ja peamine, milleks?

Ehk saabusid nad Lõuna- Ameerkast? Loogiline on oletada, et tollal eksisteeris seal mõni kõrgtsivilisatsioon, suuteline ületama ookeani. Paraku pole arheoloogid leidnud jälgegi sellise tasemega ühiskonnast.. Legendaarsed Tolteegid ja Olmeegid asusid mandri siseosas ja teadaolevalt ei tegelenud meresõiduga. Pealegi on tolle rahva puhul raske eeldada, kuulumist valge rassi hulka.

http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=282&page=1

Mis piirkonna elanikele on iseloomulik valge nahk? Eurooplastele, kes elavad jahedas, lumises põhjamaa kliimas. Peaks olema loogiline, et just sarnase ilmastikuga maalt ilmusid Lihavõttesaarele salapärased võõrad.

Milline lumine maa asub Lihavõttesaarele kõige lähemal? Ainult Antarktika. Ja just need piirkonnad, milledel on meremeeste seal kõige halvem kuulsus ja mida on küllaltki vähe uuritud... Kui Gotti hüpotees, et "Antarktid" eksisteerivad siiani, osutub tõeks, siis sobitub kõik paika. Järelikult on saare skulptuurid "Antarktide" portreed...

Milleks oli Antarktidel vaja reisida mitme tuhande kilomeetri kaugusele kodumaast ja rajada sinna kivikujudest panteon? Selle küsimusele Weizsäcker ei leidnudki mõistlikku seletust...

Võib- olla nad kartsid, et nende kodumaa võib mõne looduskatastroofi ( näit. vulkaanid, maavärinad ) tagajärjel vajuda merre, ning nad jätsid enda rassist maha omamoodi mälestusmärgi... See on muidugi lihtsalt oletus. Kui Weizsäckeri uurimistööst muud kasu ei olnud, siis see vähemalt näitas, et "Antarktid" olid või on suure tõenäosusega aaria rassi osa.

Antarktika ekspeditsiooni ettevalmistusi kiirendati...

On võetud omaks, et sakslaste 1938 aasta ekspeditsioon suundus Antarktikasse vaid vanal "Cormoranil". See ei olnud päris nii. Ekspeditsiooni koosseisu kuulusid veel kolm suurt laeva. Tõsi, infot nende kohta peaaegu pole. Autoril õnnestus leida nende kohta jälgi alles peale tõsist otsimist.

Esimene neist - suur jäälõhkuja, ostetud 1936 aastal Kanadalaste käest. Laev oli ehitatud 1925 aastal ja kandis algselt nime "Quebec". Üksteist aastat peale ehitamist, kadus ta kõigist registritest. Samas ilmus ühe saksa emigrantide omanduses oleva firma arvele suur summa raha. 1937 aastal ilmub vastasutatud firma "Labrador" omandisse jäälõhkuja...

Onu Olaf kirjeldas autorile põhjalikult ekspeditsioonil viibinud jäälõhkujat "Fafnir". See kattus täielikult "Quebeki" välimuse ja omadustega...

Teine, 1936 a. vette lastud reisilaev ,oli ehitatud spetsiaalselt saksa organisatsiooni "Jõudu Rõõmust" tarbeks. Selle laevakompanii lainerid käis sageli kruiisidel, pardal tuhanded reisijad. Ajakirjanduses kiideti "Leo Schlageteri" suurepäraseid sõiduomadusi jne. Mõne kuu pärast suundus laev oma esimesele reisile Norra rannikule, peale naasmist kadus kolmeks aastaks silmapiirilt. Välja "ujus" "Leo Schlageter" alles 1939 aastal peale teise maailmasõja puhkemist...Kasutati hiljem meretranspordiks...

http://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Leo_Schlageter

Kus oli siis laev need kolm aastat? Vastus on, et kapten Ritscheri Antarktika ekspeditsioonil. Just sellel alusel paiknes kogu juhtkonna staap. "Cormorani" kasutati luurelaevana ja jäälõhkujat, teadagi milleks.

Kuid eskaadri kooseisu kuulus veel kolmas laev, mille mainimine paneb kindlasti pead vangutama paljud sõjaajaloo uurijad...See oli lennukikandja "Manfred Albrecht von Richthofen" Seda alust ei ole kantud ühtegi merenduse registrisse. Teatakse, et ainuke lennukikandja hitlerliku saksamaa käsutuses oli lõpuni valmimata "Graf Zeppelin".

http://en.wikipedia.org/wiki/German_airc...f_Zeppelin

"Manfred Albrecht von Richthofeni " projekteerimine algas 1933- 1934. Sakslastel omal kogemus puudus ja seega tuli orinteeruda välismaa eeskujudele. Peamiselt Inglismaa ja Jaapan. Töö tulemusena valmis laev veeväljasurvega 20 tuhat tonni, arvestatud 50 - 60 lennukile ning võimsa relvastusega. 

Huvitav, et peale sõda Venelaste kätte langenud lennukikandja "Graf Zeppelin" oli palju väiksem, see suutis mahutada ehk 30 lennukit. Lennukikandja pidi valmima 1938 aastaks kuid valmis see ei saanudki...Selle kvaliteet oli nii halb, et venelased ei hakanudki seda lõpuni ehitama vaid kasutasid laeva ujuva märklauana...

Edasi läks asi pisut imelikuks...

Saksa laevaehitajad, alati silma paistnud oma töödistsipliiniga, hakkasid äkki hätta jääma kõikvõimalike tähtaegadega. 1938 aasta lõpuks olid nad vaevalt jõudnud vette lasta laeva korpuse. Pealegi, nagu sai mainitud, ei vastanud see üldse algsele projektile. Veel üks vastuolu. Tellimus laeva ehitamiseks oli tehtud firmale "Neptun" , vette laskis laeva aga hoopis laevaehituskompanii "Deutsche Werke Kiel". Kes siis ikkagi tegelikult seda "Graf Zeppelini" ehitas?

Tõtt öelda pole "Neptuni" nimelisest laevatehasest õieti mingeid andmeid säilinud. Saksa tööstuse arhiividest suutis autor suure vaevaga leida mõned meenutused sellest. Teatatakse, et see küllalt väike tehas tegeles patrull-laevade, traalerite ja allvelaevade ehitusega. 

Teisest küljest albumis "Hamburgi Laevaehitus" ( 1937 ), ilmutatakse "Neptunist" järgmist: "See on üks meie linna kõige suuremaid tehaseid. Vaatamata oma noorusele, tegeleb firma keeruliste laevade ehitamisega. Näitena on toodud lennukikandjat, millel on ette nähtud minna ajalukku nimega "Graf Zeppelin" Samuti on välja toodud uute allvelaevade ehitus. Tehases pidi töötama 15 tuhat töölist..."Selle riikliku tehase edu eest võlgneme tänu meie valitsusele, eesotsas meie füüreri ja NSDAP-ga". Tehase oli oma erilise hoole alla võtnud Heinrich Himmler...

Arvatavasti on piisavalt tõestusmaterjali. "Neptun" asus SS-i kontrolli all ja töötas nende huvides. Just selles tehases ehitati lennukikandja "Manfred Albrecht von Richthofen" ja valmis see 1938 aastaks. Seda ei lülitatud saksa mereväe koosseisu vaid saadeti otse Antarktika ekspeditsioonile. Samaaegselt ehitati kiirustades ka tehase "nimelaeva" "Graf Zeppelin". ( Või ehitati seda tegelikult hoopis laeva vette lasknud tehases "Deutsche Werke Kiel"?? ) Selge, et kaht laeva korraga polnud võimalik kiiresti ja kvaliteetselt ehitada...Tõeline lennukikandja, varustatud tehnika viimase sõnaga, saatis ekspeditsioonil kolme ülejäänud laeva... 

1938 a. juunis moodustasid neli laeva grupi "A". See ei läinud mereväe koosseisu ja allus vahetult Hessile, nagu vist sai juba eespool mainitud...Grupi vahetu juht oli kapten Ritsher, kaasas oli NSDAP vaatleja. See viimane oli ei keegi muu kui Martin Bormann. Veel kuulusid koosseisu meremehed, polaaruurijad, samuti vabatahtlikud SS-laste, Luftwaffe ja SS löögirühmade hulgast. Nad kõik andsid vaikimisvande...

29 juunil hiivasid kõik neli laeva ankru ja väljusid suurima saladuskatte all Atlandi ookeanile...

Juuli lõpuks jõudis eskaader "A" eesmärgile. Esimene peatus tehti Antarktika poolsaarel. Siia asutati tugipunkt "Horst Wessel", mida saksa polaaruurijad omavahel kutsusid Bormanni jaamaks. Asi oli selles, et kogu ekspeditsiooni aja, selle asemel, et istuda oma mugavas kajutis, veetis Bormann koos uurijatega. Sellega teenis ta ära ülejäänud ekspeditsioonil osalejate austuse.

Kui autor kuulis baasi olemasolust, tahtis ta otsemaid leida selle jälgi. Pole võimalik, et nii suurest hoonetekompleksist pole mida järgi jäänud. Esimese asjana võttis ta ühendus Argentiina polaaruurijatega, kes olid töötanud sealkandis. Ta sai oma kirjale vastuse...

Üks endistest uurijatest väitis, et nende töötajate hulgas oli liikvel legend, sellest et "San Martini" baas oli asutatud endise saksa polaarjaama asemele. See olla tegutsenud seal juba enne teist maailmasõda. Juttu oli polaaruurija esimest korda kuulnud 1975 aastal. 

Veel räägiti, et seal oli olnud küllaltki palju igasugu varustust ning hooned olid ehitatud kapitaalselt. Kui Argentiinlased tulid, oli neile ette juba kõik valmis. Autor ei saa muidugi väita, et see legend on sada protsenti tõsi. Skeptikud arvavad, et seal jaamas töötasid peale 1945 aastat Euroopast Argentiinasse põgenenud saksa õpetlased- uurijad. Ja sellest tekkis eeltoodud müstifikatsioon.

Autor leidis ise baasist ja selle ümbrusest esemeid, mis olid kindlalt saksa päritolu. Näiteks välgumihklid, mündid jne. Kas need olid nüüd just kindlasti saksa õpetlaste omad.....Viibisid nad seal enne- või pärast sõda...Keegi ei tea..

Oli mis selle baasiga oli, aga Olafi väitel alustas see tegevust 1938 a. augustis. Lõppemas oli karm talv ja sakslased seadsid ennast korralikult sisse. Tollel hetkel oli kahtlemata tegemist kõige suurema uurimisjaamaga Lõunamandril. See oli arvestatud paarisajale inimesele. Kohe hoonete kõrvale rajati lennuväli, millel baseerus mitu lennukit. Viimased olid siia saabunud lahtivõetutena. Võimas mast, paigaldatuna ühte mäetippu, kindlustas raadioside kodumaaga.

Samal ajal liikusid laevad edela suunas, mis viis veel läbiuurimata piirkondade poole. Ilm oli hämmastavalt hea ja lennukid alustasid ranniku vaatlemist õhust. Nagu varemgi selles piirkonnas, hakkas juhtuma imelikke asju...

Ühekohaline luurelennuk mis sooritas 19 augustil luurelendu Ellsworthi maa kohal, kadus ootamatult radariekraanilt. Samaaegselt katkes ka raadioside. Enne seda polnud piloot jõudnud anda mingeidki hädasignaale. Viivitamatult saadeti appi teine lennuk, kellele anti ülesanne päästa allakukkunud piloot, kui vähegi võimalik. Kadus seegi, nii radarilt kui katkes raadioside...

Nüüd saatis Lennukikandja komandör kadunute leidmiseks korraga kolm luurelennukit. Nad pidid lendama tihedas rivis ja ei tohtinud üksteise nähtavuse piirkonnast väljuda. Jälle kadus üks lennuk, kuulda oli vaid järgmise lennuki piloodi karjatus....Seejärel kadus radariekraanidest teinegi... Kolmas tegi järsu tagasipöörde ning suundus täiel kiirusel merepoole... 

Poole tunni pärast lennuk maandus. Piloot oli sellise näoga, nagu istuks ta esimest korda kokpitis. Läks aega, enne kui ta hakkas aru saama ümberringi toimuvast. Omal jalal ta kabiinist väljuda ei suutnud. Tal värisesid käed ja näost oli valge kui lubi. Ta viidi hospidali, kuhu suundusid ka Ritcher koos "Ahnenerge" töötajatega... Mida pääsenu täpselt seal rääkis, varjab sõjasaladus. Kuuldused rääkisid mingist "lendavast koletisest", mingist valgusest, rohelisest maastikust. Siis veel salapärasest keeristormist mis oli neelanud teiste pilootide lennumasinad....Igal juhul liikus eskaader neetud kohast kiiresti eemale...

Sisenedes Amundseni merre, hoidsid laevad ennast võimalikult rannale lähemale. Rannik näeb sealkandis välja üsna eripärane. Igijääga koos ilutsevad mustad kaljud, mõnedel on koguni näha kidurat taimestikku. Hüdroloogilised uurimised näitavad imelikku anomaaliat, vesi meres on mõned kraadid soojem kui tavaliselt! Fikseeriti rannikult lähtuvad, üsna tugevad hoovused. Õpetlased annavad oma hinnangu: "Hoovus lähtub rannakaljude alt kus paistavad olevat soojad allikad".Maale saadetakse luuresalk, kes uurib lähedalasuvaid mägesid. Orgudes leiavad nad hulgim väikeseid samblikuga kaetud oaase...Mägedes on näha veel koopasuid, mis ilmselt viivad mägede sisse. Lendurid, kes on juba esimesest lennuhirmust üle saanud, avastavad sisemaa poolt kustunud vulkaani. Küllap on siin mägede all maakoor tavalisest õhem ja magma soojendab vett...

Kuid nende soojahoovuste täpsemaks uurimiseks läheb vaja rohkem tehnikat. Ritcher võtab viivitamatult ühendust Berliiniga ja palub kiiresti saata kasvõi paar- kolm suuremat alleveelaeva....

...............Kuid nende soojahoovuste täpsemaks uurimiseks läheb vaja rohkem tehnikat. Ritcher võtab viivitamatult ühendust Berliiniga ja palub kiiresti saata kasvõi paar- kolm suuremat alleveelaeva....

Samal ajal ei istuta "Horst Wesseli" ehk nn. "Bormanni" baasis tegevusetult. Esimeseks ülesandeks oli läbi uurida võimalikult suur territoorium. Kõik jaama käsutuses olevad neli lennukit sooritavad lende, püüdes ära kasutada igat tundi suurepärastest ilmaoludest. Bormanni käsutuses olid paari aasta tagused andmed imelike oaaside kohta, mida oli märgatud lennukilt. Ta annab käsu need "oaasid" leida ja kohti pildistada. 

Otsingutele kulus ligi kaks nädalat. Lõpuks tuli ka edu. Saabunud "Dornieri" kabiinist sõna otseses mõttes meeskond tormas välja ja kiirustas ekspeditsiooni peakorterisse.

http://en.wikipedia.org/wiki/Dornier_Flugzeugwerke

Lenduritel oli õnnestunud leida üks "oaas" ning seda pildistada. Koht asus keset sügavat mäemassiivi. Pilootide sõnul nägid nad märke taimestikust, võimalik, et see koht on sobilik veel ühe jaama asutamiseks!

Kuid tõeline šokk tabas uurijaid alles peale filmide ilmutamist. Selgelt olid eristatavad varemed, mis täitsid kogu oru. Kõige rohkem meenutas nähtu aerodroomi koos sirgete ja laiade lennuradadega...

Bormann saatis viivitamatult teele veel kaks "Dornieri", kuid juba koos uurijatega. Koha nimeks pandi " Lennujaam". Piloodid kinnitasid, et "oaas" on ümbritsetud läbipääsmatu mäestikuga ja sinna jõuda on võimalik ainult õhuteel. Üks kaheteistkümmnest uurijast, kes suundusid kohtuma tundmatuga, oli Olaf Weizsäcker...

Nagu autor juba kirjutas, suri onu Olaf 1996 aastal. Tema testamendis oli mainitud ka teda. Tõsi, talle polnud jäetud materiaalset vara....Kuid talle oli siiski pärandatud pakk vanu dokumente, mille seas oli ka onu Antarktika päevaraamat...

14.oktoober 1938 aasta. Meie lennukid keerutasid kaua oru kohal otsides sobivat maandumispaika. Piloodid mõistsid hästi, et teist võimalust ei anta ja tahtsid maanduda kindlapeale. Meie lennuk laskub esimesena. Maandume õnnelikult.

Lennumasin veereb siledal rajakattel, nagu oleksime sattunud Berliini lennuväljale! Viimase hetkeni ei suuda me lõdvestuda, sest kes teab mis ootab meid ees? Lõpuks peatume.

Väljume. Maandub teine "Dornier" kuid me ei jälgi seda....Meie ees laiub tõeline "Surnud linn" Fotode uurimisel arvasid mõned skeptikud, et mingeid varemeid tegelikul ei ole ja tegemist on looduse vingerpussiga. Hetkel on nad vait ning seisavad koos meiega, suud lahti. 

See, et meie ees on väike linn, selles pole mingit kahtlust. Hooned, milles on säilinud uste ja akende avad, treppide astmed, mustad obeliskid....Need on esimesed asjad mida märkasime.Lennurada ostus siledaks kaljuks. Me ei saanudki lõpuni aru, kas oli pinnas lihtsalt siledaks lihvitud või oli tegemist kunstlikult paigaldatud kiviplokkidega. Viimasel juhul oli seda tehtud hämmastava täpsusega...Eemalt oli näha astmikpüramiid, sarnane Asteekide omale. 

Varsti saame selle kõigega lähemalt tutvuda aga esmalt on vaja rajada laager. Selle viimasega me ka alustasime...

Tugipunkti panime püsti lennuraja lähedal olevasse majja. Sama päeval asusid uurijad linnaga lähemalt tutvuma. Kivist hooned olid üksteisest eraldatud küllaltki laiade tänavatega, moodustades ristkülikukujulisi kvartaleid. Mõnedest majadest olid küll järel vaid vundamendid kuid oli ka peaaegu täiesti terveid eksemplare.

"Lennurada" viis välja otse kesklinna, tundub, et tegemst oli peatänavaga mis lõppes astmikpüramiidiga. Tänava teises otsas oli ehitis mille õpetlased ristisid "Paleeks"

Püramiidi esisel väljakul seisis kõrge must obelisk, kaetud kirja ja piltidega. Õpetlased lootsid näha hieroglüüfe, kuid märgid meenutasid pigem ruunikirja. Loomulikult pildistati hoolikalt kõike nähtut. Väljaku nurkades seisid neli kuju mis meenutasid Lihavõttesaarel olevaid, kuid vähemalt kaks korda väiksemas mõõtkavas. Püramiidi sissepääsu leida ei õnnestunud, muidugi käidi ära püramiidi tipus ja imetleti sealt "Surnud linna" panoraami...

Umbes linna keskel oli veel üks suhteliselt lai risttänav, mis tundus lõppevat mõlemast otsast kaljuseinaga. Seda tänavat uuriti alles järgmisel päeval. Autor tsiteerib onu Olafi päevikut:

"15 oktoober 1938.a. Liigume edasi peatänavaga risti oleval teel. Mis vähegi huvi pakub, seda pildistatakse. Kahjuks peaaegu puuduvad väikeesemed, mida oleks võimalik endaga kaasa võtta. Äärelinna pool on majad lihtsamad, ilma kaunistusteta. 

Kuno arvab, et parim leid oleks kalmistu, sealt leiaks kindlasti esemeid, järele jäänud linna asukatest... Tema hääl kajab varemete vahel üsna õõnsalt...Mingit surnuaeda me kahjuks ei leidnud, pole aimugi, kuhu võisid elanikud oma kadunukesed matta....Võib- olla oma elumajade põrandate alla, või siis lihtsalt põletasid ära. Selle üle arutledes jõuame tee lõppu. 

Tänav lõpeb siiski avatud koopasuuga mille kummalgi küljel kõrguvad taas kirjade ja piltidega obeliskid. Pildistame kõike hoolikalt. Siseneme koopasse kuid on selge, et sügavamale tungimiseks vajame laternaid ning köisi. Me otsustame eriti kaugele mitte minna vaid hoopis järgmisel päeval sobiva varustusega tagasi pöörduda. 

Mõnikümmend meetrit edasi selgub, et pole mõtet tagasi tulla. Käik on suletud kiviseinaga. Uurime koopa seinu ja põrandat. Jalgade all on sile kaljupind, koos kahe paralleelselt, lähestikku asuva soonega, suunaga koopa sügaviku poole. Mis see on? Jäljed vagoneti ratastest? Sarnased küll. Kuno naerab, et tegemist on kindlasti trammiteega... Seinu katab ebatavaline ornament mis koosneb üksteisega ristuvatest joontest. 

Väljume koopast. On tunne, et keegi nagu jälgiks meid. Nagu jälgiks see "Surnud linn" meid oma tühjade ukse- ja aknaaukudega...Öösiti on pisut kõhe....

"Surnud linna" vanust, meiega kaasas olnud õpetlased määrata ei osanud. Selle tarbeks oleks vaja läinud spetsiaalset varustust. Nende hinnangul võis linna vanus olla 5000 aastat, samas ka 500 aastat...Maja seintest saime kaasa võtta mõned kiviminäidised. Proovikaevamised ei andnud mingeid tulemusi, poole meetri sügavusel tuli vastu kaljupinnas. 

Kõik mõistsid, et siia on tarvis saata suuremat sorti ekspeditsioon. Nädala möödudes pöörduti tagasi baasi. 

Bormann kuulas uurijate ettekanded ära ja andis käsu viivitamatult valmistuda ette püsilaagri rajamiseks "Lennujaama".

Kuid saksa uurijatele polnud saatusest ette määratud tagasipöördumine mäestikus asuvasse orgu.... Antarktika ekspeditsioon omas natside juhtkonnas suurt tähtsus, eriti peale esimesi edusamme. Palvele saada lisaks 2 kuni 3 allveelaeva, saadeti Hitleri käsul välja tervelt 5 uusimat, VII seeria alust. Sõjalaevastiku koossseisu need ametlikult ei kuulunud ja neile anti erilised pardanumbrid, alates UA-1 kuni UA-5. 

11.oktoobril 1938 a. väljusid allveelaevad Bremeni sadamast ja suundusid Atlandile. Et aega võita, liiguti veepeal. Sellisel puhul muidugi eksisteeris alati risk, et mõni vaenlase laev märkab neid...Selleks puhuks oli välja mõeldud lihtne kuid geniaalne lahendus... 

Avalikult oli välja kuulutatud, et saksa allveelaevad sooritavad reisi Antarktikasse "Rahvastevahelise Sõpruse" egiidi all. Üritus oli laialt välja reklaamitud. Merereisi käigus sisenesid allveelaevad mõnedesse sadamatesse, varumaks lisakütust ja toiduaineid. Kogu laevakaravan liikus fiktiivsete pardanumbrite all.

Peale viimase sadama külastamist suundusid allvelaevad otse Antarktika rannikule. Nende asemel "pöördusid tagasi" tavalised, Sõjalaevastiku allveelaevad ja sooritasid "võiduka" tagasitee:-)

Novembri alguseks saabuti Antarktikasse. Kapten Ritscher andis käsu viivitamatult uurida piirkonda, kust oli leitud sooje hoovusi. Juba esimesel päeval avastas üks paatidest ( UA-4 ) veealusesse tunneli. Pinnale sai ta tõusta alles 800 meetri pärast. Allveelaev oli sattunud hiiglasuurde koopasse, mis olid omakorda seotud sügaval mäesees asuvate samalaadsetega. Mõnedes järvekestes oli vesi nii soe, et meremehed said seal vabalt supelda. 

Kohati olid hoovused väga tugevad. Selge oli, et neid veekogusid ( juba esimesed uuringud näitasid, et tegu oli üsna sügavate mageveejärvedega ), toitis mingi maa-alune jõgi. Arvatavasti oli neid rohkem kui üks. Sakslased liikusid tasapisi sügavamale koobaste ja järvede võrku ning viimaks leidsid randumiseks sobiva koha.Uurijad astusid esimest korda kuivale maale selles maa-aluses "Kuningriigis", 14 novembril 1938 a. See koht ristiti hiljem Valhallaks.

Edasi mindi, kord vees, kord maapeal. Selgus, et maa-alustest järvedest ning koobastikust ülevalpool on veel "teine korrus". Kusjuures oli see täiesti kuiv ja elamiskõlbulik paik. 

Nüüd suunati Olaf ja tema kaaslased "Surnud linna" asemel hoopis uut leidu üle vaatama. Detsembri alguses alustasid nad koos speleoloogidega, koobastiku uurimist. Koopateadlased olid transpordilennukitega Saksamaalt spetsiaalselt kohale saadetud.

Paljudes kohtades leiti inimtegevuse jälgi: "Reljeefid seintel, obeliskid, kaljusse raiututd trepiastmed..."Edasi liikudes koostati samaaegselt kaarti. Igale koopale anti nimi. Reeglina nimetati need mõne Saksa linna või natsi juhtkonna liidri järgi... 

Edasi tsiteerib autor Olafi päevikut:

20 detsember 1938 a.Sisenesime järjekordsesse koopasse, mis ühendas laia käiguga juba meie poolt Nürmbergiks ristitud koobast. Koridori seinad olid laiad ja tasased. Jäi mulje, et need on kunstlikud. Täiesti võimalik, et see nii oligi...Sammume pisut edasi ja "tardume"...Meie jalgade all pole enam kaljupind vaid tõeline maa! Keegi

oli tõesti siia laotanud kihi mulda... Tõsi, taimestikku peaaegu polnud, ju oli selleks liiga vähe valgust... Selle suure koopa ristisime Reichi põllumajandusministri Richard Walther Darré nime järgi.

Jaanuari alguses avastasime koobastiku kaugeimas osas "šahti", mis suundus spiraalikujuliselt allapoole. Sissekäigu ees seisis kivist kuju- "Neljajalgne tiibadega elukas, teravate kihvadega". Sellist skulptuuri polnud me varem kohanud. Kõige rohkem meenutas "Sfinks", nagu me selle koheselt ristisime, tiivulist lõvi, milliseid kunagi paigutasid Assüüria kuningad oma losside sissekäikude ette. Kuid sarnasus oli siiski pigem kaudne...

Sellel hetkel tabas sakslasi ootamatu gripiepideemia. Peaaegu pool grupist võeti kui jalapealt maha, nende seas ka Weizsäcker. Allveelaevadega toimetati nad tagasi "Schlageterile". Ülejäänud viis meest, kes jäid tuntud arheoloogi Dr. Albert Baueri juhtimise alla, otsustasid 15 jaanuaril laskuda "šahti".

Neid oodati terve nädal, mis sest, et vee- ja toiduainevarud pidid neil olema lõppenud juba kolm päeva tagasi...

Saadeti teele päästemeeskond. 

Kuna Baueri grupp oli enda teekonna märkimiseks lahti rullinud peenikese õngenööri, siis leida polnud neid ilmselt keeruline.

Ja tõesti, kadunud uurijad, või õieti nende surnukehad, leiti samal päeval, ca 3 km kaugusel "šahti" sissekäigust. Laibad lebasid lähestikku, veidrates poosides. Näod väljendamas loomalikku hirmu... Samas, mingeid nähtavaid füüsilisi vigastusi kehadel märgata polnud...

Veebruaris saadeti "šahti" teine, juba arvukam rühm. Ka see ei pöördunud tagasi, kadus nagu "vits vette". Õngenöör, mille uurijad endast maha jätsid, oli katkenud ja jälle umbes 3 km kaugusel sahti sissipääsust. 

Edasi jäeti see koht rahule, hukkunud oli ikkagi 17 inimest...Ekspeditsiooni liikmete seas sai "šaht" "neetud" koha staatuse...

Kapten Ritcher oli veendunud, et koobastikust peab leiduma väljapääs maapinnale. Otsida prooviti kahest suunast, alt ja ülevalt. Kaljune rannik ei võimaldanud läheneda kohale, kust lähtusid soojad hoovused. "Cormoranil" tuli ujuda oma 30 km piki randa, enne kui leiti sobiv maabumispaik. Pärast tuli polaaruurijatel seesama "teelõiguke" piki randa tagasi vantsida....ja piki väga rasket maastikku... 

Lõpuks arvasid nad end olevat kohas, mille all pidid asuma karstikoobastik...

Mis te arvate, mida nad sealt leidsid?... ...Leiti jälle linn, mis meenutas väga seda eelmist, seda, mis oli avastatud juba Antarktika poolsaarelt! 

Tõsi, hooned olid palju rohkem kannatada saanud ja peaaegu täielikult kaetud lumega. See seletatab asjaolu, et varemeid polnud märgatud õhust. Polaaruurijad puhastasid kiiresti linna peatänava ja nüüd võisid sinna maanduda lennukid. 

Siia otsustati rajada teine polaarjaam ja nimetati see " Uueks Saksamaaks" Varustus toodi kohale ja asi tehti ära.

Koos teiste meestega randus tolleks ajaks juba täielikult paranenud Weizsäcker. Ta teadis

suurepäraselt, mida otsida. Esimeses linnas oli maa- alune tunnel, kinni kuhjatud kividega. Tuli otsida midagi sarnast, sissepääsu karstikoobastikku. 

Kolmandal päeval uurijatel lõpuks vedas. Lumega kaetud tunneliava leiti. Mõni aeg kulus selle puhastamiseks ja seejärel võisid 6 meest suunduda mäe sisemusse...

Olaf kirjutab oma päevikus:

Liikusime tasapisi edasi. Kõigil oli pisut kehv tunne, sest meelest polnud läinud Baueri rühma saatus. Kes teab, mis õelaid üllatusi võib ka see mägi siin pakkuda...? Kuhu üldse tunnel välja viib?

Üldiselt pole SS ohvtserile ette nähtud hirmu tunda. Toetades üksteist naljadega, astusime edasi. Vahel tegime peatusi ja uurisime lähemalt tunneli seinu ning põrandat. Maas olid jälle "rööpad", seintel ikka seesamune ebatavaline geomeetriline muster, mida olime kohanud juba sadu kilomeetreid eemal asuvas, esimeses linnas.

Järsku kõlas eesliikunud Kuno karjatus, ta pillas lambi ja hüppas tagasi. Meile vastu oli suunatud valguskiir. Tardusin hirmust ja suunasin oma lambi vastu, samaaegselt rebides kabuurist Waltherit. Paarkümmend meetrit eemal olid tulevalgel eristatavad inimfiguurid. Enne kui jõudisin ette kujutada kõiki üksikasju, mis võiksid kaasneda Antarktika põlisasukatega kohtumisel, jõudis mulle kohale fakt....Figuurid olid riietatud Saksa Mereväe univormi. Ikkagi sissepääs karstikoobastikku! 

Hea, et keegi ei veel tulistama ei kukkunud!

Kuni Weizsäcker otsis teed maa- aluste järvede juurde, uuris teine geoloogide grupp lähedalasuvat mäestikku. Kiiresti leiti rauamaaki. Oli näha, et keegi oli proovinud seda kunagi kaevandada... Lennukid alustasid kohaliku territooriumi pildistamist. Jõudsid nad oma lendudega kuni Lõunapooluseni...

Peale sõda sattus Ritscher juhuslikult Inglaste kätte vangi. ( Tema laev sattus miinile ja kapten koos teiste pääsenutega korjati välja Brittide poolt ) 

Kapten oli sundseisus ning tal kästi rääkida Sakslaste Antarktikaekspeditsioonist. Oli selge, et sellise mastaabiga projekti oli liitlaste poolt märgatud ning päris vaikida polnud mõtet. Ta kirjeldas ekspeditsiooni kui tavalist rutiinset retke. Lennukite toimetamisi Lõunamandri kohal ta siiski kirjeldas... 

Oma tunnistuses kirjutas Ritscher:

Täitsin Göringi poolt mulle usaldatud missiooni. Esimest korda ajaloos, lendasid Saksa lennukid Lõunamandri kohal. Äärmiselt rasketes ilmastikutingimustes sooritati maandumine Lõunapooluse lähedusse ning heisati III Reichi lipp. Iga 25 km järel heitsid meie lennukid alla haakristiga märgistatud vimplid, tähistades nii juba ülevaadatud territooriumi. Katsime umbes 600 000 ruutkilomeetri suuruse maa-ala. Sellest 350 000 ruutkilomeetrit pildistati. Omame selle piirkonna detailset kaarti.

Milleks visati vimplid, kui need said peaaegu koheselt kattusid lumega? Ilmselt ikkagi märgiti tulevase riigi piiri. Antarktika küsimused olid jaanuari keskpaigas arutlusel Hitleri kabinetis toimunud koosolekul. Peale Hessi ja Bormanni ettekannete ärakuulamist sattus Hitler vaimustusse. Ta andis viivitamatult käsu rajada Antarktikasse III Reichi koloonia. Kohapeal mõeldi sellele välja ka nimi: " Neu Schwabenland"

1939 aasta aprillis pöördus Ritscher kolmega neljast laevast tagasi Saksamaale. Maha jäi lennukikandja, mis valvas rannikut. Samuti kõik 5 allvelaeva ning polaarjaamad. 

Kapten soovis tagasi Lõunamandrile pöörduda kõige lähemal ajal... Tema plaanidel polnud antud täituda...

Euroopas vallandus Teine Maailmasõda...

1945 aastal oli kogu Argentiina üllatunud ebatavalisest uudisest. Mar del Plata sadamamasse sisenesid keset päist päeva 2 Saksa allveelaeva. Mõlematel lehvisid haakristiga III Reichi lipud.Enne kui keegi jõudis midagi ette võtta, lipud langetati. ( Argentiina kuulus formaalselt koalisatsioonivägede koosseisu ) U- 530 ja U- 977 alistusid Argentiina võimudele...

Allveelaevade kaptenid Otto Wermuth ja Heinz Schaeffer kuulati viivitamatult üle. Mõlemad kinnitasid ühte ja sama: " Allveelaevad tulid sõja kaotanud Saksamaalt".

Ometi polnud kõik nagu korras...Asi on selles, et viimati olid need laevad Saksa sadamas 1945 a. jaanuaris. Neil ei saanud olla, ei kütust ega toiduaineid pooleaastaseks reisiks...Üldiselt püüti üsna kähku kogu lugu kinni mätsida. Allveelaevad lülitati Argentiina Mereväe koosseisu ja ekipaažide ülekuulamist jätkati juba suletud uste taga...

Autorit jäid selle loo juures piinama kaks üksikasja. Esiteks. Allveelaevad mis kuulusid tüübilt nn. IX seeria alla, olid küll masstoodang kuid kaugeltki mitte kõige uuemad Saksa Mereväes. Seda enam, et mõlemad alused olid halvas seisus ja nõudsid kapitaalset remonti. Teiseks. Mõlema laeva meeskonnad ei olnud täielikud. Õigem oleks öelda, et mõlemal allveelaeval oli täpselt nii mitu meest, kui oli hädavajalik merel edasiliikumiseks.Nendest kahest oleks hädavaevu piisanud ühele alusele täieliku meeskonna komplekteerimiseks.

Mõned ajaloolased õigustavad juhtunut väitega, et osa meremehi läksid enne sadamat maha.Kuhu nad siis kadusid kui Saksamaa kapitulatsiooni hetkel olid allvelaevad keset ookeani? Hüppasid üle parda ja ujusid lähima mandrini? Või pistsid neid nahka näljased kamraadid? Nii muidugi saaks seletada, kuidas elasid ülejäänud meeskonnaliikmed üle toiduainete puudumise!!!

Visates kõrvale absurdsed versioonid, otsustas autor proovis tõde välja selgitada. Esimese asjana üritas ta leida veel elusolevaid meeskonnaliikmeid või äärmisel juhul nende otseseid järglasi. On teada, et enamik neist jäid pärast sõda Argentiinasse.Selle riigi Sakslastel on välja kujunenud omamoodi kogukond ja autorile oli informatsiooni hankimine lihtsam, kui võiks arvata.Ta suundus Patagooniasse, linna nimega Las Heras. Seal pidi elama Adam Schaeffer, ühe allvelaeva kapteni poeg. Autor pajatab edasi:

Adam oli minust natuke vanem, ta sündis kohe pärast sõda Saksamaal ja alles 1948 aastal jõudis emigreeruda Argentiinasse, oma isa juurde.Heinz Schaeffer elas kogu ülejäänud elu Argentiinas, töötades kompaniis, mis tegeles mereveoste kindlustamisega. Mitmeid kordi oli ta valitsuse konsultant riigi Mereväge puudutavates küsimustes. Kolleegid märkisid ühte tema hämmastavat omadust - ta võis ilma igasuguse põhjenduseta keelduda kindlustamast ühte- või teist kaubalaeva. Reeglina kippusid nendel alustel juhtuma mingid õnnetused. Kõige sagedamini nad lihtsalt kadusid jäljetult. Sheffer selgitas seda oma päriliku ettenägemisvõimega...

Pojale korrutas ta sedasama. Kui too tahtis teada tema sõjateest, siis võis ta rääkida tundide viisi kamraadlusest ja surmavalt riskantsetest operatsioonidest Liitlaste Konvoide hävitamiseks. Samuti kolmest uputatud vaenlase laevast, mis olid nende allveelaeva arvel.Oma viimasest reisist rääkis vähe ja mitte eriti innukalt. Mainis ainult, et nad ujusid Argentiinasse, kuna ei tahtnud taluda alandusi vaenlase poolt vallutatud Saksamaal...

Täpselt nii põhjendavadki tänapäeva ajaloolased Kaptenite motiivi ujuda Lõuna- Ameerikasse.

Soovimatus alla anda vaenlasele....Soov ujuda "sõbralikumatele randadele" Muuseas, millistest "sõbralikest randadest" sai juttugi olla kui nii Argentiina, kui Brasiilia kuulusid koalisatsioonivägede koosseisu. Muidugi, anda alla Argentiinlastele on muud kui teha seda Venelastele või Inglastele.Asja sisu sellest siiski ei muutu... Seda enam, et 1945 aasta kevadel- sügisel andsid Ladina- Ameerika sadamates end vangi kokku 7 Saksa allveelaeva. Veel üks leiti 2 aastat hiljem, hüljatud meeskonna poolt.

Seejuures on U- boatide arv, keda ei suudetud leida peale Saksamaa kapituleerumist, palju suurem ja läheneb sajale. Esimeses järjekorras olid need just uusimad XXI ja XXII seeria alused...Loetakse, et need kõik olid põhja lastud liitlaste poolt. On see ikka nii? Muidugi võisid meremehed peale sõja kaotust osa neist lasta põhja, soovides tehnikat mitte jätta vaenlasele.Ainult, et mitte keegi pole mitte kunagi näinud neid vabatahtlikult uputatud allveelaevade meremehi...Kas nad otsustasid vabatahtlikult ikkagi jääda oma alustele? Enesetapud sellises ulatuses pole just tõenäolised...

Sada allveelaeva ei ole nõel, mis kaob heinakuhja... 

Jääb konstateerida fakti, et sõja lõpus hiivasid sadakond Saksa allveelaeva ankrud ja kadusid teadmata suunas. Kuhu?Arvatavasti lõunasse, Antarktikasse...Wiki:Argentina poliitika Teise maailmasõja ajal provotseeris otseselt sõjaväe naasmise võimule. Argentina oli küll ametlikult neutraalne, kuid varustas mõlemaid sõdivaid pooli toiduainetega. Algul toetas Argentina rohkem teljeriike, sõja lõpu poole liitlasriike.Ameerika välisministrite konverentsil Rio de Janeiros 1942 kuulus Argentina vähemuse hulka, keeldudes katkestamast diplomaatilisi suhteid teljeriikidega.President Ramón Castillo (1942–1943) kõrvaldati sõjaväelise riigipöördega võimult. Riigipööret juhtis kindral Arturo Rawson. Kolonel Juan Perón kuulus riigipöörde juhtide hulka. Varsti sai temast tööministrina valitsuse juhttegelane.Kartes vältimatut sõda Saksamaaga, asus Perón 24. veebruaril 1944 sõjaväehunta etteotsa, et kukutada president Pedro Ramírez. Valitsus, mis ametlikult toetas Liitlasriike, jätkas demokraatia jalge alla tallamist ja pakkus Saksa agentidele varjupaika. 26. jaanuaril katkestas Argentina suhted Saksamaaga. 27. märtsil 1945, kui liitlasriikide võit Euroopas oli ilmne, kuulutas Argentina Saksamaale ja Jaapanile sõja. Aprillis 1945 kirjutas valitsus alla Chapultepeci aktile, mis nägi ette Ameerika riikide vastastikuse abi agressiooni korral.Massilised protestid 1945 viisid vabade valimisteni 24. veebruaril 1946. Juan Perón tegi kampaaniat kõige õigusematuma kihi descamisadode 'särgitute' seas. Ta lubas maa jagamist, kõrgemat palka ja sotsiaalkindlustuse kehtestamist. Juan Perón võitis valimised 56% häältega ja domineeris koos oma abikaasa María Eva Peróniga, keda hüüti Evitaks (oli töö- ja sotsiaalminister), poliitilises elus kuni 1955. aastani (Evita suri 1952).Peróni doktriin peronism ehk justitsialism (justicialismo) ühendas repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi. Peronistlik poliitika nägi muuhulgas ette tähtsate majandusharude natsionaliseerimise. Ta ajas agressiivselt poliitikat, mille eesmärgiks oli anda töölisklassile majanduslik ja poliitiline hääleõigus, ning suurendas oluliselt ametiühingutesse kuuluvate tööliste arvu. 1947 kuulutas Perón välja esimese viie aasta plaani, mis põhines natsionaliseeritud tööstusettevõtete kasvul. Ta aitas rajada võimsat ametiühingut Üldine Töökonföderatsioon (CGT). Eva Perón aitas oma mehel võita populaarsust tööliste ja naiste seas. Naised said valimisõiguse 1947.* * *Kõigis Peroni ettvõtmistes ja kogu tegevuses paistis selgelt läbi III Reichi nõuandjate ühene ja konkreetne abi.

"Peróni doktriin peronism ehk justitsialism (justicialismo) ühendas repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi.2

Tegelikult jätkas ta natslikku (majandus-)poliitikat. Tegelt võttis ka II Ms. järgne NL palju üle natsisaksamaal juba ellu viidust.Mõned väljavõtted Aadu teesidest:“Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö”-need sõnad lausus Hitler 30. jaanuaril 19331933 aasta alguseks oli saksa rahva allakäik universaalne. Orienteeruvalt kuus miljonit töötut jõlkus tänavatel otsides mingitki tööd (pealegi loeti töötajateks tollal põhiliselt mehi – tõlkija märkus) kelledest ainult osa sai 24 margast töötuabiraha millest jätkus vaevalt elamiseks ühele isikule. Paljud neist inimestest omasid peret nii, et kokku umbes 20 miljonit sakslast pidid elama allapoole igasugust vaesusepiiri umbes 20 penniga päevas inimese kohta. 

Need vähesed õnnelikud kelledel oli veel tööd ei elanud sugugi palju paremini. Üle 25% nende palgast läks maksudeks. 21% neist inimestest teenisid kuskil 100 kuni 250 marka kuus; 1933 aasta seisuga teenis 69,2% töötajatest said alla 1200 marga aastas. Vaevalt 100 000 sakslast said elada ilma suuremate finantsprobleemideta

Autotööstus oli “parim” näide. Saksamaa autotööstus tootis 1932 aastal umbes 12% sellest mida tootis USA autotööstus ja neljandiku sellest mis Prantsuse autotööstus: 682 376 autot vuras Saksamaa teedel kui Prantsusmaal oli neid 1 855 174 kuigi prantslasi oli vähem 20 miljonit. 

Tänapäeval rohkem kui pool sajandit hiljem millal pea kõik elavad suhtelises külluses on raske aru saada kuidas Saksamaa oli langenud nii madalale. Kuid igaüks kes oskab lugeda võib leida dokumendid mis tõestavad, et ükski arv siin dokumendis pole väljamõeldud. Jaanuariks 1933 oli Saksamaa pikali maas ja jooksis verest tühjaks. 

Hitler teadis, et mängib dünamiidiga. See ei peatanud teda sest ta teadis, et teda ajab edasi töö saksa rahva hüvanguks ja vahel tundis ta nagu suunaks teda mingi üleloomulik jõud tema saavutuste teostamiseks. Kuidas seda kutsuda polnud tema jaoks oluline – sest ta teadis see jõud viib ta võidule. Tema isiklik jõud oli see mis aitas teda võidule ja ei lubanud vastaste ees murduda. 

Hitler kordas tihti - „Ma ei ole diktaator ja kunagi ei saa selliseks. Demokraatia printsiipe hakkab Natsionaal Sotsialism kõrvale kaldumatult järgima“. 

Autoritaarsus ei tähenda türanniat. Türann on selline kes saabub võimule ja hoiab sellest kinni rahva tahte vastaselt. Demokraat saab võimule hääletustega. Kas see fakt meeldib kellelegi või mitte see on ise asi aga fakt jääb selliseks – Hitler tuli võimule ja püsis võimul tänu laiade masside tugevale toetusele kogu oma valitsemise ajal. Peale esialgset pääsu Kantsleri toolile tema populaarsus ainult kasvas. Seda on sunnitud isegi mainima tugevalt Hitleri vastased ajaloolased nagu Joachim Fest kes kirjutas; Hitlerit ei huvitanud kunagi lihtsa türannia kehtestamine. Lihtne võimuiha ei seleta tema isikut ega energiat – te lihtsalt ei olnud sündinud türanniks. Tal oli missioon kaitsta Euroopat ja Aaria rassi ... Ta tunnetas lausa vaistlikult rahvast ja tema reaktsioone ning jälgis ja järgis neid kannatamatusega.

Oraatorlus oli Hitleri suurim anne. See oli see jõud mis võitis tema poole pea kõik tema vastased. Selline kõrgpingeline välgutaoline kõne valgustas ja andis jõudu kõigile kes seda kuulasid. Ajaloolane Joachim Felt oli sunnitud tunnistama; 

„Hitler oli liikunud kiiresti – muutudes demagoogist tunnustatud riigimeheks. Soov liitude tema pooldajatega haaras ühe uusi ja uusi inimesi ja levis kui epideemia. Need aga kes ei soovinud seda jäid nähtavasse vähemusse. Minevik oli surnud. Tulevik kuulus režiimile mis kogus jõudu ja inimesi ning kelle ideed olid lihtsad, loogilised ja teostatavad.” 

Oma memuaarides meenutas Dr. Hjalmar Schacht järgmist; „Mulle jäi tunne, et see mees on oli surutud kägarasse piltlikult selle vastutuse koorma all mis oli tema õlgadele asetunud. See ei olnud näitlemine aga kajastas tõelisi emotsioone.” ( H.Schacht, Maagiku memuaarid, osa II, lk 52) 

Kuna Saksamaal puudusid looduslikud naftavarud kuid olid aga kivisöe varud siis oli vaja uuendada

selle tootmist ja sellega seotud toodete arendust. Tehnoloogiad olid olemas, oli vaja vaid tõuget tootmise alustamiseks. Saksamaal olid patendid kunst kummi nimega „BUNA” tootmiseks, lisaks sellele vedeles Patendiametis veel sadu ja tuhandeid teisi originaalseid ja häid ideid. 

Lisaks mainis Maser: „Oma poliitilise karjääri algusest saati oli Hitler väga süstemaatiline. Ta teadis juba varakult mida soovib ning vajab ja lähtus sellest oma plaanide koostamsel.”, „Hitlerile oli omane kõrge intelligents ja taibukus tehnilistes küsimustes. Selle oli ta saavutanud lugedes tuhandeid tunde tehnilisi raamatuid oma nooruses” 

„Hitler luges ja töötas läbi lugematu hulga raamatuid. Ta kogus suure hulga erinevaid teadmisi ja kasutas neid oskuslikult ära oma kõnedes. Sellise hariduse tulemusena oli tal ideid mis hämmastasid kaasaegseid oma lihtsuses ning vahest otsekohesusega” kirjutas Dr Schacht. 

Isegi Marksistid andsid tunnustust Hitleri võimekusele Saksamaa kriisist väljatoomisel ja enda täielikku läbikukkumist. 1934 aasta juunis ajalehes Zeitschrift für Sozialismus , mida anti välja eksiilis ilmus artikkel milles ka järgmine lõik: - „ Meid pandi fakti ette, et äärmuseni viidud proletariaat on pea kõik töötu, diplomeeritud noorsugu ilma kindla tulevikuta, keksklassi esindajad pankroti äärel, farmerid olid pea kõik kaotamas oma maad me kõik olime lootusetult metsas omadega. Ainuke mida me suutsime rahvale pakkuda olid kõned sotsialismi toredusest.”

Nagu tavaliselt oli Hitler olnud väga ettenägelik. Betoonist valatud maanteed olid kõik 24 meetrit laiad ning, et ei torkaks silma looduses kasutati palju looduslikke materjale. Teed läksid sujuval kokku ja lahku moodustades peale ja mahasõite pöördeid ja hargnemisi mis kõik harmoneerisid nendeks teedeks mida tänapäevalgi võib seal näha. Kogu seda teede harmooniat täiendas iga teatud vahemaa taga olevad autode teenindusjaamad ning ka hotellid. Ka need hooned olid planeeritud sulama kohalikku maastikusse kasutamaks just kohalikke materjale ning olema kohalikus etnilises stiilis. Isegi palgad mis maksti teedeehitajatele selle „Reichautobahni” ehitajatele tulid paisunult riigile tagasi. Makstud palgad läksid ringiga tagasi majandusse – töölised ostsid selle eest riideid, toitu ja mudi esemeid ning viisid raha ka kaugemale pealinnast elavdades ka regionaalset majandust. 

Hitler isiklikult oli kohal ja kaevas esimese labida täie maad esimesel ehitusel mis ühendas Darmstadi ja Frankfurt-am-Maini. Sellele üritusel võttis ta ka kaasa Dr. Schachti kelle viosoonid ja trikid olid aidanud leida algsed vahendid selle projekti käimalükkamiseks. Lõpuks esimese maantee avamisel liikus kolonnis 3 autot kõrvuti ühes suunas ja 2 autot kõrvuti vastas suunas ja nii kogu Autobahni ulatuses. Tänapäeval on just vastupidine majanduspoliitika viinud asjad selleni, et elame ühest mullist teiseni ning paljud asjad roomavad kui tigu kuumal plekk katusel kuigi nende elustamiseks oleks vaja ainult investeerida mitte oodata muinasjutulisi rikkusi millest ehitada endale paleesi ja alles siis ehk asuda investeerima. Hitleri „tõusu valemi” võiks panna lühidalt sellisesse lausesse – investeeri võimalikult palju avalikesse töödesse. Saadud raha läheb ringlusesse ja genereerib lisa raha mille abil saab kustutada algsed laenud investeeringu tegemiseks. Ei läinud kaua kui kogu Saksamaa sai näha Hitleri plaani vilju. 

Üks esimesi ja suuremaid soodustusi mis seadustati Kolmandas Riigis oli maksuline puhkus. Prantsusmaa vasakpoolne RahvaRinde valitsus väitis hiljem, et just nemad võtsid 1936 aastal vastu seaduse mis määras 1-2 nädalase palgalise puhkuse. Nagu ennemgi ja ka hiljem juhtus võtsid vasakpoolsed lihtsalt kellegilt au mis neile ei kuulunud.. Hitler seadustas analoogsed võimlaused juba 1933 aastal ning puhkuse ajaks oli Saksamaal määratud 3-4 nädalat palgalist puhkust jne jne. jne.

Just selle võttis Peron kasutusele ja osa sellest sõjajärgne NSVL...............

Vaevalt oskavad ajaloolased teile midagi rääkida 1939.a. 21 aprillil toimunud koosolekust. Lihtsalt põhjusel, et see vahetult peale Füüreri juubelit toimunud üritus, viidi läbi ülima saladuskatte all. Selle kohta mingit materjali leida oli raske. Autoril see õnnestus. Ta teadis täpselt mida otsib. 

On täiesti selge, et sellise mastaabiga organiseeritud ekspeditsioon, mis oli saavutanud silmnähtavaid edusamme, ei saanud jääda Hitleri huviorbiidist välja. 

Loogiliselt, pidi koosolek toimuma kohe, peale Bormanni ja Ritscheri tagasitulekut Saksamaale. "Cormoran" saabus Bremeni sadamasse 18 aprillil. Kaks ülejäänud laeva lõid lahku juba Atlandi ookeanil ja mõlemad suundusid kodumaale mööda erinevaid marsruute, püüdes äratada võimalikult vähe tähelepanu...

Hitleri koosolekute ajad, ning ka tema päevakava on küllaltki hästi teada. Paraku ei puudutatud ühelgi 1939 aasta aprilli lõpus toimunud koosolekul Antarktika teemat. Uurisin sellega seonduvaid dokumente põhjalikult ja tähelepanu äratas ärajäänud koosolek 21 aprilli hommikul.Äkki oli põhjuseks eelmisel õhtul toimunud Hitleri juubel? Samas on teada, et Füürer oli täiskarsklane...Hommikused nõupidamised toimusid süstemaatiliselt.

Võib- olla oli selleks ajaks ette nähtud mõni tähtsam üritus? Kuid sellest ei suutnud ma leida mingeid jälgi. Jah, kella 15.00- iks oli Hitleril kirja pandud kohtumine äriringkondade esindajatega kuid kuni tolle hetkeni midagi tähtsat ei olnud. Jäi üle oletada järgmist: Salajaseks koosolekuks oli ikkagi määratud aeg, kuid päevakord oli niivõrd salajane, et avalikult seda välja kuulutada ei saanud. Igaks juhuks kontrollisin järele, kus asusid tollel 21 aprilli ennelõunal Bormann, Hess ja Ritscher. Kõik nad olid Berliinis ja mingeid koosolekuid või kohtumisi neil selleks ajaks märgitud ei olnud.

Ainult natuke aega hiljem sattus mulle täiesti juhuslikult kätte ärarebitud tükk selle koosoleku protokollist. Kokkusaamine oli niivõrd salastatud, et sellel ei osalenud isegi sekretärid ja stenografistid. Kõik toimunu pani kirja Hess isiklikult. Koosolekust võtsid osa veel Ritscher, Dönitz ja muidugi Hitler. Jutt käis edaspidistest plaanidest "Jäise Kontinendi" osas. Järgnevalt katke protokollist:

Dönitz:Ma ei arva, et peame sinna suunama terve allveelaevastiku. Reichil on praegu niigi üsna vähe aluseid.Kui me kulutame projekti "A" elluviimiseks ülemäära , seame ohtu riigi kaitsevõime juhul kui Euroopas peaks puhkema sõda. Ütlen kogu oma vastutustundega, et kui "Neptun" ei hakka töötama meie allveelaevastiku kasuks, ei suuda ma Atlandil lammutada Briti kommunikatsioone.

Hess:Transatlantilistest kommunikatsioonidest on meil praegu tähtsamaid asju. Dönitz, Teil tuleks lõpetada mõtlemine kohaliku tähtsusega kategooriates. Sellise mõtteviisi tõttu kaotas Saksamaa sõja. Täna me seisame kohtumise eel tundmatu tsivilisatsiooniga, mis näib meie tehnoloogilist taset ületavat kordades. Kui suudame nende tehnilised teadmised pöörata meie kasuks, oleksime suutelised võitma igasugused sõjad.

Hitler. Kapten Ritscher, palun öelge välja oma arvamus.

Ritscher.Julgen öelda, mu Füürer, et jagan täielikult Hessi seisukohta. Ekspeditsioon saavutas vapustavaid tulemusi. Vastupidiselt üldisele seisukohale on Antarktika täiesti elamiskõlbulik paik. Sinna on võimalik asutada meie koloonia. Arvan, et Bormann nõustub selles osas minuga.

Bormann. Noogutab nõusoleku märgiks.

Dönitz.Minu Füürer, ma ei saa aru, milleks on meile tarvis kolooniat maakera teises otsas, maal, kus aastaläbi valitseb pakane? Minu arvates sobib selleks otstarbeks palju paremini Aafrika või Venemaa.

Hitler.Härra Admiral, te keeldute järjekindlalt mõistmast meie missiooni olemust. Antarktika, see ei ole lihtsalt tükk kivi, mis on kaetud jääga. See on inimkonna, aaria rassi sünnipaik. Arvestades asjaolusid tundub, härra Gottil olevat õigus. Aaria rass, kelle veri ei ole veel segunenud madalamate rassidega, asustab siiamaani seda esmapilgul elutut mandrit. Loomulikult ei tee meile au tõsiasi, et võrreldes nende üliinimestega oleme sunnitud ennast lugema "krantsideks". Sellevõrra suurem oleks meie häbi, kui nendega astuvad esimesena kontakti Inglased, Ameeriklased või Venelased! Mul tekivad külmavärinad isegi sellele mõeldes!

Sedasorti häbistamise vältimiseks, olen ma valmis tegema kõik! Kui tuleb saata 10 allveelaeva, siis saadan 10! Kui tuleb saata 20, siis saadan 20! Kui tuleb saata 30, siis saadan 30! Kui see on hädavajalik, siis saadan Antarktiasse kogu Reichi allveelaevastiku! Kuulete Dönitz?! Kogu allveelaevastiku!

Dönitz.Nagu käsite, mu Füürer.

Hitler.Kindralid ja admiralid ei ole kunagi lõpuni aru saanud minu visioonist. Alati nad nurisesid. Nad ei olnud rahul siis, kui kui rebisin katki Saksamaale häbiväärse Versaille rahulepingu, kui viisin Reichi väed tagasi Reinimaale, kui tõin Reichi koosseisu tagasi Austria ja Sudeedimaa. Mul oli alati õigus! 

Käsin: Selle aasta sügiseks ette valmistada veel mastaapsem ekspeditsioon. Korralikult läbi uurida Antarktika poolsaar, samuti piirnevad territooriumid. Võtta ühendust Argentiina valitsusega ja paluda meile anda võimalus rajada Tulemaale baas. Projektijuhina jätkab Hess.

Hess.Teie käsk saab täidetud, minu Füürer!

Hitler.Dönitz, käsin Teil selle tähtsa ülesande täitmiseks kaasata Mereväe luure. Me peame teadma kõiki, rõhutan kõiki vaenlase plaane, mis puudutavad Antarktikat. Soovimatud külalised seal, on meile vastuvõetamatud.

Kahjuks polnud minu kätte sattunud protokollil koosoleku algusosa. Ilmselt kandis Ritscher kõigepealt ette ekspeditsiooni tulemused. Seal oleks kindlasti leidunud hulk informatsiooni. Aga ikkagi võimaldas minu kätte sattunud fragment teha mõningaid huvitavaid järeldusi. 

Selgub, et Hitler planeeris kindlalt jätkata "Jäise Kontinendi" koloniseerimist, lootuses kohtuda selle maa salapäraste elanikega. Ja seda kõike hoolimata neid seni saatnud ebaõnnest... Kas oli siis õigus Weberil, kes väitis, et põlisrahvas suri ammu välja...Teine variant on, et nad lihtsalt ei soovi meie tsivilisatsiooniga suhelda... 

Füürer sai suurepäraselt aru,et see, kellel õnnestub esimesena kontakteeruda, võib omada tulevikus tagataskus võimsat trumpi, võitluses hegemoonia eest maailmas. 

Variant, et Antarktid võivad hakata mängima hoopis oma reeglite järgi, Hitlerile pähe ei tulnud. Selline küsimuse asetus oli talle harjumatu...

Ekspeditsiooni ettevalmistused käisid täie hooga. Suvel saadeti Antarktikasse jaamade personali tarbeks transpordilaev toiduainete, kütuse ja varustusega. 

Paraku tegi elu Hessi plaanidesse omad korrektiivid. 1939 aasta septembris algas Teine Maailmasõda. Atlandi ookeanil peremehetsesid nüüd Inglased ja uus ekspeditsioon tuli edasi lükata teadmata tulevikku...

Ausalt öelda, arvasin, et natside kõik katsed Antarktikasse kolooniat rajada sellega ka lõppesid. Vähemalt kuni 1945 aastani, mil nad olid sealt ehk sunnitud otsima varjupaika. Kuidas üldse oli võimalik varustada kahte suurt polaarjaama kui Saksamaa oli praktiliselt merelt blokeeritud? Valvsaks tegi ainult asjaolu, et ma ei leidnud mingeidki vihjeid uurijate evakueerimisest Antarktika jaamadest. Raske on ette kujutada, et mitusada inimest jäeti lihtsalt saatuse meelevalda ja hukkusid, jätmata endast maha mingeidki jälgi...

Samas, miks ka mitte? Hitleri režiim ei paistnud silma erilise sentimentaalsusega ja riigi kodanike valmidus ennast ohverdada oli kõrge. Seda loeti suurimaks kangelasteoks. Jäljed võisid vabalt kaotada need, kes tulid Antarktikasse hiljem.Kuidagi liiga keeruline ja vähetõenäoline... 

Sellel ajal sattus mulle kätte raamat III Reichi allveelaevadest. Lugesin seda, lootuses leida mingit informatsiooni "Neptuni" laevatehase kohta. Avastasin aga hoopis midagi muud, mitte vähem kasulikku minu uurimistöö jaoks. "Varandus" leidus raamatu selles osas kus jutustati III Riigi realiseerimata projektidest. Pöörates järgmist lehekülge, arvasin, et mu nägemine petab mind. Joonisel oli täpselt kujutatud XX saj. lõpu tüüpiline tuumaristleja! Edasi lugedes selgus, et ristlejaga ei olnud mingit pistmist. Tegu oli hoopis gigantse allveelaevaga, võimeline transportima sadu tonne lasti pika vahemaa taha. 

Muuhulgas oli mainitud järgmist:

Suure, meretranspordi tarbeks loodava allveelaeva projekt oli välja töötatud Saksa laevaehituskompaniide poolt, alates 1938 aastast, kui oli selge, et horisondil terendab järjekordne maailmasõda. Oli täiesti selge, et sõja korral satub Saksamaa mereblokaadi ja osutub ära lõigatuks erinevatest strateegilistest maavaradest. Mereväe juhtkond sai suurepäraselt aru, et veepealsete laevadega on raske murda Brittide blokaadi. Selleks otstarbeks otsustati kasutada hoopis allveelaevu. 1939 aasta suveks olid veealuse transpordivahendi tööjoonised valmis. Projekt sai nimeks ( Unterwasserboot–Frachtschiff ) ehk lühidalt UF. Paraku jäi projekt real põhjustel, sealhulgas ebapiisava tööstusvõimsuse tõttu realiseerimata.

Vaat, see viimane väide tekitas minus kahtlusi. Kui selliseid laevu oli hädasti tarvis, siis need ka ehitati, mitte mingisugune "ebapiisav tööstusvõimsus" ei saanud tulla kõnealla. 

Muide, kas keegi on väitnud, et mitte ühtegi sellist allveelaeva ei ehitatud? Loogiline on oletada, et väikesearvuline eelseeria siiski toodeti. Tõsi, mitte niivõrd tooraine hankimiseks, kuivõrd regulaarseks suhtlemiseks Antartktikaga. Ja äkki meenus, et tähekoodi UF olin ma näinud kusagil isa dokumentide hulgas...

Pool tundi hiljem hoian ma juba käes kollaseks tõmbunud paberilehte, mis tundub olevat välja rebitud mingist vihikust. Sinna on keegi minujaoks tundmatu käekirjaga kirjutanud:

Allveelaevastiku eskaadri "A" koosseis:

Baseerumise kohad - Helgolandi saar, Valhalla. http://et.wikipedia.org/wiki/Helgoland

01. jaanuar 1940: VII - 7, UF - 2.

01. jaanuar 1942: VII - 6, IX - 4, UF - 12.

01. jaanuar 1944: VII — 4, IX — 8, XIV — 10, UF — 25.

01. jaanuar 1945: VII — 5, IX — 14, XIV — 12, UF — 32.

Inimestele, kes tunnevad Saksa Mereväe ajalugu, teavad, et rooma numbrid tähistavad allveelaevade tüüpe. VII ja IX seeria - ookeani tarbeks ja ette nähtud torpeedodega tavalaevade ründamiseks. XIV - seeria - veealused tankerid. UF - nagu selgub, oli ette nähtud veealuseks transpordiks. 

Pange tähele, et eskaadris "A" sisalduv transpordialuste hulk ületab tunduvalt ründealuste arvu. 

Järelikult oli eskaader "A" loodud siiski eeskätt transpordiks. Marsruudiks oli siis eelduste järgi väike Helgolandi saar Põhjameres kuni karstikoobasteni Antarktika baasis "Valhalla".

Kuid miks ei ole keegi neid suuri allveelaevu näinud? Asi on selles, et ega keegi ei ole neid eriti otsinudki.Transpordiallveelaevad sõitsid rutiinselt piki oma marsruuti ja püüdsid võimalikult vähe tähelepanu tõmmata. Samuti ei sekkunud nad sõjategevusse. Lisaks eksisteeris veel spetsiaalne eksitamiseks loodud allvelaevade grupp nn. "Hitleri konvoi" Just see grupp arendas aktiivset tegevust Atlandi ookeani lõunaosas, tõmmates endale vaenulike tavalaevade tähelepanu ja tihti ka kaotades lahinguid...

Selle "Hitleri isikliku konvoiga" on seotud hulk legende. Oma eksitava rolli mängimist jätkab ta ka tänapäeval, viies tähelepanu kõrvale eskaadrilt "A". Juba mitukümmend aastat on ajaloolased ja niisama entusiastid püüdnud tõestada, et "konvoi" alused vedasid justkui Lõuna- Ameerikasse mingit salajast lasti ja isikuid. Kindlasti oli mingi last, kindlasti olid mingid isikud....kuhu ja milleks need toimetati, ei tea keegi. 

Kuid kui palju see tavaallvelaev siis ikka nii väga oma pardale lasti suutis võtta, sellest ajalugu vaikib...

Salapärase missiooni "Hitleri isiklik konvoi" versiooni pooldajad opereerivad lihtsa seisukohaga: kui on hulk tõendeid nende allveelaevade tegevuse kohta, siis tähendab, et siin ei ole kõik korras....

Nad unustavad lihtsa tõe. Sellise hulga faktide olemasolu just tõestabki, et "konvoi" puhul oli tegu lihtsalt eksitamiseks loodud butafooriaga. Proffesionaalid ei jäta oma tegevusest jälgi....

Või siis - peaaegu ei jäta. Paraku oli hiigelsuuri allveelaevu luurelennukite poolt mõned korrad märgatud. Tookord ei pööratud nendele raportitele erilist tähelepanu. Paljugi milline võib väsinud piloodi silmis välja näha tavaline allveelaev? Hea, et nad oma raportites veel meremadusid ei kirjelda! Korra käis läbi informatsioon, et justkui ebatavaliselt suur allveelaev oli upututud USA miiniristleja poolt. Paraku pole allveelaev kala, kes uppumise korral tõuseb kõht ülespoole pinnale. Järele kontrollida selle fakti paikapidamist oli raske kui mitte võimatu.

Nüüd olen ma kindel, et suured allveelaevad seeriast UF eksisteerisid kogu Teise Maailmasõja jooksul ja sooritasid regulaarseid reise Antarktika ning Saksamaa vahel. 

See veoste maht pidi olema märkimisväärne, kuidas siis muidu kasutati tervet allveelaevastikku transpordiks, kui katastroofiliselt ei jätkunud tavalisi ründealuseid.

Mida siis ikkagi Saksa liidrid ehitasid Lõunamandrile?

Niisiis, Antarktika polaarjaamasid ei evakueeritud, neid hoopis laiendati. Isikkooseis kasvas 1939 a. kevade mõnest sajast, kuni 2000 uurijani, 1941 a. kevadeks. Antarktika rannikule olid saadetud mõned traalerid, mis aitasid toiduga varustada" Neu Schwabenland"-i elanikkonda. Veel mõned Lõunameres seilavad sedasorti laevad olid kaaperdatud Saksa ründealuste poolt.Kõige tuntum, oli abiristleja "Penguin", mis oli ümber ehitatud tavalisest transpordilaevast. Küllaltki hästi relvastatuna, tegutses see laev Lõuna- Atlandil aastatel 1939 - 1941. 

Autorit oli alati imestama pannud seik, et Sakslased saatisid oma "piraate" just sellesse rajooni, mitte "saagikuse" seisukohalt palju perspektiivsemasse piirkonda Põhja- Atlandil. 

Ajaloolased püüavad seda seletada faktiga, et Põhja- Atlandil valitses tollal Briti lennuvägi ja neile oleksid Saksa abilaevad olnud kerge saak. Samas on teada, et nendel aastatel ei olnud veel formeeritud merekonvoi süsteem ja transpordilaevad liikusid sageli ühekaupa. Samuti ei jätkunud lennuväe lennukaugusest, katmaks Põhja- Atlandi tähtsamaid mereteid. See viimane asjaolu lasi Saksa allveelaevnikel tegutseda täiesti karistamatult ja uputada kujuteldamatult palju vaelase laevu. Poleks need Briti lennukid ka Saksa abiristlejatel seganud seal vabalt "jahti pidada".

Selgitus võib olla ainult üks: Saksa ründelaevadel oli muuhulgas ka ülesanne kaitsta "kutsumata külaliste" eest Antarktika baase. Mitte juhuslikult ei lastud põhja just neid vaenlase laevu, mis sattusid Lõunamandrile liiga lähedale. Nende seas olid ka üks Prantslaste ja üks Austraallaste uurimislaev. 

1941. aasta alguses võttis "Penguin" kinni terve Norra vaalapüügi laevastiku...See on üldiselt teada fakt. Paraku ajalugu vaikib sellest, mida tegid Sakslased nende laevadega edasi. Nende kodumaale toomine läbi Brittide mereblokaadi oleks olnud selge rumalus...Laevade põhjalaskmisest ei ole mingeid teateid. Ilmselt võeti need alused kasutusele transpordilaevadena, kindlustamaks Antarktika jaamasid toiduga.

Arvatavasti leiti sihtotstarve mullapinnasega suurtele koobastele. Kindlasti ehitati mõned hüdroelektrijaamad varustamaks karstisüsteemi elektriga. Seadmed selleks valmistati firmas "Siemens" - selle kohta annab tunnistust firma dokumentatsioon. Tellimus väikestele hüdroelektrijaamadele oli ülikiire ja maksti kinni topeltulatuses. Peale valmimist kadusid seadmed teadmata suunas. Kuhu mujale kui Antarktikasse?

Muidugi on see ainult oletus kuid kindlasti tõepärane. Minu käes on väga napilt tõendeid elu kohta "Uuel Švaabimaal" sõja esimestel aastatel. Onu Olaf lahkus sealt 1939 aastal koos kapten Ritscheri ekspeditsiooniga ja pöördus tagasi alles 1945 aastal, peale Saksamaa lüüasaamist.

Ainuke, mida teadsin täpselt, oli see, et 1940 aastal avastati Ellsworth Maal rikkalikud haruldaste maakide leiukohad. Sellest hetkest lakkas "Švaabimaa" olemast Saksamaale mõttetult kulukaks projektiks vaid hakkas tooma reaalset kasu. Geoloogid uurisid uskumatult kehvades ilmastikutingimustes, läbi iga ruutkilomeetri ümberkaudsetes mägedest ja avastasid hulga kasulikke maavarasid. Väita, et sellelt maalt leiti peaagu terve Mendelejevi tabel, ei olegi väga suur liialdus. Võimalik, et juba siis avastati rannikulähedaselt šelfiliustikult naftat. 

Ajaloolasi paneb siiamaani imestama Saksamaa hea varustatus haruldaste muldmetallidega II

Maailmasõjas. Teatud strateegilised materjalid on hädavajalikud tootmaks kaasaegset relvastust, sealhulgas tanke ja lennukeid. Kohalikke maavarasid Reichil ei olnud, kuni 1939 aastani kogunenud varudest oleks piisanud maksimaalselt kaheks aastaks...Paljuski tehti sellepärast panus "Välksõjale" kuid oma plaani neil teostada ei õnnestunud. Kõikvõimalike arvestuste järgi oleks pidanud Saksa tankitööstus seiskuma 1941 aasta suveks. Seda ei juhtunud. Mis siis juhtus? Räägiti maavarade hankimisest Venemaalt, neutraalsetest maadest üle Hispaania, kaugest Jaapanist jne. Kuid paraku ei kajastu see mitte kuskil dokumentides. Kuskohast siis Sakslased hankisid ülitähtsaid tooraineid? Mis siin üle jääb - Jäiselt Lõunamandrilt.

Muide, haruldased muldmetallid, vaatamata oma tähtsusele, ei omanud kaugeltki esimest kohta Natside Juhtkonnas. Esimesel kohal oli Hitleri käsu kohaselt, luua kontakt "Antarktidega" Nende eksisteerimises enam ei kaheldud: kolonistidel tuli palju kordi kokku puutuda imelike ja salapäraste nähtustega, millele mõistuspärast seletust ei osatud anda.

1939 - 1941 olid avastatud veel kaks mahajäetud linna. Ka nende juures olid sissepääsud maa-alusesse koobastikku, suletud kividega. Katsed "kivikorke" eemaldada, ebaõnnestusid. 1939 aasta lõpus saabus Antarktikasse Gott isiklikult, lootuses esimesena kohtuda "Tõelise aaria rassi" esindajatega.

Selleks hetkeks oli Gottil tekkinud juba uus, täpsustatud teooria "Antarktide" olemasolust. Ta arvas, et mida rohkem liikus Antarktika pooluse suunas ja mida külmemaks läks, seda rohkem otsisid kohalikud elanikud soojemaid elupaiku. Sellised "Oaasid" paiknesid peamiselt tegevvulkaanide läheduses, milliseid mõned tuhanded aastat tagasi oli piisavalt. Sinna tekkisidki needsamused linnad, millede varemed Sakslased avastasid. Paraku pole elu tegevulkaani läheduses üldse turvaline. Küllap jagas nii mõnigi linn legendaarse Pompei saatust. Antarktide ees seisis lahendamatu ülesanne: kui viia linnad eemale, siis inimesed külmuvad, kui jäävad paigale, hukkuvad paljud varem või hiljem vulkaanipursete läbi. Lahendus leiti hoopis selles, et peituti vulkaanide ja karstikoobastikku sisse. Gott ei kahelnud, et sellised käigustikud hõlmavad suure osa Antarktika rannikualadest, võib- olla aga ka terve kontinendi. 

Seal, maasügavuses võibki asuda "Antarktide" ühiskond ning hoida silmas maapeal tegutsevaid inimesi.

Kuidas nendega kontakteeruda? Gott lähenes probleemile vastutustundlikult. Ta koostas "Läkituse", mis pidi olema arusaadav igale mõistusega olendile....kasvõi tulnukale... Kuna ruunikirjale sarnanevaid märke dešifreerida ei õnnestunud ( neid oli liiga vähe ), tuli läbi ajada lihtsamate piktogrammidega. Viimased pidid tutvustama Reichi, kinnitama nende heasoovlikkust ja austust "Antarktide" vastu. 

Kahjuks ei olnud autori käsutuses olevate dokumentide hulgas ridagi sellest "Läkitusest" , sellepärast midagi lähemalt ta selle sisust rääkida ei oska...

Gotti valduses olid mõned geoloogilised puurimisseadmed, mida ta kasutas "Antarktide" otsimiseks. Alustuseks tehti mahajäetud linna piirkonnas rida puurimisi, kui sattuti tühikule, visati sinna konteineris "Läkitusega". Sellele tegevusele kulutati mitu kuud, peale mida sai Gott aru, et sellisel kombel nad edu ei saavuta. Protesteerima hakkasid ka geoloogid, kellel olid puurimismasinate kasutamisest hoopis teistmoodi arusaam..

Siis otsustas Gott veelkord proovida tunnelit, kus ebaõnnestus Bauer oma salgaga. 

Kuid pista oma pead "lõvi lõugade" vahele polnud tal ka tahtmist. Valmistati spetsiaalne seade, omamoodi "robot", mis oli varustatud telekaameraga ja oli võimeline iseseisvalt liikuma. Juhtimine toimus pika kaabli abil. See riistapuu lastigi "Neetud Šahti", varustatuna "Läkitusega"

"Robot" liikus piki siledat tunnelit täpselt 3 kilomeetrit. Telekaamera pildilt ei näinud uurijad midagi erilist, vaid pimedat koridori, mis paistis liikuri laterna kehvapoolses valguses. Tõsi, paar korda oli pimeduses märgatud mingit liikumist, kuid see oli ka ainuke erisus. Siis pilt äkki kadus ja samuti seiskus kaablirull. Mõnda aega oodanud, hakati kaablit tagasi kerima. Mõne aja pärast selgus, et kaabel oli lihtsalt "roboti" küljest katki rebitud... Kaotsiläinud seadmele järele minna ei riskinud keegi...

Niipalju kui autorile teada, lõppesid sellega katsed saavutada kontakti "Antarktidega" Oma kirjas Olafile, mille Gott oli pannud teele 1941 aasta märtsis, ( sealt oli pärit ülaltoodud sündmuse kirjeldus ), õpetlane kirjutas:

Lõppude lõpuks peame leppima faktiga, et "Antarktid" mingil neile teada oleval põhjusel meiega kontakti luua ei soovi. Mõistan, et see ei ole just kõige meeldivam uudis Füürerile. Samas saan aru, et meil tuleb varuda kannatust. Arvan, et meil on tegu tsivilisatsiooniga, mis palju kordi ületab meie tehnilise taseme ja kontakteerub meiega enda valitud ajal. Ainuke mida saame teha - on oodata...

Muide, Olafil oli selles asjas natuke teine versioon.Tollel ajal noor õpetlane arvas, et võib- olla aborigeenid siiski surid välja mõni aeg tagasi ja ainult nendest alles jäänud tehnika jätkab töötamist. See millega tuli uurijatel kokku puutuda "Neetud Šahtis", võis olla lihtsalt iidne lõks, mille tööpõhimõte on meile arusaamatu. Nagu te mõistate, pole kumbagi versiooni võimalik kinnitada ega ümber lükata...

Selleks ajaks ootasid aga polaaruurijaid ees juba teised ja mitte vähem tähtsad ülesanded.... Veelkord Rudolf Hessi viimasest lennust...

1940 a.10 mail tõusis Augsburgi lennuväljalt õhku hävitaja "Messersmith - 110". Ametliku versiooni järgi istus seal sees Füüreri asetäitja, Nats Nr.3, Rudolf Hess. Ta suundus isiklikul initsatiivil Suurbritanniasse, loomaks kontakti tolle maa eliidiga, et kindlustada riikide vahel rahu. Missioon kukkus läbi. Hitler, kes ei teadnud midagi lennust, sattus raevu. Peale sõda mõisteti Hessi üle kohut Nürmbergis.

Lihtsalt vahelugemist....

Hessi ema suri 1951. Hessi vend 1963. Esimest korda lasi ta lähedastel ennast vanglas külastada, alles 24. detsembril 1969.a. Seega peale 29 aasta möödumist!!! Tema poeg oli Hessi äralennu ajal 3,5 aastane. Hiljem suhtles ta meelsasti ainult minia ja lastelastega...

Hessi identifitseerimisest raamatus "Rudolf Hessi lend" eriti rääkida ei taheta. Väidetakse, et oli justkui hulk tõendeid ja ära tundis teda kindlasti Briti Välisministeeriumi Saksa ekspert. Uuriti Hessi sõjaeelseid fotosid jne. Inglismaal teostati Hessi meditsiiniline ülevaatus koos röntgenipildiga kopsudest. Ei märgita vaidlusalust, Esimeses Maailmaõjas saadud rinnaarmi....Seda armi ei suuda tuvastada ka kaks teda vanglas külatanud inimest. ( üks avaldas hiljem selleteemalise raamatu ) Hiljem tellitud täiendaval koolnuvaatlusel ei suudetud samuti seda armi või arme tuvastada.....segane lugu- varjutroll )

edasi...

Selle teooria nõrkadest kohtadest oli juttu juba eespool ja eelmistes postitustes. Esiteks, juba idee sellest, et Hess, kes oli Hitlerile ustav nagu toakoer, võiks omapead midagi nii julget ette võtta.....absurd! Tolleaegsed tunnistajad Hitleri lähikondlaste hulgast väidavad, et Hess allus täielikult Füüreri tahtele. Eeldada võib, et minimaalselt võttes, oli Hitler plaanitavast lennust teadlik. Sellest lähtuvad ka enamus kaineltmõtlevaid ajaloolasi.

Kõik oleks korras kuid on säilinud fotod tema "Messersmithist", millega ta alustas lendu Augsburgi aerodroomilt. Uurijad on juba ammu märkinud, et sellel lennukil puudusid lisakütuse paagid, ilma milleta ei oleks lennuk mitte kuidagi saanud Inglismaale jõuda! Samas, sellel lennukil mis jõudis Inglismaale, oli see paak ( 1 tk ja kõhuall ).

Lihtsalt vahelugemist....

( Raamatus "Rudolf Hessi lend" on sellest paagindusest pikalt juttu...Ametlik versioon väidab, et kindlasti olid lennukil tiibade all 2 äravisatavad lisakütuse paaki ( Ei nähtud neid ei Saksa- ega Inglismaal ) ning kõhuall väike õlipaak. Inglise major kes omasõnul 1 kütusepaagi leekidest välja veeretas, ei olevat lihtsalt vahet teinud bensiinil ja õlil:-))....... Kordan üle....üks väga segane lugu - varjutroll ) 

edasi....

Peale selle on Augsburgist õhku tõusnud lennukil selgest eristatav pardanumber. Autor vastandas selle tehasenumbriga, mis oli suhteliselt kergesti leitav. Tehasenumber antakse lennukile tootmise käigus, pardanumber vahetult sõjaväeosas. Sellest tulenevalt võib lennuki pardanumber teenistuse käigus muutuda palju kordi, aga tehasenumber jääb samaks. Peale suuremat uurimist selgus, et selle tehasenumbriga lennuk oli alla tulistatud Moskva lähedal 1941.a novembris. See tähendab, et Augsburgist lendu tõusnud lennuk jäi Saksamaale"

Lihtsalt vahelugemist...

( Ametliku versiooni pooldajad väidavad, et lennuki tehasenumbritega valitses vahel segadus ja korda tehti see alles 1943.aastal. Rõhutakse just kattuvatele pardanumbritele, mis olid olnud Saksamaal samad kui Inglismaal allakukkunud lennukil...

( võid iga päev uue pintseldada - varjutroll )

Naljakas on veel see, et keegi "ei märganud" poole aasta jooksul Hessi ettevalmistusi lennuks. Hitler oli rangelt tema lennupraktika vastu. Hess laskis "salaja" lennukit põhjalikult ümber ehitada, et oleks võimalik seda üksi piloteerida. Hess tellis "salaja" regulaarselt lennutrassi kohta ilmateadet, mis oli tollel ajal salastatud info. Rääkimata "salajastest" treeninglendudest mida juskui keegi ei näinud...Seda kõike nii, et mitte ükski jõustruktuur ( Gestaapo, SD jne.) midagi ei märganud - varjutroll )

edasi...

Võib- olla seal kokpitis ikkagi ei olnud Hess? Kuid tema Me- 110 maandumist nägid pealt kümned inimesed! Kuhu ta siis tegelikult võis lennata? Radarite järgi ületas Hessi lennuk rannajoone ja lendas edasi Põhjamere kohal. Peale seda jäi tal enne Inglismaad faktiliselt ainult üks koht vahemaandumiseks- Helgolandi saar...Just see paik kuskohast suundusid Antarktikasse gigantsed allveelaevad...

Niisiis, 1949 a. 10 mai sündmused lubasid Hitleril üheaegselt lasta "mitu jänest".Esiteks - Natsi Nr.3 ärasõit Lõunamandrile, oli edukalt varjatud.

Teiseks - Hessi teisiku poolt oli tehtud veel üks katse ära hoida sõda Euroopas. Selles, et see ei õnnestunud, on Hitleri süü minimaalne. 

Paistab, et kõik on selge. Kuid tõstatub uus küsimus: mida nii hinnalist avastati Antarktikas, et sinna suunati spetsiaalselt Hess? Varem oli ju toime tuldud ilma kõrgete parteiladviku liikmeteta. Kas Gottil tõesti õnnestus saavutada "Antarktidega" kontakt?

Siin tuleb autoril loobuda faktidest ja minna edasi oletuste rada...Tõesti kõige lihtsam oleks arvata, et just eeltoodud põhjusega. Ei maksa unustada, et Hess oli siiski tuntud geopoliitiku ja müstiku Karl Haushoferi õpilane. Viimane pooldas Gotti teooriat. 

Võib- olla suundus Hess tõesti kohtuma teise tsivilisatsiooni esindajatega....Ta omas teadmisi müstikas, okultismis ja see võis tulla kasuks. Samas autor ei leidnud mingeidki jälgi tulemuslikust kontaktist "Antarktidega" kuni 1945 aastani. Kui midagi sellist oleks õnnestunud, oleksid natsid seda kindlasti kuulutanud üle maailma...

( Miskipärast meenub Göringi ütlus Nürbergi kohtus: Meil jäi ainult natuke aega puudu kui inimkond oleks....Kuidas see lause lõpuni nüüd oligi?....- varjutroll )

Oli kuidas oli, aga Valhalla hakkas 1941 aastast Saksamaale mängima tähtsat rolli. "Välksõda" ei läinud läbi. Maa oli tõmmatud pikaajalisse konflikti, milleks Reich polnud üldse valmis. Antarktika oma väärtuslike maavaradega oli muutunud rohkem kui kasulikuks...

On olemas mõningaid tunnusmärke, et juba 1941 aastal osa Reichi eliidist said aru, et sõda võib lõppeda ka katastroofiga. Selleks otstarbeks oli vaja varakult ette valmistada platsdarm taganemiseks. Mis võiks olla selleks parem koht kui mitte salajane karstikoobastik Jäämandril?

Nii, et ilmaasjata ei osutunud Rudolf Walter Richard Hess olevat Antarktikas 1941.a. kevadel....

Antarktid" "antarktideks, aga kindlasti oli vajalik "Valhalla" kasutamine sõjaliseks otstarbeks. Eriti peale seda, kui 1941 - 1942 aastatel lülitusid Inglismaa poolele sõtta USA ning paljud Lõuna- Ameerika riigid ( sealhulgas Brasiilia ) 

Nüüd said eskaadri "A" allveelaevad uue ülesande: rünnata vaenlase kaubalaevastikku. Tõsi, selleks otstarbeks eraldati vaid piiratud kogus laevu, et mitte tõmmata liigset tähelepanu Antarktika baaside olemasolule. Iga alus sai endale "libanumbri", tekitades sellega paraja sasipuntra sõjaajaloolaste hulgas. Tuli välja, et see- või teine allveelaev, mis oli uputanud Lõuna- Ameerika vetes kümneid kaubalaevu, ei ilmunud kordagi välja Saksamaal! Ajaloolased veeretasid süü puuduliku dokumentatsiooni ja arhiivide kaela....Mitte keegi ei mõelnudki kõige lihtsama variandi peale: Allveelaevad selliste numbritega ei ilmunud Saksamaale lihtsalt sellepärast, et nad tõepoolest ei viibinudki seal!

1941. aastal, veel enne USA lülitumist sõtta, seilas Lõuna- Ameerika tipus, Drake-i väinas, väike kaubalaev"General Pershing". See sattus tugevasse tormi ja laeva navigatsiooniseadmed ütlesid üles. Selle tulemusena kaldus laev kursilt tugevasti lõunasse ja osutus olevat Antarktika ranniku lääneservas. Seda mis juhtus edasi, jutustas laeva Kapten 30 aastat tagasi ühele Chicago ajakirjanikule: 

"Liikudes kursil Nord- Nord- Ost piki poolsaart, märkasime ootamatult allveelaeva. Esimene reaktsioon oli imestus, alles siis taipas keegi kätte rabada fotoaparaadi ja teha mõned ülesvõtted. Mingil hetkel märgati allvelaevalt ka meid. Allveelaev võttis koheselt kursi meie suunas. Tekile tormasid inimesed Saksa Mereväe vormides. Ma ei taibanud koheselt, et meie pihta kavatsetakse avada tuli. "Pershing" on küllaltki kiirekäiguline laev ja andsin kohe käsu lisada kiirust. Kõlas esimene lask, õnneks Sakslased ei tabanud. Ma ei tundnud hirmu, pigem oli tunne nagu unes

ja lootsin selles kohe- kohe ärgata. Varsti saime varjuda kõrge kaljunuki taha, riskides igal hetkel sattuda madalikule või karile. Hiljem õnnestus jälitajatest täielikult vabaneda. Kogu tagasitee oli udu ja madal pilvisus. Mõned korrad kuulsime lennukimootorite müra - kuid kuidas sai olla siin lennukeid, seda ei suutnud me välja mõelda. Kõik hingasid kergendatult kui nägime horisondil Tulemaa rannikut".

"General Pershing" pääses puhtalt juhuseläbi. Ilmselt olid natside allveelaeval lõppenud torpeedod ja võistelda väikese kaubalaevaga kiiruses nad ei suutnud. Raskeks tegi lennukitel jälitamise udu ja madal pilvisus. Arvata võib, et "Bormanni" baasi lähedale sattunud kaubaaluse otsingutele suunati kõik olemasolevad jõud. Selge ilma puhul oleksid ameeriklased kindlasti märganud rannikul suurt polaarjaama. 

See oleks olnud muidugi viimane, mida nad näinuks oma elus...

Andmed, mis olid saadud "General Pershingi" Kaptenilt, kutsusid Ameerikas esile piisavalt vastukaja. Saksa allveelaevad ja lennukid Antarktikas, see oli oht, millega tuli arvestada. Tõsi, Ameerika Mereväe juhtkond arvas tõemeeli, et tegemist on mõne luurelennuki ja paari- kolme allveelaevaga, mis teenindavad väikest ilmajaama. Sellele vaatamata valiti reidiks Antarktika poolsaare juurde välja märkimisväärsed jõud: sõjalaevad"Oklahoma" ja "Nebraska", samuti lennukikandja "Saratoga". Tundub, et ameeriklased andsid eskaadrile veel mingeid praegu mitteteadaolevad ülesandeid, muidu poleks võimalik õigustada nii suure relvajõu koondamist. 

14 novembril anti salajane käsk, ette valmistada ekspeditsioon, algusega 1942 aasta jaanuar. Paraku tegi ajalugu ameeriklaste plaanidesse omad korrketiivid. 1941 aasta 7 detsembril ründasid Jaapani lennukid Pearl- Harbori Mereväebaasi. Mõne tunni möödudes olid "Oklahoma" ja "Nebraska" muutunud vanarauaks, samuti veel 6 teist sõjalaeva. Allesjäänud Ameerika Mereväe Vaikse Ookeani Flotillil tuli jätta natside polaarbaasi otsimine vaid tegeleda hoopis teiste üleannetega...Ekspeditsioon lükkus edasi tervelt 5 aasta võrra. Muideks, ei hakka ette ruttama ...

Antarktika baasist lähtuvad Saksa allveelaevad tekitasid Liitlaste kaubalaevastikule suurt kahju. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt, oli uputatud sadakond laeva. Nende hulgas mõned eriti hinnalised täislastis naftatankerid. "Valhalla" tõi Sakslastele üha suuremat kasu...

Paljud Sakslased uskusid Reichi võitu kuni 1945 a. kevadeni. Tõsi, rohkem informeeritud- ja ettenägelikumad tundsid kaotust ette juba Stalingradi lahingutest. Seal sai Wehrmacht raskeimate kaotuste omanikuks kogu sõjaajaloo jooksul. Kõige targemad lugesid Hitlerit kaotanuks hetkest, kui ta 1941 a. 22 juunil Venemaale tungis...

Me ei tea täpselt, milliste eeltoodud inimeste hulga kuulus Martin Bormann. Igal juhul mitte esimese kategooria sekka. Ta oli tark ja energiline pragmaatik, kes tundis kindlasti pikalt ette katastroofi saabumist. Paistab, et tänu temale elas Antarktika baas üle III Reichi langemise. 

Martin Bormann 

http://en.wikipedia.org/wiki/Martin_Bormann 

Sündis sõjaväelase peres. Normaalset haridust ei saanud, läks tööle põllumajandusse.Esimese Maailmasõja lõpus viibis mõne aja rindel. Pärast Saksamaa kaotust pöördus tagasi vana elukutse juurde. Armeeteenistusest jäid talle alles mõningad kasulikud kontaktid ja varsti hakkasid kaasteenijad teda aktiivselt kutsuma natsionaalsotsialistide ridadesse. 

Vabatahtlike korpuses osales Bormann Baltikumis võitluses kommunistide vastu.Võttis aktiivselt osa paremradikaalsete rühmituste aktsioonidest, mille eest ta 1924 aastal vangi mõisteti. Mitte eriti kauaks. Varsti oli Bormann juba NSDAP üks aktiivsemaid liikmeid, ja ehitas targalt üles oma karjääri. 1929 aastal abiellus ta tähtsa natsionalistliku funtsionääri tütrega ja sellega kergendas veelgi oma teed ülesmäge. 1934 aastal saab Bormannist "Reichsleiter", tegeles ta NSDAP partei- ja rahaasjadega. Martinit iseloomustas kaks joont: võimekus intrigandina ja arenenud intellekt. Need omadused võimaldasid tal jätkata tõusu Hitleri kaaskonda. 1938 aastal osaleb ta Antarktise ekspeditsioonil, mis oli tolle aja kõige perspektiivikam projekt. Ta arvestus osutus õigeks- pärast oma naasmist saab Bormannist Füüreri üks lähedalseisvamaid isikuid. Kohe peale Hessi lendu määratakse ta Hitleri asetäitjaks, partei kantseleiülemaks. Tema kätte koondub määratu võim... 

1943 aastal saab "Hallist Kardinalist", nagu teda kutsusid sõbrad ja vaenlased, Füüreri isiklik sekretär. Väike madalakasuvuline mees, ametniku vormis, päevinäinud portfelliga kaenlaall, muutub, vaata et kõige võimsamaks isikuks Reichi juhtide seas. Ja seda võimu kasutas ta ka isiklikel eesmärkidel.

Bormann oli idealistist ja müstikust Hessi täielik vastand. Need kaks inimest ei meeldinud üksteisele. Pealaest jalatallani materjalistist Bormann, irvitas tagantselja Hessi okultsete praktikate ning katsete üle luua kontakti "Antarktidega". Kuid neil oli siiski ühine huvi: arendada Antarktika baasi. Hess selleks, et nägi selles paigas iidset "Aaria rassi kodumaad", tema oponent, pelgupaika juhuks, kui Saksamaa kaotab sõja.

Just Bormann oli see, kes käskis puurimisseadmed eraldada Gottile. Oma raportis Hitlerile selgitas ta seda järgnevalt:

"Kui me tahame kindlustada tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva baasi ellujäämise, tuleb see kindlasti teha autonoomseks. Me ei saa lubada endale lõputult saata sinna iga kruvi ja nõela. Transpordiallveelaevad töötavad niigi viimase piiripeal."

Luues Antarktikasse kohalikud metalli- ja masinatööstuse ettevõtted, kergendanuks see tunduvalt emamaa ettevõtete olukorda.

Selle raportini ei jõudnud autor kaugleltki koheselt. Alguses köitis ta tähelepanu kummaline fakt- vaidlus Nõukogude ja Britannia okupatsioonirežiimi administratsioonide vahel, 1945 aasta augustis. See puudutas ühte väikest kuid väga tähtsat ettevõtet. Tegemist oli elektrotehnika firmaga mis laskis välja uusimaid aviatsiooniradareid. Algselt asus ettevõte Kesk- Saksamaal aga hiljem peale Ameeriklaste poolt alustatud massilisi pommitamisi, evakueeriti Saksi mäestikupiirkonda. Vastavalt kokkuleppele oleks pidanud tehas asuma Nõukogude okupatsioonialal, mida loomulikult vägagi soovisid Venelased. Paraku avastasid nad Saksis, et juba 1945.a.märtsis, vastavalt dokumentatsioonile, oli Bormanni käsul kogu tööstus kokku pakitud ja evakueeritud Põhjamere äärde...Venelased nõudsid Brittidelt tehase tagastamist, nood jälle eitasid, väites, et midagi sellist nende tsoonis ei ole. Arvestades, et tollel hetkel ei olnud Liitlastevahelised suhted kaugeltki veel kriisis....vaevalt oleksid Inglased tahtnud tülli pöörata väikese tehase pärast.... Arvata võib, et nende tsoonis sellist tehast tõepoolest ei olnud. Kuhu see siis kadus? 

Kaevates arhiivides, leidis autor veel mõned teadmatusse kadunud ettevõtted. Arvestades täielikku kaost Saksamaal mõned kuud enne- ja mõned kuud pärast kaotust, oleks seda kerge seletada:

sattusid evakueerimise käigus pommitamise alla, inimesed hukkusid jne. Autorile tundusid mõningad asjaolud imelikud. Esiteks, kõik need ettevõtted olid suhteliselt väikesed, kuid lasksid välja eriti kõrgtehnoloogilist toodangut. Teiseks, neil peaaegu puudus hiiglaslik ja raske sisseseade, näiteks suured treipingid ja sulatusahjud. Lihtsamalt öeldes, iga tehase võis vabalt laadida mõnele transpordiallveelaevale ja saata kuhu iganes...

Ja lõpuks viimane tõestusmaterjal. Mõnede kadunud tehaste kohta leidis autor täiesti kattuvaid andmeid. Kõik nad olid evakueeritud isiklikult Bormanni käsul jaanuarist kuni aprillini 1945, Põhjasuunas. Ilmselt kulges neil edasine teekond üle Atlandi ookeani, Lõunamandrile. Bormanni käsutusse oli antud 1944 aasta lõpust üha rohkem UF seeria allveelaevu. Nende arv ulatus mõnede allikate järele Reichi kapituleerumise hetkeks, poolesaja aluse lähedale.

Antarktika baasi vahetu ülesehitamisega tegeles Bormanni usaldusalune, Heinrich Kramer. Sündinud kooliõpetaja peres, oli fanaatiline antisemiit ja rahvuslane. Esimeses Maailmasõjas osaleda ei õnnestunud ( kuigi oli korra proovinud kodust rindele põgeneda ), selle eest võitles kommunistidega Baltikumis. Seal kohtus ta Bormanniga ja nad said kiiresti sõpradeks. NSDAP- sse astus Kramer isegi sõbrast varem ja temast sai varsti üks aktiivsemaid rünnakrühma SA võitlejaid. 1923 aastal nn. "Õlleputši" ajal, sai Kramer tulistamise käigus haavata. Mõne aasta pärast oli ta kommunistide vastaste tänavavõitluste "kangelane", kus ta kaotas ühe silma. Sellest ajast on pärit hüüdnimi "Ühesilmaline Kramer". 1929 aastal läks ta üle "Musta Korpusse" SS- is. Ta omas küllaltki stabiilseid sidemeid organisatsiooniga "Ahnenerbe". Mingil ajal räägiti isegi tema võimalikust liitumisest nendega. Seda ei juhtunud, Himmler ei tahtnud lasta Bormannile ustavat isikut oma organisatsiooni. Kuid Bormannil õnnestus Kramer saata Antarktikasse, kus viimane võttis Hessilt kiiresti üle reaalse võimu.

Aastatel 1940- 1941 kiirendati geoloogilise uurimistöid. Selle tulemusel avastati piisavalt suured erinevate maavarade leiukohad, alates kivisöest ja lõpetades rauamaagiga. Antarktikasse saabus järjepidevalt uusi inimesi, materjale, tööstuslikku sisseseadet. 

Mõningad Hitlerile lähedalseisvad isikud, näiteks Heydrich ja Speer- proovisid Füürerile tõestada, et sõjaolukorras Saksamaa ei saa endale lubada sellist raiskamist. Paraku olid Hessi ja Bormanni seisukohad tugevamad. 

Reinhard Heydrich tapeti 1942 aastal Inglise diversantide poolt. Arvestades asjaolusid, siis kindlasti mitte ilma konkurentide ja Reichi juhtkonna salajase kaasabita.

Et vähemalt kuidagi heastada selliste ressursside kulutamist, õnnestus Krameril 1943 aastaks lõpetada karstikoobastesse rajatud allvelaevade remondi ettevõte. Mastaabid olid sellised, et seal võis vabalt käivitada massilise allveelaevade tootmise. Selleks ajaks olid rajatud juba mõned metallurgia- ja masinatööstuse ettevõtted. Autori arvates, ületas kohalik elanikkond selleks ajaks juba 10 000 inimest... Palju oli kõrgeltkvalifitseeritud spetsialiste. Pärast Reichi kapituleerumist loeti nende kadumist ameeriklaste massilise pommitamise tagajärjeks... Liitlased ise aitasid Bormannil suurepäraselt segada jälgi...

Jätkus Lõunamandri uurimine. Sügavamal sisemaal, umbes 100 km kaugusel rannikust, leiti 1941 aastal hiigelsuur "Oaas" , täiesti jäävaba koos järvede ja kuumaveeallikatega. "Oaasi" mida hakati kutsuma "Paradiisiaiaks" ületas pindalalt 5000 ruutkilomeetrit. Ja kõige tähtsam: olemas oli mullakiht, mis sest, et õhuke kuid ikkagi küllaldane taimekasvatuseks. 

Alates 1942 aasta lõpust kindlustas "Neu Schwabenland" ennast ise täielikult toiduainetega. 

Autonoomia saavutamisel olid tehtud esimesed tähtsad sammud.

Aeg näitas, et Bormanni arvestused osutusid õigeteks...

Mu jutuajamised onu Olafiga jätkusid paljude õhtute jooksul. Ta rääkis kõigest avatult ja üksikasjalikult, aga ikkagi ei jäi mind vaevama tunne, et ta midagi varjab. Weizsäcker jutustas palju sellest, mis toimus baasis sõjaajal, kuid miskipärast ei tahtnud midagi rääkida hilisemast perioodist. Vaid ühe korra mainis, et ta viibis baasis peale Saksamaa kapituleerumist 1945 aastal. Argentiinasse sattus ta aga alles kolm aastat hiljem. Miks? Kas baas likvideeriti? Hävitati? Selle kohta küsisingi onu Olafilt.

Sa tead, vastas ta kiirustamata, et kõigel saabub varem või hiljem lõpp. Mina ja paljud teised kamraadid lihtsalt tüdinesime nendest "ülisalajastest mängudest". Arvan, et baas lõpetas tegevuse varsti peale minu lahkumist.

Seda viimast ei tahtnud ma kuidagi uskuda. Kasvõi juba sellepärast, et mu isa sai Hessilt kirja alles 1956 aastal. Tolleks ajaks pidi "Neu Schwabenland" olema küllaltki arenenud tugipunkt. Samas, vaevalt lasti inimest, kes teadis Antarktika baasi kohta nii palju, sealt vabalt minema... Miks ikkagi otsustas onu Olaf varjata minu eest tõde, kuigi ülejäänud küsimustele vastas, minu hinnangul küllaltki ausalt ja tõepäraselt...Ma otsustasin pisut sorida ta minevikus...

Ametliku info hankimine osutus lihtsaks. Sain sealt imestusega teada, et Olaf Weizsäcker oli seotud küllaltki suure kriminaalasjaga! Täpsemalt, teda prooviti vastutusele võtta, aga tal õnnestus tõestada oma süütust. 

Jutt käis "Noorte naiste kadumise" juhtumist, mis erutas 1952 aastal kogu Argentiinat. Arvan, et mõned minu vanema põlvkonna lugejatest mäletavad veel neid sündmusi. Oli küllaltki hämar kohtuasi, mis oma õiget lõppu ei leidnudki. Oli palju spekultasioone ajakirjanike ja lihtsate inimeste poolt. Aga sündmused ise kulgesid järgnevalt:

1952 a. alguses hakkas Argentiina politsei pöörama tähelepanu agentuurile "Gloria". See firma oli spetsialiseerunud noorte neidude töölevärbamisele välismaal. Mingit kvalifikatsiooni ei nõutud, tööd pakuti koristajatele, koduabilistele, ettekandjatele jne. Nagu kirjutati reklaamlehel, vajavat sõjast räsitud Euroopa hulgaliselt uusi töökäsi. Eurooplased olevat seal nõus maksma Ladina- Ameerika tüdrukutele korralikku tasu.

Just see Ladina- Ameerika oludes "kõrge tasu" köitiski politsei tähelepanu. Kiiresti tegid uurijad selgeks, et mingit töökäte defitsiiti Euroopas ei eksisteeri ja ei ole tulemas ka. Järelikult oli kogu agentuuri reklaam vale. Politseinikud arvasid, et neil on tegemist tavalise kontoriga, mis tegeleb prostituutide värbamisega "Vana Maailma" bordellide jaoks. Alustati "Gloria" tegevuse kontrollimisega.

Koheselt tuvastati, et firma tegeleb kindlalt millegi ebaseaduslikuga. Kõik tüdrukute lepingud osutusid võltsituteks, samuti polnud võimalik leida sihtkohta, kuhu inimesed saadeti. Uurijate versiooni kasuks töötas fakt, et agentuur eelistas "värvata" just orbusid ja neid, kellel puudusid lähedased sugulased. Tulevikus ei hakka neid keegi otsima...

Samas olid mõned iseärasused, mis eristasid "Gloriat" teistest analoogilistest kontoritest. Tavaliselt "inimkaubitsejad" ei vaevu sõlmima mingeid lepinguid. Nad ei soovi jätta maha liigseid jälgi. Ohvrid saavad ainult hulganisti "lubadusi" ja lähevad rõõmsalt vastu oma hirmsale tulevikule...Kuid "Gloria" sõlmis iga naisega ametliku lepingu ja veel paljudeks aastateks ette... Kõige hämmastavam oli asjaolu et, igale tüdrukule väljastati ettemaksuna suur summa raha! See oli juba rohkem ku imelik. 

Uurijaid üllatas agentuuri laiahaardelisus. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi, olid nad oma 5 tegutsemisaasta jooksul saatnud piiritaha mitte vähem kui 7000 Argentiina tüdrukut! Muideks, miks ainult Argentiina? Peaaegu kolmandiku moodustasid Sakslannad, keda olevat vastu võetud erilise heameelega. See kõik oli erandlik, tavaliselt sedasorti firmad ei arenda nii mastaapset tegevust..Nagu mainitud, ei taha nad tõmmata endale liigset tähelepanu.

Argentiina politsei võttis ühendust kolleegidega nii vanast kui uuest maailmast, püüdes leida mõnda kadumaläinud isikut. Uurijad olid oma edus veendunud, kui nad leiavad kasvõi mõne 7000 kadunu hulgast, oleksid neil vajalikud tunnistajad olemas. Paraku osutusid otsingud tagajärjetuteks. Mitte ühelgi maal polnud jälgegi ühestki tüdrukust!

See viimane asjaolu ei tahtnud uurijatele kuidagi pähe mahtuda. "Gloria" kohta hakkasid liikuma kõige jubedamad kuulujutud. Näiteks räägiti, et tüdrukuid tapeti rituaalsetel eesmärkidel, et nende peale sooritati bioloogilisi eksperimente jne....Paraku polnud midagi tõestada võimalik. "Gloria" lihttöötajad ei teadnud midagi, aga juhtkond vaikis üksmeelselt nagu "kala". Olgu märgitud, et firma juhid olid eranditult 40- ndate lõpus Argentiinasse põgenenud SS- lased. Oli veel ime, et maal ei puhkenud sakslaste vastased meeleavaldused, mis sest, et "Gloria" tegevuse tagajärjel kannatasid ka nad ise.

Uurimise käigus selgunud detailid tõstatasid ainult uusi küsimusi... Tuli välja, et tüdrukute järel käis 2 korda kuus, Dominikaani lipuall seilanud reisilaev "Astrata". Pole mõtet lisada, et pärast firma juhtkonna vahistamist, kadus see laev nagu "vits vette". Huvitav oli veel fakt, et Tolliametite andmetel ei olnud see laev sisenenud kuskil mitte ühtegi sadamasse, välja arvatud Bueno Aires. Jäi mulje, justkui oleks alus oma lasti puistanud merre ja pöördunud siis tagasi uue "partii" järele...

Kohtuistungi eelõhtul sooritati vanglale, kus istusid "Gloria" juhtkonna liikmed, räige kallaletung. Vabastati kõik liikmed ja kes seejärel kadusid jäljetult. Hilisema uurimise käigus tuvastati, et ära olid ostetud mõned politseiametnikud. Neile antud altkäemaksude summad olid astronoomilised. 

"Gloria" juhtum osutus olevat lõplikult ummikus ja lõpetati.

Olaf Weizsäcker oli agentuuri tegevusega üsna tihedalt seotud. Tema süüd tõestada ei suudetud, seda enam, et paljud selle aspektid jäid politseile lõpuni ähmaseks...

Kuhu siis saadeti ca 7000 noort naist? 

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tuhnida III Reichi ajaloo viimastes päevades...

Üks neist, kes jäid Füüreriga kuni viimase hetkeni, oli Martin Bormann. Reich oli kokku varisenud, vene kahurite mürsud lõhkesid juba Riigikantselei ümbruses. Kõik taevas olevad lennukid kandsid tiibadel punast viisnurka. Pragmaatine "Reichskanzler" ei hüljanud Hitlerit ja otsustas kindlalt jääda ta kõrvale kuni lõpuni. Mispärast? Kas poleks lihtsam olnud sülitada Hitlerile ja päästa end põgenemisega?

Tundub, et just nii oleks toiminud pragmaatik. Göring ja Himmler olid Füüreri juba hüljanud, ja selle- eest avalikult hukka mõistetud. Nende jaoks ei omanud see muidugi enam mingisugust tähtsust. 

Bormann ei tahtnud sattuda ärapõlatute hulka. Tal oli mida kaotada. Antarktikas tegutses uus Reich, kus ta soovis tõusta juhtivale postitsioonile. Oleks ta viimastel päevadel tõmmanud endale Hitleri viha, oleks eesmärki saavutada olnud tükis keerulisem. Bormann läks välja täispangale. Riskides Berliini lõksu jääda, jäi ta Füüreri kõrvale kuni lõpuni. Vastutasuks lootis ta ära teenida tiitli "Kõigist ustavam". Peale selle nimetas Hitler koosolekul Bormanni uueks parteijuhiks.

Kes määrati sellel koosolekul siis uueks Reichi juhiks? Kunagine allveelaeva komandör ja hilisem Saksa Merejõudude Ülemjuhataja, Suuradmiral Dönitz. Ajaloolased peavad seda Hitleri valikut siiani paradoksaalseks ja püüavad sellele küsimusele vastust leida juba üle poole sajandi. Miks just Dönitz, kes ei olnud natside juhtkonnas just esimese ringi tegija. Miks mitte keegi vanadest parteikamraadidest?

Paistab, et siin tuleb meenutada, et just allveelaevastik kindlustas koloonia rajamise "Neu Schwabenlandis". Just allveelaevnikest, ehk teisiti öeldes- Dönitzist sõltus peale sõda natside jõudmine Antarktikasse. On tunnistusi, et Dönitzi uueks Füüreriks määramise initsiaatoriks oli nimelt Bormann. Võimalik, et Bormannil oli Suuradmiraliga kokkulepe: Tema kindlustab Admirali nimetamise uueks Füüreriks ja tänutäheks too vaikib Antarktika kolooniast. Kui see oli nii, siis oma sõna ta igatahes pidas. Ei Nürmbergi protsessil ega oma memuaarides, ei ole Dönitz maininud poole sõnagagi Lõunamandril asuvat baasi.

Niisiis. 30 aprillil, abiellunud Eva Brauniga, sooritas Hitler enesetapu. Tema järel tuli Goebbels koos perekonnaga. Nüüd võis Bormann mõelda Berliinist põgenemisele. See ei olnud lihtne ülesanne. Lahingud venelastega käisid juba linnatänavatel. Koos teiste punkris viibinutega tõusid nad maapinnale. Edasi lähevad pealtnägijate tunnistused lahku. Üks rääkis, et Bormann lasti maha venelaste poolt, kui viimane püüdis nende positsioonidest läbi tungida. Teised, nagu näiteks Hitleri autojuht Erich Kemka, kinnitasid, et Reichsleiter hukkus tema kõrval plahvatanud mürsu tagajärjel...Hitlerjugendi juht Artur Aksman väitis, et oli isiklikult näinud kuidas Bormann neelas alla ampulli kaaliumtsüaniidiga, mõistes, et venelaste positsioonidest läbitungimine ebaõnnestus.

Bormanni surma seega ühemõtteliselt kinnitada ei õnnestunud. Enamgi veel- erinevatest maailmanurkadest hakkasid saabuma teated sellest, et endist Reichsleiterit oli nähtud elus ja tervena. 1947 a. oli teda justkui kohatud Põhja- Itaalias, kus ta oli endale varjupaiga leidnud ühes kloostris. Edasised teated laekusid juba Lõuna- Ameerikast. 

Onu Olafilt teadis autor täpselt, et 1947 a. saabus Bormann Antarktikasse. Kuidas tal õnnestus pääseda?

Lahendus oli lihtne ja geniaalne. Väheldases, varem ettevalmistatud pommivarjendis, veetis Bormann peaaegu kuu. Mõned agendid hankisid talle riigis toimuvast informatsiooni.

2 nädalat peale kapitulatsiooni väljus Bormann varjupaigast ja segunedes põgenikega. Ära ei tundnud teda keegi... ( Ta oli ennast spetsiaalselt 3 nädalat näljutanud, mille tagajärjel kõhnunud tundmatuseni ). 

Ta suutis jõuda Austriasse ja seejärel ületada Itaalia piiri. Ühes natsisõbralikus kloostris varjas ta end seni, kuni organisatsioon nimega "ODESSA" ( tuleb juttu edaspidi ), otsustas ta ära toimetada "Neu Schwabenlandi".

Bormann polnud ainuke. Peale Saksamaa kapituleerumist kadusid terved natisiparteilaste hordid, justkui oleks "maa nad neelanud".

Arvatavasti suundusid nad Antarktikasse...

Kolmanda Riigi saladuste hulka, mis on otseselt seotud meie jutuga, kuulub veel üks: 1945 a. kevadel, kui Saksa rinne rebenes igast õmblusest ja Liitlaste sõdurid olid sisenenud Saksamaa territooriumile, jäi Sakslaste kontrolli alla siiski enamus Prantsusmaa sadamatest. Ümberpiiratud garnisonid kaitsesid ennast fanaatiliselt, viimase veretilgani. Ameeriklased ja Inglased said aru, et tormijooks nendele sadamatele- kindlustele läheb liiga kalliks maksma. Seetõttu peeti paremaks neist lihtsalt mööda minna ja esialgu hoiduda otsestest lahingutest. Garnisonide kaitsjaid see ainult rõõmustas.

Miks ei tõmmatud sõdureid sadamatest õigeaegselt tagasi? Kümmned tuhanded jalaväelased oleksid ju rohkem ära kulunud hoopis Reichi kaitsel.

Ajaloolased annavad sellele küsimusele standartse vastuse: Hitler ei tahtnud, et sadamad läheksid Liitlaste kätte, millede kaudu oleksid nad saanud varustada oma pealetungivat armeed. Kuid selletarbeks ei oleks pidanud jätma alles garnisone, lihtsam oleks olnud sadamad korralikult õhkida. Pealegi, kui need sadamad olnuks Liitlastele eluliselt vajalikud, oleks need võetud igal juhul ja iga hinnaga. Millest tulenes siis ikkagi selline jäärapäine vastupanu?

Sakslased mõitsid, et sadamate langemisel kehtestavad Liitlased merelt veelgi tugevama blokaadi. Viimane asjaolu oleks oluliselt seganud eskaadri "A" tegevust. Muidugi oleksid nad võinud kasutada teist teed, minnes ringiga üle Norra. Seda eelkõige nende lastide puhul, mis olid pärit Taanist või pärinema Balti merest. Kuid Balti merel peremehetsesid 1945 aasta kevadel juba Vene allveelaevad, uputades mitu suurt Sakslaste transpordilaeva ( "Goya", "Gustloff", "Steuben"jne. ) ja hulganisti väiksemaid aluseid. Järele jäi ainult üks variant, saata oma karavanid teele otse mööda Põhjamere rannikut. 

Viimane selline suur konvoi väljus 1945 a. mais...

Juba sai räägitud allveelaevadest, mis kadusid massiliselt ja teadmata suunas. Jutt käis ligikaudu sajas alusest, milledest kolm neljandikku olid uusimast, XXII seeriast. Kõik nad suundusid Antarktikasse. Kõigest kümmekond sattusid Lõuna- Ameerikasse. Miks?

Natside liidrid mõistsid suurepäraselt, et sellise koguse allvelaevade haihtumine ei saa jääda lõpuni märkamatuks. Liitlased alustavad kindlasti uurimist ja paremaks peeti juba algselt segada võimalikult palju jälgi. Seetõttu kümmekond kannatada saanud, vanemat laeva andsid end üles Argentiina ja Brasiilia võimudele. Arvestades asjaolusid, võisid paar- kolm allveelaeva avariide tõttu, lihtsalt mitte jõuda Lõunamandrile.

Laevadele personali valimist, alustati juba aprillis. Sellega tegeles Dönitz isiklikult. Esimeseks maiks, kui Füürer oli juba surnud, ei olnud Reichi kokkukukkumises enam mingit kahtlust. Nende inimeste hulgas, kes valmistusid ette pikaks merereisiks, oli ka Olaf Weizsäcker. Oma märkmetes on ta välja toonud kõne, mille Suuradmiral pidas konvoi esimese partii laevade teelesaatmise eel.

Sõbrad! Relvavennad!

Saksamaa elab üle keerulisi aegu, me oleme küll selle sõja kaotanud kuid aadet pole võimalik tappa. Teises maailma otsas tuleb Teil koos üles ehitada uus, võimas, IV Reich.

Minu allveelaevnikud avastasid seal tõelise, ideaalsete elamistingimustega Paradiisi.Teie peale vaatavad meie esivanemad ja Teid hindavad meie järeltulevad põlved. Minge ja tõestage, et meie võitlus ei olnud asjatu, tõestage, et Saksa vaim on murdumatu!

Sig Heil!

...Kogu evakueeritavasse konvoisse oli planeeritud 150 laeva, sealhulgas allveelaevad eskaadrist "A". Kolmandik neist olid transpordialused. Kogu alleveelaevastik võis oma pardale võtta rohkem kui 10 000 inimest. Peale selle võeti kaasa kunstiväärtuseid ja hinnalisemat tehnoloogiat...

Esimesest kuni viienda maini saadeti teele 30 laeva päevas. Suurepärane ettevalmistus tagas selle, et kaotused osutusid hämmastavalt väikesteks. Praktiliselt kõik allveelaevad jõudsid oma eesmärgile.Mida nad siis sinna toimetasid? Sellest tasub rääkida lähemalt...

Tegelikult pole mais teele saadetud konvoisid päris õige nimetada "evakuatsiooniks". See oli küll viimane ja olulisim väljarände osa. Tänu Bormanni jõupingutustele oli juba varem hulk vajalikku saadetud Lõunamandrile. Näiteks uusimad õhusõidukid, sealhulgas reaktiivlennukid, mis kohe- kohe hakkasid lisanduma Luftwaffe relvastusse. Reichsleiter muidugi ei julgenud oma tegevusest hingatagi, sest sellise lüüasaamispoliitika levitamise eest oleks võinud hoobilt koonduslaagrisse sattuda. Tegevus toimus Antarktika lennukitegrupi moderniseerimise egiidi all. Nendest, ligi 300 õhusõidukist, mis saadeti Antarktikasse, oleks piisanud "Richthofen Air Group"-i komplekteerimiseks 5 kordselt!

Kui jutt juba läks lennukitele, siis tuleks kergitada eesriiet veel ühelt, justkui realiseerimata projektilt. Transpordilennuk "Junkers 390". See 6-mootoriline lennumasin omas tohutut lennukaugust. Saksamaa territooriumilt võis see lennuk koos pommidega jõuda USA rannikuni, teine eksemplar võis sooritada lende NSVL ja Hiina kohal, samuti toimetada delegatisooni Jaapanisse. Kõik ajaloolased kinnitavad üksmeelselt, et neid hiigelsuuri lennukeid ehitati vaid 2

katseeksemplari. Seejuures ei suuda keegi selgitada fakti, et 1944 aasta suvest tegeles nende gigantide ehitamisega terve väike Tšehhimaal paiknev tehas. Selle firma dokumentatsioon oli sõja lõpupäevil sõna otses mõttes hävitatud.

Kui hakata "Junkers 390" ajaloos põhjalikumat "kaevama" , tulevad esile mõningad huvitavad üksikasjad. Näiteks see, et projekti kureeris Bormann isiklikult, inimene, kes tavaliselt lennunduse vastu huvi ei tundnud. Viimane asjaolu tekitas suurt rahulolematust ja nördimust Göringis. Reichsleiter nõudis konstruktoritelt vaid ühte- võimalikult suurt lennukaugust. Etteantud parameetritega õhusõiduk võis vabalt startida Münchenist ja maanduda "Horst Wesseli" baasis. Tõsi, lennata tuli peaaegu sirgjooneliselt. Regulaarne ühendus Saksamaa ja Antarktika vahel seati sisse alates 1944 a. septembrist. Selleks ajaks oli 6-mootoriliste lennukite arvukus tõusnud ca 30 - 40 masinani. Kõige tõenäolisemalt lennati algul Šveitsi kohal, ületati Hispaania ja peale seda lühimat teed üle Lääne- Aafrika. Lõpuosa kulges ookeani kohal. Täpseid andmeid ma ei oma, rekonstrueerisin marsruudi lähtudes loogikast ja ühest vähetuntud faktist. 1989 aastal pildistati õhust Aafrika kõrbes poolenisti liivaalla mattunud suure lennuki rususid. Ekspeditsiooni sinna saata ei õnnestunud, sest Lääne- Saharas käis kodusõda. Otsustades fotode järgi, oli tegemist just "Junkers 390"-ga.

Mida siis viisid endaga kaasa kokkuvarisenud III Reichi impeeriumi allveelaevad?

Esiteks, kõige hinnalisema personali. Pole saladus, et peale Saksamaa kapituleerumist ei leitud paljusid tuntud õpetlasi. Peamiselt oli tegemist inimestega, kes olid ennast tihedalt sidunud natsionaalsotsialistliku režiimiga ning võitjatelt polnud neil midagi head loota. Kadunud teadlaste hulgas oli biolooge, raketispetsialiste, tuumafüüsikuid, lennukikonstruktoreid. Nendega koos rändasid välja kvalifitseeritud töölised. Neil kõigil seisis ees "Neu Schwabenlandi" ülesehitamine.

Peale eelnimetatute suundus uutele randadele hulk funktsionääre, sealhulgas ka "Ahnenerbe" liikmeid. Viimased võtsid endaga kaasa palju müstilisi reliikviaid, mis olid kokku kogutud III Riigi ajal. Mõningatest ma juba jutustasin oma esimeses raamatus. Esemete hulgas oli näites "Saatuse Oda", millega torgati läbi ristilöödud Kristuse süda. Seda iidset oda loetakse maagiamaailmas üheks kõige võimsamaks esemeks. Oli seal ka "Püha Graal", mälestus veel iidsemast ajast, millest on teada väga vähe. Kristlikus traditsioonis levitatakse stereotüüpi "Pühast Graalist" kui puidust tassist. See ei vasta tegelikkusele. Hitler luges "Pühaks Graaliks" vanade Germaanlaste püha kivi, millele oli ruunikirjas välja raiutud iidsete inimeste tarkused, läbi sajandite. Ei hakka rohkem üle kordama juba esimeses raamatus kirjeldatut. Palju suuremat tähtsust, kui need muuseumieksponaadid, omasid natside valduses olevad uusimad tehnoloogiad. 

Pole kaugeltki saladus, et III Reichi teadus arenes tormiliselt ja ületas teiste maade analoogseid saavutusi mitmekordselt. Paljud ajaloolased arvavad, et kui II Maailmasõda oleks kestnud veel natuke, oleksid Sakslased täiel määral jõudnud realiseerida oma tehnilise üleoleku, ning rebida Liitlaste käest võidu. Sõja lõpuks olid Sakslased valmis saanud tuumapommid ( fakt, millest siiamaani rangelt vaikitakse ). Just natsid olid need, kes esimesena rakendasid massiliselt reaktiivlennukeid. Just neil õnnestus luua kontinentidevaheline pommitaja, samuti suure lennukaugusega ballistilised raketid. Kõikidest tehnilistest "imedest" pole siin rääkida mõtet, sellele kavatsen pünendada terve raamatu. Tahan märkida ainult üht: 1945 aasta kevadeks oli saanud Antarktika baasidest tõeline eeskujuliku sõjatehnika ladu.

Muideks, mitte Ainult Lõunamanner ei omanud natside tähelepanu. Rühm "Ahnenerbe" liikmeid otsustas jõuda veel ühte sihtpunkit- Tiibetisse. Just seal paiknes nende arvates salapärane riik Shambala, mida olid paljud kaua ning tagajärjetult otsinud. See õnnestus võib- olla ainult ühel inimesel. Tema nimi oli Ernst Schaefer. 

Ernst Schaeferi poolt organiseeritud ennesõjaaegsetest ekspeditsioonidest Tiibetisse

http://et.wikipedia.org/wiki/Tiibet 

oli juttu juba esimeses raamatus. Meenutan teemat lühidalt. Ernst Schaefer oli üks kõige noorematest ja andekamatest kaastöötajatest "Ahnenerbe" instituudis. Lapsepõlvest saati tundis ta huvi idamaade kultuuri vastu, kuid ülikooli läks õppima hoopis zooloogiat. Justnimelt zooloogina suundus ta 1931 aastal Dolani ekspeditsiooni koosseisus Ida- Tiibetisse. Mitte keegi ei teadnud, et Schaeffer oli NSDAP liige ja tuttav Himmleriga. SS Reichsführer isiklikult andis noormehe teekonnale "õnnistuse" ning seadis ta ette ka mõned ülesanded. Nende hulka kuulus salapärase Shambala leidmine. 

http://en.wikipedia.org/wiki/Shambhala

Ekspeditsioonil tehti hulgaliselt geograafilisi avastusi, kirjeldati uusi loomi ja taimi. Noor zooloog hakkas elama "kaksikelu", ühelt küljelt jätkas tööd zooloogina, teisest küljest on ta pea täis okultismismi puudutavaid mõtteid. Aega jätkub tal mõlemaks. Himmleri poolehoid noore teadlase suhtes, isegi kasvab. Kohe peale "Ahnenerbe" loomist 1933 aastal, saab Schaefferist püsitöötaja. Kaks aastat hiljem suundub ta oma järjekordsele ekspeditsioonile Tiibetisse. Peale seda osutusid SS-i käsutuses olevat tuhanded iidsed Tiibeti käsikirjad, sisaldades suurt hulka Idamaade teadmistest. Tulemused osutusid niivõrd lootustandvateks, et otsustati viivitamatult organiseerida veel üks ekspeditsioon.

Ettevalmistustöödega saadi valmis 1938 aasta lõpuks. Sellel korral kuulusid grupi koosseisu peale õpetlaste veel luurajad, diversandid ja raadiospetsialistid. Himmler unistas juba ammu raadioside loomise tundmatute jõududega. 

Kui see autonoomse raadio- ja uurimisjaama loomise teema rahvast ikkagi täpsemalt huvitab, võin ka seda siia natuke rohkem lahti rääkida....-varjutroll

Ilmselt plaaniti asutada Tiibetisse pidevalt tegutsev keskus. Praktiliselt tehti natside poolt esimene samm, koloniseerimaks Tiibetit, mida peeti osade teadlaste poolt samuti aarialaste kodumaaks.

Saksalsed püstitasid laagri Kanchenjunga mäe jalamile.

http://et.wikipedia.org/wiki/Kanchenjunga

Schaeffer kinnitas, et just selle mäe jalamil pidi asuma üks sissepääsudest salapärasesse Shambalasse. Mäe tippu õnnestus kinnitada konteiner erineva raadioaparatuuriga, mis oli suuteline töötama täiesti autonoomsel režiimil. Kõik ligipääsuteed mineeriti. Iga ettevaatamatu katse raadioaparatuurile läheneda oleks esile kutsunud plahvatuse, mis omakorda päästnuks lahti laviinid ja hävitanud ka aparatuuri.

Sakslaste kavandatud Tiibeti koloniseerimise segas ära alanud II Maailmasõda. 

Rea kaudsete asitõendite põhjal võib arvata, et Schaefferil õnnestus leida Shambala või vähemalt midagi muud väga hinnalist. Mäe tipus asuv raadiosaatja tegutses 1942 aastani, peale mida oli see hävitatud Inglaste poolt. Huvitav detail: Saksamaa oli võidulainel just 1942 aastani, hiljem hakkas tasapisi vastu võtma kaotusi. Muidugi oli sellel rida objektiivseid põhjusi. Võib- olla sai Füürer seal väärtuslikke nõuandeid ja peale selle allika kadumist hakkas kannatama III Riigi juhtimise kvaliteet.... Muidugi ei saa me ilmselt mitte kunagi teada, kas need kaks asjaolu olid omavahel seotud.

Muideks, hoolimata kõigest jätkas "Ahneberbe" Tiibeti osakond endiselt "õitsemist". Sealjuures "tiibetlased", omades Himmleri isiklikku toetust, ilmutasid avalikult vastuseisu Gotti ja ta poolehoidjate teooriatele. Nad lugesid, et Aarialased pärinesid kindlasti Tiibetist ja naersid välja kõik nn. Antarktide hüpoteesid. Pole imestada, et peale Saksamaa kapituleerumist ei järgnenud see grupp Jäisele Mandrile, pidades targemaks jääda Tiibetisse. Muideks, mõlemad keskused leppisid kokku, et peavad tulevikus omavahel sidet.

Schaefferi viimane ekspeditsioon oli väiksemapoolne, kõigest 30 inimest. Võimalik, et just seetõttu õnnestus neil läbida metsik Aasia mäestikuala. Mis sai SS- laste grupist hiljem, pole teada. Võib- olla nad hukkusid, jäädes lumelaviini alla, võib- olla hoopis leidsid salapärase Shambala? Kes teab?

Sõna "ODESSA" ei ütle enamikule midagi. Ainult venelased, kuuldes seda, väidavad veendunult: tegemist on Musta mere ääres asuva suure sadamalinnaga. 

Ainult haruharva mõtleb mõni inimene pisut järele, ning vastab: oli mingisugune SS organisatsioon...

Üldiselt võttes- on õigus ka neil viimastel. Kaugeltki kõik ei jõudnud ära sõita Antarktikasse, paljudel ei õnnestunud jõuda ei lennukitele ega allveelaevadele. 

Neil tuli jääda Saksamaale, kus neid ähvardas kohtulik süüdistus ning võimatu polnud ka surmanuhtlus. 

Selle vältimiseks oli juba 1946 aastal Hispaanias, Madriidis, kus valitses Franco, asutatud organisatsioon nimega"ODESSA". Lahti seletatult tähendab see: "Endiste SS-laste ühing". Nagu teada, SS-i liikmed ei saa kunagi "endisteks". Kogu Euroopat hakkab katma peenike agentuuride võrgustik, koodnimega "Ämblik". Tänu sellele võrgustikule põgenevad Saksamaalt turvalisematesse riikidesse kümned ja sajad SS-lased. Eelistus antakse isikutele, kelle käed on verega määritud ning "Ahnenerbe" kaastöölistele. Sellistele nagu oli ka minu isa. Võrgustiku "Ämblik" eesotsas seisis tuntud diversant Otto Skorzeny.

http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_Skorzeny

Skorzeny käsutuses olid suured rahalised vahendid- natside varud polnud kuskile kadunud. Organisatsiooni juht omas hulgaliselt erinevate riikide välispasside blankette. Ainuüksi Argentiina andis talle 7000 eksemblari.

Muideks, Argentiina ja teised kolmanda maailma maad ei jäänud alati väljarände lõpp- punktiks. Järeleproovitud ja ustavamad inimesed saadeti edasi Jäisele Kontinendile. Olafi hinnangul ületas "Neu Schwabenlandi" elanikkond 1946 aastaks 60 tuhandet inimest. Paigutati nad eelistatult maapealsetesse jaamadesse, eeskätt "Paradiisiaeda". Osaliselt ka "Valhalla" koobaslinna. 

Selles koobastikus asuski peamine tööstuskeskus ning allveelaevade baas. Poolteistsada allveelaeva vajasid pidevat hooldamist. Peale selle alustati UF transpordiseeria allveelaevade ümberehitamisega allveeristlejateks. Alused said oma pardale suure hulga torpeedosid ning ballistilised raketid "Vau 2". Sakslased, nagu varemalt reaktiivhävitajatega, ennetasid ka selles valdkonnas kõiki teisi. Aga see on teine lugu.

Oma mõne eksisteerimisaasta jooksul organiseeris "ODESSA" Saksamaalt ära ca 20 tuhat inimest. Mitte vähem kui 5 tuhat sattusid neist Antarktikasse. Organisatsioon töötas järgmisel viisil. Saksamaal asus arenenud agentuuride võrgustik, mis omas suuri rahalisi vahendeid. Rahad läksid eeskätt kohalike võimuametnike äraostmiseks, kes ( vähemalt Lääne okupatsioonitsoonis ) olid nõus pistise eest vaatama läbi sõrmede faktile, et endised kurjategijad põgenevad vastutuse eest. "ODESSA" käsutuses olid ka väikesed löögirühmad, kes vabastasid inimesi äärmisel korral jõuga. Nende rühmade kasutamist rakendati vaid hädakorral, püüdes neile mitte tõmmata liigset tähelepanu. 

Harilikult suunati päästetud üle piiri kas Šveitsi või Itaaliasse. Ideaalvariant oli pääseda Hispaaniasse, kus natsid said tegutseda praktiliselt avalikult. Sattunud välismaale, väljastati põgenikele koheselt ( enamasti Egiptuse või Argentiina ) välispass ja nad võisid alustada oma uut elu.Skorzenyil olid laialdased sidemed: päästetud võlgnesid nüüd talle oma elu, seetõttu neist said automaatselt agentuuri liikmed. Nii tekkis võrgustik mis pidi varsti hõlmama kogu maailma. 

"ODESSA" tegemisi proovisid uurida paljud ajakirjanikud, kuid praktilised kõik katsed lõppesid läbikukkumisega. Endise diversandi asutatud organisatsioon oli palju võimsam ja distsiplineeritum kui näiteks Sitsiilia maffia. Reeturitega käidi ümber mitte vähem karmilt. Inglane Thomas Krouvel ( kirjapilt võib olla vale- varjutroll ) pühendas mõne aasta oma elust uurimaks selle organisatsiooni tagamaid. Ta hukkus hiljem teadmata asjaoludel. Inglane on muuhulgas kirjutanud järgmist:

See süsteem toimib nagu hästi õlitatud kellavärk. Tal on oma keskus, omad juhid, kuid kui te isegi likvideerite "Pea", jäävad ikkagi alles "Harud" kes täidavad edasi neile pandud kohustusi. Sellise organisatsiooni, nagu "ODESSA" olemasolu paneb sügavalt kahtlema, kas III Reich ikka hävitati 1945 aastal?...Paistab, et see jätkab tegutsemist, olgugi, et ilma kindla geograafilise asukohata, olgugi, et piiratud arvu inimestega...

Kuid kui kuskil maakeral toimub natsionalismi esilekerkimine, ei tasu kahelda: Hitleri järglased on kohal, ning aitavad asutada uut, IV Reichi, palju ohtlikumat ja võimsamat kui oli Kolmas Riik. 

Need sõnad osutusid prohvetlikeks. Hiljem võtab "Ämblik" oma nähtamatu tiiva alla paljud "valgete maade" rassistlikud ja rahvuslikud liikumised. Rahastab neid ning koordineerib nende tööd. Näiteks võivad olla Ameerika Ku- Klux- Klan, Euroopa "Skinheadid". Kõik nad tegutsevad ühe süsteemi raamides, sageli ise mitte aimates seda...

Eraldi tuleks rääkida Otto Skorzeny suhetest "Neu Schwabenlandi" juhtkonnaga. Kuni Bormanni saabumiseni 1947 aastal oli seal peremeheks Hess. See mees oli müstikale orienteeritud ning mitte eriti tugeva iseloomuga. Seetõttu ei avaldanud ta ka muljet endisele karastunud diversandile. "Ämblik" eksisteeris suhteliselt sõltumatuna. Rohkemgi veel."Hitleri Peadiversant" mõtles tõsiselt võtta oma kontrolli alla järelejäänud III Reichi killukesed, sealhulgas ka Antarktika baasi.

Aga "Uut Svaabimaad" oli taas ähvardamas tõsine oht. Ja ei tulnud see hoopiski mitte väljapoolt vaid hoopis seest. Suurem hulk elanikke olid küll veendunud rahvuslased- tavalised insenerid, oskustöölised, erinevad õpetlased. Kuid kõik nad kannatasid pealesunnitud eluviisi tõttu jäisel maal. Kaugel normaalsest inimühiskonnast. Neil puudus igasugune ühtne aade, mille nimel seda kõike välja kannatada. 

See natisonaalsotsialistlik ühiskond hakkas lähenema tõsisele kriisile...

Kuid kõik muutus. 1947 aastal ilmus taas lavale Martin Bormann...

’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’

Postitusi: 777Liitunud: Jun 2005

14-12-2009 14:20 Postitus: #111

Iisraelis levitatakse päris avalikult arvamust et Kolmanda Riigi ja II MS ainus eesmärk oligi Iisraeli Riigi (taas)loomine.

Eichmann oli lihtsalt ülbik. SS:il oli Iisraeli Mossadi ja SHABAK:iga (Sherut ha-Bitachon ha-Klali) kokkulepe, et endised III Reichi alamad on Ladina ja Lõuna Ameerikas puutumatud, välja arvatud nende riikide pealinnad.Kokkuleppele vaatamata oli Eicmannil vaja pikki aastaid töötada Buenos Aireses, kirjutada Klementi nime all artikleid ajalehtedesse ja irvitada avalikult Mossadi agentide üle.

   

VironShaman Kui võtaks ja müristaks

Postitusi: 3,710Liitunud: Oct 2007

14-12-2009 15:29 Postitus: #112

Kui asju võtta nende tegelike tagajärgede järgi, mis maailmas on ainuke õige arusaam, siis Tänu sellele provotseeritud sõjale sai judaism enda kätte enamiku maailma riikidest.Kuigi jah viimase prohveti rahvas on ka ründepositsioonil Euroopas ja Aafrikas, rääkimata Indiast ja Tiibetist.Võõrplaneetlased sosistavad, et ka Nordicud on Orioni seltskonna poolt siin kinni püütud ja ära kiibistatud.Kui teise ilmasõja ajal läks Aldebaranile jõudmiseks ja tagasi nende tehnikaga terve aasta (80) maist aastat, siis nüüd on õpitud hakkama saama mõne sekundiga.Nii et kõik pole nii lihtne kui paistab esimesel pilgul.Eks ole ka Egiptuse nuhtlus oma tänase lemmikrahvaga juba veeuputuseelne asi.

’ n’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Veel natuke operatsioonist "Gloria"

Nagu varemalt öeldud, varjas Reichsleiter ennast 1947 aastani ühes Põhja- Itaalia kloostris. Välismaailma väljumine oli ohtlik: igal pool käis natslike kurjategijate otsimine. Bormanni ellujäämisaega väljaspool, võis mõõta päevades, kui mitte tundidega. Seda enam, et otsiti just teda, keegi ei olnud lõpuni kindel "Halli kardinali" surmas. Isegi Nürmbergi rahvusvaheline tribunal mõistis ta tagantselja surma. Peale selle jäi tal ainult üks võimalus, jõuda Antrarktikasse.

Kaks aastat peale Saksamaa lüüasaamist, avanes lõpuks võimalus Bormann Euroopast välja viia. Skorzenyi ja tema organisatsiooni abiga varustati Bormann valedokumentidega ning grimeeriti tundmatuseni. Seejärel pandi ta laevale mis suundus......ei mitte Lõuna- Ameerikasse, neid reisilaevu kontrolliti põhjalikult. Hoopis üle Suessi kanali Põhja- Aafrikasse. Just sellise ringiga, üle India ja Austraalia, jõudis Bormann Lõunamandrile.

Survestanud oma väljailmumisega Hessi piisavalt, võttis Bormann talle omase energilisusega ohjad endakätte. Uue koloonia juhi ees ( Hess praktiliselt tõmbus ilma vastuvaidlemata tagasi ) seisis lahendada tähtis ülesanne: kindlustada IV Reichi, mida tolle ajapeale oli hakatud kutsuma "Neu Schabenland", jätkusuutlikus. Ja teha oli palju...

Esiteks, Bormann, nüüd juba hoopis teiselt positsioonilt, alustas läbirääkimisi Skorzenyiga. Lõppesid need sellega, et "Diversant Nr.1" tunnustas vastuvaidlemata Bormanni ülemvõimu. Põhjus oli lihtne: Reichsleiter kontrollis kõiki natside Sveitši pangas asuvaid arveid ning muid

varasid, mille arvelt finantseeriti "Ämbliku" tegevust.

Nüüd sai Reichsleiter asuda tegelema koloonia probleemidega. Oli vaja inimestesse, süstida uut lootust. Selle tarbeks oli tarvis võimalikult kiiresti "normaliseerida" nende elu. Talle omase läbinägelikkusega, tegi ta kiiresti kindlaks moraalse tagasilanguse peamise põhjuse. Igast kümmnest kolonistist olid üheksa mehed...Kiiresti oli tarvis kindlustada baas naistega... Juba 1947 aasta lõpuks oli töötatud välja spetsiaalne plaan "Gloria" Selle sisu seisnes järgmises: toimetada võimalikult palju noori tüdrukuid "Neu Schwabenlandi"

Esiteks, peadiversandile ja tema organisatsioonile anti käsk toimetada Euroopast Antarktikasse võimalikult palju naisi, kelle mehed asusid Jäisel kontinendil. Tuli välja, et selliseid ei olnudki eriti palju. Asi oli selles, et saladuse hoidmise eesmärgil oli algselt Antarktikasse saadetud just ilma peredeta isikuid. Aga need vähesed abielunaised olid sõja lõpuks juba oma meestest loobunud.

Teiseks, üle kogu maailma, eeskätt Euroopas ja Lõuna- Ameerikas oli juba asutatud agentuuride võrk, üldnimetusega "Gloria". Autoril tuli läbi uurida hulk materjali, et otsida nende jälgi tervelt 14 maalt. Agentuuride ülesanne seisnes võimalikult paljude tüdrukute saatmises "Neu Schabenlandi". Agentuurid asutati 1947- 1948 aastal, ning tegutsesid kuni 1952 aastani. Üksikasju selle organisatsiooni täpsema tegevuse kohta, autoril välja selgitada ei õnnestunud. Eeldatavalt saadeti kogu maailmast Antarktika kolooniasse 20 - 30 tuhat noort tüdrukut.

Aga veel enne kirjeldatud sündmusi, oli baasi rahulik elurütm jõhkralt rikutud.USA valitsus otsustas ikkagi viia läbi oma ammuplaanitud ekspeditsiooni Jäisele Kontinendile...

Istun suure maja verandal, mugavas toolis ja joon musta teed. Minu vastas istub George Byrd, kuulsa polaaruurija admiral Ritchard Byrdi pojapoeg. Selle kohtumise nimel reisisin maha mitu tuhat kilomeetrit eesmärgiga jõuda USA- sse, Connecticutti.

George Byrd oli minu eakaaslane, seetõttu oli temaga kontakti leida lihtne. Tõsi, ma polnud talle algselt tutvustanud oma visiidi peaeesmärki. Kartsin, et seetõttu hakkab ta mind pidama kas külahulluks, või odavaks sensatsioonikütiks. Selle mehe jaoks olin ma lihtsalt isik, kes tegeleb polaaruurimise ajalooga. Võib- olla seetõttu ta nõustuski minuga nii kergesti kohtuma ja rääkima oma vanaisa elust ja tegemistest.

Admiral Byrdi nime on raske leida Teist Maailmasõda puudutavatest raamatutest. Aga just sellel mehel oli võimalus panna punkt sõjale, mis ähvardas hävitada "Neu Schwabenlandi". Admiral Byrd oli ekspeditsiooni juht, mis suundus 1946 aastal Antarktika rannikule.

Alustuseks kuulasin ma kannatlikult ära kogu tulevase admirali eluloo. Ta tõesti oli selle auastme ära teeninud. Sündinud 19 saj. lõpus, unistas Byrd juba lapsepõlvest saati uutest suurtest geograafilistest avastustest. Ta oleks pidanud sündima hoopis Kolumbuse ajal, kuid õnnetuseks tuli ta ilma hoopis siis, kui peaaegu kõik maad olid kaardistatud ja läbi uuritud. Järele oli jäänud ainult üks läbiuurimata kontinent ja see oli Antarktika. Sellele kohale pühendas Byrd kogu oma elu. Kolmekümmnendatel aastatel organiseeris ta Jäisele Mandrile terve rea ekspeditsioone. Samas suutis ta veenda USA valitsust, et need retked ei oma ainult teaduslikku vaid ka praktilist tähtsust. Lõiguke ühest tema raportist:

Antarktika on tänapäeval maakeral ainuke vaba territoorium, kuhu ei ole oma kanda kinnitanud veel ühegi riigi valitsus. Kõiki on eemale peletanud selle mandri halb kuulsus. Samas on tõenäoline, et selle mandri sügavuses peitub loetamatu hulk maavarasid ning märke iidsetest tsivilisatsioonidest.

Arvan, et varsti läheb lahti tõeline "võidujooks" selle mandri varadele ja Ühendriikidel oleks enam kui soovitav omada selles juhtivat positsiooni. 

Huvitav fakt on, et oma raportites mainib Byrd osaliselt ka Gotti teooriat. Viimase raamat omas kindlat kohta tema "öökapil". Pole teada, kas tema raportitele oleks riiklikku tähelepanu omistatud, kui ta poleks olnud lähedalt seotud Rooseveltide suguvõsaga. Samuti juhtis USA merevägi valitsuse tähelepanu vajadusele omada mereväebaasi Antarktikas. Byrd saab üha kõrgemaid auastmeid, tema ekspeditsioonide edu on teada kogu maailmale. Just tema oli see, kes pidi 1941 aastal juhtima Ameeriklaste eskaadrit, otsimaks natside baasi Antarktikas.

--- Mida vanaisa sulle rääkis 1946 aasta ekspeditsioonist?

--- Ausalt öelda ei armastanud ta sellel teemal vestelda, vastas George aeglaselt. Liiga palju kuulujutte liikus selle läbikukkunud retke kohta.

--- Näiteks?

--- Nagu oleks vanaisa avastanud seal tulnukate pesa või peitupugenud hitlerlaste peidupaiga. Ühesõnaga, räägiti igasugu jama.

--- Kas te ise usute seda?

--- Loomulikult mitte! Milline täie mõistuse juures olev inimene saaks seda uskuda? Mu vanaisa alati vaid naeris selliste juttude peale.

--- Kuid miks ta proovinud ennast kaitsta selliste kuulduste eest? Kannatas ju tema enda reputatsioon!

--- Ei tea. George jäi mõttesse. Võib- olla ei tahtnud ta lihtsalt tegemist teha "Kollase Ajakirjandusega" Ajakirjanikke ta üldiselt ei armastanud. Temalt intervjuu saada, loeti ajakirjanduslikes ringkondades tõeliseks kangelasteoks.

--- On teada, et ekspeditsioon pöördus tagasi oluliselt varem, kui oli algselt plaanitud, jätkasin oma küsitlust. Mis juhtus? Kuidas vanaisa ise seda selgitas?

--- Ei oska midagi öelda. George hakkas oma toolil rahutult nihelema. Ta ei rääkinud kunagi midagi sellel teemal.

Sain aru, et on aeg jutuajamine lõpetada. Lõpetuseks esitasin veel viimase küsimuse:

--- Öelge palun, kas vanaisast jäi järele päevik, või mingeid kirju?

---- Ei, vastas George, pöörates silmad kõrvale...

Hiljem, kui olin Admiral Byrdi elulooga tutvunud ka teistest allikatest, sain aru, miks George sattus segadusse. Oli üks asjaolu, millest ta vaikis. Peale tagasipöördumist Antarktika ekspeditsioonilt paigutati Admiral viieks pikaks aastaks hullumajja... 

Mida siis on teada sellest salapärasest ekspeditsioonist?

Teise Maailmasõja kära oli vaibunud. Kuid võimalus, et natside Antarktika baas võib ikkagi eksisteerida, ei andnud Ameeriklastele rahu. Juba 1945 aastal hakkas Byrd oma riigi valitsusele laiali saatma ettekandeid ja memorandumeid. Nendes räägiti vajadusest korralikuma luuretegevuse järele, varem veel hõivamata territooriumil. Samuti "lõpuni maha löömata" natside võimalikust sealviibimisest. Ärajäänud 1941 aasta ekspeditsioon Antarktikasse otsustati korraldada ja selle operatsiooni nimeks sai "Kõrgushüpe" ehk "HighJump".

Kiiresti formeeriti suhteliselt väike eskaader, mille koosseisu kuulus lennukikandja "Philippine Sea" ning veel 13 laeva. Lennukikandja pardal oli peaaegu 100 erinevat lennukit ja helikopterit. Eelistatud olid luure- ja allveelaevade vastased pommituslennukid. Muide, laevade hulgas olid esikohal just allveelaevade vastu võitlemiseks ettenähtud alused. Sellest järeldub, et Ameeriklased võtsid tõsiselt võimalust kohtuda Saksa allveelaevadega.

1946 aasta lõpus suundus eskaader Antarktika rannikule. Kogu ettevõtmises osales umbes 4000 meest. Toidu- ja kütusevarusid oli arvestatud 8 kuu jagu. Uut aastat võeti vastu ekvaatorit ületades. 1947 aasta jaanuariks jõuti "Marie Byrd" maa rannikule. Alustati rannikualade põhjalikku uurimist. Lennukid saadeti välja igapäevaselt ülesandega pildistada võimalikult suurt maa- ala. Pooleteise kuulise töö tagajärjel oli tehtud üle 50 000 aerofoto, koostatud piirkonna geograafiline kaart. Siis juhtus midagi ootamatut. 1947 aasta 3 märtsil lõpetati järsku vastalustatud ekspeditsioon ja pöörduti kiiresti koju tagasi. Täpseid põhjusi katab tänapäevani saladusteloor. USA valitsus deklareeris, et "nende ette püstitatud peamised ülesanded said täidetud".

Muideks, Byrd omas natuke teist seisukohta. Ühes oma vestuluses jutustas ta üsnagi veidratest asjadest. Sellest, et nende eskaader kohtas tugevat vastupanu nii merel kui õhus. Rääkis paljudest hirmutavatest nähtustest, mis olid vaadeldavad "Ellsworth Maa" piirkonnas. "Jäi mulje, et põrkasime kokku meist palju kõrgemal tehnilisel tasemel oleva tsivilisatsiooniga".

See informatsioon lekkis kuidagi ajakirjandusse. 1948 aasta mais avaldas Briti ajakiri "Brizant" artikli " Tundmatud jõud Antarktikas", milles püüti vastust leida küsimusele: Mille leidis Byrd Antarktikast? Ajakirjanikud juhtisid tähelepanu veel mõnele kummalisele asjaoludele: Kõik ekspeditsiooni liikmed olid andnud allkirja kohustusega rangelt vaikida toimunud sündmustest. Miks Antarktikasse suundunud 14 laevast pöördus tagasi ainult 13 ? Täiesti uus lennukikandja "Philippine Sea" suunati kohe peale saabumist pikaajalisse kapitaalremonti. Doki töölised väitsid, et laev nägi välja nii, nagu oleks ta osa võtnud tõsisest merelahingust...

Pärast Briti ajakirjas avaldatud artiklit, kus räägiti Byrdi seisukohast, saadeti teenekas Admiral koheselt hullumajja. Muuseas, 5 aasta pärast lasti ta täiesti rahulikult välja ning taastati kõik tema auastmed ning suunati vastutavale tööle. Võib arvata, et tegelikult ei kahtlustanud Admirali keegi terve mõistuse puudumises. Võimud lihtsalt hoolitsesid, et selleteemaline arutelu ühiskonnas võimalikult kiiresti vaibuks. 

Miks otsustasid Ameeriklased ekspeditsiooni tulemustest vaikida? Miks ei üritatud rohkem eskaadreid suunata Antarktika rannikule?

Katsume seda saladust pisut lahti arutada....

Vaenlase eskaadri lähenemisest sai Hess oma kanalite kaudu, varakult teada. Info oli käes juba enne jänkide sadamast lahkumist. Saksa luure toimis endiselt hästi. Baasi bossi reaktsioon oli täiesti adekvaatne. 1947 aasta jaanuaris andis ta välja käskkirja, mille sisu autor leidis onu Olafist jäänud

dokumentidest. Seal oli kirjas järgmist.

"Neu Shcwabenland" on hädaohus!

Vastavalt usaldusväärsetest allikatest laekunud teadetele, jõuab lähinädalatel meie rannikule USA Mereväe eskaader. Nende eesmärgiks on meie baasi leidmine ja hävitamine.

Seoses sellega käsin:

1. Teostada täielikult kõikide objektide maskeerimistööd, nii õhust kui maalt.

2. Allveelaevastikul hakata jälgima vaenlase mereväge. Viia kõik relvajõud lahinguvalmidusse nr.1.

3. Suunata allveeristleja "Westfalen" võimaliku ennetava vastulöögi sooritamiseks, Põhja- Ameerika idarannikule.

"Neu Shcwabenlandi" Füürer

Rudolf Hess

Seega ei oodatud Ameeriklasi üldse mitte avasüli. Sakslastel oli üks väga tähtis eelis: Admiral Byrd ei kujutanud endale ette, kui suure relvajõuga tal tuleb kokku puutuda. Tema eskaadri 14 laeva vastas seisis pea 150 allveelaeva ja 300 lahingulennukit. See oleks sama mis rünnata puunuiaga elevanti... Ja siiski oleks Hess väga eelistanud, et neid ei avastataks. Ta mõistis, et USA- le ei maksa vajadusel midagi suunata nende vastu näiteks 30 lennukikandjat ja 500 lennukit...Sellise rünnaku tagajärjel oleks IV Reichi krahh juba vältimatu...

Kõikvõimalikud maskeerimistööd teostati. Maapealsete baaside objektid kaeti valge riidega või maeti lihtviisiliselt lumealla. "Paradiisiaias" püüti kaotada kõik inimtegevuse jäljed. 

Nüüd alustati vaenlase ootamist. Ja oodata ei tulnud kaua...

Jaanuari keskpaigas saabus Ameeriklaste laevastik Antarktika rannikule. Sellest hetkest võeti nad natside poolt pideva jälgimise alla. Sakslaste allveelaevad hoidsid ennast piisavalt kaugele ning nende uusimaid aluseid Ameeriklaste tolleaegne tehnika avastada ei võimaldanud. Ise seda teadmata osutus kogu eskaader olevat algusest peale väljapääsmatus lõksus. Kodurandadest eraldas neid allveelaevade tihe piiramisrõngas.

Kuni 15 veebruarini oli kõik rahulik. Kuid selle päeval, Ameerika piloot, lennates baasi " Uus Saksamaa" rajoonis, avastas maapinnalt mingi kummalise anomaalia. Lendur laskus allapoole ja vaatles lähemalt silmahakanud pinnast. Võimalik, et kui tema asemel olnud keegi teine, oleks ta arvanud, et tegemist on lihtsalt looduse eripäraga. Paraku oma Admirali õnneks, oli lendur pärit kaevanduste piirkonnast ja teadis suurepäraselt, milline näeb välja üks maagikaevanduse karjäär. Kahtlust polnud, karjäär mida ta nägi oma all, oli selgelt kunstlikku päritolu.

Sedasama kinnitasid piloodi poolt ülesvõetud aerofotod. Kaldale saadeti viivitamatult umbes 500 inimesest koosnev salk, mis hakkas liikuma leitud karjääri suunas. Neid katsid õhust lennukid, mis muuhulgas pidid kohale toimetama ka varustuse. Varsti oli Hessile selge, et kui Ameeriklased järgivad endist marsruuti, satuvad nad kindlalt "Uue Saksamaa" territooriumile. Ja siis ei päästa enam mingi maskeering...

Reageerida tuli kiiresti ja otsustavalt. Korraga märkasid Ameerika lendurid horisondil lähenemas punkte, mis suurenesid silmanähtavalt. Imestus asendus hirmuga: reaktiivhävitajad, ristid tiibadel, lähenesid kindla kavaga ja mitte selleks, et tervitada kalleid külalisi...Loomulikult pole teada, millest mõtlesid piloodid oma elu viimastel sekunditel. Igatahes ei jõudnud salk, keda nad katsid veel reageeridagi, kui neid katnud lennukid olid viimseni alla tulistatud ning õhulöögid suunati maapinnale.

Suur hulk tumedates riietes inimesi, mootorsaanid, hulk tehnikat, olid valge lume taustal kogenud lenduritele suurepärane sihtmärk. Loetud minutite jooksul oli suurem osa salgast laiali puistatud ja hävitatud. Valge lume kohale tõusis vaid purukslastud lumesaanidest suits. Peale seda ilmusid justkui maa- alt suuskadel valgetes SS univormides sõdurid, kes püüdsid vangi võtta kõik ellujäänud. Need kes püüdsid vastu hakata, tapeti kohapeal, ilma pikema jututa. Vastuhakkajaid oli vähe. Haavatud tapeti.

Veel enne, kui Ameeriklased hakkasid aru saama, et nende dessandiga toimub midagi eriskummalist, ilmus eskaadri sidekanalile tundmatu saatja. Puhtas inglise keeles teatas tundmatu hääl, et Admiral Byrdi oodatakse läbirääkimistele. Aega järelemõtlemiseks- 2 tundi. Kui selle aja möödudes pole nõusolekut saadud, hävitatakse kogu laevastik. Tõestamaks, meie kavatsuste tõsidust, uputame ühe teie laeva. 

Veel polnud Admiral Byrd toibunud teatest, kui väljast kostus tugev plahvatus, mis paiskas õhku veesamba. Vaenlase kavatsuste tõsiduses tal kahelda ei tulnud...Admiral proovis raadio teel ühendust võtta USA Mereväe staabiga, kuid keegi summutas püüdlikult kogu sagedusala. Tal tuli otsus vastu võtta iseseisvalt.

Muideks, kas Byrdil üldse oligi muud valikut?

Jätan vahele osa, milles on peamiselt juttu kõikide maade vabamüürlaste omavahelistest sidemetest. Nende õpetajad ja muud kontaktid aitasid kärjääriredelil edasi nii Byrdi, Hessi kui Hitlerit, mida iganes nad avalikult ei kuulutanud jne...( varjutroll )

Baas 211.....( 40 )

Autorile jäi pikaks ajaks selgusetuks Hessi 7 jaanuari käskkirja kolmas punkt.Millisest ristlejast "Westfalen" käis jutt? Mida tähendas "ennetav löök" ?

Nagu ennemalt juba mainitud, peale lennukikandja "Richthofen" Sakslastel Antarktikas midagi kasutada ei olnud. Ja ega need ei olnud eriti vajalikud ka, sest dokid asusid karstikoobastes ja seal sai ehitada ainult allveelaevu. Õigemini, ehitada võis seal mida iganes, aga sealt välja toimetada...

Järelikult pidi jutt käima allveeristlejast. Ma juba kirjutasin sellest, et Sakslased alustasid UF transpordialuste ümberehitamist sõjaliseks otstarbeks. Ilmselt kuulus nende hulka ka "Westfalen". Oletus on piisavalt loogiline. Kuid mida võis teha üks allveelaev, olgugi, et väga suur, kogu USA Mereväe vastu?? Iga sooritatud löök oleks mõjunud vaid sääsetorkena.

Millist relvastust võisid kanda need suured allveelaevad?Teada on, et sõja lõpus katsetasid Sakslased XXI seeria allveelaevu, varustades need

tiibrakettidega "Vau 1" ,sooviga omada võimalust rünnata USA idarannikut.Projekti teostumist segas sõja lõppemine. Võib- olla oli "Westfalenil" taoline relvastus? Samas, kas võis tiibrakett, õigemini "lennuk- mürsk" piisavalt hirmutada Ameerika Valitsust? Selle lendrelva vastu võitlemine oli korralikult selgeks õpitud veel sõja viimastel aastatel. "Vau 1" oli üsna ebastabiilse lennuga, peale selle oli ta aeglane. Raketi kiirus jäi alla igale tolleaegsele hävitajale. Alla tulistada sellist aeglast objekti ei olnud eriline kunst. Ühesõnaga, tegemist ei olnud "imerelvaga", nagu seda püüdis näidata Goebbelsi propaganda.

Kuid peale "Vau 1" eksisteeris veel "Vau 2" ! See, juba ballistiline rakett oli oma ajast tõesti ees. Ta lendas kolm korda kiiremini parimatest hävitajatest. "Vau 2" õigeaegselt avastada, või ette ennustada selle sihtmärki oli praktiliselt võimatu. Ühesõnaga, see juba oli "imerelv". 

Omades UF seeria transpordiallveelaeva ligikaudseid jooniseid, sai autor kontrollida, kas sinna võis mahtuda ballistilistele rakettidele sobiv stardiplatvorm. Selgus, et see oli täiesti võimalik. Veelgi enam, "Westfaleni" pardale võis mahutada mitmeid rakette. Seega oli reaalne ehitada ballistiliste rakettidega relvastatud allveeristleja. On teada, et sageli suutsid Saksa insenerid lahendada ka esmapilgul täiesti võimatuid probleeme. Et nad seekord hakkama ei saanud, on vähe usutav.

Nüüd tuleks uurida, kas Sakslased sooritasid tegelikkuses ka oma "ennetava löögi" ? Vastus peitus ajalehes "New York Times" 25 veebruarist 1947. 

Lehe esiküljel leidub artikkel, kus räägiti võimsast plahvatusest New Yorgis: 

"Eile toimus New Yorgi põhjaservas tugev plahvatus. Kümnete meetrite raadiuses on purustatud kõik hooned, peamiselt tööstusettevõtted ja tööliste majad. Tõsiselt said kannatada teised läheduses asuvad majad. Inimohvrite täpset arvu veel teada ei ole. Leitud on juba paarkümmend laipa. Käib varemete läbiotsimine, tuletõrjujad ja arstid töötavad katkematult..." 

Võimud ei ole siiamaani suutnud plahvatuse kohta anda ametlikku kommentaari. Õnnetuspaika sõitis New Yorgi linnapea isiklikult ja teatas, et analüüsitakse plahvatuse põhjuse võimalikke versioone. Olemas on esimesed pealtnägijate tunnistused: Idast oli nähtud lendamas sigarikujulist objekti, mis jättis endast maha suitsujälje ja kukkus maapinnale. Jäi mulje, et tegu oli raketiga".

Võimud otsisid palavikuliselt plahvatuse põhjust kuid ametlik selgitust endiselt puudus.Ajalehtedes ilmus igasugu sentsatsioonilisi avaldusi: Jaapani kamikadzed, tulnukad, venelased...Huvi plahvatuse põhjuse järele ei vähenenud. Märtsi lõpuks andis valitsus lõpuks ametliku selgituse: New Yorgi põhjaserva kukkus ebaõnnestunud relvakatsetuse tagajärjel trajektoorilt hälbinud ameerika rakett. Pentagon vabandab ja maksab kompensatsiooni hukkunute omakestele. Surma sai lõppkokkuvõttes 56 inimest.

Silma torkavad kaks asjaolu: Esiteks. Plahvatuse momendist kuni Valitsuse ametliku avalduse ilmumiseni möödus täpselt üks kuu. Selle ajaga oli Byrd jõudnud tagasi Ameerikasse ja arvatavasti esitanud Presidendile ja relvajõududele oma raporti.Teiseks. Ametik versioon ei ole usutav, sest kõik "ohtlikud" USA relvakatsetused viiakse läbi lõunapoolsetes kõrbetes. Kindlasti mitte New Yorgi piirkonnas. Ja lähenes too salapärane "sigarikujuline objekt" just idast, ookeani poolt.

Niisiis, Ameeriklased otsustasid ikkagi asja kinni mätsida. Järelikult USA Valitsus tunnustas Sakslaste esitatud ja Admiral Byrdi poolt allkirjastatud kokkuleppe tingimusi. 

Küllap olid selleks ka oma põhjused...

Ülaltoodud versioon Byrdi ekspeditsioonist on leidnud kinnitust paljude faktidega. Teisest küljest, eksisteerib hulk imelikke asjaolusid, mis, kui otse ei lükka ümber, siis korrigeerivad seda tuntaval määral.

Näiteks, juba mainitud lennukikandja "Philippe Sea" tõsised kahjustused. Kui Sakslased ja Byrd said omavahel kokkuleppele, kes siis pidas selle laevaga lahingut ? Peale selle on olemas madruse ülestunnistus, mille ta andis 20 aastat hiljem, prantsuse ajalehele "Le Monde". Seal oli kirjutatud järgmist:

"Kõik need nädalad elasime pideva hirmus. Peaaegu 20 inimest meeskonna hulgast olid läinud hulluks. Aeg- ajalt lendasid veest välja imelikud 

( otsetõlkes "lauataolised, paneelitaolised" või on vene keelde tõlkija ühe tähega eksinud, siis oleks "kettataolised" --- varjutroll ) 

aparaadid, mis ründasid meie lennukikandjat. Nende eest polnud pääsu. Kummalised laengud kutsusid meeskonnas esile masendust ja depressiooni. Järsult kasvas enesetappude arv. Kõigil jäi mulje, et me põrkasime kokku maavälise tsivilisatsiooniga, mis tunduvalt ületas meie oma".

Muidugi tõlgendas USA valitsus seda ülestunnistust kui ajalehe katset "tühjale kohale üles ehitada sensatsiooni". Aga võtame kätte ja hoopis usume madruse juttu. Millest siis võisid tuleneda imelikud nähtused mis toimusid Ameeriklaste eskaadri ümber?

Mis tuleb esimesena pähe, --- see oleks "Antarktide" sekkumine. "Maaväline tsivilisatsioon, mis tunduvalt ületab inimeste oma", need võivad tõesti olla ainult nemad. Tuleb välja, et Rudolf Hessil oli juba õnnestunud suhelda Jäise Mandri pärismaalastega. Sealjuures pidid suhted olema niivõrd head, et nad nõustusid Sakslasi aitama, avaldades survet Ameeriklastele. Selline sündmuste areng oleks Hessi käes võinud saada peamiseks trumbiks . Ameeriklased olid samuti huvitatud kontakteerumisest "Antarktidega" ja tahes- tahtmata olid sunnitud nõustuma Sakslaste vahendajaks olemisega...

Loomulikult mõistsid Sakslased seda isegi. Seepärast võisid nad lihtsalt lavastada "Antarktide" rünnaku! Salajastest dokumentidest on teada, et sõja lõpul oli katsetatud lennuaparaate, mis meenutasid kuulsaid "lendavaid taldrikuid" Nendele paradoksaalsetele masinatele olid algselt paigaldatud reaktiivmootorid, mis varsti kavatseti vahetada täiesti uue konstruktsiooniga, maa gravitatsiooniväljast jõudu ammutavate jõuallikate vastu. Paraku pole neis viimastest mootoritest peaaegu mitte midagi teada. Võib- olla need ei väljunudki projekteerimise staadiumist. Aga reaktiivmootoritega "taldrikuid" katsetati Rechlini polügoonil. Tõsi, katsetused ei toimunud mitte Luftwaffes, Göringi vaid hoopis Himmleri vastutusalas. Võrreldes traditsiooniliste hävitajatega omas "taldrik" rida eeliseid: hea manööverdamisvõime, võimalus vertikaalselt startida jne. Paraku oli sedasorti lennumasinaid väga raske juhtida ja neid ei

olnud masstootmisse lasta mõtet. Kuid õhusõidukit võidi edasi arendada ning täiesti vabalt võisid 1947 aastaks Antarktika baasi käsutuses olla mõned sellised taldrikud. Ilmselt polnud nendega võimalik saavutada tõsiseid lahingulisi tulemusi kuid ameeriklaste hirmutamiseks sobisid nad küll.

Seesama puudutab ka salapäraseid "laenguid". Alates 1940 aastast oli III Reichis, "Ahnenerbe" egiidi all, tegeletud psühhotroonse relva väljatöötamisega. Seade pidi andma selle valdajale piiramatu võimu inimteadvuse üle. Relv oli tehnomaagilist tüüpi ning põhinema nn. "torsioonväljadel", mis omakorda koosnesid paljudest kimpudest ja moodustasid elementaarsosaksetest keeriseid. Torsiooniväljad mõjutasid aju hüpofüüsi ja selles olevaid närvikeskusi, mis kontrollivad inimese tahet. Projekti nimi oli "Thor". Selle katsetused viidi läbi koonduslaagrites. Eksperimentide käigus saavutati inimese tahte allutamine, nii, et viimane ei suutnud ennast üldse liigutada. Eriti tundlikud kaotasid teadvuse. Natukese haaval õpiti inimesi sundima teostama ka mingeid nende tahte vastaseid tegevusi. Paraku, selleks, et tundma õppida kõiki torsioonvälja võimalusi ja valmis saada toimiv telemaagiline aparaat, oleks tarvis läinud rohkem aega. Enne Kolmanda Riigi langemist sellega valmis ei saadud. Kuid vägagi võimalik, et 1947 aastaks olid toimivad aparaadi näidised juba olemas. Hirmutamiseks sobisid need imehästi. 

Peale selle võisid Sakslased Ameeriklastele pakkuda veel mingit oma tehnoloogiat, ilma varjumata müütiliste "Antarktide" taha. USA juhtkond ei saanud teada, et Kolmas Reich oli edukalt realiseerinud aatompommi projekti. Allveeristleja "Westfaleni" reid näitas, et Ameerika linnad olid Sakslaste löökide ees täiesti kaitsetud. Muidugi võisid nad katta kogu rannikuala allveelaeva vastaste patrullidega, võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud...Kuid kui läbi oleks pääsenud kasvõi üks tuumaraketti kandev allveelaev, oleks olnud hukkumisele määratud sadu tuhandeid ameerika inimesi. 

Sellisele riskile Truman ja tema meeskond kindlasti välja minna ei soovinud.

Kokkulepe natsidega --- oli tõeline leping "saatanaga" ja astus jõusse...

Selle raamatu materjalide kogumiseks, pidin läbi reisima suure osa maailmast. Viibisin USA-s, Inglismaal, Venemaal, Prantsusmaal....Kõige rohkem aega kulus muidugi Saksamaal. Töötasin siin läbi hulga arhiive- riigiarhiivist kuni väikelinnade ja firmade arhiivideni. Ja ei olnud juhust, kus ma poleks leidnud üldse mitte midagi. Iga leitud dokument viis mind lähemale mu uuringu eesmärgile. Nende reiside ajal sain tutvusin üsna paljude huvitavate inimestega...

See oli 1997 aastal Berliinis. Väikeses Saksa polaaruurijate klubi arhiivi toas lebavad maas prisked toimikud. Juba mitu päeva olen siin veetnud varavalgest hilisööni, uurides mõningaid huvitavaid detaile ennesõjaaegsetest ekspeditsioonidest Lõunamandrile. Vana arhivaari see ainult rõõmustab. Tavaliselt veedab ta oma tööaja üksinduses ja iga külaline, eriti veel nii eksootiliselt maalt nagu Argentiina, toob meeldivat vaheldust tema argipäeva.

Ootamatult avaneb uks ja sisse vaatab väike tumedapäine mees. Ta pöördub arhvivaari poole ja meenutab telefonikõnet, mille ta oli teinud 2 päeva tagasi. Saksa keelt räägib võõras kehvalt, märgatava prantsuse aktsendiga. Silmajärgi on ta umbes kuuekümne aastane. 

Selgus, et teda huvitavad samad materjalid, mis mindki. Tutvusime. Prantslast kutsuti Jacques Andre ja algul ta eriti ei tahtnud mulle avaldada oma huvi eesmärki. Alles hiljem, õhtul, kohvilaua taga, kui olin talle jutustanud paljugi seda, mis mulle juba ennemalt teada, ütles ta mulle:

Tead miks ma üldse tuhnin nendes materjalides? Nende kuradi baaside lähedal sai surma minu vend.

Millal?

Seitsmekümne kolmandal. Reisisime koos Kapten Cousteau-ga, filmisime veealuste kaameratega. Ei tea miks, aga Kaptenit justkui tiris miski Antarktika poole. Kusjuures, me mitte ainult ei tegelenud veealuse filmimise ja kohaliku floora, fauna uurimisega. Mulle jäi selline mulje, et Cousteau otsis midagi. Midagi, kuid ei teadnud täpselt mida. Tead, vahel tuleb ette, et otsid midagi, täpselt teadmata, mis see on. Kuid samas tead, et tunned selle kindlalt ära, kui oled leidnud. Midagi sarnast oli ka siis. 

Kas te leidsite otsitava?

Paistab, et jah. See oli Kuningaanna Maudi maa piirkonnas. Seal hukkus palju meieomasid. Pärast Kapten poetas mokaotsast, et otsisime jälgi natside baasidest.

Valest kohtast otsisite. Sakslased asusid hoopis mujal.

Kuskohast sa tead? Kas nad käisid sulle ette kandmas või? Võib- olla tõesti polnud kõiges natsid süüdi. Aga üldse oli see kõik kuidagi imelik...

Palusin tal jutustada kõigest lähemalt. Ta oli heameelega nõus. 

Kuna see jutt oli küllaltki pikk ja segane, siis sõna- sõnalt ma seda siin edasi andma ei hakka. Alustan algusest.

Jacques-Yves Cousteau sündis 1910 aasta 11 juunil. Teda tõmbas juba lapsest saati merele, seetõttu valis vanemaks saada endale Mereväeohvitseri elukutse. 1933 aastal suundus ta ristleja "Primoz" pardal, oma esimesele pikemale merereisile. Kuid laev tundus talle liiga aeglane ja Costeaul, nagu paljudel noortel, tekkis kirg hoopis suurte kiiruste järele. Noor ohvitser viidi üle Merejõudude lennuväe koosseisu. Paraku, taevas lennata ei olnud antud talle kaua. Noormees sattus autoavariisse ja sai tõsise trauma. Karjäär lennuväes oli temale lõppenud, tuli tagasi pöörduda laevale.

Just enne Teist Maailmasõda, tutvus Cousteau Philippe Tailliezi ja Frédéric Dumasega, kes pühendasid ta veealuse maailma saladustesse. Peale esimest sukeldumist mõistab noor ohvitser, et see on tema unistuste elukutse. Paraku tuleb tal oma unistuse vormistamine edasi lükata. Algas sõda. Cousteau osales aktiivselt Prantsuse vastupanuliikumises. Alles peale Saksamaa kapituleerumist võis ta vaikselt hakata tegelema oma erialaga.

1950 aastal ostab Cousteau vana Inglise miinitraaleri ja ehitab selle ümber tõeliseks ujuvaks uurimislaboriks. Laeva nimeks saab "Calypso". Just selle alusega sooritas ta kõik oma kuulsad ekspeditsioonid. 1953 aastal ilmub Cousteaul veealusest maailmast esimene raamat ja järgmisel aastal esimene film. Peale seda ilmuvad järjest uued raamatud ja filmid, mida saadab rahvusvaheline edu. Tema seriaali " Kapten Cousteau meeskonna odüsseia" vaatas arvatavasti suur osa maailmast.

Prantsuse Mereväest lahkus Cousteau alles 1956 aastal. Usaldusväärsete andmete järgi jätkas ta mõningates küsimustes ka edaspidi koostööd Merejõudude luurega. Üks teemadest oli ilmselt natside baas.

Alguses pani mind imestama Prantslaste otsingute piirkond. Kuningaanna Maudi maa. Kuid siis taipasin, Cousteau käsutuses olevad andmed olid pärit Ameerikast!

Pärast oma tagasitulekut oli Byrd tahes- tahtmata sunnitud andma Ameerika pressile intervjuu. Selline on juba seal traditsioon, iga vähegi tähtsam tegelane on kaitsetu "neljanda võimu" ees. Kohe kui midagi ei klapi, panevad kirjatsurad su elusalt nahka". Niisiis, küsimusele, et kuidas ekspeditsioon läks ja millistes piirkondades nad oma eskaadriga viibisid, vastas Byrd laialt naeratades:

Uurisime Antarktika rannikut, kohtades, kus need varem olid jäänud piisava tähelepanuta. Jutt käib Kuningaanna Maudi maast, mis paikneb Antarktika lõunaosas. Tegime palju huvitavaid vaatlusi, uurisime haruldasi loodusnähtusi. Ootan juba järgmist ekspeditsiooni. 

Admiral kavaldas, järgmisele retkele ta ei kavatsenudki suunduda. Muideks, pettis ta ajakirjanikke ka teises asjas: nimetatud rannikule nad üldse ei lähenenudki. Kuningaanna Maudi maa asub Antarktika poolsaarest idas, samal ajal kui 1947 aasta dramaatilised sündmused toimusid hoopis sadade kilomeetrite kaugusel läänes. Polaarjaam "Horst Wessel", nagu juba mainisin, oli kohe peale sõda üle antud Argentiinale. Tuleb lisada, et kõik "kollane kirjandus" paigutab siiamaani salapärase sakslaste baasi Kuningaanna Maudi maale. Jutustatakse tervest maa-alusest linnast nimega " Uus Berliin" kus pidavat elama juba 2 miljonit inimest. Sakslaste suhtlemisest tulnukatega, ajamasinatest....Ei imestaks, kui kõike seda levitavad natsid ise, saavutamaks effekti, et keegi terve mõistusega inimene ei usuks iialgi "Neu Schwabenlandi" olemasolu.

Kuskohast said Prantslased teada Sakslaste baasist, ei ole teada. Isegi hea luure jaoks on sellise täpsee informatsiooni hankimine väga raske kui mitte võimatu. Siiski otsustasid Prantslased asja lähemalt uurida...

Andre andis mulle huvitava dokumendi, õigemini, selle koopia. Kiri oli Prantsuse Luureteenistuse juhilt ja adresseeritud otse Cousteaule. Kõlas see nii:

Kallis monsieur Cousteau! Meie ammune koostöö annab mulle õiguse loota, et Te ei keeldu täitmast veel ühte mu palvet.

Asi puudutab küllaltki delikaatset küsimust: Kinnitamata andmetel asusid Teise Maailmasõja ajal Antarktikas mõnede riikide sõjalised baasid. Konkreetselt käib jutt Kuningaanna Maudi maast kuid silmist ei tohiks lasta ka Antarktika poolsaarest läände jäävaid alasid.

Me sooviksime, et Te mitteametlikult uuriksite rannikulähedast merd. Teie ekspeditsioon saab iseenest mõista rikkalikult finantseeritud, peale selle kavatseme endiselt sulgeda silmad Teie mõningate kaastööliste maksualaste rikkumiste suhtes.

Vot milles on asi! Cousteaud mitte ainult ei palutud vaid ta seati lihtviisiliselt sundseisu! 90- ndatel aastatel, kui vanake oli peaaegu täielikult tööasjadest kõrvale jäänud, lahvatas rida tema organisatsiooniga seotud skandaale. Peites end Cousteau nime taha, olid tema alluvad sooritanud rea finantsmahhinatsioone ja hoidnud kõrvale maksude tasumisest. Näib, et protsess oli alanud juba ammu enne seda, kui asi päevavalgele ujus.

Prantslased ei tahtnud Ameeriklaste eeskujul saata neid huvitavatesse vetesse suurt eskaadrit, tõmmates endale liigset tähelepanu. 

Cousteau, kelle reisidega olid juba kõik maailmas harjunud, sai seda missiooni läbi viia palju edukamalt ja effektiivsemalt. Asi oli ilmselt piisavalt ohtlik, kuid see ei hirmutanud Prantsuse luurajaid. Risikima võõra nahaga olid nad julged...

Niisiis, oktoobri keskel, 1973 aastal võttis "Calypso" kursi Lõunamandrile... 

Kogu Kuningaanna Maudi maa sadade kilomeetrite pikkuse ranniku läbiuurimine oleks võtnud tohutu aja. Aeg- ajalt mõned meeskonnaliikmed sukeldusid, uurisid kohalikku, küllaltki vaest taime- ja loomariiki. See ei võtnud eriti palju aega. Seetõttu tehnika viimase sõna järgi täistopitud "Calypso" ei peatunud kuskil pikemalt.Cousteau otsis midagi, mis oli tarvilik Prantsuse luurele, mahajäetud ( nagu ta arvas ) Teise Maailmasõja aegset Sakslaste baasi.

1973 aasta detsembri lõpus avastas ekspeditsioon huvitava anomaalia: rannakaljude alt voolas merre lai hoovus soojema veega. Seda loodusimet tuli uurida. Cousteau pakkus, et kaljude all asuvad soojavee allikad...See versioon sai kinnitust ja osutus, et see vesi oli veel palju magedam kui meres.

Järgmisel päeval sooritas esimesed akvalangistid sukeldumise. Võideldes tugeva vastuvooluga, ujusid nad rannakaljude alla umbes kakssada meetrit. Seejärel hoovus nõrgenes. Peale seda hakkas nende peade kohal olev "kaljukatus" kerkima. Sukeldujad tõusid pinnale. Nad said kohe aru, et asuvad hiigelsuures koopas. Nende emotsioonid olid Andre kinnitusel kirjeldamatud. Prantslased tundsid end, nagu ümbritseks neid tohutu looduslik tempel. Küllap tundsid nii ka Saksa allveelaevade meeskonnad tungides samalaadsse koopasse, sadu kilomeetreid läänes.

Jättes natukeseks kõrvale baasi otsigud, otsustas Cousteau koobast uurida. See oli tõeliselt tohutu ja ilus: kõrged võlvlaed, rippuvad suured stalaktiidid...Koopa seinad sätendasid prožektorite valguses, nagu oleksid nad briljantidega üle puistatud... Suur maa- alune järv ei küündinud koopa seinteni vaid selle servad moodustasid kuldse liivaranna. Kui koristada peakohalt mägi, saaks siia esmaklassilise kuurordi, naljatasid akvalangistid omavahel.

Järves polnud eriti midagi uurida. Mingit taimestikku ega loomastikku ei paistnud olevat. See- eest avastasid nad kaldal midagi. Te arvasite ilmselt juba ära. 

Jah, just nimelt obeliskid, kaetud ruunikirja meenutavate märkidega. Kui nägime esmakordselt, neid algul ühe kalju varju jäänud objekte, tabas meid tõeline šokk - jutustas Andre. Paljud hakkasid tahtmatult ringi vaatama, inimestel tekkis tunne, nagu jälgiks neid keegi nähtamatute silmadega. Ümberringi valitsev vaikus muutus kurjakuulutavaks. Kõik vaikisid, niivõrd tugev oli ühine šokk. Tõepoolest, kes võis arvata, et teadaolevalt elutul kontinendil võivad leiduda jälgi iidsest tsivilisatsioonist. 

Muide, varsti hakkas keegi tõsiselt kahtlema selles tsivilisatsiooni iidsuses. Kuigi kirja ei osanud lugeda keegi, arvasid mõned meeskonna liikmed, et see võis olla täiesti kaasaegne salakiri, paigaldatud siia mingite tundmatute müstikute poolt. Aga kuidas said need müstikud siia koopasse? Võib- olla on see kuidagi seotud otsitava baasiga?

Koopasse õnnestus tuua metalliotsija. Nagu aparaat sisse lülitati, näitas see järve põhjas olevat suurt metalleset. Akvalangistid püüdsid sukelduda võimalikult sügavale, kuid tulutult. Looduslik vastuhoovus oli liiga tugev. Liikuv vesi oli põhjapoolt segunenud liivaga ja osutus täiesti läbipaistmatuks. Kusjuures pinnalähendalt oli järve pind vaikne ja vesi kristallselge.

Sellega anomaalia veel ei lõppenud. Uurijad pöörasid tähelepanu faktile, et järve pind vahetevahel lainetas. Mis seda esile kutsuda võiks, ei suutnud nad välja mõelda. Kuid kõik see oli "kukepea" võrreldes sellega, mis tuli meeskonnal üle elada ühel 1974 aasta esimesel jaanuaripäeval. Järv hakkas ootamatult seestpoolt helendama! Seejuures intensiivsus ja värv koguaeg muutusid: helesinisest kuni lillani, siis jälle tuhmroheliseks....

Jälgiseme seda kõike mingi seletamatu õudusega, jutustas Andre. Kõigil oli tunne, et puutume kokku, mingi meie jaoks liiga suure ja hoomamatuga. Tundsime ennast justkui tolmukübemed igavikus. Helenduse põhjust ei suutnud seletada isegi kogenud polaaruurijad, nad polnud kunagi midagi sarnast kohanud. Vaadates järvevette, eristasid mõned seal tumedaid, eriskummalise kujuga varje. Kui sellel hetkel oleks veest välja tõusnud mingi iidne jumalus, arvan, Prantslased poleks peale seda kõike põrmugi imestanud.

Mõne aja pärast sai värvidemäng siiski läbi. Toibununa, tegi Cousteau ettepaneku jätkata koopa uurimist. Vette astusid kõik väikese hirmuvärinaga, oli tunne nagu kõnniksid nad seljas magaval draakonil... 

Koobastiku sügavuses avastasid uurijad skulptuuri. Õigemini, algul nägi keegi kahte imelikku punast punkti ja suunas sellel lambi. Kivikuju oli sedalaadi, mis sisendas hirmu igale lähenejale. Hüppevalmis kiskja, ei panter ega lõvi. Seljal olid suured teravate küüntega laialilaotatud tiivad. Lõuad oli paotatud, paistsid pikad peenikesed kihvad. Näol oli õudusttekitav grimass, segu vihast ja hullumeelsusest. Ja mis kõige veidram, silmade asemel olid kujul kaks punast kivi. Need helendasid pimeduses, ilma mingi nähtava põhjuseta.

Cousteau käskis ühe obeliski ja ühe kuju toimetada laevale. Paraku teostada seda ei õnnestunud. Postamendid, millel seisid skulptuurid, osutusid liiga tugevateks. Nende käsutuses olevad tööriistad oli nende vastu võimetud. Obeliski ja kuju pildistati põhjalikult, igast küljest. Alles hiljem märgati, et kuju tagant seinast suundus kaljusse tunnel.

Kas see mitte teile midagi ei meenuta, kallis lugeja? Andrel ei tekkinud siis muidugi mingeid assosatsioone seoses kuju ja tunneliga. Mulle, kui kuulasin seda jutustust, meenus kohe "neetud šaht" ja "Valhalla" koobas. Aimasin juba, mis hakkab juhtuma....

Valiti välja neli meest. Nad varustati pika nööriga ja saadeti tunnelit mööda teele. Akvalangistide ja julgete koopauurijate vahel on paljugi ühist, seepärast ei osanud nende saatuse pärast muretseda keegi. Rahutuks hakkasid kõik muutuma alles mõnda aega hiljem, kui nöör jäi paigale ning tunnelist kuuldus kauge karjatuse kaja. 

Andre jutustas edasi:

Ma olin nende keskel, kes läksid esimese grupi jälgedes. Tunnel, mida mööda me liikusime, kord laskus, kord laienes...Osadel lõikudel võis käia kõrvuti, vahel tuli liikuda ühekaupa ja tugevalt kummargil. Kõndisime ärevuse tõttu kiiresti. Tahtsime rutem teada, mis oli juhtunud meie kaaslastega, lootes, et ehk ikka kõik on tegelikult

korras.

Olime astunud oma kolm kilomeetrit, kui eesliikuv Louis jäi seisma ja karjatas. Tardusime ootuses. Lambivalgel paistis pimedusest seinanajal lebava surnud Pauli kahvatu nägu. Annaks jumal, et ma ei peaks elus rohkem nägema sellist hirmugrimassi! Ülejäänud kolme salgaliikme laibad lebasid läheduses. Me kartsime endale isegi ette kujutada, mis võis neid niimoodi hirmutada. Lõppude lõpuks oli see ka juba vähetähtis. Tahtsime nende kehad sellest kohutavast kohast kaasa võtta.

Proovisime kergitada Pauli keha.....see hakkas meie kätevahel pudenema, justkui oleks lebanud siin iidsest ajast. Samaaegselt kostus tunnelist sügavusest mingi halvaendeline heli. Vahetasime omavahel pilgud, ning pöördusime kiiresti tagasi. Mina liikusid eelviimasena, kuuldes oma kuklas Louisi rasket hingamist. Peale justkui igaviku möödumist jõudsime käigust välja. Kergendustunne oli ilmselt nagu Dantel, kes oli tagasi pääsenud põrgust. Pöördusin ümber. Minu seljataga ei olnud kedagi. Olin olnud viimane. Louis oli kadunud...

Kaotanud imelikel asjaoludel viis kaaslast, ei riskinud Cousteau käiku rohkem inimesi saata. Kapten ise ütles, et nende käsutuses olev tehnika on tundmatu jõuga toimetulemiseks ebapiisav. 

Mõne päeva pärast lahkusid akvalangistid koopast. "Calypso" suundus piki rannikut edasi.

Täitamata oli peaeesmärk: leida salajane baas. 

Niisiis, "Calypso" liikus piki "Kuningaanna Maudi maa" rannikut ja lähenes Antarktika poolsaarele. Jätkati uurimistöid. Nagu võib juba arvata, midagi huvitavat leitud. Tasapisi vändati filmi Antarktika loodusest, mis oli niivõrd vaene, et ekspeditsiooni liikmed pidid "nahast välja pugema", leidmaks midagigi, mis võiks televaatajatele huvi pakkuda. Kõik olid juba leppinud tõsiasjaga, et mingit baasi leida ei õnnestu.

Kuid selle järelduse tegemisega oli meeskond pisut kiirustanud...

Lootuses koguda rohkem materjali telefilmi tarbeks, sõitis Cousteau ümber Antarktika poolsaare ja suundudes "Ellsworthi Maale". Õigemini, see ei õnnestunud koheselt, tugevad tormid, mis kestsid peaaegu kaks nädalat ei lasknud laeval rannikule läheneda. Kõige huvitavam, et sellel ajal sai "Calypso" meeskond kaks korda jälgida UFO- sid --- sigarikujulisi tumedaid lennuaparaate. Kogu see ebatavaline nähtus kirjutati looduse vingerpusside hulka. Siiski tekkis meeskonnal paha eelaimus. Paljudele meenus selle rannikuala ajalooliselt kehv kuulsus...

Viiendal päeval, otse vastu kaljurannikut, hakkas laeva aparatuur näitama midagi imelikku. Otsustades mõõteriistade järgi, pidi merepõhjas olema hiigelsuur kogus metalli. Akvalangistid valmistusid sukeldumiseks. Nende hulgas oli ka Andre:

Laskusime sügavamale, kartes isegi ette kujutada, mis võib meid seal ees oodata. Mälestused põrgulikust tunnelist olid veel värsked. Kuid olime harjunud käituma proffesionaalselt ning oskasime ohjata oma hirmu. Kapteni käsk täitmata jätta, ei tulnud kõneallagi.

Nägime objekti üheaegselt ja väga selgelt.

Põhjas lebas hiigelsuur laev. See oli värvitud pimestav-valgeks ja meenutas kõige enam jäämäge, mis oli kujundatud, silmas pidades kõiki füüsikaseadusi. Laev tundus kuidagi maaväline: nelinurkne tekk, täiesti sile, ainult ühes otsas oli väike pealisehitis. Me poleks imestunud, kui laeval oleksid äkki süttinud tuled ja see oleks lennanud veest välja taevasse, nagu mõnes kehvas UFO- dest rääkivas ulmefilmis. Alles kui olime saanud lähemale ja korralikumalt vaadelda, taipasime, et tegu on lennukikandjaga.

Minu imestus oli piiritu. Teadsin omaarust üsna hästi Mereväe ajalugu ja ei kahelnudki, et mitte ükski lennukikandja, mitte ainult ei uppunud selles kandis, vaid ei viibinudki seal. Äkki on see mõni Byrdi eskaadri laev? Kuid "Philippe Sea" pöördus tagasi USA- sse ühes tükis... Ja miks pidid Ameeriklased üldse värvima oma laeva valgeks? Meil tekkis hulgim küsimusi üksteise järel, kergendust pakkus vaid asjaolu, et laeva maises päritolus kahelda ei tulnud.

Mingeid kirju ega eraldusmärke, mis oleksid võimaldanud laeva identifitseerida, me kiirel ülevaatusel ei tuvastanud. Akvalangistid proovisid laeva siseneda, kuid avad olid liiga väikesed, ning minna ainult neljakesi ruumide labürinti, tundus ka hullumeelsusena. Lennukikandjal ei olnud mingeid nähtavaid vigastusi, mille kätte ta oleks võinud uppuda. Jäi mulje, et laev lihtsalt uputati.

Tõusnud pinnale, jutustasid sukeldujad oma hämmastavast leiust. Cousteau võttis viivitamatult ühendust Prantsuse Mereväega ja edastas informatsiooni. Seal kutsus tema teade esile entusiasmi: kiiresti kontrollinud andmeid, selgitasid sõjaväelased välja, et selles kandis polnud tõepoolest mitte kunagi uppunud ükski lennukikandja."Richthofenist" ( ilmselt lugeja juba taipas, et Cousteau leidis just selle aluse ) seal muidugi midagi ei teatud.

Järgmisel päeval sukeldus põhja juba kümme akvalangisti. Kapten Cousteau, kes väga tahtis nendega kaasa minna, pidi haiguse tõttu siiski pardale jääma. Seda loeti halvaks endeks. Optimismi ei tekitanud ka ühe Andre kaaslase väide, et vaadeldes põhjas lennukikandjat, nägi ta eemal tumedat sigarikujulist objekti. Ta arvas selle sarnanevat väikesele allveelaevale. Kuna "allveelaeva" nägi tema ainukesena, siis alguses ei pööratud tema jutule mingit tähelepanu. Kuid ainult alguses. Edasi räägib Andre:

Ma ei olnud nende kümne hulgas, kes laskusid põhja. Sinna valiti rohkem kogenud akvalangistid. Kogu meeskond ootas kannatamatult hetke, millal nad jõuavad tagasi ja jutustavad lähemalt oma käigust lennukikandja sisemusse.

Parku aeg läks ja kedagi ei tagasi ei ilmunud. Me ei tahtnud uskuda halvimat. Kuid lõpuks olid kõik sunnitud õudusega tõdema, et neil oleks pidanud ammu lõppema hapnik. 

Andre:

Põhja saadeti veel kaheksa meest. Sellel korral olime varustatud ohutustrossidega. Lähenedes lennukikandjale, ei märganud me midagi kahtlast. Meie kadunud kaaslastest polnud näha mingeid jälgi. Kaks meie hulgast, nende seas ka mina, jäime välistekile. Kuus meest, kinnitatud trosside külge, kasutades mingit luuki ( tundus, et oli lennukitõstuk ), suundusid laeva sisemusse. 

Paarkümmend minutit hiljem nägime luugist väljuvat kahte suurt õhumulli. Aga veel kahe minuti pärast, paiskusid sealt uskumatu jõuga välja kaks rebenenud ohutustrossi. Üks neist lõikas läbi minu kalipso ja käsivarre kuni luuni. Seoses sellega ja samuti seetõttu, et saime suurepäraselt aru, et aidata me oma kaaslasi enam ei saa, tõusime pinnale.

Pärast öeldi meile, et me meenutasime, mitte inimesi vaid rohkem kummitusi, kes olid äsja

pääsenud põrgust...Üldiselt, ega see vist polnudki tollel hetkel tõest väga kaugel....

Cousteau taipas, et on järjekordselt kokku puutunud seletamatu jõuga, mis hoidis kiivalt oma saladusi...

Ekspeditsioon lõpetati ja pöörduti tagasi koju. Saabudes tehti juhtunust Mereväe Luurele üksikasjalik ettekanne. Filmi, mis pidi tutvustama Antarktika veealust maailma, ei näidatud kunagi... 

Prantsuse Merevägi organiseeris mõned kuud hiljem uue ekspeditsiooni kohta, kus "Calypso" oli leidnud lennukikandja vraki. Mitte mingisugust uppunud laeva neil enam leida ei õnnestunud. Varsti kostus Washingtonist kõva protest ja ekspeditsioon lõpetati viivitamatult.

Nii lõppes veel üks katse lahendada natside baasi saladus.

Kuid maailmas oli veel üks jõud, mis oli huvitatud tõe väljaselgitamisest, ning mis ei allunud Washingtonile. Need olid Venelased. 

Neil seisis ees teha järjekordne käik selles mängus...

Panin maakeelde ümber seda teemat täiendava venekeelse artikli, mille leidis VironShaman aadressilt:http://www.rufors.ru/content/view/26/6/ 

Orginaallingilt saab vaadata dokumentide koopiaid, ei hakanud siia neid topelt riputama - varjutroll. 

Artikli autor: Nikolai Subbotin27.01.2009 a.

Vene Ufoloogiliste Uurimuste Keskuse ( RUFORS ) direktor Nikolai Subbotin jagas ajakirja "Час открытий" (№ 1, 2009) vahendusel mõningast informatsiooni, mida ta on leidnud seoses müütilise Sakslaste baasiga Antarktikas. Esmakordselt on siin avaldatud mõned koopiad dokumentidest, mis kinnitavad veelkord fakti, et Sakslased siiski tegelesid põhjalikult Antarktika mandri uurimisega.

Sellest, et Antarktika mandril on varjul ülisalajane SS baas, on räägitud juba nii kaua ja järjekindlalt, et seda võimalust täielikult välistada oleks raske. Omal ajal suhtus NSVL Sõjaline Luure nendesse "kuuldustesse" niivõrd tõsiselt, et võttis ette isegi luureoperatsiooni Antarktika rannikule. Dokumendid mis tõestavad seda fakti, leidis NSVL sõjaajaloo arhiivist Nikolai Subbotin.

Luureoperatsiooni käigus saadeti perioodil 25.10.- 10.11.1945 a. Antarktika rannikule kolmest allveelaevast koosnev konvoi. Laevade pardal viibisid lisaks meeskonnale veel kolm NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ohvitseri. Ekpeditsiooni juhtis NSVL Mereväe Admiral N. G Kuznetsov. Spetsiaalse käskkirjaga 12.06.1945, oli antud talle korraldus välja selgitada kogu tõde Natside Antarktika "Baas 211" kohta. 

Asi sai alguse sellest kui 28.06.1945 a. laekus Riikliku Julgeoleku Rahvakomissar V. N Merkulov lauale ebatavaline ettekanne:

"Kannan ette, et 11.06.1945 aastal leiti 79 laskurkorpuse vastuluure "SMERŠ" töötajate poolt,

aadressilt: Berlin-Tiergarten, Tirpittszufer 38- 42, Saksa Mereväe staabi teenistusruumidest allveelaevade "Merepõhja läbimise kaardid". 

Lisaselgitus: "Ainult Füüreri konvoi eriüksuse "A" allveelaevade komandöridele, koguarvuga 38 tk, numbrite all seeriast "44". 

Numbrid: alates 0188 kuni 1099. Numbrid: alates 0228 kuni 0239.Numbrid: alates 0446 kuni 0456.Numbrid: 0555, 0870, 1489.

Nagu selgub kaardi instruktsioonide tõlkest, käib jutt Antarktika mandrialuse veekoridori läbimisest, pääsemaks kohta nimega "Agharta"

Iga kaart koosneb graafikutest, numbritest ja märkidest, mis nõuavad astronoomia ja navigatsioonivallas töötavate spetsialistide tõlgendust. Välja on toodud koodvõtmed, mis käsitlevad kaardi kasutamist erinevatel aastaegadel ja erineva kuufaasiga.

Kaardid on trükitud 1500 eksemblaris, Münchenist 17 km kaugusel asuva Dachau koonduslaagri erilaboris, 1944 aasta jaanuaris. Kaardi kõrget salastusastet tõestab fakt, et kõik kaardi tükkimisega seotud isikud kuulusid likvideerimisele.Lisa: kaardid, tõlge 38 lehel."

Ja veel üks huvitav dokument, mille sai toosama Merkulov 12.09.1945 aastal, kui Kuznetsov juba valmistus Antarktikasse suunduvaks ekspeditsiooniks. 

Keegi Nabakumov kirjutas Riiklikusse Julgeolekusse: Saadan salajase vihiku, kuhu on konspekteeritud käskkirjad Saksa Relvajõudude Ülemjuhataja Adolf Hitleri ja SS Reichsführeri poolt, korraldustega valida Wehrmachti, Luftwaffe, Mereväe ja SS võitlejate hulgast välja sobivad kandidaadid saatmiseks Antarktikasse. 

Vihik koos käskkirjade konspektiga kuulub Wilhelm Wulffile, keda praegu otsivad taga vastuluure "SMERŠ" töötajad. Vihik avastati teiste Wehrmachti Ülemjuhatusele kuuluvate arhiividokumentide hulgast, Dresdeni lähedalt, Pirna mägedest.

Kahjuks pole Kuznetsovi ekspeditsiooni tulemustest midagi kirjutatud. Kas Admiral leidis salajase baasi, või kukkus kogu luureoperatsioon läbi, mingeid dokumente selle kohta leida ei õnnestunud. Kuid minu käsutuses olid Sakslaste "meresügavuste läbimise" kaardid. Neid uurides tuleb vägisi pähe mõte- mida need Natsid ikkagi Antarktika mandrialt leidsid? Näiteks oli "Aghartasse" pääsemise veealust koridori kirjeldava kaardi juures imelik lisa: "Teekonnal koobastikus on võimalik õhu või veealuste objektide ilmumine. Neid objekte on keelatud tulistada..."

Saksa navigatsioonikaartidelt oli näha pinnaprofiili, mis mõõtmetelt ja kujult vägagi meenutas suurt jääalust järve "Vostok", mille Saksa allveelaevad pidid läbima oma teekonna käigus.

Võib arvata, et oma uurimiste käigus võisid Sakslased avastada mitte ainult Jäise Mandri iidse tsivilisatsiooni jälgi vaid ka nende praegusi asukaid. Ilmselt kasutati teadmisi, mida "Ahnenerbe" omandas oma Tiibeti ekspeditsioonide käigus ja aitas "kokkuleppele jõuda" selle mandri tõeliste peremeestega.

Sellisest võimalusest rääkis juba 20- ndatel aastatel Jakob Bljumkin, kes oli saanud juba 15 aastat enne SS- i ligipääsu Tiibeti iidsetele ürikutele Toimikus, mida mul õnnestus lugeda, on tema omakäeline ülestunnistus mõnedest saladustest,

sealhulgas meie maakera pinna all elavast tsivilisatsioonist, mille üks sissepääse asub Antarktika piirkonnas.Paraku lasti Bljumkin 20- ndate aastate lõpus maha... Peale teda sai esmase ligipääsu Tiibeti saladustele Natsionaalsotsialistlik Saksamaa...

Ikkagi tegin õieti, kui jätsin Andrele oma telefoninumbri ja palusin tal helistada ükskõik mis ajal, kui ta leiab midagi huvitavat. Ausalt öeldes, ta helistaski..."ükskõik mis ajal", öösel nimelt. Küllap ei tulnud tal ette, et Prantsusmaa ja Argentiina vahel eksisteerib ajavahe. Ma polnud üldse pahane.

Hans!- kuulsin ma telefonitorust erutatud häält. Kuulake! Mul õnnestus kindlaks teha üks vägagi huvitav fakt! Selgus, et Sakslaste baasi otsisid ka veel Venelased!

Kuidas sul see õnnestus?

Väga lihtsalt. Üks mu tuttav ajab asju Vene ärimeestega. Tarnib neile Prantsusmaalt kasutatud autosid. Üks nendest osutus endiseks Vene Mereväe ohvitseriks, kes läks ära erru peale NSVL kokkuvarisemist. Hiljuti ajasime juttu ning selgus, et ta oli üks neist, kes võttis osa Venelaste ekspeditsioonist Ellsworthi maale.

Uudis osutus mulle niivõrd intrigeerivaks, et kaotamata aega, lendasin Pariisi. Minu õnneks oli see Venelane veel seal. Kohtusime Bois de Boulogne metsa kanti jäävas, väikeses kohvikus. Endine Mereväe ohvitser osutus juba hallineva peaga, eakaks, muhedaks meheks. Tema sõjaväelase hoiak torkas koheselt silma, käepigistus oli kindel ja tugev.

---- Ma arvan, et täna võib sellest juba rääkida, ---- vastas ta mu küsimustele. Lõppude lõpuks ei õnnestunud ju meil seda saladust lõpuni lahendada. Õigemini, me seisime lahenduse lävel, aga puudu jäi natuke ajast. Ainult natukene...

Ilmselt oleks Cousteau koos oma meeskonnaga olnud väga imestunud, kui ta oleks teadnud, et tema poolt leitud laev oli hästi tuttav Vene Luurele. Tõsi, seda küll ainult küllaltki kehva kvailiteediga fotode näol.

Meenutan mõningaid üldtuntud fakte. 1957 aastal lasid Venelased orbiidile esimese tehiskaaslase. 1961 aastal---- esimese kosmonaudi. Loomulikult hakkasid Vene sõjaväelased sputnikke kohe kasutama luure otstarbeks. Neile käis nimelt väga närvidele fakt, et ameeriklased püüdisid luurelennukitega järjepidevalt oma baasidest jälgida NL territooriumi. Jälgimine kosmosest pidi saama nendepoolseks asümmeetriliseks vastulöögiks...

Juba 60- ndatel aastatel olid orbiidile saadetud esimesed luuresatelliidid. 70- ndate alguseks oli nende arvukus juba sedavõrd tõusnud, et neid hakati kasutama ka teaduslikes uuringutes. Näiteks geograafiliste kaartide täpsustamisel. 

1971 aastal pildistas üks Vene luuresatelliit Antarktika ranniku piirkonda. Ülesvõtetel märgati imelikku, peaaegu ideaalselt kiilukujulist kolmnurka meenutavat jääpanka. Selle üle kaua pead ei vaevatud, tuleb ju looduses ette igasugu imesid!

Asjaga hakati põhjalikumalt tegelema alles 1972 aastal. 

Uutel fotodel märgati samas rajoonis kolmnurga kujulist kiiluna väljavenitatud "jääpanka", millest jäi veepinnale maha justkui liikumisest tingitud jälg. Kõrval oli näha väheldast objekti, mis meenutas lennukikandjalt õhkutõusnud lennukit. "Jääpank" kvalifitseeritigi algselt "Tundmatuks USA Lennukikandjaks", mis on spetsiaalselt ette nähtud tegutsema polaaroludes. Mida tegi see aga selles piirkonnas? Jäi üle vaid mõistatada...

Vene sõjaväelased polnud harjunud kaua mõistatama... 1972 aasta lõpus saadeti Antarktikasse kaks luurelennukit, ülesandega jälgida salapärast laeva. Varsti olid olemas juba kaks enam- vähem selget pilti. Analüütikud murdsid pead: Lennukikandja ei sarnanenud mitte ühegi teadaoleva laevatüübiga. Peale selle, olid tekil näha imeliku kujuga õhusõidukid, mis erinesid tunduvalt standardse kujuga lennukitest. Nüüd sündis järgmine versioon----lennukikandja on ette nähtud salajasteks relvakatsetusteks.

Pilootidele anti käsk pildistada laeva veel üksikasjalikumalt. Kuid salapärane lennukikanja lihtsalt kadus. Luurajad murdsid pead: hiigelsuur laev ei saa ju lihtsalt aurustuda". Ühe ööga Antarktikast lahkuda ta poleks ka suutnud. Järelikult pidi ta olema suurepäraselt maskeeritud. Kuid palju nad oma lennukitega ka Ellsworthi maa kohal ei lennanud, kuipalju ka ei uurinud analüütikud ülesvõtteid, laeva nad uuesti tuvastada ei suutnud.

Aga selle- eest leidsid midagi muud. Ülesvõtetel figureerisid sageli allveelaevad. Need hoidusid võimalikult ranniku varju---- oli isegi ülesvõte, kus allveelaeva korpus ainult poolenisti ulatus rannakaljude alt välja. Lõpuks tehti juhtkonnale kogu olukorrast koos järeldustega, kokkuvõtlik ettekanne :

"Ellsworthi maa piirkonnas märgitakse USA Mereväe suurenenud aktiivsust. Märgime ära lennukikandja ja selle pardal olevad tundmatut tüüpi õhusõidukid. Laeva kaotasime hiljem silmist. Lennukikandjat identifitseerida, lähtudes meie kasutada olevast infost, ei õnnestunud. Arvestades kõigega, tundub olevat tegemist salajase projektiga. Peale selle on samas piirkonnas märgata allveelaevade liikumist, võimalik, et tuumarelvadega pardal. USA Mereväe aktiivsuse põhjust, Antarktika piirkonnas, esialgu välja selgitada ei ole õnnestunud. Võib- olla katsetatakse uut relva või rajatakse salajast baasi. Tänasel päeval ametliku protesti esitamiseks veel alust ei ole. Hädavajalik on intensiivistada eelnimetatud piirkonna jälgimist.

Ausalt öelda on mul isegi kahju, et Venelased ei esitanud ametlikku protesti, tuues esile Antarktika lepingu tingimust, mis keelab seal sõjaliste baaside rajamise. Võib- olla oleksid nad siis saanud palju varem teada, et saladuslik lennukikandja ei oma mingit seost USA Mereväega. Või siis peaaegu mitte mingisugust.

Selle ajaks oli satelliitidelt laekunud uut informatsiooni. Pildistades Antarktika sisepiirkondi, avastati ülesvõtetelt mitmeid täiesti lumevabu "oaase". Sellise fenomeni eksisteerimisest polnud varemalt mingisugust teavet. Tähelepanelikumal uurimisel oli näha, et "oaasid" on juba asustatud inimestega. Seda enam Venelased kauem kannatada ei võinud. 1977 aastal organiseeriti ühte sellisesse "oaasi", suurem ekspeditsioon.

Ilmselt käis jutt "Paradiisiaiast"...

Üks asi,mis mind hakkas köitma kui hakkasin uurima Antarkitkaga seonduvaid lugusid oli see,etväga palju inimesi ajavahemikus 1947-2001 on jäänud kadunuks Antarktika lõpututel jääväljadel.Ise enesest igasugu polaar uurimistel ja ekspeditsioonidel on ennemgi juhtunud ettenägematuid katastroofeja meeskondasid on hukka saanud. Minul tekkis siiski küsimus,et kes siis hukka said ja miks?

Selgus,et suurem osa kadunuks jäänud (hiljem ka hukkunuks tunnistatud) USA kodanikke olid sõjavälelise taustaga. Teadlastest,kes on kadunuks jäänud on vähem kuulda olnud.Kui hakata mõtlema,et mis siis võib juhtuda ühe ekspeditsiooniga Antarktikas siis mulle tulevad esmaltsellised mõtted päha.A. Tekkis ootamatu ilma muutus ja meeskond jäi lumelõksu või külmusid lihtsalt surnuks. B.Võisid tekkinud lumetormist sattuda segadusse ja kaotada orjentatsiooni ning seeläbi hukkuda.C. Sattusid kokku miski tundamtu jõuga, mis osutus mittesõbralikuks kohtumiseks?Kahe esimese varjandi puhul ei ole tegu mitte nalja asjaga, sest selliseid järske ja ekstreemseid ilmastiku nähtusi on Antarktikas ja ka mujal polaar aladel ette tulnud.Samas kui ekspeditsiooni olid kaasatud sõjaväelased siis hakkab asi palju keerulisemana paistma.Juba esmalt tekkib küsimus,milleks on vaja kaasata sõjaväelasi sisuliselt jääproovide, automaat jaamade remondiks või ka alade kaartistamiseks või uurimiseks?Antarktikas pole ka suuri maismaa kiskjaid,kes seal inimest ohustaks erinevalt Põhja poolusest kus Jääkarude rünnaku oht on reaalselt olemas.Kas siis tõesti on miskid US Navy ohvitserid ainult pakikandjad siis polaar uurijatele?Ehk on Ohvitserid hoopis ise teadlased?Kas terve hulga sõjalise taustaga personali kaasamine tähendab,et midagi on seal, mida väga olulist, midatuleks kiivalt varjata või silma peal hoida ja siit tulenevalt ka liiga uudishimulikke eemale peletada või siiskoguni nad tappa?Võib olla viiakse Antarktikas läbi US Navy juhtimisel miskeid eksperimente,mille eesmärk on ilmselt avalikustamisele mittekuuluv?

XX sajandi teisel poolel olid Venelased Lõunamandri uurimises jätkuvalt esikohal. NSVL oli ainuke riik, mis oli Antarktikasse rajanud tervelt 4 teaduslikku polaarjaama. Need olid: "Bellingshausen" Antarktika poolsaarel,"Novolazarevskaya" ja "Molodjoznaja" "Queen Maud Landil" ning"Mirnõi" "Wilkes Landil".

Just nimelt "Bellingshausenist" suundus teele ekspeditsioon, mis pidi leidma eeltoodud Ameeriklaste ( nagu siis arvati ) "oaasis" asuva baasi. Retkele suundus sadakond meest, keda toetasid õhust 4 lennukit.

Teekond osutus küllaltki raskeks. Grupil tuli ületada raskestiläbitavaid mäestikke, liikuda sügaval lumes, tormis ja tuisus...Ilmastik mehi ei kohutanud. Rahutuks tegi hoopis tunne, et neid jälgitakse ja keegi justkui takistaks nende edasiliikumist. Paaril korral märkasid päikesepaistelisel päeval, hea nägemisega inimesed kaugel mägedes seletamatuid välgatusi. Need meenutasid kangesti binokliklaaside peegeldusi... Kaks korda pidid nad peaaegu laviini alla jääma. Ainult tänu õnnelikule juhusele, ei saanud keegi kannatada. Varsti peale seda märkas üks lenduritest lumesaani jälge, mis kindlalt ei kuulunud ühelegi ekspeditsiooni masinale. Paraku ei õnnestunud kindlaks teha, kuhupoole need suundusid, sest järgmiseks päevaks oli tuisk juba jäljed kustutanud.

Mida enam läheneti eesmärgile, seda paremaks muutus ilm. Päev, mil Venelased lumepiiri ületasid, oli täiesti päikesepaisteline ja selge. 

Ekspeditsioonist on säilinud aruanne, mis autoril õnnestus hankida väga keerulisi teid mööda... 

Raportis on kuivas, bürokraatlikus kirjaviisis, teatatud järgmist:

"Oaas", mille avastasime, hõlmab 4- 5 tuhat ruutkilomeetrit. Piirkonna keskel on järv, vee temperatuur jääb piiridesse +20....+25 kraadi. Ilmselt toidavad järve kuumaveeallikad, mis soojendavad ka ümbritsevat maapinda. Temperatuur muutub alates +20 kraadist järve kallastel, kuni 0 kraadini lumepiiril. 

"Oaasis" on taimestik, ning on märgata inimtegevuse jälgi. Järve kaldal on mõned pikad betoonangaarid, ilmselt majandushooned, mis on seest täiesti tühjad.Katused on värvitud maapinnaga sama värvi. Veel on ehitisi, mis asetseva laiali üle kogu "oaasi" ja millede kasutusvaldkond on selgusetu. Maapinda ümber järve on kindlalt kasutatud taimekasvatuseks. Näha on vaod. Kogu uurimisaja vältel ei õnnestunud näha mitte ühtegi inimest. Ei õnnestunud kindlaks teha selle asukoha inimeste riiklikku kuuluvust, ega ka seda, millal see paik on maha jäetud. Vahemik võib olla alates 10 päevast, kuni 10 aastat tagasi.

Järgmisel päeval avastasid Vene uurijad maasügavusse viiva tunneli. Paraku, nagu uurijad olid teinud sissekäigust mõned sammud, kostis võimas plahvatus ja tunnel kukkus sisse. Kolm inimest sai surma. Katse tunnel puhastada, lõppes tulemusteta, lõhkamine oli teostatud liiga pikas ulatuses. Käigu lahtikaevamine oleks võimalik, ehk ainult eritehnikat kasutades.

Uurimiagrupp töötas kohapeal peaaegu kaks nädalat, peale seda puhkesid ägedad vaidlused. Ühed rääkisid vajadusest asutada kohapeale uurimistööd jätkav väike baaslaager.Teised soovitasid pöörduda tagasi baasi ning organiseerida uus, suurem ja parema varustusega ekspeditsioon. Kokkuvõttes, lähtudes Moskvast saabunud käsust, asutati koheselt uus polaarjaam, mille nimeks sai "Gorjatši Kljutš". Varustamine toimus lennukitega, konteinerid varustusega visati alla langevarjudega.

See uus polaarjaam "Gorjatši Kljutš" sai eksisteerida ainult mõne nädala. Tugev orkaan tegi kõik lennud sinnakanti võimatuks. Alles kuuendal päeval peale tormi, visati lennukilt alla konteinerid toiduainete ja raadiotehnikaga. Polaarjaama sidemees ei võtnud aga baasiga ühendust ning arvati, et raadio sai allakukkumisel vigastada. Kui lennati kohale uue varustusega, nägi piloot, et nende vana konteinerit ei olnud keegi lahtigi võtnud... 

"Oaasi" suunati viivitamatult otsingugrupp, kes paraku ei leidnud sealviibinud personalist ühtegi jälge. Inimesed olid lihtsalt kadunud. Mis nendega juhutus, on saladuseks siiamaani.

Mõned kuud hiljem organiseeriti uus ekspeditsioon. Paraku avastasid lendurid endise "oaasi" kohal vaid tühja lumekõrbe. Ei sooja veega järve, ei ehitisi, midagi polnud järel. Isegi seda, kuskohas hooned ja järv, ainult natuke aega tagasi asusid, polnud enam võimalik täpselt kindlaks teha.

Kuid organiseeritud ekspeditsioon ei jäänud tegevuseta. Selleks ajaks oli Vene luure juba saanud informatsiooni Cousteau retkest karstikoobastikku...

Nüüd suunasid Venelased kõik jõud nende koobastike otsingutele....

 Cousteau ei sisenenudki tunnelisse, jutustaja on Andre, kelle vend prantslaste operatsiooni käigu hukkus. Aga see selleks.

Antarktika rannikule suunati 1979 aastal kolm allvee- ja kaks uurimislaeva. Oleksid muidugi võinud saata ka suurema eskaadri kuid ei soovitud liigset tähelepanu. Põhjalikult uuriti "Queen Maud Landi" rannikualasid ja lõpuks saavutati soovitud eesmärk: leiti kaljude alt merre suunduv soojem hoovus, mis pidi viima karstikoobastikku. Edasi lasti käiku nagu natsidegi puhul, allveelaevad.

Suur aatomiallveeristleja ei oleks mõistagi sissepääsust läbi mahtunud, kuid sellega sai suurepäraselt hakkama tavaline, diisel- elektritoitel töötav allveelaev. Vene madruseid ootas koobastikus samasugune vaatepilt, nagu Cousteau uurijaidki. Kaua seda imelist vaatepilti imetlema ei jäädud, omades täielikku ülevaadet prantslaste ekspeditsioonist, kavatseti saavutada kaks eesmärki:Esiteks. Kuhu viib salapärane, mitmeid inimesi hukutanud tunnel.Teiseks. Mida varjab oma põhjas maa- alune järv.

Küllaltki kiiresti leiti kivist, tiivulise looma kuju. Imelik oli ainult see, et sellel korral ei olnud silmad mitte punased vaid rohelised! Seni, kuni arheoloogid uurisid obeliskil olevaid kirjamärke, liikusid sõjaväelastest koopauurijad tunneli sügavusse.

Ühe retkel osalenud mehe jutustus, kelle autor leidis hulk aastaid hiljem:

Sisenesime käiku, mis algas skulptuuri tagant. Alguses oli koridor horisontaalne, pärastpoole hakkas järk- järgult langema. Kõiki pani imestama absoluutselt siledad seinad, jäi mulje, nagu oleks keegi neid kaua ja põhjalikult lihvinud. Võimalik, et seda tegi kunagi piki šahti allavoolanud vesi. Astusime edasi aeglaselt ja ettevaatlikult, kolm meest ees, siis vahe ja veel viis meest nende järel. Tagumised tirisid enda järel telefonikaablit, side koopasse jäänutega oli katkematu. Poolteist kilomeetrit käigu suudmest, avastasime hüdrokostüümi jäänustega inimese skeleti. Peale katset seda liigutada, pudenes ta tolmuks. Mõnisada meetrit edasi olid veel kolm luukere, üks neist täiesti puru. Kõiki asjaolusid arvesse võttes, oli tegemist õnnetute prantslastega. Meil tekkis tunne, et justkui liiguksime otse draakoni lõugade vahele. Egas midagi, kui lõugade, siis lõugade vahele. Valikut polnud.Kulgesime edasi.

Veel kolme kilomeetri pärast ootas meid ees kivisein. Proovisime seda liigutada kuid edutult. Järele jäi ainult üks variant. Lõhata. Muidugi oli oht, et selle tagajärjel kukub kokku kogu tunnel kuid "mäng vääris küünlaid"Paigaldanud dünamiidipadrunid, taganesime käiku. Plahvatus. Raputus oli väga tugev, kuid käigu laest ei varisenud kildugi. Pöördudes tagasi kiviseina juurde, pidime tõdema, et see ei saanud üldse viga...Isegi ühtegi pragu ei olnud tekkinud. Uurides nüüd seda pinda lähemalt, olime sunnitud tõdema, et tegu polnudki kivimi vaid mingi oluliselt tugevama materjaliga. Kauemaks kohale jääda polnud mõtet, pöördusime tagasiteele. Kui me tunnelist väljusime, nägime, et kivist eluka silmad olid muutunud rohelisest punaseks...Üks meist, kes oli tunnelist väljunud viimasena, väitis, et oli kuulnud kaugel, enda seljataga, imelikke helisid. Teist korda sinna šahti me ei roninud... 

Ka allveelaevnikud ei olnud aega surnuks löönud. Nende ülesanne oli leida prantslaste poolt mainitud järvepõhjas paiknev suur metallist objekt. 

Paraku jäi allveelaeva sukeldumine lühiajaliseks. 50 meetri sügavuses oleks neid kinni haaranud justkui nähtamatu käsi. See raputas allveelaeva mõned korrad edasi- tagasi ja siis paiskas nad vastu kõva seina. ( nagu rääkis hiljem üks madrustest, oli ta tollel hetkel aru saanud, mida tunneb üks kokteil, kui teda kannus segatakse ) Mingi imeläbi suutis Kapten allveelaeva siiski pinnale tuua, aga korduvaks sukeldumiseks polnud see alus enam võimeline. Laeva korpus oli täiesti praguline ja mõlkis. Suurem osa meeskonnast said tõsiseid traumasid. Laev jäeti koopasse maha, olles eelnevalt sealt maha monteerinud hinnalisema aparatuuri. Edasist uurimist nende kasutuses oleva tehnikaga, peeti mõttetuks. Otsustati mõne aja pärast saata siia uus ekspeditsioon. Kuid see ei saanud teoks.

Põhjus oli lihtne. Juhuslikult avastasid uurijad järjekordse mahajäetud linna...

1980- ndatel aastatel otsustasid "Bellingshauseni" polaarjaama töötajad põhjalikumalt tutvuda Antarktika poolsaare mägialadega. Paigad, mis varem olid arvatud läbimatute hulka, osutusid üllatavalt jõukohasteks. Teise nädala keskpaigaks jõuti mägedevahelisse väikesesse orgu, kus lumi ja jää olid võtnud üsna kummastavaid vorme. Tundus, nagu oleks nende ees seisnud jääst ja lumest linn, koos oma majade, templite, tänavatega....Imetledes looduse imetegu, otsustasid vene uurijad seal ööbida. Süüdati lõke ja üsna õhukese lumekihi alt sulasid välja siledad kiviplaadid. Ja mitte ainult lihtsad kivitahvlid vaid need olid kaetud ruunitaoliste kirjamärkidega!

Uurijad hüppasid üllatusest jalule ning vaatasid veel korra tähelepanelikumalt ringi. Pärastpoole hakati ebatavalisi lumemoodustisi huupi puhastama. Igalt poolt lumealt sügavuselt, 20 sentimeetrit kuni pool meetrit, leiti kivipinnad, mis selgelt omasid mehhaanilise töötlemise jälgi.

1983 aastal saadeti sinna uus, küllaltki suur ekspeditsioon. "Flughafen"-is ehk "Lennujaamas" ( muidugi ei teadnud venelased selle paiga saksakeelset nimetust, lugeja kindlasti mäletab eelnevast seda kohta )püstitati laager, puhastati väljak helikopterite maandumiseks. Järk- järgult vabastades linna lumekorra alt, ei olnud nende imestusel piire. Avanes ju vene arheoloogide ees uus tundmatu tsivilisatsioon! Kaevati külmunud maad, lootuses sealt leida mingeidki pisiesemeid. Kopeeriti hoolikalt kõik leitud raidkirjade tekstid. Iidset kirja koheselt šifreerida ei õnnestunud.

Mõne aja pärast leiti ka tunneli kinnivarisenud sissepääs. Rusude eemaldamine võttis aega mitu kuud kuid tulemus tasus end ära. Käigu seintel rullusid laiali uued ornamendid ja kirjad. Samaaegselt oli avastatud sissekäigule üsna lähedalt seintelt, üksteisega sarnaste lühidate kirjadega kiviplaadid. Uurijad mõistsid, et nende ees on kalmistu, kuhu on ilmselt maetud kunagised linna asukad. Eemaldanud mõned plaadid, pidid nad aga pettuma. Kõik hauad olid täiesti tühjad. Ainult ühest leiti osaline sõrm. Selle mõõtmised viisid järeldusele, et tegemist oli kindlalt inimesega kuid tundmatust rassist. Sõrm oli pikem, kui ühelgi maal elaval inimtõu esindajal.

Samal ajal pakkus tunnel uurijatele üha uusi saladusi. Seintelt avastati pimeduses tuhmilt helendavad plaadid. Justnimelt helendasid, mitte ei peegeldanud valgust. Olid ise valguse allikaks. Ühtegi tahvlit seinalt eemaldada paraku ei õnnestunud.

Suudmest poole kilomeetri sügavusel, hargnes käik kaheks. Lahku läksid ka piki põrandat kulgevad rööpad. Mõlemad koridorid lõppesid paraku tundmatust ülitugevast sulamist seintega, sarnaselt nendele, mis olid leitud karstikoobastikust. Mingit moodust seinast läbi tungida ei leitud. Jäi üle vaid proovida rajada uus käik, mis viiks tupikseinast mööda. Sellega plaaniti ka peatselt alustada kuid seoses kodumaal alanud "Perestroikaga", tabasid uurijaid tõsised finantsraskused. Algul piirati rahastamist, hiljem lõpetati täielikult. Laager tuli kokku pakkida... Rohkem venelased siia tagasi ei pöördunud, samuti ei soovinud nad kellelegi kinkida oma uurimistöö tulemusi.Kogu juhtum salatati.

Sellega lugu veel ei lõppenud. 90- ndate alguses õnnestus ühe instituudi krüptoanalüütikutel lahti šifreerida ruunimärgid. Vähemalt osaliselt. Tulemust hoitakse siiani saladuses, teada on vaid, et linna kutusuti Okmaroniks ja see oli ehitatud ca 6000 aastat tagasi.

Kas siis Antarktid ikkagi eksisteerivad? Kas funktsioneerib nendega külg- külje kõrval salajane natside baas?Proovime leida nendele küsimustele vastuseid... Otsides kogu maailmast informatsiooni salajase natside baasi kohta, hakkasin vähehaaval tundma ebamugavust. Olin viibinud praktiliselt kõikjal, välja arvatud kohas, millest kavatsesin kirjutada raamatu. Olin justkui autor, kes jutustab oma kangelastegudest tiigrijahil, aga ise pole näinud suuremat kaslast, kui naabrinaise kõuts. See asjaolu ei meeldinud mulle mitte. 

1999 aasta lõpus suundusin Antarktikasse, Argentiina polaarjaama "San Martin".

Lõunamanner võttis mind vastu üsna sõbralikult. Temperatuur oli mõned kraadid alla nulli ja taevas ainult pisut pilvine. Erutusega astusin rannikule, mis varjas endas nii palju saladusi. Kuigi ma ei lootnud leida midagi tõsist, tärkas minus ikkagi uurija ja maadeavastaja hasart.

Iga siinviibitud päev maksis kenakese summa raha, ning seepärast ei kavatsenud ma aega niisama surnuks lüüa. Mulle oli täiesti ükskõik, et kohalikud pidasid mind tobedaks, rikkaks "pingviinituristiks". Mulle oli tähtis vaid saavutada oma eesmärk. 

Alustuseks püüdsin tutvuda kõigi selle polaarjaamaga seotud legendidega.Mitte kohe ja mitte korraga ei õnnestunud mul saada informatsiooni, mis oleks lubanud kahelda "San Martini" jaama algses päritolus. Mulle näidati mõnda metallist söögiriista, saksa kotka ja kirjaga "Horst Wessel". Keegi uurijatest selgitas seda mulle üsna proosaliselt: Sakslased, juba Argentiina kodanikena, olles salaja endiselt veendunud natsid, võtsid siia polaarjaama kaasa oma sümboolika. Paraku teadsin ma selleks ajaks tõde ning otsisin lihtsalt oma seisukohale täiendavat kinnitust.

Minu sõidu peaeesmärgiks polnud siiski kuulujuttude kogumine. 

Lootsin leida Okmaroni linna, mis oli kaks korda avastatud ja kaks korda kaotatud. Saadetuna kolmest tõrkuvast polaaruurijast, kes väitsid, et mäestik on läbimatu, alustasime ikkagi teekonda. Mul olid selle kadunud linna küllaltki täpsed koordinaadid. 

Retk osutus üllatavalt kergeks. Muidugi polnud see lausa pühapäevaõhtune jalutuskäik kuskil Pariisi bulvaril.Kuid võrreldes sellega, mida ennustasid mulle polaaruurijad, oli see küllaltki lihtne. Olin isegi natuke pettunud: kas see ongi see sakslaste kirjeldatud läbipääsmatu mäestik? 

Kolmandal päeval jõudsime orgu ümbritsevate kõrgete, teravate kaljudeni. Nende ületamine osutus tõesti raskeks. Korra pidin end peaaegu surnuks kukkuma....Öeldakse ju, et ületamatuid takistusi ei ole ja nii jõudsin minagi viimaks tippu. Vaatasin all laiuvasse orgu.....

Üldiselt sellist pilti oleksin ma pidanud ka eeldama....Kogu maa- ala oli täidetud tasase, paksu lumekihiga. Alla laskuda polnud mõtet. Selgelt oli näha, et kõik: loss, tempel, püramiid ja käik salapärasesse tunnelisse, olid peidetud kuni saja meetrini ulatuva lumekihi alla. Olin olnud liiga naiivne, lootes midagi välja kaevata. Pöördusime tagasi.

--- Kas Te soovisite lihtsalt Orulinna näha? --- küsis ootamatult üks mu saatjatest.

--- Mida?----imestasin mina. --- Mis linna?

---- Meie, polaaruurijad, nimetame seda kohta omavahel nii. On olemas legend, et seal lumeall peidab end suur, ilus ja iidne linn....

Noogutasin. Teravat nõela ära peita seljakotti on ikka väga, väga raske....

Esimene versioon: Laiali pillutatud mööda maailma...

Antarktikas polnud mul rohkem eriti midagi teha. Karstikoobaste otsimiseks oleks tarvis läinud tohutut hulka raha nõudvaid seadmeid ja inimesi. Raha mul aga ei olnud. Muidugi, unistan ma kunagi ise organiseerida Antarktikasse täismõõduline ekspeditsioon, ning mitte enne jätta, kui olen paljastatud kõik natside baasi saladused.Seni tuli mul püüda tõde välja selgitada läbi kaudsete vihjete. 

Seega on peamiseks küsimuseks: kas natside salabaasid eksisteerivad tänapäevani?

Sellest teemast on olemas mitu teooriat. Igaüks neist omamoodi loogiline.Alustuseks võiks mõelda: milleks natsidele tänapäeval üldse salajane baas? Neil on ju võimalik, nagu vabamüürlastel omal ajal, luua oma salajane riik, keset muid, mitte midagi kahtlustavaid inimesi. Täpsemalt öeldes, nad juba tegidki seda.

Kui vene kahurvägi pommitas Berliini, said paljud kõrged natsid ja SS- lased, eeskätt "Ahnenerbe" liikmed aru, et III Reichi lõpp ei ole veel kõige lõpp. Neil seisab ees ülesanne asutada kogu maailma hõlmav uus, IV Reich. Selle tööga alustati kohe peale Saksamaa kapituleerumist.

Nagu ma juba kirjutasin, oli 1946 aastal Madriidis asutatud organisatsioon nimega "ODESSA", mis tegeles natside evakueerumisega Euroopast maailma vähem ohustatud piirkondadesse. Kogu Euroopat hakkas katma peenike agentuuride võrk, koodnimega "Võrk". See ainult ei varjanud endisi natse vaid võttis enda kanda ka III Reichist allesjäänud varade haldamise. 

Asi on selles, et natsionaalsotsialistide omand --- see ei olnud tingimata Saksa riigi omand. Suur osa hitleriliku Saksamaa välismaistest aktivatest kuulusid hoopis parteile. Kogu NSDAP varad olid vormistatud konkreetsete inimeste nimele, kelledest paljud olid omakorda variisikud. Sellepärast osutus peale sõda natside varade leidmine küllaltki raskeks.Näiteks tuli peale Teist Maailmasõda välja huvitav fakt: kuni 90% sõjaväe veoautodest, millega oli varustatud Wehrmacht, olid ehitatud Ameerika firmale "General Motors" kuuluvates tehastes. Selle uudise avalikuks tulemise tagajärjel tõusis suur lärm, taheti alustada isegi kohtulikku uurimist. Firma esindajatel õnnestus kogu skandaal siiski "kalevi alla peita" Räägitakse, et selle teostamiseks olid välja käidud mitte ainult suured vaid lausa astronoomilised summad altkäemaksu.Iva seisis selles, et suur osa "General Motorsi" aktsiatest kuulusid läbi variisikute natside partei juhtkonnale. Kujunes välja nii, et NSDAP küll kadus, kuid selle organisatsiooni varad jäid alles...

Veel võib näiteks tuua sellesama Bormanni. Just tema valdas natside arveid Šveitsi pankades. Kaheteistkümne aastase "Tuhandeaastase Reichi" eksisteerimise ajal olid sinna kogutud tohutud summad, kõige tagasihoidlikumate arvestuste järele --- miljardid dollarid. Keegi ei tea, mis on peale 1945 aastat neist arvetest saanud. Šveitsi pangad keelduvad järsult selleteemalise informatsiooni väljastamisest.

Suur osa "Ahnenerbe" arhiividest, mis ei langenud Punaarmee kätte, saadeti samuti Lõuna- Ameerikasse. Minu jaoks oli pikka aega mõistatuseks, kuhu need täpsemalt peideti. ( praeguseks ma juba tean sellele küsimusele vastust )Lõuna- Ameerika riikides tekkisid uued saksa kolooniad --- muust maailmast praktiliselt sõltumatud ja asustatud peamiselt endiste SS- lastega. ( ühes sellises kohas kasvas üles ka nende ridade autor ) 

Instituud "Ahnenerbe" funtsioneeris Madriidis endise nimetuse all praktiliselt kuni 1975 aastani. ( Kuni Franco surmani ). Peale seda oldi sunnitud asupaika muutma ja mindi üle detsentraliseeritud, kuid tõhusamale juhtimisele. Loomulikult lahkusid III Reichi veteranid tasapisi ametist ja asemele tulid noored...

Paljude finantsmahhinatsioonide "Pioneerideks", said organisatsioonid "ODESSA" ja "Ahnenerbe". Kusjuures nad ainult ei kulutanud III Reichi ajal kogutud vahendeid vaid teenisid raha ka aktiivselt juurde. On olemas küllaltki täpsed andmed, et paljudelt rahanduskriisidelt ---- näiteks Aasia 1997, Venemaa 1998 aastal --- teenisid kasumit just need natsionaalsotsialistlikud organisatsioonid...

Salajased finants- ja luurealased niidiotsad viivad Iirimaale, Austriasse, Šveitsi, Rootsi, Hiinasse, Hong- kongi, Taiwani, Saksamaale, Liibüasse, Egiptusesse, Iraaki, Jordaaniasse, Iraani, Tuneesiasse, Marokosse, Itaaliasse ja Lõuna- Aafrikasse... Paljudes traditsioonilistes "varimajanduse" valdkondades, hävitasid endised SS- lased kohalikud maffiaklannid lõplikult.Selle tulemusena kontrollivad nad mõnedes regioonides täielikult, näiteks rahapesu ning kaubandust relvade- ja kalliskividega. Reeglina ei ole maffia võimeline nendega võitlema, sest võrreldes SS-laste taustaga, oleks see sama, mis võrrelda koolihuligaani sarimõrvariga.

"Ahnenerbe" baasil, millel oli oma finants- ja ökonoomikaosakond, ehitati üles ülemaailme kasumlik äriskeem, mille osad moodustasid turva-, järelvalve- ja auditeerimiskompaniid. Ülemaailmsesse finantskontserni kuuluvad näiteks sellised firmad nagu "Mercedes-Benz", "Trust IG Farben", "Ühendatud Austria metallurgia- ja terasevalu tehased", firma "Shtaybah" ja sadu teisi rahvusvahelisi, truste ja ettevõtteid.

Nende tegevuse keskuseks loetakse Tšiilit. Just seal töötab alates 1958 aastast "Dignidadi" nimeall "Ahnenerbe" uurimiskompleks. Just sinna, Lääne- Kordiljeeridesse on laiali paigutatud erinevad ettevalmistuskeskused --- kaasaegsed "ordulinnused". Natsid aitasid omal ajal tulla võimule Pinochetil, tänu millele tundsid nad ennast selles riigis täiesti vabalt. 

Mida kaugemasse minevikku jääb Teine Maailmasõda, seda keerulisem on leida jälgi natside organisatsioondest ja rahast. Kogu maailmas panustavad nad kõikvõimalikele paramradikaalsetele liikumistele, mida vahel ka heldelt finantseeritakse. Selliste asjaolude juures juures ei oleks nagu salajast baasi, mida algselt kasutati varjupaigana, neil ju enam tarvis? Uputatud "Richthofen" mille avastas Cousteau ekspeditsioon "Ellsworthi" maa rannikult, --- oleks nagu sellele täiendav tõestus... 

Ja kuidas oleks tänapäeval, satelliitide- ja radarite ajastul üldse võimalik varjata võimsat, salajast baasi? 

Teine versioon: Nad eksisteerivad.

Ja ikkagi on olemas suur hulk märke sellest, et Antarktika baas endiselt eksisteerib. Üle maailma asuvate natsiorganisatsioonide võrk on kui haarmed laiali sirutanud kaheksajalg. Kuid kuskil peab asuma ju selle pea! Antarktikast sobivamat paika oleks leida raske.

Lõppude lõpuks ei tõesta uputatud lennukikandja " Richthofen" veel midagi. Vene lennukid avastasid ta küll veel ujuvana ja kuid see uputati kohe peale seda sündinud fakti. Samas, toimetada nii suurt laeva karstikoobastesse, oli võimatu ja ega tänapäeval ei oma see vana alus enam erilist sõjalist väärtust ka. Hiljem kadus see kiiresti merepõhjastki, kõige tõenäolisemalt lõigiti otse veeall vanametalliks...

Peale kõige muu tekitavad küsimusi vene luure aerofotod rannakaljude alt poolenisti väljaulatuvatest allveelaevadest. Tundub üsna veenva argumendina baasi eksisteerimisest?Aga kõigi nende Antarktika ekspeditsioonide liikmete saatused, kes on kadunud salapärastel asjaoludel? Kadunud iidesed linnad, tundmatud jõud maaaluses järves? UFO-d, mida sageli nähakse Antarktika kohal?

See viimane fakt ei ole muinasjutt ega väljamõeldis. Lõunamandrit loetakse omamoodi "ufoloogide paradiisiks" , kohaks, kus sageli vaadeldakse igasuguseid "lendavaid objekte" ja muid salapäraseid nähtusi.

Toon ühe näite: 

1979 jäi Austraaliasse paigaldatud võimsate radarite ekraanidele korraga 19 Antarktika kohal "Ellsworthi maa" piirkonda maanduvat "lendavat taldrikut". 

Aeg- ajalt ilmuvad välja andmed, et need imelikud objektid kuuluvad sakslastele.

Kirjeldan siia ainult mõned salapärased juhtumid, mis on pärit internetist, praeguseks juba kadunud ufoloogia lehekülgedelt.

5 november 1957. a. USA, Nebraska osariik

Hilisõhtul ilmus Kearny linna šerifi juurde ärimees --- teravilja ülesostja Raymond Schmidt, ning jutustas loo, mis juhtus linnast natuke eemal. Auto, millega ta sõitis Boston- San Francisco maanteel, seiskus ootamatult. Ta väljus autost, et uurida põhjust, kui märkas teest pisut eemal metsaserval hiigelsuurt metallikarva "sigarikujulist" objekti. Otse tema silmade all avanes selle luuk ja väljanihkunud platformile astus tavalistes riietes mees. Perfektses saksa keeles --- mis oli ka Schmidthi emakeeleks ---- palus tundmatu tal laeva siseneda. Juba sees olles nägi ärimees täiesti tavalise välimusega kahte meest ja kahte naist kuid kes liikusid täiesti ebatavalisel moel ---- justkui libisesid piki põrandat. Mehele jäid meelde ka veel mingid torud, mis paistsid täidetud olevat värvilise vedelikuga. Umbes poole tunni pärast paluti tal lahkuda, "sigar" tõusis käratult õhku ning kadus metsataha.

6 november 1957. a. USA, Tennessee osariik, Dante, ( Knoxville lähistel ).

Kella poole seitsme ajal hommikul, maandus Clarkide perekonna majast saja meetri kaugusel ebamäärast värvi piklik objekt. Kaheteistaastane Everett Clark, kes jalutas sellel ajal oma koera, jutustas, et masinast väljusid kaks meest ja kaks naist, rääkides omavahel " justkui saksa sõdurid kinofilmist". Nende kallale viskusid haukudes Clarkide ja naabrite koerad. Tundmatud proovisid algul ühte neist kinni püüda, kuid jätsid üsna pea selle ürituse, sisenesid laeva ning lendasid täiesti hääletult minema. Knoxviile ajalehe "News Sentinel" reporter Carlson Brever, leidis sellel kohal mahatallatud ala, mõõtudega 7,5 X 1,5 meetrit.

Selliseid pealtnägijate tunnistusi on tegelikult sadades. Paraku ei võta riigivalitsused informatsiooni UFO- dest tõsiselt, ning nende "toidul olevad" teadlasedki kinnitavad kuulekalt, et tegemist pole muu kui kuulujuttude ja loodusnähtustega. Võib- olla teab võimuladvik vägagi hästi, kes varjavad ennast "lendavate taldrikute" taga, ning loomulikult ei ole nad nende faktide avalikustamisest huvitatud.

Veel enam --- sageli kirjutatakse lendavat taldrikud "tulnukate" arvele. Seda tehakse minu arvates ühel, kindlal eesmärgil ---- harjutada inimesi mitte uskuma lendavate taldrikute olemasolusse. Ükski terve mõistusega inimene pole nõus uskuma, et kaugest galaktikast siia lennanud "tulnukad" pole siiamaani suutnud astuda kontakti maalastega.

Tõele palju lähemal on need, kes usuvad, et need salapärased objektid on maise päritoluga ja valmis ehitatud meile tundmatutes salajastes laboratooriumides.Aga võib olla on need seadmed hoopis Antarktide pärand?

Olen sellel teemal pikalt mõelnud ja jõudnud järeldusele, et Antarktid peavad elama ikkagi tänapäevani. Kõik süsteemid, mis ei lasknud käikudes edasi venelasi ja prantslasi, toimisid ka sakslaste peal. Järelikult olid kaitseabinõud tarvitusele võetud ammu enne sakslaste ilmumist Lõunamandrile.Muidugi eksisteerib veel teooria, et tegemist on iidsete automaatsete "lõksudega" ja nende omanikud on ammu välja surnud. Kuid meenutagem prantslaste ja venelaste retke karstikoobastesse. Kui prantslased tapeti tunnelis julmalt ja valimatult, siis venelasi üksnes takistati edasi liikumast.

Arvatavasti said natsid Antarktidega kontakti ja leidsid nendega ühise keele. See selgitab, miks paljude maade valitsused, eeskätt USA ei kiirusta leidma sakslaste baasi. Nende omanikud võivad endale appi kutsuda jõu, mille ulatus ei ole selge kellelegi. Võib- olla täidavad tänapäevased "Valhalla" asukad omamoodi vahendajarolli Antarktide ja välismaailma vahel, müües siia tehnoloogiat, saades vastu puutumatuse.

Veel üks argument natside Antarktika baasi eksisteerimise kasuks. 50- ndate aastate algul moodustas baasi elanikkond minimaalselt 150- 200 tuhat inimest. Sealjuures tänu operatsioonile "Gloria", demograafilist disbalanssi enam ei eksisteerinud. Kümned tuhanded naised võisid sünnitada kümneid tuhandeid lapsi. Kui "Valhalla" oleks välja surnud, ei saanud ju kõik need inimesed lihtsalt haihtuda? Valgusid laiali üle maailma? Sellisel puhul poleks seda saladust suudetud siimaani kindlasti hoida. Hävitada kogu elanikkond? Jah, natsid oleksid täiesti võinud minna ka seda teed, kuid milleks tappa kana, kes muneb sulle "kuldmune" ? Ikkagi suurem osa personalist, kes asustasid "Valhallat", olid kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid.

Mis puudutab tänapäeva luuresatelliite, siis meenutagem, et iga "mõõga vastu leidub oma kilp". Luureseadmetele vastandatakse neile vastu toimivad seadmed. Selles, et Antarktikat asutavate elanike tehniline arengutase on kõrge, me kahelda ei tohiks. Kolonistid maskeerivad oma baasid lihtsalt, katavad need jää- ja lumega. Ka kõige kaasaegsem satelliit ei suuda kindlaks teha, mis asub paksu jää- ja lumekihi all. Mahajäetud linn? Kuumavee järv?Veel midagi?

Tuleks mainida, et kõige kaasaegsemad ja täpsemad maapinna sondeerimise satelliidid kipuvad kaduma, või vaikivad kohe peale orbiidile väljumist. Nii näiteks juhtus üsna hiljuti kahe vene sputnikuga. Perioodiliselt laekub informatsiooni, et orbiidilt on jälle avastatud kummalisi objekte, mis ei ole satelliidid ja mida ei tunnista omaks ükski maailma riik. Täiesti võimalik, et need on startinud salajastelt Antarktika kosmodroomidelt.

Ühe sõnaga, mina olen veendunud, et sakslaste Lõunakontinendi salajane baas jätkab eksisteerimist.

Muidugi on tänapäevaks surnud Bormann ja Hess ning peaaegu kõik, kes seisid omal ajal nende kõrval. Kuid alustatud üritust jätkavad nende lapsed ja sugulased, kelledele lisanduvad veel üle maailma tuhanded vabatahtlikud. 

Kes teab, võib- olla ärkame ühel hommikul maailmas, mida valitseb IV Reich?

Niisiis, aeg on panna minu raamatule punkt. Kuid olen kindel, et mitte natside salabaasi ajaloole Antartktikas. Kuidas ka poleks kuid varem või hiljem me saame teada tõe. Kogu tõe.

Miks me ei saa seda teada juba praegu? On ju hulk inimesi informeeritud selle baasi olemasolust. Esimeses järjekorras puudutab see lääneriike, eeskätt USA- d, kes kindlasti hoidavad selle baasiga regulaarseid kontakte. Vastutasuks tehnoloogia eest lubavad nad neil karistamatult tegutseda. 

Vabalt tegutsevad nad ka teisel põhjusel. Asi on selles, et SS- laste järglased teavad liiga palju rahvusvahelisetest sidemetest, sellest, kui palju aitasid omal ajal lääne demokraadid ja massoonid kaasa natsionaalsotsialismi õitsengule. Tänapäevane lääs hoiab haudvaikuses paljud III Reichi aegsed saladused ja on äärmiselt huvitatud, et sellelaadne informatsioon ei oleks üldsusele kergelt kättesaadav.

Muidugi ei tea ma isegi kõike, paljugi on jäänud mulle "valgeteks laikudeks". Kuid kui me ikkagi ei nõustu meile korrumpeerunud ajaloolaste poolt ettesöödetud ähmastatud, "ainuõige ajalooga", tuleb varem või hiljem kogu tõde päevavalgele. Usk sellesse hoiab ja aitab mul jätkata oma uurimistööd. 

Eelnevat arvestades, olen kindel, et meie kõigi kohal ripub oht, mille ees ei saa kuidagi pead liivaalla peita. Meenutagem NSDAP ajalugu: alguses Hitler proovis võimu haarata jõuga, kuid "õlleputš" suruti maha. Järgemisena läks Füürer üle legaalsele poliitilisele võitlusele ja tuli 10 aastat hiljem seaduslike vahenditega võimule. Kogu III Reichi ajalugu, see on omamoodi maailmamastaabis "õlleputš", mis samuti kokku varises. Tänapäeva natsionaalsotsialistid tegutsevad kogu maailmas ja valmistavad ette uut 1933 aastat. Nad püüavad pääseda liidripositsioonidele ökonoomikas, liiguvad kõrgemale poliitilises sfääris. Paremäärmuslikud liikumised on olemas praktiliselt igas riigis. Prantsusmaal ja Austrias, on need näiteks küllaltki lähedal, võitmaks valimisi. Nende võitu maailmamastaabis ei tohi lubada.

Kohtumisteni järgmistes raamatutes!

( Lõpp )   

Mõtlesin just, et kas igaks juhuks jutu lõppu kirjutada, et tegemist on autori, mitte minu isiklike seisukohtadega:-) Eelistan olla poliitikast üldse võimalikult eemal kuid kui lausa demagoogiat aetakse...

Tunnistan "pattu", et ilmselt vene tõlkija poolt lisatud propagandistlikku "õiget juttu" natuke välja jätsin või pehmendatult väljendasin. Lõpulause ( Их победы в мировом масштабе нельзя допустить ) on küll tõlgitud nii, nagu autor seda ütles. Või lisati see juurde kirjastuse editori poolt? Kes teab. Raske uskuda, et raamatu autor, kelle isa oli natsionaalsotsialist, kelle isa sõber oli natsionaalsotsialist, kes elas sisuliselt natside otseste järglaste hulgas, hakkaks esivanemaid või nende aateid halvustama. 

http://maps.google.com sobib ka vaatamiseks,ilusad pildid tulevad ülaltoodud koordinaatidel -

-66° 36' 14.70", +99° 43' 11.11":http://maps.google.com/maps?f=q&source=s...8&t=h&z=16

-66° 33' 13.75", +99° 50' 24.84":http://maps.google.com/maps?f=q&source=s...8&t=h&z=16

Üsna teema alguses juba andsin maps.google lingidnendesamade koopasuudmete kohta, nüüd siis veelkord

koos koordinaatidega selguse mõttes, hea võrrelda... -

-66° 33' 11.58", +99° 50' 17.86":http://maps.google.com/maps?f=q&source=s...1&t=h&z=17

-66° 36' 12.58", +99° 43' 12.72":http://maps.google.com/maps?f=q&source=s...4&t=h&z=17