101 e ajakirjanduspala 2503 2019 - static.varrak.ee · 92 vabariigi ajal ilmus eestis üle 20...
TRANSCRIPT
Sisukord
1. 1766 – eestikeelse ajakirjanduse algus 10
2. Rootsiaegne saksakeelne ajakirjandus 12
3. Tarto maa rahwa Näddali-Leht (1806) ja Marahwa Näddala-Leht (1821–25) 14
4. Beiträge... (1813–32) ja Das Inland (1836–63) 16
5. Johann Voldemar Jannsen ja Perno Postimees 1857–63 18
6. Lydia Emilie Florentine Jannsen 20
7. Õnnetuse- ja kuriteo uudised 22
8. Baltisaksa ajakirjandus 18.–19. sajandil (ennekõike Eesti alal) 24
9. Carl Robert Jakobson ja Sakala 1878–82 26
10. Ado Grenzstein 28
11. Joonealune, järjejutt, romaaninurk 30
12. Nuputamisülesanded ajakirjanduses 32
13. Naisajakirjanduse algus. Lilli Suburg ja ajakiri Linda 1887–93 34
14. Karl August Hermann 36
15. Eduard Vilde 38
16. Ladumis- ja trükimasinad 40
17. Jaan Tõnisson ja Postimees 1896–1935 42
18. Ajakirjanduse tsensuurisüsteem 44
19. Koolimeedia 46
20. Esimene ilmasõda ja aja kirjanduse murrang 48
21. Provintsiajakirjandus enne 1940. aastat 50
22. Päewaleht (1905–40) 52
23. Ajalehe juhtkiri 54
24. Waba Maa (1918–38) 56
25. Surmakuulutused ajalehes 58
26. Anton Jürgenstein ja Voldemar Kures 60
27. Pealkiri ajalehes 62
28. Aleksander Veiler 64
29. Eesti lehekarikatuuri aja lugu viies vaatuses ja neljas pildis 66
30. Kollase ajakirjanduse algus (1880.–1930. aastad) 68
31. Eduard Laaman ja Harald Wellner 70
6
32. Veste ja vestekirjanikud enne 1940. aastat 72
33. Kuulutused ja reklaam ajalehtedes 74
34. Looming (1923–) 76
35. Ajakirjanduse levitamine 78
36. Väike etümoloogiline sõnastik A–L 80
37. Puugravüürid ja fotod ajakirjanduses 82
38. Bolševistlik ajakirjandus Eestis, Venemaal ja Ameerikas 84
39. Spordiajakirjandus 86
40. Uudisežanri muutumine 88
41. Gori 90
42. Naisteajakirjad sõjaeelses Eesti Vabariigis 92
43. 1933–40 Eestis 94
44. Honorar 96
45. Felix Moor 98
46. Tsensuuri ülekavaldamise trikid 100
47. Ajakirjandus II maailma sõjas 1941–45 102
48. Nõukogude ajalehenduse põhimõtted 104
49. Ajakirjanike represseeri mine, stalinistlik aja kirjandus 106
50. Väliseesti ja pagulas ajakirjandus 108
51. Naised ajalehtedes 110
52. Rahva Hääl (1940–95) ja Советская Эстония 112
53. „Päevakaja” (1958–) 114
54. Karikaturist Edmund Valtman (ja tema vend HAVE) 116
55. Noorte Hääl (1940–90) ja Молодeжь Эстонии 118
56. Rajooni- ja linnalehed Nõukogude Eestis 120
57. „Aktuaalne kaamera” (1956–) 122
58. Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa 124
59. Ajakirjanike harimine 126
60. „Täna 25 aastat tagasi” (1966–70) ja Valdo Pant 128
61. Siluett ja Nõukogude Naine 130
62. Rein Karemäe 132
63. „Horoskoop” (1968–73) ja Andres „Kim” Vihalem 134
64. Noorus (1946–97) ja Dr Noormann 136
65. Vikerraadio (1967–) 138
66. Edasi (1948–90) 140
67. „Mnemoturniir” (1967–) ja telemälumängud 142
68. Sirp ja Vasar jt kultuurilehed 144
69. Ilmaennustus 146
70. „Reklaamiklubi” (1973–91) ja „Meelejahutaja” (1973–95) 148
7
71. Ajalehtede toimetuse ruumid 150
72. „Jupiter” (1970–91) ja „Vaata kööki!” (1971–92) 152
73. Mati Talvik 154
74. Aunimetused ja preemiad 156
75. Soome televisioon 158
76. Följeton ja huumori väljaanded nõukogude ajal 160
77. Telediktorid 162
78. Kolm rääkivat spordireporterit 164
79. Lembit Lauri ja „Kirjutamata memuaare” (1977–2006) 166
80. Lasteekraan 168
81. Soovikontserdid ja „Soovid, soovid, soovid” (1979–93) 170
82. Suurte ajalehtede tiraažid 19.–21. sajandil 172
83. Urmas Ott 174
84. Ajalehed maarahvale, eelkõige Maaleht (1987–) 176
85. Viis ajaloovestlejat: Soonpää, Tiidus, Lotman, Palamets, Vseviov 178
86. Väike etümoloogiline sõnastik N–Ü 180
87. Eesti Ekspress (1989–), sõltumatu nädalaleht 182
88. Mart Kadastik ja Hans H. Luik 184
89. Edasi > Postimees 1989–98 186
90. Vahur Kersna (Ivar Vigla ka) 188
91. Esimesed eraraadiod Raadio Tartu (1991–2003) ja Kuku raadio (1992–) 190
92. Aastad 1995–96 192
93. Eesti Päevalehe ja Õhtulehe sünd 194
94. Seriaalide maailm 196
95. Tehnika ajalehetoimetuses 198
96. Rõtov, Hõbemägi ja Koorberg 200
97. „Reporter” (2004–) 202
98. Ajakirjaniku kuulsus 204
99. Andrus Kivirähk ja Mart Juur 206
100. Ajalehe välimus 208
101. Delfi portaal ja kommi ajakirjanduse sünd 210
Kirjandust 212
Tsitaatide allikad 216
Fotode allikad 222
32
Ajakirjandus on pea 140 aastat lahutanud eestlaste
meelt, pakkudes keerdküsimusi, male-, kabe- ja bridži-
ülesandeid, geomeetrilisi, matemaatilisi, täht- ja silp-
mõistatusi, peitepilte ja ristsõnu, sudokuid jms.
Esimesed nuputamisülesanded ilmusid eesti aja-
kirjandusse 19. sajandi lõpul. Pioneerid olid siin ajakiri
Meelejahutaja (1880) ja Grenzsteini nädalaleht Olewik
(1882) oma keerdküsimuste, täht-, silp- ja piltmõista-
tustega. Grenzstein oli ka esimene, kes 1883. aastal
malet tutvustas ja kohe ka maleülesandeid avaldama
hakkas. Järgmistesse eestikeelsetesse ajalehtedesse-
ajakirjadesse jõudsid maleülesanded alles 20. sajandil,
tõeline buum tuli aga 1930. aastate lõpul koos noore
Paul Kerese saavutustega.
Juba 1885. aastal ilmus ka esimene „hind-mõistatus”,
kus Meelejahutaja lubas õigesti lahendajale auhinnaks
„meie lauluisa Dr. Kreutzwaldi litografeeritud rinnakuju
wõi, kui just seda pilti ei piadaks soowitama, ühe teise
selle pildi wäärilise hea pildi ilusa raami sees waewapal-
gaks anda”.20 Uue sajandi algul olid toimetused rahakulu-
tuses juba osavamad. Nii andis Perekonnaleht 1909. aastal
auhinnaks oma kirjastuse väljaannete tellimusi ja toime-
tusele arvustamiseks saadetud raamatuid (nt Eduard
Vilde „Prohvet Maltsvet” ja Gustav Suitsu „Elu tuli”).
Kui täht- ja silpmõistatusi olid lehed varemgi aval-
danud, siis päris ristsõnad ilmusid sinna 1920. aastate
keskel, paar aastat pärast seda, kui need Ameerika
ajalehtedes hitiks olid saanud. Esimene eestikeelne
ristsõna ilmus 9. veebruaril 1925 Esmaspäewa esiküljel,
autoriks lehe toimetaja Olev Soots. Eestis tegigi pea-
murdmisülesanded popiks nädalaleht Esmaspäew, mis
asutas 1926. aasta augustis nuputamisnurga „Peaaju
gümnastikat”. Seal pakuti geomeetrilisi mõistatusi,
numbrimõistatusi, labürinte, peitpilte jms. Loetud
nädalate jooksul loodi sarnased nurgad kõikvõimali-
kesse ajalehtedesse-ajakirjadesse. Esmaspäew oli siiski
turuliider – ta pakkus igas numbris „hindmõistatusi”,
auhinnaks tavapärased lehetellimused-raamatud,
mõnikord sekka ka midagi eksklusiivsemat, nt Gori
joonistatud šarž õigesti lahendajast enesest.
1930. aastate algul tekkis juba kümmekond „aju-
spordi eriajakirja”. Iseäranis menukad olnud need güm-
nasistide hulgas – ühes 1933. aasta koolitunnis korjanud
Tallinna reaalkooli õpetaja ära üksteist Mõistatus-
lehte. Kolm nupuajakirja (Mõistatusleht, Ajusportlane,
Mõistatuste Magasin) pani riik 22. septembril 1933
kinni, süüks riigiametnikke solvavad laused, mis rist-
sõnavastustena välja tulid („Tsensor on siga” oli üks
viisakamaid). Pikemalt jäi püsima Waba Maa nädalakiri
Ajude Gümnastika (1933–40), mis kasvas välja Esmas-
päewa nuputamisnurgast. Esimesel Nõukogude aastal
ilmus ajakiri edasi uute nimede all (Mõttesport > Male
ja Mõttesport) ning jäi seisma suvel 1941, kui sakslased
Eesti vallutasid.
Esimene bridžinurk alustas ilmumist samuti Esmas-
päewas. Pärast nuputamisnurga muutumist ajakirjaks
Ajude Gümnastika oli lehele hädasti vaja uut nupu-
menukit. Nii loodi 1934 jaanuaris bridžinurk „Lööme
bridži!”. Pinna oli ette valmistanud Waba Maa kirjastuse
ajakiri Perekonnaleht, kus äsja oli järjeloona avaldatud
Arno Süvalepa bridžiõpetus „Bridshikursus”. Menu oli
kohene – esimesele kahele ülesandele olla saabunud
427 lahendust.
Nõukogude ajal lehenuputamises olulisi uuendusi
ei toimunud. Bridž oli muidugi kodanlik igand ja ajakir-
janduses välistatud (katset küll tehti, 1969. aastal ilmus
PEAAJU GÜMNASTIKANuputamisülesanded
ajakirjanduses12
33
saatekavalehes Televisioon bridžiülesanne kolmel kor-
ral). Ristsõnad aga ilmusid päevalehtede nädalalõpu-
numbrites ka kõige karmimatel aegadel. Omamoodi
legendiks sai ajakirja Noorus lisana ilmunud „Pähkli-
pureja” (tasuta kaasanne 1959–72, edaspidi kolme- kuni
kaheksaküljeline rubriik ajakirja veergudel), kus aval-
dati väga mitmekülgset nuputamisvalikut. Aga huvi
oli ilmselt enam kui pakkumist.
Kui 1988-89 tekkisid esimesed kirjastuskoopera-
tiivid, tuli ka ristsõnalehtede plahvatus. Leheputka-
desse ilmus tohutu hulk nimetuid tabloidformaadis
neljaküljelisi lehti, tõmbenumbriks kogu lehekülje suu-
rused ristsõnad – ajalehtedes selliseid ei olnud. Turuliid-
riks tõusis Paide kirjastus Kuma (asutatud 1988 augus-
tis) oma paljude ajakirjadega. Praegu annab Kuma välja
ligi 20 eesti- ja lätikeelset nuputamisajakirja, näiteks
Super Kuma ja Rebase Ruudud ja Raudne Loogika.
Järgmine nupumenuk aga jõudis eesti ajakirjan-
dusse alles uuel sajandil, kui SL Õhtulehes hakkas
ilmuma numbrimäng sudoku (14. juunil 2005). Päev
hiljem tuli see ka Eesti Päevalehte ja varsti juba kümne-
tesse teistesse ajalehtedesse-ajakirjadesse.
Esimesed piltmõistatused ilmusid Meelejahutaja naljakas lisalehes oktoobris 1881. Lugeja pidi ära arvama, mis vanasõnu need pildid kujutavad. Kas keegi õigesti vastas, pole teada. (Kell pantaks’ peale, peab kandma. Pada sõimab katelt, mõlemad mustad.)
92
Vabariigi ajal ilmus Eestis üle 20 naisteajakirja. Mõju-
kaim neist oli 1927. aastal asutatud Taluperenaine,
mille tiraaž oli parimatel päevadel 25 000 ringis. See
oli praktiline ajakiri maanaistele, mille eesmärk oli
teha Eesti maaelu euroopalikult kultuurseks. Nagu
peatoimetaja Liis Martinson-Käbin avanumbris
kirjutas: „[---] ta tahab lihtsas ja rahvalikus keeles
kanda perenaiste laialistesse hulkadesse kõige tar-
vilikumaid teadmisi nende vastutusrikkal kutsealal,
et nad võiksid täie arusaamisega töötada põllu-
mehega käsikäes meie põllumajanduse kõigekülgse
edu nimel.”86 Taluperenaine õpetas kõike, mida
moodsa aja maanaisel kodus ja talus vaja võis minna:
kasvatama lapsi, aiasaadusi ja kodulinde, hoidma ter-
vist, tegema moodsaid roogi, rajama iluaeda, kau-
nistama ja sisustama kodu, serveerima toitu Põhja-
maade maakodude kombel ja käituma seltskonnas.
Ajakirjaga käis kaasas mustrileht käsitöö tegemiseks
ja tööjooniseid talumööbli valmistamiseks. Muu hul-
gas õpetati lugejaid maale supelpaiku rajama ja koju
raamatukapiga istumisnurka tegema. Lastele ilmus
omaette lisaleht Laste Maailm ning ka kirjanduse ja
kunsti jaoks oli igas numbris oma koht.
Taluperenaise asutajaks olid tegelikult mehed aka-
deemilisest põllumajandusseltsist, toimetajaiks aga
oma erialal haritud naised. Peatoimetaja oli vaikse
häälega energiline Liis Martinson-Käbin. Ta oli Eesti
Maanaiste Keskseltsi juht, õppinud Tartu ülikoolis algul
filoloogiat, aga lõpetanud agronoomina.
Õpetlik, hariv ja praktiline oli ka Eesti Naine. Selle
asutas 1924 Naiste Karskusliit ja ajakirjas olidki esi-
plaanil karskusaade, emadus ja kristlus. Kohe alguses
selgitati naistele, et vastupidi levinud arvamusele ei
ole alkoholi tarvitamine lapseootuse ja imetamise ajal
kasulik, kuna „alkohol ei anna verd ega toida inimest,
vaid mürgitab ainult”.87
Eesti Naine koosnes üldosast, käsitööosast ja maja-
pidamisosast, ka temaga käis kaasas lõike- ja mustri-
leht ning lastelisa Väike Sõber. Ajakirja juhtis Helmi
Mäelo, õigusteadust õppinud naine, Naiste Karskusliidu
peasekretär, kes esimest ajakirjanumbrit toimetades oli
26-aastane pereema.
Kui Taluperenaine ja Eesti Naine olid usinad, kasi-
nad ja karsked perenaised, siis Maret oli noor, haritud
ja moodne linnapreili. Selle asutasid 1935. aastal kaks
algajat ärimeest: Richard Puusepp ja Verner Kask. Nemad
ei seadnud endale aatelisi eesmärke, vaid tegid raha.
Ajakirja täitsid (kuri)kuulsad naised, kuulsate
meeste armastuslood, filmistaarid, lühijutt ja järje-
romaan, eelistatavalt romantilisest armastusest aris-
tokraatses maailmas. Lisaks anti sirgjoonelisi juhiseid
igapäevaeluga toime tulemiseks (mood, kodusisustus,
kosmeetika, psühholoogia, toiduretseptid, mustri-
lehed). Artikkel „Abielumehe kasvatamine” näiteks
õpetas: „Abielumeestega on lugu niisamuti nagu las-
tegagi: nad muutuvad nendeks, kelleks me neid kas-
vatame.”88
Maret tõi eesti naisteajakirjadesse ka seltskonna-
kroonika ja laste esitlemise, pakkudes selleks eraldi
fotokülge „Meie perekondade väikesi käskijaid”. Näidati
alasti tittesid lesimas ja varateismelisi mänguhoos,
poseeriti uhketes ja viletsates oludes, linnas ja maal.
Fotodelt võib leida näiteks „raadioonu” Felix Moori
tütre Sirje-Lille, tulevase näitlejanna Ita (Ilse) Everi,
hilisema nõukogudeaegse kultuuriministri Juhan Jürna
kiikhobusel ja sadu teisi lapsi.
42AATELISED NAISED JA
EDEV MARETNaisteajakirjad sõjaeelses
Eesti Vabariigis
93
Ajakirja moe-, toidu- ja käsitööosa toimetas Richard
Puusepa abikaasa Linda Puusepp. Ärijuht Verner Kask
lõi Mareti agressiivse turundusstiili: ajakirja vahele klee-
biti reklaamijate tootenäidiseid (nt lõngaproove), kord
aastas jagati tellijatele uhkeid kingitusi: lõunaserviis,
siidkleidiriie, elektritriikraud, hakkmasin jm. Peakink
oli ajastu ikoon – Singeri õmblusmasin (jalaga, hind
220 krooni), igal aastal ainult üks.
Kokkuvõttes oli Maret mitmekülgne, hästi toimeta-
tud ja moodsalt kujundatud ajakiri. Lugejaid löödi üle
konkurentidelt ja Maret tõusis paari aastaga suurimaks
naisteajakirjaks (tiraaž 30–35 000).
Muuseas, kolme ajakirja toimetused asusid Tartus
üksteisest sajakonna meetri kaugusel: Eesti Naist tehti
Gustav Adolfi tänaval ülikooli taga, Maretit Jaani täna-
val ülikooli ees ja Taluperenaist Rüütli tänaval.
PS. Ajakirja eesti naistele anti välja ka Nõukogude
Liidus. See asutati Leningradis 1927. aastal, nimi pandi
kokku ja toortõlgiti nõukogude naisteajakirjade nime-
dest: Naistööline ja talunaisterahwas, hiljem Naistööline
ja naiskolhoosnik. Esimeses numbris seati suund: „Kui
meie tahame tõsiselt uut elu – sotsialismust ehitada,
siis peame naisseltsilisi tegewasse poliitikasse tõm-
bama.”89
Kaks suurimat: usin Taluperenaine ja meelt lahutav Maret.
102
II maailmasõda oli tormiline ajajärk, mil korraga tehti
nõukogulikku, fašistlikku ja rahvuslikku ajakirjandust.
Käigus olid ajalehed-ajakirjad, raadio ja lendlehed, seda
nii Eestis, Stockholmis kui New Yorgis, Nõukogude ja
Saksa tagalas ning rinnetel.
Eestis ilmus ajakirjandus Saksa okupatsioonirežiimi
range kontrolli all. Okupatsiooni algul püüdsid vaba-
riigiaegse Päewalehe ajakirjanikud oma lehte taastada,
aga ilmuda sai ainult üks number, siis olid sakslased
jaol. Ette oli nähtud saksakeelne päevaleht Revaler
Zeitung, eestikeelne päevaleht (alguses nimega Linna
Teataja, hiljem Eesti Sõna) ja raadiojaam Landessender
Reval. Riburada said hakata ilmuma ka kohalikud lehed
Tartus, Pärnus, Viljandis, Haapsalus, Narvas, Otepääl
jm. Kui rinne liikus Eestist eemale ja majandusolud
paranesid, lubati ilmuda ka mõnel ajakirjal, näiteks
Eesti Arst, Eesti Pildileht, Ajakiri Naisele. Samas Looming
ilmumisluba ei saanud. Kogu ajakirjandus allus Saksa
tsensuurile (vaid Otepää Teataja ilmunud tsenseeri-
mata, sest kohapeal polnud tsensorit võtta).
Tollased tähtsaimad lehed Postimees ja Eesti Sõna
erinesid teineteisest selgelt nii suuna kui valikute
poolest. Eesti Sõna oli ideoloogiline, manifesteerides
tugevalt nõukogudevastasust ja veidi nõrgemalt nat-
sisõbralikkust, Postimees tunduvalt neutraalsem. Eesti
Sõna oli poliitika- ja majanduskeskne, Postimees kul-
tuurilähedasem.
Ajakirjanduse kohustus oli avaldada füüreri kõne-
sid, ametlikke teateid, propagandatekste ja rahva-
juhtide populariseerimisartikleid. Et rahvusliku polii-
tika tegemine oli keelatud, tegid ajalehed kultuuri-
poliitikat – iga päev ilmuvad kultuuriküljed kinnitasid
järjekindlalt kultuuri ja selle kaudu eestluse püsimist.
Püüti ära märkida kõikvõimalikke tähtpäevi (eriti suure-
joonelised olid Koidula 100. sünniaastapäeva kirjutised).
Kõige uhkemalt kõlas 1943. aasta 24. veebruari Posti-
mees, millega tähistati Eesti Vabariigi 25. aastapäeva.
Rahvusriiklikku vaimu sai lehte nii palju ja nii selgelt,
et peatoimetaja Martin Kuldkepp vallandati. Aga Eesti
Sõnas ilmus ka natside kultuuriarusaamade tutvustusi
(nt „Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest” ja
„Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest”).
Lisaks sõnastatud keeldudele piirasid ajakirjandust
sõjaaegsed majandusraskused: paberipuuduse tõttu
limiteeriti lehtede maht ja tiraažid, fotosid ilmus vähe.
Samas paisusid konkurentsi puudumise ja suure lugeja-
huvi tõttu tiraažid. Eestikeelsetest lehtedest elas kõige
paremini Eesti Sõna, mille tiraaž oli 114 000 (rohkemaks
ei antud paberit). Mälestustes on juttu arvukast toi-
metajaskonnast, väiksest töökoormusest (lehe maht
oli ainult neli või kuus lehekülge), meeldivalt kultuur-
sest seltskondlikust suhtlusest ja kõrgetest palkadest.
Et kasum tuli iga aasta lõpus saata Riiga, idaalade rii-
gikomissariaadi kassasse, eelistas leht maksta hiigel-
honorare ja anda lahkelt avanssi, lisaks soetas soliidse
kunstikogu.
Nagu ärevatel aegadel ikka, olid ajalehelugejatele
eriti olulised kuulutused. Otsiti taga sugulasi, kadu-
nud neljaliitrist piimanõud, taheti osta suuremat kurja
„hoovihundikoera”, müüdi „meester.[ahva] pikad vildid
nr. 43, ühes kalossidega”. Suur hulk müügikuulutusi
lõppes fraasiga „ostjale maalt”. See vihjas, et kauba
vastu taheti toiduaineid, mitte raha. Ja muidugi otsi-
miskuulutused: „Otsin oma naist Minna ja tütar Hedvig
Uibo’t Tartust evakueeritud. Kas ise, ehk kes teab, tea-
tage nende asukoht Viljandimaal Võhma, Imavere as.
47EESTIS JA
SAKSAMAAL, LENINGRADIS JA
RINNETELAjakirjandus
II maailma sõjas 1941–45
103
Kopli t. Paul Mooritsale,” võib lugeda Viljandi Sakala
viimaseks jäänud numbrist 9. septembril 1944.
Eestis ilmunud ajakirjandusele vastandus Nõuko-
gude Liidus (tagalas) ilmunud ajakirjandus. Moskvas
pandi 1942. aasta lõpul kord nädalas käima Rahva
Hääl, päismikus loosung „Surm Saksa okupantidele!”.
Lehes ilmus sõjainfot ja Kõrgema Ülemjuhataja käsk-
kirju, aga ka siin oli oluline kultuur, loomulikult selle
sovetlikus vormis. Ilmutati Johannes Barbaruse luu-
let, Jaan Jenseni karikatuure, kultuuriloolisi lugusid
Koidulast ja Jannsenist jm. Keskne oli siiski propa-
ganda Venemaale evakueeritud eestlaste identiteedi
suunamiseks. Nagu kirjutas noor ajakirjanik Veronika
Kruus: „[Rahva Hääl] hoiab ülal eestlastes rahvuslikku
iseteadvust ja võitlustahet, kasvatab neis nõukogude
patriotismi ja suunab neid veelgi loovamale tööle nii
tööstuses kui ka põllumajanduses rinde toetami-
seks.”96 Erakuulutusi ja omaste otsimise teadaandeid
ajaleht ei avaldanud.
1944. aasta kevadel-suvel, kui Eesti „vabastamine”
lähenes, läks ka ajakirjandus liikvele. Rahva Hääl liikus
Eestile lähemale: seda anti välja Leningradis, seejärel
kolm numbrit Võrus ja alates 29. septembrist taas
Tallinnas.
Viimane Postimees ilmus Tartus 22. augustil, samal
õhtul evakueerus toimetuse tuumik Viljandisse, kus
leht ilmus veel peaaegu kuu aega. Nõukogude vägede
kätte läinud Tartus alustas 31. augustil elukäiku Uus
Postimees. Nii ilmus kolm nädalat kaks Postimeest:
vana Viljandis ja Uus Postimees Tartus. Viimane Eesti
Sõna Tallinnas ilmus 20. septembril 1944, kaks nädalat
hiljem jätkas leht Berliinis. 28. märtsil 1945 kirjutati
ikka lootusrikkalt: „Otsustav faas tuleb. Millised on
väljavaated Baltikumi vabastamiseks?” Viimane teada-
olev Eesti Sõna number ilmus 14. aprillil 1945.Saksa okupatsiooni ajal ilmus eesti lehtedes mälestuskuulutusi nii kadunukestele kui kadunutele – neile, kelle Nõukogude võimud oli arreteerinud, küüditanud või mobiliseerinud.
136
Noorsooajakirjad, mõeldud gümnaasiumiealistele ja
veidi vanematele, said hoo sisse vabariigi algusaastatel.
Vanemate klasside õpilasühinguid ühendav Eesti Koo-
linoorsoo Keskliit andis välja ajakirju Uudismaa (1919–
27) ja Tõusmed (1926–1927). Ülemaalise Eesti Noorsoo
Ühenduse väljaandeks olid „noorsoo kirjanduse, kunsti
ja seltsielu aegkiri” Urikivi (1923, 1925–26), „perekon-
naleht” Urituli (1927–28) ja kultuuriajakiri Eesti Noorus
(1929–40). Eesti Noorsoo Karskusliit andis välja aja-
kirja Kevadik (1924–40). Lisaks suur hulk muid noorte-
ajakirju. Kui kõrvale jätta koolide väljaanded, ilmus
vabariigi ajal Eestis ligi 80 noorteajakirja (tõsi, enamik
ei jõudnud mõnest numbrist või paarist aastakäigust
kaugemale).
Nõukogude okupatsioon sulges 1940. aastal vanad
organisatsioonid ja ka nende ajakirjad (Eesti Nooruse
seitsmenda numbri kaant ehtis sm Stalini foto, aga see
number jäi ka viimaseks), noortele asutati päevaleht
Noorte Hääl ja pärast sõda pandi käima ka oma ajakiri.
Esimesed kaks numbrit 1946. aasta lõpus kandsid nime
Noorus, siis said ülemused Moskvast jaole ja päismikku
kirjutati Stalinlik Noorus, millest 1956. aastal sai taas
Noorus. Ajakiri pidas vastu peaaegu 51 aastat. Nii luge-
jatele kui tegijatele avaldas ajakiri sügavat muljet. Pari-
matel päevadel ulatus tiraaž üle 100 000 ja ei ole teist
ajakirjandusväljaannet, millest oleks tehtud laule ja
teatrilavastus ning kirjutatud kaks mälestusteraamatut
kahelt peatoimetajalt (Vello Pildi „Nooruse patud” 2006
ja Linda Järve „Nooruse lugu” 2017).
Nooruse päismikus oli kirjas kaks teemaringi, see
oli ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik-kunstiline
ajakiri. Ajakirja sisuks oli nõukogude propaganda ja
komsomolitöö, noorte tööelu ja suhted ning ka kir-
jandus ja kunst.
Nooruse hiilgeaeg oli 1960. aastate teises pooles. Tol-
lane Noorus oli ennekõike kultuuriajakiri, mille algust
kaunistas jupp poliitilist tapeeti. Sealjuures oli ajakiri
tolle aja tüüpiline kultuuritegu, milles ka poliitikat
püüti tihti ajada läbi varasema kommunistliku avan-
gardi (nagu pöördelisel 1968. aastal oktoobrirevolutsioo-
nile pühendatud numbris V. Majakovski avangardistlik
plakat). Nooruses avaldasid ennast nooremad kirjani-
kud (Ehin, Kaplinski jt), aga sealt leiab ka Daniil Harmsi
absurdi ja Majakovski futuristlikku luulet. Kultuuri-
haridust pakkusid samal aastal kirjandusteaduse noore
tähe Jaak Põldmäe „Poeetika kool” (1–6/1968) ja eri
autorite kirjutised eesti kunsti ajaloost. Kujundus aga
pakkus hulga viiteid popkunstile ja psühhedeeliale.
Selle aja Noorus ühendas ka muul moel tollast
avangardistlikku kultuuriseltskonda. Legendiks said
1960. aastate lõpus Kablis, Uulus ja Paralepas peetud
suvelaagrid, kus olid koos olulised noored kirjanikud,
kunstnikud jt.
1970. aastatel oli ajakirja rõhk ennekõike publitsis-
tikal ning sisu üldiselt igav ja tuim. Aga see aeg tõi
ka Nooruse kuulsaima rubriigi. 1970. aastatel sai ühis-
konnas suureks teemaks eraelu, armastus ja abielu.
1973 avaldati Nooruses Juri Rjurikovi raamat armas-
tuse ajaloost „Kolm kiindumust”. Algas armastuse-,
abielu- ja seksiteemaliste kirjutiste aeg. Selle tipuks
sai rubriik „Vastab dr Noormann” (1977–84), milles
samanimeline doktor (alias Tõnu Ots, psühholoog
ja Nooruse vastutav sekretär) vastas lugejate küsi-
mustele suhetest, seksist jms. Idee oli võetud Saksa
DV noorteajakirjast Neues Leben, kus murekirjadele
vastas professor Borrmann. „Ma olen veendunud, et
64„NOORUS
EI TULE IIAL TAA-GAA-SII”
Noorus (1946–97) ja Dr Noormann
137
konkreetsele kirjutajale-küsijale see rubriik abi anda
ei suuda. Ikka on tegelik olukord komplitseeritum, kui
seda saab sageli subjektiivses kirjas ära öelda. Selle
rubriigi eesmärk on panna mõtlema teisi lugejaid:
kuidas mina sellises [---] olukorras käituksin,” kirjutas
Noormann ise.130
Seitsmenda ilmumisaasta lõpuks tegi doktor väikse
statistilise ülevaate. Kaks kolmandikku kirjutajatest oli
15–20-aastased, suurem osa tüdrukud. Kõige rohkem
kirjutasid õpilased. 30% kirjadest olid anuvad või mee-
leheitlikud. Probleeme oli suhteliselt kõige vähem Võru
ja Tartu rajooni noortel, kõige rohkem Ida- ja Lääne-
Virumaa noortel. See oli tegelik elu, dr Noormann kin-
nitas, et ükski kiri pole välja mõeldud, „iga avaldatud
rea aluseks on konkreetne fakt”.131
Noormannist sai legend, mille põlistasid juba
tema eluajal Mati Undi lavatükk „Doktor Noormanni
kirjasõprade kokkutulek” Noorusele saabunud kirjade
põhjal (Pärnu teatris 1979) ja Rein Rannapi laul „Doktor
Noormann” (1981, albumil „Ruja” 1982). Rubriik oli poliit-
ülemustel pidevalt hambus ja 1984. aastal pandi see
kinni. See jõudis ilmuda 75 korda ja saada üle 42 000
kirja. Peagi algas perestroika, loodi perenõuandlad ja
usaldustelefonid.
Nooruse teine legend on nuputamislisa „Pähkli-
pureja”, mis ilmus esmalt ajakirja tasuta kaasandena
(1959–72), seejärel rubriigina ajakirjas (1973–94). „Pähkli-
pureja” oli ainus nõukogudeaegne nuputamisajakiri
ja pakkus mitmekesist klassikalist valikut: ristsõnad,
täht-, silp- ja arvmõistatused, matemaatilised ja geo-
meetrilised ülesanded, võtmemõistatused, maagilised
ruudud, mälumänguküsimused jne. Lisaks leidus seal
hilisematel aastatel ka teemakohaseid artikleid (nt
Ernö Rubiku „imetäringust” ja nuputamisajakirjade
ajaloost). Omaette väärtus oli avangardistlik kujun-
dus, illustraatoriteks ja kokkujoonistajateks teiste seas
Heinz Valk ja Priit Pärn.
Uues, kapitalistlikus maailmas ei leidnud Noorus
endale õiget suunda ega oma kohta. Eklektiline sisu,
erastamissegadused ja majandusraskused viisid
ilmumispausideni 1994 ja 1995, millele järgnes kaks
taassündi, aga 1997. aasta kevadel jäi ajakiri lõplikult
seisma.
Vt ka lk 32-33
Nooruse nuputamislisa Pähklipurjeja oli 1960.-70. aastate vahetusel kõige avangardistlikuma kujundusega ajakiri Nõukogude Eestis, kasutades esikaanel ajajärgu popkultuuri ja kunsti moodsaid nähtusi: popkunsti, kollaaži, psühhedeelset kunsti jm.