tõde ja õigus 2. tund karakterite analüüs

“Tõde ja õigus”

2. tund

EPOPÖA

On ulatuslikem ja tegelasterohkeim romaan eesti kirjanduses, mis annab kunstilise üldistuse eesti rahva ajaloo mitmest olulisest etapist.

Valmis ja ilmus aastatel 1926-1933

I osa

On laadilt avar panoraamromaan (maastiku ülevaatega romaan), milles kujutatakse umbes veerandsajandi pikkust ajajärku.

Tegelikkusest pärit ainestikku on põhjalikult ümber töötatud fantaasia abil.

Tammsaare ütles:

“ Maastik ja ümbrus on minu kodukohast, samuti meeleolud. Inimesi ei ole ühtki täielikult elust (tegelikkusest) kopeerinud, vaid olen algtüüpe ümberkujundanud.”

Algus

Romaan algab Andres Paasi tulekuga Vargamäe Eesperesse, kus uus peremees alustab oma elutööd ja võitlust.

Tööd tuleb teha karmis Eestimaa nurgas, kus üksikuid väljamägesid ümbritsevad sood ja rabad.

Andres Paas

Andres ei karda raskusi, tal on palju suurejoonelisi plaane.

Ta ei tea Vargamäele asudes, et tal ei tule võidelda mitte ainult karmi loodusega, vaid ka teise omataolisega: naabertalu peremehe Pearu Murakaga.

Vargamäel vastanduvad 2 peremeest – Andres ja Pearu – ning nende erinev elukäsitlus, erinev arusaam tõest ja õigusest.

Vargamäe Andres alustab oma elu ausa mehena, ta sõlmib Pearuga kraavilepingu viimase soovide kohaselt, aimamata, et riukalik naabrimees võib seda ära kasutada oma huvides.

Andres usub oma jõusse, usub sellessegi, et Vargamäel on tõe abil

võimalik võidelda Pearu vastu.

Elukogemuste põhjal see arvamus muutub.

Kohtukulli ees jääb valelik ja ülekohtune Pearu peale.

Tõe eest võitlev Andres kaotab.

Rängalt mõjub Andresesse Krõõda surm: nüüd algab Andrese sisemine karastumisprotsess, muutub võitlustakstika Pearu vastu.

Andresel jätkub leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis võita tema oma võtetega.

Kohtus jõuab Andres sageli valega hõlpsamini õiguseni kui tõe abil.

Inimlik eksimine...

Andres teeb ka tõsiseid vigu ja ülekohtuseid tegusid. Näiteks Sauna Jussi naise Mari meelitamine tallu perenaiseks, mis viib Jussi enesetapuni ja hävitab Mari ja Andrese südamerahu ning õnne. Talust kaob elurõõm.

Andres ja Piibel

Andres hakkab piiblist lohutust otsima, ei leia seda ning muutub veelgi süngemaks. Ta eraldub perekonnast.

Vagadusega kaasnevad rangus ja kurjuski, aga mitte inimsõbralikkus.

Andres ja lapsed

Rängim on Andresele see, et tema lapsed ei armasta Vargamäed, nad lahkuvad üksteise järel isakodust.

Elu Vargamäel on sünge ja karm, sellepärast lapsed lahkuvadki, kuid Andres ei mõista seda.

Andres ja unistused....

Oma elu eesmärgi suutis ta saavutada ainult osaliselt.

Paljud ilusad unistused jäid realiseerimata, paljud kavatsused luhtusid, plaanid jäid täitmata.

Andres sümbolina

Tema elutee viis teda ajuti eemale õiglusest kui ideaalist, kuid Andres ei murdu, ta jääb elulõpuni kindlaks oma eesmärgile ja tööle. Ta muutub lõpuks rahva ürgse jõulisuse sümboliks, sest just niisugused visad mehed rajasid Rahvusliku liikumise ajal Eesti üksiktalude ühiskonna, millel rahva ajaloos on tähtis koht.

Andrese iseloom

Andres oli tugev, jonnakas töömees, pidas õigeks ainult enda tõde...

PEARU MURAKAS – ORU PEARU – JAKOB SIKENBERG Temal puudub vajadus loovaks

tegutsemiseks, tema eesmärgid on praktilised, omakasupüüdlikud.

Ta elab ja tegutseb vildaka õiglustundega, seetõttu elabki ilma südametunnistuse piinadeta.

Kasutab valet ja pettust.

Pearu

Südamelt pole kuri inimene, aeg-ajalt võib olla lahke ja suurejooneline (näiteks Krõõda matuste puhul teed sillutades).

Tema energia kulub ühele eesmärgile: ta püüab Andresest tähtsam ja võimukam olla.

Siit ka väiklus.

Pearu

Temale on elu eelkõige omapärane mäng, kemplemine ja jõukatsumine luues ise selle mängu reeglid.

Tõde ja vale; headus ja kurjus; ausus ja ebaausus on mänguvahendid, kuid mitte väärtused.

Naabri kiusamises on Pearu väsimatu.

Pearu ja Krõõt

Heleda häälega Krõõda pärast on südames kadedusevari, sest oma naist nimetab ta ainult Lambasihvriks.

Pearu Oru Pearu on koondportree levinud

inimtüübist: järjekindel egoist, kes arvab, et oma eesmärkide saavutamiseks on kõik vahendid lubatud.

Pearu karakteri omapära on Tammsaareel õnnestunud samaväärselt Andresega.

Tema purjuspeamonoloogid on mentaliteedi ja iseloomu väljendejatena eredalt sõnastatud, need on rikkas teoses omamoodi pärlid.

KRÕÕT Haaravad karakterid on kujundatud

romaani peamistest naistegelastest Vargamäe Krõõdast ja Marist.

Nende kaudu avanevad inimsaatuse raskus ja traagilisus kunagises taluühiskonnas.

Eespere Krõõt, Andrese esimene elukaaslane, on headuse ja kannatlikkuse sümboliks.

Krõõt

Temaga seostatakse Vargamäe kõige ilusamaid aegu, sest temast kiirgas vastupandapatut heasoovlikkust ja sõbralikkust.

Krõõda malbuse ja siiruse ees taltub ajuti ka Pearu riukalik meel, sest tal on häbi lahkele sõbralikkusele vastu astuda oma kiuslikkusega.

Krõõt Krõõda elu Vargamäel on liiga raske, sest

kõik on veel korrastamata. Krõõt on Vargamäe esimene ohver. Temas üldistuvad nende inimeste

omadused, kes headuses ja eneseohverduses ei suuda oma huvide eest seista ega ennast kaitsta. Niisuguste inimeste eneseohverdus ületab mõistlikkuse piirid, nii oli ka Krõõdaga, kes oli nukrameelne, pikk, peenike, töökas ja heleda häälega.

MARI

Töötab algul teenijana Vargamäel, siis on temas noore elurõõmsa neiu sädelevust, rõõmu ja laululusti.

Mari ja Jussi teineteiseleidmise lugu on rikas inimlike tundevarjundite poolest, sest koomikale ja elurõõmule astub korraga lähedale Jussi enesetapmise kavatsus.

Mari

Mari ja Juss elavadki teineteisemõistmises Vargamäe saunas, ent Krõõda surm saab murranguliste sündmuste algatajaks Mari elus.

Ta läheb peremehe lapsi hoidma, märkamatult tekib temas alateadlik soov saada Mäele perenaiseks.

Mari

Otsustavat osa etendab Andrese tugev isiksus.

Jussist kaugenemine saab Maril elusaatuse traagiliseks käändekohaks.

Mari teab, et toimib ülekohtuselt. Jussi surm jääb kogu eluks vaevama

tema hinge.

Mari

Mari edasine elu Andrese kõrval on kannatruste ja töörohke, kuid ta talub kõik süümepiinad vaikides.

Kurja, mida Mari on teinud Jussile, püüab ta hüvitada sellega, et kasvatab helluses Krõõda ja oma lapsi.

Mari Mari kannatused suurenevad aastatega

ning kasvavad otse ebainimlikuks piinaks. Mari elusaatusest tõuseb üldistus: inimene

on ise oma õnne suurim vaenlane ning kannatab rängalt enese tehtud vigade pärast.

Mari: jässakas, hea südamega, algul elurõõmus ja laulis palju, hiljem kurvameelne ja kannatas palju.

Sauna-Madis: on sunnitud laveerima kahe kempleva

peremehe vahel. Ta on üks Vargamäe ohvreid, sest vanul

päevil on ta jalutu külmades soovetes sumpamise pärast.

Oma elukogemuste piires otsib ta elu mõtet.

Näeb inimlikku headust ja kurjust, mida on Vargamäel tundma õppinud.

Annab peavarju Andrese tütrele Liisile, kes isa südamekalkuse pärast pidi kodust põgenema.

VARGAMÄE LAPSED Täiskasvanute elu karmuse

kirjeldamise kõrval tuuakse esile ka lapsemeelne maailm, laste tegevus.

Kaasahaaravalt on Tammsaare kujutanud karjasepõlve.

Laastude ja saepuru kandmist Mäe laste (tüdrukute) poolt Oru poistele.

Vapustav on laste suremist kujutav peatükk (pt 28).

Vargamäe lapsed

Laste kasvades avanevad nende iseloomude erinevused, tekivad kiindumused, mis liisi ja Joosepi vahel arenevad armastuseks.

Selgub eluline tõde: noored ei taha oma ellu kaasa võtta uusi ideaale ja põgenevad Vargamäelt.

INDREK Tõuseb noore põlvkonna hulgast

erilisele kohale. Ta on tundehell, mõtiskleva loomuga.

Täielik vastand noorele Andresele, kellega tal karjasepõlves alatasa tekivad lahkarvamused ja tülid.

Juba lapsepõlves koormab end ränga süükoormaga. Vihahoos venna Andrese pihta visatud kivi tabab ema.

Indrek Ta on talulaste hulgas erandlik

natuur: on kiindunud Vargamäesse. Alati kui Indrek on hingeliselt kriisis,

meenub talle kodutalu loodusest mõni detail (jändrik soomänd, jõekaar või kirikukellade kumin soo kohal). Siit ka veenev põhjendus: iga inimene võtab lapsepõlvemälestused ellu kaasa.

Vargamäe lapsed:

a) Andrese ja Krõõda lapsed Liisi (Liisil oli 3 last) Maret ( 2 last) Anna (suri) Andres (suri – kadus)

Vargamäe lapsed:

b) Andrese ja Mari lapsed Indrek ( 2 last) Ants (lasti maha) Liine ( 4 last) Tiiu ( 3 last) Kadri ( 4 last) Sass (vallaline)

Vargamäe lapsed:

Mari ja Jussi lapsed Juku (suri) Kata (suri)

Oru lapsed:

1.Joosep2. Karla3. -4. kaksikud tüdrukud, kes surid5. Jüri6. Juljus7. Toomas

„TÕE JA ÕIGUSE“ I OSA KOMPOSITSIOON

Tõe ja õiguse“ I köidet nimetatakse avatud struktuuriga romaaniks, sest kompositsiooni kujundamisel on avara panoraamromaani võimalusi kasutatud oskuslikult.

Romaan on avatud kõige olulisemale, mida kirjanik peab vajalikuks esitada vargamäe elust pika ajaperioodi jooksul.

I osas on kandvaks teemaks inimese ja maa vahekord.

Andres ainsana kavatses, plaanitses, püüdis ette aimata, milliseks muutub maapind ja kasenäss, männijäss jne kui kraave on kaevatud selles ja selles sihis.

Andrese ja Pearu kraavileping sõlmib keskse intriigiliini.

Andrese ja Pearu kraavileping sõlmib keskse intriigiliini.

Jussi surm jääb sünge varjuna Mari ja Andrese hinge.

Romaani lõpuosas asendatakse paljusid arenguliine.

Andrese ja Pearu omavahelist võistlust, Andrese ja Mari vahekorda

Andrese ja Pearu omavahelist võistlust, Andrese ja Mari vahekorda asendavad probleemid noore põlvkonna saatustest (erilisel kohal indreku kujunemiskäik)

Andres jätkab lõputut võitlust Vargamäe soodega ja üleaedsega.